Hagijamehe mõtisklusi

- JAHIKOER Hagijamehe mõtisklusi TEKST JA FOTOD JARKO JAADLA

Kolme ja poole aastaste koertega õnnestus pidada ilmselt Eesti ajaloo üks edukaim jänesejaht Nõo jahiseltsi maadel 2021. aasta veebruaris.

Minu vend on jääger ja kui rääkisin talle esimest korda oma mõttest võtta Eesti hagijas, siis ei arvanud ta sellest suurt midagi. Kui aga koroona turismisektorist üle käis, põder tema noore laika jalahoobiga teise ilma saatis ning suuruluki endagi arvukus alla läks ja hundid asemele tulid, siis muutus tema arvamus jänesejahist Eesti hagijaga.

Ostsin talukoha täpselt kümme aastat tagasi. Asub teine sama voore otsas kus Luua metsanduskoolgi, linnulennult vaid kaks kilomeetrit. Mõnda aega ei saanud veel koeraunistust ellu viia, sest töö harrastuskalastuse spetsialistina pealinnas ei lubanud sõbrakest võtta. Lapsepõlvemälestus vanaisal olnud hagijast aga püsis ja unistus endale sama tõugu sõbrake soetada jäi alles. Otsustasin jagada oma lastele neid emotsioone, sest hagijas on ülisõbralik perekoer ja võimaldab ühtlasi vabalt krundil kanu ja kinni katmata viljapuuaeda pidada.

Mäeotsa talu on oma kultuuride poolest atraktiivne ka metsaelukatele. See tõsiasi oli ka viimane piisk minu senini edasi lükatud hagijaunistuse karikas. Nimelt kahanes kevadel võetud kanakari talveks olematuks, sest kiskjad varitsesid kerget saaki nii õhust kui ka maalt. Kinnises aedikus elav kana aga pole minu arvates päris vaba.

Talvel enam munejate pärast muretsema ei pidanud, sest neid lihtsalt enam polnud, tekkisid uued „sõbrad“. Nimelt avastasin ühel märtsihommikul, et minu suure vaevaga rajatud mustikapeenar on kuju muutnud, koheva põõsastiku asemel ilutsesid kenasti pügatud ja bonsaisid meenutavad kääbusvormid. Ja nagu vanal ajal kombeks, oli hea meister südamega tehtud töö eest jätnud ka visiitkaardi, sedapuhku saepurust koosnevad ümmargused pabulad.

Peagi sai mõõt lõplikult täis, sest ka metskitsed, keda aknast küll ilus vaadata, olid samuti ülbeks läinud ja noortele õunapuudele peremehe soovidest sootuks erineva soenguga oksalõikuse korraldanud.

Sügisel 2016 alustasin lõpuks koeramehe teekonda. Kolledžiajal tehtud jahimehetunnistus oli aegunud, seetõttu läbisin uuesti koolituse, kuid relvaluba veel ei teinud. Soov oli esmalt koht jahiseltsis ajajana välja teenida, sama lugu koeraga: tahtsin koos temaga jänese ja rebase eluviisid ja -paigad enne püssiga metsa minekut selgeks saada.

Kutsikad Iisakust

Mõeldud tehtud. Kampa lõi ka naabrimees Toomas Soodla, mitmendat põlve jahimees, kes samuti uue hagija mõtet haudus. Seega võtsimegi koos ette teekonna Iisakusse, kus Orgla Rauli nimelisel mehel oli parasjagu pesakond koorunud.

Soodla valis pehmema käpaga emase, kes sai nimeks Bella, mina kergema kondi ja konksus sabaga isase, kellele panin nimeks Poika. Broneerisime kutsikad ja jätsime veel mõneks nädalaks emapiima nautima.

Looma ahelatevabalt pidamiseks on välja mõeldud hea lahendus – raadiopiire. Et noorele koerale territoorium selgeks õpetada, oli tööde järjekord järgmine. Esmalt vedasin oma kahehektarilise krundi ümber raadiopiirde kaabli. Kaabli kohale looma silmade kõrgusele kerisin lahti sõber Kristo Lipu käest saadud hundilipud. Ehitasin OSB-plaadist kuudi, mille soojustasin kokku tambitud põhuga. Alles nüüd sai koera majja tuua, sest tingimused olid loodud.

