Regionaalhaigla aprill 2020

Regionaalhaigla AJAKIRI 2020 NR 2

Koos suutsime katastroofi ära hoida Haiglalabor koroonaviirust tuvastamas Nähtamatu vaenlasega võitlejad Aitäh teile, tugijõud!

Teadus: uuring jälgib COVID-19 haiguse kulgu Aasta ema Katre Zirel

Grand Man 2020

dr Valdo Toome,

tulihingeline edendaja

JUHTKIRI

11

Kriis pani ühes rütmis hingama Hoiate käes mitmes mõttes ajaloolist ajakirjanumbrit.

COVID-19 pandeemia tõttu tuli kogu tervishoiusüsteemil senine igapäevatöö peadpööritava kiirusega ümber mängida, Regionaalhaigla kui kõrgema etapi haigla võttis kriisi juhtimises endale olulise rolli. Käesolevas numbris toome lugejani peegelduse eriolukorrast Regionaalhaiglas koos murede ja rõõmudega, igal töötajal oli koroonakriisi seljatamisel oma väga oluline roll. COVID-staabi liikmed kirjutavad, millised olid kõige raskemad ja murrangu­lisemad hetked ning milline kogemus edaspidiseks kaasa võtta. Sõna saab ka patsient, kes pika võitluse tulemusena haiguse seljatas.

Infektsioonikontrollitalitus, kes on aastaid halli kardinalina infektsioonikontrolli tööd haiglas juhtinud, sai oma esimesed tõsisemad tuleristsed just selles koroonakriisis. Talituse juhatajal dr Mait Altmetsal ja infektsioonikontrolli õdedel on põhjust rahuloluks, kriisiperioodil läbis isikukaitsevahendite e-koolituse ligi 3000 töötajat. Kindlasti ei saa alahinnata tugiteenuste rolli, kirjutame, kuidas haigla lahendas isikukaitsevahendite puudujäägi ning korraldas toitlustamise, koristusteenuse ja turvalised patsienditeekonnad nakkusperioodil. Üks aasta tippsündmusi jäi sellesse perioodi. 27. mail, erakorralise meditsiini päeval, andsime pidulikult üle Regionaalhaigla kõrgeima tunnustuse - Grand Man 2020 tiitli. Tunnustuse pälvis seekord väsimatu edendaja ja lahendaja dr Valdo Toome, keda ajakirja avaloos põhjalikult portreteerime. „Tekkis tõeline ühe paadi tunne“, „See on meeskond, kellega saab luurele minna“, „Kriis andis uue hingamise“ – need on mõned katked intervjuudest meie inimestega. Kokkuvõtvalt võib öelda, et hoolimata 24/7 töötundidest ja enneolematust pingest, pani kriis kogu Regionaalhaigla meeskonna ühes rütmis hingama ja ühise eesmärgi nimel tegutsema.

Sisukord 2 3 4 6

Juhtkiri Saime kriisiga hästi hakkama Tänan kõiki panuse eest Grand man Valdo Toome:

me tuleme sellest võitjatena

välja küll!

11 Koos suutsime katastroofi ära hoida 17 Julgus olla avatud: kriisi­­-

kommunikatsiooni intensiivaeg 18 Nähtamatu vaenlasega võitlejad koroonarindel 20 Abis Kuressaare Haiglas 22 Haiglalabori kogemus:

koroonakriisiga on võimalik

toime tulla 24 Olin peaaegu juba Peetruse juures 26 Aitäh teile, tugijõud!

30 ECMOCard-uuring vaatleb

intensiivravil viibivaid

COVID-19-patsiente üle maailma 33 Koroonaviirusest paranenute

immuunvastused luubi all 34 Ühise eesmärgi nimel nii kodus

kui ka tööl 36 Muudatuste aasta verekeskuses 40 Oma karja juht

Toimetuse nimel

Stina Eilsen

Regionaalhaigla Toimetuse kolleegium: Agris Peedu, Aleksei Gaidajenko, Aivi Karu, Stina Eilsen, Hede Kerstin Luik

2

Regionaalhaigla  2/2020

Toimetaja: Maret Einmann Keeletoimetaja: Killu Mei Makett ja teostus: Menu Meedia Trükk: Kroonpress

Väljaandja: SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Sütiste tee 19, 13419 Tallinn Küsimused ja tagasiside: press@regionaalhaigla.ee

PÖÖRDUMINE

Saime kriisiga hästi hakkama Regionaalhaigla meeskond on tugev, seda kinnitas koroonakriis. Tänan kõiki panuse eest!

See oli riigile esimene eriolukord, sellest õppisid kõik ja nii ka Regionaalhaigla.

M

öödunud aastal valmis masskannatanute plaan ning kriisiplaanid, tegime õppusi koostöös Lastehaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla ja Tallinna kiirabiga. Need pingutused aitasid kindlasti kriisiga paremini toime tulla. Tänan eelkõige meie riskijuhti Andra Migurit, kiirabikeskuse ja EMO juhte dr Arkadi Popovi ning dr Vassili Novakut aastatepikkuse töö eest.

Arengukavas märgime, et oleme teerajaja Eesti tervishoius. COVID-kriis andis meile kindluse ja julguse seda mitte üksnes ära märkida, vaid ka rõhutada.

Kõrgema etapi haiglana ei tulnud meil kordagi mõttesse viriseda riigi suunal, et miks küll ei ole isikukaitsevahendeid, ravijuhendeid, kiirteste ning seda või teist. Iga organisatsioon, eriti haigla, kelle prioriteediks on töötajad-patsiendid, peab olema eriolukordadeks valmistunud ning kui seda pole jõutud teha, tuleb end kokku võtta ja korraldada nii, et kriisis suudetakse vastu pidada.

Ka Regionaalhaigla ei olnud kriisiks lõpuni valmis, sest keegi ei uskunud, et satume maailma hõlmavasse epideemiasse, meil puudus just nakkushaiguste levikut puudutav kriisiplaan, mille ettevalmistus oli plaanitud käesolevasse aastasse. Nüüd saime selle kiirkorras tehtud ja rakenduskogemuse kohe kaasa. Meil polnud ka piisaval määral isikukaitsevahendeid. Usun siiani, et kui oleksime varem otsustanud luua miljoni euro eest kriisivaru, oleks see leidnud isegi halvakspanu ja kriitikat raharaiskamise suhtes. Selle asemel, et saata kirju ja nõuda riigilt maske, kitleid ja kindaid, hakkasime ise otse suhtlema ettevõtjatega eri riikidest ning tellima transpordilennukeid. See sai meie tavatööks. Suursuur tänu administratiivdirektor Aivi Karule ja tema meeskonnale, kes suutsid kiirel ajal hankida isikukaitsevahendeid enam kui 10 miljoni euro eest ja korraldada lennutransport Hiinast Eestisse lennukitega, mida Tallinna lennujaam polnud seni oma maandumisrajal veel näinudki. Me ei piirdunud Regionaalhaigla ja tütarhaiglatega, vaid jagasime heas koostöös isikukaitsevahendeid esmatasandi tervishoiule, teistele haiglatele, sotsiaalvaldkonnale, politseile jt. Oma kogemusi saime jagada ministeeriumidega, et nad saaksid suurhankeid riigi nimel kvaliteetselt korraldada.

Kiirel ajal pöördus minu poole ka Terviseameti peadirektor, soovides nõu kriisiaja meditsiinijuhi leidmisel. Naljatades vihjan, et Arkadi Popov polnud Tervise­ ameti esimene valik. Kriisiajal sai Eesti avalikkus kindla kinnituse, et dr Popov on kogu riigile parim valik.

Regionaalhaigla poolt kiidusõnad ja sügav kummardus, ega tal meiega sel perioodil lihtne olnud, sest küsimused ja nõudmised Regionaalhaigla staabist või Põhja meditsiinistaabist andsid töötunde kindlasti veelgi juurde.

Tänan kõiki üksusi: laborit, kööki, klienditeenindust, infrastruktuuritehnika, meditsiinitehnika teenistusi, kardioloogiakeskust, verekeskust, infektsioonikontrolli talitust jt. Hoidsime Regionaalhaiglat turvalisena nii meie kolleegide kui ka patsientide jaoks ning tagasime töö COVID-rindel, samas jätkasime paralleeltegevustega, et hoida üleval plaanilise ravitöö võimekust. Tahaksin kirjutada veelgi rohkem meie suurepäraste inimeste ja üksuste panusest, aga ajakirja mahuvõimalused seavad piirangud. Siiski ühe erandiga. Kasutades meie haigla ülemarsti ja staabijuhi lemmikväljendit – tuhat tänu! –, tänan suurepärase panuse eest dr Peep Talvingut.

Lõpetuseks arvan, et esmakordse kriisi ja eriolukorraga saadi hästi hakkama nii Regionaalhaigla, teiste haiglate, Terviseameti kui ka riigi poolt tervikuna. Me kogesime palju koostööd, saime uusi kogemusi ning tuvastasime ka kitsaskohad, millega nüüd tegeleme, et järgmiste kriiside lahendamisel olla veelgi paremini ette valmistunud ja veelgi professionaalsemad. Ärge kaotage valvsust ning hoidke enda ja oma lähedaste tervist!

Agris Peedu, Regionaalhaigla juhatuse esimees 2/2020  Regionaalhaigla

3

PÖÖRDUMINE

Tänan kõiki panuse eest!

Regionaalhaigla väljus uhkelt ja edukalt COVID-19 pandeemia esimesest lainest. Eriolukorda sisenedes oli haigla krii­ siks valmistunud tänu oma ajaloolisele erakorralise haigla profiilile, töötajate kiirele reageerimisvõimekusele, interdistsiplinaarsele ravivõimeku­ sele ning kriisiplaani- ja kriisi­ juhtimise struktuurile.

R

egionaalhaigla kriisijuhtimise kogemus andis olulise ajavõidu ja eelised hädaolukorrale reageerimisel, millega alustasime juba varakult, kui pandeemia oli laienenud Põhja-Itaaliasse. Kriisiaja strateegilisel ettevalmistusel loodi kiirelt haigla COVID-staap. Hädaolukorra meditsiinijuhi ja Terviseameti korralduste kaudu tekkisid Põhja ja Lõuna meditsiinistaabid, mida juhtisid piirkondlikud haiglad koostöös kesk- ja üldhaiglatega. Piirkondlike haiglate koordineeritud juhtimine andis olulise eelise eriolukorras, mis oleks sama väärtusega ka tavaolukorras, sest kriisiaegne praktika tõi selgelt esile, et

Teise laine vältimise keskseks prioriteediks ja olulisteks märksõnadeks on tugev teadlikkus nakkusriskidest ning järjepidev infektsioonikontroll. patsientide raviteekonnad on koordineeritud juhtimisel võimalikult sujuvad ja kiired.

Nii rahvas, riik kui ka haiglad tervikuna said pandeemiale reageerides suure kogemuse, samuti tõi kriis välja tugevad ja nõrgad küljed. Regionaalhaigla paljude tugevate külgede kõrval võib ehk puudusena välja tuua nakkushaigla profiili puudumise ja piiratud isolaatorvõimekuse, mida tulevikuvaates tuleb edasi arendada.

4

Regionaalhaigla  2/2020

Regionaalhaigla lähikuude tegevus sõltub rahva ja haigla töötajate mõistlikust käitumisest. Teise laine vältimise keskseks prioriteediks ja olulisteks märk­ sõnadeks on tugev teadlikkus nakkusriskidest ning järjepidev infektsioonikontroll.

Palun kõigil panustada teise laine vältimisele – selles missioonis ei ole kohta kompromissidele!

Võimalikult edukaks kriisist väljumiseks on COVID-staap koostanud koostöös kõigi haigla struktuuriüksustega Regionaalhaigla pandeemiast väljumise strateegia, mis tagab mõõdikutepõhise liikumise tavaolukorra poole ja vajaduse korral ka tagasi. Strateegiadokument on avatud ja muutub dünaamiliselt vastavalt vajadustele ja olukorrale.

Regionaalhaigla COVID-staabi ja Põhja meditsiinistaabi juhina soovin tänada kõiki kliinilisi üksusi, tugiteenuseid, staabiliikmeid ja partnereid, kes ennastsalgavalt panustasid nii kriitiliste plaaniliste haigete kui ka COVID-19 haigete parimasse ravisse!

Meie panus kriisi lahendamises oli suur nii riigi- kui ka regiooniüleselt, kuna juhtisime Regionaalhaiglast Põhja meditsiinistaapi kokku kümne haiglaga, Regionaalhaigla staapi ning hädaolukorra meditsiinijuhi dr Arkadi Popovi kaudu juhtis Regionaalhaigla meeskond ka Terviseameti kriisistaapi. Suur rõõm oli kogu haiglameeskonna esinduslik koostöö ja pühendumus kriisi lahendamisele. Tänan teid kõiki selle eest!

Prof Peep Talving, Regionaalhaigla ülemarst, juhatuse liige

LÜHIDALT

Õendus- ja hooldustöötajaid tunnustati virtuaalpeol Regionaalhaigla pidulik rahvusvahelise õdede päeva tänuüritus, kus tunnustati traditsiooniliselt aasta õendus- ja hooldustöötajaid, jõudis seekord haigla töötajateni virtuaalpeona veebiülekande vahendusel.

R

egionaalhaigla õendusdirektori Aleksei Gaidajenko sõnul tuli tänavune õdede päeva tähistamine kohandada riigis kehtivale eriolukorrale vastavaks. Regionaalhaigla aasta õeks kuulutati infektsioonikontrolli õde Sigrid Jaska-Pilv, aasta hooldajaks psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite osakonna hooldaja Marvis Mägi, aasta tulevikutäheks taastus- ja palliatiivravi kliiniku II järelravi osakonna õde Kristina Kabrina.

Regionaalhaiglas töötab enam kui 2300 õendus- ja hooldustöötajat, kes moodustavad rohkem kui 50% kogu haigla personalist. Oma videotervituse edastanud president Kersti Kaljulaid tänas kõiki Eesti õdesid ja hooldajaid, kes vaatamata riskile on patsientide jaoks olemas ka siis, kui ollakse nakkusohtlikud, raskes ja abi vajavas seisus. „Soovin teile tulevikuks palju uusi noori kolleege, keda enda ridades välja õpetada, aidata ja toetada – ikka selleks, et meie, patsiendid, saaksime näha teie rõõmsaid ja puhanud silmi,“ lisas Kersti Kaljulaid.

Palju õnne kõigile nominentidele ja laureaatidele!

AASTA HOOLDAJA 2020 – psühhiaatriakliiniku laste

ja noorukite osakonna hooldaja Marvis Mägi Marvis Mägi töötab psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite osakonnas alates 2004. aastast. Ta on alati soovinud areneda ja edasi õppida. Ta suhtub oma töösse entusiastlikult ja teeb seda pühendunult. Oma positiivse töösse suhtumise ja rahulikkusega on ta eeskujuks, innustav, aktiivne, omandab uusi teadmisi ja annab neid ka teistele edasi. Marvis on kõikide tööde tegemisel täpne. Meeskonnas teisi toetav, vastutulelik, abivalmis, empaatiline. Ka ekstreemsetes olukordades suudab jääda rahulikuks ja tasakaalukaks. Lapsed ja noorukid hindavad teda kõrgelt.

Aasta hooldaja 2020 nominendid  Jelena Staršinova, erakorralise meditsiini osakonna abiline  Alla Ramazanova, II sisehaiguste osakonna hooldaja

AASTA ÕDE 2020 –

infektsioonikontrolli õde Sigrid Jaska-Pilv

Lõpetanud Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli, asus Sigrid tööle Regionaalhaiglasse ning on olnud haiglale lojaalne juba kakskümmend aastat. Ta alustas intensiivraviõena II intensiivravi osakonnas, kus töötas kaksteist aastat, viimased kuus aastat on ta töötanud infektsioonikontrolli õena. Sigridi tugevusteks on hea suhtlemisoskus, kiire õppimisvõime, pingetaluvus, ausus, positiivne ellusuhtumine ja kohusetundlikkus. Sigrid elab moto järgi „Ma ei muretse asjade pärast, mida ma muuta ei saa“. Kõik olukorrad, mida ta saab muuta ja parandada – seal on ta olemas.

Aasta õde 2020 nominendid  Tatjana Märtson, erakorralise meditsiini keskuse õendusjuht  Oksana Bakurevitš, invasiivkardioloogia osakonna õde  Kristina Hotiševa, erakorralise kirurgia keskuse õendusjuht

 Jelena Irjupina, keemiaravi keskuse päevaravi osakonna õde

AASTA TULEVIKUTÄHT 2020 – taastus- ja

palliatiivravi kliiniku II järelravi osakonna õde Kristina Kabrina

Kristina Kabrina töötab alates 2017. aasta jaanuarist Regionaalhaigla taastus- ja palliatiivravi kliiniku II järelravi osakonnas ning alates veebruarist 2019 täidab ka toitmisravi õde-nõustaja ülesandeid. Ta alustas hooldajana, samal ajal õenduse erialal õppides. Pärast kliinilise õenduse praktika läbimist alustas ta tööd abiõena ning nüüd on alanud teine aasta õena. Kristina on väga huvitatud ametialasest arengust, ta näitab tööülesannete täitmisel üles suurt huvi ja kohusetundlikkust ning on olnud suurepärane meeskonnaliige. Kristina teeb tööd suure südamlikkuse ning põhjalikkusega, ta on osavõtliku kuulaja, kes suhtub patsientidesse ja kolleegidesse austavalt ja sõbralikult.

Aasta tulevikutäht 2020 nominendid  Dmitri Koštšejev, kiiritusravi protseduuride osakonna radio­loogiatehnik  Angela Aasanurm, kiirabi osakonna õde 2/2020  Regionaalhaigla

5

PERSOON

Grand man Valdo

Toome: me tuleme sellest võitjatena välja küll!

Tänavu pälvis Regionaalhaigla aunimetuse grand man anestesioloogia ja intensiivravi valdkonna tulihingeline edendaja, kauaaegne anestesioloogiakliiniku juhataja Valdo Toome.

S

Tekst: Anu Jõesaar Fotod: Aivar Kullamaa, erakogu

elle otsuse tegid kolleegid juba veebruaris ning valik ei oleks saanud paremini märki tabada. Just dr Toomel on olnud väga suur osa Regionaalhaigla erakorralise meditsiini, anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku ülesehitamisel – sellesama kliiniku, mis pandeemia eesliinil edukalt vastu pidas ja rahvalt siira tänu teenis. Dr Valdo Toome karjääri lugu on ühtlasi selle kliiniku kujunemislugu.

Dr Toome tuli Mustamäe haiglasse tööle kohe pärast internatuuri lõpetamist ja on siia majja jäänud tänaseni. Väga sirge tema tee Rakvere 1. Keskkooli matemaatika ja füüsika eriklassist Tartu Ülikooli arstiteaduskonda tegelikult polnud. Juhtus nii, et kui noormehel olid kaks sisseastumiseksamit edukalt tehtud, saabus ta isal 50. sünnipäev. „Arvasin, et

6

Regionaalhaigla  2/2020

bioloogiat sai koolis küllalt õpitud, aga pileti esimene küsimus oli „Linnu kohastumine lennuks“ ja selgus, et peale tiibade ma tollel hetkel suurt lisada ei osanudki,“ meenutab dr Toome, kuidas ta esimesel aastal poole punktiga joone alla jäi. Tänu sellele, et Tartu Ülikooli närvikliiniku lugupeetud dotsent Matt Mägi oli mingit moodi tuttav, sai noormees vahepealseks aastaks sanitarina tööd neurokirurgia operatsioonitoas. „Järgmisel aastal uuele ringile minnes juba teadsin, mida arsti töö operatsioonitoas endast kujutab, teadsin neuromaja traditsioone, olin näinud töötamas prof Ernst Raudamit, prof Ain-Elmar Kaasikut, prof Arvo Tikku, dr Ruth Paimret, dr Jaan Eelmäed, neuromajas toimetasid ka dr Toomas Asser, Aadu Liivat, anestesioloogid Enno Kross, Ants Veldi jt. Seega olin juba kogemusega arstiüliõpilane.“

PERSOON

SAATUSLIK URIINIANALÜÜS Enesekindlus oleks aga kord võinud lõppeda ka üliõpilase Toome ülikoolist väljaviskamisega. Neil aastail oli üliõpilasmalevasse minekuks vaja läbida ülikooli arstipunktis tervisekontroll, muuhulgas anda uriini­ analüüs. „Tundsin labori inimesi ja mõtlesin, et mis selle topsiga ikka mööda linna ringi käia, teeme minule ja veel kolmele kursusekaaslasele need asjad paberi peal korda.“ Mõeldud, tehtud. Toome ei tea siiani, kuidas ülikooli arst aru sai, et analüüsi vastused, mis nad talle viisid, ei ole õiged. Peatselt kutsuti kõik neli prodekaani juurde. „Prodekaan Pokk pidas tähtsa süüdistuskõne ja esitas oma arvamuse, et sellised inimesed, kes esimesel kursusel juba eetikat rikuvad, ei saa arstiks õppida.“ Eesti anestesioloogia õnneks oli arstiteaduskonna dekaan prof Lembit Allikmets parajasti välisreisil ja teda asendas prof Ain-Elmar Kaasik. „Kaasik ütles minu kaitseks, et ega see õige tegu ei olnud, aga ma tunnen seda meest, olen temaga aasta aega närvikliinikus koos töötanud, ja kindlasti oli see ainult väike rumalus. Sellega teema lõppes. Olen ikka mõelnud Kaasikule ükskord meelde tuletada, kuidas ta mu väljaviskamisest päästis. Totter lugu – no kellele seal malevas seda uriinianalüüsi vaja oli!“ imestab Toome.

SUURTE KIRURGIDE EESKUJU Alates kolmandast kursusest töötas Valdo Toome õena Maarjamõisa kliiniku veresoontekirurgia osakonnas. Seal oli heaks tavaks üliõpilasi operatsioonidesse kaasata. „Hommikul küsiti: „Kas tahad assisteerima minna?“ Sageli loengusse ei jõudnudki, jäid konksu hoidma, see tundus nii lahe ja tähtis.“ Kõik see kallutas erialavalikut kirurgia poole, nagu ka nimekate arstide eeskuju: esimene kursusejuhendaja prof Kaljo Põder, prof Endel Tünder, prof Henno Tikko, dr Enn Rebane, A. Ilves jt.

