Sõdur 4/24

6 Kindralmajor Andrus Merilo vastused Sõduri ja Sõdurilehe küsimustele

16 Arvutused laskemoona vajadusest

20 NATO tippkohtumine Washingtonis

24 Ligi 350 tööandjat sai «Riigikaitsjate toetaja» tunnustuse

28 Venemaa pealetung Harkivi all

32 Õhk-maa-integratsioon –Kevadtorm 2024 oli suur samm edasi

36 Värsked reservohvitserid, kellele oli see esimene Kevadtorm

40 NATO õppus CWIX lihvis meie kübersõdalasi

44 CIMIC-u ohvitser peab kõnelema tsiviilisikutega «samas keeles»

48 Eesti riigile oma esimese sõjalaeva ehitamisest

56 20. eesti diviisi kaitselahingud Narva jõe ääres 1944. aasta märtsis

66 Viikingite sari järjekordses finišis

22

48

Ajakiri Sõdur on tellitav ExpressPosti tellimiskeskkonnas https://tellimine.ee/est/sodur. Samuti saab ajakirja tellida Omniva postkontoris, postipunktis või kirjakandja vahendusel. Tellimishind: 12 kuud 16,30 eurot, 6 kuud 8,15 eurot

44

Väljaandja küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus

Toimetus Juhkentali 58, Tallinn 15007 sodur@mil.ee

Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2432

Toimetaja leitnant Raiko Jäärats

Keeletoimetaja Diina Kazakova

Kujundaja lvo Sokka

Trükitud Joon trükikojas

Kaanefoto nooremleitnant Hannes Parmo ISSN 1406-3379

ISSN: 2674-2624 (veeb)

Uued auastmed

President Alar Karis andis 19. juunil Kadriorus üle kindralmajori auastme Andrus Merilole, Vahur Karusele ja Rauno Sirgile. Brigaadikind rali auastme sai Viktor Kalnitski (pildil) ja kommodoori auastme Ivo Värk. Sellekohane otsus oli allkirjastatud 18. juunil.

1. juulil anti välisteenistuse ajaks brigaadikindrali ajutine auaste kolonel Mait Müürisepale ja kolonel Taivo Rõkile, 11. juulil ka kolonel Mart Vendlale.

Ülemate vahetumine

28. juunil andis kindral Martin Herem kaitseväe peastaabi ees korraldatud pidulikul rivistusel kaitseväe juhtimise koos kaitseväe lipuga üle kindralmajor Andrus Merilole.

28. juunil andis kommodoor Jüri Saska Miinisadamas peetud pidulikul tseremoonial mereväe juhtimise üle kommodoor Ivo Värgile (pildil).

21. juunil Tallinnas toimunud tseremoonial võttis kindralmajor Vahur Karus kaitseväe peastaabi juhtimise üle kindralmajor Enno Mõtsalt.

20. juunil Tartus toimunud pidulikul tseremoonial võttis brigaadikindral Viktor Kalnitski kaitseväe akadeemia juhtimise üle kindralmajor Vahur Karuselt.

19. juunil Miinisadama linnakus toimunud tseremoonial andis kaptenleitnant Tarmo Sepp mereväe patrull-laevade divisjoni juhtimise üle kaptenleitnant Tarvo Vaherile.

18. juunil andis pidulikul tseremoonial küberväejuhatuse info- ja kommunikatsioonikeskuse senine ülem kolonelleitnant Teet Laeks üksuse juhtimise üle major Marko Saarelale.

13. juunil andis pidulikul tseremoonial sõjaväepolitsei vahipataljoni senine ülem kolonelleitnant Margot Künnapuu üksuse juhtimise üle kolonelleitnant Artur Meeritsale.

5. juunil toimus Tallinnas Lennusadamas tseremoonia, kus diviisi logistikapataljoni senine ülem kolonelleitnant Tambet Mäe andis üksuse juhtimise üle kolonelleitnant Asso Trekslerile.

Juulikutsega alustas ajateenistust

Juuli keskel alustas kaitseväe väeosades 11 kuu pikkust riigikaitselist väljaõpet üle 2300 suvekutse ajateenija. Diviisi 1. jalaväebrigaadi Tapa ja Jõhvi linnakusse asus teenistusse kokku ligi 1200 noort, diviisi 2. jalaväebrigaadi linnakusse Võrus pea 430 ning staabi- ja sidepataljoni linnakusse Ämaris üle 170 võitleja. Peale selle liitus diviisi logistikapataljoniga umbes 140 sõdurit. Toetuse väejuhatusse asus teenima umbes 30 ajateenijat. Samuti alustas teenistust erioperatsioonide väejuhatuses umbes 30 võitlejat. Mereväkke tulid aega teenima umbes 150, sõjaväepolitsei vahipataljoni 150 ja küberväejuhatusse umbes 80 noort. Kokku üle 2300 noore, kelle hulgas 36 naist.

Kaitseväelased õpetavad ukrainlasi

Järjekorras kolmas pea 30-liikmeline rotatsioon kaitseväe ja kaitseliidu instruktoreid alustas Ühendkuningriigis Ukraina kaitseväelaste väljaõpetamisega. «Eesti instruktorid on rahvusvahelisel tasemel kõrgelt tunnustatud ja meie panust on alati soojalt tervitatud. Oleme edukalt välja õpetanud Ukraina üksusi ja üks meie instruktor sai kiita, näidates erakordseid oskusi lahingu-

meditsiinis,» ütles väljaõppemissioonil viibiva teise rotatsiooni üksuse eest vastutav leitnant Sten Kusma. Väljaõppemissiooni Interflex raames saadab Eest kaitsevägi Ühendkuningriiki nii kaitseväe tegevväelastest kui reservväelastest instruktoreid, et anda Ukraina kaitseväelastele sõduri baaskoolitusi, nagu tegevused lahinguväljal, relvaõpe, meditsiin ja laskeoskus.

ajateenistust üle 2300 noore

Raua tänaval meenutati

1940. aasta lahingu aastapäeva

Diviisi staabi- ja sidepataljon meenutas 20. juunil Tallinnas 21. kooli juures toimunud rivistuse ja pärgade asetamisega 84 aasta möödumist sideväelaste ja punaväelaste vahel toimunud lahingust. Sideväelaste ja okupatsioonivõimu käsilaste vahel peetud tulevahetus oli ainuke Eesti kaitseväe peetud lahing teises maailmasõjas. «Pataljon tunneb uhkust enda kangelaste üle, kes ühtse meeskonnana hakkasid vastu vastasele ning kaitsesid 21. koolis oma riiki,» ütles diviisi staabi- ja sidepataljoni ülem kolonelleitnant Veiko Raaper.

Kaitseväe juhataja otsused

Droonikoordinaatori ametikoha loomine (KVJ 05.02.2024 otsus)

Sõjaline konflikt Ukrainas on tekitanud vajaduse arendada süsteemselt kaitseväe droonindusega seotud ründe- ja kaitsetegevusi. Droonikoordinaatori ametikoht luuakse kaitseväe peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakonna koosseisu. Koordinaatori ülesanded on olukorra kaardistamine ja vajalike valdkonnaüleste arenduste planeerimine. Droonikoordinaatoriks asub augusti algusest kol-ltn (r) Arbo Probal.

Muuta tegevväelaste sportimine kohustuslikuks (KVJ 13.03.2024 otsus) Kaitseväe üksuste lahinguvalmiduse suurendamiseks muudeti kaitseväe spordi eeskirja ja spordikontseptsiooni. Reservväe kehaliste võimete parandamine saab alguse kõikidest tegevväelastest, eriti ülemate eeskujust järjepidevalt treenida. Seetõttu on edaspidi tegevväelastele kohustuslik teha teenistusajast kolm tundi nädalas sporti. Seni kehtis põhimõte, et kolm tundi teenistusajast võis kulutada sportimisele.

Õppekogunemistelt reservväelaste vabastamine on ülemate vastutus (KVJ 20.05.2024 otsus) Õppekogunemistelt reservväelaste vabastamine on ülemate vastutus. Kaitsevägi peab olema võimaluse korral paindlik. Praktika näitab, et kaitsevägi vabastab ise ligi 10% kutsututest, kõige suurem vabastatute hulk on kevadeti, kui kõrg- ja ülikoolides õppivad reservväelased sooritavad eksameid või läbivad kohustuslikku õppepraktikat. Kaitseväe eelistus on, et reservväelane käib mõjuval põhjusel kasvõi pool õppekogunemise ajast, kui et ta üldse ei osale.

Sõjaline nõuanne vajaliku laskemoona koguse arvutamiseks lähtub sihtmärgipõhisest metoodikast (KVJ 03.06.2024 otsus)

Kaitseväe eesmärk on riigi sõjaline kaitse ja meie operatsiooniruum ei piirdu ainult Eesti territooriumiga. Kui vaja, tuleb vastase rünnaku korral anda (tule)lööke vaenlase territooriumi sügavusse. Neist kahest mõttest kantuna on kaitseväe juhataja esitanud oma sõjalise nõuande täiendava laskemoona soetamiseks. Kõnealuse laskemoona pakilisus ei ole uus teadmine, küll on aga uus sel korral arvestusel kasutatud metoodika.

Foto: Sander Mändoja / kaitsevägi

Foto: kaitsevägi

Kindralmajor Merilo:

Heiki Suurkask Sõduri

peatoimetaja

Uus kaitseväe juhataja kindralmajor Andrus Merilo ütleb konkreetselt: agressor, kellele ei lähe korda isegi enda sõdurite elud, tuleb puruks lüüa juba enne, kui ta vägede suur hulk riigipiiri ületab.

Mida me oleme Ukraina sõjast õppinud?

Ennekõike oleme sealt õppinud seda, et ka tänapäeva maailmas on võimalik täiesti tavapärast agressiooni teada-tuntud sõjaliste meetoditega, kus üritatakse koondada inimmassi piiri taha, alustada täppislöökidega. Seejärel teha klassikaline manööver, minnes üle riigipiiri, hõivates territooriumi.

See on üks tähtsamaid kinnitusi, et meie arusaam sellise sõjapidamise relevantsusest ka tänapäeval on osutunud tõeks.

arvestada – territooriaalselt asume vahetult Venemaa kõrval, meil on ühine maismaapiir, mis tähendab, et selle doktriini elemente võib Venemaa rakendada meie vastu, et NATO suhtes strateegilist edu saavutada. Ukraina sõjas nii-öelda sisu poolest väga palju uudseid asju pole – tegelikult isegi UAV-de puhul, mida on hakatud hulgaliselt kasutama. Meie ja meie liitlased oleme seda juba aastakümneid praktiseerinud.

Ka näiteks Afganistani missioonil kasutas meie väga edukalt tegutsenud kompanii mingist hetkest UAV-sid kompanii tasemel. Mingil kummalisel põhjusel jäime selles osas lihtsalt toppama. Me ei lisanud seda asja laiemalt Eesti konventsionaalsesse kaitseplaani. Samas väidan, et kõiges muus midagi väga uut või üllatavat ei ole.

Peame jõudma reaalselt

sõjapidamise mõttes tasemele, mis oleks ka vastasele piisavalt veenev mõistmaks, et oma eesmärke ta ei saavuta.

Teine oluline faktor, mis muidugi välja tuleb, on ka mõnes mõttes üllatav, meile aga eksistentsiaalne oht, et Venemaa ei hooli absoluutselt kaotustest ja eriti enda kaotustest. On ikka tegelikult üsna muret tekitav, kuivõrd kergekäeliselt aetakse inimmassi kindlasse surma, et sõna otseses mõttes mõni meeter territooriumi hõivata.

See kõik kinnitab tegelikult Venemaa sõjalise doktriini olemust. Üks olulisimaid doktriini osiseid on maismaarünnak territooriumi hõivamiseks ja kontrolliks. Territooriumi hõivamine ja kontroll tundub olevat venelastele strateegiline eesmärk omaette. Meil on vaja seda teada ja sellega

Kuidas te iseloomustate praegust Eesti kaitsevõimet ja kaitsetahet?

Kaitsetahe on mulle natuke hüpoteetiline asi. Kui me küsime ühel ilusal pühapäevahommikul inimeselt, kes istub terrassil ja sööb pannkooke maasikamoosiga, kuidas kaitsetahtega on, siis vastab too ilusat päikesepaistet vaadates, et keegi võiks kaitsta küll.

Mulle on palju tähtsam reaalselt mõõdetav võitlustahe, mille kohta on ka mitmeid uurimusi tehtud ja mis väga selgelt koosneb eri komponentidest. Reaalne kaitsevõime on ka oluline osa võitlustahtest. Päeva lõpuks kaitseb riiki küll inimene, kuid ta peab olema ka väga hästi varustatud, relvastatud, väljaõpetatud ja tal peavad olema kogemused, mis aitavad

sõja mõjud tuleb kohe viia vaenlase territooriumile

Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi

mõista, et tema täidetavad ülesanded on edukalt tehtud. Kaitsevõime puhul oleme nüüd ikkagi märksa kaugemale jõudnud võrreldes sellega, kui me oma riiki uuesti taastama hakkasime ja kaitsevägi taasalustas.

Aga kontseptuaalselt sõjapidamise mõttes liigume praegu järgmise taseme poole, mis olekski väga lihtsalt öeldes tasand, kus me süvalahingute abil suudame tagada eduka lähivõitluse. Süvalahingute abil viime ka sõja mõjud kohe sõja algfaasis vastase territooriumile. Kui me seda ei tee, siis tuleb arvestada, et Eesti on liiga väike, meie kaotused kolossaalsed ja võit, mis ehk suure võitlustahte tulemusel saavutatakse, on lõpuks nii inetu, et need kaotused on ikkagi riigile ületamatud.

Kuhu Eesti kaitsevägi peaks nüüd edasi arenema?

Kaitsevägi arenebki edasi selles suunas, mille oleme juba aastaid tagasi endale eesmärgiks seadnud. Teisisõnu peame jõudma reaalselt sõjapidamises tasemele, mis oleks ka vastasele piisavalt veenev mõistmaks, et oma eesmärke ta ei saavuta, ükskõik milliseid doktriini elemente meie vastu ka ei rakendaks.

See tähendabki tegelikult seda, et me peame olema võimelised väga selgelt nägema ja tuvastama vastase ettevalmistusi sõjaliseks agressiooniks. Peavad olema reaalne valmidus, oskused, tehnika ja relvastus selleks, et ka vastane puruks lüüa, enne kui ta suure inimmassiga meie omavahelist riigipiiri ületada suudab.

Ehk siis hakkame tegema seda, mida me kõikides sõjakoolides õppinud oleme: kombineerime lähivõitlust süvalahingutega, mis kahe koostegevuse mõjul lõpuks sõjalise võidu toovad.

Millest Eesti kaitsevägi veel puudust tunneb, ennekõike just varustuses? Kui asi väga primitiivselt süvalahinguteks ja lähivõitluseks jagada, siis on meil praegu seis lähivõitlusega üsna hea. Me harjutame seda kogu aeg ja oleme pädevad oma kodumaa territooriumil. Alati on mingit parandamisruumi, aga pigem väiksemate elementide puhul.

Aga kontseptuaalselt näitavad meie praegused relvasüsteemide uued hanked ikka väga selgelt, et me ehitame

2. Kuperjanovi jalaväepataljoni õppelahing Metsamõisas 17.mail.

Foto: kaitsevägi

1. jalaväebrigaadi õhutõrjepataljoni laskmised Rutjal 28. mail.

Foto: Maria Tammeaid

sinna juurde süvalahingute võimet. Sellepärast on tähtis roll ka Eesti diviisil, mis hoolimata oma vähesest tegutsemisajast on praeguseks teinud juba muljet avaldavaid samme, et ka reaalselt süvalahingut ja lähilahinguvõitlust juhtida.

Üldiselt liigume siiski sinnapoole, kus tänapäevane sõjaline kaitsevõime peab olema. Me muutume sõna otseses mõttes väga surmavaks igasuguse agressiooni vastu ja enam ei teki olukorda, kus meie potentsiaalne agressor võib arvestada, et tal on mingi turvaala kusagil, kuhu me ei ulatu.

Kuidas diviis peaks edasi arenema ja kas see on probleem, et diviisi staabi alla on koondatud suurem osa kaitseväest? Kas on näha ka mingit dubleerimist diviisi staabi ja peastaabi vahel?

Siin on selge vahe. Diviis on siiski taktikalise taseme juhtimistasand ja seal pole mingit kahtlustki, et see võitleb korpuse koosseisus ja need omakorda veel suuremate üksuste koosseisus ehk siis peastaap ja diviisi staap ei tohiks

kohe kindlasti üksteist dubleerida. Ülesanded on täiesti erinevad ja diviis juhib suures osas Eesti territooriumil lahingutegevust maadomeenis, kaasates toetuseks ka õhu- ja meredomeeni. Peastaap on enamasti see, kes loob joint-taseme sõjapidamises ehk siis moodustabki ühtse terviku, mis seob tegelikult kõik sõjalised võimed: nii iseseisva kaitsevõime kui ka liitlaste kollektiivkaitse juurde lisanduva. Peastaabi põhiroll on olla strateegiatasandi staap, mis loobki tegelikkuses sisu kaitseväe juhataja sõjalisele nõuandele, millega mõjutatakse kaitseväe arenguid, võimearendusi või ka meie enda ja NATO sõjaplaanide kvaliteeti. Nii lihtne see tegelikult ongi. Diviisi staap on kaitseväe peastaabi juhtimise all olev staap.

Kuidas ühiskonda veel rohkem riigikaitsesse kaasata?

Eesti iseseisev kaitsevõime, mis laieneb ka kollektiivkaitseplaanide elluviimisele, põhineb reservväe kontseptsioonil. Enamik meie võitlusvõimest tuleb siiski reservist, mis peab olema eelnevate sammudega (millest kõige

tähtsam on ajateenistus) ette valmistatud sõjaaja ülesanneteks. Ehk siis nüüd võin väita, et ühiskond ongi juba sõjalise kaitse poolest see alus, millel kogu edu põhineb.

Kuidas ühiskonda rohkem kaasata?

Praegu me kaasame ikka päris palju. Reservväelased tunnevad ehk ka omal nahal, et reservõppekogunemistel tuleb käia tihemini kui varem, mistõttu peame muutma kaasamise palju kvaliteetsemaks. Peame täpsemalt määrama, keda, millal ja mille jaoks on vaja väljaõppes edasi arendada, teenistusse kutsuda ja vaadata, millal tuleb demonstreerida meie enda lahinguvalmidust heidutusena ja kas selleks kaasata kogu reservarmeed.

Võin öelda, et väga palju siin enam teha ei ole. Kui me tahame väljaõppe intensiivsust veelgi suurendada, reserv väelasi rohkem välja kutsuda, siis on see õigustatud vaid juhul, kui see aitab sõna otseses mõttes kaasa heidutuse kuvandile. See sõltub natuke sellest, milliseks võib oht kujuneda.

Praegu arvan, et oleme üsna piiri peal, millest üleminek tähendaks pi-

gem seda, et peaksime arvestama, kas me liigume julgeolekuolukorras täiesti teisele ohutasemele. See aga omakorda eeldab, et inimesed peaks olema rohkem varustatud kui praegu.

Mina tahaksin eelkõige kvaliteeti rõhutada ja sellega peab kaasnema kõikide tasemete juhtide ja võitlejate enesekindluse suurendamine. Selleks et nad teaks täpselt, mida on ülesande täitmiseks vaja ja osata teha, ning suudaks otstarbekalt kasutada kõiki neid vahendeid, mis Eesti rahva antud raha eest ostetakse. Kvaliteedile suunatud väljaõpe on pigem see, mis võiks parandada meie võimet ja valmidust oma riiki kaitsta.

Kuidas me maakaitse peaks edasi arenema?

Maakaitsestruktuur, nagu nimigi ütleb, on väga selgelt suunatud piirkondlikule kaitse ülesehitusele, milles kohalikud inimesed teavad kõige paremini, kuidas oma kohalikku piirkonda kaitsta.

Maakaitse on praeguseks ikka muljet avaldavalt arenenud. Väljaõppes on

läbitud edukas periood, alates sellest hetkest, kui maakaitse suurendamist alustati. Olen ennemini arvamusel, et nüüd tuleb korrastada neid struktuure, valida välja kõige kompetentsemad juhid kõikidele tasemetele ja võib-olla rõhuda rohkem ka kohalikule initsiatiiviile.

Loomulikult tuleb ka maakaitseüksuste varustust, relvastust ja väljaõpet ikka veel parandada, sest olemasolevad puudujäägid piiravad maakaitseüksuste võimet oma ülesannet edukalt täita. Need on vaja lahendada. Tegelikult käib see töö ühtaegu näiliselt suuremate projektidega.

Maakaitse enda tagasiside väljaõppe korraldamise, sõjaplaanide korrigeerimise ja harjutamise kohta on ka loomulikult väga tähtis. See tagasiside annaks aimu, mida ja kuidas on vaja parandada, ja see on ülioluline. Muidu jäävad võib-olla mõned asjad märkamata, mis võivad allüksuse tasandil kohapeal kriitilise tähtsusega olla.

Kas ajateenistuse pikkust peaks muutma ja kas ajateenistus peaks muutuma?

Ajateenistus peab kindlasti muutuma. Sisuline pool tuleb üle vaadata ja väljaõppes keskenduda rohkem konkreetsele sõjaaja ülesandele, et igal ajahetkel oleks tagatud vajalikul tasemel väljaõpe ja sõdurid suudaksid oma sõjaaja ülesande kindlasti täita. Põhieesmärk on võita esimene lahing.

Mina ei näe vajadust ajateenistust pikendada. Praegu kehtiva seaduse kohaselt võime rakendada 12 kuu pikkust ajateenistust, sealhulgas saame ka väljaõppe kvaliteeti muuta. Aga olenevalt olukorrast ja pigem sellest, milliseks kujuneb Ukraina sõda lähiajal ja millal see lõpeb, püsib Venemaa sõjaline oht lähiaastatel endiselt.

Seega ma sugugi ei välistaks, et 12-kuulise ajateenistuse perioodi sees ühtaegu näiteks allüksuse taseme väljaõppega, on mingitel relvasüsteeme haldavatel ajateenijate üksustel ka lahingu valveülesanne. Sõna otseses mõttes tähendab see, et näiteks keskmaa-õhutõrjeüksused on alalises lahinguvalmiduses ja veel mõned olenevalt ohu potentsiaalsest kasvust, mis võib kaasneda Venemaa tuleviku ambitsioonidega pärast seda, kui Ukraina sõda ühel või teisel moel külmutatakse.

Robin Küttis nooremseersant

Sõdurilehe reporter

Kindralmajor Andrus Merilo vastused Sõdurilehe reporteri küsimustele vahetult enne

Sisu poolest ei saa võrrelda ajateenistust aastatel 2024 ja 1992. Rääkides väljalubadest, siis tõesti, tänapäeval on õhtused väljaload uus normaalsus ja minu meelest on see väga hea. Meie läksime ajateenistusse teadmisega, et võibolla vahepeal koju ei saagi. Esimest korda puhkusele ning

Ega see pole niisama, et antakse võimalus juhtida Scoutspataljoni, käia missioonidel ülemana ja juhtida brigaadi. Kui kindral Herem otsustas lahkuda, siis tehti mulle pakkumine, kuid see tuli siiski veidi ootamatult. Olen varemgi avalikkuse ees maininud, et ohvitserina öelda «ei» pole

Kindralmajor Andrus Merilo

sündinud 2. juunil 1973

1992–1993 Kuperjanovi jalaväepataljon

1995–1998 Balti pataljon

1998–2002 Kaitseväe ühendatud õppeasutused ja Soome kõrgem maakaitsekool

2002–2010 Scoutspataljon

2010–2011 maaväe staap

2011–2013 1. jalaväebrigaad

2013–2016 Scoutspataljoni ülem

2016–2021 peastaap

2021–2024 1. jalaväebrigaadi ülem

2024 kaitseväe juhataja asetäitja

28. juuni 2024 kaitseväe juhataja

tegelikult hea. Tuleb see vastutus võtta ning praegu kulgevad ettevalmistused väga detailselt. Soovin tänada kindral Heremit märkimisväärse ettevalmistuse eest ja kaitseväge kui organisatsiooni, kes on andnud oma suure panuse selleks.

Iga päevaga enesekindlus kasvab,

gema. Ajateenistuses valmistame ette reservväelasi, mistõttu usun, et ajateenijad puutuvad oma teenistuse vältel kokku kõikide relvasüsteemidega, igaüks vastavalt oma erialale.

Mis minu ajateenistuse ajal veidi teistmoodi oli ning mida me kindlasti taastame, on see, et lisame väljaõppesse etapi, kus ollakse reaalselt lahinguvalves olenevalt olukorrast erialaste relvasüsteemidega, mis on väljaõppes juba selgeks saadud.

Praegu on pea iga päev ajakirjanduses juttu võimalikust Venemaa rünnakust Baltikumi vastu. Sellega on loodud foon, kus enam ei ole küsimus selles, kas rünnak toimub, vaid millal see toimub. Kas selline loodud meelsus tuleb kaitseväele pigem kasuks või kahjuks?

Olen ka varasemates intervjuudes, eriti välismeedias, öelnud, et küsimus pole enam selles, kas see juhtub, vaid millal. Teiseks peaksime praegu tegema kõik selleks, et rünnakut võimalikult kaugele edasi lükata või püüda ära hoida.

