Tippaeg 1980. aastatel

Ühisreis. Asta Londoni erakogu

Tartu konservitehas anti 1981. aastal toiduainetööstuse ministeeriumi alluvusest üle vastasutatud aiandusministeeriumile. Sama aasta augustis liideti tehasega osa seni Tartu kaubandusvalitsusele kuulunud Aardla puu- ja köögiviljabaasist mahtuvusega 3600 tonni. Aardla tänava filiaalis valmistati kartulit ja köögivilja ette linna ühiskondliku toitlustuse ettevõtetele, samas toodeti linna sööklatele ja restoranidele hapukapsast ja toorsalateid. Aardla baas jäi tehase koosseisu kuni 1990. aastani.

Tartus avati kolm aed- ja puuviljale ning neist tehtud konservidele spetsialiseerunud kauplust. Üks oli praeguse Rüütli tänava alguses, teine Tähe ja Pargi nurgal, kolmas Riia mäel.

Kümnendi jooksul tehtud uuendustest on tähtsamad mahlatsehhi rekonstrueerimine 1979/1980. aastal ja taaralao valmimine 1986. aastal. Rekonstrueeritavasse mahlatsehhi paigaldati 1979–1980 ligi sada suurt mahlamahutit. See võimaldas säilitada kuni 2,2 miljonit liitrit maha ehk ligi 2,5 korda varasemast enam. Vähenes hooajalisuse surve, sest mahla saadi villida pikema aja jooksul.

Apelsinid ja banaanid

Pärast Aardla puu- ja köögiviljabaasiga liitumist saadi sealt aeg-ajalt apelsine ja banaane, mis olid siis täielik haruldus. Tehase klubis korraldati nende müük, inimesed olid väga tänulikud.

Anne Känd.

KILLUMERI TAARALAOS

Meenutab Anne Känd,

tehases aastast 1981

Esimene töökoht oli mul taaralaos. Esimesel tööpäeval küsisime töökitleid, selle peale hakati naerma ja öeldi, et meile on vaja hoopiski puhvaikat, vilte ja kalosse – taaraladu oli lageda taeva all. Võis ka oma jalanõudega minna, aga seal oli killumeri. Purgid olid lageda taeva all, vesi sadas sisse, külm lõi need lõhki ja nii need killud tulid. Tohutud kaod olid.

Enne taaralao valmimist 1986. aastal hoiti taarat lageda taeva all ja taaraosakonda peeti tehase kõige hullemaks kohaks. Nõukogude ajal toodi purke põhiliselt Venemaalt: veeti vagunitega kohale, tehasel olid nende pesemiseks spetsiaalsed masinad. Tehas võttis ka elanikelt purke vastu. Värava kõrval oli kiosk, kuhu neid võis tuua, sissetegemise ajal käisid inimesed sealt ka purke ostmas. Purgi- ja kastiprobleem oli päevakorral pidevalt. Mure ikka üks ja seesama: ei jätku, ei ole kvaliteetne. Kehv oli olukord ka kastidega. Kaste valmistavat ettevõtet Eestis ei olnud, seepärast tuli ringluses olevaid kaste tehases pidevalt parandada ja ise uusi teha.

Pakendiprobleemid seadsid tootmisele piirid. Ajalehes Edasi 1988. aastal ilmunud artiklis „Omadega purgis“ kurdab peainsener Enn Pehk: „Oleme katsetanud pihlakapüreega, nõgestega. Kaup läheks küll, aga meie pakend on kohutav. See ei konkureeri üheski välisriigis“. Hiiglaslikele tootmismahtudele vaatamata oli tollal palju käsitsitööd. Mahlatsehh oli küll automatiseeritud, kuid suppide ja lõunaroogade valmistamisel täideti supipurke käsitsi ja ka kastidele pandi etikette käsitsi. Anne Suvi, tollane tehnoloog meenutab: „Herneid mõõdeti supisegusse mõõdunõuga, aga suuresti käis see kogemuse järgi. Eks seda toodangu väljatulekut ikka kontrolliti ja ka laboris tehti pidevalt analüüse, nii et päris huupi me ikkagi ei toimetanud. Supipurgi täitmise liinil oli neli töötajat, seal muutusid justkui liini osaks.“

Vana aja kartulikrõpsud

Aastal 1989 hakati tootma kartulivahvleid, mis olid maitselt veidi sarnased praeguste kartulikrõpsudega. Tooraineks polnud aga mitte kohalik kartul, vaid Leedust ja Valgevenest ostetud kartulihelbed. Kartulivahvlite tootmiseks pandi üles suur kaarhall, mis värviti elevandiks: eestpoolt nägu, taga saba. Vahvlitegemist käidi õppimas Lätis.

