Sõdur 5/2024

20–27

Fookus lk 6–17

Itaallaste teise maailmasõja sekeldused Kaug-Idas lk 60–65

4 Lühiuudised

6 Fookuses on kümneaastane 2. jalaväebrigaad

18 Õngitsemiskatsetest sotsiaalmeedia kaudu

20 Ukraina sõjaline erioperatsioon Kurski oblastis

28 Meredroonid ja -miinid sõjas Mustal merel

34 Wagner ja Venemaa mõjusfäär Aafrikas

38 Tarkvara, mis on vajalik ka Ukraina sõjatandril

44 Varitsev õhuründemoon ja relvakonfliktiõigus

50 Reservväelasena Ameerikas õppimas

52 Suurim ratsaväelahing Eestis – Paide lahing 1604. aastal

60 Itaallaste seiklused 1943. aastal Kaug-Idas ehk vähe tuntud teine maailmasõda

66 Uus raamat

Ajakiri Sõdur on tellitav ExpressPosti tellimiskeskkonnas https://tellimine.ee/est/sodur.

Samuti saab ajakirja tellida Omniva postkontoris, postipunktis või kirjakandja vahendusel. Tellimishind: 12 kuud 16,30 eurot; 6 kuud 8,15 eurot

Väljaandja küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus

Toimetus Juhkentali 58, Tallinn 15007 sodur@mil.ee

Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2432

Toimetaja lipnik Jan Robert Janson

Kujundaja lvo Sokka

ISSN: 2674-2624 (veeb) 44

Keeletoimetaja Diina Kazakova

Trükitud Joon trükikojas

Kaanefoto Linda Maria Saar

ISSN 1406-3379

Tapal vahetati välja NATO eelpaigutatud üksus Oktoobri alguses võtsid Ühendkuningriigi maaväe tragunid NATO eelpaigutatud lahingugrupi juhtüksuse vastutuse üle Tapal teeninud laskurrügemendi 5. pataljonilt.

«Tragunid on agressiivne luurevägi. See on Briti armee vanim Iiri rügement, mille koosseisus teenivad kiired, paindlikud ja kartmatud sõdurid, kes kasutavad lahingus oma soomukeid, et võidelda eesliinil lähivõitluses,» ütles NATO eelpaigutatud lahingugrupi ülem kolonelleitnant David Brooks. «Meie missiooni siin toetavad kuningliku tankirügemendi, kuningliku suurtükiväe 1. rügemendi ja 21. pioneerirügemendi üksused, kes on pidevas koostöös meie uhkete ja vaprate Prantsuse liitlastega 126. jalaväerügemendist,» lisas kolonelleitnant Brooks.

Peale NATO eelpaigutatud vägede üksuse saadab Prantsusmaa Eestisse ka kergejalaväekompanii (Compagnie d’Infanterie Légère – CIL), mis tugevdab kahe riigi kaitseväelaste vahelist koostööd ja suurendab kahe riigi relvajõudude vahelist koostegutsemisvõimet.

Eesti võttis osa kahe diviisi hindamisõppusest Iraagis

Septembris kuulutas Iraagi Kurdistani kaitseministeerium pärast kolm päeva kestnud juhtimispunkti õppust oma 3. ja 4. diviisi juhtimisvalmiduse saavutamist. Oma panuse andsid õppuse õnnestumisse ning diviiside loomisesse nii jalaväekompanii Estcoy­20 kui ka sõjalise nõustamise grupis teenivad kaitseväelased.

«Sõjalise nõustamise grupi põhipingutuseks oli viimastel kuudel oma kohalike partnerite toetamine pešmerga (Kurdistani relvajõudude) kolmanda ja neljanda diviisi loomisel. Kolmapäeval lõppenud diviiside hindamisõppus tõestas, et diviisid on valmis täitma neile püsitatud ülesandeid,» ütles sõjalise nõuandjate grupi liige major Henri Ley.

Diviisi staap osales

rahvusvahelisel

õppusel Avenger Triad 2024

Kaitseväe diviisi staabielement osales USA Euroopa ja Aafrika maaväe väejuhatuse (USAREUR-AF) juhitaval rahvusvahelisel staabiõppusel Avenger Triad 2024.

Õppuse eesmärk oli planeerida, harjutada ja viia ellu mitmekorpuse,

-riigi ja -domeeni suuremahulisi lahinguoperatsioone (LSCO). Suurõppusest võtsid osa USA, Eesti, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, Itaalia, Läti, Leedu, Holland, Poola ja Hispaania.

Õppus toimus 9.–19. septembril Euroopa eri paikades. USA Euroopa

Foto: Ardi Hallismaa

rahvusvahelisel

Hispaania õhutõrjeüksus toetab Eesti õhuruumi kaitset NASAMSi süsteemiga

Eestisse on jõudnud Hispaania kaitseväe õhutõrjeüksus koos NASAMSi (National Advanced Surface-to-Air Missile System) keskmaa­õhutõrjesüsteemiga, et anda NATO Euroopa vägede ülemjuhataja korraldusel oma kohalolekuga panus kaitsealliansi idatiiva kindlustamisesse ning strateegiliste objektide kaitsesse.

Eestis paikneva Hispaania õhutõrjeüksuse ülesanne on kaitsta NASAMSi abil olulisi strateegilisi objekte. Üksus on pidevas valmisolekus ning see paigutati Eestisse

NATO Euroopa vägede ülemjuhataja korraldusel. Sarnane üksus on olemas ka Lätis ning need süsteemid on omavahel seotud, olles ühtseks osaks NATO idatiiva kaitsest õhu­ ja raketiohtude vastu.

Hispaania saatis esimese NATO riigina NASAMSi süsteemi koos seda kasutava üksusega Eestisse 2023. aasta märtsis ning toona kestis pikendatud operatsioon 2023. aasta lõpuni. 2024. aasta augustis naasis Hispaania õhutõrjeüksus koos oma NASAMSi süsteemiga Eestisse.

Õppusel Steady Shepherd harjutati liitlaste siirmise planeerimist Eestisse

ja Aafrika maaväe väejuhatuse juhtimise all harjutavad USA ja NATO mitmeriigiüksuste staabid simulatsioonikeskkonnas selleks, et rakendada seniseid kogemusi suurõppustest ning tõsta valmisoleku taset ja tugevdada koostoimet USA maaväe ja liitlasriikide relvajõudude vahel.

20. septembril lõppes NATO staabielemendi lauaõppus Steady Shepherd, kus staabielement harjutas koos riigikantselei, kaitseministeeriumi, kaitseväe, NATO lahingugrupi ning mitmete riigiametite, ministeeriumite ja NATO üksuste esindajatega kriisiolukorras liitlasvägede siirmist Eestisse.

Steady Shepherd on järg kaitsevaldkonna eestvedamisel kevadel

toimunud vastuvõtva riigi (host nation support ehk HNS) ülesandeid käsitlenud lauaõppusele ja keskendub rohkem detailidele. NATO staabielemendi ülesanne on toetada NATO kiirreageerimisüksuste vastuvõtmist, siirmisoperatsioonide ettevalmistust ja õppuste korraldamist Eesti territooriumil. Samuti vahendab staabielement infot NATO ja Eesti vahel ning osaleb kaitseplaanide koostamises.

Foto: Jasmine McCarthy / USA armee

Foto: kaitsevägi

Foto: kaitsevägi

2. jalaväebrigaadi aastat

Esimesel augustil tähistas diviisi

2. jalaväebrigaad enda kümnendat aastapäeva.

Jan Robert Janson lipnik, strateegilise kommunikatsiooni keskus

Üksus loodi 2014. aasta maaväe reformi tulemusel Lõuna kaitseringkonna asemele, et kaitsta Lõuna-Eestit vastase rünnaku korral. Kaheksa aastat hiljem, 2022. aasta suurõppusel Siil, hinnati brigaad lahinguvalmis. Kuid mis olukorras on

brigaad praegu? Sõdur käis Luunjas 2. jalaväebrigaadi staabis, et usutleda selle ülemat kolonel Mati Tikerpuud.

Mis on 2. jalaväebrigaadi põhiülesanne?

Meie põhiülesanne kajastub kahes tegevuses. Esiteks lahinguvalmiduse hoidmine reservüksuste pideva väljaõppe, varustuse ja relvastuse hoiustamise ja hooldamise kaudu, st kui vile kõlab, oleme kohe valmis välja sõitma.

Teine tähtis tegevus puudutab uute üksuste väljaõpet. Meie reservarmee vajab pidevat värskendamist. Iga aasta õpetab 2. jalaväebrigaad pataljoni jagu uut jalaväge välja.

Peale selle veel staabi- ja sidekompanii ning juhtimiselemendid. Need ongi meie kaks rahuaegset põhifunktsiooni: lahinguvalmiduse hoidmine, et reservbrigaad oleks valmis, ja uute üksuste väljaõpe.

Värskendustempo on meil täpselt samasugune nagu ülejäänud kaitseväel. Kolme aastaga uuendame kõik oma manööverüksused. Kuue aastaga värskendame oma lahingutoetuse üksused ja kahe kuni kuue aastaga üksikkompaniid olenevalt nende endi vajadustest.

Rääkides natuke 2. jalaväebrigaadi erisustest võrreldes 1. jalaväebrigaadiga, on meie üksuste juhtstaabid ja ülemad suures osas laiali teistes Eesti rahuaja üksustes. Sõjaajal on meil kolm manööverpataljoni, pioneeripataljon, õhutõrjepataljon, lahinguteeninduspataljon ja kolm üksikkompaniid.

Rahuajal on aga nendest meie juures vaid 1. Kuperjanovi jalaväepataljon, lahinguteeninduspataljon ning staabi- ja sidekompanii. Kogu ülejäänud lahingutoetus tuleb 1. jalaväebrigaadi üksustest ning teise ja kolmanda manööverpataljonide juhtkonnad tulevad kaitseväe akadeemiast. Selleks et rahuajal oma juhtimisstruktuur õppusteks kokku saada, toetume väga suures osas 1. jalaväebrigaadile ja kaitseväe akadeemiale.

Kuidas iseloomustate 2. jalaväebrigaadi seisu praegu? Kas Lõuna-Eesti saab vastase rünnaku korral kaitstud?

Niisuguseid loosungeid nagu «Eesti pole kunagi olnud nii hästi kaitstud kui praegu» on juba piisavalt üle Eesti kõlanud ja eks see enesekindlus tulebki sellest, et oleme kõikide üksuste eri tasemetel valmis. Ka 2. jalaväebrigaad on iga aastaga paremaks küpsenud. Tähistasime just hiljuti oma brigaadi kümnendat aastapäeva. Aga esimese

2. jalaväebrigaadi ülem kolonel

Foto: Rasmus Allik / kaitsevägi

Mati Tikerpuu.

kümne aasta jooksul on suurem osa ajast kulunud ikkagi brigaadi varustamisele ja relvastamisele. See protsess kulmineerus alles kaks aastat tagasi õppusel Siil, kui 2. jalaväebrigaad mobiliseeriti täies koosseisus ning hinnati lahinguvalmis. Nüüd arendatakse saavutatud lahinguvalmidust kogu aeg edasi.

Kaitsevägi töötab praegu riigikaitse arengukava (RKAK) 2031 raamistikus, millest tulenevad kõik meie võimearendused. Juba sel aastal hakkavad 2. jalaväebrigaadi uued soomukid saabuma. Järgmise aasta alguses on neid kohal juba terve pataljoni jagu ning 2025. aasta lõpuks on meil kõik manööverpataljonid uutel soomukitel. Siia juurde veel relvastuse hanked, tankitõrjevõime suurendamine, öövaatlusvõime parandamine ja droonid. Kogu kaitsevägi areneb ja 2. jalaväebrigaad selle sees samamoodi.

Olete olnud 2. jalaväebrigaadi ülem juba veidi üle kahe aasta. Kuidas on brigaad selle aja jooksul muutunud?

Algusest peale on minu tähelepanu keskmes olnud inimesed ja nende arendamine. Tahan, et keskkond oleks siin selline, kus inimesed tunnevad ennast sama meeskonna liikmetena, teavad oma ülesandeid ja oleksid ette valmistatud nende täitmiseks. «Kliima» on ehk võtmesõna – et kõik inimesed tahaksid ja saaksid anda endast maksimumi kaitseväe ja 2. jalaväebrigaadi võitlusvõime arendamiseks. Oleme selleks korraldanud mitmesuguseid seminare ja püüdnud arvestada nii ajateenijate kui tegevväelaste psühholoogilisi baasvajadusi. Uurisime, millised võiksid nende arvates olla keskkond ja teenistustingimused, mis soodustaksid inimeste enda initsiatiivi ja tekitaksid hea tunde, millega hommikul ärgata ja tööle tulla.

Selle kahe aasta jooksul on mõned asjad kinnitanud, et areng toimub õiges suunas. Kui me vaatame kaitseväe keskmist kutsealust, siis umbes 50% on need, kes tulevad vabatahtlikult. Juba eelmise suvekutse ajateenijatest olid 69% need, kes vabatahtlikult tahtsid just 2. jalaväebrigaadis teenida. See näitab, et ka sõdurite puhul liigub see protsess õiges suunas. Inimesed tahavad teenida 2. jalaväebrigaadis.

▶ 2. jalaväebrigaad on kergejalaväeüksus, mille kõik struktuuriüksused koosnevad peamiselt reservväelastest, v.a staabid, mis on valdavalt mehitatud tegevväelastega.

▶ Brigaadi koosseisu kuulub ligikaudu 5000 inimest, keda õpetatakse välja eelkõige Lõuna­Eesti kaitsmiseks.

▶ 2. jalaväebrigaad suudab tagada enda pioneeri­, õhutõrje­, luure­, tankitõrjevõime ja logistilise toetuse.

▶ Brigaadi allüksustest on alaliselt tegevväelaste ja tsiviiltöötajatega mehitatud Kuperjanovi jalaväepataljon, lahinguteeninduspataljon ning staabi­ ja sidekompanii Võrus Taara linnakus ja brigaadi staap Luunjas.

▶ Kuperjanovi jalaväepataljonis ning staabi­ ja sidekompaniis saab Võrus läbida ka ajateenistuse, ülejäänud brigaadi koosseisu kuuluvate üksuste reservväelased õpetatakse välja 1. jalaväebrigaadis.

▶ 2. jalaväebrigaadi ülem on 2022. aastast kolonel Mati Tikerpuu.

▶ Brigaadi veebel on staabiveebel Helari Pilve.

Sõduri baaskursuse relvaõpe Taara linnakus.

Olen endiselt positiivselt üllatunud, kui hästi meil õnnestub liitlasüksuste integreerimine.

See kajastub nüüd ka tegevväelaste järelkasvus. Kui kaks aastat tagasi värbasime suvekutse ajateenijatest kümme inimest, eelmine aasta kaksteist, siis sel aastal juba ainult 2. brigaadi 22 inimest ja üle kogu kaitseväe saatsime veel mitukümmend inimest. Värbame kogu kaitseväe jaoks ja inimeste juurdekasvu on siin tunda. See omakorda jälle tasandab tegevväelaste töökoormust ja motiveerib neid rohkem kvaliteedile keskenduma.

Kuperjanovlased Kevadtormil 2023.

Olles ise ka osa enda ajateenistusest Taara linnakus veetnud, nägin, et mõned liitlasüksused peavad ööbima soojakutes ja osad saavad uues uhkes kasarmus olla. Kas liitlaste tingimused Võrus ja 2. jalaväebrigaadi juures on ka paranemas? Kas on võimalusi neid veel siia juurde tuua?

Olenemata sellest, kas kasarmus või soojakus, tingimused liitlassõduritele on vähemalt sama head kui Eesti sõduril. Kõik sõltub muidugi ka sellest, millega võrrelda. Neile pakutakse Euroopas, näiteks Saksamaal, Poolas ja mujal mitmesuguseid võimalusi.

Kõik, kes siia tulevad, on seni olnud ülimalt rahul Lõuna-Eesti ja

Kui suudame

luua hea kontakti ja üksteisemõistmise juba rahuajal, siis seda parem on meeskonnatunne ja võitlusvaim sõja korral.

Foto: Antero Noor / kaitsevägi

2. jalaväebrigaadi tingimustega. Lähiajal muutub see, et just sai valmis Reedo RSOM ala (ingl reception, staging and onwards movement ehk liitlasüksuste vastuvõtmiseks ja komplekteerimiseks loodud ala). See annab lisavõimalused siia paigutatavate liitlasüksuste majutamiseks. Praegu on liitlaste pataljon veel Taara linnakus, aga lähitulevikus võtame kasutusele Reedo ala ja osa nendest liigub sinna. Meie huvi on, et ka edaspidi jääks suurem osa liitlastest Taara linnakusse. Ma arvan, et see on tähtis tekitamaks igapäevast külg külje tunnetust Eesti ja liitlassõduri vahel. Et nad elaks, spordiks, sööks ja õpiks samas kohas. Nii tekib ka liitlastel parem

Kuperjanovi jalaväepataljon

▶ Kuperjanovi jalaväepataljon on 2. jalaväebrigaadi allüksus, kus korraldatakse sõjaväelist väljaõpet. Teenistuse saab läbida jalaväekompaniides, staabi­ ja tagalakompaniis või lahingutoetuskompaniis.

▶ Kuperjanovi jalaväepataljoni ülesanded on õpetada välja ja komplekteerida sõjaaja üksused ning väljaõppeplaani järgi moodustada õppeaasta jooksul ajateenijatest sõjaaja allüksused: kaks­kolm jalaväekompaniid, staabi­ ja tagalakompanii ning lahingutoetuskompanii.

▶ Ajateenijate arv ja allüksuste koosseis kinnitatakse iga­aastase väljaõppeplaaniga. Samuti korraldab Kuperjanovi jalaväepataljon väljaõppeplaani kohaselt õppekogunemisi pataljoni põhjal moodustatavate üksuste reservväelastele. Peale selle hoiab ja hooldab pataljoni rahu­ ja sõjaaja, samuti formeeritavate üksuste tehnikat, relvastust, laskemoona, riide­ ja muud varustust.

▶ 2. jalaväebrigaadi sõjaaegses struktuuris on kolm manööverpataljoni, mis kõik kannavad alates eelmisest aastast Kuperjanovi pataljoni nime.

▶ Kõigil kolmel pataljonil on ka sama sümboolika ning neid õpetatakse välja rahuaegses Kuperjanovi pataljonis, mille ülem on kolonelleitnant Jaan Kessel.

▶ Kuperjanovi jalaväepataljoni veebel on vanemveebel Taavi Muru.

arusaam, kelle juures nad on, mis rahvas see on ja kuidas siin ilmanurgas inimesed elavad. Kui suudame luua hea kontakti ja üksteisemõistmise juba rahuajal, siis seda parem on meeskonnatunne ja võitlusvaim sõja korral.

Kuidas on sujunud brigaadi manööverüksuste üleminek kergejalaväelt mehhaniseeritud struktuurile?

Võiks öelda lihtsalt ühe sõnaga – hästi! (naerab – toim). Aga eks ta tuleb muidugi pingutusega. Me oleme reservi moodustanud teatud struktuuriga pataljone, kus on omavahel kokku harjutanud kompaniid ja rühmad. Nüüd me lammutame selle mingis osas ära ja teeme hoopis teistsugused meeskonnad. Mõned kompaniiülemad on vahetunud, osad sõdurid olid enne ühes rühmas, aga nüüd on hoopis teises jne. Kindlasti tekib natukene hammasrataste raginat.

Üks asi on arvutis mõned nimed ühest kastist teise tõsta, aga kui need inimesed on oma rühma või kompaniiga koos põllul, siis on seal vaja uuesti üksteist tundma õppida ja harjutada juhtimist ning taktikalisi tegevusi.

Üleminekuprotsess kestab veel edasi. Me oleme ülemineku täielikult ära teinud vaid ühe pataljoniga, kes sel suvel läks reservi. Nemad pandi juba uude struktuuri ja nad on ka taktikat põllul koos harjutanud. Ülejäänud kahe pataljoniga oleme veel alles poolel teel sinna. Paari aasta pärast on kõik üksused uue struktuuri järgi välja õpetatud ja reservis ning on tekkinud uus normaalsus.

Siiski räägime siinkohal ainult struktuurimuudatusest. Sisuline võitlusvõime paraneb ikkagi lisarelvastuse ja -varustuse (sealhulgas uute soomukite) hankimise ja nende lahingusse kaasamise abil, mis on järgnevate aastate ja reservõppekogunemiste teema. Uuele struktuurile üleminekuprotsess on käivitunud, esimesed sammud juba tehtud, nüüd liigume lihtsalt järgmiste üksustega edasi.

Kui suurel määral muudab selline üleminek tulevaste ajateenijate väljaõpet?

Soomuk kindlasti muudab väljaõpet ja väljaõppeplaane, aga see ei ole revolutsioon, vaid evolutsioon. Kui enne

Julius Kuperjanov juhtis üht kuulsusrikkaimat üksust vabadussõjas –Tartumaa partisanide pataljoni. Ta sai Paju lahingus surmavalt haavata ja suri Tartus 2. veebruaril 1919. Postuumselt anti talle kolm eri järku Vabadusristi.

läksid mehed veoauto kasti ja sõitsid lahingusse, siis nüüd teevad nad seda soomukiga.

Loomulikult on seal oma eripärad. Soomukisse ei mahu nii palju inimesi kui veoauto kasti, soomukijuhi väljaõpe on natukene teistsugune, lisaks tuleb veel juurde sihtur, meeskonnaülema suhtlus oma meestega on veidi erinev ja rühmaülemal on rohkem vahendeid, mida kasutada. On erisusi, aga sel hetkel, kui jalaväeüksus jõuab oma positsioonile, võitleb ta ikkagi kui kergejalavägi. Taktikas ei ole väga suurt muutust.

Kuidas te endise peastaabi väljaõppeosakonna ülemana hindate praeguste ajateenijate väljaõppe taset üldiselt?

