Kaitseväe aastaraamat 2010

2010 aastaraamat

2010 aastaraamat

Koostaja ja toimetaja: Tõnu Noorits

Keeletoimetaja: Viire Villandi

Kaanekujundus: Tõnu Noorits

Kujundus: Peeter Paasmäe Fotod:

www.militaryimages.net – lk. 18, 22, 23b, 23c

Scanpix /AP/AFP – lk. 34, 37, 39

www.patria.fi – lk. 73a

Riigiarhiiv – lk. 124, 125

Eesti Filmiarhiiv – lk. 110, 112

Viljandi Muuseum – lk. 120a

Ülo Isberg – lk. 31

Jaan Mürk – lk. 72

Ilmar Kasekamp’i erakogu – lk. 120b

Agur Benno erakogu – lk. 120c

Trükk: Greif OÜ

© 2011 Kaitseväe Peastaap

Sisukord

Hea lugeja!

Kaitseväe Peastaabi 2010. tööaastat kokku võttev aastaraamat on järjekorras teine. Möödunud aastal esiklast avaldades lootsime panna alust traditsioonile ja teise numbri kokkupanek läks kiiremini ning ladusamalt. Siinkohal on paslik tänada kõiki neid, kes aastaraamatu sünnile nii sisult kui vormilt kaasa aitasid.

Seekordse aastaraamatu koostamisel on arvestatud peastaabile laekunud tagasisidet, selle tõttu on käesolev number mahukam ja sisukam kui esimene. Räägime aasta jooksult tehtust, kuid oleme sellesse numbrisse lisanud ka ajaloolise dimensiooni, sest peastaabi juured ulatuvad aastate taha. Kuna rahvusvaheline koostöö on peastaabi tegevuse igapäevane osa, siis kaasasime seekordse väljaande koostamisse ka oma liitlased aga ka väljaspool kodumaad teenivad peastaabi kaitseväelased. Usun, et aastaraamatu oma näo otsimine alles käib ja iga järgmine number toob ka midagi uut ning teistsugust.

Nii nagu 2009, oli ka 2010. aasta peastaabile väga töine. Peastaabi koordineerimisel viidi läbi rahvusvahelised õppused Baltic Host ja Baltops. Viimase puhul kasutati Eesti põhjarannikul maabunud kaitseväelastest, kaitseliitlastest ja USA merejalaväelastest formeeritud väegrupi juhtimiseks peastaabi ühendoperatsioonide juhtimiskeskust. Pikk samm astuti edasi mobilisatsiooni- ja formeerimissüsteemi korrastamisel. Operatiivplaneerimise valdkonnas tehtav on lugejale juba tuttav Wikileaks-i kaudu. Lõppes Euroopa Liidu Põhjala lahingugrupi ettevalmistus valmidusperioodiks. Rahvusvaheliste operatsioonide valdkonnas õnnestus tõsta meie sõdurite kaitstuse taset läbi paremate soomukite, uute miinipildujate ja mehitamata luurelennukite hanke. Põhjalikult tegeleti uue kaitseväeteenistuse seaduse eelnõuga. Siin nägi peastaap oma rolli ennekõike teenistuse korraldamise ja teenistuslike tagatiste sätete kaitsmises. Jagus ka

rõõmu ja tunnustust – Vabariigi President andis Kaitseväe Peastaabile tema taasasutamise aastapäeval lipu – esimese oma lipu peastaabi 92 aastase väärika ajaloo vältel.

Nagu sissejuhatuses öeldud, on tänavuaastase aastaraamatu autorite kollektiiv rahvusvaheline – Ameerika Ühendriikide ja Eesti sõjalisest koostööst möödunud aastal kirjutab Ameerika Ühendriikide suursaatkonna kaitsealase koostöö koordinatsiooniosakonna ülem kolonelleitnant Robert Williams. Uue, värske teemana leiavad käsitlust mitmed ajaloolised tahud hõlmates nii peastaabi hoone ajalugu kui ka sõjaeelsel perioodil pikka aega peastaabis teeninud kolonel Kasaku seniavaldamata mälestusi. Samuti avaldame aastaraamatus kunagise peastaabi ülema kindralleitnant N. Reegi 1926. aastal ajakirjas «Sõdur» ilmunud artikli ohvitseride kasvatuse ja väljaõppe alalt, milles esitatud toonase kindralstaabi põhimõtted kaitseväe juhtide kasvatuse ja väljaõppe alalt on kestvalt aktuaalsed.

Soovin kaitseväelastele, kui ka kõigile teistele riigikaitsehuvilistele head lugemist ja kindlasti on oodatud kõikide lugejate tagasiside, et muuta järgmine aastaraamat veelgi sisukamaks ning huvitavamaks.

NEEME VÄLI Brigaadikindral Kaitseväe Peastaabi ülem

Strateegiline otsustusprotsess

Lootus ei ole veel plaan.

Viimasel aastakümnel aset leidnud relvakonfl ikte vaadeldes torkab silma, et ennast eduka sõjategevuse tagajärjel võitjaks kuulutanud osapool on sunnitud hiljem tunnistama läbikukkumist strateegiliste eesmärkide saavutamisel. Tõsi, see ei ole uus strateegiline paradoks, meenutame siinkohal kas või Vietnami sõda. Iraagis ja Afganistanis toimuv tõestab, et režiimi muutmiseks koostatud plaan peab lisaks sõjategevusele sisaldama ka näiteks riigiaparaadi haldussuutlikkuse taastamist.

Pole põhjust arvata, et suurriikide strateegilised planeerijad suhtuvad oma töösse lohakalt. Klassikaliselt kujutatakse strateegiat kolmnurgana, mille tipus on eesmärk ning alumistes nurkades eesmärgi saavutamiseks vajalikud vahendid ja vahendite kasutamise viisid. Üldistades võib öelda, et ebaõnnestumise põhjus on tavaliselt eesmärgi ja kahe ülejäänud strateegia elemendi ebakõla. Lihtsamalt öeldes: eesmärgi saavutamiseks on kas valitud valed vahendid või on kasutatud valitud vahendeid valesti.

Kuigi Carl von Clausewitzi tuntud väite kohaselt on sõda poliitika jätkamine teiste vahenditega, on sõjalised võimed mõeldud siiski esmajärjekorras sõjalise tulemuse saavutamiseks. Loomulikult saab soomustatud pioneeritehnikat kasutada Afganistanis kas või teedeehituseks, kuid kas see on ratsionaalne ja jätkusuutlik, on iseküsimus. Nõukogude ajal tallati ka silo tankidega. Mõni aeg tagasi erru läinud kindral Stanley McChrystal ütles, et ärge oodake minult poliitilist lahendust, kui kasutada on vaid sõjalised vahendid.

Strateegia klassikud on seda defi neerinud sõjalisest vaatenurgast lähtuvalt. Clausewitz nimetas strateegiat «võitluse kasutamiseks sõja eesmärgil», Helmuth von Moltke vanema järgi on strateegia kindrali kasutuses olevate vahen-

NEEME VÄLI Brigaadikindral

Kaitseväe Peastaabi ülem

dite praktiline rakendamine nähtava eesmärgi saavutamiseks. Sir Basil Henry Liddell Hart astus Clausewitzist sammu edasi ja defi neeris strateegiat kui «sõjaliste vahendite kasutamise kunsti poliitiliste tulemuste saavutamiseks». Merriam-Websteri sõnaraamat annab strateegia defi nitsiooniks «riikide või riikide gruppide poliitiliste, majanduslike, psühholoogiliste ja sõjaliste jõudude kasutamise kunst ja teadus, et saavutada oma poliitikale nii rahus kui ka sõjas maksimaalne toetus» ning «hoolikas plaan või meetod; plaanide ja strateegiate kasutamine eesmärgi saavutamise vahendina».

Riiklikul poliitilisel või sõjalisel tasandil on enimkasutatav strateegia määratlus: riigivõimu (poliitiliste, diplomaatiliste, psühholoogiliste, informatiivsete ja sõjaliste) instrumentide integreeritud kasutamine rahvuslikes huvides. Seega võib selgelt täheldada strateegia muutumist järjest komplekssemaks ning see hõlmab lisaks sõjalisele üha rohkem mittesõjalisi valdkondi.

Strateegiline analüüs ja tänapäeva konfliktid

Nüüdisaegsed konfl iktid on komplekssed ning vajavad kõigi faktorite hoolikat kaalumist ja arvestamist. N-ö laiendatud lahinguväli nõuab

lisaks surmavatele vahenditele ka muude mõjutajatega arvestamist. Nendeks on peamiselt infooperatsioonidega seotud tegevused, näiteks elektrooniline sõda ja mõjutusoperatsioonid, sealhulgas otseteavitus- ja eksitusoperatsioonid. Strateegiliseks analüüsiks on tänapäeval välja töötatud erinevaid mudeleid. Kõige tuntum neist on diplomaatiline, informatiivne, sõjaline ja majanduslik (diplomatic, information, military and economic; DIME), mille kohaselt tuleb olukorra analüüsimisel arvestada nii diplomaatiliste, informatsioonialaste, sõjaliste kui ka majanduslike teguritega. DIME mudeli edasiarendus on poliitiline, sõjaline, majanduslik, sotsiaalne, informatiivne ja infrastuktuuriline (political, military, economic, social, information, infrastructure; PMESII), mis lisaks eelmainitutele arvestab ka sotsiaalset, poliitilist ja inftrastruktuurilist dimensiooni. Kõikehõlmav

analüüs ja planeerimine tähendavad mitte ainult iga tegevuse mõju kaalumist ühele valdkonnale, vaid ka nende seoste arvestamist.

Ka Eesti kontekstis on sõjalis-strateegilised probleemid väga komplekssed. Oleme kaitseväe arengus jõudnud nii kaugele, et keskpikk planeerimistsükkel on muutunud rutiiniks ja 2009. aastal kinnitati esimene pikemaajalisem sõjalise riigikaitse arengu kava. See aga tähendab ühtlasi, et strateegiliste otsuste tagajärjed jäävad meiega aastakümneteks.

Senise sõjalise kaitse strateegia asemel on meil värskelt vastu võetud «Riigikaitse strateegia», mis arvestab lisaks sõjalistele aspektidele sisejulgeoleku, elutähtsate teenuste toimimise, psühholoogilise kaitse ja tsiviilsektori toetusega sõjalisele kaitsele. Seega liigume ka meie kaasa trendiga, mis näeb ette tsiviil- ja sõjaliste võimete kombineeritud kasutamist. Oluline on mitte

Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ja kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneots külastamas Afganistanis missioonil viibivaid kaitseväelasi.

unustada, et teisest küljest tingib see lahendite muutumise väga komplitseerituks, mis omakorda suurendab vigade tekkimise ohtu – kõikehõlmavusel ja laiahaardelisusel on seega ka puudused.

Laiahaardelises lähenemises ei ole tegelikult midagi kardinaalselt uut. Riigimehest sõjalise juhi kuju lõi USAs fusionistlik teooria juba pärast Teist maailmasõda. Fusionistide järgi oli tsiviil- ja militaarpoliitika sõjajärgses maailmas enam kui varem seotud ning sõjaline juht pidi olema eelkõige sõjaväelasest riigimees, kelle mõttemaailm ulatus kaugemale militaarsest vallast ning kelle sõjalised nõuanded põhinesid teatavatel poliitilistel ja majanduslikel eeldustel.

Siiski kinnitab Samuel P. Huntington, et igasugune otsus, mis puudutab riiklikku poliitikat, sisaldab ka valikut erinevate väärtuste vahel.

Sõjalise juhi ülesanne on kinnitada, et sõjalist julgeolekut ei lükka kõrvale poliitiline otsustaja, kes peab balansseerima sõjalise julgeoleku hinna ja teiste väärtuste vahel. Kuigi fusionistid leidsid, et sõjaline juht peab kõigis oma otsustes toetuma poliitilistele ja majanduslikele otsustele, ei leidnud küsimus, mille või kelle poliitilisi ideid peaksid sõjaväelased järgima, nende teoorias kunagi vastust.

Tänapäeva sõjaliste ja tsiviiljuhtide strateegilised otsused on komplekssemad kui kunagi varem ja eeldavad otsustele eelnevat tõsist mõttetööd. Ka otsuste tegemise protsess vajab teadvustamist. Sama kehtib otsustajate arengu ja kogemuse kohta.

Strateegia pole rangelt võttes kunst ega teadus. Teadusena tähendab strateegiline mõtlemine süsteemset teadmiste kasutamist, probleemide tõstatamist ja sõnastamist, info kogumist ja alternatiivsete hüpoteeside analüüsi. Strateeg pole see, kes oskab otsustada, vaid see, kes oskab ka süsteemselt mõelda. Kunstina on võime strateegiliselt mõelda oskus, mis saavutatakse kogemuste, vaatluste ja õpingute kaudu. Olgu tegemist puhtalt sõjalise või mõne muu valdkonna strateegilise mõtlemisega, on strateegiline mõttetegevus ja otsustusprotsess alati mitmekülgne ning eeldab mõtlejalt teatavat küpsust. Strateegiliselt ei saa mõelda pelgalt üht metoodikat kasutades. Samas on metoodika oluline mõtlemis-

protsessi süstematiseerimiseks, et sellel oleksid vajalikud etapid, elemendid ja süsteemsus.

Strateegiline mõtlemisja otsustusprotsess

Strateegilise mõtlemise ja otsustamise protsessi on püütud seletada ja õpetada erinevate mudelite abil. Mida rohkem mudeleid me omandame, seda kergem on uusi olukordi juba olemasolevate mudelitega vastavusse viia. Kui satume silmitsi mõne uue olukorraga, leiame selle olevat tuttava, sest seostame seda mõne mudeliga, millega oleme varem kokku puutunud. Mudelite äratundmine seletab, kuidas inimesed suudavad teha häid otsuseid ilma teadlikku analüüsi rakendamata. Sobiva mudeli võib leida silmapilkselt, ilma teadvustatud mõtteprotsessita ja me ei ole teadlikud, kuidas jõudsime intuitiivse otsuseni. Selleks, et kogemusest saaks pädevus, vajame tagasisidet, kordamist, otsuste lahtimõtestamist. Efektiivsete otsuste tegemiseks on vaja mõlemat: nii analüüsi kui ka kogemusel põhinevat intuitsiooni.

Ameerika Ühendriikide Maaväe Sõjakolledžis (US Army War College) õpetatakse strateegiat Arthur F. Lykke’i mudeli järgi, mis sisaldab:

1) eesmärke;

2) viise (strateegilist kontseptsiooni, tegevuskäiku);

3) vahendeid (ressursse);

4) riskiga arvestamist.

Ilma vajaliku kvalifi katsiooni ja kontekstita võib see mudel viia reaalsuse liiga lihtsustatud käsitluseni. Strateegia ei ole riskivaba planeerimine, kus eesmärkide ja ressursside tasakaal tagab tulemuse. Igasuguse strateegia pedagoogilise mudeli põhiküsimus on, kas see haarab piisavalt konfl ikti dünaamikat olemasolevas keskkonnas. Üheks vastuväiteks Lykke’i mudelile ongi, et see loodi industriaalse sõja päevil, mil Ameerikal oli piisavalt ressursse ja logistilist võimekust, kuid tulevikus vaid materiaalsele üleolekule toetudes sõdu ei võida.

Kogenud strateeg teab, et asjad lähevad plaanipäraselt nagunii harva. Strateeg peab alati küsima «mis siis, kui»-küsimusi, et arvestada kõigi võimalike arengute ja alternatiividega. Ehk parafraseerides Moltke vanemat: plaan on relevantne kuni esimese kokkupõrkeni vastasega.

Strateegiline mõtlemine tugineb lisaks metoodikale ka intuitsioonile ja loomingulisusele. Viimaste olemasoluks on aga vajalik teatud elukogemus, et intuitsioon ja sisemine tunnetus saaksid üldse tekkida.

2001. aasta detsembris andis USA maaväe staabiülem maaväe sõjakolledžile ülesande määratleda strateegilistele juhtidele vajalikud oskused 9. septembri järgses maailmas. Uurijad leidsid, et olemasolev strateegiliste oskuste nimekiri oli liiga pikk ning nõudis strateegiliselt juhilt «kõige teadmist ja tegemist». Uurijad soovitasid keskenduda kuuele kompetentsile, mis aitavad strateegilist juhti arendada ja ohvitseridel oma juhtimisvõimet hinnata:

1) identiteet, sh enda ja sõjaväe väärtuste kattuvus;

2) mõtlemise kiirus, kohanevus;

3) kultuurierinevuste (nii organisatsiooniliste, usuliste, majanduslike, poliitiliste kui ka geograafi liste) mõistmine;

4) küpsus isikutevahelises suhtluses;

5) maailmaklassi sõduriks olemine, st tuleb olla strateegiline juht, kes on kõrgemal taktikalistest ja operatiivküsimustest ning mõistab kogu operatsiooni spektrit strateegilisel tasandil;

6) professionaalsus, mis eristab sõjaväge kõigist teistest organisatsioonidest, bürokraatiatest või ametitest.

Eelnenud loendist järeldub väga selgelt, et sõjaliste juhtide mõtlemismudel tugineb jätkuvalt Huntingtoni tsiviiljuhtimise teooriale. Teiseks tehakse kvalitatiivne vahe strateegilise, operatiiv- ja taktikalise juhtimistasandi otsustajate vahel. Mis veel kord tõestab tuntud tõde: kvaliteedi ja kvantiteedi vahele võrdusmärki panna ei saa. Ometi on ikka veel aeg-ajalt kuulda väiteid, et kuna Eesti kaitsevägi on enam-vähem diviisisuurune, ei olevat kaitseväe juhtimisel võrreldes

diviisi juhtimisega mingisugust vahet. Paraku ei pruugi heast diviisiülemast saada alati head kaitseväe juhatajat.

Otsustustasandid

Kui strateegia ja taktika on enamasti eristatavad, siis sõjalises mõttes on olulised ka operatiivtasand ja operatiivkunst (operational art).

Ühendriikide kaitseministeerium defi neerib operatiivkunsti kui «sõjaliste juhtide ja staapide loomingulise kujutlusvõime kasutamist, mida toetavad oskused, teadmised ja kogemused, et kavandada strateegiaid, kampaaniaid ja operatsioone ning organiseerida ja kasutada sõjalisi jõude. Operatiivkunst seob omavahel lõpptulemused, viisid ja vahendid läbi kõigi sõja tasandite».

Näeme, et hoolimata näilisest lihtsusest ei ole eri tasandite – strateegilise, operatiiv- ja taktikalise tasandi – eristamine alati lihtne. Termin «strateegiline sõdur» on tuttav kõigile, sest nüüdisaegsetes komplekssetes konfl iktides võib ka taktikalise tasandi otsusel olla strateegilisi tagajärgi.

Strateegilise otsuse mõju ulatub aastakümnete taha. Eesti lähiminevikust tuleb esimese näitena meelde Kalevi pataljoni ja Jägala linnaku sulgemine. Praeguseks on Kalevi pataljon taasloodud ja Jägala sõjaväelinnak ootab ülesehitamist ning hakkab koondama suurt osa praegu Tallinnas ja Paldiskis asuvatest üksustest. Vahepealsed strateegilised otsused on osutunud ümbervaatamist vajavaks ja toonud loomulikult kaasa ka kulutusi objektidele, mida pikas perspektiivis kasutada ei kavatseta.