Viimase kursuse suunamine oli aga nagu metsarahvale sabade jagamine – kirurgide kohti ei jätkunud kuigi paljudele. Toomele soovitati valida anestesioloogia, kust saab kirurgiasse edasi liikuda. Internatuuris hakkas Valdo Toomele anestesioloogia aga üha rohkem meeldima, eelkõige seetõttu, et dots Jüri Samarüütel oli väga pühendunud õpetaja ja arst. „Õhtuti kella viiest seitsmeni olid meil seminarid.

Päevad veetsime operatsioonitoas, kus meid õpetas juhendaja. Nägin, et anestesioloog ei tööta ainult pea ja pliiatsiga, vaid tal on ka küllalt palju praktilist käelist tegevust. Mulle see kõik meeldis.“

SPORT AITAS SUHTEID LUUA Spordist, mida dr Toome on eluaeg innukalt harrastanud, on olnud mitutpidi kasu. Juhendajaga vedas tal internatuuris tänu sellele, et tema tollane lemmik­ spordiala oli orienteerumine. See harrastus ühendas teda dr Maie Abramiga, kes oli siis Maarjamõisa anestesioloogiaosakonna juhataja ja aktiivne tänaseni. Nii et internatuuri astudes dr Abram juba tundis teda ja võttis ta enda interniks.

Toome juhendajaks väljaspool lõikustuba, intensiivravis, sai aga dr Urmo Kööbi, kellega koos ta käis

Dr Valdo Toomel on olnud suur osa Regionaalhaigla erakorralise meditsiini, anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku ülesehitamisel. kaks korda nädalas korvpalli mängimas. Mõni kuu enne internatuuri lõppu tutvustas dr Kööbi teda sõbrale prof Toomas Sullingule ja sealt tuligi tööpakkumine Mustamäe haiglasse kardiovaskulaarkirurgia teenistuse anestesioloogi ametikohale. Aastanumber oli 1985.

KUIDAS ENNAST TÄIENDADA? Kardioanesteesia valdkonnas Eestis 1980. aastail akadeemilisi õpetajaid ei olnud. Erialaartikleid ei olnud Nõukogude Liidus kerge hankida. Eestis käis see nii, et Tallinna meditsiiniraamatukogus perfokaartidelt leitud artiklite autoritele saadeti postiga palvekirjad. „Saatsime 20 kirja välja ja kolm-neli autorit saatsid meile vastu oma artikli koopia koos komplimentidega.

Koos Jens Narbekoviga käisime isegi Moskvas Lenininimelises raamatukogus, kus sai tellida viis koopiat päevas. Veetsime seal mitu päeva ja tulime kotitäie artiklitega tagasi.“ Kui autori artiklid käsitlesid hüübimissüsteemi ja hemodünaamika juhtimist, kirjutas dr Valdo Toome lisaks artiklisoovile, et tegelikult on tal teema vastu



Kirglikult probleeme lahendamas Rain Rõigas, dr Valdo Toome tennisetreener: „Valdole meeldib tennise mängulisus. Iga punkt on eelmisest erinev, iga löögiga peab uut probleemi lahendama. Tundub, et talle selline probleemi lahendamine istub, sest ta teeb seda päris kirglikult.“

2/2020  Regionaalhaigla

7

PERSOON tõsine huvi ja ta sooviks kangesti tulla mõnda haiglasse, et kordki näha, kuidas selliseid asju tehakse. „Lootsin vaid korraks vaatama pääseda, välismaal töötamisest ei julgenud unistadagi,“ meenutab ta.

Peagi hakkasid aga puhuma uued tuuled. Iseseisvuse taastamise aastad tähendasid keskuse arstkonnale piltlikult seda, et poole kohaga töötati haiglas, teise poole ajast osaleti Eesti Muinsuskaitse Seltsis, Rahvarindes ja teistes liikumistes. Dr Valdo Toome võttis kõigest osa. „Haiglas oli päris aktiivne rakuke, mis panustas kõvasti Eesti asja ajamisse.“ Sinimustvalge tegevus võttis arstidelt küll palju auru ära, kuid tööl olid nagunii kitsad ajad. „1990. aastate alguseks oli olukord selline, et lõikus toimus siis, kui varustust oli. Või kui eelmine patsient oli ekstubeeritud ja hingamisaparaat vabaks saanud. Letaalsus võis ulatuda kuni 10 protsendini.“ Eesti iseseisvumisega hakkas elu kiiresti muutuma.

Eestisse tulid külaskäigule Šveitsi ravimifirma Roche esindajad, järgnesid esimesed ravimiuuringud Mustamäe haiglas. „Üks psühhiaater tegeles unerohu­­uuringuga: lõikuse-eelsel õhtul anti patsientidele rahustav tablett. Uuringu läbiviija pidi siis öösel osakonnas ringi hiilima ja jälgima, millal patsient uinub. Üks oli kiire magamapaneku tablett – meenub, et üks patsient jäi juba tualettruumi magama ja tema voodisse saamisega oli igavene häda. Teine ravim tagas pika ja rahuliku ööune, aga neid haigeid ei saanud jälle hommikul kuidagi üles, et nad lõiku­ sele viia,“ muigab dr Toome. Ta ise uuris lõikuse ajal kasutatavat antibakteriaalset ravimit, mis aitab infektsiooni vältida.

Igatahes oli see üks esimesi akadeemilisemaid koostööprojekte lääne kolleegidega, kelle seas olid ka eksperdid Soome Kuopio Ülikooli juurest. Nende

Isa pealt oli hea õppida Joosep Toome, poeg, korvpallitreener: Tean, et isa oli poisipõlves väga mitmekülgne spordimees ja see kumas tugevalt läbi ka minu ja vend Jaagupi kasvatusest. Ei olnud spordiala, millega me ei tegelenud või mida televiisorist ei vaadanud. Isal oli kannatust meiega kõike kaasa teha – tema pealt oli hea õppida ja meil polnud suuremat motivatsiooni kui teda milleski võita. Lisaks Eesti spordivõistluste külastamisele olid ka perekondlikud reisid tihti seotud sportimisega. Näiteks suvel sõitsime Šveitsi Alpide jalamile orienteeruma ja talviti käisime tihti Soomes suusatamas.

Olen täiesti veendunud, et leidsin oma kutsumuse tänu isa eeskujule ja tema põhimõttele, et lapsed peavad tegema sporti ja olema selles mitmekülgsed.

Tänasel päeval on isa suur tennisefanatt ja mõne korra aastas käime koos mängimas. Kui väikese poisina isaga mängisin, ei halastanud ta mulle ega lubanud mul võita, nüüd siis saan selle kõik tagasi teha!

8

Regionaalhaigla  2/2020

kaudu jõudis Kuopiosse dr Toome soov sinna praktikale tulla. 1993. aastal saabuski talle Kuopio Ülikooli haiglalt kutse, millele oli alla kirjutanud prof Jukka Takala, hilisem Euroopa intensiivraviseltsi president, tohutult hea uuringute tegija, nõudlik ja hinnatud teadlane. „Olin kutsutud kolmeks kuuks Kuopiosse. Ka palga suurus oli kutsele kirjutatud.“ Palk oli selline, et Eestis sai selle paberi alusel võtta pangast kohe eluaseme­ laenu, mille intress oli toona 19%. Oma kodu oli kahe pojaga perele hädavajalik. Kolmelt kuult pikenes töö Kuopios pooleteisele aastale, mille jooksul töötas dr Toome igal kuul ühe nädala Mustamäel ja kolm nädalat Soomes.

KUOPIO MUUTIS MÕTLEMIST „Kuopiosse minnes tundus mulle, et tean vist kõiki asju, mis võib ühe haigega halvasti minna nii lõikuse ajal kui ka pärast seda,“ räägib dr Toome. „Soomes aga tajusin, et pagan võtaks, see südameoperatsioon koos kunstliku vereringe ja anesteesiaga ei ole üldse nii keeruline ja närvesööv tegevus. Kõik käis seal nii süsteemipäraselt ja rahulikult. Iga päev õppisin midagi juurde.“ Ta peab silmas nii protseduuride läbiviimist ja patsiendi käsitlust kui ka kliiniku töö ladusat korraldust.

Pärast tööpäeva lõppu võttis ta endale õhtuõpikuks dr Joel Kaplani 1300 lehekülje paksuse kardioanestesioloogia piibli. Kaplaniga oli ta mõne minuti saanud vestelda Haagis, kui Eesti astus maailma anestesioloogide organisatsiooni liikmeks. Ja nüüd, kui oli kuulda, et ilmus „Cardiac Anesthesia“ 3. trükk, söandas ta autorile kirjutada ja oma huvist teada anda. Autor saatiski talle Kuopiosse raamatu koos soojade saatesõnadega. „Otsustasin igal õhtul lugeda vähemalt 20 lehekülge. Umbes kolm kuud võttis aega, kuni läbi sain.

Niimoodi, õhtul lugedes ja päeval töötades, saingi ennast järje peale. Tallinnas käies tõin iga kord kaasa veel terve pinu paljundatud teadusartikleid. Siia tagasi pöördudes mõtlesin kardioanesteesiast hoopis teistmoodi. Tundsin sellest tööst mõnu.“

TEEME OMA KLIINIKU! 1995. aastal oli Mustamäe haigla peaarst dr Teet Laine­ vee. Tööläbirääkimistel küsis Soomest naasnud dr Toome oma teadmistele ja oskustele apelleerides sellist palka, millega ta saaks ka oma ridamajaboksi edasi ehitada. Dr Lainevee küsimusele, mida ta selle palga eest teeb, vastas dr Toome: teeme oma kliiniku.

See oli aeg, kus tuli leida uusi tänapäevaseid lahendusi haiglaelu ümberkorraldusteks, aga ideid ja täpseid soove esialgu palju ei onud. Haigla struktuuri muutmine, eri osakondade koondamine kliinikutesse andis võimalusi erialasid paremini arendada, seda ei määranud enam haigla peaarst. „Minu idee oli, et kõik opitubades töötavad anesteesiaga tegelev personal ja intensiivraviosakondade personal kuuluksid ühte kliinikusse. Mäletan, et istusime haigla tähtsamate tohtritega ümber laua ja lugesime osaliselt minu kirjutatud kliinikute põhikirja projekti. Ja kui juba dr Andres Ellamaa ütles, et täitsa hea põhikiri, ja kiitis sellise eraldumise heaks, siis oligi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku loomine otsustatud. Minul pidi

PERSOON Tänavune Regionaalhaigla aunimetuse grand man värske omanik.

Need on olnud põhjalikud struktuursed muutused, mida ühes artiklis kirjeldada ei jõua. Nagu dr Toome lisab, eks alles tulevik näita, kui õiged need sammud on olnud. Praeguseks väljakujunenud kliinik ühendab kolme valdkonda: erakorraline meditsiin, anestesioloogia ja intensiivravi. Lisaks kuulub kliiniku koosseisu kiirabikeskus, kes vähemalt meedia vahendusel on pidevalt pildil, eriti praegust olukorda arvestades.

Dr Valdo Toome on kliinikut juhtinud aastail 1995– 2002 ja 2013–2018.

KÜLMKAPISUURUNE MONITOR Vähemalt sama totaalselt kui töökorraldus, on dr Toome tööaja jooksul muutunud ka Eesti haiglate tehniline varustatus. 1980. aastatel, kui ta sanitarina ülikooli kliiniku neurokirurgia lõikustoas askeldas, oli seal ainult üks aparaat – hingamisaparaat. „Mingeid monitore ei olnud. Kummaline oli ka see, et narkoosi viis läbi anesteesiaõde. Minu kui sanitari üks ülesandeid oli anestesioloogid kohale kutsuda selleks hetkeks, kui oli vaja haige intubeerida ja hingamisaparaadi alla panna, ja uuesti siis, kui oli vaja ekstubeerida.“ Tallinna kardiointensiivravi osakonnas oli tema tööle asudes kolm kohta lõigatud südamehaigetele (tol

vaid julgust olema seda vedama hakata.“ Kõik oli põnev. Meeskonnal oli võimalik teha tohutult palju selliseid asju, mida siin kunagi varem polnud tehtud. Dr Valdo Toome eestvedamisel ehitati üles kliinik, mille eeskujuks sai Soome süsteem kombinatsioonis kolleegide kogemustega Prantsusmaa ja Suurbritannia haiglatest. Nõukaaja töökorraldus ja personalipoliitika jäeti minevikku. „Olime tõenäoliselt esimesed, kes võtsid tööle sekretäri ja ülemõe,“ toob dr Toome näite. Kui varem ei olnud siin haiglas akadeemilist õpet antud, siis nüüd tulid arstiteaduskonna residendid siia kardioanesteesia õppetsüklisse, algasid arstide regulaarsed majasisesed ettekanded, loodi kogu haigla koolituskeskus, kus esimestena algas just meie anestesioloogia ja intensiivravi eriala õdede erialane koolitus, ikka oma arstide ja õdede kaasalöömisel.

Energiat jätkus dr Toomel ka väljaspool kliinikut, sealhulgas 1990. aastail ümber korraldatud Eesti Anestesioloogide Seltsi juhatuse liikmena. Seltsi üheks tööks sai eriala rahastamise põhimõtete esitamine Eesti Haige­kassale. Samuti esitati ministeeriumile eriala arengukavad ja üldnõuded selliste haiglate varustusele ja personalile, kus tehakse anesteesiat ja intensiivravi. „Käisime seltsi juhatuse liikmetega kõik haiglad läbi. Nõuetesse kirjutasime sisse ka aparaadid, mis peaksid haiglas olema. Edaspidi oli arstidel oluliselt lihtsam minna haigla juhi juurde ja öelda, et kui me tahame siin haiglas teha seda ja seda, siis peavad olema täidetud sellised tingimused. Kui haigla ei ole nõudeid täitnud, vastutab haigla juht.“

Kõik oli põnev.

Meeskonnal oli võimalik teha tohutult palju selliseid asju, mida siin kunagi varem polnud tehtud. ajal tehti sada oppi aastas) ja üheksa kohta infarktihaigetele, rütmihäiretega ja südamepuudulikkusega haigetele. Seal oli juba olemas Hellige monitor, mille mõõtmed olid nagu korralikul külmkapil ja mis lubas jälgida EKG-d, mõõta otsest arteriaalset vererõhku, südame minutimahtu ja tsentraalset venoosset rõhku, seega umbes nelja parameetrit. Narkoosiaparaadid olid valmistatud Leningradi sõjatööstuses. Oli ka üks Rootsi päritoluga Engströmi hingamisaparaat. „Suurem läbimurre siin majas oli 1995, kui monitorid hangiti kõigisse opitubadesse ja intensiivraviosakondadesse. Igal patsiendil oli võimalik mõõta viitkuut parameetrit. See oli suur samm edasi,“ mäletab dr Toome, lisades kohe, et tehniline areng suurendab küll patsientidele turvalisust, kuid ei tee arstide elu kergemaks. „Kui me näeme haiget seest ja väljast paremini, siis peame oskama andmeid ka interpreteerida, et aru saada, mis suunas nad muutuvad ja mida tuleb ette võtta.“ Üks esimesi uusi meetodeid, mida võib suuresti kanda noore anestesioloogi dr Valdo Toome kontole, oli ekspresshüübimislabori (ACT, Hemocron) hankimine ja kasutuselevõtt. „Enne seda mõõdeti vere hüübimist/hüübimatust



2/2020  Regionaalhaigla

9

PERSOON

Sport on Valdo Toome elu lahutamatu osa. niimoodi, et võeti katseklaasi paar milliliitrit verd ja loksutati käes, kuni veri muutus hüübeklombiks,“ kirjeldab ta. „Kui selleks läks aega rohkem kui neli minutit, oli vaja ravimeid manustada.“ Seda analüüsi tehti operatsioonitoas pärast kunstlikku vereringet, mille tegemiseks oli aga vaja veri eelnevalt muuta hüübimatuks!

Aasta-aastalt läks varustus paremaks. Tänu prof Sullingu ja meeskonna algatusel Suomen Sydäntautiliitto ja ühe Austria meditsiinitarvete firmaga koostöös loodud Eesti Südamekeskusele oli võimalik Eestis opereerida Soome haigeid ning teenitud valuuta eest soetada aparatuuri ja ühekordseid tarvikuid. „Esimene soomlane opereeriti minu sünnipäeval ja jõudsin koju alles siis, kui külalised juba lahkumas olid,“ mäletab dr Toome.

Neil aastail varises kokku ka Nõukogude Liit ja kui tankid Tallinna jõudsid, lõppes ka välispatsientide opereerimine. Siiski oli selleks ajaks, kui keskuse tegevus vaibus, hädavajalik tehnika soetatud.

E-INTENSIIVRAVI KÄEULATUSES Praegu on käegakatsutavas kauguses dr Valdo Toome ja tema kolleegide suure soovi teostumine, mille nimel on suurema või väiksema eduga tegutsetud ligi 20 aastat – e-intensiivravi sisseviimine. Soome

10

Regionaalhaigla  2/2020

intensiivravi­osakondades hakati seda süsteemi välja töötama just neil aastail, kui dr Toome seal praktiseeris.

Kui tavaline patsiendi jälgimissüsteem tähendab seda, et haigla töötajad kirjutavad iga päev monitoride ja muu aparatuuri peal olevad parameetrid ümber jälgimislehtedele, tellivad laborianalüüse ja uuringuid eri kohtadest arvutisüsteemis jne, siis elektrooniline süsteem jätab selle igapäevase paberitäitmise vahele. Kõik parameetrid salvestatakse automaatselt, ravimite ja analüüside tellimine ning interpreteerimine on samuti lahendatud sõltuvalt diagnoosist ja seisundi raskusastmest. „See välistab subjektiivsed hinnangud,“ selgitab Toome. „Kõik, mis patsiendiga tehakse, salvestub: ravimite määramine, ravimite mõjuefekt patsiendi seisundile, laboratoorsete analüüside dünaamika, ravi intensiivsuse efektiivsus võrreldes haiguse raskusastmega, kogu intensiivravi personali ja ravimite ning vahendite kulu. Ma ei ütle, et kõik maailma haiglad seda kasutavad, aga see annab meile tohutu palju andmeid teadustööks, võimaldab tulemusi paremini analüüsida ja ka võrrelda ennast teiste intensiivravikeskustega.“ See on väga suur muutus ravipildis, kuid ka väga kallis. Just hind on põhjus, miks see mõte teostub alles nüüd, kui sellele oli võimalik saada Euroopa Liidu toetust. „Oleme selle kasutuselevõtust ühe aasta kaugusel,“ on dr Toome elevil. „Meil on hankega valitud välja sobiv partner General Electrics. Me saame uue programmi, mitte enam vana. Praegu ongi vaja see ühildada haigla senise programmiga ja kokku leppida ravi korraldamisega seonduvad küsimused. Sügis saab olema tõeliselt suur õppeprotsess kõigile, kes hakkavad uut programmi kasutama. Sellega saavad kaasa tulla ka teised haiglad, et oleks võimalik kogu Eesti andmed kokku võtta ja ennast võrrelda – miks mitte ka Soomega, olles liitunud rahvusvahelisse intensiivravi kvaliteedi võrgustikku.

Kogu kliiniku meeskonna ja tugiteenuste entusiastlik liikumine e-intensiivravi rakendamise poole sai hiljuti tunnustatud ka haigla meeskonnatöö aastapreemiaga.

PANDEEMIA ÕPPETUNNID Viimased kuu-poolteist on pannud dr Toome kliiniku võimed tõsiselt proovile. Pandeemia õpetas, kui oluline on valmisolek raskete, kopsude abistavat ventilatsiooni vajavate patsientide vastuvõtuks intensiivraviosakondadesse, kus on vajalik patsientide eraldatus, personali kaitseriietus nakatumise vältimiseks ja muudetud töökorraldus. See on õppetund kogu maailma tervishoiusektorile. „Jah, meil on (seni) läinud paremini kui Hiinas, Itaalias, Hispaanias, Suurbritannias jt suurtes kõrge kultuuriga maades,“ tõdeb dr Toome. „Oleme varasematel, kiirabi ja erakorralise meditsiini osakonna kaasatusega õppustel valmistanud ette tubli personali.

Nende pühendumine, oskused ja teadmised on olnud nüüd vajalikud ka päriselus. On tunda olukorra kontrolliks loodud eri juhtimisstruktuuride toimetamist.

On tore vaadata, kui mitu teadusuuringu projekti on alustanud tööd haiguspuhangu diagnostika, epidemioloogia, ravi ja selle iseärasuste selgitamiseks. Me tuleme sellest võitjana välja küll!“

COVID-19

KOOS SUUTSIME katastroofi ära hoida Küsisime Regionaalhaigla COVID-staabi liikmetelt, missugune on olnud töö kriisiperioodil, millised olid kõige murrangulisemad ja raskemad hetked, mis andis põhjust rõõmustamiseks ning millise kogemustepagasi saab kaasa võtta edaspidiseks.

Küsitles: Stina Eilsen

PROF PEEP TALVING, Regionaalhaigla ja Põhja staabi juht Ohtu pandeemia levikuks ka Eestis tunnetasime jaanuari keskpaigas, 24. jaanuaril oli meil esimese ettevalmistav kohtumine EMOs. Oleme varsti neli kuud teinud uskumatult pingelist tööd terve haigla tegevuse ümberkorraldamiseks, säilitades ka kõik aegkriitilised raviteekonnad ja multimodaalse vähiravi. Minu tööpäevad on kestnud kella 6–22, millele lisandusid öötunnid mõtisklustele alateadvuses,

Fotod: Regionaalhaigla

ükski nädalavahetus pole olnud puhkeaeg.

Olen Teadlaste Nõukoja liikmena nõustaja valitsusele, juhtisin nii Põhja meditsiinistaapi kui ka Regionaalhaigla staapi, mis tähendab äärmiselt suurt ühiskondlikku ja meditsiinilist vastutust ehk pidevat töist kõrgepinget. Vaade tulevikku on praegu positiivne, aga teiste maade kogemused piirangute leevendamisel näitavad juhtude kasvu ehk R0 tõusu. Valvsust kaotada ei tohi!

