KOGEMUS
Olin peaaegu juba Peetruse juures „25. märtsil tähistasin oma 73. sünnipäeva ja sain kingituseks COVID-19 viiruse,“ viskab muhulane Ants Tuulmägi oma läbielamise üle juba nalja. Aprilli alguses oli aga asi naljast kaugel. Tekst: Anu Jõesaar Foto: Janne Nurmik
Fotol: Ants Tuulmägi oma armsas kodutalus 22. aprillil 2020, viiendal päeval pärast Regionaalhaiglast väljakirjutamist.
õiki jahmatas, et üks väike viirus suudab nii kiiresti ja põhjalikult maha murda mehe, kes oli kogu senise elu elanud tervena, töötanud neli aastakümmet merel ja kümme aastat maismaal tehniku- mehaanikuna. „ Tõbisena tundsin end 20. märtsil. Arvasin, et olen lihtsalt külmetanud, võtan palavikualandajat ja küll kõik mööda läheb. Möödus nädal, ent enesetunne ei paranenud. Palavik kõikus 37–38 kraadi vahel, harva tõusis 39 kraadini. 26. märtsil käisin perearsti vastuvõtul, sain põletikuvastaseks raviks antibiootikumi ning naasin kodusele ravile. Ei ma ise ega perearst osanud kahtlustada COVID-19 viirust. Ka ei meenunud mulle perearstil käies, et olin 16. märtsil kokku puutunud COVID-positiivseks osutunud inimesega. Kõige ebameeldivam oli jõuetuse tunne ja abitus, et ma ei saa enda paranemise heaks mitte midagi ette võtta. 28. märtsil ei suutnud ma omal jalal enam viit sammugi astuda, nii suur õhupuudus tekkis. Siis helistas tütar, minu haldjake, mulle kiirabi. Öö veetsin Kuressaare haiglas, kuid järgmisel päeval oli arstidel kopsupildi järgi selge, et kiirabil tuleb mind ülikiiresti Lääne-Tallinna Keskhaigla nakkuskliinikusse transportida. Sinna jõudes
oli mul kahepoolne kopsupõletik ja tõsine hingamispuudulikkus. Ööga halvenesid näitajad katastroofilise kiirusega ja minu viimane mälupilt 30. märtsist on Regionaalhaiglasse sisenemine. Selles haiglas veetsin järgmised 19 päeva – nii I, II kui ka III astme intensiivravi osakonnas. III astme intensiivravi vajasin seitse päeva. Kui sain teada, et mind viiakse nakkuskliinikust teise haiglasse intensiivravile, siis tabasin end mõttelt, et ilmselt tulebki nüüd teise ilma kolida. See mõte mind siiski väga ei hirmutanudki, mu elus on ka varem olnud hetki, mille järel on põhjust olnud uut sünnipäeva tähistada. Võtsin tütrele kõne ning jagasin temaga kiirelt mõne mõtte, mis saab juhul, kui ma tõesti enam koju ei naase ... Regionaalhaigla personalist jäi meelde nende hoolsus ja osavõtlikkus. Samuti siiras huvi minu kui patsiendi tervise ja enesetunde vastu. Usun, et nendelt nõuab suurt eneseületust olla COVID-positiivsete patsientidega nii hooliv. Nad ju teavad, et ravivad inimesi, kelle kaudu varitseb surmav viirus ka neid endid. Müts maha ja suur tänu nii neile kui ka minu kaitse inglitele, kes mind maisesse ellu tagasi tõid, sest prakti liselt olin juba Peetruse juures... Arvan, et läbielatut ei saa võrrelda muuga kui taassünniga.“
K
Arstid leidsid meie jaoks alati aega „Lähedastele äärmiselt keeruline, vaimselt viimse piirini proovile panev aeg oli isa viibimine Regionaalhaigla III astme intensiivravis. Need seitse päeva tundusid igavikuna. Pöördusin sel ajal lausa kahe kiriku poole abipalvega võtta isa koguduse eestpalvele. Peale palvetamise me isa aitamiseks ja toetamiseks enam muud teha ei mõistnud. Infot isa seisundi kohta sain
24
Regionaalhaigla 2/2020
arstidelt iga päev. Patsiendi lähedase jaoks leidsid arstid alati aega, et kõike toimuvat rahulikult ja süvitsi selgitada. Ehkki olukord, millesse kogu haigla personal oli sattunud (isa viibis seal viiruse leviku tipphetkel), oli ka neile uudne ja stressirohke, ei kaotanud need inimesed kunagi professionaalsust ja hoolivat suhtumist. Oli meie pere õnn, et halvim jäigi seekord halvaks unenäoks!
Janne Nurmik, tütar 112 häirekeskuses, Orissaare ja Kuressaare kiirabis, Kuressaare haiglas, Lääne-Tallinna Keskhaigla nakkuskliinikus ja Regionaalhaiglas töötavad tõelised oma ala professionaalid. Inimesed, kelle süda asub õiges kohas, imelised inimesed! Neist igaühe kiire reageering ja otsuse kindlus kinkis meie perele tagasi isa, vanaisa, abikaasa ja venna! Meie tänu on piiritu!“
