21. aprill 2014

Ilmub viis korda aastas koos ajalehega Postimees.

Nr 1

21. aprill 2014

Mälestused

Bosnia, Iraak, Afganistan: mida räägivad eestlased oma teenistusest aastaid hiljem Intervjuu

Haavatute aitaja: Ida-Tallinna Keskhaigla taastusravikeskuse juht Heidi Gil kirjeldab oma tööd Päevakajaline

Infosõda: Krimmi «referendum», küber-Berkut, pealtkuulatud kõned Youtube’is Kultuur

Kunst sõjaväljalt: miks Maarit Murka maalib pilte Afganistanist

2 ⭐ : 

TOIMETAJA VEERG EVELYN K ALDOJA TOIMETAJA

Üle kahe protsendi Nagu näitavad viimase aja arengud, võib Eesti rahvas olla kollektiivselt rahul oma arukusega.

Meie ise ja meie poolt valitud poliitikud on meelekindlalt – ka majanduslikult kaunis hulluks pööranud aegadel – mõistnud, et kui riik tahab püsida, peab ta olema ka sõjalises mõistes korralikult kaitstud. Ja et see kaitstud olemine ei teki üleöö, vaid järjekindla ja stabiilselt raha juurde nõudva töö tulemusel. Ja et NATO seatud kaitsekulude standard kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust võtabki just kõige sobivama paindlikkusega arvesse nii iga riigi suurust kui individuaalset jõukuse taset ning on ühtlasi selge märk sellest, kui tõsiselt me võtame seda liitu ja oma liitlasi. Üks paradoksaalne kinnitus meie senise seisukoha õigsusest on kahtlemata tõsiasi, et mõned «põrsakesed», kes rahvusvaheliselt vaiksemate olude ajal oma kodusid vaid odavama kergmaterjaliga kindlustasid, on nüüd hakanud rääkima riigikaitse alustesse tõsisemalt investeerimise vajalikkusest. Jääb vaid loota, et nad ei piirdu ainult jutuga ning et nende õlemajad enne kivikonstruktsioonide valmimist tuule kätte ei jää, sest see on ohtlik ka meile. Sest ükskõik kui tugevaks me omaenese riigi kaitsemüüre ei kindlustaks, tuleb meil endale aru anda, et oleme siiski väikeriik 21. sajandi alguses jätkuvalt vastikuvõitu naabruskonnas.

Nii nagu helgematel aegadel oli ehk mõnel raske uskuda, miks on kaitsekulusid üldse nii väga vaja, paistab ka Eesti tõsise välismissioonidesse investeerimise väärtus ilmselt paremini ära just hetkel, kui peame paluma, et liitlased näitaksid rohkem ja avalikumalt välja oma olemasolu ja kindlat huvi meie käekäigu vastu.

Nüüd on nii Eestil liitlasriikidega kui nende liidritel oma valijaskonnaga suheldes hea osutada, et Eesti on oma riigi suurust arvestades soliidses mahus ja raskete ülesannete juurest viilimata läkitanud hästi välja õpetatud ja kaine mõistusega sõdureid appi kohtadesse, kus partnereil on lisajõudu vaja. Alates esimestest missioonidest Balkanil ja Lähis-Idas, jätkates meile ränki inimkaotusi toonud Iraagi ja Afganistaniga ning lõpetades sellega, et viimasel paaril aastal vaikselt ka Aafrika operatsioone proovinud Eesti tõstis esimesena käe, kui Euroopa kaitsepoliitika vaieldamatu vedur Prantsusmaa palus abi räige humanitaarkatastroofi peatamiseks Kesk-Aafrika Vabariigis.

Et nood missioonid võimalikuks saaksid, on vaja läinud aga enamat kui see, et Eesti rahva selge enamus on nõus eraldama abstraktseid protsente läbi riigieelarve. Paljas raha riiki ei kaitse. Lisaks betoonile, terasele, padrunitele, õiget värvi ja õige paksusega vormikangale ning paljudele muudele materiaalsetele vahenditele on vaja inimesi – neid, kes on valmis asuma teenistusse, mille loomulik osa sisaldab tuhandete aastate tagusest ajast siiani nõusolekut panna end surmaohtu tundmatute teiste eest.

Just nende väiksele Eestile ülioluliste liitlassuhete pärast võime ausalt ja mitte midagi pateetiliselt üles puhumata öelda, et Iraagis ja Afganistanis surma saanud eesti mehed on jätnud oma elu Eesti Vabariigi eest. Ei ole võimalik, et see võtaks ära valu ja tühjaks jäänud kohad nende lähedaste hingest. Aga usun, et on tähtis teada: nad ei surnud asjata, vaid selle eest, et nii nende oma lähedastel kui kogu Eesti rahval oleks kindlus elada vabal maal.

Loodan, et veteranide teema valimine esimese Postimehe vahel ilmuva lisalehe Riigi Kaitse põhiteemaks näitab, et ka meie hoolime ja oleme tänulikud neile, kes on andnud ja annavad praegu meie maa turvalisuse nimel iseendast kõvasti rohkem kui kaks protsenti.

IMPRESSUM Riigikaitse.ee on viis korda aastas ilmuv julgeolekut ja riigikaitset kajastav erileht.

Väljaandja: AS Postimees Erilehte finantseerivad kaitseministeerium ja riigikantselei.

Toimetajad: Evelyn Kaldoja, Liisa Tagel, Oliver Kund Trükikoda: AS Kroonpress

R.

21.  2014

Black Hawki piloot:

kipume unustama, Kui kapten Martin Noorsalu tänavu augustis Eestisse naaseb, on tal siht selge: Eesti õhuvägi vajab päästekoptereid. Temas räägib kogemus, sest Noorsalu on piloot, kes Black Hawkil nii mõnegi elu päästnud, kirjutab Oliver Kund.

See on sama nagu võrrilt rekka peale sõitma minna,» iseloomustab Noorsalu piltlikult seda, kui palju erineb piloodi jaoks Eesti kaitseväe Robinson USA transpordikopterist Black Hawk. Aukartustäratav õhumasin tõstab korraga üles pea viis tonni ja selle käivitamine nõuab neljamehelist meeskonda. Samas ei ole talle vastast võimes kriisiolukorras välja vedada.

Noorsalu teab seda iseäranis hästi, sest ta on üks kahest Eesti õhuväe piloodist, kes saadeti 2011. aastal osalema ainulaadses programmis: kolmeks aastaks Ameerika Ühendriikidesse Marylandi Rahvuskaarti, et saada meditsiinilise evakuatsiooni kopteri ehk medevac’i lenduriks. Sellest kolm ja pool kuud veetis mees 2012. aastal Afganistanis Helmandis ühes USA armee kopterimeeskonnas, mis lahinguväljalt haavatud ära toob.

Iga kopterimeeskonna vastutusalasse kuulus umbes 150 kilomeetrit Helmandi taevast. Aja kokkuhoiu mõttes ei seisnud õhusõidukid mitte baasis müüride vahel, vaid eelpostidel, ägedama lahingtegevuse lähedal.

«Kui tuleb kutse, siis tunni aja sees tuli jõuda oma eelpostilt patsiendini ja patsiendiga haiglasse. See on «kuldne tund»,» kirjeldab Noorsalu. Tund on tegelikult lubamatu luksus, sest piloodi klassi hinnatakse just selle järgi, kui vähe ta sellest ära kulutab.

Korraga oli ööpäevases valves piloodist, kaptenist, pardainsenerist ja meedikust koosnev meeskond, kellel tuli õhku tõusta 15 minuti jooksul pärast lennukäsku. Tegelikult tõusis oliivikarva raudlind taeva alla juba kuus-seitse minutit pärast abikutset.

Kuna üks Black Hawk maksab paarkümmend miljonit dollarit, eksimustele naljalt ruumi ei jäeta. Näiteks lendab alati korraga välja kaks meditsiinikopterit, igaühes neist ka varupiloot. Kopteritandem suudab peale võtta neli kanderaami ja hulga sõdureid. Üllatused pole oodatud ja juba enne rootorite käivitamist pidi olema täpselt selge, kellele, kuhu ja mis vigastuste tõttu järele minnakse.

«Meditsiinilised kopterid ongi kõige suuremad sihtmärgid, sest tihtipeale käib seal lähedal lahing. Lendavat kopterit on suhteliselt raske tabada, aga maandumisel võetakse hoog maha,» räägib Noorsalu. «Oli olukordi, kus meid tulistati, ja meeskonnaliikmed lükkasid automaadi kopterist välja, et vastu anda.» Eriti kõrge riski korral ei saanud medevac’id õhku tõusta enne, kui neid jõuavad eskortima Apache’i või Cobra lahingkopterid.

Kokku tegi Noorsalu Helmandis ligi 20 päästelendu. Umbes pooled tuli läbida ööpimeduses, sest taliibidel oli komme korraldada rünnakuid vahetult enne päikeseloojangut.

Siiski polnud meditsiinikopteri peamised patsiendid mitte liitlasvägede jalaväelased, vaid hoopis kohalikud külaelanikud, sealhulgas lapsed, kel pole ohtude ette nägemiseks sõdurivaistu.

«Tavaline inimene ei oska tee peale

pandud IED-d tuvastada. Varem taliibid märkisid neid omade jaoks, aga lõpuks jõudis asi nii kaugele, et nad ei tähista neid enam,» kirjeldab Noorsalu. Ühtlasi annab see aimu, milliseid vigastusi kopterimeeskonnal enim tohterdada tuli.

Ettekujutus, et piloot evakuatsioonilennul kopteri tagaosas toimuvast kaosest ja emotsioonidest puutumata jääb, on Noorsalu sõnul väär. Teatud side tekib iga patsiendiga ja meeskonnaliikmed uurisid ka tagantjärele, milline nende patsientide seis haiglas on ja kui palju maa ja taeva vahelisest kiirabist tulu tõsis.

«Seda arutati teinekord veel päevi pärast lendu. Eriti siiras rõõm oli siis, kui pidime ära tooma mõne lapse ja ta pääses,» meenutab ta.

Eestlasi Noorsalul evakueerida ei tulnud, sest nende tegevusala jäi täpselt tema lennuala piirile: «Paar intsidenti oli sel ajal ka eestlastega, aga need jäid brittide evakuatsioonikopterite tsooni.»

Noorsalu meenutab, et kõige otsesemat ohtu ei tundnud ta mitte kokpitis, vaid hoopis eelpostil 2012. aasta septembris. Nimelt korraldas Taliban siis Camp Bastionile rünnaku, kus hukkus kaks ja sai viga üheksa USA sõdurit.

Taliibidel õnnestus õhku lasta kuus hävitajat ja hulk muud varustust, tekitades sellega 100 miljoni naela eest kahju.

Rünnak aga eelpostidele õnneks siiski ei laienenud ja hiljem selgus, et mässulised sihtisid õhusõidukite asemel hoopis Camp Bastionis teeninud kopteripilooti prints Harryt.

Õhuväel võiks olla medevac-võimekus Praegu jätkavad eestlased Martin Noorsalu ja Rene Kallis Marylandi Rahvuskaardi 29. lahinglendude brigaadis staabiohvitseridena kuni augustini, et siis Ämarisse naasta. Noorsalu sõnul saab suurim võit Eesti jaoks olema oskusteave selle kohta, millist toetust tuleks pakkuda liitlaste kopteritele juhul, kui kodumaa pinnal peaks puhkema sõjaline kriis.

See pole aga tema ainus eesmärk.

«Augustis tuleme tagasi ja meid ootavad ees väikesed Robinsonid ja suur võitlus, et tõestada päästekopterite vajadust,» leiab ta.

Relvastamata kopterite hankimise võimaluse nägi ette küll eelmine riigikaitse arengukava, kuid uuest arengudokumendist on see välja jäetud.

Noorsalu kogemus USA Rahvuskaardist näitab, et kulutõhusa majandamise korral pole lennundus kallis. Vähemalt mitte kaotatud inimelude kõrval. «Kui on tõsine oht inimelule, näiteks jäseme või silma kaotus, siis kopteri toetusel saab patsiendi tunniga haiglasse operatsioonilauale. Eesti tingimustes on see ilma kopteriteta väga raske.»

Noorsalu näekski meeleldi, et muutuks see, kuidas kaitsevägi rahu ajal sisejulgeolekusse panustada aitab. Ühes sellega kasvaks ka inimeste kokkupuude kaitseväelaste, sealhulgas missiooniveteranidega.

«Nagu võrrilt rekka peale,» kõlab kapten Martin Black Hawki transpordikopterite kohta.

Veteranid Eestis Veteran on kaitseväelane või kaitseliitlane, kes on osalenud vähemalt ühel rahvusvahelisel operatsioonil või saanud viga Eestis teenistuses olles Alates 1995. aastast on eestlased osalenud 12 välisoperatsioonil Neis kokku on oma panuse andnud üle 2500 mehe ja naise 11 meest on langenud, haavata ja vigastada on saanud 130 isikut, neist raskesti 34 Umbes tuhat veterani on kaitseväest lahkunud, ülejäänud on endiselt rivis

R.

21.  2014

:  ⭐ 3

et vabadusel on hind

Arst: sõjas õpib valmisolekut ootamatusteks Kahel korral kontingendi arstina Afganistanis käinud kapten Indrek Olveti pole tavapärane eesti arst. Kui 1999. aastal vaatamata oma soovile ajateenistusse mitte mahtunud noormees üliõpilaseks saamise järel automaatselt reservi määrati, olnuks kindel, et sõjaväearsti temast ei saa.

Kuid militaarhuvi jäi pakitsema. Huvi ajel Kaitseliidus sõjameditsiini nuusutanud Olveti määrati 2005. aastal Tapale väeosa arstiks ja karjäärivalik oli selge. Tänaseks on ta arst-õppejõud KVÜÕA sõja- ja katastroofimeditsiini keskuses.

Ja isiklikku kogemust, mida jagada, tal on. Erakorralise meditsiini arstiks õppinud Olveti vastutas Eesti kontingendi tervise eest Afganistanis nii 2008.–2009. kui ka 2013. aastal. Selle aja jooksul on tulnud tal näha eestlaste hädasid pisihaavadest lahingvigastusteni välja.

«Tsiviilis domineerivad peamiselt kinnised vigastused – luumurrud, põrutused. Lahingvigastatutel aga on peamiselt läbistavad traumad: kuuli-

Indrek Olveti (paremal) on Afganistanis käinud kaks korda.

haavad, killuhaavad, amputatsioonid,» kirjeldab Olveti.

Kompanii arsti amet tähendas, et tegutseda tuli baasis asuvas meditsiinipunktis või telgis. Tingimused olid spartalikud. Arsti alluvuses on teised kompanii meedikud ja peamiseks ülesandeks oli kohapeal abi andmine või baasi toodud vigastatu stabiliseerimine.

Oli ka raskemaid päevi. Ühel sellisel tuli Olvetil Eesti meditsiiniohvitserina kaasa lennata brittide kopteriga, mis transportis ühte raskelt vigastatud eestlast Camp Bastionist Kanda-

hari ja tagasi.

«Mõlema missiooni, nii Estcoy-7 kui ka Estcoy-16 käigus tuli erakorralisi olukordi ette. See ei pea alati tähendama seda, et kas jalg või käsi on küljest ära. Vahel on tegemist ka raskemate haigestumistega.»

Olveti kogemuse kohaselt õpetab sõda arstile eelkõige tööd piiratud ressurssidega ja keerulistes tingimustes.

«Lisaks seda, et alati ole valmis ootamatusteks. Sõjas võib olukord muutuda sekundite jooksul.»

Samas iga üllatus ei pruugi tähen-

dada halvimat. Kui Olveti kord Camp Bastionis briti medpunkti appi kutsuti, lebas põrandal pikali seitse-kaheksa kohaliku armee sõdurit. Osad oksendasid, mõni oli osaliselt teadvuseta ja mõned oigasid kõhuvalust. «Tõlgi vahendusel sõduritega suheldes tuli välja, et nad olid ostnud kohalikult turult mune, tomateid ja liha, mis olid seisnud tõenäoliselt pikalt päikese käes,» meenutab arst.

Olveti ei jõudnud toidumürgituses vaevlevaid mehi veel aidata, kui afgaanide ülemus sedastas, et tegu on mürgitamisega ja turumüüja eluküünal väärib kustutamist. «See võttis üsna külmaks: süütu inimene lüüakse lihtsalt maha. Seega viisin ülemale tõlgi vahendusel läbi hügieeni ja mikrobioloogia kiirkursuse.»

Poole tunniga õnnestuski Olvetil kohalik habemik lause lause haaval ümber veenda ning talunik jäi ellu.

Afganistanis kogetust võidavad praegu Tartu tudengid. «Kasutan oma kogemusi üsna palju. Kui räägin meditsiinitaktikast või taktikalise lahingkannatanu käsitlusest, siis üritan seda seostada reaalsete olukordadega,» ütleb Olveti.

Iraagis käinu: hakkasin väärtustama Eestis olevat Pärnakas Taavi Kunder on üks neist, kes naasis pärast üht missiooni tsiviilellu. Iraagist eluks kaasa saanut unusta ta kunagi.

Noorsalu võrdlus Eesti õhuväe Robinsoni ja USA

FOTOD: KRISTEL MAASIKMETS, ARVO JÕESALU, ERAKOGU

Kui toona 22-aastane Kunder 2000. aastate alguses Pärnus ajateenistuse läbis, tõmbas sealt saadud inerts teda Scoutspataljoni elukutseliste sõdurite sekka. Vanemlaskuri ametikohal olnud Kunder osales 2005. aastal Estpla-11ga missioonil Iraagis, kus GPS näitas palavamal päeval 76 kraadi kuuma.

«Kindlasti on päris palju neid, kes arvavad, et missioonile minnakse raha pärast, aga see on väärarvamus – sel hetkel ja kindlasti ka praegu saab iga Soomes töötav mees sama palju palka. Põhjus on ikka selles, et ennast proovile panna ja elust põnevust otsida,» kinnitab Kunder.