Strateegiliste otsuste ümbervaatamine pole ainult Eesti probleem. Ka näiteks Ühendkuningriik on pidanud oma kaitseplaane revideerima ja paljud majanduskasvu aastatel alustatud projektid ümber vaatama. Paradoksaalsel kombel tuleb osa neist lõpuni viia, sest projekti katkestamine tuleb kallim kui lõpuni arendamine. Strategic Review näeb ette ka teistsuguseid võimalusi. Näiteks märgitakse ülevaates, et luurelennukitest Nimrod MRA4 ja hävituslennuki-

test Harrier loobumine ning mitmeotstarbeliste hävitajate MRCA (Multi-Role Combat Aircraft) Tornado vähendamine toob kaasa mitme õhuväebaasi sulgemise, kuid nende edasine saatus pole veel otsustatud, sest neisse võidakse paigutada Saksamaalt tagasipöörduvad Ühendkuningriigi üksused.

Kuid Ühendkuningriigi kaitsestrateegia võtab arvesse ka teistsuguseid tegureid. Ülevaade märgib, et «mitmed kogukonnad on põlvkondade kaupa toetanud relvajõude, kõige enam kehtib see Portsmouth’i ja Devonporti kohta». Kuigi dokumendis välja toodud meetmed toovad kaasa mõlema suhtes ettevõetavad muudatused, märgitakse, kui «oluline on mõlemas ajaloolises paigas sõjaväe jätkuv kohalolek».

Kokkuvõtteks

Nüüdisaegsetes konfl iktides, aga ka relvajõudude arendamisel on sõjaliste lahenduste leidmine

muutunud nii kompleksseks, et eeldab tsiviillahenduste kaasamist ja vastupidi. Samas ei tähenda see, et sõjalis-tehnilisi otsuseid langetavad tsiviilisikud ja poliitilisi sõjaväelased.

Kaitseväe juhtkond peab arvestama, et tänapäeva dünaamilisele julgeolekukeskkonnale vastav strateegiline otsustusprotsess on keeruline ja mitmekihiline. Enam kui kunagi varem eeldab see kindlat metoodikat, otsustele eelnevat kompleksset analüüsi ja pädevaid otsustajaid. Strateegilised eesmärgid peavad olema piisavalt ambitsioonikad, kuid ambitsioonidega kaasnevaid riske tuleb eelnevalt hoolikalt kaaluda.

Sõjalis-strateegilisel otsustustasandil ei tohi endale lubada pelgalt emotsioonide ajendil vastu võetud otsuseid. Valede otsuste mõju takistab riigikaitse arengut veel pikka aega. Professionaalsus, kogemusel põhinev intuitsioon ja metoodiline lähenemine otsustusprotsessile peaksid aitama meil teha otsuseid, mis kannatavad kriitikat ka aastate pärast.

Strateegiliste lauamängude mängimine pole pelgalt ajaviiteviis vaid arendab ka kaitseväelastele vajalikke operatiivkunsti oskusi.

Lahingueeskiri kui ühtse tegutsemise alus

Lahingueeskiri ja operatiivtegevust sätestav dokumentatsioon on iga staabi ja eriti selle operatiivse ploki olulisimaid töövahendeid. Eesti kaitseväes on kahekümne tegevusaasta jooksul välja arendatud aukartustäratav hulk õppematerjale ja tõlgitud teiste riikide dokumente, lisaks sellele on meil ratifitseeritud ja rakendatud hulk NATO juhised, standardiseerimiskokkuleppeid ja doktriine. Kogu olemasolevale juhendmaterjalide paketile toetudes on lähiaja oluliseks ülesandeks välja arendada meie oma lahingueeskiri, mis kehtiks kogu kaitseväes ja mille koostamisel oleks arvestatud kõigi asjaomaste üksuste sisendiga.

Allpool esitatud dokumentide hierarhias (joon 1) alumine ja kõrgeim osa on meil olemas, väljaarendamist ootab keskmine tase ehk lahingueeskiri. Järgnevalt ongi esitatud dokumentide hierarhia lühike kirjeldus.

1) Hierarhia kõrgeimal astmel on põhimõtete kogud (Policies), mis esitavad pikemaajalise – kuni 15-aastase – visiooni. Põhimõtted annavad edasi, millisena üht või teist valdkonda pikemas perspektiivis näha tahetakse. Eesti oludes on sellele kõige lähedasem äsja vastu võetud «Riigikaitse strateegia»

kõige põhjapanevam riigikaitsealane dokument, kus on esindatud lähemate aasta(kümne)te visioon nii ohtudest kui ka kaitsemudelitest.

2) Kontseptsioonid on üldised dokumendid, mis kirjeldavad, kuidas üht või teist asja ellu viiakse. Eesti kontekstis on selle parimaiks näideteks nii kümne aasta plaan kui ka nelja aasta plaan.

3) Doktriinid (joon 2) – enamikku NATO doktriinidest (Allied Joint Publication, AJP) väikeriigid ei tõlgi (AJP 01 ei tõlgi isegi vanad NATO riigid Taani ja Norra), sest neid täiendatakse pidevalt ja muudatusi viiakse sisse kiiremini kui keegi neid tõlkida

PEETER HOPPE

Kolonel

Kaitseväe Peastaabi operatiiv- ja väljaõppeosakonna ülem

jõuaks. Norra, taani ega eesti keeles ei ole igale terminile omakeelset vastet, samuti on tänapäeval elementaarne, et iga ühendstaabi tasemel ohvitser valdab nii palju inglise keelt, et saab juhenddokumentidest ka tõlkimata aru. Tänane kaitsevägi on üks enim rahvusvaheliselt integreeritud struktuure.

4) Lahingueeskirjad.

5) Eesti on ratifitseerinud hulga NATO standardiseerimiskokkuleppeid (Standardization Agreement, STANAG), mis minu loogika järgi on astme võrra madalama tasemega dokumendid kui lahingueeskirjad. Samuti on meil rida õppematerjale, mis on nagu ehitusplokid, millele tugineb meie rühmade ja kompaniide väljaõpe ja tegevus. Lahingueeskirjad peaksid tekkima nii alumise tasandi ehitusplokkide – õppematerjalide –, kui ülemise tasandi – põhimõtete ja doktriinide – tuletisena. Seejuures ei ole päris õige ei ülevalt alla ega ka alt üles lähenemise printsiip. Kõrgema ja madalama tasemega dokumendid peavad toimiva lahingueeskirja valmimiseks saama kokku n-ö keskel, sünteesi tulemusena. Lühidalt: lahingueeskiri ei tohi eirata aastakümneid rühma ja kompanii tasandil laotud vundamenti, kuid peab arvestama tänapäeval strateegilise kaitseplaneerimise vallas tehtud tööga.

Lisa 1.

DOKUMENTIDE HIERARHIA

PÕHIMÕTTED/VISOONID (Policies)

KONTSEPTSIOONID * (Concepts)

DOKTRIINID (Doctrines)

EESKIRJAD (määrustikud)

DIREKTIIVID, OPKÄSUD, STANAG’id

ÕPPEMATERJALID

PLAANKONSPEKTID

Seejuures pole Eesti oludes vaja enamat kui brigaadi ja sellest allapoole jääval tasemel eeskirju. Kõrgemale tasemele jäävad doktriinid jt baasdokumendid võivad jääda inglise keelde. Lahti peame kirjutama brigaadi, pataljoni, kompanii, rühma ja jao lahingueeskirjad. Ühes terviklikus eeskirjas võiks käsitleda üksuse kõiki lahinguliike, seega pigem «Jalaväerühm lahingus» kui «Rühm kaitses» või varitsuses jne.

6) Õppematerjalid. Kakskümmend aastat pärast kaitseväe taasloomist on meil aukartustäratav hulk õppematerjale. Samas on probleemiks põhjaliku ülevaate puudumine, kui suur hulk kodumaiseid õppematerjale ja eeskirju on aastate jooksul valminud. Ka puudub andmebaas ehk korralik veebipõhine raamatukogu, mis neid materjale koondaks ja süsteemselt esitaks.

Probleemiks on siiani olnud kogu doktriinide ja väljaõppe valdkonna nõrk koordineeritus.

Näiteks on juba 2002. aastal kirjastuse Atlex väljaandel ilmunud erukolonel Arvo Sireli eesti keelde tõlgitud «Maismaaoperatsioonid: ühtne taktikaväljaanne ATP-3.2» (STANAG 2868 (ATP-3.2) Land Operations), mis on tasemel materjal. Ometi on püütud Eestis oma jõudu-

dega välja arendada nimetatud dokumendi analoogi, ilmselt teadmata, et selline materjal on juba olemas.

Praegu on kaitseväes loodud Kaitseväe Peastaabi operatiiv- ja väljaõppeosakonna (J3/7) väljaõppe jaoskonna ülema kolonelleitnant Avo Veske koordineerimisel töögrupp, mille ülesandeks on lahingueeskirjade koostamine etapiviisiliselt. Töögrupis osalevad Maaväe Staabi väljaõppeosakonna (G7) ning Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste esindajad, kusjuures suurim pädevus jao ja rühma tasemel on lahingukoolil, kompanii ja pataljoni tasemel sõjakoolil, brigaadi tasandi osas aga Maaväe Staabil.

J3/7 seisukohalt on tõsine katsumus panna masinavärk tööle ning koondada ja koordineerida kõiki väljaõppe valdkonna asjatundjaid, kusjuures väljaõpe ongi rahuajal meie kõige olulisem tegevusvaldkond. Siinjuures ei saa silmas pidada vaid ülalt alla arendamist ja materjalide kirjutamist, vaid ka vastupidist: suur osa väljaõppematerjalidest – näiteks jalaväejao või pioneerirühma tegevus – on klassika, n-ö vundamendiplokk, millele toetub ülejäänud ehitis.

Kahekümne aasta jooksul on kaitseväes väikeüksuste taktikat puudutav väljaõpe tihti paika loksunud katse-eksituse meetodil. Eesti väikeüksuste taktikas on kasutusel olnud peamiselt

* mitte segi ajada CONOPS’iga, mis on operatiivplaani kontseptsiooni sünonüüm

Lisa 2. LIITLASTE ÜHENDDOKTRIINIDE HIERARHIA (AJDH)

Kinnitatud ja kehtiv dokument

Kinnitusfaasis dokument

Arendusfaasis dokument

kuus allikat: Ameerika Ühendriikide lahingueeskiri (Field Manual, FM), Soome, aga ka Saksa, Rootsi, Ühendkuningriigi ja Vene õppematerjalide ning määrustike tõlked ja kohandused. Pilt oli kirju, seda on kujundanud eelkõige oma kogemuste põhjal eri riikides õppinud ohvitserid, aga ka kaitseväge nõustanud instruktorid.

Näiteks jalaväe alal on meil tugevalt esindatud Ühendkuningriigi ja Ameerika Ühendriikide lähenemine, pioneeriasjandus toetub Saksamaa (aga ka Soome) materjalidele ning sissitaktika on Soome päritolu.

Praegu ei saa Eesti kaitseväe õppematerjalide kohta enam öelda, et need on Ühendku-

ningriigi või Ühendriikide päritolu. Aeg on teinud korrektiivid, õppematerjalid sisaldavad nii elemente, mida on saanud otse üle võtta, kui ka elemente, mis on Eesti tarbeks kohandatud. Paljudele õppematerjalidele annab uue sisendi «Kaitsetegevuse operatiivkava».

Väljaõppe planeerimisel on vajalik eesmärgipõhiste ülesannete loend, mida ingliskeelsetes materjalides nimetatakse Mission Essential Task List (METL), mis omakorda tuleneb operatiivkavast. Näiteks on Eestis palju reservväelasi ja kaitseliitlasi saanud lihtsalt jalaväelase väljaõppe, sadama- ja rannakaitset pole aga õpetatud peaaegu kellelegi. Kui meil oleks toimiv eesmärgipõhiste ülesannete loend (METL), oleks näha, et vaja on oluliselt rohkem ka linnalahingu, rannakaitse ja sissitaktika õpetamist. Sissitaktika, linnalahing ja üleelamisõpe olid varem õppeprogrammides sees, sinna peaksid nad ka uuesti jõudma. Muidu juhtub nii, et meil on ebaproportsionaalselt palju

standardseid jalaväelasi, kellega kõiki keerukaid lahinguülesandeid täita ei saa.

Ka AJPde puhul arvestatakse nii tagasisidega operatsioonidelt kui siseriiklike reaalsustega. Kui riik AJP ratifitseerib, arvestatakse selles sisalduvaga, kuid ei pruugita võtta seda täielikult kasutusele. Näiteks tuumaoperatsioone ei hakka me iseseisvalt kunagi läbi viima, kuid peame teadma, mida need liitlaste kontekstis endast kujutavad.

Eestis on seni puudunud juhenddokumentatsiooni ühtne hierarhiline visioon. Selle kujundamiseks on vaja terviklikku ja üldistatud pilti, mis omakorda tähendab, et valdkondade juhid peavad olema nii ühendstaabi, välisteenistuse kui ka missioonikogemusega.

Väljaõppematerjalide süstematiseerimine ja koondamine ühtsesse infosüsteemi läheb seda kiiremini, mida kiiremini Kaitseväe Peastaabi operatiiv- ja väljaõppe osakonna väljaõppe

«Kevadtorm» – meie väljaõppesüsteemi peaeksam.

jaoskond saab iseseisva väljaõppeosakonna (J7) staatuse. See ei tähenda automaatselt uute inimeste lisandumist ja struktuuride paisutamist, vaid pigem eelnimetatud osakonna tegevuse tähtsustamist ja esile toomist.

Eestis ja paljudes NATO riikides nähakse individuaalset ja kollektiivset väljaõpet lahus. Individuaalse väljaõppe eest vastutab tavaliselt personaliosakond (J1), kollektiivse eest väljaõppeosakond (J7). Paarkümmend aastat tagasi oli Soomes kasutusel süsteem, mil kogu väljaõppe eest vastutas üks osakond. Soomlased ise meenutavad seda kui kuldaega, mil kogu väljaõpe oli koondatud ühe kogenud kõrgema ohvitseri vastutusalasse, kel oli tervikpilt kogu väljaõppesüsteemist. Kui vaatame isiklikku ja kollektiivset suutlikkust (Individual and Collective Performance, CP), on neil vaieldamatult tihe seos kas või üksusesse kuuluvate kaitseväelaste personaalsete oskuste kaudu.

Eestis on kahe aastakümne jooksul välja töötatud aukartustäratav kogus õppematerjale, mis loovad tugeva vundamendi selleks, et välja töötada oma lahingueeskiri ja kogu nõutud dokumentide hierarhia. Samuti on meil olemas NATO juhised, põhimõtted, kontseptsioonid ja doktriinid, mis annavad operatiivplaneerimiseks ja väljaõppe planeerimiseks vajaliku aluse. Oma lahingueeskiri, mis kehtib kõigis kaitseväe üksustes, on J3/7 (ja tegelikult kogu kaitseväe) praegune tõsiseim ülesanne. Kui suudame selle ülesande täita, oleme astunud olulise sammu ühtse mõtlemise loomise suunas.

«Baltopsil 2010» testiti liitlaste ja Eesti strateegilise, operatiiv- ja taktikalise tasandi koostööd.

Soomusmanöövervõime –

suur samm edasi

Võimearendused kaitseväes

Sõjaliste võimete arendamise vajadus tuleneb otseselt kaitseplaneerimise protsessi operatiivanalüüsi etapist, mis tuvastas kaitsepoliitilises juhises määratletud ülesannete täitmiseks vajalike võimete loetelu. Võimevajaduste määratlemisel lähtuti seejuures kinnitatud ohustsenaariumidest ja nende alusel täpsustatud planeerimissituatsioonidest.

Võimete arendamise lähtealused said fi kseeritud Eesti Vabariigi valitsuse 22. jaanuaril 2009 kinnitatud dokumendis «Sõjalise kaitse arengukava 2009–2018», mis näeb ette olulisimad võimearendused riigikaitse arendamisel ajavahemikus 2009–2018.

Arengukavas välja toodud riigikaitseks vajalike võimete seast valiti välja viis suuremat ja ressursimahukamat nii rahalises kui ka võime arendamisele kuluva töö mõõtmes ning nende võimete arendamiseks loodi vastavad võimemeeskonnad, kuhu kuuluvad nii kaitseministeeriumi kui ka kaitseväe esindajad. Meeskondade ülesandeks on läheneda võimearendusele terviklikult kogu selle elutsükli jooksul ehk alates võime ja võimenõuete planeerimisest kuni tehnika ja/või süsteemide teenistusest väljaarvamise või vahetamiseni mahakandmise, osandamise või hävitamise teel.

Viieks identifitseeritud n-ö suurvõimeks on juhtimis- ja kontrollivõime, luurevõime, soomusmanöövervõime, keskmaa-õhutõrjevõime ja multifunktsionaalne transpordikopterivõime.

Ütleme soomusmanöövervõime, mõtleme tankid?

Kindlasti mitte. See on üks soomusmanöövervõimega seotud enimlevinud valearusaamu.

RASMUS LIPPUR

Major

Kaitseväe Peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakond

Soomusmanöövervõime hõlmab tõepoolest lahingutanke, kuid peale nende kuuluvad selle mõiste alla ka jalaväe lahingumasinad ja soomustransportöörid.

Soomustransportöörid

Soomustransportöörid on mõeldud peamiselt jalaväe transportimiseks lahinguväljale ja seda eesmärki täidavad praegu kaitseväe kasutuses olevad ratassoomukid SISU XA-180 ja äsja Hollandist hangitud SISU XA-188. Soomustransportöörid annavad jalaväeüksustele oluliselt suurema mobiilsuse ja suurendavad isikkoosseisu kaitstust. Just ratassoomukid on teedel väga hea liikumisvõimega ja arendavad roomiksoomukitest suuremat kiirust, mis annab võimaluse paigutada vägesid lahinguväljal operatiivselt ümber.

Soomukid tagavad tänu mobiilsusele ka jalaväelaste kaitse kildude ja levinuimate käsitulirelvade tule eest. Peale isikkoosseisu transportimise on soomustransportööridel võimalus toetada jalaväge pardarelvaga, mis suurendab jalaväe tulejõudu ja tuletihedust. Scoutspataljonis kasutusel olevad ratassoomukid on ennast tõestanud ka rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude operatsioonil Afganistani Islamivabariigis.

Lahingutankid

Lahingutankide lisamine olemasolevatele väeüksustele annab kõige suurema efekti ja võimekasvu. Kui kergejalaväeüksused on võimelised tegutsema peamiselt kinnisel ja poolkinnisel maastikul, siis lahingutankide lisandumisega on üksused võimelised tegutsema kõikidel maastikutüüpidel, kaasa arvatud avatud maastikul, ning kõikides ilmastikutingimustes nii öösel kui ka päeval. Samuti kasvavad tankide lisandumisel oluliselt üksuste tulejõud ja kaitse ning lahingutankid lisavad üksustele mobiilsust ja manöövrisuutlikkust.

Lahingutankid on varustatud tänapäevase elektroonikaga, mis suurendab oluliselt väeüksuste võimet hoida lahinguvälja vaatluse ja kontrolli all. Tanki- ja kergejalaväeüksusi saab edukalt rakendada kõikides lahinguliikides, ka-

sutades ära mõlemate tugevusi ja kattes vastastikkusi nõrkusi.

