Maaelu Teadmuskeskus võttis asedirektoriks tuntud

Rohe-eesmärgid tuleks ümber teha

Eelmisel nädalal juhtus midagi uskumatut. Esmakordselt öeldi teleuudistes konkreetselt välja, et elektriautodele ülemineku nõue aastaks 2035 ei ole täidetav, sest Eestis pole laadimisvõimsust ja ka elektri kättesaadavus võib aeg­ajalt ohus olla.

Viimasel paaril kuul olen seda kogenud parklates, kuhu on paigaldatud elektriautode laadija. Kaks autot laevad, kolm­neli ootavad järjekorras ning teistele liiklejatele pole parklas enam ühtegi vaba kohta. Eriti kähku need ka ei vabane, sest kui kütuse tankimine võtab kolm minutit, siis elektriauto laadimine 15–20.

Täpselt samasugune võimatu missioon on kasvuhoonegaaside heitmete vähendamine seitsme aastaga veerandi võrra ning kliimaneutraalsuse saavutamine aastaks 2050.

Suurimate heitmete allikatena nimetatakse metaani heidet loomakasvatuses ja viljakasvatusest pärinevat heidet, mis on seotud väetiste kasutamisega. Sugugi sama palju ei räägita KHG heitmetest, mida Euroopa heal teedevõrgul pikki otsi kihutades tossutavad välja autod või mida paiskavad õhku laevad ja lennukid. Tööstus­ ja kaevanduspiirkondade heitmetest rääkimata.

Põllumajanduse rohe­eesmärkide tugevat ja väga hästi argumenteeritud kriitikat kuuleb küll sektori praktikute käest, aga kõva häälega avalikus meedias seda ei võimendata.

Veel kummalisem on, et kassidena ümber palava pudru hiilivad paljud Euroopa Komisjoni ning ka riikide kõrged ametnikud, kelle asjatundlikkuses ei saaks olla kahtlust ning kelle vastutada oleks just meie maailmajao toidutootmise elujõulisus.

Tasub siiski meenutada, et maailmas on kaheksa miljardit inimest ja vähemalt pooled neist elavad toidutootmiseks ebasoodsates piirkondades. Et keskkonnaeesmärkide täitmine saagikust vähendamata nõuab väga suuri investeeringuid, mis teevad toidu kalliks. Ja et Euroopas käib sõda.

Selle kõige taustal väärib võimendamist Euroopa Liidu põllumajanduskomitee Copa­Cogeca esindaja Niall Curley keskkonnafoorumil avaldatud seisukoht, et roheleppe ja kliimaeesmärkide saavutamiseks vastu võetud nõuded pole arvestanud olukorda Euroopas. „Kliimaeesmärkide saavutamisel ei tohi unustada toidujulgeolekut!“ rõhutas Curley.

Loomakasvatusteadlase

TeADUs ♦ Vastloodud Maaelu

Teadmuskeskuse teaduse valdkonna asedirektorina alustas tööd Marko Kass, kes õpetas siiani Maaülikoolis söötmisteadust ja loomade heaolu.

HeLI rAAMeTs heli.raamets@maakodu.ee

Teid valiti 2019. aastal parimaks maamajanduseriala õppejõuks. Kas nüüd on õpetamisega kõik?

Õpetamine on kogu aeg mu kirg olnud. Loodan, et mul on ka tulevikus võimalik õpetada, aga mitte nii suures mahus kui seni. See töö tuli usaldada teistele inimestele. Kindlasti jään külalisloenguid andma, olen külalisprofessor ka Prantsusmaal Toulouse’is.

Teie eriala oli ülikoolis veiste söötmine, aga uues kohas?

Ega taimekasvatus ei ole loomakasvatusest väga kaugel, sest kõik põllumajandusloomad saavad sööda taimekasvatusest.

Mis plaanid on uues asutuses uuel töökohal?

Esimene pool aastat kulub inimestega kohtumisele, saamaks aru, millega nad tegelevad. Teadlased teavad ju, mis on nende igapäevatöö, nende teadustöö läheb vaatamata asutuse nimele edasi.

Kuna asutus läks nii palju suuremaks, muutus struktuur oluliselt keerulisemaks, seega on vaja koordineerijaid, kes omaks valdkondade kaupa strateegilist vaadet. Seetõttu ongi asedirektorite positsioonid loodud. Minu ülesanne on vaadata pikka perspektiivi teaduse poolelt ja et Maaelu Teadmuskeskuse teaduspool muutuks rahvusvahelisemaks. Meil on sordiaretusprogrammid, maaeluministeeriumi poolt otse rahastatud teadustegevus, rahvusvaheline koostöö, aga me võiks rohkem vaadata teadusagentuuri rahastatavate grantide või Euroopa Komisjoni rahastatud Horisont 2020 projektide poole. Võiksime julgemalt nimetatud grantide rahastust taotleda.

Püüame teadmuskeskuse teaduspoolt muuta rahvusvahelisemaks, kuna praegu käivad Euroopa ülikoolid meie uksele koputamas, kui nad taotlevad Horisont 2020 projekte, otsides Ida­Euroopast koostööpartnereid. See tähendab, et oleme juba silma paistnud. Tahaks sellega edasi minna ja oma tugevusi veel paremaks saada, et oleksime rahvusvaheli­ selt atraktiivne teaduskeskus. Lisaks sordiaretusele ja teadustööle peame mõtlema ka järelkasvule.

