Abis Kuressaare Haiglas

Regionaalhaigla infektsioonikontrolli õde Anne Markus oli üks neist meedikutest, kes saadeti appi koroonakriisi ajal kõige raskemasse olukorda sattunud Kuressaare Haiglasse. Kümne päeva jooksul õpetas ta sealsele personalile korrektset isikukaitsevahendite kasutamist ning aitas ümber korraldada haiglaruume ja liikumisteid.

Tekst: Marina Lohk Foto: erakogu

Hästi tublid inimesed, et nad tõesti kuulasid ja tegid kõike, mis ma ütlesin. Tänu sellele oli mul võimalik rahulikult juhendada ja koolitada, mille eest inimesed olid tänulikud,“ meenutab 5.–15. aprillini Kuressaares viibinud Anne Markus.

Kui veel 3. aprillil ei teadnud Markus Hiiumaal koolitamas käies täpselt, millal ja kui kauaks ta Saa remaale läheb, siis järgmisel päeval oli asi otsustatud ning 5. aprilli hommikul asus ta teele. „Mul vedas, et Lääne-Tallinna Keskhaigla arst Kerstin Kase oli juba kaks päeva varem sinna jõudnud ja tema oli sattu nud Päästeameti kriisistaabi juurde, kuhu ta mindki võttis. Olime seal Päästeameti tiiva all ja saime teha aktiivset koostööd kriisistaabiga, „tõlkides“ neile ka meditsiinikeelt,“ räägib õde.

Kuressaare Haiglas osutus aga suurimaks proovikiviks just see, et infektsioonikontrolli ei olnud seal umbes kümmekond aastat olnud ehk siis sealsed haiglatöötajad olid koroonakrii sis üsna ette valmistamata. „Kui siin (Regionaalhaiglas – M.L.) on toiminud infektsioonikont roll vähemalt 17 aastat ja meil oli võimalus kõik asjad korralikult ette valmistada ning läbi mõelda, siis seal tuli hakata muutma seda, mis nad olid jõudnud mõne nädalaga sisse juurutada. See nõudis natuke aega, rääkimist ja selgitustööd, aga nad said hakkama,“ tõdeb Markus. Ühe näitena toob õde välja isikukaitsevahendite kasutamise. „Oli inimesi, kes olid pannud endale külge absoluutselt kõik, mis kättesaadav – neil oli seljas kombinesoon, selle peal kittel, mille otsas veel kilepõll, käes kindad ja kätised ning muidugi ei puudunud sealt ka kirurgiline mask ja respiraator. Valet kasutust oli päris palju ja ma püüdsin neid ümber veenda, et niimoodi ei ole vaja,“ meenu tab ta.

Markus märgib, et isikukaitsevahendite vale kasu tus võib nakkusriski ja seega haiglasisest nakkuse levikut suurendada. Eriti kui neid ei osata õigesti ära võtta – see on aga tema sõnul paras kunst, mida on vaja harjutada. „Kui kasutada kombinesooni, siis võiks olla abiline alati kõrval. Nemad olid puhtalt kombinesoo nide peal. Sel ajal, kui ma seal olin, hakkasid arstid küll käima kitlites, aga ülejäänud personal eelistas ikka kombinesoone.“

MÜSTILINE MEESKONNATÖÖ

Üldiselt on koroonakriisi kogemused Markusele näidanud, et kui suurema ohu puudumisel ei võeta isikukaitsevahendite kasutamise alast koolitust eriti tõsiselt, siis kriisi ajal kuulatakse ühtäkki tähelepanelikult ja kuuldu jäetakse meelde. „Nagu mulle ka Hiiumaal öeldi: kui ma käisin märtsi alguses koolitamas, ega siis väga ei kuulatud; kui ma käisin sama juttu rääkimas aprillis, siis kõik kuulasid,“ nendib õde.

Kokkuvõttes õpetas Kuresaare kogemus Anne Markusele, et alati on võimalik midagi ära teha ning olukorda paremaks muuta, kui ini mestel on selleks vaid tahe ja võimalused. Ta meenutab sealset haiglapersonali vaid soojade sõnadega ja loodab siiralt, et neil läheb edaspidi järjest paremini.

Kiitust jagub tal ka Kuressaare kriisistaabi ehk Päästeameti töö tajatele. „Ma ei ole sellist tiimitööd enne näinud, see oli täiesti müs tiline. Ükskõik mis ülesanded anti, keegi ei virisenud, vaid öeldi, et teeme ära,“ räägib ta, lisades, et tööpäevad olid seejuures keskeltläbi 12-tunnised.

