Jätsid kooli aastate eest pooleli? JÄTKA!

Neid noori, kelle koolitee on ühel või teisel põhusel katki jäänud juba enne põhikooli lõputunnistuse saamist, on päris palju. Põhihariduse puudumine kitsendab paraku oluliselt valikuvõimalusi ja nii tuleb neil sageli leppida juhusliku lihttööga – kui sedagi leitakse.

Õnneks pole lause, et õppida pole kunagi hilja, tühi sõnakõlks — nii just ongi!

Enamik töökohti nõuab mingit oskust, kutset või haridust, mille omandamise eelduseks on aga vähemalt põhiharidus. Sellega pahatihti ennast õigustataksegi: tahaksin küll tööle minna, aga ei oska midagi, oleksin valmis õppima, aga ei saa, sest pole põhikooli lõputunnistust. Nõiaring, kust väljapääsu justkui pole?

Niimoodi saab väita ainult see, kes pole vaevunud järele uurima, millised võimalused on tal haridustee jätkamiseks – ja neid on rohkem kui üks. Enda loodud nõiaringist väljapääsemiseks on vaja vaid tahtmist ja pealehakkamist.

Sobiv lahendus igaühele

Kes tahab, saab alustada poolelijäänud õpingute jätkamisest: täiskasvanute gümnaasiumis võib igas vanuses õppur lõpetada nii põhikooli kui ka gümnaasiumi. Tunniplaanid on paindlikud, tundide aegu annab sobivaks klapitada ka siis, kui koolipinki tuleks istuda töö – või juba ka pere – kõrvalt. Kes aga leiab, et tahaks aega viitmata lõpuks siiski mõne ameti omandada, sellel on võimalik teha esimene valik nende erialade seast, mille puhul põhihariduse nõuet pole. Seejuures teeb nii mõnigi kutsekool koostööd kohaliku üldhariduskooliga, et paralleelselt ametiõpingutega saaks soovija omandada ka põhihariduse.

Kes aga on vähemalt 22aastane, saab ka ilma põhihariduseta taotleda võimalust astuda kutsekooli omandama kutsekeskhari-

Hobist võib saada töö

Päris paljusid küpsemas eas kutsekooli astujaid on õppima viinud soov omandada eriala just selles valdkonnas, millega seni on hobi korras tegeldud. Muidugi võib ka põhi- või keskkoolist otse kutseõppesse läinud noor oma valiku teha täpselt samal põhjusel. Jõuda olukorda, kus palka makstakse selle eest, millega nagunii tahaksid ka oma vabal ajal tegelda – see on puhas vedamine.

Otse üldhariduskoolist minnakse kutsekooli sageli ajendatuna soovist – või vajadusest – majanduslikult kähku jalad alla saada. Kutsekool annab selleks võimaluse. Tublid ja sihikindlad kutseõppurid leiavad sageli tulevase töö juba kooliajal: positiivselt silma jäänud praktikandile tehakse praktika lõppedes ettepanek tulla pärast lõpetamist – või juba kooli kõrvalt – samasse ettevõttesse tööle.

dust — ja saab korraga nii kutsekui ka keskhariduse. Milliseid erialasid on võimalik nii õppima pääseda, tasub täpselt järele uurida lähimast kutsekoolist.

Kutseõppe õppekavad kestavad üldjuhul kuus kuud kuni kolm aastat esmaõppes ja kuni aasta jätkuõppes, õpe võib olla nii statsionaarne kui ka mittestatsionaarne. Statsionaarne õppevorm jaguneb omakorda koolipõhiseks ja töökohapõhiseks õppeks. Koolipõhine õpe toimub enamasti viiel päeval nädalas ja hõlmab nii loenguid, praktilist ja iseseisvat tööd kui ka praktikat ettevõttes.

Töökohapõhine õpe ehk õpipoisiõpe on tasemeõppe vorm, kus ettevõttes või asutuses toimuva õppe osa on tavapärasest oluliselt suurem, moodustades vähemalt 2/3 õppe mahust. Õpipoisiõpe toimub kutseõppeasutuse, õpilase ja tööandja koostöös. Mittestatsionaarses õppes (sessioonvõi tsükliõppes) on suur osa – üle poole õppekava mahust – iseseisval õppetööl.

Tuleb ennast vaid kokku võtta

Igal juhul tasub ka kunagi koolile käega löönud poisikestel, kes vahepeal meheks kasvanud, ennast kokku võtta ja lähima täiskasvanute gümnaasiumi või erialade valikult sobivaima ametikooli uksest igasuguse valehäbita lihtsalt sisse astuda, et vastavalt sealsele olukorrale kas leppida kokku aeg pikemaks kohtumiseks – või võimaluse korral oma plaanid kohe letti laduda ja saada asjatundlikku nõu, kuidas oleks kõige arukam jätkata. Olgu viimasest koolipäevast möödas viis, kümme, kakskümmend või veel rohkem aastat – vahet pole, koolid on valmis vastu võtma igaühe, kel tõsine soov õppida.