Tartu konservitehase 29 tootmisosakonna juhataja Katrin Kaasik, 1984.

Rahvusarhiiv

Aastad 1986–1988 olid tehase ajaloos kõige suurejoonelisemad: töötajaid oli 900 ja toodangu maht ulatus 50 miljoni tingtoosini ehk 20 miljoni kilogrammini aastas. Tehase abimajandis kasvatati kartulit, porgandit, maitsetaimi, arooniaid, isegi lilli. Tollastest mahtudest annab ettekujutuse fakt, et taimekasvatusega oli hõivatud üle saja töötaja. Peeti astelpajuistanduse rajamise plaani – 30 aastat enne seda, kui astelpajust sai restoranide lemmik ja kohalik hõrgutis, millega Eesti kööki turgutada. HERNEL EI TULE KEEL VÄLJA

Meenutab Marta Tarus, valmistoodangu laohoidja, töötas tehases 1949–1993

Kvaliteediga seoses läks käibele laborijuhataja lause: „Hernel ei tule keel välja!“ Parajasti toodeti Hautatud herneid keelega, kuid keele ettenähtud osamass ei ulatunud selles partiis kehtiva normi näitajani ja toodangule ei saanud anda realiseerimisluba.

PARTEIKOMITEE VÕITLES KÜLMAGA

Põhiline osa toorainest tuli aga mujalt. Praeguse stabiilse olukorrani jõudmiseks, kui tooraine varumisel peetakse kinni nii tarnegraafikutest kui ka kogustest, on Salvest teinud läbi pika arengu täis kriise ja konflikte, uputusi ja ikaldusi. Käsumajanduse ajal olid ülevalt poolt kindlaks määratud nii majandite varumisplaanid kui ka konservitehase tootmisplaanid, kuid need ei kõlanud sageli kokku. Majandites köögivilja säilitada ei suudetud, polnud sobivaid tingimusi, tehas aga ei jõudnud alati nii palju vastu võtta, kui heal aastal majanditest tuli. Tooraine tuli töödelda lühikese ajaga, see ei säilinud, sest polnud tingimusi. Heal hooajal oli toorainet meeletult. Ladudesse ei mahtunud ära, ka hoovid ja seinaääred olid täis. Olid lausa toorainemäed, meenutavad tollased töötajad.

Praegu mõjub nõukogudeaegne plaanimajandus naljakalt ja veidralt. Jääb isegi arusaamatuks, kuidas selle kõigega hakkama saadi. Olgu aasta hea või halb, läbib

Meenutab Sirje Põder, sekretär aastatel 1966–2016

Uputuste ajal oli õu kaupa täis, kuid teha polnud midagi, sest hoonetest oli puudu. Kord oli jälle nii, et õu oli kaupa täis. Parteikomiteest helistati ja noomiti, et ilm läheb külmaks, aga teil on kõik õue peal, võtke midagi ette. Aga mida me saime ette võtta, pealegi oli tööpäev oli juba läbi ja inimesed suuremalt jaolt koju läinud. Lubasin, et otsin direktori üles ja annan talle teada. Jäädi selleks korraks rahule. Aga mida saimegi ette võtta, kui kaupa polnud kuhugi panna?

ŠEFID KÄISID ABIKS

Meenutab Piibe Arrak, kunstnik 1966–1999

Kuu lõpus oli vaja plaani täita, siis oli kontorirahvas ka tehases abiks. Isegi direktor – kõik pidid oma ettenähtud tunnid ära tegema. Abiks käisid ka šefid ehk teiste ettevõtete inimesed, isegi Tartu kunstimuuseumi direktor Vaike Tiik saadeti tehasesse tööle. Mõni päev tsehhis tööl käia polnud raske, aga neil, kes seal aastaid töötasid, oli raske: oli tõstmist ja niiskust, kuumust, külma ja tuuletõmbus. Aga ega sel ajal inimesed väga töökohti vahetatud, ei virisetud ja peeti vastu. KULUNUD PORTFELLI SALADUS

