21. veebruar 2013

Riigikaitse.EE Eesti Ekspress

Ilmub neli korda aastas koos ajalehega Eesti Ekspress

Nr 12 / 21. veebruar 2013

Miks on sõdur ja tema varustus ka infoajastul määrava tähtsusega?

Millised muutused ootavad ees Eesti maaväge, mereväge ja õhuväge?

Intervjuu Kaitseliidu ülema Meelis Kiiliga

Eesti eriüksus koos ameeriklastega Afganistanis

kaitsevõime 3

Riigikaitse.EE

Reaalse kaitsevõime loomise kava

Vabatahtlikult kaitsele!

K

Toivo Tänavsuu, tegevtoimetaja

Maaväe ülem kolonel Artur Tiganik, mereväe ülem kapten­leitnant Sten Sepper, õhuväe ülem kolonelleitnant Jaak Tarien ning kaitseväe peastaabi ülem kolonel Peeter Hoppe kirjutavad, millised muutused ootavad 2022. aastaks kaitseväge seoses hiljuti heakskiidu saanud riigikaitse arengukavaga.

LK 6–9

Urmas Reinsalu kaitseminister

P

LK 14–15 Riigikaitse arengukava näeb ette kaitseväe relvastuse ja lahingutehnika uuendamist.

Kaitseuuringute keskuse nooremteadur Kaarel Kaas kirjutab, millisejd relvi võib Eesti riik lähema kümnendi jooksul hankida.

fotod kaitsevägi

LK 11–13

Tutvustame kaitseväe ehitataid uusi tüüpkasarmuid, kuhu koondatakse kokku nii ajateenijate olmeruumid, relvahoidlad kui ka õppeklassid.

LK 16

leb silmas pidada, et tühjast kohast võimet ei teki ja kõik, mida soovime juurde, peab tulema millegi siiani plaanitu arvel.

Kuigi arengukava on koostatud rangelt ressursse ja vajadusi arvestades ning selle heakskiitmisega on langetatud mitmeid raskeid, kuid vajalikke otsuseid, ei tähenda see, nagu saaksime plaanis kirjapandud sõjaliste võimete tekkimist võtta iseenesestmõistetavana. Vastupidi, arengukava on vaid plaan, nüüd tuleb see ka ellu viia.

tükid ning uued kolmanda põlvkonna tankitõrjeraketisüsteemid on kaitseväele vajalikud ning kaitsevõime ei saa nende hankimise tõttu väheneda, vaid vastupidi.

Mul on hea meel, et kaitseväe juha­ taja sõjalise nõuande alusel on välja töötatud kaitseväe uus juhtimisstruktuur, mis on meile sobilik, jõukohane, võimalikult sarnane kaitseväe sõjaaja-struktuuriga, vähendab bürokraatiat ning säästab raha parema relvastuse ja varustuse Plaani elluviimise esimene samm hankimiseks.

Arengukavadest ja sõjalistest võimetest rääkion alati kõige keerulisem: kui kümne aasta jooksul on raha vaid ühe maja ehitamiseks, saame sel- des ei tohi me unustada ka neid inimesi, kes neid plaane ellu viima les ajaraamis maja valmis vaid siis, kui ja Eesti riiki kaitsjätame teise maja ehitamata. Vastasel Uue arengukava ma hakkavad – kui juhul ei saa me kümnendi jooksul ühpole motiveeritud tegi maja; parimal juhul vaid projektid keskmes on paljuski ja professionaalja ehk ka vundamendid. Seega on aren- ka inimesed. seid kaitseväelasi, gukava elluviimine ja selles kirjeldatud võimete väljaarendamine võimalik vaid juhul, kui siis pole ükskõik kui hästi koostatud plaan väärt Seekordne arengukava esitab kõige suudame ka reaalsuses oma ressursid just nende rohkem kui paber, millele ta on kirjutatud. Selpõhjalikuma ressursiarvestuse, mis Eesti sõjalise võimete loomiseks suunata. Paratamatult tähen- les mõttes on uue arengukava keskmes paljuski kaitse valdkonnas kunagi tehtud. Arvesse võetak- dab see, et me ei saa samal ajal teha kõike muud ja ka inimesed – nii tubli palgatõusu saavad kaadri­ se nii järgmisel kümnendil kasutada oleva raha peame seega tegema raskeid otsuseid selles osas, kaitseväelased, 2015. aastaks tänapäevastesse prognoos kui hinnang sellele, kui palju eri sõjaliste millest loobume. ­kasarmutesse kolivad ajateenijad kui ka selge võimete loomine ja ülalpidamine territoriaalkaitseülesande ja korraliku varustuse maksab. saavad kaitseliitlased.

Ressursside hajutamine viib kahjuks Samuti oleme õppinud varaSõjalisele riigikaitsele eraldatav kaks protsenti sematest kogemustest ja talupo- vaid selleni, et häda korral pole meil sisemajanduse kogutoodangust pole mitte niivõrd jatarkusest: üle jõu käiv struk- ühtegi kasutuskõlblikku üksust.

NATO ees võetud kohustus, vaid meie riigikaitse tuur käib meile üle jõu ka juhul, reaalne vajadus. Selge teadmine, et riigikaitse rakui paneme ressurssi igale poole ja natuke. Selline Kõike seda silmas pidades tuleb siis- hastamine püsib järgmisel kümnel aastal stabiilressursside hajutamine viib kahjuks vaid selleni, ki tunnistada, et uus arengukava mitte ei vähenda ne, annab meie kaitseväelastele ja planeerijatele et häda korral pole meil ühtegi kasutuskõlblikku Eesti kaitsevõimet (nagu mõnikord on seda tõlgen- kindluse, mille alusel teha plaane relvastuse hanüksust. Pole midagi parata – reaalseid üksusi saab datud), vaid hoopis suurendab seda. Kaks täielikult kimiseks või taristu väljaehitamiseks. luua vaid reaalsete ressurssidega; väljamõeldud mehitatud ja varustatud kiirreageerimisvõimega Seetõttu on minu prioriteet selle rahastamistaunistuste-üksused jäägu ulmekirjanduse pärus- brigaadi on meie kaitseväe arengus suur samm seme hoidmine, et tagada kaitseväele vajalik töömaaks. Mitte et arengukava üle ei saaks vaielda – edasi ning seega suurendavad meie kaitsevõimet. rahu ja stabiilsus, mida ta meie kõigi julgeoleku ja seda on tehtud ja tehakse kindlasti veel –, kuid tu- Samuti on väljaspool kahtlust, et iseliikuvad suur- tuleviku kindlustamiseks vajab. ole võimalik ehitada kahte maja, kui raha jätkub vaid ühe jaoks. See iseenesestmõistetavana näiv tõdemus kehtib ka riigikaitses: sõjaliste võimete osas vajame reaalselt eksisteerivaid, varustatud ja mehitatud üksusi, mitte ulmelisi kirjeldusi tulevikuplaanidest, mis kunagi ei realiseeru.

Tänavu aasta alguses heaks kiidetud riigikaitse arengukava on realistlik plaan meie sõjaliste võimete arendamiseks. Selle kohaselt suudame tõsiselt pingutades luua 2022. aastaks kaks kiirreageerimisvõimelist – see tähendab, täielikult varustatud – jalaväebrigaadi, millest ühes on ka soomusmanöövervõime ning liikursuurtükid, lisaks mitmeid väiksemaid võimeid.

Kaitseväe eriüksuse ülem kolonelleitnant Riho Ühtegi tutvustab hiljuti loodud kaitseväe eriüksust, mis tegutseb Afgani­ stanis koos ameeriklastega.

illustratsioon kaitseväe logistikakeskus

äesolev Riigikaitse heidab pilgu hiljuti valitsuse poolt kinnitatud Eesti riigikaitse arengukavale aastateks 2013–2022. Kaitseminister Urmas Reinsalu nimetab seda reaalse kaitsevõime loomise kavaks, kuna eelmine, nelja aasta eest kinnitatud arengukava polnud pärast ülemaailmse majanduskriisi karmi reha enam realistlik.

Maavägi moodustab löögirusikad – kaks täisvarustuses jalaväebrigaadi. Kaitseväge ootab ees kolm suurt relvaostu, mida samuti siinsetel lehekülgedel lahkame. Õhu- ja merevägi jätkavad arengut nappide võimaluste piires. Tanke, lennukeid ja laevu ei osteta – osta võiks, kuid neid ei jaksaks üleval pidada.

Aga näiteks 2015. aastaks peaks NATO Balti „õhupolitsei” patrullima vähemalt ühe rotatsiooni Ämarist.

Jägala suurt sõdurilinnakut ei tule, küll aga saavad ajateenijad mitu ühesugust moodsat ja funktsionaalset kasarmut, mis on ehitatud kõik ühes põhimõttel (vt lk 16). Kaitseväe ja kaitseliidu juhtimine peaks muutuma ladusamaks ning Eesti väekoondise isikkoosseis kasvab. Kusagilt ilmub usutavasti välja 8000 uut kaitseliitlast. 2022. aastaks peaks meil olema reserviga kokku välja õpetatud 90 000 võitlejat!

Kokkuvõttes peaks arengukava rakendudes paranema Eesti armee kiirreageerimisvõime, peaksime vähemasti paberil sõnastatu põhjal olema võimekamad ründajat pisutki kauem tagasi hoidma, kuni saabub abi NATO liitlastelt. Aga skeptikud ütlevad, et arengukavasid on ennegi nähtud. Uus asendab vana, mis oli tehtud aastateks 2009–2018. Kui palju oleme võimelised kümne aasta peale ette nägema kasutuses olevaid ressursse ja väljakutseid?

Arengukava arvestab SKT tagasihoidliku reaalkasvuga kuni kolm protsenti aastas ja sellega, et kaitsekulutuste osakaal SKTst jääb kahele protsendile. Uute suurtükkide ja soomukite soetamise kõrval on ehk kõige huvitavam kaitseliidu tulevik.

Arengukavas seisab selgesõnaliselt, et kaitseliidu peamine sõjaline ülesanne ja vastutus saab olema maakaitse (territoriaalkaitse). Justkui hakkaks piirkondliku sõjalise kaitse eest vastutama vabatahtlikest koosnev kaitseliit, mitte kutsealustest koosnev kaitsevägi!

Selleks luuakse neli maakaitsepiirkonda ja Tallinna erikaitsepiirkond. Just selle viimase puhul on huvitav, kuidas ja milliste vahenditega kaitseliit suurt ja tähtsat Tallinna kaitsta kavatseb. Ning millised on selle ülesande täitmisel suurimad väljakutsed.

Detailidest kaitseliidu ülem, brigaadikindral Meelis Kiili veel ei räägi, asjad loksuvad paika lähiaastatel.

Tulejõudu ja musklit igatahes olevat kaitseliidul piisavalt.

