Jazzkaar 30 X

Joshua Redman

Jazzkaar 2019 (19.–28.04)

Judith Hill

John Scofield

Tallinna rahvusvaheline festival Jazzkaar tähistab 30. sünnipäeva Eesti jazziparemiku uute albumitega ja US A tänaste jazzitippudega: peaesinejad on Bobby McFerrin, John Scofield, Joshua Redman ja Judith Hill. Põhiprogrammis on üle 60 kontserdi.

Tallinn International Festival Jazzkaar celebrates its 30th anniversary this year, paying homage to the very first festival in 1990 with new albums from the cream of Estonian jazz as well as concerts of the current top jazz musicians in the USA.

The main performers of this year’s Jazzkaar are Bobby McFerrin, John Scofield, Joshua Redman and Judith Hill. The programme of Jazzkaar 2019 includes over 60 concerts.

Jazz & the City

Liina Saa r „Õhtulaulud" 19. aprill kell 21.30, Punane Maja

Esined Jazzkaarel. Mille poolest selle aasta kontsert on eriline? Täpselt Jazzkaare ajaks saab valmis minu uus album! Varem olen esinenud ansamblite MiaMee, Verbarium, Elletuse ja teiste koosseisus, aga päris oma nime alt muusika väljaandmine on minu jaoks kindlasti eriline sündmus. Laulud on minu kirjutatud, aga eriliseks teeb selle ettevõtmise see, et olen loominguprotsessi sõnade autorina kaasanud kaasaaegsed lüürikud Jaan Tätte, Jan Kausi, Maian Kärmase ja Jaan Pehki. Muusika on eestikeelne ja minu algidee oli luua helge, ilusa kõlaga, positiivseid tundeid tekitav muusika. Loodan, et see mul õnnestus. Ansambli kõla on uus, ei ole varem sellise koosseisuga üles astunud. Minuga koos on laval suurepärased jazzmuusikud Joel Remmel (klahvpillid), Jaan Jaanson (kitarr), Mihkel Mälgand (kontrabass) ja Ahto Abner (löökpillid).

Mis on Tallinnas Sinu lemm ikk ohad? Kui ma Tallinnas käin, siis veedan päris palju aega erinevates kohvikutes. Kalamaja kandis on tore jalutada ja seal on ka palju kohvikuid, kuhu sisse astuda.

Kui sulle antaks võluvits, siis milline oleks täiuslik Tallinn ja mille sa ära tuuniksid? Rohkem ratta- ja kergliiklusteid! Mere ääres võiks saada niimoodi jalutada ja rattaga sõita, et automüra ei segaks. Igasuguste pillide transpordile mõeldes võiks kesklinna piirkonnas kõikidele muusikutele parkimine tasuta olla. No lauljad võivad muidugi jala käia…

Kes festivali Jazzkaar välismuusikutest sobiks Tallinna elama ja miks ning kuhu piirkonda? Mark Guiliana ja minu vastaskorterisse! Kusjuures ta on väga hea muusik! Tegelikult see Beat Music Project, millega ta ka Tallinna tuleb, on ikka väga hea asi, ootan juba.

Milline muusikapala iseloomustaks sinu jaoks kõige rohkem Tallinna? Ei oskagi niimoodi ühte konkreetset lugu nimetada, aga näiteks Bobby McFerrini albumit „Beyond words” kuulates meenub mulle Tallinna kevadine õhk ja meeleolu Otsa-kooli päevilt. Selle plaadi kuulasin ma põhimõtteliselt ribadeks.

Foto: Sohvi Viik

Joel Remme l Trio 25.04 kell 20.00, Punane Maja

Esined Jazzkaarel. Mille poolest selle aasta kontsert on eriline? Jazzkaarel on alati tore üles astuda, eriti veel oma loomingut esitledes. Kevadel ilmub Joel Remmel Trio neljas album „Sharp”, mida saame esimest korda tutvustada just juubelifestivalil. Eriliseks muudab kontserdi veel ka asjaolu, et külalisena liitub meiega Soome tippsaksofonist Joonatan Rautio. Usun, et tema mäng annab trio üldiselt lüürilisele saundipildile juurde veidi äkilisust ja kontraste.