Ta möönab, et missioonil oli hämmastavaid hetki. Üksuse kõik mehed tulid tagasi tervetena vaatamata sel-

Taavi Kunder (parempoolseim) ühel oma esimestest 72 tunni patrullidest jaokaaslastega kõrvetava päikese eest varjus.

lele, et kogeti nii miinipildujatuld, IEDsid kui ka automaadivalanguid. Ärevaim hetk tuli üle elada juba kuu pärast saabumist, kui patrulliva auto all lõhati miinid. «Kolm 155-millimeetrist miini olid maa sisse kaevatud ja kui me üle sõitsime, need lõhati.

Need lõhkesid meile ideaalselt: auto alla. Kuna meie auto oli pealt lahtine, lõi see meid kõiki küll uimaseks ja auto

lendas kraavi, aga tänu sellele, et meid lihtsalt õhku visati, jäime terveks,» meenutab ta. Üle auto ääre olnud relvad aga deformeerusid ja tuli maha kanda. «Missioonil olles kindlasti muutusime ettevaatlikumaks,» märgib ta.

Kohati tegid eestlased pikki, 72-tunniseid patrulle ning Iraagi maastiku ja faunaga tuli omal nahal kokku

puutuda: «Esimestel päevadel tekitasid jubedalt pahandust liivakirbud. Mehed olid täpilised. Küsisime tõlgi käest, et miks sa ei sügele? Ta vastas, et selle vastu tekib immuunsus. Ja nii oligi, peagi kirbud enam ei tüüdanud.»

Kunder on juba pikemat aega pereisa ja töötab vahetuse vanemana tööstusettevõttes, kuid toonase lahingpaarilisega käib tänini läbi. «Ma proovin küsijatele alati lahti seletada, et missioonil käik on noorele mehele enese arendamise koha pealt õige. Minu kogemus ja maailmavade ikkagi muutus. Kui vaadata, kuidas on seal eluolu ja käitumine meeste ja naiste vahel, siis meie ühiskond on midagi muud. Õpid hindama seda, mis kodus on olemas ja korras,» kinnitab ta.

«Meid on küll vähe, aga tundub, et me oleme asjalikud,» arvab ta. «Me suudame asju parandada ja aidata. Nooremale mehele ma soovitaks, et kui sul on soov ja huvi, käi missioonil ära.»

Bosnia 1996: massirahutusest kavalusega üle «Ta seisis mu ees ja räuskas. Nägin, et tal oli käsigranaat taskus ja iial ei tea, millal ta võib selle minu selja taga seisvasse rahvamassi visata. Krabasin taskust selle granaadi ära.

Tüüp ise kadus nagu veetilk kuiva maasse.»

18 aastat tagasi oli praegune ETK turundusdirektor Andres Lember Eesti luurerühmaga Estpla-3 vaevu mõne päeva rahutagamismissioonil Bosnia ja Hertsegoviinas viibinud, kui olukord hapuks kiskus.

Eestlaste vastutusalas Doboj lähistel kujunes tuhatkonna kohaliku moslemi ja seblase vahel raevukas vastasseis, sest üks rahvusrühm soovis minna külastama omaste haudu teise võimupiirkonda.

Eesti rühma igapäevane ülesanne käia patrullis ja mehitada kontrollpunkte ja valveposte oli kiiresti asendumas millegagi, milleks polnud varustust ega

mõistlikku väljaõpet – massirahutuse võtsid tol aprillipäeval kahe vaenupooohjamisega. «Sõna levis kiiresti, rahvas le eraldamiseks ahelikku. «Katsusime kogunes ja nad läksid karvupidi kokku. vihapooli üksteisest toore jõuga eemal Seal oli mõlemalt sadu inimesi, kes olid hoida,» ütleb Lember. Just selles olukorvalmis kasvõi käsitsi või hammastega ras seisis ta vastastikku granaadimeüksteist hävitama,» meenutab Lember. hega, kelle üks halb otsus võinuks päeBosnia kodusõda oli läbi ja 1995. vale verise pitseri jätta. Konflikt õnnestus lahendada kannatanuteta pelgalt aasta rahulepinguga oli riik bosnialasAndres Lember te, horvaatide ja serblaste vahel ära jatänu sõdurite nutikusele. gatud, ent rahvuslik viha kees umbes «Taani pataljoni juhtkond tellis n-ö Eesti-suurusel maal edasi. õhulöögi ehk USA kopterid madallen«Kohalikel olid relvad alati kuskil peidus ja perenule. Rahvamassi kohal õhus seisev kopter pillutas pidude või napsivõtmiste käigus lasti ikka valanguid laiali kõik lahtise tolmu, sodi ja prügi ja selle abil aeõhku.» Isegi lähedaste hauale mindi granaat igaks ti rahvamass jõuga eri suundades,» räägib Lember. juhuks taskus. See oli ka põhjus, miks rahvusvahe«Bosnias ei olnud enam sõda. Seal pidigi ilma jõudu lised sõdurid 2004. aastani riigist lahkuda ei saanud. kasutamata hakkama saama.»

Taanlastega õlg õla kõrval tegutsenud eestlased Kui Estpla-3 missioon lõppes, läks vaid mõni nä-

dal, kui Lember Bosnia ja Hertsegoviinas tagasi oli.

Sedakorda saadeti ta ainukese eestlasena IFOR/SFORi staapi Sarajevos, kust juhiti sedasama rahutagamisoperatsiooni, millest ta äsja sidemehena osa oli võtnud. Et Eesti polnud NATO liige, oli Lemberil tükk tõestamist, et ta üldse tohib NATO dokumente näha.

Kuigi Lember pole enam aastaid tegevteenistuses, usub ta Doboj ja Sarajevo kogemustest, et kaasaegset Eesti kaitseväge missioonideta poleks.

«Rahvusvaheline koostöö on olnud Eesti kaitseväe arengu üks suuremaid mootoreid,» usub ta. «See on palju kaasa aidanud selleks, et kaitsevägi on keskkond, kuhu noor inimene saab minna, pidevalt õppida, areneda ja end motiveerituna tunda. Kui poleks rahvusvahelist koostööd, siis vaid oma põlve otsas nikerdades oleks Eesti kerge saakloom.»

4 ⭐ : 

R.

21.  2014

Sinililled nähtamatute kangelaste auks MARIAN MÄNNI POSTIMEES

V

anemveebel Rando Randveeri laiguline vorm reedab kaitseväkke kuulumist, aga et ta veteran oleks, seda ei arvaks.

Ta on noor ja sirge seljaga mees. Otsa ees pole kriimustustki.

«Keegi ei mõtle, et mina või need 20-aastased, kes missioonil on käinud, võiksid olla veteranid,» ütleb ta. Ja lisab, et tavaliselt peetakse veteranideks vanu tundmatu sõduri kuju juures viina võtvaid mehi.

Randveer soovib seda kuvandit lõhkuda sel kevadel esimest korda toimuva kampaaniaga «Anname au!». Kampaania, mille üks korraldajatest ta on, kutsub üles kandma veteranipäeva eel ja ajal sinilille rinnamärki Eesti kaitseväe ja Kaitseliidu veteranide ning nende lähedaste toetuseks.

Veteranideks nimetatakse neid naisi ja mehi, kes on käinud välismissioonil või kes on saanud vigastada Kaitseliidu teenistuses Eesti pinnal. Neid on Eestis umbes 2500.

«See kampaania peaks tõstma teadlikkust, et Eestis on inimesi, kes panustavad riigikaitsesse ja riskivad selle nimel kõige kallimaga, mis inimesele antud – oma eluga,» ütleb Randveer. «Oleks tore, kui Eesti elanikud saaksid aru, kui tähtis see on, ja paneksid selle lille rinda, et toetust avaldada,» ütleb vete-

ran Tallinna kesklinna kohvikus ja mulle tundub, et ta silmad on natuke märjemad kui enne. Või tuleb see loojuvatest päiksekiirtest, mis ta näole langevad?

Randveer, kes veterane «nähtamatuteks kangelasteks» nimetab, ütleb, et toetus ja tunnustus on olulised ka endistele sõduritele. Isegi kui see on vaid toetav sõna või õlalepatsutus.

«Ma arvan, et Eestis ei tea inimesed, kui raske või ohtlik see on, mida üks grupp kaitseväelasi riigi jaoks teeb.»

Randveer, kes ise on käinud missioonidel Horvaatias, Lõuna-Liibanonis, Bosnias ja Iraagis, ei ole rasketesse õnnetustesse sattunud, sest tal on olnud sõduriõnne, nagu on tavaks öelda.

Vanemveebel Rando Randveer sinilillede karbiga.

Ukraina sündmuste taustal on ehk ka eestlased siiski hakanud mõistma, miks oli tähtis, et Eesti liitlasvägesid abistaks. Ka meil võib ühel hetkel abi vaja minna.

«Kaitseväelased ja kaitseliitlased on sellest alati aru saanud, et liitlassuhe on kõige olulisem,» sõnab ta.

Kasvõi seegi, et eestlaste rahuvalvamine koos liitlastega on aidanud riiki maailmakaardile panna.

Veteranide sinilillega toetamise mõte sai alguse teiste riikide eeskujul. Suurbritannias on näiteks juba 1921. aastast olnud mälestuspäeva tähistamiseks 11. novembril kasutusel mooniõied.

Randveer võtab kotist karbi ja avab selle õrnalt, nagu oleks see klaasist. Karp on täis sinimustvalgeid nõela otsa torgatud vildist lilli.

Iga õis on erinev. Nende tegemisele aitas kaasa üle saja erivajadusega inimese kaheksas hooldekodus. Kokku tegid nad 50 000 lilleõit. Üks lill maksab kaks eurot, aga kes tahab, võib rohkem ka anda.

Tulu läheb Ida-Tallinna keskhaigla taastusravikliinikusse kõnniabiseadme ostmiseks. Seda hakkavad kasutama nii vigastatud veteranid kui ka kõik teised, kes peaksid sarnast ravi vajama. Kliinikul on seadme ostuks vajalikust summast praegu puudu 60 000 eurot.

Sinililli valmistasid erivajadustega inimesed MARIAN MÄNNI «Mida me nüüd tegema hakkame?» küsisid Uuemõisa hooldekodu elanikud vanemtegevusjuhendajalt Tuuli Ainsaarelt, kui kõik sinililled valmis said. Igal tegijal oli oma ülesanne: üks lõikas näiteks šablooni välja, üks kinnitas nõela, üks voltis karpe.

Haapsalu külje all asuv hooldekodu oli üks kaheksast hooldekodust, kes sihtasutuse Hea Hoog vahendusel lilli valmistasid. Kokku tegi neid üle saja inimese.

Uuemõisas valmistati üle 6000 lille ja iga õie eest saavad valmistajad 15 senti.

«Ei saa öelda, et oleks lust ja lillepidu olnud, aga see oli hästi vahva,» ütles Ainsaar pärast tööde lõppu. «Kui tavaliselt on palju sebimist igal pool, siis lilli tegid nad suure kohusetundega.»

Mitte ainult sellepärast, et kui nad ajakirjanduses nägid tähtsal inimesel õit rinnas ja see pani neid hõiskama «äkki on meie tehtud õis?», vaid ka seetõttu, et nad teadsid, et lilleõied on õilsa eesmärgi nimel – lähevad veteranide heaks.

Kõige noorem tegija oli 19-aastane, kõige vanem ligi 60-aastane.

«Meil oli au olla selles protsessis algusest peale, kus ei oldud välja valitud materjali. Oli ainult kavand,» rääkis Ainsaar.

Nad katsetasid sinilillede valmistamist erinevate materjalidega ning lõpuks otsustati vildi kasuks.

Eesti esimesel veteranipäeval, eelmise aasta 23. aprillil, tutvustati ka veteranide toetussümboliks valitud sinilille esmakordselt.

Moonist sinililleni TOOMAS R ANDLO POSTIMEES

FOTO: MARIAN MÄNNI

Tuntuim veteranidega seotud sümbol on tänapäeval ilmselt punane moon, millega mälestatakse langenuid ja meenutatakse ellujäänuid.

Flandria punasest moonist tegi sümboli Kanada kolonelleitnant John McCrae 3. mail 1915 pärast oma sõbra ja võitluskaaslase Alexis Helmeri matuseid.

McCrae võttis märkmiku ja kirjutas tuntud luuletuse «In Flanders Fields».

Moone kasvas lahinguväljadel tõepoolest ohtralt, mille põhjustas asjaolu, et sõjategevusest segi pööratud maapind muutus lubjarohkeks ning sellel suutsid kasvada vaid vähenõudlikud ja visad taimed, kaasa arvatud moonid.

Seda nähtust täheldati juba vähemalt sadakond aastat varem, Napoleoni sõdade ajal, mõnedel andmetel aga veelgi varem, kui Louis XIV Flandria sõjatandriks muutis (17. sajandi lõpul).

Esimese maailmasõja lõpp, mis saabus 11. novembril, on mälestuspäev (Remembrance Day) kogu Briti rahvaste ühenduses ja paljudes teisteski riikides väljaspool seda, näiteks Prantsusmaal.

Prantslased kasutavad mooni asemel sümbolina hoopis rukkilille, mis erinevalt Briti rahvaste ühendusest ei sümboliseeri langenuid, vaid hoopis vigastatuid.

Newfoundlandis ja Labradoris tähistati enne 1949. aastal Kanadaga liitumist veteranide päevana 1. juulit, et mälestada 1916. aasta 1. juulil Prantsusmaal Somme’i lahingus langenuid. Veteranide sümboliks said seal meelespead, mis sümboliseerisid austust ja seda, et langenuid ei unustata. Newfoundlandis ja Labradoris kantakse ka tänapäeval meelespäid 1. juulil.

Austraalias on lisaks moonidele aus-

Inglise kuninganna moonidega. tusavalduseks veteranide päeval ka rosmariini kandmine. Antiikajal usuti, et rosmariin parandab mälu. Kreeka õpetlased kandsid taimi juustes, sest arvasid, et see aitab neil erinevaid tarkusi paremini meeles pidada. Rosmariini kandmine Austraalias tähendab samuti, et veterane peetakse meeles ja neid pole unustatud.

Venemaal on veteranide mälestamise sümbolina levinud punased nelgid.

Peamiselt mälestatakse nelkidega Teises maailmasõjas langenuid ning punane värv sümboliseerib Nõukogude Liidu lippu, mille all nad võitlesid. Iga aasta 9. mail viivad venelased paarisarvu punaseid nelke erinevate mälestusmärkide juurde.

Möödunud aasta kevadel valiti Eestis veteranide sümboliks sinilill. Selle rinnamärgi kandmine väljendab lugupidamist nii välismissioonidel käinud veteranide kui ka kõigi teistest kunagi Eesti eest võidelnute vastu.

R.

21.  2014

:  ⭐ 5

Heidi Gil: meil kõigil on oma missioon Kampaania Trenažööri soetamiseks kogutakse annetusi

TIINA K AUKVERE POSTIMEES

J

uulis avab Ida-Tallinna keskhaigla taastusravikeskuse osana uksed esimene spetsiaalne amputatsioonijärgse taastusravi osakond. Praegu on värskelt renoveeritud osakonna ruumid veel tühjad, ent taastusravikeskuse juht Heidi Gil ei jäta uhkusega ühtegi neist näitamata. Selleks on ka põhjust – proteesikeskus on tsiviilhaigla, kaitseväe ja Ameerika Ühendriikide viljaka koostöö tulem, kus lisaks kaitseväelastele saab tulevikus ravida tuhandeid tavainimesi.

Selle keskuse valmimist võib vist pidada üheks teie valdkonna suursaavutuseks?

Kindlasti. Tegemist on rahvusvahelise kollektiivse saavutusega. Keskuse ja sellega seonduva planeerimise ja kontseptsiooni paikapanemisega oleme tegelenud juba viis aastat ning on olnud suur rõõm, et kokku on saanud erinevad inimesed, kel on olnud ühine eesmärk – luua keskus, kus antakse parimat abi meie kõikidele patsientidele. Kogu inspiratsioon on tulnud aga meie vigastatud kaitseväelastelt.

Tuleb tõdeda, et meditsiini viivad maailmas edasi konfliktsituatsioonid. Kui nende keskmes on noored inimesed, paneb see väga pingutama, abi täiustamas.

2008. aastal alustasite kõigega sisuliselt nullist. Mis oli kõige keerulisem?

Koostööleppe kaitseväega sõlmisime oktoobris 2008. Detsembris oli meil kaks palatitäit noori inimesi, kes olid väga raskelt vigastatud. Siis jõudis kohale, et oleme sõdiv riik.

Rahuga ollakse ju nii harjunud. Alguses oli väga keeruline.

Eestis on olnud aastas pea 500 jäseme amputatsiooni ning muidugi said nad ravi ka varem, kuid nii süsteemselt me amputatsioonijärgse taastusraviga tegelenud ei olnud.

Küll aga oli meil tasemel taastusravimeeskond, koostöövalmis eriarstid, igati toetav haigla juhtkond ning väga suur soov aidata.

Kaitseväe meditsiiniteenistus on olnud asendamatu partner ravitöö sujuvuse tagamisel, sest teatud spetsiifilisi raviprotsesse viiakse läbi ja proteese valmistatakse siiani Suurbritannias Headly Courtis. Olime selles suhtes natuke teises olukorras, kuna Eestis spetsialiseeritud taastusraviga sõjaväehaiglat ei olnud, nagu meie partnerriikidel.

Tegemist oli auasjaga oma inimesi kodumaal toetada ja tõestada, et koostöös saame hakkama.

Mida kõige rohkem kartsite?

Teine inimene on kannatada saanud läbi suure vägivallaakti. Tema on kõik selle läbi elanud ja mina pean sellesse maailma sisse minema ja seda mõistma, sest ma ei saa muidu aidata. Me südamest soovisime, et keegi alla ei annaks ja meid omaks võetaks.

Möödunud aastal treenis kaitseväelane Madis Põri Walter Reedi riiklikus sõjaväe meditsiinikeskuses koos füsioterapeut Anti Piguliga analoogsel linttrenažööril.

FOTO: ERAKOGU

Kui lihtne on olnud sinna maailma pääseda?

Öeldakse, et läheb viis aastat, et inimene jäseme kaotusega lepiks.

