Opisaali rock’n’roll

Opisaali rock’n’roll Mida teevad arstid siis, kui lained löövad üle pea ja stress ähvardab maha murda?

Tekst: Kaire-Külli Vaatmann Fotod: Aivar Kullamaa Nad teevad bändi.

Sügisene hämarus võtab vaikselt maad, tänavalaternad süttivad ja tee on inimtühi. Ühe Harjumaa uue väikese küla tänavale kaiguvad pillide helid, aeg-ajalt jutukõminat ja naeru. Esimese hooga pole aru saada, kust hääled aia taha kanduvad. Eesõues pole hingelistki ja maja on vaikne, kuid tagahoovis klaasist õuemajakeses süttivad tuled toovad pildile kuus kuju. Läbi klaasi on nad justkui „Sõprade“ seriaali naervad, lobisevad, žestikuleerivad, lollitavad ja jämmivad tegelased. Üsna pea ilmneb, et nad kuuluvad pigem seriaali „Dr House“, kus geniaalne tohter leevendab pingeid kitarri või klaverit mängides, või veel täpsemalt on see kahe sarja reaalne sümbioos: need kuus sõpra on (fotol paremalt) Regionaalhaigla üldkirurgid Sander Kütner ja Martin Adamson ning traumakirurg Arvo Reinsoo, anestesioloogid Eve Härma ja Johanna Hade (tema on hetkel lapsepuhkusel) ning kõik koos bändi Choppy Idle liikmed. Ühe erandiga – saksofonimängija on Arvo vend, ehituskõrgharidusega Hannes Reinsoo, hüüdnimega Patsient.

HAMMAS HAKKAB PEALE VÕI EI

Kõik on elevil ja innukad, vaid majaomanik Arvo istub korvtoolis ja jälgib vaikides. „Arvo tuli just valvest,“ selgitab Sander. On üsna tavaline, et ühel korral on üks, siis jälle teine läbi nagu läti raha, kuid üliharva jääb mõne liikme jaoks proov seetõttu üldse vahele. See pole kohustus, hoopis sisemine vajadus.

Varem rentisid sõbrad prooviruume Tallinnas, aga ruumide kehv seis ja mõttetult kõrged hinnad pani otsima kohta mujalt. Arvo koduõue aiamajake osutus kõige sobivamaks. „See oligi tegelikult bändi suurim käivitaja ja motivaator, et saame just siin harjutada. Ja me oleme väga rõõmsad, et Arvo abikaasa Keidy seda kõike heaks kiidab,“ kiidab Sander. Sander võtab kätte kitarri. Esimestest duuridest innustunult suunduvad ka teised pillide taha. „Meie bändi repertuaar on kantri! See on minu lemmikžanr,“ deklareerib Martin. Teised ei suuda kaua naeru tagasi hoida ja süttib elav diskussioon Martini lemmikmuusika, bändi mängukava ja valikute teemal. „Ära räägi midagi, sa kuulad mõnuga ka 80ndate rokki, grunge’i ja mida kõike veel,“ üritab Sander olukorda parandada. Selleks hetkeks on majakese täis rahvast end juba hingetuks naernud.

Mitte et neil midagi kantri vastu oleks, aga repertuaar tekib ikka selle järgi, mis väga meeldib ja mille selgeks õppimisega nad hakkama saavad. Olgu selleks siis kantri või popp.

Esimest korda astus bänd avalikult välja ETV saates „Terevisioon“ septembri alguses. „Kolleegid suhtusid meie esinemisse kohutavalt hästi. Minu arvates isegi liiga hästi,“ naerab Eve. „Me ise jäime oma esitusele hinnangut andes oluliselt tagasihoidlikumaks,“ muigab Sander. Naljale vaatamata läks kolleegide toetus ja kiitus sõpruskonnale väga hinge. „Meile oli töökaaslaste siiralt positiivne tagasiside väga oluline,“ kiidab Eve.

