Nähtamatu vaenlasega võitlejad

Nähtamatu

vaenlasega võitlejad koroonarindel

Tekst: Marina Lohk Foto: Aivar Kullamaa

Haigla infektsioonikontrolli talituse töö võib kohati jääda sama märkamatuks kui silmale nähtamatud vaenlased, millega need inimesed iga päev võidelda aitavad. Koroonaviiruse pandeemia ajal hakkas aga infektsioonikontrolli juhistest sõltuma kogu töökorraldus, iga liigutus ja samm.

Töö koroonapatsientidega nõuab väga suurt teadlikkust.

Ülemaailmse ohu Eestisse saabudes muutusid infektsioonikontrolli talituse arstide ja õdede tööpäe vad ühtäkki palju intensiivsemaks ja pikemaks. Kui avalikult hakati Eestis uue koroonaviiruse ehk SARS-CoV-2 ohust rääkima alles veebruari lõpus, kui riigis tuvas tati esimene nakatumise juhtum, siis Terviseametis olid esimesed plaanid haiglate valmisoleku tagamiseks laual juba kuu aega varem.

Regionaalhaigla infektsioonikontrolli talituse juht dr Mait Altmets käis jaanuari lõpus oma puhkuse ajast Terviseametis vastaval koosolekul. Haiglasiseselt hakati pandeemia tulekuks ülemarsti professor Peep Talvingu eestvedamisel moraalselt valmistuma juba jaanuari keskpaigas.

Esialgu tähendas valmistumine dr Altmetsa sõnul eelkõige kirjandusel silma peal hoidmist, kuigi Hii nast, kust koroonapandeemia alguse sai, sel hetkel kuigi palju infot ei tulnud. Samas tuli tegutseda. Haig las moodustati kriisikomisjon, kuhu kuulus teiste hulgas ka dr Altmets, ning hakati läbi mõtlema patsientide teekondi ja paigutust haiglas. „Kuigi alguses oli kokkulepe, et peame tegelema ainult kolmanda astme intensiivravi vajavate patsientidega, siis reaalne elu ja kogemus näitas, et tegelikult on vaja pinda rohke maks. Itaalia ja teiste riikide näited viisid selleni, et hakkasime jõuliselt pindu otsima ja looma. Olid arute lud, kuhu COVID-osakonnad teha — need loodi kardioloogia osakondade asemele. Asukoha mõttes olid need parimaks valikuks, olles lähedal intensiivravile ning nii sai vältida ristumisteid teiste osakondadega. Kardioloogid said asenduspinna B-tornis ning nende ravitöö ümberkorralduste tõttu ei katkenud,“ räägib dr Altmets. Lõpptulemusena oli Mustamäe korpuse COVID-osakonnas 74 ja Seewaldis 8 kohta. Intensiiv ravikohti oleks olnud võimalik luua üle 70, seda siis etapiliselt, sõltuvalt vajadusest.

Patsientide teekonna kaardistamine ja juhendite koostamine nõudis drAltmetsa sõnul mitmelt inimeselt päris kõva ajurünnakut. Lisaks tuli koostada juhendid isikukaitsevahendite kasutamise, samuti koristamise ning ka selle kohta, kuidas käituda äsja välismaalt tul nud töötajatega. Kõiges selles oli suureks abiks kolleeg drKristel Päro. „Koos koolitustalitusega tegime väga kiiresti ühe e-koolituse isikukaitsevahendite kasutami sest. Olime sellest aastaid unistanud, nüüd saime kriisi ajal esimese koolituse tehtud – üle 3000 inimese umbes 4500 töötajast on selle läbinud,“ on drAltmets rahul.

ALATI KAKS-KOLM SAMMU EES

Infektsioonikontrolli talituse juht tõdeb, et prof Peep Talvingu eestvedamisel on Regionaalhaigla proovi nud selle kriisi ajal olla kogu aeg teistest kaks-kolm sammu ees – et juhul, kui olukord peaks tõesti hul luks minema, oleks ressurssi sellega hakkama saada. „Meil oli silme ees Hispaania ja Itaalia. Teadsime, et kui me selleks valmis ei ole, võib asi käest ära minna. Üks kolleeg ütles: kui meid süüdistatakse hiljem liig ses kriisiks valmistumises, võib see kokkuvõttes olla päris suur kiitus,“ märgib dr Altmets. Ta tunnistab, et Regionaalhaiglas on plaaniline ravi siiski kogu aeg teatud mahus edasi käinud ning päris seisakut pole eriolukorra ajal kordagi olnud. Küll aga läks koos COVID-haigetele pinna vabastamiseks ja kontaktide vähendamiseks vajaliku plaanilise ravi piiramisega käiku põhimõte, et osa töötajatest jääb periooditi koju, et vähendada tõenäosust, et ühe osakonna kogu per sonal puutub tööl korraga nakkusega kokku.

Ka selle kohta, kuidas toimida haiglatöötajaga, kes on olnud COVID-haigetega lähikontaktis, kehtestati kindlad reeglid. „Nende töötajatega me tegeleme ja arutame, mis tüüpi kontakt see oli. Kes on olnud kon taktis, on jäänud 14 päevaks koju karantiini,“ selgitab dr Altmets. Ta on rahul, et sedakaudu pole ühtegi nakatumist haiglas siiski aset leidnud ehk koju jäänu test pole keegi haigeks jäänud. Haiglasisest nakkuse levikut on suudetud vältida. „Mõni töötaja on küll haigeks jäänud, aga alguses olid need haigestumised seotud välisreisidelt tulekuga ja viimased kaks juhtu mit olid elukondlikud, kus keegi töötaja pereliikmetest oli eelnevalt haigeks jäänud,“ selgitab arst. Artikli kirjutamise ajaks oli kokku registreeritud 14 haiges tumist.

