Pöördelised 1990. aastad

normist peenemate porgandikuubikutega, on konservitööstuse tegevusvabadusest selge pilt.“ Isemajandamisele üleminekust hakati rääkima aastal 1987, üleminek pidi toimuma 1. jaanuaril 1988. Riiklike normidega reguleeritud majandus oli sellest veel määratus kauguses. Puu- ja köögivilja kokkuostu ja müügi hinnapoliitika oli lootusetult sassis: põhiliste toiduainete kokkuostu ja müügi vahel olid tohutud käärid. Tehase peaökonomisti Kalle Rannu sõnul oli tollal ligi 70% tootmismahust selline, mille omahind oli jaehinnast kõrgem, aga tehas kahjumiga töötada ei saanud. Seega maksis riik iga aastaga üha kasvavat dotatsiooni, mis 1989. aastal oli 4,7 miljonit rubla: 3,7 miljonit aedviljakonservide tootmiseks ning üks miljon puu- ja köögivilja hinnavahe katmiseks. Tehase võimuses ei olnud hinnakujundust muuta, seda tehti riiklikult, tooraine ja toodangu kogust reguleerisid riiklik tellimus ja fondid.

Pöördeline oli 1980. aastate lõpp ja 1990. aastate algus mitte ainult Eesti riigile, vaid ka tehasele. Tehase absoluutne tippaeg oli 1988. Töötajaid oli 600–700 ja suurüritused, aastapäevad ning aastavahetusepeod olid võimsad. Neid peeti tehase klubis, aga ka Vanemuise teatris või mõnes restoranis.

Kümnendi lõpus, 1990. aastate alguses tuli tootmises järsk langus. Meeskond jäi väikeseks, aga õlatunne kasvas suuremaks. Isemajandava Eesti ehk IME printsiip, perestroika, avalikustamine, demokratiseerimine ja muud riiklikud tormilised liikumised jätsid tootmisele oma jälje. Viimastel päevadel 1989 kinnitas ENSV ülemnõukogu vabariigi 1990. aasta eelarve ning selle 8. paragrahv kõlas nii: „Lõpetada hinnavahede hüvitamine naha- ja karusnahatööstusele ning Eesti NSV Agrotööstuskomiteele KONDITUSTAJAD PANDI LUKU TAHA

Meenutab Ilona Leosk, ostuspetsialist tehases aastast 1988, ostuosakonnas alates 1997. aastast

Liha tellisin tervete rümpadena veel 1990. aastate lõpuski. Konditustajad töötasid seal, kus praegu on ostulao kontor. Töötajad pandi luku taha, et nad liha minema ei tassiks –kõigest oli puudus ja vargused olid sagedased.

ja ETKVL-ile nende poolt varutud kartuli ja köögivilja, samuti konservide ja tärklise osas.“

Tehases hakkasid 1990. aastast käima väliskonsultandid, kes tööd analüüsides püüdsid leida selle ümberkorraldamise võimalusi kasumlikuks. „Tähtis pole toota ainult tootmise pärast, tähtis on anda sellist kaupa, mida nõutakse“ ja „tuleb tõsta rentaablust, pooled töölistest ja pooled ametnikest ei tee pool tööaega tööd“. Konsultantide nõuanded, mis praegu kõlavad aabitsatõdedena, tähistasid uue ajastu algust. Aastakümneid oli konservitsehhis töötatud kahes vahetuses, vahel isegi kolmes. Pärast Eesti iseseisvumist vähenes tootmine drastiliselt. Endised müügi- ja hankekanalid enam ei toiminud. Nõukogude Liidu suur ja täitmatu turg langes ära, meie kauplused aga täitusid lääneriikide kaupadega. Mahlatsehh pandi seisma, kartulivahvlite tootmine peatati ja konservitsehh läks üle ühe vahetusega tööle. Isegi üks vahetus ei töötanud pidevalt, vahepeal oli tööd ja siis jälle polnud. Oli ka selline aeg, kui Salvesti töötajad käisid teistes tehastes tööjõuna abiks: kalatööstuses, Vasula põllul maasikaid korjamas. Tehasest lahkusid head spetsialistid. Olukord muutus paremaks 1996. aastal ja tulid ka uued inimesed. Tööd jätkus küll veel ebaühtlaselt, kuid tööpausid jäid järjest lühemaks ja harvemaks. Puhkus oli 1997. aastal küll veel paar nädalat tavalisest pikem, kuid töö enam-vähem pidev.

HIILGUST JA JÄRGNEVAID VILETSUSAASTAID KAJASTAVAD TOODANGU KOGUNÄITAJAD

1966 8

miljonit kilogrammi 1976 16,1

miljonit kilogrammi 1980 18,2

miljonit kilogrammi

KESKMINE TÖÖTAJATE ARV

1985 19,6

miljonit kilogrammi 1988 20,2

miljonit kilogrammi 1990 16,8

miljonit kilogrammi 1995 2

miljonit kilogrammi

Nüüdseks on töötajate arv tõhusama tegevuse tõttu veelgi vähenenud.

VIIMASE KÜMNENDI TÖÖTAJATE ARV

(taandatuna täistööajale)

1988 823 1989 802 1990 586 1991 575 1992 512 1993 322 1994 235 1995 234 1996 203 1997 184 1998 175 2010 134 2011 134 2012 133 2013 127 2014 132 2015 133 2016 157 2017 175 2018 191 2019 188 2020 174

Plekktoosid ei toonud edu

Klaaspurkides suppe ja lõunaroogasid tuntakse ainult Ida-Euroopas ja endise Nõukogude Liidu aladel, Euroopas neid peaaegu pole. Salvestis hakati 1990. aastate keskel teiste riikide eeskujul pakendama lõunaroogasid ja suppe plekktoosidesse. Tehti valmis mitu partiid, aga edu ei tulnud: Eesti inimene on klaaspurgiga harjunud ja tahab näha, mida ta sööma hakkab. Plekktoosidesse tootmine lõpetati ära, ainult Viljandi tsehhis tehti edasi lihakonserve.