Praegu viitavad kõik märgid sellele, et küsimus pole enam, kas see juhtub, vaid millal. Kui tegutseme õigesti, on meil veel lootust vältida sõja eskalatsiooni Eesti vastu. Aga kui üksnes loodame, et kõik läheb hästi, siis minu arvates meil sellist lootust ei ole. Meie, kes oleme siinpool Läänemere kaldal elanud tuhandeid aastaid, teame, kui ohumärgid süvenevad.

Siis peame tegutsema, sest tõenäoliselt see oht võib realiseeruda, nagu me ka varem näinud oleme. Kuid kaitseväelastele ja tavainimestele ütlen, et muretsemiseks pole põhjust. On vaja teada, et ohu realiseerumine on võimalik ja me peame selleks valmistuma. Inimene kardab seda, mida ta ei tea ja milleks ta valmis pole. Kui me suudame valmistumisega potentsiaalse eskalatsiooni ära hoida, siis suurendame ka enesekindlust. Ma väidan, et sõjaks valmistumisega oleme igal juhul paremas seisus, kui seda tegemata.

Millised on õpikogemused Ukrainast, mida võiksime kasutada ajateenistuse väljaõppe parandamiseks?

Ukraina sündmused kinnitavad, et aastakümneid kestnud veendumus

Venemaa ohust on olnud õige. Oleme elanud selle teadmisega ja ehitanud üles oma kaitseväe vastavalt sellele ohule, mis peaks meile andma teatavat selgust ja kindlust. Kuid toore jõuga pole lahinguväljal enam mõtet punnida.

Ehkki mind kunagi õpetati ajateenistuses nii, siis ei toimi see tänapäeval enam. Sind jälgitakse pidevalt ja reaalajas saab jälgida liikumist, mis omakorda sunnib meid muutma oma taktikat, et vähendada kaotusi ja jõuda lõpuks lähivõitluseni. See nõuab ajateenistuses väljaõppe kohandamist, mispärast usun, et noorema põlvkonna nutikust tuleks paremini ära kasutada.

Vaadates nüüd Ukraina sõda suures pildis, on lahingutanner näi-

Kui tegutseme

õigesti, on meil

veel lootust

vältida sõja eskalatsiooni

Eesti vastu. Aga kui üksnes loodame, et kõik läheb hästi, siis minu arvates meil sellist lootust ei ole.

danud, et sõja põhiolemus pole eriti muutunud. Kui mu vanaisa veel elaks, ütleks ta, et on seda kõike juba näinud. Põhimõtteliselt toimub kõik ikka samamoodi nagu neljakümnendate keskel, kuigi mõned aspektid on uuenenud.

Näiteks droonid, millest me palju räägime, on lihtsalt tehniline uuendus ja alternatiiv kallimatele sõjamasinatele.

Mainisite droone. Kuidas kommenteerite droonide kasutamist sõjapidamises?

Droonindus pole Eesti kaitseväele midagi uut. Võtame näiteks meie suure missiooni Afganistanis. Kompanii tasemel olid droonid mingil ajal iga-

Vanemallohvitseri side eriala kursuse metsalaager 17. aprillil.

Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi

päevases kasutuses ja mina olin seal viisteist aastat tagasi.

Droonide kasutamine muudab tõepoolest sõjapidamist, sest praegu pole võimalik ühtegi ettevalmistust vastase eest varjata. Droonide kohta julgen väita, et on ainult aja küsimus, millal leiutatakse elektroonilise sõjapidamise vahend, mis tühistab nende massilise kasutamise lahinguväljal, eriti tsiviildroonide puhul.

Droonid ei ole imevahend ja me peaksime pigem vaatama tulevikku ning mõtlema, millised vahendid on vajalikud tulevikukonfliktide lahendamiseks.

Mis Ukraina sõjasse puutub, siis on selge, et suure sõjalise konflikti korral ei ole kusagil turvalist piirkonda, kus

Droonid ei ole imevahend ja me peaksime pigem vaatama tulevikku ning mõtlema, millised vahendid on vajalikud tulevikukonfliktide lahendamiseks.

Juulikutse saabumine 1. jalaväebrigaadi Jõhvi ja Tapa linnakusse 15. juulil.

Foto: Ott Aro / kaitsevägi

Varustuspataljoni laskevõistlus Männiku lasketiirus 12. juunil.

Foto: Linda Maria Saar / kaitsevägi

inimesed ennast rahulikult või ohutult tunda saaksid.

Eesti väiksuse arvestamine tähendab, et meil tuleb leida viis, kuidas tõhusalt kaitsta kogu Eesti rahvast meie riigi territooriumil. Sõjapidamine vastasega on vaid üks aspekt ning Ukraina näitel võib järeldada, et peame välja mõtlema, kuidas tagada Eesti rahva kaitse. See on meie kõige tähtsam ülesanne.

Teie ajateenistus kestis aastail 1992/93 poolteist aastat. Kas tänapäeval võiks teenistus sama kaua kesta?

Kui mina ajateenistusse läksin, oli poolteist aastat teenistust täiesti tavaline. Teame, et enne Eesti iseseisvumist

kestis ajateenistus ühe teise riigi okupatsioonivägedes vähemalt kaks aastat.

Seega oli rõõmustav, kui teenistuse pikkus vähenes kuue kuu võrra. Tänapäeval tundub kaksteist kuud piisavalt pikk aeg olevat ning meil on selles perioodis küllaldaselt paindlikkust. Oleme loonud mudeli, mille järgi ajateenistus kestab kaheksa või 11 kuud ning see on ikkagi üsna vana mõtteviis.

Mudeli sees võib tulla muudatusi, aga ma arvan, et üle 12 kuu pole mõtet minna. Seega seadust muutma hakata ei tasu. Loomulikult võib lähiaastatel olukord muutuda, kuid ma usun, et me jääme pigem kaksteist kuud kestva teenistuse juurde. Muidugi võib olla igasuguseid variatsioone, kus mõni teenib veidi lühemat või pikemat aega.

Eesti kaitseväes on näha ka tublisid naissõdureid. Kas kavatsete teha midagi selleks, et rohkem naisi ajateenistusse saada?

Julgen väita, et Eesti kaitsevägi on juba praegu palju ära teinud ja tegelikult pole vahet, kas sõdurid on naised või mehed.

Ainus erinevus on ajateenistusse tuleku kohustuslikkus või vabatahtlikkus. Kindral Heremi juhtimisel on selle teemaga palju tegeldud, kuid mingil kummalisel põhjusel pole ajateenistus muutunud nii populaarseks, kui me vahepeal arvasime. Seetõttu on naiste osakaal tegevväelaste hulgas endiselt väiksem, kui võiks olla.

Me peaksime rohkem julgustama ja rõhutama, et pole vahet, kas valida sõjaväelase elukutse mehe või naisena. Pärast põhjalikku analüüsi on kaitseväes kõigil võrdsed võimalused ja elukutsevalikud mitmekesised. Tuleb näidata, et kaitseväes saab leida sobiva ja rahuldust pakkuva karjääri olenemata soost.

Toit on kaitseväes väga oluline teema. Mis on teie lemmik kuivtoidupakk?

See on väga hea küsimus ja nii kaitseväe ohvitseri kui relvavennana tahaksin öelda, et piinlik lugu. Praegu kasutusel olev toidupakk ei ole kõige parem. Pean ausalt ütlema, et oma teenistusaja jooksul ei mäleta ma ühtegi korda, kui oleks pidanud tõdema, et toidupakk võiks parem olla.

Küberväejuhatuse staabi- ja tagalakompanii välilaagri lahinglaskmised 18. aprillil. Foto: Jan-Daniel Peterson / kaitsevägi

Kaitseväes on kõigil võrdsed võimalused ja

elukutsevalikud. Kaitseväes saab leida sobiva ja rahuldust pakkuva karjääri olenemata soost.

Kõik eelnevad Eesti kuivtoidupakid, ka eksperimentaalsed, on olnud palju mõistlikumad. Ma ei tea, miks me seda teed läksime.

Teoorias on ju kõik arusaadav –dehüdreeritud põhitoit ja võimalikult vähe lisandeid –, kuid vaadates lahinguväljal intensiivselt sõda harjutavat sõdurit, siis puhkepausi ajal ei saa ta isegi toidupakist midagi kiiresti süüa. See on tõsine probleem, sest toidu-

Paadisõit 2024. aasta sõduripäevadel. Foto: Linda Maria Saar / kaitsevägi

pakk peab olema praktiline ja lihtne kasutada, pakkudes samal ajal piisavalt energiat ja toitaineid. See pasteet, mis on nelja eri värvi kaanega, maitseb ju ühtemoodi.

Oleme unustanud, mida tähendab MRE (Meal, Ready-to-Eat). Viimati sõingi kuivtoidupakist Kevadtormil ja iga kord sõdureid nähes tundsin piinlikkust, et siinkohal oleme puusse pannud. Õnnelikud olid need, kes suutsid liitlastega koos harjutades vahetuskaupa teha. Hiljem see juba läbi ei läinud. Loodame, et töös olev toidupaki projekt võtab meie kriitikat arvesse.

Millise spordiala või hobiga te vabal ajal tegelete?

Iga uue sammuga karjääris jääb hobide jaoks aina vähem aega. Praegu on kõik mu hobid riiulile lükatud ja ootavad pensioni. Küll aga üritan sporti teha, sest olen avastanud, et kui kehalist treeningut mitte teha, kipub ka vaim kergesti murduma.

Spordi tegemiseks olen üritanud kalendrisse märkida need ajad, kui lihtsalt lähen ja teen. Olen õppinud, et kui kalendrisse märkida ja endale eesmärk seada, on kõik tehtav. Samuti üritan käia metsas matkaradadel, nautida vaikust ja loodust.

Samas tehnilised hobid, millega nooruses usinalt tegelesin, on peaaegu täiesti unarusse jäänud. Ausalt öeldes pole ma enam kindel, kas mutrivõti või keevitusaparaat oleksid mul isegi õigesti käes, kui nendega taas tegelema peaksin.

Kui saaksite valida, kas minna avastama Amazonase džunglit või seilata mööda jäämägesid Antarktikas, siis kumma te valiksite?

Olen maaväelane, mistõttu läheksin Amazonase džunglisse. Mulle tundub tihe mets palju atraktiivsem kui lõputu meri ja jää.

Kuna valikus on kaks võimalust, siis tüürib minu olemus pigem Amazonase džunglisse. Mis võiks olla parem kui üks džunglimatk, kus peab ennast jälle proovile panema. Mis puutub reisimisse, siis see on tegelikult üks mu hobidest, mis on praegu tagaplaanile jäänud. Olen pidevalt kuskil käinud, uudistanud omal käel või autoga. Matkamine on üks mu lemmikhobidest ja see on mind alati köitnud.

Laskemoon ja selle vajadus

Kaitseväe juhataja, esitades oma sõjalise nõuande täiendava laskemoona soetamiseks, tekitas terava, aga vajaliku diskussiooni ühiskonnas. Kõnealuse laskemoona pakilisus ei ole uus teadmine, küll aga on teistsugune sel korral vajaduste arvutamisel kasutatud metoodika.

Siim Toomik

staabiveebel, kaitseliidu peastaabi vanemstaabiallohvitser

Kaitseväe praegune väestruk tuur, võimete pakett ja väe areng on jõudmas sinna maale, kus rõhuasetus hävitamiselt lähilahingute abil on nihkumas sü valahingule ja hävitamisele pikema telt distantsidelt. Edasine rõhuasetus süvalahingutele sobiliku laskemoona kasuks aitab vältida või vähendada purustusi ning hävingut meie rahva ja riigi vastu.

Laia pintsliga maalides on meil kaks tegevusvarianti. Neist üks on see, et laseme vastase sisse ja hävitame enamasti lähidistantsilt koos kõigi kaasnevate mõjudega ning teine – viime tegevuse ja eelkõige tulelöögid vastase territooriumile ning selle sügavusse. Kaitseväe juhataja sõjaline nõuanne on valida lahing sügavuses, purustades rünnaku korral vaenlast võimalikult palju teisel pool piiri süvatulega. Selleks on vaja veel investeerida laskemoona.

Lähilahingute pidamise võimet on kaitsevägi aastaid arendanud ja praeguseks oleme jõudnud heale tasemele. Meil on selleks olemas üksused, oskused, varustus ja väljaõpe. Selle tarbeks on ladudes laskemoon ja teine osa veel tarnimisel. Kuid nüüd, kus sõjalisi võimeid ja pikema ulatusega relvi on kaitseväkke juurde tulnud, on lähilahingutele lisaks aeg astuda järgmine samm: nii distantsiliselt kui hävitusjõu poolest.

Nagu öeldud, siis oleme lähilahingutes head, kuid hoolimata sellest on mitmeid sihtmärgi tüüpe, mis on kättesaadavad vaid pikematelt distantsidelt (kaudtulevahendid, raketisüsteemid, juhtimispunktid jne). Seda tüüpi

Laskemoona tuleulatus

Relvasüsteem mõjuala

Käsirelvade tuli 0,6 km

12,7 mm 1,2 km

35 mm 2 km

TT ühekordne lask 0,2 km

Granaadiheitja Carl Gustaf 0,6 km

SPIKE SR 2 km

Javelin 2,5 km

SPIKE LR 5,5 km

FPV ründedroon 2–30 km

Miinipildujamoon 81 mm 4,9 km

Miinipildujamoon 120 mm 7,1 km

155 mm tavamoon 25 km

155 mm pikendatud 39 km

155 mm BONUS 35 km

155 mm VULCANO 70 km

Mini-Harpy 100 km

M-30 90 km

M-31 90 km

M-57 300 km

23 mm 1,8 km

PIORUN 6,5 km MISTRAL 8 km IRIS-T 40 km

Blue Spear 290 km

sihtmärkide mõjutamine ja hävitamine vajab pikema ulatusega laskemoona. Just sellele osale keskendub kaitseväe juhataja sõjaline nõuanne.

Mõnest Ukraina sõja järeldusest Viimastel aastatel Venemaa vallutussõda Ukrainas jälgides oleme saanud piisava ülevaate venelaste sõdimisviisist. Sellest, mida ja kuidas nad teevad. Me oleme näinud, mismoodi nad tegutsesid 2022. aasta veebruaris ja mismoodi tegutsevad nüüd. Nende võimed ja arendusplaanid on meile teada.

Lähilahingute pidamise võimet on kaitsevägi aastaid arendanud ja praeguseks oleme jõudnud heale tasemele. Meil on selleks olemas üksused, oskused, varustus ja väljaõpe.

Selle põhjal on meil ettekujutus vägede sisust ja suurusest, mida võidakse kasutada Eesti-vastase agressiooni korral. Oskame hinnata, kui palju on vastasel sõdureid, tanke, suurtükke, pioneerivahendeid ning paiknemist sügavuses või rinde laiuses. Selleks et kaitsta riiki Vene Föderatsioonist lähtuva ohu eest, tuleb hävitada mingi hulk vastase jõude.

Ukraina näitel näeme, et see piir ei ole tuhat vastast ja paarkümmend soomukit ning tanki päevas. Hävitatav maht peab olema selline, mida vastane ei suuda taastada lühikese aja jooksul. Oma kaitseplaanide koostamisel arvestame loomulikult ka liitlastega, kuid mingi osa tuleb ikkagi oma kohustuseks võtta. Kogu rehkendust ei saa jätta sõprade õlule.

Selleks et meie võit oleks otsus-

Blue Spear

tav ja me ei kannaks suuri taristu ja inimkaotusi oma territooriumil, mis tooks meile seeläbi kaasa sotsiaalpsühholoogilisi või välispoliitilisi tagajärgi (pettumus, süüdistamine, hirm), tuleb vastasele tekitada kahju sügavuses ehk tema territooriumil ja soovitatavalt agressiooni alguses.

Vastase kaudtulevahendid, juhtimispunktid, pikamaa-õhutõrje jne tuleb niikuinii hävitada distantsilt. Samuti paljud teised sihtmärkide tüübid. Nendel eeltoodud seisukohtadel põhinebki võimete ja laskemoona rehkendus. Lihtsalt sõnastades tuleb vältida «inetut võitu».

Vastase kaudtulevahendid, juhtimispunktid, pikamaaõhutõrje jne tuleb niikuinii hävitada distantsilt.

«Inetu võit» tähendab kõige muu kõrval näiteks säärast olukorda, mis oli Ukrainas 2022. aasta esimesel poolel. Kui vastase rünnakukiilud olid mitmest suunast sisse tunginud (nt Kiievi suund) ja kuigi Ukraina sai mitu neist lõpuks hävitatud, tuli see võit siiski raske hinnaga. Ilmselt igaüks mäletab pilti, mis avanes Butšast ja Irpinist. Seda, et sõja korral oleks Põlva purustatud ja Sillamäe hävitatud, me ei kavatse lubada.

Laskja, sihtmärk, soovitud mõju

Olulise osa kaitseväe juhataja sõjalise nõuande sisust ja metoodikast moodustas kalkulatsioon kolmnurgas: laskja – sihtmärk – soovitud mõju. Selleks kasutati sihtmärgipõhist lähenemist. Sihtmärkide metoodika lähtekohaks on vastase üksused, üksustes olev tehnika ja selle kogused, vastase üksuste algrivistus ja kõige selle hävitamiseks kasutatavad relvasüsteemid, avastamis- ja tabamistõenäosused, soovitud hävitusprotsent ning sihtmärkide ja hävitusvahendite omavaheline sobivus.

Esiteks tuleb määrata üksused, mis on planeerimisstsenaariumis ehk need, mis ründaksid Eestit. Arusaadav, et kuskilt läheb piir ning kogu Venemaa suutlikkust ja kõiki üksusi ei ole mõistlik valida. Nii nagu näiteks Ukrainas, kus kogu Vene armee

Sihtmärkide tüübid

Saab hävitada otsenähtavuse relvadega (LOS)

Isikkoosseis

Lahingumasinad/soomustransportöörid

Tankid

Liikursuurtükid

TT-soomukid

Pioneerisoomukid

EV soomukid

Remondisoomukid

Lennukid

Helikopterid

Ründedroonid

Tiibraketid

Peab hävitama relvadega väljaspool otsenähtavust (BLOS)

Raketiheitjad

Kaudtuleradarid

ÕT-radarid / strat ÕT-radarid

Lühi-, kesk- ja pikamaa-õhutõrje

Üksuste liikuvad ja õhutõrje juhtimispunktid

Tagalasõidukid

Laevad

Iskander

Taristu

Liikursuurtüki Kõu 155 mm kaliibriga laskemoon suurtükiväelase kätel. Foto: Henrik Mütt / kaitsevägi

küll sõdib, kuid kõik üksused ei ole ühel ajal seal. Peale selle mängib üksuste valikul planeerimisolukorra rolli meie piirkonna sõjateatri geograafia ja maastik, mis viimasest jääajast saati pole suuresti muutunud. Meie kirdeja kagusuund on endiselt samasugused nagu kõigi viimaste sõdade ajal. Kumbki neist pole ründamiseks just ideaalsed, kus suur mass tooks kiire võidu.

Kui üksused on valitud, siis kirjeldad, kategoriseerid ja loendad kokku eri tüüpi sihtmärkide kogused ning jaotad eelistatud hävitusviisi.

Kui sihtmärgid on teada, hävitusmäär paika pandud, võimalikud hävitusvahendid valitud, seosed loodud ning osakaalud jaotatud, et mida ja millega hävitad, jääb üle vaid arvutama hakata.

Näiteks võtad ette vastase kaudtulevahendite arvu. Määrad hävitatavate vahendite hulga. Otsustad, millise

relvaga on seda kõige mõistlikum hävitada. Kui on võimalik mitme relvaga hävitada, siis teed eeldusliku jaotuse. Korrutad tõenäosuse koefitsiendiga, mitme lasuga sihtmärk hävib. Samuti tuleb arvesse võtta veel mitmesuguseid tegureid, nagu näiteks mitu eri tegevussuunda peab olema teatud mahus «ülekattega», millise koguse meie relvasüsteeme võib vastane hävitada jne.

Arvutuse käigus saad lõpptulemuseks vajaliku laskemoona koguse. Sama protseduuri pead kordama kõikide sihtmärkide puhul.

Kui tulemus käes, võid vajaduse korral mõne sammu tagasi astuda ja teha mõistlikke korrigeerimisi. Kui moona x kogus osutus liiga suureks, lähed tagasi osakaalude juurde ning teed ümberjaotuse ja vähendad x ning suurendad y osakaalu. Nende mõjuritega saab mängida. Samas suurendades nt jalaväejao tankitõrjevahendite osakaalu ja vähendades HIMARS M31 rakettide

kulu, pead samal ajal mõistma, et nii suurendad ka oma kaotuste ja kaasnevate mõjude osakaalu.

Vaja on teha kompromisse

Kui ressursid ei vasta vajadustele, siis hakkad muutma kasutatavaid vahendeid ja moona. Arvutuskäigu tulemuse ja kasutada oleva raha tasakaalustamiseks on ilmselt vaja teha kompromisse. Kallima laskemoona pealt säästmise kasuks lased rohkem vägesid oma manööverüksustega kontakti ja loodad neid seal «odavamalt» hävitada. Kui siia juurde arvutada kogu sellega kaasnev kaudkulu, siis lõpuks terviku vaates mingit erilist säästu siit ei teki.

Manööverüksuste lahing ei olegi enam «otsustav», vaid «kujundav» ja «otsustavad» tegevused toimuvad hoopis kaudtulevahenditega.

Mõnes mõttes võib öelda, et me oleme kaitseväes muutmas mingil moel oma sõjapidamise põhimõtteid. Manööverüksuste lahing ei olegi enam «otsustav», vaid «kujundav» ja «otsustavad» tegevused toimuvad hoopis kaudtulevahenditega. Loomulikult kõik see kujundab omakorda vajadused luureks (ISTAR), sideks ja õhutõrjeks. Veel ka juhtimiseks, logistikaks, väljaõppeks, sihtmärkide «tapmisahela» kiiremaks saamiseks jne.

Eelnevast saadud tulemus väljendus laskemoona koguses kategooriate ja moona tüüpide kaupa. Nende koguste olemasolu loob meile eelduse saavutada soovitud hävitusmäär valitud sihtmärkide likvideerimiseks. Vajalik laskemoona kogus teisendati omakorda rahanumbriks.

Raha eraldamise, hangete korraldamise ja tarnete toimumise järel on võimalik kaitseväe juhataja soovitatud kaitseplaani ellu viia. Seniks, kuni pikema ulatusega moon ei ole veel saabunud, jätkab kaitsevägi keskendumist sellele osale, milles on oskused juba omandatud ehk brigaadi tasandi lähilahingutele diviisi raamistikus. Pikamaa-tulejõu lisandumise järel saab olulise osa vastase hävitamisest teha sügaval vaenlase territooriumil.

Kevadel 75-aastaseks saanud ja nüüdseks juba 32-liikmeline Põhja-Atlandi kaitseallianss NATO pidas oma tippkohtumise 9.–11. juulini Washingtonis. Eesti delegatsiooni juhtinud peaminister Kaja Kallas rõhutas seal, et NATO peab kollektiivkaitset tugevdama, sest Venemaa oht ei ole vähenenud. Sama sõnumi loeme välja ka tippkohtumise lõppdeklaratsioonist.

rõhutas vankumatut tuge Ukrainale NATO tippkohtumine

Heiki Suurkask peatoimetaja

Washingtoni kohtumise lõppdeklaratsioon Balti riike nimeliselt ei maini. Kaitseministeeriumi kaitsepoliitika asekantsler Tuuli Duneton sellest ka midagi negatiivset välja ei loe. «Praegu ei ole meil väga spetsiifilisi samme, mis puudutaks ainult Eestit, Lätit ja Leedut. Me oleme idatiiva osa ja see, mida tehakse kaitseheidutushoiaku tugevdamiseks, on vajalik kogu alliansile, sealhulgas ka meile,» ütles Tuuli Duneton.

NATO vaatab kogu idatiiba tervikuna ja seal olevate eelsiirdud vägede jätkuv tugevdamine pandi ka seekord kirja. Eesti seisukohast vaadates tõi Duneton aga NATO tippkohtumiselt esile kaks peamist asja.

Esiteks oli seekordne NATO tippkohtumine suunatud pigem eelmiste kohtumiste otsuste rakendamiseks. Eesti eesmärk oli juhtida tähelepanu regionaalsete kaitseplaanide rakendamisele ja see ka saavutati.

Samuti pakkusid Balti riigid Eesti eestvedamisel võimearenduse initsiatiivi, mis näeb ette, et konkreetsetes võimevaldkondades on riigipeade tasemel langetatud poliitilised kokkulepped, et viie aasta jooksul kiirendatud korras nendele võimetele keskenduda.

See kokkulepe saavutati nii lõppdeklaratsioonis kui ka eraldi olevas kaitsetööstusteemalises avalduses. Sel-

Mõnes valdkonnas

on puudujäägid siiski märkimisväärsed ja sõjaline kaitse on meie vaatest kõige tähtsam.

Tuuli Duneton kaitseministeeriumi kaitsepoliitika asekantsler

lest kujuneb ilmselt ka järgmise aasta tippkohtumise eel teema Eesti jaoks, nimelt millised lepingud sõlmitakse ja mis mahus neid võimeid ühiselt hankima hakatakse.

«Oluline on, et me hoiame poliitilist fookust kõige kõrgemal tasemel just sõjalistel võimetel,» rõhutas Duneton. «Mõnes valdkonnas on puudujäägid siiski märkimisväärsed ja sõjaline kaitse on meie vaatest kõige tähtsam, et nii liitlased kui ka Eesti teeksid selles vallas võimalikult palju.»

