19. detsember 2013

Riigikaitse.EE EESTI EKSPRESS

Ilmub neli korda aastas koos ajalehega Eesti Ekspress

Nr 15 / 19. detsember 2013

Intervjuu kaitseliidu ülema Meelis Kiiliga Reportaaž suurõppusest Orkaan Läänemaal Mis toimub Eesti moodsaimas lasketiirus Välustes?

Kaitseliitlase varustus – üksipulgi ja tasuta!

FOTO TIIT BLAAT

Kas kaitseliit saab talle pandud ülesannetega hakkama?

Riigikaitse.EE

Kas talle jäävad kaitseväe vanad relvasüsteemid?

Ajakirjanik Priit Simsoni intervjuu kaitseliidu ülema brigaadikindral Meelis Kiiliga.

Kaitseliitlastest

K

tegevtoimetaja

FOTO ERAKOGU

Erukolonel Hannes Toomsalu (pildil paremal) pajatab iseäralikke lugusid kaitseliidu taastamisest Pärnumaal Eesti taasiseseisvumise paiku.

LK 14–15

Alu mõisas asuva kaitseliidu kooli juhataja Erik Reinhold kirjutab, millist juhtimisharidust kool pakub.

LK 7 FOTO US NATIONAL GUARD

Toivo Tänavsuu

LK 8–9

FOTO KAITSELIIT

üsisin kolleegilt, mis talle seostub kaitseliiduga.

Ta vastas: “Kaitseliitlastele meeldib metsas olla. Nad ohverdavad selleks nädalavahetusi. Patriootlikud on nad ka. Neile meeldivad relvad ja laskmine. Mõned neist on päris toredad inimesed, teised ei ole. Enamasti on nad mehed.”

Noor kaitseliitlane näitas mulle kord oma värskeid sõdurisaapaid ja ütles, et vaadaku ma, kaitseliidust sai – päriseks!

“Uskumatu – niisugused head tanksaapad!” ei suutnud ta ise ka ära imestada. “Seal on kõik tasuta!” Äsja käisin kirikukooriga Viljandis laulmas. Pärast teenistust korraldasime isekeskis väikese jõuluõhtu, kus laua olid meile katnud kolm toitlustajaprouat-preilit. Kogu toidukraami tassisid nad kastides kirikusse, valmistasid ette lauad ning pärast õhtusööki kadusid kastidega samas suunas, kust olid tulnud.

Viimase peal catering! Kelle poolt? Kohaliku naiskodukaitse aktiivilt.

Nad saabusid punkti pealt, nokitsesid ja askeldasid vaikselt, nõudmata vähimatki asjatut tähelepanu. Pärast tänasime toitlustajaid – nemad vaid noogutasid, naeratasid ja siirdusid taas oma asjatoimetuste juurde.

Umbes selline vist ongi kaitseliidu ideaalne mentaliteet.

Abivalmis, “käed külge” suhtumisega, vastutustundlik, alandlik, toimekas, edasipüüdlik – kaitseliitlane on aktiivne ja innukas Eesti inimene. Nutikas ka, kasutades ära võimalusi sisukaks “tasuta” ajaviiteks, tasuta kuue või saabaste saamiseks.

Isegi metsaharjutusele sõiduks kuluv kütus makstakse kinni.

Selles Riigikaitses on lugu, mis valmis kaitseliidu moodsaimas lasketiirus Välustel. Pealtnäha lihtne, kuid sisult tänapäevane laskepolügoon läks maksma 850 000 eurot ja selliseid tahab riik lähema kümne aasta jooksul rajada veel vähemalt seitse.

Eesti võib eeskujulikult kulutada kaks protsenti SKTst riigikaitseks, aga riigikaitselistele objektidele summasid eraldades ei ole määrav mitte investeering ehitusse, vaid ülalpidamiskulud.

Tiir on öösel kottpime, sest elektriliini sinna vedamine, valgustus ja kõik muu oleks ebamõistlikult kallis. Kui Väluste mets säraks ööpimeduses nagu Lilleküla staadion, jääks midagi muud tarvilikku kusagil ehitamata.

Tiiruga tutvudes vestlesime kaitseliidu peastaabi inimestega muuhulgas sellest, kui palju vaba riik (ning selle kaitsmine) maksab ning kui palju Eesti jaksab “laigulisi objekte” ehitada, tukke, kahureid või rasketehnikat osta.Tasakaalupunkti võib investeeringutes otsima jäädagi, sest vajadusi hinnatakse erinevalt. Aga kaitseliidu ülalpidamisele kulub alla 30 miljoni euro aastas, mis on vähem kui kümnendik riigikaitse kogusummast.

“Ja nad on üks tõeliselt hirmus jõud!” ütleb peastaaplane.

“Kui mitte mina, siis kes?” küsivad USA rahvuskaarti astuvad ameeriklased.

Vabatahtlikust riigikaitsest Eestis, USAs ja Taanis.

LK 16 Riigikaitse.EE Neli korda aastas ilmuv julgeolekut ja riigikaitset kajastav erileht Väljaandja: AS Eesti Ajalehed Erilehe väljaandmist finantseerib kaitseministeerium

Esikaanel Kaitseliidu paraad Jõgeval. Foto Ilmar Saabas.

Tegevtoimetaja Toivo Tänavsuu, e-post toivo@ekspress.ee Kujundaja Anneliis Aunapuu Trükikoda Printall

põhiteema 3

Mitte loosunglik pateetika, vaid isiklik suhe

Kaitseliitu ei sünnita. Sinna kuulumine on isikliku tahte ja suhtumise küsimus.

Barkalaja Viljandi Kultuuriakadeemia direktor

I

seenesest pole kaitseliidus midagi erakordset. Maailmas on palju vabatahtlikke organisatsioone, sealhulgas ka militaaralal. Kaitseliidu teeb juba selle sünnist alates eriliseks kuulumine Eesti riigi kaitsmisvalmiduse kehastuste hulka ning seda riigi (kui rahva tahte väljenduse) poolt tunnustatuna. Siin ei ole mingit loosunglikku pateetikat. Puhas isiklik suhe.

Minu isiklik suhe kaitseliiduga algas 1990ndate alguses, kui Kalle Eller sõitis mööda Eestit, sisemisest sunnist taastada inimeste ühistegevuselist kaitsetahet. Takkajärgi vaadates oli see väga segane aeg, parimas lotmanlikus kultuuriplahvatuse vaimus. Tuletame meelde: Eesti ühiskonnas oli Nõukogude Liidu sõjaväeteenistuse eripärade tõttu levinud tõrge igasuguse armeehõngulise tegevuse suhtes.

Seda võimendas inertsist ideoloogiline vastuseis okupatsiooniarmees teenimise vastu.

Värskelt taasiseseisvunud riigi korraldamisel hakkas kohe tööle Krõlovi valmist tuntud luige-haugi-vähi sündroom, kus eri algatajad teisi osapooli parimal juhul ignoreerisid, halvemal juhul töötasid otse vastu.

Eks asjaosalised mäletavad, igaüks oma vaatenurgast, kuidas suhestusid omavahel kaitseliit, kodukaitse ja Algus oli loomulikult mitmesugused kaitseväge romantiline. ehitavad osapooled. Praegu ja siin ei ole koht klaarida, kellel oli rohkem õigus ja kellel vähem. Sellel küsiHiljem tuli juba kodustamine, (re) musel pole enam üldse mõtet. Oluline struktureerumine, akadeemiline maon see, et kaitseliit on muinsuskait- levkond ja muu vähem või enam vääseseltside ning kodanike komiteede rikas.Tuli laias laastus samamoodi: rokõrval väheseid rahvaalgatuslikke lii- mantiline tung ja torm, lastehaiguste kumisi, mis suunas riigi kujunemist puhangud, vastuhakk “vana maailma” pöördumatult kodanikuühiskonna ilmingutele, teismeliseea identiteepoole. diprobleemid ning lõpuks küpsemine.

Algus oli loomulikult romantiline.

Nüüd, uue riigikaitsekontseptTartu maleva moodustasid – või kui siooni raames, on kaitseliit pälvinud

täieliku tunnustamise nii kaitseväe peastaabi kui kaitseministeeriumi poolt. Maa-alakaitse eest vastutaja roll kaitseväe täieõigusliku liitlasena pole üldse paha tulemus.

Seda enam, et lubatakse koondisesärki, korralikku treeningut ning tasemel vaKaitserustust.

Loomulikult on liidul on küsimusi üleval ka Eesti elapraegu.Taasasutamisest pärit ajaloolisnikkonna tele kihelkondadele rajatud territoriaalhulgas kõrsuse põhimõte elab ge maine mõneti mugandunud kujul edasi ka ja usalduspraegu. Kuidas kaväärsus. vatsetakse reaalse sõjalise kokkupõrke korral hakkama saada nii väljarände kui

töise pendelrände tingimustes? Näiteks kaitseliidu Liivimaal asuvasse üksusesse kuuluvatest liikmetest lõviosa asub püsivalt hoopis Tallinnas.

Mis veel hullem, enamik aktiivseid kaitseliitlasi teenib kriitilisel hetkel leiba Soomes, Rootsis, Norras või Saksamaal. Neil on seal ka pered kaasas.

Mis paneb neid siis vajalikul hetkel otsustama riiki teenida?

Vastus on ju ilmselge ja lihtne: kaitsetahe. Kaitsetahet juhib aga motivatsioon. Riigialamal on raske hoida üleval motivatsiooni, kui valitsemise tasandil on ilmsed vajakajäämised. Õnneks on kaitseliidul kaitseväe, politsei, päästeteenistuse, aga näiteks ka riigikontrolli kõrval Eesti elanikkonna hulgas kõrge maine ja usaldusväärsus.

Minagi usaldan neid ning selle kaudu ka oma valmidust meeles hoida, milleks taastati Eesti riik ning miks on vaja teda kaitsta. See on isikliku suhtumise küsimus.

FOTO KAITSELIIT

Anzori

olla korrektne, aitasid seda taaselustada – tudengid, üsna karmid punkarid ning “patsiga poisid”, kes lõhkasid tol ajal arvutisüsteemide asemel isetegevuslikult kokkusegatud aineid.

Enamik asustas Supilinna, esimene peastaap-kasarm-kasiino asus Tartu linna poolt eraldatud majas Tähtvere tänaval.