COVID-19 ohu kasvades saime  2/2020  Regionaalhaigla

11

COVID-19

kõik hädavajalikud otsused teha väga operatiivselt, et haigla arenevaks pandeemiaks ette valmistada. Selles protsessis oli meile toeks viimaste aastate kogemus kriisiplaanide ettevalmistusel ja pädeva töörühma olemasolu. Pandeemia areng Eestis ajendas kõiki panustama, arusaamatusi ei tekkinud ning terve haigla töötas heas sünkroonis. Palju raskem protsess on kriisist väljumine n-ö uues normaalsuses. Uus normaalsus tähendab, et I kvartalis tekkinud mitte-COVID-19 tervishoiu defitsiit tuleb suve jooksul tasa teha, mis omakorda tähendab, et oodatud puhkuste perioodil tuleb kõigil panustada 130% ja seda tingimustes, kus haiglas on mustad ja puhtad teekonnad ning lisatööjõudu pole kuskilt tulemas.

Eesti tervishoid võiks täitmata ametkohtadele võtta kohe tuhat õde, keda paraku tööturul pole. Lisaks on proovikiviks COVID-haigete ravikorraldus (eraldi ventilatsiooni, lüüsi, isolatsioonivõimekuse, meditsiinitehnika ja motiveeritud personaliga) olukorras, kus pandeemia enam ei ohusta riiki ja rahvast, kõik soovivad naasta nn vana normaalsuse juurde, mida aga ei pruugi kunagi tulla.

Suurim rõõm selles protsessis on ilmselt tulem, et suutsime koos hoida ära katastroofi, mis oli vahetult meie ukse ees ja ohustas meie väikese rahva tervist, riigi majandust ja heaolu. Nagu kirjutas meditsiinieetika ekspert ajakirjas New England Journal of Medicine: „Ma olen iga päev valmis vastu võtma kriitikat, et valmistusime selleks pandeemiaks üle.“ Arusaadavalt oleks vastupidine võinud tuua Põhja-Itaalia-sarnase katastroofi ka meie reaalsusesse.

Meie panus kriisi lahendamises oli suur nii riigi- kui ka regiooniüleselt, kuna juhtisime Regionaalhaiglast Põhja meditsiinistaapi kokku kümne haiglaga, Regionaalhaigla staapi ning hädaolukorra meditsiinijuhi kaudu juhtis Regionaalhaigla meeskond ka Terviseameti kriisistaapi. Suur rõõm oli ka haiglameeskonna esinduslik koostöö ja pühendumus kriisi lahendamisele.

Minu suurim kogemus selles kriisis on kindlasti Regionaalhaigla ja Põhja meditsiinistaapide juhtimine.

Otsida parimaid kompromisse kliinilise meeskonna ja administratiivse juhtimise vahel, kus vajadused ja vahendid peavad olema võimalikult heas tasakaalus, andis suure kogemus. Teine suur kogemus oli juhtida Põhja meditsiinistaapi, st vahendada ja toetada kümne haigla juhte ühise eesmärgi nimel. Arvan, et saime raskete otsustega väga hästi hakkama. Lisaks sain aru, kui vajalik on proaktiivne sise- ja väliskommunikatsioon, et õige teave läheks jooksvalt ja operatiivselt sihtrühmadeni.

ARKADI POPOV, kiirabi tegevuste juht Kõige intensiivsem, vaheldusrikkam, põnevam ja hullumeelsem kogemus minu elus! Isegi ei osanud oodata, et elu võib nii huvitav olla. See on sarnane adrenaliinirohke sõiduga Saksamaa kiirteel, kus puudub kiirusepiirang. Täpselt see, mida oli vaja, et ärgata.

Regionaalhaigla staabis töötades sujus kõik väga hästi. Ilmselt kõige raskem oli osalemine pikkadel koosolekutel. Selle aja jooksul rõõmustasin kõige rohkem töö intensiivsuse ja elu aktiivsuse üle. Lisaks ei pidanud poes käima, kuna selleks polnud nagunii aega.

Sellest perioodist õppisin, et otsuseid on vaja langetada kiiresti ning pärast ei tohi kahetseda, sest vastasel juhul võivad otsused jääda langetamata, mis kriisi ajal on sada korda hullem kui ebaõnnestunud otsused.

LILIAN LÄÄTS,

Andra Miguri roll oli toetada staapi kriisijuhtimise võtmes, dr Peep Talving juhtis nii Regionaalhaigla kui ka Põhja meditsiinistaapi.

12

Regionaalhaigla  2/2020

kiirabi tegevuste juht Töö kriisiperioodil erines päris palju tavarütmist.

Tööpäevad olid kolmneli tundi pikemad kui varem harjunud olin. Õnneks ei olnud sellest lugu, sest elasin selle perioodi üksi ja keegi peale koduloomade mind kodus nukralt ootama ei pidanud. Lisaks muutusid tööülesanded seoses dr Popovi suunamisega tähtsamatele jahimaadele. Väsitav periood, aga selline tegutsemine ja kiire probleemide lahendamine pakub ka palju pisikesi töövõite ja heaolutunnet. Valvetest saamata jäänud adrenaliin tuli mujalt.

Kõige raskem hetk polnud seotud tööga. See oli siis, kui

COVID-19 lapsed „maale“ ära kolisid ja ma ei teadnud, millal neid jälle näen. Õnneks see probleem lahenes, kui staabi liikmena valvamisest loobusin ja sain nädalavahetustel laste juures käia. Tööl oli üksikuid keerulisemaid hetki.

Rõõm oli näha, kuidas kõik ühiselt selle vaenlasega võitlesid. Meie keskuses oli küll tööd rohkem, aga info liikus väga operatiivselt ja kõik aitasid kõiki. Kriis paneb inimesed proovile ja pikk kriis näitab nende tõelist palet – õnneks enamik meie töötajaid suutsid valmistada positiivse üllatuse. Staabis oli meeskond lihtsalt suurepärane. Kogu see kriis oli väga oluline kogemus. Ma loodan, et selle aja jooksul õpitut ei pea niipea kasutusele võtma.

MAIT ALTMETS, infektsiooniekspert Minu roll oli pakkuda staabile infektsioonhaiguste ja infektsioonikontrolli alast teavet. Töö oli tavapärasest intensiivsem, aga ka huvitavam. Haiglas ma kõige raskemat või murrangulisemat hetke ei tajunud, sest olukord oli ohjatav. Isiklikus plaanis oli raskeid hetki küll – kas olla perest eemal, kas võin olla lastele või lapseootel abikaasale ohuks jms. Usun, et teadmatust ja hirmu oli meil kõigil.

Kõige suuremat rõõmu on teinud see, et oleme suutnud vältida haiglasiseselt patsientide haigestumist ning ka haigestunud töötajate arv on olnud väike.

Sain hea õppetunni, kuidas töötada pidevalt muutuvates oludes. Edaspidi tuleb saadud teadmisi rakendada, et haigla oleks infektsioonhaigete jaoks paremini valmis: töötajate koolitamine, infrastruktuuri loomine (isolatsioonipalatid) jms.

PILLE MUKK, Põhja meditsiini­staabi arstlike tegevuste juht Tavarütmist erines sel ajal kõik. Oligi vaid üks uus rütm, mis tähendas 24/7 seotust füüsiliselt ja vaimselt. Isiklik elu ja erialane pulmonoloogia jäid tagaplaanile. Kõige raskem oli vahetult enne riikliku eriolukorra kehtestamist, kui ei olnud kindel, et see sünnib, kuid vajadus oli juba karjuv. Ajaliselt oli kõige raskem nädalalõpp reedest esmaspäevani, kui Saaremaal hooldekodus diagnoositi suur puhang.

Adrenaliinipuhang oli sel nädalavahetusel kõikehõlmav ja raskesti talutav.

Tuli leida ise ventiil, mida järele anda.

Esmane tagasiside regiooni haiglatelt Põhja meditsiinistaabi juhtrollile oli samuti esialgu veidi äraootav ja pigem tajuti juhtuma hakkavat võimaliku sekkumisena. Selles aitasid vahetud kontaktid ja pidev suhtlemine. Haiglateülene koostöö regioonis tegi rõõmu.

Oma majas meeskonda kuuluvatele inimeste, aga ka kõigi teiste Regionaalhaigla töötajate vahelise koostöö toimimises ei olnud mul kahtlust ja see sai ka kinnitust. Rõõmustanud on ka see, et ehk tänu kiirele ja intensiivsele tegutsemisele majas hoidsime ära majasisesed puhangud personali ja patsientide hulgas. Sellest perioodist võtan kaasa praktilise kogemuse efektiivsest juhtimisest ja ka päriselt asjade ära tegemisest.

HELIS POKKER, arstlike tegevuste juht Minu ülesanne oli haiglas koostöös meie kliinikute juhatajatega korraldada ja koordineerida kogu arstlikku tegevust. Paljuski kattus mu töö ka kriisieelse perioodiga, kuid suure erinevuse tingis kriisisituatsioon ise, mis kõiki tavarütmist välja viis.

Lühikese aja vältel tuli ümber korraldada kõik ravitööga seotud tegevused, luua täiesti uued osakonnad COVID-19-haigete ravimiseks, lisaks erakorraliste ja aegkriitiliste haigustega patsientide ravi, kellel ei olnud kaasuvana COVID-19-viirust.

Tööpäevad kujunesid 12–13-tunnisteks, lisa tuli võtta ka nädalavahetustest – operatiivstaabi koosolekud kaks korda päevas, info jagamised juhtidele, igapäevaselt 50–60 e-kirja, mis vastust ootasid, hulgaliselt väljatöötatud juhiseid uues situatsioonis töö korraldamiseks ja ohutuse tagamiseks nii haigla töötajatele kui ka patsientidele. Minu mees- ja naiskonnaks olid meie tublid kliinikute juhatajad ning staabi liikmetest kliiniliste üksuste juhid, kes olid igal hetkel valmis panustama, et kiirelt lahendid leida. Ütlemata suureks abiks oli dr Markko Pärtelpoja liitumine staabiga arstlike tegevuste tugijuhina. Minu suur tänu kõigile pühendumise ja tehtud töö eest!

Raskemaid hetki tuli selle aja jooksul ikka ette, nii haiglas kui ka väljaspool. Rasked hetked olid kohe kriisi alguses isikukaitsevahendite defitsiidi tõttu, kui kustus lootus riiklike varude avanemisel isikukaitsevahenditele hädavajalikku lisa saada. Neid varusid, mida haiglad väga vajasid, lihtsalt ei olnud. Aga aidata patsiente ilma ennast kaitsmata ei ole võimalik. Suure tööga ning kõiki võimalikke ja esiotsa võimatuna tunduvaid lahendusi kasutades said isikukaitsevahendite varud taastatud ja personal kaitstud.

Kohe kriisiperioodi alguses tuli langetada ka keeruline otsus COVIDO osakondade asukoha leidmiseks.



2/2020  Regionaalhaigla

13

COVID-19

Paraku ei võimalda meie haigla suurim palatikorpus (B-torn) õhklevinakkuse korral ohutult ühegi nakkuspalati rajamist. Ei sobinud ka Hiiu ravikorpuse hooned. Seega ei jäänud muud üle, kui teha raske otsus kohandada COVID-patsientidele ümber kaks kardioloogiaosakonda, mis asuvad intensiivravi osakonna ja X-korpuse liftide läheduses. Lihtsamaks tegi selle otsuse meie kardioloogide mõistev suhtumine.

Pikaajalise kriisi puhul tuleb ette ka kolleegide emotsionaalset murdumist – ka seda on raske näha ja tunnetada.

Rõõmustasin meie haigla suurepäraste kolleegide üle! Alates klienditeenindusest, tugiteenistustest, arstidest, õdedest, hooldajatest, turvameestest, vabatahtlikest naiskodukaitsjatest operatiivstaabi liikmeteni. Probleemidele ja keerulistele olukordadele lahendusi otsides sain sageli vastuseks: „Me leiame lahenduse, kas üht- või teistpidi, aga leiame!“ See oli erakordne ühtse meeskonnana toimimine.

Suur-suur aitäh teile kõigile! Südame tegid soojaks ka meie toetajad väljaspool haiglat. See andis jõudu ja teadmise, et meie pingutustele elatakse kaasa, soovitakse aidata, märgatakse ning hinnatakse.

Kriis õpetas, et kiiresti muutuvates olukordades ja sageli täpselt teadmata, mis ees ootamas on, tuleb teha kiireid otsuseid hetkel olemasoleva info taustalt. Arstidena oleme selliste olukordadega oma töös sageli kokku puutunud. Meditsiin on meeskonnatöö, kus soleerimisel ei ole kohta. Seda kinnitas kriisisituatsioonist saadud kogemus veel kord.

MARKKO PÄRTELPOEG, arstlike tegevuste tugijuht Olles nüüd n-ö tagasi reaalsuses ehk tavaelu esimestes päevades, kuulsin sõpradelt palju südantliigutavat. Inimestele karantiin alguses üldjoontes ei meeldinud ja oli hirm, kuid tänaseks on paljud sellest perioodist endale midagi toredat kaasa võtnud – kes leidnud ennast, kes oma perekonna või kellegi teise lähedase jms. Loen üles, mis siis need kaks kuud COVID-staabis tõid: hulgaliselt kogemusi, eredaid emotsioone ja suures hulgas tööd ning ka väga palju kauaks meelde jäävat, eriti sellest aspektist, kuidas supermeeskond töötab ja toimib. Mulle isiklikult teeb kõige suuremat rõõmu ja mis on ka vast kõige olulisem kogemus, et sain võimaluse töötada koos dr Helis Pokkeriga. Kogu protsessi raskeim hetk oli end poole päevaga kurssi viia sellega, mis toimub ja kuidas meeskond toimib. Töö oli peadpööritavalt intensiivne, kuid hetkekski ei kadunud lootus, et me võidame selle kriisi.

14

Regionaalhaigla  2/2020

SERGEI KAGALO, intensiivravi tegevuste juhi asetäitja Töö oli pingeline ja intensiivne, nagu kõigil teistelgi staabi liikmetel. Tööpäev kestis päriselt kuni 16 tundi, öösel siiski magasin ja kogusin jõuvarusid järgmiseks päevaks.

Koosolekud ja arutelud haiglas – terve päev alguses kuni kella 18-ni, mõnikord ka kauem. Ja siis kodus edasi – jooksvad küsimused, kirjadele vastamine, juhendite koostamine, lugemine jms. Oli üks pikk päev, mis algas esmaspäeval ja lõppes reedel. Nädalavahetus oli veidi rahulikum.

Kõige raskemat hetke ei oska välja tuua, aga hirmud oli just need, mille üle tundsin rõõmu, kui need teoks ei saanud. Et analüütikute mustad stsenaariumid ei läinud täide, et jätkus intensiivravikohti kõikidele vajajatele ja et jätkus isikukaitsevahendeid.

Kriisist võtan kaasa teadmise, et kõik eesliinitöötajad on väga tublid ja vaprad. Anestesioloogiakliiniku juhina tunnen uhkust selle üle, et eesliin võrdub kogu meie kliinikuga. Väga raske on üle hinnata erakorralise meditsiini, kiirabi, intensiivravi ja anestesioloogia valdkonna kolleegide panust. Panustasid kõik – arstid, õed, hooldajad, autojuhid, sekretärid. Tõeline ühe paadi tunne.

ALEKSEI GAIDAJENKO, õendustegevuste juht Tuli tegeleda rohkem operatiivse juhtimise ja töökorraldusega, tööpäevad venisid kuni 12–13 tunnini, päevad olid nagu kaleidoskoop: staabikoosolekud, toimetamine osakondades, dokumentide koostamine, arutelud jms.

Eriolukord pani õed hoopis teise olukorda: väga palju tuli õppida, hakkama saada ümberkorraldustega, orienteeruda uues olukorras. Meil tuli luua täiesti uued osakonnad, tekitada lüüsid, mõelda läbi puhtad ja mustad alad, nende ristumisteed. Puutusime esimest korda kokku täismahus isikukaitsevahendite kasutamisega ja täisvarustuses töötamisega. Kui võiks arvata, et kõik töötajad olid kohe valmis töötama isolatsioonitingimustes, seda kiirabi-, erakorralise meditsiini, intensiivravi- ja COVID-i osakondades, siis nii see paraku ei olnud. Meil tuli endi jaoks läbi mõelda igapäevane elu ning teha ka seal muudatusi ja ümberkorraldusi. Nii mõnigi kolis oma pere juurest eemale, lahendada tuli lastehoiu- ja kooliteemad,



COVID-19 tuli mõelda oma riskirühma kuuluvate vanemate peale.

Olukord oli erakordne meile kõigile, kuid enamus adus, et peame andma endast kõik, et olla oma teadmiste ja oskustega just tööl.

Tulime kriisiga toime tänu madalale hospitaliseeritute ja intensiivravi vajavate patsientide arvule ning kriis osutus meile praktiliseks õppuseks, samas saime teada ka kriitilise piiri, millest edasi võib olukord õenduses muutuda katastroofiks – see piir oli meil praktiliselt käes. Kriisiaeg näitas, kuidas me suudame ennast mobiliseerida, moodustada meeskonnad ning võib kindlalt väita: saime suurepäraselt hakkama.

Nägin, kui raske oli osal õdedest lülituda ümber uuele töölõigule. On tunduvalt turvalisem, kui tervishoiutöötaja tunneb „vaenlast“. Siis on võimalik õigesti reageerida, teada, kuidas ennast kaitsta ja patsienti aidata.

Kindlasti on oma meeskonna tundmine pool võidust, hea on teada, et sulle tullakse appi ning vajaduse korral saad ka ise appi minna. Kriis ei ole veel läbi, me ei tea, millist nägu ta meile veel näitab, kindlasti on vara kokkuvõtteid teha. Üks on kindel: viirus tuli, et elada meie kõrval ning peame õppima elama koos temaga. Kõige olulisem on kindel teadmine, et meil on meeskond, kellega võib minna luurele.

KATRE ZIREL, õendustegevuste juhi asendusliige Töö oli pingeline, staabikoosolekud olid pikad ja toimusid kahel korral päevas. Koosolekute vahepeal tuli koostada juhendeid ja viia otsused töötajateni. Kõik pidid aru saama, mis on kellegi roll, mis on lubatud ja mis keelatud. Kõige keerulisem oli minu jaoks kahe töötaja haigestumine ja seejärel nendega kokku puutunud töötajate isolatsiooni jätmine.

Tuli tagada valvetöö ja koosseisude mehitatus.

Ma rõõmustasin ja muretsesin kõige rohkem oma töötajate pärast. Hästi palju jõudu andsid hommikused vestlused õdedega, kus nad justkui lohutasid mind, öeldes: „Ära muretse! Meiega on kõik hästi, hakkame juba ära harjuma!“ Pingelises olukorras aitab huumor. Tuleb välja, et asju saab öelda kas läbi lillede või läbi kuuseokaste.

AGRIS PEEDU, tugitegevuste juht ja staabijuhi asendaja Tavarütmi kriisiperioodil ei olnud, oli hoopiski kaksiktööelu. Ühest küljest staap ja sellest tulenevad ülesanded, kuid ega juhatuse esimehe ülesanded kuhugi kadunud, sh haigekassa rahastuse teema, eelarve jm, nendega tuli ka COVID-i tingimustes edasi toimetada.

Minu jaoks oli kindlasti kõige veidram olukord, kui

pidin hommikuti teavitama Terviseameti staapi meie haiglas COVID-haigusesse surnud patsientidest.

Rõõmustasin siis ja ka praegu selle üle, et eriolukorra ajal oli kõikidega nii majas kui ka partneritega väljastpoolt väga heatahtlik, konstruktiivne ja lahendusi otsiv koostöö. See jättis suurepärase tunde. Meie inimestega on võimalik kõik kiirelt, kuid samas põhjalikult ja hästi korraldada ning kõik probleemid lahendada.

VASSILI NOVAK, EMO tegevuste juht Tavarütmiga võrreldes kulus palju aega staabikoosolekutel osalemiseks. Kiiresti oli vaja kirjutada uued tööjuhendid COVID-eriolukorra jaoks.

Kõige raskemaid külgi välja tuua ei oska, sest see oli meeskonnatöö, otsused olid kaalutud, alati otsiti kompromisse.

Rõõmustasin, et personal toetas meie otsuseid. Paanikasse sattusid ainult üks arst ja üks õde. Nemad saatsime haiguslehele, puhkusele. Töögraafikud said täidetud ning töö laabus.

Pikalt valmistasime haigla kriisiplaani, tegime õppuseid, seminare. Nüüd on kõikidel tänu COVID-pandeemiale arusaam asjast päriselt olemas.

See kogemus tõstis oluliselt meie valmisoleku taset edaspidiseks ning kergendas meie õppeplaane. Tekkis reaalne kogemus kriisi juhtimise suhtes.

KRISTIINA PÕLD, EMO tegevuste juhi asendusliige Kliinilisest tööst tuli selleks perioodiks loobuda, sest staabikoosolekutel ja tegevusjuhiste koostamisel osalemine võttis suure osa tööajast.

Tööpäevad venised 12-tunniseks ning esimesel neljal eriolukorranädalal sai töötatud ilma puhkepäevadeta, sest lisaks staabitööle tuli korraldada EMO triaažitelgi 2/2020  Regionaalhaigla

15

COVID-19

tööd nii mustas kui ka puhtas tsoonis. Lisaks oli tarvis kogu aeg graafikuid ümber teha ning asendusi leida haigestunutele või karantiinis olijatele.

Murranguline hetk oli 13. märtsi õhtu, mil otsustasime panna püsti triaažitelgi ning hakata EMO-sse saabuvaid patsiente selekteerima.

Kõige enam rõõmustasin EMO meeskonna üle.

See, millise entusiasmiga ning kui kiiresti keerulise olukorraga kohaneti, oli ootamatu. Mul pole peagi kümneaastase juhatamise töö jooksul olnud helgemat aega kui praegu. Tundsin iga rakuga, kuidas EMO meeskond mind toetab ning aitab. Veider küll, aga see kriis andis mulle uue hingamise ning tõi läbipõlemisest välja. Lõpuks sai teha tööd, millel oli tõeliselt mõtet.

KRISTO ERIKSON, intensiivravi tegevuste juht Vastutasin intensiivravi töö eest meie haiglas, erinevused tekkisid tööpäeva kestustes ja kliinilise töö vähenemises. Lisaks juhiste arendamisele haigla sees lisandus eetilise juhendi tegemine (koostöös Regionaalhaigla eetikarühma ning Tartu Ülikooli ja Tartu Ülikooli Kliinikumiga). Lisaks loengute ja vebinari tegemine. Samal ajal proovisime jätkata ka keskuse arenguprojektidega.