Teiseks ei otsustatud siiski Washingtonis kaitsekulutuste tõstmist uuele kindlale sihttasemele. Osalt ka seetõttu, et üks kolmandik liikmesriikidest ei ole ikka veel suutnud enda kaitsekulutusi suurendada kahe protsendini sisemajanduse kogutoodan-

gust, milles lepiti kokku juba 2014. aastal.

Eesti seda tungivalt ei nõudnudki. Küll aga käivitas ta arutelu vajadusest suurendada kaitsekulutusi veelgi. Regionaalsetest kaitseplaanidest tulenevad võimevajadused on väga suured ja neid ilmselgelt ei ole võimalik ühelgi liitlasel täita, ilma et nad ei suurendaks märkimisväärselt oma kulutusi.

See debatt toimus riigipeade tasemel. Oli ka ettepanekuid, et kaitsekulutuste sihttase võiks olla kolm või neli protsenti, minnes isegi kaugemale Eesti pakutud 2,5–3 protsendi tasemest. «Meie eesmärk on nüüd, et suudaksime 2025. a Haagi tippkohtumiseks juba uues sihttasemes konkreetselt kokku leppida,» tunnistas Duneton.

Garanteeritud tee Ukrainale Washingtoni tippkohtumine tõotab kõige tugevamas sõnastuses Ukrainale garanteeritud teed NATO-sse, küll veel mitte otsest liitumiskutset esitades. «Me jätkame toetust Ukraina pöördumatul teel täieliku euroatlantilise integratsiooni, sh ka NATO liikmelisuse poole,» kuulutas lõppdeklaratsioon.

NATO rõhutas oma kõigutamatut solidaarsust Ukraina rahvaga, kes kangelaslikult kaitseb oma maad ja meie kõigi ühiseid väärtusi. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi oli ka ise Washingtonis NATO-Ukraina nõukogu tippkohtumisel.

Peale liikmesriikide panuse Ukraina sõjavõime ja ka sealse õhukaitse-

võime parandamiseks, luuakse eraldi asutusena NATO julgeolekuabi ja väljaõppekeskus Ukrainale (NATO Security Assistance and Training for Ukraine, NSATU), et tagada nii sõjalist abi kui väljaõpet Ukraina võitlejatele.

NSATU peab küll toetama Ukrainat ÜRO põhikirja piires, aga see ei tee veel NATO-st Ukraina sõjas osalejat. Pikaajalise julgeolekuabi paketi raames lubab NATO säilitada senise ligi 40 miljardi eurose iga-aastase toetuse Ukrainale. Luuakse ka NATO ja Ukraina ühine analüüsi, harjutus- ja väljaõppekeskus (Joint Analysis, Training, and Education Centre, JATEC).

NATO tunnistab küll Venemaad eriti suure ja otsese ohuna liitlasriikide julgeolekule, samas kinnitab, et ta ise ei kujuta Venemaale mingit ohtu.

Samal ajal kui NATO lubab Ukrainale kindlat teed NATO-sse, on Pentagon ja ka mitmed liikmesriigid endiselt seadnud ette piirid, milliseid relvi ja kus Ukraina tohib kasutada. NATO tunnistab küll Venemaad eriti suure ja otsese ohuna liitlasriikide julgeolekule, samas kinnitab, et ta ise ei kujuta Venemaale mingit ohtu (mida Venemaa niikuinii keeldub uskumast – toim).

«Samas ei saa siiski öelda, et NATO-s on enamuses liigsele ettevaatlikkusele kutsuvad hääled. NATO retoorika Ukraina suunal on läinud järjest tugevamaks ning arusaam, et ka NATO-l võiks Ukrainas mõjuvam osa olla, on järjest rohkem kohale jõudnud,» rõhutas Duneton. «Aidatakse ikka nii palju kui võimalik, kuid teatud punastest joontest üle ei astuta.»

Dunetoni arvates on 40 miljardit eurot abi aastas Ukrainale täiesti piisav, kui see kõik ka tegelikult sinna kohale jõuab. Sõltub ka sellest, mida selle raha eest reaalselt hangitakse või juurde leitakse. «Kui suudetakse anda suuri relvasüsteeme, mida Ukrainal väga vaja on, näiteks õhutõrjesüsteeme, laskemoona jne, siis 40 miljardi eest saab seda tegelikult juba päris palju,» märkis asekantsler.

Põhja-Atlandi nõukogu istung ja all USA president Joe Biden ja NATO peasekretär Jens Stoltenberg osalemas sealsel arutelul. Fotod: NATO

NATO peasekretär Jens Soltenberg nimetas 17. juulil ametisse ka kõrgema tsiviilesindaja Ukrainasse, mis kohale asub septembris endine NATO kaitsepoliitika ja planeerimise asepeasekretär Patrick Turner. Suurbritannia kaitseministeeriumis on Turner töötanud alates 1984. aastast, hiljem diplomaatilisel tööl 2008. aastast ja kõrgetel NATO ametikohtadel alates 2015. aastast. See töökoht ei hakka paiknema Ukraina territooriumil.

Poola õhukaitse

Suuremaks edusammuks vahetult NATO tippkohtumise eel sai Poolas Redzikowos avatud Aegis Ashore integreeritud õhu- ja raketikaitsesüsteem, jätkuna varem Türgis (eelhoiatusradarid Kurecikis), Hispaanias (USA laevastik Rotas) ja Rumeenias (Aegis Ashore süsteem Deviselus) avatud sarnastele süsteemidele.

Tegemist on sõjalaevadele rajatud raketikaitsesüsteemi maapealse edasi-

Kindlasti

tahame Eestisse

tuua näiteks ka AN/TPY süsteeme, et me oskaks neid kasutada ja oma õhuväesüsteemidega integreerida.

Tuuli Duneton kaitseministeeriumi kaitsepoliitika asekantsler

arendusega, mille ülesanne on hävitada lähenevaid ballistilisi rakette juba lennust.

Vahetult enne tippkohtumist puhkes ka debatt selle üle, kas Poola peaks hakkama alla tulistama Ukraina suunas lähetatud rakette, kuid peasekretär Stoltenberg võttis selle vastu sõna,

kuna see teeks juba NATO-st Ukraina konfliktis osalise.

Kaardile vaadates võib küll tunduda, et Rumeenia ja Poola järel võiks millegi samasuguse järele ilmneda vajadus ka idatiival põhja pool. «Kolmel Balti riigil pole olnud sellist ambitsiooni, Soome ja Rootsi ei ole ka veel osa NATO ühendatud õhu- ja raketikaitsesüsteemist,» märkis Duneton.

Isegi kui Soome tahaks osaleda Balti õhuturbemissioonis, siis me ei ole veel sealmaal, et meie ja nende süsteemid oleks omavahel ühendatud. Selleks kulub ikka veel vähemasti aasta või poolteist.

«Eesti on NATO-s taotlenud õhukaitsesüsteemide regulaarset roteerimist Balti riikidesse, et saaks neid süsteeme proovida. Hispaania NASAMS-i süsteem on Eestis juba käinud ja tuleb veel. Kindlasti tahame Eestisse tuua näiteks ka AN/TPY süsteeme, et me oskaks neid kasutada ja oma õhuväesüsteemidega integreerida,» märkis asekantsler.

Ukraina delegatsioon kohtus NATO tippkohtumise ajal eraldi ka Itaalia peaministri Giorgia Meloniga.

Foto: SIPA / Scanpix

Kahes õhu- ja raketitõrjesüsteemis

Rumeenias ja Poolas töötab kokku 200 inimest kahepoolse koostöö korras USA raketikaitseagentuuri ja USA laevastikuga. Need süsteemid on aga väga kallid. Jaapanile näiteks käis Aegis Ashore esialgu üle jõu, sest koos ülalpidamiskuludega oleks see üle viie miljardi euro maksma läinud.

Küberkaitsekoostöö süvendamine oli ka üks Eesti eesmärkidest NATO tippkohtumisel ning nüüd otsustati luua uus NATO integreeritud küberkaitsekeskus Euroopa väejuhatuse SHAPE juures. Liikmesriikide võrgud on alati olnud ja jäävad ka edaspidi liikmesriikide enese vastutada, kuid Euroopa vägede ülemjuhatajal (SACEUR) peab olema siiski ülevaade, mis toimub liikmesriikide sõjalistes võrkudes.

Tugevdatakse NATO kosmoseoperatsioonide keskust ja keskendutakse rohkem keemilise, bioloogilise, radioaktiivse või tuumaohu tõrjumisele. Tippkohtumise lõppdeklaratsiooni

järgi jääb NATO tuumaalliansiks seni, kuni eksisteerivad tuumarelvad. «NATO kaitseheidutushoiak rajaneb tuuma-, tava- ja raketikaitsevõimetel, mis on täiendatud kosmose- ja kübervõimetega,» teatab allianss.

NATO tõotab tõsisemalt arendada oma kohalolekut Soomes ja süvendada alliansisisest koostööd kriitilise veealuse taristu (critical undersea infrastructure, CUI) kaitseks. Selline keskus on loodud Northwoodis Inglismaal asuva NATO ühendmereväejuhatuse MARCOM juurde, mida peaks juhtima asuma üks endine sakslasest kindral.

Balti riikide suunal märgib Duneton Saksamaa järjest kasvavat rolli regioonis, sest peagi rajatakse Läänemere rahu- ja sõjaaegsete mereoperatsioonide juhtimiskeskus Saksamaale. Võimalik, et edaspidi ka koostöös Poola ja Rootsiga. Saksamaa osa Balti riikides ja Läänemerel järjest kasvab.

Jens Stoltenbergi kümme aastat NATO juhina

Jens Stoltenberg (pildil) oli Norra peaminister aastail 2000–2001 ja 2005–2013 ning on juhtinud NATO poliitilist koostööd peasekretärina 2014. aastast peale. Mark Rutte, kes oli aastail 2010–2024 Hollandi peaminister, asub uueks NATO peasekretäriks selle aasta 1. oktoobril.

«Stoltenberg on suutnud Euroopas toimuva sõja olukorras NATO-t väga hästi, kindlakäeliselt ja ühtsena juhtida,» ütles Duneton. «Kaitse ja julgeoleku seisukohast on ta olnud väga selge Vene ohu rõhutaja ja selle ohuhinnangu eestkõneleja kõikides NATO riikides ja ka üleilmselt.»

«Tema juhtimise all on kehtestatud teadmine, et poliitilist survet on vaja tugevdada ja milliseid samme peaks NATO astuma kaitseheidutushoiaku suurendamiseks. NATO eelsiirdud vägede (eFP) siia toomine ja regionaalsete kaitseplaanide loomine oli siiski murranguline. Sisuliste otsuste vastuvõtmisel, juhirollis ja nähtavuses on ta ikka väga head tööd teinud,» võttis asekantsler Duneton NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi kümneaastase ametiaja kokku.

Foto: PA Wire / Scanpix

Ligi 350 tööandjat sai «Riigikaitsjate toetaja» tunnustuse

Juba teist aastat said Eesti tööandjad, kes säilitavad reservväelastele õppekogunemise ajaks sissetuleku või toetavad riigikaitset muul viisil, tunnustuse «Riigikaitsjate toetaja».

Roland Murof kaitseministeeriumi strateegilise kommunikatsiooni osakond

Et sellist tunnustust saada, on igal kevadel kaitsevaldkonnaga seotud inimestel võimalus anda teada tublimatest tööandjatest.

Vabariigi president Alar Karise, kaitseminister Hanno Pevkuri, eelmise kaitseväe juhataja kindral Martin Heremi ja kaitseliidu ülema kindralmajor Ilmar Tamme osavõtul anti võidupüha eel 113 Eesti ettevõttele ja organisatsioonile Lillepaviljonis üle eritunnustus ning hõbe- ja kuldtaseme «Riigikaitsjate toetaja» tunnustused nende panuse eest Eesti riigikaitsesse reservväelaste toetamisel. Peale selle pälvis ligi 240 ettevõtet pronkstaseme tunnustuse.

«Reservväelased on meie põhijõud ja see kosub. Mullu osales reservõppekogunemistel kokku üle 23 000 Eesti mehe ja naise. See on usutav ja heidutav vägi. Aga reservvägi ei seisa koos vaid reservväelastest endist, see vajab ka toetavat tagalat. Tugev põhijõud vajab tugevaid taustajõude. Et meie reservväelane saaks pühenduda riigikaitseülesannetele, peab ta olema

veendunud, et sel ajal töö ei kuhju ja et pere vajadused ei jää unarusse,» ütles president Alar Karis.

Seaduse kohaselt tuleb tööandjatel ettevõttes töötavad reservväelased lubada õppekogunemistele, kuid sissetuleku säilitamine on ettevõtete ja organisatsioonide endi otsustada.

Sel aastal teist korda välja antavale «Riigikaitsjate toetaja» tunnustuse konkursil hinnati ligi 400 ettepanekut ja nende panust Eesti riigikaitsesse. Pronkstaseme tunnustuse pälvisid ettevõtted, kes säilitavad oma reservväelaste palga ning hõbe-, kuld- ja eritunnustuse pälvisid ettevõtted, kes lisaks palga säilitamisele on pakkunud muid hüvesid või soodustusi reservväelastele. Tunnustuse saajad valis välja žürii, kuhu kuulusid kaitseministeeriumi, kaitseväe ja kaitseliidu esindajad.

Järgnevalt anname sõna kolmele riigikaitse toetajale.

Külakohvik Ott&Matilda Ott&Matilda omanik Kristiina Altmäe kirjutab: ««Iga okas loeb!» – külakohvik Ott&Matilda Laulasmaal mõistab nende sõnade tähtsust ja tähendust. Kuid tõesõna, me ei arvanud, et saame oma tagasihoidliku panusega olla nii olulised inimestele ja riigile, et juba teist aastast oleme pälvinud «Riigikaitsjate toetaja» tunnustuse. Suur tänu!

Meie kohviku missioon on pakkuda inimestele kohta, kus olla ja leida end argipäevas. Tunda ära armastatud vana ning hoida ja väärtustada kodumaist toitu, seejuures talitades võimalikult jätkusuutlikult.

Suur rõõm on jagada toredaid hetki ja tähistada üheskoos rahvuspühi ning heisata veebruari kõige tähtsamal päe-

val meie kodumaa lipp. Eesti ja eestlus on meile väga tähtsad.

Uhkusega tutvustame oma väliskülalistele Lääne-Harju valla lugu ja vaatamisväärsusi ning peaaegu alati räägime juurde ajast, milles elasime enne, kui saime end vabaks laulda.

On iseenesestmõistetav, et soovime riigi eesliini töötajaid ja riigikaitsjaid kuidagi tänada nende töö ja panuse eest. Nii rakendame juba aastaid neile soodustust, kui nad meie kohvikut külastavad. See jääb kehtima alatiseks! Me pole ära öelnud ka abikäe ulatamisest, kui ühendused paluvad teha talgusuppi vms. Rõõmuga aitame ja tasu selle eest ei võta. Ott&Matilda tööandjana saab olla vaid uhke.

Eelmise aasta tunnustus on teinud toredat nügimistööd. Ma tean, et mõned meie külalised on teinud annetusi organisatsioonidele, mille peale nad poleks enne tulnudki. Seega, selgitus toest ja selle vajalikkusest näitab head eeskuju. Me kanname alati sinilillemärki ja austame annetustega seda algatust. Ott&Matilda kohvik Laulasmaal tänab teid kõiki ja loodab, et lugedes seda väikest lugu mõistate –igaüks loeb!»

Ramirent

Ramirendil oli au olla üks 50 esimesest organisatsioonist Eestis, kellele anti «Riigikaitsjate toetaja» tunnustus. Riigikaitset toetavaid ettevõtteid

Tõesõna, me ei arvanud, et saame oma tagasihoidliku panusega olla nii olulised inimestele ja riigile.

Külakohviku Ott&Matilda omanik Kristiina Altmäe

ja organisatsioone tunnustatakse selle eest, et nad säilitavad õppuste ajaks reservväelaste sissetuleku ja pakuvad riigikaitsjatele muid soodustusi. 2023. aastal käis Ramirendis õppustel üle 20 töötaja ehk üle 15% kollektiivist. See on suur arv ja vahel on see ettevõttele üsna keerukas.

Iga tegevliige peab kaitseliidu tegevustes osalema vähemalt 48 tundi aastas. «Minu rekordaasta oli 2018, kui osalesin kaitseliidu tegevustes kokku üle 600 tunni. Suurem osa sellest ajast oli minu isiklik vaba aeg,» kirjeldab kaitseliidu Narva malevkonna pealik Arvo Laur. Enamik töötajaid käib siiski vaid õppustel, kui kutse tuleb. Vahel korraldatakse ka rühmasiseseid õppusi, et taktikaülesandeid harjutada. Tihti on töötajad õppustel ühel ja samal ajal, mis tähendab perioodilist tööjõunappust.

«On olnud ka olukordi, kui istud õppustel kuskil kaeviku põhjas ja kliendid helistavad. Siis tuleb ruttu kliendi mure ära lahendada, seade telefonitsi objektile saata ja jätkata oma tegevust. Klienditeenindajana pean oskama välja selgitada kliendi vajadused ja neile lahenduse pakkuma, vahel olenemata sellest, kus ma parasjagu olen. Tööandja on õnneks kahe käega selle poolt, et riigikaitses osalen. Kui pean õppustele minema, siis tööandja säilitab minu palga,» kirjeldab tsiviil- ja militaarelu ühendamist Pavel Smorodin. Tema töötab iga päev rendipunktis klienditeenindajana ning kaitseliidus kuulub tankitõrje raketirühma.

Laur kirjeldab, kuidas riigikaitsjate toetamine aastaid tagasi Ramirendis alguse sai: «Paljud kaitseliitlased ei soovi osaleda õppustel just selle pärast, et kaotavad sissetulekus. Ramirendi juht Heiki Onton küsis kunagi minu käest, et kui palju õppustel võitlejatele makstakse. Vastasin tol ajal, et 37 € (bruto) ja ta raputas kohe pead, et kaotan siis ju rahas. Vastasin, et ei kaota, sest võtsin puhkuse õppuste päevadeks. Järgmisel päeval tuli käskkiri, et õppekogunemisele kutse saanutele tagab Ramirent tasustatud lisapuhkuse.»

Peale sissetuleku säilitamise toetab Ramirent kaitseliitu veel mitmel moel: tasub kütuse eest, annab kasutada erisugust tehnikat õppuste korraldami-

Ramirent on juba 10. aastat järjekindlalt riigikaitset toetanud. Foto: Ramirent

On olnud ka olukordi, kui istud õppustel kuskil kaeviku põhjas ja kliendid helistavad. Siis tuleb ruttu kliendi mure ära lahendada.

Ramirendi klienditeenindaja Pavel Smorodin

seks ning tasub ka igapäevategevusega seotud arved. Samuti on Ramirent toetanud mitmesuguseid kaitseliidu üritusi ja ettevõtmisi ka väljaspool õppuste aega. Eelmisel aastal moodustati Narvas noorkotkaste malevkond ning Ramirent toetas rahaliselt näiteks noorkotkaste lipu soetamist.

Miks seda kõike tehakse? Ilmselt missioonitundest, huvist ja kaitsetahtest. Sisemine motivatsioon peab olema ja seda paistab Ramirendi töötajatel olevat. Riigikaitsjad leiavad, et märgata tuleb pisiasju ja nende üle tuleb rõõmu tunda. Alutaguse malev

kutsus 2023. aasta sügisel kaitseliitlasi üles annetama raha drooni soetamiseks. Pöördumine saadeti kõikidele töötajatele, mille tulemusel poole rahast annetasid just Ramirendi töötajad. See on hea näide kollektiivi ühtsusest ja heatahtlikkusest.

«Meie asutuse puhul ei ole tegemist niivõrd töötaja palga säilitamise või kaitseväe toetamisega kui laiemas pildis kaitsetahtega. Oleme ettevõttena teinud seda, mida iga mõtlev inimene Eestis on nüüdseks juba oma võimete piires teinud. Meie võimalused toetada on lihtsalt suuremad. Kui töötajad

Oleme veendunud, et iga

Eesti kodanik on oma riigi eest valmis seisma ning meie füüsiline valmisolek vaid toetab vastupidavust.

Kalev Spa veekeskuse juht

Meeli Eelmaa

soovivad oma panuse anda, siis miks Ramirent organisatsioonina ei võiks sama teha,» põhjendab Ramirendi tegevjuht Heiki Onton seniseid otsuseid. Ramirent otsustas riigikaitsesse panustama hakata 2014. aastal, kui Ukrainat rünnati.

Kalev Spa

«Kalev Spa koostöö kaitseministeeriumi, kaitseväe ja kaitseliiduga on olnud väga pikaldane,» kirjutab Kalev Spa veekeskuse juht Meeli Eelmaa.

«Meie riigi tublid kaitsjad on uues veekeskuses treeningutel käinud juba algusaegadest peale. Vaprad sõdurid on teinud treeninguid varahommikutel, hüpanud kõrgetelt hüppetornidelt, sukeldunud ja ujunud öösiti riietega –ikka kõik selleks, et saada parimat ettevalmistust. Oleme veendunud, et iga Eesti kodanik on oma riigi eest valmis seisma ning meie füüsiline valmisolek vaid toetab vastupidavust.

Eriti ärevaks muutusid meie jaoks ajad, mil algas Ukraina ja Venemaa sõda. Kõik meie inimesed said aru, et keeruline aeg võib tabada ka meid ning rahuaeg on tugevas ohus. Kalev Spas on tööl umbes 140 töötajat (osa töötajaid on töölepinguga) ja nendest 20% mehed. Kõik need mehed peavad valmis olema, kui peaks tekkima vajadus minna Eestit kaitsma.

Meie vetelpäästjate seas on inimesed, kes töötavad samal ajal ka päästjatena. Samuti on meil mehi, kes on aktiivsed reservväelastena. Mäletan hetke, kui üks noormees tuli rääkima, et ma oleks nõus lubama ta õppustele, kui äkitselt kutse tuleb. Selles olukorras ei tule mõttesegi kõhkluseks. Tööandjal on loomulikult asenduse leidmiseks teatud raskused, aga võimatu see tegelikult pole. Ettevõte toetab igati oma võimaluste piires reservväelast töötajana. Ootame Kalev Spasse treeningutesse. Ujumine on kõigile sobilik spordiala ja mõjub hästi nii füüsilisele vormile kui ka meelele ja vaimsusele. Samuti saab Kalev Spas hästi puhata. Ilma puhkamata ei suuda ükski inimene kogu aeg samas tempos töötada. Kalev Spas on kõigi mugavustega 119 toaga neljatärnihotell, mille alla kuuluvad ka ilukeskus ning restoran Allee. Sõjaolukorras oleme muidugi ka läbi rääkinud, et meie ettevõte on valmis riigile appi tulema oma voodikohti pakkudes.»

Juba eelmise aasta sügisest on initsiatiiv maismaarindel Venemaa käes, sest ta suutis Ukraina suvise vastupealetungi ajal koondada jõude ja vahendeid uueks pealetungiks. Ukraina piiratud pealetungijõud kurnati välja ning hakkas mõjuma USA sõjalise abi vähenemine. Jäädi hiljaks ka uue mobilisatsiooniga.

Venemaa pealetung Harkivi all

Purustused Vovtšanski linnas 28. mail 2024. Foto: TT / AP / Scanpix

Talvest hakkasid järjest rohkem võitlust maismaarindel mõjutama Vene hävitus-pommituslennuväe kasutatud liugpommid. Ligi 50 km kauguselt rindejoonest heidetavad liuglevad lennupommid purustasid ka betoonist kaitserajatised ja mõjusid Ukraina vägede võitlusvaimule.

Pärast Avdijivka langemist veebruari keskel kiiruga idarindele rajatud välikindlustused pakkusid ukrainlastele vähe kaitset. Vene väed tungisid seal piirkonnas mitme kuuga järk-järgult edasi. Oluline kaotus oli Avdijivkast põhjas asuva Otšeretine asula ja selle ümbruse langemine Vene vägede kätte 28. aprillil. Sealt on Vene väed juuli algul püüdnud kiiluna tungida Toretski linna suunas ja jõudnud Nju Jorgini.

Õnneks suutsid ukrainlased aprillis peatada Vene vägede edasitungi Bahmuti suunal Tšassiv Jari juures. See oli tõsine jõupingutus, sest järjest rohkem avaldas rindele mõju suurtükiväe laskemoona, aga ka väljaõpetatud reservide puudus. Kahjuks venis uue mobilisatsiooniseaduse vastuvõtmine Ukraina parlamendis. Leidlikud ukrainlased suutsid siiski droonide kasutamisega rasket olukorda veidi leevendada.

Rünnak Harkivi suunal

10. mail alustas Vene vägede Põhja väegrupp rünnakuid Belgorodi poolt Ukraina Harkivi oblasti piirialale. Tegemist polnud siiski Harkivi vallutamise katsega, vaid eesmärk oli hõivata piiriala, luua puhvertsoon, et takistada Ukraina vägedel anda suurtükiväega vastulööke Belgorodile.

Nii õigustasid sissetungi sõjakurjategija Vladimir Putin ja tema kõneisikud. Venemaa diktaator ei unustanud, et Harkivi piirkonnast olid Belgorodi oblastisse teinud retki Vene vabatahtlikud.

Sellest puhvertsoonist ehk julgeolekuvööndist oleks aga Vene vägedel võimalik rünnata suurtükiväega Harkivit ning Vovtšanski suunalt edasi tungides ähvardada Ukraina Kupjanski väegrupi tagalat. Muidugi loodeti uue rinde avamisega nõrgestada ka Ukraina kaitsejõude idarindel.

