Eesti Jahimees nr.5

JAHINDUS- JA LOODUSAJAKIRI 2021

5

JAHITROFEEDE HINDAMISEST NOORED LASKJAD KAARRAJAL KINDLUSTUSÜHISTU ÜKS HAGIJAMEHE MÕTISKLUSI

HIND 3 € ISSN 1406-6661

VALGEPÕSKLAGLED

Täissuitsu põdravorst tšilliga

Kodused kotletid metssealihast

Pelmeenid hirvelihast

Täissuitsu põdravorst värske küüslauguga

UUED METSIKULT MAITSVAD TEENUSTOOTED

Sisukord

18

7 16

18 22

24 26 29 30 32 36 40 42 44 48 53 56 58 60 62 64

44 58

68 72 76

40

72

EJS-i juhatuse koosolek septembris Kuidas võidelda huntide illegaalse küttimise vastu Euroopas?

Valgepõskne lagle Kindlustusühistu ÜKS võimalus jahimeestele!

Laane jahimeeste selts Jahiveteranid tutvusid jahimajadega Jäärumetsa jahiseltsi esmakäitlushoone Avati Koonga jahiseltsi jahimaja Mõtteid jahindusest Hagijamehe mõtisklusi Jahikoerad sügiseses Säreveres Nugisepüügi ohutuskast Noored loodus- ja jahilaagris Hiiumaal Kaarrajal uusi kaugusi püüdmas Esmakohtumine metsseaga Jahimehe köök Eesti meistrivõistlused põdrapeibutamises Niitvälja Karikas 2021 Vibujaht on tõhus ja eetiline Pime juhus ja õnn soosisid rekordtrofeede sündi Ulukiõnnetused ja koostöö Mure Aafrika loomade ja keskkonna pärast Ornitoloogide sada aastat

Esikaanel valgepõsk-lagle (Branta leucopsis)

JAHINDUS- JA LOODUSAJAKIRI 2021

JAHITROFEEDE HINDAMISEST NOORED LASKJAD KAARRAJAL

Foto Remo Savisaar

KINDLUSTUSÜHISTU ÜKS HAGIJAMEHE MÕTISKLUSI

HIND 3 € ISSN 1406-6661

3

5

VALGEPÕSKLAGLED

JAHIVARUSTUS INTERNETIPOOD Chevalier Nimrod jope

15900

Chevalier Setter PRO ülikond

49900 -

Mainstone fliisjakk

6990

Mainstone Lady fliisjakk

6990

Tutvuge kogu meie tootevalikuga aadressil

www.jahivarustus.ee • tel 677 8111

Chevalier Pointer PRO ülikond

44900

Näidistesaal Tallinn, Ehitajate tee 114. E–R 9–17

Jahindus- ja loodusajakiri 5 (272) 2021 Ajakirja väljaandmist toetab keskkonnaministeerium.

Eesti Jahimeeste Seltsi väljaanne, ajalehe Jahimees järglane. www.ejs.ee TOIMETUS Tallinn, Kuristiku 7, 10127 Telefon 602 5976 jahimees@ejs.ee PEATOIMETAJA Jaanus Vaiksoo jaanus@ejs.ee TEGEVTOIMETAJA Katrin Streimann katrin@menuk.ee TOIMETAJA Andra Hamburg andra@ejs.ee REKLAAM Küllike Ormus kyllike@menuk.ee, telefon 528 7418 TOIMKOND Peeter Hussar, Mati Kaal, Heino Kasesalu, Kaupo Kindsigo, Tiit Randla, Tiit Randveer, Endrik Raun, Arles Taal, Tõnu Traks, Andres Lillemäe, Peep Männil.

KUJUNDUS MENU TRÜKK Printall Toimetus ei vastuta reklaamide sisu eest.

Toimetusel on õigus kirju ja kaastöid nende selguse huvides toimetada ja lühendada.

Kaastöid ei tagastata ega retsenseerita.

EESTI JAHIMEESTE SELTS Telefon 602 5970 ejs@ejs.ee TEGEVJUHT Tõnis Korts tonis.korts@ejs.ee TEGEVJUHI ASETÄITJA Andres Lillemäe andres@ejs.ee Kaastöid ootame paaritu kuu 1. kuupäevaks, kuulutusi ja reklaame paaritu kuu 25. kuupäevaks.

Meie jahinduse tulevik

J

ahimeeste seltsi teema-aasta „Jahikoda korda!“ on toonud jahiseltsidelt rõõmustavaid uudiseid. Kogu Eestis on valminud ja valmimas uusi jahimaju, kus on ulukite kvaliteetseks esmatöötluseks kõik tingimused. Üks suuri tõukeid uute jahihoonete ehitamisel on olnud riigi investeeringutoetus kuni 20 000 eurot. Paljud jahiseltsid kasutasid seda võimalust, eriti need, kellel senini oma jahimaja puudus ja kütitud loomi tuli nülgida metsa all. Nüüd jääb see aeg loodetavasti minevikku.

Jahimeestele annab oma maja koos nüüdisaegse esmatöötlushoonega aga suurema kindlustunde tulevikuks. Nad on usaldusväärsed partnerid ja abilised kohalikule kogukonnale: põllumeestele, metsaomanikele ja külarahvale.

Kindlustunde annab jahiseltsile ka jahindustegevuse kindlustamine ehk kindlustuskaitse. Jahimeeste selts on Eesti esimese kindlustusühistu ÜKS asutajaliige ja ärgitab ka jahimehi ning jahiseltse sellega liituma. Erinevalt praegu tegutsevatest kindlustusseltsidest on kindlustusühistu ÜKS liikmed n-ö klient-omanikud, kellel on võimalus lisaks kindlustusteenustele saada hiljem ka omanikutulu. Eesti Jahimehe selles numbris on kindlustusühistu põhimõtted põhjalikult lahti räägitud. Ühistuline tegevus on demokraatlik, aitab võtta kindlustuse enda kontrolli alla, hoida kapitali Eestis ja kindlustada iseennast. Peale selle annab kindlustusühistu liikmetele võimaluse pärandada oma osa järeltulevale põlvele.

Jahimehed teavad hästi, kui vajalik on järjepidevus jahinduses. Paljudes jahiseltsides käivad koos jahil ühe pere kaks või kolm põlvkonda. Paraku ei soosi nüüdisaegne ühiskond noorte järjepidevat juurdekasvu. Siin seisab jahiseltsidel ees suur tööpõld. Vana tõde on, et igasuguse õpetamise alus on huvi äratamine lastes ja noortes. Paljud jahinduse juurde tee leidnud noored on öelnud, et jahipisiku said nad jahimehest isalt, kes võttis neid metsa ja lasketiiru kaasa ning tekitas asja vastu huvi. Selles numbris teeme juttu kahe noore haavlilaskjaga, kes leidnud mitte ainult huvitava hobi, vaid kellel tõsine soov saada tulevikus tipplaskuriks. Mõlema poisi valikutes on suur osa isal, kes nende hobi igakülgselt toetavad, ja väga heal treeneril, kes pideva arengu kaudu oskab neid motiveerida. Mida populaarsemaks jahilaskmine noorte hulgas muutub, seda rohkem poisse-tüdrukuid leiab tee ka jahinduse juurde.

Jahindus on üks parimaid viise, kuidas õppida tundma loodust ja aidata kaasa sellele, et looduses säiliks elurikkus ning tasakaal, mille kadumise pärast eriti noored praegu südant valutavad.

Ajakirja kojukandega seotud probleemid palume edastada Omnivale. Üldinfo www.omniva.ee; e-kiri info@omniva.ee; klienditeenindus 661 6616.

JAANUS VAIKSOO Eesti Jahimehe peatoimetaja

5

JAHIVARUSTUS INTERNETIPOOD ALUS – JA VAHERIIETUS

Alaska Cooldry naistepesu

3990

Alaska meeste ja naiste meriinopesu 180 g

9900

-

Hart Skinmap tehniline pesu

4990

Alaska Powerfleece jakid meestele ja naistele

5990

Tutvuge kogu meie tootevalikuga aadressil

Prohunt pööratav fliisjakk (roheline/turvacamo)

55

00

www.jahivarustus.ee • tel 677 8111

Alaska Blindtech Cooldry pesu

4990 Näidistesaal Tallinn, Ehitajate tee 114. E–R 9–17

- juhatus -

EJS-i juhatuse

TEKST EJS

koosolek septembris Juhatuse koosolek toimus 15. septembril EJS-i majas. Osales 17 juhatuse 20 liikmest: üheksa oli kohal ja kaheksa osales veebis.

Jahimaade kasutusõigus

Keskkonnaministri koordineerimisel kasutusõiguse lepingute (KÕL) seotud osalistega sõlmitud kokkuleppe eesmärk on anda jahindusnõukogu liikmetele ühised otsustamisalused.

Leping on kokkulepe, kuidas käituda jahindusnõukogudes KÕL-i pikendamise kooskõlastamisel. Dokumendi väljatöötamise mõte tuli erametsaliidult ja seda koordineeris keskkonnaminister. Alla kirjutasid osalised, kes on kaasatud maakondliku jahindusnõukogu töösse. Lisaks keskkonnaminister Tõnis Mölderile andsid allkirja Margus Puust jahimeeste seltsist, Andres Talijärv erametsaliidust, Jaanus Põldmaa talupidajate keskliidust, Meelika Sander-Sõrmus põllumajandus-kaubanduskojast, Riho Kuppart keskkonnaametist ja Aigar Kallas riigimetsa majandamise keskusest. Nüüd jääb vaid loota, et kokkuleppest peetakse kinni.

KÕL-i pikendamine

Kõige kaugemale on jõutud Tartumaal, kus jahindusnõukogul on vaja läbi vaadata vaid kahe jahipiirkonna avaldus. Juhatuse liikme Jaak Volmeri sõnul on nende kohta eelkokkulepe juba sõlmitud.

Olukord on hea ka Lääne-Virumaal, kus 28 jahipiirkonnast on heakskiidu saanud 11. Juhatuse liikme ja LääneVirumaa esindaja Raul Vahteri sõnul erakorralisi koosolekuid ei kavandata ja liigutakse tavapärases rütmis. Vahteri sõnul tuleks mõelda, kas uute KÕL-i lubade kehtima hakkamine põdrajahi hooaja keskel on mõistlik. Kümne aasta pärast langeb pikendamine või lõppemine samuti hooaja keskele. Raplamaa esindaja, juhatuse liikme Tiit Tammsaare sõnul on Märjamaa jahiselts heakskiidu saanud ja Vana-Vigala lükati esimesel korral tagasi.

Saarte jahiselts ja Ida-Viru jahiselts lähevad pikendamisele seltsidega koos. Ülevaate andsid ka teiste piirkondade esindajad. Juhatuse liikmete üldine

seisukoht oli, et aega viita ei tohiks ja lepingute sõlmimine on prioriteet.

Tuleb püüelda eesmärgi suunas, et vähemalt 50% lepinguid oleks eramaade osas sõlmitud. Kokkuleppe järgi ei tohiks jahindusnõukogus tekkida probleeme siis, kui 50% pluss üks leping on jahimaade osas sõlmitud.

Kõige kaugemale on jõutud Tartumaal, kus jahindusnõukogul on vaja läbi vaadata vaid kahe jahipiirkonna avaldus.

EJS-i kodulehekülje avalehel on kalkulaator, mis annab KÕL-i pikendamise kohta pidevalt teavet.

Koostöö ÜMO-ga

Suvel toimunud volikogu tegi juhatusele ülesandeks üle vaadata ühinenud metsaomanike (ÜMO) pakutud leping ja leida selline tüüpleping, mida võib liikmetele soovitada.

Tegevjuht Tõnis Korts on suhelnud ÜMO jahinduse spetsialisti Reevo Paasiga, kes on valmis edasiseks koostööks. Otsustati, et ÜMO esindajale tehakse ettepanek osaleda juhatuse järgmisel koosolekul.

Uued esindajad

Hiiumaa jahiselts ja Jõgevamaa kuus jahiseltsi on pöördunud juhatuse poole palvega kaasata oma esindajad juhatuse töösse. Ka Põlva jahiseltsi esindaja on andnud nõusoleku osaleda juhatuse koosolekul. Juhatus toetas kõiki kolme maakonda. Juhatuse koosseisu muutused tehakse põhikirja kohaselt volikogu koosolekul juba järgmisel kevadsuvel.

7

Kas muuta karu jahitähtaja algust?

Kaks topisevalmistajat on pöördunud EJS-i poole ettepanekuga kaaluda pruunkaru jahitähtaja alguse viimist kuu aega hilisemaks. Sellest kõneles tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe.

Karu on tippkiskja ja üllas uluk. Teda kütitakse arvukuse reguleerimiseks ja inimpelguse säilitamiseks. Viljapõllul on aga väga raske kindlaks teha, kas tegemist on emakaru või üksiku karuga.

Igal aastal on juhuseid, et pole kütitud õiget karu. Augustis kütitud karu nahk on äärmiselt kehv. Korralik karvakasv algab alles ilmade jahenedes ja karvastik annab 30% CIC-punktidest. Paljud medaliväärsed nahad saavad suvise karva tõttu madala tulemuse.

Piirkondlikult on jahimeestel võimalik jahitähtaega kokkuleppe korras lühendada. Samuti on suur mure augustikuised kahjud. Peaks mõtlema võimalusele küttida kahjustuskohtadel.

Arvamused erinesid, seega otsustati kaasata rohkem eksperte ja küsida liikmete seisukohti. Arvamusi oodatakse aadressil andres@ejs.ee.

SAK levib taas

Tekkinud on sigade Aafrika katku (SAK) kolmas kolle. Surnuna leiti SAK viiruspositiivne metssiga Võrumaal Setomaa vallas (endine Mikitamäe vald Põlvamaal) Kahkva külas Haava talu varemete juures. Kuigi administratiivsed kohanimetused on muutunud, on jahiseltsi territoorium endine.

Venemaa kaardilt on näha, et Pihkva piirkonnas esineb nii kodusigade kui ka metssigade SAK-positiivseid juhtumeid.

Kaardi leiab https://fsvps.gov.ru/fsvps-docs/ru/iac/asf/2021/09-13/02.pdf.

EJS palub, et selles piirkonnas otsiks jahiseltsid surnud metssigu. Nende leidmine ja neist teavitamine on väga tähtis.

Juhatuse järgmine koosolek on 19. oktoobril.

FOTO Andra Hamburg / EJS

- uudised -

EJS-i naiskollektiiv külastas Läänemaad

Osmussaarel näitas giid Vene sõjaväest mahajäänud sõjatehnikat.

FOTO Anne Reitel

Läänemaal toimusid 9.‒11. septembrini EJS-i naistöötajate motivatsioonipäevad, kus arutati aktuaalseid jahindusküsimusi ja tutvuti Läänemaa rannikualaga.

EJS-i naistöötajate motivatsioonipäevad on toimunud traditsioonina üle 25 aasta. Tänavu räägiti EJS-i infosüsteemi Jahis arendamisest ja arutati jahilubade väljastamise, jahimaade korralduse ning jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikendamise üle. Tutvuti Nõva, Noarootsi, Österby, Osmussaare jt lähedal asuvate piirkondadega.

Osalesid (fotol vasakult) Tiina Peterson Tartust, Kristel Zilensk EJS-ist, Anne Vasarik Põlvast, Anne Sulg Võrumaalt, Ive Kuningas Saaremaalt, Lea Truska EJS-ist, Tiina Tõnissoo Valgast, Anu Sarapuu Hiiumaalt, Anne Reitel Põlvast ja Viive Tüür Lihulast. Andra Hamburg EJS-ist tegi pilti.

Kogu pere metsapäev Pärnus

Pärnakad tutvusid ulukite eluoluga EJS-i telgis.

Kõrvaltelgis sai näha suurt hunditopiste kollektsiooni Janno Langi kogust.

FOTOD EJS ja Erlend Štaub / erametsaliit

Pärnus Endla teatri pargis toimus 21. augustil kogu pere metsapäev.

Metsapäeval olid kohal metsas ja metsaga toimetavad organisatsioonid, kes tutvustasid oma töid ja tegemisi. Kohal oli ka EJS koostöös Pärnumaa jahimeeste liiduga. EJS-i telgis sai tutvuda ulukitopistega, meisterdada ulukiluudest, sulgedest jms meeneid. „Ulukid teel“ projektijuht Urmas Salmu tutvustas külalistele liiklusohutust. Välja oli pandud teadolevalt Euroopa suurim hunditopiste kollektsioon, mis pärineb jahimees Janno Langi kogust.

Metsaomanikele ja kõigile teistele huvilistele oli arutelutelk, kus räägiti metsaga seotud teemadel. Välja kuulutati ka 2021. aasta parim metsamajandaja, kelleks sai Gunnar Lepasaar Ida-Virumaalt.

8

- uudised Ka sel jahihooajal ostab Eesti Jahimeeste Selts kokku ulukinahku.

Hinnad on palju paremad kui eelnevatel aastatel.

Jahinduse hea tava järgi tuleb kõik jahisaadused ära kasutada. Kütitud ulukite nahku ei ole ilus metsa jätta.

Täiskasvanud põdra eest pakume 16, põdravasika eest kaheksa ja täiskasvanud punahirve eest neli eurot.

Nahad peavad olema soolatud ja hind kompenseeritakse arvestusega kümme kilo soola täiskasvanud põdra ning viis kilo põdravasika ja hirve kohta minimaalselt.

Tähtis on, et nahad ei rikneks, nii et pigem natuke rohkem kui vähem.

Nahad tuleb säilitada lahti kerituna ehk lapiti ja kokku võib keerata vahetult enne transporti.

Lähemat teavet jagab Andres Lillemäe, tel 565 1625, andres@ejs.ee.

SUMMUTITE KASUTAMINE Koosolekul, mis toimus 3. septembril, oli kõne all relvadele summutite peale- ja mahakeeramine jahi käigus.

Seaduse järgi ei tohi relva transportida koos summutiga. Summuti pidev peale- ja mahakeeramine võib lõpuks aga muutuda relvale ja kütile ohtlikuks, sest vint kulub ja summuti jääb rauale viltu. Koosolekul arutati võimalusi, kuidas seadust muuta.

Koosolekul osalesid EJS-i juhatuse liige Endrik Raun, EJS-i tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe ja siseministeeriumi ametnik Sven Põierpaas.

JÄLGI KASUTUSÕIGUSE LOA PIKENDAMISE KULGU! EJS-i kodulehel on üleval loendur, mis jälgib, kuidas kulgeb jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikendamine.

Loenduri abil saab jälgida, kui palju on jäänud aega keskkonnaametile taotluse esitamiseks. Samuti uuendame teavet selle kohta, kui paljud seltsid on saanud jahindusnõukogu heakskiidu ja mitmel jahipiirkonnal on kasutusõiguse luba pikendatud.

Loendurit näeb kodulehe avalehel parempoolsel küljel. Mobiilirakenduses näeb seda pärast kuulutusi.

Elupäästva meditsiini koolitus jahimeestele

Jõgevamaal toimus 11. septembril kaitseliidu õppekeskuses elupäästva meditsiini koolitus jahimeestele. Koolituse korraldas MTÜ Vaiga reservväelaste laskurspordiklubi.

Koolituse korraldaja, Palamuse jahiseltsi esimehe Klemens Kasemaa sõnul on selline koolitus kõige odavam elukindlustus jahimehele. „Üks päev aastas koolitusel osalemist ja vajalik esmaabipakk ‒ ega soodsamat elukindlustust olegi.“ Koolitusel osalenud EJS-i tegevjuhi Tõnis Kortsu sõnul on taoliste koolituste korraldamine väga tänuväärne ja vajalik: „Me keegi ei tea, millal neid teadmisi vaja võib minna. Loodame, et mitte kunagi, aga kui selleks peaks vajadus tekkima, siis võivad need teadmised päästa kellegi elu. Igas jahiseltsis peaksid olema inimesed, kes on läbinud sellise koolituse. Samuti peaks jahijuhataja või korraldaja hoolitsema, et jahil oleks kaasas esmaabipakk.“ Ennelõunal tuletati meelde koolis õpitut: inimese anatoomiat, elutähtsate organite asukohti. Selgitati, kui kaua on teoreetiliselt võimalik erinevate laskehaavadega elus püsida. Samuti saadi ülevaade päästeahelast, alates otsesest ohust, päästmisest ja koha märgistamisest kuni haiglani. Saadi teada, millised on infarkti ja insuldi tunnused, kuidas nende korral tegutseda ja kuidas neid ennetada. Õpiti hindama kannatanu seisundit.

Tutvuti, millised võivad olla laskevigastused, mis on šokk, kuidas anda esmaabi, millised on selleks vajalikud vahendid. Pärastlõuna sisustas praktika (žguti paigaldamine, tamponeerimine, rõhksideme paigaldamine, kunstlik hingamine jm). Lõpuharjutus oli „kütiliinis on laskehaav“. Seda treeniti välitingimustes. Matkiti päris jahti ja kursuse korraldajad lisasid ülesandesse veel olukordi, mis võivad ette tulla.

EJS tänab kursuse korraldajat MTÜ Vaiga reservväelaste laskurspordiklubi ja Klemens Kasemaad. Kutsume üles ka teisi liikmesorganisatsioone korraldama ja osalema elupäästva meditsiini koolitustel. Soovijad saavad koolituse kohta infot kodulehelt www.vaiga.ee.

Koolitusel õpiti, kuidas vigastatud inimest käepäraste vahenditega transportida.

MAXIMUSE JA BENNO JAHILOOD ON SAANUD KAANTE VAHELE

FOTO erakogu

ULUKINAHKADE KOKKUOSTUHIND TÕUSIS

Pikakarvalistest taksidest Maximusest ja Bennost on valminud jutukogumik „Maximuse ja Benno jahijutud ja muud juhtumised“.

Maximus ja Jõgevamaal tegutsevad jahikoerad Maximus Benno koos sõber ja Benno on enamikule jahimeestele ilmselt Ronjaga (paremal). juba tuttavad. Nendest on juttu olnud ka näiteks 2020. aasta neljandas Eesti Jahimehe numbris ja paljud jälgivad nende tegemisi Facebookis. „Maximuse ja Benno jahijutud ja muud juhtumised“ on Maximus Bennoewiczi esimene trükitud jutukogumik. Raamat maksab 15 eurot. Tellimiseks tuleb kirjutada kebelitalu@gmail.com või Facebooki-lehele.

9

- uudised -

Eesti ornitoloogiaühing valis 2022. aasta linnuks metskurvitsa ehk nepi, kes on tuntud oma kevadise mängulennu poolest.

Metskurvits tegutseb valdavalt hämaruses ja öötundidel. Varjatud eluviisi tõttu on liiki raske uurida ja seetõttu tema bioloogiast väga palju ei teata. Vaid kevadise mängulennu ajal kaotavad isaslinnud neile omase valvsuse ja näitavad ennast õhtuhämaruses territooriumilende tehes.

Metskurvitsate arvukus on kogu levikuareaali ulatuses juba aastakümneid vähenenud. Selle peamiseks põhjuseks ei peeta niivõrd jahisurvet, kuivõrd elupaikade hävimist ja kliimamuutust. Eluavaldustes paljuski müstilisena näiva linnuna väärib metskurvits kui meie küpsete metsade karakterliik aasta linnuna esiletõstmist ja tutvustamist.

Metskurvitsa-aastal on lisaks traditsioonilistele ettekannetele, suurele linnuõhtule ja vaatlusandmete kogumisele kavas korraldada ka foto- ja videovõistlus ning paigaldada metskurvitsatele GPS-seadmed mängulennu uurimiseks. Aasta linnu 2022 tutvustamiseks valmivad koduleht ja lühifilm.

Metskurvitsa kohta saab lähemalt lugeda selle aasta Eesti Jahimehe teise numbri kaaneloost.

FOTO Ingmar Muusikus

Järgmise aasta lind on metskurvits

Eesti Jahimeeste Seltsi esindus osales 6.‒7. augustil Pärnus Vallikääru aasal Grillfestil, kus tutvustati ulukite käitumise iseärasusi liikluses.

Kahel päeval tutvustasid Andres Lillemäe ja Urmas Salmu kõigile soovijatele näidete abil ulukite käitumise iseärasusi liikluses. Vaatamiseks ja skannimiseks olid kohale toodud projekti „Ulukil on alati peatee“ tegelikus suuruses liiklusmärgilaadsed kujundused.

Huvilised said võimaluse skannida kujutise QR-koodi ja laadida alla autojuhti juhendavad materjalid.

Paljudele oli üllatus metsloomade nägemisvõime teatud lainepikkusega valguses, aga veel enam see, et rohusööja silmad asuvad külgedel ja kiskjal otse ees.

FOTO Jüri Vlassov / Grillfest

Grillfestil jagati teadmisi loomadest

Urmas Salmu ja Andres Lillemäe rääkisid Grillfestil ulukitest liikluses.

Pärnus kogu pere metsapäeval toimusid 21. augustil Eesti meistrivõistlused hirve peibutamises. Ühtlasi selgitati välja võistlejad, keda saata 1.‒4. oktoobrini Euroopa meistrivõistlustele Ungarisse.

Võistlus toimus kolmes häälekategoorias: vana pull pärast jooksuaega, vana pull pärast võitu konkurentide üle ja noor kaasat otsiv pull.

Võitjaks tuli Mait Mägi 47 punktiga, teine oli Andres Maripuu 44 punktiga ja kolmas Innar Uus 40 punktiga.

Võistlust hindas rahvusvaheline žürii.

FOTO EJS

Hirvepeibutajad lähevad Ungarisse võistlema

Hirbepeibutajad (vasakult) Innar Uus (3. koht), Mait Mägi (1. koht), Andres Maripuu (2. koht) ja Priit Karu (4. koht).

10

JAHIVARUSTUS INTERNETIPOOD Varustus sügiseseks varitsusjahiks BURREL S12 PRO 4G

24900

DÖRR SNAPSHOT CLOUD 4G

Eestikeelse menüüga ja fotosid ning videosid Burrel+ internetikontole ja e-mailile saatev 4G kaamera.

319.00

Fotosid andmepilve salvestav ja mugavalt äpiga juhitav kaamera.

BURREL S12 HD + SMS III

DÖRR RELVALAMP

199.00

139.00

Kaugjuhitav 2G kaamera

Võimas (800 lm) muudetava värvusega (valge, punane, roheline) akutoitel relvalamp.

FIREFIELD LASERDESIGNAATOR

139.00 DÖRR MAHUTIGA SÖÖDAAUTOMAAT

Fokuseeritava kiirega laservalgusti jahiks pimedas.

Saaklooma vähem häiriv roheline laser.

89.00 Tutvuge kogu meie tootevalikuga aadressil

www.jahivarustus.ee • tel 677 8111

Näidistesaal Tallinn, Ehitajate tee 114. E–R 9–17

- uudised LOOMAAIAS MURDIS ŠAAKAL UTE

Kohtumine transpordiametiga

FOTO Shutterstock

Transpordiametis arutati 8. septembril ulukiõnnetuste vähendamist ja ennetustööd meie teedel.

EJS-ist osalesid tegevjuht Tõnis Korts ja projektijuht Urmas Salmu, transpordiametist Janno Sammul, Villu Lükk, Siim Vaikmaa, Andrus Prükk, Margit Palm ja Kerstin Kolmann.

Maanteeametiga (nüüd transpordiamet) on olnud juba mitu aastat hea koostöö ulukiõnnetuste ennetamisel. „Oleme sealt saanud head nõu ja nad on meie tegemistesse alati toetavalt suhtunud. Nad on huvitatud meie ulukipeletusreflektorite projekti ja uuringu kokkuvõtetest, aga sellega läheb veel veidi aega. Seekord käisime tutvustamas meie uut projekti, kampaaniat „Ulukil on alati peatee“,“ selgitas EJS-i tegevjuht Tõnis Korts.

Projektijuht Urmas Salmu tutvustas, mida on uue projekti käigus juba tehtud ja mis veel kavas. Infomaterjal oli esialgu saadaval Olerexi 70-s teenindusega tanklas kogu Eestis. „Esimene partii läks nagu soe sai ja nüüd otsime võimalusi neid juurde trükkida,“ ütles Salmu.

Projektijuht tutvustas, millistes meediakanalites selgitustööd tehakse. Valminud on saateid „Rooli võimus“ ja tulemas on kajastus ka „Osoonis“.

Maanteeameti eksperdid olid nõus projekti „Ulukil on alati peatee“ infot ka oma kanalites levitama.

Tallinna loomaaia territooriumile on asunud šaakal ja 9. augusti öösel tabas laste loomaaeda valus kaotus. Maha murti Kihnu maalamba utekarja vanim, väikest kasvu kirju utt Libelle.

Järgmiseks ööks üles pandud rajakaamera tuvastas ka süüdlase: karjamaatagusele teele tuli luusima väga arglik šaakal. Loomaaia teatel oli šaakali jälgi näha juba kevadel, kui koos loomaaia zooloogiaringi lastega Rebasemäel jäljerada uurinud ulukispetsialisti Uudo Timmi kahtlus leidis nüüd kinnitust. Loomaaia territooriumile on asunud šaakal. „Peame selle isetulnu kinni püüdma, et vältida samasuguste pahanduste kordumist. Esimene kahtlus šaakali võimalikust elamisest loomaaia loodusaladel pärineb kevadest, kui nähti lumel kahtlaseid jälgi, aga siis ta rajakaamerasse ei jäänud. Maikuine šaakalipilt vabaõhumuuseumi lähedal rajakaameras viitas võimalusele, et ta võib meie loodusaladele asuda. Nendel ju toidulaud päris mitmekülgne: kärbid, nirgid, nugised, mägrad ja metskitsed,“ kommenteeris olukorda loomaaia direktor Tiit Maran. Šaakali varasemat eluspüügikogemust Eestis ei ole, seega hakkab loomaaed katsetama erinevaid meetodeid. „Kui saame šaakali kätte ja leiame võimaluse talle korralik aedik ehitada ning teda ülal pidada, siis võiks ta saada meie kollektsiooni püsiasukaks, et ka külastajad võiks selle põneva loomaga tutvuda. Hinnanguliselt läheb aediku ehitamine maksma 15 000 kuni 20 000 eurot,“ lisas Maran.

Kuni šaakali kinni püüdmiseni on laste loomaaia utekari turvatud elektrikarjuse taha linnutiikide karjamaal. Külastajatele öise eluviisiga inimpelglik kiskja ohtu ei kujuta.

Koerte katk mägral Kiili vallas Harjumaal leiti koerte katku haigestunud mäger.

Koeraomanikud peavad olema ettevaatlikud ja veenduma, et nende lemmikud oleksid haiguse vastu vaktsineeritud. Vaktsineerimata loomadel lõpeb haigus üldjuhul surmaga.

Põllumajandus- ja toiduameti loomatervise ja -heaoluosakonna peaspetsialisti Kärt Jaarma sõnul on haigust võimalik ära hoida vaid vaktsineerimisega: „Koerte katk on väga nakkav ja ohustab igas eas koeri, kuid ennekõike kutsikaid. Üldjuhul lõpeb haigus surmaga. Lisaks kohustuslikule marutaudivastasele kaitsesüstimisele tuleb ohtu arvestades oma lemmikut korrapäraselt vaktsineerida ka koerte katku vastu.“

Eelmisel ja sel aastal on koerte katku juhtumeid tuvastatud ka Jõelähtme, Kose, Saue, Viimsi vallas ning Tallinnas, maakondadest Hiiu-, Rapla-, Tartu-, Pärnu-, Lääne-Viru- ja Võrumaal.

Koerte katku leviku vältimiseks • vaktsineeri lemmiklooma regulaarselt ohtlike nakkushaiguste vastu, nagu marutaud, leptospiroos, parvoviirus ja koerte katk; • väldi lemmikloomade kokkupuudet metsloomadega; • kui märkad või leiad haigeid, kummaliselt käituvaid metsloomi, siis teavita loomaarsti, kohalikku jahiorganisatsiooni või edasta teade riigiinfo telefonile 1247; • haiget metslooma koju või ravile viia pole soovitatav, sest nii soodustatakse nakkuse levikut.

12

FOTO Remo Savisaar

- uudised -

Eesti kopraid tuleb kaitsta ja ohjata Keskkonnaamet kinnitas kopra kaitse- ja ohjamiskava järgmiseks viieks aastaks.

Eesti kopraasurkonna stabiilsena hoidmiseks tuleb nende elupaiku säilitada senises mahus. Sellest põhimõttest lähtub keskkonnaamet ka kobraste küttimise korraldamisel.

Keskkonnaameti jahinduse peaspetsialisti Margo Tanniku sõnul on Eesti kopraasurkonnad heas seisus: „Kobraste arvukust tuleb reguleerida eelkõige inimeste rajatud kunstlikes elupaikades, et vähendada kahju majandusele ning võimalikku negatiivset suhtumist koprasse kui kahjustusi põhjustavasse liiki. Tuleb aga arvestada, et mõnel kraavitatud alal aitavad koprad looduslikku veerežiimi taastada ja luua elupaiku märgaladest sõltuvatele liikidele. Seetõttu tuleb kaitsealadel kobraste tegevust märgalade taastamiseks soosida.“ Eestis elas 2020. aastal hinnanguliselt 3000–3250 koprapesakonda ehk umbes 12 000 kuni 13 000 looma. „Kopra

kaitse ja ohjamise korraldamist saab pidada tulemuslikuks siis, kui koprapopulatsiooni arvukus püsib vahemikus 3000 kuni 13 000 isendit. Eestis tohib kobraste küttimist jätkata, kuid seejuures tuleb liigi seisundit jälgida,“ rääkis Margo Tannik.

Kobras ei ole Eestis kaitsealune liik, kuid kuulub näiteks hundi, ilvese ja jõevähiga loodusdirektiivi viiendasse lisasse.

See tähendab, et nende liikide kasutamine on lubatud, kuid jälgima peab, et sellega ei ohustataks nende asurkondi.

