24. september 2014

Riigikaitse on enamat kui sõjavägi Mitte ainult otseselt sõdurid ja soomukid, vaid ka näiteks kiirabil ja politseil, samuti energiafirmadel lasub oluline vastutus Eesti kaitstuse eest. LK 2–11

Kolijate mured Miks mõned kaitseväe masinad tasus pigem ära hävitada kui afgaanidele kinkida. LK 12

Mistralid Miks prantslased laevatehingust Moskvaga ikka veel lahti ei lase? LK 14-15

NR 3.

24. september 2014

Ilmub viis korda aastas koos ajalehega Postimees.

Walesi vaimus edasi

Septembri alguses peetud NATO tippkohtumisel tõdeti, et julgeolekukeskkond pole selline, nagu viimased paarkümmend aastat arvatud, ning allianss peab oma hoiaku kapitaalselt ümber hindama.

FOTO: AFP

2

fookuses: riigikaitse lai käsitlus

riigikaitse.ee

24. september 2014

ÜHE SAMBA ASEMEL KUUS. Sõjalise jõu kõrval on nüüd veel viis valdkonda, mis riigikaitses osalevad.

Evelyn Kaldoja Postimees

Turbulentsis tasub säilitada terve mõistus Kujutage ette, et istute lennukis, mis, nagu tihti juhtub, on sattunud turbulentsialale. Käib kõll ja süttivad turvavöö kinnitamist paluvad tuled. Lennuk rappub ja reisijail on pisut kõhe. Nõrgema närvikavaga inimesed suruvad küüned käetugedesse ning, kui ühiskondlik norm seda soosiks, võtaksid kõrvalistuval võhivõõral hea meelega käest kinni. Rahulikumad üritavad pisut häiritult jätkata käes oleva lehe või raamatu lugemist.

99 või enamal protsendil juhtudest lõpeb kõik lihtsalt stabiilse lennu taastumisega. Teatud piirkondades ongi turbulents tavaline ning nii tehnika kui meeskond on selleks valmis. Pole põhjust paanitseda.

Minu isiklik kõige halvem lennukogemus pärineb lennult, kus polnud isegi turbulentsi. Lihtsalt piloodi teate, et alustame maandumist Frankfurti, ja tegeliku laskumise vahele jäi vähemalt pool tundi, kus «kinnitage rihmad»-tuli põles ja lennuk sõitis õhus ringi. Nii stjuardessid kui reisijad istusid oma kohal ning salongis valitses haudvaikus.

«Noh, paistab, et jälle ei tule rattad välja,» teatas ootamatult minust rida või paar tagapool istuv keskealine daam kõiketeadval häälel sõbrannale. Järgnes lühike vestlus, milles naised eksperthäälel üksteisele seda arusaama kinnitasid.

Kuigi suurima tõenäosusega polnud prouade oletusel mingit alust ja lennunduses olid nad sama «kõvad eksperdid» nagu mina, tunnistan, et sattusin paanikasse. LOTi lennuki ratasteta maandumine Varssavis polnud tol hetkel just ammune sündmus ning kuigi meisterlik poola piloot suutis olukorra lahendada ohvriteta, mäletasin, et selline situatsioon on ohtlik.

Lõpuks meie lennuk loomulikult maandus täitsa muretult ratastel. Frankfurdi lennujaama suurust teades võib takkajärgi oletada, et ilmselt oli maandumisjärjekord pikemaks veninud ja Tallinna lennul paluti raja vabanemiseni aega parajaks teha.

Samas andis see kogemus ka mitu õppetundi, mis meenusid mulle seekordse Riigikaitse.ee strateegilisele kommunikatsioonile pühendatud artiklitega tegeledes.

Esiteks: nagu märgib Uku Arold loos Eesti psühholoogilise kaitse arenemisloost – kui riik jätab enda inforuumi tühja koha, täidab selle keegi teine. Minu lennul jättis infotühimiku piloot – selgitanuks ta viivitust reisijaile, olnuks imeväike võimalus, et ringlusse läinuks suvaliste daamide versioon.

Teiseks, enesekindlalt ja kaasreisijaile kuuldavalt

Huupiarvamuse valjuhäälselt väljendamine võib asjatult rikkuda kaasinimeste meelerahu ning lisaks töötada hirmu ja kahtlusi külvata ihkava vaenlase kasuks. oma versiooni väljendanud daamid külvasid alusetut paanikat pinnasele, mis oli kergelt segase olukorra tõttu muutunud asjatundmatule jamale tavapärasest vastuvõtlikumaks. Sellises situatsioonis oma huupiarvamuse valjuhäälselt väljendamine võib asjatult rikkuda kaasinimeste meelerahu ning lisaks töötada hirmu ja kahtlusi külvata ihkava vaenlase kasuks.

Ning kolmandaks, kui jutt tuleb kahtlasest allikast, ei maksa sealt tõetera otsida. Kõige parem on kahtlasi või suisa otseselt vaenulikke infoallikaid võimalusel otseselt vältida – kuigi pealtnäha võib kindlus iseenese ratsionaalsuses ja jamaimmuunsuses olla kindel, hakkab pidev valeinfo voog lõpuks ikkagi mingil määral mõtteid mõjutama.

Muidugi pole tänavu suvel juhtunule tagasi vaadates lennukianaloogiad ehk parim valik. Aga statistika näitab siiski kindlalt, et lennukatastroofide ja neis hukkunud arv on aasta-aastalt vähenenud. Eriti Euroopas ja Põhja-Ameerikas, kus selles valdkonnas tehakse riskide välistamiseks head tööd nii tehnilises kui ka poliitilises-juriidilises plaanis. Raputab tihti, mõnikord kohe päris kõvasti, aga allakukkumise ärahoidmiseks on süsteemid paigas ja meeskond koolitatud.

Riigikaitse.ee on viis korda aastas ilmuv julgeolekut ja riigikaitset kajastav erileht, mida rahastavad kaitseministeerium ja riigikantselei.

Väljaandja: AS Postimees Toimetajad: Evelyn Kaldoja, Liisa Tagel, Oliver Kund Trükikoda: AS Kroonpress

Riigikaitse on enam kui püssid ja kahurid Oliver Kund Postimees

Riigikaitselisi vajadusi peetakse nüüd silmas teede ehitamisel, sidekaablite rajamisel ja isegi välisekspertide Eestisse kutsumisel. See kõik on osa rajatavast laiapõhjalisest riigikaitsest, mis peab tagama riigi toimimise kriisi või sõja korral, kirjeldab riigikantselei julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonidirektori asetäitja Kristjan Prikk.

Eelmisest aastast ehitame oma riigikaitset üles laiapindselt.

Mis on selle põhimõtteline erinevus võrreldes meie 20 aastat kasutatud kaitseplaaniga?

Ohustsenaariume on alla kümne, ent mis on nende sisu?

Nendest teemadest ei saa väga palju rääkida, aga väga hoolimatu oleks see riik, mis ei mõtleks ohtude peale ette.

Riigikaitse planeerimine vaatleb vaid kriise, milles on sõjaline komponent.

Samas oleksime naiivsed, kui eeldaksime, et meie maailmas on puhtalt sõjaline või mittesõjaline kriis. Mittesõjaliste hädaolukordadega tegelemiseks on meil olemas hädaolukorra seaduse alusel toimuv planeerimine. Kuna aga eri ohud kokkuvõttes kombineeruvad, siis peame tagama, et nende kahe vahel ei tekiks ala, mis oleks katmata. Kellelgi ei tohi tekkida mugavat ettekäänet, et selle küsimusega tegeleb keegi teine.

Tänaseks on meil olemas laiapindne Riigikaitse arengukava, aga juba 2010. aastal saadi kaitseministeeriumi ja kaitseväe ühise mõttetöö tulemusel aru, et senine riigikaitse käsitlus ei olnud tänastes oludes enam piisav. 2010.a vastu võetud Riigikaitse strateegia eellased kandsid nime Sõjalise kaitse strateegia. Tänapäevase ühiskonna kaitsmiseks, ei saa aga mõelda ainult sõjalise kaitse peale. Lisaks sellele jäi riigikaitsesse liiga palju auke sisse ehk teisisõnu eeldati ilma kindlust omamata, et asjad kriisi ajal toimivad. Nüüd defineerisime kuus ühiskonnaelu valdkonda, mis riigikaitsesse panustavad. Eri olukordades on nende kaalud erinevad, aga igaüks on oluline.

Tundub elementaarne. Miks sellega juba varem ei tegeletud?

Võtame hüpoteetilise olukorra: kui Eesti piiri ületavad rohelised mehikesed, siis kuidas erineb laiapindse riigikaitse reaktsioon sellest, kui nende vastu astuks ainult kaitsevägi?

Tänapäevast konflikti vaadates pole võimalik eitada, et vastased tegutsevad psühholoogilise mõjutamise rindel igal juhul. Me tahame Eesti psühholoogilise kaitse üles ehitada nii, et see kaasaks väga erinevate ministeeriumeid, asutusi ja ühendusi,. Eesti võlu ongi väiksus: suurte riikide puhul jäävad need võrgustikud tihti sloganiteks, sest neid on raske tekitada ja ülal pidada. Eestis toimuvad juba psühholoogilise kaitse kursused. See on süvendatud formaat silmaringi laiendamiseks tänapäevase julgeolekukeskkonna osas väga erinevat sorti inimestele alates õpetajatest äriinimesteni, teadlastest ministriteni.

Oluline on tegelikult valmidus ja läbimõeldus, kuidas tegutseda. Varem olid eeldused sageli sellised, et kui midagi halba juhtub, küll me siis ütleme haiglatele, kuidas töötada, võtame kasutusele mingi sideressursi jne. Probleem on selles, et inimesed, kes neid ressursse igapäevaselt majandavad, ei pruugi neist vajadustest eriti midagi teada. Me mõtlemegi läbi, et kui arendame oma haiglavõrku, teid või sidevõrku, siis järgime ka riigikaitse vajadusi ja koordineerime valdkondadeüleselt - vältimaks killustatust ja ka dubleerimist. Need vajadused omakorda on tuvastatud läbimängitud stsenaariumide põhjal.

Selline planeerimine ei ole üldse mitte kerge. Kulub aastaid enne, kui planeerijad tunnevad, et on jõutud heale tasemele. Me riigina saime piisavalt palju küpsemaks, tekkis võime asju paremini näha ja teha. Teine aspekt on see, et aastaks 2010 oli maailm muutunud.

Näiteks on tänapäeval tohutult kasvanud psühholoogiline kaitse aktuaalsus.

Meetodid jõudmaks vastase pähe on nüüdseks hoopis teisel tasemel.

Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus oma mõttepaberis leidnud, et Eesti ei vaja psühholoogilise kaitse kava, vaid sotsiaalselt ühtsemat ühiskonda.

Mida laiapõhjalise riigikaitse ülesehitamiseks veel tegema hakatakse?

Ühtlustada tuleb erinevaid andmebaase ja parandada nende ristvõrdlemise võimekust. Piltlikult öeldes, et me ühe

ja sama inimese puhul ei arvestaks, et ta saab kriisi ajal olla nii abipolitseinik, kaitseliitlane kui ka vallavanem. Tundub triviaalne, aga tänapäeva õnn ja õnnetus on see, et inimesed on aktiivsed väga erinevates suundades.

Teiseks taristu: 10 aasta pärast oleme paremas seisus, sest igasuguse ehitamise puhul arvestame riigikaitse vajadustega. Sotsiaalvaldkonnas tahame, et haiglatel ja meditsiiniasutustel oleks parem pilt, milline on nende tegevus kriisiolukorras, milliseid seadmeid nad saavad kasutada. Et neil oleks läbi mõeldud, mis laadi haiged nad esimesena välja prioriseerivad ja mida tehtaks ülejäänud haigetega.

Meie ametkonnad ja saatkonnad peaks olema parema võimekusega infot saada ja jagada. Kriitilised teenused on side ja elekter. Tuleb astuda samme, et side- ja elektriteenus oleks olemas ka siis, kui rakendub force majeure. Ka meie riigi võime kiiresti ja efektiivselt erinevate inimesteni infot liigutada peab paranema.

Väga oluline teema on avalik diplomaatia: see kuidas me suudame oma riigi ja ühiskonna kuvandit selgitada ja levitada Eestist väljapoole. Riigikaitse kontekstis on kavatsus luua programmid toomaks siia inimesi, kes oma ühiskondades on või muutuvad kunagi otsustajateks ja arvamuskujundajateks.

Päris palju peame tegelema sellega, et oleks teada, kuidas toimuvad kriisi korral otsustusahelad ja teavitusliinid. Viis aastat tagasi läbi harjutatu ei ole enam pädev – kui valitsus vahetub, muutuvad ka harjumused. Piltlikult öeldes peame tagama, et oluline minister ei lülitaks vanast harjumusest igal õhtul kell 10 telefoni välja ja alles hommikul uuesti sisse.

Millistes valdkondades on oodata reformi?

Sundkoormiste teema on selline, kus arengukava tegemise käigus ilmnesid uut moodi vajadused – mitte alati suuremad, vaid läbimõeldumad. Uue seadusega tulevad teistsugused mehhanismid, kuidas mingeid koormisi kriisi korral rakendatakse ja kompenseeritakse. Teine oluline areng on ametkondade ressursside ristkasutamine, mis peaks saama täiendavat vunki. Sise- ja kaitseministeeriumi valdkondades tehti mõttetööd ja me nägime, et meil on teatud alal vajadused ja teises valdkon-

riigikaitse.ee

fookuses: riigikaitse lai käsitlus

FOTO: MIHKEL MARIPUU

24. september 2014

3

Laiapõhjalise riigikaitse mudel Mullu rakendunud uues riigikaitse arengukavas 2013– 2022 asendati Eesti senine kitsale sõjalisele kaitsetegevusele keskendunud käsitlus uuega, mille kohaselt moodustavad riigikaitse kuus omavahel seotud valdkonda.

1 Sõjaline kaitse.

2 Tsiviilsektori toetus sõjalisele kaitsele. Järgmise üheksa aasta jooksul tõhustatakse koostööd tsiviilsektori ning kaitseväe ja Kaitseliidu vahel. Korraldatakse õppusi ja sõlmitakse lepingud tsiviilsektori ressursside kasutamiseks kriisi- ja sõjaajal.

3 Rahvusvaheline tegevus. Eesmärk on tagada tingimused, et vajadusel rakenduks kiiresti ja tulemuslikult kollektiivkaitse. Hoitakse ülal vajalikku välisesinduste võrgustikku ja parandatakse sidekanaleid diplomaatidega.

4 Siseturvalisuse tagamine. Suurendatakse korrakaitsealast võimekust, ostetakse uut tehnikat ja erivahendeid ning tugevdatakse kiirreageerimisüksusi. Tagatakse suure rünnakuriskiga strateegiliste objektide valve ning tugevdatud piirikontroll ohuolukorras.

5 Riigikaitseliselt olulised elutähtsad teenused. Kriisivõi sõjaaja elektrivarustuse tagamiseks luuakse täiendavaid välisühendusi. Katkematu side võimekuse parandamiseks täiendatakse sidevõrke ning võetakse kasutusele vajalikud meetmed riigi rahanduse toimimiseks kriisi- ja sõjaajal.

6 Psühholoogiline kaitse. Riigikaitselistes õppeasutustes suurendatakse psühholoogilise kaitse ekspertiisi. Regulaarselt korraldatakse psühholoogilise kaitse kursuseid. Vaenuliku väärinfo ja kriisiolukorras levivate kuulduste tuvastamiseks ning tõkestamiseks muudetakse vastutavates valitsusasutustes töökorraldust ja arendatakse õigusruumi.

le. Mõndagi oleks võimalik teha ka kiiremini, aga lõpuks sõltub kõik raha ja inimeste olemasolust.

Pikaajalist planeerimist saab endale lubada kaitsevägi, aga mujal on eelarveplaanid reeglina üheaastased ja raha on piiratud hulgal. Kuidas saab olla kindel, et me üldse eesmärgini jõuame?

Kaitseministeeriumile on sõjaliseks riigikaitseks tagatud 2 protsenti SKP-st ja teistel ministeeriumidel seda kindlust ei ole. See kindlasti tekitab mentaalseid takistusi, aga ma ütleksin, et sellest saab üle. Riigikaitse arengukava tegevused peavad olema kirjas 5-aastases riigieelarve strateegias. See annabki meile lisakindluse. Teine asi on planeerimiskultuurid: kaitseväes, kaitseministeeriumis ja siseministeeriumis on pikema vinnaga planeerimine harjumuspärane. Minu jaoks oli kõige suurem hirm tegelikult see, et öeldakse, et «ärge tulge meie valitsemisalasse isegi vaatama, see pole teie asi.» Praegu aga tunnen, et Eesti riigis juba palju arusaamist, et riigikaitse on meie ühine asi ja selle keskselt koordineerimine on normaalne.

nas ressursid. Läbimõtestatud harjutamist saab tulevikus olema rohkemates sektorites - on see meditsiin, side või valitsuskommunikatsioon. Üks ambitsioonikamaid eesmärke on luua Eestisse 2022. aastaks rahvusvaheliselt tuntud ja innovaatiline kaitsetööstus. Miks?

Me tahame, et kaitsetööstus rahuldaks osa meie enda vajadusi. Peamine on aga see, et maailmas on kaitsetööstus eeskõndija, kust tulevad uuenduslikumad ideed ja mis põhineb kõige uuemal ja kallimal teadusel. Kui me oleme sõjatööstuses kaasarääkijad, aitab see meie

Eesti riigi võime kiiresti ja efektiivselt erinevate inimesteni infot liigutada peab paranema.

enda majandust ja me muutume NATO liitlaste jaoks vajalikumaks.

Mil määral hakkab laiapindne riigikaitse mõjutama Eesti inimesi või ettevõtteid?

Kui keegi kardab, et laiapindne riigikaitse tähendab ühiskonna militariseerumist, siis ärge kartke. Kui inimene hea kodanikuna mõtleb, kas ta saaks midagi teha riigikaitse toetamiseks, siis vastus on «jah». Ettevõtja, kes ehitab jupi riigi kriisiolukorra vajadustega arvestavat transporditaristut, juba panustab riigikaitsesse. Kui haiglates viiakse regulaarselt läbi õppusi, siis ka sellega panustatakse.

Kui palju laiapindse riigikaitse väljaarendamine maksma läheb?

Aastateks 2014-2018 on rakenduskavas ette nähtud 15 miljonit eurot mujal planeerimata kulutusi. Enamik sellest

kulub sisejulgeoleku ja elutähtsate teenuste toimepidevuse, eeskätt side parandamiseks. Side on selline asi, mille tugevdamisest tõuseb kasu nii tavainimesele kui ka näiteks politsei, päästeameti ja kiirabi reageerimisvõimele.

Lisaks on tegevusi, mis on meie arengukavas ära märgitud kui vajalikud, aga mis on juba kaetud mingi muu ministeeriumi arengukavaga. Seega summa, mis riigikaitse arenguks panustatakse, on märkimisväärselt suurem.

Arengukava annab laiapindse riigikaitse loomiseks seitse aastat. Miks nii kaua?

10-aastane planeerimistsükkel pole meie leiutis, vaid see tuleneb NATOs kasutatavast. Samas pole ka aastaks 2022 kõik korras ja valmis. Planeerimine on rulluv – iga nelja aasta tagant vaadatakse planeerimise horisont uuesti üle ja see lükkub uuesti 10 aasta pea-

Kui Eesti muutub sõjatööstuses kaasarääkijaks, aitab see meie enda majandust ja muutume ka NATO liitlaste jaoks vajalikumaks.

Kellelt on meil õppida?

Ei ole riiki, kellelt võtta üle kogu süsteem. Soomlaste puhul võiksime õppust võtta integreeritud planeerimisest. Täna oleme rääkinud võimeplaneerimisest, aga sama oluline on operatiivplaneerimine: mida teeme siis, kui see kriis juhtub praegu kohe. Norra on viimastel aastatel ajakohastanud oma kriisijuhtimist. Iisrael on üle maailma tuntud riigina, mis on võimeline kogu rahvast mobiliseerima julgeolekupingutuseks. Nende strateegilise juhtimise toetamise võime on tähelepanemist väärt.