Milline muusikapala iseloomustaks sinu jaoks kõige rohkem Tallinna? Tuli välja, et see on kõige keerulisem küsimus… Mõtlesin mõne hea eestikeelse loo peale, aga lõpuks maandusin ikkagi Ewert & The Two Dragonsile: „(In The End) There’s Only Love”.

Mis on Tallinnas sinu lemm ikk ohad? Mulle meeldib väga käia Paljassaares Pikakari rannas. Kui vähegi võimalik, siis vähemasti kiirelt ka ujumas. Lisaks praegusele elukohale Pelgulinnas on väga südamelähedane ka Kassisaba, kus üles kasvasin. Osa sellest tundmusest on kindlasti nostalgiline, aga selles piirkonnas on jätkuvalt mõnusat rahu ja hubasust, mis vaatamata südalinna lähedusele pole kaotsi läinud. Suvisel ajal meeldib Tallinna puhul kõik, mis on seotud mereäärsega. Korralikul talvel, mida meil õnneks ka olnud on, veedan võimalikult palju aega suusaradadel, mis Tallinna mõistes asuvad enamasti äärelinnades.

Kui sulle antaks võluvits, siis milline oleks täiuslik Tallinn ja mille sa ära tuuniksid? Pean tunnistama, et olen pigem selline inimene, kes nii mõnegi asjaga harjub ega lase end välistest teguritest ülemäära häirida. Küll aga mõne asja puhul teeksin väikseid muudatusi. Tallinna puhul tuuniksin praktilise poole pealt ilmselt liikluskorraldust, et mereäärne oleks inimestele hõlpsasti ligipääsetav, mitte ainult valitud kohtades. Kultuurielus on minu hinnangul seis üsna hea ja Tallinna väga midagi juurde ehk ei olekski ruumi lisada. Üks asi siiski − Philly Joe’s jazziklubile vähemasti 99-aastane ruumide leping, et seal saaks sama aktiivselt, aga suurema kindlustundega jazziasja edasi ajada.

Kes festivali Jazzkaar välismuusikutest sobiks Tallinna elama ja miks ning kuhu piirkonda? Joshua Redman võiks kindlasti kuskil Kadriorus elada ja siis kohalike muusikutega mängimas käia. Mark Guiliana tahaks kindlasti kas Pelgulinnas või hoopis Rotermanni kvartalis elada. Shai Maestro oleks ilmselt igati õnnelik Kassisabas, Eyolf Dale ja John Scofield veedaksid enamiku ajast Nõmmel.

Öök ontsert: Le nna Kuurmaa ja Mick Pedaja Reede, 19. aprill 2019 kell 23.00, Vaba Lava

Lenna, mille poolest selle aasta kontsert on eriline? Kontsert on väga eriline, sest esiteks mina ja Mick Pedaja oleme sellises koosseisus esimest korda laval koos. Mickuga ei ole ma varem koos musitseerinud, aga usun, et meil tuleb väga lahe kontsert. Teiseks me saame eksperimenteerida! See kõik tõotab tulla ka enda jaoks midagi erilist ja teistmoodi.

Mis on Tallinnas Sinu lemm Pääsküla raba ja Nõmme turg.

ikk ohad?

Kui sulle antaks võluvits, siis milline oleks täiuslik Tallinn? Ma tekitaksin suuremaid rohealasid juurde.

Foto: Rene Jakobson

Kes festivali Jazzkaar välismuusikutest sobiks Tallinna elama ja miks ning kuhu piirkonda? Loodan, et ka eelmise aasta välisartistid, kes jätsid kustumatu mulje, on ikka veel oodatud. Eelmise aasta festivali peaesineja laulja Laura Mvula sobiks elama Kalamajja.

Milline muusikapala iseloomustaks sinu jaoks kõige rohkem Tallinna? Mihkel Raud kirjutas kord ühe loo mulle „Töö ja vile”, selles loos on minu jaoks natuke Tallinna vibe'i. Käib raske töö ja vile koos!

30 X!!!

Mainekas Tallinna jazzifestival toimub 2019. aasta kevadel juba 30. korda!

