19. september 2013

Riigikaitse.EE EESTI EKSPRESS

Ilmub neli korda aastas koos ajalehega Eesti Ekspress

Nr 14 / 19. september 2013

Kas ajateenistus on naistele raske?

Reportaaž Kuperjanovi pataljonist

Ümarlaud: kaitseväes loevad juhiomadused, mitte sugu

Õrnem sugu Soome kaitseväes

Naised, keda mäletab Eesti sõjaajalugu

põhiteema 3

Riigikaitse.EE

LK 4–6

Reporter Mari Mets veetis nädal aega Kuperjanovis koos esimeste ametlike naisajateenijatega. Selgus, et see teenistus on isegi liiga lihtne.

Sõjardid ja kaunitarid FOTO JASSU HERTSMANN

A

Naised Soome sõjaväes

FOTO RIIGIKAITSE.EE

Riigikaitse käis Soomes uurimas, kuidas on sealne ühiskond ja soomlannad ise vastu võtnud 1995. aastast kehtestatud naiste vabatahtliku ajateenistuse.

kaitseminister

V

LK 12–13 Õrnem sugu?!

Kaptenmajor Ingrid Mühling, kolonelleitnant Margot Künnapuu ja Kärt Praks jagavad ümarlauavestluses mõtteid, miks nad kaitseväkke tulid ning kellele ja mida nad seda tehes tõestama pidid.

LK 8–10

Toivo Tänavsuu,

Uus relv

tegevtoimetaja

Tutvustame kaitseväe uusimat snaipripüssi Hecate II.

LK 16 Riigikaitse.EE Neli korda aastas ilmuv julgeolekut ja riigikaitset kajastav erileht Väljaandja: AS Eesti Ajalehed Erilehe väljaandmist finantseerib kaitseministeerium

Esikaanel 2011 Estcoy 12 teenistus Helmandi provintsis. Foto Karin Kanarik Veebis www.riigikaitse.ee Tegevtoimetaja Toivo Tänavsuu, e­post toivo@ekspress.ee Kujundaja Anneliis Aunapuu Trükikoda Printall

Eesti seadustas 1. aprillil 2013. aastal naiste ajateenistuse meestega võrdsel tasemel.

Norra astus aga juba järgmise sammu.

Urmas Reinsalu

FOTO TIIT BLAAT

lates kevadest on naistel Eestis õigus meestega võrd­ setel alustel kaitseväes aega teenida. Seekord teeme Riigikaitse sooliselt väga ebvõrdse lugemisena – kir­ jutame ainult naistest. Nendest “sõjarditest”.

Miks on kaitseväe naisküsimus üldse oluline?

Eluliselt tähtis on see teema ilmselt naisõiguslastele, kes loevad diskirimeerivaks asjaolu, et ainult mehed saavad sõja­ väes aega teenida. Neil on hea põhjendus, et aeg on edasi läi­ nud – laste kasvatamine (aga kahjuks mitte rinnaga toitmine) ei ole enam ainult naiste pärusmaa ning mitte ainult mehed ei vii prügikaste välja ega remondi autosid. Nojah...

Võrdõiguslikkuse aspektist, nagu paljude asjadega, on seda küsimust väga kergesti võimalik ka absurdiks keerata: pärast kaitseväeteenistuse seaduse muutmist on ju ebavõrd­ sesse olukorda sattunud hoopis mehed, kellele ei ole antud võimalust 90 päeva jooksul laiguline vorm varna riputada ja tsiviilellu naasta, kui ei meeldi.

Väikesele hulgale naistele on tähtis kaitseväelase karjäär.

Mõni lihtsalt teab juba lasteaias, et see on tema rida.

Samas näitab Soome kogemus, kus naistel on olnud võima­ lik aega teenida juba 18 aastat, et kaitseväkke pürgib stabiil­ ne, kuid väga väike osa riigi õrnemast soost. Umbes pooltuhat naist aastas.

Seda Riigikaitset kokku pannes reisisin USAs ja Kanadas ning töötasin välja hoopis uue hüpoteesi, miks on sõjavägi daamidele kasulik.

Reisil jäid eriliselt meelde kaks naistüüpi. Üks neist is­ tus sõbrannadega lennukis minu eesistmel – ta oli umbes 30ndates, tumedanahaline üleslöödud daam, küljes igasugu aksessuaarid, kulinad ja viled. Enne õhku tõusmist vaatas ta hoolikalt läbi kõik oma sõprade Facebooki postitused ning maandumise järel sukeldus kärmesti taas virtuaalmaailma.

Vahepeal oli ta sõbrannadega kokku leppinud, et Las Vega­ sesse jõudes ajavad parimad kleidid selga ja suunduvad kohe linnamellu, tehes Facebooki uued sellekohased sissekanded.

Mõtlesin: mis elu sel daamil küll on?

Hoopis teistsugust daami trehvasin Kanadas, keset ürg­ set metsa. Malbe 27­aastane neiu, välimuselt näitlejatar Nicole Kidmani teisik, kuid oli turistide jaoks sertifitseeritud grisli­ karude tuurigiid. Ta oli looduse vastu väga sõbralik, kuid võis üksi metsas mootorsaega terveid aakreid maha võtta ning kogus hobi korras metsaelanike pealuid.

Vähemasti sel hetkel tundus, et naine, kelle võid metsa ühest otsast sisse saata ja ta tuleb teiselt poolt elusalt välja, ning kes võib grisli­ müraka ees seistes öelda “rahu, karu, ainult rahu”, on vahva, asjalik ja ratsionaalne naine. Äkki kehtib sama ka suvel Kuperjanovisse teenima asunud maarjamaa neidude kohta?

Naine võib juhtida nii ettevõtet kui ka pataljoni

abadussõja kangelane Peeter Ronk teenis 1. ratsapolgu sidekomandos, võttis osa lahin­ gutest Võrumaal ja Põhja­Lätis. Munamäe all üles näidatud isikliku vapruse eest autasustati teda II liigi 3. järgu Vabadusristiga. Peeter Ronk oli tegeli­ kult naine.Tema kodanikunimi oli Anna Marie Vares.

Anna Marie Varesel ei olnud muud võimalust, kui tol­ laseid tavasid ja reegleid eirates minna meheriietes ja valenime all Vabadussõtta. Ta tahtis, relv käes, oma riiki kaitsta.

Kuigi oleme naistest seoses sõjandusega harju­ nud mõtlema pigem ühenduses staabiteenistuse või toetavate tegevustega, nagu meditsiin, näiteks halas­ tajaõena haavatud sõdurit sidumas, on Eesti naiste tahe oma riiki just relvaga kaitsta olnud olemas läbi aegade ja on ka tänapäeval.

Tänavu kehtima hakanud uue kaitseväeteenis­ tuse seadusega anname võimaluse seda tahet prak­ tikas paremini realiseerida. Seadusemuudatuses ei ole midagi revolutsioonilist, see on ühiskonna loo­ muliku arengu tulemus. Seni käsitles kaitseväetee­ nistuse seadus ajateenijatena mehi ja naised said kaitseväes teenida vaid kokkuleppel väeosa ülemaga.

Nüüd saavad ajateenistusse asuda ka 18–27aastased Eesti kodanikest naised, kes vastavad tervisenõuete­ le ja omavad vähemalt kuueklassilist haridust. Neile kehtivad ajateenistuses meestega võrdsed võimalu­ sed ja kohustused.Tuleb arvestada, et ajateenistusega kaasneb kaitseväekohustuse võtmine ja seega tuleb reservis oleku ajal osaleda õppekogunemistel.

UUE SEADUSE ALUSEL ON PRAEGU teenis­ tusse asunud viis noort naist, kaks korda rohkem nai­ si liitub kaitseväega sügisel. Aastas läbib teenistuse umbkaudu 3200 noort Eesti kodanikku.

Kuigi naiste ajateenistus on riigikaitse üldistes huvides, ei ole selle otsene eesmärk saada juurde rohkem sõdureid. Meie riik loob võrdsed võimalused kõigi kodanike jaoks.

VÕIB ARVATA, ET VABATAHTLIKULT tee­ nistusse asudes on motivatsioon sellega kaasnevaid ülesandeid täita suurem ning vabatahtlik on aktiivne riigikaitses osaleja ka pärast ajateenistust. Riik saab hea ja motiveeritud reservväelase või elukutselise te­

gevväelase. Ja mida saab ajateenistuse läbinud noor väelase ülesanded. Täna teenib Eesti kaitseväes juba naine ellu kaasa? Senised uuringud on näidanud, et naisohvitsere, kes on läbinud sõjaväelise väljaõppe ajateenistuse läbinud on lisaks saadud praktilistele vanemohvitseri tasemel ja on võimelised juhtima oskustele enesekindlamad, saanud väga hea mees­ pataljoni. Naiskaitseväelased on osalenud rahvus­ konnatöö­ ja juhtimiskoolituse, distsipliinitun­ netuse. Nad oskavad paremini kasutada aega ja taluda stressi. Need oskused ja omadused Naiselgi tuleb arvestada, tulevad kasuks nii eraelus kui ka tööjõuturul.

et ajateenistusega kaasneb

SOOMES ON NAISTE vabatahtlikuks aja­ kaitseväekohustuse võtmine teenistuseks olnud võimalus alates 1995. aas­ ja seega tuleb reservis tast. Seda võimalust kasutab aastas 300 soom­ lanna ringis. NATO liikmesriik Norra astus aga oleku ajal osaleda õppetänavu suvel veel sammu edasi ja seadustas kogunemistel. mõlemale soole ajateenistuseks täiesti võrdsed kohustused ja võimalused. Minu Norra kolleeg, kaitseminister Anne­Grete Stroem­Erichsen kommenteeris asjakohast seadusmuudatust, et kui vahelistes sõjalistes operatsioonides ja mitte ainult täna küsitakse sõjaväeteenistusse astuvatelt nais­ toetusallüksustes, vaid ka lahinguväljal. Naine sõ­ telt, miks nad seda teevad, siis tulevikus peaks pigem javäelise juhina strateegilisel tasemel ei tohiks olla olema loomulikuks küsimuseks, et miks nad ei soovi haruldasem kui ettevõtte või riigiasutuse juhina. läbida sõjaväeteenistust.

Eestlanna Tiiu Kera jõudis Ameerika Ühendriikide õhuväes teenides kindralmajori auastmeni. Millal on NII NAGU MUUDES eluvaldkondades, ei ole ka meil Eesti kaitseväes naissoost kindral ja kaitseväe kaitseväes meeste või naiste ülesandeid – on kaitse­ juhataja?

FOTO DELFI, TANEL MEOS

Ajateenistus on kui lapsemäng?

reportaaž

reportaaž 5 ka pärast boonuskätekõverdus­ tega õnnistada.

Kätekõverdusi tehakse enne igat sööki, norm on veerandsa­ da. On iseenesest mõistetav, et põlved ei tohi olla maas isegi mitte naistel. Kätekõverdusi te­ hakse ka lihtsalt austusest oma relva vastu, kui südametunnis­ tus või leitnant peaks ütlema, et sõdur pole oma automaadi­ ga piisavalt hellalt käitunud.

Kolmandaks päevaks on kõhu­ lihased juba kummardadeski valusad ning peopesad mar­ raskil. Aga mulle jääb vähemalt meelde, et kreemitatud kätega ei tasu kiviklibusele asfaldile kätekõverdusi tegema minna.

Kui pataljoni aia taga tun­ dus mulle veel, et kõnnin, loen ja räägin kiiresti, siis sõjaväes võtab peagi maad tunne, et olen maailma aeglaseim inimene.

Venin kõiges: alates saabaste jalga saamisest, nööpide kinni­ panekust ja voodi tegemisest, lõpetades relvade käsitsemi­ se, söömise, duši all käimise ja muidugi päevaplaanist aru saa­ misega.

Naised aega teenima?

VABALT –

see on lihtne nagu lasteaia hommikuring!

Elu tagalakompanii “naiste klubis” ehk kuidas Riigikaitse Kuperjanovi pataljonis koos Eesti esimeste ametlike naissõduritega nädal aega aega teenis.