4

fookuses: riigikaitse lai käsitlus

riigikaitse.ee

24. september 2014

OMA NIME VÄÄRILINE. Elutähtsateks teenusteks tuleks lugeda vaid neid, mille häirumine maksab inimelusid.

Elutähtsatele teenustele koidab reform Oliver Kund Postimees

sana laiapindse riigikaitse ülesehitamisest on kavas elutähtsate teenuste arv praeguse 45ga võrreldes kokku tõmmata. Siseministeerium loodab, et see tõstaks elutähtsate teenuste olulisust ja paneks nende tagamise nimel rohkem pingutama.

Pole vahet, kas kokku satuvad õnnetud juhused, kehtestatakse eriolukord või ähvardab puhkeda relvakonflikt – alati on hulk teenuseid, mis peavad inimestele tagatud olema.

Näiteks kui hädaabitelefonil ei saa abi kutsuda, kraanist ei tule vett või puudub mobiililevi, tekib kiiresti oht inimelule ja tervisele.

Selliseid teenuseid on hädaolukorra seadusest tulenevalt praegu 45. Olulisemad on näiteks varustatus elektri, side ja veega. Just viimased on eelduseks, et paljusid teisi üldse osutada saaks. Samas on 45 hulgas neid, mille katkemine kellegi elu ei ohusta, näiteks postiteenus, jäätmehooldus või linnatransport.

Ministeeriumide ühistööna kirjutatakse praegu riigikaitseseadust ja hädaolukorra seaduse muudatust, mis võib tuua pöörde selles, millist teenust Eestis elutähtsaks loetakse.

«Muudatustel on kaks raskuskeset: esiteks, kuidas tagada, et elutähtsates teenustes vastab teenuse osutaja teatud standarditele? Ja teiseks, et tehtaks investeeringuid, mis ei lähtu ärihuvist, vaid ühiskonna turvalisusest,» kirjeldas siseministeeriumi päästepoliitika asekantsler Hannes Kont.

Nimekirjast välja jäävad teenused võiks tulevikus olla üldhuviteenused, nagu seda võimaldab sel suvel jõustunud majandustegevuse seadustiku üldosa seadus. Kondi sõnul ei tähendaks osa elutähtsate teenuste muutumine üldhuviteenusteks seda, et nende toimepidevus ohtu satuks.

Toona tunnistas Padaorus teepuhastuse eest vastutanud AS Virumaa Teed tormi teisel päeval, et ei suuda teid lumest puhtana hoida.

«Paradoksaalselt annab regulatsioon majandusministeeriumile ja kohalikele omavalitsustele palju suurema mängumaa ja jõustamismeetmed, kui on hädaolukorraseaduses elutähtsa teenuse puhul,» ütles ta. Näiteks võimaldab see kohustada üldhuviteenuse osutamist lõpetada soovivat ettevõtet jätkama seda avalikes huvides veel kuni üheksa kuud. Samuti võib taotleda üldhuviteenuse osutamiseks kasutatava kinnisvara sundvõõrandamist, kui see on vajalik üldhuviteenuse toimepidevuse tagamiseks.

Kes vastutab elutähtsate teenuste eest?

Kohustus elutähtis teenus igas olukorras tagada lasub teenuseosutajatel, keda on kokku 144 – 108 neist on aktsiaseltsid ja osaühingud, ülejäänud sihtasutused, riigi- või valitsusasutused. Ettevõtja, kes tegeleb mõne elutähtsa teenuse pakkumisega, peab vastavalt seadusele koostama riskianalüüsi, kus hinnatakse, mis võib ohustada teenuse toimimist ja kui suures ulatuses. Samuti peab tal olema toimepidevusplaan, milliste tegevustega, kui paljude inimestega ja mis aja jooksul teenus taastatakse. Mõlemat plaani uuendatakse iga kahe aasta tagant.

Elutähtsate teenuste osutajate tegevust korraldavad kas ministeeriumid, kohalikud omavalitsused või Eesti Pank. Näiteks peab elektrivõrgu kriisideks valmisolekul ning riigi põhi- ja tugimaanteedel silma peal hoidma majandus- ja kommunikatsiooni-

ministeerium, kiirabiteenusel sotsiaalministeerium.

Elutähtsa teenuse osutajad peavad neid teavitama kohe, kui teenus katkeb või on oht selleks.

Kondi sõnul on elutähtsate teenuste tagamise seis praegu parem neis valdkondades, mis tegelevad hädaolukordadega igapäevaselt – nagu politsei ja päästeteenus – või mis on varem olude sunnil hädaolukorra üle elanud. Üks selline on näiteks riigi maanteede korrashoid, mille eest vastutab majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi alluvuses tegutsev maanteeamet. 2010. aasta 9. ja 10. detsembril tabas Eestit lumetorm Monika, mis vangistas Tallinna-Narva maantee 119. kilomeetril Padaorus kaheks päevaks autodesse umbes 600 inimest.

Juhtunust saadud õppetundide mõjul on nüüdseks tehtud muudatusi elutähtsa teenuse korralduses.

Näiteks tuvastasid päästjad, et peavad halvast ilmast tuleneva hädaolukorra süvenemist paremini ette nägema ning korraldama kannatanute kiirema teavitamise ja evakueerimise.

Toona tunnistas Padaorus teepuhastuse eest vastutanud AS Virumaa Teed tormi teisel päeval, et ei suuda teid lumest puhtana hoida. Pärast seda nõuab maanteeamet teehooldajatelt juba riigihangetes, et puhastajal tuleb tagada vajalikud lisajõud igaks olukorraks. See tähendab, et hooldajal peavad olema varumasinad, võimalus neid juurde rentida või kokkulepped teiste ettevõtetega.

Toimepidevuse plaanis peab teehooldaja näitama, mida tehakse juhul, kui oma ressursist jääb puudu, kust saadakse varumasinad ja milliste ettevõtetega on lepingud lisajõudude saamiseks.

MIS SAAB, KUI ... ... kogu Eesti jääb elektrita?

... häirub päästeteenus?

... puhkeb üleriigiline epideemia?

Venemaalt Eestisse tulevates 330 kV kõrgepingeliinides langeb ulatusliku rikke tõttu äkitselt sagedus, mis hakkab mõjutama Eesti elektrivõrku. Halbade asjaolude kokkusattumisel osutub mõju elektrivõrgule sedavõrd suureks, et rivist langeb kogu Eesti elektrisüsteem.

Eleringi reaalajas töötav juhtimiskeskus asub rakendama elutähtsa teenuse taastamise kava. Automaatika eraldab Eesti elektrisüsteemi iseseisvale tööle. Järgneva 15 minuti jooksul peavad rakenduma kaks Kiisal asuvat Eleringi avariielektrijaama, mis töötavad gaasi ja diisliga ning suudavad tagada avariivõimsuse 250 MW. Samuti on võimalik Eleringil kasutada Eesti ja Soome vahelise 350 MW alalisvoolukaabli EstLink 1 nn blackstart-funktsiooni, mille käigus saab Eesti elektrisüsteemi taaspingestada.

Sedasama on võimalik teha ka Eestit lõunapoolsete naaberelektrisüsteemidega ühendavate riikidevaheliste liinide kaudu. Samal ajal rakendatakse võrgu teenindamiseks tööle ka suuremate elektrijaamade oma tarbeks mõeldud tootmisseadmed.

Kui mitmete asjaolude kokkulangemisel tekib ikkagi võrgu läbilaskevõime piirang, siis korraldab Elering osa jaotusvõrkude ja suurklientide tarbimise ajutise piiramise vastavalt eelnevalt väljatöötatud piiramiskavale. Osa ettevõtteid või mõne alajaama teeninduspiirkonda jäävad asulad peavad ajutiselt leppima elektrikatkestusega, et vool oleks tagatud teiste elutähtsate teenuste osutamiseks.

Pärnus asuvat Lääne häirekeskust tabab öösel ulatuslik küberrünnak, mille tagajärjel pole keskus võimeline vastu võtma ühtki hädaabikõnet. Samal ajal puhkeb Haapsalu suurettevõttes tulekahju, mille kiire levik seab ohtu ümberkaudsed elumajad. Inimesed, kes proovivad teavitada häirekeskust, ei saa ühendust numbril 112. Tekib oht, et päästeteenus katkeb kogu Läänemaal ja saartel.

Häirekeskus lülitab tööle dubleeritud süsteemi, millega Läänemaalt ja saartelt tulevad hädaabikõned suunatakse ühte kolmest teisest häirekeskusest Tallinnas, Jõhvis või Elvas. Sealne keskus kutsub kõnekoormuse teenindamiseks erakorraliselt tööle vabad dispetšerid, ning hakkab jagama infot ka Lääne-Eesti kiirabibrigaadidele ja päästekomandodele.

Haapsalu päästekomando saadab põlengut kustutama kõik oma jõud.

Vajalik redelauto saabub kohale Pärnust. Lisajõude saadetakse appi ka naaberkomandodest Lihulast, Nõvalt ja Ristilt. Naaberkomandod viiakse valmidusse reageerida teistele Haapsalust tulevatele väljakutsetele.

Vajadusel kutsutakse tööle vabad vahetused ja alarmeeritakse vabatahtlikud päästjad.

Kui õnnetusega langeb kokku veel ulatuslikke tulekahjusid, võtab päästeamet käsile riskikommunikatsiooni plaani. Sellega teavitatakse avalikkust, et elutähtsas teenuses võib Läänemaal esineda häireid ja elanikel tasub olla tavapärasest ettevaatlikum. Häirekeskus asub hädaabikõnesid kuni olukorra möödumiseni prioritiseerima.

Lõuna-Eesti haiglasse Võrus hakkab kiirabi ühel õhtupoolikul tooma haiglaravi vajavaid raskes seisundis patsiente. Arstid seda veel ei tea, et tegu on uue agressiivse gripiviiruse tüvega.

Haigla ressursid ammenduvad kiiresti. Nädalaga kasvab haigestumine üleriigiliseks epideemiaks, mis seab ohtu kogu arstiabi kättesaadavuse.

Võru haiglas valves olevad arstid näevad kasvanud ressursivajadust ja kutsuvad tööle vabad vahetused. Plaaniline ravi lõpetatakse. Intensiivraviosakonnas prioritiseeritakse patsiente ja tervemad viiakse üldraviosakonda. Juba enne voodikohtade täitumist hakkavad häirekeskus ja kiirabibrigaadid hajutama nakatunud patsiente eri haiglate vahel.

Kui patsientide hulk haiglas saavutab kriitilise piiri, minnakse üle riiklikule juhtimisele ja sotsiaalminister määrab hädaolukorra meditsiinijuhi.

Tema meeskond hakkab suunama kogu riigi tervishoiuressursside jagamist.

Kui nakatunute hulk jõuab kümnetesse tuhandetesse, rakendub ulatuslik koduravi. Riigi tagavaradest alustatakse vaktsineerimist, ladudes olevat ravimivaru jagavad vajadusel kiirabi, perearstid ja apteegid. Haiglaravi vajavaid patsiente eristavad koduraviks sobilikest telefoni teel häirekeskus, perearstid ja erakorralised infotelefonid.

Kui ammenduvad epideemia ohjamiseks vajalikud meditsiiniseadmed või vahendid, võib valitsus otsustada abi küsimise välisriikidelt.

24. september 2014

riigikaitse.ee

fookuses: riigikaitse lai käsitlus

5

«Reservväelasena» võib üles anda ka traktori FOTO: MIHKEL MARIPUU

Evelyn Kaldoja Postimees

astavalt Eestis kehtivale seadusele on päästetööde juhil õigus anda igale põlengukohal viibivale inimesele käsk haarata ämber ja joosta vett tooma, toob kaitseressursside ameti (KRA) peadirektor Margus Pae näite.

«Kui sa keeldud ja minema põgened ning sinu isik suudetakse tuvastada, järgneb karistus,» lisab Pae. «Aga üldjuhul inimesed mitte ei põgene minema, vaid täidavad päästetööde juhi käsku, sest on kuidagi üldmõistetav, et kui maja põleb ja inimesed on hädas, lähen ma appi.»

«Sundkoormised on sisuliselt sama asi, aga siis, kui riik põleb. Mastaabid on erinevad, aga mõte on sama,» toob Pae jutu oma töövaldkonda. «Võiks olla selline süsteem, et oleme harjutatud nii kaugele, et meil pole liiga palju pabereid vaja, et teada, kes toob kartulid, kes munad ja kes traktori – et seesama mõte laieneks riigile.»

Praegu kehtiv sundkoormiste seadus pärineb 1995. aastast. Selle loogika pärineb veel ammusemast perioodist – 1930ndaist –, mille eeskuju taasiseseisvunud Eesti õigusakti tegemiseks pruugiti. Pae rõhutab, et kui häda hommepäev puhkeks, saaks ka selle seaduse järgi toimetades hakkama. Aga tunnistab, et tegelikult vajaks ligi kaks dekaadi vana dokument siiski uuendust. Näiteks polnud toona olemas KRAd, kes nüüd selle seadusakti täitmise korraldamise eest vastutab. Ja mis peamine, praegune mudel näeks «tulekahju» korral ette natuke liiga palju bürokraatiat.

«See kõik peab olema tehtav lihtsalt ja kiirelt. Juriidiliselt korrektset rada on mul väga raske pakkuda, kui kuulid juba vihisevad,» tunnistab ta.

Samas rõhutab Pae, et ka suure häda korral peaks riik eraomandit puutuma võimalikult vähe: «Ega liigset ressurssi ole ju kellelgi, kellelgi pole liigset traktorit või kombaini vedelemas lihtsalt igaks juhuks. Meie peame seda järgima ja ühiskond peab aru saama, et me seda oma tegevuses järgime – riik läheb küsima miinimumvajadust, asju, mis on mõistlikud ja tõesti väga põhjalikult kaalutud.» Üks KRA tööülesannetest on välja selgitada, mida sõjaväel sundkoormisega vaja võiks minna ja kellelt seda saada. Selle aluseks on kaitseväelt saadud nende vajaduste kirjeldused, mille alusel ametnikud on omakorda pöördunud sobivate ettevõtete poole. Pae toob positiivselt poolelt välja, et suheldud on juba paljude ettevõtetega ja saadud neilt ka adekvaatsed vastused.

«Mõned üksikud ettevõtted on keeldunud info andmisest, aga praeguste seaduste järgi ei saa me nendega midagi teha,» tunnistab Pae. Tema sõnul on peamiseks keeldumise argumendiks olnud kas soovimatus raisata aega «tüütule lisatööle» või siis kartus avaldada oma ärisaladust teisele osapoolele.

«Aga enamik on selle algatusega kaasa tulnud,» jääb Pae siiski positiivseks. Üks parimaid näiteid, millele KRA juht korduvalt viitab, on bussiettevõte Sebe. Nimelt ei puuduta sundkoormised sugugi ainult asju – mis Sebe puhul oleksid siis bussid –, vaid ka teenuseid, sõja korral näiteks kaitseväe masinate remondiks lukksepatöö pakkumist.

Ning Sebe oli mullu sügisel koos DSV Transpordi, CF&S Estonia ja riigi-

Mis on sundkoormis?

• Riigikaitselistel vajadustel sundvõõrandamine, sundkasutus ja sundvaldus, veokohustus ja töökohustus.

• Sundvõõrandada võidakse kütte- ja määrdeaineid, toiduaineid, ravimeid ja ravivahendeid, muud vallasvara, mis vara omadustest lähtuvalt on äratarvitatav.

• Sundvõõrandamisele ei kuulu muuseumide ja arhiivide vara; kirikute ja koguduste, usuühingute ning nende liitude vara, mida kasutatakse riitusteenistuseks; välisriikide saatkondadele, konsulaatidele, esindustele ja neis töötavatele välisriikide kodanikele kuuluv vara, mis on ametialaseks ja isiklikuks kasutamiseks; vara, mis rahvusvaheliste kokkulepete või rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide alusel ei kuulu sundvõõrandamisele; isikule kuuluv vara, millele ei saa pöörata sissenõuet täitemenetluses.

• Sundkasutusele võidakse võtta maatükke, sõidukeid, ujuvvahendeid ja õhusõidukeid, ettevõtteid (sh haiglaid), masinaid ja seadmeid, ehitisi ja rajatisi, elektri-, side-, gaasi- ja muid liine, relvi, optika-, mõõte- ja arstiriistu, muud vallasvara.

• Veokohustus on riiklik kohustus sõiduki, ujuvvahendi või õhusõiduki omanikule või valdajale vedude teostamiseks koos juhi või meeskonnaga riigikaitselisteks vajadusteks.

• Töökohustus on riigikaitseliste tööde ja ülesannete täitmise kohustus Eestis alaliselt elavale füüsilisele isikule sõjaseisukorra ajal.

Allikas: Riigi Teataja

Bussirettevõte Sebe oli üks neljast firmast, kes osales mullu esimesel sundkoormistele pühendatud õppusel «Kratt» ja leiab, et riigi palutav panus on mõõdukas ja mõistuspärane.

ressursside keskusega üks neljast ettevõttest, kes osales Eesti esimesel sundkoormiste õppusel «Kratt». Sebe poolt võtsid harjutusest osa kolm bussi juhtidega ning lukksepad.

«Midagi pole karta vaja. Riigi poolt on kõik hästi korraldatud,» ütleb Sebe juhatuse esimees Kuldar Väärsi õppuse kohta takkajärgi. Tema sõnul tegid õppusel osalenud bussijuhid sisuliselt sama tööd, mida tavaliselt: «Pole väga suurt vahet, kas buss viib niisama inimesi ühest punktist teise või siis kaitseväelasi – üsna sama asi.» Juhul kui riik peaks neid uuesti õppusele paluma, on Sebe Väärsi kinnitusel selleks valmis.

Väärsi leiab, et Eesti ettevõttele peaks oma panuse riigikaitsesse andmine olema loomulik. «Samuti pole need mahud ju sugugi suured,» kinnitab ta omal algatusel Pae lubadust, et see, mida riik sõja korral kaitseväele paluks, oleks siiski üsna mõõdukas.

Kuigi «Kratil» osalemiseks andis Sebe nõusoleku juba varem, õnnestus neil hiljem võita ka kaitseväega seotud riigihange, mis mitte ainult ei too firmale tulu, vaid kriisiolukorras teeks riigile hõlpsamaks nende ressursside pruukimise. Nimelt käivad kaitseväe soomukid remondis Sebe lukkseppade juures.

Vastuseks küsimusele, kas omalt poolt riigi kaitsmisele kaasa aidata sooviv talunik, kes oleks nõus sõjaolukorras riigile laenama oma traktorit või veoautot, võiks tulla ise KRAsse ja sõidukid üles anda, ütleb Pae: «Loomulikult! Meie uksed on avatud, ainult ootame kõnet. Siis on meil kindlus oma kaardistatud ressursside maailmas.»

Pae sõnul annaks vara omaniku vaba tahe ka riigile kindlust, et häda korral oleks vajalik asi tõesti olemas ja kasutada. «Kui on isamaaliselt meelestatud ettevõtte juht või talunik, kes saab aru, mis maailmas me elame, seda parem,» kiidab ta.

Pae nendib samas ka seda, et ajalugu on natuke tema töö vastu, sest pärast Vabadussõda, mis hakkab rahva mälus natuke tuhmuma, pole Eesti Vabariigi armee kunagi kedagi sundkoormanud.

«Ajalooline mälu räägib ainult seda, kuidas 1941. aastal tulid punased õuele ja relva ähvardusel viisid ära vilja, hobuse ja jalgratta. Kolme aasta pärast tulid sakslased, tegid seda sama, ainus vahe oli see, et võib-olla nemad andsid asemele mingi paberi, mille eest pole midagi tagasi küsida. Niimoodi laastati terveid külasid ja talusid,» räägib Pae. «See on ju meie oma riik,» rõhutab Pae erinevust Teise maailmasõja ajal toimunust. «Meil on seda abi vaja siis, kui häda on käes, siis me anname oma panuse. Mina nimetangi seda kaitsepanuseks – see on ühiskonna panus riigikaitsesse. See on nagu annetus, millega sa toetad oma riiki, ühiskonda.»

