Koostöö läbi aastakümnete

tarnijatega on ostuspetsialistid isiklikult kokku saanud: kohtutakse põllumeestega, vaadatakse üle põllud, käiakse tehaseid auditeerimas või probleeme lahendamas. Kord oli raskusi ühe Belgia külmutatud köögivilja tootjaga. Mindi kohale ja tutvuti külmutatud spinati tootmisega alates kombainiga koristamisest kuni pakendamiseni. Küsitleti, kontrolliti tootmise vastavust Salvesti nõuetega ja probleemid lahendati.

Ostuosakond ei tegele mitte ainult toorainega, vaid ka pakendiga: etiketid, pehmed pakendid, klaaspurgid ja -pudelid, kaaned. Pakendite vallas on Salvesti partner maailma suurim pouch-pakendi tootja, samuti kuulub Inglismaal asuv plastpudelite tootja maailma suurimate hulka.

Kasutatakse ka Eestis toodetud pakendit: suur osa klaastaarast tuleb Järvakandi

Pikaajaline partner Margus Suik.

tehasest. Möödas on aeg, kui elanikelt osteti klaastaarat tagasi, et seda korduvkasutada. Praegu tarvitatakse ainult uusi purke-pudeleid, sest üksnes nii saab tagada toodete kvaliteedi ja toiduohutuse. Tähtis on ka, et klaaspurk on üks kõige keskkonnasäästlikumaid pakendeid: seda töötatakse ümber Eestis ja töötlemisse on seda võimalik suunata mitu korda ning väga erinevate saaduste tootmiseks (uued purgid, ehitusmaterjal jms).

MARGUS SUIK Salvesti lepinguline partner aastast 1997, kartulikasvataja, viiendat põlve põllumees Miko talu Sudaste külas Kastre vallas

Olen maal üles kasvanud ja meie talus on alati kapsast, kartulit ning vilja kasvatatud. Minu vana-vana-vanaisa ostis Miko talu 1906. aastal tsaari kuldrublade eest pärast 25-aastast sõjaväeteenistust. Pärast Olustvere kõrgema põllumajanduskooli lõpetamist oli mul kaks valikut: kas hakata sõjaväelaseks või põllumeheks. Et ma siiani olen põllumeheks jäänud, on oma osa ka Salvestil.

Noor ja uljas, nagu ma siis olin, helistasin tollasele ostujuhile Vambola Aldile ja küsisin, kas oleks võimalik sõlmida Salvestiga lepingud kapsa ja punapeedi kasvatamiseks. See oli 1997. aasta märtsis. Alt kutsus vestlusele ja küsis muidugi ka kogemuste kohta, aga neid mul tollal ei olnud. Oli vaid suur tahtmine ja soov, aga sellest tol korral piisas. Sõlmisime esimese lepingu.

Salvest on olnud kindel partner. Kui Salvestit poleks olnud, võib-olla poleks ma üldse põllumeheks hakanudki: 1990. aastate lõpp oli väga ebastabiilne aeg ja kindel partner oli tootmise alustamisel suureks toeks. Kui leping on olemas, siis on hea kindel tunne ja rahavoog, millega arvestada. Alguses ei läinud kõik sugugi sujuvalt. Ka Salvestil oli tollal probleeme, stabiilsus tuli

alles hiljem, aga kui oligi vaja lepingumahte vähendada, siis on seda tehtud leebelt ja pole kunagi ühelt kasvatajalt kogu mahtu ära võetud.

Alguses jagas Salvest kasvatajatele ise seemned kätte, et saaks kindlat sorti toodangut. Sellega juhtus nii, et olime just oma seemned Salvestist kätte saanud, aga otsustasime enne kojusõitu veel turul käia. Kui meie turul toimetasime, murti meie autosse sisse ja varastati seemned ära – see oli ainuke asi, mis vargaid oli köitnud, küllap ilusa värvilise pakendi pärast. Seemneid oli kolme-nelja hektari jagu ehk kõik, mis tol aastal kavatsesime maha panna. Tegin politseisse avalduse, aga Salvestile ei julgenud öelda, ostsin uue seemne. Sama sorti küll ei saanud, aga saime hakkama.

Kapsa ja punapeedi kasvatamise oleme nüüdseks lõpetanud, on kartul ja teravili. Kartulit oleme viimastel aastatel kasvatanud 200 tonni ringis, Salvesti jaoks kasvatame pudrukartulit, nii et olen pudrukartulikuningas. Midagi jõuab ringiga ka tallu tagasi, Salvesti kaupadest satuvad meie koju kõige sagedamini borš ja seljanka ning Smushied.

