20. juuni 2014

Ilmub viis korda aastas koos ajalehega Postimees.

Nr 2

20. juuni 2014

Ajateenistuse eri

lk 2–10

Ajateenistus aastal 1991: sinises Kodukaitse vormis ja kumminuiaga Vene sõdureid valvamas lk 4

Kaasaegne ajateenistus: õppetunnid riigikaitsest ja iseenda võimetest lk 6–7 Intervjuu

Ühe sõja lõpp: mis saab Afganistanist pärast tänavu lõppevat ISAFi missiooni? lk 13 Missiooniteateid

Eestlased Aafrikas:

19-aastane Carolin Mesi oli ainuke naine, kes lõpetas tänavu kevadel Tapal 11-kuulise ajateenistuse. Sügisel asub ta õppima Tartus sõjakoolis. Naistest ajateenistuses loe pikemalt LK 8–9 FOTO: ESPER KAAR

esimesena uude ELi baasi kolinud ESTPLA oskab juba natuke sango keeltki lk 14–15

R.

2 ⭐ : A

20.  2014

TOIMETAJA VEERG EVELYN K ALDOJA TOIMETAJA

Tugevus säästab rünnakust Käesoleva numbri pealtnäha kõige riigikaitsekaugem tekst on tõenäoliselt ülevaade, kuivõrd igiomaseks võib afgaani naistele pidada burkat.

Nagu selgub, polnud see sinine lehviv rüü afgaanitaridele Talibani võimuletulekule eelnenud kümnenditel ja isegi sajanditel sugugi nii tavapärane riietus kui tänapäeval. Kabuli tänavatel on ilusamatel aegadel välkunud ka miniseelikus sääri.

Kahtlemata on üks põhjuseid, miks see artikkel Riigikaitse.ee veergudel ilmub, Eesti rohkem kui kümme aastat kestnud osaluse lõpp ISAFi missioonis Afganistanis. Kuid tegelikult võiks sama loo üle järele mõelda kõvasti laiemas kontekstis.

«Tead, need asjad võivad juhtuda absoluutselt igal pool, ükskõik kui hea, jõukas ja rahulik see elu praegu parajasti poleks,» rääkis mulle üks 30ndates eluaastates balkanlane, kelle lapsepõlve jäid sõda tema kodumaal ja isa kaotamine ühes Vukovari lahingus. Tema kodumaa polnud sõtta sattumise ajal küll päris lääne demokraatia, kuid siiski märksa paremal järjel kui näiteks toonane meie riik siin. Etnilised puhastused, linna blokaadis hoidmine, massiline vägistamine – Balkan tõestas, et keset 20. sajandi lõpu Euroopat pole mitte ainult võimalik sõda, vaid ka süstemaatilised räigused tsiviilisikute kallal.

Ilmselt ei mõelnud ei 1970ndate algul katmata lahtiste juuste lehvides ja lühikeses seelikus ülikooli suundunud Kabuli neiud ega umbes samal perioodil süsteemselt demilitariseeritud kauni sadamalinna Dubrovniku elanikud, et tulevikus võiks neile täpselt samas kohas – nende oma kodus – osaks saada tagaaetava looma roll.

Rahu ja vabadus muutuvad kergesti lihtsalt loosungiteks, kui need ilusasti olemas on. Ja ega see ka päris normaalne oleks, kui keskmine kodanik igal õhtul tõsises sõjahirmus uinuks või selle tõttu lausa magada ei saaks. Ometigi ei pea me praegusel hetkel enam otsima värskeid näiteid Lähis-Idast mõistmaks, et sõda pole pelgalt ajalooraamatute nähtus. Üks kõige rohkem üleekspluateeritud ladina sententse selles kontekstis oleks vist «Si vis pacem, para bellum» ehk kui tahad rahu, valmistu sõjaks. Otsides selle ülilevinud mõtte esimest väljaütlejat, sattusin kõiketeadvas Wikipedias sama lause lihtsalt suurepärasele selgitusele: «tavaliselt tõlgendatakse seda kui rahu läbi tugevuse – tugevat ühiskonda ründavad vaenlased väiksema tõenäosusega».

Ajateenistus, millele me pühendame päris mitu lehekülge, on kahtlemata üks viise hoida ühiskond tugevana. Põlvkond põlvkonna järel omandab riigikaitse alustõed ja eelpaigutatakse mõtteliselt ka sõjaaja rolli, kuhu ta vajadusel reservist naaseb. Loodetavasti läbib ajateenistuse ka järjest rohkem noori naisi – on täiesti loomulik, et muidu ühiskonnas järjest võrdsemalt toimetades võtavad nad järjest võrdsemat vastutust selle sõjalise kaitsmise eest.

Samas ei tähenda ühiskonna tugevus sellest perspektiivist sugugi mitte ainult otsest sõjalist harjutamist, relvade ostmist ja militaarinfrastruktuuri rajamist. Meie puhul pole just vähe tähtis näiteks see, kuivõrd positiivselt hõlmatud on rahvusvähemused. Või isegi ka see, kui ausalt me oma maksud ära maksame – näiteks arvestatav osa meie lõunanaabrite alla NATO standardite jäävate kaitsekulude probleemist on tingitud sellest, et nende rahva maksudistsipliin on madal ja sellega jääb riigil saamata hulk raha, mida võiks kasutada oma inimeste ja territooriumi kaitsmiseks.

IMPRESSUM Riigikaitse.ee on viis korda aastas ilmuv julgeolekut ja riigikaitset kajastav erileht.

Väljaandja: AS Postimees Erilehte finantseerivad kaitseministeerium ja riigikantselei.

Toimetajad: Evelyn Kaldoja, Liisa Tagel, Oliver Kund Trükikoda: AS Kroonpress

Sõdurivande andmine möödunud sügisel Kaitseväe logistikakeskuse logistikapataljonis.

FOTO: MIL.EE

Ajateenistuse esimene müüt on sõna «ajateenistus» KOLONEL

HEREM

MARTIN

KAITSEVÄE ÜHENDATUD ÕPPEASUTUSTE ÜLEM

!

ääkigu inimesed ajateenistusest positiivses või negatiivses võtmes, tihti kujundavad nende seisukohti müüdid, mis ei luba teemat päris õigesti mõista. Alljärgneva eesmärk on kõigutada mõnda levinud müüti – jagu neist vaevalt et saab.

Esiteks on vale juba mõiste «ajateenistus». Need 8 või 11 kuud, mille teatud osa kodanikest sundkorras kaitseväes õpivad, ei ole riigi teenimine. Mõiste «ajateenistus» pärineb riikidest, kus kodanik teenib riigi kaitsjana mingi kohustusliku aja.

Näiteks nõukogude armees toimus väljaõpe kuus kuud ning sellele järgnes 1,5 aastat riigi huvides teenistust sõjaväes ehk riigi kaitsmist. Eesti Vabariigi kodanikud aega ei teeni. Eesti Vabariigi «ajateenistus» piirdub sõjaväelise väljaõppega.

Seega on meie ajateenistus oma olemuselt pigem internaadi tüüpi erirežiimiga kutsekool, kus kodanikud omandavad ameti riigikaitseliseks tegevuseks.

Riigi kaitsmiseks on kodanik valmis alles ajateenistuse lõpus. Seepärast ongi tegelikud riigikaitsjad elukutselised tegevväelased või ajateenistuse läbinud reservväelased.

Kohusetunde kasvatamine Eelnevaga seotud müüdiks on arvamus, et teenida tuleb vaid 11 või 8 kuud ja läbi see ongi. Seegi on pooltõde, kuigi kõige raskem etapp (sõda arvestamata) saab siis tõesti läbi. Sõltuvalt kodaniku ajateenistuses saadud väljaõppest, tema omadustest ning riigi vajadustest, võib ta kuni 60. eluaastani korduvalt sattuda kaitseväkke ehk reservväelaste õppekogunemisele.

Eelneva põhjal peaks üsna selge olema, et väide «ajateenistus teeb meheks»

on pigem oletus või soov, mitte ajateenistuse eesmärk. Tõepoolest paljud mehistuvad ajateenistuses, saavutavad teatud iseseisvuse, harjuvad oma tegevuste eest vastutust kandma. Kuid see kõik on kõrvalsaadus.

Liigagi tihti võetakse mehistumist ajateenistuse üheks põhieesmärgiks ning siis kannatab tegelik eesmärk – konkreetsesse üksusesse kuuluva võitleja väljaõpetamine. Riigikaitse seisukohast on just see tähtis ja just sellele tuleb tähelepanu pöörata.

Paraku mõjutavad müüdid tihti nii ühiskonna ootusi kui ka tegevväelaste käitumist ning tulemuseks pole mitte kasvatuslik õpetamine ja õppimine, vaid otstarbetu «kamandamine» ning pime allumine.

Allumine ehk käsutäitmine on kaitseväes igati normaalne, kuid see ei tähenda automaatselt mõtlemiskeeldu. Väide, et ajateenija ei pea mõtlema, ei toeta isegi legendi meheks saamisest, veel vähem sobib selline väide tänapäeva lahinguväljale.

Tänapäeva lahinguväljal (mitte kuskil küberruumis, vaid ikka maastikul) on oluliselt kasvanud 10 või 30 inimest juhtiva ülema roll. Tulenevalt väikeste üksuste iseseisvast ja eraldiseisvast tegutsemisest, on lausa kriitilise tähtsusega jao- või rühmaülema kohusetunne ning otsustus- ja mõtlemisvõime.

Neid ametikohti täidavad Eesti kaitseväes nagu reameeste kohtigi inimesed tänavalt ehk ajateenistuses väljaõpetatud reservväelased. Kui ajateenistuses seda kriitiliselt tähtsat iseseisvust, kohusetunnet ja taktikalist mõtlemist ei arendata, pole sõjaajal mingit põhjust loota jagude või rühmade tõhusale käitumisele. Üllataval kombel on kohusetunde ja mõtlemisvõime arendamine seotud järgmise populaarse müüdiga kaitseväelisest molutamisest. Sellel n-ö molutamisel on üsna mitu põhjust. See, mis teenistuse esimestel kuudel ei taha värsketel ajateenijatel kuidagi määratud aja sisse mahtuda, muutub mõne kuu möödudes imelihtsaks. Nii hakkab pidevalt aega üle jääma ning tekib tunne, et aeg venib.

Teiseks põhjuseks on väljaõppe ülesehitus. Kui ajateenistuse alguses keskendutakse iga üksikisiku oskuste, teadmiste ja hoiakute kujundamisele, siis teatud aja möödudes pööratakse tähelepanu ülematele ning hiljem järgmise taseme ülematele. Sellega muutuvad aga õpetajad õpilasteks ning alluvate õpetamisele jääb aega aina vähemaks.

Mõtleva sõdalase kujunemine Näiteks õppusel «Kevadtorm» pööratakse põhitähelepanu tuhande või enamagi inimese juhi õpetamisele ja hindamisele. Nii peabki ligi tuhandet inimest juhtiv pataljoniülem ülesande saamisel mõtlema, otsustama, planeerima ja oma plaani alluvatele-ülematele selgeks tegema. Seejärel alustavad mõtlemise ja planeerimisega juba nemad, näiteks saja inimese juhid.

Kui iga taseme juhil kulub mõtlemisele mõni tund (suuremate operatsioonide puhul see nii ongi), siis jääbki reamehel või kümnest liikmest koosneval jaol üle vaid oodata.

Muidugi peaksid ajateenijatest jao- ja rühmaülemad kõrgemate ohvitseride planeerimise kestel ka ise tegutsema. Päris lahingusse nad tormata ei saa, kuid üldise olukorra põhjal suudaksid (peaksid) nad edukalt oma alluvaid rännakuks, rünnakuks või kaitselahinguks ette valmistama.

Kui eelnevate kuude teenistus on keskendunud aga mehistumisele väljaõppe asemel, pimesi käsutäitmisele mõtlemise ja iseseisva otsustamise asemel, siis pole ka eriti lootust teenistuse viimastel kuudel näha jaoülemate initsiatiivi.

Tegelikult tulekski juba ajateenistuse alguses anda võimalikult palju vastutust alles õppivatele ajateenijatest ülematele.

Ainult siis saab alluvast juht ja reamehes kasvab saavutuskogemus.

Kahtlemata peavad tegevväelased seda kõike kontrollima, kuid vaid sel määral, et ajateenistus täidaks eesmärki mõtleva sõdalase kujunemises, kodanikukohuste selgumises ja sotsiaalses küpsemises, mitte ülal loetletud legendide kinnitamiseks.

R.

20.  2014

: A ⭐ 3

Ajateenistuse süsteem peab kaasas käima arengutega ühiskonnas HELLAR LILL KAITSEMINISTEERIUMI KAITSEVÄETEENISTUSE OSAKONNA JUHATAJA

#

ldise ajateenistuskohustuse süsteem on endiselt Eesti jaoks sobilik ja vajalik. Et see jääks nii ka tulevastel aastatel ja aastakümnetel, peame aegsasti arvestama ühiskonnas toimuvate muudatustega ja ajateenistuse süsteemi sellele vastavalt kohandama.

Eesti kaitseväes läbib igal aastal ligi 3200 ajateenijat põhjaliku sõjalise väljaõppe, et mehitada Eesti riigi kaitseks vajalikke reservüksusi.

Kokku on alates Eesti iseseisvuse taastamisest ajateenistuse läbinud ligi 60 000 meest, kes moodustavad Eesti esmase iseseisva kaitsevõime ja reservarmee vundamendi. Üldisel ajateenistuskohustusel põhinev reservarmee on Eesti-sugusele väikeriigile sobilik süsteem ning ka meie praegune ajateenistuse mudel on tervikuna efektiivne ja jätkusuutlik.

Samas ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et alates Eesti kaitseväe ja ajateenistuse taastamisest 20 aastat tagasi on ühiskonnas toimunud ja toimumas mitmed paratamatud muutused, millega ka ajateenistus peab kaasas käima ja vajadusel muganduma. Tõenäoliselt ei näe me praeguses ajateenistuse korralduses nähtavas tulevikus ette põhimõttelisi muudatusi, kuid süsteemi kestlikkusest rääkides peame silmas pidama nelja põhilist teemat.

Esiteks: demograafia. Kaitseväeteenistuse ikka on jõudnud madala sündimusega aastakäigud. Kui veel mõni aasta tagasi oli 18-aastaste noormeeste aastakäigus umbes 9000 meest, siis praeguseks on see arv langenud 6000 peale. See tähendab, et plaanitud arvu reservväelaste – umbes 3200 – väljaõpetamiseks aastas peaks süsteem senisest oluliselt efektiivsemaks muutuma.

Mõne aasta saab elada vanast rasvast – kutsuda neid noormehi

Õhuvägi avas «Kevadtormi» raames ajutise baasi Ülenurme lennuväljal.

varasematest aastakäikudest, kel seni veel ajateenistus läbimata.

Samas, vanuse kasvades on üha vähem tõenäoline, et noormees teenistusse jõuab. Töö, õpingud, naine, lapsed – elu tahab elamist ning terve rida ajateenistusest vabastuse või ajapikenduse saamise võimalusi teevad oma töö.

Alates eelmisest aastast saavad ka naised võtta vabatahtliku kaitseväeteenistuse kohustuse – st minna soovi korral ajateenistusse. Muidugi ei saa oodata, et naised võtaksid kogu demograafilise lünga täitmise enda peale, ent loodetavasti aitab nende hea eeskuju tõsta ka noormeeste motivatsiooni.

Teiseks: tervis. Erinevate terviseprobleemide tõttu tunnistavad kaitseressursside ameti arstlikud komisjonid pea kolmandiku noormehi teenistuseks kõlbmatuks, lisaks langeb enam kui kümnendik teenistuse jooksul terviseprobleemide tõttu välja. Ühelt poolt on siin põhjuseks

muutunud eluviisid, ent teisalt peab ka väljaõpe üha rohkem arvestama erineva treenituse ja tervisliku seisundiga isikutega ning olema paindlikum. Tegemist ei ole kitsalt kaitseväe või ajateenistuse probleemiga, vaid sellega seostub kogu rahvatervise teema.

Lihtsaid ja kohe toimivaid lahendusi siin kindlasti pole. Tervislike eluviiside ja spordi propageerimisele ühiskonnas pööratakse üha rohkem tähelepanu ning kehalise kasvatuse üheks teadlikuks õpieesmärgiks võiks olla ka valmisolek sõjaväeliseks väljaõppeks. Kindlasti seostub tervisega ka motiveeritus ja valmisolek kaitseväeteenistuseks, millele saab kaasa aidata nii riigikaitseõpetuse tundides kui ka koolis tervikuna.

Kolmandaks: väljaõppe efektiivsus ja sisu. Üheks suuremaks etteheiteks 8- või 11-kuulise teenistuse läbimise järel ongi n-ö kaitseväeline molutamine – väidetavalt kulub pärast intensiivset sõduri baaskur-

FOTO: KRISTJAN TEEDEMA

suse läbimist hulk aega näilistele asendustegevustele ja ootamisele.

Paljuski on tegemist tajutava probleemiga, sest pärast individuaalsete sõdurioskuste selgeksõppimist sõduri baaskursuse järel keskendub tähelepanu paljuski jao-, rühma- ja kompaniiülemate väljaõppe ja vilumuse treenimisele. Aga mõnikord määrab asja sisu suuresti ka see, kuidas me seda nimetame.

Nomen est omen – nimi on märk.

Nii, kuidas nimetame, nii ka mõtleme ja teeme. Selles mõttes on ka ajateenistuse enda termin tegelikult arhailine, osutades alalises valmisolekus püssi all olevale regulaarmeele, ega anna kaitseväeteenistuse tegelikku ja kaasaegset sisu. Tegemist pole «aja teenimisega», vaid õppimise ja treenimisega tavapärasest teistsuguses keskkonnas. Võib-olla võiks järgmise sõjandussõnade võistluse ülesandeks olla ka ajateenistusele uue ja nüüdisaegse, sisule ja eesmärgile enam vastava nime leidmine?

Neljandaks: ajateenistuse suu-

rem väärtustamine ühiskonnas. Ühelt poolt võib ju ajateenistust vaadelda ainult ratsionaalsest vaatevinklist – kaitsevaldkonna jaoks on tegemist n-ö sõjamasina tootmisega, aga teisalt on selle mõõde ja tähendus ühiskonna jaoks kaugelt laiem.

Jutt on ajateenistuse n-ö sotsiaalsest ja kultuurilisest mõõtmest – ajateenistus lähendab relvajõude ja ühiskonda ning saadud kogemus mõjutab ka edaspidist elukäiku.

Nagu eespool öeldud, pole ajateenistuse rõhuasetus mitte sundaja teenimisel, seda tuleks pigem näha kui osa haridusteest, mis kuulub iga noormehe loomuliku elukäigu juurde. Mõtlemine on selles osas hakanud muutuma – elukestva õppe riiklikus strateegias aastateks 2014–2020 on ajateenistus juba defineeritud osana elukestvast õppest.

Selle aastatuhande alguses põhjustas kirgliku arutelu tollane välisministeeriumi kantsler, kui teatas, et tema eelistab töölesoovijate seast neid noormehi, kel ajateenistus läbitud. Ka praegune tööandja võiks enam hinnata sõjaväekogemusega mehi ja naisi.

Ajateenistuse läbinud on nende endi hinnangul lisaks väljaõppe käigus saadud praktilistele oskustele enesekindlamad, saanud meeskonnatöö- ja juhtimiskoolituse, rääkimata distsipliinitunnetusest.

