Kiire moderniseerimine 1970. aastatel

vaid sõbrad ja kolleegid. Kujunes välja sõprustehaste ring, kellega sotsialistlikus võistluses võrreldi tootmisnäitajaid, tutvuti tootmisega, võeti mõõtu spordis ja peeti üheskoos pidu.

Tartu konservitehase sõprade hulka kuulusid Räpina tarbijate kooperatiivi Toolamaa konservitööstus, Valmiera ja Sabile konservitehased Lätis, Kaunase tehas Leedus, Odessa Lenini-nimeline ja Kalinini-nimeline konservitehas Ukrainas, Benderi ja Tiraspoli konservitehased Moldovas. Sõprust arendati tollal ka kalakombinaatide ja õlletehastega. Suurtele tehasejuubelitele kutsuti kõik sõbrad. Spordis võtsid omavahel mõõtu kõik Tartu tehased. Tehaste spordivõistluste traditsioon püsis elujõuline ka iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis.

Kõige tihedamalt suheldi lähima sõbra ehk ETKVL-i Põltsamaa põllumajanduskombinaadi konservitehasega, mille praegune järeltulija on Orkla kontserni kuuluv Põltsamaa tehas. Tutvuti teineteise tööga, külastati vastastikku tehaseid ja aiandeid. Aastal 1961 võib Edasist lugeda, et Põltsamaal meeldis Tartu tehaserahvale kõige enam sealne kõrvitsate lõikamise liin ja sügisesel ekskursioonil sõsartehases käis kogunisti 60 Tartu konservitehase töötajat. Põltsamaal imestamist jätkus: 1961. aastal hakati seal esimesena Eestis pakkima toiduaineid tuubidesse, 1961 valmis seal esimene Põltsamaa kange sinep, järgmisel aastal lisandus joogiekstrakt Kosmos ja 1964 alustati seal esimese tehasena maailmas kosmosetoitude valmistamist. Tuubidesse villitud mahlu, suppe, pasteete ja isegi piimaga kohvi hindasid kõrgelt toonased kosmoseseiklejad. Tihtipeale lõppesid vastastikused külastused põltsamaalaste puhkekodus Võrtsjärve ääres või tartlaste Pangodi-puhkekodus. Tehti isetegevust, korraldati viktoriine ja seltskondlikke mänge, küpsetati lõkkel šašlõkki ja keedeti uhhaad.

Nii tootmisbaas kui ka töötingimused paranesid 1970. aastatel. Juba 1970. aastal võeti kasutusele kapsalaadur, mis oli valmistatud naabertehases Võit ja klaastaara hakkas tehasesse saabuma kaubaalustele pakituna. Uus, iseseisev tootmisüksus pooltoodete tsehh moodustati 1973. aasta alguseks. Tsehhi töötajate hooleks oli valmistada puuvilja-marjamahlu ja püreesid, soolata kurke ning hapendada kapsast. Aastal 1973 juurutati mahlade aseptilise säilitamise tehnoloogia. Nii sai kuni villimiseni hoida suurtes mahutites tuhandet tonni mahla, mis võimaldas tootmist planeerida varasemast ühtlasemalt.

Konservitehas oli algselt ideelt hooajakäitis ja Nõukogude Liidu lõunapoolsetes piirkondades oli see nii kuni Nõukogude aja lõpuni: kui saak kogutud ja purkidessepudelitesse pandud, siis pandi töö seisma. Tartus oli olukord teistsugune: tehases oli töö tagatud aasta ringi. See oli tähtis juba kas või seepärast, et kui tehas vahepeal seisma panna, siis poleks pärast taasavamist olnud tööjõudu kusagilt võtta või oleks see olnud madala kvalifikatsiooniga. Tartus aga jätkus aasta läbi tööd kõigile, nii spetsialistidele kui ka töölistele. Talvel tehti suppi, mahlamahutid võimaldasid ka mahla villida. Aasta ringi töötavaid konservitehaseid oli 1970. aastate lõpus Nõukogude Liidus väga vähe.

Kõik need muudatused võimaldasid toodangu mahtu suurendada. Tartu konservitehas andis 1979. aastal 70% vabariigis toodetavate konservide kogusest. Sortimendi väljatöötamisel tuli küll lähtuda üleliidulisest nomenklatuurist, kuid see polnud jäik: Tartu konservitehases toodetav erines sellest tunduvalt. Kohalik sortiment oli teistsugune, seetõttu oli ka tehasele eraldatud seadmete ja tootmisliinide nomenklatuur osalt teistsugune kui tarvis. See aga

1974

TEHASE AJALOO TÄHTSAMAD ETAPID

Kasutusele võeti kapsa hapendamise ja säilitamise hooned vastvalminud betoonbasseinidega.

