Silver Heinsar: pingutan, et sidemed Euroopa tippkeskuste spetsialistidega jätkuksid ka Eestis

Silver Heinsar:

pingutan, et sidemed Euroopa tippkeskuste spetsialistidega jätkuksid ka Eestis

Pilt öövalvest. Silver, Carmen ja ERR, kust vaatab vastu dr Indrek Rätsep. Viimase eksperimendi ajal tehtud, parajasti käsil kardiogeense šoki induktsioon. Selleks süstime etanooli otse südamesse.

Meditsiinidoktorandi ja kardioloogi Silver Heinsari kontoris Queenslandi ülikoolis Austraalia idarannikul Brisbane’is töötab teaduse nimel kaks pulsatiilse ECMO masinat. Need on ainsad Austraalias!

Tekst: Evelin Kivilo-Paas Fotod: erakogu

eadustööks vajaliku masina ja poole miljoni

Tdollari hankimiseks kulus ligi 15 konverentsikõnet Zoomis ja poolteist aastat, et lõpuks jaatav vastus saada. „Paljugi, mis minult oodatud, tundus esialgu võimatu. Tugev töötahe ja kannatus toob aga kätte tulemuse,“ sõnab Heinsar.

Hindamatu osa selles on ka Heinsari juhendajal ja mentoril, professor John Fraseril, kelle stipendiumile ta kandideeris üliõpilasena, kui polnud kindel veel lõplik residentuuri valik. Igapäevane kohvitamine Fraseriga on Heinsari jaoks ideaalne hetk eluolu arutamise kõrvalt saada vastuseid kõikidele tekkinud teadusküsimustele. „Kui tema vastust ei tea, helistab kohe kellelegi, kes teab.“

TUNNEB END KINDLAMALT

„Lükati vette ning vaadati, kas ujun või mitte,“ võtab Silver Heinsar lühidalt kokku oma Austraalia-aasta, mil üle maailma lahvatas COVID-19. Noore, arstiteaduskonna vastlõpetanud doktorandina pidi ta ühtäkki oma doktoritöö kõrvalt hakkama üles ehitama, haldama ning retsenseerima rahvusvaheliselt hinnatud ja temast staažikamate arstiteadlaste projekte.

Aastal 2021 tunneb Heinsar end kindlamalt: tema teadustöö raamistik on rohkem paigas, COVID-19 viirusest on rohkem teada ning mis peamine, pagasis on juures tohutud õppetunnid. „Ei uppunud!“ muigab ta.

Nüüd on lõpuks alanud ka tema doktorantuuri põhiprojekt kardiogeense šoki raviks pulsatiilse ECMO-ga, mida Heinsar on koos meeskonnaga planeerinud ligi kaks aastat. Teadustöö eesmärk on testida uudset mehaanilist vereringeseadet eksperimentaaltingimustes. On lootus, et see vähendab kardiogeense šoki suremust. „Vastutus on suur, aga meeskond nimetusega Critical Care Research Group prof John Fraseri juhtimisel suurepärane,” tõdeb Heinsar.

SÜDAMEST JA IKKA COVID-IST

Teine Heinsarile südamelähedasem projekt on südamesiirdamise uuring, mille käigus testitakse spetsiaalset südame säilitusmasinat. Aparaat on võimeline varustama siiratud südameid verega transpordi ajal. „Austraalia kaheksatunniste vahemaade juures on see ülioluline,“ sõnab ta.

Võrreldes tavapäraselt kasutatava meetodiga (n-ö jääl südame transportimine, umbes nagu viiakse õlut ja siidrit randa) vähendas see masin (HEVP – hypothermic ex vivo perfusion) loomuuringutes oluliselt retsipientide elulemust ja alandas inotroopse toe vajadust. Lisaks parandas lõpporganite, nagu neerud jt funktsiooni. Esimesed kliinilised katsed on tehtud ja tundub, et loomuuringutes nähtu kehtib ka kliinikus. Ent aeg näitab.

Ka pandeemia ja kriitilises seisundis kopsuhaiged pole Heinsari töölaualt kuskile kukkunud. Patsientide transport, iliopsoase hematoom, rasvumus, mehaaniline ventilatsioon, aeg ECMO-ni, pikaldane ECMO-toetus, kopsutransplantatsioon, insult ning ärkvel ECMO – kõik need üheksa teemat on projekti vormis teadusartikliks valmimas.

Hiljuti avaldati ajakirjas Critical Care Medicine artikkel kõhulipõetusest ECMO-patsientidel, mis leidis, et kõhulipõetus langetab oluliselt suremusriski. Paar päeva tagasi sai ühte maailma juhtivajakirja saadetud nn flagship-projekt, mis võrdleb kriitilises seisus ARDS-i patsientide ravi ECMO ja ainult mehaanilise ventilatsiooniga.

