44 Eesti ajateenistus ja ajateenija võrdluses teiste riikidega
52 Kaks verist intifada’t 1987–1993 ja 2000–2005
60 Eesti tee NATO-sse, katkend raamatust «Peastaap – taasloomise lugu»
Ajakiri Sõdur on tellitav ExpressPosti tellimiskeskkonnas https://tellimine.ee/est/sodur. Samuti saab ajakirja tellida Omniva postkontoris, postipunktis või kirjakandja vahendusel. Tellimishind: 12 kuud 16,30 eurot; 6 kuud 8,15 eurot
Väljaandja küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus
Toimetus Juhkentali 58, Tallinn 15007 sodur@mil.ee
Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2432
Toimetaja lipnik Jan Robert Janson
Keeletoimetaja Diina Kazakova
Kujundaja lvo Sokka
Trükitud Joon trükikojas
Kaanefoto Reio Soikka
ISSN 1406-3379
ISSN: 2674-2624 (veeb)
Foto: Shutterstock
Foto: Maria Tammeaid Foto: Wikipedia
Toimus kaitseväe õppus Pikne
2. detsembril algas kaks nädalat kestnud õppus Pikne, mis tõi endaga kaasa liitlaslaevade saabumise, aktiivse õhutegevuse ja suurenenud kaitseväe ning liitlaste kohalolu Kirde-Eestis. Õppus Pikne oli osa NATO valvsusmeetmest (vigilance activity) Brilliant Eagle, mis keskendub liitlaste siirmis- ja koostegevusvõimele Läänemere regioonis. «Kaitseväe diviisi juhitava õppuse eesmärk on harjutada Prantsuse, Ühendkuningriigi ja Eesti vägede kiiret ümberpaigutamist ja koostööd. Prantsuse relvajõud viivad ellu maa ja õhu kaudu kiirsiirmisoperatsiooni Eestisse, mille järel asume ühise jõuna meie plaanides ettenähtud tegevusi läbi harjutama,» ütles Eesti diviisi ülem ja õppuse Pikne juht, kindralmajor Indrek Sirel.
Lõppes õppus
Decisive Lancer 2024
22. novembril lõppes nädal aega kestnud staabiõppus Decisive Lancer 2024. «Lisasime stsenaariumisse uusi tahke ja sündmusi, mis panid osalejad proovile ja andsid võimaluse otsida parimaid lahendusi ning koostoimeviise tõrgeteta koos toimimiseks,» ütles kaitseväe diviisi staabiülem kolonel Janno Märk õppust kokku võttes. Staabiõppus Decisive Lancer 2024 on Kevadtormi kõrval üks iga-aastaseid olulisimaid õppuseid, kuna hõlmab peale kaitseväe, kaitseliidu, maakaitseringkondade ja Eestis teenivate liitlasüksuste ka teisi riigistruktuure, eeskätt politsei- ja piirivalveametit ning päästeametit, aga ka terviseametit.
Aasta ohvitseriks valiti Viljar Laaneste ja allohvitseriks Anti Arusoo
Kaitseväe 106. aastapäeva tähistati 21. novembril piduliku vastuvõtuga Estonia kontserdimajas, kus kuulutati välja ka aasta ohvitser ja allohvitser. Tänavu pälvisid tunnustuse kolonelleitnant Viljar Laaneste ja vanemveebel Anti Arusoo.
«Meie reservvägi saavutab oma võitlusvõime, koondudes oma vahetute ülemate juhitavatesse meeskondadesse. Seega on Eesti sõjalise kaitse raskuskese motiveeritud ja pädevad ülemad kõikidel tasanditel,» ütles kaitseväe juhataja kindralmajor Andrus Merilo aastapäeva tähistamise avakõnes.
23 aastat kaitseväes teeninud kolonelleitnant Viljar Laanestet on autasustatud mitmesuguste aumärkidega, nagu kaitseväe teenetemärk lahingu-
liste teenete eest, üksik-vahipataljoni teenetemärk, Scoutspataljoni teenetemärk, rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides osalenu medal, kaitseväe pikaajalise teenistuse medal ja NATO medal.
Kaitseväe diviisi 1. jalaväebrigaadi staabis staabiallohvitserina teenivat vanemveeblit Anti Arusood on 24-aastase kaitseväekarjääri vältel autasustatud muu hulgas kaitseväe teeneteristiga eeskujuliku teenistuse eest, maaväe hõberisti ja kaitseväe pikaajalise teenistuse medaliga.
Ohvitseri ergutuspreemiad pälvisid major Erki Kala ja kapten Valdur Tammets ning allohvitseri ergutuspreemiad staabiveebel Maido Lepik ja veebel Rasmus Tähe.
Mereväelased tegid Eesti vetes
kahjutuks 11 ajaloolist lõhkekeha
15. novembril lõppes üle kümne päeva Eesti vetes kestnud miinitõrjeoperatsioon ESTHOD (Estonian Historical Ordnance Disposal Operation), mille käigus tegi Eesti merevägi koostöös NATO 1. alalise miinitõrjegrupiga (SNMCMG1) kahjutuks 11 ajaloolist lõhkekeha. «Tihe koostöö, mida ligi kahe nädala jooksul tehti, ei ole suurendanud mitte ainult meie operatsioonilist tõhusust, vaid tugevdanud ka meie NATO liitlaste vahelisi sidemeid,» ütles NATO 1. alalise miinitõrjegrupi ülem kaptenleitnant Beata Król.
Eesti mereväe korraldatud miinitõrjeoperat-
siooni ESTHOD käigus leiti 26 miiniankrut ja üheksa meremiini, mis tehti koos varem leitud lõhkekehadega operatsioonil kahjutuks. Samuti leidis Prantsuse miinijahtija teise maailmasõja ajal veesatud Saksa põhjamiini LMB puitaluse, mis on nüüdseks üle antud
meremuuseumile. «Miin on mõeldud lennukilt veeskamiseks, kuid asjaolude sunnil veesati neid ka laevadelt. Teadaolevalt on see esimene selline leid Eestis,» ütles mereväe staabi operatsioonide ohvitser vanemleitnant Greete Mänd. Eesti on NATO 1. alalist miinitõrjegruppi toetanud alates 2005. aastast nii staabilaevade kui miinijahtijatega ning mehitanud üksuse ülema ja staabi ametikohti. Miinijahtijaga toetatakse miinitõrjegruppi igal aastal. Viimane Eesti rotatsioon miinitõrjegrupis lõppes selle aasta suvel ja järgmine algab 2025. aasta alguses.
Foto: Reio Soikka
Foto: Oliver Paaksi
Suurtükiväepataljoni lahinglaskmisi
juhiti Lapimaalt
NATO liitlasi integreerival õppusel Dynamic Front osalesid Eesti kaitseväe diviisi suurtükiväepataljoni üksused, mis asusid kolmes riigis. Eestis korraldati 17. ja 18. novembril kapten Mari-Li Kapi juhitud liikursuurtüki K-9 Kõu patarei laskeharjutused, mida juhtis suurtükiväepataljoni staap polaarjoone tagant Lapimaal.
4.–24. novembrini korraldati Soomes, Saksamaal, Poolas, Rumeenias ning Eestis Ameerika Ühendriikide Euroopa ja Aafrika maaväe väejuhatuse juhitud ning
NATO liitlasi integreeriv õppus Dynamic Front. Üks õppuse eesmärk on tugev, koostöövõimeline ja suures valmisolekus NATO, mis vastab agressioonile kohe, kui heidutus enam ei toimi. Õppus demonstreerib NATO võimet jagada tuletoetusmissioone, sihtmärkide infot ja operatsioonigraafikuid Arktikast kuni Musta mereni.
Reservväelaste seljakotirännakud aitavad vormi hoida
17. novembril kogunes paarkümmend reservväelast Võrumaale Nursipalu harjutusväljale, et panna ennast proovile «Mehed, vormi!» kampaania raames korraldatud kümnekilomeetrisel seljakotirännakul. «Riigikaitsjate füüsiline vorm võiks kindlasti olla parem, loodetavasti innustab ka tänane rännak ning «Mehed, vormi!» kampaania tervikuna reservväelasi igapäevatoimetuste kõrvalt rohkem aega sportimiseks leidma,» ütles Nursipalu seljakotirännaku korraldaja, 2. jalaväebrigaadi veebel staabiveebel Helari Pilve. Esimest korda Eesti eri paikades korraldatud seljakotirännakute eesmärk oli juhtida tähelepanu nii tegev- kui reservväelaste hea füüsilise vormi olulisusele.
Kolonelleitnant Viljar Laaneste ja vanemveebel Anti Arusoo. Foto: Ardi Hallismaa
Foto: Sander Mändoja
Juba 2002. aastal asutatud kaitseväe logistikakeskus kannab alates 2014. aastast nime toetuse väejuhatus (TVJ) ja on praegusel kujul tegutsenud kümme aastat.
Sõduri küsimustele vastas väejuhatuse ülem kolonelleitnant Erki Soo.
Toetuse väejuhatus
väga vajalik üksus
Heiki Suurkask peatoimetaja
Toetuse väejuhatuses olen varemgi kohal käinud, aga Sõduri peatoimetajana oli see mul esimene kord TVJ-i ülemat intervjueerida. TVJ on tugevalt kohal eri paikades üle Eesti. Kui vaja, toimetatakse varustus läänest siia või siit kasvõi Ukrainasse, täites edukalt ka muid ülesandeid.
Kuidas iseloomustada toetuse väejuhatuse kohta kaitseväe struktuuris? Kas kaitsevägi saaks ilma toetuse väejuhatuseta hakkama?
Toetuse väejuhatus mängib kaitseväes tervikuna väga tähtsat rolli. Kui kaitsevägi on oluline komponent laiapindses riigikaitses, siis meie oleme oluline osa sellest süsteemist kaitseväes. Ma iseloomustaks seda rolli ja olulisust kahe aspekti abil.
Üks on see, milline on logistiline toetus ja missugused on need teenused, mida me kaitseväele tänapäeval pakume. See puudutab varustuse vastuvõtmist tsiviiltarnijatelt: näiteks sel aastal oleme vastu võtnud üle 2000 euroaluse eri tüüpi varustust ja 250 ühikut hangetest tulnud tehnikat. Või ka see, et me korraldame kogu varustuse remonti nii oma töökodades kui ka erasektoris.
Samuti korraldame logistilist väljaõpet. Näiteks sel aastal oleme korraldanud 18 mitmesugust täiendkoolitust logistika alal ja koolitanud
Meie kandev roll on liitlaste maabumisel
sadamates, piiriületuspunktides või lennujaamades võtta vastu nende varustus ja suunata see sinna, kuhu vaja.
peaaegu 320 kursanti, andes neile lisateadmisi logistikavaldkonnas.
Kindlasti ei saa märkimata jätta ka meditsiiniteenuse ning vigastada saanud kaitseväelastele rehabilitatsiooni ja taastusravi korraldamist. Samasugust logistilist teenust, mida me pakume siin Eestis kaitseväele, peame osutama ka missioonidel. Nii et vastates küsimusele, kas ilma meieta saaks hakkama, võib selgelt öelda, et ei saa. Teine osa meie tegevusest on suunatud kaitseväest väljapoole. Toetuse väejuhatuse väga tähtis ülesanne on liitlaste vastuvõtmine. Meie kandev roll on liitlaste maabumisel sadamates, piiriületuspunktides või lennujaamades võtta vastu nende varustus ja suunata see sinna, kuhu vaja.
Eelmise aasta kaitseväe aastaraamat rõhutab, et õppusel Ussisõnad 2023 jõudis 500 000 varustuselementi õigel ajal õigesse kohta. Kui nüüd võtta kokku aasta 2024, siis milliseid positiivseid arenguid võib TVJ-i puhul esile tõsta? 2023 oli tõesti natukene märgilisem
aasta, kui Ussisõnade projekt ellu viidi. Võib-olla nii suurt edulugu nagu Ussisõnad 2023 ja mainitut poolt miljonit varustuselementi mul sel aastal näitena tuua ei olegi. Küll aga võin nimetada väiksemaid edulugusid, mida me oma sisemiste ümberstruktureerimistega teinud oleme.
Siinkohal võin esile tuua meditsiinikeskuste konsolideerimise TVJ-i koosseisu, eriti mis puudutab Harjumaal paiknevaid meditsiinikeskusi. See on olnud hea näide tõhusast konsolideerimisest ja tsentraliseerimisest ehk kui ühes kohas on midagi puudu, siis saame vajalikku ressurssi meditsiinikeskuste vahel paremini jagada.
Kui 2023. aastal oli suurim proovikivi õppus Ussisõnad ja selle varustuse vastuvõtmine, siis praegu vaatame juba aastasse 2025, kui toimub õppus Siil. Siis peame vastu võtma liitlaste brigaadisuuruse üksuse ja kogu nendega seotud varustuse ning isikkoosseisu. Praegu planeerime juba 2025. aastal eesootavat tegevust, mis on ka suur katsumus.
Meditsiinikeskuste konsolideerimist juba mainisite. Kuidas te praegust meditsiinikeskuste seisundit kokku võtaks? Kas nad on valmis või arenemas ja kas on selle kohta veel midagi lisada?
Nii nagu Tallinna linn ei saa kunagi
Toetuse väejuhatuse ülem kolonelleitnant Erki Soo.
Foto: Julius Air Kull / KV
lõplikult valmis ja kogu aeg areneb, teeme ka meie kõik selleks, et mingil ajal valmis saada. Ma arvan, et tänu konsolideerimisele on meditsiinikeskuste mehitatus kindlasti paremaks läinud. Meil on tervikülevaade puudujääkidest ning koostöös kaitseressursside ametiga oleme saanud päris edukalt värbamisi korraldada ja sellega oma isikkoosseisu mehitatust parandada.
Olen juba mitmest üksusest kuulnud värbamisega seotud probleemidest. Kas toetuse väejuhatus kurdab sama, et ei ole inimesi, keda värvata?
Ma arvan, et see probleem on üle kogu kaitseväe. Värbamine on suur katsumus meile, et leida just sobiva erialaga inimene nendele ametikohtadele, kus
Peame olema ise natukene targemad ja paremad planeerijad ning oskama ka tulevikku vaadata.
me neid vajame. Minu meelest on see keeruline ülesanne kogu kaitseväele, mitte ainult meile.
Kaitseväe aastaraamatust jäi silma ka tõsiasi, et osa varustust siiski õigeks ajaks kohale ei jõudnud või tuli alles viimasel hetkel. Kas siin on mingisugune probleem, millele peaks tähelepanu pöörama?
Tõsi, Ussisõnade varustamisega oli mõningaid raskusi. Aga ma ütlen siinkohal ka ära, et tänu meie suhteliselt robustsele logistikasüsteemile olime suutelised ikkagi päris paindlikult nendele tarneraskustele reageerima. Hoolimata mõnedest tagasilöökidest võib õppust Ussisõnad siiski kordaläinuks pidada. Eks probleeme esineb ikka, aga et neid vältida, peame oma üksuses kõik
Logistika planeerimine toetuse väejuhatuse staabis.
asjad uuesti läbi vaatama ja pikaaegset planeerimisprotsessi efektiivsemaks muutma. Selleks oleme juba üht-teist ette võtnud, näiteks toetuse väejuhatuse sisesed struktuurimuudatused.
Teisalt on hangetega paraku nii, et tarnimisega tekib ikka viivitusi, mis ei sõltu meist. Kuna tegemist on rahvusvaheliste riigihangetega ja nii välismaa kui Eesti koostööpartneritega, siis võib otseloomulikult tekkida igasuguseid raskusi.
Siit ka küsimus, et kas riigihangete süsteem toimib nii, nagu peab? Kas see kindlustab kaitseväele piisava ja õigeaegse varustatuse või on siin midagi, mida peaks parandama? Meie oleme täiesti rahul praeguse riigihangete süsteemiga, kus enamiku
hangetest kaitseväe tarbeks korraldab riigi kaitseinvesteeringute keskus (RKIK), viies ellu üle 200 hankeprojekti aastas koguväärtusega miljard eurot.
Loomulikult on siin oma raskusi, mida juba eespool mainisin. Peame olema ise natukene targemad ja paremad planeerijad ning oskama ka tulevikku vaadata. Aga meil on päris hea koostöö RKIK-iga, et ka muutustele kiiresti lahendused leida.
Te mainisite lääneliitlaste ja nende varustuse toimetamist Eestisse. Mida siin annaks veel paremini teha, et liitlaste varustus kiiremini kohale jõuaks?
Liitlaste vastuvõtmine on üks väga olulistest ülesannetest. Peame nad vas-
TVJ-i staap
Toetuse väejuhatuse staabi põhiülesanne on kaitseväe toetamiseks koostatavate plaanide ja kavade planeerimisel osalemine, toetuse väejuhatuse tegevuskäskude koostamine ja ülema otsuste ettevalmistamine ning tegevuste elluviimise suunamine ja kontroll. TVJS-i põhivõime on korraldada kaitseväe logistikatoetust Eesti vabariigi territooriumil.
Toetuse väejuhatuse staabiülem on kolonelleitnant Katrin Tõugjas.
Toetuse väejuhatuse staabi struktuuri kuuluvad:
• luure- ja julgeolekujaoskond
• operatiiv- ja planeerimisjaoskond
• side- ja juhtimissüsteemide jaoskond
• tagalajaoskond
Oleme täiesti rahul praeguse riigihangete süsteemiga, kus enamiku hangetest kaitseväe tarbeks korraldab riigi kaitseinvesteeringute keskus.
Toetuse väejuhatus
Toetuse väejuhatus (TVJ) peab toetama Eesti kaitseväe võitlusvalmidust ja jätkusuutlikkust vajalike materjalide, teenuste ja väljaõppega. See üksus allub vahetult kaitseväe juhatajale. Mitmesuguste allüksuste abil korraldatakse kaitseväelaste väljaõpet ja mobilisatsiooni, muretsetakse ja tarnitakse kaitseväele varustust, sh meditsiinivarustust, ja osutatakse logistikatoetust.
Toetuse väejuhatuse ülem on Erki Soo ja veebel on staabiveebel Hanno Pärnaste.
TVJ-i koosseisu kuuluvad:
• toetuse väejuhatuse staap
• logistikakool
• liikumis- ja veoteenistus
• varustuspataljon
• toetusteenuste keskus
• tervisekeskus
Foto: Julius Air Kull / KV
tu võtma ja suunama sinna, kuhu nad plaanide või õppuste kohaselt peaksid jõudma. Arvestades meie kaitseväe ja riigi väiksust, oleme päris heas seisus liitlaste vastuvõtmisega.
Kuid nagu ikka, on ka siin veel arenguruumi ja midagi, mis vajab parandamist. Üks hea näide on meie riigi ja Euroopa Liidu vaheline taristuprojekt, Kanama viadukt, mis on praegu suletud ja mille ümbersõit toimib, kuid järgmisel aastal peaks juba uuendatud kujul valmis saama.
See on üks osa sellest taristust, et liitlaste vastuvõtmine oleks kiirem. Samuti on see hea näide laiast riigikaitse käsitlusest, kus mitte ainult meie ei võida, vaid ka riik tervikuna.
Varasematel aastatel on tähele pandud, et süsteemid üle Euroopa ei toimi alati nii, nagu peaks, ning mõnes Euroopa riigis tekivad vägede liigutamisega tõrked. Kas selline olukord on praeguseks paremaks läinud?
NATO juhitud projektid, mis on suunatud mobiilsuse ja piiriületusprotsessi parandamisele, edenevad jooksvalt. Me oleme saanud palju targemaks selles, kuidas mõned riigid protsesse rakendavad. Siinkohal ei saa praegu mingeid kitsaskohti välja tuua.
Aga Suwałki kitsaskoht on siiski olemas?
Jah, sellised geograafilised kitsaskohad on loomulikult olemas. Selles mõttes on Suwalki koridor üldteada kitsaskoht liikumise tagamisel, sealt tulevad läbi vähesed maanteed ja raudteed ja ka rööpme muutumine, mis on tõesti proovikivi.
Kas logistiliselt on parem transportida mööda maad või merd? Kõik oleneb sellest, mida transportida. Suuremaid ja raskemaid asju on kindlasti mõistlikum mööda merd transportida. Oma osa on ka vahemaal. Kui kaugelt, mis punktist millisesse punkti tuleb varustust transportida. Eks see määrab ära ka selle, milline on kõige mõistlikum transportimise viis.
Kas logistikakoridor Eestist Ukraina suunal on endiselt aktuaalne teema ja kas seal on midagi parandada vaja?
Kaitsevägi pakub tasuta hambaravi kõigile tegevväelastele.
Foto: Mihkel Leis / KV
Tervisekeskus
Tervisekeskuse põhiülesanne on kaitseväele meditsiiniteenuse osutamine ja meditsiinivarustuse ning ravimite tagamine kõigile struktuuriüksustele. Tervishoiuteenustest osutame ambulatoorset eriarstiabi, hambaravi, taastusravi, esmatasandi meditsiiniabi. Üksusel on nõuetekohased kiirabibrigaadid, mis toetavad rahuaja väljaõpet. Tervisekeskuses hinnatakse kaitseväelaste vastavust tervisenõuetele ja määratakse tagatisi teenistusülesannete tõttu tervisekahjustuse saanutele.
Tervisekeskuse ülem on kolonelleitnant Anu Mill.
Tervisekeskuse veebel on vanemveebel Peep Geraštšenko.
Toetusteenuste keskuse põhiülesanne on kaitseväe sotsiaal- ja psühholoogilise abi andmine ning usulise tegevuse korraldamine. Samuti kuulub üksuse tegevusvaldkonda kaitseväe veteranipoliitikas sätestatud meetmete administreerimine, näiteks teenistuskohustuste täitmisel vigastatute taastusravi ja rehabilitatsiooni korraldamine ning veteranide ja väejuhatuse sporditegevuse korraldamine.
Toetusteenuste keskuse juhataja on Viljar Kurg.
Toetusteenuste keskuse koosseisu kuuluvad:
• kaplaniteenistus
• psühholoogiateenistus
• sotsiaalteenistus
Jah, TVJ-ile on praegu üks olulisimaid ülesandeid koordineerida ja korraldada varustuse vedu Ukrainasse.
Kuna oleme saatnud üle 8000 ühiku erisugust varustust, siis pidime tegema 15 tsiviil-militaarlendu ja kasutama üle 400 veoauto, et nii kaitseväest kui ka tsiviilsektorist pärit varustus Eestist Ukrainasse jõuaks.
Tegemist on suurte kogustega ja võib-olla kõige keerulisem selle juures on, et ei jagu inimesi. Ei ole ju toetuse väejuhatus tegelikult loodud selleks, et iga päev niisugust ülesannet täita, selliseid mahte koordineerida ja nende vedusid korraldada. See on ka üks raske ülesanne, millega tuleb tegelda. Aga meie inimesed on teinud väga head tööd, et kaitseväe ülesanded ja Ukraina toetamine oleks kiiresti lahendatud.
