EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919 I NR 4 (102 ) 2018
lk 12
GRIPEN Rootsi trumpäss pilvepiiril lk 18 INTERVJUU ekskantsleri
Jonatan Vsevioviga
Taanlased
on siin ja selge põhjusega lk 8
Palk lĂľpetamisel alates 1350.- EUR
Ă•ppeajal palk alates 650.- EUR
4/2018
3
SISUKORD 4 Eesti uudised Gripen – Rootsi trumpäss pilvepiiril
6 Välisuudised
Maailmas on rohkem riike, kes suudavad toota tuumarelva, kui riike, kes suudavad toota ise originaalset konkurentsivõimelist hävituslennukit, kirjutab kapral Raiko Jäärats.
Taanlased on kohal „Ühe NATO riigi kaitsmine on täpselt sama oluline kui kogu NATO kaitsmine,“ võtab Taani sõdur kokku põhjused, miks ta Eestis on. Meie liitlastega käis vestlemas kapral Raiko Jäärats.
18 Kaitsekulutused suurenevad või kaitsevägi kahaneb Eesti kaitsevõime üht tõsisemat dilemmat kommenteerib senine kaitseministeeriumi kantsler, uus Eesti suursaadik USA-s Jonatan Vseviov. Küsitles Heiki Suurkask.
24 Küberväejuhatused ja kübervõimed viie riigi näitel Eesti kaitsevägi asutas 1. augustil 2018 küberväejuhatuse, sama on teinud ka mitmed teised Euroopa riigid. Nende riikide kogemusi võrdleb Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Piret Pernik.
30 Staabi- ja sidepataljon nüüdsest küberväejuhatuse all Kolonelleitnant René Innos võttis kokku oma ametiaja staabija sidepataljoni ülemana (2013– 2018). Küsitles Heiki Suurkask.
34 Vapper mees, kes pidi seljatama ka salakavala vaenlase Välismissioonilt saadud raske haiguse seljatamisest vestles
Toimetaja Keeletoimetaja Kujundaja
tegemist hädaolukorra seadus, kirjutab Maret Aarla-Kask.
38 Laskurikursus uues väljaõppetsüklis
50 Eestlase pilk Poola Suwałki koridorile
Ajateenijate uue väljaõppetsükli ja selles sisalduvate muutuste valguses on oluline aru saada, miks sõduri baaskursus on nimetatud laskurikursuseks. Kirjutab major Ivo Peets.
Balti kaitsekolledži vanemstaabiohvitseride kursuse hiljutise väljasõidu eesmärk oli tutvuda Suwałki koridori maastiku ja seal paiknevate üksustega, kirjutab kaptenmajor Taavi Urb.
42 Vabastus vs. väljaluba
Vene Föderatsiooni maaväe termobaarilised relvad
Kaitsevägi on püüdnud leida võimalusi, kuidas ajutise tervisehädaga ajateenijaid teenistuses edasi hoida, pakkudes neile jõukohaseid ülesandeid, kirjutab Raivo Sults.
44 TervEx 2018 – üks eriline Siili okas Õppusel Siil 2018 testis kaitseväe meditsiiniteenistus ka tsiviiltervishoiu valmidust kriisi korral elutähtsa teenuse toimepidevust tagada. Kirjutab kaitseväe peaarst kolonel Targo Lusti.
Leegiheitjate efektiivne kasutamine oli võimalik ainult lähivõitluses või juba eelnevalt maha surutud vastase lõplikuks hävitamiseks, kuid mitte avatud maastikul, kirjutab kapten Andrei Šlabovitš.
58 Balti laevastik sõjas Saksamaa vastu 1941–1945
Tsiviilisikute liikumine kriisi- ja sõjaolukorras
NSV Liidul oli Läänemerel 1941. aasta juunis vaieldamatult kõige suurem ja võimsam sõjalaevastik ja rannakaitsesuurtükivägi. Kirjutab sõjaajaloolane Hanno Ojalo.
Üks korralik evakuatsioon algab plaanist. Eestis reguleerib vastavate plaanide
66 Raamatututvustused
Strateegilise kommunikatsiooni keskus Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2162 kapral Raiko Jäärats Diina Kazakova Ragne Rikkonen-Tähnas
Toimetus
Trükitud Kaanefoto ISSN:
Filtri tee 12, 10132 Tallinn sodur@mil.ee Ofset OÜ seersant Siim Verner Teder 1406-3379
SÕDUR NR 4 (102) 2018
Väljaandja Peatoimetaja
vanemveebel Margus Hoopiga nooremleitnant Sander Mändoja.
4
EESTI UUDISED
1. augustil alustas Tallinnas piduliku tseremooniaga tegevust kaitseväe küberväejuhatus, mis koondab enda alla kaitseministeeriumi valitsemisala küberalase kompetentsi. „Eesti on küberriik ja see tähendab ka vajadust kaitsta meie kübersüsteeme nii tsiviilvallas kui ka sõjapidamises. Seetõttu on ka loomulik, et oleme paremaks juhtimiseks rajanud küberväejuhatuse, mis võimaldab paindlikult ja operatiivselt planeerida, korraldada õppusi ja juhtida meie küberkaitse võimeid,“ ütles kaitseminister Jüri Luik staabi- ja sidepataljonis toimunud rivistusel. „NATO on kübervaldkonda tunnistanud eraldiseisva sõjapidamise keskkonnana, mistõttu on mitmed liitlased juba loonud küberväejuhatused. Eesti otsus uue väejuhatuse ellurakenda-
miseks annab meile uued ja paremad võimalused sõjalises kübervaldkonnas esirinnas jätkata“, ütles kaitseväe juhataja kindral Riho Terras. Küberväejuhatuse peamine ülesanne on operatsioonide läbiviimine küberruumis kaitseministeeriumi valitsemisala juhtimistoetuse korraldamiseks, kaitseväe ülesannete toetamiseks ja küberruumi kaitsmiseks. Väejuhatus peaks saavutama täieliku töövõime aastaks 2023. Väejuhatuse isikkoosseisu suurus saab olema ligi 300 inimest. Küberväejuhatus on kaitseväe juhataja otsealluvuses, väejuhatuse ülem on kolonel Andres Hairk. Ühtlasi andis kol-ltn René Innos küberväejuhatuse alluvusse viidud staabi- ja sidepataljoni juhtimise üle kol-ltn Priit Averkinile.
EESTI ÕHUVÄGE JUHIB KOLONEL RIIVO VALGE
1. jalaväebrigaadi juhib kolonel Vahur Karus
SÕDUR NR 4 (102) 2018
3. augustil andis kolonel Veiko-Vello Palm Tapa linnakus pidulikul tseremoonial 1. jalaväebrigaadi juhtimise üle kolonel Vahur Karusele. Kolonel Vahur Karus on kaitseväes teenistuses 1993. aastast. Kolonel Karus on sõjaväelise hariduse omandanud Rootsi Kuningriigis ja Ameerika Ühendriikides, teeninud muu hulgas Scoutspataljoni ülemana ning kaitseväe juhataja sõjalise nõunikuna. Enne 1. jalaväebrigaadi ülema ametikohale asumist täitis ta kaitseministeeriumis riigikaitse pla-
neerimise osakonna juhtaja asetäitja kohustusi. Aastatel 2002–2003 osales ta välismissioonil Kosovos ning 2006–2007 Eesti kontingendi ülemana Afganistanis. Kolonel Veiko-Vello Palm suundub brigaadiülema kohalt kaitseväe peastaabi ülema ametikohale.
20. juulil tähistas Eesti õhuvägi Ämari lennubaasis väeliigi 99. aastapäeva ning õhuväe ülema ülesanded võttis kolonel Jaak Tarienilt üle kolonel Riivo Valge. Kolonel Riivo Valge on kaitseväes teeninud 1994. aastast. Ta on omandanud Ameerika Ühendriikides kahel korral sõjaväelise magistrikraadi ning teeninud Saksamaal NATO õhuväe peakorteris Ramsteinis. Kolonel Valge on osalenud ka NATO rahutagamisoperatsioonil Bosnias ning NATO operatsioonil Liibüas õhuoperatsioonide planeerijana. Alates 2012. aastast on ta õhuväe staabiülem. Kolonel Tarien jätkab teenistust NATO küberkaitsekoostöö keskuse ülemana.
FOTOD: EESTI KAITSEVÄGI
KAITSEVÄE KÜBERVÄEJUHATUS ALUSTAS TEGEVUST
EESTI UUDISED
5
EESTI ÕHUVÄELASED OSALEVAD ISLANDI ÕHUTURBEMISSIOONIL Augusti alguses alustasid Ameerika Ühendriikide õhujõud NATO Islandi õhuturbemissiooni, millel osaleb ka kaks Eesti õhuväelast õhuoperatsioonide juhtimise keskusest. Islandi õhuturvet tagatakse Keflaviki lennubaasist kolmeteistkümne F-15C hävituslennukiga ning ligi 280 õhuväelasega. USA õhujõudude koosseisus töötavad Eesti õhuväe lahinguvalvemeeskonna ülem ja identifitseerimisallohvitser, kelle ülesanneteks on vastavalt õhk-õhk treening- ja tuvastuslendude taktikaline kontrollimine ning õhuseirepildi tootmine. Islandi õhuturbemissiooni eesmärk on NATO õhuruumi terviklikkuse tagamine. Kuna Island on NATO liikmesriik, millel puudub õhuturbevõimekus, tagavad riigi õhuturvet rotatsiooni korras liitlased. Ameerika Ühendriikide õhujõud vastutavad Islandi õhuturbe eest järgmise kolme nädala jooksul, mille vältel on neli F-15C hävituslennukit terve ööpäeva valmisolekus ning ülejäänud üheksa hävituslennuki ja nende meeskondade ülesandeks on harjutuslennud.
EESTI JALAVÄEÜKSUS MALIS ALUSTAS TEENISTUST
2. augustil toimus Tallinnas kaitseväe peastaabis NATO staabielemendi ülema vahetustseremoonia, mille käigus andis kolonel Urmas Nigul staabielemendi juhtimise ja lipu üle seni kaitseväe peastaabi operatiivosakonda juhtinud kolonel Aron Kalmusele. Kolonel Aron Kalmus teenis enne NATO staabielemendi ülema kohale asumist kaitseväe peastaabi operatiivosakonna ülemana ning enne seda 1. jalaväebrigaadi ülemana. Kolonel Nigul jätkab teenistust Viinis Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) juures asuva alalise esinduse nõunikuna.
Pioneeripataljoni juhib major Ainar Afanasjev 6. juulil andis seni 1. jalaväebrigaadi pioneeripataljoni ülema kohuseid täitnud major Priit Heinloo juhtimise üle uuele pataljoniülemale major Ainar Afanasjevile. Major Afanasjev alustas teenistust kaitseväes õhutõrjedivisjoni ajateenijana 2000. aastal. Eelnevalt on ta teeninud
erinevatel ametikohtadel pioneeripataljonis, muuhulgas demineerimiskeskuses, kompaniiülemana, operatiivsektsiooni ülemana ning staabiülemana. Major Afanasjev on osalenud välismissioonil Afganistanis. Major Priit Heinloo jätkab teenistust Kaitseliidu peastaabis.
SÕDUR NR 4 (102) 2018
6. augustil Eestist startinud jalaväerühm Estpla-26 alustas Malis teenistust Prantsusmaa juhitaval operatsioonil Barkhane. Eesti kontingendi esmane eesmärk on saavutada lahinguvalmidus, et täita üksusele määratud ülesandeid. Selleks, et harjumine kohalike olude ja eripäradega oleks võimalikult sujuv, tehakse tihedat koostööd Prantsusmaa sõduritega. Ühiselt mehitatakse nii kontrollpunkte kui ka pääslaid, patrullitakse Gao sõjaväebaasi ümbruses. Täieliku lahinguvalmiduse saavutab Eesti üksus augusti teises pooles. Kevadel andis riigikogu kaitseväele mandaadi lähetada jalaväerühma suurune üksus Malisse, et toetada Prantsusmaa juhitud operatsiooni Barkhane. Mässutõrjeoperatsioon katab viit (Mauritaania, Mali, Burkina Faso, Niger, Tšaad) Saheli piirkonna riiki ja sellega toetatakse viie riigi võitlust äärmuslastega ning ebaseadusliku immigratsiooni ja inimkaubandusega. Eesti kontingendi ülem on major Kristjan Karist.
NATO staabielementi Eestis juhib kolonel Aron Kalmus
6
VÄLISUUDISED
155 MM SUURTÜKIMÜRSK LASKEKAUGUSEGA 100 KM Norra laskemoona tootja Nammo teatas, et on välja töötamas ramjet mootoriga INS/GPS-juhitavat mürsku, mida oleks võimalik lasta 155 mm suurtükiga ning mille laskekaugus oleks 100 km. Ettevõtte esindaja Thomas Danbolti sõnul suudaks selle moonaga varustatud kaugtuleüksus katta 31 415 km2 suurust maa-ala,
mis muudaks kogu kaugtulepatareide kasutamise kontseptsiooni lahinguväljal. 155 mm mürsule on juurde ehitatud tahket kütust kasutav ramjet mootor, mis hakkab tööle pärast lasu sooritamist. Projekt valmib laskemoona inseneride ja raketi inseneride koostöös. Esimene lask plaanitakse sooritada 2019/20. aastal ja teenistusse peaks see jõudma 2023/24. aastal. Nammo teeb mitme sarnase projektiga koostööd Ameerika Ühendriikide maaväega, mis on teinud pikamaa täpsuslaskmise võime arendusest prioriteetse valdkonna.
VENEMAA SÕLMIS LEPINGU ESIMESTE SU-57 HÄVITAJATE HANKIMISEKS
ni
si rd 1.
ni ri
ütles, et USA F-35 on „võrreldamatu“ Vene hävitajaga. Ühekohaline, kahe mootoriga viienda põlvkonna hävitaja Su-57 tegi oma esmalennu kaheksa aastat tagasi ja esimesed lennukid peaksid teenistusse jõudma 2019. aasta jooksul. Nende lennukite kasutusaja kestvuseks on prognoositud 35 aastat. Iga lennuki maksumus on lääne analüütikute hinnangul ligemale 90 miljonit dollarit.
USA merevägi testib 3D-printimist võõrsil paiknevatel alustel
FOTOD: SCANPIX.EE, U.S. NAVY
Vene Föderatsiooni asekaitseminister Aleksei Krivorutško allkirjastas lepingu kaheteistkümne Su-57 PAK FA hävituslennuki tellimiseks. Viienda põlvkonna mitmefunktsiooniline hävitaja on välja töötatud Suhhoi konstrueerimisbüroos ja need ehitatakse Juri Gagarini nimelises lennukitehases Komsomolskis Amuuri ääres „ilma hilinemisteta“. Krivorutško kirjeldas hävitajat kui „ideaalset valikut“ ja
SÕDUR NR 4 (102) 2018
Ameerika Ühendriikide merevägi on võtnud eesmärgiks suurendada katsetusi tegemaks kindlaks kas varuosade kolmedimensiooniline printimine võõrsil paiknevatel laevadel oleks otstarbekas lahendus. Esialgu selgitatakse välja, millised laevad oleks sobivad kandidaadid selle tehnoloogia testimiseks. Lahtine on veel ajakava ja ka küsimused, mis puudutavad vastavaid polümeer printereid. Esimene katse võõrsil paikneval alusel viidi läbi varustuslaeval USNS Sacagawea (T-AKE 2). Edaspidised katsetused võivad hakata toimuma nii ranniku lahingulaevadel, lennukikandjatel kui ka isegi allveelaevadel. Varuosasid oleks võimalik printida nii maismaa sõidukitele, droonidele ja laevadele endile. Samuti on võimalik printida tööriistu ja tarvikuid vastavalt vajadusele.
Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly ja teistest väljaannetest
7
Horvaatia ostab Iisraelilt hävitajaid F-16 Selleks, et tugevdada oma võimet vastu astuda Serbia hävitajatele MiG-29, mida Venemaa oktoobris 2017 Serbiale kinkis, otsustas Horvaatia hankida Iisraelilt hävitajaid F-16. Iisraeli õhujõudude delegatsiooni külaskäik Horvaatiasse augusti alguses sümboliseeris kahe riigi vaheliste sõbrasuhete süvenemist, visiidiga kaasnes ka kolme Iisraeli õhujõudude hävitaja F-16D osavõtt Horvaatia võidupüha paraadist 5. augustil Kninis. Selle päevaga tähistatakse Horvaatia armee võitu iseseisvussõjas 1995. aastal, millega likvideeriti serblaste Krajina vabariik. Horvaatia avalikkust on tugevalt ärritanud Vene MiG-29-te esimesed lennud Serbias, millele vastukaaluks on ka olnud otsus hankida Iisraelilt 12 hävitajat F-16. USA-s General Dynamicsi väljatöötatud hävitajad F-16 Fighting Falcon said oma esimesed tuleristsed Iisraeli õhuruumis 1981. aastal, praegu on Iisraelil kasutusel enam kui 200 seda tüüpi hävitajat F-16C, F-16D ja F-16I, samas kui Iisrael on oma lennuvägede tugevdamiseks tellinud juba oluliselt kaasaegsemaid hävitajaid F-35I.
Brasiilias võeti kasutusele soomustatud ründepaat
meest on väljaõppel ja erinevatel välismissioonidel Prantsuse võõrleegioni koosseisus, kokku enam kui 140 rahvusest. 2018. aastal värvatakse juurde 1300 meest. Keskmine vanus on 23 aastat.
veel kaks tonni varustust. Paat vajab juhtimiseks ühte, kuigi mahutab kuni 14 inimest, sõidukauguseks on 600 km ja tippkiiruseks enam kui 35 sõlme (65 km/h). Üleni soomustatud kere pakub ballistilist kaitset tasemel NIJ III. Paat on varustatud 570 hj N67 EVO turbodiisel- ja AJ340 waterjet-mootoriga. Standardvarustusse kuuluvad ka navigeerimisradar, õhukonditsioneer, GPS, sidesüsteem, elektrooniline kaardinäidu- ja informatsioonisüsteem, kuulipildujakohad, valjuhääldid ja LED-põhised otsimistuled.
sõjaväelast, politseinikku või tsiviilisikut osaleb Malis ÜRO mitmemõõtmelisel integreeritud stabilisatsioonimissioonil (MINUSMA). Hukkunuid on seal sinikiivrite seas olnud viie aastaga 169.
SÕDUR NR 4 (102) 2018
triljonit vonni (3,5 miljardit dollarit) kavatseb Lõuna-Korea ettevõte Hanwha investeerida järgmisel viiel aastal kosmoselennundus- ja kaitsetööstusprogrammidesse. Hanwha toodab ka liikursuurtükke K9 Kõu.
Brasiilia mereväe 8. ringkond võttis juulis kasutusele esimese DGS 888 Raptor tüüpi kiire, erinevateks ülesanneteks mõeldud soomustatud ründepaadi, millele anti hüüdnimeks Poraquê. Aluse valmistas kohalik ettevõte DGS Defense. Sellise paadiga tugevdab Brasiilia oluliselt oma võimekust tegutseda 1350 km2 suurusel Itaipu järvel, mis on tekkinud samanimelise, ühe maailma suurima hüdroelektrijaama tammi taha Brasiiliat ja Paraguaid lahutaval Paraná jõel. Ründepaat on 9,2 meetrit pikk, kaalub 4,8 tonni ja suudab kanda
8
REPORTAAŽ
SÕDUR NR 4 (102) 2018
TAANLASED ON KOHAL
Raiko Jäärats KAPRAL, AJAKIRJA SÕDUR TOIMETAJA FOTOD: SIIM VERNER TEDER, MJR PER BRØNSERUD JØRGENSEN
„Ühe NATO riigi kaitsmine on täpselt sama oluline kui kogu NATO kaitsmine,“ võtab kapral Kasper kokku põhjused, miks ta Eestis on.
Taanlaste jaoks on tegu tavalise päevaga
REPORTAAŽ
9
väljaõppes ja detailides, kuidas midagi tehakse – sõdurid oma olemuselt väga erinevad ei ole.“ Puudub ka keelebarjäär, sest kõik taanlased saavad inglise keelest aru. Üksuste integreerumise eesmärk ei ole mitte ümberõpe, vaid arusaamine, kuidas teine pool midagi teeb. Integreerumine ei ole ka midagi, mis iseenesest juhtub – see sünnib ainult harjutamise kaudu. Sellel otstarbel on Taani allüksused nädalaks kokku pandud erinevate Briti üksustega. Teise jao rühm on täna koos Briti luurerühma, snaiprimeeskonna ja tulejuhtidega. Pärast koosolekut algab varustuse kokkupanek. Seersant Niklase sõnul on siinne kasarmu väga hea: „Palju parem kui meil Taanis.“ Kasarmu läbimõeldud ruumipaigutus lihtsustab märgatavalt varustuse hooldust. Ettevalmistustes on taanlased väga põhjalikud. Professionaalsus ei väljendu mitte ainult millegi hästi oskamises, vaid samuti põhjalikkuses, kuidas midagi läbi viiakse. Samal ajal kui sõdurid rakmeid komplekteerivad ja salvi õppemoonaga laevad, veerevad kasarmu ette soomukid. Kompanii kasutab jalaväelahingumasinaid CV9035 ja roomikveermikuga moderniseeritud soomustransportööre M113 G4 DK. Rambi avanedes liigub teine jagu oma jalaväelahingumasinasse, kuhu lisaks kolmesele soomukimeeskonnale mahub kuus võitlejat. Igas rühmas on neli soomukit – igal jaol on oma soomuk, lisaks veel juhtkonna soomuk. Täna ei minda kaugele, harjutusala on kohe linnaku kõrval. Künkanõlvale on oma varustuse lahti pakkinud juba Briti üksused. Sellal kui jaoülemad ja instruktorid lähevad harjutusala üle vaatama, saavad sõdurid üksteist ja üksteise varustust tundma õppida.
KASPER
A
mandat nädalat ja käimas on integreerumine Briti üksustega.
Ootamine – see on väga suur ja oluline osa sõduri elukutsest. Ootamise ajal selgitab Kasper oma sõjaväkke sattumise
SEERSANT NIKLASE SÕNUL ON SIINNE KASARMU VÄGA HEA: „PALJU PAREM KUI MEIL TAANIS.“ Teise jao ülema seersant Niklase arvates on taanlased loomulikult mõnevõrra erinevad brittidest, täpsustades: „See avaldub peamiselt veidi erinevas
tagamaid. „Arvan, et väga oluline põhjus oli see, et mul ei läinud koolis väga hästi, või tegelikult läks mul koolis hästi ainult spordis,“ lisab ta naerdes. Nüüd on
SÕDUR NR 4 (102) 2018
lates selle aasta jaanuarist paikneb Tapal Taani mehhaniseeritud jalaväekompanii koos toetuselemendiga, kokku ligi 200 võitlejat. Üksus on liidetud brittide pataljoniga, mis omakorda on kaitseväe 1. jalaväebrigaadi alluvuses. On juuli lõpp, juba varahommikul on tunda, et tuleb väga palav ilm. Taani esimese rühma teise jao jaoks on tegu tavalise päevaga, mis algab 7.30 rühma koosolekuga. Uus kompanii, hüüdnimega Ultra kompanii, on Eestis kol-
10
REPORTAAŽ
ta sõjaväes olnud juba viis aastat ja talle meeldib see töö. „Mulle meeldib sõjaväe süsteem, see kuidas kõik siin toimib.“ Ta on mõelnud ka sõjaväelise karjääri peale, aga ei ole veel kindel millises suunas. „Olen mõelnud snaipri kursuse peale, see võiks päris huvitav olla, samas ei ole välistanud ka allohvitseri karjääri.“ Enne siiatulekut ei teadnud Kasper väga palju Eestist. Ta selgitab, et see,
Reamees Magnus
vaba aega peamiselt trenni tehes. „Keegi ei ole siin sunniviisiliselt,“ selgitab ta. „Kui sa näiteks ei taha siia tulla või ka näiteks Afganistani minna, kuhu meie kompanii läheb 2020. aastal, ja kui sul on väga hea põhjus, siis sõjavägi saab teatud piirini alati vastu tulla ja leitakse mingi lahendus. Samas, alati ei ole see võimalik, kuid alati saab minna tsiviili.“ Mõttekäigu katkestavad saabuvad
STSENAARIUMI JÄRGI LÄHEB SOOMUKITELT JALASTUNUD RÜHM HÄVITAMA BRITI LUURAJATE LEITUD VAENLAST. ÜLESANDE HÕLBUSTAMISEKS ON NENDEGA KAASAS BRITTIDE TULEJUHT JA SNAIPRITIIM
SÕDUR NR 4 (102) 2018
mida neile eestlaste ja siinse kultuuri kohta enne tulekut räägiti, on kõik osutunud tõeks: „Inimesed on siin avatud meelega, usaldusväärsed ja üldiselt väga lahked.“ Lisab veel: „Aga ilm… Ma ei oodanud, et siin nii kuum on. Kuigi ka Taanis on suvel kuum, on siin niiskem, mis teeb kuumuse talumise raskemaks.“ Taanis veedab Kasper suurema osa vabast ajast perekonnaga, siin täidab
jaoülemad. Lühike briifing ning rühm paneb ennast valmis. Stsenaariumi järgi läheb soomukitelt jalastunud rühm hävitama Briti luurajate leitud vaenlast. Ülesande hõlbustamiseks on nendega kaasas brittide tulejuht ja snaipritiim. Harjutuse käigus ei hinnata mitte üksikvõitlejate tegutsemist, vaid allüksuste omavahelist koostööd. Järgneb taktikaline liikumine posit-
Seersant Niklas (keskel) teiste jaoülematega rünnakuplaani tegemas
sioonidele. Britid tellivad kaudtule. Selle lõppedes sooritavad taanlased kiire rünnaku. Vaenlane neutraliseeritakse, perimeeter kindlustatakse ja soomukid liiguvad järgi – harjutuse lõpp. Instruktorid annavad tagasiside, allüksuste ülemad ütlevad oma märkused ja seejärel arutatakse asjad jaosiseselt läbi. Puhkepaus.
MAGNUS Pausi ajal selgitab teise jao kuulipildur reamees Magnus, suur ja turske, oma nime vääriline punase habemega mees, enda siiatuleku põhjuseid: „Tulin, sest kästi siia tulla.“ Kodustele seletaks ta seda umbes nii, et me oleme liitlased ja peame üksteist toetama. Ta on olnud sõjaväes kaks aastat ja see töö on vastanud täpselt tema ootustele. „Mulle meeldib aktiivne töö, ma tegelesin veidi aega ka puutööga, aga avastasin kiiresti, et see ei ole minu jaoks,“ ütleb Magnus. Tulevikuplaanid on Magnusel veel lahtised ja ta mõtiskleb nii: „Liiga kaua ma sõjaväes olla ei plaani, võib-olla kuni kümme aastat, aga ma ei tea veel ka, mis ma pärast tegema võiksin hakata.“ Ta arvab ka, et jalaväes eriti kaua olla ei saa – see on üpris paljunõudev. „Eriti kui
Kapral Kasper
väikesed ja mõned suured erinevused. Koos töötades, parima tulemuse saavutamiseks, peavad kõik õppima paindlikumad olema.