1977

Töötati välja ja kinnitati Tartu konservitehase kaubamärk.

1978

Viljandi tsehhis alustati lihakonservide tootmist plekktoosidesse.

1979

Põllumajandusosakonnas kasvatati esimesed maitsetaimed, ühtekokku 12 erinevat, mille kogusaak oli kuivatatuna 320 kilo.

põhjustas käsitsitööd ja nõudis lisatööjõudu. Osa seadmeid kohandati ratsionaliseerimise käigus.

Tehasel oli isegi oma ratsionaliseerimisplaan ja -eesmärgid. Näiteks 1976. aastal oli ülesanne rakendada 120 ratsionaliseerimisettepanekut ja saada sel teel 40 000 rubla säästu. Töötajate tollast arvu arvestades tuli seega üks ettepanek peaaegu iga viie töötaja kohta. Kõige tõhusamaks osutusid neist lukksepp Ivan Bersenjevi moderniseeritud etikettimismasin ja lukksepp Lev Saage karusmarjasorter. Seni etikettis masin ainult kuni liitriseid purke, nüüdsest aga sai masinal etikette paigaldada ka kolmeliitristele purkidele, mis tollal olid laialt kasutuses ja mida tehaserahvas „balloonideks“ nimetas. Lev Saage karusmarjasorter aga oskas jagada marjad suuruse järgi kolme ossa. Seda tööd tehti varem käsitsi. Nõukogude ajal oli Tartu konservitehas ainus riikliku alluvusega konservitehas Eestis. Seetõttu olid „ülevalt“ tulnud korraldustega ette nähtud mitte ainult valmistoodangu sortiment, kogus ja hind, vaid ka Eestist varutava tooraine kogus ja hind. Osa toorainet osteti aga mujalt ja selle hankimisel tuli tollastes tingimustes olla vägagi leidlik. Ajalehes Edasi annab 1977. aastal Moissei Sverdlov (direktor aastatel 1969–1978) ülevaate tehase tooraineallikatest: „Põllumajandussaadusi varume nii sovhoosidelt-kolhoosidelt kui ka individuaalaiapidajatelt. Pärnu kandist, rannajoont pidi kuni Iklani, toome kurke. Peipsi äärest, Varnja ja Kolkja ümbrusest sibulat ja porgandit. Rabarberiga varustavad meid põhiliselt Tartu linn ja rajoon, Petseri ja Värska mailt ostame aedmaasikat. Peame põhiliselt arvestama oma koduvabariigi võimsusi ja võimalusi. Õunu ja ploome toovad meile küll ka Ukraina, Leedu ja Läti, aga aedmaasika ja kas või kõige tavalisema sibulaga on rohkem raskusi. Sibulat kasvatatakse koduvabariigis küllalt, kuid konservitehasele alati ei jätku,

Tartu konservitehase kaubamärk kuni 1977. aastani. Tartu konservitehase uus kaubamärk.

sest tihti on kasvatajatel kasulikum mujale turustada.“ Marjad tulid põhiliselt Vasula, Rõhu jt aianditest, samuti osteti neid kokku elanikkonnalt. Eestist saadi marju vähem kui sooviti, kaugelt sisse vedada neid aga ei saanud, sest marjad riknevad kiiresti ja pealegi tuli need tehases veel ka puhastada.

Seitsmekümnendatel aastatel paranes tootmisbaas ja ka töötajate elu läks mõnusamaks. Moissei Sverdlovit mäletatakse tehasetöölistele söökla rajajana. Enne seda keetsid töölised lõunat tsehhis elektripliidil. Sööklas olid soodsad hinnad, head kokad ja omahinnaga värske tooraine, nii et toit oli maitsev ja kõik rahul. Ka praegu on ettevõttes tagatud oma töötajatele soodsate hindadega toitlustus.

Tehas aitas ka igapäevaste toiduainete hankimisel, Nõukogude ajal polnud ju poest midagi eriti saada. Tollal töödeldi konservidesse ja suppidesse pandav liha tehases kohapeal: sisse tuli terve sea- või veisekere, mis konditustati. Liha läks tootmisse, karkass aga tükeldati ja müüdi soodsa hinnaga oma töötajatele. Sellega sai peret väga hästi toita, sest inimesed olid lihtsate ja säästlike toitude valmistamisel väga osavad. Ka köögi- ja puuviljad olid tehaserahvale soodushinnaga ning pärast puu- ja köögiviljabaasiga liitumist müüdi klubi ruumides vahel isegi banaane ja apelsine, millest linnarahvas võis vaid unistada.