Mari Mets Eesti Ekspress

K

uperjanovi pataljoni jalgpalliväljakusuuru­ sena näivalt riviplatsilt avanev vaatepilt on militaar­ kaugele naisterahvale õõvastav. Ühtlastes rivides marsivad ro­ heliselaigulisse riietatud sõdu­ rid; kuklad pöetud, pilk surm­ tõsine. Nii kaugele, kui silm ulatub, paistavad ainult rivid ja sõdurid. Nende trampimine as­ faldil kostab hirmsa mürinana.

Lauldakse morbiidseid sõduri­ laule. Kõik meenutab Põhja­Ko­ read kujutavat filmi, mis näib tänapäeva eurooplasele ühtaegu hirmus, koomiline ja elukauge.

Esmaspäeva hommikul kell kaheksa valmistuvad niiviisi Võru külje all männimetsa taga Kuperjanovi pataljoni ligi 300 ajateenijat nädala uhkeimaks sündmuseks. Kõigepealt pataljo­ niülema, kolonelleitnant Hando Tõevere tervituse­manitsuste kuulamine ning siis silmapaist­ vamate sõdurite tunnustamine.

On juuli keskpaik ning hoo­ limata varajasest kellaajast küündib termomeetri näit juba 25 kraadini, päike lõõskab. Pak­

sud sõdurisaapad hõõruvad, turjad umbsete frentšide all kuumavad. Noormeestel ja viiel naisel algab ajateenistuse kol­ mas nädal.

Rivisamm on veel kergelt tönts, selgitab minu militaar­ teejuht ja ­kombestiku kiir­ kursuse tegija nooremleitnant Jaanika Ojakõiv. Selle aja peale võiks juba parem olla. Jälgides toimuvat plätudes ja õhukes­ tes suveriietes, tundub mõte nädalast siin mundris higis­ tamas rusuvana. Püüan mind uudistavatele sõduritele mitte otsa vaadata ja tabada rohelise nokkmütsi all kuklal pilguga mõnd patsi. Kusagil siin peaks leiduma viis naist, kellega koos marssima, laulma ja higistama hakkan. Esimesed kaks blondi krunni on tõeline äratundmis­ rõõm.

Olen maailma aeglaseim inimene Kristyna, Sandra, Ave­Triin, Kaisa ja Cätlyn võtavad mind sõbralikult vastu, hoolimata mu lõpututest küsimustest sõduri­ elu lihtsate asjade kohta. Saan ülemise nari. Naiste magala meenutab lapsepõlvest tuttavat laagrituba. See pole selline nagu meeste magala, kus puudub ka­ hekümnekesi koos elades mis tahes privaatsus. Elame kuue­

RIVIDRILL: Marsisammu harjutati esialgu väikestes salkades, uhke­ matel hetkedel ka koos relvaga.

kesi koos, igaühel oma kapp ja tool, viimane kustutab õhtul tule. Lemmikbändide postreid ega koduloomade pilte keegi seinale ei kleebi, juturaamat on kapis, mitte padja all. Küpsised selleks ette nähtud riiulil.

Tüdrukud tulevad kehalisest kasvatusest, sahmivad viis mi­ nutit oma tabalukkudega sule­ tud metallkappide kallal ja juba nad jooksevad, rakmed seljas ja relvad käes, järgmisse tundi. Sa­ mal ajal kohmitsen mina alles oma nööpide kallal – põlvetas­ kud, rinnataskud, püksitaskud, frentšinööbid. Magalast väl­ judes ei tohi olla avatud ükski nööp. Siseruumides peab müts olema põlvetaskus, kuid selle sinna mahutamine tundub al­ guses lausa võimatuna. Kaht­ lustan, et minu minimundril on poole väiksemad taskud kui teistel.

Rivis on minu koht kolman­ das reas ja see tuleb meelde jät­ ta. Teistest ajateenijatest pea jagu lühemana ja kuus numb­ rit väiksema jalaga kipun rivis marssides tempost maha jääma. Õnneks tagumised lükkavad siis mulle delikaatselt hoogu juurde, et mitte mulle otsa komistada.

Teen võimalikult vähe, et või­ malikult vähe ka eksida. Kohe esimesel päeval ei tasu oma rühma ühe saamatu uustulnu­

Kahe väriseva käega relva kallale Esimene relvatund on hirmus.

Ajaloomuuseumides olen rel­ vakambritest alati ringiga möö­ da kõndinud, õhupüssiga aias konservipurkide tulistamine on alati tundunud tobeda mee­ lelahutusena. Nüüd on minu ümber 30 päris relva kahenäda­ lase väljaõppega inimeste käes.

Ja mõni kurdab, et oleks endale teenistusrelvaks tahtnud AK4 asemel Galili.

Naised on koos teiste sõdu­ ritega rivi keskel kõhuli maas, harjutades relva laadimist ning sihtimist. “Kaugus 500, vastane kell 11, tuld!” kõlab leitnandi käsk. Meeldivaks üllatuseks ei algagi tunnid sõjaväes enamas­ ti karjumise, kamandamise ja alandamisega, vähemalt relva­ õppes. Kahe nädalaga pole taga­ lakompaniisse määratud me­ hed­naised relvadega veel päris sinasõpradeks saanud ning rüh­ maülemast leitnanti ei näi see ülemäära häirivat. Kõik küsimu­ sed saavad ammendava vastuse, olgu kui lollid või lihtsad tahes.

Hirmsa kolina saatel algab vinnastamine. Hea, et ma olen vasakukäeline, sest just seda kätt on tarvis viimaseks jõu­ liseks liigutuseks selles prot­ seduuris. Tüdrukutel käib see üpris vaevaliselt. Tirin esialgu lausa kahe käega, sest ühega ei jaksa. Kohe esimese vinnasta­ misega tõmban nimetissõrme veriseks. Aga katsu sa relva vin­ nastada viis korda minutis!

Kuigi esimesel päris tulista­ misel õhupüssist teeb päeva pa­ rima tulemuse kõikide meeste ees just nimelt Sandra, on naiste

käed kohmakalt suure AK4 jaoks ebamugavalt lühikesed. Salvest tuleb kinni hoida, aga see läheb kõmmutamise peale kole kuu­ maks. Samal ajal kipub lai kiiver silmile vajuma. Ometi ei nurise nende nüansside üle keegi, sest relvatund on kõikide tüdruku­ te arvates päeva põnevaim osa ning seda oodatakse pikisilmi. Üpris üksluises tunniplaa­ nis annab nädala jooksul relva­ tunni kõrval tooni ka sõjatopo­ graafia. See kõlab põnevalt, kuid tegelikkuses meenutab seits­ menda klassi geograafiatundi, kus õpetaja jagab klassile mal­ lid­kompassid­kaardid, et oma asukohta kaardilt otsima asuda.

Liiatigi annab seda tundi sama leitnant kes relvatundigi. 45mi­ nutilised tunnid ja üks univer­ saalne õpetaja kõigi ainete jaoks meenutab juba lausa algklasse.

Meditsiinitund on seevastu proua leitnandi pärusmaa. Igas tunnis vajab ta klassi ette vaba­ tahtlikke, näiteks vigastatule la­ hase paigaldamise demonstree­ rimiseks. Kui muidu pole klassi ette vabatahtlikuks minek sõja­ väes eriti popp, siis tema ei jää kunagi hüüdja hääleks kõrbes.

Tema poole pöördutakse alatasa kui „härra leitnant“, sest kõikide ülejäänud tegevväelaste puhul on see kombinatsioon sõduritel juba pähe kulunud. Oi kui palju on siis piinlikkust!

Tüdrukud pole kunagi viimased Ootan huviga seda osa kaitse­ väest, mis sõjaväest rahva seas müüte loob ning mida noor­ mehed arstliku komisjoni ees trikitades vältida püüavad: lõ­ putut jooksmist ebamugavates saabastes, roomamist mudasel takistusrajal, hüppamist üle ebamaiselt kõrgete tõkete – tei­ sisõnu, pidevat füüsilist valu ja kannatust.

Minu päeva rekordiks ku­ juneb 135 kätekõverdust. Kõige kauem kestvaks hommikujook­ suks kulub napp viis minutit(!), seejärel võimlemine maksi­ maalselt kümme minutit – ja ongi kogu päeva sport. Ootasin, et ajateenistuses käib pidev ras­ simine, jooksmine ja takistus­ radade läbimine. Tegelikult on võimlemine seal nagu lasteaia hommikuring! Ühe tegevväelasest leit­ nandi poolt “naiste klubiks” nimetatud tüdrukute tuba käib “iseseisva õppe­ ja sportliku tegevuse ajal” õhtuti vabataht­ likult jooksmas ning jõusaalis, sest sportlikumatel neidudel käiks füüsiline vorm kaitseväes muidu lihtsalt alla!

Kuuest hommikul algava päeva jooksul tekib uimasevõitu loengute tulemusel õhtuks suur tahtmine end rohkem liigutada ja teha midagi ise, mitte kõigi

teistega koos ning ühtemoodi rivis. Spordiplatsile minek on ühtlasi vabastav võimalus vahe­ tada südasuvises kuumuses saa­ pad ja munder lühikeste pükste ja tossude vastu. Unustada seal männimetsa jooksurajal het­ keks, et oled sõjaväes, kust pole kusagile pääsu.

Ja ometi – nii veider kui see ka pole – ei lähe minu ootused nädalasest spordilaagrist kau­ geltki täide. Ma ei näe mitte üh­ tegi kehalise tundi! Üks neist oli esmaspäeva hommikul, kui ma alles kostüümilaost väikseimat mundrit otsisin, teine reedel, kui juba lahkusin.

Naised on ühel meelel, et nad ei pea kunagi muretsema, et on spordiharjutustes kõige kehvemad. Alati on mõni mees neist aeglasem või väsib kiire­ mini. Hinnaalandust õrnemale soole ei tehta. Erandiks olid vaid esimesed lõuatõmbed, kui nais­ tel lubati kolm tükki meestest vähem teha.

Samas tuli neiudel end mööda ronimispuu posti üles tõmmata, sest nad ei ulatunud postini maapinnalt hüpates.

Noormeeste füüsiline vorm näib ajateenistuses enamasti küll paranevat, kuid väljaspool metsalaagreid kedagi liialt ei piitsutata. Suitsupausid on hoo­ likalt päevakavasse planeeritud ning hommikuti mõeldakse ka kohvijoojatele. Õõvastavad öised külalised

Õhtune rivistus seisneb riviplatsi ühest otsast teise või ümber selle marssimises, eri kohtades seismi­ ses ning hümni laulmises (ena­ masti vähemalt kaks korda, sest leitnandid pole rahul). Seejärel vaatavad sõdurid üheskoos “Ak­ tuaalset kaamerat”. Kui tüdruku­ tega telerituppa siseneme, läheb seal korraga hirmsaks müdinaks.

“Tehke, et naistel oleks toolid,” kõ­ lab otsekohene hüüatus. Kõik sol­ datid hakkavad korraga siblima, meie ees on hetkega umbes küm­ me vaba tooli. Valin suure piinlik­ kusega kõige tagumise nurga.

Kohustus vahtida kamraa­ didega igal õhtul ERRi uudis­ tesaadet on sõduritele üsna vastumeelne. Samas on see ai­ nus regulaarne võimalus end välismaailmas toimuvaga kur­ sis hoida. Napp tund vaba aega iga päev kulub pere ja sõpradega suhtlemiseks. Uudiste jälgimi­ seks ei jätku naljalt aegagi. Näod venivad pikaks, kui teatan relva­ vendadele, et suvel on AK saade lühem kui sügisel. See tähendab, et sügise saabudes jääb ajatee­ nijatele vähem aega hammaste ja pesu (mida pestakse käsitsi) pesemiseks. Öörahu algab kell kümme.

Pärast seda ei hiili koridoris mitte keegi. “Naiste klubis” langevad pead patjadele isegi

FOTOD JASSU HERTSMANN, MARI METS

4

SÕDURI KAPIS POLE JUHUSLIKKUST: Kõik asjad on paigutatud kapiuksel rippuva joonise järgi õigetele riiulitele, joondatud riiuliäärega kohakuti, riided volditud terve riiuli laiuselt.

PROUA LEITNANT ÕPETAB: Lahastamiseks ja köntide sidu­ miseks läheb lahinguväljal siis, kui sõdur eksib kuldreegli vastu: ära käpi, näpi ega topi!