Tellides: www.healugu.ee, telefonil 680 4443 või myyk@healugu.ee PHILIP M. TAYLOR

ROBERT R. LEONHARD

GEOFFREY TILL

Mõtterelv

Manööversõja kunst

Merevõim

Propaganda ajalugu vanaajast tänapäevani 384 lk, kk

Manööversõja teooria ja maa-õhk lahingud

Kuni märtsi lõpuni

-20 %

Teejuht 21. sajandisse 640 lk, kk

336 lk, kk

Riigikaitse.EE Neli korda aastas ilmuv julgeolekut ja riigi­kaitset kajastav erileht Väljaandja AS Eesti Ajalehed Erilehe väljaandmist finantseerib kaitseminis­teerium

Esikaane foto Toomas Huik Veebis www.riigikaitse.ee Tegevtoimetaja Toivo Tänavsuu, e-post toivo@ekspress.ee Kujundaja Anneliis Aunapuu Trükikoda Printall

Käesolev raamat käsitleb propaganda vahendeid. Mitte seda, kas toode (nagu sõda või religioon) on vajalik või mitte, kas see on õige või vale, õiglane või ebaõiglane.

Uuritakse vaid vahendeid, mille abil toodet – edukalt või edutult – turustatakse. Raamat annab lugejale teadmisi, kuidas propaganda on arenenud, kuidas seda ära tunda ja milliseid eesmärke võib see eneses peita.

Raamat annab huvitava ülevaate manöövri arengu kohta sõjapidamises, esitades sealjuures põhjaliku analüüsi meetoditest ja vahenditest vaenlase löömiseks. Üllatuslikult toob autor näiteid ka Alakesander Suvorovi ja Jan Žižka võidukäikudest ning julgeb teha etteheiteid edukaks tituleeritud operatsioonile „Õiglane põhjus“.

Geoffrey Tilli tunnustatud teos “Merevõim. Teejuht 21. sajandisse” on mõeldud laiale lugejaskonnale – tegev meremeestele, akadeemilistele uurijatele, merenduse õppuritele ja kõikidele, kellele pakub huvi merevõimu muutuv ja otsustav roll 21. sajandil.

Raamatu koostamisel on kasutatud laia ringi eriala spetsialistide abi ja nõuandeid.

4

analüüs 5

analüüs

Kes võidavad sõdu – sõdurid või arvutid?

Vaatamata tehnoloogia ülikiirele arengule on maaväelane, tema varustus ja oskused sõjakonfliktides endiselt võtmetähtsusega.

Enno Mõts kolonelleitnant, kirde kaitseringkonna ülem

„V

arakevadine päev oli erakordselt soe ja läbikülmunud põllud, millele oma suurtükid olime paigutanud, hakkasid sulama. Varsti olime suures porimülkas. Venelased olid aga arvestanud, et pärast tuleülesande täitmist tahame positsioonidelt lahkuda. Sel ajal, kui end vaevaliselt minema kiirustasime, tabas nende suurtükitulelöök meie ette teele. Me ei kandnud mingeid kahjusid, saime porist välja ning sõitsime üle tee. Just siis plahvatasid vaenlase mürsud meie endisel asukohal põllul.”

Nõnda meenutas juhtumusi teisest maailmasõjast hiljuti vanahärra Endel Haas.

Sõjapidamine on täis selliseid imelisi juhtumeid. Seigad sellest, kuidas pisiasjad, takerdumised või arusaamatused päästavad inimelusid. Kuid kuigi sõjas on hävitustöö plaaniline, võivad hävingut ja kahju põhjustada ka hoopis valearvestused.

Kas 21. sajandil, infoühiskonnas on mööda­lasud välistatud?

Infoajastu tugisammasteks on info valdamine ja selle kasutamine.

Andurtehnika võimaldab koguda reaalajas luureandmeid (sh elektromagnetspektris) ning arvuti kergendab andmete analüüsi. Aga infoajastu mõiste ei tulene niivõrd infomahu üldisest kasvust, kui selle kättesaadavusest lühikese aja jooksul. Suurelt osalt on plahvatusliku infoleviku muutnud võimalikuks hoopis klaasitöötluse areng – täpsemalt kiudoptilise kaab-

li leiutamine. Elekter muudetakse valguseks ning info edastusmaht on miljon korda suurem kui tavalisel telefonikaablil.

Kui lisada siia veel internet ja 4Gmobiilside, on tagatud päevasündmuste kohene levik üle mandrite. IT annab indiviidile ühes hetkes rohkem infot kui varem, kuna kajastab reaalaega minimaalse viivitusega.

Tehnoloogia kogub, edastab, salvestab ja analüüsib informatsiooni.

Kas see tähendab, et enam ei pea sõda lahingurakmeis sõdur lahinguväljal?

Liitlasvägede 2003. aasta sõjalisel pealetungil Iraaki kasutati tehnoloogia viimast sõna: varglennukid, mehitamata õhusõidukite kõrgpommitamised, lasertäppisrelvad, asukohapositsioneerimine, öövõitlusvõime, reaalaja pildistamissatelliidid, andmeside jne. Kuulutati, et tegu on uue sõjapidamisega – nn network-centric warfare. See keskendub informatsioonile ja võimaldab selle valdajal saada teadlikuks toimuvast ning seeläbi kiirendada, tugevdada ja tõhustada sõjalisi tegevusi lahinguväljal. Kindral Tommy Franks juhtis sõjategevust arvutipõhisest operatiivkeskusest, mis paiknes võitlustandrilt välja jäävas Kataris. Viie päevaga jõudsid liitlasväed agressiivse maismaamanöövriga Bagdadi. Suure vaimustusega nimetati kogu sõjakäiku „üksikasjalikult orkestreerituks”.

Sõjandusteoreetik William S. Lind nendib aga, et orkestril on üks dirigent, ning lahinguväljal ohustab see manööversõja detsentraliseerituse põhimõtet – sest tähendab sisuliselt ainujuhtimist. Just sellise kriitika esitab edukaks tituleeritud operatsioonile Kõrbetorm (1991) manöövriteooria ja infoajastu sõjapidamispõhimõtete arendaja Robert R. Leonard.Ta väidab, et Ameerika sõdurite tegevusvabadus oli väga piiratud, rakendati keskset juhtimist ja kontrolli, ning kiire võit tulenes hoopis sellest, et Saddami väed olid koostööaltid: passiivsed ja allaheitlikud.

Juhtimisstiilile ja „tehnikaparaadile” vaatamata mängis nii ühes kui teises Iraagi sõjas otsustavat rolli ikkagi sõdurkoosseis, kes läks kohale ja ründeobjektile sisse murdis. Sõjapidamine on kindlalt ja valdavalt inimeste pärusmaa. Lisaks, vaatamata arvutiseeritusele on luureandmete tõlgendamine ja sünteesimine ning lõpuks otsuste tegemine inimmeele lahendada.

Sõjandusteoreetikute arutlused tehnoloogia otsustavusest võidu saa-

Keset möllu: Rahvusvaheliste julgeolekujõu dude (ISAF) sõdurid Afganistanis.

Fotod NATO

vutamise juures tunnustavad endiselt teaduse sümbioosi sõjakunstiga.

Samuti on aktuaalne teema väe- ja relvaliikide iseseisvuse ning koostöö vajadus. Näiteks õhujõud on väga kasulikud, kuna suudavad tabada vastast kaitsesügavusse ja rikkuda tema tagalaosiste koostööd. Lisaks on nende kiire sekkumine väga oluline maaväelaste lähiõhutoetuseks.

Samas on ülelennul antud tuli ajaliselt väga piiratud, avaldades mõju vaid plahvatuste ajal. Pärast plahvatusi enam vaenlasele ohtu ei ole. Seega seisneb väe- ja relvaliikide tugevus samaaegses tegutsemises, millega nad ühtlasi kompenseerivad üksteise nõrkusi. Prantsuse sõjandusklassik Ardant du Picq kirjeldab meeskonnatöö tõhusust piltlikult, märkides, et ükski „Achilleus” ei saa vastu koostöös tegutsejaile.

Infoga kaasneb selle objektiivsuse küsimus. Ülioluliseks on saanud luureandmete adekvaatse valiku, analüüsi ja deduktsiooni võime. Seda enam, et teadlik petmine on sõjanduses olnud kõrgelt hinnatud läbi ajastute. Info kogumisega on oht liiga detailseks minna, absoluutse selguse poole püüeldes võib muuta luureanalüüsi võimatuks. Kindral George S. Patton on tõdenud, et lahinguväljal on mõnikord õigel ajal ja agressiivselt elluviidud keskpärane plaan parem kui hiljaks jäänud väga hea plaan.

Omades tõele vastavat luureteavet, pole ometi garanteeritud selle efektiivne ärakasutamine. 1944. aastal liitlaste operatsiooni Market Garden ettevalmistusel eirati aerofoto- ja sideluure andmeid, et sakslastel on ründealas täiendavad soomusüksused. Operatsiooni ei katkestatud ning see päädis kaotusrohkete lahingutega, eesmärke saavutamata.

Iraagis 2003. aastal saavutatud

Nende võimete baasilt on esile tõstetud võitlusviis, mida nimetatakse sülemitaktikaks – löögid ründeobjektile eri suundadest, viie või enama hajutatud autonoomse väikeüksuse poolt, et siis kohe jälle hajuda. Praegu pole see taktika veel valitsev, pigem kasutavad seda Sõjapidamine on kindlalt ja eriüksused.

Aga sülemitaktika valdavalt inimeste pärusmaa. pole sündinud nüüdisaja infotehnoloogia põhjal. kiire võidu puhul võib samas kahelda Sellist võitlusmustrit kasutasid muskonfliktilahendamise operatiivsuses. limid oma ratsaväega juba 7. sajandil Pealegi, kuigi relvaliikide koostöö ning mongolid 13. sajandil. Hajutatud maaväe operatsiooni raames oli koospaiknemisest koondusid rünnakuks kõlastatud, tehnoloogiline ülekaal ka brittide lennukid Britannia lahinilmne ja vaenuväed purustati, invagus, samuti sakslaste allveelaevad siooni alustamise põhjusena toodud liitlaste laevakolonnide pihta tuld Iraagi tuumaarsenali ei leitudki. andes teises maailmasõjas.

Seega ei tasu uute võitlusdoktHorisontaalne kommunikatriinide pärast unustada minevikku. sioon, moodne relvastus (sealhulgas Ajalugu on endiselt väga õpetlik. Ka „targad pommid”) ning suure võimkindral Franksi haaramismanöövrit susega transport annavad sõjapidaIraagi kaitsejõudude vastu on võrrelmisele suurema tempo ja liikuvuse. dud soomusvägede liikumistega teise

maailmasõja aegses sakslaste Aafrika-kampaanias, mida juhtis kindral Erwin Rommel.

Robert R. Leonhard toob välja siiski põhimõttelise muutuse, mis on juba aset leidnud: muistses sõjapidamises oli vastase jõudude hävitamine palju olulisem kui nende avastamine.