11
jest suuremaks läheb ja kuidas temas kasvab uus elu – ilmselt saab see väga raske olema.“ Samas saavad taanlased seitsme siin veedetud kuu jooksul kaks korda kodus käia ja korra oma lähe-
„ME OLEME SIIN, SEST OLEME MÕLEMAD NATO-S JA ME NÄITAME EESTI INIMESTELE, ET VAJADUSEL OLEME VALMIS TEILE APPI TULEMA.“ NIKLAS Pärast harjutust liigutakse tagasi kasarmu juurde varustust hooldama. Seersant Niklas seletab, et nad on olnud siin alles kolm nädalat ja tööalaselt nad eestlastega veel eriti kokku ei ole puutunud. Ta arvab: „Me oleme siin, sest oleme mõlemad NATO-s ja me näitame Eesti inimestele, et vajadusel oleme valmis teile appi tulema. Kodustele vastaks ilmselt sama ja nad saavad sellest aru – naine võib-olla nii hästi aru ei saa sellest, aga ta lepib sellega, sest selline asi käib kaasas elukutsega, mille ma olen valinud.“ Aja möödudes hakkab ta järjest rohkem puudust tundma oma naisest, kes on lapseootel: „Ma ei näe kuidas ta jär-
dased nädalavahetuseks endale külla kutsuda. Lisaks füüsilisele treeningule mängivad sõdurid vabal ajal palju vanakooli lauamänge, vaatavad filme ja vajadusel saavad Tapal šoppamas käia. Ühel laupäeval, mis on nende jaoks ainukene vaba õhtu nädalas, sõitsid nad oma jaoga ka läheduses asuva järve äärde ujuma. Kõik ootavad väga ka Tallinna külastamist, mis võetakse ette koos rühmaga. Kindlasti külastatakse ka kohta, kus Taani lipp taevast alla sadas. Kuigi hetkel valitseb põrgukuumus, muretseb seersant Niklas veidi ka talve saabumise pärast. Ilmselt põhjuseta, sest jalaväelased saavad alati hakkama.
SÕDUR NR 4 (102) 2018
sa oled kuulipildur,“ lisab ta muiates. Taanlaste kuulipilduja M60E6 kaalub 9,27 kg, lisaks veel laskemoon. Pärast pausi liigutakse uuele alale ja kordub sarnane stsenaarium. Kuumus läheneb juba kolmekümnele kraadile, aga taanlased ei näita veel väsimuse märke. Kompanii meedikud on andnud range korralduse piisavalt vett tarbida. Kuigi üksikvõitleja oskuseid ei hinnata, on allüksuste taktika sellega seotud. Instruktorid tuletavad võitlejatele pidevalt meelde, et ka metsas tuleb omavahel suuremaid vahesid hoida, müra tuleks teha vähem ja omavaheline suhtlus viia miinimumini. Need on lahendatavad väikesed probleemid, millega kaitseväe üksusedki pidevalt maadlevad. Kõik sõdurid tunnistavad, et suurim väljakutse ja samas ka siin olemise suur eelis on õppida teistsugusel maastikul tegutsema. Seersant Niklas tunnistab, et siinne maastik on Taani maastikust väga erinev: „Eriti metsad – need on palju tihedamad ja eripalgelisemad.“ Nende harjutuste peamine eesmärk on üksteise vahel usalduse tekitamine. Üksteise taktikat tuleb põhjalikult tundma õppida, sest instruktorite sõnul on
REPORTAAŽ
12
FOOKUS
GRIPENRaiko Jäärats KAPRAL, AJAKIRJA SÕDUR TOIMETAJA FOTOD: SAAB AB, KARL MÖLS SÕDUR NR 4 (102) 2018
ROOTSI TRUMPÄSS PILVEPIIRIL
Gripen E avalikul esmaesitlusel 2016. aasta mais
FOOKUS
13
GRIPENI PUHUL EI OLE MIDAGI MÜSTILIST KAHEKILOMEETRISEL MAANTEEL MAANDUMISES, ROOTSI ÕHUVÄE ÕPPUSTEL ON SELLINE STSENAARIUM TÄIESTI TAVALINE
SÕDUR NR 4 (102) 2018
Hävituslennuk ei ole mitte ainult kalleim relvasüsteem militaarvaldkonnas, vaid selle loomine on ilmselt ka üks suurimaid inimese saavutusi tehnoloogia arengus. Maailmas on rohkem riike, kes suudavad tuumarelva toota, kui riike, kes suudavad ise originaalset konkurentsivõimelist hävituslennukit toota. On hämmastav, et suhteliselt väikese rahvaarvuga Rootsis toodetakse ühte parimat neljanda põlvkonna hävitajat – Saab JAS 39 Gripenit.
14
JAS 39C Gripeni kokpit öise seadistusega
FOOKUS
Õ
igustatult võib tekkida küsimus, miks peaks Rootsi ise hävitajaid tootma. Vastus sellele on väga lihtne. Sest nad suudavad ja turul ei ole ühtegi teist Rootsi kaitsevajadusi silmas pidavat lennukit. Gripen1 on eriline, sest on ehitatud Saab 37 Viggeni järglaseks. Õhuväe piloodi major Mati Sikku sõnul tähendab see seda, et projekteerimisel on lennukile pandud kohuseks võtta üle kõik Viggeni võimed ja neid edasi arendada: „Gripeni puhul ei ole midagi müstilist kahe kilomeetrilisel maanteel maandumises, Rootsi õhuväe õppustel on selline stsenaarium täiesti tavaline.“ Gripen on arendatud võimalikult lihtsalt hooldatavaks, vähe personali nõudvaks ja väikese kaaluga hävitajaks. Tegu on ühemootorilise mitmeotstarbelise hävituslennukiga, mille võrdlemisi suurte delta-kujuliste tiibade ja canardiga (ees-tiibadega) siluett on meeldejääv ja lihtsasti eristatav. Gripeni peamine funktsioon on õhk-õhk ja õhk-maa lahinguolukorrad. Oma esimese lennu tegi ta 1988. aastal ja Rootsi õhujõudude teenistusse jõudis 1997. aastal. Lennuki uuendused Gripen C ja kaheistmeline Gripen D on ühildatavad kõigi NATO süsteemidega ja on võimelised õhus tankima.
Major Sikku sõnul on suurim erinevus elektroonilises taustas: „Gripen E suudab teha oluliselt rohkem kui F-16 – ka kõige rohkem uuendatud F-16 jääb Gripen E-st mõnevõrra maha.“ Oluline on just informatsiooni vahetamise võime ja erinevate õhutaktikate kasutamise võimalikkus. Gripen E radar (Raven ES-05 AESA) ja relvasüsteemid on mõnevõrra paremad. Hävitajate hankes lepitakse kokku ka tuleviku uuenduste võimalused, kuid on väga raske prognoosida, milliseid uuendusi tootja näiteks 15 aasta pärast võib pakkuda. Siiani on Gripenile suudetud pakkuda väga pädevaid uuendusi. Kui võrrelda näiteks tänaseid Gripeneid 90ndate alguse Gripenitega, siis kaugelt vaadates näevad nad küll sarnased välja, aga see on ka kõik – elektrooniline baas on lennuki peal täielikult vahetunud. „Väga suur osa nii lennuki hinnast kui ka selle tegelikust väärtusest asub hävitaja elektroonilises pooles,“ ütles major Sikk.
GRIPENI EELISED Gripeni väga suur eelis on, et ta suudab andmeside vahetust lennukilt lennukile ja maasensorite vahel korraldada väga efektiivselt. „Gripeni viimane radari uuendus võimaldab teha selliseid manöövreid,
KUI VÕRRELDA NÄITEKS TÄNASEID GRIPENEID 90NDATE ALGUSE GRIPENITEGA, SIIS KAUGELT VAADATES NÄEVAD NAD KÜLL SARNASED VÄLJA, AGA SEE ON KA KÕIK – ELEKTROONILINE BAAS ON LENNUKI PEAL TÄIELIKULT VAHETUNUD Gripen E ja kaheistmeline Gripen F, mis on Gripen viimased versioonid, tegid oma esmalennu 2017. aastal ning peaksid teenistusse jõudma 2019. aasta jooksul. Gripen E maksimum lennukaugus on peaaegu kaks korda suurem kui esimestel mudelitel. Selle lennuki valis oma õhujõududele ka Brasiilia, mis on oluliselt suurendanud erinevate hankijate huvi. Saab on võimeline tootma veel lennukikandjatele mõeldud mudelit Gripen Maritime ja pilootide treenimiseks mõeldud tsiviilversiooni Gripen Agressor.
F-16 VS GRIPEN SÕDUR NR 4 (102) 2018
Gripeni kõige suurem konkurent erinevatel turgudel on olnud ameeriklaste F-16. 1 Eesti keeles greif ehk kotka pea, tiibade ja küünistega ning lõvi keha ja tagajalgadega müütiline elukas.
mida lennukilt ei eelda ega oota. Õhk-õhk lahinguolukorras suudab ta välja lasta oma raketi out-of-visual-range ja läheb ise minema,“ räägib major Sikk. „Kui lennukid lendavad paaris, siis üks lennukipaar saab oma kõikvõimalikud väljundid kinni panna, kiirates minimaalselt, saades informatsiooni maalt, merelt ja/või teistelt lennukitelt, jäädes lasu sooritades varjatuks.“ Lisades veel: „Tõenäoliselt on F-35 võimeline samasugust manöövrit sooritama iseseisvalt, sõltumata sekundaarsetest andmetest, olles samas radaritele nähtamatu.“ Gripen E vajab õhkutõusmiseks 500 m ja maandumiseks 600 m lennurada. Lennukimootori täielikuks vahetamiseks kulub üks tund. Lennuki suhteline kergus võimaldab kasutada oluliselt väiksema kandevõimega lennuväljasid ning tema tankimine relvade ja kütusega võtab väga vähe aega. Gripeni lennutunni mak-
sumus on kordades väiksem teiste hävitajate lennutunni maksumusest.
GRIPENI MIINUSED Erinevalt mitmest teisest hävitaja tüübist ei tule kõik Gripeni olulisimad varuosad ühelt „tootmisliinilt“. Gripen E kasutab varianti General Electronicu F-414 mootorist. Kui muidu võiks Gripeni hankimise eelis olla Ameerika Ühendriikide valitsuse ITAR nõuete vältimine, siis lennuki mootori tõttu ei ole see täielikult võimalik. Kindlasti tõstab see ka lennuki muidu nii madalat lennutunni maksumuse hinda. Sama tüüpi mootorit kasutavad ka kahemootorilised F-18 hävitajad. Kahemootoriliste hävitajate eelis on lennuki võime maanduda juhul kui üks mootor peaks üles ütlema. Näiteks on mitu Soome õhujõudude F-18 hävitajat pääsenud ühe mootori rikke tõttu allakukkumisest. Võrreldes Gripen E hinda mõnede teiste neljanda põlvkonna hävitajate hinnaga, on lennuk ise natukene kallim, kuid selle kompenseerib suhteliselt odavam lennutunni hind. Lennuki kõige suurem miinus on, et seda ei ole katsetatud reaalsetes lahinguolukordades.
300 – MAAGILINE NUMBER Gripen E ei võistle mitte ainult teiste neljanda põlvkonna hävitajatega, vaid viienda põlvkonna hävitajatega samuti. Selle aasta 11. juunil, 7 aastat pärast tootmise alustamist, andis Lockheed Martin üle oma 300nda F-35 lennuki. Õhuväe piloodi major Mati Siku sõnul on number 300 hävitaja tootmise maagiline tähis, mida proovivad kõik lennukitootjad saavutada: „Umbes sellest piirist alates hakkavad lennukitüübi arenduseks tehtud kulutused ennast ära tasuma või siis suudetakse tootmine viia kuluefektiivsemaks.“ F-35 projekt on läinud oodatust oluliselt kallimaks. Räägitakse 1,5 triljonist dollarist, mis teeb sellest kõige kulukama projekti maailma ajaloos. Kuid Lockheed Martini väitel on ühe lennuki tootmiseks kuluv aeg viimase kolme aasta jooksul vähenenud 20% ja juba aastaks 2020 plaanitakse jõuda 600 lennuki tootmiseni. Lennuki suur tootmishulk võib märgatavalt vähendada lennuki hinda tulevikus. F-35 lennutunni hind on seni veel kümneid kordi kõrgem Gripeni lennutunni hinnast. 300 lennuki tootmist sihivad ka Venemaa ja Hiina viienda põlvkonna hävitajate tootjad, kuid seni veel edutult. Major Siku
15
FOOKUS
SÕDUR NR 4 (102) 2018
16
FOOKUS
sõnul ei tunne vene insenerid sõnapaari „me ei suuda“, kuid küsitav on nende lennukite töökindlus ja maksumus: „Vene
EESTI JA HÄVITAJAD Eesti kaitseväele hävitajate hankimine
ISESEISVA ÕHUTURBE TAGAMISEKS OLEKS VAJA VÄHEMALT KÜMME LENNUKIT. KÕIK SEE VAJAKS VÄHEMALT 50 PILOODI VÄLJAÕPETAMIST
SÕDUR NR 4 (102) 2018
Föderatsioon ei jõua neid lennukeid lihtsalt piisavalt osta, kuigi inseneride tootearendused on väga eripalgelised ja kõrgel tasemel.“ Erinevaid Gripeni mudeleid ei ole seni veel 300 tükki müüdud, aga see arv võib lähitulevikus täituda. Selle numbri saavutamiseks on lennukitootja minevikus kasutanud kõikvõimalikke vahendeid ja olnud seotud mitme korruptsioonijuhtumiga. Tänapäeval valitseb ettevõttes nulltolerants korruptsiooni suhtes ja see on üks maailma „puhtamaid“ relvatootjaid.
sõltub poliitilisest otsusest, kuid odav see kindlasti ei oleks. Major Sikk arvab: „Kui Soome suudab üleval pidada 50 tipptasemel hävitajat, siis teoreetiliselt võiks ju meil 10 hävitajat olla…“ Küsimus ei ole mitte niivõrd hävitajate ostmises, vaid nende ülalpidamises. Ühe õppe eesmärgil lastud õhk-õhk raketi hind on umbes 100 000 eurot. Kindlasti ei tasuks arvata, et Eestile piisaks õhuturbeks ainult neljast hävitajast. „Meie liitlased on võimelised õhuturvet nelja lennukiga tegema, sest nende per-
sonal on treenitud ja nende lennukid on pikaajalised hooldused läbinud ja nad tulevad siia ainult neljaks kuuks. Kui juba aastaks Eestisse tulla, siis oleks neil vaja kaheksa lennukit,“ selgitab major Sikk. Iseseisva õhuturbe tagamiseks oleks vaja vähemalt kümme lennukit. Kaks lennukit oleks pidevalt valmisolekus, veel kaks oleks valmis neid katma, kaks lennukit oleks pilootide koolitamiseks, lisaks kaks oleks hoolduses ja ülejäänud kaks pikaajalises hoolduses. Kõik see vajaks vähemalt 50 piloodi väljaõpetamist. Ainult õhuturvet oleks võimalik teha ka eelmise põlvkonna Gripenitega või F-16-ga, mis oleks vastavatest viimase põlvkonna lennukitest mõnevõrra odavamad.
HÄVITAJATE HANKED Hävitajate hanked on tihti kõige kulukamad, mida riigid ette võtavad. Need võivad anda mingisuguse arusaama, kui
Mais kasutasid Rootsi õhujõudude Gripenid korraks baasina ka Ämarit
FOOKUS
17
Norra seevastu on otsustanud hankida F-35 hävitajad, kuigi kaalus ka Gripen E soetamist. 52 lennuki hankimise esialgne maksumus oli ligi 10,7 miljardit dollarit, kuid see ei arvesta kogu lennuki eluea maksumust, mis võib kordades suurem olla. 36 Gripen E/F lennukit otsustas hankida Brasiilia. Selle programmi maksumus koos hooldusega on 5,44 miljardit dollarit, milleks Rootsi valitsus pakkus 25 aasta pikkust madala intressiga laenu. Lähitulevikus peaksid otsuse tegema Gripenite või tema konkurentide hankimise kohta mitmed riigid: Soome, India, Bulgaaria, Poola jpt. Gripeneid soovis hankida ka Šveits, kuid see otsus vetostati rahvahääletusel. Nii suurte hangete juures on oluline ka nende poliitiline taust ja müüjariigi võimekus ostjariigist samaväärne vastutehing sooritada, mis annab suurriikidele teatud eelise.
NATO MITMEKESINE LENNUKIPARK
hanke- ja investeerimiskulud jäävad aastas u 136 miljoni euro juurde.
HÄVITAJATE HANKED ON TIHTI KÕIGE KULUKAMAD, MIDA RIIGID ETTE VÕTAVAD. NEED VÕIVAD ANDA MINGISUGUSE ARUSAAMA, KUI PALJU LENNUKITE ÜLALPIDAMINE TEGELIKULT MAKSMA LÄHEB Tšehhi ja Ungari on otsustanud lennukite ostmise asemel liisida Rootsilt kumbki 14 Gripen C/D lennukit. Esialgset kümneaastast lepinguperioodi on mõlemad riigid otsustanud pikendada veel kümne aasta võrra aastani 2026. Nende tehingute aastakulu riigi kohta on raske hinnata, kuid see võib jääda vahemikku 60-100 miljonit eurot. Pigem vahemiku ülemisse otsa, kui kõik kulud kokku arvutada.
variant, siis üksikuid lõike läbivatel hävitajatel on raudselt eelis.“ „Näiteks F-15 on mõeldud õhk-õhk situatsioonis kasutamiseks ja A-10 on mõeldud õhk-maa olukordadeks ning F-16 või Gripen suudab mõlemat ja väga palju muudki, aga kummaski ülesandes jääb eriotstarbelisele lennukile alla. Ehk siis kõik need on lennukid, kõigil on mootorid küljes, aga võimed on väga-väga erinevad.“
SÕDUR NR 4 (102) 2018
palju lennukite ülalpidamine tegelikult maksma läheb. Samas võivad nad olla ka eksitavad, sest kõiki tingimusi ei avalikustata ja teinekord võivad need sisaldada tooteid, mis ei ole otseselt lennukitega seotud. Hetkel hangib uusi hävitajaid Slovakkia, et asendada vanad MiG-29 lennukid. Valik oli Gripeni ja F-16 vahel. Otsustati hankida 14 uusimat F-16 Block 70/72 hävitajat. Slovakkia kaitseministri Peter Gajdo sõnul oli F-16 pakkumine „igas aspektis parem“. Tehingu lõplikku maksumust ei ole veel avaldatud, aga see võib jääda suurusjärku 2,9 miljardit dollarit. See teeb ühe lennuki maksumuseks u 175 miljonit eurot, kuid tuleb arvestada, et see hõlmab ka hooldust, koolitust, relvastust ja tuleviku uuendusi. Kui jagada see programm näiteks kolmekümne aasta peale, mis on ühe lennuki keskmine eluiga, teeks see programmi aastaseks kuluks u 82 miljonit eurot. Võrdluseks, Eesti riigikaitse
Selles, et erinevad NATO liitlasriigid hangivad erinevaid hävitajaid, ei ole iseenesest midagi halba. Major Siku sõnul võib erinevate lennukitüüpide kooskasutamine anda suure edumaa, kui vastavat planeerimist korraldaval üksusel on ideaalsed teadmised erinevate lennukitüüpide eelistest. „Erinevaid hävitajate tüüpe võib võrrelda teateorienteerumisega maa peal. Näiteks takistusrajal on lõike, mida on parem läbida joostes ja lõike, mida on parem läbida jalgrattaga. Olgugi, et mõlema liikumisvahendiga on võimalik see vahemaa läbida, oleks parem, kui teatepulga vahetamine viia kohta, kus ühel liikumisviisil on selge eelis,“ selgitab major Sikk. „Kui vastaspoolel on kasutada keskmine
18
INTERVJUU
Jonatan Vseviov 2015. aastal Postimehe kaamera ees
KAITSEKULUTUSED SÕDUR NR 4 (102) 2018
SUURENEVAD või KAITSEVÄGI KAHANEB
INTERVJUU
Kaitseministeeriumi ekskantsler Jonatan Vseviov on olnud riigikaitse laia käsitluse kontseptsiooni ning sellele tuginenud riigikaitse strateegia ja ka 2013. aastal heakskiidetud riigikaitse arengukava autoreid. Sügisest asub ta tööle Eesti suursaadikuna USA-s. Sõduril oli seetõttu põhjust teda intervjueerimas käia. Heiki Suurkask AJAKIRJA SÕDUR PEATOIMETAJA
FOTO: SCANPIX, EESTI KAITSEVÄGI
Neli protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT-st) kaitsekulutustele, mida USA president Donald Trump NATO riikidele välja pakkus… On see üldse reaalne? Milliseid emotsioone see number tekitab?
tulevad kaasa riigiks olemisega ja teatud efekti annab ka mastaap. Me teame üldiselt, et hulgi saab asju parema hinnaga kui ükshaaval. Väike riik on siin keerulises situatsioonis ja mastaabi efekti saavutada on äärmiselt keeruline. Olulisem kui see, et Eesti on väike riik (mida ei tasu kogu aeg iseendale korrutada, maailmas on ju veel oluliselt väiksemaid riike), on meie asukoht – nii geograafilises kui ka geopoliitilises mõttes. Lisaks meie ajalooline kogemus ja see arusaam, et me enam
Kas väike riik peaks protsendina kulutama rohkem kui suurriik?
Paratamatult on sellised kulud, mis
muret ei ole, kas me suuremate kaitsekulude puhul seda raha mõistlikult kasutada oskame. Sõjaliste võimetega on nii, et nende väljaarendamine võtab palju aega. Kui me hakkame kaitsesse kulutama siis kui on ärevad ajad juba käes, oleme me sellega oluliselt hiljaks jäänud. Me peame aduma tulevat ette mitte üks või kaks, vaid kümme või viisteist aastat. Siis on meil lootus välja arendada täiendavad sõjalised võimed, mis osana kogu Eesti kaitselahendi tervikust aitaks kaasa meie heidutushoiaku tugevdamisele. Kaitsekulutuste suurendamine on poliitiline otsus, tõenäoliselt on kaitseministeerium otsinud võimalusi nende suurendamiseks. Kas näiteks erasektorit saaks kuidagi kaasata kaitsekulutuste suurendamisse?
Loomulikult on see poliitiline otsus. Loodetavasti, mida informeeritum on ühiskond, seda targemad tulevad ka otsused. Loomulikult on erinevaid mooduseid, kuidas püüda teha vähemaga rohkem, aga lõpuks kavaldamine ei aita.
PROTSENT SKT-ST ON VÄGA HEA MÕÕDUPUU, AGA LOOMULIKULT MITTE AINUKE, OLENEVALT KA SELLEST, KUI SUUR ON SKT, MILLEST SEDA PROTSENTI ARVUTATAKSE ajaloos tehtud vigu ja meiega juhtunud õnnetusi korrata ei lase. Kui vaadata meiega võrreldavaid riike, kes kulutavad kaitsele rohkem kui neli protsenti SKT-st, siis Armeenia ja Aserbaidžaan valmistuvad tegelikult sõjaks, ja ka Gruusia ajas 2000-ndate teisel poolel oma kaitsekulutused väga järsult lakke. Tekkis küll küsimus, et see käis Gruusial üle jõu. Kas Eesti kaitsekulutuste liiga järsk suurendamine võiks ka mingeid ohte kaasa tuua?
Järsud liigutused võivad alati endas teatud ohte kätkeda, aga tänu sellele, et me oleme viimased aastad põhjalikult tegelenud planeerimisega, on meil väga hästi teada, kuhu me raha paneksime, kui seda oleks rohkem. Raha ei pruugi saada üleöö, sest hanked võtavad aega, ka personali väljaõpetamine võtab aega, aga Eesti pärast mul sellist
Kui me tahame suuremat sõjaväge, tuleb sinna panna rohkem raha. Isegi kui me tahame seda sama sõjaväge kui praegu, on perspektiivis vaja maksta rohkem. Relvastuse hanked nõuavad esiteks väga pikka planeerimise aega ja teiseks seda, kas relvastuse müüja on valmis müüma. Kas ja kui palju on liitlased valmis meie relvastuse parandamisel või lisamisel kaasa aitama?
Eestil ei ole, vähemalt alates sellest kui me NATO-sse astusime, olnud probleeme relvade ostmisel, kui me vaid selle eest maksta suudame. Sõjaline võime on muidugi tervik, ei ole ainult relv, vaid on ka väljaõpetatud isikkoosseis, taristu, sidesüsteemid jne, jne… Tihtilugu kujutatakse lihtsustatult ette, et ostame mingi relvasüsteemi ja siis on meil kohe olemas selline võime. Tegelikult koosneb see relvasüsteem ise juba väga
SÕDUR NR 4 (102) 2018
Kaitseplaneerimisega tegelenud inimesele ei tekita see mingisuguseid emotsioone. On riike, kelle kaitsekulutused on neli protsenti või rohkemgi SKT-st. Protsent SKT-st on mingis mõttes väga hea mõõdupuu, aga loomulikult mitte ainuke, olenevalt sellest, kas seda raha kulutatakse mõistlikult ja ka sellest, kui suur on SKT, millest seda protsenti arvutatakse. Mõnes mõttes on isegi positiivne, et president Trumpi enamasti möödaminnes öeldu on käivitanud nüüd arutelu kaitsekulude suuruse üle, mis on alati poliitilise valiku objekt. Eesti puhul on meie senised kaitsekulud, eriti nende stabiilsus (kaks protsenti pluss natuke peale), toonud meid NATO-s SKT-st protsendina arvutades täiesti tippu. Aga reaalsetes summades, absoluutväärtuses, oleme me tagumiste seas. Näiteks Läänemere ääres ei ole enam riiki, kes kulutaks kaitsele vähem eurosid kui Eesti. Kui Eesti soovib ka pärast 2026. aastat hoida seda sõjaväge, mis meil praegu plaanide kohaselt arenduses on, või teha veel suuremat sõjaväge, peavad Eesti kaitsekulud olema stabiilselt üle kahe protsendi SKT-st. Kas 2,5 või 3, seda kõike võib arutada, kuna me saame erinevad sõjalised võimed erineva raha eest. Aga kui me ei soovi järgmise või ülejärgmise kümneaastase plaaniga hakata Eesti kaitseväge vähendama, peavad kaitsekulutused suurenema.
19
20
INTERVJUU
Õppused Saber Strike 2017
mitmetest erinevatest hangetest, mis selle toetuseks tuleb korraldada. Meid on aidanud väga tõsiselt näiteks Ameerika Ühendriigid sellega, et nad on oma maksumaksja raha suunanud Eesti kaitsesse. Päris märkimisväärsete summadega, mis on aidanud meil osta relvasüsteeme ja laskemoona, mida me ostaks ise niikuinii, aga saime tänu ameeriklaste abile osta suuremas koguses ja parema kvaliteediga. Näiteks tankitõrjesüsteem Javelin, mida Eesti plaanis hankida nii ehk naa, aga millele Ameerika maksumaksja pani väga tugevalt oma õla alla. Samas suurema osa Eesti relvastusest-varustusest on ostnud siiski Eesti oma maksumaksja. Kui palju meie oma kaitsetööstus tegelikult Eesti kaitsevõime suurendamisele kaasa on aidanud?