Esimesena meenuvad Eesti Kongressi valimised, kui meid saadeti turvama Narva valimisjaoskonda. Kui bussitäis robinhoodlike kaigastega varustatud malevlasi maha astus, punkarite needitud paraadmundritel sokusarved turris, ehmusid korraldajad ise niivõrd, et sulgesid meid suurde ruumi ning lubasid väljas käia vaid kahekaupa.

Veel meenub elevus, mille põhjustasid Tamme kompanii “vanamehed”, kui nad EPA ees seisvale Leninile kraanatrossi kaela heitsid ning selle ära vedasid. Armee oli veel kohal ning mõnigi poliitiliselt korrektne tegelane lubas enesele pahaselt kõva häält teha.

Meenuvad isekorraldatud õppused nii linna- kui metsamaastikul.

Meenub ka öö, millal patrullisime isetehtud kumminuiadega Tartu tänavatel ning ootasime, kas kaks nädalat varem Vilniuses ja nädal varem Riias toimunud verised sündmused ka Eesti pinnale veerevad.Alles hiljem saime teada, et kokkupõrke ärajäämise eest tuleb tänada tolleaegset Tartu garnisoni ülemat Džohhar Dudajevit. Olgu muld talle kerge. Tuleb tunnistada, et meil vedas tohutult, et midagi traagilist ei juhtunud.

Kaitseliit varustus

Kaitseliidu tegevliikmele ettenähtud varustus on sama mis reservväelasel. Aga kui viimasele väljastatakse varustus vaid õppekogunemise ajaks, siis kaitseliitlasel on see hoiul kodus.

Talvise maskeerimisülikonna püksid ja jakk

Kiiver ja kiivrikate Skautmüts Välivormi müts, jakk ja püksid

Vihmaülikonna püksid ja jakk

Poolsaapad ja talvekummikud

Jalaväelabidas Kiivrialune müts Kaitseprillid Filtreeriv gaasitorbik pudeli ja varukurnaga Vormihoolduskomplekt Villased sokid Taskulamp Labakindad Hügieenitarvete kott Jalakuivatusrätik Käterätik

FOTOD TIIT BLAAT

tlase

varustus 5

Nuga

Jalaväe rakmed Varustusekott Sõrmkindad T- särk

Sooja aluspesu särk ja püksid

Seljakott

Magamiskott Alusmatt Joogipudel Katelok Söögiriistade komplekt Meditsiinikomplekt

6

kommentaar

Talupojatarkus ja ühiskonna vajadus

Kaitseliit on võimalus kaitsta ennast, lähedasi, kogukonda ja riiki.

Tanel Rütman major

K

uigi kaitseliidu alguseks peetakse kokkuleppeliselt 11. novembrit 1918. aastal, tegutsesid kaitseliitlikud omakaitseüksused Eesti eri paigus juba aasta varem. Samuti taastati kaitseliidu tegevus veebruaris 1990 Järvakandis, poolteist aastat enne riikliku iseseisvuse taastamist.

Selle baasilt saame väita, et kaitseliit, nagu ka igasugune seltsi- ja ühistegevus, on iseseisvuse eeltingimus – baas, millelt saab tekkida riiklus.

Kaitseliidul on eriline, palju laiem roll kui näiteks kaitseväel. Kaitsevägi on mõeldud ainuüksi riigi sõjaliseks kaitseks.

Ka kaitseliit on sõjaliselt organisee-

ritud ja relvastatud, kuid mõeldud mitte ainult sõjaliste ülesannete täitmiseks.

Kaitseliitlased on sõjaks valmis ja üksustesse jaotatud. Seega distsiplineeritud, sõjaliselt juhitud, oskavad kriisiolukordades käituda ning teisi aidata. Aga tänapäevases konfliktis hägustuvad kõik piirid, sealhulgas piir sõduri ja tsivilisti vahel. Selleks on kasulik valmis olla.

Sõda on võimalikest kriisidest halvim, ent selleks harjutamine annab oskusi ka kergemate kriiside lahendamiseks. Eesti lähiajaloos on mitmeid näiteid kaitseliidust kui vääramatust jõust, mis suudab hädaolukorras riigi jõustruktuuridest kiireminigi reageerida või neile appi tulla, kui nende jaks lõppema hakkab. Meenutagem näiteks Padaoru lumeuputust või pronksiööd, rääkimata seeneliste-marjuliste otsimisest või metsatulekahjude kustutamisest.

Kaitseliit on vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon. See tähendab, et tema

LAIAPINDNE RIIGIKAITSE: Kaitseliitlased valmistuvad koos politseinikega ühisoperatsiooniks.

Mida annab kaitseliitu kuulumine?

Sõdurioskused – kaitseliitu astumisel tuleb läbida sõduri baasväljaõpe. Kes pole ajateenistuses käinud, need läbivad kaitseliidu tegevliikme sõdurioskuste baaskursuse, mis on sisult sarnane ajateenistuse sõdurioskuste baaskursusega.

Erinev on vaid see, et kaitseliidus läbitakse kursus nädalavahetustel ja pikema aja jooksul.

Sõjalise eriala – kaitseliit pakub oma liikmetele koolitust peamistel jalaväeüksuse ametikohtadel, näiteks korraldatakse sidemehe, pioneeri, minööri, autojuhi, tagala, tankitõrjuja jt erialakursusi.

Sõjalise karjääri võimaluse – huvi korral pakub kaitseliit võimalust teha sõjalist karjääri. Võimalik on läbida noorem- ja vanemallohvitseri ning rühma- ja kompaniipealiku (reservohvitseri) kursused.

Kaitseliidu väljaõpe pakub rohkesti ka praktilist juhtimiskogemust mitmesugustel harjutustel ja õppustel.

Meeskonnatöö oskusi ja kogemust – kaitseliidus tegutsevad ühise eesmärgi nimel koos väga mitmesuguse tausta ja

kogemusega inimesed. Kaitseliidu üksused kogunevad regulaarselt väljaõppele oma üksuse koosseisus. Koostööharjutustel võivad osaleda ka need, kes kuuluvad teistesse üksustesse.

Enesearendamisvõimalust – lisaks sõjalistele erialadele pakub kaitseliit koolitusi mitmesugustel juhtimis-, instruktori- ja treenerikursustel. Õppida ja praktiseerida saab ka esmaabi, ellujäämisnippe, toitlustamist, avalikke suhteid ja palju muud kasulikku.

Taktikalised õppused – kaitseliidu üksused osalevad aasta suurimal õppusel Kevadtorm.

Samuti toimub aasta jooksul mitmeid malevatevahelisi ühisõppusi (Orkaan, Mulgi mäss, Põhja Konn jt) ning maleva suurõppusi.

Kriiside lahendamist – rahuajal on kaitseliit abiks tsiviiljõustruktuuridele, aidates näiteks likvideerida mitmesuguste õnnetuste tagajärgi. Kaitseliitlased on abiks ka kadunud marjuliste-seeneliste otsimisel või metsatulekahjude kustutamisel.

Põneva ja sisuka vaba aja – kaitseliidus toimub vilgas seltsielu. Korraldatakse kokkutulekuid ja matku, langevarjuhüppeid ja köielaskumisi, tehakse mitmesugust sporti jne.

Head kamraadid – kaitseliit on sisuliselt üle-eestiline vennaskond aktiivseid ja hakkajaid inimesi.

Patriotismisüsti – kaitseliitlased on patrioodid, kes peavad tähtsaks Eesti riiklust, ajalugu ja ühiseid traditsioone.

Kõike seda tasuta! – kaitseliitlastele on ülesannete täitmiseks vajalik väljaõpe tasuta.

liikmete peamiseks motivaatoriks ja käimapanevaks jõuks on vaba tahe. Hiina mõttetarga Konfutsiuse ütlus “suure sõjaväe juht võib saada lüüa. Veendumusega lihtne maamees on võitmatu” pärineb küll paari tuhande aasta tagant, ent on sisult pädev tänagi. Turu-uuringute ASi korraldatud kaitseliitlaste riigikaitseliste seisukohtade uuring näitab, et Eestile kallaletungi korral on 99 protsenti organisatsiooni liikmetest valmis oma võimete ja oskuste kohaselt riiki kaitsma. 82 protsenti kaitseliitlastest on seisukohal, et võõrriigi relvastatud kallaletungi korral oleks võimalik Eestit kaitsta. Eesti rahva tugevat kaitsetahet tõestab usaldus kaitseliidu vastu ühiskonnas ja liikmeskonna kindel juurdekasv viimasel kümnendil (umbes 800 uut liiget aastas). Inimesed tulevad kaitseliitu ilma suurte värbamiskampaaniate ja meediakärata. Järelikult tuntakse, et see organisatsioon on vajalik, ja tahetakse oma riigi jaoks midagi teha.

Kaitseliit on tõenäoliselt Eesti riigikaitse kõige suurem heidutus. Isegi paljudele meie sõpradele NATO riikidest jääb kaitseliit ja tema toimimispõhimõte esmapilgul arusaamatuks. Vabatahtlikud – mehed-naised, noored-vanad, laiali üle terve riigi – valmis totaalseks vastupanuks. Kui arvestada veel kogu ühiskonna suure toetusega, sünnib vääramatu jõud, mis paneb võimaliku agressori oma rünnakut tõsiselt kaaluma.

Kaitseliit on ka osa põhjamaisest riigikaitsekultuurist: sarnased organisatsioonid eksisteerivad nii Skandinaavias kui Balti riikides. Kaitseliidu tugevus on muuhulgas Eesti ajaloos. Kuna kommunistid ei suutnud hävitada Eesti ajaloolist mälu, oleme täna märgatavalt paremas seisus kui mitmed meie saatusekaaslased.

haridus 7

Head juhid tulevad Alu mõisast Kaitseliidu kool pakub vabatahtlikele võimaluse end järjepidevalt arendada.

Erik Reinhold Kaitseliidu kooli juhataja

K

ui kaitseliit üheksakümnendate alguses taasloodi, asusid selle üksusi ja allüksusi juhtima isamaalisest vaimustusest kantud entusiastid. Tublidest lukkseppadest, saemeestest, autojuhtidest ja põllumeestest said ühtäkki relvastatud üksuste pealikud.

Tahtmist oli kõvasti, samas pärinesid meeste sõjaväelise juhtimise oskused ja teadmised suuresti kas Nõukogude armee mälestustest, loetud sõjateemalisest ilukirjandusest või vaadatud mängufilmidest. Nii malevad kui ka peastaap asusid igaüks oma parema äranägemise järgi vabatahtlikke juhte koolitama.