Jalaväe lahingumasinad

Jalaväe lahingumasinad on sillaks, mis ületab lahingutankide ja kergejalaväe vahele jääva võimetühimiku. Jalaväe lahingumasinad annavad olulist võime kasvu just jalaväele, sest need suurendavad jalaväelaste kaitset nii kaud- kui ka otsetule eest. Taktikalisest olukorrast sõltuvalt saab jalavägi lahingut pidada ka jalaväe lahingumasina seest või sellel sõites. Samuti annab jalaväe lahingumasin võimaluse toetada jalaväge lahingus oma pardarelvade tulega, mis suurendab oluliselt jalaväe tulejõudu ja tuletihedust ning võimaldab jalaväel efektiivsemalt ja oluliselt paremini kaitstuna tegutseda avatud või poolkinnisel maastikul.

Ratassoomuk SISU XA-180.

Jalaväe lahingumasinad suudavad liikuda samal maastikul ja võrdväärsel kiirusel tankidega. Kui tankid saavad toetada jalaväge oma pardarelvadega, siis jalaväe lahingumasinad ja jalavägi saavad pakkuda tankidele lähikaitset ja parandada vaatlust, samuti toetada tanke tegutsemisel poolkinnisel ja kinnisel maastikul.

Soomustatud masinate toetus

Hoidmaks eespool kirjeldatud soomukeid liikumises ja tehniliselt korras, samuti selleks, et lahinguolukorras nende tegevust toetada, on vaja veel terve rea funktsioonide väljaarendamine. Eelkõige räägime siinkohal adekvaatsest ja hästi korraldatud tagalatoetusest, mis hõlmab nii masinate hooldust ja remonti kui ka vajaliku materjali ladustamist, varuosade kättesaadavust jms.

Lisaks tagalatoetusele on mehhaniseeritud üksuse tegevuseks eluliselt oluline hästi toimiv lahingutoetus, mis algab pioneeritehnikast, nagu sillamasinad, mis hõlbustavad soomustehnikal veetakistuste ületamist, ja evakuatsioonimasinad, mis on vajadusel võimelised loetud minutitega vahetama soomusmasina mootori koos käigukastiga, ning lõpeb soomusmasinatega «sammu pidavate» suurtükkide, õhutõrje ja luureplatvormidega.

Milleks soomusmanöövervõime?

Lahingutanki ja jalaväe lahingumasina tugeva soomuskaitsega otsetulevõime on väärtuslik vahend mis tahes relvajõudude arsenalis. Hiljutised konfl iktid on tõestanud roomiksoomusmasinate vajadust: konfl iktide intensiivsus Kesk-Aasias ja

Ratassoomuk SISU XA-188.

Lähis-Idas on näidanud, et soomusmasinad (nii tankid kui ka jalaväe lahingumasinad) pakuvad sellisel tasemel kaitstust, mida ei suuda kergemalt soomustatud ratasmasinad. Lihtsamalt öeldes päästavad soomusmasinad sõdurite elusid. Tankid ja jalaväe lahingumasinad võimaldavad liikuda sellisel maastikul ja tingimustes (isetehtud lõhkeseadmete ja miinide oht), kus ratastel soomustransportöörid toime ei tule.

«Sõjalise kaitse arengukava 2009–2018» näeb ette mehhaniseeritud üksuste väljaarendamise brigaadi koosseisus järgmise aastakümne jooksul. Arengukava kohaselt saab see toimuma kas tankide ja/või jalaväe lahingumasinate hankimise ning vastava üksuse väljaõpetamise kaudu.

Eelkõige tagab mehhaniseeritus jalaväebrigaadi parema kaitstuse, suurema tulejõu ja mobiilsuse lahinguväljal. Soomusmanöövervõime annab üksusele suutlikkuse tegutsemiseks kõigil

maastikutüüpidel ning iga ilmaga nii öösel kui ka päeval, suurendades nii tunduvalt kaitseväe tegevusvabadust lahinguolukorras.

Soomusmanöövervõimet omav üksus on võimeline viima läbi jätkusuutlikke lahinguoperatsioone kaitses, viivituses, pealetungil ja muudes lahinguliikides. Lisaks teostab ta kiiret ümberpaiknemist ja manöövrit lahinguväljal ning arendab suurema väekoondise koosseisus saavutatud edu ja jälitab löödud vastast. Tankide ja jalaväe lahingumasinate kooskasutamine kiirendab oluliselt rünnakutempot, sest jalastuda saab jalavägi eesmärgile lähemal, nõrga kaitse korral aga võib võidelda masinatel.

Mehhaniseeritud üksused teeb tõhusaks võime leida kiiresti ja täpselt sihtmärke ning need hävitada, seda ka liikumise pealt. Nimetatud võimet suurendab soomukitel kasutatav elektroonika, nagu optilise suurendusega sihtimissüsteemid ja soojuskaamerad. Lisaks on

Norra kontingendi jalaväe lahingumasin CV90 Afganistanis.

nii tankidele kui ka jalaväe lahingumasinatele võimalik paigaldada lisakaitset pakkuvaid seadmeid, alustades täiendavast soomusest ja miinikaitsest ning lõpetades miinibuldooseritega. Lisaseadmetega soomukitel on ka arvestatav miinitakistuste ületamise võime.

Tankide ja jalaväe lahingumasinate maastikuläbimisvõime võimaldavad neil kiiresti positsioone vahetada ning vältida seejuures vastase vaatlust ja tuld, mis on oluline peaaegu kõigi lahinguülesannete täitmisel. Arendades soomusmanöövervõime välja koostegutsemisvõimelisena teiste NATO liikmesriikide vastavate üksustega panustab Eesti seeläbi nii enda esmasesse kaitsevõimesse kui ka NATO turvalisusesse üldisemalt.

Kokkuvõtteks

Soomusmanöövervõime loomine suurendab oluliselt kaitseväe operatiivstruktuuri põhiüksuseks oleva jalaväebrigaadi lahinguvõimet ja kvaliteeti, viies need täiesti uuele tasemele. Soomusmanöövervõime puhul on tegemist väga kompleksse võimega. Ühelt poolt hõlmab see nii lahingutanke kui ka jalaväe lahingumasinaid ja soomustransportööre ning teiselt poolt eeldab kogu toetusstruktuuri arendamist ja tagamist. Seetõttu on võime täielik, kõigi toetuselementidega varustatud väljaarendamine aeganõudev protsess.

Soomusmanöövervõime vajadus on selgelt esile kerkinud ja defi neeritud erinevates planeerimisdokumentides ja -distsipliinides ning see on Eesti tingimustes täiesti teostatav ja loomulik. See on jätkuvalt oluline sõjaline võime nii Eesti esmase kaitsevõime seisukohalt kui ka rahvusvahelises kontekstis ning seda illustreerib tankide ja jalaväe lahingumasinate kasutamine rahvusvahelistel rahuoperatsioonidel. Kuigi julgeolekuolukord maailmas on muutunud ja mitmed riigid vähendavad või on vähendamas relvajõudude suurust, ei ole meie lähinaabrid ja partnerid siiski loobunud soomusmanöövervõimest.

MRAP-tüüpi soomusauto leiab Afganistani operatsioonidel laialdast kasutust.

Üks vajaminevatest toetusmasinatest on Leopard II baasil ehitatud sillatank.

Soomusmasinad annavad brigaadile oluliselt suurema tulejõu.

CHOD LTG Ants Laaneots observing the gunnery skills of Minister of Defense Jaak Aaviksoo on new 81 mm mortar.

A Banner Year for US/Estonian Military Cooperation

2010 for Estonia and the United States will be remembered as a year of intense cooperation between our countries defense forces. All of this was possible because of the hard work and professionalism of our uniformed and civilian colleagues of both countries. I would like to recognize in particular some Estonians and Americans whose special engagement made this past year such a military alliance success.

Personal Accomplishments

There were graduates from the U.S. National Defense University and our Sergeant Major Academy. Mikk Marran, now the Permanent Undersecretary for MOD and Sergeant Major Ott Sepp were the graduates from these prestigious institutions. A hearty congratulation to both, as well as best of luck to Sergeant Major Gaido Nurmsalu and COL Artur Tiganik who are currently enrolled in the Sergeant Major Academy and U.S. Army War College respectively. Many thanks to Ms. Aaja Ramul for running of a top notch International Military Education Training Program with our NATO ally.

Defense Forces

Extensive deployment preparation saw much coordination between Mr. Aart Nõmm and CPT Margo Grosberg and representatives of our Embassy’s Office of Defense Cooperation. Aart was instrumental in developing a comprehensive training and equipment plan that will ensure Estonian forces are bettered postured for operations downrange. CPT Grosberg was recognized for his efforts in coordinating a top notch Expeditionary Training Course attended by Latvians,

ROBERT WILLIAMS LTC US Army Offi ce of Defense Cooperation Chief

Lithuanians, and a Finn and US Officer. The course received numerous accolades as an effective tool for training and regional cooperation to better prepare coalition forces for intelligence operations downrange.

Finally EUCOM, USAREUR and EDF in a seminar coordinated by Ms. Pille Pakane and EUCOM personnel met to discuss military cooperation necessary to enhance preparation for future deployments of EDF personnel downrange. The seminar resulted in over 25 action items covering the full range of military readiness to include: Counter IED training, Intelligence training, MRAP and UAV training, lift and sustain operations, and the continued development of an Estonian Wounded Warrior Care Program.

Navy and Marine Corps

On the Navy side EDF hosted a total of five ship visits (USS LABOON, USNS OBREGON, USS SIMPSON, and USS GUNSTON HALL) and BALTOPS 2010. Highlights of the operations included over 500 US Marines operating with the EDF in the Tapa central training area and a robust amphibious landing with the Marines and the Estonian Defense League (Kaitseliit). During

the month-long field training exercise (FTX) in Tapa, forces conducted marksmanship, combatives, field craft, and small unit tactics. The Marines and Scouts Battalion personnel also performed squad, platoon and company tactical movements as well as squad and platoon live fi re exercises. The exercise culminated in battalion plus tactical exercise against opposing forces part of a theater-level peace-keeping operation referred to as a CAPSTONE. The Task Force was commanded by the EDF’s Scout Battalion Commander LTC Vahur Karus.

Land Forces Commander, Colonel Indrek Sirel said this was an outstanding training event and that military cooperation such as this, boots on the ground with Marines and Infantrymen is critical to the interoperability of our forces. Additionally Saber Strike 11, a combined exercise involving Estonian, Latvian, Lithuanian and US Forces provided the opportunity for coalition partners to collectively train and prepare to conduct stability operations in Afghanistan.

Air Force

We know him as Spine. His real name is Joao Espinho and he works in Estonian Air Force A3. Spine has worked very hard in developing Estonian JTAC Capability and we look forward to providing assistance to further develop a critical skill set that is deployed downrange. USAFE was also active in assisting in the development of an Air-Ground Range and providing fighters for the Baltic Air Policing Mission. The development of a Rotary Wing Concept and Doctrine was the focus of a familiarization visit to the 29th Combat Aviation Brigade (CAB) headquarters in Aberdeen, Maryland. CPT Anneli Kajamaa and LT Andres Rahkema observed regional maintenance, training, and support facilities along with receiving an immense amount of information on how to perform specific missions. We look forward to continuing cooperation as Estonia works to develop a robust rotary wing capability. Myself, together with BG Saar envision a fully operational Air Field at Ämari not only to support the BAP mission, but also able

to support deployment training for conducting bombing runs on an operating Air-Ground Range along with Estonian JTAC teams allowing them to remain current on their required qualification.

Non-Commissioned Officers

NCO professional development is another key area of cooperation. Recently ODC coordinated a theater security cooperation visit for US Army CSM Malcom Parrish (TF-3-66) in Rakvere with EDF CSM Hannes Vaalmets (Land Forces CSM, EDF), CSM Peeter Land (CSM, EDL) and CSM Peeter Einbaum. CSM Vaalmets (Class 58) and three other Estonian CSM/SGM are graduates of the US Sergeant Major Academy.

The purpose of the trip was to provide a guest speaker to articulate the day-to-day operations and challenges that a CSM faces in a battalion. Also covered were discussions on the chain of command and chain of concern. CSM Parrish was given a tour of the Estonian training facility. He toured the Simulations system currently in use by Basic Training Soldiers. These systems included the Rifle Simulations, Air Defense and .50 cal simulators. While there he was given the opportunity to use each of the simulators and expressed the importance of their continued use as a way to conduct quality training as well as saving critical training dollars.

In another example of appreciation, the Estonians as well as US Non-Commissioned Officers from the Marine Corp Detachment, US Embassy were invited to a dinner with the Scouts Battalion NCOs at the Officer’s Mess in Paldiski. In what we refer to as a “Right Arm” night, the EDF and US Officers and NCOs enjoyed a night of camaraderie and fellowship further solidifying the officer - noncommissioned officer relationship within our respective forces. Subsequently, US Marines attended several training events with their Estonian counterparts in what both sides recognize as an endeavor beneficial to both parties.

Robert Williams

State Partnership Program

A perfect match. That is how I would describe the relationship between Estonia’s military and its Sate Partner the Maryland National Guard. This relationship began in 1993 and is among the most successful of all our state partnership programs. The cooperation between the Maryland Air National Guard 175th NWS and Estonian Cyber Defense League is a prime example of international cooperation on President Obama’s Cyber Policy. COL Tim Evans and LTG (retired) Johannes Kert have both been very active in establishing this partnership between respective agencies. The result of their hard work has been key training where the partnership has come full circle and learning in now a full two-way street between Estonians and Americans on best practices in cyber operations.

Major Chris Mackin from our Embassy ODC has done an outstanding job of ensuring that military to military M2M events are ones that focus on helping EDF/EDL meet is internal and external force goals. The focus of the program is to develop enduring partnerships between similar units in Estonia and Maryland. There have been a number of key visits to include: BG Adkins the MDNG TAG and the commander of the 29th CAB COL Carey, who along with other key officers assisted in the development of the rotary wing concept and doctrine. Bringing together the key agencies such as the MDNG SOD-J and SOCEUR to cooperate with ESTSOF as they work towards a future deployment downrange is the focus of ESTSOF. Other areas of cooperation include; assisting the EDL in developing a standardized national and regional disaster response plan, NCO Corps development, and Wounded Warrior Care plan development. In 2011 we will see an increase in the number of SPP Mil to Mil engagements between MD and Estonian as the 17 year program continues to adapt with the evolving needs of Estonia.

Visits to US by EDF/MOD

This year witnessed a lot of cross Atlantic travel for key members of the Defense Forces as well

as the MOD. Both the Estonian CHOD and the COS visited the US the past year.

LTG Ants Laaneots met with Joint Chief of Staff Admiral Mike Mullen as well as the Maryland TAG in Baltimore. Additionally, the CHOD laid a wreath on the Tomb of the Unknown Soldier at Arlington National Cemetery during the U.S. 4th of July holiday independence celebration.

Brigadier General Neeme Väli, in a recent visit received numerous briefi ngs in the U.S. Pentagon as well as a visit to Walter Reed for indoctrination on the U.S. Wounded Warrior Program. The COS also met with Maryland TAG BG Adkins to discuss the way ahead for EDF/ Maryland cooperation to include a key Helicopter Pilot Initiative, Cyber Defense cooperation and possible trilateral cooperation with Maryland’s other state partner, Bosnia-Herzegovina.

Minister of Defense, Jaak Aaviksoo, met with Secretary of Defense Gates. The Secretary thanked Estonia for its contributions in Afghanistan. Both leaders agreed that the NATO Summit in Lisbon was a great success and that the New NATO Strategic Concept effectively addresses key security challenges for the future. Estonia also welcomed a large number of important U.S. visitors: Secretary of State Hillary Clinton , Under Secretary of Defense Policy Michelle Flournoy, Secretary of Navy Ray Mabus, Supreme Allied Commander Europe Admiral James Stavridis, United States Army Europe Commander General Carter Ham, United States Air Force Europe Commander General Roger Brady and 10 th Fleet Commander/Deputy CYBERCOM Commander Vice Admiral Barry McCullough.

There is much detail in this 2010 military cooperation retrospective, confi rming a most active year. I am proud of my staff and all our Estonian friends and allies. And a fi nal specific thanks as we prepare for 2011 Kaupo “Capone” Kiis, Peeter “Cell Block 20” Tali and LT Piret Paju, the MOD folks: Erkki Tori, Kristjan Prikk, Kadri Peeters, Katri Raudsepp and all the other Estonian MOD and EDF personnel we have worked with.

Rahvusvahelised õppused

Miks, kellele ja mis on nende õppuste lisaväärtus?

Rahvusvaheliste õppuste korraldamine ja neil osalemine on saanud kaitseväe väljaõppe lahutamatuks osaks. Lähiminevikust meenuvad koos meie liitlastega korraldatud «Baltic Challenge», «Amber Hope», «Cornerstone», «Baltic Eagle», «Medceur», «Baltops», «Saber Strike» ja «Baltic Host». Nimetamata ei saa jätta NATO üht suurimat õppust «Strong Resolve», kus osales ka Eesti kaitsevägi. Loetelu on kindlasti pikem, aga käesoleva artikli eesmärk ei ole anda ammendav loend olnust, vaid kõnelda rahvusvaheliste õppuste tähtsusest ja vajalikkusest.

Et kuulume NATOsse, st kollektiivse kaitse organisatsiooni, peatun kolmel peamisel aspektil. Need on koostöö, integratsioon ja ühisvõimed.

Tänapäeva lahinguvälja iseloomustavad lisaks erinevates keskkondades (maal, õhus ja merel) samaaegselt aset leidvate tegevuste kiirusele ja laiahaardelisusele ka eri rahvusest ja eri riikide kodanikest kokku pandud ühisüksused. Nende ladusal, kõigile üheselt arusaadaval tegutsemisel on võtmetähtsus edu saavutamiseks. Sellest vaatepunktist lähtuvalt loovad rahvusvahelised õppused kõige parema raamistiku, milles liitlasriikide üksused saavad ühiselt, ühise juhtimise ja kokkulepitud protseduuride alusel harjutada tegutsemist erinevates kriisisituatsioonides. Parima juhise selleks annavad kokkulepitud NATO koostegutsemise alused ja eesmärgid. Hea näitena saab tuua missioonile eelnevad õppused (Mission Rehearsal Exercise, MRE/MRX). Ka toob koostöö meieni kogemuse tegutseda ühiselt selliste väevõimete ja üksustega, mida meie kaitseväel pole või mida on arendatud osaliselt. Näidetena nimetagem soomusüksusi, lähiõhutoetust ja kas või allveelaevadevastast tegevust.

Vägede (üksuste) integratsioon on tihedalt seotud koostegutsemise aluste arendamise ja harjutamisega. Erinevate väeliikide, relvaliikide ja juhtimisega kaasneb palju ühiseid prot-

MARGUS PURLAU

Major

Kaitseväe Peastaabi operatiiv- ja väljaõppeosakond

seduure, mille kaudu luuakse laitmatult toimiv koostegutsemisvõime. Seega saame tõdeda, et integratsioon on üksuste koostegutsemisvõime saavutamise tähtsaimaid tugisambaid. Integratsiooni passiivseteks kandjateks on doktriinid, kontseptsioonid, andmebaasid, programmid, taktikalis-tehnilised protseduurid ja juhtimissüsteemid. Integratsiooni aktiivseks elemendiks on eespool antud loetelu testimine, harjutamine ja parendamine. Meie kaitseväe senine areng on samuti väga lähedalt seotud integratsiooniga – antud juhul seoses kuulumisega NATO kollektiivkaitse ridadesse.