ENDINE OLUKORD EI TAASTU NIIPEA

Ent praegune võitlus pole veel lõpuni peetud. Nii riiklikku statistikat kui ka haiglas valitsevat olu korda vaadates võib öelda, et suurema kriisi oht on möödas, kuid valvsust ei tohi kaotada igapäevaelus ega haiglatöös. Nii on plaanilise ravi taastamine mai algusest nõudnud samuti läbimõtlemist ja põhja likke ümberkorraldusi, mis pole dr Altmetsa sõnul olnud sugugi lihtne. „Eesti haiglad ei ole disainitud pandeemia tingimustes töötamiseks. Kui me peame avalikus ruumis järgima 2 + 2 põhimõtet, siis meie ootealad ei ole nii suured, mistõttu me ei saa kõiki inimesi korraga näiteks polikliiniku pinnale lubada. Töö peab olema kuidagi jaotatud, näiteks vastuvõtuajad hajutatud. Või siis on mingi osa tööst viidud majast välja teistesse punktidesse,“ selgitab ta.

Infektsioonikontrolli arst tõdeb, et selline olu kord, nagu oli enne koroonakriisi, lähiajal ei taastu ja võib-olla ei taastu kunagi. „Samamoodi nagu varem ilmselt vastuvõttu enam ei pääse – toimub eelselektsioon ning võimaluse korral tehakse kaug vastuvõtte,“ räägib ta. Mida rohkem inimesi on ühes kohas koos, seda suurem tõenäosus on ka nakkuste levikuks. Praegu on plaanitud polikliiniku tööaja pikendamine kella 17-ni.

Uute reeglite kohaselt peavad kõik Regionaal haiglasse saabuvad patsiendid ja külastajad täitma tervisedeklaratsiooni ja neil mõõdetakse kehatempe ratuuri. Patsientide esmane skriining toimub haigla peaukse juures. „Plaanilisele vastuvõtule, uuringu tele ja ravile saab patsient, kel pole COVID-i kahtlust. Kõik tulijad peavad puhastama käed ja saavad haiglas kandmiseks maski. Haiglas liikudes tuleb hoida teistega distantsi. Enne sellistele plaanilistele protseduuridele tulekut, mille korral viiakse läbi intubatsioon või uuringud hingamisteedel, tehakse COVID-test. Selleks võtab haigla töötaja patsiendiga eelnevat ühendust ja selgitab, kuidas ja kus seda teha saab. Analüüs tuleb anda 24–48 tundi enne protse duuri,“ kirjeldab dr Altmets uusi reegleid.

IGA KRIIS ÕPETAB

Mida head saab praegusest kriisist tulevikku kaasa võtta? Infektsioonikontrolli arst toob välja inimeste paremad kätehügieeni harjumused, mis aitavad kaasa ka kõigi muude nakkuste leviku tõkestamisele. Regio naalhaiglas, kus käte antiseptikumi kasutatakse pidevalt ka tavaolukorras, on seda aasta esimesel neljal kuul kulunud 7000 liitrit ehk 2,2 korda rohkem kui mullu samal ajal.

Lisaks mainib arst positiivse kogemusena head meeskonnatööd. „Meil on tõesti uskumatult hea tiim – isegi ebameeldivad otsused suudetakse hea eesmärgi nimel koostöös ära teha ja alla neelata. Meil on haiglas väga pühendunud inimesed, kes ka oma vabast ajast tegelevad probleemide lahendamise ja ennetamisega. See on tekitanud tõesti hea tunde kogu selles olukor ras,” kiidab dr Altmets.

Kuna sel aastal oli haiglal nii või teisiti plaanis infektsiooni-kriisiplaani koostamine, siis viimaste kuude jooksul kogetut arvesse võttes saab seda veelgi paremini teha – on ju nüüd paberil olemas reaalse elu kogemus, teada kitsaskohad. „Ma arvan, et sellest kriisist õpivad ka riik ja teised üksused. Teadmine, et infektsioonid on reaalne risk, millega peab igapäeva selt tegelema, on jõudnud erinevatesse kohtadesse. Käib hooldekodude koolitamine ning haiglad, pere arstikeskused – kõik peavad oma tegevusi muutma,“ lisab arst.

Tulevikus saab tema sõnul ka Regionaalhaiglas nii mõndagi paremini teha. „Me töötame ju ruumi des, mis ei ole sellisteks tegevuseks mõeldud. Edaspidi peab kindlasti arvestama, et infektsioonipool ei jääks tagaplaanile, kui midagi renoveerima hakatakse. Arenguruumi on kindlasti,“ räägib dr Altmets.

Ta tunnistab, et infektsionisti unistus on ühekoha lised lüüsiga palatid igas osakonnas – see võimaldaks nakkusohtlikke haigeid isoleerida ilma selleks eraldi osakonda loomata. Teine lahendus oleks kõigi ravi võimalustega infektsioonhaiguste haigla Tallinnas või Põhja-Eesti piirkonnas – selle võrra oleks teistel haig latel lihtsam. „Aga igal asjal on oma head ja vead. Kui näiteks nakkushaigusega patsient vajab neurokirurgilist ope ratsiooni, siis seda ei saa nakkushaiglas teha. Teinekord jääb kõlama, et infektsioonid võiks olla infektsioonhaiguste haiglas ja siis ei pea nendega tegelema, kuid tegelikkuses puutume nendega iga päev kas või teadmatult kokku,“ nendib dr Altmets.