See tegevus oli kooskõlas kogu tollaste kaitsejõudude arengutasemega – vähesed elukutselised sõjaväelased olid oma hariduse omandanud eri riikides, Venemaast Ameerika Ühendriikideni. Oma panuse andsid Sinimägedel võidelnud veteranidki. Korraldati mitmesuguseid kursusi, õppepäevi ja harjutusi. Nii tegevus kui ka selle tulem olid väga eriilmelised ja ebaühtlased, samas siiski tuntavad. Tase tõusis. ÜHEKSAKÜMNENDATE lõpuks sai kaitseliidus ilmseks vabatahtlike juhtide keskse ja ühtse väljaõpetamise vajadus. Inspiratsiooni selle küsimuse lahendamiseks saadi meie põhjamaiste partnerorganisatsioonide – Rootsi ja Taani kodukaitse juurest. Neil olid juba aastakümneid tegutsenud oma koolid – õppeasutused, mis vastutasid just vabatahtlike juhtide ja instruktorite ettevalmistuse ja arendamise eest. 2001.

aastal alustas Raplamaal Alu mõisas tegevust meie oma kaitseliidu kool. Ülioluline abi kooli taristu rajamisel, mõisahoone renoveerimisel ja sisustamisel ning kooli õppemetoodilise sisu ülesehitamisel tuli Taani kodukaitselt. Ilma taanlaste tõhusa ja asjatundliku abita poleks kaitseliidu kooli sellisel kujul sündinud.

KAITSELIIDU KOOL on tegutsenud 12 aastat. Tänavu jõustunud uue kaitseliidu seaduse ja kodukorra kohaselt on tegemist iseseisva üksusega, organisatsiooni keskse sisekoolitus- ja arenduskeskusega. Kooli missioon on olla kaitseliidu juhtimis- ja õpetamiskultuuri looja ja hoidja. Kaitseliidu koolis õpitakse juhiks ja arenetakse juhina.

Meie õppurid on valdavalt vabatahtlikud, mistõttu oleme õppekorralduses lähtunud nende tublide inimeste vajadustest ja võimalustest.

Oma õppekorralduse alusena näeme vabatahtliku juhi nn pädevuskobarat, mis koosneb juhtimispädevusest, õpetamisoskustest ja sõjalistest erialaoskustest. Kõigi nimetatud pädevuste omandamiseks pakub kool kursusi, mis kestavad üks kuni üheksa nädalavahetust.

Mitte kõik Kaitseliidu juhid ei ole sõjaväelised juhid ja sõjapidamine pole ainus asi, mida meie juhid peavad suutma juhtida. 2013. aastal läbis kaitseliidu kooli mitmesuguseid kursusi kokku üle 700 inimese. Nende hulgas oli nii allüksusepealikke, naiskodukaitse ja noorteorganisatsioonide juhte kui kaitseväe tegevväelasi.

KOOLIS ON VIIS juhtimispädevust arendavat kursust. Neis käsitletakse süvajuhtimist ja juhi käitumist, nõudeid ja ootusi juhile, väärtusi ja hoia-

servohvitsere nii jagude, rühmade kui kompaniide tasandil.

Kursuste lõpetamine koos teenistuspraktikaga kaitseliidu malevas annab kaitseliitlasele aluse reservallohvitseri või ohvitseri auastme andmiseks. Seega vastavad õppekavad, sisu ja väljund kaitseväe standarditele.

kuid, motivatsiooni, efektiivset suhtlemist, grupiprotsesse, juhtimisstiile, probleemianalüüsi, protseduuri- ja protsessianalüüsi, arenduskoosoleku korraldamist ja kovisiooni. Kõrgemate tasandite juhtidele õpetame ka oma üksuse arengu visioonipõhist kavandamist. Õppemetoodika rajaneb eelkõige praktilistel ülesannetel ja sellele järgneval coaching’ul. Iga õppur saab end kursustel erinevates juhirollides proovile panna ja koolitaja käe all oma edu ja arendamist vajavaid oskusi mõtestada. Me ei püüa täiskasvanule võõraid teadmisi pähe toppida, vaid stimuleerida teda jõudma iseseisvate lahendusteni, mis võimaldavad saavutada püsivaid muutusi õppuri hilisemas juhikäitumises. ÕPETAMISOSKUSTE arendamiseks on koolil pakkuda instruktori ja treeneri kursused, kus õpitakse mitmesuguseid õppemeetodeid. Väljaõppe korraldajad saavad osaleda väljaõppe tehnoloogia kursusel, kus vaadeldakse sõjaväepedagoogikat ja õpitakse koostama asjakohaseid õppekavasid.

Sõjaväelise juhtimise õpetamisel on kool seni keskendunud uute allüksusejuhtide koolitamisele. Oleme ette valmistanud reservallohvitsere ja re-

UHKE HOONE: Kaitseliidu koolimajaks on Alu mõisa häärber.

OMA TUGEVUSEKS sõjaliste juhtide õpetamisel peame eri tasandite integreeritust – nii saavad rühmavanemad, rühmaülemad ja kompaniiülemaid omi tegevusi harjutada üheskoos ja kursuse lõpuharjutusel Kotkalend harjutavad juba kõigi tasandite juhid ühiselt pataljoni raamistikus korraldatud õppusel. See annab lühikese õppeaja tingimustes suhteliselt hea tervikpildi üksuste toimimisest.

Lisaks tasemekursustele on sõjaväelistel juhtidel võimalus arendada oma erialaseid oskusi laskeinstruktori kursustel, objektikaitse juhi ja mitmesuguste staabifunktsioonide kursustel.

UUSI JUHTE on kaitseliidule koolitatud juba 12 aastat. Tekkinud on selge vajadus anda ajakohast täiendusõpet neile, kes oma kvalifikatsiooni omandasid aastate eest. Seega hakkab kool alates 2014. aastast uusi allohvitsere ja ohvitsere koolitama ainult paaritutel aastatel, suunates paarisaastatel fookuse ametisolevate pealike täiendusõppele.

Juhtimist saab õppida ja peab õppima. Positiivne inimesepilt, kaasav ja inimesekeskne juhtimine on Kaitseliidu juhtimiskultuuri iseloomustavad märksõnad, mida järgides pakub kaitseliidu kool elukestva õppe keskkonda kõigile vabatahtlikele, kel marssalikepp seljakotis.

HARJUTAMINE TEEB MEISTRIKS: Hea laskeoskus on üks kaitseliitlase põhilisi oskusi. Laskeinstruktoreid õpetatakse samuti kaitseliidu koolis.

VENNALIK ABI: Koostöös Taani kodukaitsega koolitab kaitseliidu kool kolmandat aastat Gruusia rahvuskaardi instruktoreid.

8

intervjuu

Meelis Kiili:

tulevikus oleme totaalkaitseks valmis Totaalkaitsest lahutavad meid veel parteideülesed kokkulepped, arvab kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili.

Priit Simson Eesti Päevaleht

Kas võime öelda, et Eestis on täna totaalkaitse – või on meil see olemas viie aasta pärast?

Meil on tahe totaalkaitset teostada. Nii kaua, kuni meil ei ole üheseid ja üleüldisi protseduurilisi lähenemisi, on see alles tahe. Tulevikus oleme totaalkaitseks valmis. Meil on koalitsioonipõhine demokraatia ja see on mingil määral raskendanud kokkulepete sündi.Aga sinna me jõuame, sest meil on ees põhjanaabrite kogemus. Seal võttis ka väga palju aega, et jõuda erakondadeüleste põhiprintsiipide kokkuleppimiseni, kus määrati ära, mis on riiklikud huvid ja et need huvid on pühad.

Reeglina tähendab totaalkaitse ka tsiviilstruktuuride kaasamist. Kas kaitseväelastega konsulteeritakse, enne kui mõni tee-ehitus tehakse, et kuidas see kaitseaspektist paistab?

Kindlasti konsulteeritakse, aga iseküsimus, kas piisavalt. See on meie eesmärk, et hakataks konsulteerima.

Samas laiapõhjalist riigikaitset praktiseeritakse kaitseliidus väga edukalt, seda põhjusel, et meie liikmeskonnas on kõikvõimalike elualade inimesi.

Olete Ülemiste tunnelist läbi sõitnud.

Millist nõu te oleks seal andnud, kuidas seda ehitada?

Ma ei oleks andnud seal mingit nõu, sest ma ei ole teedeinsener. Oma tsiviilerialalt olen ma elektriinsener.

Mistõttu, kui keegi küsiks minult nõu energeetika valdkonnas, siis ma annaks: hajutatud energiasüsteemid! Ja

Euroopaga sidustatud energiasüsteemid, millel on ka maismaaühendused!

Kuna me oleme ühtses energiavõrgustikus Venemaaga, siis isegi sageduste manipuleerimisega on võimalik teatud meie süsteeme rivist välja lüüa.

Kaitseringkondade juhtimine on uue riigikaitse arengukava järgi pandud kaitseliidu õlule, kuid mitmed nimekad kriitikud, sealhulgas kindral Ants Laaneots ja kolonelleitnant Leo Kunnas on osutanud, et te ei pruugi sellega hakkama saada. Kas nad eksivad?

Me räägime kahest eri asjast. Ma olin kindral Laaneotsa meeskonnas üks juhtivaid ohvitsere, kes kaitseringkondi välja töötas. Tean, millest räägime.

Praegused ringkonnad ei ole maakaitseringkonnad. Maakaitseringkonnad tähendavad lihtsalt regionaalset juhtimist ja need on sõja või kriisi ajal aktiveeritavad. Need ringkonnad ja ülesanded, mis seal on, ei tule sajaprotsendiliselt kaitseliidule üle. Me ausalt öeldes ei kaldu väga palju kõrvale nendest printsiipidest, mis olid tema 2007. aasta käskkirjaga antud.

Mitte ükski plaan ei ela üle aegade.

Me lihtsalt korrigeerime seda, teeme uute ülesannete raames muutusi. Kõik debatid ja kriitika on teretulnud.

Mitu kaadrikaitseväelast on hetkel kaitseliidus palgal?

227.

Ja mitu protsenti struktuurist on teil hetkel komplekteerimata?

Null. Kui küsite, kas see on ülesannete täitmiseks piisav, siis ei ole. See on üks võime, millele otsime kompensatsiooni. Oleme alustanud läbirääkimisi reservohvitseridega. Rahuajal saame 227ga hakkama, aga kriisi ajal vajame

juba kvalifitseeritud reservjõudu, sõjaajal veelgi rohkem. Oleme endale aru andnud, et seda võiks rohkem olla, aga ressurss on ressurss, me elame suletud süsteemis.