Nad oskavad paremini kasutada aega ja taluda stressi. Kõik need oskused ja omadused tulevad kasuks nii eraelus kui ka tööturul.

Seetõttu on alates järgmisest aastast plaanis hakata välja andma tunnistusi väljaõppe läbimise ja saadud oskuste kohta.

Kokkuvõtvalt – üldisel ajateenistuskohustusel põhinev süsteem on endiselt Eesti jaoks sobilik ja vajalik. Et see jääks nii ka tulevastel aastatel ja aastakümnetel, peame aegsasti arvestama ühiskonnas toimuvate muudatustega ning ajateenistuse korraldust sellele vastavalt kohandama.

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.

Sõjandustermineist: kombatant ja partisan TOOMAS HIIO SÕJANDUSTERMINOLOOGIA KOMISJONI ASEESIMEES

"

õjandusterminoloogia komisjon on tegutsenud juba üle kümne aasta. Elu, keelekasutus ja keel ise muutuvad kiiresti. Nii tuleb komisjonil mõnikord uuesti arutada termineid, mis peaksid justkui ammu olema kivisse raiutud.

Termin «kombatant» (ingl ja pr k combatant, sks k Kombattant, vene k комбатант) võeti laiemalt kasutusele pärast 1907. aasta Haagi rahukonverentsi, kui Haagi IV konventsiooniga «Maasõja seadustest ja tavadest» defineeriti isikud, kellel on seaduslik õigus sõjategevusest osa

võtta ning kellel vangilangemise korral on õigus sõjavangi staatusele.

Hilisemates rahvusvahelistes konventsioonides (nt 1949. aasta Genfi III konventsioon sõjavangide kohtlemisest) on mõiste «kombatant» enamjaolt säilitanud oma Haagi rahukonverentsil sõnastatud sisu.

Eesti keeles on termin kombatant ammu olemas [vt Eesti Nõukogude Entsüklopeedia (ENE), 4. kd (1972), lk 80, ENE II, 4. kd. (1989), lk 666]. Siiski otsustas Eesti seadusandja (vt nt karistusseadustik, § 101, 106, 246) kombatandi asemel eestikeelse «võitleja» kasuks ja combatant’i eestikeelseks vasteks uuemas sõjandusterminoloogias oli seni olnud samuti võitleja.

Sõjandusterminoloogia komisjon leidis aga oma viimastel koosolekutel, et sõna «võitleja» ei ole kõige sobivam kombatandi vasteks,

sest eesti keeles on sõnal «võitleja» väga lai tähendusväli ning tekstides, kus on oluline rõhutada rahvusvahelise sõjaõiguse mõistet «kombatant», võib termini «võitleja» kasutamine tekitada mitmetimõistetavust. Niisiis soovitab komisjon edaspidi kasutada eelisterminina sõna «kombatant» tähenduses «rahvusvahelise õiguse järgi relvakonfliktis osalemise õigusega isik».

Sõnad «partisan» ja «guerilla» («gerilja») vastase sõjaväega võitlevate väiksemate irregulaarüksuste liikmete tähenduses on tuntud juba sajandeid. Inglise keelde jõudis viimane 1809. aastal, kui hispaanlased võitlesid brittide toel Napoleoni vägede vastu. Hiljem on guerilla saanud sõjandusterminiks, mis tähistab mitmesuguste vastupanuliikumiste liikmeid, ja inglise keele kaudu eesti keelde jõudnud.

Ida-Euroopa traditsioonis on gue-

rilla sünonüümiks partisan, seda eriti Teise maailmasõja kontekstis. Kuid sõnal «partisan» oli eesti keeles ka ideoloogiline varjund – partisanid olid need, kes võitlesid Punaarmee juhtimisel sakslaste tagalas viimaste vastu, või siis ka kommunistlikud partisanid nt Jugoslaavias või Kreekas.

Guerilla tõlge eesti keelde on väikesõda. Seda tähendust (Kleinkrieg) kasutasid Saksa sõjaväelased 1944. aastal Eestis, kui nad kavandasid Eestist taganemise puhuks eestlaste relvastatud vastupanuliikumist – nõukogude partisanide eeskujul.

Saksa sõjavägi otsustas 1942. aastal sõna «partisan» kasutamisest loobuda, sellele sõnale omistatud ideoloogilis-heroilise varjundi tõttu. Edaspidi kästi partisane bandiitideks nimetada.

Samamoodi nimetati NSV Liidus pärast sõda bandiitideks relvas-

tatud vastupanuvõitlejaid – sõda on alati peetud ka keelerindel.

Kuid «meie omad» olid hoopis metsavennad. Metsavennad ei olnud partisanid eelkirjeldet ideoloogilise varjundi tõttu. Eesti keeles on metsavennal kindel tähendus ja kontekst. Metsavenna tõlkimine teistesse keeltesse, eriti tekstides, mis olid suunatud Eesti asjus asjatundmatule lugejale, oli ja on raske.

Nüüdisaegne eesti sõjandusterminoloogia, aga ka ajakirjandus, eelistab inglise keele survel järjest rohkem sõna gerilja (guerilla). Sõjandusterminoloogiakomisjon käsitleb sõnu «partisan» ja «gerilja» sünonüümidena, kuid soovitab eelisterminina kasutada sõna «partisan».

Sõjandusterminoloogia komisjoni töö tulemused on igaühele kättesaadavad terminibaasis Militerm (http://termin. eki.ee/militerm/).

R.

4 ⭐ : A

20.  2014

1991: «Mis see Eesti ajateenistus ikka olla saab»

1995: «Noor riik tegi, mis suutis»

jakirjanik Andres Einmann (pildil) läks ajateenistusse 1991. aasta sügisel – siis, kui toimus päris esimene ametlik kutsumine.

«Ettekujutus sõjaväest oli mul siis küll selline, et mis see Eesti ajateenistus ikka olla saab – istud kuskil piiri peal, jalg üle põlve ja teed suitsu,» muheleb toona äsja keskkooli lõpetanud Einmann, kes oli rõõmus, et vabariigi taastamine päästis ta Nõukogude armeest.

Einmannist sai piirivalvur, teenistust alustas ta Remniku piirivalve õppekeskuses. Algusaegadele omaselt oli varustust napilt, nii et esialgu said kõik selga sinised Kodukaitse vormid. «Igal pool peeti meid kodukaitsjateks – närvi ajas,» meenutab ta.

Rohkem sõduri moodi hakkasid nad välja nägema siis, kui kuskilt tuli suur autotäis Vene sõjaväe rohelisi vorme. Teenistusaja lõppedes jõudsid kohale ka esimesed laigulised vormid, ent Einmann ja tema teenistuskaaslased neid kanda ei saanud. «Noorematel olid laigulised vormid, me olime jõle kadedad,» sõnab ta.

Relvaks said kõik piirikaitsjad kätte kumminuia – tulirelvi nägid nad Einmanni sõnul ainult mõnel korral. Kumminui kaasas, käidi igapäeva-

ultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste asekantsler Tarvi Sits (pildil) alustas ajateenistust 1995. aasta kevadel.

Algul 15-kuune teenistus oli selleks ajaks lühenenud aastale. Teenistust alustas ta Paldiskis Põhja üksikjalaväe kompaniis, ent hiljem läks kaitseväe lahingukooli.

«Kui ma oleks Paldiskisse jäänud, oleks see aasta olnud ikka väga pikk ja rutiinne,» meenutab Sits, kes läks kaitseväkke pärast lühiajalist õppimist tehnikaülikoolis.

Mingeid ootusi ajateenistusele tal toona ei olnud, sest ta ei teadnud kedagi, kes oleks juba Eesti Vabariigis aega teenimas käinud, vaid mõni sõber oli olnud seotud Jäägrikompaniiga. Ka pärast sõjaväge Tartu Ülikooli ajalugu õppima minnes ei olnud Sitsil ühtegi ajateenistuses käinud kursusekaaslast.

Kaitsevägi oli Sitsi sõnul selgelt alles arengujärgus, juba ohvitseride taust oli väga erinev, samas oli näha, et tahet pidevalt juurde õppida jätkus.

«Probleeme vormidega meil enam ei

$

seid teenistuskohustusi täitmas. «Mina töötasin Tallinna sadamas ja kontrollisin soomlaste passe,» räägib ta.

Teenistus polnud aga sugugi nii kerge, nagu Einmann ette kujutas. 1991. aasta lõpus, kui Eesti ja Venemaa olid juba sõlminud leppe, et idanaaber oma vägesid kooskõlastuseta Maarjamaa pinnal liigutada ei tohi, tuli teade, et Balti jaama saabus rong Vene sõduritega. Kasarmus oli Einmanni mälu järgi kõigest 15–20 meest, tulirelv vaid ühe ohvitseri taskus, aga kõik pidid minema ja hoolitsema selle eest, et Vene sõdurid rongi jääksidki. «Õnneks olid venelased sõbralikud ja ülemused leppisid omavahel kokku, et nad rongist välja ei tule,» räägib Einmann lahendusest. «Iga vaguni kohta tuli üks õnnetu kumminuiaga piirivalvur, ja nii me öö otsa valvasime. Hirm oli küll.» Hommikul sõitis rong minema, kuhu – ei tea.

Einmann nendib, et ajateenistus oli korralik elukool ja elu nägi väga erinevatest külgedest.

«Kõige suurem häbi ajateenistusega seoses oli, et ma osalesin Savisaare tagasiastumise paraadil,» meenub talle lõpuks. Kui Savisaare valitsus 1992. aastal tagasi astus, korraldas Kodukaitse oma looja auks Toompeal paraadi. Rivis seisid seal Kodukaitse sinistes vormides ka ajateenijad.

%

olnud, aga saapad olid küll sellised, nagu juhtus – viskasime isekeskis nalja, et saabas ei pea mitte jala järgi olema, vaid jalg peab saapaga kohanema,» meenutab ta toonast varustust.

«Riik oli samas ise ka noor ja ega meil ootusi varustuse osas olnud, olulisem oli muu,» sõnab Sits ja kinnitab, et relvad olid neil siiski kõigil olemas. Ajateenistuse algusest mäletab ta, et põhiliselt arendati jalaväeüksust, lõpuks oli Põhja üksikjalaväekompanii põhiline eesmärk aga hoopis valveteenust pakkuda ja see nüristas omajagu vaimu.

Esimestest päevadest on Sitsil veel selgelt meeles, kuidas poisid pidid isekeskis üksteisel juuksed maha ajama – neid punaseid nudipäid mäletabki ta esmase šokina, mis aitas siiski kindlasti kaasa meeskonnavaimu loomisele.

«Kindlasti ei saa ajateenistuses õpitut üks ühele tsiviilellu üle võtta, aga seda usun ma siiamaani, et otsustamine on parem kui mitteotsustamine ja mitte kunagi pole sul korraga käes kogu infot,» võtab ta kokku toona õpitu.

«Kindlasti sain ma ajateenistusest oma esimese juhtimiskogemuse.»

Ajateenistus kasvas koos vabariigiga LIISA TAGEL POSTIMEES

$

jateenistus seati taastatud Eesti Vabariigis ametlikult sisse 1991. aasta sügisest, kohe pärast taasiseseisvumist, mil lisaks vahendite ja kogenud personali nappusele ähvardasid noore riigi kaitsevõimet veel ka kodumaa pinnal asunud võõrväed.

Viimased püsisid ähvardavalt kohal 1994. aastani ning kaitsevägi tuli üles ehitada sellest hoolimata, et esialgu tuli relvaõppe läbiviimisel kasutada AK-47 asemel vaid selle relva pilti ning seljas oli sõduritel täpselt see, mida parasjagu kuskilt saada oli õnnestunud. Eesti kaitsejõud moodustati kaitseväest ja riigikaitseorganisatsioonidest ning kaitseväe aluseks sai kohustuslikul ajateenistusel põhinev armee.

Pärast iseseisvumist 20. augustil peeti Moskvas NSVLi kaitseministeeriumiga ligi kuu aega läbirääkimisi, et lõpetada Vene relvajõudude tegevus Eestis ja sõlmida esmased kokkulepped vägede väljaviimiseks. Loodeti ka, et osa siia jäävast relvastusest antakse üle Eestile, ent NSVLi kokkuvarisemise järel tühistusid ka lepped ja Eesti armee pidi varustust hankima muul moel.

Sõjaväelogistika ja oma väeosa ajalugu uuriv logistikakeskuse teabeohvitser Marek Miil nendib, et see tähendas sageli eraldi kokkulepete sõlmimist Vene vägedega – lahkuv Vene armee müüs palju asju maha ning oli ka seda, mis lihtsalt jäeti siia. Midagi ripakile ei jäetud, Vene sõdurite katelokid, kiivrid,

1996: Kalevi üksikjalaväepataljoni sõdurid lõuatõmbepuul. FOTO: ARHIIV

labidad ja gaasimaskid sobisid sama hästi Eesti Vabariigi relvajõududele.

«Kohandati lihtsalt ka mitmeid tsiviilkasutuses olnud asju,» lisab Miil ja leiab, et praegu saab toonaste riigikaitsjate varustusest aimu ilmselt Ukraina terviklikkust kaitsvaid improviseeritud varustusega vabatahtlikke vaadates.

Esimesed laigulised vormid said sõdurid selga 1992. aastal. Palju varustust tuli Eesti sõduritele ka 1993. aastal Mart Laari sõlmitud Iisraeli relvatehinguga – siis jõudsid siia näiteks esimesed korralikud rakmed, seni kasutati eelkõige venelaste vöörihmu, mille külge sai kinnitada erinevaid salve- ja granaaditaskuid.

Noormeeste ajateenistusse kutsumist on uurinud kaitseressursside ameti peadirektori asetäitja Peep Tambets.

Kaitseväekohuslaste arvestuse ja ajateenistusse kutsumisega pidid

hakkama tegelema 1990. aasta oktoobris loodud riigikaitseosakonnad. Samal ajal tehti riigikantseleile ülesandeks moodustada töögrupp, kes töötaks välja ettepanekud sõjaväeteenistuse korraldamiseks.

3. septembril 1991 võttis ülemnõukogu vastu otsuse üldisest kaitseväeteenistuse kohustusest ja päev hiljem otsustas valitsus välja kuulutada mobilisatsiooni aastatel 1965– 1973 sündinud meestele.

Kutsealuste arvestuse aluseks võeti Nõukogude sõjaväekomissariaatides säilinud dokumendid, mis loomulikult ei olnud täielikud. Ajateenistusse kutsuti 476 noormeest, kes alustasid teenistust siseministeeriumi üksustes – piirivalveametis, sisekaitse operatiivrügemendis ja sisekaitse valverügemendis.

Värske vabariigi kaitsevõime loomisel peetigi esmatähtsaks piirivalve ülesehitamist. Kaitseväkke kutsuti noormehi esimest korda 1992.

1995: Viru üksikjalaväepataljon õppusel «Hommikune udu».

FOTO: BORISS MÄEMETS

aasta alguses. Ajateenistus siseministeeriumi relvastatud üksustes lõppes 2003. aastal.

Tambetsi sõnul kutsuti ajateenistusse oluliselt rohkem noormehi, kui oleks suudetud koolitada, ent loomulikult neid nii palju kohale ei tulnud. Põhjusi oli erinevaid, sealjuures sageli ka lihtsalt see, et teated ei jõudnud kutsealusteni. Nii näiteks kutsuti 1992. aastal teenistusse pea 6000 noormeest, aega teenima jõudis aga umbes 3700.

Ajateenistuse algusaegadel aastatel 1991–1995 jälgiti Tambetsi sõnul kutsealuste puhul peamiselt nende haridustaset, riigikeele oskust ja füüsilist kõlblikkust tegevteenistuseks. Ta nendib, et ehkki riigikeele rääkimise nõue pole kuskile ametlikult kirja pandud, on sellest siiski alati lähtutud. «Alguses oli venekeelsete ajateenijatega eelkõige see probleem, et võisid tekkida eraldi grupid, kus räägitigi vaid

vene keelt. Nüüd on lisandunud mure, et ka ülemad ei oska tihti nendega suhelda,» räägib ta.

Hiljem lisandus olulise kriteeriumina kutsealuste valimisel kohtuliku karistuse puudumine. «Eks kõik kriteeriumid said tegelikult kogemuste põhjal paika pandud.

1990ndatel sattus ikka ajateenistusse ka neid, kes seaduse eest põgenesid,» räägib Tambets.

2006. aastast ei kutsuta ajateenistusse enam algharidusega noormehi ja 2007. aastast ka neid, kes on pannud toime narkootiliste ainetega seotud kuriteo või saanud tahtlikult toime pandud kuriteo eest karistuseks vabadusekaotuse.

Nii Tambets kui Miil tõdevad, et Eesti kaitseväe loomise ja ajateenistuse sisseseadmisega seonduv on praegu kahjuks väga vähe uuritud ja materjalegi on säilinud katkendlikult. Mõlemad tegelevad siiski lünkade täitmisega.

R.

20.  2014

R E S E R V I

VEEBRUAR

MÄRTS

APRILL

MAI

R E S E R V I

: A ⭐ 5

JAANUAR

Reservrühmaülema baaskursus ajateenijatele (RRÜBKA*)

DETSEMBER NOVEMBER

Relvaliikide erialakursus

Nooremallohvitseride

R E S E R V I

Nooremallohvitseride praktika juuli eelkutsega saabunud ajateenijate väljaõpet läbi viies

Autojuhtide praktika juuli eelkutsega saabunud ajateenijate väljaõppe toetamine

baaskursus (NABK*)

erialakursus (NAEK*)

kuus õppenädalat

neli õppenädalat

Sõduri baaskursus (SBK) 10 õppenädalat Esimeste nädalatega omandab võitleja sõduri põhioskuseid nagu madalroomamine, kaeviku kaevamine, relva puhastamine, marssimine, katelokis toidu valmistamine, üksikvõitleja jalaväetaktika, käemärgid, side jne.

SBK lõpus on värskete sõdurite füüsiline vorm võrreldes varasemaga tublisti paranenud.

AUGUST MÄRTS VEEBRUAR

Mootorsõidukijuhtide kursus

10 õppenädalat Esimeste nädalatega omandab võitleja sõduri põhioskuseid, nagu madalroomamine, kaeviku kaevamine, relva puhastamine, marssimine, katelokis toidu valmistamine, üksikvõitleja jalaväetaktika, käemärgid, side jne.

SBK lõpus on värskete sõdurite füüsiline vorm võrreldes varasemaga tublisti paranenud.

PÕHIKUTSE OKTOOBRIS (8 kuud)

EELKUTSE JUULIS (11 kuud)

Nooremallohvitseride baaskursus (NABK*)

erialakursus (NAEK*)

kuus õppenädalat

neli õppenädalat

Mootorsõidukijuhtide kursus

Ajateenijate väljaõppetsükkel

Sõduri baaskursus (SBK)

JAANUAR

Ajateenija asub omandama üht paljudest kaitseväe pakutavatest erialadest.

Erialaõppega kaasneb erialarelvade õpe.

Mereväelased omandavad selles faasis esmaseid mereväelisi teadmisi, milleks kasutatakse ka mereväe aluseid ja päästepaate.

Sõduri baaskursus (SBK)

SEPTEMBER

OKTOOBER

Kursuse eesmärk on anda sõduritele koostegutsemisoskused eri lahinguliikides ning jao, rühma ja kompanii koosseisus.

Rohketes metsalaagrites õpitakse jao liikumisi, linnalahingut, rühma varitsust, rünnakut jne.

Osaletakse ka mõnel suurõppusel.