Kõige ärevam hetk tekkis siis, kui intensiivravis oli 12 COVID-patsienti. Sellel hetkel oli tunne, et teiste maadega võrreldav laine jõuab meieni. Raske oli ka ettevalmistustööde lõpus, kui veel patsiente polnud, kuid esimese patsiendi saabumise järel see tunne kadus. Oli näha, et keskuse töötajad võtsid uued töökorraldused kiiresti omaks ja harjusid nendega.

Rõõmustasin selle üle, et isikukaitsevahendite kasutamisega saime keskuses hakkama. Patsiendilt nakkust ei saadud. Äärmiselt hea koolitus tulevikuks.

Olulisim kogemus oli see, et Regionaalhaigla reageeris võimalikule katastroofile kiiresti (kiiremini kui riigiametkond). Kokkuvõttes võib öelda, et alguses esmakordne koostöö staabina kandis vilja ja isegi kui on palju parandatavat, tulime hästi toime.

Tulemus on see, et haigla sai esimese lainega hakkama ja me ei sattunud kordagi katastroofi äärele.

ANDRA MIGUR, kriisinõunik Riskijuhina on tõusvatele riskidele reageerimine osa minu tööst. Haigla ülemarstile, infektsioonikontrolli talituse juhatajale, mulle kui riskijuhile ja EMO juhtidele algas tihe töö nii riski jälgimisega

16

Regionaalhaigla  2/2020

kui ka ettevalmistavate meetmete rakendamisega juba jaanuaris.

Veebruaris, märtsis, aprillis ja mais on kogu tegevusfookus olnud jäägitult COVID-i situatsiooni haldamisel. Minu roll staabis kriisinõunikuna oli toetada staapi kriisijuhtimise võtmes. Kõigepealt aidata staap luua ja edasi toetada selle juhtimist kriisijuhtimise põhimõtetest lähtuvalt.

Tavarütmiga ei ole COVID-situatsiooni juhtimine võrreldav – see on olnud pikalt äärmiselt intensiivne, ajusid ragistav ja kurnav. Aga samal ajal ka adrenaliinist ja lahenduste leidmisest, parimast meeskonnast parimal võimalikul viisil laetud. Kui staapi tuli teadmine, et Covido-1 osakond on mehitatud, et meil ongi olemas õed, hooldajad ja arstid, kes on valmis COVID-patsientidega tööle asuma, siis see oli küll ääretult kergendav.

Ka esimesed Põhja meditsiinistaabi kohtumised olid pingelisemate killast. Haiglate igapäevapraktikas ei ole kasutatud operatiivtasandil juhtide vahelist koostööd ning olukord oli uus kõikidele juhtidele. Iganädalased regiooni staabikohtumised päädisid tõdemusega, et selline koostöövorm toimis: kriisiaegsete teadmiste ja murekohtade jagamisest, üksteisega konsulteerimisest ning otse-allikast-infovahetusest võitsid kõik. Kõige toredam on nentida, et kriisijuhtimine haiglas toimib, pikalt tehtud eeltöö kriisijuhtimise töörühmaga on rakendatav ja väärtuslik. Ja et selle meeskonnaga, mis meil olemas on, liigutab mägesid.

Et selliseks ülekoormuseks nagu Hiinas, Lõuna-Euroopas või Ühendriikides meil (vähemalt selles epideemia laines) ei läinud ja valdava osa haiglate võimekus oli suurem kui abi vajadus, saame praegu öelda, et kriisijuhtimise võtmes on olnud tegemist suurepärase õppusega. Neid õppekohti, et järgmisteks kriisideks jälle sammu võrra ette valmistunumalt vastu minna, on palju. Alustades staabi õiguste fikseerimisega, lõpetades sellega, et lõpetame muretsemise varem praktiliselt võimatuna tundunud töötajatele kriisiaegse lastehoiu organiseerimise teemade üle. Kõige väärtuslikum kogemus on kindlustunne, mille andsid nii kliinilised kui ka tugiüksused, kui olid kõik valmis kiirelt ümberkorraldusi sisse viima, ebamugavaid otsuseid aktsepteerima ja ühiselt tegutsema. Tänutunne absoluutselt igaühe suhtes, kes oli valmis silmagi pilgutamata tegema rohkem, mõtlema rohkem, panustama rohkem, on piiritu.

Tavarutiini naasmisele kaasa võtmiseks on veendumus, et meil on tööl terve hulk üliinimesi, kelle ööpäevas on ilmselgelt rohkem kui 24 tundi.

COVID-19

Julgus olla avatud: kriisikommunikatsiooni intensiivaeg Tekst: Hede Kerstin Luik, kommunikatsiooniteenistuse juhataja Fotod: Aivar Kullamaa

K

ommunikatsioonitiimi jaoks oli COVID19 haiguse leviku aeg ülipingeline periood – meie töö intensiivsus kasvas tohutult ja vajas tähelepanu 24/7.

Kriisiaegses kommunikatsioonis on rõhuasetused tavaolukorrast erinevad, kuna inimesed võtavad infot vastu ja töötlevad seda teisiti. Kriisiajal inimesed lihtsustavad sõnumeid, mis nendeni jõuavad, on rohkem kinni oma uskumustes, otsivad lisateavet ja arvamusi ning usuvad enim esimesena nendeni jõudnud sõnumit. Seetõttu on sõnumite lihtsus, järjepidevus, kiirus ja allika usaldusväärsus üliolulised. Arvestada tuleb inimeste meeleseisunditega: valitseb ebakindlus, ärevus, isegi hirm, kohati lootusetus ja abitus, esineb ka eitamist ja lausa paanikat. Lihtsustatult: sellest lähtudes ehitasime Regionaalhaigla kommunikatsiooni kriisiajal. Toon esile kolm läbivat teemat. Ülitähtsat rolli kandsid meie kõneisikud, räägib ju alati inimene, mitte organisatsoon. Usaldusväärne allikas on keskse tähtsusega, seega oli missioonikriitiline, et teemast räägib asjatundja. Tuhat tänu kõikidele kolleegidele, eelkõige meie COVID-staabist ja COVID-osakondadest, intensiivravist ja mujalt! Ilma teieta ei oleks Regionaalhaigla kommunikatsioon võimalik. Teie valmidus intervjuudeks ja koostööks 24/7 tegi meie tiimi töö ja haigla hea silmapaistmise võimalikuks. Olen uhke ja tänulik meie haigla julguse ja valmisoleku eest tulla kaasa ka esmapilgul „hullude ideedega“ – nagu näiteks teha dokfilm kriisist või avameelne podcast, osaleda teavituskampaanias ja teha muud ootamatut.

Oluline ja suur samm oli, et kohe terendava kriisi alguses võtsime Regionaalhaiglana juhtiva rolli ka kommunikatsioonis. Kui kogu haigla töökorralduses hakkasime nakkuse levikuks valmistuma juba jaanuaris, siis kommunikatsioonitiimiga panime kokku ja tulime välja spetsiaalse teemaveebiga koroonakriis.ee, kuhu kogusime kogu COVID-19 haigust puudutava teabe. Unikaalne ja kiire tegutsemine, tänan südamest oma kolleege, kes ajast ja päevast hoolimata panustasid sellesse, et ka kriisiajal oli Regionaalhaigla jätkuvalt usaldusväärne teejuht tõenduspõhise terviseinfo vallas.

Kolmas teema, mida soovin esile tõsta, on oma töötajate suunal tehtud tegevused. Eriolukord, tohutu ja kohati üksuste lõikes ebaühtlane töökoormus ning oota-

Alates koroonakriisi algusest oli Regionaalhaiglas sündmuste tulipunktis ETV saate „Pealtnägija“ kaamera. matu kaugtöö tõid kaasa oma katsumused. See, kuidas koostöös juhtide, psühholoogide ja teistega saime teha töötajatele suunatud videopöördumisi, pingega toimetuleku ja enesejuhtimise tööriistadega video- ja audioklippe, oli suureks abiks inimestele ja meie töökliimale. Kuna suurt osa sellest saime jagada ka sotsiaalmeedia kaudu, oleme saanud palju kiitust ja tänu ka teistest organisatsioonidest, kes said nii samuti osa meie tehtust.

Kriisid toovad inimestest välja muidu varju jääva – esile tulevad nii omadused, väärtused kui ka varjatud ressursid. Mida paremini oleme ootamatusteks valmistunud, seda paremini tuleme kriitilistes olukordades toime. Kriisivalmidusel on kaks olulist osa: sisuline ja emotsionaalne. Sisuline ettevalmistus tähendab, et võimalikud ohud on läbi mõeldud ja tehtud hea plaan võimalike tegutsemisviisidega, kus rollid ja vastutus on paigas. Abiks on, kui plaan on ka läbi mängitud, praktikas harjutatud, et mõttemustrid ja tegutsemisloogika oleks ka pinge all rakendatav. Emotsionaalne ettevalmistus on samavõrd oluline ja sisaldab nii valmisolekut ootamatusteks ja määramatuseks kui ka oma seisundi juhtimise oskust, meeskonnasuhteid ja emotsionaalset kapitali.

Regionaalhaigla kui terviku ja meie kommunikatsioonitiimi üks tugevusi on just hea kriisivalmidus. Toimepidavusplaani on õppustel harjutatud. Kuidas olukordi lahendame, kuidas info liigub, kes mida teeb – see on hästi paigas. Aitäh selle jagatud kogemuse eest!

2/2020  Regionaalhaigla

17

INFEKTSIOONIKONTROLLI TALITUS HEMATOLOOGIA

Nähtamatu vaenlasega võitlejad koroonarindel

Tekst: Marina Lohk Foto: Aivar Kullamaa

Haigla infektsioonikontrolli talituse töö võib kohati jääda sama märkamatuks kui silmale nähtamatud vaenlased, millega need inimesed iga päev võidelda aitavad. Koroonaviiruse pandeemia ajal hakkas aga infektsioonikontrolli juhistest sõltuma kogu töökorraldus, iga liigutus ja samm.

Töö koroonapatsientidega nõuab väga suurt teadlikkust.

18

Regionaalhaigla  2/2020

Ü

lemaailmse ohu Eestisse saabudes muutusid infektsioonikontrolli talituse arstide ja õdede tööpäevad ühtäkki palju intensiivsemaks ja pikemaks. Kui avalikult hakati Eestis uue koroonaviiruse ehk SARS-CoV-2 ohust rääkima alles veebruari lõpus, kui riigis tuvastati esimene nakatumise juhtum, siis Terviseametis olid esimesed plaanid haiglate valmisoleku tagamiseks laual juba kuu aega varem.

Regionaalhaigla infektsioonikontrolli talituse juht dr Mait Altmets käis jaanuari lõpus oma puhkuse ajast Terviseametis vastaval koosolekul. Haiglasiseselt hakati pandeemia tulekuks ülemarsti professor Peep Talvingu eestvedamisel moraalselt valmistuma juba jaanuari keskpaigas.

Esialgu tähendas valmistumine dr Altmetsa sõnul eelkõige kirjandusel silma peal hoidmist, kuigi Hiinast, kust koroonapandeemia alguse sai, sel hetkel kuigi palju infot ei tulnud. Samas tuli tegutseda. Haiglas moodustati kriisikomisjon, kuhu kuulus teiste hulgas ka dr Altmets, ning hakati läbi mõtlema patsientide teekondi ja paigutust haiglas. „Kuigi alguses oli kokkulepe, et peame tegelema ainult kolmanda astme intensiivravi vajavate patsientidega, siis reaalne elu ja kogemus näitas, et tegelikult on vaja pinda rohkemaks. Itaalia ja teiste riikide näited viisid selleni, et hakkasime jõuliselt pindu otsima ja looma. Olid arutelud, kuhu COVID-osakonnad teha — need loodi kardioloogia osakondade asemele. Asukoha mõttes olid need parimaks valikuks, olles lähedal intensiivravile ning nii sai vältida ristumisteid teiste osakondadega.

Kardioloogid said asenduspinna B-tornis ning nende ravitöö ümberkorralduste tõttu ei katkenud,“ räägib dr Altmets. Lõpptulemusena oli Mustamäe korpuse COVID-osakonnas 74 ja Seewaldis 8 kohta. Intensiivravikohti oleks olnud võimalik luua üle 70, seda siis etapiliselt, sõltuvalt vajadusest.

Patsientide teekonna kaardistamine ja juhendite koostamine nõudis dr Altmetsa sõnul mitmelt inimeselt päris kõva ajurünnakut. Lisaks tuli koostada juhendid isikukaitsevahendite kasutamise, samuti koristamise ning ka selle kohta, kuidas käituda äsja välismaalt tulnud töötajatega. Kõiges selles oli suureks abiks kolleeg dr Kristel Päro. „Koos koolitustalitusega tegime väga kiiresti ühe e-koolituse isikukaitsevahendite kasutamisest. Olime sellest aastaid unistanud, nüüd saime kriisi ajal esimese koolituse tehtud – üle 3000 inimese umbes 4500 töötajast on selle läbinud,“ on dr Altmets rahul.

INFEKTSIOONIKONTROLLI TALITUS

ALATI KAKS-KOLM SAMMU EES Infektsioonikontrolli talituse juht tõdeb, et prof Peep Talvingu eestvedamisel on Regionaalhaigla proovinud selle kriisi ajal olla kogu aeg teistest kaks-kolm sammu ees – et juhul, kui olukord peaks tõesti hulluks minema, oleks ressurssi sellega hakkama saada. „Meil oli silme ees Hispaania ja Itaalia. Teadsime, et kui me selleks valmis ei ole, võib asi käest ära minna. Üks kolleeg ütles: kui meid süüdistatakse hiljem liigses kriisiks valmistumises, võib see kokkuvõttes olla päris suur kiitus,“ märgib dr Altmets. Ta tunnistab, et Regionaalhaiglas on plaaniline ravi siiski kogu aeg teatud mahus edasi käinud ning päris seisakut pole eriolukorra ajal kordagi olnud. Küll aga läks koos COVID-haigetele pinna vabastamiseks ja kontaktide vähendamiseks vajaliku plaanilise ravi piiramisega käiku põhimõte, et osa töötajatest jääb periooditi koju, et vähendada tõenäosust, et ühe osakonna kogu personal puutub tööl korraga nakkusega kokku.

Ka selle kohta, kuidas toimida haiglatöötajaga, kes on olnud COVID-haigetega lähikontaktis, kehtestati kindlad reeglid. „Nende töötajatega me tegeleme ja arutame, mis tüüpi kontakt see oli. Kes on olnud kontaktis, on jäänud 14 päevaks koju karantiini,“ selgitab dr Altmets. Ta on rahul, et sedakaudu pole ühtegi nakatumist haiglas siiski aset leidnud ehk koju jäänutest pole keegi haigeks jäänud. Haiglasisest nakkuse levikut on suudetud vältida. „Mõni töötaja on küll haigeks jäänud, aga alguses olid need haigestumised seotud välisreisidelt tulekuga ja viimased kaks juhtumit olid elukondlikud, kus keegi töötaja pereliikmetest oli eelnevalt haigeks jäänud,“ selgitab arst. Artikli kirjutamise ajaks oli kokku registreeritud 14 haigestumist.

ENDINE OLUKORD EI TAASTU NIIPEA Ent praegune võitlus pole veel lõpuni peetud. Nii riiklikku statistikat kui ka haiglas valitsevat olukorda vaadates võib öelda, et suurema kriisi oht on möödas, kuid valvsust ei tohi kaotada igapäevaelus ega haiglatöös. Nii on plaanilise ravi taastamine mai algusest nõudnud samuti läbimõtlemist ja põhjalikke ümberkorraldusi, mis pole dr Altmetsa sõnul olnud sugugi lihtne. „Eesti haiglad ei ole disainitud pandeemia tingimustes töötamiseks. Kui me peame avalikus ruumis järgima 2 + 2 põhimõtet, siis meie ootealad ei ole nii suured, mistõttu me ei saa kõiki inimesi korraga näiteks polikliiniku pinnale lubada.

Töö peab olema kuidagi jaotatud, näiteks vastuvõtu­ ajad hajutatud. Või siis on mingi osa tööst viidud majast välja teistesse punktidesse,“ selgitab ta.

Infektsioonikontrolli arst tõdeb, et selline olukord, nagu oli enne koroonakriisi, lähiajal ei taastu ja võib-olla ei taastu kunagi. „Samamoodi nagu varem ilmselt vastuvõttu enam ei pääse – toimub eelselekt­sioon ning võimaluse korral tehakse kaugvastuvõtte,“ räägib ta. Mida rohkem inimesi on ühes kohas koos, seda suurem tõenäosus on ka nakkuste levikuks. Praegu on plaanitud polikliiniku tööaja pikendamine kella 17-ni.

Uute reeglite kohaselt peavad kõik Regionaalhaiglasse saabuvad patsiendid ja külastajad täitma

tervisedeklaratsiooni ja neil mõõdetakse kehatemperatuuri. Patsientide esmane skriining toimub haigla peaukse juures. „Plaanilisele vastuvõtule, uuringutele ja ravile saab patsient, kel pole COVID-i kahtlust. Kõik tulijad peavad puhastama käed ja saavad haiglas kandmiseks maski. Haiglas liikudes tuleb hoida teistega distantsi. Enne sellistele plaanilistele protseduuridele tulekut, mille korral viiakse läbi intubatsioon või uuringud hingamisteedel, tehakse COVID-test. Selleks võtab haigla töötaja patsiendiga eelnevat ühendust ja selgitab, kuidas ja kus seda teha saab. Analüüs tuleb anda 24–48 tundi enne protseduuri,“ kirjeldab dr Altmets uusi reegleid.

IGA KRIIS ÕPETAB Mida head saab praegusest kriisist tulevikku kaasa võtta? Infektsioonikontrolli arst toob välja inimeste paremad kätehügieeni harjumused, mis aitavad kaasa ka kõigi muude nakkuste leviku tõkestamisele. Regionaalhaiglas, kus käte antiseptikumi kasutatakse pidevalt ka tavaolukorras, on seda aasta esimesel neljal kuul kulunud 7000 liitrit ehk 2,2 korda rohkem kui mullu samal ajal.

Lisaks mainib arst positiivse kogemusena head meeskonnatööd. „Meil on tõesti uskumatult hea tiim – isegi ebameeldivad otsused suudetakse hea eesmärgi nimel koostöös ära teha ja alla neelata. Meil on haiglas väga pühendunud inimesed, kes ka oma vabast ajast tegelevad probleemide lahendamise ja ennetamisega.

See on tekitanud tõesti hea tunde kogu selles olukorras,” kiidab dr Altmets.

Kuna sel aastal oli haiglal nii või teisiti plaanis infektsiooni-kriisiplaani koostamine, siis viimaste kuude jooksul kogetut arvesse võttes saab seda veelgi paremini teha – on ju nüüd paberil olemas reaalse elu kogemus, teada kitsaskohad. „Ma arvan, et sellest kriisist õpivad ka riik ja teised üksused. Teadmine, et infektsioonid on reaalne risk, millega peab igapäevaselt tegelema, on jõudnud erinevatesse kohtadesse.

Käib hooldekodude koolitamine ning haiglad, perearstikeskused – kõik peavad oma tegevusi muutma,“ lisab arst.

Tulevikus saab tema sõnul ka Regionaalhaiglas nii mõndagi paremini teha. „Me töötame ju ruumides, mis ei ole sellisteks tegevuseks mõeldud. Edaspidi peab kindlasti arvestama, et infektsioonipool ei jääks tagaplaanile, kui midagi renoveerima hakatakse.

Arenguruumi on kindlasti,“ räägib dr Altmets.

Ta tunnistab, et infektsionisti unistus on ühekohalised lüüsiga palatid igas osakonnas – see võimaldaks nakkusohtlikke haigeid isoleerida ilma selleks eraldi osakonda loomata. Teine lahendus oleks kõigi ravivõimalustega infektsioonhaiguste haigla Tallinnas või Põhja-Eesti piirkonnas – selle võrra oleks teistel haiglatel lihtsam. „Aga igal asjal on oma head ja vead. Kui näiteks nakkushaigusega patsient vajab neurokirurgilist operatsiooni, siis seda ei saa nakkushaiglas teha. Teinekord jääb kõlama, et infektsioonid võiks olla infektsioonhaiguste haiglas ja siis ei pea nendega tegelema, kuid tegelikkuses puutume nendega iga päev kas või teadmatult kokku,“ nendib dr Altmets.

2/2020  Regionaalhaigla

19

INFEKTSIOONIKONTROLLI TALITUS

Abis Kuressaare Haiglas Regionaalhaigla infektsioonikontrolli õde Anne Markus oli üks neist meedikutest, kes saadeti appi koroonakriisi ajal kõige raskemasse olukorda sattunud Kuressaare Haiglasse. Kümne päeva jooksul õpetas ta sealsele personalile korrektset isikukaitsevahendite kasutamist ning aitas ümber korraldada haiglaruume ja liikumisteid.

