Ostuosakond kui ettevõtte detektiivid

nende valmistoodete varude kasvatamine, mille tooraine on kodumaine. Hapnema pannakse hooaja viimased kapsad.

Veebruar. Viimased kapsad saavad purki ja kord on hooaja viimaste peeditoodete käes. Veebruari lõpuks on purki saanud kuni sügiseni ehk uue saagini vajalik kogus kapsaid ja suppe. Veebruar on kõige kiirem aeg ostuosakonnale: sõlmida tuleb tooraine hooajalised varumislepingud, millega peaks olema kaetud aasta-poolteise vajadus. Lisaks on veebruaris vabariigi aastapäev ja tihti langeb siia ka vastlapäev. Just nendel tähtpäevadel on turundus-, müügi- ja logistikaosakonnal kiire aeg, et tagada suurte müügikoguste väljastamine ning silmapaistev väljapanek kauplustes. Märts. Viimased köögivilju sisaldavad tooted saavad purki. Keskendutakse külmutatud toorainest valmistatud toodetele, nagu moosid, smuutid ja lastetoidud.

Aprill–mai. Valmistutakse suveks ja tehakse tooteid, mida saab purki panna aasta läbi. Samuti algab kurgihooaja aktiivne planeerimine. Kui palju ja mis vahenditega kavatsetakse toota? Mai lõpus tehakse endale pai ja tähistatakse hooaja lõppu ühise peoga.

Aastas läheb Salvestil vaja kümme miljonit purki ja sama palju kaasi, 1000–1200 tonni kapsast, 1000 tonni kurki, 360 tonni liha, 20–25 tonni põlduba, 3500 tonni teisi köögivilju. Kui etiketid välja jätta, siis on ostuosakonnal üle 400 nimetuse, millega vaja tegeleda. Töötatakse loodusliku toorainega, seega on sisseostjate töö märksa keerukam kui mõnes muus ettevõttes. Tuleb olla operatiivne ja kui midagi ei klapi, siis leida kiiresti asendus. Lisaks tuleb ka erinevate toodete tellimine omavahel klappima saada. ÖKOLIHA OTSINGUD

Praeguse ostuosakonna töötajatele oli kõige pingelisem aeg 2013–2014, kui Salvest alustas doy-pakendis lastetoidu tootmist. See tõi kaasa uusi nõudeid tooraine kvaliteedile. Masin ja pakid olid juba tellitud, poole aasta pärast pidi algama tootmine, kuid toorainet veel ei olnud, see tuli alles leida. „See oli õudne, otsisime ja otsisime. Oli vaja leida ökokana ja -kala ja ökosealiha, lisaks tuli ka igasuguseid analüüse teha ja see kõik võttis aega,“ meenutavad ostuspetsialistid.

Kui ühte tootesse lähevad liha ja köögivili, aga lihaga ilmneb probleeme, siis laieneb see kohe ka tellitud köögiviljale. Mida sellega teha? Kooritud köögivili ju ei säili. Seepärast peabki ostuosakond oma töös kõige tähtsamaks kauba õigeaegset kättesaamist ja seda, et kaup saabuks täpselt sellisena, nagu vaja.

Tooraine leidmisel on tekitanud kõige suuremaid raskusi lastesertifikaadiga tooted, vajalikku üles leida pole alati lihtne. Ökoloogiline peab lastetoidu tooraine olema nagunii, aga lisaks on veel palju erinõudeid, millele vastavust peavad kinnitama mitmesugused analüüsid. Väikeste koguste korral ei taheta neid teha, sest analüüsid on kallid. Mõnikord võib otsimine ja analüüside tegemine võtta kaua aega. Alles siis, kui Eestist vajalikku ei leia, hakatakse otsima mujalt.

Kahjuks ei suuda ükski kodumaine ettevõte varustada Salvestit vajaliku koguse lastetetoidusertifikaadi nõuetele vastavate puuvilja- ja marjapüreedega. Seepärast ostetakse neid sisse mujalt Euroopast. Mõnikord on vaja läbida uskumatuid keerdkäike ka pealtnäha lihtsa asja leidmiseks. Ühe keerukama „detektiivitööna“ meenutatakse pohlapüree otsimist. Tarnija küll alguses lubas, kuid siis ütles, et vajalikku kogust neil siiski ei ole. Tegemist oli ühe kliendi uue tootega, mistõttu oli vaja see kindlasti valmis teha. Lõpuks leiti Eestist korjatud pohlad, saadeti need Soome, et seal püreeks teha ja seejärel juba püreena tagasi saada. Nii on ka teiste püreedega, näiteks ostetakse astelpajupüreed Hollandist, marjad aga on pärit aga Eestist või Baltikumist. Ostuosakonna töö pole ainult tooraine otsimine ja sisseostmine, vaid selle juurde kuuluvad ka kvaliteedinõuete jälgimine, spetsifikatsioonid, sertifikaadid, küsimustikud, näidised. Tooraine valikul arvestatakse eelkõige kvaliteeti ja hinda, kuid lõplik otsus tehakse nii mõnigi kord maitse põhjal. Vahel tuuakse maitsmiseks kohale kümme erinevat näidist ja pärast kõiki maitsmisi valitakse ikka esimene.

Juhtub ka nii, et alles tootmisproovis ilmneb, et suure vaevaga otsitud tooraine sellisel kujul ikkagi ei sobi, mängu tulevad üliväikesed nüansid. Siis võidakse tootjale anda üks näitaja juurde, mida peaks veel arvestama, ja kõik algab uuesti. Võib aga minna veelgi

Ostuspetsialistid Piia Rebane ja Agne Luts.

kehvemini: ökoriisimannat otsiti ligi aasta, viimaks leiti Prantsusmaalt, telliti alusetäis kohale, aga lõpuks see ei läinudki tootmisse, sest arendus ei tulnud välja. Ökoriisimanna jagati põllumeestele loomasöödaks.

Ökoloogiliselt ja tavameetoditel kasvatud köögi-, tera- ja puuviljad erinevad keemilis-füüsikaliste ja organoleptiliste näitajate poolest ning võivad seetõttu käituda termotöötlusprotsessis erinevalt. Nii juhtus ka ökoriisimannaga, millele Salvesti kasutatav termotöötlus ei sobinud. Toiduohutuse poolest oli küll kõik korras, kuid toote konsistents muutus märgatavalt. Asemele tuli leida uus sobiv tooraine. Hea koostöö hoidmisel on väga vajalikud isiklikud kontaktid. Peaaegu kõigi