Sundkoormised teevad riigikaitse kõigile jõukohasemaks Sundkoormised on Eesti riigikaitse materiaalsele poolele sisuliselt sama, mida ajateenistuse läbinud reservväelased tähendavad inimkoosseisule.

«Miks üldse sundkoormised on olulised?» püstitab kaitseressursside ameti peadirektor Margus Pae küsimuse ja vastab siis ise: «Reservarmee mudel seda eeldab.»

Pae möönab, et ühelt poolt suurendaks kogu vajamineva kraami – toidu, tehnika, kütuse – valmis soetamine kaitseväe valmisolekut märkimisväärselt. «Aga nii, nagu me ei hoia kõiki ettenähtud kogust mehi igapäevaselt tööjõuturult eemal kusagil kasarmus valmis vaenlasele vastu minema, ei osta me ka kogu sõjaajal vaja minna võivat materjali lattu ootama,» selgitab ta.

«See ei ole meie riigile jõukohane.»

«Inimjõu osas on seda diskussiooni peetud ja minu meelest on üldiselt aktsepteeritud, et sobib mudel, kus panus

on 8–11 kuud pluss õppekogunemised – muus osas inimesed elavad oma elu ja toodavad lisaväärtust ühiskonnas, aga kui vajadus tekib, kutsub riik nad kokku,» jätkab KRA juht.

«Meil ei ole väga mõtet osta ka ladusid täis asju – eriti riknevat kaupa, nagu toit ja medikamendid –, et siis seda järjest uuendada,» lausub Pae. Sundkoormis on üks viis, kuidas riigikaitset ressursi poolest ühiskonnale jõukohaseks teha.

Samas rõhutab KRA peadirektor, et ka sundkoormiste määramisel tuleb säilitada tasakaal ja mõõdutunne. «Riigikaitset on võimalik muuta hästi odavaks nii, et võimalikult palju materjale kirjutada sundkoormiste lahtrisse ja siis KRA ajab selle ka vajadusel kokku.

Kas see ka töötab – väga raske öelda, siis on meie vägede lahinguvõime ilmselt madal,» toob ta äärmusliku näite.

Kaitseväele vajalik materiaalne baas

jaguneb Pae sõnul kolme gruppi: üks on see, mis ostetakse ära rahuajal ja on laos olemas valmis. Teine on selline, mida ei ole väga mõistlik välja osta, küll aga on oluline tagada, et kiire kättesaadavus oleks olemas – seal on mõistlik lepinguline suhe, kus teatud ressursi eest on hea leppida ettevõtjatega kokku, et nad hoiaksid asju oma laos päevaks X, kui riigil võib vajadus tekkida. Näiteks kütust või toitu.

Ja siis on kolmas osa, mida pole mõistlik ka lepingulistes suhetes valmis hoida, sest see oleks ressursi väärkasutamine. «Mingid väga spetsiifilised ja ainult sõjategevusega seotud asjad, mida läheme küsima tõesti alles siis, kui olukord on kriitiline,» ütleb Pae. «Ma pakun, et näiteks traktorid võiksid sinna alla minna. Neid läheks vaja vaid siis, kui võõrväed oleksid tõesti meie territooriumil ja meil oleks vaja asju väga kiiresti ühest kohast teise liigutada.»

6

fookuses: riigikaitse lai käsitlus

riigikaitse.ee

24. september 2014

Pärast Teise maailmasõja lõppu võis Eestis peaaegu kõikjal näha nõukogude armee sõdureid ning ehkki sõjaväeosi eraldas tavainimesest ametlikult alati rangelt okastraat, oli militariseeritud kogu ühiskond.

Kui kõik valmistusid tuumasõjaks Liisa Tagel Postimees

ärast 1949. aastat, mil NSVL esimest korda edukalt aatomipommi katsetas, sai tuumasõjast reaalne oht NATO ja Varssavi pakti riikide vastasseisus, kus mõlema poole soov teist nõrgestada oli igapäevane reaalsus. Peagi katsetasid nii USA kui NSVL vesinikupomme ning kõiki muid relvaliike toodeti nii ohtralt, et näiteks keemiarelvade keelustamise konventsiooni ratifitseerisid mõlemad 1997. aastal, ent tegelevad tagavarade hävitamisega siiani.

Külma sõja vastasseis mõjutas kogu ühiskonda. Nii tööl, koolis kui vabal ajal tuli puutuda kokku ettevalmistusega puhuks, mil «imperialistlik» lääs otsustab «sõbralikule» sotsialismileerile otsustava löögi anda. Sarnast stsenaariumi vastupidises suunas pidas tõenäoliseks ka lääs, nii et USA ja suurem osa Euroopat, sealhulgas väga põhjalikult neutraliteedi säilitanud Šveits, valmistasid kodanikke ette tuumalöögiks.

Sõjaohust sa igapäev ning NSVLis ehitati tuumasõjaks valmistumiseks üles ulatuslik militaarne tsiviilkaitseorganisatsioon, mis ühelt poolt rõhus kodanike kaitsele, teisalt tekitas hirmu.

Vaevalt et algklassilaps oleks muidu tuumasõjale mõelnud, ent selleks pidevalt harjutades võis hirm peale tulla küll. Seda enam, et nii Täheke kui Noorus kirjutasid, mis juhtus, kui USA heitis tuumapommid Hiroshimale ja Nagasakile – rünnakus ellu jäänud lapsed said eluohtlikult kiiritada ning neil ei olnud enam muud lootust, kui paberkurgi voltida. Nõukogude lapsed olema varustatud näiteks kodus õmmeldud marlist ja vatist maskidega – need pidid kaitsma radioaktiivse tolmu eest.

Tsiviilkaitsevarjendite rajamine tõi läänes kaasa ka uusi tooteid, mida rahvale müüa.

37-aastane Põlgastes kooli läinud Piret meenutab, et ehkki jõudis tsiviilkaitsega koolis kokku puutuda väga vähe – NSVL lagunes peagi –, on ta marlimaski valmistanud, gaasimaski pähe panema õppinud ja tsiviilkaitseõppusel varjendisse jooksnud küll. «Hirm tuumasõja ees kadus koos pioneeride kaelarättidega, aga see gaasimask ja lämbumise tunne selle sees on mul küll elu lõpuni meeles,» räägib ta.

Lisaks maskidele pidi tuumarünnaku ajal aitama voodilina – levinud on küll anekdoot, et ainus võimalus linaga midagi kasulikku teha olnuks see sireeni kuuldes ümber tõmmata ja surnuaia poole roomata, ent tsiviilkaitsesuunised kinnitasid, et seebiveega märjaks tehtud lina kaitseb kiirguse eest.

Neid teadmisi sai koguda ka kinno India filmi vaatama minnes – kõi-

gepealt said näiteks ringvaatest teada, kuidas tuumalöögi järel kaeve katta, et saaste veevarusid ei mürgitaks, ja kuidas õigesti kivi taha varjuda või leida madalam koht, kuhu viskudes radioaktiivne pilv sinust üle rulluks.

49-aastane Valdek räägib, et filmid ja pidev tuumasõjast rääkimine talle koolipoisina hirmutav ei olnud – pigem tundusid tuumapommid põnevana.

Sarnast põnevust said kogeda ka USA kodanikud – tuntuim tegelane laste jaoks oli kilpkonn Bert, kes õpetas juba 1951. aastal, et tohutu lööklainega plahvatuse eest tuleb maapinna lähedale kummarduda ja varju otsida ning et tuumarünnakuid on kaht sorti: need, mille eest rahvast jõutakse hoiatada, ja need, mis tulevad ootamatult.

Igal juhul peab olema valmis, sest pomm võib tulla ükskõik millal ja ainus hoiatus võib olla ere sähvatus, mis on juba plahvatus ise. Tuumarünnakujärgses kaoses hõlpsamalt toimetulekuks jagas New York isegi koolilastele samasuguseid metallist identifitseerimisripatseid nagu sõduritele.

Tsiviilkaitsevarjendite rajamine tõi läänes kaasa ka uusi tooteid, mida rahvale müüa. Miks mitte osta endale spetsiaalne koduse varjendi seinale käiv moosiriiul või ruumi õdusamaks muutmiseks mõeldud kardinad?

Nii USA kui Briti õppefilmid tutvustasid mooduseid, kuidas koju varjend rajada, ning julgustasid seda tegema ka siis, kui keldrit pole – liivakottidega tuleb kindlustada välisseintest eemal asuv, soovitatavalt akendeta ruum.

Eestis oli 1986. aastaks arvele võetud 543 tsiviilkaitsevarjendit, 7343 lihtradiatsioonivarjet ja 21 000 keldrit. Väidetavalt pidi neis ruumi olema oluliselt rohkematele inimestele kui Eesti toonane rahvaarv 1,6 miljonit. Uhkeimad neist, mis ka tegelikult kindlasti kaitset pakkunuks, rajati nomenklatuurile.

Tsiviilkaitset korraldas staap, millele allusid komandopunkt, vabariiklikud tsiviilkaitsekursused, mõõteseadmete ja raadioside töökojad, samuti regionaalsed tsiviilkaitsestaabid linnades.

NSVLi ajateenistuse läbinud reservväelaste üle peeti ranget arvestust ja neid kutsuti täiendusõppe korras sageli kordusõppustele ja kasutati tihti ka tasuta tööjõuna sõjaväeobjektidel. See sama tsiviilkaitse staap vastutas näiteks Tšernobõli tuumakatastroofi ajal 1986. aastal selle eest, et Eestist saadeti Ukrainasse 4742 reservväelast.

Paramilitaarset väljaõpet andis Armee, Lennuväe ja Merelaevastiku Abistamise Vabatahtlik Ühing (ALMAVÜ), mille kaudu sai endale muuhulgas tasuta juhilube teha ning mis tegeles näiteks ka koerte tõuaretusega – neile allus teenistuskoerte kasvatajate klubi.

1945. aastal kinnitatud riigikaitseline kasvatuse ja õpetuse vastamise ja kontrollimise määrus kesk- ja kutsekoolides nägi ette õppeainena kehalist kasvatust ja sõjalist õpetust.

1956. aastal sõjaväeline õpetus koolides kaotati ja taastati alles 1968. aastal, ent siis juba vene keeles, mis tähendas, et mõnikord ei suutnud õpilased

Tänaseks juba mitu aastat NATOsse kuuluvas Albaanias tuumapunkreid enam sihtotstarbeks ei hoita. Lagunevad tsiviilkaitserajatised leiavad vabalt pruukimist vastavalt rahva fantaasiale.

tunnis üles kirjutatust hiljem enam midagi aru saada. Tsiviilkaitse käsitles tegevust massihävitusrelvade ohu korral ja seda hakati õpetama 2. klassist.

Kõrgkoolidesse loodi sõjalise väljaõppe kateedrid. Näiteks õppisid agronoomid elanikkonda toiduga varustama, mis tähendas lisaks logistikale suurtes kogustes makaronide keetmist.

Koolis õppisid nii poisid kui tüdrukud relva – ikka Kalašnikovi AK47 – kokku-lahti panema ning tulistama. Tartu 3. keskkoolis, praeguses Raatuse gümnaasiumis õppinud 49-aastane Sirje mäletab kõigepealt, et neil andis sõjalist vana polkovnik, kes tegi seda väga agaralt. Nii pidid kõik lillelistes võimlemispükstes ja sussides marsisammu harjutama, ning käima kooli keldris lasketiirus, kus tuli koolivormi seelikus kõhuli maas vedeledes õigeid laske­asendeid harjutada.

Sealjuures sai Sirje sõjalises eranditult häid hindeid, sest tema isa töötas autoteeninduses ja oli õpetajale nii mõnigi kord kasulik olnud. Seevastu klassiõde, kelle isa nimi oli Adolf, ei meeldinud õpetajale sugugi.

36-aastane Peeter läks Tallinnas kooli juba nii hilja, et tema kohustuslike õppuste ja sõjalise tundidega kokku ei puutunud. Küll aga oli neil toonases Tallinna 7. keskkoolis miskipärast alles major koos sõjalise õppe klassi, vajaliku atribuutika ja lasketiiruga veel 1990ndate algul. Tema tundides käidi selle pärast, et sai püssi lasta.

Eesti keelt mees kuigi palju ei osanud ning kui ta klassi ees Kalašnikovi osasid näitas ja vene keeles nõudis, millega tegu on, vastasid poisid talle sageli eestikeelsete ebasündsate väljenditega.

«Da-da, totšna,» noogutas ta alati vastuseks, meenutab Peeter.

Miskipärast sai major ainult ükskord pahaseks, kui keegi hõikas «põis», sellele vastati venekeelse sõimuga. Ühel päeval major aga lahkus ning sõjalise klassi tassisid poisid suuremalt jaolt ise varustusest tühjaks – gaasimaskid ja relvamaketid olid ka kodus huvitavad.

NSVLi kokkuvarisemise järel loobuti senisest süsteemist ja neid tarbetuks muutunud tsiviilkaitse vahendeid on paljudes kodudes tänapäevani. Iseseisev Eesti leidis, et tegeleda tuleb teistsuguste ohtude ja sihtidega, tuumarünnaku tõenäosus hinnati minimaalseks.

Albaania – Euroopa punkriparadiis Liisa Tagel Postimees

Albaanias 1944. aastal pärast kuningas Zog I kukutamist võimule tulnud kommunistlik liider Enver Hoxha lähenes tsiviilkaitsele väga põhjalikult – ta kahtlustas, et rünnata võivad nii Varssavi pakti riigid, NATO kui Jugoslaavia, ning lasi kogu maa punkritega katta.

Surmani riiki juhtinud Hoxha kaitsestrateegia põhines samal võttel, millega ta kukutas Zog I – partisanisõda. Hoxha väed varjusid II maailmasõja ajal küll lihtsalt mägedes, ent nüüd oli vaja ju valmistuda kaitsma kogu riiki, ka madalaid alasid.

Selleks sobisid punkrid. Võõrvägede sekkumiseta saavutatud võidust kuninga vägede üle sai aga kommunistlikus Albaanias vaat et loomismüüt.

Aastatel 1967–1986 ehitati Albaaniasse ligi 750 000 erineva suurusega punkrit. Iga ruutkilomeetri kohta tegi see kokku 24 ja iga nelja elaniku kohta ühe punkri. Punkreid leidub Albaanias nii linnatänavatel kui mäetippudes ning nende rajamine kurnas oluliselt riigi võimekust muude ehitustööde tegemisel.

Tsiviilkaitseõppused toimusid kommunistlikus Albaanias suisa kaks korda kuus. See tähendas kõigile sobivas eas albaanlastele relva kätte andmist ja punkris passimist, laskemoona neile siiski ei jagatud. Rahvast õpetati 12. eluaastast alates sõja korral relva haarama ja lähimasse punkrisse tormama. Sealjuures oli rahval kohustus punkreid pidevalt hooldada ja mõni albaanlane peab kodulähedast punkrit suisa eraomandiks.

Vähem kui kolme miljoni elanikuga Albaanias oli ligi 800 000 inimest ühel või teisel moel seotud sõjaväeliste ülesannetega, samuti olid kaitseülesanded paljudel asutustel. Lapsi õpetati aga juba kolmandast eluaastast, et nad peavad olema valvsad nii sise- kui välisvaenlaste suhtes.

Punkreid ei kasutatud kommunistliku režiimi ajal mitte kunagi muuks kui õppusteks ja pärast üheparteisüsteemist loobumist 1991. aastal ka selleks enam mitte.

Praeguseks on suurem osa punkreist lagunenud ja varisemisohtlikud. Neid kasutavad varjumiseks kodutud ja loomad ning mõnikord ka näiteks rannas aega veetvad suvitajad – riietuskabiine naljalt ei leia, punkreid aga külluses. On siiski ka selliseid, kuhu on rajatud kohvikuid, elamuid või sihipäraseid varjupaiku.

riigikaitse.ee

fookuses: riigikaitse lai käsitlus

FOTO: afp

24. september 2014

7

Eesti igapäevane stabiilsus ei ole miski, mida tagab lihtsalt NATOsse kuulumine, sellesse panustab kogu ühiskond. Erinevad asutused püüavad sealjuures analüüsida, mis on meid ähvardavad ohud, ning tegutseda nii nende ennetamise kui nendeks valmistumise nimel.

üksi riiki ei kaitse Liisa Tagel Postimees

Hädaolukorra lahendamise vastutusalad Sotsiaalministeerium: epideemia, mürgistus ja massiline põgenike sisseränne.

Kommentaarid

Kas Eestil on vaja varjendeid?

Erkki Koort siseministeeriumi sisejulgeolekupoliitika asekantsler

Sellisel kujul, nagu nõukogude ajal oli, ei vaja me neid praegu kindlasti. Nõukogude Liit valmistus ikkagi tuumasõjaks ja sealjuures on väga küsitav, kui palju need oleks tegelikult kedagi varjanud või kui palju need oleks tsiviilelanikkonda kaitsnud. Need olid ehitatud kahel eesmärgil – kaitsta eliiti ja täita propagandaeesmärki ehk kinnitada, et meil on varjendid.

Tegelikult oli nende kasutusvõimalus tavainimeste jaoks siiski küllalt väike. Mäletan ka enda lapsepõlvest, kuidas õppusel mindi tavalisse keldrisse – meil ei olnud mingit päris varjendit.

Eesti riik ja ka maailm üldiselt ei valmistu praegu tuumasõjaks. Seetõttu ei näe me nendeks vajadust.

Lisaks on tänapäeva konfliktid üldiselt sellised, mis ei ole toonud kaasa linnade lauspommitamist, need on olnud ikkagi väga fokusseeritud rünnakud. Neis ei ole elurajoonide või linnade laushävitamist, nagu seda tehti Teise maailmasõja ajal, et murda teise riigi majanduse selgroog.

Mihkel Loide siseturvalisuse pressinõunik

Tuumavarjendite põhifunktsioon oligi pakkuda varju tummarünnaku või lauspommitamise korral. Kogu elanikkonna kaitsest selliste varjendite abil saanuks rääkida aga siis, kui väljaehitatud ja varustatud varjendeid oleks jagunud kõigile. Paraku polnud see kaugeltki nii: tuumavarjendid olid mõeldud eeskätt Nõukogude eliidile. Ülejäänutel olnuks reaalse ohu korral vaid teadmine, et kusagil on varjend. Külma sõja ajal loodi seega pigem näilist kui reaalset kaitsevõimet.

Tänases maailmas, vähemalt Euroopa aladel, ei kasuta riigid oma eesmärkide saavutamiseks totaalsõja taktikaid ega meetodeid, mille vastu oleks lihtne end varjendisse peitudes kaitsta. Seda tõestavad ilmekalt Venemaa tegevused näiteks Ukraina riigikorra õõnestamiseks, elanikkonna meelsuse mõjutamiseks ja maa-alade ebaseaduslikuks hõivamiseks.

Tuumasõjast ja vaippommmitamisest oluliselt tõhusam on paanika külvamine elanikkonna seas, korruptiivsete ametnike ärakasutamine, avaliku korra vastane kihutustöö ja rahva meelsuse mõjutamine propagandavaledega. Selliste valede äratundmine, endale usaldusväärsete infoallikate valimine ja tõe pähe esitatavasse kriitiliselt suhtumine kaitsevad tänases maailmas elanikkonda välise mõjutuse eest palju paremini kui illusioon ootavast varjendist.

«Eesti ei ole mitte see riik, keda NATO kaitseb, Eesti on üks riikidest, kes moodustabki NATO,» rõhutab siseministeeriumi sisejulgeolekupoliitika asekantsler Erkki Koort.

«Tihti keskendub Eesti ühiskonnas diskussioon sellele, kas me kulutame kaitsekulutustele kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust, kas artikkel 5 kehtib, kas tankid ostetakse või mitte,» nendib ta, «aga selle käigus unustatakse, et meie julgeoleku tagamise eest ei vastuta mitte eelkõige keegi teine, Eesti riik peab ennast siiski ise kaitsma – kõikides konfliktides ja kriisides saab esimese löögi sisejulgeolek.»