Meie eelis on see, et saame rakendada töötajatena endisi kaadrikaitseväelasi.

Teile pannakse uued ülesanded ja peate hakkama saama vana koosseisuga?

Tegelikult peame hakkama saama vähendatud koosseisuga – vähemaga, kui oli enne. Enne 2012. aasta 1. septembrit oli meil umbes 40 ohvitseri rohkem, aga haridusreform tegi

päris suure korrektiivi. Ohvitseridele hakkasid kehtima uued haridusnõuded ja Kaitseliidus pidid üsna paljud reservi minema. Meie eelis on see, et saame rakendada töötajatena endisi kaadrikaitseväelasi. Minu jaoks pole oluline, kas ta on ohvitser või mitte, minu jaoks on oluline sõjaline ettevalmistus, planeerimisoskus. Nii et 227 pole kogu ressurss, mis mul on, leidub ka lepingulisi.

Olete te öelnud peastaabile, et tegelikult vajate 40 kaadrikaitseväelast rohkem? Planeerimine nõuab ju lisaressurssi.

Võitlus ressursi pärast käib kogu aeg.

Ma ei saa öelda, et nad poleks andnud.

Kvaliteedihüpe on toimunud. Ka siin, kaitseliidu peastaabis – peastaabi ülem kolonel Ilmar Tamm oli enne NATO küberkaitse keskuse ülem. Balti kaitsekolledžist on tulnud inimesi.

Eluloolist Brigaadikindral Meelis Kiili Sündinud 20. märtsil 1965 Õppinud Balti kaitsekolledžis, NATO Rooma kaitsekolledžis ja USA maaväe kolledžis. Hariduselt elektriinsener.

Töötanud kaitseliidu Lääne-Viru maleva instruktori ja staabiülemana, Balti pataljoni Eesti kontingendi väljaõppeohvitserina, Rahuoperatsioonide Keskuse ülemana ning NATO Northwoodi peakorteri staabiohvitserina. Samuti maaväe staabis ja kaitsejõudude peastaabis ülema asetäitjana, Eesti kaitseatašeena Ameerika Ühendriikides ja Kanadas ning Balti Kaitsekolledži ülemana.

Alates 2012. aastast on Kiili kaitseliidu ülem.

Näiteks teie, kes olite veel äsja kaitsekolledži juht.

Mina ka, aga ka meie väljaõppekeskuse ülem. Kaitseväest on tulnud personaliosakonna ülem ja mõned malevapealikud. Samas pole mul illusioone, et ma saaks minna tänavale ja sealt värvata. Mul on vaja 15–20aastase kogemusega inimesi, kes on head planeerijad, kes mõistavad, mida tähendab ühendrelvaliikide tegevuse planeerimine ja ühendoperatsioonide planeerimine laiapindse riigikaitse mõistes. Kaitseliidul on eelis – meil on väga suur tsiviilkompetents. Meil on tsiviiljuhte, kes on samuti tegelenud planeerimisega. Loomulikult tahaks me rohkem kaadriohvitsere, kellel on kolledži ettevalmistus, aga me oleme suletud süsteemi üks osa. Kui meile tuleb rohkem ja rohkem, siis kusagilt peab see ära voolama.

Kas kaitseliit on läinud rohkem kaitseväega ühte nägu?

Seda ei saa öelda. Kaitsevägi kehtestab meile sõjalised standardid. Kaitseliidu ülesannete spekter on märgatavalt laiem kui kaitseväel. Meid ei saa vaadelda kui pelgalt kaitseväe käepikendust.

Võitlus ressursside pärast käib ka relvastuse osas. Kaitsevägi soetab pisitasa uusi relvasüsteeme. Siiani on tankitõrjes näiteks kasutatud Milaneid, nüüd muretsetakse uued süsteemid. Kas peatselt antakse Milanid kaitseliidule?

Kunagi võib juhtuda, aga kui me räägime kaitseliidu sõjalistest ülesannetest, siis ei tasu luua illusioone, et tuleb soomusmanöövervõime. Kaitseliit on oma ülesehituselt kergejalavägi.

Meil on teatud tankitõrjevõime. Milani eksperte on mitmes malevas. Tegelikult oleme me saanud juba relvadest kaartuletoetust juurde. Kauaoodatud miinipildujad on käes.

Meid ei saa vaadelda kui pelgalt kaitseväe käepikendust.

Kaitseväe arengukava osutab, et reageerimiskiirus vajab parandamist. Mis sellel siis viga on ja mida teha tuleb?

Oluline on inimeste motiveerimine. See eeldab väga haritud ja erudeeritud juhte, keda kaitseliitlased kuulavad. Sinna tuleb rõhk panna. Olen näinud, et tunnetatava ohu korral kasvab reageerimiskiirus hüppeliselt.

Mida mõtlete kaitseliitlaste motiveerimise all?

Kaitseliitlane tuleb välja oma vabast ajast. Ei ole midagi hullemat kui see, et tema vaba aega ei kasutata efektiivselt. Tuuakse ta näiteks metsa ja istub kolm päeva tegevusetult kaevikus. Me saa anda aina üht ja sama ülesannet staažikatele olijatele, sest neil läheb

igavaks. Peame neile tegema head väljaõppeprogrammid.

Muiste, kui välismaised vaatlejad siia tulid, panid nad kohe tähele, et kaitseliitlased olid hästi habetunud, eriti võrreldes näiteks Briti territoriaalarmeega. Kas kaitseliitlased on täna samasugused habemikud või on lõuad silenenud?

Aga mis teil habemete vastu on? Briti eriüksus SAS on väga habetunud, et teatud ühiskondades mitte silma paista. Kui kaitseliitlane tuleb oma vabast tahtest, siis las tal olla habemes pats.

Sõja ajal, uskuge mind, habe kaob. Esiteks on ta ebamugav, teiseks võib see võtta tuld, kolmandaks jääda millegi vahele või võib vaenlane sellest kinni haarata. Gaasimask ei sulgu habemega tihedalt ja kui Briti merejalaväe väljaõppes käisin, siis seal öeldi, et kui te olete väga väsinud ja ajate habeme ära, siis pärast seda olete kohe värske.

FOTO TIIT BLAAT

intervjuu 9

reportaaž FOTO MARTIN DREMLJUGA

10

Kuidas meie vabatahtlikud läti “pahad” merre tõrjusid

Kuigi tavaliselt panevad looduskatastroofid ja rahutused kodanikke sadade kaupa kaitseliitu astuma, on ka rahuliku aja talvisel õppusel väljas aukartustäratav hulk riigimeelseid, kelle jaoks see on elustiil. Riigikaitse käis kaitseliidu Läänemaa malevate suurõppusel Orkaan.

Mari Mets ajakirjanik

N

ovembrikuu viimase päeva hommik Läänemaal on imekaunis. Oranž päike tõuseb selges taevas külmunud väljade kohale. Haapsalu piiril sõidavad vastu rohmakad rohelised sõjaväesõidukid, näides unise väikelinna laupäevahommikus üsna kohatud. Haapsalu spordihoones ehk sel nädalavahetusel kaitseliidu staabis tervitavad kaitseliidu asjapulgad meid naerulsui ja kiirelt, sest kohe on vaja tõtata “platsile” kontrollima olukorda ja jälgima kõrvelekaldeid stsenaariumist. Õppuse stsenaariumi järgi on pahalased – sedapuhku Läti kaitseliitlased – hõivanud Rohuküla sadama, Kiltsi lennuvälja Läänemaal ning oma ülemvõimu kindlustamiseks igaks juhuks ka Tahkuna poolsaare Hiiumaal.

Nende eesmärk on luua sillapea ja valmistada ette platsdarm täiendavate suuremate pahalasüksuste saabumiseks. Kõik selleks, et isoleerida lääne poolt võimalik toetus Eestile.

Uudistajad Ungarist Hiidlased, saarlased, läänlased ja pärnakad luuravad pahalasi, püüavad välja nuhkida nende positsioone, et pühapäeva hommikul rünnakule asuda. Hiiumaad ei anta niisama lihtsalt

käest. Laupäeva hommikul kell 10 käib lahinguks valmistumine täie hooga.

Minu saabumise ajaks on meie omad juba mõnda aega Lätist saabuvaid lennukeid oodanud ning positsioonide võtmist harjutanud. Väljas on talve esimesed tõelised miinuskraadid, külm näpistab ninast ja sõrmeotstest, maa praksub astudes jalge all ning päike on ere. Kaitseliitlased roomavad kõhuli, sööstavad põiki üle põllu, varitsevad kükakil või peavad nõu püs-

tijalu. Igast asendist tundub hirmus külm. Ja see on alles päeva algus.

Ainsad vales riietuses asjaosalised “sõjaväljal” on neli külmetavat ajakirjanikku. Üks koos minuga kevadjakis tulnud fotograaf ning kaks läkiläkis Ungari juhtiva militaarajakirja toimetajat – riigist, kus pole kehtestatud isegi kohustuslikku ajateenistust. Hiljutisel militaarajakirjanike kokkutulekul Helsingis ei suutnud ungarlased uskuda, et Eestis saab iga tavakodanik

päris sõduri kombel relvaga mööda põldu ringi joosta, osaleda õppustel, rännakutel, strateegiakoolitustel ja muus sõjaväelise elu juurde kuuluvas.

Kontseptsioon kaitseliidust oli neile täiesti võõras. Mehed tahtsid seda Eestisse oma silmaga kaema tulla.

Kõik ülejäänud asjaosalised on riietatud roheliselaigulisse sõdurimundrisse. Seda sõjardlikku massi vaadates on lausa raske uskuda, et tegelikult toimetavad põllul õpetajad,

LÄTLASTE OOTUSES: Mehed valmistuvad põllul pahalaste ehk lätlaste “moosiriiulite” saabumiseks Kiltsi lennuväljale. Praegu ei tea veel keegi, et lõunanaabrid saabuvad oodatust palju varem.

reportaaž 11 poemüüjad, maaklerid, teadlased, raamatupidajad ja poliitikud – inimesed meie endi seast, kellele kaitseliit on lihtsalt osa elustiilist.

“Mingis vanuses tärkab inimesel lõpuks mure oma kodumaa pärast ja siis tuleb tegutseda, et see mure tegevusse suunata. See juhtub umbes 35. eluaastal. Ja see levib sõpradele ja perele nagu nakkushaigus. Niimoodi saabki sellest elustiil. Omaenda elu tuleb muidugi kõigepealt elada, kogu aeg ei saa kaitseliidus aktiivne olla, sest mõnel eluperioodil võtavad lapsed ja töö kogu aja. Siis tuleb jälle uus etapp, kui saab midagi riigi heaks teha,” selgitab hetkeks drilliväljalt taandunud uhkete vuntsidega kaitseliitlane, kel staaži juba 20 aastat.