Selleks koostatakse sageli tegevuskava. Punase nimestiku järgi on kobras soodsas seisundis nii Eestis kui ka mujal maailmas. Praegu võib ka kobraste arvukuse muutust Eestis pidada mõõdukalt stabiilseks.

Tutvu 2021. aasta septembris kinnitatud kopra kaitse ja ohjamise tegevuskavaga keskkonnaameti kodulehel või QR-i kaudu.

Koosolekul osalesid Tarmo Lääne, Henri Jääger, Jaanus Vaiksoo ja Tõnis Korts.

EJS-i väisasid 31. augustil kindlustusühistu ÜKS juhatuse liige ja eestvedaja Tarmo Lääne ning kommunikatsiooniekspert Henri Jääger.

EJS on kindlustusühistu ÜKS asutajaliige. EJS-i tegevjuhi Tõnis Kortsu sõnul oli kohtumise eesmärk saada ülevaade, kuidas ühistu tegevus on kulgenud.

Samuti arutati uute liikmete kaasamise võimalusi. „EJS-i huvi on arendada jahimeestele vajalikke kindlustustooteid. Oleme arengus jõudnud sinnamaani, et hakata ennast ja teisi võimalike õnnetuste eest kindlustama. Konservatiivse ühinguna valisime selleks võib-olla pikema tee kindlustusühistu moodustamisega, aga tulevikus on see kindlasti nii jahindusele kui ka jahimeestele kasulikum,“ ütles Korts.

Vt ka artiklit „Eesti kindlustusühistu ÜKS – võimalus jahimeestele!“ lk 22.

Urmas Salmu ja Val Rajasaar loomaaia sünnipäeval.

FOTO EJS

KINDLUSTUSÜHISTU ÜKS ESINDAJAD KÜLASTASID JAHIMEHI

Loomaaia sünnipäev Tallinna loomaaias sünnipäeva puhul oli 25. augustil loodushariduspäev, kus käis kohal ka EJS-i esindus.

EJS-i projekti „Ulukid teel“ tutvustasid Urmas Salmu ja koostööpartner Val Rajasaar.

Külastajatele näidati maanteelõikudele paigaldatud reflektoreid, uusi põdramarke liiklusohutuse tagamiseks jms.

13

- VÄLISuudised FOTO Shutterstock

Endrik Raun ja Andres Lillemäe leedukaid koolitamas.

FOTO EJS

KOROONAVIIRUS LEVIB KA LOOMADE SEAS

Eestlased õpetasid leedukatele peibutamist

Balti riikide jahindusorganisatsioonide koostööleppe raames toimus 25. augustil põdra peibutamise koolitus Leedu jahimeestele.

Koolitajad olid Andres Lillemäe ja Endrik Raun. Koolitus oli elektrooniline ja osavõtjaid 32. Kõrgel tasemel IT-toe tagas Karri Urban. Põdra arvukus on Leedus tõusuteel, kuid peibutusjaht välja suremas. Leedukad jäid koolitusega väga rahule ja kutsusid ka hirvepeibutuskoolitusele.

FOTO EJS

Andres Lillemäe osales pliiteemalisel veebiarutelul.

Uuringud on näidanud, et koroonaviirus levib nii mets- kui ka koduloomade seas.

USA-s mais tehtud uuring näitab, et valgesaba-pampahirved (Odocoileus virginianuus) on SARS-COV-2 nakkusele vastuvõtlikud ja võivad viirust levitada ka teistele loomade.

Juba veebruari lõpus avastati Taanis, et koroonaviirus levib ka minkide ehk Ameerika naaritsate seas. Taanis on ligi 1200 naaritsakasvandust. Teadlased uurisid Põhja-Jüütimaa piirkonnas koroonaviirusesse nakatunud naaritsaid ja analüüsisid viiruseülekannet naaritsa ning kohalike elanike vahel. Tulemustest selgus, et mink võib nakatuda mõne päeva jooksul koroonaviirusesse, mistõttu on suur oht, et viirusega puutuvad kokku ka naaritsatega töötavad isikud.

Siiski puuduvad tõendid viiruse leviku kohta väljaspool farmihoonet nii Taanis kui ka Hollandis.

Teadlased on juba ülemaailmse pandeemia algusest saati muretsenud, et viirus võib inimeselt kanduda mõnele loomaliigile. Eelmisel aastal avastati Euroopa ja Põhja-Ameerika naaritsakasvatustes massiline koroonaviiruse puhang. Lisaks on viirust tuvastatud ka asümptomaatilistel kassidel ja koertel, kelle omanikud on põdenud koroonaviirust.

Euroopa Komisjon on välja töötanud dokumendi, mis käsitleb koroonaviiruse levikut farmi- ja koduloomade seas.

Seda saab lugeda QRi abil.

Pliimoona keelustamise asjaolud FACE laskemoona-töörühma koosolek toimus 2. septembril. Arutati ECHA raportit ja pliimoona edasise keelustamise asjaolusid. Koosolekul osales Andres Lillemäe.

Lõpuks ometi olid juristid läbi lugenud 900-leheküljelise dokumendi ja esitati mõningaid tähelepanekuid. Täpselt on määratlemata, kes ikkagi on laskesportlane. Ka jahimehed on ju laskesportlased.

ECHA ettepaneku järgi tuleb keelata kogu laskemoon ja kalastusvahendid, mis sisaldavad rohkem kui 1% pliid. FACE arvab, et selle protsendi võiks tõsta kolmeni. Senised uuringud näitavad, et alla 6,5 kaliibri ei ole võimalik leida alternatiivseid materjale pliikuulile, eriti 22, 222 ja 223 korral. Alates 6,5-st

14

muutuvad uue materjali kasutuselevõtuga märgatavalt kuulide kaalud, mis toovad muudatusi paljude riikide jahiseadustesse, kus ulukite küttimine on seotud kuuli kaaluga. Hülgejaht ja küttimine mägedes peaks pliimoonakeelust välja jääma, sest need ulukid nõuavad väga head plahvatuslikku lasku, et isend kätte saada.

Tiirudes võiks olla kuulipüüdjate nimistu palju kitsam kui see on praegu. Tiirude puhastamiseks pliist võiks anda rohkem aega ja protsent olla väiksem kui 90. Inglise firma Bio-ammo on hakanud katsetama moona, milles plii on asendatud vismutija tsingiseguga. Selline padrun oleks odavam ning vanu relvi ei peaks välja vahetama.

SoftShell 5804

0404

IGA ILMAGA!

SNICKERS Workwear AllroundWork, kapuutsiga SoftShell Uue põlvkonna SoftShell ühendab endas kaasaegse disaini, vastupidavuse ja mugavuse suurepärase funktsionaalsusega. Vetthülgav, tuulekindel ja venivast kangast SoftShell sobib igapäevasteks töödeks või vabal ajal kandmiseks pea aastaringselt. 3D disain, sitked Cordura™ tugevdused, võrkvooder ja reguleeritav kapuuts teevad sellest sinu järgmise lemmiku. Helkurdetailid annavad parema nähtavuse ja ohutuse. Palju vaba pinda ettevõtte sümboolika näitamiseks.

1229/0404 1229/5804

138 €

SNICKERS Workwear AllroundWork tuulekindel fliisjakk

SNICKERS Workwear AllroundWork naiste SoftShell

SNICKERS Workwear AllroundWork SoftShell

SNICKERS Workwear Hi-Vis AllroundWork SoftShell, klass 3

SNICKERS Workwear FlexiWork Gore® Windstopper® jakk

8005/0404

1207/0404

1200/0404

1230/6658

1982/0404

119 €

126 €

127 €

145 €

239 €

Hinnad sisaldavad käibemaksu 20% ja kehtivad kuni kaupa jätkub!

TAMREX OHUTUSE OÜ

Tel 654 9900 e-post: tamrex@tamrex.ee www.tamrex.ee

TALLINN Laki 5, Pärnu mnt 139c, Katusepapi 35 • TARTU Aardla 114, Ringtee 37a • PÄRNU Riia mnt 169a • RAKVERE Pikk 2 • JÕHVI Tartu mnt 30 • VÕRU Piiri 2 • VILJANDI Tallinna 86 VALGA Vabaduse 39 • NARVA Ak. Maslovi 1 • HAAPSALU Ehitajate tee 2a • PAIDE Pikk 2 • JÕGEVA Tallinna mnt 7 • TÜRI Rakvere tee 23 • RAPLA Tallinna mnt 2a • KEILA Keki tee 1 • KURESSAARE Tallinna 80a

- AKTUAALNE -

Kuidas võidelda huntide illegaalse küttimise vastu Euroopas?

TEKST RIHO TERRAS FOTO ERAKOGU

Euroopas on poleemikat tekitanud hundipopulatsioonide kaitsmine ja küttimine, mis oleneb paljuski sellest, kuidas inimesed neid suurkiskjaid oma elukeskkonnas tunnetavad.

O

lukord erineb riigiti, kuid laias laastus on hundiasurkonnad tugevad ja mõneski riigis väljasuremise äärelt tagasi toodud. Näiteks oli Itaaliast hunt peaaegu kadunud, kuid nüüdseks on sealne populatsioon 3000 isendi kandis, Euroopas tervikuna on hunte 20 000 kuni 25 000. Need järsud üleminekud väljasuremiselt elujõulise populatsioonini aga on mitmel pool kaasa toonud ootamatu probleemi: huntide salaküttimise.

Selle küsimuse arutamiseks toimus 7. septembril Euroopa jahindusorganisatsiooni FACE juhtimisel veebiseminar „Euroopa huntide suurima ohu – illegaalse küttimise – vastu võitlemine“ („Combatting the greatest threat to wolves in Europe: Illegal killing“).

Seminaril esinesid europarlamendi bioloogilise mitmekesisuse, jahinduse ja maaelu interrühma esimees Alvaro Amaro, interrühma asepresident Elsi Katainen, interrühma liikmed Riho Terras ja Herbert Dorfmann. Põhiettekande tegid Euroopa Komisjoni looduskeskkonna osakonna juht Nicola Notaro. Sõna said ka teadlased: Norra instituudi teadur John Linnell, Kreeka keskkonna- ja eluslooduse organisatsiooni Callisto teadur Tasos Hovardas ja Stockholmi ülikooli dotsent Erica von Essen. Eesti Jahimeeste Seltsist osales veebiseminaril EJS-i tegevjuhi asetäitja Andres Lillemäe.

Nendes Euroopa riikides, kus hundipopulatsioonid suurenesid kaitsemeetmete tagajärjel plahvatuslikult, on suurim mure nende illegaalne küttimine.

Hunt oli pikka aega looduskaitse kaanepoiss, mispärast tema tagasitulek ongi nii võimas olnud. See on aga viinud selleni, et huntide naasmist ei võeta kui edukat looduskaitse saavutust, vaid kui

Euroopa Parlamendi põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni liige Riho Terras. sissetungi. Euroopa mitme riigi inimestel on kadunud harjumus huntidega koos eksisteerida ja nendega seotu pole nii hästi reguleeritud kui Eestis.

Salaküttimine on tegelik probleem, mille varjatud loomusest tulenevalt on seda keeruline täpse statistikaga kirjeldada.

Mõned väljavõtted sõnavõtust

Huntide illegaalne küttimine Euroopas väärib eraldi tähelepanu. Suurkiskjate asurkondade ja elupaikade dünaamika üle on vaja avatult arutleda, sest ühiskonnas on huvirühmasid, kes täidavad reegleid hooletult ja ignoreerivad teadus- ning andmepõhist käsitlust.

Eestis ei saa huntide salaküttimise mõju kuigi suureks hinnata, sest siinne hundipopulatsioon on püsinud elujõuline ning stabiilne ja ebaharilikke langusi ei ole täheldatud.

Miks on Eestis olukord nõnda hea ja kontrolli all? Tänu tuleb avaldada meie jahimeestele ja teadlastele, kes on koostöös suutnud luua huntide jälgimise

16

toimiva süsteemi, mis annab kvaliteetse ja operatiivse ülevaate olukorrast ning huntide käekäigust. See on aidanud luua ka teadlaste ja jahimeeste vastastikust usaldust.

Eestis on hundikarjade arv viimase kümne aasta jooksul kõikunud 19–31 vahel ja huntide arv 200–300 vahel.

Eesti hundiasurkond on tugev, elujõuline ja mõistlikult reguleeritud.

Avalik debatt algab enamasti siis, kui juhtuvad inimeste ja huntide ootamatud kokkupuuted külades ning linnades; kui hundid murravad kari- ja koduloomi, lambaid ja koeri. Eesti valitsus kompenseerib poole meetmete rakendamiseks kuluvast rahast, millega ennetatakse kari- ja koduloomade murdmist, ning kogu kahju, kui see ikkagi tekkima peaks. Siiski peab palju rohkem panustama just ennetamisse ja võimaldama karjakasvatajatele selleks rohkem vahendeid. Üks asi on kompensatsioon murtud lammaste eest, kuid teine asi on raisatud aeg ja energia. See on karjakasvatajatele ka emotsionaalselt väga raske löök. Ennetavate meetmete rakendamise kompenseerimise osa tuleb seega suurendada, sest see pakuks karjakasvatajatele palju rohkem kindlustunnet ja sellega ka motivatsiooni.

Hunte käsitlev arutelu võib olla väga polariseeriv. Debatis põrkuvad ideoloogilised hoiakud tihti teaduse ja väljakujunenud parima praktikaga. Ideoloogiline hoiak on reaktsiooniline lähenemine, kui olukord pole piisavalt hästi reguleeritud. Seepärast ongi vaja teadlaste ja jahimeeste koostööd. Eksperdid, kes on aastakümneid hunte uurinud ja jälginud, hoomavad ning mõistavad olukorda väga hästi. Huntide küttimine, mis on korralikult reguleeritud, on parim viis vähendada ja ennetada illegaalset küttimist.

- KAANELUGU -

Valgepõskne

LAGLE

TEKST JA FOTOD REMO SAVISAAR

Sisemaa mehena kohtan valgepõsk-laglesid peamiselt rannikul ja saartel. Peamiselt just kevadrände ajal aprillis-mais, kui rändekogumid rannakarjamaadel, -niitudel ja põldudel on väga arvukad.

18

- KAANELUGU Kanada lagle on samuti mustavalgekirju, kuid tal on otsimikul tunduvalt rohkem musta ning ka nokk on pikem ja peakuju piklikum võrreldes valgepõsk-lagle ümarana näiva peaga.

Valgepõsk-lagle.

Kanada lagled.

Õhk on lagledest paks.

K

evadistes rändeteede peatuspaikades võib üheskoos toimetamas olla peaaegu 10 000 valgepõsk-laglet. Enamasti on ühes väiksemas rändepaigas paarsada kuni mõni tuhat lindu. Nad toituvad ainult avatud maastikul, kus on võimalik juba kaugelt märgata lähenevat ohtu.

Sügisesed salgad septembrisnovembris kipuvad olevat aga tunduvalt väiksemad. Valgepõsk-lagle on meil

ka väikesearvuline pesitseja. Tema arvukuseks on hinnatud 100–160 paari.

Eestis pesitseb ta valdavalt väikestel ja murustel laidudel, peamiselt LääneEesti saarestikus, kuid ka Lääne- ja Kagu-Saaremaa ning Väinamere laidudel. Ta eelistab laide, kus kasvavad ka põõsad ja üksikuid puud.

Kaugel põhja pool on valgepõsk-lagle aga teada-tuntud äkilistel nõlvadel pesitseja. Järsakud ja kaljutipud, kus leidub väike lohuke, sinna rajab ta pesa, mille ümbritseb rohukõrtega ja soojus-

19

tab oma udusulgedega. Selline pesakoht pakub kaitset maismaakiskjate, peamiselt polaarrebase eest. Küll aga seisavad koorunud pojad silmitsi oma esimese katsumusega: laskumine ja hüpe kaljuservalt nende jaoks tundmatusse. Enam kui 20 meetrit langust, lootes vaid õnnele ja oma kergetele udusulgedele, mis maandumislööki pehmendavad. Nii mõnigi lind hukkub, kuid nii on nende ellujäämise võimalused siiski paremad, kui tasasele pinnale rajatud, ohurohkemas pesas.

- KAANELUGU -

Merikotkad peavad sageli jahti valgepõsklagledele. Seekord langes aga saagiks part.

Pesitsemine

Valgepõsk-laglede põhiline pesitsusareaal hõlmab Ida-Gröönimaa, Teravmäed ja Barentsi mere saared ning rannikualad. Läänemere esimene pesitsuskoloonia tekkis Gotlandil 1971. aastal ja Eestis pesitseb liik alates 1981. aastast.

Pesitsusala on ta laiendanud ka Islandile, Madalmaadesse, Taani, Saksamaale, Rootsi, Soome. Talvitab aga Iiri- ja Šotimaal, Inglismaa looderannikul, Põhja-Saksamaal ning Madalmaades.

Nende koguarvukus Euroopas on hinnatud 162 000 kuni 211 000 paarini, millest enam paare pesitseb Venemaa Föderatsioonis (130 000 kuni 160 000 paari).

Valgepõsk-laglesid on lihtne ära tunda mustvalge sulestiku järgi. Kujult sarnaneb ta suuresti hanega, kuid on hanest kogult veidi väiksem, mistõttu on jahimehed kutsunud neid ka merihanedeks.

Kihnlane olla sõnanud: „Kui vähäm kui ani, siis lähäb otsõ laglõ kirja.“ Valgepõsk-lagle kaalub kuni kaks kilogrammi, pikkus 58–70 cm. Nagu nimigi ütleb, on tal valged põsed ja kurgualune, must kael ning jalad,

Valgepõsk-laglede põhiline pesitsusareaal hõlmab Ida-Gröönimaa, Teravmäed ja Barentsi mere saared ning rannikualad. alapool hõbevalge, sulekuub on triibuline. Lagled on rände ajal väga häälekad, nende hääl on üks lahutamatutest kevadhäältest rannikul. Selle kuulmine manab mulle kohe silme ette ka linnud. Kõlav „kä nkä nkä ...“ sulandub suuremas parves meloodiliseks fooniks.

Erinevad lagled

Valgepõsk-lagle võib teinekord segamini ajada vähemarvuka Kanada laglega, kes on samuti mustavalgekirju, kuid kellel on otsimikul tunduvalt rohkem musta ning ka nokk on pikem ja peakuju piklikum, võrreldes valgepõsk-lagle ümarana näiva peaga.

Lisaks kahele eespool kirjeldatule võib meil kohata ka mustjashalli sulestikuga, üleni musta pea ja kaelaga mustlaglet, keda rahvapärimuses kutsuti tõrva-

20

haneks ja vareshaneks. Valgepõsklagledega võrreldes on mustlagled vähem arvukad läbirändajad. Väga harva võib aga hane- või lagle-pundi seest leida tõelise harulduse: eksimatult määratava punakael-lagle!

Rohttaimede seemnetest, vartest, lehtedest, veetaimedest ja põllusaadustest toituvad valgepõsk-lagled on aga väga tähelepanelikud ja hoiavad inimesega parajat vahemaad. Lähemalt õnnestub neid vaadelda varitsusest, teinekord ka autost, kuid üksnes paikades, kus nad on eelnevalt autodega juba harjunud ja tunnevad end kindlamalt.

Valgepõsk-laglele on suurim oht pesitsusaegne häirimine, nende kurnad ja pojad kannatavad rebaste, suur kajakate ning vareslaste röövluse tõttu, vanalinde võivad murda merikotkad.

VA N TAG E

OLULISEL HETKEL MÄRKAMATU VANTAGE Jaht võib olla erakordselt põnev ning sõpradega koos jahil käimine on ühtlasi ka hea viis koos aega veeta. Ühise jahipidamise riske silmas pidades on Vantage komplektis täiuslikult ühendatud InVis roheline ja InVis oranž kamuflaaž. Nii võid kindel olla, et sinu kaaslased näevad sind hästi, kuid olulisel hetkel oled märkamatu. Komplekt on tuule- ja veekindel ning lukuga õhuavadega. Vantage riietega on mugav jahti pidada erinevates ilmastikuoludes ja temperatuurides. Riietel on ka praktilised taskud ja mugavust lisavad väikesed detailid. Meie eesmärk on muuta sinu jaht võimalikult meeldivaks ning Vantage riietega võid olla kindel, et lähed metsast koju vaid positiivsete tunnetega.

Jakk InVis roheline - InVis oranž / Suurused 48-60

€ 249,Püksid InVis roheline - InVis oranž / Suurused 48-60

€ 199,-

J A H I PA U N . E E SIKUPILLI Tartu mnt. 87, 10112 Tallinn tel: +372 6 000 520 e-mail: erik@jahipaun.ee

ROCCA AL MARE Paldiski mnt. 102, 13522 Tallinn tel: +372 6 000 523 e-mail: juhan@jahipaun.ee

LÕUNAKESKUS Ringtee 73, 50105 Tartu tel: +372 6 000 526 e-mail: kalle@jahipaun.ee

KAUBAMAJAKAS Papiniidu 8, 80010 Pärnu tel: +372 6 000 524 e-mail: tooni@jahipaun.ee

- Kasulik -

Kindlustusühistu ÜKS

Võimalus jahimeestele!

Küllap on paljud jahimehed märganud uudist, et Eesti Jahimeeste Selts on kindlustusühistu ÜKS asutajaliige ja kutsub jahiseltse ning jahimehi kindlustusühistuga liituma.

E

namikul meist on taskus mitmesugused kindlustuspoliisid tuntud kindlustusseltsidega. Milleks siis veel uus? Võtke hetkeks aega – siin on jahimehe jaoks kasulik ja huvitav võimalus.

Küsimustele vastab kindlustusühistu ÜKS juhatuse liige ja eestvedaja Tarmo Lääne.

Mida kujutab endast Eesti kindlustusühistu ÜKS? Kindlustusühistu peaeesmärk on pakkuda oma liikmetele õiglase hinnaga vajalikke kindlustusteenuseid, kuid erinevalt kindlustusseltsidest, kus enamik Eesti inimesi oma kodu ja vara kindlustab, võimaldab kindlustusühistu ÜKS inimestel hakata klient-omanikuks.

Mida tähendab klient-omanik?

See tähendab, et iga inimene, kes teeb ühistusse sissemakse, saab ühistu liikmeks ja saab tarbida osutatavaid kindlustusteenuseid. Need, kes teevad osakapitali sissemakse (minimaalselt sada eurot), on kindlustusühistu klient-omanikud, kellel on võimalus lisaks kindlustusteenustele saada hiljem ka omanikutulu ja pärandada oma osa järeltulevatele põlvedele.

Loodav kindlustusühistu on unustatud vana. Viimati tegutses Eestis kindlustusühistu 80 aastat tagasi ja toona oli kindlustusühistute osa Eesti

iseennast. Ühiskonnana oleme arenenud nii kaugele, et meil on piisavalt eneseteadvust ja oskame asju ise teha, et luua täielikult Eesti omakapitalil põhinev kindlustusühistu.

Tarmo Lääne. kindlustusturul 40%, sama suur või suurem turuosa on kindlustusühistutel ka kõigis meist kõrgema elatustasemega Euroopa riikides. Seni ei võimaldanud seadused iseseisvuse taastanud Eestis kindlustusühistut üleüldse asutada, nüüd on see võimalus olemas ja riigikogus heaks kiidetud.

Miks peaksin hakkama just kindlustusühistu liikmeks?

Sest ühistu on üles ehitatud klientide ootuste järgi. Eesti kindlustusturul läheb praegu kogu kasum Eestist välja.

Vaja on mõttemaailma muutust: pead ise panustama, tulema omanikuks ja hakkama kliendiks. See on võimalus, kuidas inimesed saavad ise muuta ja kujundada meie elu ning ühiskonda, võtta kindlustus enda kontrolli alla, hoida kapital Eestis ja kindlustada ka

22

Miks on mulle kasulik olla kindlustusühistu liige?

Kindlustusühistu on kodanikualgatus, mis hakkab ise raha tootma (soodsamad maksed, omanikutulu jne). Praegu toimib see kõigis kõrgema elatustasemega riikides. See on ainuke ettevõtlusvorm, mis suudab konkureerida suurte korporatsioonidega. Kui tahad kindlustada, hakka kõigepealt kindlustuse omanikuks, sest võidavad need, kes investeerivad. „Maja võidab alati!“ ütlevad investeerijad ehk ära mängi kasiinos, vaid osta kasiino aktsiaid.

Kindlustusühistu töötab selle nimel, et sina omanikuna saaksid kasu. Pealegi on kindlustusühistu omanikuks olek pärandatav.

Kes on kindlustusühistu ÜKS asutajaliikmed?

Asutajaliikmed on omanike keskliit, põllumajandus-kaubanduskoda, korteriühistute liit, talupidajate keskliit, Tartu hoiu-laenuühistu, jahimeeste selts, aiandusliit, akordioniliit, lisaks kaks ettevõtet ning 13 eraisikut.

Praeguseks on liikmeid üle 400: 60 juriidilist liiget, ülejäänud on eraisikud.

- Kasulik Millised on Eesti Jahimeeste Seltsi ootused kindlustusühistu asutajana?

EJS-i presidendi Margus Puusti sõnul on selts kohtunud aastate jooksul päris paljude kindlustusseltsidega, kuid konstruktiivset pakkumist jahindusele (jahikoerte kindlustus, kindlustus kolmandate isikute vastu, kindlustus välisriikides) ei ole saadud. Uus kindlustusühistu on tubli Eesti ettevõtmine, kus ka jahimeestel oleks võimalus neile sobivate kindlustusliikide väljaarendamiseks.

Jahimees peab ennast kaitsma tulevikus ette tulevate probleemide eest. Kindlustunnet on üha vähem ja on hädavajalik, et jahimees saaks kindlustuskaitse. Praegu puudub terviklik kindlustuslahendus: jahikoerad, õnnetused, jahi käigus tekkivad ettenägematud kahjud jne. Soomes näiteks on kindlustuskaitse seltsi liikmetel aastamaksu sees.

Kuidas astuda kindlustusühistu ÜKS liikmeks?

Kindlustusühistu kodulehel www.eky.ee saab täita avalduse ja maksta liitumistasu.

Samuti leiab sealt info, kuidas teha osakapitali sissemakse, mis teeb inimesest dividendiõigusliku liikme.

MIKS OTSUSTAS OMANIKE KESKLIIT LIITUDA KINDLUSTUSÜHISTUGA? PRIIDU PÄRNA, notar ja omanike keskliidu juhatuse esimees

Eesti omanike keskliit (EOKL) on Eesti üks suuremaid vabaühendusi, kuhu kuulub 63 000 omanikku. Vabaühendus on loomult samuti liikmete ühistegevus. EOKL leiab, et peaksime panema õla alla laiemale ühistegevuse arendamisele Eestis.

Esindame omanike huve, seega on omanikel ka reaalne vajadus kindlustustoodete järele. Miks mitte edendada ühistulist kindlustust kindlustussektoris, kus omanikel on selge huvi neid tooteid tarbida ja osta?

Kindlustusühistu liikmed saavad otsustada ja teha strateegilisi valikuid, millised tooteid ja mis hinnaga on need, mida omanikud vajavad. Praegu on kindlustusturul olukord, et omanikule ei pakuta kõiki tooteid, mida oodatakse. Olles ise kindlustusühistu liikmed, saame neid valikuid kujundada.

Väga tähtis on, et tegemist on tõesti demokraatliku ettevõtlusvormiga, sest rahakoti paksusest olenemata on igal ühistu liikmel üks hääl. Ma soovitan liituda kindlustusühistuga kõigil omanikel ja ka teistel, kes kindlustustooteid tarbivad, sest see võimaldab kaasa lüüa ühistegevuse edendamisel Eestis ja mõjutada otsuseid, mis suunas kindlustusturg peaks arenema, lisaks saada tooteid, mida me vajame. Ära pelga, tule löö kaasa, sest eesmärk on, et meid oleks palju.

Oled oodatud!

Alpha 200i · Suur 3,5“ ekraan · InReach sidesatelliidi tugi · Ülevaatlik menüü · Koerte treening · Nutiühendused

Jakari Marine OÜ | Regati pst. 1, 11911 Tallinn | 6 398 993 | jakari@jakari.ee | www.jakari.ee

- jahikoda korda Laane jahiseltsi jahionn.

TEKST, FOTOD MATI TÕNISMÄE, Laane jahimeeste seltsi jahimees

L

EJS-i selle aasta teema on „Jahikoda korda!“. See on üleskutse kõigile jahiseltsidele teha korda oma jahimajad, kuid veelgi enam pöörata tähelepanu nii seltsi liikmete kui ka kogukonna – põllumeeste, metsaomanike, kodu- ja suvilaomanike – suhetele.

Eesti Jahimees on kohtunud sel aastal seltsidega, kelle aktiivne ühistegevus võiks ärgitada jahimehi tihedamale koostööle. Kuid kõige parema tahtmisegi juures igale poole ei jõua, sestap on väga tänuväärt, kui seltsid ise kirjutavad toimetusele oma tegemistest ja jagavad väärt kogemusi. Alustuseks saavad sõna Laane jahimeeste selts ja Saarte jahimeeste selts.

Meile tuleb sõita Märjamaalt Konuvere suunas, teele jääb Kasari jõgi, Sipa ning Angasilla, Loodna, Luiste hoiuala. Siis, 28 kilomeetri pärast tuleb keerata Iganõmme teele ja olemegi Laane jahiseltsi jahionni juures.

24

aane jahimeeste selts asutati 23. veebruaril 1999, piirkonnas on 13 220 ha jahimaid. Juhatuse esimees on Endel Lindre. Jahiseltsis on 70 liiget, kelle vanus küllaltki väärikas. Kokkuhoidmine ja lugupidamine eakate vastu on väga suur.

Tavaliselt rivistab küttide juhataja jahil olles mehed üles ja ütleb: „Kes minust nooremad, need vasakule, ja kes vanemad, need paremale!“ Nooremad jahimehed saavad oma laskekoha kaugemale kraavi- või sooservale, vanematele leitakse lihtsam positsioon, kuhu kergem käia.

Viimastel aastatel oleme ehitanud jahionni ja nahastamisruumi, vee- ja kanalisatsioonisüsteemi. Elektrit saame generaatoriga, sest alalise liiniühenduse ehitamine on meile kallis ja kauge rajada.

Traditsiooniks on kujunenud jaanitule korraldamine jahionni juures, kuhu kutsutakse maaomanikud ja jahiseltsi liikmed koos peredega. Eelmisel ja sel aastal jäi jaanituli pidamata, sest koroona kehtestas oma reeglid. Juuli alguses korraldati seltsi jahilaskevõistlused, kuhu kutsuti ka naabrite täpsuskütid. Päev lõppes parimate autasustamise ja väikese lõkkeõhtuga.

Talvised tööd

Talvel oli üks suuremaid ettevõtmisi seltsi jahistrateegia koostamine. Liikmetele esitati kirjalikud küsimused, neid analüüsiti hiljem ja koostati strateegia, mis üldkoosolekul kinnitati.

Suure töö tegi ära seltsi liige Olev Nilisk, kes vastutas strateegia koostamise eest.

- jahikoda korda -

Laane jahimeeste selts 29. mail 2021.

Kõnet peab Laane jahiseltsi juhatuse esimees Endel Lindre.

Jahihooajal 2020/2021 korraldati 12 ühisjahti, küttimislimiit oli 15 põtra, 90 metskitse ja 20 metssiga. Limiidid täideti, metssea limiit ületati: lasti 66 metssiga. Kütiti ka väikeulukeid, enamasti kährikuid, rebaseid ja kopraid.

Jäneseid on meie kandis vähe.

Auliikmed

Laane jahimeeste seltsi auliikmed (vasakult) Avo Kivastik, Elmar Metsaäär ja Badrik Laidsaar.

Rõõm on jälle pärast koroonapiiranguid kokku saada.

Kevadisel aruandekoosolekul otsustati valida Laane jahiseltsi auliikmeteks eakad kohusetundlikud jahimehed.

Badrik Laidsaar on sündinud 1927. aastal. On jahimees veel sellest ajast, kui jahisaak toodi metsast koju seljakotiga.

Badrik alustas pärast sõda oma jahimeheteed 18-aastasena, üheraudse püssiga. On olnud jahimees kolmveerand sajandit ja alati kasvatanud jahikoeri, praegugi on tema truu sõber Eesti hagijas. Alles hiljuti lasi ta 89-aastasena ühest ajust kaks põtra. Meil on suur austus nii väärika jahimehe vastu.

Elmar Metsaäär on sündinud 1936. aastal ja jahimees poisikesest peale. Jahil hakkas ta käima koos vend Heinartiga.

Abikaasa Koidu näeb Elmari silmades sära, kui jutt suundub jahile. Elmar on suutnud anda jahipisiku oma pojale Margusele ja pojapojale Martinile, kes on samuti meie seltsi tublid jahimehed.

Avo Kivastik on sündinud 1947. aastal. Ta on kirglik jahimees, Laane jahiseltsi asutajaliige. Avo oli seltsi juhatuse liige alates 1999. aastast, seltsi juhatuse esimees 2005–2016, tegevdirektor 2016–2019. Tema südameasi on olnud alati loomade heaolu metsas. Kas neil ikka süüa on? Ega hundid ja karud nõrgematele liialt kurja tee? Teda autasutati 2020. aastal EJS-i teenetemärgiga Ilves.

Laane jahiseltsi liikmed on uhked oma väärikate jahimeeste üle ja soovivad neile tervist ja energiat edaspidiseks!

25

- JAHIKODA KORDA -

Jahiveteranid

tutvusid jahimajadega Eesti Jahimeeste Selts on esitanud üleskutse siduda jahiaasta teemaga „Jahikoda korda!“. Eesmärk on anda hoogu jahimajade korrastamisele ja uute ehitamisele. Saaremaal käib vilgas tegevus.