6

reportaaž kümme minutit varem, sest magamaminek on paratamatult iga sõduri päeva lemmikosa. Ent väljas on valge, linnud laulavad ja mina vähkren voodis. Enne keskööd jõuan vaevu suigatada, kui järsku tormab kõige magu­ samal unetunnil tuppa keegi sõge sõdur taskulambiga, suu­ nates valgusvihu kõikidele ma­ gajatele otse näkku!

Kas see on kardetud ööhäi­ re? Ei. Sõdur tormab minema ja naaseb öö jooksul veel ka­ hel korral. Iga kord olen krapsti ärkvel, olles vahepeal näinud natsiteemalist õudusunenägu end varjavate juutide otsimisest taskulambiga. Hiljem selgub, et öine häirija kontrollis, ega kee­ gi pole öösel juhtumisi põgene­ nud.

Ent äratus on ikka kell kuus.

Ja riidesse panekuks antakse minut, mitte rohkem.

Miks siia vabast tahtest tulla?

Meeleolud meeste ja naiste lee­ ris on kaitseväes kardinaalselt erinevad. Noormeestele on kol­ mandaks nädalaks lõplikult ko­ hale jõudnud, et nad elavad veel peaaegu aasta marsisammu rüt­ mis. Keegi neist ei tunnista, et on siin hea meelega.

Mehed ei mõista, mis oli küll neil viiel vapral naisel arus, et nad vabatahtlikult ajateenistus­ se tulid. Samas on meestel hea meel, et naised seltsis on. Nais­ tel on kaitseväes õigus pärast 90 päeva täitumist ehk sõduri baaskoolituse lõppu ajateenis­ tus katkestada. Ent viie Kuper­ janovi neiu näost ei loe küll välja, et nad seda võimalust ka­ sutavad. Nad ei kibele isegi lin­ naloale, vaid naudivad kaitseväe elu täiega.

kommentaar 7 “Kodus peaksin ma üüri maksma ja süüa tegema, siin saan ma lihtsalt “tšillida” ja trenni teha,” teatab Kaisa elurõõmsalt. Ta õppis füsio­ terapeudiks ning töötas kaks aastat sellel alal. Ühel het­ kel aga tundis, et ei kannata enam kaheksast viieni tööd ning otsustas eriala vahetada – kaitseväkke minna. Tagalakom­ paniis on tal hinnatud terapeu­ dikogemused, iga valuga pöör­ dutakse ikka esmalt Kaisa poole, kes lahkelt aitab.

Ave­Triin tuli kaitseväkke otse keskkoolist. Oma klassist kõige esimesena. Tal on hea meel, et just tema aastast alates saavad naised ka ajateenistuses osaleda, sest muidu oleks ta pi­ danud selleks muid võimalusi otsima. Tulemata poleks mingil juhul jätnud. Emale­isale hak­ kas Ave­Triin juba paar aastat varem vihjama, et teda selline väljakutse paelub. Et vanemad ei oleks šokis, nähes tütart aja­ teenistusse astumas. Õpinguid plaanib ambitsioonikas noor daam jätkata sõjakoolis.

Sandra õppis kunstiakadee­ mias sisekujundust, kuid mõis­ tis, et see ala pole tema jaoks.

Ajateenistus oli talle hea alter­ natiiv. Varem kaitseliitlasena juba Kevadtormilgi osalenuna teadis Sandra hästi, millesse end mässib.

Kristyna isa on veebel ja sõ­ javäeline kasvatus on teda saat­ nud alates lapsepõlvest. Juba mõnda aega sõjakoolis õppinu­ na on talle elementaarsed sõ­ duriteadmised ja ­oskused juba selged, nii et esimesed nädalad ajateenistuses pole just ülemää­ ra põnevad. Mulle on Kristyna asendamatu giid militaarmaa­ ilmas. Ta seletab kannatlikult ja

põhjalikult, kuidas kulpi visata, mütsi voltida, voodit teha, sel­ jakotti pakkida ja rividrilli välja kannatada.

Cätlyn jättis töö mõneks ajaks kõrvale, võttis aastaks aja maha ja tuli ajateenistusse. Ta tahtis teada, mida mehed nii hirmsasti kardavad, et massi­ liselt väeteenistusest kõrvale hiilivad.

Isegi õhtujutud Kuperjano­ vi “naiste klubis” ei veere tsi­ viilradadele. Kui noormehed arutavad enne meditsiinitundi detailselt raamatu “Viisküm­ mend halli varjundit” sisu üle, siis naised räägivad oma lem­ mikrelvadest (Galil), sellest, kuidas relvaõli frentšikäiselt maha saada (see on vaevali­ ne), kuidas punupats üheksa sekundiga gaasimaski sisse mahutada (see on võimatu), kuidas nädal metsas “vastiku” kuivtoiduga üle elada (karm dieet).

Lõppeks on tore veenduda, et sõjaväes pole naiste jaoks midagi võimatut või ületa­ matut. Nendest viiest vaprast naisest, kes juba kannatama­ tult telkmantlite ja katelokki­ dega nädalaks metsa minekut ootavad, on tulevikus Eesti riigile ilmselt kordades roh­ kem kasu kui armeest kõrva­ le puiklevatest ja viilivatest meestest, kes alles viimases hädas end ajateenistusse näo­ le annavad.

Aga veel toredam on tüdru­ kutelt laenatud beebipuudriga tupsutatud jalad umbsetest sõdurisaabastest nädala lõpus välja tõmmata ning jalutada tsiviilmaailma, kus on ka muid värve peale rohelise.

KUPERJANOVI “NAISTE KLUBI” OMA KASARMU EES: Kristyna, mina, Sandra, Ave­Triin, Kaisa ja Cätlyn.

Naised ja Eesti kaitsevägi Naised on kaitseväes teeninud selle taasloomisest. 2013. aastal moodustab naiste osakaal kaitseväes 11,4 protsenti.

Alates 1. aprillist 2013 saavad naised kaitseväekohustust võtta vabatahtlikult – omal soovil –, et oleks tagatud naistele võrdsed karjäärivõimalused meestega. Varem oli kaitseväekohustus seaduse järgi vaid meeste pärusmaa.

Vabatahtlikult saab kaitseväekohustuse võtta naine, kes on Eesti kodanik ja vanuses 18–27.

Selleks tuleb teha kaitseressursside ametile vastav taotlus. Arvestada tuleb aga sellega, et kaitseväekohustusega kaasnevad ülesanded kuni 60. eluaastani, sealhulgas kohustus ilmuda reservõppekogunemistele.

Kui kohustus on kord juba võetud, ei saa sellest enam loobuda. Seega tuleb otsus enda sidumiseks kaitseväe ja riigikaitsega põhjalikult läbi mõelda.

Vabatahtlikult ajateenistusse astumiseks peab olema vähemalt põhiharidus, ei tohi olla kriminaalkorras karistatud vabadusekaotusega. Oluline on hea tervis, sellele annab hinnangu arstlik komisjon. Naised peavad lisaks teistele arstidele külastama ka naistearsti.

Naised võetakse ajateenistusse kaitseressursside ametile esitatud avalduste järjekorra alusel. Kaitseminister kehtestab igal aastal määrusega ülejärgmisel aastal ajateenistusse võetavate naiste arvu, nende teenistusse

kutsumise tähtajad, teenistuse kestuse (8 või 11 kuud) ja naiste arvulise jagunemise kaitseväe üksustes.

Naisi teavitatakse ajateenistusse võtmise otsusest vähemalt 90 päeva enne teenistuse algust, märkides otsusel ära ajateenistusse ilmumise aja ja teenistuskoha. Kui naine ei asu ettenähtud ajal teenistust läbima, siis puudub tal hiljem võimalus uue avalduse esitamiseks.

Ajateenistuses koheldakse naisi meestega võrdselt – mõlemal on samad õigused ja kohustused. Erinev on naistel meestega võrreldes vaid see, et neil on õigus 90 päeva jooksul teenistusse asumisest teenistusest loobuda.

Naisajateenijate välimusele laienevad naistegevväelaste välimusele esitatud nõuded. Pikemad kui õlgadeni juuksed tuleb tagasihoidliku kinnitusvahendiga korrektselt kinni panna. Soeng peab võimaldama kanda vormimütsi ja teisi peakatteid. Küüne pikkus võib olla kuni viis millimeetrit üle sõrmeotsa ning küünevärv tagasihoidlik. Välivormiga on keelatud kanda ehteid, välja arvatud abielusõrmus, samuti on keelatud kanda kulmu-, nina-, keeleja hambakaunistusi.

Vormiriietust ei tohi kanda ilma ettenähtud eraldusmärkideta ega koos tsiviilriietega.

Naistel on võimalik Eestis karjääri teha ka tegevteenistuja ehk professionaalse kaitseväelasena.

Allikas: Kaitseväe peastaap

Kuidas said naised kaitseväes

daamilikud rõivad?

Toomas Boltowsky Logistikakeskuse vanemstaabiohvitser, kolonelleitnant

K

ui 1992. aastal asuti Eesti kait­ seväele sõjaväevormi looma, mõeldi loomulikult üksnes meeste vajadustele. Suur osa esialgsest tööst kulges “õige Eesti vormi” otsingu­ te tähe all, ent kriisilähedases olukorras, kus iga hangitud riideese läks kellelegi selga.

Ihaldusväärseks eeskujuks pee­ ti ennesõjaaegse kaitseväe kunagist uhket stiili. Paraku oli seda 20. sajandi lõpukümnendisse võimatu importida – maailma militaarmood oli vahepeal pool sajandit edasi arenenud. Kaotanud suu­ rema osa tarbetust hiilgusest ning muu­ tunud praktilisemaks ja sportlikumaks.

Esimesena tehti valmis suvine ja selle järel talvine välivorm, mis vaese aja tõttu olid võimalikult lihtsad ja oda­ vad. Eeskuju võeti meie idanaabri sõdu­ rivarustuselt, sest lääneriikide moodsad materjalid olid meile kättesaamatud.

Kui esimene tulekahju oli kustutatud, hakati mõtlema ka lipsuga kantavale vormiülikonnale, et elukutselised kait­ seväelased oma igapäevatöös esindus­ likud välja näeks. Auastmetunnused paigutati tumerohelisel kuuel tulipu­ nastele kraelõkmetele, peakatteks valiti kõrvaklappidega pilotkakujuline nokats – ainus, mida oli võimalik enam­vähem kvaliteetselt toota. Esimene kaitseväe vormiülikond ristiti irvhammaste poolt „metsavahivormiks“ ja naiste versiooni sellest ei tehtudki.

1993. AASTAL MÄÄRATI esime­ seks kaitseväe juhatajaks Aleksander Einseln, kellele senine välivorm ab­ soluutselt ei meeldinud, kuna sellest ei nähtunud taastatud Eesti Vabariigi järjepidevust. Sedamaid algas peastaa­ bis uus loova arendustöö tsükkel ees­ märgiga taastada kaitseväe 1936. aasta vormiülikond nii lõike, värvuse kui ka eraldusmärkide osas.

Selsamal murrangulisel ajal tek­ kisid mehisesse kaitseväelaste perre naissoost kolleegid – tugiteenistuste töötajad (raamatupidajad, sekretärid, laohoidjad, arstid ja sanitarid), kes ot­ sustati ühtsuse ja alluvussuhte selguse huvides vormi riietada. Seejärel ilmusid ka esimesed naisohvitserid ja ­allohvit­ serid. Tekkis küsimus, missugune peaks olema nende vormiriietus. Ennesõja­ aegses kaitseväes naisi polnud, sestap puudus ka ajalooline eeskuju (ainuke sõjaväelise hõnguga vorm, mida naised kandsid, oli kaitseliidu naiskodukaits­

jate hallikas kittelkleit valge põlle ja pearätiga). Nõukogude relvajõud ja ka miilits olid naisi küll laiemalt raken­ danud ning mehises vormis naisseltsi­ mehed ei olnud nõukogude inimestele võõrad, ent need ajad olid vastumeelsed.

Kõige õigem tundus pöörata pilk NATO riikide relvajõududele, kus naised juba pikemat aega täieõiguslike sõduritena teenisid. Prantsusmaa, Suurbritannia, Saksamaa ja USA vägedes kandsid nai­ sed ka üsnagi pilkupüüdvaid, naiselik­ kust rõhutavaid vormiülikondi. Kuid oli ka teisi eeskujusid, mida üks demo­ kraatlik ja võrdõiguslikkust hindav riik võinuks arvestada – näiteks Rootsi ku­ ninglikus armees kandsid (ja kannavad) mehed ja naised põhimõtteliselt ühesu­ gust mehelikku vormi.