Kui nüüd üldse Ukraina sõda vaadata, siis kas oleks esile tuua mingeid õpikogemusi Ukraina sõjast TVJ-ile?
Jah, õppida saab nii toetuse väejuhatus kui ka kaitseväe logistikasüsteem tervikuna. Meil toimus just hiljuti logistikaseminar, kus arutati eeskätt Ukraina õpituvastusi ja mismoodi neid praegusel ajal kaitseväes logistikasüsteemis rakendada.
Praegu tegeleme aktiivselt ka infokorjega ukrainlaste õpituvastuste ja nende parimate praktikate kohta logistika rakendamisel sellistes tingimustes. Seejärel toimub õpituvastuste integreerimine meie süsteemi. Eks see keskkond on Ukrainas natuke teistsugune kui Eestis, aga sealt on palju õppida.
Milline on kaitseväe logistika tulevik?
Sellele küsimusele vastates toon esile kaks olulisimat aspekti. Esiteks oleneb meie tulevik ja kaitseväe logistika tulevik kaitseväe enda arengust ja muutustest. Meie uued võimed (liikursuurtükid, uut tüüpi laskemoon, relvastus, tehnika) muudavad kindlasti ka kaitseväe logistikasüsteemi tervikuna.
Meie teha on, et kogu see logistika oleks uute võimete valguses väele tagatud. Peale selle juhib logistika arengut see, et kaitseväena oleme siiski arenev organisatsioon. Muudatused Varustuspataljoni tehnik
miiniotsijat hooldamas. Foto: Mihkel Leis / KV
Varustuspataljon
Varustuspataljon on toetuse väejuhatuse allüksus, kandes kaitseväes operatsioonitasandi ja kõrgeima logistika operaatori rolli varustamise ning remondi-hoolduse valdkonnas. Varustuspataljon hoolitseb oma igapäevase tegevusega kaitseväe materiaalse lahinguvalmiduse ja jätkusuutlikkuse eest, olles oluline ühenduslüli strateegilise, sh tsiviilressursi jõudmisel kaitseväe üksusteni.
Varustuspataljoni ülem on major Ragnar Ventsel.
Varustuspataljoni veebel on vanemveebel Peeter Juurik.
Varustuspataljoni allüksused on:
• varustuspataljoni staap
• varustuskompanii
• remondikompanii
• transpordikompanii
Tehnikud kuulipildujaid MG-3 hooldamas. Foto: Mihkel Leis / KV
Varustuspataljoni tehnik hooldab Pasi soomustransportööri. Foto: Mihkel Leis / KV
kaitseväes tervikuna, kas või struktuurimuudatused, kujundavad kaitse logistikasüsteemi.
Teisalt juhib meid tehnoloogiline areng. Ma toon siin näitena 3D-printimise, mis on tänapäeval erasektoris tegelikult väga kõrgel tasemel. On mitmesuguseid materjale, mida on võimalik printida: metalli, plasti jne. See on leidnud oma koha ka kaitseväe logistikasüsteemis Ukraina sõjas, kui ukrainlased kasutavad mobiilseid 3D-printereid, millega nad osa elemente juba kiiresti välja prindivad.
Kas me võime niisiis öelda, et toetuse väejuhatus on leidnud oma koha Eesti kaitseväes? Jah, muidugi on toetuse väejuhatus leidnud oma koha kaitseväes. Meil on väga kindel ja selge roll kaitseväes. Ilma meieta ei saa. Kuid nagu ikka oleme sunnitud mingil ajal kaitseväe logistikale ja toetuse väe struktuurile uuesti otsa vaatama ja vajaduse korral reforme tegema, sest muudatused ajas on siiski vältimatud.
Logistikakool
Logistikakool on kaitseväe koolitus- ja arenduskeskus, mille eesmärk on tegevväelaste ja teenistujate koolitamine logistika alal ning logistika valdkonna väljaõppe kujundamine kaitseväe ülesannete täitmiseks. Kooli põhiülesanne on taseme-, funktsiooni- ja täiendusõppe korraldamine sõjalise logistikasüsteemi toimimise toetuseks ning sõjalise logistikasüsteemi arendamine.
Logistikakool pakub kaitseväele kolme tüüpi koolitusi. Esiteks korraldab kool tasemekoolitusi nooremohvitseridele ning nooremja vanemallohvitseridele. Teiseks tehakse vajaduspõhiseid koolitusi, nagu rahvuslike logistiliste toetuselementide ettevalmistamine. Kolmandaks on erialased koolitused, näiteks tüübikoolitused autojuhtide instruktoritele. Logistikakooli ülem on major Marek Vainumäe.
Logistikakooli allüksused on:
• arendusjaoskond
• väljaõppejaoskond
Varustuspunkti harjutus õppusel Ungru Soldat. Foto: Julius Air Kull / KV
Varustuspataljoni tehnik kontrollib optikaseadet. Foto: Mihkel Leis / KV
Liikumis- ja
veoteenistus
Liikumis- ja veoteenistus korraldab kaitseväele strateegilist transporti ning tagab liitlasvägede vastuvõtmise ja väljasaatmise. Samuti vastutab liikumis- ja veoteenistus piiriületuse ja tollikorralduse eest ning esindab kaitseväge sõjalise mobiilsusega seotud küsimustes. Liikumis- ja veoteenistuse ülem on major Toomas Pärnpuu. Liikumis- ja veoteenistuse veebel on vanemveebel Maksim Škarlatjuk.
Liikumis- ja veoteenistuse allüksused on:
• liikumise koordineerimise keskus
• liikumise kontrolli meeskond
Liikumis- ja veoteenistuse allohvitser koordineerimas liitlasüksuste saabumist Eestisse. Foto: Julius Air Kull / KV
Enne kui hakkas möllama katk ja puhkes suur sõda, oli Eesti riigieelarve suuresti korras ning kulud tuludega kaetud. Kogu oma riigi saime näiteks 2019. aastal, mis oli viimane rahulik aasta enne katku ja sõda, peetud 11,3 miljardi euro eest aastas. Selle sees oli riigikaitsele ette nähtud 614 miljonit ehk 2,27% SKP-st.
Maksutõusudest ja riigikaitsekuludest
Siim Toomik staabiveebel, kaitseliidu peastaabi vanemstaabiallohvitser
Kuus aastat hiljem, kui COVID-i pandeemia on raugenud, sõda endiselt kestab, riigi kulud ületavad tulusid ning riigi rahandus on korrast ära, on riigi pidamiseks 2025. aastal planeeritud 19,1 miljardit. See sisaldab NATO meetodi põhjal arvutatud kulutusi riigikaitsele 1,395 miljardi väärtuses ehk 3,32% SKP-st. Selle sees ei ole välisvahendeid ja mitterahalisi kulusid (põhivara amortisatsioon), mida ei arvestata NATO meetodiga kaitsekulude sisse.
Vahepealse kuue aastaga on niisiis riigieelarve kasvanud ligi kaheksa miljardi võrra – 11 miljardilt 19 miljardile – ja kõigi nende kulukasvude katmi-
Raha on vaja
• varasemaga võrreldes on riigil tulnud rohkem katta kasvanud kaitsekulusid
• senine kaitsekulude tase on tõusnud 1,23% võrra SKP-st
• rahas mõõdetuna on seda iga aasta keskmiselt 554 miljonit (aastail 2025–2028)
seks on tulnud hoogsalt makse tõstma hakata. Enamjaolt tuuakse põhjenduseks, et maksutõusud on vajalikud julgeolekukulude katmiseks ja meie riigikaitse heaks. Valitud retoorikast võib jääda mulje, et kui neid riigikaitse lisakulusid poleks, ei peaks ka nii hoogsasti makse tõstma. Piltlikult öeldes tahetakse kogu süü kaitsekulude kaela ajada.
Minu hinnangul on see teadlik hämamine või pisut teravamat sõnapruuki kasutades võiks seda kogunisti teadlikuks valeks nimetada.
Juba toimunud ja veel ees olevad maksutõusud riigieelarve kasvanud kulude katmiseks oleks vajalikud ka sel juhul, kui riigikaitsekulud oleksid endiselt samal tasemel kui 2019. aastal (2,27% SKP-st). Samavõrra kui juba tõusnud käibemaksu ja kehtestatud julgeolekumaksuga kaetakse
• riigikaitsega põhjendatud maksutõusud toovad aastas keskmiselt 872,5 miljonit (2025–2028)
• kolmandik kokkukogutavast ei lähe riigikaitsekulude katteks
Foto: Shutterstock
• kulude katteks on kehtestatud uued riigikaitsevajadusega põhjendatud maksud
• riigikaitse argumendiga põhjendatud, kuid riigikaitsesse mittejõudvat raha on kokku 1,25 miljardit (2025–2028)
Riigikaitsega seotud maksutõusude kronoloogia
Ajaloolist kronoloogiat vaadates on viimaste aastate maksutõusudest otseselt kaitsekuludega seotud järgmised maksud:
▶ 2024. aastal tõusnud käibemaks 2% (20%-lt 22%-le)
▶ Julgeolekumaks:
2025. a suvest tõuseb käibemaks 2% (22%-lt 24%-le); 2026. aastast tõuseb tulumaks 2% (22%-lt 24%-le); 2026. aastast rakendub ettevõtetele 2% tulumaks.
Riigikaitsekuludega ei ole otseselt seostatud muid maksutõuse (automaks, 2025. aasta tulumaksu tõus, aktsiisitõusud, riigilõivud jms muudatused). On mitmeid sõnavõtte ja väljaütlemisi, kus seost riigikaitse ja nende konkreetsete maksumuudatuste vahel on mainitud, kuid selget ja läbivat joont või jutupunkti pole olnud. Seetõttu on nende muudatuste väljajätmine järgmisest arvutusest igati põhjendatud.
Julgeolekumaks
Aasta Katmata Käibemaksu- Ettevõtte Käibemaks Tulumaks Maksutõusud Vahe5 kaitsekulud1 tõus 2%2 3 tulumaks 2%
Märkused
1 Kaitsekulude see osa, mis ületab 2019. aasta taset SKP-st. 2019. aasta tase oli 2,27%.
2 2024. aastal toimunud käibemaksutõus, mida põhjendati just kaitsekulude suurendamisega.
3 Käibemaksutõusust laekuv tulu on võetud rahandusministeeriumi 2024. aasta suvisest majandusprognoosist. Aastad 2026–2028 on hinnangulised.
4 Kõik riigikaitse argumendiga põhjendatud maksutõusud kokku.
5 Katmata kaitsekulud ja kaitsekulude tõusuga põhjendatud maksutõusude vahe.
riigikaitsekulusid, kaetakse nendega veel suuremat rahavajadust sotsiaalvaldkonnas, tervishoius, avalikes teenustes, hariduses ja riigi tehtavates majanduskuludes.
Alustuseks vaatame muutusi riigieelarve kuludes valdkondade kaupa ja võrdleme perioodi 2012–2017 keskmisi kulusid 2024. aastaga. Eriomaselt vaadates olid nt riigikaitsekulud 2012–2017 keskmiselt 1,97%. Selleks aastaks (2024) on kulud suhtena SKP-sse riigikaitses kasvanud 1,4 protsendipunkti võrra. See ei ole sugugi mitte suurima kulukasvuga valdkond. Kõigist kulumuutustest moodustab riigikaitse vaid viiendiku. Ülejäänud ei ole kuidagi riigikaitsega seotud.
Rakendatavatel maksutõusudel ja selle abil kogutaval rahal ei ole silti
küljes. Ei ole nii, et see uus maksuraha läheb just sinna ministeeriumisse või see maksueuro teise ministeeriumisse. Uued maksud ja sealhulgas julgeolekumaks kogutakse kokku ühtsesse riigieelarvesse ning jaotatakse laiali. Suur osa kogutavast lisarahast ei lähe juurde tulnud riigikaitsekulude katteks, vaid sellest saavad kõik teisedki valdkonnad raha oma vajaduste tarbeks. Mahtude mõttes oleks aus ja õiglasem nimetada julgeolekumaksu pigem sotsiaal- ja tervishoiumaksuks. Eelnevast nägime, et põhilised kulukasvud on toimunud neis valdkondades. Aga vaatame täpsemalt riigikaitsekulude ja uute maksutulude seost. Lähtepunktiks võtame 2019. aasta kaitsekulude taseme. See on aasta, mil polnud veel puhkenud COVID-i pan-
deemiat ega alanud Venemaa täiemõõdulist vallutussõda Ukrainas. 2019. aastal oli kaitsekulude osakaal SKP-st 2,27%. Perioodil 2025–2028 on kaitsekulud planeeritud keskmiselt 1,23 protsendipunkti võrra toonasest tasemest suuremaks. Rahas mõõdetuna on see keskmiselt 553,76 miljonit iga aasta kohta. Nii et maksutõusud, mis on vajalikud selle summa katmiseks, võiks olla igati põhjendatud riigikaitsevajadusega.
Riigikaitsevajadusega põhjendatud maksutõusude abil kogutakse järgneval neljal aastal kokku 3,5 miljardit. Maksukatteta kaitsekulude suurus on 2,2 miljardit. Seega, 1,3 miljardit suunatakse muude valdkondade vajaduste katteks. Selle summa ulatuses on põhjendamatu väita, et lubadus ja tegelik-
Valitsemissektori kulud 2024. aastal võrreldes 2012.–2017. aasta keskmisega protsent SKP-st
kus ei ole omavahel kooskõlas. Lubatud on ühte ja kolmandiku ulatuses lubatu on jäetud tegemata.
Julgeolekuolukord maailmas ja kitsamalt Euroopas on viimastel aastatel läinud kardinaalselt halvemaks. Vajadus tõsta Eesti riigikaitsekulusid varasema 2,27% SKP-st taseme pealt kolme ja lisaks veel protsendi peale on arusaadav ning igati põhjendatud. Pigem on tõenäoline, et kui lähiaastatel just midagi pöördeliselt ei muutu, on vajalik riigikaitsekulusid suurendada veelgi.
Riigikaitsekulude suurendamine on arusaadavalt tinginud uute maksude vajaduse. Valitsus on selle tarbeks juba uued maksud kehtestanud ja mitmed on veel tulekul. Seegi tegevus on igati mõistetav. Kuid see, mis tekitab arusaamatust ja nõutust nii riigikaitsjates
Tollane minister
Eesti Energia dividendid riigieelarve puudujääki ei lahendaks.
ERR, 3. jaanuar 2024
Kõik see raha, mis nende maksumuudatustega tuleb, läheb meie kaitsekuludesse. Selleks et me saaksime kaitsekulud kolmele protsendile sisemajanduse kogutoodangust tõsta.
Postimees, 2. jaanuar 2024
kui lihtsas inimeses, on põhjendus, et kõik maksutõusud on vajalikud vaid riigikaitse jaoks. Nii see ei ole.
Varasema tasemega võrreldes on perioodil 2025–2028 katmata kaitsekulusid 2,2 miljardi väärtuses. Riigikaitsekulude argumendiga põhjendatud maksutõusude abil kogutakse kokku 3,5 miljardit. Seega, 1,3 miljardi väärtuses finantseeritakse muid valdkondi.
Lõpetuseks nendin, et hea riigivalitsemise tava ja üheselt arusaadava poliitilise retoorika vahendite hulka peaks kuuluma selge jutt. Kõik, mida räägitakse, peab olema tõde ja ära tuleb rääkida kogu tõde.
Praegusel juhul on osa tõest jäänud rääkimata ning see rääkimata jutt on peidetud riigikaitsekulude taha. Nõndaviisi talitades saab kasvada vaid
usaldamatus ning umbusk, mis esmalt kandub üle poliitikutele ja hiljem hakkab murendama suhtumist oma riiki.
Kaitseministeerium on juba aastaid korraldanud uuringut «Avalik arvamus riigikaitsest», mille abil on ta kõige muu kõrval püüdnud saada infot ka Eesti riiklike institutsioonide usaldusväärsuse kohta. Teen uuringust paar nopet. Viimase viie aasta jooksul on usaldus peaministri vastu langenud 69%-lt 30%-le, riigikogu vastu 59%-lt 37%le ja vabariigi valitsuse vastu 60%-lt 43%-le. Usaldus kaitseväe vastu on suurenenud samas perioodis 78%-lt 80%-le. Kui palju nendest muutustest on tingitud just täpselt ausast ja avatud suhtlemisest või selle puudumisest, on raske hinnata. Oma mõju sellel teguril on ilmselt olnud.
Kaitseväe luurekeskusel oli sel sügisel üks suurem sündmus – avati luurekeskuse veebileht. Luurekeskuse seisu praegu ja edasisi arenguid nõustus intervjuus Sõdurile avama luurekeskuse ülem kolonel Ants Kiviselg.
paistab silma nüüd ka avalikus ruumis Luurekeskus
Heiki Suurkask peatoimetaja
Luurekeskuse uus veebileht on paljudele üllatuseks. Kui vajalik on luurekeskusele nähtavus avalikus ruumis?
Nähtavus ja sellega seotud avalik värbamine avalikus ruumis ei ole omane mitte ainult luurekeskusele. Luureasutused üle kogu maailma värbavad spetsialiste nagu eraettevõtted, et palgata võimalikult pädevaid töötajaid. Eestis on seda teed läinud nii välisluure kui ka kaitsepolitsei. Tulenevalt sellest on sellekohane otsus meile mingil määral lausa peale sunnitud, sest tahes-tahtmata konkureerime näiteks välisluureametiga töötajate pärast. Teisest küljest, meie naaber Venemaa peab agressioonisõda Ukrainas, mis sunnib meid andma endast parima, et ümber lükata ja tasakaalustada Venemaa sõjanarratiivi. Esiteks selleks, et hoida stressitaset ühiskonnas madalamal, ja teisalt, et inimestel oleks alternatiivne, kontrollitud ning tasakaalustav informatsioon, mille põhjal oma järeldused teha.
Kas võib öelda, et värbamine on peamine märksõna, miks peab avalikus ruumis end näitama?
Päris nii see ei ole. Üks asi on värbamine, kuid on ka teine külg. Meie kui kaitseväe osa ja luurega tegeleva organisatsiooni kohustus on aidata
Luurekeskuse kodulehekülg asub aadressil mil.ee/uksused/luurekeskus
kaasa sidusa ühiskonna tugevnemisele, püüda maandada sõjast tulenevat stressi ja hajutada sõjaudu inforuumis. Kui me tuleme oma informatsiooniga meediasse, siis on see mitme allika poolt kontrollitud. Seetõttu oleme üsna kindlad, et vastaspoolel on väga raske või väike võimalus, et mingi nende valeinformatsioon meedias prevaleerib.
On selge, et mõned asjad hoiame ainult enda teada. Aga üldiselt jagame
Eesti elanikkonnaga nii palju informatsiooni kui võimalik just selle tõttu, et rahustada inimesi ja esitada kontrollitud ja reaalset informatsiooni. Luurekeskuse veebilehe avamine on vaid esimene samm meie tööde ja tegemiste tutvustamisel. Ka kaitseväe siseveebi uuendatakse. Oleme valmis minema tudengimessidele, võtma enda juurde praktikale ajateenijaid, tutvustama laiemalt Sõduri ajakirja abil ka üldsusele meie distsipliine ja
Foto: Karl Heinrich Arras / KV
luure põhimõtteid. Kokkuvõtteks võib öelda, et kaitseväe luure ei ole mullistunud, vaid üks osa kogu ühiskonnas sidususe tugevdamisel, mis on tähtis kaitsetahte suurendamisel.
Sama tähtis on ka luurekeskuse osalemine rahvusvahelises koostöös, mis omakorda tugevdab Eesti kaitset ja annab inimestele turvatunnet.
Kas võib siis öelda, et igareedesed pressi infotunnid on tulemuslikud?
Ma arvan, et enamikku Eesti inimestest huvitab, mis toimub Venemaa ja Ukraina vahelises sõjas. Reedesel infotunnil jagatakse informatsiooni, mille luurekeskus on üle kontrollinud ja kus ei levitata Venemaa jutupunkte ning ei ole kaasa mindud informatsiooniliste petteoperatsioonidega.
Kas ja kui palju on sõda Ukrainas muutnud luuretöö põhimõtteid? Luuretöö põhimõtteid ei ole see sõda muutnud. Kahtlemata on tehnoloogia areng toonud kaasa luureinfo kogumises ja ka mõjude saavutamises mitmeid uusi võimalusi. Droonide hind on märkimisväärselt langenud, võimalused nende kasutamiseks aga hüppeliselt suurenenud. See annab nii luurele kui ka näiteks taktikalise taseme üksusele, nagu jagu, palju rohkem võimalusi vastase kohta info kogumiseks ja tema mõjutamiseks.
Samas, meenutades Ukraina sõja algust, kui Venemaa liikus Kiievi poole ja nende maismaa kolonn pandi seisma, siis meedia vahendusel oli näha, et selle kolonni pikkus oli 50–60 kilomeetrit. Tänapäeva konfliktis ei ole selline koondumine enam mõeldav, sest laialdane droonide (nii FPV kui vaatlusdroonid) kasutuselevõtuga avastatakse selline kolonn juba selle formeerimise algusjärgus, mis annab võimaluse see kas likvideerida või taanduma sundida. Sellised võimalused on kindlasti sealset sõjapidamist muutnud.
Kas võib öelda, et luuredroonide areng ei peatu niipea? Luuredroonide areng ei peatu kohe kindlasti. Eeskätt on vaja tegeleda edasi droonide hinna alandamisega ja nende juhtimise automatiseerimisega. Tehisintellekti (AI) juba kasutatakse drooninduses ja selles vallas on
Tuleb arendada droonide töökindlust ja iseseisva tegutsemise oskust. Luure valdkonnas ootan erisuguste sensorite arengut ja sidesüsteemide hukukindluse kasvu.
kindlasti palju arenguruumi. Näiteks on võimalus sihtmärgid enne drooni sisse programmeerida ja etteantud käsu peale välja saata, kus siis droon ise sihtmärgi üles leiab ja neutraliseerib. Samuti tuleb arendada droonide töökindlust ja iseseisva tegutsemise oskust. Luure valdkonnas ootan erisuguste sensorite arengut ja sidesüsteemide hukukindluse kasvu.
Kas on lihtne Ukraina sõja tegelikke fakte propagandast ja valeuudistest eristada? Öelda, et see on lihtne, pole õige. Me jälgime iga päev nii Venemaa ja Ukraina vahelist lahingutegevust kui ka okupeeritud Ukraina aladel toimuvat. Luurekeskus ei koosta oma hinnanguid kindlasti mitte ainult ühe luuredistsipliini korjatud info alusel, nagu näiteks avalike allikate luurein-
Foto: Shutterstock
fo. Lisandub ka teiste luurekorje liikide info, mille põhjal tervikpilt kokku pannakse. Ka liitlastel on siin oma tähtis roll. Aga kui räägime infooperatsioonidest või desinformatsioonist, siis see tuleb ennekõike avalikest allikatest, vähemal määral teistest luureliikidest. Peame neid uudiseid ikkagi kõrvutama teiste luuredistsipliinidega ja siis vaatama, mis on tõene pilt ja mis mitte.