Tekst: Marina Lohk Foto: erakogu

„H

harjutada. „Kui kasutada kombinesooni, siis võiks olla ästi tublid inimesed, et nad tõesti abiline alati kõrval. Nemad olid puhtalt kombinesookuulasid ja tegid kõike, mis ma nide peal. Sel ajal, kui ma seal olin, hakkasid arstid ütlesin. Tänu sellele oli mul võimalik küll käima kitlites, aga ülejäänud personal eelistas rahulikult juhendada ja koolitada, ikka kombinesoone.“ mille eest inimesed olid tänulikud,“ meenutab 5.–15. aprillini Kuressaares MÜSTILINE MEESKONNATÖÖ viibinud Anne Markus. Üldiselt on koroonakriisi kogemused Markusele näiKui veel 3. aprillil ei teadnud Markus Hiiumaal danud, et kui suurema ohu puudumisel ei võeta isikukoolitamas käies täpselt, millal ja kui kauaks ta Saaremaale läheb, siis järgmisel päeval oli asi otsustatud kaitsevahendite kasutamise alast koolitust eriti tõsiselt, siis kriisi ajal kuulatakse ühtäkki tähelepanelikult ning 5. aprilli hommikul asus ta teele. „Mul vedas, et ja kuuldu jäetakse meelde. „Nagu mulle ka Hiiumaal Lääne-Tallinna Keskhaigla arst Kerstin Kase oli juba öeldi: kui ma käisin märtsi alguses koolitamas, ega kaks päeva varem sinna jõudnud ja tema oli sattunud Pääste­ameti kriisistaabi siis väga ei kuulatud; kui ma käisin juurde, kuhu ta mindki võttis. sama juttu rääkimas aprillis, siis Olime seal Päästeameti tiiva all kõik kuulasid,“ nendib õde. ja saime teha aktiivset koostööd Kokkuvõttes õpetas Kuresaare kriisistaabiga, „tõlkides“ neile kogemus Anne Markusele, et alati ka meditsiinikeelt,“ räägib õde. on võimalik midagi ära teha ning Kuressaare Haiglas osutus olukorda paremaks muuta, kui inimestel on selleks vaid tahe ja võiaga suurimaks proovikiviks just malused. Ta meenutab sealset haigsee, et infektsioonikontrolli ei lapersonali vaid soojade sõnadega ja olnud seal umbes kümmekond loodab siiralt, et neil läheb edaspidi aastat olnud ehk siis sealsed järjest paremini. haiglatöötajad olid koroonakriisis üsna ette valmistamata. „Kui Kiitust jagub tal ka Kuressaare siin (Regionaalhaiglas – M.L.) kriisistaabi ehk Päästeameti tööKuressaare haiglas koolitamas. tajatele. „Ma ei ole sellist tiimitööd on toiminud infektsioonikontroll vähemalt 17 aastat ja meil enne näinud, see oli täiesti müstiline. Ükskõik mis ülesanded anti, keegi ei viriseoli võimalus kõik asjad korralikult ette valmistada ning nud, vaid öeldi, et teeme ära,“ räägib ta, lisades, et läbi mõelda, siis seal tuli hakata muutma seda, mis tööpäevad olid seejuures keskeltläbi 12-tunnised. nad olid jõudnud mõne nädalaga sisse juurutada. See Samas meenutab ta ühte Päästeameti kriisistaabi nõudis natuke aega, rääkimist ja selgitustööd, aga nad koosolekut: „Seal öeldi staabiliikmetele, et te peate said hakkama,“ tõdeb Markus. Ühe näitena toob õde võtma hästi rahulikult – kui see kriis läbi saab, siis välja isikukaitsevahendite kasutamise. „Oli inimesi, ärge väga lootke, et keegi teid kiidab, sest meie oleme kes olid pannud endale külge absoluutselt kõik, mis lihtsalt kriisi lahendajad ja meid tavapäraselt ei kiikättesaadav – neil oli seljas kombinesoon, selle peal deta. Siis mul oli hea öelda, et tere tulemast infektkittel, mille otsas veel kilepõll, käes kindad ja kätised sioonikontrolli maailma – meil on samamoodi.“ ning muidugi ei puudunud sealt ka kirurgiline mask ja Markuse sõnul peaks tegelikult igas haiglas koha respiraator. Valet kasutust oli päris palju ja ma püüdsin peal olema inimene, kes tegeleb infektsioonikontneid ümber veenda, et niimoodi ei ole vaja,“ meenurolliga ja hoiab seda tänapäevasel tasemel, sest see tab ta. peab olema järjepidev töö. Kuressaare haigla ei jäänud Markus märgib, et isikukaitsevahendite vale kasutus võib nakkusriski ja seega haiglasisest nakkuse leviRegionaalhaigla õe lahkudes siiski päris üksi – tema kut suurendada. Eriti kui neid ei osata õigesti ära võtta asemel läks järgmisena appi Lääne-Tallinna Keskhaigla infektsioonikontrolli õde.

– see on aga tema sõnul paras kunst, mida on vaja

20

Regionaalhaigla  2/2020

INFEKTSIOONIKONTROLLI TALITUS

Infektsioonikontrolli õdede töö eriolukorra ajal Küsimustele vastavad infektsioonikontrolli õed Annika Lemetsar ja Sigrid Jaska-Pilv.

Milline oli teie roll ja vastutusvaldkond eriolukorra ettevalmistustes?

Annika Lemetsar: Infektsioonikontrolli õdede roll oli mitmesuguste juhendite koostamine ja personali koolitamine. Meie vastutusvaldkonnas on erinevad osakonnad ja nendele pidi koostama vastavalt osakonna spetsiifikale juhendid (endoskoopia, radioloogilised uuringud, angiograafia).

Sigrid Jaska-Pilv: Minu üks ülesandeid oli ette valmistada III intensiivravi osakond ja selle personal COVID-patsientide vastuvõtuks. Osakonnale tuli tekitada lüüs ehk ruum, mis on sissepääsuks osakonda ning mis jääks poolmustaks alaks ning eraldaks musta poole puhtast.

Paralleelselt toimus osakonna personali koolitamine.

Osakonna juhtiva personaliga said kokku lepitud ja läbi käidud teekonnad: kuidas liiguvad patsiendid, pesu, jäätmed, toit jm.

Kui logistika oli kokku lepitud ja personal koolitatud, tuli luua kirjalik COVID-patsiendi käsitluse juhend III intensiivile. Annika Lemetsar mugandas selle teiste intensiivide jaoks.

Koostöös õenduskvaliteedi spetsialistiga valmis juhend, mis oli mõeldud kasutamiseks üle maja.

Teine suur tööülesanne oli mul Raplamaa Haigla ettevalmistamine. Seal tuli süsteem üles ehitada alates patsiendi saabumisest EMO-sse ja lõpetades lahkumisega, kas siis koju või manalateele. Edasi jäid kohapeale asju kureerima minu loodud infektsioonikontrolli kontakt­

õdede süsteemi kuuluvad õed.

Meie ülesandeks Annika Lemetsari ja Teele Ružitsiga oli terve Regionaalhaigla õendusjuhtide masskoolitamine isikukaitsevahendite kasutamisest COVID-patsiendi korral.

Teele ja Annika tegid ka koostöös koolitustalitusega valminud e-koolituse jaoks isikukaitsevahendite kasutamise video. Juhendi koostas meie juhataja ja testküsimused panin kokku mina.

Mis oli teie jaoks uues olukorras suurim katsumus?

Annika Lemetsar: Kõige keerulisem oli aja planeerimine, et kõik sujuks ja et vahepeal oleks ka puhkeaega. Kuna töötajate seas oli palju teadmatust, siis pidi tegelema ka pingete mahavõtmisega. Koolitasime ja nõustasime laotöölisi, koristajaid, tehnikuid jt.

Sigrid Jaska-Pilv: Suurim raskus oli üles ehitada toimiv süsteem. Kui tuli esimene COVID-kahtlane patsient, siis hoidsin hinge kinni, et kõik paika pandud teekonnad ja tegevused toimiksid. Muidugi oli lünki, aga õppisime vigadest ja parandasime kohe jooksvalt puudujäägid.

Olime Anne Markusega koos esimese COVID-patsiendi saabumise juures ning vaatasime, kuidas personal liigub osakonda ja tagasi. Annika jäi esimest patsienti jälgima ja oli nn Watsoniks osakonnas. Ehkki kell tiksus juba ületunde, polnud meist kolmest kellelgi tahtmist koju minna, sest süda valutas, kuidas nad hakkama saavad.

Proovikivi oli ka see, kuidas jagada ennast kodu ja töö vahel. Teadsin, et mind vajatakse kodus, aga samas südametunnistus ei lubanud ennast lõdvaks lasta ja lihtsalt ära minna.

2/2020  Regionaalhaigla

21

LABOR

Haiglalabori kogemus: koroonakriisiga on võimalik toime tulla

Koroonaepideemia algusest on Regionaalhaigla labor teinud molekulaarseid uuringuid koroonaviirushaiguse tuvastamiseks. Neil kuudel Dr M arg e K ütt oli haiglalabori üks suurimaid proovikivisid, kuidas saavutada võimalikult lühike ooteaeg tulemust ootavate raskete patsientide jaoks. Uuringute arvu suurendamisest keerukamaks osutus probleem saavutada lühem aeg proovivõtust vastuseni.

Küsis: Krista Kiin Fotod: Regionaalhaigla

K

oroonaviiruse laboridiagnostika võimalustest ja perspektiividest räägib Regionaalhaigla labori juhataja dr Marge Kütt.

Kuidas COVID-19 diagnoositakse?

Haigustekitaja diagnoosimise kuldne standard on SARS-CoV-2 RNA määramine reaalaja pöördtranskriptaas-polümeraasahelreaktsiooni teel (rRT-PCR).

Tegemist on RNA viirusega, sihtmärkgeenideks on eri

22

Regionaalhaigla  2/2020

testides E, N, S ja RdRP geenid. Soovitatavalt testitakse vähemalt kahe sihtmärkgeeni suhtes. Regionaalhaigla laboris kasutatav test määrab E,N ja RdRP geene.

Materjal võetakse eelistatult ninaneelust või kurgust.

See meetod võimaldab tuvastada viiruse olemasolu patsiendil ja annab tunnistust nakkusohtlikkusest.

Kui palju tehti Regionaalhaigla laboris koroonaviirushaiguse uuringuid eriolukorra ajal?

Tegime üle 7500 SARS-CoV-2 RNA uuringu, neist 1,2% olid positiivsed. Uuritavate hulgas oli nii sümptomaatilisi patsiente erakorralise meditsiini osakonnast ja kiirabi poolt kodus võetud proove, aga ka kliiniliste nähtudeta inimesi.

LABOR

Kui kiiresti saab laborist SARS-Co-V-2 vastuse?

Test on aeganõudev, algab RNA eraldusprotsessiga ja enamik selliseid teste võtavad aega 4–6 tundi.

Kas perspektiivis on seda aega võimalik lühendada?

Tegemist ei ole elupäästva uuringu, vaid nakkushaiguse tekitaja kindlaksmääramiseks mõeldud uuringuga, seega ei pea test olema kiirelt teostatav. Kuna testi tulemus määrab aga patsiendi isolatsioonivajaduse ja edasise käsitluse haiglas, on surve kiiremateks tulemusteks suur.

Olemas on ka molekulaarseid teste, mis võtavad aega alla tunni ja teevad erakorraliste haigete käsitluse haiglas palju sujuvamaks. Probleemiks on nende testide kõrgem hind ja praegusel ajal ka nende piiratud tarned, mis sunnivad meid haiglas kokku leppima kindlad reeglid, millistel patsientidel on õigustatud ja vajalik selle testi kasutus.

Kas PCR-meetodiga võib ka valepositiivset ja -negatiivset tulemust ette tulla?

Jah, võib küll. Kõik laborimeetodid võivad eksida, ka molekulaarsed meetodid.

Valepositiivsete testide põhjuseks võib olla proovimaterjalide või labori tööpindade saastatus määratava tekitajaga. See on keeruline olukord, kuid professionaalsed laborid suudavad selle vea avastada ja vastavalt reageerida. Kui materjal on saastunud juba proovivõtul, siis kahjuks laboris seda avastada pole võimalik.

Valenegatiivsetel tulemustel on põhjus enamasti proovivõtus – kas materjali on võetud liiga pindmiselt, seda on säilitatud valedes tingimustes või liiga kaua enne analüüsimist, samuti kui proov on võetud liiga vara või juba haiguse hilisjärgus. Hilisjärgus soovitatakse ülemistest hingamisteedest kogutud materjalile lisaks uurida ka materjali alumistest hingamisteedest (röga, bronhi aspiraat või bronhiloputusvedelik). Kui viirus muteerub, tekib samuti olukord, kus mitte kõik PCR-meetodid ei ole seda võimelised enam määrama.

Kui usaldusväärsed on kiirtestid ning kas on plaanis nende rohkemat kasutamist?

Kiirteste on kahte liiki: antigeeni määravad kiirtestid ja antikeha määravad kiirtestid. Antigeeni määravad kiirtestid ei asenda PCR-meetodeid, need tuleks viimastega üle kontrollida. Seega neil puudub otsene kliiniline näidustus, kuna üksi ei ole nad diagnostilised.

Antikehade kiirteste on hetkel turul üle saja ja neid tuleb järjest juurde. Probleem on neis aga selles, et kiiresti välja töötatud testid ei ole standardiseeritud, sageli ei ole võimalik tuvastada, millise valgu vastast IgG- või IgM-test määrab. Sellega kaasneb asjaolu, et eri kiirtestidega võib samal patsiendil samal ajal samast materjalist saada erinevaid tulemusi. Ka tuleb arvestada, et hetkel pakutavatest testidest ei vasta ükski kodus kasutamise nõuetele. Tootja märge, et tegemist on „professionaalse testiga“ või „mõeldud professionaalseks kasutamiseks“, tähendab sisuliselt seda, et testi võib teha vaid pädev meditsiiniasutus ning test pole lubatud laiale elanikkonnale koduseks kasutamiseks.

Keerukas koht on seegi, mida antikehade olemasolu või puudumise alusel otsustada. Praeguseni puuduvad tõenduspõhised andmed immuunsuse tekkimise ning selle püsimise aja kohta.

Seega ei näe nende testide kasutamiseks kliinilist põhjendust ja haiglas ei ole neil kindlasti kohta. Ka äsja avaldatud Euroopa Komisjoni teatis 2020/C 122 1/01 „Suunis COVID-19 in vitro diagnostika seadmete ja nende toimivuse kohta“ ei soovita kiirteste ning märgib, et seadusega on keelatud teha kutsealaseks kasutamiseks ette nähtud seadmed tavakasutajatele kättesaadavaks näiteks apteekida ja interneti kaudu.

Mida tasuks veel märkida koroonaviirushaiguse testimise või diagnoositud patsientide suhtes?

Kirjanduses on viiteid asümptomaatiliste nakatunute kohta, seetõttu on toimunud ka asümptomaati-

Molekulaardiagnostika bioanalüütikute tiim. liste töötajate testimine koostöös Terviseametiga ning kõiki plaaniliselt hospitaliseeritavaid patsiente on kontrollitud SARS-CoV-2 RNA esinemise suhtes. Meie ei ole laborile teadaolevalt asümptomaatilist positiivset juhtu tuvastanud.

Mis on tööplaanis eesseisva sügise ja oletatava uue koroonalaine ootuses? Kas ja milliseid muutusi selleks ajaks labori töös võib oodata?

Regionaalhaigla labor on suurendanud seadmeparki, et vajaduse korral testida rohkem ja paindlikumalt.

Oleme valmis muutma töökorraldust vastavalt tekkivale vajadusele. Meil on kogemus, kuidas tulla toime katkevate tarneahelate ja ebakindla varustatuse korral. Kindlasti oleme rohkem valmis reageerima kiiresti muutuvatele vajadustele. Oleme epideemia jooksul aidanud ka teistel SARS-CoV-2 RNA testimisega tegelevatel laboritel lahendada keerukaid patsiendijuhtumeid ja tuua selgust kontaminatsioonikahtlastesse olukordadesse. Tänaseks on meil läbiproovitud meeskond, mis on selle keeruka aja kõige olulisem tulemus. Kui on olemas inimesed, kelle professionaalsust võid usaldada ja kes on valmis panustama olukorra lahendusse maksimaalselt, siis on kriisiga võimalik toime tulla.

2/2020  Regionaalhaigla

23

KOGEMUS

Olin peaaegu juba Peetruse juures „25. märtsil tähistasin oma 73. sünnipäeva ja sain kingituseks COVID-19 viiruse,“ viskab muhulane Ants Tuulmägi oma läbielamise üle juba nalja.

Aprilli alguses oli aga asi naljast kaugel.

Tekst: Anu Jõesaar Foto: Janne Nurmik

Fotol: Ants Tuulmägi oma armsas kodutalus 22. aprillil 2020, viiendal päeval pärast Regionaalhaiglast väljakirjutamist.

õiki jahmatas, et üks väike viirus suudab nii kiiresti ja põhjalikult maha murda mehe, kes oli kogu senise elu elanud tervena, töötanud neli aasta­kümmet merel ja kümme aastat maismaal tehniku-­ mehaanikuna. „ Tõbisena tundsin end 20. märtsil. Arvasin, et olen lihtsalt külmetanud, võtan palavikualandajat ja küll kõik mööda läheb. Möödus nädal, ent enesetunne ei paranenud. Palavik kõikus 37–38 kraadi vahel, harva tõusis 39 kraadini. 26. märtsil käisin perearsti vastuvõtul, sain põletikuvastaseks raviks antibiootikumi ning naasin kodusele ravile. Ei ma ise ega perearst osanud kahtlustada COVID-19 viirust. Ka ei meenunud mulle perearstil käies, et olin 16. märtsil kokku puutunud COVID-positiivseks osutunud inimesega.

Kõige ebameeldivam oli jõuetuse tunne ja abitus, et ma ei saa enda paranemise heaks mitte midagi ette võtta.

28. märtsil ei suutnud ma omal jalal enam viit sammugi astuda, nii suur õhupuudus tekkis. Siis helistas tütar, minu haldjake, mulle kiirabi. Öö veetsin Kuressaare haiglas, kuid järgmisel päeval oli arstidel kopsupildi järgi selge, et kiirabil tuleb mind ülikiiresti Lääne-­Tallinna Keskhaigla nakkuskliinikusse transportida. Sinna jõudes

oli mul kahepoolne kopsupõletik ja tõsine hingamispuudulikkus. Ööga halvenesid näitajad katastroofilise kiirusega ja minu viimane mälupilt 30. märtsist on Regionaalhaiglasse sisenemine. Selles haiglas veetsin järgmised 19 päeva – nii I, II kui ka III astme intensiivravi osakonnas. III astme intensiivravi vajasin seitse päeva.

Kui sain teada, et mind viiakse nakkuskliinikust teise haiglasse intensiivravile, siis tabasin end mõttelt, et ilmselt tulebki nüüd teise ilma kolida. See mõte mind siiski väga ei hirmutanudki, mu elus on ka varem olnud hetki, mille järel on põhjust olnud uut sünnipäeva tähistada.

Võtsin tütrele kõne ning jagasin temaga kiirelt mõne mõtte, mis saab juhul, kui ma tõesti enam koju ei naase ...

Regionaalhaigla personalist jäi meelde nende hoolsus ja osavõtlikkus. Samuti siiras huvi minu kui patsiendi tervise ja enesetunde vastu. Usun, et nendelt nõuab suurt eneseületust olla COVID-positiivsete patsientidega nii hooliv. Nad ju teavad, et ravivad inimesi, kelle kaudu varitseb surmav viirus ka neid endid.

Müts maha ja suur tänu nii neile kui ka minu kaitse­ inglitele, kes mind maisesse ellu tagasi tõid, sest prakti­ liselt olin juba Peetruse juures... Arvan, et läbielatut ei saa võrrelda muuga kui taassünniga.“

K

Arstid leidsid meie jaoks alati aega „Lähedastele äärmiselt keeruline, vaimselt viimse piirini proovile panev aeg oli isa viibimine Regionaalhaigla III astme intensiivravis. Need seitse päeva tundusid igavikuna.

Pöördusin sel ajal lausa kahe kiriku poole abipalvega võtta isa koguduse eestpalvele. Peale palvetamise me isa aitamiseks ja toetamiseks enam muud teha ei mõistnud.

Infot isa seisundi kohta sain

24

Regionaalhaigla  2/2020

arstidelt iga päev. Patsiendi lähedase jaoks leidsid arstid alati aega, et kõike toimuvat rahulikult ja süvitsi selgitada. Ehkki olukord, millesse kogu haigla personal oli sattunud (isa viibis seal viiruse leviku tipphetkel), oli ka neile uudne ja stressirohke, ei kaotanud need inimesed kunagi professionaalsust ja hoolivat suhtumist.

Oli meie pere õnn, et halvim jäigi seekord halvaks unenäoks!

Janne Nurmik, tütar 112 häirekeskuses, Orissaare ja Kuressaare kiirabis, Kuressaare haiglas, Lääne-Tallinna Keskhaigla nakkus­kliinikus ja Regionaalhaiglas töötavad tõelised oma ala professionaalid. Inimesed, kelle süda asub õiges kohas, imelised inimesed! Neist igaühe kiire reageering ja otsuse­ kindlus kinkis meie perele tagasi isa, vanaisa, abikaasa ja venna! Meie tänu on piiritu!“

VÄHIRAVI

Neuroendokriinkasvajaga patsiendid saavad taas radionukliidravi 7. aprillil toimus nukleaarmeditsiini osakonnas taas üle pika aja esimene peptiidretseptor radionukliidravi protseduur 177Lu-DOTATATE-ga (PRRT).

S

ee raviviis on näidustatud mitteopereeritavate või metastaatiliste progresseeruvate kõrgelt diferentseerunud (G1 ja G2) somatostatiiniretseptor-postiivsete neuroendokriinkasvajate (NET) raviks täiskasvanutel. „Need on patsiendid, kellel ei ole kasvaja asukoha või leviku tõttu radikaalne kirurgiline ravi võimalik ja kellel on molekulaar-kuvamisuuringutel (PET või SPET) tõestatud kasvajakoe piisav somatostatiiniretseptorite afiinsus“ selgitas nukleaarmeditsiiniosakonna juhataja kt dr Liina Karusoo.

Regionaalhaigla nukleaarmeditsiini osakonnas on varasem PRRT teostamise kogemus olemas, kuid viimastel aastatel on see raviviis olnud kõrge hinna tõttu meie patsientidele kättesaamatu. Alates käesoleva aasta algu-

sest saame 177Lu-DOTATATE-ravi teostada ravimitootja poolt algatatud kaastundliku programmi raames.

Olles NET-kasvajate komo D r L ii n a K a r u s o petentsikeskus Eestis, on sellise raviviisi taas kättesaadavaks muutumine meie patsientidele ülioluline maamärk. Nimetatud ravi parandab väga olulisel määral nende patisentide elukvaliteeti ning pikendab elulemust, samuti annab PRRT suhteliselt pikaaegse ravivastuse ning on patsientidele hästi talutav.

Aastas on planeeritud teostada PRRT umbes kümnele NET-patsiendile.

Vähiravi infotelefonid pälvisid patsientide tunnustuse Koroonakriisi eriolukorra ajal avas Regionaalhaigla vähipatsientidele mitu infotelefoni. Statistika näitab, et nõustamistelefonid olid patsientide seas populaarsed ja hinnatud.