Samas meenutab ta ühte Päästeameti kriisistaabi koosolekut: „Seal öeldi staabiliikmetele, et te peate võtma hästi rahulikult – kui see kriis läbi saab, siis ärge väga lootke, et keegi teid kiidab, sest meie oleme lihtsalt kriisi lahendajad ja meid tavapäraselt ei kii deta. Siis mul oli hea öelda, et tere tulemast infektsioonikontrolli maailma – meil on samamoodi.“

Markuse sõnul peaks tegelikult igas haiglas koha peal olema inimene, kes tegeleb infektsioonikont rolliga ja hoiab seda tänapäevasel tasemel, sest see peab olema järjepidev töö. Kuressaare haigla ei jäänud Regionaalhaigla õe lahkudes siiski päris üksi – tema asemel läks järgmisena appi Lääne-Tallinna Kesk haigla infektsioonikontrolli õde. Kuressaare haiglas koolitamas.

Infektsioonikontrolli õdede töö eriolukorra ajal

Küsimustele vastavad infektsioonikontrolli õed Annika Lemetsar ja Sigrid Jaska-Pilv.

Milline oli teie roll ja vastutusvaldkond eriolukorra ettevalmistustes?

Annika Lemetsar: Infektsioonikontrolli õdede roll oli mitmesuguste juhendite koostamine ja personali koolitamine. Meie vastutusvaldkonnas on erinevad osakonnad ja nendele pidi koostama vastavalt osakonna spetsiifikale juhendid (endoskoopia, radioloogilised uuringud, angiograafia).

Sigrid Jaska-Pilv: Minu üks ülesandeid oli ette valmistada III intensiivravi osakond ja selle personal COVID-patsientide vastuvõtuks. Osakonnale tuli tekitada lüüs ehk ruum, mis on sissepääsuks osakonda ning mis jääks poolmustaks alaks ning eraldaks musta poole puhtast.

Paralleelselt toimus osakonna personali koolitamine. Osakonna juhtiva personaliga said kokku lepitud ja läbi käidud teekonnad: kuidas liiguvad patsiendid, pesu, jäätmed, toit jm.

Kui logistika oli kokku lepitud ja personal koolitatud, tuli luua kirjalik COVID-patsiendi käsitluse juhend III intensiivile. Annika Lemetsar mugandas selle teiste intensiivide jaoks.

Koostöös õenduskvaliteedi spetsialistiga valmis juhend, mis oli mõeldud kasutamiseks üle maja.

Teine suur tööülesanne oli mul Raplamaa Haigla ettevalmistamine. Seal tuli süsteem üles ehitada alates patsiendi saabumisest EMO-sse ja lõpetades lahkumisega, kas siis koju või manalateele. Edasi jäid kohapeale asju kureerima minu loodud infektsioonikontrolli kontaktõdede süsteemi kuuluvad õed.

Meie ülesandeks Annika Lemetsari ja Teele Ružitsiga oli terve Regionaalhaigla õendusjuhtide masskoolitamine isikukaitsevahendite kasutamisest COVID-patsiendi korral.

Teele ja Annika tegid ka koostöös koolitustalitusega valminud e-koolituse jaoks isikukaitsevahendite kasutamise video. Juhendi koostas meie juhataja ja testküsimused panin kokku mina.

Mis oli teie jaoks uues olukorras suurim katsumus?

Annika Lemetsar: Kõige keerulisem oli aja planeerimine, et kõik sujuks ja et vahepeal oleks ka puhkeaega. Kuna töötajate seas oli palju teadmatust, siis pidi tegelema ka pingete mahavõtmisega. Koolitasime ja nõustasime laotöölisi, koristajaid, tehnikuid jt.

Sigrid Jaska-Pilv: Suurim raskus oli üles ehitada toimiv süsteem. Kui tuli esimene COVID-kahtlane patsient, siis hoidsin hinge kinni, et kõik paika pandud teekonnad ja tegevused toimiksid. Muidugi oli lünki, aga õppisime vigadest ja parandasime kohe jooksvalt puudujäägid.

Olime Anne Markusega koos esimese COVID-patsiendi saabumise juures ning vaatasime, kuidas personal liigub osakonda ja tagasi. Annika jäi esimest patsienti jälgima ja oli nn Watsoniks osakonnas. Ehkki kell tiksus juba ületunde, polnud meist kolmest kellelgi tahtmist koju minna, sest süda valutas, kuidas nad hakkama saavad.

Proovikivi oli ka see, kuidas jagada ennast kodu ja töö vahel. Teadsin, et mind vajatakse kodus, aga samas südametunnistus ei lubanud ennast lõdvaks lasta ja lihtsalt ära minna.