Sõdurileht 18.09.2024 by Sõdur

Pitka challenge 2024raskeim luureretk NAK vs AJEK

lk 4

Kümme aastat 2. jalaväebrigaadi

lk 5

KAS TOIDUPUMPASID VÕIB TEHA?

lk 7

lk 6

REPORTAAŽ ADMIRAL PITKA

LUUREVÕISTLUSELT

Tänavuse Pitka luureretke kajastamise otsustas Sõdurileht teha uutmoodi: meediasõdurid panid neljaliikmelise meeskonna kokku, pakkisid patrullkotid ning asusid starti, et lüüa kaasa ilmselt kõige raskemal luureretkel maailmas. LOE LÄHEMALT LK 4-5

Kolmapäev, 18. september 2024

Liitlased läbimas Pitka takistusrada. Foto: Kaitseliit

“TÄHELEPANU, LÄKS”

Kaitseväelased üle Eesti kogunesid, et selgitada

välja kõige pädevamad sõjaväelises viievõistluses

Viievõistlus Tapa linnakus

n-srs Oliver Loorpuu

Üle 100 kaitseväelase osales 28. ja 29. septembril Tapa linnakus toimunud Kaitseväe 2024. aasta meistrivõistlustel sõjaväe viievõistluses.

Diviis 1. jalaväebrigaadi Tapa linnakus toimus kaitseväe meistrivõistlused sõjaväelises viievõistluses. Osalejaid oli üle kogu Eesti ja osalesid nii uhiuus suvekutse kui ka tegevteenistujad. Võistlejad olid jagatud vanuse kaupa eri võistlusgruppidesse alates kuni 21-aastastest ja lõpetades vanemate tegevväelastega. Osalejad võistlesid viiel militaar teemalisel alal üle kahe päeva alustades 200 meetri laskmisega oma teenistusrelvaga kasutades raudsihikuid. Sellele järgnes 500m takistusriba mida läbides pidid võistlejad ületama ka 20 erinevat takistust, esimene päev lõpetati granaadihei-

tega kus oli vaja võistlejatel nii kaugust kui täpsust, et tabada kõrgema skoori alasi.

Teine päev võistlust algas takistusujumisega kus võistlejad pidid läbima 50 meetrit basseinis sama aegselt minnes üle ja alt eri takistustel. Võistluse alad lõppesid 8 kilomeetrise krossijooksuga, seekordne rada oli täis ohtralt tõuse ja langusi. Päev lõppes takistusriba teatevõistlusega, kus jagati takistusriba 4 võistleja peale.

Teise päeva lõpus tõid takistusriba teatevõistluse medalid koju Diviisi 2. jalaväebrigaadi Kuperjanovi jalaväepataljon, küberväejuhatus ja merevägi. Viievõistluse rändkarikad viisid koju see aasta diviisi staabi- ja sidepataljon, küberväejuhatus ja sõjaväepolitsei vahipataljon.

Viievõistluse takistusrada läbimas võistleja.

Strateegilise kommunikatsiooni keskus

Filtri tee 12, 10132 Tallinn tel 717 2415

Peatoimetaja n-srs Aleksander-Mark Kappi

Küljendaja n-srs Arnold Laatspera

Keeletoimetaja Diina Kazakova

Kaitsevägi internetis

www.mil.ee

www.youtube.com/sodurileht

www.facebook.com/s6durileht

www.x.com/kaitsevagi

www.instagram.com/kaitsevagi.edf

Toimetajad

n-srs Oliver Loorpuu

rms Richard Viiart rms Sass Kesküla

Fotograafid n-ltn Aleksander Espenberg

n-ltn Hannes Parmo

Foto: kpr Rasmus Allik

kpr Maria Saar

rms Oliver Paaksi

rms Renor Õige

rms Karl Kraus

rms Ilja Korjukin

Suvekutse

ajateenijad üle Eesti andsid sõdurivande

Käesoleval nädalal lõpetasid üle 2200 ajateenija kaheksa nädalat kestnud sõduri baaskursuse ning andsid pidulikel rivistustel truudusevande erinevates kaitseväe linnakutes üle Eesti.

n-srs Aleksander-Mark Kappi

Diviisi 1. jalaväebrigaadi Tapa ja Jõhvi linnakutes andsid truudusevande ligikaudu 900 sõdurit, kes teenivad suurtükiväepataljonis, Scoutspataljonis, õhutõrjepataljonis, pioneeripataljonis, lahinguteeninduspataljonis, luurekompaniis, staabi- ja sidekompaniist või tankitõrjekompaniis.