Madis Mintel, täna kompaniiülem, muidu automüügiäris tegutsev kaitseliitlane ütleb, et iga mehe kohustus on olla valmis oma kodu kaitsmiseks ning kaitseliit on üks võimalus teha seda muu töö kõrvalt. Kaitseliidu üks suur võlu peitub tema arvates selles, et kel vähegi tahtmist, see tegevusetult passima ei jää.

Angela Võsuril, pisikest kasvu naisterahval, ripub õlal kobakas AK4. Täna on ta kapral, muul ajal nahakunstnik, kes valmistab hobustele sadulaid ja päitseid. “Olen olnud kaitseliidus viis aastat ja saanud selle ajaga aru, et igaühele see ei sobi. Aga kui see on veres, siis on see väga suur osa elust. Kui juba kord metsa tulla, siis on see nagu haigus – tahad kogu aeg tagasi tulla, ei suuda sellest lahti lasta,” ütleb ta.

Angela tunnistab, et mehed kipuvad lahinguplatsil naiskaitseliitlasi natuke hoidma ja raskemaid asju ise ära tegema, kuigi päris sõjaolukorras nii olla ei tohiks. Lahingus on kõik võrdsed.

Kimame harjutusplatsiks muutunud golfiväljakult järgmisse punkti.

Seal on üles rivistatud pisikese haubitsa laadsed kahuritorud, mida mehed rohelises uhkusega demonstreerivad.

Täna neist pauku ei tehta, aga strateegiad on kõvad. Tehnilise info relvade hävitusvõime ja hooldamise kohta on kõik pähe õppinud.

PAUKU EI TEHTUD: Haapsalu all seekord suurtükkidest tuld ei antud, kuid strateegia selleks puhuks oli igaks juhuks paigas.

Päeva fopaa lätlastelt Sama põllu teises otsas on üles rivistatud selle päeva suurimad sõjamasinad. Jao liikmed harjutavad luuramist, vahekohtunikud hindavad olukorda ja hoiavad tegevuse enam-vähem stsenaariumi järgi paigas.Teiste seas müttab Ingvar Saare, täna jaoülem, muul ajal Kihnu vallavanem.

Kihnus on kaitseliit populaarne.

Pooleteise aasta jooksul on oma ridadesse meelitatud ligi kümme meest, kes löövad kaasa kohalikus rannakaitserühmas.

Ka Saarde on viimastel aastatel aktiivsem liige. “Sõjaväelise juhtimise kogemused on tsiviilelus väga kasulikud ja kuluvad ära mu igapäevatöös, aga päris sõjardiks ka minna ei tahaks,” ütleb ta. “Õhuhäire! Kaks moosiriiulit tulevad, suund kell 12, valmis!” hõikab keegi järsku platsilt. Mis toimub? Keegi viipab käega taeva poole. Üle peade lendavad lätlaste lennukid, valmistudes maanduma Kiltsi lennuväljal.

Poolteist tundi enne kokkulepitud aega. Lätlaste omavoli loob õppusplat-

sile hetkeks hoomatava peataoleku, kuid midagi ei jää sellepärast katki.

Stsenaariumist kõrvale kaldumist ja isetegevust tuleb õppustel ikka ette.

Lääne maleva pealik Arnold Juhans meenutab, et paar aastat tagasi koputas ühel õppusel üks tütarlaps tema peatumispaiga uksele ning palus kohtumist pealikuga. Kui Juhans uksele ilmus, tõmmati talle kott pähe – boss kavaldati isetegevusega üle. Naiivne usaldus lülitas Juhansi paariks tunniks mängust välja, kuid mõne aja möödudes äratavad vahekohtunikud mängijad uuesti ellu ning kõik jätkub vanaviisi. Õnnetused kasvatavad populaarsust Õppuse juht Erik Reinhold sõidab ühest tegevuspaigast teise, popsutab piipu ja hoiab pilku peal, et kõik ikka nagu õlitatult sujuks. “Tavaliselt tahavad inimesed massiliselt astuda kaitseliitu siis, kui riigis on miski mäda ja inimesed tunnevad ohtu. Viimane suur laine oli 2007. aasta pronksiöö paiku. Paljud neist jäävad poole aasta

Õppus Orkaan Tänavu 29. novembrist 1. detsembrini kestnud, kaheksandat korda toimunud kaitseliidu Lääne-Eesti malevate (Lääne-, Pärnu- ja Saaremaa) ühisõppus, kuhu kaasati seekord ka üksusi kaugematest malevatest. Õppus toimus Lääne- ja Hiiumaal. Sellel osales 700 inimest, valdav enamik neist vabatahtlikud.

Stsenaariumi järgi hõivasid pahalased, keda kehastasid lätlased, Rohuküla sadama, Kiltsi lennuvälja ning Tahkuna poolsaare Hiiumaal, et luua sillapea veel suurema hulga pahalaste vastu võtmiseks. Nende eesmärk oli lõigata ära lääne poolt Eestile saabuv võimalik abi.

Võidukad eestlased surusid pahalased mandril Pullapääle, kust nood üritasid laevaga põgeneda. Hiiumaa pahalased tõrjuti samuti merre. Õppus läks esialgsetel hinnangutel maksma ligi 20 000 eurot. Hind oleks mitu korda suurem, kui kaitseliit peaks maksma õhuväele ka kütuse eest.

pärast passiivseks, aga mingi kogus jääb aktiivseks. Samamoodi on looduskatastroofidega. 2005. aasta jaanuaritormi aegu nägid inimesed, et kaitseliit panustab väga palju tormikahjude likvideerimisse ning tahtsid ise ka õla alla panna,” selgitab ta. Ühest lahingupaigast teise sõidavad liikuva supipajaga Lääne maleva naiskodukaitsjad – õppuse tegelikud võtmeisikud, sest tühja kõhuga ei taha keegi külmal põllul võidelda.

Söök on sedapuhku massiüritusele ebaomaselt hea. Näiteks pühapäeva hommikuks ei pakuta mitte traditsioonilist putru, vaid elaval tulel tehtud toekaid burgereid. Sõin koos õppuse juhtidega kahekäigulise lõuna, millest ei puudunud traditsiooniline sõduritoit – hernesupp. Õhtusöögimenüüs ootas vürtsikas risoto, milles 18 kilo sinki, 6 kilo sibulat ja teadmata kogus riisi.Toitlustustiimi pealik Harry Loorits viilutab mõne minutiga kümme kilo sinki, tehes seda kellassepa täpsuse ja pühendumusega, endal muie näol.

Maie Laide, reservohvitser ja igapäevaselt poemüüja, ütleb, et ligi 700 inimesele söögi valmistamises pole midagi keerulist. Väliköögis 105 liitri hernesupi keetmine on kogenud naiskodukaitsjale lapsemäng.

“Oleme teinud süüa ka palju suuremale hulgale inimestele, näiteks paraadidel. Haapsalu meestelaulupäeval tuli toita 1500 suud. See siin on lihtne,” ütleb ta. Viimastel õppustel on Maie tegelenud tavaliselt informeerimisega, seega on söögitegu talle hea vaheldus. Igavuse üle tagalas tema arvates kurta ei saa.

Kui väljas läheb kella nelja paiku juba pimedaks, pakib fotograaf oma objektiivid kotti, kuid vabatahtlikud jätkavad varitsust ja drilli. Sõja ajal on ju pimedus magusaim aeg, eriti luurajatele.

Päev lõpeb alles pärast kümmet õhtul. Kes rullib oma magamiskoti lahti koolimaja põrandal, kes köetavas telgis – täna harjutatud rünnakud pahalaste välja tõrjumiseks algavad kõigile ühtemoodi päikesetõusuga.

12

treening VABAS TEMPOS: Kaitseliidu staabimehed proovivad kätt 300 meetrilt täpsuslaskmises.

Uus lasketiir tõi kaitseliidu püssimehed 21. sajandisse Toivo Tänavsuu Eesti Ekspress

O

ktoobris avati Viljandimaal Mõnnaste külas kaitseliidu moodsaim lasketiir. Riik plaanib järgneva kümnendi jooksul ehitada samalaadse tiiru veel vähemalt seitsmele malevale.

“Kas teil kuulmiskaitsmed on? On nad teil ka kõrvas?” pöördub laskeinstruktor esmalt pealtvaatajate poole.

Seejärel annab korralduse laskeasendisse laskunud kolmele mehele: “Laseme vabas tempos 5 lasku ühest salvest ja pärast tulemuste vaatamist ülejäänud 20 lasku teisest salvest.

Tegevus minu käskluse peale, vabategevust pole, vaatlejad jäävad valge joone taha, siit edasi ei tule – ja muud ei olegi. Laskjad valmis – tuld!”

Mõne minuti jooksul paugutavad mehed salved tühjaks, nii et terve laas kajab vastu.

Kiikame monitori. Kaitseliidu peastaabi tagalakeskuse vanemveebel Imre Õim selgitab, et seal on näha laskude arv, tulemused kokku, tabamispunktid.

Samuti kaugused x- ja y-teljest.

Sellega, kuidas siin tiirus seni lasti, ei anna võrreldagi. Praegu saab laskja hetkega tagasiside käe täpsusest ning võib end jooksvalt korrigeerida. Ei pea binokliga vaatama ega 300 meetri kaugusele märklaua juurde jalutama. Instruktor laskja seljataga näeb viga ja saab kohe öelda, mida too valesti teeb.

“Nüüd saab vajadusel relva reguleerida, sisestada kuvarile laskja nimi ja tulemused välja printida või arvutis salvestada,” räägib Õim. “Programm on võimalik laadida veebi ja maleva staabiülem võib staabis arvutist reaalajas jälgida meeste lasketäpsust. Aga internetiühendust

ja suuri kuvareid pealtvaatajatele me ei tellinud.”

300 meetri kaugusel asuvad peened Norra märklauad on nagu kõlakojad, millel all kaks mikrofoni. Mikrofonid mõõdavad välja lasu täpse kauguse sihtmärgi keskpunktist ning signaal edastatakse laskjatele monitori.

VÄLUSTE ON ajalooline polügoon, kus lasti juba Nõukogude ajal. Kaitseliit hakkas siin kätt harjutama 1990ndate keskel.

