99 trükiseid, kaarte ja auaadresse, tänu- ja aukirju, mida tähtpäevade puhul töötajatele jagati. Andis neid ikka käsitsi kirjutada! Nõukogude ideoloogia etikettidele ei jõudnud, küll aga seinalehtedesse, loosungitele, stendidele, mida mul tuli samuti kujundada. Stendidele pandi välja igasugused teated, kahes keeles ja ilukirjas, see oli sisekommunikatsiooni kõige tähtsam kanal. Visuaalset ideoloogilist müra oli tollal väga palju. Nõukogude ajal läks müügiks kõik, mis valmis tehti, siiski leiti ühel hetkel, et ikkagi on vaja ka reklaami teha. Minu töö oli ka kontori sisekujundus, kuigi see piirdus tollal enamasti värvivalikuga, võimalused olid napid. Pühadeks dekoreerisin klubiruume. Juhatasin veel laste kunstiringi, aeg-ajalt korraldasime sööklas laste joonistuste ja maalide näitusi. Aeg-ajalt korraldasime klubis tehaserahva käsitöönäitusi, tollal tegelesid sellega väga paljud. Naised tõid kudumeid, tikandeid ja kõike muud, mehed panid välja puutööd. Minu töösuhe lõppes 2000. aastal.
Suurim väärtus on inimesed Salvesti peahoone vestibüülis ripub seinal kümme kaunis raamis käejälge. Alates 2015. aastast valitakse kümnes kategoorias ettevõtte parimaid, kellele jagatakse tänutäheks aukirju ja tavapäraste portreefotode asemel pannakse seinale käejälje pildid: parim uustulnuk, parim kolleeg jne. Üheksal juhul teeb inimeste esitatud kandidaatide hulgast lõpliku valiku komisjon, aasta kolleegi aunimetuse andmisel aga saavad kaasa rääkida kõik: see pannakse üldhääletusele. Salvesti aasta inimesed said enne koroonaaega lisaks tunnustusele ka reisi agentuuri kinkekaardid, mis anti üle ettevõtte jõulupeol.
Teine suur ja kõiki töötajaid ühendav üritus on hooaja lõpupidu, mida tavaliselt peetakse vabamas õhkkonnas kusagil majast väljas. Parima toiduaine konkursilt saadud tunnustusi tähistatakse ühise tordisöömisega. See on nii rõõmus ja tähtis sündmus, et nimetatakse ka Salvesti Eurovisioniks või Oscarite jagamiseks.