Festivali käivitaja ja korraldaja grand old lady Anne Erm (75) märgib, et Jazzkaar on vanuselt Euroopa keskmiste festivalide seas. „Kui me oleks jätkanud 1966. aastast (kui traditsioon katkestati − toim.) tänaseni, olek- sime vanuselt Pori jazziga ühel pulgal, Montreux’ festival oleks meist aasta noorem ja North Sea Jazz kümme aastat noorem,” arvutab Anne. Lisades, et Jazzkaar on jätkuvalt arenev festival parimas eas: „Nüüd on meil kogemusi, kontakte, ideid ja soovi eriliste väljakutsetega rinda pista, Eesti kultuurielu värvikamaks muuta ning innusta- da Eesti jazzmuusikuid!”

Jazzkaar jätkab, aga iseenda jätkamise jaksu kohta märgib peakorraldaja: „Eks elame, näeme. Asendamatuid inimesi ei ole, aga muusikaarmas- tus hoiab meele värske ja tervise hea.”

Mis oli festivali algaastail kõige raskem? Minu kontserdikorralduse kogemused olid aastal 1990 üsna napid, kõike tuli avastada. Mul polnud kolm esimest aastat õrna aimu, kuidas raha liikus, festivalil polnud ju arvelduskontot. 1992. aastal jäigi osa festivali raha Tartu Kommertspan- ka. Minu osaks jäi kirjutada aastail 1990–1993 paarile-kolmele artistile garantiikirju, et maksan esimesel võimalusel võlad tagasi, kusjuures mul polnud aimu, mis asi see garantiikiri on. Bukletti said nime kümned toetajad − kes andis kingi- tusi artistide jaoks, kes alkoholi, kes paberit, kes värvi jne. Loetelu oli näiteks 1991. aasta bukletis ilmatuma uhke − kirjas on üle viiekümne firma nime, suurima eratoetaja annetatud summa oli 1000 dollarit. No ja piletihinnad olid esimesel krooniaastal 5–15 krooni.

Võib-olla üks keerukamaid üles- andeid oli leida toetaja toonasele Ameerika parimale sopransak- sofonistile Steve Lacyle. Olin temaga rääkinud Amsterdamis 1991. aasta festivalil October Meeting. Muusik ütles siis naljatledes, et kui te mulle karvamütsi muretsete, siis tulen. Paraku oli karus- loomakasvatus omadega hingusele minemas ja kõrvikut ei õnnestunud hankida. Kuna Lacy elas

tollal Prantsusmaal ja oli saksofonifirma Selmer artist, siis otsustasime firmaga kontakti võtta. Mulle oli mõned kirjad saatnud saksa nimega prantslane Kurtz, keda kohtasin, kui külastasin oma tädi Pariisis. Kuna mees tegeles ka muusikainstrumentidega ja suhtles Selmeri juhtkonnaga, siis palusin tema abi. Lõpptulemusena ilutseski Selmeri logo kõige suuremalt laval. Oli vast julgus panna sooloartist Sakala suurele lavale. Tema duopartner jäi tulemata. Lacy saatis mulle hiljem oma plaate ja uusaastatervitusi.

Kolm artisti, kelle Tallinna toomine on endale kõige olulisem? Esimesed lapsukesed on ikka erilisemad. Joe Zawinul, Jan Garbarek, The New York Voices... Zawinul jõudis 1994. aastal siia tänu sellele, et Filharmoonia Kammerkoori laulja Erkki Targo oli kohanud koori kontserdireisil hotellis Zawinuli agenti ja võtnud tema kontaktid. Zawinuli elektroonikaga pikitud etnojazz küllap mõjutas oluliselt kogu maailmamuusika ja jazzi arengut. Zawinuli omakorda vaimustasid Olde Hansa toidud, mille ta ka laulusõnumisse põimis.

Tänu sellele, et laulsin ansamblis Collage, on mu lemmikute hulka alati kuulunud head vokaalansamblid. The New York Voices jõudis 1995. aastal Tallinna tänu sellele, et Bela Flecki planeeritud esinemine jäi ära, sest Läti korraldaja Egil Straume hüppas alt ära ja lahkus peagi Lätist. Saime raha tagasi. Kiirelt tuli leida asendus, sest voldik oli trükki minemas. Voices oli õnneks sel ajal Soomes, aga oli vaja Ameerikast kohale toimetada nende saateansambel ja broneerida ümber juba soomlaste ostetud lennupiletid. Õnneks oli tollal meie hea haldjas Finnair ja kõik lahenes. Aitäh, Ilona Kbejan!