Eesti kaitsetööstus on viimase paari aasta jooksul teinud läbi muljetavaldava arengu. Kui vaadata seda, mis oli mõni aasta tagasi ja mis on Eesti riigis täna, siis need kaks maailma pole võrreldavad. Loomulikult ei suuda Eesti tööstusettevõtted mängida kvantiteedile, seega tuleb toota midagi, mis on piisavalt nutikas, maailmas piisavalt vähe levinud, et eristuda teistest globaalsetest konkurentidest, et maailmaturul läbi lüüa. Mitte ükski ettevõte ei saa olla kaitsetööstuses edukas pelgalt Eesti kaitseväele müües. Järelikult peab see ettevõte suutma eksportida Euroopasse, Ameerikasse, Aasiasse – ühesõnaga globaalsele turule. Sealt tuleb mastaap ja lootus
SÕDUR NR 4 (102) 2018
AGA REAALSETES SUMMADES, ABSOLUUTVÄÄRTUSES, OLEME ME TAGUMISTE SEAS. NÄITEKS LÄÄNEMERE ÄÄRES EI OLE ENAM RIIKI, KES KULUTAKS KAITSELE VÄHEM EUROSID KUI EESTI
selt, me aitame Eesti kaitsetööstust nii palju kui me vähegi suudame, et nad saaks eksporditurgudel läbi lüüa, tutvustame neid ja vajadusel aitame neil katsetada oma süsteeme. Ma usun, et lähima paari aasta jooksul saame kuulda veel Eesti kaitsetööstusest palju suuremaid lugusid kui seni.
püsida konkurentsis ja kasumis. Eesti sõjalist võimet aitab meie kaitsetööstus parandada mitmel moel. Esiteks teadmine, mis Eestis tekib tänu ettevõtlusele. Näiteks mehitamata süsteemid, mis on sageli Eesti kaitsetööstusest rääkivatel inimestel mõttes, nende oskusteave on olemas küll eraettevõtetes, aga laiemalt lõikab sellest kasu ka Eesti riik. Teatud juhtudel on väga mõistlik ja kasulik, kui relvastuse remondi ja hoolduse võimekus on väeosadele
Kui Donald Trump USA presidendiks valiti, oli Eesti sealses valimiskampaanias küllaltki küsitavalt esil. Täna võib olla vähemalt kindel, et Trump teab, kus Eesti asub ja tundub, et ka Eestil on tekkinud otsesuhted, vähemalt mõju tema otsustele. Kas me praegu võime hinnata, kuidas Trumpi periood on Eesti kaitsepoliitikale ja üldse Eesti positsioonile maailmas mõjunud?
võimalikult lähedal. Näiteks CV90-d, mis meie relvastusse tulevad: kas neid remondime mere taga või on mõnel ettevõttel suutlikkus remontida neid ka Eestis? Ei pea olema üleliia suur ekspert, et aru saada strateegilisest eelisest, kui me suudame neid remontida Eestis. See eeldab muidugi, et on olemas ettevõtluse baas, kes suudaks sellises äris kaasa lüüa ja tihedas konkurentsis hankeid võita. Meil on kaitseministeeriumina väga head suhted Eesti kaitsetööstusega, me vahetame informatsiooni regulaar-
Eesti suhted Ameerika Ühendriikidega
INTERVJUU
21
soov muutuks, peaks muutuma väga palju selles, kuidas Venemaa näeb enda rolli maailmas ja ka meie piirkonnas. Ameerika presidendid on kõik üritanud Venemaaga normaalselt läbi saada ja koostööd teha, loomulikult nendes valdkondades, kus riikidel on tajutavaid ühishuve. Meie ei peaks muretsema selle pärast, kui Venemaa ja Ameerika Ühendriigid omavahel suhtlevad. Kas sellest suhtlemisest saavutatakse ka positiivset muutust, seda näitab aeg. Venemaa on olnud oma poliitikas, vähemalt alates 2000. aastast väga järjekindel, aga see, milles ta on olnud järjekindel, on Euroopa ja tegelikult kogu lääne julgeoleku jaoks väga problemaatiline. Kas ta sellest on nõus loobuma ja mis tingimustel, ma ei tea. Seniks aga ei ole lootust, et lääne suhted Venemaaga saavutaks mingit põhimõttelist stabiilsust. Enamik NATO riike kulutab kaitsele praegu kõvasti alla kahe protsendi. Kas vastab tõele, et poliitilist valmidust kahe protsendi taset saavutada ei ole siiani korralikult näha?
Sellega ma ei ole üldse nõus, sest NATO-l on vastupidi suur soov saavutada kahe protsendi taset kaitsekulutustes, see on kokku lepitud, viimati Brüsseli tippkohtumisel ka üle kinnitatud, kui NATO ühine, kõikide liikmesriikide eesmärk. Ka faktid räägivad seda keelt, sest NATO riikide kaitsekulud on pöördunud tõusule. Enamikel nendel liikmes-
SÕJALISTE VÕIMETEGA ON NII, ET NENDE VÄLJAARENDAMINE VÕTAB PALJU AEGA. KUI ME HAKKAME KAITSESSE KULUTAMA SIIS KUI ON ÄREVAD AJAD JUBA KÄES, OLEME ME SELLEGA OLULISELT HILJAKS JÄÄNUD Barack Obama kuulutas nn Reset nupu kasutamist Venemaa suhetes, ometi oli just tema see president, kes USA väed Baltimaadesse tõi. Trump püüab nüüd omakorda Venemaa suhteid parandada. Millist muutust see Eesti-Venemaa suhetes tähendada võiks?
Eesti-Venemaa suhetes – mitte väga erilist. Eesti-Venemaa suhted on sellises seisus seetõttu, et Venemaa soovib neid sellises seisus hoida. Selleks et see
riikidel, kellel veel ei ole kahe protsendi taset käes, on olemas plaanid, kuidas ja millal jõuda sellele tasemele. 2024. aastaks peaks kõik NATO riigid saavutama kahe protsendi taseme. Nii et sellist kaitsekulutuste tõusu, nagu Euroopas praegu toimub, pole külma sõja lõpust alates aset leidnud. See on NATO-le ja Euroopa julgeolekule muidugi väga positiivne areng, aga paradoksaalselt kaasneb sellega meie jaoks ka üks probleem. Kasvavad kaitsekulud kiirendavad relvastuse kal-
SÕDUR NR 4 (102) 2018
on väga head ja need seisavad vundamendil, mis on palju sügavam kui üks või teine president või peaminister. Need ei ole parteilisest eelistusest või isikutevahelistest suhetest, vaid selgetest strateegilistest huvidest ja jagatud väärtustest lähtuvad suhted. See on iseloomustanud ka viimast paari aastat nii Eesti ja Ameerika suhetes, kui ka üldisemalt, NATO ja USA Euroopas asuvate vägede arengus. Need arengud on olnud positiivsed; meie kaitsekoostöö on intensiivistunud, Ühendriikide tähelepanu Euroopa julgeolekule on suurenenud, ka Euroopas asuvate Ameerika vägede hulk ja Ameerika maksumaksjate kulutuste tase on läinud üles. See ei tähenda, et me võiks rahul olla asjade seisuga, aga muretsemiseks, ammugi mitte paanikaks ei ole mingisugust põhjust.
22
INTERVJUU
Eesti Javelinide ostule pani USA tugevalt õla alla
linemist ja vähendavad võimalusi osta Euroopast vähekasutatud, kuid odavat varustust, mida me seni sageli teinud oleme. Näiteks enamik meie kaitseväe kasutuses olevatest veoautodest on ostetud kordades odavamalt, kui maksavad uued veoautod, kuna Euroopa riigid on pidanud vähenevate kaitsekulude tingimustes oma vähekasutatud sõjalisi varusid müüma. Nüüd, kus kaitsekulud suurenevad, kaob selline second-hand turg Euroopas ära. See tähendab – kui tuleb aeg praegused veokid välja vahetada, peame nähtavasti maksma märksa suuremaid summasid. Kasutatud relvastust turule kindlasti jääb, aga mitte enam sellises seisus, mida saaks võrrelda uuega; ja see mis on võrreldav uuega, selle hinnad liiguvad kiiresti ülespoole. Kogu kaitsekulutuste tõstmise temaatika on ju ajendatud Venemaa ohu suurenemisest, eriti Ukraina kriisi najal, samas kui Venemaa ja Ameerika üritavad jälle suhteid parandada, mis võib olukorda jälle teistpidi muuta. On seda teemat üldse mõtet arutada?
Ei usu. Ka külma sõja ajal oli perioode, kus Washington ja Moskva tegid tõsiseid jõupingutusi suhtlemaks omavahel, see ei tähendanud kuidagi, et Nõukogude Liidust lähtuv olemuslik oht oleks kuidagi väiksemaks jäänud. Euroopa sõjaliste kulutuste tõusu aitab kõrvuti Venemaa agressiivse käitumisega seletada ka üleüldine ebastabiilsus Euroopa piiridel. Ohutaju kui selline pole võõras ei portugallastele, itaallastele, eestlastele, ega norralastele, jt, see on ka põhjus, miks Euroopas kaitsekulutused suurenevad.
MEID ON AIDANUD VÄGA TÕSISELT NÄITEKS AMEERIKA ÜHENDRIIGID SELLEGA, ET NAD ON OMA MAKSUMAKSJA RAHA SUUNANUD EESTI KAITSESSE. PÄRIS MÄRKIMISVÄÄRSETE SUMMADEGA
SÕDUR NR 4 (102) 2018
Erinevatel liitlastel on erisugused probleemid ja eesmärgid. Koostöö rahvusvahelisel tasandil eeldab koos prantslastega Aafrikas võitlemist ja prantslaste siia kutsumist. Ka Eesti peab hajutama oma rahvusvahelist tähelepanu erinevatele objektidele ja mitte keskenduma vaid ühele joonele?
Muidugi, see on NATO-s alati nii ol-
nud. Selleks, et me kõik saaks nautida igaühe panust, peame me üheskoos ka kõigi huvide nimel panustama. Isegi juhul kui see toimub geograafiliselt kauges piirkonnas. Ei ole midagi raskemat ühelgi otsustajal, kui saata oma sõdureid sõtta. See on moraalselt ja sageli ka poliitiliselt raske, rahaliselt kulukas, kuid me näeme, et NATO lõunariigid on otsus-
tanud oma ressursse saata siia ja siinsed riigid vastupidi, sinna. Solidaarsust NATO-s on tunduvalt rohkem, kui ajaleheartiklid sellest räägivad. Ka USA on panustanud hulga rohkem Euroopasse kui varasematel aastatel, kuna julgeolekuolukord Euroopas, ka laiemalt euro-atlantilises ruumis on muutunud pinevamaks. Eesti on juba hakanud tasapisi tanke hankima, aga hävituslennukitest veel tõsisemalt mõelda ei jõua.
Ei jõua jah. Ka tankilugu vajab natuke lahti rääkimist. Ühe või kaks tanki suudab Eesti muidugi alati osta, ka
INTERVJUU
23
du ei suudaks iseseisvalt üleval pidada. Näiteks nelja hävitaja käitamise, remondi, hoolduse, väljaõppe jalajälg oleks ebaproportsionaalselt suur, võrreldes selle sõjalise efektiga, mida neli hävitajat heidutusse või kaitsesse annaks. Koos liitlastega on need küsimused õnnestunud lahendada mõistlikult. Aga merekaitse? Kui palju on võimalik Eesti mereväge tugevdama hakata?
Kahe protsendi kaitsekulutuste juures ei ole see võimalik. Merelises mõttes on miinisõja võime, mis meil praegu on välja arendatud, võrreldes kõigi teiste sõjaliste võimetega merel, kõige odavam. Miinisõja võime sai omal ajal – ammu enne minu ministeeriumisse tulemist – alguse Euroopa riikide abist, kui meile anti tasuta vanad miinitraalerid. See on ka hea näide sellest, kuidas kaitsevaldkonnas tasuta asju pole olemas: raha, mis me oleme pannud selle võime väljaarendamisse ja ülalpidamisse, on olnud kordi suurem, kui meile antud miinitraalerid ka uutena maksid. Meie tänaste miinijahtijate pakutav on NATO-s väga vajalik võime, aga on tõenäoline, et tänaste aluste elukaare lõppedes on tehnika liikunud sinna, kus kasutusel on juba universaalsed, mitte enam pelgalt miinisõjaks välja töötatud monofunktsionaalsed platvormid. Sõjalises mõttes on merel kõige alus aga mereseirevõime. Siin on suur potentsiaal asutustevahelisel koostööl, kuidas panna juba siseministeeriumi välja arendatud võimed
VENEMAA ON OLNUD OMA POLIITIKAS, VÄHEMALT ALATES 2000. AASTAST VÄGA JÄRJEKINDEL, AGA SEE, MILLES TA ON OLNUD JÄRJEKINDEL, ON EUROOPA JA TEGELIKULT KOGU LÄÄNE JULGEOLEKU JAOKS VÄGA PROBLEMAATILINE teisi võimeid soetada ja ülal pidada. Samamoodi oleks Eestis vaja kolmandat ja neljandat jalaväebrigaadi ja paljusid teisi võimeid, millest ajakirjanduses juttu on olnud. Hävituslennukitega on samamoodi. Baltimaades toimub praegu NATO õhuturbeoperatsioon kokku kaheksa hävitajaga, mida ei Eesti, Läti ega Lee-
teenima ka sõjalise kaitse huve. Samas peame ka kaitse-eelarvest investeerima mereseiresse täiendavaid vahendeid järgmise kümneaastase plaani koostamisel, mida me suudame merel, aga ka maismaal, õhus ja küberruumis, pärast 2026. aastat arendada ja ülal pidada. Igal juhul tuleb teha raskeid valikuid.
SÕDUR NR 4 (102) 2018
kümme tanki jaksame osta, aga tankipataljon, või ka tankikompanii on palju enamat, kui vaid kogus tanke. See tähendab vajadust neid tanke käigus hoida, remontida, hooldada, laskemoona ja sidevahenditega varustada, isikkoosseisu kõigepealt värvata, välja õpetada, palgal hoida, jne. Kui näiteks Eesti tahab tankipataljoni, siis need arvutused on olemas, me oskame öelda kui palju see maksab – mitte pelgalt soetamise, vaid terve võime ülalpidamise mõttes. Seega debatt pole mitte selle üle, kas meil on tankipataljoni vaja (pole kahtlustki, et on), vaid kui palju me oleme oma maksudena kogutud rahast valmis sõjalisse kaitsesse investeerima, et seda ja
24
REPORTAAŽ
SÕDUR NR 4 (102) 2018
KÜBERVÄEJUHATUSED ja KÜBERVÕIMED viie riigi näitel Piret Pernik
RAHVUSVAHELISE KAITSEUURINGUTE KESKUSE TEADUR FOTOD: SCANPIX, EESTI KAITSEVÄGI, FORSVARET
Serveriruum Petersoni õhuväebaasis Colorado Springsis
KÜBER
Eesti kaitsevägi asutas 1. augustil 2018 küberväejuhatuse, sama on teinud ka mitmed teised Euroopa riigid. Kuigi uue organisatsiooni loomisega püütakse lahendada mitmesuguseid probleeme, on sõjaliste kübervõimete edukaks arendamiseks vaja terviklikku lähenemist ja kultuuri muutmist.
S
uurimaks ohuks rahvuslikule julgeolekule küberruumis peetakse riikide küberründeid.1 Hinnanguliselt arendasid 2016. aasta seisuga küberründevõimeid 30 riiki, kellest kõige võimekamateks vastasteks peetakse Venemaad, Hiinat, Põhja-Koread ja Iraani.2 Et riikide kübervõimed on salajased, on nende kohta avalikes allikates vähe teavet, väited põhinevad anonüümsetel allikatel või puudub nende kohta ametlik kinnitus. Ametlikes allikates on piisavalt informatsiooni USA ja paari teise riigi kohta (sageli küll vaid kohalikus keeles). Sellegipoolest, eri allikate andmetel on öeldud, et küberründevõimed on lisaks eelnimetatud neljale riigile veel mitmel riigil: Austraalia, Araabia Ühendemiraadid, Belgia, Hispaania, Holland, India, Israel, Kolumbia, Lõuna-Korea, Norra, Prantsusmaa, Saksamaa, Soome, UK, USA ja Vietnam.3 Neist Belgia, Kolumbia ja Vietnami ning lisaks ka Itaalia ametlikud allikad möönavad kübervõimete arendamist, aga ei kinnita seda ründevõimete kohta. Mõned riigid, näiteks Tšehhi, Norra, ja Eesti on andnud teada, et hakkavad küberründevõimeid arendama, kuid pole kinnitanud nende võimete eksisteerimist. 1 Nt Hollandi küberjulgeoleku hinnang 2018, “Cybersecuritybeeld Nederland 2018: Digitale dreiging in Nederland neemt toe,” National Cyber Security Centre, 13 June 2018, https:// www.ncsc.nl/actueel/nieuwsberichten/cybersecuritybeeld-nederland-2018-digitale-dreiging-in-nederland-neemt-toe.html. 2 James Clapper, Marcel Lettre, Michael Rogers, “Foreign Cyber Threats to the United States,” Joint Statement for the Record to the Sena-
Iseseisvas küberväejuhatuses on kogu spektri ulatuses küberoperatsioonide võime olemas Eestis (loomisel), Indias (loomisel), Hispaanias, Hollandis, Lõuna-Koreas, Prantsusmaal, Saksamaal ja USA-s. Lisaks on järgmiste riikide küberväejuhatuses olemas vähemalt kaitsevõime (andmed ründevõimete kohta puuduvad): Itaalia, Kolumbia, Norra, Singapur, Türgi ja Vietnam.
25
juurutada; vajadus tsentraliseerida ja konsolideerida killustunud küber- ja IT-alaseid võimeid, hoida kokku kulusid, suurendada tõhusust, vajadus kiirendada otsuste tegemise protsesse, jne. Kolmes riigis – Saksamaal, Norras ja Eestis – loodi küberväejuhatus olemasolevate struktuuride reorganiseerimise ja ümbernimetamise käigus, millele lisati uusi allüksusi. Kuigi viie riigi seas on paljud küberväejuhatuse funktsioonid sarnased, on institutsionaalne ülesehitus erinev. Eestis liideti kaitseväe peastaabi side- ja juhtimissüsteemide osakond (J6) ja staabi- ja sidepataljon ning loodi uus küber- ja informatsioonioperatsioonide keskus. Norras loodi küberkaitseväejuhatus eksisteeriva Informatsiooni Infrastruktuuri Organisatsiooni ümbernimetamise ning sellele iseseisva organisatsiooni staatuse andmise kaudu.
HINNANGULISELT ARENDASID 2016. AASTA SEISUGA KÜBERRÜNDEVÕIMEID 30 RIIKI, KELLEST KÕIGE VÕIMEKAMATEKS VASTASTEKS PEETAKSE VENEMAAD, HIINAT, PÕHJA-KOREAD JA IRAANI Ehk kokkuvõtvalt võib öelda, et NATO Euroopa liikmeriikidest on küberväejuhatus loodud vähemalt kaheksas riigis.4 Viie küberkaitse- ja küberründevõimeid arendava riigi (Eesti, Holland, Saksamaa, Soome ja Norra) võrdlev uurimus näitas, et otsus luua iseseisev küberväejuhatus sõltus nii kaudsetest kui ka otsestest teguritest.5 Kaudsete mõjutegurite hulka kuuluvad poliitilised ja ametkondlikud huvid, ajaloolised arusaamad relvajõudude ja luureasutuste rollist demokraatlikus riigivalitsemises ning järelvalvest nende tegevuse üle, ressursside kättesaadavus ja prioriseerimine, riigi julgeoleku- ja kaitsepoliitika eesmärgid, jms. Otseste ajenditena tõid intervjueeritud eksperdid välja vajaduse lahendada mitmesuguseid relvajõudude korraldusega seotud probleeme: vajadus relvajõude moderniseerida ja kiiremini uusi tehnoloogiaid
te Armed Services Committee, Senate Armed 4 Eesti, Hispaania, Holland, Itaalia, Nor-
www.armed-services.senate.gov/imo/media/
ra, Prantsusmaa, Saksamaa, Türgi.
doc/Clapper-Lettre-Rogers_01-05-16.pdf.
5 Analüüsi viis läbi Rahvusvaheliste Kaitse-
3 Max Smeets, Herbert Lin, “Offensive Cy-
uuringute Keskuse teadur Piret Pernik, kes
ber Capabilities: To What Ends?”, T. Minarik,
tegi julgeoleku- ja kaitsepoliitika ning teiste
et. al (eds.), 10th International Conference
avalike dokumentide ja materjalide ana-
on Cyber Conflict. Cycon X: Maximising
lüüsi ning intervjueeris nimetatud riikide
Effects, NATO CCD COE Publications.
relvajõudude ja küberkaitse eksperte.
SÕDUR NR 4 (102) 2018
Services Committee, jaanuar 2017, https://
Ka Saksamaal toodi ühtse juhtimise alla varem eksisteerinud võimed: J6, signaaliluure, reke (military reconnaissance), geoinformatsioon, elektrooniline sõda ja operatsioonikommunikatsioon (mis sisaldab nii strateegilist kommunikatsiooni kui ka informatsioonioperatsioone), kuid loodi ka uus situatsioonikeskus, küberoperatsioonide keskus ja tarkvara kompetensikeskus. Eksperdid leiavad, et küberväejuhatuse loomine relvajõudude ülema (Chief of Defence ehk CHOD, Eestis Kaitseväe juhataja) otsealluvusse aitab suunata investeeringuid kübervõimete arendamisse ja tõsta nende tähtsust samaväärseks traditsiooniliste väeliikidega. See on oluline, arvestades pikalt valitsenud hoiakut, et küberkaitse on tehniline küsimus, millega tegeleb J6 ja mis ei puuduta strateegilist ja operatiivtasandit. Ajalooliselt on sõjaväed suurte, aeglaste, hierarhiliste ja bürokraatlike organisatsioonidena, mis põhinevad konservatiivsetel ja maskuliinsetel väärtustel, olnud tõrksad uuenduste suhtes. On arvatud, et operatiivtasandi väejuhid peavad traditsioonilisi väeliike endiselt olulisemaks kui kübervõimeid. Neid peetakse taktikalise tasandi võimeks, mil on toetav funktsioon (enabler) selleks, et valmistada lahinguvälja
26
Sõjalise küberkaitse esitlus Lille’i küberturvalisuse foorumil
KÜBER
ette traditsiooniliste väeliikide tegevuseks, mitte strateegiliseks võimeks. Kübervõimete lõimimine operatsioonide planeerimisse, ettevalmistamisse ja elluviimisse aga eeldab taoliste arusaamade muutumist ja uue kultuuri omaksvõttu. Ka on vaja komplektseid kontseptsioone (näiteks küberruumi ülesehituse ja selle operatiivse raamistiku kohta) lihtsustada ja kübervõimete kasutamine sõjalistesse õppustesse lõimida, et näidata nende rakendamise võimalusi operatiivtasandi väeülematele.6 On selge, et küberdomeen erineb
pidamise iseloom (character of war), kuigi mitte sõjapidamise olemus (nature of war), on küberruumis teistsugune. Need erinevused peaksid selguma doktriinis, mida NATO praegu välja töötab (The Allied Joint Doctrine for Cyberspace Operations AJP 3.20).7 Viie uuritud riigi hulgast on vaid Holland välja töötanud doktriini küberoperatsioonide jaoks. Küberväejuhatuse definitsiooni ei ole NATO-s kokku lepitud, aga tavaliselt peetakse selle all silmas CHODi vahetus alluvuses olevat struktuuriüksust, mille peamine ülesanne on küberoperatsioo-
teatud aspektides traditsioonilistest operatsioonidomeenidest (maa, vesi, õhk, kosmos) ja sageli öeldakse, et sõja-
nide planeerimine, ettevalmistamine ja elluviimine. Üks olulisemaid väejuhatuse eesmärke on lõimida küber-
operatsioonid üldisesse operatsioonide planeerimise protsessi, mis eeldab väejuhatuse tihedat koostööd luure- ja operatiivosakondadega. Näiteks Hollandis töötavad küberväejuhatuse eksperdid J3 koosseisus, kus nad tegelevad operatsioonide planeerimise ja ettevalmistamisega. Hollandis hakkab küberväejuhatus ette valmistama ka niinimetatud küberekspeditsioonimeeskondi väeüksuste juurde. See süsteem toimib USA jalaväes pilootprogrammi raames, kus sõjalistel õppustel antakse brigaadi staapi küber- ja elektroonilise spektri tegevuste planeerijad taktikaliste küberkaitse ja -ründevõimete rakendamiseks lahinguväljal.8 Mõningate mööndustega võib pakutud definitsiooni järgi küberväejuhatuseks lugeda Hollandi, Saksamaa, Norra ja Eesti küberväejuhatusi. Kõik need väejuhatused osalevad koostöös operatsioonide direktoraadiga (J3) operatsioonide planeerimises ja korraldamises.
6 Vaata traditsiooniliste planeerimiskontsept-
7 NATO AJP 3.20 Allied Joint Doctrine for Cybers-
8 Mark Pomerlau, “Cyber in movies is
sioonide mugandamise kohta küberdomeenis
pace Operations draft as of 15 January 2017. Paul
cool, but can the Army do it?” Fifth Do-
kasutamiseks Brad Bigelow, „The Topography of
MacKenzie, “NATO Joint Air Power and Offensive
main, 7. juuli 2018, https://www.fif-
Cyberspace and Its Consequences for Operations,“
Cyber Operations,“ Joint Air Power Comptence
thdomain.com/dod/army/2018/07/06/
page 134, 2018 10th International Conference on
Centre, November 2017, https://www.japcc.org/
cyber-in-movies-is-cool-but-can-the-army-do-it/
Cyber Conflict, CyCon X: Maximising Effects, eds. T.
wp-content/uploads/JAPCC_OCO_screen.pdf
KOLMES RIIGIS – SAKSAMAAL, NORRAS JA EESTIS – LOODI KÜBERVÄEJUHATUS OLEMASOLEVATE STRUKTUURIDE REORGANISEERIMISE JA ÜMBERNIMETAMISE KÄIGUS, MILLELE LISATI UUSI ALLÜKSUSI
SÕDUR NR 4 (102) 2018
Minarik, R. Jakschis, L. Lindström, NATO CCD COE.