Igaks juhuks tasub muidugi arvestada sellega, et esialgu paariks-kolmeks aastaks kavandatud koolitee võib kujuneda oluliselt pikemaks: õpinguid alustanuil tekib sageli alles siis selgem arusaam, kuhu võiks elus välja jõuda, ja tuleb ette, et vaid põhihariduse omandamise plaaniga kooli läinu leiab end aastaid hiljem kõrgkoolist. Aga isegi kui seda ei juhtu, paranevad kutseõpingute tagajärjel oluliselt vastse õppuri võimalused tööturul. Et õppe mahust vähemalt pool on praktika, mis toimub nii kutseõppeasutuse praktikabaasides kui ka tegelikus töökeskkonnas, on tööandjail kindlus, et ametikoolist tulijale pole vaja hakata kõike a-st ja b-st peale õpetama. Nende puhul, kes on oma õpinguid tõsiselt võtnud, peab see ka paika. Harvad pole needki juhud, kus usinale ja kohusetundlikule kutseõppurile pakutakse juba praktika ajal võimalust sinna tööle jääda. IA MIHKELS

Teenisin kaitseväes küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskuses – selle alla kuulub kogu kaitseväe meediapool, Sõdurileht jmt. Sinna pääsemiseks pidin ajateenistuse esimeste päevade jooksul esitama kandideerimistaotluse ning koostama varasema meediakogemuse põhjal portfoolio. Teenistust alustasin – nagu pea kõik hilisemad küberväejuhatuse sõdurid – Ämaris staabi- ja sidepataljonis. Kuna mul oli ajateenistuse eel spordivaldkonnast meediatöö kogemus olemas, osutusingi valituks. Ehkki kutse kommunikatsioonitööle andis küberväejuhatus mulle juba paari esimese teenistusnädala järel, pidin Ämaris läbima nii sõduri baaskursuse kui ka sellele järgnenud nooremallohvitseri kursuse. Alles detsembri alguses kolisin Tallinna Filtri teele, kus toimetavad meediainimesed.

Teenistuse kohta võib kokkuvõttes öelda, et enda piire saab seal ikka katsetada. Esimesed kaks kuud, kui on baaskursus, on lihtsalt vaba aega vähe, aga muidu pole midagi hullu. Sellele järgnes umbes kolm kuud kestev nooremallohvitseri kursus.

See oli küll proovilepanev – aga ei saa ka öelda, et oleks olnud ülesaamatult raske. Väljakutsed olid pigem mentaalset kui füüsilist laadi. Lõpurännak tõesti oli raske, aga meil oli hea punt koos, kellega sellest läbi tulla. Ja siis ootas juba ees Filtri tee kasarmu Tallinnas. See, et kogu aeg oli käeulatuses mingi lähem siht – baaskursuse lõpp, nooremallohvitseride kursuse lõpp – oli ka omamoodi abiks. Eks igaüks peabki ise leidma endale need pidepunktid, mis aitavad.

Igal juhul ei soovita ma kellelgi ajateenistust kuskile edasi lükata. See aasta võib avada sinu jaoks täiesti uue vaatenurga, võid hakata väärtustama asju, mida pidasid varem enesestmõistetavaks, võid hakata paljudest asjadest hoopis teisiti

KERMO AART, Rakvere reaalgümnaasium (2022)

Mulle oli juba mõnda aega selge, et tahan kaitseväes kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist ära käia, sest kui see läbi tehtud, siis ei teki pärast kõrgkooli lõpetamist enam mingit pausi, mis takistaks oma eluga edasi minemist. Mu meelest oleks siis juba märksa keerulisem tulevikuplaane paika saada, kui kogu aeg tuleks arvestada sellega, et kusagile peab mahtuma ka ajateenistuse kohustus – ühel hetkel ei saaks seda enam edasi ka lükata, aga pole ju sugugi kindel, et see oleks siis just enda jaoks sobivaim aeg. Niipidi oli ikka palju otstarbekam. Ikka küsitakse, kas ajateenistuses oli raske. Ei saa kõigi eest rääkida, aga minul küll ei olnud. Mu eluviis on alati olnud pigem sportlik, tänu sellele füüsiline pool erilisi probleeme ei tekitanud. Muidugi võib mõni asi olla raske –või ehk oleks õigem öelda, et ebamugav –, aga ei midagi ülesaamatut. Võimalik, et just seetõttu, et füüsiliselt midagi kurnavat polnud, ei olnud see aeg mulle ka vaimselt kuidagi keeruline.

Sügisest hakkan õppima Tallinna tehnikaülikoolis ehitust. Seda soovitan küll kõigile kaitseväkke minejaile, et kui on plaan minna edasi õppima, tasub kõik sisseastumiseks vajalik enne ära teha. Aja- aru saama. Alguses ei saa sellest ehk aru, aga päris kindlasti avardab see aeg oluliselt vaadet maailmale.

Mina näiteks ei olnud päris kindel, mida ma edasi õppida tahan. Teadsin, et armastan sporti, aga ma polnud kindel, kas see on armastus spordi või hoopis spordiajakirjanduse vastu. Ajateenistus kommunikatsioonikeskuses aitas mõista, et just see on valdkond, kus ma tegutseda tahan. Enne kaitseväkke minekut astusin ülikooli IT-erialale, aga selle aastaga sain selgeks, et tegelikult ma pole IT-inimene – ja päris kindlasti ei taha ma teha asja, mis mul silma särama ei pane. Loodan, et saan sügisest õppima asuda Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kom- teenistuse aeg on palju pingevabam, kui tead täpselt, kuidas elu pärast seda edasi läheb. Samas: kui juhtub, et inimene ei ole gümnaasiumi lõpuks veel suutnud valida, millist eriala täpselt ta edasi õppida soovib või pole tal üldse ettekujutust, mida oma eluga ette võtta, siis on võimalik, et just see aasta kaitseväes aitab plaanidesse selgust tuua.