Kuulda Norra saksofonist Jan Garbarekit, kes oli paljude muusikute lemmik, oli tõeliselt hea tunne. Meie väiksest tiimist ei osanud keegi siis uneski näha, et järjekord Jan Garbarek Quarteti kontserdile Kaarli kirikus ulatub pea Vabaduse väljakuni ja rahvas on sunnitud istuma kiriku vahekäikudes, sest muidu poleks lihtsalt mahtunud. See kontsert oleks ka peaaegu ära jäänud, sest alles hommikul tehnikat kirikusse viies selgus, et sealne vana elektrisüsteem ei pea võimendusele vastu. Siis mõtlesime raadio bigbändi direktori

Nüüd on me il kogem usi, kontak te, ideid ja soovi eriliste väljak utsetega rinda pista, Eesti kultuurielu värvikamak s muuta ning innustada Eesti ja zzmuusikuid!

Ernst Taelaga, mida teha, olukord oli ikka üpris ärev. Tael teadis, et kiirabil on generaator olemas. Mul polnud aimu, mitu neid Tallinnas oli, aga Tõnu Karu Tallinna linnavalitsusest aitas selle n-ö välja rääkida ja kontsert toimus, elamus oli garanteeritud ja võisime kergendatult hingata.

Jazzkaart on peetud eri paikades, kas tänaseks on kodu leitud? Jazzkaare esimene kodu, tänaseks kadunud Sakala Keskus oli parim, sest seal oli 1100 kuulajat mahutav suur saal, ligi 300 inimest mahutav auditoorium, siis veel väiksemaid kohti, avar teise korruse fuajee, mida sai klubiüritusteks ja tasuta kontsertideks kasutada. Nii oli 16 aastat. Järgmised festivalid tuli pidada ringi rännates: Vene kultuurikeskus, Estonia kontserdisaal ja kirikud olid siis n-ö pealavaks ja keskmised kontserdid toimusid draamateatris, Salme kultuurikeskuses, klubiüritused Rock Cafés jne. See oli ikka päris keeruline – paariks kontserdiks tehnika üles panna ja siis jälle teise kohta suunduda. 2012.–2014. aastal oli festivali keskus selleks puhuks spetsiaalselt püstitatud merepaviljonis Tallinna sadamas. Festival sai uue hingamise − õnnestus rohkem tähelepanu pöörata atmosfäärile ja terviklikkuse kujundamisele.

Aastast 2015 on kevadise festivali kodu Telliskivi Loomelinnakus. Vaba Lava sai valmis just õigel ajal. Tore on olla loova atmosfääriga toetavas keskkonnas. Rõõmustame, sest taas kord saame pakkuda publikule terviklikku festivalimeeleolu, kus publik saab liikuda ühest saalist teise, Vabalt Lavalt jazziklubi meeleolu kandvasse Punasesse Majja. Kuigi Vaba Lava saal on Jazzkaare populaarsemate kontsertide jaoks pisut väike, saame hakkama. Meie 30. juubelisünnipäev saab samuti peetud Telliskivi Loomelinnakus Vabal Laval ja Punases Majas ning tasuta päeva kontserdid toimuvad kõigis võimalikes põnevates kohtades loomelinnakus ja selle lähiümbruses.

Kuidas võiks Tallinn paremaks muutuda, et festivalikülalised rohkem linnaruumi nautida saaks? Tallinn on kaunis ja külalislahke. Kindlasti võiks paremaks muutuda teenindus. Restoranide toidud on kohati lausa imelised ja sobivad nautimiseks ka gurmaanidele. Kuid hinnad ei meelita sinna keskmise sissetulekuga turiste, rääkimata omadest. Raekoja platsi söögikohtade hinnad on „kirves” paljude Euroopa pealinnadega võrreldes. Sama kehtib ka paljude tarbekaupade hindade kohta. Eestisse tulla pole odav. Hea ka, kui lennuühendused veidi stabiilsemad oleksid.

Tore, et mõeldakse järjest rohkem ka jalakäijatele. Skoone bastionile võiks näiteks kerkida Jazzi maja. Selline mõte oli kunagi saksofonist Helmut Anikol, kelle sugulasele kuulus 90ndate algul see kaunis mäekene. Suveteater ja Põhuteater on selle paiga paljudele tuttavaks teinud ja võib-olla on kunagi sealne liiklusskeem selline, et bastioni ümbruses saab roheluses jalutada ja jalgrattaga ohutult kohale sõita.