Ühisvõimed

Tänu külma sõja lõppemisele kakskümmend aastat tagasi on ka liikmesriikide kaitsekulutused liikunud ühiskonnale vastuvõetavasse mastaapi. Seega on liikmesriigid valmistunud rohkem kriiside reguleerimiseks, mitte totaalseks sõjaks. Nimetatud asjaolu tingib aga olukorra, kus liikmesriigid peavad siduma oma võimed, et vastavalt ohu eskaleerumisele reageerida kohe ja täie jõuga. Ühisteks võimeteks võime pidada operatsioonide peakorterit (Operational HeadQuarter, OHQ), teisaldatavat staabiosa (Deployable Joint Staff Element, DJSE), NATO

kiirreageerimisjõudu (NATO Response Force, NRF), lahingugruppe (Battlegroups) jne. Parim näide on siin NATO kiirreageerimisjõud, kuhu panustavad kõik liikmesriigid oma väevõimeid ja mis kokku annab NATO avangardi kriisikoldesse. NRF on kiirreageerimisjõud, mille üks nõue on lühike eelhoiatusaeg lahinguvalmiduse saavutamiseks. Viimase saavutamiseks peavad olema ühendatud liikmeriikide koostöö ja tõhus integratsioon.

Nüüd jõudsime lõpuks sinna, kuhu ma jõuda tahtsin. Rahvusvahelised õppused on liitlaste kokkuharjutamise formaat, mille kaudu saavutatakse nõutud jõud, reageerimaks kõikidele ohtudele, mis ähvardavad liikmesriike ja meie partnereid.

Rahvusvahelised õppused 2010. aastal

2010. aasta oli rahvusvaheliste õppuste poolest tõeline katsumus, sest Eesti kaitsevägi osales mit-

mel ja võõrustas mitmeid rahvusvahelisi sõjalisi õppusi, nagu 31. maist 4. juunini Balti riikide ühine vastuvõtva riigi toetuse õppus «Baltic Host 2010», 6.–20. juunini mereväeõppus «Baltops», mille käigus läbisid Ameerika Ühendriikide merejalaväelased maabumisõppe Eestis Loksa lahe piirkonnas ja koostööõppuse Kaitseväe Keskpolügoonil, ning 18.–31. oktoobrini Lätis korraldatud Balti riikide ja Ameerika Ühendriikide ühine maaväeõppus «Saber Strike», kus Eesti kaitsevägi osales jalaväekompaniisuuruse üksusega. Teen lühikese ülevaate 2010. aastal korraldatud rahvusvahelistest õppustest ja sellest, mida oleme nendest õppinud.

Baltic Host 2010

Õppuse eesmärgiks oli Eesti valmisoleku kontrollimine juhtimissüsteemide loomisel kriisisituatsioonis ning erinevate ametkondade ja rahvusvaheliste organisatsioonide koostöö. Stsenaariumi kohaselt mängiti läbi reaalsele olukor-

Eesti–Ameerika ühispataljoni ülem kolonelleitnant Vahur Karus tutvustab õppuse «Baltops 2010» üldjuhile kontradmiral Ian Corderile ja CTF166 ülemale kolonel Peeter Hoppele õppuse käiku.

rale sarnane terrorismilaine «üleujutus»: hävinud on infrastruktuur, puuduvad elekter ja joogivesi ning transport on häiritud, samas tuleb kannatada saanud tsiviilelanikkond evakueerida. Sellistes tingimustes pidid Eesti, Läti ja Leedu ühiselt planeerima liitlasvägede vastuvõtmise, koondamise, tegevuspiirkonda liikumise ja integreerimise (reception, staging, onward movement and integration, RSOM(I)) protseduuri kaudu. Lisaks Eesti, Läti ja Leedu kaitseministeeriumidele ja kaitsevägedele osalesid Eestist õppusel ka sise-, majandus-, sotsiaal- ja välisministeeriumi, politsei- ja piirivalveameti, päästeameti, terviseameti, kiirabi, Tallinna Sadama, Eesti Raudtee, maanteeameti, lennuameti, Tallinna Lennujaama ja Kaitseressursside Ameti esindajad.

Õppuse juhtstaap asus Riias, Tallinnas ja Vilniuses paiknesid vastuvõtvate riikide juhtstaabid. Liitlasvägede rolli mängisid õppuse käi-

gus Napolis paiknevad NATO löögijõud (Striking Force NATO), samuti Saksa, Taani, Poola ja Norra ohvitserid ning USA Euroopa väejuhatus (EUCOM).

«Baltic Host 2010» andis meile selged suunised, et oluliselt tuleb tugevdada militaar- ja tsiviilstruktuuride koostööd ning koostegutsemisvõimet. Tuleb luua kolme Balti riigi tasandil ühine andmebaas, mis sisaldab riikide kriitilise infrastruktuuri võimeid. Oluliseks alaks, mis vajab parendamist, on riiklik ja riikidevahelist suhtlust reguleeriv õigusruum.

Baltops 2010

Mereväeõppusel «Baltops» osalesid USA ja Läänemere-äärsed riigid (kokku 12 riiki) ja selle raames viidi sel aastal esmakordselt läbi maabumis-

Ühisüksus ründab õppusel «Baltops 2010» randa meredessandi kolmandas laines.

RAHVUSVAHELISED ÕPPUSED

ja liitlasvägede vastuvõtmise õppus Eestis ja Lätis ning USA merejalaväe ja Eesti kaitseväe Scoutspataljonist moodustatud ühisüksuse koostegutsemisõpe. «Baltopsi» Eesti etapil osales kuni 1600 kaitseväelast Eestist, Ameerika Ühendriikidest ja NATO staapidest. Õppuse eesmärk oli parandada USA sõjalist nähtavust Eestis ning suurendada rahva usaldust riigikaitsestruktuuride ja liitlaste vastu, samuti harjutada rahvusvahelist sõjalist koostööd vastvõtva riigi toetuse tagamisel ja ühendoperatsiooni läbiviimisel.

Õppus viidi läbi selliselt, et osalevad üksused saavutaksid nõutud koostegutsemisvõime.

Õppuse võtmetegevused olid liitlasvägede vastuvõtmine ja lõimimine, tõhusa koostegutsemisõppe (maa-, mere- ja õhuvägi) läbiviimine, realistlike operatiivülesannete täitmise tingimuste loomine, operatiivinfo vahendamine, ohutuseeskirjadest kinnipidamine, juhtimis- ja logistikaalaste võimekuste jätkusuutlikkuse säilitamine, eesmärgipärane tsiviil-militaar- ja rahvusvaheline koostöö ning juhtide ja staapide arendamine, tõhustamaks operatiivülesannete täitmist.

Mida me kogesime ja õppisime õppusest «Baltops 2010»? Õppuse ühte mitmeriigi-sihtjõudu (Combined Task Force, CTF) ja talle alluvaid osaväe juhatusi (component command, CC) juhtisid Eesti kaitseväe ohvitserid. Juurde anti ohvitsere Ühendriikide Euroopa väejuhatusest (EUCOM), Ühendriikide merejalaväe Euroopa kontingendist (United States Marine Corps Forces Europe, MARFOREUR), Ühendriikide merejalaväest (United States Marine Corps, USMC), NATO löögijõududest (Strike Force NATO, STRIKEFORNATO), Ühendriikide 6. laevastikust jne. Eesti taktikalise juhtimisõiguse (tactical control, TACON) alla anti Ühendriikide merejalaväe pataljon 2/23, USA sõjalaev-maabumisalus USS Gunston Hall ja merejalaväe eriüksus (Special Purpose Marine Air-Ground Task Force, SPMAGTF).

Lisaks toetas mereväe 1. miinitõrjegrupi (Naval Mine Countermeasure Group 1,NMCM-1) miinitõrjeüksus liikumise juhtimise keskust (movement control centre, MCC) miinitõrjeoperatsiooni ja meredessandi läbiviimisel. Tegemist oli Eestis seni korraldatuist ulatuslikuma ühendoperatsiooni formaadis õppusega.

Arvestades eespool toodud aukartustäratavat loetelu, sai Eesti kaitsevägi hindamatu kogemuse ühendoperatsiooni planeerimisel ja läbiviimisel ning seda koostöös erinevate rahvusvaheliste staapide ja üksustega. Lisaks saime reaalse ülesande vastuvõtva riigi toetuse (hostnation support, HNS) osas, mis oli laiahaardeline operatsioon, kontrollimaks meie suutlikust. Õppusele olid kaasatud HNSi juhtkomitee ja tsiviilstruktuurid, kes andsid õppust mitmekesistades sellele suure lisaväärtuse. Õppuse õnnestumist ja sellise formaadi jätkamise vajadust kinnitasid nii NATO löögijõud, Ameerika Ühendriikide Euroopa väejuhatus, MARFOREUR kui ka 6. laevastiku juhatus. Samas ilmnes vana tõde, et sellises mastaabis õppuste läbiviimiseks on vaja komplekssemaid ja piiranguteta harjutusväljasid.

Saber Strike 2010

Õppuse «Saber Strike» eesmärk oli korraldada kompanii koostegutsemisõppus ja propageerida selle kaudu regionaalset koostööd, stabiilsust ja julgeolekut Balti regioonis. Tulevikus on plaan kujundada sellest õppusest kolme Balti riigi ja NATO ühine missioonieelse väljaõppe osa, kus osaleksid kompaniisuurused üksused ja vähemalt pataljoni või brigaadi staabid erinevatest riikidest rahvusvahelise staabi alluvuses.

2010. aastal oli eesmärgiks kaasa aidata ja tõhustada partnerriike missioonieelset väljaõpet, mille prioriteet on osalemine Afganistanis rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude koosseisus. Teine eesmärk oli tõhustada NATO ja koalitsioonivägede koostegutsemisvõimet taktikalisel tasandil, kaasates ühendväeliigi üksusi ja võimeid (logistika (logistics, LOG), taktikaline tulejuht ( Joint Tactical Air Controller, JTAC), õhuvägi jne). Õppusest võttis osa üle 1600 sõjaväelase. Eestist osales üks Scoutspataljoni kompanii, Ameerika Ühendriikidest Euroopa väejuhatuse Strykeri kompanii,1 üks soomusbrigaadi kompanii ja rahvuskaartlased, Lätist kaks jalaväekompaniid ning Leedust üks jalaväekompanii.

1 Strykeri kompanii tähendab ratassoomukitega Stryker varustatud jalaväekompaniid.

Tähtsaimaks järelduseks õppuse tulemusi arvestades on, et tuleb koondada koalitsiooni käimasolevate operatsioonide õppetunnid ja kaasata need üksuste väljaõppesse ning tõhustada sellega üksuste lahinguvalmidust operatsioonidel osalemiseks.

Kokkuvõtteks

Rahvusvahelised õppused on tugev märk liitlaste ja partnerite tahtest astuda vastu kõikidele ohtudele, mis ähvardavad demokraatiat ja liikmesriikide suveräänsust. Seega on rahvusvahelistel õppustel osalemine ja nende võõrustamine kaitsetahte «jalajälg» liikmesriigi territooriumil ja oluline heidutus ümbritsevale ohule.

Rahvusvahelised õppused on lisaks eeltoodule ka tõsiseks proovikiviks, sest suurte õppuste

võõrustamine nõuab teatud valmiduse ja taristu olemasolu. Viimase all pean silmas eriti harjutusväljasid, mis lubab koondada suuremaid üksusi (sh soomusüksusi), toetab nende manöövreid ja lubab läbi viia erinevate relvaliikide laskmisi. Ka tuleb valmis olla selleks, et tuleb infrastruktuuriliselt ümber paigutada teisaldatav staabiosa (Deployable Joint Staff Element, DJSE), osaväe juhatused (component commands, CC) ja ühendatud logistiline toetuselement ( Joint Logistic Support Element, JLSE). See kõik on meie kaitseväele katsumuseks, sest kirjeldatu ei ole vajalik üksnes rahvusvaheliste õppuste läbiviimiseks, vaid seda on vaja ka tegelikkuses, alustades kriisireguleerimisest ja lõpetades totaalse sõjaga. Juhul, kui meil puudub nimetatud suutlikus, on vajaduse korral oluliselt raskendatud ka liitlaste vastuvõtt.

Leitud objekti identifitseerimine miinihävitussüsteemi ehk allveeroboti (Mine Identification and Disposal System, MIDS) Seafox abil õppusel «Baltops 2010».

Lissaboni tippkohtumine

Lissaboni kohtumist on põhjust pidada NATO 2010. aasta tähtsündmuseks. NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen on juba nimetanud novembris aset leidnud kohtumist ajalooliseks. Tippkohtumise märksõnadeks olid strateegiline kontseptsioon, Afganistan, Venemaa ja raketikaitse.

Strateegiline kontseptsioon

Tähtsaima dokumendina võeti Lissabonis vastu uus strateegiline kontseptsioon1. NATO-l puudub Euroopa Liidu süsteem, kus kogu tegevus on kümnete lepetega kinnitatud, NATO-l on vaid 14 artikliga Washingtoni lepe. Seetõttu on kõik muud otsused valitsustevahelised kokkulepped, millest on tingitud ka strateegilise kontseptsiooni tähtsus. Eelmine, 1999. aastal Washingtonis vastu võetud strateegiline kontseptsioon oli jäänud ajale jalgu, sest maailma julgeolekukeskkond on kümne aastaga tundmatuseni muutunud. Strateegilise kontseptsiooni aluste väljatöötamiseks oli moodustatud eelnenud Strasbourg’i-Kehli tippkohtumise (2009) otsusega ekspertidest töörühm, mida juhtis endine Ameerika Ühendriikide välisminister Madeleine

K. Albright. Töörühm suutis teha aasta jooksul uskumatult suure töö, saades valmis julgeolekusituatsiooni analüüsi ja uue strateegilise kontseptsiooni koostamise soovitused. 2 Strateegiline kontseptsioon määratleb NATO strateegilised eesmärgid ja nende täitmiseks vajalikud vahendid ligikaudu kümneaastase perspektiiviga.

1 Strategic Concept (http://www.nato.int/lisbon2010/strategicconcept-2010-eng.pdf)

2 NATO 2020: Assured Security; Dynamic Engagement. Analysis and Recommendations of the Group of Experts on a New Strategic Concept for NATO. NATO Public Diplomacy Division Brussels Belgium 2010 (http://www.nato.int/cps/en/ natolive/official_texts_63654.htm).

ANDRES REKKER

Major

Eesti Vabariigi alaline esindus NATO juures

Sõjaline talitus

NATO strateegiline kontseptsiooni sissejuhatuses ja põhiülesannetes on rõhutatud NATO kaitseorganisatsioonina tegutsemise tähtsust, mis vastab ka Eesti huvidele. Tuuakse välja, et NATO tegutsemine Washingtoni lepingu 5. artikli valguses – NATO territooriumi ja elanikkonna poliitiline ja sõjaline kaitse – on NATO eksisteerimise põhjuseks. Samuti peab NATO oma põhiülesanneteks kriisiohjet ja ühise julgeoleku tagamist, sest need mõjutavad otseselt maailma julgeolekuolukorda ning selle kaudu NATO ja liitlaste turvalisust. Strateegiline kontseptsioon toob välja, et NATO-vastase konventsionaalse rünnaku tõenäosus on väike, kuid ei välista seda. Strateegiline kontseptsioon peab üheks oluliseks ohuks ballistilisi rakette, mida arendavad mõningad kontseptsioonis nimetamata riigid (nt Iraan, Süüria, Põhja-Korea). Ka terrorism on otsene oht nii NATO riikide kodanikele kui ka maailma julgeoleku stabiilsusele, arvestades modernse tehnoloogia võidukäiku ja massihävitusrelva võimalikku kasutamist.

Uutest ohtudest on eraldi toodud välja küberrünnaku oht, milliseid on tehtud üha tihedamalt ja organiseeritumalt ning millest tekkinud kahjud on suured. Eesti, kes on sattunud korra küberrünnaku alla, on teadlik, millised on selle tagajärjed nii riigi haldussuutlikkusele kui ka majandusele ning seetõttu oleme aktiivsed

NATO küberkaitse võimete arendamisel. Uueks ohuks on energiaalased julgeolekuriskid, sest osa NATO liikmesriike on sõltuvuses välismaistest energiaeksportööridest, tagada tuleb ka transiidikoridoride ohutus. Märgitud on võimalikud uued ohud, mis arenevad koos tehnikaga, olgu selleks laserrelvad, elektroonilised võitlusvahendid või kosmosetehnoloogiad, mis kõik võivad tulevikus mõjutada NATO sõjalist planeerimist ja operatsioone.

Sõjalises mõttes on strateegilise kontseptsiooni tähtsaim osa kaitse ja heidutamise peatükk, mis määratleb taas kollektiivkaitse kui NATO vundamendi. Vaadeldakse ka tuumarelvastuse olemasolu põhimõtteid ning ollakse seisukohal, et nii kaua, kuni maailmas on olemas tuumarelv, jääb NATO tuumarelvi omavaks sõjaliseks liiduks ja tuumarelvade olemasolu on osa üldisest heidutusest. Et tagada liitlasriikide elanikkonna julgeolekut, peab NATO omama sobivas vahekorras tuuma- ja konventsionaalseid mobiilseid ümberpaigutavaid jõudusid, mis on suutelised osalema samaaegselt erineva suurusega operatsioonidel nii kollektiivkaitses kui ka kriisiohjes. Eeltoodu tagamiseks peab NATO kollektiivkaitse raamistikus omama kaitseplaane, viima läbi õppusi ja nähtavat heidutust ning informatsioonivahetust, et tagada täismahus kaitse konventsionaalsete ja esilekerkivate julgeolekukeskkonna muutuste korral. Lisaks näeb strateegiline kontseptsioon ette ka kitsamate võimete arendamist, milleks on raketikaitse, kaitse massihävitusrelvade eest, küberjulgeolek, terrorismivastane tegevus ja energiajulgeoleku tagamine. Selleks peavad liitlasriigid tagama kaitsekulutuste taseme, mis võimaldaks liitlaste relvajõududel saavutada soovitud ja kokkulepitud ambitsioonid, st soovituslikult 2% sisemaisest kogutoodangust.

Et NATO on üks suurimaid kriisiolukordade ja konfl iktide lahendamisel osalejaid ning need kujutavad nii otsest kui ka kaudset ohtu NATO liikmesriikide elanikkonnale, on seegi valdkond kajastatud dokumendis. NATO Afganistanis ja Lääne-Balkanil saadud õppetunnid on näidanud, et läheneda tuleb kõikehõlmavalt – nii poliitilises, tsiviil- kui ka sõjalises vald-

konnas. Operatsioonipiirkonna stabiliseerimine ja ülesehitus kavatsetakse integreerida alliansi operatsioonide planeerimisse (vastavatesse doktriinidesse ja planeerimisprotseduuridesse, moodustada väikesearvuline tsiviilspetsialistide kiirreageerimismeeskond), suurendada sellekohast teadlikkust ja parandada väljaõpet. See ei tähenda, et NATO võtab üle teiste rahvusvaheliste organisatsioonide (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO), Euroopa Liit, vabaühendused (non -governmental organizations, NGO)) tööpõllu stabiliseerimise ja ülesehituse valdkonnas, vaid tegutseda on kavas ainult lühiajaliselt erakordsetel juhtudel, kui loetletud organisatsioonid ei saa objektiivsetel põhjustel (nt sõjaolukord) neid ülesandeid täita.

