Parim lihaveisekasvataja suurendab karjatamisega loomade juurdekasvu ning liikide mitmekesisust

TUnnUsTUs ♦ Airi Külvet peab Pedja jõe luhtadel mahedalt 160 lihaveist, teeb koos teadlastega uurimistööd karjatamise ja loomade heaolu kohta, propageerib hõrgu lihaga Jaapani wagyu veisetõugu, juhib ühistut Liivimaa Lihaveis. Ja see pole veel kõik.

sILJA LÄTTeMÄe silja.lattemae@maaleht.ee

LII sAMMLer lii.sammler@maaleht.ee

„See on vanaisa põlistalu, Pedja jõgi voolab õuest läbi ja see koht asustati juba 1684. aastal,“ tutvustab Puutsa talu perenaine Airi Külvet ajaloolist talukohta. Osa talu maid asub Pedja jõe luhtadel, kus Külvet kasvatab mahedalt rohumaalihaveiseid.

Tallinnas sündinud ja kasvanud Airi Külvet tuli Puutsa tallu pärast keskkooli lõpetamist 1995. aastal, sest eakas vanaisa ei jaksanud enam üksi lehmi pidada. „Läksin talu kõrvalt Luua metsanduskooli õppima, sõitsin igal hommikul Žiguliga kooli ja viisin ka piima meiereisse,“ meenutab ta. Ka maaülikoolis õppis ta loomakasvatust ja hakkas tegelema lihaveistega.

Puutsa talu põhikari on praegu 62 ammlehma, kokku on päid 160 ringis. Puhtatõulise karja osakaal on farmis 58%. Tegevussuunaks on aretusloomade müük ja kvaliteetse veiseliha tootmine. Aastas läheb talust lihaks ca 40 veist.

Airi Külvet on ka lihaveisekasvatajate koolitaja ja eestkõneleja nii Eestis kui ka rahvusvahelisel tasandil. Selleni on teda viinud huvi uuenduste vastu ja soov katsetada erinevaid asju.

Aberdiin-angus küll, aga mitte must Kui talu piimatootmise lõpetas, tõi Airi Külvet sinna esiteks simmentali tõugu lihaveised. Aastatega koges ta, et simmental pole piisavalt hea rohumaaveis, ja hakkas otsima uut luhaheinamaadele sobivat tõugu. Teadupärast on üks paremaid rohumaalihaveise tõuge aberdiin­angus. Seda peetakse Eestis palju ning saada oli ka head tõumaterjali.

Angustest sai alguse üks huvitav teadusprojekt, kus Airi Külvet oli põhitegija. Nimelt nägi ta, et musta värvi karvkattega loomadel on − eriti suurema õhuniiskusega jõeluhtadel − väga raske seetõttu, et neid piinavad kohutavalt parmud, sääsed, kärbsed ja muud putukad. Nii tekkis uurimisprojekt, kuidas neid vereimejaid kõige paremini tõrjuda. Uuriti lahuseid, mille tarvis kasvatas Airi ise osa taimi oma peenramaal, peleteid jms.

Üks uuendus, mille Airi oma karjas seetõttu kasutusele võttis, oli hakata kasvatama punast värvi anguse tõugu, mis pole Eestis nii levinud kui must. Kuid punast värvi loomadel on putukate perioodil pisut kergem. Praegu näebki Puutsa talus ilmselt Eesti kõige ilusamat punase anguse karja.

Sõnnikuaun põllul on täiesti keskkonnasõbralik

„Sõnnik seisab korralikult aunas ega reosta keskkonda, kui aun on põhuga segatud ja kindlustatud,“ lükkab Airi Külvet ümber ühe levinuma veekaitsjate etteheite, et sõnnikuhunnikud põllul reostavad olulisel määral põhjavett.

„See, kuidas sõnnik toitaineid välja annab, sõltub kuivainest. Mul on kuiva põhuga segatud sõnnik ja selle kuivaine protsent on suur. Sealt leostub väga vähe.“

Peale suure kuivainesisalduse on oluline ka see, et sõnnikuaun poleks liiga kõrge, sest siis on surve keskkonnale väiksem. Suurim kõrgus hoitakse Puutsa talus 1,7 meetri peal, sest sõnniku kompostimisel kehtib reegel, et mida õhem, seda parem. Põlluväetisekski kasutatakse mahetalus kompostitud sõnnikut.

Airi Külvet on osalenud ka mitmes sõnnikukäitlemise projektis. Üks pikemaajaline oli Green Agri projekt. „Green Agris analüüsisime kahe aasta jooksul sõnnikuaunasid.