Et sellele küsimusele hästi ja põhjalikult vastata, peaks mul olema endiselt sama hea ülevaade, kuidas seda ülejäänud kaitseväes tehakse. Mul on muidugi mingisugune kontakt ja tunnetus olemas, mis teistes üksustes tehakse, aga põhiliselt saan öelda, kuidas me siin asju teeme.

Kaitseväel on vaja oma väljaõppemeetodeid ajakohastada, arvestades seda tänapäevast noort, kes tuleb kutsealusena sõjalist väljaõpet omandama.

Nende inimeste tase, kellest me sõjaaja üksuseid moodustame, on läinud intellektuaalse kvaliteedi poolest järjest paremaks. Tulevad targemad ja motiveeritumad noored ning selliseid inimesi on hea ja lihtne ükskõik kelleks välja õpetada. Sellel mündil on ka teine külg, mis on füüsilised võimed. Juba aastaid teame, et meile tulevad füüsiliselt nõrgad noored, kui võrdleme nende võimeid kaitseväe miinimumnõuetega. Tsiviilelust tulles arvavad nad, et on väga head, aga kui me paneme nad kaitseväe kehaliste võimete testi tegema, siis tulemused näitavad, et heal juhul ainult üks kolmandik teeb selle miinimumnõuetele ära. See tähendab, et kaks kolmandikku kukub miinimumnõuetest läbi.

Lahinguteeninduspataljon

▶ Lahinguteeninduspataljonil on tähtis roll kogu 2. jalaväebrigaadi lahinguvalmiduse hoidmisel. Pataljon haldab suurt osa brigaadi sõjaaja varudest, sealhulgas laskemoona, tehnikat ning üksiksõduri varustust.

▶ Varude korrektne ladustamine, komplekteerimine ja vajaduse korral kiire väljastamine võimaldab ülejäänud brigaadil kiirelt sõjaaja plaane täitma asuda.

▶ Lahinguteeninduspataljoni ülesannete hulka kuuluvad ka brigaadi meditsiinitoetus, varude ja tehnika transport ning relvastuse ja tehnika remont.

▶ Pataljon korraldab regulaarselt õppekogunemisi, et hoida reservkoosseisu lahinguvalmidust ning teadlikkust kaitseväe uusimast relvastusest ja tehnikast.

▶ 2. jalaväebrigaadi lahinguteeninduspataljoni ülem on kolonelleitnant Janek Rannamägi ja pataljoni veebel on staabiveebel Tõnu Tuul.

2. jalaväebrigaadi lahinguteeninduspataljoni avalik üritus Uulus 10. mail 2024. Foto: Hannes Parmo / kaitsevägi

Nad on füüsiliselt nõrgad. Kuidas sa lähed sellise sõduriga taktikat tegema, kes ei jaksa oma seljakotti või relva kanda? Kuidas ta suudab rünnakule minna pärast mitmekilomeetrist jalgsirännakut? See on kogu kaitseväe läbiv probleem.

Kuidas väljaõpet sellises olukorras parandada?

Kui me räägime nüüd sellest, et meie üks rahuaja põhiülesandeid on uute

sõjaaja üksuste väljaõpetamine, siis mulle on ülitähtis, et väljaõppe tase oleks kõrge. See nõuab instruktoritelt praegusel ajal veidi rohkem kui vanasti.

Näen, et kaitseväel on vaja oma väljaõppemeetodeid ajakohastada, arvestades seda tänapäevast noort, kes tuleb kutsealusena sõjalist väljaõpet omandama. Meie väljaõppe suurim proovikivi on saada sõdur aktiivselt osalema, et ta ei oleks passiivne.

Kuidas aktiveerida tänapäeva sõdurit väljaõppes nii, et ta tunneks, et väljaõpe on huvitav ja tal on seda vaja. Väljaõpe peab olema mõtestatud. Sõdur ei pea tegema asju ainult selle pärast, et seda kästakse. Ta peab ka aru saama, miks seda tarvis on.

See on üks katsumus, millega oleme tegelenud 2. jalaväebrigaadis: kuidas õpetada oma instruktoritele paremaid meetodeid. Rühmaülematega on olukord hea, nad tulevad kaitseväe akadeemiast, kus nad on omandanud pedagoogika mooduli. Täiendõpet vajavad uued noored instruktorid, keda me värbame otse ajateenistusest.

Tahame, et meie

tegevväelased oleksid kursis uute ja teaduspõhiste väljaõppeviisidega ning oskaksid neid rakendada sõdurite paremaks kaasamiseks väljaõppesse.

Siinkohal on meil olnud abi ka väljastpoolt kaitseväge. Tallinna ülikooli teadurid eesotsas Grete Arroga on käinud meid siin mitmel suvel paaripäevaste õpiampsudega aitamas. Tahame, et meie tegevväelased oleksid kursis uute ja teaduspõhiste väljaõppeviisidega ning oskaksid neid rakendada sõdurite paremaks kaasamiseks väljaõppesse.

Teine oluline teema on see, et keskendume kaitseväes tihti üksnes väljaõppele. Unustades seejuures, et väljaõppe sujuvaks toimimiseks peab olema ka keskkond, mis seda toetab.

See ei tohi olla ülemäära stressirohke. Kui sõdur on kogu aeg liialt pinges, siis ei ole ta mõttega õppeprotsessi juures.

Seetõttu oleme vähendanud igasuguseid regulatsioone: kuidas sõdur peab kõndima, olema ja millal ta võib üldse olla. Selles osas oleme tunduvalt korrigeerinud oma sisekorra eeskirja, et anda oma sõduritele rohkem vabadust ja iseotsustamise võimalust.

Ta ei tohi tunda, et on kuskil vangis või keegi teda käsu all kinni hoiaks. Ta peab võimaluste piires saama ka ise valida, mida ja millal teeb.

Kõige parem näide on õhtused söögiajad. Sinna ei pea rivis minema.

Saad valida, kas spordid enne ära ja lähed siis sööma või sööd enne ära ja teed siis sporti. Õhtune aeg ei ole enam nii reguleeritud. Samamoodi õhtused rivistused.

Me ei ole vanglas, kus peab kõik üles rivistama ja lugema nimeliselt üle, et kas kõik on ikka kohal ja kas vahepeal on keegi hümni sõnad ära unustanud. Tegelikult ei ole seda vaja. Pigem peab sõdur olema täiesti valmis ja keskendunud, kui hommikul väljaõpe pihta hakkab.

Ei pea tema õhtust aega lõhkuma vanaaegsete meetoditega. Tuleb pöörata tähelepanu keskkonnale enne ja pärast väljaõpet, sest see kõik moodustab ühe terviku.

Rääkisime juba brigaadi manööverüksustest, aga kuidas läheb manöövreid toetavatel üksustel?

Kui ühe sõnaga kokku võtta, siis meie lahingutoetusüksustel läheb hästi. Näiteks sai tankitõrjekompanii endale uued relvad Spike LR, tänu millele nende ja terve brigaadi võime paranes suurel määral.

Õhutõrjujad lõpetasid oma kahurite moderniseerimise, mis on jällegi oluline võime kasv. Nad jätkavad oma side- ja eelhoiatusvõime parandamisega uute radarite ja juhtimiskeskustega. Kõik liigub õiges suunas.

Sõda Ukrainas on taas tõestanud, et oht õhust pole kuhugi kadunud ja on järjest aktuaalsem. Õhutõrjujatel on äärmiselt oluline roll brigaadi lahingus, et jalaväeüksused saaksid keskenduda vastase hävitamisele. Õhutõrjujad jälgivad eriti tähelepanelikult, kuidas areneb lahingutegevus Ukrainas, keskendudes põhiliselt droonivastasele tegevusele. Samuti on nad kohandanud oma taktikalisi protseduure. Täpselt detailidesse ei lasku, aga nad on saanud oma väljaõpet tänu Ukraina kogemusele suuresti täiendada.

Pioneerid on olnud ja jäänud iseenesestmõistetavalt heaks ja tugevaks üksuseks, kellele võime juba pikka aega kindlad olla. Mis puudutab tõkestamist, kindlustamist ja liikumise tagamist, siis selles on pioneerid alati head olnud ja jätkavad samamoodi edasi. Pärast diviisi loomist ei kuulu suurtükiväepataljon enam 2. jalaväebrigaadi koosseisu. Kuigi nad ei ole otse-

Staabi- ja sidekompanii

▶ Staabi­ ja sidekompanii on 2. jalaväebrigaadi allüksus, mille ülesanne on tagada brigaadi juhtimise alaline valmisolek.

▶ Kompaniis õpetatakse välja reservüksus brigaadi juhtimispunktide julgestamise, töökeskkonna tagamise ning sideühenduste alalhoidmiseks kõrgema üksuse, brigaadi juhtimispunktide ning brigaadi koosseisu kuuluvate allüksustega.

▶ Staabi­ ja sidekompaniis koolitatakse ajateenijaid staabikaitse, juhtimispunkti ja side erialal. Väljaõppetsükkel jaguneb kaheks: reakoosseisu (enamikus jalaväe erialaga staabikaitsjate) õpe kestab kaheksa kuud ning nooremallohvitseride, autojuhtide, sidemeeste ja IT­spetsialistide õpe 11 kuud.

▶ Suur osa staabi­ ja sidekompanii koosseisu ajateenijatest õpib 11 kuud, sest üksuses on palju erialameeskondi ja sõidukeid, mille juhtimine olenevalt ametikohast eeldab C­kategooria auto või CE­kategooria autorongi juhtimise õigust.

▶ 2. jalaväebrigaadi staabi­ ja sidekompanii ülem on kapten Taavi Kivi ja kompanii veebel on vbl Tambet Toode.

selt brigaadi üksus, töötame nendega pidevalt õlg õla kõrval. Õppustel harjutame kogu aeg nendega koos, sest ilma kaudtule toetuseta oleks võita väga raske.

Nagu juba mainisite, siis saab

2. jalaväebrigaad endale uusi soomukeid ja relvastust projekti 2031 raames. Mille poolest siis täpsemalt erineb 2031. aasta 2. jalaväebrigaadi võitleja varustus praegusest Lõuna-Eesti kaitsjast? Üksiksõduri varustuses oli meil viimane arenguhüpe siis, kui tuli kolm ühes kaitsesüsteem. Muidugi ei saa mainimata jätta ka öövaatlusvõime paranemist sõduri tasemel.

Alates jao- ja rühmatasemest on meil nüüd uued kuulipildujad ja ühekordsed tankitõrjerelvad. Enamik võime paranemisest on toimunud ikkagi allüksuse tasemel. Äärmiselt oluliseks pean vaatlusvõime paranemist droonide abil. Eeldan, et see teeb veel käimasoleva RKAKi ajal täiendava arenguhüppe nii kompanii kui ka rühma tasemel.

Peamine on praegu siiski üleminek soomukitele. See veab kogu manööverpataljoni muutust. Kõik kolm jalaväepataljoni saavad parema killukaitse ja hoopis parema manöövervõime, mille tulemusel suudame neid kiiremini ümber paigutada. Kergejalavägi on hea, kui see on maasse kaevatud ja

Kuuerattaveoga soomukid 6 x 6

Arma on peagi kasutusel 2. jalaväebrigaadis.

Foto: Kermo Pastarus / RKIK

«Kõige tähtsam on praegu üleminek soomukitele,»

ütleb kolonel Tikerpuu.

Foto: Rasmus Allik / kaitsevägi

Kuperjanovi pataljoni ülema kell on saanud täistabamuse 2022. aastal.

Foto: Geidi Lovise Lee / kaitsevägi

Kuperjanovlased õppusel Murtud Saabas 2024. Foto: Linda Maria Saar / kaitsevägi

sõdib seal, kus tal on oma positsioonid. Kui pead jalaväge lahinguvälja ühest otsast teise liigutama, on ta väga haavatav. See nõrk koht saab nüüd vajaliku paranduse.

2032. aasta ja sealt veel edasi. Kas on juba praegu võimalik tuvastada, mis peaksid brigaadi järgmised arengusuunad olema?

Elu muutub nii kiiresti, et mina ei tahaks küll rohkem kui viis-kuus aastat ette ennustada. Praegu peame käimasoleva võimearendusega lõpuni minema. Kaitsevägi peab edaspidi jätkuvalt suurt rõhku panema eelhoiatuse parendamisele ja sihtmärgistamisele. Meile tulevad relvasüsteemid, mis võimaldavad hävitada vastast sadade

Ei julge ennustada, mis saab kümne aasta pärast, aga võttes arvesse praegust Ukraina kogemust, peab kindlasti arenema vaatlus- ja tulejuhtimisvõime.

kilomeetrite kauguselt. Seetõttu on vajalik saada infot vastase kohta võimalikult kaugelt.

Praegune võimearendus on juba küllaltki hea, aga kui me vaatame seda, kuidas käib sõda Ukrainas, siis on meil vaja kümme korda rohkem droone alates rühmatasemest kuni diviisitasemeni välja. Kui me tahame vastast hävitada enne, kui ta meieni jõuab, kasutades ära oma paremat kaugtulevõimet, peame teadma, kus vastane on ja kus teda saab hävitada. Selle abil hoiame ka enda lahingujõudu alles.

Ma ei julge ennustada, mis saab kümne aasta pärast, aga võttes arvesse praegust Ukraina kogemust, peab kindlasti arenema vaatlus- ja tulejuhtimisvõime.

Korduvalt on juba kõlanud õpituvastused Ukrainast. Kas olete pidanud ka väljaõppes ja võimearenduses midagi muutma, et tänapäeva sõjale paremini vastu seista?

Me ei ole pidanud suurt midagi muutma. Eespool mainitud droonisõda ja sellest tulenev on juba arvesse võetud. See puudutab mõlemat osa, nii droonivastast tegevust, et me oskaks neid vaadelda, avastada ja alla lasta, kui ka droonide kasutamist. Mõlemad pooled on meil juba väljaõppesse integreeritud.

Endiselt on ja jääb võtmetähtsusega vajadus arendada allüksuste juhte, ka kõige madalamal tasemel, kes oleksid kompetentsed ja tahak-

sid ning oskaksid haarata initsiatiivi. Lahinguväljal peavad nad kiirete muutuste korral kärmelt otsustama ja tegutsema, et seeläbi vastase üle ülekaalu saavutada.

Selles osas on meil kaitseväes juba algusest peale olnud mentaliteet, et meil on mõtlev sõdur ja tark armee. Peame enda allüksuste juhte võimendama ja toetama, et nad suudaksid lahingu meie kasuks pöörata juba kõige madalamal tasemel.

Pole juba tükk aega uudistes märganud arutelusid Nursipalu harjutusvälja teemal. Kuidas on 2. jalaväebrigaadi suhted kohalikega? Ma ütleks, et kohalikega on suhted läinud tihedamaks ja paremaks. Tänu

Nursipalule oleme kohati olnud sunnitud rohkem suhtlema ja selgitama, kes me oleme, mida teeme ja miks. See on aidanud enamikul kohalikest saada palju parema ettekujutuse meist. Meie kontaktid näiteks Rõuge vallavalitsusega on ka nüüd palju tihedamad ja konstruktiivsemad.

Loomulikult on alati inimesi, kes üritavad Nursipalu arendust näidata kui negatiivset ja väga suurt probleemi ja poleemikat tekitavat asja. Tegelikult on see väga väike osa Lõuna-Eesti inimestest.

Nende peale ei tasu üldist narratiivi üles ehitada. Suurem osa Eesti inimestest saab väga hästi aru riigikaitse olulisusest ning usaldus kaitseväe vastu on suur.

Üle poolte möödunud aastal riigi infosüsteemi ameti (RIA) registreeritud mõjuga küberintsidentidest kuulusid andmepüügi (ingl phishing) kategooriasse. Laias laastus nimetatakse andmepüügiks igat tüüpi pahatahtlikke katseid petta välja erisuguseid andmeid (nt kasutajanimed, paroolid, isiklikud andmed, PIN-koodid, krediitkaardi number jne), mida kurjategija saab enda huvides ära kasutada.

Õngitsemiskatsetest

Õngitsemiskatsetest sotsiaalmeedia kaudu

Sander Mändoja

kapten, 2. jalaväebrigaadi staabi infooperatsioonide jaoskonna ülem

Andmepüügi eesmärk võib olla puhtalt majanduslik – saada ligipääs inimese pangaandmetele ja ta konto tühjaks teha –, aga sellist meetodit kasutavad info kogumiseks muuhulgas ka vaenulikud luure- ning eriteenistused. Just viimaste jaoks võivad Eesti riigiasutuste töötajad, sh kaitseväelased, olla sotsiaalmeedias erilise tähelepanu all.

Edukatel andmepüügikatsetel leiab tihti sotsiaalse mõjutamise (ingl social engineering) tunnuseid. Kombineerides sotsiaalse mõjutamise küberrünnakuga saame rääkida tehnosotsiaalsest mõjutamisest. Taoline tegevus on üldjuhul suunatud sihtmärgi nõrkuste vastu, et panna ta vabatahtlikult loovutama enda käsutuses olevat teavet.

Nõrkusteks võivad olla igati inimlikud emotsioonid, millega kurjategijad oskuslikult manipuleerivad: soov kiirelt rikastuda, hirm võimuesindaja repressioonide ees, füüsiliselt atraktiivse inimese lähenemiskatsed jne. Ohvrit oskuslikult töödeldes võib sel viisil kätte saada tohutult palju infot. RIA hinnangul on edukad 10–20% andmepüügikatsetest, mis arvestades andmepüügi järjest kasvavat mahtu ja uusi meetodeid, on suur kahju. Teenistuse iseloomu arvestades koguneb iga tegevväelase, aga ka ajatee-

nija, reservväelase ja kaitseliitlase kätte vähem või rohkem tundlikku infot. Osa sellest on kaitstud riigisaladusega või asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud, aga osa on juriidilises mõttes avalik info. Siiski võib süsteemse kogumistöö abil ka sellise teabe killukestest panna kokku pusle, mis tervikuna näitab vastasele meie nõrkusi ja haavatavusi.

Samuti võib andmepüügiga kogutud info aidata kinnitada või ümber lükata järeldusi, mis on tehtud muude (luure)allikate põhjal. Peale faktipõhiste infokildude – näiteks üksuse asukoht, ülesanne või varustus – pakub vastaspoolele huvi ka inimeste, eriti ülemate, omavahelised suhted, moraali ja võitlustahte seis, probleemid ning mured, mida potentsiaalselt võimendada jne.

Niisiis ei ole mõistlik isegi neid teenistusega seotud tahke võõrastega jagada, mis seaduse järgi piiratud ei ole. Eriti sotsiaalmeedia või muu digitaalse kanali vahendusel, kus ei ole võimalik vestluspartneri identiteeti tuvastada.

Eespool kirjeldatud ohte silmas pidades lisati värskelt uuendatud juhendisse „Kaitseväe isikkoosseisu osalemine sotsiaalmeedias“ indikaatorid, mis aitavad tuvastada potentsiaalseid võltskontosid ja seega andmepüügikatseid nurjata. Võltskontole võivad viidata kahtlustäratavad elemendid profiili välises vaates: värskelt loodud kasutaja, vähene sõprade arv, väike postituste arv, küsitav seos Eestiga.

Sõnumite sisus ja keelekasutuses tasub jälgida, et need ei oleks vigases eesti keeles, mis võib viidata tõlkeprogrammide või tehisaru loodud tekstile; ajas muutuvad ja nähtavalt erineva stiiliga; pealetükkivad ja suunatult kaitseväe kohta infot otsivad; intiimsuhetele rõhuvad.

Tegelikult tasub juba profiili välise vaatluse põhjal tekkivate ohumärkide korral edasine suhtlus välistada (või vajaduse korral alternatiivseid kanaleid kasutades veenduda, et tegemist on õige inimesega). Isegi Facebooki

sõbrakutse vastu võttes annate potentsiaalsele kurjategijale ja/või luurajale ligipääsu teda huvitavale teabele.

Kaitsevägi on juba aastaid suuremate õppuste käskudesse lisanud käitumisjuhiseid sotsiaalmeedias toimetamiseks. Siiski eksitakse endiselt kas teadmatusest või hooletusest kehtestatud piirangute vastu ning jagatakse avalikkusega sisu, mis võib kahjustada kaitseväe julgeolekut, mainet või mõlemat.

Küberdomeenis toimetanud vastutegevus tuvastas nii möödunud kui selle aasta Kevadtormil, et näiteks tutvumisrakenduses Tinder on üllatavalt lihtne meelitada välja infot nii üksuste paiknemisalade, ülesannete kui üldise meeleolu kohta. Taoliste vahejuhtumite tõsiduse illustreerimiseks järgnesid sel aastal vahekohtu abiga ka tulelöögid mõne üksuse paiknemisalale, mille asukoht oli lekkinud.

Päris konfliktis kaasneksid Tinderi avameelsuspuhangutega hukkunud ja haavatud, näiteid sotsiaalmeedias jagatud info põhjal sooritatud rünnakutest leidub Ukraina sõjas mitmeid. Võib eeldada, et võimaliku konflikti korral intensiivistuvad ka andmepüügikatsed kaitseväelaste suunas. Peale selle toimetavad küberruumis igasugused muud kurikaelad, kelle poolt kogutud info võib samuti jõuda vaenulike eriteenistusteni. Kui tehnoloogiliste rünnete tõrjumiseks on nii kaitseväel kui teistel asutustel palgal spetsialistid, siis andmepüügikatsete tõrjumise ülesanne lasub igal teenistujal endal.

Seega on väga oluline enne igasuguse info jagamist sotsiaalmeedias ja vestlusrakendustes iseendalt küsida: 1) kas tegevus võib kahjustada kaitseväe julgeolekut või mainet; 2) kas inimesel, kellega ma infot jagan, on seda tarvis teada; 3) kas inimene, kellega ma suhtlen, on tegelikult see, kes ta väidab ennast olevat. Kui kasvõi ühele nendest küsimustest ei ole võimalik jaatavalt vastata, ei peaks teavet edastama.

