- Jahimehe köök -
Jõulupraad ja traditsioonid Jõulud on meie peres väga tugevate traditsioonidaga. Alati sõidame mitmeks päevaks Viljandisse Heli ja Sergo juurde, kus meid siis kõvasti nuumatakse ja jõuluvana lapsed kingitustega üle külvab.
T
oanurgas on alati uhke jõulupuu, külas on kälimees oma perega, lapsed loevad salme või laulavad, et kingitusi lunastada ja alati on laual aurav põdralihapraad. Õhtul käime kõik koos kirikus, jõululaupäeval käime metsas ja viime ka metsaelanikele head-paremat nosimiseks. Metsa minnes on Helil kuum tee ja lihapirukad kaasa pakitud, need maitsevad alati suurepäraselt, teeb ju värske õhk kõhu tühjaks.
TEKST ja FOTOD KAIDO TOOM
Mõni aasta tagasi, kui rääkisin Uus-Meremaal kolleeg Jordonile meie jõulutraditsioonidest, kuulas ta jutu vaikselt ära, vangutas siis pead ja ütles: „You poor bastard!“ Ehk siis talle tundus kogu see trall jube pikk ja piinarikas. Ta ei saanud aru, miks seda teha ja tundis mulle siiralt kaasa. Mina aga kirjutan hoopis Sergo põdralihapraest, sest see on iga kord õhtusöögi nael, alati pehme ja suurepäraselt valmistatud. Retsepti saamiseks pidin pöörduma algallika
60
juurde. Et asi ehedam oleks, tegin ettepaneku katta jõululaud juba novembri esimesel poolel. Noh, nii trenni mõttes. Leppisin oma ämma Heliga kokku ja tema oli päri, et me selle „pulli“ tema juures läbi teeme.
Põdrajaht
Reede õhtul sõitsimegi Viljandisse. Laupäeval toimus Suure-Jaani seltsis põdraajujaht, seega panin igaks juhuks ka jahivarustuse autosse. Kohale jõudes oli Sergol plaan juba paigas,