NATO on alates 1991. aastast teinud koostööd allianssi mittekuuluvate partneritega. Selleks on erinevad formaadid, nagu rahupartnelus (Partnership for Peace, PfP), Vahemere dialoog, Istanbuli koostööalgatus, samuti bilateraalsed suhted individuaalsete partnerite Venemaa, Ukraina, Georgia, Austraalia, Jaapani, Uus-Meremaa ja Lõuna-Koreaga. Alanud on bilateraalsetel alustel koostöö ka Hiina, Brasiilia, Pakistani, Afganistani, Iraagi, Mongoolia jt riikidega. Koostöö erineb riigiti, sõltudes vastava riigi ambitsioonidest ja võimalustest ning eesmärkidest, mida tahetakse koostöö abil saavutada. Ka partnerid (näiteks Georgia (umbes 920 sõjaväelast rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude koosseisus Afganistanis (ISAF)), Austraalia (umbes 1500 sõjaväelast ISAFil), Ukraina (laev mereoperatsioonil «Active Endeavour» Vahemerel)) panustavad NATO operatsioonidesse oma üksustega. Seetõttu leitakse NATO uues strateegilises kontseptsioonis, et maailma üldist julgeolekut tuleb tagada koostöös partneritega. Samas tõdetakse, et kindlatesse raamidesse fi kseeritud partnerlused on tänapäeva muutuvas maailmas liiga jäigad, paljudes formaatides on koos erineva ambitsiooniga riigid ja seetõttu ei saa võtta ka ühe formaadi piires kõiki partnereid sarnaselt, vaid tuleb läheneda paindlikult, milleks võiks kasutada erinevaid kooslusi (nt 28+n).

NATO ei välista edasist laienemist, sest lähtuvalt strateegilisest kontseptsioonist on al-

lianss avatud kõigile Euroopa demokraatlikele riikidele, kes jagavad NATOga samu väärtusi ja on nõus panustama ühisesse julgeolekuruumi. Kontseptsioonis on välja toodud kaks rahvusvahelist organisatsiooni – ÜRO ja Euroopa Liit–, kellega suhteid peetakse eriti tähtsaks. Kui ÜRO puhul on tegemist pigem poliitilise taseme koostöö ja tegevusega kriisikolletes, siis Euroopa Liidu puhul kõneldakse strateegilisest partnerlusest, sest tegemist on organisatsiooniga, millega paljud eesmärgid ja enamik liikmeskonnast kattuvad. Tänu sellele võidakse saavutada paljud eesmärgid kiiremini, nt Euroopa Kaitseagentuuri ja NATO arenduse väejuhatuse (Allied Command Transformation, ACT) koostöö võimete arendamisel aitab ära hoida dubleerimist. Suhete kohta Venemaaga kinnitatakse, et NATO ei ole oht Venemaale, vaid vastupidi: NATO soovib Venemaaga strateegilist koostööd ja ootab

Venemaalt sama. Strateegilises kontseptsioonis rõhutatakse, et see koostöö peab toetuma demokraatlikele põhimõtetele ning NATO ja Venemaa peavad austama Euro-Atlandi ala riikide suveräänsust ja territoriaalset terviklikust. Eraldi on toodud veel välja koostöö Georgia ja Ukrainaga (Bukaresti deklaratsioonis lubati mõlemale liitumist NATOga, kuid Ukraina on sellest loobunud), mis peab viima sellise tulemusteni, mida soovivad nende riikide elanikkonnad. Lisaks soovitakse suurendada Vahemere dialoogi ja Istanbuli koostööalgatusega liituvate riikide arvukust.

Strateegilises kontseptsioonis ei puudu loomulikult reformide ja ümberkujunduse osa, mis rõhutab, et NATO-l peab olema piisavalt rahalist, sõjalist ja inimressurssi, et täita oma ülesandeid. Selleks peavad üksused olema maksimaalselt ümberpaigutatavad ja suutelised tegutsema

NATO peasekretär Andres Fogh Rasmussen 19. novembril 2010 Lissaboni tippkohtumisel kõnet pidamas.

operatsioonialal iseseisvalt. Ka tuleb tagada kaitseplaneerimise sidusus, et vältida dubleerimist. Selleks tuleb arendada võimeid ühiselt, mis näitab NATO solidaarsust.

Strateegilise kontseptsiooni lõppsõnas on rõhutatud, et NATO on valmis arvestamiseks 21. sajandi julgeolekumuutustega.

Deklaratsioonid

Tavaliselt läheb kogu tähelepanu põhidokumendile, kuid Lissabonis võeti vastu ka hulk deklaratsioone. Kõige tähtsamaks tuleb pidada Lissaboni tippkohtumise deklaratsiooni3, mis annab juhised lähimaks kaheks aastaks. See dokument sisaldab 54 juhist, mis tulenevad strateegilisest kontseptsioonist, ja konkretiseerib NATO peakorteri ja staapide tegevust. Deklaratsioon sisaldab juhiseid kogu NATO tegutsemise spektri ulatuses. Neist tähtsaimad on:

1) NATO operatsioonid (rahvusvahelised julgeolekuabijõud Afganistanis (ISAF) kui tähtsaim, rahutagamisvägede Kosovos (KFOR) vähendamine, partnerite osaluse tähtsus);

2) partnerid, sh Venemaa (strateegiline partnerlus, NATO ei ole enam vaenlane);

3) Georgia (uks on avatud, NATO lähtub rahvusvahelistest kinnitatud piiridest, kutsub Venemaad loobuma Lõuna-Osseetia ja Abhaasia tunnustamisest);

4) Balkani riigid (Bosniale ja Hertsegoviinale ning Montenegrole on uks pärast tingimuste täitmist avatud, Makedoonia aga peab enne liitumist lahendama nimeküsimuse (Kreeka vastuseis), Serbiaga on alanud konstruktiivne koostöö);

5) koostöö Euroopa Liidu ja ÜROga;

6) kaitseküsimused, sh heidutus, küberkaitse ja raketikaitse;

7) NATO juhtimisstruktuuri vähendamine (NATO kaitseministrid leppisid 2010. aasta juunis kokku NATO olemasolevate väejuha-

3 Lisbon Summit Declaration. Issued by the Heads of State and Government participating in the meeting of the North Atlantic Council in Lisbon (http://www.nato.int/cps/en/natolive/ offi cial_texts_68828.htm)

tuste struktuuri reformis, milleks kärbitakse NATO sõjalist juhtimisstruktuuri umbes 5000 töökoha võrra ja vähendatakse sõjaliste staapide arvu. Reform peaks võimaldama vähendada NATO sõjalist eelarvet 35% võrra, kõige olulisem kulude kokkuhoiu seisukohalt on pärast üldise mudeli vastuvõtmist konkreetse füüsilise paiknemise otsustamine. Geograafilise jalajälje küsimuse otsustavad kaitseministrid 2011. aasta juunis);

8) agentuuride reform (14 olemasoleva agentuuri funktsioonide ümberjagamine kolme loodavasse funktsioonipõhisesse agentuuri: hangete agentuur, logistilise toetuse agentuur ning kommunikatsiooni ja informatsiooni agentuur. Loetletud kolme agentuuri kõrvale on plaanis rajada ka tugiteenused tsentraliseeriv organisatsioon. Reformi eesmärgiks on suurendada agentuuride töö efektiivsust, muuta need tõhusamaks ja kulutada vähem raha nende ülalpidamiseks);

9) NATO peakorteri reform (sõjalise ja tsiviilstruktuuri kokkusulatamine).

Suur osa deklaratsioonist käsitleb ka NATO erinevate reformide poliitilisi ja tehnilisi küsimusi, mis peegeldavad peasekretäri aktiivset reformipoliitikat. Teistest tähtsamatest deklaratsioonidest mainin järgmisi.

NATO-Venemaa Nõukogu deklaratsioonis4 on jutt taasalanud, nüüd juba strateegilist koostööst. Koostöö taasalustamisse on enim panustanud NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen, kelle pingutuste tulemina on õnnestunud saavutada liitlaste konsensus. Deklaratsioonis on välja toodud, et NATO-Venemaa Nõukogu liikmed hoiduvad ründamast teineteist ja kolmandaid riike. Deklaratsioonis soovitakse saada üle Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingute surnud punktist (st Venemaa peatas ühepoolselt lepingu kehtivuse), moderniseerides lepingut. Teksti praktiline osa nimetab koostöövaldkondadena raketikaitset (väga üldsõnaliselt), Afganistani, terrorismivastast tegevust ja piraatluse ohjeldamist.

4 NATO-Russia Council Joint Statement at the meeting of the NATO-Russia Council held in Lisbon on 20 November 2010 (http://www.nato.int/cps/en/SID-746C8A68-3C835ECC/ natolive/news_68871.htm)

NATO ja Afganistani kestva partnerluse deklaratsioonis5 (Declaration of Enduring Partnership Between NATO and Afghanistan) korratakse mõlema poole huvi partnerluse vastu seoses julgeolekuvastutuse üleandmise alguse ja ISAFi operatsiooni samm-sammulise lõpetamisega selle praegusel kujul. NATO lubab säilitada kestva praktilise toetuse Afganistani enda julgeolekutagamisvõime saavutamisele, lähtudes nende juhtrollist, ja muudele koostööprojektidele. Afganistan lubab täita enesele rahvusvahelistel konverentsidel võetud ülesanded nii julgeoleku, õigusriikluse (sh naiste õigused) kui ka majandusarengu vallas. Dokument loetleb võimalikud koostöövaldkonnad, millest NATO seisukohalt on olulisim NATO väljaõppemissioon Afganistanis (NATO Training Mission – Afghanistan, NTM-A), samuti varasema koostööprogrammi Afghan Cooperation Programme raames läbi viidud riigivalitsemise parandamise koolitused.

ÜRO mandaadi alusel NATO juhitavates

ISAFi vägedes osalevate riikide deklaratsioon6 märgib, et kuigi NATO juhitav ISAF on NATO võtmetähtsusega prioriteet, valmistutakse suhetes Afganistaniga uueks etapiks, mille sisuks on julgeolekuvastutuse üleandmine alates 2011. aastast. Eesmärk on, et 2014. aasta lõpuks oleks Afganistani valitsus valmis tagama ise riigis julgeolekut ja inimõigusi austava stabiilse valitsemiskorra. ISAFil osalevate riikide (48 riiki) riigipeade poolt heaks kiidetud dokument rõhutab afgaanide kasvavat juhtrolli julgeoleku tagamisel, NATO jätkuvat rolli Afganistani julgeolekujõudude väljaõpetamisel, Kabuli ja teistel rahvusvahelistel konverentsidel kokkulepitu täitmist, tsiviilohvrite vältimiseks tehtud tööd ning toetust Afganistani juhitavale lepitus- ja lõimumisprotsessile. Tunnustatakse ka regio-

5 Declaration. by the North Atlantic Treaty Organisation (NATO) and the Government of the Islamic Republic of Afghanistan on an Enduring Partnership signed at the NATO Summit in Lisbon, Portugal (http://www.nato.int/cps/en/ SID-746C8A68-3C835ECC/natolive/offi cial_texts_68724. htm)

6 Declaration by the Heads of State and Government of the Nations contributing to the UN-mandated, NATO-led International Security Assistance Force (ISAF) in Afghanistan (http://www.nato.int/cps/en/SID-746C8A68-3C835ECC/ natolive/news_68722.htm)

naalseid koostööinitsiatiive. Samas kutsutakse Afganistani valitsust üles pidama kinni endale võetud ülesannetest, nagu valimisreform, lepitusprotsess, inimõigused ja ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooniga nr 1325 seonduv.

Kas Anders Fogh Rasmusseni sõnatud Lissaboni tippkohtumise ajaloolisus on tõsi, näitab aeg. Tippkohtumisel vastu võetud otsused vajavad täitmist. Kui neid ei täideta, jäävad alles vaid tühjad lubadused, millel puudub väärtus. Seega vaatame kümne aasta pärast, milline on olnud Lissaboni tippkohtumise tulem, ja alles siis on võimalik anda hinnang selle ajaloolisusele. Kuid kõigele vaatamata jääb Lissaboni tippkohtumine oluliseks sündmuseks 2010. aastal.

Liitlaste ohvitserid NATO tippkohtumisel.

NATO tõsine proovikivi Afganistan

Sissejuhatus

2010. aasta oli Afganistanis suur muudatuste aasta, mis pani nii afgaanid kui ka rahvusvahelisele kogukonna tõsiste katsumuste ette. Enamikus rahvusvahelistesse julgeolekuabijõududesse (International Security Assistance Force, ISAF) panustavates riikides oli ja on aina keerulisem selgitada oma rahvale Afganistanis sõdimise vajalikkust. Seoses sellega on kasvanud nende riikide surve NATO-le töötada välja reaalselt toimiv Afganistanist väljumise strateegia. Peaaegu ainsaks võimaluseks tuua oma relvajõud Afganistanist välja on formeerida, varustada ja välja õpetada piisav kogus Afganistani julgeolekujõudusid (Afghan National Security Forces, ANSF). Afganistani julgeolekujõud koosnevad Afganistani politseist (Afghan National Police, ANP) ja armeest (Afghan National Army, ANA).

Oluliseks julgeolekuvastutuse üleandmise põhjuseks on ka raha. Märksa odavam on riikidel rahaliselt panustada ANSFi ülalpidamisse kui pidada oma kontingenti Afganistanis. Näiteks 300 000-mehelise ANSFi ülalpidamiseks (palk ja toitlustamine) kulub aastas umbes 120 miljonit USA dollarit, samas näiteks Ühendriikide umbes 90 000-mehelise kontingendi ülalpidamine maksab kuus umbes 8 miljardit USA dollarit. Seega on riigid rahul igasuguste lahendustega, mis viivad tulemuseni, et nad ei pea panustama Afganistani enam sõdurite lähetamisega.

Lisaks tuleb mängu inimelu aspekt. Inimesed ei saa aru, miks peavad nende pojad kaotama elu nn võõras sõjas sõdides. Rahulikus keskkonnas elavad inimesed, kelle igapäevaelu on suhteliselt turvaline, tajuvad sõjalist operatsiooni Afganistanis kui võõrast sõda ega saa aru sellistest põhjendustest, et me oleme Afganistanis selleks, et võidelda terrorismi ja narkokaubandusega.

LAURI ABEL

Major

Kaitseväe Peastaabi operatiiv- ja väljaõppeosakond

2010. aasta novembris peetud NATO Lissaboni tippkohtumise raames võeti vastu otsus anda julgeolekuvastutus järk-järgult üle Afganistani julgeolekujõududele. Mingi kindla kuupäevaga ei tahetud end siduda, kuid Afganistani president Hamid Karzai on juba ajakirjanduse vahendusel teatanud, et soovib 2014. aasta lõpuks kogu julgeoleku tagamist Afganistani julgeolekujõududele. Samas tahavad rahvusvaheline kogukond ja eriti Lõuna- Afganistani panustavad riigid vältida olukorda, kus Afganistanist lahkumisel tekib nn riikide võidujooks ning seni saavutatud edu pööratakse totaalseks kaoseks. Väga selgelt antakse endale aru, et Afganistanist saab lahkuda siis, kui riigis on toimiv valitsus, mis suudab end kehtestada üle kogu riigi, stabiilne julgeolekukeskkond, mida kontrollivad riiklikud julgeolekustruktuurid (politsei ja relvajõud), ning toimiv majandus.

Paraku on tõsiasi, et kui pole suudetud tagada stabiilset julgeolekukeskkonda kõigis Afganistani piirkondades, on ka valitsuse mõju neis piirkondades minimaalne ja majandustegevust ei saa ebastabiilses julgeolekukeskkonnas arendada. Seega vaatame nüüd 2010. aasta põhilisi arenguid Afganistani julgeolekujõudude arendamisel.

Afganistani julgeolekujõudude arendamine

Selleks, et anda kogu julgeolekuvastutus üle Afganistani julgeolekujõududele, oleks erinevatel hinnangutel vaja umbes 380 000-mehelisi julgeolekujõude, millest armee suuruseks oleks umbes 210 000 meest ja politsei suuruseks umbes 170 000 meest. Numbrite üle käib sisemine võitlus Afganistani sise- ja kaitseministeeriumi vahel. Kumbki ministeerium soovib endale suuremat numbrit kui naabril, nii et neid numbreid tuleb võtta kui väga esialgseid ja pigem soovunelmat kui reaalselt vajalikku. Tegelikult on kvantiteedist palju olulisem kvaliteet. Kuni 2010. aastani üritati lihtsalt koondada inimmassi, anti neile baasväljaõpe ja saadeti võimalikult kiiresti nn põllule julgeolekut tagama. Samas vajavad

Afganistani relvajõud lisaks manööverüksustele, mida siiani on kogu aeg toodetud, ka lahingutoetus- ja lahinguteenindustoetusüksusi. Siiani on seda rolli täitnud ISAF.

ISAF astus suure sammu, muutmaks Afganistani julgeolekujõude kvaliteetsemaks, kui

ANSFi väljaõpet hakkas alates 21. novembrist

2009 koordineerima NATO väljaõppemissioon Afganistanis (NATO Training Mission in Afghanistan, NTM-A). Selle ülemaks sai Ameerika

Ühendriikide kindralleitnant William Caldwell, kes hakkas kohe tegema jõupingutusi, et muuta Afganistani julgeolekujõud kvaliteetsemaks. Hakati looma Afganistani relvajõudude erialakoole, kus õpetatakse mitmeid erialaspetsialiste (praeguseks on 12 koolist avatud kümme). Suurt rõhku pandi laskeväljaõppe parandamisele. Kui enne suutis rahuldava täpsusega lasta 35% sõduritest, siis nüüdseks on nende osa kasvanud 95%ni. Loomulikult pöörati suurt tähelepanu ka kirjaoskuse parandamisele Afganistani julgeolekujõududes.

2010. aasta positiivsete arengute kõrval on Afganistani julgeolekujõudude suurimaks probleemiks endiselt väljalangevus. Väljalangevusel on kaks põhipõhjust. Esimeseks põhjuseks on väejooks. Et teenistus on raske ja ohtlik ning afgaani sõduritel tuleb olla pikalt perest eemal, põhjustab see ka väejooksu. Teiseks oluliseks põhjuseks on väljalangemine surnute ja haavatutena.

Et kergelt relvastatud ja varustatud Afganistani julgeolekujõud on Talibanile ja teistele mässulistele oluliselt lihtsam sihtmärk kui soomuse kaitse all olevad ISAFi üksused, valitakse pahatihti rünnaku sihtmärgiks just ANSFi üksused. Väljalangevus paneb aga värbamisele ja väljaõppele suure koormuse. Näiteks 2010. aastal oli vaja selleks, et saavutada ANSFi kasv 70 000 mehe võrra, välja õpetada umbes 110 000 meest. Üks osa selleks, et korvata väljalangevust, ja teine osa selleks, et saavutada reaalne isikkoosseisu kasv.