Kui ma enne mainisin, et luuretöö põhimõtteid ei ole Venemaa–Ukraina sõda muutnud, siis üks märkimisväärne mõju tehnilise poole pealt siiski on – informatsiooni liikumise kiirus. Tänapäeval tulevad sotsiaalmeediasse videoklipid tihti lausa reaalajas võimalikest rünnakutest, asukohtadest ja nii edasi. Vahel võibki jääda mulje, et luure avalikest allikatest on väga kiire võrreldes muude distsipliinidega, aga
samas, kui me räägime luureasutuste hinnangutest, siis kõrvutades eri andmeid, kasvab ka informatsiooni usaldusväärsus.
Sotsiaalmeediapostitustega jääb alati õhku oht ja kahtlus, kas video on tehtud just seal ja sel ajal, selles olukorras, nagu väidetakse, või on see töödeldud info ja loodud «uus reaalsus», nagu süvavõltsing (ingl deepfake).
Meedias võib ju näha näiteks videoklippe, kus hõisatakse, et meeleavaldusel osales tohutult palju inimesi. Reaalselt on aga filmitud ainult väljaku ühte nurka kokku surutud inimesi ja siis väidetakse, et kohal oli tuhandeid.
Kas me üldse saame jälgida sündmusi Venemaal avalike allikate järgi?
Venemaal on neutraalseid avalikke allikaid väga vähe, kui üldse. Uudis-
test võib ehk mingil määral usaldada kommunaaltasandi infot, kuigi ka seal püütakse inimeste nördimusest mööda vaadata ja pilti ikkagi ilustada. Peavoolumeedia on selgelt kallutatud ja edastab Kremli jutupunkte. Põhisõnumid on kindlasti läbi arutatud ning sealt ei ole võimalik adekvaatset pilti saada ei Venemaa sündmuste ega ka Ukraina sõja kohta. Kel aga huvi, siis sellised kanalid nagu Dožd, Meduza ja Radio Svoboda on üsnagi adekvaatsed.
Kas mingi pilt Venemaal toimuvast on meil ikka olemas?
Jah, luurekeskuses on olemas avalike allikate luuredistsipliin (OSINT), mis kogub ja analüüsib informatsiooni Vene riiklikest allikatest, ministeeriumide kodulehtedelt, blogipidajatelt, sotsiaalmeediast jne.
Oleme algallika info tõesuses vägagi kriitilised, kuid teisalt annab see meile alust järeldusi teha, kuidas Venemaa ise tahab enda tegevust ja olukordi näidata või oma kuvandit esitada. Mismoodi Vene riik mõjutab oma elanikke ja milliseid sõnumeid soovitakse edastada läänele. Nii et sealt ammutame meile vajalikku informatsiooni.
Millised on Ukraina peamised õpikogemused luure seisukohast?
Luurekeskuse seiskoht on, et Venemaa alustas täiemahulist sõda 24. veebruaril 2022 täiesti valedel eeldustel. Esiteks, kas luureinformatsioon oli lihtsalt vale või otsustajatele ei edastatud adekvaatset luureinformatsiooni. Või veel halvem, et otsustajad lihtsalt ignoreerisid luureinformatsiooni.
Venemaa planeeris 2022. a alguses lühiajalist Ukraina-vastast spetsiaalset sõjalist operatsiooni. Arvati, et paari nädalaga on Kiievis võim kukutatud ja sellega saab sõjaline operatsioon läbi. Piltlikult oodati, et Ukrainas võetakse neid vastu lilledega. Oli aga hoopis vastupidi. Valesti hinnati ka lääne ühtsust ja vastureaktsioone. Kindlasti ei oodanud Putin, et Soome ja Rootsi liituvad NATO-ga. Siit võib kokkuvõttes järeldada, et luure ei tohi olla politiseeritud. Ta peab esitama fakte ja analüüse nii, nagu ta seda ise näeb, hoolimata sellest, et see võib olla nii sõjalisele kui poliitilisele juhtkonnale vastukarva.
Aga see on ka väga hea näide sellest, kui luuret ei usaldata või kui luure esitab ise valed andmed lootuses, et need meeldivad Putinile ja tema juhitavale režiimile.
Nüüd, kui kaks ja pool aastat on möödas, kas Venemaa on õppinud sellest midagi?
Jah, Venemaa on kindlasti sellest sõjast midagi õppinud. Sõjalise poole pealt me näeme, et nad on tegelikult lahinguväljal oma taktikat pidevalt muutnud ja mehhaniseeritud motoriseeritud pealetunge korraldatakse väga vähe.
Samuti on nad hajutanud oma juhtimispunkte, logistikavõrgustikke, ladustamisalasid, paigutanud õhusõidukeid mujale. Sihtmärgi avastamise ja rünnaku ajaline vahe on märkimisväärselt vähenenud. Erinevates olukordades kasutatakse erisuguseid üksusi ja taktikalisi lahendusi.
Iga päev näeme, et Venemaa sõduri elu ei loe midagi ja inimkaotusi ei kardeta. Venemaa sõjapidamises on tähtsal kohal elektrooniline võit-
lus ja ta toetub oma sõjapidamises eelkõige suurtükiväele. Tegemist on rohkearvulise armeega, mis kasutab hulganisti kaudtuld oma sihtmärkide hävitamiseks. Aga mida oleme meie veel õppinud? Seda, et Venemaa ei pea kinni ei rahvusvahelisest õigusest ega Genfi konventsioonist. Vene riik ei kohku sõjaliste vahendite kasutamisest ja sõjakuritegude sooritamisest, et saavutada oma poliitilised eesmärgid.
Kui me meenutame nüüd seda, mis toimus rahvusvahelisel tasandil enne Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse 24. veebruaril 2022, siis Venemaa poliitiline juhtkond esitas ultimaatumi kollektiivsele läänele, NATO riikidele, Euroopa riikidele ja ka Ameerikale.
Esitati hulk nõudmisi ja piiranguid NATO laienemisele, NATO üksuste kohalolule Vene piiride lähistel ning Ukrainale. Venemaa tohutu soov julgeolekuarhitektuuri maailmas ümber kujundada ei ole kuskile kadunud. Praegu otsivad nad endale liitlasi Iraanist, Põhja-Koreast ja Hiinast, et
saavutada laiem «rinne» oma eesmärgi saavutamiseks, milleks on reeglite põhise maailmakorra muutmine.
Ometigi on Venemaa otsustanud tulevikus suurendada oma väekontingenti eelkõige meie ja Soome piiride ääres.
Venemaa endine kaitseminister Sergei Šoigu algatas armeereformi, millega tahetakse ennekõike suurendada isikkoosseisu. Sellest võib järeldada, et Venemaa ei näe Ukraina konflikti lokaalsena, vaid pigem vastasseisuna läänega ja seda armeereformi esitletakse vähemalt oma elanikele kui vastusammu NATO laienemisele Soome ja Rootsi liitumisega.
Venemaa ehitab endiselt üles jõulist ja rohkearvulist armeed, mille keskmeks jääb massiivne kaudtuli ja elektroonilise võitluse võime.
Selles ongi Venemaa oht ka kaugemas perspektiivis ja kahjuks ei ole näha, et see väheneks või kaoks. Pigem on suundumus vastupidine. Reformi käigus kasvab märgatavalt Ve-
Foto: Shutterstock
nemaa relvajõudude koosseis ja võime ka Eestiga piirnevatel aladel Leningradi sõjaväeringkonnas.
Kui nüüd pilgu lääne poole suunata, siis kuidas iseloomustada luuretöö iseloomu 21. sajandil? Mis on muutunud ja kuhu me edasi areneme?
Et seda iseloomustada, tulen tagasi Ukraina-Venemaa konflikti juurde. Võib-olla viimaste aastate kõige suurem muutus on see, et enamik luureasutusi Euroopas on ühel meelel, kui me räägime sõjalistest ohtudest. Kui mõned aastad tagasi nägid osad riigid veel Venemaad võimaliku partnerina ja ei pidanud sõjalise operatsiooni toimumist tõenäoliseks, siis praegu ollakse vähemalt luuremaailmas ühel meelel ja igasugune sinisilmsus on kadunud.
Seeläbi lihtsustub ja paraneb ka koostöö luureasutuste vahel ning arvestatakse rohkem nende luureasutuste arvamust, kes asuvad Venemaa riigipiiri lähistel, sest nendel on parem arusaamine sellest kultuurist ja mõttemaailmast, mis teiselpool piiri valitseb. Kahjuks on just kriis olnud tõepoolest katalüsaatoriks ning lähendanud eri luureteenistusi ja nende arusaama potentsiaalsetest vastastest ja ohtudest.
aru, et värbamine on üks tähtsamaid teemasid teil praegu.
Ma arvan, et luurekeskus on samamoodi nagu ülejäänud kaitsevägi olukorras, kus nii mõnedki ametikohad on täitmata. Nii ongi, et meil on vabu ametikohti, kuhu kaitseväe seest ei saa või ei soovi luurekeskus värvata, sest ka mujal kaitseväes on inimestest puudus. Seetõttu vaatame väljapoole kaitseväge.
Ühest küljest on see inimeste puudusega seotud, teisest küljest arendab luurekeskus koostöös kaitseväega uusi võimeid, mis eeldab ka täiendava isikkoosseisu värbamist ja mingil määral ka tehnilise teadmise kasvu kaitseväes laiemalt.
Kindlasti aitab kaitseväkke või luurekeskusesse spetsialistide tööle tulek meil organisatsioonina näha ka mingeid tahke ja võimalusi, mida me pole enne täheldanud. Samuti aitab tsiviilisikute kaitsevaldkonnaga sidumine luua ühtset ühiskonda. Nii et värbame tõesti oma ridadesse uusi inimesi.
Milliseid inimesi te tahaks ennekõike näha?
Kui mõned aastad tagasi nägid osad riigid veel Venemaad võimaliku partnerina ja ei pidanud sõjalise operatsiooni toimumist tõenäoliseks, siis praegu ollakse vähemalt luuremaailmas ühel meelel ja igasugune sinisilmsus on kadunud.
Kas võib öelda, et luurevajadus maailmas ja Eestis ei kao kusagile? Luurevajadus ei kao kindlasti maailmas ega Eestis ära. Luurekeskus jälgib ennekõike potentsiaalse vastase sõjalist domeeni, jõudude vahekorda, milline on nende sõjaline võime ja tugevused. Välisluureamet jälgib, milline on olukord Venemaal ja tema n-ö liitlassuhetes.
Hoitakse ennast kursis Venemaa majandusliku, poliitilise ja diplomaatilise olukorraga. Kust Venemaa otsib liitlasi ja kas tal on plaanis korraldada mingeid operatsioone poliitilises või majanduslikus domeenis – selline eelhoiatuse tervikpilt pannakse kokku eri luureasutuste koostöös. Kaitsepolitsei teeb muu hulgas infokorjet Eestis, jälgides nii-öelda keemistemperatuuri: kui palju on siin võimalikku sabotaažitegevust, Venemaa mõjutustegevust ja luuret.
Kas luurekeskusel on esile tuua mingit suuremat muret? Ma saan
Inimene, kes meile tööle tuleb, peab ilmselgelt vastama ühiskonna poolt kaitseväelastele ja luurajatele seatud suurematele ootustele. Kaitseväele on antud vajaliku jõu kasutamise ainuõigus ning luurekeskusele luuramise õigus. Ühiskond ootab meilt, et me kasutaksime neid õigusi võimalikult hästi.
Seega ootame endale kõrgharidusega inimesi, kellel on hea analüüsivõime, kes suudavad taluda stressi, vahel ka rutiini, on avatud mõtlemisega ja ausad. Natuke sai juba räägitud, kui tähtis on ausus luurehinnangutes. Luuraja peab julgema oma arvamusele ja hinnangutele kindlaks jääda ja tal ei tohi olla luukeresid kapis, mille kaudu vastaspoole mängija võiks teda kompromiteerida või šantažeerida.
Samuti tuleb kasuks keelte oskus, mis tähendab ka kultuuri tundmist ja laia silmaringi ning huvi maailmas toimuva vastu. Meie majas on võimalik tegeleda väga mitmekülgsete teemadega. Kindlasti saab suhelda välispartneritega ja käia ennast täiendamas koolitustel nii Eestis kui välismaal.
Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste eel aktiviseeris Venemaa oma ründetegevust idarindel, eelkõige Donetski oblasti kesk- ja lõunaosas Kurahhove ja Pokrovski suunal. Samas tugevnes Venemaa surve ka Harkivi oblasti idaosas Kupjanski suunal.
Ukraina raske sõjasügis Donetski oblastis
Urmas Salo erukapten
Ukraina 24. mehhaniseeritud brigaadi võitleja annab miinipildujatuld vastase positsioonidele Tšassiv Jari all.
Foto: Oleg Petrasjuk / AP / Scanpix
Umbes 70% Venemaa rünnakutest toimus oktoobris neil suundadel ning novembris suurenes nende osakaal juba 80%-ni.
Jätkus ka Vene vägedele kaotusterohke manööversõda Kurski oblastis. Septembris jõudis Venemaa kaotuste arv arvestuslikult 38 130-ni, aga oktoobris oli hukkunute arv juba 42 000. Nii kaotab Venemaa kuus sama palju kahuriliha, kui suudab ühes kuus kõige rohkem värvata. Oktoobris kaotati arvestuste kohaselt ka rekordarv lahingusoomukeid (923 tükki).
Samas kuus saavutasid Vene väed Donetskis ja idarindel põhja pool edu ning neil õnnestus okupeerida ligi 500 km² Ukraina territooriumit. Sellest suurem osa, 321 km², vallutati Kurahhove, 53,5 km² Kupjanski ja 46,5 km² Pokrovski suunal.
Vene vägede suurimad saavutused oktoobri algul olid lõunas Vuhledari ja kuu lõpus Pokrovski suunal Selõdove vallutamine. Väited, et Venemaa on Kurski oblastis tagasi vallutanud juba 40% augustis Ukraina vägede hõivatust, pole õiged. Ukraina väed ei kontrollinud kogu Vene vägedest vabastatud ala, sest osa oli nn hall tsoon, kuhu ukrainlased tegid reide või hoidsid droonidega jälgimise ja tule all.
Venemaa eesmärk on kahtlemata enne president Trumpi ametisse astumist 20. jaanuaril vallutada vähemalt enamik Donetski oblasti lõuna- ja keskosast: Kurahhove, Velõka Novosilka ja Pokrovsk, ilmselt ka Toretsk ja Tšassiv Jar.
Lõunas on võimalik ohustada Ukraina Zaporižžja ja Dnipropetrovski
oblastit. Põhja pool on venelaste suurimad sihid Lõman ja Kupjansk ning muidugi Ukraina vägede väljaajamine Kurski oblastist. Lõmanist saaksid Vene väed arendada pealetungi Slovjanski ja Kramatorski suunal.
Donetski oblasti kesk- ja lõunaosas on palju kivisöekaevandusi ning nende hõivamine jätab Ukraina kivisöest ilma. Kaks suurt kaevandust olid Vuhledari juures, kuid palju kaevandusi oli ka Pokrovskist idas ja kagus ning Toretski juures. Kurahhove piirkonnas on aga suured liitiumi maardlad, mida Venemaa ei taha lääneriikidele jätta. Piirkonna okupeerimine tähendab ka sadu tuhandeid põgenikke, kes on vaja mujale majutada.
Seega on kahe lähima kuu jooksul oodata Venemaa aktiivsete rünnakute jätkumist. Ekspertide arvates võib Venemaa talvel pöörata põhitähelepanu linnade vallutamisele.
Kurski operatsiooni mõju Kurski oblastis jätkuv Ukraina erioperatsioon on sundinud Vene väejuhatust hoidma seal lisaks maavägedele õhudessantvägede ja merejalaväe üksusi. Novembri algul oli seal ligi 50 000-meheline väegrupp ja algas kolmas Vene vastupealetung. Vene vägede hulgas on ka Põhja-Korea u 10 000-meheline kontingent, ehkki rindel on neid vähe nähtud. Lahingutegevus Kurski all on kahtlemata nõrgendanud Venemaa ründejõude mujal.
Samas on Kurski oblasti operatsioon nõudnud ka Ukraina parimate ründeüksuste, relvastuse ja moona saatmist sinna. Siiski ei saa väita, et Kurski operatsiooni lõpetamine parandaks olukorda Ukraina idarindel. Ilmselt tugevdaks Venemaa siis survet Donbassis ja Harkivi oblastis või alustaks rünnakut lõunas, Zaporižžja oblastis.
Ukraina väed taandusid novembri algul Kurski oblastis suuremast osast Gluškovo rajoonist. Novembri teisel nädalal lõid Ukraina väed edukate vasturünnakutega tagasi Vene rünnakud. Põhjas õnnestus venelastel pärast kaotusterohkeid rünnakuid sundida Ukraina väed taanduma Pogrebki küla juurest. Põhjakorealaste toomine rindele pole Venemaad aidanud ja nüüd on Ukraina vägedel võimalik
Olukord rindel detsembri alguses
Tšassiv Jar
Toretsk
Ukraina
Mõrnohrad
Pokrovsk
Selõdove Ukrainsk
Kurahhove Krasnohorivka
Vuhledar
Olulisimad Ukraina linnad sõjategevuse piirkonnas
Linn Elanike arv jaanuaris 2022 Lahingute kestus
Pokrovsk 60 127Mõrnohrad 46 098Toretsk 30 914 üle 3 kuu
Selõdove 21 521 1 kuu
Kurahhove 18 220 üle 1 kuu
Krasnohorivka 16 714 5 kuud
Vuhledar 14 144 1 aasta ja 11 kuud
Tšassiv Jar 12 250 üle 7 kuu ja 3 nädala
Ukrainsk 10 655 2 nädalat Hirnõk 10 357 1 kuu
kasutada löökideks ka lääneriikide täpseid lähimaarakette. Kolm ja pool kuud kestnud sõjategevus venib nähtavasti uude aastasse ja Venemaa on sunnitud edu saavutamiseks oma oblasti asulad maatasa pommitama.
Venemaaa pealetung Pokrovski suunal
Venemaa pealetungi põhilised sihtmärgid – Pokrovsk ja Kurahhove – on oblasti idaosa tähtsad transpordisõlmed. Pokrovsk (kuni 2016 Krasnoarmiiske) asub tähtsal Donetsk–Pavlohrad–Dnipro maanteel ja seal ristub ka kaks raudteed. Donetskist on maanteed mööda Pokrovski u 65 km ja Vene vägedel on õnnestunud läbida ligi 57 km.
Vene umbes 40 000-mehelise väegrupi otserünnak idast Pokrovskile
takerdus juba augusti lõpus Ukraina tugevnenud vastupanu tõttu. Samuti ebaõnnestus edasitung põhja Vozdvõženka poole, et lõigata läbi Pokrovski ja Kostjantõnivka vaheline maantee. Kuna kahel põhisuunal ei suutnud Vene väed edu saavutada, siis juba septembris grupeeriti osa vägesid ümber lõuna poole Selõdove ja Kurahhove suunale ning oktoobris ja novembris oli pealöök suunatud Kurahhovele.
Septembri keskel liikusid väed veidi edasi Pokrovski ja Mõrnohradi poole, hõivasid Novohrodivka ja osalt Hrodivka. Septembri keskel purustati kaks silda Pokrovski ja Mõrnohradi vahel. Juba septembri algul pärast Karlivka vallutamist suunati Vene vägede rünnakud kahelt poolt Vovtša jõge lõunasse. Septembri keskel tungisid venelased Ukrainkasse, ida pool hõi-
24. mehhaniseeritud brigaad annab tuld vastastele liikursuurtükist Giatsint-S. Foto: Oleg Petrasjuk / AP / Scanpix
vati Halõtsõnivka. 10 km lõuna pool jõudis sealt põhja poole tungiv Vene ründegrupp Krasnohorivkasse ja liikus edasi loodesse ja läände.
Nii ähvardas Nevelske piirkonnas kaitsel asuvat mitmetuhandelist Ukraina väegruppi (nelja brigaadi üksused) piiramisrõngasse jäämine. Septembri keskpaigas taandusid Ukraina väed sealt.
Ligi poolteist kuud suutsid Ukraina väed kaitsta lõunast Pokrovskit katvat Selõdove linna. Augusti lõpust oli linna kaitsel Kara Dagi brigaad. Oktoobri keskel püüdsid venelased tungida korduvalt idast ja põhjast linna, kuid nad löödi sealt välja. Viimaks alustasid Vene väed nii põhja kui lõuna poolt haaravaid rünnakuid ning lõunast õnnestus neil tungida Selõdovest läänes asuvasse Võšnevesse ja lõigata
läbi oluline varustustee. Kolmest küljest haaratud Ukraina väed olid sunnitud 29. oktoobril taanduma linnast Pokrovski poole.
Seejärel novembri algul Pokrovski suunal sõjategevuse intensiivsus nõrgenes. Novembri teisel nädalal püüdsid Vene väed edutult tungida Mõrnohradi ja põhja-kirdesse Vozdvõženka suunal. Vene väed on Pokrovskist u 8 km kaugusel ja Vene lennuvägi on linna juba ammu pommitanud. Ukrainal kaitsevad linna 47. mehhaniseeritud brigaad ja 59. motoriseeritud jalaväebrigaad.
Vene 90. tankidiviisi üksustel oli novembris edu Selõdovest läänes ja edelas, kus neil õnnestus tungida kuni 10 km lääne poole. Kokku sooritasid Vene väed novembri teisel nädalal siin 230 rünnakut. Paistab, et Vene väed ei
tungi Selõdovest ja Ukrainkast esialgu edasi põhja Pokrovski poole, vaid püüavad liikuda läände, et lõigata läbi Ukraina Pokrovski ja Kurahhove väegruppide ühendustee.
Pealetung Vuhledari ja Kurahhove suunal
Vene vägede pealetung oblasti lõunaosas Vuhledarile hoogustus septembri algul ja väed alustasid haaravat manöövrit linna ümberpiiramiseks. Üks Vene väegrupp alustas ida poolt rünnakut Vuhledarist põhjas asuvale Vodianele ning lääne pool asuv väegrupp lõunast põhja poole. Vodiane vallutati septembri teisel nädalal.
Läänes vallutasid Vene väed Pretšõstivka, sest Ukraina vägede rotatsioon ebaõnnestus. Vene väed hõivasid ka linnaservast põhjas asuva söekavanduse aherainemäe, kust oli hea jälgida Ukraina vägede liikumist. Vene vägede rünnakute arv piirkonnas kasvas kahe nädalaga kolmekordseks ehk 300-ni. Mehhaniseeritud rünnakud soomustehnikaga peatati Ukraina suurtükitulega.