Alguses on olnud trotsi, arvamust, et «teie tsiviilis ei mõista». Usaldus Heidi Gil on tulnud võita ja aidanud on enda kogemuse sissetoomine. Esimest korda läksin poiste juurde ja ütlesin, et teate, mina olen ka Afganistanis käinud, tahan teid aidata. Kohe tekkis huvi ja mingisugune side. Esmalt tuleb siiski selgeks teha, et inimene peab ise ka tahtma end aidata, sest lõpu-

tult ei saa inimest motiveerida.

olnud ja see innustab meie töötajaid.

Kui lihtne on jäseme kaotanud inimesele selgeks teha, et ta peab end kokku võtma ja end ise ka aitama?

Miks olete selle valdkonna oma südameasjaks võtnud?

Kui patsiendiga on usalduslik suhe, siis inimesed mõistavad oma olulisust taastusravi protsessis. Ükskõik, kas ta on amputant või muu diagnoosiga inimene. Taastusravi on tohutult suur meeskondlik koostöö, mis põhineb usaldusel.

Kui seda pole, siis sa maksimumtulemust ei saa. Edulugusid on palju

Olles Eesti patrioot, toetan kõike seda, mis tagab meile turvalisuse ja rahu. Meil kõigil on siin elus roll ja missioon täita. Kui me oma professionaalse tegevusega saame kellegi elu paremaks teha, siis me oleme õnnestunud. Minu jaoks on au anda meie rahu eest seisvatele inimestele midagi valdkonnast, mida ma valdan. Oleme püüdnud olla avatud ja anda oma osa vigastatute tagasitulekuks tavaellu.

Mina olen siiralt õnnelik, kui

Madis Põri: jäseme kaotusest ei jää elu seisma Peagi avatavas Ida-Tallinna keskhaigla amputatsioonijärgse taastusravi osakonnas proteese valmistama hakkav Madis Põri teab täpselt, mida sealsed patsiendid läbi elavad. Põri kaotas 2012. aastal Afganistanis patrullreidi käigus mõlemad jalad.

«Olen taastunud väga kiiresti ning leppinud, et kannan proteese. Ega elu sellepärast veel seisma jää, kui peaks kaotama jäseme või kaks. Lihtsalt muutub veidi raskemaks,» ütles kaitseväelane, keda motiveerivad lähedased ning teadmine, et talle on antud teine võimalus eluks.

«Praegu motiveerib mind kõige rohkem üks eriline neiu, kes on mulle väga toeks olnud,» avaldas ta.

Eelmisel aastal viibis ta oktoobrist detsembrini ja tänavu veebruarist aprilli alguseni koos füsioterapeut Anti Piguliga USAs Walter Reedi sõjaväe-

haiglas, kus õppis proteesimeistri ametit. «Tavaliselt õpitakse proteesimeistriks ikka päris pikka aega, aga kuna Eestis seda võimalust ei ole, läbisime kiirkoolitused,» tunnistas Põri, kellel on ka endal oskustest kasu.

Seetõttu otsustaski ta proteesimeistri ametikohale kandideerida. ITK taastusravikeskuse juhil Heidi Gilil oli selle üle väga hea meel. «Ta tahtis mind tööle, kuna nägi, et suudan amputatsiooni läbi elanud patsientidele hästi mõjuda,» ütles kaitseväelane.

Põri kinnitab, et jäseme kaotanud patsiendile on väga oluline, et ta saaks võimalikult kiiresti oma igapäevaelu juurde tagasi pöörduda. Seetõttu on vaja parandada proteeside kättesaadavust ja kvaliteeti. Selle nimel hakkabki ta nüüd koos Piguliga ITKs tööle.

Põri käib patsiendina ITKs ise üsna harva. Ka Inglismaal Headley Courty

sõjaväehaiglas pole ta pea aasta käinud.

«Plaanis on millalgi minna, et alustada uue etapiga oma elus. Tahan hakata jooksujalgu tegema,» tunnistas kaitseväelane. Enne õnnetust meeldis talle väga joosta ning ta loodab peagi hobi juurde naasta.

Eesti arste kiidab Põri väga. «Arsti, õed ja füsioterapeudid on väga head inimesed. Nad tahavad aidata patsiendil mingist õnnetusest võimalikult kiiresti ja valutult taastuda.»

Samuti meeldib talle mõte, et kõik ühesuguste muredega patsiendid koondatakse. «Kui õnnetus juhtus, olid kõik patsiendid samas osakonnas. Me saime rääkida, kurta oma muresid, uurida, mis juhtus, arutada, mismoodi oma probleemidest lahti saada ja mis on pärast õnnetust muutunud. Olime üksteisele väga toeks ja see aitas mind tohutult. Eriti alguses. Algus on kõige raskem.»

Eesti Vigastatud Võitlejate Ühing viib sel kevadel esmakordselt läbi heategevuskampaania «Anname au!», mis kutsub üles kandma 23. aprillil toimuva veteranipäeva eel ja ajal sinilille rinnamärki kaitseväe ja Kaitseliidu veteranide ning nende lähedaste toetuseks.

Sel kevadel müüvad alates 14. aprillist kahe nädala jooksul sinilille rinnamärke Selveri kauplused üle Eesti, Tallinna lennujaama valitud müügiesindused, Kaitseliidu malevad ja Naiskodukaitse vabatahtlikud veteranipäeva üritustel.

Samuti kutsutakse üles annetama Ida-Tallinna keskhaigla (ITK) taastusravikliiniku heaks. Heategevuskampaania annetuste abiga on kavas soetada kõnniabiseade, antigravitatsiooni tehnoloogial põhinev linttrenažöör. See võimaldab patsiendil harjutada kõndimist keharaskust tundmata, valutult ja kukkumist kartmata. Trenažöör võimaldab vähendada gravitatsioonijõudu 20–100 protsendi võrra.

Antigravitatsiooni tehnoloogial põhinevat linttrenažööri saavad kasutada väga erinevate vajadustega inimesed vigastuste, traumade, amputatsiooni ja neuroloogiliste haiguste ning muu puhul.

kõik patsiendid leiavad endale ühiskonnas koha, on integreeritud, meie ümber. Seega on õigeaegne taastusravi väga oluline.

Kuidas erineb missioonil viga saanud kaitseväelase ja liiklusõnnetuses viga saanud inimese või haiguse tõttu jäsemeta jäänud inimese ravimine?

Loomulikult on igal inimesel oma lugu, kuid hingelt oleme siiski väga sarnased. Sageli on kaitseväelastel ka muid vigastusi, mitte vaid jäsemetega. Töö on nendega suur, abi peab olema kiire. Kuna kaitsevägi on meeskondlikult toimiv organisatsioon, võtsime neid esialgu gruppidena taastusravile. Üksteist väga toetatakse, sest treenitus on meeskondlik. Kogu meie patsientuurist on vigastatud kaitseväelased õnneks väga väike osa. Algusaastatel oli meil statsionaarselt taastusravil näiteks 20 kaitseväelast, kogu statsionaarse taastusravi patsientide hulk aga 1200 patsienti aastas.

Millal jõuame nii kaugele, et suudame kõik jäseme kaotanud inimesed kodumaal terveks ravida? Praegu sõidavad kaitseväelased veel sageli Inglismaale Headley Courti taastusravikeskusesse.

Eks me sinna püüdleme, kuid see on militaarkeskus. Meil on tsiviilhaigla, mis on hakanud kaitseväega koostööd tegema ning püüab seeläbi aidata ja ka ennast täiustada. Loomulikult on hea, kui ei pea kodust kaugele sõitma, aga need on pikaajalised protsessid. Oleme selles valdkonnas pioneerid, aga oma kaitseväelaste ravimine kodumaal on auasi.

6 ⭐ F: 

R.

21.  2014

R.

21.  2014

F:  ⭐ 7

Kaasaegne rindekunst LIISA TAGEL

te enamasti aega baasis, aga kas tekkis siiski mingisugune ettekujutus, kuidas mõjub see keskkond ja sõda neile, kes missioonil käivad?

POSTIMEES

K

unstnik Maarit Murka käis koostöös Sõjamuuseumi ja kaitseväega Afganistanis, kus ta kohtus missioonil teenivate sõdurite maailmaga ja kogus ainest, et jäädvustada tänapäeva sõda traditsioonilisel moel – maalidel.

Maalid sünnivad Afganistanis tehtud fotode põhjal ja seerias saab olema kaheksa maali. Millest te lähtusite just neid fotosid välja valides? Millist lugu need jutustavad?

Ilmselgelt on see Eesti sõduri ja Eesti sõjaväe lugu. Esialgu rändavad need komplektina – siis saan mina valida, millist lugu jutustada, aga need peavad töötama ka hiljem üksinda.

Minu jaoks sümboliseerivad need maalid samas ka tänapäeva sõja absurdsust. Nendel piltidel, kus istub mees üksi, relv tema kõrval, antenn püsti, käib ka sõda.

Lahingutegevuse pilt (esikaanefoto – toim) on tegelikult õppuselt, aga samasugune näeb välja ka tegelik sõda. Tavaline sõdur väljal oma vastast ju ei näe. Maalil, kus ma kujutan kohtumist kohalikuga, otsustasin ka just seetõttu kujutada kohalikku üksinda.

Maalil, mida ma praegu teen, tulid nad just patrullist. Tegin neist pildi, et näidata sõprust ja seotust, mis on missioonil olles ikkagi väga olulisel kohal. (Murkal oli pooleli nelja sõdurit kujutav maal – toim.)

Kuidas jõudsite oma töös välispoliitika ja Eesti Afganistani missiooni teemadeni?

Mul ei ole lugu sellest, kuidas ühtäkki avastasin enda jaoks välispoliitika või missioonide teema. Olen sattunud Sõjamuuseumi juurde.

Mind on alati ajaloolised teemad huvitanud, kuigi mitte just ajalooliselt nii-öelda õigest aspektist alati, vaid just vastuolud või teatud persoonid selle sees.

Otsustati kaasata keegi, kes viiks Afganistani teema ringkondadesse, kuhu see ei pruugi kuida-

Maarit Murka ja tema maalid Afganistanist (all).

gi muidu imbuda. Naljakas on see, et kujutatakse väga hästi ette, miks peaks minema Afganistani ajakirjanik, fotograaf või dokumentalist.

Mulle jäi mulje, et kunstniku sinnaminek tundus absurdne ja arusaamatu. Vanasti ju olidki rindekunstnikud, kes istusidki oma kladega kõrval mätta peal ja jälgisid toimuvat.

Mul küll on antud juhul tellija, aga mul on vabadus seetõttu, et keegi ei oska minu suhtes mingit positsiooni võtta. Ma olen sellest

kogemusest saanud inspiratsiooni kahe näituse jaoks – «Missioon» ja «Kontakt».

Kuidas te valmistusite Afganistani minekuks?

Mulle anti teada, et nädala pärast on minek, ja mul oligi juhtumisi vaba nädal. Ahjaa, ostsin endale kaks käevõru, mis peaksid kaitsma füüsiliste ohtude eest (naerab).

Ainuke, mida ma üritasin endale selgeks teha, oli sõjaväe hierarhia.

Kirjutasin selle endale paberi peale

FOTOD: JAANUS LENSMENT

isegi välja, aga mul läksid kõik need vanemad-nooremad sassi. Küsiti veregruppi – läksin selle jaoks esimest korda elus verd andma.

Paljud küsisid, kas sa ei karda, kas sul hirmu polnud. Aga hirm tekib siis, kui sa ei tea, mis sinuga juhtub. Ma lasin sellest lahti. Olin oma seljakotiga ega teadnud, kuhu mind maha pannakse, aga võtsin psühholoogiliselt sellise hoiaku, et see ei häirinud mind.

Põllule te eriti ei jõudnud ja veetsi-

Ma mõtlesin selle peale hästi palju.

Paljud sõdurid rääkisid, et tahaksid palju pikemalt seal olla, eriti muidugi need nooremad, kellel ei olnud perekonda ootamas. Ma ei suudaks ise olla sellises kindlas süsteemis, aga ma sain aru, miks nad seal on. Seal on palju adrenaliini, kunstnikuna ei tee ma oma tööd ka ainult endale. Kui ma oleksin sõdur, siis tahaksin minna sinna, kus ma saan päris kogemuse. Üks, mida ma pisut uurisin, olid linnalegendid. Näiteks, et nad tulevad tagasi ja muutuvad vägivaldseteks või «ta tuli tagasi ja oli nii muutunud, ei rääkinud midagi».

Küsisin, mida arvavad sõdurid ise selle kohta. Nad vastasid, et mida sa arvad, mida me tahame koju minnes. Me oleme siin kogu aeg koos ega saa kuskil kuidagi omaette olla. Ma saan koju, ma saan seal olla rahulikult omaette.

Aga mu lähedased on mind oodanud, nad tahavad rääkida, mida sa tegid, kuidas sul oli. Ja siis arvavad nad, et näe, ta on nii endasse tõmbunud, ei tea, mida ta seal koges. Mahajääjal on alati palju kehvem, ta ei tea, mis seal toimub, kuidas seal on.

Ma ei ole sõdurielust kunagi varem huvitatud olnud, aga mõistsin nüüd seda lõputut ootamist.

Nad ise ütlesid paljud, et kuus kuud on nagu üks päev – laupäev on koristuspäev ja pühapäeval saab kauem magada, aga see ei tekita nii suurt vahet. See on ikkagi üks päev.

Paljudel on näiteks aega raamatuid lugeda või omaette mõelda.

Tagasi tulles kukud oma olmeprobleemide keskele, mida seal olles polnud.

Koju jõudes oli mul adrenaliin väga üleval, nii et nõustusin kõikide projektidega, mida mulle pakuti.

Lisaks tekkis ka tugev patriotism.

Eestimaa patrioot olen ma nagunii – ma ei taha siit ära minna, ma tahan lihtsalt käia reisimas ja tulla tagasi. Seal tekkis aga väga ehe tugev Eesti tunne.

Tunnustuspäev kunstinäituse ja jooksuga KAPTENMAJOR

V

TOOMAS K ASEMAA

eteranipäeval soovime sütitada inimestes patriotismi ja meeles pidada kõiki sõjalistes operatsioonides osalenuid, eriti neid, kes on andnud Eesti riigikaitse eest oma elu või tervise.

Homme päikeseloojangul toimub Pirita rannapromenaadil heategevuslik Sinilillejooks, kus saavad osaleda kõik huvilised. Samuti saab seal proovida vastavust kaitseväkke värbamise aluseks olevatele füüsilise ettevalmistuse tingimustele.

Sinilillejooksul osalevad ka tuntud Eesti sportlased – laskesuusatajad Kauri Kõiv, Indrek Tobreluts ja Roland Lessing ning sõudjad Tõnu Endrekson ja Andrei Jämsä.

Märgilise tähendusega on Afganistanist Camp Bastionist toodud kõigile sõjalistes operatsioonides langenud Eesti kaitseväelastele pühendatud mälestusmärgi taasavamine ülehomme Paldiskis, kus toimub ka lahtiste uste päev.

Kolmapäeval kell 12 toimub ka tavapärane jüripäeva jumalateenistus Püha Jüri kirikus Toris. Kirikus mälestatakse langenuid ja loetakse eestpalvus kõigi kaitseväelaste eest, kes on hetkel maailma erinevates lahingukolletes. Peapiiskop Andres Põder kutsub üles kõiki mälestama langenud kaitseväelasi ning võtma kaitseväe veteranid ja nende lähedased kirikute eestpalvesse.

Sama päeva õhtul on kõik oodatud Tallinna Vabaduse väljakule heategevuslikule kontserdile Veteranirock. Selle aasta esinejatest on The Sun käinud esinemas sõduritele Iraagis ja Metsatöll Afganistanis. Veteranirock on tasuta ja seal annetuste eest jagatavate sinilille-rinnamärkidest saadav tulu läheb kõnniroboti ostmiseks Ida-Tallinna keskhaigla taastusravikliinikule.

Veteranipäeva korraldamine on meeskonnatöö, millega tegeles suur hulk inimesi kaitseväest, kaitseministeeriumist ja mujalt. See on töö,

millesse ootame ka aina suuremat ühiskonna panust.

Valitsuse heakskiidetud veteranipoliitikast oleme juhindunud kaitseväes juba pisut üle aasta.

Tegelikult on valdkonnaga tegeletud tunduvalt kauem, sotsiaalsete tagatiste kaitseväeteenistuse seadusesse lisamise arutelud toimusid juba 1990. aastate esimesel poolel.

Sõjalisele operatsioonile suunduvate ja sealt naasvate sõdurite abistamiseks loodi 2008. aasta alguses kaitseväes sotsiaalse ja psühholoogilise toetuse jaoskond.

Veteranipoliitika määratleb sõdurite abistamise meetmed sõjalisele operatsioonile suundumisel, seal olles ja sealt naastes ning aitab neil ühiskonda sulanduda. Meetmed on mõeldud tervema ja riigikaitsest lugupidavama ühiskonna kujunemiseks. Meie kõigi jaoks on oluline, et maailma kriisikolded ei mõjutaks meie riigi ja meie naabrite poliitilist palet ning kaitseväelased naaseksid valutult koju.

Avalikud üritused 22. aprillil

TALLINN: kell 20.54 antakse start heategevuslikule kaitseväe ja Kaitseliidu

veteranide Sinilillejooksule. Kõigile huvilistele avatud jooksu tulemusi arvestatakse kaitseväelastest osalejate puhul füüsiliste katsete tulemusena. (3.2-kilomeetrise jooksu start on Pirita teel Russalka juures ning finiš Pirita hotelli juures).

23. aprillil VIIMSI: Eesti Sõjamuuseumis näeb kunstnik Maarit Murka veteranidele ja

kaitseväe rahvusvahelistele missioonidele pühendatud maalinäitust «Operatsioon» (Mõisa tee 1)

PALDISKI: kell 9 avatakse Afganistanist Camp Bastioni sõjaväebaasist Eestisse toodud langenud sõdurite mälestusmärk. Mälestusmärgi avamise järel avab 1. jalaväebrigaad uksed kõigile huvilistele.