Sõjaline erioperatsioon

Kurski oblastis

Urmas Salo erukapten

Juuli lõpus ja augusti algul tundus Ukraina sõjaline seis olevat vähe lootust andev. Vene vägede pealetung idarindel Donbassis jätkus ning mitmes lõigus, eelkõige Toretski juures, Pokrovski ja Kurahhove suunal saavutasid venelased järjest ka edu.

Ehkki Ukraina vägedel õnnestus Vene soomustehnika rünnakud tõrjuda, ei suutnud nad peatada jalaväge. Mõjusid Ukraina vägede kurnatus ja

lahinguvõime langus. Venelastele tagas edu lennuväe liugpommide rohke kasutamine Ukraina nõrkade kaitserajatiste vastu üsna avatud maastikul. Järjest raskem on korraldada tule all rindeüksuste logistikat, varustuse kohale toimetamiseks tuleb kasutada isegi droone.

Vene vägedel on kuni neljakordne ülekaal elavjõus ja laskemoonas ning nende väejuhatus ei hooli oma ründeüksuste kaotustest. Uut kahuriliha oli võimalik juurde värvata, sest suurendati värbamisel makstavaid tasusid. Venemaal oli rindelõigus u 40 000 võitlejat Ukraina 12 000 vastu. Ukraina ei

suutnud nõrgestada Vene lennuväe tegevust, sest lääneriigid ei lubanud tarnitud rakettidega tulistada lennuvälju Venemaal.

Idarinde olukord

Vene väed tungisid juuli teisel poolel edasi Toretski ida- ja lõunaosas ning Nju-Jorkis. Avdijivka ja Pokrovski vahel suutsid Vene väed kuue kuuga edasi tungida 25 kilomeetrit, jäi veel 18 km. Ukraina väed ei suutnud Vene edasitungi pidurdada ja olid sunnitud alates 18. juulist Pokrovski suunal järk-järgult taanduma, mistõttu langesid Prohresi

Sudžas pole enam päriselt selge, kus asub Ukraina ja kus Venemaa territoorium. Foto: AP Photo / Scanpix

asula ja seejärel veel mitmed raudtee lähedal.

24. juulil jäi osa Ukraina 31. mehhaniseeritud brigaadi üksusi piiramisrõngasse, kuid neil õnnestus välja murda. Venemaa lähiaja eesmärk on selge: hõivata tähtis transpordisõlm ja kaevanduslinn Pokrovsk (Nõukogude ajal Krasnoarmeisk), sest sealt on võimalik rünnata põhja pool asuvaid Ukraina linnu. Kui Ukraina olulistest kaevandustest ilma jätta, saab nõrgestada riigi majandust.

Ukrainal on õnnestunud Venemaa rünnakud paljudes teistes rindelõiku-

des tagasi lüüa, eelkõige Tšassiv Jari juures. Venelased pole suutnud tungida üle linna idaosas paikneva kanali.

Samas ei ole Ukraina väed saanud Harkivi oblasti põhjaossa tunginud Vene vägesid täielikult välja tõrjuda. Lahingud mitme asula ja Vovtšanski linna pärast kestavad praeguseni. Vene väed on pidanud aktiivseid lahinguid ka Kupjanski, Svatove ja Kreminna suunal.

Ukraina relvajõudude ülemjuhatus eesotsas kindral Oleksandr Sõrskõiga leidis kujunenud olukorras ootamatu lahenduse, mida lääneriikide sõjalised nõuandjad või kommentaatorid ette ei osanud näha. Kurski operatsiooni planeerimist suudeti hoida täielikus saladuses. Sellest teadsid esialgu ainult mõned kõrgemad ohvitserid, väeosade ülemad said sellest teada vaid kolm päeva varem ja sõdurid eelmisel päeval.

President Zelenskõi teatel on Kurski operatsiooni üks eesmärk luua puhvertsoon agressori territooriumil. Samuti on räägitud Ukraina positsioonide tugevdamisest võimalikeks läbirääkimisteks, Kurski alla teistelt rindelõikudelt vaenlase jõudude tõmbamisest, et kergendada olukorda Donetski rin-

del, vaenlase elavjõu ja tehnika hävitamisest, aga ka tema logistika desorganiseerimisest, vägede ja ühiskonna moraali tugevdamisest ja sõjavangide võtmisest vahetuseks.

Ukraina väejuhatus tõi ründegrupeeringu moodustamiseks muudelt rindelõikudelt Sumõ oblastisse mitmesuguseid lahingukogemusega üksusi, üksikuid pataljone ja roode. Seda tehti näiteks puhkuse sildi all. Erinevalt varasematest sissetungidest Venemaale ei kasutatud Vene vabatahtlikke üksusi.

Ukraina ülemjuhatus leidis nõrgima koha Venemaa kaitses: Kurski oblastis polnud rajatud tugevaid kaitseliine ja sealne piirikattegrupeering oli kehv.

Ründeoperatsiooniks valiti välja lahingukogemusega ründepataljonid ja dessant-ründepataljonid ning ka erivägede allüksused ja drooniallüksused. Ründeüksusi toodi ka kõige aktiivsematest rindelõikudest, nt 225. ründepataljon Nju-Jorgist Toretski alt ning eripataljon Škval 47. mehhaniseeritud brigaadist Pokrovski piirkonnast.

Dessant-ründepataljonid võeti 80., 82. ja 95. dessant-ründebrigaadist. 82. dessant-ründebrigaad formeeriti 2023. a algul ja nende relvastuses on lääne soomustehnika, sh tankid Challenger 2, lahingusoomukid Marder 1A3 ja Stryker ning haubitsad M119. Viimati osalesid allüksused Vene vägede Harkivi pealetungi tõrjumisel.

95. brigaad on üks tuntumaid Ukraina dessant-ründeüksusi, mille allüksused sooritasid 2014. a 450 km pikkuse reidi separatistide tagalas. Allüksusi võeti nii maavägede 22. ja 61. kui ka 88. mehhaniseeritud brigaadist ning merejalaväe 36. brigaadist 501. üksikmerejalaväepataljon. Kokku pärinesid allüksused 20 brigaadist.

Mainitud on 103. territoriaalkaitsebrigaadi, mis osales Harkivi vastupealetungil 2022. a, ning Kiievis formeeritud 241. territoriaalkaitsebrigaadi. Erivägede allüksused pärinesid nii armee 8. eriotstarbelisest polgust kui ka julgeolekuteenistuse Alfa grupist ja rahvuskaardi Omega grupist.

Operatsioonil osalesid kolme ründedroonide pataljoni allüksused mehita-

mata õhusõidukite jõududest ning 22. mehhaniseeritud brigaadist ja neli ründedroonide roodu või allüksust, sh 116. ja 117. territoriaalkaitsebrigaadist (116. brigaadist Khorne grupp). Võimalik, et tagala julgestamiseks toodi mõni allüksus ka Valgevene piirilt.

Operatsiooni algul kasutati aktiivselt Ukraina transpordikoptereid Mi-8 või Mi-17, luure-diversiooniallüksuste

transpordiks, tuletoetuseks ja haavatute transpordiks. Lahingutegevuse aktiviseerumisel osalesid löökide andmises Vene juhtimispunktide ja sildade pihta ka Ukraina hävitajad MiG-29 ja Su-27. Kasutati ka liugpomme GBU-39 SDB, JDAM-ER ja AASM Hammer.

Ukraina ülemjuhatus leidis nõrgima koha Venemaa kaitses: Kurski oblastis polnud rajatud tugevaid kaitseliine ja

Ukraina rahvuskaardi 15. operatiivotstarbelise brigaadi Kara­Dag võitleja laadimas liikursuurtükki

pataljonist. See diviis dislotseerus kuni 1994. aastani Eestis Tallinnas, Keilas ja Kloogal ning kuni 2007. aastani eksisteeris Jelnjas relvastuse ja tehnika hoiubaasina. 2016. aastal uuesti formeeritud diviisi 488. motolaskurpolk asub Klintsõs Brjanski oblastis.

Suurtükiväe või tankiallüksusi polnud sissetungi piirkonnas üldse, need toodi alles 10.–11. augustiks, sh raketiheitjad Grad ja Tornado-S ning ka liikursuurtükid. Tankistid ei tahtnud ilma jalaväeta lahingusse minna.

Kurski piirikattegrupeeringut juhtis Leningradi sõjaväeringkonna juhataja asetäitja kindralleitnant Esedulla Abatšev, kes allus operatiivjuhatusele Põhi ehk Sever. Väidetavasti olevat Abatšev kindralstaabi ülemale Gerassimovile ette kandnud Ukraina väegrupeeringu koondamisest Sumõ oblastis, kuid sai paanika tekitamise eest peapesu.

Sumõ piirkonna venemeelsed elanikud olevat saatnud üle piiri infot Ukraina helikopterite baasi rajamisest, aga sedagi ignoreeriti. Ukraina sõjaväeluure levitas suitsukatteks infot, justkui Venemaa valmistub Kurski oblastis sissetungiks Sumõ oblastisse. Seega pidid venelased järeldama, et vägesid koondatakse kaitseks.

Ukraina edukas sissetung

ritud vaenlase tugipunktid. Ukraina luure-diversioonigrupid sõjaväeluure erivägedest, rahvuskaardist või julgeolekuteenistusest liikusid pikapite või soomusautodega, nt HMMWV-de või soomusautodega Kozak ja Senator. Sõidukitel olid ka laserjuhtimisega tankitõrjerakettide APKVS II laskeseaded.

Need allüksused tegid luuret ja tulejuhtimist, korraldasid varitsusi, tekitasid kaost ja nende koosseisus olid ka drooniallüksused. Ukraina väed kasutasid aktiivselt ja efektiivselt droone luureks, tulejuhtimiseks ja löökide andmiseks. Raadioelektroonilise võitluse vahenditega segati suurel määral Vene sõjaväe sidet ning häiriti nende droonide juhtimist.

Kurski operatsiooni planeerimist suudeti hoida täielikus saladuses.

Sellest teadsid ainult mõned kõrgemad ohvitserid, väeosade ülemad said sellest teada vaid kolm päeva varem ja sõdurid eelmisel päeval.

Nii kaotas Vene väejuhatus ülevaate taktikalisest olukorrast. Operatsiooni algfaasis sooritasid sügavaid reide vaenlase tagalasse hea tulejõuga mobiilsed dessant-ründeüksused. Tuletoetuseks ja vaenlase tugipunktide hävitamiseks kasutati raketiheitjaid MLRS ja HIMARS. Hiljem hävitati nendega Vene vägede kolonne ja sildu.

Foto: Serhii Nuzhnenko / Reuters / Scanpix

sealne piirikattegrupeering oli kehv. Esimesel kaitseliinil olid peale piirivalvurite katteks ka ajateenijad, rahvuskaartlased ning teisel kaitseliinil Tšetšeenia palgasõdurite Ahmati polgu võitlejad. Miiniväljad ja tõkked olid ka suhteliselt nõrgad. Samuti olid rühmade või roodude tugipunktid.

Ajateenijad olid 144. motolaskurdiviisi 488. motolaskurpolgu kahest liikursuurtükki 2S1 Gvozdika Pokrovski kaitsel.

6. augusti varahommikul alanud sissetung esialgu u 1000-mehelise ründegrupeeringuga oli väga edukas ja hoogne. Ukraina luure oli enne pealetungi hankinud informatsiooni vaenlase kohta nii luuregruppide kui droonidega, mille tulemusel olid teada nii tõkked piiril kui Vene jõud. Enne 6. augustit hävitati ründedroonidega osa Vene piirivalve vaatlusseadmeid. Esimeses laines ründasid 33. ja 225. ründepataljoni allüksused ja nende järel dessant-ründepataljonide taktikalised lahingugrupid Strykeritega. Miiniväljade läbimiseks kasutati inseneritehnikat, nt M1132 Stryker, ESV, UR-77 ja Wisent 1.

Ründeüksused murdsid vaenlase kaitseliinidest kiirelt läbi ja liikusid edasi 10–15 km sügavusse vaenlase territooriumile. Koos nendega hargnesid laiali luure-diversioonigrupid. Seejärel saabusid Kurski oblastisse raskemad soomusüksused lahingumasinatega Marder, et likvideerida isolee-

Vasakul tiival tungis juba kell üks öösel üle piiri 82. dessant-ründebrigaadi pataljoni taktikaline grupp Strykeritega, mis tõsisemat vastupanu kohtamata liikus edasi, hävitades või isoleerides Vene tugipunkte. Samuti tungis siin üle piiri 225. ründepataljon, mis kahe esimese päevaga läbis u 30 km.

Mitu päeva käisid lahingud Korenevo rajoonis. Kurski oblastis hargnesid laiali Ukraina luure-diversiooniüksused, külvates segadust. Paremal tiival hõivas Ukraina 80. dessant-ründebrigaadi lahingugrupp tankide ja suurtükiväe ning droonipataljoni Nachtigall toel piiripunkti, 40–50 piirivalvurit ja jalaväelast alistusid. Edasi jõudsid ukrainlased Sudža linna, mille pärast võideldi veel

mitu päeva. Samas käisid lahingud Martõnovka juures.

Ukraina väed hoidsid operatsiooni varjatuse tagamiseks avalikkust peaaegu nädal aega täielikus infosulus, mingit informatsiooni ega kommentaare operatsioonist ei antud. Avalikkus sai teavet Ukraina vägede edasitungist vaid Vene sõjablogijate postituste kaudu, eelkõige Telegramist.

Lääneriikide valitsuste või NATO esindajad said vaid märkida, et neid ei informeeritud sellest operatsioonist. Ukraina vägede sissetungi Venemaale ei mõistnud keegi hukka ega keelanud neil lääneriikide tehnikat kasutada.

Kurski oblasti metsane maastik võimaldas Ukraina vägedel osavalt manööverdada ja rünnata seal, kus neid ei oodatud.

Vene väejuhatus kasutas Ukraina vägedele vastulöögi andmiseks esialgu lennuväge ja ründehelikoptereid. Esimesel päeval osalesid sõjategevuses kaks ründelennukit Su-25 ja ründekopterid. Kohe lasti Ukraina kantava õhutõrjeraketikompleksi raketiga alla üks ründekopter Ka-52M ja järgmisel päeval sai drooni tõttu raskelt viga Mi-28N.

10. augustil lasti üks kopter Ka52M alla Sudža lähedal. Juba esimestel päevadel astusid tegevusse Vene hävituspommitajad Su-34, kuid algul heitsid nad liugpomme Sumõ oblastisse. Näiteks 9. augustil heitsid nad 23 liug- või juhitavat pommi. Veidi hiljem püüti nendega toetada otseselt ka Vene vägesid. Ukrainlaste väitel lasid nad ühe Su-34 alla ööl vastu 13. augustit, kuid kinnitust sellele pole.

6. augustil saadeti häire korras ühelt polügoonilt Kurski alla toetuseks 18. motolaskurdiviisi 9. motolaskurpolk. 9. augustil tabas varem Harkivi suunal võidelnud Vene 72. motolaskurdiviisi motolaskurpataljoni autokolonni Ukraina HIMARS-ist lastud kassettlõhkepeaga rakettide GLMRS kogupauk, mille tagajärjel hukkus või sai haavata u 200 sõdurit.

Kolonni autod olid väga lähestikku. 8. augustil piirasid Ukraina üksu-

sed ümber Sudža linna, kus kaitsel oli 488. motolaskurpolk. 9.–10. augustil jõudsid piirkonda muudelt rindelõikudelt ja reservist toodud Vene üksused ehk lahingugrupid, sh 15. brigaadi Pjatnaška pataljonid Sarmat ja Arbat, Musta mere laevastiku 810. merejalaväebrigaadi taktikaline lahingugrupp ning 204. eriotstarbelise polgu Ahmat allüksused. Sellest Tšetšeenia eriüksusest toodi luure-löögidroonide allüksus Varvara, eriotstarbeline grupp Aida ja 1. ründepataljon, milles teenib osa endisi wagnerlasi.

Kiiruga saadeti Kurski alla täienduseks väljaõppeta ajateenijaid, kes senini olid nt tervislikel põhjustel sõjaväeteenistusest kõrvale hoidnud. Karjala kannasel Kamenkas asuvasse 138. motolaskurbrigaadi kutsuti u 450 ajateenijat ja saadeti sunniviisil lennukitega Kurski.

11. augustiks oli Kurski oblastisse erisugustest Vene polkudest ja brigaa-

didest toodud kokku ligi kümme pataljoni, mis püüdsid organiseerida kaitset põhilistel Ukraina vägede pealetungisuundadel. Mainitud on Harkivi pealetungil osalenud Leningradi sõjaväeringkonna ja 11. armeekorpuse üksusi, 155. merejalaväebrigaadi pataljoni ning lõunarindelt toodud üksusi. Ägedamad lahingud toimusid Korenevo, Martõnovka ja Malaja Loknja pärast.

Ukraina väed tegutsesid kiirelt, efektiivselt, osavalt manööverdades ja suhteliselt väikeste kaotustega nii nagu 2022. a septembri eduka vastupealetungi ajal Harkivi oblastis. Kurski oblasti metsane maastik võimaldas Ukraina vägedel osavalt manööverdada ja rünnata seal, kus neid ei oodatud. Augusti lõpuks õnnestus Ukraina vägedel okupeerida u 1300 km² Venemaa territooriumist, hõivata ligi 100 asulat, sh Sudža linn.

Ukraina väed ei suuda püsivalt kontrollida kogu hõivatud territooriumit,

Ukraina sõjaväelane aitab Sudža elanikel aru saada, mis nende ümber toimub. Foto: EPA / Scanpix

Rindejoon oktoobri alguses

osa on nn hall ala. Osa Vene vägesid jäi Gluškovo rajooni isoleerituks, sest Ukraina väed purustasid sillad ja korduvalt ka venelaste rajatud pontoonsillad Seimi jõel. Korenevo asulat ei õnnestunud Ukraina vägedel hõivata. Ukraina väed pole edasi tunginud ka kaugemale Kurski tuumajaama suunas, ehkki selle hõivamist on ekslikult peetud üheks sihiks. Ukraina u 10 000–12 000-mehelisest väegrupeeringust ei piisa suuremate operatsioonide sooritamiseks ega linnade vallutamiseks. Praeguste Vene vasturünnakute all on tähtis säilitada logistika.

Vene vasturünnaku nurjumine

Venemaa koondas septembri alguseks jõude Kurski platsdarmi tagasivallutamiseks juurde. Peale tagalas väljaõppel olnud üksuste toodi ka allüksusi eri rindelõikudelt.

Ukraina vägede sissetungi Venemaale ei mõistnud keegi hukka ega keelanud neil lääneriikide tehnikat kasutada.

Juurde toodi õhudessantvägede ja merejalaväeüksusi, mis olid võidelnud ida- ja lõunarindel: 106. õhudessantdiviisi 51. langevarju-dessantpolgu, 7. dessant-ründediviisi 56. dessant-ründepolgu ja Põhjalaevastiku 61. merejalaväebrigaadi lahingugrupid. Nende sõjas kaotusi kandnud eliitüksuste koosseisu täiendati lepingulisteks sõduriteks värvatud ajateenijatega.

UKRAINA

Hoolimata Ukraina vastutegevusest õnnestus Vene vägedel 8.–9. septembril üle Seimi jõe tuua 51. langevarju-dessantpolgu allüksus. Seega hoolimata president Putini propagandast viidi Ukrainast rindelt ära olulised lahinguüksused. Kokku koondati Kurski oblastisse u 35 000-meheline väegrupeering, millega saavutati kolmekordne ülekaal. Diktaatori käsul pidid Vene väed likvideerima Kurski platsdarmi 1. oktoobriks.

10. septembril algasid Kurski platsdarmil Vene vägede aktiivsemad vastupealetungikatsed. Suurem vasturünnak toimus läänetiival, kus esimesel päeval paistis edasitungiga silma 51. dessantpolgu tugevdatud dessantrood kümmekonna lahingumasinaga.

Nju­Jork on septembri lõpust Vene vägede kontrolli all. Foto: Ammar Awad / Reuters / Scanpix

Venelastel õnnestus esimesel päeval ukrainlasi veidi üllatada ning hõivata Snagosti asula ja veel paar küla Korenevo rajoonis. Edasi ründasid Vene dessantväelased Ljubimovka küla, mida ukrainlased suutsid kaitsta. Idatiival Sudža rajoonis vallutasid Vene väed tagasi Borki asula. Järgmistel päevadel asusid Ukraina väed aktiivselt võitlusse ning Vene vastupealetung takerdus.

Samal ajal alustasid Ukraina väed eesotsas 225. ründepataljoniga lõuna poolt üle Vene–Ukraina piiri rünnakut Kurski oblasti Gluškovo rajoonis asuvate vägede vastu, hõivates Vesjoloje asula ja jõudes Gluškovo lähistele. Ukraina üksused jätkasid rünnakuid ka platsdarmi põhjaosas ning mõni

Vene allüksus blokeeriti. Ligi nädal aega kestnud lahingutes õnnestus Ukraina vägedel tõrjuda mitmed rünnakud ja anda tugevaid vastulööke. Kokkuvõttes on Vene vastupealetung nurjunud. Gluškovo rajoonis asuv u 8000-meheline Vene väegrupp võib jääda piiramisrõngasse ja niimoodi ähvardavad ukrainlased läänetiival Snagosti juures asuvaid vägesid selja tagant. Ukraina väed on suutnud manööversõda jätkata ja selgelt on näha taktikalist üleolekut.

Vene väejuhatus on lahingusse saatnud korralikult väljaõpetamata sõdureid ja ohvitsere, kes ei suuda efektiivselt tegutseda. Ukrainlaste hinnangul on Vene suurtükituli või droonirünnakud kaootilised, sageli

rünnatakse kohalike elanike elumaju, kus Ukraina sõdureid pole. Vene lennuvägi kasutab Kurski oblastis Ukraina vägede vastu aktiivselt liugpomme ning purustab Vene asulaid, tappes oma kodanikke.