Linna põhikaitsja oli Ukraina 72. mehhaniseeritud brigaad ja selle komandöri Oleksandr Ohrimenko hinnangul oli Vene vägedel lahingujõu poolest üheksakordne ülekaal. Toetuseks saadetud 123. territoriaalkaitsebrigaadist polnud abi. Ümberpiiramise ohtu sattunud Ukraina väed lahkusid 2. oktoobriks linnast. See andis venelastele võimaluse tugevdada pealetungi Kurahhovele lõunatiivalt.
Kurahhove asub Donetski–Zaporižžja maantee ääres, umbes 51 km kaugusel Donetski linnast. Kurahhove põhjaserval laiub suur veehoidla ja linna kõrval on soojuselektrijaam.
Kurahhove suunal tegutsevas Vene väegrupis on kokku u 70 000 meest.
Põhja poolt ründavad 51. armee (endise 1. Donetski armeekorpuse) kolm motolaskurbrigaadi ning mõni 8. armee 90. tankidiviisi üksus, keskel idast 8. armee 150. motolaskurdiviisi üksused ja lõunast Vuhledari poolt kolm motolaskurbrigaadi. Ukraina vägedest on linna kaitsel 33. mehhaniseeritud brigaad, 79. õhu-ründebrigaad, 46. aeromobiilne brigaad ja 55. suurtükiväebrigaad.
Idast Krasnohorivka poolt edasi tungiv väegrupeering püüdis septemb-
ris pataljonisuuruste mehhaniseeritud lahingugruppidega vallutada kahte asulat. 12. septembril ründas üks Vene pataljoni ründegrupp 46 tehnikaühikuga Hostret ja 19. septembril teine Maksimiljanivkat 52 tehnikaühikuga. Ukraina 46. aeromobiilne brigaad lõi droonide, suurtükiväe ning tankitõrjevahendite abil mõlemad ründekolonnid puruks ja hävitas kokku 44 sõidukit ja 72 sõdurit.
Vene väed on Kurahhove poole edasi tunginud kolmest suunast ja eesmärk on löökidega põhjast ja lõunast linn ümber haarata ja sundida Ukraina vägesid taanduma. Põhja ehk kirde poolt edasi liikuv Vene grupeering vallutas 29. oktoobril Hirnõki linna ja 2. novembril Kurahhivka asula. Ida pool vallutasid Vene üksused Maksimiljanivka asula ja jõudsid novembri algupoolel 3 km kaugusele kesklinnast.
Lõunast Vuhledarist pealetungiv Vene grupeering murdis kahe päevaga Ukraina kaitse ja vallutas 30. oktoobril Bohojavlenka, Novoukrainka ja Šahtarske ning seejärel Jasna Poljana. Ukraina paiskas Zaporižžja rindelt Šahtarske alla 12. mägi-ründebrigaadi allüksuse, kuid see ei aidanud. Nii läheneti linnast lõuna pool asuvale Suhhi Jalõ jõele, mille ääres on Ukraina kaitseliin. Ida poolt tungisid venelased novembri algul kahel pool jõe kallastel asuvate Katerõnivka ja Antonivka asulateni.
Novembri teisel nädalal tugevnes Vene vägede surve Kurahhovele ning sooritati 411 rünnakut ehk ligi 45% rünnakutest kõigil rinnetel. Põhja pool veehoidlat vallutasid Vene väed novembris Berestkõ, Novoselõdivka ja Voznesenka ning lähenesid Sontsivkale, kuid edasi Vovtša jõeni pole jõudnud. 11. novembril lasti õhku Stari Ternõ küla juures Kurahhove veehoidla tamm ja ujutati üle osa Vovtša jõe äärseid alasid.
Lõunas ründasid Vene väed Suhhi Jalõ jõe äärseid külasid nii lõunast kui idast piki jõge. Venelastel õnnestus vallutada Kurahhovest mõni kilomeeter lõunas asuv Dalnie ning novembri teisel poolel ka Katerõnivka ja Antonivka. Praegu käivad lahingud jõe ääres Jelizavetinka ja Illinka juures. Jõest lõunas vallutasid venelased novembri teisel poolel veel Maksõmivka küla ja tungisid Trudovesse.
25. novembriks olid Vene 5. motolaskurbrigaadi üksused tunginud Kurahhovesse. Ehkki Vene lõunapoolne ründegrupp on jõudnud läänes Rozdolneni, pole nad püüdnud tungida edasi põhja, et blokeerida Kurahhovest läände viiv maantee.
Donetski oblasti lõunaosas on Ukraina tähtsaks kaitsesõlmeks Velõka Novosilka kindlustatud asula, mis vabastati okupantide käest 2023. a suvel. Novembrist püüavad Vene väed nii lõunast kui idast seda vallutada või ümber haarata. 30 km idas asuva Vuhledari vallutamine võimaldas alustada pealetungi sealt.
Novembris on idast edasi liikunud Vene 36. armee väed ning 24. novembril jõudis 5. tankibrigaadi allüksus asula idaserva juurde. Veidi põhja pool on 37. motolaskurbrigaadi ründegrupp. Ukrainlased on rajanud oma kindlustused põhiliselt asula lõunaservale. Üks ründegrupp on põhja pool
Rozdolne lähedal läbi lõiganud põhja viiva maantee. Edelasuunalt jõudis novembri keskel üks haarav ründegrupp Rivnopili.
Linnalahingud Toretskis ja Tšassiv Jaris
Kaevanduslinnas Toretskis kaitstakse Kostjantõnivka lõunatiiba ja Pokrovski põhjatiiba. Ukraina vägedel on kaitsel 8. üksikpolk ja rahvuskaardi 35. polk, politsei Safari polk ja Kõžaki brigaad. Venelased asusid 22. augustil Toretskit ida poolt kaevandusasulatest ründama, kui nad olid vallutanud enamiku lõuna pool asuvast Nju Jorgist.
11. oktoobriks õnnestus Vene vägedel vallutada pool Toretskit, mille kesklinnas sooritas Azovi brigaadi pataljon novembri algul tugeva vasturünnaku ja stabiliseeris rinde. Novembri teisel nädalal jätkusid ägedad lahingud kesklinnas ja eramajade ra-
Postisorteerimise keskus Kurahhoves (taamal) on hävitatud Vene raketilöögiga.
joonis. Ukrainlased on suutnud hoida pooleldi enda käes ka Toretskist lõunas asuvat Nelipivka asulat, mida venelased lõunast ründavad.
Ukraina väed on alates aprillist suutnud kaitsta ka olulist teedesõlme Tšassiv Jari, ehkki novembri keskpaigast on Vene väed jõudnud juba kesklinna. 17. oktoobril tungisid Vene väed vähemalt kahes kohas üle linna idaosas asuva kanali ja rajasid sillapead. Novembris tungisid Vene väed ka lõuna pool üle kanali ja mööda maanteed Kostjantõnivka suunas.
Ukraina kaitsepositsioonide hävitamiseks on Vene väed juba kevadest kasutanud liugpomme ja termobaarilisi raketiheitjaid TOS-1. Linn meenutab kummituslinna, kus suurem osa hooneid on purustatud.
Tšassiv Jaris ründavad Vene 200. motolaskurbrigaadi ja 98. õhudessantdiviisi allüksused, lõuna pool on 3. armee 6. motolaskurdiviisi üksusi.
Hiljuti hävitasid ukrainlased linna juures kaks Vene õhudessantväe ründekolonni, kokku 16 dessandi lahingusoomukit BMD.
Ukraina ja Vene väed lahingutegevuses
Ukraina taandumise põhjuseks Donetski oblasti lõunaosas on vägede kurnatus, vajalike reservide ja laskemoona puudumine. Kaitsel ei olnud vajalikku tihedust või esines probleeme väeosade koostöös.
Vuhledarist läänes polnud rajatud piisavalt kindlustusi, nt Velõka Novosilka kaitseks idast. Venelastel on ülekaal meestes ja kasutatakse palju liugpomme. Kaevanduslinnade või -asulate juures on tähtis aherainemägede valdamine.
Vene vägede tavaline taktika on rünnata väikeste, kuni kümne- või isegi kahe-kolmemeheliste gruppidega. Neutraalala ületamiseks kasutatakse
peale vähese soomustehnika igasuguseid kergeid sõidukeid, mootorrattaid, viimasel ajal ka tsiviilelanikelt röövitud sõiduautosid. Ukrainlased on hävitanud näiteks 15 mootorrattaga 30-mehelisi ründegruppe.
Samas on Vene väed õppinud paremini pealetunge sooritama ja asulaid vallutama. Ukraina kaitses leitakse nõrgad kohad ja püütakse tugevaid kaitsepositsioone rünnata mitte otse, vaid ümber haarates. Vahetevahel sooritatakse siiski roodu või isegi pataljoni mehhaniseeritud lahingugrupiga rünnakuid, mis tavaliselt lõpevad hävinguga.
Ukrainlased kasutavad kaitsel ja rünnakutel väga osavalt droone, kuid neid on õppinud kasutama ka venelased. Näiteks Pokrovski ees tegid venelased septembris ühe brigaadi positsioonidele päevas 160 rünnakut FPV droonidega.
Hoolimata viimaste kuude ründelaviinist pole Vene väed sügisel Donetski oblasti kesk- ja lõunaosas oma pealetungi põhieesmärke saavutanud. Pokrovsk, Mõrnohrad ja osalt Kurahhove on veel Ukraina vägede käes ja rinne pole kokku varisenud, kuigi Kurahhovest on Ukraina väed hakanud taanduma.
Suurt edu pole Vene vägedel ka Toretskis ja Tšassiv Jaris. Linnalahingud jätkuvad, kuid ümberpiiramine neid linnu veel ei ähvarda. Vuhledari langemist võib pidada operatsiooniliseks kaotuseks, mistõttu saab Venemaa hõivata oblasti lõunaosa. Samuti avaneb võimalus tungida Zaporižžja oblastis asuvate Ukraina vägede tagalasse. Üldjoontes paistab, et Vene ründegrupid püüavad tungida läände, Donetski oblasti piiride suunas. Nii püütakse Ukraina väegruppide vahelised ühendusteed läbi lõigata. Kuna kahelt poolt läände tungivad Vene väed võivad ka Kurahhovest läände viiva maantee läbi lõigata, siis ilmselt detsembris peavad Ukraina väed linnast taanduma. Ehkki lääne allikates räägitakse, et Venemaa kavatseb 130 000-mehelise väegrupiga rünnata Zaporižžja oblastit, ei ole see lähiajal reaalne. Reservid on saadetud Kurski oblastisse ja ka teistesse rindelõikudesse, kus püütakse võimalikult kaugele tungida. Kurski operatsioon näitab, et Vene väed ei oska manööversõda pidada.
Foto: Anton Štuka / AP / Scanpix
Elu jätkub ja turg töötab ka rünnaku all olevas Pokrovskis. Foto: Martin Pedaja / Postimees / Scanpix
Toretski all hukkunud Azovi brigaadi võitleja Ihor Kusotšeki matused. Foto: Jevheni Maloletka / AP/ Scanpix
2023. aasta lõpus tugevnenud konflikt Punasel merel mõjutab Euroopa majandust.
Rünnakud kaubalaevadele
ehk konflikt Punasel merel
Taavi Urb kaptenleitnant, Balti kaitsekolledži mereoperatsioonide lektor
Vähese intensiivsusega relvakonflikt Punasel merel toimub juba 2015. aastast alates, kui Saudi Araabia juhitud koalitsioon kehtestas blokaadi Jeemeni kodusõja ühe poole, hutide, kontrollitud sadamatele. Hutid omakorda hakkasid
lõhkekaatrite, mehitamata pealveesõidukite ja primitiivsete miinidega ründama Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraatide, Katari, Egiptuse ning teiste koalitsiooni kuuluvate riikide sõja- ja kaubalaevu. 2016. aastal uputasid nad laevavastase raketiga Araabia Ühendemiraatide lipu all sõitnud katamaraani Swift.
Täpsustuseks olgu öeldud, et hutide puhul kasutatakse sageli epiteeti «mässulised», kuid pärast mitut riigi-
pööret ja 19 aastat väldanud kodusõda on raske öelda, kes on mässuline või kes esindab seaduslikku valitsust. Näiteks aastatel 2014–2017 olid hutid liidus endise Jeemeni presidendi Ali Abdullah Saleh’ga.
Konflikt jõudis uude faasi 19. novembril 2023, kui hutid hakkasid ründama ka teisi Punast merd läbivaid kaubalaevu, et toetada oma liitlase Hamasi võitlust Iisraeliga. Hutid on deklareerinud, et ründavad laevu, mis
Iga tõrge Punasel merel võib sundida kaubalaevu tegema suurt ringi ümber Aafrika.
on seotud Iisraeli, USA või Suurbritanniaga, aga mitte neid, mis sõidavad Hiina või Venemaa lipu all, kuuluvad Hiina või Vene omanikele või on teel nende riikide sadamatesse.
Kaubalaeva omanikering võib olla väga lai. Näiteks võib laev olla registreeritud ühes riigis ja sõita selle lipu all, aga kuuluda hoopis teises riigis registreeritud firmale ning selle prahtija võib olla hoopis kolmandast riigist ja viia kaupa neljanda riigi sadamast
viienda riigi sadamasse. Laeva kapten ja meeskonnaliikmed võivad olla omakorda kuuenda ja seitsmenda riigi kodanikud ning veetav kaup kuuluda mitme järgmise riigi firmadele.
Mõnikord on hutide andmed küll ekslikud või vananenud. Näiteks 13. märtsil 2024 tulistasid nad viis raketti, millest üks tabas Panama lipu all sõitnud, aga Hiina omanikele kuulunud laeva Huang Pu. 17. mail 2024 sai raketitabamuse Panama lipu all
sõitnud Wind, mis vedas naftasaadusi Venemaalt Hiinasse.
Kokku on hutid korraldanud 89 raketi- ja droonirünnakut. Vähemalt 42 laeva on saanud tabamusi, neli meremeest on saanud surma ja kaheksa vigastada. Uppunud on siiski ainult kaks puistlastilaeva: Belize lipu all sõitnud Rubymar ja Panama lipu all sõitnud Tutor. Rubymar sai 18. veebruaril 2024 kaks raketitabamust, meeskond veeskas ankru ja lahkus laevalt. Laev
Hutide
Adeni laht
Punane meri
Suessi kanal
INDIA OOKEAN
ATLANDI OOKEAN
AAFRIKA
AUSTRAALIA EUROOPA
AASIA
Malaka väin
uppus alles 1. märtsil ja enne seda lõhkus ta põhja mööda lohisev ankur neli merealust sidekaablit.
Hutid on kaaperdanud ja hiljem vabastanud kaks kaubalaeva ning samas piirkonnas tegutsev Iraani revolutsiooniline kaardivägi veel ühe. Viimase (Portugali lipu all sõitnud konteinerlaev Aries) pardal oli üks Eestist pärit meeskonnaliige. Kuna maailma avalikkuse silmad ja sõjalaevad on nüüd pigem Punasel merel, on taas muutunud aktiivsemaks Somaalia rannikul tegutsevad mereröövlid.
Augustis-septembris õnnestus Punasel merel napilt vältida suurt keskkonnakatastroofi. 21. augustil ründasid hutid väikepaatide ja mehitamata
Hutid on deklareerinud, et ründavad laevu, mis on seotud Iisraeli, USA või Suurbritanniaga, aga mitte neid, mis sõidavad Hiina või Venemaa lipu all.
vahenditega Kreeka lipu all sõitnud tankerit Sounion. Laeval puhkes tulekahju ja masinad jäid seisma. Tulekahju õnnestus küll kustutada ning Prantsuse fregatt Chavalier Paul evakueeris selle meeskonna ja tõrjus järgmise hutide rünnaku tankerile. 22. või 23. augustil tungisid hutid meeskonnata triivivale laevale ja lõhkasid seal mitu pommi, mis põhjustasid uue tulekahju. Alles 16. septembril õnnestus põlev tanker sadamasse pukseerida.
Mõju majandusele
Punane meri, mis ühendab Vahemere Suessi kanali, Bab-el-Mandebi väina ja Adeni lahe kaudu India ookeaniga, on kõige olulisem Euroopa ja Aasia vaheline kaubatee. Seepärast on nüüd ägenenud konfliktil majandusele märgatav mõju. Punast merd läbivate laevade hulk on vähenenud poole võrra, sest paljud laevaomanikud eelistavad pikemat, aga ohutumat teed ümber Aafrika.
Ümber Aafrika sõites pikeneb laeva teekond Malaka väinast Gibraltari väinani teoreetiliselt kümme päeva, aga tegelikult isegi rohkem, sest kütuse kokkuhoiuks sõidetakse aeglasemalt. See tähendab, et tellitud kaubad hilinevad (2024. aasta jaanuaris pea-
tas Tesla oma Berliini lähedases autotehases komponentide puuduse tõttu ajutiselt töö) ja nende lõpphind läheb kallimaks. Tankerite prahihinnad on konfliktieelse ajaga võrreldes kasvanud 18–25%, Bab-el-Mandebi väina läbivatel tankeritel isegi 33%.
Suurem kulu kütusele (umbes miljon dollarit laeva kohta) ja meeskonnaliikmete palkadele muudab sõidu ümber Aafrika kaks korda kallimaks kui Punase mere kaudu. Lõpptarbijale tähendab see 7–10% hinnatõusu. Laevade kindlustuse hind on kõrge ja merekonteinerite hinnad on kerkinud ligi 300%. See lisab üldisele inflatsioonile umbes 2%.
Suurim kannataja on ilmselt Egiptus, mis on kaotanud 40–50% ehk 4,5 miljardit dollarit Suessi kanalist saadavatest tuludest. Laevafirmad on juba hakanud tellima suuremaid laevu, mis ei mahu läbi Suessi kanali, aga on ümber Aafrika sõites kulutõhusamad.
Lääneriikide vastumeetmed Juba 8. oktoobril 2023, päev pärast Hamasi rünnakut Iisraeli vastu, saatis USA Punasele merele lennukikandja Gerald R. Fordi lahingugrupi. 19. oktoobril tulistas USS Carney alla kolm Jeemeni territooriumilt välja lastud raketti ja eri andmetel 8–15 drooni.
Hutid demonstreerivad oma tulejõudu. Foto: Khaled Abdullah / Reuters /
Jeemeni rannavalvekaatrid on nüüd hutide käsutuses. Foto: AFP / Scanpix
Foto: Alexandros Avramidis / Reuters / Scanpix
Naftatanker Marlin Luanda leekides pärast hutide raketilööki. Pilt on tehtud India sõjalaevalt INS Visakhapatnam.
2023. aasta detsembris käivitas USA operatsiooni Prosperity Guardian, millega on liitunud üle 20 riigi. Operatsioonil osalevad lennukikandja, dessantlaev, ristleja, üheksa hävitajat, kaks fregatti, patrulllaev ja allveelaev.
19. veebruaril 2024 käivitas Euroopa Liit oma operatsiooni Aspides, kus osaleb praegu neli fregatti ja abilaev. Operatsioonil osaleb ka üks Eesti mereväe allohvitser.
2023. aasta detsembris saatis India Adeni lahele kaks oma hävitajat. Piirkonnas tegutsevad ka Hiina ja Iraani sõjalaevad. Viimased jagavad tõenäoliselt hutidele sihtmärgiinfot. Huti-
Foto: AP/Scanpix
dele sihtmärgiinfo vahendamises on süüdistatud ka Venemaad.
Konflikti vältel on peamiselt ameeriklased alla tulistanud või uputanud mitukümmend hutide raketti ja õhu- või meredrooni ning on korraldanud raketirünnakuid hutide raketiseadmete, radarite ja juhtimiskeskuste pihta.
Samuti on tõrjutud mitu kaaperdamiskatset. On siiski selge, et selliste meetoditega hutisid maha suruda ei saa. Kui tõhusamaid meetmeid tarvitusele ei võeta või olukorrale poliitilist lahendust ei leita, jääb konflikt Punasel merel pikaks ajaks vinduma.
Sõjalisel operatsioonil
Aspides vahetus
Eesti esindaja
Novembri alguses toimus Eesti kaitseväelaste rotatsioonivahetus Euroopa Liidu mereväe sõjalisel operatsioonil Aspides, millel osaleb üks Eesti mereväelane.
«Aspides andis väga haruldase ja esmakordse võimaluse tegutseda aktiivse operatsiooni piirkonnas, mis hõlmas Punase mere, Bab-el-Mandebi väina ja Adeni lahe lääneosa rahvusvahelisi mereteid,» ütles oma rotatsiooni lõppedes vastutuse järgmisele üle andnud vanemveebel Martin Kivioja (pildil), kelle igapäevane teenistuskoht on Eesti mereväes miinisõjadivisjoni veeblina. Vanemveebel Kivioja teenis Euroopa Liidu sõjalises operatsioonis pea viis kuud, mille jooksul täitis ta teenistuskohuseid mitme eri klassi sõjalaeva meeskonna koosseisus nii Hollandi kui Itaalia admiralide juhtimise all.
«Aspidese operatsiooni tähtsus Euroopale on harukordselt suur, kuna hutide rünnakute tõttu on paljud laevafirmad sunnitud loobuma transiidist Punasel merel. Laevateed kulgevad alade kaudu, mis jäävad hutide kontrolli alla ning neid ähvardab pidevalt rünnakuoht. Seetõttu on selge, miks Euroopa Liit korraldab seda operatsiooni ja liikmesriigid sellest aktiivselt osa võtavad,» ütles oma rotatsiooni ajaks ametikohused üle võtnud mereväe staabi allohvitser veebel Jaanis Mändla.
Operatsiooni Aspides staap asub juhtriigis Kreekas, Larisa linnas. Operatsioonialal tegutsevad liitlasväed kasutavad nii mereväe aluseid kui õhuvahendeid. Peale Kreeka osalevad operatsioonil nii oma mereväe aluste kui muude osistega mitmed Euroopa riigid, sealhulgas Holland, Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa ja teised. Eesti osalemise eesmärk on võtta osa Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika elluviimisest ning arendada koostööd strateegiliste Euroopa Liidu ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) lõunatiiva liitlastega.
Tegevus operatsiooni Aspides staabis Larisas Kreekas.
Scanpix
Scoutspataljoni linnalahinguõppus
Scoutspataljoni võitlejad pakkisid 26. septembri varahommikul oma varustuse sõidukitele, et alustada motoriseeritud rännakut Läti Mežaine harjutusala poole, kus järgneva kahe nädala jooksul avanes neil võimalus lihvida ja teravdada enda taktikalisi oskusi linnalahinguõppusel Jörmungandr 24.