TEKST TOIVO VAIK, Saarte jahimeeste selts FOTOD IRINA MÄGI, IVE KUNINGAS

S

ellest annavad aimu üksteise järel kerkivad jahimajad, kus nüüdisaegsed ruumid ja seadmed kütitud ulukite esmatöötlemiseks, lihakehade jahutamiseks ja mõne lihtsama toote valmistamiseks enda tarbeks. Jahimajad on ka väga vajalikud kohaliku seltsielu hoogustamiseks ja peale jahipidamise ka muude ürituste korraldamiseks.

Kalamaja hoovis oli 4. augusti hommikul näha kogunemas hallipäiseid mehi. Traditsioonilisel üritusel said kokku jahimehed, kelle jahitunnistus näitab vanust vähemalt 70. Jahiveteranide kaheksandal kokkutulekul tehti ringsõit Saaremaa jahiseltsi viies majas

ja vaadati, kuidas kolleegid oma elu korraldavad. Seltsi tegevjuht Ive Kuningas rääkis, et jahiveteranide üritus on pikaajaline traditsioon ja osalejatest puudu ei tule. Ka sel päeval oli kokku tulnuid üle 40 ja rõõmsaid tervitusi kajas kõikjal. Tegevjuhi sõnul on neid üritusi püütud korraldada alati erinevalt: olgu istumine seltsi maja saalis pidulauas, jahitrofeede näituse külastamine, päev mälumänguga ja võistlusega lasketiirus vms.

Päev algas ühispildi tegemisega ja seejärel tervitas kohaletulnuid Saarte jahimeeste seltsi esimees (omade keelepruugis pealik) Kaido Kaasik. Pealik rääkis kõigest positiivsest, mida jahimajade rajamine jahipidamisele juurde

26

annab ja kiitis tublisid seltse, kes on jahimajade ehitamisega lõpule jõudnud ning saavad olla hooandjaks nendele, kellel esialgu veel plaanid pooleli. Veel soovis ta kõigile eakatele meestele jõudu ja tervist ning siis oli juba aega istuda parklas ootavasse bussi.

Aste

Seni, kuni kestis sõit Aste jahimajja, jõudis siniselge taevas ennast muuta väga karvaseks ja ajal, kui maja üle vaadati, tuli taevast alla üsna soliidne vihmapadu, mis kogu ümbruse üle ujutas.

Maja saamislugu tutvustasid külalistele Aste jahimeeste pealik Meelis Kaare ja Madis Sink. Uhke ja veel

Võhma jahiseltsi maja.

värske värvilõhnaline maja mahutas kolhoosi ajal rohujahuveski tehnilisi seadmeid ja süsteemi tööshoidmise ruume. Ümberehitus võttis aega neli aastat, ehitustööd tehti 85 protsendi ulatuses oma meeste jõu ja seltsi rahaga. Aste jahimeeste hulgas on palju ehitajaid, ehitusfirmasid kasutati minimaalselt eritööde tegemiseks.

Maja ulukitöötlemise poole peal on kogu tehnika viimase sõna järgi: elektrilised telfrid, metallkattega siseseinad, roostevabast terasest töölauad, rümpade tükeldamise lintsaag. Niinimetatud puhtam pool koosneb uhkest kaminasaalist, mille kõrval kööginurk puupliidiga. Nüüdisaegne sanitaarsõlm, maja hoiab talvel soojana õhksoojuspump. Rajamist ootab jahutuskamber. Kogu kompleks jättis

BLASER R8 SUCCESS SILENCE HIND AL. 5980€ BLASER R8 ULTIMATE SILENCE HIND AL. 5108€

Veteranid Saarte jahimeeste seltsi maja ees.

hea mulje, oli näha, et kõik oli väga põhjalikult läbi mõeldud.

Küdema

Järgmine vastuvõtja oli Saare EPT jahiselts Küdema külas. Seda seltskonda juhib Mati Kirs, tuntud kui Saaremaa „huntide hirm“, kes korraldas omal ajal kogu maakonnas plahvatuslikult suurenenud hundiarvukuse allatõmbamist.

Edukalt muidugi! Mati ise on paras sõnaseadja, seetõttu saatis päeva mõnus aasimine ja naer. Kui kogu seal kuuldu tuleks kirja panna, siis peaks Küdema meeste tegemistest eraldi loo kirjutama.

Vaadates nende majapidamist, mis koosneb jahimajast, saunast, maakeldrist ning grillimisvõimalustest ja lõkkeplatsist, tekkis tahes-tahtmata tunne, et

27

Tallinnas Mustamäe tee 18 tel 655 0295

Tartus Raatuse 20 tel 745 1136

www.schotter.ee

- JAHIKODA KORDA kogu kompleks on äraütlemata mõnus lõõgastumis- ja ajaviitmiskoht pärast tõsist jahipäeva. Asub see kõik vanal talukohal, mille koosseisu kuulub ka paar hektarit metsa. Mati sõnul sai selts sellele kümmekond aastat tagasi „küüned taha“, sest koht oli müügis. Jahimaja on ehitatud vanasse talulauta, kuid näha on ka pooleliolev töö ulukitöötlemise ruumi täiendamiseks. Töö tehakse meeste enda jõu ja vahenditega. Mati sõnul on tunne, et see värk ei saagi kunagi valmis, sest alati leidub midagi, mida saab paremaks teha.

Võhma

Juba oldi ootel Võhma jahiseltsi majas.

Kui kohale jõudsime, seisid uksel Toivo Lõhmus ja Heimar Põld. Maja asub unikaalses kohas, otse Võhma poe kõrval. Toivo sõnul toimib seal mingi ulmelist laadi automaatika. Millest see tuleb, ei tea keegi. Iga kord, kui jahilt tullakse, lülituvad sisse poe valgustid ja uks läheb nagu iseenesest lahti. Ilmselgelt on tegemist mingi kohaliku sümbioosiga, mida teadlastel tasuks uurida.

Tore huumor kohtumise alguseks!

Toivo Lõhmus tervitas kohaletulnud jahimehi, kellest väga paljud on ka tema isiklikud tuttavad.

Maja on ehitatud 1925. aastal koorejaamaks. Maja ajalugu on ilusasti talletatud brošüüri, mille koostaja on Arvi Truu. Huvilistel tasub sellega kindlasti tutvust teha. Jahimeeste käsutusse sai maja aastal 2008, kui see vallalt ära osteti. Siis algas suur töö. Kompleks on võimas, peamajas on ulukite töötlemise ruum, väga maitsekalt kujundatud kaminasaal, köök, saun ja olmeruumid.

Kaminasaalist viib keerdtrepp pööningukorrusele, kus on magamiskohad kümnele ööbijale. Kõrvalhoones on ruum vajaliku kraami paigutamiseks ja suur jahutuskamber. Õue sissesõiduteed kaunistab ilus maakividest aed. Kogu kompleksi kordategemiseks on panustanud selts oma vahendeid ja saadud on ka pisut toetust erinevatest projektidest.

gise kuuri jäänukiga ning töö algas.

Toompuu sõnul tegid nemad tagurpidi maja, kui vaadata mujale, kus esikohal on korralik kooskäimise koht ja alles siis kusagil ka nurgake naha võtmiseks.

Nemad seadsid endale eesmärgi teha esmaklassiline ulukite töötlemise maja koos vajamineva tehnika ja jahutuskambriga ning selle juurde väike nurgake koosistumiseks. Muljetavaldav uusehitis, seda nentisid kõik.

Leisi

Edasi viis tuur meid Leisi jahiseltsi majja.

Teel saime teada, et maja Parasmetsa külas on kasutusel juba ammu. Bussiaknast oli näha, et tegemist pole ainult jahimaja, vaid ka kogu ümbruskonna tarbeks rajatud ühistegevuse kohaga.

Sellest andsid aimu võrkpalliplats maja taga, mitut sorti kiiged ja laste mänguväljak koos atraktsioonidega. Nende kõrval grilliala ja suur lõkkeplats.

Külalisi olid vastu võtmas Madis Mägi, Aasar Muul ja Tanel Kreitsmann, kes majapidamist tutvustasid. Saime

Kohtumine Metsküla jahimeeste seltsis.

Metsküla

Taas istus seltskond bussi, sest Metskülas praeti juba maksa. Panni ääres tervitas külalisi seltsi esimees Arli Toompuu, köögilaua taga askeldas Riho Nook. Meeldivat aroomi levis kogu ümbruses. Tuliuus ehitis tundus nii steriilne, et enne sisenemist tekkis tahtmine jalatsid ära võtta.

Koht, kus jahimaja asub, oli endine heinakuuri ala. Umbes 15 aastat tagasi põles kuur maha ja nii saigi jahiselts viis aastat tagasi selle maa koos kuna-

Leisi jahiseltsi majas.

28

teada, et maja on ehitatud ei-tea-millal.

Juba nii ammu, et keegi ei mäleta isegi, milleks see ehitati. Väljast on aga näha ilus maakivist välissein, mis annab aimu, et ilmselt on see pikki aastaid seisnud ainult müüridena. Kolhoosi ajal oli katusega osa kasutatud väetisekuurina. Jahimehed said maja endale veel Vene aja lõpus ja sellest ajast on seda ehitist pidevalt täiendatud ning uuendatud. Korralik töötlemisruum ja hubane saal koos kamina ja kööginurgaga tegid olemise väga koduseks.

Sellega oli päevakava täidetud. Nii nagu see Astes algas, nõnda lõppes üldiselt päikest täis olnud päev Leisi mail paraja vihmavalinguga, mis oli nii võimas, nagu oleks üks pilv ühekorraga maha prantsatanud.

Meeleolukas üritus läks korda ja sõidu ajal oli kuulda positiivseid muljeid bussi igast otsast. Kalamajas ootas iga osavõtjat ühisfoto. Seda aeg-ajalt vaadates on, mida meenutada. Veteranid ootavad juba põnevusega järgmist üritust.

- JAHIKODA KORDA Airek Kolju ja vastvalminud esmakäitlushoone.

Jäärumetsa jahiseltsi esmakäitlushoone Tõstamaa külje alla keset metsa peidetud vanale Hirti metsavahikohale on Jäärumetsa jahiselts püstitanud esmaklassilise jahiulukite TEKST JA FOTOD JAANUS VAIKSOO esmakäitlushoone.

J

äärumetsa jahiselts on väike kahe-mehe-selts, mida majandavad Airek Kolju ja Tõnu Rattasepp.

Põhitegevus on jahiturismi korraldamine. Seltsil on 10 400 hektarit jahimaid, millest 2400 hektarit on eramaad ja 7000 kuulub RMK-le.

Hiljuti valminud ulukite esmakäitlushoone ehitamise peamine motivaator oli kõige muu kõrval siiski Airek Kolju ulukiroogade valmistamise kirg, mis tuntud paljudele jahimeestele kogu Eestis. Airek rõhutab, et kvaliteetse ja maitsva toidu alus on ulukiliha esmatöötlus ja siin ei luba ta endale mingisugust hinnaalandust.

Metsas kütitud uluk tuleb nahastada, jahutada, säilitada, laagerdada, tükeldada ja pakendada nii, et üheski lihatöötlusetapis ei peaks muretsema selle kvaliteedi pärast. Nii on uues

esmakäitlushoones võimalik teha täispesu, s.t kõik pinnad põrandast laeni saab automaatika abiga täielikult pesta ja puhastada.

Paljud jahiseltsid on võtnud plaani esmakäitlushoone rajamise, sest kütitud põdra või sea nülgimine ja tükeldamine metsa all on kadumas minevikku.

Seda arvestades jagab Airek Kolju hea meelega nõu, mida silmas pidada, enne kui ehitus ette võtta. MTÜ Jäärumetsa Jahiseltsi esmakäitlushoone ehitust rahastas PRIA 22,6 protsendi ulatuses, ülejäänud kolmveerand maksumusest jäi peremeeste enda kanda.

Esmakäitlushoone ehitati vanale metsavahikohale, seega oli see loomulikult elamumaa. Ent esmakäitlushoone peab asuma tootmismaal. See toob automaatselt kaasa rangemad nõuded.

Hoonel peab olema detailplaneering, mille tegemine võib võtta kolm kuni

29

Ulukiliha kvaliteetseks väärindamiseks on loodud kõik tingimused. viis aastat. Päästeteenistus nõuab, et hoonest vähemalt 200 meetri kaugusel peab olema tuletõrje veevõtukoht, mis varustatud omakorda nüüdisaja nõuete kohase veevõtuhüdrandiga. Airek Kolju lasi nõuete täitmiseks rajada krundile suure tiigi, mille kallaste planeerimine seisab sügisel veel ees.

Pärast pikka ja keerukat asjaajamist, aega ja raha nõudvat rabelemist saab Airek hakata lõpuks maitsma ka tehtud töö vilju ja pühendama rohkem aega kokakunsti saladuste avastamisele.

See on lõputu teekond, kuid pakub praegu juba kogu Aireku perele rõõmu ja naudingut.

Ent enne, kui hõrgutav ulukiroog lauale jõuab, tuleb Airek Kolju siiski alguse juurde tagasi ja rõhutab: „Maitsva toidu alus on ulukiliha puhas ja kvaliteetne esmatöötlus.“ Alanud põdrajahihooajal tasub kõigil jahimeestel seda meeles pidada.

- JAHIKODA KORDA Tõnis Korts ja Riivo Liin on lindi läbi lõiganud: Koonga jahiseltsi jahimaja on avatud.

Sissevaade esmakäitlushoonesse.

Avati Koonga jahiseltsi jahimaja Pärnumaa jahimeeste liitu kuuluva Koonga jahiseltsi jahimaja avati pidulikult 18. septembril.

TEKST, FOTOD EJS

J

uhatuse esimehe Riivo Liini sõnul oli jahimaja rajamine juba tükk aega plaanis. See sai võimalikuks EJS-i taotletud esmatöötluskohtade meetme avanemisel.

Raivo Liin tänas kõiki jahimehi ja varasemaid esimehi, kes on ideed arendanud ja ettevalmistusi teinud. Tänusõnad kuuluvad ka Pärnumaa jahimeeste liidule, kes on olnud hea ja toetav partner. Samuti tänas esimees naabreid ja vallavalitsust, kellega on olnud hea läbisaamine.

Seejärel sai sõna Koonga jahiseltsi juhatuse liige Lembit Miil. Edasi võttis jutujärje üle EJS-i tegevjuht Tõnis Korts, kelle sõnul on sellise jahimaja rajamine kindlasti kõrge jahikultuuri tunnus ja annab tunnistust, et seltsi jahimehed võtavad oma missiooni ulu-

Tervitab Pärnumaa jahimeeste liidu juhatuse esimees Uno Kask.

Avasõnad lausub Koonga jahiseltsi juhatuse liige Lembit Miil.

kite hooldamisel tõsiselt ning plaanivad sel alal pikemalt toimetada.

Halinga jahiseltsi poolt tervitasid Einar Rannula ja Mart Mölder. Seejärel lausus tervitussõnad Jaanus Põldmaa Aruvälja jahiseltsist. Häid soove ütles ka Lääneranna vallavanem Andres

Hirvela ja Pärnumaa jahimeeste liidu juhatuse esimees Uno Kask. Samuti tervitas kõiki lõõtsamees Heino.

Pärast kõnesid lõikasid EJS-i tegevjuht Tõnis Korts ja Koonga jahiseltsi juhatuse esimees Riivo Liin lindi läbi ja kõiki oodati majaga tutvuma.

30

䴀愀欀猀愀洀攀 氀椀猀愀琀愀猀甀Ⰰ 欀甀椀 琀漀漀琀攀 甀氀甀欀椀 椀猀攀 䄀爀欀攀 䰀椀栀愀琀猀琀甀猀攀 倀氀最愀猀琀攀 琀猀攀栀栀椀 欀漀栀愀氀攀 ⬀ Ⰰ㈀㔀 갠⼀欀最⸀ 䤀渀昀漀爀洀愀琀猀椀漀漀渀 琀攀氀 㔀㄀㜀 ㌀㤀㌀㠀 樀愀 㔀㈀㤀 㐀㈀㄀㄀⸀ 嘀愀氀洀椀猀琀愀洀攀 琀攀攀渀甀猀琀渀愀 猀甀椀琀猀甀瘀漀爀猀琀攀 樀愀 最爀椀氀氀瘀漀爀猀琀攀⸀ 吀攀攀渀甀猀琀搀 瀀愀氀甀洀攀 攀爀愀氀搀椀 欀漀欀欀甀 氀攀瀀瀀椀搀愀 琀攀氀 㔀㈀㤀 㐀㈀㄀㄀⸀

- ARVAMUS -

Mõtteid jahindusest

TEKST NIKOLAI LAANETU FOTOD JÜRI JÕEPERA

Jahinduses kerkivad aeg-ajalt esile probleemid seoses ulukikahjustuste lubatavast suurema mõjuga majandustegevusele, aga ka teistele liigipopulatsioonidele ning keskkonnale.

V

iimastel aastatel on prevaleerinud kobras, nüüd juba ka hunt, karu, ilves.

Lisaks aeguvale ohjamiskavale koostatakse uut ning võetakse sõna ka ajalehes, kus kritiseeritakse teadus- ja seireuuringuid ning soovitatakse hoida populatsiooni soodsat seisundit, teadmata, mida see sõna õigupoolest tähendab. Seega vabandan juba ette, kui keegi leiab enda olevat „põhiseaduslikus riives“. Seepärast ei too ma siin esile nimesid, vaid loodan, et lugeja saab aru ka sellest, mida ta luges või on lugenud.

Kaitsekorralduslik paradoks

Meil on võimalik analüüsida mis tahes süsteemi ja esitada ka kriitilisi märkusi selle toimimise kohta, kui süsteem on välja kujunenud ja meil on kasutada selleks (pidepunktidena) adekvaatseid andmeid. Üks selliseid on „Suurkiskjate (hunt Canis lupus, ilves Lynx lynx, pruunkaru Ursus arctos) kaitse- ja ohjamise tegevuskava aastateks 2012–2021“. Lisaks ka arvamusliidrite arukad hinnangud mitme ulukipopulatsiooni seisundile ja esmajoones suurkiskjate suurt arvukust heaks ja lausa soodsaks seisundiks pidades.

Püüan avada vaid ebamäärasust, mida põhjustab heaolu ja rahuldust pakkuv mõistete sisu.

Ohjamiskavas seatakse suurkiskjate kaitsele ja ohjamisele nii pikaajalised (30 aastat), kui ka lühemaajalised (10 aastat) eesmärgid. Pikaajaline eesmärk on säilitada hundi, ilvese ja pruunkaru populatsiooni soodne seisund, arvestades nii ökoloogilist, majanduslikku kui ka sotsiaalset aspekti. Selleks hoitakse Eesti suurkiskjapopulatsioonide maksimaalne levikuala sobivates elupaikades, arvukus optimaalne, demograafiline struktuur võimalikult looduslähedane, et säilitada nende käitumine ja toidubaas ning populatsioonide elujõulisus, ökoloogiline funktsioon ja evolutsiooniline potentsiaal, hoides samal ajal võimalikult väiksena nende tekitatud kahjustused põllumajandusele ja muule varale.

Eesmärk on säilitada ka suurkiskjate jahindusliku kasutamise võimalus ning

32

suurendada inimeste teadlikkust ja kujundada soosiv suhtumine suurkiskjatesse. Eesti suurkiskjate populatsioone vaadeldakse Balti populatsioonide osana ning suurkiskjate kaitse- ja ohjamistegevuse korraldamise eesmärk on toetada Balti populatsioonide soodsa seisundi säilimist laiemalt.

See on hoomamatu loosungite plejaad, kuid kõik paistab olevat õige ja kooskõlas euroopalike suundumuste ning usuga paremasse tulevikku.

Konkreetsed eesmärgid

Konkreetsemad eesmärgid aastateks 2012–2021 olid järgmised: » säilitada igal aastal 15–25 kutsikatega hundikarja (asurkonna üldsuurus u 150–250 isendit) ning 100–130 poegadega ilvesepesakonda (asurkonna üldsuurus u 600–780 isendit) enne jahihooaja algust (sügisel). Nimetatud vahemike piires määratakse iga-aastased eesmärgid vastavalt seire tulemustele ning arvukust hoitakse neis vahemikes jahipidamisega; » säilitada igal aastal vähemalt 60 sama-aastaste poegadega karupesakonda (asurkonna üldsuurus u 600 isendit), jätkates jahipidamist peamiselt liigi inimpelglikkuse säilitamiseks ja karu

- ARVAMUS tekitatud kahjustuste vähendamiseks, soodustades tema levikuala laienemist lõuna suunas; » vähendada suurkiskjate tekitatavaid kahjustusi vara kaitseks väljatöötatud abinõude tõhusa rakendamisega ning ohjamise suunamisega kahjustuspiirkondadesse.

Soodne või hea seisund?

Esitatud eesmärgid ja põhimõtted on üllad, kuid ainult nendest lausetest ei piisa. Kuigi kaitse- ja ohjamiskaval on ka eelarve ning kavandatud tegevus, pole need osutunud piisavaks, et eesmärke saavutada. Ebamäärasus jälitab olukorra reaalset kirjeldamist.

Siinkohal ei sooviks laskuda seire üksikasjadesse, sest see on seotud paljude mõõdetavate parameetrite, teaduse ja sellel põhineva kompetentsusega.

Püüan avada vaid ebamäärasust, mida põhjustab heaolu ja rahuldust pakkuv mõistete sisu.

Suurkiskjate ohjamiskavas on võetud populatsiooni seisundi hindamisel kasutusele mõiste „soodne seisund“, vahel ka „hea“.

Murphi üks seadustest ütleb: „Kui te tunnete end hästi, ärge muretsege. See

läheb üle.“ Seega, kui teil on hea, kui teil on väga hea, siis olge rahulik, see läheb üle! See kehtib ka suurkiskjate populatsioonide hea ja soodsa seisundi kohta.

Mis on soodne seisund? Kas see on hea seisund või hoopiski optimaalne seisund? Elus ja esmajoones looduses pole kunagi kõik soodne, vaid pidevas muutumises ja üksnes negatiivsed ning halvad, vahel ka kriitilised olukorrad võimaldavad populatsioonil kohaneda, jääda ellu muutuvas keskkonnas. Kui keskkonna mingi tingimus või tegur esineb külluslikult või optimaalsel tasemel, siis võivad mõned elutähtsad tingimused olla limiteerivad (pessimaalsetes piirides). Paraku saab määravaks limiteeriv tegur, seetõttu võib näiliselt külluslik elupaik mis tahes liigile osutuda mingil aastaajal või kliimatingimustes ka paljudele teistele liikidele määravaks. Seega: soodne või ka hea seisund oleneb liigi elupaiga abiootilistest ja biootilistest tingimustest ehk biotsönootiliste suhete kompleksist.

Populatsiooni seisundit pole seetõttu võimalik mõõta „heaga“, sest „heal“ ja ka „soodsal“ puuduvad mõõdetavad parameetrid. Kui väljendame seisundit sõnadega „hea“, „väga hea“, „eeskujulik“ ja

Tänavalegaalne CFMOTO ATV CFORCE 450-L

teises suunas „halb“, „väga halb“, „kriitiline“ (lausa „sitt“), siis on see emotsionaalne ja pigem subjektiivne hinnang mis tahes loomapopulatsiooni kohta.

Selline käsitlus on aktsepteeritav üksnes siis, kui nimetatud hinnangutele lisanduvad populatsiooni seisundit iseloomustavad parameetrid. Mis tahes parameetri näit on arvuline või protsentidena väljendatav osatähtsuse mõõt.

Seega, kui soovime iseloomustada populatsiooni seisundit, siis peame lähtuma konkreetse liigi bioloogiast, liigile omasest populatsiooni struktuurist ning ökoloogilistest nõudlustest elupaigale.

Seega on hea seisund sellele liigile omane populatsiooni struktuuri parameetrite optimaalne seisund, mis tagab sündimuse ja suremuse vahekorra tulemusena populatsiooni homöostaasi optimaalsete näitajate tasemel. Populatsiooni seisundi optimumi looduslikes asurkondades mõjutavad liigisisesed ja liigivälised ehk keskkonnatingimused.

Seetõttu ei saa me määratleda populatsiooni seisundit ja muutuvat olukorda üksnes arvukuse või asustustiheduse näitajate abil, vaid see peab olema kooskõlas liigi eksistentsi mõjutavate keskkonnaparameetrite muutusega.

Põhivarustuses: mahukad pakiraamid, terastrossiga 1290 kg tõmbejõudu omav elektriline tõmbevints, haakekonks, haagise tulede pistik, 12“ terasveljed, 25” sügavamustrilised madalsurve rehvid, kaasreisija seljatugi ja käetoed.

Baashind 5240€

Vaata lisaks www.motobobi.ee

- ARVAMUS Kiskjatele on oluline saakloomade esinemine ja nende liigiline koosseis ning kasutatava biomassi suurus ja eelkõige selle taastumispotentsiaal. Toidubaasi kvantiteedist ja kvaliteedist ning selle kättesaadavusest oleneb sigimisedukus ja ka territoriaalne struktuur, peamiselt selle suurus. Seejuures on tähtis varjetingimuste, häirimisfaktori ja konkureerivate (kiskja)liikide esinemine.

Suurkiskjad vajavad toitu

Meie suurkiskjate arvukuse, asustustiheduse ja territoriaalse paiknemise planeerimisel tuleb lähtuda looduslikest ressurssidest ja selle kvalitatiivsetest-kvantitatiivsetest isereguleeruvatest varudest. Me ei saa planeerida suurkiskjate arvukust suuremana, kui seda tagavad looduslikud toiduressursid.

Kui saakloomade looduslik toidubaas kahaneb märgatavalt klimaatilistel või mingitel muudel põhjustel, siis tuleb ohjatavatele suurkiskjapopulatsioonidele omase optimaalse seisundi tagamiseks vähendada ka kiskjate arvukust.

Kui saakloomade või teiste toiduliikide osa on vähenenud inimtegevuse tulemusena, siis on võimalik piirata inimtegevuse mõju kiskjate toiduliikidele või tagada kompensatoorsete toiduliikide kättesaadavus ajal, kui see võib põhjustada liigi arvukuse ja juurdekasvu järsku langust. Seda saab teha karule soodsatesse kohtadesse sööda-

põlde rajades. Hundile spetsiaalsete lambakarjade kasvatamine pole ehk mõistlik, nagu ka ilvesele kodukitsede viimine metsa mökitama.

Kui inimtegevuse tulemusena on kahanenud märgatavalt ilvese või ka hundi saakloomade arvukus, siis tuleb planeerida saakliikide küttimise vähendamist või lühiajalist peatamist. Ka siin kehtib põhimõte tagada kiskjate ja saakliikide optimaalne tasakaal. Saakloomade arvukuse vähenemisega kaasnevalt tuleb piirata ka kiskjate arvukust tasemeni, mis on vastavuses toidubaasi taluvusega. Ei tohi jääda ootama olukorda, et kiskjate arvukus ise väheneb ja stabiliseerub kooskõlas saakliikide arvukuse ning biomassi muutusega.

Kiskjate arvukuse vähenemine hilineb alati. Kui looduslikke saakloomi ei piisa, siis hakkavad kiskjad ründama ka mittetüüpilisi saakloomi, kaasa arvatud koduloomad, mesitarud, viljapõllud.

Kiskjate, esmajoones vähempelgliku hundi ründed kariloomadele, ka koerte murdmine, on selge signaal, et selle kiskja arvukus on lubatust suurem ja looduslikke saakliike nende kodupiirkonnas napib.

Kiskjapopulatsioonide soodsa seisundi tagamiseks ei saa planeerida nende toitmist koduloomadega. Siinjuures pole põhjendatud rääkida nuhtlusisenditest, vaid see on selge signaal saakloomade ja kiskja optimaalse loodusliku vahekorra kriitilisest nihkest ning konkreetse kiskjaliigi arvukuse (ohjamise) regulatsiooni puudustest.

Viimane puudutab ka vigaste isendite elimineerimist populatsioonis.

Bioloogiliselt optimaalne ja lubatav arvukus

Kiskjate mõju karjakasvatusele ja inimtegevuse mitmele valdkonnale ei tohi ületada lubatud piire. See tähendab, et kiskjate arvukuse planeerimisel tuleb arvestada nende liikide bioloogiast ja ökoloogiast tulenevat nõudlust elupaikadele ning toidubaasile, mitte kahjustuste hüvitamiseks eraldatud rahale ja vahenditele.

Nende vahekordade määramine on jahimaade korralduse otsene ülesanne ja ainus reaalselt toimiv teaduslik alus.

Praegused teadmised jahimaade seisundi kohta ei ole teaduslikult põhjendatud ega võimalda anda adekvaatset hinnangut ulukiliikide bioloogiliselt optimaalse, ja arvestades majanduslikke kaalutlusi, ka lubatava arvukuse piiritlemiseks, sest meil puudub tegelikku olukorda kirjeldav jahimaade korraldus. Me lihtsalt heitsime kõrvale varem toiminud jahimaade korralduse. Puudustele vaatamata oli see siiski ainus alusdokument, millele tuginevalt sai langetada otsuseid ulukiliikide arvukuse taseme planeerimisel. Seda pidanuks nüüdisajastama ja meil oleks ka jahiteaduse üks alusmaterjalidest olemas. Praegu hõljume hea ja soodsa filosoofia piirimaadel ega tea kunagi, mis on optimaalne ja tõene.

Me ei saa planeerida suurkiskjate arvukust suuremana, kui seda tagavad looduslikud toiduressursid.

34

TASUTA AKU VÄÄRTUSEGA 119 EUR*

STIHLi akulehepuhurid on vaiksed, kerged ja mugavad!

STIHL BGA 57 - kompaktne, uskumatult vaikne, kergekaaluline ja mugava käepidemega. Need on olulised argumendid lehepuhuri valimisel. Lisaks muidugi ka suurepärane ergonoomilisus. Kuna õhuvool on tugev, siis peab lehepuhur häs käes istuma ja tasakaalus olema ka töö tegemise ajal.

Tänu vaiksele mootorile ja suurele jõudlusele sobib puhur häs nii koduseks kasutamiseks kui ka lasteaedade, elumajade ja muude müratundlike piirkondade platside, haljasalade ja teede koristamiseks. Lehepuhuri tööaeg on kuni 30 minu t.

Lehepuhuri toru pikkust on võimalik reguleerida kolmes astmes kuni 16 cm ulatuses, mis tagab mugava ja võimalikult maapinnalähedase puhumise.

STIHL BGA 57

*STIHL BGA 57 Compact komplekti ostul kaasa TASUTA lisaaku KOMPLEKTI HIND 299 EUR

WWW.STIHL.EE

- JAHIKOER -

Hagijamehe mõtisklusi

TEKST JA FOTOD JARKO JAADLA

Kolme ja poole aastaste koertega õnnestus pidada ilmselt Eesti ajaloo üks edukaim jänesejaht Nõo jahiseltsi maadel 2021. aasta veebruaris.

Minu vend on jääger ja kui rääkisin talle esimest korda oma mõttest võtta Eesti hagijas, siis ei arvanud ta sellest suurt midagi. Kui aga koroona turismisektorist üle käis, põder tema noore laika jalahoobiga teise ilma saatis ning suuruluki endagi arvukus alla läks ja hundid asemele tulid, siis muutus tema arvamus jänesejahist Eesti hagijaga.

O

stsin talukoha täpselt kümme aastat tagasi.

Asub teine sama voore otsas kus Luua metsanduskoolgi, linnulennult vaid kaks kilomeetrit. Mõnda aega ei saanud veel koeraunistust ellu viia, sest töö harrastuskalastuse spetsialistina pealinnas ei lubanud sõbrakest võtta. Lapsepõlvemälestus vanaisal olnud hagijast aga püsis ja unistus endale sama tõugu sõbrake soetada jäi alles. Otsustasin jagada oma lastele neid emotsioone, sest hagijas on ülisõbralik perekoer ja võimaldab ühtlasi

vabalt krundil kanu ja kinni katmata viljapuuaeda pidada.

Mäeotsa talu on oma kultuuride poolest atraktiivne ka metsaelukatele. See tõsiasi oli ka viimane piisk minu senini edasi lükatud hagijaunistuse karikas.

Nimelt kahanes kevadel võetud kanakari talveks olematuks, sest kiskjad varitsesid kerget saaki nii õhust kui ka maalt. Kinnises aedikus elav kana aga pole minu arvates päris vaba.

Talvel enam munejate pärast muretsema ei pidanud, sest neid lihtsalt enam polnud, tekkisid uued „sõbrad“. Nimelt avastasin ühel märtsihommikul, et

36

minu suure vaevaga rajatud mustikapeenar on kuju muutnud, koheva põõsastiku asemel ilutsesid kenasti pügatud ja bonsaisid meenutavad kääbusvormid. Ja nagu vanal ajal kombeks, oli hea meister südamega tehtud töö eest jätnud ka visiitkaardi, sedapuhku saepurust koosnevad ümmargused pabulad.

Peagi sai mõõt lõplikult täis, sest ka metskitsed, keda aknast küll ilus vaadata, olid samuti ülbeks läinud ja noortele õunapuudele peremehe soovidest sootuks erineva soenguga oksalõikuse korraldanud.

- JAHIKOER Sügisel 2016 alustasin lõpuks koeramehe teekonda. Kolledžiajal tehtud jahimehetunnistus oli aegunud, seetõttu läbisin uuesti koolituse, kuid relvaluba veel ei teinud. Soov oli esmalt koht jahiseltsis ajajana välja teenida, sama lugu koeraga: tahtsin koos temaga jänese ja rebase eluviisid ja -paigad enne püssiga metsa minekut selgeks saada.

Kutsikad Iisakust

Mõeldud tehtud. Kampa lõi ka naabrimees Toomas Soodla, mitmendat põlve jahimees, kes samuti uue hagija mõtet haudus. Seega võtsimegi koos ette teekonna Iisakusse, kus Orgla Rauli nimelisel mehel oli parasjagu pesakond koorunud.

Soodla valis pehmema käpaga emase, kes sai nimeks Bella, mina kergema kondi ja konksus sabaga isase, kellele panin nimeks Poika. Broneerisime kutsikad ja jätsime veel mõneks nädalaks emapiima nautima.