Seoses Afganistani julgeolekujõudude arendamisega on rahvusvahelisel kogukonnal vaja panustada suure hulga instruktoritega. Eriti suur puudus on praegu erialainstruktoritest, kes suudaksid välja õpetada erinevaid erialaspetsialiste. Samas on mitmed riigid teatanud oma lahingumissioonide lõpuaegadest ja avaldanud soovi panustada instruktoritega. Lisaks instruktoritele, kes treenivad Afganistani julgeolekujõude erinevates väljaõppekeskustes, hakati hoogsalt arendama ka nn partnerlust, kus ISAFi üksused (sh Estcoy) hakkasid teenima kõrvuti ANSFi üksustega ja viima koos läbi operatsioone. Üheks parimaks partnerluse näiteks oli 2010. aastal läbi viidud operatsioon «Moshtarak», mis dari keeles tähendab üheskoos.

Järgnevalt vaatlemegi üht 2010. aasta edulugu Afganistanis, mis annab natuke lootust, et Lissaboni kohtumisel seatud eesmärk anda julgeolekuvastutus 2014. aastal üle afgaanidele ei olegi n-ö võimatu missioon.

Operatsioon «Moshtarak»

Aasta algas Afganistani julgeolekujõudude (ANSF) ja rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude Afganistanis (ISAF) ühisoperatsiooniga «Moshtarak», mille eesmärgiks oli võtta oma kontrolli alla viimane Talibani tugipunkt Helmandi provintsis Marjah’ linn. Enne operatsiooni algas Ameerika Ühendriikide presidendi algatatud USA vägede suurendamine Afganistanis, mille käigus viidi Afganistani lisaks sisse umbes 30 000-meheline väekontingent. Operatsioon «Moshtarak» oli ka oluline teetähis liitlasvägede

ja Afganistani julgeolekujõudude koostöös. Nimelt oli see suurim ühisoperatsioon pärast 2001. aastat ja pani proovile aastatepikkuse töö Afganistani julgeolekujõudude arendamisel. Operatsioon «Moshtarak» algas 13. veebruaril 2010, kui liitlasvägede ja Afganistani relvajõudude (ANA) umbes 15 000 sõdurit paisati Kesk-Helmandisse, et võtta kontrolli alla Marjah’ linn ning Nad Ali piirkond. Et operatsioonile eelnes tsiviilkahjude vältimiseks suur teavituskampaania, lahkus piirkonnast lisaks tsiviilelanikele ka enamik Talibani võitlejaid. Seega möödus operatsiooni esimene etapp (võtta kontrolli alla Marjah’ linn ja Nad Ali piirkond) liitlasvägedele ja ANA-le suhteliselt kergelt ning 25. veebruaril asendati Marjah’ linnas Talibani valge lipp Afganistani riigilipuga. Operatsioonist «Moshtarak» võtsid osa Ameerika Ühendriikide, Ühendkuningriigi, Prantsusmaa, Austraalia, Kanada, Taani, Afganistani ja Eesti sõdurid.

Paraku oli vaid see osa operatsioonist «Moshtarak» suhteliselt lihtne, kuid sellele järgnes kättevõidetud edu hoidmine. See osa operatsioonist kestab siiamaani. Põhiline taktika on hoida üksused maastikul patrullbaasides ja kontrollpunktides selleks, et piirata maksimaalselt Talibani tegevusvabadust ja näidata kohalikele, et Afganistani julgeolekujõud koos ISAFiga suudavad tagada julgeolekut isegi sellises keerulises piirkonnas nagu Helmandi provintsis.

See kindral Stanley McChrystali algatatud taktika on toonud mõningast edu, eriti mis puudutab kohalike suhtumist NATO vägedesse ja ANSFi üksustesse. Kohalikud tunnevad end piirkonnas turvalisemalt, mida näitab tõsiasi, et inimesed kolivad sinna tagasi, avatakse turge ja käib vilgas majandustegevus. Aina rohkem saabub kohalikelt informatsiooni Talibani ja teiste mässuliste tegevuse kohta, mis aitab ANSFi ja ISAFi üksustel edukamalt operatsioone läbi viia, muut-

Lauri Abel

Afganistani armee (Afghan National Army, ANA) eriüksus liigub operatsioonile.

maks oma vastutusala turvalisemaks paigaks. Ehkki 2010. aasta oli liitlasvägedele kõige kaotusterohkem aasta, näitavad hinnangud, et julgeolekuolukord Afganistanis on muutunud oluliselt paremaks, kui see oli näiteks 2009. aastal. Ehkki Talibani ja teiste mässuliste tegevusvabadus on tänu ISAFi ja ANSFi jõudude pidevale kohalolekule suhteliselt piiratud, ei ole Taliban sugugi löödud ja suur töö seisab veel ees selleks, et Afganistani julgeolekujõud suudaksid iseseisvalt operatsioone läbi viia ja tagada riigis julgeolekut.

Eestlaste ja Afganistani julgeolekujõudude koostöö

Eestlased on teinud juba aastaid erineva intensiivsusega koostööd Afganistani julgeolekujõududega. Näiteks loo autor, kes teenis aastail 2005–2006 Afganistanis sõjalise vaatlusmeeskonna ülemana, tegi väga tihedat koostööd Afganistani

politseiüksustega julgeoleku tagamisel piirkonnas. See kuulus tema üksuse igapäevaste teenistusülesannete hulka. Erinevaid kokkupuutepunkte operatsioonide läbiviimisel oli ka jalaväekompaniil Estcoy enne 2010. aastat.

2010. aastal, vahetult enne operatsiooni «Moshtarak» saabus Estcoy kõrvale Afganistani armee kompanii, millega Estcoy hakkas koos operatsioone läbi viima. Operatsioonil «Moshtarak» võeti koos Afganistani armee kompaniiga kontrolli alla ja julgestati Nad Ali piirkonna põhjaosa. Selleks paisati eestlased koos afgaanidega erinevatesse kontrollpunktidesse, kust tehti ühispatrulle, kontrolliti liikumist teedel ja hoiti olulised teed puhtad isevalmistatud lõhkeseadetest. Pärast operatsiooni «Moshtarak» esimest etappi jätkus ja kestab siiamaani kättevõidetud ala kontrollimine, mida tehakse üheskoos Afganistani armee kompaniiga, viies ühiselt läbi erinevaid operatsioone julgeoleku tagamiseks.

Eestlased ja afgaanid ühispatrullis Nad-e-Ali piirkonnas.

Operatsioon MOSHTARAK

Ühisoperatsioonide läbiviimine algab planeerimisest, mille käigus kooskõlastatakse operatsiooni üksikasjad ja pannakse paika operatsiooni läbiviimise plaan. Ühisoperatsiooni läbiviimise teevad keeruliseks eestlaste ja afgaanide erinevad juhtimisahelad. Nimelt on eestlased ISAFi juhtimisahelas ja afgaanid ANA juhtimisahelas. Selline keerukas juhtimisahelate süsteem paneb proovile koostöö toimimise ja vastastikkuse usalduse. Siiani on eestlastel koostöö afgaanidega siiski sujunud. Muidugi sõltub kõik eelkõige inimestest ja nende koostöötahtest.

Heaks näiteks oli Põhja-Afganistanis formeeritud ANA kompanii, mille sõdurid olid distsiplineeritud, hästi väljaõpetatud ja täitsid ühisoperatsioonidel korralikult neile antud ülesandeid. Nagu igas armees, sõltub kõik üksuse juhtkonnast. Kui seal on teenistusse suhtumisega asjad korras, on suure tõenäosusega ka üksuses asjad hästi korraldatud. Afgaanidele on eestlased nagu mentorid, kellelt võtta eeskuju operatsioonide läbiviimisel ja kes suudavad oma eeskujuga näidata, kuidas operatsioone taktikaliselt kõige efektiivsemalt viia läbi. Lisaks mentorlusele tagasid eestlased afgaanide kompaniid

ka sidealaselt, eriti kui oli vaja tellida meditsiinievakuatsioonihelikopter haavatu toimetamiseks haiglasse või tagada suurtükitule toetus operatsiooni läbiviimiseks.

Kokkuvõte

2010. aasta oli Afganistanis ühelt poolt suurimate kaotuste aasta, kuid teiselt poolt saavutati märkimisväärset edu Afganistani julgeolekujõudude arendamisel ja üheskoos julgeoleku tagamisel Afganistanis. Samas on teha veel suur töö, et muuta Afganistani julgeolekujõud kvaliteetsemaks ja olla kindlad, et nad suudavad oma kodumaal iseseisvalt julgeolekut tagada ka pärast 2014. aastat. Selle ülesande täitmisel lasub kõikidel riikidel, sh Eestil suur vastutus. Vastasel korral, st riikide Afganistanist lahkumise «võidujooksu» korral on kogu aastatepikkune töö, kulutatud miljardid dollarid ja eurod ning kaotatud inimelud olnud üsna mõttetu pingutus ja sellega kahaneks ka NATO kui efektiivse sõjalise organisatsiooni usaldusväärsus.

Lauri Abel

Nad Ali ja Lashkar Gah piirkond: Suurbritannia, Taani, Eesti ja Afganistani üksused

Marjah piirkond: USA ja Afganistani üksused Operatsiooniala MOSHTARAK

Lashkar Gah

Marjah

Nad Ali

Kaitseväelaste teenistus väljaspool Eesti Vabariiki

Ühe osa kaitseväelase karjäärist moodustab tema teenistus väljaspool kodumaad. See toimub kas teda ametikohalt vabastamata (lühemajalised õpingud ja missioonid) või ametikohalt vabastades ja uuele ametikohale nimetades (pikemad õpingud, pikaajaline välislähetus või välisteenistus). Välisteenistusse lähetatud kaitseväelased suunatakse välisministeeriumi koosseisu. Teenistusel väljaspool Eestit on erinevad eesmärgid, kuid üks on neil kõigil ühine: esindada väärikalt Eestit ja Eesti kaitseväge.

Tavaliselt kestab välisteenistus kolm aastat, vajadusel võidakse seda pikendada ühe aasta võrra. Üldjuhul tegeleb välisteenistuse korraldamisega Kaitseväe Peastaap (vahetuks korraldajaks on personaliosakond), välisriikidesse koolitustele valiku ja suunamise ning valmidusüksuste ja missiooniüksuste tegevuse korraldamisega tegelevad aga peamiselt väeliikide staabid. Kõigil kaitseväelastel on võimalik kandideerida, saada valituks ja teenida teatud osa oma kaitseväelisest karjäärist väljaspool Eesti Vabariiki. Igal kaitseväelasel peaks oma 20–30-aastase teenistuskarjääri jooksul olema võimalik teenida korduvalt välisriigis, mahutades sinna ka üks-kaks pikemat välislähetust. Oluliselt laienes kaitseväelaste osalemine teenistuses välisriikides seoses Eesti ühinemisega NATO ja Euroopa Liiduga.

Igasugune teenistus välisriigis puudutab lisaks kaitseväelasele ka tema perekonda. Pikematele lähetustele on võimalik perekond kaasa võtta, saatkondades ja esindustes töötavatele kaitseväelastele on see selgelt soovitatav. Riik tagab perekonna elamis- ja laste koolituskulud ning maksab asukohariigile ja perekonna suurusele vastavat välisteenistustasu. Välisministeeriumi alluvusse lähetatud kaitseväelaste abikaasadele makstakse ka abikaasatasu. Seega kannab Eesti riik oma välislähetatute eest korralikult hoolt. Paraku tuleb möönda, et abikaasale tähendab tema pikem

ANTS KIVISELG

Kolonel

Kaitseväe Peastaabi

ülema asetäitja toetuse alal

Eesti sõjaline esindaja

NATO Euroopa

vägede peakorteris aastatel 2006–2010

kaasasolemine välisriigis tööalase karjääri katkemist ja võib tekitada Eestisse tagasipöördumisel probleeme sobiva töö leidmisel.

Samas aitab perekonna kaasasolek välisriigis leevendada paratamatult võõras kultuuriruumis ja harjumatus töökeskkonnas ette tulla võivaid raskusi. Välisriigis teenimine laiendab tänu teiste kultuuride ja rahvastega kokkupuutumisele silmaringi ning aitab kaasa maailmakodanikuks saamisele.

Laias laastus võib jagada teenistuse välisriikides järgnevalt:

1) õpingud;

2) osalemine rahvusvahelistel sõjalistel missioonidel ja teenistus valmidusüksuste koosseisus;

3) Eesti kaitseväe esindamine rahvusvahelistes (julgeoleku)organisatsioonides;

4) liikmesriigi osalemiskohustuse täitmine rahvusvahelise organisatsiooni koosseisus;

5) teenistus Eesti Vabariigi saatkondades.

Õpingud

Peaaegu kohe pärast Eesti kaitseväe taasloomist alustasid välisriigid koolitusvõimaluste pakkumistega. Lisaks Eestis korraldatud koolitustele avanes paljudele kaitseväelastele võimalus õppi-

KAITSEVÄELASTE TEENISTUS VÄLJASPOOL EESTI VABARIIKI

da välisriikides nii lühiajalistel kui ka pikematel ku rsustel. Selline abi oli oma kaitseväe arendamisel esimesi samme teinud riigile väga teretulnud ja selle tähtsust on ka tagantjärele raske üle hinnata: saime ju sellel teel teadmisi ja oskusi, mida meil endal polnud. Olulisemate koolitusabi andjatena olgu märgitud USA, Soome, Saksamaa, Taani, Rootsi ja Ühendkuningriik.

Üle kuue kuu kestvaid kursusi tuleb vaadelda juba kui teenistust välisriigis, kus lisaks igapäevasele õppetööle lisanduvad kohustused, mis on tüüpilised välisteenistusele.

Ka praegu jätkub Eesti kaitseväelaste aktiivne õppimine mitmete riikide sõjaväelistes õppeasutustes lühematel ja pikematel kursustel.

Osalemine rahvusvahelistel

Liibanonis (United Nations Truce Supervision Organisation, UNTSO) kokku kahe ja poolesaja kaitseväelasega.

Omalaadseks teenistuseks väljaspool Eestit võib pidada meie üksuste osalemist valmidusüksustes: NATO kiirreageerimisüksuses (NATO Response Force, NRF) ja Euroopa Liidu Põhjala lahingugrupis (European Union Nordic Battlegroup, EU NBG). Enamasti on üksused valmiduses kuus kuud, millele eelneb mitmeid kuid kestev ettevalmistus, mis kulgeb samuti suures osas välisriikides. Juhul, kui üksus aktiveeritakse, st kutsutakse ülesannet täitma, peab ta olema võimeline täitma seda kuue kuu vältel.

2010. aastal osales Eesti NRF 14 Taani juhitava maaväekomponendi koosseisus jalaväekompaniiga, NRF 15 koosseisus miinijahtijaga Admiral Cowan ning valmistus osalema Põhjala lahingugrupis ühe jalaväerühma ja staabiohvitseridega (koos Iirimaa, Soome, Norra ja Rootsiga viimase juhtimisel).

Rahvusvahelised rahutagamismissioonid ja valmidusüksused on kollektiivse julgeoleku tagamise vahendid. Eesti kaitsevägi on alates 1995. aastast (kergejalaväerühm ESTPLA 1 Horvaatias) järjepidevalt panustanud kollektiivsesse julgeolekusse ja osalenud paljudel sõjalistel missioonidel. 2003. aasta esimesel poolel alanud osalemine rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude Afganistanis (International Security Assistance Force, ISAF) ja rahvusvaheliste koalitsioonijõudude Iraagis (Multi-National Force Iraq, MNF-I) kooseisus tähendas kaasalöömist varasemast keerulisematel ja ohtlikumatel missioonidel, mille tagajärjel on tulnud kanda ka inimkaotusi.

2010. aastal osalesid Eesti kaitseväelased ISAFi operatsioonidel Afganistanis, NATO rahutagamisvägedes Kosovos (Kosovo Force, KFOR), NATO väljaõppemissioonil Iraagis (NATO Training Mission – Iraq, NTM-I), Balti riikide õhuturbe tagamisel Leedus, Euroopa Liidu piraatlusevastasel operatsioonil «Atalanta» Somaalia rannikuvetes, rahutagamisoperatsioonil EUFOR-ALTHEA Bosnias ja Hertsegoviinias ning ÜRO vaatlusmissioonil Lähis-Idas

organisatsioonides

Tiheda, lausa igapäevase kontakti hoidmiseks, infovahetamiseks ja organisatsiooni igapäevase tegevuse toetamiseks liikmete seisukohtade ja otsuste kaudu on rahvusvahelistesse organisatsioonidesse kuuluvad või organisatsiooniga koostööd tegevad riigid moodustanud organisatsiooni juurde oma alalised esindused. Tuntuimad sellised organisatsioonid on ÜRO, NATO ja Euroopa Liit. Eesti kaitseväelased kuuluvad Eesti alalise esinduse koosseisu NATO ja Euroopa Liidu peakorterite juures Brüsselis riigi sõjalise esindaja (Military Representative) juhtimisel. Kaitsevägi on esindatud Belgia Kuningriigis asuvas NATO Euroopa vägede kõrgemas peakorteris (Supreme Headquarters Allied Power Europe, SHAPE) Mons’is riigi sõjalise esindaja (National Military Representative, NMR) ja tema meeskonnaga ning kontaktohvitseriga

Ameerika Ühendriikides Norfolkis paiknevas

sõjalistel missioonidel ja teenistus valmidusüksuste koosseisus

Eesti kaitseväe esindamine rahvusvahelistes (julgeoleku)

NATO arenduse väejuhatuses (Allied Command Transformation, ACT). Kokku teenis 2010. aastal NATO ja Euroopa Liidu esindustes 14 kaitseväelast ja neli riigiametnikku.

organisatsiooni koosseisus

Enamiku personalist, kes tagab rahvusvahelise julgeolekuorganisatsiooni igapäevase toimimise, lähetavad organisatsiooni liikmesriigid. Astudes organisatsiooni liikmeks võetakse endale ka kohustus osaleda organisatsiooni igapäevases tegevuses: organisatsiooni juhtimises, ühisoperatsioonidel, igapäevatoimingutes, otsuste ettevalmistamises jne. Enamiku sellest tööst teevadki ära liikmesriikidest lähetatud inimesed. Suure organisatsiooni, näiteks NATO, ametikohtade täitmise kohustus, ametikohtade paiknemine erinevates peakorterites ja jaotumine organisatsiooni liikmesriikide vahel toimub vastavalt riikide võimalustele ja huvile ametikohti täita. Reaalselt jaotatakse ametikohad suurtel mehitamiskonverentsidel, kus osalevad kõik liikmesriigid ja diskussioonide tulemusel saavutatakse kõiki enam-vähem rahuldav tulemus.

NATO rahuaja organisatsioonil on veel mitmeid struktuure, mis ei kuulu NATO ametlikku juhtimis- ja väestruktuuri (Command ja Force Structure – NCS & NFS), vaid on moodustatud teatud liikmesriikide ühiste huvide alusel. Eesti osaleb ka mõnes sellises, nimetagem Suurbritannias asuvat NATO Luuresünteesikeskust (Intelligence Fusion Centre, IFC) ja Ungaris

Pápa lennuväljal tegutsevat strateegilise õhuveo programmi (Strategic Airlift Capability, SAC).

Siia rühma kuuluvad ka NATO Kooperatiivse

Küberkaitse Kompetentsikeskus (K5) Tallinnas ja Balti Kaitsekolledž Tartus.

Eesti on lähetanud ühe kaitseväelase ka Brüsselis paiknevasse Euroopa Liidu sõjalisse staapi.