K

eemiaravi patsientide toetamiseks ja nõustamiseks avatud infotelefonil aitasid arstid ja õed esimese kuu jooksul patsiente ja nende lähedasi 266 korral. „Tajusime üsna ruttu COVID-19 infotelefoni vajadust ning täna saame kinnitada, et see oli ja on jätkuva eriolukorra tingimustes hea mõte ning vajalik samm,“ lausus Regionaalhaigla keemiaravi keskuse juhataja dr Anneli Elme. „Koroonakriis tekitab inimestes ärevust, hirmutunnet, ebakindlust ja stressi. Vähihaigetele, kel on niigi kanda oma haiguse ränk koorem, lisandus leviva viiruse ja kehtestatud liikumiskeelu tõttu muret veelgi. Patsientidele tekitab hirmutav olukord ohtralt lisaküsimusi: mis saab minu vähiravist, kui ohtlik on mulle viirusega nakatumine, mida saaksin ise teha, et mitte viirusesse haigestuda? Kuidas hooldada pandeemia ajal vähihaiget, kas haiglad on ikka avatud?“ Keemiaravi infotelefonile helistasid patsiendid ja nende lähedased üle kogu Eesti. Lisaks anti nõu perearstidele, kes pandeemia ajal on toeks vähihaigetele ja nende peredele. „Oleme rahustanud patsiente ja kinnitanud neile, et me ei ole neid unustatud ning plaanitud ravi jätkub. Samuti oleme selgitanud, et kui patsiendil tuli ravi nakkusohu vältimiseks siiski ajutiselt peatada, siis on see haige huvides,“ lausus dr Elme.

Ka kiiritusravi patsientide nõustamiseks ja toetamiseks avatud infotelefon õigustas end – helistajate tunnustavast tagasisidest nähtus, et sellega on loodud võimalus saada spetsialistilt oma probleemile kiiret lahendust, värskeimat infot ja kindlustunnet ärevas olukorras. Kiiritus- ja samaaegset keemiaravi saavate patsientide nõuandetelefonile on väga erinevate probleemidega helistanud nii vähihaiged, nende lähedased kui ka perearstid üle Eesti. „Patsiendid on sel keerulisel ajal olnud äärmiselt mõistvad ja koostöövalmid ning saanud aru, et kõik muudatused ravis ja mõnel juhul ravi edasilükkamised on ohutud ning tehtud rahvusvaheliste soovituste alusel eesmärgiga just neid endid kaitsta, et pakkuda kokkuvõttes kõigile võimalikult kiiresti parimat ravi,“ ütles kiiritusravikeskuse juhataja dr Maire Kuddu.

Vaata ka www.onkoloogiakeskus.ee 2/2020  Regionaalhaigla

25

TUGIJÕUD

Aitäh teile, tugijõud!

Eriolukord pani proovile kogu Regionaalhaigla suure meeskonna. Lisaks arstideleõdedele sõltus viiruse takistamisel ääretult palju ka tausta­jõududest – alles selle aasta algul oluliselt ümber korraldatud tugiteenistustest, kes, nagu meditsiinipersonalgi, pidid tegutsema täiesti uutes oludes.

26

Regionaalhaigla  2/2020

Tekst: Anu Jõesaar Fotod: Aivar Kullamaa

KUST SAADA ISIKUKAITSEVAHENDEID Isikukaitsevahendite varude hankimise ja lepingutega tegeleb õigus- ja hanketeenistus. Selle uus juhataja Kadri Kilp alustas Regionaalhaiglas tööd 10. veebruaril ja juba märtsi alguses oli selge, et rahuliku sisseelamise asemel ootavad ees Ameerika mäed. „Haiglasse jõudnud esimeste prognooside kohaselt oli isikukaitsevahendite vajadus tavapärasest sadu kordi suurem. Näiteks üks praegu enimkasutatav kaitsemask standardiga FFP2 ei olnud varem kunagi kasutusel olnudki,“ meenutab Kadri Kilp. Üsna kiiresti sai selgeks, et kõik haigla senised lepingupartnerid ei ole uues olukorras suutelised

TUGIJÕUD

Kiirel perioodil tuli hankida isikukaitsevahendeid ja korraldada lennutransport Hiinast Eestisse lennukitega, mida Tallinna lennujaam polnud seni oma maandumisrajal veel näinudki. vajalikke isikukaitsevahendeid (maske, kaitseülikondi, kitleid, kindaid jne) soovitud koguses tarnima.

Kuna vanad tarneahelad ei toiminud, tuli ennast ümber häälestada ja hakata kiirkorras otsima uusi.

Viiruse kiire levik maailmas tekitas isikukaitsevahendite järele meeletu nõudluse, millega kaasnes ebaterve konkurents nii tellijate (mitu suurt riiki olid broneerinud vastavate tehaste võimekuse kuudeks) kui ka tarnijate vahel. Seega valitses turul suur segadus ja üleüldine teadmatus.

Erakordne olukord nõudis ka tavapärasest erinevat lähenemist hankemenetlusele. „Ajakriitilisusest tingituna jõudsime vajaduse selgumisest lepinguni päevaga ning läbirääkimised pakkujatega kestsid sageli hiliste õhtutundideni välja,“ räägib Kadri Kilp. Tema eriline tänu kuulub ostujuhtidele Berit Silvetile, kelle meditsiinialased kogemused ja teadmised aitasid teha arukaid valikuid olukorras, kus puudusid tootenäidised ning pakutava üle tuli otsustada sertifikaatide ja testraportite põhjal, ning Eva Koidule, kes viis läbi rekordkiireid hankeid ja hoolitses müüjate usaldusväärsuse kontrolli eest.

Isikukaitsevahendite, aga ka meditsiinitarvikute tarneraskused ja piiratud transpordivõimalused muutsid meeskonna töökorraldust nendeks kaheks kuuks üsna suurel määral. Takistatud oli paljude oluliste kaupade liikumine, näiteks hapniku manustamise vahendid ja dialüüsiga seotud meditsiinilised tarvikud. Osa hankemeeskonnast tegutses kodukontoris juba alustatud projektidega, osa jätkas eriolukorra jooksul kontoris. Et üks ostujuhte elab abikaasa ameti tõttu Itaalias ja teeb kaugtööd sealt, õnnestus vahetada uudiseid ka otse kriisi Euroopa keskpunktist. „Olen uhke oma inimeste üle, kes, olles ühelt poolt pideva pinge all, kas tehtud sai õige otsus, ja teisalt tohutus pakkumuste laviinis, säilitasid terava meele ja nõudlikkuse ning olid meie partneritega head läbirääkijad,“ ütleb Kadri Kilp. „Oleme tänulikud ka oma partneritele, kes kõige keerulisemal ajal tarnisid meile vajalikud isikukaitsevahendid ja muud tooted ning meie vajadustest tulenevate muudatustega kiiresti kaasa tulid.“ Õigus- ja hanketeenistus on Regionaalhaiglas uus teenistus, mis loodi eesmärgiga saavutada suurem

sünergia haigla hankeprotsessis ja lepingute haldamisel. Märtsis tööd alustanud teenistus ongi suurema osa oma eksisteerimisajast töötanud eriolukorra tingimustes. Kadri Kilbi hinnangul on see aeg toonud välja töökorralduse kitsaskohti, mis vajavad tähelepanu, kuid andnud ka kinnitust, et valitud tee on õige.

Eriolukord tõi kaasa haigla kaubavarude kuuekordistumise.

Suurimaks proovikiviks oli see laotalitusele.

LOGISTIKATEENISTUSE JUHATAJA TARMO VADI Olgu lisatud, et Sotsiaalministeerium kaasas Regionaalhaigla esindajad ka üleriigilise isikukaitsevahendite hanke, nn Aabi hanke tegemisse. Ka Kadri Kilp ise pidas kell kolm öösel koos minister Jaak Aabiga hiinlastega läbirääkimisi, samuti korraldas logistikateenistuse juht Tarmo Vadi hangitud kaupade Eestisse toomist ja jaotust.

KUIDAS KÕIK VAJALIK KOHALE JÕUAB Kõik hangitud vahendid, tarvikud, muud kaubad ja ka patsiendid peavad jõudma õigeks ajaks õigesse kohta.

Selle eest hoolitseb haigla logistikateenistus, mis käesolevast aastast ühendab endas transporditalituse, logistika dispetšertalituse ja laotalituse.

Logistikateenistuse juhataja Tarmo Vadi ütleb, et eriolukord tõi kaasa haigla kaubavarude kuuekordistumise. Suurimaks proovikiviks oli see laotalitusele, kelle tööpäevad venisid kohati 12–14-tunniseks ja seda paaril nädalal peaaegu ilma puhkepäevadeta. „Varud on jaotatud majas eri kohtade vahel, lisaks kasutame väliste partnerite teenuseid, kelle juures on



2/2020  Regionaalhaigla

27

TUGIJÕUD ladustatud umbes 400 kaubaalust ehk umbes 10 rekatäit kaupa. Transporditalitus ja dispetšerteenistus said väga hästi hakkama olukorras, kus oli vaja vähendada igapäevaselt töös olevate autode arvu ja siiski kõigega toime tulla,“ tunnustab juhataja.

Tarmo Vadi toob näiteks 30. aprilli, kui tänu dispetšeri ja transporditalituse heale koostööle transporditi tavapärasest 40% rohkem patsiente, nii et kõik töö sai tehtud õigel ajal, kuigi mitmed olid kaugsõidud. „Kindlasti väärivad kõik logistikateenistuse töötajad oma panuse eest kiitust!“ Tarmo Vadi hinnangul kinnitas eriolukord logistikaosakonnas tehtud muudatuste asjakohasust ja aitas kiiresti välja tuua kitsaskohti. Ta leiab, et laotalituse eraldamine hanketeenistusest ja liitmine logistikaga on aidanud selgemini eristada laotalituse kui varude haldaja funktsioone. Laotalituse suurimaks proovikiviks on laopinnale parima lahenduse leidmine, et

UUED TEENISTUSED JA NENDE JUHID Regionaalhaiglas selle aasta alguses tehtud struktuurimuudatused on tugiteenistuste funktsioone täpsustanud. Näiteks viidi laotalitus hanketeenistusest üle logistikateenistusse. Hanketeenistus aga ühendati õigusteenistusega, et saavutada suurem sünergia haigla hankeprotsessis ja lepingute haldamisel. Nii õigus- ja hanketeenistuse kui ka logistikateenistuse uued juhid asusid tööle selle aasta algul.

ÕIGUS- JA HANKE­ TEENISTUSE JUHATAJA KADRI KILP Regionaalhaiglas 10. veebruarist 2020. Enne seda töötas Riigikantseleis Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise korraldusmeeskonnas, pärast eesistumise lõppu asjaajamis- ja õigusvaldkonna juhina. 2012–2015 oli Maksu- ja Tolliameti hankejuht, enne seda aastatel 2005–2012 töötas Harku Vanglas.

LOGISTIKATEENISTUSE JUHATAJA TARMO VADI Regionaalhaiglas 17. veebruarist 2020. Viimased 20 aastat on töötanud erinevates kaubandus- ja tööstusettevõtetes logistika- või tarneahelajuhina, viimasteks neist olid Bauhof, Flexa Eesti ja Bang & Bonsomer.

28

Regionaalhaigla  2/2020

hoida piisavad varud haigla toimepidevuseks, samuti suurema rolli võtmine logistika ja varustuskeskusena tütarhaiglatele. „Siin on kindlasti abiks ka uue laoarvestustarkvara rakendamine lähiajal.“ Transpordi- ja dispetšerteenistusele on edaspidi oluline standardi loomine patsiendiveo teenusele ning hindamine, milliseid tegevusi arendada süvitsi ja milliste ise teostamisest võib-olla loobuda. „Eriolukorra ajal ühiselt tegutsedes kogetu annab hea kindlustunde, et oleme võimelised seadma ühtseid eesmärke ja neid ka saavutama,“ võtab Tarmo Vadi selle keerulise aja kokku.

KUIDAS VIIRUSE TEED TÕKESTADA Koristamine, jäätmekäitlus, tekstiilide pesu, samuti patsientide, personali ja külaliste suunamine haiglas on viiruse levikule piiri panemiseks olnud ülioluline.

Kogu seda valdkonda haldab haigla haldusteenistus.

Haldusteenistuse juhataja Tõnu Talisainen kirjeldab, et eesliini ümberkorraldamisest tulenenud suuremad nõudmised on eeldanud kõigilt tema üksuse inimestelt pidevat analüüsi ja tegevuste optimeerimist. „Vajaduspõhised pesutarned ning koristussageduste ja -tegevuste operatiivne muutmine on olnud alates eriolukorra kehtestamisest haldusteenistuse igapäevatöö peamine osa.“ Alahinnata ei saa ka sisevalvetöötajate koostööd klienditeenindusega haigla fuajees. Tänu neile tagati patsientide ja külastajate sujuv ja tõrgeteta kontroll haiglasse sisenemised. „Huvitavaks ülesandeks on olnud patsiendi ja personali teekondade täiendav märgistamine ja kaardistamine, et viia nakkusohuga kaasnevad riskid haigla siseruumides miinimumini,“ lisab Talisainen. „Igasugune eriolukord haiglas nõuab pühendumist ja koostöötahet, et tagada kõikide kehtestatud täiendavate nõuete täitmine, langetamata sealjuures osutatavate teenuste kvaliteeti. Tulemuse saavutamiseks on oluline iga teenistuse töötaja panus.

Suur tänu kogu meeskonnale – me saime hakkama, aitäh!“ tunnustab juhataja.

Haldusteenistus tekkis koos haigla tugitegevuse üldise reformiga. Uus üksus moodustus varasema

Agris Peedu, Regionaalhaigla juhatuse esimees, tugitegevuste juht ja staabijuhi asendaja.

TUGIJÕUD majandusteenistuse, siseturvalisuse ja tuleohutuse valdkondade liitmise teel. Tõnu Talisainen juhtis viimased kuus aastat haigla majandusteenistust. „Nimetatud valdkondadele lisandus juhatuse ettepanekul viimasel hetkel ka haigla kriisihalduse juhtimine. Kuna aga kriisiolukord saabus samal ajal uue struktuuriga, siis seekord oli haldusteenistus kriisi juhtimisel staabile nõu ja jõuga abiks kõrvalseisjana,“ selgitab Tõnu Talisainen. Edaspidi saab haldusteenistus kriisijuhtimises suurema rolli, mida toetab ka teenistusega peatselt liituv kriisihalduse spetsialist.

kusohu vältimine. Nendele läks kogu toit köögist ühekordsetes nõudes ja karpides.

Küll aga annab Anu Vähi sõnul köögis tunda, et lähedased ei ole pikka aega saanud haiglasse pakke saata. Patsientidel on seetõttu jäänud oma lemmikampsud saamata ja köögist osakondadesse tellitavad lisatoidukogused on suurenenud.

Eriolukorra viimasel nädalal läbis toitlustusteenistus Veterinaar- ja Toiduameti kontaktivaba kontrolli. „Ka see oli uus kogemus. VTA põhjalikkus oli tavapärane, aga kõik dokumendid tuli saata inspektoritele

ET KÕIGIL OLEKS KÕHT TÄIS Ka toitlustusteenistuse rahval polnud eriolukorras võimalik kodukontoris töötada. Kokata tuli tavapärasest tunduvalt rohkem, sest kõik inimesed, kes haiglas sees olid, pidid samade seinte vahel ka kõhu täis saama.

Toitlustusteenistuse juhi Anu Vähi kirjeldusel seostus kõige suurem muudatus personali toitlustamisega. Muidu haigla personali lõunapausideks mõeldud Ampsukliinik ja külastajatele avatud aatriumikohvik sulgesid eriolukorra ajal uksed. Paari päevaga tuli kogu toitlustamine ümber korraldada. „Tavapäraselt valmistavad kohviku kokad ühte rooga ca 100 portsjonit, nüüd tuli teha toit 2000 kolleegile. Kaubatellimuste planeerimine, valmistamise tehnoloogia ja maitsestamine – kõik nõudis teistsugust lähenemist. Nii suure koguse jagamisel oli põhimureks, et kateldes jätkuks toitu ikka kõigile.“ Anu Vähi meenutab, et kriisi algul lasti end pisut mõjutada üldisest toiduainete kokkuostu paanikast, nii varus ka haigla oma kööki tavapärasest rohkem pika realiseerimisajaga kaupa.

Sageli oli võimalus lõunasöögile lisaväärtust anda ka heategijate saadetud kaubaga. Jogurt, müslibatoon, šokolaad, väike jook – kõik tõid personalile naeratuse näole. „Ja kui viimasel nädalal enam maiust anda ei olnud, siis küsiti pettunult, et kas lõunaks siis ainult supp ongi. Ruttu harjub inimene heaga ära!“ Patsientide toitlustamise põhimõtted jäid kriisi ajal samasugusteks nagu tavaolukorras. Muidugi oli COVID-patsientide toitlustamisel oluline tagada nak-

elektroonselt,“kirjeldab Anu Vähi.

Tema hinnangul sai toitlustus eriolukorra väljakutsega hakkama – aitäh köögi meeskonnale eesotsas peakokk Olgaga! „Tundsime end vajalikena ja tõeliste tugedena. Tervishoiutöötaja vaim on tugev, meie omalt poolt saime anda panuse, et ka keha vastu peaks,“ ütleb Anu Vähi.

Köögirahva südant soojendasid kolleegidelt koridoris, trepil ja liftis öeldud head sõnad – tänusõnad haiglale otsuse eest toitlustamine selliselt korraldada ja tänu köögile hea toidu eest.

Tavapäraselt valmistavad kohviku kokad ühte rooga ca 100 portsjonit, nüüd tuli teha toit 2000 kolleegile.

Koristamine, jäätmekäitlus, tekstiilide pesu, samuti patsientide, personali ja külaliste suunamine haiglas on viiruse levikule piiri panemiseks olnud ülioluline.

Toitlustusteenistuse juhi Anu Vähi kirjeldusel seostus kõige suurem muudatus personali toitlustamisega. Paari päevaga tuli kogu toitlustamine ümber korraldada.

2/2020  Regionaalhaigla

29

TEADUS

ECMOCard-uuring vaatleb intensiivravil viibivaid COVID-19patsiente üle maailma Tekst: Indrek Rätsep, II IRO ülemarst-osakonnajuhataja, Marina Lohk

Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum osalevad rahvusvahelises mitmekeskuselises vaatlusuuringus ECMOCard, mis jälgib COVID-19 haiguse kliinilist kulgu intensiivraviosakondades viibivatel patsientidel. Eestis on uuringu käivitajaks Regionaalhaigla II IRO ülemarst-osakonnajuhataja dr Indrek Rätsep.

L

ühend ECMOCard (ExtraCorporeal Membrane Oxygenation for 2019 novel Coronavirus Acute Respiratory Disease) tähendab kehavälise membraanoksügenatsiooni ehk bioonilise kopsu ja/või südame kasutamist COVID-19 haigusest põhjustatud ägeda respiratoorse sündroo­ ­mi ravis. Retrospektiivne/prospektiivne vaatlus­ uuring algas selle aasta jaanuaris Aasia riikides ja tänaseks sisestab andmeid üle 300 uuringukeskuse ligi 50 riigist, sealhulgas üle 100 keskuse USA-st.

Uuringu algatas Austraalias asuva Prints Charlesi nimelise Brisbane’i haigla Intensiivravi Uurimis­ rühm (CCRG ehk Critical Care Research Group), mida juhib Šoti päritolu intensiivraviarst professor­ John Fraser. Lisaks John Fraserile on Austraalias Eesti uurijatele igakülgselt abiks arst-resident Silver Heinsar ja intensiivraviõde Carmen Ainola.

Kõnealune uurimisgrupp oli Kagu-Aasias ja ka maailmas esimene, kes käivitas COVID-19-pandeem­ia seireks detailse rasket hingamispuudulikkust käsitleva andmebaasi. Kui selgus, et ECMO kasutus COVID-19 patsientidel jääb tagasihoidlikuks, tehti otsus kaasata andmebaasi kõik patsiendid, kes tuuakse üle intensiivraviosakonna lävepaku.

30

Regionaalhaigla  2/2020

UURINGU EESMÄRK ECMOCardi eesmärk on koostada suur andmekogu, milles joonistuksid välja geneetiliste soodumuste, riskifaktorite, haiguse manifestatsiooni ja kestuse ning ravivastuste mustrid. Teisisõnu on uuringu mõte kirjeldada haiguskulu ja haiglas viibimise mõõdikuid ning anda varajast tagasisidet uuringukeskustele. On loodud ECMO, südamepuudulikkuse, entsefalopaatia, hüübimishäirete ja eetika töögrupid.

Jälgitakse ravipiirangute reegleid ja personali tööelu eri aspekte.

ECMOCardi enam kui 300 muutujaga andmekogu sünkroniseeritakse ka teise, juba 2011. aastast tegutseva uurimisasutusega ISARIC (International Severe Acute Respiratory and Emerging Infection Consortium ehk rahvusvaheline raskekujuliste ägedate respiratoorsete ja esilekerkivate nakkuste konsortsium).

Viimase puhul on tegemist nn alati-valmis-registriga, kuhu saab mis tahes uue epideemia tingimustes hakata operatiivselt infot koguma.

UURINGU KESTUS Patsiente kaasatakse uuringusse seni, kuni kestab WHO väljakuulutatud pandeemia. Iga vaatlusaluse jälgimisperiood on 28 päeva alates intensiivraviosakonda



TEADUS Kliiniliste sümptomite võrdlus intensiivravil viibivatel Covid-19 patsiendidel Globaalne Eesti

Palavik Hingeldus (düspnoe) Köha Halb enesetunne Lihasvalu (müalgia) Kõhulahtisus (diarröa) Produktiivne köha Peavalu Rindkerevalu Oksendamine Liigesevalu (artralgia) Kurguvalu Vilistav hingamine Kõhuvalu Nohu Veriköha Kõrvavalu

Tänaseks sisestab andmeid üle 300 uuringukeskuse ligi 50 riigist.