Rasmus Allik kapral, küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus
Aastase väljaõppe lõpus on Scoutspataljonile omane tavapärase maastiku väljaõppe asemel keskenduda paariks kuuks linnalahinguõppusele. «Tegelikult ei ole ju Eestis ainult metsad ja sood, vaid on ka väga palju hoonestatud alasid ja meie peame olema võimelised ja valmis võitlema igal pool,» lausus Scoutspataljoni ülem kolonelleitnant Ranno Raudsik. Üks õppuse eesmärkidest oli korraldada harjutusi võimalikult reaalsetes oludes, mistõttu said sõdurid peale oma tavarelvastuse ja -varustuse kasutada ka jalaväe lahingumasinaid CV90, tankitõrjevahendeid, droone, suitsu- ja õppegranaate ning palju muid erivahendeid. Samuti kasutati nii sõidukitel kui ka sõdurite tegevuses terve õppuse vältel paukmoonaga ühilduvaid lasersüsteeme.
Võitlejad said selga laservestid ja relvadele kinnitati laserid, mis tegid taktikaharjutused reaalsemaks, sest nende abil oli osalejatele hääl- ja helisignaalidega kohe täpselt teada, kui nad tabamuse said.
«Kompaniiülemal on olemas manööverüksused, oma CV90-d ja toetuseks ka snaiprid, pioneerid, tankitõrje, meditsiin ja muudki, mille kõik saame siin kokku panna,» ütles kolonelleitnant Raudsik. Tänu sellele saavad sõdurid kogeda võimalikult realistlikke olusid. Samas annab see ka võimaluse nii kompanii- kui rühmaülematele teha harjutusi koos kõiksuguste toetavate üksustega.
Peale selle said üksuste ülemad tellida ka mängusisest kaudtuld, millega tõrjuti nii ründava kui kaitsva poole sõidukeid, hooneid ja jalaväge. Sõdurite peade kohal lendasid kogu aeg nii ründe- kui luuredroonid, mille abil püüti võitlejate pilgud ka taeva poole pöörata.
Õppus sai alguse jao- ja rühmataseme harjutustest, kus põhirõhk oli sõdurite individuaaltoimingutel. Edasi liiguti juba kompaniitasemele, kus ründe- ja kaitseharjutused toimusid kompaniisuuruste soomustatud üksuste vahel. Tuleb veel mainida, et sõdurid
Fotod: Maria Tammeaid / KV
ei pidanud oma ülesandeid täitma vaid päevavalges.
«Pärast õhtusööki ei olnud nii, et sõdurid läksid kohe puhkama, vaid läksid hoopis õppusele tagasi ja tegid öösel kõiki neid samu asju, mida päeval tehti,» ütles kolonelleitnant Raudsik. «Olgu see talvel, suvel, pimedas, valges, metsas või hoonetes – igas olukorras peame olema valmis ellu viima kõiksuguseid operatsioone hoonestatud aladel, mistõttu harjutamegi väga palju linnalahingut,» jätkas ta.
Sõduritele endile avaldasid kõige rohkem muljet kompaniitaseme harjutused, millest ammutati ka suurimal hulgal teadmisi. «Enim ongi meelde jäänud kompanii linnalahinguharjutused. Seal avanes meil võimalus kõik läbi mängida ja saime teada, mis on reaalses olukorras vajalik,» ütles Scoutspataljoni soomukijuht nooremseersant Alexandre Valgemäe.
Linnalahingualast mõne kilomeetri kaugusele oli loodud ka suur kaevikute süsteem, mis andis Scoutspataljonile võimaluse korraldada kaevikute ründe- ja kaitseharjutusi. Ründavas pooles osales neli motoriseeritud jalaväe lahingumasinat koos jalaväerühmaga, kaitses seevastu andis vastutuld vaid üks jagu. Sellegipoolest suutis kaitsev pool tänu headele positsioonidele ja põhjalikule ettevalmistusele tihti ka ründavat poolt tagasi tõrjuda.
Osalejad
Kuigi tegemist on Scoutspataljoni õppusega, on sellega seotud ka paljud teised üksused. Õppust toetasid kaitseväe akadeemia, kaitseliit, kaitseväe peastaap, 1. jalaväebrigaadi lahingteeninduspataljon ja ka muud kaitseväe üksused. Peale Eesti sõdurite aitasid üritust kohapeal korraldada ka Läti kaitseväe üksused, kes eraldasid väljaõppeala ja kandsid hoolt selle julgeoleku eest. Samuti pakkusid nad ka muid toetavaid elemente.
Õppusest võtsid osa nii tegevväelased, vabatahtlikud kui ka ajateenijad. «Scoutspataljonis on praegu umbes 30 ajateenijat, kes on samuti siia kaasatud,» lausus kolonelleitnant Raudsik.
Selleks et sõdurid saaksid väljaõppes endast maksimumi anda, tagati neile väljaspool harjutusi võimalikult mugav elu. Tänu 1. jalaväebrigaadi lahinguteeninduspataljonile, teistele kaitseväe
toetavatele üksustele ning kohapealsetele Läti liitlastele said sõdurid nii hommikul kui õhtul väliköögist sooja toitu, häid pesemisvõimalusi ning magamiskohti nii jaotelkides kui hoonetes.
Väljaõppealad
Scoutspataljonile oli see esimene kord, kui õppus toimus Lätis Mežaine väljaõppealal. Tegemist on Skrunda linna lähistel asuva väljaõppealaga, mis võimaldab linnalahingu väljaõpet pidada suuremal ja paremini arendatud alal, kui Eestis praegu võimalik on. «See ala on meile nii põnev, sest siin on linnalahinguks olemas kõrged viiekordsed paneelelamud, mida Eestis ei ole,» ütles kolonelleitnant Raudsik.
Mežaine väljaõppealadel kõrgub mituteist viiekordset paneelelamut, enamik neist nelja eraldiseisva trepikojaga. Peale selle said sõdurid tegutseda ka hoonete keldrites ja katustel. Kõikide hoonete aknad olid kaetud puidust ja
Mütoloogia
Scoutspataljonile omaselt kannab linnalahingu väljaõppe lõppu tähistav õppus mütoloogilist nime. Jörmungandr
ehk Maailmamadu on germaani mütoloogias jumal Loki ja Angrboda maost poeg, kes kasvas nii suureks, et suutis tõmbuda
rõngasse ümber kogu maailma ning võtta oma saba suhu. Kui ta oma sabast lahti laseb, tuleb maailma lõpp ehk Ragnarök.
Mežaine väljaõppealad
Läti kaitseministeerium võttis 2018. aasta jaanuaris Skrunda vallalt üle Mežaine prügila territooriumi, et kasutada kinnistut riigikaitseülesannete täitmiseks.
Tänapäeval Kuldīga piirkonnas asuv Mežaine harjutusväljak sobib eelkõige linnalahingu väljaõppeks, kuna sealne keskkond on reaalsete olukordadega väga sarnane.
Seetõttu toimuvad seal regulaarselt ka Läti ja teiste liitlasvägede õppused. Sealset ala kasutavad peamiselt Läti 4. Kurzeme brigaadi pataljoni sõdurid ja rahvuskaardiväelased.
Hetki õppuselt Lätis.
plastist koosnevate kilpidega, mida sai soovi korral maha võtta või ette tõsta. Majade ümbruses oli suurel hulgal hävinenud sõjatehnikat ja muid sõidukeid, mis pakkusid sõduritele hoonete juures liikudes vajalikku katet. Hoonete lähedal ja vahel on ka sobilik maastik ning teedevõrgustik, mis sobib jalaväe lahingumasinate liikumi-
Fotod: Maria Tammeaid / KV
seks ning annab neile võimaluse toetada mugavalt jalaväe tegutsemist. «Tegelikult on lahe, et saame käia välismaal, kuigi maastik on siin Eesti omaga üpris sarnane,» ütles nooremseersant Valgemäe. «Väga äge on, et Lätis on olemas sellised linnalahingu kohad, mis tekitavad meis, sõdurites, kindlasti rohkem huvi, et siia tagasi tulla,» lisas ta.
Õppuse tarbeks eraldatud alade ja nende julgestuse eest kandis hoolt Läti kaitsevägi. Kuigi lätlased õppusest otseselt osa ei võtnud, lõid nad siiski head tingimused nii väljaõppealade kasutamisel kui ka muude toetavate teenuste osutamisel. «Tänu neile me siin oleme ja praegu on nad meid väga hästi toetanud ning loodame, et see nii ka jätkub,» ütles kolonelleitnant Ranno Raudsik.
Tulemused
Kuna linnalahingut peetakse üheks kõige keerulisemaks lahingu tüübiks üldse, siis areneb see pidevalt edasi. Veelgi enam on selle arengut tõuganud sõda Ukrainas, mistõttu võeti kasutusele ka uus väljaõppemoodul, mille sõdurid õppuse alguses oma teadmiste lihvimiseks ning hiljem ülesannete täitmisel aluseks võtsid. «Tuleb välja, et nende päevade jooksul, mil me seda õppinud oleme, on see uus moodul meile väga palju boonuseid juurde andnud. See on igati hea tulemus,» lausus nooremseersant Valgemäe. Õppusega ja sellest ammutatud oskustega jäädi rahule nii üksiksõduri kui pataljoni tasemel ning leiti, et järgmisel aastal peaks õppust kindlasti suuremas mahus jätkama. «Õppusega jäime väga rahule, kuna saime harjutada pataljonile vajalikke oskusi ja ülesandeid,» lausus kolonelleitnant Raudsik, «Suurimateks õpitulemusteks võib nimetada olukorrateadlikkuse olulisust ja võitlust keskkonnas, kus vastaspooled kasutavad suures koguses erisuguseid droone,» lisas ta.
Tulevik
Kuna õppus osutus suuresti kasulikuks nii sõduritele, juhtkonnale kui ka liitlastele, on Scoutspataljon ette võtnud järgmise aasta linnalahinguõppuse planeerimise. «Sellise õppuse kavandamist alustatakse juba varakult. Esmane planeerimine tehti juba eelmisel aastal, aga mida lähemale õppus jõuab, seda rohkem sellele loomulikult energiat kulub,» ütles kolonelleitnant Raudsik. Pataljon on seadnud endale põhieesmärgiks linnalahinguõppus järgmisel aastal veelgi realistlikumaks muuta, et anda sõduritele parem kogemus ja arusaam tänapäeva lahingutegevusest hoonestatud aladel ning süvendada ja meelde tuletada sellel aastal kogetud õpitulemusi.
Sõjamängude populaarsus on viimase pea kümne aasta jooksul jõudsalt kasvanud ning see kasv ei näita raugemise märke. Praktiseerijaid on palju ja paistab tulevat aina juurde. Ka tegevusvaldkond laieneb: militaarmaailma kõrval on sõjamängud võetud kasutusse näiteks rahvusvaheliste suhete uurimisel ja isegi meditsiinis pandeemiatega võitlemise strateegiate arendusel.
Markus Veinla kaitseväe akadeemia taktika õppetooli teadur
Võib pakkuda igasuguseid põhjendusi, miks just nüüd on sõjamängud nii tugevalt esile kerkinud, kuid selge on see, et nii sõjaväelased kui ka tsiviilmaailm peavad sõjamänge kasulikuks tööriistaks. Selle lainega kaasa minemisest saame kindlasti kasu ka meie Eestis. Esimesed sammud oleme kaitseväe akadeemias juba astunud. Järjest rohkemates uurimistöödes kasutatakse uurimismeetodina just sõjamängu ning loodud on ka (praegu küll veel mitteametlik) sõjamängude töörühm, mis on võtnud sihiks arendada mängu tulevaste kompaniiülemate õpetamiseks.
Siinse kirjatüki eesmärgiks on võetud parandada üldist teadlikkust sõjamängudest ning lugejale selgitada, mis täpsemalt sõjamängud on, milleks neid kasutada saab ja milliseid eri liike eksisteerib.
Kui otsida materjalidest sõjamängude definitsiooni, siis leiab neid mitmeid. Üldiselt on kaks varianti, kas materjalis on toodud autori enda sõnastatud definitsioon või on kasutatud Peter P. Perla oma. Meetodi defineerimine on tähtis, kuna vaid nii saame selgelt mõista, milleks seda kasutada. Mina kaldun Perla definitsiooni poole, sest see näib olevat kõige laiemalt levinud ja piiritleb meetodit võrdlemisi hästi.
Sõjamängud ‒
Kaitseväe akadeemias toimunud õppus Combined Effort (COMEF) II koostöös KVA põhikursuse
milleks ja kuidas?
põhikursuse kadettide, nooremstaabiohvitseride kursuse, keskastme kuulajate ja liitlastega.
Perla definitsioon on järgmine: «Sõjamäng on mudel, milles inimesed võtavad vastu otsuseid sünteetilises konflikti- või konkurentsikeskkonnas, kus nad näevad oma otsuste mõju keskkonnale ning saavad nendele muutustele reageerida.» Siit joonistuvad välja mõned tähtsad punktid. Esiteks võimaldab definitsioon meil simulatsioonil ja sõjamängul vahet teha. Sõjamäng peab alati sisaldama inimesi, kes teevad mängu kulgu mõjutavaid otsuseid. Nad teevad seda sünteetilises keskkonnas, mis võib olla, aga ei pea olema simulatsioonitarkvara. Seega simulatsioon on üks sõjamängu komponent.
Simulatsioon ja sõjamäng
Simulatsioon saab muidugi eksisteerida ka eraldiseisvalt, aga kui liidame sellele juurde inimesed, saame sõjamängu. Teiseks peab sõjamängus eksisteerima vastastikmõju mängijate otsuste ja sündmuste kulu vahel – sõjamäng peab olema vaba mäng.
Kui eelnevad kaks sõjamängu omadust tulenevad selle definitsioonist ja nende üle eriti ei vaielda, siis järgmisega asi nii selge pole. Kas sõjamäng peab olema vähemalt kahepoolne? Kas saame kasutada terminit «sõjamäng», kui mängija mängib arvuti või mängujuhi loodud skripti järgi?
Sellel küsimusel ei tahaks pikalt peatuda, eriti arvestades seda, kuivõrd palju filosoofilisi nüansse lisab küsimusele tehisaru kiire areng.
Siinkohal väärib eraldi mainimist ka otsuse vastuvõtmise protsessi (OVP) jooksul korraldatav sõjamäng. Seda nimetatakse küll sõjamänguks ja ei ole põhjust arvata, et see tava lähiajal muutuks, aga lugeja võiks siit artiklist kaasa võtta teadmise, et sel juhul on nimi pigem illustreeriv. OVP sõjamängu mängitakse selleks, et kontrollida üle väljatöötatud plaan. Kui staabiülem suudab osalejate kired kontrolli all hoida, siis ei ole kummagi poole eesmärk tingimata saavutada mängus võitu. OVP sõjamängus seisneb võit plaani peitu jäänud kitsaskohtade leidmises, mitte vastase alistamises.
Perla definitsioon seab sõjamängu mõistele selged piirid. Need piirid on aga väga laiad, definitsioon ei ütle peaaegu midagi sõjamängu vormi kohta. Seetõttu on sõjamängude loomaaed kirju. Sõjamängude vorme on erisugu-
Foto: Martin Pedaja / KVA
seid, kusjuures igaüks neist on erineva otstarbega. Seda saab käsitleda nii tugevuse kui nõrkusena.
Ühest küljest on sõjamäng väga paindlik vahend. Teisest küljest aga tähendab vormide mitmekesisus, et tõenäosus leida olemasolevatest sõjamängudest enda spetsiifilise eesmärgi jaoks sobiv, on väike. Enamasti on tarvilik olemasoleva kohandamine või kohati isegi uue sõjamängu arendamine. Seega on vaja õigete valikute tegemiseks tunda sõjamängude liike ja vorme.
Väljaõpe ja uurimistöö
Kõigepealt on sõjamängu korraldajal vaja paika panna, mis liiki sõjamängu tal tarvis on. Suures plaanis on sõjamängudel kaks põhimõttelist funktsiooni: väljaõpe ja uurimistöö. Mõlemal juhul tuleb meeles pidada, et põhiline võtmesõna, mis sõjamängudega seostub, on otsustamine. Esimest liiki ehk hariduslik sõjamäng on selleks, et olemasolevaid teadmisi mängijale edasi anda. See on hõlbus võimalus anda õppurile lahingute planeerimise kõrval ka oskust käimasolevat lahingut juhtida.
Teise ehk analüütilise sõjamängu mõte on uusi teadmisi luua. Analüütilisest sõjamängust tasub mõelda kui eelkõige kvalitatiivsest vahendist. Näiteks ei ole analüütiline sõjamäng hea vahend, et arvuliselt hinnata mõne relvasüsteemi efektiivsust. Küll aga aitab see vastata küsimusele, milliseid uusi taktikalisi võimalusi selle relvasüsteemi kasutuselevõtt meile juurde annab.
Analüütiline sõjamäng ei saa meile öelda, milline on kõige parem lahendus, aga aitab tuvastada seda, millised potentsiaalsed lahendused üldse eksisteerivad. Parim praktika on valida enda sõjamängule üks selge funktsioon: väljaõpe või uurimine. Ei ole välistatud, et sõjamäng suudab teha mõlemat, kuid kui nii juhtub, siis seda tasub käsitleda pigem õnneliku asjaolude kokkulangemisena.
Kui sõjamängu liik on valitud, siis tuleb sõnastada eesmärk. Haridusliku sõjamängu puhul tuleb selleks nii nagu õppeainete arenduse korral sõnastada õpiväljundid: mida mängur võiks peale mängu veel teada ja osata.
Analüütilise sõjamängu puhul tuleb lähtuda uurimistöö loogikast: millist teadmiste lünka soovitakse täi-
ta, mis küsimustele tahetakse vastata. Sellest lähtuvalt tuleb mõelda, mille kohta ja missuguseid andmeid on vaja sõjamängu abil koguda. Kui eesmärk saab paika, siis on olemas hea alus sõjamängu vormi valimiseks.
Tutvustan siin kolme kategooriat, aga tasub meeles pidada, et need on vaid tööriistad teema kokkuvõtmiseks. Tegelikkuses võiks kategooriaid veel sõnastada ning muidugi on ka palju neid sõjamänge, mis jäävad kuhugi kategooriate vahele. Esiteks on olemas süsteemimängud. Need on ilmselt kõigile tutta-
vad, sest peaaegu kõik populaarseimad lauamängud on süsteemimängu tüüpi. Selles mänguvormis puudub mängujuhi vajadus. Kogu mängusüsteem on mängureeglites olemas. Reeglid on jäigad ja need on täiuslikult sõnastatud siis, kui ühegi olukorra lahendamine ei nõua mängijate interpreteerimist. Süsteemimängu tugevus
Spetsiifiliselt on ära määratud, millist tüüpi tegevusi mängija saab teha ja kuidas nende otsuste tagajärjed kujunevad. Süsteemimängu tugevu-
Hex-and-counter stiilis sõjamäng. Foto: Markus Veinla / KVA
Õppus Combined Effort (COMEF) II. Foto: Martin Pedaja / KVA
Scoutspataljoni õppus KVA matkekeskuses. Foto: Mari-Liis Päären / KVA
Lugemissoovitus
Peter Perla, The art of Wargaming: A Guide for Professionals and Hobbyists. Wargaming Handbook. Building Blocks of Tabletop Game Design: An Encyclopedia of Mechanisms.
seks on suurim järjepidevus ja – mõnede mööndustega – objektiivsus. Kui reeglite süsteemi ülesehitamisel tegutsetakse korrektselt ning tõenduspõhiselt, siis matkib mängusüsteem reaalsust tõetruumalt.
Võimalus mängida ilma mängujuhita annab hulga eeliseid: mängu kasutamiseks ei ole vaja kogemust; väljaõppes saab näiteks panna samal ajal mängima suure hulga õppureid; tõenäoliselt tekib vähem vaidlusi jne.
Kui mäng toetub ühele mängujuhile, siis suurendame võimalust, et mängu tulemused on suuresti tema vaatenurga järgi kallutatud. Sama võib muidugi ka mängusüsteemi loomisel juhtuda, kuigi see on protsess, mida saab põhjalikult dokumenteerida ja süsteemi arendamisel tehtud valikuid põhjendada.
Seega on igaühel võimalik kontrollida, kas süsteem on hästi üles ehitatud. Mängujuht ei pruugi kõike tähele panna, ta võib mängu jooksul väsida. Mängusüsteem on see-eest kogu aeg samasugune. Hästi kirjutatud reeglite korral ei vaja süsteemipõhine mäng ka mängu looja õpetust.
Liikudes suurema paindlikkuse poole, jõuame edasi maatriksi tüüpi mängude juurde. Maatriksmängud võivad kõrvalt vaadates laua peal välja näha üsna sarnased süsteemimängudega. Samamoodi kasutatakse enamasti mingit aluskaarti, laual on tarvikud (nupud, kaardid jms) jne. Seevastu on aga formaalseid reegleid mängus väga vähe. Kui süsteemimängus on mängijal piiratud hulk tegevusi, mida ta saab teha, siis maatriksmängus võib ta teha kõike, mis pähe tuleb ja mida mängujuht lubab.
Kes varem pole sellist tüüpi mängu proovinud, siis võib see algul olla veidi võõrastav. Kuna peaaegu kõike võib teha, siis esialgu nagu ei oskagi midagi teha ja pidevalt on tahe mängujuhilt küsida, mis ikkagi täpselt lubatud on. Aga tegelikult ei ole küsimus mitte niivõrd selles, kas midagi võib teha, vaid, kas see tegevus on edukas.
Selle määrab suuresti mängija võime põhjendada, miks see tegevus edukas on. Tihti kasutatakse maatriksmängudes formaati, kus tegevuse edukus otsustatakse täringuga, kuid selle näitu mõjutab poolt ja vastuargumentide arv. Kui mängija suudab leida
rohkem argumente oma tegevuse õnnestumise toetuseks kui vastasmängijad vastuargumente, saab ta ka eelise täringu veeretamisel.
Maatriksmängul on seega palju rohkem paindlikkust ning eri võimalusi, mida mängija saab mängus teha. Seetõttu on ka potentsiaalsete kogutavate andmete rikkalikkus suurem. Samas aga saab maatriksmängu puhul seada suuremal määral kahtluse alla selle andmete tõepärasuse. Samuti vajab maatriksmäng head mängujuhti, kes suudab mängijaid hallata.
Maatriksmängu paindlikkus Esiteks peab ta nõudma mängijatelt selgelt sõnastud tegevuskäike ning argumente. Teiseks peab ta suutma tagada, et mängijad omavahel liialt tuliselt vaidlema ei läheks.
Maatriksmäng on uurimismeetodina kasulik eelkõige siis, kui mängijad on oma ala asjatundjad. Kui üritada OVP sõjamängu mõnda kategooriasse liigitada (kui seda saab teha), siis kuuluks see just siia.
Viimasena võib välja tuua seminari stiilis mängu. See on kõige paindlikum ja vabam mänguvorm. Üldjuhul selles mängutüübis füüsilisi komponente ei ole. Pigem on tegemist struktureeritud aruteluga ning see mänguvorm sobib kõige paremini ebaselgete ja struktureerimata probleemide uurimiseks. Lihtsast arutelust erineb see mäng selle poolest, et osalejad peavad tegema otsuseid ja mängujuht peab nende põhjal aeg-ajalt sõnastama, milline on uus otsuste tagajärjel kujunenud olukord.