Teadlaste järelkasvule?

Peame olema atraktiivsed tööandjad, sealhulgas rahvusvahe lises mastaabis. Sordiaretus on oma olemuselt pikk nagu mara ton, aga mulle tundub, et uuem põlvkond tahaks väiksemamahu lisi ja lühemaajalisi projekte. Et saada võimalikult palju kogemu si ja areneda. Selleks, et saaksime uut põlvkonda peale kasvatada, peaks teadusprojektide ampluaa olema palju laiem ja mitmekesi sem – et noortel inimestel, kes ta havad meie kollektiiviga liituda, oleks võimalus suunda valida, oma tee leida.

Üks eesmärk on lähiaastatel kaasata senisest rohkem dokto rante. Kas nad teevad meie juures doktoritöö või teevad mujal maa ilmas, aga meie poolt on kaasju hendaja.

Kas selles, kuidas info jõuab teadlastelt põllumeesteni, võiks ka midagi teistmoodi teha?

See on üks osa meie pikast perspektiivist. See tuleneb ka rii gi ja Euroopa Liidu soovist, kes ja gab väga palju teadusraha. Selle teaduse tulem, mida ülikoolides või teadusasutustes tehakse, peab jõudma iga kodanikuni. Teadmussiire on eluliselt olu line. Üks asi on see, et tege leme uute sortide aretusega, saadud tulemusi publitseerime inglise keeles, käime rahvusva helistel konverentsidel. Teisalt, üha rohkem peab aga lihtsas ja arusaadavas keeles sektorile ütle ma, mida ja miks me teeme. Teine sihtrühm on tarbija – selgitama, miks me aretame uued tomati või teraviljasordid, et miks see on

MeTK Maaelu Teadmuskeskus

1. jaanuarist 2023 alustas tööd Maaelu Teadmuskes kus (METK). Uus asutus loodi Eesti Taimekasvatuse Insti tuudi ja Põllumajandusuurin gute Keskuse ühendamisel.

oluline. Karmid 90ndad ei jätnud puutumata ka teadusvaldkonda. Kui vaatame ümber Läänemere, siis osa sortide aretus on teatud riikides lõpetatud. Eesti on selles mõttes heas seisus, et meil on teada­tuntud kultuuride, toidu­ ja söödateraviljade, kartuli, tomati, kaunviljade aretus endiselt alles. Tuleb tänada endiseid otsustajaid, kes selliseid strateegilisi valikuid on teinud.

Miks on osas riikides sordiaretus lõpetatud?

„Selleks, et saaksime uut põlvkonda peale kasvatada, peaks teadusprojektide ampluaa olema palju laiem ja mitmekesisem.“

MArKo KAss põllumajandusteadused olnud tagaplaanil. Julgen loota, et see muutub. METKist saab selle muutuse eestvedaja.

Järjest rohkem räägitakse mitmekesisusest ja liigirikkusest. METKi ülesanne on hoida geenipanga ja sordiaretusega võimalikult mitmekesist sordinimekirja. Võime tomati tuua ükskõik mis riigist, aga meil on oma sorti ka vaja, mis oleks haiguskindel. See tähendab, et siis peab olema kohapeal uurimisrühm, kes tegeleb taimehaigustega. Vastavate teadlaste olemasolul saame kohalikke sorte tuunida haigus­ või põuakindlamaks. Kui räägime kliimamuutustest, siis teatud kultuuridega oleme juba alustanud, võttes aastakümneid tagasi aretatud sordi ja vaadanud, kuidas saame selle biotehnoloogiaga kohandada praegustele kliimatingimustele või haigustekitajatele vastupi­

Kas Eesti sortidel on perspektiivi ka teistes riikides, et näiteks Iirimaal kasvatataks meie kartu-

Kui nad saaksid proovida, siis nad kindlasti tahaksid. Meie geenipank vahetab regulaarselt teiste geenipankadega taimset materjali üle maailma. Viimati telliti näiteks söödagaleega seemet Jaapanisse, kuna see sobib sealsesse

Suurem töö on teha kohalikule taimekasvatajale selgeks, et METKi sortide nimekiri on väga pikk, ei pea otsima Saksamaalt mõnda teraviljasorti, mis võib seal anda head saaki, kuid ei sobi siinse kliima ja mullastikuga. Sellega tahame lähiaastatel rohkem tegeleda.

Kas Jõgeval ja Sakus töötavad teadlased jätkavad oma tööd samas kohas nagu seni?

Uuel asutusel on kaks keskust, üks Jõgeval ja teine Sakus. Suurem osa sordiaretusest toimub Jõgeval, Sakus on teadust toetavad laborid, seal on mullastiku, agrokeemia ja taimse materjali teemad. Samuti on ühendasutusel katsekeskused üle Eesti, kokku on meil kaheksa asukohta – Võrust Kuressaareni. Endise PMK poolelt Sakus tuleb palju laborianalüüsi andmeid, näiteks mullaproovide tulemusi. Seega on meil märkimisväärsed andmebaasid ning võime anda põllumeestele rohkem teadmist, kuidas oma põldudel tegutseda.

Marko Kass, kes on juba asjatundja loomade söötmise ja kasvatuse alal, teeb endale nüüd selgeks ka taimeFoto: Anni Õnneleid