Meenutab Asta London,

kunagine raamatupidaja, tehases aastast 1978

Veel 1980. aastatel käisid toorainet otsimas ja ostmas kokkuostjad, kulunud portfell raha täis. Tulid hommikuti tehasesse, said kassast raha, panid selle suurde portfelli ja läksid kaupa ostma. Raha maksti kohe kätte. Keegi varuja oli kord unustanud portfelli koos rahaga bussijaama. Hommikul ärkas, ehmus ja hakkas portfelli otsima. Läks bussijaama tagasi ja seal see oligi: portfell oli nii vana ja viletsa väljanägemisega, et keegi polnud seda tahtnud. Kokkuostjad elasid üldiselt hästi, aga portfellid olid küll kõigil väga vanad.

tehase elu kajastavaid artikleid ajalehes Edasi ikka ja jälle kurtmine, et kokkulepped ei pea: kord saadetakse midagi liiga palju, kord liiga vähe, kord liiga lühikese aja jooksul, kord siis, kui tehasel pole sellega enam midagi peale hakata. Kõige enam leheruumi pühendati õuntele, aeg-ajalt uppus tehas ka kapsasse, kurki ja kõrvitsasse.

Uputustega hakkama saamiseks rakendati tööle kontorirahvas ja kõrgemad instantsid suunasid tehasesse ka teiste ettevõtete töötajaid, keda nimetati šeffideks. Sageli ei saadud neid nii palju, kui oli lubatud. Siis oli direktor Nikolai Preimanil jälle põhjust ajalehes pahandada: „Sangarist on lubatud meile iga päev 40 inimest, käinud on keskmiselt ainult 10. Nahakombinaadist ei ole ühtegi töötajat näinud, kuigi meile teatati, et saame sealt viis töölist. Almeta ja Kooperaator on inimesi ettenähtud arvul saatnud.“ Hiilgeaegadel oli tehas kui omaette maailm. Peale tootmise hõlmas see ka töötajate

Veobaasi laadimisala, 1986.

Salvesti arhiiv

Tehase tervishoiupunkt, 1982.

Salvesti arhiiv

Puhkekodu Pangodi järve ääres,

Salvesti arhiiv

15 pere elamu Muru tänaval, 1985.

Salvesti arhiiv

vaba aega, harrastusi, tervist jpm. Ühiskondlike ametite nimekirjas olid sellised tegelased nagu kalameeste sektsiooni juht, teatrivolinik, ajakirjanduse volinik, raamatute levitaja. Valitses nii ajalehetellimuste, raamatute kui ka teatripiletite defitsiit, üheskoos oli neid hankida märksa lihtsam.

Tehasel oli oma autopark, kauplus Sügis, hambaravi- ja füsioteraapiakabinet, velskripunkt, arst, kes kord nädalas linna polikliinikus tehaserahvast vastu võttis, oma spordimetoodik, aianduskoperatiiv Elva lähistel, puhkekodu Pangodi järve ääres, söökla, einelaud. Tehase töötajatele oli ehitatud mitu elumaja – elu nagu lill! Tehase 40. sünnipäevaks 1986. aastal oli sortimendis 134 toodet: salatid, supid, lõunaroad, köögiviljakonservid, kompotid, keedised, džemmid, povidlod, lastetoit, mahlad ja mehud, Viljandi tsehhis valmisid ka lihakonservid. Aastatel 1960–1970 ilma teinud kasemahla ja rabarberihoidiste

vastu oli huvi vähenenud, uudistoodetena lisandusid külmsupp Suvi (tootmises siiani, läbis just hiljuti väikese värskenduskuuri), Turisti eine, marineeritud kaalikad, õunaviinamarjajook. Tartu konservitehase kasvatatud, kuivatatud ja kenasti pakendatud maitseaineid esitleti näitustel ja aeg-ajalt jõudis osa neist ka kauplustesse müüki.

Tollasest majanduspoliitilisest taustast annab ettekujutuse lõik 1987. aastal ajalehes Edasi ilmunud Asta Niinemetsa artiklist: „Kui siinkohal meenutada, et üleliiduline harukondlik instituut ei suuda juba mitmendat aastat otsustada, mida teha, kui arooniakompoti purki mahub 500 g asemel 490 g marju ning kuidas toimida

Naabriks Vene sõjaväelennuväli

Tehasest läks üle sõjalennukite lennurada ja lennuväligi oli väga lähedal. Õppuste ajal oli majas nii jube müra ja värin, et kõik tundus kokku varisevat. Kui kõige suurema müra ajal juhtus keegi helistama, paluti sel toru otsas natuke oodata, et lennuk ära lendaks ja saaks edasi rääkida. Lennuväljal mürisesid aga aeg-ajalt tundide kaupa lennukid paigalseisus –räägiti, et kulutavad kütuselimiite, ei viitsi lennata. Tunde kestnud mürin oli õudne.