On piir, mida valvavad piirivalvurid, tänaval politseinikud, kaitsepolitseinikud, häirekeskus, kuhu rahvas kriisi puhkemisel esimesena pöörduma hakkaks ja kust tuleb ilmselt esimesena ka info, et midagi on juhtunud. On päästeamet ja demineerijad. «Esimene kaitseliin on sisejulgeolek,» ütleb ta.

Koort meenutab, et ka Ukraina sündmused said alguse võimuvaakumi ajal – kasutati ära hetke, kus riigis puudus arvestatav keskvõim, mis oli olnud tegelikult juba aastakümneid nõrk ja peaaegu klannipõhine.

«Eestis ei saa olla olukorda, kus tänavatele ilmuvad relvastatud mehed ja keegi ei tea, mida teha,» kinnitab Koort. Sealjuures rõhutab ta, et Ukrainas oli pikalt nähtud vaeva sõjaväe lõhkumiseks, meil, vastupidi, selle ülesehitamiseks. Samuti elame me teistsuguses inforuumis, kus lääs ei ole imperialistlik vaenlane – me valisime oma poole juba iseseisvuse taastamise eel, mil Eesti kinnitas väga selgelt, et ei taha olla Venemaal, vaid läänes ning ei soovi olla ka riik, kes püüab kahe bloki vahel erapooletuks jääda.

«Kui tänaval pole meie või meie liitlaste sõdurid, on need vaenlase sõdurid ja vaenlase sõdurid lastakse lihtsalt maha,» on hinnang Koorti sõnul selge.

Siseministeeriumil on Eesti riikliku julgeoleku tagamisel eelmisel aastal vastu võetud laiapindse riigikaitse arengukava mittesõjalises osas selgelt üks kandvamaid rolle. Nende töö kriiside ennetamisel hõlmab riskide hindamist, tegevuse planeerimist ja kriisis tegutsemiseks valmisoleku tagamist.

Kogutud info põhjal planeeritakse erinevaid kriisistsenaariume.

Siseministeeriumi haldusala eripära on see, et see ei ole klassikaline kontor, rõhutab Koort: «Me tegeleme väga kalli väljaõppega ja meil on väga kallid seadmed.» Seadmeid tuleb soetada ohuhinnangust lähtuvalt, kuigi alati ei osata ette ennustada, mida võiks vaja minna.

Näiteks enne pronksööd ei olnud Eestil veekahurit – arvati, et meil on põhjamaine ja avatud ühiskond, kus pole seda vaja. See osteti kohe pärast rahutusi.

«Neid nii-öelda veekahureid on meil

Justiitsministeerium: vanglas toimuva ulatusliku korratuse lahendamine.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium: küberrünnakud.

Siseministeerium: ulatuslik metsa- või maastikupõleng, ulatuslik tulekahju või plahvatus tööstus- või laohoones, tulekahju plahvatusest või varingust, kus saab vigastada palju inimesi, ohtlik kiirgus, torm, üleujutus tiheda asustusega alal, ulatuslik mere- või rannikureostus, paljude kannatanutega reisirongiõnnetus või keskkonda kahjustav suurõnnetus ohtlikke aineid vedava kaubarongiga, paljude kannatanutega laeva-, õhusõiduki- või maanteeõnnetus või õnnetus jääl, massirahutused, pantvangistamine.

Möödunud aastal lisandusid hädaolukordade hulka ka äkkrünnak ja paljude Eesti elanike elu ja tervist ohustav sündmus välisriigis. Koostatud on riskianalüüs, ent vastavad plaanid pole veel kinnitatud.

vaja selleks, et olla riskideks valmis,» viitab Koort vajadusele soetada mitmesuguseid abivahendeid, mida ei pruugi meil praegu kohe vaja minna, ent mis peavad olemas olema, juhul kui vastav oht tekib. Sealjuures on seadmeid vaja pidevalt uuendada ka siis, kui kriise, mille lahendamiseks need vajalikud on, ei tekigi – vahendid kuluvad teadupärast ka õppustel.

«Oleme jõudnud sellisesse punkti ühiskonnas, kus kiputakse ära unustama, et siseturvalisuse tase on selline, milliseks me selle ise teeme,» nendib Koort. «Me peame sellesse pidevalt panustama, mitte tegelema ainult sellega, et oleks liiklusjärelevalve ja vargad saadaks kätte. Me peame pidevalt valmistuma selleks, mis saab, kui on mingi erakorraline sündmus, näiteks massirahutus.»

Väga palju rahutusi tekib Koorti sõnul eelkõige selle pärast, et ühiskonnas tekkinud pinged on sellised, mida ei ole suudetud demokraatlike protsessidega lahendada. Selliste olukordade vältimisega tegeleb aga kogu ühiskond.

Koort rõhutab, et Eestis on potentsiaalselt mässu õhutavate äärmuslaste hulk suudetud hoida väga väike ja seda püütakse jätkuvalt kontrolli all hoida – meie naabritel on see palju suurem.

Sealjuures on oluline, et meie kaitsepolitsei on oma väiksuse kohta väga efektiivne. «Ka teised riigiasutused võiksid olla nii efektiivsed,» lisab ta.

«Olen aastate jooksul märganud, et kui midagi juhtub, on ühiskonnal ootus, et selle lahendab ära a) siseministeerium või b) kaitseministeerium,» räägib Koort.

Siseministeeriumi poole pöördutakse nii siis, kui ei suudeta ära hoida lumeoludest tingitud probleeme, kui on probleeme näiteks sidega. Erinevatele asutustel ja ministeeriumitel on aga kindlad funktsioonid nii rahu ajal kui kriisiolukordades – sotsiaalministeerium peab ikkagi haiglatevõrguga tegelema, põllumajandusministeerium tagama toiduainete kättesaadavuse, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium tagama elektri, side ja muud kommunikatsioonid ning pidevalt valmistuma kriisideks, kus tuleb töötada suuremal koormusel.

«Ei ole nii, et siseministeerium võtab kriisiolukorras üle nende funktsioonide tagamise,» rõhutab Koort.

Muutub küll juhtimisahel – erakorralises olukorras juhib kogu olukorda peaminister ja sisekaitseülem on siseminister. Sellegipoolest ei hakka siseminister korraldama toiduainete vedu – sellega tegeleb põllumajandusminister. «Ühiskonna arusaamine sellest, et rollid jäävad alles – need küll natuke muutuvad, aga jäävad siiski alles –, on see, mis tegelikult tagab ühiskonna tugevuse,» räägib asekantsler. Ta kinnitab, et riigi stabiilsuse ja sisejulgeoleku tagamiseks on oluline, et inimesed tunnevad süsteemi ja ametnikud saavad aru, mis nende vastutusalasse kuulub.

«Igal riskil on alati realiseerumise tõenäosus,» rõhutab Koort. Tuumakatastroofi tõenäosus on sealjuures väike, massirahutused aga oluliselt tõenäolisemad, üks kõige tõenäolisemaid hoopis aga näiteks ilmastikuoludest tekkinud kriisiolukord. Iga nelja aasta tagant toimuvad ka suured kriisiõppused – 2011. aastal oli meil ELi keemia- ja kiirgusõnnetuste likvideerimise õppus «Cremex», kust Eesti õppis, et keemiakaitse ja demineerimise valdkonda tuleb oluliselt arendada.

Koort meenutab, kuidas üks õppusel osalenud ELi vaatleja oli äärmiselt üllatunud, et politseinik aitas päästjal ja meditsiinitöötajal kanderaami ära viia – tema jaoks oli see ennenägematu.

«Minu vastus oli, et me ei ole nii rikas riik, et seda mitte teha. Et me seda teeme, näitab efektiivsust – aitab esimene, kel selleks parasjagu aega ja võimalust on,» kinnitab ta. Selleks aga, et oleks teada, mida üldse on vaja teha ja kuidas, kui häda käes, peab tegelema põhjaliku analüüsi ja planeerimise ning hädaolukordade läbimängimisega.

«Väga palju sellest, mida me teeme, ei ole avalik. See tekitab muidugi küsimusi, näiteks «mida riik varjab?». Riik ei varja oma kodanike eest tegelikult midagi – neil on alati võimalus taotleda ametikohta, kus nad saavad riigikaitsesse panustada, ning kodanikud on alati väga oodatud seda tegema, rõhutab Koort –, varjata tuleb seda nende eest, kes tahaksid meie stabiilsust häirida.

fookuses: riigikaitse lai käsitlus

riigikaitse.ee

24. september 2014

FOTO: sven zacek

8

Iseseisvust kaitsevad ka

laulupeod ja Muhu sussid Eestit ei kaitse mitte ainult NATO vihmavari ja metsas kaevikuid kaevavad laigulises vormis poisid, seda teevad omal moel ka laulupeod, Muhu sussid, e-valitsus, seenemetsad ja metsmaasikad. Need on osa kuvandist, millega välisministeerium meid maailmas tutvustab.

Liisa Tagel Postimees

äpsemalt teeb seda üks välisministeeriumi trükis, mis on nüüd ilmselt olemas kõigil neil 300 välisajakirjanikul, kes USA presidendi Barack Obama visiidi ajal siin käisid. Meie tutvustamine maailmas kuulub aga sellisesse valdkonda nagu avalik diplomaatia, mis on omal kohal ka riigikaitse arengukava mittesõjalises osas ja peaks tegelema nii strateegilise kommunikatsiooni kui psühholoogilise kaitsega.

«Avalik diplomaatia on osa diplomaatiast, mis toetab Eesti diplomaatiliste eesmärkide saavutamist läbi avalikkuse,» teeb välisministeeriumi avaliku diplomaatia osakonna peadirektor Taavi Toom kokkuvõtte.

Avalik diplomaatia tegeleb kolme põhivaldkonnaga: Eestile sõprade otsimine, iseenda neile tutvustamine ja jälgimine, mida nad meist arvavad.

«Venemaa inforuumis on muidugi raske midagi ära teha, sest seal on hoopis teised põhimõtted, kuigi ka seal on võimalik tilk tilga haaval uuristada,» toob Toom näite.

Avaliku diplomaatia abil ehitatakse, hoitakse ja arendatakse Eesti partnerite võrgustikku, mis ei tähenda ainult teisi riike ja suuri rahvusvahelisi organisatsioone, vaid ka erinevate sektorite esindajaid neis riikides ning tavalisi inimesi, kes meist huvituvad. «On oluline, et oleks piisav hulk mis iganes valdkondadest inimesi, kes oleks Eesti tegemiste ja meie poliitikatega hästi kursis,» räägib Toom.

Avalikus diplomaatias ei osale mit-

te vaid kindlate elualade esindajad, nagu diplomaadid ja ajakirjanikud – siin on olulisel kohal kõik Eesti sõbrad ja eestlased laias maailmas. Kindlasti võib ühe võimsaima esindajana nimetada helilooja Arvo Pärti, kes on hingelähedaseks saanud väga paljudele inimestele maailmas ning toonud nende teadvusse ka sellise paiga nagu Eesti.

Ministeerium kasutab meie ja meie maailmavaate tutvustamiseks järjest enam elektroonilisi vahendeid ning ergutab ka diplomaate ja saadikuid seda tegema. Toom toob hea ja värvika näitena esile veebipäeviku gondorikroonika.vm.ee, mida peab Matti Maasikas – Eesti alaline esindaja ELi juures. «Tema kirjutab väga huvitavalt lugusid ELi argipäevast,» kiidab Toom.

Välisministeerium tegeleb ise pidevalt Eestit tutvustavate materjalide loomisega – nende sisu lähtub muidugi sellest, kellele ja mis puhuks need loodud on. Toomi kinnitusel on väga suur nõudlus ka lihtsalt üldiselt Eestit tutvustavate materjalide järele. Eriti tugev oli see muidugi vaid mõni nädal tagasi president Obama visiidi ajal.

300 välisajakirjanikku neelasid Toomi sõnul pea kõike Eesti kohta käivat.

Samal ajal tõusis hüppeliselt ka nende inimeste hulk, kes interneti otsingumootoritest uurisid, mis ja kus see Eesti üldse on.

«Alati leidub kuskil keegi, kes võiks Eestist rohkem teada,» kinnitab peadirektor. Sellest lähtub ka peagi saabuva Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva auks algatatud projekt «Sada Eesti sõpra».

Kuni suure juubelini kavatsetakse siia igal aastal tuua noori ajakirjanikke üle terve maailma, kellele tutvustatakse meie riiki – koju peaksid siit minema noored, kes teavad meist palju enam ning oskavad meid puudutavas infos pisut paremini orienteeruda ja on huvitatud meist kirjutamast. Sel suvel käis siin esimene selline grupp, kes jäi Eestis veedetud nädalaga väga rahule.

«Tagasiside oli isegi nii positiivne, et üks Venemaa noor ajakirjanik on meiega ühendust võtnud ja rääkinud, et tegemist oli tema jaoks silmi avava reisi-

ga, mille järel ta ei suuda enam Venemaal elada – ta tahaks tulla Eestisse ning siin tööle asuda,» meenutab Toom.

Kogu Vene meedia Eestist muidugi nii hästi ei arva ning ka sellel hoiab avalik diplomaatia silma peal, niisamuti meiega sõbralikes suhetes olevate riikide kajastusel meist. «Eriti jälgisime muidugi president Obama visiidi kajastust, kuigi meediamonitooringuga tegeleme iga päev. Väga valdavalt oli see nii objektiivne kui positiivne, kuigi leidus muidugi ka selgelt vastuvoolu ujujaid,» räägib Toom.

Nähes negatiivset, väära sisuga või isegi pahatahtlikku kajastust Eestist, sõltub diplomaatide reaktsioon muidugi sellest, millise riigiga on tegu. Kõige tüüpilisem teema, kus Eestit negatiivses valguses näidatakse, on seotud vähemuspoliitikaga, ent see põhineb Toomi sõnul enamasti väärinformatsioonil.

Igal juhul on tavaliselt võimalus info levitajale olukorda selgitada.

Kaitsepolitsei ametniku Eston Kohvri röövimisega kaasnevat Toomi sõnul pronksööga võrrelda ei anna, sest toona käis oluliselt ulatuslikum propagandasõda.

«Venemaa inforuumis on muidugi raske midagi ära teha, sest seal on hoopis teised põhimõtted, kuigi ka seal on võimalik tilk tilga haaval uuristada,» toob Toom näite teistsugusest maailmast.

Väärinformatsiooni ümberlükkamisel on väga olulisel kohal rahvusvaheline kommunikatsioon – selgitada teistele riikidele meie fakte ja sõnumeid ning meie suurt pilti. Selleks tuleb pidevalt teha koostööd Eestist kirjutavate ajakirjanikega – see on täiesti igapäevane töö, ent kriisisituatsioonides tuleb seda teha väga palju enam. Üks olukord, kus Eesti pidi väga palju pingutama enda narratiivi maailmani

viimisel, oli 2007. aasta pronksöö, kus tänavarahutused olid vaid jäämäe tipp, selle taustal käis infosõda, millele lisandus veel ka infotehnoloogiline sõda.

Kaitsepolitsei ametniku Eston Kohvri röövimisega kaasnevat Toomi sõnul pronksööga võrrelda ei anna, sest toona käis oluliselt ulatuslikum propagandasõda – võitlus erinevate maailmavaadete vahel. «Siin ei olegi avalikkuse suunas vaja midagi muud teha, peamine, et oleks oma kodupublik informeeritud ja meedia kajastaks seda infopõhiselt,» kinnitab Toom, kelle hinnangul on välismeedia juhtumist seni vägagi adekvaatselt kirjutanud.

Ukraina kriis on aga toonud mitmeid uusi väljakutseid. «Me peame silma peal hoidma vastaspoole katsetel õõnestada nii meie kuvandit kui liitlastevahelist ühtsust,» nendib Toom. Sealjuures on äärmiselt oluline jagada pidevalt infot meie kohta, sest kuna oleme Venemaa väike naaber, pööratakse meile ka tavapärasest palju rohkem tähelepanu.

«Nähakse, et Eesti ja Ukraina olukord on väga erinev, sest Eesti on siiski NATO ja ELi liige,» rõhutab Toom. «Teisalt on kogu aeg olnud tegemist delikaatse balansseerimisaktiga, et säilitada Eesti kui stabiilse riigi kuvand.»

Välismeedia spekulatsioonid, et Narva on järgmine Krimm, sellele kaasa ei aita. Meile on aga oluline, et oleksime välisinvestoritele, ettevõtjatele ja turistidele endiselt atraktiivne paik. Selleks ongi oluline meie põhjamaa kuvand, mida tutvustavad nii Eestist rääkivad brošüürid kui lehekülg estonia.eu. Oluline on näidata, et me ei ole mitte ainult julgeolekuga tegelev riik, mis panustab NATOs eeskujulikud kaks protsenti, vaid oleme hästi toimiv, uuendustele orienteeritud, läbipaistva asjaajamisega riik, kus on lihtne asju ajada.

Vajadus, et maailmas teataks, mis ja kus on Eesti, ei ole sugugi veider väikerahva kapriis – esiteks on muidugi kõigil vaja sõpru, aga need sõbrad võivad aidata Eestit meie kohta levivate väärkuulduste tabamisel, ennetamisel ja nende mõju pehmendamisel, seda nii kriisiolukorras kui rahulikel aegadel.

24. september 2014

riigikaitse.ee

fookuses: riigikaitse lai käsitlus

9

Eesti psühholoogilise kaitse kasvamislugu

«Psühholoogiline kaitse, nagu me oleme kogenud, on raskesti mõistetav ja kergesti naeruvääristatav termin,» tõdes president Toomas Hendrik Ilves 2011. aasta veebruaris. Eesti õigusaktides oli psühholoogiline kaitse oma koha leidnud tegelikult juba kümme aastat varem.

Uku Arold nõunik, riigikantselei

001. aasta veebruaris kinnitatud sõjalise kaitse strateegia selgitas psühholoogilist kaitset kui iseseisva demokraatliku riigi kodaniku mentaliteedi kujundamist, kodanike kaitsetahte edendamist ja alalhoidmist kriisi- või sõjaajal.

Sõjalise kaitse strateegia lähtus põhiseaduse §-st 54 «Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust».

Haridusministeerium sai ülesandeks selgitada demokraatliku riigikorra eeliseid ja süvendada kaitsetahet. Seda vajadust peeti silmas kodanikuõpetuse õppekavade kujundamisel ja 1990ndate keskel sai hoo sisse ka riigikaitseõpetus gümnaasiumides.

Juba 1992. aastal oli Eesti jõudnud arusaamisele, et uuele põlvkonnale demokraatlike väärtuste tutvustamine ei ole üksi piisav, et rahvast ja riiki akuutsete infoohtude eest kaitsta. 1992. aasta 10. augustil andis valitsus välja korralduse, mille kohaselt moodustati riigikantseleis valitsuse seisukohtade täpseks ja operatiivseks edastamiseks rahvale ning vabariigile vaenuliku propaganda neutraliseerimiseks pressiosakond.

Neil aastail olid Vene okupatsiooniväed Eestis, Venemaalt lähtuv propaganda üritas läänes luua Eestist muljet kui perspektiivitust riigist, rahva usaldust riigi ja tema kaitsevõime vastu õõnestati eriteenistuslike aktiivmeetmetega, milleks kasutati kuritegelikku maailma, mitmel pool õhiti sümboolsetes kohtades pomme, valmistati ette Ida-Virumaa autonoomianõudeid ja Interrinde omakaitsesalku.

Estonia katastroofi järel lasi võõrriigi eriteenistus käibele siiani teatud seltskondades rahvusvaheliselt ringleva versiooni, mille kohaselt olid laevaõnnetuse taga Eesti peaminister ja kaitseväe juhataja.

Intensiivsed propagandarünnakud Eesti vastu jätkusid pärast aprillisündmusi pea aasta aega, kuni peavaenlaseks valiti Gruusia.

Eesti ühiskonna rahumeelne areng ja riigivõimu stabiliseerumine viisid 2004. aastal NATOga liitumiseni ning tundus, et suuremad ohud on möödas.

Küpsemaks muutus ka Eesti ajakirjandus ja näis, et võõrriikide vaenulike provokatsioonidega ühiskonda nõrgestada ei olegi enam nii lihtne.

