Kevadisel piknikulgi varitseb puugioht

KANNA PUUGID KAARDILE!

2020. aasta maikuus valmis Tervise Arengu Instituudil (TAI) puugiohtlikke piirkondi näitav puugikaart, mida inimesed saavad reaalajas täiendada. Seega: kui oled endalt või oma lemmikloomalt leidnud puugi, hoolitse selle eest, et leid saaks ka kirja: puugiinfo.ee/margi-puuk-kaardile

IA

MIHKELS ia.mihkels@ohtuleht.ee

Hiljemalt siis, kui käes on päriselt soojad kevadilmad, muru on võilillekollane ja õunapuud õites, tundub hea mõte pidada maha selle aasta esimene piknik. Tasub aga meeles pidada, et puugidki askeldavad hoogsalt ringi – nii metsalagendikel kui ka pargimurul ja isegi koduaias. Kas oled vaktsineeritud?

Puugihammustus pole valus, tavaliselt seda ei märgatagi, sest enne hammustamist eritab ta oma süljega valu vaigistavat ainet. Nii saab väike vereimeja hulk aega rahulikult toimetada, sest tema tegevusega ei kaasne sügelust ega muud ärritust. Mida kauem on aga puuk kehasse kinnitunud, seda suurem on oht nakatuda, hoiatab Tervise Arengu Instituut. Oluline on eemaldada puuk kehalt kiiresti ja õigesti.

Kuhu puuk hammustab?

Inimese kehal otsib puuk ennekõike pehmeid ja sooje kohti, kus nahk on õrnem ja hea verevarustusega ning kus puuk saab jääda oma ohvrile kauem märkamatuks. Ehkki kinnituda võivad puugid nahal igale poole, on nende meelispaikadeks põlveõndlad, kõrvatagused, kael (eriti lastel), kubemepiirkond, tuharad, õlavöö, küünarvarre sisemine pool ja kõhupiirkond.

Kui leiad kehalt puugi, tuleb ta võimalikult kiiresti nahalt eemaldada. Kui puuk on juba hammustanud, ei tohi temast väga kõvasti kinni haarata ega tagakeha pigistada, sest siis võib nakkus mikrohaavade kaudu inime- sele edasi kanduda. End nahasse imenud puugile ei tasu määrida alkoholi, bensiini, võid, seepi vmt – sellest pole vähimatki abi.

Puuk tuleb eemaldada nii kiiresti kui võimalik, et vähendada puuginakkuse saamise riski.

TAI puugiinfo lehel (puugiinfo. ee) on üksikasjalikud juhised, kuidas eemaldada puuki pintsettidega, niidiga või apteekides müügil oleva puugilassoga. Hammustuskohta ei tohi hõõruda ega pigistada, pärast puugi eemaldamist tuleks seda pesta desinfitseeriva vahen i v i vee ja seebiga.

Eemaldatud surnud puugi võib visata WC-potti, tulle või prügikasti. Kui pole kindel, kas puuk on elus või surnud, tuleb ta enne äraviskamist kindlalt paberisse pakkida, et ta põgenema ei pääseks.

Kas vajad arstiabi?

Puuki eemaldades võib juhtuda, et mingi osa, tavaliselt pea, jääb naha sisse. Keha lükkab selle – samamoodi nagu naha sisse sattunud pinnu – mõne aja pärast ise välja. Kaasneda võib hammustuskoha punetus ja väike mädapaise, mis annab märku, et organism tegeleb võõrkeha eemaldamisega. Tõsist terviseohtu see endast ei kujuta.

Kui tegu oli nakatunud puugiga, võib pärast hammustust kuluda rohkem kui kolm nädalat, enne kui ilmnevad haiguse sümptomid. Arsti poole võiks pöörduda, kui selleks ajaks on enesetunne halvenenud, tekkinud on nõrkustunne, valgustundlikkus, palavik, pea-, selja -või lihasevalu, hammustuskoht punetab, paistetab, on tekkinud laienev punetav laik – või on pärast hammustust ilmnenud muud tervisehäired.

Looduses kohatud loomalapsi ei maksa abistama tõtata

Märgates metsas omapäi ukerdavat linnupoega või mõne metslooma kutsikat, leiavad inimesed sageli, et nii teda sinna jätta ei saa – tuleb aidata! Tegelikult aitab inimene metslooma enamasti kõige rohkem sellega, et jätab ta rahule ja eemaldub vaikselt – nii saab tema loomulik elu jätkuda!