Looma ahelatevabalt pidamiseks on välja mõeldud hea lahendus – raadiopiire. Et noorele koerale territoorium selgeks õpetada, oli tööde järjekord järgmine. Esmalt vedasin oma kahehektarilise krundi ümber raadiopiirde kaabli. Kaabli kohale looma silmade kõrgusele kerisin lahti sõber Kristo Lipu käest saadud hundilipud. Ehitasin OSB-plaadist kuudi, mille soojustasin kokku tambitud põhuga. Alles nüüd sai koera majja tuua, sest tingimused olid loodud.

Algas regulaarne dresseerimine, kus enne hoiatavat helisignaali koera tähelepanu „pahale lipule“ juhiti. Kui see kohale ei jõudnud, järgnes juba rangem korraldus särtsakana. Paari-kolme päevaga oli koeral territoorium selge.

Mingil hetkel hakkas kutsikas köhima, juba kurjustasin kaasaga, et viimane jättis suitsulatika hooletusse ja nüüd on koeral luu kurgus. Visiit veterinaari juurde aga võõrkeha ei tuvastanud.

Puhtjuhuslikult avastasin, et köhatamissagedus vähenes, kui koeralt mõneks päevaks kaelarihm eemaldada. Küsisin teiselt, vanemalt ja kogenenumalt veterinaarilt, kas raadiopiire ja elektrišokk võiks samuti allergiliselt mõjuda ning selgus, et võib küll. Nüüd olin dilemma ees, kuidas sõbrakest vabalt hoida, ilma et suurt aiaehitust ette peaksin võtma. Õmblesin rihmasüsteemi ümber ja paigutasin eelnevalt vastu kaela olnud piirdeseadme klemmid hoopis koera turjale, nõnda ei saanud semu piirile lähenedes särtsakat enam vastu kõri, vaid hoopis turjale. See süsteem töötas, sest allergia koos köhaga kadus ja koer sai taas vabalt krundil ringi joosta ning valvurina oma tööd edasi teha.

Jooksma!

Ilus koerapõli oli loodud ja nüüd ei jäänudki muud üle, kui esimest lund oodata. Käisin igal võimalusel Poikaga krundilt väljas jooksmas, teda rattaga jooksutamas ja kui lõpuks enam nõnda järele ei jõudnud, siis juba autoga. Et koera päris iseseisvalt mitte lahti lasta,

Kel soov oma jahimaadel jänese arvukusest ülevaade saada, võib lahkesti ühendust võtta näiteks meilitsi jarkojaadla@gmail.com.

Õde-venda Bella ja Poika – jäneste hirm.

37

- JAHIKOER aretasin välja kõrval jooksutamise süsteemi nii autole kui ka rattale.

Peni harjus ilusti masina kõrval treenimisega ära ja 25 kilomeetrit ei olnud hooaja keskel enam mingi probleem.

Praegu on miinimum treening umbes kümme kilomeetrit.

Treeningu tulemusena on koer metsas kiire ja vastupidav. Et GPS-il tema liikumist näha, olen info saatmise intervalli pidanud seadistama kõige sagedasema peale. Mõni on öelnud, et näe, kus sul koeraga vedanud, nõnda kiire teine. Ükskord olevat ühe jalgpallimeeskonna treener pärast järjekordset võitu teise meeskonna üle kuulnud kedagi samuti ütlevat, et näe, nende õnn on pöördunud.

Seepeale vastanud treener, et millegipärast on õnn pöördvõrdelises seoses treeningute arvuga. Sama filosoofia võib ilmselt üle kanda igasse elu valdkonda.

Nõnda peni jooksutades ja ise tema kõrval metsas ajades kulusid kaks koeramehe- ja ajaja-aastat kiiresti.

Eesmärk oli selgeks saada jänese, rebase, kähriku ja paratamatult ka metskitse käitumismustrid. Paljud ütlesid, et kuidas sa ilma relvata … Olge mureta, kui jahti peetakse ja laskjaid tarvis, siis nende puudust ei kohta sageli.

Nüüd tean, et minu valikud ja taktika hea jahisõbra kasvatamisel on olnud õiged. Loomulikult sai tehtud ka vigu, kuid mu süda rahunes, kui eelmisel sügisel nägin oma silmaga, kuidas hagijas kitse keset ajamist jänese vastu välja vahetas. Nüüd ma enam ei muretse.

Autori esimene jänes.

Edukas jaht Nõos

Jänesejaht on äge

Kuigi Eesti hagijas on ajav tõug ja üldiselt oma saaklooma kunagi kätte ei saa, võiks minu hagija kiirust iseloomustada üks jahiepisood, kus nimelt loo alul mainitud jäägrist venna silme all haagi teinud kikkkõrv koera hammaste vahel maandus.

Tema kommentaar oli, et kui poleks näinud, poleks uskunud. Mina ütlen aga siinkohal uhkusega: „Äge!“ Jänesejaht ongi väga äge jaht.

Küll pean aga vedamiseks või õigete asjaolude kokkulangemiseks seda, et just neil aastail on jänese arvukus Maarjamaal suur ja jätkuvalt tõusuteel.

Rebase ja kähriku arvukus on aga kärntõve toel kõvasti alla läinud ja pehme talv 2019/2020 lasi ilmale ilmselt ka jäneste hangepojad, sest talvel 2020/2021 peetud luured ja jahid näitasid, et jäljemeistreid on varasemaga võrreldes tublisti juurde tulnud.

Ise usun, et õnnelikud jahi- ja kalamehed on need, kes oskavad looduses ära tunda eri liikide „tõusud“ ja kesken-

ajamisest kõlisev mets, omajagu kärtsutamist, punetavate põskedega ja tervisest pakatavad jahimehed.

Hästi korraldatud jänesejahil töötavad loomad rõõmuga ja ikka selleks, et kütt lasta saaks. Lasta ei saa see kütt, kes metsa kuulatamise ja jälgimise asemel ajaviiteks jaama räägib. Kütiliinil olijad võiks arvestada, et koer ja tihti ka koeramees teevad tööd selle nimel, et uluk metsast välja saada. Pole tarvis kommenteerida, et nägi mõnd looma või koera ennast kuskile poole suundumas, piisab, kui laskja ütleb, et kontakt jänese või rebasega on saavutatud ja see oli resultatiivne või haavati looma. Nõnda ei teki klappidesse üleliigset müra, mis võiks hajutada teiste küttide ja järgmiste välja jooksvate loomade tähelepanu. Praegu on koerte suund ja jahimeeste asukoht enamjaolt kõigile, kel Huntloci rakendus, hästi näha ja teada, lisaks ajavad hagijad häälega. Teie lihtsalt olge valmis ja kuulake ning nautige seda, mille pärast meil selline vägev tõug on aretatud.

Alati ei viska jänes end hooga tukast välja, pigem on reegel selline, et astub sammu tüki servale või lagedale ja jääb kuulatama. Kui selle hetke ära fikseerite, siis on tabamine kordi lihtsam kui kiiresti liikuvat märklauda sihtides. Samuti tasub arvestada, et loomi võib välja viskama hakata juba ajal, kui kütid alles liinile suunduvad, tihti on uluk pärast esimest haugatust juba tüki teises otsas.

Peab arvestama, et hagijad on aju alguses enamasti tükk maad loomast tagapool.

Aadu Soodla koos Poika eest lastud esimese rebasega. duvadki nendele. Kui aga populatsioonikõver on parasjagu seal, kus kirjas „mõõn“, siis ei ole nii ehk naa mõistlik seda liiki veel rohkem alla suruda.

Praegu Eestis jänest jätkub ja on päramine aeg taas Eesti oma koeratõu populatsioonikõverat ülespoole aidata ning endale Eesti hagijas võtta.

Jänese ja rebasejaht on vahetu ning kiire, väga sportlik ja ühtlasi hea tervisele. Samuti ei pea jänesekütid muretsema liha liigse tarbimise pärast.

Eesti hagijatega jahil on iseloomulikud väiksed tukad, kiired piiramised, koerte

38

Kolme ja poole aastaste koertega õnnestus pidada ilmselt Eesti ajaloo üks edukaim jänesejaht Nõo jahiseltsi maadel 2021. veebruaris. Tulemusrikka jahipäeva oluline eeldus oli kindlasti ka seltsi esimehe Varmo Savimäe esmaklassiline luuretöö. Tol päeval tabati 13 halljänest ja neli rebast. Eriti armuline oli Diana jutu alguses mainitud vend Jannole, kelle relvaraudade ette lausa viis kikk-kõrva saatis. Mina sain lasta ühe jänese ja Bella peremees ühe rebase.

Teist nõnda elamusrohket jahipäeva minul senini oma üürikesest mälestuste salvest välja käia pole.

Kel pärast nende ridade lugemist tekkis samuti soov oma jahimaadel jänese arvukusest ülevaade saada, võib lahkesti ühendust võtta näiteks meilitsi jarkojaadla@gmail.com.

Meie penid aetakse lume tulekuks vormi ja luban, et need kaks tüüpi teevad kõik endast oleneva, et korraldada teie maadel jänestele kõrgel tasemel kiirjooksukursus.

- JAHIKOER -

Jahikoerad sügiseses Säreveres

Septembri lõpus toimus Säreveres traditsiooniline jahikoerte erinäitus.

Koroonaepideemia on viinud ka koertenäituse korraldamise nihkesse, kevadnäitusest on saanud sügisnäitus.

TEKST ja FOTOD ANU BOLLVERK

Teet ja Franz.

Raivo ja Cooper.

T

ore on aga see, et huvi näituse vastu pole sugugi vähenenud. Seekord osales jahikoerte erinäitusel 227 koera. Näituse korraldaja Aili Pärtel-Beljaevi sõnul oli veidi ootamatu, et üllatavalt suur huvi on tekkinud jahikoera passi vastu. Ka inspektoritel on metsas lihtsam kontrollida, kui jahimehel on jahikoerapass kaasas, sest koeral on kontrollitud tõule vastavus.

Aili Pärtel-Beljaev kinnitab, et koroonaaeg on ärgitanud rohkem inimesi endale jahikoerakutsikat võtma: „Inimestel on nüüd rohkem ilmselt aega kutsikat kasvatada ja kodus temaga tegeleda.“ Kui olukord lubab, siis järgmine näitus on kevadel.

Teet ja Franz

Weimari lühikarvaline linnukoer, 18-kuune Franz on Eesti juuniortšempion. Tema peremees, Simuna jahtkonna liige Teet Paju märkis, et seda tõugu koeri peetakse tavaliselt pointeritena, aga tema õpetab Franzi välja verejälje peale haavatud ulukit otsima.

Ardi ja Sumo. „Treenime tehisrajal ulukiverega, raja lõpus peab olema näiteks kitse või põdra jalg. Instinkt on tal ka väga hea,“ räägib Teet. „Jahile võtsin ta esialgu kaasa trenni mõttes: ise teadsin, kus haavatud sokk on, tahtsin näha, kas koer leiab üles. Leidis.“ Omaniku sõnul on Franz hästi peresõbralik ja stabiilse närvikavaga, aga ka väga energiline ja tahab iga päev kümme kilomeetrit joosta. „Eks me abikaasaga kordamööda käime,“ märgib Teet Paju muiates.

Evi ja Winchester.

Pardi toob Winchester väga hästi ära nii maa pealt kui ka veest, hane samuti, isegi heina seest.

40

Raivo ja Cooper

Tori-Sindi jahiseltsi liikmel Raivo Mätlikul on olnud kaks foksterjerit ja kuus Saksa jahiterjerit, viimati sai jahikaaslaseks võetud isane Cooper, kes praegu on aasta ja ühe kuune. Kaks jahiterjerit on Raivol metsas kaduma jäänud, siis, kui koertel veel GPS-saatjaid küljes ei olnud. Raivo Mätlik on jahimees 1981. aastast, praegu käib ta metsas kahe jahiterjeriga. „Teine koer on kaheksaaastane, Cooper õpib tema kõrvalt. Koos on nad 20 kobrast ja kaks mäkra urust

Anneli ja Steffi.

Jana ja Muhe Muhv.

Esimesed jahikogemused on Steffi juba saanud. Mees võtab ta metsa kaasa ja vile peale on ta igalt poolt mõne hetkega kohal. välja ajanud,“ räägib ta. „Mul on ainult väikesed koerad olnud, mulle meeldib jaht väikese koeraga. Jahiseltsis on meil laikasid ka, eks suurulukid jää neile.“

Ardi ja Sumo

Kolmeaastane Lääne-Siberi laika Sumo on pärit Valgevenest. Tema peremees, Otepää ja Tartumaa jahiseltsis tegutsev Ardi Märs on kogenud kütt: esimene jaht jääb 22 aasta taha. Sumo on Ardi sõnul metsas hästi aktiivne: „Ega ta looma metsa jäta. Põder on ta lemmik, siga ka. Kodus on meil teine koer veel, Maru, eks nad koos töötagi.“ Sumo on juba pere kolmas laika. „Kõige universaalsem jahikoer, kellega suurulukeid jahtida. Tal on kõrged jalad – ei jää ka lumes hätta,“ põhjendab Ardi Märs. „Et instinkt värske püsiks, saab ta korra nädalas metsa. Ülejäänud aja on ta perekoer, lapsi hoiab väga.“ Viimast kinnitas ka kaheksaaastane peretütar Roosi.

Evi ja Winchester

Evi Kollamaa ja tema 13-kuune Saksa karmikarvaline linnukoer Winchester tulid näitusele Palamuselt. Evi on oma sõnul alles värske jahinaine, ega Winchesterilgi veel kogemusi ole. „Praegu oleme kodus harjutanud. Pardi toob ta väga hästi ära nii maa pealt kui ka veest, hane samuti, isegi heina seest.

Oleme talle ka siga tutvustanud, et ta teaks: sea eest ei tule ära joosta, vaid tema peale peab haukuma,“ räägib Evi.

Anneli ja Steffi

Paidelanna Anneli Žmud tuli näitusele kaheksakuuse foksterjeri Steffiga. „Mees hakkas kolm aastat tagasi jahil käima, Steffi on meie esimene jahikoer,“ ütleb ta. Esimesed jahikogemused on Steffi juba saanud. „Mees võtab ta metsa kaasa ja vile peale on ta igalt poolt mõne hetkega kohal. Korra kraapis end mägra urgu sisse ja oli tükk aega kadunud.

Kui vilet kuulis, siis lõpuks tuli,“ räägib Anneli. Ta ise ja ka nende poeg on proovinud samamoodi vilistada, aga edutult – see jätab Steffi täiesti külmaks.

Näitusel käitus Steffi eeskujulikult ega lasknud end teistest koertest segada. „See on tänu koertekoolile: ta on teistega juba harjunud,“ selgitab Anneli.

Jana ja Muhe Muhv

Ida-Virumaalt tuli Säreveresse 19-kuune Eesti hagijas Sakste Muhe Muhv, keda saatis koera omaniku Andrei Tkatsenko abikaasa Jana Meigas. Jana tunnistas, et Andrei on alles üsna värske jahimees ja ka Muhedal Muhvil, kes reageerib hoopis nimele Džäss, on praegu peamiselt näitusekogemused. „Järgmisel nädalal läheme Brnosse maailmameistrivõistlustele, täna tulimegi selleks trenni tegema. Lugesin, et täna on siin koos erakordselt palju Eesti hagijaid – 18,“ ütleb Jana.

41

- NOOR JAHIMEES Eesti jahindus on heal järjel. Eesti Jahimeeste Seltsi kuulub üle saja liikmesorganisatsiooni, mis ühendavad rohkem kui 11 000 jahimeest. Võrreldes lähiminevikuga 20–30 aastat tagasi, on märgatavalt edenenud meie jahikultuur ja välja kujunenud paljud jahitraditsioonid. Traditsioonide hoidmiseks on vaja järjepidevust, uut jahimeeste põlvkonda, kes vanemate jahimeeste eeskujul harjuks metsas käima, õpiks tundma loodust ja loomi ning avastaks jahipidamisest toreda ja ühiskonnale vajaliku hobi.

Noore jahimehe rubriigis tutvustame Holger Kusnetsi 8. klassi loovtööna valminud nugisepüügi ohutuskasti, uurime, kuidas möödus noorte suvine jahindus- ja looduslaager Hiiumaal ning teeme lähemalt tutvust Haljala noorte jahilaskuritega.

Eesti Jahimees tahab senisest enam vahendada noortele suunatud jahindustegemisi: laagreid, õppepäevi, ühisjahte, laskmisvõistlusi jne. Andke julgesti teada oma jahiseltside aktiivsetest noortest jahimeestest! Kindlasti innustab see nii mõndagi nende eakaaslast koos isa või emaga nädalavahetusel metsa minema, proovima tiirus laskmist või osalema mõnes jahinduslaagris.

Kirjutage aadressil jahimees@ejs.ee.

Holger püütud nugisega.

Nugisepüügi ohutuskast

TEKST HOLGER KUSNETS, EESTI JAHIMEES FOTOD TAMUR KUSNETS, HOLGER KUSNETS

Tartu Herbert Masingu kooli õpilane Holger Kusnets valmistas eelmisel aastal 8. klassi loovtööna nugisepüügi ohutuskasti, juhendajaks jahimehest isa Tamur Kusnets.

H

olger on juba viiendast eluaastast alates koos vennaga osa võtnud jahindust toetavast tegevusest: otsinud haavatud ulukeid, ajanud verejälge, abistanud isa püüniste paigaldamisel, vaadelnud linde, osalenud ajajana ajujahis. Tal on jahindusvaldkonnast hea ülevaade.

Metsas käimisest ja jahipidamisest on kujunenud põnev ja lahutamatu hobi.

Loovtöö kokkuvõte

Valisin loovtöö teemaks nugisepüügi ohutuskasti valmistamise, sest see toetab

minu hobitegevust, mis on küttimine.

Abistan isa püünisraudadega jahil. Põhiliselt kütime püünistega kopraid ja nugiseid. Töö eesmärk oli valmistada praktiliselt kasutatav tehniline abivahend nugisejahiks.

Metsnugist on lubatud küttida kastlõksuga või kohe surmava püünisrauaga, samuti pidada hiilimis- ja varitsusjahti jahirelvaga. Mets- või kivinugisele ja tuhkrule võib pidada jahti püünisrauaga puult või ehitisest, jahti kastlõksuga, varitsus- või hiilimisjahti 1. oktoobrist 31. märtsini ning jahti jahikoeraga 1. oktoobrist jahiaasta lõpuni.

42

Nugisepüünise ohutuskasti on vaja selleks, et raudu õigesti paigaldada ja teised loomad saaki ära ei lõhuks. Kasti pannakse ka sööt, nii et teised loomad seda kätte ei saa. Kasti ülesehitus juhib nugise sööda juurde nii, et loom peab kindlasti läbima kohe surmavad püünisrauad.

Püünisekast on juba kaua olnud soomeugri karusnahaküttide abivahend. Eelkõige on kasti vaja hinnalise karusnaha kaitsmiseks teiste kiskjate eest.

Eesti seadus ei nõua ohutuskasti, kuid see on kasulik abinõu jahisaagi väärindamiseks. Ameerika Ühendriikides kütitakse nugiseid tavaliselt ilma kastita.

- NOOR JAHIMEES Nugisepüünise ohutuskasti on vaja selleks, et raudu õigesti paigaldada ja et teised loomad saaki ära ei lõhuks. Ühel karusnahakütil võib olla kümneid püünisraudu, seega oleks neile kõigile ohutuskasti tegemine kulukas ja aeganõudev. Raske ja aeganõudev on ka püüniste kontrollimine talvel metsas sügavas lumes liikudes. Sellepärast ilmselt ei ole ka nugisejaht püünisraudadega väga laialt levinud.

Küttimine karusnaha saamiseks on väga vana tegevusala. Vanaaegne gooti sõna skraha tähendab karusnahka ja see on eesti keelde jäänud raha tähenduses.

Karusnahka on nimetatud ka põhjala kullaks, mis näitab, et see oli majanduses väga oluline. Laialt levinud väärarusaamast hoolimata ei suuda kunstkarusnahk ehtsat omadustelt ületada.

Nugisepüügi ohutuskasti valmistamiseks kasutasin raamatus „Väikekiskjate küttimine“ (EJS, 2014) kujutatud joonist (lk 84). Tegin kasti materjalijääkidest (vanad lauajupid, aiavõrgu ülejääk), kasti kokkupanekuks kasutasin samuti puidukruvide ülejääke.

Materjali mõõtu lõikamisel piisab tavapäraste, kiirkorras ehitusjääkidest kokku löödud nugisekastide korral üksnes kontrollimisest, et rauad kastis liikuma mahuksid. Kasutusel on erineva tootmiskvaliteediga püünisraudu. Kasti, kuhu mahuvad Eestis toodetud rauad, ei mahu Vene päritolu püünised.

Metsas kinnitatakse sedalaadi lõksukast erinevalt lihtsamatest kastidest.

Tavaliselt on püüniskastid kinnitatud puutüvedele vertikaalselt (nugis peab sisenema ülevalt), kuid minu ehitatud kast kinnitatakse viltusele puutüvele sissepääsuga allapoole.

Kasutasin lõksukasti isaga jahil 13.–27. veebruarini 2021, sööta uuendasin üks kord. Püünise püstitasin 13. veebruaril, 20. veebruaril kontrollisime (oli tühi) ja 27. veebruaril saime saagiks suure emase metsnugise.

Loovtööga tegin endale tulevikuks abivahendi, mida saan karusnahakütina kasutada. Sellise püünisekastiga sarnaseid kaste ehitan juurde. Need võtavad päris palju ruumi ja neid on raske ladustada, seetõttu hoian neid peaaegu aasta läbi metsas ja nugised harjuvad söödaga kaste regulaarselt kontrollima.

Nugisepüügi ohutuskasti ehitamine.

Nugisepüügi kast on metsas testimiseks valmis.

Nugisepüük uue ohutuskastiga lõppes edukalt.

43

- NOOR JAHIMEES -

Noored loodus- ja jahilaagris Hiiumaal TEKST LIVIA ROOMETS FOTOD LIVIA ROOMETS, ANGELIKA VERŠ , ANDRA HAMBURG

Viimased poolteist aastat on möödunud tavapärasest erinevalt: plaanid on muutunud, üritusi on edasi lükatud või hoopis ära jäetud.

N

õnda läks ka MTÜ Eesti Jahinaiste plaanitud jahilaagriga, mis pidi toimuma Hiiumaal juulis 2020. Paraku kipub minema nii, et kõik edasi lükatud asjad kalduvad lõpuks ära jääma või toimuvad siiski veidi teisel kujul. Nõnda toimus ka sellesuvine noorte loodus- ja jahilaager veidi muudetud ajakavaga. Üritus õnneks toimus, kuid ikka veel koroona valvsa pilgu all, mis sundis osavõtjaid järgima ettevaatusabinõusid.

Noored kogunesid 23. juuli varahommikul Harjumaal Ruilas, et alustada juba ühise seltskonnana reisi Hiiumaale RMK Ristna puhkekeskusesse, kus ootasid Hiiumaa noored, et koos laager avada. Ilm oli võrratu ja ratastel seltskond jõudis laagripaika vähimagi viperuseta. Laagrivarustus pakiti lahti, telgid pandi püsti, seejärel võis alustada ametliku päevakavaga.

Avasõnad ütles EJS-i tegevjuht Tõnis Korts, kes heiskas koos noorima osavõtjaga pidulikult laagrilipu Gregor Prehingu jahipasuna helide saatel.

Tegevjuht kõneles, kui vajalik on noore inimese keskkonnateadlikkus. Ta soovitas võtta laagri programmist maksimum, et täiendada oma loodus- ja jahiteadmiste pagasit.

Esimene õppepäev

Osavõtjad jagunesid rühmadesse, kes vahetasid kindla aja järel töötubasid.

Kavas oli ehete valmistamine luust (juhendaja luukunstnik Silja Reemet),

Tõnis Korts koos laagri noorima osavõtjaga heiskas Gregor Prehingu jahipasuna helide saatel laagrilipu.

Peeter Hussar õpetas tundma erinevaid ulukiliike. hirvepulli peibutamine ja ulukite arvukuse jälgimine (Jaan Ärmus), liikide tundmise õpituba (Peeter Hussar), taksidermia (Kreedera Arula), loomanahkade ja -luude väärindamine (Maria Põhako).

Vanasõna ütleb, et tühi kott ei seisa püsti. Nii ei edene ka ükski töö korraliku kõhutäieta. Laagriseltskonna söögikordade eest kandis hoolt Hõbekala

44

köögimeeskond, kelle valmistatud road olid väga maitsvad. Lisaks magus suutäis Premialt – jäätis!

Töötubadeks oli ette nähtud kindel aeg, seetõttu jäi nii mõnigi luuehe oma peremeest pärast ametlikku lõpuaega ootama. Lastel oli võimalus vabalt edasi meisterdada, tehes midagi väga ilusat ja isiklikku. Mõned huvilised veetsid pikalt aega ka taksidermia töötoas, mis

Muuda oma püssilaad reguleeritavaks

Tiirus laskmine oli paljude laste laagripäevade lemmik.

Kõikidele puitlaega vintraudsetele jahirelvadele paigaldatav uudne reguleeritav kabakõrgendus

HIND: 145€

Liht Lihtne htne ht ne llahendus a en ah endu ndu duss pl p plastiklae asti as tikl ti klae klae kl e muutmiseks muut mu utmi mise seks ks Retk Kaevatsi laiule.

HIND: HIND HI ND:: 155€ 155€ VÕIMALIK P PAIGALDADA: AIGALDADA: AI

Luust ehete valmistamise töötoas.

oli laagri programmis esimest korda.

See lummas osavõtjaid eripärase sisuga. Ei näe just iga päev, kuidas valmistatakse topist ja kui kaua aega see nõuab. Peab olema silma ja ka täpsust, et saavutada kõige loomulikum ning naturaalsem tulemus. Õpipäeva toimetusi saatis „Osooni“ saate meeskond, kes märkamatult jäädvustas toimuvat.

Kui sisutihedad töötoad said läbi, oli

vabadus teha õhtuseid plaane. Nii lõpetas esimese päeva retk mere äärde.

Otsida sai auguga õnnekive, mis on iseloomulikud just Hiiumaa sellele rannale. Vesi oli karge, kuid vapramad kastsid end siiski merre. Värske õhk teeb kõhu tühjaks ja pärast matka süütasidki poisid lõkke, et grillida Saku lihameistrite, Hiiumaa jahimeeste ja Linnamäe lihatööstuse pakutud jahivorste. Suur tänu toetuse eest!

Pärast kirevaid päevsündmusi ei kipu uni niisama lihtsalt tulema. Nii võis märgata telkides helendavaid täpikesi, mis olid nagu jaaniussid. Ilmselt oli tegu siiski mobiiltelefonidega, mis päeval kasutamist ei leidnud. Lõpuks saadi sõba silmale ja ees ootas järgmine päev täis plaanitud ja plaanimata üritusi.

SA SAKO AKO O TIKKA TI T IKK K A T3 SAUER S SA AU UE ER STEYR S ST STEY TEY EYR MANNLICHER MAN MA ANN NNLICH HER SAVAGE S SA AVA AGE GE REMINGTON R RE EMING N T TO ON ON BLASER BL LASE ASER AS

HAENEL HAEN HA E EL EN E MERKEL MERK KEL CZ HOGUE HOGUE HO GUE HOWA HO H OWA RÖSSLER RÖS SSLE SSLE L R MAUSER MA AU US SER S

ROHKEM R RO OHKE OH KEM EM IN INF INFOT FOT WWW.SCHOTTER.EE

Teine õppepäev

Põhiline ja väga põnev osa oli laskmise töötuba. Juhendaja Peeter Hussar koos Hiiumaa jahiseltsi jahimeestega olid teinud ülipõhjalikke ettevalmistusi, et tegevus jahitiirus oleks turvatud ja kõik osalised põhjalikult instrueeritud. Oli suurepärane võimalus kasutada erinevaid relvi. Tulemuste põhjal võib öelda, et nii mõnigi osaleja võiks kätt proovida

45

Tallinnas Mustamäe tee 18 tel 655 0295

Tartus Raatuse 20 tel 745 1136

www.schotter.ee

- NOOR JAHIMEES laskespordis, sest järelkasv sellel alal on vägagi tagasihoidlik.

Siiras tänu Hiiumaa jahiseltsi meeskonnale ja Anu Sarapuule, kelleta poleks seda päeva kohe kuidagi ette kujutanud! Vahel juhtuvad asjad just siis, kui seda kõige vähem ootad, aga kõik hea ei ole veel ilmast kadunud ja tänu Anu Sarapuu kiirele tegutsemisele jätkasime päeva juba kohaliku giidi eestvedamisel Vaemla villavabrikus ja retkega Kaevatsi laiule.

Miks villavabrik, kohalik kultuuripärimus ja looduse tundmine? Sellepärast, et laagri üks eesmärke oli siduda õpitavat kohaliku loodus- ja pärimuskultuuriga. Kuidas elas siin vanasti kohalik rahvas, millega nad tegelesid ja millistes tingimustes elasid? Sellele andis suurepärase vastuse retk laiule, kus oli näha kunagise talu varemeid, karjamaid ja kinnikasvanud külateid.

Kuidas said lapsed siit külakooli, kas meri lubas jne? Mõtteainet praegusele noorele küll ja veel. Retke lõpus turgutati end Mo Saaremaa ja Saaremaa piimatööstuse toodetega ning siis võis bussinina rahulikult jälle Ristna puhkekeskuse poole pöörata. „Koju“ jõudes ootas meid Hõbekala õhtusöök ja traditsiooniline õhtugrill.

tänusõnad RMK Ristna puhkekeskuse perenaisele Liis Soonikule, et saime korraldada jahilaagri tema juhitavas suurepärases looduskeskuses. Püüdsime varakult sadama poole liikuda, et õigel ajal koju jõuda. Kõik laabus ja jõudsime kenasti mandrile, kus lapsi ootasid juba vanemad.

Kokkuvõtteks

Mida peaksime seekord laagrist õppima? Loodus- ja jahilaager ei ole pelgalt ajaviitmise koht, vaid seal tuleb siiski tegevust väga täpselt kavandada, juhtida ja laagriks valmistuda info põhjal, mis eelnevalt oli osavõtjatele kirjakasti saadetud.

Kirjas pöördusime osalejate poole nii: „Võta aega ja loe see infoleht koos oma perega läbi ja otsusta, kas sellised

kolm päeva sinu suvest võiksid olla just nõnda sisustatud.

Mida ma tahan? Kas ma olen valmis kuulama, tegema praktilisi asju, mõtlema kaasa ja valmistuma ka füüsiliselt, pakkides kaasa elementaarsed matkatarbed. Ilma sööginõudeta on raske näiteks suppi süüa. Liigun laagri territooriumilt välja ja võtan kaasa kõige vajalikumad asjad, et toime tulla.“ Sellest teemast kasvas välja järgmise laagri uus õpituba: retkeks ja looduslaagriks valmistumine.

Lugedes laste tagasisidet, on põhjust kindlasti hakata koguma häid mõtteid uue laagri korraldamiseks järgmisel aastal. See oleks juba kolmas kord. Ehk ongi kujunemas traditsioon, mis talletab väärtusi noorte keskkonnahariduse kujundamisel ja edendamisel.

Projekti rahastas keskkonnainvesteeringute keskus.

Noorte loodus- ja jahilaagri korraldas MTÜ Eesti Jahinaised.

Kolmas õppepäev

Viimane päev Hiiumaal algas vibujahiga, mida juhendas MTÜ Pärnumaa Vibujaht. Nüüd tekkis pikalt ooteaega, sest kõik rühmad pidid oma vibujahi kordamööda läbi tegema. Sestap kraamis Maria Põhako lahti oma käsitöökohvrid ja meisterdamine sai veel kord hoo sisse. Vibujahi juhendajad olid nii suurepärased eestvedajad, et ei jätnud ükskõikseks ka laagri täiskasvanuid juhendajaid. Nõnda läkski rajale juhendajate ja vabatahtlike ühendmeeskond, kes sai oma oskused vibujahis proovile panna.

Aeg lendas kiiresti ja viimase ülesandena tuli Huntloci rakenduse järgi liikuda mere äärde ning valmistada seal kerge lõuna. Peab tunnistama, et priimuste süütamine võttis mõnel rühmal veidi rohkem aega ja supipotti jõudis ka avamata konserv, kuid päris tühja kõhuga ei jäänud keegi. Kes lõunasöögiga ruttu hakkama sai, võis end veel korraks merevette kasta, et palavust veidi leevendada. Janu aitas kustutada Häädemeeste vesi.

Saabus aeg, et hakata laagrit kokku pakkima ja teha kokkuvõtteid laskepäevast. Osavamad laskjad said oma punktisumma kinnituseks meened EJS-ilt. Pasunahelide saatel langetati EJS-i lipp ja oligi aeg öelda viimased

Esimesest tutvusest vibuga võib kujuneda põnev hobi kogu eluks.

Peeter Hussar näitas nülgimist ja naha puhastamist.

46

LOODUS- JA JAHILAAGRIS OSALENUD NOORTE MULJEID Miks otsustasid jahilaagrisse tulla?

Hardi: Sellepärast, et ma tegelen palju jahindusega. Mu sõbra isa on jahimees ja tema teadis sellest ning kutsus mind kaasa. Lisaks käin siin samas Hiiumaal jahil. Laager on väga tore, saime uusi teadmisi. Isegi kui sinust jahimeest ei saa, siis saab sinust lihtsalt natuke targem loodusetundja.

Kõige rohkem meeldis nülgimine ja tiirus laskmine Elina: Minu isa sõber, kes on jahimees, küsis, kas ma tahaksin osa võtta ja see tundus huvitav. Ma olen püssi ka varem lasknud ja see meeldib mulle. Mulle meeldis siin väga, sest see on ööbimisega laager. Ma polnud varem kunagi telgis maganud! Kõige rohkem meeldis püssi lasta.

