6 minute read
Muudatuste aasta verekeskuses
Tekst: Heli Lehtsaar-Karma Fotod: Aivar Kullamaa
Verekeskusele tõotas tänavune aasta tulla muudatusterohke, sest uue juhataja Ave Lellepi eestvedamisel kavatseti kujundada ümber verekeskuse struktuur ning ühtlasi pidi ka Foorumi keskuse verekogumiskoht mujale kolima. Koroonaviirus lõi aga kaardid paraku sassi.
Küsimustele vastab Regionaalhaigla verekeskuse juhataja Ave Lellep.
Millist mõju on avaldanud verekeskuse tööle koroonapandeemia? Väga suurt mõju. Tavaliselt me kogume doonoriverd igal tööpäeval nii Ädala tänava verekeskuses kui ka verekogumiskohas Foorumi keskuses. Lisaks käime väljasõitudel asutustes ja ettevõtetes ning maapiir kondade kultuurimajades. Seal toimuvad doonoripäevad olid juba mitu kuud tagasi kokku lepitud, ent kui kehtestati eriolukord, asutusi suleti ja ürituste korral damine keelati, ütles enamik meie koostööpartneritest doonoripäeva läbiviimisest ära. Siis tundus küll, nagu oleks meil jalad alt löödud, ja tekkis küsimus, mis saab edasi, sest väljasõitudelt kogume ju üle poole doonorivere varudest. Õnneks saime nädalavahetusel (14.–15. märtsil – toim) operatiivse tegutsemise tule
musena peaministri eriloa omavalitsustes verd koguda. Asutustes aga doonoripäevi ei toimu, sest paljud neist on ajutiselt suletud või tehakse tööd kodukontoritest.
Esinesime ka ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias üleskutsega tulla verd loovutama ning veendusime taas, et meie kaasmaalased on keerulises olukorras valmis üksteist aitama – leidus küllaga julgeid ja häid inimesi, tänu kellele verekeskuse verevarud taastu sid ja vereülekannet vajanud patsientidele jätkus kõiki vajalikke verekomponente.
Verekeskuses on kavas struktuurimuudatus. Mis on selle eesmärk? Meil oli tõesti kavas muuta alates 1. aprillist verekes kuse struktuuri, kuid nüüd on see edasi lükatud ajale, mil riigis ja haiglas on taastunud normaalne olukord. Muudatuse peamine eesmärk on verekeskuse töö tõhusam ja tänapäevasem korraldamine. Kindlasti ka keskuse üksuste korrastamine ja ühesuguste tegevuste koondamine ühte osakonda.
Tahame töökoormust osakondade ja töötajate vahel võrdsemalt jaotada ning koondada ühelaadsed tege vused ühte osakonda. Verekeskuse laboriuuringud on praegu jaotatud kahe osakonna vahel, aga kui neid tehtaks ühes osakonnas, mis allub ühele juhile, oleks võimalik tööd märksa paremini organiseerida. Sama kehtib ka doonorluse kohta – doonorluse edendamine ja doonorite teenindamine ei peaks olema eraldi tege vused, vaid kuuluma ühte osakonda, sest see on ühe ja sama eesmärgi saavutamisele suunatud meeskonnatöö.
Verekeskuses töötab ligi 90 inimest, ent praegu on meie osakonnad väga erineva suurusega. Ühes on kümme ametikohta, teises aga 60. Nii paljude töötaja tega üksuses ei pruugi juht kõikide inimesteni jõudagi ja sellisest probleemist on meile ka teada antud. Kui osakonnad oleksid väiksemad ja enam-vähem ühesuurused, saaksid nende juhid üksuse tööd tõhu samalt korraldada ning oleksid oma töötajate tegemiste ja probleemidega paremini kursis.