Lisaks lõppes sõduri baaskursus

Taara linnakus diviisi 2. jalaväebrigaadis, kus truudusevande andsid üle 400 sõduri. Sõduri baaskursuse edukaks lõpetamiseks tuli sooritada mitmeid eksameid, kus hinnati teadmisi ja oskusi lahinguväljal toimetuleku ja meditsiinilise abi andmise kohta.

Lisaks pidid sõdurid läbima kuni 50 kilomeetri pikkuse lõpurännaku,

mis pani proovile nende vastupidavuse ja meeskonnatöövõime.Truudusevanne anti ka küberväejuhatuses, toetuse väejuhatuses, mereväes, erioperatsioonide väejuhatuses ning sõjaväepolitsei vahipataljonis.

Sõdurivandega tõotasid kaitseväelased kaitsta Eesti Vabariiki vaenlase vastu kogu oma jõuga ning jääda ustavaks riigi põhiseaduslikule korrale.

Vahipataljoni SBK sõdur andmas truudusvannet.

Foto: Eesti Kaitsevägi

Foto: Renor Õige

SBK LÕPURÄNNAKUD PILDIS

2. jalaväebrigaadi sõduri baaskursuse lõpprännak.

Foto: n-ltn Hannes Parmo Mereväe sõduri baaskursuse lõpprännak. Foto: n-ltn Aleksander Espenberg,

Mereväe sõduri baaskursuse lõpprännak. Foto: n-ltn Aleksander Espenberg,

Küberväejuhatuse sõduri baaskursuse lõpprännak.

Foto: rms Reio Soikka

Vahipataljoni sõduri baaskursuse lõpprännak.

Foto: rms Oliver Paaksi

REPORTAAZ

“Rännak pole koht, kus aju suudab selgelt mõelda. Sellegipoolest nõuab Pitka retk kiiret otsustamist ja ajude ragistamist.”

Pitka challenge 2024: Sõdurileht lõi kaasa

tõenäoliselt

maailma kõige raskemal luureretkel

Sellel aastal toimus kolmepäevane Pitka luureretk Lõuna-Eesti kaunil, kuid keerulisel maastikul. Osalejate laager pandi püsti Nursipalu linnakus. Siin said meeskonnad terve ööpäeva teha ettevalmistusi, osaleda operatsiooni infotunnis, proovida vene relvi ning teha viimased maastikuluured kaardirakendustes. Kuigi Sõdurilehe meeskond ei võtnud osa Pitka luureretke ametlikust arvestusest, lubas korraldusmeeskond kohelda meid teistega võimalikult võrdselt.

Hommikupuder söödud ja varustus kokku pandud, liikusime meeskonnaga varustuse kontrolli. Tallinnast võtsime kaasa väga palju asju, kuid kohapeal otsustasime, et hoiame oma patrullkotte võimalikult kergena. Nii jäid minu kotti ainult kohustuslik varustus, kolm toidupakki, näksid, villased sokid ja bivi. Jäime küll ilma võimalusest tukastada magamiskotis ning süüa sooja toitu kolm korda päevas, kuid juba lähitundidel selgus, et see oli õige valik.

Vene relvadega kõmmutamine

Pärast varustuse kontrolli läksid lahti laskmised. Näiteks pidime aja peale vabastama metallist sidemetega kinniseotud käed, sisenema hoonesse, pussitama kahte paberist vaenlast, haarama nende relvad ja salved ning laskma sihtmärkide pihta.

Huvitavamaks tegi harjutuse see, et relvadeks olid venelaste AKS-i automaadid ja Makarovi püstolid. Püstolist laskmine oli tunduvalt keerulisem. Kuna kogu tegevus oli aja peale, siis oli sihtimisega kiire ning täpseid tabamusi tekkis pigem vähe. AKS-i laskmine oli tunduvalt mõnusam. Relv ise on suhteliselt kerge ning tagasilöök võrreldes R-20 Rahega ei ole nii tugev. Küll aga raudsihikute kasutamine oli üsna harjumatu, kuna enda Rahega olen seda teinud ainult paar korda, kui oli vaja rihtida. Samuti tuli väga

pingsalt järgida ohutustehnikat ning pidevalt mängida kaitseriiviga, mis on AKS-il veidi teistsugune: seal, kus Rahel on üksiklasud, on vene relval valang ja vastupidi.

Sütiku abil pidime lõhkama puuposti ning siin kulusid ära sõduri baaskursusel omandatud teadmised. Tulemus oleks võinud päris hea olla, kui me poleks sütiku starti unustanud ning pidanud selle järele 200 meetrit tagasi jooksma. Siiski saime sütiku kenasti käima, jooksime ohualast minema ning isegi jõudsime aega.