TORI: kell 12 jüripäeva jumalateenistus Püha Jüri kirikus, millega mälestatakse langenud veterane. Õnnistatakse jürituld, süüdatakse laternad, mis lähetatakse haudadele ja vabadusvõitlejatega seotud mälestuspaikadele. Kiriku hoovis saab sõdurieinet.

TALLINN: kell 21 veteranipäevale pühendatud kontsert Veteranirock, kus

esinevad Metsatöll ja Tanel Padar & The Sun. (Vabaduse väljak, kontserti kannab üle ETV2).

8 ⭐ F: 

R.

21.  2014

Vestlusring. Kes toetab Kuidas hoolitseb riik meie uute veteranide eest ja kas vigastatud sõjameeste eest hoolitsemine on ainult riigi kanda või on ka kodanikuühiskonnal oma kohustused, arutlesid veteranid veebel Jaune Engel ja nooremveebel Rasmus Penno ning vandeadvokaat Kaido Pihlakas ja kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna peaspetsialist Anu Rannaveski. Vestlust suunas Liisa Tagel.

LIISA TAGEL POSTIMEES

Selleks et rääkida, kas veteranide eest peaks hoolitsema ainult riik või on oma osa selles kanda ka kodanikuühiskonnal, alustame küsimusest, mida riik praegu teeb veteranid heaks. Teil kõigil on selles suhtes pisut erinev taust, seega alustame teie isiklikust kokkupuutest selle teemaga.

Pihlakas: Mina riigikaitse poolt ei puudutakski, mina räägiksin kohe heategevusest.

Meil on põhiseaduse järgi kodanikel õigus ja kohustus olla ustavad oma riigile ja kaitsta oma riiki. Kaitseväeteenistuse seadus ütleb, et meesoost kodanikel on kohustus ja nüüd ka naistel õigus võtta osa ajateenistusest. See on kohustuste pool. See aga, kui inimene osaleb missioonidel, ei põhine ainult kohustusel, me täidame küll kohustusi liitlaste ees, aga mehed lähevad sinna vabatahtlikkuse alusel. Ühiskonnas käib küll mõnikord pobin ja porin – miks meie poisse sinna vaja on. Meil on demokraatlik riik, võib ka nii suhtuda, aga ma arvan, et inimesed saavad üha rohkem aru, et meil on lisaks heaolu tarbimisele ka rahvusvahelised kohustused. Missioonile minejad panustavad rohkem kui seadus ette näeb, ja nad panustavad kõik, mis neil üldse on – oma elu ja tervise.

Kui ühed annavad nii palju, tekibki küsimus, mida siis teised teha saavad. Sealt tulebki kohustus toetada oma mehi-naisi, poegi-tütreid, kes on andnud kõik, mis neil on. Kui nad hätta satuvad, on kodanikel moraalne kohustus neid aidata.

Rasmus Penno ja Jaune Engel, teil on mõlemal isiklik kokkupuude sellega, kuidas toimib veteranide eest hoolitsemine, samas olete te ka ise selle parandamisega tegelenud.

Penno: Kui me vaatame praegu, mida teeb riik, siis ma arvan, et pilt on palju paremaks läinud.

Nüüd juba ka rakendatud veteranipoliitikas on tehtud suuri edusamme. Need, kes juba on haavatud Eestis, on selle koos spetsialistidega osaliselt ikkagi käima lükanud.

Kui me läksime Iraaki, ei olnud ühtegi kogemust sõjas haavatutega.

Kui me vaatame võrdluseks USAd – nemad pidid selle süsteemi välja töötama juba Vietnami sõja ajal.

Sõjast tagasi tulnud üksused saavad nüüd integreeruda tsiviiltoetuse abil. Üldiselt see süsteem eeskujuna toimib ja minu arvates läheb ka Eesti veteranipoliitika selles suunas – kui me toome nad koju, ei jäta me neid vaatama, kuidas nad ise hakkama saavad. Eelkõige on neil muidugi vaja lähedaste tuge, aga ka toetust ühiskonda integreerumisel.

Ma loodan, et see teavituskampaania, kes on üldse veteran, jõuab inimesteni, ja nad ei arva, et me käime seal ainult raha teenimas.

Sõja kontekst on niivõrd muutunud – me kaitseme missioonidel siiski ka Eesti huve. Kui me ei oleks NATO liikmed, oleks olukord siin palju keerulisem.

Engel: Alguses oli kolukord väga raske. Esimene tõsiselt haavata saanu oli Agor Teterman, kes sai haavata koos Arre Illenzeeriga. Siis ei tehtud veel mingeid seadusi.

2007 sai koos minuga haavata veel üks poiss, me tegime riigikogule taotluse, aga seda ei võetud siis vastu. Alles siis, kui 2008 veel uusi haavatuid lisandus, võeti see lõpuks lugemisele ja 2008. aasta detsembris võeti vastu seadus missioonil haigestunud või viga saanud kaitseväelastele sotsiaalsete garantiide tagamiseks. Põhitöö tegid ära vigastatu Urmas Aid ja tema naine.

Urmas ei olnud tegelikult raskelt vigastatud, aga mina olin ära ravil.

Ma arvan, et praeguseks oleks seadus ka meie surveta vastu võetud, sest haavatuid on nüüdseks nii palju. Praegu toimub süsteem väga hästi. Kui mina kaotasin jäseme, ei olnud midagi sellist varem juhtunud, kõik oli uus.

Penno: Ja ei tegeleta mitte ainult haavatutega, vaid ka peredega.

Pihlakas: See on riigi poolt.

Engel: Üks suur asi on juba see, et kui sõdur saab haavata ja viiakse Inglismaale, saab sinna minna ka tema perekond. Britid hoolitsevad meie eest väga hästi.

Penno: Nende kogemust ei saagi Eestilt nõuda, brittide taastusravi kogemus on meist nii palju pikem.

Meil ei ole mõtet jalgratast leiutada, meil on nendega valitsuste tasandil lepingud, et nende professionaalid tegelevad meie haavatutega. Ma arvan, et see on väga positiivne, et tehakse teiste riikidega koostööd.

Anu Rannaveski, teie esindate siin otseselt riiki, kuidas näete teie koostööd kodanikuühiskonnaga?

Rannaveski: Jah,mina olen kaitseministeeriumist osalenud veteranipoliitika koostamises. Muidugi mitte üksi, oleme seda tööd teinud kaitseväe ja teiste kaitsevaldkonna asutuste ning loomulikult veteranidega, kelle arvamust oleme võimalikult palju arvestanud.

Kokkuvõttes oleme saanud kokku päris hea dokumendi. Mitmed asjad, mida veteranid soovisid, on nüüd seadusesse kirjutatud – näiteks tegevteenistuspensionilisa iga välismissioonil käimise eest ning ulatuslikud sotsiaalsed garantiid juhuks, kui kaitseväelasega peaks midagi missioonil juhtuma.

Veteranipoliitika on olnud nii eelmise kui selle valitsuse prioriteet. See annab jõudu ja lootust nende teemadega aktiivselt edasi liikuda.

Mulle väga meeldis see, mida Kaido Pihlakas ütles: need mehed ja naised, kes oma kõige kallimaga lähevad riskima, peavad olema ühiskonnas kõrgelt hinnatud ja ühiskond peab neile tagasi andma.

Ma räägin just sõdurist kui inime-

Kaido Pihlakas (vasakult), veebel Jaune Engel, nooremveebel Rasmus Penno ja Anu Rannaveski.

Osalejad Veebel Jaune Engel: 2007. aastal Estcoy-4 koosseisus medõena Afganistanis töötades kaotas ta esimese eestlasena missioonil jala. Töötab endiselt kaitseväe meedikuna.

Nooremveebel Rasmus Penno: kaotas 2008. aastal Estcoy-5 missioonil olles mõlemad jalad altpoolt põlvi. Töötab kaitseväe logistikakeskuses ametnik-spetsialistina. Kuulub Vigastatud Võitlejate Ühingusse, mis veab ka Sinilille heategevuskampaaniat.

Vandeadvokaat Kaido Pihlakas: üks sihtasutuse Carolin Illenzeeri Fondi asutajatest ja fondi nõukogu liige. Carolin Illenzeeri fond asutati 2004. aastal pärast seda, kui Iraagis hukkus vanemveebel Arre Illenzeer, ja see kannab tema tütre nime. Fond toetab hukkunud ja raskelt vigastatud sõdurite laste haridusteed. Fondi patroon on Eesti Vabariigi president.

Anu Rannaveski: kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse osakonna peaspetsialist, üks veteranipoliitika koostajatest.

sest. Meil on kohustus minna, ja need on inimesed, kes on olnud nõus sinna minema.

Jaune ja Rasmuse kogemused pärinevad tõesti rasketest algusaegadest, mis olid meie jaoks väga valulised.

Engel: Kogemus puudus.

Rannaveski. Jah. Aga mulle tundub, et oleme selle süsteemi loomisega suhteliselt hästi hakkama saanud.

Engel. Väga lühikese ajaga sealjuures.

Rannaveski: Oleme muutunud palju paindlikumaks, see on tulnud täiesti praktilisest vajadusest. Näiteks see, kui tihti saavad haavatute juurde sõita nende lähedased, sõltub ikkagi ravist ja vigastustest.

Engel: Praegu pole Eestis keskust, mis tegeleks amputeeritutega.

Haapsalus on neuroloogiline rehabilitatsioonikeskus, aga amputeeritutele spetsialiseerunud keskust ei ole. Sel suvel see tuleb ja see on väga hea, ning seda teenust saavad kasutada ka tsivilistid. Meil on väga palju amputeeritud inimesi.

Kui riik teeb nii suuri edusamme, kust algab kodanikuühiskonna roll?

Pihlakas: Hea, kui on seadused ja riik toetab, aga ka ühiskonnal on kohustus anda tagasi, anda oma panus ja aidata.

Engel: Mitte kunagi ei saa riik ja seadused garanteerida kõike. See läheb lihtsalt nii kulukaks. Tegelikult tasuta lõunaid ei ole. Praegu teised riigid toetavad meie iseseisvust ja pakuvad abi, kui peaks vaja minema. See ei pruugiks aga üldse nii olla, kui me poleks võtnud vastu otsust minna missioonidele. Meie välismissioonidel osalemine on ikkagi kaudselt Eesti iseseisvuse tagamine. Kui sa kuulud kuhugi ühingusse, on sul ka kohustused, ja tasuta ei saa midagi.

Kas ei või tekkida inimesel küsimust, et kodanikuühiskond peab täitma lihtsalt riigi puudujääke?

Engel: Ei, see on kindlasti täiendav, enam ei täida see mingeid puudujääke.

Rannaveski: See märkus on tegelikult õige, sest väga paljud ei tea, kellele veteranipoliitika on suunatud ja milleks on vaja veterane toetada. Meil on üle 2500 mehe ja naise, kes on käinud välismissioonidel ning kes on andnud Eesti julgeolekusse isikliku panuse.

Kui võtame juurde kõigi nende inimeste lähedased, saame veel suurema numbri, aga see on ikkagi väga väike protsent ühiskonnast.

Väike osa, mis ei torka tegelikult silma. Ja siin näengi kodanikuühiskonna ja veteranide endi organisatsioonide rolli, et suurendada tead-

R.

21.  2014

F:  ⭐ 9

veterani?

Meie eeskujud veteranide eest hoolitsemisel võiksidki siis olla Inglismaa ja USA?

FOTO: TOOMAS TATAR

likkust ja muuta nad nähtavaks.

Tekitada mõistmist, et välismissioonidel käinud inimesed on ühiskonna tänu ära teeninud. Ja et neil on jätkuvalt oma riigile palju anda.

Seda ei saa teha ministeerium.

Pihlakas: Suur jõud on meedial, meedias peab tutvustama, et need ei ole ainult 90-aastased mehed. Seda peab rohkem lahti seletama. Kõike seda näidata on meie kui ühiskonna kohustus.

Engel: Ühiskonna arusaamisele, milleks on meile vaja sõjaväge ja Kaitseliitu, aitas praegu muidugi väga palju kaasa Ukrainas toimuv.

Kaitseliidu vastu tekkinud suur huvi näitab, et meie julgeolekuteemasid peetakse oluliseks.

Penno: Samas ei saa me eeldada, et oleme ühe aasta kestnud kampaaniaga kõik ära teinud ja edasi saavad kõik juba ise aru. Ma ei arva, et eestlane on aeglane, aga uuenduste omaksvõtmisega läheb aega.

Meie eesmärk pole nõuda, et me oleme veteranid, te peate meid austama. Me tahame näidata, et me ei ole ainult metslased, kes käivad raha eest Talibani küttimas, vaid et me oleme tegelikult hoopis teistel eesmärkidel seal. Just selleks on meil see kampaania.

Penno: USA-l oli juba ammu kampaania «Ära küsi, mida riik saab sinu heaks teha, küsi, mida saad sina riigi heaks teha».

Rannaveski: Angloameerika riikides ongi vigastatud kaitseväelaste toetamine väga tugevalt üles ehitatud kodanikuühiskonnale, Põhjamaades tagab riik peamise abi ja kodanikuühiskond täiendab riigi toetust.

Meie võrdlus Ameerikaga on hästi tugev, kuigi neil on väga palju rohkem kogemust olnud ja neil on veteran ikkagi kangelane, kellele teevad restoraniomanikud lõunaid välja. Veteranidesse suhtutakse kui kangelastesse.

Engel: Mul on endal kogemus, kus USAs väljas käies oli meie eest arve juba tasutud. Seal on suhtumine hoopis teine. Aga nad ütlesid ka, et see suhtumine muutus poolehoidvamaks pärast kaksiktorne.

Samas käivad seal ka Vietnami sõja veteranid taastusravikeskustes praegusi vigasaanud toetamas.

Pihlakas: Aga Vietnami sõja veteranidesse ei suhtutud alguses nii hästi. See on ühiskonna hoiak, mida me peame kujundama koos.

Engel: Meie alustasime selle hoiaku kujundamisega alles 2007. aastal, me oleme isegi kiired olnud.

Penno: Arvan, et kui me jätkame, muutub see veel paremaks, et ühiskond hakkab meid rohkem toetama. Põhja pool oleme selles vallas ka kõige rohkem arenenud riik.

Engel: Pean mainima, et kui me räägime toetusest, ei küsi me raha, me tahame moraalset toetust: et me oleme vajalikud, et tunnustataks, et seda ametit on ka vaja. Kodanikuühiskonna toetust ongi seetõttu vaja, et riik ei saa kõigega tegeleda. Me vajame ka abivahendeid, mida riik tagada ei jõua.

Rannaveski: Riik tagab seaduste ja õigusaktidega selle, et veteranidel oleks elementaarne tugi.

Kuid kõike ei saa seadustesse kirja panna. Kõiki erijuhte ei ole võimalik ette näha, samuti ei pruugi seadused olla alati paindlikud.

Kodanikuühiskonnas on paindlikkust rohkem ning on loogiline, et just kodanikualgatuse korras sünnivad mitmesugused algatused, mis aitavad täita ühte või teist veteranidega seotud eesmärki. Näiteks mulle väga meeldivad Carolin Illenzeeri Fondi ettevõtmised, mis on alati väljapaistvad ja selge sihiga toetada langenud veteranide laste arengut.

Pihlakas: Meie rahajagamine on vajaduspõhine ja hooliv, me ei larista, aga me arvestame inimeste vajadustega. Tihti need inimesed pöörduvad ise meie poole ja räägivad, mida neil vaja on. Oma üritustega püüdleme aga selle poole, et veteranid oleks hästi näha.

Engel: USAs on see viidud muidugi äärmuseni, meie jaoks võib see isegi hirmutav olla.

Pihlakas: Eks me ikkagi püüame nende suunas liikuda. Veel parem oleks muidugi, kui uusi veterane juurde ei tuleks, et ajalugu ei liiguks sinnapoole.

Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras Afganistanis.

FOTO: KRISTEL MAASIKMETS

Veteranidel on ühiskonnale palju anda KINDRALMAJOR

R IHO TERRAS

KAITSEVÄE JUHATAJA

L

igi kaks kümnendit tagasi – 1995. aastal – läkitas Eesti Horvaatia poole teele oma esimese missiooniüksuse. Tol hetkel pidasid vähesed tõenäoliseks, et järgmiste kümnendite jooksul saadame sõdureid maailma raskeimatesse sõjakolletesse.

Tänaseks on kaitseväe välisoperatsioonidel osalenud üle 2500 mehe ja naise. See on arvestatav jõud – Eesti kaitseväe veterane on meie töö- ja õpingukaaslaste seas, kogukonnas, kus me elame, sõpruskonnas, kellega suhtleme.

Eesti on lubanud panustada Afganistani operatsiooni lõppedes järgmistesse missioonidesse, kus rahvusvahelist abi vaja – konfliktid ei kao maailmast kuhugi.

Igal aastal lisandub meie veteranide ridadesse uusi võitlejaid oma rõõmude ja muredega. Mullu vastu võetud veteranipoliitika kindlustab, et ühiskond tunnustab inimesi, kes on, relv käes, Eesti eest võidelnud, saanud vigastada, jätnud oma elu. Veteranid jäävad meiega paljudeks aastateks – nii sõjakogemustega ohvitserid-allohvitserid, reservväelased kui sõjas viga saanud.

Eesti riik kulutab enda kaitsmiseks kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust.

Veteranide panus on oluliselt suurem – mõnel kahjuks ka 100 protsenti. Riiklikud tagatised – võimalus võtta Kredexi käendusega laenu, omandada kõrgharidus, saada täiendav protsent juurde pensionile – on käegakatsutav riigi tugi kõigile Eesti eest võidelnutele.

Arenev toetussüsteem Meie riik on juba praegu teinud väga palju selleks, et vigastatud kaitseväelased saaksid elus võimalikult hästi hakkama. Loomulikult on meil veel palju õppida – toetussüsteemi arendamine on alles algusjärgus.

Vigastatud kaitseväelased on reeglina noored ja tugevad mehed-naised, kel elus veel palju saavutada – vigastus ei tohi neid ühiskonnast eemale peletada.