Muidugi on juhtunud ka nii, et nende kirg, oskused ja jõud ei käi mõnest loost üle. „Kuulame, et väga äge lugu, aga kui hakkame proovima, siis ilmneb, et on ikka väga keeruline. Näiteks Toto „Rosanna“,“ täpsustab Sander. Kui lugu välja ei tule, siis võib tuju ära minna, aga sellega ei ole nõus keegi riskima. „Me harjutame ikka nii kaua, kuni me ise rahul oleme ja meil oleks mõnus. Kui juba esimeste kordadega lugu kõlama ei hakka, siis valime uue,“ selgitab Johanna. Toto lugu pandigi seetõttu kenasti riiulile paremaid aegu ootama.

TERAAPIASEANSID KORD KUUS

Muusika paneb vere käima, kehad liiguvad rütmis kaasa, näod venivad naerule. Isegi väsinud Arvo ärkab roidumusest ja mängib, nagu poleks ta just minut tagasi rampväsinult istunud.

Ilmselgelt pole proovipäev lihtsalt kuiv harjutamine, see on arstide jaoks midagi enamat – antidepressant, kui soovite. On siililegi selge, et muusikal on teraapiline mõju: toniseerib, annab jõudu, teeb õnnelikuks, rahustab, lohutab, motiveerib. Muusika toob tagasi elurõõmu, kui miski muu seda ei suuda, on öelnud Briti neuropsühholoog Oliver Sacks. Muusika kuulamine, aga veel enam musitseerimine parandab aju tööd, suurendab keskendumis- ja tähelepanuvõimet ja nagu öeldud, teeb õnnelikumaks. Seda kõike üks töökuhja all vaevlev arst ju ometi vajab. Sageli ongi nende töös tegemist kõige otsesemas mõttes elu ja surma küsimusega. Ning pärast keerulist valvet on vaja end välja elada. „Kui meil mäng hästi välja tuleb, siis annab see tohutu laengu,“ selgitab Sander.

Lisaks psühholoogidele kinnitavad muusika positiivset mõju nüüd ka kirurgid ja anestesioloogid. „See on meile endale vajalik. See aitab raskest tööst eemalduda, mõtted mujale viia. Hea põhjus aeg maha võtta,“ tunnistavad kõik arstid kordamööda.

Tööd on aga palju ja teraapiaaega vähe. Et need kuus arsti samal ajal ühte kohta jõuaks, vajab põhjalikku organiseerimist. „Sander on bändi manager,“ avaldab Eve. Kogemus on õpetanud, et eelmisel kohtumisel vaadatakse üle graafikud ja muud tegemised ning lepitakse uus prooviõhtu järgmiseks kuuks juba ette kokku. „Et korralikult bändi teha, peavad liikmed olema töötud ja lastetud. Meil õnneks või kahjuks selliseid pole,“ naerab Sander. Niisiis kord kuus on ainuke võimalus ja kõik liikmed on sellega leppinud.

ALGUSES SÕPRUS, SIIS BÄND

Bändil, mis sai alles sel sügisel nimeks Choppy Idle, on seltskond aja jooksul mitu korda vahetunud, see konkreetne tiim on tegutsenud napilt üle aasta. Kiire ja muutlik elu ja töö on hoidnud bändi liikmeskonna pidevas liikumises. Kõik kuus on aga eri aegadel ja koosseisudes alati teinud kaasa ansamblites või koorides. Mõned juba lapsepõlves, aga mõned alates ülikooliajast. Seegi punt sai kokku kõigepealt ülikoolisõpradena ning hakkas siis tasa ja targu kujunema bändiks.

Varasemate koosseisudega on nad üles astunud isegi arstide pidudel, aga viimastel aastatel on värske tiimi esinemistel keerulise olukorra tõttu mõneks ajaks kriips peal. „Koroona on pärssinud meie esinemis- ja prooviplaane. Me ei saanud sel ajal nii tihti kokku, kui oleks tahtnud ja vajanud,“ tõdeb Johanna. Suvel kutsuti neid esinema Arstide Liidu 100 aasta juubelile, kuid kuupäevamuutusega luhtusid ka esimese ühise esinemise plaanid. „Üht kodukontserti oleme küll mõelnud korraldada. Kutsuksime kolleege ja sõpru kuulama,“ avaldab Eve. Mõte sündis juba sel suvel, aga nii kurb kui see ka ei tundunud, polnud mitte ühtegi ühist vaba nädalavahetust. Aga ükskord me teeme selle niikuinii, unistavad kõik.

ANDEKAD IGAL ALAL

Muusika on nende kuue elus alati tähtsal kohal olnud. Martin õppis Viimsi muusikakoolis akordionit, Johanna Vanalinna muusikakoolis klaverit ja laulu. „Patsient“ Hannes õppis Rakvere muusikakoolis kõigepealt mandoliini, mõne aasta pärast lisandus saksofon, vend Arvo õppis erinevates muusikakoolides akordionit, kontrabassi ja pop-džässklaverit. Eve õppis Tallinna muusikakoolis klaverit ja laulis tütarlastekooris Ellerhein. Hannes ja Arvo on koos bändi teinud ka selliste tänasel päeval tuntud muusikutega nagu Villu Talsi ja Taavet Niller Curly Stringsist. Lisaks mängib Hannes praegugi Tallinna Tehnikaülikooli BigBandis.

Ainukene ansambli „must hobune“ Sander on kitarri ise õppinud, aga naudib seda sama palju kui teised akadeemilise muusikaharidusega kolleegid ja on alati ka bändides mänginud. „Selles ei ole üldse vahet, kas oled muusikakoolis käinud või ei, Sander mängib tegelikult väga hästi ja virtuoosselt,“ kordavad kõik läbisegi. Lõppude lõpuks on tähtis ju hoopis muu - koos jämmimine ja laulmine, mis on lihtsalt nii kosutav.

OPISAALI ROKK

„Jah, ja lõikuste ajal me ka alati laulame,“ teatab Martin korraga. Selle peale turtsatavad kõik naerma. „Meie laulame patsiendi magama ja siis hakkavad poisid lauldes tööle,“ panevad Eve ja Johanna puid alla. See nali saab veel paar keerdu juurde ja maja kajab taaskord naerust.

Nali naljaks, muusika operatsioonide ajal ei ole midagi erakordset. See ei tähenda küll seda, et arstid lõikuslaua taga laulma kukuksid, kuigi ümisenud on nad kõik, kuid muusika kõlab opisaalis alatasa. „Teiste riikide haiglates olen küll näinud, et kirurgid lähevadki operatsioonile oma valitud muusikaga. See on nii tavaline,“ lisab Martin.

Sobiv muusika oleks operatsiooni ajal siingi igati kohane ja toimiv, aga näiteks Regionaalhaiglas mängib taustaks vaid üks ja ainus raadiokanal Relax FM. Sageli pole kõlaritest voogav muusikavalik arstidele just kõige meelepärasem, aga keset lõikust ei hakka keegi ometi muusikalist mitmekesisust nõudma. Muusikavalikut kärbib kõvasti ka see, et opitoas on palju inimesi ja kõigiga peab arvestama. „Tegelikult pole ühtegi stiili, mis väga häiriks. Vahel on isegi mõminaräpp päris mõnus kuulata,“ selgitab Eve. Kõik olenevat ikka olukorrast ja enda seisundist. „Peab ütlema, et mul pole olnud aega ja ka viitsimist muusika valimises osaleda. Teinekord keeran muusika parem üldse kinni,“ selgitab Sander. „Meie töö tegemine on mõnikord liiga intensiivne, et jõuaks muusika välja valimisele tähelepanu pöörata. Kuigi väga mõnus oleks opitoas minu jaoks meeldivat muusikat kuulata,“ lisab Martin. Traumakirurg Arvo ei kujutaks aga üldse ettegi, et ta mõtleks muusikale, kui on vaja kiiresti reageerida. Siiski ilmselgelt on muusika inspireeriv ja motiveeriv. „Kui mõni eriti hea pala tuleb, siis ma alati märkan seda,“ lisab Martin.

Viiruse olukord Eestis muutub iga päevaga järjest hirmuäratavamaks, mis tähendab seda, et unistus kodukontserdist ja natuke vabamast töögraafikust lükkub jälle kaugemasse tulevikku.

Senikaua aga, kui muud võimalust pole, laevad kuus sõpra end inspireerivate tunnetega Arvo ja Keidy õuemajakeses kord kuus pille mängides ja naerdes.

Üht kodukontserti oleme küll mõelnud korraldada. Kutsuksime kolleege ja sõpru kuulama.