Kuid seniajani ei olnud seal midagi nii praegusaegset.

Laskepaviljoni ei eksisteerinud, sihtmärgisüsteemist ja tulejoontest rääkimata. Kaitseliidu peastaabi tagalakeskuse kinnisvaraosakonna juhataja Toomas Kuningas ja vanemveebel Õim meenutavad, et varem lasti siinsamas kõrval põllu peal. Laskjad tulid kohale, rookisid talviti vähemalt tund aega lund, siis panid tund aega papist

Väluste lasketiir 24 laskekohta 11 distantsi, vahemikus 5–300 meetrit Lubatud relvad: püstolid, püstolkuulipildujad, revolvrid, vintraudsed püssid (kaliibriga kuni 7,62 mm), sileraudsed püssid ja tankitõrjerelvad (kaliibriga kuni 9 mm).

12 rajaga elektrooniline sihtmärgisüsteem koos liikuva sihtmärgiga.

Teenindab eelkõige Sakala malevat, kus on ligi 700 liiget.

sihtmärke püsti – pannes sinna klambripüstoliga pabermärklauad – ja said ehk pool tundi maapinnale laotatud mattidel lasta.

Hädal käidi metsa all. Praegu on Välustel kultuursed kuivpeldikud armsate südamekujuliste akendega (tiiru projekteeris naisarhitekt Kristine Kurro).

Katusealusega laskealale jõudmiseks tuleb ronida treppi mööda kolmemeetrise mäevalli otsa. Laskjatest sihtmärgini on iga saja meetri tagant selline vall. Õim selgitab, et kui lasta sileda põllu peal, võib kuul tabada maad ja saada ohtliku rikošeti. Kõrgemalt lastes kuul vastu maapinda ei lähe. Või kui lähebki, siis sööstab pinnasevalli, mis ei ole rikošetiohtlik. Vallides on kuulipüüdjad – meetrised pinnased, kus on segatud hakkepuit, liiv ja sool. Sealt kuul läbi ei lähe ega tagasi ei paisku.

Kõrgemalt laskmisel on veel teinegi kasutegur – ei pea lund

FOTOD: RAUNO VOLMAR

treening 13

TEISES OTSAS: Norra päritolu sihtmärgisüsteem, mis maksis 180 000 eurot. Selle taga kuuli “surmav” vall.

lükkama. Isegi kui juhtub, et tiir mitmemeetriste hangede alla mattub, on sihtmärgid ikkagi näha.

ELEKTER TIIRUS puudub.

Kui tahta tiir valgustada nii, nagu valgustatakse näiteks Lilleküla jalgpallistaadioni, neelaks see Kuninga hinnangul vähemasti 100 000 eurot ja kergitaks oluliselt ka tiiru ülalpidamiskulusid. Piiratud ressurssidega pole see mõistlik.

Pärast avamist möödunud pisut enam kui kuu jooksul on Välustel lastud viis korda. Võib tunduda, et seda on väga vähe.

Aga ei – tiir on vaat et ülekoormatud, lastakse kõikidel nädalavahetustel! Õim selgitab, et reeglina on tiir vabatahtlike päralt, kellel on oma põhitöö.

Seda, valgustuse puudust ja talvist pimedat päeva arvestades saavadki vabatahtlikud lasta ainult nädalavahetustel ja mõne tunni päevas.

Tiiru kasutamisel on peen “etikett”. Näiteks tund enne laskmist peavad olema elanike teavituseks vardasse tõmmatud punased hoiatuslipud.

Kuna tiiru ohuala asub valdavalt riigimetsamaal, on seda lubatud kasutada kuni sada päeva aastas, mitte rohkem.

Kuna ala hõlmab ligi 150 hektarit, on sellest kujunenud mitte ainult laskmiskoht, vaid omalaadne väliõppekeskus. Siin salus saab teha ka taktikalist väljaõpet või korraldada koolide riigikaitseõpetuse välilaagreid.

Eestis on ainult kolm nõuetele vastavat tiiru, kus saab lasta vähemalt 300 meetri kauguselt. Õim ütleb, et regioonis ei ole paljudel riikidel sellise distant-

siga tiiru üldse.Tavaliselt lastakse 100–200 meetri kauguselt.

Riigikaitse arengukava näeb aastateks 2013–2022 ette veel vähemat seitsme sellise tiiru ehitamist. Ehitab ka kaitsevägi.

Tuleval aastal algab 200meetrise Jõhvi lasketiiru ehitus eelkõige ajateenijate tarvis.

Väluste tiir läks maksma 850 000 eurot, millest 180 000 maksid sihtmärgid. Kui tiiru oleks toodud ka elektriühendus ja ehitatud ka esialgu plaanis olnud õppeklass, kaevikud, sihtmärgipunker, puurkaev jne oleks investeering olnud umbes kahekordne.

SIHTMÄRGID ON Välustel ka liikuvad. Ka ükski vastane pole staatiline, vaid vahetab kohta ja peidab end.

Kaitseliidul on igas malevas oma täpsuslaskurid. Paljud käivad oma laskemoona ja kallite isiklike relvadega laskmas. Aga lõviosa saab relvad ja moona kaitseliidult. Õim: “On kummaline, et kaitseväe taasloomisest saati räägivad eri dokumendid laskmistest liikuvate sihtmärkide

pihta. Aga aastate jooksul pole kaitseväes ega kaitseliidus ehitatud ühtegi liikuva sihtmärgi tiiru – see siin on esimene.”

Mida rohkem moodsaid rajatisi, seda suuremad investeeringud riigi rahakotist, kuid mis veelgi olulisem: seda kõrgemad ülalpidamiskulud. “Vaba riik ongi kallis lõbu,” ütleb Õim. Kuningas lisab: “Kaitseliidu eelarve on alla 30 miljoni euro. Ühe võitleja kohta on see soodsam kui kaitseväel ja kaitseliitlased on tõsine heidutus.”

Nii Õim kui Kuningas usuvad, et tänapäevased laskmisvõimalused ehk tiir ainuüksi kedagi kaitseliitu astuma ei pane.

Kuid väljaõppe kvaliteeti ja seeläbi Viljandimaa kaitseliitlaste laskmistäpsust peaks see tublisti parandama. Kaitseliitlasel on kohustus laskmisharjutusel käia vähemalt korra aastas. Aga mõni käib peaaegu iga nädal.

Kui mõni mittekaitseliitlasest jahimees tahaks Välustel paugutada, siis sellist teenust Sakala malev ei paku. “Aga lihtne soovitus: tulge kaitseliitu, siis ei peagi laskmise eest maksma!” ütleb Kuningas.

KAS LÄKS MÄRKI: Monitoril on kohe pärast lasku info tabamuse täpsuse kohta.

ajalugu

Kuidas me põlve otsas k Hannes Toomsalu Erukolonel

R

ahvusliku iseteadvuse ja vabadusiha tõusuga aastatel 1987–1992 kaasnes ka arusaamine, et ilma füüsilise kaitseta ning relvastatud jõuta ei suuda me oma riiki taastada ja säilitada. Tagantjärele on raske kindlaks teha, kuidas sündis kaitseliidu taastamise idee, kuid härjal võeti sarvist üle Eesti. Igas linnas, alevis ja külas, kus leidus vähegi ärksamat rahvast, loodi kaitseliidu jagu, rühm, malevkond või koguni malev.

Kaitseliidu taastamise tuhin päädis sellega, et 17. veebruaril 1990. aastal kogunesid maakondade aktivistid Raplamaale Järvakandi tehaste saali, kus äratasidki ellu kaitseliidu.

Kuidas Pärnumaal kaitseliitu tegime Mina olin eelkõige kaitseliidu Pärnumaa maleva taastamise ja arendamise juures. Seetõttu on järgmised lood esitatud Pärnumaa mätta otsast.

Kuigi Pärnumaal oli kaitseliidu taastamise algatusrühm kokku tulnud juba enne 17. veebruari ja kaitseliidu allüksused loodud mitmel pool, jõudis info Järvakandis toimuvast vähesteni. Pärnumaalt Järvakanti ametlikku esindust ei saadetud. Tõenäoliselt oli probleem info puudulikus levikus – oli siiski Nõukogude aeg ja toimetati vaikselt. Siiski muutus pärast Järvakandi koosolekut kaitseliidu taastamine üle riigi üpris avalikuks. Nii avalikuks ja laialdaseks, et organisatsiooni “kaaperdamise” ja lõhkumise katseid tehti mitmeid.

SELLEGA JU EI VÕITLE: Kaitsejõudude peastaabi ülem Ants Laaneots ja piirivalveameti direktor Tarmo Kõuts inspekteerivad 1993. aastal kaitsejõududele Rootsist saadud abi.

Pärnumaal toimus esimene selline punkti Iklas ja mitmed läksid hiljem katse pärast Järvakandi koosolekut. ka piirivalvesse tööle.

