minu supilinn
mika ker채nen
t천elise elu mekk
Autoriõigus: Mika Keränen ja Petrone Print OÜ, 2012 Toimetaja: Epp Petrone Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp Kaanekujundus, makett ja pildialbum: Anna Lauk Kaart: Kudrun Vungi Trükk: Greif OÜ ISBN 978–9949–479–83–2 (trükis) ISBN 978–9949–479–84–9 (epub)
www.petroneprint.ee
minu supilinn
Supilinn – ma tunnen sind juba päris kaua. Ja ma ei pane üldse pahaks, kui mõni peab sind hauaks. Uimane sa oled küll, sõna heas ja halvas mõttes, ja mitte nagu kvissentalid elult viimast võttes.
5
sisukord
sisukord
T채nud
10
Soomest Eestisse
12
Jakobi m채el
19
Susanna
26
Ergo
35
Anzori
43
Herne pood
51
Remont
56
Botaanikaaed
62
Nime m체steerium
70
Toomas
81
Selts
90
Neetud haid
95
Mardi saunaklubi
100
Naised saunas
108
Kristiina
117
6
minu supilinn
Kaks taksot
122
Sapaka-Raits
125
Lundi Andreas
130
Corinna
134
Savotta
141
Genklubi
145
Loomulikult puudega!
152
Perekond Tuti h채da
159
Kodu otsinguil
162
Supilinna lapsed
171
Indrek
179
Mehis
183
Meeste mured
187
Eva
190
J채rels천na
193
7
sisukord
8
minu supilinn
9
tänud
tänud
Tänan kõiki sõpru, kes on olnud minu jaoks olemas ja nõuks ning abiks selle raamatu kirjutamise juures. Nii nagu iga tore koht siin ilmamunal on ka Supilinn oma elanike nägu ja tegu. Sellepärast on selle raamatu peategelased need supilinlased, keda olen oma rännakutel kohanud ja keda on mul au isiklikult tunda. Inimeste nimesid olen muutnud vastavalt tujule, sest mõned teemad selles raamatus ei kannataks liiga otsest päevavalgust. Tõtt on selles raamatus igatahes palju rohkem kui fantaasiat. Tänan ka oma kallist Evat, kes on mulle pärast selle raamatu kirjutamist järjest kallim. Kaks võrdselt ühesugust suurt tänu mu kahele tütrele, kelle käest olen õppinud rohkem kui nemad minult. Samuti aitäh mu parimale sõbrale, Herne tänava Ergole. Sügav tänu ja kummardus minu toimetajale Epule ja kogu Petrone Printi rahvale. Te ulmade peegelsära on ka selles raamatus näha. 10
minu supilinn
Ja muidugi tänud kõigile teile, kes olete selle võrratu „Minu” sarja lugejad. Mul oli seda raamatut lust kirjutada ja loodan, et teil on selle seltsis sama lõbus. Tartu, 1. veebruar 2012 Mika Keränen
11
soomest
eestisse
soomest eestisse
Minu teekond Tartusse algas aastal 1992 Ida-Soomest, Ilomantsi põllumajandustehnikumist, kuhu läksin pärast keskkooli aiandust õppima. Olin kaheksateist ja pool aastat vana ja sain kokku naisega, kelle tõttu Soome kaotas ühe oma poegadest Eestile. „Ilusaid unenägusid!” Need olid mu esimesed eesti sõnad, mis selgeks sain. Sõnakesed, mis on sest ajast saati kilisenud mu peas nagu kellukesed Arvo Pärdi teostes. Pärdist ja tema tintinnabulist ei teadnud ma toona midagi. Minu teadmised Eestimaast olid sel ajal kaunis killustatud. Teadsin, et pangaröövel Raivo Roosna on Eestist, ja adusin, et soome keeles „Saaremaa valssi” laulval Georg Otsal on mingi side selle meretaguse maaga, mis hiljuti võitles tagasi oma iseseisvuse. Kuusankoski Kumu klubis mängivat vutimeest Urmas Hepnerit olin näinud teles ja teadsin, et temagi on sealt. Eesti vabariigi presidendina oli just ametisse 12
