Baltikumi esimene lastetoit

Mahla ja limonaadi tootmine koliti 1959. aastal Jaama tänavalt Kvissentali tee äärde. See oli juba tööstuse moodi: suurem mahlapress, kaanetusmasin, õunapesumasin ja etikettimiseks linttransportöör. Peatselt selgus, et tehase alla kuuluvad majandid polnud rentaablid ja neelasid ära kogu tootmistulu. Põhjus oli keskvõimu kehtestatud madalad hinnad põllumajandussaadustele. Mõne aasta pärast viidi majandid tehase alluvusest ära, mis oli suur majanduslik kergendus.

Televisioonieelsel ajastul oli ühistegevus inimeste elus palju tähtsam kui praegu. Suur osa seltsielust veedeti koos kolleegidega. Koos tehti isetegevust ja sporti, koos peeti pidusid. Tehasel oli oma võimlemisring, mees-, nais- ja segaansambel, rahvatantsuring, mõnel aastal ka nais- ja segakoor, tehases toimusid mälumängud.

Aastal 1952 asutati näitering, mille kõrgaeg kestis kümmekond aastat, lavastajate hulgas oli nii asjaarmastajaid kui ka Vanemuise professionaale. Kõrvuti tollal kohustuslike Vene näidenditega mängiti ka Eesti klassikat. Selgeks õpiti Koidula „Kosjaviinad“, Kitzbergi „Libahunt“, Lutsu „Kapsapea“, Andres Särevi dramatiseeringus Tammsaare „Kõrboja peremees“, Vilde „Vigased pruudid“ jne. Külalisetendustel käidi maakultuurimajades, aga ka Tallinnas.

Tehase esimesed peod peeti praeguse raamatupidamise ruumides, hiljem oma klubis, mille ehituspalke tehaserahvas käis metsas ühiselt lõikamas. Peoõhtud olid populaarsed, tulemata jätsid vähesed. Väga tähtis oli sport. Mida kõike tollases tehases ei harrastatud! Kergejõustik, võrkpall, jalgrattasõit, tõstmine, maadlus, lauatennis, ujumine, laskmine, suusatamine. Võisteldi omavahel ja tehaste teiste meeskondadega, võistlemas käidi ka teistes liiduvabariikides.

Salvesti ajaloos erilise tähendusega on 1960. aastad. Just siis pandi alus praeguste retrotoodete tootmisele. Konservitööstust peeti 1950.–1960. aastatel üheks perspektiivikamaks tööstusharuks mitte ainult Eestis ja Nõukogude Liidus, vaid kogu maailmas. Selle arendamisele püüti riiklikult igati kaasa aidata. Kümnendi keskpaik oli tehase elus pöördeline. Põllu tänaval valmisid uus tootmishoone ja abihoone, katlamaja, pumbamaja veehoidlaga ning töökojad. Lisandus hulganisti uusi seadmeid: koore lahtivõtmiseks aurutamismasinad, juurviljavarte rebimise, purkide täitmise, villimis-, koorimis-, kaanetamis-, puhastamis-, tükeldamismasinad, transportöörid, tõstukid ja konteinervedu.

LAIENES TEHAS, SUURENES SORTIMENT

Meenutab Jaan Bergmann,

tollane pearaamatupidaja ja arhivaar

Oli 1966. aasta jaanuar, kui võtmed üle anti ja hakati seadmeid tööle rakendama. Ruumid paistsid vanade kõrval lausa tantsusaalidena. Paraku oli siingi raskusi, tootmisplaanid näisid olevat liiga suured, vilumatus kiskus algul töötasud alla. Paljud lõid käega ja lahkusid. Uutele töölistele tuli aga kõike otsast peale näidata. Varsti hakkasid töövõtted selgeks saama, asi laabus ja aastaplaan täideti. See oli eelmisest peaaegu kolmandiku võrra suurem.

Tartu konservitehase lastekonservide tsehh, 1965.

E. Norman, rahvusarhiiv

Meenutab Anna Anissimova, tollane peatehnoloog

Hakkasime tegema seitset toodet, mida Nõukogude Liidus varem ei valmistatud, sealhulgas mitut toorhoidist. Uudiseks olid konservid lastele: maasikapüree, mustsõstrapüree, õunapüree. /…/ Konservkurkide, marineeritud kõrvitsa, jõhvika-toorhoidise, ja pihlakatoorhoidise jaoks tellisime nüüd juba saksa- ja ingliskeelseid etikette – neid kaupu hakkasime ka eksportima.

Tartu konservitehase lastekonservide tsehh, 1965.