Kuidas laager meeldis? Mis ei meeldinud või võiks paremini olla? Kas oleksid huvitatud ka järgmisel aastal osalemisest?

Ragnar: Laager oli väga tore ja huvitav.

Laagris meeldis mulle kõige rohkem lasketiir ja ma soovitaks seda laagrit sõpradele ning tuleksin ka ise järgmisel aastal.

Verner: Ema soovitas mulle seda laagrit ning kohe kutsusin ka sõbrad kaasa. Mulle meeldis kõige rohkem muidugi haavelpüssiga laskmine, lasime neli karpi padruneid ja pärast oli käsi sinine, aga paganama äge oli! Lasketiir oleks võinud kauem kesta.

Anri: Sõbrad soovitasid mulle seda laagrit, tundus lahe. Eriti lahe oli lasketiir.

Jan-Andre: Sõbrad soovitasid mulle seda laagrit ning see tundus huvitav.

Kõige rohkem meeldis mulle meisterdamine, sest hundi siledad luud on väga ilusad ja lihtne on kaelakeesid teha.

Väga-väga vägev oli, kuid vibutamistiir oleks võinud kauem kesta.

Jonathan Mart: Väga tore laager oli.

Kõige põnevam oli minu arust lasketiirus ja soovitaks laagrit teistelegi ning tuleks isegi uuesti.

Kristjan: Mulle meeldis laagris kõik, eriti lasketiirus. Järgmine aasta tahaks kindlasti uuesti tulla.

Timmu: Kõik meeldis ja väga tore laager oli. Korralduslik pool oli ka väga hea.

Kindlasti soovitaksin laagrit ka teistele.

Robin: Kõige rohkem meeldis püssi ja vibuga lasta. Kahju ainult, et laager nii vähe kestis. Tahaks järgmisel aasta ka tulla ja soovitan sõbrale.

Marleen: Mulle väga meeldis siin, minu lemmikud olid püssi ja vibuga laskmine. Leidsin siin väga palju uusi sõpru. Öörahu oleks võinud olla hiljem.

Liis: Mulle ei meeldinud, et hommikul oli nii vara äratus. Mu lemmiktegevus oli

õhtul grillimine. Oleks võinud olla rohkem vaba aega. Sooviks järgmisel aastal tagasi tulla.

Hanna-Bret: Mulle meeldis lasketiirus. Pigem ei meeldinud Kaevatsi laiul käimine ja varajased äratused.

Sandra: Laagris oli lõbus ja ma soovitaks seda kõigile. Tuleksin järgmisel aastal tagasi, siis saaksin veel asju õppida.

Elina: Mulle ei meeldinud palju matkata.

Meeldis vibu ja püssidega lasta. Ma soovitaksin sõbrale ja kindlasti tuleksin veel.

Riho: See laager oli tore, sain siit palju uusi teadmisi. Ainus, mis mulle ei meeldinud, oli see, et siin oli palju väikseid lapsi. Muidu soovitan seda laagrit kõikidele.

Silver: Mulle meeldisid söögid ja lasketiirus laskmine. Soovitan kindlasti sõpradel ka tulla. Leidsin laagrist kaks uut sõpra. Tuleksin ka teine kord.

Annabell: Mulle meeldis see, et laagris oli palju tegevust. Parim osa oli lasketiirus. Järgmine kord võiks olla veel erinevat tegevust. Mina tahaksin veel tulla.

Taivo: Mulle meeldis laagri juures kõige rohkem see, et õhtuti sai vorsti grillida ja muu toit oli ka väga hea. Laagris oleks võinud olla rohkem tegevust ja töötubasid.

Feliks: Mulle meeldis Peetri ja teiste kogenud jahimeeste lugusid kuulata, õppida loomade nahkade ja koljude kohta. Ägedad olid ka „Osooni“ tegelased, loomad (koerad ja kass), telkimine, lasketiir, söök, veest läbi jalutamine Kaevatsi laiule, vibulaskmine. Eriti ei meeldinud rebase nülgimine. Järgmine kord võiks olla praktilisemate asjade meisterdamine (nt vibu ja nooled, puunuga, -lusikas jne) ning võimalus asju mitu korda teha (nt vibulaskmine).

Meeldis see, et sai vibu ja päris püssiga lasta. Mulle ei meeldinud, et internetti ei olnud, küll aga soovitaksin seda laagrit klassikaaslastele. Võiks rohkem olla laskesporti ja ujumist mere ääres.

Hendrik: Mulle meeldis reisida ja ujuda. Mulle ei meeldinud matk, kus pidi läbi muda kõndima. Söögi tegemine oli lõbus, aga püssidega laskmine kõige lõbusam.

Margaret: Mulle meeldisid lasketiirud, aga mitte bussisõit. Rohkem võiks olla magamisaega. Ma soovitaksin seda laagrit sõbrale ja tuleksin ise kindlasti tagasi.

Sander: Mulle meeldis kõik ja soovitaks sõpradel ka siia tulla.

Agnes: Meeldis ulukiluudest meisterdamine ja lasketiirus laskmine. Oleks võinud kauem magada.

Rasmus: Mulle meeldis vibu ja püssi laskmine. Tuleksin veel ja soovitan sõpradele.

47

- NOOR JAHIMEES -

Kaarrajal uusi kaugusi püüdmas

TEKST JA FOTOD JAANUS VAIKSOO

Robin Randoja ja Gregor

Prehing.

Treening. Vasakult Alar Randoja, Robin Randoja, treener Peeter Päkk, Ivar Vainola ja tulejoonel Gregor Prehing.

Haljala uues jahilasketiirus käib laupäeva ennelõunal kaarrajal kibe trenn. Kaks mehehakatist kõmmutavad muljetavaldavalt kindlalt kordamööda pigitaldrikuid tükkideks. Neid juhendav treener on vinge tuule varjuks jopekapuutsi pähe tõmmanud.

N

eed noored laskjad on 15-aastased Robin Randoja ja Gregor Prehing, nende treener aga mitmel pool maailmas tipplaskjaid treeninud Peeter Päkk, kes sportlasena aastaid kuulunud kaarrajal maailma paremikku.

Robin käib Haljalas 9. klassis, Gregor elab ja õpib Raasikul. Oma isade Alar Randoja ja Henrik Prehingu kõrval on poisid maast madalast harjunud metsas ja jahil käima ning koos isaga leidsid mõlemad tee ka lasketiiru. Eesti jahimeestele on Gregor juba aastaid tuntud ka kui noor jahisarvemängija, kes EJS-i jahisarveansambli koosseisus avanud ja lõpetanud paljusid pidulikke jahindusüritusi. Robin tegeles mitu aastat päris

tõsiselt motokrossiga, kuni eelmisest aastast pühendus täielikult laskmisele ja kaarrajale.

Jahilaskespordis kuuluvad olümpiakavva kaarrada (skeet) ja kaevikrada (trap). Eestis on kaar- ja kaevikrajalaskurite järelkasv kaduvväike. Viimase hooaja võistlustel Eestis jagavadki omavahel paremusjärjestust põhiliselt Robin ja Gregor. Eesti meistrivõistlused augusti lõpus võitis Robin 95 tabamusega, hõbemedali sai Gregor 89 märgiga. Poiste sõnul ei tulnud tiitlivõistlused tulemuste poolest kõige paremini välja. Gregori rekord on 105 märki 125 märgist, Robinil 103.

Olgu vahemärkusena öeldud, et kaarrajavõistlused toimuvad traditsiooniliselt kaks päeva: esimesel päeval

48

lastakse 75 märki, teisel 50 ehk vastavalt 3 + 2 seeriat.

Kuigi konkurets Eestis on hõre, ei tunne Gregor ega Robin motivatsioonipuudust.

Vastupidi, mõlemad on leidnud harrastuse, mis neid tõesti köidab ja innustab.

Mõlemal on eesmärk jõuda ükskord sellel alal maailma tasemele. Õnneks on neil ka maailma tasemel nõudlik treener, kes aastaid treeninud sportlasi Inglismaal, Islandil, Hispaanias ja Soomes. Nüüd jagab ta kogemusi Eesti poistele, kes seda soovivad ja kelle silmad säravad. See ongi kõige tähtsam! Sel päeval harjutavad tiirus ka kaks Peeter Päka nimekamat õpilast: Ivar Vainola ja Reino Velleste. Reino võitis eelmisel aastal Küprosel Euroopa ühel tähtsamal haavlilaskmisvõistlusel, Nicosia Grand Prix’il kaarrajal esikoha.

- NOOR JAHIMEES võistluspinge all, mida oled õppinud.

Robin: See on hea tunne, kui kontrollid märki, teed selle pihuks ja põrmuks.

Gregor: Ja kui mööda lased, ei saa põdema jääda. Iga lask on nagu jooksustart. Üks seeria on 25 starti.

Robin: Keskendumine on ülioluline.

Gregor: Keeruline on see, et pead laskmise ajal mõtlema nii paljudele asjadele, aga samal ajal ei tohi millelegi mõelda.

See vist ongi kõige raskem?

Gregor: Trennis õpime tehnikat.

Peame kuulama treenerit, kaasa mõtlema ja aru saama, mida teeme.

Robin: Kui ise hakkaks asju välja mõtlema, siis väga kaugele ei purjeta.

Peeter on maailma tipptreener.

Gregor: Oleme väga õnnelikud, et sellise treeneri käe alla saime.

Robin (vasakul) ja Gregot teavad, et laskmine on vaimselt väsitav, seepärast tuleb vahepeal puhata.

Keeruline on see, et pead laskmise ajal mõtlema nii paljudele asjadele, aga samal ajal ei tohi millelegi mõelda.

Kaarrajatreening on eelkõige vaimselt väsitav, igale lasule tuleb keskenduda. Seepärast tulevad Gregor ja Robin vahepeal tiirumajja puhkama, Ivar ja Reino lähevad omakorda treeneri vilunud pilgu all laskma.

Gregor ja Robin, teie kummagi isa on kõva jahimees, seega pole ime, et te juba nii noorelt tiirus harjutate. Kuidas jõudsite just kaarrajani?

Gregor: Mina tegin esimesed paugud 10–11-aastasena Peningi lasketiirus ja asi hakkas meeldima. Käisin compak sporting’ut proovimas, kaarrada oli seal sees, aga ei osanud lasta. Andres Ratassepp hakkas mind alguses juhendama ja suunas hiljem Reino Velleste

juurde, temaga koos harjutasin, kuni Reino viis mind omakorda kokku oma treeneri Peeter Päkaga. Kaarrada on trap’iga võrreldes erinev, aga huvitavam.

Robin: Mina käisin motokrossis, laskmist hakkasin harjutama alles siis, kui Haljala tiiru hakati ehitama. Alguses pani isa ühe heitemasina üles ja hakkasin proovima. Haljalasse tehti nii kaarrada, trap kui ka compak, aga kaarrada hakkas meeldima kõige rohkem, see on mitmekesine ja huvitavam. Eelmisel suvel läksin trenni Peeter Päka juurde.

Mis teeb laskmise teie jaoks nii huvitavaks?

Gregor: Vist see, kui teed trenni, trenni ja trenni ja lõpuks näed tulemust. Näed

49

Kui palju te trenni teete?

Robin: Tavaliselt kolm korda nädalas.

Igas trennis 75–100 lasku.

Gregor: Mina samuti, sinna juurde üldfüüsiline trenn.

Robin: Ma suusatan, sõidan ratast ja jooksen.

Gregor: Näiteks jõutreeninguga aga ei tohi üle pingutada, siis kaob püssitunnetus. Ikka tuleb keskenduda sellele, mida hetkel on vaja. Treener pöörab sellele pidevalt tähelepanu.

Robin: Väga tähtis on tehnika kõrval psühholoogiline pool. Võistlustel otsustab lõpuks see, kes suudab paremini keskenduda.

Poisid treenivad mitmel pool Eestis: Haljalas, Männikul, Elvas ja Türil. Gregori isal Henrik Prehingul õnnestus Ida-Harju koostöökoja kaudu taotleda ja saada rahastus Harju jahindusklubi Peningi tiirule kahe skeed’i-masina ostmiseks. Need peaksid lähiajal Prantsusmaalt saabuma.

Nii saaks ka Gregor oma kodutiiru nagu Robinil on Haljalas. Pikal ja pimedal sügisel on see eriti oluline, et jõuda pärast kooli veel valges trenni teha ja mitte kulutada nii palju aega sõitmisele. „Võistlusi silmas pidades aga on väga vaja eri tiirudes treenida,“ ütleb Ivar Vainola kõrvalt.

Poistel jagub treenimiseks motivatsiooni ja tahtmist kõvasti. Eeskujuks on nende oma treener, kes jõudis omal ajal väikesest Eestist väga kõvas konkurentsis Nõukogude Liidu koondisesse ja maailma tipplaskjate hulka.

Peeter Päkk suuri sõnu ei tee, aga ütleb tunnustavalt: „Poisid on tublid!

Neil on mõlemal potentsiaali ja nüüd oleneb kõik juba sellest, kuidas nad tööd suudavad teha.“ Edu Gregorile ja Robinile uute kauguste püüdmisel!

1–4×24 I 1.5–6×42 I 3–9×40 I 3–12×56 SUUR LÖÖGIKINDLUS

Sihikutel on suur löögi- ja vibratsioonikindlus.

Mistahes modifikatsiooniga Jaegeri võib paigaldada suurekaliibrilisele vintrauaga püssile ja sileraudsele püssile, samuti kasutada vedru-kolv pneumaatiliste vintpüssidega.

TÄIELIK VEEKINDLUS

Veekaitseklass IPX7 (standard IEC 60529) võimaldab kasutada Jaeger sihikuid ükskõik kui tugevate sademete korral, samuti kannatavad need vette kukkumist.

LÄMMASTIKUGA TÄIDETUD OPTILINE TRAKT

Jaeger sihikute optiline trakt on täidetud lämmastikuga, mis kaitseb optika sisepindu ja korpust niiskumise eest temperatuurimuutuste korral.

RIHTIMISTE NULLIMISE FUNKTSIOON

Horisontaal- ja vertikaalkorrektsiooni trumlite konstruktsioon võimaldab peaaegu kohe, ühe klõpsuga nullida rihtimiste parameetrid pärast eellaskmist.

AVAR VAATEVÄLI

Vaatevälja nurga parameetrite poolest sobivad Jaeger sihikud hästi teiste analoogsete mudelite sekka. Lisaks heale vaateulatusele tagab okulaari konstruktsioon kujutise kiire visuaalse haarde relva tagasilöögi korral.

Suur valgustundlikkus võimaldab kasutada sihikut ööpäev läbi. Mudeli eripära võimaldab lasta väikseid sihtmärke pikkadelt vahemaadelt.

SIHTIMISMÄRK

Jaeger sihtimismärgid paiknevad teises (tagumises) fokaallameduses. Sõltumata valitud tegurist on märk õhuke ega varja sihi kujundit. Sihtmärkide keskpunkt on valgustusega. Valgustuse ereduse muutmisrattal on vahepealsed „nullasendid“, mis võimaldavad maksimaalselt kiiresti valgustuse välja lülitada, nagu ka pöörduda tagasi endise eredustaseme juurde.

Valgustuse intensiivsus muutub laiades piirides, okulaari taha on paigaldatud öise nägemise seadme kasutamise režiim.

TUGEVDATUD KORPUS

Jaeger sihikud on projekteeritud võimalusega paigaldada neile ööobjektiivid ja termokaameraga otsikud.

OPTIKWELT OÜ I tel 5660 3601 I e-post optikwelt@gmail.com I www.optikwelt.ee

- jahijutt -

Esmakohtumine metsseaga

TEKST TARMO VAARASK, Amme jahiselts FOTOD JÜRI JÕEPERA

Elus on nii, et esmakohtumine on äärmiselt ainulaadne, sest esmamulje saab jätta vaid korra.

V

ähe on kohtumisi, mis ka ajahorisondi tagant vaadatuna tunduvad veel erutavad ning põnevad ja veidi hirmutavadki. Kõik, kes on metssiga või lausa tervet metsseakarja lähedalt kohanud, ilmselt nõustuvad minuga, et SEE kohtumine jääb eluks ajaks meelde.

Oli aasta 1992. Olin noor ja uje poiss, veidi ehk argki. Kindlasti ei olnud ma see julge täiskasvanud mees, kes praegu. Ehkki toona olin ma enese arvates palju kõvem ja targem jahimees kui nüüd. Tol ajal oli enamikul maal elavatel inimestel oma kartulipõld, paljud pidasid koduloomi. Ajad olid vaesed: kolhooside lagunemise aeg, palgad olid väikesed ja kui juhtuski, et sul raha oli, siis toidupoest ei olnud nii ehk naa eriti midagi osta.

Niisiis kasvatas enamik maal elavaid peresid toidukartuli oma põllulapil ise.

Nii ka meie perekond. Kõik tundus esmapilgul idülliline, kui seda idülli poleks rikkunud asjaolu, et kartulipõlde tuli valvata. Linnalähedastel põldudel tuli valvata ehk ka naabrite eest, kes muidu kippusid raske vaevaga kasvatatud kartuli omal käel üles võtma, aga maal oli vaja valvata põldu metssigade eest. Toona oli metssigade arvukus märksa suurem kui nüüd. Sügiseti polnud haruldane, et ühte põldu külastas sama öö jooksul lausa mitu seakarja.

Mu isa käis palgatööl metskonnas.

Tema ei saanud öösiti kartulipõldu valvamas käia, sest muidu poleks ta jaksanud järgmisel päeval metsatöölise rasket leiba teenida. Nii langeski valik mulle.

Püss pihku, vana Nõukogude armee telkmantel õlule „et külm ära ei võtaks“ ja marss põllule. Las mehistub, oli isa

Minu jaoks on metssiga ikka jäänud kõige ürgsemaks ja kõige salapärasemaks metsloomaks Eesti looduses. lühike sõnum emale, kui viimane küsis, ega lapsel üksi põllu ääres hirm hakka.

Mäletan tolle suve lõhna: värskelt niidetud, kuivama hakkava ristikheina lõhna. See oli sama lõhn, mis on heinaküünis, kui sinna on toodud värsked heinad. Meie heinapõllult niidetud hein oli pandud heinaredelisse, mis otstest vaadatuna moodustas justkui A-tähe ja millest tekkis midagi maja viilkatuse sarnast, mille all oli hea pikutada ja siis sealt aeg-ajalt nii ajaviiteks ka kartulipõllule pilk heita.

Kas padrun on rauas?

Mäletan, kuidas süda kloppis rinnus ja kuidas ma kartsin, kui olin üksi hämar-

53

duvale põllule jäetud, suure metsa ääres, eemal taludest. Ainus sõber, mis mu hirmu veidikene vähendas, oli isa jahirelv mu käes ja ainsana andis kinnitust, et ma pole „kogu maailmas üksi“, asjaolu, et kuskil kaugel külas haukus koer. Pigistasin vasaku käega tugevasti relvarauda ja paremaga käepidet. Julgem sai. Kontrollisin vähemalt kümme korda üle, kas padrun on rauas ja seejärel, kas ka kaitseriiv on peal. Lõpuks olin kaitseriiviga juba nii palju „mänginud“, et polnud enam kindel, kumb on ohutu asend ja kumb on „tuld“ asend.

Laadisin relva tühjaks, panin enda arvates uuesti kaitseriivi peale ja kontrollisin uuesti: klõpsu ei järgnenud – järelikult on nii „õige“ – ohutu asend.

Laadisin relva uuesti ja jäin ootama.

Hämardus, vihma hakkas sadama.

Läksin heinarõugu alla ja viskasin pikali. Külje all olevad värsked heinad lõhnasid meeldivalt ja andsid sooja.

Mõnus rammestus tuli peale. Vihm krabises vastu mu ulualuse heintest katust.

Ma ei kartnud enam. Öösel jahti pidavad linnud alustasid, kuskil oli kassikakk. Tundsin nendega sidet ja ühtekuuluvust. „Me kõik oleme jahimehed,“ kinnitasin endale. Ja siis natuke aremalt: „Ja me ei karda, sest me kõik oleme jahimehed.“ Soe mõnus olemine ja ühtlane vihmakrabin tõi magusa une.

Hommik saabus ootamatult.

Märkamatult oli igal öösel kartulipõllul n-ö vahtkonnas käimine saanud sel suvel mu elu pärisosaks. Enam ma ei kartnud, sest sigu meie põllul ei käinud ja ööhäältega olin harjunud. Päeval tehtud raskest talutööst saadud väsimuse mõjul tuli alati üsna varakult uni ja tavaliselt kestis see hommikuni.

Kari põllul!

Kuni ühel ööl muutus kõik. Olin oma tavalises rutiinis: õhtul viimase valgusega põllule, heinad külje alla, püss paremale küljele, telkmantel üle pea ja tuttu.

Mäletan veel enne uinumist, kuidas sääsk pinises telkmantli all üsna mu põse kõrval. Mõtlesin, kas äigan talle või halastan ja annan armu, aga enne kui edasi mõelda jõudsin, jäin unne.

- jahijutt Ja siis see juhtus. Umbes kella kahe ja kolme vahel öösel hakkas maa mu ümber müdisema. Seda oli eriti hästi kuulda, sest pea oli padjaks olnud heinad raskusega kokku vajutanud ja kõrv oli nüüd ju lausa vastu maad.

Suur olend möödus mu ulualusest vasakult poolt, ahmides õhku ahnete sõõmudega.

Metsseal on väga hea haistmine ja ta kasutab seda hästi arenenud meelt pidevalt, et saada parim pilt ümbritsevast. Kui talle lähedale sattuda, on selgesti kuulda, kuidas ta lausa kuuldava heliga tõmbab õhku oma suurtesse sõõrmetesse. Tol ööl oli tunne, nagu oleks see suur loom lausa mu kõrva juures oma koonuga nuuskinud. Meid lahutas vähem kui meetripaksune heinakiht. Õnneks liikus ta edasi, ega tunginud läbi õhukese heintest seina minu juurde, et mind veelgi täpsemalt nuusutada. Mõistagi liikus ta otse minu valvatavale põllule.

Järgmine suur loom möödus nüüd juba paremalt poolt mu ulualust, siis kolmas ja neljas ja nii edasi, tundus nagu oleks neid loendamatu hulk. Lõpus tuli emis põrsastega. Põrsad ruigasid ja trügisid omavahel mängides. Arvan, et nad olid triibulised, ehkki silm ei seletanud, sest oli veel väga hämar. Kogu see jõuk oli ühtäkki meie pere kartulipõllul muretult ringi sebimas ja söömas. Mina aga olin sündmuste sellisest käigust ja ootamatust äratusest nii jahmunud, et vaevu suutsin end liigutada. Mõtlesin, et pean midagi tegema, et pean tegema kas või pauku, aga käsi ei tõusud, sest hirm oli nii suur. Süda tagus rinnus nii nagu ei kunagi varem, hingeldasin.

Tagantjärele olen mõelnud, kuidas paarkümmend sammu eemal olevad sead mu hingeldamist ei kuulnud. Aeg

möödus, sead maiustasid muretult. See kestis ehk vaid viivu, aga mulle näis igavikuna. Lõpuks kogusin end, suunasin relva taeva foonile, vaatasin läbi sihtimisseadmete, seadsin kirbu sälku, et sihtida, langetasin relvaraua aeglaselt, värisevate kätega. Tahtsin tabada lähimat metssiga.

Tõin sihtimisjoone taeva taustalt alla sea peale, aga lasta ei näinud midagi – kõik oli ühtviisi tume. Tume kogu tumeda põllu taustal.

Proovisin uuesti, käed värisesid veel enam. Ikka oli liiga pime. Loobusin, langetasin relva heintele, parem käsi pigistas kaba, nimetissõrm päästikut. Mõtlesin, et ootan, kuni läheb valgemaks.

Vaatasin neid imelisi loomi. Muretult, kiirustamata sõid nad meie kartulipõllust kartuleid, vahel justkui omaette midagi röhitsedes rääkides, lausa lobisedes. Nad tundusid mulle kuidagi palju kõrgemad olendid, kui meie laudas põhkude ja oma väljaheite sees elav kodusiga.

Siis aga juhtus midagi ootamatut.

Muretult ringi liikudes sattus üks põrsastest mulle eneselegi ootamatult lähedale, märkas mind ja ruiatas ehmunult. Seepeale tegi karja juht „vouh“ või midagi sellist, mingit seni kuulmata, minu arvates mitte seale omast häält ja järgmisel hetkel oli põld sigadest tühi. See oli nagu hästi kokku harjutanud meeskond, mis

Suur olend möödus mu ulualusest vasakult poolt, ahmides õhku ahnete sõõmudega.

Põrsad ruigasid ja trügisid omavahel mängides.

54

meeskonnaülema märguande peale, kokkulepitud signaali peale kiirelt ja vastuvaidlemata välkkiirelt eemaldus.

Hetk tagasi nad olid ja järgmine silmapilk läinud, viimne kui üks.

Raginal minema joostes kadusid nad umbes poole kilomeetri kaugusele kolhoosi põllule. Seal aga asusid taas toimetama, oma võimsate kärssadega sonkima ja sööma. Kuulasin varajaste hommikutundideni nende tegutsemist, minu vastutusalast ja veel enam laskeulatusest väljas.

Salapärane metsloom

Korra käis peast läbi mõte, et hiilin neile ligi ja üritan siiski mõnda neist tabada. Julgust aga ei jagunud. Teine asi, mis mind tagasi hoidis, oli suur ja sügav sümpaatia selle ürgse olendi vastu, mis mind tol suveööl tabas ja mis pole mind senini maha jätnud. Ühtaegu polnudki metssiga enam vaenlane, kes püüab mulle kuuluvat näpata.

Hommikul tuli isa mulle järele. Rääkisin ühe hingetõmbega kogu loo. Isa kostis seepeale midagi sellist, et kartul on küll hea süüa, aga hõrk metssealiha oleks sinna kõrvale veelgi paremini mekkinud. Pahane ta polnud. Tal oli hea meel, et poisist on asja saamas, ehkki kinnise eestlasena ta seda välja ei näidanud. Hiljem köögis hommikusööki süües vaatasin aknast ainiti välja.

Päike paistis üle veskikoja, jõe poolt, aga mina seda ei näinud. Minu silme ees oli ikka veel muretult ringisebiv seapere, terve rühm ürgseid iseteadlikke olevusi.

Minu jaoks on metssiga ikka jäänud kõige ürgsemaks ja kõige salapärasemaks metsloomaks Eesti looduses.

Senini suhtun just sellesse looma suurima austusega.

BERETTA B BE RETT TTA A DT D DT-11 -11 SPOR SPORTING RTING HIND H HI IND AL. AL. 77899 8999 € 89

BERETTA B BERE BE ERE RETT ETT TTA TA 694 694 SSPORTING POR ORTI TING G HIND HI ND 3990 3990 €

BERETTA B BERE BE ERETT RE ETT TA 69 6900 SSP SPORTING POR RT TIING NG HIND H HI IND IND D AL. AL. L. 22990 9990 €

BERETTA B BE ERE ETT TTA 68 687 87 SP SSPORTING PO OR RT TIING NG HIND H HI IND ND AL. AL. L. 22399 3999 €

BERETTA BE ERE RETT TTA 68 6686 866 SP SSPORTING POR RT TIING G HIND H HI IND ND AL. AL. L. 22090 090 € 09

BEERE BERETTA B RETT TTA A 13 11301 0 01 COMPETITION CO OMP MPET ETIT ITIO ION N PR PRO O HIND D 1890 189 8 0€

Tallinnas Mustamäe tee 18 tel 655 0295

Tartus Raatuse 20 tel 745 1136

www.schotter.ee

- JAHIMEHE KÖÖK -

Hautatud metstuvid Kaupo ja Bosse tõid mulle pärast edukat põllujahti viis tuvi. Mis muud, kui vaja need kenad linnud potti pista ja maitsvaks roaks vormistada.

Enamgi veel, õhtuks olid külalised kutsutud ja olin lubanud neile ulukilihast midagi suupärast valmistada.

TEKST JA FOTOD KAIDO TOOM

5 tuvi 0,5 mugulsibulat 1 suur küüslauguküüs 1 keskmine õun 500 ml kanapuljongit 100 ml punast kuiva veini 1 metskitsekoot 300 g õrnsoolapeekonit (lõigatud 2 × 2 cm tükkideks) 200 g porgandit (lõigatud u 3 cm juppideks) 1 sl Worcesteri kastet 1 tl soola 1 tl musta pipart 1 loorberileht 0,5 tl kuivatatud tüümiani Panin kõik koostisosad haudepotti (slow cooker’isse) ja hautasin neli tundi. Liha langes luult ning külalistele ütlesin, et see roog on üllatus. Pakuti vutti – noogutasin kaasa. See roog on ülimaitsev! Soovitan, proovige kindlasti!

56

Scan for more recipes

Põdralihahautis lehterkukeseentega • 9,7 G NORMA ECOSTRIKE™ • 600 G PÕDRALIHA • 2 KOLLAST SIBULAT • 2 KOORITUD PORGANDIT • 200 G KOORITUD JUURSELLERIT TÜKKIDENA • 2 SUPILUSIKATÄIT TOMATIPÜREED • 3 SUPILUSIKATÄIT METSLOOMAPULJONGI KONTSENTRAATI • 20 G KUIVATATUD LEHTER-KUKESEENI • VÄRSKET TÜÜMIANI • 1 TL ROSMARIINI • 2 LOORBERILEHTE • 4 KADAKAMARJA • 2 SUPILUSIKATÄIT MUSTSÕSTRA TARRETIST • 1 SUPILUSIKATÄIS MAISITÄRKLIST • 2-3 KÜÜSLAUGUKÜÜNT • VÕID/ÕLI PRAADIMISEKS • SOOLA JA PIPART Tükelda liha ja pruunista võis ja/või õlis. Lisa soola, pipart ja aseta liha kastrulisse. Prae pannil porgand, sibul ja seller. Lisa lehter-kukeseened, hakitud küüslauk ja tomatipüree ning lase veidi aega podiseda, enne kui potti paned.

Lisa metsloomapuljongi kontsentraat, kadakamarjad, mustsõstra tarretis ja vesi nii, et see kataks liha. Lisa värske tüümian, loorberilehed ja rosmariin ning küpseta seejärel aeglaselt umbes kaks tundi. Lisa maisitärklis. Maitsesta soola ja pipraga.

Põdrahautist serveeritakse eelistatult koos kartulipüree ja toorete pohladega.

Pliivaba – kui liha kvaliteet on oluline 100% vaskkuul suurepärase avanemisega isegi madalatel kiirustel Väikseimad lihakahjustused Nikkelkate pikendab relvaraudade eluiga Nüüd saadaval ka Norma Silencer Series padrun MÜÜGIL: ANOME, ARTEMIS, BALTIC HUNTER, JAANIKESE JAHINDUSE, JAHIPAUN, KONGER & KONGER, NELI ELU, SCHOTTER, TRAPPER, WALDU ESINDAJA EESTIS: TRAPPER OÜ VÕRU 80 TARTU TEL. 7343900 INFO@TRAPPER.EE WWW.TRAPPER.EE

Now it’s up to you.

- Jahikultuur -

Andres Maripuu on Eesti meister põdrapeibutamises 2021.

Põtra peibutab Tanel Roht Kärstna jahiseltsist.

Eesti meistrivõistlused

põdrapeibutamises Augusti lõpul võeti Järvseljal mõõtu põdrahäälte imiteerimises ehk põdrapeibutamises ja selgitati Eesti meister.

TEKST MARIO TRAKS FOTOD JANNO SIMM

V

õistlus tekitas pealtvaatajates elevust, kuigi julgeid võistlejaid oli vähe.

Visuaalse põnevuse pakkumiseks olid lavale seatud looduslikud elemendid, mida võistlejad said peibutusmängul kasutada. Näiteks oli võimalik end loodusliku varjendi taga peites võtta maast leidsarv ja sellega vastu põõsast ragistada, nii nagu seda põdrapull jooksuajal teeb. Just selleks, et liigikaaslased teda kuuleks.

Mõõduvõtmise peaeesmärk on edendada jahikultuuri ja -eetikat. Peibutusjaht on üsna oskuslik jahiviis ja metsa minnes peab teadma, mida tehakse.

Olgu tegemist püssimehe, fotograafi või lihtsalt loodushuvilisega.

Avakõne pidasid maaülikooli metsanduse- ja maaehituse instituudi direktor Marek Metslaid ja EJS-i tegev-

juht Tõnis Korts. Marek Metslaid avaldas heameelt, et selline väärikas sündmus just Järvseljal korraldati.

Järvselja on andnud nii metsandus- kui ka jahindusteadmisi juba sada aastat.

Tõnis Korts märkis, et loodusrahval on metsaelanike keele tundmine alati au sees olnud, aga see suhtlemisoskus annab ka võimu nende üle ja seda tuleb väga ettevaatlikult kasutada. See on sügavalt jahieetika küsimus.

Võistluse juhi Andres Lillemäe sõnul on peibutamine valiklaskmise tähtis osa. „Peibutamine on suur osa valiklaskmisest, selle käigus otsustab jahimees, kas vajutada või mitte vajutada päästikule. See on ikkagi väga suur vastutus küttida ära õige loom õigel ajal ja õiges kohas,“ ütles Lillemäe.

Võistluse žürii liige Endrik Raun arvas, et tegemist oli väga hea ettevõtmisega. „Sellist asja tuleb ka edas-

58

pidi teha ja jahimeeste selts võiks õla alla panna, et rohkem võistlejad kokku ajada. Põdrapeibutajaid on Eestis ju rohkem, kuid oleks vaja, et nad ka püüne peale tuleksid.“ Võistlejaid hindas viieliikmeline žürii, kuhu kuulusid EJS-i juhatuse liige ja varasema põdrapeibutusvõistluse võitja Endrik Raun, maaülikooli dotsent ja ulukispetsialist Tiit Randveer, metsakasvataja ja Vardi metsaühistu juhatuse esimees Taavi Ehrpais, ulukitundja Priit Vahtramäe ning kirglik põdrapeibutaja ja võistluse peakorraldaja Mario Traks.