Aja- ja ajudefitsiit

Juba esimestes punktides lõi välja üks probleem: varustus tahtis pidevalt jooksu panna. Võistluse ajal on nii palju asju, mille peale mõelda, pidev jooksmine ja asjade lahtipakkimine ning väsimuse tõttu aju ei töötanud nii, nagu tahaks. Lahendasime selle niimoodi, et pärast peatust jäi keegi ala üle kontrollima, kuid mõned vähetähtsad asjad jäid ikkagi kadunuks. Siiski oli suureks abiks see, et võtsime kaasa ainult hädavajaliku miinimumi, mis aitas oma varustusest paremat ülevaadet saada.

Pärast esimesi punkte algas rännak, mis oli jaotatud 10–20-kilomeetristeks lõikudeks, millest iga lõpus ootas mingi ülesanne. Pitka retke eripära on see, et kõik toimub aja peale. On antud kindel aeg, et järgmisesse punkti jõuda, kuid kindlasti on soovitatav jõuda varem, sest ainult nii on võimalik puhata ning täiendada veevarusid. Ka iga ülesande puhul on kindel aeg ning kui ei jõua, siis saab soorituse eest null punkti. Samuti pole terve 72 tunni peale uneaega ette nähtud ning sedagi saab ainult varem kohale jõudes. Pole vaja mainida, et selline kiirustamine ei väsita ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt. Rännak ei ole koht, kus aju suudab selgelt mõelda. Sellegipoolest nõudsid ülesanded kiiret otsustamist ja ajude ragistamist. Näiteks pidi piiratud aja jooksul jooksma

ümber neljakordse riiuli ning meelde jätma, mis kohas mingi sõduri varustuselement asus. Seejärel pidime seina taga täpselt samasugusele riiulile need esemed õigesse kohta paika panema. Veel enne rännakut anti igale meeskonnaliikmele uus identiteet ning ühes punktis läks iga liige ühte veoauto kaubaruumi. Taskulambivalguses toimus seal küsitlus, kus pidi rääkima oma lähisugulastest, haridusest, tööst jne. Iseenesest pole ju raske ühe inimese elulugu pähe tuupida, kuid pärast väsitavat rännakut ning suurt pinget läheb tahes-tahtmata midagi meelest.

Veidikenegi suurem tee tähendab surma Kuna tegu on luureretkega, siis toimus suurem osa rännakust vastase alas, kus meid oli ootamas vastutegevus. Enne starti sai iga liige viis elukupongi. Kui kontakti alustab vastutegevus, mis asub meist vaid 15 meetri kaugusel, siis tuleb olukorraga leppida ning ühe elukupongi loovutada. Kui aga luuremeeskond suudab ise vastutegevust märgata ning vastase arv ei ületa enda meeskonna suurust, siis võib kontakti ise alustada ning vastutegevust likvideerida. Reaalsuses ei leidnud meie meeskond sellist vastast, keda oleksime saanud hävitada. Küll aga saime päris mitu kontakti. Üldjuhul ei passinud vastane kusagil nähtaval, vaid ootas varitsuses. Nii saime ühe kontakti korral kiiresti täpiks ära joosta, kuna vastane avas tule ühe teise meeskonna vastu.

teed. Ei läinudki palju aega, kui sattusime varitsusse. Koos meiega sattus sama kontakti peale ka hollandlaste meeskond. Vastutegevus ei maganud isegi öösel. Kaardilugejana otsustasin öösel liikuda oma meeskonnaga mööda suuremat teed, mille ääres asus suhteliselt palju eramaju.

Arvasin, et äkki soovib vastutegevus öösel puhata ning isegi kui mitte, siis elumajade läheduses ei hakka nad ju nii hilistel tundidel paugutama. Ei läinud palju aega, kui minu enda arust kaval plaan kukkus läbi ja taas oli igal meeskonnaliikmel üks elukupong läinud.

Teine kord sattusime olukorda, kus mets muutus niivõrd raskesti läbitavaks, et otsustasime võtta riski kõndida lühikese lõigu mööda suuremat

Niisiis võtsin kaardi lahti ning planeerisin uue teekonna, seekord läbi metsa. Ei olnud erilist kasu ka öövaatlusseadmest, kuna läbi võsa sellega ei näe. Pigem tekitas see hallutsinatsioone ning liigset närvilisust.

n-srs Aleksander-Mark Kappi

Pitka takistusrada.

Venerelvad AKS ja Makarov Foto: Google Images

Vaadake Pitka rännaku video:

Võitlus motivatsiooniga

Peaaegu igas punktis asusid väga toredad ja abivalmid kaitseliidu parameedikud, kes jagasid ravimeid ja abivahendeid ning aitasid leevendada kehavigastusi, mis tahes-tahtmata rännaku jooksul tekkida võivad. Üks parameedikutest ütles meile öö hakul, et meid ootab ees väga raske osa, kuid hommikul läheb juba kergemaks. Tal oli õigus. Öösel on võsas nii pime, et ei näinud isegi kaks meetrit eemal asuvat kaasvõitlejat. Lahendasime selle nii, et panime esimese mehe seljakoti külge kaetud helendava pulga. Liikusime pidevas pinges, et vastutegevus näeb meid, aga meie neid mitte.

