INFEKTSIOONIKONTROLLI TALITUS HEMATOLOOGIA
Nähtamatu vaenlasega võitlejad koroonarindel
Tekst: Marina Lohk Foto: Aivar Kullamaa
Haigla infektsioonikontrolli talituse töö võib kohati jääda sama märkamatuks kui silmale nähtamatud vaenlased, millega need inimesed iga päev võidelda aitavad. Koroonaviiruse pandeemia ajal hakkas aga infektsioonikontrolli juhistest sõltuma kogu töökorraldus, iga liigutus ja samm.
Töö koroonapatsientidega nõuab väga suurt teadlikkust.
18
Regionaalhaigla 2/2020
Ü
lemaailmse ohu Eestisse saabudes muutusid infektsioonikontrolli talituse arstide ja õdede tööpäevad ühtäkki palju intensiivsemaks ja pikemaks. Kui avalikult hakati Eestis uue koroonaviiruse ehk SARS-CoV-2 ohust rääkima alles veebruari lõpus, kui riigis tuvastati esimene nakatumise juhtum, siis Terviseametis olid esimesed plaanid haiglate valmisoleku tagamiseks laual juba kuu aega varem. Regionaalhaigla infektsioonikontrolli talituse juht dr Mait Altmets käis jaanuari lõpus oma puhkuse ajast Terviseametis vastaval koosolekul. Haiglasiseselt hakati pandeemia tulekuks ülemarsti professor Peep Talvingu eestvedamisel moraalselt valmistuma juba jaanuari keskpaigas. Esialgu tähendas valmistumine dr Altmetsa sõnul eelkõige kirjandusel silma peal hoidmist, kuigi Hiinast, kust koroonapandeemia alguse sai, sel hetkel kuigi palju infot ei tulnud. Samas tuli tegutseda. Haiglas moodustati kriisikomisjon, kuhu kuulus teiste hulgas ka dr Altmets, ning hakati läbi mõtlema patsientide teekondi ja paigutust haiglas. „Kuigi alguses oli kokkulepe, et peame tegelema ainult kolmanda astme intensiivravi vajavate patsientidega, siis reaalne elu ja kogemus näitas, et tegelikult on vaja pinda rohkemaks. Itaalia ja teiste riikide näited viisid selleni, et hakkasime jõuliselt pindu otsima ja looma. Olid arutelud, kuhu COVID-osakonnad teha — need loodi kardioloogia osakondade asemele. Asukoha mõttes olid need parimaks valikuks, olles lähedal intensiivravile ning nii sai vältida ristumisteid teiste osakondadega. Kardioloogid said asenduspinna B-tornis ning nende ravitöö ümberkorralduste tõttu ei katkenud,“ räägib dr Altmets. Lõpptulemusena oli Mustamäe korpuse COVID-osakonnas 74 ja Seewaldis 8 kohta. Intensiivravikohti oleks olnud võimalik luua üle 70, seda siis etapiliselt, sõltuvalt vajadusest. Patsientide teekonna kaardistamine ja juhendite koostamine nõudis dr Altmetsa sõnul mitmelt inimeselt päris kõva ajurünnakut. Lisaks tuli koostada juhendid isikukaitsevahendite kasutamise, samuti koristamise ning ka selle kohta, kuidas käituda äsja välismaalt tulnud töötajatega. Kõiges selles oli suureks abiks kolleeg dr Kristel Päro. „Koos koolitustalitusega tegime väga kiiresti ühe e-koolituse isikukaitsevahendite kasutamisest. Olime sellest aastaid unistanud, nüüd saime kriisi ajal esimese koolituse tehtud – üle 3000 inimese umbes 4500 töötajast on selle läbinud,“ on dr Altmets rahul.