Ukraina üksused said sõjasaagiks kolm tanki T-80BVM ja ühe T-90M. Samas on ka Ukraina väed kaotanud soomustehnikat, nt lahingutes Vesjole juures ründasid nad Leopard 2 ja lahingusoomukitega ning venelastel õnnestus osa tehnikat hävitada ründedroonide abil. Ukraina väed on kaotanud Kurski oblastis ühe tanki Challenger 2 ja ühe Leopard 2A6, lahingusoomukeid Stryker, Bradley ja Marder, aga ka ühe HIMARS-i laskeseade.

Vuhledari elanikud. Nende linn langes agressori kätte lõplikult 2. oktoobril. Foto: Oleg Petrasjuk / EPA / Scanpix

Kurski operatsiooni mõju

Ukraina edul Kurski oblastis on suur moraalne tähendus.

See näitas Ukraina sõjaväe oskusi manööversõjas ja andis teistele vägedele ja rahvale indu raskes olukorras vastupanu jätkamiseks. Ukraina sissetung on mõjunud kahjustavalt Vene diktaatori mainele.

Vene väed pole pooleteise kuu jooksul suutnud ukrainlasi suuremalt osalt hõivatud aladelt taganema sundida, ehkki Vene kindralid lubasid seda hurraapatriootiliselt juba esimestel päevadel. Venemaa oli sunnitud olukorra muutmiseks muudest rindelõikudest nii põhja­, ida­ kui ka lõunarindelt paiskama Kurski oblastisse väeüksusi ja reserve, sh õhudessantvägede ja merejalaväe üksusi.

Nõrgenenud on ründegrupeering Harkivi, Kupjanski, Svatove, Toretski ja Tšassiv Jari suunal.

Augustis jätkasid Vene väed siiski aktiivset edasitungi Pokrovski suunas ja neil õnnestus 28. augustil hõivata raudtee ääres Novohrodivka ja lõuna pool 30. augustil Karlivka. Septembris jätkus edasitung Selidovo ja Ukrainski suunas ning võitlus Toretski pärast. Nju­Jorgis korraldasid Ukraina väed vasturünnaku, et päästa sinna jäänud kaitsjad.

Vene pealetung Pokrovski suunal õigupoolest takerdus, sest täienduseks polnud piisavalt reserve võtta ning Ukraina saatis sinna oma lisajõude. Krasnohorivka langemise tõttu pidid Ukraina väed taanduma Nevelske juurest, et mitte jääda piiramisrõngasse. Samuti jätkub pealetung Kurahhove suunas. Lõunas õnnestus Vene vägedel hõivata 2. oktoobril Vuhledar. Seega on olukord

Donetski rindel ikkagi raske. Vene väed aktiviseerisid rünnakuid ka Tšassiv Jari juures ja põhja pool. Ukraina võttis Kurski oblastis vangi ligi 600 Vene sõdurit, palju ajateenijaid. Tänu sellele õnnestus korraldada vahetus ja vabastada Venemaal kaua vangis hoitud Mariupoli kaitsjad, aasovlased.

Vene sõjavägi demonstreeris Kurski oblastis oma saamatust ja korralagedust. Väljaõpetamata ajateenijate kasutamine sõjategevuses on tekitanud proteste Vene ühiskonnas. Kohalikud võimud ei suutnud korraldada evakuatsiooni ja Vene sõjaväelaste süül on hukkunud ka kohalikke elanikke. Venemaa ametiisikute väitel evakueeriti ligi 200 000 elanikku ja 56 tsiviilelanikku hukkus. Vene sõjaväelased ja hiljuti värvatud maakaitseväelased

Vanur Nju­Jorgi tänaval. Evakueeriti neid, kes olid valmis kodust lahkuma. Foto: Ammar Awad / Reuters / Scanpix

marodööritsevad piirkonnas. Maa­alade tagasivallutamiseks peab Vene sõjavägi purustama oma asulaid ja linnu õhurünnakute või suurtükitulega.

Mõni Vene propagandist kutsus üles andma tuumalööki Ukraina vägede pihta Kurski oblastis. Kohalikud elanikud on pettunud oma võimudes ja isegi presidendis. Venemaa isevalitseja käitumine meenutab pea liiva alla peitmist, ta rääkis Ukraina provokatsioonist Kurski oblastis.

Vene propaganda ei räägi Ukraina sissetungi ulatusest, vaid edukatest vastulöökidest. Tähelepanuväärne on, et vabanenud Vene ajateenijad rääkisid ajakirjanikele, et pealetungi algul tungisid Kurski oblastisse Ameerika ja Poola ründeüksused ning nende järel ukrainlased (mida neil ilmselt kästi väita – toim).

Ukraina sõjaväelased on püüdnud kohalike elanikega

käituda korrektselt, keelatud on korteritesse või elumajadesse tungida. Samas on ukrainlastel avanenud võimalus selgitada Vene elanikele Ukraina sõja tegelikku käiku ja Vene sõjaväe kuritegusid. 15. augustil loodi piirkonnas korra hoidmiseks Ukraina sõjaväe komandantuur.

On selge, et 1. novembriks ei suuda Vene väed Putini käsku täita ja sõjategevus Kurski oblastis võib venida mitme kuu pikkuseks. Mõju avaldavad ka Ukraina edukad droonirünnakud Vene laskemoonaladude pihta. Ukraina on sissetungiga Kurski oblastisse haaranud jälle sõja käigu määramise rohkem enda kätesse. Ukraina väed, eelkõige kogenud ründeüksused, ületavad manööversõjas selgelt Vene vägesid. Pööre sõjas sõltub siiski jätkuvalt lääneriikide ja USA abist, aga ka Ukraina inimreservidest.

Ukraina on olemasolevat tehnikat ja vana taktikat uuel moel kombineerides Vene laevastiku Mustalt merelt välja tõrjunud.

Meredroonide kasutamine Mustal merel

Taavi Urb kaptenleitnant, Balti kaitsekolledži mereoperatsioonide lektor

Sõja jooksul on arenenud nii Ukraina meredroonide materiaalosa kui taktika. Uuemad droonid on varasemast suuremad ning seetõttu merekindlamad, suurema tegevusraadiuse ja autonoomsusega. Kui 2022. aasta sügisel ründasid Ukraina meredroonid Vene sõjalaevu Sevastopolis, siis järgmise aasta suvel ka kaugemates sadamates ja 2023. aasta septembris juba avamerel. Paranenud on meredroonide koostöö õhuvahenditega ja drooniparved on muutunud suuremaks.

Viimane areng on muutnud droonirünnakud varasemast surmavamaks: kui esialgu suudeti Vene laevu vaid vigastada, siis alates 2023. aasta novembrist on mitu laeva uputatud. Hiljutise arenguna on meredroonidele paigutatud eri tüüpi rakette, kuid nende edukast kasutamisest andmeid ei ole. Kordaläinuks võib pidada miinide veeskamist droonidelt: väideta-

Ukraina luure peadirektoraadi võitleja esitleb meredrooni Magura. Foto: Genja Savilov / AFP / Scanpix

valt said neli laeva, sealhulgas korvett Samum ja patrulllaev Pavel Deržavin, vigastada just meredroonide veesatud miinidest. Juttu on olnud ka sukelduvatest meredroonidest, kuid nende kasutamise kohta kindlaid andmeid ei ole.

Ukraina merevägi on sõja vältel korraldanud üle 30 droonirünnaku, millega on uputatud kuus ja vigastatud üheksa laeva. 17. juulil 2023 vigastati droonirünnakuga Kertši väina ületavat silda. Vene mereväe vastumeetmed on seni olnud pigem edutud ja Vene Musta mere laevastik on oma tegutsemisvabadust pidevalt kaotanud. Ukrainlaste esimene meredroonirünnak Sevastopolile ebaõnnestus 21. septembril 2022, kuid ilmselt ei teinud venelased sellest piisavaid järeldusi, sest uue rünnakuga 29. oktoobril vigastati fregatti Admiral Makarov ja miinitraalerit Ivan Golubets. Alles

Ankrumiin KPM. Foto: war-russia.info

seejärel rajasid venelased Sevastopoli, Novorossiiski ja Feodossija sõjasadamate ette mitmekihilise poomidest, võrkudest, laskepesadest, raketi- ja õhutõrjeseadmetest koosneva kaitse. Loodi eraldi helikopteriüksus meredroonidega võitlemiseks. Pärast edukat rünnakut Kertši silla vastu tugevdati veelgi patrulle Kertši väinas ning sillatalade ümber uputati pargaseid.

2023. aasta suvel ründasid Ukraina meredroonid avamerel nn Süüria ekspressi laevu. Esialgu vastasid venelased sellele Süüria ekspressi eskordi tugevdamise ja selle suunamisega Musta mere ohutumasse lõunaossa, muutes teekonda nii, et selle kõige ohtlikum osa läbiti valges, kui meredroone on kergem avastada.

2024. aasta märtsis Süüria ekspressi laevad enam Mustale merele tagasi ei pöördunud ning sellest ajast toimuvad veod Süüriasse ja Liibüasse Läänemere sadamatest.

Õhu- ja meredroonirünnakud sundisid Vene mereväe oma paremad sõjalaevad ja remondibaasi 2023. aasta oktoobris Sevastopolist kaugematesse ja ohutumatesse sadamatesse kolima. Praegu pole seal enam ühtegi suuremat sõjalaeva.

Pretsedenditu oli Vene mereväe reaktsioon dessantlaeva Tsezar Kunikov ja patrulllaeva Sergei Kotov uputamisele 2024. aasta veebruaris ja märtsis. 5. märtsil 2024 läksid ja jäid

Fernklenbootist Ukraina sõjani

Mehitamata pealveesõidukid või meredroonid ei ole väga uus leiutis. Juba 1915. aastal võeti Saksa mereväes kasutusele Fernlenkboot, mida sai kaldalt, pealvee­ või õhulaevalt 20 km pikkuse kaabli abil juhtida.

Oma ainsa enam­vähem eduka rünnaku tegi see imerelv 28. oktoobril 1917 Flandria rannikul, kui FL­12­l õnnestus rammida Suurbritannia monitori HMS Erebus.

Üks tõenäolisi droonirünnaku sihtmärke on Krimmi Venemaa küljes hoidev sild.

Foto: Venemaa teedeagentuur / AFP / Scanpix

Kuna HMS Erebus oli disainitud võitlema merekindlustega ja seepärast erakordselt tugevalt soomustatud, pääses ta kergelt: 700 kg lõhkelaeng vigastas monitori soomusvööd, aga see ei takistanud laeval oma tegevust jätkamast. (Selgituseks: enne

laevavastaste rakettide kasutusele võtmist soomustati sõjalaevad tugevalt. Kõige paksem oli soomus veeliinil, moodustades nn soomusvöö. HMS Erebuse soomusvöö oli nelja jala ehk umbes 1,2 m paksune.)

Teise maailmasõja lõpus kasutasid ameeriklased raadio teel juhitavaid laevu miinitraaleritena. Pärast

HMS Erebus elas droonirünnaku üle juba 1917. aastal. Tänu soomusele pääses ta kergelt. Foto: Wikimedia

sõda arendati seda tehnoloogiat edasi eelkõige miinitõrjes ja liikuvate sihtmärkidena kasutamiseks.

2010ndatel hakati mitmel pool maailmas katsetama uue põlvkonna meredroonidega, mida juhitakse satelliitside ja ­navigatsiooni abil.

Meredroonide peamiste tegevusvaldkondadena nähti luuret ja miinitõrjet, aga «eraettevõtjad» kasutasid neid ka narkokaubanduses. Esimene moodsa meredrooni rünnak sõjalaeva vastu toimus tõenäoliselt 30. jaanuaril 2017, kui kolm Jeemeni kodusõja ühe poole, hutide, paati ründasid ja vigastasid Saudi Araabia fregatti Al Madinah.

Uus ei ole ka meredroonide taktika. Täpselt samasugust taktikat – väikesed sõjalaevad ründavad vastast parvena, soovitavalt pimedas, kalda lähedal või sadamas – kasutasid torpeedokaatrid esimeses maailmasõjas ja Eesti vabadussõjas.

7. aprillil 1917 ründas Briti torpeedokaatrite divisjon Zeebrügge lähedal ankrus olevaid Saksa hävitajaid, millest üks õnnestus uputada ja teist vigastada. 18. augustil 1919 ründasid kaheksa Briti torpeedokaatrit ja 12 lennukit Kroonlinnas Balti laevastikku. Selle käigus uputati allveelaevade toetuslaev ning vigastati üht lahingu­

laeva ja üht hävitajat. Kuigi kaotused olid väikesed, demoraliseeris see Balti laevastikku niivõrd, et selle pealveelaevad vabadussõja vältel sadamast enam peaaegu ei lahkunudki.

Enne teist maailmasõda pidasid mitmed mereväelased, näiteks vanemleitnant Johannes Ivalo, Eesti mereväe jaoks kõige jõukohasemaks ja sobivamaks pisut suuremaid torpeedokaatreid ja sarnast taktikat, eriti kui seda kombineerida allveelaevade, merekindluste, lennukite ja miiniveeskamisega.

Uus on see, et Ukraina merevägi on olemasolevat tehnikat ja taktikat uuel moel rakendanud ja

mõlemat edasi arendanud. Ukraina meredroonidel on varasemast suurem tegevusraadius ja autonoomsus (olenevalt mudelist kuni 540 miili ja 60 tundi) ning suur kiirus (kuni 60 sõlme). Tänu heale sidevõimele ja sensoritele suudab kümmekond drooni parvena koos tegutseda.

Meredroonide tegevus kombineeritakse õhudroonidega, mis teevad luuret ja tuvastavad sihtmärke. Meredroonide ja õhurünnakute kombineerimine loob vastasele dilemma, kus õhuoht sunnib laevu sadamast lahkuma, aga selle ees varitsevad meredroonid sunnivad neid just sadamasse koonduma.

kõik Vene Musta mere laevastiku laevad sadamatesse ning paiknesid juuni algul, pärast järjekordseid õhurünnakuid, ümber Aasovi merele. Mustale merele jäid ainult allveelaevad ja kaatrid ning need pealveelaevad, mis polnud võimelised sadamast lahkuma. Juuni lõpus pöördus vähemalt osa laevu Novorossiiskisse tagasi, kuid merel käivad endiselt põhiliselt allveelaevad.

Ukraina meredroonid on koos õhurünnakutega uputanud või rivist välja viinud 1/4 sõjaeelsest Vene Musta mere laevastikust, selle Mustalt merelt välja tõrjunud ja saavutanud nii mereala valdamise takistamise. Kuigi Vene Musta mere laevastik pole kaugeltki hävitatud, ei suuda see praegu sõjategevust kuidagi mõjutada, välja arvatud allveelaevadelt tiibrakettidega maasihtmärke tulistada.

Samas ei ole Ukraina merevägi ilma enda tõelise laevastikuta võimeline Musta merd valdama, et oma armee operatsioone merelt toetada. Raketti-

de paigutamine meredroonidele võib olla samm selles suunas.

Ukraina jaoks oleks järgmine loogiline eesmärk, mille poole püüelda, Krimmi poolsaare isoleerimine või isegi Kertši väina sulgemine. Võimalik, et see protsess ongi juba käimas: 30. mai, 23. juuli ja 22. augusti raketi- ja droonirünnakutega on vigastatud kõiki nelja raudteepraami, millega üle Kertši väina kütust ja laskemoona veetakse. Kuni viimase ajani pole ei Venemaa ega Ukraina takistanud teise poole merekaubandust, ehkki kumbki oleks selleks tehniliselt võimeline. Ilmselt usuvad mõlemad, et sellest tulev vastulöök oleks suurem kui vastasele tekitatud kahju. Arvatavasti on ka see ekviliibrium muutunud: 11. septembril vigastas Vene laevavastane rakett Rumeenia majandusvööndis Saint Kittsi ja Trinidadi lipu all Ukrainast vilja vedanud puistlastilaeva Aya. Saab näha, kuidas rahvusvaheline merekaubandus ja Ukraina sellele reageerivad.

Vene korvett Samum Bosporuse väinas 2015. aastal. 2023. aastal langes see Mustal merel droonirünnaku saagiks. Foto: Murad Sezer / Reuters / Scanpix

Meredroon Magura.

Foto: Genja Savilov / AFP / Scanpix

Ankrumiin YaM.

Foto: Encyclopedia of the Victory Museum

Miinisõda Mustal merel

Samal päeval, kui

Vene maa­ ja õhuvägi alustas sissetungi Ukrainasse, andsid Ukraina võimud välja hoiatuse, et on rajanud Odessa lähedale rannikule miiniväljad. Ilmselt veesati esimesed miinid juba eelmisel ööl. Ka edaspidi toimus miiniveeskamine öösiti ja improviseeritud veesõidukitelt. Veesati vanu, 1940ndatel disainitud Nõukogude päritolu ankrumiine YaM ja KPM.

Neil miiniväljadel oli Vene­Ukraina sõja alguses oluline roll, sest ukrainlaste ettevalmistatud positsioonidega kaldal, võimaliku raketiohuga ja Vene maaväe kavandatust aeglasema edasitungiga nurjasid nad venelaste planeeritud meredessandi Odessasse. Vene sõjalaevad korraldasid Odessa lähedal küll mitu demonstratsiooni, kuid erinevalt Mariupolist nad isegi ei üritanud seal dessanti kaldale toimetada.

19. märtsil 2022 teatasid venelased, et üle 400 Odessa juures veesatud miini on ankrust lahti pääsenud ja triivivad Mustal merel. 26. märtsil suleti Bosporuse väin laevadele neljaks tunniks, sest selle eest leiti triivmiin.

Pole kindel, kas see miin pärines Odessa juurde veesatud miiniväljadelt, sest see oli paremas seisukorras, kui võiks oodata kuu aega vees olnud miinilt. Peale selle väitsid ukrainlased, et nemad kasutavad teistsuguseid markeeringuid, kui miinilt leiti.

Praeguseks on Türgi, Rumeenia, Bulgaaria ja Gruusia territoriaalvetest ja rannikult leitud ja hävitatud kokku 16 triivmiini. Ukrainlased on hävitanud üle 30 miini.

Triivmiiniohuga võitlemiseks käivitasid Türgi, Rumeenia ja Bulgaaria ühise miinitõrjeoperatsiooni, kus miinitõrjelaevade ja õhu­

vahenditega kontrollitakse määratud laevateid. Hiljem liitusid operatsiooniga USA merepatrull­lennukid.

Kõige tõhusamaks abinõuks triivmiinide avastamisel on osutunud mehitamata õhusõidukid. Kui avastatud triivmiinil on miinivaier või kett küljes, veetakse see paadi järel kaldale, kui ei ole, siis lõhkavad tuukrid selle kohapeal. (Selgituseks: miinivaier on tross, mis ühendab sütikuid ja lõhkelaengut sisaldavat miinikorpust seda paigal hoidva miiniankruga. Kui miinivaier katkeb või see läbi lõigatakse, tõuseb

miinikorpus veepinnale ning muutub triivmiiniks, mille tuul ja hoovus võivad veeskamiskohast väga kaugele kanda.)

Miinitõrjeoperatsiooni võib pidada edukaks, sest selle toimumise ajal on miiniplahvatustes vigastada saanud ainult kolm kaubalaeva, üks kalalaev ja Rumeenia miinitraaler. Ainsa laevana on miiniplahvatuse tõttu uppunud Odessa lähedal reidil miinivälja lähedal ankrus olnud Eesti firmale kuulunud kaubalaev Helt 3. märtsil 2022. Venelased on veesanud miine enda kontrolli all olevale rannikule ja Dnepri

jõkke. 2023. aasta oktoobris süüdistasid ukrainlased venelasi nende välja kuulutatud humanitaarkoridori lennukilt mineerimises ja koridor oli lühikeseks ajaks suletud.

Ukrainlased kontrollivad humanitaarkoridori mehitamata allveesõidukitega. Venelased on üritanud seda takistada ja uputanud mitu paati, millelt allveeroboteid kasutatakse. Tulevikule mõeldes on Ukraina Suurbritannialt hankinud kaks Eestiski kasutusel olevat Sandown­klassi miinijahtijat, mida küll veel Mustal merel kasutada ei saa.

Uudisena teatas Ukraina 2024. aasta juunis, et on veesanud meredroonidelt lääneriikidest hangitud põhjamiine ja need on vigastanud juba nelja Vene sõjalaeva, teiste hulgas korvetti Samum ja patrulllaeva Pavel Deržavin. Väidetavalt on see kampaania suunatud ainult Vene sõjalaevade vastu ega ohusta tsiviillaevu.

Meremiinid on omapärane relvasüsteem, mis on odav, aga statsionaarne ning tegutseb autonoomselt, aga ei suuda oma võõrast eristada ja ohustab kaubanduslikku meresõitu.

Miinioht jääb püsima ka siis, kui operatsiooniline vajadus või isegi sõda on juba lõppenud. Miinisõjal oli 2022. aasta alguses väga suur roll ja see mõjutab endiselt nii sõjategevust kui kaubanduslikku meresõitu Mustal merel.

Uute meredroonidelt veesatavate miinidega suudaks Ukraina tõenäoliselt Kertši väina sulgeda ja Venemaale suurt majanduslikku kahju tekitada. Samuti suudaks venelased mõningase ohuga leppides lennukitelt ja allveelaevadelt mineerida Ukraina humanitaarkoridori. Seni pole kumbki konfliktis osaleja seda üritanud.

Hoiatussilt Odessa rannikul. Foto: Kay Nietfeld / dpa /Scanpix

Mali hunta lavastatud poolehoiumiiting Vladimir Putinile Bamakos 22. septembril 2020.

Foto: AP Photo / Scanpix

Venemaa mõjusfäär Aafrikas ja tagasilöögid Wagnerile

Heiki Suurkask peatoimetaja

Ukraina ja Mali suhted on rikutud. Ühe lausega, mis viitas sellele, justkui Ukrainast edastatud luureinfo põhjustas Wagneri palgasõdurite ränga lüüasaamise Malis juuli lõpus, suutis üks Ukraina sõja-

väeluure esindaja esile kutsuda diplomaatilise skandaali. Seejuures on raske tõestada tegelikke kontakte Ukraina luure ja Mali mässuliste vahel.

Samas on see skandaal paljastanud ka tegeliku Venemaa mõjusfääri ulatuse Aafrikas. Mali sõjaväehunta katkestas augustis diplomaatilised suhted Ukrainaga. Seejärel esitasid kolm huntat – Mali, Niger ja Burki-

na Faso – ühise protestikirja Ukraina vastu ÜRO julgeolekunõukogus, sest mitmes kokkupõrkes oli Malis surma saanud vähemalt 134 Wagneri palgasõdurit ja 60 Mali valitsusvägede sõdurit ja huntadele tundus, et Ukraina olevat selles kuidagi süüdi.

Juuli lõpus teatas džihadistlik rühmitus islami ja muslimite toetusgrupp (JNIM), et on suutnud varitsusse sat-

tunud konvois tappa ligi 50 Vene palgasõdurit ja lisaks veel kümme Mali sõdurit. Tuareegidest ja teistest hõimurühmitustest koosnev foorum «Alaline strateegiline võrgustik (CSP)» teatas eraldi, et 25. juulil alanud lahingute jooksul on nemad tapnud 84 Vene palgasõdurit ja 47 Mali sõdurit. Kokkupõrked tuareegide ja Wagneri üksuste vahel toimusid seekord Tinzaouteni lä-

histel Kidali maakonnas Alžeeria-vastasel piiril ning surma sai ka wagnerlasi juhtinud komandör Sergei Ševtšenko. Novembris 2023 kuulutas Mali armee suurt sõjalist võitu, kui koos venelastest koosnevate Wagneri üksustega võtsid nad tuareegidest mässulistelt tagasi Kidali linna. Ligemale aasta hiljem pole nad seda võitu aga ikka veel kinnistada suutnud. Väidetavalt oli 2023.

aastal Malis u 2000 wagnerlast, kuid 2024. a veebruariks oli nende arv kahanenud pooleni ning hurraa-võidud Kidali provintsis on ka ilma Ukraina sekkumiseta otsa saamas.

Siiani pole selge, kas JNIM ja CSP tegelikult ka omavahel koostööd teevad. Ukraina sõjaväeluure esindaja Andrei Jusovi väidet, nagu nende luureinfo oleks aidanud mässulistel tappa suurema hulga wagnerlasi Malis, ei saa aga tõena võtta, kuna selle on ümber lükanud nii Ukraina valitsus kui ka Mali mässulised.

Võrdluseks on nimetatud seda, et oma kaheksa-aastase kohalolekuga Mali ja naaberriikide mässutõrjeoperatsioonil Barkhane kaotasid prantslased 59 sõdurit hukkunutena (Eestil Aafrikas kaotusi ei olnud). Iseenesest on Mali armee endiselt sama, kellega Prantsuse ja ka teiste Euroopa riikide, sh Eesti üksused varem koostööd tegid. Seetõttu sõdib Wagner justkui samade vaenlaste vastu, kellega Eesti missioon Malis silmitsi seisis.

Vene palgasõdurite saabumine on toonud Malisse hoopis teistsuguse mentaliteedi. Uue asjana on tulnud tänavapilti lavastatud meeleavalduste korraldamine «malilaste päästja» ehk Vladimir Putini toetuseks. Maailma inimõiguslaste organisatsioonid süüdistavad wagnerlasi sõjaroimades. Meedia vaatleb neid üha enam tüüpilise röövliarmeena.

Juuli lõpus oli ka Vene sotsiaalmeediavõrgustikest võimalik teha järeldusi Malis hukkunud wagnerlaste kohta. Näiteks 31-aastane Vadim, kes 2022. aastal istus narkokuritegude eest vanglas, saadeti Ukraina sõtta ja sealt naastes leidis ta aga uue kutsumuse Aafrikas (ja ühtlasi ka oma lõpu).

Uudisteagentuur Reuters suutis identifitseerida 23 Malis hukkunud venelast, sh sotsiaalmeediakanali Grey Zone halduri Nikita Fedjakini ja Malis lüüa saanud üksuse komandöri Sergei Ševtšenko. Oli ka näiteks 47-aastane Aleksei, kellel puudus üldse igasugune sõjaväeline taust, või siis 48-aastane Aleksandr, kes oli käinud mõlemas Tšetšeenia sõjas.

Omaksed on aga nüüd wagnerlastest loodud nn Aafrika korpuse juhtide peale vihased, sest paljud hukkunud ilmselt jäävadki Aafrika avarustes nimetutesse haudadesse.

Wagnerlaste saabumine Malis jäi prantslaste pildile. Foto: AP / Scanpix

Venemaa propaganda on üritanud kujutada Wagneri üksusi kui stabiilsuse ja korra loojaid Aafrikas. President Vladimir Putin ütles ka ise välja, et Moskva on Wagnerile maksnud ligi miljard dollarit ühe aastaga ajavahemikul 2022–2023 (samasse aega jäi ka nn Prigožini mäss). Seega ei tasu isegi arvata, et Wagner võiks kujutada endast midagi muud kui putinliku välispoliitika tööriista. Arvatakse, et praegu kuulub wagnerlasi koondavasse Aafrika korpusesse umbes 6000 palgasõdurit.

Ukraina sõda on siiski ühe tagasilöögi Venemaale Aafrikas andnud. Kui 2019. aastal saabus Sotši Venemaa-Aafrika tippkohtumisele lausa 43 riigipead, siis 2023. a juulis saabus Putini kutsel Peterburi tippkohtumisele veel Aafrikast vaid 17 riigipead ja üha enam on Moskva-sõbralike riikide nimekirjas vaid selliseid, kus Wagner on tegelikult võimu haaranud.

Nüüdseks pole vähimatki kahtlust, et 19. augustil 2020 ja 24. mail 2021 Malis korraldatud riigipöörded olid si-

hilikult juhitud, et laiendada Venemaa sõjalist platsdarmi maavararikkas, kuid poliitiliselt ülimalt ebastabiilses nn Mustas Aafrikas.

Täpselt samasugused putšid korraldati Burkina Fasos jaanuaris ja septembris 2022. Nigeris tuli hunta võimule 2023. a juulis. Riigipööretele järgnes kohe Wagneri sõjalise kohaloleku järsk suurendamine. 2024. aastal on wagnerlased koondatud ühiseks Aafrika korpuseks Venemaa kaitseministeeriumi suunamisel.

2020. aasta putšiga pandi Malis huntaliidrina võimule Nõukogude armees väljaõppe saanud kolonel Bah Ndaw, kes 2021. a putšiga kukutati võimult. Uus liider kolonel Assimi Goïta on teinud kõike seda, mida Vene palgasõdurite võrgustik Wagner temalt vajas: saatis riigist välja ÜRO ja Prantsusmaa juhitud rahutagajad, tõi asemele Wagneri palgasõdurid, tühistas 2015. aasta vaherahu ja alustas täit sõjalist pealetungi riigi põhjaosa kontrollivate mässuliste üksuste vastu.

Alates Aafrika riikide iseseisvumisest 1960ndatel on nähtud juba nelja suuremat tuareegidest berberihõimude vastuhakku, haarates kaasa nii Liibüa, Alžeeria, Mali kui ka Nigeri alasid. 2012. aastal kuulutati Põhja-Malis lausa iseseisev Azawadi riik välja.

Kirde-Malis asuv linn Kidal oli 2012. aastal tuareegide ülestõusu kants, kuni Prantsuse üksused 2013. aastal selle linna tagasi vallutasid. Azawadi vabastamise rahvuslik liikumine (MNLA) pidas sel ajal ka ise lahinguid džihadistide grupeeringutega. 2015. aastal sõlmiti ka Alžiiri rahu keskvalitsuse ja tuareegide (aga mitte džihadistide) vahel, mida üritati tagada ÜRO juhitava missiooniga MINUSMA ning Prantsusmaa juhitavate mässutõrjeoperatsioonidega Barkhane ja Takuba. Neile missioonidele tuli aga kiire lõpp pärast 2021. a Mali riigipööret.

Lisaks tuareegidest ja teistest beduiinihõimudest koosnevale MNLA liikumisele alustas 2012. aastal rünnakut Mali keskvalitsuse vastu ka Timbuktu linnas kanda kinnitanud džihadistlik rühmitus Ansar ad-Din, mis 2017. aastal liitus ka Islamistliku Magribi Al-Qaeda ja teiste terroristlike rühmitustega. Siis loodud uus rühmitus JNIM on olnud üks kiiremini kasvavaid džihadistlikke terrorirühmitusi maailmas.

Vene mõjusfääri loomine Aafrikas

Alates sellest, kui peaaegu kõik Aafrika riigid 1960ndatel iseseisvusid, asus Moskva looma oma mõjuagentuuri nendes riikides, tuues hulgaliselt Aafrika tudengeid NSV Liitu õppima, et nendest marksiste­leniniste kasvatada. Samal ajal koolitas ka sealsetest sõjaväelastest Moskva­meelseid liitlasi, kes oleks valmis riigipööretega võimule tulema. Ilmekaim näide oli Liibüa hunta 1969. aastal.

Tugev tagasilöök oli Aafrika riikide demokratiseerumine 1990ndatel, kuigi näiteks Zimbabwes, Mosambiigis jms pole Moskva mõju kunagi kadunudki. 21. sajandil on aga Hiina ja Venemaa asunud üksteise võidu Aafrikas kuulekaid režiime võimule panema.

Kesk­Aafrika Vabariigis (KAV) pani ligi tuhat wagnerlast jala maha 2017. aastal. Esimese asjana võtsid nad oma kontrolli alla riigi teemanditööstuse, tappes kõiki, kes neid kuidagi segasid, märgib Aafrika sõjandusfoorum ADF­Magazine.

Peale selle on nad värvanud kohalikke palgasõdureid, nn musti venelasi, kes

tegelevadki põhiliselt vaid mõrvadega. Sudaanis 2017. a end sisse seadnud Wagner on tapnud hulga töölisi kullakaevandustes, kes keeldusid orjatööd tegemast. Ainuüksi ühes sellises veresaunas hukkus 70 inimest. 2023. aastal oli Sudaanis u 500 Wagneri palgasõdurit. Liibüas oleks Venemaa 2020. a peaaegu saavutanud endale lojaalse võimu taaskehtestamise, kuid Türgi sekkumine on suutnud peatada feldmarssal Khalid al­Haftari ja tema poja brigaadikindral Saddam al­Haftari sõjakäigu. Wagner on tegutsenud Liibüas alates 2018. aastast ning teadaolevalt on nad ka juhuslikke inimesi mõrvanud.

Madagaskarile saabusid wagnerlased 2018. aastal, kuid nende toetatud kandidaat ei suutnud valimistel võimule tulla ja Wagneri ettevõtted lõpetasid seal pankrotiga.

Mosambiiki saabusid wagnerlased 2019. aastal. Ligemale 200 palgasõdurit andsid justkui abi islamistide­vastases võitluses, kuid juba sama aasta sügisel olid nad osutunud nii ebaedukaks,

et nad tõmmati riigist välja.

Tšaadis on wagnerlased loonud hiljemalt 2022. a liidu mässuliste opositsioonijõududega ilmse plaaniga nad võimule aidata. Wagnerlased kutsuti appi kukutama presidenti marssal Idris Debyt, kes küll tapeti 2021. aastal, aga riigis seejärel võimule tulnud kindral Mahamat Deby on endiselt Wagneriga sõjajalal.

Malis on Human Rights Watch dokumenteerinud rohkesti tsiviilelanike mõrvamisi 2022. a saabunud wagnerlaste käe läbi, millel polnud vähimatki seost riigis jätkuva sõjaga. Samuti võtsid wagnerlased üle ka Mali kullakaevandused.

Burkina Fasosse saabus ligi sada wagnerlast tänavu jaanuaris, kellele lisandus peagi veel 200. Ka seal on selgelt näha, et wagnerlaste ülesanne on tagada praeguse hunta võimul püsimine, selle eest said nad aga õigusi maavaradele. Nigeri uus hunta on nõudnud ligemale tuhande USA sõjaväelase lahkumist riigist, samas kui juba aprillis 2024 asusid Wagneri palgasõdurid samades baasides end sisse seadma.

Vene lippudega toetatakse uut sõjaväehuntat ka Burkina Fasos.

Foto: Sophie Garcia / AP Photo / Scanpix

Tarkvaraarendus ei peatu hetkekski. Foto: SensusQ

Sõda ei ole õppus, mis algab ilma ajaloota ja lõpeb varustuse hooldusega. Sõjas on perioode, kus osa territooriumi võib olla okupeeritud ning kontrolli taastamine vajab baasluureandmeid ning teadmust mustrite, ajaloo, osaliste jm tegurite kohta.

Lahendus, mis aitab paremini valmistuda järgmiseks sõjaks

Villiko Nurmoja SensusQ kaasasutaja

SensusQ on Eesti kaitsetööstuse liitu kuuluv ettevõte, mille eesmärk on aidata julgeoleku- ja jõustruktuuridel toime tulla kasvavas infotulvas ning lihtsustada info kogumise planeerimist, selle juhtimist, analüüsi/sünteesi ja jagamist vajalike sihtgruppidega.

SensusQ Winning Mind (WM) tarkvaralahendus digitaliseerib luurekogumise protsessi ning pakub mitmeid tööriistu informatsiooni efektiivsemaks käitlemiseks, salvestamiseks ning leidmiseks, mis omakorda tekitab ajaloolise selgroo organisatsiooni teadmuse säilitamisel ning jagamisel.

SensusQ WM-i süsteem toetab nii taktika-, operatsiooni- kui strateegiatasandit kasutaja informatsiooninõuete järgi. Süsteemi võib rakendada nii üksikus arvutis, eraldiseisvas serveris kui pilvepõhises lahenduses. SensusQ tarkvara on kasutusel ka Ukraina sõjatandril.

Andmebaas sõja puhuks

Esiteks ei alga luure sõja ajal, vaid see on kestev tegevus igal tasandil, et kaitsevägi saaks olla valmis võimaliku agressori ründe tõrjumiseks või muude

ülesannete täitmiseks, mis on kaitseväele püstitatud. Selleks pakub WM lahendust luua põhjalik andmebaas kõikvõimalike andmeobjektide ja -kogumite kohta.

Näiteks saab selliselt luua andmebaasi vastasvõistkonna struktuuride, relvastuse, varustuse, isikkoosseisu jms kohta ning seda jooksvalt uuendada ning hallata. Taolise baasluureandmebaasi loomine on ka üks peamisi rahuaegseid luureülesandeid, mida luureorganisatsioonid täidavad.

WM-i andmebaasi eelis on võimalus defineerida andmebaasi struktuur, atribuudid ning sisu organisatsiooni vajaduste kohaselt. Samuti saab selle abil luua suhteid erisuguste andmebaasiobjektide vahel, mis võimaldab analüütikutel kaevuda sügavamale kogutud andmetesse ning visualiseerida suhteid/seoseid, mis muidu ei avalduks.

Efektiivne lahinguvälja luure ettevalmistus on osa heidutusest. Meil on vaja mõista minevikku, et näha tulevikku. WM-i andmebaas annab võimaluse valmistada ette tulevast lahinguvälja, kaardistada selle objekte, taristut jms ning nendega seotut jälgida, talletada ja mustreid tundma õppida.

Niimoodi saab lahinguvälja ette valmistada, saades infot nii enda territooriumi kui vastasvõistkonna kont-

rolli all olevate huvialade ja võimalike sihtmärkide kohta. Samuti võib seda informatsiooni jagada teistele osalistele, sest «jagamine on hoolimine».

Eesti näitel saab maakaitse oma territooriumi kaardistada, kriitilise infrastruktuuri objektide info talletada ning olla paremini valmis olukorraks, mille vastu me heidutust üles ehitame. Maakaitseüksuste ettevalmistatud teadmus loob meie koduväljaku eelise, kus me teame igat kändu ja kivi.

Informatsiooni hulk lahinguväljal kasvab ning selle haldamine on keeruline ülesanne kõikidele pooltele.

Nii nagu maakaitseülesannete täitmiseks tuleb meil valmistuda ka tegevuseks vastasvõistkonna perimeetris – on see siis territooriumitel toimetamine või mingi mõju saavutamine kaudtule või muude vahenditega. Selleks tuleb kaardistada võimalikud sihtmärgid, huvialad ning koguda nende kohta informatsiooni ja talletada seda.

Integreeritud inforuum

Peale luure ettevalmistuse, mis on meie rahuaegne kohus, annab WM-i süsteem võimaluse koondada kokku informatsiooni igasugustelt sensoritelt ning sünteesida seda alates kõige madalamast tasandist. Samuti annab süsteem võimaluse liidestada mitmesuguseid veebipõhiseid teenuseid, nagu RSS feed, Telegram jms, et huvipakkuvat informatsiooni kiiresti jälgida.

WM-i lahendusel on ka rakendusliidese API teenus, mis võimaldab saata toorandmeid otse süsteemi. Näiteks on SensusQ loonud raporteerimise nutirakenduse Verdandi, mida on edukalt kasutatud erisugustel õppustel, andes võimaluse raporteerida sündmuste kohta reaalajas üksuste või muude vaatlejate tasandilt.

Samamoodi on laiemalt katsetatud õhuhoiatussüsteemi koostöös õhuväe ja «Ole valmis!» rakendusega, kus kodanikel oli võimalik raporteerida lendavatest objektidest otse WM-i lahendusse ning jälgida neid reaalajas. Hea näide on viimasel Kevadtormil toimunud dessant Saaremaale, kus «Ole valmis!» rakenduse kaudu raporteeritud

info põhjal oli näha lennuvahendite marsruuti, koosseisu ja formatsiooni, mis omakorda andis võimaluse hinnata dessandi lainete suurust ja koosseisu.

Suur vajadus on taktikatasandi fusion -elementide järele.

Informatsiooni hulk lahinguväljal kasvab ning selle haldamine on keeruline ülesanne kõikidele pooltele, et saavutada otsuse ülekaal (decision dominance), mis tähendab, et ühe vastase käigu asemel suudame teha kaks või enam, sest me teame rohkem. Seetõttu on levinud praktika luua püsivaid või ajutisi luuretoetusmeeskondi, kelle ülesanne on toimetada infomüras ja pakkuda otsustustuge ülematele. Ka kaitsevägi on kasutanud mitmesuguseid COIST-tüüpi lahendusi missioonidel.

Sarnast vajadust oleme näinud kaitseliidu õppustel, kus lisaressursi eraldamine S2 komponendi juurde annab märkimisväärseid tulemusi informatsiooni haldamise kiirusel ja täpsusel. Tänapäeva infolahingus peavad ülemad endalt küsima, kas võtta mõni sõdur lahinguüksusest ära ja kasutada tema oskusi hoopis decision dominance´i saavutamisel – kuulipildurist ei ole palju kasu, kui puudub arusaam, kuhu see kuulipilduja laskma peab.

SensusQ meeskonnaga oleme läinud isegi veel kaugemale ning tõendanud hüpoteesi, mille kohaselt võimaldab digilahendus juhtida luuretsüklit ka inimestega, kellel puudub varasem luurekogemus. Oleme katsetanud WM-i lahenduse kasutamist ka militaarvõõraste inimeste peal, kellel puudub varasem seos militaarmaailmaga (sh inimesed, kes ei ole ka ajateenistuses käinud).

Õppused näitavad, et luureinfo haldamisega saavad õigupoolest hakkama ka inimesed tänavalt, kui neile õiged tööriistad ja juhised kätte anda. Samuti oleme õppinud, et taolise luuretoetuselemendi ja selle liikmete asukohal lahingu ajal ei ole erilist tähtsust, kui kommunikatsioonikanalid töötavad.

Sääraselt võib analüütikud hajutada mööda piirkonda (maailma) laiali, et funktsiooni hukukindlus oleks suurem – töö on saanud tehtud olenemata inimeste asukohast. Sarnaseid praktikaid oleme näinud ka Ukraina sõjas,

Ukraina sõjatandril sõltub ellujäämine ka õigest tarkvarast.

kus väikesed meeskonnad analüüsivad ja sünteesivad edukalt informatsiooni sadade kilomeetrite kaugusel lahingutsoonist.

Kevadtormi 2024 ajal paiknes SensusQ luuretoetusmeeskond Lääne maakaitseringkonna juures ning matkis olukorda ja selle arengut ühel ajal nn legacy süsteemidega. Maakaitseringkonna (MKR) tasandil sai kogu luureanalüüs ja -süntees tehtud kahe-kolme inimesega, võimaldades jälgida sündmusi igas maakaitsepiirkonnas eraldi.

Sarnaseid praktikaid oleme näinud ka Ukraina sõjas, kus väikesed meeskonnad analüüsivad ja sünteesivad edukalt informatsiooni sadade kilomeetrite kaugusel lahingutsoonist.

Tõeline katsumus õppusel oli integratsioonide puudumine, mistõttu toimus informatsiooni sisestamine WM-i süsteemi käsitsi, hõivates sellega ühe inimese kasutada oleva aja. Automatiseeritud infovoo korral oleks kogu MKR-i tasandi info suudetud ära hallata ühe või kahe inimesega.

Peale selle oleme kaitseliidu maakaitse õppustel täheldanud, et informatsiooni töötlemise oskuse viimine madalamatele juhtimistasanditele kiirendab suuresti usaldusväärse informatsiooni tekkimist ja selle edastamist. See omakorda kiirendab otsustustsükli protsessi (ingl decision dominance) saavutamist.

Lahinguvälja kogemus

Lahinguvälja ning luurevaldkonna juhtimissüsteemid ei konkureeri, vaid täiendavad üksteist. Asi, mis kõlbab kõigeks, ei kõlba millekski, sestap tuleb lahingute juhtimine ja luureinfo haldamine hoida lahus, kuid integreeritud tegevussuundadena.

Konventsionaalses lahingus on taktikalistele manööverüksustele peamine tööriist endiselt lahinguvälja haldamise süsteem (Battlefield Management System , BMS), kuna selles hallatakse planeerimist, olukorrateadlikkust ning lahingute juhtimist.

tarkvarast.