Termokaamera oleks elu ilmselt palju lihtsamaks teinud, kuid midagi polnud parata. Õnneks hakkasime juba mõistma, kuidas tasuks Pitka

retkel teed valida ning kus vastutegevust oodata. Tänu õigele teevalikule jõudsime üsna hea ajaga järgmisesse punkti. Kell oli neli öösel. Me saime vaid pool tundi magada. Väga keeruline on sõnadesse panna, kui halb see uni oli, kuid samas oli see ääretult magus. Ärgates oli tervel meeskonnal motivatsioon nullis, aju ei töötanud ning higises särgis oli väga külm. Ülesandest ei saanud me ka aru ning kukkusime selles läbi, mistõttu langes motivatsioon veelgi.

Ühel meeskonnaliikmel tekkisid vahepeal jalgadele villid ning ta teatas, et järgmisesse punkti ta ei jõua. Reeglite järgi oleksime ilma ühe meeskonnaliikmeta veel saanud jätkata, aga siiski oli otsus juba vastu võetud.

Väsimus ja rasked tingimused andsid kindlasti oma löögi, aga kõige suurema surve all oli ikkagi aju. Teadmisega, et sul on halb olla ning võib veelgi halvemaks minna ja sedasi veel kaks ööpäeva, oli väga raske leppida. Enne meid jõudis üks meeskond katkestada ning järgmises punktis oli katkestajaid veelgi.

Rännakult lahkusin ma kahe mõttega. Esiteks ei saa need mehed ja naised, kes Pitka retkel osalevad, olla tehtud lihast ja luust.

Nad tulevad sellele võistlusele heameelega ning panevad oma keha ja aju tohutu pinge alla ning lausa naudivad seda. Mul tekkis väga suur austus kõigi vastu, kes pidasid need 72 tundi ja 120 kilomeetrit vastu. See, et meie kaitsejõududes ning liitlaste seas on selliseid inimesi, loob kaitstuse tunde. Teiseks hakkasime mõlgutama mõtteid, et võiks teha ettevalmistusi ning järgmisel aastal end juba täiel rinnal proovile panna. Pitka retkes on midagi nakatavat.

Pitka luureretk 2024

Korraldaja: kaitseliit

Asukoht: Võru maakond

Distants: ligikaudu 120 km

Kestus: 72 tundi

22 meeskonda

Osalejariigid: Eesti, Läti, Leedu, Soome, Poola, Taani, USA, Holland, Prantsusmaa, Ühendriigid

Kolmapäev, 18. september 2024

VÕRDLUS

Sõdurielu valikud:

NAK või AJEK

Iga sõduri baaskursusel jõuab kätte hetk, mil tuleb langetada oluline otsus: kas siirduda nooremallohvitseri kursusele (NAK) või valida autojuhtide erialakursus (AJEK). Uurisime kahelt võitlejalt, kuidas möödus nende kaitseväe elu pärast sõduri baaskursuse lõpetamist.

Nooremallohvitseri teekond

„Kuigi paljudele võib see tunduda raske valikuna, siis olid meil kursused määratud juba SBK jooksul. Mind suunati kohe NAK-i, et omandada oskused, mis aitaksid mul kaamerameeskonda juhtida,“ rääkis Sõdurilehe podcaster reamees Richard Viiart. Tema sõnul on NAK igaühel veidi erinev olenevalt erialast, kuhu suundutakse. Kõigil on ühine nooremallohvitseri baaskursus, mille läbimisel suundutakse edasi erialakursusele.

„Minu erialaks sai pedagoogika ja juhtimine, kus omandasin drillseersandi oskusi. Kuigi drillseersanti minust ei saanud, andis see kursus mulle väärtuslikke teadmisi ja oskusi, mida rakendan igapäevatöös,“ selgitas Viiart. Ta lisas, et näiteks kui on vaja saada paremaid videokaadreid, oskab ta juhendada oma kaamerameeskonda nii, et nad töötaksid tõhusalt ega segaks õppust. Samuti õppis ta meeskonna motiveerimist. „Eriti olukordades, kus tundub, et energiajoogist ja šokolaadist enam kasu pole. Need nipid jäävad küll minu teada, aga kui keegi soovib neid omandada, peab ta ise NAK-i läbi tegema,“ lisas ta.