Norra kübersõdurid
ganisatsiooni koosseisus olev allüksus. C5 organisatsioon hõlmab peamiselt side- ja juhtimissüsteemide haldamise (J6) funktsioone ja allub relvajõudude peastaabi ülemale, kes allub relvajõudude ülemale. Vajalik on ka defineerida, mida peetakse silmas küberoperatsioonide all. Need on küberkaitseoperatsioonid, luure, seire ja reke (Intelligence,
27
omaniku loata.9 Erisus on vaid operatsioonide eesmärgis – kas kaitse või ründeotstarbelised. Et paljudes riikides on küberründevõimed olemas nii riigi tasandil kui ka sõjaväe luureorganisatsioonides, ei peeta neis riikides iseseisva väejuhatuse loomist tõenäoliselt esmatähtsaks. Näiteks on küberründevõimed riigi
NORRAS ON NIINIMETATUD KÜBERKAITSEVÄEJUHATUS (CYBER DEFENCE) ÜKS 14 STRUKTUURIÜKSUSEST KAITSEMINISTEERIUMI VALITSEMISALAS JA SEDA PEETAKSE RELVAJÕUDUDE ÜHEKS TOETUSELEMENDIKS Surveillance, Reconnaissance ehk ISR), ettevalmistavad operatiivtasandi operatsioonid (Operational Preparation of Enviroment) ja küberründeoperatsioonid. Ääremärkusena tuleb välja tuua, et kaitse- ja ründetegevuste eristamine kübertegevuste alusel on tinglik, kuna küberkaitseoperatsioonid hõlmavad ka aktiivmeetmeid. Näiteks USA ühenddoktriinis kuuluvad küberkaitseoperatsioonide hulka ka „vastutegevused“ (Responsive Actions), mida rakendatakse konkreetsete ohtude vastu ja mis korraldatakse väljaspool sõbralikke arvutivõrke ja -süsteeme ilma
tasandi luureorganisatsioonis USA-s, UK-s, Hollandis ja Taanis (kuigi USA-s ja Hollandis on need võimed ka küberväejuhatuses). Sõjaväeluures on küberründevõimed olemas näiteks Israelis (niinimetatud üksus 8200), Hollandis, UK-s, Norras, Soomes ja Taanis. Hollandis on sõjaväeluure üks ülesanne küberväejuhatuse küberründe9 Täpne termin on “Defensive Cyberspace Operations-Response Actions”. JP 3-12, “Cyberspace Operations,” 8 June 2018, lehekülg II-4, http:// www.jcs.mil/Portals/36/Documents/Doctrine/ pubs/jp3_12.pdf?ver=2018-06-19-092120-930
SÕDUR NR 4 (102) 2018
Viie uuritud riigi seas on täielikult CHODi otsealluvuses vaid Norra ja Eesti küberväejuhatused. Norras on niinimetatud küberkaitseväejuhatus (Cyber Defence) üks 14 struktuuriüksusest kaitseministeeriumi valitsemisalas ja seda peetakse relvajõudude üheks toetuselemendiks, milleks on ka näiteks luure, erioperatsioonid, meditsiiniteenus ja sõjaväepolitsei. Hollandis on küberväejuhatus (Defence Cyber Command) jalaväe koosseisus ja allub jalaväe ülemale personali, organisatsiooni, vahendite jms küsimustes. Küberväejuhatuse küberründevõimed seevastu on allutatud otse CHODile ja küberväejuhatuse ülem on viimase nõunik. Saksamaal nimetatakse küberväejuhatust (Das Kommando Cyber- und Informationraum) iseseisvaks väeliigiks (Eestis relvaliigiks). Saksamaal allub küberväejuhatus kaitseministeeriumile, kus asuvad kaks peadirektoraati (Küber- ja IT-teenuste Peadirektoraat ning Strateegia- ja Operatsioonide Peadirektoraat), mis annavad sellele strateegilisi juhiseid. Soomes on käsuliin mitmeastmeline, mis teeb kübervõimete operatsioonidel kasutamise keerukaks – küberosakonna ülem allub C5 organisatsiooni ülemale, kes omakorda allub relvajõudude peastaabi ülemale, kes allub CHODile. Soomes on küberosakond (Cyber Division) C5 or-
KÜBER
28
Ka relvatootja Lockheed Martin panustab tugevalt küberkaitsele
KÜBER
NÄITEKS USA ÜHENDDOKTRIINIS KUULUVAD KÜBERKAITSEOPERATSIOONIDE HULKA KA „VASTUTEGEVUSED“ (RESPONSIVE ACTIONS), MIDA RAKENDATAKSE KONKREETSETE OHTUDE VASTU
SÕDUR NR 4 (102) 2018
võimete arendamise toetamine, kuid peamine operatiivtasandi üksus küberoperatsioonide koordineerimisel on signaalluuret ja kübervõimeid integreeriv ühisüksus (Joint Signal Intelligence Cyber Unit), mis moodustati sõjaväeluure ja teise riigi luureasutuse baasil ja kus töötavad ka küberväejuhatuse ohvitserid. Viie riigi seas on erandiks Norra küberkaitseväejuhatus, kelle ülesandeks on kaitseoperatsioonide planeerimine, samas kui küberründevõimeid ei arendata. Küberründeoperatsioonide koordineerimise ülesanne on Norra sõjaväeluurel (E-tjenesten), mis allub CHODile, seega loogiliselt on nende ülesanne ka vastavate võimete ettevalmistamine koostöös J3-ga. Teisalt, kuigi Soomes küberväejuhatust ei eksisteeri, on C5 organisatsiooni küberosakonna ülesanne küberründevõimete ettevalmistamine ja küberolukorrapildi koostamine, aga neil pole volitust digitaalseks luureks Soome jurisdiktsioonis ja väljaspool seda. Seega saab küberosakond osasid oma ülesandeid täita vaid koostöös sõja-
väeluurega (J2), kellele on antud digitaalse luure õigus seadusega määratud volituste piires. USA küberväejuhatuse koosseisus on 133 kübermissioonide meeskonda kuue tuhande ametikohaga, lisaks juhib USA küberväejuhatus traditsiooniliste väeliikide ettevalmistatavat personali. Ka teise suurriigi Saksamaa küberväejuhatuse koosseisus oli 2017. aasta juuli seisuga kolmteist tuhat viissada ametikohta, mistõttu on eraldiseisva juhtimisstruktuuri loomine õigustatud. Soome ekspertide arvates pole väikeriigina neil vajadust juhtimisstruktuuri loomiseks, kuna küberekspertide arv küündib heal juhul paarisajani. Riigid on teinud erinevaid valikuid küberründeoperatsioonide poliitilise autoriseerimise küsimuses, kuid tundub, et need arutelud seisavad alles ees (enne on vaja relvajõududes endis saavutada arusaam sõjaliste kübervõimete kasutamisvõimaluste kohta). Seni on kehtinud põhimõte, et otsustusõigus on kõige kõrgemal strateegilisel poliitilisel tasandil. Näiteks Prantsusmaal otsustab küberründevõimete kasutamise president ja
UK-s valitsus. Saksamaal, Norras, Soomes ja Eestis annab parlament relvajõududele sõjaliste operatsioonide korraldamiseks mandaadi teatud ajavahemikuks kindlas geograafilises piirkonnas (teatud operatsioonide kohta teeb Saksamaal otsuse valitsus). USA-s autoriseerib riigi president küberründevõimete kasutamise, kuid võib otsustusõiguse delegeerida ka kaitseministrile või madalamatele astmetele käsuliinis. USA küberväejuhatusel on õigus teatud küberründeoperatsioone ellu viia kestva mandaadi ja tegevuseeskirjade (rule of engagement) alusel, lisaks on plaanid delegeerida teatud operatsioonide otsustusõigus küberväejuhatuse ülemale (üks eelnõuprojekt on ka esitatud). On mitmeid argumente otsustusõiguse delegeerimiseks madalamatele astmetele. Arvestades, et küberdomeen on globaalne ja pidevalt laienev, ei piisa küberoperatsioonide ettevalmistamiseks ja korraldamiseks mandaadist tegutseda ühes geograafilises missioonipiirkonnas. Et ohud küberruumis on pidevad, on neile vastamiseks vaja ajaliselt püsivat mandaati. Kuna küberoperatsioonide edu sõltub nende salajasusest, pole avalik arutelu parlamendis mõistlik. Teisest küljest tuleb demokraatlikus poliitilises süsteemis muidugi arvestada poliitilise tasandi järelevalve vajadusega relvajõudude üle. Riikide väejuhatused täidavad üldiselt sarnaseid ülesandeid, aga on ka erinevu-
Prantsuse küberväejuhatuse embleem
si. Mõnes riigis on relvajõududele, seal hulgas küberväejuhatustele, antud regulatsioonidega ülesanne toetada avalikku võimu teostavaid asutusi elutähtsate teenuste küberjulgeoleku tagamisel (näiteks USA-s, Saksamaal, Hollandis ja Norras). Eesti küberväejuhatus hakkab tegelema ka informatsioonioperatsioonidega. Ka Hollandis on arutatud vajadust tuua küberväejuhatuse alla informatsioonioperatsioonid. Saksamaal on küberväejuhatuse juhtimise all lisaks kübervõimetele informatsioonioperatsioonid, sõjaväeluure ja elektrooniline sõda. Doktriinides on suundumus need tegevused üha rohkem integreerida küberkaitsega. Näiteks UK ühendväe doktriinis on küber- ja elektromagnetilise spektri tegevused (Cyber and Electromagnetic Activities ehk CEMA) operatiivstasandil lõimitud ja koordineeritud.10 USA jalaväe doktriinis on need tegevused lõimitud ka informatsioonioperatsioonidega.11 USA jalaväe multidomeeni lahingukontseptsioonis ei eristata
KÜBER
29
KUNA KÜBEROPERATSIOONIDE EDU SÕLTUB NENDE SALAJASUSEST, POLE AVALIK ARUTELU PARLAMENDIS MÕISTLIK traditsioonilisi operatsioonipiirkondi (näiteks ühendoperatsioonipiirkond ehk Joint Operations Area, ühendhuvipiirkond ehk Joint Area of Interest). Kosmose, küberruumi, elektroonilise sõja ja informatsiooniga seotud tegevusi tehakse kõikides füüsilis-geograafilistes piirkondades taktikalisel, operatiiv- ja strateegilisel tasandil.12 Kõigi viie riigi küberväejuhatused tegelevad ka personali värbamise, hoidmise ja nende professionaalsete oskuste suurendamisega. Nii Hollandis, Saksamaal kui ka Soomes on käsil küberametikohtade jaoks karjäärimudeli arendamine, värbamisbaasi laiendamine ja väljaõppesüsteemi väljatöötamine. Hollandis on küber2017); US Army Training and Doctrine Command (TRADOC) Pamphlet (TP) 525-8-6, “The U.S. Army Concept for Cyberspace and Electro-
magnetic Activities,” February 2018, Ministry
nic Warfare Operations (2025-2040)”, http://
of Defence, https://assets.publishing.service.
adminpubs.tradoc.army.mil/pamphlets.html.
gov.uk/government/uploads/system/uploads/
12 „Multi-Domain Battle: Evolution of Combi-
attachment_data/file/682859/doctrine_uk_cy-
ned Arms for the 21st Century, 2025-2040,“
ber_and_electromagnetic_activities_jdn_1_18.pdf
Version 1.0 October 2017, http://www.arcic.
11 FM 3-12, “Cyberspace and Electronic Warfare
army.mil/App_Documents/Multi-Domain-Bat-
Operations” (Washington, DC: U.S. GPO, 11 April
tle-Evolution-of-Combined-Arms.pdf.
SÕDUR NR 4 (102) 2018
10 “Joint Doctrine Note 1/18 Cyber and Electro-
väejuhatuse koosseisus hariduse ja väljaõppe oivakeskus, mis õpetab välja küberväejuhatuse ja kogu relvajõudude personali. Hollandis, Saksamaal ja Soomes koostatakse küberametikohtade ametikirjeldusi. Näiteks on USA-s jalavägi ja merevägi juba loonud sõjalised küberametikohad ja seal on algatusi, kuidas lihtsustada värbamist tsiviilsektorist ja teistest väeliikidest, pikendada teenistuse aega, jms. Lõpetuseks on huvitav välja tuua, et kuigi USA-s suurendati hiljuti küberväejuhatuse volitusi hankimisel, siis üheski vaadeldud viiest riigist polnud küberväejuhatuse ülesandeks relvastuse ja vahendite hankimine (Norras teeb seda eraldi organisatsioon) ega niinimetatud missioonijulgeoleku (missioon assurance) tagamine, mistõttu need probleemid tuleb lahendada tervikliku lähenemise abil. Viie riigi küberväejuhatuste ülesannetest (sealhulgas hariduse, väljaõppe, õppuste, küberreservväe ja küberajateenistuse arendamisest) saab lähemalt lugeda Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse sügisel ilmuvast uuringust, kus antakse poliitikasoovitused, mida küberväejuhatuse loomisel silmas pidada.
30
INTERVJUU
SÕDUR NR 4 (102) 2018
STAABI- JA SIDEPATALJON nüüdsest küberväejuhatuse all
Pataljoni ülem René Innos 2015. aastal, toona veel majorina
Kolonelleitnant René Innos võttis kokku oma ametiaja staabi- ja sidepataljoni ülemana (2013–2018) Heiki Suurkask AJAKIRJA SÕDUR PEATOIMETAJA FOTO: EESTI KAITSEVÄGI
Kas viis aastat pataljoni ülemana on pikk aeg?
Jah, kindlasti on see pikk aeg. Kui vaadata sidepataljoni, siis sellega olen ma endalegi üllatuseks seotud olnud peaaegu kümme aastat, erinevatel ametikohtadel. Ehk isegi rohkem, sest esimene kokkupuude sidepataljoniga tuli ikkagi aastail 2001–2002, kui sõjakooli sidekursusel viibisin. Mis selle viie aastaga tehtud sai ja mis tegemata jäi?
vähese inimressursiga ikkagi püsti panna neli-viis korda rohkem inimesi, kui meil täna on. Sõjaajal oleme me aga kuus või seitse korda suuremad kui rahuajal. Kõik see, mis on planeeritud, on meil ka olemas. Sellega olen rahul. Inimesed on head tööd teinud ja on aru saanud (ma loodan, et see arusaam on tegelikult kivistunud), et ükskõik mida me ei tee, vaatame me seda sellest vaatenurgast, kuidas sõjas ellu jääda. Siin ma olen küll arengut näinud. Aga mis tegemata jäi?
Rahuajal saaks me välja saata kaks kolmandikku pataljoni. Kolmanda kolmandiku saaks välja saata küll, aga ta oleks lihtsalt nõrgem. Paljuski pole see meis kinni, kuna paljud asjad nõuavad palju raha ja seda lihtsalt pole kuskilt võtta. Ajateenijate integratsioon igapäevaellu on ka lõpuni viimata. Võttis vähemalt kolm või neli aastat aega, enne kui me suutsime ajateenijaid S2K-sse (strateegilisse sidekeskusesse) suruda tööle ja panna igapäevaülesandeid täitma. Ütleme nii, et ei ole olemas kuulikindlat arvutivõrku, millel poleks ühtki viga ja need, kes selle arvutivõrgu üles ehitanud on, teavad tema puudusi.
31
teenijad kirjutavadki meie lahingujuhtimise süsteemi. Aga ajateenijate integratsioon võiks tõesti parem olla. Kui võrrelda näiteks jalaväepataljoni ja sidepataljoni, mis oleks suurimad erinevused?
Ilma, et ma tahaks solvata mõnda jalaväepataljoni, siis lihtsalt meie spetsiifikast tulenevalt on ajateenijate haridustase kõrgem. Eelmisel aastal meil oli üks põhiharidusega mees kogu satsist. Vene keele rääkijaid oli kümmekond, kes ei saanud eesti keelest aru. Kaks kolmandikku on ülikoolis õppimas või ülikooli astunud, või mis iganes moel seotud ülikooliga. Juba haridustase paneb paika selle, kuidas sa tegelikult oma sõdurisse suhtud või oled, ilmselgelt peame me suhtuma nendesse teisiti kui jalaväepataljonis, kus kaks kolmandikku on põhiharidusega mehed. Ka kompaniiülemad on aru saanud, et on vaja rohkem kaasamist, rohkem seletamist, kuna haritum inimene tahab ikka teada, miks ta midagi teeb ja pole lihtsalt tuim käsutäitja. Ja kui talle seletada, siis ta teeb seda väga hea meelega ja väga motiveeritult. Ja tuleb ka oma lahendustega välja.
SÕJAAJAL OLEME ME AGA KUUS VÕI SEITSE KORDA SUUREMAD KUI RAHUAJAL. KÕIK SEE, MIS ON PLANEERITUD, ON MEIL KA OLEMAS. SELLEGA OLEN RAHUL Vahet ei ole, kas me oleme rumalad või pole meil piisavalt raha. Kui me nüüd laseme kõrvaltvaataja oma arvutivõrkudesse, tekib küsimus, et äkki ta näeb meie nõrkusi ja hakkab neid meie vastu ära kasutama. See oli ka suuremaid takistusi, miks S2K tegelikult ajateenijaid ei tahtnud võtta, sest ajateenijad on meie juures ainult loetud kuud. Aga me ei jõua kogu maailma auke ära lappida, iga päev avastame ise enda juures uusi nüansse. Lõpuks kõik taandub usaldusele. Tegelikult me oleme selle jää ära murdnud, ajateenijad on hakanud vaikselt integreeruma, ka S2K-sse. Kõige parem näide on see, et isegi CIRC (küberintsidentide reageerimise grupp), kes on ju meie kõige suuremad küberkaitsjad, on sellel aastal välja valinud kolm või neli ajateenijat, kelle nad võtavad enda juurde. See on juba väga suur saavutus. Rääkimata sellest, et meie aja-
Väga suur autojuhtide osakaal on meil, iga kolmas, vahel isegi iga teine ajateenija on meil autojuht. Väga palju on lubade tegemist ja jäädakse hiljaks, mis on omaette probleemiks. Üksik-sidepataljon ja staabija sidepataljon. Mis nende suurim erinevus on?
Ega seal olegi erinevust. Sidepataljon on tõesti läbi aegade erinevaid nimesid kandnud. Olen ka teeninud väljaõppekeskuses üksik-sidepataljonis. Seejärel sai see staabi- ja sidepataljoniks. Aga oma olemuselt pole ta muutunud. Ülejäänud maailmas tehakse tõepoolest sisse vahe, suurtel armeedel on eraldi staabipataljonid ja eraldi sidepataljonid. Eesti väiksuse juures meil pole mõtet neid kaheks lüüa. Tegelikult on neil ju eraldi ülesanded, üks püstitab staape ja hoolitseb selle eest,
SÕDUR NR 4 (102) 2018
Pataljoniülemana oli mul tegelikult kaks eesmärki. Esiteks, mida iganes me ka ei tee, see peab päriselt välja nägema, töötama ja toimima. Kui me tagame juhtimispunkte, siis peab meil varustus olema, et me saaks ka põllul hakkama, et me ei räägiks fiktiivsetest asjadest. Minu pataljoniülema teenistusaja jooksul on see olnud ka üle kaitseväe motoks – ärme räägi paberi peal tiigritest, räägime sellest, mis päriselt on olemas. Ma arvan, et selle eesmärgi saavutasin osaliselt, ütleme nii, et teenistusaeg sai enne otsa, kui ring sai peale. Igatahes eeldused on loodud, et ring täis saaks. Üksusi, keda me toetame ja kellega oleme otseselt seotud, on ju päris palju. Nägime seda nii Siilil 2015 kui ka Siilil 2018, näeme ka iga-aastasel Kevadtormil, et me suudame ka päriselt üksusi toetada. Ja muutume selles iga aastaga aina paremaks. Teiseks eesmärgiks oli panna inimesed mõtlema, mida teha, kui nad peaks kõike päriselt tegema? Et kui nad peaksidki minema homme sõtta, siis kuidas nad seal hakkama saaks, kuidas lahinguväljal ellu jääks? Kas protseduurid, mida me praktiseerime, on piisavalt adekvaatsed? Ma arvan, et ka seal me oleme teinud sammu edasi. Kollegiaalne suhtumine ajateenijatesse annab meile tagasi selle, et nad saavad mõttest aru, miks me üldse midagi teeme. Kuni selleni välja, et meil on varustus pakitud, et pataljoni formeerimine ei võta väga palju aega. Saame suhteliselt
INTERVJUU
32
Veebel Aivar Aas kontrollib, et rivi oleks sirge
INTERVJUU
ILMA, ET MA TAHAKS SOLVATA MÕNDA JALAVÄEPATALJONI, SIIS LIHTSALT MEIE SPETSIIFIKAST TULENEVALT ON AJATEENIJATE HARIDUSTASE KÕRGEM SÕDUR NR 4 (102) 2018
et need staabid oleks kaitstud ja toetatud, teise ülesandeks on tagada side staapidele. Nimi staabi- ja sidepataljon iseloomustabki kõige paremini, mida me tegelikult teeme, püstitame staape, teenindame neid ja tagame neid sidega. Ja tänu sellele tagame sidega kogu kaitseväge.
Kas tehnilise varustusega oleme me rahul?
Alati võiks parem olla. Alati võiks raha rohkem olla, võiks targemaid inimesi rohkem olla, aga selle ressursi juures mis täna on, oleme me enam-vähem mäel. Me oleme võimelised oma
ülesandeid täitma ja saame hakkama. Kogu pataljoni jaoks kõige parem oligi Siil 2015, kus tipphetkel 1150 meest oli korraga pataljonist püssi all ja väljas oli kolm juhtimispunkti. Terve pataljoni isikkooseis nägi seda, et kolm juhtimispunkti on korraga väljas ja me saamegi hakkama. Loomulikult oma puudustega, aga oma ülesandeid olime võimelised täitma. Me unistame 3/1-konteineritest, et saaks kiiremini juhtimispunkti üles panna, aga me täidame oma ülesannet ka praegu päris hästi.
Pataljon möödamarsil
Mida võite inimressursi kohta öelda?
peab säilima. Kõik korraga missioonil ei saa käia. Aga me ikka üritame leida variante, et inimesed saaksid käia väljas. Jalaväepataljonis on küll lihtsam inimesi vahetada kui sidepataljonis, juba meie eriala spetsiifikast tulenevalt, aga iga võimalust väljas käia peaks ära kasutama.
33
mad üksused välismissioonidel täna on rühmad, siis sidemeeste hulk seal on käputäis. Aga kui jalaväepataljon saab näiteks teha palju õppusi kaardi peal (me kutsumegi neid mapex’iteks), siis sidepataljoni eripära on see, et me ei sõdi vastasega kaardi peal, me sõdime kogu aeg päriselt.
AGA KUI JALAVÄEPATALJON SAAB NÄITEKS TEHA PALJU ÕPPUSI KAARDI PEAL, SIIS SIDEPATALJONI ERIPÄRA ON SEE, ET ME EI SÕDI VASTASEGA KAARDI PEAL, ME SÕDIME KOGU AEG PÄRISELT Kas meil on ka võrdluse võimalus oma sidepataljonlaste ja teiste riikide sidepataljonide vahel välismissioonidel?
Neid ei saagi võrrelda, kuna me oleme nii väikeste üksustega missioonidel esindatud, sideerialade inimesi läheb ju missioonidel vaja üks või kaks inimest korraga. Kui Ameerika Ühendriigid viivad välja diviisi, Iraaki näiteks, siis ilmselgelt on sinna kaasatud sidebrigaadid ja pataljonid, täites oma lahinguülesandeid. Kuna Eesti suuri-
Kui te lähete CIRC-i, siis saate kohe teada, kui mitu küberrünnakut meie vastu korraldati ühe päevaga ja kui paljud neist olid ohtlikud või vähem ohtlikud. Utreeritult, meie jaoks on lahing juba see, kui kaitsevägi otsustab korraldada juhtimispunkti õppuse, siis meie peame päriselt asjad põllu peale välja tooma, panema nad tööle ja nad peavad ka töötama enam-vähem samamoodi kui lahingus. Ka õppusel olles me ei saa käituda teistmoodi kui päriselt lahingus. Rahuaeg võrdub sõjaaeg, on üks meie põhimõtetest.
SÕDUR NR 4 (102) 2018
Võibolla üks põhimõtteline muutus, mida ma isegi ei loe ainult enda teeneks, on see, et me oleme suutnud veenda sidepataljoni inimesi käima õppimas ja missioonidel ning aeg-ajalt pataljonist väljas, et näha kuidas muu maailm toimib ja arendada ennast. Kes on vähegi tahtnud õppida ülikoolis, siis ikka on leitud variant, kuidas seda teha saab. Ka ülejäänud kaitsevägi on aru saanud, et sidepataljoniga saab arvestada, kui rääkida missioonidest. Täna hakkab missioonidel käimine meid isegi koormama, juba liiga palju inimesi on korraga väljas sellise väikese väeosa kohta. Teisipidi, omaette väärtust omab see kogemus, mis sealt tagasi tuleb, vahet ei ole, kui keeruline või kerge see missioon on. Tavasõdur suhestub missioonil käinud sõdurisse siiski teistmoodi, sest see räägib kogemuse pealt, mitte teoreetilist juttu. Missioonil käinute arusaam maailmast on silmanähtavalt muutunud ja see tuleb ainult kasuks väeosadele. Oleme taagast lahti saanud, kuna aastaid-aastaid tagasi, kui keegi tahtis sidepataljonist missioonile minna, siis juba ülemad panid käe ette, sest keegi pidi ka tööd tegema. Loomulikult tööd on ka täna vaja teha ja kaine mõistus
INTERVJUU
34
PERSOON
SÕDUR NR 4 (102) 2018
VAPPER MEES, KES PIDI SELJATAMA KA SALAKAVALA VAENLASE
Lipukandjana Invictus mängudel
PERSOON
Vanemveebel Margus Hoop on läbi ja lõhki LõunaEesti poiss. Elu ja teenistus kaitseväes on teda saatnud ka teistesse Eesti osadesse ning konfliktipiirkondadesse Aafrikas ja Lähis-Idas, kuid täna leiab ta end tagasi seal, kus tema kokkupuude kaitseväega ligi 15 aastat tagasi alguse sai: Võru serval asuv Taara linnak. Sander Mändoja NOOREMLEITNANT , 2. JALAVÄEBRIGAADI TEABEOHVITSER FOTOD: EESTI KAITSEVÄGI
2.
sialiste, eriti neid, kel eelnev missioonikogemus olemas, oli aga eestlaste põhibaasiks olnud Camp Bastionis tarvis ka edaspidi ning nii suunduski ta 2011. aastal NSE-11 koosseisus islamivabariiki tagasi. Kui esimesel missioonil oli Margus Hoopi ametikohaks laskemoonalao ülem, siis teisel korral määrati ta kortermeistriks. Ta ise arvab, et ju aitas kaasa sorav inglise keele oskus: „Sel ametikohal oli üsna palju vaja suhelda brittidega ning hea keeleoskus seega igati vajalik. Ka esimesel missioonil asendasin ajutiselt kortermeistrit ja kui oli vaja mingeid asju tellida või transporti organiseerida, siis sain sellega ilusti hakkama.“ Kortermeistri ülesandeks oli muuhulgas erinevate logistiliste operatsioonide koordineerimine liitlastega ning seega oli suhtlemist tõesti palju, seda nii brittide kui taanlastega, kes samuti Camp Bastionis paiknesid. Just viimastega leidsid eestlased vanemveebel Hoopi sõnul parima kontakti, ilmselt väikerahvaste asi. Taanlased olid põhjamaalastena ka ühed tihedaimad külalised eestlaste saunas – Velesannas. Uuesti Eestis tagasi olles alustas vanemveebel Hoop teenistust kaitseväe logistikakeskuse logistikakoolis, kus tema
NAGU PALJUDEL ELUKUTSELISTEL KAITSEVÄELASTEL, NII TEKKIS VANEMVEEBEL HOOPIL SOOV OMANDADA TÄIENDAVAID KOGEMUSI VÄLISMISSIOONIL selles, et ma poleks Afganistanis valitsevaid ohtusid endale teadvustanud, vaid pigem selles, et kunagi varem ei olnud need sündmused mind nii vahetult puudutanud.“ Kuigi NSE-7 juhtkond oli oma esimesel „tuuril“ Afganistanis, siis nii mõnegi üksuse liikme jaoks oli see juba mitmes kord seal piirkonnas teenida. Vanemveebel Hoopi sõnul olid need suurte kogemustega professionaalsed allohvitserid (nii mõnigi neist oli varem kuulunud ka erinevatesse ESTCOY jalaväeüksustesse), kellelt temasugused „rohelised“ väärtuslikke näpunäiteid ning nõuandeid said ammutada. Järgmistel missioonidel nii Afganistanis kui ka Kesk-Aafrika Vabariigis oli Margus Hoopil omakorda võimalus enda kogemused noorematele kolleegidele edasi anda. Pärast Afganistanist naasmist jätkus vanemveebel Hoopi teenistus kaitseväe logistikakeskuses Tallinnas. Erialaspet-
ülesandeks sai järgnevate NSE koosseisude väljaõppe planeerimine ja korraldamine. 2013. aasta teisel poolaastal hakati ette valmistama üksust, mis pidi esimest ja seni ainust korda suunduma neljakuulisele missioonile Kesk-Aafrika Vabariiki. Üksuse koosseisus oli ka kortermeistri ametikoht, millele oli koos Margus Hoopiga kokku kolm kandidaati. Ettevalmistusprotsess pidi toimuma kiiresti ning kuna just temal olid osad vaktsineerimissüstid juba tehtud – Aafrikasse suunduvatele sõduritele on neid ette nähtud omajagu –, siis just see võis saada kaalukeeleks, et 2014. aasta kevadel viiski tee juba kolmandale välismissioonile, sel korral siis Kesk-Aafrika Vabariigi pealinna Banguisse. Mis oli sel korral teistsugune kui varem Afganistani minnes? „Selle missiooni juures köitis mind eeskätt asjaolu, et mindi nii-öelda avastamata territooriumile, kus tuli kõik sisuliselt nullist ette
SÕDUR NR 4 (102) 2018
jalaväebrigaadi tagalapataljoni staabis tegeleb vanemveebel Hoop iga päev logistika ja lahinguteenindustoetuse planeerimisega. See on valdkond, mis on talle omaseks saanud ja milles tal on hulgaliselt kogemusi. Lisaks oma erialasele tööle on ta andnud tubli panuse ka Eesti vigastatud veteranide liikumise heaks, seda nii mitmekordse osalemisega viga saanud võitlejatele mõeldud Invictus mängudel kui ka – ehk veelgi olulisemana – aktiivse veteranide vahelise suhtlusvõrgustiku loomise ja alalhoidmisega. Tihti on elukutseliste kaitseväelaste käest küsitud, miks nad just selle karjääri kasuks otsustasid ning sageli ütlevad sõdurid põhjuseks, et see on töö, millest nad juba väikse poisina unistasid. Vanemveebel Hoop ütleb, et temal igatahes selliseid mõtteid ei olnud: „Päris lapsepõlv oli ikka teistsugune, see möödus pigem metsas ringi joostes, mängides ja niisama lulli lüües. Ka põhi- ja keskkoolis olid tegelikult muud huvid, näiteks rahvatants ja laulmine.“ Ta lisab, et soov tegevväelaseks hakata kujunes ta peas ajateenistuse jooksul, mille ta läbis Kuperjanovi jalaväepataljoni jalaväekompaniis ja tagalakompaniis jätkas pärast ajateenistust. Samas allüksuses jätkas vanemveebel Hoop teenistust ka hiljem kui määrati pärast vanemallohvitseride kursuse lõpetamist rühmavanem-instruktori ametikohale. Nagu paljudel elukutselistel kaitseväelastel, nii tekkis vanemveebel Hoopil pärast paariaastast teenistust allüksuses soov omandada täiendavaid kogemusi välismissioonil. Esmalt pidi ta suunduma Iraaki jalaväerühma ESTPLA-18 koosseisus, kuid erinevate asjaolude kokkulangemisel jäi Iraaki sõitmata. Siis aga avanes ootamatul kombel võimalus sõita hoopis Afganistani: „Ühel päeval
Taara linnakus kõndides peatus minu kõrval auto, mille roolis olnud praegune tagalapataljoni veebel staabiveebel Gross küsis, kui hea mu inglise keel on ja kas tahan NSE-7 (National Support Element – rahvuslik (logistiline) toetuselement) koosseisus Afganistani minna. Saanud jaatavad vastused, ütles ta lihtsalt „tere tulemast meeskonda“ ja 2009. aasta jaanuarist algaski missioonieelne väljaõpe.“ Noore ja seiklushimulise mehena ei tekitanud konfliktipiirkonda minek vanemveebel Hoopis kõhedust, kuid ta tunnistab, et distantsilt on tegelikku olukorda raske hoomata: „Kohale jõudes ja olukorraga harjudes jõudis muidugi ka reaalsus kohale: esimeste haavatute tekkimisel oli hoobilt selge, et oleme ikkagi sõjapiirkonnas. Asi polnud mitte
35
36
PERSOON
Kohaliku politsei käest tänutahvel hea koostöö eest
valmistada. Hoolimata varem tehtud eelluurest, siis tuli logistikat ikkagi hakata kohapeal detailselt paika panema: kuhu panna üles telgid, kuhu paigutada varustuskonteinerid, kus hakkavad paiknema töökohad, kuidas ning kes toetab meid transpordivahenditega ja palju muud. Afganistani minnes oli enda n-ö eelkäijalt võimalik küsida, kuidas asjad on korraldatud ja mis kuhu käib või kus asub – siin seda võimalust polnud,“ meenutab vanemveebel Hoop esimesi väljakutseid Kesk-Aafrika Vabariiki jõudes.