Praegu saavad nemad, nagu teisedki veteranid, riigi kulul õppida, vajadusel väga kvaliteetsed pro-

teesid, käia taastusravil Inglismaal, kaitsevägi kindlustab neile töökoha. Püüame aidata vigastatud sõjameestel leida sobivaid paraspordialasid, millega tegeleda. Kaks raskelt vigastatud veterani – veebel Egerd Erreline ja nooremveebel Ott Jõesaar – on heaks näiteks sellest, kuidas saab teenistust jätkata, nemad on ka pärast seda osalenud välisoperatsioonil.

Ometi on enamik vigastatud veterane tunnistanud, et kõige olulisem toetus on kaaskodanike tunnustus, ühiskonna meelespidamine, hea sõna.

Veteranidel endil on ühiskonnale palju anda – Sinilille-kampaania, millega kogutakse raha vigastatutele Ida-Tallinna keskhaigla kõnniroboti ostmiseks, on Vigastatud Võitlejate Ühingu algatatud.

Seda ei saa kasutada mitte ainult nemad ja nende saatusekaaslased, vaid kõik eestimaalased, kellel kõnniabiseadmest abi.

Ühiskonna lugupidamine on veteranidele vajalik, nad annavad selle eest oma panuse riigi püsimiseks.

Meil kõigil on võimalus sinililli ostes roboti ostu panustada.

Ameerika Ühendriikide abiga on samasse haiglasse loomisel taastusravikompleks, kust saavad toetust kõik proteesikasutajad. Üks tulevasi proteesimeistreid on ise sõjas jalad kaotanud veteran, kes tunneb kõige paremini vigastatud inimeste muresid.

Veteranide elu- ja töökogemus teeb neist otsustusvõimelised juhid, head meeskonnaliikmed ja õpetajad. Liitlased on Afganistanis ja Iraagis hinnanud Eesti sõdurite kaalutletust ning oskust panna end kohalike elanike olukorda.

Usun, et ka Eesti tööandja jaoks on nad tasakaalukateks, otsustusja empaatiavõimelisteks töötajateks, kellele saab kindel olla.

Väikeriigina on meile oluline, et Eestit võetakse võrdse partnerina. Peame näitama, et suudame võtta kohustusi ja neid sarnaselt

teistega ka täita. Riigina, mille julgeolek sõltub väga palju NATO tõhusast toimimisest, on oluline, et alliansi riigid suudaksid koos tegutseda, planeerida ja operatsioone läbi viia. Ukraina sündmuste valguses olen saanud kinnitust, et Eesti kaitsevägi on suurriikide armeedele võrdväärne partner – me arutame lähemate liitlaste kaitseväe juhatajatega avameelselt maailmas toimuvat, kui vaja, saame neilt küsida toetust ja abi, olles samas valmis ise neid toetama.

Hindamatud oskused Liitlastega teeninud kaitseväelaste panuseta poleks nii usalduslikud suhted iialgi mõeldavad. Praegused suurriikide armeede juhid juhtisid mõni aasta tagasi Afganistanis ja Iraagis üksusi, kuhu kuulusid ka Eesti sõdurid – meie kaitseväelasi mäletatakse.

Valmistudes Eestit kaitsma, on oluline, et sõdurid suudaksid lahingutingimustes võtta vastu vajalikke otsuseid ja neid ellu viia.

Seda võib õppida aastakümneid, kuid inimese puhul, kes pole ise tule all olles otsuseid vastu võtnud, pole kunagi teada, kas õpitu ekstreemolukorras ka toimib. Niisuguse kogemuse on Afganistanist ja Iraagist saanud paljud.

Need, kes jätkavad oma teenistust kaitseväes, annavad oma teadmisi edasi. Ka nende puhul, kes kaitseväes enam ei ole, teame, et meil on olemas lahingukogemusega reservväelased.

Kõrge võitlusvaimu saavutamisel on olulised nii distsipliin ja lahinguline ettevalmistus kui ka teadmine, mille nimel sõditakse – sõdurite jaoks on ühtviisi oluline samastuda nii väikese üksusega, kellega õlg õla kõrval võideldakse, kui ka ühiskonnaga, kelle nimel see on ette võetud. Ühiskonna lugupidamine on veteranidele vajalik, nad hindavad teie tuge ja annavad selle eest oma panuse meie riigi püsima jäämiseks.

Mullused veteranipäeva üritused said nii kaitseväelaste kui kõigi Eesti inimeste seas sooja vastuvõtu osaliseks, valitsuses on lugemisel päeva lipupäevaks kuulutamise eelnõu. Heisakem veteranipäeva puhul lipud juba nüüd ning toetagem sõna ja teoga Eesti iseseisvuse eest võidelnud veterane.

R.

10 ⭐ A

21.  2014

Au olla veteran – Rooma riigist tänapäevani Veteranid – nad on olnud osa elust ja ühiskonnast senikaua, kui inimkond ennast mäletab. Ka Eestil on omad veteranid, kes väärivad tähelepanu ja meelespidamist.

L AURI VAHTRE AJALOOLANE

S

õna «veteran» tuleb ladinakeelsest sõnast vetus, mis tähendab «vana». Veteranus’eks hakati antiikses Roomas nimetama sõdurit, kes oli oma 20-aastase aja ära teeninud ja erru lastud, mille järel ta võis pöörduda kas tsiviilellu või jääda armee juurde. Veterani tähistav kreekakeelne sõna on apomahos, mis sõna-sõnalt tähendab «võitlusest väljas».

Niisiis on veteranide näol tegu tulest ja veest läbi käinud sõjameestega, ent vahel nimetatakse veteranideks kujundlikult ka teiste valdkondade «vanu tegijaid». Kuid ka sel juhul ütleb meie ühine keeletaju ette, et veterani sõnaga on sobilik seostada eeskätt võitluslikke või vähemalt võistluslikke elualasid – näiteks «veteranpoliitik» või «spordiveteran». Keegi ei keela kõnelda veteranluuletajast või veteranmesinikust, kuid see kõlaks mõnevõrra veidralt.

Selles osas on meist lahkemad prantslased, kes nimetavadki veteranideks mistahes eluala pikaajalist harrastajat, ning sõjaveteranide jaoks on neil seetõttu eraldi määratlus – ancien combattant ehk «vana võitleja».

Vahel kasutatakse ka eesti keeles selguse mõttes sõna «sõjaveteran».

Kuigi sellist terminit kohtab ka sakslaste, soomlaste jt juures (Kriegsveteran; sotaveteraani), on selle teatav levik eesti keeles seotud ilmselt rohkem vene keele ja nõukogude ajaga.

Nimelt kasutati NSV Liidus laialdaselt ka sõna «tööveteran», mis oli õigustatud sellega, et NSV Liidus olid peaaegu kõik elualad propagandistlikul tasandil militariseeritud – kõik võitlesid või vähemalt võistlesid, isegi kirurgid ja advokaadid, rääkimata metallurgidest või lüpsjatest.

Seda nimetati sotsialistlikuks võistluseks ning selles olid oma võitjad ja kaotajad. Võitjad said rändlippe ja soodustusi, kaotajad pidid taluma hurjutamist. Kuna üleüldine võitlus ja võistlus genereeris vastavalt ka palju (töö)veterane, tuli endisi sõjamehi selguse mõttes nimetada sõjaveteranideks.

Ent sotsialistliku võistluse ajad on kaugele seljataha jäänud, mistõttu ei ole «sõjaveteran» praeguses eesti keeles enam ilmselt tarvilik, piisab «veteranist».

Tänapäeva maailmas tuleb veterani termini juures tähele panna

võimalikku tähenduserinevust, mis sõltub peamiselt sellest, kas vastava riigi armee on rajatud üldisele ajateenistusele või on tegu vabatahtliku palgaarmeega.

Ajateenistust rakendavates maades, näiteks Norras ja Soomes, nimetatakse veteranideks sõjas käinud mehi-naisi, Soomes konkreetselt isegi ainult 1939–1944 sõdinuid; palgaarmeega riikides, nagu näiteks Suurbritannias, Kanadas ja USAs, on veteran aga oma teenistuse lõpetanud ja pensionile jäänud sõdur, sõltumata lahingukogemuse olemasolust või selle puudumisest.

Veteranistaatus oli seotud teenistuse lõpetamisega ka vanas Roomas ja, tõepoolest, Rooma armee oligi alates 1. sajandist eKr palgaarmee.

Muidugi oli Rooma traditsioonilist sõjakust arvestades väheusutav, et mõnel leegionäril õnnestus oma 20 aastat ära teenida ilma ühtegi sõtta sattumata. Seega langesid need kaks veterani-definitsiooni peaaegu kokku – erru läinud sõdur oli ühtlasi ka sõjakäikudel käinud ja lahingutes kaasa löönud sõdur.

Praktilisest lahingukogemusest ei vaadata mööda ka tänapäeva USAs, kus üldaktsepteeritud definitsiooni kohaselt loetakse veteraniks küll igat sõjaväest erru läinud isikut, «eriti aga neid, kes on osalenud lahingutegevuses». Niisiis ühed on veteranid, teised n-ö eriti veteranid.

Ajateenistuseta riikides on veteran teenistuse lõpetanud sõdur sõltumata lahingukogemusest.

Eesti riigikaitse rajaneb ajateenistusel ja reservarmeel ning seetõttu on loogiline, et meie keelekasutuses ei tähenda «veteran» erusoldatit, vaid sõjas ja/või lahingutegevuses osalenud kaitseväelast. Siit järeldub omakorda, et veteran võib olla ka teenistust jätkav isik ja seista alles rivis.

Selliseid veterane on näinud ja hinnanud kõik maailma armeed, moodustades neist kas omaette üksusi või paigutanud neid autoriteetsete vanemate relvavendadena nooremate ja kogenematute keskele. Tüüpiline oli seegi, et veteranist sai ülemus – võib-olla küll mitte ohvitser, sest ohvitserikohti täideti tavaliselt seisuslikul põhimõttel, kuid näiteks seersant või selle analoog.

Eriti lugupidavalt suhtus oma

veteranidesse Napoleon, ja seda mõlemas võimalikus veterani tähenduses – nii erru läinud kui ka alles teenistuses olevatesse vanadesse sõjameestesse. Tema armees olid olemas eraldi veteranide üksused, nagu kuulus «vana kaardivägi», mis koosnes eriti kogenud sõjameestest.

Napoleoni soov surres oli, et ta maetaks Pariisi Invaliidide toomkirikusse, kus tema põrm alates 1840. aastast puhkabki. Invaliidide toomkiriku ja selle juurde kuuluva hoonetekompleksi rajas juba 17. sajandi teisel poolel Louis XIV ning see on mõeldud vanade ja põdurate sõjaveteranide hooldekoduks – seda ülesannet täidab see ka praegu.

Veteran kui kultuurifenomen Veteran ei ole ainult kitsalt sõjanduse või sõjavägedega seostuv kultuurifenomen, vaid ta on osa rahvakultuurist. Kui vaadata Euroopa rahvaste pärimusi ja muinasjutte, on errulastud soldatil seal kindel koht. Muinasjuttude erusoldatil on teatav sarnasus eesti rahvajuttude rehepapiga – nad on kartmatud ja nutikad tegelased, kellele lõpuks naeratab õnn.

Tegelikult ei pruukinud vana sõduri eluõhtu just õnnelik olla, seda eriti seetõttu, et sageli oli tegu sandiga. Kuid juhul kui tõsist invaliidistumist oli õnnestunud vältida, oli neil sitkete ja karmide meestena siiski rohkem võimalusi endale vanast peast elatist teenida kui mõnel tavalisel üksikuks jäänud seenioril. Näiteks oli erruläinud šveitsi palgasõduril suur šanss saada endale mistahes Euroopa suurlinnas peene restorani või hotelli uksehoidja koht, sest omanik võis olla enam-vähem kindel, et šveitslasest ehk šveitserist mingi tänavakaabakas juba läbi ei murra.

Uksehoidjat nimetatakse šveitseriks tänini. See on omamoodi paradoks – šveitslase nimi sümboliseerib korraga nii tipptasemel sõjameest kui ka pikka aega sõdu vältida suutnud rahuriiki. Samas pole imestamiseks põhjust – tegu on ilmeka tõendiga, kui õige on vanade roomlaste sentents «Kui soovid rahu, ole valmis sõjaks» (Si vis pacem, para bellum). Šveitsi rahupõlve on taganud eeskätt šveitslaste legendaarne sõjaline võimekus.

Küllap seisis Eestiski nii mõnigi «väljateeninud soldat» (sest just nii neid nimetati) meie tähtsamates linnades hotelli- või restoraniuksel.

Võib-olla ka mõisais. Kuid veel tüüpilisem oli, et erusoldatist sai vallakasakas. Vallakasakas oli vallakohtu

Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi vahel peetud 1812. aasta sõja viim

teener, kellena ta jagas ka ihunuhtlust, hiljem vallaorganite käskjalg, kelle ilmumine taluõuele tähendas tavaliselt mõne koormise või kohustuse teatavakstegemist. On ilmne, et nendes funktsioonides ei tekitanud erusoldat lihtrahvas mingeid sooje tundeid. Selline peaaegu et karikatuurselt kuri vallakasakas esineb nt Mark Soosaare filmis «Jõulud Vigalas».

Kuid rahvapärimuses säilis ka teistsugune erusoldat – mõnusalt piipu popsutav, paljunäinud ja paljukäinud vanamees, sageli paraku küll invaliid, kuid ammendamatu jutuvestja, kes võis ka pisut hambasse puhuda, kuid mis sellest. Kõige tähtsam oli hea jutt ise ja jutuvestjaist peeti lugu.

Sõna «veteran» tänapäevases Eestis Tänapäeva Eestis seostub «veterani» sõna väga paljude jaoks 9. mai, Nõukogude armee ja punalippudega. Kuvandi keskmes on ordenite (või ka kõigest mälestusmedalitega) ülekülvatud hallpea Nõukogude mundris, kes sõjakaaslaste mälestuseks klaasikese viina võtab. Tema keskkonnas nimetatakse teda Suure Isamaasõja veteraniks.

On olemas ka vastaspoole veteranid, kelle veteraniseisuses ei ole mingit kahtlust, kuid kelle ordenid

on teised ja kes ei kogune punalippude, vaid sinimustvalgete alla, ning kes on koondunud mitmetesse ühendustesse, millest suurim on Eesti Vabadusvõitlejate Liit. Omavahel suhtlevad need kaks veteranide liiki harva, pidades teineteist siiani vaenuliku poole esindajaiks.

Tugevamalt kui tänapäevases päriselus on «Suure Isamaasõja veteranid» esindatud siiski meie mälestustes nõukogude ajast. Ehkki nende hulka kuulusid ka eesti laskurkorpuse mehed, pidas elav kultuurimälu veterani all silmas ikkagi vallutajat, okupanti, võõrast, kes läks järjekorras ette, et osta ära viimane banaanikobar, käitudes veel aastakümneid pärast sõda tõepoolest otsekui riisuv okupant. Pole ime, et väga paljud laskurkorpuse veteranid vähemalt poejärjekorras oma eesõigusi ei kasutanud.

Teisiti oli lugu venekeelse elanikkonna hulgas, kus kõnealuseid veterane koheldi suurima lugupidamisega ja kus isegi järjekorras etteminekut eriti pahaks ei pandud.

Eestlastele võis kangastuda, et selles väljendus tänumeel: olite vaprad, vallutasite meile selle maa, kus me nüüd peremehetseda saame, suur tänu teile.

Tegelikult ei ole selline arutluskäik usutav. Lugupidav suhtumine veteranidesse oli NSV Liidus üldine

R.

21.  2014

mased elusolevad irokeesi päritolu veteranid sõja 70. aastapäeval.

ning läänepiirkondades, sealhulgas Baltimaades, elutsevad «nõukogude inimesed» ei moodustanud selles osas erandit. See oli täiesti loomulik lugupidamine.

Erandlik oli muu. Baltimaades võis tekkida küsimus, et miks siis teise poole veteranidest juttu ei tohi teha. Siin veetsid oma vanaduspõlve tuhanded vaprad ja teenekad mehed ja naised, kes olid elu kaalule pannes astunud oma isamaa kaitsele, kogenud vangipõlve ja alandusi, kuid kelle teeneist kõnelemine oli valitseva režiimi silmis kuritegu.

Pole tarvis loobuda vanast Roomast pärit terminist seetõttu, et NSVL-is tähistati sellega okupante.

Teises maailmasõjas NSV Liidu eest sõdinud veteranidesse suhtumise diametraalne erinevus eesti ja vene kultuuripildis tekitas ja tekitab tegelikult tänini olmekonflikte, solvumisi, mittemõistmisi. Eestlane, kes «kiliseva-koliseva» kohta salvava märkuse pomises, väljendas

allaheidetud rahva loomulikku trotsi, samal ajal kui episoodi pealt nägeva venelase arvates oli tegemist ennekuulmatu matslusega – või koguni natslusega. Ebaõiglased ja alusetud natsismisüüdistused on aga omaette teema.

On päris ilmne, et nüüd, mil Eesti vabariik on taas üle 20 aasta mitte ainult juriidiliselt, vaid ka praktiliselt eksisteerinud, on aeg neist vanadest kahetsusväärsetest ja mõnes mõttes lahendamatutest vastuoludest üle saada.

Pole tarvis kõrvale heita vanast Roomast pärinevat auväärset terminit paljalt seetõttu, et nõukogude ajal tähistati sellega kedagi, kes Eesti kultuuripildis ei olnud mitte veteran, vaid okupant. Aeg suudab terminite tähendused nii mõnigi kord õigele kohale tagasi nihutada, kui sellele veidi kaasa aidata. Meenutagem kasvõi sõna «pioneer» käekäiku.

Eesti riik ei ole taastamisest saadik kellegagi ametlikult sõjajalal olnud, kuid sõda on Eesti mehed ja naised sellegipoolest pidanud, järelikult on meil olemas ka veteranid – vähemalt selle sõna ühes eelkirjeldatud tähenduses – sõjas osalenud.

Tänapäeva maailmas, vähemalt tänapäeva läänemaailmas, ei ole sõda, tulevahetus, reaalne relvastatud vaenlane jms enam nii tavali-

FOTO: WIKIPEDIA

sed nähtused kui veel sadakond aastat tagasi. Seetõttu on ka lahingus käinud ja tule all olnud mees või naine varasemate aegadega võrreldes märksa haruldasem nähtus, ja on iseenesestmõistetav, et selliseid inimesi märgatakse ja tunnustatakse ka riiklikul tasandil.