Inimesed kutsuti rajooni täitevkomiAset leidis ka üks Pärnumaa kaittee saali, et Pärnumaa kaitseliit nullist seliidu lõhki ajamise katse, kus toonaluua, mitte see järjepidevust järgides se kaitseliidu ülema ja mõnede Pärtaastada. Kutsutute seast jäi välja numaa kaitseliitlaste osavõtul taheti enamik neist, kes olid maakondades malev poolitada linna ja maakonna juba järjepidevuse alusel oma rüh- malevateks. Ei tea, kas tegemist oli mad moodustanud. Kohal olid mõned kellegi võimuambitsioonide või plaÜlejõe pärnakad, asjapulgad täitevko- neeritud tegevusega, kuid see üritus miteest ja päästeametist, miilitsad ja jooksis õnneks liiva. Olukorra konttulevane kodukaitse aktiiv. Info selli- rolli alla võtmiseks tuli kasutada ka sest istumisest lekkis välja ja läksime jõudu. Puhkes skandaal, millest saab kohale suurema seltskonnaga. Tule- detailsemalt lugeda raamatust ““Eesti mus: Pärnumaa kaitseliidu malev jäi eest” – pilguheit kaitseliidu lähiminetookord ametlikult loomata ning algas vikku 1998–2008”. selle taastamine, järgides vanas kodukorras sätestatut: meestelt koguti Kuidas relvastusime avaldused, moodustati juurde rühmi Relvadega oli probleem: neid lihtsalt ja malevkondi ning organiseeruti. Lõi- ei olnud. Mõned olid relvi Nõukogude kuskuu alguseks kavandasime ametli- ajal kogunud. Need pärinesid enamasku kaitseliidu taastamise üldkogu, kus ti I ja II maailmasõja aegadest. Mõnel osales üle 500 kaitseliitlase. oli isa või vanaisa relva räästasse panTeine katse Pärnumaa kaitseliitu nud ja selle asukoha pere meesliini kaaperdada toimus putšikatse ajal. pidi edasi pärandanud. Näiteks Mati Edgar Savisaar oli just välja kuulutanud kodukaitse loomise ja PärMinul oli vanaisalt pärit üheraudne nu kodukaitse asjapulk Viktor jahipüss, isetehtud raketipüstol ja Hansen kantis need, kes soovisid ühelasuline pastakas-püstol. kaitseliitu astuda, külma rahuga kodukaitse nimekirja. Putši ajal asus Vendel Saaremaalt, kelle relvastusele kodukaitse staap Pärnu linnavalitsu- Eesti Vabariik sajandivahetuse eel “ära se ja -volikogu ruumides. Taas pidime tegi”. suurema seltskonnaga kohale mineMinul oli alguses kasutada vanama ja asjad ära klaarima. Pärnumaal isalt pärit üheraudne jahipüss, isemoodustati nii kaitseliit kui ka kodu- tehtud raketipüstol ja ühelasuline kaitse – üks suure liikmeskonnaga, pastakas-püstol. Relvade hankimiseks teine pisike, kuid riigi toe ja ülesan- oli tollal mitmeid võimalusi. Puudulinetega. Õnneks saime omavahel hästi ke seaduste tõttu oli relvi võimalik ka läbi, kaitseliitlased aitasid kodukaitset välismaalt sisse tuua, kuid enamasti päris palju. Kaitseliit julgestas piiri- need kaitseliitlasteni ei jõudnud. Mõ-

ned hakkasid vahendajateks ja jäid hiljem ebaseadusliku relvaäriga vahele.

Mustal turul liikus mitmesugust relvastust, kuid kaitseliitlased olid üldjuhul liiga vaesed, et isiklikku relva hankida. Lagunevast Nõukogude armeest koos selle endiste teenistujatega sai relvadega hangeldamise asutus. Kuid hinnad olid kopsakad. Väike sissetulek kulus enamikul kaitseliitlastel oma pere tarbeks, mitte tukkide ostuks.

Mõned relvad siiski hankisime.

Imelisi teid pidi jõudis meieni ports väliseestlaste annetatud dollareid, mille vahetasime relvade vastu. Pahatihti tuli need tukid taastada, et nad ka pauku teeks. Tallinna malevas hankis üks seltskond kusagilt vorme, lõhkeainet ja granaate. Tallinnas ohvitseride kursustel käies vahetasime sageli meeste kogutud raha militaarnodi vastu.

Laskeväljaõppeks laenasime relvad kaitsejõudude peastaabi arsenalist. Tänu Tanki-Antsu suhtumisele kaitseliitu polnud see eriti keeruline.

Võib-olla ta siiski ei tea, et samu relvi kasutasime ka näiteks Miidurannas Nõukogude armeele kuulunud patrullkaatrite Griff hõivamisel.

Kaitseliitlaste ja relvade suhet iseloomustab väga hästi esimene relvatund 1992. aasta kevadistel ohvitseride kursustel. Tunni alguses tühjendasid kaitseliitlased oma taskutest laudadele korraliku arsenali veel enne, kui instruktor jõudis alustada Makarovi püstoli tutvustamist. Ta sai sel õppetunnil oluliselt targemaks, loobus õpetamisest ja asus õppima. Makarovit kasutasime hiljem üksnes lasketreeningul, sest meie tukkidele polnud saada piisavalt moona.

1992. aasta alguses kuulutati Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega NSVLi relvajõudude vara Eesti riigi LEGENDAARSEID KAITSELIITLASI: Isepäised jäägrid Jaak Mosin ja Asso Kommer.

ETA FOTO/PEETER LANGOVITŠ

Värvikaid seiku kaitseliidu ülesehitamisest segastel üheksakümnendatel.

ETA FOTO/ALBERT TRUUVÄÄRT

14

ajalugu 15

kaitseliitu taastasime

staadioni. Pärast peaministri lahkumist sõnas Laaneots, et kurat, valesti läks. Oleksin pidanud mitte talle, vaid peaministrile ette kandma. Igatahes aasta jooksul tuli Pärnumaa maleva eelarvesse märkimisväärne annetus ühest Tallinna firmast ja kaitseliit sai ametlikult kaitsejõudude osaks.

Järgmistel aastatel hakkas kaitseliitlaste kätte jõudma rohkem relvastust ja varustust.

ERAKOGU

Kuidas kaitseliitlased ausammastesse suhtusid?

Kui Harri Henn 1990. aastal Tartus Lenini postamendilt maha tõstis, läks TULD!: Peaminister Tiit Vähi, kaitseliit lõhki. Osa mõistsid selle teo kaitseminister Andrus Öövel, kaitseliidu ülem Johannes Kert ja (hilisem riigireetur) Herman Simm hukka.Tartu linnavalitsus tahtis LeniAegviiidu polügoonil täristamas. ni kohe tagasi panna.

Pärnu mehed Leninist lugu ei piomaks. Otsusele tuginedes võttis kaitKaitseliitlaste ohvitserikursused kaitseliitlast. Nad said kuni demblini danud, kuid tahtsid tegutseda targalt seliit vene armeelt üle mingi koguse toimusid 1992. aasta kevadel Tallinnas, kaitseliitlastega sõbralikult läbi ja ve- ja vältida teravaid konflikte. Koos mitvarustust ja relvastust. Näiteks Tartus Erika tänaval. Õhtuti aitasime politseil geteerisid vene armeest järelejäänud me Pärnu organisatsiooniga nõudsivõeti üle lennuki pardakuulipildujaid Põhja-Tallinna “puhastada” ja otsisi- vara najal teenistusaja lõpuni Ruh- me, et Lenin ka Pärnust kaoks.

Andsime linnavõimudele teada, et ja laskemoona. Pärnus otsis tollane me läbi kõik kahtlased urkad. nul. Ka lätlastega ei pidanud me enam politsei pikalt taga Asso Kommerit, Nähes raudteejaamas vagunitel Ruhnu suhtes maid jagama, sest jõud- kui volikogu Lenini mahavõtmist ei otsusta, võtame ta ise maha. Kraana keda seostati vene armee kütuseveokiNõukogude armee amfiibsõidukeid, sime neist ette. oli valmis, kolonn kaitseliitlasi seisis te hõivamisega. Relvastatud konfliktid tahtsime need Ülemnõukogu otsuseleidsid aset Harjumaal ja Tallinnas. Ka le tuginedes ära võtta. Oli ka juhus, Kuidas kaitseliidu riigi leiva- kujust paarisaja meetri kaugusel ja oli raadioühenduses linnavolikogu istunPärnus seisime relvadega sõjaväe lenkus Venemaalt toodi sisse uusi mere- kotile saime nuväljal vastakuti Nõukogude vägedeväelasi, samas kui vägede hulga suu- Taastamise algusest oli selge, et korra- gile saadetud kaitseliitlasega.

Valmis oli ka KGB. Meie kolonn ga. Õnneks lõppesid kõik intsidendid rendamine oli keelatud. Tahtsime nad likku kaitseväge ei suuda vabariik niisuhteliselt rahumeelselt. esimese hooga tagasi saata, kuid sek- pea luua ja kaitseliit jääb pikaks ajaks seisis sõiduteel, meie kõrval kõnniteel passis peaaegu sama Pärnus oli teada, et Riia maantee kusid politsei ja kaitsevägi. Intsidensuur hulk KGB karvajalgu. kuues garaažiboksis seisab autodel di tõttu Balti jaamas otsustas politsei Ilmselt olid nad valmis sekterve keemiapolgu mobilisatsiooni meile demonstreerida, et jõud ja õigus Koos mitme Pärnu kuma kohe, kui me volikorelvastus ja laskemoon. Malev pani on nende käes. Õnneks polnud politsei gu otsuseta Lenini kallale kokku suurepärase plaani, kuidas nii kiire ja paindlik kui kaitseliitlased, organisatsiooniga läheme. Aga kelle teenistuumbes 3000 automaati, laskemoon, ja haarangu käigus väänati oma Volga nõudsime, et Lenin ka ses nad olid? Ei tea. Volikogu miinid ja granaadid polgu ladudest kapotile kaitsejõudude peastaabi kõrtegi positiivse otsuse, Lenin endi kätte haarata. Kuna varasematest ge ohvitser, kes oli teel Erika tänavale Pärnust kaoks. võeti maha ja madinaks ei Nõukogude armee vara ülevõtmistest olukorda lahendama. Kuna tegu oli läinud. oli sündinud pahandusi, olime tehtud endise Nõukogude armee ohvitseriga, Harri Hennul oli igasuguste samsuhteliselt hellaks ega riskinud ilma tundsid kaitseliitlased selle väänamise julgeolekut tagama. Aga vajasime vakaitsejõudude peastaabi jah-sõnaüle üksnes heameelt. rustust ja relvastust, et olla suuteline mastega omaette suhe. 1992. aasta ta suuri aktsioone ette võtta. Tegime midagi ära tegema. Kuigi abistasime ohvitseride kursustel olles kasutas koos ühe malevlasega peastaapi üllaKuidas Ruhnu saare korrakaitset ja piirivalvet, ei tahtnud ta õhtust vaba aega selleks, et Tallintusvisiidi, et see jah-sõna välja kaubeltagasi võtsime peaminister Edgar Savisaar kaitselii- na pealt üles otsida kõik Nõukogude da. Laaneotsa polnud kohal Üheksakümnendate du eksistentsi tunnistada. Selle üle kangelaste kujud ja need jõudumööda ja meid võttis vastu opealguses jõudis meie- muretses ka kindral Laaneots. 1991. maha kangutada. Ei mäleta, kas tal õnratiivosakonna ülem, kes ni kuuldus, et vene aastal käisime koos kindraliga õhtu- nestus mõni ka elimineerida või mitte, Õhtuti aitasime armee tassib Ruhnu hämaruses Toompeal Savisaare juures. kuid ühel ööl ajas ta mu üles, endal õnkeelas aktsiooni ära. Aga kui Pärnusse naasime, olid saarelt ära tehnikat ja Arutlusel oli kaks teemat: kaitse- netu nägu peas. Ühe postamendi kanpolitseil Põhjakeemiapolgu tunnimehed varustust, mida vajaks liidu riigi leivakotile saamine ja Ku- gutamisel tabas teda äpardus ja ta oli varustatud kuulivestide ja Tallinna meie piirivalve. Kaasas perjanovi pataljoni moodustamine. sunnitud põgenema, peites oma maskiivritega! Mõistatan siiaÜlemnõukogu otsuse Pataljoni taastamine läks suhteliselt keerimisülikonna ja nagaani mingisse “puhastada”. ni, kuidas info meie kavattekst ja tugev sõjaline lihtsalt. Kui Toompea lossist väljusi- kaevisesse. Kuna relv oli toona midagi sustest Nõukogude armee jõud – mina, veel kolm me, ilmus pimedusest välja Johannes väga olulist, siis kihutasime keset ööd kätte jõudis. relvastatud kaitseliit- Kert. Tanki-Ants pani talle käe õlale ja seda päästma. Relva päästsime, kuid last ja Pärnu riigikaitseosakonna ülem andis ülesande: mine Võrru ja tee pa- pärast seda intsidenti Harri enam sambaid kangutamas ei käinud. Tema Kuidas politseiga suhtlesime –, loksusime seitse tundi Ruhnu poole. taljon!