E. Norman, rahvusarhiiv

Uue tootmishoone välisvaade, 1965.

E. Norman, rahvusarhiiv

Väikeettevõttest oli saanud suurtootja, kus päevas läks lattu üle 5000 kasti valmistoodangut. Kuuekümnendate alguses hakati valmistuma lastekonservide tootmiseks. Ungarist saabus 1966. aastal esimene lastetoiduliin ja alustati 11 tootega, millest porgandimehu on uuendatuna tootmises siiani. Need olid esimesed tööstuslikult valmistatud väikelastetoidud Eestis ja mujal Baltikumis. Märksa suuremat tähelepanu hakati 1960. aastatel pöörama nii kokkuostetud köögivilja kvaliteedile kui ka sortimendile. Sõjajärgsetel vaestel 1950. aastatel polnud see võimalik. Tollaste uudistoodete hulka kuulusid hapukapsasalat, hautatud lambaliha värske kapsaga, hautatud keel hernestega, aedoad singiga puljongis, põldoasupp lihaga, hapukapsasupp tangude ja lihaga, kodune põldmarjadžemm, kodune aprikoosidžemm, marja-puuviljaassortii siirupis, punasesõstra toorhoidis, kontsentreeritud puljong, rassolnik neerudega, piprakurgid. Väga nüüdisaegselt mõjuvad tollased kohalikule maitsele kohandatud supid: Tartu supp ja Eesti rassolnik. Sirvides 1960. aastate etikette, äratab imestust ja imetlust, milliste põnevate toodetega tollase ülimalt normeeritud tootmise ajal välja tuldi. Näiteks prooviti 1963. aastal läbi mitu füüsalikonservi, millest parimaks tunnistati füüsali-pohlakeedis. Marineeriti kabatšokke, patissone ja rohelisi tomateid, tehti jõhvika-aedviljasalateid ja õuna-marjasalateid, pruuni kontsentreeritud põhikastet, vitaminiseeritud

porgandisiirupit ja keelt hernestega – need on vaid mõned isuäratavamad näited tollasest toodangust. Aastal 1963 hakati tootma Toome ja Tervise salatit, mida tehakse siiani. Mõlema retseptid on pisut muutunud, aga mitte palju. „Tooraine tükeldamise viis on nüüd teistsugune, kurgisordid on teised, enam polegi selliseid jurakaid kurke nagu Nõukogude ajal, päevalilleõli asemel kasutame eestimaist rapsiõli, natuke on ka maitset teiseks timmitud,“ räägib peatehnoloog Marika Kramin. Tartu tehasega ühendati 1963. aastal Viljandi konservitehas, mis jäi paljudeks aastateks Tartu konservitehase Viljandi tsehhiks. Tehas läks 1966. aastal üle viiepäevasele töönädalale. Pöördelised olid aastad 1967–1968 mahlatootmises. See koliti Kvissentalist Põllu tänava uude hoonesse ja varustati uute seadmetega. Lisandusid Ungari puuvilja-marjamahla ja mehude tootmise liin, Poola mahlapressid ja uued mahutid.

Uudse pakendi idee 60 aastat tagasi

Juba 1967. aastal oli õhus ühekordselt kasutatava pakendi mõte. Ajalehes Edasi ilmunud tehase kvaliteedinõukogu tööd ja tulevikuvisioone käsitlevast artiklist võime lugeda: „Mõtlema kuluks hakata pakkimisele. Purgid pole head: tassi, pese, kipuvad purunema. Supid ja muu, mis korraga ära süüakse, peaksid olema minema visatavas pakendis.“

Tartu konservitehase võistkond toiduainetetööliste spartakiaadil 1958.

Võidukas võistkond tõi kaasa üldvõitja karika. Salvesti arhiiv

Konservitehase esimene võidukas jalgrattakoondis linna spartakiaadil 1955. aastal. Vasakult T. Agussaar,

M. Kangur ja V. Agussaar. Salvesti arhiiv

Tollane Tartu ja Lõuna-Eesti elu kajastav ajaleht Edasi hoidis lugejaid konservitehase tegemistega pidevalt kursis. Artiklid kajastasid nii uute tootmisliinide avamist kui ka tehaserahva aktiivset seltsielu, tehase juubelite tähistamist, kohtumisi teiste tehaste töötajatega. Ajalehes domineerisid 1950. aastatel pigem ideoloogilised teemad, kuid 1960. aastatel muutusid artiklid rõõmsamaks ja elulisemaks. Erinevalt praegusest ajast polnud tehased tollal konkurendid,