Uus aeg tõi kaasa kvaliteedi paranemise

SEENED, JÕHVIKAD JA KASEMAHL

Meenutab Eve Tuvi, tehases aastast 1958

Omapärane oli suunamine seeni korjama Oravale Soe metsadesse. Tehasele oli hädasti vaja kvaliteetseid seeni. Nende hankimiseks moodustati noortest ja vallalistest inimestest kahe vahetuse peale rühm. Metsas oldi vaid nädal, sest algas pidev vihmasadu. Ööbiti taluküünide lakas. Korjatud seened soolati kaasavõetud tünnidesse kohe. Viimane korvitäis seeni lubati endale jätta.

Toorainele esitatavad nõudmised hakkasid muutuma 1990. aastate teisel poolel koos tehnoloogiliste protsesside ülevaatamiste ja muutmistega. Ettevõtte hooneid laiendati ja saadi juurde laopinda. Määrati kindlaks köögivilja suurused ja sordid, hakati sõlmima lepinguid köögiviljakasvatajatega, kes hakkasid toorainet ka säilitama ja saatsid seda korraga täpselt nii palju, kui lepingus ette nähtud ehk nii palju, kui parajasti vaja. Et saada täpselt seda, mida vaja, ostis Salvest vahepeal ise seemned ja andis kasvatajatele, aitas kattelooride ja muu vajalikuga.

Praegu on ostetavale toorainele esitatavad nõuded kõigis tooterühmades täpselt määratud. Suurim muudatus varasemaga võrreldes on võimalus planeerida tooraine sisseostu. Kui põllumees hakkas oma toodangut ise säilitama ja saatma Salvestile graafiku järgi, siis avanes võimalus pöörata senisest rohkem tähelepanu toodete kvaliteedile. See on muutnud tootmise operatiivsemaks ja tõhusamaks. Kvaliteedi paranemisele on kaasa aidanud ka tootmismahtude muutus. Praegused kogused pole ettevõtte tippaja, 1980. aastate omaga võrreldavad. Tollased olid palju suuremad.

Kapsahapendus enne ja nüüd

Varem olid kapsa hapendamiseks suured majad, millest igaüks mahutas 30 tonni. Need olid küll osaliselt maa sees, kuid siiski välistemperatuurist mõjutatud. Kapsamajadesse oli vaja palju tööjõudu, lisaks oma inimestele toodi hommikuti Tartu turu juurest turuvarblasi ehk juhutöölisi. Kapsast sai teha külmade tulekuni. Nüüd varustavad põllumehed Salvestit kapsaga sügisest kevadeni ja kapsast hapendatakse 500-kilostes konteinerites nii palju, kui tootmises parajasti vaja. Praegu hapneb kapsas täielikult kontrollitud keskkonnas: viis–seitse päeva 18–22 °C juures, siis kolm-neli nädalat jahelaos, kuni maitse on kõige parem.

Aastail 2007–2008 hakati sisse ostma eksootilisi püreesid ning lastetoitudes kasutama virsiku-, aprikoosi- ja banaanipüreed. Need tulevad ettevõttesse 200-kilostes aseptilistes tünnides, mistõttu pole vaja eeltöötlust. Sortimendi kujundamisel lähtutakse tarbija vajadustest ja soovidest. Algselt oli ettevõte konservitehas sõna otseses mõttes – konserveeriti kohalikke aia- ja põllusaadusi –, praegu hoitakse kaht suunda. Üks neist, kõige tähtsam, on endiselt kodumaise köögivilja töötlemine ja pakendamine, teine aga maitsete täiendamine kaugemalt pärit viljadega. Maailm on muutunud avatumaks ja huvi teiste maade maitsete ning viljade vastu suurenenud. Kodumaise tootjana tunneb Salvest kohaliku tarbija maitset ja suudab panna eksootilised viljad purki nõnda, et Eesti elanikule maitseb.

Kunagistest toorainega varustamise „uputustest“ pole enam suurt midagi järel. Ainult kurk ja kõrvits on jäänud hooajaliseks. Mõiste „kurgihullus“ on veel käibel, kuid „uputused“ on varasemaga võrreldes olematud. Kõik teavad, et juuli ja august on kurgihooaeg ja siis midagi muud ei tehtagi. Lihtne ei ole kurgihooaeg ettevõttele ega kasvatajatele, loodust juhtida pole veel inimese võimuses. Kui loodus annab kurgile head kasvutingimused, siis see lihtsalt kasvab ja kasvab kiiremini, kui korjata jõutakse. Salvesti lepingulised kurgikasvatajad on põhiliselt Lõuna-Eestis, üks ka Pärnumaal. Kurgitoodete maht suureneb iga aastaga, ulatudes parimatel kurgiaastatel 1100 ja