Siin peab mängujuht olema eriti tugev, et mäng ei muutuks lihtsalt targutamiseks. Seminari tüüpi analüütilised mängud ei anna vastuseid, vaid pigem panevad õigeid küsimusi esitama. Mida siis kokkuvõtvalt sõjamängude kohta endale kõrva taha panna? Esiteks on tegemist kasuliku tööriistaga, mille laialdasem kasutuselevõtt toetab meie juhte ja väearendust. Teiseks on sõjamängud mõeldud otsuste ja otsustamise uurimiseks ja analüüsimiseks.
Kolmandaks sobivad analüütilised sõjamängud eelkõige kontseptuaalsete küsimuste uurimiseks ning viimaks on sõjamängudel hulgaliselt eri vorme, alates väga jäikadest ja süsteemsetest kuni väga paindlikeni.
Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis alustasid 1992. aastal ajateenistust esimesed paarsada ajateenijat. 32 aastat hiljem oleme me endiselt pidanud vajalikuks säilitada kohustusliku ajateenistuse meessoost Eesti riigi kodanikele. Lähtudes meie riigikaitse põhimõtetest, on kohustuslik ajateenistus üks väga oluline osa kaitsevõime tagamisest.
Ajateenistus ja ajateenija
võrdluses teiste riikidega
Eleri Lillemäe
kaitseväe akadeemia
Kairi Kasearu
Tartu ülikool
Tiia-Triin Truusa
Tartu ülikool / Balti kaitsekolledž
Hoolimata sellest, et 2000ndate esimesel kümnendil loobusid paljud Euroopa riigid ajateenistusest, sealhulgas meie lähimad naabrid Läti, Leedu ja Rootsi, on Eesti ühiskonnas olnud nii poliitiline kui ühiskondlik toetus ajateenistuse alalhoidmisele läbi aastakümnete üpris suur. Siiski on ühiskond ja maailma geopoliitiline julgeolekuolukord pidevas muutuses ning sellest ei jää mõjutamata ka ajateenistus.
Artikkel keskendubki sellele, kuivõrd erinev on Euroopa riikides ajateenistus ning mis sellega kaasneb ühiskonnale, ajateenistuse korraldusele ja ajateenijatele.
Ajateenistus on praegu 13 Euroopa riigis: Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis, Norras, Taanis, Šveitsis, Austrias, Türgis, Kreekas, Küprosel, lisaks ka sõjas olevas Ukrainas ning endistest NSVL-i liikmesriikidest Valge-
venes ja Venemaal. Mitmed riigid on ajateenistuse vahepeal peatanud, kuid julgeolekupildi muutumise tõttu selle hiljem taastanud.
Kõige hiljutisem näide ajateenistuse taastamisest pärineb Lätist, kes lõpetas ajateenistusse kutsumise 2007. aastal, kuid alustas selle taasjuurutamist 2023. aastal suuresti ajendatuna Venemaa täiemahulisest sissetungist Ukrainasse. Niisamuti on ajateenistuse taastanud ka Leedu (peatas selle 2008. a ja taastas 2015. a) ja Rootsi (peatas 2010. a ja taastas 2018. a).
Ajateenistuse olemasolu või selle puudumine vajab natuke täpsemat seletamist. Näiteks Saksamaal ei saa rääkida ajateenistuse kaotamisest, kuigi viimane ajateenija kutsuti teenistusse aastal 2010. Selle asemel on korrektsem öelda, et ajateenistusse kutsumine on peatatud.
Nimelt kehtib Saksamaal endiselt ajateenistuse kohustus, kuid viimased 14 aastat ei ole teenistusse ühtegi noort kutsutud. Sellist praktikat eelistavad riigid selle pärast, et ajateenijate ajateenistusse kutsumise kaudu ajateenistuse taastamine on tunduvalt lihtsam ja kiirem viis kui ajateenistuse süsteemi uuesti ülesehitamine.
Praegu käivad Saksamaal ajateenistuse ühel või teisel kujul taaselustamise arutelud, kuid diskussioonid on üsna vastuolulised. Teine näide on Holland, kus ajateenistus kaotati 1997. aastal, kuid seadused jäeti kehtima. 2018. aastal muudeti seadust ning lisati, et ajateenistus on kohustuslik ka naistele, kuid Hollandi noored ei pea siiski teenistusse ilmuma.
Sama praktikat kasutas Rootsi, taastades ajateenistuse 2017. aastal, lisades teenistuskohustuse naistele seadusesse juba 2010. aastal. Seega on paljudes riikides ajateenistus tegelikult ka tänapäeval endiselt olemas, kuid seda ei pruugita praktiseerida.
Üks olulisim eripära ajateenistusmudelite juures on nende selektiivsus ja sellest tulenev lai versus kitsas lähenemine ajateenistusse kutsumisel.
Selektiivsus tuleneb omakorda nõudluse ja pakkumise omavahelisest suhtest ehk kui palju on vaja ning võimalik ajateenijaid välja õpetada ning kui suur on ajateenistusse kutsumise kriteeriumitele vastav rahvastikurühm.
Peale selle varieeruvad ka kriteeriumid: mis vanuses teenistusse kutsutakse; kas teenistusse võetakse nii mehi
kui naisi või ainult mehi. Nõudluse ja pakkumise omavahelisest suhtest joonistuvad välja erinevad ajateenistuse praktikad. Suuremat selektiivsust saavad lubada endale riigid, kus ajateenistusse kutsutute arv on võrreldes kutseealiste koguarvuga suhteliselt väike. Vaadates lähemalt kuue Euroopa riigi – Eesti, Soome, Šveitsi, Leedu, Norra ja Rootsi – andmeid, tulevad hästi esile ajateenistuse erinevused.
Kõige kaasavam on ajateenistus
Soomes, kus 33% kõikidest ühel aastal sündinud noortest, nii naistest kui meestest, läbib ajateenistuse.
Eristub selgelt kaks värbamistüüpi. Eestis, Soomes, Leedus ja Šveitsis on ajateenistus meestele kohustuslik, samas kui naistele on see vabatahtlik. Rootsis ja Norras on teenistus sooneutraalne ehk teisisõnu on see kohustuslik nii meestele kui naistele ning värbamisel võetakse arvesse noore motivatsiooni ajateenistuses osaleda. Seetõttu võib Rootsi ja Norra süsteemi nimetada selektiivseks ehk mingis mõttes eksklusiivseks ajateenistuseks.
Kuigi ajateenijate absoluutarv on kõige suurem Soomes ja Šveitsis, siis moodustab see Šveitsis tegelikult vaid 15% sünnikohordist. Kõige kaasavam on ajateenistus Soomes, kus 33% kõikidest ühel aastal sündinud noortest, nii naistest kui meestest, läbib ajateenistuse. Arvestades, et Soomes on ajateenistus naistele vabatahtlik, oleks see protsent veelgi kõrgem, kui vaadata ainult seda, kui paljud ühel aastal sündinud mehed teenistuse läbivad. Seevastu on kõige väiksem osakaal ajateenistuse läbijatest Rootsis, kus vaid 5% samal aastal sündinud noortest läbib ajateenistuse.
Norra erineb teistest riikidest selle poolest, et ajateenistusse on võimalik asuda vaid kutse alusel. Nagu varem mainitud, võtab Norra samamoodi kui Rootsi ajateenistusse kutsumisel arvesse ajateenijate motivatsiooni. Senini on Norral alati olnud piisaval hulgal motiveeritud noori, et täita kaitseväe poolt ettenähtud ajateenija-
Ajateenijate hoiakud (2021)
Kallaletungi korral on võimalik riiki kaitsta
Rünnaku korral olen valmis riiki kaitsma
Rünnaku korral peame igal juhul end relvadega kaitsma
Riigil peab olema toimiv kaitsevägi
Kaitsevägi on ühiskonna loomulik osa
Mõttetöö hetk 2. jalaväebrigaadi sõduri baaskursuse lõpueksamite ajal. Foto: Hannes Parmo / KV
Kalevi jalaväepataljoni juulikutse lõpurännak viib läbi muda ja vee.
Foto: Ott Aro / KV
Kalevi jalaväepataljoni nooremallohvitseri kursuse kaitselahingute ajal kaevikuliinis. Foto: Aleksandr Pavljutšenko / KV
te arv. See tähendab, et ajateenistusse jõuavad peamiselt need noored, kes soovivad seal teenida, mistõttu võib seda süsteemi pidada mingis mõttes vabatahtlikuks.
Šveitsis ja Soomes kehtib vabatahtlikkuse printsiip ainult naistele, samas kui mehed määratakse teenistusse kutse alusel.
Rootsis võetakse esmalt teenistusse need, kes on teenistusse kutsutud, ning kui jääb vabu kohti, võimaldatakse teenistusega liituda ka vabatahtlikel.
Meestel on vabatahtlikult ajateenistusse astumine võimalik kolmes vaatlusaluses riigis: Eestis, Leedus ja Rootsis, ehkki nende riikide süsteemid on üsna erinevad. Eestis moodustatakse ajateenijate koosseis vabatahtlikest ja kutse alusel tulijatest. Rootsis aga võetakse esmalt teenistusse need, kes on teenistusse kutsutud, ning kui jääb vabu kohti, võimaldatakse teenistusega liituda ka vabatahtlikel.
Leedus võetakse ajateenistusse eelkõige need, kes avaldavad soovi tulla vabatahtlikult. Vabadele kohtadele toimub noorte ajateenistusse kutsumine n-ö loosiratta alusel, kus arvuti loosib igal aastal nimed, keda teenistusse kutsutakse. Nii Eestis kui Leedus moodustavad vabatahtlikult teenistusse astujad ligi poole ajateenistuse alustajatest, samas kui Rootsis liitub teenistusega vabatahtlikult umbes 20% teenistuse alustajatest.
Suurim naiste kaasatus ajateenistusse on Norras ja Rootsis, kus sooneutraalne ajateenistus peegeldab neis ühiskondades kõrgelt väärtustatud soolist võrdõiguslikkust. Kui teistes riikides jääb naiste osakaal ajateenijate hulgas 1–4% piiresse, siis Rootsis moodustavad naised viiendiku ajateenijatest ja Norras suisa neljandiku.
Kirjeldatud ajateenistust eristavad aspektid mõjutavad laiemalt ajateenistuse asetust ja tähendust ühiskonnas. See, kui palju noori ühest sünnikohordist läbib ajateenistuse, mõjutab otseselt seda, kui tihedalt on ühiskond riigikaitsega seotud. Mida suurem hulk noori läbib ajateenistust, seda laiem ja
Kalevi jalaväepataljoni juulikutse lõpurännakul läbitakse veetakistust. Foto: Ott Aro / KV
Ajateenija ja tema motivatsioon
Ajateenistus ja ajateenija on oma profiililt riigiti vägagi erinev. Võib eeldada, et erisugustel ajateenistuse süsteemidel on erinev mõju ajateenijate hoiakutele. Tõepoolest, kui vaadata seda, kui motiveerituks hindasid ajateenijad iseennast teenistuse alguses, siis kõige motiveeritumana paistavad silma Rootsi ja Norra ajateenijad. Rootsis ütles koguni 67% ajateenijatest, et nad olid teenistuse alguses tugevalt motiveeritud (joonis lk 45).
Ülejäänud neli riiki –Soome, Leedu, Eesti ja Šveits – on oma ajateenijate motiveerituse poolest üsna sarnased. Selgelt tuleb seega esile muster, kus selektiivsem ajateenistus tähendab suuremat hulka motiveeritumaid ajateenijaid. Rootsis ja Norras on ajateenistusse kutsumise üheks aluseks noorte enne täidetud ankeet, kus hinnatakse ka nende panustamisvalmidust ja motivatsiooni ning sobivust militaarkeskkonda. Seega võib öelda, et teenistusse kutsutakse teadlikult tugevalt motiveeritud ajateenijad, kuna nõudluse-pakkumise suhe võimaldab valida nii-öelda motiveeritutest kõige motiveeritumad.
Riigikaitselisi hoiakuid vaadates paistab eriti silma Soome, kus ajateenijad annavad väga kõrgeid hinnanguid kaitseväe vajalikkusele, riigi kaitstavusele ja kaitsetahtele. Soome ajateenijad usuvad tugevalt, et riigil peab olema toimiv kaitsevägi, mis on ühiskonna loomulik osa ning kaitseb vabadust ja iseseisvust (joonis lk 46).
Samuti peavad nad riigi kaitstavust relvastatud kallaletungi korral võimalikuks ning neil on suur kaitsetahe, väljendades valmisolekut riiki relvadega kaitsta. Kuna Soome puhul saame rääkida universaalsest ajateenistusest – põhimõtteliselt kõik nõuetele vastavad noored mehed läbivad ajateenistuse –, siis kajastub tulemuses selgelt riigikaitse vajadus ja väärtustamine Soome ühiskonnas laiemalt.
Rootsi ja Norra ajateenijad annavad samuti küllalt kõrgeid hinnanguid, kuigi on veidi skeptilisemad riigi kaitstavuse ja Norra puhul ka isikliku riigikaitsesse panustamisvalmiduse suhtes. Eesti hoiakud sarnanevad rohkem Leedu ja Šveitsiga, kuid mitmes küsimuses on Eesti ajateenijad 2021. aasta andmete
põhjal kuuest riigist kõige pessimistlikumad. Siinkohal on oluline märkida, et teiste riikide andmed pärinevad enamasti 2022. aastast (välja arvatud Norra).
Seega riigikaitselised hoiakud on mõõdetud mitmes julgeolekuohus: enne ja pärast 24. veebruaril 2022 alanud Venemaa laiamahulist sissetungi Ukrainasse. Kompleksuuringu hilisemate aastate küsitlused on näidanud ka Eesti ajateenijate riigikaitseliste hoiakute kasvu. Näiteks 2021/2022 aastakäigu ajateenijate hulgas 2022. aasta juunis oli keskmine nõustumine riigikaitseliste hoiakute väidetega märksa suurem.
Ajateenistusega rahulolu puhul on näha sarnast mustrit, kus Soome, Rootsi ja Norra ajateenijad on üldiselt rahulolevamad kui Eesti, Šveitsi ja Leedu ajateenijad. Siiski võib esile tuua, et Rootsi ajateenijad on muude ajateenistuse aspektidega võrreldes vähem rahul varustusega, Soome ajateenijad aga elamistingimuste ja toitlustamisega. Norras on samuti rahulolu varustuse ning elamistingimuste ja toitlustamisega väiksem võrreldes teiste aspektidega.
Rahulolu varustusega on üldiselt ka teistes riikides väike, välja arvatud Soomes, kus kolmveerand ajateenijatest on varustusega rahul. Eestis, Šveitsis ja Leedus on aga ajateenijate omavahelised suhted pälvinud kõikidest ajateenistuse aspektidest kõige kõrgemad hinnangud.
Eesti ajateenijate küsitlus toimus perioodil, mil COVID-19 pandeemia põhjustas stressi nii ajateenistuses kui ka ühiskonnas laiemalt. Ajateenijate kompleksuuringu mitme aastakäigu võrdlusandmed näitavad, et just see aastakäik oli viimaste aastate väikseima teenistusliku rahuloluga. Ajateenijate hinnangute riikidevaheline varieeruvus näitab suhteliselt tugevalt ajateenistussüsteemide erinevusi. Kui me valiksime Eesti ajateenistusse samuti ainult 5% vastava aasta sünnikohordist kõige motiveeritumaid Eesti kodanikke, siis ilmselt nende riigikaitselised hoiakud ja rahulolu oleks sarnasel tasemel Rootsi ajateenijatega. Arvestades rahvaarvu väiksust, oleks see näiteks 19-aastaste seast u 340 noormeest ja 338 neidu.
esinduslikum on see ühiskonna suhtes ja seda tugevam ühiskonnaliikmete seotus nii otsese (noored ise) kui ka kaudse (noorte lähedased ja sõbrad) kontakti kaudu kaitseväega.
Kui ajateenistuses osalemist otsustatakse suuresti motivatsiooni alusel ja mittemotiveeritud noori teenistusse ei kutsuta, muutub ajateenistus valivamaks. Ühelt poolt tähendab see, et teenistus ei ole ühiskonna suhtes nii esinduslik ning elanikkond pole riigikaitsesse selle kaudu nii laialdaselt kaasatud. Teisalt aga on ajateenijad oma panustamisvalmiduse poolest ühtlasemad, mis võib positiivselt mõjutada üksuste sidusust ja üldist teenistusmeelsust.
Naiste kaasatuse suurendamise diskussiooni juhivad peamiselt kaks argumenti. Esiteks peegeldab naiste suurem kaasatus üldisi ühiskondlikke väärtusi ja lähtub soolise võrdõiguslikkuse printsiibist. Teiseks on üha akuutsemad julgeolekuprobleemid toonud esiplaanile kaitsevägede värbamisprobleemid ja inimjõupuuduse. Põhja- ja Baltimaade kontekstis võib rääkida ka laiapõhjalise riigikaitse printsiibi rakendamisest, mille kohaselt on julgeoleku tootmine, mitte pelgalt tarbimine, kõikide ühiskonnaliikmete ühine vastutus, mis peaks laienema olenemata soost kõigile võrdselt.
Artikkel põhineb Eesti, Leedu, Norra, Soome, Šveitsi ja Rootsi teadlaste ühisel uurimisprojektil.
Oktoobrikutse ajateenijad on saabunud 1. jalaväebrigaadi.
Foto: Elizabeth Lindjärv / KV
Uus ajateenija on Taara linnakus varustuse kätte saanud. Foto: Hannes Parmo / KV
Norras teenivad aega kaitseväes nii naised kui mehed. Pildil väljaõpe Setermoenis asuvas soomuspataljonis.
Foto: Kyrre Lien / AFP / Scanpix
Erisuguste süsteemide eelised ja katsumused
Eri riikide ajateenistuse süsteemid on kujunenud mitmete tegurite koosmõjul, millest olulisimad on rahvastiku arv, ajalooline taust ja geopoliitiline olukord. Igal süsteemil on oma eelised, aga ka katsumused. Viimasel ajal on populaarseks saanud nn Rootsi mudeli rakendamine, mis on kõlapinda leidnud nii Taanis kui Saksamaal.
Rootsi (ja sarnane Norra) süsteemi tugevus seisneb selles, et see võimaldab valida noorte meeste ja naiste seast kõige motiveeritumad ja võimekamad isikud. Rootsi ja Norra ajateenijate küsitlusuuringu andmed näitavad, et nendes riikides on tõepoolest kõige motiveeritumad, positiivsemate riigikaitseliste hoiakutega ja teenistusega rahulolevamad ajateenijad.
Selle süsteemi puuduseks on aga nõrk sotsialiseerimise efekt. Kuna ajateenistust läbib suhteliselt väike osakaal noori, kohtutakse peamiselt omataoliste motiveeritud
noortega, mis tähendab, et vähem tuleb ette olukordi, kus tuleb õppida toime tulema ja arvestama erinevate taustade ja hoiakutega inimestega.
Samuti ei toimi ajateenistus sellisel juhul väga tugeva sotsiaalse leppena ehk ühiskonnas laialdaselt aktsepteeritud kokkuleppena ega lõimi riigikaitsesse ajateenijate lähedasi ja sõpru.
See on oluline aspekt, sest ajateenistusel põhinevate riikide tugevat kaitsetahet on tihti seostatud just laia sotsiaalse kaasatusega, kus ajateenistus hõlmab suure osa ühiskonnast.
Peab arvestama sellega, et kui suure selektsiooniga ajateenistussüsteemid soovivad suurendada ajateenijate arvu, siis hea motiveeritusega potentsiaalsete ajateenijate hulk on piiratud ning väiksema ühiskondliku kaasatuse tõttu see ei kasva.
Niinimetatud klassikalistel ehk universaalsetel ajateenistuse süsteemidel,
nagu Eestis, Leedus, Soomes ja Šveitsis, on suurem sotsialiseerimise efekt, kuna need süsteemid kaasavad laiemat hulka noori ja seeläbi erineva taustaga inimesi.
See suurendab sotsiaalset lõimumist ja arendab oskust suhelda ja teha koostööd mitmekesises keskkonnas. Kuid sellisel süsteemil võib olla ka negatiivne mõju üksikisikule. Kui ajateenistus toob kokku palju erineva tausta ja panustamisvalmidusega inimesi, võib teenistusega kohanemine ja teenistuslikud suhted osutuda keeruliseks, tekitades konflikte ja stressi.
Neljast mainitud riigist erineb tugevalt aga Soome. Kuigi väga suur osa Soome noormeestest läbib ajateenistuse, erinevad Soome ajateenijad oma hoiakute ja rahulolu poolest Eesti, Leedu ja Šveitsi ajateenijatest. Soome ajateenijate hoiakud ja rahulolu sarnanevad rohkem Põhjamaade – Rootsi ja Norra – ajateenijate omadega. Soome on ajalooliselt suutnud kujundada
väga tõhusa ajateenistuse süsteemi, kus teenistuse läbimine on tugevalt juurdunud norm ja tava.
Ajateenistuse läbimine on tööturul sageli suureks eeliseks ning teenistuse katkestamine võib kaasa tuua kaaslaste ja ühiskonna hukkamõistu.
Sealjuures on huvitav, et ka Soome on otsustanud hakata suurendama naiste osakaalu ajateenistuses ning kuigi teenistus jääb esialgu naistele vabatahtlikuks, plaanitakse tulevikus kutsuda n-ö Soome arstlikku komisjoni kõik noored nende soost olenemata. Seega ajateenistuse ja riigikaitse ülesehitus kajastab ühiskonnas toimuvat: nii ohupilti kui ka ühiskondlikke hoiakuid. Erisugustel ajateenistuse süsteemidel on omakorda erinev mõju ühiskondadele.
Suurem kaasatus tähendab indiviidile võimalikke suurenenud negatiivseid efekte, kuid samas ühendab ühiskonda sotsiaalse leppena.
Intifada on araabiakeelne sõna, mis tähendab ülestõusu. Hiljem on selle nime all mõistetud Palestiina araablaste relvastatud võitlust Iisraeli vastu Jordani jõe Läänekaldal ja Gaza sektoris perioodil 1987–2005.
Intifada esimest järku nimetati ka kivisõjaks, kuigi lingud ja kivid on seal tänaseni kasutusel. Pilt Gaza sektorist 2002. aastal.
Foto: Ahmed Jadallah / Reuters / Scanpix
Kaks verist intifada’t
1987–1993 ja 2000–2005 ehk Palestiina terrorismi uus vaatus ja nurjunud rahuprotsess
Hanno Ojalo sõjaajaloolane
Esimese intifada alguseks loetakse 9. detsembrit 1987. Seda nimetatakse ka «kivisõjaks», kuna selle alguses kasutasid palestiinlased iisraellaste vastu põhiliselt kive ja isetehtud lõhkekehi. Võrreldes teise intifada ’ga oli palestiinlastel tol perioodil vähe tulirelvi. Seega kasutati peale ülalmainitu veel põhiliselt külmrelvi: nuge, kirveid, kaikaid jms.
