KINNO VÕI KÖÖKI: üha sagedamini veedetakse aega pere või sõpradega kokates

„Mulle tundub, et me elame natuke segasel ajal: ühelt poolt tulevad trendid ja teisalt pakutakse nii palju valmistoitu, et paljud inimesed ei oskagi enam ise kokata,“ ütleb FoodStudio asutaja Helgor Markov. Samas tunneb ta heameelt, et aina rohkem otsitakse põnevaid retsepte ja soovitakse õppida ise restoranitasemel toitu valmistama.

KERSTI EERO kersti.eero@ohtuleht.ee

„Koos kokkamine on uus võimalus perega ühiselt aega veeta. Rootsis ega Taanis ei minda enam laupäevaõhtul kinno, vaid kööki — ja tehakse koos süüa,“ ütleb FoodStudio asutaja Helgor

Markov. Skandinaavias kasvas nende inimeste arv, kes kodus endale ise süüa teevad, hüppeliselt umbes viis aastat tagasi.

Kui enne koroonapandeemiat tehti Euroopas nädalas keskmiselt seitse kuni üheksa toidukorda kodus, siis nüüd 10—12, kinnitab 2021. aasta World Cooking Index uuring. „Koroonapandeemia ei jätnud inimestele valikuvõimalust ja tegi ka kõigist Eesti inimestest kodukokad. Aga peale lihtsate koduste toitude otsitakse järjest enam põnevaid retsepte ja soovitakse õppida ise restoranitasemel toitu valmistama.“ Võrreldes 13 aasta taguse ajaga, kui avati FoodStudio esimene toidustuudio, on kodune kokkamine Helgori sõnul märgatavalt muutunud. Talle tundub, et meilgi hakkab see aeg läbi saama, kui ema üksi seitse päeva nädalas köögis rabab.

Staariks taldrikul jäägu ikka tooraine

„Poest saab väga palju pooltooteid ja seepärast paljud ei oskagi enam ise nullist liha või kala teha. Kui meie vanemad võtsid suure seakintsu ja tegid sellest ahjurooga, siis nüüd on see sinu eest juba ära tükeldatud ja maitsestatud,“ tõdeb Helgor.

Kuna naturaalset toitu on jäänud üha vähemaks, on pal- judel inimestel toidu tegemise ees ka hirm.

„Inimesed arvavad, et kokata on raske ja nad ei kipugi pliidi äärde. Paljud kardavad ka näidata oma taset, mis tegelikult ei pruugi üldse olla madal,“ usub Helgor, et sageli tuntakse asjatut hirmu: äkki ma keeran toidu untsu.

„Kui sul on head toorained, siis on väga raske toitu pekki keerata,“ kinnitab FoodStudio peakokk Jaan Liiv. Tema sõnul kardetakse kõige rohkem liha üle küpsetada. Samuti ei teata, millisest lihatükist saab parima ahju- või panniroa. Aga kui selgitada, milliseid tehnikaid ja nippe on vaja konkreetse lihatüki puhul teada, on inimesed üllatunud, kui lihtsalt valmib restoranivääriline roog.

Nii mõnelegi tundub paras peavalu olevat maitsestamine. „Oluline, et staariks jääks ikka tooraine,“ paneb Helgor jõujooned taldrikul ühe lausega paika. Et tooraine saaks ise enda eest rääkida, piisab tema sõnul sageli soolast ja piprast, lisaks kulub ära oliiviõli ja/või või.

„Poes on sadu maitseainesegusid, aga miks osta sidrunipipart, kui sul on olemas sidrun ja must pipar,“ julgustab Helgor ehedaid tooraineid kasutama.

„Ükspäev märkasin poes kartulimaitseainet. Mis kuradi asi on kartulimaitseaine? Paki peal oli kirjas, et poole sellest moodustab sool, siis on veel paprikapulbrit ja muid asju. Kui ma kodus oma lemmikuid — rosmariinikartuleid — teen, siis panen neile vaid soola, pipart, värsket rosmariini ja õli, see ongi kõik.“

Aasia toidud saavad ehedama maitse, kui kasutada ka mõnd vürtsisegu või -pastat, aga põhimaitsed saab selgi juhul kätte tšilli, küüslaugu, kahvrilaimi, ingveri ja sidruniga.

Prantsuse köök on Aasia köögist populaarsem

„Enne COVIDit oli mitu aastat väga nõutud Aasia köök,“ tõdeb Helgor. Suurem Aasia vaimustus on Eestis nüüdseks möödas. Kuna mehed püüavad võimalikult palju väärtustada ja kasutada kohalikku toorinet, pakuvad nad oma koolitustel ka Eesti kööki nüüdisvõtmes. Kui välismaalased haaravad hea meelega kinni võimalusest tutvuda kohaliku köögiga, siis eestlased eelistavad pigem Prantsuse kööki. Helgor aga usub, et meilgi tasuks kaasaegset Eesti kööki proovida.

