2 minute read

Mõttekoht / Column

Next Article
Tõusulaine

Tõusulaine

Viimane

võimalus Madle Lippus, linnaaktivist, üks Uue Maailma fenomeni käivitajaid ja tänane Tatari asumi elanik, kõneleb ühisruumist ja sellest, kuidas võiks linna arendamine üldse käia.

Advertisement

inu kodukandis on mu vaieldamatuks lemmikuks väike jagatud tänavaruumiga Lätte tänav, kus kirsiks tordil on äsja restoraniks renoveeritud vana pesuköök. Kuigi restoranis iga päev ei käi, lisavad selle valgustatud aknad ning võimalus soovi korral sinna sisse astuda tänavale veelgi seda hubasust, mis mõnusa tänavaruumi loomiseks on nii vajalik.

Suuna inimmõõtmelise tänavaruumi loomisele on võtnud paljud linnad maailmas ning kuigi selle kasulikkus nii jalakäijatele kui ka jala käidavusele on tõestatud paljude uuringutega, võib tegelemine linnatänavaga esmapilgul tunduda üks tüütu pudi. Linnaplaneerimises, tänavatevõrgu ja transpordi korralduses on vaieldamatult vajalik suur pilt ja plaan. Samas on tänavaruum elanike jaoks nende igapäevane keskkond, kus põimuvad erinevad ootused ja vajadused, mida planeerimisel tuleb arvestada. Viimasel ajal räägitakse aina enam 8/80 proportsioonist ehk hästi peab tundma ennast nii 8- kui ka 80-aastane. Neid põhimõtteid arvestades kavandatud tänavad on aluseks tervemale ja õnnelikumale elanikkonnale, kus lapsed on iseseisvamad ja vanemad ei pea lastele transporditeenust pakkuma ning igapäevasest liikumisest tekib nii vajalik koormus ülekaalu ja muude terviseriskide vähendamiseks. Samuti elavdab see linnakeskkonda ja väikeettevõtlust ning vähendab kuritegevust, lisaks toob kaasa palju muudki positiivset.

Seega on linnavalitsuse töö linnakeskkonna planeerimisel uuringutega põhistatud suure visiooni loomine ja pidev kaalutlusotsuste tegemine, et võimalikult hästi oleksid arvestatud eri osapoolte huvid. Kuivõrd tänav on avalik ruum, linlaste ühine elukeskkond, siis on elementaarne ka elanike õigus selle kavandamisel kaasa rääkida. Linna ülesanne on luua selleks maksimaalselt head võimalused, kaasates elanikke protsessi kõige varasemas etapis ehk plaanide väljatöötamisel (olgu selleks suurem üldplaneering või mõne konkreetse tänava lahendus) ning seejärel kogudes ja kasutades elanikelt saadud tagasisidet.

Tegelik elu võib olla aga teistsugune. Mind koos teiste Tatari asumi elanikega tabas sügisel välguna selgest taevast linna plaan rajada läbi asumi Rävala puiestee läbimurre. Läbimurdest on räägitud küll ammu, kuid selle rajamise vajadust praegu pole keegi analüüsinud. Kogu protsess on olnud äraspidine eelnevalt kirjeldatule: elanikud said plaanist teada ajakirjandusest ning kulus kuid, enne kui linnavalitsus oli nõus elanikega plaanide arutamiseks kohtuma. Samas on kavandatava läbimurde mõju asumile suur, sest juba praegu

Viimasel ajal räägitak se aina ena m 8/80 propo rtsioon ist ehk hästi pea b tundma enna st nii 8- kui ka 80-aa stane .

elan ikud said plaan ist tea da ajak irjan dusest ning kulus kuid, enne kui linna valitsus oli nõus elan ike ga plaa nide arutamisek s ko htuma.

kahe tiheda liiklusega magistraali ehk Liivalaia tänava ja Estonia puiestee vahel asuvast asumist läheks läbi veel üks magistraal, mille teekoridori laius 2001. aasta Tallinna üldplaneeringu põhjal on keskmiselt 26 meetrit. Seda on rohkem kui Pärnu maantee laius kino Kosmose ees! Vajadus läbimurdeks on kogu protsessis jäänud ebaselgeks, sest kesklinnal arengudokumente pole − üldplaneeringut siin erinevalt teistest linnaosadest koostatud ei ole ning kesklinna arengukava aegus juba 2016. aastal.

Taotledes kohalike elanikena siiski võimalust kaasa rääkida, koostasime linnavalitsusele pöördumise. Selle tulemusel õnnestus veenda ka linnavalitsust oma plaane lähemalt selgitama ning esimene dialoog on tänaseks tekkinud. Kuigi Rävala puiestee arutelul saime elanikena jala ukse vahele täpselt õiges faasis, kui selget plaani veel välja töötatud ei ole, siis tegelikult ei ole eespool kirjeldatu viis, kuidas elanike osalemine otsustusprotsessides peaks toimuma. On viimane aeg, et Tallinn jõuaks järele kõigile neile teistele linnadele, kus inimmõõtmeline linnaruum ning linnakodanike osalemine otsustusprotsessides on normaalsus, mitte erand.

This article is from: