6 minute read
Oma karja juht
EMO-arst Efrata Tees teab rohtu, mis pea tühjaks teeb: „Kui oled sadulas, pole sul aega mõelda millestki muust.“
Tekst: Elis Aru Fotod: erakogu
KES?
Dr Efrata Tees töötab Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonnas. Kuigi residentuuri lõpetas ta alles mullu, on Efrata haiglatööd teinud kümme aas tat. Ta tuli keskkooli kõrvalt veerandkoormusega hooldajaks, et otsustada, kas tahab saada arstiks – ega löönud põnnama, kuigi töö oli raske. „Ühe aasta õppi sin sotsiaaltööd, aga sain aru, et see pole päris minu ala, ja läksin ikkagi arstiks õppima.“
Nii jõudis ta Regionaalhaigla EMO-sse abiõeks, siis abiarstiks. Nüüd teeb Efrata 12-tunniseid ja 24-tun niseid valveid EMO arstina. „See on äge töö,“ ütleb ta napilt, aga siiralt.
MIS?
Efrata hobi on loomad: täpsemalt ratsutamine ja agility. Viimane tähendab spordiala, kus inimene ja koer töötavad meeskonnana, et läbida kiirelt ja täpselt etteantud rada. Efrata koerkaaslane on nelja-aastane Shakira – tark ja kaunis suur puudel, kes tuli Eestisse Soome kennelist.
See-eest hobuse, kelle nimi on Laredo, tõi Efrata lõunanaabritelt Lätist. See on tal teine päris oma hobune: esimene, Ramverona oli kõigest kaheaastane ja sisse sõitmata. Saadud kogemuse pealt otsis Efrata kuueaastase, rohkem kogenud looma – ja müüs eelmise oma talliomanikule, kelle poeg teda edasi treenib.
Ratsutamine on meeskonnatöö: hobune ja inimene õpivad koos tegutsema.
Shakira on nii uhke koer, et võhivõõrad inimesed peatuvad tänaval, et teda vaadata ja Efratale kiita.
Nii nagu kaks inimest ei tarvitse sõbraks saada, ei sobi omavahel iga hobune ja ratsanik. Ühe ratsu samm on kangem, teisel paindlikum. Ühe selg laiem, teisel kitsam. Rääkimata looma iseloomust! „Proovisin eri nevaid hobuseid, enne kui enda oma leidsin,“ jutustab Efrata. „Ta on turvaline, aga liigub hästi ja tal on potentsiaali.“
KUIDAS?
Esimese ratsatunni võttis Efrata ülikooli teisel kursusel, kui oli vaadanud „Sõrmuste isanda“ filmi, mille ühes võimsas stseenis kihutab võlur Gandalf valge hobuse turjal.
Nüüd paneb teda muigama, kui kerge ratsutamine filmides tundub. „Et see nii lihtne ja ilus välja näeks, tuleb kõvasti treenida.“ Alles viimasel aastal on Efrata tundnud, et tuleb juba ka endal välja. Ta leidis väga hea õpetaja: koolisõidumeistri Diana Pruksi.
KUS?
Tall, kus Efrata oma hobust hoiab ja temaga treenib, asub Kulli külas, Uus-Suuresti talus. Tallinnast star tides kulub tal tunnike, et kohale sõita. „Kilomeetreid tuleb tõesti palju! Auto on viis kuud vana, aga käis juba 15 000 kilomeetri hoolduses.“
Pooltund läheb hobuse valmispanekuks ja pärast trenni teine pooltund, et hobune maha jalutada. Nii et neli tundi kulub iga jumala kord. „Aga elukaas lane käib mul jõusaalis ja alla kolme tunni tal samuti ei lähe,“ arvestab Efrata rahulikult. Ta tunneb, et arstitöö pigem soosib ratsahobi: „Mul oli seda ilmselt lihtsam korraldada kui neil, kes töötavad kaheksast viieni.“ Hommikul, kui Efrata valvekord haiglas lõp peb, võtab ta mõne unetunni ja saabki startida.
KUI TIHTI?
Ei pea kirjeldama, kui erakorraline oli Regionaalhaiglale 2020. aasta algus – koroonakevad. Olukord haiglas muutus pidevalt ja personali töökorraldus vastavalt sellele. Mis siin salata, ka maskis töötada pole lihtne, sest õhu juurdevool on piiratud.
Ühel hetkel tajus Efrata, et tema öövalved mõjuvad koerale kehvasti. Shakira tajus, et midagi on „õhus“. Ent isegi eriolukorras otsis Efrata aega, et vähemalt neli korda nädalas tallis käia.
Ka tema suksu vajas aasta alguses arstiabi – pärast ruunamist tekkisid tal meditsiinilised probleemid. Siiski on Efrata arvates hobune lihtsam patsient kui inimene: „Hobune ei oska valetada. Kui tal midagi valesti on, näitab selle kohe välja.“
MIKS?
Ratsutamine eeldab täielikku kohalolekut: ei mingeid kõrvalisi mõtteid või vidinaid. „Hobune ei lase sul telefonis olla. Kui võtad telefoni kätte, proovib ta seda ära süüa või lööb ninaga. Sa lihtsalt pead ainult temaga tegelema.“
Trenni tehes tuleb jälgida nii ennast, hobust kui ka treenerit. Võib-olla seletab see, miks paljud meedikud tegelevad ratsutamisega? „Meil pool EMO ratsutab või on kunagi ratsutanud,“ teab Efrata – mis on tore, sest siis saab vahepeal kolleegidega hobuasju arutada.
TORE TEADA! Talli ja Tallinna vahet sõites kulub Efratal palju aega. Et see tühja ei läeks, kuulab ta audioraamatuid: Audible’i äpp on selleks väga hea! „Praegu loen põhiliselt fantasyraamatuid, aga kooliajal lugesin kõvasti kõike. „Tõe ja õiguse“ kõik viis osa said läbi loetud ja õpetaja tegi isegi märkuse, et istun tunni ajal raamatus.“
1. juunil 2020 alustab Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsientide kaasamist insuldi raviteekonna pilootprojekti, mille eesmärk on muuta insuldi diagnoosiga inimeste raviteekond sujuvamaks, suurendades koostööd kõigi raviteekonna osapoolte vahel. See on osa üle-eestilisest insuldi juhtprojektist, mis hõlmab tervikuna kokku nelja insuldikeskuse pilootprojekte.
Regionaalhaigla insuldi raviteekonna katseprojekti raames testitakse olukorra lahendamiseks viit eri sekkumist, mille seas on insuldiõde-juhtumikor raldaja, patsiendile ja lähedastele suunatud mobiilirakendus, insuldi konsiilium koos patsiendiga koostöös valminud ravi- ja taastusplaaniga ning insuldijärgne nõustamisprogramm, millega pakutakse nii patsiendile kui ka tema lähedastele kriisi- ja kogemusnõustamist. Esimest korda korraldatakse ka insuldispetsii filisi tugiprogramme, mis on suunatud insuldijärgse kogukonna loomisele.
Regionaalhaigla neuroloogi Andrus Kreisi sõnul on insuldi diagnoos nii patsiendile kui ka tema lähedastele ehma tav, mõjutades tugevalt nii haige minapilti kui ka tema tulevikuplaane. „Uued küsimused, millega enamik inimesi ei ole varem kokku puutunud, tekivad üleöö – kuidas suhelda kõnevõime kaotanud ini mesega, kuidas muuta kodune keskkond võimalikult turvaliseks, millised abiva hendid on olemas jne,“ lisas dr Kreis.
