55 aastat Seewaldis

Psühhiaatriakliiniku õendusjuhil Mai Kullil on ette näidata 55 aastat erialast töökogemust ja rääkida hulgaliselt põnevaid lugusid nii oma karjäärist, töövõitudest kui ka psühhiaatriavaldkonna arengust.

Mai Kull (esireas vasakult kolmas) Regionaalhaigla tunnustamisüritusel koos kolleegide ja juhtkonnaga.

ärasilmse ja rõõmsameelse

SMai leiab psühhiaatriakliiniku viiendast ehk akuutravi ehk erakorralise psühhiaatria osakonnast. „55 aastat siin kliinikus on läinud nii möödaminnes, et ei saanud arugi,“ ohkab Mai muiates ja sõnab, et sattus Seewaldisse tööle otse koolipingist.

Tegelikult on Seewaldi seinte vahel teda veelgi enam aastaid nähtud. Nimelt töötas tema ema sealses pesulaos ja Maigi sai keskkooli ajal suvevaheajal seal abis käia. Edasi õnnestus tal kooliõpingute kõrvalt õhtuti ja nädalavahetustel teha sanitaritööd toonases Seewaldi neuroloogiaosakonnas. Alaealistel nimelt ei lubatud vaimuhaigetega tööd teha.

Krapsaka piiga jaoks oli justkui loomulik jätk omandada haridus meditsiinivaldkonnas. Tegelikult unistas Mai arstiametist, kuid raske südamega tunnistab ta, et armastus tuli sellele unistusele ette. Hoolimata väikesest kahetsusenoodist on Mai siiski oma valikuga üdini rahul. Seewaldi majaseinad, inimesed ja õhk on naisele niivõrd armsaks saanud ning aastakümnete jooksul parasjagu põnevaid väljakutseid esitanud.

Niisiis sai Maist psühhiaatriaõde. „Siinne töö on küll kurnav, kuid äärmiselt huvitav ja mitmekesine. Ja arenemisvõimalused on siin alati olnud,“ ütleb Mai, kes on valdava osa oma staažist töötanud õendusjuhina.

Pärast õehariduse omandamist töötas ta kaheksa aastat Seewaldi esimeses osakonnas, sealt suundus ta teise osakonda insuliinraviõeks. Seesugust ravimeetodit muidugi enam aastakümneid psühhiaatrias ei praktiseerita.

Peagi määrati nooruke psühhiaatriaõde juba kolmanda osakonna vanemõeks. Toona oli see naiste akuutravi osakond, kus oli 120 voodikohta ja töötajaid umbes 132. „Ühekorraga oli meil seal kõige rohkem 179 haiget sees,“ meenutab Mai. Akuutosakond oli jagatud pooleks: 80 voodikohta oli ägedatele patsientidele ja 40 rahulikumatele. „Tol ajal hoolitseti samuti töötajate vaimse tervise eest. Ega rahutuid haigeid iga päev näha ole lust – pea ja aju väsivad,“ tõdeb Mai. Sestap järgiti toona rangelt, et õed ja hooldajad töötaksid ägedate patsientidega kuus kuud – ei päevagi rohkem – ning seejärel suunati nad tööle rahulikumale poolele.

Mõne aasta pärast sai Maist Seewaldi peaõde ehk kogu psühhiaatriakliiniku õendusjuht 14 aastaks. Sealt edasigi on naise tööstaaž värvikirev olnud. Uurides aga, kas aastakümnete jooksul pole tekkinud mõtet psühhiaatriakliinikust väljapoole kiigata, tunnistab Mai, et ühe aastakese proovis ta Seewaldist eemal olla.

Nimelt töötas ta Tervishoiu Kõrgkoolis õppejõuna, sest õdede koolitamine on talle alati hingelähedane olnud. Kuid siiski-siiski tegi väikese koormusega tööd ka psühhiaatriakliinikus. „Sildu ei tasu põletada,“ tõdeb Mai elutargalt. Nii juhtuski, et Seewald meelitas tragi psühhiaatriaõe enda juurde kiiresti tagasi.

Praegu leiamegi Mai jätkuvalt akuutosakonnast. Kui muidu on ta kogu elu põhitöö kõrvalt tegelenud kolleegide ja koostööpartnerite koolitamisega, siis novembrist alates saab ta lõpuks täielikult ainult sellele keskenduda. See pakub naisele ohtralt rõõmu ja paneb silmad särama.

PATSIENTIDE INIMVÄÄRIKUS Mai mäletab veel 55 aastat hiljemgi psühhiaatriakliinikusse tööle tulles talle määratud mentori sõnu: „Vaata siin palatis ringi, pane ennast nüüd sinna voodisse ja mõtle. Ja edaspidi

Tekst: Liis Ilves Fotod: Regionaalhaigla, Scanpix

Mai Kulli õnnitleb Regionaalhaigla juhatuse esimees Agris Peedu. Riiklike teenetemärkide üleandmisel Kadriorus presidendi kantselei ees.

käitu kõigi haigetega nii, nagu sa tahad, et sinuga käitutakse.“

Just nii ongi Mai läbi aastakümnete Seewaldis töötanud ja kliinikut arendanud. „Psühhiaatria ei ole pelgalt ravimite jagamine. Haige on inimene, kellele peab jääma tema väärikus. Seda annan ka meie töötajatele edasi,” sõnab Mai.