Vene pealetung Harkivi piirkonnas ei olnud üllatus. Puhvertsooni loomise

Tabamuse sai ka postijaotuskeskus

Harkivis 30. juunil.

Foto: Le Pictorium / ZUMA / Scanpix

vajadusest rääkis Putin juba märtsis, selle eest hoiatasid lääneriikide luure ja ka paljud Ukraina sõjanduseksperdid ja kommentaatorid. Ukraina väejuhatusel oli teada, et Belgorodi oblastisse on koondatud u 30 000–35 000-meheline väegrupeering.

On arusaamatu, miks oli Ukraina kaitse selles piirkonnas nii nõrk, polnud kaitserajatisi, isegi mitte miinivälju. Ukraina sõjaväelased selgitasid, et nn hallis tsoonis Vene suurtükiväe tuleulatuses polnud võimalik kaitsepositsioone rajada. Kaitset olevat ette valmistatud kaugemal, 15–17 km rindejoonest.

Ilmselgelt polnud Ukraina üksused – 125. ja 120. territoriaalkaitse brigaad ja 23. mehhaniseeritud brigaad – selles piirkonnas kaitseks valmis ja mai lõpus algatati juurdlus nende juhtkonna tegevuse uurimiseks. Siiski juba 9. mail toodi piirkonda juurde 42. mehhaniseeritud brigaadi allüksused. Kahtlemata oli Ukraina väejuhatus Harkivis midagi

tegemata jätnud ja 11. mail vahetati väegrupi ülem välja.

Samas Economisti allikail planeeris Vene väejuhatus algul suuremat sissetungi Harkivi suunal ja see pidi algama hiljem, 15.–16. mail, vaja oli rohkem vägesid. Kuna aga vabu jõude ehk reserve suuremal hulgal võtta polnud, peeti vajalikuks lääneriikidest lubatud abi ootavat Ukrainat rünnata kiiremini.

Pealetungiks koondati u 30 000-liikmeline väegrupeering, kuid näiteks Harkivi linna vallutamiseks on peetud vajalikuks 200 000–300 000-mehelist väegruppi. Sinna arvati hiljuti Leningradi sõjaväeringkonnas Karjalas moodustatud 44. armeekorpuse 72. motolaskurdiviisi ja 128. motolaskurbrigaadi allüksusi, aga ka sama ringkonna 6. armee 138. motolaskurbrigaadi (Kamenkast Karjala kannaselt) allüksusi ning kuni 14 üksikut laskurpataljoni, paar Spetsnazi allüksust ning kolm ründeallüksust.

Varem asusid seal piiri kattena Kaliningradi oblastist pärinevad 11. armeekorpuse üksused, sh 18. motolaskurdiviisi polgud ja 7. motolaskurpolk. Seega osalesid pealetungil Harkivi piirkonnas väed Balti riikide ja Soome naabrusest. Rünnaku algusega 10. mail püüti ehk ukrainlasi üllatada, sest on ju üldiselt teada, et 9. mail tähistavad vene sõjardid oma võidupüha, mistõttu ei ole neist 10. mail sõdijaid.

Esimeses rünnakus 10. mai varahommikul osales neli–viis Vene jalaväepataljoni. Vene väed ründasid algul väikeste ründegruppidega, mida toetas vähesel hulgal soomustehnika ja suurtükivägi. Elektroonilise võitluse vahenditega suruti maha Starlinki sidevõrk, Ukraina vägedel kadus internetiühendus.

Agressorid hõivasid piiriäärses nn hallis tsoonis asuvad neli küla Harkivist põhjas. Ukrainlased kaitsesid Põlna küla, 42. brigaadi drooniallüksus Perun hävitas neli Vene lahingusoomukit. Teisel päeval tungis ründegrupeeringu teine osa Vovtšanski juures üle piiri ja püüdis seejärel linna ümber haarata.

Kokkuvõttes õnnestus venelastel kahes eraldi lõigus tungida u 10 km sügavuselt sisse piirialale, sh Vovtšanski linna põhjaossa ja Starõtsasse. Läänepoolne grupp vallutas Hlõboke ja

Lukiantsi küla ja püüdis tungida edasi lõunasse Lõptsi suunas. Vovtšanski umbes 17 460 elanikust evakueeriti järgnevatel päevadel suurem osa, linna lõunapoolsesse ossa jäi alles umbes 300 inimest.

Harkivi piirkonda sissetunginud Vene sõdurid käitusid nagu ka mujal Ukrainas, terroriseerisid tsiviilelanikke, kes püüdsid evakueeruda. Elanikke olevat kasutatud ka elava kilbina. Vovtšanski linn on ägedate võitluste järel purustatud.

Ukraina vasturünnakud

Ukraina väejuhatus tõi Harkivi piirkonda kiiresti juurde viie brigaadi üksusi teistest rindelõikudest, idaja lõunarindelt. Esile tuleb tõsta Donbassi võitlustes silma paistnud 3. ründebrigaadi ehk azovlasi, samuti lahingusoomukitega Stryker varustatud 82. dessantründebrigaadi üksust. 57. motoriseeritud brigaadis on gruusia ja tšetšeeni vabatahtlikke. Peale nende 92. ründebrigaad, 36. merejalaväebrigaad ning õhudessantvägede 71. jäägribrigaad.

Mai lõpus ja juuni algul õnnestus Ukraina vägedel olukord stabiliseerida, peatada Vene vägede pealetungikatsed ning asuda kohati vastupealetungile.

Appi tuli ka varem Belgorodi oblastis võidelnud Vene vabatahtlik korpus, aga ka politsei koosseisus olev Ljuti brigaad. Ründebrigaadide käsutuses oli palju luure- ja ründe droone, ukrainlased püüdsid hävitada Vene vägesid distantsilt, hoida oma võitlejaid. Suurtükiväe löökideks kasutati Ukraina uusimaid ratastel liikurhaubitsaid Bohdana.

Venelastel õnnestus droonidega küll mõni hävitada ja ühte vigastada. Juba kahe nädala pärast oli Vene vägede edasitung seisma pandud ning Vene väejuhatus tõi mai lõpus pealetungi jätkamiseks lisajõude, nt 25. motolaskurbrigaadi (pärit Pihkvast) ja teisi motolaskurüksusi.

Mai lõpus ja juuni algul õnnestus Ukraina vägedel olukord stabiliseerida, peatada Vene vägede pealetungikatsed ning asuda kohati

Põhjarinne 11. juulil 2024

Belgorod

Venelaste käes olevad alad

Vovtšansk

Allikas: liveuamap.com

Ukraina sõdur talletab asitõendeid Venemaa sõjakuriteo toimumise kohta Harkivi lähistel 31.

Harkiv

UKRAINA

VENEMAA

Ukraina prokuratuuri töötaja kogub Venemaa õhuründemoona tükke

Harkivis 3. juulil.

Foto: ukrinform / SIPA / Scanpix

vastupealetungile. Mitmest külast löödi sissetungijad välja, hävitati ka Vene sapööritehnikat. Ägedaid võitlusi peeti Vovtšanskis, aga ka ümbruskonnas.

Aitas ka USAst taas saadetud laskemoon ja 30. mail USA ja teiste lääneriikide antud luba rakettrelvastuse kasutamiseks Venemaa territooriumil asuvate sõjaliste objektide pihta. Belgorodi juures õnnestus juuni algul hävitada Vene õhutõrjekompleks S-400, aga ka Vene motolaskurpolgu komandopunkt.

Vene väejuhatus ei tahtnud oma platsdarme loovutada ja tõi juurde uusi ründeüksusi oma eliidist: õhudessantvägedest, merejalaväest ja armeeluurest. Toodi pataljonide võitlusgruppe, sest kõik need väeosad on hõivatud ida- või lõunarindel. Vovtšanski saadeti juuni algul Tšassiv Jari alt võitlema 83. dessantründebrigaadi (Kaug-Idast Ussuriiskist) üks dessantründepataljon. See kandis lahingutes raskeid kaotusi ja seejärel toodi juurde teisi allüksusi.

Kolm nädalat võidelnud brigaadi allüksused viidi 20. juuni paiku kaotuste tõttu rindelt ära. Vahetati välja ka kaotusi kandnud 25. motolaskurbrigaadi üksused. Toodi juurde varem Vuhledari all võidelnud 155. merejalaväebrigaadi allüksus ja wagnerlasi Aafrikast.

2. juuli info kohaselt toodi linna Pihkvast pärineva 2. Spetsnazi brigaadi võitlejad, kes asusid uuesti rünnakule. Uuesti on positsioonidel ka 138. motolaskurbrigaadi üksused.

Venemaa kaotused on Harkivi piirkonnas olnud suured, sest vägedel oli vähe soomustehnikat. 10. juuniks oli Ukraina Hortitsa väegrupi juhatuse teatel Vene väed kaotanud kuuga u 4000 sõjaväelast langenute ja haavatutena, samuti 52 tanki, 59 lahingusoomukit ja 165 suurtükisüsteemi.

Osa Vene allüksusi on vangistatud gruppidena, nt Vene 41. motolaskurpolgu allüksusest. Osa Vene vägesid jäi juunis lõksu agregaatide tehases. Ägedad lahingud Vovtšanski pärast jätkuvad. Venelased kasutasid juunis Vovtšanski juures ründamisel ka liugpomme. Peale 500‒1500 kg pommide on 21. juunist kasutatud ka võimsaid 3000 kg liugpomme FAB-3000.

9.–12. juuni vahel ja juuli algul tegid Vene väed mõne luure-diversiooniretke ka Sumõ oblasti piiriäärsel alal, kuid suuremat rünnakut ei järgnenud.

Mõned järeldused

Vene väed on õppinud paremini sõdima ja nad kasutavad rohkelt droone ning elektroonilise võitluse vahendeid. Nii püütakse segada Ukraina vägede sidet ja droonide kasutamist. Vene väed suudavad sõdida ka ilma soomustehnikata väikeste jagude või salkadega. Lagedal maastikul püüavad nad kasutada liikumiseks soomustehnikat, eri tüüpi täiendava varikattega soomukeid ja tanke, nende puudumisel ka ATV-sid ja mootorrattaid.

Pealetung Harkivi suunal oli algul edukas, kuid peagi muutus ohvriterohkeks perspektiivituks ettevõtmiseks.

Nad ei liigu ega ründa enam suurte vägede ja sõjatehnika kolonnidega, ehkki vahetevahel võivad rünnata ka mõnekümne soomuki või tankiga. Peale suurtükiväetule on Venemaa võimeline andma kiireid ja täpseid lööke rakettide või ründedroonidega tähtsate kaitserajatiste, aga ka sõjatehnika pihta. Väga tõhus ründevahend on lennuväe juhitavad liugpommid, millega lisaks kaitserajatistele tabatakse ka tsiviilobjekte. Kasutatakse ka gaasigranaate.

Võrreldes suurte kaotustega kahurilihas ja tehnikas on Venemaa edu kevadistel ja suvistel pealetungidel väike, suurt läbimurret pole. Pealetung Harkivi suunal oli algul edukas, kuid peagi muutus ohvriterohkeks perspektiivituks ettevõtmiseks. See pole oluliselt nõrgendanud Ukraina kaitset teistes rindelõikudes, nt idarindel, kuid neelab uusi jõude ja reserve. Hoolimata Venemaa suurtest inimressurssidest on siiski raskusi uue kahuriliha leidmisega.

Venemaa rünnak Harkivi suunal on peatatud ja ehk suudavad Ukraina väed lõpuks agressorid sealt minema lüüa. Paranemas on ka Ukraina õhu- ja raketikaitse. Tuleb loota, et pärast hävitajate F-16 saamist avanevad Ukrainal uued võimalused agressorile vastulöökide andmiseks.

31. mail. Foto: Ukrinform / SIPA / Scanpix

Kevadtorm 2024 märkis järgmist taset õhk-maa-integratsioonis, mis on saanud võimalikuks diviisi juhtimistaseme ellurakendamisega.

Õhk-maaintegratsioon –

Kevadtorm 2024 oli suur samm edasi

Kristo Lipasaar kolonelleitnant, diviisi staabi õhutoetusjaoskonna ülem

Kirjutasin Sõduri numbris 2/2020 liitlaste diviisi taseme õhutoetuse operatsioonide keskusest (ASOC – Air Support Operations Center) ning selle lõimimisest diviisi ühendtule toetuselemendiga kui tuleviku arengusuunast.

Nüüdseks pole tegemist enam pelgalt akadeemilise diskussiooniga, vaid Eesti kaitsevägi on saavutanud reaalselt funktsioneeriva õhutoetuse operatsioonide keskuse lõimumise diviisi ühendtule õhk-maa-integratsioonikeskusega (JAGIC – Joint Air Ground Integration Center).

Siinkohal tuleb rõhutada, et saavutuse üle saavad ühtviisi uhkust tunda nii õhuvägi kui maavägi ehk diviis. Õhuvägi kui õhutoetuse operatsioonide keskuse arendaja ning diviis kui ühendtule õhk-maa-integratsioonikeskuse arendaja. Saavutuse tähtsust kinnitab asjaolu, et konvent-

sionaalses lahingutegevuses toimiv ühendtule õhk-maa-integratsioon diviisi ja korpuse tasemel on enamikus NATO Euroopa riikides ikka veel katsetamisjärgus.

Õhk-maa Eestis

Tinglikult võib pidada õppust Kevadtorm 2024 Eesti kaitseväe õhk-maa-integratsiooni vahefinišiks, mille teekond algas õppusel Kevadtorm 2006, kui esimest korda mehitati õhuväe juhtimispunkt (AOC – Air Operations Center) õhutoetuse planeerimiseks ja elluviimiseks. Siis saadeti pataljoni tasemel manöövritele õhuväe läviohvitserid pataljoni juhtimispunktidesse.

Esimest korda sai tõsiseltvõetavalt õhutoetust teha tänu õhutulejuhtide kvalifitseerimisele ning taktikalise õhutoetuse meeskonna lõimimisele brigaadi ühendtuletoetuse elementi (JFSE – joint fire support element).

Selline brigaadi tasemel lõimimine aitas küll lähiõhutoetust teha, kuid vastase mõjutamine brigaadi vastutusalast kaugemal jäi vajaka ning puudus taktikaline õhk-maa-integratsiooni

Õhutulejuht ehk JTAC (joint terminal attack controller) on sertifitseeritud ja kvalifitseeritud isik, kes juhib lahingulennuvahendite ründetegevust manööverüksuse vahetus läheduses paiknevate vaenulike sihtmärkide pihta.

Foto: õhuvägi

juhtimiselement, et korraldada õhutoetust kogu mahus.

Õhujõudude panus maaväe operatsioonide toetuseks hõlmab endas ka õhutõkestust, mis on konventsionaalses lahingutegevuses isegi tähtsam kui lähiõhutoetus.

Õhutoetuse lõimimine maaväe kaudtulega on omakorda võtmetähtsusega ning hõlmab endas nii planeerimist sihtmärgistamisel kui ka reaalajas otsuste vastuvõtmist ühendoperatsioonide elluviimisel.

Omakorda märgiliseks võib pidada NATO õhutoetuse operatsioonide keskuse osalemist õppusel Kevadtorm 2017, kuid siis puudus diviisi juhtimistasand toimivaks integratsiooniks.

Õhujõudude panus maaväe operatsioonide toetuseks hõlmab endas ka õhutõkestust, mis on konventsionaalses lahingutegevuses isegi tähtsam kui lähiõhutoetus.

NATO õhutoetuse operatsioonide keskuse võimearendus on endiselt aktuaalne ja arusaadavalt keskendutakse korpuse tasemel ühendtule õhk-maa-integratsioonile. Eesti diviisi tasemel ühendtule õhk-maa-integratsioon täiendab korpuse taset ning meie territoriaalse diviisi eripärasid arvestades (vastandiks on liitlaste ekspeditsiooniväe taktika, töömeetodid ja püsitoimingud) ei saa ükski liitlaste lahendus loodud võimet täielikult asendada.

Ühtne meeskond

Diviisi ühendtule õhk-maa-integratsioonikeskuse põhielemendid on õhutoetuse operatsioonide keskus ning diviisi ühendtuletoetuse element.

Piltlikult öeldes on ühe laua ümber koondatud õhk-maa- ja maa-maa-tuletoetuse spetsialistid, keda toetavad luureandmete kogujad. Tegemist on ühtse meeskonnaga tuletegevusprotsessist (kill chain) alates sihtmärgi avastamisest kuni vastase lahingukahjustuste hindamiseni.

Kõrge väärtusega sihtmärkide nimekirja ning sihtmärkide sünkroniseerimismaatriksi alusel viiakse täide diviisi tuletegevuskava, mille lahuta-

Eestlased ASOC simulaatoris Fort Carsonis.

matu osa on õhutoetus kui üks ühendtuletoetuse liik. Mitme imiteeritud väega õppustel simulatsiooni keskkonnas harjutatud koostöö leidis rakendust õppusel Kevadtorm 2024 reaalsete üksuste ning õhusõidukitega, kus diviisi ühendtule õhk-maa-integratsioonikeskuse õhutoetuse meeskond

juhtis esimest korda hävituslennukeid hääl- ning andmeside kaudu.

Diviisi Kevadtormi õhutoetust teostasid õhuturbes osalevad hävitajad Saksa Eurofighter Typhoon, Hispaania EF-18 Hornet ja Portugali F-16 Fighting Falcon ning Briti ründekopterid AH-64 Apache. Pikalt katsetatud

USA hävitajad F-15C Ämaris 2016. aastal. Foto: õhuvägi

Foto: kaitsevägi

hävituslennukite sihitamisega Eestis aastal 2006.

Siinkohal tulebki rõhutada, et õhutoetuse operatsioonide keskuse põhiülesanne on õhutoetuse õhusõidukite taktikaline kontroll ning selle kõige efektiivsem asukoht on kõrgeim maaväe taktikaline juhtimistasand ehk diviis. Integratsiooni tõhustamiseks lõimitakse õhuväe õhutoetuse element maaväe tuletoetuse elemendiga ühtseks ühendtule õhk-maa-integratsioonikeskuseks.

Seega pole tegemist pelgalt väeliikide vahelise koostööga, vaid juhtimiselementide integratsiooniga luuakse ühine juhtimisvõime, mis on heaks näiteks taktikalise taseme multidomeeni käsitlusviisist. Loomulikult täiustab selline integratsioon suuresti ka lahinguruumi kasutamise koordineerimist, mille üks osa on õhuruumi kontrolli funktsioon. Samas on väeliikide vaheline «vaidlus» õhuruumi kontrolli õiguste üle eksitav ning viitab kahetsusväärselt õhk-maa-integratsiooni diskussiooni vääritimõistmisele.

Diviisi ühendtule õhk-maaintegratsioon on samaväärselt ka õhuväe edulugu ning kogu Eesti kaitsmisele on lisandunud oluline väeliike ühendav võime.

Õhutoetuse taktikaline kontroll pole lennujuhtimisteenus ning selle eesmärk on anda õhutoetuse õhusõidukile infot ülesande ja sihtmärgi kohta võimalikult kaugel rindejoonest olenemata õhuruumi omanikust. Diviisi tasemel õhutoetuse kontroll pole loodud vaid diviisi süvalahinguks. See võimaldab edastada piloodile ülesandeks vajamineva eelinfo õhutulejuhilt enne rindejoonele lähenemist, mis omakoda vähendab hävituslennuki viibimise aega kõige ohtlikumas õhuruumi osas.

kaitseväe taktikalise õhk-maa-integratsiooni juhtimine on seega leidnud õige vormi ja sisu, et edaspidi saaks keskenduda juba kindlale arengusuunale diviisi ühendtule õhk-maa-integratsioonikeskuses.

Õhuvägi on omakorda loonud õhutoetuse eskadrilli (ASOS – air support

operations squadron), mille õhutoetuse operatsioonide keskus siirdakse diviisi ning taktikalised õhutoetuse meeskonnad (TACP – tactical air control party) brigaadidesse. Õhuväes võib õhutoetuse operatsioonide juhtimiskeskuse korraldatavat õhutoetuse kontrolli võrrelda esimese õhuturbe

Diviisi ühendtule õhk-maa-integratsioon on samaväärselt ka õhuväe edulugu ning kogu Eesti kaitsmisele on lisandunud oluline väeliike ühendav võime liitlaste õhutoetuse tõhusaks korraldamiseks ning ühendtule koordineerimiseks korpuse koosseisus.

Uutele reservohvitseridele lõppes mai keskel nende esimene suur juhtimise proovilepanek – Kevadtormi õppus –, mille jaoks neid valmistati ette terve ajateenistuse vältel. Tegu on ajateenijatest üksuste ülematega, kellest üheteist kuu jooksul juba ohvitser saab.

Värsked reservohvitserid, kellele oli see esimene Kevadtorm

Jan Robert Janson lipnik, küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus

Vestlesin kolme reservohvitseriga: Viru jalaväepataljoni jalaväerühma ülema lipnik Lauri Haidaki, staabi- ja sidepataljoni sidesõlmerühma ülema lipnik Rihard Soidla ja Kuperjanovi jalaväepataljoni kompaniiülema abi lipnik Liisa Lotta Lambiga. Uurisin, mis roll on reservohvitseridel ja kuidas neil Kevadtorm läks.

Kes on reservohvitser?

Teadagi, et Eesti kaitsevägi on väga suurel määral reservväelastel relvajõud. Kui Scoutspataljon on põhimõtteliselt ainus üksus, mis tegutseb ka rahuajal oma sõjaaja struktuuriga,

siis pea kõik teised üksused töötavad rahuajal kui väljaõppekeskused, et endale sõjaajaks jõudu välja õpetada.

Pärast sõduri baasoskuste omandamist õpetatakse ajateenijale tema sõjaaja amet selgeks, mida ta reservi aktiveerimisel täitma peab. Nii tagab Eesti kaitsevägi selle, et oma piiratud ressursiga on ta võimeline Eesti vabariigi territooriumit kaitsma.

Iga emaüksus, kes on väljaõppetsüklis loomas uut reservrühma, vajab sellele üksusele ka juhti. Kuna tegevväelasi kaitseväel kogu oma reservväe juhtimiseks ei jagu, toimub kord aastas üksteist kuud teenivatele ajateenijatele reservohvitseride kursus (ROK).

Kaitseväe akadeemia korraldatav kaheksanädalane kursus õpetab ajateenijaile juhtimise alustalasid. Peale kaitseväe struktuuri ja käsuliini selgi-

tamise pakub ROK ka praktilist kogemust, kui aspirandid maastikul jalaväerühma taktikalisi tegevusi juhtima peavad. Kursus keskendub eelkõige jalaväele ja manööversõja põhimõtetele, sest just need moodustavad Eesti sõjafilosoofia alused.

Kui varem on tulevased aspirandid ROKi siirdunud alles siis, kui nooremallohvitseride erialakursus (NAEK) läbitud ja seersandi pagun välja teenitud, siis alates 2023. aasta ajateenistuse suvekutsest toimub ROK NAEKi asemel. Reservohvitseriks saamine on kujunenud omamoodi erialaks.

Vana süsteemi järgi said kursuse edukalt läbinud aspirandid n-ö triibuga aspirantideks. Nüüd aga saavad kõik lõpetajad kohe ohvitseriks, teenides välja lipniku auastme. Selline muutus ajateenijate väljaõppetsüklis

Kevadtormi õppelahingute ajal Kamara külas tuli tegeleda ka haavatuga.

Foto: Hannes Parmo / kaitsevägi

on viinud reservohvitserid oma rühmaga kiiremini kokku ja emaüksus saab allüksuse kursuse ajal oma sõjaaja rühmasid täiskoosseisus juba varem välja õpetama hakata.

Ajateenijast ohvitserid

ROKi järel siirduvad värsked ohvitserid oma emaüksuse juurde tagasi, et läbida täiendavaid erialakursuseid. Kui ROK pakub üldist juhtimiskogemust traditsioonilise jalaväerühma tasandil, siis reaalsuses on väga suur osa aspirantidest hoopis teise funktsiooniga väeosadest või asuvad juhtima väiksemaid ja rohkem spetsialiseerunud üksuseid.

Mina ise näiteks lahingukaamerarühma ülemana tuginen küll enda sõdurite väljaõpetamisel peamiselt jalaväe toimingutele ja jao ning rühmataseme taktikale. Samas erineb minu sõjaaja ametikoht ja sõdurite funktsioon suuresti sellest, milleks mind ROKis välja õpetati.

Sarnasesse olukorda satuvad kõik tagala ja toetusfunktsiooniga üksuste aspirandid. Seetõttu algabki allüksuse kursus lipniku oma ülesandega ühele lainele viimisega.

Muidugi on ka neid, kellest saavadki jalaväerühma ülemad. Lipnik Lauri Haidak, kes on Viru jalaväepataljonis rühmaülem, jõudes tagasi Jõhvi kaitseväelinnakusse, jätkas sealt, kus tal väljaõpe pooleli jäi. «Ma ei olnud naastes kohe rühma õpetaja, vaid sain ise kogu aeg rühma tasemel planeerimise väljaõpet.»

Nagu sõjaski on lahinguvalmiduse tagamisel kiirus alati kõige tähtsam. Vahepeal isegi nii kiire, et täiendväljaõppeks mahti polegi ja õppida tuleb hoo pealt.

Lipnik Liisa Lotta Lamp, kellest sai oma emaüksuse juures hoopis kompaniiülema abi, kirjeldas enda allüksuse kursuse algust niimoodi: «Põhiliselt aitasin korraldada väljaõpet teistele ajateenijatele ja nii palju kui aega oli, harjutasin oma ametikohaga seotud tegevusi, näiteks käsu koostamist ja planeerimist.»