Praegu on see suhe radikaalselt muutunud. Fookuses on hoopis vastase leidmine ja enese varjamine.

Viimasest tuleneb sissisõja loogika ning omamoodi varjamiseks võib pidada ka robotite toomist lahinguväljale – tahetakse ju säilitada inimelu. Sõjaajaloolane M. Crevald ennustab, et tulevikusõjas ei lähe siiski kokku mitte robotid kosmoses, vaid inimesed maa peal.

Arvutipargi kuritarvitamisega on loodud juurde uus „lahinguväli” – kübersõda. See ohustab kõike arvutitehnoloogiast sõltuvat, sealhulgas internetti, mis on saanud psühholoogilise mõjutamise operatsioonitandriks. Esmasteks sihtmärkideks

on avalik arvamus ja ühiskonna toetus.

Nii võib nentida, et infoühiskonnas on inimmeel kaasatud sõjategevusse rohkem kui kunagi varem.

Lahingukäiku saab kaasata inimesed väljastpoolt sõjatandrit ja riikideüleselt.

Info piiranguta levikust ajendatuna kujundas Martin Libicki visiooni nn Jumala silmast, mis välistab sõjapidamise, kuna kõik on kõigile näha.

Aga vaatamata infoajastu õitsengule pole suudetud relvakonflikte ära hoida. Olles teeninud kakskümmend aastat Kaitseväes, tean, et isegi rahuaja väliharjutustes kaotatakse vahel ülevaade mõne enda allüksuse asukohast. Infotehnoloogia vähendab teadmatust, aga ei suuda kaotada muutlikkust.

Infoülekaal ei tähenda pöördumatut kadu teisele osapoolele. See on vaid võimalus, mille edukas kasutus sõltub ikkagi inimesest – üksuse ülemast juhtimispunktis ja sõdurist

plaanima kaitseväe abi rahuaegselahinguväljal. Ka NATO tänane maaväedoktriin peab neid lähtekohte kriisiolukordade lahendamiseks. ti olulisteks, rõhutades initsiatiivi Sõja korral peab tsiviilsektor säilitama elutähtsad teenused, juhtima hähaaramise tähtsust ja lahinguplaani daolukordade lahendamist ja lisaks paindlikkuse vajadust. olema valmis andma ka spetsiifilist Samas oleks rumal progressi eirata. Mõõkadega kuulipildujatoetust kaitseväele.

Kaitsevägi ei sõdi enetule vastu ei saa. se eest, vaid riigi ja Tehnoloogia arenguga Infoajastu ei selle kodanike vabadutekitatud nn hõbekuulid on kaota vajadust suurendanud lahinguedu, se eest. Sõjaajaloolane samas on neile aja jooksul sõdurite järele.

John Keegan rõhutab, et maailm vajab rohikka vastumeede leitud. Brikem kui kunagi varem ti sõjandusanalüütik Liddell oskustega ja distsiplineeritud sõduHart on öelnud, et inimgeeniuse ulatust ega tema lollust pole võimalik reid. Lahingumöllus on lõppeks vaid sõdur maalapil ainuke tagatis, et see välja arvestada, samuti tema tahte pole vaenlase kontrolli all. lõpmatust. Leidlikkusel on tänagi laEesti sõdurid – sealhulgas maavähinguväljal kanda oluline roll. Sõduri gi – peavad toimima ka meie laantes, loovus ja algatus on võtmetegurid edu saavutamisel. niitudel, soodes ja linnades, sõltuInfoajastu positiivne külg on aga mata digitaliseeritud andmevoost ja kindlasti sõjaväelaste ja tsiviilsektokaugmaa täppisrelvadest. Vaenlase tabamiseks, väekaitseks ja jätkusuutri vahelise koostöö tugevnemine. Ka likkuseks on üksiksõduri varustus enEestis on aktiivselt hakatud arendadiselt ülioluline. ma nn laiapindset kaitset, sealhulgas

Muutustest Eesti riigikaitses

1. jalaväe­brigaad

Lääne kaitseringkond

Staap

Staap

Staap Pioneeripataljon

Scoutspataljon

Õhutõrjepataljon

Tagalapataljon

Suurtükiväepataljon

Kalevi jalaväepataljon

Viru jalaväepataljon Staap Vahipataljon

KV keskpolügoon

Staap Kuperjanovi jalaväepataljon

KV orkester

* Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused

15 kaitseliidu malevat

Naiskodukaitse esinaine Kodutütarde peavanem Noorkotkaste peavanem

KVJ asetäitja

KVJ esindaja (MilRep)

KV peastaabi ülem KV peastaap

Kaitseliidu ülem KL peastaap

KL peastaap

Kaitseväe juhataja

Välisteenistus Sõjaväepolitsei

Lõuna kaitseringkond

Side- ja staabipataljon

Kirde kaitseringkond

Õhuseire divisjon

Baas

Luurepataaljon

Miinilaevade divisjon

KVÜÕA*

Baas

Kaitseliit

Staap

Staap

Staap

Põhja kaitseringkond

KV peastaap

Õhuvägi

Eestit turvavaibana katva kaitseliidu ülesandeks jääb territoriaalkaitse. Uus arengukava piiritleb selle ülesande ja vajalikud vahendid täpsemalt. Maakaitse struktuuridesse hakkab kuuluma umbes 5200 täielikult välja õpetatud, relvastatud ja varustatud kaitseliitlast. Ülejäänud kaitseliitlased jätkavad oma tavapärast tegevust ja väljaõpet, kuid nad ei ole kiirreageerijad.

Kaitseväe uue struktuuri ettepanek

Kaitseväe juhataja

Merevägi

Maavägi

semate Kevadtormi õppuste, aga ka teiste õppuste kogemusele toetudes selge, et ringkondade ülesanded tuleb üle vaadata. Olukord, kus ringkond vastutas nii reservüksuste mobiliseerimise/formeerimise, varustamise ja lõpuks ka sõdimise eest, killustas ilmselgelt niigi piiratud ressursse.

Seetõttu hakkabki kogu formeerimise ja reservväelastega seonduva, samuti logistika eest vastutama loodav

Neli Tallinna maakaitse- erikaitseringkonda piirkond

KL kool KL küberkaitse

15 kaitseliidu malevat

Toetuse väejuhatus

1. jalaväebrigaad

Sõjaväepolitsei

2. jalaväebrigaad

Staap

Staap

Staap

Remondipataljon

Scoutspataljon

Kuperjanovi jalaväepataljon

Transpordi pataljon

Staabikompanii

Viru jalaväepataljon

Liikumise- ja veokeskus

Kalevi jalaväepataljon

Kaks formeerimiskeskust

Vahipataljon

Põhivalmidusja täiendreserv

Pioneeripataljon

KVÜÕA*

Õhutõrjepataljon

KV orkester

Suurtükiväepataljon

Toetusteenuste keskus

Tagalapataljon

* Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused

Merevägi

Õhuvägi

Staap

Staap

Side- ja staabipataljon

R

iigikaitse kümneaastane arengukava loob 2022. aastaks eeldused arendada kaitseväge kaalutletult ja vastutustundlikult.

Jaanuaris valitsuse kinnitatud riigikaitse arengukava toob olulised muutused kogu kaitseväe ülesehituses: muutub ringkondade staatus, väheneb staapide arv, koondatakse kokku logistilised võimed, täpsustub ja suureneb kaitseliidu roll.

Lisaks 2009. aastal alanud majanduslangusele, mis tõi kaasa kaitseeelarve vähenemise umbes kolmandiku võrra, oli kõnealuse arengukava koostamise ajaks muutunud ka julgeolekukeskkond – tänapäeva konflikte silmas pidades vajasime selgemaid kaitseplaane koostöös liitlastega. Planeerimise loogika näebki ette kõigepealt julgeolekukeskkonna hindamist, mille järgi kirjeldatakse võimalikke ohu­stsenaariume, nende tõenäosust ning meie võimalikke tegevuskavasid erinevate stsenaariumide korral. Koostatud tegevusplaanidel on aga esimest korda juures ka täpne kalkulatsioon, mis puudutab üksuste suurust, varustust ja relvastust. Väestruktuuri

Erioperatsioonid

kolonel, kaitseväe peastaabi ülem

Maakaitsepataljonide ettevalmistamine on realistlik, kuid mitte kerge ülesanne. Nii kaitseliidu kui kaitseväe jaoks tähendavad kaitseliidule määratud sõjalised ülesanded suuremat tähelepanu värbamisele, väljaõppele, juhtimisele ja varustamisele.

Kaitseliidu liikmeskond peab kasvama ning praegused kaitseliitlased senisest aktiivsemalt osalema väljaõppel ja õppekogunemistel. Samuti on oluline pöörata senisest enam tähelepanu allüksuste juhtide väljaõppele, valmistamaks neid paremini ette sõja­aja ülesannete täitmiseks.

Kaitseliidu väljaõppes suureneb kaitseväe instruktorite roll, et arendada kaitseliidu juhtimissüsteeme ja planeerimisvõimekust. Üks võimalus seda saavutada on ohvitseride roteerumine kaitseliidu ja kaitseväe vahel.

Aasta alguses asuski kaitseliidu Tallinna malevat juhtima üks kaitseväe välisoperatsioonide põhiplaneerijaid, major Lauri Abel.

Arenguruumi on kaitseliitlaste, samuti kõigi teiste reservväelaste õppekogunemistest osavõtu koha pealt.

Eelkõige teeb reservväelastele ja kaitseliitlastele muret õppuste-aegne tasustamine, kartus töökohta kaotada.

Oleme esitanud seadusandjale ettepanekud töötasu osas, osaleme aktiivselt seaduseelnõude loomes ja püüame menetlusi õppekogunemistele tulemata jätnute suhtes ühtlustada.

Luurekeskus

Peeter Hoppe

Kaitseväe struktuur praegu

toetusväejuhatus. See luuakse osalt praeguse Lääne kaitseringkonna ja logistikakeskuse baasil, kuid täpsem kava selgub juuniks 2013.

Toetusväejuhatuse idees pole iseenesest midagi uut – ettepanek selle loomiseks tehti kaitseväes juba 2001.