Samas oli naaberriigis vahepeal võimule tulnud Vladimir Putin, kelle juhtimise all võttis Venemaa üha enam autoritaarse ja imperialistliku suuna. Kreml võttis kontrolli alla meedia ja lõi uusi propagandaorganisatsioone, mille eesmärk oli omandada piiriüleselt destabiliseeriv mõju.

Vene rahva piirideüleseks ühendamiseks otsustas Kreml taas suureks rääkida Teises maailmasõja võidu. See kul-

Vene duuma delegatsioon 2007. aastal pronkssõdurit kontrollimas.

mineerus 2005. aasta suurpidustustega Moskvas Punasel väljakul ning kogu aasta Venemaa Föderatsioonis ja piiri taga korraldatud Nõukogude armeed heroiseerivate üritustega.

Tallinna südalinna, pronkssõduri juurde, toodi taas klasside kaupa koolilapsi ja rohkem nõukogulikku sümboolikat, mis aasta hiljem päädis konfliktiga Tõnismäel, kuju isoleerimisega ja veel aasta pärast – 2007. aasta aprillisündmustega.

Intensiivsed propagandarünnakud Eesti vastu jätkusid pärast aprillisündmusi pea aasta aega, kuni peavaenlaseks valiti Gruusia, keda 2008. aasta augustis ka relvadega rünnati.

2007. aasta aprillisündmustele eelnenu ning mäsu Tallinna kesklinnas ja Virumaal ehmatas riiki. Sai selgeks, et oleme osalised uut tüüpi konfliktis. Otsese relvastatud ründe vastu andis kindluse NATO vihmavari. Samas süvenes teadmine, et sõda ei ole relvade, vaid tahete heitlus.

Globaliseerunud maailmas, kus infotehnoloogia loob kiiresti muutuvat reaalsust koduekraanil ja taskutelefonis, saab iga inimese tahet mõjutada igal pool ja igal ajal ka palju kaugemal haubitsate tuleulatusest. Ühiskondlikes aruteludes tõid aprillisündmused esiplaanile lõimumise ja riigikaitse. Varasemate eraldi käsitletud totaalkaitse osiste asemel hakkas Eesti välja töötama laiapindselt läbipõimitud riigikaitse mudelit, mille kõik valdkonnad suudavad riiki ja rahvast ka rahuajal hoida ning agressorit heidutada.

Eesti vastu läbi viidud desinformatsioonikampaaniad, küberründed ja vaenulik propaganda andsid meile õp-

FOTO RAIGO PAJULA

petunni, et territoriaalse terviklikkuse kaitse hõlmab ka inforuumi. Riigi kaitstuse tugevdamine on meie kõigi igapäevane töö, mille tuleprooviks on raskem julgeolekuline kriis või sõda.

Siis sõltub Eesti riigi ja meie rahva püsimajäämine sellest, et me ei lase end ajada paanikasse, lõhkuda elanikkonna ja rahvusvahelise avaliku arvamuse usaldust kriisi lahendavate asutuste vastu. Selline immuunsüsteem ei teki iseenesest ja seda ei saa ehitada erakonna- või olupoliitilisest suvast lähtuvate teemade ümber.

Just seepärast sätestavadki 2010. aastal riigikogu heakskiidetud Eesti julgeolekupoliitika alused psühholoogilist kaitset järgmiselt:

Siis sõltub Eesti riigi ja meie rahva püsimajäämine sellest, et me ei lase end ajada paanikasse, lõhkuda elanikkonna ja rahvusvahelise avaliku arvamuse usaldust kriisi lahendavate asutuste vastu.

«Põhiseaduslikest väärtustest lähtuv psühholoogiline kaitse aitab kindlustada Eesti julgeolekut. Psühholoogiline kaitse on ühiskonna sidususe ja turvatundega seotud ühisväärtuste arendamine, hoidmine ja kaitsmine. Selle eesmärk on kindlustada ühiskonna ja riigi julgeolekut, inimeste turvatunnet, ennetada kriise ning suurendada usaldust ühiskonnas ja riigi tegevuse suhtes.

Psühholoogiline kaitse aitab kaasa rahva eneseusu ja kaitsetahte tugevdamisele.

Psühholoogiline kaitse ning põhiseaduslike väärtuste omaksvõtt suurendab vastupanuvõimet Eesti-vastasele mõjutustegevusele.

Psühholoogilist kaitset arendatakse kõigi kodanikuühiskonna osaliste koostöös.»

Psühholoogilise kaitse määratlust ja konkreetseid arendustegevusi täpsustavad samal aastal vastu võetud riigikaitse strateegia ning mullu ja tänavu kinnitatud riigikaitse arengukava osad.

Loomulikult on ühiskonnas psühholoogilise kaitse täpsema korraldusviisi suhtes erinevaid arvamusi. Mitmete teiste riikide kogemus näitab, et selline riigi julgeoleku valdkond on alati teravdatud tähelepanu ning kohati ka kompromissitu kriitika tule all. Tihti on selle põhjuseks inimeste maailmavaateliselt erinevad arusaamad, kui palju riiki üldse peaks olema. Samas mõistavad ilmselt kõik, et riik, mille inforuumi täidab ja kujundab mõni teine riik, ei toimi iseseisva riigina kaua.

Ilmar Raag on küsinud ja ise vastanud: «Kas sõnavabaduse tingimustes ei võiks ka Eesti riik kõlada ühe häälena eesti avaliku ruumi polüfoonias?

Ma arvan, et meie ühishuvide esindajana on riigil selleks suisa moraalne kohustus.»

Ukraina sõja valguses on oma riikide psühholoogilise kaitstuse üle arutletud mitmel pool. Seitse riiki asutasid Riiga NATO strateegilise kommunikatsiooni oivakeskuse. Näiteks Rootsis ja Leedus vastustavad psühholoogilise kaitse vajadust inimesed, kes peavad Venemaa propagandakanaleid omamaisest vabast meediast väärtuslikumaks.

Ka Eesti psühholoogilise kaitse kriitikaga on korduvalt üles astunud nimega ja nimeta analüütikud Venemaa uurimisasutustest ning end inimõiguslasena ja dotsendina esitlev tegelane Soomest, kes peab Eestit apartheidiriigiks ja Stalinit Soome suurimaks sõbraks.

Eesti on psühholoogilise kaitse arendamisel olnud aus ja võrreldes enamiku NATO ja Põhjala riikidega ka tavatult avatud. Paljut sellist, mida kodanikuühiskonna esindajad, teadlased, ajakirjanikud ja riigiametnikud arutavad psühholoogilise kaitse kursustel, käsitletakse mujal vaid varjestatud ruumides kõrge tasemega riigisaladuse loaga vormis või pintsakus ametnike ringis.

Meie arengukavades katab riigisaladuse pitser vaid neid detaile, mille teadmine teeks vaenulikele eriteenistustele ja relvajõududele rünnakuplaanide koostamise liiga lihtsaks.

Riigiametnikele tähendab psühholoogiline kaitse planeerimisdokumentide koostamisel, õppustel ja avalikus suhtluses tänapäevaste infoohtude tundmist ja põhiseaduse preambuli meelespidamist.

Oluline aga on iga kodaniku panus.

Me igaüks oleme iga päev vahendatud ja vahetute mõjutuste sihtmärgiks. Peame vaid oskama ära tunda neid mõjutusi, millega meile üksikisikutena ja ühiskonnale tervikuna halba soovitakse.

Meist keegi ei soovi olla etturina paanikat õhutav või väärinfot levitav «kasulik idioot» mõne õõnestuseksperdi mängulaual. Hoiame ja kaitseme oma riiki ja kaasinimesi ning kui tunneme vajadust, räägime välismaalastelegi sellest, mis meil hästi.

10

fookuses: riigikaitse lai käsitlus

riigikaitse.ee

Baltimaid ohustab pigem PBK kui RT propaganda Evelyn Kaldoja Postimees

orduvad ühetaolised poliitilised netikommentaarid ei pruugi pärineda sama üliagara persooni näppudest. Neid võib genereerida robot, mis otsib uudistest märksõnu ja need leides lajatab postituse. Samas võib nende taga siiski olla ka inimene – aga mitte ilmtingimata siiras arvamusavaldaja, vaid «trollivabriku» liinitööline. Riias töötava Ida-Euroopa Politiikate Uuringute keskuse tegevjuht Andis Kudors (pildil) ei kahtle, et info mõttes oleme me sõjas.

Kas me oleme infosõjas?

Tavaliselt kasutavad spetsialistid infosõja mõistet olukorras, kus see käib paralleelselt sõjaliste operatsioonidega.

Selles mõttes Balti riigid pole sõjas.

Kuid mina siiski kasutaksin Baltimaade ja Venemaa vahel toimuva kohta terminit «infosõda». Hübriidsõja puhul, mida me näeme Ukrainas, saab infosõda kasutada laiemas mõistes kui selle traditsiooniline tähendus. Jah, on väärtuste kokkupõrge, ajaloo ja hetkesündmuste interpreteerimise kokkupõrge, narratiivide kokkupõrge.

Venemaa kasutab Baltimaade ja Ukraina kohta spetsiifilisi strateegilisi narratiive, mõned neist on samad – näiteks kui Venemaa ütleb, et lääneukrainlased on neonatsid ja banderalased, siis samamoodi ütlevad nad, et Läti valitsuses on neonatsid – Vene meedias kirjeldatakse nii Läti Rahvuslaste Liitu.

Ajaloolised tõlgendused on samuti strateegiline narratiiv. Venelased kasutavad avatud narratiive. Näiteks on strateegiline narratiiv, et Venemaa on NSVLi järglane kui Teise maailmasõja võitja. Jõud, kes alistas fašismi.

Me nimetame seda strateegiliseks narratiiviks ja propagandaks, sest see nõuab sihtrühmalt tegutsemist.

Kui nad räägivad, et Ukrainas on natsid, neonatsid ja banderalased, siis kasutavad nad seda avatud narratiivina, mis tuleb reaalajas ära lõpetada. See tähendab, et vaadake – need on natsid, nende Teine maailmasõda pole lõppenud. Mida me tegema peame? Me peame nad peatama ja Teise maailmasõja lõpetama. Nende eesmärk on tekitada emotsionaalset reaktsiooni. Me nimetame seda strateegiliseks narratiiviks ja propagandaks, sest see nõuab sihtrühmalt tegutsemist. Seda, et sa separatistina haaraksid relva või plakati ja nõuaksid valitsuselt teatud tegevust.

Nad kasutavad sama ka Baltimaades. Kaasmaalased, keda Vene valitsus peab kaitsma, on samuti lõpetamata narratiiv: on probleem, teeme midagi. Kui tavavenelased ei saa tulla ja midagi teha, siis nõuab peaminister Dmitri Medvedev valitsuselt, et see midagi teeks Läti ja Eesti venelaste murega.

Isegi autoritaarsetes riikides vajavad valitsejad ühiskonnalt mingit heakskii-

tu. Info osas on Venemaa vaid osaliselt suletud: on internet, saab vaadata lääne telekanaleid. Kui me võrdleme külma sõja aega tänapäevaga, siis näeme, et nõukogude propagandistid olid paremas olukorras kui Venemaa omad, sest nad said varjata asju raudse eesriidega. Nad lihtsalt vaikisid teatud asjadest, tänapäeval peavad nad uudiseid moonutama ja ümber võimendama. Alustades sõda Ukrainaga, võimendavad nad ideed, et sõda algas vaid natside vastu, aga ukrainlased on jätkuvalt vennad.

Kui me oleme infosõjas, siis millal see sõda algas?

Mullu suvel, enne idapartnerluse tippkohtumist Vilniuses. Me hakkasime nägema uskumatuid asju, mida me varem ei näinud. Jah, ka varem tuli Venemaalt propagandat ja ühepoolset infot, kuid Dmitri Kisseljov Rossija telekanalil hakkas olema sarkastilisem, emotsionaalsem ja agressiivsem.

Me nägime, et see oli sünkroonis: mitte ainult otseselt Kremli kontrolli all olevad telekanalid, vaid ka suures osas ülejäänud Venemaa meediaväljaannetes ning Vene poliitikute jutus hakkas tulema kooskõlastatud sõnum.

Millise mehhanismiga Venemaa kontrolli meedia üle kehtestab?

Vene ajakirjandus on otseselt kontrollitud. On Aleksei Gromov – Vene presidendi administratsiooni asejuht –, kes kontrollib telekanaleid. Kord nädalas toimub Vene presidendi kantseleis kohtumine, kus Gromov või keegi teine annab juhtnööre, mida Vene telekanalid täitma peavad. Antakse ka pabereid konkreetsete teemadega, mida tolle nädala jooksul katma peab, ja nimedega, keda peab sel nädalal intervjueerima.

Teine asi on reklaamid: suuremad reklaamifirmad kuuluvad samuti Putinile lähedastele inimestele. See tähendab, et kui telekanal ei täida Kremli juhiseid, ei saa ta reklaamiraha.

Tänapäeval on mõjukas ka sotsiaalmeedia. Selle tarbeks tegutsevad Venemaal nn trollivabrikud.

Mida tähendab «trollivabrik»?

On üks härra, kes vastutab Kremli ja Vene kaitseministeeriumi söögikohtade toiduga varustamise eest. See on oluline koht, sest sõjaolukorras peab seal olema usaldusväärne isik. Ta pole mitte ainult toidutootja, vaid oluline isik Vene julgeolekusüsteemis.

Sama mees peab ka trollivabrikuid. Üks tema vabrik asub ka Ukrainas, nad kutsuvad seda Harkovi uudisteagentuuriks. Sellises kohas tegutseb 10–30 inimest, kes kirjutavad sotsiaalmeediasse kommentaare, mis toetavad Vene poliitikat, Putinit jne. Nad mitte ainult ei kirjuta positiivseid asju Venemaast, vaid ka trollivad Vene oma opositsionääre. Päevas peavad nad kirjutama vähemalt sada kommentaari.

Lisaks kirjutavad kommentaare robotid, mis otsivad ajakirjandusest võtmesõnu. Näiteks kui võtmesõna on «Obama», postitavad nad automaatselt kommentaari «Obama on nõrk president». Kui aga leiavad sotsiaalmeediast nime «Vladimir Putin», postitab robot sõnumi «Vladimir Putin on hea liider, parim, kes Venemaal on». Robotikommentaarid on tehtud sellised, et sobiksid erinevatesse olukordadesse.

Kas samad trollid tegutsevad ka Balti meedias?

Ma pakuks, et jah. Aga mul pole veel fakte Läti kohta selles küsimuses.

Kas me peaksime muretsema selliste asutuste pärast nagu RT või Voice of Russia?

Peaksime küll. Need kanalid on üsna

24. september 2014

populaarsed – nad kasutavad oma ühepoolsetes uudistes meie veenmiseks näiteks Suurbritanniast ja mujalt eksperte, kes pole oma kodumaal tuntud, aga meie oma välismaalase silmadega vaatame, et näe, ekspert Suurbritanniast, äkki ta on seal mõjukas.

Samas arvan, et RT pole nii ohtlik kui PBK, Rossija, NTV jne. Need on siinkandis ohtlikumad, sest nende põhisihtrühm on venekeelne elanikkond.

Meil valmis just uurimus Vene avalikust diplomaatiast Lätis. Vene avaliku diplomaatia põhiauditoorium naaberriikides on venekeelsed inimesed. Kui nad tõesti tahaksid naaberriikides sõpru leida ja poliitiliste otsuste langetamist mõjutada, peaksid nad tööd tegema lätlaste ja eestlastega.

Venemaa avalik diplomaatia on aga peaasjalikult suunatud venekeelsele seltskonnale ja venelastele. Selle tulemusel tekib ja püsib lõhestatud ühiskond. On lihtne loogika: nad tahavad lõhestatud ühiskondi, sest muul juhul püüaksid nad põhiauditooriumina lätlasi ja eestlasi. Kui nad meie eliiti mõjutada püüavad, siis altkäemaksude ja majandusliku mõjutamisega.

Kuidas on lood meist läände või ka põhja jäävate ühiskondadega?

Alles hiljuti ilmusid uudised, et venelased üritavad asutada soomekeelset raadiojaama.

Ringhääling on tüüpiline osa avalikust diplomaatiast. Valitsused üritavad jõuda laiema auditooriumini väljaspool oma riiki.

Uus avalik diplomaatia tähendab, et sul on kahesuunaline kommunikatsioon – sa mitte ainult ei jaga teavet, vaid ka üritad sihtgruppi mõista. Venelased seda ei tee. Nad kasutavad jätkuvalt nõukogude stiili. Nad kasutavad uue diplomaatia vahendeid, aga mitte meetodeid: lihtsalt laotavad laiali propagandat, ideed, aga ei ürita kaasata.

See on Vene avaliku diplomaatia viga.

Osa avalikust diplomaatiast peaks olema ka Venemaa maine parandamine. Milline maine Venemaal on? Tõenäoliselt enamikul juhtudel – kui välja arvata spetsiifilised grupid spetsiifilistes riikides – halb.

Ja kui vaadata, mida ütlevad inimesed, kes vastutavad Venemaa reputatsiooni eest välismaal, nagu Konstantin Kossatšov, siis nad tavaliselt kaebavad kahe asja üle: esiteks pole neil piisavalt raha ja teiseks, et teised riigid kahjustavad Venemaa mainet. Aga nad ei ütle kunagi, et võib-olla Venemaa ise rikub oma mainet. Nad ei ütle sõnagi Venemaa agressiivse välispoliitika kohta.

Kasutades üheaegselt nii pehme jõu võtteid kui ka astudes samme, mis rikuvad räigelt rahvusvahelist õigust, kahjustad sa oma pehmet jõudu. Pehme jõu peale raha panemine on sellisel juhul raharaisk.

Vene propagandat kütavad veenvad marginaalid ja vandenõuteooriad Varsti lisaks juba tegutsevale inglis-, hispaania- ja araabiakeelsele versioonile ka saksakeelse kanali avav Vene propagandatelevisioon RT – vana nimega Russia Today ehk Venemaa Täna – on murdnud end lääneriikide tavavaatajani, nendib Poola Ida-Euroopa Uuringute Keskuse Venemaa osakonna vanemteadur Jadwiga Rogoża (pildil).

«Nende mõju on olnud üllatavalt suur, sest nad on leidnud oma niši. Nad ei kopeeri BBCd, vaid kasutavad ära marginaalseid vaatenurki või ütlevad otse välja vaateid, mida teised kanalid ei saa otse välja öelda tänu poliitilisele korrektsusele ja demokraatlikele standarditele,» selgitab Rogoża. «Nad on ligi tõmmanud erinevat sorti marginaalseid poliitikuid, kelle plaanid on üsna marginaalsed, kuid kes siiski mõjuvad üsna veenvalt. Nad eristuvad.»

«Nad armastavad vandenõuteooriaid. Igasuguseid. Kutsuvad esinema näiteks marginaalseid USA poliitikuid, kes väidavad, et 9/11 taga on mingi

Ameerika vandenõu,» kirjeldab ta. «Või siis süüdistavad USAd globaalse terrorismi üleskütmises või võimendavad üle Euroopa finantsprobleeme.»

Venemaa-uurija tunnistab ka seda, et RT edu taga seisab suur raha, mille eest on hangitud nii kõrgekvaliteetne tehnika kui lääne ajakirjanikud: «Neid ei ole kõigis Euroopa kaabellevides, aga neil on väga dünaamiline internetivoog. 2012. aastal olid nad Pew Centeri andmeil Youtube’i populaarseim kanal, neid vaadati üle miljardi korra.»

Rogoża meenutab, kuidas 2009. aastal distantseerus see Kremli raha eest tegutsev kanal vähemalt nimeliselt Venemaast, kui senine Russia Today lihtsalt RT-ks lühendati. Jõudmaks välismaiste vaatajateni, pöörati ka fookus Venemaalt ära lääne ühiskondadele.

Vastuseks küsimusele, millega peaks lääs sellisele propagandale vastu astuma, ei soovita Poola teadur ise samasuguse lauspropaganda kanali asutamist.