Foto: Dmõtro Smolijenko / Ukrinform / Scanpix

Luureinfo haldamise süsteem IMS (Intelligence Management System) seevastu pretendeerib olukorra mõistmisele. IMS-i olulisus väljendub lahinguvälja luure ettevalmistuse töö lihtsustamises, sest pakub ajaloo, keskkonna, mustrite jms kohta vajalikku talletatud informatsiooni. Võib ka juhtuda, et kiirelt arenevas konventsionaalses operatsioonis on IMS-i süsteemist vähe kasu ja põhitegevus toimub BMS-i lahenduses. Samas olukord muutub, kui sõda kujuneb staatilisemaks või vajab andmetel põhinevaid otsuseid.

Raporti jagamise asemel jagatakse otseviiteid infole, mis võimaldab koostööd ja info ühiskasutust parema tulemuse saavutamiseks.

Näiteks kui tekivad ülesanded, mis nõuavad maa-ala hoidmist/kontrollimist või tegutsemist ajutiselt okupeeritud territooriumitel, muutub IMS tähtsamaks tööriistaks kui BMS, kuna võimaldab luua pildi keskkonnast, selle ajaloost ning mustritest, mis aitab selles paremini toimetada. Lahinguid juhitakse endiselt BMS-i kaudu, kuid kontekst tekib IMS-i kaudu. Samuti on vaja süsteemi, mis liidestab sensorite info, õpib toimuvate sündmuste põhjal ning loob laiema konteksti olukorra haldamisel ja mustrite avastamisel.

Ukraina kasutajate puhul oleme näinud tendentsi, kus klassikaliste sensorite kõrval on tähtsaks saanud küberruumis toimuva jälgimine, kogumine ning selle liidestamine sihitamise tsükliga.

Selliselt otsitakse vastasvõistkonna olulisi rajatisi, kommunikatsiooniliine, võtmeisikuid, juhtimis- ja logistikaahela elemente jms võrdlemisi madalal taktikatasandil. Taolise info kättesaadavus on muutunud ajas järjest paremaks ning võimaldab tõhusamalt vastasvõistkonna kavatsusi ennetada ja mõjutada eriti just süvalahingute korral.

Terviku loomine

BMS-i ja IMS-i süsteemid peavad moodustama holistilise terviku, kus nad suhtlevad omavahel ning jagavad vajalikku informatsiooni. BMS ei

Lahingutes on põhitööriist lahinguvälja haldamise süsteem (BMS). Olukorra mõistmiseks on aga vaja luureinfo haldamise süsteemi (IMS).

Joonised: SensusQ

Kui BMS-i põhikasutajad on operatiivinimesed, siis IMS-i süsteemi põhikasutajad on luureinimesed

Mis toimub?

B M S :

- Situatsiooniteadlikkus

- Planeerimine

- Juhtimine

- Koordineerimine

- Kommunikatsioon

- BlueForcetracking

- RedForcetracking

- Ettekanded

- jms

Miks midagi toimub?

Toorandmed, info

Decision Dominance

Teadmus, ettenägelikkus

saa teha seda, mida teeb IMS ja vastupidi, kuna süsteemid on erinevad nii kasutusjuhtumite kui ka tehnilise arhitektuuri poolest. Kui üks on loodud reaalaja informatsiooni haldamiseks, lahingute juhtimiseks ja mõjude koordineerimiseks, siis teine on loodud andmete haldamiseks pikema aja perspektiivis, et presenteerida parimat teadaolevat tõde ajas ja ruumis ettenägelikkuse saavutamiseks.

IMS-i süsteemide eesmärk on aidata juhtida luureinfo kogumist, selle struktureerimist, analüüsi, säilitamist ja jagamist. Viimase seisukohalt on SQ WM-i soov liikuda kaitseväes juurdunud dokumendihalduselt teadmus-

I M S :

- Situatsiooni mõistmine

- Kogumise juhtimine

- Luureinfo haldamine

- Keskkond ja ajalugu

- Maailma kirjeldamine

- Analüüs ja süntees

- Luureettekanded

- Info jagamine

- jms

halduseni, kus info ja selle seosed on leitavad ka ilma PDF-formaadis raporteid genereerimata. Raporti jagamise asemel jagatakse otseviiteid infole, mis võimaldab koostööd ja info ühiskasutust parema tulemuse saavutamiseks. Seetõttu tuleks IMS-i süsteeme vaadata kui asutusesisest otsimootorit, mille poole pöördutakse igasuguste küsimustega. Selliselt toetab IMS üksuse otsuse vastuvõtmise tsüklit, pakkudes mitmekesist võimalust sisuka lahinguvälja luure ettevalmistuse paketi loomiseks olemasoleva luureteabe põhjal. Taoline otsimootor peaks olema kättesaadav igale juhile ja spetsialistile, kes mingis piirkonnas tegutseb, et

SensusQ WM-i luureprotsesside tugi

hoomata keskkonna tegureid, rutiine, mängijaid, ajalugu jms. Näiteks joonistan kasti ümber mingi piirkonna ja küsin andmebaasist «näita mulle kõike, mida sa tead», mille peale esitab IMS kasutajale kogu teadaoleva informatsiooni struktureeritud kujul alates inimestest, organisatsioonidest, objektidest, asukohtadest ja lõpetades sündmuste ja muu sellisega.

Ootused ja reaalsus

Lahingu juhtimise seisukohalt on kindel väita, et lõppkasutaja soovib asju, mis töötavad, sest see suurendab lahingu/operatsiooni/sõja võitmise tõenäosust – keegi ei taha minna la-

hingusse relvaga, mis võib-olla laseb. Teisalt tekib küsimus, et kuidas need relvad töötama hakkavad, kui keegi neid ei katseta, kasuta, muuda ega osale nende arenduses.

Head asjad saavad sündida üksnes koostöös ning juurdunud valmiduses tegeleda innovatsiooniga. Valmisolekus võtta tehnoloogilisi riske ning harjuda uuendusmeelse mõtteviisiga, mis päeva lõpuks muutub tehnoloogiliseks eeliseks vastase ees – mõjub seegi ehk heidutusena.

Alustavad kaitsetööstusettevõtted või uue tehnoloogia arendajad seisavad silmitsi «see pole veel valmis» paradoksiga, kus lõppkasutaja otsustab

tehnoloogiat mitte uurida, rakendada või katsetada, kuna tema arvates pole toode või teenus piisavalt küps. Kuid mis on «valmis olemise» definitsioon? Kas me üldse tahame, et toode või teenus oleks valmis? Taoline «valmis» tähendab ju valmisolekut eelmiseks sõjaks – sageli toodet või teenust, mis on oma elukaare lõpus ja enam ei arene.

Siia vastu põrkub lõppkasutajate ootus tehisintellektile. Viimasest on saanud moesõna ning sageli eeldatakse vaikimisi seda kõikidest toodetest ja teenustest nii tsiviil- kui militaarsektoris.

Ratsionaalne inimene minu sees küsib vastu, et millist probleemi parajasti lahendate? Milline on soovitud lõpptulem? Alles siis saan öelda, kas seda probleemi üldse tasub tehisintellekti abil lahendada või saab ka lihtsamini hakkama?

Näiteks digitaliseerides mõne protsessi etapi või senise töömeetodi, parandades tegevuse efektiivsust kulusäästlikkuse (LEAN) põhimõtete kaudu. Jätkuküsimusena sooviks kohe pärida, et kas tehisintellekt peab ka «valmis» olema ja kas olukorra/lähteandmete muutudes rakendame ikka «valmis» mudelit või ehk areneks ikka koos maailmaga?

Tahes-tahtmata nõuab iga tehnoloogia rakendamine muutusi organisatsioonis, protseduurides ning harjumustes. Naiivne on olla seisukohal, et tarkvara peab arvestama protseduuridega või vastupidi. Kohanema peavad kõik: nii inimesed, protseduurid, harjumused kui ka tarkvara.

Nii peab ka SensusQ WM käima kaasas tehnoloogilise innovatsiooniga ning võimaldama sama töö efektiivsemat tegemist nii ajas kui ruumis, et saavutada vajalik decision dominance. Lõppkasutaja peab seevastu olema valmis muutusteks ja innovatsiooniks ning mõtlema tehnoloogia potentsiaalile ja tulevikuvõimalustele, lähtudes seejuures meie väikeriigi heidutusest, tehnoloogia arengust ning majandusjulgeolekust.

Kindel on see, et tehnoloogia üksi ei tee kõike inimese eest ära – ei tee seda kohe praegu ega homme. Tulevikku suunatud koostöö tulemuseks on 1 + 1 = 3. Eriti, kui seda koostööd saab teha riigi sees, samas ajavööndis ja sama keelt kõneledes.

Planeerimine, jagatud inforuum, luurerutiinid, luure baasteave

Varitsev õhuründemoon ja relvakonfliktiõigus

Leenu Org

major, kaitseväe akadeemia strateegia ja innovatsiooni õppetooli lektor

Viimased relvastatud konfliktid on näidanud, et tehnoloogia areneb kiirelt ning olemasolevat tehnoloogiat kasutatakse ja arendatakse innovaatiliselt. Samas pärinevad sõjapidamisega seotud peamised rahvusvahelise õiguse allikad II maailmasõja järgsest ajast (1949. a Genfi konventsioonid) ning aastast 1977 (1949. a Genfi konventsioonide lisaprotokollid). Seega tekib paratamatult küsimus, et kas rahvusvaheline õigus käib tehnoloogia arenguga kaasas ning katab juriidiliselt uudsete tehnoloogiliste lahenduste kasutamise.

Artikkel keskendub sellise uudse tehnoloogia nagu varitseva õhuründemoona (VÕRM) juriidilistele aspektidele. Kuigi varitsev õhuründemoon

on kasutusel olnud 1980ndatest, siis sai see laiemalt avalikkusele tuntuks Mägi-Karabahhi konfliktis, kus droone kutsuti «hõbekuuliks» või «mängumuutjaks».

VÕRMi puhul räägime siin artiklis selle kasutamisest relvastatud konflikti ajal, mil kehtib rahvusvahelise õiguse alaliik – relvakonfliktiõigus. Relvakonfliktiõiguse põhieesmärk on kaitsta isikuid, kes ei osale (tsiviilisikud, meedikud) või enam ei osale konfliktis (haavatud, sõjavangid) ning kaitsta kaitse all olevaid objekte (tsiviilobjektid, kultuuriväärtused, haiglad). Selle eesmärgi täitmiseks eksisteerivad sõjapidamisviisides ja -vahendites teatud piirangud, nt liigse kahju tekitamise keeld.

Sõduri jaoks lahinguväljal väljenduvad need piirangud tihti just kasutatavates vahendites. 1949. a Genfi konventsioone ja nende lisaprotokolle täiendab veel suur hulk relvastuse ja laskemoona konventsioone (nt jalaväevastase miini keelustamise konventsioon, kobarmoona konventsioon jt). VÕRMi kasutamise kohta relva-

Foto: Shutterstock

Erisuguseid ründedroone: üleval UVisioni droonide valik (Hero 30 ja Hero 120), teisel real Israel Military Industries toodetud Delilah, kolmandal real veel Iisraeli droonivariante. Alumisel pildil Teledyne FLIR Rogue 1. Fotod: tootjad

konflikti ajal ei eksisteeri spetsiifilist konventsiooni. Seetõttu tuleb lähtuda olemasolevatest õigusaktidest.

Eesti seadusandluses kaitselennundusmäärustiku alusel ei loeta õhuründemoona mehitamata õhusõidukiks. Õhuründemoon on defineeritud kui mehitamata õhusõiduki põhjal sõjaliseks otstarbeks projekteeritud ja valmistatud seade, mis kannab lahingumoona, mida ei saa seadme küljest täielikult eemaldada.

Ukraina sõja mõju

Militermis defineeritakse varitsevat õhuründemoona järgmiselt: juhitav täppislaskemoon, mis on võimeline lennu kestel kindla aja vältel püsima ooterežiimis sihtmärgiala kohal, et sihtmärk leida, tuvastada ja hävitada. Õhuründemoona käideldakse lahingumoonale kehtestatud nõuete kohaselt.

Ukraina täiemahuline sõda on pigem näidanud, et VÕRM on leidnud endale oma kindla koha ja kasutuspõhimõtted täpsuslahingumoona nomenklatuuris. Seega räägime VÕRMi puhul lahingumoonast ning täpsemalt täpsuslahingumoonast.

VÕRMi eripära on selle varustatus sensoritega, mille abil saab sihtmärke identifitseerida ning operaatorile reaalajas videot ja muid andmeid edastada. VÕRMi kasutamisel eristab operaator sihtmärgi, lukustab selle ning annab käskluse ründamiseks. Samas olenevalt lennuparameetritest ja VÕRMi spetsifikatsioonist võib operaator rünnaku katkestada. Kuigi tehisintellekti üha kasvav roll ja kiire areng võib seda muuta.

VÕRMi kasutamisest räägime ainult relvastatud konflikti raames, mil rakendub relvakonfliktiõigus. Eesti mõistes rakendub relvakonfliktiõigus sõjaolukorras, rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil ning rahuajal, kus toimub relvastatud rünne Eesti territooriumi vastu.

Sõjaolukorra väljakuulutamise eelduseks on Eesti vastu suunatud agressioon. Selle võivad toime panna teine riik või grupeeringud, kelle puhul ei ole aru saada nende seotust ühegi riigiga. Kui teine riik alustab agressiooni Eesti vastu, mille käigus kasutatakse ka relvastatud jõudu, siis eksisteerib faktiliselt konflikt Eesti ja agressiooni toimepaneva riigi vahel.

Relvakonfliktis kehtib relvakonfliktiõigus, mille kohaselt on operatsioonide elluviimise geograafiliseks asukohaks mõlemad riigid. Mis tähendab seda, et kaitsevägi saab operatsioone ellu viia ka vastase territooriumil, sh kasutada VÕRMi. Samas võib kaitseminister kehtestada poliitiliste suuniste kohaselt jõukasutusreeglitega geograafilised piirangud operatsioonide elluviimiseks.

Seega võib kujuneda olukord, kus kaitsevägi tohib relvakonfliktiõiguse alusel operatsioone vastase territooriumil korraldada, kuid poliitiliste suuniste tõttu ei tohi kaitsevägi seda teha. Sellisel juhul peab kaitsevägi lähtuma jõukasutusreeglites kehtestatud piirangutest.

NATO riigid kasutavad enamjaolt jõukasutusreegleid (rules of engagement, ROE). Need on ülematele ja nende juhitavatele vägedele antavate juhiste ja suuniste kogum, mis määrab jõu kasutamise asjaolud, tingimused, ulatuse ja viisi ning kirjeldab ja reguleerib vägede käitumisviise ja tegevusi, mida võib tõlgendada provokatiivsetena.

Jõukasutusreeglid ei ole ainult ülema tööriist operatsiooni kujundamiseks, vaid ka poliitilise tasandi tööriist operatsiooni kujundamiseks, millel on strateegilised eesmärgid.

Õigus kasutada jõudu

Kui Eesti territooriumi rünnatakse rahuajal väljastpoolt Eesti Vabariigi territooriumi, siis võib pädev ülem anda käsu jõu kasutamise alustamiseks Eesti riigi vastu suunatud sõjalise ründe tõrjumiseks või tõkestamiseks, kui kaitseministri teavitamiseks ei ole asjaolusid arvestades aega või kui ta ei ole kättesaadav.

Riigi sees on küll tegemist rahuajaga rünnaku toimumise ajal ning ei ole välja kuulutatud sõjaolukorda, kuid rahvusvahelise õiguse alusel saab väita, et rakendub relvakonfliktiõigus, sest faktiliselt üks riik kasutab sõjalist jõudu teise riigi vastu. Rahvusvahelise õiguse alusel on tegemist riigi enesekaitsega.

Seega on Eestil õigus kasutada relvastatud jõudu (k.a VÕRMi), et rünnakut tõkestada. Kui rünnak on toime pandud teise riigi territooriumilt, siis tegelikult on tegemist kahe riigi vahe-

Droonide valik: üleval Taiwani NCSIST toodetud droon Chien Hsiang, teisel real Iraani droon Shahed 136, kolmandal ja neljandal real kaks visandit Israel Aerospace Industries toodetud varitsevast õhuründemoonast. Fotod: tootjad

lise relvakonfliktiga ning operatsiooni piirkonnaks on mõlema riigi territooriumid. Samas tuleb siin kindlasti arvestada poliitiliste suunistega.

Rahvusvaheline sõjaline operatsioon on ÜRO põhikirja järgi kollektiivse enesekaitse operatsioon või muu rahu ja julgeoleku säilitamise või taastamise eesmärgil korraldatav sõjaline operatsioon. Sõbraliku riigi territooriumil relvastatud jõu kasutamine on võimalik kollektiivse enesekaitse operatsiooni raames. Kollektiivse enesekaitse operatsioonis osalemise otsustab riigikogu vastava välislepingu sõlmimisega (Põhja-Atlandi Organisatsiooni leping) või teeb asjakohase otsuse olukorras, kus vastavat välislepingut ei ole sõlmitud.

On tarvis riigikogu otsust Seega sõbraliku riigi territooriumil relvastatud jõu kasutamiseks on vaja riigikogu vastavasisulist otsust. NATO liikmete puhul on riigikogu vastava otsuse teinud Põhja-Atlandi Organisatsiooni lepingu ratifitseerimisega. Kaitseväe kasutamiseks NATO liikmesriikide territooriumitel kollektiivse enesekaitse operatsiooni puhul annab korralduse vabariigi valitsus. Rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil rakendub samuti relvakonfliktiõigus ning jõu kasutamisel lähtutakse peaaegu alati jõukasutusreeglitest.

Jõukasutusreeglid ei ole ainult ülema tööriist operatsiooni kujundamiseks, vaid ka poliitilise tasandi tööriist operatsiooni kujundamiseks, millel on strateegilised eesmärgid.

Punase Risti Komitee on esile toonud, et kõikide relvasüsteemide, k.a autonoomsete puhul on oluline, et nende kasutamine järgiks põhilisi relvakonfliktiõiguse printsiipe, nagu eristamine, proportsionaalsus ning ettevaatusabinõud rünnaku ajal. Eristamise printsiip on üks põhilisi ja tähtsamaid relvakonfliktiõiguse printsiipe, millest konfliktis osalejad peavad lähtuma. Eristamise printsiip määrab konfliktis osalejate kohustused eristada sõjalisi objekte tsiviil-

objektidest ning eristada ennast kui kombatante tsiviilelanikest. Rünnata tohib ainult sõjalisi objekte. Sõjalised objektid on objektid, mis enda olemuse, asukoha, kasutuse või eesmärgi poolest toetavad sõjalist tegevust. Seetõttu on tähtis, et VÕRMi kasutamise korral oleks sellel võime eristada sõjalisi objekte.

Võttes arvesse, et vastane ei pruugi järgida relvakonfliktiõiguse eristamise nõudeid ning võib, kas peita end tsiviilobjektide lähedusse või kombatandid võivad teeselda tsiviilisikuid, siis on vaja, et eristamist teeks operaator. Tal on eelduste kohaselt olemas tead-

mised ja luureinfo vastase tegutsemise taktikast, mis aitavad tal seda otsust teha. Peale selle võib tehisintellekt leida sihtmärgi ning operaator kinnitab enda eelteadmistest ja kogemustest lähtudes, et tegemist on legaalse sihtmärgiga.

VÕRMi iseseisva otsuse vastuvõtmine tehisintellekti abil ei pruugi lähtuda neist andmetest ning tulemuseks võib olla eristamise kohustuse rikkumine, nt rünnatakse tsiviilobjekte. Samuti on sellises olukorras oht, et just vastasele rünnaku korraldamine jäetakse ära, sest VÕRM ei suuda tuvastada vastase üksusi või kombatante,

kui need kasutavad ära tsiviilobjektide kaitset või peidavad end tsiviilobjektide sees või vahetus läheduses. Sellisel juhul muutuks tsiviilobjekt oma kasutuse poolest sõjaliseks objektiks ning oleks rünnakuks legaalne sihtmärk.

Proportsionaalsuse printsiip käib eristamise kohustusega käsikäes. Proportsionaalsuse printsiip tähendab seda, et rünnaku tagajärjel tekkiv kahju ei tohi olla liigne võrreldes saavutatava sõjalise eelisega.

Iga rünnaku puhul tuleb hinnata, kui suur on kaasnev kahju. Selle hindamiseks võetakse arvesse kasutatavat laskemoona/lõhkeainet ning selle pu-

rustusvõimet ja ohuraadiust. Samuti võetakse arvesse sõjalise objekti asukoht: maastikul või tihedalt asustatud asulas jne.

Varitsev õhuründemoon Kui VÕRM on programmeeritud selliselt, et see on võimeline arvestama sõjalise objekti ümbrusega (isikute arv objekti läheduses jne) ja moona tehniliste andmetega (lõhkeraadius jne), siis selles protsessis ei pea operaator osalema. Samas võib operaatori roll olla oluline olukorras, kus nt VÕRM identifitseerib, et objekti läheduses on palju inimesi, ning arvutuste järgi hin-

dab, et kaasnev kahju on liigne. Kuid operaator teab või näeb, et objekti läheduses on ainult kombatandid, kes on samuti legaalsed sihtmärgid. Sellises olukorras oleks jällegi operaatori sekkumine vajalik.

Ettevaatusabinõude rakendamine rünnaku toimepanemisel tähendab seda, et võetakse kasutusele meetmeid vähendamaks kahju tsiviilobjektidele ja tsiviilisikutele. Ettevaatusabinõude rakendamine võib olla näiteks tsiviilisikute hoiatamine, rünnaku katkestamine või edasilükkamine. Kui vahetult enne rünnaku toimepanemist ilmuvad objekti lähedusse tsiviilisikud ning nende surma- või vigasaamine oleks ebaproportsionaalne saavutatava sõjalise eelise suhtes.