Just inimväärikuse tagamist peabki ta enda suurimaks töövõiduks. Nii näiteks viis ta kolmandasse osakonda tööle minnes patsientidele söögilauale supitirinad ja noad-kahvlid – varem sõid sealsed patsiendid ka seapraadi lusikaga. Palatitesse tulid kardinad ja laudadele lilled. „Ka patsiendid hindasid seda kõrgelt,“ rõõmustab Mai.

Niisamuti on Mai läbi aastakümnete seisnud selle eest, et töötajatel oleks avar puhkeruum, mis ühendab nii arste, õdesid kui ka hooldajaid.

Mai meenutab heldimusega, et vanasti oli Seewaldis patsiente 1065 ja personali 1600 inimest. Seewald oli nagu riik riigis, kus olid olemas oma tervishoiuspetsialistid, sealhulgas näiteks hambaravikabinet, aga ka kingsepp, fotograaf, pesumaja, juuksur, spordiväljak jm. Ajad olid toona põnevad ja leidlikkust pidi ühel psühhiaatriaõel hulgaliselt olema. Nii näiteks on Mail jätkuvalt meeles, kuidas süstalde nõelad olid nii nürid, et haarasid tihti tükikese patsiendist kaasa. Saksa nõelad olid aga üldiselt päris head ja neid lasi Mai katlamajas teritada. Ja muidugi tuli süstlaid keeta.

Praegu ütleb Mai, et mõistagi on elu paremaks läinud ja 50 aasta taguse ajaga ei anna psühhiaatriakliiniku tööd võrreldagi. Alustades kasvõi sellest, et õed võtavad karbist süstla ja viskavad pärast kasutamist selle ära. Ka ravivõimalused on kõvasti edasi arenenud ja psühhiaatriaõdede roll tohutult kasvanud.

Pika tööstaaži jooksul on Mai näinud ja kogenud hulgaliselt suuri muutusi. Üheks nendest oli ka 2001. aasta, mil Seewaldi psühhiaatriakliinik liikus Regionaalhaigla alla ning oma „riigist“ tuli loobuda. Mai tõdeb, et eks nii mõnelgi läks aega, et leppida tütarhaigla staatusega. Praegu on see aga psühhiaatriakliinikule pigemini kasuks: tagab stabiilsuse ja annab võimaluse nii kliinikul kui ka töötajatel pidevalt edasi areneda.

Jutuajamisest jääb aga kõlama, et on kaks asja, mis aastakümnete jooksul ei ole suures pildis muutunud. Esiteks õdede ja hooldajate kitsuke sissetulek: muidugi on olnud hullemaidki aegu, kuid need palganumbrid panevad jätkuvalt murelikult kukalt kratsima ja personali mitmel rindel rabelema.

Muutumatuna on püsinud ka psühhiaatriakliiniku vajadus. „Vaimse tervise probleeme on alati olnud väga palju,“ kinnitab Mai. Võib küll jääda mulje, nagu oleks neid tänapäeval ühiskonnas üha rohkem, kuid tegelikult on neid nüüd hakatud lõpuks märkama ja teadvustama.

SEEWALDI VANAEMA

„Tunnen ennast siin väga hästi,“ ütleb Mai rõõmsal toonil. Ehkki töö on läbi aastakümnete olnud väga pingeline, on staažikas õde õppinud töömured tööle jätma. „Vaatamata suurele tööpingele tuleb leida oma lastele ja perele aega,“ rõhutab Mai elukogenult.

Oma väärika elutöö eest pälvis Mai sel aastal presidendilt ka Eesti Punase Risti IV klassi teenemärgi. „See oli suur ehmatus – ma ei tea siiamaani, kes mind märkas ja esiritta torkas. Olin meeldivalt üllatunud, aga lõpuks sain aru, et ma väärin seda,“ hakkab Mai naerma. Ta on üdini tänulik, et tema tööd on märgatud ja tunnustatud.

Mai tõdeb, et töötab psühhiaatriakliinikus veel nii kaua, kuniks on jaksu ja kuniks teda vajatakse. Teadmiste ja kogemuste pagas on tal aukartustäratavalt suur. Ja tagataskud põnevaid lugusid täis. Seejuures mõtiskleb Mai, kuivõrd oluline on väärtustada ajalugu ja mäletada neid, kellega koos on töötatud. Vaid nii säilib inimväärikas ja patsiendikeskne psühhiaatriaabi.

Seewald oli nagu riik riigis, kus olid olemas oma tervishoiuspetsialistid, sealhulgas näiteks hambaravikabinet, aga ka kingsepp, fotograaf, pesumaja, juuksur, spordiväljak jm.