Projektis osalevad võtmeasutused nii tervishoiu- kui ka sotsiaalsüsteemist: neuroloogid, taastus- ja järelravi spetsia listid, perearstid, kohalikud omavalitsused, Sotsiaalkindlustusamet, Eesti Töötukassa, Afaasialiit ning vaimse tervise ja nõustamisega seotud asutused, lisaks kaasatakse projekti isheemilise insuldi ehk ajuinfarktiga hospitaliseeritud pat siendid, kelle registreeritud elukoht asub kas Mustamäe linnaosas või Rapla vallas. Registreeritud elukoha kriteerium on siinkohal oluline, kuna suur osa riiklikke sotsiaalteenuseid käib just läbi kohaliku omavalitsuse. „Pilootprojekti kaasatud patsiente jälgib ühe aasta vältel pärast insulti haigestumist tema personaalne insuldiõde, kes toetab patsiendi taastu mist, korraldab vajaduse korral teenuseni jõudmist ning viib läbi tervisealast nõustamist, mille eesmärk on vähen dada korduvinsuldi tekkimist,“ selgitas Regionaalhaigla taastusravi arst Annelii Jürgenson.
Regionaalhaigla juhatuse liikme Terje Peetso sõnul mängisid Regionaalhaigla insuldiprojekti kontseptsiooni loomisel olulist rolli praegused raviteekonnad – inimesed, kes on jäänud pärast insulti üksinda ega tea, kuhu abi saamiseks pöörduda, tihti ei oska perearst vastata sotsiaalküsimustele, sotsiaaltöötajad jäl legi tervisemuredele. „Jõudmine teenuselt teenusele on keeruline ning seeläbi saavad kannatada nii patsiendi kui ka tema lähedaste vaimne tervis ja toime tulek. Tänaseks on patsiendi raviteekond kaardistatud ja projekti eesmärk on tagada insuldi diagnoosiga inimese jõudmine kõigi vajalike teenusteni, haige lähedaste võimestamine muutunud elu korraga toimetulemiseks ja haigestunu taastumisprotsessile kaasaaitamine,“ ütles Peetso.
Pilootprojekt on osa üle-eestilisest insuldi juhtprojektist, mille algatas L. Puusepa Nimeline Neuroloogide ja Neu rokirurgide Selts koostöös Eesti Haigekassaga. Insuldi juhtprojekt hõlmab terviklikuna kokku nelja insuldikeskuse ehk Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikumi, Lääne-Tallinna Keskhaigla ja Ida-Viru Keskhaigla piloot projekte, millele lisaks testitakse järgneva kahe aasta jooksul uut standardiseeritud tervisetulemite mõõtmissüsteemi ning teekonnapõhist rahastusmudelit.
Rahvusvahelise koostöö tulemusena sai raske südamepuudulikkusega 38-aastane eestlane COVID19 pandeemia rangetes karantiinitingimustes Helsingis uue südame, esimest korda toimus Eestist lennutransport ja südamesiirdamine ECMO ehk kehavälise vereringe seadmega patsiendile. Eesti mees sai uue südame
Regionaalhaigla südamepuudulikkuse tiimil koostöös intensiivravi meeskonnaga õnnestus saata kiiresti halveneva terviseseisundiga noor mees Helsingisse südamesiirdamisele. „Pingeliste rah vusvaheliste läbirääkimiste tulemusena saime patsiendi Scandiatransplanti hädajärjekorda, mille tulemusena leiti talle sobiv doonororgan väga lühikese ajaga. Meil oli mitu erakorralist tegevust koos ja pinge seetõttu suur – esi mest korda toimus Eestist lennutransport ja südamesiirdamine ECMO ehk kehavälise vereringe seadmega patsiendile,“ kirjeldab Regionaalhaigla kardiokirurgia osakonna juhataja dr Günter Taal. Patsiendi raviarsti dr Margit Olepi sõnul halvenes mehe seisund väga kiiresti ning viimaseks õlekõrreks jäi kiire südamesiirda mine. „Meil vedas, doonorsüda leiti kolme ööpäevaga ja saime patsiendi helikopteriga transportida Helsingi Ülikooli Haiglasse,“ selgitab aastaid südamepuudulikkuse ravi koordineerinud kar dioloog dr Pentti Põder, II intensiivraviosakonna juhataja dr Indrek Rätsep täiendab: „ECMO seadmega ei saa inimest väga kaua hoida, sest nädalate vältel hakkavad sellest ravimeetodist tek kima tüsistused, kiire siirdamine oli eluliselt oluline.“