Proportsionaalsuse printsiip tähendab seda, et rünnaku tagajärjel tekkiv kahju ei tohi olla liigne võrreldes saavutatava sõjalise eelisega.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et VÕRMi kasutamine tuleb kõne alla ainult olukordades, kus rakendub relvakonfliktiõigus ehk kui eksisteerib faktiliselt relvakonflikt. Eesti mõistes saab neid olukordi olla mitmeid: sõjaolukord, enesekaitse rakendamine rahuajal Eesti-vastase rünnaku vastu, rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osaledes.

Samas need jõukasutusreeglid, mis kehtestatakse relvakonflikti ajaks, sisaldavad samuti relvakonfliktiõiguse reegleid. Lihtsalt need üldised relvakonfliktiõiguse reeglid on jõukasutusreeglites kirjas konkreetsemalt ning hõlmavad endas ka vajalikke protseduure ning ülemate otsustuspädevusi.

Jõukasutusreeglid võivad sisaldada ka territooriumi ja geograafilise asukoha piiranguid, k.a VÕRMi kasutamisel. Seega, kui relvakonfliktiõiguse alusel saab väita, et vaenuliku riigi territooriumil VÕRMi kasutamises piiranguid ei ole ning selle territooriumil võib sõjalisi operatsioone ellu viia, võivad tekkida piirangud jõukasutusreeglites poliitiliste suuniste tõttu. Peale selle tuleb relvakonfliktiõiguse alusel VÕRMi kasutamisel eelkõige lähtuda eristamise, proportsionaalsuse ja ettevaatusabinõude printsiipidest.

Foto: Shutterstock

Reservväelaste

vahetusprogramm ehk MREP (Military Reserve Exchange Program) on USA poolt 1980ndatel ellu kutsutud liitlasriikide vaheline koostöölepe, mille alusel käiakse teineteise riikides väljaõppel.

Reservväelasena Ameerikas

Ranno Rokk

kaitseressursside ameti kommunikatsioonispetsialist

Osalejad veedavad vahetuse üksustes, mis sarnanevad nende teenistuskohaga. Programmi kuuluvad peale USA veel Eesti, Taani, Suurbritannia ja Saksamaa. Eesti liitus programmiga 2015.

2025. aasta MREP programmi kandidaatide valik on juba alanud. Kokku oodatakse reservväelasi kuni 23 vahetuse kohale. Kandideerimiseks kirjuta Kaitseväeteenistuse veebis vabas vormis vastava sisuga kiri, mis on leitav taotluste alt.

Nooremleitnant Anton Näreinen Fort Knoxis.

aastal ning esimesed reservväelased said lähetusse minna juba järgmise aasta suvel. Selle aasta seisuga on USAs käinud 105 reservväelast.

MREPil osalemine toimub vabatahtliku õppekogunemise vormis ning kestab kaks kuni kolm nädalat. Programm on oluline koostöövorm riikide jaoks, sest see pakub ainulaadse võimaluse suhelda sarnase taustaga teist päritolu reservväelastega, arendades nii enda teadmisi kui ka sõprussuhteid liitlastega.

«Programm aitab arendada üksiksõduri tasemel koostegutsemise

võimet nii väljaõppes kui võimalikes lahinguolukordades. On äärmiselt tähtis, et Eesti reservüksused oleks teadlikud meie olulisima liitlase võimetest ja et USA reservüksused oleks kursis lahinguväljaga, kui peaks olema vajadus kaitsta meie ühiseid väärtusi,» ütles programmi koordinaator ja kaitseressursside ameti (KRA) kaitseväeteenistuse- ja infosüsteemide büroo juht Tõnis Sõnum.

Programmi erilisus seisneb selles, et osalejad lähetatakse üksuste juurde, mis sobivad nende kogemusega kõige paremini kokku. See tagab väl-

jaõppe eesmärgipõhisuse ja on seetõttu ka ideaalne võimalus jagada Eestis õpitud kogemusi liitlastele, kelle senine väljaõpe võis toimuda sootuks teistes tingimustes.

Ühtlasi pakub MREP võimaluse kogeda sõdurielu teises riigis, õppida uusi sõjalisi oskusi ja luua elukestvaid sõprussuhteid.

Varasemad osalejad on kirjeldanud programmi kui silmi avavat kogemust, mis on aidanud neil isiklikult kasvada ja professionaalselt areneda. Programm võimaldab õppida teiste riikide sõduritelt, osaleda ühisõppustel ja kogeda eri kultuure.

«Noore ohvitserina reservis nii kogemuslikult kui auastmelt leian, et minu oskused ja kogemused ei ole veel täiuslikud ning reservohvitserina vastutan oma sõjalise hariduse eest ise,» ütles nooremleitnant Anton Näreinen, kes käis lähetusel USAs Kentucky rahvuskaardi 1. pataljoni juures.

«Nii oli ka minu põhieesmärk MREPi vahetuses eneseharimine ohvitserina, et olla väärtuslik osa oma sõjaaja üksusest. Vahetuse kokkuvõtteks võib tõdeda, et suuri erinevusi sisulises tegevuses USA ja Eesti kaitseväe vahel ei ole, väikse riigina tegutseme kohati efektiivsemalt kui suurriik,» nentis Näreinen.

«Lõpptulemus oli minu enda harimine vaatluskogemuse kaudu, mis oli värskendav ja tõhus. Peale militaarse aspekti ei ole vähem tähtis ka kultuurne ja keeleline nüanss – õppisin tundma ameeriklaste kui meie suurimate liitlaste militaarkultuuri ja nende suhtluskeelt, mis on kindlasti suureks abiks Eesti diviisi edasistel õppustel liitlastega,» võttis Näreinen kokku.

Eesti võõrustab USA vahetusi kevadel, suurõppuste ajal. USA reservväelased liituvad programmis osaleva kaitseväe üksusega, kus nad võtavad osa väljaõppest üksuse koosseisus, täites ülesandeid koos üksusega, mis teeb neist täisväärtusliku liikme. Esialgse instruktaaži järel liigutakse kohe maastikule, kus ollakse ENDEXini.

Pärast sisukat väljaõpet veedetakse viimased lähetuspäevad Tallinnas, kus korraldatakse külalistele kultuuripäev.

Foto: erakogu

Rootsi ja Poola kuningas ning Leedu suurvürst Sigismund ratsutamas Peter Paul Rubensi maalil. Foto: Wikimedia

Tänavu sügisel möödub 420 aastat suurimast Eesti pinnal toimunud ratsaväelahingust.

25. septembril 1604 Rootsi ja Poola-Leedu vägede vahel peetud Paide lahingu lugu on omajagu kurioosne ning selles tuleb juttu kuus korda surma mõistetud väepealikust, mornist hispaanlasest, tiivulistest ratsanikest ja Rootsi ajaloo suurimast sõjalisest lüüasaamisest.

Paide lahing aastal 1604

Robert Reisman keskaja huviline

Paide lahinguni viinud sündmused hakkasid lahti rulluma juba üle 40 aasta varem. 4. oktoobril 1562 abiellus Soome hertsog Johan, kuningas Erik XIV noorem poolvend, Vilniuses Poola-Leedu printsessi Katarina Jagellonicaga. Erik, keda ärritas venna lähenemine katoliiklikule Poolale, heitis tolle koos oma noore kaasaga vangitorni. Vangipõlves sündis ka abielupaari ainus poeg Sigismund, kelle soontes voolas nii Rootsi kui Poola valitsejaveri.

Viis aastat hiljem vabanes hertsog vangistusest, kukutas oma kuningast venna ning asus ise Johan III nime all Rootsi kuningriiki valitsema. Samal ajal hääbus aga Poolat valitsenud Jagelloonide dünastia ning 21-aastane Rootsi prints Sigismund valiti Poola-Leedu kuningaks. 1592. aastal suri ka Johan III ning Sigismundist sai koguni kolme riigi – Rootsi ja Poola kuningriigi ning Leedu suurvürstiriigi – valitseja.

Protestantlikud Rootsi ülikud nägid katoliiklikus Sigismundis ohtu ja riigis puhkes avalik võimuvõitlus kuninga ja tema mõjuvõimsa onu hertsog Karli vahel. Kuhjunud pinged lahvatasid 1598. aastal kodusõjaks, mis lõppes Sigismundi lüüasaamise ning Rootsi troonilt kukutamisega. Hertsog Karl haaras Rootsis võimu enda kätte ja valitses riiki õigupoolest kuningana, kuigi keeldus mitme aasta vältel demonstratiivselt seda tiitlit endale võtmast.

Paide ordulinnuse varemed.

Foto: Ivo Kruusamägi / Wikimedia

Rootsi ülemereprovintsid olid aga endiselt Sigismundile truud. 1599. aasta sügisel asus Karl survestama Eestimaa seisuseid, et nood tunnistaksid tema õigust valitseda. 1600. aasta kevadeks suutsidki Karli toetajad hõivata kõik Eestimaa kindlused ning hertsogile oli tee valla, et alustada täiemahulist sõda Poola-Leedu vastu.

Karli armee Eestis

9. augustil 1600 saabus hertsog Karl 12 000 mehega Tallinnasse. Temaga reisis kaasa ka kogu tema pere, teiste hulgas kuueaastane prints Gustav Adolf, kellest sai hiljem ajaloo üks kuulsamaid väejuhte. Karli pealetung algas edukalt ning mõne kuuga suu-

deti vallutada Pärnu, Viljandi, Tartu, Võnnu, Koknese ning terve hulk väiksemaid Lõuna-Eesti ning Põhja-Läti linnuseid.

Rootslaste äkiline edu heidutas poolakaid ning oht kaotada Liivimaa valdused sundis seimi tegutsema. Poolakad, kes olid parasjagu segatud Moldaavia magnaadisõdadesse, otsustasid sealt suurema osa vägesid Liivimaale tuua ning neile vajaliku rahastuse eraldada.

Leedu suurhetmani Krzysztof Mikołaj Radziwiłłi juhtimisel suutsid värsked väed rootslaste pealetungi seisma panna ning sõda sumbus mõneks ajaks patiseisu, kus kord saatis edu üht, siis teist poolt. Kõik muutus, kui poolakad suutsid 1601. aasta kesksuveks mobiliseerida 15 000-mehelise armee ning panid seda juhtima kogenud krooni suurhetmani Jan Zamoyski.

Rootslased löödi taganema ning üksteise järel vallutati tagasi kõik olulised tugipunktid, mis vaid aasta varem olid kaotatud. 1602. aasta septembris langes kõige põhjapoolsema kantsina poolakatele Paide, misjärel vana ja haige Zamoyski kodumaale naasis.

Paide lahingu eelõhtu Zamoyski asemel pidanuks Liivimaa vägede ülemjuhatajaks saama taas Leedu suurhetman Radziwiłł, kuid tervise- ja rahaprobleemide tõttu keeldus too pakkumist vastu võtmast. Tema asemel saabus rootslastega sõdima hoopis Leedu välihetman Jan Karol Chodkiewicz, kes vägeva avalöögina asus Tartut piirama. Hertsog

Karl andis parasjagu Soomes viibinud väejuhile Arvid Eriksson Stålarmile, kelle ta alles eelmisel aastal vangist oli vabastanud, korralduse kohe üle jäätunud Soome lahe Eestimaale kiirustada ning Tartu piiramisrõngast vabastada.

Stålarmi vägedega pidi liituma Eestimaalt värvatud väeüksus, kuid kui poolakad selle 25. veebruaril Rakvere all purustasid, leidis Stålarm, et üksinda ta Tartut päästa ei suuda ning naasis Soome. Tartu alistus 3. aprillil Chodkiewiczi vägedele. Kuna poolakatel oli probleeme oma sõjameestele palga maksmisega ja ka rootslastel polnud Liivimaal piisavalt vägesid, siis järgneva aasta jooksul piirduti vastastikuste rüüsteretkede ning väiksemate kokkupõrgetega.

Vahepeal kuningaks kroonitud

Karl nõudis Stålarmilt aga tulemusi, mispeale too otsustas 1604. aasta augustis Paidet piirama asuda. Moonapuuduse tõttu oli ta sunnitud aga

katse peatselt katki jätma. Rootsist lisavägesid saanud otsustas ta Paidega uuesti õnne proovida ning asus 11. septembril enam kui 5000 mehe ja kuue suurtükiga uuesti lossi piirama.

Lahing ise

Chodkiewicz, kuulnud Paide piiramisest, asus kiiresti Tartust oma väega teele, et vabastada kindlus piiramisrõngast. Välihetman jõudis Paidesse pärale 25. septembril ning Stålarm otsustas kuninga selgest keelust hoolimata temaga Paide linnuse ja Tartusse viiva tee vahelisel soisel alal lahingusse astuda.

Rootsi vägedel oli tugev ülekaal: Stålarmi ja hispaanlasest Rootsi palgasõdurite ülema Alfonso Castro de Canotha käsutuses oli 6000 sõdurit, samas kui poolakatel oli mehi vaid 2300 (osadel andmetel siiski 3500–4000). Samal ajal kummitas rootslasi relvastuse puudus, mistõttu polnud jalaväe-

le anda piisaval hulgal piike, samuti räsis võitlusvõimet Rootsi väejuhtide omavaheline kehv läbisaamine.

Lähenevat Poola-Leedu väge märganud Castro de Canotha soovitas Stålarmil vältida välilahingut poolakatega ning asuda hoopis kaitsepositsioonile, mispeale viimane vastas: «Siin ei tule mitte Hispaania või Madalmaade viisil, vaid Rootsi ja Poola moel võidelda.»

Stalarm püüdis vältida varasemate lahingute käiku, kus poolakad olid rootslaste väe ümber piiranud, lõiganud ratsaväe jalaväest ära ning viimase seejärel rivist välja löönud. Ta otsustas paigutada jala- ja ratsaväe läbisegi ning jagas nad kolme ossa. Tugev vasak tiib koosnes peamiselt saksa palgasõduritest Castro de Canotha juhtimise all ning seadis end sisse Tallinnasse viival teel.

Rootsi vägede parem tiib oli mõnevõrra nõrgem ning koosnes põhiliselt

Hertsog Karl 1597. a Soome kuberneri Klaus Flemingi surnukeha mõnitamas. Albert Edelfelti maal. Foto: Wikimedia

Hertsog Johan, tema naine Katerina Jagellonica ja nende poeg Sigismund vangistatuna Gripsholmi lossis 1560. aastatel. Józef Simmleri maal. Foto: Wikimedia

Jan Karol Chodkiewicz (u 1561–1621).

Jan Zamoyski (1542–1605). Fotod: Wikimedia

Paide (saksapärase nimega Wittenstein) linnuse skeem. Friedrich van Hulseni vasegravüür 1632. aastal ilmunud teosest «Inventarium Sueciae». Foto: Wikimedia

soomlastest. Keskmise osa moodustasid rootsi sõdurid Stålarmi enese juhtimisel. Chodkiewicz, tutvunud vastaste paigutusega, otsustas rünnaku põhijõu suunata Rootsi vägede vasakule tiivale, eeldades, et sellist käiku ei osata oodata. Rünnaku pidid enda kanda võtma Poola-Leedu vägede parema tiiva moodustanud husaarid.

Äkilise löögiga ründasid husaarid Rootsi vägede vasakut tiiba ning lõid saksa ratsaväelased põgenema. Castro de Canotha juhtimisel avaldas jalavägi kangekaelset vastupanu, kuid poolakate surve tõi siiski kaasa ka nende rivikorra lagunemise. Vasaku tiiva hävitamise järel andis Chodkiewicz käsu rünnata ka ülejäänud Rootsi vägesid. Poolakate ülejäänud vägi ühines husaaridega ja vastased sunniti sohu pagema.

Lahing lõppes Stålarmi vägede täieliku lüüasaamisega. Chodkiewiczi hinnangul kaotasid Rootsi väed lahingus 3000 meest, 21 lipkonda, kuus suurtükki ning kogu moonavoori, mida poolakad kasutasid Paide gar-

Paide linnuse varemed 2012. aastal. Foto: Jan Vutt / Wikimedia

Igavene surmamõistetu Arvid Eriksson Stålarm

Paide lahingus Rootsi väed hukatusse viinud väejuht Arvid Eriksson Stålarmi elukäik oli äärmiselt värvikas. Tema puhul oli tegu andetu väejuhi, kuid suurepärase diplomaadi ja poliitikuga, kelle elu keskteljeks kujunes vastuolu hertsog Karliga. Too lasi Stålarmi kolmel (mõne allika järgi kuuel) korral surma mõista, kuid iga kord kinkis talle elu – vähemalt kahel korral seisis Stalarm juba tapalaval.

Arvid Eriksson sündis 1549. aastal Savonlinna lossifoogti Erik Arvidssoni ja Beata Grabbe pojana ning juba 12­aastasena saadeti ta hertsog Johani õukonda Turu linnusesse, et valmistada noormeest ette sõjamehe elukutseks. 1579. aastal abiellus ta Elin Hermansdotter Flemingiga, kes oli Paide asehalduri Herman Persson Flemingi tütar ja tõenäoliselt veetnud osa oma lapse­ ja neiupõlvest Paides.

Liivi sõja ajal juhatas ta Soome ratsaväelasi ning sõdis nii Eesti­ kui Ingerimaal. Aastail 1581–1582 oli ta Ivangorodi lossipealik ning 1590. aastal ka Narva asehaldur. Aastatel 1594–1595 juhtis ta Rootsi delegatsiooni rahuläbirääkimistel Venemaaga ning oli üks 1595. aastal Täyssinä rahulepingule allakirjutanutest.

Kui 1597. aastal suri Stålarmi sugulane Klas Eriksson Fleming, määras Sigismund Stålarmi tolle mantlipärijana Soome ülemasehalduriks ning vägede ülemjuhatajaks. Kui hertsog Karl tungis 1597. aastal Soome, pidi Stålarm põgenema, kuid naasis jõulude paiku

1545. a valminud Gripsholmi loss, mis oli Rootsi kuningakoja kants ja vajaduse korral ka vangitorn. Foto: Håkan Svensson / Wikimedia

Arvid Eriksoni ja Axel Kurcki kritseldus Gripsholmi vangikongi seinal. Foto: Rootsi riigiarhiiv

Turusse ja hõivas taas lossi. Kui 1598. aastal tungisid Sigismundi väed Rootsi, suundus Soome vägede eesotsas sinna ka Stålarm, kes aga halva ajastuse tõttu ründas liiga vara 3000 mehega Stockholmi ja pidi edu saavutamata Soome naasma.

1599. aastal vallutas hertsog Turu ja Stålarm võeti vangi. Ta mõisteti surma, kuid pääses Turu veresaunast ja ta heideti hoopis Gripsholmi lossi vangitorni. Väidetavalt olla põlu alla langenud väejuhti 1599. aasta jooksul kolm korda surma ja kolm korda uuesti õigeks mõistetud.

1600. aasta märtsis peetud Linköpingi riigipäeval

mõisteti Stålarm jälle surma ning sel korral viidi ta isegi tapalavale, kus ta viimasel hetkel sai jälle teate, et hertsog on ta õigeks mõistnud. Kuna enne Stålarmi olid hukatud riiginõunikud Gustaf Banér, Sten Banér, Ture Bielke ja Erik Sparre, siis ütles Stålarm armuandmisuudise peale: «Härrased riiginõunikud imestavad taevas kindlasti, et kuhu ma jäin.»

Surmanuhtlus asendati vangistusega Gripsholmi lossis, kus tänini on säilinud 3. aprillil 1600 Arvid Eriksson Stålarmi seinale kirjutatud märkus, milles ta kinnitab enda ja Axel Kurcki süütust ning

karistuse ebaõiglust.

Väejuhtide puuduses vaevlev Karl oli sunnitud Stålarmi 1602. aastal vangist vabastama ning ta määrati vägede ülemjuhatajaks Liivimaal ja Karjala ülemkohtunikuks. Samuti nägi Karl võimalust Stålarmi abil tagasi meelitada Sigismundi leeri jooksnud Soome aadlikud.

1602. aastal saadeti ta Eestimaale, kus ta aga mingisugust edu ei saavutanud: ebaõnnestusid nii Tartu päästmine piiramisrõngast kui ka katsed Rakveret ja Paidet tagasi vallutada. Kõik see päädis katastroofiga 25. septembril 1604. Paide lahingu kaotamise järel võeti ta uuesti vangi ja mõisteti taas surma. Oma julmuse poolest tuntud Karl näis nautivat Stålarmi eluga mängimist ja lasi jällegi alles tapalaval öelda, et surmanuhtlus on asendatud vangistusega. Stalarm veetis kogu ülejäänud elu Gripsholmi lossivanglas, kus suri 1620. aastal.

nisoni olukorra parandamiseks. Poola vägede kaotused olevat olnud aga 81 meest surnuna ning üle 100 haavatuna. Siiski jääb ebaselgeks, kuivõrd tõeste arvudega on tegu.

Paide lahingust võtsid teiste hulgas osa tulevane Leedu suurhetman Janusz Kiszka (u 1586–1653), Rootsi poolel aga tulevane feldmarssal Christer Somme (suri 1618). Paide all peetud lahingut võis pidada tol hetkel kõige suuremaks lüüasaamiseks Vasade-aegse Rootsi ajaloos. Too ne-

gatiivne tippmark jõudis püsida aga vaid täpselt ühe aasta – 26. septembril 1605 tabas rootslasi veelgi hullem häving Salaspilsi (Kircholmi) lahingus.

Järelkajad

Tunnustuseks Paides saadud suure võidu eest ülendati Jan Karol Chodkiewicz 1605. aastal Leedu suurhetmaniks, mis oli kõrgeim sõjaväeline ametikoht, milleni üks Leedu suurvürstiriigi alam võis küündida. Paide lahingus saavutatud hiilgav võit ei

toonud kaasa aga erilist murrangut sõjas. Chodkiewiczi sõdurid hakkasid taas maksmata palkade pärast nurisema ning enne rahaasjade kordasaamist ei olnud uute sõjaliste operatsioonide ettevõtmine mõeldav.