Salvest on olnud hea partner. Kui ongi probleeme, oleme alati saanud läbi rääkida ja kompromisse otsida. Toimetulekuks peavad kõik osalised olema ausad ja hästi läbi saama. Tänu Salvestile on nii mõnigi väiketootja ellu jäänud, aga eks ole ka neid põllumehi, kes on koostööd proovinud, kuid pole toime tulnud. Salvestil on oma kindlad nõudmised, kui aga oled tegija, siis saad nende kõigiga hakkama. Muidugi on selleks tulnud investeeringuid teha ja nii mõnigi asi on toonud halle karvu juurde. Euroopa Liidu nõuetele vastamiseks oli vaja nii palju investeerida, et mingil ajal olid kõik masinad ja asjad panga omad. Pangad võivad põllumehele küll öelda, et „tuleme vastu“, aga ei tule nad midagi. Kui vihma taevast kallab, pead ikka ise oma asjadega hakkama saama. Paar-kolm aastat oligi niimoodi, et kõik mis sisse tuli, see kohe ka välja läks. Oleks siis midagi juhtunud, ei tea, mis oleks saanud.

Kindel rahavoog laseb rahulikult tegutseda ja investeerida. Kogu selle aja, mis mina olen toimetanud, on Salvest maksnud keskmisest turuhinnast kõrgemat hinda. Muidugi on olnud aastaid, kui Salvesti hind on olnud madalam, aga selle järel tulid jälle head aastad, kui Salvest maksis keskmisest kõrgemat hinda. Olgu turuhind kui tahes madal, Salvest pole lepingus kindlaks määratud hinnast kunagi taganenud.

Selle rohkem kui 20 aasta jooksul, mis me oleme Salvestiga koostööd teinud, on kõige rohkem muutunud tootmise planeerimine. Veel 2000. aastate alguses võis ostujuht pühapäeva õhtul helistada ja paluda esmaspäevaks uut kaupa. Viisingi. Aga teiselt poolt tulid ka nemad mulle vastu, pigistati silm kinni, kui kõik ei läinud plaanitult. Nüüd aga muutub kokkulepitud kuupäev haruharva. Hakkan Salvestile kartulit viima augusti lõpus ja septembri alguses, kui nad kurgi ja kõrvitsaga on lõpetanud. Varustan neid kevadeni. Graafik on kindlalt paigas ja oleme kuupäevadega toime tulnud. Muidugi tuleb hoida ka kvaliteeti. Iga tooraine kasvataja ja tarnija peab täitma küsitluslehe, mis on sisuliselt kvaliteedinõuete nimekiri: milliseid taimekaitsevahendeid ja milliseid väetisi kasutab, kas vastab Euroopa Liidu nõuetele, kuidas säilitab, kuidas transpordib jne. Asi on läinud väga süsteemseks, mis on väga hea, see arendab ka kasvatajaid.

Põllumehena pead riskide hajutamiseks olema omamoodi hiromant. Mul on üks põld metsa ääres, seal võttis kevadine niiskus kartuli ära. Teine on mäe otsas, seal aga on põud. Suuri põllumassiive mul ei ole ja kui koristamine on läbi mõeldud, saab mingi saagi ikka kätte. Pealegi on kartul turvaline vili, seda süüakse igal ajal. Koroona ajastul kannatasid eelkõige need põllumehed, kes kasvatasid midagi restoranide tarbeks: restoranid olid pikalt kinni ja keegi nende toodangut ei vajanud. Meil olid aga koroona aja alguses kartuliostjad autodega teeveerel järjekorras, meie isaga pakkisime, vend ja tütar müüsid.

Põllumees pole amet, millega rikkaks saab, see on pigem elustiil. Sellel, kes maal toimetab, peab ka maaverd sees olema. Oleme püüdnud oma perega toime tulla, sisse ostame ainult mõningaid tehnilisi asju ja kiiretel aegadel kutsume naabrimehed abiks. Mina vastutan tootmise eest, vennas töötab taimekatisevahendite riikitoojana ja käib kiirel ajal abiks, isa on samuti abiks. Kasutame ka lapstööjõudu. Kui vaja, tulevad appi nii minu kui ka venna lapsed. Minul on üks, vennal kolm last. Lapsed saavad sel moel maaelust pildi ette ja oskavad juba ise otsustada, mida elus ette võtta.

Pikaajaline partner Tarmo Tuvikene.

TARMO TUVIKENE Salvesti lepinguline partner 1990. aastate algusest, kapsa-, kurgi- ja kõrvitsakasvataja, Väike-Taavi talu, Suure-Rakke küla, Elva vald

Salvestiga olen koostööd teinud krooni algusaastatest saadik. Paar aastat kasvatasin porgandit, siis tuli kapsas. Alguses olid lepingud väikesed, isegi ainult viis ja kümme tonni. Kasvatasin köögivilja muu töö kõrvalt, aga 2004. aastal tulin töölt ära ja pühendusin täielikult köögi- ja teraviljakasvatusele. Salvestiga on tänavu lepingud 35 tonni kõrvitsa, 25 tonni kurgi ja 350 tonni kapsa kasvatamiseks. Salvest annab soovitud sordid ette nii kapsale, kõrvitsale kui kurgile, aga seemneid enam ei jaga. Kunagi jagas, aga nüüd on see usalduse ja aususe küsimus. Nad on paindlikud: kui ma mõnikord mõnd uut sorti proovin, võetakse ka see vastu. Salvestiga koostöö annab kindlust: iga aasta sõlmime lepingu, kus hind ja kogused kirjas. Mõnel aastal võib turuhind ju kõrgem olla, aga siis on jälle vastupidi. Mina ei taha tõmmelda, mulle meeldib nii. Eks ma ürita põllumehe au kõrgel hoida ja latti alla ei lase. Minu kurk ja kõrvits peavad olema kõige paremad! Seni, kuni kestavad Salvest ja Felix (Orkla Eesti AS), kellega meil samuti on lepingud, tahaks ikka köögivilja kasvatada, ma ei oskagi muud teha. Kõrvitsaga pole sellel aastal (2021) probleemi, küll aga kurgi ja kapsaga. Kurki tuleb