Teiseks oluliseks struktuuaastal. Samalaadsed üksused on oleride ja üksuste määrajaks on kiire ja mas paljudes liitlasriikides. paindlik üleminek rahuaja juhtimiselt Sõjaväelise loogika kohaselt on sõjaaja juhtimisele – et rahu- ja sõjakolm kuni viis eraldiseisvat elementi, aja struktuurid ja nende toetus oleksid mille funktsioonid on suhteliselt sarvõimalikult sarnased. Maailmapraknased, alati mõistlik ühendada, et neid tikast on teada, et konfliktile eelneb oleks lihtsam juhtida. Pataljoni ülem tihti pikk kriisiperiood, kus paljude ei juhi üheksat manööverrühma, vaid rahuaegsete funktsioonide täitmine kolme manööverkompaniid. Nii ühenon raskendatud, kuid põhjust sõjaaja dab ka toetusväejuhatus mitmeid loreegleid rakendada veel pole. gistika ja toetusega tegelevaid üksusi, Arengukava raames oli juba varavabastades kaitseväe juhataja paljudest otsealluvatest ning Tegevusplaanis on täpne andes ringkondadele ja brigaadidele võimaluse tegeleda üksuste suuruse, varustuse nende põhiülesannete – kaitja relvastuse kalkulatsioon. setegevuse ja sõdimisega. loomise põhimõte oli ette valmistada kiirreageerimisüksused, mis on välja õpetatud, reaalselt varustatud ning relvastatud. Selle järgi kujundatakse omakorda juhtimisstruktuur.

Märkus: Struktuuriettepanek võib arengukava rakendus­kava väljatööta­ mise käigus muutuda.

Allikas: Kaitseväe peastaap

Motivatsiooni mõjutavad otseselt väljaõppe kvaliteet, tegevuse intensiivsus, pädevad instruktorid, nüüdisaegne relvastus ja varustus ning taristu.

Arengukava kontekstis on oluline jooksvate kulude kärpimine, muuhulgas kinnisvara halduse optimeerimine. Väeüksuste asukohtade optimeerimine võimaldab halduskulude vähendamist ning ressursi suunamist sõjaliste võimete arendamisele.

Arengukava näeb ette uute kasarmute ehitust Ämari Lennubaasi, Mereväebaasi ja Viru Jalaväepataljoni ja Kuperjanovi pataljoni. Teistesse olemasolevatesse allüksustesse on planeeritud väiksemad laiendused. Isikkooseis suureneb 3600 kaitseväelaseni.

Kaitseväe kümne aasta arengukava töötasid pooleteist aasta jooksul välja kaitseväe ja kaitseministeeriumi ohvitserid ning ametnikud. See on kava, kus ambitsioonid ja ülesanded on kaetud ressurssidega, kus on piiritletud, millist väge me vajame ja millist luua suudame. Kinnitatud arengukava baseerub konservatiivsel majandusprognoosil, kuid tööd on tehtud ka teiste vajalike võimevaldkondadega – näiteks tankiprojekt ja keskmaa õhutõrjevõime, mis ei mahu hetkel kümne aasta plaani ning on jäetud paremaid aegu ootama.

arengukava 7 Fotod Kaitsevägi

arengukava

KV logistikakeskus

6

Maavägi loob kaks täisvarustuses jalaväebrigaadi Artur Tiganik kolonel, maaväe ülem

M

aaväe edasises arengus on märksõnadeks kvaliteedi paranemine ja uute võimete väljaarendamine. Sellega tõhustame kaitsevõimet ja kasvatame Eesti rahva turvatunnet.

Arengukava on selgelt tulevikku suunatud ja jätkusuutlik, keskendudes võimetele, mis on hädavajalikud ja mida me suudame välja arendada. Sõjalise kaitse selgrooks jääb maavägi ja selle üksustes väljaõpetatud reservväelased, kellest moodustub Eesti kaitsevõime peamine sõjaline löögirusikas – kaks jalaväebrigaadi. Need kaks brigaadi saavad olema täielikult mehitatud nii kaadrikaitseväelastega kui ka reservväelastega. Kaitsevägi on võimeline varustama kahe brigaadi üksused kõige vajaminevaga – olgu selleks siis transpordivahendid, relvad või öövaatlusseadmed.

Esimese jalaväebrigaadi üksused hakkavad paiknema üle Eesti ning brigaadi staap asub Tapal. Osa seni Kirde kaitseringkonna staabis teeninud kaitseväelasi mehitavad 1. jalaväebrigaadi ametikohad. Samuti hakkab esimesele brigaadile alluma Viru jalaväepataljon.

Teise jalaväebrigaadi, staabiga Võrus Taara linnakus, tuumiku moodustavad Kuperjanovi jalaväepataljon ja Lõuna kaitseringkond. Oluliselt suureneb Kuperjanovi jalaväepataljoni roll ja väljaõppe maht, sest väeosa peab olema ise suuteline tervet jalaväepataljoni välja õpetama. Tagala- ja lahingutoetusüksusi õpetab teise brigaadi jaoks välja esimene jalaväebrigaad.

Kõik seni väljaõpetatud üksused jäävad reservi alles, neid kutsume ka edaspidi õppekogunemistele ning varustame nii hästi kui võimalik. Tunduvalt suureneb kaitseväe kiirreageerimisvõimekus – kui seni oli meil neli alamehitatud kaitseringkonda ja üks brigaad, siis uue kava kohaselt saame kaks täielikult mehitatud ja varustatud brigaadi.

Esimene jalaväebrigaad saab olema soomusbrigaad, mille üks pataljon kasutab jalaväe lahingumasinaid ja ülejäänud manööverüksused juba praegu olemasolevaid Sisu soomustransportööre. Jalaväe lahingumasinad tuleb meil hankida ja selleks on maailmas olemas mitmeid sobivaid variante. Nendel masinatel on parem soomus ja tulejõud, mis annab meile võimaluse viia jalavägi otse lahingusse ning jalgsi tegutsevat sõdurit tulejõuga efektiivselt toetada.

Parem manöövervõimekus ja suurem tulejõud võimaldab meie sõduritel paremini ellu viia viivituslahinguid ja teostada vasturünnakuid.

Uue relvasüsteemi kasutuselevõtt eeldab mitte ainult tehnilise personali ümberõpet, vaid ka senise taktika ümber tegemist ja väljaõppe muutmist alates üksiksõduri tegutsemisest lahin-

guväljal. Soomusmanöövervõimekus on hoopis midagi muud võrreldes sellega, mida me seni teinud oleme. Hetkel on kaitseväel vähe instruktoreid, kes suudavad välja õpetada jalaväge, et see oskaks tegutseda jalaväe lahingumasinatel ja koostöös nende masinatega. Kuid me planeerime vastavasisulist väljaõpet koostöös liitlastega ja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustega.

Koos jalaväe lahingumasinatega moodustavad esimese jalaväebrigaadi selgroo veel kaks jalaväepataljoni, mis opereerivad soomukitel, ja need üksused luuakse Kalevi jalaväepataljoni ja Viru jalaväepataljoni baasil, kus soomustransportööride peal hakatakse välja õpetama ajateenijaid.

Mis puutub relvastusse, siis esimesele jalaväebrigaadile plaanitakse hankida 155millimeetrised liikursuurtükid ja praegu kasutusel olevad 155millimeetrised haubitsad lähevad teise jalaväebrigaadi kasutusse. Nii nagu praegu suurtükiväepataljonis, hakkavad liikursuurtükkidel väljaõpet saama ka ajateenijad. Jalaväebrigaadidele lisavad tuletoetust moodsad tankitõrjeraketisüsteemid. Kaitseväel on plaanis hankida moodsad, viimase põlvkonna relvasüsteemid.

Kui meil seni oli veidi tulejõudu, aga manöövervõimest rääkida ei saanud, siis uue arengukava rakendudes saame mõlemad korralikul tasemel. Tänu soomuskaitsele suudame haarata initsiatiivi, vastase peatada ning vastu rünnata. Saame otsustavaid lahinguid pidada nüüd ka seal, kus olime seni võimelised vaid vastase pealetungi tagasi hoidma. Uued vahendid võimaldavad ohvitseridel ja allohvitseridel kasutada kõike eri riikide sõjakoolides õpitut, mitte ainult otsida sobivaid alasid kaitsetegevuseks. Nii saame tõhusamad, senisest tugevama kaitse ja parema liikuvusega üksused, mis on sama võimekad kui nende juhid.

M A A V Ä G I

arengukava 9

arengukava Fotod Kaitsevägi

8

Õhuvägi saab kindlad ülesanded ja võimed

Merevägi jätkab panustamist iseseisvasse kaitsevõimesse Sten Sepper kaptenleitnant, mereväe ülem

S

õjalise kaitse arengukava valguses võib järeldada, et kümne aasta perspektiivis on Eestile jõukohane nii-öelda kolm-pluss-üks põhimõttel üles ehitatud merevägi: kolm Sandown-klassi miinijahtijat kui miinitõrjevõime kandjad, miinituukriüksus miinitõrjevõime lahutamatu osana ning üks tuukritoetuslaev.

Mereväe igapäevane nähtavus koduvetes olulisel määral ei kasva, kuid kindlasti ka ei vähene. Võimalusi, milleks meil raha ei ole, ei ole mõistlik ega otstarbekas plaanidesse kirjutada. Võimete arendamine, milleks pole raha, loob pelgalt illusiooni sellest, mida meil pole.

Mitmed „eksperdid” on ajakirjanduse vahendusel seadnud korduvalt kahtluse alla mereväe laevade lahinguvõime, kritiseerinud laevade ehitusmaterjali, relvastust, hinda jne. Samas pole keegi kahelnud hangitud laevade sooritusvõimes miinitõrje alal, milleks nad on ehitatud.

Võrrelda miinijahtijat õhutõrje­ fregati või hävitajaga on sama kohatu kui võrrelda Estonian Airi lennukeid hävituslennukitega ning kritiseerida nende soetamist argumendiga, et need ei sobi õhulahingute pidamiseks.

Iga töö jaoks on oma tööriist ning sõjalaevade osas ei ole (vähemalt mitte veel täna) ette näidata laevaklassi, mis oleks ühtviisi tõhus miinijahtijana, lennukikandjana ja fregatina.

Aga milleks miinijahtimine, mitte lahingulaevad? Eesti on mereriik, meie territooriumist moodustab arvestuslikult 36 protsenti territoriaalmeri,

umbes 60 protsenti meie kaubavahetusest käib meritsi ning kriisi- ja sõjaolukorras toimetatakse suurem osa liitlasabist kohale mööda mereteid.

Arvestades, et Eesti riigikaitsemudel toetub kahele sambale – esmane iseseisev riigikaitse ja kollektiivkaitse –, on Eestil mõistlik arendada sõjalisi võimeid, mis on kasulikud nii iseseisva riigikaitse kui liitlaskohustuste täitmiseks.

Merevägi panustab ka esmasesse iseseisvasse kaitsevõimesse. Rahuajal tegeleme reservväelaste väljaõppega, miinitõrjega merel (piltidel) ehk panustamisega laevasõidu ohutusse, siseriiklike partnerite abistamisega (näiteks abi tuukrivõime kujul politsei- ja piirivalveametile) ja rahvusvahelise koostööga. Üks olulisemaid rahuaegseid ülesandeid on laevateede kontroll, mis on otsene eeldus liitlaste vastuvõtuks, sest mahukam osa liit-

lasabist (sõjatehnikast) saabub merd mööda.