Veteranid Eestis enne Teist maailmasõda Eesti kõige esimeseks veteranidega tegelevaks organisatsiooniks oli Vigastatud Sõjameeste Ühing, mis rajati 1917. aasta septembris ja mis tegeles Esimeses maailmasõjas vigastatud meeste majandusliku ja moraalse abistamisega. Nagu näha, oli tegu siiski vaid ühe veteranide segmendiga, mistõttu VSÜd otseselt veteranide organisatsiooniks pidada ei saa. Juba veidi enam kui aasta pärast VSÜ rajamist hakkas maailmasõja invaliididele lisanduma Vabadussõja omi. VSÜ tegutseb tänapäevalgi.

Enne Teist maailmasõda Eesti vabariigis eraldi veteranide päeva ei olnud, seda funktsiooni täitsid võidupüha 23. juunil ja veel otsesemalt Vabadusristi päev, mida tähistati algul 24. veebruaril, seejärel 3. jaanuaril (relvarahu aastapäeval) ja alates 1934. aastast taevaminemispühal ehk suurel ristipäeval, mis on liikuv tähtpäev kevadel (40 päeva

A ⭐ 11

pärast lihavõtteid). Veteran ei olnud tollal erand, pigem reegel.

Seljataga oli pikk, enam kui viis aastat kestnud verevalamine, millesse lõpuks oli kas või mingil moel kaasatud enam-vähem kogu relvakandmisvõimeline meessoost elanikkond. Seetõttu oli loomulik, et tõelisteks sõjasangariteks peeti eeskätt Vabadusristi kavalere.

Eriti suurejoonelised pidustused toimusid 1934. aasta mais, kui tähistati Vabadusristi 15. aastapäeva. Kogu maa oli siis lipuehtes ja kõikjal toimusid mälestusüritused.

Ajaleht Postimees kirjutas: «Wabadusrist on aga see väline märk, mis tunnistab, et tema kandja on kuulunud Wabadussõja võitnud silmapaistvamate kangelaste hulka. See märk on tunnistuseks, et sõjamees pole üksnes täitnud oma kohust, vaid on andnud kaugelt rohkem, kui see õnnestub igaühel.»

Olid muidugi veel Esimese maailmasõja veteranid. Kuid ajalookäik olid tekitanud olukorra, kus need mehed, kes olid käinud küll maailmasõjas, kuid mitte Vabadussõjas, moodustasid sõjakogemusega isikute suure koguhulga raames üsna väikese osa. Tegu sai olla eeskätt nendega, kes olid maailmasõjas tõsiselt viga saanud ja võitlusvõime kaotanud (VSÜ liikmeskonna põhjal orienteerivalt 3000 meest), lisaks Venemaalt pärast Vabadussõda repatrieerunud mehed, kes olid maailmasõjast osa võtnud – kusjuures mõned siiski ka Vabadussõjast, ainult et vastaspoolel.

Teisest küljest leidus arvukalt noori mehi, kes polnud käinud maailmasõjas, küll aga Vabadussõjas – näiteks õppursõdurid, samuti Vabadussõja jooksul mobilisatsiooniikka jõudnud noormehed. (Need kaks liiki osaliselt kattusid.)

Kuna Eesti vabariik loodi ikkagi tänu Vabadussõjale, ei olnud riigil moraalset kohustust maailmasõja veterane kuidagi eraldi meeles pidada või esile tõsta. Ammugi mitte Jaapani sõja või koguni Türgi sõja veterane ja vigastatuid, keda ju samuti leidus. Kuid keegi ei keelanud neil meestel kanda Vene riigilt vapruse eest saadud teenetemärke, ja seda tehtigi loomuliku uhkusega.

Ka Johan Laidoner kandis muude ordenite kõrval Georgi linti, mis märkis Georgi mõõga annetamist 1915. aastal.

Vabadussõjas üles näidatud vapruse tunnistuseks oli Vabadusrist, eriti muidugi selle II liik – isikliku vapruse eest, mille 3. järku anti Eesti kodanikele välja 1672 korral ja 2. järku 29 korral. Esimest järku, nagu teada, ei antud kordagi välja. Sümboolselt on II liigi 1. järgu Vabadusristi saanud aga kogu eesti rahvas Vabadussõja võidusamba näol.

Vabadusristi kavaleridest kujunes eraldi vennaskond – Vabaduse Risti Vendade Ühendus, mis üleriigilisena loodi 1925. aastal ja mis mõjutas mitmel puhul ka Eesti poliitikat. Veelgi jõulisemalt tegi seda aga üleriigilise organisatsioonina 1929. aastal rajatud vabadussõjalaste (kesk)liit. Esialgu oli tegu veteranide organisatsiooniga, kuid 1930ndail kujunes liit ümber poliitiliseks erakonnaks, kuhu alates 1933. aastast võisid astuda ka Vabadussõjas mitte osalenud mehed.

Välised austusavaldused olid muidugi olulised, kuid võib-olla veelgi enam läksid inimestele korda konkreetsed hüved, eriti Vabadussõja sõdureile lubatud maa. Suureks soodustuseks oli ka õigus õppemaksuta omandada haridus kuni ülikooli lõpetamiseni.

Asunikutalude jagamine Vabadussõja veteranidele meenutab

vägagi vastavat seadust vanas Roomas, mis tagas erruläinud sõdurile teatava suurusega maatüki.

Eestis lisandus sellele veel ajaloolise õigluse jaluleseadmise aspekt – või vähemalt nii seda tollal mõisteti. Teiseks erinevuseks võib pidada, et sõduritele maa jagamine ei olnud kavandatud rutiinseks, püsivaks meetmeks nagu alalõpmata sõdivas Roomas, vaid see oli osaks ühekordsest reformist, mille eesmärk oli likvideerida mõisamajandus kui selline.

Tagasi tänapäeva Eesti valitsus kiitis 2012. aasta detsembris heaks veteranidepoliitika.

Meie ajateenistusel põhinevast riigikaitsemudelist lähtudes puudutab see poliitika lahingutegevuses osalenud (missioonil käinud) mehi-naisi sõltumata sellest, kas nad on veel rivis või kaitseväest lahkunud, lisaks on selle alla hõlmatud ka kaitseväes teenistusülesannete täitmisel ja Kaitseliidus sõjaväelisel väljaõppel püsivalt töövõime kaotanud isikud.

Võib-olla tundub mõnele – sealhulgas mõnele asjaosalisele endale –, et pooleaastase missiooni läbi teinud ja teenistust jätkava noore inimese jaoks on veterani nimetus liiga kõlav või pateetiline, teiseks ei hõlma see kõiki Eestis elavaid veterane. Kuid teisalt pole selle nimetusega tänapäeva reaalsusi arvestades midagi valesti.

Kui riik soovib missioonikogemusega isikute suhtes konkreetseid soodustusi ja õigusi sätestada, peab ta neid kuidagi nimetama, ja sobivaim termin on ikkagi «veteran».

Lõpuks jääb asjaosalistele alati vabadus kasutada mitteformaalset, relvavennalikku terminit «missioonimehed» – muidugi kui missioonil käinud naiskaitseväelased lubavad.

Eesti uue iseseisvusaja veteranid on vaieldamatult olemas ja neid on tuhandeid.

Selliselt defineeritud veterane polegi teab kui vähe. 2012. aasta lõpu seisuga on rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel osalenud ligi 2500 inimest. Neist 11 meest on langenud, kuid haavata ja vigastada on saanud 130 isikut, neist raskesti 34. Umbes tuhat veterani on kaitseväest lahkunud, ülejäänud endiselt rivis.

Niisiis on Eestil uue iseseisvusaja veteranid vaieldamatult olemas, ja neid on tuhandeid. Riik ja ühiskond võlgnevad neile tänu ja lugupidamise, sest ehkki missioonid on kandnud mehi-naisi Eestist kaugele, on tegu ikkagi Eesti huvide eest seismisega. Eesti huvid langevad kokku kogu tsiviliseeritud, demokraatliku maailma huvidega, nii et ühtlasi on tegu ka solidaarsuskohustuse täitmisega tänapäevase (suhtelise) maailmarahu tagamisel.

Seda panust ei saa ega tohi alahinnata.

Kaitseministeerium ongi algatanud ühtse veteranipoliitika väljakujundamise ja iga-aastase veteranipäeva tähistamise 23. aprillil, jüripäeval, mis meenutab ühtlasi 1343. aastal puhkenud jüriöö ülestõusu, meie võitlusvaimu ja vabadustahte üht võimsamat sümbolit.

Lisaks on püha Jüri sõjameeste kaitsepühak.

R.

12 ⭐ P

Infosõja grimassid P utini režiim viib Ukrainas läbi sõjalist operatsiooni, milles kasutatakse eksitustegevust ennenägematul määral. Kohati kalduvad lavastuste valed aga lausa absurdi ning udupildist paistavad nukujuhi punutud traagelniidid kaugele.

Balti jälg Vene propaganda üritas näidata vabadusmeelseid meeleavaldusi Maidanil ja hiljem Ukraina valitsust kui lääne eriteenistuste kätetööd.

23. veebruaril hakkas Interfax levitama väidet, nagu oleks Maidani meeleavaldajaid tulistanud ühe NATO riigi snaiper. Esialgu vaid ühe Regioonide Partei saadiku arvamust vahendanud uudisest sai kohe ülejäänud Venemaa meedias fakt, mis täiendavat kontrollimist ei vajanud. Järgmisel päeval täpsustas Uurali föderaalringkonna interneti uudisteleht nakanune.ru, et üks kahtlustatav on kinni peetud ja tema dokumendid näitavad Balti päritolu. Rõhutati, et kuigi kõik Balti riigid on Maidani verise avantüüriga seotud, lasub veresüü seekord Leedul. Meenutati, et on palju tõendeid Leedu snaiprite osalemisest Tšetšeenia iseseisvusvõitluses.

Tegemist on Eestiski tuntud vana legendiga Baltikumi «Valgetest sukkpükstest» Džohhar Dudajevi teenistuses, mis väljaspool Vene mängufilme ühtki tõendamist leidnud ei ole. Märtsiks levis lugu ingliskeelsetele vandenõuteoreetikute lehekülgedele, kus toimetajad omapoolseid kahtlustusi lisasid. Nüüd sai Russia Today teha juba loo, et uurimisinstituut Global Research selgitas välja: snaipritele andis käske USA. Edasi levis lugu sotsiaalmeedias värvi kogudes ning tõsisemates, aga madala allikakriitikaga regionaalsetes kanalites.

25. veebruaril läks Rossija 1-s eetrisse Putini ordeniga pärjatud Arkadi Mamontovi tunniajane teleshow «Erikorrespondent». Reporterid külastasid talvist Läänemaad ehk kuritööpaika, kus viimased 20 aastat olla endises metsavendade baasis välja õpetatud terroriste, sh Paremsektori võitlejad. Ideoloogiline fašistlik kasvatus antavat aga ühes Vana-Vigala turismitalus.

Tegemist on 2006. aastast pärineva Vene propagandavalega, millest ka Eesti meedias juttu olnud. 2006. aastal käis Eesti sõjandushuvilisi koondaval Kroonu Klubil külas Ukraina koolilaste organisatsioon, kes külastas sõjaajaloolisi paiku ja kohtus ka mõnede skautlike organisatsioonide liikmetega. Teismeliste tehtud ja internetti riputatud poseeritud fotod sõjaaegse Saksa mütsiga ning õppemiini uurimine oli kogu faktiline baas, mida Vene riiklik põhikanal teema loominguliseks laiendamiseks vajas.

Nii ei ole enam põhjust imestada, kui internetti tekkis e-kirjavahetus USA relvajõudude ohvitseri ja värske Ukraina administratsiooni liikme vahel, kus viimane justkui sai märtsi alguses korraldusi sabotaažiaktideks kaardil märgitud Krimmi ja Ida-Ukraina objektidel.

Küberfantoomid Ukraina kriisis ei ole Venemaa kasutanud keerukamaid küberründevahendeid. Samas on palju tähelepanu pälvinud väidetavalt rahva pahameelt väljendavad häkkerid, kelle puhul tekib küsimus, kas see on ikka tavaline sotsiaalmeedia ajastu meelsusavaldus.

Anonymous Ukraine Anonymous on rahvusvaheliselt tuntud silt, mida anarhistliku meelelaadiga veebiaktivistid on üle maailma aastaid kasutanud eri põhjustel küberrünnakute väljakuulutamiseks. On näotustatud halvasti turvatud veebilehti, on kutsutud üles üheskoos korraga kindlaid veebilehti külastama, mistõttu ligipääs neile ummistub.

Samas ei ole tegemist kindla liikmeskonnaga organisatsiooniga, vaid pigem kaasalööjaid otsiva organiseerumisviisiga.

2013. aasta novembri alguses rünnati DDOS-meetodil Ukraina, Vene, Läti veebilehti. Eestis takistati mõneks tunniks ligipääsu kaitseväe ja kaitseministeeriumi avalikele lehtedele.

Peidetud taustaga Anonymous Ukraine teatas, et see on märguanne – ukrainlased ei taha Euroopa Liidu ega NATO mõju. Lähenemas oli kohtumine Ukraina – Euroopa

21.  2014

Liidu assotsiatsioonileppe sõlmimiseks.

Erinevates riikides levis seejärel võltskirju Tallinnas asuva NATO Kooperatiivse Küberkaitse Keskuse (CCD COE) nimel: «Vaatasime teie lehte ja leidsime, et see on nõrgalt turvatud.» Mitmetele veebilehtedele kirjutati, et seoses NATO kollektiivkaitse õppusega on CCD COE lehe sunniviisiliselt maha võtnud.

Venemaa keskvõimu ja eriteenistustega seotud infokanalid teatasid kohe: kõik see on NATO CCD COE Eesti soss-seppade kätetöö – tahtsid harjutada Läti ja Ukraina küberründamist, aga kogemata ründasid harjutuskeskkonna asemel päris lehekülgi.

Seejärel ilmus Anonymous Ukraine teadaanne, et Eesti rünnakute eest tehakse teenustõkestusrünne CCD COE-le. Toimuski. Ka Elroni kodulehte narriti. Sinna ilmus vigases eesti keeles info, nagu seoses NATO õppusega Eestis rongid ei välju.

Anonymous Ukraine silt osutus Ukraina konfliktis hiljemgi kasulikuks. Anonymous Ukraine nimel on avaldatud varastatud, võib-olla ka võltsitud Ukraina vabadusliikumiste juhtide kirjavahetust ja telefonikõnesidki.

Võltsitud või varastatud paberkirjade avaldamine viitab kõige selgemalt sellele, et Anonymous Ukraine ei ole päris tavaliste häkkerite rühmitus, kes püüab luua ebaõiglusest õigust. Selline võimalus saaks olla vaid postiteenistuse töötajal või väga arenenud eriteenistusel. Mõtlemapanev on ka, et erinevalt tavapärasest Anonymouse tegevusest valis Anonymous Ukraine esmaseks info avaldamise kohaks Venemaa kontrollitava Abhaasia veebiportaali.

Küber-Berkut Berkut oli Viktor Janukovõtši valitsemise ajal eriüksus, mis diskrediteeris end korrumpeerunud presidendi kaitsel jõu kasutamisega rahumeelse elanikkonna vastu.

Hästi peidetud päritoluga kodulehtede, aga suurte ressurssidega Küber-Berkut tegi pikaajalisi teenustõkestusründeid kõigile olulisematele Ukraina uudistekanalitele, kui toimus Krimmi valimisfarss või kui oli parajasti käimas mõni Vene relvajõudude suurem erioperatsioon Ukrainas. Kodulehel teatati sest ette kui vale mahasurumisest.

14. märtsist hakati üleriiklikes Vene meediakanalites teada andma Kiievist pärit rünnakutest Venemaa ametlikele kodulehtedele. Seejärel teatati Kiievist pärinevast rünnakust Venemaa televisioonisatelliidile. Allikaid lubati uurima määrata pädevad ametnikud FSBst. Siis ilmus internetiavarustesse kellegi

Telegramm kübersõdurite värbamiseks.

pildistatud foto ukrainakeelsest telegrammist, kus Ukraina võimud kutsuvad 11. märtsil NATO erivägesid ehk NATO CCD COE-d appi.

Vene meedia rääkis kolonel Suziku juhtimisel Kiievisse saabunud kuueteistkümnest kübersõdalasest.

Seepeale korraldas Küber-Berkut karistuseks robotvõrguga teenustõkestusründed Eesti internetifirma vastu, kes avaldab NATO CCD COE

lehte, ning NATO ja NATO Parlamentaarse Assamblee kodulehtedele, kuna Krimmi show ajal oli Venemaa võimudel parasjagu karta NATO jõulisi sõnavõtte. Et uudis NATO abitusest paremini leviks, oli kodulehele avaldamiseks pandud trükikvaliteedis graafika, kuidas Kotkas litsub NATO-ussi laiaks.

Rünnakute vahepeal ja Ida-Ukraina rünnakute eel on Küber-Berkut

23.–24. jaanuar: rahutused levivad Kiievist väljapoole, peamiselt Lääne-Ukrainasse.

protestijat vabastatakse, ühtlasi lahkuvad protestijad hõivatud valitsushoonetest.

28.–29. jaanuar: peaminister Mikola Azarov astub tagasi ja parlament tühistab demonstratsioone keelava seaduse. Arreteeritutele pakutakse amnestiat, kui hõivatud valitsushooned vabastatakse, kuid enesekindlust kogunud opositsioon ei võta pakkumist vastu.

18. veebruar: Kiievis läheb militsionääride ja protestijate vahel löömaks, surma saab 18 inimest, neist seitse militsionääri. Maidanil piiratakse ümber umbes 25 000 meeleavaldajat.

VEEBRUAR

7. veebruar: algavad Sotši taliolümpiamängud, Putini režiimi au ja uhkus.

21. veebruar: president Janukovõtš kirjutab alla kompromissleppe opositsiooni esindajatega.