Erialakursus (EK*)

JUULI JUUNI

Allüksuse kursus (AÜK)

Kursuse eesmärk on anda sõduritele koostegutsemisoskused eri lahinguliikides ning jao, rühma ja kompanii koosseisus.

Rohketes metsalaagrites õpitakse jao liikumisi, linnalahingut, rühma varitsust, rünnakut jne.

Osaletakse ka mõnel suurõppusel.

APRILL

MAI

Allüksuse kursus (AÜK)

10 õppenädalat Esimeste nädalatega omandab võitleja sõduri põhioskuseid, nagu madalroomamine, kaeviku kaevamine, relva puhastamine, marssimine, katelokis toidu valmistamine, üksikvõitleja jalaväetaktika, käemärgid, side jne.

SBK lõpus on värskete sõdurite füüsiline vorm võrreldes varasemaga tublisti paranenud.

EELKUTSE JAANUARIS (11 kuud)

* NABK Tulevane jaoülem omandab üldteadmised sõjapidamisest ja jao taktikatest.

Lisaks omandab õppur pedagoogilisi oskusi oma tulevaste alluvate õpetamiseks.

* NAEK

* EK

* RRÜBKA

Erialakursusel omandab tulevane nooremallohvitser täpsemaid teadmisi jalaväe, tulejuhtimise, logistika, side, pioneeriasjanduse või mõne muu eriala või väeliigi kohta.

Lisaks omandab ajateenija oskused vastava meeskonna juhtimiseks.

Uute teadmiste kinnitamiseks on praktika osakaal küllaltki suur.

Mõne nädala jooksul õpib võitleja oma tulevase üksuse relvastust ja spetsialiseerub kuulipilduri, tankitõrjuja või mõnele muule jalaväelase ametikohale.

Parimad nooremallohvitseride kursuse läbijad asuvad õppima ajateenijtele mõeldud reservrühmaülemate kursusele, kus omandatakse vajalikud teadmised sõjaaja rühmaülema ametikohal teenimiseks.

6 ⭐ F: A

R.

20.  2014

Ajateenistus pole muud, kui OLIVER KUND POSTIMEES

&

e pidime kohtuma kruusa- ja pinnastee ristis. Vaatan arusaamatul ilmel kaarti, keeran auto puude vahele ja jätan mootori seisma. Siin ei asu mitte midagi. Viimane talu jäi kilomeetrite taha. Kui pärastlõunane kägu nii jonnakalt ei kukuks, oleks siin vaiksem kui maailma lõpus.

Täpselt kokkulepitud ajal läheneb tasase suminaga sõiduk. Kust?

Tee on tühi! Sealt tihnikust mu selja taga, kust läbi saamine lootusetu näib? Jah. Kuuseokstega maskeeritud neljarattaline tallab puusani kõrguva heina majesteetlikult enda alla, veidi nagu vabandades, ja hoiab madalat profiili.

Kaks pealaest jalatallani maskeeritud meest esiistmel püsivad tummad, ainult silmavalged välguvad. Nende tagant hüppab välja kolmas. See on 24-aastane aspirant Rivo Jurs, Kuperjanovi pataljoni luurekompanii ülema abi.

On parasjagu mai lõpp ja «Kevadtormil» käivad tulisemad lahingud. Räägitakse, et vaenlane on juba Jõgeveste taga, siit mitte kaugel. Omad üksused on neilt mailt tagasi tõmmanud ja seadnud üles uued positsioonid mõni küla lääne pool.

Aga luurajad ei tagane, nad sulanduvad. «Luure, ennekõike jäädes ise võimalikult varjatuks, üritab vastasele võimalikult lähedale saada ja välja selgitada, palju teda on, mida ta teeb ja kus ta on,» laob Jurs nagu taskuentsüklopeediast lagedale luure definitsiooni. Mulle hakkab koitma, miks me just siin kohtume: et ma ei näeks, kust nad tulid ja kuhu lähevad.

Kuigi Jurs räägib luurajale kohaselt sumedalt nagu jumalakartlik munk, pole ta mingi papist poiss.

Tartu kandist pärit taluperemees on Eesti judomeister ja kümmekond aastat trooninud meistrivõistluste poodiumil. 11 kuu eest läks ta juulikutsesse aega teenima ja on «Kevadtormiks» tõusnud kompaniiülema asemikuks. Just õige mees, kelle juurest alustada.

Õppetund number 1: võta maksimum Jurs ei salga, et tõmbas ajateenistuskutse postkastist välja nii, nagu paljud teised noored mehed – segasel ajal ja segaste tunnetega. «Mõtlesin, et kui peab minema, siis peab, ja kui ei pea, siis on hästi,» tunnistab ta.

Kuigi Jursi piinas ka spordivigastus, ei saanud temast ometi viilijat ega laatsareti püsikundet. Judoka mõtteviis ei lubanud alla anda.

«Kui lõplikult teada sain, et tulen, siis tegin endale kohe alguses selgeks, et kui minna, siis võtta sellest maksimum,» avaldab mees edu toonud mõtteviisi.

Edasine on juba kohalik militaarajalugu. Jursi karjäär viis aspirandikursusele, pärast mida määrati ta kompaniiülema abiks. Nüüd, 11 kuud hiljem, on tema ülesanne aidata kompanii juhti luureüksuste tegevuse planeerimisel. Üks magusamaid töö vilju oli see, kui nende üksus «Kevadtormil» viis korda Scoutspataljoni ja Amee-

rika sõdurite rünnakud tagasi lõi.

Luurajate oskus maastikku kaduda andis tohutu eelise. «Jõudsime viie meetri peale. Nad taganesid vastutulega. See lahing jääb kauaks meelde,» tunneb Jurs uhkust.

«Riigikaitsealaselt olen ma kindlasti targem. Ma tean, kuidas metsas hakkama saada ja ellu jääda,» analüüsib mees. Kuidas Jursi edu korrata? «Tehke kõiki asju nii hästi kui suudate, siis teid märgatakse,» kinnitab mees.

Õppetund number 2: eeltöö on osa teenistusest Kümmekond kilomeetrit eemal on 25-aastane kapral Veiko Parming mõnes mõttes asendamatu. Ta on terve Kuperjanovi miinipildujapatarei vanemarvestaja, kelle kõrvadevahelisest koorelahutajast sõltub, millistele koordinaatidele suunatakse 120-millimeetriste miinipildujate torud.

«Saades kätte informatsiooni sihtmärgi asukoha kohta, arvutab arvestaja relvale vajaliku suuna, kauguse ja tõstenurga, et saaks tabada seda sihtmärki,» teeb Parming oma töö selgemaks kui seebivesi. Kui mitte muu, siis üks jõudis kohale – paremat ametit mehele, kel tagataskus inseneriteaduste magistrikraad Massachusettsi Tehnikaülikoolist (MIT), annab ajateenistusest otsida.

Kanadast pärit Parming tuli väeossa vabatahtlikult. Tema vanavanemad lahkusid Eestist 1944. aastal. «Mõtlesin pikaajalise perspektiiviga. Juba pikemat aega olin tahtnud Eestiga paremat sidet luua,» põhjendas Parming, miks ta avalduse sisse andis.

Kunagine Toronto skautide rühma ülem Parming võttis eelnevalt Bostonis kokku sealsed väliseestlased ning kuulas nende häid ja halbu kogemusi siinsest ajateenistusest. Sõelale jäigi Kuperjanovi miinipilduja patarei.

Järeltulijatele on tal hea soovitus: enne ajateenistust kuula piisavalt maad ja tee õigel ajal ise enda eest valikud. «See, kes proovib midagi õppida ja panna ennast olukordadesse, mis testivad teda mehena, saab sellest ka midagi positiivset. See, kes küüniliselt ootab reservi, ilmselt ka ei saa,» arvab Parming.

Isegi analüütiliselt mõtleva inimese muudab kaitseväeteenistus kiiremaks ja otsusekindlamaks.

«Näiteks MITis olid probleemid palju raskemad kui siin, aga seal oli aega mõelda. Alguses ei olnud ma siin väga kiire probleemide lahendaja. Nüüd olen.»

Reamees Taavi Veelmaa ja nooremseersant Martin Loik kuuluvad Eesti esimesse ajateenijate soomusüksusse.

FOTOD: ESPER KAAR

Õppetund number 3: enesedistsipliin ei vedele diivanil Virumaalt pärit reamees Taavi Veelmaa ja nooremseersant Martin Loik on ühed neist, kes kuuluvad Eesti esimesse ajateenijate soomusüksusse.

«Ma arvasin, et siin on kõva distsipliin, aga ma ei arvanud, et see nii kõva on,» meenutab 23-aastane reamees Veelmaa mullu juuli algust Kalevi jalaväepataljonis.

Range korraga pidanuks mees sina peal olema juba enne ajateenistust, sest lõpetas sisekaitseakadeemias vanglavalvuri eriala. Aga enesedistsipliin oli see, mis leiti üles kasarmus ja metsalaagris.

11 kuud hiljem, «Kevadtormi»

Kuperjanovi pataljoni luurekompanii ülema abi Rivo Jurs.

ajaks, on Veelmaast saanud kompaniiülema soomukijuht. Just tema PASIst juhitakse vastutegevust ajateenijatest jalaväepataljonile. Enne kuuerattalise rooli asumist on Veelmaa läbinud pika rea masinate tüübikoolituse alates Mercedes GD-st ja lõpetades MANi veokiga. Vähesed teavad paremini kui tema, mida 14-tonnine PASI maastikul suudab.

«Minu ülesanne pole mitte ainult sõita, vaid ka vaadata, kas siit saab läbi või ei saa. Jaoülem võib otsustada, et läheme, aga mulle jääb viimane sõna,» teeb Veelmaa mängureeglid kohe selgeks. Üks osa soomukijuhtide koolitusest olidki maastikud, kus kinnijäämine sisse kodeeritud. «Vintsi-

mine on soomukijuhi juures ülioluline oskus, et ta näeb neid n-ö ankruid: milline puu sobib tõmbamiseks ja kuidas saaks teise masinaga välja aidata.»

Nooremseersant Loik juhib teises soomukis mehi, kes õigel ajal masinalt jalastuvad ja lahingusse lähevad. Sisseelamine ajateenistusse tuli talle kergelt: mees hankis enne ajateenistust NATO-testi nõuded ja viis end juba eelnevalt vajalikku vormi. Mentaalne karastumine toimus aga ikka metsalaagris.

«Patrull-laager oligi kõige vingem kogemus. Seal oli külm ja märg, kõik olid tigedad, aga me tegime selle ära. Kui tahate vastupidavust saada, siis tuleb see üle elada.» Kaks nädalat enne reservi on

R.

20.  2014

F: A ⭐ 7

õppetund iseenda kohta Millised olid eredamad muljed suurõppuselt «Kevadtorm» / «Steadfast Javelin»?

ASPIRANT

R IVO JURS

KUPERJANOVI LUUREKOMPANII ÜLEMA ABI

Sven-Erik Talivere.

Loik ja Veelmaa ühel nõul ühes: «Kõvasti paksem nahk on.»

«Ja veel üks asi. Mulle öeldi nii, et kui sa autojuhi kursusele lähed, siis kümnendiku päevast sa teed midagi, ülejäänu pead ise ära sisustama. Sellist asja pole meil Kalevis olnud,» kinnitab Veelmaa, ja tõmbab soomukiukse kinni.

Õppetund number 4: istumine ajateenistuses on müüt Seda lauset ma kuulen juba mitmendat korda. 25-aastane Tapa tulepatarei relvameeskonna laadur Sven-Erik Talivere pole siin erand.

«Enda seisukohalt ütlen, et tagumiku laiaksistumise momenti pole kaheksa kuu jooksul tegelikult tekkinudki,» ütleb mees ja tundub ka ise üllatunud.

Enne ajateenistust Tallinna lähistel tehasetöölisena töötanud mees ajateenistusse tegelikult ei kippunud. Vanus oli juba selline ja huvid mujal.

Kaheksaks kuuks haubitsa relvameeskonda määratud Talivere koges, et laaduri amet pole meelakkumine, vaid tähendab pidevat liikumist raske rauaga. «Laseme oma lasud ära, relv kokku ja järgmisele positsioonile.» Talivere sõnul näeb just «Kevadtormil», et kaheksa kuud drilli hakkab end ära tasuma.

«Saame oma asjadega hakkama juba unepealt.» Ühtlasi on see muutnud tema hinnangut ajateenistusele. «Häid asju on päris palju. Enesekindlus tuleb läbi hea füüsilise vormi ja karastatuse: läbi muda, pori, lume, külma ja vihma. Käid sirge seljaga ringi, astud porilompi ja ei hakkagi pillima,» ütleb Talivere.

Ajateenistusest viilijaid Talivere mõistab, aga nendib, et nendega pole nüüd enam millestki rääkida: «Kui sa nii kõva mees ei ole, et see ära teha, siis mida sa üldse seletad?

Kui sa juba ajateenistust kardad, siis sa ei ole ju kõva mees.»

Aspirant Jurs tahab sügisest taas ülikooli minna, et maamajandust õppida ja teadmisi oma talus rakendada. MIT haridusega insener Parming lahkub välismaale tööotsingutele, kuid lubab, et leiab Eestimaa veel üles. Nooremseersant Loik ja reamees Veelmaa on selle loo avaldamise ajaks PASId Kalevi pataljoni ära parkinud ja töötavad reservis. Ja reamees Talivere?

«Tulevikuplaanid on ikka kõige kõrgemale lennata. Kõige rikkamaks ja ilusamaks,» ütleb ta nii tõsiselt, et jää või uskuma.

Veiko Parming tuli Eestisse aega teenima Kanadast.

Tuleristsed Ādažis: ajateenijad panid soomukid proovile OLIVER KUND POSTIMEES

&

ida suudavad soomukitel ajateenijad tegelikus lahingolukorras? Eesti esimene ajateenijatest soomuskompanii uuris selle välja tuleristsetel aprilli lõpus Lätis Ādaži polügoonil.

Sõitu Paldiskist 300 kilomeetri kaugusele ei võetud ette mitte seiklusjanust, nentis Kalevi jalaväepataljoni kompaniiülem kapten Artur Meerits. Kaitseväe keskpolügoonil Harjumaal lihtsalt pole soomukitele piisavalt avatud alasid, kaevandusalal Ida-Virumaal Sirgalas aga ei või igas suunas tuld anda.

«Lätis saavad üksused välja hargneda ja teha manöövreid nii, et on taktikaliselt head võimalused suure tulejõu ärakasutamiseks. Eestis sellist manöövrite tegemise võimalust napib,» nentis ta. Viimast oli aga hädasti vaja, et ajateenijad «Kevadtormiks» karastatud saaks.

21.–27. aprillini oldigi soomukitega Adažis õppusel «Skangal». Soomukeid toetasid seal snaiprid, miinipildujarühm ja teised üksused, ühtekokku ligi 380 kaitseväelast. Koos tehti stsenaariumile tuginedes läbi kõik lahingu etapid planeerimisest kuni vastase positsioonide hõivamise ja läbiotsimiseni.

«Nad õppisid uutes maastikutingimustes orienteeruma ja leidma, kuhu saab üldse soomukeid liigutada. See on tegelikult väga kriitiline,» kirjeldas Meerits. «Lühikeste distantside peal, kus on kinnine maastik, võib ära eksida. Mis tähendab seda, et lõpuks lastakse enda teist üksust.» See võib juhtuda

üsna lihtsalt, sest raskekuulipildujatuli ulatub 1500 meetri kaugusele.

Kompaniiülema sõnul olid ajateenijad oma ülesannete kõrgusel.

Rühmaülem aspirant Tõnis Paara ütles, et Läti maastikust võeti maksimum. «Kui lõpuks saime soomukitelt teravmoona lasta, oli ikka võimas tunne. Rühma soomukid katsid külgede pealt ja tegid kattetuld – see oli üks eredamaid hetki.»

Kuidas erineb ajateenistus soomukijaos tavalise jalaväelase omast? Paara sõnul on sellel nii eeliseid kui ka puudusi. «Ühest küljest on meil niivõrd suur tulejõud kasutada. Aga lisaväljakutse on see, et sellele tulejõule on vaja leida koht.»

Lätis läbiproovitut rakendatigi juba mais Lõuna-Eestis peetud suurõppusel «Kevadtorm», kus Kalevi pataljoni soomuskompanii tegi vastutegevust. «Mängisime punaseid, püüdes võimalikult kiiresti liikuda, et ühest kohast teise saada ja vastaseid edasi pressida,» kirjeldas Paara taktikat.

Kõige magusamad õpikogemused soomukijagudele on Paara sõnul need, kui satutakse üllataval hetkel tulekontakti. «Probleeme tekib väga kiiresti väga palju ja tuleb improviseerida. See ongi see, millest kõige paremini õpitakse.»

Kapten Meeritsa sõnul on mehed kiiresti arenenud. «Kui nad esimest korda said soomukitele, siis oli ikka ohoo-efekt. Nüüd on nad sellega nii ära harjunud, et see on üks igapäevane osa teenistusest,» muheles Meertis. Praeguseks on esimene soomuskompanii reservis ja PASId ootamas juulis juba uusi ajateenijaid.

Näiteks viimase nädala jooksul pidasime Kuperjanovi luurekompanii ühe rühma ja mõne juurde antud üksusega kaitselahinguid. Lõime viis korda professionaalide rünnaku tagasi – see jääb meelde.

Kõigepealt üritas vaenlast kehastanud Scoutspataljoni rühm meid tiivata ja tahtis peale tulla. Nad said seal metsas meie käest paar korda varitsusi. Lõpuks tulid USA sõdurid, said samamoodi varitsuse.

Seejärel üritati meid küljelt haarata, aga nende haaramist haarasime ise veel kolme mehega paremalt tiivalt. Ilma et nad märkaksid, jõudsime viie meetri kaugusele. Mehed taganesid vastutulega.

Viiendal korral tulid nad juba lihtsalt jõuga läbi: soomukite rivi mööda teed ja jalavägi põõsastest. Pidime lõpuks taanduma, aga toimunu jäi eredalt meelde. Sellele vaatamata on meil «Kevadtormil» hästi läinud. Ülesanded on olnud huvitavad ja nõudnud palju lahtist mõtlemist.

RESERVKAPRAL

SVEN SOIVER

KAITSEVÄE 5. TEAVITUSKESKUSE REPORTER

Inimesena, kes ei ole sõjaväes käinud, oli see minu jaoks esimene kokkupuude kaitseväega. L i htsa lt aastakäik oli selline, et ülikooli minnes kaitseväkke ei tahetud. Sellest, mida nüüd siin kogesin, meeldib mulle enim ühtsus ja eesmärkidele orienteeritus. Kaitseväe õhustikus on midagi sellist, mida ma varem p ole k u s a g i l t u nd nud – s e l l i s t ühtekuuluvus tunnet ja elamist ühise eesmärgi nimel.

Tihti on tsiviilelus kontoripoliitikat, seltskondadesse koondumist, omavahelist rivaalitsemist. Metsas telklaagris loeb vaid see, et töö saaks tehtud. Kuna meie üksus oli neutraalne, siis ma ei saa öelda, et sain kätte päris kaitseväe kogemuse.

Teleinimesena on minu jaoks kõige eredam mälestus «Kevadtormilt», kuidas viis väsinud ja mudast leedukat harjutasid sõda ja nende ümber sebisid kohtunikud, fotograafid ja ajakirjanikud. Muidu asjapulki oli nende ümber rohkem kui võitlevaid sõdureid. See oli sürrealistlik!