Palestiinlased kasutasid kombineeritult kõikvõimalikke võitlusmeetodeid: tapmisi ja pantvangide võtmisi, streike, meeleavaldusi, propagandat, keeldumist töötada Iisraelis asuvates ettevõtetes.
Sellega kaasnes halastamatu vägivald nii Iisraeli sõjaväelaste ja asunike kui ka «omade» vastu, keda peeti nuhkideks, reeturiteks või liiga koostöövalmiteks Iisraeliga. Massirahutuste tekkimise ajendiks oli 9. detsembril 1987 toimunud tavaline liiklusavarii Gaza sektoris. Jabalia põgenikelaag-
ris põrkasid kokku Iisraeli veoauto ja sõiduauto, milles sai surma neli Palestiina töölist. Palestiinlased süüdistasid juute, et avarii olevat olnud sihilik. Iisrael nii ei arvanud.
Intifada ja Hamas
Intifada algusega on seotud ka uut tüüpi palestiinlaste terroriorganisatsiooni Hamas teke Gazas 10. detsembril 1987, mis on tänapäevaks kasvanud hiiglaslikuks, rikkaks ja võimsaks jõuks. Hamas (Harakat al-Muqāwamah al-Islāmiyyah, ee islami vastupanuliikumine)
on Palestiina sunniitlik poliitiline ja sõjaline organisatsioon, mis ka praegu valitseb Gaza sektorit, üht kahest Palestiina omavalitsuse territooriumist. Hamasi asutajatest olid tuntumad kaks šeiki: Ahmad Yasin (1936–2004) ja Hasan Yusuf (snd 1955). 1991. aastal loodi ametlikult ka Hamasi sõjaline tiib Izz al-Din Al-Qassam Brigades (Al-Qassami märtribrigaadid). Kuigi Hamasi peakorter asub Gazas, on ta esindatud ka Jordani jõe Läänekaldal, mida kontrollib aga Palestiina partei Fatah. Islamismi ideoloogiliste põhimõtete kohaselt edendab Hamas natsionalismi islami kontekstis. Ta järgib džihaadi poliitikat, et rajada islamiriik Iisraeli, Jordani jõe Läänekalda ja Gaza sektori ühendatud territooriumile.
Alates 1990. aastate keskpaigast on Hamas kogunud Palestiina ühiskonnas populaarsust, pälvides toetust organisatsioonis tajutava korruptsiooni
puudumise (võimalik, et esialgu see nii oligi, kuid hiljem olukord muutus) ja Iisraeli-vastase hoiaku tõttu. Hamas loodi sunniitliku rühmitusena, mis kasvas välja Egiptuses tegutsevast Muslimi Vennaskonnast (al-Ikhwān al-Muslimūn) palestiinlaste esimese ülestõusu alguses 1987. aastal. 1988. aasta augustis avaldas Hamas harta, milles ta määratles end Muslimi Vennaskonnast erinevaks organisatsiooniks ja seadis eesmärgiks luua «islamiriik kogu Palestiinas», mis tegelikkuses tähendas Iisraeli riigi ja selle rahva likvideerimist.
1990. aastate lõpuks osales Hamas Iisraeli-Palestiina konfliktis üha enam, väljendades jäika vastuseisu Iisraeli ja Palestiina vabastusorganisatsiooni (PVO) vastastikusele tunnustamisele ja Oslo rahulepingule. Viimase kohaselt loobus Hamasi põhirivaal Fatah terrori- ja muude vägivallaaktide korraldamisest ning tunnustas Iisraeli, et
püüelda lahendusena kahe riigi loomisele. Hamas jätkas aga Palestiina relvastatud vastupanu propageerimist ja Iisraeli riigi hävitamist.
Hamas oli ja on tihedalt seotud Muslimi Vennaskonnaga ja püüab rajada praegusel Iisraeli, Jordani Läänekalda ja Gaza tsooni alal islami teokraatiat. Ta on võtnud endale õiguse selle nimel pidada relvastatud võitlust, soovides rajada islamiriiki pealinnaga Jeruusalemmas. Üks Hamasi rajajatest Abd al Aziz Rantisi on väitnud, et liikumise eesmärk on hävitada Iisrael maakaardilt. Teise intifada ajal võttis Hamas endale vastutuse enamiku Iisraelis toimunud suitsiiditerrorirünnakute eest.
Hamasi terroritegevus
Hamas kasutab oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks Iisraeli riigi juhtide ja elanike hirmutamist rohkete pommirünnakutega tsiviilisikute
Mingi isik Läänekaldal läkitas järgmise kivi Iisraeli julgeolekujõudude pihta 2011. aastal. Foto: Mohamad Torokman / Reuters / Scanpix
Ariel Sharon puudutas Nutumüüri 2001. aastal.
Foto: Pablo Sanchez / Reuters / Scanpix
Iisraeli otsused
Al-Aqsa intifada sundis Iisraeli muutma oma poliitilist seisukohta palestiinlaste suhtes.
Kui vägivald Iisraeli armee ja Palestiina terroristide vahel kasvas, laiendas Iisrael oma julgeolekuaparaati Läänekalda ümber, võttes tagasi paljud maa-alad piirkonnas A. Iisrael kehtestas suuremate Palestiina alade ümber keerulise teetõkete ja kontrollpunktide süsteemi, et vägivalda ära hoida ja kaitsta Iisraeli asundusi.
Iisraeli toonane peaminister Ariel Sharon alustas 2003. aastal Gaza sektorist lahkumise poliitikat. See viidi täielikult ellu 2005. aasta augustis. Sharoni teade Gazast lahkuda oli nii vasak- kui parempoolsetele kriitikutele tohutu šokk.
Aasta varem oli ta kommenteerinud, et Gaza kõige kaugemate asulate – Netzarimi ja Kfar Daromi – saatust peeti samas valguses Tel Avivi omaga. 2004. aasta veebruaris avaldatud ametlikud teated evakueerida seitseteist Gaza asulat ja veel neli Jordani Läänekaldal kujutasid endast esimest pööret asunike liikumises pärast 1968. aastat, lõhestades Sharoni partei. Tema valitsuse ministrid Ehud Olmert ja Tzipi Livni toetasid seda otsust, aga ministrid Silvan Shalom ja Benjamin Netanyahu mõistsid selle karmilt hukka. Samuti ei oldud sel ajal kindel, kas see oli lihtsalt edasise evakueerimise algus.
Nagu me nüüd teame, ei toonud Iisraeli järeleandmised kaasa rahu, pigem sai Hamas julgust juurde, mis viis 2023. aasta Gaza sõjani. See on aga omaette teema.
Kasu sellest pole, aga efektne. Protestiavaldus Hebronis 2010. aastal. Foto: Darren Whiteside / Reuters / Scanpix
Sõjaline operatsioon Kaitsekilp
Iisraeli julgeolekuteenistused suutsid sel perioodil ära hoida suure hulga terroriakte, sh Iisraeli riigijuhtide vastu. 29. märtsil 2002 alustas Iisraeli sõjavägi suurt sõjalist operatsiooni Kaitsekilp Läänekaldal, mis kestis 10. maini. Selle aja jooksul hävitati ja vangistati hulgaliselt Hamasi, Islami Džihaadi ja Fatahi terroriste, purustati terrorivõrgustikke Läänekalda linnades ja asulates ning piirati pikka aega ka Arafati residentsi Ramallahis. Lääneriikide survel lubati Arafatil siiski formaalselt oma endisesse ametisse jääda ja hiljem Euroopasse suunduda, kus ta 2004. aastal suri. Operatsiooni tulemusena terrorirünnakud ei lõppenud, kuid nende arv ja kaotuste tekitamise võime vähenes tunduvalt. 2004. aasta lõpuks suutis Iisrael olukorra kontrolli alla saada. Peale muude võitlusviiside alustas Hamas juba teise intifada ajal Gaza sektoris rakettide valmistamist ja nende tulistamist Iisraeli territooriumile. Esialgu olid need veel väikese lennuraadiuse ja viletsa töökindlusega, kuid aastate jooksul muutusid juba tõhusateks relvadeks.
vastu. Terrorirünnakute korraldamiseks kasutab Hamas ennast ohverdavaid islamifanaatikuid, kes kinnitavad suure lõhkejõuga lõhkekehad enda külge (pommivöö) või paigutavad need sõidukisse ja õhivad rahvarohketes kohtades.
Hamas on mõrvanud nii Iisraeli tsiviilisikuid, relvajõudude isikkoosseisu kui ka palestiinlastest Iisraeli kaastöölisi ja rivaaliks oleva organisatsiooni Fatahi liikmeid. Ka esimese intifada ajal hukati sadu palestiinlasi. Inimkilpide kasutamine, pantvangide võtmine, tsiviilisikute vastu suunatud vägivald ja võitlejatel eristusmärgistuse puudumine on andnud paljudele lääneriikidele alust pidada Hamasi terroristlikuks organisatsiooniks.
Samas on katsed Hamasi ÜRO dokumentides terroriorganisatsiooniks kuulutada tänapäevani ebaõnnestunud. Pigem on maailmaorganisatsioonis olnud alati tugev toetus palestiinlaste poliitikale ja vaen Iisraeli olemasolu vastu.
Gaza sektor
Gaza sektor, kust esimene intifada alguse sai, on üks tihedamini asustatud piirkondi maailmas. See on umbes 40 km pikkune kirde-edelasuunaline maariba Vahemere ääres. Kirdes kitsamas osas on see maariba umbes 6 km ja edelaosas u 12 km laiune. Sellel maaribal elab kaks miljonit inimest. Sellesse arvu ei saa aga suhtuda kui täiesti usaldusväärsesse. Rahvastikuandmeid esitab kohalik Hamasi administratsioon.
Iisraeli demograafid on Hamasi esitatud rahvaarvu seadnud kahtluse alla, pidades seda kolmandiku võrra tegelikust suuremaks. Asi on selles, et peaaegu kolm neljandikku Gaza sektorist moodustavad Palestiina põgeniku staatuses inimesed, kes elavad suuresti rahvusvaheliste organisatsioonide abist. Sealhulgas andis ka Iisrael iga aasta Palestiina omavalitsusele 1,2 miljardit dollarit tagastamatut abi. Jah, see on tõsi.
Ei ole küll selge, kui palju sellest summast on läinud Jordani jõe Läänekalda ja kui palju Gaza sektori administratsioonile. Seetõttu on Hamasi administratsioonile kasulik näidata suuremat rahvaarvu, et saada rahvusvahelistelt abiorganisatsioonidelt suu-
Hamasi liider šeik Ahmad Yassin, kelle Iisrael tappis 2004. aastal Hellfire raketiga. Foto aastast 2002. Foto: Reuters / Scanpix
Tabamus Rafah’s 2009. aastal. Foto: Ibraheem Abu Mustafa / Reuters / Scanpix
Üks mees tervitas Yassir Arafati 1994. aastal Jabalya
remat finants- ja majandusabi. Gaza sektoris on suur sündimus, üle 28% (28 sündi 1000 elaniku kohta). Seetõttu on rahvastik noor, umbes 40% Gaza sektori elanikest on alla 14 aasta vanused.
Gaza sektor ei tooda midagi, seal puudub majandus selle sõna otseses tähenduses ja elataksegi abirahadest. On selge, et see ei ole suurem asi elu. Vastupidi šabloonkujutelmale ei ole Gaza sektor siiski linnriik, sellel 360 km² suurusel alal on kohti ka põllumajanduse viljelemiseks.
Kuni 2001. aastani, mil Iisrael sulges palestiinlaste teise Al-Aqsa intifada tõttu piiri, oli Gaza sektori põhiliseks tuluallikaks põllumajandustoodangu, eriti tsitruseliste eksport Iisraeli.
Ametlikult lõppes esimene intifada Oslo kokkulepete allkirjastamisega Iisraeli ja PLO vahel augustis 1993, mille tulemusena loodi nn Palestiina
omavalitsus Jordani jõe Läänekaldal ja Gaza maaribal. Sel perioodil sai surma 111 juuti ja üle 2000 palestiinlase (neist pooled said surma võitluses iisraellastega ja teine pool hukkus palestiinlaste omavahelistes arveteklaarimises). Kuigi tapetud juutide arv oli tol perioodil väiksem kui teise intifada ajal, sai ligi kümme korda rohkem iisraellasi raskemaid ja kergemaid vigastusi.
Rahuprotsess ja nurjumine
1993. aastal allkirjastasid Iisraeli peaminister Yitzhak Rabin ja Palestiina vabastusorganisatsiooni juht Yassir Arafat Oslos rahulepingu, mille põhjal loodi Gaza sektoris ja Jordani jõe Läänekaldal Palestiina rahvuslik administratsioon (omavalitsus). Seejärel loodeti viie aasta jooksul saavutada Iisraeli-Palestiina konflikti lõplik lahendus, kuid see ei õnnestunud.
Leping nägi ette ka Palestiina omavalitsuse kohustust mitte korraldada ise ja samuti kohustust takistada terroriakte Iisraeli vastu. Palestiina omavalitsuse pealinnaks sai Läänekaldal asuv Ramallah, kus asusid omavalitsuse president, parlament ja valitsus. Omavalitsusel ei olnud armeed, kuid oli käsitulirelvadega relvastatud politseijõud. Ei olnud ka oma raha, kasutati Iisraeli seekleid ja USA dollareid.
Suuremat osa Jordani jõe Läänekaldast, sealhulgas Ida- ja Lääne-Jeruusalemma, kontrollib julgeolekukaalutlustel Iisraeli armee. Samuti kontrollib Iisrael peaaegu kogu Palestiina territooriumi piiri, välja arvatud Gaza sektori piiri Egiptusega. Iisraeli kontrolli all on ka Gaza sektori merepiir. Kuigi Palestiina omavalitsus sai suurt rahalist abi Iisraelilt ja samuti lääneriikidelt, vohas seal korruptsioon ja elanike heaolu eriti ei paranenud.
Paljud Palestiina terroriorganisatsioonid (Hamas, Islami Džihaad, PFLP, DFLP jms) ei tunnustanud Oslo lepinguid ja jätkasid terroritegevust, mida PVO ei suutnud ja ei tahtnud takistada. Niinimetatud rahuprotsessi vältel aastatel 1993–2000 hukkus pommiplahvatustes ja muudes terroriaktides kokku 269 iisraellast, seega ohvreid oli rohkem kui esimese intifada ajal.
Lõplik häving tabas rahuprotsessi juulis 2000, kui USA president Clinton püüdis koos Iisraeli peaministri Ehud Baraki ja Yassir Arafatiga Camp Davidis saavutada pingelistel läbirääkimistel lõplikku rahulepingut, Palestiina riigi loomist ja Lähis-Ida konflikti lõpetamist. Pooled ei suutnud kokkuleppele jõuda, ehkki Iisrael oli valmis rahu nimel suuri järeleandmisi tegema. Yassir Arafat saabus Washingtoni vaid USA survel ja blokeeris kõik katsed rahuni jõuda.
Peamised takistused olid Ida-Jeruusalemma staatuse küsimus ja Arafati nõue kõigi Palestiina põgenike (neid oli mitu miljonit) tagasitulekuks nii Jordani jõe Läänekaldale kui ka Iisraeli territooriumile ja neile varade kompenseerimine. Paljud süüdistasid rahulepingu nurjumises muidugi vastaspoolt. Kuigi formaalselt loodeti läbirääkimisi hiljem jätkata, katkesid kontaktid ja Arafat võttis salaja kursi sõjalisele lahendusele.
Jabalya põgenikelaagris.
Foto: Ahmed Jadallah / Reuters / Scanpix
Teine intifada 2000–2005
Üldise arvamuse kohaselt oli uue ülestõusu otseseks ajendiks Iisraeli mõjuka parempoolse poliitiku Ariel Sharoni külaskäik Jeruusalemma Templimäele 27. septembril 2000. Iisraeli seisukohast oli see täiesti seaduslik tegevus, sest rahulepingute järgi on juurdepääs Templimäele avatud kõigi uskude esindajatele. Kuid Palestiina äärmuslased alustasid mässu. Et uut intifada’t vanast eristada, nimetati see Al-Aqsa intifada’ks Templimäel paikneva samanimelise mošee järgi. Sharon soovis enda sõnul tõestada, et juudid võivad kasutada oma õigust
Templimäge külastada. Ajakirjanikele ütles ta pärast naasmist, et tegemist oli rahumeelse külaskäiguga ja ta usub, et juudid ja araablased suudavad rahulikult koos eksisteerida.
Templimägi ise asub kunagise juutide suure ja uhke templi asukohas, mille roomlased meie ajaarvamise 70. aastal hävitasid. Templimägi asub Ida-Jeruusalemmas, mis kuulus kuni 1967. aastani Jordaaniale. Mäel asuvad mitmed kristlikud kirikud ja kaks mošeed: Kaljumošee ja Al-Aqsa mošee ning juutidele püha paik – Nutumüür. Viimane on ainus käegakat-
sutav objekt, mis arvatakse olevat säilinud 1. sajandil roomlaste purustatud templist.
Kohe pärast Sharoni külastust algasid Jeruusalemmas ja seejärel ka teistes linnades palestiinlaste massirahutused, mille vastu Iisraeli politsei kasutas pisargaasi ja kummikuule. Selle tagajärjel sai haavata 25 politseinikku ja kolm palestiinlast.
Iisraeli vaenlaste arvates provotseeris Sharon oma käiguga rahutused selleks, et nurjata rahuprotsessi. Teiste vaatlejate arvates valmistus Arafat koos oma kaaskonnaga uueks intifada’ks juba
rakett Neve Dekalimis 2005. a.
pikka aega (tõenäoliselt kohe pärast Camp Davidi läbirääkimiste nurjumist) ja Sharoni külaskäik Templimäele oli lihtsalt soodsaks ajendiks.
Kui esialgu haarasid nii Gaza sektoris kui Läänekaldal terroriaktide korraldamises jämedama otsa enda kätte Hamas ja Islami Džihaad, siis selle asemel, et nende vastu võidelda, asus Palestiina omavalitsus neid taktikalistel kaalutlustel salaja toetama. Seda kindlasti ka põhjusel, et mitte kaotada palestiinlaste toetust.
Arafati korraldusel moodustati tema organisatsioonis Fatah salaja mitu rühmitust, kes alustasid samuti Iisraeli-vastast terrorit. Neist tuntumad olid AlAqsa märtribrigaadid, Tanzim ja üksus 17. Vägivallalaine kasvas ja ohvrite arv suurenes hoolimata Iisraeli, lääneriikide ja mitme araabia maa korduvatele katsetele probleemi läbirääkimistega lahendada.
2001. aastal astus Ehud Baraki valitsus tagasi ja uueks peaministriks sai endine kindral Ariel Sharon, kelle otsustav ja järjekindel tegevus võimaldas 2004. aastaks intifada lõpetada. Oma osa selles oli ka Arafati surmal 2004. aastal ja Iisraeli valitsuse otsusel tõmmata oma väed ja asunikud Gaza sektorist välja 2005. aastal.
Foto: Reuters / Scanpix
Kaotused intifada ajal
Kaotuste arvud lahknevad eri allikates, kuid Iisraeli ametlikel andmetel tapeti relvakokkupõrgetes ja terroriaktides 1063 (332 sõjaväelast ja 731 eraisikut) ja haavati 8000 iisraellast ja tapeti 3354 palestiinlast. Siin on arvestatud nii võitlejaid kui eraisikuid. Peale selle sai surma 64 välisriigi kodanikku. Palestiinlaste hulgas on arvestatud ka omavaheliste arveteklaarimiste ohvreid. Hukkunud juutide seas olid 40% eraisikud, ülejäänud sõjaväelased, politseinikud ja piirivalvurid.
Ohvriterohkeimad enesetapupommitamised
hukkunud vigastatud
1. juuni 2000 diskoteek Tel Aviv 21 100
9. august 2000 restoran Jeruusalemm 16 130
1. detsember 2001 Ben Yehuda tänav Jeruusalemm 11 188
2. detsember 2001 liinibuss Haifa 15 40
27. märts 2002 hotell Netanya 30 140
2001. ja 2002. aastal suutsid Palestiina terroristid korraldada Iisraeli territooriumil sellisel hulgal suurte ohvritega pommiplahvatusi, et Iisraeli valitsus oli sunnitud sulgema piirid ja asendama need Palestiina töölised, kes iga päev Iisraelis tööl käisid, võõrtööjõuga teistest kolmanda maailma riikidest.
See oli muidugi tõsine hoop ka palestiinlaste majandusolukorrale. Seejuures tuleb arvestada, et terve hulga potentsiaalseid terroriakte suutis Iisraeli julgeolekuteenistus nurjata.
Suurimad terroriaktid olid toime pandud Hamasi heaks töötava pommimeistri – Jordaania insenerist terroristi Abdullah Barghouti – valmistatud lõhkekehadega. Need toimusid klubis Dolphinarium, Sbarro restoranis ja Netanya hotellis.
Viimast rünnakut on nimetatud ka paasapühade veresaunaks, sest see leidis aset juudi paasapüha esimesel õhtul. Märtsis 2003 suutsid Iisraeli julgeolekuteenistused pommimeistri tabada, misjärel paigutati ta Iisraeli vanglasse eluaegset karistust kandma.
Fatahi võitlejad vehivad Kalašnikovi automaatidega (AK-47) 2000. aastal Hebronis.
Qassam
Foto: Ronen Zvulun / Reuters / Scanpix
Raiko Jäärats leitnant, strateegilise kommunikatsiooni keskuse ülema abi
Eesti liitus NATO-ga 2004. aasta aprillis. Selleks oli kaitsevägi peastaabi eestvedamisel väga pika tee läbi käinud. Siis tundus see pika teekonna lõpp. Tegelikult oli see alles algus, sest liitlastel ei olnud esialgu tõsiseltvõetavat plaani Eesti kaitseks.
«Mulle oli see päris suur vapustus, kui ma sain aru, et meie liitlastel ei olnud toona mingit kavatsustki Balti riikide kaitseplaani teha,» ütleb kolonel Leo Kunnas. «Ma küsisin otse meie liitlastelt, et kuidas see võimalik on. See tähendab ju, et me oleme alliansi liige, aga ikkagi täiesti üksi. Nad vastasid, et sõjaväelastena saavad nad sellest aru, aga kui neil ei ole poliitilist juhist selle tegemiseks, siis ei saa nad ise mitte midagi teha.»
Peastaap pidi ise hakkama Eesti kaitseplaani koostama sõltumata liitlastest. Samal ajal kasvas veelgi surve ajateenistuse kaotamiseks, mille vastu võitlemine võttis suurema osa energiast. See oli väga stressirohke aeg.