NAK-i füüsilised katsumused on Viiart sõnul omaette kogemus: näiteks kui autojuhid saavad nautida teekonda rooli keerates, siis NAK-i võitlejatele on nn tallatakso ehk jalgsi rännukogemused igapäevased. „Esimesed rännakud tundusid mulle pisut vaevarikkad, kuid aja jooksul said need tavapäraseks. Lõpuks polnudki enam muud varianti, kui nautida Eesti metsi ja jõgesid koos kaasvõitlejatega,“ rääkis Viiart.

Ta lisas, et NAK-is pidi ta üsna tihti käima metsalaagrites ning sealt jagub talle huvitavaid lugusid. „Meeldejäävamaid hetki oli kindlasti esimene kord, kui sain kuulipilduja MG-3-ga jaopõkse teha. Käes oli 150 padruniga lint ja MG-3, millega harjutasime jaokaitset ja -rünnet. Samuti mäletan üht laagrit, kus saime tunda vihma, lund ja rahet – kõike korraga,“ lõpetas ta.

Autojuhi teekond

„AJEK oli meeldiv kogemus,“ meenutas küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni võitleja kapral Anders Piir. „Sai palju autodega sõita ja täita juhiloa tagumisele küljele veel üks lahter.“

Ta selgitas, et kursus algas sõidu-

Kuperjanovi kuulipildur.

Foto: kpr Linda Maria Saar

GD vastupidavuse testimine. Foto: rms Renor Õige

kite tüübiõppega, kus pidi tundma õppima kaitseväe tehnikat: GD-250, GD-280 ja GD-290, aga ka suuremaid sõidukeid, nagu Mercedes-Benz 1017, DAF, Atego, Unimog ja Axor. Tüübiõppes pidid sõdurid õppima sõidukeid hooldama ja parandama: näiteks rattaid vahetama ja pisirikkeid lahendama. Seejärel harjutati platsil kõigi kaitseväe sõidukitega sõitmist. Need, kellel veel B-kategooria luba polnud, said selle kursuse ajal, misjärel siirduti kohe C-kategooria õppimisele. „Laagrid olid AJEK-il küll lühemad kui NAK-il, kuid viimase oma katsumused jäävad kauaks meelde,“ tõdes Piir. „Kaks nädalat kestnud laagris saime kogeda vastutegevuse rõõme: meie autosid lõhuti ja me pidime neid parandama. Samuti

katsetasime kolonnisõitu, sõitsime ööpimeduses ning manööverdasime lahingtuledega. Lõpulaagri lõpetasime motoriseeritud rännaku ja erisuguste ülesannete lahendamisega, millest kõige keerulisem oli rehvikettide pealepanek.“ Piir ütles, et AJEK tegi temast enesekindlama autojuhi ning andis julguse sõita ükskõik millise sõidukiga. Samuti sai ta juurde tehnilisi oskusi, millest on Piiri sõnul kasu ka tsiviilelus. „Nüüd võin kindel olla, et kui mu enda autol rehv puruneb, siis ei jää ma puksiiri ootama, vaid saan ise varuratta vahetamisega hakkama,“ rääkis Piir. Samuti oli palju abi ka maastikusõidust, kust saadud teadmised võivad ka tsiviilelus väga vajalikuks osutuda.

Otsuse langetamine: NAK või AJEK? Mõlemad teekonnad, olgu selleks NAK või AJEK, on katsumusrohked ja õpetlikud. NAK-i valinud sõdurid saavad sügavama juhtimiskogemuse ja füüsilised katsumused, samas kui AJEK-il osalejad omandavad väärtuslikud autojuhtimise ja tehnilised oskused. Otsus, kumba teed valida, jääb siiski iga sõduri enda teha.

rms Sass Kesküla

Foto: Kaitseliit

KAITSEVÕIME

“Kui sõdur on hirmunud siis ta ei suuda keskenduda väljaõppele.”

Kümme aastat 2. jalaväebrigaadi: Lõuna-Eesti on kaitstum kui eales varem

Sellel suvel tähistas 2. jalaväebrigaad oma esimest juubelit. Sõdurileht uuris välja, millega on see üksus kümne aastaga hakkama saanud ning missugused on tulevikuplaanid. n-srs Aleksander-Mark Kappi

„Kümme aastat tagasi ei loodud 2. jalaväebrigaadi tühjale kohale. Siin oli Lõuna kaitseringkond, kes vastutas üksuste formeerimise eest,“ rääkis kolonel Mati Tikerpuu. Tema sõnul mängiti toona rollid ümber ning formeerimise eest hakkas vastutama brigaad ise, mis muutis mobilisatsiooni kiiremaks ja lihtsamaks. „Kui sa ise vastutad kogu protsessi eest, siis oled rohkem sellesse kaasatud ja see läheb kiiremini. Enam ei pea ootama, et keegi teine tuleb meid formeerima,“ selgitas Tikerpuu.