Muudatusi on tänavu kavas veel teisigi, näiteks tahate viia verekogumiskoha Foorumi keskusest Ülemiste linnaku Tervisemajja. Miks? Ja kas eriolukord avaldab mõju sellelegi plaanile? Foorumi keskuses on verd kogutud kümme aastat ja see on hästi toiminud. Praegu tuleb Foorumisse siiski vähe uusi doonoreid ja südalinna kaubanduskeskuse kolmas korrus pole vere kogumiseks vist ka kõige kohasem paik. Ühtlasi ei saa me ostukeskuse kont -
CV AVE LELLEP
1989–1994 Tartu Ülikool, bioloogia 1995–2003 Põhja-Eesti
Verekeskuse labori juhataja / peaspetsialist 2008–okt 2019
Regionaalhaigla laboratooriumi kvaliteedijuht Alates 2019. aasta oktoobrist Regionaalhaigla verekeskuse juhataja
septsiooni tõttu välireklaami teha, et inimesed meid üles leiaksid.
Oleme Ülemiste Citysse vere kogumiseks iga paari kuu tagant väljasõite teinud ja need on olnud väga edukad. Kui meile pakuti ruume Ülemiste Tervisemaja esimesel korrusel, jõudsime järeldusele, et see sobib väga hästi meie põhimõttega doonoritele lähemale minna. Ülemiste Citysse lisandub järjest uusi töökohti (praegu töötab seal üle 10 000 inimese – toim) ja seal saame ennast reklaamida paremini kui praegu Fooru mis. Esialgu oli meil kavas kolida Ülemistele augustis või septembris, kuid koroonaviirusest tingitud eriolu korra tõttu võib see edasi lükkuda.
Te kasutate verekeskuse doonoritele nähtavamaks muutmiseks nutikaid turundusnippe, näiteks Vere kond ehk vere loovutamine sõprade või töökaaslastega. Kui kaua on Verekond tegutsenud? See on meil toiminud juba mõne aasta, kuid kah juks pean ütlema, et olime sunnitud selle projekti seisma panema, sest Eesti vereteenistuse infosüsteem (EVI) ei toeta Verekonna tegevust üldse. Seni tehti Verekonnaga seotud toiminguid enamasti Excelis ja pliiatsi-paberiga. Niiviisi töötamine on väga ressursi
2,8% Eesti elanikest on doonorid.
mahukas ega ole ka väga usaldusväärne. Just nimelt infosüsteem ongi see, mille taha meie arengud väga sageli takerduvad!
Olen arvamusel, et kõikide Eestis selles valdkonnas tegutsevate inimeste meelest pidurdab vereteenistuse tegevust sujuvalt toimiva ja kogu riiki hõlmava haig late ja verekeskuste vahelise infosüsteemi puudumine. Protsess pole jälgitav doonorist kuni patsiendini ehk doonorite andmed ei jõua vereülekande tegi jani ja vastupidi, kuid andmete kättesaadavus oleks patsiendi huvides. See tõhustaks ravi ja vähendaks vereülekandejärgseid reaktsioone.
Praegu on jäänud uue infosüsteemi loomise eest vedajaks ainuüksi haiglad ning eelkõige Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum.
Millised muutused on praegu toimumas doonorluse valdkonnas laiemalt? Üks mureküsimusi on elanikkonna vananemine. Praegu on doonorite seas nii noori ja vanemaid kui ka
keskealisi inimesi, kusjuures viimaseid on kõige roh kem. Siit tulenebki probleem, kuidas leida ja säilitada vananeva elanikkonnaga riigis piisaval hulgal doono reid, sest ühest küljest väheneb doonorina vere loovutamiseks sobivas eas inimeste arv, teisest küljest aga kasvab veretooteid vajavate inimeste osakaal. Teame ju, et vereloomeelundite haigusi ning kasvajaid ja vereringehaigusi esineb üha enam.
Elanikkonna vananemine ei tekita probleeme mitte üksnes Eestis, vaid selle pärast ollakse mures kogu Euroopas. Olen kuulnud, et seetõttu on mõnes riigis lülitatud sisse tagasikäik ja liigutud isegi tasulise doo norluse suunas, et meelitada doonoreid verd loovutama.