VÄLIVORM PIDI NIIKUINII olema nii mees­ kui naiskaitseväelastel ühe­ sugune, sest selle funktsioonid on uni­ versaalsed (taskutesse peab mahtuma määratud hulk varustust). Lahinguväl­ jal pole ka vaja eriti vahet teha eri soost võitlejate vahel. Vist ainult Nõukogude punaarmees on naised välivormiga ka seelikut kandnud, ent see pole kuigi otstarbekas. Hoopis teisiti on aga iga­ päevase staabitööga, rääkimata pidu­ päevadest, kus naisterahvad soovivad siiski valdavalt naiselikud välja näha.

1996. aastal oli terve kaitseväe vor­ mimajandus enam­vähem paika lok­ sunud. Vormide põhjalik arendustöö, milles lõid kaasa kõik väeliigid, leidis väljundi samal aastal toimunud riigi­ kaitsemessil “Kaitstud kodu”, kus kor­ raldati koostöös piirivalveametiga tõeli­ ne moešõu. Sellel torkas silma, et õhu­ ja merevägi ei järginud maaväe rõivastus­

stiili, vaid otsisid tavavormi osas uusi ja paremaid lahendusi.

1996. aastal kinnitatud maaväe ta­ vavorm, samuti paar aastat hiljem kinnitatud mere­ ja õhuväe vormid on üldjoontes käibel tänaseni. Komplekt koosneb vormikuuest ja viigipükstest, nokkmütsist, suvemütsist (pilotka), talvemütsist, pikkade ja lühikeste var­ rukatega vormisärkidest, valgest piduli­ kust triiksärgist, rohelist ja musta värvi lipsudest, villasest mantlist (sinelist), kootud pulloverist ja kapuutsiga talve­ jopest.

Naiste puhul on komplekt täpselt samasugune, ainult veidi erineva te­ gumoega. Näiteks maaväe naiste kuub tehti esialgu kaherealine ja sisselõiga­ tud küljetaskutega erinevalt meeste suurtest lõõtstaskutest, mis oleksid või­ nud mõne rinnakama või puusakama daami figuuri iseärasusi pahatahtlikult rõhutada. Mööndusena naiselikule riie­ tumiskultuurile lisandus loomulikult ka seelik. Pika lipsu asemel kannavad naiskaitseväelased lühikest ristlipsu.

Laia põhjaga nokkmütsi ei peetud kui­ gi daamilikuks peakatteks. Selle asemel oleks moeloojad hea meelega näinud kübarat, mida kantakse enamikus NATO relvajõududes. Laiaääreline viltkübar tuligi ametlikult kasutusele 1998. aastal.

NAISTE KAHEREALINE mantel oli lõike poolest meeste omaga võrdlemi­ si sarnane, ent selle õlgadele riputati romantikahõnguline lühike peleriin.

Naiste talvemütsil puudub lakknahast nokk. Õhuvägi eelistas teistsuguse lõikega naistekuube – üherealist, sisselõigatud küljetaskutega, rinnal üksnes dekora­

tiivsed taskuklapid. Üherealine oli ka naisõhuväelaste mantel, mille nööbid olid peidetud nööbiliistu alla. Peakat­ teks valiti võrdlemisi iseäraliku lõikega kangast kübar, millel läbitepitud ääris oli üles käänatud. See kadus siiski peagi tarvituselt. Mereväe naiste vormikuub ja talvemantel said meeste omaga sar­ nased, kuuel oli vaid üks nööbipaar vähem. Peakatteks valiti riidest õm­ meldud kübar, mille pealagi on suviselt valge. Hiljem on väeliikide vormilõikeid naiste osas mitut puhku ühtlustatud.

1998. AASTAL LISANDUS kaadri­ kaitseväelaste garderoobi musta värvi pidulik frakilõikeline õhtuvorm. Kujun­ dades meeste vormi, mis valmis esime­ sena, lähtuti võrdlemisi üksikasjalikult 1936. aasta kaitseväe vormi kirjeldusest.

Kuub sai lühike siidrevääridega spenser, mille all kanti frakisärki siidist ristlip­ suga, vesti, lampassidega frakipükse ning jalavarjudena eelistati klassikalisi lakk­kingi. Õhtukomplekti naiste jaoks kohandades asendati püksid pika maani seelikuga, vest aga volditud õhtuvööga.

See õhtuvorm on ühtne kõikide väelii­ kide kaadrikaitseväelastele.

Ja ometi pole kaitsevägi üllatusli­ kult 20 aasta jooksul avaldanud ühtegi ametlikku vormiriietuse kirjeldust koos illustratsioonide ja kandmisjuhendite­ ga, nagu seda tehti enne teist maailma­ sõda. Kaitseväelastele, kes Riigi Teatajat ei loe, oleks säärasest materjalist iga­ päevases teenistuses palju abi.Tänapäe­ val on raske isegi vormikandjatel sotti saada, milline embleem on ametlikult käibel, milline kuulub nii­öelda iseha­ kanute kilda.

ümarlaud

ümarlaud 9

Naine kaitseväes:

loevad juhiomadused, mitte sugu Eesti Kaitseväes teenib sama palju naisi kui suuremas osas lääneriikidest, kus ligikaudu iga kümnes kaitseväelane on naine. Kuidas Eesti naised ajalooliselt välja kujunenud meeste pärusmaal hakkama saavad, räägivad professionaalsed naiskaitseväelased.

MK: Minu teenistus algas erine­ valt paljudest teistest asutuses, mida vanem generatsioon mäle­ tab sõjakomissariaadina.Alusta­ sin reservväelaste osakonnast, haldasin üht suurt kasti, kus oli üle 30 000 perfokaardi, seal olid

peal Harjumaal elavate reservis­ tide andmed.

Riigikaitseosakond tegeles sel ajal aktiivselt Nõukogude armee poolt jäetud sõjaväeosa­ de, sealhulgas Paldiski ülevõt­ misega, komisjonidesse oli vaja

Kaptenmajor Ingrid Mühling –

IM

kaitseväe staaž 19 aastat, Kaitseväe Peastaabi pressijaoskonna ülem, üks laps

Paljudes valdkondades pole vahet, kas seda teeb mees või naine.

Inimeste juhtimine ja õpetamine nõuavad juhilt teatavaid oskusi ja isikuomadusi, mis ei ole eri organisatsioonides väga erinevad.

palju inimesi, kes loeksid üle väljas seisvale inimesele. Tsi­ kogu seda varustust, mis Ees­ viilis töötad koos inimestega, tisse jäeti. Kolme kuuga tekkis kes sulle meeldivad, üritad olla mul piisavalt suur huvi, esime­ kohtades, mis sulle meeldivad. sel võimalusel hakkasin ajama Aga kui hakkad kaitseväes juh­ pabereid, et sõjakooli eksameid tima komplekti inimesi, siis sa teha. Sel ajal tõesti ei olnud nai­ ei saa öelda, et need inimesed ei si ajateenistuses, see ei olnud võimalik, ei vaba­ tahtlikult ega sunniviiis­ Kui seadus ütles, et liselt.

Kolonelleitnant Margot Künnapuu –

MK kaitseväe staaž 20 aastat, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Täiendusõppe Keskuse ülem, üks esimesi Eestis sõjalise kõrghariduse saanud naisohvitsere, nelja lapse ema

tõsine katsumus ajateenistusse üldse pääseda.

IM: See käis kokkuleppel väeosa ülemaga, tuli leida sobiv ülem ja teda nii kaua veenda, kuni ta nõusse jäi. Sest ka ülem võttis endale vastutuse. On väeosasid, kus isegi olmetingimu­ sed ei võimaldanud nai­ si sinna vastu võtta.

eraldi duširuukaitsevägi on meestele, Polnud me jne?

Te sattusite juhuslikult kaitseväkke ja siis selsiis oli väga raske seda MK: Mitte ainult duši­ gus, et olete sattunud ruume. Kui kasarmu­ teisiti lugeda. õigesse kohta? ruumi napib, siis on KP: Minu valik oli väga näiteks väga raske kuue teadlik. Praegu on see inimese tuba eraldada muidugi palju lihtsam kui 20 kõlba sulle, sinu asi on tiim töö­ kahele­kolmele inimesele. aastat tagasi, aga isegi möödu­ le panna – see on hoopis teine KP: Minul kasarmukohaga nud sügisel, kui astusin ajatee­ filosoofia ja paratamatus, mille probleemi polnud, sest kaader nistusse, ei olnud veel seadust, kaudu muutud ka ise paremaks. oli väga vastutulelik, sain enda­ Kaitsevägi pole kindlasti et naised võivad astuda sinna le eraldi toa ja seetõttu jäi üks ametikoht, mis pakub mugavat meestega võrdsetel alustel. kaadrikaitseväelane oma kabi­ IM: Mina alustasin piirivalvest, kodulähedast tööd. netist ilma. olin peene nimega ametnik – IM: Ühtekuuluvustunne, ühi­ Teenisitegi üksi, ühtegi sõbranvälissuhete spetsialist, käisin sed väärtused – samal põhjusel nat polnud kaasa võtta? jäävad pikaks ajaks suhtlema ka välismaalastega ringi ja rääki­ reservväelased.

KP: See pole koht, kus ütled sõb­ sin inglise keelt. Aga palju hu­ vitavam tundus see valdkond MK: Just kohustuste võtmine rannale: oleme igasugu hulle ise, tahtsin sellega tegeleda on see, mis eristab kaitseväelast asju koos teinud, tule minuga põhjalikumalt. Nägin, mis vahe tsivilistist: kas sa oled laigulis­ sõjaväkke ka! on tsiviilil ja kaitseväel, ja mul­ te mehikeste hulgas või nende Kas oli hetki, kus mõtlesite, et le meeldis kaitseväe pool palju hulgas, kes võivad rahulikult ei tule toime? õhtul endale tsiviilriided selga rohkem. tõmmata ja öelda, et tänaseks KP: Ei olnud. Küll oli hetki, kui polnud kellegagi õhtul päe­ Mille poolest need kaks erine- on tööpäev läbi. vasündmusi arutada, sest ini­ sid?

Kellele ja kuidas te pidite tões IM: Arvan, et see on kuuluvuse tama, et teie soov kaitseväkke mesed väljastpoolt ei saa sõja­ väelase elust aru. teema – oled tugeva organisat­ astuda on tõsiseltvõetav?

MK: Kui õppisin sõjakoolis, siis siooni liige ja saad teha vahvaid KP: Mul võttis paberite täitmi­ meid alustas üle kümne tüd­ asju.

MK: See on ühtekuuluvustunne ne väga­väga kaua aega, polnud ruku. Meie kursusega lõpetas ja distsipliin. Distsipliini ei su­ ka ühtegi sellist head tuttavat, kaks kaitseväelast, kaks piiri­ ruta peale, selle järele lihtsalt on kelle kaudu lihtsamini pääseda. valvurit – väljalangemise prot­ sent oli küllaltki suur. Kooli ajal vajadus: alates sellest, millised Naised pääsevad ajateenistusse olid meil tütarlaste toad, meid relvad meil käes on, lõpetades tutvuse kaudu? oli palju koos, aga välilaagrites sellega, et peame vastutuse võt­ olin üksi. See tekitas olukorra, KP: Kindlasti oleks olnud ker­ ma 18aastaste poiste eest, kes tulevad teenima 8–11 kuuks. gem, kui mul mõni onu oleks kus pidin ise endaga hakkama Meie vastutus on kujundada pataljoniülem olnud. Mul soovi­ saama, polnud õlga, mille najal sellest kambast tiim, kes töö­ tati astuda kõigepealt sõjakooli nutta. See jääbki ilmselt nii, sest tab koos ja kes lõpuks moodus­ ja kui saan sisse, saan võimaluse naisi on alati vähem. tab suurema üksuse. Tsiviilisik ka ajateenistusse tulla.