«Esiteks on meil informatsiooniline alternatiiv ning teiseks peaksid inimesed teadma, kes on RT taga, mis on tema eesmärgid, keda me kuulame,» soovitab ta.

Seda, kui oluliseks Venemaa ise 50 protsendi osas otse riigilt ja ülejäänud 50 protsendi ulatuses Kremliga lähisuhteis olevatest allikatest raha saavat kanalit peetakse, iseloomustab ilmselt ka asjaolu, et juba kaks aastat tagasi keelas president Vladimir Putin isiklikult kanali rahastamise vähendamise.

24. september 2014

riigikaitse.ee

fookuses: riigikaitse lai käsitlus

Sissejuhatus praktiliseks eluks Kadri Veermäe Postimees

äpselt samal hommikul, mil Eestisse on visiidile saabunud USA president Barack Obama, algab Lasnamäel Kuristiku gümnaasiumis esimene riigikaitsetund. Õpetatavateks on kooli üksainuke 11. klass ja tundi annab õpetaja Janno Isat.

Välivormis Isat – kes räägib hiljem, et käib tunde andmas alati vormis, sest see mõjub – räägib lühidalt, mida riigikaitsetund õpilastele pakub (suudavad hiljem näiteks tänaval välimuse järgi ära tunda, millises auastmes kaitseväelasega tegu on, relva lahti võtta ja kokku panna ning paljut muud riigikaitse vallas silmaringi laiendavat) ning mida ta neilt ootab (kes korralikult kohal ei käi, sel jääb kursus lõpetamata). «See, et tegemist on valikainega, ei tähenda, et te valite, kas kohale tulla või mitte,» rõhutab ta.

Siis saadab Isat ringi käima lehe, kuhu soovijad end kirja saavad panna.

Pealtnäha polegi neid, kes aine kasuks ei otsusta: kõik, kelle kätte paber jõuab, annavad ise või pinginaabri agiteerimise tulemusel allkirja.

Isat tutvustab samal ajal ees ootavat õppeaastat edasi. 11. klassi õpilased elavnevad näiteks puhul, kui Isat ütleb, et riigikaitseõpetus toimub sel aastal esimest korda teistmoodi ja algab jaanuaris. Küll ootab sügisel ees paar ekskursiooni, millest üks viib kindlasti ka mõnda väeossa. Rõõmu tekitab ka teave, et need külastused on tavaliselt võtnud aega terve päeva ja seetõttu tuleb end teistest tundidest vabaks küsida.

Protestikisa kuulda pole.

Isat räägib veel, et peale essee ja kontrolltöö neil muid kirjalikke töid oodata ei ole ning tunnid lõpevad siis, kui teema on räägitud, ja kui see juhtumisi saab enne ametlikku aega läbi, siis nii ongi. Kui ühel hetkel klassis suminaks läheb, sõnab Isat kõva häälega: «Nii, kodanikud!» Reageeringuks muiged, aga vaikus. Üldiselt õpilased just ülemäära aktiivselt sõna ei võta – tegemist on ju ka sissejuhatava tunniga, kus õpetaja pigem tutvustab oma ainet ja teeb sellele n-ö reklaami, kuid välilaager tekitab selgelt suurimaid emotsioone.

Laager kestab reedest pühapäevani ning see korraldatakse kursuse lõpus mais. See saab olema koos mõne teise kooli riigikaitse kursuse õpilastega.

Isat ütleb välilaagri kohta, et karta ei tasu seal midagi, kõik on hakkama saanud. Siiski jutustab ta selle juurde loo, kuidas ühel aastal hakkas telgisolijatel külm. «Ütlesin siis, et puud on seal, kirves-saag on seal, unustasin üldse ära selle teema, eeldades, et küll nad siis tegutsevad,» meenutab õpetaja. «Aga pool tundi hiljem oli olukord suhteliselt sama, peale selle, et saag oli ära lõhutud. Igatahes – laagris saab ka teada, mis pidi kirves tuleb kätte võtta ja et puu põleb.»

Isat lisab, et sööki tuleb metsas ise teha. «Selline korralik kuivtoidupakk, kus sees on mõnusad kauasäilivad gurmeeroad,» märgib ta.

Sellepeale soovib üks kena näitsik teada, kas toitu võib ka kaasa võtta.

«Sushi’t näiteks,» mainib ta poolihääli oma pinginaabrile ja naerab.

Ka tahetakse teada, kuidas laagris pesemisvõimalused on. Vesi on olemas,

11

Riigikaitseõpetus • Möödunud õppeaastal osales riigikaitsetundides 146 üldhariduskooli 4000 gümnaasiumiõpilast. Riigikaitset õppisid ka ühe põhikooli õpilased ja ülikooli kolledži tudengid. Kursuse lõpetanud saavad riigikaitseõpetuse rinnamärgi.

• Riigikaitset õpetavad koolis enamjaolt kaitseväelased või Kaitseliidu liikmed, kuid nende hulgas on ka reservohvitsere ja kaitseministeeriumi töötajaid.

• Kursus ühendab teoreetilise käsitluse tänapäeva julgeoleku- ja kaitsepoliitikast ning kaitseväe ülesehitusest praktilisega – relva- ja riviõpe, topograafia, esmaabi ja keskkonnakaitse.

• Riigikaitseõpetuse kursuse pikkus on 70 õppetundi, millest 35 toimub klassiruumis ja ekskursioonidel ning 35 praktilises välilaagris.

• Kursus pole üldhariduskoolis kohustuslik, vaid valikaine. Kaitseministeerium toetab riigikaitseõpet andvaid koole õppeekskursioonide ja -laagrite korraldamise kulude katmisel ning vajalike õppevahendite soetamisel, vajadusel otsib ka õpetaja.

• Riigikaitset õpiti Eestis juba enne Teist maailmasõda, toona oli eesmärgiks valmistada noori ette tasemel, mis vastas noorsõduri kahekuulisele õppekavale. Esimesed sõjalise kasvatuse ja õpetuse tunnid toimusid 1927. aasta oktoobris.

• 1930. aastal nimetati «sõjaline kasvatus ja õpetus» ümber «riigikaitseliseks kasvatuseks ja õpetuseks» ning 1934. aasta sügisest laienes riigikaitseline ettevalmistus keskkooli esimese kahe klassini.

Samuti suurendati õppetöö mahtu ühelt tunnilt nädalas kahele tunnile nädalas. 1933. aastal valmis esimene riigikaitseõpetuse õpik.

• Nõukogude okupatsiooni ajal õpetati koolides sõjalist algõpetust, millel on nüüdisaja demokraatlikku ühiskonda sobiva riigikaitseõpetusega vähe ühist.

Õpetaja Janno Isat tutvustas esimesse riigikaitsetundi tulnud Kuristiku gümnaasiumi õpilastele aine sisu ja jättis neile siis valiku, kas soovivad seda õppida või mitte. Fotod: Martin Ilustrumm

• Riigikaitseõpetus hakkas koolidesse tagasi jõudma 1990ndate keskel ja esialgu paljuski tänu entusiastidest õpetajatele.

Allikas: kaitseministeerium

Kommentaar

Oluline on demokraatia väärtustamine Irene Käosaar

Küsitlus

Miks valisite riigikaitsetunni?

Karen Maitarjan

Viktoria Tihhina

Kristo Norvaiš

Mina valisin riigikaitsetunni, sest enamik klassist valis selle. Enne oli mul valikaine automaaler, aga see võttis liiga palju aega, sest ei toimunud meie koolis.

Aga põhimõtteliselt võtsin sellepärast, et enamik valis selle. Ootan, et kursus oleks huvitav, ei ole nagu tavaline tund – saab laagrites ja mujal väljas käia. Ma arvan küll, et lähen ise ajateenistusse ka.

Tundus huvitav, ma olen kuulnud sellest vanematelt klassidelt. On palju tegevust, mingid laagrid, metsaskäigud ja ise tuleb telgid püsti panna. Asjad, mida tavaelus lihtsalt ei tee.

Ma arvan, et kursus laiendab ka silmaringi. Ma ei oskagi midagi erilist oodata, kõik, millest täna kuulda sai, tundus huvitav.

Laagri poolt olen ma ka, minu meelest on see päris hea kogemus – mitu päeva oled metsas ja ise teed süüa.

Valisin riigikaitsetunni, sest enamik meie klassi valis selle. Niikuinii peab millalgi, juba varsti, sõjaväkke minema ja kursuselt saab palju kogemusi. Saab teada, mida sõjaväes vaja läheb.

Tund on huvitav, neid teadmisi läheb ka tavaelus vaja. Kursuselt ootan seda, kuidas näiteks metsas toime tulla ja kuidas relva käsitseda. Ajateenistusse kavatsen ka kindlasti minna – on huvitav ja meeldib.

võib endale näiteks duši ehitada, sõnab Isat ja ütleb, et võib-olla sajab üldse vihma, siis on hea lihtne.

Poisihääl klassist lisab: «Kui veab!»

«Aga uskuge mind, see ei ole üldse nii keeruline. Teil ei teki mingit bakterikihti või Ebola-viirust seal ühe päevaga,» jätkab Isat.

«Ma ei taha isegi mõelda selle peale,» kommenteerib üks tüdruk enda ette.

Siis tuleb veel kursusevanem valida. «Martin või Vitja,» pakub klass. Lõ-

puks jääb peale Martin Kokk, argumendiks – tegemist on noorkotkaga.

«Martin hakkab meile laagris süüa tegema nüüd,» lisab üks tüdruk.

Kui õpetaja tunni lõpuks uurib, kas küsimusi on, tõstab üks poiss käe ja pärib: «Kui mõnel inimesel on näiteks juba mõni teine aine valitud, aga ta tahab riigikaitset õppida, mis siis saab?»

Ja soovijaid on teisigi.

Lõpuks selgub, et 35 õpilasest 24 – 13 poissi ja 11 tüdrukut – plaanib riigikaitseõpetusse tulla.

haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna juhataja

Riigikaitse esimeseks eesmärgiks gümnaasiumi riikliku õppekava järgi on Eestile lojaalse kodaniku kasvatamine, kellel on positiivne hoiak ja valmidus vajaduse korral Eestit kaitsta ning kes tegutseb lähtuvalt õigusriigi põhimõtetest.

Lisaks sellele aatelisele eesmärgile taotletakse riigikaitseõpetusega ka spetsiifiliste oskuste ja teadmiste arendamist. Näiteks topograafia, esmaabi ja ohutu relvakäsitsuse oskused ning teadmised kaitseväe ülesehitusest, NATO kollektiivse kaitse ja kodanikukaitse põhimõtetest. Oluline on, et riigikaitseõpetuse läbinud gümnasistil oleks demokraatiat väärtustav maailmavaade.

Riigikaitse on gümnaasiumi riiklikus õppekavas sätestatud küll valikainena ehk siis kohustust seda õppida õpilasel pole, kuid kool peab tagama õpilaste soovi korral valikaine õpetamise. Seega saame hinnata õpilaste teadlikkust ja soovi riigikaitset õppida päris kõrgeks, kuna 203st gümnaasiumiastmega koolist õpetab seda ainet 146, seega peaaegu kolm neljandikku koolidest.

Riigikaitset õpetati juba Teise maailmasõja eelses Eestis. Uues kuues riigikaitseõpetust hakati juurutama Eesti koolides 1990ndatel. 2011. aastal kinnitatud gümnaasiumi riiklikus õppekavas sai riigikaitse valikaine staatuse. Riigikaitsetundide maht on hetkel õppekava järgi 70 tundi.

Valdavalt on riigikaitseõpetajad olnud Kaitseliidu taustaga entusiastid, ilmselt seetõttu ongi aine gümnasistide seas väga populaarne. Riigikaitseõpetust koordineeriva kaitseministeeriumi ja Tallinna Ülikooli vahel on sõlmitud leping riigikaitseõpetajate koolitamiseks. Ülemöödunud õppeaastast toimub riigikaitseõpetaja ettevalmistus Tallinna Ülikoolis kutsepedagoogika bakalaureuseõppes.

12

päevakajaline

riigikaitse.ee

24. september 2014

ni piir ületatud saab. Varustus seisab ja siis on toimunud koalitsioonivastaseid rünnakuid ja põletamisi.

Meil on ülevaade nii kaua, kuni varustus jõuab sõjaväebaasist välja ja kui see jõuab piirile. Kui varustus on Pakistanis, peame usaldama lepingupartnereid.

Samal ajal kui korraldasite Afganistani baasi kolimist, oli vaja sõdurid saata KeskAafrika Vabariiki (KAV) ja nad sealt mõne kuu pärast augustiks koos varustusega juba tagasi tuua. Kas lühikest missiooni on lihtsam ette valmistada?

Viimase Helmandis teeninud Eesti jalaväekompanii relvade pakkimine tänavu mais.

FOTO: jaanus koov

Nähtamatud missioonimehed

Töökorras sõjaväeauto tükkideks lõikamine võib teinekord osutuda odavamaks kui selle Afganistani jätmine või tagasi Eestisse toomine, selgub intervjuust kaitseväe logistikaosakonna ülema asetäitja kolonelleitnant Kaido Vaheriga.

Tiina Kaukvere Postimees

älismissioon – olgu see siis Afganistanis või Kesk-Aafrikas – ei alga ega lõpe sellega, kui jalaväelase saabas maad puudutab või sealt lennukisse astub. Lisaks missiooni poliitilisele ja sõjalisele planeerimisele peavad selle sujuvaks kulgemiseks tohutu taustatöö ära tegema ka logistikud.

Afganistani missiooni lõppedes oli vaja koju tuua umbes 400 tonni varustust. Kas tänaseks on sellega ühele poole saadud?

13 soomukist on üks soomuk ja seitse konteinerit veel teel, hetkeseisuga laeva peal. Varustus liigub Pakistanist Karachi sadamast Inglismaale. Laeva on oodata Inglismaale septembri teises pooles ja sealt toome varustuse edasi Eestisse eeldatavasti oktoobris.

Kaua laagri kokkupanekule kulus?

Esimene käsk alustada ettevalmistustega oli 2013. aasta juunis. Eelnevalt olid juba juhised väljatöötatud, et mis ajaks mis protseduurid peavad tehtud olema.

Käsk oli, et me toome kõik tagasi, millest otseselt sõltub meie kaitsevõime siin Eestis – soomukid, sidevahendid, relvastus, osa laskemoonast, kiivrid, killuvestid… Laagri kokkupanemisega alustati umbes märtsis ja lõpetati juuli alguses.

Piltlikult öeldes on see nagu suur kolimine, kuid kaalud ja mahud on suuremad ja juurde tulevad erinõudmised. Nagu kolimine korterist majja. Viimane NSE (logistikaüksus – toim) koos Estcoyga (jalaväekompanii – toim) tegeles põhiliselt varustuse ettevalmistamise ja transpordiks kokkupanemisega.

Vaja oli teha näiteks soomukitele ja tehnikale biopesu, et ei toodaks siia võõraid taimi, seemneid, loomi, mis võivad olla keskkonnale ohtlikud. Seejärel oli vaja teha varustusele esma-

hooldus, koristada maa-alad arvestades keskkonnanõuetega, vajadusel eemaldada saastunud pinnas. Üle kontrollida tuli merekonteinerid, mis olid liiva ja päiksega aastatega amortiseerunud.

Kogu laskemoona ei ole otstarbekas tagasi tuua, seda ei luba lennuohutus.

Näiteks siis, kui see on ületanud säilivusaja või originaalpakendist välja võetud. Transpordiks kõlbmatu laskemoon ja lõhkeaine tuleb hävitada.

Kõik see, mida tagasi tuua ei saa, hävitatakse?

Hävitamine ei ole eesmärk omaette.

Kui Afganistani valitsus oleks nõudnud, et kõik peate kaasa võtma, oleks nii ka tehtud. Meil oli võimalus kohapeal hävitada ja seda me kasutasime.

On risk, et kui me ei hävita ja jätame lihtsalt maha, siis neid samu vahendeid võidakse kasutada tulevikus või ka kohe meie või koalitsiooniüksuste vastu. Samuti ei ole liitlase eesmärgiks teha Afganistanist prügimäge.

Laskemoona hävitati 120 000 euro ulatuses. Vanad MB Unimogid (militaarsõidukid – toim) tahtsime võõrandada Afganistani julgeolekujõududele. Nendega oli tolm, kuumus, liiv, temperatuuri kõikumine oma töö teinud – transportimine ja remont oleksid läinud kallimaks. Aga tuli välja, et võõrandamine läks ka kallimaks kui hävitamine.

Kuidas nii?

NATO väljaõppemissioon NTM-A seadis omad tingimused – esiteks tuli manuaal tõlkida dari ja puštu keelde. Lisaks tagada aasta varuosad. Meil oleks 400 lehekülje tõlkimine läinud maksma 40 000 eurot, aasta varuosad 5000 eurot. Siis oleks kulunud raha instruktorite sinna viimisele, toitlustamisele, majutamisele ja afgaanide koolitamisele.

Hävitamine tuli odavam ja seda eesmärgiga – mitte külvata neid erinevate markidega üle. Meie panus oli vaid väga väike osa sellest, mida liitlased tahtsid Afganistani jätta. Unimogid lõigati katki ja viidi vanametalli kokkuostu.

Prognoositud kulu utiliseerimisele oli planeeritud 20 000 euro ulatuses.

Kui me korraldasime varustuse jõudmist Aafrikasse, siis me juba teadsime, mis ajaks seda tagasi tuua. Käsku tuli küll oodata, aga põhimõtteliselt oli see ette teada, kui kauaks panustame.

KAVis oli neli soomukit, Afganistanist tuli ära tuua 13, kokku aastate jooksul 25. Sõdureid oli KAVis 50, Afganistanis korraga umbes 170. KAVi ja sealt välja sai kogu varustuse ja koosseisu transportida lennukitega.

Samas ei ole lühemat missiooni lihtsam ette valmistada. Planeerimisel peab arvestama samade asjadega, mis pikema missiooni puhul. Siin tuli veel täiendavaks faktoriks kiirus. Proovikiviks oli lennuvahendite saamine lühikese aja jooksul, kuid tänu liitlastele sai asi lahendatud.

Samuti oli Aafrika meie meeste jaoks täiesti uus keskkond. Uues piirkonnas on uued tingimused, kultuur, haigused... Ma ei tee nalja, kui ütlen, et KAVi minekuks tuli terve Mendelejevi tabel kehasse sisse ajada.

Algul võtsime Aafrikasse kaasa ka telgid, mis oli vaja õigesti üles panna.

Tuli arvestada kohaliku kliimaga, sest seal on hetkel vihmahooaeg. Telgid tuli maapinnast kõrgemale panna, et vesi alt läbi jookseks, topelt katus täiendavaks isolatsiooniks, magama pidi sääsevõrkude all. Siis suutis EL ehitada konteinerlinnaku, kuhu meie poisid läksid elama, ja tõime telgid tagasi.

Miks oli vaja neli soomukit selleks lühikeseks ajaks Aafrikasse viia, kes seda otsustab?

Kas midagi õnnestus sinna ka jätta?

Jätsime neli soomustatud Toyota Land Cruiserit.

Kui riskantne on sõjavarustuse transportimine läbi kolmandate riikide?

Alati on risk varustust kaotada. Piisav julgeolek tagatakse siis, kui varustust transporditakse meritsi või transpordilennukiga. Afganistan on aga maasulus riik. Kõike ei ole otstarbekas lennukiga vedada ja siis liigubki varustus Afganistanist Pakistani mööda maad. Õhu kaudu veetakse inimesi, laskemoona ja sidevahendeid. Varustust, mis on sensitiivne ja mida saab kasutada meie vastu, kui peaks midagi juhtuma transpordivahenditega, kui marodöörid peaks rüüstama ja varastama. 2006. aastal näiteks põletati maha kaks soomukit, mis olid teel Lõuna-Afganistani.

Kõik, mis võtta andis, võeti küljest ära, ja siis pandi põlema.

Soomukite julgeoleku eest vastutasid nüüd Afganistani julgeolekujõud, aga julgeolek ei ole ikkagi alati garanteeritud. Piiriületus ei ole lihtne. Seal on kilomeetrite viisi järjekord. Mängu tuleb kohalik kultuur, näiteks kui on alanud ramadaan, siis tööd ei tehta või toimub kõik väga aeglaselt.