Järvselja õppe- ja katsemetskond valiti võistluskohaks seetõttu, et seal tähistati tänavu saja tegevusaasta juubelit. Kaasa lõi ka vibujahiklubi Mägilased. Huvilised said harjutada plokkvibu loomakujutiste peal. Huvi oli suur.

Eesti meistriks põdrapeibutamises 2021 krooniti Andres Maripuu, teise koha sai Tanel Roht Kärstna jahiseltsist.

Auhinnafond oli magus ja võistlejatel oli lavalt tassimist omajagu.

Võistlust toetasid Järvselja õppe- ja katsemetskond, Jahimees.ee, Eesti Jahimeeste Selts, Topauto Tartu, Kastre vald, Jahiriided.ee, Vestman mets, Tornator ja Erimell. Söögipoolist pakkus Chef’s Truck Estonia.

TOO OMA ULUKILIHA MEILE! Ostame kõiki suurulukeid.

Lihatöötlemise teenus kuni vorstini välja.

ULUKITE KOKKUOST Tel 5685 5750, 505 4011 www.adaveremeat.ee

- laskmine TEKST ja FOTOD JANIKA LOOS

Niitvälja Karikas 2021 Päikseline 12. septembri hommik tõi Niitväljale 28 laskurit, kes kolmel rajal mõõtu võtma hakkasid.

I

lm oli laskmiseks parim: päike ei paistnud kõrge kuke rajal silmanurka ja vihmanorm oli ka ööga läbi saanud.

Tervitussõnad öeldud ja juhatused jagatud, suundutigi laskeradadele. Laskmine toimus üheaegselt kolmel rajal: kõrge kukk, jahikaar ja sileraudne jooksev metssiga. Igaüks sai rajad läbida endale sobivas järjekorras ja meeskonnas. Kellel kõht vahepeal tühjaks läks, sai turgutada ennast sooja supi ja Rannarootsi lihatööstuse maitsvate toodetega.

Võistluse võitis ülekaalukalt Vääna jahimees Ago Ahu, kes haavliradadel ühtki punkti ära ei andnud ja lasi ka kuulirajal 90 punkti väärilise tulemuse.

Talle järgnesid Jüri Valdma Kõue jahiseltsist ning Karl-Robert Viira Padise jahimeeste seltsist. Tihe rebimine käis ka veteranklasside ja naiste vahel.

NOORVETERANID 45–54 Ago Ahu 95,0 p Egon Jõggis 81,5 p Kalev Kikerpill 69,5 p

NAISED Janika Loos Kätlin Ahu Anneli Ahu

VETERANID 55–64 Jüri Valdma Lembit Mihkelstein Endel Lindre

88,5 p 78,5 p 75,0 p

SUPERVETERANID Enno Jersov Vjatšeslav Rusak Peeter Viil

70,5 p 70,0 p 69,5 p

Auhinnalaud oli seekord väga võimas.

Suurimad tänusõnad meie toetajatele, kes olid Schotter Küti kaubad, Rannarootsi lihatööstus, Adavere lihatööstus, Saku lihameistrid, Tanker, Jahiriided.ee.

Võistlustulemused on näha https://ejsl.ee/.../Niitv%20Kar%20 2021%20tulemused-pdf.pdf.

60

80,0 p 59,5 p 56,5 p

Made in Italy

Made in Italy

BERE BERETTA ETT TA A3 A300 3000 OUTLANDER OU OUTL UTLLAN ANDE ANDE DER R SY SSYNTHETIC SYNT YNT N HETIC HIND HI IND 11099 099 €

BERETTA BERETTA BER AA A300 300 OUTLANDER O OU TLAN ANDEER SSILVER ILVER R HIND H HI N 12 ND 1250 250 €

BERETTA BERET TTA 35 3500 XTREMA CAMO KO XTREM XT MA C AMO K O HIND 1785 HIN H IND 1178 7885 €

BERETTA BERE RE ETT TTA 400 4000 UPLAND KO UP PLAND K O HI D 11980 HIND 980 €

BERETTA BERETT TTA A 6877 HIND H HI ND D 22219 2199 € 21

BERETTA B ERE ETT TTA 6866 HIND 11995 9955 €

Tallinnas Mustamäe tee 18 tel 655 0295

Tartus Raatuse 20 tel 745 1136

www.schotter.ee

- VIBUJAHT Soome jahimeeste liidu büroo juhataja Teemu Simenius vibuga kütitud valgesaba pampahirvedega.

VIBUJAHT

on tõhus ja eetiline Soome vibujahi assotsiatsioon esitles valgesaba pampahirve vibujahi uurimuse (2019–2021) vahearuannet.

V

ibu on olnud Soomes läbi aegade jahipidamisvahend. Eelmise sajandini kahanes vibu kui jahipidamisvahendina roll, kuni selle legaliseerimiseni 1993. aastal (vibujaht ei ole Soomes kunagi keelatud olnud – tõlkija märkus).

Praegu on aga vibu ja noolte kasutamine Soome jahikultuuris tasapisi ning kindlalt hakanud taas suurenema.

Kindlasti on üks põhjusi vibuga jahitavate ulukite nimekirja laiendamine.

Pärast legaliseerimist 1993. aastal oli vibujaht lubatud vaid väikeulukijahiks.

Sellest ajast on lisatud kütitavate ulu-

TEKST JA FOTO SOOME VIBUJAHI ASSOTSIATSIOON TÕLKIS RITA-ANETTE KOHAVA

kite nimekirja uusi liike. Aastal 2001 lisandusid metskits ja kobras, 2017 valgesaba pampahirv koos teiste suurte sõralistega (v.a põder).

Uuringu eesmärgid

Kuigi vibujahil on kindel ja pikaajaline roll nüüdisaegses suurulukijahis kogu maailmas, tõuseb ikka esile selle tõhusus ja eetilisus. Vibu ja noolte kasutajad ei kahtle selle jahimeetodi tõhususes. Ometi tuleb avalikus diskussioonis kindlate teaduslike tõenditega pidevalt tõestada selle jahiviisi tõhusust. Soome vibujahi assotsiatsioon otsustas vibujahi tõhusust ja eetilisust hakata uurima 2019. aastal.

62

Uuringu ajal koguti andmeid saja vibuga ja saja vintpüssiga kütitud valgesaba pampahirve kohta. Et piirata loomade käitumist mõjutavaid tegureid, kütiti vaid seisvaid või aeglaselt liikuvaid ulukeid, kes valdavalt mäletsesid või toitusid.

Andmeid kogusid jahimehed, kes täitsid ühesugused jahiolukorda kirjeldavad küsitluslehed. Andmed sisaldasid ka järgmisi detaile: kasutatud vibu tugevus, vintrelva kaliiber ja kasutatud vahendite kineetiline energia, kasutatud lõikurotste ja kuuli tüüp, laskekaugus, looma liikumisdistants laskekohast kuni langemiskohani, järelotsinguks

- VIBUJAHT kulunud aeg, sisenemis- ja väljumishaava asukoht. Vereanalüüsid koguti kortisooli taseme määramiseks ja pH määrati 24 tundi pärast looma tabamist.

Uuringu eesmärk oli võrrelda vibu ja noolte tõhusust ning eetilisust heal tasemel ja kindlate standarditega jahirelva, vintraudse püssiga.

Proove aitas koguda Soome vibujahi assotsiatsioon, andmete analüüsi ja uuringuid juhtis veterinaar Mikaela Sauvala.

Vahekokkuvõtte tulemused

Uuringut alustati 2019. aasta lõpus planeerimise ja andmete kogumise metoodika väljatöötamisega ning

värvati katserühm metoodika testimiseks. Esimesed andmed koguti 2020. aasta alguses.

Jahiperioodil 2020–2021 oli andmete kogumine edukas ja andmeid koguti 70 vibuga kütitud hirve kohta.

Vibujahi kohta laekus andmeid päris hästi. Andmete kogumine püssijahimeestelt polnud nii edukas. Siiski koguti piisavalt andmeid, et teha rahuldav vahekokkuvõte kahe jahirelva võrdluses.

Vereproovide kogumist alustati 2020–2021. Samuti lisati uuringuga seotud osaliste soovil jahiolukordade filmimine. Ajavahemikul 2020–2021 filmiti arvukalt hea kvaliteediga jahivideoid.

ANDMEBAASI VÄLJAVÕTE

Vibuga kütitud 70 hirvest olid 10 täiskasvanud ja 60 talle.

LIIKUMISMAA PÄRAST LASKU

LASKEKAUGUSED

Vähem kui 50 meetrit

67,14%

vähem kui 10 meetrit

Vähem kui 75 meetrit

85,71%

11–15 meetrit

18,75%

5,71%

16–20 meetrit

47,14%

LASU ASETUS

21–25 meetrit

24,29%

Sisenemine elutähtsatesse organitesse Väljumishaav elutähtsatest organitest

82,86%

25–30 meetrit

2,86%

30–35 meetrit

1,43%

Mõlema kopsu tabamus

68,57%

Ainult sisenemine või väljumine elutähtsatest organitest

20,0%

Üle 100 meetri

Võrdlus ja vahekokkuvõtte analüüs

85,71%

Kuigi vintraudse püssi kohta ei saavutatud 2020–2021 andmete kogumisel seatud eesmärki, sai siiski teha võrdluse vahekokkuvõtte. Liikumismaa pärast tabamist (võrdluses vibu ja vintraudne püss) erines protsendi võrra. Kõik elutähtsatesse organitesse tabatud ulukid liikusid pärast tabamist keskmiselt vähem kui 50 meetrit. Erinevused tulenesid eelkõige selgroo tabamustest või tabamustest väljapool elutähtsaid organeid.

Eksimused heade, eetiliste lasuasetuste korral olid peamiselt põhjustatud kehvadest valgustingimustest või pikkadest laskmisdistantsidest.

5,71%

HAAVAMISPROTSENT

Kolm hirve ehk

4,29%

Uuringu käigus dokumenteeritud valgesaba pampahirve haavamisprotsent ja liikumismaa pärast tabamist oli sarnane Taani metskitse vibujahi uurimustulemustega ajavahemikul 1999– 2007 (https://european.org/ danish-evaluation), mis kinnitab mõlema uuringu tulemusi.

Järgnev tegevus

Sel hooajal täiendatakse andmebaasi, kogutakse puuduvad vereproovid ja pH-näidud ning võrdlusandmed vintpüssiga kütitud hirvedelt. Jahihooajal 2021–2022 on kavas koguda laiaulatusliku uuringuga andmeid kõigist valdkondadest, et tagada piisav andmebaas kõrgel tasemel teadustöö avaldamiseks ajavahemikul 2022–2023.

63

- Jahikultuur -

Pime juhus ja õnn soosisid

rekordtrofeede sündi Pärnumaal hindasid trofeesid Kaido Kivikas, Aivo Kandroo ja Väino Lill.

Seekord sündis jahitrofeede hindamisel kolm uut Eesti rekordit: punahirvesarved, šaakali ja rebase kolju.

Oma jahimuljeid jagavad šaakalikütt Endrik Raun ja rebase küttinud Peeter Patrael.

Endrik Raun on jahimees Lääne- ja Saaremaal, Läänemaa jahindusklubi juht ja EJS-i juhatuse liige, kes küttis šaakali.

TEKST ANDRA HAMBURG

Endrik, küttisid šaakali, kelle kolju osutus Eesti rekordtrofeeks.

Kuidas jaht käis?

Läksin sügisõhtul metskitsejahile, hakkas kergelt hämarduma. Kuulsin järsku imelikku ulgumist. Nuputasin, mis loom sellist häält võiks teha ja siis tuli üle põllu joostes jänes. Möödus minust 60–70 sammu kauguselt. Ma liikusin

kogu aeg vastutuult. Umbes 15 minuti pärast nägin äkki kaugemalt, et tuleb selline tundmatu elukas. Kohe ei saanud aru, on see koer või rebane. Alguses mõtlesin, et rebane, aga siis vaatasin, et pikkade jalgadega ja kuidagi teistsugune saba ka. Siis sain aru, et see on šaakal, must seljavööt peal … Küttisin ta ära.

64

Tuli täpselt jänesejälge mööda, vahepeal nuusutas ja vaatas kogu aeg üles.

Vaatasin siis ka üles ja seal lendas umbes kolme meetri kõrgusel öökull. Šaakal siis nuuskiski seda jäneserada ja vaatas kulli, koos nad tulid: üks nagu hävitaja ja teine mööda maad. Jälgisin neid binokliga. Pärast sain esimese käpapadja järgi kinnitust, et on tõesti šaakal. Tal on selline justkui südamekujuline käpapadi.

Mitmes šaakal see sul küttida oli?

Esimene. Pärast tuli välja, et seal oli ka varem šaakalit nähtud ja kohalikud mehed teadsid, et ta seal on. Minul seda infot ei olnud, aga ulgumine, jänes ja öökull olid kokku hea komplekt. Põnev jaht.

Kas said pärast jahti kohe aru, et sünnib uus Eesti rekord?

No suur tundus ta kohe, laiad põsesarnad ja suur pea ning kõrge turi. Siiski ei osanud arvata, et oleks mingisugune medal või

- Jahikultuur rekord. Polnud absoluutselt aimu. Kui mõõtsin, siis Pärnu jahimehed arvasid, et see on suur. Kolju mõõtmine oli pärast. Et sellised numbrid tulid, see on jahijumala and.

Rekordšaakal oli küll pärit Saaremaalt, aga neid on ka Läänemaal.

Läänemaal kütitakse neid päris palju.

Viimaste aastatega on Eestis kütitud üle saja šaakali ja põhiliselt ikkagi Läänemaalt allapoole, Pärnus ja seal kandis.

Põhiliselt on teda ikkagi roostikes ja mere ääres, sellistes kohtades, kus on linnupesad ja leidub kõike söödavat. Lisaks on seal head varjumisvõimalused.

Mida üldse väikeulukite trofee väärindamisest arvata? Eriti palju neid ju ei väärindata.

See on kurb. Kui oleme loomalt juba elu võtnud, siis tuleks teda ka väärindada.

On selge, et sigadele klaperjahti pidades tekib küsimus, kui palju sa neid seanahku ikka pargid. Ent kõik ilusad jahid meeldejääva emotsiooniga tuleks ikkagi väärindada. Jaht on ka ju emotsioonide business. Ühelt poolt on see austus looduse ja ulukite vastu ning teiselt poolt puhas emotsioon kogu eluks.

Miks on jahitrofee hindamine tähtis?

Praegu on häbemata palju tulnud välja, et pööningult leitakse ilusad hirvesarved või on kuskil kellelgi väljakeetmata seakihvad, osa neist hallitama läinud jne. See on halb.

See on ju tegelikult jahikultuuri osa – väärindada trofee. Minu arvates peaks kõik medaliväärsed trofeed ära hindama. Need ju näitavad eelkõige ulukiasurkonna kvaliteeti ehk seda, kuidas oleme ulukeid majandanud.

Selle poolest on põdrale liiga tehtud, kas või Läänemaalgi. Tänavune trofeehindamine näitas ju ära, et põdratrofeesid lihtsalt ei olegi hindamisele tuua, enamik neist annab pronksimõõdu. See on kvaliteeditunnus, sest millestki peab ju lähtuma. Mingisugused kriteeriumid peavad kehtima. Selle järgi saab hinnata, kas oleme teinud õigeid asju.

Oled olnud jahimees üle 20 aasta.

Kas selle ajaga on kõik trofeed juba kokku korjatud?

Ei ole. Mulle meeldib näiteks karujahi kohta ütlus, et see pole selline jaht, kus täna saad loa ja homme lähed

jahile. Selleks peab olema olnud piisavalt kaua jahimees ja piisavalt looduses käinud. Indrek Tarand on öelnud, et karujahiks peab kasvama. Mulle see mõte väga meeldib. Nüüd ma tunnen, et võiks olla see aeg, kui karujahile minna.

Hunte on juba kütitud küll. Kui võtad endale mingi perioodi, et keskendudki konkreetsele jahile, näiteks hundile või punahirvele, siis on jälle vaja eeltööd teha. Enne pead ikkagi jahil lihtsalt osalema, et küttida saaks.

Milline jaht sulle kõige rohkem meeldib?

Mulle on kõige südamelähedasem loomade ülekavaldamine ehk hiilimisjaht.

Mu jahindusõpetaja Jaan Naaber ütles kunagi, et ajujaht on vaese looduskeskkonna jaht. Kuskil Tatari steppides peeti ajujahti, sest muud võimalust ei olnud, nälg oli majas. Siis ühed ajasid, teised lasid. Meie metsavööndis on ajujaht mõeldud eelkõige arvukuse reguleerimiseks, aga kui sa lihtsalt päev läbi seisad kuskil põõsa all ja ootad kütiliinis mingit looma, siis adrenaliini ei ole.

Pigem minna siis juba koeraga ajusse, liikuda metsas ja toimetada. Hiilimis- ja peibutusjaht on kaks minu lemmikut.

Naha parkimine ja müük juba aastast 1913. Üle 100 aasta kogemust.

TOOTED Eestimaised naturaalsed ja naturaalsete ja värvitud allergiavabad TOOTED lambanahad

lambanahkade müük

Värvitud lambanahad Eestimaised naturaalsed ja taimparknahkade müük TOOTED (susside, kasukate jne jaoks) allergiavabad lambanahad Eestimaised naturaalsed ja Taimparknahad Värvitud lambanahad müük kopranahkade TOOTED allergiavabad lambanahad (susside, kasukate jne jaoks) Eestimaised naturaalsed ja Värvitud lambanahad parkimine TEENUSED lambanahkade TOOTED Taimparknahad allergiavabad lambanahad (susside, kasukate jne jaoks) Lambanahkade parkimineja Eestimaised naturaalsed Värvitud lambanahadparkimine ulukinahkade Taimparknahad allergiavabad lambanahad TEENUSED (susside, kasukate jne jaoks) Ulukinahkade parkimine Värvitud lambanahad Lambanahkade parkimine

Taimparknahad TEENUSED (susside, kasukate jne jaoks)

Skineks OÜ

Lambanahkade parkimine

Nahkade parkimisel kasutame Taimparknahad Suur 49b, Jõgeva 48306 Ulukinahkade parkimine TEENUSED kvaliteetset Saksamaa

Tel: +372and 505 8681 Zschimmer Schwarz parkainet.

Lambanahkade parkimine

Ulukinahkade parkimine TEENUSED Tel: +372 562 227 60 Nahkade parkimisel kasutame

kvaliteetset Saksamaa skineks@skineks.ee Lambanahkade parkimine Zschimmer andparkimine Schwarz parkainet.

Ulukinahkade Nahkade parkimisel kasutame KONTAKT www.SKINEKS.ee kvaliteetset Saksamaa Suur 49b, Jõgeva Zschimmer andparkimine Schwarz parkainet.

Ulukinahkade

- Jahikultuur ikka vana jahipüssiga. See oli enne jõule, eelmise aasta 12. detsembril Põlvamaal Peri jahtkonna maadel. Olen ise selle jahiseltsi liige juba kaua-kaua.

Peeter Patrael, Põlvamaa jahimees, Põlva jahiseltsi liige, küttis rebase.

Kuidas rekordtrofee jaht läks?

Rebane õnnestus juhuslikult kätte saada. Läksin lihtsalt metsa vaatama.

Sõitsin veidi ja nägin põllul kolme rebast. Panin auto ära ja hakkasin neid hiilima. Sain päris ligi ja õnnestus üks neist küttida. Mitte pika püssiga, vaid

Kui rebase kätte saite, kas siis oli kohe aru saada, et see võib olla rekordtrofee?

Ei, mitte päris. Sain küll aru, et oli suurem, aga ma ei tundnud sellest nii väga rõõmu midagi. Mõtlesin kohe paarimehele, kes rebasenahka tahtis, ja andsin temale. Ta nülgis ära, aga kolju keetsin ise. Mul oli varem ka rebase koljusid kogunenud, siis võrdlesin neid ja nägin, et see on nüüd natuke suurem kui teised.

Siis viisingi hindamisele.

Kui kaua teil juba jahimehestaaži on?

Minu jahimehestaaž on pikk. Ütleme nii, et juba enne 18-aastaseks saamist käisin jahil kaasas, aga ametlikult sain tunnistuse kätte 18-aastasena ja nüüd olen juba 70.

Sinna vahele jääb päris palju – 52 aastat.

Kas medaliväärseid trofeesid on veel kogunenud?

Eks mul ole mõned medaliväärsed trofeed olnud ka varem, aga alati ei pööra nendele nii palju tähelepanu.

Näiteks kopra küttimisel. Mõni varem kütitud koprakolju võib-olla oleks olnud medaliväärne, aga pole viinud hindamisele.

Mis teid metsa jahile ajab?

Ma olen väga palju metsas kõndinud, mul on kogu aeg olnud ka jahikoer, praegu on Lääne-Euroopa laika. Temaga meeldib välja minna.

Ta on väga hea koer, kaheksaaastane. Omal ajal sai ta hindamisel neli rosetti. Samuti hoiab jaht ennast ärkvel. Igal aastal püüan raudadega ka nugiseid.

Meie jahiseltsis on veel üks jahimees, kes sellega tegeleb. Koos hoiame nugise arvukuse siin piirkonnas kontrolli all. Ka jäneseid on nüüd rohkem ilmunud.

JAHITROFEEDE HINDAMISEST Pärast 2019. aasta jahitrofeede näitust hinnatud materjal on saanud avaldamisküpseks ANDRES LILLEMÄE, CIC-i vanemtrofee-ekspert

Tabel. Medalivääriliste trofeede hulk Medali kategooria

I II III

EST-registri kõigi aegade keskmine (%)

27,5 33 39,5

2019–2020 lisandunud Eesti trofeede osatähtsus (%)

19,3 34,1 46,6

66

Kolme aastaga käis ekspertide mõõdulindi alt läbi vähemalt paar tuhat sarve, koljut, nahka või hammast. Neist mahtus CIC-i medaliskaalasse 1558 isendit Eestist (12 ulukiliiki), sealhulgas 301 kulla-, 531 hõbeda- ja 726 pronksiskaala punktidega ning 57 isendit mujalt maailmast, sealhulgas 22 kulla-, 15 hõbeda- ja 20 pronksiskaala punktidega. Võõrsil kütitud ulukitest toodi mõõtmisele 34 liigi esindajaid, kellest CIC-i medaliskaalasse mahtus 18 ulukiliigi trofeed.

Võrreldes esimese, teise ja kolmanda medalikategooria trofeede üldsumma osa Eesti kõigi aegade keskmiste näitajatega, näib jätkuvat teise ja kolmanda kategooria trofeede protsendi suurenemise tendents kõrgeima, kuldse kategooria arvelt.

Kuldse kategooria vääriliste trofeede vähenemist on väga raske kommenteerida. Selle põhjust on vaja täpsemalt uurida, kuid kindlasti on tegemist populatsioonide noorenemisega.

On ju üldtuntud tõde, et vanuse suurenedes suureneb ka trofee väärtus.

Põdraga seotud pilt oli väga kesine. Ilmselt oleme oma põdrapopulatsioonile tugevasti liiga teinud.

Nahku oli eelmiste aastatega võrreldes tunduvalt vähem, koljusid rohkem. Väga kahju oli vaadata suuri karunahku, mille karva kvaliteet jättis soovida. Karva kvaliteet annab 30% punktidest ja augustikuine karu õiget taset ei anna.

Kaks viimast jahiaastat aga korrigeerisid Eesti jahitrofeede registri kõigi aegade tippväärtust lausa kolme ulukiliigi poolest. Eesti suurima punahirvesarve väärtus on nüüdsest 241,91 punkti, suurim šaakalikolju on 28,12 punkti ja suurim rebasekolju 25,98 punkti vääriline.

EJS on võtnud suuna, et trofeesid hinnataks rohkem maakondades ja aasta läbi. Suure näituse jätaks alles ja see toimuks iga kahe aasta järel. Eestis on piisavalt jahitrofeede eksperte (22), kellel on asjaomane tunnistus. Iga maakondlik organisatsioon peaks endale mõned nendest ära „kodustama“, et kindlustada protsessi järjepidevus.

- Aktuaalne -

Ulukiõnnetused ja koostöö TEKST URMAS SALMU

Jahimeeste Selts ja häirekeskus ühtlustavad ühiste rakenduste võimalusi.

K

ohtumisel häirekeskuses tuli vastata küsimusele, miks mõned meie jahimehed ei tunne elementaarseid viisakusnorme ja milliste andmetega on tegemist Jahises, kui nii mõnigi jahimees on valmis vanduma, et tema pole end kontaktisikuks määranud. EJS-i esindasid Karri Urban, Jaan Villak ja Urmas Salmu ning häirekeskust 1247 teenuste juht Karmen Oks. Kohtumise eesmärk oli parandada häirekeskuse ja jahimeeste suhtlust ning mõistmist.

1247 valides varu aega

Häirekeskuse 1247 teenuste juht Karmen Oks: „Oleme teadlikud ja saanud partneritelt tagasisidet, et augustis oli riigiinfo telefoni 1247 keeruline kätte saada. Põhjuseks jätkuv koroonakriis ja sellega kaasnevad valitsuse otsused piirangute kohta.

Kvaliteedi hoidmiseks võtsime ette tehnilised arendused, et tagada liinile pääsemiseks eelisjärjekord neile, kellel on vaja või kohustus juhtumitest teada anda. Riigiinfo telefoni 1247 liinile pääsemiseks tuleb varuda aega ja teha valikuid (keel ja teema), mis võtab alla minuti. Pikemaks läheb jutt siis, kui kontakt on loodud, aga ei suudeta öelda, kus õnnetus juhtus.

Keskmine 1247 kõnede pikkus on kolm minutit, kuid ulukite ja ka keskkonnainfo teadete korral, kui on vaja selgitada asukoht, kipuvad kõned olema viieminutilised.“ Häirekeskus kasutab Jahise kaarti, et määrata juhtumi asukoht. Edasi tuleb leida õiged kontaktisikud, kellele saata teade ja helistada. Karmen Oks: „Häirekeskuse jaoks on alati kõige aeganõudvam jahipiirkondade tuvas-

tamine ja asjakohaste jahimeeste kontaktide leidmine. Exceli tabel umbes 350 jahimehe nime ja numbriga ei ole jätkusuutlik ja seda iga päev uuendada pole võimalik. Seetõttu tegid häirekeskuse operaatorid ise lisatabeli, kus olid kirjas sellised märkused: „Kindlasti mitte helistada, on väga kuri!“ või „On tore jahimees ja aitab kaasa mõelda, kes oleks asjakohane loomale appi minema!“ Et probleemi lahendada (et ei peaks koos sõbraliku jahimehega nuputama, kes oleks õige kontakt), leppisime kokku, et Jahisesse luuakse häirekeskuse moodul. Jahisesse loodi meile

Kontrolli oma kontaktinfot Jahises ja vaata, kas e-posti aadress on lisatud ning kehtib! kasutamiseks koondkontaktid, kust on mugav leida kaardirakendusest jahipiirkond ja loetelust vastava piirkonna reageeriv jahimees. Sellise lahendusega uuenevad jahimeeste andmed automaatselt ja saime loobuda Exceli tabeli uuendamisest.“

Asukoha koordinaadid

Jahimehele on väga tähtis, et e-postiga saadetav asukohalink või koordinaadid jõuaksid kiiresti ja kadudeta telefoni või arvutisse.

Karmen Oks: „Helistaja asukoha teada saamine ja selle võimalikult täpne edastamine jahimehele säästab loomaõnnetuste korral kõigi aega.

Selleks leppisime juba eelmisel aastal kokku, et küsime helistajalt tema asukoha koordinaate. Et see võimalikult hästi õnnestuks, saame üheskoos inimestele õpetada ja selgitada, kuidas oma asukoht nutitelefoni abil määrata. Häirekeskus on selleks teinud õppevideo, mis on kättesaadav

68

ka meie kodulehel. Lisaks on häirekeskuse juhised, kuidas telefoni teel juhendada inimesi koordinaate määrama. Häirekeskus saab jahimehele anda asukoha koordinaadid vaid siis, kui inimene suudab need meile edastada.“ Paljudel kontaktisikutel on nuti telefonides käivitatud ka e-posti rakendused. Iseküsimus, kui palju neid tegelikult kasutatakse. Kõik soovivad suurendada infovahetuse kiirust ja täpsust. Kui e-posti teel on teabe edastamine sisuliselt lahendatud, siis SMS või MMS ei ole praegu aktuaalsed.

Juba praegu saab häirekeskus saata e-kirjaga kirjelduse hukkunud metslooma asukohast, lisaks muu asjakohase info vaid ühe hiireklõpsuga.

Hea jahimees! Kontrolli oma kontaktinfot Jahises ja vaata, kas e-posti aadress on lisatud ning kehtib!

Keskkonnaameti valvetelefon töötab kella 8.00–22.00, seega pole öösel võimalik metslooma hukkamiseks luba saada. Jahimeeste kohustus on ikka endine: kui metsloomal on pärast liiklusõnnetust vigastused, mis halvavad liikumise, tuleb hukkamiseks küsida luba keskkonnaameti töötajalt, kellega saab ühenduse 1247 kaudu.

Hiljuti kohtusid EJS-i tegevjuht Tõnis Korts ja Urmas Salmu keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo juhi Aimar Rakkoga, et arutada sama küsimust. Loa kiirema saamise võimalused võeti tõsiselt kaalumisele, sest vaid nii säästaksime metsloomi asjatult piinlemast ja saaksime tegevuse sündmuskohal kiiremini lõpetada. Küsimus tuleb üsna pea jälle kõne alla.

Enamikule on oma asukoha määramine ja jagamine imelihtne. Mitmesuguseid teenuseid osutav Google pakub kaardirakenduses (Maps) oma asukoha tuvastamiseks ja selle meiliga jagamiseks lihtsaid võimalusi. Sedasorti rakenduste juhendid on (video)õppematerjalina häirekeskuse kodulehel.

Vaata ise ja jaga sõbraga!

Kontaktisikud

EJS-i IT-süsteemide koordinaator Karri Urban: „Aasta algusest oleme koostöös häirekeskusega arendanud Jahise keskkonda, et parandada häirekeskuse töötajate ja jahimeeste teabevahetust. Esimese sammuna viidi Jahise keskkonda ulukiõnnetustega tegelevate kontaktisikute nimekiri jahipiirkondade kaupa. Jahipiirkonnad, kes kasutavad Jahise keskkonda, saavad jooksvalt hallata oma piirkonna kontaktisikuid. Võimalus on lisada kontaktisikuid täpselt nii palju, kui jahipiirkond soovib. Iga isiku juurde saab märkida ka lisainfo, mida häirekeskuse töötaja ühendust võttes arvestab. Jahise süsteem aitab häirekeskuse töötajatel lihtsamini välja selgitada jahipiirkonna, kus ulukiõnnetus juhtus. Selleks on eraldi kaardivaade koos otsinguvõimalustega.

Kuidas lisada Jahise keskkonnas kontaktisikuid, kes tegelevad ulukiõnnetustega?

1.

Kontaktisikuid saab Jahise keskkonnas lisada jahipiirkonna haldur. Pärast süsteemi sisenemist tuleb avada kasutajate haldus, mis avaneb, kui vajutada menüüs hammasratta ikoonile.

2.

Avaneb jahimeeste nimekiri, kes on jahipiirkonnaga seotud.

Nimekirjast tuleb valida isik, keda soovitakse määrata häirekeskuse kontaktisikuks.

Selleks tuleb vajutada rea lõpus nupule „Muuda“.

NB! Kui kontaktisikuks soovitakse lisada oma organisatsiooniga mitte seotud isik, siis palume sellest EJS-ile teada anda.

3.

Avaneb vaade, kus tuleb teha linnuke valiku ette „Häirekeskuse kontaktisik“. Vajadusel saab lisada kommentaari, mis kuvatakse häirekeskuse töötajatele.

- JAHIS -

Kuidas kontrollida

jahitunnistuse ja suuruluki laskekatse tunnistuse kehtivust?

1. Jahitunnistuse ja suuruluki laskekatse tunnistuse kehtivust saab iga jahimees kontrollida Metsise infosüsteemist https://metsis.ejs.ee.

2. Metsise keskkonda saab siseneda riigi autentimisteenuse kaudu ID-kaardi, mobiil-ID ja Smart-ID-ga.

3. Sisenemise viimases etapis tuleb vajutada Metsise logole.

70

- JAHIS 4. Pärast sisenemist avanevad sinu tunnistuste andmed.

Keskkonnast on saab printida tõendi, mis kinnitab elektrooniliselt vormistatud tunnistuste olemasolu.

Selleks tuleb üleval paremal nurgas vajutada nupule „Print“.

Kontrolli dokumente Jahise äpist!

Jahitunnistuse ja suuruluki laskekatse tunnistuse andmeid saab kontrollida ka Jahise äpist.

Pärast rakendusse sisenemist tuleb avalehel vajutada inimesekujulisele nupule, mis asub ekraani all paremas nurgas. Äpp on saadaval Apple’i ja Androidi nutiseadmetele.

71

- Loodusfoto -

Mure Aafrika loomade ja keskkonna pärast Nick Brandti näitus „See tühi maailm / Meile jääb vaid tolm“ Fotografiskas. Avatud kuni 20. veebruarini 2022.

TEKST ANDRA HAMBURG FOTOD NICK BRANDT

Rahvusvaheliselt tuntud fotograafi Nick Brandti väljapanek käsitleb Aafrika eheda looduse hävimist inimeste tõttu, näidates maailma, kus põgenenud loomadel pole enam ruumi ellu jääda.