Marika Kramin.

NII PEABKI OLEMA

Meenutab Marika Kramin, peatehnoloog, tehases aastast 1981

Suur osa personalist vahetus 1990. aastate keskel. Uued spetsialistid ei osanud seadmetega esialgu toime tulla. Oli vaja seadistada püree valmistamise liin. Tulid lihakombinaadi mehaanikud, panid püreemasinad tööle, aga ploomikivid välja ei tulnud – tuli ainult mõni üksik. Mehhaanikud probleemi ei näinud ja kinnitasid, et kõik on korras, nii peabki olema. No peab, siis peab. Sai ploomikoorem läbi, tiguaurutajamasin tehti pesuks lahti ja äkitselt oli terve põrand ploomikive täis – tigu oli tagurpidi käima pandud. Viga sai parandatud, aga ütlus „nii peabki olema“ on käibel siiani. Kasutame seda siis, kui keegi kahtleb, kas asjad ikka peavad olema just nii nagu nad on.

Erastamise järel alustati tööd imago ja kvaliteedi parandamiseks. Vahetati välja kaaned, etiketid ja uuendati retseptid. Osteti uusi seadmeid, saadi kvaliteet paremaks. Uue aastatuhande alguses võeti ette suurem rekonstrueerimine, mille käigus uuendati nii ruumid kui ka seadmed. Tollal soetatud vaakumsegamisaparaat Koruma 1 ja 2016. aastal ostetud Koruma 2 tõid kaasa uue tehnoloogia ja uued tooterühmad, nende hulgas pehmes pakendis lastetoit, mis on praegu kõige olulisem ekspordikaup.

Tehase 75 aasta pikkune ajalugu on kirju: järkjärgulise arenguga tõusude vahel on olnud ka järsk langus, mis kaasnes ühiskondlike muutustega Eesti iseseisvumisel. Koos kogu toiduainetööstusega pandi 1990. aastatel alus uuele arengule, mille käigus on kunagisest kohaliku tähtsusega väikesest konservitehasest kasvanud välja mitmekülgne toiduainete tootmise ettevõte, mis suudab edukalt konkureerida ka välisturgudel.

MIS ON NORMAALNE?

Meenutab Marta Tarus, tehases 1949–1993

Minu arvates on tootmistegevus just nüüd normaalne. Nüüd (aastal 1996, kui toodang on tippajaga võrreldes langenud enam kui kümme korda – toimetaja täpsustus) toodetakse vaid seda, mida müüa saab, s.t mida vajatakse, tahetakse. Varem oli tihtipeale üks arutu mahu tagaajamine. Ükskõik, kas kellelegi oli vaja seda toodangut või ei.

1991

ERASTAMISE KROONIKA

Tartu konservitehase baasil moodustati riiklik aktsiaselts ehk RAS Säilis. Tartu maakonnavalitsuses registreeriti nn teist tüüpi RAS Säilis ja RAS-i Säilis allüksus Tartu Konservitehas. Sama aasta juulis moodustas RAS Säilis Viljandi konservitehase eraldi juriidilise üksuse, mis registreeriti 10. septembril 1991 kui RAS Säilis Viljandi Konservitehas.

1993

AS-i Salvest asutasid 8 juriidilist ja 42 eraisikut.

1994

Erastamisagentuur müüs 17. märtsil RAS-i Säilis Tartu Konservitehase aktsiad 100% AS-ile Salvest ja 1995. aastal RAS-i Säilis Viljandi Konservitehase AS-ile Alviko.

1996

Moodustati AS Salvest Tartu Konservitehas. Tehase uueks ärinimeks sai 2000. aastal AS Salvest.

ERASTAMINE JA ESIMESED ERASTAMISJÄRGSED AASTAD

Meenutab Veljo Ipits,

omanik

Julgen ennast arvata Eesti ettevõtluse pioneeride hulka. Eraettevõtlust hakati lubama 1. juulist 1987 ja sellest ajast alates olengi selles tegev olnud. Alustasin kaubanduses, olen väljaõppinud kaupmees: lõpetanud ülikoolis kaubandusökonoomika ja selles valdkonnas ka töötasin. Lihtne see aeg ei olnud, aga küllap oli siis omajagu uljust, julgust ja tahtmist.

Siis tuli Eesti Vabariik ja erastamine. Erastama hakati kõigepealt ettevõtteid, mis polnud kuigi heas seisus ja vajasid kordategemist. Konservitehas otsustati maha müüa esimeses voorus. Tudengina olin sattunud korra sinna isegi tööle: tõstsin autoklaavist kolmeliitrisi mahlapurke välja – palav, aurune, raske. „Siia ma enam kunagi ei tule,“ mõtlesin tollal, aga läks teisiti.

Erastamiseks panime kokku investorite grupi ja aktsiaid ostsid ka tehase töötajad. Peale meie teisi pakkujaid ei olnudki. Esimesed 10–15 aastat ei võtnud ma tehasest dividendi, mul olid ka mõned muud ettevõtted, kust sain tulu. Lõputult see muidugi ei võinud kesta, aga tasapisi oleme majandusliku poole paika saanud. Olen ikka öelnud, et tehasel on vedanud, et tal on üksainus omanik. Oleks neid viis või kuus, tahaksid ju kõik tulu saada.