Kui raske on naisterahval end võib kõrvalt vaadata ja öelda: MK: Tutvusest oleks olnud kasu kaitseväelasena kehtestada? oi, kui äge teil seal on, aga tema ses mõttes, et varem ei olnud MK: Ennast kehtestama peab jaoks on see “äge” kaheksa seaduslikku alust naisi ajatee­ ka poejärjekorras, pole vahet, tundi, mil ta tööl on. Kui oled nistusse võtta: kui seadus ütleb, kas oled kaitseväes või tsiviilis. kompaniiülem, siis pead olema et kaitsevägi on meestele, siis Naised, kes tulevad teenima va­ kättesaadav ja valmis olukordi on väga raske seda teisiti luge­ batahtlikult, ei pea tõestama, et lahendama 24 tundi ööpäevas. da. Aga me püüdsime leida või­ nad pole nõrgemad, sest reeg­ Seda on tõsiselt raske seletada malusi. Tütarlapsele tänavalt oli lina nad ei ole kõige nõrgemad

See on üks neid teemasid, mis avalikkuse tähelepanu tõmbab tunduvalt rohkem, kui me ise sellele tähelepanu pöörame. kätekõverduste tegemisel jne.

Kehaliste normide täitmine on väike probleem, selleks on vaja aasta aega teha kõhulihaste jm harjutusi – naisterahval, kes tu­ leb vabatahtlikult teenima, on selleks motivatsioon, ta tahab seda teha.

IM: Kehaliste normide täitmine võib olla teema ehk sõduri tase­ mel, aga mida tase edasi, seda enam tunned puhast rõõmu,

et saab sporti ka teha. Kui sain majoriks, tegime piduliku pere­ kondliku istumise. Pereliikmed küsisid: „Mis on olnud kõige raskem, kas kätekõverdused?“ Oleks see siis nii! Kõige raskem on ikka inimeste juhtimine ja enesekehtestamine. Kaitseväe­ lase ametisse on enesekehtesta­ mine sisse kirjutatud – kui oled ohvitser, siis kehtestad.

MK: Aga kaitseväelase ametisse

naiste osalemine üldse mingi küsimus. Samas kaitseliit on heas mõttes suhteliselt konser­ vatiivne, kui nendega koostööd teha, siis natuke imestamist on.

KP: Mina olen naiskodukaitsja.

Mu perekonnas öeldi, et nai­ ne ei ole kaitseväelane, mine omanda ülikoolis korralik tsi­ viilharidus. Nii ma siis astusin

on sisse kirjutatud ka allumine.

Olukorras, kus alluvussuhted on paigas, pole vahet, kas ollakse mees või naine.

Palju räägitakse nn klaaslaest: kuskilt tasemelt naisi ei edutata enam, mingil arusaamatul põhjusel ei jõua naised firma juhatusse või parteiladvikusse. Kui tajutav on klaaslagi sõjaväes?

MK: Klaaslaed tekitame endale ise. Mina pole tundnud karjää­ ris takistusi. Aga võin ka sirge seljaga öelda, et kindralit ei saa minust kunagi, sest teatud aeg lihtsalt kulub mu perele ja ma ei ole nõus peret ohverdama, et ma auastmeredelil kiiremini liiguks. Aga see on minu enda valik, mitte peale surutud.

IM: Esimesed naisohvitserid pole teenistuses üldse veel nii kõrgele jõudnud, sest iga järg­ mise auastme saavutamiseni kulub teatud kindel aeg. Saa­ me näha, millal esimene nais­ ohvitser kindrali auastmeni jõuab.

Ühes uurimistöös selgus, et 43 protsenti meestest leiab, et naistel peaks olema keelatud töötada eri ametitel, eelkõige jalaväes.

MK: Tsiviilisikute arusaam sel­ lest, mis kaitseväes toimub, on oluliselt erinev sellest, mis seal tegelikult toimub. Kindlasti on kaitseväes ka mehi, kes leiavad, et naiste pärusmaa on ainult K­3 ehk Küche-Kirche-Kinder, aga see, mis ümberringi toimub, räägib teist keelt. On küll teatud eri­ alad, kus naistel on raskem hak­ kama saada, aga see ei tähenda, et naised ei peaks kaitseväes teenima.

Kui keegi valib endale vaa­ ted, mis tänapäevaga kokku ei lähe, on see tema enda prob­ leem. Kui noor ohvitser on tee­ ninud algusest peale koos nais­ tega, siis on tema suhtumine teistsugune kui näiteks vanema põlvkonna Nõukogude armee jalaväelasel.

KP: Selle, et mees töötab juuk­ suri või lasteaednikuna, on ühis­ kondlik arvamus juba omaks võtnud. Miks mina vormis töö­ tan, seda pean tihti seletama.

IM: Mereväes, kus ma alustasin, oli enamikul rahvusvaheliste õpingute kogemus, oldi õppi­ nud riikides, kus naised teeni­ sid kaitseväes ja poliitiline kor­ rektsus oli au sees. Seal ei olnud

naiskodukaitsesse, lootuses et mu militaarne huvi saab selle­ ga rahuldatud. Aga selles orga­ nisatsioonis sain just teada, et ma tahan saada kaitseväelaseks, olla iga päev laigulises mundris, tegeleda noorte väljaõppega jne.

Naiskodukaitse on väga­väga kihvt organisatsioon, aga tead­ sin, et tahan midagi enamat.

FOTOD TIIT BLAAT

Kapral Kärt Praks –

KP

kaitseväe staaž 1,5 aastat, värskelt Scoutspataljonis

FOTOD TIIT BLAAT

8

Muidugi tuleb stereotüüpidega võidelda, aga mida kauem sõjaväes olla, seda enam saab selgeks, et vahet pole, kas su teenistuskaaslane on mees või naine.

ümarlaud

kommentaar 11

Euroopa riigid suhtuvad naistesse sõjaväes

väga erinevalt

Soolises võrdõiguslikkuses esirinnas olev Norra kehtestab 2015. aastast kohustusliku ajateenistuse ka naistele. Venemaal aga näiteks pole naistel üldse võimalik aega teenida.

MÕTTEVAHETUS: Elust naisena kaitseväes räägivad Scoutspataljoni kapral Kärt Praks, kolonelleitnant Margot Künnapuu ja kaptenmajor Ingrid Mühling.

Milliste isikuomadustega inimene – naine sealhulgas – sobib kaitseväkke tööle?

KP: Huumorimeelt peaks ole­ ma.

MK: Soov areneda ja kannatlik­ kus teha seda õiges tempos. Kui ma hiljuti staabikolledži läbisin, tundsin, et see oli väga vajalik õppimine. Kui tahad seda kõi­ ke liiga vara, siis ei suuda võtta seda, mida teenistuses vaja on.

Inimene peab suutma hinnata korda ja distsipliini. Juhtimine nõuab ka enesedistsipliini, raa­ mistikust kinni pidamist, ja see pole soopõhine.

Kord ja distsipliin saab sel­ geks ajateenistuse vältel. Kõr­ gemasse sõjakooli on võimalik naisterahvastel küll tulla ka ilma ajateenistuseta, aga seda ma kellelegi ei soovitaks.

IM: Igal auastmel on teatud va­ nus ja ega sa naljalt seda varem välja ei teeni. Peab olema ini­ mestele orienteeritud, suutma

MK: Olen eluaeg pidanud ras­ das asjad sel ajal kodus jookse­ pääseda. Kuidas 1. aprillil kehtima hakanud seadusemuudatus keks pioneeriasjandust, samas vad. on meil naisi nii pioneerpa­ MK: Võin oma kogemusest öel­ teie arvates mõjub – kas kaitseväkke tuleb rohkem naisi?

Ameerika Kodanikuvabaduste taljonis kui ka suurtükiväes. da, et kui sul läheb missioonile Liit pöördus nelja USA naissõ- Mürskude tassimisega saavad mees, siis on täpselt samasu­ IM: Värbamisväli, kust leida javäelase nimel San Francisco naised hakkama – mürsk ei gune organiseerimine, sest üks kaitseväele vajalikke häid juh­ te ja juhipotentsiaa­ föderaalkohtusse, et vaidlusta- ole suurt raskem kui liga inimesi, muutub viieaastane laps, keda da naistele kehtestatud keeldu nüüd palju laiemaks. osaleda enamiku lahinguüles- ka tõstma pead. Ma Mõtlesin, et küll ma olen Seni polnud stardi­ annete täitmisel. Kas Eesti ei näe küll vahet, kas kangelasema, lähen lapse positsioon võrdne. naiskaitseväelastel on problee- Pasi juht on naine või Läbitud ajateenistus me, et neil ei lasta kõike teha? mees. kõrvalt Iraaki... annab palju enese­ MK: Ameeriklastel tekkis prob­ IM: Olin Iraagis mis­ Ingrid Mühling kindlust, laob vunda­ leem lahingutegevuses osalemi­ sioonil, kus veoauto mendi alla. sega Iraagis, kus toetusüksused Unimog juhid olid KP: Ajateenistus an­ ja lahinguüksused olid koos. Eesti naised. Väga nab selge ülevaate seestpoolt, lapsevanem on ikkagi vähem.

Toetusüksuses tohtisid naised head juhid olid! olla, jalaväeüksuses ei tohti­ MK: Need on tehnilised tead­ IM: Kui ma esimest korda mis­ kas sa tahad seda elu elada. nud. Meil ei ole neid piiranguid mised, mitte mees või naine sioonile läksin, oli mu laps viie­ Mida peaksid praegu lõpuklasaastane. Mõtlesin, et küll ma side tüdrukud läbi mõtlema, kunagi olnud, sest Eesti kaitse­ olemine. vägi on väga õnnelikus olukor­ Olete ise missioonidel käinud olen kangelasema, lähen lapse kui neid huvitab sõjaväelase ras. Meie keeles on sõna “tema”, – kas oli raske kodus selgeks kõrvalt Iraaki. Kohapeal selgus, karjäär? et teiste riikide kaitseväelastel IM: Peaksid arvestama, et re­ mitte he or she, paljudes asjades teha, et nüüd on vaja minna? pole meil täpsustusi, et seda IM: Ei olnud. Kuigi vaja on väga olid väga väiksed lapsed kodus. servväelane ollakse 61. eluaas­ Mul oli konteinerikaaslane, tani. pole lubatud naistel teha. suurt organiseerimisvõimet ja erialalt jurist, kellel olid kodus MK: See on kohustus kogu praktilist korraldamist, et kui­ Kus on naistel kõige raskem? aastane ja kahene laps. Ma ei eluks. Sind kutsustakse õppus­ uskunud oma kõrvu, kui ta üt­ tele iga kolme või viie aasta les, et on peaaegu aasta otsa ko­ tagant. Oled osa meie reserv­ dust eemal olnud. Aga neil näeb armeest. Kui oled 35aastane TEGEVVÄELASE FÜÜSILISE ETTEVALMISTUSE NÕUDED seadus ette, et neljakuuse lapse koduperenaine, siis ei vabanda juurest võib minna missioonile, reserv­õppusele kutsumisel see, Füüsilise ettevalmistuse hindamisel vabalt või rinnuli stiilis, 20 km ja keegi ei pidanud seda imeli­ et sul on 2- või 5aastane laps on kohustus osaleda vähemalt kord maanteerattasõiduga või 10 km kuks. Meie seadustes arvesta­ kodus. Kui ajutiselt elumuga­ aastas. Hindamise läbimiseks tuleb murdmaasuusatamisega klassikalitakse inimesega väga palju. vustest loobumine tundub sooritada kõik järgmised harjutused: ses stiilis.

MK: Mina käisin missioonil väga hirmus, siis ei tasuks seda enne, kui mul lapsed sündisid. sammu teha. Meil on ka oma Iga harjutuse tulemust mõõdetakse Harjutus 1 – Kätekõverdamine Viimane kord, kui avaldasin soo­ valikusüsteem – valime hoole­ vastavalt punktitabelile kaitserestoenglamangus vi Iraaki minna, siis kadus ära ga inimesi, keda tahame oma sursside ameti veebilehel kra.ee.

Harjutus 2 – Istesse tõus selililasee ametikoht, kuhu ma oleksin allohvitseri kursusele. Vaatame, Füüsilise ettevalmistuse hindamine mangust, käed kukla taga sõrmsobinud – sel pole midagi pist­ et nad saaksid adekvaatselt aru, loetakse sooritatuks, kui tegevteenisseongus (võib asendada istesse mist mu laste arvuga või naine kuhu nad satuvad ja keda meil tuja ja kaitseväekohuslane saab igas tõusuga selililamangust, käed risti olemisega. Tõestada, et ma võin vaja on. Sõjakool algab kuuajase harjutuses vähemalt 60 punkti või rinnal) nelja lapse kõrvalt missioonile laagri ehk ühtlustamiskursuse­ kolme harjutuse summana 190 punkti. minna, pole mul vaja.