Algas regulaarne dresseerimine, kus enne hoiatavat helisignaali koera tähelepanu „pahale lipule“ juhiti. Kui see kohale ei jõudnud, järgnes juba rangem korraldus särtsakana. Paari-kolme päevaga oli koeral territoorium selge. Mingil hetkel hakkas kutsikas köhima, juba kurjustasin kaasaga, et viimane jättis suitsulatika hooletusse ja nüüd on koeral luu kurgus. Visiit veterinaari juurde aga võõrkeha ei tuvastanud.

Puhtjuhuslikult avastasin, et köhatamissagedus vähenes, kui koeralt mõneks päevaks kaelarihm eemaldada. Küsisin teiselt, vanemalt ja kogenenumalt veterinaarilt, kas raadiopiire ja elektrišokk võiks samuti allergiliselt mõjuda ning selgus, et võib küll. Nüüd olin dilemma ees, kuidas sõbrakest vabalt hoida, ilma et suurt aiaehitust ette peaksin võtma. Õmblesin rihmasüsteemi ümber ja paigutasin eelnevalt vastu kaela olnud piirdeseadme klemmid hoopis koera turjale, nõnda ei saanud semu piirile lähenedes särtsakat enam vastu kõri, vaid hoopis turjale. See süsteem töötas, sest allergia koos köhaga kadus ja koer sai taas vabalt krundil ringi joosta ning valvurina oma tööd edasi teha.

Jooksma!

Ilus koerapõli oli loodud ja nüüd ei jäänudki muud üle, kui esimest lund oodata. Käisin igal võimalusel Poikaga krundilt väljas jooksmas, teda rattaga jooksutamas ja kui lõpuks enam nõnda järele ei jõudnud, siis juba autoga. Et koera päris iseseisvalt mitte lahti lasta,

Kel soov oma jahimaadel jänese arvukusest ülevaade saada, võib lahkesti ühendust võtta näiteks meilitsi jarkojaadla@gmail.com.

aretasin välja kõrval jooksutamise süsteemi nii autole kui ka rattale. Peni harjus ilusti masina kõrval treenimisega ära ja 25 kilomeetrit ei olnud hooaja keskel enam mingi probleem. Praegu on miinimum treening umbes kümme kilomeetrit.

Treeningu tulemusena on koer metsas kiire ja vastupidav. Et GPS-il tema liikumist näha, olen info saatmise intervalli pidanud seadistama kõige sagedasema peale. Mõni on öelnud, et näe, kus sul koeraga vedanud, nõnda kiire teine. Ükskord olevat ühe jalgpallimeeskonna treener pärast järjekordset võitu teise meeskonna üle kuulnud kedagi samuti ütlevat, et näe, nende õnn on pöördunud. Seepeale vastanud treener, et millegipärast on õnn pöördvõrdelises seoses treeningute arvuga. Sama filosoofia võib ilmselt üle kanda igasse elu valdkonda.

Nõnda peni jooksutades ja ise tema kõrval metsas ajades kulusid kaks koeramehe- ja ajaja-aastat kiiresti. Eesmärk oli selgeks saada jänese, rebase, kähriku ja paratamatult ka metskitse käitumismustrid. Paljud ütlesid, et kuidas sa ilma relvata … Olge mureta, kui jahti peetakse ja laskjaid tarvis, siis nende puudust ei kohta sageli.

Nüüd tean, et minu valikud ja taktika hea jahisõbra kasvatamisel on olnud õiged. Loomulikult sai tehtud ka vigu, kuid mu süda rahunes, kui eelmisel sügisel nägin oma silmaga, kuidas hagijas kitse keset ajamist jänese vastu välja vahetas. Nüüd ma enam ei muretse.

Jänesejaht on äge

Kuigi Eesti hagijas on ajav tõug ja üldiselt oma saaklooma kunagi kätte ei saa, võiks minu hagija kiirust iseloomustada üks jahiepisood, kus nimelt loo alul mainitud jäägrist venna silme all haagi teinud kikkkõrv koera hammaste vahel maandus. Tema kommentaar oli, et kui poleks näinud, poleks uskunud. Mina ütlen aga siinkohal uhkusega: „Äge!“ Jänesejaht ongi väga äge jaht.