Emaüksusse saabuvale lipnikule antakse üksus, mille eest ta vastutab oma ajateenistuse lõpuni. Ajateenijast ajateenijate ülem on läbinud samal ajal või üks väljaõppetsükkel varem SBK. Ta elab oma sõduritega samas

Suhtlus sõduritega

oli vaba. Kõik mõistsid, miks ja kui kaua me midagi tegime, ning see muutis sõduritele ka ülesande palju lihtsamaks.

Lauri Haidak

lipnik, Viru jalaväepataljoni jalaväerühma ülem

toas, sööb nendega koos samu roogasid ja allub täpselt samasugusele päevakorrale ja reeglitele nagu tema sõduridki.

Olles oma kaasvõitlejatega nii tihedalt seotud ja ühtäkki saada oma sõpradele ülemaks on paras katsumus ning enesekehtestamine ja ohjade haaramine igale lipnikule. «On häid ja halbu külgi. Väga palju oleneb inimesest endast,» rääkis lipnik Lamp. Samas tõdes ta, et hirmsat pole midagi ning nagu iga uue asja puhul on algus ikka kõige keerulisem.

Lipnik Soidla sõnul on ajateenijana ajateenijate ülem olla isegi pigem positiivne, sest üksust juhtima asudes tunned juba neid sõdureid, kellega koos töötama pead. «Tänu sellele oskad paremini arvestada, mis on kellegi tugevused ja nõrkused, millised sõdurid töötavad paremini koos ja mis rollis.

Hetk Kevadtormilt 2024.

Foto: Hannes Parmo / kaitsevägi

Mida parema tunnetuse sa oma üksusest juba enne selle juhtimist saad, seda lihtsam on oma üksust ka hiljem juhtida.»

Lipnikud Kevadtormil Kevadtormi nimetatakse tihti suvekutse ajateenijate lõpueksamiks. Kui suurõppusel kõlab «STARTEX», siis algab mänguline sõjaolukord ning värsked lipnikud peavad oma üksuse võidukalt ENDEXini ehk lõpuni välja vedama.

See on ajateenistuse kulminatsioon, kus kõik, mida seni on õpitud ja drillitud, peab nüüd ellu viima ka lahinguväljal. Mängus on brigaaditaseme juhtimine ja sõjaajaga sarnane käsuliin. Reservohvitserid saavad teada, kui hästi nad on juhtimisoskused omandanud.

Kui igapäevases väljaõppes mängitakse läbi mingeid olukordi või läbitakse niinimetatud radu, et vastasega kontakti harjutada, siis lipnik Lambile oli kõige põnevam osa just see, et vastaspool mõtles ise ja oli ettearvamatu. «Sa ei teadnud, mis vastane teha võib. Sul oli mingi info tema kohta või ülemate arvamus, kuidas ta käituda võib, aga asjad ei läinud alati nii. See oli väga huvitav,» kirjeldas olukorda ajateenijast kompaniiülema abi.

Suur usaldus

Olgugi et tegu on ajateenijatega, kes on kaitseväes iga päev aktiivsed vaid üheteistkümneks kuuks, on nendele usaldatud vastutus suur. Kõik lipnikud, kellega Kevadtormi järel juttu tegin, rääkisid, et juhtisid oma üksust täiesti iseseisvalt ning kõrgemate tegevväelaste järelevalve nende iga sammu üle oli minimaalne.

Juhtides rühma, kes tagab juhtimispunktide sidevõrke lausa diviisi tasandil, kinnitas lipnik Soidla, et talle «usaldatakse informatsioon, mis oleks reaalsele vastasele väga-väga magus». «Minuga ei olnud kaasas kedagi, kes mu tegevust kontrollinud oleks, pidin täiesti iseseisvalt oma rühmaga selle ülesandega hakkama saama.» Lipnik Haidak sõnas samamoodi: «Sain kompaniiülemalt käsu ja see, kuidas ma selle täide viin, oli täiesti minu teha.»

Rühmataseme väljaõppel leidis lipnik Lamp end lausa olukorrast, kus kompanii asendusskeem mängu läks. «Pidin kompanii juhtimise üle võt-

Ma sain hästi hakkama!

Kui kompanii juhtimiseks läheb, siis tuleb närv ikka natuke sisse, aga seni on hästi läinud ja kogemus on olnud vägev!

Liisa Lotta Lamp

lipnik, Kuperjanovi jalaväepataljoni kompaniiülema abi

ma, aga paraku ei olnud sellest enam eriti palju järel,» rääkis naerdes lipnik Lamp. «Ma sain hästi hakkama! Kui kompanii juhtimiseks läheb, siis tuleb närv ikka natuke sisse, aga seni on hästi läinud ja kogemus on olnud vägev!» muigas ta.

Ajateenija juhtimine

Reservohvitseride endi sõnul läks Kevadtorm neil hästi. «Alati saab paremini, kuid tunnen, et vastasin ootustele, mis mulle pandi. Sain enda meestele head töötingimused luua ja nad ei töötanud üle. Samuti said lõppkliendid oma teenuse kätte. Olen tehtud tööga rahul,» rääkis lipnik Soidla.

Lipnik Haidak kinnitas samuti: «Oskasin tänu teenistuses saadud kogemusele juba paremini kehtestada rutiine ja drille ning teha kontrolli, et lahinguvõime oleks võimalikult kõrgel tasemel. Suhtlus sõduritega oli vaba. Kõik mõistsid, miks ja kui kaua me midagi tegime, ning see muutis sõduritele ka ülesande palju lihtsamaks.»

Minuga ei olnud kaasas

kedagi, kes mu tegevust kontrollinud oleks, pidin täiesti iseseisvalt oma rühmaga selle ülesandega hakkama saama.

Rihard Soidla lipnik, staabi- ja sidepataljoni sidesõlmerühma ülem

Reservohvitserid reservis

Juunis siirduvad praegused lipnikud reservi ja hakkab pihta riigikaitselise teenistuse kõige pikem osa – reservteenistus. Kuni 65. eluaastani kestev reservteenistus ei erine ohvitseridel väga suurel määral kõigist teistest. Kuni 15 aastat on nad nõndanimetatud kuumas reservis oma määratud sõjaaja ametikohal, misjärel määratakse nad peamiselt jalaväe rühmaülemaks üldreservis.

Mõistagi ei puutu reservohvitserid enam iga päev oma rühmaga kokku. Ajateenistuse järel lasubki neil vastutus hoida oma üksusega ühendust ja neid õppekogunemistele kohale meelitada, et kui vaja, tegutseda vähemasti sama efektiivselt kui möödunud Kevadtormil.

Kõik lipnikud, kellega suhtlesin, väitsid, et tulevasi reservõppekogunemisi jäävad nad pikisilmi ootama. Lipnik Lamp tõi esile, et «järgmine kord on tsiviilelu juba vahele tulnud ja ootan põnevusega, et kas saan ka siis hakkama». Samuti kordasid nad kui ühest suust, et jäävad oma kaasvõitlejaid igatsema. «See kutse on väga soe ja hooliv. Hoiame üksteist ja läheksin suurima heameelega nendega uuesti lahinguväljale,» sõnas lipnik Haidak.

Küberväejuhatuse eestvedamisel osalesid Eesti kaitseväelased edukalt NATO alliansi ning partnerriike ja -organisatsioone kaasaval info- ja kommunikatsioonitehnoloogia õppusel CWIX 24. Kõik seatud eesmärgid said täidetud ning missioonivõrgu ja lahingujuhtimistarkvara vastavus tehnilistele kirjeldustele kontrolliti üle.

NATO õppus CWIX lihvis meie kübersõdalasi

Valdur Tammets kapten, küberväejuhatuse staap, IKT koostalitlusjuht

IKT-õppusi tuleb vaadata kui üht osa suuremast tervikust. Iga tegevus, mida teeme IKT- või kübermaailmas, peab toetama operatsioonilisi vajadusi. Eesti kaitseväe kontekstis saame nendest kõige paremini aimu sõjaväelisest planeerimisprotsessist ja suurtest juhtimispunkti või väliõppustest. Näiteks

NATO regionaalsete plaanide koostamine või kõigile tuttav iga-aastane Kevadtorm.

Kui me operatsioonilisi vajadusi ja nõudeid IKT-lahendustega ei toeta, siis leiame end olukorrast, kus täidame IT-ülesandeid ainult IT pärast. Juhtimistoetuse toimimiseks kasutame paraku suurtel planeerimisüritustel ja õppustel IKT-lahendusi, mis on meil igapäevaseks kasutamiseks valmis või nii-öelda «riiulist võtta».

Sellised lahendused ei pruugi aga alati olla koostalitluseks disainitud, mistõttu on vaja lühikese aja jook-

sul kulutada palju energiat selleks, et muuta need ühilduvaks. Teisisõnu, suured taktika- ja operatsioonitasandi õppused annavad meile hea ülevaate taktika- ja operatsioonitasandi üksuste vajadustest, kuid nende põhisuuna ja ühilduvuse keerukuse tõttu peame leidma teistsuguse töövahendi, mille abil juhtimistoetust ning eelkõige selle sees olevat tehnilist koostalitlusvõimet arendada.

Õnneks on olemas tehnilisemat laadi õppused, mis aitavad juhtimist toetavatel üksustel arendada koostalitlusvõimet piisava detailsusastmega, et

Eesti meeskond õppusel CWIX 24. Foto: küberväejuhatus

hiljem täita operatsioonivajadusi päris relvakonfliktis või selleks ettevalmistaval õppusel. Eesti kaitseväe suurim IKT-õppus on iga-aastane Must Kast, mille abil loome, tagame ja kontrollime kaitseväe side ja infotehnoloogilist lahinguvalmidust, ning mis on eriti tähtis just juhtimistoetust tagavatele üksustele.

Õppus CWIX

CWIX (Coalition Warrior Interoperability eXploration, eXperimentation, eXamination eXercise) on NATO suurim IKT-õppus, mille laiendatud

eesmärk on tagada liitlastevaheline koostalitlusvõime alates operatsiooni 0-päevast. Kuigi see eesmärk on idealistlik ja tõenäoliselt ei ole seda mitte kunagi võimalik täielikult saavutada, teenivad sellegipoolest kõik CWIX-i raames elluviidavad tegevused seda eesmärki.

Neli CWIX-i X-i iseloomustavad eri tasemel olevaid tehnoloogiaid ja IKT-lahendusi. eXploration (uurimine) on eelkõige mõeldud teadlastele, et uurida IKT tulevikutehnoloogiate kasutatavust militaarvaldkonnas. eXperimentation (katsetamine) on

mõeldud eeskätt inseneridele, et valida välja sobivad IKT-lahendused, mida saab tulevikus kasutada FMN (Federated Mission Networking ) raamistikus. eXamination (hindamine) on suunatud tehnikutele ning selle ülesanne on kontrollida, kas juba kasutusel olevat või kohe kasutusse tulevat tehnilist kirjeldust on IT-süsteemides järgitud ja kas need ühilduvad omavahel. eXercise (õppus/ harjutamine) on mõeldud toimivate IKT-lahenduste ja -protseduuride testimiseks ning harjutamiseks fiktiivse stsenaariumi järgi, mida teostavad funktsionaalsed kasutajad.

Oleme süsteemide ja teenustega saavutanud valmiduse, et võtta ette järgmine etapp: kaasata IKT-õppusele inimesi ka muude lahingufunktsioonide täitjate seast.

Viimase ülesanne ei ole kehtivaid plaane läbi harjutada, vaid anda tehnilisele koosseisule infot, mille alusel süsteemid toimima peavad.

Eesti on osalenud õppusel alates 2010. aastast ja senimaani peamiselt tehnilise personaliga, mis näitab, et oleme andnud oma panuse eelkõige kahte või kolme esimesse X-i. Varem on Eesti kaitsevägi osalenud ka 2018. ja 2019. aastal Steadfast Cobaltil, et ühilduda NATO juhtimisstruktuuriga. Tänu nendele kahele aastale oleme saanud endale tugevad tehnilised spetsialistid. Alates 2021. aastast oleme küberväejuhatuse eestvedamisel neid samu tehnilisi spetsialiste arendanud CWIX-i õppusel.

Kui me operatsioonilisi vajadusi ja nõudeid IKT-lahendustega ei toeta, siis leiame end olukorrast, kus täidame IT-ülesandeid ainult IT pärast.

Tänavu tegime CWIX-il esimest korda formaalse tehnilise kirjelduse ja valideerisime standardite kohaselt Eesti missioonivõrku ning KOLT-i tarkvara. Peale selle oli õppusele kaa-

Ajaloo suurim küberõppus on toonud kokku kõigi NATO liikmesriikide spetsialistid. Fotod: NATO

satud küberharjutusväli CR14 ning erasektorist SensusQ, Vegvisir ja Cybernetica. Tegemist on tähtsa koostööliiniga kaitseväe ja kaitsetööstuse vahel, kus Eesti start-up ’id ja ettevõtted saavad võimaluse luua oma tootearendusele tehniline kontekst ning hoomata kogu NATO standarditega seotud komplekssust. Samuti on edukas osalemine CWIX-il tugev sõnum potentsiaalsetele klientidele, et tegemist on tõsiseltvõetavate ettevõtetega.

Puhtalt tehnilisele dimensioonile keskendudes on lõpuks funktsioonitäitjatel vajalikke teenuseid ebamugav kasutada.

Oleme oma süsteemide ja teenustega saavutanud valmiduse, et võtta ette järgmine etapp: kaasata IKT-õppusele inimesi ka muude lahingufunktsioonide täitjate seast.

CWIX-ist järgmine etapp on Steadfast Cobalt, kus kontrollitakse ühenduvust juba konkreetsete NATO struktuuride ja liikmesriikide üksuste vahel. Varem oli NRF (NATO Response Force), nüüd ARF ( Allied Response Force). Kui tehniline valmidus on reaalsete võitlevate üksustega kontrollitud, siis ollakse valmis kontrollima operatsioonilist valmidust, kus antakse hinnang üksuse lahinguvalmidusele (näiteks Steadfast Jupiter, Austere Challenge, Steadfast Defender).

Ilma nende õppusteta ei oleks meil olukorrateadlikkust, milline on meie tehniline ühilduvus liitlaste samalaadsete süsteemidega.

Praegu peaksid CWIX-il arendatavad ja hinnatavad võimed olema võitlevate ja lahinguvalmis üksuste koosseisus kasutusel umbes kahe aasta pärast.

Kuigi eelnevast jadast võib jääda mulje, et CWIX ja Steadfast Cobalt on siiski IT-inimeste pärusmaa ja teiste lahingufunktsioonide esindajate jaoks on oma õppused, siis tegelikult on olukord vastupidine.

2024. aasta CWIX-il osales kokku 2500 inimest kõikidest liikmesriikidest. Fotod: NATO

Tähelepanu keskmes on küll IT-inimesed, kuid lahingufunktsioonide esindajate kaasatus nendele õppustele on äärmiselt vajalik, sest see aitab meil lisaks tehnilisele koostalitlusvõimele arendada ka protsessi- ja inimdimensiooni.

Puhtalt tehnilisele dimensioonile keskendudes on lõpuks funktsioonitäitjatel vajalikke teenuseid ebamugav kasutada või ei saa neid üldse kasutada. Samuti on rahvusvahelistel IKT-õppustel olemas funktsioonitäitjate ning tehnilise personali vahetu kokkupuude teenuse arenduses ja hindamises, mis aitab võimalikke kitsaskohti vältida juba eos.

Samm edasi

Rahvusvahelised IKT-õppused täidavad võimaldavat rolli Eesti kaitseväe lahinguvalmiduse tagamisel. Pingutused IKT-õppustel ja FMN raamistikus loovad pinnase infovahetuseks ja ühtseks juhtimiseks NATO kontekstis.

Nendel õppustel loome valdavalt tehnilist ühilduvust ja koostalitlusvõimet (kuigi üha enam on kaasatud ka inim- ja protsessidimensioon). Ilma nende õppusteta ei oleks meil olukorrateadlikkust, milline on meie tehniline ühilduvus liitlaste samalaadsete süsteemidega.

Meie IT tehnilise personali väljaõppe tase oleks vaieldamatult madalam, kuid protseduuride arendamiseks peame tegema veel sammu edasi ning teadvustama tõsiasja, et tänapäevaste keerukate IKT-süsteemide arendus peab olema kaitseväe ühine pingutus, mitte ainult side, IT ja küberväelaste pärusmaa. Süsteemide ja teenuste arendamisse, testimisse ning valideerimisse kaasatud asjatundlikud lahingufunktsioonide esindajad on võtmetähtsusega, et kujundada koostalitlusvõimelisi ja toimivaid süsteeme väe ning lõppkasutajate vaatest.

Samuti peame väga selgelt aru saama mitmesuguste õppuste seostest või vajaduse korral need seosed ise endale looma, sest õppustel isoleeritult osalemine loob meile olukorra, kus puudub sünergia IKT-lahenduste ja operatsiooninõuete vahel ning ühtlasi ei ole võimalused, vajadused ja ootused sünkroonis.

Rahvusvahelised IKT-õppused ja koostalitlusvõime –kuidas on need seotud lahinguvalmidusega?

Lahinguvalmidus on üksuse seisund, mis võimaldab määratud ajal lahinguülesannet täitma asuda. Lahinguvalmidus on otseselt seotud terminiga «võitlusvõime», mis on üksuse üldine suutlikkus lahingut pidada ja sõjalistes tegevustes edu saavutada.

Võitlusvõime koosneb kolmest komponendist: 1) moraalne; 2) füüsiline; 3) tunnetuslik/kontseptuaalne. Neid ühendav element on doktriin, mis peaks suutma kirjeldada, kuidas need ühtseks tervikuks põimitakse. Kahtlemata aitavad IKT-süsteemid tänapäeva lahinguvälja mõistes toetada kõiki komponente, kuid selle artikli keskne mõiste – koostalitlusvõime –keskendub eelkõige füüsilisele komponendile.

Koostalitlusvõime (ingl interoperability) on NATO Interoperability Policy ja AAP-6 dokumentides defineeritud järgmiselt: «Võime tegutseda ühtselt, mõjusalt ning tõhusalt, et saavutada alliansi taktika-, operatsioonija strateegiatasandi eesmärke.»

Koostalitlusvõime sisaldab endas kolme dimensiooni: 1) inimesed; 2) protsessid; 3) tehnoloogia. Inimdimensioon sisaldab keelt, terminoloogiat ja väljaõpet. Protsessidimensioon hõlmab doktriine ja protseduure. Tehnoloogiadimensioon sisaldab tehnilisi süsteeme: riistvara, tarkvara, protokolle ja standardeid.

Dimensioonid on komplementaarsed ja üksteist mõjutavad. Puuduseid ühes dimensioonis saab tasandada tugevustega teises. Näiteks kui tehnoloogiadimensioonis ollakse pigem maha jäänud, siis seda annab parandada väga kindlate, konkreetse eesmärgi saavutamisele suunatud ning selgete protseduuridega, mida viivad ellu kõrge väljaõppe tasemega inimesed.

Kui nüüd vaadata, kuidas on omavahel seotud lahinguvalmidus, võistlus- ja koostalitlusvõime, siis koorub välja, et esimesed kaks on seotud eelkõige konkreetse üksusega ning viimane hõlmab endas ühtaegu kogu allians-

si ja sinna kuuluvaid üksuseid.

Üle NATO on vaja ühtseid aluseid koostalitlusvõime eri dimensioonides, kuid samas peavad üksuste lahinguvalmiduse ja võitlusvõime komponendid sisaldama endas ka koostalitlusvõime dimensioone. Koostalitlusvõime võimaldab kombineerida eri riikide üksuste lahinguvalmidust ja võitlusvõimet ning selle abil edu saavutada.

Lühidalt öeldes on koostalitlusvõime justkui liim, mis seob eri riikide üksuste võimed ja valmiduse ühtseks tervikuks. Kuigi terminit «koostalitlusvõime» saab käsitleda väga abstraktselt ja ambivalentselt (näiteks tehniline, süntaktiline, semantiline, poliitiline, institutsioonidevaheline, juriidiline ja rahvusvaheline), siis artiklis on keskendutud sellele, kuidas, millistes dimensioonides ja mil määral arendavad ja tagavad rahvusvahelised IKT-õppused Eesti kaitseväe koostalitlusvõimet kolmes eespool nimetatud dimensioonis.

Kaitseväe õppus Must Kast 2024. Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi

Viljandimaal Kassi külas ladusid Briti liitlased kohaliku vanaproua puud kuuri. Pildil on ka tuntud omavalitsustegelane Jaanus Reisner. Foto: Jan-Daniel Peterson / kaitsevägi

Mõiste CIMIC (ingl civil-military cooperation, ee tsiviilsõjaline koostöö) seostub enamikule kaitseväelastele 2000. aastate algusest eelkõige õppuseks Kevadtorm maaalade kasutamislubade hankimisega.

CIMIC-u ohvitser peab kõnelema

tsiviilisikutega «samas keeles»

Gert Treu kolonelleitnant, tsiviil-sõjalise koostöö ja otseteavituse jaoskonna ülem Maria-Johanna Reinstein nooremleitnant, tsiviil-sõjalise koostöö ja otseteavituse jaoskonna nooremstaabiohvitser

Kaitseväe rahu- ega sõja- ja kriisiaja (vastavalt RA ja SA) struktuuris ei olnud algul ühtegi CIMIC-u eest vastutavat ametikohta. Mehitati üksikuid CIMIC-u ohvitseri ametikohti rahvusvahelistel operatsioonidel. Esimene märkimisväärne muudatus toimus 2005. aastal, kui kaitsejõudude peastaabi J-5 koosseisu loodi kahe ametikohaga CIMIC-u sektsioon.

Tollane kaitseväe CIMIC-u eest vastutav ohvitser kapten Matis Üürike kandis kaitseväe juhatajale ette, et CIMIC-u funktsiooni «kvaliteetseks tagamiseks» tuleb kaitseväel luua vähemalt 12 ametikohta. Mõned aastad hiljem loodigi CIMIC-uga tegelevad ametikohad kahes kaitseringkonna staabis: 1. jalaväebrigaadi staabis ning kaitseväe peastaabi (KVPS) teavitusosakonnas (nüüdse KVPS SKO eelkäija).

CIMIC on kontseptsiooni kohaselt suhtlemine kaitseväe tegevust mõjutavate kaitseväeväliste organisatsioonide ja võtmeisikutega. Teha nendega koostööd ja kaasata neid võimaluse korral nii plaanide kui tegevuste koordineerimisse ning samakõlastamisse, et toetada kaitseväele püstitatud ülesannete täitmist. Lihtsamalt öeldes on tsiviil-sõjalise koostöö ohvitserid (edaspidi ka CIMIC-u ohvitser) vahendajad tsiviilstruktuuride ja -organisatsioonide, aga ka kaitseväe või kaitseliidu vahel. Paraku nähakse CIMIC-u ohvitseril siiani rahuaegset funktsiooni, st maa-alade kooskõlastajat või šokolaadi jagavat rahvaürituste korraldajat. Iga päev liigutakse väikeste sammudega aga selle poole, et teadvustada kolleegidele ja loomulikult ka tsiviilpartneritele CIMIC-u rolli laiapindsust.

CIMIC-ul on NATO funktsioon CIMIC-u laiem ülesanne on tagada nii üksuse manöövri- ja tegutsemisvabadus kui ka ülevaade tsiviilkeskkonnast. NATO ja Eesti CIMIC-u ohvitseridel on siiski mõnevõrra erinevad tegevused ja ülesanded. Suurim vahe on selles, et Eestis tegutseb CIMIC-u ohvitser oma «kodukandis» ehk CIMIC-u ohvitse-

ri ja tsiviilkeskkonna vahel ei valitse keelebarjääri ega kultuurilisi erinevusi. Rahuajal loodud koostöövõrgustikud ja suhted kanduvad edasi kriisiaega.

NATO CIMIC aga tähendab üldjuhul tegutsemist võõrriigi kriisikoldes, st CIMIC-u ohvitser peab kõigepealt looma usaldusväärse võrgustiku piirkonna tsiviilkeskkonnaga. Kuna pikaajaline side puudub, siis tihti esinevad poolte vahel suured kultuurilised erinevused ning keelebarjäär.

Mida tuleb praegu CIMIC-u ohvitseri töös muuta?

Eesti iseärasus võrreldes paljude teiste NATO liitlasriikidega on õppuste korraldamine tsiviilkeskkonnas väljaspool kaitseväe harjutusalasid. Sellel on ülioluline roll sõjaaja ülesanneteks ettevalmistamisel. Üksused õpivad maastikku tundma, saavad aimu tsiviilkeskkonnas tegutsemise iseärasustest ning ka kohalikul elanikkonnal tekib vahetu kogemus sõduritega.

Õppuste korraldamine tsiviilkeskkonnas ja kasutatud maa-alade korrastamine on paraku väga ressursi- ja ajamahukas. CIMIC-u ülesanne on toetada õppuseid n-ö reaal-CIMIC-u funktsioonidega (maa-alade kooskõlastamine ja kahjude likvideerimine) ning samal ajal planeerida oma SA ülesannetega seotud väljaõpet. Maa-alade kooskõlastamist tehakse tihti pikaajalise planeerimise arvelt. Näiteks reaaltoetus Kevadtormil ja Siilil on protsess, mis kestab õppusest järgmise aasta õppuseni. Samal ajal tuleb tegeleda nii möödunud õppuse kahjude likvideerimise kui ka maa-alade hankimisega järgmise aasta õppuseks, mistõttu SA ülesanneteks valmistumine on jäänud teisejärguliseks.