Logistikutel tuleb lisaks kõigele muule ka selliste asjadega arvestada?

Sellega tuleb arvestada. Kui me saadame varustuse enne ramadaani, siis võib juhtuda, et see saabub selleks ajaks just piiripunkti ja me ei tea, millal Pakista-

Soomukite kaasavõtmise otsus ei ole logistikute teha, seda otsustavad operatsioonide planeerijad. Varustus sõltub julgeolekuolukorrast – mis ülesandeid täitma läheme, kui kauaks, kui kaugele.

Väga oluline on koostöö partneritega, luurega, logistikutega, kes enne [vägede saatmist] paigas tegutsevad, et panna kokku parim varustus, mida vaja ülesannete täitmiseks. Proovikiviks on jätkusuutlikkuse tagamine, toit, vesi. Kas saame neid kohapealt või peame kaugemalt transportima. Samuti see, kuidas tagada isiklik hügieen ja pesupesemine.

Vaja oli teha näiteks soomukitele ja tehnikale biopesu, et ei toodaks siia võõraid taimi, seemneid, loomi, mis võivad olla keskkonnale ohtlikud.

Kas KAVist on varustus tagasi toodud?

Jah. Sinna jäeti tühine kogus laskemoona, mis oli pakenditest välja võetud. Soomlased utiliseerisid selle oma lõhkeainega.

Kui paljud siin Eestis tegelevad sellega, et meie sõdurid ja varustus missioonilt koju saaks?

Paljud. Numbriliselt ei oska välja tuua – kaitseministeerium, kindlasti kaitseväe peastaap, logistikaosakond, toetusväejuhatus… Kõik tunnevad muret. Tänu missioonidele oskame ka ise hinnata, mis tähendab näiteks meie liitlaste siiatulek ning kui tähtis on koostöö ja teineteise abistamine. Suur tänu meie liitlastele, kes aitasid meid erinevatel missioonidel.

24. september 2014

riigikaitse.ee

päevakajaline

13

Kindral Clausewitzi viimsed päevad:

hübriidsõja pealetung Vaadeldes Ukrainas viimase kuue kuu jooksul toimunut, tundub, et ajaloolava väärika karjääriga püsiasukas, clausewitziaanlik ehk «klassikaline» sõda on taandumas varunäitlejate pingile uue ja agressiivse rollinõudleja, hübriidsõja pealetungi ees.

Kaarel Kaas Diplomaatia peatoimetaja

reisi kindrali ja sõjateoreetiku Carl von Clausewitzi sõjakäsitlus on läänemaise julgeolekumõtte välja kohal kõrgunud juba pea poolteistsada aastat.

Tervete põlvkondade vältel on kadetid sõjakoolides ja ohvitserid kindralstaabi akadeemiates lahanud tema peateost, 1832. aastal pärast kindrali surma avaldatud tellisemõõtu monograafiat «Vom Kriege» (e.k «Sõjast», tõlge avaldatud 2004). Ning terved rügemendid esseiste, analüütikuid ja ajakirjanikke on loendamatuid kordi tsiteerinud Clausewitzi kuulsat definitsiooni: sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega.

Viimase paari kümnendi mõjukaim lääne sõjandusteoreetik, Iisraeli päritolu Martin van Creveld on clausewitziaanlikku sõjakäsitlust nimetanud kolmainuliseks doktriiniks. Selle kolmeks komponendiks on riik, relvajõud ja rahvas.

Lahtiseletatult: sõda peavad ainult riigid, sõjategevuses osalevad ainult relvajõud ning rahvas ehk tsiviilelanikkond vaenutegevusest osa ei võta – ja võitlevate poolte relvajõud omakorda hoiduvad rahulikku elanikkonda kahjustamast või lahingutegevusse kaasamast.

Ukrainas ja Ukraina ümber viimase poole aasta jooksul lahtirullunud sõjategevus on sellest klassikalisest käsitlusest midagi sootuks erinevat. Sündinud on uus sõjapidamisvorm – hübriidsõda –, konstateeritakse läänes.

Parafraseerides kuulsat Preisi kindralit, võiks hübriidsõja definitsioon olla järgmine: sõda on poliitika jätkamine kõigi võimalike, kaasa arvatud mittesõjaliste vahenditega.

Riik võib küll tegelikkuses sõda pidada, kuid seda mitte tunnistada – meenutagem Moskva väiteid, et tema pole konflikti osapool. Lahingutegevuses ja sõjalistes operatsioonides ei osale mitte ainult relvajõud, vaid kaasatud on ka luureteenistused, relvastatud vabatahtlikud ning palgasõdurid, relvastamata tsiviilelanikud. Rahvas ehk tsiviilelanikkond on muutunud osaks sõjatandrist ja ka sihtmärgiks.

Selle Venemaa vaenutegevuse vormi ettekuulutuseks peetakse Vene kindralstaabi ülema kindral Valeri Gerassimovi ettekannet Vene Sõjateaduste Akadeemias 2013. aasta jaanuaris. Tolles ettekandes lahtirullunud käsitlust on hakatud juba ka kutsuma «Gerassimovi doktriiniks». (Ettekande lühendatud versioon on avaldatud Vene militaarajakirja Voenno-Promõzlennõi Kurjer numbris 27.02.2013 – 05.03.2013, kättesaadav aadressil www.vpk-news.ru.)

«Gerassimovi doktriinis» sätestatud tegevuste lõppeesmärk on sama, mis ka nn klassikalise sõja puhul – suruda vastase strateegilisele juhtkonnale peale omaenese tahe, saavutada enda strateegilised eesmärgid ning nurjata vastase eesmärkide saavutamise. Klassikalise tavasõja puhul toimub tahte pealesurumine sõjatandril. Kui vastase armee on puruks löödud, siis on vastane sunnitud ka alla andma ning aktsepteerima võitja soove.

Hübriidsõja esimesed pääsukesed tänaseks annekteeritud Krimmis: tänavaile patrullima ilmunud «tundmatut» päritolu relvastatud mehed.

Hübriidsõja puhul kasutatakse vastase tahte murdmiseks samaaegselt nii diplomaatilist ja rahvusvahelist survet, propagandat ning elanikkonna psühholoogilist mõjutamist, majandussanktsioone ja blokaadi, siseriikliku opositsiooni loomist nn väljastpoolt, rahutuste organiseerimist ja ühiskonna paiskamist kaosesse, luureteenistuste erioperatsioone kui lõpuks ka armee eriüksuste kasutamist ja vajadusel täiemõõdulist sõda.

Eesmärgiks on hoida vastast pideva surve all kõikides elu- ja tegevussfäärides korraga ning kogu aeg seni, kuni vastane murdub. Otsesed sõjalised operatsioonid moodustavad kogu tegevusest seejuures proportsionaalselt väiksema osa.

Hübriidsõja ehk kõige tuntumaks «kaubamärgiks» on kujunenud «rohelised mehikesed» – ilma eraldusmärkideta vormides Vene eriüksuslased, kellel oli mängida oluline roll Krimmi okupeerimisel sellel kevadel.

Nende väljailmumist saatis massiline Vene propaganda «Kiievi fašistidest», mis valmistas ette soodsa pinnase kohaliku elanikkonna seas. Samal ajal eitati rahvusvahelisel tasandil küüniliselt ükskõik millist Vene osalust – ja kuni rahvusvaheline kogukond vaidles, kas tegemist ikka on või ei ole Vene sõjaväelastega, oli poolsaar juba okupeeritud. Ümberpiiratud väeosades viibivaid Ukraina sõdureid töödeldi sõnumitega «Vastupanu on mõttetu!», rakendades vajadusel ka šantaaži ja Ukraina sõdurite perekonnaliikmete ähvardamist.

Kiievi keskvalitsust töödeldi ähvardusega sekkuda massiivse sõjalise jõuga juhul, kui peaks otsustatama osutada vastupanud. Eriteenistused olid Krim-

mis aastate jooksul ette valmistanud agentuurvõrgu, mis lubas sõjalisi operatsioone toetada info ja kohalike «vabatahtlikega». Loetelu võiks jätkata.

Kõige ülal toodu valguses on oluline rõhutada kolme-nelja aspekti. Väited, justkui oleks Venemaa saavutanud korraga mingi täiesti uue ja unikaalse sõjalise võime, ei pea paika. Kõiki neid surve- ja sõjategevuse elemente, mida on kasutatud praegu Ukraina vastu, on Venemaa kasutanud ka varem ja pikema aja vältel.

Väited, justkui oleks Venemaa saavutanud korraga mingi täiesti uue ja unikaalse sõjalise võime, ei pea paika.

Balti riikide ja Gruusia vastu on kasutatud laialdast propagandasõda ning diplomaatilist survet.

Vene eriüksused sõdisid ilma eraldusmärkideta vormides Gruusia vastu Abhaasias aastatel 1992–1994, Abhaasia kampaanias võeti kasutusele ka Venemaalt saabunud «vabatahtlike» relvarühmitused kui sõjapidamisvõte.

Sotsiaalset sabotaaži ja massirahutusi kui ühiskonda destabiliseerivat relva on katsetatud nii Eestis kui Gruusias ja mujalgi. Agressiivsed luureoperatsioonid – kuni pommiplahvatuste ja mõrvade organiseerimiseni välja – on olnud Vene eriteenistustes kasutusel juba ammu. Loetelu võiks jätkata.

Uueks võib aga Ukraina näitel pidada seda, kuidas kõik need varasemalt eraldi kasutatud meetmed on seotud ühtse strateegilise juhtimise all toi-

FOTO: ap

mivaks tervikuks. Nii see on juba tõesti andnud nn uue kvaliteedi. Kumulatiivne efekt ja sünergia oleksid terminid, mida kasutaksid antud juhul peenkangast ülikondades kalliltlõhnastatud juhtimiskonsultandid.

Teiseks. Gerassimovi doktriini saab ellu rakendada ainult autokraatne riik, kus meedia, majandus ning enamik muid olulisi funktsioone on allutatud riigivõimu diktaadile. Propagandarelva kasutamine moel, nagu seda teeb praegu Venemaa, oleks vabas ühiskonnas võimatu. Ja sama kehtib ka majandushoobade kohta. Peaminister või president, kes söandaks vabas ühiskonnas lagedale tulla isegi sellise mõttega, leiaks ennast väga kiiresti otsimas «uusi väljakutseid».

Kolmandaks. Kõik hübriidsõjaga seonduv ei tähenda, nagu oleks konventsionaalne sõjaline jõud muutunud ebaoluliseks. Vastupidi. Ida-Ukrainas peetakse praegu raskeid lahinguid, seal käib täiemõõduline sõda, kus kasutatakse massiivseid suurtükiväe tulelööke, tanke, jalaväe lahingumasinaid, ründe- ja hävituslennukeid.

Lihtsalt kui enne võrdus täiemõõduline lahingutegevus sõja kui sellega, siis nüüd on täiemõõduline lahingutegevus lihtsalt üks osa sõjategevusest.

Aga ta on endiselt olemas ning endiselt otsustava tähtsusega.

Ja neljandaks. Praeguseks on juba NATO ülemjuhataja Euroopas kindral Philip Breedlove avalikult teatanud, et allianss käsitleb sõjategevusena oma liikmesriikide vastu ka hübriidsõja meetodite kasutamist. Ning et sellisele tegevusele järgneb alliansi vastulöök. Rakendub Põhja-Atlandi lepingu artikkel 5.

14

päevakajaline

riigikaitse.ee

24. september 2014

Prantsuse laevastiku «kroonijuveelid» hoiavad kurssi Moskvale Kaarel Kaas Diplomaatia peatoimetaja

rantsuse-Vene Mistrali-tehing on näide sellest, kuidas välispoliitiline lihtsameelsus ning majandushuvid – tembituna paraja annuse sisepoliitilise künismiga – annab tulemuseks ummikseisu, millest väljumiseks pole Pariisil mitte ühtegi head retsepti.

Kogu praeguseks saaga mõõtu lugu algas 2008. aasta oktoobris, kui Pariisi äärelinnas Le Bourget’s peeti järjekordset suurt kaitsetööstus- ja laevandusmessi Euronaval. Teiste kõrgete külaliste seas jalutas Euronavalil koos oma saatjaskonnaga ringi ka toonane Vene mereväe ülem admiral Vladimir Võssotski.

Admiral peatus Prantsuse kaitsetööstushiiu DCNS stendi juures, osutas seal välja pandud Mistrali mudelile ning teatas: «See laev pakub mulle huvi!» Nõnda kirjeldab Mistrali müügitehingu sünniloo eellugu nädalakiri Le Nouvel Observateur.

Ja admiral Võssotski huvi oli igati loomulik, sest Mistral-klassi alused on Prantsuse laevastiku kroonijuveelid. Need laevad suudavad oma trümmides toimetada suure vahemaa taha maaväe dessantüksuse ühes soomukite ja tankidega; toetada dessantoperatsioone oma lennutekilt ründe- ja trans-

pordikopteritega; pardal on kõrgtehnoloogiaga varustatud staabiruumid, kust on võimalik juhtida suure ühendväekoondise lahingoperatsioone; lisaks on laeval tipptasemel haigla, millesarnased maismaal ja tsiviilkasutuses teenindavad tavaliselt paarikümne tuhande elanikuga linnasid. Ning kogu selle kompleksi juhtimine on viimse võimaluseni elektrifitseeritud ja digitaliseeritud.

Venelased, loomulikult, ei soovinud osta mitte ainult laevu kui valmistooteid, vaid soovisid omandada ka sarnaste aluste ehitamise tehnoloogia ning Mistralide pardal paiknevad lääne tehnoloogia viimasele sõnale vastavad lahinginfo- ja sõjaliste operatsioonide juhtimise süsteemid.

Müügi vastu sõdinud Prantsuse kindralstaabi ja osa avaliku teenistuse vastuseisu surus president Nicolas Sarkozy administratsioon maha. Lõplik müügileping allkirjastati 25. jaanuaril 2011. Pariisi jah-sõnas põimusid omavahel erinevad põhjused ja motiivid.

Kui uskuda Le Nouvel Observa­ teur’i, mängisid olulist rolli Sarkozy mastaapsed poliitilised ambitsioonid ja neid toetav russofiilne grupp ametnikke tema administratsioonis ja Prantsuse peaministri lähikonnas. Sarkozy soovis ennast näha riigimehena, kes läheb ajalukku Venemaa «taltsutaja» ja läänega sidujana. Tema ambitsioonid kõlasid kenasti kokku Prantsuse ametnike Venemaa-kaasamise kavadega. Toonase kõrge riigiametniku Pierre

Lellouche’i sõnul tahtsid kõik elustada Vene-Prantsuse 1892. aasta liidulepingu vaimsust.

Peaminister Francois Fillon teatas novembris 2008, et Venemaa on nüüd demokraatlik riik.

Kaitseminister Hervé Morin lajatas 2009. aasta septembris Prantsuse valitsuse olulisel nõupidamisel: «Võtke oma külma sõja prillid eest ära! Me ei saa soovida Venemaaga lähemat koostööd ja samal ajal teda mitte usaldada.»

Venemaa kallaletungist Gruusiale oli möödunud vaevalt aasta.

Oluline on siinkohal meeles pidada, et mitte keegi Prantsusmaal pole öelnud, et laevade müük peatatakse.

Esialgu on lihtsalt kuu aja võrra edasi lükatud päev, mil otsustatakse – kas anname laevad tellijale üle või ei anna.

Loomulikult mängis oma osa raha.

Prantsuse kaitseeksport oli toona kogenud mitmeid järjestikuseid ikaldusaastaid, majanduskriis oli täies hoos ning venelaste tellimus – väärt 1,2 miljardit eurot – oleks võimaldanud tabada kaks kärbest ühe hoobiga. Esiteks

oleks see turgutanud kaitsetööstust üldiselt ning teisalt oleks see kindlustanud töö Saint-Nazaire’i laevaehitustehase ligi tuhandele töölisele.

Prantsuse valitsus oli juba alustanud püüetega turgutada majandust riigitellimuste abil, kõne all oli ka võimalus tuua ettepoole kahe Mistral-klassi laeva ehitamine Prantsuse enda mereväele. Üks tellimus – alus nimega Dixmude – anti tõepoolest ennaktempos sisse, ent peaminister Filloni sõnul polnud Prantsuse enda eelarves rohkemaks enam raha. Nii tuli tuhandele Prantsuse tehasetöölisele palga säilitamisel mängu Vene raha.

Võib muidugi spekuleerida ka selle üle, millist rolli mängis selles kõiges asjaolu, et – loomulikult täiesti juhuslikult – Saint-Nazaire asus Filloni valimispiirkonnas...

Miks keeldub Prantsusmaa aga endiselt, pärast kõike praeguseks Ukrainas juhtunut Mistralide müüki Venemaale tühistamast? Oluline on siinkohal meeles pidada, et mitte keegi Prantsusmaal pole öelnud, et laevade müük peatatakse. Esialgu on lihtsalt kuu aja võrra edasi lükatud päev, mil otsustatakse – kas anname laevad tellijale üle või ei anna.

Tarnelepingust kinnihoidmisel on Pariis avalikult kasutanud kahte peamist argumenti: esiteks oleksid leppetrahvid tehingu tühistamise korral rasked kanda ja löögi alla satuksid laevatehased ning teiseks kaotaks Prantsus-

Kesk-Aafrika elab vägivalla ja rahvusvahelise abi nõiaringis Mariliis Mets

Iga päev tuleb kasarmutesse kohale mitu tuhat sõdurit, kuid pärast hommikust jooksuringi ei ole neil midagi teha, sest KAVi armeel pole ei reaalset rolli ega varustust. Sarnane päevakava on ka paljudel politseinikel, sest tihti on jaoskondades puudu nii kontoritarbed kui autod väljakutsetele reageerimiseks.

KAV on läbikukkunud riik. Üles on vaja ehitada nii riik kui rahvus. ELi missioon EUFOR RCA on vaid üks osa laiemast pingutusest.

Alates iseseisvumisest 1960. aastal on KAV olnud vägivaldsete riigipöörete nõiaringis. Praegune kriis sai alguse vastuseisust 2003. aastal võimule tulnud François Bozizéle. Michel Djotodia moodustas peamiselt moslemitest koosneva mässuliste rühmituse Séléka ning kukutas märtsis 2013 Bozizé. Djotodia üritas ebaõnnestunult Séléka laiali saata, kuid endised mässulised jätkasid vägivalda, mistõttu moodustasid kristlased omakaitserühmituse anti-balaka. Ägenev vägivald oli eelmise aasta lõpuks toonud mitu tuhat iohvrit, sundinud ligi miljon inimest põgenema ning pool rahvast vajas humanitaarabi. Jaanuaris veensid regiooni liidrid Djotodia tagasi astuma ja ajutiseks riigipeaks valiti Catherine Samba-Panza. 28. jaanuaril andis ÜRO rohelise tule ELi missioonile.

EUFOR RCA, mis algas 1. aprillil, on üleminekuoperatsioon loomaks vajalikud tingimused, et teised osapoo-

led saaksid oma tööd teha. EUFORi eesmärk oli peatada vägivald ning tagada julgeolek lennujaamas ning 3. ja 5. linnaosas, kus kogukondade vahelised pinged olid kõige teravamad.

Ligi 750 Euroopa sõdurit ja sandarmit on lühikese ajaga saavutanud häid tulemusi. Paranenud julgeolekuolukorrast annavad tunnistust tasapisi normaliseeruv igapäevaelu, humanitaarorganisatsioonide töö taasalustamine ja põgenike naasmine. Bangui suurimas põgenikelaagris M’Pokos on põgenike arv vähenenud veebruarikuiselt 100 000-lt praeguseks 21 000-le, lisaks on ligi 3000 inimest pöördunud tagasi Tšaadist ja Kamerunist.