Eelmise nädala lõpus sai Heinsar hea uudise. „Mind valiti sel aastal Aasia-Pacific regiooni Extracorporeal Life Support organisatsiooni 2021. aasta konverentsil noorteadlaseks,“ rõõmustab Heinsar. „Seega olen nüüdsest kaks korda sama tiitli saanud nii Euroopa kui ka siinse organisatsiooni poolt.“

PRAKTISEERIMISÕIGUSE SAI AASTAGA

Nüüdseks kaks ja pool aastat Austraalias olnud Heinsari ammune unistus oli suures maailmas ära käia, et näha, kas mujal tehakse teistmoodi kui meil, olla osa rahvusvahelisest tiimist ja õppida juhirolli.

Kui tekkis võimalus kandideerida professor John Fraseri loodud stipendiumile, tundus, et veel ideaalsemat hetke ei saagi tulla. „Olen erakordselt tänulik Regionaalhaigla toetusele, eesotsas dr Indrek Rätsepaga,“ ütleb Heinsar.

Austraalias, mida kutsutakse ka nanny state’iks, kulus Silveril praktiseerimisõiguse saamiseks umbes aasta. Avaldusi Austraalias matkamine on enamasti rohkem mägironimise moodi. Fotol Jaapani kolleegi ning imeilusa loodusega.

vaadatakse seal läbi mitu kuud pärast kättesaamist. Avaldusele oli vaja lisada kriminaalajaloo kontrolli tõendav paber. Ajaks, mil Heinsari avalduseni lõpuks jõuti, oli see nagu ka teised dokumendid juba aegunud. Peaaegu kõik tuli uuesti saata.

Võõrsil sisseelamiseks kulus mehe sõnul kindlasti üle poole aasta. „Suhtlus on teine, liigne viisakus on norm ja eestlasele alguses arusaamatu,“ tõdeb ta. „Ent need õppetunnid valmistavadki ette rahvusvaheliseks teadustööks, mida pean Eesti mastaabis hädavajalikuks. Meie populatsioon on väike, kuid meie meditsiin ja infostruktuurid väga head. Meil on meeletu potentsiaal heaks teadustööks ning rahvusvaheliseks koostööks.“

HÄSTI TOETATUD TEADUSTÖÖ

Austraalias pole arstidest puudust ja seetõttu on ka teadustöö tegemine väga hästi toetatud. See ongi Heinsari sõnul peamine erisus Eesti ja Austraalia haiglate töökorralduses ja teadustöö tegemisel.

Sealsetel arstidel on haiglas tehtavaks teadus- ja arendustööks mõeldud nädalad, mis on tasustatud samaväärselt kliinilise tööga. See annab piisavalt aega, et õppida vigadest, parandada haigla ravijuhendeid, teha teadust.

Haiglate juures on tugevad struktuurid ja organisatsioonid, mis teadust rahastavad. Näiteks The Prince Charles Hospitalil, mille alla kuulub ka Heinsari teadusgrupp, on oma sihtasutus, mis jagab igal aastal haigla teadustöödele välja lahketelt annetajatelt kogutud fondi miljonite dollarite väärtuses.

Lisaks on nii riiklikud kui ka osariiklikud teadusrahastuse struktuurid ja võimalus kandideerida hulgalistele stipendiumidele. „Raha siin on, ent nii mõnegi, sealhulgas minu enda teadustöö projekti rahastuseks oleme katte leidnud ka mujalt, Euroopast, Ameerikast ja mujalt. See on suur kunst, mida oluliselt toetab hea CV,“ tõdeb Heinsar.

HINDAMATUD ÕPPETUNNID

Heinsar on väga rahul, et Austraalia süsteem on võimaldanud tal teadust algusest lõpuni iseseisvalt planeerida ja teha. „Meeskonna abiga, ent praktiline kogemus kõiki teadusprotsesse (nt statistiline andmeanalüüs, projekti disainimine) oma käega korraldada on asendamatu,“ lisab ta.

Loomalaboris teevad nad ise kirurgilisi protseduure, angiograafiat, ehhokardiograafiat, ECMO-kanüleerimist ja ravi, sealhulgas saab füsioloogiat uurida meetoditega, mis kliiniliselt alati võimalikud ei ole (vasaku vatsakese rõhumahu kateetrianalüüs, kudede mikrodialüüs jm).

Heinsar tunnistab, et kirub iga kord, kui on vaja uut teadusgranti kirjutada. Kuid see on vajalik, kui tahta edukalt ka kodus teadusrahastusele kandideerida.