KOLONELLEITNANT

R IHO ÜHTEGI

KAITSEVÄE ERIOPERATSIOONIDE ÜKSUSE ÜLEM

Kaitseväe erioperatsioonide üksuse jaoks oli «Kevadtor m» mitmes mõttes eriline. Väljas oli ühendüksus, kuhu kuulusid peale USA partnerite ka Eesti ministeeriumide ja organisatsioonide mees-

konnad. Üksuse juhtimine ja tegevuse ühitamine teiste kaitseväe väeliikidega toimus kõige kõrgemal, ühendstaabi tasandil. Maastikul oli juhtimispunkt ning meeskonnad, kes operatsioone läbi viisid, koosnesid meie ja meie partnerite operaatoritest. Õppustel harjutati sõjalist toetust, eriluuret ja suunatud rünnakuid. Stsenaariumi järgi tehti seda nii tavatu sõjapidamise tingimustes kui ka sisejulgeoleku tagamiseks. Õppus näitas minu jaoks, et erioperatsioonid suudavad teha tõhusat koostööd riigi teiste ametkondadega ja teiste riigikaitseorganisatsioonidega. Protseduurid ja üksteisemõistmine USA eriväelastega on suurepärane.

SEERSANT

THERESA MARCHI

USA 173. ÕHUDESSANTBRIGAADI MEHITAMATA LUURELENNUKITE RÜHM

«Kevadtorm» Eestis on olnud suurepä ra ne, na gu matkamine. See ongi see, milleks inimesed sõjaväkke tulevad – et tulla välja ja tegelikult oma käed mustaks teha. Olla laagris ja magada magamiskotis, oma mugavustsoonist väljaspool.

Ma olen siin toetamas mehitamata luurelennukite kompaniid. Kolledžis käies jõudsin järeldusele, et tahan teha midagi oma kätega, ja sõjaväes saab seda kindlasti. Naisena metsas olek mind ei häiri, see on ausalt öeldes suhteliselt sama, mis teiste sõdurite jaoks.

Eesti on imeilus. USA osariik, kust ma pärit olen, on kõrbene, aga siin on kõik roheline. Teil siin on miljon lille ja isegi putukad, kuigi nad sind hammustavad, on meeldiv kogemus. Me (ameeriklased – toim) tulime siia heal ajal, lund ei ole. Ilm on olnud suurepärane, isegi äikesele vaatamata.

REAMEES

SVEN-ERIK TALIVERE

TAPA SUURTÜKIVÄEPATALJONI TULEPATAREI RELVAMEESKONNA LAADUR

Ma sain teada, et «Kevadtorm» ongi kõige lahedam osa ajateenistusest.

Võib kõlada kummaliselt, aga ajateenijale on see selline mõnus kevadfestival. Ülejäänud aeg teenistuses on olnud raske, aga selleks me olemegi treeninud, et praegu lihtne oleks. Saame oma asjadega hakkama juba unepealt. Kuna minu ametikoht on laadur, siis töö relvameeskonnas on võrdlemisi intensiivne.

Enamasti oleme kogu aeg taktikalises liikumises: laseme oma lasud ära, paneme relva kokku ja kiiresti järgmisele positsioonile. Haubitsaga tegutsemine on füüsiliselt võrdlemisi kurnav. Aga muidugi päris võimas on lasta, 122-millimeetrine on päris kõva relv.

Nüüd, pärast kaheksat kuud on kerge tunne, teed oma asja ja saad sellega hästi hakkama. «Kevadtorm» on mõnus, ainult sellepärast võikski ajateenistuses olla.

R.

8 ⭐ F: A

Ajateenistusse distsipliini otsima LIISA TAGEL POSTIMEES

Erika Pärn (pildil) alustab juba vähem kui kahe nädala pärast ajateenistust Võru Kuperjanovi jalaväepataljonis ja on teenistuskoha üle ilmselgelt uhke.

24-aastane Pärn näeb selles võimalust õppida midagi uut ja tuua oma ellu enam distsipliini.

«Eks poistele annabki see ju muu hulgas võimaluse aeg maha võtta ja oma võimeid teistsuguses keskkonnas proovile panna,» räägib Pärn.

«Ma ei teadnud pärast keskkooli üldse, mida ma tahaksin teha ja õnnetu-

seks sain ülikooli akadeemilisel testil täpselt nii palju punkte, et igale poole sisse saada,» meenutab ta. Keskkoolis reaalsuunal õppinud Pärn õppis mõnda aega juurat ja seejärel moedisaini, ent läks peagi hoopis tööle. Otsus ajateenistusse minna mõjus püsimatu Pärna sõpradele väga üllatavalt.

«Leidsin, et ehk puudub mul lihtsalt distsipliin,» nendib Pärn, kes kõige püsivamalt on tegelenud hoopis bridžiga.

Praegu käib ta mõttespordi asemel jooksmas ja teeb kätekõverdusi.

Seda, et militaarmaailm kähku liiga üksluiseks muutub, Pärn ei karda. «Vahepeal saab siiski ju ka tsiviilelu näha,» sõnab ta.

Ajateenistuses loodab Pärn aga lisaks distsipliinile õppida ennast paremini kehtestama ja käskude-keeldude keskel olulisemat nägema. Meestekeskses keskkonnas tegutsemist ta ei karda – poistega on ta mänginud väiksest peale ja ka bridžimängus kohtab neid naistest sagedamini.

Naisajateenija tunned ära motivatsioonist OLIVER KUND POSTIMEES

&

ullu ühel suvelõpu hommikul ärkas 19-aastane TiinaAnn Turu telefonihelina peale. «Koht vabanes, kas tahad tulla ajateenistusse?» pakkus hääl teisel pool toru omapärase äratuse. «Jah, tulen!»

Tiina-Ann Turu pole päris tavaline tüdruk. Kümneaastaselt Kodutütardega liitunud PärnuJaagupi neiu on rohkem kui pool elust tegelenud riigikaitsega. Kui gümnaasiumi lõpuklassis seadustati naiste vabatahtlik ajateenistus, olid tegusamad kodutütred esimesed, kes avaldused sisse andsid.

«Teada oli, et kui see aeg tuleb, siis minejaid on palju,» meenutas Turu, miks ta juulikuisesse kutsesse ei mahtunud. Seda enam tuli hommikusest kõnest ilmtingimata kinni haarata.

«Plaanid olid juba tehtud, aga tegin ümber,» ei reeda aval naeratus vähimatki kahetsust. Mitmed sõbrad kaotasid tema otsusega kihlveod, ema aga tundis rõõmu.

Olevat õige valik: «Polnud kellelgi midagi selle vastu, nad teavad, et ma olen selline natuke segane.»

Vestleme Turuga suurõppusel «Kevadtorm». Ta on üks 13st tänavu teenistuse lõpetavast naisajateenijast, kellest neli said väljaõppe Võrus Kuperjanovi pataljonis ja üheksa Tapal. Mitmed neist on nüüd parameedikud. Reamees Turust on pärast kaheksat kuud saanud sidemees tulepatarei traatside- ja julgestusjaos, kelle üksus tegutseb kõrvuti relvameeskondadega ja kellele lahingumäsugi võõras pole.

«Mulle meeldib tegeleda asjadega, mis uusi võimalusi pakuvad.

Siis saab kunagi öelda, et vähemalt elu on saanud elada,» mõtiskleb Turu selle üle, mis teda ajateenistusse tõmbas. Kamo näos ja killuvest seljas, on kaks nädalat enne reservi minekut naise motivatsioon sama laes kui ajateenistuse avapäeval.

«Kui ma juhtrühma sidejaos oleksin, oleks see väga üksluine.

Tahtsin ikka ringi põrgata ja möllata. Ja siis tekkiski võimalus minna tulerühma. Nüüd kahetsen, et miks ma relvameeskonda ei läinud. See oleks olnud ideaalne,» kõlab Turu hääles haubitsatele mõeldes väike kadedusenoot.

Ema ja tütar «Kevadtormil»: Tapa väeosas spordiinstruktorina töötav Deevi Ots ajateenijast tütre Carolin Mesiga, kes sügisel suundub õppima Kõrgemasse Sõjakooli.

Naised kaitseväes Kui mullu võeti ajateenistusse 15 naist, siis tänavu eelduslikult 32. Neist kuus teenivad Tapal juba jaanuarist, 18 naist asuvad teenistusse juuli alguses ja kaheksa oktoobris.

2015. aastal väheneb naisajateenijate vastuvõtuarv 24ni.

Kaitseressursside ameti sõnul on tänavune naisajateenijate kutse küll suuremalt jaolt komplekteeritud, kuid soovijatel tasub sellele vaatamata avaldus esitada aadressil www.eesti.ee.

Midagi, mida ajateenistuses raskeks nimetada, neiu meenutada ei suuda: «Üks asi, mida ma tõesti imestasin, on see, et kõik on hästi hoolivad ja toredad. Kõik suhtuvad nii hästi, mis sest, et naine ja kaitsevägi ei sobi nagu kokku.»

Kasarmus kohandati tema tarbeks eraldi tuba – endine printeriruum. Noormehed on ajateenistuses jäänud džentelmeniks, aga kaitseväeliste naljade maailma on Turul tulnud võrdväärsena sisse elada. «Ma olen selline inimene, et saan naljast väga hästi aru, teen ise samasuguseid,» muigab ta.

«Enda põhjal soovitaksin, et kindlasti tuleks enne ajateenistusse tulekut sporti teha. Jooksmist ja muud on siin päris korralikult,» märgib Turu. «Tuleb olla julge ja osata inimestega suhelda. Naine ei tohiks olla arg – peab olema oma arvamusega ja julgema seda välja öelda.» Üks selline on Turu «teenistusõde» Carolin Mesi. 19-aastane Jõhvist pärit neiu oli ainuke 11

kuuks Tapale ajateenistusse läinud naisajateenija. Tal oli kindel soov nooremseersandiks saada. Kooli ajal tegeles Mesi kõigega alates korvpallist kuni lumelauatamise ja show-tantsuni välja. Kaitseväe pisiku sai ta aga isalt ja emalt, kes mõlemad on tegevväelased.

«Ma olen nüüd kohe hulga enesekindlam ja füüsiliselt parem,» kirjeldab parameediku ametikohal Mesi ajateenistuse plusse. Kõige keerulisemaks loeb ta sõduri baaskursuse lõpurännakut, kõige maailma-avardavamaks kogemuseks aga mitmenädalast parameediku kursust Tallinnas Vahipataljonis.

Mesi jaoks oligi ajateenistus esimene samm karjääriredelil.

Tänavu suvest on ta tööl Rakvere erakorralise meditsiini osakonnas ja sügisest ootab teda Kõrgem Sõjakool Tartus.

«Olge enesekindlad ja saavutage oma eesmärk. Ma arvan, et naisel peab olema lihtsalt seda tahet, et ajateenistust läbida,» soovitab ta tulevastele naisajateenijatele.

20.  2014

Sõdalased MARINA L OHK POSTIMEES

'

aenulikest naabritest ümbritsetud väikeriigi Iisraeli naised on teistmoodi. Nad on iseseisvad, eneseteadlikud, väga küpsed. Mõne arvates koguni jõulised ja kõrgid. Sest selles riigis kehtib kõigile üldine sõjaväekohustus ja ehkki vähesed naised puutuvad kokku otsese lahingutegevusega, karastab kaheaastane ajateenistus igal juhul.

Kuid mitte ainult ajateenistus.

Gaasimaskid, rakettide eest hoiatavad sireenid ja pommivarjendid on see, mille keskel ollakse üles kasvanud, kuigi turistina Iisraelis viibides ei reeda tänapäeval peale relvastatud sõdurite rohkuse enamasti miski, et tegemist oleks nii ohtliku paigaga.

«Ma arvan, et kui naised ei peaks minema sõjaväkke, oleks see tõeline probleem. On asju, mida poisid saavad teha paremini kui tüdrukud. Kuid elada niivõrd keerulises riigis ja mitte anda omalt poolt seda, mida me saame anda, tähendaks, et me ei saaks ka teistelt midagi oodata.

Me tunneksime end vähem väärtuslikuna,» ütleb erivägedes teenimisega kaasnevate reeglite tõttu anonüümseks jääda soovinud 32-aastane kapten Y, kes töötab praegu Tel Avivis perearstina.

Juba keskkooli ajal mõlgutas ta mõtteid minna ajateenistuse asemel meditsiini õppima, kuid Iisraelis ei tähenda see sõjaväekohustusest vabanemist. Vastupidi – spetsiaalse atuda-nimelise programmi raames saab noor (sõltumata soost) minna kohe pärast keskkooli ülikooli, ent kraadi kätte saanud, tuleb oma teadmisi mitte tavatööle, vaid sõjaväkke rakendama minna. Selline töökohustus kehtib kaks korda kauem kui ajateenistus, kuid annab kahtlemata ka hindamatu kogemuse.

Ent see praegu kapteni auastmes naine ei läinud siiski kohe seda teed. Kõigepealt astus ta sõjaväkke ja alles siis, kui oli aasta jagu jalaväes teinud üsna tüüpilist naistetööd – organiseerinud sõdurite puhkusi ja väljasõite –, küpses ka lõplik otsus minna meditsiinikooli.

«Sõjavägi vajab arste, seetõttu oli neil hea meel, et ma otsustasin seda teha. Kuid sellega kaasnes palju bürokraatiat,» ütleb ta.

Omal ajal oli ta üks esimestest, kes otsustas pärast ajateenistuse osalist läbimist õppima minna.

Pärast seitse aastat kestnud meditsiiniõpingute lõppu oli ta kohustatud sõjaväe heaks töötama kokku kaks aastat ja üheksa kuud – üheksa kuud oli tal järele jäänud kohustuslikust ajateenistusest.

Esimesed kaks aastat oli ta ühe jalaväepataljoni lahingukoolis, mis asus Lõuna-Iisraelis keset Negevi kõrbe. «See on baas, kus kõik värskelt värvatud sõdurid saavad väljaõppe. Nad veedavad seal mõne kuu ja me hoolitseme nende eest igapäevaselt,» räägib ta. Lisaks on meedikute ülesan-

deks tuvastada, kui mõni sõdur pole kas füüsiliselt või vaimselt piisavalt heas vormis.

«See oli väga huvitav, sest suur osa tööst oli lahinguväljal, mitte kliinikus. Kui väljaõpe oli tule ja pommidega, pidid arstid alati juures olema. Ma nägin paljusid asju ja pidin tegelema ka eluohtlike vigastustega,» räägib naine. Hiljem töötas ta õhuväe eriüksuses ning vahel, kui Läänekaldal Hebronis juhtus midagi, tuli tal ka sinna kaasa minna.

Ette tuli ka raskeid kuulihaavu.

Noore arstina, kes polnud veel läbinud residentuuri, oli sõjaväes töötamine tema jaoks täielik pea ees vette hüppamine.

Kui residentuuris on algajal arstil alati keegi, kelle käest vajadusel nõu küsida, siis siin tuldi nõu küsima tema käest.

«Ma olin lisaks meedikute ülem – ka see oli minu jaoks uus asi. Ma olin esialgu kõigi vastu hästi kena ja naeratasin, kuid kui sa oled ülem, pead oskama piire seada. See võttis aega. Ja mitte ükski kool ei õpeta seda, mida õpetab sõjavägi,» lisab ta.

Kui palun tohtril meenutada kõige raskemat olukorda, mida tal sõjaväemeedikuna kogeda tuli, räägib ta kuuli pähe saanud sõdurist. «Igal pool oli veri. Me olime haiglast väga kaugel. Õnneks oli meid, arste, tol päeval kolm, nii et ma polnud üksi. Kuid näha sõdurit, keda sa tead, lamamas vereloigus... Sa tead, et mida iganes sa ka ei teeks, ta sureb igal juhul, kuid sa pead tegema oma tööd. Kõik tema sõbrad on seal ja nad peavad nägema, et kui nendega peaks midagi juhtuma, teed sa kõik endast oleneva. See oli kohutav. Me ootasime helikopterit, et see viiks ta haiglasse, ja intubeerisime ta. Ta suri viis päeva hiljem, kuid annetas oma organid viiele inimesele,» meenutab ta.

Sõjaväes arstina töötades teenis ta enda sõnul palju rohkem, kui nüüd perearstina, samas kui tavaline ajateenija saab mõnisada seeklit (alla saja euro) kuus. Ja sõjavägi teeb kõik, et juba kogenud arste enda juures hoida. «Kuid tead, 18-aastased sõdurid, kui palju ma neid ka ei armastaks, on maailma kõige tervemad inimesed.

Mina tahtsin arstina ravida haigeid inimesi, nii et ma otsustasin sõjaväest siiski ära tulla,» selgitab naine. Lisaks saab sõjaväes töötades koju vaid iga kahe nädala tagant.

Kuid kaks korda aastas käib naine endiselt reservteenistuses.

Iga kord kestab see umbes kaks nädalat ning ka tänavu kevadel pidi ta kohale minema hoolimata sellest, et on lapseootel. «Jah, pean ka rasedana seda tegema – ma kontrollisin seda, sest ma ei tundnud ennast väga hästi. Kuid pärast sünnitust enam ei pea,» ütleb ta.

20.  2014

R.

F: A ⭐ 9

kogu eluks Naised Iisraeli kaitsejõududes Iisrael on üks väheseid riike maailmas, kus ajateenistus on ka naistele kohustuslik. Kui meeste ajateenistus kestab kolm aastat, siis naistel reeglina kaks.

Juulist 2015 lüheneb meeste ajateenistuse aeg 2 aasta ja 8 kuuni.

Lahinguüksusega liitunud naisajateenijad peavad teenima sama kaua kui mehed ja osalema pärast ajateenistuse lõppu kuni 40. eluaasta või laste sünnini iga-aastases reservteenistuses (sherut miluim), mis viimasel ajal, kui ei ole sõjaolukorda, tähendab õppustel osalemist. Reservteenistuse sagedus ja kestus sõltuvad konkreetsest üksusest ja ametipositsioonist, kokku 2–4 nädalat aastas.

97 protsenti kõikidest Iisraeli kaitseväe ametipositsioonidest on naistele avatud.

33 protsenti Iisraeli kaitsejõudude sõduritest on naised, neist omakorda neljandik teenib operatiivüksustes ja kaks protsenti lahinguüksustes.

Tervelt 59 protsenti Egiptuse piiril paiknevast Karakali jalaväeüksusest koosneb naistest.

Allikas: Iisraeli kaitsejõud

Lital Shemesh (31, pildil), Iisraeli kõige loetavama päevalehe Israel Hayom (Iisrael Täna) videouudiste reporter ja teismelistele tüdrukutele mõeldud veebiportaali Pinkish asutaja, kelle perekonnanimi tähendab heebrea keeles muide päikest, teadis juba kooli ajal, et tahab sõjaväes teha sama, mida teevad noormehed.

«Magav (piiripolitsei) oli minu esimene valik, sest olin otsustanud, et ei taha teenida ühelgi tüüpilisel naistepositsioonil,» lausub Shemesh. «Enamik naisi on luure- või hariduspositsioonil, võib-olla treenivad teisi sõdureid, kuid mina tahtsin olla lahingusõdur.»

Lahinguüksusesse saamiseks pidi Shemesh läbi tegema rasked katsed, kus teda pandi nii füüsiliselt kui ka vaimselt proovile. «Pikamaajooks, selililamangust istessetõusud, meeskonnatöö jms. Et näha, kas sa oled heas vormis ja kas sul on juhiomadusi, antakse sulle erinevaid ülesandeid,» jutustab ta.