Mereväe põhivahend ehk sõjalaev kannab kõike vajalikku endaga kaasas, alates relvasüsteemidest, sidevahenditest, neid opereerivatest inimestest, lõpetades inimeste elutegevuseks vajaliku vee ning toiduga. Laevaga liitlaskohustuste täitmiseks panustamine on tunduvalt vähem komplitseeritud, väiksema logistilise „jalajäljega” ning vähem logistilist planeerimist ja ressurssi nõudev kui näiteks panustamine maaväeüksusega. Laev sõidab sinna, kuhu vaja, sooritab oma ülesande ja tuleb tagasi.Teda ei ole vaja operatsioonipiirkonda eraldi transportida.

Eesti sõjalaev on viimase kuue aasta jooksul olnud regulaarselt lähetatud vähemalt neljaks kuuks aastas NATO alalisse miinitõrjeüksusse (SNMCMG1), et täita Eesti liitlaskohust ja panustada seeläbi kollektiivkaitsesse. NATO reageerimisjõududesse (NRF) panustamist on kaitseväe lõikes juba pikka aega hoidnud ülal just merevägi.

Riigikaitse arengukava valguses ootavad muudatused ka teisi mereväe struktuure, eelkõige staape. Praegu on oma staap nii mereväe baasil kui miinilaevade divisjonil, samuti kogu väeliiki juhtiv mereväestaap. Kolme staabi ühendamine teeb juhtimise selgemaks ja lihtsamaks ning annab ka kokkuhoiu.

M E R E V Ä G I

Jaak Tarien kolonelleitnant, õhuväe ülem

K

indral Johan Laidoner ütles septembris 1939 prohvetlikud sõnad: „Ma ei tea, kes selles sõjas võitjaks tuleb, aga kindlasti see pool, kes saavutab ülekaalu õhus.”

Alates teisest maailmasõjast ei ole võidetud ühtegi lahingut, kui vastane kontrollib õhuruumi. See on karm ajalooline tõde, mis seab Eesti-suguse piiratud ressurssidega väikeriigi väga keerulisse olukorda – kuidas tagada agressiooni korral kontroll õhuruumi üle?

Ei ole mõtet arutleda teemal, kui palju maksab üks hävitaja. Me võime mõnelt sõbralikult riigilt saada annetusena paar moraalselt vananenud elektroonikaga lennukit, mis veel suudavad lennata. Kuid kaitseeksperdid hoiatavad: tänapäeva relvasüsteemide soetushind moodustab tehnika elutsükli lõpphinnast alla 20 protsendi!

Kui meile kingitakski lahingulennukid, siis nende kütus, varuosad ja vajalikud perioodilised uuendused viiksid meid kiiresti pankrotti. Lõpuks oleks meil vaid väikses koguses vananenud tehnikat, mis vastast ei heiduta ja sõjas olulist rolli ei mängi. Tuleb ausalt tunnistada, et tänapäeva õhusõja pidamise lahingutehnika on meile kättesaamatult kallis.

Lahendus on koostöö NATOga. Õnneks kuulub utoopiline mõte, et Eesti peaks end kogu maailma ohtude eest iseseisvalt ja ihuüksi kaitsma, möödunud aastatuhandesse. NATO liikmeid

ei ole alliansi 63aastase ajaloo jooksul kordagi teise riigi poolt rünnatud. Kui mõni NATO riik tunneb ennast ohustatuna, kutsub ta liitlased appi, et säilitada rahu agressorit heidutava jõu kohaloleku kaudu.

Heaks näiteks siin on NATO hiljutine ühisotsus tugevdada Türgi õhukaitset Patrioti rakettidega, vältimaks Süüria võimalikku rünnakut. Just sel põhjusel ei hangi Eesti endale väga kallist õhutõrjesüsteemi – meie liitlastel on selliseid süsteeme küllaldaselt ja neid saab väga kiiresti meie piirkonda toetama tuua. Kui juba üle 70 miljoni elanikuga Türgi ei suuda kõiki vajalikke sõjalisi võimeid iseseisvalt välja arendada, siis miks arvavad mõned „eksperdid”, et Eesti peaks seda suutma?

Riigikaitse arengukava suunab meie napid ressursid nende võimete väljaarendamiseks, mida on esmajärjekorras vaja omada sõjalise ohu korral Eesti pinnal ning mille puhul oleks liitlaste abi saabumine aeganõudev. Lisaks sellele jäävad alles ka kehtiva arengukava kaks prioriteeti: tõhus eelhoiatusvõime ja liitlaste vastuvõtmisvõime.

Juba Eesti õhuväe taasloomisest saadik on meie tegevuse eesmärk koostöö liitlastega. Tulevikku vaadates on kaks peamist ülesannet. Esiteks – meie radaritest, juhtimiskeskusest ja sideseadmetest koosnev õhuseire on pidevalt ühendatud NATO integreeritud õhu- ja raketikaitsesüsteemiga (NATINAMDS – NATO Integrated Air and Missile Defence System) ning toodab ja edastab katkematult (24/7) situatsioonipilti meie piirkonna õhuruumist. Meie insenerid hoiavad radareid ja sideseadmeid pidevalt töös. Meie spetsialistid töötlevad radarinfo nõuetele vastavaks

situatsioonipildiks ja meie sihitajad juhivad NATO õhuturbe hävitajaid tuvastamist vajavate sihtmärkideni. Igal ajal, öösel ja päeval, olgu või jõuluöö, on kümmekond õhuväelast tööl ja tagavad liitlaste abiga kontrolli taeva üle.

Teiseks – me arendame välja ja mehitame Ämari lennubaasi selliselt, et liitlased saaksid kriisi korral siia kiiresti juurde tuua lahinguvõimet, mille kohalolek sunniks võimaliku agressori juba enne konflikti algust ümber mõtlema ja rünnakuplaanidest loobuma.

Eesti julgeolekule on kõige ohtlikum, kui me ise käitume üksiku, liitlasi mitteusaldava väikeriigina. Just selline on agressiivse suurriigi ideaalvastane.

Mida rohkem me teeme koostööd liitlastega, seda selgem on potentsiaalsele agressorile, et Eestit rünnates ründab ta tervet NATOt ja tema plaanid on määratud nurjumisele. Liitlaste lennuvahendite sagedad Ämari lennubaasi külastused ja harjutused Eesti õhuruumis saadavad kogu maailmale selge signaali: Eesti on NATO lahutamatu osa.

Oleme realistliku pilguga ning arvutuste abiga üle vaadanud ressursid ja nendest tulenevad võimete piirid.

Meie senised ülesanded jäävad kehtima – uute radarite ühishange koos Soomega viiakse lõpule, kümme aastat vanad seiresüsteemid kaasajastatakse, lennubaas arendatakse lõpuni välja.

Kui varem tahtsime Ämari mehitada 24/7 põhimõttel aasta läbi, siis pärast põhjalikke kaalutlusi jõudsime targema lahenduseni. Töö- ja puhkeaja seadus kehtib rahu ajal ka kaitseväelastele ning sellest tulenev 40tunnise töönädala nõue tähendab, et 24/7 printsiibil töötamiseks oleks tarvis vähemalt viie

vahetuse jagu inimesi. Nende kõigi riigi palgal hoidmine ei oleks mõistlik.

Uue arengukava järgi mehitame Ämari paindlikumalt. Üldjuhul toimub rahuaegne lennutegevus tööpäevadel ja tööajal ning selle tagame aasta ringi. Meil on aga ka piisav hulk inimesi tagamaks teatud perioodidel lennuvälja töö ööpäev läbi. Kriisi või sõja korral nimetatud seadus kaitseväelasele ei kehti, siis suudame liitlased vastu võtta sõltumata nädalapäevast või kellaajast.

Eesti õhuväe oma lennutegevus säilib mahus, mis tagab ja toetab meie teiste väeliikide ülesannete täitmist ning maaväe üksuste väljaõpet. Meie pilootide poolt opereeritavad õhusõidukid L-39, An-2 ja Robinson R-44 ei viska küll ühtegi pommi ega tulista välja rakette, kuid ilma nendeta ei saaks me koolitada NATO õhuturvet toetavaid sihitajaid, ei suudaks pädevana hoida meie lennuvälja käitavat meeskonda ning ka välimissioonidele siirduvad maaväeüksused peaksid üliolulist koostööd õhuvahenditega õppima kuskil mujal kui Eestis, Sirgala harjutusalal. Meie õhusõidukid on oma käitamiskuludelt odavaimate seas maailmas ning nad täidavad oma toetusülesandeid tõhusalt.

Arengukava parandab ka õhuväe juhtimist. Nii nagu kaitseväes tervikuna, napib ka õhuväes personali ja meie kolme üksuse staabid on olnud pidevalt alamehitatud. Uue struktuuriga õhuväe staap tugevneb, temaga liituvad lennubaasi ja õhuseiredivisjoni staap. Uus ja võimekam staap hakkab juhtima kõiki õhuväe üksusi, väheneb dubleerimine, inimeste võimed on paremini rakendatud ning me suudame anda ka paremat õhuväealast nõu kaitseväe peastaabile. Seoses uute radarite paigaldamise ja Ämari lennubaasi arenguga kasvab Eesti 330-liikmeline õhuvägi lähitulevikus oluliselt.

Õ H U V Ä G I

uus relvastus

kaitseliit

olen kindel, et kaitseliit kasvab

30 000 liikmeni

Hiljuti kaitseliidu juhtimise üle võtnud brigaadikindral Meelis Kiili ütleb, et riigikaitse arengukava annab kaitseliidule täpsemad ülesanded, pare­ mad võimalused ja selgema juhtimise.

Millised on praegu kaitseliidu suurimad väljakutsed?

Personaliküsimused. Inimeste, eelkõige juhtide koolitamine. Varustus ja raha ei pane asju liikuma, inimesed panevad.

Veel tuleb meil kaitseliidus paika panna tegevuse teoreetilised alused – luua maakaitsedoktriin. Riigikaitse kümneaastane arengukava püstitab kaitseliidule konkreetsed ülesanded.

Doktriinis kirjeldame, kuidas ja milliste vahenditega me eesmärkideni jõuame.

Kaitseliit on kui Eestit kattev turvavaip. Kuidas organisatsiooni iseloomustate?

Kaitseliit on sõjaliselt organiseeritud, kuid mitte ainult sõjaliste ülesannete täitmiseks. Meie eesmärk on teenida ühiskonda, anda ühiskonnale turvatunnet. Selleks toetame vajaduse korral ka tsiviilvõime. Samas oleme suutelised oma üksused vähemalt samade või isegi paremate standarditega vastavusse viima kui tavareservis olevad üksused.

Kuidas muutub kaitseliidu roll turvalisuse tagamisel?

Riigikaitse arengukava räägib territoriaalkaitsest. Selleks peab meil olema territoorium, mida kaitsta, ning inimesed, keda kaitsta ja kellega kaitsta.