Lahinguvõime tagatud 15 aastat tagasi pingutas kaitsevägi selle nimel, et 1. jalaväebrigaad täiskoosseisu saada, kuid 2. jalaväebrigaadi loomisega olukord muutus. „Peamine kaitseväe ülesanne oli nüüd 2. jalaväebrigaadi relvastamine ja varustamine,“ rääkis Tikerpuu ja lisas, et kui varem keskenduti 1. jalaväebrigaadi lahinguvalmidusele, siis nüüd pöörati rohkem tähelepanu 2. jalaväebrigaadile.

Kogu see tegevus kulmineerus 2022. aasta õppusel Siil, kui 2. jalaväebrigaad hinnati lahinguvõimeliseks. See tähendab seda, et üksusel on olemas kogu vajalik relvastus, tehnika, laskemoonavaru, inimesed ning väljaõpe. „Näiteks sa võid selle suurtükipataljoni paberi peale joonistada, aga sul on vaja ka haubitsaid. Tankitõrjekompaniil on vaja raketisüsteeme. Kõiki neid võimeid hakati 2. jalaväebrigaadile looma ning tekkis terviklik võitlusvõimeline üksus“, selgitas Tikerpuu.

Uuenduslikud õppemeetodid

Kümne aasta jooksul on 2. jalaväebrigaadis muutunud ka sisekord ning väljaõpe. „Minu hinnangul

pandi varem suuremat rõhku kasarmukorrale: kuidas sõduri kapp välja nägi, kuidas ta riides käis ja mismoodi marssis“. Tikerpuu sõnul on praegu 2. jalaväebrigaadi tähelepanu keskmes sõdurite väljaõpe ning nende oskus sõjaajal oma ülesandeid täita. Näiteks tänapäevased aju-uuringud ütlevad, et liigset stressi võiks vähendada. „Kui sõdur on hirmunud sellest, mida veebel või leitnant talle ütleb, siis ta ei suuda keskenduda oma väljaõppele,“ rääkis ta. Tänapäeval saavad 2. jalaväebrigaadi võitlejad pea iga õhtu väljaloale. Samuti võivad nad õhtuti kanda tsiviilriideid ning õhtusöögile minna endale sobival ajal. „Kui sõduril on vaba aeg, siis las ta ise otsustab, kas ta läheb sportima, sööma või raamatut lugema. Samamoodi on ka väljalubadega. Me kõik tahame puhata, et järgmisel päeval olla valmis uuteks ülesanneteks,“ sõnas Tikerpuu. Kui 1. jalaväebrigaadi juures on liitlased olnud juba aastast 2014, siis 2. jalaväebrigaadi jõudsid liitlased kaks aastat tagasi ehk 2022. aastal. Tikerpuu sõnul on USA sõjaväelaste kohalolek aidanud kaasa brigaadi arengule. „Sõjaajal peame liitlastega sõdima külg külje kõrval. Tänu nende kohalolekule saame seda harjutada juba rahuajal,“ rääkis ta. USA sõdurid osalevad 2. jalaväebrigaadi õppustel ning väljaõppes, mis on tugevdanud koostööd ja soodustanud kogemuste vahetamist. „See, kuidas meie näeme taktikalisi probleeme, võib liitlaste nägemusest hoopis erinev olla. Siin ongi võimalus üksteiselt õppida,“ selgitas Tikerpuu. Ta lisas, et ka 2. jalaväebrigaadi ajateenijate väljaõppes on liitlaste abi kasutatud.

Uued soomukid jalaväe vaimu ei murra Selle aasta lõpuks peaksid 2. jalaväebrigaadi Kuperjanovi pataljoni käsutusse jõudma uued Otokari soomustransportöörid. Juba 2023. aasta väljaõppetsüklis valmistati ette jalaväepataljon, mis kasutab transpordiks veoauto asemel soomukit. „Nii nagu veoauto, ei ole ka soomustatud veok mõeldud sõdimiseks, vaid eelkõige punktist A punkti B liikumiseks,“ rääkis Kuperjanovi jalaväepataljoni ülem kolonelleitnant Jaan Kessel. Ta selgitas, et väljaõppesse lisandus soomustransportööri kasutamise õpe, ent muus osas jätkati traditsioonilise jalaväeväljaõppega, mis on koolitatud üksuse põhiülesanne. „Kuperjanovi pataljon jääb jalaväepataljoniks, kes

sõdib jalgsi ja see on ka väljaõppe põhifookuses.“Kessel selgitas, et nüüd peavad lisaväljaõpet saama ka mõned reservväelased. „Täiendõpet peavad saama autojuhid, kelle allüksustesse soomustransportöörid tulevad,“ ütles ta. Tavalistele jalaväelastele muutus lihtsalt veok, mis neid sõidutab. Sellega saavad nad tutvust teha siis, kui nende üksus formeeritakse või osaleb reservõppekogunemisel.

