Olin peaaegu juba Peetruse

Olin peaaegu juba Peetruse juures

„25. märtsil tähistasin oma 73. sünnipäeva ja sain kingituseks COVID-19 viiruse,“ viskab muhulane Ants Tuulmägi oma läbielamise üle juba nalja. Aprilli alguses oli aga asi naljast kaugel.

Tekst: Anu Jõesaar Foto: Janne Nurmik

Fotol: Ants Tuulmägi oma armsas kodutalus 22. aprillil 2020, viiendal päeval pärast Regionaalhaiglast väljakirjutamist.

Kõiki jahmatas, et üks väike viirus suudab nii kiiresti ja põhjalikult maha murda mehe, kes oli kogu senise elu elanud ter vena, töötanud neli aastakümmet merel ja kümme aastat maismaal tehnikumehaanikuna. „ Tõbisena tundsin end 20. märtsil. Arvasin, et olen lihtsalt külmetanud, võtan palavikualandajat ja küll kõik mööda läheb. Möödus nädal, ent enesetunne ei paranenud. Palavik kõikus 37–38 kraadi vahel, harva tõusis 39 kraadini. 26. märtsil käisin perearsti vastuvõ tul, sain põletikuvastaseks raviks antibiootikumi ning naasin kodusele ravile. Ei ma ise ega perearst osanud kahtlustada COVID-19 viirust. Ka ei meenunud mulle perearstil käies, et olin 16. märtsil kokku puutunud COVID-positiivseks osutunud inimesega.

Kõige ebameeldivam oli jõuetuse tunne ja abitus, et ma ei saa enda paranemise heaks mitte midagi ette võtta. 28. märtsil ei suutnud ma omal jalal enam viit sammugi astuda, nii suur õhupuudus tekkis. Siis helistas tütar, minu haldjake, mulle kiirabi. Öö veetsin Kuressaare haiglas, kuid järgmisel päeval oli arstidel kopsupildi järgi selge, et kiirabil tuleb mind ülikiiresti Lääne-Tallinna Keskhaigla nakkuskliinikusse transportida. Sinna jõudes

oli mul kahepoolne kopsupõletik ja tõsine hingamis puudulikkus. Ööga halvenesid näitajad katastroofilise kiirusega ja minu viimane mälupilt 30. märtsist on Regionaalhaiglasse sisenemine. Selles haiglas veetsin järgmised 19 päeva – nii I, II kui ka III astme intensiiv ravi osakonnas. III astme intensiivravi vajasin seitse päeva.

Kui sain teada, et mind viiakse nakkuskliinikust teise haiglasse intensiivravile, siis tabasin end mõttelt, et ilm selt tulebki nüüd teise ilma kolida. See mõte mind siiski väga ei hirmutanudki, mu elus on ka varem olnud hetki, mille järel on põhjust olnud uut sünnipäeva tähistada. Võtsin tütrele kõne ning jagasin temaga kiirelt mõne mõtte, mis saab juhul, kui ma tõesti enam koju ei naase ...

Regionaalhaigla personalist jäi meelde nende hoolsus ja osavõtlikkus. Samuti siiras huvi minu kui patsiendi tervise ja enesetunde vastu. Usun, et nendelt nõuab suurt eneseületust olla COVID-positiivsete patsientidega nii hooliv. Nad ju teavad, et ravivad inimesi, kelle kaudu varitseb surmav viirus ka neid endid.

Müts maha ja suur tänu nii neile kui ka minu kaitseinglitele, kes mind maisesse ellu tagasi tõid, sest praktiliselt olin juba Peetruse juures... Arvan, et läbielatut ei saa võrrelda muuga kui taassünniga.“

Arstid leidsid meie jaoks alati aega

Janne Nurmik, tütar

„Lähedastele äärmiselt keeruline, vaimselt viimse piirini proovile panev aeg oli isa viibimine Regionaalhaigla III astme intensiivravis. Need seitse päeva tundusid igavikuna. Pöördusin sel ajal lausa kahe kiriku poole abipalvega võtta isa koguduse eestpalvele. Peale palvetamise me isa aitamiseks ja toetamiseks enam muud teha ei mõistnud.

Infot isa seisundi kohta sain arstidelt iga päev. Patsiendi lähedase jaoks leidsid arstid alati aega, et kõike toimuvat rahulikult ja süvitsi selgitada. Ehkki olukord, millesse kogu haigla personal oli sattunud (isa viibis seal viiruse leviku tipphetkel), oli ka neile uudne ja stressirohke, ei kaotanud need inimesed kunagi professionaalsust ja hoolivat suhtumist.