Kus asuvad kaitseväe väeosad? Üksikutes baasides, tõmbekeskustes. Aga kus asub kaitseliit? Igal pool. Mulle teadaolevalt pole kaitseliitlasi ainult ühes Eestimaa vallas – Piirissaarel.

Kaitseliidu juhtimine muutub lihtsamaks, ülesanne selgemaks ja lubatakse ka ressursse. Viimane on oluline, sest kui teeme plaane, milleks pole ressursse, siis on see illusioon. Kui aga püüame plaane iga hinna eest ellu viia – siis hallutsinatsioon.

Kaitseliitlane on vabatahtlik, kellel on keskmisest suurem kaitsetahe. Ta tahab oma kodu, kogukonda, kultuuri ja keelt kaitsta. Täna praktiseeritakse laiapõhjalist riigikaitset ainult kaitseliidus, sest kusagil mujal ei ole nii palju eri valdkondadest inimesi nagu meil: poliitikuid, arste, intellektuaale, käsitöötegijaid jne.

Nii et laiapõhjaline riigikaitse on juba olemas!

Aga ongi. Kui toimuvad sündmused, kus on vaja abistada tsiviilvõime – näiteks pronksiöö –, tulevad kaitseliitlased kokku organiseeritud jõuna. Neid juhib kaitseliitNüüd lane, kes on politseinik. Kui kriisiolukorras on vigas- saan tatuid, kes vajavad meditsiiniabi, siis kaitseliitlane üksusi – kes on juhtumisi meedik moodus– tuleb oma professionaalse võrgustikuga appi. Ta paneb tada oma võrgustiku tööle turvakaitseliitlisuse heaks.

Samas ei saa kaitseliit lastest. üle võtta kogu riigikaitse korraldust ega näiteks päästeameti tööpõldu. Küll aga saame olla tsiviilvõimude jõu võimendajaks.

Mida arengukava kaitseliidu maakaitse ülesande puhul ette näeb?

Me anname turvalisust territoriaalselt, läheneme ülesandepõhiselt. Meil on eri tüüpi üksused, osa neist lahinguüksused, osa sisekaitseüksused, osa annavad tsiviilabi. Me täidame kõiki ülesandeid nii kriisi, sõja kui ka rahu ajal. Kaitsevägi on disainitud ainult sõja-

ajaks, kaitseliit on kasutatav igal ajal.

Millised meie ülesanded konkreetselt olema saavad, selles osas alles arengukava arutelu käib.

Aga üksusi saame hakata kaitseliidu baasilt moodustama ülesandepõhiselt.

Minu jaoks muutub nende üksuste juhtimine sõja- ja kriisiajal lihtsamaks.

Alluvaid on vähem. Täna on mul üle 20 alluva: malevapealikud ja eriorganisatsioonide juhid.

Millistest uutest üksustest jutt käib?

Olin hiljuti Kirna õppekeskuses, kus olid kõrgendatud turvanõuded, muuhulgas perimeetri valve. Seal oli üks 76aastane kaitseliitlane patrullis. Mina seda meest võitlusgruppi ega lahinguüksusesse ei võtaks, sest ta ei suudaks enam noortega võidu joosta. Aga sellisteks ülesanneteks nagu perimeetri valve on ta väga hea mees. Tal on elukogemus ja oskused.

Arengukavaga muutubki see, et ma saan üksusi moodustada kaitseliitlaste baasilt – kaitseliitlastest. Täna on meil ka üldreserv, kelle väljaõpet ma kontrollida ei saa.

Tulemuseks on paremad standardid, ühtsem väljaõpe, selgemad struktuurid. Ma tean, keda mul on kasutada ja keda pole.

Kuidas kaitseliidu uute ülesannete kaudu turvalisus paraneb?

Kaitseliitlane tunneb oma piirkonda, teab seal elavaid inimesi ja kohalikke olusid.

Koostöö kaitseväega läheb paremaks ja selgemaks. Praegu räägime näiteks logistikutega,

Panzerhaubitze 2000

Mis muutub tavalise kaitseliitlase vaatevinklist?

Palju ei muutugi. Muutused tulevad rohkem juhtide tasandil.

Tavalise kaitseliitlase jaoks on oluline see, et kuna kaitseliidule on antud suurem vastutus, on meie varustamine toodud prioriteetides ettepoole. See tähendab, et lahinguüksustele, mida me formeerida suudame, antakse sada protsenti vajaminevast varustusest.

Kaitseliidul on hea individuaalvarustus, nüüd hakkab meil tekkima ka üksusevarustus, täidetakse ka üksuse juhtimise vajadused.

Kui suur on kaitseliidu tulejõud?

Las see jääda hoomamatuks ja salapäraseks. Relvi meil on ja uut tüüpi relvi.

Meil on ka küberkaitseliit.

Meil on piisav kompetents, teadmised ja motiveeritud intelligentsed inimesed. Järelikult ei pea me julgeolekuefekti saavutama ilmtingimata sõjalise jõuga.

Millistest inimestest on teil suurim puudus?

Näiteks noortejuhtidest. Nende leidmiseks rakendame kaitseliidu tugevust – laia kompetentsi spektrit. Kavatsen üsna pea esitada väljakutse akadeemilistele malevkondadele ühe või mitme konkreetse võime arendamiseks.

See võib olla sõjaline võime – näiteks kaartuletoetuse kiire ja efektiivne andmine: lähen kohale, miinipilduja teab, kus on sihtmärk, ja suudab anda mitmekordse löögi lühikese aja jooksul, et siis kiiresti lahkuda.

Aga ka noortejuhtide leidmine on võime. Kavatsen minna ja küsida nõu Tallinna ülikoolist. Äkki on meil koostöövõimalusi? Äkki leiame noorte koolitatavate õpetajatega ühise keele?

Mul on hea meel, et maakondades vabatahtlikega rääkides on neil kõigil, igas malevas häid ideid ja lahendusi.

Kavatsen parimad praktikad kokku koguda ja teistelegi malevatele teatavaks teha.

Millest tuleb kindlus, et kaitseliit kasvab kümne aastaga 30 000 liikmeni?

Miks ta ei peaks kasvama? Esimese vabariigi ajal elas Eestis umbes miljon inimest, kuid kaitseliitlasi oli 100 000 (praegu on üle 20 000). Oli tekkinud ühiskondlik surve, mis oli kaitsetahte väljendus. Inimesed tahtsid näidata, et on oma riigist huvitatud.

Nüüdki hakkame seda ühiskondlikku survet tekitama. Tahame, et meie vallavanemad ja koolijuhid saaksid kaitsetahte väljendusest aru. Ka on aktiivsematel kaitseliitlastel tarvis hakata näitama isiklikku eeskuju ning organisatsiooni kuvandit. Võtta avalikkuses rohkem sõna.

Kaitseväge ootab ees

kolm suurt relvaostu Kaarel Kaas Diplomaatia peatoimetaja

K

aitseväe uus arengukava näeb ette tõenäoliselt ühed suurimad relvahanked pärast iseseisvuse taastamist – plaanis on soetada jalaväe lahingumasinad, liikursuurtükid ning moodsad tankitõrjeraketid.

Esialgu on lahtine, kas relvasüsteemid omandatakse avatud hanke korras maailmaturult või kasutades ostuks nn riik riigilt mudelit. Esimesel juhul annab Eesti riik avalikult teada oma soovist soetada teatav hulk kindlat tüüpi relvastusvarustust ning palub asjast huvitatutel teha oma pakkumised. Kes hanke võidab, sõltub juba pakutud kauba hinnast, omadustest ja paljudest lisatingimustest.

Teisel juhul ostetakse tehnika otse mõnelt sõbralikult riigilt, kelle varudes-ladudes juhtub olema Eesti vajadustele ja tingimustele vastavat relvastust – ja kes soovib sellest vabaneda. Selline tehnika ja relvastus ei pruugi olla vananenud ega isegi mitte kasutatud. Näiteks Saksamaa on juba viimased 10–15 aastat müünud huvilistele sadade kaupa oma ladudes seisvaid Leopard-tanke. Põh-

jus on lihtne: Bundeswehr’i koosseis on viimase 20 aasta jooksul sedavõrd kahanenud, et Saksa riigil pole neid tanke enam vaja. Lihtsam on üleliigne maha müüa kui kulutada raha selle ladustamiseks ja valvamiseks.

Ka riik riigilt hangete korral sõltub iga konkreetse tehingu hind läbirääkimistest, kuid reeglina makstakse nii oluliselt vähem kui ostes „avatud turult”.

Riigikaitse kirjeldab kolme arengukava kohaselt kaitseväele soetatavat relvasüsteemi. Kirjutises toodud konkreetsed näited on illustratiivse iseloomuga, sest pole veel paika pandud, millise margi relvastust Eesti riik tulevikus hangib.

Jalaväe lahingumasinad Esmapilgul näeb klassikaline jalaväe lahingumasin välja nagu tank.

Soomustatud kere, roomikud, kahur – tank mis tank! Ainult väike. Tegelikult pole sellel masinal tankiga suurt midagi ühist peale roomikute. Ja tänapäeval on seegi väline sarnasus kadumas, sest paljud jalaväe lahingumasinad liiguvad sootuks ratasveermikul.

Lihtsalt ja lühidalt kokku võttes on jalaväe lahingumasin soomustatud sõiduk, mis on tavaliselt relvastatud väikesekaliibrilise automaatkahuriga (kaliiber 20–40 mm) ja mille ülesandeks on transportida jalaväe-

lased (tavaliselt 5–10 meest) lahinguväljale, kus neid lahingu käigus oma relvade tulega toetada. Esimeseks jalaväe lahingumasinaks oli 1950ndate teises pooles Saksa bundesveeri tarbeks väljatöötatud Schützenpanzer 12-3. Esimese lahinguristsed läbinud mudeli tiitli pälvis aga siiski 1966. aastal Nõukogude armee relvastusse võetud BMP-1.

PIRANHA

foto bundeswehr

Meelis Kiili:

kuidas ehitada üles ühtne ja ühine logistikasüsteem.

Kaitseliidu malevapealikud saavad selguse, kust tulevad neile juhised. Vahepeal on kaitseliidus olnud olukord nagu Gruusia sõjas, kus juhiseid tuli sõduritele igalt poolt ja grusiinid ei teadnud enam, kelle käske ja korraldusi kuulata.

11

Võrreldes tankiga on jalaväe lahingumasin (ingl k infantry fighting vehicle, IFV; vene k bojevaja mašina pehotõ, BMP) kaalult tunduvalt kergem, nõrgemalt soomustatud ja relvastatud.

Kuid soomustransportööriga kõrvutades on tema mass suurem, relvastus võimsam ning soomuskaitse parem.