(vorme pidi pesema sisuliselt iga päev, sest juba pärast paarikümneminutilist intensiivsemat tegevust olid riided läbimärjad). Kui Afganistanis teeniti koos brittide ja taanlastega ning varem Iraagis koos ameeriklastega, siis Kesk-Aafrika Vabariigis tegutseti peamiselt koos Prantsuse kaitseväelastega. Omavahelist läbisaamist hindab vanemveebel Hoop heaks, kuid möönab, et läbikäimine oli keelebarjääri tõttu mõnevõrra tagasihoidlikum kui näiteks Camp Bastionis.
KORTERMEISTRI ÜLESANDEKS OLI MUUHULGAS ERINEVATE LOGISTILISTE OPERATSIOONIDE KOORDINEERIMINE LIITLASTEGA NING SEEGA OLI SUHTLEMIST TÕESTI PALJU SÕDUR NR 4 (102) 2018
Teistsugune oli ka kliima: kuna Kesk-Aafrikas on Afganistaniga võrreldes tunduvalt niiskem, siis mõjub kuumus hoolimata madalamast temperatuurist üsna rusuvalt. Õnneks oldi ettenägelikult kaasa võetud nii konditsioneerid kui ka pesumasinad
SALAKAVAL VAENLANE Reeglina saavad sõdurid vigastada või tabavad neid terviserikked missioonipiirkonnas viibides, kus ohutase on kõrgem. Margus Hoopiga nii ei läinud: umbes nädal pärast Eestisse naasmist
avaldusid tal haigusnähud, mis pärast täpsemate analüüside tegemist osutusid närvisüsteemi mõjutava Guillaini-Barré sündroomi sümptomiteks. „Tegime veel tagasiteel nalja, et keegi siit raudselt mingi haiguse saab. Kindel on see, et Aafrikast bakter kaasa tuli, sest sümptomid avaldusid mul pärast Eestisse tagasi jõudmist, kui peiteperiood oli läbi,“ kahtlustab ta ise haiguse allikana mõnda mitmest varieeruvate hügieenitingimustega vahemaandumiskohast. Haigus ei jätnud kolmekordset veterani küll täielikult liikumisvõimetuks, kuid ta vajas siiski abi ka lihtsate ja tavainimese jaoks elementaarsete tegevuste juures. Tagantjärele meenutades ütleb ta aga, et ei olnud tuleviku pärast eriti mures ning keskendus taastumisele: „Ei olnud nii, et oleksin paaniliselt arutlenud selle üle, mida tulevik toob. Tegin haiglas aega parajaks raamatuid lugedes ja televiisorit vaadates ning usaldasin enda ravimise arstide hooleks.“ Taastumine toimus järk-järgult ning ise pidi palju tööd tegema, et keha jälle liikuma sundida. „Kõik algas väga lihtsatest asjadest: ratastoolist püsti tõusmine ja lihtsalt seismine toe najal. Seisu-
PERSOON
KAV, 4.juuni Soome lipupäev, sain tänukirja hea koostöö eest
jätkan taastusraviga, teen vajalikke harjutusi ja küll kõik hästi läheb.“ Osalemist vigastatud võitlejate spordimängudel ehk Invictus mängudel peab Margus Hoop üsna loomulikuks, sest tegeles spordiga ka enne haigestumist.
naliikmega, kes missioonil on käinud. Rahva toetuse tugevust veteranipäevale näitab ka Eesti Vigastatud Võitlejate Ühingu sinilillekampaania raames kogutud toetussummade suurus. Või näiteks Veteranirock – seda käivad igal
TEGIME VEEL TAGASITEEL NALJA, ET KEEGI SIIT RAUDSELT MINGI HAIGUSE SAAB. KINDEL ON SEE, ET AAFRIKAST BAKTER KAASA TULI Ta on osalenud nii 2016. aastal Ameerika Ühendriikides Floridas kui eelmisel aastal Kanadas Torontos toimunud mängudel, viimati ujumises, istevõrkpallis ja kettaheites. Tulemustest rääkides ütleb ta otse: „Medaleid ma ei võitnud, kuid see polnud ka eraldi eesmärk. Pigem tahtsin võistelda iseendaga, püstitada väljakutse ning see siis alistada.“ Veteranipäeva ja rahva toetuse kohta veteranidele arvab vanemveebel Hoop, et tema arvates on Eesti avalikkus alates 2013. aastast tähistatava tähtpäeva hästi vastu võtnud. „Eesti kaitsevägi on piisavalt suur, et paljudel inimestel oleks isiklik side sõbra, tuttava või perekon-
aastal kuulamas tuhanded inimesed, kes oma kohalolekuga näitavad, et nende jaoks on tegemist olulise teemaga,“ loetleb ta erinevaid viise, kuidas Eesti üldsus on veteraniliikumist toetanud. Kaitseväelastele, kes suunduvad lähiajal või tulevikus oma esimesele välismissioonile, soovitab vanemveebel Hoop hoolega kõrva taha panna tarkused, mida hiljem saab Eesti kaitseväe arendamisel ära kasutada: „Kõiki missioonipiirkondades saadud kogemusi – nii positiivseid kui negatiivseid, on võimalik hiljem kasutada Eestis väljaõppe täiendamiseks ja parendamiseks. Olulised asjad tasub üles märkida ja neist õppida.“
SÕDUR NR 4 (102) 2018
pukil seismine oli taastumise esimeses faasis juba väga tubli saavutus. Edasi tegelesin intensiivselt füsioteraapiaga: harjutasin kõndimist, esialgu edasi ja siis tagasi, hiljem juba paari-kolme sammu kaupa,“ kirjeldab ta taastusravi harjutusi. Eduka paranemise eelduseks on arsti ja patsiendi hea koostöö ning temaga tegelenud Tartu Ülikooli kliinikumi füsioterapeutide kohta jätkub vanemveebel Hoopil vaid kiidusõnu: „Tänan südamest neid inimesi, kes minuga tublit tööd tegid ja tagant sundisid.“ Edasine taastusravi möödus Haapsalu Neuroloogilises rehabilitatsioonikeskuses, kus Margus Hoop liikus algul rulaatoriga, aga paari kuu pärast jättis sellegi kõrvale. Olulise verstapostina on tal mobiilirakenduses Endomondo senimaani salvestatud esimene kilomeetrine jalutuskäik ilma abivahendita, mis toimus 2015. aasta märtsis. Tänaseks on liikumisvõime taastunud ja vanemveebel Hoop liigub ringi omal jalal ning saab igapäevaste toimingutega ilusti hakkama. Tuleviku suhtes on ta optimistlik: „Kui küsida, kas ma kunagi päriselt taastun või terveks saan, siis aus vastus on, et ma ei tea. Aga loodan küll! Senikaua
37
38
VÄLJAÕPE
LASKURIKURSUS UUES VÄLJAÕPPETSÜKLIS Ivo Peets
MAJOR, KAITSEVÄE PEASTAABI STAABIOHVITSER FOTOD: EESTI KAITSEVÄGI
SÕDUR NR 4 (102) 2018
Peatselt rakenduva ajateenijate uue väljaõppetsükli ja selles sisalduvate muutuste valguses on oluline aru saada, mis on tehtud valikute aluseks ning miks sõduri baaskursus on nimetatud laskuri kursuseks.
M
uutused väljaõppetsüklis, sh kitsamalt sõduri baaskursusel, ei ole toimunud pelgalt eesmärgiga parandada väljaõpet üksnes ühe või teise kursuse raames. Viimaste aastate arengud on näidanud, et olulisi muutusi on vajalik ellu viia kohe. Omandatud õppetunnid ja praktikad peavad leidma oma väljundi, samavõrra nagu kasutu ja mittevajalik peab kiiresti kaduma. Suurõppused ja ladus koostöö liitlastega on näidanud, et muutuste ja väljakut-
setega tullakse toime, kuid seosed kaitseväele püstitatud sõjaaja (SA) ülesannete ja selleks suunatud väljaõppega jäävad kohati nõrgaks. See väljendub näiteks selles, et väljaõpe ei ole kaitseväeüleselt korraldatud samadel alustel, väljaõppeks mõeldud aega ei kasutata parimalt üksuste SA ülesannete täitmiseks valmistumisel, väljaõppes on puudujääke individuaalsel või kollektiivsel tasandil, mis omakorda seab piiranguid üksuste SA ülesannete täitmiseks – kui nimetada mõnda.
VÄLJAÕPE
39
gimused nende üksuste koolitamiseks, arvestades et suurimaks piiranguks on kasutada olev aeg. Olemasolevat väljaõppetsüklit analüüsides tuli langetada valikud, mis kujundasid keskkonna, kus kõigi struktuuriüksuste jaoks, ehk kaitseväele tervikuna, oleks tulemus parim.
ÜHISOSA OTSINGUTEL
STRUKTUURIDE MEHITAMINE Koostatud plaanide kohaselt peavad
kaitseväe struktuuriüksused valmistuma määratud SA ülesannete täitmiseks. Jaotades need ülesanded lahingufunktsioonide kaupa, näeme, et iga üksus täidab ühte või kahte põhifunktsiooni, mis tähendab, et kaitseväe struktuuriüksuste nõudmised väljaõppele on olenevalt nendele püstitatud ülesannetest erinevad. Kuna kaitseväe struktuuride tuumiku moodustab reservvägi, oli kesksel kohal küsimus, kuidas luua parimad tin-
PATALJONIÜLEM JA KUULIPILDUR Olenemata struktuuriüksuse põhifunktsioonist on näiteks pataljoniülema ja kuulipilduri vahel struktuuride hierarhias mitu tasandit. Samas peavad nad lahinguväljal tegutsema koos
SÕDUR NR 4 (102) 2018
Nende puuduste likvideerimiseks on viimastel aastatel uuendatud kaitseväe võimearenduse ja väljaõppega seotud dokumentatsiooni. Selle tulemusena muutub tulevikus ka ajateenijate väljaõppetsükkel ja selles sisalduvate kursuste sisu, et aeg ja vahendid oleks üksustel kõige tõhusamalt kasutatud nendele määratud SA ülesanneteks ettevalmistumisel.
Kaitseväe struktuuriüksused võivad oma põhifunktsioonilt olla erinevad, kuid nende struktuuride üleselt on olemas ühisosa samatasandiliste allüksuste (juhtimistasandite) ametikohtades. Kompanii tasandil on näiteks ametikohad kompaniiülem, -veebel või -abi olenemata, kas tegemist on manööver- või toetusüksusega. Sama kehtib ka muude ametikohtade puhul – näiteks sanitare, autojuhte või sidemehi esineb struktuurides kõikjal ja nad täidavad üsna sarnaseid ülesandeid. See tähendab, et nendel on olemas oluline ühisosa, mille tegevuse standardid on võimalik määrata üheselt. Kaitseväe struktuuride mahtu arvestades on suuremate või väiksemate nüansiliste erisustega ametikohtade hulk sadades. Ühisosa aga loob võimalused korraldada sarnaste ametikohtade väljaõpe struktruuriüksuste üleselt, millega on võimalik hoida kokku ressursse ja kehtestada ühtsed standardid, mis omakorda tagavad lahinguväljal parema koostoime. Siinkohal peab arvestama ohuga, et kui nende kursuste sisu laieneb kaugemale struktuuriüksuste ühisosast, võib see väljenduda ajalises raiskamises. Seega peaksime kaitseväe keskselt korraldatud kursuste abil saama „tooriku“, mille kujundamine struktuuri eripärade järgi toimub struktuuriüksuse juhtimisel. Selliselt oleme loonud tingimused, et aeg ja võimalused, mis on vajalikud ettevalmistumisel SA ülesannete täitmiseks, oleks parimad. Ühisosa leidmiseks tuleb heita pilk olemasolevatele struktuuridele, kõrvutades neid mehitavate ametikohtade funktsioonidega. Järgnevas arutelus keskendun artikli piiratud mahu tõttu ühisosa leidmisel ainult n-ö sõdurioskustele, jättes kõrvale juhtimistasandite olulise ühisosa.
40
VÄLJAÕPE
kuu nädal 1 Jaanuar
2 3 4 5
Veebruar
6 7 8 9 10
Märts
11 12 13 14
Aprill
15 16 17 18
Mai
19 20 21
Jaanuarikutse LK - laskuri kursus AJK - autojuhi kursus NABK - nooremallohvitseri baaskursus NAEK - nooremallohvitseri erialakursus NABK RPEK - rühma parameediku erialakursus AJK EK - erialakursus RRÜBK - reservrühmaülema NAEK baaskursus AÜK - allüksuse kursus RPEK P - puhkus
LK
22 23 Juuni
Juulikutse
24 25 26 28
Juuli
LK
29 30 31 32
August
33 34 35 36
September
37
Teenistusülesannete täitmine
NABK
38 39
AJK
40 41 Oktoober
NAEK
42 43 44 45
November
LK
RPEK
46 47 48 49
Detsember
EK RRÜBK
50 51 52
P
1 2 Jaanuar
3 4 5 6
Veebruar
7 8 9 10
Märts
11 12 13 14
SÕDUR NR 4 (102) 2018
15 Aprill
16 17 18 19
Mai
Oktoobrikutse
27
20 21 22
AÜK
EK
näiteks vastase varitsuse, kaudtule või õhurünnaku tingimustes, rääkimata individuaalse võitlusvõime alalhoidmisest. Seega peavad mõlemad evima olulist ühisosa lahinguvälja oskustest, mis võimaldab neil indiviidina olukorrale sobivalt reageerida ja ka kollektiivselt koos tegutseda. Kaitseväe võitlusvõime ja sidususe seisukohalt on ülioluline, et see ühisosa oleks olemas kõigil kaitseväelastel, olenemata järgnevast teenistuskäigust või juba määratud ametikohast.
LASKURI AMETIKOHA NÕUDED Riigikaitse Strateegia 2010 määrab ära riigikaitse peamised tegevussuunad, millega piiritletakse ära kaitseväele olulised vastutusvaldkonnad ja ülesanded, et olla valmis rünnakuohu ja muude Eesti vastu suunatud tahtlike tegevuste ennetamiseks ja lahendamiseks ehk SA ülesannete täitmiseks. Selleks, et ülalmainitud dokumendis märgitud ülesannete täitmisel oleks kaitsevägi parim, peame juhiseid järgima kõikide tasandite väljaõpet korraldades. Analüüsides eelneva valguses kaitseväes praegu kehtivat sõduri baaskursust, leiame sealt nii kõigile struktuuriüksustele vajalikku ühisosa, kuid ühtlasi ka oskusi ja teadmisi, mida võib käsitleda erialastena või mis ei toeta vahetult SA ülesanneteks valmistumist. Et võimaldada struktuuriüksustel kõige tõhusamalt valmistuda oma SA ülesannete täitmiseks, peab nendele pakkuma efektiivseima ajakasutuse ja olema suunatud kaitseväe SA ülesannete täitmisele. Teiseks ei panusta sõduri baaskursus parimal viisil struktuuriüksuste võitlusvõimesse, sest selle lõpetamisel puudub konkreetne mõõdetav väljund SA ülesannete täitmisel, piirdudes üksnes eelduste loomisega, et jätkukursustel osaleda. Selle jaoks, et sõduri baaskursuse läbinu oleks sarnaselt kuulipilduri, sanitari või mõne muu erialakursuse läbinuga võimeline osalema allüksuse koosseisus, peab see vastama ametikohale struktuurides. Ametikoht, mille ülesandeid peab täita suutma iga kaitseväelane, st kaitseväe ülene ühisosa sõduri teadmistest ja oskustest, on laskuri ametikoht. Sisaldades artiklis eelnevalt käsitletud olulist ühisosa on see funktsionaalne tervik, mis panustab üksuse võitlusvõimesse, kuid on samaaegselt eelduseks kõigi järgnevate ametikohtadel väljaõppe omandamisel või tee-
VÄLJAÕPE
nimisel. Kuulipildur, kes on jäänud kuulipildujata, täidab samavõrra laskuri ülesandeid, kui sidemees, kes ohuolukorras peab relvaga iseenda ja oma üksuse võiduni viima, neid näiteid võib tuua lõputult.
SÕDURI BAASKURSUSEST LASKURI KURSUSENI Praegu kinnitatud laskuri ametikoha ülesannete omandamise hinnanguline maht on 6 nädalat. Uuendatud sõduri baaskursus on koostatud laskuri ametikoha nõuetele tuginedes, kestvusega 7 nädalat. Laskuri kursuse õppekava korraldamisel on arvestatud, et rõhuasetus on SA ülesannete omandamisel ja kõik struktuuriüksuse iseloomulikud rahuaegsed või administratiivsed ülesanded jäävad omandamiseks pärast laskuri kursuse lõppu.
Võrreldes sõduri baaskursusega on laskuri kursus sisult kitsamalt piiritletud, keskendudes kõigi kaitseväe struktuuriüksuste olulise individuaalse ühisosa omandamisele, millega luuak-
41
Mahult väiksem kursus annab struktuuriüksustele suurema paindlikkuse planeerida oma väljaõppe aega, et kõige paremini omandada SA ülesannete täitmiseks vajalikud oskused.
VÕRRELDES SÕDURI BAASKURSUSEGA ON LASKURI KURSUS SISULT KITSAMALT PIIRITLETUD, KESKENDUDES KÕIGI KV STRUKTUURIÜKSUSTE OLULISE INDIVIDUAALSE ÜHISOSA OMANDAMISELE se tingimused SA ülesannete parimaks täitmiseks. Kuna kursus keskendub ainult olulisele individuaalsele ühisosale, on struktuuriüksused võrdsemas seisus kursuse läbiviimise seisukohalt, puudub vajadus erialase relvastuse või oskusteabe järgi.
Nimetada laskuri kursust sõduri baaskursuseks ei ole väär, sest see annab kõigile kaitseväelastele ühisosa, kuid jääb nõrgaks, et kirjeldada kursuse läbinut, kui funktsionaalset tervikut, millel on mõõdetav väärtus ja panus üksuse võitlusvõimesse.
SÕDUR NR 4 (102) 2018
42
ÕIGUSED
VABASTUS vs. VÄLJALUBA Raivo Sults ÕIGUSKANTSLERI NÕUNIK FOTO: EESTI KAITSEVÄGI
SÕDUR NR 4 (102) 2018
Aastal 2017 oli ajateenistusest tervise tõttu väljalangemise protsent üsna kõrge – 17,9%. Tänavu on kaitsevägi oma praktikat mõnevõrra muutnud ning püüdnud leida võimalusi, kuidas ajutise tervisehädaga ajateenijaid teenistuses edasi hoida, pakkudes neile jõukohaseid ülesandeid.
S
ee on paratamatult kaasa toonud olukorra, kus pataljonides on ajateenijaid, kelle igapäevaülesanded on tavapärastest veidi teistsugused. Näiteks ei pruugi nad olla võimelised osalema väliõppusel, käima metsas. Nende teenistus on ajutiselt pigem kasarmukeskne: nad on rohkem toimkonnas ning teevad majandustöid. Lühiajaline eemalolek väljaõppest ei pruugi tähendada, et ajateenistuse lõpuks on selline sõdur halvema väljaõppega. Ajateenistus on üles ehitatud selliselt,
ÕIGUSED
Ajateenijatel on kohustused, kuid on ka õigused
ses n-ö välja teenida. Olenemata sellest, milline on pataljoni üldine väljaloa andmise praktika, ühendab peaaegu kõiki pataljone üks joon – vabastusega ajateenija väljaluba ei saa. Selline on valdav praktika, kuid muidugi on ka erandeid. Mõistagi ei saa väljaluba ajateenija, kellele on määratud voodi- või kasarmurežiim – ajateenija ei saa siis meditsiinilistel põhjustel siseruumist väljuda. Küsitav on aga see, miks peab väljaloast ilma jääma ajateenija, kes küll väliõppusel või metsas ei käinud, kuid oli nt toimkonnas või tegi majandustöid. Mõlemad ajateenijad täidavad oma teenistusülesandeid, üks metsas või maastikul, teine kasarmus või selle ümbruses.
43
väljaõppes saab lõpuks kõrvaldada. Vabastuse ajaks tuleb ajateenijale aga leida teenistusülesanded, mida ta on võimeline täitma. Kui selliseid ülesandeid ei ole, tuleb ajateenija teenistusest vabastada. Väljaloa andmisest keeldumine viitab sellele, et teenistusest ajutiselt vabastatud ajateenija on ülemate silmis vähem väärt kui teised. Hoolimata sellest, et ta täidab neid teenistusülesandeid, mille täitmist tervis võimaldab. Ajateenistuse lõpuks on ta tegelikult teiste ajateenijatega samaväärne. Keegi ei küsi sõjaaja ametikohale määramisel või õppekogunemisel, mitu päeva inimene ajateenistusest vabastusega oli või kui palju ta arsti juures käis. See ei lähe kindlasti korda ka siis, kui õpitut
AJATEENIJA EI TOHI KARTA ARSTI JUURDE MINNA, SEDA EI PEA KARTMA KA ÜLEM riigi kaitseks reaalselt rakendama peab. Ajateenija ei tohi karta arsti juurde minna, seda ei pea kartma ka ülem. Alles hiljuti kuulsin juhtumist, kus ajateenija põdes püstijalu läbi kopsupõletiku, kuna ei tahtnud laatsaretti minna – sel juhul võinuks ta väljaloast ilma jääda. Kopsupõletikust sai ta teada siis, kui väljaloal käies arsti juurde sattus. Olen rääkinud ka poistega, kes tugeva põlve- või seljavaluga arsti juurde ei lähe, sest vabastus tõmbaks väljaloale kriipsu peale. Kui vabastus tähendab väljaloa ära võtmist, peab ajateenija ennast igal juhul süüdi tundma ja tajuma, et teda karistatakse selle eest, et ta on teinud midagi valesti, kui ta arsti juurde läks. Tal peab olema tunne, et tekkinud on mingi kahju, mida kõrvaldada ei saa. See pole õige, sest kahju ei ole tekkinud – ta saab teistega võrdväärse väljaõppe ja vajaduse korral määratakse ta sõjaaja ametikohale. Kohustused ja ülesanded on samad. Ajateenija ei pea ennast süüdi tundma selle pärast, et ta hoolib oma tervisest ja käib arsti juures, samuti selle pärast, et arst hoolib tema tervisest ja määrab vabastuse. Vale on panna ajateenijat valiku ette – väljaluba või vabastus (loe: hoolimine tervisest). Lõpuks on tähtis ju see, et tema tervis võimaldaks teenistusülesandeid täita ka 10, 20 või 30 aasta pärast, kui seda tarvis peaks minema. See eeldab õige tervisekäitumise juurutamist, mis tähendab ka seda, et vajaduse korral käiakse arsti juures.
