Suurim väärtus on inimesed

trükiseid, kaarte ja auaadresse, tänu- ja aukirju, mida tähtpäevade puhul töötajatele jagati. Andis neid ikka käsitsi kirjutada! Nõukogude ideoloogia etikettidele ei jõudnud, küll aga seinalehtedesse, loosungitele, stendidele, mida mul tuli samuti kujundada. Stendidele pandi välja igasugused teated, kahes keeles ja ilukirjas, see oli sisekommunikatsiooni kõige tähtsam kanal. Visuaalset ideoloogilist müra oli tollal väga palju.

Nõukogude ajal läks müügiks kõik, mis valmis tehti, siiski leiti ühel hetkel, et ikkagi on vaja ka reklaami teha. Minu töö oli ka kontori sisekujundus, kuigi see piirdus tollal enamasti värvivalikuga, võimalused olid napid. Pühadeks dekoreerisin klubiruume. Juhatasin veel laste kunstiringi, aeg-ajalt korraldasime sööklas laste joonistuste ja maalide näitusi. Aeg-ajalt korraldasime klubis tehaserahva käsitöönäitusi, tollal tegelesid sellega väga paljud. Naised tõid kudumeid, tikandeid ja kõike muud, mehed panid välja puutööd. Minu töösuhe lõppes 2000. aastal.

Salvesti peahoone vestibüülis ripub seinal kümme kaunis raamis käejälge. Alates 2015. aastast valitakse kümnes kategoorias ettevõtte parimaid, kellele jagatakse tänutäheks aukirju ja tavapäraste portreefotode asemel pannakse seinale käejälje pildid: parim uustulnuk, parim kolleeg jne. Üheksal juhul teeb inimeste esitatud kandidaatide hulgast lõpliku valiku komisjon, aasta kolleegi aunimetuse andmisel aga saavad kaasa rääkida kõik: see pannakse üldhääletusele.

Salvesti aasta inimesed said enne koroonaaega lisaks tunnustusele ka reisiagentuuri kinkekaardid, mis anti üle ettevõtte jõulupeol. Teine suur ja kõiki töötajaid ühendav üritus on hooaja lõpupidu, mida tavaliselt peetakse vabamas õhkkonnas kusagil majast väljas.

Parima toiduaine konkursilt saadud tunnustusi tähistatakse ühise tordisöömisega. See on nii rõõmus ja tähtis sündmus, et nimetatakse ka Salvesti Eurovisioniks või Oscarite jagamiseks.

Meenutab Elen Pilve, müügiedendusjuht

Mul väga vedanud, et olen saanud Eesti ühes suuremas toiduainetööstuses teha tööd, mis mulle meeldib. Mind võlub pidev areng ja lõputud väljakutsed, heas mõttes ootamatused. Salvesti suurimaks väärtuseks pean inimesi, kellega iga päev koos töötan, ühisüritusi ja ettevõtmisi, mälestusi, mida oleme koos loonud. Olen alati püüdnud olla aktiivne, nii osaleja kui ka korraldajana ja usun, et kokku hoides saame alati hakkama.

Jõulupidu 2019. Salvesti arhiiv

„Õisu maffia“

Palju hinnatud spetsialiste on tulnud Salvestisse pärast Õisu toiduainetööstuse tehnikumi lõpetamist. Seal õpetati konserveerimise tehnoloogiat. Ettevõtte juht Matti Holter hakkas neid kutsuma „Õisu maffiaks“ ja hindas neid kõrgelt, sest neil oli „sõna ja tegu“. Tema ajal oli „maffia“ veel päris arvukas, kuid aastatega on see kokku kuivanud ja praeguseks on alles vaid mõned üksikud, kõigil staaži 40 aastat või rohkemgi: Anne Suvi, Marika Kramin, Anne Känd, Helve Vaht, Lilian Rõõmusoks, Benno Vaard.

Meenutab Marika Kramin, peatehnoloog, ettevõttes aastast 1981

Olin tehases töötanud paar aastat, kui ühel peol pärast paari tervitusnapsi küsis direktor Matti Holter minult: „Tüdruk, miks sa tulid siia raskesse tööstusesse tööle?“ Mina ei saanud siis sellest küsimusest aru, mul ei olnud veel mingeid raskusi. Läks mööda paarkümmend aastat ja alles siis hakkasin mõistma, mis ta selle küsimusega oli mõelnud. Tootmine on väga konkreetne tegevus, värske tooraine rikneb kiiresti, kõik protsessid on kiired ja eksida ei tohi. Ka praegu peame toimetama kiiresti, aga tehnilisi võimalusi on rohkem ja sellevõrra on tehnoloogilised protsessid lihtsamad.

Vasakult Anne Känd, Marika Kramin, Anne Suvi, Eevi Post.