Kuid seegi polnud kõik. Sõjaväega liitudes pidi ta veel läbima füüsiliselt raske pooleaastase baasväljaõppe. Lisaks teadis ta Magavi minnes, et peab aega teenima mitte kaks aastat, nagu enamik naisi, vaid kolm, ning osalema edaspidi reservteenistuses.

«Naiste puhul ei ole juhtu seda väga sageli,» ütleb ta reservteenistuse kohta. «Nad kutsuvad mind kohale korra aastas paaripäevaseks õppuseks ja tegelikult ma naudin seda, see on nagu aja mahavõtmine. Lasketiir, turvadrill – viimastel aastatel on see olnud vaid treening.»

Magavis aega teenides oli ta piirivalves. Teise intifada ajal, mil algas palestiinlaste ülestõus Iisraeli okupatsiooni vastu, oli palju enesetapupomme. «Ma valvasin igal pool üle Iisraeli, patrullisin džiipidega Läänekaldal, teenisin pool aastat Hebronis, olin selle piirkonna kontrollpunktides, osalesin arreteerimistel...» kirjeldab Shemesh. «Põhimõtteliselt tegin kõike, mida lahinguüksuses tehakse.»

Noor naine tunnistab, et Palestiina omavalitsuse alla kuuluvas Hebronis, kus Iisraeli sõjaväe kontrollida on vaid kesklinn, oli esialgu päris hirmus: «Sa tead, et oled vaenulikus tsoonis ja et iga sekund võib keegi sinu pihta tulistada või sind kusagil rünnata, kuid mõne aja möödudes sa ei mõtle enam sellele, mis võib juhtuda. Püüad lihtsalt teha oma tööd.»

Shemesh ütleb, et pole kunagi teist inimest päriselt tulistanud, kuid Läänekaldal toimunud mäsudes, kus tema pihta visati kive või süütepudeleid, tuli tal kasutada kummikuule ja suitsugranaate.

Otse tulipunktis viibimine on tulnud talle kasuks ka praeguses ajakirjanikutöös, kus ta IisraeliPalestiina konflikti sageli kajastama peab. Kuid mitte ainult.

«Sõjavägi andis mulle naisena väga palju. See andis mulle võimaluse laiendada oma füüsiliste ja vaimsete võimete piire. Ma olin tavaline 18-aastane tüdruk, kes tegi keskkoolieksameid ja vaatas diivanil vedeledes telekat, ning ühel hetkel olin ma tegemas seda tõeliselt hullumeelset treeningut ja kandsin rasket varustust. Naisena saab sõja-

Naised Euroopa sõjavägedes Norra, mis on soolise võrdõiguslikkuse poolest Euroopas esirinnas, otsustas 2013. aastal ainsa Euroopa ja ka ainsa NATO riigina teha ajateenistuse naistele kohustuslikuks. Eesmärgiks pole siiski kõiki naisi sõjaväkke värvata, pigem ikka parimaid. Kui praegu on naisi Norra sõjaväes ligi kümme protsenti, siis tulevikus loodetakse seda osakaalu kahekordistada. Norra oli 1985. aastal ka esimene NATO riik, mis hakkas lubama naisi lahinguüksustesse.

Teistes Euroopa riikides saavad naised sõjaväkke minna vabatahtlikult. Enamasti moodustavad naised kuni kümme protsenti Euroopa riikide sõjavägede koosseisust.

Poolas peavad kõik õenduse või veterinaaria eriala lõpetanud naised läbima ajateenistuse, mille raames neil on võimalik teha vabatahtlikult erialast tööd.

Riigid, kus naised on lubatud esiliini lahingupositsioonidele: Taani, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Leedu, Holland, Norra, Poola, Rumeenia ja Rootsi.

Allikad: Reuters, Washington Post, Wikipedia, The Local

väest minema sõdalasena kogu eluks,» on ta kindel.

Shemesh kinnitab, et Iisraeli naised on väga tugevad ja iseseisvad, kuid ta ei paneks seda puhtalt sõjaväe arvele.

«Sõjavägi ei ole meie elus enamasti esimene koht, kus me puutume kokku keeruliste olukordadega,» märgib ta. «Kui olin kaheksane, käisin gaasimaskiga koolis, sest meil oli sõda Iraagiga (Lahesõda – toim) ja lendasid raketid. Meil oli esimene intifada, meil olid enesetapu-pommirünnakud, meil oli sõda Liibanoniga. See on midagi, mille keskel sa kasvad üles, nii et ma arvan, et enamik iisraellasi saab väga noorelt küpseks.»

Leeya Kats (24), kes õpib praegu Tel Avivi akadeemilises kolledžis ärijuhtimist, kasvas üles usklikus peres, kuid hoolimata sellest oli ta alati sõjaväkke minekus kindel. Et noor naine lõpuks hoopis alternatiivteenistuse valis, oli tingitud tema ema äkilisest haigestumisest. «Ma otsustasin mitte minna sõjaväkke ja teha midagi, mis oleks kodule väga lähedal, et saaksin ema aidata.» Nii valis ta sherut leumi kodulähedases polikliinikus.

Sherut leumi ehk otsetõlkes riiklik teenistus on vabatahtlik. «Kui olin 18, oli teine aeg, sõjaväest ära saada ja alternatiivset teenistust teha oli palju lihtsam kui praegu.

Kuid tüdrukud saavad kergemini ära kui poisid,» räägib Kats, kes tõi ajateenistusest loobumise põhjuseks oma religioosse tausta, millest enamasti ka piisab.

«Ma olin sel ajal väga usklik, pidasin sabatit (hingamispäeva – toim). Kuid see ei ole tegelik põhjus, miks ma ei läinud sõjaväkke.

Ma oleksin tahtnud minna,» selgitab ta.

Aasta alternatiivteenistust võrdub tüdrukute puhul kahe aastaga sõjaväes, kuid Kats tegi seda tervelt poolteist aastat. Ajaliselt on see nagu täiskohaga töö ning ka töötasu – umbes 1000 seeklit ehk 200 eurot kuus – kõrgem kui ajateenistuses.

Polikliinikus töötamine aitas neiul enda sõnul tuleviku suhtes rohkem selgust saada. «Ma olen perest, kus on palju arste ja medõdesid, ja ma isegi tahtsin saada arstiks või medõeks. Alternatiivteenistus aitas mul olla rohkem mina ise. Pärast seda ei tahtnud ma enam minna meditsiinikooli,» räägib Kats.

Ometi on tal hea meel, et ta seda tegi. «Sherut leumi’st ei teata väga palju. Kuid neis polikliinikutes ei ole palju töötajaid – nad sõltuvad väga palju tüdrukutest, kes tulevad sinna vabatahtliku alternatiivteenistuse raames.» Üldiselt peab Kats naiste sõjaväekohustust pigem positiivseks: «Sõjavägi annab väga head vahendid ellu astumiseks ja millega iganes hakkama saamiseks. See annab ka palju eeliseid, kui tahad minna välismaale või siis siin tööle.»

Ta räägib uhkusega oma nõost, kes on samuti usklikust perest pärit, kuid tegi kõik võimaliku, et minna sõjaväkke. «Ma olen väga uhke Iisraeli tüdrukute üle. Tema teenis aega väga lähedal Gazale, nii et see, mida tema tegi, oli väga tähendusrikas,» lisab naine.

R.

10 ⭐   

20.  2014

Erandid Soome kaitseväes teenimisele 1995. aastast võivad vabatahtlikult ajateenistusse minna ka naised. Esimese ringiga kandideeris 793 naist, kellest 25 vastu võeti. Viimastel aastatel avaldab soovi kaitseväkke minna 500–700 naist aastas, kellest vastu võetakse 400–500 ja väljaõppe läbib lõpuni 300–400.

Praeguseks on ajateenistuse läbinud üle 6000 soomlanna, kellest 300 on saanud kutseliseks kaitseväelaseks.

Ajateenistusse minemisest on täielikult vabastatud jehoovatunnistajad. Oma usutunnistuse tõestamiseks peavad nad tooma kogudusest tõendi, et on juba kolm aastat seda religiooni praktiseerinud, ning kolm aastat hiljem uue tõendi, et on usus püsinud ega saa seetõttu endiselt kaitseväkke minna. Sellise erandi saab keskmiselt 110–120 noormeest aastas.

Ajateenistuses osalemine on vabatahtlik rootsikeelse Ahvenamaa elanikele. Vastavalt 1950. aasta ajateenistuse seadusele peaksid nad selle asemel riiki teenima saarel, kuid seni, kuni asendusteenistuse võimalust neile veel leitud pole – ja siiani pole –, on ajateenistus neile vabatahtlik. Sellise erandi saab keskmiselt 160–170 noormeest aastas.

Topeltkodakondsusega noormeestel lubab Soome valida, kas nood tahavad ajateenistuse läbida pigem nende juures või oma teisel kodumaal. Niisugune erand puudutab umbes 450 inimest aastas. Alates möödunud aastast on mõnele Soome ja Vene topeltkodakondsusega noormehele probleemiks olnud see, et Venemaa nõuab igal juhul ajateenistust enda vägedes.

Keskmiselt 1800 soome noormeest aastas eelistab kaitseväele asendusteenistust. See kestab 347 päeva ja algab neljanädalasest kursusest Lapinjärvi tsiviilteenistuse keskuses. Seal õpetatakse näiteks esmaabi ja vägivallatut vastupanu. Pärast asendusteenistuse lõppu arvatakse nad 50. eluaastani tsiviilreservi.

Igal aastal leidub ka käputäis neid noorsande, kes keelduvad nii kaitseväkke kui asendusteenistusse minemast ning pole ka jehoovatunnistajad. Neid ootab 173 päeva pikk vangistus või koduarest elektroonilise valve all, ennetähtaegse vabanemise võimalust ei ole. Kaitseväge trotsides läheb nii tõsiselt seadusega vastuollu keskmiselt 40–80 meest aastas.

Allikad: Soome kaitsejõud, Wikipedia

Soome peab üleni kutselist kaitseväge liiga kalliks EVELYN K ALDOJA HELSINGI-TALLINN

(

lulist – võib-olla isegi otsustavat – rolli selle juures, miks Eesti erinevalt suurest osast NATO liitlastest endiselt ajateenistust kasutab, on mänginud Soome. Põhjanaabrid oma valiku õigsuses ei kahtle: see on efektiivne nii oma riigi kaitsmiseks kui välisoperatsioonide mehitamiseks, samuti püsinud rahva seas populaarsena läbi aastakümnete.

«Väike rahvaarv, suur territoorium, suur naaberriik, kes on meid korduvalt rünnata üritanud ja kelle meie oleme korduvalt tagasi löönud, ning me teeme seda veel, kui nad peaksid üritama,» naeratab Soome kaitseväe väljaõppe juht kolonel Hannu Hyppönen enesekindlalt, kui paluda loetleda ajateenistuse argumente. «See on meile ainus ellujäämise võimalus.»

Hyppönen märgib uhkelt, et Soome käes on ühtlasi ka maailmarekord: mitte üheski teises maailma riigis ei läbi ajateenistust nii suur osa ühe põlvkonna noormeestest kui nende juures – umbes 80 protsenti. «See on traditsioon. Noortele meestele meeldib ajateenistust läbida,» sedastab ta.

«Neile noortele, kellele keegi pole kunagi «ei» öelnud, võib sõjavägi olla parim, mis nendega elu jooksul juhtunud on,» jätkab Hyppönen kerge muigega. «Näiteks üks ema kirjutas lehele, et kaitsejõududel õnnestus edu saavutada asjas, mis neil polnud õnnestunud 19 aastat – kaitseväest koju tulles tegi poeg esimest korda elus oma voodi ise ära.»

Kaitsetahe püsib Samas tunnistab põhjanaabrite kaitseväe esindaja ka murettekitavaid tendentse. «Tänapäeva noormehed pole nii heas vormis kui nende isad,» sõnab ta. «Nad ei suuda nii kiiresti joosta kui nende isad sama vanalt. Neil on aina rohkem probleeme vaimse tervise, narkootikumide ja alkoholiga, aina rohkem noori pärineb purunenud kodudest.»

Hyppöneni sõnul ei tasu problemaatilist kontingenti siiski ka üle tähtsustada – nad moodustavad kogu kaitseväeni jõudvast valimist vaid väikse osa, ülejäänud osa uuest põlvkonnast on koloneli sõnul suurepärane: «Nad on valmis riiki tee-

Ajateenistus on Soome riigikaitse vankumatu alustala.

nima, nad on aktiivsed ja innukad, haritud, avatud mõtlemisega!»

Möödunud sügisest rakendab Soome kaitsevägi süsteemi, mille alusel saab ajateenistusse mineja ise end paremasse vormi viia. Kolm kuud enne üksuse juurde minemist saadetakse talle kasutajatunnus ja salasõna veebilehele, kuhu ta saab sisestada andmed oma hetkevormi kohta ja vastuseks programmi, mille järgi end treenima asuda.

«Kui sa pole piisavalt vormis, alusta treeningut, hakka jooksma,» selgitab Hyppönen veebiprogrammi toimimispõhimõtet. Tulevasele sõdurile esitatavad nõuded sõltuvad ka üksusest, kuhu ta suundub – need erinevad näiteks tavalise jalaväelase ja eriüksuse puhul.

Soome ajateenistuse alguseks loetakse nende kodusõja päevil, 1918. aasta jaanuaris langetatud otsust, et Carl Gustaf Mannerheimi juhitavad valgete väed on valitsusüksused. Põhjanaabrite kaitseministeeriumi kaitsepoliitika planeerimise osakonna juhataja kommodoor Timo Junttila sõnul on ajateenistus nende riigikaitse alustalana püsinud sellest ajast siiani – idee on alles, kohandunud vaid ümbritseva julgeolekukeskkonnaga.

Junttilagi rõhutab Teise maailmasõja ning riigi Nõukogude väge-

de eest kaitsmise kogemuse tähtsust soomlastele. «Pikas ja raskes sõjas suutis meie kaitsevägi end kaitsta suure vastase vastu. Meie edu Talvesõjas ja Jätkusõjas on aluseks meie väga tugevale kaitsetahtele – see mängib olulist rolli siiani,» meenutab ta. «Möödunud aasta detsembris läbi viidud uuringu kohaselt on üle 85 protsendi Soome elanikkonnast valmis vajadusel Soome riiki kaitsma.»

«Põhimõtteliselt pole Soomes mitte kunagi kahtluse alla seatud ajateenistust kui sellist,» kinnitab ka ajalehe Helsingin Sanomat kaitsekorrespondent Kari Huhta.

«Muutunud on muidugi arusaam massiarmeest tänapäevase tehnoloogia ajastul. Igal puul ei saa olla snaiper, snaiprid saavad olla vaid osal puudel.

Põhimõtteliselt tähendab see kombinatsiooni massiarmeest ja moodsast tehnoloogiast.» Üks näide julgeolekukeskkonnaga kohandumisest on, et osa kaitseväest – näiteks eriüksused või teatud tipptehnoloogiatega seotud valdkonnad – on paratamatult kutseliste pärusmaa. Teine aga, et sellesama ajateenistuse läbinud reservväelased käivad Soome eest ka välisoperatsioonidel – olgu need siis ÜRO, ELi või NATO egiidi all.

FOTO: SOOME KAITSEVÄGI

Hoolimata sellest, et Soome viimatimainitusse ei kuulu.

Junttila hinnangul on just Soome edukus rahvusvahelistel operatsioonidel hea tõestus nende riigikaitsemudeli tugevusest. «Me oleme suutnud mehitada nii ÜRO rahuvalvemissioone kui ka nn moodsaid kriisireguleerimismissioone nagu Afganistan,» märgib ta.

«Välismissioonidel osalemine on vabatahtlik nii meie reservistidele kui kutselistele kaitseväelastele. Siiani pole meil reservistide missioonidele leidmisega probleeme olnud,» jätkab Junttila. «Vastupidi, meil on võimalus valida endale parimad.»

Reservistid missioonidel Enamik missioonidele pääsevaist reservväelastest on läbinud Soome ajateenistuse pikima – 12-kuulise – tsükli, kuhu valitakse naisi ja mehi, kelles nähakse juhipotentsiaali. Lisaks on sellest seltskonnast enamik tsiviilülikooli kraadiga, mõnikord isegi mitmega.

«Välismissioonid on ideaalne keskkond meie võimekuste arendamiseks ja testimiseks,» leiab Junttila. «Teisalt saame teistele osalejatele näidata, et soomlased on tõsiseltvõetavad partnerid.»

Kuigi ta tunnustab Afganistanist

ISAFi missioonilt saadud head NATOga koos töötamise kogemust, ei pelga ta, et pärast seda suhted alliansiga soiku jääksid. Esiteks plaanib Soome saata ligi sada sõdurit tõenäoliselt 2015. aastal algavale jätkumissioonile «Resolute Support».

Teiseks võib Soome juba 1990ndatest saata ka oma ajateenijaid ja reservväelasi rahvusvahelistele õppustele.

Huhta möönab, et kui Rootsi ajateenistuse lõpetas, arutati seda teemat ka Soomes. Ta täpsustab, et Soomes arutati seda küsimust isegi rohkem ja muu hulgas arvutati välja ajateenistuse kaotamise hind.

«Debatt oli, aga kahtluse alla ajateenistust tegelikult ikkagi ei seatud,» resümeerib ta.

«Aga te peate meeles pidama, et isegi Rootsis ei toimunud selle üle tegelikult debatti,» rõhutab ajakirjanik. «Toonased Rootsi sotsiaaldemokraadid panid ajateenistuse kinni, sest nad ei näinud seda mitte eluliselt vajaliku, vaid valikulise võimalusena.»

«Alles viimasel ajal on Rootsi avalikkus ja poliitikud saanud aru, et kaitsevägi pole mitte võimalus, vaid vajadus. Ning et selle üle tuleb arutada ja selle kaotamiseks on vaja poliitilist legitiimsust,» lisab ta.

Helsingin Sanomatele sageli Brüsselis NATO ministrite kohtumisi kajastamas käiv Huhta on veendunud, et ka alliansile meeldib soomlaste mudel. «Rootsil tekkisid pärast üleminekut kutselisele kaitseväele tohutud raskused värbamisel – eriti just maaväelaste puhul,» meenutab ta.

«Soome valik on leidnud aina tugevamat õigustust,» leiab ajakirjanik. «See on majanduslikult mõistlik, me suudame endiselt kulutada umbes 25 protsenti oma kaitse-eelarvest hangeteks, mis on kõvasti üle NATO riikidele seatud läve – sest meil ei kulu nii palju raha personalikuludele, kui kuluks kutselisel kaitseväel.»

Kuigi Soome kuulub maailma jõukamate riikide sekka, tuleb Hyppöneni jutust välja, et puhtalt kutselist armeed peavad nad ka lihtsalt liiga kalliks. «Territooriumilt on Soome Euroopa suuruselt seitsmes riik. Me peame kaitsma kogu riiki, me ei saa öelda, et Lapimaad või Ida-Soomet me ei kaitse,» selgitab ta. «Selleks on vaja suurt armeed. Ainus variant on ajateenistus. Me ei saa endale lubada nii suurt kutselist kaitseväge.»

R.

20.  2014

N   ⭐ 11

USA sõdurid harjutasid Läsnal kaitseväe keskpolügoonil laskmist ja kogesid elu Eesti looduses.

FOTOD: JAANUS LENSMENT

USA sõdureid võlusid «Kevadtormi» mastaabid LIISA TAGEL POSTIMEES

$

prilli lõpus esimestena Eestisse läkitatud ja nüüd juba järgmisele rotatsioonile koha vabastavate Ameerika sõdurite sõnul avaldasid neile siin kõige rohkem muljet ajateenistuse mudel ja väga avarad tingimused, milles viidi läbi «Kevadtormi» õppus.

