PERSOON
55 aastat Seewaldis Psühhiaatriakliiniku õendusjuhil Mai Kullil on ette näidata 55 aastat erialast töökogemust ja rääkida hulgaliselt põnevaid lugusid nii oma karjäärist, töövõitudest kui ka psühhiaatriavaldkonna arengust.
Mai Kull (esireas vasakult kolmas) Regionaalhaigla tunnustamisüritusel koos kolleegide ja juhtkonnaga.
S
ärasilmse ja rõõmsameelse Mai leiab psühhiaatriakliiniku viiendast ehk akuutravi ehk erakorralise psühhiaatria osakonnast. „55 aastat siin kliinikus on läinud nii möödaminnes, et ei saanud arugi,“ ohkab Mai muiates ja sõnab, et sattus Seewaldisse tööle otse koolipingist. Tegelikult on Seewaldi seinte vahel teda veelgi enam aastaid nähtud. Nimelt töötas tema ema sealses pesulaos ja Maigi sai keskkooli ajal suvevaheajal seal abis käia. Edasi õnnestus tal kooliõpingute kõrvalt õhtuti ja nädalavahetustel teha sanitaritööd toonases Seewaldi neuroloogiaosakonnas. Alaealistel nimelt ei lubatud vaimuhaigetega tööd teha. Krapsaka piiga jaoks oli justkui loomulik jätk omandada haridus meditsiinivaldkonnas. Tegelikult unistas Mai arstiametist, kuid raske südamega tunnistab ta, et armastus
34
Regionaalhaigla 3/2021
tuli sellele unistusele ette. Hoolimata väikesest kahetsusenoodist on Mai siiski oma valikuga üdini rahul. Seewaldi majaseinad, inimesed ja õhk on naisele niivõrd armsaks saanud ning aastakümnete jooksul parasjagu põnevaid väljakutseid esitanud. Niisiis sai Maist psühhiaatriaõde. „Siinne töö on küll kurnav, kuid äärmiselt huvitav ja mitmekesine. Ja arenemisvõimalused on siin alati olnud,“ ütleb Mai, kes on valdava osa oma staažist töötanud õendusjuhina. Pärast õehariduse omandamist töötas ta kaheksa aastat Seewaldi esimeses osakonnas, sealt suundus ta teise osakonda insuliinraviõeks. Seesugust ravimeetodit muidugi enam aastakümneid psühhiaatrias ei praktiseerita. Peagi määrati nooruke psühhiaatriaõde juba kolmanda osakonna vanemõeks. Toona oli see naiste akuutravi osakond, kus oli 120 voodikohta ja
Tekst: Liis Ilves Fotod: Regionaalhaigla, Scanpix
töötajaid umbes 132. „Ühekorraga oli meil seal kõige rohkem 179 haiget sees,“ meenutab Mai. Akuutosakond oli jagatud pooleks: 80 voodikohta oli ägedatele patsientidele ja 40 rahulikumatele. „Tol ajal hoolitseti samuti töötajate vaimse tervise eest. Ega rahutuid haigeid iga päev näha ole lust – pea ja aju väsivad,“ tõdeb Mai. Sestap järgiti toona rangelt, et õed ja hooldajad töötaksid ägedate patsientidega kuus kuud – ei päevagi rohkem – ning seejärel suunati nad tööle rahulikumale poolele. Mõne aasta pärast sai Maist Seewaldi peaõde ehk kogu psühhiaatriakliiniku õendusjuht 14 aastaks. Sealt edasigi on naise tööstaaž värvikirev olnud. Uurides aga, kas aastakümnete jooksul pole tekkinud mõtet psühhiaatriakliinikust väljapoole kiigata, tunnistab Mai, et ühe aastakese proovis ta Seewaldist eemal olla. Nimelt töötas ta Tervishoiu Kõrgkoolis õppejõuna, sest õdede koolitamine on talle alati hingelähedane olnud. Kuid siiski-siiski tegi väikese koormusega tööd ka psühhiaatriakliinikus. „Sildu ei tasu põletada,“ tõdeb Mai elutargalt. Nii juhtuski, et Seewald meelitas tragi psühhiaatriaõe enda juurde kiiresti tagasi. Praegu leiamegi Mai jätkuvalt akuutosakonnast. Kui muidu on ta kogu elu põhitöö kõrvalt tegelenud kolleegide ja koostööpartnerite koolitamisega, siis novembrist alates saab ta lõpuks täielikult ainult sellele keskenduda. See pakub naisele ohtralt rõõmu ja paneb silmad särama.
PATSIENTIDE INIMVÄÄRIKUS Mai mäletab veel 55 aastat hiljemgi psühhiaatriakliinikusse tööle tulles talle määratud mentori sõnu: „Vaata siin palatis ringi, pane ennast nüüd sinna voodisse ja mõtle. Ja edaspidi