minu supilinn
asunud endine suursaadik Soomes, Lennart Meri. Teda olin vist telekast näinud. Vanematest aegadest oli mul meeles Tartu rahulepingu sõlmimine, ja mitte ainult meeles, vaid ka südames. Soome ja Venemaa sõlmisid aastal 1920 rahulepingu, mis ei tähendanud Nõukogude Liidule karvavõrdki, kui nad pärast teist ilmasõda tõmbasid piiri keset mu vanaisa talu. Ma võin austada venelast, pits näpus, aga tõeliselt sina peale saame siis, kui ta tagastab Soomele Karjala. Eesti keelest oli meile räägitud emakeeletunnis, koos teiste sugulaskeeltega. Arvasin, et Eesti riigikeel on vene keel ja et eesti keelt räägivad ainult vanemad inimesed. Õnneks eksisin! Piinlik mõelda, kui vähe ma Eesti kohta teadsin, aga mis sa teed. Soome haritlasperede võsud olid ehk asjadega paremini kursis, kui neil olid vanemad, kes oskasid oma lastele rääkida ka seda, millest koolide ajalooõpikud vaikisid. Aga mina olin tavalisest tööliskodust, kus välispoliitikal või maailma asjadel polnud mingit erilist tähendust. Sellepärast ütlengi, et praegu ja edaspidi võtan sõna ainult enda nimel, ja palun, et te ei teeks minu põhjal soomlaste kohta rämedaid üldistusi. Minu, 1973. aastal sündinud noormehe maailmavaate moodustasid Aku Ankka, Tex Willer ja muud koomiksid ning James Bondid ja spiooniraamatud. Kusjuures see maailmavaade pole nendest aegadest suurt muutunud. Külm sõda on kuulutatud lõppenuks, aga minule on suurriikide huvid muutumatud. Lihtsalt mina ise olen ehk veidi rohkem maailma näinud kui kakskümmend aastat tagasi.
13
soomest eestisse
Seesugune oli olukord hetkel, kui ta astus aianduse klassi. Ja mina armusin temasse esimesest silmapilgust 11 meetri kauguselt. Kas minu pilk tabas tulevikku juba siis, ma ei tea, kuid oluline oli see, et hakkasime koos aega veetma. Tundsin ennast kõrvust tõstetuna, kui sain temaga kõndida küla ainsasse pagariärisse kakaod jooma. Ma polnud kunagi näinud kedagi niisugust kui tema. Terve Põhja-Karjala polnud näinud temasugust naist. Kui ta kõndis tehnikumi söökla uksest sisse, jäi lihatükk kurku nii mõnelgi maamehel. Ja kui ta kõndis kandikuga minu juurde, tundsin, et aeg peatub ja ma viibin unenäos, kust ärgata ei taha. Kuid ta oli päris. Tema hääl ja naeratus. Ta pikkade helepruunide juuste lõhn. Lokid, millesse upun unenägudes ka praegu. Ja loomulikult ta silmad, mis olid imelised – elektrisiniseid iiriseid ääristasid mustad rõngad. Nendest silmadest ongi pärit Eesti lipu värvid! Eva rääkis puhast soome keelt, kuid eesti keel kõlas ta suus ilusamalt. Ta hääldas oma nime kuidagi lühemalt, kui olin soome keeles harjunud kuulma. Pikemalt kui lihtsalt Eva, aga mitte päris Ee-eva, nagu soomlased hääldavad. Kuidagi vahepealselt. Ma harjutasin ta nime õiget teise välte hääldust nii kaua, et lõug valus, sama kaua kui seda paganama õ-tähte. Peegli ees pobisemine tasus kuhjaga ära, sest selgeks ma need sain.
14