-

100%

50%

0

50%

100%

VASTUS PUUDUB JAH EI

Covid-19 patsientidel kasutatud intensiivravi meetodite võrdlus Globaalne Eesti

Antibiootikum Hapnikravi Invasiivne kopsude kunstlik ventilatsioon Inotroobid ja vasopressorid Viirusevastane ravi Invasiivne kopsude kunstlik ventilatsioon kõhuli asendis Mitteinvasiivne kopsude kunstlik ventilatsioon Kortikosteroid Neeruasendusravi Seenevastane ravi Trahheostoomia Kehavälised organite tööd toetavad seadmed Lämmastikoksiid 100%

50%

0

50%

100%

VASTUS PUUDUB JAH EI

Võrdlevalt muu maailma ja Eesti patsientide haiguskulu mustrid ECMOCardis 15.05 seisuga Eesti

Globaalne Kehavälise membraan­ oksügenatsiooni kasutamine N=82

Kehavälise membraan­ oksügenatsiooni kasutamine N=1

Kopsude kunstlik ventilatsioon N=410 Haiglasse sissekirjutamine N=626

Intensiivravi­ osakond N=544

Surm N=140

Haiglast väljakirjutamine N=129

Kopsude kunstlik ventilatsioon N=25 Haiglasse sissekirjutamine N= >30

Intensiivravi­ osakond N=30

Surm N=7

Haiglast väljakirjutamine N=11

2/2020  Regionaalhaigla

31

TEADUS saabumisest. Regionaalhaiglas kannavad andmete sisestamise põhiraskust intensiivraviõed Andra-Maris Post ja Piret Sillaots. Raske on üle hinnata ka tublide residentide panust, kes sisestavad andmeid nn mustas tsoonis.

ESIMESED TULEMUSED ECMOCardi on praegu sisestatud üle 600 ja ISARIC-andmebaasi rohkem kui 20 000 patsiendi andmed. Eestis intensiivravi vajanud ja uuringusse kaasatud patsientide arv on 30.

Uuringu juhtkeskus märgib värskes publikatsioonis (JAMA, Journal of the American Medical Association), avaldatud veebis 13. mail 2020), et tegemist pole nii-öelda tavalise gripipneumooniaga, mille korral hingamispuudulikkust põhjustab kopsukoe põletik. COVID-19 kopsukahjustuse korral võivad kopsude venitatavus ja sellest tulenevalt ventilatsiooninäitajad püsida suhteliselt kaua normilähedasena, kuid süveneb arteriaalne hüpokseemia, mille põhjuseks on kopsuveresoonte põletikulis-trombootilised muutused.

Veel märgitakse, et kuna COVID-19 patsientidele pole leitud efektiivset ravi, siis seisneb intensiivravi üksnes parimas organsüsteemide toetuses ning lisakahjustuse vältimises. On mõistetav, et kriisiolukorras levisid laialdaselt teoorias toimivad meetodid, nagu viirusvastane, põletikku moduleeriv ja immuunvastust korrigeeriv ravi. Tänaseks on ka ECMOCardi tulemuste põhjal tehtud järeldusi, mis tõestavad nimetatud raviskeemide efekti(tust). Siiski on andmebaas alles kasvufaasis ja nn suurte andmete tulemused teadmata.

EESTI ANDMED Eesti patsientide sooline jaotus on muu maailmaga sarnane, jäädes vastavalt umbes 70 ja 30 protsendi juurde. Kaasuvatest haigustest ja riskifaktoritest on Eestis intensiivravi vajanutel kõige rohkem esinenud arteriaalset hüpertensiooni ehk kõrgvererõhktõbe (15 juhul), suitsetamist (12 juhul), rasvumist (8 juhul) ja kroonilisi südamehaigusi (8 juhul). Vähem on olnud kroonilist neeruhaigust, kroonilisi neuroloogilisi häireid, halvaloomulisi kasvajaid (kõiki 4 juhul) ning kroonilist kopsuhaigust, tüsistunud diabeeti, astmat (kõiki 3 juhul). Ühel juhul on patsiendil registreeritud reumatoloogiline häire ja ühel juhul dementsus.

Muu maailmaga võrreldes on see pilt jällegi üldjoontes sarnane: kõige rohkem on esinenud arteriaalset hüpertensiooni (234), rasvumist (199), suitsetamist (161) kroonilisi südamehaigusi (103) ja tüsistumata diabeeti (94). 17 protsendil patsientidest kaasuvad haigused puudusid.

Haiguse kliinilistest avaldumisvormidest on Eesti patsientidel peamisteks sümptomiteks palavik, köha ja üldine halb enesetunne. Samas esineb võrrelduna teiste riikide keskmisega vähem pea- ja rindkerevalu ning kõhulahtisust.

ISARIC-i andmetel vajab intensiivravi 19 protsenti kõigist Covid-19 haigusega haiglasse võetutest ning intensiivravi kestus on seejuures olnud keskmiselt 8,7 päeva.

Kui võrrelda intensiivravi tulemit Eestis ja mujal, siis arvestades kordajaks ligikaudu 20 kogurühma 600 patsiendi suhtes, on haiglast väljakirjutamisi, surma­ juhtumeid, mehaanilist ventilatsiooni ja ECMO-t samas vahekorras.

Kaasuvate haiguste ja riskifaktorite võrdlus intensiivravil viibivatel Covid-19 patsiendidel Globaalne

Arteriaalne hüpertensioon Rasvumine Suitsetamine Kroonilised südamehaigused Tüsistumata diabeet Krooniline kopsuhaigus Krooniline neeruhaigus Tüsistustega diabeet Krooniline neuroloogiline häire Krooniline hematoloogiline haigus Astma Halvaloomuline kasvaja Reumatoloogiline häire Kerge maksahaigus Krooniline alkoholism Raskekujuline maksahaigus Dementsus

-

VASTUS PUUDUB JAH EI

Graafikute allikas: https://covid-dashboard.app.uq.edu.au/treatment

32

Regionaalhaigla  2/2020

Eesti

TEADUS

Koroonaviirusest paranenute immuunvastused luubi all Eesti suurim biotehnoloogiaettevõte Icosagen alustas aprilli keskel koostöös Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli, Tartu Ülikooli Kliinikumi, SYNLAB Eesti ja Qvalitas Arstikeskusega uuringut, mille eesmärk on töötada välja koroonaviiruse vastase immuun­ vastuse esinemist ja ulatust näitavad immunoloogilised seroloogilised testid. nk

R

egionaalhaigla onkoloog ja vanemteadur dr Anu Planken on selle uuringu vastutav uurija. Tema ülesanne oli esitada taotlus Tartu Ülikooli eetikakomiteele ning koordineerida patsientide ja eesliinitöötajate kaasamist uuringusse.

Samuti tegeleb ta patsientide informeerimise ning nõusolekute kogumisega.

Uuring on kaheetapiline. Esimeses etapis kogutakse haigusest paranenud patsientide ja järgmises etapis tervishoiutöötajate vereproove. Uuringu eelduseks on positiivse RNA-põhise COVID-19 testitulemuse olemasolu. Haiguse sümptomite ulatus võib olla varieeruv nii asümptomaatilisest kuni raskete sümptomite­ ­ni. Uuringusse kaasamise hetkel peab patsient olema tunnistatud tervenenuks – haiguse diagnoosimisest peab olema möödunud üle 14 päeva ja seejuures peab isik olema olnud vähemalt 48 tundi sümptomite- ja palavikuvaba.

Kui viiruse diagnoosimiseks kasutatakse praegu PCR- ehk polümeraasi ahelreaktsiooni põhist testi, millega määratakse SARS-CoV-2 viiruse RNA esine­ mist ninakaape proovis, siis Icosageni väljatöötatava ELISA-põhise testi põhimõtteks on nakkuse läbi põdenud patsientidel esineva immuunvastuse määramine vereseerumist. ELISA meetod põhineb viiruse antigeeni ja spetsiifilise viirusvastase antikeha keemilisel reaktsioonil. „Meie testiga määratakse vereseerumist IgA-, IgMja IgG-antikehade esinemist ning nende tiitreid, mis peaksid peegeldama immuunvastuse esinemist ning ulatust,“ selgitab dr Planken.

Uuringu esimene etapp käivitus aprilli keskel ning kokku on plaanis selle raames kaasata 200 patsienti, kellel on positiivne koroonatesti tulemus ning kes on haiguse kergemate või raskemate sümptomitega läbi põdenud. „Otsisime doonoreid nii meediateavituste kaudu kui ka otsekontakti teel haiglate COVID-19 osakondadega, kes jagasid oma patsientidele teavitusmaterjale uuringu kohta. Hetkeseisuga oleme Tartu- ja Harjumaalt kaasanud 65 patsienti ning käimas on tulemuste analüüs,“ räägib dr Planken.

en

Tekst: Marina Lohk Edaspidi on tema sõnul kavas la uP leida võimalusi proovide kogun Dr A miseks ka Saaremaal ning selle suhtes on alustatud läbirääkimisi Saaremaa Haiglaga.

Teises etapis alustati mai teisel nädalal ka potent­ siaalselt COVID-19 nakkusega kokku puutunud eesliinitöötajate kaasamist uuringusse, et määrata, kas on võimalus, et nad on põdenud haigust asümptomaatiliselt ning neil esinevad siiski viirusvastased antikehad.

Plaanis on kaasata 200 eesliinitöötajat.

Dr Plankeni sõnul kaasatakse umbes ühe kuu jooksul Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla ja ilmselt ka Tartu Ülikooli Kliinikumi COVID-osakondade, EMO ja kiirabi personali.

Sarnaselt esimese etapi doonoritega edastatakse vastavatele osakondadele info ja enda testimisest huvitatud töötajad saavad uuringuga liituda.

Haiglatöötajate huvi testimise vastu on seejuures päris suur. Dr Anu Planken selgitab, et seroloogilise immuunvastuse esinemisel on tõenäosus, et isikul on kujunenud immuunvastus COVID-19 nakkuse suhtes ning ta ei peaks sellesse viirusesse uuesti nakatuma. „Testi tulemusena on võimalik hinnata, millisel osal viiruse läbi põdenud patsientidest on positiivsed antikehad, samuti eesliinitöötajate viirusvastase immuunsuse esinemist.“ Kui väljatöötamisel olev test saab valideeritud, saab dr Plankeni sõnul hakata seda laiemalt pakkuma haigla laborite, perearstide ja Synlabi kaudu, et isikutel, kes kahtlustavad, et on selle nakkuse läbi põdenud, oleks võimalus testida enda immuunvastuse olemasolu ja ulatust.

Ehkki teadustulemused COVID-19 vastase immuun­­suse kestuse suhtes on veel ebaküpsed, arvatakse praegu, et antikehade olemasolul võiks kaitse nakatumise vastu jääda püsima vähemalt aastaks-paariks.

2/2020  Regionaalhaigla

33

AASTA EMA

Ühise eesmärgi nimel nii kodus kui ka tööl

Aasta ema Katre Zirel tütarde Getteri (vasakul) ja Lauraga (paremal) Kadrioru pargis.

K

üsisime Katrelt nii emaks olemise kohta kui ka seda, kuidas kulgesid koroonapandeemia pingelised nädalad, mil naine kuulus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Covid-19 operatiiv­staapi prof Peep Talvingu juhtimisel.

Millised emotsioonid kaasnesid värske aasta ema tiitliga?

Alguses olid tunded üsna segadust tekitavad. Autasu tuli täieliku üllatusena, olin esiteks ikka päris ehmunud... Aga mis seal salata – tunnustus oli südantsoojendav ja lihtsalt inimlikult väga armas.

Mida peate emaks olemise juures kõige õnnetoovamaks?

Eks me kõik soovime emadena, et meie lapsed saaksid hea koolihariduse, neil oleksid suurepärased valikud ja head väljavaated tulevikuks. Olen ajaga üha rohkem mõistnud, et emana on mulle tähtis vaid see, et meie lapsed suudaksid luua lähisuhteid, oskaksid tunda rõõmu pisikestest asjadest ja oleksid õnnelikud.

Ons teie pereelu kulgenud rahulikult ja suuremate kriisideta, abikaasaga harmoonilises teineteisemõistmises ning üksmeelses lastekasvatamises?

Ma usun, et kõik algab kodust – millise eeskuju me ise oma lastele anname sellest, mida mõtleme ja ütleme, selle võtavad lapsed omaks ning sellest saabki tegelikkus. Me ei ole oma lapsi käsiraamatute järgi kasvatanud, ikka õpime läbi koostegemiste ja koosolemiste. Mõõdukalt nõudlikkust ja järjepidevust ning väga palju aega ja armastust.

34

Regionaalhaigla  2/2020

Põhja-Eesti Regionaalhaigla anestesioloogiakliiniku õendusjuhi Katre Zireli (49) valis Eesti Naisliit tänavu aasta emaks. Lisaks vastutus­rikkale tööle jõuab ta koos tütarde Laura (26) ja Getteri (18) ning uroloogist abikaasa Üloga (63) koduseid traditsioone au sees hoida, käsitööd teha ning roosegi kasvatada.

Küsis: Krista Kiin Fotod: Scanpix Millist olulist põhimõtet või õpetust olete tütardele enim sisendada püüdnud?

Ilmselt on lapsed minu suust kuulnud kõige rohkem väljendit „Kui midagi teed, tee seda korralikult – kui korralikult teha ei taha, siis parem ära tee üldse“. Kuna lapsed on kasvanud suureks ja muredki suuremad, olen lohutusena ikka öelnud: „Pealpool pilvi paistab alati päike.“ On teil toredaid peretraditsioone, aastatepikkuseid ühiseid ettevõtmisi?

Usun, et kui perekonnas luua traditsioonid, annavad need pereelule oma näo. Meie perel on väga lihtsad koostegemised: pühapäevahommikused pannkoogid, sünnipäevalapse üleslaulmised, ka armastame väga maal ema juures suitsusaunas käimist. Suvel puhkame alati Eestis ja alati on oodatud puhkus sõpradega Saaremaal või Hiiumaal.

Kuidas tööväliselt lõõgastute ja end laadite?

Mul on kodused hobid. Kuna elame linna lähedal maal, on mul omad lillepeenrad – rooside kasvatamine on mu suur armastus. Minu lemmiklilled on küll lihtsad kevadlilled, kuid rooside eest hoolitsemine on terve teadus ja mulle see meeldib. Käin roosiistandustes ja ega ilma uue taimeta sealt naljalt ära ei tule! Mulle meeldib, et kodu oleks soe, mõnus ja korras. Lisaks heegeldan ja teen teisi naiselikke käsitööasju.

Kaua olete töötanud oma praegusel ametikohal anestesioloogiakliiniku õendusjuhina ning mis teid töös enim rõõmustab?

Anestesioloogiakliiniku õendusjuhi staaži on mul 13 aastat. Anestesioloogiakliiniku eri osakondades töötavad väga head ja targad töötajad. Mul on väga vedanud, et saan koos

LÜHIDALT nendega koos töötada, neid arendada ja ka motiveerida.

Nendega koos arenen ka ise. Kõige rohkem rõõmustavadki inimesed, kellega koos töötan.

Millisena meenutate nädalaid Covid-19 eesliinimeeskonnas töötades ning kuidas iseend neil aegadel emotsionaalselt vormis hoidsite?

Mul oli COVID-19 kriisis võimalus kuuluda operatiiv­staapi, olin õendustegevuste juhi asendusliige. Eriolukord pani õed tavapärasest hoopist teise olukorda: väga palju tuli õppida, pidime korraldama ümber tavapärase töökeskkonna, tekitasime osakondadesse lüüsid, läbi tuli mõelda nn puhtad ja mustad alad, nende ristumisteed. Isikukaitsevahendite kasutamine ja täisvarustuses töötamine oli töötajatele paras katsumus, ka nende korrektset kasutamist tuli õppida. Selles kriisis tehti väga tõhusat koostööd kõikide haiglas tegutsevate teenistustega, kõikidel oli oma roll ja vastutus ning mulle tundub, et kõik panustasid ühe eesmärgi nimel väga. Sisuliselt ehitati Regionaalhaiglas täiskriisi valmidus. Kogu see aeg – rohkem kui kaks kuud – on pakkunud hindamatult palju väärtuslikku kogemust ja ühist panustamist kriisiolukorra lahendamisel.

Tööpingeid maandasin lihtsalt looduses kõndimisega.

Meie kodu on Pirita jõe kaldal, jalutasin pikalt ning tuulutasin muremõtted ja pinged enda seest välja.

Mida peate peamiseks põhjuseks, et Eesti tuli koroona­kriisist välja muust maailmast märksa vähemate inimohvritega?

Prof Talvingu juhtimisel tegutsenud Regionaalhaigla Covid19-staap vahetas mitmel korral kogemusi kolleegidega Euroopast. Juba sealt jäi kõlama arvamus, et Eesti on õigel teel ja ettevalmistused kriisi lahendamiseks asjakohased.

Usun, et suur roll oli ka eestlastel endil. Kui neil paluti jääda koju, siis enamus seda ka tegi. Ma siiralt loodan, et säilitame mõistlikud hoiakud ka edaspidi.

Mida tahaksite inimestele praegu, piirangute lõdvenedes iseäranis südamele panna?

Ma usun, et inimesed on väsinud ja kindlasti ootavad kõik piirangute leevendumist. Aga tuleb endale väga tõsiselt aru anda, et viirus pole kuhugi kadunud ning seda ei tohiks mingil juhul ära unustada! Inimesed peavad väga selgelt mõistma, et vastutavad ise oma tegevuse ja käitumisega viiruse uuesti vallapäästmise eest. Seega tuleks endiselt järgida kõiki nõudeid, mida me kriisi ajal oleme ära õppinud: pese ja desinfitseeri käsi, hoia vahet, väldi rahvarohkeid kogunemisi ja ühiskondlikes ruumides kanna maski. Haigestumise kahtluse korral väldi kindlasti kontakti teistega ja jää koju!

Regionaalhaigla e-õppest ja veebiseminaridest Regionaalhaiglas on alates 7. aprillist 2020 kasutusel uus e-õppe keskkond, mida saab kasutada nii arvutis kui ka nutitelefonis, kui ennast tuvastada mobiil-ID, ID-kaardi või Smart-ID abil.

E-õppe keskkond asub aadressil: https://eope.regionaalhaigla.ee.

Esimese kursuse teema valisime koos infektsioonikontrolli talitusega väga ajaja asjakohase –„Isikukaitsevahendite kasutamine ja eemaldamine COVID-19“.

Kursuse on läbinud lühikese aja jooksul enamik töötajaid ja tagasiside on väga hea.

Uusi kursusi hakkame juurde looma ja teavitused loodud kursuste kohta saadetakse e-posti aadressile. Nüüd on kõikidel uutel töötajatel võimalik läbida ka uue töötaja sisseelamiskoolitus e-õppena.

E-õppe keskkonda pakub meile lepinguline partner Coursy Technology OÜ. Kuna e-õppe keskkonda kujundame kõik koos, siis kõik ettepanekud on teretulnud aadressil koolitus@regionaalhaigla.ee.

Alustasime ka uue koolitusformaadiga, täpsemalt veebiseminaridega, et pakkuda võimalust vahendada mugavalt ja operatiivselt infot meie spetsialistide ja koostööpartnerite vahel. Nii toimus esimene edukas veebiseminar

„COVID-19 laboridiagnostika ja laborivälised kiirtestid“ Microsoft Teamsi keskkonnas 16. aprillil Regionaalhaigla laboratooriumi poolt Tallinna Perearstide Seltsile, kus osales Tallinnast ja Harjumaalt kokku 130 perearsti. Suur tänu, dr Marge Kütt ja dr Karel Tomberg!

Järgmised edukad veebiseminarid toimusid rohke osavõtuga arstidele, perearstidele, arst-residentidele jt spetsialistidele Regionaalhaiglast kui ka väljastpoolt. Suur aitäh, dr Indrek Seire, dr Jelizaveta Gorožina, dr Liina Viks, dr Pille Mukk.

Maikuus korraldasime veebikoolitusena mitmeid koolitusi, kombineerides osalejate iseseisvat tööd ja loenguid.

7 veebikoolitust:  Veebikoolitus „Eneseabivõtted valust ja lihaspingetest taastumiseks“  Veebikoolitus „Endoskoopilised uuringud ja protseduurid“  Veebikoolitus „Vereülekande koolitus õdedele“  Veebikoolitus „Tööstress ja läbipõlemine. Kuidas ennetada ja taastuda?“  Veebikoolitus „Perioperatiivne toitmine“  Veebikoolitus „Käitumine agressiivse patsiendiga“  Veebikoolitus „Uue töötaja sisse­ elamiskoolitus suvel alustavatele töötajatele“ Selline korraldus võimaldab meil samm-sammult taastada ärajäänud koolituste mahtu ning võib-olla korraldamegi edaspidi mõne auditoorse koolituse hoopis e-koolituste või veebikoolitustena. Info asub koolitustaotluste keskuses ja kodulehel.

Soovime kõigile edukat e-õppe keskkonna kasutamist ning tere tulemast veebiseminaridele ja veebikoolitustele!

2/2020  Regionaalhaigla

35

VEREKESKUS

Muudatuste aasta verekeskuses Tekst: Heli Lehtsaar-Karma Fotod: Aivar Kullamaa

Verekeskusele tõotas tänavune aasta tulla muudatusterohke, sest uue juhataja Ave Lellepi eestvedamisel kavatseti kujundada ümber verekeskuse struktuur ning ühtlasi pidi ka Foorumi keskuse verekogumiskoht mujale kolima. Koroonaviirus lõi aga kaardid paraku sassi.

Küsimustele vastab Regionaalhaigla verekeskuse juhataja Ave Lellep.

Millist mõju on avaldanud verekeskuse tööle koroonapandeemia?

Väga suurt mõju. Tavaliselt me kogume doonoriverd igal tööpäeval nii Ädala tänava verekeskuses kui ka verekogumiskohas Foorumi keskuses. Lisaks käime väljasõitudel asutustes ja ettevõtetes ning maapiirkondade kultuurimajades. Seal toimuvad doonoripäevad olid juba mitu kuud tagasi kokku lepitud, ent kui kehtestati eriolukord, asutusi suleti ja ürituste korraldamine keelati, ütles enamik meie koostööpartneritest doonoripäeva läbiviimisest ära. Siis tundus küll, nagu oleks meil jalad alt löödud, ja tekkis küsimus, mis saab edasi, sest väljasõitudelt kogume ju üle poole doonorivere varudest. Õnneks saime nädalavahetusel (14.–15. märtsil – toim) operatiivse tegutsemise tule-

Elanikkonna vananemine ei tekita probleeme mitte üksnes Eestis, vaid selle pärast ollakse mures kogu Euroopas. musena peaministri eriloa omavalitsustes verd koguda.

Asutustes aga doonoripäevi ei toimu, sest paljud neist on ajutiselt suletud või tehakse tööd kodukontoritest.