CIMIC-u ohvitseri reaaltoetuse funktsiooni vähendamine aitaks keskenduda rohkem SA ülesannetele. Teisalt on reaaltoetuse tegevuste säilitamine kaitseväe CIMIC-u valdkonnas vajalik – see loob ühtse arusaama ohvitseri, üksuse ja maaomaniku vahel, mis omakorda toetab eduka õppuse kulgu. Üksuse CIMIC-u ohvitser teab alati paremini, millised on vajadused ning üksuse käitumismustrid. Tal on võimalik planeerimisprotsessis kaasa mõelda, anda vahetut infot ning teha kooskõlastusi märksa kiiremini ja väiksema infomahuga.

CIMIC-u ülesanded

Üksuse manöövri- ja tegutsemisvabaduse ning tsiviilkeskkonnast ülevaate tagamine

Operatsioonitasand (kaitseväe peastaap, merevägi, õhuvägi)

1. Planeerimine (suurõppused, nt Kevadtorm)

2. Kahjude likvideerimine (tekkinud KV või KL õppuste käigus)

3. Riigitasandi kriisikomisjonide, töögruppide töös osalemine

1. Planeerimine ja riigi kerksuse monitoorimine (sõjalineNATO ja Eesti plaanid)

2. Rahvusvahelise humanitaarabi andmise/ saamise koordineerimine

3. Riigitasandi kriisikomisjonide, töögruppide töös osalemine

Samuti suudab CIMIC-u ohvitser maaomanikule paremini selgitada üksuse tegevusi, suurendades nii ka sidusust tsiviilkeskkonnaga. Kui nende ülesannetega peaks tegelema vaid RKIK-i ametnik (kellel puudub vahetu kontakt üksusega ja tihti ka sõjaline väljaõpe), oleks vaja palju rohkem infot maa-ala kooskõlastamiseks ja ebakõlade ning arusaamatuste arv võib suureneda.

Kiiret muutmist vajavad praegu aga maakaitseringkondade (MKR) CIMIC-u ohvitseride ametikohad. Neljast MKR CIMIC-u ohvitserist kolmel on «kaks mütsi», st et nad täidavad nii teabeohvitseri kui ka CIMIC-u ohvitseri RA ja SA ülesandeid. Seda ei saa aktsepteerida.

Teine tähtis muutus tuleb teha SA CIMIC-u ohvitseri töös suurõppustel (Siil, Kevadtorm): nad tuleb vabastada reaaltoetuse ülesandest ja lasta neil keskenduda vaid oma SA väljaõppele (esimest korda tehti nii selle aasta Kevadtormil). Kolmas muutus puudutab CIMIC-u üksuste reservi «tootmist», mida praegu ei tehta, ning puudub ka süsteem, kuidas see peaks üldse toimima.

Kevadtormi CIMIC-u ohvitseri kokkuvõte

Reaaltoetuse vaatest kulges Kevadtorm tavapäraselt. Maastikul tehtud pinna ja teede kahjustusi tuleb paratamatult ette igal õppusel. Eelnevatel

Taktikatasand (diviis, maakaitseringkonnad)

1. Maa-alade kooskõlastamine (RKIK-i kui ka tsiviilorganisatsioonide hallatavad)

2. CIMIC väljaõpe (sõja-ja kriisiaja ülesanded)

3. Tsiviilkeskkonnaga vahetu suhtlemine (nt maa-alade kasutamiseks vastavalt kas KV või KL poolt)

1. Tsiviilkeskkonna mõju ja sõjategevuse analüüs (otse maastikul)

2. Sõjaliste üksuste koordineerimine ja informeerimine (nt kriitilise tsiviiltaristu kohta)

3. Tsiviilkeskkonnaga vahetu suhtlemine (nt sõjategevuseks kasutatavad maa-alad, vastastikune koostöö)

õhtutel käiakse nii CIMIC-u ohvitseride kui vahekohtunike ja üksuse ülematega kaardil läbi järgmise päeva operatsioonid, et määrata sobivad alad väiksemas mastaabis (kuhu tohib minna, kus võib kaevata jne). Lahingutegevuse käigus peavad üksused teadma oma piire, sest õppus ei toimu kaitseväe harjutusväljadel, vaid Eesti tsiviilkeskkonnas.

Problemaatilised alad märgistatakse visuaalselt ja tähistatakse sildiga «No go!». Paraku hõlmavad suurõppustel kasutatavad maa-alad mitmeid maakondi, mistõttu on peaaegu võimatu kõiki alasid lindiga ära tähistada.

Nii esineb ka õppuse vältel hulk juhtumeid, kus üksused on tunginud maadele, mis ei ole kooskõlastatud õppuste tarbeks. Iga aastaga on infovahetus üksustega parem ja see kajastub ka juhtumite arvus. Tekkinud kahjud kompenseeritakse maaomanikele õppuste järel, mil selgub kahjude täpsem ulatus.

Muigama panevaid juhtumeid tuli ette ka sel aastal. Näiteks läksid paar maaomanikust naabrimeest Kevadtormil omavahel võistlema, kes saab rohkem kaevikuid enda maale.

Esimest korda Kevadtormide ajaloos vabastati õppuse ajal peamised väljaõpetatavad, 2. jalaväebrigaadi (2JVBr) ja Lääne maakaitseringkonna (LäMKR) CIMIC-u ohvitserid

reaaltoetuse ülesannetest, lastes neil harjutada oma SA ülesandeid. Rõhk seati CIMIC-u ohvitseride koostööle ja koordineerimisele KOV-i, päästeameti ning kriiskomisjonidega.

Üldine stsenaarium oli kõigile sama ehk konventsionaalses sõjakontekstis vaenlase rünnak Lääne-Eesti suunas. Põhieesmärk, nagu eespool juba mainitud, oli harjutada koostööd ja õigeaegset kooskõlastust tsiviilstruktuuridega. CIMIC-u vaatepunktist oli Kevadtormil kaks olulist teemat:

1. Tsiviilisikute evakueerimise toetamine lahingute alalt Saarde vallas. Läbimängitava stsenaariumi kohaselt tungisid vastase üksused üle riigipiiri ja alustasid rünnakuid meie üksuste vastu. See käivitas ahela, kus ulatuslik evakuatsioon oli juba enne tehtud.

Päästeamet oli saanud ülesande, misjärel käivitas oma protseduurid ja koostöös KOV-i kriisikomisjoniga alustati tegevust. CIMIC-u ohvitseride vaatest oli tegemist ühe tähtsaima ülesandega: kindlustada üksustele tsiviilisikutest vabad teed.

2. Ohuteavitus raketi- või muu õhurünnaku korral ja sellega kaasnevad tegevused. 16. mail katsetati Pärnus kolmes kohas (Tammiste Levira masti ja Ehitajate tee Tele2 masti piirkonnas ning Tammsaare teel Pärnu siseturvalisuse hoone hoovis) ohusireene, õhuohuteavituse juhtimisahelat ja infoliikumise ahelat. Õhuohuteavitus on suures osas praegu õhuväe vastutada, kuid samal ajal CIMIC-u ohvitseride koordineerida.

Tänavu kaasati rohkem ka KOV-e Kevadtormile, et nad harjutaksid oma SA ülesandeid. Esimesel kohtumisel Saarde valla, Paikuse osavalla ja Pärnu linna esindajatega oli näha nende silmist sära, et neid kutsutakse õppusel osalema ja oma panust andma.

Õppuse keskkond on ju ka nende jaoks loodud – päris üksused maastikul, infovahetus ja reaalelulised stsenaariumid. Sellises mahus ja niisuguse konkreetsusega tehti koostööd õppusel ilmselt esimest korda. Näiteks ulatusliku evakuatsiooni harjutamine, mis on üks olulisimaid õpituvastusi Ukraina täiemahulise sõja algusest.

Reservohvitserina sõjaaja CIMIC-u ohvitseri ülesannetes

Jan-Daniel Peterson kapral, strateegilise kommunikatsiooni keskuse ajateenija

Reservväelased

leitnant Mart

Saar ja leitnant

Tõnis Tamme täitsid õppusel Kevadtorm 2JVBr SA staabi CIMIC-u ohvitseri rolli. 1990ndatel ülikooli lõpetanud mehed ei pidanud Nõukogude armeesse ega taasloodud Eesti kaitseväkke teenima minema.

Pea 20 aastat hiljem (2017) läbisid nad kaitseväe lahingukoolis staabiohvitseri sõjalise baaskursuse (SOSBK) ning kaitseväe akadeemias pataljoni staabiohvitseri kursuse (PSOK), misjärel värvas tollane 2JVBr CIMIC-u ohvitser kapten Marko Mei nad CIMIC-u ohvitserideks.

Alates 2018. aastast on reservohvitserid osalenud nii Kevadtormidel, Siilidel kui ka täiendanud enda teadmisi mitmel reservõppekogunemisel. «Kui koroona-aasta välja arvata, siis ei ole ühtegi aastat seni vahele jäänud,» kiitsid mehed.

Tavaelus on Mart Saar Tallinna Linnateatris lavastusjuht ning Tõnis Tamme elukutselt vandeadvokaat, kes tegeleb advokaadibüroos TRINITI ettevõtjate õigusnõustamisega.

14. mail KilingiNõmmes harjutatud üldevakuatsioon algas meestele Saarde valla kriisistaabis olukorrast ülevaate saamisega.

«Meie ülesanne oli olla link brigaadi ja krii-

Tõnis Tamme ja Mart Saar Kevadtormil 2024. Foto: Jan-Daniel Peterson / kaitsevägi

sistaabi vahel», ütles leitnant Saar. Reservohvitseridele oli ülesanne selge ning nende abiga evakueeriti lähenevate lahingute tõttu koostöös kaitseväe, kaitseliidu LäMKR, päästeameti, politsei- ja piirivalveameti, Pärnumaa vabatahtlike, Eesti Punase Risti ja kohaliku omavalitsusega bussitäis tsiviilisikuid. Üldevakuatsiooni reaalne harjutus toimus Eestis teadaolevalt esimest korda. Sellest hoolimata kulges stsenaariumi läbimängimine plaanipäraselt.

Mehed mainisid, et õppustel valmistas peavalu hoopis IT tugi. Seadistamata arvutite jagamine ja meilikontode loomine suurele hulgale reservväelastele võib küll IT-spetsialistide aega kokku hoida, kuid tegelikult ei saa seetõttu õppusel osalejad mitu päeva oma ülesandeid täita,

mispärast väheneb ka võitlejate motivatsioon. «Esimesed kolm päeva võitlesime arvutite, mitte vaenlasega,» naersid mehed.

Peale evakueerimise osalesid reservohvitserid CIMIC-u ohvitseri rollis ka näiteks stsenaariumi kohaselt positsioonidele jõudnud «läti põgenikega», kes tuli kõigepealt identifitseerida, anda neile esmaabi, vett ja toitu ning seejärel juba edasi tagalasse suunata. Reservväelaste Tamme ja Saare meelest on reservõppekogunemised väga tähtsad. Nad kinnitasid, et õppekogunemistel on vaja käia, sest kui väga pikk vahe sisse tuleb, võib uuenduste ja muutuste õppimiskõver olla päris järsk. Leitnant Tamme ütles, et igal aastal on hea tõdeda, kui professionaalne organisatsioon on kaitsevägi.

Merendus oli Eestis 1920–1930ndatel väga tähtis. Laevastike uuendamisest ning eri ametkondade vahelise koopereerumise vajadusest oli räägitud juba pärast vabadussõja lõppu. Kaaluti erisuguste laevade kasutamise otstarbekust ning võimalusi laevastike ajakohastamiseks. Majandusliku ja poliitilise olukorra muutuse tõttu 1930. aastatel tõusis riigilaevastiku uuendamine lõpuks ometi päevakorda.

Vahilaev Pikker

Eesti riigile oma esimese

sõjalaeva ehitamisest

Reet Naber ajaloolane

Detsembris 1933 võeti riigikogus vastu «Kaitselaevastiku täiendamise ja selleks krediidi määramise seadus». Inglismaalt telliti allveelaevad ja torpeedokaatrid (kasutatud on ka nimetust mootortorpeedopaadid või allveelaevahävitajad),

Riigi Sadamatehastes hakati piirivalvele ehitama uut vahilaeva Pikker.

Riigi Sadamatehastes ehitatavate või remonditavate riigilaevade puhul hakati arvestama mobilisatsiooni korral rekvireeritavatele laevadele vastavate täienduste tegemist, näiteks veeteede valitsuse jäälõhkujale Tasuja tugevused suurtükialuste jaoks.

1935. a veesatud pukser-jäämurdja Merikaru ja 1938 valminud meremärkide panija Meripoeg olid konstrueeritud mitmeotstarbelisena. Nende spet-

sifikatsioonis (tehnilised tingimused) olid lisatud tekile miinirelsside paigaldamise võimalus, ahtrisse alused 75 mm suurtükkidele ja miinitraalide vintsidele, parrastesse miiniklüüsid.

Oli vaja uut vahilaeva Piirivalve laevastiku uuendamisega alustati 1934. aastal. Uue laeva vajadus oli suur. Merepiiril oli ainus vahilaev, mis oli vana, 1890. a Inglismaal pukseriks ehitatud Kõu, mille seisu-

kord oli selline, et seda võis eeldatavasti kasutada kõige rohkem neli aastat.

Uue laeva kavandamisel seati eesmärgiks, et rahuajal täidaks ta piirivalve, sõja korral sõjalisi ülesandeid vahi-saatelaeva ja miiniveeskajana ning oleks peale selle ka riigi esinduslaevaks. Projekt koostati Riigi Sadamatehastes.

Septembris saadeti siseminister Karl Einbundi (Kaarel Eenpalu) ja piirivalve valitsuse ülema kindralmajor Hans (Ants) Kurvitsa allkirjadega valitsusele ettepanek ehitada laev Riigi Sadamatehastes ning ka kõik muud tööd teha kodumaal.

Laeva maksumuseks arvestati 500 000 krooni. Selleks taotleti piirivalve valitsuse erakorraliste kulude eelarvesse arvestada aastateks 1935/36‒1938/39 vastavad summad. 21. septembril tunnistas valitsus, et laeva ehitamine on tarvilik.

Pikker

• Pikkus – 58 m

• Laius – 7,35 m

• Süvis – 2,4 m / 2,55 m

• Veeväljasurve – 500 t (normaalne) / 480 T

• Jõuseadmed: kaks 950 hj DWK (Deutsche Werke Kiel) diiselmootorit, kaks 150 hj pooldiiselmootorit, kaks laevakruvi

• Kiirus – 16–18 sõlme (30–33 km/h)

• Kütuse tagavara – 24 t

• Autonoomsus – 1000 miili 16 sõlmega

• Relvastus – 2 x 75 mm meresuurtükki, kaheraudne Maximi õhutõrjekuulipilduja, süvaveepommid, 60 miini

• Meeskond – 43 inimest, sh neli ohvitseri

• Kandnud nimesid Kiev, Luga, Ilmen, Rioni, Kama ja Moskovskii Universitet

• Maha kantud 1978

1935. aasta möödus rahulikult. Kuna piirivalves puudus merendus- ja laevaehituspädevus, tuli asjatundjad kutsuda väljastpoolt. Riigi Sadamatehaste projekti ja hiljem spetsifikatsiooni aruteludele-koostamistele olid kaasatud Eesti tolleaegsed juhtivad laevaehitus- ja mehaanikainsenerid.

Sadamatehase direktor mehaanikainsener Konstantin Peter Maim oli lõpetanud Peterburi polütehnilise instituudi, insenerikoja soovitusel palgatud laevaehitusinsener Ernst Masik (Maasik), veeteede valitsuse direktor mehaanikainsener Eduard Johannes Avik, merejõudude baasi ülem kaptenleitnant Nikolai Vilhelm Link ja baasi laevaehitusinsener kaptenleitnant Herbert Schönefeldt olid lõpetanud Kroonlinnas imperaator Nikolai I nimelise mereväeinseneride kooli ja teeninud-töötanud vastutusrikastel erialaametikohtadel.

Relvastusküsimustega tegeles peamiselt pikaaegse praktilise kogemusega suurtükiohvitser kaptenmajor Andrei Erikson ja sideprobleemidega mereside ülem kaptenmajor Mihkel Piigert. Loomulikult hoidsid tegevusel silma peal piirivalve valitsuse ülem Kurvits ja üldosakonna ülem kolonelleitnant Johann Paul. 1936. aastaks oli üldine kava ja eelkalkulatsioon tehtud. Peeti mitu nõupidamist nende põhjalikumaks analüüsimiseks. Kuigi valitsuses oli otsustatud, et laev ehitatakse Riigi Sadamatehastes, tekkis selle üle pingeline väitlus. Ernst Masik soovitas küsida pakkumisi ka välismaa laevatehastelt, ta seadis kahtluse alla paljud Riigi Sadamatehaste kava osad, leides, et kavandatud laev on liiga suur ja lähteandmed ebatäpsed. Eduard Avik oli põhimõtteline kodumaa laevaehituse toetaja. Kui aval-

Vahilaev Pikker Tallinna reidil 1940. aastal. Foto: Eesti meremuuseum / muis.ee

dati kahtlust, et Riigi Sadamatehased ei suuda laeva õigeks ajaks valmis ehitada, ütles ta: «Juhul, kui piirivalvel tekib vajadus uue laeva järele varem, kui

Riigi Sadamatehased suudavad ehitamise lõpule viia, siis nii kaua võib piirivalve kasutada mõne teise ametkonna laeva; kas veeteede valitsuse või kaitseväe. Ei saa pidada loomulikuks, et tellimisi paisatakse välismaale. Tarvis hoida tööd oma tehastele. On tehastel tarvilisel määral tööd, siis on ehituse kaudsed kulud väiksemad. Meie tööliste produktsioon on ükskord juba väike ja kui neile tööd ei võimaldata, kaovad needki oskustöölised.»

Riigi Sadamatehaste projekti ja hiljem spetsifikatsiooni aruteludele-koostamistele olid kaasatud Eesti tolleaegsed juhtivad laevaehitus- ja mehaanikainsenerid.

Vaeti ka 1907. a ehitatud ja 1927. aastal teenistusest välja arvatud ja vanarauaks lõigatud suurtükilaeva Lembit aurumasinate kasutamist. Jõuti üksmeelele selles, et nood on rasked, ebaökonoomsed ja võtavad palju kütust. Nende masinatega ei suudetud täita ka merejõudude esitatud nõuet saavutada kiiruseks vähemalt 16 sõlme (meremiili tunnis, u 30 km/h), sest sõjaolukorras oleks vaja eeskätt kiirema käiguga alust, mida saaks kasutada vahilaevana. Kui laeva kiirus jääks 14 sõlme kanti, saaks seda kasutada vaid miiniveeskajana. Üksmeelne arvamus oli, et tuleb tellida moodsad diiselmootorid.

Mereväelastel, kel olid kogemused allveelaevade ja torpeedokaatrite spetsifikatsioonide ja lepingute ettevalmistamisel, oli mitu olulist parandusettepanekut: 1. lisada tagatistrahvid laeva peaomadustest kõrvalekaldumiste korral (kiirus, püstuvus, süvis, kütusekulu); 2. laeva ujuvus (võime püsida määratud asendis vee peal, kandes ettenähtud lasti) peaks olema kindlustatud nii kahe kõrvuti oleva alumise ruumi kui ka vähemalt ühe terve laevasektsiooni üleujutuse korral; 3. laeva pea(lmine) tekk oleks soovitatav teha terasplaa-

tidest; 4. jätta ära vööri pealehitus (pakk), et peatekil oleks rohkem ruumi miinide jaoks. Et igakülgselt kaaluda kõiki võimalusi, esitati pakkumised ka Soome ja Saksa laevatehastele. Ettepanek tellida laev Inglismaalt jäeti kõrvale, kuna seda peeti liiga kalliks. Kõne all oli ka loobumine luksuslike esindusruumide väljaehitamisest.

Sadamatehas alustab Seejärel esitati kava valitsusele. Seal eriti ei kiirustatud. 30. jaanuaril 1937 otsustati, et võib alustada spetsifikatsiooni väljatöötamisega (mis tegelikult oli valmis juba eelmisel aastal). 11. juunil jõuti nii kaugele, et kinnitati otsus laeva ehitamine anda Riigi Sadamatehastele. Järgmisel päeval sõlmiti piirivalve valitsuse ja Riigi Sadamatehaste vahel leping, mille järgi pidi tehas laeva valmis ehitatult ja varustatult üle andma hiljemalt 1. juuniks 1939.

Ehitustööde tehniline järelevalve määrati kokkuleppel sõjaministeeriumiga merejõudude baasi spetsialistidele, kes tegelikult olid 1934. aastast peale kandnud põhiraskust laeva ehitamise ettevalmistamisel. Ainuke, kellele lepingu alusel tasu maksti, oli riigiteenistuses mitteseisev Masik. 1937. a veebruaris kinnitati valitsuse otsusega laevaehituskomisjoni koosseis. Juulis tegi siseminister valitsusele ettepaneku maksta riigiteenistuses olevatele komisjoni liikmetele lisatasu ühe kuupalga ulatuses, mille valitsus kinnitas.

Arvatavasti tekitas see mereväelastes paksu pahameelt. Tööd oli tulnud teha oma otseste ametiülesannete kõrvalt ja tihtilugu vabast ajast. Pealegi oli merejõudude personali koormus niigi suur laevade tellimise tõttu Inglismaalt, nende teenistusse arvamisega, relvastuse ja varustuse hangetega. Samuti valmistati ette uusi

Töökaid hetki Pikkeri ehitusplatsilt Riigi Sadamatehastes 1938. aastal. Foto: Eesti meremuuseum / muis.ee

riigikaitse- ja piirikattekavasid ja muid normdokumente.

Nende õlul oli ka kaitseliidu mereüksuste organiseerimine ja väljaõpe. Septembri lõpus lubas valitsus neile maksta piirivalve erakorralisest eelarvest kuni laeva ehitustööde lõpuni 250 krooni kuus. See oli märkimisväärne summa, näiteks piirivalvesse laevaehitusinseneriks palgatud Alfred Valge kuupalk oli 260 krooni (lisaks korteriraha 32 krooni ja varustust u 500 krooni eest aastas).

Enne ehitamisele asumist katsetati mudelit põhjalikult

Hamburgis spetsiaalses katsebasseinis. Enamik materjale, mehhanisme ja seadmeid telliti Saksamaalt.

Kuna Riigi Sadamatehastes polnud kunagi nii suurt laeva ehitatud, tuli teha mitmeid lisakulutusi. Eesti Pangalt üüriti ja remonditi ruumid Peetri (endise Noblessneri) laevatehases, kus hakati tegema laeva teoreetilisi jooniseid ehk plaaside tööd.

Laevakere ehitamiseks rajati sadamatehase kanali kaldale spetsiaalne staapel, kus hakati tellinguid üles panema ja kiilupanekut ette valmistama. Enne ehitamisele asumist katsetati mudelit põhjalikult Hamburgis spetsiaalses katsebasseinis. Enamik materjale (sh korpuse laevateras), mehhanisme ja seadmeid telliti Saksamaalt. Need hakkasid kohale jõudma alles talvel.

Relvastuse hankimine

Sõjaajaks tarvismineva relvastuse soetamine laeva ehituslepingusse ei kuulunud, see jäeti merejõudude mureks. Veebruariks oldi tehases laevakere projektide väljatöötamisel jõutud niikaugele, et vajati täpsemaid andmeid, arvestamaks vajalikud laevakere tugevdused suurtükkide paigaldamise osades ning projekteerida laskemoona keldrid.

Piirivalves oli kaalutud 120 mm ja 102 mm suurtükkide kasutamist, aga need oleksid olnud 500-tonnise veeväljasurvega laevale liiga rasked. Merejõudude juhataja mereväekapten Valentin Martin Grenz tegi kaitseväe

Piirivalve lipu heiskamine Pikkeri ahtris.

Foto: Arto Olli erakogu

Peamasina paikapanek tehase basseinis 1939. Foto: Arto Olli erakogu

Foto: Adolf Purve / Eesti ajaloomuuseum

ülemjuhatajale ettepaneku tellida kaks moodsat 75 mm õhutõrjesuurtükki laskekaugusega kuni 14 000 m ja üks 40 mm õhutõrjekahur (niisugused olid nt allveelaevadel).

Tollal ehitati meresuurtükid juba sellisena, et neid sai kasutada ka õhutõrjeks (tõstenurk 80°). Need polnud vanematest oluliselt kallimad, vahe oli paarkümmend tuhat krooni. Ühe sellise Boforsi suurtüki hinnaks arvestati 70 000 krooni. Teise variandina pakuti välja suurtükilaeva Mardus kaks vana tüüpi Canet´ 75 mm suurtükki max laskekaugusega kuni 10 km (5 miili), mis olid eelmisel aastal maha monteeritud ja seisid laos.

Selle peale lajatas kindral Laidoner: «Kõik hea, aga mida maksavad kõik need suurtükid ühes laskemoona tagavaradega ja tulejuhtimise süsteemidega. Tekib küsimus, kas on otstarbekohane 16 sõlme kiirusega laevale peale panna nii kallid relvad? Ja kelle arvel seda tehakse? Sõjaministeeriumi eelarves seda summat ei ole.» Nagu po-

lekski olnud tegemist Eesti riigikaitse küsimusega.