Riigikaitse visioonid
Poliitiline surve ajateenistus kaotada süvenes vahetult enne NATO-ga liitumist 2003. aasta sügisel. Tollane endine kaitseminister Sven Mikser ja uus kaitseminister Margus Hanson teatasid ühises avaldatud Päevalehe artiklis soovist kaitseväe arvu vähendama hakata, sest «reservil põhinev massiarmee pole just kõige tõhusam vahend tänapäevaste ohtude tõrjumiseks». Ka peaminister Siim Kallas arvas, et sundteenistus ja sellele rajatud reservarmee ei sobi inimese vaba tahte põhimõtetega.
Surve tugevnes veelgi Jürgen Ligi kaitseministriks oleku ajal (2005–2007). Ta oli juba enne kaitseministriks saamist 2003. aastal kirjutanud, et «mõnekuune ajateenistus saab toota vaid kahuriliha, mis on mõttetu kaitsema arvukama ja hästirelvastatud vaenlase vastu ning mis on ohtlik ja tülikas omadele».
2006. aastal väljendas ta arvamust, et peastaabis «on mingi selline ma-
Kaitseväe peastaap on andnud välja raamatu peastaabi taasloomise kohta, mille avalik esmaesitlus oli Solarise keskuse Apollo raamatupoes 18. novembril. Avaldame katkendi raamatust.
Peastaap taasloomise
NATO Sõjaline Komitee saabub Tallinna lennujaama oma Balti riikide ringkäigu raames 10. septembril 2004. Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi
lugu
cho ’lik tuumik, kes mitteformaalseid juhtimisvõtteid peale surub». Sellesse «macho ’likku tuumikusse» kuulusid peastaabi ülem brigaadikindral Alar Laneman, luureosakonna ülem kolonelleitnant Riho Ühtegi, operatiivosakonna ülem kolonelleitnant Leo Kunnas ja tagalaosakonna ülem kolonelleitnant Raivo Tamm. Ligi süüdistas ka peastaabis teeninud leitnant Toomas Välit poliitikasse sekkumises, kui ta Eesti Päevalehes kaitses senist ametlikku kaitsepoliitikat.
«Kui toona oleks peastaap järele andnud, siis oleks Eesti riigikaitse samal tasemel Lätiga,» ütleb Kunnas. «Kaitseministeeriumi kõrgematel ametnikel – kantsleril, asekantsleritel
ja osakonnajuhatajatel – oli kolm valikut: kaitsta kehtivat kaitsepoliitikat ja rahvuslikke huve, alistuda NATO ametlikule liinile või leida mingisugune kompromiss.»
Ministeerium nõudis peastaabilt uut arengukava, kuigi 2002. aastal vastu võetud plaanid ulatusid 2015. aastani. Seda nõuet ei täidetud. Ajateenistuse eesmärgiks jäi endiselt sõjaaja üksuste loomine. Läti võttis suuna ajateenistus kaotada juba 2003. aastal, Leedu 2008. aastal. 2024. aastal on mõlemad riigid proovinud ajateenistust taastada läbi suurte raskuste.
«Läti ja Leedu kaitseväelased ei tahtnud või ei julgenud poliitilisele survele vastu astuda,» ütleb Laneman. «Teiseks nad võib-olla uskusid veidi ka poliitikuid, et neile antakse piisavalt vahendeid korraliku palgasõjaväe ülesehitamiseks. See vastuseis ei olnud ka Eestis lihtne, aga me ei võtnud seda kui poliitilist, vaid kui sisulist küsimust.»
Ajateenistuse allesjätmise juures oli suur roll Soomes hariduse saanud ohvitseridel. Läti ja Leedu ohvitseridel sellist haridust ei olnud. Nad ei saanud ka ajateenistust niisugusel kujul tööle nagu Eestis. Seal oli palju Nõukogude taaka, millest nad ei suutnud vabaneda ja mis ajateenistuse ühiskonnas ebapopulaarseks tegi. Lubadused võimsa palgasõjaväe loomiseks vajusid põrmu järgmise majanduskriisi ajal 2008. aastal.
Ajateenistuse kaotamist pooldavad poliitikud ja ministeeriumi ametni-
Kaitsejõudude peastaabi inimesed laskeoskustestil 30. novembril 2004. Kõige vasakpoolsem on analüüsi- ja planeerimisosakonna ülem kolonelleitnant Neeme Väli. Foto: kaitsevägi
kud läksid isegi nii kaugele, et hakati taga kiusama Soomes ohvitserihariduse saanud kaitseväelasi, sest justkui ei vastaks Soome haridus NATO tasemele.
«Leo Kunnase saatsin ma Iraaki teenima brigaadi ülema juurde, kuhu tekitati selleks eraldi ametikoht,» ütleb Laneman. «Ma seletasin USA kolleegile, et see on vajalik, sest Eestis hakati Soome koolkonda hävitama. Ta sai sellest väga hästi aru. Sealt tagasi tulles ei saanud Kunnast keegi enam Soome koolkonnaga rünnata.»
Eesti kaitsevägi oli oma ohvitsere harinud ja selleks ajaks olid kõrgemad ohvitserid muutunud ühiskonnas arvamusliidriteks –neid võeti tõsiselt.
Eesti kaitsevägi oli oma ohvitsere harinud ja selleks ajaks olid kõrgemad ohvitserid muutunud ühiskonnas arvamusliidriteks – neid võeti tõsiselt. Peastaabi arvamus ei olnud tegelikult ministeeriumi jaoks siduv, aga poliitikud ei julgenud sellest rahva hoiakute tõttu mööda minna. Avalik arvamus tollal juba toetas ajateenistuse säilitamist.
«Tegelikult isegi see on hea, kui inimestel on oma erinev arvamus kaitseväes toimuva kohta – see näitab, et neil ei ole ükskõik,» ütleb Laneman. «Inimesed näevad, et riigikaitse on oluline ja et kaitsevägi on ka nende oma.»
NATO ametlik liin
«NATO kohtumistel oli kaitseministeeriumi ametnikel väga palju sellist liigset aukartust,» räägib Laneman. «Et kui mingite asjade kohta meilt küsitakse, siis äkki me teeme neid valesti. Ei saadud aru, et relvajõudude arendamise otsused on riiklikud otsused, mitte NATO omad.»
Ministeeriumi töötajad võtsid tihti NATO juhtorganeid kui kõrgemaid instantse. Kõik uued NATO liikmed peale Eesti kaotasid ajateenistuse. Suurem osa riikidest kaotas ka reservarmee ja enamiku kaitsekulutused jõudsid alla 1% SKT-st, millest personalikulu moodustas üle 50%. See nõrkus võis lõpuks ka Gruusia sõjani viia 2008. aastal.
«Ma pidin riigiametnikele seletama, et ei ole NATO ohvitseri, vaid on Belgia või Saksamaa ohvitser,» ütleb Laneman. «Ta võib oma nõu anda, aga pärast istub ta lennukisse ja elab oma turvalises Kesk-Euroopas edasi. Meie peame nende otsustega edasi elama, meil on vastutus tarku otsuseid teha.»
Nende otsusteni jõudis peastaap staabitöö tulemusel. Suures osas on staabitöö pakkuda juhile otsustusprotsesside kaudu kujutlusvõimet. Kaitseministeeriumis toona sarnast otsustusprotsessi ei olnud. Seal lähtuti sellest, mis liitlased neile ütlesid. See, et selleks ajaks staabitöö otsustusprotsessid tööle saadi, on paljuski kõigi eelnevate kaitseväe juhatajate ja peastaabi ülemate teene. Kui arvestada, et 1992. aastal alustati nullist, oli areng väga kiire.
«Ei saa öelda, et kogu see asi läks isevoolu teed, aga tekkis mingisugune rütm – kõik peastaabi osakonnad olid järsku nähtavad,» ütleb Laneman. «Kui sa oled dirigent, siis ei saa olla oma orkestri kõige parem viiuldaja või oboemängija.»
Võrreldes 1990ndate algusaegadega ei olnud üldine olukord peastaabis sugugi enam nii trööstitu: nii personali kompetentsuse kui üldise inimeste arvu poolest. Aga ideaalist oli see ikka veel väga kaugel. Kujutlus sellest, milline kaitsevägi tulevikus olema peaks, oli nii poliitikute hulgas kui ka peastaabis endiselt väga erinev.
«Erisugused hääled peastaabi sees on väga teretulnud, aga kui päris aus olla, siis teinekord olin neist täiesti tüdinud,» ütleb Laneman. «Need hääled peavad aru saama, et ühel hetkel peab nende ülem otsuse tegema. Kui sul on
näiteks kümme osakonda, siis on isegi hea, kui sul on kümme erinevat ideed või lahendust. Kui ei oleks kümmet erinevat ideed, siis piisaks ühest osakonnast, kellele saab meili teel korraldusi anda.»
Läbipõlemised
«Kui me juba NATO-s olime, siis tekkis mul täiesti uus probleem: peastaabi inimesed hakkasid läbi põlema,» räägib Laneman. «Tulid lahutused, tekkisid probleemid. Ma tajusin seda.»
Töökoormus oli hüppeliselt kasvanud. Peale selle tõi NATO-ga liitumine kaasa kohustuse mehitada mitmesuguseid NATO struktuure. Kuigi see andis hea väljaõppe tulevastele peastaabi ohvitseridele nende naasmise järel, jäi tol ajal inimesi ikkagi vähemaks ja töökoormus suurenes veelgi.
Riigikogu riigikaitse- ja väliskomisjoni visiit kaitsejõudude peastaapi 6. märtsil 2006.
Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi
Kaitsejõudude peastaabi osakondade ülemad väljuvad gaasimaskides ja kaitseülikondades telgist peastaabi territooriumil keemiakaitse väljaõppel
21. septembril 2004. Keemiakaitse oli päevakorda tõusnud Iraagi sõja tõttu, kuhu mindi ettekäändel leida sealt keemiarelvi. Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi
«Tollal tehti väga palju ületunde, nii õhtuti kui nädalavahetusel,» ütleb Kunnas. «Siis olid mul lapsed veel väikesed. Mäletan, et koju jõudsin õhtul kell kaheksa-üheksa. Naine vaatas mind mitte kõige sõbralikuma näoga.»
Stress on muidugi suhteline. Iga inimene tajub seda omamoodi ja reageerib sellele erinevalt. «Mulle oli stressirohke aeg see, kui ma Nõukogude vangis istusin – toonane stress peastaabis mulle väga suur ei tundunud,» ütleb Kunnas naerdes. «Aga paljudele võis see stress tõesti suur olla.»
Laneman otsustas osakonnaülemate abikaasadele õhtusöögi korraldada, et nende ees vabandada ja seletada, miks nende abikaasad kodus ei ole ja miks nad nii stressis on.
«See oli alguses väga emotsionaalne,» räägib Laneman. «Ma ütlesin neile, et mina olen see inimene, kelle pärast nad alati koju normaalsel ajal ei tule. Ma seletasin, et päeval tegelevad nad ülioluliste asjadega ja nad ei saa sellest alati kodus rääkida.»
Olukord muutus veel halvemaks majandusbuumi ajal, kui 2006. aastal lahkus teenistusest 190 tegevväelast. See tähendas, et niigi raske töö ja suur töökoormus muutusid neile, kes peastaapi alles jäid, veelgi keerulisemaks.
«Me hoidsime ja toetasime üksteist, aga alati ei läinud kõige paremini, mõned inimesed ikkagi põlesid läbi,» räägib Peeter Tali. «Kaitseväeteenistuses sa ei ole oma aja peremees.»
Valmidussüsteem
«Oma aja kontekstis suutsime enda põhilisi funktsioone täita – suured otsused olid õiged,» ütleb Kunnas. «Veel üks tähtis otsus oli ministeeriumilt kaitseväe mobilisatsioonisüsteem üle võtta. Ministeerium ei saanud seda täita. Me saime vastuolud ületatud, kuigi seda oli raske selgeks teha.»
2006. aasta detsembris sai kaitseväe juhatajaks kindral Ants Laaneots. Tema põhiülesanne oli luua tugev reservarmee oludes, kus endiselt üritati ajateenistust kaotada ja oli tüli kaitseministeeriumiga, mis kontrollis riigikaitseks eraldatavaid vahendeid. 2002. aastal loodud väljaõppekeskused said küll väljaõppe korraldamisega väga hästi hakkama, aga nad ei suutnud teha piisavalt kvaliteetset staabitööd. Kaitseväe juhataja üks esi-
mesi otsuseid oli kaotada väljaõppekeskused ja luua nende asemele tagasi staabid, mis hakkaksid sõjapidamist harjutama ning selle põhjal ka oma üksuse väljaõpet korraldama.
Laaneotsa arvates hävitati väljaõppekeskuste loomisega kaitseväe valmidussüsteem ja selle hindamiseks hakati korraldama suuremahulisi õppekogunemisi. Esimene õppekogunemine Siil, kus hinnati kogu riigi sõjavalmidust, toimus aastal 2008. Hiljem toimus see õppus iga kolme kuni viie aasta tagant vaheldumisi Kevadtormiga.
Kujutlus sellest, milline kaitsevägi tulevikus olema peaks, oli nii poliitikute hulgas kui ka peastaabis endiselt väga erinev.
Juba esimese Kevadtormi ajaks 2003. aastal oli ajateenistusse kutsumine muutunud selliseks, et suvel võeti enamik 11 kuuks teenistusse, sügisel kaheksaks kuuks ja aasta alguses eelkutsega väike osa 11 kuuks. Suurem osa ajateenijaid määrati reservi kevadel ja suurõppus oli nende väljaõppe kulminatsioon. See loogika on jäänud ajateenijate väljaõppesse 2024. aastani. «Kolmes vahetuses kutsumine pidi olema ajutine lahendus,» ütleb Kunnas. «See aasta alguse eelkutse ei meeldinud kellelegi, aga nii on see jäänud siiani.»
Suurte õppuste jaoks hakati hiljem peastaabi inimeste põhjal kokku panema ka õppuse korraldusstaapi, esialgu tegi seda brigaadi staap. Seda võib pidada peastaabi esimeseks sammuks teel sõjaaja staabiks muutumise poole. Päris sõjaaja staabiks muutumiseni oli veel väga pikk tee käia.
Luureskandaal
«Juba 2002. aastal mõtlesime, et kaitseministeeriumis peab olema mingi riigireetur,» räägib Kunnas. «Näiteks küsiti meilt väga detailselt sõjaaja koosseisu kohta – ei tea, milleks. Ministeeriumile piisaks üksustest ja suurustest. Me ei usaldanud ministeeriumi ja tagantjärele oli meil õigus.»
See kahtlus kasvas iga aastaga. Tol ajal – kahtluse tekkimisest kuni riigireeturi vahistamiseni 2008. aas-
Kaitseväe juhataja kindralmajor Ants Laaneots ja president Toomas Hendrik Ilves Tallinnas 7. detsembril 2007.
tal – tundus see kaitseministeeriumi umbusaldamine järjekordse omavahelise kemplusena.
Peastaabis jõuti kaitseministeeriumis töötava riigireeturini välistamise kaudu. Et sealt edasi minna, asus kaitseväe peastaabi luureosakond seaduslikke vahendeid kasutades välistama kaitseministeeriumi eri inimesi. Selle töö tulemusel jõuti riigireeturile väga lähedale, täpsemalt kolme võimaliku kahtlusaluseni, kaasa arvatud riigireeturi Herman Simmini.
Herman Simm oli värvatud Venemaa välisluure agendiks juba 2001. aastal. Oma kontaktisikule jõudis ta lekitada vähemalt 2908 Eesti kaitse-
poliitikat, kaitseväge, välissuhtlust ja teabesüsteeme käsitlevat dokumenti. Tema tegevus tekitas suurt kahju nii kaitseväele kui NATO-le. 2009. aastal määrati talle 12 aasta ja kuue kuu pikkune vangistus.
Kaitseministeerium sai teada, et nende inimeste vastu tuntakse huvi ja 2007. aastal sai sellest ka ajakirjandus teada. Prokuratuur asus asja uurima, selgitades välja, et 2005. ja 2006. aastal koostati ja säilitati peastaabis ettekandeid, mis põhinesid avalikest andmebaasidest saadud teabel ja ametnike tähelepanekutel, kuid sellisel moel teabe hankimist ei saa käsitleda jälitustegevusena.
kaitsejõudude peastaabi hoone ees kaitseväe lipu üleandmistseremoonial
Foto: Andras Kralla / Äripäev / Scanpix
Küll aga osutus ebaseaduslikuks 2004. aasta tegevus, kui koguti andmeid kolme võimaliku kahtlusaluse kohta. Sellegipoolest kedagi süüdi ei mõistetud, kuna kohtu arvates jälitustegevuses osalenud kaitseväelased uskusid ise, et nende tegevus on seaduspärane. Kriminaalasi lõpetati 2008. aasta suvel ja kõik materjalid kuulutati riigisaladuseks.
Peastaabi ülem brigaadikindral Alar Laneman läks 2007. aastal õppima Londoni kuninglikku kaitseuuringute kolledžisse, mille ta aasta hiljem esimese eestlasena lõpetas. Tema äraolekul täitis peastaabi ülema kohuseid kolonel Neeme Väli.
Inglismaal õppimas olles palus Laneman ennast peastaabi ülema kohalt tagandada põhjusel, et Väli kohusetäitja roll ei pruugi võimaldada tal kasutada ametivõimu täies ulatuses. Kõrvalt vaadates jäi ajakirjandusele mulje, justkui oleks kaitseministeeriumi survel soovitud Lanemanist luureskandaali tõttu vabaneda.
«Mulle heideti ette, et kaitsevägi nuhib kaitseministeeriumi järele, mis tegelikult osutus pool aastat hiljem ka põhjendatuks, sest kaitseministeeriumis tabati riigireetur,» ütleb Laneman. «Ma kahtlustasin, et minust taheti lahti saada, sest kaitseministeerium ei suutnud ajateenistust kaotada.»
2007. aasta juulis esitas ka Leo Kunnas lahkumispalve, mille kaitseväe juhataja Ants Laaneots esialgu tagasi lükkas, proovides veenda teda edasi jääma. Reservi läks ta siiski 2007. aasta sügisel. Peamine põhjus oli algatatud põhiseaduse muudatus, mis tema hinnangul muutis kaitseväe juhtimist ja pisendas kaitseväe juhataja rolli.
2011. aastal jõustunud muudatusega võeti põhiseadusest välja kaitseväe juhataja ja sõjaaja ülemjuhataja institutsioonid. Seni oli neid ametisse nimetanud presidendi ettepanekul riigikogu, edaspidi tegi seda vabariigi valitsus riigikogu kaitsekomisjoni ettepanekul.
«Pärast seda põhiseaduse muudatust on sellel ametil palju vähem sisu, kui vajalik on,» ütleb Kunnas. «Kokkuvõttes ei ole läinud meil halvasti, aga me ei ole suutnud realiseerida oma täielikku potentsiaali ei rahva, riigina ega kaitseväes.»
Hermann Simm välismeedia veergudel 10. märtsil 2009. Foto: Toomas Huik / Postimees / Scanpix
Eestis müügis olev «War in Ukraine» on artiklikogumik, milles prominentsed angloameerika julgeolekupoliitika asjatundjad pakuvad sõjast Ukrainas tavapärastest rindeteadetest märksa pikema ja põhjalikuma ülevaate.
Sõda Ukrainas –konflikt, strateegia ja killustatud maailma naasmine
Indrek Sarap kolonelleitnant, KVA taktika õppetooli ülem-lektor
Kogumiku esimene pool mõtestab Ukraina sõja põhjuseid, vaadeldes perioodi Nõukogude Liidu lagunemisest kuni täiemahulise sõja alguseni 2024. aastal. Eri autorid kirjeldavad veenvalt, kuidas eskalatsioon oli Vene Föderatsiooni (VF) pikaajalise poliitika ebaõnnestumise loogiline jätk ajal, mil sõjaline jõud tundus Pu tinile ainukese võimaliku instrumen dina oma eesmärke saavutada.
Võrdlusena pakub Alexander Bick põneva sissevaate USA katsetele Vene maad heidutada ning Michael Kim mage hindab toimunud eskalatsiooni Bideni administratsiooni ebaõnnestumiseks. Võrreldes omavahel VF-i ja Ukraina võimalusi, jõutakse järeldusele, et praegune kurnamissõda käib pikemas vaates Ukrainale üle jõu ja ei ole samal ajal Venemaale talumatu.
Hal Brands, War in Ukraine: Conflict, Strategy, and the Return of a Fractured World. Johns Hopkins University Press, 2024.
Viimased kaks sõltuvad aga suuresti sõjatööstuse tootmisvõimest. Siinkohal mõjub äärmiselt kainestavalt Kori Schake ülevaade Bideni administratsiooni Ukraina strateegiast, mis näitab ilmekalt, et senine «liiga hilja ja liiga vähe» poliitika ei ole juhuslik või halbade asjaolude kokkulangemine, vaid teadlik ja järjekindel valik.
Huvitav on ka Dara Massicoti analüüs VF-i relvajõudude võimest kohaneda ja nende järjekindlusest. Loomulikult selgitatakse mõlema suurriigi tuumastrateegiaid, ilma milleta oleks nende riikide valikuid keeruline mõista.
Teose viimane pool asetab Ukraina sõja laiemasse konteksti ning kirjeldab maailma julgeolekupoliitilise tasakaalu muutusi, mille Ukraina sõda on varasemast enam nähtavaks teinud. Autorid kirjeldavad elegantselt suundumusi, mis hoolimata Ukraina sõja arengust jäävad meid mõjutama ka järgmistel aastatel ja aastakümnetel.
Stephen Kotkin argumenteerib, et Putini tahte murdmiseks ei piisa pelgalt toetusest Ukrainale, vaid tuleb mõjutada tema haavatavust ehk praeguse režiimi stabiilsust, pidades seejuures silmas, et eesmärk ei ole mitte sõja lõpp, vaid püsiva rahu saavutamine.
Vaadeldes Ukraina sõda sõjalisest vaatenurgast, väidab Michael Kofman,
et lahinguväljal on tuttavat tundmatust palju rohkem ja hoolimata mehitamata tehnoloogiate võidukäigust ei ole sõja iseloom muutunud. Sõja edu ja ebaedu sõltuvad endiselt võitlustahtest ja oskusest pidada ühendrelvaliigi lahingut kombinatsioonis piisava hulga ja tulejõuga.
Eespool kirjeldatud pikk ja põhjalik ülevaade muudab «War in Ukraine» lugemise nüüd sama asjakohaseks nagu selle ilmumisajal, peaaegu aasta aega tagasi. Siinkohal võib ilmselt ka argumenteerida, et selle lugemine praegu on võib-olla isegi vajalikum, arvestades, et USA-s vahetub peagi administratsioon ja uus president on lubanud Ukraina sõja kiiresti lõpetada.