24-aastane leitnant Kirk van Everen on 173. õhudessantbrigaadi sõdur, üks neist, kes tuli Eestisse juba aprilli lõpus ja tegutses «Kevadtormil». «Eriti muljetavaldav oli «Kevadtormi» puhul selle mastaapsus ja asjaolu, et sõitsime vabalt avalikel teedel,» toob ta välja midagi, mida USAs naljalt ei juhtu.

Sama jäi silma ka 23-aastasele leitnant John Fernandesile. «Siin on tegelikult parem treenida kui Itaalias,» võrdleb ta Eesti tingimusi nende Euroopa põhibaasiga ning kiidab võimalusi, mida pakub avaram tegutsemisala.

Meeldiv üllatus oli mõlema jaoks ka see, et Eesti sõduritega on väga lihtne koos töötada – paljud räägivad head inglise keelt.

«Eesti sõjaväe taktikas on palju partisanivõitluse elemente – kasutatakse ära siinse maastiku võimalusi ja eelistatakse äkkrünnakuid,» jätkab Everen tähelepanekutega.

Tema sõnul oli väga põnev näha, milline on Scoutspataljoni strateegiline lähenemine, jalaväelasele tegi selle eriti huvitavaks võimalus näha lähedalt motoriseeritud jalaväe tegevust.

«Kui me end laagrisse seadsime, muutusime omajagu kadedaks, nähes, kuidas motoriseeritud

Kollane leegisummuti annab märku, et sõdur ei tule parasjagu lahinglaskmiselt.

NATO toetus Eestis Seoses Ukraina kriisiga suurendas NATO heidutust alliansi idapiiril ja saatis Eestisse täiendavaid vägesid: 4 Taani F-16 hävitajat Ämari õhuväebaasis roteeruvalt 150 USA 173. õhudessantbrigaadi sõdurit, kelle kodubaas on Itaalias USA eriväelased, kes tegutsevad koos Eesti kaitseväe eriväelastega, ent kelle üksuste suurust ja täpset tegevust siin ei avalikustata

üksustel võivad isegi padjad kaasas olla,» naerab ta olmelistest erinevustest rääkides.

Eesti riigikaitse eripäradest on ameeriklasele silma jäänud ka ajateenistus, mis on Evereni sõnul ilmselgelt hästi korraldatud. Ta näeb seda USA sõjaväekultuuri vaatevinklist eelkõige kui igaühele antud võrdset võimalust teenida oma riiki ja kogeda tunnustust, mis sellega kaasneb.

Kõige olulisem siinse kogemuse juures on Everini jaoks aga, kui efektiivne võib olla NATO liikmete koostöö. «Nägin, kui suur potentsiaal sellel olla võib,» kinnitab ta.

Fernandes kasutab Eestis teenimise kogemusest rääkides kõige enam väljendit «pretty cool» ehk päris lahe – sellise iseloomustuse

saavad nii «Kevadtorm» kui Eesti sõdurid. «Kui sa lahkud kodust, ei saa sa kunagi kindel olla, mis sind ees ootab. Siinne on aga olnud üks väga hea kogemus,» sõnab ta. Üks hea asi Eesti juures olevat see, et erinevalt Kamerunist, kus noormees samuti teeninud on, ei ole tal siin õnnestunud saada ühtegi häirivat terviseprobleemi. «Mulle meeldib Eesti toit ka,» sõnab Fernandes.

«Muidugi ei söö me muidu nii palju putru, aga selle üle ma ei kurda,» lükkab ta naeratuse saatel ümber näiteks Ämarit NATO hävitajate saabumise eel tabanud mure, mille tõttu lisati hommikusöögimenüüsse kuuldavasti ka praemuna.

22-aastane nooremseersant Justin Lowder jõudis Eestisse alles pärast «Kevadtormi», ent on jõudnud tutvuda eestlaste taktika ja relvastusega, mõlemad on ka tema sõnul paljuski sarnased varem nähtule. Ta räägib veel, kuidas püütakse õppida eestikeelseid käsklusi, et lahingolukorras hätta ei jääks, ent kahtleb selle efektiivsuses. «Käemärkidega on lihtne, aga häälkäsklused on minu jaoks väga keerulised,» tunnistab ta.

Leitnant Kirk van Everen.

Leitnant John Fernandes.

Nooremseersant Justin Lowder.

Lowder on teeninud küll Afganistanis, ent pole teise riigi sõduritega õppustel varem osalenud. Eestlastega harjutada on tema sõnul väga huvitav. Küsimise peale toob ta kuuldavale ka ühe eestikeelse käskluse, mis peaks Lowderi mäletamist mööda olema vist «Tähelepanu!», aga pole just kuigi äratuntav.

Ka Lowderit võlub Eesti ajateenistuse kontseptsioon. «Osalen väljaõppel ja seejärel lähen elan oma tavalist elu, aga olen valmis, kui mind vajatakse,» kirjeldab ta seda.

19-aastane meedik Ryan Williams, kes on sõjaväes teeninud kõigest aasta, saabus Eestisse küll Lowderiga samal ajal, ent jõudis enne seda käia väljaõppel Sloveenias. Samas tunnistab ta, et õppis siin siiski midagi täiesti uut – ta ei olnud varem linnalahingus käitumist ega metsas formatsioonis liikumist harjutanud.

Williamsi hinnangul on sõjaväe tegutsemine igal pool üsnagi sarnane. «Eesti sõjavägi on meist lihtsalt natuke väiksem,» ütleb ta muigega ning lisab, et Eesti Kaitsevägi on selgelt väga pühendunud ja põhjalik.

Loomulikult kiidavad pea kõik pisut vestlusaega leidnud sõdurid lisaks koostööle siinsete sõduritega ka Eesti ajalooliste hoonete ja kõikjal leviva interneti võlusid ning kurdavad, et meie ilm võib jalaväe vastu väga kuri olla – ühel hetkel sirab päike, järgmisel külmetad vihma käes.

Päike seostub paljudele ka vastakaid tundeid tekitava nähtusega, millega vähemalt Itaalias paikneva 173. jalaväebrigaadi võitlejad ei kohtu – valged ööd on huvitavad küll, aga ei lase magada.

R.

12 ⭐ A

Miniseelikust burkani $ K ADRI VEERMÄE POSTIMEES

fganistani naise kuju on viimaste aastakümnete jooksul nii põhjalikult sinise burkaga kokku sulanud, et paratamatult jääb mulje, nagu oleks see seal kogu aeg nii olnud. Selles kontekstis on raske uskuda, et veel 1970ndatel võis Afganistani pealinnas Kabulis näha miniseelikuis neide, kes kõigele lisaks olid paljapäi, käisid ülikoolis ja tööl ning võisid viibida meeste seltskonnas.

Kuigi koraanis ja Muhamedi tegusid ja ütlusi sisaldavas hadith’is nõutakse moslemitelt avalikus ruumis tagasihoidlikult riietumist, pole neis pühades tekstides burkakandmiskohustust sõnagagi mainitud. Varajase islami (620–630) ajal kujunes näo katmisest aga naiste jaoks hoopis staatusesümbol, mille abil oma rikkust näidata – nagu tänapäeval markeerib jõukust mõni ülikallis käekott.

Burka kui staatuse sümbol Afganistanis tervikuna polnud see tava enne emiir Habibullāh’ valitsemisaega (1901–1919) laialt levinud. Habibullāh 200 naist pidid paleest väljaspool burkat kandma, et nad seal kogemata teisi mehi ei ahvatleks. Moetundlikud suguõed panid seda tähele ning võimul olevate puštude seas hakkas levima komme kanda burkat. Ultrakonservatiivsetel hõimualadel oli sama või sarnase funktsiooniga riietusese aga juba sajandeid kasutusel olnud, kuid kuna Afganistanis elab mitmeid rahvusrühmasid, kellel kõigil on oma riietustavad, ei saa burkat ka parema tahtmise juures pidada mingiks kohalikuks rahvarõivaks.

Keskustes hakkas 1950ndatest kujunema emantsipeerunud naistest koosnev ühiskonnakiht ning järgnevatel aastakümnetel hakkas üha rohkem linnas elavaid haritumast klassist pärit naisi burkadest läänelike rõivaste kasuks loobuma. See tõi aga omakorda kaasa lühikese burkahulluse töölisklassis, sest just nemad said oma tööandjate moest läinud rõivad endale.

Kabulis ja teistes suuremates linnades käisid tüdrukud koolis, pool tudengitest olid naised ning 40 protsenti arstidest ja 30 avalikest teenistujatest samuti. Naisi võis leida isegi kohtunike ja parlamendisaadikute hulgast.

Burkasid sel 1970ndateni kestnud nn kuldsel perioodil sagedasti näha ei olnud ning isegi väga pühendunud islamiusulised riietasid end tollal pigem pikka tuunikasse ja peasalli. Kabuli toona külastanud turistid kutsusid seda Kesk-Aasia Pariisiks.

Talibani 1996. aasta kohustuslik burkakäsk tabas kõige rängemini Kabuli naisi, kes polnud selle rüüga varem

just sinasõprust pidanud. «Elasin tollel ajal Kabulis ja nägin tihti, kuidas naised jalgrattalt maha kukkusid ja auto alla jäid, sest nende burka jäi kuskile kinni. Kõigil naistel, kaasa arvatud mu ema ja tädid, oli algul probleeme. Näokate takistas teed nägemast ning naised lihtsalt komistasid oma rüüde otsa ja kukkusid. Kõige karmim aeg oli aga suvel, mis õhutemperatuur ulatus 46 kraadini, sest õhku riie läbi ei lasknud – tänaval minestavad naised polnud harv nähtus,» kirjeldab internetilehel Afghanistan Culture anonüümne afgaanitar.

Lämmatav polnud ainult riide materjal, vaid ka kogus, sest burka valmistamiseks kulub üle üheksa meetri riiet, mis juba üksinda kaalub üsna palju. Kandmisnõuet ignoreerida polnud aga võimalik, sest olukorra vastavust normile valvas keppidega varustatud moraalipolitsei, kes võis seadusrikkujaid nuhelda nii küünelaki kui ka valgete jalanõude kandmise eest. Üldse olid Talibani-aastad naiste jaoks täis erinevaid keelde – nad ei tohtinud koolis käia, töötada, kodust ilma meessaatjata lahkuda, avalikus kohas paljast nahka näidata, meesarsti juures käia (naiste töökeeld kehtis samas ka arstide kohta) ja avalikus kohas sõna võtta või poliitikaga tegeleda. Kabuli elanikud pidid oma esimese ja teise korruse aknad musta värviga üle võõpama või neile katted ette tõmbama, välistamaks olukorda, et võõras möödaminev mees võiks kodus viibivat naist silmata.

Kui Taliban 2001. aastal võimult kukutati, ei hakanud aga naised pealiskaudsemate läänlaste üllatuseks kohe burkasid seljast heitma ning siniseid kogusid võib praegu endiselt märgata ka liberaalsemates linnades. Nagu aga ütleb antropoloog Lila Abu-Lughod – ega Taliban burkat leiutanud.

Burka kandmise juures on suurt rolli mänginud lähiajalugu,eriti terrorismivastase sõja raames tehtud algatused naisi burkast päästa.

Päästmisaktsioon näitab

antropoloog Lila Abu-Lughodi sõnul eelkõige võimuhierarhiat – väline jõud tuleb aitama kedagi endast nõrgemat ja allpool paiknevat. Abu-Lughod toob oma kuulsas artiklis «Do Muslim Women Really Need Saving?» välja, et päästkem-afgaaninaised-retoorika sarnaneb naeruväärselt palju 19. sajandi kristlastest misjonärinaiste omaga, kes pühendasid elu «oma moslemiõdede» päästmisele. Naised on taandatud objektideks, kel puudub igasugune oma tahe, see muidugi ei tähenda samas, nagu poleks paljud naised Afganistanis ikka veel oma sugulaste ja abikaasa meelevallas.

Uut kuldajastut ei paista «Kabuli tänavatel võib praegu näha midagi, mida viis aastat polnud isegi vilksamisi võimalik tabada – naiste nägusid. Vahel vaatavad mehed hämmeldunult neid ovaale, justkui oleks tegu päiksevarjutuse või komeediga. Sama teevad ka teised naised. Kui Taliban 1996. aastal võimule tuli, ei üritanud nad naisi mitte vaid allutada, vaid ka nähtamatuks muuta.» Nii kirjutas Richard Lacayo 2001. aasta novembris ajakirjas Time. «Kui mu tädi tunneb, et ta riided on lohvakad ja meik on kole, paneb ta oma burka selga,» sõnas 2009. aastal Guardianile Kabuli riiklikus muuseumis töötanud neiu Qudsia Zohab.

«Kas me ootasime, et Talibani käest «vabastatud» naised pöörduvad tagasi «oma» nabapluuside ja teksaste juurde? Või raputavad oma Chaneli kostüümi tolmust puhtaks?» ironiseerib Abu-Lughod ning teatab, et loori ei tasu vaid anastusvahendina vaadata.

1982. aastal kirjeldas Pakistani uurinud antropoloog Hanna Papanek burkat «kaasaskantava eraldusvahendina». Ta märkis, et naised pidasid burkat vabastavaks vahendiks, kuna selle kandmine võimaldas neil eraldatud eluruumidest väljuda, võttes samal ajal arvesse põhilisi moraalinõudeid, mis eraldasid naised võõrastest meestest ja kaitsesid neid nende eest. Abu-Lughod defineerib burkasid kaasaskantavate kodudena. «Kõikjal märgib loori kandmine kindlasse kogukonda kuulumist ning annab aimu sellisest ühiskondlikust korraldusest, kus kodu seostub naise pühadusega,» ütleb ta oma artiklis.

Tõenäoliselt leiab miniseelikuid kandvaid afgaani naisi ka praegu, kuid poliitiliste ja ajalooliste sündmuste tõttu ei ela nad enam oma kodumaal. AbuLughodi sõnu parafraseerides ei vaja aga ka burkasse riietunud naised päästmist, vaid neile võib kui võrdsetele abi pakkuda.

Vägivaldselt kedagi burkast välja ei vea, kuid ega uut kuldset perioodi Afganistanis ka lähiajal tule.

20.  2014

Afganistani sõda 2001–2014 11. september 2001 Al-Qaeda võitlejad kaaperdavad Ameerika Ühendriikides neli reisilennukit. Kaks neist lendavad New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse tornidesse, üks Pentagoni. Neljas – mille sihtmärgiks oli mõeldud Valge Maja – kukub Pennsylvania põllule alla, kui meeskonnaliikmed ja reisijad üritavad kaaperdatud õhusõiduki juhtimist taas enda kätte saada. Hukkub ligi 3000 inimest, nende seas 19 kaaperdajat.

31. juuli 2006 ISAF asutab piirkondliku väejuhatuse Lõuna-Afganistanis. Esimestena on juba sama aasta talvel sinna suundunud Briti (umbes 3300 sõdurit), Kanada (2300), Hollandi (1963), Austraalia (300), Taani (290) ja Eesti (150) üksused. Õhutuge pakuvad Briti, Hollandi,

23. juuni 2007 Võidupüha pidavasse Eestisse tuleb teade kahe esimese sõduri, 33-aastase nooremseersandi Jako Karuksi ja 24-aastase seersandi Kalle Torni langemisest Helmandi provintsis Sangini orus.

24. mai 2008 Camp Bastioni baasis juhtunud õnnetuse tagajärjel sureb vanemveebel Ivar Brok.

Kevad 2009 USA eestvõttel saab alguse ISAFi vägede juurdeviimise kampaania, mille eesmärgiks on suure jõuga murda Talibani selgroog ja julgestada sügisesi Afganistani presidendivalimisi. Eesti saadab lisaks Estcoy-8-le Helmandisse ka lisaüksuse Estcoy-E. Kui Estcoy-8 jätkab Briti väejuhatuse all nagu kõik eelnevad ja järgnevadki Eesti jalaväekompaniid, siis Estcoy-E teenib ameeriklaste alluvuses. Tänu kahe kompanii korraga saatmisele saab Eestist mitmeks kuuks rahvaarvu kohta kõige rohkem ISAFi panustav riik.

15. juuni 2009 Eestlaste jagu satub varitsusele, langeb granaadiheitjast tabamuse saanud 30-aastane veebel Allain Tikko.

20. august 2009 Toimub Afganistani presidendivalimiste esimene voor. Osaleb neil veidi alla kolmandi-

23. juuni 2010 President Barack Obama võtab vastu lahkumisavalduse USA ja ISAFi vägesid juhtivalt kindral Stanley McChrystalilt. Kindralile saab saatuslikuks temast kirjutatud portreelugu ajakirjas Rolling Stone, kus on tsiteeritud McChrystali lähikondlaste iroonilisi märkusi presidendi ja tema administratsiooni kohta. Tema asemele määratakse kindral David Petraeus.

25. juuli 2010 Wikileaksi veebilehele postitatakse 91 731 Ühendriikide salastatud dokumenti, nende seas on ka sõjaväelaste ja luuretöötajate raportid Afganistanist aastatel 2004–2009.

15. oktoober 2011 Mässulised ründavad jalgsipatrullis eestlasi, viga saab neli kaitseväelast, neist üks – 25-aastane kapral Agris Hutrof – sureb.

2. mai 2011 USA mereväe SEALi eriüksuse võitlejail õnnestub Pakistanist Abbottabadi linnast kätte saada Al-Qaeda liider Osama bin Laden. 9/11 rünnakute autor tapetakse kohapeal.

11. jaanuar 2012 USA president Barack Obama ja tema Afganistani kolleeg Hamid Karzai lepivad kokku, et Afganistani oma sõjavägi ja politsei võtavad juhtrolli riigis julgeoleku tagamise eest üle 2013. aasta kevadeks.

9. mai 2014 Viimane Eesti kompanii, Estcoy-17 asub koduteele.

31. mai 2014 USA jõuab lõpuks kokkuleppele vangide vahetuses ning selle sõja sisuliselt ainus elavana islamistide kätte langenud koalitsioonisõdur – 2009. aasta 30. juunil Kandahari provintsis Talibani poolt vangistatud Ameerika sõdur Bowie Bergdahl – pääseb vabadusse.

R.

20.  2014

7. oktoober 2001 Afganistanis võimul olev Taliban keeldub USA-le välja andmast nende juures redutavat Al-Qaeda liidrit Osama bin Ladenit, kes on võtnud omaks ligi 3000 ameeriklase elu nõudnud 11. septembri rünnakud. Sestap alustavad Ühendriigid ja Suurbritannia sõjalist operatsiooni «Kestev vabadus», millega liitub ka Afganistani enda Põhjaliiga – koos kukutatakse Taliban.

Detsember 2001 ÜRO Julgeolekunõukogu paneb resolutsiooniga 1386 aluse Afganistani rahvusvahelistele julgeolekuabijõududele ehk ISAFile ning Bonni konverentsil lepitakse kokku, et Afganistani üleminekujuhiks saab Hamid Karzai.

A ⭐ 13

Suursaadik: keegi ei oota, et homme oleks kõik korras EVELYN K ALDOJA

Suvi 2002 Afganistani suunduvad esimeste Eesti esindajatena päästeameti demineerijad.

11. august 2003 ISAF läheb NATO kontrolli alla.

Norra, Prantsuse ja USA lahinglennukid ja -kopterid. Koos vägede saatmisega rajatakse ka kolm provintsi ülesehitusmeeskonda, nn PRTd: Suurbritannia vastutusele läheb Helmand, Kanadale Kandahar ja Hollandile Uruzgan.