Esinesime ka ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias üleskutsega tulla verd loovutama ning veendusime taas, et meie kaasmaalased on keerulises olukorras valmis üksteist aitama – leidus küllaga julgeid ja häid inimesi, tänu kellele verekeskuse verevarud taastusid ja vereülekannet vajanud patsientidele jätkus kõiki vajalikke verekomponente.

36

Regionaalhaigla  2/2020

Verekeskuses on kavas struktuurimuudatus.

Mis on selle eesmärk?

Meil oli tõesti kavas muuta alates 1. aprillist verekeskuse struktuuri, kuid nüüd on see edasi lükatud ajale, mil riigis ja haiglas on taastunud normaalne olukord.

Muudatuse peamine eesmärk on verekeskuse töö tõhusam ja tänapäevasem korraldamine. Kindlasti ka keskuse üksuste korrastamine ja ühesuguste tegevuste koondamine ühte osakonda.

Tahame töökoormust osakondade ja töötajate vahel võrdsemalt jaotada ning koondada ühelaadsed tegevused ühte osakonda. Verekeskuse laboriuuringud on praegu jaotatud kahe osakonna vahel, aga kui neid tehtaks ühes osakonnas, mis allub ühele juhile, oleks võimalik tööd märksa paremini organiseerida. Sama kehtib ka doonorluse kohta – doonorluse edendamine ja doonorite teenindamine ei peaks olema eraldi tegevused, vaid kuuluma ühte osakonda, sest see on ühe ja sama eesmärgi saavutamisele suunatud meeskonna­ töö.

Verekeskuses töötab ligi 90 inimest, ent praegu on meie osakonnad väga erineva suurusega. Ühes on kümme ametikohta, teises aga 60. Nii paljude töötajatega üksuses ei pruugi juht kõikide inimesteni jõudagi ja sellisest probleemist on meile ka teada antud.

Kui osakonnad oleksid väiksemad ja enam-vähem ühesuurused, saaksid nende juhid üksuse tööd tõhusamalt korraldada ning oleksid oma töötajate tegemiste ja probleemidega paremini kursis.

Muudatusi on tänavu kavas veel teisigi, näiteks tahate viia verekogumiskoha Foorumi keskusest Ülemiste linnaku Tervisemajja. Miks? Ja kas eriolukord avaldab mõju sellelegi plaanile?

Foorumi keskuses on verd kogutud kümme aastat ja see on hästi toiminud. Praegu tuleb Foorumisse siiski vähe uusi doonoreid ja südalinna kaubanduskeskuse kolmas korrus pole vere kogumiseks vist ka kõige kohasem paik. Ühtlasi ei saa me ostukeskuse kont-



VEREKESKUS

CV AVE LELLEP  1989–1994 Tartu Ülikool, bioloogia  1995–2003 Põhja-Eesti Verekeskuse laborispetsialist  2003–2008 Põhja-Eesti Verekeskuse labori juhataja / peaspetsialist  2008–okt 2019 Regionaalhaigla laboratooriumi kvaliteedijuht  Alates 2019. aasta oktoobrist Regionaalhaigla verekeskuse juhataja

2/2020  Regionaalhaigla

37

VEREKESKUS

2,8%

Eesti elanikest on doonorid. septsiooni tõttu välireklaami teha, et inimesed meid üles leiaksid.

Oleme Ülemiste Citysse vere kogumiseks iga paari kuu tagant väljasõite teinud ja need on olnud väga edukad. Kui meile pakuti ruume Ülemiste Tervisemaja esimesel korrusel, jõudsime järeldusele, et see sobib väga hästi meie põhimõttega doonoritele lähemale minna. Ülemiste Citysse lisandub järjest uusi töökohti (praegu töötab seal üle 10 000 inimese – toim) ja seal saame ennast reklaamida paremini kui praegu Foorumis. Esialgu oli meil kavas kolida Ülemistele augustis või septembris, kuid koroonaviirusest tingitud eriolukorra tõttu võib see edasi lükkuda.

Te kasutate verekeskuse doonoritele nähtavamaks muutmiseks nutikaid turundusnippe, näiteks Verekond ehk vere loovutamine sõprade või töökaaslastega. Kui kaua on Verekond tegutsenud?

See on meil toiminud juba mõne aasta, kuid kahjuks pean ütlema, et olime sunnitud selle projekti seisma panema, sest Eesti vereteenistuse infosüsteem (EVI) ei toeta Verekonna tegevust üldse. Seni tehti Verekonnaga seotud toiminguid enamasti Excelis ja pliiatsi-paberiga. Niiviisi töötamine on väga ressursi-

38

Regionaalhaigla  2/2020

mahukas ega ole ka väga usaldusväärne. Just nimelt infosüsteem ongi see, mille taha meie arengud väga sageli takerduvad!

Olen arvamusel, et kõikide Eestis selles valdkonnas tegutsevate inimeste meelest pidurdab vereteenistuse tegevust sujuvalt toimiva ja kogu riiki hõlmava haiglate ja verekeskuste vahelise infosüsteemi puudumine. Protsess pole jälgitav doonorist kuni patsiendini ehk doonorite andmed ei jõua vereülekande tegijani ja vastupidi, kuid andmete kättesaadavus oleks patsiendi huvides. See tõhustaks ravi ja vähendaks vereülekande­järgseid reaktsioone.

Praegu on jäänud uue infosüsteemi loomise eestvedajaks ainuüksi haiglad ning eelkõige Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum.

Millised muutused on praegu toimumas doonorluse valdkonnas laiemalt? Üks mureküsimusi on elanikkonna vananemine.

Praegu on doonorite seas nii noori ja vanemaid kui ka

VEREKESKUS keskealisi inimesi, kusjuures viimaseid on kõige rohkem. Siit tulenebki probleem, kuidas leida ja säilitada vananeva elanikkonnaga riigis piisaval hulgal doonoreid, sest ühest küljest väheneb doonorina vere loovutamiseks sobivas eas inimeste arv, teisest küljest aga kasvab veretooteid vajavate inimeste osakaal. Teame ju, et vereloomeelundite haigusi ning kasvajaid ja vereringehaigusi esineb üha enam.

Elanikkonna vananemine ei tekita probleeme mitte üksnes Eestis, vaid selle pärast ollakse mures kogu Euroopas. Olen kuulnud, et seetõttu on mõnes riigis lülitatud sisse tagasikäik ja liigutud isegi tasulise doonorluse suunas, et meelitada doonoreid verd loovutama.

See on ju suletud ring – kui ei ole piisavalt palju doonoriks sobivaid inimesi, siis pole ka piisavalt doonori­ verd?

Muredele on siiski lahendusi – ravimeetodid on muutumas, doonorivere kasutamisele on tekkimas alternatiive ja Patient Blood Managementi põhimõtete rakendamine võimaldab säästa ülekantavate verekomponentide kogust. Kohati on doonoriveri siiski asendamatu ja täielikku loobumist selle kasutamisest ei tasu praegu küll oodata.

Vajadus verekomponentide järele muutub ja sellega seoses ka vajadus doonorite järele. Doonorid jagunevad kaheks. Ühed nendest loovutavad täisverd, millest valmistatakse erinevaid komponente: erütrotsüüte, trombotsüüte ja vereplasmat. Teised on afereesi­doonorid, kelle verest eraldatakse ainult vajaminev osa, näiteks plasma või trombotsüütiderikas plasma, ülejäänud veri aga kantakse tagasi doonori vereringesse.

Kuna vajadus erütrotsüütide järele on maailmas seoses uute kirurgiliste meetodite, Patient Blood

Ave Lellep koos president Kersti Kaljulaidiga verekeskuses.

Managementi rakendamise ning uudsete ravimite kasutuselevõtuga kahanemas, läheb täisveredoono­ reid tarvis järjest vähem. Ühtaegu vajatakse üha rohkem vereplasmat, millest toodetakse plasmapreparaate: intravenoosset immunoglobuliini, albumiini ja hüübimisfaktoreid. Nõudlus selliste preparaatide järele kasvab kogu maailmas, sest nende kasutamine laieneb pidevalt. Näiteks on kindlaks tehtud, et intravenoosse immuunglobuliini asendusravi kasutamisega kaasneb ka teatav positiivne efekt Alzheimeri tõve ravimisel. Niisugustest suundumustest lähtutakse ka Regionaalhaigla verekeskuse tulevikustrateegia kujundamisel: osa täisveredoonoreid peaks asenduma afereesidoonoritega.

Kõik teed viivad verekeskusesse Ave Lellep juhib Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskust alates 2019. aasta oktoobrist. Sellegipoolest ei pidanud paljud tema kolleegid hakkama oma uut juhti lausa nullist tundma õppima, sest Lellep on verekeskuse pikemaajalistele töötajatele teada-tuntud inimene. „Oma tööelu alustasin ma 1995. aastal verekeskuse osakonnas, kus tehti doonorvere mikrobioloogilisi ja viirusuurin­guid. Kaheksa aastat hiljem olin ma selle osakonna juhataja. 2008. aastal läksin verekeskusest Regionaalhaigla laboratooriumi kvaliteedijuhiks, kus ma töötasin 2019. aasta oktoobrini,“ kirjeldab Ave Lellep oma juba veerandsaja aastani ulatuvat staaži Regionaalhaiglas.

Vastates küsimusele, mis oli talle verekeskuse uue juhina alguses kõige keerulisem, jääb Lellep minutiks-paariks mõttesse ja leiab siis, et ilmselt oli

kõige raskem tuua majja sellist mõtteviisi, millega kaasneb uus ja värskem suhtumine kolleegidesse ja töösse. Ka töö intensiivsus oli suur. „Väga palju oli uusi tööülesandeid ja inimestega vestlemist. Esimestel tööpäevadel kulusid need kaheksa tundi, mis ma verekeskuses kohapeal viibisin, enamasti jutuajamistele töötajatega. Kõik tahtsid rääkida, kõikidel oli midagi südamel. Ülejäänud tööülesannetega sain tegeleda alles õhtuti, ning see põhjustas süümepiina koduste ja lähedaste ees,“ meenutab Lellep.

Mõne aja pärast jooksid tööd-tege­mised kenasti rööpasse, kuni tuli koroonaviirus. Seda, millal Lellep – ja kogu ülejäänud maailm – saavad oma igapäevaelu ja töö taas normaalsesse rütmi sättida, teab vaid tuul.

2/2020  Regionaalhaigla

39

PÄRAST TÖÖD

Oma karja juht EMO-arst Efrata Tees teab rohtu, mis pea tühjaks teeb: „Kui oled sadulas, pole sul aega mõelda millestki muust.“ Tekst: Elis Aru Fotod: erakogu

40

KES?

MIS?

Dr Efrata Tees töötab Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonnas. Kuigi residentuuri lõpetas ta alles mullu, on Efrata haiglatööd teinud kümme aastat. Ta tuli keskkooli kõrvalt veerandkoormusega hooldajaks, et otsustada, kas tahab saada arstiks – ega löönud põnnama, kuigi töö oli raske. „Ühe aasta õppisin sotsiaaltööd, aga sain aru, et see pole päris minu ala, ja läksin ikkagi arstiks õppima.“ Nii jõudis ta Regionaalhaigla EMO-sse abiõeks, siis abiarstiks. Nüüd teeb Efrata 12-tunniseid ja 24-tunniseid valveid EMO arstina. „See on äge töö,“ ütleb ta napilt, aga siiralt.

Efrata hobi on loomad: täpsemalt ratsutamine ja agility. Viimane tähendab spordiala, kus inimene ja koer töötavad meeskonnana, et läbida kiirelt ja täpselt etteantud rada. Efrata koerkaaslane on nelja-aastane Shakira – tark ja kaunis suur puudel, kes tuli Eestisse Soome kennelist.

See-eest hobuse, kelle nimi on Laredo, tõi Efrata lõunanaabritelt Lätist. See on tal teine päris oma hobune: esimene, Ramverona oli kõigest kaheaastane ja sisse sõitmata. Saadud kogemuse pealt otsis Efrata kuueaastase, rohkem kogenud looma – ja müüs eelmise oma talliomanikule, kelle poeg teda edasi treenib.

Regionaalhaigla  2/2020

PÄRAST TÖÖD

Ratsutamine on meeskonnatöö: hobune ja inimene õpivad koos tegutsema.

Shakira on nii uhke koer, et võhivõõrad inimesed peatuvad tänaval, et teda vaadata ja Efratale kiita.

Nii nagu kaks inimest ei tarvitse sõbraks saada, ei sobi omavahel iga hobune ja ratsanik. Ühe ratsu samm on kangem, teisel paindlikum. Ühe selg laiem, teisel kitsam. Rääkimata looma iseloomust! „Proovisin erinevaid hobuseid, enne kui enda oma leidsin,“ jutustab Efrata. „Ta on turvaline, aga liigub hästi ja tal on potentsiaali.“

KUIDAS? Esimese ratsatunni võttis Efrata ülikooli teisel kursusel, kui oli vaadanud „Sõrmuste isanda“ filmi, mille ühes võimsas stseenis kihutab võlur Gandalf valge hobuse turjal.

Nüüd paneb teda muigama, kui kerge ratsutamine filmides tundub. „Et see nii lihtne ja ilus välja näeks, tuleb kõvasti treenida.“ Alles viimasel aastal on Efrata tundnud, et tuleb juba ka endal välja. Ta leidis väga hea õpetaja: koolisõidumeistri Diana Pruksi.

Ka tema suksu vajas aasta alguses arstiabi – pärast ruunamist tekkisid tal meditsiinilised probleemid.

Siiski on Efrata arvates hobune lihtsam patsient kui inimene: „Hobune ei oska valetada. Kui tal midagi valesti on, näitab selle kohe välja.“

MIKS? Ratsutamine eeldab täielikku kohalolekut: ei mingeid kõrvalisi mõtteid või vidinaid. „Hobune ei lase sul telefonis olla. Kui võtad telefoni kätte, proovib ta seda ära süüa või lööb ninaga. Sa lihtsalt pead ainult temaga tegelema.“ Trenni tehes tuleb jälgida nii ennast, hobust kui ka treenerit. Võib-olla seletab see, miks paljud meedikud tegelevad ratsutamisega? „Meil pool EMO ratsutab või on kunagi ratsutanud,“ teab Efrata – mis on tore, sest siis saab vahepeal kolleegidega hobuasju arutada.

KUS? Tall, kus Efrata oma hobust hoiab ja temaga treenib, asub Kulli külas, Uus-Suuresti talus. Tallinnast startides kulub tal tunnike, et kohale sõita. „Kilomeetreid tuleb tõesti palju! Auto on viis kuud vana, aga käis juba 15 000 kilomeetri hoolduses.“ Pooltund läheb hobuse valmispanekuks ja pärast trenni teine pooltund, et hobune maha jalutada. Nii et neli tundi kulub iga jumala kord. „Aga elukaaslane käib mul jõusaalis ja alla kolme tunni tal samuti ei lähe,“ arvestab Efrata rahulikult. Ta tunneb, et arstitöö pigem soosib ratsahobi: „Mul oli seda ilmselt lihtsam korraldada kui neil, kes töötavad kaheksast viieni.“ Hommikul, kui Efrata valvekord haiglas lõppeb, võtab ta mõne unetunni ja saabki startida.

KUI TIHTI? Ei pea kirjeldama, kui erakorraline oli Regionaalhaiglale 2020. aasta algus – koroonakevad. Olukord haiglas muutus pidevalt ja personali töökorraldus vastavalt sellele. Mis siin salata, ka maskis töötada pole lihtne, sest õhu juurdevool on piiratud. Ühel hetkel tajus Efrata, et tema öövalved mõjuvad koerale kehvasti. Shakira tajus, et midagi on „õhus“.

Ent isegi eriolukorras otsis Efrata aega, et vähemalt neli korda nädalas tallis käia.

TORE TEADA! Talli ja Tallinna vahet sõites kulub Efratal palju aega. Et see tühja ei läeks, kuulab ta audioraamatuid: Audible’i äpp on selleks väga hea! „Praegu loen põhiliselt fantasy­ raamatuid, aga kooliajal lugesin kõvasti kõike. „Tõe ja õiguse“ kõik viis osa said läbi loetud ja õpetaja tegi isegi märkuse, et istun tunni ajal raamatus.“

2/2020  Regionaalhaigla

41

LÜHIDALT

Regionaalhaigla kaasab patsiendid insuldi raviteekonna pilootprojekti 1. juunil 2020 alustab Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsientide kaasamist insuldi raviteekonna pilootprojekti, mille eesmärk on muuta insuldi diagnoosiga inimeste raviteekond sujuvamaks, suurendades koostööd kõigi raviteekonna osapoolte vahel. See on osa üle-eestilisest insuldi juhtprojektist, mis hõlmab tervikuna kokku nelja insuldikeskuse pilootprojekte.

R

egionaalhaigla insuldi raviteekonna katseprojekti raames testitakse olukorra lahendamiseks viit eri sekkumist, mille seas on insuldiõde-juhtumikorraldaja, patsiendile ja lähedastele suunatud mobiilirakendus, insuldi konsiilium koos patsiendiga koostöös valminud ravi- ja taastusplaaniga ning insuldijärgne nõustamisprogramm, millega pakutakse nii patsiendile kui ka tema lähedastele kriisi- ja kogemusnõustamist. Esimest korda korraldatakse ka insuldispetsiifilisi tugiprogramme, mis on suunatud insuldi­järgse kogukonna loomisele.

Regionaalhaigla neuroloogi Andrus Kreisi sõnul on insuldi diagnoos nii patsiendile kui ka tema lähedastele ehmatav, mõjutades tugevalt nii haige minapilti kui ka tema tulevikuplaane. „Uued küsimused, millega enamik inimesi ei ole varem kokku puutunud, tekivad üleöö – kuidas suhelda kõnevõime kaotanud inimesega, kuidas muuta kodune keskkond võimalikult turvaliseks, millised abivahendid on olemas jne,“ lisas dr Kreis.

Projektis osalevad võtmeasutused nii

tervishoiu- kui ka sotsiaalsüsteemist: neuroloogid, taastus- ja järelravi spetsialistid, perearstid, kohalikud omavalitsused, Sotsiaalkindlustusamet, Eesti Töötukassa, Afaasialiit ning vaimse tervise ja nõustamisega seotud asutused, lisaks kaasatakse projekti isheemilise insuldi ehk ajuinfarktiga hospitaliseeritud patsiendid, kelle registreeritud elukoht asub kas Mustamäe linnaosas või Rapla vallas.

Registreeritud elukoha kriteerium on siinkohal oluline, kuna suur osa riiklikke sotsiaalteenuseid käib just läbi kohaliku omavalitsuse. „Pilootprojekti kaasatud patsiente jälgib ühe aasta vältel pärast insulti haigestumist tema personaalne insuldiõde, kes toetab patsiendi taastumist, korraldab vajaduse korral teenuseni jõudmist ning viib läbi tervisealast nõustamist, mille eesmärk on vähendada korduvinsuldi tekkimist,“ selgitas Regionaalhaigla taastusravi arst Annelii Jürgenson.

Regionaalhaigla juhatuse liikme Terje Peetso sõnul mängisid Regionaalhaigla insuldiprojekti kontseptsiooni loomisel olulist rolli praegused raviteekonnad – inimesed, kes on jäänud pärast insulti

üksinda ega tea, kuhu abi saamiseks pöörduda, tihti ei oska perearst vastata sotsiaalküsimustele, sotsiaaltöötajad jällegi tervisemuredele. „Jõudmine teenuselt teenusele on keeruline ning seeläbi saavad kannatada nii patsiendi kui ka tema lähedaste vaimne tervis ja toimetulek. Tänaseks on patsiendi raviteekond kaardistatud ja projekti eesmärk on tagada insuldi diagnoosiga inimese jõudmine kõigi vajalike teenusteni, haige lähedaste võimestamine muutunud elukorraga toimetulemiseks ja haigestunu taastumisprotsessile kaasaaitamine,“ ütles Peetso.

Pilootprojekt on osa üle-eestilisest insuldi juhtprojektist, mille algatas L. Puusepa Nimeline Neuroloogide ja Neurokirurgide Selts koostöös Eesti Haige­ kassaga. Insuldi juhtprojekt hõlmab terviklikuna kokku nelja insuldikeskuse ehk Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikumi, Lääne-Tallinna Keskhaigla ja Ida-Viru Keskhaigla pilootprojekte, millele lisaks testitakse järgneva kahe aasta jooksul uut standardiseeritud tervisetulemite mõõtmissüsteemi ning teekonnapõhist rahastusmudelit.

Eesti mees sai uue südame Rahvusvahelise koostöö tulemusena sai raske südamepuudulikkusega 38-aastane eestlane COVID19 pandeemia rangetes karantiinitingimustes Helsingis uue südame, esimest korda toimus Eestist lennutransport ja südamesiirdamine ECMO ehk kehavälise vereringe seadmega patsiendile.

R

egionaalhaigla südamepuudulikkuse tiimil koostöös intensiivravi meeskonnaga õnnestus saata kiiresti halveneva terviseseisundiga noor mees Helsingisse südamesiirdamisele. „Pingeliste rahvusvaheliste läbirääkimiste tulemusena saime patsiendi Scandiatransplanti hädajärjekorda, mille tulemusena leiti talle sobiv doonororgan väga lühikese ajaga. Meil oli mitu erakorralist tegevust koos ja pinge seetõttu suur – esimest korda toimus Eestist lennutransport ja südamesiirdamine ECMO ehk kehavälise vereringe seadmega patsiendile,“ kirjeldab

42

Regionaalhaigla  2/2020

Regionaalhaigla kardiokirurgia osakonna juhataja dr Günter Taal.

Patsiendi raviarsti dr Margit Olepi sõnul halvenes mehe seisund väga kiiresti ning viimaseks õlekõrreks jäi kiire südamesiirdamine. „Meil vedas, doonorsüda leiti kolme ööpäevaga ja saime patsiendi helikopteriga transportida Helsingi Ülikooli Haiglasse,“ selgitab aastaid südamepuudulikkuse ravi koordineerinud kardioloog dr Pentti Põder, II intensiivraviosakonna juhataja dr Indrek Rätsep täiendab: „ECMO seadmega ei saa inimest väga kaua hoida, sest nädalate vältel hakkavad sellest ravimeetodist tekkima tüsistused, kiire siirdamine oli eluliselt oluline.“

Regionaalhaigla COVID-19 haiguse teemaline infoveeb – praktiline teejuht tervisemaailmas.