See on ju suletud ring – kui ei ole piisavalt palju doo noriks sobivaid inimesi, siis pole ka piisavalt doonoriverd? Muredele on siiski lahendusi – ravimeetodid on muu tumas, doonorivere kasutamisele on tekkimas alternatiive ja Patient Blood Managementi põhimõtete rakendamine võimaldab säästa ülekantavate vere komponentide kogust. Kohati on doonoriveri siiski asendamatu ja täielikku loobumist selle kasutamisest ei tasu praegu küll oodata.
Vajadus verekomponentide järele muutub ja sellega seoses ka vajadus doonorite järele. Doonorid jagu nevad kaheks. Ühed nendest loovutavad täisverd, millest valmistatakse erinevaid komponente: erüt rotsüüte, trombotsüüte ja vereplasmat. Teised on afereesidoonorid, kelle verest eraldatakse ainult vaja minev osa, näiteks plasma või trombotsüütiderikas plasma, ülejäänud veri aga kantakse tagasi doonori vereringesse.
Kuna vajadus erütrotsüütide järele on maailmas seoses uute kirurgiliste meetodite, Patient Blood
Ave Lellep koos president Kersti Kaljulaidiga verekeskuses.
Ave Lellep juhib Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskust alates 2019. aasta oktoobrist. Sellegipoolest ei pidanud paljud tema kolleegid hakkama oma uut juhti lausa nullist tundma õppima, sest Lellep on verekeskuse pikemaajalistele töötajatele teada-tun tud inimene. „Oma tööelu alustasin ma 1995. aastal verekeskuse osakonnas, kus tehti doonorvere mikrobioloogilisi ja viirusuuringuid. Kaheksa aastat hiljem olin ma selle osakonna juhataja. 2008. aastal läksin verekeskusest Regionaalhaigla laboratoo riumi kvaliteedijuhiks, kus ma töötasin 2019. aasta oktoobrini,“ kirjeldab Ave Lellep oma juba vee randsaja aastani ulatuvat staaži Regionaalhaiglas.
Vastates küsimusele, mis oli talle verekeskuse uue juhina alguses kõige keerulisem, jääb Lellep minutiks-paariks mõttesse ja leiab siis, et ilmselt oli kõige raskem tuua majja sellist mõtteviisi, millega kaasneb uus ja värskem suhtumine kolleegidesse ja töösse. Ka töö intensiivsus oli suur. „Väga palju oli uusi tööülesandeid ja inimestega vestlemist. Esi mestel tööpäevadel kulusid need kaheksa tundi, mis ma verekeskuses kohapeal viibisin, enamasti jutuajamistele töötajatega. Kõik tahtsid rääkida, kõikidel oli midagi südamel. Ülejäänud tööülesan netega sain tegeleda alles õhtuti, ning see põhjustas süümepiina koduste ja lähedaste ees,“ meenutab Lellep.
Kõik teed viivad verekeskusesse
Managementi rakendamise ning uudsete ravimite kasutuselevõtuga kahanemas, läheb täisveredoonoreid tarvis järjest vähem. Ühtaegu vajatakse üha rohkem vereplasmat, millest toodetakse plasmapre paraate: intravenoosset immunoglobuliini, albumiini ja hüübimisfaktoreid. Nõudlus selliste preparaatide järele kasvab kogu maailmas, sest nende kasutamine laieneb pidevalt. Näiteks on kindlaks tehtud, et intra venoosse immuunglobuliini asendusravi kasutamisega kaasneb ka teatav positiivne efekt Alzheimeri tõve ravimisel. Niisugustest suundumustest lähtutakse ka Regionaalhaigla verekeskuse tulevikustrateegia kujundamisel: osa täisveredoonoreid peaks asenduma afereesidoonoritega.
Mõne aja pärast jooksid tööd-tegemised kenasti rööpasse, kuni tuli koroonaviirus. Seda, millal Lellep – ja kogu ülejäänud maailm – saavad oma igapäevaelu ja töö taas normaalsesse rütmi sättida, teab vaid tuul.