SÕDUR NR 4 (102) 2018
et vajaminevat korratakse ega lasta sel ununeda. Kehtestatud väljaõppekava järgi peabki vajalikku üle kordama. Seetõttu peaksid kõik ajateenijad − olenemata sellest, kas nad vahepeal on saanud vabastusi − omandama teenistuse lõpuks ühesuguse väljaõppe, et neid oleks võimalik sõjaaja ametikohale määrata. Pataljonides kehtivad väljalubade andmise kohta erinevad reeglid. On pataljone, kus väljaluba on enesestmõistetav ning seda antakse ka nädala sees, kuid on ka pataljone, kus väljaluba tuleb teenistu-
Öelda, et mõnede teenistusülesannete täitmine on ajateenistuses väljaloa andmise mõistes väärtuslikum teistest, pole kohane. Teenistusülesanne on teenistusülesanne. Ajateenijat ei saa vastutavaks teha selle eest, et tema tervis ei võimalda mingi aja vältel kõiki teenistusülesandeid täita. Ta täidab neid ülesandeid, mida tema terviseseisund täita lubab. Sellele mõttele kuulen vastulauset – ajateenija ülesanne on osaleda väljaõppes, käia maastikul ja metsas, panustada meeskonnatöösse. Kes metsas ei käi, see väljaluba ei saa, sest ta pole piisavalt pingutanud. Ja kuulen veel: „Üldiselt on vabastatud šlangid. Põevad kroonilist šlangiiti. Ei ole motiveeritud, käivad liiga tihti laatsas, ei viitsi väljaõppes osaleda…ja vot sellepärast väljaloale ei saa.“ Vastuargumendid näivad peamiselt toetuvat väitele, et kui ajateenija metsalaagrist või väliõppuselt puudub, ei saa ta täielikku väljaõpet ja jääb teistest maha. Tekib selline kahju, mida ajateenistuses ja õppekogunemistega kõrvaldada pole võimalik. Kui see nii on, peaks kõik vabastuse tõttu väljaõppest puudunud ajateenijad teenistusest viivitamata vabastama – neist ei ole sõjalises riigikaitses justkui enam kasu. Kaitseväe juhtkonna hinnangul ei peaks kedagi ajutise terviserikke pärast ajateenistusest vabastama. Teenistusest väljalangemist tuleb vähendada. See tähendab, et võimalikku mahajäämust
44
TERVIS
TERVEX 2018 –
üks eriline Siili okas Targo Lusti
SÕDUR NR 4 (102) 2018
KAITSEVÄE PEAARST
FOTOD: EESTI KAITSEVÄGI
Õppusel Siil 2018 testis kaitseväe meditsiiniteenistus oma plaanide ja võimekuste paikapidavust, aga ka tsiviiltervishoiu valmidust kriisi korral elutähtsa teenuse toimepidevust tagada.
siviiltervishoiu valmisoleku hindamise osaõppuse nimeks on TervEx. TervEx toimus teist aastat järjest ning plaan on TervEx-i seeriatega ära testida kogu riigi haiglavõrk ning kiirabiteenuse pakkujad. Seda saab teha nii praktiliste väliharjutustena kui ka teoreetiliste staabiharjutustena. Staabiharjutuse eeliseks on loomulikult suurte numbritega män-
T
gimine ja erinevate juhtimistasandite kaasamine olukorra lahendamisse. Kuna kaitsevägi toetub nii rahu- kui sõjaajal kõrgema etapi arstiabis riigi tervishoiuasutustele, siis on paslik aegajalt testida, millise võimega arvestada saab. Tuvastused on ühtmoodi väärtuslikud nii kaitseväele kui ka liitlasvägedele oma sõjaplaani kavandamisel, aga ka tervishoiuteenuse pakkujale endale. Õppuste abil saab simuleerida kriise ning vaadata, kas haiglate kriisiplaanid on pädevad või on kusagil vaja järele-
TERVIS
Vigastatu elustamine 2017. aasta TervEx-il
piirkonna päästeteenistuse, kiirabi, politsei ja Maakaitse (Kaitseliit). Tartu Ülikooli Kliinikumi TervEX toimus 5. mail kui maakaitse ja politsei püüdsid stsenaariumi järgi toime tulla laiaulatuslike massirahutuste ja erinevate sabotaažidega. Nagu konfliktide puhul ikka, tekkis ka sel päeval hulgaliselt kannatanuid. Sündmustele reageerisid haiglaeelses etapis kiirabi, politsei, päästeteenistuse ja Maakaitse ühisjõud. Haiglasse toimetati mõne tunni jooksul kokku 93 erineva vigastuse iseloomuga patsienti. Tartu Ülikooli eesmärgiks oli testida oma kriisiplaani toimivust. Erakorralise meditsiini osakonna (EMO) töömahu
45
raskete kannatanute hulgad suudavad ummistada nende EMO ja kirurgiavõimekuse. Ressursi piiratus on paratamatus. Kusagil tuleb ka suuremate haiglate puhul piir ette. Siinkohal on väga oluline kasutada triaaži ning suuta reguleerida kriisi või sõja puhul kannatanute voogusid erinevate haiglate vahel, et tagada võimalikult varajane abi kõigile kannatanutele. Varude puhul on tarvis uuendada riigi tervishoiuvarude kontseptsiooni. Kui täna paiknevad riigi varud vaid ühe haigla juures, siis tulevikus peaksid varud olema tagatud vähemalt kahes regioonis, et tagada haiglate toimepidevus nii põhja kui lõuna suunal. Samuti on
KITSASKOHANA TULI EELKÕIGE VÄIKSEMATE HAIGLATE PUHUL VÄLJA RESSURSI PIIRATUS. SEDA NII PERSONALI KUI KA VARUSTATUSE PUHUL oluline suurendada traumade käsitlemiseks vajalike ravimite ja vahendite osakaalu tegevusvarus. Laiapindse riigikaitse rakendamisel on ülioluline, et haiglad kui elutähtsa teenuse pakkujad oleksid võimelised jätkusuutlikult tervishoiuteenuseid pakkuma ja kogu haiglavõrgu üle toimiks ühtne juhtimine varem kokkulepitud formaadi järgi. Sellise valmisoleku saavutamiseks ja hoidmiseks on vaja jätkata regulaarselt kriisiõppusi tsiviil-militaar raamistikus. Kaitsevägi saab toetada üleriiklikku valmidust süsteemse ja standardiseeritud sõjaja katastroofimeditsiini alase väljaõppega ning instruktorite koolitamisega. Uue võimekusena peab Maakaitse saama omale ringkonna staapidesse meedikud, kes oleksid püsivaks kontaktiks tsiviili ja militaarpoole vahel. Haiglate juurde omakorda tuleb luua vastavate kontaktohvitseride võrgustik, kes oleksid võimelised kaitseväega kriiside korral infovahetust korraldama. Seda nii patsientide liikumise koordineerimiseks kui ka reaalajas ühtse tervishoiupildi loomiseks. Tänu Siilil kogetule ja TervEx-il läbiproovitule on võimalik nii tervishoiuteenuse pakkujatel kui kaitseväel oma tegevusplaane korrigeerida. Oma õpituvastused said ka politsei-, pääste-, terviseamet, kiirabi ja Kaitseliit, kuigi sel korral oli tegemist eelkõige operatiivtaktikaliste harjutustega.
SÕDUR NR 4 (102) 2018
aitamist. Stsenaariume mängime läbi nii, et saaksime anda võimalikult põhjaliku hinnangu nii väljaõppele, varustusele, kommunikatsioonile kui ka juhtimisele. Haiglaid ei vaata me kaitseväes kunagi kui üksikuid teenusepakkujaid, vaid läheneme regiooni põhimõttel, sest vaid nii saame teada, mis piirkonnas oleks meil vaja positsioneerida lahingutegevuse toetuseks välimeditsiini üksusi või panna suuremat rõhku kannatanute transpordiks olulistele evakuatsiooniteedele. Et eelmise aasta Kevadtormil said oma ristsed põhja- ja kirdesuuna haiglad ning kiirabiteenuse pakkujad, siis selle aasta Siilil oli kavas ette võtta kolm Lõuna-Eesti haiglat: Tartu Ülikooli Kliinikum, Lõuna-Eesti Haigla ja Valga Haigla. Haiglaeelsete sündmuste lahendamiseks kaasasime
suurendamiseks on plaanis ette nähtud haigla uues korpuses lisapindade kasutuselevõtt. Nii tehtigi, et reaalsed patsiendid ja valves olev EMO personal viidi korralduse peale varupinnale ning päris EMO tegeles suursündmuse kannatanutega. Toimis hästi ja mõlema kategooria patsiendid said kiiresti professionaalset abi. Tegevusel hoidis silma peal kliinikumi valvas juhatus, kes minu hinnangul suutis hästi hoida haiglas toimuvat kontrolli all ning samaaegselt tegeleda nii sisse- kui väljapoole suunatud kommunikatsiooniga. Lõuna-Eesti Haigla ja Valga Haigla puhul on tegemist väiksemate võimekustega haiglatega, kuid neidki sundisime MASCAL ehk masskannatanute situatsiooniga oma varjust üle hüppama. Mõlemad tervishoiuasutused said vastavalt 7. ja 9. mail topeltkoguse kannatanuid võrreldes nende endi deklareeritud vastuvõtu suutlikkuse numbritega. Väga hästi said haiglad hakkama järk-järgulise reageerimisvõime eskaleerimisega. Esmalt kaasati abijõududena teiste osakondade töötajaid. Kui olukord veelgi tõsisemaks muutus, aktiveeriti juhtkonna tasemel ad hoc staap ja kutsuti kodudest tööle täiendav personal. Just nagu lahingõppekogunemine. Kitsaskohana tuli eelkõige väiksemate haiglate puhul välja ressursi piiratus. Seda nii personali kui ka varude ja varustatuse puhul. Juba väikesed
46
TSIVIILISIKUD
Sõjapõgenikke ootab tihtilugu ees pikk teekond ebakindlasse tulevikku
Tsiviilisikute liikumine
KRIISI- JA SÕJAOLUKORRAS SÕDUR NR 4 (102) 2018
Kujutlege, et olete end sättinud mugavalt tugitooli, haaranud tassi teed ja asunud telerit vaatama. Ootamatult saade katkeb. Diktor loeb ette erakorralise teate – idapiiril on alanud relvastatud konflikt. Tallinnast ja Tapalt piirile viivad põhimaanteed on suletud, neid mööda tohivad liikuda ainult kaitsejõud. Plahvatusi ega roomikute lõginat veel ei kosta, kuid vaikus mõjub seda pahaendelisemalt. Mida teha? Jääda paigale või põgeneda? Piirist kaugemal tasuks pigem paigale jääda. Kirde-Eestis võiks seevastu kiiremas korras teele asuda. Aga kui minna, siis kuhu ja kustkaudu? Ilmselt mõtlevad teisedki samamoodi. Mis siis juhtuma hakkab?
TSIVIILISIKUD
47
nähtused on korduvad, on jõutud ka nendest õppida. Näiteks hukkus Indias 1977. aastal tormis ja üleujutustes ligi 20 000 inimest. Sellele järgnenud ümberkorralduse käigus uuendati nii organisatoorset kui tehnilist võimekust. Võeti kasutusele eelhoiatussüsteemid ja arendati välja evakuatsiooniplaanid. Ligi veerand sajandit hiljem, 1996. ja 2005. aastal sama piirkonda tabanud lähedase tugevuse ja raskusastmega tormides hukkus vaid vastavalt 100 ja 27 inimest. Evakuatsiooni vajavad situatsioonid kujunevad üldjuhul ootamatult ja vajavad kiiret tegutsemist. Sellistel puhkudel on hädavajalik evakueerimise kava olemasolu, mida saab kiiresti kohandada konkreetsele olukorrale. Kui ka evakuatsiooni nõudva hädaolukorra tekkimise tõenäosus on väike, siis selle potentsiaalne katastroofiline mõju õigustab evakuatsiooni planeerimise tähtsust. Hästi välja töötatud plaanid aitavad tagada kiire ja turvalise evakuatsiooni, mis võib päästa inimelusid, samuti aitavad vältida negatiivseid mõjusid evakueeruvate hulgas. Eestis reguleerib vastavate plaanide tegemist hädaolukorra seadus, millega on alates 2017. aastast määratud vastutajaks politsei- ja piirivalveamet. Varem oli ulatuslik evakuatsioon teemana vähe reguleeritud ning see oli kõigi nende asutuste korraldada, kelle juhitav sündmus põhjustas vajaduse ulatuslikuks evakuatsiooniks. Senine korraldus polnud mõistlik, sisaldades dubleerimist ja luues erinevaid arusaamu, mis kokkuvõetult ei loonud kindlust selle tulemuslikuks toimumiseks. Siseministeerium on seadnud suunaks arendada riigi vajadustele ja või-
Maret Aarla-Kask STATISTIKAAMET FOTOD: SCANPIX.EE, ARDI HALLISMAA
K
hilist lahkumist. Viimase aja suurima evakuatsiooni ajal oli soovituslik lahkuda jaanuaritormina kuulsaks saanud ilmastikunähtusega kaasnenud veetaseme tõusu eest. Siis lahkus rannaäärsetelt aladelt ligi 300 inimest.
PLANEERITUD EVAKUATSIOON Üks korralik evakuatsioon algab plaanist. Piirkondades, kus ohtlikud loodus-
malustele vastav ning kõiki ohte hõlmav evakuatsiooni korraldamise võime koos politsei- ja piirivalveameti ning teiste partneritega. Kõige tõenäolisemalt tuleb valmis olla ulatusliku evakuatsiooni korraldamiseks ilma eelhoiatuseta (alustama kohe koos sündmuse tekkimisega), et ohustatud alalt välja suunata kuni 10 000 inimest ning tagada neile vajadusel transpordi, majutuse, toidu jm esmavajaliku.
SÕDUR NR 4 (102) 2018
ui inimesed liiguvad ohtlikust piirkonnast ära, siis nimetatakse seda evakuatsiooniks. Olenevalt asjaoludest kasutatakse ka teisi termineid. Vabatahtlik ja organiseerimata liikumine on tuntud kui põgenemine. Organiseeritud ja pealesunnitud protsess on aga küüditamine. Eesti aladel on nähtud neid kõiki. Teise maailmasõja alguspäevil evakueeriti sundkorras ida poole. Sõja lõpu poole toimus lääne suunas nii korraldatud kui stii-
ÜKS KORRALIK EVAKUATSIOON ALGAB PLAANIST. PIIRKONDADES, KUS OHTLIKUD LOODUSNÄHTUSED ON KORDUVAD, ON JÕUTUD KA NENDEST ÕPPIDA
48
TSIVIILISIKUD
PLANEERIMINE TAGAB VÕIME Päästeameti 2017. aastal tellitud uuringust selgus, et elanike teadlikkus võimalikest hädaolukordadest ja valmisolek iseseisvaks toimetulekuks hädaolukordades on väike ning tõsisesse hädaolukorda sattumisele mõeldakse pigem harva või üldse mitte. See tähendab, et hetkel pole elanikud võimalikuks evakuatsiooniks piisavalt ette valmistatud, mis teeb selle korraldamise keerukamaks ja ajamahukaks. Enamik eestimaalastest ei ole teinud midagi, et ennetada või leevendada võimalike hädaolukordade kahjusid, kui need peaks juhtuma. Vaid üsna vähesed on teinud
Konflikti puhkedes võib juhtuda, et põhimaanteed suletakse tsiviilliiklusele
stiihiline evakuatsioon. Magistritöös modelleeriti sellist liikumist kasutades avalikult kättesaadavaid andmeallikaid. Elanike arvud pärinesid statistikaameti kaardirakendusest, nende täpsem jaotumine maa-ameti aadressandmete süsteemist. Teede ruumiandmete allikana kasutati vabatahtlike koostatud OpenStreetMap kaardimaterjali. Modelleerimise lähteülesandena võeti aluseks stsenaarium, kus Eesti idapiiril toimub relvastatud konflikt. Selle lahendamise käigus liiguvad kaitseväe ja liitlasvägede üksused piirile, samas evakueeruvad Ida-Virumaa, Lääne-Virumaa ja Jõgevamaa elanikud Tallinna suunas. Väeüksuste liikumine sulgeb tsiviilliiklusele põhimaantee nr 1 Tal-
ELANIKUD POLE VÕIMALIKUKS EVAKUATSIOONIKS PIISAVALT ETTE VALMISTATUD, MIS TEEB SELLE KORRALDAMISE KEERUKAMAKS JA AJAMAHUKAKS SÕDUR NR 4 (102) 2018
midagi reaalset – osalenud õppustel, soetanud varusid hädaolukorras toimetulekuks, vms. Kuna korraldatud evakuatsiooni võimekus on väike ja kohapealseid varusid napib, ongi kõige tõenäolisem massiline
linn – Narva täies ulatuses ja põhimaantee nr 5 Pärnu – Rakvere – Sõmeru alates Lääne-Viru maakonna piirist. Selliselt on tagatud vaba läbipääs üksustele, mis asuvad Tapa või Tallinna ruumis. Samal ajal liiguvad Ida-Viru-
maa elanikud teisi maanteid kasutades Tallinna poole.
IDA-VIRUMAA PUDELIKAEL Iteratiivse teekonnaotsingu käigus tuvastati 8 erinevat põhilist teekonda vaatlusalusest piirkonnast lahkumiseks. Iga marsruudi kohta kirjeldati olulisemad sõlmpunktid. Iga asustusüksuse kohta arvutati välja sellele alale jäävate sõlmpunktide minimaalne võimalik evakuatsioonitegevuse algus. See parameeter näitab tundides seda perioodi, mille jooksul suudavad vastava sõlmpunktiga samal trassil asuvad elanikud teele asuda ja teekonna sellega vabastada. Teisisõnu – iga koha kohta sai selgeks, kui kaua tuleb kusagil oodata. Asudes Narva linnas on olukord konkreetne. Tallinn – Narva maantee sulgemisel ei ole võimalik sealt kellelgi maanteed mööda evakueeruda. Kõik enam kui 50 000 elanikku jäävad sinna, kus nad on. Samas seisus on ka Sillamäe ja Narva-Jõesuu. Toila vallast saab lahkuda veidi alla kolmandiku elanikest. Kokku ei saa iseseisvalt autodega evakueeruda 56% Ida-Viru maakonna rahvastikust. Nende puhul jäävad kõik lootused eraldi organiseeritud evakuatsioonile. Kuid teisteski piirkondades pole olukord ülearu roosiline. Kohtla-Järve lin-
TSIVIILISIKUD
USA kogemus orkaanide eest evakueerumiseks toob meelde ennekõike hiigelummikud teedel
nast saavad evakueeruda küll üle 95% elanikest, kuid ummistunud teede tõttu saavad nad liikuma asuda alles nelja tunni möödudes ning sedagi ainult Ahtme linnaosast. Järve linnaosas tuleb oodata kaks korda kauem. Sompa ja Jõhvi elanikud peavad ootama kuus tundi. Ning see on alles evakuatsiooni algus. Eeldusel, et evakuatsioon ei takerdu, kulub asulate tühjenemiseks veel täiendavad 3-4 tundi.
LAHENDUSED
NARVA LINNAS ON OLUKORD KONKREETNE. TALLINN – NARVA MAANTEE SULGEMISEL EI OLE VÕIMALIK SEALT KELLELGI MAANTEED MÖÖDA EVAKUEERUDA Suurt organiseerimist nõuavad ka teised transpordiliigid. Varasemate evakueerimiste eeskujul saaks kasutada raudteed. Raudteeliiklusregistris on arvel 149 reisivagunit. Jättes kõrvale logistilised probleemid, kuidas saada inimesed raudtee äärde ning mis moel transportida kõik need vagunid Kirde-Eestisse, tuleb piirina ette reisivaguni mahutavus. Vanemad puupinkidega vagunid olid mõeldud 126 reisijale, uuemad pehmeistmelised 80-le. Vaata kuidas tahad, aga rongikoosseisud peaks tegema vähemalt viis edasi-tagasi reisi. Mere lähedus tekitab mõtteid kasutada ka laevu. Tõsi, Tallinnast oleks võimalik tuua mitmeid suuri reisilaevu, mille mahutavus on 2500-3000 inimest. Probleem tekib aga randumiskoha leidmisega ja loomulikult ka inimeste mere äärde toimetamisega. Eeldusel, et laev on Tallinnas täies valmiduses, kulub näiteks Tallinki parvlaeval Star vähemalt kuus tundi, et jõuda Sillamäe sadamasse.
Kui eelnev võib jätta mulje, et kõik on halvasti, siis tegelikult nii ikka pole. Nüüd on olemas teadmine, millised on võimalused ja ohukohad. Seda arvesse võttes saab luua paremaid plaane nii konfliktiolukorra kui loodusõnnetuse tarbeks. Sest nagu vihmavarju kaasa võtmine on parim viis tagada päikeselist ilma, on hästi tehtud plaanid need, mis hoiavad ohud meist eemal. Uurimus on kaasrahastatud Kaitseministri 21.10.2016 käskkirja nr 564 „Kaitsealase magistriõppe üliõpilaste toetamiseks suunatud stipendiumikonkursi tulemuste kinnitamine“ alusel. Artikkel põhineb Tallinna Tehnikaülikoolis kaitsmisele jõudnud magistritööl „Tsiviilisikute liikumine kriisi- ja sõjaolukorras ning selle mõju riigikaitseliste üksuste tegevusvabadusele“, autoriks kaitseministeeriumi stipendiaat Maret Aarla-Kask, juhendajad filos-dr Mike Franz Wahl ja magister Tanel Jairus.
SÕDUR NR 4 (102) 2018
Kui kõik kulgeb suuremate takistusteta – USA uuringud on näidanud, et tehnilised rikked ja liiklusõnnetused pikendavad evakueerimise koguaega kuni 6% – siis peaks evakuatsioon lõppema 12 tunniga. Kuid see on ainult 44% kogu elanikkonnast. Üle poole on vaja veel lisaks ära transportida. Üks võimalus on seda teha bussidega. Liiklusregistri andmetel on Ida-Viru maakonnas arvel 905 bussi, neist 584 enam kui 30 istekohaga. Naabermaakondades on lisaks 358 bussi, millest omakorda 206 on enama kui 30 istekohaga. Arvestades elanike arvu, tuleks teha 1410 reisi, mis on sellise busside arvu juures täiesti teostatav nii, et ükski buss ei pea minema uuele ringile. Kuid nagu eelnevalt välja toodud, see eeldab varasemat organiseerimist ja valmisolekut. Seda aga hetkel ei ole.
49
50
Piiripost kinnitab, et Suwałki koridor kuulub kindlalt Poolale
KITSASKOHT
EESTLASE PILK POOLA SUWAŁKI KORIDORILE Taavi Urb KAPTENMAJOR, KVÜÕA MEREVÄE LEKTOR
FOTOD: REUTERS, AFP / SCANPIX, TAAVI URB
SÕDUR NR 4 (102) 2018
06.-09.05.2018 tegi Balti kaitsekolledži vanemstaabiohvitseride kursus väljasõidu Suwałki koridori. Väljasõidu eesmärk oli tutvuda Suwałki koridori maastiku ja seal paiknevate üksustega, et mõista paremini meie strateegilist ja operatsioonitasandi olukorda.
B
alti kaitsekolledž korraldas taolise ürituse esimest korda. Kuigi bussis tuli veeta palju tagumikutunde, kujunes väljasõit huvitavaks ja õpetlikuks. Nelja päeva vältel tutvusime maastikuga võtmepiirkondades Alytuses, Marijampoles, Šeštokais ja Masuurias ning külastasime Leedu toetusväejuhatuse logistikapataljoni, Poola 15. brigaadi ja Poolas paiknevat NATO eFP lahingugruppi. Suwałki koridor on umbes 100 km pikkune ja 60 km laiune ala Poola ja Leedu piiril. Põhjast piirab seda Kaliningradi oblast ja lõunast Valgevene. Koridori läbivad kaks maanteed ja üks raudtee, mis ühendavad Leedut Poolaga, ning üks maantee ja üks raudtee, mis ühendavad Kaliningradi oblastit Valgevenega. Olulisimad liiklussõlmed on Marijampole Leedus ja Augustow Poolas. Maastik Suwałki koridoris on vahelduv, ulatudes laugest ja lagedast „tankimaastikust“ Marijampole piirkonnas raskesti läbitavani Alytuses. Tervikuna soodustab maastik liikumist loode-kagu suunas ja takistab liikumist edela-kirde suunas. Ilmselt kõige olulisem õppetund reisist oli, et Balti riigid ja Poola näevad Suwałki piirkonna strateegi-
USA armeekolonn teel Poolast Leedusse
on konflikti korral ilmne sihtmärk. Lisaks on raudtee taristu haavatav nii pommitamisele kui sabotaažile. NATO üksustest asuvad Suwałki koridoris neli Poola brigaadi ja eFP pataljoni lahingugrupp, lisaks veel mõned Leedu üksused. Sõja korral võib olla mõistlikum need üksused mujale manööverdada, sest koridoris on neil oht jääda Kaliningradi oblasti ja Valgevene vahel pihtide vahele ja mõlemalt poolt suurtükitule alla. Taktikalisest vaatepunktist pakub maastik Suwałki koridorist läänes neile samadele üksustele võimalust pealetungiks Kaliningradi oblastile ja „koridoriprobleemi“ lahendamiseks. Iseküsimus on, kuidas sobib selline lahendus strateegilisel ja poliitilisel tasemel. Kokkuvõttes ei saa Suwałki koridorile kui ühendusteele sõja- ja tõenäoliselt ka kriisiajal loota. Pigem pakub see piirkond võimalust Kaliningradi oblasti isoleerimiseks või isegi hõivamiseks. Eesti jaoks tähendab see, et välisabile maismaad mööda ei maksa loota. Ennem saabub see meritsi või peab olema eelpaigutatud/eelladustatud. Suwałki koridori kohta loe põhjalikumat ülevaadet ka Sõdurist nr 6/2016
51
SUWAŁKI KORIDOR EHK SUWAŁKI AUK Suwałki on nii Via Baltica kui ka Rail Balticu teele jääv ligemale 70 000 elanikuga linn Poolas, mille Punaarmee hõivas 1939. aastal Poolavastases sõjas ja loovutas seejärel vastavalt Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollidele Natsi-Saksamaale. Uuesti vallutas Punaarmee selle linna 1944. aastal, kuigi Armia Krajowa partisanisõda kommunistliku režiimi vastu kestis seal 1950. aastateni. Tänaseks on Poolale kuuluv Suwałki piirkond kujunenud geopoliitiliselt ja strateegiliselt ülioluliseks transpordisõlmeks Leedu ja Poola, Valgevene ja Venemaale kuuluva Kaliningradi oblasti vahel, mille kaudu kulgeb Balti riikide maismaaühendus muu Euroopaga. Venemaa vajab aga transiidivõimalust Leedu või Poola kaudu, et parandada ühendusi Kaliningradiga. Julgeoleku mõttes on Suwałki koridor (Suwałki Corridor) ehk Suwałki auk (Suwałki Gap) seega kriitilise tähtsusega, eriti Balti riikide kaitseplaane arvestades.
SÕDUR NR 4 (102) 2018
list tähtsust väga erinevalt. Kui Eesti ja Läti jaoks on see kriisi korral ainus maismaaühendus Kesk- ja Lääne-Euroopaga, siis Leedu jaoks on see eelkõige võtmepiirkond Kaunase kaitseks võimaliku lõunast tuleva rünnaku vastu. Poola jaoks on piirkond pigem teisejärguline: võimalik vastse abilöögi suund idast. Venemaa seisukohalt on Suwałki koridor ainus maismaaühendus Kaliningradi oblastiga. Samuti on see koht, kus saab Eesti ja Läti maismaaühenduse Euroopaga läbi lõigata. Kui rahu ajal on Suwałki koridor oluline maismaaühendus, siis sõjavõi isegi kriisiajal sellele kindlasti loota ei saa. Mõlemad koridori läbivad maanteed saab kerge vaevaga läbi lõigata koridori hõivates või taristut rikkudes. Augustowi ja Tallinna vahele jääb umbes 70 000 silda, millest enamik ei kanna 70-tonnist Abramsit. Raudteega on olukord veel hullem. Ainuke jaam, kus saab kaupa Euroopa rööpalaiusega vagunitelt Vene (ja Eesti) rööpalaiusega vagunitele ümber tõsta või reisirongide veermikke reguleerida, asub Šeštokais. Selle ümberlaadimisjaama jõudlus on väike ja see
KITSASKOHT
52
ANALÜÜS
VENE FÖDERATSIOONI MAAVÄE
TERMOBAARILISED RELVAD
SÕDUR NR 4 (102) 2018
Andrei Šlabovitš KAPTEN, 2. JALAVÄEBRIGAADI STAABIOHVITSER FOTOD: SCANPIX, WIKIPEDIA
Kaasaskantav jalaväe reaktiivleegiheitja RPO-A „Šmel“
ANALÜÜS
53
Süüterelvade kasutamise kogemused Esimeses ja Teises maailmasõjas näitasid, et klassikaline leegiheitja oli küll väga efektiivne vastase elavajõu hävitamiseks lähidistantsil, kuid samas haavatav relva piiratud laskeulatuse tõttu.
L
eegiheitjate efektiivne kasutamine oli võimalik ainult lähivõitluses või juba eelnevalt maha surutud vastase lõplikuks hävitamiseks, kuid mitte avatud maastikul. Pärast Teist maailmasõda süüterelvade areng jätkus ja mõju tõhustamiseks hakati põlevainet kokku segama metalltolmuga, mis tekitas tugeva plahvatusefekti. Lisaks avastati, et parema tulemuse saamiseks tuleks põlevaine süttimisega veidi viivitada ning esmalt kasutada ainult väikest laengut põlev-
Vietnami sõjas USA väed džunglites kopterite maandumisplatside puhastamiseks ning mässuliste tunnelite hävitamiseks. USA spetsialistid keskendusid pigem termobaarilistele õhk-maa relvadele ning nende kasutamine maaväes oli piiratud.