Merejõudude nõudmiste kohaselt tuli hankida ka raadiosaatja ja -vastuvõtja ning peilingaator. Raadioseade pidi võimaldama sidepidamise navigeerimiseks kohustuslike rannajaamade, kaubalaevade, kaitseliidu, Soome merevalve ning merejõudude laeva- ja kaldajaamadega. Mereväest soovitati tellida saksa Telefunkeni seadmeid, milliseid seal juba kasutati. 1938. aasta alguseks selgus, et Riigi Sadamatehased ei suuda laeva ehitamise tõttu kaubalaevu remontida, mis oli suur sissetulekuallikas. Piirivalve nõustus tähtaja pikendamisega viie kuu võrra.

Asi hakkas liikuma

Märtsis viidi laev dokki, pandi paika sõuvõll ja värviti üle laeva põhi ning kere. Mais, kui tegelikult oli laeva valmissaamise tähtaeg üsna pea käes, nenditi piirivalves veel kord, et neil ei ole vastavaid relvi ja kas oleks

võimalik saada neid kasutamiseks sõjaministeeriumilt.

Merejõududest tehti uuesti ettepanek paigaldada Marduse suurtükid, sest seda laeva poleks vanuse ja taktikaliste parameetrite tõttu sõjaolukorras nagunii kasutada saanud. Merejõududes olid 75 mm suurtükid mitmel laeval, mistõttu oleks saanud Pikri isikkoosseisu juba rahuajal nende kasutamiseks välja õpetada.

Juulis tõsteti laev kraanadega sadamabasseini ja hakati sisetöid tegema. Ahtrisse ehitati presidendi elu- ja magamisruumid ning viis saatemeeskonna kajutit. Nende peale suur salong paarikümnele inimesele. Näiteks põrandate, lagede ja seinte katmiseks kasutati Lutheri vabriku vineeri, mööblikatted telliti samuti kodumaa ettevõtetest, ka sisekujundaja tungival nõudmisel esinduskajuti tugitoolide punane nahk. Need võtsid ära palju ruumi ja tõid u 15% lisakulu. Laeva komandöri kaheruumiline kajut ja ohvitseride omad olid vööris peatekil,

Tallinna sadama Admiraliteedi bassein sõjaeelsel pildil.

meeskonna ruumid nende all (laevas on kõige mugavamad elutingimused ahtris – toim).

Novembris, kui laev pidanuks olema juba üle antud, oli hulk sise- ja välistöid veel lõpetamata ja jõuseadmete monteerimine polnud alanudki. Ehitus oli veninud ka seetõttu, et saksa insenerid, kes oleksid pidanud masinate katsetamise juures olema, ei jõudnud kohale. 9. detsembril katsetati peamootorite kõlblikkust ja laeva kiirust. Laeva kere, abimehhanismid ja inventar olid veel vastu võtmata. Riigi Sadamatehased andsid laeva piirivalvele ametlikult üle 22. detsembril, kuigi vaegtöid oli üksjagu.

Kui algul arvestati maksumuseks 600 000 krooni, siis 1937. a oli hind tõusnud 750 000-ni ja 1939. aastaks 875 000-ni. Sellest summast oli 10% ette nähtud tasuda 1940/41. aasta eelarvest.

Selleks ajaks pidid otsustama juba uued võimumehed. Kohalike otsustusõigust näitab see, et 1941. a veeb-

ruaris esitas ENSV piirivalve talituse ülem Johann Paul venekeelse palve Eesti NSV rahvakomissaride nõukogule, et vabastada piirivalve selle summa tasumisest endise Riigi Sadamatehaste õigusjärglasele punalipulise Balti laevastiku (PBL) Tallinna Laeva Remonttöökojale ja pöörduda taotlusega NSVL-i rahvakomissaride nõukogu poole selle summa tasumiseks nende eelarvest.

Keeruline kaadriküsimus 1937. aasta lõpus sai ka siseministeeriumile selgeks, et piirivalve ei saa ilma oma spetsialistideta hakkama. 10. novembril võeti reservist tegevteenistusse insener-mehaanikuks kaptenmajor Alfred Aleksander Valge. Temagi oli lõpetanud Kroonlinnas mereväeinseneride kooli mehaanikaosakonna.

Pärast allveelaevnike klassi eksamite tegemist teenis ta aastail 1917–18 vanemmehaanikuna allveelaevade päästelaeval Volhov ja kui see nn jääretke-

ga Tallinnast Helsingisse lahkus, jäi maha. (Muide, see laev nimetati 1922. aastast ümber Kommunaks. 21. aprillil 2024 tabas sama laeva Sevastopolis ukrainlaste raketirünnak – toim).

20. novembrist 1918 teenis Valge Eesti merejõududes, aastatel 1923–1929 piirivalves. 1931–1937 oli Tallinna tehnikumi juures tegutseva laevamehaanikute kooli ja pärast koolide liitmist Tallinna merekooli õppejõud.

Piirivalve valitsuse insener-mehaaniku (peamehaanik) ametikohal teenis ta 1. oktoobrini 1940. Ta arreteeriti 6. jaanuaril 1941 ja lasti 23. juunil maha. Pikkeri ehitamise ajal pidi õigupoolest üksi korraldama laevaehitustöid, olles iga päev tehases.

Meeskonda hakati Pikkerile ette valmistama ja komplekteerima 1939. aastal.

1. veebruarist määrati komandöriks vahilaevalt Kõu kaptenmajor Alfred Johannes Pupp. Laeva mehaanikuks kinnitati riigiametnikuna Juhan Toomepuu.

Pupp oli sõitnud kaubalaevadel Kaug-Põhjas ja teeninud Vene mereväes. Vabadussõja tegi ta läbi Peipsi laevastiku divisjonis ja 1924. aastast piirivalves. Kõu komandör oli ta alates 1929. aastast. Oli üle viidud PBL-i koosseisu. Aastail 1941–1944 tegutses Saaremaa omakaitses. Toomepuul oli kogemusi koolipoisina sõdimisest vabadussõjas, teenimisest soomusväes, merejõududes ja mitmesugustel kaubalaevadel. Piirivalvesse kutsus ta tema merekooli õpetaja Valge. Nii Pupp kui Toomepuu pääsesid läände.

Laeva meeskonna väljaõpetamine jäi merejõududele. Ohvitserid olid kõik mereväe taustaga, allohvitsere ja madruseid tuli värvata nii merejõududest kui piirivalvest.

1. aprillist määrati kohtadele kaks motorist-instruktorit ja pootsman. Komandör allutati Tallinna jaoskonna ülemale kol-ltn Aado Lüüsile, keda kohustati ehitustööde käiku jälgima ja ülematele ette kandma. Tegelikult polnud sel Võrumaa mehel mingit kokkupuudet mereasjadega olnud.

Laeva meeskonna väljaõpetamine jäi merejõududele. Ohvitserid olid kõik mereväe taustaga, allohvitsere ja madruseid tuli värvata nii merejõududest kui piirivalvest. Kõik pidid läbima kursused mitmel erialal ja laeval (ka allveelaevadel). Näiteks jaanuaris lähetati kolmekuulisele mootoriala kursusele 13 meest, mitu neist maaväe auastmes, sh üks koerajuht.

Esimesed maatidest-veeblitest motoristid ja komendorid (meresuurtükiväelased) määrati Pikkerile vähehaaval 15. septembrist alates. 20. detsembrist said määramise enne Kõu munsterrollis olnud kuus maati, üks madrus (kokaks), seitse vanemmadrust ja komandöri abi leitnant Hendrik Kärner.

Poolteist kuud teenistuses

6. mail 1940 määras merejõudude juhataja kaptenmajor Johannes Santpank (Sandbank) komisjoni vahilaeva Pikker ülevõtmiseks. Päris valmis laev tegelikult ei olnud. Puudu oli üsna palju vajalikku: oli vähe laskemoona, miine ja süvaveepomme, ei olnud õhu-

Foto: Eesti meremuuseum / muis.ee

Piirivalve Tallinna jaoskonna juhatus 1924: istuvad vasakult jaoskonna ülema abi ja ujuvabinõude insener-mehaanik vanemleitnant Alfred Valge,

Pikkeri esimene komandör Alfred Pupp (veel vanemleitnandina).

jaoskonna ülem major Ferdinand Voldemar Tõnso; seisavad kapten Rudolf Eduard Moormann-Moorma ja n-ltn Edgar Kruuse. Foto: Rahvusarhiiv

Foto: ????

Mereväe miinitraaler Vaindlo, suurtükilaev Sulev ja vahilaev Pikker on toodud Tallinna Vanasadamasse NSVL-i laevastiku vahi alla juulis 1940. Foto: Eesti meremuuseum / muis.ee

tõrjesuurtükki, sakslased jätsid sonari saatmata jne. Aga esindusruumid olid täies hiilguses valmis.

Piirivalve ülema 11. mai 1940 käskkirjaga lähetati koos laevaga ajutiseks teenimiseks mereväkke 28 meeskonnaliiget. 14. mail arvati Pikker ja mehed teenistusse merejõudude merelaevastiku allveelaevade divisjoni. Sellest sai divisjoni staabilaev ja komandöriks divisjoni ülem kaptenmajor Ferdinand Schmiedehelm.

Samal ajal algas ka navigatsioon. Kõigepealt tehti proovisõit suuremate-väiksemate ülematega, seejärel veeti varustust tuletornidele. 6. juuni lõunast väljus Pikker sõjasadamast (kus siis juba seisid Nõukogude laevad) koos allveelaevaga Kalev mereväe traditsioonilisele suviste õppuste perioodi baseerumiskohale Loksale. 15. juunil alustas NSVL-i PBL mereblokaadi, laevad konvoeeriti pärast 21. juuni

riigipööret Vanasadamasse NSVL-i sõjalaevade valve alla. Meeskond lubati puhkusele ja kui nad tagasi tulid, olid laevas juba mõned Nõukogude mereväelased.

Balti laevastikus

22. juulil 1940 hakati vormistama esimesi akte varade üleandmiseks PBL-le rendile koos hindadega. Kirja pandi iga väiksemgi pisiasi kuni peeglite, käterättide, nugade-kahvlite või madruste aluspükste ja taskurättideni. Augustis algas ülevõtmine. PBL oli tugevama õigusega võtnud Pikkeri oma valdusesse, aga samuti nõudis seda Nõukogude piirivalve (siseasjade rahvakomissariaadi ehk NKVD alluvuses).

ENSV sõjavägede ülemjuhataja kindralmajor Gustav Jonson saatis 17. augustil PBL-i staabi ülemale kontradmiral Juri Pantelejevile kirja,

et too saadaks tema käsutuses oleva Pikkeri Hanko mereväebaasi varustust vedamast tagasi Tallinna piirivalvele üleandmiseks. («Kui see ei peaks võimalik olema, siis palun Teid mitte ära öelda armastusväärsusest teatada piirivalve ülemustele, et Pikker on Teie käsutuses».) Sealt tuli vastus, et NSVL-i 13. augusti rahvakomissaride nõukogu otsusega on Pikker lisatud laevade nimekirja, mis kuuluvad üleandmisele PBL-i koosseisu, ja merepiirivalve seda endale ei saa.

18. septembrist määrati laev koos meeskonnaga PBL-i staabi alluvusse eriotstarbelise laevana ja hakati meeskonda vähendama. Üleandmisakti koos vararaamatutega ja neis arvestatud varadega allkirjastas Schmiedehelm 29. oktoobril. Tema asemele määrati komandöriks viimane Eesti merejõudude juhataja Johannes Santpank, keda hoiti veel 20. juunini 1941, mil kutsuti laevast PBL-i staapi ja siis ta kadus.

Pikkeriga seostub üks seik, millist pole mujal kohanud. 1940. aasta 11. maist võeti tegevteenistusse aastatel 1931–1933 mereväes aega teeninud madrus Ülo Taigro. Juunist viidi ta üle allveelaevale Kalev. Augusti keskel ilmus ta Pikkerile kui ajutine poliitiline juht, kes mõne aja pärast vahetati välja tegeliku komissari ajupesu saanuga.

Taigro kohta on mitu vana meremeest öelnud, et ta püüdis teha kõik endast sõltuva, et endisi kolleege repressioonidest päästa. See on harukordne, et punase terrori eest läände pääsenud või siin repressioonides ellu jäänud ütlevad häid sõnu komissari kohta. Pärast kirjut teenistuskäiku hakkas ta 1950. a (partei)ajaloolaseks. Nii mõnigi 1970. aastatel Tartu ülikoolis diplomitööd kaitsnud ajaloolane meenutab vaikse muigega seda TPI professorist komisjoni esimeest.

Kasutatud kirjandus

Eesti Rahvusarhiivi dokumendid.

Peedu Sammalsoo. Kaptenmajor AlfredAleksander Valge. Meremees, 2004 nr 1. Juhan Toomepuu. Varavalgest õhtuehani. Mälestused 1902–1983. Boreas, 1995. Mati Õun. Eesti Merejõudude laevu 1918–1940. Sentinel, 2014.

Arved Lintsi ja Helmut Lelovi meenutusi autorile.

20. eesti diviisi kaitselahingud Narva jõe ääres

1944. aasta märts (II. osa)

Reigo Rosenthal ajaloolane

2.löögiarmee 30. kaardiväe laskurkorpuse 8. märtsil 1944 alanud pealetung Saksa Jaanilinna sillapea vastu (seal asusid kaitsel 4. SS-vabatahtlike tankigrenaderibrigaadi Nederland peajõud) jäi üldiselt edutuks. Läbi kukkus ka 14. laskurkorpuse 382. laskurdiviisi pealetung

põhja pool Narva linna Siivertsi–Vepsküla piirkonnas 11. märtsil.

30. kaardiväekorpusel õnnestus 11.–12. märtsil vihaste võitluste tulemusena Jaanilinna sillapeas vallutada küll Lilienbachi mõisa tugipunkt, kuid 2. löögiarmee juhatus eesotsas kindralleitnant Ivan Fedjuninskiga jõudis seisukohale, et suuri kaotusi kandnud korpuse edasised pealetungid sillapea vastu edu tõenäoliselt kaasa ei tooks.

Leekides Narva linn. Foto: Leif Andersen / Norra riigiarhiiv

12. märtsi hilisõhtul järgnes 2. löögiarmee juhatuse käsk, millega armee pealetungi raskuspunkt viidi üle põhja poole Narva linna. Seal pidi taas rünnakule minema kindralmajor Pavel Artjušenko 14. laskurkorpus, viies lahingusse seni reservis seisnud 191. ja 378. laskurdiviisi.

Korpus pidi nimetatud diviisidega Narva jõe ületama Riigi–Siivertsi piirkonnas ja seejärel tungima edela suunas. Korpuse vasaku tiiva ük-

sustele pidid Siivertsi juures üle jõe järgnema 30. kaardiväekorpuse 45. kaardiväe laskurdiviisi peajõud (need olid seni samuti reservis seisnud ega olnud lahingutest Jaanilinna sillapea vastu osa võtnud), mille ülesanne oli seejärel löögiga põhja suunast vallutada Narva jõe läänekaldal paiknev Narva linna osa (idakaldal asuv Jaanilinn kuulus sel ajal samuti Narva linna koosseisu).

Armeejuhatus nõudis, et pärast platsdarmide hõivamist tuli need kindlustada jalaväe raskerelvade abil, jalaväe peajõud pidid viivitamatult edenemist jätkama.

Sellega oleks tungitud vastase Jaanilinna sillapea selja taha, mis hõlbustanuks selle likvideerimist. Esialgse kava kohaselt pidi 14. korpuse rünnak algama juba 14. märtsi hommikul, kuid ettevalmistuste venides jõuti selleni 17. märtsi hommikul.

Pealetungi ettevalmistamine

Pealetungiks määratud 191. ja 378. laskurdiviisis oli vastavalt 5000 ja 5100 inimest. Mõlemas diviisis oli kolm laskurpolku, igas neist kaks pataljoni. Pataljonis oli kolm laskurroodu, kuulipildujarood ja 82 mm miinipildujate rood. Tavaliselt jäi pataljoni tugevus 270–280 inimese lähedale. Iga laskurpolgu koosseisus olid ka automaaturite rood, tankitõrjepüssirood, luurerühm, 76 mm jalaväekahurite (nn polgukahurid) patarei, 45 mm tankitõrjekahurite patarei ning 120 mm miinipildujate patarei.

Mõlemal diviisil olid oma suurtükiväepolk, tankitõrjedivisjon ja luurerood, samuti tagalatoetusüksused. Enne 17. märtsil lahingusse minekut olid diviisid mitu nädalat rindevõitlustest puhanud ja saanud tähelepanu pöörata isikkoosseisu väljaõppele. 14. korpuse pealetungi toetama määratud suurtükiväe grupeeringus oli kokku 478 suurtükki ja miinipildujat ning 184 raketiheitjat. Nende hulgas: 272 suurtükki kaliibriga 76–203 mm, 86 120 mm miinipildujat, 69 82 mm miinipildujat, 51 45 mm tankitõrjekahurit. Meenutagem, et 11.

märtsi pealetungi toetanud suurtükivägi oli tunduvalt vähem arvukas –240 suurtükki ja miinipildujat.

Võrreldes 191. laskurdiviisiga oli 378. laskurdiviisi toetav suurtükivägi «torude» hulgalt mõnevõrra arvukam, peale selle tegutses 378. diviisi lõigus enamik raketiheitjatest. Vastase suurtükiväe mahasurumise eest pidi hoolitsema nn kaugtegevussuurtükiväegrupp kokku 51 122–152 mm suurtükiga.

14. korpust toetanud suurtükiväeüksuste puhul olgu mainitud, et nende hulgas olid 8. eesti laskurkorpuse 85. korpuse-suurtükiväepolk

(32 76 mm ja 122 mm suurtükki) ja 7. eesti laskurdiviisi 23. suurtükiväepolk (32 76 mm ja 122 mm suurtükki). Kui esimesena mainitud polgus teenis eestlasi vähe, siis 23. suurtükiväepolgus eesotsas alampolkovnik Kaarel Uiboga moodustasid nad ilmselt enamuse.

Osa suurtükkidest paigutati otsesihtimisega positsioonile: 378. diviisi lõigus kokku 52 ja 191. diviisi lõigus 59 «toru». Kui tavaliselt olid nendeks 45–76 mm kahurid, siis 191. diviisi rindel pidid otsesihtimisega tule avama ka kolm 122 mm ja kaks 152 mm suurtükki.

Punaväelased valmistumas pealetungiks. Foto: Vladimir Parvel / filmiarhiiv

Leitnant Rozentsovi allüksuse võitlejad lahingus Narva lähistel. Foto: filmiarhiiv

Miinipildujameeskond.

Nii nagu 11. märtsi pealetungi korral pani 2. löögiarmee juhatus nüüdki eelkõige rõhku suurtükiväele, mille tuli pidi vastase kaitsesüsteemi ja suurtükiväe hävitama või maha suruma, mis omakorda andis jalaväele hea võimaluse jõe edukaks forsseerimiseks. Armeejuhatus nõudis, et pärast platsdarmide hõivamist tuli need kindlustada jalaväe raskerelvade abil, jalaväe peajõud pidid viivitamatult edenemist jätkama. Esimese rünnakulaine lahingukordades pidid kaasa liikuma ka pataljoniülemad.

Ööl vastu 17. märtsi vahetasid 378. laskurdiviisi allüksused Narva jõe ääres

Popovka–Vepsküla lõigus välja 382. laskurdiviisi omad, misjärel viimased tõmmati reservi. Sealt põhja pool toodi 17. märtsi hommikuks Narva äärde pealetungi lähtealusele 191. laskurdiviisi allüksused. 191. ja 378. diviisi suurtükivägi oli tulepositsioonile asunud juba varem, samuti olid mõlemad diviisid juba enne Narva ääres vastase ja maastiku seiret teostanud. 191. diviisi pealetungilõigus asusid endiselt positsioonil 2. löögiarmee 16. kindlustatud rajooni üksused: Vepsküla ja Riigi vahelises lõigus asus 34. üksik kuulipilduja-suurtükipataljon (pataljonis ainult üks rood) ning Rii-

gist kuni mererannikuni 73. üksik kuulipilduja-suurtükipataljon (kolm roodu). Nimetatud pataljonid toetasid 14. korpuse pealetungi tulega idakaldalt.

Saksa poole jõud

Võrreldes 11. märtsiga ei toimunud Narva jõe alamjooksul ning mereranniku kaitsel Narva-Jõesuust Mummassaareni seisvates III SS-tankikorpuse jõududes olulisi muudatusi. Rindelõik Narva jõe ääres Narva-Jõesuust Siivertsini oli 17. märtsi seisuga allutatud 20. eesti SS-vabatahtlike diviisi ülema SS-Oberführer Franz Augsbergeri juhtimisele (Augsberger omakorda allus 11. SS-vabatahtlike tankigrenaderidiviisi Nordland ülemale).

Märkimisväärse osa eesti diviisi pataljonide isikkoosseisust moodustasid 1943. aasta sügisel mobiliseeritud vähese lahingukogemusega noormehed.

20. eesti diviisi käsutuses olid 45. ja 46. SS-vabatahtlike grenaderirügement, mõlemas kaks pataljoni (igas neli kompaniid), lisaks olid 46. rügemendile operatiivselt allutatud eesti 660. idapataljon ja Kauschi võitlusgrupp. Viimane asus diviisi vasakul tiival Kudruküla piirkonnas ja koosnes Nordlandi tankipataljoni isikkoosseisust, kes oli soomustehnika puudusel jalaväelastena rindele saadetud. 46. rügemendi II pataljon paiknes reservis Sininõmmel. Siivertsi ja Siivertsi kalmistu piirkonnas asus kaitsel brigaadi Nederland 54. SS-pioneeripataljon, mille operatiivalluvuses oli lisaks kahele enda kompaniile Nederlandi 54. SS-luurekompanii.

Eesti diviisi allüksuste isikkoosseisu ja relvastuse arvu kohta 17. märtsil täpsemad andmed puuduvad. Tõenäoliselt jäi 45. rügemendi mõlema pataljoni ning 660. idapataljoni lahingutugevus 300 mehe lähedale ja 46. rügemendi mõlemas pataljonis oli see näitaja umbes 400 meest. Kauschi võitlusgrupis oli ligi 500 võitlejat. Nii 45. kui 46. rügemendis olid endiselt jalaväekahurite, tankitõrje- ja pioneerikompanii (vastavalt 13., 14. ja 15. kompanii). Märkimisväärse osa

Foto: Vladimir Parvel / filmiarhiiv

eesti diviisi pataljonide isikkoosseisust moodustasid 1943. aasta sügisel mobiliseeritud vähese lahingukogemusega noormehed.

Eesti diviisi toetas suurtükiväekoondis eesotsas 227. suurtükiväerügemendi staabiga. Viimasele allusid nimetatud rügemendi II ja IV divisjon, eesti diviisi 20. SS-vabatahtlike suurtükiväerügemendi I divisjon, 928. maaväe suurtükiväedivisjon, 513. maaväe rannikusuurtükiväepatarei ja patarei 5./XII.

Kokku võib Saksa poolel rääkida umbes 200 «torust», ehkki näiteks vähemalt osa eesti diviisi tankitõrje- ja õhutõrjekahuritest ilmselt ei seisnud otsesihtimisega positsioonil.

Arvatavasti abistas eesti diviisi 17.–18. märtsi lahingutes ka Nederlandi suurtükivägi ja III SS-tankikorpuse käsutuses seisev armeesuurtükivägi. Nederlandi suurtükivägi eesotsas 11. SS-suurtükiväerügemendi staabiga sisaldas mainitud rügemendi kolme divisjoni ja 54. SS-suurtükiväerügemendi I divisjoni. III SS-tankikorpuse armeesuurtükiväge juhtis 138. suurtükiväe ülem, kelle käsutuses olid 810. raske suurtükiväedivisjon ja 910. maaväe suurtükiväedivisjon. Samuti osales lahingus Mereküla lähedal positsioonil seisev rannikupatarei ehk 532. mereväe suurtükiväedivisjoni 2. patarei.

Loetletud suurtükiväeüksustes oli 16. märtsi seisuga kokku 96 lahingukorras suurtükki (kaliibriga 10,5–22 cm). Neile olgu lisatud 20. eesti diviisi ligi 25 tankitõrjekahurit, 20 jalaväekahurit, 25 õhutõrjekahurit ja mõnikümmend 8 cm miinipildujat. Nederlandi pioneeripataljoni toetas kokku 15 jalaväe-, õhutõrje- ja tankitõrjekahurit ning miinipildujat. III SS-tankikorpuse käsutuses oli ka väike hulk raketiheitjaid.

Kokku võib Saksa poolel rääkida umbes 200 «torust», ehkki näiteks vähemalt osa eesti diviisi tankitõrje- ja õhutõrjekahuritest ilmselt ei seisnud otsesihtimisega positsioonil ja jäi seega lahingust kõrvale. Nõukogude 2. löögiarmee oma 478 suurtüki ja mii-

nipildujaga ning 184 raketiheitjaga oli vastase suhtes igatahes tunduvas ülekaalus.

14. korpuse 11. märtsi ebaõnnestunud pealetungi ja 17. märtsi vahelistel päevadel toimus rindelõigus põhja pool Narva linna positsioonisõda: häiriv tuli, snaiprite ja luuregruppide tegevus jne. Saksa poolel valmistuti vaenlase uuteks rünnakuteks, sealjuures purustati mitmel ööl eesti diviisi kaitselõigu ees jõejääd, samuti kindlustati Vepsküla juures eesliini

traattõketega. Puudub siiski kinnitus, et jäälõhkumine toonuks vastaspoolele järgnevas lahingus kaasa suuri takistusi.