„Me sageli ei teagi, kui põnevaid asju kohalikud väiketootjad teevad. Käisin hiljuti külalistega Lore bistroos, eelroog oli Kalamatsi meierei kitsejuustuga ja desserdiks toodi Eesti juustude valik. Ma ei saa aru, miks peaks Prantsuse juustu sööma, kui meil selliseid häid asju tehakse!“

Kõige sagedamini on kaasaegsest Eesti köögist inimesi üllatanud orsoto ja kaalikapüree-

LUGU ELUST ENESEST: 19 inimest olid kurjad kui kuradid

ks rmaomanik ütles, et nemad on meeletud kokkajad ja tahavad 100% kõik ise teha. Liha peab mahlast veel nõrguma ja porgandid olgu koorimata, luges ta meile sõnad peale,“ mäletab Helgor tänaseni aastaid tagasi Ahtri tänaval asunud ruumides toimunud üritust.

Kõik tulid koos kaaslastega, 20 inimest oli kokku, aga kommunikatsioonis oli see kaduma l inud, et ainult rma omanik oli suur kokka a, ülejäänud 19 inimest arvasid, et nad tulevad restorani.

„Nähes laua peal tooreid lihakamakaid, olid nad šokis. Kell oli kaheksa õhtul ja kõigil olid kõhud tühjad, sest nad tulid ju restorani. 19 inimest olid kurjad kui kuradid, ja meil ei olnud näljastele inimestele midagi ka anda, sest porgandid olid toored, sibulad olid toored … Omanik kääris käised üles ja ma arvan, et see oli üks paremaid õhtuid tema elus. Aga minu jaoks oli see üks halvemaid üritusi kogu FoodStudio 14 tegevusaasta jooksul,“ muigab Helgor. Järgmisel päeval saatis omanik talle kirja, kui meeletult tänulik ta on.

Peakokk Jaan Liiv meenutab kooskokkamist 25 inimesega, kes olid valinud taimse menüü.

„Kui seltskond kohale jõudis, siis selgus, et taimetoitlasi on tegelikult ainult kaks. Ehk need, kes kohale ei jõudnudki. Aga õnneks saavad meie taimetoidumenüüst kõhu kõik täis.“ supp. „Kuidas on kaalikast võimalik teha niivõrd siidist kreemsuppi!“ õhkavat sööjad. Peakoka sõnul on suurim viga köögiviljadest püreesuppi tehes see, et aedviljad lükatakse lihtsalt kastrulisse, keedetakse ära ja lastakse saumikseriga püreeks. „Siis jääb supi maitse lame. Kõigepealt tuleks aedviljad ära röstida, siis tulevad ka maitsed välja. Oluline on lisada ka võid ja korralikku puljongit,“ õpetab Jaan.

Sama kahtlaselt kui kaalikapüreesupp kõlab paljudele eestimaalastele kaua küpsenud seakõhuäär. „Kui poolteise- kuni kahekilone lihatükk ära maitsestada ja neljaks-viieks tunniks 130kraadisesse ahju panna, jääb liha madalal kuumusel küpsedes mõnusalt mahlane. Rasva ei tasu karta, rasv annabki mahla- sust. Pealegi sulab ahjus suur osa rasva lihast välja. Lõpuks lastakse veel kamar 200 pluss kraadi juures pealt krõbedaks. Kamar on pärast kõige mõnusam osa, mida krõmpsutada,“ kinnitab Jaan.

Kuigi Helgor püüab julgustada inimesi lihtsat kohalikku toorainet eelistama, ütleb ta, et kokandusstuudios tahavad nad teha ka selliseid roogi, mida kodus iga päev ei tehta. „Näiteks sinimerekarpe, mis valmivad vaid mõne minutiga, aga sageli ei osata selle toorainega midagi peale hakata ja kardetakse karbid tuksi keerata. Tegelikult on kõik ülilihtne: kallad puljongi ja karbid potti, lased kolm-neli minutit keeda ja valmis ta ongi,“ ütleb Helgor. Lihtsalt üle keeta ei tohi.

Mesitarud kasvuhoone katusel

Kuigi meediast on mulle jäänud mulje, et peaaegu pooled eestlased enam liha ei söö, siis FoodStudio koolitustel pole taimetoidumenüü eriti popp. „Küll soovitakse ühele-kahele inimesele mõnest roast vahel lihavaba varianti,“ ütleb Helgor. Samamoodi on B plaan neile, kes ei talu gluteeni või laktoosi. „Kevade poole tahavad inimesed kergemat toitu, siis tahetakse ehk rohkem ka Vahemere köögi koolitusi.“ Jaan usub, et soojemal ajal hakkavad paljud meist kala ja kergemaid salateid eelistama. Küll on aasta ringi hästi nõutud teemad toidu ja veini sobivus, kus veinidest räägib Matti Timmermann, ja pimeõhtusöök, mis keskendub maitsete tajumisele. „Kunagi ei sööda me inimesele putukaid ega midagi seesugust, mida nad teadlikult ehk ise ei valiks. Pealegi jääb alati üks ports alles, et inimene pärast ka näeks, mida ta sõi,“ ütleb Helgor.

Kui praegu seisavad Telliskivi Loomelinnakus FoodStudio katusel oma mesilastarud, siis järgmise sammuna plaanivad mehed katusele ehitada ka oma kasvuhoone, kust oma käega ürte ja võib-olla veel üht-teist head ja paremat võtta.