VENE ERIPÄRAD Nõukogude Liidus toimusid analoogsed uuringud, kuid lisaks õhk-maa relvadele (mille kõige tüüpilisemaks esindajaks on lennukipomm ODAB-500,
ESIMEST KORDA KASUTASID TERMOBAARILISI RELVI VIETNAMI SÕJAS USA VÄED MAANDUMISPLATSIDE PUHASTAMISEKS NING MÄSSULISTE TUNNELITE HÄVITAMISEKS kasutusel ka Süürias) pandi suurt rõhku ka maaväe süüterelvade arendamisse. 1970-ndate algul läbiviidud uuringute tulemusena leiti, et leegiheitjate efektiivsuse tõhustamiseks tuleks kõigepealt suurendada selle laskeulatust ning vähendada põlevaine kulu enne sihtmärgile jõudmist. Nii tekkis mõte kasutada termobaarilist põlevainet mürsus või raketi lõhkepeas lõhkeaine asemel. Üheks esimeseks maaväe relvasüsteemiks, kus uue põlevainega laskemoona kasutati, oli kaasaskantav reaktiivleegiheitja RPO „Rõs“ (pысь – ilves; võeti relvastusse 1975. aastal). Sisuliselt oli tegemist tankitõrjegranaadiheitja sarnase relvasüsteemiga, kus põlevaine oli „pakitud“ tahkkütusega stardimootoriga ühendatud konteinerisse. Pärast lasu sooritamist paiskas mootor konteineri relva torust välja ning samaaegselt süttis põlevaine konteineri sees. Sihtmärgi tabamise järel konteiner purunes ning pritsis põlevaine laiali. Relva kasutati peamiselt süüteefekti saavutamiseks ning hoolimata põlevaine kasutamisest ei olnud tegu termobaarilise relvaga. Relva kaal lahingasendis oli 12,1 kilogrammi ning sihikuline laskekaugus umbes 200 meetrit. Kuna RPO ei osutunud väga efektiivseks, töötati 1980-ndate algul selle asen-
SÕDUR NR 4 (102) 2018
aine pihustamiseks. Selle tulemusel seguneb pärast lõhkepea purunemist gaasiks muutunud vedelik hapnikuga ning moodustab aerosoolpilve, mille plahvatuse tagajärjel (initsieeritakse järgmise detonaatori abil) tekib väga suur temperatuur (süüteefekt) ning ülerõhk (fugasstoime). Aerosoolpilve suure levikuala tõttu kestab sellise plahvatuse tekitatud ülesurve võrreldes tavalise lõhkeainega kauem. Hoolimata tavalõhkeainest väiksemale brisantsusele on taoline plahvatus efektiivne ka vastase kindlustatud positsioonide vastu. Aerosoolpilv jõuab enne detoneerimist levida varjenditesse, punkritesse ja muudesse kaitsekindlustustesse. Lisatoimena tekib plahvatusel ülikiire ja järsk õhurõhu muutus: hapnik põleb ära, õhurõhk tõuseb algselt, kuid langeb seejärel hüppeliselt palju madalamale kui normaaltingimustes. Rõhu langus on niivõrd järsk ja kiire, et võib plahvatuse mõjualasse sattunud inimesele tekitada üliraskeid vigastusi kopsudele, silmadele, kõrvadele ning teistele elunditele. Selliseid relvi hakati kõnekeeles nimetama „vaakumpommideks“ (inglise keeles fuel-air explosives, vene keeles объемно-детонирующий боеприпас). Esimest korda kasutasid termobaarilisi relvi (peamiselt lennukipommid)
54
Iraagi armee laadimas relvasüsteemi TOS-1A
ANALÜÜS
damiseks välja järgmise põlvkonna jalaväe reaktiivleegiheitja RPO-A „Šmel“ (шмель – kimalane ehk mesimumm). Võrreldes „Rõs“-iga oli see juba täiesti uus relvasüsteem. Tööpõhimõttelt oli „Šmel“ ühekordset tankitõrjelasku meenutav süsteem, kus põlevaine asus hermeetilises konteineris ning selle initsieerimine toimus väikse lõhkelaengu abil pärast sihtmärgi tabamist. „Šmel“-i puhul kasutati juba
raadius avatud maastikul kuni viis meetrit. RPO-A võeti relvastusse 1988. aastal ning kõigepealt relvastati sellega keemiakaitse leegiheiturite üksused. Hiljem on relva laialdaselt kasutatud nii motolaskur- kui erivägede üksustes paljudes konfliktides nii endise Nõukogude Liidu territooriumil (Tšetšeenia, Gruusia, Donbass) kui ka väljaspool seda. Lisaks mõnedele endistele Nõukogude Liidu liikmesriikidele on „Šmel“
ÜHEKS ESIMESEKS MAAVÄE RELVASÜSTEEMIKS, KUS UUE PÕLEVAINEGA LASKEMOONA KASUTATI, OLI KAASASKANTAV REAKTIIVLEEGIHEITJA RPO „RÕS“
SÕDUR NR 4 (102) 2018
termobaarilist laskemoona, mis oli võrreldes eelkäijaga kordades tõhusam nii jalaväe kui ka kergete kaitserajatiste vastu. Lisaks termobaarilisele lasule olid relval ka tavalise süüte- ja suitsulaenguga versioonid. RPO-A-d katsetati aastatel 1983–84 Afganistanis ning see osutus eriti efektiivseks kitsastes mäeorgudes mässuliste kaitsepositsioonide hävitamisel. Põlevaine põlemistemperatuur on kuni 800 kraadi ning hävitamis-
relvastuses Põhja-Koreas, Süürias, Indias, Vietnamis ning Fidžis.
RPO PDM-A „ŠMEL-M“ Kõige uuem Vene jalaväe reaktiivleegiheitja RPO PDM-A „Šmel-M“ on reaktiivleegiheitja RPO-A „Šmel“ edasiarendus. Relv loodi 2000-ndate alguses „Šmel“-i baasil ning ei erine oma tööpõhimõtte poolest eriti eelmisest variandist. Olulisemad muutused on seotud
relva konstruktsiooni ning laskemoona tõhususega: „Šmel-M“ on tehtud üle kolme kilo kergemaks ning laskekauguse suurendamiseks on lasukonteineri sisse paigaldatud toru, mis ulatub lasu hetkel konteinerist välja ja pikendab seega liikumisteekonda relva sees. Tänu uuendatud konstruktsioonile on lasu trajektoor laugem ning võimaldab tabada täpsemalt väiksemaid sihtmärke, näiteks laskeavasid. Otselasu kaugus on kuni 300 meetrit ning maksimaalne laskekaugus (kaartulega) on kuni 1700 meetrit. Efektiivne laskekaugus on kuni 600 meetrit (RPO-A puhul oli see ainult 300 meetrit) ning minimaalne laskekaugus 30 meetrit. Süütesegu kaal on samuti tõusnud: RPO-A puhul oli see 2,2 kilogrammi, kuid RPO PDM-A-l 3,2 kilogrammi. Hävitusraadius vastase isikkoosseisu hävitamiseks avatud maastikul on kuni seitse meetrit. Kinnistes ruumides võib plahvatuse efekt seevastu olla kordades suurem. Tänu sellele on RPO PDM-A eriti tõhus lahingutes hoonestatud alal. „Šmel-M“ on varustatud väikse kumulatiivlaenguga, mis võimaldab tekitada avasid õhematesse seintesse ja soomusesse, et kindlustada põlevaine sattumise siseruumidesse. Peamine
ANALÜÜS
Mässulised lõhkemata „Uragan“ lõhkepea juures Ukrainas
55
purustusefekt saadakse siiski gaasisegu plahvatuses ilmneva fugasstoimega, mis võrdub kuni kuuekilose lõhkeaine (TNT) laengu plahvatusega ning ei pruugi tagada paksema soomuse või kaitserajatiste seinte läbimist. Kõige efektiivsemad sihtmärgid sellele relvale on avad ning õhukesed seinad. Võrreldes eelkäijaga on RPO PDM-A lasu toime muutunud selgelt tõhusamaks: kui varem oli selle fugasstoime võrreldav 107-millimeetrise mürsu plahvatusega, siis uuema versiooni puhul kuni 122-millimeetrise mürsuga. Ühekordne lasukonteiner on varustatud mitmekordse kasutamisega päästesüsteemiga ning optilise sihikuga, mida on võimalik kiiresti ühendada ja eraldada. Konteinerile on võimalik kinnitada ka öösihik. Tavaliselt kannab laskur kahte raketti koos päästesüsteemi ja sihikuga spetsiaalsetes rakmetes, mille kaal on kokku 19 kilo. „Šmel-M“ on Vene Föderatsiooni relvajõududes kasutusel alates 2004. aastast. Seda on kasutatud lahingutes Tšetšeenias, Gruusias, Donbassis ning Süürias. Lisaks on relva tarnitud ka teistele riikidele, näiteks Indiale.
PLAHVATUSOHTLIK „BURATINO“
Raketi kogukaal on 173 kilogrammi ja laskekaugus vastavalt süütelõhkepeaga kuni 3600 meetrit ning termobaarilise lõhkepeaga kuni 2700 meetrit. Ühe masina kogupaugu hävitusala on kuni 200x400 m ning temperatuur plahvatuse epitsentris võib ulatuda kuni 3000 kraadini.
Kogu TOS-1 relvasüsteem kaalus 46 tonni ning seda käitab kolmeliikmeline meeskond. Kõik lasu ettevalmistuse protseduurid on maksimaalselt automatiseeritud ning ei nõua meeskonnalt masinast väljumist. Seadmel on laserkaugusmõõtja, mis suudab määrata vastase asukoha kümne meetri täpsusega, lisaks
KÕIGE UUEM VENE JALAVÄE REAKTIIVLEEGIHEITJA RPO PDM-A „ŠMEL-M“ ON REAKTIIVLEEGIHEITJA RPO-A „ŠMEL“ EDASIARENDUS Uued raketid kaalusid nii palju, et ainukeseks masinaks, mis suudaks seda lahinguväljal transportida ja oleks ühtlasi kaitstud vastase tule eest, oli põhitank T-72. Algselt kandis TOS 24 raketti, mis asusid ühes plokis sarnaselt mitmelasulise raketiheitjaga. Plahvatusohtlike rakettide kaitsmiseks kuulide ja kildude tabamuse eest oli stardiseade ümbritsetud soomustatud seintega. Hiljem paigaldati tanki torni asemele 30-lasuline stardiseade – uuendatud süsteemi nimeks sai TOS-1, tuntud ka kui „Buratino“.
on olemas ballistiline arvesti laskeandmete ette valmistamiseks. „Buratino“ saavutab laskevõime 90 sekundit pärast peatumist ning suudab rakette välja lasta kas ühekaupa, paarikaupa või valanguga (kõigi 30 raketi teele saatmiseks kulub alla kaheksa sekundi). TOS-1 ümberlaadimiseks on spetsiaalne masin KrAZ-255 veoki baasil. Süsteem võeti ametlikult relvastusse 1980-ndate lõpul pärast selle katsetamist lahinguolukorras Afganistanis Lõuna-Salangi ja Charikari oru piirkonnas. Katsed olid edukad, kuid tõid prob-
SÕDUR NR 4 (102) 2018
Paralleelselt jalaväe termobaariliste reaktiivleegiheitjatega toimus ka raskemate soomustatud leegiheitjaplatvormide areng. Selliste masinate ülesanne oli suures plaanis sama, mis Teise maailmasõja aegsetel leegiheitjatankidel: suruda vastane maha ning hävitada kaitserajatised, et luua tingimused kaitseliinist läbimurdmiseks. Rasked soomukid võivad kanda suuremaid rakette, mille laskekaugus ja hävitustoime on tunduvalt suurem kui jalaväe reaktiivleegiheitjatel. Kuna juba olid kasutusele võetud tõhusad mittejuhitavad 220-millimeetrise kaliibriga raketid mitmelasulisele raketiheitjale 9P140 „Uragan“, siis otsustati arendustööd ühildada. 1970-ndate esimesel poolel algas uue relvasüsteemi projekteerimine, mille tulemusena sündis raske reaktiivleegiheitja TOS. Erinevalt „Uragan“-ist ei olnud TOS-i raketi suurimaks osaks mitte tahkkütuse mootor, vaid põlevainega lõhkepea, mis kaalub 45 kilogrammi (süütelõhkepea) või 74 kilogrammi (termobaariline lõhkepea). Termobaarilise raketi põlevaine koosneb propüülnitraadi vedelikust ja magneesiumi pulbrist, pärast starti segab samuti lõhkepeas asuv spetsiaalne seade ained omavahel kokku.
56
Vene Föderatsiooni termobaarilised relvad õppusel
ANALÜÜS
TOS-1A ON RELVASTUSES VENE FÖDERATSIOONI KEEMIAKAITSE ÜKSUSTES, KUID RELVASÜSTEEMIDE KOGUARV ON SUHTELISELT VÄIKE
SÕDUR NR 4 (102) 2018
leemina esile reaktiivleegiheitjate väikse laskeulatuse. Kuna mudžahiidid kasutasid küllaltki kaasaegseid tankitõrjerelvi (tagasilöögita kahurid, raskekuulipildujad, õhutõrjekahurid ja isegi juhitavad tankitõrjeraketid) ja TOS-1 oli suur ning haavatav sihtmärk, siis prooviti laskepositsioonil olemise aeg viia miinimuumi. „Buratino“-de tegevus oli alati tankidega tugevalt julgestatud ning eelnevalt valitud laskepositsioonile sõideti vahetult enne lasu sooritamist. Pärast lasu sooritamist viis meeskond TOS-1 kiiresti tagasi varjepositsioonile ning järgmise lasu sooritamiseks valiti juba uus koht. TOS-1 lastakse avatud positsioonilt, teisisõnu kohast, kus meeskonnal on sihtmärgiga otsenähtavus. Laiemale avalikkusele tutvustati relvasüsteemi alles 1999. aastal Omskis toimunud relvanäitusel. „Buratino“ osales ka Teises Tšetšeenia sõjas, kus seda väidetavalt kasutati Groznõi lahingutes
1999. aasta detsembris. Kinnitatud fakt on relva kasutamine lahingutes Komsomolskoje pärast 2000. aasta märtsis. Tollal Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonna juhtkonda kuulunud kindral Gennadi Troševi järgi osutus „Buratino“ kõige efektiivsemaks kaudtule vahendiks tšetšeenide kindlustatud kaitsepositsioonide hävitamisel selles asulas. OSCE vaatlejate andmetel kasutasid separatistid TOS-1 2015. aastal ka Donbassis.
PÄIKESEPAISTE 2000-ndate algusel TOS-1 täiustati ning 2001. aastal võeti relvastusse selle uuem variant, TOS-1A „Solntsepjek“ (cолнцепёк – päikesepaiste). Peamiselt hõlmasid muutused raketi konstruktsiooni, mille tulemusena suurenes laskekaugus kuni 6000 meetrini. Eesmärgi saavutamiseks rakendati võimsamat tahkkütusega mootorit, mis muutis raketi võrreldes oma eelkäijaga pike-
maks ja raskemaks. Lisaks muudeti ka laskeseadet: 30 lasu asemel hakati taas kasutama 24-lasulist plokki (tõenäoliselt rakettide suurenenud kaalu tõttu). Veoki baasil laadimismasinat asendas T-72 alusel tehtud soomustatud variant, mis kannab 24 raketti ning suudab tekitada võimsa suitsukatte. Ühe TOS-1A ümberlaadimiseks on ette nähtud kaks laadimismasinat ning ühe relvasüsteemi ümberlaadimiseks kulub umbes 24 minutit. 44 tonni kaaluvad reaktiivleegiheitjad on struktuuriliselt jagatud roodudesse, mis koosnevad kolmest lahingumasinast ja kuni kuuest laadimismasinast. TOS-1A on relvastuses Vene Föderatsiooni keemiakaitse üksustes, kuid relvasüsteemide koguarv on suhteliselt väike. Huvitaval kombel on vaatamata kuulumisele keemiakaitse üksustesse relvasüsteemi peamiseks deklareeritavaks ülesandeks siiski vastase isikkoosseisu ning kergelt soomustatud tehnika hävitamine avatud maastikul ja kaevikutes, samuti süütekollete ning suitsukatte tekitamine. Avalike allikate kohaselt võib Vene relvajõududes olla kuni 30 sellist süsteemi, kuid kinnitatud andmed puuduvad. Viimastel aastatel on räägitud nii uute keemiakaitse ük-
TOS-1A „Solntsepjek“
suste moodustamisest kui ka täiendavate TOS-1A tootmisest. Sellest võib järeldada „Solntsepjekide“ arvu võimalikku kasvu Vene armees. Venemaa on tarninud TOS-1A süsteemi ka teistele riikidele: Alžeeria (kuni 52 tk, ostetud 2017.–18. aastatel), Aserbaidžaan (kuni 36 tk), Iraak (kuni 12 tk) ja Süürias (vähemalt 8 tk). Relva on Iraagis ja Süürias kasutatud lahingutegevuses Islamiriigi mässuliste vastu. Süürias tegutsevate „Solntsepjekide“ kuuluvust on raske tuvastada: on võimalik, et neid kasutavad ka Vene relvajõud või palgasõdurid, kes võitlevad Bashar al-Assadi režiimi poolel. Nii Iraagis kui ka Süürias on TOS-1A efektiivsust kindlustatud positsioonide vastu hinnatud heaks. Termobaarilised relvad on muutunud Vene kindralite seas küllaltki populaarseks ning Vene armee arsenalides on veel palju erinevaid relvasüsteeme, mis on võimelised kasutama termobaarilisi lõhkepäid. Näiteks: õhk-maa mittejuhitavad raketid (S-8DF ja S-13DF), tankitõrjegranaadiheitjad (termobaarilised lasud RPG-7 jaoks, RPG-26 ja RPG-27 variandid), juhitavad tankitõrjeraketid (AT-9, AT-14 ja AT-15), lõhkepead mitmelasulistele raketiheitjatele „Uragan“, „Smertš“ ja isegi ballistilise raketi „Iskander-M“ jaoks.
PLUSSID JA MIINUSED
57
„ŠMEL“-IDEGA RELVASTATUD JALAVÄELASED VÕIVAD TÄNU KAASASKANTAVA RELVA LIHTSUSELE JA SUURELE ARVULE OLLA VÄGA OHTLIKUD LINNALAHINGUS Kui „Šmel“-i puhul ei pruugi nimetatud faktorid olla niivõrd määravad, sest tegemist on üksiku jalaväelase relvaga ning kinnisel maastikul või linnalahingus on distantsid suhteliselt väiksed, siis TOS-1 puhul on olukord keerulisem. Laskmine toimub ainult avatud positsioonilt ning maksimaalne laskekaugus on kuni 6 kilomeetrit (efektiivne laskekaugus on ilmselt veelgi väiksem). See tähendab, et masin peab laskmise hetkel olema sisuliselt sihtmärgiga nägemisulatuses. Juhul, kui vastasel on kasutada juhitavaid tankitõrjerelvi, võib selline duell „Solntsepjeki“ jaoks kurvalt lõppeda (Süürias hävitati vähemalt üks TOS-1 väidetavalt just analoogses situatsioonis mässuliste tankitõrjeraketiga TOW). Reaktiivleegiheitja annab kasutajale lähidistantsil või linnastunud alal küllaltki suure eelise. Kindlasti on tegemist faktoriga, millega kaitsepositsioonil olev üksus peab tõsiselt arvestama ning esimesel võimalusel reaktiiv-
leegiheitjaga varustatud vastased neutraliseerima. Teine negatiivne asjaolu, mis kehtib kõikide termobaariliste relvade kohta, on laskemoona kasutamise piirangud ning kapriissus. Tugeva tuule või vihmasaju korral võib relva efektiivsus olla normist tunduvalt madalam, sest tuul ja vihm võivad takistada nõutava kontsentratsiooniga põlevaine aerosoolpilve tekkimist. Kuna kildude toime on minimaalne, jääb termobaarilise laskemoona mõju avatud maastikul ebatäpse tabamuse korral suure tõenäosusega tavalisele mürsule alla. Samuti võivad laskemoona pikaajalisel hoiustamisel ilmneda probleemid selle töökindlusega, sest põlevaine ei ole oma olemuselt nii stabiilne kui tavaline lõhkeaine. Ehk ongi need asjaolud põhjuseks, miks teiste (suur)riikide armeedes (näiteks USA ja teised NATO riigid) ei ole termobaarilise laskemoona kasutamine maaväes laialdaselt levinud.
SÕDUR NR 4 (102) 2018
Kaasaegsed maaväe termobaarilised reaktiivleegiheitjad pärisid samad probleemid ja eelised nagu nende eelkäijatel olid juba 100 aastat tagasi. Suurim eelis on hävitav mõju vastase jalaväele ning kergelt soomustatud tehnikale lähidistantsil. Lisaks tavapärasele süüteefektile lisandus ka tugev fugasstoime, mille lähitabamuse eest ei kaitse ei kaevik ega punker. „Šmel“-idega relvastatud jalaväelased võivad tänu kaasaskantava relva lihtsusele ja suurele arvule olla väga ohtlikud linnalahingus, üks soomustatud TOS-1A võib kogupauguga praktiliselt hävitada rühma kaitsepositsiooni, tekitades sellega augu vastase kaitserühmituses. Kuna minimaalne laskekaugus TOS-1A puhul on 400 meetrit, on relva võimalik kasutada ka poolkinnisel maastikul ning tabamuste hajuvus on väike. Miks siis on nende „imerelvade“ osakaal Vene relvajõududes võrreldes „tavaliste“ mitmelasuliste raketiheitjatega nii tagasihoidlik? Tõenäoliselt peitub vastus juba eelpool mainitud kitsaskohtades: laskeulatus ja kaitstus.
ANALÜÜS
58
AJALUGU
BALTI LAEVASTIK sõjas Saksamaa vastu 1941–1945 Hanno Ojalo SÕJAAJALOOLANE FOTOD: ARHIIV
SÕDUR NR 4 (102) 2018
Punalaevastik merel
NSV Liidul oli Läänemerel 1941. aasta juunis vaieldamatult kõige suurem ja võimsam sõjalaevastik ja rannakaitsesuurtükivägi.
V
maa ja Hiiumaa pärast alles sama aasta sügisel, kui Balti laevastiku suured sõjalaevad olid juba sulustatud Soome lahe umbsoppi Kroonlinnas ja Leningradis. Tegelik vaenutegevus Läänemerel algas tükk aega enne 22. juuni 1941 koidikut. Kokku rakendasid sakslased tegevusse üsna tühised sõjajõud: 6 miiniveeskjat, 20 torpeedokaatrit, 12 kaatertraalerit, 5 allveelaeva ja 10 vahilaeva. Ette rutates võib öelda, et nende väheste laevade abil suudeti Balti laevastiku tegevust tugevalt pärssida ja talle raskeid kaotusi tekitada. 21. juuni õhtul alustasid Soome vetes pesitsevad Saksa sõjalaevad vastavalt varem kinnitatud sõjaplaanidele mineerimistöid Balti laevastiku Soome lahte sulustamiseks. Miinitõkked veesati ööl vastu 22. juunit Soome lahe suhu, Helsingi ja Tallinna vahele, Soela väina, Hari kurku, Irbe väina ja Ventspilsi ette. Lisaks panid magnetmiine Kroonlinna ja Leningradi vahele Saksa lennukid.
BALTI LAEVASTIKU HÄVING 1941. AASTAL Alanud sõjas Saksamaaga varises esimeste kuudega kokku Balti laevastiku ülesehitatud kaitsesüsteem. Seda eelkõige tänu Saksa vägede kiirele edasiliikumisele maismaal. Balti laevastik pidi
59
tena kuni 90 000 mereväelast, kus nad kandsid tõsiseid kaotusi. Seega pole ime, kui sõja lõpuperioodil ei jätkunud lihtsalt mereväelasi sõjalaevade mehitamiseks. Balti laevastiku sõjalaevad osalesid 1941. aasta suvel Liepaja, Tallinna ja Hanko kaitsel. Ebaõnnestus allveesõda Läänemerel, vaenlasele tekitati tühiseid kaotusi. Miine pandi merre kokku 12 047. Augustis 1941 kujunes välja olukord, kus Balti laevastiku peajõud jäid vaenlase tagalasse ja olid sunnitud Tallinnast raskete kaotustega läbi murdma Kroonlinna. See teekond õnnestus läbida suurte kaotuste hinnaga – miinidel ja õhurünnakute tulemusena uppus 18 sõjalaeva ja 46 tsiviillaeva kokku 15 000 inimesega (neist vähemalt 1000 olid Balti laevastiku mereväelased). Kohale jõudis 112 sõja- ja 23 transpordilaeva. Tegemist oligi Vene laevastiku jaoks kogu sõja kõige keerukama ja kaotusterohkema episoodiga. Kuigi Tallinna läbimurre ei meenuta väliselt klassikalist merelahingut, saab seda siiski sellisena käsitleda. Sõjaajaloolane Mati Õun on sündmusele andnud ka pasliku nime: Juminda miinilahing. Kokkuvõttes hukkus miinidel 41-42 laeva, õhurünnakutes aga 22-23.
NAGU JUBA ÖELDUD, EI KAVATSENUDKI SAKSAMAA KRIEGSMARINE MEREL VENELASTEGA JÕUDU PROOVIDA tegutsema mitmetel erinevatel suundadel olukorras, kus vaenlase lennuvägi valitses õhuruumi. Laevastiku peamiseks ülesandeks kujunes oma mereväebaaside kaitsmine maarindelt ja maavägede tegevuse toetamine. Seejuures ei suudetud kaitsta ja lahti hoida oma peamist ühendusteed Kroonlinn-Tallinn-Hanko-LääneEesti saarestik, mida soomlased ja sakslased takistamatult mineerisid ja õhust ründasid. Lisaks kasutas eelkõige maavägede eest hoolitsev Leningradi rinde juhatus Balti laevastikku, nagu seda oli tehtud juba kodusõja ajalgi, ressursside allikana. Sealt võeti vajadusel mehi, laevu, relvastust ja muud varustust maavägede ja teiste flotillide vajadusteks. Kokku võitles maismaal jalaväelas-
Oma 15 000 ohvriga on Juminda miinilahing ohvriterikkam maailma suurimaks merelahinguks peetavast Leyte merelahingust. Peagi vallutasid sakslased Saaremaa ja Hiiumaa. Osmussaar ja Hanko mereväebaas tuli jälle miinidel kaotusi kandes evakueerida novembri lõpus ja detsembri algul, kuna jääkatte tekkimisel oleks sakslastel ja soomlastel avanenud võimalus need kergesti vallutada. Kroonlinna ja Leningradi jõudnud sõjalaevu ja mereväelasi rakendati kohe suurlinna kaitsele, kuid sakslaste suurtükitules ja õhurünnakutes kandsid nad sügisel üha uusi ja uusi kaotusi, millest silmapaistvaim oli lahingulaeva Marat uputamine Saksa õhurünnakus. Laeva tabas tonnine soomustläbistav pomm 23. septembril Kroonlinnas. Plah-
SÕDUR NR 4 (102) 2018
õibolla seetõttu ja loomulikult ka seepärast, et Saksa sõjalaevastik oli ametis Briti impeeriumi vastu võitlemisega, ei kavatsenudki sakslased ja soomlased pidada venelaste vastu sõjalaevadega merelahinguid ega rünnata nende tugevaid rannakaitsepatareisid mere poolt. Sõja saatus kavatseti otsustada maismaarinnetel, Balti laevastiku mereväebaasid vallutada maa poolt, sõjalaevadega aga võidelda eelkõige veesatud miinide ja lennuväe abil. Selline taktika muutis Balti laevastiku kergesti haavatavaks ja oli Nõukogude admiralidele ka ootamatu. Kokku oli Balti laevastikus ligi 340 mitmesugust suuremat ja väiksemat sõjalaeva, sealhulgas 2 lahingulaeva, 2 ristlejat, 2 liidrit, 22 hävitajat, 65 allveelaeva. Lisandunud oli ristleja ”Maksim Gorki” ja allvelaevu ning lennukite arv oli kasvanud 656-ni. Koos sõja algusega Saksamaaga suurendati laevastiku isikkoosseisu kiiresti 92 000-ni. Seega oli tegemist suure ja võimsa sõjajõuga. Seda ootamatum oli laevastiku nõrk esinemine kogu 1941. aasta sõjategevuse ajal. Seda saab seletada vaid juhtkonna ebakompetentsuse, isikkoosseisu sõjakogemuste puuduse ja nõrga lahingulise ettevalmistusega. See-eest aga pasundati kogu pealesõjajärgne aeg Balti laevastiku võitudest ja kangelastegudest. Nagu juba öeldud, ei kavatsenudki Saksamaa Kriegsmarine merel venelastega jõudu proovida. Seetõttu eraldati sõjategevuseks Balti laevastiku vastu väikesed jõud, mille ülesandeks oli kaitsta Saksa rannikut ja laevaliiklust; takistada Balti laevastiku väljumist Soome lahest, kuni maaväed on vallutanud kogu Läänemere ranniku, kaasa arvatud Leningrad. Võib veel lisada, et suur osa Saksa miiniveeskjatest ja vahilaevadest olid relvastatud ja sõjategevuseseks sobitatud tsiviillaevad. Muidugi oli Saksamaa Läänemere sadamates ka mõningaid suuremaid laevu (kaks vana soomuslaeva, ristlejaid, hävitajaid ja torpeedopaate), kuid neid rakendati võitlustes Saare-
AJALUGU
60
AJALUGU
SÕDUR NR 4 (102) 2018
vatus detoneeris lahingulaeva laskemoonakeldri ja murdis aluse pooleks. Surma sai 326 meeskonnaliiget. Kokkuvõttes tabas Balti laevastikku 1941. aasta viie ja poole kuuga ennenägematu häving. Kaotati kõik uued mereväebaasid Läänemerel ja laevastik oli sunnitud taganema Soome lahe idasoppi, kus oldi Kroonlinnas ja Leningradis Saksa suurtükiväe ja õhurünnakute mõjupiirkonnas. Balti laevastik kaotas 1941. aastal 126 sõjalaeva – 17 hävitajat, 27 allveelaeva, 2 suurtükipaati, 35 traalerit, 6 vahilaeva, 14 torpeedokaatrit, 24 merekütti, 10 vahi-, soomus- ja dessantkaatrit. Lisaks olid mõlemad lahingulaevad ja ristleja Maksim Gorki nii rängalt vigastada saanud, et nad ei suutnud liikuda. Saksa propaganda pasundas korduvalt, et Balti laevastik on täielikult hävitatud. See oli aga loomulikult ilmne liialdus. Võrdluseks – sakslased kaotasid Läänemerel 35 sõja- ja abilaeva (allveelaevu, miiniveeskjaid, traalereid), soomlased aga kolm sõjalaeva: rannakaitsesoomuslaeva Ilmarinen ja kaks miiniveeskjat.