Oli meie pere õnn, et halvim jäigi seekord halvaks unenäoks! 112 häirekeskuses, Orissaare ja Kuressaare kiirabis, Kuressaare haiglas, Lääne-Tallinna Keskhaigla nakkuskliinikus ja Regionaalhaiglas töötavad tõelised oma ala professionaalid. Inimesed, kelle süda asub õiges kohas, imelised inimesed! Neist igaühe kiire reageering ja otsusekindlus kinkis meie perele tagasi isa, vanaisa, abikaasa ja venna! Meie tänu on piiritu!“

Neuroendokriinkasvajaga patsiendid saavad taas radionukliidravi

7. aprillil toimus nukleaarmeditsiini osakonnas taas üle pika aja esimene peptiidretseptor radionukliidravi protseduur 177Lu-DOTATATE-ga (PRRT).

See raviviis on näidustatud mitteopereeritavate või metastaatiliste progresseeruvate kõrgelt diferentseerunud (G1 ja G2) somatostatiini retseptor-postiivsete neuroendokriinkasvajate (NET) raviks täiskasvanutel. „Need on patsiendid, kellel ei ole kasvaja asukoha või leviku tõttu radikaalne kirurgiline ravi võimalik ja kellel on molekulaar-kuvamisuuringutel (PET või SPET) tõesta tud kasvajakoe piisav somatostatiiniretseptorite afiinsus“ selgitas nukleaarmeditsiiniosakonna juhataja kt dr Liina Karusoo.

Regionaalhaigla nukleaarmeditsiini osakonnas on varasem PRRT teostamise kogemus olemas, kuid viimas tel aastatel on see raviviis olnud kõrge hinna tõttu meie patsientidele kättesaamatu. Alates käesoleva aasta algu

D r L i i n a K a r u s o o sest saame 177Lu-DOTATATE-ravi teostada ravimitootja poolt algatatud kaastundliku programmi raames.

Olles NET-kasvajate kom petentsikeskus Eestis, on sellise raviviisi taas kättesaadavaks muutu mine meie patsientidele ülioluline maamärk. Nimetatud ravi parandab väga olulisel määral nende patisentide elukvaliteeti ning pikendab elulemust, samuti annab PRRT suhteliselt pikaaegse ravivastuse ning on patsienti dele hästi talutav.

Aastas on planeeritud teostada PRRT umbes kümnele NET-patsiendile.

Vähiravi infotelefonid pälvisid patsientide tunnustuse

Koroonakriisi eriolukorra ajal avas Regionaalhaigla vähipatsientidele mitu infotelefoni. Statistika näitab, et nõustamistelefonid olid patsientide seas populaarsed ja hinnatud.

Keemiaravi patsientide toetamiseks ja nõustamiseks avatud infotelefonil aitasid arstid ja õed esimese kuu jooksul patsiente ja nende lähedasi 266 korral. „Tajusime üsna ruttu COVID-19 infotelefoni vajadust ning täna saame kinnitada, et see oli ja on jätkuva eriolukorra tingimustes hea mõte ning vajalik samm,“ lausus Regionaalhaigla keemiaravi keskuse juhataja dr Anneli Elme. „Koroonakriis tekitab inimes tes ärevust, hirmutunnet, ebakindlust ja stressi. Vähihaigetele, kel on niigi kanda oma haiguse ränk koorem, lisandus leviva viiruse ja kehtestatud liikumiskeelu tõttu muret veelgi. Patsientidele tekitab hirmutav olukord ohtralt lisaküsimusi: mis saab minu vähiravist, kui ohtlik on mulle viirusega nakatumine, mida saak sin ise teha, et mitte viirusesse haigestuda? Kuidas hooldada pandeemia ajal vähihaiget, kas haiglad on ikka avatud?“ Keemiaravi infotelefonile helistasid patsiendid ja nende lähedased üle kogu Eesti. Lisaks anti nõu perearstidele, kes pandeemia ajal on toeks vähihaigetele ja nende peredele. „Oleme rahustanud patsiente ja kinnitanud neile, et me ei ole neid unustatud ning plaanitud ravi jätkub. Samuti oleme selgitanud, et kui patsiendil tuli ravi nakkusohu vältimiseks siiski ajutiselt peatada, siis on see haige huvides,“ lausus dr Elme.

Ka kiiritusravi patsientide nõustamiseks ja toetamiseks avatud infotelefon õigustas end – helistajate tunnustavast tagasisidest nähtus, et sellega on loodud võimalus saada spetsialistilt oma probleemile kiiret lahendust, värskeimat infot ja kindlustunnet ärevas olukorras. Kiiritus- ja samaaegset keemiaravi saavate patsientide nõuandetelefonile on väga erinevate probleemidega helistanud nii vähihaiged, nende lähedased kui ka perearstid üle Eesti. „Patsiendid on sel keerulisel ajal olnud äärmiselt mõistvad ja koostöövalmid ning saanud aru, et kõik muudatused ravis ja mõnel juhul ravi edasilükkamised on ohutud ning tehtud rahvusvaheliste soovituste alusel eesmärgiga just neid endid kaitsta, et pakkuda kokkuvõttes kõigile võimalikult kiiresti parimat ravi,“ ütles kiiritusravikeskuse juhataja drMaire Kuddu.

Vaata ka www.onkoloogiakeskus.ee