Infotelefon 1247

RIIGIINFO TELEFONILE 1247 helista, kui kohtad z abitusse seisundisse sattunud metslooma; z maanteel vigastatud või hukkunud suurulukit (hunt, karu, ilves, metssiga, punahirv, põder, metskits); z maanteel (riigiteel) hukkunud muud looma; z looduses vigastatud või hukkunud I või II kaitsekategooria looma/lindu); val maal olevas hülgepojas tekitada suurt stressi ning hirm võib ta vette ajada. See võib aga olla talle ohtlik, sest märjaks saanud titekarv ei kaitse teda külma eest. lennuvõimeliseks saamist, vanemad aga hoiavad neil eemalt silma peal ja käivad aeg-ajalt toitmas.

Sellist vaatepilti metsas nähes meelitamata taanduda – aga just nii tuleks teha.

Ehkki selline kohtumine looduses võib (linna)inimese kaastundlikku südant väga puudutada, ei maksa hakata välja nuputama abistamisvõimalusi. Paljudel pealtnäha hüljatud poegadel on olemas vanemad, kes neil eemalt silma peal hoiavad. Omapäi olemine on üks osa linnu- ja loomabeebide lapsepõlvest, neid ei tohiks selles olukorras hakata enda juurde meelitama, et neid silitada, sülle võtta või pildistada. Tahad aidata – mine ära! Igal kevadel on räägitud sellest, et rannas avastatud hülgepoegadest tuleks eemale hoida – z looduses vigastatud või hukkunud suurkiskjat (hunt, karu, ilves, hallhüljes).

KOHALIKULE OMAVALITSUSELE (tee omanik) helista, kui näed kohalikul teel või tänaval (linnas, alevis, alevikus) hukkunud looma.

KESKKONNAAMET aga ikka tuleb ette, et üksikut hülgekutsikat ümbritseb loomakest ennastunustavalt pildistav inimeste summ, mõnel koergi kaasas.

Hülgepojad pole tavaliselt hüljatud

Keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo juhataja Aimar Rakko räägib, et hallhülgel algab pärast poja ligikaudu 16-päevast imetamist n-ö võõrutusperiood, mil poeg peabki veetma rohkem aega iseseisvalt. „Maismaal võivad pojad olla omaette kaks kuni neli nädalat. Selle aja jooksul vahetab hülgekutsikas oma koheva valge titekarva vee-eluks paremini sobiva tähnilise ja madalama karvkatte vastu,“ selgitab Rakko. Inimesed ja koerad võivad kui-

„Hülgepoeg võib olla merest isegi mõnesaja meetri kaugusel, aga saab vee äärde tagasi enamasti ilma kõrvalise abita ja siis, kui ise soovib,“ täpsustab Rakko. Ainult siis, kui hülgekutsikas on sattunud enda jaoks ohtlikusse kohta, näiteks suure sõidutee äärde, või tal on selged vigastused, tuleb temast teada anda numbrile 1247. Mingil juhul ei tohi tavaline uudistaja hülgepoega endale koju kaasa viia ja teda seal ravima hakata.

Koju kaasa viia ei tohi

Kevade edenedes võib siinseal kohata üksildasi linnupoegi, see aga ei tähenda, et nad on omapäi jäetud. Paljude linnuliikide pojad väljuvad pesast enne

Kui aga linnupojal ei ole veel sulgi seljas või on neid hõredalt, pole ta veel pesast lahkumise eas. Sellisel juhul tuleks linnupoeg tõsta tagasi pessa või panna ta lihtsalt maapinnast kõrgemale varjulisse kohta toibuma. Kui linnuvanem pole ise poega hüljanud, hoolitseb ta tema eest edasi.

Suve hakul võib metsas kohata rebase- või hundikutsikaid, karupoegi jt. Neidki ei tohi loodusest kaasa viia. Seda võib teha vaid juhul, kui on kindlad tõendid loomavanema hukkumise kohta – ja ka siis vaid Keskkonnaameti loal. Vigastatud või abitusse seisundisse sattunud metsloomast tuleb teatada telefonile 1247. Spetsialistid juhendavad siis, kuidas on õige edasi tegutseda.

IA MIHKELS