POSTIMEES

'

iimasel ajal kõlab Afganistaniga seotud vestlustes taas optimistlikumaid noote ning allianss teeb ettevalmistusi vahepeal tõsise kahtluse alla langenud, kuid praeguse seisuga üsna kindlalt ikkagi saabuvaks jätkumissiooniks «Resolute Support», ütleb Eesti suursaadik NATO juures Lauri Lepik.

Te olete ka ise Põhja-Atlandi Nõukogu koosseisus Afganistanis käinud.

Millal see oli?

Umbes poolteist aastat tagasi.

Milline pilt toona avanes?

ku hääleõiguslikest valijatest ja ligi neljandik hääletussedelitest tuleb rikkumiskahtluste tõttu kõrvale heita. Teise ringi jõuavad edasi seni riigipea kohuseid täitnud Hamid Karzai ja Abdullah Abdullah. Kuigi 20. oktoobril õnnestub liitlastel veenda Karzaid ka teist hääletusvooru välja kuulutama, seda siiski ei toimu, sest Abdullah loobub ise konkureerimast ja seega on Karzai saanud uue mandaadi.

23. august 2009 Nad-e-Ali piirkonnas sõidab eestlaste soomuk mässuliste pommi otsa, surma saavad 26-aastane seersant Raivis Kang ja 26-aastane veebel Eerik Salmus.

15. detsember 2009 Mässuliste pommi plahvatus nõuab 19-aastase nooremseersandi Kristjan Jalakase elu.

30. august 2010 Mässuliste pomm nõuab 20-aastase nooremseersandi Herdis Sikka elu.

19. november 2010 NATO Lissaboni tippkohtumisel, kus osaleb ka Afganistani president Hamid Karzai, öeldakse välja, et ISAFi missioon lõpeb 2014. aastaga ehk samal ajal kui Karzai teine ametiaeg.

22. juuni 2011 USA president Barack Obama teatab, et sama aasta lõpuks vähendatakse Ühendriikide kontingenti 10 000 sõduri võrra, 2012. aasta suveks tuleb koju veel 23 000 ameeriklast.

Juuli 2011 Aastaid verises Kandahari provintsis juhtrolli kandnud ja ühtekokku 158 sõdurit kaotanud Kanada toob oma lahingüksused Afganistanist välja. Järgnevad veel mitme riigi teated vägede vähendamisest ja kojutoomisest.

10. august 2012 Toimub esimene nn roheline-sinisel rünnak ehk Afganistani sõja lõpuaastaile iseloomulikuks saav fenomen, kus Afganistani vormis isik ründab NATO sõdureid. Aasta lõpuks on sellistes rünnakutes elu kaotanud 31 NATO võitlejat. Rünnakute põhjused on erinevad – mõnikord on tulistajaks afgaani sõdur või politseinik, kes on nende samade NATO sõdurite koolitatav, mõnikord aga ka afgaani vormi hankinud mässuline.

14. juuni 2014 Afganistani presidendivalimised võidab Abdullah Abdullah. Ta on lubanud, et allkirjastab presidendiks tõustes lepingud, mida läheb vaja selleks, et pärast ISAFi missiooni lõppemist 2014. aastal saaks seal alguse uus NATO missioon «Resolute Support». See, tõsi küll, on kavandatud märksa väiksema mastaabiga kui eelkäija ning peaks keskenduma ennekõike afgaani üksuste koolitusele ja väljaõppele.

Pilt oli suhteliselt steriilne, sest me olime Põhja-Atlandi Nõukoguga, julgeolekuolukord oli, nagu ta oli, ja meie ümber oli suur julgeolekumull – me olime väga hästi turvatud ning ega me peale briifinguruumide eriti kusagil vabalt lonkida saanud. Me kohtusime Hamid Karzaiga tema palees, tema julgeolekunõunikega.

See oli ajajärk poolteist aastat tagasi. Sellest ajast on väga palju muutunud. Olukord on teine kui toona.

Afganistani olukorra pidevast edasiminekust ja arenemisest on räägitud kogu aeg. Kuidas on pilt seal muutunud selle aja jooksul, mil teie olete olnud Eesti suursaadik NATO juures?

Ma arvan, et meie seisukohalt on see kindlasti muutunud osas, mis puudutab Afganistani julgeolekujõudude võimekust. Pilt, mis avanes laias laastus kaks aastat tagasi, kui ma siia saadikuks tulin, oli ikkagi hoopis teine ja viletsam. Kõva töö on ära tehtud nii nende väljaõppe, varustamise kui rahastamisega.

Praegu on nende vägede arv umbes 300 000 peal või natuke üle selle.

Hea näide on presidendivalimiste turvamine, mis oli ainult kohalike julgeolekujõudude õlul ja millega nad said päris hästi hakkama. Eks neid rünnakuid oli, aga üldine arvamus on, et see on hästi tehtud töö. See annab ka kindlust, et jätkusuutlikkus püsib. Kui olukord on turvaline, tähendab see ka normaalset elu – inimesed ei pea kartma, saavad normaalselt oma tööd teha, õppida, liigelda ehk teha kõike, mida normaalne elu kaasa toob.

See päris suur muutus ei ole muidugi veel sada protsenti lõplik.

Palju oleneb ka rahastamisest, edasisest väljaõppest, kõikvõimalikust tehnikast ja vahenditest, mida nad vajavad.

Väga palju oleneb ka sellest, kas pärast presidendivalimisi jätkuoperatsiooni «Resolute Support» aluseks olev leping tuleb või mitte.

Praegused märgid näitavad, et uus president kirjutab selle alla.

NATO poolt on kõik valmis ja me alustame ka juba väga täpseid planeerimistöid. Ameeriklased on

Eesti suursaadik NATO juures Lauri Lepik.

FOTO: EVELYN KALDOJA

oma sõdurite arvu ja ajakava välja öelnud – kõik klotsid on paigas.

pikaks ajaks võtta vastu otsust, et me nüüd igavesti rahastame.

Kuidas on «klotsiga» raha mõttes?

Kes neid afgaanide tohutuid julgeolekujõude üleval peab?

Milline võiks praegu olla põhiline Afganistaniga seonduv mure siin majas?

Selleks on tehtud usaldusrahastu.

Kõik riigid on sinna oma panused välja käinud. Usaldusrahastu tuleb veel selle aasta jooksul tööle saada, et raha sinna laekuks. Tuleb ka mõelda, kuidas usaldusrahastut hallata, et see oleks läbipaistev ja raha ära ei kaoks. Aga see on igapäevane töö, mida me teeme.

Praegu on suhteliselt optimistlikud noodid. Ega keegi väga pikaajalisi prognoose teegi. Meie suurim mure ehk oligi teadmatus, mille lahkuv president Karzai tekitas, kui keeldus nii NATO kui Ameerika Ühendriikidega («Resolute Supporti» aluseks olevat) julgeolekulepingut allkirjastamast. Teiselt poolt oli probleem ka Ameerika Ühendriikide otsuse puudumine nende panuse kohta.

Nüüd on need asjad enamvähem laias laastus selged. Praegu tuleb meil lihtsalt kõigil käised üles käärida, teha valmis operatsiooniplaan erinevate variantidega ja saada sellele lõpuks õnnistus ka tippkohtumisel.

Samm-sammult see asi käib.

Keegi ei arva, et üleöö juhtuks radikaalne muutus, et ainult ootame selle momendi ära ja järgmisel hommikul ärgates ongi kõik korras.

On loomulikult mõtteid, et peab arendama regionaalset koostööd Afganistani naaberriikidega.

Eesti jaoks jääb Afganistan arenguabi prioriteediks.

Kauaks võiksid Afganistani julgeolekujõud jääda NATO ja tema liitlaste leivakotile?

Raske on spekuleerida. Praegune perspektiiv on kaks-kolm aastat ja keegi ei oska tulevikku ennustada.

Ma arvan, et ainult suhteliselt lühikeste sammudega saabki edasi minna.

Poliitiliselt me loomulikult püüame Walesi tippkohtumisel luua kestva partnerlussuhte Afganistaniga, see võiks olla raamistik, mis kestaks ka pärast «Resolute Supporti» võimalikku lõppu.

Aga praktilised rahalised sammud käivad ikka kolme-nelja aasta perspektiivis. Etapi kaupa see käib, ükski valitsus ei saa kunagi väga

R.

14 ⭐ M

20.  2014

Eraldusmärkide kandmine pole mitte ainult rahvusvahelisest LIISA TAGEL

)

ende võitlejate seas, kes päris eraldusmärkideta nn roheliste mehikeste hulka ei kuulu ja kannavad endi identifitseerimiseks ka midagi muud peale Georgi lintide, on embleemidel oluline koht.

Ametlikud embleemid tähistavad nii sõduri päritolu, üksust kui saavutusi, ent nende kõrval eksisteerivad veel ka sellised, mida ametlikult vormi küljes kanda ei tohi. Inglise keeles kannavad need nimetust morale patches – need on sõjaväeembleemi välimusega, aga humoorika ja seeläbi ehk ka tõesti võitlusmoraali tõstva sisuga embleemid, mis võivad olla seotud nii konkreetse üksuse või missioonipiirkonnaga kui täiesti üldmõistetavate sümbolitega.

Omavahel vahetatakse aga ka üksuste eraldusmärke, mistõttu võib õppustel ja välismissioonidel käivatel sõduritel olla kodus muljetavaldav kogu embleeme, mis jutustavad igaühe isiklikku sõjalugu.

Scoutspataljoni võitlejate õlal kantava embleemi hirv vaatas vahepeal ka teises suunas, ent see mõjus, justkui kiikaks sümbolloom paranoiliselt selja taha ega usaldaks kaasvõitlejaid. Nüüd siis vaatab ta julgelt ette. Scoutspataljon oli esimene Eesti väeosa, mis võttis Vabadussõja ajal 1918. aasta detsembris kasutusele oma sümboolika ja praegune embleem on tehtud võimalikult täpselt toonase järgi. Ladinakeelne deviis «E pluribus unum» tähendab «üks paljudest».

Tegemist ei ole juustusõbrast hiire, vaid Briti armee 7. tankibrigaadi kõrberotiga. Brigaad kasvas välja 1938. aas-

tal Põhja-Aafrikas paiknenud garnisonidest ning rott pärineb just sealt. Eluka hiigelsuured jalad ei ole äpardunud kunstnikutöö tulemus – see on Põhja-Aafrika kohalik öise eluviisiga hüppav näriline jerboa. 7. tankibrigaad teenis ka Afganistanis ning just sealt jõudis embleem Eestisse.

Talibani-jahtija märk pärineb ilmselgelt Afganistanist – selliseid sai seal näiteks basaarilt osta. Lipud embleemi serval näitavad Camp Bastionis elavate sõdurite päritolu.

Rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (ISAF) mitteametlik embleem, mille ametliku akronüümi alla on lisatud ka araabia tähestikus selle puštukeelne tõlge.

Kesk-Aafrikas teenivad eestlased tervitavad kohalikke nende keeles EVELYN K ALDOJA

%

ui Prantsusmaa ja ÜRO möödunud aasta lõpus häirekella lõid ja Kesk-Aafrika Vabariiki ähvardava võika humanitaarkriisi eest hoiatasid, oli Eesti valitsus üks esimesi, kes käe tõstis ja aidata lubas. Eesti sõdurid olid möödunud kuul ka esimesed, kes kolisid Euroopa Liidu missiooni tarbeks vastrajatud Ucatexi sõjaväebaasi. Nüüdseks on eestlastel selged isegi esimesed sangokeelsed viisakusväljendid.

«Kui kohalikke nende endi keeles teretada, on kõrvuni naeratus ja soe pilk garanteeritud,» kirjeldab praegu Banguis teeniv teabeohvitser leitnant Kristel Maasikmets.

M’Poko lennuvälja kõrvalt koliti Ucatexi eelmise kuu lõpus. Ucatexi rajatakse uut EUFORi baasi, mille julgestamisega eestlased ka alguses sinna kolides tegelesid. Sel nädalal andsid nad baasi valvamise töö üle juba Läti kolleegidele.

«Ucatex on vana tekstiilitööstuse territoorium, kus tegevus lõppes juba aastate eest,» jätkas ta kirjeldust. «Baasi rajamine algas lammutustöödega, vaid suure tööstushoone seinad jäeti püsti. Praegu käib alal kibe ehitustöö, konteinerelamud kerkivad jõudsalt.»

Algul Ucatexis telkides elanud eestlased on nüüdseks jõudnud kolida juba konteinerelamutesse.

«Elamistingimused on askeetlikud, kuid kõik eluks vajalik on olemas,» märkis Maasikmets. «Nii pesemisvõimalused kui toitlustamine on täitsa head, sõdurid on ehitanud endale juba väikese jõusaalinurgagi.»

Eesti kontingendi ülema kolonelleitnant Sten Alliku sõnul olid nad piltide, videote ja muu infomaterjali põhjal end kohalike oludega juba eelnevalt võimalikult kurssi viinud. «Kuid loomulikult on siinse vaesuse ja viletsuse vahetu nägemine väga kõnekas ja mõtlemapanev,» tunnistas ta. «Ning üllatav – sageli meie iseeneste heaolust tuleneva piiratuse tõttu – on vaadata, kuidas nad kõigele vaatamata kogukonnana elavad ja toimivad.»

«Kohalikud elavad küll meie jaoks äärmises viletsuses, kuid neis on iseteadlikkust ja uhkust,» leidis

Eesti kaitseväelased patrullivad juba teist kuud Bangui tänavatel.

Allik. «Oma vaesust võtavad nad teatud fataalsusega. See, mis neid muserdab või keema ajab, on vägivald ja kartus selle ees. Kuid inimesed kõnnivad siin vaatamata kõigele sirge seljaga ja pea püsti. Ning vaatavad sulle silma.»

Allik tõi välja ka kohaliku rahva spontaanse meelelaadi. «Ühel päeval naeratatakse ja lehvitatakse, järgmisel päeval on barrikaadid püsti ning käega tehakse hoopis teistsuguseid ühemõttelisi žeste,» rääkis ta. «Ja seda kõike toidab infoväli, mis on küllastunud kuulujuttudest, mille põhjal järeldusi tehakse.»

Ucatexi läheduses oli ka eestlaste esimene vastutusala, kus sõdurid iga päev patrullimas käisid. Tegu oli ühe Bangui 8. linnaosa Galabadja piirkonnaga, kus elavad kristlased.

Juba see kant on äärmiselt tihedalt asustatud – seal elas kümneid tuhandeid inimesi.

«Patrullide eesmärk ongi näidata oma kohalolu, samuti vesteldakse linnaosade ja kvartalite pealikega

kohalike eluolust ja murekohtadest,» selgitas Maasikmets. «Meie vastutusalal on olukord üldiselt rahulik ning kohalikud suhtuvad eestlastesse hästi ja sõbralikult.»

Lisaks baasi turvamisele ja patrullidele on Estpla pidanud julgestama ka konvoide liikumist.

Alates sellest nädalast – koos baasi valvamise täielikult lätlastele üle andmisega – on eestlaste vastutusala esialgsest neli korda suurem.

Samuti elab seal nüüd mõlema põhireligiooni ehk nii kristlaste kui moslemite esindajaid.

Rühmaülem kapten Tanel Rattiste kinnitusel on kõik ülesanded läinud hästi. Maasikmetsa sõnul ollakse kiita saanud ka liitlastelt: kohapealne EUFORi vägede ülem kindralmajor Thierry Lion on öelnud, et eestlaste teenistusse suhtumine ja ülesannete professionaalne täitmine on muljetavaldav.

Alliku sõnul on ohtu siiski tunda alaliselt ümberringi. «Igal öösel on kuulda laskmist, päevad on rahulikumad,» ütles ta. «Kuid rahu-

FOTO: MIL.EE

likkus on siin maal väga kiire kaduma.»

«Alles nädalapäevad tagasi toimusid linnas päise päeva ajal mõrvaaktsioonid ning pantvange võeti kümnete kaupa. Järgmisel päeval blokeerisid kohalikud kogu linna teetõketega,» tõi ta näite. «Bangui on püssirohutünn, millega tuleb väga ettevaatlikult ümber käia. Mis loomulikult ei välista resoluutset tegutsemist.»

«Kogu relvastatud jõukude kogum, mis siin linnas ja selle ümber eksisteerib, ei ole struktureeritud ega ühtselt juhitud,» selgitas Allik. «Teatud hierarhia on küll olemas, kuid ühise nimetaja alla käivad liikumised on killustatud ja grupid rivaalitsevad ka omavahel. Seega on nende tegevust raske ette näha.»

«Sporaadiline tulistamine, rünnakud käsigranaatidega jne on need võitlusviisid, millega kohalikud relvastatud jõugud püüavad ennast kehtestada ja oma eesmärke saavutada,» loetles Eesti kontingendi ülem.

Prantsuse «Sangarise», ÜRO MISCA või Euroopa Liidu EUFOR CARi missioonil osalevaid üksuseid rünnatakse harva. «Enamasti kasutatakse relvi kas kohalike elanike vastu või siis jõukude endi vahel,» selgitas Allik.

Eesti sõdurid on siiani kõige rohkem kokku puutunud kohalikega, EUFORi raames ka Prantsuse kaitseväelastega. Nendele lisaks mõningal määral ka näiteks soomlaste, hispaanlaste ja rumeenlastega. Neil päevil peaks Ucatexi ja üldse Kesk-Aafrika Vabariiki kohale jõudma kõigi ELi missioonil osalevate riikide üksused, tõenäoliselt hakkavad ka eestlased siis teistega rohkem kokku puutuma.

Näiteks just hiljuti on lisandunud Gruusia kompanii, Prantsuse logistikaüksus ja Läti jalaväerühm.

Kuigi KAVi puhul on räägitud palju selles piirkonnas levinud troopiliste haiguste rohkusest, on seal teenivate eestlaste tervis vähemalt siiani püsinud hea. On esine-

R.

20.  2014

MI ⭐ 15

õigusest lähtuv hea tava, vaid omajagu ka meelelahutus Kurjakuulutava ilmega naerunägu pärineb samuti Afganistanist ning hoolimata ametlikust keelust vormi küljes midagi taolist kanda, leiab sedalaadi embleeme sageli kiivrite ja teiste peakatete küljest.

Prantsuse mereväe eriüksuse Commando Hubert embleem. See pärineb laevakaitsemissioonil osalenud kaitseväelase erakogust, kes vahetas selle Eesti embleemi vastu ajal, kui koos Prantsuse fregatil mööda Adeni lahte seilati ja piraate otsiti.

«Jumal mõistab kohut meie vaenlaste üle – meie korraldame nende kohtumise.» Sõjaväelise musta huumori näide, mis tegeleb selgelt ka võitlusvaimu tõstmisega.

Embleem on välismissioonilt kaasa toodud.

Arvutimängu «Medal of Honour» tarbeks tehtud embleem. Mängu erinevates versioonides toimuvad nii Teise maailmasõja kui kaasaegsete konfliktide lahingud, sealhulgas saab osaleda 2002. aastal toimunud esimeses suuremas liitlasvägede operatsioonis «Anakonda». Embleeme on tehtud teistegi arvutimängude tarbeks ning ehkki võiks arvata, et päris sõjas osalejad vabal ajal millegi sarnasega aega veeta ei taha, on sõjamängud sõdurite seas populaarne ajaveetmisviis.