Soomustransportööride kasutamine nõuab autojuhtidelt ja sihturitelt oma sõiduki tundmaõppimist kasutaja tasemel: kuidas sõiduk kasutamiseks ette valmistada, turvaliselt seda kasutada ja hooldada. Soomustransportööri autojuhi õppe kestus ei erine tavalise autojuhi õppe kestusest. „On oluline, et järgnevatel allüksuse kursustel peetakse õpitut meeles ja kogutakse ohtralt ning ohutult kasutuskogemust, et lihvida oma oskusi,“ lõpetas Kessel.

Siil 2022 Javelini laskmised.

Foto: rms Karl Kraus

Mati Tikerpuu. Foto: kpr Rasmus Allik

Kuperjanovi jalaväepataljon 2. jalaväebrigaad 2. jalaväebrigaadi lahinguteeninduspataljon

Soomuk Arma 6x6. Foto: rms Ilja Korjukin

Härra veebel, kas te teadsite, et mul on õigused?

INTERVJUU

Ajateenija ei pea toitu välja teenima pumpadega

Kas toidupakid rikuvad inimõiguseid? Kas toidupumpasid peab tegema? Mida drillseersant üldse tohib alluvatega teha? Ajateenijate õiguste ja kohustuste kohta levib palju müüte ning kuulujutte. Intervjuus õigusvahemehe Kristiina Valgi-Koptiga selgitasime välja, kuidas asjad tegelikult on.

Kuidas pöörduda õigusvahemehe poole? Pöördumisvorm on vaba ja see võib olla nii e-kirja, digitaalselt allkirjastatud kirja, telefoni teel kui ka vahetu kohtumise vormis. Eelistatud on kirjalik vorm, kuna pöörduja saab siis oma mure põhjalikumalt läbi mõelda ja sõnastada. Kõik pöördumisvormid on õiged.

Kui tekib vajadus täpsustada, küsin juurde ja vajaduse korral kohtun pöördujaga, et tema probleemi olemus välja selgitada ja menetlustoimingutega edasi liikuda.

Mis õigused on ajateenijal, millest tavaliselt ei teata?

Uutest õigustest on see võib-olla eluasemelaenu intresside hüvitamine ajateenistuses viibimise ajal. Kaitseministri määrusega on kehtestatud hüvitamise tingimused ja kord. Selline võimalus on 2024. aastast olemas.

Siis on veel ajateenija lapse toetus, mis on praegu 900 eurot kuus, ka seda ei pruugi teenistusse asudes kohe teada. Samuti autojuhilubade hüvitis. Need, kellel on enne teenistusse tulekut autojuhiload olemas, võivad teatud tingimustel taotleda kulude hüvitamist pärast ajateenistuse lõppu.

Treening või karistus? Kus on piir? Kaitseväeteenistuse seaduse 10. peatükis (Distsiplinaarvõim) on loetletud distsiplinaarkaristused. Distsip -

linaarvõimuga kaasneb ülema pädevus kohaldada oma alluvate suhtes ergutusi ja distsiplinaarkaristusi.

Rääkides treeningust, siis see on pigem väljaõppe üks osa, mis nõuab küll füüsilist pingutust, aga ei ole karistus. Väljaõpe ongi füüsiliselt raske ja selle eesmärk on valmistada inimene ette „päris“ olukordadeks, milleks me tegelikult siin õpime ja harjutame. Aga see ei tähenda, et me peaks ajateenijad väljaõppe käigus „ära tapma“. S iin peab terve mõistuse appi võtma ja kui keegi tunneb, et tal on halb, tuleb sellest kohe tunni korraldajale teada anda.

Väljaõppe ajal saab väga palava ilmaga puhkepausi teha, vett juua ja varjus puhata. Külma ja tuuleindeksi puhul tuleb arvestada, et ajateenija ära ei külmu. Väljaõpe peab olema jõukohane ning üksnes palava või külma ilma tõttu seda pooleli ei jäeta.

Kogenud instruktorid arvestavad nende oludega ja oskavad korraldada väljaõpet eeskirja kohaselt.

Kuidas saab ajateenijast nooremallohvitser teisi ajateenijaid ergutada või distsiplineerida?

Tunnustada hea sõnaga ja kiita tegevväelasest ülemale end heast küljest näidanud ajateenijaid. Teha ülemale ettepanek varem väljaloale lubada, kui see on võimalik. Tuleb jääda oma pädevuse piiridesse.