Nende kolme sõjamasinatüübi tähtsaim erinevus seisneb aga ülesan-

foto USA Saatkond tallinnas

fotod vallo kruuser

10

uus relvastus

Paladin

Spike

Ratasveermikul põhinevad liikursuurtükid on tavaliselt veidi madalama hinnaga, lihtsamad hooldada-remontida ning kergemakaalulised. Viimane on oluline näiteks õhutranspordi puhul. Miinuseks on aga mõnevõrra kehvem maastikuläbivus ja mitmetel mudelitel ka suurtükimeeskonna halvem kaitstus. Näide: Prantsuse CAESAR. Ühe suurtükipataljoni relvastusse kuulub tavaliselt 18–24 iseliikuvat suurtükki.

foto sloveenia relvajõud

maatne ning soomustatud on vaid meeskonnakabiin – relva laadimine ja suurem osa ülejäänud tuleavamiseks vajalikust tegevusest toimub maastikul. Kuid ka sellised liikursuurtükid, näiteks Prantsuse päritolu CAESAR, suudavad 15sekundilise „valangu” vältel teele saata kolm mürsku ning tavarežiimis tulistades välja lasta kuus kuni kaheksa mürsku minutis.

Nn tankipõhiste liikursuurtükkide eelisteks on roomiktehnikale iseloomulik hea maastikuläbivus, meeskonna hea soomuskaitse ning tavaliselt kõrgem automatiseerituse aste; miinusteks jällegi suur mass, keerukam ja kallim hooldus ja remont, ning tavaliselt ka kõrgem hind.

Näited: Saksa Panzerhaubitze 2000, USA M109 Paladin.

foto Wikipedia

Patria AMV

ASCOD Bradley

CV 90

Javelin

foto raytheon

foto nexter

Caesar

foto Wikipedia

Iseliikuvad suurtükid Iseliikuva suurtüki nimetus võib esmapilgul mõjuda kummastavalt või isegi kummituslikult. Suurtükk, mis liigub ise, nagu Lendav Hollandlane?

Tegelikkus on muidugi tunduvalt proosalisem. Tegemist on suurtükiga (tänapäeval enamasti haubits), mis on paigutatud kas tanki, soomuki või veoauto šassiile. Nii et liigub see relv

punktist A punkti B siiski sisepõlemismootori abil.

Iseliikuva suurtüki idee pärineb brittidelt ning sündis esimese maailmasõja lahingutes läänerindel. Nimelt oli toonane imerelv tank suuteline küll vastase kaitseliinidest läbi murdma, kuid läbimurdel saavutatud edu hoidmiseks ja arendamiseks pidi tankidele ning jalaväele järele jõudma ka suurtükivägi. Et tavalised hobuste veetavad kahurid-haubitsad tankidega sammu pidada ei suutnud, monteeriti haubits tankiveermikule.

Toonane idee jäi siiski eksperimendi tasemele ning laialdaselt võttis iseliikuvad suurtükid kasutusele Saksa Wehrmacht teises maailmasõjas.

Kontseptsioon oli sama – suurtükivägi pidi suutma edasi liikuda samas tempos kiiresti pealetungivate Saksa tankiüksustega ning selleks pidi ka suurtükiväe maastikuläbivus olema tankidega võrdne. Veoautod kippusid aga tihtilugu takerduma maastikul, millest roomikutega lahingumasinad end hõlpsasti läbi murdsid. Lahendus oli nagu varemgi: tankidelt eemaldati torn, korpus ehitati ümber ning lintveermikule monteeriti välikahur või haubits.

See kontseptsioon on suuresti muutumatuna püsinud tänapäevani, seda küll kahe erisusega. Esiteks on praegu laialt levinud nii lintveermikul (enamasti kasutatakse tankišassiisid) kui ratastel iseliikuvad suurtükid. Teiseks on tänapäevane liikursuurtükk võrreldamatult keerulisem relvasüsteem kui tema eelkäijad. Tänu digitaliseeritud tulejuhtimissüsteemidele, tulejuhtimisradaritele, suurtüki automaatlaadimissüsteemidele ja paljule muule on need relvasüsteemid suutelised avama vastase pihta tule minut või kaks pärast peatumist, saatma kuni 40 kilomeetri kaugusel asuva sihtmärgi pihta minuti jooksul kümmekond suurekaliibrilist mürsku ning seejärel lahkuma positsioonilt juba minuti pärast. Paljude liikursuurtükkide puhul ei pea seejuures meeskond kogu eelkirjeldatud protsessi kestel lahkuma masina soomuskatte alt.

Lihtsamad iseliikuvad suurtükisüsteemid on ehitatud veoauto šassiile, laadimissüsteem on poolauto-

foto steyr

netes. Tank on raske soomusmasin võimsa kahuriga, selle ülesannete hulka ei kuulu sõdurite transportimine. See viimane on aga just jalaväe lahingumasina üks põhifunktsioone: suure osa sõiduki korpusest hõivab meeskonnasektsioon, mis on ette nähtud täisrelvis jalaväelaste transportimiseks. Nii sarnaneb ta osalt soomustransportööriga, näiteks praegu kaitseväe relvastuse olevate Soome päritolu Pasi-seeria masinatega.

Soomustransportööri ülesandeks on ainult sõdurite transportimine, mitte otseses lahingutegevuses osalemine. Selleks on tema soomus ja relvastus liiga nõrgad. Lahingumasin on aga konstrueeritud just eesmärgiga – nagu ütleb tema nimigi – osaleda lahingus koos jalaväelastega.

Selle tarvis ongi ta relvastatud kerge automaatkahuriga, mis suudab hävitada vastase soomustransportööre, kahjustada ehitisi-rajatisi ning suruda maha vastase jalaväge. Lisaks on lahingumasina relvastuses reeglina üks või mitu kuulipildujat, tänapäeval tihti ka tankitõrje raketikompleksid ja/või automaatgranaadiheitjad.

Jalaväe lahingumasina soomus on seejuures piisavalt tugev pakkumaks kaitset suurekaliibriliste kuulipildujate ja osalt ka väikesekaliibriliste automaatkahurite tule eest. Kui tema relvastuses on moodsad tankitõrje raktikompleksid, kujutab jalaväe lahingumasin enesest ohtu ka lahingutankile.

NATO nõuetele vastavad nüüdisaegsed jalaväe lahingumasinad on näiteks Rootsi CV90-seeria, Soome Patria AMV, Hispaania-Austria koostöös valminud ASCOD, Šveitsi Piranha 4, ameeriklaste Bradley. Ühe pataljoni relvastamine tähendab 40–60 jalaväe lahingumasina ja neid toetava tehnika soetamist.

uus relvastus 13

fotod USA armee

12

Tankitõrje raketikompleksid Esimesed juhitavad tankitõrje raketikompleksid töötati välja ja võeti relvastusse 1950. aastatel. Need nn esimese põlvkonna tankitõrjeraketid olid käsitsi juhitavad: rakett oli juhtmetega ühendatud puldiga, mille taga tegutsev sõdur pidi juhtkangi abil pidevalt nii suunama raketi lendu kui ka jälgima sihtmärki. Sellise relva käsitsemine oli isegi õppustel keerukas, sihtmärgi tabamine nõudis pikka ja põhjalikku treeningut ning sestap oli soomusmasina hävitamise tõenäosus keskmiselt mitte suurem kui 50 protsenti.

Tankitõrje raketikomplekside teise põlvkonda kuuluvad nn pool­ automaatsed raketid töötati välja 1960. ja võeti relvastusse 1970. aastatel. Seda tüüpi relvasüsteemide puhul ei pidanud enam sõdur ise manuaalselt raketi lendu suunama, selle tegi tema eest ära automaatika. Küll aga tuli soomukit või tanki hoida pidevalt sihikul hetkeni, mil rakett sihtmärgini jõudis. Mis omakorda tähendas, et tankitõrjuja pidi kogu raketi lennu kestel jääma oma positsioonile ning oli seega ka kergemini avastatav ja haavatav. Teise põlvkonda kuuluvad ka praegu Eesti kaitseväe relvastuses olevad tankitõrje raketikompleksid Milan ja MAPATS. Kaitseväe arengukava kohaselt hangitavad kolmanda põlvkonna tankitõrje raketikompleksid on moodsaimad omalaadsed, välja töötatud ja relvastusse võetud 1990. aastate teises pooles. Enamik selle põlvkonna rakettidest töötab nii-öelda lase-ja-unusta (fire-and-forget) põhimõttel – sõdur valib välja sihtmärgi, „lukustab” sellele relvasüsteemi, tulistab välja raketi, ning rakett leiab sihtmärgi üles juba iseseisvalt. Kolmanda põlvkonna raketitõrjekompleksid võimaldavad sõduril pärast lasu sooritamist oma positsioonilt kohe lahkuda, ilma et peaks ära ootama tabamust. Kuid sellistel relvadel on ka miinus. Nimelt on nad reeglina tundlikumad kõikvõmalike elektrooniliste segamis- ja kaitsesüsteemise suhtes.

Eesti lähinaabritest on kolmanda põlvkonna tankitõrje raketikomplekse soetanud näiteks Leedu ja Läti (USAs valmistaud Javelin) ning Soome ja Poola (Iisraeli päritolu Spike). Ühe brigaadi relvastamine tankitõrje raketikompleksidega tähendab 20–40 relvasüsteemi hankimist.

Autor väljendab artiklis isiklikke seisukohti.

erioperatsioonid

erioperatsioonid 15 OOTEL: Afganistani oma eri­ üksuslased on valmis NATO peasekretär Anders Fogh ­Rasmusseni visiidiks.­ Camp Moorhead, Afganistan, aprill 2012.

Eriväelane =

sõdur + diplomaat Kaitsevägi teeb erioperatsioonide vallas alles esimesi samme, kuid juba töötavad meie eri­üksus­lased Afganistanis.

Riho Ühtegi kolonelleitnant, kaitseväe eriüksuse ülem

T

avakodanikule seostuvad väljendid „eriüksus“, „eriväelane“, „SOF“ ja „erioperatsioonid“ enamasti filmidest nähtud musklimeestega. Nad hoiavad ühe käega raskekuulipildujat ja niidavad sellega maha kümneid pealetormavaid vaenlase sõdureid. Nende terminite all mõeldakse tihti ka pimedas varjudena tegutsevaid ülimoodsa varustusega sõjamehi, kes lasersihikute välkudes lahendavad vaikides ja ülitäpselt keerulisi sõjalisi vastasseise, tulles eikusagilt ja kadudes pärast edukat missiooni jälle ei tea kuhu. Päriselus eriüksuse tegevus päris selline, nagu filmides näha võib, ei ole. Aga oma tõetera on teatavasti igas muinasjutus.

Laias laastus on eriüksused ette valmistatud kolmeks ülesandeks.

Need on suunatud rünnak (see, mida filmides kõige meelsamini näidatakse), eriluure ja sõjaline nõustamine.