tohutult, A-kurki pole üldse võimalik kasvatada, ühe ööga kasvab B-ks. Tavaliselt tuleb meil 25-tonnisest lepingust 20 tonni A-kurki, aga nüüd on B-d ja C-d kokku sama palju kui A-d. Kurki me kastame, selleks on põllul tilkkastmissüsteem, kuhu ma traktoriga vett vean. Ülepäeviti olen kastnud, vett vean tiigist. Kapsapõllul niisutussüsteemi ei ole ja see on tänavuse põua ja kuumusega läinud üleni siniseks. Tavaliselt on eri sordid erinevat tooni, nüüd aga on kuivus ja kuumus kõik ühtmoodi siniseks värvinud. Kui vihma ei tule, kuivab täielikult ära. Pealegi ründab kapsakoi nii kõvasti, et ainult imetle auklikuks söödud kapsalehti.

Kui kapsast ei tule, siis on lepingu järgi ette nähtud trahv, aga Salvest pole kunagi trahvi teinud. Nad teevad vahet, kas põllumees on ise süüdi, jätnud näiteks põllu umbrohu kätte, või on põhjuseks ilm. Juba paar nädalat tagasi helistasin ostuspetsialist Piiale ja rääkisin, mis olukord on ja et kapsast ei tule. Piia lohutas, et mis mina muretsen, minul kasvab kõik. Kapsas hakkab Salvestisse minema augusti lõpus ja septembri keskpaigas. Kui nüüd vihma tuleks, saaks saagist veel asja.

Kõrvitsad on meil sügiseks vähemalt sajakilosed, enamik isegi 120–140 kilo. Nende puhastamine on Salvestis suuremalt osalt käsitsitöö ja väiksemaid nad ei tahagi. Vahepeal võitsime oma kõrvitsatega mitu aastat järjest Paunvere nunnukonkursi ära. Veeretame kõrvitsad traktori kopa peale, see tõstab need autole. Kui saak suurem, kui lepingus kirjas, siis on Salvest alati vastu tulnud ja saab ka ülejäänust lahti. Teise lepingulise partneritega see nii pole.

Lepingutes on kirjas kvaliteedinõuded, aga tähtsad on ka suhted inimeste vahel. Mulle meeldib, et Salvesti inimestega saab suhelda, igasugused meilid ja kirjakastid mulle ei meeldi, olen vana aja inimene. Nende ostujuht käib enne kurgihooaega kõik põllud läbi, ka temal on vaja kindlust, et kurki ikka tuleb. Lepingus on küll kirjas, et peame teatama, kui on ikaldus või muid probleeme, aga sellele vaatamata käib ostujuht ise kohal – oma silm on kuningas. Muud suhtlemist on Salvestiga aga vähemaks jäänud. Sellest on kahju. Veel 10–15 aastat tagasi oli Salvestis naistepäev au sees ja tähistati sünnipäevi. Laud oli kaetud ja peeti pidu, nii et oli põhjust läbi astuda. Nüüd on inimesed vahetunud, vanemast generatsioonist on vähe alles jäänud. Meil on perefirma, kaks poega on koos minuga hommikust õhtuni rakkes. Lisaks mõned aastaringsed ja mõned hooajatöölised. Ka abikaasa käib kiirel ajal abiks, tänagi käis kurki sorteerimas. Kümmekonna aasta eest hakkasime abikaasaga arutama, kelle jaoks me rabame, ja kui vanem poeg lõpetas ülikooli, siis kinkisin firma talle. Nüüd on tema omanik. Elame poja perega kõrvuti, lastelastel hea kahe maja vahel joosta. Abikaasa on lasteaiakasvataja ja klapib lastega hästi, nii et lapsed ongi rohkem tema juures. Salvesti kraami me ei osta, oleme vanaaegsed ja paneme oma kurgid ja kõrvitsad ise purki. Noorem poeg küll ostab – piprakurki ja kapsaid.

AUTOVÕTI KÕRVITSAPÕLLUL

Tarmo Tuvikene tunneb oma põlde nii põhjalikult, et leiaks ilmselt isegi nõela heinakuhjast üles. Salvesti juubeliraamatu projektijuht avastas pärast ringkäiku kõrvitsa-, kurgi- ja kapsapõllul, et tema autovõti on kadunud. Peremees viis ta täpselt õige kõrvitsavao otsa juurde, kus natukese aja eest peatuti, ja seal see kadunud võti oligi!