N

äitus koosneb kolmest osast: fotograafi kõige varasemad loomaportreed loomulikus keskkonnas ning kunstilised seeriad „See tühi maailm“ ja „Meile jääb vaid tolm“. „See tühi maailm“ („This empty world“) on pühendatud looduse hävingule maailmas. See on eelkõige inimeste kätes. Loomadel ei ole enam ruumi, et ellu jääda. Brandt ei kujuta oma piltidega inimest kui suurt kurjajuurt, vaid kedagi, kes on sellesse protsessi kaasa kistud. Iga foto on kahe samas paigas tehtud kaadri kombinatsioon, sulanduvad loomad, keskkond ja inimesed.

72

Kõigepealt pildistas ta loomi, kellel lasti keskkonnaga kohaneda, mis võttis aega nädalatest mõne kuuni. Seejärel ehitas meeskond samasse keskkonda võtteplatsi, ehitus- ja industriaalkeskkonnast bensiini- ja bussijaamadeni. Lõpuks valmiski loomade, inimeste ja tehiskeskkonnaga kokku sulandatud foto. „Meile jääb vaid tolm“ („Inherit the Dust“) on pildistatud veidi varem ning koosneb looma- ja keskkonnafotodest.

Selles fotoseerias on Brandti varem Ida-Aafrikas pildistatud loomaportreed elusuuruses prinditud betoonplokkidele ja asetatud Keenias urbaniseerunud keskkondadesse, mis olid aastasadu tagasi nende loomade elupaigaid, kuid inimtegevuse tõttu enam mitte.

- Loodusfoto -

River of People with Blind Rhino / Inimjõgi pimeda ninasarvikuga. 2018.

Underpass with Elephants / Sillaalune elevantidega (Võta rahulikult, sinu elu jookseb selget rada). 2015.

NICK BRANDT (sündinud 1964) on Briti fotograaf, kes veetis noorusaja Londonis, kuid kolis 1992. aastal Ameerika Ühendriikidesse Californiasse, kus elab tänaseni. Brandt on lõpetanud Saint Martini kõrgema kunstikooli, kus on tudeerinud tuntud inimesed, nagu laulja Sade või näitleja Pierce Brosnan.

Brandti varasem karjääri oli filmimaailmas, kus ta tegi muusikavideoid teiste seas Whitney Houstonile ja Michael Jacksonile.

Tansaanias 1995. aastal Michael Jacksoni lugu „Earth song“ filmides armus ta Ida-Aafrikasse ja sealsetesse loomadesse.

Lisaks sõnumi levitamisele fotokunsti kaudu on Brandt asutanud ka ühingu Big Life Foundation, mille eesmärk on kaitsta ja säilitada Aafrika loodust ning loomi.

The Gathering / Kogunemine. 2018.

Detail on tähtis

Betoonplokid muutuvad „võttepaigal“ põhitegelaseks, samal ajal kui muu eluolu sinna juurde tekib. Fotod on väga detailirohked. Eriti torkab silma autori üks lemmikfoto, mis on tehtud kiirtee viadukti all, kus kaks väikest last elevandiperega suhestuvad. Eriti irooniline on maas istuva meesterühma ja nende kohal oleva reklaamteksti paralleel: „Lean back, your life is on track“, mis tähendab „Võta rahulikult, sinu elu jookseb selget rada“.

73

Esteetiliselt jõulised, valdavalt tõsised ja paralleelidele (nii sisulises kui ka tehnilises mõttes, nn pilt pildis) rõhuvad fotoseeriad on suure formaadi tõttu kindlasti väga mõjuvad. Fotodes on äratuntav ka Brandti filmimaailma taust, sest vaatajas tekib kohati tunne, et tegemist on mõne ulmefilmi stoppkaadriga.

Kuigi Brandt peab Aafrika keskkonna hävimise põhjuseks valdavalt üleilmseid protsesse ja urbaniseerumist, on ta mures ka salaküttimise pärast, mis on

- Loodusfoto Aafrikas suur valukoht. Ühe näitena on Aafrika elevantide foto kõrvale paigutatud kaader looduskaitseala valvuritest, kes hoiavad käes elevandi võhapaare.

Eriti sürreaalselt mõjuvad ka näituse algusesse paigutatud kummituslikud kuivanud surnud linnud.

Autor mängib pidevalt reaalse ja võimaliku tulevikustsenaariumi piirimail.

Näiteks seeria „See tühi maailm“ fotod gasellist ringteel, mille taha jääb kohalik kaubandustänav, mõjub nagu moodsa filmi stsenaarium, kuid bensiinijaamas lonkiv elevant ja lõvi või ehitusplatsile saabunud elevandipere ja sebra mõjuvad reaalselt. Muidugi torkab silma ka seeriast „Meile jääb vaid tolm“ pilt „Vabrikutee sebraga“, kus sebra on raudtee ülekäigul, mis tekitab paralleeli Eesti kontekstis projektiga „Ulukid teel“.

Tänapäeva keskkonna valupunktid

Aafrika tühermaad ja urbanistlik keskkond mõjuvad loomade ümber justkui võõrkehana, kuid värvilised neoonvalgustid tunduvad väga futuristlikud.

Paradoksaalsel kombel pole fotograaf kogukonna inimesi juhendanud, vaid nad on pildile jäänud loomulikuna.

Eriti veidralt mõjuvad fotod, kus inimesed on Aafrika metsloomade ümber telefonidesse naelutatud. Palju mõtteainet tekitab ka foto „Kogunemine“ („The Gathering“), kus on kujutatud elevanti ja inimesi, kelle pilgud on allpool asetseval loomal. Paratamatult tekitab see mõtte, justkui oleks elevant sattunud omaenese matusele.

Autor rõhub tänapäeva keskkonna valupunktidele. Vahel võib tõmmata paralleeli kliimaaktivisti Greta Thunbergi tegevusega. Fotograaf toonitab, et pildistab eelkõige enda jaoks, kuid ta on asutanud ka ühingu Aafrika looduse ja loomade kaitseks.

Näitus ainult ei teadvusta hetkeolukorda, vaid paneb ka mõtlema.

Kliimamuutus ja industrialiseerimine on üleilmne suur murekoht. See puudutab meid kõiki ja kindlasti ka meie järeltulijaid. Mure looduskeskkonna ja loomakoosluste säilitamise pärast on suur.

Nick Brandt on öelnud: „Ma arvan, et paljud tunnetavad seda tohutut ülekohut või on nad selle vastu tundetuks muutunud. Me kõik saame olla parema, inimlikuma, kaastundlikuma ja jätkusuutlikuma valiku osa sellel planeedil, mõni väiksemal ja teine suuremal moel, aga meist igaühe tegevus loeb.“ Suured fotod mõjuvad võimsalt. Näitusel näeb ka mõnd kaadritagust fotot, kuidas valmis pilditagune kaadervärk

MIDA SAAME ETTE VÕTTA? MATI KAAL Nick Brandti suur mure Aafrika loomade ja keskkonna pärast on väga asja- ja ajakohane ning igati õigustatud. Kui vähegi süveneda, siis raputab tema näitusel nähtu ka kõige tuimemad inimesed harjumuspärasest tardumusest ja paneb mõtlema meie kalli koduplaneedi tervise üle. Sunnib meid endalt ja kaaslastelt küsima, kas ja mida saab veel ette võtta selle protsessi pidurdamiseks.

Olles viimased kümmekond aastat teatava regulaarsusega ise viibinud IdaAafrikas, peamiselt Tansaanias, on mul olnud ka endal võimalus sealsetele oludele päris vahetult silm peal hoida. Ühelt poolt on mõistetav, et tänapäevased tehnikasaavutused jõuavad kiiresti igale poole kogu maailmas ja kõikjal tahavad inimesed selle viljadest osa saada. Teiselt poolt toob see paratamatult kaasa üha ulatuslikuma ressursikasutuse ja üha uute alade hõlvamise nii põllumajanduse kui ka maavarade kaevandamise ja tööstuse tarbeks.

Pahatihti on sealjuures märgata, kui salakavalalt omakasupüüdlik ja loodust laastav on muu maailma nn arenenud riikide toetus ja abi. Soodsate hindadega või koguni kingitusena leiavad seal koha vananenud tehnoloogiad, mida kodumaal pole praeguste keskkonnanõuete tõttu enam võimalik rakendada. Eriti mõjus on viimasel ajal üha laienev uuskoloniseerivate laenude süsteem, kus Aafrika riikidele pakutakse eelkõige infrastruktuuri rajatiste ehitamiseks ja maavarade kaevanduste rajamiseks suuri laene, mille pandiks on need samad objektid. Nii jõuavad need märkamatult enamasti Hiina ja Kaug-Ida teistest riikidest pärit välisinvestorite valdusse, kes seejärel neid ressursse looduskeskkonda säästmata röövmajanduslikult ekspluateerima asuvad.

Vähe sellest, need kiiresti kasvavad uuskolooniad on muutunud üsna kontrollimatuteks kanaliteks ka elevandivõhkade, ninasarvikusarvede ja muude Kaug-Ida traditsiooniliste rahvameditsiini objektide jõudmisel kohalikelt salaküttidelt sealsete kuritahtlike loomakaubanduse sündikaatide kätte.

Vastupidi üldlevinud arvamusele, et kogu Aafrika on täis suuri metsloomakarju, on tegelikult nende elualad uskumatult ahtaks jäänud. Pretoria ülikooli emeriitprofessori Rudi van Aarde andmetel on tänaseks näiteks elevantide asustatud kõigest 17% nende potentsiaalsest elualast. Nende ja muude ulukliikide asustatud piirkonnad peaaegu piirduvadki tarastatud rahvusparkide ja ulukitalunditega (game farm), kust loomad iseäranis põua ajal end välja murravad ning naabruses lokkavatele maaviljelusaladele ja inimtegevusest hõivatud veekogude äärde tungivad. Samal põhjusel suurenevad ka karjakasvatajate ja kaitstud loodusmaastikelt kerge saagi kallale kippuvate kiskjate konfliktid.

Peale ühiskonnakriitiliste fotokunstitaieste loomise, millega Nick Brandt püüab koputada meie kõigi südametunnistusele, toetab tema asutatud sihtasutus Big Life Foundation ka praktiliselt mitut ettevõtmist Aafrikas, mis püüavad ennetada ja leevendada kohalike kogukondade ja metsiku looduskeskkonna konflikte.

ja ka teemat tutvustavat videot. Kes mingil põhjusel Tallinna ei satu, tasuks siiski külastada fotograafi kodulehte https://www.nickbrandt.com/, kus näeb neid seeriaid lähemalt.

74

Brandti fotod on väga kunstipärased ja tehniliselt kõrgel tasemel, aga nende väljendus on lihtne ning otsene. Juba 20-aastase staažiga fotograafi sõnul on see tema senini parim näitus.

- RAAMAT -

Ornitoloogide sada aastat Ornitoloogiaühing moodustati 1. mail 1921 Tartu ülikooli aulas, asutajate eesotsas olid legendaarne professor Johannes Piiper ja rektor Henrik Koppel.

KAS ON LINNUKESEL MURET? Pilte ja kilde linnuvaatlustest, Eesti ornitoloogiaühingu saja-aastasest tegevusest

• Tekste sõelus ja kirjutas Juhani Püttsepp • Ornitoloogina nõustas Margus Ots • Tartu, 2021 • 112 lk

N

iisiis sai ornitoloogiaühing 1. mail sajaaastaseks. Selle uhke juubeli puhul andis ühing välja imeilusa albumi „Kas on linnukesel muret?“, mille koostas ning tekstid kirjutas looduse- ja kirjamees Juhani Püttsepp.

Album on tõesti ilus nagu laululind (kujundaja Indrek Kalamees), kuid veelgi köitvam on raamatu ülesehitus. Ühingute ja seltside pikaajalise tegevuse tähistamiseks antakse sageli välja albumeid või kogumikke, mis püüavad hõlmata võimalikult täielikult kõike, mida aastakümnete jooksul tehtud. Ühesõnaga, üritavad hõlmata hõlmamatut. Tulemuseks on sageli aga tüse teos, mida asjast huvitatutel raske ja igavgi lugeda, sest säärane raamat kubiseb faktidest, sündmustest, nimedest.

Juhani Püttsepp on leidnud suurepärase lahenduse. Ornitoloogiaühingu saja-aastases ajaloos on igale aastale pühendatud täpselt üks lehekülg. Igast aastast 1921–2020 on leitud üks fakt, sündmus või mälestuskild, mille ümber on kootud väike lugu koos mõne ajaloolise pildi või väljavõttega kirjast või välipäevikust. Raamatu servi palistavad aga Eesti ornitoloogide miniatuursed linnututvustused. Nii mahutab see väike album uskumatult palju, mahutabki terve sajandi! Ja mis kõige tähtsam: see album on tõesti huviga loetav, mitte ainult riiulikaunistus.

Raamat algab suure juubeli vääriliselt bioloogide seas elava ilusa legendiga, et just rahvusliku meelsusega ja emakeele edendajana tuntud Henrik Koppel öelnud õpetlikult Johannes Piiperile, kes astus esimesi samme loodusvaatluste teel: „See punarinna laul on kui kristallkuulide kukkumine marmortreppidel.“ Selle tabava võrdluse andnud Johannes Piiper edasi oma õpilastele, kes andnud seda omakorda edasi …

76

Ka jahindusajakirja lugeja leiab albumist palju huvitavat. Näiteks 1933. aasta räägib nurmkanast, kelle arvukus praegu kogu Euroopas katastroofiliselt väheneb. Tol aastal aga pakkus Eesti valitsus 24. veebruaril, vabariigi aastapäeva pidulikul vastuvõtul muu hulgas laane- ja põldpüüsid rohelise salatiga. „Tol ajajärgul sooviti rõhutada kodumaist menüüd, meie loodusande: metskitsekotlet, tedrehautis, metspardipraad.“ Need ajad on nüüdseks ringiga tagasi tulnud, kui puhas eestimaine toit on jälle väärtustatud ja au sees, sealhulgas väärtuslik ulukiliha.

Pildilt 1964. aastast vaatab vastu Tiit Randla, kelle raamatut „Eesti röövlinnud“ (1976) on pidanud meie kotkauurijad kotkaste kaitsmise ja arvukuse taastamise nurgakiviks. Tema tee kotkaste juurde algas aga just 1964. aastal Vihterpalus ja Nõva kandi metsades.

Kohe järgmisel aastal, 1965, ilmus Jaan Rannapi lasteraamat „Viimane Valgesulg“ – Eesti lastekirjanduse ajaloo üks paremaid looduslugusid, mis köitnud mitut lugejapõlvkonda ja äratanud nii mõneski poisis-tüdrukus tõsise huvi looduse ning eriti kotkaste vastu.

Lugedes 1971. aastat, on ehk huvitav avastada fakt, et tol ajal oli valgepõsk-lagle veel punase raamatu liik. Nüüd on kevadja sügisrände kõrgajal taevas ja põllud mõnikord valgepõsklagledest mustad.

Aasta 1989 aga on pühendatud metsisele, Eesti jahimeeste seltsi uhkele vapilinnule, keda juba aastakümneid ei kütita, kuid kelle mänguplatse kipub meil ikka vähemaks jääma.

Need on vaid üksikud killud isutekitamiseks, mõned aastad Eesti ornitoloogia pikast sajandist. Loodushuviline loeb raamatu huviga läbi kaanest kaaneni.

ALISTA KÜLM D R IVE N HUNT

lista külm Driven Hunt kollektsiooni jahirõivastega – meie kõige soojem komplekt. Disainitud miinuskraadidega mitu tundi valvel olemiseks või jahipukis ootamiseks. Riided on soojustatud paksu Thermo Poly Shield™ Fill voodri ja Härkila kulumiskindla kahekihilise HWS® membraaniga. Pikema lõikega jope hoiab nimmepiirkonna soojas ning koos traksipükstega kaitseb komplekt lume, lörtsi ja vihma eest. Seda isegi istudes või lamades. Komplekti saab täiustada sõrmi

soojendava Härkila HEAT tehnoloogiaga muhvi ja soojustatud vestiga, millel on sertifitseeritud ökoloogiline vooder, mis hoiab keskmise kihi soojana, ent samas kergena. Leia komplekt lähima Härkila edasimüüja juurest.

DRIVEN HUNT HWS SOOJUSTUSEGA JOPE

DRIVEN HUNT HWS SOOJUSTUSEGA PÜKSID

DRIVEN HUNT SOOJUSTUSEGA VEST

Suurused: 46-60, 549,00 €

Suurused: 46-60, 379,00 €

Suurused: S-3XL, 199,00 €

JAHIPAUN.EE

SIKUPILLI Tartu mnt. 87, 10112 Tallinn tel: +372 6 000 520 e-mail: erik@jahipaun.ee

ROCCA AL MARE Paldiski mnt. 102, 13522 Tallinn tel: +372 6 000 523 e-mail: juhan@jahipaun.ee

LÕUNAKESKUS Ringtee 73, 50105 Tartu tel: +372 6 000 526 e-mail: kalle@jahipaun.ee

DRIVEN HUNT HEAT MUHV Üks suurus, 139,00 €

KAUBAMAJAKAS Papiniidu 8, 80010 Pärnu tel: +372 6 000 524 e-mail: tooni@jahipaun.ee

- ajalugu -

Varasemast jahindusest Läänemaal Ulukite arvukus vähenes nii Eesti- kui ka Liivimaal 19. sajandi esimesel poolel kiiresti. Seepärast kavandas Balti aadel abinõusid ulukite kaitseks.

TEKST HEINO KASESALU FOTOD REPROD

E

estimaa kubermangus koostas ühe niisuguse ulukikaitse seltsi põhikirja projekti aktsiisiametnik dr med Karl von Wistinghausen. Paraku jäi põhikiri valitsuses kinnitamata ja selts asutamata. Uus katse tehti 1891. aastal, kui Tallinna advokaat Georg von Peetz koostas põhikirja projekti, mis 14. mail riigivarade ministeeriumis kinnitati. Seltsi asutamiskoosolek toimus 9. septembril Tallinnas. Eestimaa kubermangu ehk Põhja-Eesti jahimehi hakkas ühendama Eestimaa jahiharrastajate selts (Estländischer Verein von Liebhabern der Jagd), mille peamine ülesanne oli kaitsta ulukeid salaküttide ja röövloomade ning -lindude eest, arendada jahikultuuri ja laskeosavust ning jahikoerte kasvatamist.

Seltsi esimeheks valiti Georg von Peetz, kes jäi ametisse 16 aastaks.

Pärast teda olid seltsi esimehed Saksa konsul Tallinnas Nikolai Koch ja parun Alexander Rosen. Suure osa seltsi liikmetest moodustasid Põhja-Eesti mõisaomanikud. Aastal 1891 oli asutajaliikmeid 104, kuid 1905 oli liikmeid juba ligi 500. Seltsi kuulus ka naisi, kes pidid jälgma, et jahikeelu ajal ei serveeritaks ulukilihast valmistatud roogasid ega kaubeldaks turul ulukilihaga.

Eestimaa jahiharrastajate seltsi kuulusid ka mõned Läänemaa mõisnikud.

Palivere mõisnik Friedrich von Lueder oli asutajaliige. Tegevuse algusest olid liikmed veel Laiküla mõisnik Carl von Luther, Virtsu mõisnik Voldemar von Rennenkampff, Lihula mõisnik parun Alphons von Lueder, Piirsalu mõisnik

Georg von Peetz.

Arthur von zur Mühlen. Mõni aasta hiljem lisandusid Vana-Vigala mõisnik Bernhard von Uexküll, Märjamaa mõisnik Paul von Scheel, Sinalepa mõisnik Otto von Kursell, Jädivere mõisnik Carl von Lilienfeld jt.

Hiiumaa (saksa k Dagö) kuulus sel ajal administratiivselt Eestimaa kubermangu Lääne maakonda. Juba algusest oli seltsi liikmete nimekirjas Suuremõisa omanik krahv Evald von Ungern-Sternberg. Aastal 1894 astusid liikmeks Kassari mõisnik parun Arthur von Stackelberg, Kassari paruniproua Mathilde Stackelberg ja Suuremõisa proua krahvinna Ada Ungern-Sternberg.

Eestimaa jahiharrastajate seltsi üldkoosolekul 8. aprillil 1893 otsustati, et selts hakkab maksma röövulukite hävitamise eest nn vaevapalka. Noore rebase hävitamise eest maksti tasu 50 kopikat, vana rebase eest üks rubla. Ilvese hävitamise eest oli tasu üks või kolm rubla.

Koosolekul otsustati asutada igas kihelkonnas üks kuni kaks kohta, kus vaevapalk inimestele välja makstakse.

Saksa okupatsiooniväed lahkusid 1918. aasta lõpus Hiiumaalt ja võim läks Eesti ajutise valitsuse kätte.

Kaitseliidu jahisalgad

Krahv Ewald von Ungern-Sternberg (noorem).

78

Läänemaa kaitseliidu organisatsioon alustas tegevust 11. novembril 1918.

Aprillist kuni oktoobrini 1919 oli Eesti Vabariigi kaitseliidu ülem Eduard Alver. Sel ajal hakati tegema ettevalmistusi kaitseliidu jahi- ja spordisalkade moodustamiseks. Tallinnas toimus 30. juunil 1919 maakondade kaitseliidu ülemate koosolek. Tehti ka ettepanek lubada kaitseliidu jahisalkadel riigi-

- ajalugu metsades jahti pidada tasuta. Sama aasta novembris saadeti maakondade organisatsioonidele „Kaitse liitude jahi salkade ajutine juhatuskiri“, mis oli kohalike jahisalkade moodustamise alus. Tallinnas oli 14. veebruaril 1920 kaitseliidu kütisalkade esindajate üleriigiline koosolek.

Haapsalus toimus 9. märtsil 1920 Läänemaa kaitseliidu kütisalga asutamiskoosolek, kus osales 34 isikut. Koosoleku juhataja Jüri Raudsepp tutvustas kütisalkade põhikirja ja jahiseaduse projekti, mille täiendamiseks tehti mitu ettepanekut: rakendada rangemaid abinõusid linnumunade korjajate vastu, võtta vastutusele metsas vabalt ümberhulkuvate koerte peremehed, tugevdada võitlust salaküttidega jm. Kütisalga esimeheks valiti Karl Raudsepp ja eestseisuse liikmeteks Arthur Tendal, Otto Reimann, Aleksander Avik ja Aleksander Martinson. Liikmemaksuks otsustati määrata 25 marka aastas, salga põhikirja väljatöötamine jäi eestseisuse hooleks.

Järgmisel kütisalga peakoosolekul 12. märtsil 1920 valiti komisjon kütisalga kodukorra väljatöötamiseks järgmises koosseisus: Ulrich Alkwist,

Eesmärgid olid korralik jahipidamine seaduses lubatud ajal ja viisil; kasulike metsloomade ja lindude kaitsmine; kahjulike metsloomade ja röövlindude hävitamine jne.

Aleksander Feldmann, Hermann Sommerlatt, Kristof Tendel, Nikolai Karisson, Eduard Kopli, Gabriel Sinjakov, Arthur Messer.

Põhikirja järgi asus Läänemaa kaitseliidu jahisalk Haapsalus, tegevus ulatus aga üle kogu Läänemaa. Tegevuse eesmärkidena on nimetatud korralik jahipidamine seaduses lubatud ajal ja viisil; kasulike metsloomade ja lindude kaitsmine ning kasvatamine; kahjulike metsloomade ja röövlindude hävita-

mine; jahipidamise viiside parandamine; tõukoerte kasvatamine; salga liikmete tutvustamine igasuguste laske- ja jahiriistadega ning linnu- ja loomatõugudega ning märgilaskmise õpetamine.

Jahisalga asutajad olid Karl Raudsepp, Aleksander Avik, Redik Silts, Johannes Tomingas ja Aleksander Greenfeldt, kes esitasid 19. augustil 1920 põhikirja projekti registreerimiseks. Lääne maakonna kaitseliidu jahisalga põhikiri registreeriti 17. septembril 1920 TallinnaHaapsalu rahukogus ja kanti seltside ning ühingute registrisse nr 569 all.

Jahisalk hakkas aktiivselt tegutsema.

Salgas oli 9. märtsil 1920. aastal 34 isikut, sama aasta 1. oktoobril oli juba 252.

Kajastused ajakirjanduses

Ajakirjas Eesti Kütt 1922 nr 4 ilmus artikkel Läänemaa kütisalga peakoosolekust 12. märtsil 1922. Sama aasta eelarve võeti vastu 48 000 marga suuruses.

Arutati muuseumi asutamise ja jahiloomade kaitse küsimusi. Tehti ettepanek, et kevadine jaht jääpardile ja hanele keelataks. Juhatusse valiti härrad Raudsepp, Laane, Tendal, Avik, Karrisson

Parim Parim rajakaamera rajakaamera on on see, see, mis mis töötab! töötab!

Rajakaamera Rajakaamera Willfine Willfine 4.0CG 4.0CG

al. al. 199€ 199€

Eestikeelne menüü!

Eestikeelne menüü!

Saada endale pilt või video Saada endale pilt või video 2 antenni tagab tugeva levi 2 antenni tagab tugeva levi

Kiire tarne Kiire tarne Kogu kaup kohapeal olemas Kogu kaup kohapeal olemas Rohkem infot meie veebilehel Rohkem infot meie veebilehel www.rajakaameramüük.ee www.rajakaameramüük.ee

Müügipunkt Männikul Müügipunkt Männikul Trapi tee 3 T–P 11:00–18:00 Trapi tee 3 T–P 11:00–18:00

+372 5786 7535 +372 5786 7535 Info@rajakaameramuuk.ee Info@rajakaameramuuk.ee

- ajalugu ja Reimann. Läänemaa kütisalgal olid üüritud ruumid küttide koduks.

Eesti riigiarhiivi (ERA. 504. 1. 116) andmeil oli 13. juulil 1923 Läänemaa kaitseliidu kütisalgal üheksa osakonda kokku 800 liikmega. Salga esimees oli siis Haapsalu jaoskonna politseiülem Wildmaus. Esimesel poolaastal hävitasid salga liikmed 199 varest, 20 harakat, 12 kulli, 9 rebast. Klaperjahti ei tehtud.

Salk tegutses 1925. aastast Lääne maakonna kütisalga nime all. Edaspidi hakati kasutama nimetust jahisalk.

Liikmemaks 100 marka aastas otsustati jätta endiseks. Röövlindude hävitamiseks otsustati määrata 600 marka ja jahimaade rentimiseks 18 000 marka.

Salga esimees oli Ernst Evald, kes jäi sellesse ametisse paljudeks aastateks.

Jahisalga peakoosolekul 10. märtsil 1929 otsustati määrata liikmemaksuks kolm krooni ja sisseastumismaksuks kaks krooni. Salga iga liige oli kohustatud tooma 15 paari varesejalgu aastas.

Ajalehes Kaja ilmus 27. juulil 1929 lühike artikkel „Faasanikasvatus Haapsalu lähedale“, kus kirjutati, et Läänemaa jahisalk kavatseb Paralepa metsa asutada faasanikasvanduse.

Linde taheti tuua Tallinna jahimeeste seltsi faasanikasvandusest Väänas.

Faasanikasvandus aga otsustati 1933. aastal likvideerida ja ülejäänud linnud metsa lahti lasta.

Ajalehes Lääne Elu ilmus 2. novembril 1934 kirjutis „Üks jahimees läks metsa …“, milles kirjeldatakse Läänemaa jahisalga tegevust. Reporteri vestluskaaslane oli Haapsalu kauaaegne jahimees Julius Rull. Jahisalgas oli ligikaudu sada liiget eri ühiskonnakihtidest. Koos Tallinna jahimeeste seltsiga oli jahipidamiseks renditud Matsalu laht, samuti Einby, Voosi ja Österby külade metsad, osa Tahukülast ning Haapsalu linna mets. Harilik jahiloom oli jänes.

Kütiti veel hanesid, laglesid ja parte.

Jahisalk maksis varesejalgade paarist viis senti, haraka omadest kümme senti ja kulli jalgadest 15 senti. Haapsalu osavamad kütid olid kaupmees Evald, dr Renteln, dr Sööt ja kellasepp Tendal.

Doktor Reinteln laskis ühe kuuliga kaks hane. Julius Rull ise laskis kunagi poole tunni jooksul 18 hane. Tema arvates oli jahisport kallis lõbu. Aasta varem läinud tal iga tedrekukk maksma keskmiselt 170 senti, iga jänes 280 senti.

Seejuures olid arvestatud ainult reisija laskemoona kulud.

Ajalehes Hiiu Teataja 10. novembril 1936 ilmunud artiklis oli samuti juttu Läänemaa jahisalga tegevusest. Salgal oli renditud 4322 ha jahimaid, sellest

Bernhard von Uexküll.

Noarootsis 3100 ha. Matsalu lahe kaitse olevat märgatavalt paranenud. Ametis oli mitu palgalist valvurit, kes hoidsid lahel silma peal. Varem olevat olnud suur pahe see, ümbruskonna elanikud korjasid massiliselt linnumune, nüüd oli see peaaegu likvideeritud. Pardijaht Matsalu lahel olevat üks huvitavamaid, kuid ka raskemaid jahte. Iga mees ei saavat sellega üldse hakkama. Roostikus tuli liikuda pikas kitsas lootsikus, mida tõugati pika mõlaga. Lootsik liikus nõksukaupa ja püsti seisval jahimehel on tegemist tasakaalu hoidmisega.

Enamik jahisalga liikmetest olid Läänemaalt, kuid ka Tallinnast oli mitu kütti.

Viimastest võiks nimetada ärimeest ja poliitikut Joakim Puhki, dr Hunniust, dr Oldekoppi, kaubamaja omanikku Reintamme jt. Läänemaa jahimeestel oli teatud määral „töötakistus“. Jänes magas niiske ja sompus ilmaga kuskil põõsas. Külma tulekul oli oodata ajujahti jänestele ja rebastele.

Ajaleht Lääne Elu kirjutas 2. märtsil 1937 Läänemaa jahisalga pühapäevasest jahiretkest Einbysse, millest võttis osa 11 kütti. Tabati 18 jänest, kusjuures kõige edukam oli hr Vassiljev, kes laskis neli looma.

Haapsalu jahiühing likvideeriti 1940. aasta detsembris. Vallasvara, sularaha ja pangas olev raha kohustati üle andma Haapsalu rahvamajale.

Iseseisvad seltsid

Ernst Ilme oli Vormsi jahisalga asutajaliige.

Jüri Loosme oli Haapsalu jahiühingu asutajaliige.

80

Läänemaal hakati 1920. aastate keskel asutama iseseisvaid jahiseltse. TallinnaHaapsalu rahukogu registreeris Lihula jahimeeste seltsi 16. veebruaril 1924.

Asutajad olid Johannes Kiindok, Aleksander Trumann ja Jüri Mõttus.

Juhatus asus Lihula alevis, seltsi tegevus ulatus üle Läänemaa. Selts tegutses hulk aastaid edukalt. Seltsile oli jahipidamiseks renditud ka osa Matsalu lahest.

Lääne maakonna kaitseliidu kütisalga Kärdla osakond pidas oma koosolekut 2. aprillil 1925. Seal otsustati kütisalga tegevus Kärdlas ja üldse Hiiu saarel lõpetada. Asutati uus, Hiiu-Kärdla jahisalk. Endise Kärdla osakonna varandus, raha ja raamatud anti üle uuele salgale. Rahukogu registreeris salga 5. septembril 1925. Asutajad olid Aleksander Feldmann, Priidu Spriit ja Aleksander Kamm. Salga tegevuspiirkond oli Hiiu saar.

Märjamaa jahiselts registreeriti 12. septembril 1925. Asutajad olid Hugo Bader, Arnold Grünberg ja Alfred Grünberg. Juhatus asus Märjamaal, tegevuspiirkond oli Lääne maa-

- ajalugu kond, liikmemaks 25 marka aastas.

Alates 1936. aasta augustist oli seltsil Läänemaal Haimre vallas oma majavaldus Küttide Kodu. Jahiseltsi likvideerimisel 15. detsembril 1940 kohustati see üle andma Märjamaa rahvamajale.

Tallinna-Haapsalu rahukogu registreeris 21. mail 1926 Lähtru jahiseltsi.

Asutajad olid Johannes Reihart, Aleksander Randes ja Viktor Arder.

Juhatus asus Läänemaal Lähtru vallas, tegevuspiirkond ulatus üle Läänemaa.

Selts tegutses edukalt, likvideeriti 15. detsembril 1940. Seltsi kassas olev sularaha kohustati üle andma Lähtru rahvamajale.

Eesti riigiarhiivis (ERA. 14.10.711) on andmed, et 18. detsembril 1929 esitasid Hiiumaa mehed Villem Rõõmus, Julius Peet ja Nikolai Kurisman sise- ja kohtuministeeriumile Hiiumaa jahiseltsi registreerimise põhikirja projekti.

Ministeerium otsustas registreerimisavalduse tagasi lükata, viidates puudustele põhikirja tekstis.

Mihkel Schmuul, Manivald Günther ja August Tollkauer esitasid 30. novembril 1932 sise- ja kohtuministeeriumile Asuküla jahisalga registreerimise avalduse. Juhatus asus Läänemaal Asuküla vallas, salga tegevuspiirkond oli kogu Eesti Vabariik. Asuküla jahisalk registreeriti 31. detsembril 1932.

Aleksander Oopkaup, Andres Nyman ja Ernst Ilme esitasid 12. juunil 1934 siseministeeriumile Vormsi jahisalga registreerimise avalduse. Juhatus asus Vormsi vallas, salga tegevuspiirkond oli laiemalt Eesti Vabariik. Salga liikmeteks võisid olla kõik Eesti Vabariigi kodanikud ja välismaalased, kes olid

Joakim Puhk oli Läänemaa jahisalga aktiivne liige.

Eestis vähemalt ühe aasta vahetpidamata elanud. Maa- või veekogude omanikud, kes andsid oma maa või vee salgale jahipidamiseks kasutada, arvati jahisalga toetajaliikmeteks neile ettenähtud maksuta. Siseministeerium registreeris Vormsi jahisalga 17. juulil 1934. Vormsi jahisalk likvideeriti 27. novembril 1940.