Tollal valitses kõikjal korterikitsikus. Tehaserahval aitas seda mõnevõrra leevendada asjaolu, et ettevõtted võisid oma töötajate tarbeks ise elamuid ehitada, teised ootasid aastaid ja aastakümneid riiklikus korterijärjekorras. Tehase teine 12 korteriga elamu valmis 1972. aastal, kümnendi teisel poolel lisandus neile veel 36 korteriga maja.

Tehaserahvas hakkas 1970. aastatel ühiselt korraldama ekskursioone Nõukogude Liidus. Mujale sai tollal vaid Ühisreis. Asta Londoni erakogu

erituusikutega, mida jagati kõige „ustavamatele“. Bussiekskursioonidel käidi Lätis, Leedus, Leningradis, Kroonlinnas, Uuralites, Murmanskis, Musta mere ääres, laevareisil mööda Volgat ja paljudes teistes kohtades. Hiljem hakati lennukiga käima, siis jõuti ka kaugemale: Samarkandi, Jerevani. Kaasa said kõik soovijad, nii tsehhitöölised kui ka kontorirahvas. Autosid oli tollal vähe ja töökoha korraldatud ekskursioon olid pea ainus võimalus mõnusalt ilma näha.

Anne Suvi.

Tehase kortermajade ehitus.

Salvesti arhiiv ELAMISTINGIMUSED MUUTUSID PAREMAKS

Meenutab Anne Suvi, tehnoloog, tehases alates aastast 1978

Esimesed kolm aastat elasime koos Astaga (Asta London, hilisem tehase raamatupidaja) tehase kontorihoones. Kui hommikul pesema läksime, piilusime ukse vahelt, ega kontorirahvas veel ei liigu. Mahlatsehhi hoones ja klubihoone suures saalis elati ka. Ühiselamu ehitamist oodati kaua, aga lõpuks see ei saanudki valmis.

Meenutab Anne Känd, tootmisjaoskonna töödejuhataja, tehases aastast 1981

Alguses elasime klubihoones. Kui me sealt ära kolisime, pandi meid mahlatsehhi hoonesse. Seal sadas vihm sisse. Kui suvepuhkuselt tulime, olid vaibad märjad. Pärast abiellumist saime esimese korteri Supilinna, minu mees töötas ka tehases. See oli kööktuba, 16,4 m². Hiljem saime korteri uude, äsja valminud majja.

Meenutab Piibe Arrak, tehase kunstnik 1966–1999

Kortereid jagati Nõukogude ajal tasuta, aga jätkus neid vähestele. Tehas ehitas neli maja, viies jäi pooleli. Korterid anti kätte „karpidena“, sisu tuli igaühel ise teha. Mina sain kolmetoalise korteri kolmandasse majja aastal 1976. Enne seda elasime neljakesi 14-ruutmeetrises kitsas külmas ühisköögiga toakeses. Korterite jagamisel eelistati töölisi või juhtkonda, see, et mina korteri sain, oli suur vedamine. Praeguseks pole tehaseinimesi meie majja kuigi palju järele jäänud, aga mõned ikka on.

EKSKURSIOON OTSUSTAS TÖÖKOHAVALIKU

Meenutab Asta London, raamatupidaja, tehasest aastast 1978

Aastal 1977 olime Tartu konservitehases praktikal, pärast seda olid kõik teed lahti ja oleksin võinud tööle minna kuhu iganes tahtsin. Oli teada, et Tartu tehases korraldatakse suvel ekskursioon Krimmi ja mul oli nii suur tahtmine kaasa minna, et see otsustas mu töökohavaliku.

Järgmisel aastal läksime Murmanskisse. Juba talvel korjasime suveks konserve, näiteks alakaalulisi suppe ja Mulgi kapsaid, ladusime bussi pagasiruumi konserve täis, telgid võtsime kaasa, mehed tegid õhtuti veel tehases telgivaiu.

Reisil tegime õhtuti lõkkel üheskoos suppi või muud purgisööki, kohapealt ostsime värsket kraami juurde. Hommikuti keetsime üheskoos kohvi või teed, õhtuti olid igasugused üritused, nii et lusti sai kõvasti. Ükskord tuli ka direktor Matti Holter meiega kaasa. Ta oskas laulda, rääkis nalju, mängis pilli – oli hästi vahva. Me olime nii tänulikud, et saime ühiselt bussiga kuhugi minna. Tol ajal oligi kombeks, et kolleegidega veedeti ka vaba aega, võimalusi oli ju vähe.

Ühisreis. Asta Londoni erakogu