Arvid Eriksson Stålarm langes aga Karl IX viha alla ning ta mõisteti häbiväärse kaotuse põhjustamise eest surma. Hiljem surmaotsus küll tühistati, kuid oma elupäevade lõpuni pidi õnnetu väejuht trellide taga istuma. Kuna Poola seim pidas Rootsiga peetud sõda justkui

Kircholmi (Salaspilsi) lahing 27. septembril 1605. aastal lõppes rootslaste lüüasaamisega. Pieter Snayersi maal.

Sigismundi eraasjaks – keerles ju kõik tema pärilusõiguse ümber – kummitas Poola-Leedu välivägesid pidev rahapuudus, mistõttu ei suudetud tähtsaid võite pikemaajaliseks eduks vormistada. Seepärast kaldus sõjas initsiatiiv rootslastele ning 1607. aastal alanud suurpealetungiga vallutati tagasi Paide, Dünamünde, Koknese ja Viljandi, misjärel suunasid nii Poola kui Rootsi oma peatähelepanu Venemaale ning 1611. aastal sõlmiti omavahel vaherahu, mis kehtis 1617. aastani.

Seejärel jätkus Vasa kuningate omavaheline sõda uue hooga ja lõppes alles 1629. aastal Sigismundi täieliku lüüasaamisega. Poola-Leedu oli sunnitud Altmargi vaherahuga loovutama Gustav II Adolfile kogu Daugavast põhja poole jääva Liivimaa, samuti suure osa Preisimaast.

Läänemere idakaldal saavutatud võidud tegid Rootsist tõelise suurriigi ning võimaldasid Gustav II Adolfil sekkuda otsustavalt 30-aastasesse sõtta.

Tiivulised husaarid tõid võidu

Paide lahingu otsustasid kuulsad Poola tiivulised husaarid – kogu Euroopa kõige kardetumad ratsaväelased.

Sõna «husaar» tähistas algul keskaegseid serbia palgasõdureid, kes leidsid teenistust Ungari kuninga juures. 16. sajandi jooksul asusid Ungari husaarid kandma järjest raskemat relvastust ja turvist ning kui ungarlasest Transilvaania vürst Stefan Batory sai 1576. aastal Poola­Leedu valitsejaks, tõi ta ungaripärased husaarid ka Poola armeesse.

Enamasti Poola väikeaadli ehk šlahta hulgast värvatud husaarid kandsid rasket plaatturvist, metallkiivrit ning nende peamine ründerelv oli pikk piik, kuigi nad kandsid ka torkemõõku, saableid, püstoleid, nuiasid ning sõjavasaraid. Kõige silmatorkavamad elemendid nende juures olid aga turvise või sadula külge kinnitatud ning kullisulgede kaunistatud puitraamil inglitiivad, mille eesmärk oli vaenlast demoraliseerida. Et oma välimust veelgi ebamaisemaks muuta, kandsid ohvitserid üle vasaku õla leopardi­ või lõvinahka, veteranid aga karu­, ilvesevõi hundinahka.

Kiiretel tatari päritolu hobustel suure massiga peale tungivad husaarid kujunesid 16. sajandi lõpul ja 17. sajandi esimesel poolel poolakate vaenlastele tõeliseks õudusunenäoks. Viimast korda võis Poola husaare sõjaväljal näha 1702. aastal peetud Kliszówi lahingus.

Foto: Wikimedia

Foto: Wikimedia

Teises maailmasõjas juhtus nii mõndagi. Hoolimata sellest, et Jaapan ja Itaalia olid teise maailmasõja alguses liitlased ja geograafiliselt üksteisest väga kaugel, pidasid nende sõjaväelased omavahel maha paar lahingut 1943. aasta septembris Hiinas Pekingis ja Tianjinis (Tientsinis).

Itaallaste seiklused

1943. aastal Kaug­Idas ehk vähe tuntud teine maailmasõda

Itaalia sõdurid 1939. aastal Tientsinis Ermanno Carlotto kasarmu sammaste vahel. Foto: Wikimedia

Rain Leisi reservmajor

Tianjin on Hiina linn Põhja-Hiinas Bohai mere ääres. Tegemist on Hiina mõistes suhteliselt uue linnaga, mis asustati alles 1400. aastatel. Tänapäeval on Tianjin Hiina üks suurimaid linnastuid, kus elab üle 14 miljoni inimese. Tianjin asub Hiina pealinnast Pekingist veidi üle 100 km kaugusel ja on Pekingi mereväravaks, siit ka selle tähtsus.

1899. a Hiinas alanud nn bokserite ülestõusu mahasurumiseks moodustasid välisriigid «kaheksa riigi alliansi“, kuhu kuulusid USA, Suurbritannia, Jaapan, Prantsusmaa, Venemaa, Saksamaa, Austria-Ungari ja Itaalia. 1900. a juulis vallutasid alliansi väed bokseritelt Tianjini tagasi. 15. augustil 1902 läks Tianjin tagasi Hiina keskvalitsuse kontrolli alla, kuid allianssi kuuluvad riigid säilitasid õiguse hoida linnas oma garnisone, et tagada avatud juurdepääs Pekingile. Nii tekkiski Tianjinis 46 hektari suurune Itaalia kontsessioon ehk koloonia, kus oli esialgu rügemendisuurune väekontingent.

Itaalia esimesse maailmasõtta astumise ajal elas kontsessioonis 10 000 hiinlast ja 300–400 itaallast. Itaalia väekontingent koosnes 200 Bersaglieri (Itaalia täpsuslaskuri) ohvitserist ja sõdurist. Samuti eripataljonist, mis oli moodustatud endistest Vene vägede kätte sõjavangi langenud Austria-Ungari armees teeninud etnilistest itaallastest ja 50 hiinlasest miilitsamehest. Kuna esimeses maailmasõjas oli Itaalia «õigel poolel» piirkondlike suurjõudude Jaapani ja Suurbritanniaga, siis tema väekontingenti ei puututud ja see vähenes vaikselt. 1921. a võeti kasutusse Shanghais ehitatud kahuripaat Ermanno Carlotto. 1925. a tugevdas Mussolini Itaalia väekontingenti sama aasta 5. märtsil moodustatud pataljoniga Battaglione Italiano in Cina, mis koosnes hästi relvastatud ja väljaõpetatud kolmest eliitrügemendi Reggimento San Marco 100-mehelisest kompaniist. Kokku oli üle 300 mehe, kelle varustuse hulka kuulus neli esimese maailmasõja aegset soomusautot Lancia-Ansaldo 1ZM.

Commandante

Capellini kuivdokis. Foto: repro

1933. a saabus Kaug-Itta Itaalia miiniveeskaja Lepanto, mis 1934. a klassifitseeriti ümber kahuripaadiks.

Sündmused aastail 1937–1943 Kuni 1937. aastani olid Hiina ja Itaalia suhted head ja elu Itaalia koloonias rahulik. Kuid 7. juulil 1937 algas teine Jaapani-Hiina sõda, mille käigus Jaapani väed vallutasid 30. juulil ka Tianjini. Sündmused sundisid itaallasi mõtlema oma koloonia julgeolekule. Hiinasse toodi Itaalia Ida-Aafrikast tugevduseks Sardiinia grenaderipataljoni 764 ohvitseri ja sõdurit. 30 ohvitseri ja sõdurit saadeti kaitsma

Shanghais olevat Itaalia konsulaadi hoonet. Septembris 1937 oli Hiinas 1200 Itaalia kaitseväelast nii maa- kui mereväest. Nad paiknesid Tianjinis, Pekingis, Shanhaiguanis ja Shanghais.

Ühtaegu Jaapani esimeste õhurünnakutega saabus 15. septembril 1937 Shanghai sadamasse Itaalia kergeristleja Raimondo Montecuccoli. Jaapani lennukid ründasid 27. septembril ja 24. oktoobril seda ristlejat, mille tagajärjel sai üks Itaalia mereväelane surma ja mitu vigastada.

Rünnakud põhjustasid pingeid Itaalia ja Jaapani vahel, kuid 6. novembril 1937 ühines Itaalia Komin-

Itaalia allveelaev Luigi Torelli kandis aastail 1943–1945 Saksa ja 1945. a Jaapani lippu. Foto: repro

terni-vastase paktiga, mille tulemusel said Jaapanist ja Itaaliast jälle liitlased ning oht itaallastele Kaug-Idas oli möödas, sest ka vastaspoolel olevad hiinlased ei võtnud itaallaste vastu midagi ette.

Kergeristleja Raimondo Montecuccoli vahetas 23. detsembril 1937 Shanghais välja selle sõsarlaev Bartolomeo Colleoni, mis jäi Kaug-Itta kuni oktoobrini 1939, kui see teise maailmasõja alguse tõttu koju tagasi kutsuti.

23. märtsil 1941 jõudis Jaapani Kobe sadamasse Punaselt merelt Itaalia abiristleja Ramb II. Kuna Jaapan veel sellel ajal ametlikult teises maailmasõjas ei osalenud, siis desarmeeriti laev tavaliseks kaubalaevaks Calitea II nime all.

Umbes samal ajal jõudis Jaapanisse Punaselt merelt ka koloniaalluup Eritrea, mis detsembris 1941 pärast Jaapani astumist teise maailmasõtta muudeti allveelaevade tugilaevaks. Kaug-Itta jõudis seitse Itaalia allveelaeva, mis alustasid oma teekonda sakslaste okupeeritud Prantsusmaalt Bordeaux’ baasist ja jõudsid jaapanlaste okupeeritud baasidesse Singapuris ja Penangis Malaisias.

fakti

2. Teises maailmasõjas tulistasid viimase liitlaste lennuki alla itaallased 22. augustil 1945 Jaapani Kobe sadamas. 2

1. Itaalia allveelaevad Commandante Capellini ja Luigi Torelli olid ainsad laevad, mis kandsid teises maailmasõjas kõigi kolme teljeriigi – Itaalia, Saksamaa ja Jaapani – lippe.

Itaalia ratsaüksus bokserite ülestõusu maha surumas 1900. aastal. Foto: Wikimedia

Jaapanlased asusid itaallasi desarmeerima

25. juulil 1943 kukutati Itaalias võimult Benito Mussolini ja sama aasta 3. septembril sõlmis uus Itaalia valitsus USA ja Suurbritanniaga vaherahu. Nüüd olid Itaalia ja Jaapan vastaspoolel.

Esimesena ründasid jaapanlased 9. septembril 1943 Pekingis asuva Itaalia konsulaadi raadiojaama, mida kaitses 100 itaallast korvetikapten Baldassare juhtimisel. Itaallased olid kergelt relvastatud: vintpüssid Mann licher-Carcano M91/38, Beretta püstolid või püstolkuulipildujad ja käsigranaadid.

Neid ründas 1000-meheline Jaapani rügement, mida toetasid viisteist 95 Ha-Go tüüpi kergetanki ja mõned suurtükid. Jõudude vahekord oli 1 : 10-le jaapanlaste kasuks. Itaallased panid vastu 24 tundi ja alistusid 10. septembril kell kümme hommikul, olles enne hävitanud raadiosüsteemid ja põletanud kõik salajased dokumendid.

Hilisem kindralleitnant Hisakazu Tanaka. Foto: Wikimedia

Kaug-Idas olevate Itaalia laevade saatus

Koloniaalluup Eritrea toetas vaherahu sõlmimise ajal 8. septembril 1943 Singapuri ja Sabangi vahel allveelaeva Comandante Cappellini. Saades teate vaherahust, võttis Eritrea suuna Sri Lankale, et seal alla anda. Tal õnnestus vältida Jaapani laevu ja lennukeid ning jõuda õnnelikult Colombosse.

Kaubalaeva Calitea II uputasid itaallased samal päeval Jaapanis Kobe sadamas. Jaapanlased tõstsid laeva üles ja nimetasid selle Ikutagawa Maruks. Ameeriklased uputasid laeva uuesti 12. jaanuaril 1945 Indo­Hiina vetes.

Kahuripaadi Ermanno Carlotto uputasid itaallased Shanghais 9. septembril 1943. Jaapanlased tõstsid laeva üles ja pärast teise maailmasõja lõppu läks laev hiinlastele. Kahuripaadi Lepanto saatus oli osalt sarnane paadi Ermanno Carlottoga: itaallased uputasid laeva samal päeval Shanghais, jaapanlased tõstsid laeva hiljem üles ja võtsid kasutusse. Pärast sõja lõppu läks laev hiinlaste kätte, kes selle 1949. a Taiwanile viisid.

Allveelaeva Reginaldo Giuliani hõivasid jaapanlased Singapuris 10. septembril 1943 ja andsid üle sakslastele, kes nimetasid laeva ümber UIT­23­ks. Laeva uputas 14. veebruaril 1944 Malaka väinas Briti allveelaev HMS Tally­Ho.

Allveelaeva Comandante Cappellini hõivasid jaapanlased ja andsid 10. septembril 1943 Sabangis üle sakslastele, kus ta UIT­24 nime all läks itaalia­saksa segameeskonnaga Saksa 12. allveelaevade flotilli koosseisu. Pärast Saksamaa kapituleerumist mais 1945 läks allveelaev nimega I­503 Jaapani mereväe

koosseisu. Nüüd lisandusid meeskonda ka jaapanlased, mistõttu olid allveealaeva meeskonnas kolme rahva esindajad. Pärast Jaapani alistumist langes allveelaev ameeriklaste kätte, kes selle 16. aprillil 1946 Kobe sadamas uputasid.

Allveelaeva Luigi Torelli hõivasid 10. septembril 1943 jaapanlased ja andsid üle sakslastele, kes nimetasid laeva UIT­25­ks ja see jätkas nii nagu allveelaev Comandante Capellini teenistust itaalia­saksa segameeskonnaga Saksa 12. allveelaevade flotilli koosseisus. Pärast Saksamaa kapituleerumist mais 1945 läks allveelaev I­504 Jaapani mereväe koosseisu ja meeskonda lisandusid jaapanlased. Laeva meeskond oli sõja lõpuni võitlustahet täis ja 22. augustil 1945 tulistas ta Kobe sadamas 13,2 mm Breda M1931 õhutõrjekuulipildujast alla ameeriklaste pommitaja B­25 Michelli, mis jääb viimaseks teljeriikide allatulistatud liitlaste lennukiks teises maailmasõjas. 30. augustil 1945 alistus allveelaev Kobes ameeriklastele. Laeva uputasid ameeriklased 16. aprillil 1946 Kii väinas.

Oletatavasti olid ameeriklased üllatunud, kui nad leidsid pärast teise maailmasõja lõppu Hiinast, Koreast ja Jaapanist ka itaallased. Ameeriklased kogusid nad interneerimislaagritesse Manila lähedale Filipiinidel ja Honolulusse Hawaiil. 1946. a märtsis saabusid KaugIdas olnud itaallased olenemata sellest, kummal poolel nad sõja lõppedes olid, USA laevadega Napolisse. 10. veebruaril 1947 anti Itaalia kontsessioon Tianjinis ametlikult üle (tagasi) hiinlastele. Itaallaste seiklused Kaug­Idas olid lõppenud.

Alistunud itaallastest otsustas enamik jätkata sõdimist Jaapani ja Saksamaa poolel. Vaid 29 ohvitseri ja sõdurit keeldusid edasi sõdimisest ja nad interneeriti Koreas asuvatesse vangi(koondus)laagritesse, kus neid koheldi karmilt.

Sündmused Tianjinis

Samal aja piirasid jaapanlased sisse Itaalia kontsessiooni Tianjinis. Itaalia väekontingent koosnes 600 maa- ja mereväelasest, kes olid relvastatud 300 vintpüssi, 50 püstoli või püstolkuulipildujaga, 50 Breda ja Fiati kuulipilduja, nelja 76/17 mm kahuri ning varem mainitud nelja Lancia soomusautoga. Peale selle oli itaallastel veel viis sõidukit, 50 hobust ja kaks miljonit ühikut eri tüüpi laskemoona ning toidu- ja meditsiini-

Ramb II (hilisem Calitea II) Aadria merel. Foto: Wikimedia

Comandante Capellini meeskond saabub oma alusele.

varustuse varu nädalaks. Itaallasi juhtis fregatikapten Carlo Dell’Acqua. Jaapani üksustes oli 6000 meest, kümme kerget tanki või soomusautot, palju kahureid, kaks jõe kahuripaati ja lähedal baseeruv pommitajate eskadron. Jaapanlasi juhtis kolonelleitnant Hisakazu Tanaka. Ka siin oli jõudude vahekord 1 : 10 jaapanlaste kasuks. Kolonelleitnant Tanaka otsustas alguses mitte rünnata ja tegi Dell’Acquale ettepaneku alla anda. Itaallased pidasid nõu ja algul keeldusid alistumast, kuid nad teadsid, et suudavad vastupanu osutada vaid piiratud aja jooksul ning nende vastas olevaid Jaapani vägesid tugevdatakse vajaduse järgi suurel hulgal. Samuti tahtsid itaallased kaitsta oma riigi tsiviilisikuid tarbetutest kannatustest.

Jaapanlased avasid kahuritule, andes itaallastele mõista, mis neid ees ootab. Kui itaallased said teada, et Tanakale tuleb appi terve Jaapani diviis suure hulga tankide ja suurtükkidega, mõistsid paljud ohvitserid, et vastupanu osutada on mõttetu. Samas suurem osa ohvitsere ja sõdureid soovis edasi võidelda, kuid Dell’Acqua otsustas inimelude säästmiseks siiski alistuda. 170 Itaalia ohvitseri ja sõdurit otsustasid jätkata sõdimist Jaapani ja Saksamaa poolel, ülejäänud saadeti vangi(koondus)laagritesse. Itaallased kaotasid 97 meest surnute, 119 haavatutena ja ülejäänud vangistati.

Jaapanlased kaotasid 113 meest surnute, 69 haavatute ja kaks teadmata kadunutena. Peale selle hävitati kuus 95 Ha-Go tüüpi tanki.

Kasutatud allikad

https://althistory.fandom.com/wiki/Japanese-Italian_War_(Forgotten_Wars) https://www.historynet.com/command-italys-far-eastern-army-and-navy-forces/ https://www.youtube.com/watch?v=VlSi2Zr-h_Y Japan vs. Italy – The Forgotten Pacific War http://markfelton.co.uk/articles-for-readers/ The Italian Battalion in China and the Fate of Italy’s Far Eastern Forces: 1925–1945 https://web.archive.org/ web/20021107011731/http://www. geocities.com/dutcheastindies/shanghai. html The Italian Armed Forces in China, 1937–1943 http://ww2f.com/threads/the-italian-armedforces-in-china-1937-1943.12217/ https://en.wikipedia.org/wiki/Italian_sloop_ Eritrea https://en.wikipedia.org/wiki/Italian_submarine_Comandante_Cappellini https://forum.axishistory.com/viewtopic. php?f=49&t=138967&start=60

alusele.

Foto: Wikimedia

Koht, kus vastane seisma pandi

Sinimägede lahingud 1944

80 aastat

Koostaja Aart Nõmm

Minu isiklik kokkupuude

Sinimägede teemaga algas 2. septembril 1990, kui Tallinna kaitseliitlased teel õppusele Riigipiir 90 tegid vahepeatuse Sinimägedel ja meile räägiti seal sõja ajal toimunust, enne kui kaitseliit veel samal päeval Komarovka piirijoonel üles rivistati.

Järgnenud 34 aastaga on Sinimägedel 1944. aastal toimunu tähtsus kinnistunud eestlaste teadvusesse kui lahingud, mis lükkasid uue okupatsiooni alguse kaugemale tulevikku, kuigi Eesti poisid pidid sealsetes lahingutes olude sunnil võõrast vormi kandma.

Samas on Sinimägede lahingute kogemus just see, mida eestlastel on tänapäevases sõjas vaja meeles pidada. Kuidas panna seisma ülekaalukas vaenlane ja ise seejuures ellu jääda? Ukrainlased peavad nimelt oma Sinimägede lahinguid iga päev, ainult ko-

Eesti Akadeemiline

Sõjaajaloo Selts, 2024

hanimed on veidi erinevad, aga sisu on sama. Mõni lahing ununeb, mõni jääb aga igaveseks meelde.

Raamatu väljaandmine Sinimägede lahingu 80. aastapäeval oli igatahes rohkem paratamatus kui vaba valiku küsimus. Enesest lugupidav Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo Selts oli lausa kohustatud järgmise raamatu kokku panema, isegi kui see toimus veidi kiirustades. Tahaks seega loota, et selle teema käsitlemine ei piirdu üksnes selle raamatuga ja näiteks sajandaks aastapäevaks saab veelgi põhjalikum koguteos valmis.

Petter Kjellanderi ülevaade sõjategevusest on igati asjakohane, kuhu on täiendusena lisatud ka meenutusi inimestelt, kes on ise sealseid sündmusi läbi elanud. Just iga sõduri isik-

lik kogemus konkreetsest sündmusest on see, mis ajaloosündmusele tegeliku sisu annab, ning ükski propagandistlik ilukõne seda asendada ei suuda. Õnneks on ka see raamat suhteliselt hästi pääsenud kahe toonase sõja osalise – Saksamaa ja NSV Liidu – propagandast.

Raamatus on küll ka mõned probleemid, millele tasub tähelepanu juhtida. Kui üritada õmmeldud köite vahele hulganisti lahingutegevuse kaarte panna, siis tasub ette näha, et köitekohalt muutuvad sellised kaardid loetamatuks ja kaheleheküljeline kaar t saab täit au seega vaid sisekaantel, mitte köite keskel. Tihtilugu lahendatakse see probleem nii, et kaardid köidetakse volditult ja mida saab raamatust välja keerata, mitte üle kahe külje raamatu vahele.

Raamat «Sinimägede lahingud 1944» peaks leidma oma koha kõikide sõjaajaloolaste riiulil, aga muidugi juhul, kui seda defitsiitkaupa üldse kuskilt hankida õnnestub. Apollo on igatahes juba oma koguse läbi müünud.

Heiki Suurkask

Foto: Ardi Hallismaa

Sõja õige koht

EESTISÕJAMUUSEUM

esm.ee

Tallinna piiril

Viimsi mõisas