Algul kasutati eriüksusi peamiselt just suunatud rünnakute elluviimiseks, et

hävitada vastase jaoks üliolulisi objekte sõja ajal ning panna toime niinimetatud „kirurgilisi“ operatsioone rahu ajal, olgu nendeks pantvangi­ draamade lahendamine, oluliste isikute evakueerimine või probleemsete isikute kinnivõtmine või hävitamine.

Selliseid operatsioone ei kammitse riigipiirid, neid tehakse vajaduse korral mis tahes maailmanurgas, selleks on eriväelased välja õpetatud.

Otsese rünnakuga seotud tegevus on tihti põhjus, miks eriüksusega liitutakse. Eriväelases peab olema ports hulljulgust, mis meeskonnadistsipliini ja hästi planeeritud tegevusega kombineeritult annabki lahinguväljal tavapärasest parema efekti. Doktor Mikkel Vedby Rasmussen on oma raamatus „The Risk Society at War. Terror, Technology and Strategy in the Twenty-First Century“ öelnud, et eriüksused teeb eriliseks see, et nad “ei ole osa bürokraatlikust sõjalisest organisatsioonist kui sellisest. Seda sümboliseerib see, et nad eelistavad ise oma relvad valida. Nende sõdimine ei sõltu teiste relvasüsteemide tegevusest, nagu kahurid ja tankid.

Nad sõdivad omal algatusel – teisisõnu, võtavad enda peale sõjalise riski.

Kui teised sõdurid loodavad (relva) süsteemidele ja pelgavad seetõttu riske, siis eriüksused astuvad riskile

Eriüksuslane on eliitsõdur, hea inimesetundja ja spetsialist mitmes valdkonnas.

vastu, sest võivad valida võitlemise või surma oma tingimustel.“ Eriüksused pole luureüksused, ehkki eriluure on üks nende kolmest põhiülesandest. Tegelikult on eriüksuste ja luure tegevuses olemas lausa teatav konflikt – luure ülesanne on saada probleemi kohta teavet, eriüksuse oma aga pigem probleem lahendada. Eriluure ülesanne tuleneb pigem eriüksuse oskusest sihtmärgile läheneda ja sinna siseneda, seda ka sügaval vastase tagalas. Kuna sellise oskusega üksusi on vähe, täidavad eriüksused vajadusel ka eriluure ülesandeid. Oma ülesannetest tulenevalt on eriüksused sageli vahetus kontaktis teabeallikatega, kelle või mille vastu tunneb luure huvi. Oma operatsioonideks vajaliku luure teevad eriüksused enamasti ise.

Peamiselt erineb eriüksus tavaüksustest aga hoopis sõjalise nõustamise funktsiooni poolest. Mõiste „sõjaline nõustamine“ tähendab võimet organiseerida teisi jõude tegutsema, neid õpetades, nõustades, aidates.

Seda võib pidada asjade ära tegemiseks „teiste kätega”, kuid tegelikult tähendab see üksuste treenimist, partnerite suunamist, vajadusel juhtimist ja kujundamist nii taktikaliselt kui ka ideoloogiliselt. Nii ongi eriüksuslane erioperatsioonide „operaator” – eliitsõdur, hea inimesetundja ja spetsialist mitmes valdkonnas. USA välisminister

Foto DOD Photo

14

Hillary Clinton nimetas eriüksuslasi 2012. aastal SOF konverentsil sõduriteks-diplomaatideks, ja mitte niisama suusoojaks – eriüksused viivad kogu maailmas ellu riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide poliitikat, eesmärgiga võimalikku sõjalist konflikti ära hoida. Ka NATO eriüksuste (SOF) tulevikukontseptsioon näeb ette rohkem konflikte ennetada ja ära hoida (võtmeisikute mõjutamise kaudu).

Eriüksused ei nõusta sõjaliselt mitte ainult kohalikke relvastatud üksusi, vaid kõiki konfliktis olulist rolli omavaid „mängijaid”: politsei, majandustegelased, poliitikud jne. Seda peamiselt kahel eesmärgil – leevendada pinget piirkonnas, mis väldiks relvastatud konflikti puhkemist, ning luua ühtne, nii inimvõrkudel kui ka tehnilistel lahendustel põhinev suhtlusplatvorm. Sellega saab liita kõik tei-

sed vajalikud üksused: sõjalised jõud, humanitaarabi, tsiviileksperdid jne.

Eesti kaitseväe eriüksusest on räägitud palju aastaid, selle juured ulatuvad aastasse 1998. Üksust on kogu aeg katnud saladuseloor. Eesti eriüksust on koguni peetud rohkem salastatuks kui enamiku maailma eriüksuste puhul kombeks. Kuigi muu maailm on kohati ka põhjendatult kahtlustanud Eesti kaitseväel eriüksuse olemasolu juba pikka aega, sai selle loomine tegelikult hoo sisse alles mõne aasta eest.

Varem polnud aeg üksuse arendamiseks veel küps, kaitseväe prioriteet oli konventsionaalse sõjapidamise võime loomine.

Süsteemne Eesti eriüksuse ülesehitus käib alates 2008. aastast.

Erioperatsioonidele on eraldatud piisavalt vahendeid ning teostatud on

rida edukaid värbamisi, tänu millele on üksus suures osas komplekteeritud.

Oleme oma erioperatsioonide võimega juba jõudnud ka maailmakaardile ja rahvusvaheliste liitlasvägede (ISAF) operatsioonile Afganistanis. Näiteks 2012. aastal oli meedias vaid paar ­uudist kaitseväe eriüksuse tegevuse kohta, samas toimus just siis kaks olulist eriüksuse edasijõudmist märkivat sündmust. Esiteks osaleb meie eriüksus alates detsembrist esimest korda Afganistani missioonil USA erioperatsioonide kontingendi osana.

Teiseks muutis Riigikogu aasta lõpus kaitseväekorralduse seadust, millega muutusid eriüksuse alluvussuhted.

Nüüd on kaitseväe erioperatsioonide üksus kaitseväe juhataja otsealluvuses ning see planeerib, valmistab ette ja viib ellu erioperatsioone. Sisuliselt on loodud uus väejuhatus, mille ülesan-

ded on mõnevõrra laiemad kui lihtsalt üksusega opereerimine.

„kirurgiliste“ rünnakuoperatsioonidega. Aga täna õpetavad nad Afganistanis sealseid eripolitseiüksusi, osalevad Aeg, kus eriüksuslast käsit­ koos kohalike võimukandjatega šuuraletakse vaid kui ukselammutajat või del (hõimu-, klanni- või külavanemate vaatlusposti mehitajat, hakkab läbi koosolekutel), kus arutatakse olukorra saama – uus standard on vahetu lähestabiliseerimise kõrval ka majandusdus kõikide „mängijatega” ja nende ja humanitaarprobleeme, ning päldünaamiline mõjutus igas olulises vivad partnerite tunnustust ja tänu. va l d k o n n a s k a Ometi teeme me kõige ohtlikumas erioperatsioonide keskkonnas. Eesti Eesti eriüksus osaleb valdkonnas alles on oma eriopeesimesi samme. ratsioonide võime Afganistani missioonil Pikk tee on ees. arendamisel läi- USA erioperatsioonide Praegu keskendunud õiget teed. Me me pigem sellepole keskendu- kontingendi osana. le, et oma riigi ja nud kolme väeliikaitseväe juhtidele gi rünnaküksuste ning partneritele väljaõpetamisele, vaid hoopis võimele kinnitada, et me oleme professionaal­ organiseerida teisi. See ei tähenda, et sed ning usaldusväärsed. Kõik eeldumeie eriüksuslased ei saaks hakkama sed selleks on olemas.

16 linnak

kasarmud R

iigikaitse järgmise kümne aasta arengukava olulisteks ülesanneteks on ka ajateenijate olme- ja väljaõppetingimuste parandamine, samuti kaitseväe väeosade koondamine suurematesse ja moodsamatesse linnakutesse, et säästa raha tänapäevase relvastuse ja tehnika hankimiseks.

Lähiaastatel plaanitakse sulgeda per­ spektiivitud ning amortiseerunud nõukogudeaegse hoonestusega linnakud Tallinnas Rahumäe teel ja Marja tänaval ning Meegomäe linnak Võru külje all. Nendest välja kolivatele üksustele rajatakse aga päris uued kasarmud Ämari, Jõhvi, Miinisadama ja Võru linnakutesse, kus üldjuhul on juba olemas suurem osa vajalikust toetavast taristust.

Kaitseväe logistikakeskuse spetsialistid on välja töötanud 240kohalise tüüpkasarmu eskiisi, mille alusel projekteeritakse uued kasarmud Ämarisse, Jõhvi ja Miinisadamasse.

Võru Taara linnakusse rajatakse tüüplahendusest mõnevõrra erinev kasarm, mis arvestab sinna koliva Kaitseväe Lahingukooli õppurite vajadusi ja eripärasid.

Uue kasarmu väljatöötamisel on võetud arvesse kaitseväe seniste kasarmute ehitamisel ja kasutamisel saadud kogemusi. Ühes hoones lahendatakse ära mitte ainult ajateenijate olme ja õppe­ klasside küsimus, vaid ka allüksuse varustuse ladustamine ja hooldus, milleks täiendavaid hooneid vaja ei ole. Kasarmu esimesele korrusele tulevad peamiselt laopinnad ja varustuse hooldusruumid, neile kõigile saab vajaduse korral ligi ka sõidukite ja tõstukitega.

Allkorrusel on ka tehnika õppeklassid, kuhu saab sisse tuua kas või miinipilduja või maasturi.

Tüüpkasarmu 2. ja 3. korrus on üldjuhul identsed, sinna majutatakse ajateenijad, seal on õppeklassid ja kaadrikaitseväelaste töökohad.

Mõlemal korrusel on kasarmutoad kokku 120 ajateenijale, WC, duširuum ja saun, relvaruum, kaks õppeklassi, mille saab vajadusel ühendada üheks suuremaks auditooriumiks, ning kaadrikaitseväelaste kabinetid ja riietusruumid.

Ajateenijate kasarmutuba kahekorruseliste voodite, sõdurikappide ja toolidega

Koridor, mis on piisavalt suur ajateenijate ülesrivis­ tamiseks

Varjualune ajateenijate rivistamiseks

Läbisõidetavad laoruu­ mid üksuse varustuse hoidmiseks

Kaks 40kohalist õppe­ klassi, mille saab vajadusel ühendada üheks suure­ maks auditooriumiks

Kaadri­ kaitseväelaste kabinetid ja riietusruumid

WC, duširuum ja saun Läbisõidetavad õppeklassid, kuhu saab vaja­ dusel sisse tuua miinipilduja või maasturi

Läbisõidetavad rühmavarustuse hooldus­ ruumid, kus näiteks pärast pikka välilaagrit saab telke kuivatada

Illustratsioonid kaitseväe logistikakeskus

Kaitsevägi ehitab uued moodsad