Harjutus 3 – 3200 m jooks (võib ga, mille ajal tegeldakse muu Allikas: kaitsevägi asendada 500 meetri ujumisega Tüdrukud ei pea nüüd enam ot- hulgas ka juhiomaduste ja koos­ sima tagaust, et ajateenistusse töövõime hindamisega. anda käske adekvaatselt edasi, nii et sinust aru saadaks. Peab tahtma alluda ja juhtida.

Kas saad hakkama?

Üks Eesti viimaseid samme selles osas on 2012. aasta juunis jõustunud uus kaitseväeteenistuse seadus, mille järgi Kärt Pärtel on naistel senisest vabam võimalus läbida meestega samaväärne ajateenistus.

Faktum & Ariko projektijuht Sellega läks kaitseväeteenistuse seadus kooskõlla ka soolise võrdõiguslikkuse seadusega. See väärtustab Eesti inimvagal aastal läbib Euroopas sadu tu­ ra võimalikult paindlikku ja efektiivset handeid noormehi kohustusliku kasutamist ilma soolise kõrvaletõrjumiajateenistuse. Militaarseid organi­ seta. Pärast seaduse vastuvõtmist esitas satsioone on alati seostatud mehelikku­ sooviavalduse ajateenistusse astumiseks sega. Võrreldes teiste institutsioonidega 43 naist, kellest 5 alustas teenistust Kuon sõjalised ja poolsõjalised organisat­ perjanovi jalaväepataljonis. sioonid liikunud sugude võrdse esinda­ Naiste osalemist ajateenistuses toetab tuse ja võrdsete võimaluste poole üsna Eestis 2013. aasta märtsi avaliku arvamuaeglaselt. Militaarsfääri võiks isegi ni­ se ja riigikaitse uuringu järgi 69 protsenti metada viimaseks endiste aegade mas­ vastanutest. kuliinsuse kantsiks.

Euroopa Liidu riikidest on kohustuslik Terve eelmise sajandi ning üha julajateenistus hetkel lisaks Eestile kehtiv aigemalt võitlesid naised selliste sooliste nult viies riigis: Austrias, Soomes, Taanis, barjääride lõhkumise nimel, mis olid neil Kreekas ja Küprosel. Veel möödunud aastakistanud täielikult osalemast eri valdtal oli nende riikide hulgas ka Saksamaa, kondades. Ka sõjaväes, mis on keeldunud kus praegu on kohustus peatatud ning naisi oma mehelikku keskkonda vastu mindud palgaarmee teed. võtmast.

CIA World Factbook’i 2012. aasta Ajalooliselt on välja kujunenud mehe andmete järgi kehtib kohustuslik ajakui sõdalase kuvand. Naisi pole nii võiteenistus veel Šveitsis, Norras, Venemekateks peetud või on neile lihtsalt määmaal, Valgevenes, Ukrainas, Moldovas ratatud ülesanne sõdimise asemel lapsi ja Türgis. Esimene riik Euroopas, mis kasvatada. kohustusliku ajateenistuse kehtestas, oli Üha rohkem ja laiemalt pööratakPrantsusmaa ja seda juba 18. sajandil. se tänapäevases ühiskonnas tähelepanu Suurbritannia värbas naisi 1941. aastal soolisele võrdõiguslikkusele. 2000. aasta väeteenistusse ning Norra 1970ndatel oktoobris võtsid NATO ja ÜRO Julgeole– vajadusest ning sõjajärgsest naisliikukunõukogu vastu resolutsiooni (nr 1325). mistest tingituna.

Sellega tunnistati, et relvakonfliktid tekiNATO liikmesriike on nimetatute hulgas kõigest viis Naised, konfliktide seni ning eelmainitud resolutsiooni 1325 järgi peavad need riigid nähtamatu osapool, täitma oma rolli soopoliitika on saanud nähtavaks. edendamises.

Moldovas, Türgis, Venemaal ja Valgevenes ei ole naistel võimalik ajateenistuses teenida, kuid tavad naistele ebaproportsionaalselt suurt liigutakse üha kindlamalt selle poole. kahju ning nähti vajadust võtta konfliktide Venemaal on selleks alus loodud tegelilahendamisel ja neile järgnevas ülesehikult juba 1976. aastal, mil naistele avati tustöös arvesse ka sooküsimusi. Samuti sõjaakadeemiad. pandi ÜRO liikmesriikidele kohustus suuEuroopas on võrdõiguslikkuse poolest rendada naiste esindatust rahvusvahelisesirinnas Norra, kus vähemalt 40 protsenti tel rahu ja julgeoleku tagamisega seotud riigifirmade juhatuse liikmetest on naised. ametikohtadel.

Kohustuslik ajateenistus on seal praegu Mis sellega muutunud on? Resolut19–35aastastele meestele, kuid 2015. sioon 1325 mõjuprotsess kindlasti veel aastaks laieneb aastane teenistuskohustus käib, kuid eelkõige on naised, konfliktide ka naistele. Sellega saab Norrast ainuke seni nähtamatu osapool, saanud nähtasellise korraldusega riik Euroopas. vaks.

I

Kohustuslik ajateenistus naistele on lähiümbruses vaid Iisraelis, kus see kehtib juba alates 1949. aastast, mil loodi Iisraeli riik, millel oli ja on siiani vaja armeed.

Norras põhjendati otsust eelkõige kahe argumendiga. Esiteks sellega, et ainult meeste ajateenistusse kutsumine ei ole kooskõlas Norra ühiskondliku põhimõttega, mille järgi peavad riigi kodanikel olema samad õigused ja kohustused olenemata soost. Teiseks peavad riigi relvajõud olema suutelised värbama parimaid ja kogu kaitsevaldkonna tegevus vajab mitmekesisust.

Norras räägitakse, et riik ei saa endale lubada, et tervelt pool elanikkonnast jääb värbamisprotsessist välja. Otsus võeti vastu vaatamata sellele, et 2012. aastal hääletas 52 protsenti naistest ja 44 protsenti üldsusest selle vastu. Samas näitas uuring sedagi, et mida teadlikumad olid norralased oma sõjaväe osas, seda enam oldi sooneutraalse ajateenistuse poolt.

Raske on ennustada, mida niisugune pealtnäha üllas idee tegelikult kaasa toob, kuid ­Norra samm läheb kindlasti uusaja militaar­ajalukku.

Miks on Euroopas 13 riigis veel üldse kohustuslik ajateenistus? Eestis räägitakse tugevast usust ajateenistusse ning vajadusest riiki turvata. Meil soovib vaid 15 protsenti elanikkonnast kohustusliku ajateenistuse kaotamist.

Soome, Läti ja Leedu kogemus näitab, et kohustuslik ajateenistus on pigem kulude kokkuhoid, sest riikidel, kes on valinud palgaarmee, on suuri probleeme värbamisega.

Naiste osalemine aja- ja tegevteenistuses on oluline, ent vastakaid arvamusi tekitav küsimus. Tähtis on eesmärk, mida tahetakse naiste kaasamisega saavutada.

Selleks võib olla näiteks nn klaaslae efekti (karjääri takistamine soolise diskrimineerimisega) kaotamine, püüe militaarvaldkond üldsusele veelgi lähemale tuua või hoopiski midagi muud.

Ajateenistus Euroopa riikides ÜLDSE PUUDUB NAISTELE VABATAHTLIK NAISTELE KOHUSTUSLIK NAISTELE KEELATUD

GRAAFIK RIIGIKAITSE.EE

10

kogemus

kogemus SÕDURIKS SÜNDINUD: Leitnant Marika Nykänen ütleb, et teadis juba koolipõlves kindlalt, et tahab karjääri teha armees.

Põhjanaabrite kogemus:

mida rohkem neide armees, seda visamad sõdurpoisid Soomes on naiste ajateenistus 18 aastaga kujunenud nii rutiinseks nähtuseks, et sellest kirjutamist peetakse seal imelikuks. Riigikaitse käis Helsingi lähedal Kaardiväe Jäägrirügemendis uurimas, kuidas hindavad olukorda seal teenivad soomlannad.

I

gal aastal läbib Soomes ajateenistu­ se ligi 300 Soome kodanikust naist, neist arvestatav osa Santahaminas, Eesti Vahipataljoniga sarnases Kaardi­väe Jäägrirügemendis. Selle väeosa peamine ülesanne on treenida sõdureid osale­ maks linnalahingutes ja kaitsmaks va­ jadusel Helsingit. Ühtlasi on jäägrirüge­ ment hüppelauaks noortele, kes tahavad töötada politseis või sõjaväepolitseis.

Väeosa täidab ka auvahtkonna esindus­ ülesandeid.

Kohtume nelja soomlannaga.

Leitnant Marika Nykänen on pärit Karjalast. Ta on 30aastane, läbis ajatee­ nistuse aastatel 2004–2005 Soome õhu­ väes ning seejärel õppis neli aastat sõja­

väeakadeemias. Kolme aasta eest asus ta tööle rügemendi jäägrirühma ülemana, praegu on samal ametipostil sõjaväepo­ litseis. Armeeteenistuse kõrvalt õpib ta ülikoolis juurat.

Kõige selle juures näib lühikest kasvu Nykänen väga kleenukese, õrna ja naise­ likuna.

“Kaitseväes ei mängi sugu mingit rolli. Respekt tuleb välja teenida ja see oleneb inimese iseloomust ja juhivõi­ metest.”

Nykänen kinnitab, et sõjaväeline karjäär ei valmista talle mingeid raskusi ning ta pole selle pärast pidanud midagi ohverdama. Selle valiku langetas ta juba kooliajal – miskipärast olid just mehed

need, kes küsisid, kas ta ikka annab en­ dale aru, millega end seob – ning pole va­ litud teed sestsaadik kordagi kahetsenud.

Nooruke Susan Kälkäinen teenib jäägrirügemendis aega 2013. aasta algu­ sest sõjaväepolitsei erialal.

Tema raskeim kogemus on seni rüh­ maga veedetud öö metsas õppusel. Õhtul enne keskööd läks rühm Porvoo kandis metsa ja hommikul tuldi sealt välja. Käl­ käinen ütleb, et oli harjutuse järel väga väsinud.

“Aga nii õpid oma piire tundma. Nä­ gema, milleks sa tegelikult veel võimeli­ ne oled. Leidma endast raskes olukorras lisajõudu,” räägib Kälkäinen.

Umbes sama kaua on Santahaminas sõdurileiba söönud Sarianna Lehtinen, kes unistab teenistuse järel politseiniku karjäärist. Ta oli enda sõnul armeesse tulles nii nõrk, et suutis vaevu teha paar kätekõverdust. Ent siin pole midagi hä­ beneda. “Ka paljud mehed on väga-väga nõrgad!” ütleb Lehtinen.

“Meil on aeg-ajalt seljas väga suured seljakotid. Ükskord ei saanud ma seda seljast maha. Mehed aitasid. Mulle näitas see, et olen rühma liige ja minuga arves­ tatakse,” räägib Lehtinen.

Kapral Laura Kuivalainen kurdab, et EI PANE KULMUGI KERGITAMA: Naised Santahamina jäägrirügemendi treenin­ gutel on täiesti tavapärane vaatepilt.

suur probleem on olnud õiges suuruses sõdurisaabaste saamine. Modellivälimu­ sega neiu vajab suurust 37, kuid on seni sunnitud käima number suuremate ja­ lavarjudega.

Võib ette kujutada, kuidas naistel tuleb ajateenistuses loobuda harjumus­ pärastest ehetest, aksessuaaridest ja ilu­ vidinatest ning ka tavapärane meik jääb palju tagasihoidlikumaks. Tegelikult ei ole see soomlannade sõnul üldse nii suur ohver. Selgub, et erinevalt meestest, kes aetakse armeesse tulles kiiresti kiilaks, on naistel koguni lubatud kanda juukse­ pikendusi.

“See, mida ma kannan, ei ole seotud minu isiksusega,” ütleb Kuivalainen.