Afganistani armee eriüksuse embleemi ehivad riigilipu värvide taustal ristatud tulirelvad ja mõõk. Eesti sõdur sai selle Afganistani kolleegiga vahetuskaupa tehes.

USA 1. ratsaväedivisjoni embleem – selle üksuse all võitlesid ka 2003. aastal Iraagis teeninud jalaväerühma ESTPLA-8 sõdurid.

Sõjalised operatsioonid Aafrikas

FOTOD: JAANUS LENSMENT, ERAKOGU

Pilatus U26A: pakub luureinfot, seiret ja kohaluuret (ISR) USA erivägedele.

droonibaasid AQIM

EUFOR-RCA

Eesti panustab 50 jalaväelasega ühekordselt tänavu maist augustini.

Toetusõhtu KAVi toetuseks Kodanikualgatuse korras toimub täna, 20. juunil algusega kell 19 Tallinnas Sinilinnu kohvikus (Müürivahe 50) Kesk-Aafrika Vabariigi toetusõhtu. Ürituse luuleõhtu osas astuvad üles Jim Ashilevi, Jürgen Rooste ja Birk Rohelend. Kontserdil esinevad noortebändid The Made, Wrath Mocha ja Lege Privile.

Sissepääs toetusõhtule maksab neli eurot. Saadud tulu abil aitab KAVi elanikke ÜRO pagulaste ülemvoliniku büroo. Üritust korraldavad Tallinna inglise kolledži õpilane Susanna Vahtramäe ja MTÜ Mondo.

nud kergemaid tervisehädasid, kuid kõik on rivis.

Kesk-Aafrika missiooniks andis Eesti parlament ühekordse mandaadi, mis saab otsa 31. augustil. Et järgmist Eesti üksust ei järgne, siis annab ESTPLA oma ülesanded enne kojusõitu lihtsalt edasi teiste riikide kolleegidele.

MALI

" #

BURKINA FASO

" Mali: operatsioon «Serval» – 4000 Prantsuse sõdurit osaleb operatsioonil AQIMi vastu. Õhutuge pakuvad Kanada ja 7 ELi riiki; EUTM-Mali – 580 osalejaga ELi väljaõppemissioon; MINUSMA – 12 600 osalejaga ÜRO rahuvalvemissioon. # Burkina Faso, Ouagadou-

gou: USA saadab sealt välja Pilatus U-28Asid osana AQIMi vastasest missioonist.

( Niger, Niamey: USA Reaperi

ja Global Hawki droonid, samuti Prantsusmaa Reaperi droonid Boko Harami vastastel operatsioonidel.

& Liibüa, Baas 27: 2013. aastal

NI

GE

ER

IA

Camp Lemonnier

)

KESKAAFRIKA VABARIIK

LÕUNASUDAAN % Nzara

Issanda Vastupanuarmee

GABON: Prantsuse baas

) Kesk-Aafrika Vabariik: operatsioon «Sangaris» – 2000 Prantsuse sõdurit; EUFOR-CAR – 1000 osalejaga ELi rahuvalvemissioon; samuti on rahu valvama saadetud 6000 Aafrika Liidu sõdurit. ÜRO on hoiatanud genotsiidiohu eest. % Lõuna-Sudaan: 12 500-pea-

' Tšaad: 80 USA sõjaväelast ja vad valitsusväed riigi idaosa

mägedes 1400-pealise islamistliku rühmitusega ADF-NALU.

AA

JEEMEN

ETIOOPIA !" Arba Minch

* UGANDA !$

Rub al Khali

!#

KEENIA !!

line ÜRO rahuvalvemissioon; võtsid islamimässulised USA ter- kavandatakse ISRi baasi rajamist operatsioonideks Issanda Vasturorismivastase võitluse väljapanuarmee vastu. õppebaasi üle. Praegu on see Al-Qaeda keskus. * Kongo DV: ÜRO toel võitlePredatori droon aitavad otsida Boko Harami röövitud Nigeeria koolitüdrukuid.

DJIBOUTI

' CHAD

Boko Haram

SENEGAL:

Prantsuse baas Dakaris

SUDAAN

Prantsuse baas

NIGER

(

N

AQAP Al-Qaeda Araabia poolsaarel

N’Djamena:

UN

MINUSMA ÜRO rahuvalvemissioon Malis, kuhu on staabiohvitsere saatnud ka Eesti.

AQIM

Al Mussanah ISRi baas

SAUDI ARAABIA

EGIPTUS

! Nouakchott

Mullu kevadel alanud ELi väljaõppemissioonil esindab Eestit praegu kuus kaitseväe instruktorit ja kaks staabiohvitseri.

Al Chatra droonibaas

Al-Wigh

ER

EUTM Mali

LIIBÜA

AQIM Al-Qaeda Islami Magribis

MAURITAANIA

AQIM

&

ALŽEERIA

EUFOR Atalanta

Siiani Somaalia ranniku ümbruses käival ELi piraaditõrjemissioonil osales Eesti kümneliikmeliste laevakaitsemeeskondadega 2010. aasta sügistalvest 2013. aasta suveni.

Tripoli

ARAABIA ÜHENDEMIRAADID

OM

TUNEESIA

KA M

Eesti sõdurid Aafrikas

! Mauritaania: USA eriväed õpetavad kohalikku terrorismivastast üksust võitlema AQIMiga.

KONGO DV

SOMAALIA

22 000 Aafrika Liidu sõdurit

Al-Shabab

SEIŠELLID:

USA Reaperite baas

RQ-4 Global Hawk MQ-9 Reaper

!$ Uganda: USA U-26A lennud

otsimaks Joseph Konyt, Issanda Vastupanuarmee liidrit.

!! Keenia: USA sõjavägi, seal-

hulgas SEALi eriüksuslased, korraldavad rünnakuid Al-Shababi ja Somaalia piraatide vastu. Briti kiirreageerimisüksuse väljaõpe.

3500-pealise Ida-Aafrika Valvejõu peakorter.

!" Etioopia: Reaperite rünnakud Al-Shababi vastu. !# Djibouti: Camp Lemonnieri

sõjaväebaasist antakse kuu jooksul 250 droonilööki AQAPi ja Al-Shababi sihtmärkide pihta.

Seal baseerub umbes 3200 USA ja 2000 Prantsuse sõjaväelast, samuti Saksa, Itaalia ja Jaapani vägesid. !"#$%&'()"*+,-

R.

16 ⭐ P

Võidupüha programm Võidupüha tähistamine algab 22. juunil kell 12 jumalateenistuse ja mälestustule süütamisega Toris Eesti sõjameeste mälestuskirikus.

Pidustuste keskpunktiks on tänavu Valgamaa.

22. juunil Valgamaa kell 16.30 Carolin Illenzeeri fondi heategevuskontsert Valga kultuurija huvialakeskuses kell 19.30 Kaitseliidu ühend-orkestri kontsert ja jaanituli linnapargis kell 22.30 muinastule süütamine linnapargis

23. juunil Valgamaa kell 9 tulede ühendamine, võidutule medalite üleandmine Vabadussõja ausamba juures kell 10 võidupüha jumalateenistus EELK Valga kirikus kell 10 paraadiüksuste kogunemine Kesk tänaval kell 11 võidupüha paraadi algus Kesk tänaval kell 11.30 saabub võidutuli, tulede süütamine kell 11.40 paraadmarss kella 11.40–12.15 pidulik jalutuskäik üle piiri Valka kella 12–15 lahingtehnika näitus ja sõdurisupp Valga-Valka piiril Raja ja Riia tänava nurgal Harjumaa kell 11 algab Riisiperes maakaitsepäev (pidulik jalutuskäik, demolahingud, jõustruktuuride tehnika- ja relvanäitused) Ida-Virumaa maakaitsepäev Jõhvis (jõustruktuuride etteasted, paraad) Jõgevamaa võidupüha üritused Jõgeval ja Põltsamaal Järvamaa kell 12 maakaitsepäev Koigis (jõustruktuuride väljapanekud, pidulik jalutuskäik, grillivõistlus) Lääne-Virumaa kell 11 maakaitsepäev Haljalas (väljapanekud, näidislahing, paraad, isetegevuslaste etteasted) Läänemaa kell 12 maakaitsepäev Ristil (Kaitseliidu Lääne maleva Risti malevkonna pidulik avamine, perepäev Kaitseliidu ja jõustruktuuride osavõtul) Tartumaa kell 12 maakaitsepäev Kambjas (näitused, paraad, näidislahing, esietendub näidend Julius Kuperjanovi nooruspõlvest) Põlvamaa kell 13 maakaitsepäev Moostes Pärnumaa kell 13 maakaitsepäev Audrus (demoesinemised, näidislahing, kontsert) Raplamaa kell 13 maakaitsepäev Kohilas (jõustruktuuride demopäev, paraad algusega kell 15) Saaremaa kell 12 võidupüha kõnekoosolek Kuressaares (pidulik rivistus, orkester) Tallinn kell 16 võidupüha tähistamine Jüriöö pargis (pidulik rivistus, sõdurisupp) Võrumaa kell 16 võidutulede jagamine Tamula järve rannas Viljandimaa kell 10 maakaitsepäev Võhmas (relva- ja tehnikanäitused, heategevuslik loterii, demoesinemised, pidulik rivistus)

20.  2014

Tänu brittide tihedale graafikule näeb õhushow’d ka võidupühal

+

ähistamaks oma 95. aastapäeva, otsustas õhuvägi 20. juulil korraldada suure lennushow, mida ilmarahvas imetleda saaks. Sinna kutsuti ka Ühendkuningriigi Kuninglike Õhuvägede Red Arrowsi meeskond – üks maailma tuntumaid omataolisi – ning nüüd saab Eestis tänu brittidele näha koguni kaht lennuetendust.

«Kahjuks on 20. juuli maailma ühe suurima, Farmborough’ õhushow lõpupäev ning Red Arrows pakkus esinemise kuupäevaks võidupüha,» selgitas õhuväe ülem kolonel Jaak Tarien. «Sellisest kingitusest ei saa ära öelda ning nüüd on tulemas sel suvel kaks õhushow’d.» Ämarist startivate Red Arrowsi lennukite etendust näeb 23. juunil

kella 16.10 ja 16.40 vahel Tallinna lahe kohal. Tarieni sõnul on seda kõige parem jälgida Pirita tee poolt. Õhuväe ülema sõnul on nad väga tänulikud ka mitmele Eesti organisatsioonile, kes aitavad võidupüha show’d korraldada. Näiteks Tallinna lennujaam nõustus oma tegevuse esinemise ajaks peatama – kella 16.05 – 16.45 ei maandu ega tõuse seal õhku keegi. Lennuliiklusteeninduse AS ja lennuamet aitasid luua ajutise ala õhuruumis ja tagavad muu lennuliikluse eemaloleku, veeteede amet paigaldab Tallinna lahele märgistuse ja piirivalve lennusalk on ürituse ajal kõrgendatud päästevalmiduses.

Kuigi Red Arrows esineb juba võidupühal ära, tasub 20. juulil siis-

ki minna ka Ämarisse õhuväe aastapäevapidustustele. Praeguseks on seal esinemise kinnitanud juba Hollandi, Poola, Belgia, Rootsi ja Eesti õhuväe meeskonnad. Tarieni sõnul on võimalik, et esinejaid tuleb veel juurde.

Lisaks saab tol päeval Ämaris vaadata nii suurt osa õhushow’l esinenuid kui ka näiteks Taani C-130 ja Poola C295 Casa transpordilennukeid ning Soome F-18 Hornet hävitajaid.

Tarieni sõnul on oluline ka see, et kaitse-eelarvest need üritused raha ära ei söö. «Üldine tava õhushow’de korraldamises on, et võõrustaja maksab kinni osalejate kõik kulutused, sealhulgas lennukikütuse, personali majutuse ja toitlustamise,» märkis

ta. «Kuna meie õhushow on puhtalt mittetulunduslik, ilma piletimüügita, palusime liitlastel esineda kingitusena, makstes ise kütusekulud.

Liitlased olid lahkesti nõus ja see tähendab mitmesaja tuhande eurost kingitust Eesti õhuväele ja rahvale.»

Neid kulud, mida väliskülalised ise ei kata, nõustus kinni maksma Bigbank.

20. juuli show Ämaris algab kell 12. Õhuväe ülem soovitas huvilistel kohale tulla aga juba paar tundi varem. «Muidu võivad viimasel hetkel saabujad põnevate lendude ajal hoopis parklajärjekorras seista. Me loodame selliseid pettumusi vältida,» selgitas ta ning soovitas jälgida ka infot õhuväe Facebooki fännilehel. RK

Vabatahtlik rahuajal, kohustuslik sõjaajal TOMS A NCĪTIS AJAKIRJANIK

*

smaspäevast reedeni on Jānis Blūms Läti põllumajandusülikooli tudeng, käib ringi teksades ja kampsunis. Kuid laupäeva hommikul muutub ta sootuks teiseks inimeseks. Ta paneb selga vormi, jalga rasked saapad ja temast saab sõjaväelane – Läti Zemessardze (otsetõlkes maakaitse, Eesti Kaitseliidu analoog) 27. jalaväepataljoni liige.

Zemessardze väljaõppe ajal mõtleb ta mõnikord oma vaarisale.

Too teenis Esimese maailmasõja ajal 7. Sigulda jalaväepolgus, võitles Läti iseseisvuse eest ja pälvis Lāčplēsise ehk Karutapja ordeni, mis oli Läti kõrgeim sõjaline autasu.

«Vaarisa on mulle eeskuju,» sõnab Blūms. «Minu teised sugulased on samuti olnud sõjaväega seotud. Nad võitlesid Teises maailmasõjas. Meie peres on varasest lapsepõlvest saadik neist räägitud ja hea sõnaga meeles peetud. Sealt mu huvi sõjanduse vastu pärit ongi.»

Blūms on üks ligikaudu 8000 Läti maakaitseväelasest.

Raske on leida elukutset, mille esindajat poleks Zemessardzes, ütleb organisatsiooni ülem kolonel Leonīds Kalniņš. See on kutselise sõjaväega võrreldes Zemessardze suur eelis, lisab ta: «Elukutselises sõjaväes ei saa kunagi olla nii suurt elukutsete mitmekesisust, sest sõduri elukutse ongi lihtsalt sõdur olla.»

Elukutsete paljusus annab maakaitseväele võimaluse ära kasutada oma liikmete kutseoskusi. Näiteks võib tuua küberkaitseüksuse. «Selles Zemessardze üksuses on meil äärmiselt haritud IT-professionaale, kes töötavad näiteks pankades ja vastutavad küberjulgeoleku eest ka oma tsiviilelus,» märgib ülem.

«Kvalifikatsiooni tõttu ulatub nende kuupalk mitme tuhande euroni.

Kui relvajõud peaksid tahtma neid palgata, ei jaguks selleks lihtsalt raha, kuid meie heaks töötavad nad täiesti vabatahtlikult.» Veel enam, nad peavad isegi «võitlust» küber-

Eesti Kaitseliidu vaste Lätis on vabatahtlik maakaitsevägi Zemessardze.

kaitsesse pääsemise nimel: tuleb teha eksam ja rinda pista teiste tugevate professionaalidega.

Zemessardzesse saab astuda kaht tingimust täites: tuleb olla Läti kodanik ja ei tohi olla varem kriminaalkorras karistatud. «Hea tervis on samuti üks tingimus, aga meie nõuded ei ole selles osas väga karmid. Kui oled nii terve, et võid autojuhiluba taotleda, siis sobid ka maakaitseväkke,» selgitab Kalniņš.

Aktiivsele liikmele kehtib samuti vanusepiirang: peab olema vanuses 18–55 eluaastat. Vanemad inimesed jäävad endiselt Zemessardze liikmeks, aga omandavad veterani staatuse.

Maakaitseväest saab liikme ka välja arvata, kui ta paneb toime kriminaalkuriteo või ei osale liiga pikka aega õppustel. On selliseid liikmeid, kes on Lätist lahkunud ning elavad ja töötavad välismaal, kuid see ei tähenda, et nad kohe välja arvataks. «Maakaitsevägi korraldab õppusi ka nende elukohariikides.

Kui nad suudavad leida aega neil osaleda, jäävad nad meie liikmeks edasi,» ütleb Kalniņš.

Kuigi Zemessardze liikmeks astumine on vabatahtlik, kaob see vabadus niipea, kui peaks puhkema tegelik sõda. «Kui inimene on andnud vande, on tema kohus tõelise sõja puhkemisel minna sinna, kuhu tal kästakse minna, ja teha seda, mis tal kästakse teha. Kui ta keeldub, peetakse seda riigireetmi-

seks ja teda võib karistada,» rõhutab Kalniņš.

Mille poolest erineb Zemessardze tegevus tõelises sõjas kutselise armee omast? «Nad ei erine mitte millegi poolest,» sõnab ülem.

Zemessardze liikmed teevad täpselt sama, mida kutselised sõjaväelased.

NATO standardid on ka Zemessardze standardid. Ainuke erinevus on Kalniņši sõnul see, kui kaua õpetatakse välja elukutselist sõjaväelast ja kui kaua maakaitseväelast. Viimase väljaõppeaeg on kolm korda pikem juba seetõttu, et neile ei saa õpet jagada mitte viiel päeval nädalas, vaid maksimaalselt kahel.

Võrreldes 1990ndate algusega, on Zemessardze funktsioonid omajagu muutunud. Kohe pärast Läti iseseisvuse taastamist, pidi Zemessardze täitma lisaks sõjalistele veel mitmesuguseid ülesandeid. «Et politsei, piirivalve ja teised julgeolekustruktuurid olid toona väga nõrgad, pidime neid abistama, sageli isegi nende funktsioone dubleerima. 2000. aastate algusest on see tugevasti vähenenud,» ütleb Kalniņš.

Zemessardze ülem ise pole maakaitseväelane, vaid kutseline sõjaväelane. Tema kõrval teenib Zemessardzes veel umbes 400 kutselist sõjaväelast.

Viimastel kuudel on Zemessardze pälvinud aina rohkem tähelepanu. Ukraina sündmuste tõttu on Kalniņš pidanud vastama rohke-

tele ajakirjanike küsimustele. Kas maakaitsevägi on piisavalt tugev, et kaitsta riiki sõja korral? Kas nad saavad riigilt piisavalt raha?

Samamoodi on kasvanud vabatahtlike huvi astuda Zemessardze liikmeks. Uute liikmete juurdetuleku arv on olnud küll üsna stabiilne juba mitu aastat: igal aastal astub maakaitseväkke oma 600–800 inimest. Tõsi, Zemessardze ei ole saavutanud enam sama populaarsust, nagu 1990ndate algul. Toona kuulus sinna ligikaudu 17 000 inimest ehk kaks korda rohkem kui praegu.

Liitumise ja vormi selgatõmbamise peamiseks motiiviks on olnud isamaalisus. On usutav, et tänavu tuleb uusi liikmeid eelnevate aastatega võrreldes rohkem. Zemessardze võimekuse tugevdamiseks on Läti valitsus eraldanud erifondist täiendavalt 780 000 eurot.

23. juunil võtab Läti Zemessardze osa Eesti võidupüha tähistamisest Valgas ja Valkas. Maakaitseväelased osalevad kõrvuti kaitseliitlastega ajaloolise võidu 95. aastapäeva tähistamiseks korraldataval paraadil.

«Paraadi juhatab Kaitseliidu ülem ning kohal on ka mõlema riigi presidendid. See algab linna Eesti poolel ja lõpeb Läti poolel,» lausub Kalniņš.

«Niisugune ühisparaad toimub esimest korda ja tõestab Balti riikide riigikaitselist ühtsust.»

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane