Sõdur 1/25

lk 8–27

3 € Kolm aastat Ukraina sõda lk 28–35 Kuidas areneb Eesti diviis? lk 36–41 Mati Õuna artikkel soomusmasinatest lk 58–65

sisukord

4 Eesti Vabariik 107

6 Lühiuudised

8 Fookuses on kaitseväe luuretegevus

28 Kolm aastat Venemaa täiemahulist agressiooni Ukrainas

36 Diviisi ülema kindralmajor Indrek Sireli intervjuu

42 Kaplaniteenistus kaitseväes elab edasi

48 NATO missioonivõrk FMN

52 Teaduspõhine väljaõpe kaitseväes

56 Koolitusvõimalused kaitseväes ja NATO-s

58 Mati Õuna viimane artikkel Eesti soomusmasinatest

66 Uued raamatud

Ajakiri Sõdur on tellitav tellimiskeskkonnas https://tellimine.ee/est/sodur. Samuti saab ajakirja tellida Omniva postkontoris, postipunktis või kirjakandja vahendusel. Tellimishind: 12 kuud 16,30 eurot; 6 kuud 8,15 eurot

Väljaandja küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus

Toimetus Juhkentali 58, Tallinn 15007 sodur@mil.ee

Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2432

Toimetaja n-ltn Jan Robert Janson

Keeletoimetaja Diina Kazakova

Kujundaja lvo Sokka

Trükitud Joon trükikojas

Kaanefoto lpn Kaur Kantsik

ISSN 1406-3379

ISSN: 2674-2624 (veeb)

Foto: Shutterstock

Foto: Shutterstock

Foto: Wikipedia

Foto: Kaur Kantsik

Kaitseväe juhataja Andrus Merilo kõne

Eesti Vabariigi 107. aastapäeval

Austatud Eesti Vabariigi president, austatud kaasvõitlejad ja kallis Eesti rahvas!

Täna, hoolimata neljandast täiemahulise sõja aastast Euroopas, on meil taas võimalus vaba rahvana tähistada oma riigi sünnipäeva. Meie rahva vabadus ei ole kellegi armuand, vaid see on meie esivanemate poolt meile kätte võideldud õigus ja privileeg. Vabaks oleku õigusega kaasneb praegustele ja tulevastele põlvedele kohustus pidevaks võitluseks, sest riikidevahelises globaalses konkurentsis kehtib vaid üks reegel: suured ja tugevad teevad, mida tahavad, väikesed ja nõrgad peavad kannatama seda, mida neile peale surutakse.

Olles ise surmväsinud Ukrainat laastava sõja pealtvaatamisest ja agressori üle võidu saavutamise keelamisest ning ignoreerides elementaarseid inimlikke väärtuseid, jagavad mõned suured maailma jälle omakasupüüdlikult ümber. Seda tehes ei ole nad midagi õppinud ajaloost ja neid tegelikult ka ei huvita, et tõenäoliselt saadavad nad järgmisi rahvaid saatusliku hukatuse raudsesse haardesse. Keerulised ajad on muutumas ohtlikeks aegadeks, kus reeglitel põhinev maailmakord taandub alandlikult toore jõu ees. Seda ei saa eitada mitte ükski kaine mõistusega inimene, ükskõik kui kasulik see ka temale endale tunduda võiks. Meie ühine eesmärk on sellest karmist katsumusest taas võitjatena välja tulla, ühendades jõud meie saatusekaaslastest lähinaabritega põhjas, lõunas ja läänes. See on meie võimalus kujundada ajalugu ilma ise selle ohvriks langemata. Meid, Eestimaa inimesi, on arvult vähe, kuid me ei ole väike rahvas. Meil on unikaalne keel ja kultuur, kõrgetasemelised teadmised ja oskused, muljet avaldav ja väärikas ajalugu ning kõige tähtsamana õigus, tahe, võime ja tarkus kujundada oma tulevikku ise. Sõjaline eskalatsioon, millega peame jõuliselt tegelema, on jälle pigem tõenäosus kui hüpotees meie tulevikus ja saatuses. Praegu kujundame veel oma saatust siiski meie ise.

Õppimisvõimelise rahvana oleme ohtlike aegade saabumist ette näinud ning ühiskonnana kokku leppinud, et olenemata ohu ilmnemise ajast, olemusest ja selle võimalikust ülekaalust hakkame me igal juhul ühiselt vastu. Meie julgeolekupoliitika eesmärk on muuta igasugune agressioon teostamatuks. Selle saavutamiseks olete teie, kallis Eesti rahvas, püstitanud meile, kaitseväelastele, ülesande sõjaline rünnak ära hoida ja kui see ei õnnestu, siis võidelda ja sõda võita. Sõja võitmine ei ole mingi õõnes loosung, vaid ratsionaalne matemaatiline tehe, kus riigi vastupanuvõime võrdub kõigi kasutatavate vahendite, võitlustahte ja surmava jõu kasutamise volituste korrutisega. Kui üks neist kolmest muutujast läheneb nullile, on kaotus vältimatu. Kaitsekulude kasv ja selle muutmine reaalselt rakendatavaks sõjaliseks võimeks on tänapäeva julgeoleku­

olukorras möödapääsmatu ja teie esmase toetuse juba saanud. Võitlustahte arendamine lahingutegevuse edukale sooritamisele keskenduva väljaõppe ja lahinguvalmiduse hoidmise kaudu on kaitseväe igapäevatöö lahutamatu osa. Iseseisval kaitsevõimel põhinev kollektiivkaitse plaanide käivitumine otsustaval hetkel ei jää kindlasti enam eskalatsioonihirmus toppama. Seega hoolimata olukorra tõsiduse kiirest kasvust ei ole meil mingit põhjust, vajadust ega isegi mitte õigust tunda hirmu. Hirm ei ole kunagi hea kaaslane, sest võib viia argusest ajendatud alandavate lahendusteni, mille tulemusena antakse ära rahva rikkused ja lõpuks ka vabadus tühjade lubaduste eest. Oma vabadust, väärikust ja meile kallite inimeste tulevikku kaitseme me siiski vaid ja ainult ise. Meil kõigil on, kelle nimel võidelda ja võita. Olgu see meile arusaadavaks eesmärgiks ja elule sisu andvaks mõtteks käimasolevas võitluses Eesti rahva ellujäämise nimel. Nii nagu meie esivanemad varem, tuleme ka meie sellest olukorrast võitjatena välja.

Meie tulevik ja saatus on meie endi kätes. Praegu on meil veel võimalus teha jõupingutusi potentsiaalse sõja ärahoidmiseks. Järgnevad kaks kuni viis aastat on otsustava tähtsusega veenmaks Venemaad, et agressioon meie vastu kukub haledalt läbi. Selle saavutamiseks oleme me märksa rohkem valmis kui kunagi varem, kuid teha on veel väga palju ja selle tegemisega on kiire. Mitte midagi ei lähe lihtsamaks, kuid raskuste edukas ületamine ongi ju elu võlu. Usume iseendasse ning inimestesse meie ümber, toetame üksteist sõltumata olukordadest ja oleme ühtsed, et vältida arguse võimendatud rumalaid, kuid hukatuslikke otsuseid. «Ainus lihtne päev oli eile» võiks olla meid uutele pingutustele motiveeriv tõdemus. See ei tohi siiski saada piiranguks unistada suurelt, tunda rõõmu pisiasjadest ja nautida elu kogu selle ilus ja võlus.

Tänan teid, kallid Eesti inimesed, usalduse, toetuse ja pühendumise eest meie vaba riigi sõjalise kaitse ülesehitamisel ja võiduks valmistumise vastutusrikkal, kuid auväärsel teekonnal. Meie kaitsevägi teeb kõik, isegi selle, mis esmapilgul võimatuna tundub, et meile püstitatud eesmärk iga hinna eest saavutada.

Hoidkem meeles meie esivanemate kogemustel tuginevat tõdemust, et kogu rahvas peab sõda, sõjavägi peab lahinguid ja leidkem kõik endale roll ning võtkem isiklik vastutus võiduks vajalike tingimuste kujundamisel. Võiduks valmis rahvas on see, mis võimendades sõjalise kaitse usutavust hoiab Eesti endiselt vabana meie ühisel teekonnal läbi ohtlike aegade.

Me peame olema valmis võitlema ja võitma. Muud auväärset valikut meil vabaduse säilitamiseks ei ole. Seega peame looma enesekindluse, ütlemaks julgelt ning usutavalt välja, et Eesti ei alistu enam kunagi.

Elagu Eesti rahvas! Elagu Eesti Vabariik!

Kaitseväe Reedo

linnakusse saabus USA 7. ratsaväerügemendi

5. eskadron

Lõuna-Eestis kaitseväe Reedo linnakusse saabunud USA 7. ratsaväerügemendi 5. eskadron võttis 10. veebruaril rotatsiooni korras üle vastutuse ja ülesanded eelmise aasta suvest alates Eestis teeninud üksuselt, 30. jalaväerügemendi 2. pataljonilt.

«Oleme uhked, et saame teha Eesti kaitseväelastega koostööd Venemaa heidutamisel, demonstreerides pataljoni surmavat jõudu ja valmisolekut sõdida keerulisel maastikul. Mäletame ohvreid, mida Eesti kandis terrorismivastase sõja ajal – seni ainus kord, kui NATO artikkel 5 käivitati – ja meil on au olla nüüd siin, et arendada koos eestlastega julgeolekukoostööd,» ütles 7. ratsaväerügemendi 5. eskadroni ülem kolonelleitnant Michael L. Hefti.

Moderniseeritud jalaväe lahingumasinatega Bradley relvastatud uus üksus vahetas välja möödunud aasta suvest alates Võrus paiknenud 30. jalaväerügemendi 2. pataljoni. Tähtsaim erinevus võrreldes eelkäijaga on see, et uus üksus kasutab soomustehnikat, mis annab eskadronile suurema tulejõu ja liikumisvabaduse.

Uued auastmed

Oma käskkirjaga 19. veebruaril andis president Alar Karis uusi ohvitseri auastmeid tegev- ja reservväelastele. Koloneliks ülendati Eero Neemla, Valdo Veski ja Antti Viljaste. Kolonelleitnandiks Indrek Elling, Märten Juursalu, Robert Kase, Margus Mikk, Keiu Mirka, Andres Ojalt, Kauri Raju, Anri Šaduro, Meelis Tasa ja Ragnar Ventsel.

Ajakiri Sõdur õnnitleb ka oma tublisid kaastöölisi uue auastme puhul: kaptenid Karl Alfred Baumeister, Indrek Halilov, Ivo Juurvee, Igor Kopõtin, Marina Loštšina ja Oliver Simmermann ning nooremleitnant Jan Robert Janson.

Invictuse mängudelt Eesti veteranid koju

Kanadas toimusid 8.–16. veebruarini selle aasta Invictus Games ehk võitmatute mängud, kus Eesti kaitseväed esindas kaheksa vigastatud veterani. Esimest korda olid Invictuse mängudel ühtaegu kavas nii tali­ kui suvealad, mille raames võistlesid eestlased murdmaasuusatamises, skeletonis, mäesuusatamises, lumelauasõidus, kurlingus, laskesuusatamises, ujumises ja sisesõudmises. Spordivõistlustelt saabus Eesti koondis koju kolme medaliga, millest kaks on kuldsed ja üks pronks. Selle aasta mängudel osales üle 500 võistleja 25 riigist.

Murdmaarajalt väljus kuldmedaliga kaitseliidu Harju maleva staabiallohvitser vanemveebel Rasmus Penno, kellele oli sõit füüsiliselt väga kurnav. Siiski taastus Rasmus Penno mõne päeva pärast toimunud sisesõudmise võistluseks ja võitles väga tihedas konkurentsis endale kaela ka pronksmedali ühe minuti kestel sõudmises. Lumelauasõidus näitas konkurentidest parimat tulemust ja sai kaela kuldmedali Ardo Huul.

Rasmus Penno (paremal) jõupingutus sisesõudmise

tõid kolm medalit

sisesõudmise võistlusel tõi tasuks pronksmedali.

2. jalaväebrigaadi juhib kolonel Antti Viljaste

Eelmise aasta 20. detsembril

Taara linnakus toimunud tseremoonial võttis kolonelleitnant

Antti Viljaste (pildil) üle 2. jalaväebrigaadi juhtimise kolonel Mati Tikerpuult. Tänavu 19. veebruarist on Viljastel koloneli auaste.

Kolonel Viljaste on kaitseväeteenistuses alates 1992. aastast. Ta on teeninud juhtivatel ametikohtadel pioneeripataljonis, 1. jalaväebrigaadis ning välisteenistuses NATO Kirdekorpuse ja Kirdediviisi staapides. Kolonel Viljaste on osalenud ka kahel rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Afganistanis.

Kaitseväe peastaabi ülem väisas Iisraeli relvajõude

Foto: Kerli Dello

Reservväelastest luuakse

sisejulgeoleku kriisiüksus

Veebruaris said sajad sõjaväepolitsei vahipataljonis ajateenistuse läbinud kaitseväe reservväelased kutse juunis korraldatavale õppekogunemisele. Kaitseväe ning politsei- ja piirivalveameti (PPA) korraldatava täiendõppe läbimise järel kuuluvad need reservväelased edaspidi politsei kriisiüksusesse, mille ülesanne on toetada korrakaitsjaid riigisiseste kriisiolukordade lahendamisel. Järgneva kolme aasta vältel on plaanis korraldada veel õppekogunemisi järgmistele reservväelastele, kuni 2027. aasta lõpuks

on välja õpetatud, varustatud ja lahinguvalmis 1000-liikmeline eriväljaõppe ja -varustusega politsei kriisiüksus. Kriisiüksus mobiliseeritakse vajaduse korral vabariigi valitsuse otsusega ning selle juhtimise, paiknemise ja ülesanded otsustab politsei, lähtudes akuutsest kriisiolukorrast. Kriisiüksuse loomisega saab politsei kindel olla, et kriisis või ka sõjaolukorras on korravalvuritele toeks erialase väljaõppe ja varustusega sisejulgeoleku tagamisele keskenduv meeskond.

Jaanuaris külastas kaitseväe peastaabi ülem kindralmajor Vahur Karus Iisraeli reservarmee ülema brigaadikindral Ben Ari kutsel Iisraeli relvajõude, mille käigus anti põhjalik ülevaade Iisraeli reservsüsteemi tegevustest ja õpikogemustest sõjas Hamasi ning Hezbollahi vastu.

«Eesti ja Iisrael jagavad usku, et parima kaitse oma riigile annab heas valmiduses ja hästi välja õpetatud reservvägi,» ütles kaitseväe peastaabi ülem kindralmajor Vahur Karus. «Visiidi käigus näitasid Iisraeli relvajõud meile, kuidas tegevväelastest ja ajateenijatest koosnev alalises valmiduses olev vägi koostöös reservväega tagab iga päev Iisraeli julgeolekut. Iisrael panustab muljet avaldavalt suurt ressurssi oma sõdurite vaimsesse ja füüsilisse ettevalmistusse, sest Iisraeli seni pikim sõjaline operatsioon on neile õpetanud, kui tähtis roll on sellisel ettevalmistusel,» lisas kindralmajor Karus, rõhutades, et visiidi käigus laoti tugev vundament edasiseks mitmetasandiliseks koostööks.

Mida võiks teada kaitseväeluurest

Luurekeskuse

ülesanne on teostada kaitseväeluuret ehk koguda ja töödelda teavet. Eelkõige on tähelepanu

keskpunktis Venemaa Föderatsiooni (VF) relvajõud, sh nende areng, ülesehitus, paiknemine, väljaõppe tase ja relvastus.

Kaitseväe juhataja luureandmete kogumisplaan on peamine alus luurekeskusele, et varustada kaitseväge analüüsi ja luureteabega. Peale selle on riigi julgeolekuteabe hanke ja analüüsi kava, mis lisab ülesandeid luurekeskusele. Need kaks dokumenti moodustavad kaitseväeluurele laiema raamistiku, mille põhjal jaotatakse kogu plaan väikesteks luurekorje kavadeks ja jaotub igapäevaseks luuretööks kõikides dimensioonides. Luure uurib VF­i tegevust maa­, õhu­, mere­ ja tuumatriaadi dimensioonis.

Arusaadavalt on luure põhipingutus koguda infot VF­i relvajõudude kohta. Kitsamas plaanis keskendutakse Leningradi ja Moskva sõjaväeringkonnale ning Balti laevastikule, et saada aru, millised on venelaste sõjalised võimed nendes piirkondades. Kui palju on meie piirkonnas vägesid ja milline on nende väljaõppe tase? Kuhu venelased oma vägesid liigutavad? Kuidas toimub juhtimine ja kes teeb otsuseid?

Sellest lähtudes hindab luurekeskus, milline on konkreetne oht Eestile, kas see suureneb või väheneb,

ning on valmis andma vajaduse korral eelhoiatuse kaitseväe juhatajale ja vabariigi valitsusele. Luure jälgib iga päev, mis toimub Venemaal meie piiride taga. Ukraina sõja teemad on samuti iga päev töös. Luure lisaülesanne on toetada meie kaitseväelasi missioonipiirkondades.

Luureteenistus keskendub luureinfo kogumisel ja analüüsimisel VF­i relvajõudude kohta peamiselt kolme eesmärgi täitmisel: eelhoiatuse tagamine, kaitseväe sõjalise planeerimise ja juhtkonna otsuste vastuvõtmise protsessi toetamine.

Sõjalise eelhoiatuse tagamiseks jälgib luure kogu aeg Venemaa relvajõudude tegevust meie piiride läheduses ning koostab selle info põhjal hinnangu nende praegustest sõjalistest võimetest. Sõjalise eelhoiatuse tagamine on üks olulisimaid ülesandeid luurekeskuse töös, kuna see võimaldab edastada õigeaegse info otsustajatele nii kaitseväes kui valitsuses, mille alusel võetakse vastu näiteks otsus kuulutada välja reservväe mobilisatsioon.

Kaitsevägi kasutab otsuste langetamisel baasluure infot, mis annab ülevaate vastase sõjalisest võimest korral­

dada Eesti­vastaseid operatsioone. Kui me teame, millised on meie suunal tegutsevad üksused, milline on nende varustus, väljaõpe ja ka tahe operatsioone ellu viia, saab kaitsevägi teha otsuseid, missugused on meie võimearenduse peamised arengusuunad.

Venemaast arusaamine

Kaitseväeluuret tehes on tähtis mõista Venemaa relvajõudude otsustusprotsessi, sest ajalugu on näidanud, et Venemaa on kaldunud tegema ebaratsionaalseid otsuseid. Seega, kui me ei mõista nende otsustusprotsessi ja lähtume lääne lineaarsest arusaamast, siis võivad mõned nende tegevused tulla üllatusena.

Näiteks Krimmi okupeerimine, kus liitlased ei suutnud mõista, kuidas on selline operatsioon üldse võimalik nii lühikese ettevalmistuse, planeerimise ja vastupanu puudumise tõttu.

«Rohelisi mehikesi» ei defineeritud üsna pikka aega kui VF­i sõjaväe sõdureid. Usuti isegi Kremli jutupunkte, et Venemaal ei ole selle operatsiooniga mingit pistmist.

Teise näitena võib tuua laiaulatusliku sissetungi Ukrainasse. Ehkki

Sõjalise eelhoiatuse

tagamine on üks olulisimaid ülesandeid luurekeskuse töös, kuna see võimaldab edastada õigeaegse info otsustajatele nii kaitseväes kui valitsuses, mille alusel võetakse vastu näiteks otsus kuulutada välja reservväe mobilisatsioon.

oli teada, et see toimub, oli samas ka arusaam, et omaenda sõjalise doktriini järgi ei ole Venemaa selleks valmis. Puudus palju elemente, nagu korralik logistika, ka näiteks liikuvad haiglad ja isegi verevarud. Väe ülesehituse seisukohast alustati invasiooni liiga vara ning justkui saavutati seeläbi ka üllatusmoment – õnneks kukkusid venelased lõpptulemusel läbi. Kuid see on järjekordne näide, kuidas nende mõttemaailm toimib teisiti.

Täiemahuline Venemaa sõda Ukraina vastu on luurele nagu kahe teraga mõõk. Hea uudis on, et meie piiride lähedusest on enamik üksusi Ukrainasse ümber paigutatud, mistõttu olukord tundub rahulik. Samas saavad Venemaa relvajõud sõjas kogemusi, muudavad operatsioonide elluviimise taktikat ning nende taktikaliste­ ja operatsiooniliste tegevuste analüüsimine ja hinnangute andmine nõuab luurelt palju ressurssi. Ent praegu on see üks luurekeskuse peamisi ja tähtsamaid ülesandeid.

Kui hinnata praegust Venemaa relvajõudude seisu meie piiride lähedal, siis julgeoleku seisukohast on olukord väga hea, kuna enamikus on väeosad

Foto: Shutterstock

Foto: Shutterstock

kas tühjad või pooltühjad ning pole võimelised sõjalisi operatsioone ellu viima, sest nii sõdurid kui tehnika on saadetud Ukrainasse. Samas kordab Venemaa ametlik retoorika, et NATO on talle oht.

Kui VF ka ise seda usuks, siis ei viiks ta oma vägesid minema. Ära on viidud nii manööver­ kui õhutõrjeüksused, mis veelgi ilmekamalt näitab, et Venemaa teab täpselt, et NATO talle otsest ohtu ei kujuta.

Muutustega kohanemine

Eelmine Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu algatas armeereformi, mille täpset tulemit peab luure hindama meiesuunalisest ohuhinnangust lähtudes. Teiseks on vaja aru saada, kuidas muudab Venemaa oma sõjalist doktriini Ukraina sõja kogemuse tõttu nii taktika­, operatsiooni­ kui strateegiatasandil.

Just selle tegevuse taustal peab luure andma ka oma hinnangu Eesti kaitseväele, kuidas muudatustega kohaneda. Luure on kursis sellega, mismoodi venelased praegu Ukrainas sõdivad, aga kas see võetakse lähtealuseks ka tulevikus oma sõjaväe ümberkorralduses, ei ole veel teada, kuigi see on

tähtis küsimus. Luurekeskus teeb tihedat koostööd liitlasriikide luureasutustega. Kui üldise raamistiku ja katuse loob NATO sõjaväeluure komitee, siis detailsem koostööplaan liitlastega pannakse kokku ühiste huvide ning eri koostöövormide alusel.

Riigi sees on luurekeskuse põhipartnerid kaitsepolitseiamet ja välisluureamet. Nendega on väga tihe koostöö.

Tulenevalt eri riikide asukohast NATO ­s on selge, et meie huvi on teha sagedamini koostööd Läänemere­äärsete riikide, USA ja Suurbritanniaga kui meile sõjaliselt väga tähtsate partnerite ning loomulikult ka USA­ga.

Näiteks Läänemere­äärseid riike huvitab väga, mis toimub nii merel kui vee all. Sellise info vajadus on eriti akuutseks muutunud just pidevate kaabli lõhkumiste tõttu. Ehkki mitmed luureasutused on väljendanud seisukohta, et tegemist ei ole VF­i tahtliku tegevusega, ei saa siiski välistada, et just nende varjatud operatsioonide tulemusena on kaableid lõhutud.

Venemaa ja Ukraina vahel toimuva laiaulatusliku sõja tagajärjel on luu­

remaailm muutunud. Nii meie, meie liitlaste kui ka Ukraina enda luure huvid ja tegevus on suunatud hoopis mujale kui enne sõda. Rahuajal keskendutakse eelkõige vastase tundmaõppimisele, sõjaajal peab keskenduma sellele, kuidas vastane sõdib.

Ukraina õpikogemused Ukraina luure teostab traditsioonilist luuretegevust, kuid juurde on tulnud näiteks Venemaa sõjakuritegude kaardistamine ja seejärel vajadust mööda tegutsemine.

Kaudlöögid, UAV­d ja meredroonioperatsioonid on enamikus Ukraina luure juhitud. Ta analüüsib vastase droonide tegevust, toodab ise droone ja töötab välja droonivastaseid tegevusi.

Luure eeldab, et kõike, mida oleme meie ja NATO võimelised koguma Venemaa tegevuse ja seisu kohta, suudab ka VF koguda meie kohta. Ei ole alust arvata, et Venemaa teab meie kaitseväe seisust, taktikast ja varustatusest vähem kui meie neist. Näiteks kui meie luure suudab VF­i sidet jälgida ja pealt kuulata, siis üsna suure tõenäosusega suudab ka Venemaa teha sama meie kohta.

Luurekeskus luubi all

Ants Kiviselg kolonel, luurekeskuse ülem

Järgnevalt tuleb juttu levinuimatest luuredistsipliinidest, mis on vähemal või rohkemal määral kasutusel juba tuhandeid aastaid ja aja jooksul ühes tehnoloogia arenguga olnud pidevas muutuses, ning mida kasutab ka kaitseväe luurekeskus.

Näiteks on inimluure (HUMINT) olnud kasutusel juba 5000 aastat iidses Hiinas ja Egiptuses, signaaliluure (SIGINT) ajalugu ulatub 2500 aasta tagusesse aega, kuid tehnoloogiliselt arenes enim 19. ja 20. sajandil.

Luure ja luuredistsipliin

Luuredistsipliin (ingl intelligence collection discipline / intelligence discipline) on selgelt eristatav luurevaldkond, mis hõlmab tegevuse planeerimist, infokogumist ja -tööt

ebasoovitavaid mõjusid oma tegevusele, kuna luure toetab ülema otsustusprotsessi. Luuretegevust võib kirjeldada luuretsükli abil, mis koosneb neljast faasist.

Esiteks suunamine, mis seisneb luureteabe vajaduste kindlakstegemisest, luureandmete kogumise planeerimisest, käskude ja päringute edastamisest luureandmete kogujatele ning viimaste pidev kontrollimine.

Teiseks kogumine – allikate kasutamine luuredistsipliinide (HUMINT, MASINT, IMINT, CYBINT, SIGINT, OSINT) poolt ja saadud info toimetamine töötlejatele.

Kolmandaks töötlemine – info muutmine luureteabeks kogutud andmete kõrvutamise, hindamise, analüüsi, lõimimise ja tõlgendamise

on märksa väiksem võrreldes pettetegevuse korraldamisega ühe distsipliini kaupa. Toome näite vastase potentsiaalsest taktikalisest paiknemisest maastikul, kes valmistub peatseks rünnakuks. Piltluure abil avastatakse püstitatud telgid, kuid signaaliluure kogumisspektris valitseb vaikus ning piirkonnas viibiv inimluure meeskond ei tähelda ka sõjaväelist liikumist. Sellisel juhul võib arvata, et telklaager ei ole aktiivses kasutuses ning praegu seal mingit sõjaväelist tegevust ei ole.

Distsipliinide tähtsus luure kogumisel

Seega, kui tahetakse erisuguseid distsipliine eksitada, on vaja pettetegevusse rohkem panustada. Eespool toodud näite puhul tuleks viia piirkonda sõjaväeüksused, kes tõepoolest korraldavad selles piirkonnas sõjalist väljaõpet ja logistilist tegevust.

malaadset valeinfot esitada

mist. See on oma nüanssides

Eri luureliikidel on oma eelised ja puudused. Mõned luureliigid on ajaja ressursimahukamad ning seotud piiratud geograafilise piirkonnaga. Teiste distsipliinide puhul on nõutud vahetu suhtlus, mistõttu ollakse potentsiaalsele ohule avatumad ning eksisteerib suurem oht elule ja tervisele. Osad kogumisdistsipliinid võimaldavad jällegi koguda luureinfot suurte vahemaade tagant.

Oluline on iga luureülesande korral tuvastada distsipliin, mis on parim viis informatsiooni kogumiseks. Siinkohal tuleb võtta arvesse informatsiooni ligipääsetavus, oht, kiirus ning ressursikulu.

Foto: Mihkel Leis / kaitsevägi

Luurekeskuse luureinfo kogumise mitmesuguste võimaluste üle saate mõtiskleda, lugedes järgnevaid ülevaateid meie tegevusest. Milline distsipliin ehk luurevõime sobiks erinevates olukordades, et tulemus oleks võimalikult kasulik meie üksuste tegevuse planeerimisel. Samas peab ülem kaalutletud otsuse tegemisel alati eelkõige hindama kogumisel võimalikult väikest ohtu isikkoosseisule.

Lõuna-Korea luurepilt Venemaa sõjarajatisest. Foto: Zuma Press / Scanpix

Rahvusvaheline luurekoostöö

Rahvusvaheline koostöö ja partnersuhted on üks olulisimaid ja unikaalsemaid ning ühtlasi üks salastatumaid valdkondi luures. Rahvusvahelise koostöö raames minnakse partnerteenistusega süviti informatsiooni jagamisel, analüüsil ja hinnangute andmisel. Selline kahe- või ka mitmepoolne koostöö on aga võimalik vaid luurevaldkonnas ja see eeldab eeskätt vastastikust usaldust ning ühiseid luuredistsipliinide koostöö eesmärke ja infovajadusi. Rahvusvaheline koostöö võib hõlmata kõiki luuredistsipliine ja luurefunktsioone ning kätkeda endas infovahetust, andmetöötlust, ühisanalüüse, ühiseid luureoperatsioone, tehnoloogilist koostööd, võimearendust, teadus- ja arendustegevust, väljaõpet ja koolitusi.

Mida varjatum ja salastatum on vastase tegevus ja sealt tulenev meie luurehuvi ning -sihtmärk, seda tulemuslikumaks võib osutuda koostöö. Lihtsustatult öelduna võib näiteks ühel partneril olla väga hea tehni-

line kogumisvõime, aga puudub ligipääs luureallikale, samas kui teisel partneril on vastupidi, mistõttu tuleb jõud ühendada. Koostööpõhises luurekeskkonnas esitleb iga asutus oma oskusi, teadmisi ja vaatenurki ning koostööd tehes saavad analüütikud ja kogujad katta väga mitmekülgseid ekspertteadmisi, võimaldades sügavamat analüüsi ja teadlikumaid otsuseid. Piltlikult öeldes on luures tänu mitmesuguste asutuste koostööle üks pluss üks mitte kaks, vaid palju rohkem.

Ühendades sarnaste luurehuvide, ent erisuguste võimete ja kogemustega partnerite tugevused ja teadmised, võib luurekoostöö abil saavutada märkimisväärselt parem olukorrateadlikkus, kui üksi tegutsedes.

Kuigi võib eeldada, et enim ühiseid luurehuve ja seetõttu ka kõige rohkem koostööd on üksteisele geograafiliselt lähedaste riikide vahel, pole tänapäeva maailmas geograafiline lähedus luurekoostöös tingimata määrav. Va-

jaduse korral tehakse koostööd globaalselt ka üksteisest kaugemal asuvate riikide vahel. Samuti oleme tihedalt seotud ka NATO ja Euroopa Liidu luurega.

Luurekeskus oli 2024. aastal ka NATO sõjaväeluure komitee eesistuja. Ühelt poolt oli see kohustus, aga teisalt unikaalne võimalus tõstatada tavapärasest rohkem teemasid nii komitees kui ka laiemalt NATO luurekommuunis, koostada agendat ja arengusuundi ning seada eesmärke ja kontrollida nende täitmist.

Kokkuvõtvalt saab öelda, et kaitseväe luurekeskus on professionaalne võrdväärne partner paljudele liitlastele ja nende luureasutustele. Luurekeskuse infot, analüüse, hinnanguid ja oskusteavet hinnatakse kõrgelt, eeskätt tervikliku teadmise tõttu Venemaa sõjalisest mõtlemisest, relvajõudude tegevusest ning arengutest arengusuundadest. Koostöö partneritega on tihe ja regulaarne, hõlmates eri tasandeid ja funktsioone.

Kaitseväe julgeoleku tagamine on kompleksne tegevus, põimides omavahel tihedalt personali, füüsilise, teabe ja tegevusjulgeoleku ning julgeolekuluure valdkonnad. Julgeolek on nii NATO kui tema liikmesriikide näitel kaitseväe orgaaniline osa. Tavaolukorras tegeleb julgeolek peamiselt struktuuriüksuste ja nende julgeoleku korraldamise ja tagamisega, kriisi­ ja sõjaajal on julgeolek osa väekaitsest.

NATO ja liitlaste julgeoleku ja väekaitse juhendites sätestatud eesmärk on lihtsustatult järgmine: jõuda seisundini, kus personali, taristu, varustuse, operatsioonide ja igapäevategevuste ning süsteemide haavatavused

Julgeoleku tagamine luure abil

Foto: Shutterstock

on kaitseväe kontrolli all, et tagada üksustele lahinguvalmidus ja selle säilimine ning seeläbi püstitatud eesmärgi saavutamine.

Kaitseväe julgeolek on aastatega muutunud oluliselt integreeritumaks ja keskendub nüüd rohkem reaalsetele katsumustele, sh rahvusvahelisele koostööle ja hübriidohtudele. Ukraina kogemus näitab, et edu saavutamiseks on vaja jätkata väekaitse ja operatsioonijulgeoleku tõhustamist ning infovahetust struktuuriüksuste ja partnerite vahel selliselt, et viimane toimiks ja oleks jätkusuutlik ka kriisi­ ja sõjaajal.

Samuti tuleb suurel määral tõhustada personali julgeolekut, et tagada

usaldusväärne isikkoosseis ja seda mitte ainult rahu­, vaid ka kriisi­ ning sõjaajal. Selles vaates tuleb järjepidevalt tegeleda sisemise ohuga ja sellega kaasnevate riskide maandamisega nii infolekete kui muude ohtude ärahoidmiseks, mis kriisi­ ja sõjaajal realiseerudes võivad olla katastroofiliste tagajärgedega.

Julgeolekuvaldkond on struktuuriüksuste ülemate ülesanne ja vastutus, et rahuajal rakendatavad julgeolekumeetmed, sh isikkoosseisu väljaõpe, oleksid sellised, mis annavad esmase kaitse võimaliku sabotaaži, provokatsiooni, spionaaži, sh ootamatu rünnaku vastu, mida vastane võib korraldada varjatult kolmandate poolte abil.

Sõjapidamise printsiibid ja mitmesugused NATO julgeolekujuhendid sunnivad meid oma tegevust viima kooskõlla üldiste julgeolekupõhimõtetega, mis on arusaadavad kõigile liitlastele. Samas pole julgeoleku eesmärk saavutada täielikku kaitstust, sest see tähendab täielikku seisakut. Täieliku kaitstuse asemel peavad üksused olema loomingulised ja võimelised oma ülesannet täitma. Tähtis on keskenduda eesmärgile, mis on eelkõige olemasolevate kriitiliste võimete säilitamine.

Julgeolekuluure eesmärk Kui luurekeskuse üks peamistest ülesannetest on luureinfo kogumine ja analüüsimine, et tagada riigi eelhoia­

tus ja sõjaline kaitse, siis samaväärselt oluline on ka julgeolekuteabe kogumine ja analüüsimine. Ka julgeolekuinfo on eelhoiatuse tagamiseks hindamatu väärtusega. Kaitseväe, selle isikkoosseisu, teabe, taristu, vahendite ja meie liitlaste julgeolek on alus edukaks sõjapidamiseks.

Julgeolekuluure eesmärk on anda otsustajatele asjakohast teavet kaitseväe ja meie liitlaste vastu suunatud ohtude kohta, mis tulenevad spionaažist, sabotaažist, terrorismist, õõnestustegevusest ja organiseeritud kuritegevusest. Selleks tuleb koguda ja töödelda infot vastavate ohtude kohta.

Julgeolekuluure sisaldab vastuluure elemente ning NATO terminoloogia kohaselt räägitaksegi sellest kui vastuluurest (counterintelligence – CI).

Vastuluure/julgeolekuluure infot kogutakse nii traditsiooniliste kui tänapäeval üha suuremat rolli mängivate tehniliste vahenditega. Distsipliinide mõistes hõlmab see endas pea kõiki meetodeid, mida luurevaldkondki. Infot kogutakse inimestelt (human intelligence – HUMINT), küberruumis (cyber intelligence – CYBINT), avalikest allikatest (open source intelligence – OSINT), pildimaterjali kaudu (imagery intelligence – IMINT) jne.

Vahe seisneb eesmärgis. Kui luure kogub infot peaasjalikult vastase sõjalise domeeni kohta, siis julgeolekuluure hangib teavet ohtude kohta, mis on suunatud kaitseväe isikkoosseisule, taristule ja tehnikale ning meie liitlastele riigi sees. Veel on tähtis öelda, et Eesti õigusruumis seab kaitseväe korralduse seadus julgeolekuluure tegevusele selge fookuse ja piirid ning see ei ole võrdsustatav kogu riigi kaitsepolitseiameti ülesandeks oleva vastuluurega. Praegusel ajal näeme üha enam, kuidas meie vastane ka rahuajal aktiivselt võitleb: destabiliseerivaid tegevusi avaldub regulaarselt nii Eestis kui teistes NATO liikmesriikides. Olgu selleks ministri autoakna lõhkumine, monumentide sodimine või grafiti kaitseväe territooriumi välisperimeetril – need on vaenulike eriteenistuste värvatud agentide toimepandud tegevused meie riigivõimu ja jõustruktuuride maine õõnestamiseks ühiskonnas ja hirmu tekitamiseks inimeste seas. Kuhugi ei ole kadunud ka klassikaline luuretegevus, mille vastase jaoks

Foto: Shutterstock

võrdlemisi odav ja valutu praktika on nn säästuspioonide kasutamine. Ei pea kaugelt otsima juhtumeid, kus sotsiaalmeedia platvormi Telegram kaudu väikse raha eest värvatud Läti taksojuht andis Vene eriteenistusele infot Läti ja tema liitlasüksuste tegevuse kohta, mida kogus muuseas oma igapäevast taksojuhi tööd tehes.

Vastavaid üleskutseid teevad vaenulikud eriteenistused regulaarselt, mistõttu ei saa ka meie eeldada, justkui Eesti jõustruktuuride, sh kaitseväe vastu selliseid tegevusi toime ei panda.

Just eespool loetletud kaitseväesuunaliste ohtude tuvastamiseks ja tõkestamiseks ning seeläbi kaitseväe julgeoleku tagamiseks teostab luurekeskus julgeolekuluuret.

Luure­ ja vastuluuremaailma essents on info hankimine ja töötlemine ning teabe kogumiseks on vaja rakendada erinevaid vahendeid ja meetodeid. Luuretöö analüütilise poole kõrval on oluline roll ka loomingulisusel, mistõttu võib kerge liialdusega öelda, et eduka teabehanke piiriks on ainult fantaasia.

Luurekeskuse vihjeliin

Militaaržargoonis on kasutusel fraas «iga sõdur on sensor», mille eesmärk on teadvustada igale kaitseväelasele, et lisaks oma põhiülesandele tuleb «hoida silmad-kõrvad» lahti ning märgata ja teavitada luurele olulisest. Tegelikkuses ei pea selleks sensoriks olema ainult sõjaväelane, sest vastavat informatsiooni ei ole vaja koguda vaid lahinguväljalt.

Ka Sina saad anda oma panuse eelhoiatusse ja kaitseväe julgeoleku tagamisse!

Kui Sul on teavet ohtude kohta, mis ähvardavad kaitseväelast, kaitseväe üksust, taristut või objekti nii Eestis kui välismaal, siis palun anna sellest luurekeskusele teada: e-posti aadressil report@mil. ee, posti teel või kohale minnes aadressile Magasini 31a, 10138, Tallinn.

Kui asud väljaspool Eestit, siis pöördu palun Eesti Vabariigi suursaatkonna või konsulaadi poole ja anna teada, et Sul on informatsiooni kaitseväe luurekeskusele.

Julgeolekukaalutlustel võid paluda inimesel, keda usaldad, edastada meile Sinule teadaolev info.

Täpsem info mil.ee/uksused/luurekeskus/luurekeskuse-vihjeliin/

Analüüs ei ole luuredistsipliin

Sõna «analüüs» tähendab (alg)osadeks lahutav uurimine, eritlus. Samas sõna «süntees» (alg)osade ühendamine, nendest terviku koostamine. Ehk protsessi mõistes on tegu antonüümidega, mitte sünonüümidega. Oma igapäevatöös kasutab luureanalüütik mõlemat protsessi.

Analüüsi teeb iga inimene igapäevastes tegevustes. Otsus langetatakse igaühe varasema elu kogemustest lähtudes ja millisele infole on juurdepääs. Mängu tuleb ka info ja andmete aktsepteerimine või mis infot tahetakse alateadlikult tarbida. Pluss veel hoiakutest kujunenud eelarvamus, mis koos emotsionaalse seisundiga mõjutab info analüüsimise ja seejärel otsuse tegemise võimet. Samas olenemata tegevusvaldkonnast, kui rääkida tegevusest professionaalsel tasemel, persoonidest või toodetest, nagu analüüs, analüütik, analüüsiprodukt, siis alluvad need kõik sellistele põhimõtetele nagu neutraalsus, objektiivsus ja kallutamatus. Ja niiviisi igas eluvaldkonnas, olgu selleks rahandus, majandus, riigikaitse vms.

Analüüsi neutraalsus ja kallutamatus

Analüüsi neutraalsus ja kallutamatus tähendab, et hinnanguid ei anta lähtudes üksikisiku minapildist või aktsepteeritavast informatsioonist, mis otsust vastuvõtvale isikule või organisatsioonile on vastuvõetavad, vaid

5 x 5 riskimaatriks

Tõenäosus Kui suur on riski teostumise tõenäosus

5 Peaaegu kindel

Mõju

Kui tõsised oleks tagajärjed riski esinemise korral

4 Tõenäoline

3 Keskmine

2 Ebatõenäoline

1 Harv Tähtsusetu 1 Vähene 2 Oluline 3 Suur 4 Ränk 5 Allikas. SafetyCulture Keskmine 5 Keskmine 4

8 Keskmine 8 Keskmine 6

6 Keskmine 9

5 Kõrge 10 Kõrge 12 Kõrge 12 Kõrge 10 Väga kõrge 15 Väga kõrge 15 Väga kõrge 16 Äärmuslik 20 Äärmuslik 20 Äärmuslik 25 Madal 3 Madal 3 Madal 4 Väga madal 2 Väga madal 2 Väga madal 1

tuginedes faktidele ja neid tõlgendavatele analüüsimeetoditele.

Luuredistsipliinide kogutud ja hinnatud andmed koonduvad mitmeliigilise luureteabe (all-source) analüütikuni. Sellise taseme analüütiku tööülesanded on info kõrvutamine, hindamine ja «sobitamine antud puslesse».

Pusletükkidest peab moodustuma luureküsimustes võimalikult selge tervikpilt.

Just pusle kokkupanek iseloomustab seda tööd kõige paremini. Pusletükke saab vahetada sõpradega, kelleks on partnerasutused, või küsida neid juurde kogujatelt. Pusletükkidest peab moodustuma luureküsimustes võimalikult selge tervikpilt. Seejuures on puslesid, mida pannakse kokku mitu, tükid on erineva suurusega ja tervikpilt ei pruugi moodustuda. Samas tuleb hinnang pildi kohta anda otsustajatele tihti varem, kui tervik on analüütiku hinnangul täiuslik, kuna luurehinnang peab olema

4

ettevaatav, mitte konstateerima juba toimunud sündmust, sest sel juhul on tegu ajaloolise sündmusega. Teisalt, mõista ajaloos toimunut on samuti tähtis analüüsi osa, mis võimaldab otsustajatel ennetada järgnevaid samasuguseid sündmusi, kuna on antud hinnang võimalike uuritavate sündmuste jada kohta.

Analüütik peab olema oma tegevustes süsteemne ja püsiv ning taluma rutiini ja kriitikat. Samas ei tööta ta üksi, vaid meeskonna ühe liikmena ja tulemus saavutatakse ühise pingutuse abil. Luurekeskuses töötavad analüütikud, kes tunnevad huvi lugemise vastu ja soovivad ennast elukestvalt harida ning midagi uut avastada. Igaühel, kel igapäevaelus tekib mõnda uudist lugedes lihtne küsimus «Miks?» või hoopis literaarsem küsimus «Kuidas moos kommi sisse saab?», on võimalus meie kollektiivi sobituda.

Kindlustase ja tõenäosuse mõõdupuu

Kindlustase on raamistik, mida luureeksperdid kasutavad selleks, et väljendada, kui palju saab hinnangule tugineda, lähtudes olemasoleva luu­

Sõjauuringute instituudi GEOINT analüüsi põhjal koostatud kaart Ukraina vasturünnaku edukuse kohta Melitopoli rindelõigul 9. oktoobril 2023.

reinfo kvaliteedist ja usaldusväärsusest. See jaguneb kolmeks tasemeks. Esimene on kõrge kindlustase. See tugineb mitmele usaldusväärsele ja omavahel kooskõlas olevale allikale, kuid ei tähenda absoluutset kindlust. Teine on mõõdukas/keskmine kindlustase. Siin on mõningaid luurelünki või vastuolulisi seisukohti, kuid hinnang on siiski mõistlikult põhjendatud. Kolmas on madal kindlustase, kui luureinfo on piiratud, kinnitamata või ebausaldusväärne, mistõttu hinnang on väga ebakindel.

See süsteem aitab mõista, kui tugev on luureandmete alus enne otsus­

te tegemist. Tõenäosuse mõõdupuu standardiseerib tõenäosuse kirjeldamiseks kasutatava keele, vähendades segadust. Luureorganisatsioonid kasutavad enne määratletud tõenäosuslike termineid (nt väga tõenäoline, ebatõenäoline), mis on seotud protsentuaalsete vahemikega, et tagada selge kommunikatsioon. See vähendab valesti mõistmise riski ja parandab koostööd erisuguste asutuste vahel.

Mõlemad raamistikud võimaldavad luureekspertidel ebakindlust läbipaistvalt edastada, aidates teha paremaid ja teadlikumaid otsuseid ka puuduliku info korral.

Miks luure, miks analüüs?

JOOSEP (29 a): Olles navigatsiooniohvitserina sõitnud läbi kõik ookeanid, leidsin, et on aeg tulla tagasi kuivale maale. Minu ees oli mitmeid valikuid, kuid töö luurekeskuses tundus kõige huvitavamana ning kohana, kus minu teadmistel on oluline väärtus. On olnud põnevam, kui eales oodata oleks osanud. Igapäevatöös on kõige keerulisem ülesanne anda enamasti puuduliku luureinfo põhjal ja analüütilise töö tulemusena võimalikult hea ülevaade juhtunust ja hinnang vastase eelseisvast tegevusest ülemale. Luurekeskuse meeskond on üks ühtsemaid, kus töötanud olen. See on ka loogiline, kuna kõik on sama asja eest väljas, et Eesti oleks hästi kaitstud.

MAARIKA (34 a): Olin kaitseväes töölepingulise spetsialistina töötanud ligi viis aastat ning kuna senine töö oli end ammendanud, tundsin, et vajan värsket tuult. Olles varem omandanud analüütiku töö tarvis vajalikke oskuseid ja teadmisi, otsustasin hoolimata vähesest kokkupuutest kaitseväega kandideerida luurekeskusesse analüütikuks. Keskuse toetavas kollektiivis läbisin tööle asudes kõik vajalikud koolitused: sõduri baasoskustest kuni vene keeleni välja.

Päevast päeva on suurimaks katsumuseks asjakohase informatsiooni omavaheline seostamine ning suure hulga informatsiooni seest olulisima leidmine ja koondamine. Töö luurekeskuse analüütikuna ei sarnane küll James Bondi tööga, kuid on omamoodi huvitav ja pingutust väärt. Ja inimesed on siin toredad!

Piltluure (IMINT – imagery intelligence) on eraldiseisev kogumise distsipliin ehk luureliik, mis analüüsib satelliidi- ja ortofotodelt kaugseire meetodil saadud informatsiooni ning kus andmete kogumisplatvormideks võivad olla nii satelliidid, lennukid kui ka mehitamata õhusõidukid. Piltluure on väga tihedalt seotud ühe teise luureliigi, geoluurega (GEOINT –geospatial intelligence), mis ei ole ise eraldiseisev kogumise distsipliin, vaid tegeleb teiste luureliikide, peamiselt piltluure abil kogutud luureteabe ja georuumilise informatsiooni kirjeldamise, analüüsimise ja visualiseerimisega kaardil.

IMINT ja GEOINT –paarisrakendis luureliigid

Geoluure peamine eesmärk on meid huvitavas piirkonnas visualiseerida georuumiliselt kõik saadaolev informatsioon kaardirakenduse või digitaalse kaardi abil. Nii IMINT kui GEOINT vajavad oma tööks väga kvaliteetseid kaarte ja ruumiandmebaase ning tänapäevaseid tarkvaralahendusi. Siinkohal on väga oluline roll militaargeograafia grupil (MilGeo), mis on luurekeskuse osa.

Mille poolest on IMINT oluline luureinfo analüüsimises/kogumises?

IMINT­i abil saab seirata ning analüüsida ohtu, et tuvastada vastase tegevuse aktiivsus, kõrge väärtusega objekt või sündmus, mis võib mõjutada meie või sõbralike üksuste tegevust.

Tähtsal kohal on eelhoiatus ohust raporteerides. Samuti vastase tundmaõppimine (baasluure): relvastus, tehnika, taktika, väekaitse meetmed jne. IMINT­i abil saab koguda informatsiooni maastiku ja sihtmärkide kohta, suurendada kaitseväe olukorrateadlikkust ja teha koostööd teiste luuredistsipliinidega.

Peale selle on võimalik laekunud infot kontrollida ja kinnitada. IMINTiga saab tuvastada dünaamilised ja staatilised sihtmärgid, mida on võimalik ruumiliselt asukohastada (koordinaadid). Samuti võib tuvastada lühi­ ja pikaajalised muutused objektil.

Geoluure olulisus on selgelt esile tõusnud Ukraina sõja kontekstis. Olukorrateadlikkuse suurendamine – üksuste, luureinfo või georuumilise teabe kuvamine – on osa GEOINT­i tööst.

IMINT distsipliini eelised ja puudused

Eelised

▶ Annab visuaalse ja asukohastatud kinnituse varem kogutud luureteabele.

▶ Võime pidevalt jälgida maa-ala / objekti, mille kohta on raske saada informatsiooni teiste luuredistsipliinidega.

▶ Võimalus tuvastada muutusi eri perioodide vahel.

▶ Võimalik seada üles pidev objekti seireplaan, kombineerides optilisi ja SAR sensoreid.

▶ IMINT-i luuretegevus ei ole üldjuhul vastase poolt tuvastatav.

Puudused

▶ Annab kinnituse ainult sellest ajahetkest, millal pilt tehti.

▶ Parima tulemuse saamiseks peab olema integreeritud teiste luuretoodetega.

▶ Võimalikud valeobjektid.

▶ Sensorite piirangud (valgus, ilmastik jne.)

▶ Piltide töötlemine nõuab aega ja kogemusi ning on analüütikukeskne.

▶ Analüütikute väljaõpe ja andmete maksumus.

Lõuna-Korea luure edastatud Maxari pilt Vene sõjalaevast Põhja-Korea sadamas. Foto: AFP / Scanpix

Luurekeskuse IMINT kogub ja analüüsib peaasjalikult satelliitide kogutud andmeid ehk pilte. Satelliidipildid on väga erinevad, jagunedes põhiliselt kahte gruppi: optilised ja radarpildid. Passiivsete sensorite ehk kaamerate abil kogutakse optilisi pilte ning aktiivsete sensorite (SAR – syntethic aparture radar) abil radaripilte. Optilised satelliidipildid on sarnased tavakaameraga tehtud fotodega. Radari­ ehk SAR piltidega on olukord keerulisem. SAR sensorid pildistavad objekte mittenähtava valguse sagedusvahemikus, mistõttu ei ole neid võimalik palja silmaga näha.

Kuus peamist luureliiki

SAR sensor paneb kokku nn SAR pildi, mis näeb välja nagu mustvalge foto. Seda pilti on aga keerulisem analüüsida. SAR kaamera eelis võrdluses optilise kaameraga on tõik, et SAR sensorid «näevad» ka läbi pilvede ning andmeid saab koguda nii päeval kui öösel. Optiliste sensoritega saab koguda infot ainult päevasel ajal, pildistamiseks on vaja päikesevalgust.

Peale optiliste ja SAR piltide on olemas tehnoloogiaid, mis koguvad andmeid mitmes elektromagnetspektri vahemikus. IMINT­is on kasutusel infrapuna­ (IR) ja termosensorid (TR). Need sensorid ei ole satelliitidel laialt kasutuses või kui on, siis madalama eraldusvõimega sensoritel, küll aga kasutatakse neid droonidel (UAV ja UAS).

Infrapuna­ ja termokanalid võimaldavad näha ja tuvastada objekte ka pimedas. SAR pildid ei ole küll nii detailsed kui optilised, kuid võimaldavad info kogumist ka pimedal ning pilvisel perioodil. Vähesel määral võivad SAR piltide kogumist mõjutada äärmuslikud ilmaolud, nagu rahe, lumetorm või äike.

Eesti ilmastik ja olukord

Nagu teada, on Eestis viis–kuus kuud aastast pilves või osaliselt pilves, mis piirab märkimisväärselt optiliste sensorite kasutust. Siinkohal on tähtsaks muutunud SAR sensorite ja satelliitide kasutamine ning tehnoloogia globaal­

Luureliik (luuredistsipliin) (ingl intelligence collection discipline / intelligence discipline) on selgelt eristatav luurevaldkond, mis hõlmab tegevuse planeerimist, infokogumist ja -töötlust ning luureteabe ettekandmist, rakendades konkreetse valdkonna tehnoloogilisi vahendeid või inimvara.

NATO kuus peamist luureliiki/-distsipliini on: signaaliluure –SIGINT; kujutisluure/ piltluure – IMINT; inimluure – HUMINT; luure avalikust allikast – OSINT; andurluure – MASINT; akustiline luure – ACINT. Riigiti võivad luureliigid ja nende määratlused erineda ja seda ka NATO riikide seas.

Signaaliluure teave (SIGINT – signals intelligence) on luureteave, mille allikas on võõras elektromagnetsignaal või -kiirgus.

Piltluure teave (IMINT – imagery intelligence) on luureteave, mille aluseks on foto-, radar-, infrapuna-, elektrooptiliste, termo-

ja multispektersensoritega kogutud kujutised (nt satelliit- ja aerofotod) ning mis täiendab muudest allikatest saadud luureteavet.

Inimluure teave (HUMINT – human intelligence) on luureteave, mida koguvad inimesed ja peamiselt inimestelt.

Luureteave avalikust allikast (OSINT – open source intelligence) on luureteave, mille aluseks on nii avalikult kättesaadavast kui ka muust salastamata, kuid piiratud leviku või ligipääsuga ametkondlikust allikast saadud luureteave.

Andurluure teave (MASINT – measures and signatures Intelligence) on luureteave, mis on saadud anduritelt kogutud andmete teaduslikul ja tehnoloogilisel analüüsimisel ning mille eesmärk on tuvastada allika, emitteri või saatja erijooni ja hõlbustada seeläbi nende mõõtmist ja tuvastamist.

Akustilise luure teave (ACINT – acoustic intelligence) on akustiliste signaalide

kogumisel ja töötlemisel saadud luureteave. Märkus: termin tähistab ka vastava info kogumisega seotud luuretegevust ning luurega tegelevat organisatsiooni.

Luureprodukt (intelligence product) on luuretegevuse tulemusena loodud ja süstematiseeritud materjal, mis aitab mõista konkreetset teemat, isikut või sündmust ning millest saadud teadmist kasutab ülem luureteabel põhinevate otsuste tegemiseks.

Põhilised luureproduktid on: luureteave relvajõudude kohta; luureteave keemia-, bio-, radioloogilise ja tuumarelvade kohta (CBRN); kriminalistika ja biomeetria luureteave; georuumiline luureteave (GEOINT); meditsiiniluure teave (MEDINT); teaduslik-tehniline luureteave (STI); tehnoloogialuure teave (TECHINT); julgeolekuluure teave (SI); sihtmärgistamise luureteave; inimvõrgustiku analüüs (HNA).

Optilise ja SAR satelliidi pildi võrdlus.

ne areng. Viimastel aastatel on väga kiiresti arenenud just SAR pildivõimega satelliitide tehnoloogia ning kosmosesse on saadetud kümneid uusi SAR satelliite. Kommertsteenuse pakkujate SAR satelliidiinfo on muutunud jõukohasemaks ning kättesaadavamaks paljudele lõppkasutajatele.

Üldistatult kehtib see reegel, et optiliste sensoritega satelliidid ei kogu andmeid/pilte, kui on öö või pilvine ilm. Samas koguvad SAR sensoritega satelliidid andmeid nii öösel kui päeval ja ka pilves ilmaga.

Kuna SAR pilti on keerulisem analüüsida, siis on üksikut üksust ilma muu infota metsast või poolkinnisel maastikul keerulisem üles leida. Seetõttu on SAR satelliitide eest soovitav varjuda väga tihedasse okaspuumetsa või hoonetesse.

Kehtib lihtne reegel: kui sina ei näe taevast, siis ei ole ka sind SAR pildil näha. Teine oluline tegur on peita jälgi nii optiliste kui SAR sensorite eest. Üksikut sõidukit on isegi maastikul keeruline tuvastada. Kui sõidukeid on rohkem, siis on neid kergem tuvastada.

Väga keeruline on öelda, mis kell on kõige õigem vastase eest oma tegevusi varjata. Enamik optilisi satelliite lendavad üle Eesti kella 9–13 vahel, kui saab ka pilte teha. SAR satelliidid lendavad enamjaolt üle Eesti varahommikul või öösel. Ajaaknad on vastavalt kell 6–9 ja 19–24. Kui on täpsem huvi, siis saab veebilehelt n2yo. com vaadata, millised satelliidid ning kui tihti üle Eesti lendavad.

Venemaa ja Hiina

Avalike allikate info kohaselt on Venemaal IMINT­i jaoks sobivaid satelliite umbkaudu kümme ning hiinlastel üle 50. Matemaatiliselt arvutades oleks nende kümne satelliidiga ideaaltingimustes võimalik teha mingist asukohapunktist Eestis ligi 20 ülesvõtet/ pilti päevas.

Avalikest veebirakendustest on võimalik teha päringuid, millised satelliidid mis aladest pilte on teinud. Ühe näitena võib tuua eelmise aasta Kevadtormi perioodi, kus hiinlaste satelliidid pildistasid mitmel päeval Eestit. Näiteks pildistati 11. mail 2024, kuna ilm seda soosis, üles sisuliselt terve Mandri­Eesti.

satelliidipilt Vene sõjaväekolonni takerdumisest Ivankivi lähistel.

Foto: AP Photo / Scanpix

IMINT­i üks funktsioone on ka lahingukahjude hindamine (BDA –battle damage assessment). Sellel informatsioonil on tähtis osa kaitseväe otsuse vastuvõtmisel. Hinnata saab näiteks füüsilisi kahjusid: kas objekt või sihtmärk sai hävitatud, milline on kahjude suurus ja mõju.

Funktsionaalse kahju korral hinnatakse, kas objekt või sihtmärk on endiselt töökorras ja toimiv. Lisanduvad ka planeerimata kahjud, mille puhul hinnatakse, milline on olnud

lahingutegevuse mõju tsiviilobjektidele, inimestele, keskkonnale jms. Kokkuvõtvalt on piltluure ehk IMINT­i peamine roll informatsiooni kogumine ja eelhoiatusse panustamine. Üha rohkem tuleb mõelda ka tehisaru kaasamisele, nt automaatne piltide tuvastussüsteem, mis suudab tuvastada muutusi.

IMINT­il ei ole geograafilisi info kogumise piiranguid, küll aga mõjutab kogumist märkimisväärselt ilmastik.

Maxari

Maxari pilt pärast plahvatusi Vene Oktjabrski laskemoonalaos.

Pogonovo polügoon Voroneži oblastis

Maxari pildil. Foto: AP Photo / Scanpix

Luurekeskuse avalike allikate (OSINT – open source intelligence) luureüksus on väike, kuid sellel väiksusel on teatud eelis, mis annab meile «kategoorilise imperatiivi» tegeleda ainuüksi kõige olulisemate, isegi eksistentsiaalsete tööülesannetega. Tõenäoliselt oleme NATO liikmesriikide OSINT-üksuste seas lihtsakoelisim, isegi primitiivseim.

Avalike allikate luure ehk OSINT

Meie, eestlased, peame end keskmisest tehnoloogiateadlikumaks ja ilmselt see nii ka on. On ju meil Skype, Playtech, Pipedrive ja teised startup’i ükssarvikud. Sõjalises OSINT­is oleme aga tehnoloogiasse suhtumises pigem konservatiivsed. Me kasutame eri tüüpi tehnoloogiaid, kuid ei soovi sellest liigselt sõltuda. Võime oma töömeetodit nimetada käsitöökogumiseks, säilitades tervemõistusliku tasakaalu valdkondliku ekspertiisi ja nüüdisaegse tehnoloogia vahel. Meie avalike allikate kogujad ja analüütikud on eeskätt Venemaa Föderatsiooni relvajõudude tehnika, struktuuride ja doktriinide eksperdid ning alles seejärel tehnoloogiliste rakenduste asjatundjad.

Luurekeskuse OSINT­i käsitlusviis lähtub arusaamast, et me ei suuda koguda ja analüüsida kõike, isegi mitte murdosa veebiavarustes ringlevast informatsioonist. Mistõttu peame keskenduma ja täpselt sihitama, millist infot luure ja kaitsevägi avalikest allikatest vajavad. Lihtsas keeles on meie tegevuse neli postulaati järgmised: väga selge ja lihtne ülesannete prioriseerimine, ressursside optimeerimine, koguja sihipärane väljaõpe ja tehnoloogilised vahendid, mis vastavad antud ülesannetele. Mida luurekeskuse avalike allikate luure teeb ja mida ei tee? Esiteks on meie tööjaotus Eesti välisluureameti ja kaitsepolitseiametiga hästi paigas. Me teeme koostööd nii palju kui võimalik ja vajalik, hoides tööülesannete

76. ründedessantdiviisi isikkoosseisu kaotused sõjategevuses Ukraina vastu auastmete kaupa alates 24. veebruarist 2022 avaliku allika andmestikule tuginedes

Foto: EPA / Scanpix

25. veebruari 2025 seisuga

Foto: AP Photo / Scanpix

Maxari pilt sõjaväekolonnist Soloti sõjaväebaasi juures.

kattumuse miinimumis. Sõjalise avalike allikate luureüksusena ei tegele me vastase majanduse, poliitika, ühiskonna või kultuuriga. Me ei kogu ega analüüsi desinformatsiooni, vastase propagandat ega muud sarnast.

Sõjaudu me ei kogu

Suur osa sellest on n­ö sõjaudu ja seda me oma andmebaasides talletada ei soovi. Nende teemadega tegelevad teised inimesed, kas siis kaitseväe sees või väljaspool seda. Me ei tegele politseitööga ja mõistagi ei kogu me midagi riigisisest.

Teiseks, OSINT ei korja ega talleta oma serveritesse meeletut hulka avalike allikate teavet n­ö igaks juhuks, lootuses, et ühel heal päeval leiab keegi sealt midagi väärtuslikku. Teiste sõnadega ei tee me umbes iga kümne minuti tagant internetist kuvatõmmist ega lase ChatGPT­l sellest jutupunkte teha. Kui me pole praegu mingit teavet võimelised töötlema, siis suure tõenäosusega on see homme ajale jalgu jäänud või väheoluline.

Luurekeskuse avalike allikate luureüksus tegeleb üksnes sõjalise OSINT­iga. Meil on ainult üks kogumispiirkond ja eesmärk: Venemaa Föderatsiooni relvajõudude olukord meie piiri lähistel. Me ei jälgi julgeolekupoliitilisi arenguid laias maailmas, seda teeb valitsuse situatsioonikeskus.

Me ei guugelda ega lappa sotsiaalmeediat suvaliselt, vaid kogume infot süsteemselt oma kogumispiirkonna kohta ning kui üks või teine infokild ei vasta mõnele küsimusele meie kogumisülesannetes, ignoreerime seda. Teisisõnu, luurekeskuse OSINT ei kogu luureteavet, mis võib kunagi kedagi huvitada, vaid pelgalt seda, mida me peame koguma ja mis on praegu tähtis ja abiks luurel hinnata vastase võimeid ja üksuste valmidust ülesandeid täita.

Kolmandaks, luurekeskuse avalike allikate luure peamine tulemus või toodang ei ole OSINT­i ettekanded või kokkuvõtted, ehkki neid teeme ka. Põhieesmärk on täiendada oma andmebaase Venemaa relvajõudude kohta käiva infoga, mis sisaldavad vastase struktuure, relvastust, taristut, väljaõpet ja teisi valdkondi. Sõjalise OSINT­iga anname oma panuse kaitseväe eelhoiatusse, olukorratead­

likkusse ja baasluuresse, mida saab lihtsustatult defineerida kui vastase lahingukord (ORBAT – order of battle).

Moodne tehnoloogia

Meie kogumismeetod on väga lihtne. Kogume luureteavet kogumisplaani kohaselt, analüüsime seda ja lisame andmebaasi.

Millal me kasutame selles töös tehisaru ja muud moodsat tehnoloogiat? Nagu ülal kirjeldatud, kogume vastase kohta faktilist informatsiooni. Fakte, mis on korralikult tuvastatud, on märksa lihtsam andmekogudena korraldada ja allutada ühe allika (single source) analüüsile.

Proovime alati leida algallikat: sõnavõttu, pilti, videot. Seega on kasulikud kõik rakendused, mis aitavad meil leida algallikat koos metaandmete ja muu asjakohase teabega, samuti rakendused, mis aitavad kaasa allika valideerimisele ja info tuvastamisele. Tehnilised lahendused on teretulnud, kuid kogu

tööprotsessi peab juhtima ja kontrollima inimene, kelleks on protsessi kõigis etappides OSINT­i koguja.

Sageli esitatud väide, et tänu internetile ja meediale on saadaval aina rohkem informatsiooni, on paljuski illusioon. Vähemasti, mis puutub meie valdkonda, siis suur osa sellest, mis pärineb internetist, pole faktiline info, vaid parimal juhul kellegi kommentaar või seisukoht.

Me oleme huvitatud faktidest. Kus asub see või teine allüksus? Millised relvasüsteemid neil on? Milline on nende väljaõpe? Kes on ülem? Faktide ja statistika abil saab tuvastada suundumusi ühe kogumisdistsipliini raames. See on omakorda üheks sisendiks kõigi kogumisdistsipliinide analüüsile (all source analysis).

Tehnoloogilised lahendused on vajalikud info hankimiseks ja valideerimiseks, kuid sama palju on vaja turvalist IT­keskkonda, kust infot koguda. Meil on vaja lahendusi, kuidas optimaal­

selt kasutada sotsiaalmeediakeskkondi ning loomulikult nagu iga teinegi vajame otsingumootoreid, tõlke­ ja tuvastusprogramme jms.

Mida oodata tulevikult?

Mõistagi jälgime me ühe silmaga kogu aeg tehnoloogiasektorit. Samas, ilmselt meie väikese koosseisu tõttu oleme seisukohal, et me ei pea ise arendama lahendusi, mida erasektor nii või teisiti teeb. Näiteks masintõlget.

Me peame leidma praktilisi maalähedasi lahendusi alati muutuvas kogumiskeskkonnas. Kommertslahendused on üldjuhul päris head ning teinekord saame neid kergelt modifitseerida, et see või teine rakendus vastaks paremini meie vajadustele. Meil ei ole vaja, et üks superäpp teeks kõike. Piisab, kui üks rakendus leiab, teine aitab tuvastada, kolmas tõlgib jne.

Kui me ehitame süsteemi, kus inimene on ainult lõpptarbija, siis loobume kontrollist nii protsessi alguse kui

protsessi enese üle. Sellisel juhul ei saa me oma otsustusprotsessis taolisele teabele toetuda.

Rakendused on head ja neist on tohutult abi, aga kõige olulisem faktor protsessis on inimene – kvalifitseeritud erialaekspert. Meie süsteemis vastutab inimene kogumise ja töötlemise eest kõigi etappide vältel.

Oleme seisukohal, et koguja ei saa ühtaegu olla ekspert kõikides valdkondades ja teemades, isegi mitte moodsa tehnoloogia abil. Inimene saab tõeline ekspert olla ainult suhteliselt kitsalt piiritletud valdkonnas, näiteks Venemaa relvajõudude tegutsemise taktika või relvasüsteemide võimete alal. Ta ei saa samal ajal olla Lääne­Aafrika terroristlike organisatsioonide või Haiti kriminaalsete jõukude ekspert.

Kokkuvõttes, masinad ja rakendused ei asenda inimest – kogujat või analüütikut. Säilib vajadus luureteabekoguja sihipärase väljaõppe ja sellel põhineva ekspertiisi järele.

Luure tasandid

Strateegiatasandi luureteave (strategic intelligence), mis on vajalik poliitika kujundamiseks, sõjaliseks planeerimiseks ja suuniste andmiseks riiklikul ja/ või rahvusvahelisel tasandil. Strateegiatasandi luureteave kajastub sageli ka taktikatasandil.

Operatsioonitasandi luureteave (operational intelligence), mis on vajalik kampaaniate planeerimiseks ja elluviimiseks operatsioonitasandil ja mis keskendub ohtude ja toimijate võimete ja kavatsuste väljaselgitamisele. See annab ülemale parema olukorrateadlikkuse ja on abiks tema otsuste langetamisel.

Taktikatasandi luureteave (tactical intelligence), mis on vajalik taktikaliste operatsioonide planeerimiseks ja elluviimiseks. See keskendub ohtudele ja riskidele, mis võimaldab ülemal täita taktikalisi ülesandeid või tegevusi. Luureteave, mis puudutab andmeid ilmastiku, vastase ja territooriumi kohta ülema huviala piirides, keskendudes väekaitsele ning vahetutele hoiatustele. Taktikatasandi luureteave aitab luua ja planeerida operatsiooni- ja strateegiatasandi olukorrateadlikkust.

Foto: Shutterstock

Signaaliluure ehk SIGINT

Signaaliluure on elektrooniliste signaalide ja kommunikatsioonide kogumine ning analüüsimine, mille eesmärk on hankida luureteavet, toetada riikliku julgeoleku tagamist ning aidata kaasa sõjaliste ja strateegiliste otsuste tegemisele.

Üks tähtsamaid luureliike on SIGINT, mida kasutavad riigid üle maailma, sealhulgas USA, Ühendkuningriik, Venemaa, Hiina ja paljud teised.

Signaaliluure on kriitiline osa nüüdisaegsest luuretegevusest ja rahvusvahelisest julgeolekust, mille abil võime jälgida ja analüüsida elektroonilisi signaale, mis võimaldavad riikidel tuvastada ohte, planeerida sõjalisi operatsioone ja kaitsta oma huve. Samas peame meeles pidama, et SIGINT­iga kaasnevad ka eetilised ja tehnoloogili­

sed probleemid, mis nõuavad pidevat kohanemist ja tasakaalu privaatsuse ning julgeoleku vahel.

Signaaliluure alaliigid

Signaaliluure hõlmab mitmeid elektrooniliste signaalide alaliike, millest peamised on sideluure (COMINT – communications intelligence), elektrooniline luure (ELINT – electronic intelligence) ja navigatsiooni­ ja juhtseadmete signaaliluure (FISINT – foreign instrumentation signals intelligence). Sideluure keskendub sideva­

hendite, näiteks raadiote, telefonide, interneti ja satelliitside pealtkuulamisele. Sideluure eesmärk on koguda teavet vaenulike ja sihtmärgiks olevate poolte suhtluse kohta. Seda kasutatakse sõjaliste plaanide, diplomaatiliste läbirääkimiste ja isegi terroristide kavatsuste väljaselgitamiseks. Elektrooniline luure tegeleb radarite ja muude elektrooniliste süsteemide andmete analüüsimisega. See võimaldab tuvastada ja mõista vastase tehnoloogilisi võimeid, nagu õhutõrjesüsteemid või sõjalaevade radarid. Navigatsiooni­ ja Foto: Shutterstock

juhtseadmete signaaliluure keskendub spetsiaalselt välisriikide relvasüsteemide ja seadmete signaalide jälgimisele, näiteks ballistiliste rakettide katsetamisel edastatavatele signaalidele.

Rakendusvaldkonnad

Peamised kasutusvaldkonnad nii rahu­ kui kriisiajal on riiklik julgeolek ja terrorismivastane võitlus, sõjalised strateegiad ja operatsioonid, diplomaatiline luure ning küberluure.

Riikliku julgeoleku ja terrorismivastase võitluse korral aitab signaaliluure tuvastada ja neutraliseerida terrori­ ja küberrünnakuid ning vastase spionaaži. SIGINT­süsteemid võimaldavad jälgida terroriorganisatsioonide suhtlust ja planeerimisprotsesse.

Sõjaliste operatsioonide korral võimaldab SIGINT konflikti ajal anda vägedele kriitilist teavet vastase plaanide, positsioonide ja võimete kohta. 1991. aastal kasutati signaaliluuret Lahesõjas Iraagi radarite tuvastamiseks ja õhurünnakute planeerimiseks.

Diplomaatilise luure korral võimaldab SIGINT valitsustel jälgida teiste riikide poliitikat ja otsuseid. Kuigi see on mõnikord vastuoluline, on diplomaatilise luure eesmärk säilitada riigi huvid rahvusvahelisel areenil.

Küberluures on signaaliluure laienenud ka küberturvalisuse valdkonda, kus see keskendub internetis pahatahtliku tegevuse ja küberrünnakute avastamisele. Paljud riigid kasutavad

SIGINT­i häkkerite tegevuse jälgimiseks ja küberkaitse tugevdamiseks.

Kogumismeetodid

SIGINT­i kogumiseks kasutatakse erisuguseid meetodeid ja tehnoloogiaid, nagu satelliidid, pealtkuulamiskeskused, mobiilsed seadmed ja droonid ning küberruumi jälgimine.

Signaaliluure satelliidid koguvad andmeid suurel kaugusel, jälgides raadiosignaale, satelliitsidet ja isegi radarikiirgust. Näiteks USA riikliku luureagentuuri (National Reconnaissance Office – NRO) käsutuses on mitmeid

SIGINT­i satelliite. Pealtkuulamiskeskused asuvad strateegilistes kohtades ja koguvad andmeid raadio­, telefoni­ ja internetiinfo liikluse kohta.

Ühendkuningriigis on riiklik luure­, julgeoleku­ ja küberagentuur (Government Communications Headquarters

Tegevused NATO sõjaväebaasis Türgis.

– GCHQ) ja Ameerikas riiklik julgeolekuagentuur (National Security Agency – NSA) tuntud oma pealtkuulamistehnoloogiate poolest. Moodsad droonid ja mobiilsed SIGINT­i seadmed suudavad jälgida lokaalseid signaale, näiteks raadiosidet lahinguväljal.

Signaaliluure üks ülesanne on ka küberruumi jälgimine, kus SIGINT kogub andmeid internetis, sealhulgas jälgib krüpteeritud suhtlust ja sotsiaalmeediat. Tänapäeva küberjälgimissüsteemid suudavad koguda tohutul hulgal andmeid ja neid automaatselt analüüsida.

Luure Ukraina sõjas

SIGINT­i roll on Ukraina sõjas olnud tähelepanuväärne, kuna nii Ukraina kui tema suurimad liitlased, nagu USA, Ühendkuningriik ja NATO, on kasutanud kõrgtehnoloogilist elektroonilist luuret Venemaa sõjaliste ka­

vatsuste tuvastamiseks ja vastumeetmete rakendamiseks.

Juba 2021. aasta lõpus ja 2022. aasta alguses kasutasid USA ja NATO SIGINT­i, et tuvastada Venemaa vägede koondumist Ukraina piirile ning edastasid selle informatsiooni Ukrainale. Satelliitide ja raadioside pealtkuulamise abil hoiatati maailma ja Ukrainat Venemaa peatsest invasioonist, aidates Ukrainal rakendada varajasi kaitsemeetmeid.

Ukraina enda signaaliluure on tuvastanud Venemaa vägede halva suhtlusdistsipliini. Paljud Vene sõdurid kasutasid suhtlemisel tavalisi mobiiltelefone või krüpteerimata raadiosidet, mida Ukraina suutis pealt kuulata. Näiteks avalikustati sõdurite vestlused, kus nad kurtsid toidupuuduse, moraali languse ja juhtimisprobleemide üle.

Ukrainlased suutsid pealt kuulatud suhtluse abil koguda informatsiooni

Foto: Shutterstock

sõjakuritegude toimepanemise kohta, mis oli invasiooni algusfaasis äärmiselt oluline, et näidata maailmale venelaste jõhkrust, ahnust ja ebainimlikku käitumist. See aitas kaasa läänemaailma mobiliseerumisele Ukraina toetuseks.

Elektroonilise luure abil on edukalt tuvastatud Venemaa radarite ja õhutõrjesüsteemide positsioonid, mis on aidanud Ukraina vägedel neid sihtmärke neutraliseerida. Näiteks on Ukraina väed koos liitlastega suutnud kindlaks teha mitme Venemaa S ­ 400 õhutõrjesüsteemi asukoha.

Liitlaste FISINT on jälginud ja analüüsinud Venemaa ballistiliste rakettide ja droonide lennutrajektoore, aidates sellega Ukraina õhutõrjel neid edukalt alla tulistada. Väga tähtsaks on osutunud muu hulgas signaaliluure abil kogutud teave Venemaa logistikakeskuste ja juhtimispunktide tuvastamiseks. SIGINT on aidanud täpselt kindlaks

teha, kus asuvad Venemaa laskemoonalaod ja juhtimiskeskused, mida seejärel on hävitatud täppisrelvade, näiteks HIMARS­ite, abil.

Katsumused ja probleemid Nagu luure nii ka signaaliluure areng toob kaasa moraalseid, eetilisi ja tehnoloogilisi dilemmasid. Krüptograafia areng muudab andmete dekrüpteerimise keerulisemaks, mis raskendab SIGINT­i ülesannete täitmist.

Samas tõstatab signaaliluure laialdasem kasutamine inimeste privaatsuse puutumatuse küsimuse, kuna valitsused ning ka suurema eelarvega valitsusvälised või terroriorganisatsioonid võivad jälgida tsiviilisikute kommunikatsiooni.

Näiteks avaldas Edward Snowden 2013. aastal teavet NSA massilise jälgimisprogrammi kohta, põhjustades sellega rahvusvahelist pahameelt. Tehnoloogia kiirenev areng toob kaasa uued kommunikatsioonivahendid, nagu 5G ja kvantkrüptograafia, mis muudavad signaaliluure meetodid kiiresti vananenuks, sundides riike pidevalt oma tehnoloogiaid uuendama. SIGINT ei ole ainult kaitsev tööriist, seda saab kasutada ka küberrünnakuteks ja valeinformatsiooni levitamiseks.

Signaaliluure ajalugu

SIGINT­il on pikaajaline ajalugu, mis ulatub tagasi vähemalt esimese maailmasõjani. Varases staadiumis tähendas see peamiselt raadioside pealtkuulamist. Signaaliluure võeti esimest korda laialdaselt kasutusele, kui riigid avastasid raadiokommunikatsiooni olulisuse sõjalise luure jaoks. Näiteks lõi Briti luure 1914. aastal krüptoanalüüsi keskuse mereväe admiraliteedi juures, mida tuntakse ka koodnimega Room 40, mis dešifreeris Saksa mereväe sõnumeid.

Teises maailmasõjas saavutas signaaliluure uue taseme, kui kasutati sõnumite krüpteerimise masinaid, nagu Enigma ja dekrüpteerimiskeskuseid, nagu Bletchley Park Inglismaal, mis mängis olulist rolli Saksa sõnumite dekrüpteerimisel. Külma sõja ajal sai SIGINT­ist tähtis tööriist, kuna USA ja Nõukogude Liit konkureerisid luuretehnoloogia arendamises. Tänu radarite ja satelliitide arengule algas elektroonilise luure osatähtsuse suurenemine, mis kestab praeguseni.

Enigma on saksa elektriinseneri Arthur Scherbiuse leiutatud ja 1918. aastal patenteeritud kaasaskantav masin sõnumite šifreerimiseks. Alguses oli Enigma suur, üle 50 kilogrammi kaaluv kirjutusmasinaga varustatud masin kommertskasutuseks. Hiljem kujunes Enigma IV-st üks legendaarsemaid masinaid teise maailmasõja ja krüptograafia ajaloos.

Näiteks inglased lõid selle baasil Typexi, mis oli täiustuste järel isegi mõnevõrra keerukama šifreerimissüsteemiga kui Enigma. Ameeriklastel oli analoogne masin SIGABA, mis kasutas täiuslikumat, 15 rootoriga kolmes grupis šifreerimist, kuid mis oli kohmakas ja vähem töökindel. Enigma ajalooga on tihedalt seotud mitu olulisimat tehnilist lahendust arvutiajaloos, nagu esimene elektronarvuti Colossus ja elektromehaaniline koodimurdmise masin Bomba.

Enigmaga seotu oli 1970. aastateni suure saladuskatte all. Kõige rohkem varjati fakti, et Enigma sõnumite dešifreerimine on reaalselt võimalik. Seetõttu ei teatud ka elektronarvutist Colossus ning paljude riikide armeed kasutasid Enigma-sarnaseid rootortüüpi masinaid mitu aastakümmet.

Liitlased dešifreerisid Enigma kodeeritud teksti teises maailmasõjas täielikult pärast seda, kui Atlandil saadi 4. juunil 1944 kätte Saksamaa allveelaev U-505, kust leiti Enigma šifreerimismasin koos vajaliku dokumentatsiooni ja koodiraamatutega. Mõned Enigma sõnumid jäid siiski murdmata, sest Enigma versioonid olid erinevad. Alles lähiajal on neid suudetud murda.

Ukraina tankid Tšernihivi lähistel. 2022. aasta kevadel piiras Vene armee seda linna, kuid ei suutnud vallutada. Foto: AFP / Scanpix

Eesti iseseisvuspäeval, 24. veebruaril möödus kolm aastat Venemaa täiemahulise agressioonisõja algusest Ukrainas. Praegu käib Ukrainas kurnamissõda, kus Venemaa püüab vallutada maavararikast Donbassi.

aastat Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu

Urmas Salo erukapten

Kuna USA uus president Donald Trump soovib sõda kiiresti lõpetada, on võimalik, et 2025. aastal sõlmitakse vaherahu. Samas võib arvata, et vaherahu pole pikaajaline, sest Venemaal valitsev diktaator pole loobunud Ukraina vallutamise plaanidest ja vaevalt õnnestub tal läbirääkimisteks saavutada isegi esmast eesmärki: vallutada täielikult Donetski ja Luhanski oblastid, rääkimata Zaporižžja ja Hersoni oblastist.

Paraku on need oblastid pärast püssitorude ees 2022. a septembris toimunud pseudoreferendumit arvatud Venemaa koosseisu. Loomulikult ei saa Ukraina loobuda oma territooriumitest.

Venemaa välksõja nurjumine Venemaa põhieesmärk 24. veebruaril 2022 alanud nn sõjalises erioperatsioonis oli kolme päeva jooksul hõivata Kiiev, kukutada president ja valitsus ning asendada need venemeelsete tegelastega. Teine eesmärk oli maismaa­

ühenduse loomine Krimmiga, aga ka Musta mere ranniku hõivamine.

Edasi oli plaanis luua ühendus Transnistriaga. Ukraina relvajõudude Donbassis asuv grupeering oli kavas ümber piirata ja hävitada või desarmeerida.

Venemaa Ukraina vastu koondatud väegrupeeringus oli u 150 000 inimest ja lahingujõudude koosseisus 120 pataljoni taktikalist gruppi u 1300 tanki ja 4000 lahingusoomukiga, neist umbes pool Põhja­Ukrainas, mis olid suunatud Kiievi piirkonna okupeerimiseks.

Kiievi vallutamise operatsioonis oli tähtis roll Vene õhudessantvägedel ning selles operatsioonis osales neist 16 pataljoni taktikalist gruppi. Kiievit okupeerima olid saadetud ka Venemaa rahvuskaardi – Rosgvardija – allüksused, nende seas Tšetšeenia eriüksused.

Peale Vene relvajõudude osalesid sõja algul sissetungis ka Ukraina separatistide ehk terroristide formeeringud, nn Donetski ja Luhanski rahvavabariikide rahvamiilitsa kaks armeekorpust, hinnangute kohaselt 76 pataljoni u 60 000 võitlejaga. Venemaa välksõja etapp kestis 24. veebruarist kuni aprilli alguseni 2022, kui Vene väed taandusid Kiievi, Tšernihivi ja Sumõ oblastist.

Sõjategevus Ukrainas näitas algusest peale, et Vene sõjavägi polnud lahinguväljal tegelikult võitlusvõimeline ja suutis sõdida vaid tsiviilelanikega ehk sooritada sõjakuritegusid. Ukrainasse saadeti tohutul hulgal sõjatehnikat, kuid pataljoni lahingugruppides oli puudus väljaõpetatud jalaväelastest ning algul püüti kasutada ka ajateenijaid.

Ukraina vastupanuvõimet oli totaalselt alahinnatud. Vene sõjavägi üritas, aga polnud suuteline kordama Nõukogude armee 1968. aasta Praha hõivamise või 1979. aasta Kabuli vallutamise operatsiooni. Juhtimine, luure ja väeliikide koostöö olid nõrgad ning tehnika hooldamine ja logistika puudulikud.

Ukrainlasi aitas ka soe talv, mis muutis maa väljaspool teid sõjatehnikale raskesti läbitavaks. Nii oli Ukraina võitlejatel võimalik droonide ja muude relvadega rünnata teedel takerdunud Vene sõjaväe või varustamise kolonne.

Ukrainlastel polnud Kiievi kaitseks palju sõjaväeüksusi, aga kiirelt moodustati vabatahtlikest territoriaalkaitseüksused ning kõigile soovijatele jagati

relvi. Toetas ka Ukraina lennuvägi. Kiievi kaitsjad võitsid sõjalises jõus ligi kümnekordses ülekaalus olevaid agressori vägesid, sh Vene eliitvägesid.

Muidugi aitas kaasa ka lääne kiire relvaabi, eelkõige tankitõrjerelvad. Vene õhudessantvägede ja spetsnazi väiksemad dessandid lõppesid edutult ka mujal, nt Vassõlkivi lennuvälja juures ja Mõkolajivi Kulbakino lennuväljal.

Lõunas suutsid Vene väed hõivata kiirelt Nova Kahhovka ja Hersoni, Zaporižžja oblastis Melitopoli, Berdjanski, Tokmaki ja tuumajaama Enerhodaris. Pealetung Orihhivile ja Huljaipolele aga nurjus.

Ukraina vägedel õnnestus tõrjuda märtsi algul maismaarünnak Mõkolajivi ja Odessa vallutamiseks. 13.–14. aprillil 2022 õnnestus tänu Vene Musta mere laevastiku lipulaeva ristleja Moskva uputamisele lõplikult kaotada Vene meredessandi oht Odessa piirkonnas. Ukraina jõud võtsid oma

kontrolli alla Ussisaare ja Musta mere loodeosa ning vabastasid blokaadist sealsed sadamad. Kuni 20. maini 2022 jätkus ümberpiiratud Mariupoli kaitse, millega seoti osa Vene vägesid, mis muidu oleks võinud tungida Zaporižžja või Dnipro suunas.

Tagantjärele hinnates olid sissetungi eel ka Ukraina ettevalmistused ebapiisavad ja sõjalist ohtu alahinnati. Vähe tähelepanu pöörati kaitse tugevdamisele okupeeritud Krimmi piiril.

Strateegiline kaitse

Donbassis 2022. aastal

Aprilli algul 2022 paisati Vene väed loode operatsioonitsoonist ümber sõjategevuse jätkamiseks Harkivi oblastisse ja Donbassi. Algas sõja teine faas, mis oli Ukrainale teine strateegiline kaitseoperatsioon.

Venemaa plaan oli Donbassis kaitsel asuv Ukraina väegrupeering löökidega põhjast Harkivi ja Donetski oblasti piirialalt ning lõunast Donetski

Maailma suurim lennuk, An-225 Mrija hävines, kui Vene õhudessantväelased üritasid Hostomeli

ja Zaporižžja oblasti piirialalt ümber piirata ja likvideerida. Põhieesmärk oli täieliku kontrolli saavutamine Ukraina ida­ ja lõunaosas, et kindlustada maismaaühendus okupeeritud Krimmi poolsaarega.

Ukraina eesmärk oli tekitada võimalikult suuri kaotusi agressorile. Ukraina väed olid juba 2014. aastast rajanud oma positsioonide kaitseks Donbassis tugevad kaitserajatised, mida oli otse rindelt rünnates väga raske vallutada. Seetõttu planeeris Vene väejuhatus haaravat operatsiooni põhjast, algul Izjumi piirkonnast mehhaniseeritud väegruppidega.

3. märtsil 2022 algas Vene vägede pealetung Harkivi oblasti kaguosas asuvale Izjumile ja 1. aprillil õnnestus neil linn vallutada. Izjumist oli Vene vägedel võimalik ohustada 45 km kaugusel Donetski oblasti põhjaosas paiknevaid suuremaid linnu loodest.

Reaalselt oli selline pealetungioperatsioon määratud nurjumisele, sest piirkonna maastik oli tihedalt asustatud ja seal leidus palju takistavaid jõgesid. Tegelikult hakkas sõjategevus sarnanema I maailmasõja positsioonisõjaga. Venelased pidid ikkagi ründama idast ja kindlustatud positsioonide vallutamiseks kasutama hulgaliselt suurtükiväge.

Ukraina väed rakendasid Donbassis kurnamistaktikat. Kuni Venemaal oli Donbassi rindel ülekaal nii elav­ kui tulejõus, osutasid Ukraina väed hästi ettevalmistatud kaitsepositsioonidel võimalikult tugevat vastupanu ja ei lasknud ennast ümber piirata ega hävitada, misjärel õigel hetkel taanduti.

Kõige raskem oli olukord mai lõpus, kui Ukraina vägedel hakkas lõppema suurtükiväe laskemoon. Samal ajal kui ukrainlased said päevas lasta välja 5000–6000 suurtükimürsku, kulutasid Vene ja separatistide väed 50 000–80 000 suurtüki­ või reaktiivmürsku päevas. Pärast seda, kui Ukraina sai lääneriikidelt abi korras suurtükke ja tulejuhtimisradareid, hakati juba juuni algul andma Vene vägedele valusaid tulelööke.

Juuni lõpus saadi esimesed HIMARS ­id. Uued relvad võimaldasid vähese laskemoonakuluga tabada sihtmärke, HIMARS ­i rakettidega kuni 80 km kaugusele. Vene vägedel õnnestus Luhanski oblasti linnad ja

Hostomeli lennuvälja kaudu Kiievisse tungida. Foto: Celestino Arce Lavin / ZUMA / Scanpix

Hävitatud Vene tank Kurski oblastis augustis 2024. Foto: AP / Scanpix

asulad hõivata ainult massilise suurtükiväetule ja õhulöökide abil pärast suurema osa hoonete purustamist.

Aprilli lõpuks olid Kiievi alt taandunud Vene väed ümber paigutatud. 30. aprillil oli Ukraina rindel Vene vägedes ilma Donetski ja Luhanski separatistideta kokku 93 pataljoni taktikalist gruppi (PTG).

Pataljoni taktikalised grupid

Operatiivsuund Rinde laius PTG

Harkiv 100 km 5

Izjum 60 km 22

Sjevjerodonetsk 100 km 19

Popasna 20 km 7

Donetsk 140 km 20

Zaporižžja 130 km 13

Herson 160 km 7

Kokku 710 km 93

Võrreldes sõja algusega oli rindelt kadunud või reservis 27 lahingugruppi. Donbassis osalesid sõjas ka separatistide üksused. Tabeli põhjal on näha, et suhteliselt kõige rohkem Vene vägesid oli Izjumi ja Popasna suunal, igal pataljonil u 2,7–2,9 km lõik, veidi vähem Sjevjerodonetski ja Donetski suunal, pataljonil u 5,3–7 km lõik. Samas olid hõredad Harkivi ja Hersoni suunad.

Venemaa pealetung idas algas 18. aprillil 2022 ja pealöök anti põhjas Luhanski oblastis Kreminna linna pihta. 19. aprillil taganesid Ukraina väed linnast. Pealetung jätkus lõuna suunas, et vallutada oluline Sjevjerodonetski, Lõssõtšanski, Rubižne aglomeraat.

Wagneri grupi palgasõdurid ründasid märtsist lõuna pool asuva Popasna kaitsesõlme betoonkindlustusi ja kandsid suuri kaotusi. Pärast kahe ja poole kuist ägedat võitlust jätsid Ukraina väed 7. mail lõpuks Popasna maha. 12. mail õnnestus Vene vägedel vallutada Rubižne. Aprilli lõpus käis Luhanski oblastis ja Izjumi piirkonnas Vene kindralstaabi ülem kindral

Valeri Gerassimov, kes leidis, et algul planeeritud löök Izjumi piirkonnast Slovjanski ja Kramatorski suunas võib olla riskantne. Otsustati korraldada väiksem operatsioon Lõmani suunal ja tungida üle Donetsi jõe, et võtta Ukraina väed Rubižne, Sjevjerodonetski ja Lõssõtšanski piiramisrõngasse.

5. mail Vene vägede esimene katse ületada Siverskõi Donets ebaõnnestus.

Rindel langenud sõduri Ihor Djukarevi matused Butšas 25. veebruaril 2023.

Venemaa sõjakuritegude ohvreid kaevatakse välja massihauast Lõmani lähistel. Foto: Zohra Bensemra / Reuters / Scanpix

Foto: Kay Nietfeld / DPA / Scanpix

8.–12. mail õnnestus küll Vene üksustel mitu korda pontoonsillad rajada ja viia soomustehnika üle Donetsi jõe Bilohorivka juures, kuid sillad purustati ja Vene grupi edasitung peatati suurtükitulega. Ukraina brigaadide suurtükivägi hävitas üle jõe tunginud 74. motolaskurbrigaadi lahingugrupi isikkoosseisu ja soomustehnika, u 80 lahingusoomukit.

Põhja pool Donetsi jõge oli oluline kaitsesõlm Lõman, kust raudteeliin läks Izjumi. 23. mail õnnestus Vene vägedel tungida põhjast linna ja 26. mail pidid Ukraina väed taanduma.

Sjevjerodonetskis tugines Ukraina kaitse tööstustsoonile, linna kaitsesid kaheksa brigaadi allüksuste võitlejad.

Mai teisel poolel ja juunis rakendasid Vene väed rohkel arvul suurtükiväe tulelööke ning 90% linna ehitistest purustati.

25. juunil 2022 taandusid viimased Ukraina väed linnast, jätkates veel nädal teisel pool Donetsi jõge asuva Lõssõtšanski kaitsmist. Seejärel püüdsid Vene väed 3. juulist tungida lääne pool asuvasse Siverski linna, kus varem oli 106 000 elanikku. 19. juulil õnnestus Ukraina vägedel linna serval idast pealetungivad ründajad tõrjuda. 28. juulil olid Vene väed sunnitud suurte kaotuste tõttu pealetungi katkestama ning jätkus positsioonisõda.

Ukraina vastupealetung 2022. aastal

Ukraina kaitsesõjas Venemaa vastu saabus 2022. a septembri I poolel kauaoodatud murrang: Ukraina väed asusid Harkivist lõunas pealetungile ja andsid hävitava löögi Vene armee Izjumi grupeeringule.

Kolme nädalaga vabastati okupantidest enamik oblasti territooriumist, u 12 000 km². Kupjanski jõudnud Ukraina väed lõikasid läbi raudteeliini, mille kaudu varustati Vene väegrupeeringut Luhanski ja Donetski oblastis. Vene Izjumi väegrupeering – Moskva piirkonnast toodud eliitväekoondise 1. tankiarmee ja Kaliningradi oblastist pärineva 11. armeekorpuse üksused –põgenesid paanikas. Nii kadus Slovjanskit ja Kramatorskit põhjast ähvardav Vene oht.

Vene rinnet hoidvad väed olid Izjumi piirkonnas nõrgad, sest mitmed lahinguüksused olid augustis ära viidud Hersoni piirkonda, kus oodati Ukraina pealetungi. Hinnangute kohaselt oli väegrupi suurus 18 000 meest.

Pealetungivatel Ukraina vägedel polnud tegelikult ülekaalu ei isikkoosseisus ega tehnikas, kuid nad olid hästi ettevalmistatud ja neil oli hea side ja efektiivne suurtükiväe toetus. Ukrainlastel olid ees mobiilsed kerged ründegrupid, roodu ehk kompanii lahingugrupid ja liikumiseks kasutati lisaks vähesele soomustehnikale maastikuautosid ja isegi pikapeid. Toetuseks oli tanke ja moodsaid NATO riikidelt saadud liikursuurtükke.

Venemaast sai pärast Izjumi loovutamist üks suurimaid «Ukraina varustajaid» relvastuse ja sõjatehnikaga.

Ukraina allikail jätsid agressorid maha vähemalt 300 ühikut mitmesugust sõjatehnikat.

Dnepri paremkaldal Hersonis ja selle lähistel asuval Vene väegrupil olid juba mitu kuud Ukraina HIMARS ­ite tulelöökide tõttu sildade pihta varustusraskused. Samas toimus rindelt ka Ukraina vägede vastupealetung.

Ukraina allikail oli sealses Vene väegrupis 21–22 pataljoni taktikalist gruppi. Vene väejuhatus oli väegruppi tugevdanud õhudessantvägedega, kuid pidi lõpuks langetama evakuatsiooni otsuse, mida etendati kindral Sergei Surovkini ettepanekuna ka TV­s 9. novembril. Vägede evakuatsioon algas üks–kaks nädalat enne selle teatavakstegemist, toimus öösiti ja lõppes ööl vastu 11. novembrit. Ukraina väed sisenesid Hersoni 11. novembril.

Vene väegrupi areng 2022. aasta sügisel

Vene armee lüüasaamine Harkivi oblastis ja järjest suurenevad kaotused Ukraina suurtükiväe tule läbi vähendasid 2022. a sügisel tema võitlusvõimet, suurendasid sõjaväeteenistusest lahkuda soovivate lepinguliste sõdurite arvu. Isegi vabatahtlikud ei tahtnud enam Ukrainas sõdida. Septembri seisuga oli Vene väegrupis Ukrainas alles u 140 000 sõjaväelast. Komplekteerimise probleemi lahenduseks hakkas Venemaa juhtkond rohkem kasutama kinnipidamiskohtadest kriminaalkurjategijate värbamist. Selleks rakendati juba juunist Putini sõber Wagneri grupi, eraarmee omanik Jevgeni Prigožin, kes käis Venemaa range režiimiga kolooniates ja värbas raskete kuritegude eest karistatuid. Kurjategijatele lubati pärast kuuekuulist rindeteenistust Ukrainas anda armu. Kokku värbas Prigožin kuni 2023. a veebruarini oma eraarmeesse 40 000 karistusalust, peale nende sõdis Ukrainas veel 10 000 palgasõdurit. Kurjategijaid kasutati hulganisti ründeüksustes. 2023. a talvel hakkas vangide värbamisega tegelema Vene armee, nüüd sõlmiti nendega lepingud sõja lõpuni. Värvati veel u 140 000 kriminaalkurjategijat. Pärast Ukraina edukat vastupealetungi septembris ei jäänud Putinil muud üle, kui kuulutada 21. septembril välja osaline mobilisatsioon. Ametlikult võeti kuni 28. oktoobrini

teenistusse 300 000 reservväelast. Mobilisatsioonist pääsemiseks algas massiline emigratsioon. Umbes 50 sõjaväekomissariaati tabasid süütamised.

Nagu Venemaal tavaks võeti ääremaadelt võrdlemisi rohkem mehi kui suurlinnadest. Mobilisatsiooni käigus ilmnes täielik korralagedus Vene armee varustamise süsteemis, polnud piisavalt vajalikku sõjavarustust või see oli vananenud.

Kuna rinne vajas kohati kiiret täiendust, siis esimesed mobiliseeritud jõudsid sinna ilma igasuguse lisaväljaõppeta juba septembri lõpus. Osa neist andsid end kohe Ukraina vägedele vangi.

Mobilisatsiooni tulemusel formeeriti Venemaal palju uusi väeosi, brigaade, polke ja pataljone reservüksustena või territoriaalväeosadena. Neist mobiliseerituist umbes pool läbis kahe ja poole või kuni kolmekuulise reservväelaste väljaõppe ja saadeti siis osalt rindeväeosade täiendamiseks. Detsembri lõpus oli kaitseminister Sergei Šoigu teatel Ukraina operatsiooniga haaratud u 250 000 ohvitseri ja sõdurit. Mõni uus väeosa kandis rindetsoonis kohe suuri kaotusi.

Vene relvajõudude 8. armee koosseisu lülitati 31. detsembril 2022 ametlikult separatistide 1. Donetski ja 2. Luhanski armeekorpuse nn rahvamiilitsa üksused. Enamik väeosi reorganiseeriti, muudeti numeratsiooni ja polkude põhjal formeeriti uusi brigaade. Separatistide üksustele anti juurde ka tanke. Ukraina luure andmeil oli veebruaris Ukrainas u 326 000 Vene sõjaväelast.

Vene väed Ukrainas 2023.–2024. aastal

Et korvata Hersoni kaotamise häbi, tugevdas Vene väejuhatus juba 2022. a novembrist rünnakuid Bahmuti suunal propagandaks vajaliku võidu saavutamiseks. Sinna koondati rohkelt suurtükiväge. Lõpuks saadeti Vene vägedele sinna toetuseks Hersoni all võidelnud 7. õhu­ründediviis ja 20. motolaskurdiviis. 15. jaanuaril 2023 õnnestus neil Soledar hõivata. Seejärel jätkus võitlus Bahmuti pärast.

Talvekampaania eesmärgiks seati Donetski oblasti hõivamine, kuigi reaalselt õnnestus Vene vägedel maiks vallutada vaid Bahmut. See ei olnud mitte Vene armee saavutus, vaid määrav oli Prigožini eraarmee, kus kasutati

enamikus kriminaalkurjategijaid kahurilihana. Lahingutes langes kokku 20 000 wagnerlast ja 40 000 sai haavata. Wagnerlaste halb varustamine tekitas tüli kaitseministeeriumi ja armee juhtkonnaga ning Prigožini kasvanud ambitsioonid viisid juunis jaanipäeva paiku relvastatud mässuni. Kahjuks ei suutnud Ukraina Venemaal tekkinud segadust ära kasutada.

2023. a oktoobris oli Ukraina infoportaali Sprotyv.info andmeil Ukrainas 440 000 Vene sõjaväelast kokku 60 brigaadis, 137 polgus, 106 üksikpataljonis ja 46 kombineeritud taktikalises grupis. Peale selle on Ukrainas Rosgvardija üksused.

2024. a suvel toimus uus ümberkorraldus Ukraina separatistide väekoondistes. 1. armeekorpuse põhjal formeeriti 51. ühendarmee ning 2. armeekorpuse põhjal 3. ühendarmee.

Põhja­Korea u 10 000–12 000 väegrupeeringu kasutamine 2024. a lõpus ja 2025. a jaanuaris Kurski oblastis ei toonud Venemaale suurt edu, ehkki võimaldas kokku hoida Vene kahuriliha.

Põhja­Korea sõjaväelastest moodustati neli üksikbrigaadi, mis jaanuaris võitlesid Kurski oblastis: 91., 92., 93. ja 94. üksikbrigaad. 91. brigaad oli Rõlski juures ja teised sellest ida ja kagu pool.

Põhjakorealased ei olnud taktikaliselt valmis võitluseks Ukraina vägedega, ei osanud arvestada droonide ohtu. Nad

Põlenud Mariupoli draamateatri trepikoda pärast seda, kui Vene lennuvägi tappis seal 2022. a 16. märtsi pommirünnakus ligi 600 elanikku.

Foto: Sergei Ilnitskõi / EPA / Scanpix

Haavatule esmaabi andmine Pokrovski lähedases välihaiglas. Foto: Oleksandr Klõmenko / Ukrinform / Scanpix

ei kartnud surma ja olid valmis vangi langemise asemel surema.

Rindel on Vene vägedel suurte kaotuste tõttu puudu transpordivahenditest ja seega on võetud kasutusele kõikvõimalikud vahendid rindel või rinde lähitsoonis liikumiseks või varustuse veoks. Peale ATV­de, bagide, mootorrataste, sõiduautode Žiguli ja elektrikärude on rakendatud ka hobuseid ja viimastel andmeil isegi eesleid. Ei tea, kas mõnele eeslile antakse ka Venemaa kangelase aunimetus ja millal saab neid näha võidupüha paraadil Moskvas?

Venemaa ja Ukraina kaotused

Vene vägede kogukaotused sõjas on Ukraina kindralstaabi andmete järgi 9. veebruari seisuga 850 490 inimest. Kindralstaabi andmeil on Vene vägede kogukaotused iga sõja­aastaga järjest kasvanud, isegi kahekordistunud:

• 2022. a 105 000 sõjaväelast

• 2023. a 255 000 sõjaväelast

• 2024. a 420 000 sõjaväelast

Sõjas langenute arv on eri hinnangute kohaselt 160 000–223 000 inimest. BBC News Russian ja Media zona andmeil on teada 91 060 langenud Vene sõjaväelase, sh 4670 ohvitseri nimed. Andmete avaldamist kaotuste kohta püütakse Venemaal takistada ja on palju teadmata kadunuid.

Vene sõjaväe juhtkond on lasknud osa langenute surnukehasid välikrematooriumites ära põletada, sest teadmata kadunud sõdurite pereliikmetele ei pea raha maksma.

Ukraina andmeil on kuuekuulise operatsiooni käigus Kurski oblastis Vene vägede kaotused olnud 39 900 meest, sh 16 100 langenut. Vangi oli võetud 909 Vene sõjaväelast. Põhjakorealaste kaotused on hinnangute järgi kokku 4000 meest, sh u 1000 langenut. Ukraina vägedel õnnestus vangi võtta vaid kaks põhjakorealast.

Ukraina kaotused langenutena on ametlikel andmeil 45 100 inimest ja 390 000 haavatut. UA Losses andmeil on nimeliselt teada 65 543 langenud

ja surnud sõjaväelase nimed. Sealhulgas on ka nt õnnetuste tagajärjel hukkunud sõjaväelased. Ukraina relvajõudude koosseisus oli 2024. a lõpus president Volodõmõr Zelenskõi teatel u 880 000 inimest. Kokkuvõttes on Ukraina kaotused üle kahe korra väiksemad ja langenuid on ligi kolm korda vähem.

Hinnang Vene vägedele sõjas

Vene relvajõud on kolm aastat kestnud sõjas igal tasandil näidanud üles operatiiv­taktikalist saamatust ja kehva väljaõpet. Vene väejuhid oskavad sõdida nii nagu Punaarmee II maailmasõjas, massiliste suurtükiväe ja lennuväe pommilöökidega linnu ja asulaid maatasa tehes ja suurt hulka sõdureid ehk kahuriliha mõtlematult surma saates.

Manööversõda ei oska pidada ka Vene relvajõudude eliit – õhudessantväed ja merejalavägi –, kes juba sõja algul kandsid suuri kaotusi. Siiski on Vene väejuhatus 2024. aastal kohati taktikat muutnud, püüdes otserünnakute asemel asulaid rohkem ümber haarata.

Vene väed ise oskavad kaitsta hästi ettevalmistatud kaitseliine, nagu näitas 2023. a suvi Zaporižžjas. Tänu üleolekule isikkoosseisus, suurtükiväes ja liugpommide kasutamisel suutis Venemaa 2024. aastal vallutada üsna suure, 3160 km² ala põhiliselt Donetski oblasti lõunaosas. Samas oli see tingitud ka Ukraina kaitsepositsioonide nõrkusest mõnel suunal ja ka uute väeosade puudulikust ettevalmistusest.

Venemaa juhtkond on tänu värbamistasude suurendamisele ning ajateenijate ja vangide ärakasutamisele suutnud hoida okupatsiooniarmee komplekteeritust. Samal ajal on kasvanud rahulolematus komandöride omavoliga rindeväeosades.

Levinud on haavatud sõdurite kiire tagasisaatmine rindele. Relvastuses ja sõjatehnikas on Venemaa suutnud Ukrainale droonide arendamisel järele jõuda ning suuri kaotusi ja laskemoona raiskamist on aidanud korvata nii Põhja­Korea kui Iraani ja Hiina abi. Nii Ukraina kui Venemaa suudavad toota u 1,3 miljonit drooni aastas. Ukraina armee suudab droonide abil vastupanu jätkata ka ilma USA sõjalise abita.

Kaitseväe diviis tähistas 19. detsembril 2024 oma 107. sünnipäeva ja 2. taasloomise aastat. Augustis 2024 asus diviisi juhtima kindralmajor Indrek Sirel, kes vastab diviisi arenguga seotud küsimustele.

Kaitseväe diviis on osa NATO kaitsest

Olev Aarma diviisi ülema strateegilise kommunikatsiooni nõunik

Ütlesite diviisi 107. aastapäeva kõnes, et meie esiisad tegid julge otsuse ja me võitsime vabadussõja. Kas 2022. aasta detsembris tehtud otsus diviis taasluua oli Teie hinnangul julge otsus?

See oli õige otsus ning viis, kuidas seda tehti, oli julge ja otsustav. Prioriseerimine ja ressursi koondamine, tekkinud võimaluste oskuslik ärakasutamine, mille all pean eeskätt silmas Warfighteri programmis osalemist. Samuti tihe koostöö USA ja Suurbritanniaga.

Otsusega koondati maaväeüksused ühtse juhtimise alla. Tänu sellele on Eestil lühikese ajaga funktsioneeriv taktikatasandi üksus, mis suudab planeerida ja ette valmistada oma lahinguülesannete täitmist. Julged olid diviisi loomise viis ja sammud, mis ette võeti.

Kuidas hindate diviisi praegust valmisolekut ja kas saate võrrelda 2024. a augustit sama aasta detsembriga?

Diviis on oma põhiülesande täitmiseks valmis, üksuste valmidus alustada (sõjaaja)plaani täitmist on olemas. Viimase poole aasta jooksul ei ole midagi hüppeliselt või fundamentaalselt muutunud, aga areng toimub pidevalt ja on nähtav detailides. Oleme

oma planeerimisega läinud edasi ja plaanid on madalamal tasandil muutunud detailsemaks. Võimete arendamine on toimunud kava kohaselt.

Näiteks juba praegu saabuvad 2. jalaväebrigaadi soomustransportöörid ja oleme alustanud juba ka brigaadi üksuste väljaõpet nendel. Meie koostöö liitlastega, eelkõige liitlaste staabielemendi (OP CABRIT staap) integreerimine diviisi staapi on mitmesuguste harjutuste ja õppuste abil jõudsalt arenenud. Diviisi juhtimisfunktsioon on ka ühe Decisive Lancer õppuse kogemuse võrra rikkam.

Millised erinevused on maaväe ja diviisi staabi vahel? Meie olukorras ongi diviis tegelikult meie maavägi. Sõjaajal on diviisi ülema ülesanne juhtida kogu maaväge ehk kõike, mis maismaal toimub. Nii süvalahing, lähivõitlus kui ka tagaala julgestamine –kõik see on diviisiülema juhtida. Rahuajal mina võrdusmärki diviisi ja maaväe vahele ei paneks, on erinevusi. Klassikaline maavägi koostab ja vastutab võimearenduse juhtimise eest. Diviisis sellist funktsiooni plaani kohaselt ei ole, seda juhib peastaap ja kaitseministeerium. Diviisi staap ja üksused annavad küll oma panuse, aga see ei ole osa nende põhitegevusest.

Samas ei ole kaitseväe diviis praegu pelgalt operatiivülesannetele keskendunud üksus. Diviisi ülem korraldab ja vastutab üksuste ettevalmistamise ja nende lahinguvalmiduse eest rahu­

Kindralmajor Indrek Sirel. Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi

ajal. Seetõttu on praeguse diviisi vastutus mitmekesisem kui puhtalt operatiivsuunitlusega üksusel.

Miks me taastasime diviisi? See võimaldab keskenduda meie operatiivülesannetele ja operatiivplaneerimisele nii Eesti kaitseplaani kui NATO plaani valguses. Meie integreerimine NATO korpuse juhtimistasandile kinnitab, et diviisi taastamine oli õigustatud ja õige.

Olete juhtinud maaväge ka varem, kas diviisi ülemana on olukord teine?

Olukord on teine ja see on suures osas seotud kaitseväe arenguga. Maaväe ülema ülesannetes olin aastal 2007 ja maaväe ülem 2008–2012. Kui teenisin kaitseväe juhataja asetäitjana, siis olid mõned maaväe funktsioonid samuti minu täita (väljaõppe korraldamine ja standardite määramine ning välissuhtlus). Seega on, millega võrrelda.

Oleme oma plaanid integreerinud

NATO omadega, mis tähendab, et ei ole eraldi

NATO plaane, vaid diviis on üks osa nendest.

Kaitsevägi on arenenud, oleme nüüd palju võimekamad, targemad ja kogenumad. Meie all pean silmas diviisi mees­ ja naiskonda kõige laiemas mõistes. Arvan, et paljud asjad aastal 2008, kui kirjutasime rahvuslikku plaani ja NATO planeerimine algas, olid vaid teoreetilised. Praegu on diviisi üks põhiülesanne süvalahingu pidamine. Eelmisel perioodil me isegi ei arutanud seda. Tegelesime eelkõige brigaadi ja ringkondade loomise ja valmiduse aluste kehtestamisega. Praegusel ajal oleme oma plaanid integreerinud NATO omadega, mis tähendab, et ei ole eraldi NATO plaane, vaid diviis on üks osa nendest. Sellist liitlasüksuste lõimimist meie koosseisu nagu praegu aastal 2008 veel ei olnud. Astusime tollal esimesed sammud. Kui Kevadtorm muutus rahvusvaheliseks, saime väljaõppega seotud kogemused.

Diviisi staabi- ja sidepataljoni võitlejad sõduri baaskursuse lõpurännakul.

NATO teema on nüüd selgelt operatsioonidele, reaalsele planeerimisele, heidutusele ja kaitse ettevalmistusele suunatud. Oleme ka ise arenenud ja meie enesekindlus on suurenenud. Kindlasti on meie arengutempot kiirendanud vastase tegevus.

Kuidas näete diviisi aasta pärast? Kuhu peame jõudma?

Aasta pärast oleme veel paremini valmis ülesannete täitmiseks, sest saame juurde uued ja olulised võimed. Näiteks HIMARSi üksuse ehk diviisi tuletoetusüksuste lisandumine ja soomustransportöörid on nähtav osa, aga väiksemaid elemente on rohkemgi.

Meil on siis kindlasti veel parem arusaam ja seos liitlastega nende eesmärkide saavutamise tõttu, mida kaitseväe juhataja on minule püstitanud või olen iseendale seadnud õppusteks Siil ja Griffin Lightning.

Tingimata arendame edasi diviisi juhtimistasandit ja saame ka reaalse kinnituse sellele, kuidas tegutsevad meie tugevdamiseks saadetud Suurbritannia ja Prantsuse üksused olukorras, kus see peaks olema vajalik. Selle võrra oleme paremad.

Eesmärk ongi see, et valmidus on tagatud ja oleme võimelised olukorrapõhiselt reageerima. Peame arvestama ka, et mõnesid elemente ja olukorramuutusi ei saa me alati kontrollida, neid määrab vastane.

Millised on need põhipostulaadid, mida diviisis teenivad kaitseväelased ja liitlased Teilt ülemana juhistena saavad?

Julgen väita, et Eesti kaitseplaani mõistes on diviis selle täimise põhijõud. Siinkohal pean silmas diviisi nimetades meie meeskonda laiemalt. Peame aru saama, et diviis on üks olulisim element, mis peab täitma kaitseväe juhataja kavatsuse sõda võita. Sellest peab igaüks meist just niiviisi aru saama.

Meie valmidus ja areng sõltuvad igast meeskonnaliikmest, olgu ta tegevväelane, reservväelane, kaitseliitlane või liitlassõdur. Ühise meeskonnatööga tagame valmisoleku ja saame areneda. Igaühe arusaam, et diviisi koosseisus olles on tal oma roll ja iga meeskonnaliikme panusest sõltub,

kuidas tervik töötab ja määrab ning kui võitlusvõimelised me oleme.

Mis ootab ees kaitseväe akadeemia keskastme kursust lõpetavat ohvitseri diviisi staabis või üksustes?

Diviisi staap ja üksused on seotud väga tähtsa ülesandega. Igaüks on oma lõigus valmis täitma sõjaplaani ülesannet nii kompanii, pataljoni, brigaadi kui diviisi tasandil. Ma arvan, et kõik diviisi ametikohad annavad võimaluse realiseerida end sõjaväelasena, kui me räägime akadeemia põhi­ või keskastme kursuse lõpetajatest või ka muudest õppeasutustest tulijatest.

Meie valmidus ja areng sõltuvad igast meeskonnaliikmest, olgu ta tegevväelane, reservväelane, kaitseliitlane või liitlassõdur.

Kui nad on valinud selle elukutse, siis leiavad nad diviisis teenides võimaluse ennast realiseerida. Kõik teenistuskohad annavad tunnetuse ja tähenduse, et oled seotud põhiülesandega. Samas ka võimaluse realiseerida ja rakendada neid teadmisi, mida oled õppinud. Peale selle pakub tänapäeva keskkond võimalusi arenguks ja ohtralt põnevaid ülesandeid, mida peab lahendama, ja see arendabki inimest. Sisemist rahu ja rahuldust peaks pakkuma teadmine, et teed õiget asja ja osaled milleski suures ning saad areneda oma erialal. Diviisi allüksused ja staap pakuvad just seda. Brigaadid ja pataljonid on eksisteerinud ka varem, mistõttu räägin siinkohal diviisi staabist, mis on minule oluline element.

See annab mulle võimaluse formuleerida korraldusi ja käske ning kontrollib nende täitmist. Keskkond on äärmiselt nõudlik, samas huvitav, mitmekülgne ja läbinisti rahvusvaheline. Teenistuse eripära on ka see, et saad olla osa NATO plaanist ja töötad iga päev liitlasüksustega nii üleval­ kui allpool asetsevates staapides. Igal pool leiate eest pädeva meeskonna, kes toetab ja vajaduse korral annab nõu.

Foto: kaitsevägi

Kui keeruline on diviisi, maakaitseringkondade ja kaitseliidu suhestus?

Ühest küljest on see lihtne. Maakaitseringkond on osa diviisi sõjaaja organisatsioonist ja seda juhib diviisi ülem. Suurim proovikivi on see tegelikult maakaitseringkondade ülematele, kellel on mingil hetkel kaks ülemat.

Maakaitseringkond on rahuajal ja kriisi algfaasis kaitseliidu struktuuris, mis tähendab, et põhiülesanded ja kõik juhised, käsud ja teenistuskorraldused, mis on seotud kaitseliidu toimimisega, saadakse kaitseliidu ülema kaudu.

Minul on diviisiga volitused juba rahuajal juhendada ettevalmistusi sõjaajaks: nii plaane kui ka seda, mida maakaitse teeb oma lahinguülesannete ettevalmistamisel. Siin on meie kokkupuutepunkt juba praegu. Diviisi ülemal ja kaitseliidu ülemal on selge arusaam sellest, kes ja millal teeb ning kellele allub. Teeme kõik, et need protsessid toimiksid sujuvalt.

Mida ootate meile määratud Ühendkuningriigi brigaadilt?

Britid on rohkem kui brigaad. Ühendkuningriigi üksused on tugevdusbrigaad, lahingugrupp, mis on 1. jalaväebrigaadi üksus. On veel hulk diviisi tasandi üksusi, nagu näiteks MLRS (multiple launch rocket system ehk mitmikraketiheitja), helikopterite üksus ja lisaks need Suurbritannia ohvitserid ja allohvitserid, kes juba praegu teenivad diviisi staabis või tugevdavad staapi, nagu seda teeb operatsiooni CABRIT staap. Minu ootus on lihtsustatult see, et me mõlemad saame aru, et oleme üks üksus.

Me oleme üks võitlev üksus ja meil on selgelt määratud ülesanne, mis on seotud valmidusega täita kaitseülesannet, millega toetame ka heidutust. Iga liitlassõdur, nii britid, Prantsuse sõdurid kui ka diviisi staabis teenivad taanlased ja Islandi ametnik teevad oma tööd suurema eesmärgi nimel, mille NATO liikmesriigid on omavahel kokku leppinud. Kogu aeg peame tundma, et oleme üks meeskond, kelle ülesanne on olla valmis lahingut pidama ja seda võitma.

Mida teevad Eestis Prantsusmaa sõjaväelased? Õppus Pikne detsembris 2024 kasvas märksa mastaapsemaks, kui algul kavas oli? Prantsusmaa kui meie tähtis strateegia­

Scoutspataljoni õppusel Jääpurikas.

tasandi koostööpartner võtab tõsiselt neid kohustusi, mis ta NATO ühe liitlasriigina on endale võtnud. Need on seotud valmiduse tagamisega NATO idatiival.

Prantsuse maaväe põhirõhu asetus on meist lõunapool Rumeenias. Sellegipoolest on Prantsusmaa jätkanud märkimisväärse panusega Eestis. Osa sellest tugineb meie pikaajalisele koostööle missioonidel Aafrikas.

Missioonidel sündinud koostöövaim annab võimaluse paremini aru saada üksteise strateegilistest muredest ja olla valmis toetama nende lahendamist. Usun, et sellele toetub Prantsusmaa aktiivne osalemine Eestis, ning samal ajal edastatakse ka strateegiline sõnum vastasele.

Õppus Pikne on väga hea näide. Isikliku kogemuse põhjal ja vestlus­

Diviis on üks olulisim element, mis peab

täitma kaitseväe juhataja kavatsuse sõda võita.

te käigus Prantsuse maaväe ülema ja Prantsuse maaväe juhtkonnaga väidan, et on ka teine aspekt – prantslased väärtustavad neid väljaõppe võimalusi, mis meil on.

Toon eraldi esile uudse koostöövormi, kus Prantsuse kergejalaväeüksus harjutab peamiselt kaitseliidu üksustega. Väärtustatakse nii kogemusi, võimalusi kui ka väljaõppe neid elemente, mida meie maakaitse on rakendanud ja arendanud, arvestades Ukraina kogemusi.

Eesti jaoks on Prantsusmaa osalus väga väärtuslik ja moodustab ühe terviku. Prantsusmaa on mitmeriigilises lahingugrupis ja ka üks osa paigutatavast brigaadist. Seda kõike näeme juba õppusel Siil 2025.

Miks me vajame Warfighteri õppuste seeriat?

Warfighter on mingis mõttes bränd ja seda igati õigustatult. Ma arvan, et Warfighter pole lihtsalt maailmaklassi õppus, see on maailma parim õppus, mille käigus saavad maaväe koondised mitmedomeenioperatsioonide raames harjutada. Pealegi on need muljet aval­

Lõunapaus

davad ressursid, mida USA on võimeline taoliste õppuste keskkonna loomiseks eraldama.

Ma arvan, et me ei saakski Warfighteri õpikeskkonda millegi sarnasega võrrelda. See keskkond võimaldab samal ajal «rünnata» kõiki funktsioone, nõudes eri tasandite ülematelt, staapidelt ja üksustelt pingutamist, et leida lahendused ja viia ellu oma plaanid olukorras, kus kõiki üksuse ülema valdkondi hindab õppuse juhtstaap.

Loomulikult toimub ka reaalsete plaanide läbiharjutamine koos liitlastega. Meile on Warfighteri õppuste seeria diviisi toimimise sünni­ või kutsetunnistus ja saame alati selle õppuse läbimisele viidata.

Kuidas näete meie kahepoolset koostööd USAga?

Ma arvan, et koostöö on väga hea. Just mainisin Warfighterit, see on osa meie koostööst. Siis on ka meie koostöö Euroopas paikneva USA V korpuse üksuste või nende elementidega. On ka koostöö Marylandi rahvuskaardi üksustega, mis annavad meile võimaluse harjutada erisuguseid elemente diviisis,

näiteks staabi juhtimiselementidel osaleda rahvuskaardi õppustel.

Koostöö raames saame ligi mingitele vajalikele elementidele, mida meie ise Eestis ei suudaks organiseerida. See aitab meil areneda. Roteeruvad USA üksused, mis paiknevad Eestis, on osa meie väljaõppest.

Võimalus kaasata ja vahetada kogemusi taktikatasandil, harjutada ja seeläbi saada paremaks on väga tähtis. Samuti koostöö USAga toimib kahte pidi. Rääkides USA üksuste ülematega, kes on Eestis olnud, kinnitavad nad, et on koostööst väga palju ise kogemusi ja infot saanud.

Muidugi on koostöös USAga oluline aspekt meie võimearendused. Näitena saan tuua Eestis paikneva HIMARSi sihtüksuse Võit, mis aitab meil meie üksuste väljaõpet korraldada perioodil, mil Eesti enda sama süsteem on teel Eestisse. Mainitud lahendus kiirendab saabuvate relvasüsteemide rakendamise protsessi, sest Eesti oma HIMARSite saabumiseks on väljaõpetatud üksus juba olemas. Sellisel moel toimivat koostööd tahetakse rakendada ka teistes riikides.

Väljapoole paistab diviisi allüksustest kaks brigaadi ja nende keskused ehk linnakud. Mis on kavas mujal? See on ka minule proovikivi, et diviis ei paistaks kui staap ja kaks linnakut (Tapa ja Taara) ning kaks brigaadi. Meie üksused paiknevad ka Jõhvis, Paldiskis ja Ämaris ning on olulised ühtse terviku mõttes. Iga diviisi element on tähtis, et tervik töötaks.

Räägikski paar sõna Jõhvi linnakust. Paiknemine Jõhvis on selgelt seotud eelpaigutatud kaitsega ehk nn forward defence kontseptsiooniga, mille kohaselt peaksime olema seal, kus alustame lahingut. Jõhvi kui asukoht on kindlasti väga oluline kogu lahinguplaani täitmiseks.

Nii Kalevi kui Viru jalaväepataljon ja tankitõrjekompanii, mis praegu paiknevad Jõhvi sõjaväelinnakus, täidavad nii nagu teised diviisi üksused kandvat rolli üksuste valmiduse hoidmisel ja väljaõpetamisel.

Muidugi võib eelpaigutamise kontekstis küsida, kas peaksime veelgi edasi liikuma, aga see on juba eraldi küsimus ja omaette arutelu. Jõhvi puhul annavad seal paiknevad jalaväe­ ja tankitõrjeüksused märkimisväärse osa diviisi sõjaaja koosseisu ettevalmistusest.

Lähiümbruse harjutusalad ja Sirgala väljaõppeala ning nende arendamisega seotu annavad tulevikuväljavaate, kus väljaõppe korraldamisel ja elluviimisel on veelgi paremad võimalused. Siin saabki olla hea ohvitser, allohvitser ja instruktor, mis peaks olema üks eesmärk elukutse valikul. Praegune Jõhvi meeskond, nii pataljoni­ kui kompaniiülem otsivad loovaid lahendusi väljaõppe korraldamisel. Arenguvõimalused on selles keskkonnas üpris head.

Ma ei taha sellega öelda, et teised kohad on teenistuse jaoks kuidagi viletsamad, aga praegu näen, kui palju teeb 1. jalaväebrigaadi ülem selleks, et väljaõppekeskkonda ja võimalusi arendada.

Ülemana tunnustan seni saavutatut ja tahan kindlalt edasi minna. Iga diviisi meeskonnaliige peab andma endast parima ja selleks teadma täpselt oma rolli ja ülesandeid.

See, mis eile tundus ulmeline, on täna reaalsus ja see, mis praegu näib kauge tulevikuna, saab ühiste pingutustega reaalsuseks homme! Unistada ei tasu, tuleb seada ambitsioonikad eesmärgid ja need saavutada.

Foto: Markus Kaupmees / kaitsevägi

elab kaitseväes edasi Kaplaniteenistus

Kaitseväe kaplaniteenistuses toimus 2021. aastal suurem reform, kui tegevteenistuses olnud kaplanite asemel tuli keskenduda reservkaplanite võrgu loomisele. Ometi võis kaitseväe kaplaniteenistus 2024. aastal tähistada juba 105. aastapäeva, olles sündinud 1919. aastal vabadussõja vajaduste tõttu.

Heiki Suurkask peatoimetaja

Sõduriga käis vestlemas peakaplan major Ago Lilleorg (pildil). «Kui üldse 2021. aastast ja sellele järgnenust rääkida, siis pean kindlasti rõhutama, et mina küll ei tea, et oleks olnud kaplaniteenistuse kaotamise plaani. Tervikuna oli plaan selline, et kaplaniteenistus muutub reservipõhiseks. See oli sõnum, mille sel ajal tõi minuni peakaplan Gustav Kutsar,» ütleb ta.

2025. aasta alguses on kaitseväes kokku ligi 30 reservkaplanit, kellest tegevteenistuses on kaitseväe peakaplan. Üksuse soovil rakendatakse reservkaplaneid käsunduslepinguga, mis võimaldab kaplanil regulaarselt osaleda üksuse elus ja tegevustes. Tänavu on käsundusleping sõlmitud kaheksa kaplaniga. Põhirõhk on praegu kaplanitel reservis, kes on kaitseväe jaoks olemas, kui neid vaja on.

Kaplaneid on endiselt vaja

Viimati kirjutas Sõdur kaitseväe kaplaniteenistusest 2020. aasta 3. numbris, kui selle teenistuse taasloomisest oli möödunud 25 aastat. Paraku räsis Eestit esmalt COVID ja seejärel majanduskriis ning kaplanite arvu kaitseväes võeti järsult vähemaks. Ometi võib sellest, et kaplanid on ikka veel rivis, järeldada, et hingeabi ja julgustavate kaplanisõnade järele tunnevad kaitseväelased endiselt vajadust.

«Tõesti olid 2021. aastani kaitseväes olemas koosseisulised kaplani ametikohad ja isikud. Nii et fookus muutus ja nüüd on kaplanite reservteenistuse põhituum see, et kaplaniteenistus on olemas sõjaaja koosseisus ja kaplanid sõjaaja ametikohtadel,» märgib peakaplan.

Põhisõnum ongi see, et meil on kaplaneid jätkuvalt vaja ja eriti siis, kui peaks olema vaja sõtta minna.

«Kaplaniteenistuse kontseptsiooni kohaselt saan öelda, et kaitseväes on üle 30 reservkaplani ametikoha. Peale

Major Ago Lilleorg

● Sündinud 26. oktoobril 1969 Tallinnas.

● 1993. aastal lõpetas Suurupis endises allveelaevade baasis paiknenud piiblikooli, mille järel ordineeriti pastoriks Eesti kristliku kiriku Tallinna koguduses.

● 1994. aastast ajateenistuses olles sai Lilleorg 1995. aastal ajateenija-kaplani ametikohale, teenides seejärel esimese üksuse kaplanina Tartu üksik-jalaväekompaniis, 2001–2004 kaitseväe ühendatud õppeasutustes. 2003. aastal on ta kaitsnud magistrikraadi Tartu ülikoolis.

● 2004–2019 Eesti kristliku nelipühi kiriku Toompea koguduse vanempastor, NextStep piiblikooli juht ja 2004–2016 oli esimene pühitsetud nelipühi piiskop Eestis. Tema ajal rajati Eestis kuus uut kogudust.

● 2019. aastal sai temast kaitseväe vanemkaplan ja 2022. aastal peakaplan. Lisaks põhitööle kaitseväes lõpetab mjr Ago Lilleorg doktoriõpinguid Tartu ülikooli usuteaduskonnas.

nende on veel maakaitseringkondade kaplanid. See tähendab, et kui rääkida pataljonist, sellega võrdväärsest või suuremast struktuuriüksusest, siis enamjaolt on seal kaplani ametikoht olemas ja enamik nendest kohtadest on praegusel ajal ka täidetud.»

Nii nagu kogu kaitsevägi valmistub ka kaplaniteenistus toetama üksusi sõjaolukorras. Kuni on jõudlust rahuajal, tegutsevad mõned kaplanid käsunduslepinguga üksuste juures, kus on selleks vajadus ja soov. See loob juba rahuajal sidusama koostöö üksuse ja kaplani vahel. Ülejäänud kaplanid tulevad välja õppuste ajal olukorra­ ja vajaduspõhiselt.

«Ma arvan või tegelikult isegi pean ütlema, et Eesti­suuruse riigi ja Eesti­suuruse kaitseväe juures ei ole meie seis nii halb, kui esiti paistab. Üksustes on olnud küllaltki palju vajadust kaplanite järele,» lisab major Lilleorg. Üks peakaplan tegevteenistuses ilmselgelt ei suuda teenindada rahuajal kõiki kaitseväe üksusi ja selleks ongi meil olemas reservkaplanid, keda saab vajaduse järgi rakendada.

«See vajadus võiks suuremgi olla ja mida mina just murekohana näen, on meie ühiskonna laiem teadlikkus või selle puudumine usust, religioonist, kristlikust usust ja mõnes mõttes ka teatud võõristus. Hea kaplan üksuse juures aitab kindlasti seda paradigmat muuta, neid eelarvamusi maha võtta ja kummutada.»

Tunnetatud vajadus

«Minu arvamus peakaplanina on see, et kaplan ei ole asi iseeneses. Kaplani järele peab olema tunnetatud vajadus üksuses ja kaitseväes tervikuna. Praegu olen seisukohal, et see vajadus on kaitseväel olemas ja seda tunnetatakse,» kinnitab major Lilleorg. Kaplaniteenistus on täiesti elus ja toimiv.

Kaplanitele korraldatakse ka õppepäevi ja viimati osales sellisel näiteks 38 kaitseväe ja kaitseliidu kaplanit. Major Lilleorg näeb ka kaplanite motiveeritust ja soovi anda oma panus riigikaitsesse, kuigi enamasti on tegemist tsiviilvaimulikega.

«Päeva lõpuks on iga sõdur kõigepealt inimene oma muredega ja sellest lähtudes isegi siis, kui me võiks kõik kaplanite kohad ära kaotada ja ütelda, et meil nende järele vajadust ei ole, peaks üsna kiiresti mõtlema välja sarnase funktsiooni.

Kaplan on sõjamöllus tegelikult sõduritele sõja nn inimlikustaja. Tuleb ju arvestada, et sõda ei ole inimnäoline tegevus ning inimesi hukkub ja hingeabi on vaja.

Samas saab kaplan sellises olukorras aidata ja ma leian, et me teeme seda koos teiste tugiteenustega. Kaplanitel

on oma konkreetne roll ja funktsioon selles,» ütleb peakaplan.

Inimväärikuse ja inimnäolisuse säilitamine sõjas on ikkagi tähtis, seda näeme ka Ukrainas. «Ukrainlased ütlevad, et ükskõik, mida vastane meile on teinud, ei tohi me temasarnaseks muutuda,» teab peakaplan vahendada.

Eesti kaplanitel on ka otsekontakte Ukrainaga. Seal on põhimõtteliselt kaks kaplaniteenistust: ametlik riiklik ja vabatahtlikud kaplanid, kes puhtalt oma initsiatiivil on nõus aitama. Nii et kaplanid on Ukrainas väga aktiivsed. Tsiviilkogudused on üliaktiivsed.

Kaplani roll ei ole kõiki probleeme ise ära lahendada, vaid saada aru, kus tema saab aidata ja kus tegelikult tema pädevus lõpeb.

Kirikud võtavad inimesi vastu, hoolitsevad nende eest, pakuvad sotsiaalabi ja see koostöö on hästi sujuv. Seega saab üldistatult öelda, et seal on sadu kaplaneid, kes tegutsevad praegu nii lahingutsoonis ja operatsioonialal kui tegelevad ka langenutega tagalas, viivad surmateateid, korraldavad matusetalitusi jne.

Kaplaniteenistus on seal samuti nagu meil oikumeeniline ehk kirikutevaheline ja eri kirikute vaimulikud teevad seda tööd koostöös.

Kaplanid ja psühholoogid

Kindlasti on hästi oluline rõhutada, et tugiteenused tervikuna on sõduri heaks ja kõikide võitlejate jaoks. Kaplani eripära tuleneb arusaamisest, et kaplan on üksuse juures. Me nimetame seda eestikeelses tõlkes kohalolu teenimiseks. Aga inglise keeles on sellel rahvusvaheliselt tunnustatud mõiste ministry of presence

See tähendab, et kaplan on üksuse juures ja aitab ennetavalt tuvastada võimalikke probleeme ja vajadusi. Psühholoogi juurde pöördub inimene pigem ise, kui ta tunnetab vajadust. Kaplan seevastu pöördub ise inimeste poole, leiab abivajajad ja aitab ennetada võimalikke probleeme. Kaplani roll ei ole kõiki probleeme ise ära lahendada, vaid saada aru, kus tema saab aidata ja kus tegelikult tema pädevus lõpeb, misjärel

Küberväejuhatuse kaplan leitnant Jaan Nuga.

Foto. Allar Vaha / kaitsevägi

Veteranipäeva pühendussõnad Tapa sõjaväelinnakus.

Miinijahtija Sakala teelesaatmise tseremoonia Miinisadamas.

Foto: Ardi Hallismaa / kaitsevägi

võib ta inimese suunata psühholoogi juurde. Selline koostöö on kindlasti hästi vajalik nii rahu­ kui sõjaajal.

Piht on oma olemuselt tegelikult väga kiriklik mõiste. Peale selle, et inimene ütleb pihtides midagi oma hingelt ära, annab preester või vaimulik seejärel talle patud andeks ja kuulutab armu, mis tähendab, et inimene saab ka jumala armu vastu võtta. Samas on iga vestlus konfidentsiaalne, iga lugu

personaalne ja kaplan tegeleb väga diskreetselt kõigi nende teemadega.

Teiste riikide kaitsevägedes on kaplani ülesanne tihti ka üksuste traditsioonide hoidmine, langenute austamine jne. «Praegu on Eesti kaitseväes tugev allohvitseride korpus ja ma näen, et paljud väga tublid allohvitserid üksustes on ka seda teemat oma südameasjaks võtnud ja tegelevad sellega,» ütleb major Lilleorg.

sõjaväelinnakus.

Logistikapataljoni kaplan leitnant Lea Jants. Foto: Karl Kraus / kaitsevägi Pühakiri on kaplani tööriist. Foto: Maria Grünberg / kaitsevägi

Ilmselgelt saab kaplan anda sellele lisarõhku. «Seega väidan, et see ei ole hooletusse jäänud. Tihtipeale kas mina ise või nende kaplanitega, kes meil alles on, korraldame siiski mälestustalitusi.»

Veteranipäeval on kaplani osalemine tavaks. Samuti on Tori sõjameeste mälestuskirikust saanud koht, kus kaitseväe kaplanid jumalateenistusi korraldavad, nimelt just mälestusjuma­

Ukrainlased ütlevad, et ükskõik, mida vastane meile on teinud, ei tohi me temasarnaseks muutuda.

lateenistusi. Langenute mälestamine on olnud ka mitmesuguste talituste osa. Kalendris on märgitud terve hulk tähtpäevi, mille tähistamisel peaks kaplan kohal käima. Major Lilleorg kinnitab, et ta koordineerib kontaktisikuna koduüksuste kaplanite kohaletulekut. Tihtilugu on langenute või mälestatavate kamraadid just need, kes mälestushetki korraldavad ja kaplani kaasa kutsuvad. Väga suur koormus on

Foto: Grete-Geteli Võõsa / kaitsevägi

Kurkse õnnetuse mälestustseremoonia 2022. a. Esiplaanil kaitseväe peakaplan major Ago Lilleorg ja kaitseliidu kaplan Peeter Paenurm.

Scoutspataljonil, sest paljud langenud võitlejad on nimelt sellest pataljonist pärit. Seetõttu nii sealne veebel kui sealne kaplan on esimesed isikud, kes nende teemadega tegelevad.

Kas veebel on esimene, kes näeb vajadust kaplani järele? «Jah, selles mõttes kindlasti, eriti kui on tegemist just selliste teemadega, mis natukene tema

igapäevasest tegevusruumist välja jäävad. Otseloomulikult on üksusele hea, kui veebel koostöös kaplaniga neid teemasid katab,» nendib peakaplan.

Erinevad usutunnistused

Major Lilleorg on olnud varem nelipühilaste piiskop ehk kirikupea. Samas on Eesti elanikest suurem osa pigem

Kaplan peab olema hea ka nende inimeste jaoks, kellel kiriklikku kuuluvust ei ole.

Ardi Hallismaa / kaitsevägi

luterlased või õigeusklikud. Seega, kas on vahet, millist usutunnistust kaplan võiks esindada?

«Olles olnud enne kaplan (alates aastast 1995, kui olin esimene kaplan üksuse juures), võin kinnitada, et siis oli mõnele inimesele isegi väike üllatus, et meil ei ole kohapeal mitte luterliku või õigeusu kiriku kaplan. Eks tol ajal oli

Tulepühitsemise tseremoonia kaitseväe kalmistul, esiplaanil peakaplan Lilleorg ja mereväe kaplan leitnant Mikk Leedjärv. Foto: Jaan Vanaaseme / kaitsevägi

raske leida neid vaimulikke, kes oleks tahtnud tulla kaplani kohale ja kellel oli selleks kutsumus. Kaplani töö on ikkagi minu arvates niisugune, mida saab teha eelkõige missioonitundega. See loob hea eelduse kordaminekuks,» kinnitab major Lilleorg.

«Nüüd sellest, kuidas mina peakaplaniks sain. Võimalik, et seda toetas mu eelnev töökogemus kirikujuhina. Kahtlemata oli sellel oma osa. Olgu kaplan või peakaplan, on tema roll austada kõiksuguste kristlike kirikute traditsioone ja ka usutunnistust. Meil Eestis on kirikute nõukogus niivõrd hea koostöö kirikute vahel, et praegusel ajal ei te me suurt numbrit sellest, mis kirikust kaplan pärineb».

Kas kaplanite tegevus ateistlike harjumustega riigis on üldse lihtne?

«Statistikat ajateenijate usutunnistuse kohta ei ole. Aga vaadates üldist Eesti statistikat tervikuna, seostab ennast kirikuga üks viiendik Eesti elanikest. Üldiselt kristlaseks peab ennast kolmandik,» selgitab peakaplan.

«Meil on nii väga head õigeusu kiriku, luteri kiriku kui ka vabakirikute kaplanid. Samas peab kaplan tegelikult olema hea ka nende inimeste jaoks, kellel kiriklikku kuuluvust ei ole. Kui kaplan seda ei suuda, siis tõenäoliselt ei ole ta kõige sobivam isik kaplaniks. Meie kaplani erialakursusel on osalenud ka Eestis tegutsev imaam, keda me aeg­ajalt appi kutsume, kui meil on

vaja nõu ning meie poole pöördutakse mõne islami­ või moslemiusulise ajateenija probleemidega. On see siis toit või mingi muu asi,» lisab peakaplan.

Suhted liitlastega

Ka NATO liitlasriikide kaplanite vahel on tihe koostöö. Sõduri toimetusest ruttas major Lilleorg näiteks kohtuma brittide kaplaniga, kes rotatsiooni korras Tapal paikneb. Eestis olevate liitlastega hoitakse regulaarset erialast kontakti. Toetada tuleb erisuguste usuliste huvidega liitlaste sõdureid, keda on vaja teavitada, mis kirikusse või millisele usulisele kogunemisele nad tahavad minna, aidates luua ka kontakte kohalike ühendustega.

Major Lilleorg tunneb isiklikult enamikku Euroopa piirkonna peakaplanitest. Nii et kui mingi mure on, saab alati üksteise poole pöörduda. Need suhtluskanalid on avatud ja need töötavad hästi.

Kuhu peaks kaplaniteenistus edasi arenema?

Peakaplan Lilleorg arvab, et kaplaniteenistus vajab rahu ja perspektiivi ning et muutused ei tohiks olla liiga hüplikud ja äkilised. «See üks muutus oli üpris kiire ja nüüd olen püüdnud saavutada teenistusrütmi stabiilsust ning praegustes tingimustes teha nii palju kui võimalik. Ma arvan, et sellega oleme päris hästi hakkama saanud,» ütleb peakaplan.

Foto:

Missioonivõrk (FMN – Federated Mission Networking) on väljaspool rahvusvaheliste

õppuste konteksti vähe tuntud algatus. Veel vähem teatakse sellest tsiviilelus.

NATO ühilduvuse alus

Taavi Veldi kapten, küberväejuhatuse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia keskuse sõjaliste teenuste grupi ülem

Elektrooniliste infosüsteemide kasutuselevõtmisel on NATO riigid käinud üpris sama sammu tsiviilmaailmaga. Kõik meile kontorist tuntud seadmed ja tarkvarad on rakendatud nii staapides kui üksustes. Mis eristab sõjaväelist teabetöötlust keskmisest kontorikeskkonnast? See on vajadus oma andmeid kaitsta rii­

gisaladuse templiga ja töötada kõikide teenustega ka väljaspool tavalist kontoripinda. Samuti võime töötada ilma internetita. Seda kõike on tehtud aastakümneid, aga eelkõige riigisiseses ja staatilises keskkonnas.

Suur murrang toimus NATO Afganistani operatsiooni ajal, mil ühel territooriumil tegutsesid kümned riigid ja organisatsioonid, mis kasutasid enda kodumaiseid töötlussüsteeme. Iga süsteemiga käisid kaasas organisatsiooni enda seadmed, tööprotsessid ja turvanõuded. Sellise kireva koosluse efektiivselt juhtimine oli võimatu ja infovahetus aeglane. Et

olukorda parandada, loodi rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude (International Security Assistance Force – ISAF) töö hõlbustamiseks 2010. aasta jaanuaris AMN (Afghanistan Mission Network).

Võrgu tuumiku loomiseks pandi kokku meeskond CENTCOM­i (United States Central Command) ja NCIA (NATO Communications and Information Systems Services Agency) spetsialistidest, kes liidestasid NATO loodud võrgu USA tagatud võrguga 2009. aastal. See lahendus osutus väga edukaks ja pärast ametlikku käivitamist 2010. aasta jaanuaris liideti

ISAF­i komandöri käsul võrguga ka teised missioonil osalevad riigid. 2011. aasta lõpuks oli võrguga liitunud juba 48 riiki.

AMN­i edu võti oli tehniliste lahenduste ja protseduuride ühtsete standardite väljatöötamine. Infovahetusvajadusega üksused ei pidanud välja töötama kahepoolseid lahendusi, vaid said järgida sama juhendit vajalike teenuste käivitamiseks. Tulemus oli ühtne keskkond standardsete teenuste toimimiseks ja info liikumiseks.

Näiteks e­post, jutuside, telefoniteenus. Info kiirem ja vahetum liikumine aitas päästa elusid, kui üksused

said naabritelt olulisi luureandmeid või ülevaate oma jõudude plaanidest. Tsiviilelus, kus e­kirjad ja telefonikõned levivad üle maailma ilma erilise nähtava vaevata, kõlab see muidugi kentsakana.

Samas tasub siin meenutada, et suur osa infot sellistes sõjaväelistes töötlussüsteemides on riigisaladus või salastatud välisteave, mida ei tohi internetiga ühendatud võrgus töödelda. Seepärast ei saa kasutada kõiki tsiviilelus käibel olevaid ühendusi.

Igal riigil on ka enda reeglid ja turbenõuded, kuidas riigisaladust edastada, mis võivad samuti olla ühilda­

matud teiste riikide sama valdkonna reeglitega. Seega AMN­i loodud ühised protseduurid info lahterdamiseks ja kaitsmiseks lahendas palju muidu raskesti ületatavaid takistusi riigisaladuse edastamisel eri süsteemides. Peale selle lisavad keerukust iga riigi enda väljatöötatud tehnilised lahendused. Näiteks kõik oleneb sellest, millist telefoniteenust riigid kasutavad ja kas see ühildub teise riigi sarnase lahendusega.

FMN-i põhielemendid

Afganistani sõjast tekkinud AMN­i õpikogemuste põhjal loodi NATO ­s laiema haardega raamistik nimega Federated Mission Networking. Selle eesmärk on edasi arendada ühtset standardite paketti, et seda saaks vaevata kohandada kõiksugusteks olukordadeks. Samuti on selle raamistiku ülesanne kaasata uusi lahendusi, nagu tehisaru rakendamine või kvantkindel krüptograafia.

Selle kõige loomiseks on moodustatud mitmesugused FMN­i töögrupid, mille liikmed tulevad kõigist FMN­i raamistikuga liitunud riikidest. Igal töögrupil on kindel roll FMN­i standardite loomises. Kõige kõrgemal kohal asub FMN MG (Management Group), mis teeb otsuseid töögruppidest tulnud info põhjal. FMN MG ­d toetab FMN­i sekretariaat, mille esindajad aitavad koostada sisendit ja jagada MG otsuseid asjaosalistele.

Ülejäänud töögruppide ülesanded võib jagada kolmeks: 1. võime defineerimine; 2. võime implementeerimine ehk rakendamine; 3. võime teostamine.

Võime defineerimisega tegeleb OCWG (Operational Co ­ ordination Working Group), mis koostab nõuded järgmisele FMN­i standardi põlvkonnale. Seda umbes neli aastat, enne kui oodatakse FMN­i osalistelt selle reaalset kasutamist kõigis üksustes. OCWG koostatud algsed nõuded täpsustab tehnilisteks detailideks CPWG (Capability Planning Working Group).

Seejärel tegelevad FMN­i riigid ja organisatsioonid võime implementeerimisega, osaledes õppustel ja arendustöös, et veenduda nõuete täitmise võimalikkuses. Nendest tulemustest raporteerivad nad viimase etapi töögruppidele.

Foto: Shutterstock

Foto: Shutterstock

Võime teostamise osa on CICWG­il (Change and Implementation Co­ordination Working Group), mis lühidalt tegeleb muudatuste haldusega kõikide FMN­i osalistega. Et olla kindel, kas kõik muudatused on ikka päriselt toimivad, ühilduvad ja valideeritud, on loodud CIAVWG (Coalition Interoperability Assurance and Validation Working Group). See töögrupp on kõige nähtavam osa FMN­i protsessist mitmesugustel õppustel, sest nende kaudu toimub testide koostamine ja korraldamine.

Vajaduspõhiselt on moodustatud töögruppe ka keerukamate valdkondade lahendamiseks, nagu sidetoetus ja teenuste haldus või turbenõuete loomine ja kooskõlastamine. Selline töögruppide suur hulk tundub üsna bürokraatlik, samas on see seni parim viis saavutada ühine arusaam 40 FMN­i osalise vahel, rikkumata ühtset standardite ja protsesside põhimõtet.

Standardite tohutu hulk on koondatud dokumentatsiooni nimega JMEI (Joining, Membership, Exit Instructions), mis sisaldab tehniliste

lahenduste kirjeldust kõikide olulisimate teenuste kaupa, et kõik saaksid enda hanked ja arendused ühilduvas suunas hoida. Peale tehnilise kirjelduse on väga tähtis osa protsesside lahtikirjutamisel. Kuidas sünnib üks missioonivõrk? Mismoodi saab sellega liituda ja mis dokumentatsiooni on selleks vaja?

JMEI koosneb neljast suuremast osast: liitumine, liikmesus, väljumine ja teenusekirjeldused. Kõige mahukam nendest on teenusekirjelduste osa, sest sealt peab leidma kõik vajaliku konkreetse teenuse käivitamiseks ja elus hoidmiseks.

JMEI­d koostatakse n­ö põlvkondadena, mida FMN­i kontekstis nimetatakse Spiraliks. Iga põlvkonna koostamine läbib ülal kirjeldatud töögrupid ja selle kõige loomine võtab aega kuni seitse aastat alates nõuete koostamisest kuni lõpliku kinnitamiseni. Samas ei pea ootama uut põlvkonda seitse aastat, vaid töös on korraga mitu põlvkonda.

Näiteks praegu on kasutusel veel Spiral 3, aga juba 2024.–2025. aastatel võetakse kasutusele Spiral 4 peamise

eelistatud põlvkonnana FMN­i raamistikus. Samal ajal käib juba Spiral 7 nõuete koostamine, Spiral 6 nõuete tehniliste detailide kirjeldamine ja Spiral 5 testimine.

Mida meie sellega teeme?

Eesti on NATO riigina pühendunud FMN­i põhimõtete järgimisele ja osaleb seetõttu ka FMN­i töögruppides ja õppustel. Kõige märkimisväärsem sündmus selles vallas on CWIX õppuste seeria, mille kohta saab lugeda kapten Valdur Tammetsi kirjutatud artiklist Sõduris 4/2024 (lk 40–43). FMN­is osalemise abil oleme lihtsustanud enda süsteemide liidestamist liitlastega nii alaliselt NATO idapiiri kaitse tõttu kui ka ajutiselt erisugustel õppustel.

Hoolimata FMN­i protsessides osalemisega kaasnevast suurest töömahust on see toonud väga palju säästetud aega ja vaeva just sidevaldkonnale. Seal saame olla kindlad, et FMN­i dokumentatsiooni järgivate riikide ja üksustega on igasugune ühenduste loomine ja teenuste liidestamine palju valutum, kui lihtsalt pimesi kompides üksteise võimeid ja arusaamu.

K INDEL TULEVIK

EESTILE JA SULLE

OMANDA TUGEV JUHIHARIDUS.

ÕPI MAAVÄEOHVITSERIKS.

Teaduspõhine väljaõpe kaitseväes

Kaitsevägi valmistab igal aastal ette ligi 4000 noort meest ja naist sõjaaja ülesannete täitmiseks. Reservarmee väljaõpetamine ongi lahinguvalmiduse hoidmise kõrval kaitseväe olulisim rahuaegne ülesanne. Sander Mändoja kapten, 2. jalaväebrigaadi infooperatsioonide jaoskonna ülem

Inimeste arvu järgi hinnates on kaitsevägi suurem nii mõnestki Eesti kutse­ või kõrgkoolist. Ajateenistust võibki suures pildis vaadelda kui üht osa noore inimese haridusteest, sest omandatakse palju sellist, mis on ka tsiviilelus tarvilik: juhtimine, probleemide lahendamise oskus, meeskonnatöö jne. Võrreldes tavalise kraadi­ või kutseõppega peab sõjaväelise väljaõppe korraldamisel arvestama aga mõnede erisustega.

Neist kaks peamist on järgmised: 1) kutse­ või kõrgkoolis asutakse teoreetilisi teadmisi rakendama juba õppimise ajal või vahetult selle järel, kuid ajateenistuses õpitu praktikasse ehk lahinguväljale viimiseni võib kuluda aastaid (ideaalmaailmas isegi mitte kunagi). See tähendab, et ajateenistuse jooksul saadud teadmised ja oskused peavad tugevalt kinnistuma ning ole­

ma põhiosas kiirelt meelde tuletatavad; 2) kutse­ ja kõrgkoolide õppurid osalevad õppetöös vabatahtlikult ning neil on seega vähemalt mingisugune motivatsioon materjali omandada. Ajateenistus on Eestis noormeestele kohustuslik ning siia jõuavad ka need, kelle huvi sõjanduse vastu on võrdlemisi kesine. Teadmiste edasiandmise kõrval peavad tegevväelastest koolitajad niisiis olema kursis ka sellega, kuidas toetada ajateenijate õpimotivatsiooni ja ­tahet.

Teaduslik käsitlusviis

Nooremohvitserid ja vanemallohvitserid omandavad ülal mainitud erisustega arvestamiseks vajalikke pedagoogilisi teadmisi kaitseväe akadeemias ning täidavad õpetaja rolli üldjuhul hästi. Küll aga on kaitsevägi viimaseid väljaõppetsükleid analüüsides

Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenijate väljaõpe, täpsemini SBK eksamid.

tuvastanud, et pedagoogilist täiendõpet peaks senisest suuremas mahus pakkuma ka instruktori ametikohal teenivatele nooremallohvitseridele. Nii korraldatigi mullu II poolaastal 2. jalaväebrigaadis esimest korda spetsiaalselt instruktorkoosseisule kohandatud pedagoogiline täiendkursus nelja mooduli mahus.

«Inimese aju seisukohast on õppimine universaalne protsess, vahet pole, kas see toimub koolis, töökohal või ajateenistuses,» kinnitab kursusel koolitajana osalenud hariduspsühholoog ja kaitseliitlane Grete Arro.

Ta möönab siiski, et nii instruktorid kui õppurid peavad endale teadvustama, milleks kaitsevägi neid ette valmistab. «Meil on vaja, et õpitu oleks kohe kättesaadav, ülekantav ja kasutatav ka täiesti uues olukorras. Selles kontekstis on kõne all ikkagi teadmi­

sed, millest võivad sõltuda inimelud,» ütleb Arro. Esmalt ongi vaja värsketele instruktoritele selgitada, kuidas aju üldse teadmisi omandab ja talletab, ning mis on kõige efektiivsemad õpistrateegiad.

«Räägime, miks on vaja kordamisel tugineda pikaajalisele mälule, miks peab õppeprotsessis alati olema vahel unustamine, miks peab andma õppuritele pidevalt lahendamiseks ülesandeid, mida nad veel ei oska,» toob Arro näiteid, kuidas noori tegevväelasi õigele lainele suunata. Instruktoritelt oodatakse ka seda, et nad väljaõppe käigus ajateenijaid tulemuslikumalt õppima suunaksid ja selgitaksid, et ootamatult ja ilma kordamata tehtud test ei ole mitte kiusamiseks, vaid selleks, et vajalikku infot mälus tugevamini kinnistada. Kui peame testi tegemisel otsima infot pikaajalisest

mälust, õpib meie mälu seda sealt ka hiljem, kui vajame neid teadmisi «ilma eelhoiatuseta», üles leidma.

Pikaajalisele mälule tuginevad õppe­ ja õpistrateegiad aitavad muuta unustamiskõvera laugemaks kui n­ö «tuubi­ja­unusta» põhimõttel tehtud töö. Seda näitas ajateenijate väljaõpet uurides ka kapten Siim Vahkeli möödunud suvel Tallinna Ülikoolis kaitstud magistritöö. Oma töös uuris kapten Vahkel, kuidas tõhusa vea disaini (ingl productive failure design) metoodika kasutamine mõjutab ajateenijate meditsiiniteadmiste omandamist.

Ajateenistus on Eestis noormeestele kohustuslik ning siia jõuavad ka need, kelle huvi sõjanduse vastu on võrdlemisi kesine.

Võrreldi kahte gruppi: esimesele näidati koolitusel kõigepealt ette esmaabivahendite kasutamise õiged võtted ning lasti seejärel ise harjutada; teisele seati ainult saavutatav eesmärk, millele õppurid hakkasid iseseisvalt lahendust leidma ning alles seejärel sekkusid instruktorid ja korrigeerisid sõdurite tehnikat. Kui sõduri baaskursuse järel olid kahe testgrupi tulemused võrdsed, siis kuus nädalat hiljem näitasid paremaid tulemusi just need, kes pidid algul tegema otsuseid iseseisvalt.

Teadmiste olulisus

Nii Siim Vahkel kui Grete Arro rõhutavad, et kuigi instinktiivselt tundub taoline meetod – lasta õppuritel ilma lahenduskäiku ette andmata ise pusida – vale, siis teaduskatsed näitavad vastupidist. Peale pikaajalise meeldejätmise soodustamise toetab sellise meetodi kasutamine ka uuenduslike lahenduste leidmist. Selleks et lahenduste leidjaks saada, on vaja õppe ajal just lahenduste leidmist, mitte nende kopeerimist harjutada. Seejuures ei pea lahendused olema uuendusmeelsed – piisab, et need on uued parasjagu õppiva ajateenija ajule.

Just viimane ehk paindlikuks probleemilahendajaks saamine on reservväelaste potentsiaalset tööpõldu või lahinguvälja ja selle kohal hõljuvat

Foto: Hannes Parmo

sõjaudu silmas pidades väga oluline. Ajateenistuses omandatavaid teadmisi ei ole tarvis mitte ainult võimalikult pikaks ajaks mällu talletada, vaid ka vajaduse korral teistele olukordadele üle kanda ja omavahel kombineerida. Üksiksõduri tasemelt ülema tasemele liikudes soodustab selline lähenemine omakorda ülesandekeskse juhtimise (ingl mission command ) printsiipi, mille järgi valib iga tasandi ülem ise, mil viisil täita kõrgema ülema kavatsus. Mida mahukam on «tööriistakast» ülema peas, mida rohkem probleeme on ta pidanud varasema väljaõppe käigus lahendama, seda tõenäolisem on, et ta suudab vastast üllatada kas kiiruse, nutikuse või mõlemaga.

Ajateenistuses omandatavaid teadmisi ei ole tarvis mitte ainult võimalikult pikaks ajaks mällu talletada, vaid ka vajaduse korral teistele olukordadele üle kanda ja omavahel kombineerida.

Liigume siinkohal edasi teise sissejuhatuses mainitud teema juurde – tahe õppida. Õpimotivatsiooni tekitamisel ja hoidmisel peab Grete Arro tähtsaks, et instruktorid suhtuksid ajateenijatesse empaatiliselt, oskaksid igal ajahetkel ajateenija võimeid näha (sh ka nende ajateenijate, kes ei ole need kõige sitkemad ja särasilmsemad) ja looksid õppimiseks turvalise keskkonna.

Baasvajadused loevad

Teoreetilise aluse selleks annab isemääramisteooria (ingl self-determination theory), mis aitab mõista, kuidas soodustada ajateenijate aktiivset osalemist väljaõppes mitte niivõrd kontrollitud (nt hirm karistuse ees, häbissejäämise oht, parimate gruppi mittekuulumise tunne), vaid pigem autonoomse motivatsiooni (nt õpitava väärtuse või kasulikkuse märkamine, arusaamine enda rollist reservväelase ja riigikaitsjana, mõne teema huvitavus) ajel.

Praktikas taandub asi sellele, et ülemad peaksid toetama sõdurite psühholoogilisi baasvajadusi, mis muidugi on üpris keeruline ülesanne. Mõned

käepärased näited, milles baasvajaduste toetamine väljendub, on näiteks õpitavate teemade vajalikkuse mõtestamine koos sõduritega. Ideaalis võiks olla nii, et just sõdurid mõtlevad, miks mingi teema neile väärtuslik võiks olla. Tuleb võimalikult palju sõduritel ise mõtelda lubada ja nende pakutud lahenduskäike ja ideid arutada ja vajaduse korral parandada ja täiendada. Samuti peab ajateenijaid ümbritsema hooliv ja toetav sotsiaalne võrgustik, kus nad julgevad oma võimalikele muredele lahendusi otsida.

Psühholoogilisi baasvajadusi alla suruda ja õpitahet hävitada saab edukalt võistlusliku ja võrdleva õhustikuga ja sõdurisse lugupidamatult ja külmalt suhtudes. Kuidas aga ühtlustada ise­

määramisteooriat kaitseväe suhteliselt jäiga ja hierarhilise organisatsioonikultuuriga? Kapten Siim Vahkel möönab, et see on keeruline ülesanne ning kindlasti ei saa vastutust panna vaid noortele instruktoritele.

Samas on tema sõnul kasu teooria osalisestki rakendamisest. «Võiksime seda võtta kui ennetusmeedet: olles teadlikud noorte inimeste baasvajadustest, on suurem tõenäosus, et me ei kukuta uues keskkonnas nende motivatsiooni kohe kuristikku. Minu kogemus kompaniiülemana on igatahes see, et ajateenijatele piisava vabaduse ja mõtestatud ülesannete andmine soodustab nii sõjaliste oskuste omandamist kui ka nende hilisemat kiiret meeldetuletamist,» ütleb kapten Vahkel.

Tegevväelastest instruktorite täiendav teooriaõpe Taara linnakus.

Täiendkursusel osalevad instruktorid ütlevad, et põhjalikumad teadmised pedagoogikast on kindlasti kasulikud. Muu hulgas sellekski, et ise väljaõppe korraldust paremini hoomata. «Mitmeid soovitatud põhimõtteid me juba rakendamegi, aga seni lihtsalt ei mõtestanud me seal taga peituvat mõtet nii hästi lahti,» selgitab lipnik Daniel Jaak Vanamb.

Ta toob näiteks mitmesugused sõduri baaskursusel õpetatavad drillid, mille harjutamisel reguleeritakse nii raskusastet kui seost teiste õpitavate teemadega. Nii on ajateenijatel pidevalt tarvis varem õpitud drill uue olukorraga kohandada. Teooriaõppe väärtust suurendab noorte instruktorite hinnangul ka see, et koolitajatel

Meelis Uibo

endil on side kaitseväe/kaitseliiduga ning nad oskavad panna ennast koolitatava olukorda ja anda praktilisi nõuandeid, kuidas ühte või teist teemat võiks käsitleda.

Miks me midagi teeme?

On ka konkreetseid asju, mida on väljaõppe korraldamisse lisatud. «Iga uut teemat alustame küsimusega «Miks?». Ehk enne sisulise õppe juurde asumist arutame sõduritega koos läbi, miks me seda teeme ja milleks meil seda vaja on,» ütleb nooremseersant Kevin Virt. Taolise arutelu kaudu suureneb tavaliselt ka õpimotivatsioon, sest saadakse paremini aru, kuidas käsitletav teema toetab hakkamasaamist lahinguväljal. Teine õpimotivatsiooni

suurendav tegur, mille tähtsust ei tasu alahinnata, on instruktorite hinnangul toetav õpikeskkond. «Püüame juurutada mõtteviisi, et vigade tegemine kuulub õppimise juurde, seda ei peaks hirmsasti kartma. Meie töö instruktoritena on vigu märgata ja sõdurite tegevust parandada, et hiljem, näiteks allüksusekursusel, eksimused ei võimenduks,» leiab nooremseersant Robert Kaljapulk.

Täiendkursusel osalevad

instruktorid ütlevad, et põhjalikumad teadmised pedagoogikast on kindlasti kasulikud.

Instruktorite täiendõpe ei piirdunud vaid esimese, pedagoogiliste alusteadmiste teooriale keskenduva mooduliga. Sügise jooksul läbisid nad kolm praktilist õppemoodulit, mille raames pidid kursuslased ise korraldama välioskuste ja relvaõpet ning laskeharjutusi.

Instruktoritelt eeldati tundide planeerimisel esimeses moodulis omandatud pedagoogiliste teadmiste rakendamist ja nende kohandamist käsitletava teema ning keskkonnaga. Lisaks saavad kõik kursuslased nüüdisaegse õpikäsitluse põhimõtteid kasutada ajateenijate igapäevase väljaõppe korraldamisel.

Veel ei saa öelda, kui kiiresti või aeglaselt unustavad tänapäeva ajateenijad õpitut võrreldes üks, kolm või viis aastat tagasi teenistuse läbinutega. Seda on otstarbekas mõõta siis, kui tullakse esimest korda õppekogunemisele. Laiemas kontekstis on aga väga positiivne, et kaitsevägi kohandab ja rakendab järjest enam tsiviilmaailmas juba olemasolevaid teadmisi.

Teadmised ja teaduspõhised otsused on ka Grete Arro hinnangul meie tugevuseks: «Need on vahendid, mida Eesti­taolisel väikeriigil on palju rohkem kui raha!» Väärtuslikke lahendusi ei paku seejuures mitte ainult tehnika­ ja reaalteadused, vaid ka sotsiaal­ ning humanitaarteadused. Mida edukam on kaitsevägi teaduspõhiste meetodite rakendamisel, seda paremini oleme valmis sõjaaja ülesannete täitmiseks.

Foto:

Karl Alfred Baumeister kapten, küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskuse võrgumeediagrupi ülem

Tegevväelastest allohvitseridele ja ohvitseridele korraldatav väljaõpe on planeeritud toetama teenistuja kaitseväeliste ja erialaoskuste täiendamist igapäevatöös: nii toimetulekut tehnilise spetsialistina kui ka instruktorina ajateenijatele, reservväelastele või teistele tegevväelastele. Samuti toetavad väljaõpe, koolitused ja kursused ettevalmistusi edasiseks karjääriks rotatsiooni põhimõttel.

Väljaõpe karjäärimudeli järgi

Kaitseväe veebel ülemveebel Enn Adoson soovitab tegevteenistust alustades otsustada, millist karjäärimudelit kaitseväelasena valida. «Kindlasti tasub noorel tegevväelasel tõsiselt mõelda, kas ta tahab minna ohvitseri või allohvitseri teed pidi.

Kui olete teinud valiku ohvitseri kasuks, siis sealt enam allohvitseriks tagasi ei saa. See­eest on allohvitseridel võimalik teenistuse käigus alustada ohvitseriõpinguid, et saada ohvitseriks.»

Kaitseväes teenides võivad inimese huvid ning ambitsioonid aja jooksul muutuda. Tegevteenistuses olles on üks karjäärimuutuse võimalus kandideerida mõnele huvipakkuvale vabanenud ametikohale oma üksuses, muus väeosas või hoopis teises väeliigis. Levinuimad karjäärimuutuse või ümberspetsialiseerumise võimalused on järgmised:

a) teenistuse jätkamine ohvitserina. Selleks on kõigil vähemalt keskharidusega tegevväelastel, ajateenijatel ja reservväelastel võimalik esitada iga­aastasel sisseastumisel oma dokumendid kaitseväe akadeemia ohvitseriõppesse. Lisaks maa­, mere­ või õhuväe suuna valikutele on kõikidel kadettidel võimalik leida oma eelistus erialasel spetsialiseerumisel. Kõik lõpetajad omandavad rakenduskõrghariduse, nooremleitnandi auastme ning neile garanteeritakse kindel teenistuskoht kaitseväes;

b) allohvitserina sõjaväelise väljaõppe taseme tõstmine. Sõduri auast­

Kaitseväelase karjääriga käib kaasas elukestev õpe.

Koolitusvõimalused

kaitseväes ja

mes tegevteenistusse nooremallohvitseri ametikohale asujad suunatakse väeosas korraldatavale nooremallohvitseri baas­ ja erialakursusele, mille eelduseks on keskharidus. Kaitseväes suhtutakse toetavalt, kui vajalik tsiviilharidustase omandatakse teenistuse kõrvalt, et täita seeläbi kursusele mineku eeltingimused. Kursuse läbinutele omistatakse nooremseersandi auaste. Üldjuhul on pärast

paariaastast teenistuskogemust ning hindamisvestluse positiivset atestatsiooni võimalik omandada kõrgem sõjaväelise väljaõppe tase vanemallohvitseri põhikursusel, mis annab eelduse nooremveebli auastme omistamiseks; c) karjäärimuutus väeosade või väeliikide vahel. Teenistuse jooksul on tegevväelasel võimalik kandideerida vabadele ametikohtadele teistes väeliikides või väeosades üle Eesti.

Koolitusvõimalused

NATO-s

USA staabiülemate ühendkomitee esimees, armeekindral Mark Milley, andis 2023. a diplomi õhuväe kolonelleitnant Gerry Karrole, kes lõpetas Washingtonis informatsiooni ja küberruumi kolledži.

Foto: Margaret Taylor / US Army National Guard

Näiteks saab maaväe teenistuja Scoutspataljonist liituda mereväega, läbides uuele ametikohale jõudes teadmiste ühtlustuseks mereväelase baaskursuse ning saades sealjuures juba uue ametikoha teenistustasu.

Ühised koolitused liitlastega

Kaitseväes on koolitustele suunamiseks kaks võimalust. Igale ametikohale on kaitseväes kinnitatud ametijuhend, milles on märgitud tööülesanded ning nõuded haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele. Selle alusel saab teenistujale planeerida täiendkoolitusi, et tema pädevust arendada. Teine võimalus on iga­aastased hindamisvestlused ülema ja alluva vahel, mille käigus planeeritakse oskuste täiendamiseks vajalik väljaõpe.

Valdavalt toimuvad Eesti kaitseväe tegevväelastele planeeritud rahvusvahelised koolitused Euroopas. Samuti toimub väljaõppekoostöö mitmete NATO liikmesriikidega üle maailma. Näiteks koolitused, mis on seotud õppuri sõjaväelise väljaõppe taseme tõstmise või uute kaitseväele hangitavate relvasüsteemide käitlemiseks vajalike erialaoskuste omandamisega. Eesti kaitseväelaste seas on levinud koolituste sihtriigid Leedu, Poola, Saksamaa, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid.

Suuremalt jaolt on Eesti liitlaste korraldatavad koolitused inglise keeles. Seetõttu on NATO liikmesriikide kursustele kandideerimiseks nõutav kindlal tasemel inglise keele oskus. Keelt oskamata ei oleks võimalik õpetatava materjali sisust aru saada ega uusi oskusi omandada.

Keeleoskuse hindamiseks on kaitseväes kasutusel kolm viisi: ALCPT (ingl American Language Course Placement Test) on USA­s Defense Language Institute’is (DLI) välja töötatud inglise keele test, mis on mõeldud õppijale sobiva raskusega inglise keele kursustele suunamiseks; keeletest ECL (ingl English Comprehension Level Test) on oma olemuselt sarnane ALCPT­ga, ent eripärana on lubatud testi vastu võtta vaid Ameerika Ühendriikide saatkonna esindajal; NATO ­s standardiseeritud STANAG 6001 inglise keele eksam, mis koosneb kirjutamis­, kuulamis­, lugemis­ ja rääkimisoskuse testist.

Täiendõpe ookeani taga

Kaitseväelane leitnant Raiko Jäärats (pildil) alustas 1999. aastal ajateenijana Pärnu üksik-jalaväepataljonis, seejärel tegevväelasena Scoutspataljonis. Aastail 2003–2004 osales ta ESTPLA-8 koosseisus välisoperatsioonil Iraagis.

Õhuväes teenistust jätkates omandas ta samal ajal Tallinna Ülikoolis bakalaureuseja magistrikraadi. «Teenistuse jooksul läbitud koolitustest jättis mulle sügavaima mulje avalike suhete kursus USA kaitseministeeriumi õppeasutuses Defense Information School,» räägib Jäärats. «Instruktorid olid ülimalt asjatundlikud ja jäi mulje, et see oli paljudele karjääri tipp – selle koha nimel oldi aastaid eeskujuliku teenistusega vaeva nähtud.»

Kursuselt tagasi tulles läbis ta kaitseväe akadeemia staabiohvitseri kursuse. Praegu teenib ta küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskuse ülema abina. Ta ütleb, et pea iga päev tuleb ette ülesandeid, kus tuleb mõelda varasematel kursustel õpitu peale. Leitnant Jäärats nendib ka, et tänu kursustele on tekkinud väga hea inimeste võrgustik, kelle poole saab alati pöörduda nõu küsimiseks.

Eesti soomusautod 1918–1940

Eesti sõjaväe loomisel vabadussõja algul saadi sõjavarustus peamiselt kunagise Vene tsaariarmee varudest, mida oli suurel hulgal langenud 1918. aasta veebruaris Saksa vägede kätte ja mida sakslased endi lahkumisel sama aasta novembris ei jõudnud või viitsinud ära vedada. Soomusautosid, ühte tollast moodsamat relvaliiki, ei olnud siia jäetud ühtegi.

Soomusauto Kalevipoeg vabadussõjas. Ees keskel seisab Rootsi vabatahtlike kapten Einar Lundborg. Foto: Eesti Rahva muuseum

Mati Õun sõjandusajaloolane

Avaldame Mati Õuna (1942–2024) viimase artikli, mille ta 2024. aasta sügisel Sõduri jaoks kirjutas.

Esimese maailmasõja rinnetel sõdinud eesti ohvitserid olid selliste sõjamasinatega tuttavad ja soomusauto konstruktsioon oli piisavalt lihtne, et kohalike inseneride ja tööliste teadmiste ning metallitehaste ja ­töökodade tootmisvõimaluste najal neid ise ehitada.

On üldteada, et meie soomusautode ehitamise pani käima kaugsõidukapten Johan Pitka, kes 11. novembrist oli valitud kaitseliidu juhatuse esimeheks.

Vabadussõja ajal ehitatud soomusautod Esimene soomusauto ehitati Tallinna Sadamatehastes 1918. aasta jõulude eel insener Voldemar Saukase (1889–1920) skitside järgi. Selleks võeti kolmetonnise kandejõuga veoauto Federal veermik, millele neediti vinkelrauast raam ja sellele 3–4 mm

laevaterasest plaadid. Relvastuseks sai see sõiduk kolm kuulipildujat, neist ühe lael asuvasse pöördtorni ja kaks tagaotsas olnud pooltornidesse.

Kuid sellel autol oli olnud väga nõrk mootor, mis ei suutnud 6,7 t kaaluvat sõidukit lumistel talveteedel vedada ja ta jäeti esialgu Tallinna Estonia teatri õuele. Sellest ilmselt sai see soomusautogi nimeks Estonia, mis oli Estonia teatri näitlejate kaitseliidu üksuse käsutuses.

1919. aasta kevadel saadeti soomusauto Estonia rindele, kus selgus, et selle mootor on kehvakene ka lumeta teedel sõiduks, andes kiiruseks vaid 15 km/h.

Ühtlasi tuli välja, et peale nõrga mootori on sõidukil ka vilets soomus. Seepeale saadeti soomusauto Narva, kus sellele pandi soomuseks maailmasõjaaegsed 6 mm paksused nn kaevikukilbid, mis olid tõelisest soomusterasest.

Maailmasõjas kasutati neid laskurite ja vaatlejate kaitseks kaevikuservadel, aga ka avamaastikul, kui kilpi tassida jaksati. Need kilbid pidasid vastu vintpüssi või kuulipilduja kuulidele, mis olid lastud kaugemalt kui 200 m.

Uuesti saadeti soomusauto Estonia rindele 20. mail 1919.

Teisena sai Tallinnas valmis soomusauto Tasuja. See ehitati veoauto Renault veermikule ja sai puitraamistiku, millele kinnitati kaevikukilbid. Tasuja oli pealt lahtine, ilma pöördtornita ja selle mõlemal küljel oli kolm luukidega suletavat laskeava. Soomusauto Tasuja relvastati ühe 37 mm kahuri ja kahe raskekuulipildujaga.

Talviseks moondamiseks värviti Tasuja musta­valgelapiliseks, millest arvati, et see moonutab vastase vaatlejale auto piirjooni. Soomusauto Tasuja meeskonnas oli koos vahetustega 11 meest: ülem, kolm autojuhti, kaks suurtükimeest ja viis kuulipildurit. Varustuse vedamiseks rindel kinnistati Tasuja juurde veoauto koos kahe autojuhiga.

13. jaanuaril 1919 sõitis soomusauto Tasuja lõunarindele, kus lahingus Orava mõisa all vajus 23. märtsil manööverdamisel tagumiste ratastega läbi vaenlase poolt rikutud sillakatte. Liikumisvõimetut autot ei olnud võimalik päästa ja öö tulekul, kui meeskond sealt lahkus, pisteti ta põlema. Ära põles selle puitraamistik ja allesolev mootorikütus, küllap muudki, mis tuld võttis. Samas selle soomusplaatidest kere jäi püsti. Tasuja oli ainus vabadussõjas meie poolt kaotatud soomusauto; selle nimi anti peagi ühele sõjasaagina saadud soomusautole.

20. detsembrist 1918 oli Pitka määranud oma volinikuks soomusautode ehitamisel alamkapten Artur Uusi, aga projekteeris neid endiselt insener Saukas. Soomus pandi autodele kokku Tallinna Sadamatehastes katelsepatöökojas meistri Georg Drevsi käe all ja ühe soomusauto tegemiseks kulus paar nädalat. Soomusautode lõplik viimistlus toimus Pitka Tallinna Laevaühisusele kuulunud töökojas, kus lõigati ja varustati luukidega laskeavad, pandi peale relvad ja värviti talvel valge­halli­siniselaiguliseks, suvel oliivroheliseks ja detsembris 1919 halli­valge­roheliseks. Mõlemale küljele maaliti auto nimi.

Nii ehitati lisaks nimetatud Estoniale ja Tasujale veel pool tosinat soomusautot:

• Wahur (hilisem kirjapilt Vahur) sai valmis 1. märtsil 1919 ja saadeti rindele 15. märtsil

Soomusauto Estonia koos meeskonnaga Narvas oktoobris 1919. Foto: Eesti sõjamuuseum

Soomusauto Tasuja, mille pani põlema oma meeskond Orava mõisa juures 23 märtsil 1919. Foto: Eesti sõjamuuseum

Soomusauto Vanapagan Landeswehri sõjas juulis 1919. Foto: Vilper&Poska / Viljandi muuseum

Soomusauto Toonela ja kaaskond jaanuaris 1919.

Foto: Eesti sõjamuuseum

Soomusauto Kalevipoeg juht Rudolf Makko. Foto: Eesti sõjamuuseum

Soomusautode kolonn

Heitkem üks kiirpilk ka meie vabadussõjaaegsete soomusautode organisatsioonile – 14. aprillil 1919 moodustatud soomusautode kolonnile. Olgu kohe öeldud, et see ei olnud lahinguväeosa, vaid administratiivüksus, mille põhifunktsiooniks pidi olema soomusautodele remondibaasi tagamine.

Kolonni ülemaks määrati kunagise Vene armee sõjaväemuusik alamkapten August Nieländer (1887–1986). Ta lõpetas tsaariarmees soomusautode kursuse, kuid ega talle sealt vist palju külge ei jäänud, sest kui ta sama aasta 10. oktoobril ametist vabastati, oli tal kolonni kuuest soomusautost viis remondis. Oma mälestusteraamatus «Taktikepi ja relvaga» (Stockholm, 1982) annab ta sellest küll risti vastupidise pildi, laimates kaasvõitlejaid.

Nieländeri järel soomusautode kolonni ülemaks saanud leitnant Albert Ojasooni (1896–1942) juhtimisel moodustati sellest tegelikult funktsioneeriv väeosa.

Selle tehnikajaoskonna ülemaks kutsuti kapten Artur Uus (1893–1920), kes aga aprillis 1920 õnnetusjuhtumi tagajärjel surma sai. Uusi juhatatud tehnikajaoskond organiseeris oma remonditöökoja – seni oli soomusautodele remonti tehtud soomusrongide diviisi liikuvas töökojas, kus neid ette võeti, kui aega saadi.

Senist soomusautode kolonni sisekorda iseloomustas ka see, et igal autol oli iseseisev majapidamine, kus meeskond kogus tagavaraosi ja neid teiste autode meeskondade eest varjas. Muide, soomusautode lahinguüksus oli kuni vabadussõja lõpuni üksik soomusauto, milliseid anti väeosade ülemate käsutusse. Ja nagu meil vast jutuks oli, püüti rindel iga soomusauto varustamiseks pidada veoautot.

Just sõja lõpu eel formeeriti kolonni tulejõu suurendamiseks kahetoruline suurtükirühm kas 57 mm või 76 mm kahuritega. Nende kahurite nimed olid Vemmal ja Müristaja ning need liikusid osaliselt soomustatud veoautodel Puuk ja Sorts. Ka neile anti toeks üks laskemoonaauto ja üks vabalt kasutatav veoauto.

Teadaolevalt langes vabadussõjas viis soomusautode meeskonnaliiget:

1) leitnant Konstantin Lindemann, trofeeks saadud soomusauto Pisuhänd ülem, 9. juunil 1919; 2) esimese soomusauto Tasuja kuulipildur Guido Rents 23. veebruaril 1919 Lätis;

3) Kalevipoja kuulipildur Neumann Pihkva all;

4) Wahuri juhi abi Tamm langes Landeswehri sõjas Riia all;

5) Estonia kuulipildur Lilienthal langes Stakelni lahingus Landeswehri sõjas.

Arsenal–Crossley soomusautod

Aastail 1924–25 töötati sõjaministeeriumi varustusvalitsuse tehnikaosakonna juhatusel välja uus, oma ajastu kohta täiesti maailmatasemel kergesoomusauto. Sellele valiti veermikuks Inglise firma Crossley Motors Ltd veermik koos 45 hj mootoriga. Auto katmiseks kasutatavad soomusterasest plaadid osteti Rootsist.

Soomusautod ehitati Tallinna relvatehases Arsenal ja said tähiseks Arsenal-Crossley, aga ka M 27/28. Nende lahingukaal koos meeskonna, laskemoona ja kütusega oli 4,8 t, tühikaal 4,1 t. Auto mõõtmed olid 4,87 x 1,80 x 2,43 m (viimane on selle kõrgus).

Nende sõidukite kiirus oli 60 km/h. Auto relvastus oli kahes variandis: kas 7,7 mm Madseni kuulipilduja või 37 mm Prantsuse Hotchkissi kahur. Igas autos oli veel üks Madseni kergekuulipilduja, millega sai tulistada kere laskeavadest.

Autokere soomuse paksus esi- ja tagaotsal ning külgedel oli 7 mm, lael 5 mm ja põhjal 3 mm. Kuna tabamuse korral, mil soomus jäi läbistamata, võis soomuse sisepinnalt murduda kilde, oli soomus seestpoolt vooderdatud vildi ja

purjeriidega; põranda soomus oli kaetud männilaudadega. Auto keres ja tornis olevaid laske- ja vaateavasid sai sulgeda vedrulukkudega sulgemisluukidega.

Auto meeskond oli neljaliikmeline: eesotsas istusid kõrvuti autojuht ja soomusauto ülem, tornis asus laskur ja tagaotsas oli seljaga sõidusuunas teine juht, et vajaduse korral juhiks ta autot tagurpidikäigul. Autol olid poolpneumaatilised rehvid, mille läbilaskmine ei muutnud sõidukit liikumisvõimetuks.

Arsenal-Crossley soomusautosid ehitati kahe partiina: esimesele tellimusele (viis sõidukit) kirjutati alla 23. novembril 1925 ja teisele (kaheksa sõidukit) 17. veebruaril 1927. Kõik 13 sõidukit valmisid aastail 1926–28 ja nende hulgas oli seitse kuulipildujarelvastusega ning kuus kahuritega soomusautot.

Ühe auto hinnaks kujunes keskeltläbi 27 000 krooni ja kogu seeria läks maksma 351 000 krooni (tänapäeval 5 135 130 eurot), mis ei olnudki nii palju.

Arsenal-Crossley soomusautodest läksid 11 sõjaväele, neist moodustati auto-tankirügemendis soomusautokompanii, kaks aga kaitseliidu Tallinna malevale.

• Toonela sai valmis aprillis ja jõudis lahingusse 22. aprillil

• Wibuane (hilisem Vibuane) sai samuti valmis aprillis ja jõudis lahingusse 23. aprillil

• Ka Kalewipoeg sai valmis aprillis ja jõudis lahingusse 25. aprillil

Siis peeti pikem vaheaeg ja 1920. aasta jaanuaris said valmis Kotkasilm ning Erilane. Sama aasta 20. oktoobril nimetati viimane Lembituks.

Vanapagan

Üks soomusauto – Vanapagan – ehitati Pärnus 1919. aasta jaanuaris­veebruaris sealses kitsa rööpmelise raudtee veduridepoos. Selle valmistamist juhatas insener Jaak Jäärats (pildil) sõjaväe abistamiseks loodud organisatsiooni Ühistöö toel.

Soomusauto ehitati kahetonnise kandejõuga

Prantsuse veoauto Delahaye veermikule ja erinevalt meie teiste soomusautode ristkülikukujulisest ristlõikest oli see poolsilindrikujuline. Selleks ehitati auto šassiile tammepuust kaartest ja laudadest raam, mis kaeti 7 mm paksuste laevaterasest plaatidega.

Seest oli raam kaetud puitvoodriga ja kaarte vahele jäänud ruum täideti tihedalt kinnitopitud takuga. See pidanuks kinni pidama terasplaadist läbi tunginud deformeerunud kuulid. Pöördtorni Vanapaganal ei olnud, küll aga olid ta külgedel ja ees luukidega suletavad laskeavad, kust tulistati kuulipildujatega ja vintpüssidega. Soomusauto Vanapagan tegi vabadussõja läbi Pärnus formeeritud 6. jalaväepolgu koosseisus, Põhja­Lätis olevale rindele jõudis ta 27. veebruaril 1919. Järgnevalt osales Vanapagan Landeswehri sõjas ja Pihkva ning Narva rindel. Seal selgus, et ka Vanapaganast ei ole sügava lumega sõitjat ja see seisis Jõhvi lähedal Edesi mõisas.

Siin peaks meelde tuletama veel, et 16. aprillist 1919 oli soomusauto Kalewipoeg ülem Rootsi kapten Einar Paul Albert Muni Lundborg (1896–1931), kes küll üldiselt vaid oma esimest eesnime tarvitas. Käis maikuu lõpul oma soomusautoga ära Pihkvas, kuid 1919. aasta septembris lahkus ta

Soomusauto Arsenal Crossley 150 balansseerib liikuval sillal. Foto: Eesti sõjamuuseum

Auto-tankirügemendi ajateenijad ja soomusauto Kalevipoeg.

soomusautode kolonnist ja registreeris end 27. kuupäevast vene valgete Loodearmee juures formeeritavasse Rootsi Valgesse leegioni.

Pärast vabadussõda Rootsi tagasi pöördunud õppis Lundborg 1925. aastal lenduriks ja sai 1928. aastal rahvusvaheliselt tuntuks, kui tõi 24. juunil Põhjanaba jäält ära sinna õhulaevalt Italia kukkunud itaallaste ekspeditsioonijuhi kindral Umberto Nobile. Lundborg läks mõne tunni pärast uuele lennule Nobile jäälaagrisse, et sealt ära tuua raskelt vigastatud Natale Cecioni, kuid maandumisel

lendas Lundborgi lennuk uperkuuti ja Lundborgil endalgi tuli samas laagris oodata 6. juulini, mil ta teine Rootsi lendur Birger Schyberg ära tõi. Kaks ja pool aastat hiljem, 27. jaanuaril 1931, hukkus Lundborg hävituslennuki Jagtfalk katsetamisel 34 ­aastasena.

Soomusautode rahuaegsest organisatsioonist

Soomusautod jäid ka pärast vabadussõja lõppu esialgu soomusrongide diviisi koosseisu. Kui see diviis 1921. aastal formeeriti ümber soomusrongide brigaadiks, sai senisest

Foto: Eesti sõjamuuseum

soomusautode kolonnist soomusautode rood, mis 1922. aastal nimetati soomusautokompaniiks.

1923. aasta 15. septembriks formeeriti Eesti soomusautodest ja sõjaväeautodest ning nende isikkoosseisust auto­tankidivisjon, millesse ühendati senised tankikompanii, soomusautode kompanii ja autokompanii koos oma töökodadega.

Olgu öeldud, et tolleks ajaks oli meil 16 tanki (neli Inglise rasketanki Mark V ja 12 Prantsuse kergetanki FT 17); soomusautosid, nii Eestis tehtud kui trofeedena saadud – kokku tosina

Soomusauto Estonia koopia Kehra raudteejaamas 2021. a. Foto: Aivo Põlluäär / Eesti sõjamuuseum

Kuhu meie soomusautod kadusid?

Okupeeritud Eestis saadeti auto-tankirügement ametlikult laiali 21. septembrist. Aga päevapealt see muidugi ei käinud. Rügemendi isikkoosseis saadeti laiali 1. oktoobrist formeeritava 22. territoriaal-laskurkorpuse väeosadesse. Auto-tankirügemendi lõpuaegadel oli seal 13 Arsenal-Crossley soomusautot (ka kaitseliidu Kõu ja Pikker olid sinna jõudnud, kuna kaitseliit oli likvideeritud), aga ka 11 vana, vabadussõjaaegset soomusautot, Eestis tehtud ja sõjasaagina saadud.

Arsenal-Crossley soomusautodest läksid tosina jagu 22. laskurkorpusele, ainsana jäi üle andmata Kõu. Kui 1941. aasta juunis alanud Saksa–Nõukogude sõjas too korpus siit Pihkvamaale saadeti, leidsid need 12 soomusautot vast otsa sealseis lahinguis. Siia jäänud Kõu aga vilksatab Paldiski vallutamise ajal filmitud Saksa rindekroonikas, olles puruks lastuna maanteel.

Nood vabadussõjaaegsed soomusautod aga saadeti 1941. aasta jaanuaris-veebruaris Lätimaale Daugavpilsi ehk uute peremeeste keelepruugi järgi Dvinskisse, sõjaväelattu nr 942. Kuuldavasti jäid need sinna seisma ja sattusid samal aastal sakslaste kätte, kes need ilmselt oma kodumaa terase sulatusahjudesse saatsid.

Aga kahju, et kõik see meie meeste soomusautode looming viimseni kaduma läks. Sellest võib meie sõjamuuseumis - kindral Laidoneri muuseumis näha vaid Armin Valteri (Hannes Walteri poeg) tehtud Arsenal-Crossley soomusauto maketti.

jagu; ning sõidu­ ja veoautosid võis esialgu kokku olla ligi 200, lisaks veel sadakond mootorratast.

Auto­tankidivisjoni ülemaks sai kapten (hilisem kolonel) Jaan Lutsar (1886–1943) ja selle koosseisus olid staap, õppejaoskond, tagavarapark, laod ja töökojad. Divisjoni kinnitatud isikkoosseisus oli 33 ohvitseri, kuus sõjaväeametnikku, üks arst ning 257 allohvitseri ja sõdurit – kokku 297 inimest (sõjaväeametnike hulgas võis olla ka naisi). Divisjoni ametlikuks asukohaks sai Tallinn, kuid selle allüksusi paiknes laiali üle Eesti. 1924. aastast allus auto­tankidivisjon ranna­, siseja õhukaitse staabiülemale, 1928. aastast 3. diviisi ülemale.

Aga eks pikk rahuaeg tähendanud ka lahinguvalmiduse vähendamist ja soomusautokompanii sõidukipar­

ki vähendati poole võrra, andes kuus soomusautot tagavaraparki. Neist soomusauto Vanapagan kanti üldse varsti maha, seejärel ka Wahur, mis vast jõudis endale Vahur nimeks saada.

Aktiivteenistusse jäid meile tuttavad soomusautod Kotkasilm ja Lembit ning vabadussõjas trofeedena saadud Pisuhänd, Suur Tõll, Tasuja ja Wambola, mis peatselt Vambolaks sai.

Soomusautokompanii asus esialgu Valgas, kust pärast 1924. aasta 1. detsembri mässukatse t komandeeriti üks kaheautone rühm Tartusse ja sealt edasi Narva.

Selles rühmas olid Kotkasilm ja Tasuja, millele 1927. a lisandus tagavarapargist võetud Wibuane (või juba Vibuane). Narvas olid soomusautod Hermanni kindluses.

Aastail 1926–28 Arsenalis ehita­

Põlenud soomusauto Arsenal-Crossley 1930ndatel. Foto: Eesti sõjamuuseum

Soomusauto Kalevipoeg

Soomusauto Estonia

Soomusauto Pisuhänd

Fotod: Eesti sõjamuuseum

tud 11 soomusautost moodustati 2. soomusautokompanii ning seal ehitatud soomusautodest Kõu ja Pikker kaitseliidu Tallinna maleva üksik­soomusautorühm. Alates 1924. aastast oli auto­tankidivisjon suviti Tallinna külje all Männiku välilaagris, mille pindala oli 12 km 2 . Esialgu elasid sõdurid seal telkides ja ohvitserid laiali talude üüritubades. Paari aasta pärast alustati aga laagrihoonete väljaehitamist, tehes seda sõdurite tööjõuga ja võttes materjali I maailmasõja aegsete imperaator Peeter

Suure merekindluse hoonete lammutamisest. Selle ehitustööga saadi valmis 1930. aastatel, mil valmisid elamud, ambulants, saun, köök­söökla jm. 1. oktoobrist 1928 moodustati senisest auto ­tankidivisjonist auto ­tankirügement, mille üheksast vanast

soomusautost koosnev 1. soomusautokompanii asus Tapal ja selle 1. rühm Narvas, hiljem paiknes kogu kompanii Jõhvi garnisonis Tammiku asunduses.

Üheksast Arsenal­Crossley soomusautost koosnev 2. soomusautorühm asus Valgas. Tagavarapargi soomusautorühma jäid kaks Arsenal­Crossley’d ja meie vana tuttav Kalevipoeg.

1. juunist 1935 sai auto ­tankirügement uue organisatsiooni, kus senised soomusautokompaniid ja tankikompanii said kolmeks segakompaniiks. Rasketankirühm oma vanade Mark V­tega likvideeriti, uue allüksusena loodi tanketirühm, millel oli kuus Poolast ostetud tanketti TKS.

Jõhvi garnisonis olnud soomusautokompanii põhjal formeeritud 1. kompanii toodi Tallinna, 2. kompanii jäi edasi Valgasse. Peale Männiku laagri sai rügement kasutada ka kõrvalolevat Valdeki (praegu Valdeku) õppevälja. Veerand tosinat soomusautot jagati Tallinna tähtsate mundrikandjate käsutusse: üks sõjaväe ühendatud õppeasutuste ülema, teine Tallinna komandandi ja kolmas Toompea lossi komandandi käsutusse.

Uute koosseisude järgi auto ­tankirügemendis moodustatud lahingukompaniidest olid 1. ja 2. kaks soomusautorühma ja kergetankirühm tankidega FT 17; 3. lahingukompaniis aga soomusautorühm, tanketirühm ja kaks kergetankirühma.

Rügemendi isikkoosseisus oli rahuajal 361 inimest, neist 46 ohvitseri, 35 riigiteenistujat, 90 üleajateenijat (rahvakeeles «nahka») ja 190 ajateenijat. Lisaks neile veel noored õppekompaniis, kelle arv kõikus.

Lisakirjandust asjahuvilistele

• Einar Lundborg. Soomusautoga Eesti Vabadussõjas. Minu rindeelamusi 1919–1920. Lund, 1968.

• August Nieländer. Taktikepi ja relvaga. Mälestusi. Stockholm, 1982.

• Tiit Noormets, Mati Õun. Eesti soomusmasinad. Soomusautod ja tankid 1918–1940. Tallinn, 1999.

• Toe Nõmm. Eesti soomusautod. «Tehnika ja Tootmine» nr 6 1992.

• Mati Õun. Kapten Einar Paul Albert Muni Lundborg. Kogumik «Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased» II. Tallinn, 2002.

In memoriam

Mati Õun

17. juuli 1942 –21. detsember 2024

Enne jõule lahkus meie seast sõjaajaloolaste grand old man, endine Eesti akadeemilise sõjaajaloo seltsi esimees Mati Õun.

Õun sündis 17. juulil 1942 Tallinnas.

Ta õppis Kivimäe koolis ja Tallinna ehitustehnikumis, hiljem kaugõppes Tartu ülikooli ajaloo osakonnas, mille lõpetas 1984. aastal. Diplomitöö teemaks olid Eesti merekindlused 1918–1940.

Ta töötas projekteerimisinstituudis Eesti Projekt ja kultuurimälestiste instituudis, kuni 1986. aastal asus tööle meremuuseumis.

Aastail 1989–1993 oli ta teatri- ja muusikamuuseumi direktor ja 1993–1996 kaitseministeeriumi ekspert.

Aastatel 1962–1966 läbis sundajateenistuse Nõukogude armee Punalaevastikus, sh sai väljaõppe elektromehaanika koolis ja teenis Nõukogude Põhjalaevastiku raketikaatritel Barentsi merel.

Õun jõudis aktiivselt tegeleda ka raskejõustiku ja kulturismiga. Ta on olnud Eesti jõutõsteliidu ning Eesti kulturistide liidu auesimees.

29. aprillil 1988 asutati Eesti akadeemiline sõjaajaloo selts, mille esimeheks jõudis Õun olla aastail 1988–1990 ja 1998–2000. Aastast 2008 oli ta seltsi auesimees.

Õun on üks kõigi aegade produktiivsemaid sõjaajaloolasi Eestis, kelle nime all on raamatukogude andmebaasi andmetel ilmunud 151 raamatut ja ajakirjanduses vähemalt 137 artiklit. Ta on andnud loenguid piirivalvekoolis, humanitaarinstituudis, kõrgemas sõjakoolis, sõjakolledžis, mereakadeemias ja olnud sõjaajaloo professor pedagoogikaülikoolis, hilisemas Tallinna ülikoolis.

Aastatel 1996–2002 oli Õun Eesti merendusterminoloogia komisjoni esimees. 2018. aastal anti talle Valgetähe V klassi teenetemärk.

Enno Mõts

Kui maetakse

kindraleid: tippjuhtimise tähelepanekuid

Enno Mõts, 2024

Kui sa oled huvitatud sõjandusest ja juhtimisest, siis raamat «Kui maetakse kindraleid» pakub sulle sügavat ja mõtlemapanevat lugemist. See teos käsitleb sõja ja juhtimise keerulisi teemasid, esitades küsimusi, mis panevad sind mõtlema sõja ja juhtimise olemuse peale. Kindralmajor Enno Mõts avab oma vaatenurki olukorras, kus kindraleid maetakse nii otseses kui kaudses tähenduses. Raamat pakub intrigeerivaid arutelusid diletantide maailmast, tühisõnade paraadist, jõustamisest ja võimestamisest. Samuti käsitletakse autorsuse mõistatust, uhkuse loomist ja eraldumisprintsiipi. Autor annab mõista, et inimene, kes pelgalt oma kutsevaldkonnaga tegeleb, võib jääda kitsarinnaliseks ning ajale jalgu. Sestap katab raamat ka ajaloo rolli, mõtiskleb hariduse üle, osutab valukohtadele ühiskonnas ja organisatsioonikultuuris ning arutleb nii lugemise kui kirjutamise kasu üle.

Nicole Perlroth

Niimoodi lõpeb

maailm, räägivad nad

mulle: kübervõidurelvastumise lugu

Rahva Raamatu

Kirjastus, 2024

Spioonipõnevikule omases tulises ja hoogsas stiilis kirjutatud seni rääkimata lugu küberrelvade – maailma kõige salajasemast, valitsuste toetatavast – turust ning hirmutav esmapilk uuelaadsele ülemaailmsele sõjale. Nullpäev: tarkvaraviga, mis võimaldab häkkeril sinu seadmetesse sisse murda ja neis märkamatult ringi liikuda. Nullpäevad on luurearsenali ihaldatumaid tööriistu, millega saab vaikselt sinu iPhone’i järele nuhkida, keemiatehase turvaseadmeid rikkuda, valimistulemusi muuta ja elektrivarustuse katkestada. Aastakümnetega kujunes USA valitsusest maailmas peamine nullpäevade koguja. Aga seejärel kaotas USA kontrolli nii oma varude kui ka turu üle. Nüüd on need nullpäevad vaenulike riikide ja palgasõdurite kätes ja nemad ei hooli sellest, kui kellegi hääl kaduma läheb, kuskil joogivesi saastub või tuumajaamas avarii toimub.

Aleksei Navalnõi

Patrioot: memuaarid

Pegasus, 2024

Niclas Sennerteg

Punaarmee

Saksamaal 1944–1945

Lembit Zilinsky, 2024

Ojalo

Paul Maitla surm

Kirjastus

Ammukaar, 2024

Aleksei Navalnõi hakkas «Patriooti» kirjutama 2020. aastal pärast talle peaaegu saatuslikuks saanud mürgitamist. Raamat jutustab kogu tema eluloo: nooruspõlvest NSVL-is, poliitilisest ärkamisest, aktivismist, vankumatult toetavast abikaasast ja perest, täielikust pühendumusest trotsida ülemvõimu, mis tahtis teda vaigistada, lakkamatust armastusest Venemaa ja venelaste vastu ning viimastest vanglas veedetud aastatest.

Värvika teksti ja teravate tähelepanekutega kirjeldab ta üksikasjalikult Vladimir Putini tõusu võimule.

Navalnõi astub režiimi liikmetele vastu veendumusega, et nad hävitavad tema riiki, tegutsevad vaid omakasu silmas pidades ja pole põrmugi huvitatud tavainimeste elujärje parandamisest. See on Aleksei Navalnõi viimane kiri maailmale, unustamatu dokument, mille autoriks on vääramatu meelekindluse ja kõigutamatu vaprusega mees.

«Punaarmee Saksamaal 1944–1945» kirjeldab Saksamaa Bundersarchivi dokumentide ja paljude õuduste ja kannatuste üleelanud saksa, enamjagu naiste jutustusi sellest hetkest peale, kui venelane ületas Preisimaa piiri. Kirjanikul, Niclas Sennertegil, on kulunud viis aastat selleks, et see raamat valmis saada. Raamat kirjeldab sakslaste põgenemisteekonna kannatusi üle kevadtalvise purukslastud ja jäälahingutest külluses oleva Läänemere nii jalgsi kui hobuveokitel. Teos kirjeldab uppumisi jäälahingutes, põgenikelaevade pommitamisi ja nende uppumisi ning jäätükkide vahel hulpivate inimeste päästmist. Peale selle on raamatus juttu 15 miljoni sakslase väljaajamisest oma kodudest ja sellega kaasnevatest õudustest. Muidugi on raamatus kirjas ka see esimene küla Nemmersdorf, kus Vene sõdurid vägistasid ja tapsid kõik neile jalgu jäänud naised.

Paljud teise maailmasõja sündmused on tänapäevani teadmata või segased, tuhanded inimesed teadmata kadunud, suured varandused leidmata, vaidlused toonaste sündmuste üle põhjustavad konflikte siiani. Ka Eestis on paljud teise maailmasõja episoodid siiani kaetud salapäraga. Kindlasti meenub esimesena admiral Johan Pitka saatus (või täpsemalt surmakoht ja -asjaolud).

Üks sellistest segastest lugudest oli aastakümneid major Paul Maitla hukkumise koht ja asjaolud. Raamat just sellest sündmusest jutustabki. Võimalik, et selles raamatus esitatud hüpoteesid ja versioonid tunduvad vähetõenäolised või uskumatud, kuid mis parata, sõjas on tõde sageli kõige esimeseks ohvriks ja ka pärast sõja lõppu domineerivad võitjate lood. Inimeste hiljem kirjapandud mälestused toimunust ei pruugi olla päris objektiivsed.

Hanno

Sõja õige koht

EESTISÕJAMUUSEUM

esm.ee

Tallinna piiril

Viimsi mõisas