14.–16. veebruar: kõik alates eelmise aasta detsembrist arreteeritud 234

22. veebruar: Janukovõtš kaob Kiievist, protestijad võtavad üle presidendi

Ukraina kriisi kujunemine juurtest tänapäevani 1991

August: pärast läbikukkunud putši Moskvas kuulutatakse Ukraina iseseisvaks.

Detsember: referendumil toetatakse ülekaalukalt iseseisvust.

2004

November: pärast kuuldusi suurest häältevõltsimisest Viktor Janukovõtši võidetud presidendivalimistel algab oranž revolutsioon.

Detsember: uutel presidendivalimistel võidab läänemeelne Viktor Juštšenko.

2010

Veebruar: Viktor Janukovõtš võidab presidendivalimistel Julia Tõmošenkot.

2011

Oktoober: Tõmošenkole mõistetakse seitsmeaastane vanglakaristus.

2013

21. november: president Janukovõtši valitsus otsustab lõpetada läbirääkimised ELiga majanduskoostöö üle ja selle asemel sõlmida leping Venemaaga, algavad esimesed protestid.

Novembri lõpp: protestijate arv Kiievis tõuseb 100 000ni. Esimesed kokkupõrked militsionääridega, mille käigus arreteeritakse 35 inimest ja fotod vigastatutest äratavad maailma tähelepanu.

Detsember: protestijate arv Kiievis kasvab kuni 800 000, nad võtavad üle

Kiievi linnavalitsuse hoone ja püstitavad telklinnaku.

17. detsember: president Viktor Janukovõtš sõlmib Vladimir Putiniga lepingu, mis lubab Ukrainale 15 miljardit dollarit majandusabi ja odavamat maagaasi.

2014 JAANUAR

16. jaanuar: protestid on jätkunud ja Ukraina parlament võtab vastu demonstratsioonide-vastase seaduse, mis valab veelgi õli tulle.

22. jaanuar: kaks protestijat surevad militsionääridega võideldes saadud kuulihaavadesse – tegu on kriisi esimeste inimohvritega.

20. veebruar: tundmatute snaiprite tule alla hukkub 88 inimest, nii protestijaid kui militsionääre.

R.

21.  2014

P ⭐ 13

Vasakpoolne maastikuauto Tigr (numbriga 7842KT) on pildistatud 2014. aasta 4. märtsil Krimmis, parempoolne (numbriga 7849KT) kaks aastat varem paraadil Moskva oblastis Alabinos.

Stoppkaader RTst, välisminister Paeti jutu taustaks näidatakse jutusse mittepuutuvaid isikuid.

vajalikuks pidanud avaldada pikki poliitilisi avaldusi kukutatud Janukovõtšile.

Sputniku lõhkumises jäeti Eestis asuv NATO teadusasutus seekord patuta, aga väidetavate rünnakute eest Kremli ja Vene propagandakanalite veebikülgedele ei jäänud «rahva pahameel» tulemata.

Farss nimega «Krimmi referendum» Mitme tuhande Venemaa eriüksuslase automaatide ees toimunud etendus «Krimmi iseseisvusreferendum» näib võlts isegi Nõukogude Liidu valimisimitatsioonide mäletajatele.

Krimmi valimiskomitee esimees Mihhail Malõšev teatas kõigepealt, et valimissedeleid valmistati 2,2 miljonit. Hiljem täpsustas ta ITARTASSile, et tema on tellinud 1,5 miljonit ja Krimmi suurim linn Sevastopol teeb oma sedelid ise. Isegi kui imikud kaasa arvata, on Krimmis elanikke vaid 1,9 miljonit.

Vaatamata sellele, et näiteks Bahtšisarai linnas, kus enamik elanikest on tatarlased, ei hakatud hääletuspunkte avamagi, esitleti näitemängu tulemust, nagu oleks 83% elanikke hääletamas käinud ja neist 97% pooldanud Venemaaga liitu-

mist. Valimiskomisjoni andmeid analüüsides selgus, nagu oleks Sevastopoli linnas valimas käinud 123% valimisõiguslikest elanikest. Üksmeele illusiooni loomisele aitas kindlasti kaasa ka mõnede Venemaa ajakirjanike ja turistide korduvalt kasutatud võimalus sedeleid kasti lasta.

Ajakirjanikke häältelugemise juurde ei lubatud. Vene relvajõud ei lasknud riiki ka OSCE vaatlejaid.

Rahvusvahelise vaatlusmeeskonna pani kokku Venemaa ise. Selle sõnakaim liige oli Soome inimõiguslasena esinev Johan Bäckman, kes ise on tunnistanud, et teda rahastab Kremliga seotud mõjutusorganisatsioon Mir bez Natsizma.

Varem on ta silma paistnud nõudmistega punkbänd Pussy Riot aastateks trellide taha panna ning rahvusvaheline relvahangeldaja ja filmi «Sõjajumal» prototüüp Viktor But vanglast vabastada. Moskva lennukiga saabunud vaatlusmeeskonda juhtis Poola ainukeseks skinhead’ist poliitikuks peetav Mateusz Piskorski. Üle Euroopa kokku otsitud, valimisfarssi legitimeerima seatud äärmuspoliitikute gruppi kuulusid ka endine Läti interrindelane Tatjana Ždanoka, Belgia paremäärmuslaste esindajad,

administratsiooni hooned, parlament vabastab presidendi ametist ja määrab uued valimised 25. maiks, Tõmošenko vabastatakse vanglast.

valitsushooned, kadunud Janukovõtš ilmub välja Venemaal ja annab pressikonverentsi.

23. veebruar: lõppevad Sotši taliolümpiamängud, Putini režiimi au ja uhkus.

MÄRTS

23.–26. veebruar: Ukraina parlament nimetab spiiker Oleksandr Turtšõnovi ajutiseks presidendiks ja Arseni Jatsenjuki peaministriks, endine president Janukovõtš kuulutatakse tagaotsitavaks, miilitsa kardetud eriüksus Berkut saadetakse laiali.

27.–28. veebruar: Krimmis hõivavad eraldusmärkideta relvastatud isikud

1. märts: riigiduuma kiidab heaks president Putini soovi kasutada sõjalist jõudu kogu Ukrainas, algavad venemeelsed meeleavaldused Ukrainas.

3. märts: must esmaspäev Venemaa aktsiaturgudel, kui ilma jäädakse kümnetest miljarditest dollaritest investeeringutest.

4. märts: Putini pressikonverents, kust maailma mällu jääb tema kinnitus, et Krimmis tegutsevad kohalikud omakaits-

Austria Vabaduspartei liikmed, (Ida-)Saksa Sotsialistliku Ühtsuspartei järeltulija Die Linke esindajad, Kreeka Kommunistliku Partei liige, Ungari paremäärmusliku Jobbiku esindaja, natsionaalbolševik Venemaalt jt.

Totaalne propaganda Krimmi hääletus-show järel võttis Putini režiim üleöö kasutusele «uute riigipiiridega» telegraafika ja laiemalt riikliku sümboolika. Lisaks telepropagandale pidi Krimmi kui Vene ala rahva teadvusesse viima ka haridussüsteem. Referendumit imiteeriv farss tehti teoks pühapäeval ja Putin kuulutas Krimmi Venemaa osaks järgmisel teisipäeval, aga juba referendumi päeva hommikul said Moskva õpetajad kätte õppematerjalid teemal «Krimm kui põline Vene ala». Õppematerjalid koosnesid põhjalikust töövihikust, millele samal nädalal lisati Putini otsus, Krimmi-teemalised ristsõnad, Vene propaganda kohaselt koostatud ajalooline ülevaade, metoodilised juhised ning Powerpoint-juhendmaterjalid.

Põgeniketulv 2. märtsil teatasid nii Venemaa venekeelsed kui ka riiklik ingliskeel-

jad ja seal ei ole Vene vägesid, mida lääne avalikkus selleks hetkeks enam ei usu.

6. märts: Krimmi «parlament» määrab Venemaaga ühinemise «referendumi» ajaks 16. märtsi.

7. märts: Venemaa ähvardab Ukraina gaasikraanid sulgeda.

15. märts: Venemaa paneb veto Krimmi «referendumit» kritiseerivale ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile.

16. märts: Krimmi «referendumil» toetab väidetavalt 97% liitumist Venemaaga – demokraatlike institutsioonide vaatlejaid seal ei ole.

18. märts: Putin peab Kremlis võidukõne.

ne propagandakanal RT (endine Russia Today), et seoses Ukrainas puhkenud nn humanitaarkriisiga on sealt Venemaale suundunud 675 000 inimest. Telekanal Pervõi Kanal, kust uudislugu tuule tiibadesse sai, kasutas selle illustreerimiseks kaadreid Ukraina piiripunktist, kus oli tagasihoidlik, peamisel sõiduautodest koosnev järjekord. Kõneisikutena kasutati Venemaa ametiisikuid. Nagu selgus, ei olnud täiesti vale mitte ainult tekst – mingit põgeniketulva Venemaale pole Ukrainast olnud ei siis ega ka hiljem –, vaid ka klipis kasutatud kaadrid pärinesid hoopis Ukraina-Poola, mitte Ukraina-Vene piirilt.

Omakaitse tiigrid Krimmis tegutsenud Venemaa Föderatsiooni üksused, keda ametlik Venemaa nimetas kohalikuks «omakaitseks», ei paistnud silma mitte ainult distsipliini, hea rõivastuse ja moodsa relvastusega, vaid kohati olid üsna efektsed ka nende kasutatud sõiduvahendid. Juba aastaid olid Venemaa relvajõudude paraadidel peaaegu ainukeseks pärast Nõukogude Liidu lagunemist relvastusse võetud demotehnikaks olnud maastikuautod Tigr (Tiiger),

24. märts: viimased senikaua ümberpiiratud olnud Ukraina väeosad lahkuvad Krimmist.

28. märts: USA president Obama kutsub Venemaad üles peatama vägede koondamist Ukraina idapiiri äärde.

APRILL 1. aprill: NATO välisministrid otsustavad peatada sõjalise ja tsiviilkoostöö Venemaaga.

7. aprill: Moskva orkestreeritud meeleavaldajad hõivavad Venemaalt sissesõitnute eestvedamisel administratiivhooneid Donetskis, Luhanskis ja Harkivis.

nn Vene Hummerid. Nüüd olid need haruldased maastikuautod Krimmis «omakaitse» käsutuses, Venemaa numbrimärgid võimaldasid mõnikord isegi väeosade identifitseerimist. Samal ajal rääkis president Putin oma 4. märtsi pressikonverentsil, et Krimmis Vene vägesid ei ole.

Pealtkuulatud telefonikõned Youtube’is Viimasel ajal ja eriti seoses Ukraina kriisiga on populaarseks saanud pealtkuulatud telefonikõnede riputamine internetti, mainigem neist ainult mõnda. Eestis on kindlasti tuntuim meie välisministri Urmas Paeti ja Euroopa välisteenistuse juhi Cathrine Ashtoni vahel 25. veebruaril toimunud telefonikõne. See pole siiski kaugeltki ainuke avaldatud telefonikõne, maailmas on saanud kuulsamaks USA asevälisministri Victoria Nulandi ja USA saadiku Ukrainas Geoffrey Pyatti «Fuck the EU»-telefonikõne.

Leedu välisministeeriumi idapartnerluse osakonna asedirektori Zenonas Kumetiaitise ja Leedu suursaadiku Ungaris Renatas Juska telefonikõne avalikustati Youtube’is juba juulis 2013.

17. aprill: neljapoolsetelt kõnelustelt Genfis, kus osalevad Ukraina, Venemaa, ELi ja USA esindajad, tuleb kokkulepe, et venemeelsete relvastatud üksused peavad lahkuma Ida-Ukraina valitsusasutustest. Rühmituste esindajad teatavad, et ei plaani seda teha.

17. aprill: Vene haridusministeerium esitab uue «terrorismivastase» seaduseelnõu, millega pannakse ette asuda edaspidi järjepidevalt jälgima koolide ja ülikoolide internetikasutust ning analüüsida nii nende õppurite ja personali isiklikke internetikontosid tuvastamaks, kellel on kalduvusi rikkuda reegleid. Igasugusest tavatust käitumisest oleks õppeastusel kohustuslik teavitada FSBd.

R.

14 ⭐ P

21.  2014

«Kevadtorm 2014» tuleb erakordne Rekordilise osavõtjate arvuga suurõppusele tulevad tänavu eestlaste kõrval seitsme NATO riigi üksused. Esimest korda juhib õppust maastikul kaitseväe kõige kõrgem juhtimisorgan – ühendstaap.

POSTIMEES

5.–23. maini vältav õppus on «Kevadtormidest» seni suurim, hõlmates ligikaudu 6000 tegevväelast, ajateenijat, kaitseliitlast ja reservväelast.

Ka tänavu harjutatakse koostegutsemist põhilahinguliikides – viivitus, kaitse ja rünnak. Erinevus on selles, et sel aastal panustavad Eesti õppusesse rohkem ka liitlased ning õppust juhib ühendstaap.

Näiteks osalevad lätlased jalaväekompanii ja pioneeriallüksusega, leedukad luurerühmaga, belglased õhutõrjerühmaga, prantslased küberkaitseinimestega ning ameeriklased rühmasuuruse üksusega.

Liitlased toovad ründelennukid Samuti näeb tänavu «Kevadtormil» taas eestlastele tuttavat Briti jalaväekompaniid. Duke of Lancasteri rügementi kuuluv üksus oli «Kevadtormil» ka mullu ning selle rügemendi pataljonid on nelja rotatsiooni vältel tegutsenud koos Eesti kaitseväelastega Afganistanis. Teineteise õppustel osalemine on hea võimalus juba saavutatud koostöövõimet säilitada.

Selleks et maavägedel oleks võimalik kasutada õhutoetust, saabuvad Ämarisse kolm Poola ründelen-

Kirju maailm Karm paar

1986. aastast Uganda presidendiametitit pidav Yoweri Museveni pidas möödunud nädalal hea sõnaga meeles Põhja-Korea liidrit Kim Jonguni. Seda paraadil, kus teda tervitas ligi 700 põhjakorealaste koolituse läbinud Uganda politseinikku.

Kuu alguses viis Uganda politsei läbi teisegi uuenduse – kohalike inimõiguslaste poolt kolm aastat järjest kõige julmema piinamisega tegelevaks riigiametiks valitud korrakaitsjad loobusid enda kohta kasutamast sõna «jõud».

Museveni sõnul on Põhja-Korea ohvitserid koolitanud ka nende tankiste ja eriväelasi. Väidetavalt on see kahtlane partnerlus kaasa toonud ÜRO uurimise. AFP

Piirangud venelastele

NATO peakorterisse läkitatud Vene diplomaatidel oli komme ringi uidata ja kohvikus teiste laudkondade jutte pealt kuulata, kirjutab Wall Street Journal. Kuigi see ei meeldinud liitlasriikide ametnikele varemgi, oli venelaste ringiluusimine midagi, mida dialoogi nimel taluti.

Enam mitte. Pärast seda kui Vladimir Putin annekteeris Krimmi, tegi NATO muutunud julgeolekukeskkonna tingimustes lõpu nii kogu senisele praktilisele koostööle Moskvaga kui ka venelaste liikumisvabadusele oma peakorteris. Isegi Vene suursaadik võib käia umbes sama vähestes kohtades kui näiteks ajakirjanik. WSJ

küll uus vorm, kuid sealsed ohvitserid on juba paljude «Kevadtormide» kogemusega.

Peastaabi ülema sõnul ootab ta «Kevadtormilt» eelkõige, et kasvaks kaitseväe kriisiaja juhtimisvõimekus, paraneks koostöö väeliikide vahel ning ühistegevus liitlaste ja maakaitsega. Teisisõnu – et me oleksime tulevikus paremini valmis korraldama laiapindset riigikaitset. «Ühendstaap peab olema võimeline sõjalise konflikti korral toimima kaitseväe juhataja põhitööorganina ja selle jaoks peame me võimalikult palju harjutama,» oli Schvede veendunud.

Lõuna-Eestis läheb tuliseks

«Kevadtorm 2013»

merel. Samuti peavad nad olema valmis reageerima juhul, kui otsustatakse rakendada mereväeüksusi.

Peastaap läheb «põllule» Peastaabi ülem mereväekapten Schvede juhib «Kevadtormil» kaitseväe peastaabi välijuhtimispunkti, mis on kaitseväe juhataja põhiline tööorgan.

Põhjus, miks tänavu esmakordselt ühendstaabi juhtimisele üle min-

NATO jätkab idapoolsete liitlaste turvapaketi kasvatamist

FOTO: TOOMAS TATAR

di, on lihtne. «Kevadtorm» on aastate jooksul kasvanud ühe pataljoni õppusest kogu kaitseväge – väeliike, Kaitseliitu ja reservväelasi, samuti liitlasi – hõlmavaks õppuseks.

On loogiline, et seda juhib operatiivstaap, mitte ühe väeliigi staap, nagu varem. Ka riigikaitse arengukava näeb ette, et maaväe staap ühineb sel aastal peastaabiga. «Kevadtorm» ongi esimene suurõppus, kus ühinev staap juhtimisristsed saab.

Schvede sõnul on ühendstaap

5. mail algav «Kevadtorm» toimub põhiosas Lõuna-Eesti maastikul, kuid toetavate keskustena osalevad veel Ämari lennubaas Harjumaal, kaitseväe ühendatud õppeasutuste matkekeskus Tartus ja Lääne kaitseringkonna staap Eametsas.

Jalaväe õppuse põhilahingud peetakse Valgamaal, kuid üksusi saab tegutsemas näha ka Põlva, Tartu, Võru, Valga ja Viljandi maakonnas. Õppusi juhitakse Käärikult.

«Kevadtorm 2014» on jaotatud nelja etappi: esimeses etapis toimub üksuste koondumine Kanepi piirkonda, teises üksuste rännak Nursipalu polügoonile ja kolmandas lahingülesande täitmine, kuhu on haaratud kõik maakonnad. Neljanda ehk viimase etapiga lõpetatakse õppus 23. mail Otepääl.