BALTI LAEVASTIK PEAB ALLVEESÕDA 1941–1945 Vaatleme erandina kogu sõja jooksul
Soome soomuslaeva Ilmarinen kahurid. See oli üks kolmest sõjalaevast, mille Soome 1941. aastal kaotas
peetud allveesõda, mis jäi üheks Balti laevastiku positiivsemaks leheküljeks, kuigi ka siin suutsid mereväejuhid, allveelaevakomandörid ja hilisemad ajalookirjutajad bluffimise ja liialdamise abil tegelikke edusamme mitmekordselt suuremaks ja ilusamaks muuta. Balti laevastiku allveelaevade tegevus
Aurulaev Vironia läks põhja 1941. aasta augustis
Läänemerel moodustab silmapaistva lehekülje Vene ajaloos. Võiks isegi öelda, et allveelaevnikud päästsid selles sõjas Balti laevastiku üldise kehva etteaste juures Vene mereväe au. Kuigi ka nende tegevus ei hiilanud erilise tulemuslikkusega, ei saa kuidagi kahtluse alla seada allvee-
AJALUGU
Torpeedokaatrid G-5 täiskäigul
Laeva nimi
Wilhelm
Gustloff Steuben
Goya
Veeväljasurve t
25 484
14 600
5230
Uputamise kuupäev
30.01.1945
10.02.1945
16.04.1945
Uputav allveelaev
S-13 (Marinesco)
S-13 (Marinesco)
L-3 (Konovalov)
Reisijate arv
6690-9000
4200-5600
6100
Hukkunuid
5438-7700
3600-5000
6000
Päästetuid
1252
659
165
raldasid seal 1942. aasta suvel ja sügisel üllatavate tulemustega kampaania. Mitmed allveelaevad suutsid seda sel aastal teha korduvalt. Nende ohvriks langes 22-28 laeva, mitmed said rünnakutes viga, kuid jäid pinnale. Sakslased ja soomlased tegid toi-
ebaõnnestusid. Viis allveelaeva hukkus üritades, kuues pääses lausa imekombel Kroonlinna tagasi. Uus ajastu algas Balti laevastiku jaoks 1944. a sügisel, kui Vene allveelaevad ei pidanud enam liikuma läbi Soome lahe miinitõkete ja metallvõrkude. Nüüd väljusid nad uue liitlasriigi Soome sadamatest otse Läänemere avarustele, suundusid Kuramaa ja Saksamaa rannikule ning varitsesid seal oma saaki. 1944. aasta viimase kolme kuuga uputati 13 laeva ja 1945. aasta esimese nelja kuuga veel 16. Seejuures ei suudetud küll eriti oluliselt häirida sakslaste ühendusteid, kuid Balti
TUIMALT SAADETI ÜHA UUSI ALLVEELAEVU KAOTUSTEST HOOLIMATA SOOME LAHTE SULGEVATE MIINITÕKETE KAUDU munust õiged järeldused ja tõmbasid 1943. aasta ja 1944. aasta kevadel Naissaare ja Porkkala vahele tugeva metallist tõkkevõrgu, mis Vene allveelaevad kindlalt Soome lahte sulges. Võrku valvasid pinnal olles vahilaevad ja kõik Balti laevastiku allveelaevade katsed 1943. aasta suvel sellest läbi tungida
laevastik kaotas seejuures kõigest ühe allveelaeva. Silmapaistvaks saavutuseks oli kolme suure laeva uputamine torpeedorünnakutega 1945. aasta algul, koos millega uppus tuhandeid inimesi, kellest enamik olid tsiviilpõgenikud. Kaks laeva lasi põhja allveelaev S-13. Selle komandör
SÕDUR NR 4 (102) 2018
laevameeskondade vaprust ja visadust. Pigem ei ilmutanud mereväejuhid nende tegevuse planeerimisel ja juhtimisel erilist võimekust. Tuimalt saadeti üha uusi allveelaevu kaotustest hoolimata Soome lahte sulgevate miinitõkete ja allveelaevavõrkude kaudu. 1941. aastal hukkus 29, 1942 – 13, 1943 – 5 Balti laevastiku allveelaeva. Alles 1943. aasta suvel jõuti järeldusele, et tuleks hoogu maha võtta ja tehti paus. Sõda Saksamaaga alustas Balti laevastik 69 allveelaevaga ja lõpetas 27-ga. 1942. aasta kevadeks, kui Soome lahe idaosa jääkattest vabanes, näitasid venelased, et jutud nende sõjalaevastiku hävitamisest on propagandavale. Tõesti tuleb tunnustada vene allveelaevnike visadust ja kartmatust, kes rühkisid Kroonlinnast läbi Soome lahe miinitõkete, vahilaevade ja õhus patrullivate vaenlase lennukite otsitavate ja jälitatavatena Läänemerele ja kor-
61
62
AJALUGU
Admiral Vladimir Tributs oli 1939–1947 Balti laevastiku ülem
Aleksander Marinesko on tänapäeva Venemaal tunnustatud sõjakangelane. Esmalt uputas ta jaanuaris Wilhelm Gustloffi, laeva, millest on välja arendatud terve müütide ja legendide kogum. Seejärel veebruaris aga Steubeni. Nendega läkski mees ajalukku.
rohkem, isegi 114 - 144. Balti laevastiku allveelaevadest hukkus kokku 49. Mis puutub Saksa allveelaevadesse, siis neid õnnestus Vene mereväelastel uputada kindlatel andmetel kaheksa, üheksanda laskis Pillau sadamas põhja Punaarmee suurtükivägi. Statistika teeb
PEALVEESÕJALAEVAD RAKENDATI LIIKUMATUTE JA LIIKUVATE TULEPUNKTIDENA LENINGRADI KAITSELE SAKSA PIIRAMISVÄGEDE VASTU
SÕDUR NR 4 (102) 2018
Kolmanda suure laeva Goya lasi põhja allveelaev L-3, mille komandöriks oli Vladimir Konovalov. See juhtus juba aprillis. 1941. aasta juunist kuni 1945. aasta maini õnnestus Balti laevastiku allveelaevadel uputada Läänemerel 48 - 70 laeva (neist 9 kuulusid Rootsile). Varem pakuti, et neid võis olla tunduvalt
keerulisemaks asjaolu, et kuni 1945. aasta alguseni pommitas Briti lennuvägi Saksamaa Läänemere äärseid sadamaid, seal paiknevaid laevu ja heitis rannavetesse ka miine.
AASTA 1942. SOMERI MERELAHING Aga tuleme tagasi varasematesse sõja-
aastatesse. Lisaks Balti laevastiku sõjategevuse ühele harule (allveesõjale) oli ka teine. Pealveesõjalaevad rakendati liikumatute ja liikuvate tulepunktidena Leningradi kaitsele Saksa piiramisvägede vastu. Kokku kasutati 345 keskmise ja suure kaliibriga suurtükki (nii sõjalaevade kui ka rannakaitsesuurtükiväe omi). Punalaevastiku katsed midagi ette võtta väiksemate pealveesõjalaevadega nurjusid. Täienduseks Balti laevastiku äpardustele sõja esimesel aastal saadi tõsiselt lüüa Soome laevastikult ka 1942. aasta suvel Someri lahingus. Someri ise on väike madal käänulise rannajoonega kaljune saar Lavansaarist 22 km loode pool ja 25 km Soome rannikust lõuna pool, 900 meetrit pikk ja 400 meetrit lai. Saart kaitses kergete suurtükkide, miinipildujate ja kuulipildujatega relvastatud väike Soome garnison. Balti laevastikul tekkis 1942. aastal mõte saar vallutada, kuna soomlased said sealt silmas pidada Vene allveelaevade Lavansaarelt väljasõitu avamerele. Rünnak saarele käivitus 8. juulil pärast südaööd õhurünnakuga. Seejärel kell pool kaks algas dessantlaste maabumine põhjast, lõunast ja idast. Kuid soomlastest saarekaitsjate kahuri- ja kuulipildujatuli oli äge ning Soome laevastik saatis saarekaitsjatele appi suurtükipaadid ja vahikaatrid. Hiljem saabus veel Saksa sõjalaevu. 9. juuliks oli dessant hävitatud ja vene sõjalaevad olid taganema sunnitud. Kui vaadata nüüd üle merelahingu kaotusi, siis oma dessantüksusest kaotasid venelased suurema osa – 128 vangi ja 153 surmasaanut. Soome garnisoni kaotused olid 15 meest langenute ja 45 haavatutena. Vaadates aga sõjalaevastiku tegevust, näeme, et Balti laevastik kaotas uputatutena kaheksa kaatrit, lisaks said 15 kaatrit vigastusi koos 50-100 mereväelasega. Lisaks sai hulk vene laevu erineva raskusega vigastusi. Soome ja Saksa merevägi laevadest ilma ei jäänud, vigastusi saadi, kuid inimkaotused olid väikesed: 6 meest sai surma ja 18 haavata. Nüüd aga väite juurde, et tegemist oli ühe suurima merelahinguga Läänemerel, siis kokku lugedes kõik nelja ööpäeva jooksul selles osalenud sõjalaevad (suurimad neist olid suurtükipaadid ja miinitraalerid), saame soliidse numbri 64 – Balti laevastik 48, Soome laevastik 12 ja Saksa laevastik 4 alust.
AJALUGU
Wilhelm Gustloffi uppumine 1945. a
Venelaste kaotuse põhjused olid järgmised. Varajase õhurünnakuga saarele kadus dessandi jaoks võimalik üllatusmoment, kaatrid ei sobinud kiviste randadega saarele dessandi maandamiseks mitte kuidagi ja suuremaid võimsamate suurtükkidega sõjalaevu ei suudetud erinevatel põhjustel tuletoetuseks kaasata (ja needki vähesed jõudsid kohale liiga hilja). Samuti ei olnud 1942. aastal venelastel veel ülekaalu õhus, mis kallutanuks jõudude vahekorra nende kasuks.
SÕJA VIIMANE – VÕIDUKAS PERIOOD. AASTA 1944
1944. AASTAL SAAVUTAS NSV LIIT SAKSAMAA VASTU SUURT EDU. KA BALTI LAEVASTIKU TEGEVUS AKTIVISEERUS väikeste aluste abil – eri tüüpi kaatrite, allveelaevade ja miinitraaleritega. Venelaste vastased Soome ja Saksamaa jäid rakendatud laevastikujõudude poolest alla. Kokku suutsid nad võitlusse saata kuni 200 sõjalaeva, kuid otsustavaks sai Balti laevastikus väga suur lennuväe ülekaal. Samas arvulisele ülekaalule vaatamata ei suutnud venelased kuni septembrikuuni Soome lahe idasopist tugevate miinitõkete tagant välja murda. Aasta algul õnnestus Punaarmeel Leningradi blokaad murda ja sakslased linnast eemale tõrjuda. Pealetungi ettevalmistavas hiiglaslikus tulelöögis osalesid ka Balti laevastiku sõjalaevad.
Edasine tegevus aga ebaõnnestus täielikult. Narvat ründavate vägede toetuseks 14. veebruaril ettevõetud Meriküla dessantoperatsioon kukkus läbi ja kogu maale tulnud pataljon hävitati. Balti laevastik kaotas kaks kaatrit ja veidi alla 500 dessantväelase langenute ja vangidena. Suve saabudes aga saavutati juba edu. Vene mereväe tegevus arenes kahel suunal: Narva lahes püüti traalida läbipääse miinitõketesse ja õhurünnakutega tekitada võimalikult suurt kahju miinitõkkeid valvavatele Saksa sõjalaevadele. Koos suurrünnakuga Soome vägede vastu toetas laevastik suurtükitule-
SÕDUR NR 4 (102) 2018
Sel aastal saavutas NSV Liit Saksamaa vastu suurt edu. Ka Balti laevastiku tegevus Läänemerel aktiviseerus ja ei olnud enam niivõrd edutu nagu eelnevatel aastatel. Kuigi kokku oli ehk alles ligi 300 erinevat sõjalaeva, ei olnud enamik suurematest sõjalaevadest võitlusvõimelised ja mitte ükski neist sadamast ei väljunud. Balti laevastik sõdis sel aastal
63
64
Transpordilaev Lake Lucerne leidis oma lõpu Juminda miiniväljadel 29. augustil 1941
AJALUGU
SUVISES SÕJATEGEVUSES ÕNNESTUS VENELASTEL UPUTADA KOLM SUUREMAT SAKSA SÕJALAEVA
SÕDUR NR 4 (102) 2018
ga Karjala maakitsusel pealetungivat Punaarmeed ja võttis kaatrite, miinitraalerite ning paari suurtükipaadiga osa Viiburi lahe saarestiku vallutamisest. Tõsi, dessandikatsed Soome rannikule ebaõnnestusid jällegi. Erinevalt varasematest äpardustest võitluses vastase sõjalaevadega saavutati nüüd ka mõningast edu. Nimelt toimus suviste lahingute ajal kolm silmapaistvat sündmust, mida võib kirjutada Balti laevastiku plusspoolele. Suvises sõjategevuses õnnestus venelastel uputada kolm suuremat Saksa sõjalaeva. Neist kaks uputasid torpeedokaatrid (see õnnestus Balti laevastiku sõjalaevadel ainult kolm korda kogu sõja jooksul!) ja kolmanda (Niobe) laevastiku lennuvägi.
5. juuni Saksa miinitraaler M 37 (874 t) 20. juuni Saksa torpeedopaat T 31 (1754 t) 16. juuli Saksa õhutõrjeristleja Niobe (4000 t).
SÜGIS 1944 Olukord Läänemerel muutus kardinaalselt 1944. aasta sügisel. Tänu kahele tõsiasjale – septembrikuus lahkus Soome sõjast Saksamaa liitlasena ja Saksa väegrupi väljatõmbumisele Eestist pääses Balti laevastik nüüd Soome lahe umbsopist mereavarustele. Aga tulles tagasi Balti laevastiku taastulemisega Läänemere avarustele oli juhtkonnal edasiseks tegevuseks kaks eesmärki. Esiteks tuli aidata Punaarmeel vallutada Saaremaa ja Hiiumaa;
teiseks aga saata allveelaevad Saksamaa rannikule vaenlase laevu uputama. Kaatrid ja suurtükipaadid liikusid Lääne-Eesti saarestikku ja Liivi lahte. Oktoobris-novembris tegutses selles piirkonnas kontradmiral Ivan Svjatovi juhtimisel kokku kaks suurtükipaati, kaks miinitraalerit, 58 torpeedokaatrit, 13 vahikaatrit, 9 soomuskaatrit, kümmekond kaatertraalerit ja vähemalt 40 dessandiks kasutatavat tendrit. Saksa suured sõjalaevad sekkusid võitlustesse alles sügislahingute ajal Sõrve poolsaarel, tulistades merelt pealetungivaid Vene vägesid. Hoolimata Balti laevastiku õhurünnakutest ei õnnestunud neile mingitki kahju tekitada. Kuna alates 1944. aasta suvest saatis Saksamaa lahingutesse Balti laevastiku vastu uuesti ka allveelaevad, mis tegutsesid ka Soome lahe idaosas, olid suured jõud kuni sõja lõpuni ametis vaenlase allveelaevade otsimise ja tõrjega. Süvaveepommidega suudeti hävitada kaks allveelaeva, veel neli hukkusid miinitõketes. Miinioht jäi valdavaks kuni II maa-
AJALUGU
65
TULEMUSED Sõja jooksul kaotas Balti laevastik kokku 378 sõjalaeva ja kaatrit. Sealhulgas suurematest laevadest 17 hävitajat, 9 vahilaeva, 61 miinitraalerit ja 47 allveelaeva. Samuti 906 abi- ja transpordilaeva. Laevastiku õhujõud kaotasid 2410 lennukit. Lahingulaev Marat ja ristleja Petropavlovsk (endine Lützow) ja Maksim Gorki said nii suuri vigastusi, et neid ei suudetudki sõja lõpuni remontida. Inimkaotused olid kohutavad. Kui Vene-Jaapani sõjas kaotati surmasaanutena 6511 ja I maailmasõjas Läänemerel 2288, siis II maailmasõjas sai surma üle 20 000 mereväelase ja jäi teadmata kadunuks 33 000 (enamik neist maismaal jalaväelasena võideldes). Kui vaadata näiteks allveelaevnike kaotusi, siis 1942. aastal kaotas koos 13 allveelaevaga oma elu 441 meeskonnaliiget, 1943. a aga hukkus viis alust 205 meremehega. Millised olid Balti laevastiku merevõidud – põhja lasti oma sõnul 581 vaenlase sõja- ja abilaeva ning 624 transpordilaeva (laevaruumi kogumahuga 1,6 mln brutoregistertonni), mis tundub väga ülepaisutatuna. Nende hulgas on õhutõrjeristleja Niobe, vaieldav võit on Soome rannakaitsesoomuslaev Ilmarinen (hukkus teadmata päritoluga miinil), üks hävitaja, 5 torpeedopaati
INIMKAOTUSED OLID KOHUTAVAD. II MAAILMASÕJAS SAI SURMA ÜLE 20 000 MEREVÄELASE JA JÄI KADUNUKS 33 000 AASTA 1945 – SÕJA VIIMASED KUUD Edukam oli Balti laevastiku tegevus sõja viimasel neljal kuul, kuid ka siis langes enamik uputatud vaenlase laevu lennuväe ja allveelaevastiku arvele. Saksa transpordilaevade kaotused Nõukogude õhurünnakutes kasvasid alates aasta algusest pidevalt ja saavutasid oma maksimumi aprillis. Kokku uputati Läänemere lõunaosas sadakond Saksa laeva, neist enamik olid väikesed. Saksamaa ja Kuramaa rannikuvetes tegutsenud Vene erinevat tüüpi kaatrid ei suutnud korda saata midagi nimetamisväärset.
ja 8-10 allveelaeva. Sageli lisatakse võitude nimekirja ka vaieldavad uputamised: soomuslaev Schlesien ja abiristleja Orion, et nimekiri veidi soliidsem paistaks. Nagu näeme, oli Balti laevastiku uputatud Saksa sõjalaevade arv ja tonnaaž tegelikkuses mikroskoopiline. Sõja ajal suudeti lõpuni ehitada ja sõjategevusse saata 804 uut laeva ja kaatrit (7 hävitajat, 2 vahilaeva, 53 miinitraalerit, 14 allveelaeva). Lendliisiga saadi lääneliitlastelt 52 laeva ja kaatrit (sh 8 miinitraalerit). Võib isegi öelda, et Balti laevastiku suurus ja reaalsed saavutused sõjas jäid alla isegi Põhja-Jäämere ja Musta mere laevastikele.
Artikli 1. osa ilmus ajakirjas Sõdur 5/2017
SÕDUR NR 4 (102) 2018
ilmasõja lõpuni. Tallinna ja Leningradi vahel liikusid mööda täpset faarvaatrit põhiliselt vaid väiksemad laevad – kaatrid, puksiirid, miinitraalerid. Suuremad laevad sõitsid läbi Soome rannavete. Kõigil neil asjaoludel ja ka kompetentse isikkoosseisu nappuse tõttu suuremad Nõukogude sõjalaevad Leningradist ja Kroonlinnast välja ei tulnud. Balti laevastik osales edasistes sõja lõpuvõitlustes allveelaevade, torpeedo- ja soomuskaatrite, merelennuväe ja raudteekahurite abil. Samas on tähelepanuväärne, et vaatamata kogu oma üleolekule õhus ei suutnud Balti laevastik teha vastasele sellist kahju nagu suutis sel aastal Saksa sõjalaevastik Läänemerel ise omaenda miinitõketesse sõites – detsembrikuus hukkus kaks suurt hävitajat Naissaare juures ja augustis kolm torpeedopaati Narva lahes. Lisaks viiele sõjalaevale kaotas elu ka üle tuhande tubli meremehe.
66
TUTVUSTUS
• Pappel, Dmitri. Laevakaitsja päevikud. Neli aastat Indias. Dmitri Pappeli lugu • Post Factum, 2018
SÕDUR NR 4 (102) 2018
2013. aasta oktoobris sundis India piirivalvelaev endale alluma laeva Seaman Guard Ohio, mis kuulus piraatidevastast laevakaitseteenust pakkunud ettevõttele AdvanFort. Laeva pardal oli 35 meeskonnaliiget ja laevakaitsjat, kellest 14 olid Eesti kodanikud. Käesolev raamat on esimene „laevakaitsjate saagast“ kirja pandud lugu, algusest lõpuni. Üks laevakaitsjatest oli mees nimega Dmitri Pappel, kes oma erakordsel teekonnal päevikut pidas. See on eelkõige tema lugu. Ajakirjanik Rain Kooli abiga haaravaks raamatuks vormitud jutustus räägib piraatide vastasest võitlusest ja petturfirmast, kirevast ja kaootilisest Indiast, erinevate komberuumide põrkumisest ning inimelu haprusest. Vangipõlve kirjeldav päevik sisaldab nii teravaid tähelepanekuid, ränki olukirjeldusi, frustratsiooni kui ka pisarateni naerma panevat koomikat.
• Medijainen, Eero. Raudse eesriide lõimed: propaganda, avalik arvamus ja Baltikum 1939–1944 • SE&JS, 2018 Raamat analüüsib arhiividele ja erialasele kirjandusele toetudes rahvusvahelisi suhteid ja Balti küsimust. Tulemus korrigeerib oluliselt üheülbalist pilti Saksa okupatsioonist Eestis ja Suurbritannia ning Ameerika Ühendriikide hoiakutest Teise maailmasõja ajal. Raamatu keskne uurimisteema on, miks ja kuidas nõustusid liitlased Balti riikide annekteerimisega Nõukogude Liidu poolt? Vastuse leidmiseks avab autor liitlaste omavahelise suhtlemise üksikasju. Raamat näitab, millisesse positsiooni nihkus sõja kulgedes Churchilli ja Roosevelti silmis nn Balti küsimus ja miks kujunes sellest Nõukogude Liidu ja lääneriikide Teise maailmasõja aegse suhtluse üks tülikamaid teemasid. Raamat läheneb värske pilguga meie nii mõnelegi harjumuspärasele seisukohale, mõjutades või lausa ümber lükates senist arusaama Teise maailmasõja ja Eesti ajalooga seotud probleemidest.
• Wolff, Michael. Tuli ja raev: elu Trumpi Valges Majas • Äripäev, 2018 Michael Wolff, kellel on olnud erakordne ligipääs presidendi tagatubadesse, paljastab oma raamatus, mis on toimunud meie aja kõige vastuolulisema presidendi meeskonnas kulisside taga. Sellest ajast saadik, kui Donald Trump vannutati ametisse USA 45. presidendina, on see riik – ja kogu maailm – olnud tunnistajaks tormilistele, metsikutele ja täiesti jahmatavatele sündmustele, mis peegeldavad juhiks valitud mehe muutlikkust ja raevukust. Mida president Trumpi meeskond temast tegelikult arvab? Mis pani Trumpi väitma, et Obama kuulab tema kõnelusi pealt? Miks FBI direktor James Comey tegelikult vallandati? Mis on Trumpiga suhtlemise saladus? Mitte iialgi ajaloos pole president ameeriklasi niivõrd kahte lehte löönud. Kaasahaaravalt ja värskendavalt annab Michael Wolffi raamat meile edasi, kuidas ja miks on Donald Trumpist saanud ebakõlade ja lammutamise musterkuju.
• Laiapea, Vahur. Afganistani vang • Post Factum, 2018 „2017. aasta 18. aprilli varahommikul sihtisid mind ja Mohsini Shīndandi lähedal külavaheteel läbi autoakna viis taliibi. Hilisemad taliibidest kaasvangid Kabuli vanglas ei suutnud mõista, miks meid ei tapetud, miks minu eest lunaraha ei hakatud nõudma. Miks taliibid meid Afganistani julgeoleku kätte andsid? Ma ei tea seda ega saa ilmselt kunagi teada. Selles raamatus olen uuesti läbi elanud ja läbi kirjutanud aja, mil elule ja surmale näkku vaatasin. Kummalisel kombel olid nad ühte nägu.“ Raamat sellest, kuidas autor Afganistanis rööviti ja julgeolekuteenistus ta vangistas ning vangis veedetud kuudest.
• Ojalo, Hanno. Tallinn põleb! 9. märts 1944 • Ammukaar, 2018 Raamat annab ülevaate NSV Liidu lennuväe õhurünnakust Tallinnale 9. ja 10. märtsi öösel 1944. Üks traagilisemaid sündmusi Eesti pealinna ajaloos tõi kaasa sadade inimeste hukkumise ja suure osa linna purustamise süüte- ja lõhkepommide sajus. Eraldi käsitletakse Nõukogude kaugtegevuslennuväe, Tallinna kaitsva Saksa õhutõrjekahurväe ja hävituslennukite ning linna tuletõrje tegutsemist. Rohkesti on kasutatud pommitamise üle elanud linlaste mälestusi toimunud üleelamistest. Kriitiline ülevaade on antud ka pommitamisega seotud legendidest.
TP12 930 6
MISKI POLE _ VOIMATU
Sa näed, jäädes nähtamatuks. Sa kuuled, liikudes hääletult. Sa täidad ülesande, jäädes ellu. Sest Sa oled üks vähestest, kes kuulub eriväelaste sekka. Oled Sa valmis läbima elu raskeima eksami ja treenima koos maailma parimate eriüksustega? On Sinus vajalik terassisu, et täita Eesti ja NATO kõige keerulisemaid ülesandeid? Kui jah, siis ootame Sind katsetele, mis algavad siit www.elukutse.ee/eog
ESTSOF