2010. aasta lõpul oli Eesti kaitsevägi lähetanud erinevatesse välisriikides paiknevatesse

organisatsioonidesse ülesandeid täitma 39 kaitseväelast ja neli riigiametnikku.

Teenistus Eesti Vabariigi saatkondades

Eesti Vabariigil on esindus 62 riigis. Üheksa saatkonna tegevuses osalevad ka seal alaliselt resideerivad kaitseväelastest kaitseatašeed, kes katavad

13 riiki. Välisriigis töötavad kaitseatašeed on arvatud välisministeeriumi koosseisu ja alluvad vahetult saatkonna juhile, kuid oma tööks vajaliku informatsiooni saavad nad lisaks välisministeeriumile ka kaitseministeeriumist ja kaitseväest, neile esitavad nad ka oma töö tulemi.

Kaitseväelaste teenistus väljaspool Eestit on mitmepalgeline, teenitakse erinevates riikides ja täidetakse erinevaid ülesandeid väga erinevates tingimustes, mis pakub kaitseväele ja tema ohvitseridele, allohvitseridele ja reakoosseisule erinevaid ja huvitavaid väljakutseid. Eesti kaitseväelaste eeskujulik teenistus välisriikides, nii operatsioonidel kui ka ohvitseride, allohvitseride ja ametnike panused staapides ja asutustes, on suurendanud Eesti nähtavust eriti NATOs ja aidanud sellega kaasa Eesti julgeoleku kindlustamisele.

Riigi d, kus o n Eesti k ai tse at ašee:

USA , Gr uusia, Poola, Prant susmaa, Saks amaa, Švei t s, Tšehhi, S oome, Root si, Suurbr itannia, Taani, Norra, Uk raina (asukohaga Ees t is), Vene Föderat sioon

O p er ats ioo ni d, kus os alevad Eesti k ai tseväel a sed:

Afganis tan, Kosovo, Bosnia -Hert se govina, Aafr ik a «s ar ve» piir kond, Iraak , Liibanon, Nor dic B att le G r oup (NBG) Root sis, õhu t ur ve Leedus

NATO st aabid, a sutused, üksused kus Eest i k ai tsev äel a sed tee niva d:

USA; Suurbr i tannia, Belgia, Holland, Saks amaa, Ungar i, Norra, Poola

S õjali sed es in d ajad: Belgia, USA

Liikmesriigi osalemiskohustuse täitmine rahvusvahelise

Kaitseväe keskmise brutopalga

kujunemine aastatel 2008–2010

Järgnevas kirjutises annan ülevaate kaitseväe keskmistest palkadest aastatel 2008–2010, võrreldes neid Eesti keskmiste palkadega tegevusalade lõikes. Ajavahemik 2008–2010 on valitud sellepärast, et sel ajal leidsid aset märgatavad muutused.

2008. aastal kehtinud põhimõtte järgi, milles olid kokkuleppele jõudunud kaitseministeerium ja kaitsevägi, pidid kaitseväe palgad konkurentsivõime säilitamiseks suurenema võrdselt riigi keskmise brutopalgaga. Aastaks 2008 planeeriti kaitseväe personalikulude keskmiseks kasvuks 20%, mis aasta lõpuks tegi keskmiseks brutopalgaks 17 364 krooni ehk tähendas 13,8%-list kasvu. Selline kasv oli tagantjärele vaadates võrdne tegevusalade keskmisega, mis tagas kaitseväe personali saldo hoidmise enamvähem stabiilsena, kuigi kaitseväelaste osas oli see ka siis negatiivne (–35). Tegeliku ehk reaalkasvu saamiseks peame arvesse võtma ka tarbijahinnaindeksit, mis 2008. aastal oli 10,4%. Seega oli brutopalga keskmiseks reaalkasvuks vaid 3,4%.

Aastaks 2009 oli eelarveprojektis kavandatud umbes 15%-line palgakasv. 25. augustil 2008 aga avalikustas rahandusministeerium oma 2008. aasta suvise majandusprognoosi, mille järgselt oli valitsussektori eelarvepositsioon võrreldes kevadise prognoosiga halvenenud 4 miljardi krooni võrra. Sellest tulenevalt vähendati kaitseväe piirnumbrit kokku 363,3 miljoni krooni ulatuses, sh personalikulusid 166,7 miljoni krooni ehk ettenähtud palgakasvu võrra.

2009. eelarveaasta alguses (29. jaanuaril) otsustas valitsuskabinet koostada negatiivse lisaeelarve eesmärgiga vähendada valitsussektori puudujääki 8 miljardi krooni võrra. Kaitseväe eelarve kahanes sealhulgas 265,8 miljoni krooni võrra, mille tulemusena vähenesid personalikulud kokku 74,2 miljonit krooni. See vähendami-

ERMO MIHHOTIN Nooremleitnant

Kaitseväe Peastaabi rahandus- ja eelarveosakond

ne tähendas puhkusetoetuste (2008. aastal oli selleks ette nähtud 50% ametipalgast) ja preemiate maksmise keelustamist.

Kolmandat korda vähendati 2009. aastal personalikulusid esimese poolaasta lõpul ja selle tulemusena vähenesid need 35 miljoni krooni võrra. Kärbe sisaldas kaitseväelaste palga- ja auastmetasude määrade vähendamist umbes 6,5% (-8% tulumaksuvaba miinimumi ületavast osast) ning kaitseväelaste ja tsiviiltöötajate astmepalga suurenduste kärbet. Mõju avaldasid ka teisel poolaastal sissetulekute kahanemisest tekkinud puhkusetasude ja lisatasude summade proportsionaalsed vähenemised kokku 30 miljoni krooni ulatuses. Nende kulude vähenemisest tekkis eelarvejääk, mis kanti maksude ettemaksena üle 2010. aastasse. See ettemaks võimaldas kaitseväel tulla toime 2010. aasta personalikulude eelarve 9%-lise kärpega ilma töötasude täiendava vähendamiseta 2010. aastal. Statistiliselt vähenes kaitseväe 2009. aasta keskmine brutopalk 13,7% ehk 14 984 kroonini. Seda vähenemist võibki pidada ka reaalseks vähenemiseks, sest 2009. aasta tarbijahinnaindeks oli -0,1%.

Ajavahemikus 2008–2010 oli 2009. aasta nn kukkumine võrreldes eelneva aastaga kõige suurem (-13,7%), sest sel aastal ei makstud enam preemiaid, puhkusekompensatsioone, piirati väliõppusetasusid 300 kroonilt 216 kroonini ja

lisatasusid kuni 2000 kroonini ning vähendati palgamäärasid ja nende suurendusi.

Aastaks 2010 ei olnud kaitseväe palkade osas muudatusi planeeritud, eesmärk oli jääda kulutustega maksimaalselt 2009. aasta neljanda kvartali tasemele (selleks ajaks olid jõustunud või vastu võetud kõik kärped ja kulude kokkuhoiu meetmed) ning tulenevalt suurest töötuse määrast võtta teenistusse juurde kaitseväe juhataja värbamiseprioriteetides ettenähtud hulk kaitseväelasi.

2010. aasta keskmiseks brutopalgaks oli 14 497 krooni, seega oli palgamuutus võrreldes 2009. aastaga –3,2%. Kuigi 2010. aastal palgajuhendiga palkasid ei vähendatud, avaldasid 2009. aasta jooksul langetatud sissetulekute vähendamisega seotud poliitilised otsused (eelarvekärped, valitsuse tasandil tehtud auastmetasude ja palgamäärade vähendamised) mõju tervele 2010. aastale. Keskmise brutopalga 3,2%-lise languse põhjustas peamiselt lisatasude ja palgamäärade vähendamine 2009. aasta teisel poolaastal.

Ülevaate kaitseväe keskmise brutopalga muutustest aastatel 2008–2010 saab tabelist 1 ja jooniselt 1.

Joonisel 1 on nominaalkasvuna käsitletud muutust inimeste palkades, reaalkasvuna tarbijahinnaindeksiga korrigeeritud nominaalkasvu.

Nagu tabelis 1 näha, on kaitseväe keskmine brutopalk muutunud valitud perioodil –16,5%.

Kui lisada ka tarbijahinnaindeks, mis selle ajavahemiku jooksul oli kokku 13,6%, on reaalne sissetuleku muutus –30,1%.

Kaitseväe keskmise brutopalga võrdlus tegevusalade keskmiste palkadega Eestis aastatel 2008–2010

Võrdluse eesmärk on anda ülevaade statistikaameti koostatud Eesti tegevusalade keskmiste brutopalkade andmestust ja kõrvutada neid kaitseväe näitajatega.

Esimese võrdluse aluseks võtsin statistikaameti 2010. aasta kvartaliandmed (vt tabel 2).

Tabelist 2 on näha, et kaitseväe keskmine brutopalk on umbes 20% võrra riigi keskmisest suurem, mis on vägagi arvestuslik protsent. Prob-

Tabel 1. Kaitseväe keskmine brutopalk (ilma reservväelasteta)

Tabel 2. Tegevusalade keskmised brutopalgad 2010. aastal (statistikaameti andmetel) võrreldes kaitseväe keskmisega

ie ner gia, gaa s i, auru ja ko n d i ts i o neer i tud õhu ga va rust

leem on aga selles, et meie palgad jäävad alla tegevusalale «avalik haldus ja riigikaitse; kohustuslik sotsiaalkindlustus» (edaspidi «avalik haldus») ehk potentsiaalsele värvatavale tööjõule. Allajäämine on küll väike (2%), kuid kärbib ikkagi konkurentsivõimet.

Teise võrdluse puhul on järjestatud erinevate tegevusalade palgad aastatel 2008–2010 (vt jooniseid 2–4). Aluseks on võetud samuti statistikaameti kvartaliandmed, mille põhjal on koostatud keskmised aastanäitajad. Joonisel 4 on võetud aasta keskmise arvutamise aluseks

2010. aasta esimese kolme kvartali andmed.

2008. aastal suurenesid kaitseväes sissetulekud tegevusalade keskmisel tasemel (13,8%), ning oli riigi tegevusalade keskmise taustal väga heal tasemel (35,5% suurem). Samasugune oli olukord ka 2007. aastal. Kaitseväe seisukohalt oli tähtis n-ö edestada tegevusala «avalik haldus», sest seda võib pidada lähimaks konkurendiks tööjõuturul.

Aasta 2009 oli n-ö kärpimisaasta, mil riigi tegevusalade keskmine brutopalk muutus –4,6%. Viis suurimat negatiivset muutujat olid kaitsevägi, ehitus, mäetööstus, avalik haldus, põllumajandus, metsamajandus ja kalapüük. Võrreldes 2008. aasta sissetulekuga ehk väga healt tasemelt (35,5% kõrgem keskmisest) kahanesid kaitseväe sissetulekud kärpimisaastal tasemele, kus need ületasid tegevusalade keskmist 22,5% võrra, mida võib ikka veel heaks nimetada. Seda tõestab ka fakt, et kaitseväelaste liikumise saldo oli positiivne (81 inimest). Probleemiks oli aga tegevusala «avalik haldus» keskmise palga möödumine kaitseväest.

Joonistelt 2–4 on näha, et kaitseväe palkade konkurentsivõime on märgatavalt kahanenud, mis tähendab, et järgnevatel aastatel võib nii värbamine kui ka olemasoleva personali hoidmine muutuda palkasid suurendamata ras-

KAITSEVÄE KESKMISE BRUTOPALGA KUJUNEMINE AASTATEL 2008–2010

Joonis 2. TEGEVUSALADE KESKMISED BRUTOPALGAD AASTAL 2008

17 364 kr

Finantsja kindlustustegevus

Kaitsevägi (ilma reservväelasteta) Info ja side

Avalik haldus ja riigikaitse ; kohustuslik sotsiaalkindlustus

Elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õ huga varustamine

Kutse-, teadusja tehnikaalane tegevus

Mäet öö stus

Tervishoid ja sotsiaalhoolekanne Ehitus

Veevarustus ; kanalisatsioon, jäätmeja saastekäitlus

12 818 kr

Veondus ja laondus

Joonis 3. TEGEVUSALADE KESKMISED BRUTOPALGAD AASTAL 2009

14 984 kr

Hulgija jaekaubandus ; mootors õ idukite ja mootorrataste remont Riigi keskmine brutopalk

Haldusja abitegevused

T öö tlev t öö stus

llumajandus, metsamajandusja kalapüük Haridus

P õ

Kunst, meelelahutus ja vaba aeg

Kinnisvaraalane tegevus

Muud teenindavad tegevused

Majutus ja toitlustus

12 223 kr

Finantsja kindlustustegevus

Info ja side

Elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õ huga varustamine Avalik haldus ja riigikaitse ; kohustuslik sotsiaalkindlustus

Kaitsevägi (ilma reservväelasteta)

Kutse-, teadusja tehnikaalane tegevus

Mäet öö stus

Veevarustus ; kanalisatsioon, jäätmeja saastekäitlus

Kaitseväe keskmine brutopalk oli 2010. aastal 14 496 krooni, mis on 16,5% väiksem 2008. aasta keskmisest. Riigi keskmine tegevusalade brutopalk oli 2010. aastal 12 203 krooni, mis on 2008. aasta keskmisest väiksem vaid 4,8%.

Kõigi tegevusvaldkondade lõikes on kaitseväe

Veondus ja laondus

Tervishoid ja sotsiaalhoolekanne Ehitus

Hulgija jaekaubandus ; mootors õ idukite ja mootorrataste remont Riigi keskmine brutopalk

Haldusja abitegevused

Kinnisvaraalane tegevus

Kunst, meelelahutus ja vaba aeg P õ llumajandus, metsamajandusja kalapüük Haridus T öö tlev t öö stus

Muud teenindavad tegevused

Majutus ja toitlustus

palgalangus olnud üks suurimaid, ületades negatiivselt, nagu juba mainitud, avaliku halduse ja riigikaitse ning kohustusliku sotsiaalkindlustuse sektorit 5,9%ga.

Seega oli kaitseväe palga konkurentsivõime 2010. aastaks võrreldes 2008. aastaga kahane-

Joonis 4. TEGEVUSALADE KESKMISED BRUTOPALGAD AASTAL 2010

25 000 kr

20 000 kr

15 000 kr

10 000 kr

5 000 kr 0 kr

Finantsja kindlustustegevus

Info ja side

Elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õ huga varustamine

Mäet öö stus

Kutse-, teadusja tehnikaalane tegevus

Avalik haldus ja riigikaitse ; kohustuslik sotsiaalkindlustus

14 497 kr

12 203 kr

Kaitsevägi (ilma reservväelasteta)

Veondus ja laondus

Veevarustus ; kanalisatsioon, jäätmeja saastekäitlus

nud võrreldes mõlemaga – nii riigi keskmise kui ka tegevusalaga, kuhu kaitsevägi kuulub. Riigi keskmise (4,8%) ja avaliku halduse sektoriga (10,6%) võrdeliselt peaks kaitseväe vähenenud brutopalk olema vastavalt 16 530 või 15 522 krooni. See võiks olla vahemik, kus kaitseväe brutopalk peaks praegu olema, et tagada konkurentsivõime. See tähendaks praegu palkade suurendamist keskmiselt 9,5% ehk 15 874 kroonini.

Kaitseväe palgad olid 2010. aastal võrreldes keskmisega 18,8% kõrgemad. Tänases majandussituatsioonis, kus töötusemäär on ikka veel väga suur (kolmandas kvartalis 15,5%) ja töötama ollakse nõus kordades väiksemate palkadega (kaitseväe palk on langenud 1⁄6 võrra) ei ole olukord kaitseväes väga halb – 2010. aastal kasvas kaitseväelaste arv 133 inimese võrra. Kuid arvestades kaitseväe planeeritud arenguid (sh personalivajadust) ja majanduses aset leidvaid muutusi on praegu kaitseväes töös plaanid palkade tõstmiseks 2013. aastaks 2008. aasta tasemele. Ilma selleta muutuks kaitseväe personalikasv juba lähiaastatel taas negatiiveks, nagu see oli 2007. ja 2008. aastal.

Tervishoid ja sotsiaalhoolekanne Ehitus

T öö tlev t öö stus

Haldusja abitegevused

Hulgija jaekaubandus ; mootors õ idukite ja mootorrataste remont Riigi keskmine brutopalk

llumajandus, metsamajandusja kalapüük Haridus

P õ

Kunst, meelelahutus ja vaba aeg

Kinnisvaraalane tegevus

Majutus ja toitlustus

teenindavad tegevused

Muud

Kaitseväe infrastruktuuri areng

2010. aastal

Vabariigi valitsuse 4. veebruari 2010 korraldusega nr 32 algatati üleriigilise planeeringu «Eesti 2030+» koostamine. Siseministeerium peab esitama planeeringu vabariigi valitsusele heakskiitmiseks hiljemalt 2011. aasta detsembris. Üleriigilise planeeringu puhul on tegemist riigi pikaajalise strateegilise kavaga, mille eesmärk on otstarbeka ruumilise arengu suunamine. Kehtiv üleriigiline planeering «Eesti 2010» kiideti vabariigi valitsuses heaks 2000. aastal.

Esimest korda tõstatas kaitsevägi enda ja teiste jõustruktuuride ruumivajaduse kajastamise vajaduse üleriiklikus planeeringus 2005. aastal, esitades vastavasisulise ettepaneku kaitseministeeriumile. Uue planeeringu koostamisel on tekkinud uus võimalus kaitseväe ruumivajaduste kajastamiseks. Üleriigiline planeering annab suunised maakonnaplaneeringute ja omavalitsuste üldplaneeringute koostamiseks, seetõttu on kaitseväele oluline olla oma vajadustega kajastatud kõige kõrgemas riigi maakasutust reguleerivas dokumendis.

Kaitseministeeriumi 2010. aasta infrastruktuuri investeeringute kinnitatud eelarve oli aasta alguses 426,9 miljonit krooni. Aasta jooksul vähendati seda eelarvet kokku 48,1 miljoni krooni võrra. Kaitseministeeriumi investeeringute arvelt eraldati lisaraha kaitseväele nn väikeinvesteeringuteks ja Balti Kaitsekolledži ühiselamu rendimakseteks, kaitseotstarbelise varustuse hankimiseks (lennuvälja navigatsiooniseadmed ja taktikalise sidesüsteemi ESTTACS (Estonian Tactical Area Communication System) autode kohandamine) ning NATO julgeolekuinvesteeringute programmi (NATO Security Investment Programme, NSIP) osamakse tasumiseks. Eelarvet suurendati 1,3 miljoni krooni võrra radaripersonali majutamiseks vajalike korterite ostuks Muhu saarele.

Kaitseministeeriumi investeeringutest valmisid 2010. aastal Ämari Lennubaasi liiklusala,

KATRIN VARIK

Kaitseväe Peastaabi logistikaosakond

lennukite hooldusala ja lennukikütuse hoidla, mis kõik olid kaasfi nantseeritavad NATO julgeolekuinvesteeringute programmist. Nimetatud objektide valmimisega on praegu NATO rahaline panustamine Lennubaasi infrastruktuuri arengusse lõppenud. 2010. aasta alguses valmis Kuperjanovi jalaväepataljoni söökla laiendus, mis suurendas sööklat 1200 inimese toitlustamiseks ühel toitlustuskorral (algselt oli söökla projekteeritud 800 inimese toitlustamiseks). Nüüd on tagatud ajateenijate probleemideta toitlustamine ning Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Lahingukooli kursantidele toidu valmistamine. Viru jalaväepataljoni pääsla-vahtkonnahoone ehitustööde hanke kuulutas kaitseministeerium välja 2009. aasta suvel. Oktoobris sõlmiti leping ehitustööde teostamiseks OÜ Raketis Grupiga summas 4,1 miljonit krooni. Ehitustööde lõpetamise tähtaeg oli 2010. aasta märtsis. 2010. aasta juunis andis fi rma aga kaitseministeeriumile teada lepingu ülesütlemisest, misjärel korraldati uus hange ehitustööde lõpetamiseks. Poolelioleva vahtkonnahoone valmimine läheb maksma 9,8 miljonit krooni.