Balti õhuturbemissiooni kolmekordistamine Seoses Venemaa agressiivsete sammudega Ukraina suunas otsustas NATO kolmekordistada ka oma Balti õhuturbemissiooni.

U.S. F-15 Eagle m48.5

Kanada peaministri Stephen Harperi päev enne suurt reedet tehtud avaldus, et nad saadavad Ida-Euroopa liitlasi julgustama kuus CF-18 hävitajat, oli enne käesoleva lehe trükkiminekut üks viimatisi näiteid NATO viimastel nädalatel järjest täienenud paketist oma Venemaa naabrusse jäävate liitlaste kaitseks.

Teatades hävitajate saatmisest, kordas ka Harper hukkamõistu sellele, et Venemaa on okupeerinud osa Ukrainast ja jätkab oma naaberriigis agressiivseid sõjalisi provokatsioone. Kanada liider tunnistas, et Vladimir Putini Venemaa ekspansionism valmistab talle muret.

«Ma usun, et sellest saab pikaajaline tõsine oht maailma rahule ja julgeolekule ning meie oleme alati valmis tegema koostööd oma liitlastega NATOs ja mujal, et üritada sellesse olukorda vähegi stabiilsust tuua,» lausus Harper.

Päev enne Harperi avaldust arutas Ukraina kriisiga seotud täiendavate julgeolekumeetmete kasutuselevõttu Põhja-Atlandi Nõukogu.

«NATO põhiülesanne on turvata ja kaitsta oma liitlasi,» kordas alliansi peasekretär Anders Fogh Rasmussen pärast kohtumist.

Rasmussen meenutas, et mitmeid samme – näiteks otsus mitmekordistada Baltimaade õhuturbemissioonil osalevate lennukite arvu

ning teha Ukrainas toimuva jälgimiseks luurelende Poola ja Rumeenia kohal – on juba astutud ning tol kohtumisel lepiti kokku uues sõjaliste meetmete paketis, millega kindlustada kollektiivkaitset ja näidata liitlaste solidaarsuse tugevust.

«Meil saab olema rohkem lennukeid õhus, rohkem laevu vees ja rohkem valmisolekut maal,» kinnitas Rasmussen. «Näiteks õhuturvet tegevad lennukid teevad rohkem lende Balti piirkonnas. Liitlaste laevad saadetakse Läänemerele, Vahemere idaossa ja mujale, kuhu vaja.

Liitlaste sõjaväelased saadetakse välja, et suurendada meie valmisolekut, väljaõpet ja õppusi. Meie kaitseplaanid vaadatakse üle ja tehakse tugevamaks.» Ühtlasi lubas NATO peasekretär, et möödunud kolmapäeval kokku lepitu on vaid üks vaheetapp. «Kui vaja, tuleb lähinädalail ja -kuudel lisa,» märkis ta. «Nendega saadetakse selge sõnum: NATO turvab iga liitlast ja kaitseb iga meie põhijulgeolekut õõnestava ohu vastu.»

Muuseas rõhutas Rasmussen ka seda, et paralleelselt kiirkorras kasutusele võetud Venemaa naabrusse jäävate liitlaste julgeoleku tagamise meetmetele arutatakse praegu ka neid variante, kuidas paremini kindlustada siinse piirkonna julgeolekut keskmises ja pikemas plaanis.

BALTI ÕHUTURBEMISSIOON

SOOME

Läänemeri

VENEMAA

OLIVER KUND

nukit SU-22. Need pakuvad kokkuharjutavale pataljonile lähiõhutuletoetust, kusjuures poolakate lennukeid suunavad eestlastest tulejuhid.

Lisaks panevad õhuväelased proovile oma võimed transpordil ja kannatanute evakueerimisel.

Samal ajal harjutatakse läbi Ämari lennubaasi õhuvaenlase eest kaitsmist. Selleks on poolakatel kaasas õhutõrjeraketikompleks SA-8, mis tuuakse Eestisse esmakordselt. Lisaks osalevad Belgia õhutõrjujad üksusega, mis paneb välja õhusihtmärgid meie õhutõrjepataljoni laskmisteks.

«Liitlasriikide kaitseväelaste osalemine meie õppustel on väga vajalik, sest koos liitlastega Eesti kaitsmist saab kõige paremini harjutada Eesti enda pinnal. Lisaks on neil olemas sellised võimekused, mida meil endal ei ole,» ütles Schvede.

Ta märkis, et «Kevadtormil» võiks osaleda isegi rohkemal hulgal NATO riikide üksusi, kuid sellele seab piiri harjutusalade suurus, mis kaitseväel õppuseks kasutada on.

Tänavused ajateenijad peavad arvestama, et neile teevad vastutegevust Scoutspataljoni elukutselised sõdurid ja Kalevi jalaväepataljoni ajateenijad. Mõlemal neist on kasutada SISU soomukid. Neile lisanduvad veel patarei jagu õhutõrjujaid Kirde kaitseringkonnast ning rida liitlasriikide üksusi.

Mereväelaste ülesanne õppusel on tagada, et «Kevadtormi» juhtimispunktid teaksid, mis toimub

Tallinn

Ämari

EESTI

30 km

LÄTI

Šiauliai

Poola: panustab nelja MiG-29hävitajaga.

LEEDU Vilnius

USA: vastutab praegu käimasoleva neljakuise rotatsiooni eest.

Suurendas patrullivate F-15-hävitajate arvu algselt neljalt kümnele. Lisaks saatis KC-135 tankeri.

1. mail võtab ameeriklastelt patrullimiskorra üle kolm riiki. Balti õhuturvet tegevate lennukite arvu suurendatakse neljalt 12-le.

Riia

VENEMAA

Vastutus, mida NATO liikmed jagavad omavahel 2004. aastast, sest Baltimaad ise oma õhuruumi kaitsta ei suuda.

VALGEVENE

Taani: saadab neli F-16-hävitajat ja paneb veel kaks valmisolekusse.

Suurbritannia: saadab neli Typhooni hävitajat.

POOLA

Prantsusmaa: pakub nelja Rafale’i või Mirage’i hävitajat maist augustini. Tõenäoliselt hakkab tegema harjutuslende Poola kohal.

Balti õhuturbe baasid UKRAINA

Saksamaa: pakub kuut Eurofighterit – tõenäoliselt võetakse see pakkumine vastu septembrist detsembrini, kui tavarotatsiooni korras võtab Balti õhuturbe üle Portugal.

NATO: AWACSi lennud üle Poola ja Rumeenia, et jälgida olukorda Ukrainas. Õhust tankimisega aitavad USA ja Hollandi lennukid.

E-3 Sentry AWACS © GRAPHIC NEWS

R.

21.  2014

I ⭐ 15

Kaitseministeerium otsib uusi sõjandussõnu HELLAR LILL KAITSEMINISTEERIUMI KAITSEVÄETEENISTUSE OSAKONNA JUHATAJA

NATOga liitumise kümnenda aastapäeva tähistamiseks kuulutasid kaitseministeerium ja Eesti Keele Instituut emakeelepäeval välja uute eestikeelsete sõjandussõnade võistluse.

Eesti oma sõjandusterminoloogia organiseeritud kujundamine on pea sada aastat vana ning sama vana on ka mõte sõjaväe oskussõnade loomisel keele- ja sõjandushuviliste abi kasutada. Juba 1918. aastal kutsus «kamandu ja oskussõnade väljatöötamise komisjoni» liige leitnant Karl Tulmin raamatu «Eesti kamandu sõnad jalaväele» saatesõnas kõiki asjast huvitatud isikuid oskussõnade loomise töös abiks olema.

Sõjandussõnade võistlusel on oodatud osalema kõik riigikaitse- ja keelehuvilised. Uusi sõjandussõnu ootame hiljemalt 19. maiks. Seejärel sõjandusterminikomisjon arutab ja hindab esitatud uusi sõjandussõnu ning esitab kaitseministeeriumile parimad sõnavariandid.

Võidusõnad kuulutatakse välja ja parimaid autasustatakse Euroopa keeltepäeval, 26. septembril.

Sõnausega soovime saada uusi eestikeelseid sõjandussõnu nende mõistete tähistamiseks, mille kohta

Uute terminite tutvustus

Sõnaus Kaitseministeeriumi sõjandusterminikomisjon ootab sobivaid ja täpseid eestikeelseid vasteid järgmistele terminitele: jalaväe lahingumasin, jalaväe lahinguliikur – otsime nende sõnade asemele lühemat ja suupärasemat sõna; soomustransportöör, soomusveok – otsime lühemat omakeelset sõna; liaison – otsime suupärasemat ja ühemõttelist eesti sõna, sest eesti keeles vastena kasutatud sõnad koostöö ja side ei anna mõtet õigesti edasi; resilience – otsime tähenduslikult sobivamat eesti vastet, sest seni kasutatud vasted toimepidevus ja talitluspidevus ei anna mõtet õigesti edasi; reconnaissance – otsime ühemõttelist ja lühikest sõna, mis ei oleks

eesti keeles praegu sõna pole või on kohmakas sõnaühend, keerukas võõrsõna, sõna, mis ei anna mõistet piisavalt hästi edasi, või tekitab segadust olemasoleva sõna mitmetähenduslikkus.

Sõjaväel on oma riigi ja rahva huvides õigus ja kohustus kasutada

kohmakas ja võõrapärane ja annaks tegevuse mõtet õigesti edasi; deconfliction – otsime lühemat ja eestipärast sõna, seni kasutatud eestikeelne konflikti vältimine on pikk ja kohmakas; projectile – otsime uut eestikeelset sõna, mis oleks ühemõtteline ega oleks võõr- või liitsõna; missile – eesti keeles on sõna rakett mitmetähenduslik, kuna seda kasutatakse nii juhitava (missile) kui ka juhitamatu raketi (rocket) kohta. Otsime juhitava raketi asemele ühemõttelist ja lühikest eesti sõna; debriefing – eesti keeles tähenduslikult kõigiti sobiv sõna puudub. Otsime sobivat eesti vastet.

jõudu ja relvi. See on üks põhjus, miks täpne ja ühemõtteline kommunikatsioon on sõjandusvaldkonnas väga oluline.

Kommunikatsiooni olulisim tööriist on keel. Seetõttu on oluline, et me kasutaksime riigikaitses täpseid termineid.

Riigikaitse lai käsitus. Eesti riigikaitse dokumendid räägivad alates 2010. aastast, kui võeti vastu «Riigikaitse strateegia», riigikaitse laiast käsitlusest, mis tähendab, et riigikaitset tuleb mõista ka mittesõjalises tähenduses ja see eeldab tugevat sisejulgeolekut. Jaanuaris kinnitati riigikaitse arengukava mittesõjalised osad, kus käsitletakse esimest korda koos nii sõjalist kaitset kui riigikaitseks vajalikke mittesõjalisi tegevusi.

Samas võib ajakirjanduses ja avalikus kõnepruugis kohata mitut versiooni selle mõiste kohta: laiapindne riigikaitse, laiapõhjaline riigikaitse, laiapõhjalise riigikaitse käsitlus, laiapõhjaline riigikaitse käsitlus, riigikaitse laiapõhjaline käsitlus, mõnele võib ka meenuda kunagi kasutatud totaalkaitse.

Jäägu totaalkaitse selle termini neiupõlvenimeks, aga ülejäänute puhul on ebaselge, mis on siis laiapõhjaline – riigikaitse või käsitus? Või on see kõik hoopis pindne?

Keeleküsimus on veel, et kas õigem on siis käsitlus või käsitus? Õigekeelsussõnaraamatu järgi

tähendab käsitlema (vaimselt) tegelema (millegagi), arutama (midagi); töötlema, keemiliselt mõjutama, aga käsitama aru saama, mõistma; tarvitama, rakendama. Seega on siis käsitus – arusaam, mõistmine, kontseptsioon. Õigekeelne ja soovitatav on siis ikka riigikaitse lai käsitus.

Tegemist on eeskätt Eesti kontekstis kasutatava terminiga. Selle ingliskeelne vaste on comprehensive national defence.

Kõikehõlmav lähenemine.

See on eelmisele terminile lähedane, aga siiski erineva ja omaette tähendusega. Mõlemad terminid toonitavad küll sõjaväe ja tsiviilvaldkonna tihedat koostööd, aga kõikehõlmav lähenemine tähendab eri osapoolte omavahelist suhtlust, et tagada tihedalt seostatud poliitika ja tegevuskavad kriisi või konflikti puhul. Tegemist on NATO terminiga. Selle termini ingliskeelne vaste on comprehensive approach.

Sõjanduse ning julgeoleku- ja kaitsepoliitika terminibaas Militerm asub aadressil: http://termin.eki.ee/militerm/

«Tähesõdade» tehnika jõuab lahinguväljale A RKO OLESK TLÜ/POSTIMEES

Ü

hel põlvkonnal «Insener Garini hüperboloid», teisel «Tähesõjad» – paljud meist on üles kasvanud kirjeldustega võimsast relvast, mis energiavoo abil hävitab vastaseid. USA mereväe laevast USS Ponce saab sel suvel esimene sõjaväeüksus, mille relvastusse kuulub laserrelv. Kas see tähendab kaua ulmeliseks peetud tehnoloogia püsivat jõudmist tavaarsenali, on siiski veel vara ennustada.

Mitmed laserrelvade projektid on pärast miljonite neelamist seisma pandud või osutunud valminuna ebapraktiliseks. Ka USA mereväe uus relv pole selline, mis lõikaks läheneva allveelaeva pooleks või uputaks võimsa plahvatuse saatel ristlejaid.

LaWS (Laser Weapon System – ingl laserrelvasüsteem) kuulub laevale paigaldatud radarisüsteemi Phalanx CIWS juurde. Radar seirab lähenevaid objekte, näiteks paate, rakette või lennukeid, ning annab nood sihtmärgina laserrelvale üle.

Kuid veel ei ole laser kuigi võimas: ta saab hakkama drooni allatulistamise, väiksema paadi mootori rikkumise ja vastase seadmete andurite kahjustamisega.

Laserkiire intensiivsust saab kohandada vastavalt ohule.

«Efekt on reguleeritav,» selgitas

mereväe programmijuht, mereväekapten Mike Ziv USA kaitseministeeriumi blogile.

«Saab kasutada nii väikese võimsusega süsteeme kui ka võimsamaid.

Mõnel puhul on mõju tagasipööratav, teisel juhul saab [relva] kasutada hävitamiseks.»

Sama oluliseks peab Ziv asjaolu, et LaWSi kasutusevõtuga saab paika sarnaste relvade kasutamise raamistik. «Prototüübi käikulaskmisega oleme saavutanud ka seda, et sedalaadi laserisüsteemi rakendamiseks vajalikud protsessid ja doktriin on paika saanud,» märkis ta.

Laserist tõhusa relva tegemine on kurikuulsalt keeruline ning see on ka põhjus, miks kõik ambitsioonikamad projektid on seni takerdunud. Seejuures ei ole probleemiks piisavalt võimsa laserikiire tekitamine. 60 aasta eest leiutatud laserit kasutatakse ju tavaelus paljudes funktsioonides, mis sarnanevad sõjaväljal vajalike ülesannetega: teemantide lihvimiseks, kasvajate opereerimiseks, isegi termotuumareaktsiooni tekitamiseks, mis nõuab miljoneid kraade.

Kohati isegi ületamatuna tunduvad probleemid on olnud seotud aga energiavarustuse, sihtimise ja kiire hajumise vältimisega.

Võimsa valguskiire tekitamine nõuab seda, et sinna pannakse sisse piisavalt energiat. Ka tavalise patarei toitel töötav pliiats-kaardikepp on ju laser, mis otse silma suunates suudab küll kahjustada sealseid rakke, kuid temas pole kaugeltki piisavalt energiat, et millelegi muule

Laevadele paigutatav laserrelvasüsteem.

ohtlikuks osutuda. Hävituslikuks peetakse üldiselt laserit võimsusega alates 100 kW, kuigi teatud efekti annab saavutada ka väiksemate võimsustega kiiri kombineerides.

Lisaks saadetakse laserikiired teele impulssidena, seega peab energiasüsteem olema suuteline tootma suures koguses energiat kiiresti ja korduvalt.

Ja seda enam patareiga ei toida.

FOTO: LAWS

Vajalik energiasüsteem on suur ja raske, kindlasti mitte käe otsas tassitav, ja see on ka põhjus, miks senised laserrelvade süsteemid on kavandatud laevadele või lennukitele: neile mahub vajaminev energiasüsteem. LaWSi võimsus on mereväe allikate kohaselt vahemikus 15 ja 50 kW. Mida võimsam laser, seda keerulisemaks muutub kiire koos hoid-

mine – võimas kiir kipub õhus enda ümber tekitama plasmakanali, mis omakorda hakkab kiirt hajutama ja selle võimsust kahandama. Praegu nõuab probleemiga toime tulek peeglite süsteemi, mis jällegi suurendab relvasüsteemi mõõtmeid ja massi.

Laserikiir peab soovitud mõju tekitamiseks sihtmärki ka väga täpselt tabama: mitte lihtsalt droonile pihta saama ja selle keresse augu puurima, vaid leidma üles kindla anduri või detaili. Ülitäpsete sihtimissüsteemide välja töötamine on samuti olnud vaevaline, ent paistab, et LaWS on sellega hakkama saanud.

«Oleme neist tehnoloogiatest rääkinud aastaid, kuid nüüd oleme viimaks punktis, kus kõik on valmis: tehnoloogia ja toetus kuni käsuahela kõrgeima astmeni,» ütles Ziv ning avaldas lootust, et paremad ja võimsamad laserid järgnevad tänu sellele õige pea.

Teateid umbes 50-kilovatise võimsusega militaarlaserite välja töötamisest ja alanud või peagi algavatest katsetustest on viimasel paaril aastal tulnud nii Euroopast kui ka Ameerikast. Peamiseks sihtmärgiks on raketid ja mehitamata õhusõidukid.

Lisaks laseritele on intensiivselt uuritud teisigi energia suunamise relvi, mis põhinevad kas elektromagnetikiirguse teistel lainepikkustel, näiteks mikrolaineala kiirgusel, või tulistavad osakestekimpe, ent nendega on seotud suuresti sarnased probleemid.