Rahvusvaheliste koosolekute pidamine, meditsiinitööstusega suhtlemine, neilt raha küsimine – need on õppetunnid, mida Heinsar tahab Austraaliast ka koju kaasa võtta. Selles koolis on suur osa tema juhendajal, professor John Fraseril. „Ta on hämmastav inimene, imeline suhtleja ja suurepärane storyteller,“ kiidab Heinsar. „Seega on tal palju tuttavaid igas valdkonnas (teised tippteadlased, poliitikud, meditsiinifirmade juhid jt), mistõttu oskab ta imeliselt navigeerida teadusprojekte ideest kuni artiklini: motiveerida oma ala spetsialiste ühise eesmärgi nimel koostööd tegema. Juhendajana on ta alati olemas ja vajaduse korral liigutab sinu jaoks mägesid, ent samas teab, millal oma jalg maha panna, kui tunneb, et oled valel teel.“ Maailma tasemel tipp-professorina teeb Fraser igapäevaselt ka tavalist kliinilist tööd.

TRENN JA MATKAMINE TAASTAVAD

Heinsar tõdeb, et vaba aega tuleb enda jaoks võtta. „Tööd on lõputult ja liiga palju tehes ei saavuta midagi,“ ütleb ta. Enda taastamiseks käib Silver igal kuul mõnes Queenslandi rahvuspargis või mäestikus matkamas.

Kolleegidega eri maailma otstest, sealhulgas siin laboritööd korraldava Regionaalhaigla II intensiivravi õe Carmen Ainolaga, korraldavad nad sageli õhtusööke, kus mekivad head-paremat rahvusvahelisest köögikunstist.

Pea iga päev teeb Silver trenni: jookseb või tõstab jõusaalis hantleid ja kangi. See aitab välja lülitada. Tõsi, mitte küll alati, sest teadustööd on peaaegu võimatu mitte koju kaasa võtta. Hädavajalikku jahutust pakub eestlasele Austraalia 35-kraadises kuumuses imekaunis ookean.

Kuna Silver teadis, et Austraalia on kallis riik elamiseks, hakkas ta juba residentuuris siit-sealt säästma. Esialgu oligi üpris raske toime tulla. „Julgen väita, et siinne riiklik sotsiaalsüsteem on oluliselt õhem,“ ütleb ta. Arvestada tuli kuludega, millele Eestis mõtlema ei pidanud: näiteks erakordselt kallis ühistransport, meeletud kulud praktiseerimisõiguse taotlemiseks.

Praegu töötab Heinsar St Andrew’s War Memoriali haiglas arstina haigla meditsiinilise hädaolukorra tiimis (Medical Emergency Response Team). Pidasin seda hädavajalikuks, et säilitada kliinilist pädevust,“ sõnab ta. See tagab talle võimaluse doktorantuuri viimasel aastal ka Austraaliat avastada.

KODU ON IKKA KODU

Silver tunneb, et tänu Austraalia kogemusele oskab ta veelgi suuremalt unistada. Ka seda on talle õpetanud professor Fraser. Eelmisel aastal pälvitud EuroELSO noore teadlase tiitli kavatseb Heinsar vastu võtta järgmise aasta mais Londonis, kuna pandeemia tõttu toimus möödunud aastal konverents virtuaalselt.

Oma doktorantuuritöö plaanib ta lõpetada 2022. aasta teises pooles. Seejärel kavatseb ta tagasi Eestisse tulla, et jätkata Regionaalhaiglas nii teaduse tegemist kui ka arstitööd. „Kliiniline elu õpetab teadust, ja vastupidi. Hea teadusküsimus sünnibki kliiniliste tähelepanekute tulemusena – see on meeletu eelis siinsete bioloogide ja inseneride ees,“ nendib ta.

Austraalia suhtlusvõrgustik on võimaldanud Heinsaril luua sidemeid paljude Euroopa tippkeskuste spetsialistidega. „Näen vaeva, et need sidemed jätkuksid ka Eestis.“

Eemal olles on Silver hakanud veelgi enam hindama Eesti asjaajamist, rääkimata infotehnoloogiast. „Meie suhtlus on kiirem, konkreetsem, objektiivsem. Asjast räägitakse, nagu see on, mistõttu on möödarääkimist märksa vähem,“ tõdeb Silver.

Erahaiglas, kus Heinsar töötab, on kõik paberil. „Mõnikord on patsiendi haiguslugu kadunud ja otsid seda pool tundi erakorralises olukorras taga, sama aeg läheb eelneva arsti käekirja mõistmiseks,“ kirjeldab ta. „Eestis elades tundub vast naljakas, kui palju saab kuulata e-riigi juttu. Ent elad siin ja saad aru. Iga väiksemgi toiming vajab posti saatmist.“

Kuna Austraalia piirid on pandeemia algusest kinni, pole Silver pea kaks ja pool aastat Eestis käinud. „Kodu on ikka kodu,“ tunnistab ta. Ta igatseb peret ja sõpru, kohupiima, šokolaadi (siinne on jube!) ja kooris laulmist. Elu ilma lõputu bürokraatiata. Suhtlust ilma lõputu small talk’ita.

Ta unistab, et saaks osta oma emale ja perele Austraalia lennupiletid.

Hetkest, mil parim sõber Austraaliasse tuleb.

Et näidata neile oma elu siin.

Ja käia kodus.