Analüüsid näitasid, et korrektselt aunastatud, piisava põhusisaldusega aunadest lämmastikukadu keskkonda ei olnud,“ kinnitab Külvet.

Ta ei pea vajalikuks ka lihaveiste betoneeritud söötmisplatse, kuna virts leiab platsi kõrvalt ikka tee pinnasesse. Oma talus söödab ta loomi koplis, veeretades heinarulli iga kord ise kohta laiali − nii on keskkonnakoormus oluliselt väiksem.

Orhideed on niitudel tagasi

Talu osaleb ka rohumaaveise innovatsiooniklastris. Nii tegeldakse jätkusuutlike karjatamise viisidega. Airi Külvet rakendab oma talus lihaveiste portsjonkarjatamist.

Loomagrupid on järk­järgult üle viidud rotatsioonilisele portsjonkarjatamisele, selle eesmärk on rikastada mulla elustikku ja vähendada ülekarjatamise riske. Koplite kasutusaeg on kõige rohkem paar päeva.

„Loomad peavad rohu ära sööma, koplit hästi tallama ja sittuma,“ ütleb perenaine otsekoheselt. „Rusikareeglid taastaval karjatamisel, millest lähtun: 60% taimikust söödud, 30% maha tallatud ja 10% püsti. Kolm päeva koplis ja siis annan 30 päeva taimikule puhkust.“

Külvet lisab, et on iga aastaga kopleid väiksemaks teinud: „Noort taime söövad veised väga hästi ning uus taimestik tuleb juba liigirikkam.“

Kui loomi pidevalt ühes koplis pidada, otsivad nad Külveti selgitusel noored taimed välja ja jätavad vanemad söömata. Seetõttu ei saa karjamaa taimestik ka täielikult uueneda. Kui aga koppel umbes kuuks ajaks seisma jätta, on taas uus värske rohi olemas. Pealegi seob kasvav taim süsinikku, nii et selle jalajälg on väiksem.

„Sõnnik seisab korralikult aunas ega reosta keskkonda, kui aun on põhuga segatud ja kindlustatud.“

AIrI KÜLveT

„Mõne aastaga on liigirikkus suurenenud,“ kinnitab ta. „Karjatamine toob kiiresti tagasi ajaloolised niiduliigid, sealhulgas käpalised.“

Kvaliteedikava seab ranged heaolunõuded Mahetootmist alustas Airi Külvet 2004. aastal. Tema sõnul ei oleks Pedja jõe luhtadel ja ümbritsevatel rohumaadel teisiti kui mahedana lihaloomi pidada mõtet. Nii panustab ta ka pärandmaastiku säilitamisse. Airi Külvet oli ka üks neid, kelle initsiatiivil asutati MTÜ Liivimaa Lihaveis, kus ta on juhatuse liige. Ühing asutati selleks, et väärtustada rohumaadel kasvatatud veiste liha, neid ühiselt turustada ja kvaliteetse veiseliha väärtuslikke omadusi tarbijatele tutvustada. Puutsa talu veised lähevadki lihaks ühistu kaudu.

Külvet on ka rohumaaveise kvaliteedikava üks peamisi loojaid ja tutvustajaid. „Rohumaa lihaveisel on kõrgemad heaolunõu­

„Karjatamine toob kiiresti tagasi ajaloolised niiduliigid, sealhulgas käpalised.“

AIrI KÜLveT ded, vähemalt 50% olgu püsirohumaad ja teravilja ei tohi nuumamiseks sööta,“ selgitab ta. Praegu järgib kava 53 tootjat. Rohumaaveise kvaliteedikava saigi 2014. aastal loodud seetõttu, et tootjad ei teeks mingit hinnaalandust kvaliteedis, jääksid keskkonnasõbraliku mahetootmise juurde, järgiksid loomade heaolu ja hoiaksid hinnas kodumaise lihaveiseliha väärt maitset. Airi Külvet on valitud Euroopa Liidu võrgustiku BovINE (Veiste innovatsioonivõrgustik) Eesti esindajaks. Võrgustik tegutseb üle Euroopa Liidu, peetakse kohtumisi ja veebiseminare. Tänu sellele on Eesti lihaveisekasvatajani jõudnud hulk tänapäevaseid teadmisi lihaveisekasvatuse kohta.

2020. aastal oli Airi Külvet üks aasta põllumehe tiitli nominente. 2021. aastal tunnistati Puutsa talu Läänemere­sõbraliku farmi konkursi võitjaks Eestis.

14  100 AASTAT EESTI METSA - JA PÕLLUMAJANDUST