“Kui oleksin väga tüdrukulik, siis ma ei oleks sõjaväes. Kui mulle oleks tähtis igal hommikul juukseid koolutada ja korralik meik teha, kui mulle oleks vastumeelne telgis magamine, siis poleks ma kunagi siia vabatahtlikult tulnud.”

Kuivalainenil on esimesed sammud ohvitserikoolituses juba läbitud. Testide tulemustes oli ta üks oma rühma pari­ maid. Edukalt tehtud testid olid tema jaoks murdepunkt: seejärel võtsid kõik teda tõsiselt. “Teenimine kaitseväes pole võistlus,” ütleb Kuivalainen. “Aga meestega koos pingutades tõestan kas või iseendale, et ma ei ole koorem, sest olen väiksem ega suuda seljakotiga nii kiiresti joosta.”

“Me võime näida väiksemad ja nõr­

FOTOD RIIGIKAITSE.EE

12

muud “vajalikud isikuomadused”, samu­ ti hinnatakse võimet jätkata teenistust ka reservis.

Kandidaatidega tehakse intervjuud, kus selgub, kui siiras on kandidaadi huvi teenistuse vastu. Ümber mõelda ei pa­ luta, aga kui naine on 1,5 meetrit pikk ja kaalub 50 kilogrammi, siis kerkib küsi­ mus sobivusest paratamatult esile.

Kolonel Hannu Hyppönen ja kolo­ nelleitnant Jukka Parvinen kinnitavad Riigikaitsele, et mehi ja naisi koheldakse Soome ajateenistuses võrdselt.

Välja arvatud see, et neidudele kehtib eriklausel: neil on õigus 45 päeva jooksul teenistus katkestada, tehes selleks oma brigaadi komandörile kirjaliku avalduse.

Põhjuseks võib seejuures olla nii vigas­ tus, haigus kui ka “ilmne sobimatus”.

Pärast 45 päeva möödumist pole enam mingit tagasiteed ega “allahindlust” – siis hakkavad aega teenivale naisele keh­ tima samad õigused ja kohustused mis meestele. Neid võidakse kuni 60. eluaas­ tani kutsuda reservõppekogunemistele.

Ka rasestumine on mõistagi piisav põhjus ajateenistuse katkestamiseks, ent siis tuleb kunagi oma aeg siiski täis teenida.

Treeningute, õppuste maht ning füüsiline koormus on naistel ja meestel sama. Ja mõlema soo esindajad saavad kandideerida kõikidele sõjalistele eriala­ dele kuni lahinguüksusteni välja.

Erinevus on siiski see, et naistel on AJATEENIJA: 22-aastane Susan garnisonis eraldi kasarmuhoone. Küll Kälkäinen unistab karjäärist sõjaväe­ aga pole neil eraldi majutust välitree­ politseinikuna ningute ajal, väliõppustel või mereväe alustel teenides.

Sellise vabatahtliku ajateenistuse gemad, kuid meil tuleb kanda samu asju mudeli käivitasid põhjanaabrid 1995. nagu meestel. Vahel on mu seljakott ras­ aastal, kui kaitseministriks oli­­Elisabeth kem kui mina – võib kaaluda isegi kuni ­R ehn, Soome esimene naiskaitsemi­ 50 kilogrammi. Siis ütlevad poisid, et nister. Rehn lihtsalt ei näinud ühtegi kannaksid parema meelega seljas mind põhjust, miks peaks mehed olema eelis­ kui oma seljakotte!” olukorras näiteks sõjaväeakadeemias õp­ Juhtub, et vahel kipuvad mehed oma­ pimisel või teenistuse läbimisel. Ka nägi vahel aasima: “Tuleb naisi kuulata, ne­ Rehn, et naiste tulek kaitseväkke toob mad on targad.” sinna värsket talenti, sest naiste haridus­ Siis aga teeb rühm väga raskeid har­ tase on meeste omast üldiselt kõrgem. jutusi, kõik on üliväsinud ja valmis alla Naised riigikaitselistes ülesannetes vanduma. Aga Kuivalainen ei anna alla ei olnud Soomele iseenesest midagi uut. ja teeb edasi. Hiljem selgub, et kuna nai­ Juba 1920. ja 1930. aastatel tegutses Soo­ ne oli nii visa, koondasid ka mehed oma mes tsiviilkaitse organisatsioon Lotta lisajõuvarud. Santahaminas on tähel­ Svärd, kuhu kuulus ligi veerand miljonit datud, et kui rühmas on vähemalt üks vabatahtlikku.

Kui Eestis võib nei­ dude vabatahtlikuna ajateenistusse võtmise Igal aastal kandideerib ligi vajadust põhjendada pooltuhat naist, teenistuse muu hulgas sellega, et mehi lihtsalt ei jätku ja lõpuni peab vastu 300. paljud neist praagitak­ se arstlikus komisjonis välja, siis Soomes on ko­ naine, siis näitab terve rühm paremaid lonel Hyppöneni sõnul teine rõhuasetus: tulemusi, sest keegi ei taha naisest vilet­ riik on ajalooliselt silma paistnud selle sam olla. poolest, et suhteliselt suur osa meestest Neiud tunnistavad kui ühest suust, läbib ajateenistuse. Ehkki see protsent on et on vajaduse korral valmis vaenlase kaha­nemistrendis – oli 1990ndatel üle 90 kahjutuks tegema, sest selleks ju sõdu­ –, käib täna armeest läbi siiski hinnan­ reid treenitaksegi. Soome ei võitle üheski guliselt 70 protsenti kõigist Soome koda­ konfliktis eesrindel, lahinguüksusi pole kondsusega meestest. kusagile saadetud, kuid neli jäägrirüge­ Seega ei olnud meeste nappus nais­ mendi naist soovivad võimaluse korral te ajateenistusse võtmisel määrav. Aga minna rahuvalvajaks. koos naistega tuli Soome kaitseväkke Kord aastas kutsub Soome teenistus­ Hyppöneni sõnul uusi talente. 1995. aas­ se oma riigi õrnema soo esindajaid vanu­ tast alates on ajateenistuse läbinud ligi ses 18–29.Tingimuseks on hea tervis ning 7000 soomlannat. Igal aastal kandideerib

MITTE RASKUS, VAID PUHAS RÕÕM: Kapral Laura Kuivalainen tuletab meelde olulise tõsiasja: naised tulevad armeesse vabatahtlikult.

ligi pooltuhat naist, vastu võetakse 400 ja teenistuse lõpuni peab vastu 300.

Hyppöneni sõnul on see täiesti nor­ maalne, et aega tuleb teenima vaid mõni protsent naisi sihtgrupist.

Kolonelleitnant Parvinen meenutab, et aastatel 1995–1996 juhtis ta Lahtis ko­ mandörina üksust, kuhu asusid teenima esimesed naisajateenijad. Ligi 800 soo­ viavaldaja hulgast võeti esimesel aastal vastu ainult 25 naist selleks spetsiaalselt loodud üksustesse.

Meediahuvi oli alguses suur, kuid peagi muutusid laigulistes vormides nai­ sed tavaliseks. “Soome poisid ja tüdrukud on harjunud käima koos koolis, samas klassis. Nii on selline kooslus ka armees täiesti loomulik,” ütleb Parvinen.

Et teha minek armeesse nii poistele kui tüdrukutele lihtsamaks ja jõukoha­ semaks, tuldi Soomes hiljuti välja alga­

tusega MarsMars.fi. Tegu on personaal­ se treeningprogrammiga veebis, mille eesmärk on kõik huvilised kolme kuuga kaitseväekõlblikku vormi viia.

Peamise põhjusena ajateenistusse tu­ lekul pole soomlannad nimetanud mit­ te riigi kaitsmist, vaid juhikogemuste ja oskuste omandamist, et asuda tööle po­ litseis, tulerõrjes või mõnes turvafirmas.

Naiste puhul on väga oluline see, et kedagi ei ole laigulisse vormi aetud vä­ gisi. Seega langeb automaatselt ära kü­ simus, kas neil ikka jagub motivatsiooni ajateenistuse läbimiseks. Kuna teenistus on vabatahtlik, kipub ka motivatsioon teenida olema naistel suurem.

Neli tütarlast, kellega Riigikaitse koh­ tus, on igatahes valmis, püss käes, kodu­ maad kaitsma. Juba on välja raalitud, et oma esimese naiskindrali võib Soome saada parimal juhul 2030. aastaks.

13

REPRO

ajalugu 15 REPRO

ajalugu

14

Eesti naised –

sõjakangelased Kes on need Maarjamaa naised, kes lahinguvapruse eest on kandnud kõrgeimat teenetemärki?

Pekka Erelt Eesti Ekspress

L

durina rindele saata. Aga tagasi koju teda ka ei saadetud, soovitati pöörduda 2. di­ viisi staapi. Seal läks Anna kapten Rot­ schildi jutule, kes pani neiu kirja. Anna ainuke soov oli, et tema sookuuluvus jääks saladuseks. Rotschild soovitas tal siis võtta endale nimeks Peeter Ronk.

Anna Varesest sai seejärel 1. Ratsapol­ gu sidekomando sõdur. Muidugi oli juba mõne päeva pärast teada, et Peeter polegi Peeter. Aga ega relvavendade suhtumine sellest ei muutunud. Anna ülesandeks oli sidepidamine allüksustega, kuhu tuli enamasti hobusel ratsutada. Tema hobu­ se nimeks oli Tütar.

“See oli märtsi lõpul või aprilli algul 1919, kui taganesime Volkovo mõisast Pulli­Hinno külla. Punased tungisid äge­ dalt peale. Sel ajal pidin igal ööl 5–6 km eemalasuva 1. eskadroniga sidet pidama.

Sageli tuli seda vahet läbi metsa ja soo­

de ratsutada öö jooksul mitu korda. Ööd olid vaiksed, tuli teotseda äärmise ette­ vaatusega; metsas liikusid punaste luu­ resalgad. Päeval selle eest tuli mõnikord kihutada, kuulirahe kannul,” meenutas Anna aastaid hiljem.

Vahvuse eest sai Anna Eesti riigilt Va­ baduse Risti II liigi 3. järgu, 10 000 marka ja tasuta maa. Tema vägiteo kirjelduses, mida säilitatakse Riigiarhiivis, esineb Anna ikka Peetri nime all, nii nagu ta Ratsapolgus arvel oli.

“20. märtsil 1919. a. Muna mäe juures, kui vaenlase poolt oli side katkestud, võt­ tis Peeter RONK side pidamise oma peale.

Kui maruhoog tormas tema vaenlasest läbi, käsku eskadronile ära viies. Tagasi tulles käsuga sattus tema kahe punase ratsanikuga kokku, kes tema kallale tor­ masivad. Ronk pani püssi palge ja laskis nende peale, selle järele põgenesid ratsa­

REPRO

FOTO EESTI FILMIARHIIV

äbi aegade on olnud naisi, kes sõja puhkedes läksid vabatahtlikuna rindele ega võidelnud oma kodu­ maa eest väiksema vaprusega kui mehed.

Oma riiki on Eesti naised saanud kaitsta vaid ühes sõjas – vabadussõjas 1918–1920.

Tuntuim selles sõjas osalenud naine oli kahtlemata Alice Kuperjanov, vabadus­ sõja legendaarse väejuhi Julius Kuper­ janovi abikaasa, kes saatis meest tema lahinguteel. Ent Eesti riigi kõrgeima tunnustuse pälvisid kaks naist, kelle ni­ mesid erinevalt Kuperjanovi omast mä­ letavad vaid vähesed.

Naine, kes võitles mehena vabaduse eest Ühel 1919. aasta jaanuarikuu päeval pi­ das militsionäär Viljandis kinni poisike­ seohtu soldati. Kuigi soldat nägi täiesti tavaline välja – vene sinel seljas, papaaha peas ja säärikud jalas –, tundus ta ameti­ mehele kahtlane.

“Teie dokumendid,” küsis militsio­ näär. Soldat sattus segadusse ja tunnis­ tas siis, et tal polegi dokumente. “Ko­ mandantuuri!” pahvatas militsionäär ja nii nad sammusidki koos Jakobsoni tänavale.

“Teie nimi?” küsis komandant pal­ jakspügatud peaga noormehelt.

“Anna Vares.”