Kui keegi on midagi valesti teinud, kuid karistamise õigust ei ole, tuleb sellest teada anda oma tegevväelasest ülemale, kellel on vajalik distsiplinaarvõim distsiplinaarkaristuse määramiseks.

Kas toidupumpasid võib teha?

Ajateenija ei pea seadusest tulenevaid teenistusalaseid tagatisi, sh sööki välja teenima kätekõverdustega.

Kaitseväeteenistuse seadus ütleb üheselt, et ajateenijale tagatakse majutus, toitlustus, riietus, puhkus, toetus, meditsiiniline teenindus jm.

Samas mõistan seda, et füüsiline vorm on oluline ja kui ajateenija või

grupp ajateenijaid soovib vabatahtlikult enne sööma minekut kätekõverdusi teha, lepitakse see omavahel kokku. Ühiselt otsustatakse, et tehakse näiteks 20 kätekõverdust enne sööma minekut või suitsetamist. Keelata seda ei saa, aga ülem ei saa seda ka käskida ega nõuda. Kui ajateenistuse alguses on füüsiline vorm nõrk ja see vajab parandamist, siis saab erialase ettevalmistusega üksuse spordiinstruktor koostada nn spordiampsude kava. Ülem kinnitab selle tunniplaanis ja vahetunnil tehakse x arv füüsilist vormi parandavaid harjutusi.

Kuidas need toidupakid ei riku inimõiguseid?

Kas nende kohta ei ole juba kurdetud? Kohtun vähemalt kord aastas üksuste esindusmeestega ja selle aasta kevadel toidupakkide kohta mulle märkuseid ei tulnud. Küll aga on varem olnud mõningaid märkuseid ja ettepanekuid, et võiks mingite toiduainete osakaalu suurendada või vähendada.

Olen esindusmeeste tähelepanekud toitlustuse kohta edastanud riigi kaitseinvesteeringute keskusele. Soovitan ajateenijal oma ettepanekud toidupakkide koostise kohta esitada esindusmeeste kaudu ülemale, kes saab need omakorda edastada riigihanke tehnilise kirjelduse tarbeks.

Kui palju on ajateenijast nooremallohvitseril käsuõigust või võimu üle teiste ajateenijate?

Ülemal on distsiplinaarvõim oma pädevuse piires. Kui ajateenijast nooremallohvitser on määratud sõjaväelist väljaõpet oma pädevuse piires korraldama, siis on tal temale antud volituste raames õigus ja kohustus juhendada õpetatavaid, selgitada, juhtida tähelepanu puudustele ja teha asjassepuutuvaid märkusi, anda

piiratud ulatuses teenistusega seotud käske. Ta korraldab väljaõpet tunniplaani või temaatilise plaani järgi, lähtudes oma erialaoskustest. Vajaduse korral teeb märkusi madalamas auastmes olevatele ajateenijatele, kui paneb tähele näiteks ebakorrektset vormikandmist või muud taolist situatsiooni. Kui mõni olukord nõuab kõrgema taseme ülema distsiplinaarvõimu kasutamist, kannab ajateenijast nooremallohvitser sellest ette oma ülemale.

Kuidas öelda veeblile „ei“, ilma et ta karjuma hakkaks?

Usun, et siin on huumor alati omal kohal, aga oleneb, milline see „ei“ on. Kui see on teenistuskäsk, mille peale öeldakse „ei“, siis tekib kindlasti küsimus, mis põhjusel see „ei“ öeldakse, kuna teenistuskäsku tuleb täita. Siin ei ole ühest ja head vastust. Arvan, et leidlikkus ja huumor võivad aidata ka keerulised olukorrad paremini lahendada.

Millega kõige rohkem pöördutakse õigusvahemehe poole?

Eelmisel aastal pöördusid ajateenijad kõige enam ikkagi väljaloaga seotud küsimustes. Pöördutakse üldjuhul väljaloa mittesaamise tõttu ja küsitakse, et kas ülemal oli õigus nii või teisiti käituda. On ka tervise ja meditsiinilise teenindamisega seotud ning ülemate käitumise kohta esitatud pöördumised.

Järgmine oluline küsimus on enne tähtaega reservi arvamine. Kuid siin pean ma pöördujaid kurvastama, et õigusvahemees ega peainspektor ei vabasta ajateenistusest. Enne tähtaega reservi arvamise taotlusega tuleb pöörduda oma struktuuriüksuse ülema poole.

Kristiina Valgi-Kopti.

Foto: rms Renor Õige

Ajateenijad tegemas traditsioonilisi toidupumpasi.

Foto: rms Oliver Paaksi

rms Richard Viiart