Õhutemperatuur kõikus nii 17. kui 18. märtsil nullkraadi ümbruses.

Lahingud 17. märtsil 14. korpuse rünnaku 17. märtsi hommikul juhatas sisse kell 9 (Kesk-Euroopa aja järgi, millest Moskva aeg oli kaks tundi ees) alanud ettevalmistav suurtükiväetuli. Kui 11. märtsi lahin-

Saksa tank Panzer IV Narva rindel.

gus oli selle kestus olnud 20 minutit ja seda loeti tagantjärele ebapiisavaks, siis nüüd kestis see üks tund ja kümme minutit.

Kell 12.10 läks 191. ja 378. laskurdiviisi jalavägi üle jõe rünnakule, misjärel suurtükiväetuli kanti üle tahapoole. Kell 12.00–12.30 lülitusid lahingusse ka seni vaikinud raketiheitjaüksused: 2. kaardiväe miinipildujabrigaad tulistas välja 1114 300 mm raketti Pähklimäe piirkonda, kus arvati olevat vastase toetuspunkt; 29. kaardiväe miinipildu-

Lääne Sõna 4. märtsi 1944 number kirjeldas tõrjelahinguid Narva rindel.

559. laskurpolgu staabis koostatud skeem polgu laskurroodude asetuse kohta 17. märtsi hommikul.

japolk 351 132 mm raketti Siivertsi kalmistu ning 38. kaardiväe miinipildujapolk 380 132 mm raketti Riigi küla rajooni.

Mõlemad nimetatud polgud jätkasid päeva jooksul 14. korpuse pealetungi toetamist, samas kui 2. kaardiväebrigaadi 141 raketiheitjaraami M-30 tõmmati pärast kogupaugu andmist tagalasse.

Kindralmajor Ivan Burakovski juhitud 191. diviisi paremal tiival läks Tõrvala juures rünnakule 1269. las-

kurpolgu III pataljon (ajutiselt 191. diviisile allutatud, pärit 382. diviisist), mille ülesanne oli hõivata Kudruküla rajoonis platsdarm ning kaitsta 191. diviisi peajõude võimaliku Narva-Jõesuu suunalt tuleva tiivalt rünnaku vastu. Kauschi võitlusgrupi allüksused lõid ilmselt pataljoni jõe ületuskatsed raskusteta tagasi.

191. diviisi peajõud – kokku kuus pataljoni 546., 552. ja 559. laskurpolgust – ründasid rindelõigus Tõrvalast Vasani (546. polgu II pataljoni üks rood asus esialgu diviisiülema reservis).

Igale polgule oli juurde antud rühm diviisi sapööripataljonist, mille ülesanne oli aidata ületada takistusi ja vallutada tulepesi. Näiteks 559. polgus anti I pataljonile (270 inimest) tugevduseks kaks sapöörijagu ja II pataljonile (270 inimest) – üks.

559. polgu reservi moodustasid lahingu alguses automaaturite rood, tankitõrjepüssirühm ja polgu sapöörirühm; polgu relvastuses loeti 305 vintpüssi, 270 püstolkuulipildujat, 40 kerge- ja 15 raskekuulipildujat, 16 tankitõrjepüssi.

1400 meest

Kokku võis 191. diviisi kolme polgu koosseisus jõge ületama asuda umbes 1400 võitlejat (arvestamata pataljonide miinipildujaroode, mis andsid tuld idakaldalt). Nende vastas seisid eesti diviisi 46. rügemendi I pataljon ja suurem osa 660. idapataljonist, mille lahingutugevus jäi kokku arvatavasti 700 mehe lähedale.

546. polgu allüksused said ilmselt ka flankeerivat tuld eesti diviisi 45. rügemendi II pataljoni vasakul tiival asunud 6. kompaniilt. Ründajaid tabas täielik ebaedu. Suurtüki-, miinipilduja- ja käsirelvade tule all oli enamik neist sunnitud jõejääle maha heitma, edasised katsed uuesti rünnakule tõusta sumbusid taas vastase tules.

Nõukogude andmeil jõudsid 546. polgu I pataljoni 1. ja 2. rood suuri kaotusi kandes välja 50 meetri kauguseni läänekaldast ning 552. polgu II pataljoni 5. ja 6. rood saavutasid isegi vastaskalda. Seal nad kanda siiski kinnitada ei suutnud. 191. diviisi suurtükiväe juhtimisele põhjustas kahju vastase mürsu otsetabamus varjendile,

milles asusid diviisi suurtükiväe ülema ja 85. korpuse-suurtükiväepolgu sidesõlm.

Rünnaku alguses oli Saksa pool tekitanud Riigi rajoonis piki läänekallast suitsukatte, mille eesmärk oli ilmselt vastase suurtükiväe eelvaatlejate takistamine; see hajus umbes poole tunni pärast.

660. idapataljoni veteranide mälestuste järgi oli vaenlase ettevalmistav suurtükiväetuli pataljoni lõigus üldiselt ebatäpne. Samuti mainitakse suitsukatet, mille varjus vastase jalavägi rünnakule tuli. Pataljon oli hästi relvastatud automaatrelvadega, eriti NSV Liidu päritolu trofeekuulipildujatega.

Pataljoni vasakul tiival asusid kaitsel 9. ja 12. ning paremal tiival 10. ja 11. kompanii (pataljoni kompaniide numeratsioon algas üheksast). Ühe veterani sõnul löödi 12. kompaniis enamik kuulipildujaid tankitõrjekahurite tulega rivist välja, misjärel punaarmeelased saavutasid kompanii lõigus läänekalda, kus nad aga käsigranaatidega hävitati.

191. diviisi rünnakute täieliku läbikukkumise kõrval saavutas polkovnik Aleksandr Belovi juhitud 378. diviis siiski mõningast edu. Diviisi 1254., 1256. ja 1258. laskurpolk läksid rünnakule kokku viie pataljoniga (1254. polgu I pataljon asus reservis ja neist lahingutest osa ei võtnud). 1254. ja 1256. polgule oli juurde antud diviisi sapööripataljoni üks rühm, 1258. polgule – sama pataljoni üks rood. Kokku võis rünnakule minejaid olla ligi 1200. Nende vastas seisid 17. märtsi hommikul suurem osa 45. rügemendi II pataljonist, 45. rügemendi I pataljon ja Nederlandi pioneeripataljon, milles võis kokku olla umbes 700–800 võitlejat.

Jõe kitsam koht 1254. polgu II pataljoni rünnak tabas 45. rügemendi II pataljoni 7. kompaniid Vepsküla piirkonnas, kus Narva jõgi oli võrdlemisi kitsas.

7. kompaniist samal päeval Punaarmeele vangi langenud kaks sõdurit seletasid ülekuulamisel, et pataljoni vasakul tiival asus 6. kompanii, keskosas Vepsküla piirkonnas 7. kompanii ja paremal tiival 5. kompanii (8. kompanii raskerelvad olid ilmselt hajutatud terves pataljoni lõigus – R. R).

Puruks lastud Saksa tank. Foto: Narva muuseum

7. kompanii lahingutugevus oli 70–80 meest. Kompanii lõigus asusid kuni 1,5 meetri sügavused kaevikud koos lahtiste kuulipildujapesadega, mis paiknesid üksteisest 50–70 meetri kaugusel. Kaevikute ees asus traattõke.

Vangide sõnul kandis kompanii ettevalmistava suurtükitule ajal kaotusi, misjärel enamik sõduritest põgenes positsioonilt, nemad aga jäid kaevikusse lamama ning langesid vangi. Eesti diviisi kaotusaruannete põhjal loeti 7. kompaniis sel päeval 18 surnut ja teadmata kadunut ning seitse haavatut.

Suurem osa isikkoosseisust niisiis nähtavasti pääses ja võib oletada, et osa võitlejaid tõepoolest põgenes. Igatahes ei kinnita teadaolevad arhiividokumendid, et kompanii hävitati peaaegu täielikult, millist väidet võib kohata memuaarkirjanduses.

Korpuse suurtükivägi Narva operatsioonil. Foto: ajaloomuuseum

1254. polgu II pataljon murdis niisiis Vepsküla juures kaevikusse sisse ning Nõukogude andmeil lõigati läbi ka jõekaldaga paralleelselt jooksev maantee. 1258. polgu II pataljoni võitlejate gruppidel läks korda üle jõe tungida 45. rügemendi I pataljoni vasakul tiival Põhjasõja mälestusmärgist läänes ning tõenäoliselt 1258. polgu I pataljoni allüksus saavutas läänekaldal sissemurde Siivertsi tikuvabriku juures.

Saksa andmetel tungis seal Nederlandi pioneeripataljoni 1. kompanii paremal tiival kaevikusse umbes 30 punaarmeelast, kes hävitati pataljoni reservist saabunud 2. kompanii ühe rühma vasturünnakuga.

Väike grupp 1256. polgu I pataljonist suutis kalda varjus kanda kinnitada Siivertsi kalmistu piirkonnas ja sama polgu II pataljonist pärit samuti väikesearvuline grupp sealt kagus. 1256. polgu rünnak oli

Tõenäoliselt lavastatud foto punaväelastest Narva all.

Foto: Vladimir Parvel / filmiarhiiv

tabanud Nederlandi luurekompanii kaitselõiku.

45. rügemendi I pataljoni 8. kompaniis kuulipildurina teeninud Heino Tammemäe mälestustes mainitakse ka umbes tosina punaarmeelase sissemurret kaevikusse Põhjasõja mälestusmärgist ida pool, mis likvideeriti Tammemäe ja tema kaaslase vasturünnaku tulemusena.

Suitsukatte all Üldises vaates saavutas tõsisemat edu siiski ainult 1254. polgu II pataljon, samal ajal kui 1256. ja 1258. polgu pataljonide võitlejate enamik ei suutnud vastase tule all jõge ületada. 23. suurtükiväepolgu 6. patarei oli 378. diviisi vasakule tiivale rünnaku alguses tekitanud suitsukatte, ent sellest hoolimata sai diviisi jalavägi Popovka suunast jõe forsseerimise ajal tihedat flankeerivat tuld.

20. eesti diviisi või 46. rügemendi juhatus suunas 17. märtsi jooksul järk-järgult vastase Vepsküla sissemurde vastu Sininõmmel varus asunud 46. rügemendi II pataljoni kompaniid, kuni lõpuks jäi sinna reservi ainult pataljoni staap.

Vepsküla piirkonda saadeti ka 46. rügemendi I pataljoni 2. kompanii, mis kaotas seal päeva jooksul kokku 16 meest (nende hulgas surmavalt haavatud kompaniiülem Obersturmführer Aksel Kose).

45. ja 46. rügemendi mõlema pataljoni allüksused tegid suurtüki- ja miinipildujatule toel eri suundadest vasturünnakuid. Suuremat osa 46. rügemendi II pataljoni jõududest rünnakule ilmselt siiski ei saadetud, tõsisemaid kaotusi kandis pataljonis 17. märtsil ainult 5. kompanii – 13 meest.

Nõukogude dokumentides märgitakse kell 14 ja 15.30 alanud vas-

turünnakuid, mille 1258. polgu võitlejad tõrjusid; vasturünnakutega kaasnes läbimatu tõkketuli piki jõge ning raskesuurtükkide tuli idakalda pihta, mis takistas täienduse saatmist platsdarmile.

Side katkes

Puuduvad täpsemad andmed Punaarmee tugiala suuruse kohta Vepsküla piirkonnas pimeduse saabudes, samuti ei ole teada, kas 1254. ja 1258. polgu allüksused olid ühinenud või võitlesid eraldi tugialadel. Nende traat- või raadioside idakaldaga oli katkendlik ja katkes õhtul täielikult.

Rünnaku alguses oli Saksa pool tekitanud piki läänekallast suitsukatte, mille eesmärk oli ilmselt vastase suurtükiväe eelvaatlejate takistamine.

Ööl vastu 18. märtsi saabus neile tugevduseks 90 inimest koos kolme raskekuulipilduja ja kuue tankitõrjepüssiga, samuti 14 kasti padruneid ja kolm kasti käsigranaate. 2. löögiarmee staapi jõudnud andmetel asus 19. märtsi hommiku seisuga Vepsküla rajoonis läänekaldal kokku 140 võitlejat. Armee staabist antud käsku viia pimeduse katte all läänekaldale kahureid täita ei suudetud.

191. diviis saatis 546. ja 559. polgust ning diviisi luureroodust ööl vastu 18. märtsi välja kokku kolm väikest luuregruppi, mille vastane aga läänekalda läheduses avastas ja neile tule avas. Luurajatel õnnestus kaotusteta naasta.

14. korpuse pealetungi oli määratud toetama Balti laevastiku lennuvägi (allus operatiivselt Leningradi rinde 13. õhuarmeele), ehkki ebasoodsa ilma tõttu kujunes selle tegevus mitte kuigi intensiivseks. Laevastiku 7. kaardiväe ja 35. ründelennuväepolk tegid päeva jooksul kokku 32 Il-2 väljalendu maismaasihtmärkide vastu Riigi, Sininõmme, Vepsküla ja Siivertsi piirkonnas, neid saatsid hävitajad (56 väljalendu). Üks 35. polgu Il-2 kaotati tõenäoliselt õhutõrjetule tõttu.

Saksa lennuvägi end lahinguvälja kohal ei näidanud. Ühtlasi tekitasid 13. õhuarmee 15. kaardiväe ründe-

Narva jõe forsseerimine.

Foto: Narva muuseum

lennuväepolgu kuus Il-2 suitsukatte Tšjornajõe–Pähklimäe–Narva linna põhjaosa piirkonda, et segada Saksa suurtükiväe tegevust (suitsukatte mõju kohta andmed puuduvad). Olgu kohe lisatud, et 18. märtsil ei ilmutanud Narva alamjooksul end kummagi poole ründe- või pommituslennukid, õhus patrullis ainult väike hulk Nõukogude hävitajaid, kellel vastasega kokkupuuteid polnud.

Lahingud 18. märtsil

Nõukogude andmeil ründas vastane ööl vastu 18. märtsi kella kahe ajal pärast tugevat ettevalmistavat suurtükituld Siivertsi kalmistust kagus asunud 1256. polgu II pataljoni võitlejate gruppi, mille ellujäänud seejärel idakaldale taganesid.

III SS-tankikorpuse staabi ettekande kohaselt järgnes hommikul kella seitsmeks endise positsiooni tagasivallutamine Vepsküla juures, millega terve läänekallas loeti olevat vaenlasest vaba.

See oli ilmselt siiski enneaegne teade – nimelt jäi vastaspoole dokumentide järgi suurem punaarmeelaste grupp edasi Siivertsi põhjaosa lähedusse ning platsdarmil tõrjuti päeva jooksul kaheksa väiksemate jõududega ettevõetud rünnakut.

Peale selle teati Nõukogude poolel, et 1256. polgu I pataljonist pidas kella 14 ajal veel kümmekond inimest vastu Siivertsi kalmistu juures, ehkki seejärel olevat vastane selle grupi küll hävitanud.

Vahepeal tegi 14. korpus veel ühe suurema pealetungikatse. Pärast viieminutilist suurtükiväe tulelööki läksid 191. ja 378. diviis kell 10 hommikul uuesti rünnakule. 191. diviisi paremal tiival 559. polk ja 1269. polgu III pataljon sellest osa ei võtnud, vaid pidid jääma kaitsele.

546. ja 552. polgu edenemiskatsed kukkusid vastase tule all idakaldast 50–100 meetri kaugusel kokku. Samasugune ebaedu tabas 378. diviisi, mille rünnaku raskuspunkt oli diviisi paremal tiival. 14. korpuse juhatus valmistus 2. löögiarmee käsu järgi uuteks rünnakuteks ööl vastu 19. märtsi, kuid enne keskööd saadi armee staabist uus korraldus pealetung katkestada.

20. eesti diviisi kaotusaruannete põhjal otsustades kandsid sel päeval võitluste põhiraskust Vepsküla piir-

Saksa sõjaväekalmistu Narvas.

konnas 45. rügemendi II pataljoni 8. kompanii ja rügemendi pioneerikompanii, 46. rügemendi I pataljoni 2. kompanii ning 46. rügemendi II pataljoni 6. kompanii, mis kaotasid kokku 51 inimest.

Ööl vastu 19. märtsi saatis Nõukogude 378. diviis idakaldalt välja kolm 20-mehelist gruppi, mis pidid aitama veel läänekaldal asuvaid punaarmeelasi evakueerida. Vepsküla ja Siivertsi kalmistu juures jõge ületada püüdnud grupid (378. diviisil puudusid kindlad andmed seal tegutsenud võitlejate saatusest) sattusid tule alla ja taandusid kaotusi kandes.

Kolmas grupp suutis vastase tulest hoolimata üle jõe jõuda ning avastas

kohe Siivertsist põhjapool kaevikus punaarmeelased – sealt evakueeriti 43 tervet ja 49 haavatud võitlejat koos kolme kuulipilduja ja ühe tankitõrjepüssiga.

Kaotused ja järeldused

14. korpuse staabis loeti läbikukkunud pealetungi käigus kaotatuks kokku 541 inimest surnute ja 1480 haavatutena. Kaotustest pisut üle poole (1062 inimest) kandis 378. diviis, 191. diviisis kaotati 878 ning 382. diviisi allüksustes 81 inimest.

Peamiselt suurtükitule tõttu langes rivist välja 12 eri tüüpi suurtükki. Vangilangenud punaarmeelaste täpne hulk pole teada. 18. märtsil loeti Sak-

Foto: Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix

sa poolel vähemalt kuus vangi ja kaks ülejooksikut. Järgneva paari päeva jooksul vangistati veel end seni kalda ääres varjanud punaarmeelasi, kuid ilmselt mitte kuigi suurel hulgal. Arvatavasti jäi vangide koguhulk 10 ja 20 vahele. Vangid pärinesid 378. diviisi kõigist kolmest laskurpolgust.

Saksa poole kaotustest on enam-vähem täielikud andmed 20. eesti diviisi kohta: 17.–18. märtsil vähemalt 71 surnut ja teadmata kadunut ning 190 haavatut (neist viis surmavalt).

Ligi 69 protsenti kaotustest kanti 17. märtsil. Suurimad kaotused olid 45. rügemendi II pataljonis: kahe päeva jooksul kokku 75 meest; sama rügemendi I pataljonis langes rivist välja

62, 46. rügemendi I pataljonis 54 ja II pataljonis 39 inimest.

Eelnevad arvandmed ei sisalda Kauschi võitlusgrupi, 660. idapataljoni ja Nederlandi allüksuste kaotusi, mis pole täpselt teada. 660. idapataljoni veteranide mälestuste järgi olid pataljoni kaotused pigem kerged, mainitakse umbes kahtekümmet surnut ja haavatut.

Võib oletada, et 14. korpuse pealetungi tõrjumises osalenud üksuste kaotused võisid jääda kokku 350 inimese lähedale. Neist kaks – 45. rügemendi 7. kompaniist – langesid vangi. Kokkuvõttes ületasid Nõukogude poole inimkaotused vastase omi ilmselt rohkem kui viis ja pool korda.

Punaarmee staapides jõuti ebaedu põhjusi analüüsides tavapäraste järeldusteni: ettevalmistava suurtükiväetule vähene tõhusus vastase kaitsesüsteemi mahasurumisel või hävitamisel, millele eelnes puudulik sihtmärkide luure; enda suurtükivägi ei suutnud vastase oma piisavalt maha suruda. 378. diviisi toetavat suurtükiväge süüdistati ka väheses paindlikkuses tulejuhtimisel. 378. diviisi staabis osutati, et viimasel hetkel muudeti ettevalmistava suurtükiväetule graafikut, mis viis selleni, et tuli kanti vastase eesliinilt tahapoole ühtaegu jalaväe rünnakuga, aga see võimaldas vastasel end koguda (otstarbekas olnuks eesliini kauem tulistada).

Laskemoona nappis

23. suurtükiväepolgus hinnati, et suurtükiväele eraldatud laskemoonalimiit oli üldiselt liiga väike – see ei võimaldanud vastase pidevat mahasurumist lahingu ajal. 2. löögiarmee staabist heideti jalaväele ette vähest rünnakuhoogu jõe ületamisel ning oma tulejõu mittekasutamist, diviisi- ja polguülematele aga passiivsust lahingu juhtimisel – omamata sidet alluvatega olevat nad piirdunud ainult vaatlusega.

Siinkohal võib lisada, et 14. korpuse suurtükivägi tulistas kahe pealetungipäeva jooksul välja kokku ligi 40 000 mürsku ja miinipildujamiini (neist 17. märtsil kolmveerand) ja 2100 raketti, millele III SS-tankikorpus vastas ümmarguselt 10 000 mürsu ja miinipildujamiiniga (sellest 60 protsenti 17. märtsil). Osa sellest laskemoonast kasutas Saksa pool ära Jaanilinna sillapea rindel, kus 30. kaardiväekorpus võttis 17. ja 18. märtsil ette väiksemate jõududega rünnakuid, mis läbi kukkusid.

Kaks 378. diviisi 1254. polgu II pataljoni ohvitseri esitati lahingute eest Vepsküla platsdarmil (mõlemad said seal ka haavata) lausa Nõukogude Liidu kangelase aunimetusele, kuid said selle asemel Punalipu ordeni, mis oli samuti prestiižne autasu. Nimetatud ordeni said veel kaks sama pataljoni ning kolm 1258. laskurpolgu ohvitseri. 20. eesti diviisis nende lahingute eest ilmselt kuigi kõrgeid autasusid ei jagatud – arvatavasti piirduti II klassi Raudristidega.

Viikingite saaga järjekordne vahefiniš

Heiki Suurkask

Isikutele, kes viikingiaega põhjalikumalt uurinud, on sari nauding selles mõttes, et olustikule, inimeste mentaliteedile, realistlikuna tunduvatele võitlusstseenidele on tohutut tähelepanu ostutatud. On selgelt näha, et sarja tegemisse on kaasatud tasemel ajaloolased. Samas peab paraku nentima, et ajaloofaktidele ja isikute tegelikule elukäigule on autorid lähenenud liigagi loominguliselt.

Asi algas sellega, et ühte inimpõlvkonda on üritatud kokku suruda esimest viikingite rünnakut Lindisfarne kloostrile (üldiselt kokku lepitud, et see toimus aastal 793) ja hiljem Normandia hertsogiks saanud Rollot (kes suri ühe ajaarvestuse järgi aastal 928, teise järgi lausa 933). Viikingisõdalaste ega ka üldse inimeste eluiga selgelt nii pikk olla ei saanud.

Ka ei tea me, et tegelikult oleks eksisteerinud linna nimega Kattegat. Segadus faktides on küll juba vana ja habemega, sest ka 13. sajandi allikad räägivad üksteisele (Saxo Grammaticus ka iseendale) vastu ja hilisemal keskajal on levima läinud mitmeid avalikke võltsinguid. Esimese sarja tegevus oli keskendunud viikingite hiilgeajale 9. sajandi keskel, mille kohta Skandinaavia otseseid allikaid pole olemas, kristliku Euroopa allikad on aga üsna vastukäivad.

Me teame, et nende sõjaretked tegid Euroopale mitu ringi peale, kuid kuidas see tegelikult käis, võime vaid oletada ja ka nendest sarjadest versioonina leida. Skan-

Kõikvõimalike sõdalaste lemmiksari, nüüd juba kahe eri sarjana jooksnud «Viikingid» (2013–20) ja «Viikingid: Valhalla» (2022–24) on Netflixis järjekordselt finišisse jõudnud.

dinaavlased on eristanud ka oma ajaloos saagade ja kirjalike allikate ajalugu. Ainus võimalus midagi tegelikult tõestada on arheoloogia abil.

Kuningas Ragnar Lothbroki («nahkpüksi») elu ja tegevus kajastub küll mitu sajandit hiljem (aastail 1200–1300) kirja pandud saagades, tema poegade sõjaretked on laialt tuntud, aga ikka veel kestab vaidlus, kas nad tegelikult ka eksisteerinud on. Norra ajaloo peavool on hoopis keskendunud Harald «kaunisjuukse» tegemistele. Ragnarit seal poleks nagu olemas olnudki.

Teise sarja periood,

Taani, Norra ja Inglismaa kuninga Knut «suure» ümber toimuv, on üldjoontes usutav, kuigi jällegi, tema isa Sven «kakshabe» on teadaolevalt surnud juba 1014, sarjas elab ta ebamõistlikult kaua ja hiljem. Olav «püha» surm Stiklestadi lahingus on sujuvalt hoopis Jonsborgi üle viidud. Samuti nagu esimene lõppeb ka see sari justkui noaga lõigatult, kuigi loogiline järg peaks olema juba silme ees. Kuningas Harald (III) Sigurdsson sai teatavasti surma 1066. aasta septembris Inglismaale tungides, tema võitja (Godwini poeg) Harold

(II) langes vähem kui kolm nädalat hiljem Hastingsi lahingus Normandia William I «vallutaja» vastu võideldes. Tegelik viikingiaeg saab ju alles siis otsa. Ajaloofaktide venitamine küll ei vähenda vähimalgi määral sarjade väärtust. On päris palju isikuid, kes varem kirjalikes allikates nimeliselt mainitud, need sarjad annavad neile nüüd ka näitlejate näo (näiteks Floki või Leif Eriksson, Lagertha või Freydis). Samuti on hulk isikuid, kes sarja huvides välja mõeldud, aga enamasti veavad oma rolli ikka suurepäraselt välja.

Sõja õige koht

EESTISÕJAMUUSEUM

Tallinna piiril

Viimsi mõisas