Ruumi sigines vaikus. Neiut vaadati kui ilmutist ja siis pahvatasid kõik naer­ ma. Niisugust nalja ei juhtunud iga päev, et 18aastane tütarlaps palub ennast sõ­

VAPPER NAINE: Vabaduse Risti kavaler Anna Vares pärast vabadussõda. Repro

nikud ära. RONK’al läks korda 2 eskadro­ ni vahel sidet pidada.”

Ajaloolase Jaak Pihlaku andmeil (“Naised Vabadussõjas aastail 1918–1920”) annetas Nõukogude võim Annale viie lapse sünnitamise ja kasvatamise eest 1946. aastal emamedali, kolm aastat hil­ jem aga küüditati ta koos kolme lapsega Siberisse. Tagasi tulles elas Anna Vares (Kukk) Eestis kuni kõrge vanuseni ning suri 1987. aastal, vaid mõni aasta enne Eesti vabanemist, millesse ta kaljukind­ lalt uskus.

Luuraja ja sanitarina sõjatandril Teine vabadussõja naissangar oli Helme kihelkonnast pärit Salme Bergmann. Te­

MEHENA SÕJAS: Anna Vares võitles vabadussõjas Peeter Ronga nime all, nagu temast hiljem ka ajaleht Esmaspäev kirjutas. Repro

magi läks vabatahtlikuna rindele. Salme sai tuntuks kui hulljulge luuraja, kes käis läbi rinde punavägede kohta andmeid kogumas. “Tema tavaliseks “spioonivor­ miks” olnud vanaeide kuju, kes näruses rõivastuses ja kössivajununa kõmpis rin­ gi mööda külateid. Suured isa vildid jalas, vana, jahutolmuga määritud palit seljas ja villane rätik ümber pea, sarnaselt luu­ ras 22­aastane neiu enamlaste vahel rin­ gi ja hankis teateid, millised kindlustasid meie väeosadele mõnegi tõhusa võidu,” kirjeldas ajakiri Vabadussõja Lood (1936).

Mitmel korral tuli Salmel ohtlikke olu­ kordi üle elada, surmaga silmitsi seista, kuid alati oli tal õnne. Ka punaste seas oli Salme tuntud ja vihatud, nii et kord luges neiu Tõrvas tänavapostilt plakatilt

omaenese surmaotsust. Sealsamas luba­ sid punased tema tabajale suurt rahalist preemiat.

Salme Bergmann täitis ka vastuluu­ re ülesandeid rinde tagalas, ent sellega tema tegevus rindel veel ei piirdunud. 3. jalaväerügemendi ridades olles täitis ta ka sanitari kohuseid, evakueerides haa­ vatuid lahinguväljalt. Just sanitarina ülesnäidatud vahvuse eest teenis Salme Eesti riigi kõrgeima tunnustuse, Vabadu­ se Risti II liigi 3. järgu ning sai samuti 10 000 marka ja tasuta maa. Tema vägiteo kirjeldus on tallel Riigiarhiivis.

“30. juunil 1919 tuli tema vabataht­ liselt rooduga lahingusse kaasa ja kui rood Auatkalni talu peale tormi jooksis ja vaenlase maru suurtüki ja kuulipilduja

tule alla sattus, kandis tema ühe surma­ valt haavata saanud sõduri tule alt välja; et ta seal juures ise põlvist haavata sai, ei läinud ta mitte ära, vaid töötas lahin­ gu möllus külmavereliselt, haavatuid sidudes ja padrunisi järel kandes kuni lahingu lõpuni, sellega üles näidates eeskujulikust vahvust, kannatust, kül­ maverelisust lahingu möllus ja kui õige ja kohusetruu isamaa tütar, kes valmis igal ajal ohverdama tervist ja elu oma kalli kodu vaba Eesti eest.”

Ka Salme Bergmannil õnnestus nõukogude repressioonid üle elada. Pä­ rast vangilaagrit ja asumist naasis ta 1956. aastal kodumaale. Ta suri 1979. aas­ tal Aarike invaliididekodus.

LAHINGUTE VAHEL: 6. jalaväepolgu võitlejad koos halastajaõdedega vabadussõja ajal juunis 1919 Põhja­Lätis.

SAI KAKS KORDA HAAVATA: Vabaduse Risti kavaler Salme Bergmann pärast sõda. Temale anti ka Vaba­ dussõja mälestusmedal, millel on haavatulint. Repro

Teises maailmasõjas sai Nõukogude Lii­ du kangelaseks tosinkond eestlast, nende seas ka üks naine – Leen Kullman. Tema nime kandsid tänavad, koolid ja pioneeri­ malevad, temast kirjutati ühtelugu. Kuigi see, mida kirjutati, kordus loost loosse.

Noor neiu oli Tartus esimesi pioneeri­ juhte ja organiseeris kommunistlike noor­ te tegevust Tallinnas. Sõja puhkedes võttis osa Tallinna kaitselahingutest. Astus Pu­ naarmeesse ja siis parašütistide kooli. “Kui me kunagi seisame küsimuse ees: “Kas elu või surm?”, siis teame, et meie ees seisab tulevik, mille eest on mõtet võidelda ja mis innustab elama. Ent kui tarvis, peab andma ka elu,” kirjutas Leen oma õele.

Leenist sai Punalipulise Balti Laevasti­ ku luuraja, kes visati Eesti kohal langevar­ juga alla. “Tal oli kaasas raadiojaam, mil­ lega andis luurestaabile teateid fašistide tegevusest, nende väeosade suurusest,” kirjutas Leenist ajakiri Pioneer aastal 1965. Sealsamas on ka Leeni kangelasteo kirjeldus. “Ent siis said fašistid teada Lee­

ni luuretegevusest. Ta vahistati. Fašistide püüded Leeni rääkima panna jäid taga­ järjetuks. Vapper luuraja ei reetnud oma kaasvõitlejaid, ei reetnud Nõukogude ko­ dumaad. Ta hukkus 2. aprillil 1943. aastal.”

Suure tõenäosusega on Leeni elulu­ gu, eriti tema kangelasteo kirjeldus, täis pooltõdesid nagu teistegi punakangelas­ te omad. Lahknevusi on mitmeid. Uuema­ te vene andmete järgi sai noorempolitruk Leenist luuraja aprillis 1942 ja ta saadeti Eestisse sama aasta 14. septembril. Ta saa­ tis andmeid vaenlase garnisonide relvas­ tuse ja suuruse, aga ka laevade ja sadama­ te kohta.

Ta vahistati Võrumaal Luutsnikul omakaitse poolt 2. jaanuaril 1943. Teda pii­ nati ja ta tapeti 6. märtsil 1943 lasuga selga, pärast seda, kui Leen oli ühele omakaitse­ lasele näkku sülitanud ja teda lurjuseks nimetanud. Nõukogude Liidu kangelase aunimetus anti talle 8. mail 1963.

Niisiis on naisel juba kaks eri surma­ aega. Ent kas Leen üldse hukatigi?

Aastal 2000 kirjutas Postimees, et Leen suri hoopis Saksamaal aastal 1978. Riigiar­ hiivi andmeil istus valvur Kuno Püga, kes olevat Leeni maha lasknud, sel ajal hoopis Tartu vangla üksikkongis. Ka välistas ma­ halaskmise Omakaitse Võrumaa maleva ülem kapten Ernst Lübek, öeldes: “Kinni­ võetu, koos jaamaga, oli väga vastutulelik noor neiu, kes mahalaskmise asemel va­ lis elu.” Leen oli kohe vabatahtlikult väl­ ja andnud raadiokoodi ja Balti laevastiku luureosakonna sideseansside ajad, mis­ peale Saksa vastuluure alustas venelas­ tega raadiomängu. “Kuna ta oli oma sele­ tustega aus ja vastutulelik, siis jäi ta ellu ja sakslased rakendasid ta tööle oma huvi­ des, vist Pihkvas.”

Nii asub vastus Leen Kullmani saatuse kohta ikkagi kusagil Venemaa arhiivides.

Ja kui ta tõepoolest Saksamaal suri, peab seal olema ka tema haud. Sõjakangelaste nimistust tuleks Leen Kullman siiski kus­ tutada.

FOTO EESTI FILMIARHIIV

Propaganda tehtud kangelane

LIBAKANGELANE: Leen Kullman sai Nõukogude Liidu kangelaseks olematu kangelassurma eest.

relvastus

16

Kaitseväe snaipritel moodne Prantsuse sõjariist

Kaitsevägi hankis 2008. aastal oma professionaalsetele snaipritele 12,7 mm snaipripüssid Hecate II, millega suurendati oluliselt pikamaa snaiprivõimekust.

R

FOTOD KAITSEVÄGI, PGM PRECISION

elv on põhiliselt ette nähtud vastase sõidukite ja muude tehniliste vahendite kahjus­ tamiseks ning vaenlase hävitamiseks pikalt distantsilt. 12,7 mm snaipripüs­ se kaitseväel seni ei olnud.

Võrreldes kaitseväes kasutusel olnud 8,6 mm snaipripüssidega Sako TRG 42 on 12,7 mm snaipripüss takti­ kaliselt tunduvalt võimsam, suuren­ dades efektiivset laskekaugust vastase elavjõu vastu kuni 1500 meetrit ning transpordivahen­ dite vastu kuni 2500 meetrit. Ras­ ke, umbes 45gram­ mine kuul tagab täpsema lennutra­ jektoori ning suurema

materjali läbistavuse ja purustuse, parandades sellega üksuste tulevõi­ met ja lahingulist efektiivsust.

Eesti soovis snaipripüssid osta mõnelt tuntud tootjalt, kelle relva sõjaväemudel oleks seeriatootmises ning seda kasutataks vähemalt ühe Euroopa või NATO riigi armees. Nõue­ tele vastavad snaipripüssid hangiti Prantsuse firmalt PGM Precision, kes on oma suhteliselt lühikesest ajaloost

ja väiksusest hoolimata üks tunnusta­ tumaid kvaliteetsete snaiprirelvade tootjaid.

PGM Precision asutati 1993. aastal pikema ajalooga Prantsuse­Šveitsi peenmehaanika firma Tessier Tech­ nique baasil. Snaiperrelvastuse aren­ damine Tessier Technique’is tulenes konfliktist endise Jugoslaavia terri­ tooriumil, kui sealsed Prantsuse üksu­ sed soovisid end täiendada arsenaliga, millega saaks vastu astuda suureka­ liibriliste snaipripüsside tulejõule ja laskekaugusele. Selline

12,7 mm relv töötati välja aastatel 1995–1997.

Kuigi esialgu töötati snaipripüs­ sid välja Prantsuse armee ja politsei eriüksuste tarbeks, on nad saavu­ tanud laiema populaarsuse ja jõudnud kasutusse paljudes riikides, näiteks Inglis­ maal, Jaapanis, Brasii­ lias, Itaalias, Šveitsis, Austraalias, Austrias, Sloveenias, Saudi Araabias, Poolas, Saksamaal, Lätis, Leedus ja ka Eestis.

Et snaiper saaks relva kohanda­ da ergonoomiliselt vastavalt oma kehaehitusele ja laskekohale, selleks on tal reguleeritava pikkusega tugi­ jalad, kaba õlatugi, kaba tugijalg ning reguleeritava kõrgusega kaba põse­ tugi. Standardvarustuses on suudme­ pidur, mis vähendab relva tagasilööki kuni 50 protsenti. Selle asemele saab kinnitada ka helisummuti.

Lukukoja peal on picatinny­liist optilise sihiku ja vajaduse korral optilise sihikuga integreeritava val­ gusvõimendi kinnitamiseks, mis tagab snaipri öise võitlusvõime. Op­ tilise sihiku eemaldamise korral on picatinny­liistule võimalik kinnitada termosihikut. Snaipripüssi trans­ porditakse spetsiaalses kohvris.

Omades kuni 24kordse suuren­ duse ja suure valgusjõuga optilist sihikut 6­24x72 ZEISS, on Hecate II efektiivne ja täpne relv pikamaa snaipritele pandud ülesannete täit­ miseks.

Vaido Halliküla,

kaitseväe pearelvuri jaoskonna spetsialist

Snaipripüss Hecate II

põhilised taktikalistehnilised andmed: Kaliiber Kuuli algkiirus Salve mahtuvus Vintraua pikkus Relva kaal (ilma sihikuta) Sihiku kaal Relva üldpikkus Optiline sihik

12,7 mm 850 m/s 7 padrunit 700 mm 13,8 kg 1,1 kg 1380 mm

6-24x72 ZEISS