Kaitseliitlased ei usaldanud verivärsHommikul maale astudes nägime Kaitseliidu riigilobile saamiseks püha missiooni jätkas aastaid hiljem ket politseid. Nagu oleks miilitsatele metsa vahel teel avatud kanderaami, oli aga tarvis teha veel mitu “tantsu- üks teine rahvuslane.

Siiski pole kaitseliit sammaste uus kuub selga antud, näod on ikka samida võtsime hoiatusena. Külast sai- sammu”. Aasta lõpus rivistasime Pärmahavõtmise organisatsioon. Pigem mad. Asso Kommeri ja kütuseveokite me infot, et kogu vene vara on välja nu Kalevi staadionil üles kaks rühma aitas ta kaasa vabadussõja sammaste teemal politseisse vestlusele minnes viidud ja saarel on veel vaid kaks vene kaitseliitlasi Pärnust, Läänemaalt ja olid meil relvad kabuuris ja granaadid sõdurit. Muutusime kohe julgemaks ja Tallinnast. Pilt oli ääretult kirju: vor- taastamisele. Pärnu meestel oli oma punnitasid taskust välja. Politsei loootsisime venelased üles. Nad olid just mid olid meestel sellised, nagu nad suur missioon – Pätsi ausamba valve. bus seda nähes meiega vestlemast ja oma viimase lehma veristanud ja val- olid suutnud endale hankida. Relvas- Taastamise järel üritati sammast õhpärast kütuseveokite leidmist vaibus mistasid parasjagu šašlõkki. Soovisime tus oleks au teinud igale muuseumile. kida. Kaitseliit valvas sammast mõne ka Kommeri otsimise tuhin. Üldiselt neile jõudu, kuulutasime, et nüüdsest Maleva pealikuna kandsin Laaneotsa- nädala ja korraldas pikema aja jooksul saime politseiga siiski hästi läbi ja on Ruhnu taas Eesti Vabariigi omand le ette paraadivalmidusest ja Savisaare pistelisi kontrolle. Õnneks pole keegi abistasime neid igati. ja riigivõimu jäävad esindama kolm rõõmuks marssisime kaks ringi ümber seda enam õhkima kippunud.

16

maailmast

Eesti kaitseliit 22 500 vabatahtlikku + 470 palgalist

Taani Hjemmeværnet 56 000 vabatahtlikku + 800 palgalist

USA National Guard Umbes 460 000 liiget KODUMAA EEST: USA rahvuskaardi džuudotiimi liige, puertoricolane Misael Velazquez.

“Kui mitte mina, siis kes?”

Kuidas mõtestatakse vabatahtlikel põhinevat riigikaitset Taanis ja Ameerika Ühendriikides?

Liivi Reinhold Kaitseliit

K

aitseliidu 95. aastapäevale pühendatud hiljutisel konverentsil Narvas filosofeerisid eri riikide esindajad vabatahtliku riigikaitse üle.

USA brigaadikindral Kevin McNeely rääkis, et püüdis kord riigi rahvuskaarti suunata oma poega. Isa arvas, et talle kulub pisut “juhendamist” ära. Aga poeg arvas, et kogu see “distsipliin ja organisatsioon” pole tema jaoks. Samal ajal kui kindral pojaga rääkis, kuulas tütar, kõrvad kikkis, pealt. Mõne aja pärast teataski tütar sihikindlalt, et soovib ise rahvuskaarti astuda. “Kui mitte mina, siis kes?” küsis noor naine.

LEITNANT: Taani kodukaitsja, kroonprintsess Mary.

Õhinaga koonduvad vabatahtlikud kaitseliitu ja sellesarnastesse organisatsioonidesse nii USAs kui ka Taanis.

Ehkki keskkond on kolmes riigis erinev nii geopoliitiliselt, demograafiliselt kui ka majanduslikult, on ühine nimetaja kõikjal oma riigi huvide teenimine.

Taani kodukaitse loomine sai tõuke II maailmasõja otsesest ohust. “Niisuguse organisatsiooni loomiseks ongi vaja välist tõuget,” ütleb Taani kodukaitse ülem kindralmajor Finn Winkler. Rahvuskaart USAs loodi enam kui 300 aastat tagasi kaitseks brittide vastu. Kaitseliidu loomisaasta – 1918 – räägib iseenda eest.

Mida on aga tänapäevases maailmas peale hakata organisatsiooniga, mille loomise põhjused peituvad peaaegu terve sajandi taguses ajas? “Vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon on omal kohal, kui see vastab riigi vajadustele,” ütleb kindral McNeely. USA rahvuskaart näiteks on 300 aastat vana ning selle aja jooksul palju kordi muutunud. Jõudnud olla nii Taani kodukaitse kui kaitseliidu sarnane, kuid tänaseks arenenud hoopis erinevaks jõuks, kus kehtivad samad standardid armee teenistujatega.

Ehkki Taanis näib elu tänapäeval ohutu, püsib sealne kodukaitse elujõulisena. Hjemmeværneti kuulub Taani 5,6 miljonist elanikust ligi 48 000 ning selle sõjalise ja kogukondliku turvalisuse tagamise töö kiidab heaks kolm taanlast neljast. Finn Winkler on isegi kohati hämmastunud, et pärast II maailmasõda loodud Hjemmeværnetisse on tänaseni võimalik värvata noori, kes tulevad vabast tahtest ja palka küsimata, et toetada riigikaitset ja kohalikku ko-

gukonda. Keskmine Taani kodukaitse liige on 40aastane erasektori töötaja, kes lisaks kodukaitsele on tavaliselt seotud ka teiste vabatahtlike ülesannetega kogukonnas, olgu nendeks siis kool, skaudiliikumine või muu.

Kaitseuuringute keskuse teadur Erik Männik leiab, et kaitseliitu on alati entusiastlikult suhtutud ning ajast maha jäämise märke pole. Kaitseliit on tänapäeva ühiskonnas ja julgeolekukeskkonnas väga oluline “tööriist“, seal on väärtuslike oskustega inimesi, kes oskavad teha asju, mida traditsiooniline sõjavägi teha ei oska.

Venemaa välispoliitikat analüüsides pildus Läti päritolu Briti erukindral Jānis Kažociņš konverentsil sedavõrd kriitilisi nooli, et Vene atašeed tundsid kihku saalist lahkuda.

Kažociņš pidas küll äärmiselt ebatõenäoliseks, et president Vladimir Putin võiks anda käsu rünnata Balti riike või Läänt sõjaliselt. Aga kui maailm areneb ennustamatus suunas, Ühendriigid tõmmatakse tegevusse ning kogu nende tähelepanu ja võimekus lahkuvad meie piirkonnast, siis saame loota vaid iseendale. “Jumal aitab neid, kes end ise aitavad. Kaitseliit on selles kontekstis imeline asi,” tunnustas Kažociņš.

Seaduse järgi on Taani kodukaitse ülesanne toetada totaalkaitset, vajadusel näiteks päästjaid, politseid ja piirivalvet. Taani vabatahtlikud abistavad enim politseid, näiteks liikluse reguleerimisel või VIPide eskortimisel.

Organisatsioon on arenenud omamoodi Šveitsi noaks ehk mitmeotstarbeliseks tööriistaks, mida saab kasutada läbi terve ühiskonna, nii riiklikes kui ka rahvusvahelistes operatsioonides.

Ka USA rahvuskaart pakub nii loo-

dusliku kui inimtekkelise katastroofi korral päästjatele lisajõudu. Selle varustus on valitud selline, et seda oleks võimalik kasutada nii sõjalises operatsioonis kui ka päästeoperatsioonis.

Autonoomse sidesüsteemi, kopterite, mehitamata luurelennukite ja maastikuvõimeliste sõidukitega pakub rahvuskaart tsiviiljõududele hindamatut tuge. Kui New Orleansi tabas orkaan Katrina, siis oli Oklahoma rahvuskaart 24 tundi pärast väljakutset kohal 2600 sõduri ja 750 masinaga. Olgugi et 95 protsenti rahvuskaartlastest oli kutse ajal oma tsiviiltööl rohkem kui tuhande miili kaugusel.

Rahvuskaart abistab tormide, üleujutuste, tulekahjude ja teiste looduskatastroofide poolt ohustatud elanikke ja toetab armeed välisoperatsioonidel, osaledes lahingutes, ehitades koole ja haiglaid või koolitades rahuvalvajaid.

Taani kodukaitse on erakordselt odav lahendus. Sellele kulub kõigest viis protsenti riigi kaitse-eelarvest.

Vabatahtlikele palka ei maksta, ette on nähtud vaid väike kompensatsioon teenistuse tõttu töölt kõrvale jäädud aja eest. Sama kehtib ka Kaitseliidu kohta. USA rahvuskaart on pisut kallim, sest seal makstakse rahvuskaartlastele teenistuse eest. “II maailmasõja ajal mõistsime, et rahuajal pole võimalik ülal pidada nii suurt armeed, nagu sõjaaeg vajab. Rahvuskaart oli armeest palju odavam ülal pidada,” meenutab McNeely.

Kindralmajor Neeme Väli tõi konverentsil välja, et kaitseliidu sarnased organisatsioonid on maailmas suurepäraseks näiteks “targast kaitsest”: inimesed tulevad kokku, et midagi oma riigi heaks ära teha, selle eest tasu küsimata.