EUFORi positiivset panust tunnustavad nii KAVi üleminekuvalitsus kui elanikkond. Näiteks on üsna kõnekas asjaolu, et kui Eesti kontingent hakkas lahkumist ette valmistama, siis avaldas eestlaste vastutusala linnaosa vanem selle üle kurbust ning lisas, et tegemist on Aafrika ajaloos esimene võõrvägede üksusega, mille kohalikud kurbusega ära saadavad. Kuid suhtumine kõikidesse rahvustesse ei ole sama: Prantsusmaa-vastasus on Banguis tuntav.

Olukord on paranenud, kuid praegune stabiilsus on habras. Seda näitasid 20. augusti kokkupõrked, kus viis EUFORi sõdurit vigastada sai. Kuid enamik rahvast tahab rahu. Bangui suurim probleem on kriminaalid ja moslemiradikaalid, kes esindavad vähemust, kuid suudavad elanikkonda terroriseerida.

EUFOR RCA missioon lõppeb detsembris. Arutelud veel käivad, kas ja milline Euroopa missioon võiks KAVis olla alates 2015. aastast. Sellest sõltumatult panustab EL ka humanitaar- ja arenguabi projektide raames. Üks olulisemaid projekte on kriminaalmenetluse ahela taastamise toetamine (politsei ja sandarmite treeningprogrammid, materiaalne abi politseijaoskondadele, Bangui kohtu laiendamistööd jne).

Eestlaste vastutusala linnaosa vanem ütles, et tegemist on Aafrika ajaloos esimene võõrvägede üksusega, mille kohalikud kurbusega ära saadavad.

15. septembril alustab tööd ÜRO missioon MINUSCA, esialgu 7600 sinikiivriga. Nende ülesanne on kaitsta elanikkonda, toetada poliitilist üleminekut, desarmeerida endised võitlejad, aidata kaasa humanitaarabi jaotamisel ja inimõiguste kaitsmisel.

Paratamatult tekib küsimus, kas seekordne rahvusvaheline sekkumine suudab olukorda parandada. KAV on ÜRO missioonide tšempion: enne MINUSCAt on olnud MISAB, MINURCA, BONUCA, FOMUC, MICOPAX… Ükski neist ei ole toonud püsivat rahu.

Pärast aastakümneid kestnud poliiti-

list hooletust ning katastroofilist Séléka võimuvõtmist on KAV varemetes. Üks suurimaid probleeme on struktuurne röövimine ja võitlus. Sellest on saanud võimu mehhanism nii riiklikul tasandil – näiteks riikliku banditismi: korruptsiooni ja loodusvarade rüüstamise näol – kui riigivastases tegevuses ehk relvastatud grupeeringute kujul.

Rahumeelne võimuvahetus on toimunud vaid korra. Vägivald tundub paljudele ainus võimalus pääseda ligi võimule, ressurssidele ja et maksta kätte endistele rõhujatele. Võitlejaid on lihtne leida vaesuses vireleva elanikkonna hulgast ning hõimude ja usurühmade manipuleerimine aitab garanteerida laiema toetuse. Riik eksisteerib vaid paberil.

Tüüpilised lahendused – rahuvalvajad, humanitaarabi ja rahaline toetus tagamaks administratsiooni püsimine – ei ole piisavad. Kogu süsteem tuleb uuesti üles ehitada. Rahvusvaheline toetus on möödapääsmatu, sest keskaafriklastel puudub võimekus see protsess läbi viia.

Praegune poliitiline üleminek peaks lõppema veebruaris toimuvate presidendi- ja parlamendivalimistega, kuid juba praegu on näha, et tõenäoliselt lükkuvad need järgmise aasta lõppu. Riigi ülesehitamine võtab aga aastaid. Eeldusel, et seekordne kriisi lahendamise plaan suudab pakkuda lahendusi KAVi struktuursetele probleemidele.

Eesti kaitseministeeriumi ametnik Mariliis Mets töötab EUFOR RCA staabis Larissas tänavu juulist detsembrini.

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.

riigikaitse.ee

päevakajaline

FOTO: sipa

maa tehingu tühistamise korral oma usaldusväärsuse relvastuse tarnijana.

Mõlemad argumendid on otsitud, et mitte öelda sisutühjad.

Esiteks tuleks lepingu ülesütlemise korral venelastele küll tagastada praeguseks juba makstud 800 miljonit eurot ning lisaks veel 251 miljonit eurot leppetrahvidena, kuid see summa on Prantsuse majanduse ja riigieelarve kogumahtu arvestades tühine.

Teiseks ei läheks Saint-Nazaire’i laevatehased pankrotti, sest nende peamiseks sissetulekuallikaks on juba ammu suurte kruiisilaevade ehitamine ja Mistralid moodustavad sealsete tööde kogumahust ainult väikese osa. Muidugi loogika, mille kohaselt tuhande Prantsuse töölise töökohad pole väärt enam kui kolme tuhande ukrainlase elusid, on juba iseenesest «hurmav».

Kolmandaks: Prantsusmaa on ka varem tühistanud ühepoolselt kaitseekspordilepinguid – pärast Kuuepäevast sõda 1967. aastal lõpetas Pariis pea päevapealt kõigi Iisraeliga sõlmitud lepingute täitmise. Lisaks Pariis juba rikub venelastele Mistrale tarnides omaenese relvaekspordi reegleid – nende ametlikud poliitikadokumendid keelavad relvastuse müügi riikidele, kes ohustavad piirkondlikku stabiilsust ja rahu, rikuvad inimõigusi jne.

Tegelikud põhjused peituvad ilmselt pigem mujal. Esiteks on praegune president François Hollande üks kõige madalama toetusega Prantsuse riigipäid

ajaloos ning on enam kui tõenäoline, et Mistralide müügi tühistamises näeb ta lisaohte oma toetusreitingule. Töökohad justkui kaoksid, riigieelarvest tuleks teha lisakulutusi...

Teiseks puudub Prantsusmaal opositsioon, kes seda tehingut kritiseeriks ning seega valitsusele survet avaldaks. Sest seesama tänane opositsioon omal ajal nood laevad venelastele müüski. Ning tehingu tühistamise korral oleksid nad ilmselt esimesed, kes Hollande’ile turja kargaksid.

Kolmandaks: muidugi täiesti puhtjuhuslikult asub ka praeguse Prantsuse peaministri Jean-Marc Ayrault’ valimispiirkond ei kusagil mujal kui SaintNazaire’i kandis.

Neljandaks: ilmselt mängivad oma rolli ka psühholoogilised põhjused – soov «säilitada nägu» ning hoida Prantsusmaa «väärikust», seistes silmitsi «imperialistlike» ameeriklaste survega tehingust loobuda.

Ning viiendaks: ei pruugi, kuid võib olla võimalik, et Prantsuse valitsus on oma valikutes vähem vaba, kui see talle ehk meeldiks. Nimelt pole alates François Mitterandi riigipeaks tõusmisest 1981. aastal olnud Prantsusmaal mitte ühtegi presidenti, kes ise või kelle administratsioon poleks pärast ametist lahkumist seisnud silmitsi tõsiste korruptsioonisüüdistustega. Ja mitmed neist korruptsiooniskandaalidest on olnud seotud suurte relvamüügitehingutega.

Liitlaste täienev sõjatehnika

F-35-hävitajad

F-35-hävitajate arendamist rahastab peaasjalikult USA, kuid oma panuse NATO riikide ja nende lähedastele liitlastele mõeldud moodsa lennuki ehitusse annavad ka Austraalia, Holland, Itaalia, Kanada, Norra, Taani, Türgi ja Ühendkuningriik.

F-35A LIGHTNING II Kokpit Sisaldab kõnetuvastussüsteemi.

Info ilmub piloodi kiivriekraanile.

25 mm kahur Sisemine nelja toruga GAU-22/A.

AESA-radar Laseb piloodil tuvastada sihtmärke õhus ja maa peal rohkem kui 160 km pealt.

Sõjandussõnausest Toomas Hiio

Erialaterminoloogia on iga keele tähtis osa. Asjad ei jääks omakeelsete erialasõnadeta katki, kuid neid tehakse siis keeles, milles need sõnad olemas on. Et selline kergema vastupanu tee ei saaks üha rohkem ainuvõimalikuks ja et eesti keelest ei saaks köögikeelt, ongi juba rohkem kui sada aastat teadlikult arendatud erialaterminoloogiat. Kolme sajandi eest alustasid kirikuõpetajad, sest piibli, aga ka väiksemate usutekstide tõlkimiseks oli vaja hulka sõnu, mida eesti keeles varem ei olnud.

Hiljem tõlgiti eesti keelde talupojaseisusse puutuvaid seadusi ja väiksemaid õigusakte, mille jaoks tuli leida eestikeelsed sõnad. Aga see oli rohkem teiste töö meie keele arendamisel.

Soome oli eesti haritlastele eeskuju juba 19. sajandil. Mitu eesti keeleteadlast õppis Helsingis, soome keel oli erialaterminite osas edasijõudnum ja seetõttu ei ole imekspandav, et seda uudissõnade loomisel eeskujuna silmas peeti.

Vähemalt sama oluliseks uute sõnade allikaks loeti rahva- ja murdekeelt.

Esimesed eesti sõjandussõnastikud ilmusid I maailmasõja ajal. Kümned tuhanded eesti mehed olid sõjaväkke võetud ja oli vaja eestikeelseid sõjandustermineid. Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni saadi Vene valitsuselt luba rahvusväeosade formeerimiseks ja ehkki rahvusväeosade komandokeel oli vene keel, moodustati sel ajal komisjon eestikeelse sõjandusterminoloogia süstemaatiliseks väljatöötamiseks. Kui aasta hiljem kuulutati välja iseseisvus, läksid Eesti üksused enam-vähem päevapealt üle eestikeelsele asjaajamisele.

Rahvusriigi sõjavägi peab tegutsema riigikeeles. Seda mõisteti ka eesti väeosades ja hiljem Eesti kaitseväes ning pärast Vabadussõda, kui ohvitseripuudus ei olnud enam probleemiks, oli hulk peamiselt vene ja saksa emakeelega ohvitsere sunnitud teenistusest lahkuma, sest ei osanud riigikeelt.

Maailm meie ümber ja meie koos temaga uueneme pidevalt ning koos sellega sünnib uusi asju, millel eesti keeles ja teisteski keeltes esialgu nime pole. Eesti sõjandustermineid loob varsti 11 aastat tagasi asutatud kaitseministeeriumi ja Eesti Keele Instituudi sõjandusterminoloogia komisjon.

10,7 m

15,7 m

Relvad Neli raketti/pommi sees kandmiseks.

Kuus tiivaalust kohta rakettidele või kütusepaakidele.

Soomus: Lennuki kesta on ehitatud radarit absorbeeriv kiud. Küljed ja nurgad hajutavad radarilaineid.

1930 km/h 2200 km 18 300 m 31 800 kg 8160 kg

2443 138 100 100 90 75 65 52 42 40 37

© GRAPHIC NEWS

• jalaväe lahingumasin, jalaväe lahinguliikur, • soomustransportöör, soomusveok, • liaison, • resilience, • reconnaissance, • deconfliction, • projectile, • missile, • debriefing.

Oma terminikomisjonid on teisteski valdkondades, alates teadusharudest ja merendusest ning lõpetades standardite koostajate ja tõlkijatega. Kuid sõnu ja väljendeid tuleb pidevalt igapäevatarbesse ka ilma igasuguste komisjonideta, tänapäeval peamiselt inglise keelest ülevõetuna, ja mitte alati ei ole ülevõtmise tulemus kas keelereeglitega kokkusobiv või peenema keelemeelega inimesele keeltmööda.

Oma emakeelt kasutame meie kõik ning meil kõigil on õigus ja isegi kohustus tema paremaks tegemises kaasa rääkida. President Toomas Hendrik Ilves kuulutas 2010. aasta suvel välja sõnavõistluse riigi ja ühiskonnaga seotud uute mõistete paremaks väljendamiseks ning võistluse tulemusena on meie igapäevakeelde tulnud mitu sõna, mida me varem kas kohmaka võõrsõna või otsetõlke abil väljendasime.

Sõjanduse vallas otsustati minna sama teed ning 2014. aasta emakeelepäeval kuulutas kaitseminister Urmas Reinsalu välja sõjandussõnause, et leida eestikeelsed vasted üheksale sõjandus- ja rahvusvahelise julgeoleku terminoloogias sageli kasutatavale mõistele. Nüüd on see võistlus lõppenud ja tulemused kuulutatakse välja 26. septembril, Euroopa keelte päeval. Osavõtt võistlusest oli aktiivne, kuid mõisted, millele eestikeelset nime otsiti, ei olnud kergete killast. Aga kui eestlane mõtleb suurepärane, siis ta ütleb, et pole viga.

Ja nii saame rõõmustada ka täna, sest mitu kena terminit sai eesti keel tänu sõjandussõnausele siiski juurde. Kas need meie keelde ka juurduvad, seda ei mõista ennustada ükski ekspert; see on meie kõigi ja eeskätt muidugi nende sõnade kasutajate teha.

Tänavu suvel nime saanud ja 2020. aastast esialgse operatsioonivõimekuse saav Ühendkuningriigi lennukikandja HMS Queen Elizabeth on 65 000 tonni raskune alus, mis suudab kanda F-35-hävitajaid ning pole mitte ainult maailma suuruselt teine lennukikandja, vaid ka suurim, mille Briti kuninglik merevägi kunagi on ehitanud.

Väljasurve: 65 000 (täies lastis) Liikumapanev jõud: kaks Rolls-Royce’i Marine Trenti MT30 gaasiturbiini, kumbki genereerib 36 MW. Piim: 39 m Veesistumise sügavus: 11 m Maksimumkiirus: 25 sõlme (46 km/h) Tegevusraadius: kuni 19 000 km Meeskond: 1600

Lennukid: 40 lennukit ja helikopterit, nende seas F35B-hävitajad saavad sealt õhku tõusta ja maanduda.

Kaks lifti, mis suudavad kaks F35 Lennuangaarist tekile tõsta 60 sekundiga. kontrollkeskus

Hinnanguliselt maksavad HMS Queen Elizabeth ja HMS Prince of Wales 6,2 miljardit naela.

Navigatsioonisild

Angaar: mõeldud CH-47 Chinooki kopteritele tiibu kokku panemata ja V-22 Osprey kopterlennukitele.

Sinna mahub kuni 20 lennumasinat.

Relvastus: kolm Phalanxi relvasüsteemi õhutõrjeks. Lisaks on laeval kuulipildujad.

LENNUKI TELLIJAD: USA Suurbritannia Austraalia Türgi Itaalia Iisrael Kanada Norra Jaapan Lõuna-Korea Holland

Vasteid otsiti sõnadele:

Ühendkuningriigi uus lennukikandja sai nime

Omadused: QE-klassi lennukikandja 4,38 m

Lennuki hind 125 miljonit USA dollarit (F-35A, mudel 2013)

Mootor Üks F135reaktiivmootor.

OMADUSED: Maksimumkiirus Lennukaugus Lennukõrgus Maksimaalne õhkutõusuraskus Maksimaalne kandevõime

Mõõtmed

15

Lennukikandjad – võrdlus veeväljasurves (tonnides) Nimitz USA 100 000 Queen Elizabeth Suurbritannia 65 000 Admiral Kuznetsov Venemaa 58 500 Liaoning Hiina 55 000 Charles de Gaulle Prantsusmaa 42 000

280 m

70 m

24. september 2014

© GRAPHIC NEWS

16

päevakajaline

riigikaitse.ee

Tankitõrjeraketisüsteem FGM-148 Javelin

pikkus: 1081 mm

TANKITÕRJERAKETT

Järgmise aasta lõpuks soetab Eesti Ameerika Ühendriikidelt kuni 80 kolmanda põlvkonna «lase ja unusta» põhimõttel töötavat tankitõrjeraketisüsteemi Javelin.

läbimõõt: 127 mm kaal: 11,8 kg

infrapunakiirte otsija

TEHNILISED ANDMED: Efektiivne laskekaugus: 65 kuni 2500 meetrit (testlaskmiste maksimum 4750 m) Laskeseadme kaal: 6,36 kg, koos kolmjalaga 11 kg Raketi kaal: 11,8 kg Lõhkepea soomustläbistavus: 750 mm Laskmisasend: õlalt või kolmjalalt Sihtmärgid: tankid ja muud soomustatud sõidukid, hooned ja punkrid Raketi juhtimismeetod: «lase-ja-unusta», st pärast raketi lukustamist ja väljatulistamist lendab automaatselt sihtmärgile Kasutatavus: öösel ja päeval, lastav nii avatud lahinguväljal kui ka suletud ruumist Relva maksumus: 127 000 – 190 000 eurot Lasu maksumus: 35 000 – 62 000 eurot Meeskonna suurus: 2 Tootja: Raytheoni ja Lockheed Martini koostöös Tootjamaa: USA Relvastuses alates: 1996. aastast Kasutajariigid: Ameerika Ühendriigid, Austraalia, Iirimaa, Leedu, Uus-Meremaa, Norra, Iisrael, Bahrein, Tšehhi, Prantsusmaa, Gruusia, Indoneesia, Jordaania, Omaan, Katar, Saudi Araabia, Taiwan, Araabia Ühendemiraadid, Ühendkuningriik.

24. september 2014

eellaeng

pealaeng kahelaenguline lõhkepea

läbimõõt: 142 mm

Raketi maksimaalne lennukiirus: 290 m/s (1044 km/h)

kaal: 6,36 kg

lennumootor

stardimootor

juhtimise ja tõukejõu sektsioon

Tankitõrjerakett on varustatud kaheosalise tandemlõhkepeaga: eellaeng plahvatava aktiivsoomuse läbistamiseks ja peamine laeng põhisoomuse läbistamiseks.

Võimalik seadistada tabama sihtmärki ülalt, mis on tanki puhul nõrgim osa.

Kasutab infrapunaga kahedimensioonilist fokaaltasapinna kiirte otsijat, mis juhib raketi automaatselt sihtmärgile pik

ku

s: 1

19

LASKESEADELDIS 8m

m

Koosneb passiivsest sihtmärgiotsijast ja tulejuhtimisseadmest.

Sisseehitatud päevasihik (4-kordne suurendus) ja öövaatluseks mõeldud termosihik (4- ja 9-kordne suurendus).

kaal: 4,1 kg KAAL KOKKU: 15,9 kg (konteiner + rakett) + 6,36 kg laskeseadeldis = 22,26 kg

TULISTAMISE ASENDEID

Meeskond lahkub laskepaigast

Rakett asetatakse laskeseadmele ja laskur määrab sihtmärgi, suunates kursorikasti sihtmärgi ümber

Vabasse õhku jõudes rakendub tööle tahkekütusel töötav rakettmootor

Laskur lukustab sihtmärgi, saates raketile lasu-eelse lukustuskäsu Rakett väljub 18-kraadise nurga all konteinerist pehme lasuna, mis annab raketile algse hoo

Rakett võib laskuri valikul sihtmärgile läheneda ülalt või otselasuna

lask ülalt:

lennutrajektoori kõrgus kuni 150 m

otselask:

lennutrajektoori kõrgus kuni 50 m

Raketti juhib selle esiosas läätse all asuv infrapunakiirte otsija, mis suunab selle automaatselt varem lukustatud sihtmärgile

JAVELINIDE OST EESTI KAITSEJÕUDUDELE

250 0

m

50 m

Meeskond silmab sihtmärki

15 0 m

RELVA KASUTAMISE ETAPID

efektiivne lasu kaugus: kuni 2500 m

Ostetavad relvad: 80 laskeseadeldist, laskemoonavaru, väljaõppesimulaatorid Eeldatav maksumus: alla 50 miljoni euro Relvade kasutajad: kõik Kaitseväe ja Kaitseliidu sõjaaja-üksused

Meeskonna koosseis Eestis: 2-3 kaitseväelast.

Kolmeliikmelise meeskonna puhul laskur, laskur-moonakandja ja meeskonnaülem

Esmalasu saab vajadusel sooritada vähem kui 30 sekundiga

Taaslaadimisaeg on alla 20 sekundi

Sõidukid: kasutatakse juba olemasolevaid sõidukeid.

Meeskonda annab paigutada nii teiste võitlejatega koos veoautole kui ka maasturile

Allikad: kaitseministeerium, raytheon.com. lockheedmartin.com, militaryfactory.com, army-technology.com.