Küll pean aga vedamiseks või õigete asjaolude kokkulangemiseks seda, et just neil aastail on jänese arvukus Maarjamaal suur ja jätkuvalt tõusuteel.

Rebase ja kähriku arvukus on aga kärntõve toel kõvasti alla läinud ja pehme talv 2019/2020 lasi ilmale ilmselt ka jäneste hangepojad, sest talvel 2020/2021 peetud luured ja jahid näitasid, et jäljemeistreid on varasemaga võrreldes tublisti juurde tulnud.

Ise usun, et õnnelikud jahi- ja kalamehed on need, kes oskavad looduses ära tunda eri liikide „tõusud“ ja keskenduvadki nendele. Kui aga populatsioonikõver on parasjagu seal, kus kirjas „mõõn“, siis ei ole nii ehk naa mõistlik seda liiki veel rohkem alla suruda.

Praegu Eestis jänest jätkub ja on päramine aeg taas Eesti oma koeratõu populatsioonikõverat ülespoole aidata ning endale Eesti hagijas võtta.

Jänese ja rebasejaht on vahetu ning kiire, väga sportlik ja ühtlasi hea tervisele. Samuti ei pea jänesekütid muretsema liha liigse tarbimise pärast.

Eesti hagijatega jahil on iseloomulikud väiksed tukad, kiired piiramised, koerte ajamisest kõlisev mets, omajagu kärtsutamist, punetavate põskedega ja tervisest pakatavad jahimehed.

Hästi korraldatud jänesejahil töötavad loomad rõõmuga ja ikka selleks, et kütt lasta saaks. Lasta ei saa see kütt, kes metsa kuulatamise ja jälgimise asemel ajaviiteks jaama räägib. Kütiliinil olijad võiks arvestada, et koer ja tihti ka koeramees teevad tööd selle nimel, et uluk metsast välja saada. Pole tarvis kommenteerida, et nägi mõnd looma või koera ennast kuskile poole suundumas, piisab, kui laskja ütleb, et kontakt jänese või rebasega on saavutatud ja see oli resultatiivne või haavati looma. Nõnda ei teki klappidesse üleliigset müra, mis võiks hajutada teiste küttide ja järgmiste välja jooksvate loomade tähelepanu. Praegu on koerte suund ja jahimeeste asukoht enamjaolt kõigile, kel Huntloci rakendus, hästi näha ja teada, lisaks ajavad hagijad häälega. Teie lihtsalt olge valmis ja kuulake ning nautige seda, mille pärast meil selline vägev tõug on aretatud.

Alati ei viska jänes end hooga tukast välja, pigem on reegel selline, et astub sammu tüki servale või lagedale ja jääb kuulatama. Kui selle hetke ära fikseerite, siis on tabamine kordi lihtsam kui kiiresti liikuvat märklauda sihtides. Samuti tasub arvestada, et loomi võib välja viskama hakata juba ajal, kui kütid alles liinile suunduvad, tihti on uluk pärast esimest haugatust juba tüki teises otsas. Peab arvestama, et hagijad on aju alguses enamasti tükk maad loomast tagapool.

Autori esimene jänes.

Aadu Soodla koos Poika eest lastud esimese rebasega.

Edukas jaht Nõos

Kolme ja poole aastaste koertega õnnestus pidada ilmselt Eesti ajaloo üks edukaim jänesejaht Nõo jahiseltsi maadel 2021. veebruaris. Tulemusrikka jahipäeva oluline eeldus oli kindlasti ka seltsi esimehe Varmo Savimäe esmaklassiline luuretöö. Tol päeval tabati 13 halljänest ja neli rebast. Eriti armuline oli Diana jutu alguses mainitud vend Jannole, kelle relvaraudade ette lausa viis kikk-kõrva saatis. Mina sain lasta ühe jänese ja Bella peremees ühe rebase.

Teist nõnda elamusrohket jahipäeva minul senini oma üürikesest mälestuste salvest välja käia pole.

Kel pärast nende ridade lugemist tekkis samuti soov oma jahimaadel jänese arvukusest ülevaade saada, võib lahkesti ühendust võtta näiteks meilitsi jarkojaadla@gmail.com.

Meie penid aetakse lume tulekuks vormi ja luban, et need kaks tüüpi teevad kõik endast oleneva, et korraldada teie maadel jänestele kõrgel tasemel kiirjooksukursus.