Salga arvel olev sularaha kohustati üle andma Vormsi rahvamajale.

Aleksander Mänd, August Ratassepp ja Joosep Tustit esitasid 2. oktoobril 1934 avalduse Virtsu jahimeeste ringi registreerimiseks. Ring asus Virtsus, tegevuspiirkonnaks Eesti Vabariik.

Siseministeerium registreeris põhikirja 17. oktoobril 1934.

Siseministeeriumile esitati 24. mail 1940 Vaimõisa jahiseltsi Ambo registreerimise avaldus. Asutajad olid Jüri Leirost, Oskar Kangur, Peeter Kurvet, Albert Aviste, Ain Aviste, Osvald Ellermaa ja Augustin Havi. Juhatus asus Märjamaa vallas Vaimõisas, tegevuspiirkond oli Eesti Vabariik.

Selts registreeriti 11. juunil 1940 ja sama aasta 15. detsembril see likvideeriti.

Okupatsioon ja sõda

Heino Schröder oli Kuressaare piirkonnakomissar 1941‒1944.

Punavägi marssis Eestisse 17. juunil 1940 ja samal päeval andis kaitseliidu ülem korralduse kaitseliitlastelt relvad kokku korjata. Vabariigi presidendi seadlus kaitseliidu likvideerimise kohta ilmus 27. juunil 1940. Ajaleht Meie Maa kirjutas 20. septembril 1940, et hiljemalt 30. septembriks tuli miilitsasse ära anda igasugused jahirelvad ja laskemoon.

Teise maailmasõja ajal tulid Eesti jahikorraldusse märgatavad muudatused. Riias ilmus 18. oktoobril 1941 Ida-alade riigikomissari Hinrich Lohse

- ajalugu — 2

edenemise tingimisi ning annab selleks kuukirja wälja, õpib ise kodumaa loodust, loomi ja lindusi tundma ja astub selles asjas wastawate tea­ duslikkude ja eriasutustega ja kohaste õpetatud seltsidega ühendusesse, asutab oma tegewusele wastawaid raamatukogusid, muuseumi, linnu ja looma aedu, korraldab liikmete jaoks igasuguseid spordi harjutusi, annab nende jaoks sunduslikka määrusid jahipidamise ja muis asjus ning toetab walitsuse wõimusi loomariigi kaitsmise alal.

Märkus: I, Jahipidamise kohta töötakse kindlaid määruseid wälja, mis peakoos­ olekul kinnitatakse. Jahipidamise asja ajawad peakoosolekul walitud jahikorral­ dajad, kes salga juhatuse walwe all töötawad.

Märkus: II. Kui Salga poolt asutatud hoiu ja kaswatuse kohtades loomade ja lindu­ de arw teatud määrani tõuseb, paneb Salk seal erakorralised jahfkäigud toime.

Niisama wõib erakorralisi jahipidamisi kahjulikkude loomade peale toime panna.

Walitsuse ja kohalikkude elanikkude ettepaneku],

§ 4.

IV. Salga õigused.

Läänemaakonna Kaitse Liidu Jahi Saigal on juridilise isiku õigused. Ta wõib liikuwad ja l:ikumata warandust omandada, wõerandada ja pantida, lepinguid teha, kohustusi oma peale wõtta, kohtus nõuda ja kbsta, teenijaid palgata, oma tegewuse alal auhindas! anda rahaga asjadega, kuld-hõbe ning brqnks aurahadega, mis kinnitatud kuju järel walmistatud ja kiidu kirjadega ning tunnistustega; las-

määrus jahipidamise kohta nn Ostlandis. Eestis pandi 15. detsembril 1941 kehtima Saksa riigi jahiseadus.

Kõrgeimaks jahindusvõimuks Eestis oli kindralkomissar SA-Obergrupenführer Karl Sigismund Litzmann. Temale alluvad jahindusvõimud olid seitse piirkonnakomissari (sks Gebietskommissar). Kuressaare piirkonna komissariks (hõlmas Saaremaa ja Läänemaa) oli SA-Obersturmführer Heino Schröder.

Eestis olid siis jahiõiguslikud Saksa aastajahitunnistuse omanikud, Ostlandi aastajahitunnistuse omanikud, päeva-jahitunnistuse omanikud ja sõjaväelise jahitunnistuse omanikud. Jahitunnistusi andis välja piirkonnakomissar. Karusid, ilveseid, põtru ja hirvesid võis küttida ainult riigikomissari loal. Ulukid olid jagatud suur- ja väikeulukiteks. Esimeste hulka kuulusid põder, hirv, metssiga, karu ja metsis. Kõik ülejäänud olid väikeulukid. Päeva-jahitunnistusega võis jahti pidada väikeulukitele, välja arvatud metskits. Jahijärelevalvet tegid metsaametnikud, politsei- ja julgeolekuametnikud.

Alates 1942. aastast oli Eestis jälle võimalik moodustada jahipiirkondi.

Esialgu sai neid moodustada ainult eramaadest ja -veekogudest. Eesti Vabariigi 1934. aasta jahiseaduse § 12 järgi oli jahipiirkonna minimaalne suurus 150 ha, nüüd nõuti aga minimaalseks suuruseks 500 ha ja maksimaalseks suuruseks 2000 ha. Nimetatud suurusest väiksema või suurema jahipiirkonna võis moodustada ainult erandjuhul.

Jahipiirkonna moodustaja esitas kohalikule metsaülemale sooviavalduse, kus muude andmete kõrval pidi olema näidatud ka tema enda senine tegevus jahinduse alal. Kohustuslik oli sooritada kütikatse, mida sai teha lähema piirkonnakomissari poole pöördudes. Jahipiirkonnad renditi välja ainult üksikisikuile esialgse lõpptähtajaga 31. detsember 1943.

Rendi suurus oli tarbemaade, metsamaade, väiksemate soode, rabade ja veekogude eest 0,15 riigimarka, suurte soode, rabade ja veekogude eest 0,05 riigimarka hektari kohta aastas.

Jahimeeste kütitud loomade karusnahad tuli ära anda kohaliku metskonna

82

kantseleis, kus nende eest maksti kehtestatud hinnakirja alusel. Ära ei pidanud andma karusnahku, mida vajati küti enda ja tema lähemate perekonnaliikmete isiklikuks tarviduseks.

Aasta-jahitunnistuse väljaandmise eest võeti riigilõivu 15 riigimarka ja päeva-jahitunnistuse eest kolm riigimarka. Iga jahipiirkonna kohta määrati küttida lubatavate metskitsede, isasmetsiste ja tedrekukkede arv. Hagijatega jahipidamine oli lubatud jahipiirkonnas, mille suurus ületas 1000 ha.

Jahikaitseaega ei olnud metssigadel, huntidel, rebastel ega tuhkrutel.

Okupatsioonivõimud andsid 1943. aasta lõpul paljudele Eestis varem tegutsenud seltsidele ja ühingutele loa tegevust jätkata. Läänemaal said loa edasi tegutseda Lihula jahimeeste selts ja Märjamaa jahiselts.

Ida maa-alade (Ostland) riigikomissariaadi määrus ilmus 15. märtsil 1944.

Selle põhjal hakkas jahitunnistusi välja andma maakonnapolitsei. Kõik tähtsamad jahindusülesanded anti üle metsade keskvalitsusele, mille juhataja oli tuntud jahindustegelane Franz Reidolf. Sama aasta sügisel algas Eestis uus okupatsioon.

ja lihtsalt E-poest kaup kiirelt rka! igasse Eestimaa nu

Wildgame Terra Extreme TX12 JAHIKAAMERA, 2 tk

Tundlik liikumisandur tuvastab pildistatava objekti juba kahe sekundiga.

21 kvaliteetset infrapuna-LEDi aitavad öiseid võtteid täpselt mälukaardile salvestada.

• Fotode eraldusvõime 12 Mpx • Video eraldusvõime 720 px • HD-pildid ja -videod (max 30 s) • Toimib 16 AA-patareiga (ei kuulu komplekti) • Mahutab kaks kuni 32 GB mälukaarti (ei kuulu komplekti) 55-12748 | 129,90

komplektis 2 tk!

Erä Outdoor VAAKUMPAKENDAJA, 80 W

Õhuke ja vähe ruumi vajav vaakumpakendaja Erä Outdoor on abiks toiduainete pakendamisel, pikendades tavapärasete hoiustusmeetodetega võrreldes oluliselt nende säilivusaega. Oma väikse suuruse tõttu on seda mugav nt suvilasse kaasa võtta. Vaakumpakendamine sobib ideaalselt nt marjade, kala, liha jms hoiustamiseks, mis muidu säiliksid vaid üsna lühikest aega.

• Mõõtmed 50 x 365 x 55 mm • Kile/vaakumkoti max laius 29,5 cm • Imivõime 2,5 l/min • Pinge 110/220 V 55-10736 | 29,90

Telli kaubad koju meie e-poest: www.motonet.ee

- jahirelvad -

Moodsad vintrelvade padrunid 2021: 6,5 Weatherby RPM

Relvagurmaanide ja jahimeeste palavalt armastatud kompanii Weatherby (USA) on toonud turule huvitava padruni 6,5 mm Weatherby RPM (Rebated TEKST KAUPO KINDSIGO, jahispordi liidu instruktor-treener FOTOD REPROD Precision Magnum).

M

aakeeli võiks see tähendada: 6,5 mm Weatherby, vähendatud soonega täpsuslaskmise magnumpadrun. Padrun 6,5 mm Wby RPM põhineb .284 Winchesteri pikendatud hülsil.

Padruni kest on ilma magnumitele tavapärase vööta, vaid soonega nagu 30-06 Spr ja 308 Win padrunid. Soone läbimõõt on väiksem kui hülsi oma ja 6,5 mm Wby RPM padrun ühildub täpselt 30-06 Spr lukupeadega ja ümberlaadimisseadmete alusplaatidega (shell holder).

Väga kaval trikk on tehtud sellega, et 6,5 Wby RPM padrunit kasutava püssi lukukäigu pikkus on 3,340 tolli, täpselt sama kui 30-06 Spr padrunil. Kas on see vihje sellele, et soovi korral saab hõlpsalt ja odavalt ainult relvaraua vahetusega ehitada 30-06 Spr püssist hoopis särtsakama ja lamedama trajektooriga „pikamaarelva“ 6,5 Wby RPM?

Hülsi mahtu on märgatavalt suurendatud ja püssirohu kogus on piisavalt suur, et anda moodsatele, voolujoonelistele 6,5 mm kuulidele selline algkiirus, et isegi 500 jardi ehk 472 m kaugusel on kuuli kineetiline energia veel 1500 ft-lb ehk 2033 džauli. Raua suudmes on kuuli kineetiline energia 3000 ft-lb ehk 4066 džauli. Kuulide 6,5 Wby RPM algkiirus on olenevalt kuuli kaalust 906 m/s kuni 982 m/s.

Weatherby märgib ära, et sellise energiahulgaga kuulidega on eetiline küttida suurulukeid ka pikematel distantsidel, sest uluki surmamine on kiire ja valutu.

Lähikonkurendist 6,5 PRC on 6,5 Weatherby RPM veidi võimsam ja suurema kuuli algkiirusega padrun. Mõlemad padrunid on täpselt timmitud ja balansseeritud nii, et tulistamisel on relva tagasilöök ligilähedaselt 20–21 J ehk 308 Win kanti – tähendab mitte üle täpse lasu sooritamise mugavuspiiri. Ülikerge, vaid 2,24 kg kaaluv jahipüss

84

Weatherby Mark V Backcountry Ti, mis on varustatud Accubrake ST suudmekompansaatoriga, andis testlaskmisel 6,5 Weatherby RPM padruniga sub-MOA ehk alla ühe tolli, 2,54 cm kuulide tiheduse 94 meetri pealt. Sealjuures oli Weatherby Mark V Backcountry Ti relva tagasilöök sarnane 243 Win-iga.

Weatherby ei ole kunagi teinud oma töökindlaid ja täpseid, võimsate magnumkaliibritega relvi laiadele massidele. Weatherby Mark V (välja arvatud Vanguard) relvad maksavad 1500–3500 USA dollarit ja karp padruneid (20 tk) kuni 80 dollarit, mis on kõrgemas hinnaklassis. Ometi ei ole kogu 75-aastase ajaloo jooksul Weatherby oma toodetega kunagi kaotanud täpsuslaskurite ja sportlike jahimeeste respekti ning lojaalsust, püsse pärandatakse isalt pojale ja kulunud rauad vahetatakse uute vastu.

Loodan, et 6,5 mm Weatherby RPM padrunid ja relvad ka Euroopasse jõuavad ja jahimeestele rõõmu teevad.

Õnnitleme!

ABJA JAHISELTS

Peeter Lääne 50 HAAPSALU JAHISELTS

Jaak Sünt 75 Kalmet Kolga 50 HALINGA JAHIMEESTE SELTS

Margus Kukk 60

HARJU JAHINDUSKLUBI

Mati Vilepill 85 Heiki Tamm 80 Ülo Vainura 75 Kalle Roomet 65 Leonid Orehhov 65 Sergei Popovkin 60 Meelis Nurms 55 Vitali Zubakin 55 Meelis Vahl 50 Juri Baranov 50 HIIUMAA JAHIMEESTE SELTS

Jaan Brikker 70 Tarvo Terasmaa 60 Vahur Võsa 60 IDA-VIRU JAHIMEESTE SELTS

Jaak Kriisk 80 Rein Laanemägi 75 Jaak Laur 70 Aleksandr Starodubtsev 70

Peeter Braun 65 Sergei Kazakevitsh 65 Avo Randlo 65 Toomas Rennel 65 Sergei Peretotškin 60 Ruslan Dragula 55 Viktor Neprjahhin 55 Lauri Jalonen 50 Jüri Kruusimaa 50

Taavi Kontus 50 Arthur Ovchinnikov 50 Tarmo Talismaa 50

LINNUSE JAHISELTS

KAIU JAHINDUSKLUBI

LÄÄNEMAA JAHINDUSKLUBI

Tiit Tammsaar 70

KEHTNA JAHINDUSKLUBI

Tiit Leenurm 70 Margus Ruberg 60

Jaak Sünt 75 Kalmet Kolga 50 MASSIARU JAHISELTS

JAHINDUSÜHISTU NUGIS

Toomas Sihvart 70

Einar Aasa 80 Peeter Sepp 55 Kaupo Kaljuvee 50

JAHINDUSÜHISTU ULUK II

KOERU JAHIMEESTE SELTS

MASSU JAHISELTS

JÕGEVA JAHIMEESTE ÜHING

KULLAVERE JAHIÜHISTU

MÕISAKÜLA JAHISELTS METSIS

Aare Vigla 70

Vello Einaru 80 Indrek Aru 55 Erki Hirv 50 Jaak Laurikainen 50

Heiti Vaiksoo 85

Jaan Küüt 85 Saamu Kaasik 80 Aivo Opmann 55 Raivo Ojakivi 50 LEHOLA JAHISELTS

JÄRVAMAA JAHINDUSKLUBI

Kalju Kontus 85 Aavo Kannike 65 Halvart Lett 65 Olev Tiisler 65 Aivar Kurme 60 Enno Viiburg 60 Eno Saar 60 Annes Sapp 60 Urmas Adamson 55 Kalmer Anton 55 Ain Kald 55 Raivo Põder 55

Jaan Ruht 75 Koit Jaska 50

LEIE JAHIMEESTE SELTS

Andres Kõll 50

Heiki Ärm 60 Ain Lemmik 60

Aivar Reiles 55

Arvet Kuusk 50 NOAROOTSI JAHIMEESTE SELTS

Sergei Stasjuk 60 Jaanus Kivi 50 Maarek Kuusik 50 NÕVA JAHI- JA KALAMEESTE SELTS

LIHULA JAHISELTS

Neeme Jõgi 55 Sven Veermäe 55

LINNAMÄE JAHI- JA KALAMEESTE SELTS

ORA JAHISELTS

Riho Kais 55

Koit Latik 75 Andres Kaljura 55

86

Jaan Lehismets 80 Mart Abram 60 Heiki Ärm 60

PADISE JAHIMEESTE SELTS

Varmo Aver 85 Rein Sepplan 60 Reimo Hörats 50 PALAMUSE JAHISELTS

Urmas Astel 65 PÕLTSAMAA JAHISELTS

Nikolai Kruglov 80 Viktor Kaur 75 Üllar Sulg 65 Margus Metsma 50 Ain Pärs 50

PÕLVA JAHISELTS

Väino Sutt 80 Mart Suurmann 70 Ennu Paluoja 65 Raivo Kiilo 65 Alar Kalvik 65 Heiki Pokbinder 55 Lauri Kasemets 50 Kaupo Lihtsa 50 Urmas Kaasik 50 Tarmo Hinto 50 PÄRNUMAA JAHIMEESTE LIIT

Ants Merivald 85 Albert Matjusenski 80 Jüri Rahu 80 Levi Saagpakk 70 Jüri Kiviselg 65 Jüri Mägi 60 Urmas Parts 60 Aleksander Tjulenev 60

Meelis Holter 55 Neeme Jõgi 55 Aimar Org 55 Toomas Tuisk 55 Kalev Raidjõe 50 RAIKKÜLA JAHISELTS

Mihkel Kosobenko 75 Raivo Vahemets 60 Raul Aalde 55 Kalev Raidjõe 50 RAKVERE JAHINDUSKLUBI

Ivo Mägi 60 Janis Niit 60 Tõnu Osa 60 Tõnu Pilvik 60 Arvi Salu 60 Lembit Soe 55 Jüri Ader 55 Ivar Heinmets 55 Reimo Hörats 50 Toomas Jalakas 50 Andrus Kont 50 Kalev Raidjõe 50 Leo Reiman 50 Rainer Roosipuu 50

Jüri Tikkerber 60 Tõnu Matvejev 55 Aldo Lehis 50

SINIALLIKA JAHISELTS

RAPLA VALLA JAHISELTS

SUURE-JAANI JAHISELTS

Tiit Leenurm 70 Margus Ruberg 60 Urmas Laurimaa 50 Priit Berendsen 50 RÕUSA-SUUREJÕE JAHIMEESTE SELTS

Tarmo Nurk 50

SAARTE JAHIMEESTE SELTS

Vello Pihel 85 Velvo Kolk 80 Arvo Haamer 75 Hillar Uustulnd 70 Aavo Pitk 65 Erki Aavik 60 Kaupo Leetsi 60 Jaanus Lipp 60

Aavo Aljas 75

Kõu Joandi 80 TAEBLA JAHISELTS

Jaak Jeeberg 65 Kalle Karm 50 TAHKUNA JAHISELTS

Igor Linkov 70 Arvo Nairis 65

TARTU JAHINDUSKLUBI

Arvo Jask 85 Jüri Evert 80 Hans Kangro 80 Kaljo Veltbach 75 Madis Kaarna 70 Mihhail Luppa 65 Nikolai Suvi 65 Heldur Jaksi 60 Tõnis Nugis 60 Siegmar Koppa 55 Vahur Palk 55 Ahto Sõster 55 Koit Hermann 50 Kaido Kivest 50 Margus Käärma 50 Marek Riisalu 50 Aivar Saaremaa 50 TIHEMETSA JAHISELTS

Ivo Arumäe 60 Kert Jefimov 50 TÄNASSILMA JAHISELTS

Heino Järve 70

TÄÄKSI JAHIMEESTE SELTS

Aimar Paas 50

TALLINNA JAHIMEESTE SELTS

UUS-VARBLA JAHISELTS

TAMSALU JAHISELTS

VAHASTU JAHISELTS

Enn-Toivo Annuk 80

Rannes Polli 50

Leonid Sludnikov 70

Väino Reinumägi 65

87

VALGAMAA JAHIMEESTE ÜHISTU

Arvo Kõiv 80 Leo Vares 80 Enn Aru 70 Helken Sunts 70 Dimitri Voitk 70 Arne Tõnissoo 65 Enno Laaneviir 60 Andres Urm 55 Rain Komlev 50 Meelis Mägi 50

Arne Tamtik 60 Rainis Jaansoo 55 Margus Jõhve 55 Elari Teearu 50 Ain Pärs 50 VORMSI JAHISELTS

Ain Streng 70

VÕRUMAA JAHIMEESTE SELTS

Viljo Järvis 55

Enn Tupp 80 Raido Abel 70 Uno Kranich 70 Arne Umalas 70 Aivar Jõevere 65 Oove Mitt 65 Üllar Horn 60 Riho Tarros 60 Raimo Laan 55 Evar Moks 55 Raivo Pindis 55 Hans Siivask 55 Aare Kunnus 50 Janno Ruuder 50 Ivo Tupp 50

VIIRATSI JAHISELTS

VÄÄNA JAHISELTS

VALGU JAHIMEESTE SELTS

Koit Ütt 55

VANA-VIGALA JAHI- JA KALAMEESTE SELTS

Peet Parikas 75 Jaan Üürike 70 Tiit Külaots 60

VASTSE-KUUSTE JAHISELTS

Jaan Purik 80

VIITNA JAHINDUSÜHISTU

Vello Heinsaar 70

VILJANDIMAA JAHIMEESTE LIIT

Mati Kits 70 Valev Plaks 70 Väino Kotsalainen 70 Ants Kangur 60

Vladimir Koroljov 75

ERKI AAVIK 60 Parimad õnnesoovid EJS-i endisele presidendile ja Eesti Jahimehe hea sulega autorile!

Eesti Jahimeeste Selts Eesti Jahimees

- aktuaalne -

Sigade Aafrika katk ohustab endiselt mets- ja kodusigu Sügis on käes ja aktiivsem jahihooaeg koos sellega. Põllumajandusja toiduamet (PTA) hoiatab sigade Aafrika katku (SAK) eest.

TEKST MAARJA KRISTIAN, põllumajandus- ja toiduameti loomatervise ja -heaolu osakonna nõunik

S

AK ei ole taandunud. Haigust esineb endiselt metssigade hulgas ja oht varitseb ka kodusigu. Tänavu on SAK-i viirust tuvastatud metssigadel kolmes piirkonnas, kahjuks jõudis haigus suvel ka ühte koduseafarmi.

Eelmise aasta augustis tuvastati uued SAK-i haiguskolded metssigade hulgas Rapla- ja Lääne-Virumaal. Neis piirkondades on viirust tuvastatud ka selle aasta alguses ja suvel. Septembris lisandus nimekirja Võrumaa, kus alla ühe aastasel surnuna leitud metsseal tuvastati SAK-i viirus. See näitab, et viirus levib, ohustades nii mets- kui ka kodusigu. Kindlasti tuleb teha kõik võimalik, et vältida nakkuse edasikandumist.

Taudi levikut aitab piirata hukkunud metsigade toimetamine selleks ette nähtud konteineritesse või korralikult matmine kohapeal, sest surma põhjus võib olla just katkuviirus, mis püsib korjuses nakatamisvõimelisena väga kaua. Samuti tuleb rakendada ja järgida

bioturvalisuse meetmeid nii jahil kui ka pärast jahti metssigade käitlemisel. See aitab vältida viiruse ülekandmist kodusigadele ja nakatumata piirkondade metssigadele sõiduvahendite, riiete, jalanõude, jahipidamistarvikute aga ka jahikoerte vahendusel.

Esmakäitlemiskohad tähelepanu all

PTA hindab sügisel ulukite esmakäitlemiskohti. Eesmärk on vaadata üle bioturvalisuse rakendamise olulised punktid.

Hinnatakse metssigade vedu küttimiskohast esmakäitlemiskohta, esmakäitlemiskohale kehtivaid nõudeid, kõrvalsaaduste käitlemist, kütitud uluki rümba säilitamist, SAK-positiivsete rümpade kõrvaldamist, puhastamist ja desinfitseerimist iga tegevuse käigus.

SAK-i leviku piiramisel jahimeeste toetamiseks alustas PTA selle aasta septembris bioturvalisuse tagamiseks lisavarustuse jagamist jahiseltsidele.

Varustuse hulka kuuluvad kollased

SAK-positiivsed metssead (sinisega) ja koduseafarmid (punasega), 2021.

Allikas: Friedrich Loeffleri instituut.

88

biojäätmete (surnud metssead, toruluud) veo prügikotid ning ühekordselt kasutatavad kummikindad ja desovahendid. Jahiseltsi esindaja saab varustuse kätte ameti esindusest maakonnas. Selleks tuleb ühendust võtta PTA maakondliku esindusega https://pta.agri.ee/ ametist-uudised-ja-kontaktid/kontakt/ piirkondlike-esinduste-kontaktid.

PTA eestvedamisel on valmimas nutirakendus, mille abil saavad jahimehed ja looduses liikujad edaspidi lihtsamalt teavitada surnuna leitud metssigadest. Rakendus peaks valmis olema oktoobri alguses, sellest anname kindlasti ka teada.

Peale haiguse ennetuse parema korraldamise võimaldab sellistel leidudel põhinev uuring Eesti riigil tõendada SAK-i olukorda. Need andmed aitavad taotleda SAK-i-vaba maa staatust.

Pidev seire

PTA seirab regulaarselt nii mets- kui ka kodusigu. Selle aasta augusti lõpuks oli uuritud 6595 metssiga, nendest 42 olid leitud surnuna, 6536 kütitud ja 17 hukkunud või hukatud. SAK on tuvastatud 51 metsseal, neist 13 viiruspositiivset ja 38 antikehapositiivset.

Kodusigu on uuritud 3237, nendest 2019 surnud siga. Juuli keskel diagnoositi SAK Harjumaal 1700 seaga farmis. See oli esimene taudikolle kodusigade farmis pärast peaaegu nelja aastat. Seega: kui haigus levib metssigade hulgas, siis on väga suur võimalus, et see võib jõuda ka koduseafarmidesse. PTA ja Eesti Jahimeeste Seltsi ühine eesmärk on piirata haiguse levikut metssigade hulgas ning niiviisi ennetada viiruse levikut koduseafarmidesse.

SAK levib ka Euroopa teistes riikides.

Sel aastal on SAK-i taudikolded kodusigadel olnud meie lähiriikidest Lätis ja Poolas. Nakatunud riikide hulka kuuluvad ka Bulgaaria, Rumeenia, Saksamaa, Ungari, Slovakkia, Serbia, Moldova, Ukraina, Venemaa.

- kuulutused -

KUULUTA AJAKIRJAS JA EJS-i KODULEHEL! Eraisikule hind 3,20, koos pildiga 6,40.

Kuulutus on kodulehel kolm nädalat, kuulutuse pikkus võib olla kuni 200 tähemärki.

Firmadele hind kokkuleppel.

Kuulutus saada andra@ejs.ee Kuulutus ajakirjas ja kodulehel 5 €.

Pildiga kuulutus ajakirjas ja kodulehel 10 €. Kuulutuse eest saab tasuda Eesti Jahimeeste Seltsi kontole 10052038296002 selgitus: kuulutus ajakirjas/kodulehel.

Soovin osta või broneerida Saksa jahiterjeri kutsika. Tel 5347 7776.

Müüa tõutunnistusega Eesti hagija kutsikad. Tel 503 9451.

Müüa Vene-Euroopa laika kutsikad.

Tel 5340 4175.

Müüa EKL-i tõutunnistusega Eesti hagija kutsikad. Mõlemad vanemad on jahil käivad jahikoerad. Kutsikate loovutus alates 21.10.2021. Tel 5668 3812 või vilivalla. linno@mail.ee.

Müüa EKL-i tõutunnistusega Vene-Euroopa laika emased kutsikad. Mõlemal vanemal on sooritatud jahikatsed metsseale.

Kutsikate loovutus alates 12.09.2021.

Tel 5668 3812 või vilivalla.linno@mail.ee.

Müüa kaks isast Karjala karukoera kutsikat.

Sündinud 22.06.21. Loovutamine alates septembrist. Kiibistatud, vaktsineeritud ja olemas tõutunnistused. Tel 5649 3975, Harald.

Kennel Legambros müüb Vene hagija kutsikaid. Vanemad head jahikoerad.

Isa toodud Venemaalt ja ema Soomest.

Pildil on kutsikate isa Arol.Kutsikatel on EKL-i tõutunnistus. Loovutuse hetkeks on kutsikad kiibitud, saanud esmased vaktsiinid ja ussirohukuurid. Tel 515 9804 või kirjuta gullikaunissaar@gmail.com.

Müüa uued jahiraadiojaamad SFE820, 136‒174 MHz, võimsus 5W, Li-Ion aku, skanneerimine, CTCSS, programmeeritud jahisagedused Jaht 1, 2 ja 3. CE vastavus. Garantii kuni 2 a, hind 95 € ning uus digitaalne jahiraadiojaam SD600, aku 2000 mAh, hind 139 €. Samas ka pikad antennid, akud, peakomplektid ja muud tarvikud ning programmeerimine.

Kontakt annair@online.ee, tel 5661 4041.

EJS-i MAJAS ON MÜÜGIL JAHINDUSTARBED Trofeealused (erinevad suurused) 6,40–75 € Lakukivid KNZ (lisanditega) Taanist, 10 kg kuubik 6€ Püünisrauad suured/väiksed 20 / 12 € Pihid suured/väiksed 15 / 10 € Põdrakell 18 € Mutilõks 5€ „Ettevaatust, jaht!“ liiklusmärk 18–32 € Kvaliteetsed Saksa jahinoad ja tarvikud 3–32 € Blanketid (jahiload, jahilubade arvestamise raamatud) 0,04–3 € SUVENIIRID EJS-i jahinduse hea tava puitalusel 15 € EJS-i logoga termokruus 18 € EJS-i logoga kruus (erinevad) 5–7 € Ajakirja Eesti Jahimees logoga kruus (punane) 7 € EJS 50 logoga pudeliavaja 3 € Magnet-pudeliavaja 3 € EJS-i liikmemärk 9,90 € EJS-i lips kinkekarbis 22 € Võtmehoidjad (sarvest, loomakujudega) 5 € Rimoni lambid, küünlajalad, kaminakell ja nagid hind kokkuleppel EJS-i logoga punased jahivestid (suuruses XL, 3 XL ja 5 XL) 7 € FILMID „Vanamees ja põder“ 10 € „Eedeni aed“ (eesti ja inglise keeles) 16 € „Jaht Eesti moodi“ (inglise keeles) 16 €

MÄLESTAME TIIT PAULUS

03.07.1959‒19.09.2021 Mälestame pikaajalist juhatuse esimeest, seltsi liiget, head sõpra.

Sügav kaastunne lähedastele.

Hiiumaa jahimeeste selts

89

„Kes meil metsas elavad“ (inglise keeles) 16 € „Sundasunik (kährik)“ (eesti keeles) 16 € „Sõber kaber“ (eesti ja inglise keeles) 16 € „Sõber või vaenlane (kobras)“ (eesti keeles) 16 € „Kui hüüab jahisarv“ (Põltsamaa jahisarveansambel) 10 € „Jahinduse ABC“ 9 € Ilmar Mändmetsa ajalooline lühifilm urujahist „Soovin osta …“ 5 € TRÜKISED JA RAAMATUD „Ulukihaigused ja jahihügieen“ 15 € „Eesti jahikoerad“ 14 € „Jahindusest ja jahipidamisest Saaremaal ja Muhumaal“ 20 € „Küti käsiraamat“ 12 € „Eesti imetajad“ 18 € „Maitsvalt ulukilihast (metssiga ja põder)“ 14 € Treumanni „Jahimeeste käsiraamat“, uustrükk 12 € F. Reidolf „Jahinduse käsiraamat“, uustrükk 25 € Kaarel Roht „Veelinnumääraja jahimehele“ 7 € „Jäljeraamat“ 2 € „Metsalaulud“ 1 € „Väikekiskjate küttimine“ 7 € Vambola Lillemäe jahiraamatud 10 € Enn Vaino erinevad raamatud 12 € Peep Männil „Susi, kriimsilm, metsatöll (fakte ja lugusid hundist)“ (lasteraamat) 15 € Lisainfo EJS-i kodulehel www.ejs.ee

ristsõna

Eelmise ristsõna õige vastus oli SA OLED SARVEKANDJA. Õigesti lahendas 78 vastajat. Võitja PRIIT JALAKAS saab auhinnaks TOPI NATURALI „Puhasta ja kaitse” hooldusvahendite komplekti. Vaata lähemalt: www.topi.ee. Palume võitjal toimetusega ühendust võtta.

Ristsõna vastuseid ootame 22. novembriks aadressil ristsona@ejs.ee või Kuristiku 7, 10127 Tallinn.

10 000 aastat looduses Vill teab kõige paremini

Funktsionaalsete materjalide loomisel teavad lambad täpselt, mida teha. Vill on naha vastas pehme, külma ilmaga soojendav, palaval päeval mõnusalt jahutav, imab niiskust ning tõrjub ebameeldivaid lõhnu. Tõtt-öelda üllatab vill meid materjalina pidevalt, nii otsimegi selle kasutamiseks pidevalt uusi väljundeid. Nagu näiteks see Övik Knit Cardigan. See ei ole liht-

salt villast, vaid teadaoleva päritoluga villast kootud kampsun, millele on omistatud kõrge zq-standard, mis tähendab, et antud villa tootmisel pole tehtud liiga loomadele ega keskkonnale (pole kasutatud kemikaale ega räsitud maad), järgitud on sotsiaalse ja ökoloogilise jätkusuutlikkuse printsiipe ning tagatud on villakiu kõrgeim kvaliteet. Tegemist on kampsuniga,

millesse sa kindlapeale ära armud ja mida kannad paljudel eesolevatel seiklustel looduses.

www.fjallraven.com

Ostame metsamaad ja mahepõlde Eesti metsikus looduses.

Me ei tee lageraiet.

Mitte kunagi.

Loome metsamajanduses uued lahendused, mis säilitavad ja suurendavad looduse liigirikkust.

Põhineme 100% Eesti kapitalil.

Metsik Loodus OÜ Loe lähemalt www.metsikloodus.ee Helista +372 514 3205 Kirjuta info@metsikloodus.ee