Ämari laokompleksis valmis aasta lõpul tehnika hoiuplats koos akude laadimise süsteemiga, mis parandab sõidukite hoiutingimusi, pikendades nii nende kasutusiga, ja tagab operatiivse kasutusvalmiduse.

2010. aastal alustati uue Jägala linnaku projekteerimist, mis jätkub 2011. aastal. Paralleelselt detailplaneeringu koostamisega, mille käigus täpsustatakse linnaku maavajadus ja ehitiste paiknemine territooriumil, on töös ehitiste projekteerimine, mis kujundab hoonete ja rajatiste arhitektuurse ja ehitustehnilise osa. Hoonete ja rajatiste projektid valmivad 2011. aasta mais.

2010. aasta alguses kaitseministri käskkirjaga kinnitatud kaitseväe eelarves oli infrastruktuuri investeeringuteks nähtud ette 28 miljonit krooni. Aasta jooksul suurenes eelarve 11,4 miljoni krooni võrra: lisaraha eraldati kasarmute olmetingimuste parandamiseks ja Muhu saarel asuvate korterite renoveerimiseks. Sihtotstarbeliselt kasarmute rekonstrueerimiseks eraldatud 10 miljonit krooni laekus kaitseväe eelarvesse alles novembris, seetõttu jäi ehitusööde tegemine 2011. aastasse.

Kaitseväe Logistikakeskuse teostatud investeeringute tulemusena lisandus 2010. aastal kaitseväele 4160 m² laopinda ja 11 000 m² tehnika hoiuplatsi. 2010. aastal püstitati kaitseväe varustuse hoiustamiseks PVC-hall Pärnumaale Eametsa, Tartusse Raatuse tänavasse ja Ämarisse ladudekompleksi territooriumile. PVC-halli püstitamine on kiire võimalus uute laopindade loomiseks. Kui sobiv alusplats on olemas, kulub lepingu sõlmimisest kuni halli püstitamiseni kaks kuud. Ühe Viru jalaväepataljoni territooriumile püstitatud PVC-halli hankis kaitseväele 2009. aastal kaitseministeerium.

Kaitseväe harjutusväljade arendamise olulisemaks edasiminekuks on lasketiirude tüüpprojektide koostamine, mis valmivad 2011. aasta alguses. Seni on iga lasketiir projekteeritud erinevalt, mis on aja- ja ressursimahukas. Valmivate tüüpprojektide põhjal rekonstrueeritakse olemasolevad kaitseväe ja Kaitseliidu lasketiirud ning hakatakse ehitama uusi, parandades nii väljaõppevõimalusi.

Harjutusväljade keskkonnakaitse alal on jätkatud keskkonnajuhendite, keskkonnakorralduskavade ja keskkonnamõju aruannete koostamist ning viidud läbi loodusväärtuste inventuure. Harjutusväljade lõikes on valminud dokumentide tase erinev, seetõttu tuleb seda tööd jätkata. Palju on tegeldud Klooga harjutusvälja müra probleemidega, sest selle lähedal asuvad viiekorruselised elamud, mille elanikud kaevad jätkuvalt müra üle. Kaitseministeeriumi infrastruktuuri osakond alustas spetsiaalse mürateemalise ümarlauaga, kus lai spetsialistide ring saab teha ettepanekuid müra vähendamiseks harjutusväljadel. Palju muret on keskkonnamõju aruannetega seoses ettenähtud keskkonnaseirete teostamisega harjutusväljadel. 2011. aastal tehakse koos keskkonnaministeeriumiga valik, millised neist jäävad kaitseväe korraldada.

Jätkuvalt on päevakorral tuuleparkide temaatika. Et tuulegeneraatori asukoht võib vähendada kaitseväe süsteemide võimekust, on nende mõju analüüsimine õhuseirele, sidele ja ka mereväele olulise tähtsusega, kuid iga aren-

2010. aastal valminud Ämari lennuvälja pearada.

daja taotluse analüüsimine võtab palju staapide tööaega. Lääne, Saare, Hiiu ja Pärnu maakond algatasid veebruaris ühise tuuleparkide teemaplaneeringute koostamise, mille käigus selguvad potentsiaalsed alad, kuhu on reaalselt võimalik tuuleparke ehitada. Planeerimisprotsessi on kaasatud ka kaitseväe esindajad, mis võimaldab esitada meiepoolsed piirangud komplekselt kogu planeeringualale. Teemaplaneeringud on omakorda omavalitsuste üld- ja detailplaneeringute koostamise ning tuuleparkide projekteerimistingimuste väljaandmise aluseks.

Riigi tasandil käsitletakse tuuleparkide arenguga seonduvat koos üleriigilise planeeringu «Eesti 2030+» koostamisega. Üleriigilise planeeringuga antakse peamised ettekirjutised tuulikuparkide edasiseks asukohavalikuks riigi

tasandil ja juhised selleteemaliste maakonnaplaneeringute koostamiseks.

2010. aastal koostati kaitseväe koondriskianalüüs, kus väeliigid ja keskalluvusega struktuuriüksused tegid ära suure töö oma sisendi lisamisel. Loodud alalist töörühma juhtis J2 (peastaabi luureosakond) ning oma riskianalüüsi sisukusega paistsid silma mereväelased ja 1. Jalaväebrigaad. Ei saa jätta märkimata, et mõlemad paiknevad lähedalasuvate ohtlikke aineid käitlevate ettevõtete ohutsoonides. Nende tsoonidega kaart avalikustati maa-ameti veebilehel novembris.

Jägala linnaku hoonestusplaan.

Euroopa Liidu sõjaline struktuur

Kui tuleb ühte lausesse mahutada kogu Euroopa Liidu iseloomustus, siis võib öelda, et see on laiahaardeline tsiviil- ja poliitiline organisatsioon, mis tegeleb viimase kümne aasta jooksul ka julgeolekuküsimustega.

Euroopa Liit on väga suur, kõikehõlmav ja seetõttu keeruline organisatsioon, mis tegeleb väga erinevate valdkondadega: arengu-, diplomaatia-, kaubandus-, rahandus-, justiits-, politsei-, militaar- ja paljude teiste küsimustega.

Sellega tegelemiseks on Euroopa Liidus juba asutatud ja asutatakse (Lissaboni lepingu tulemusena on loomisjärgus uus Euroopa välisteenistus) mitmed institutsioonid ja asutused, mida saab koondada kolme blokki: Euroopa Komisjon, mille hallata on suur raha, Euroopa Parlament, millel on endiselt piiratud mõju ühisele julgeoleku- ja kaitsepoliitikale, ning Euroopa Liidu Nõukogu, mis esindab peasekretariaadi toetusel liikmesriike.

Euroopa julgeolekuja kaitsepoliitika

Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika kui osa ühisest välis- ja julgeolekupoliitikast sai alguse Amsterdami lepingu allakirjutamisega (allkirjastati 2. oktoobril 1997 ja jõustus 1. mail 1999), millega anti Euroopa Liidu Nõukogule pädevus kehtestada selle ala suunised. Sama lepinguga seati sisse Euroopa Liidu kõrge esindaja (High Representative, HR) ametikoht.

2000. aasta Nice’i leping kehtestas Euroopa Liidu julgeolekustruktuuri ja asutas sellega tegelevad organisatsioonid, sh Euroopa Liidu sõjalise staabi (European Union Military Staff, EUMS). Euroopa 2003. aasta julgeolekustrateegia määras Euroopa Liidu julgeolekuvisiooni ja ülesannete poliitilise raamistiku.

RAIVO-ALBERT TILK

Kolonelleitnant

Euroopa Liidu sõjalise staabi

Operatsioonide

direktoraadi Sõjalise hindamise ja planeerimise osakond

1. detsembril 2009 jõustunud Lissaboni leping mõjutab oluliselt Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikat, ka sõnastus on muutunud: «Euroopa» on asendatud «ühisega», seega on nüüdsest tegemist ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga. Lepinguga asutati alaline Euroopa Liidu Nõukogu presidendi ametikoht, moodustati Euroopa välisteenistus, mida hakkas juhtima Euroopa Liidu kõrge esindaja, kes nüüdsest on ka Euroopa Komisjoni asepresident ja juhib kogu Euroopa Liidu välispoliitika elluviimist. Uude teenistusse koondati kõik ametkonnad, mis varem tegelesid välis- ja julgeolekupoliitika küsimustega erinevates Euroopa Liidu institutsioonides.

Euroopa Liidu sõjalised struktuurid ja nende koht ühises julgeoleku- ja kaitsepoliitikas

Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika alaseid otsuseid võtab vastu Euroopa Liidu Nõukogu. Otsuseid valmistatakse ette poliitika- ja julgeolekukomitees (Political and Security Committee, PSC), mis koosneb liikmesriikide suursaadikutest.

Euroopa Liidu sõjaline komitee (European Union Military Committee, EUMC) on kõrgeim sõjaline juhtorgan. See on asutatud aastal 2001

EUROOPA LIIDU ÜHISE JULGEOLEKU- JA KAITSEPOLIITIKA ARHITEKTUUR

EL-i Nõukogu

EL Kõrge Esindaja

Välissuhete komisjon

Kriisi reguleerimise komitee

Poliitilis-sõjaline grupp

Juriidiline teenistus

EL LR suursaadikute kogu

Poliitika- ja Julgeolekukomitee

EL Eriesindaja

Sõjaline komitee

Sõjalise komitee esimees on peamiseks kontaktisikuks sõjaliste operatsioonide/ missioonide juhatajatele

Sõjalise komitee töögrupp

lispoliitika

EEAS

Euroopa välisteenistus

Poliitika üksus

Piirkondlikud bürood

Tsiviil-militaar planeerimisdirektoraat

Situatsioonikeskus

Euroopa Liidu Sõjaline Staap

Kaubandus

Tsiviiloperatsioonide planeerimis- ja läbiviimise võimekus

Missiooni juht

EUFOR /ATALANTA Operatiivpeastaap

EU NAVFOR ATALANTA Jõudude peastaap

ja koosneb liikmesriikide kaitseväe juhatajatest, keda esindavad alalised sõjalised esindajad (Military Representatives, MilRep). Komitee eesistuja on neljatärnikindral, kelle kaitsejõudude ülemad valivad kolmeks aastaks, tavaliselt on see mõne liikmesriigi endine kaitseväe juhataja.

Euroopa Liidu sõjaline komitee nõustab poliitika- ja julgeolekukomiteed kõigis sõjalistes küsimustes. Sõjaline komitee tagab Euroopa Liidu liikmesriikidega konsulteerimise ja nende koostöö, annab sõjalist nõu ja esitab soovitusi Euroopa Liidu asjaomastele organitele. Sõjaline komitee annab ka sõjalisi juhiseid Euroopa Liidu sõjalisele staabile. Sõjaline komitee koguneb kord nädalas. Tavaliselt kaks korda aastas korraldatakse kohtumine kaitseväe juhatajate tasandil. Sõjalise komitee esimees osaleb Euroopa Liidu Nõukogu kaitsepoliitilise tähendusega kohtumistel. Ta on

EUFOR /ALTHEA Operatiivpeastaap

EL Treeningmissiooni Somaalia Peastaap EUFOR /ALTHEA sõjaliste jõudude peastaap

kõrge esindaja sõjaline nõunik ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika sõjaliste operatsioonide juhatajate peamine kontaktisik.

Euroopa Liidu sõjalise komiteel on oma töörühm (European Union Military Committee Working Group, EUMCWG), mis koosneb liikmesriikide esindajatest ja mida juhatab alaline eesistuja. Üldjuhul koguneb töörühm vähemalt kaks korda nädalas, et valmistada ette sõjalise komitee kohtumisi. Töörühma eriformaat ehk peaeesmärgi sihtrühm (EUMCWG/Headline Goal Task Force, EUMCWG/HTF) tegeleb ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika võimekuste arendamisega.

Euroopa Liidu sõjalise staabi (European Union Military Staff, EUMS) rollil ja ülesannetel on unikaalne omadus, et ühelt poolt on sõjaline staap Euroopa Liidu välisteenistuse lahutamatu

EUROOPA LIIDU SÕJALISE STAABI STRUKTUUR

Sõjalise komitee esimees

Õigusnõunik

Euroopa Liidu Sõjalise Staabi peadirektori büroo

ja Võimekuste direktoraat

Kontseptsioonide jaoskond

Jõudude Võimekuste jaoskond

Euroopa Liidu Sõjalise Staabi peadirektori asetäitja

Euroopa Liidu Sõjalise Staabi peadirektori büroo

EL büroo SHAPEs

EL sidebüroo ÜROs New Yorkis

NATO sidemeeskond

Luuredirektoraat

Luurepoliitika jaoskond

Luurenõuete jaoskond

Sõjalise hindamise ja planeerimise jaoskond

Kriisitõrjumise ja jooksvate operatsioonide jaoskond

Logistikapoliitika jaoskond

Ressursside toetuse jaoskond

Side- ja infosüsteemide direktoraat

CIS poliitikaja nõuetejaoskond

Infotehnoloogia ja julgeoleku jaoskond

Luuretoodete jaoskond

Operatiivkeskus ja vahiteenistus

Administratsioon Väljaõppe- ja analüüsijaoskond

osa ja allub otse Euroopa Liidu kõrgele esindajale, teisest küljest tegutseb ta sõjalise komitee juhtimisel, toetab selle tegevust ja annab sellele aru. Kuigi selline korraldus võib tunduda keeruline, kindlustab see liikmesriikide relvajõudude ja Euroopa Liidu Nõukogu vajaliku koostöö.

Sõjalise staabi ülesandeks on varajane hoiatamine, olukorra hindamine ja strateegiline planeerimine. Tähtis on mõista, et sõjaline staap tegutseb strateegilisel tasandil – see ei ole operatsiooni peakorter (Operation Headquarters, OHQ).

Tegelikult hõlmab strateegiline planeerimine palju enamat kui ainult varajast hoiatamist ja planeerimist, see hõlmab kõiki kontseptsioone ja võimekusi, mida arendatakse strateegilisel tasandil.

Sõjaline staap tagab Euroopa Liidus sisemise töö sõjalise ekspertiisi. Staap planeerib, hindab ja annab soovitusi seoses kriisiohjekontseptsiooni ja üldise sõjalise strateegia väljatöötamisega ning viib ellu sõjalise komitee otsuseid ja suuniseid. Euroopa Liidu juhitavates sõjalistes ja tsiviiloperatsioonides toetab sõjaline staap sõjalist komiteed olukorra hindamisel ja sõjaliste aspektide planeerimisel strateegilisel tasandil.

Sõjalise staabi isikkoosseisu kuulub umbes 230 sõjaväelast ja tsiviilametniku 27 liikmesriigist. Enamik neist inimestest on liikmesriikidest lähetatud eksperdid. Lähetus saab kesta kuni neli aastat. Liikmesriigid on kokku leppinud staabi mehitamise kvoodid. Eestil on mehitada üks OF-3/4 järgu ohvitseri (major kuni kolonelleitnant) koht operatsioonide direktoraadis. Staabi peadirektori, staabiülema, direktoraatide ja osakondade ülemad valib ja kinnitab Euroopa Liidu sõjaline komitee.

Euroopa Liidu mastaabis on sõjaline staap väike asutus, näiteks Euroopa Komisjonis töötab ligi 27 000, Euroopa Liidu Nõukogus 3300 ja äsjaloodud Euroopa Liidu välisteenistuses 3500 ametniku, seetõttu peab sõjalise staabi lähenemisviis olema paindlik. Enamiku planeerimisest ja kontseptsioonide väljatöötamisest teevad projektipõhised meeskonnad, mis hõlmavad mitut direktoraati.

Staabi tegevus on täielikult integreeritud teiste Euroopa Liidu ametite ja töörühmade (nt poliitika- ja julgeolekukomitee (Political and Security Committee, PSC), välissuhete komis-

Euroopa Liidu Sõjalise Staabi peadirektor

EUROOPA LIIDU OPERATSIOONIDE JUHTIMISVARIANDID

joni (Relations Extérieure s, RELEX) ja poliitilis-sõjalise töörühma (Politico-Military Group, PMG)) tegevusse. Sõjalise staabi ohvitserid osalevad kõigil kohtumistel, mille temaatika puudutab vähimalgi määral julgeoleku- ja kaitsepoliitikat. Staabil on otsene kontakt teiste Euroopa Liidu struktuuridega, eelkõige kriisiohje ja planeerimise direktoraadi (Crisis Management and Planning Directorate, CMPD), ühendatud situatsioonikeskuse ( Joint Situation Centre, SITCEN) ning tsiviiloperatsioonide planeerimise ja läbiviimise teenistusega (Civilian Planning and Conduct Capability, CPCC), mis tegeleb tsiviiloperatsioonide juhtimisega.

Sõjaline staap ei tee koostööd üksnes Euroopa Liidu struktuuride või liikmesriike esindatavate asutustega, vaid ka sõjaliste partneritega üle maailma. Sõjalisel staabil on sideohvitser Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis (ÜRO) ja Aafrika Liidus ning alaline büroo NATO Euroopa vägede kõrgemas peakorteris (Supreme Headquarters Allied Powers in Europe, SHAPE), aga ka SHAPE-l on oma büroo Euroopa Liidu sõjalises staabis.

Juhtimine (command and control, C2)

Erinevalt NATOst ei ole Euroopa Liidul alalist juhtimisstruktuuri. Iga operatsiooni juhtimisst-

ruktuuri (C2) otsustab poliitika- ja julgeolekukomitee ad hoc Euroopa Liidu sõjaline staap ega sõjaline komitee ei kuulu C2 struktuuri. Mõlemad sõjalised struktuurid toetavad poliitika- ja julgeolekukomiteed, kuid kõigis operatsiooni puudutavates küsimustes on operatsiooni juhataja (Operation Commander, OpCdr) peamiseks kontaktisikuks sõjalise komitee esimees.

Euroopa Liidul on operatsiooni läbiviimiseks kolm juhtimisvarianti.

1. Vastavalt leppele «Berliin Pluss» (2002. aasta detsembris sõlmitud kokkulepe NATO vahendite kasutamiseks Euroopa Liidu operatsioonides) võib Euroopa Liit kasutada NATO vahendeid ja võimeid ning luua Euroopa Liidu operatsiooni peakorteri SHAPE juurde, sel juhul on NATO Euroopa kõrgema ülemjuhataja asetäitja (Deputy Supreme Allied Commander Europe, DSACEUR) operatsiooni juhataja. Euroopa Liidu rahutagamismissioon Bosnias ja Hertsegoviinas EUFOR-ALTHEA viiakse läbi just seda võimalust kasutades.

2. Euroopa Liidu iseseisvaks sõjaliseks operatsiooniks saab rakendada üht viiest liikmesriikides (Prantsusmaal Pariisis, Ühendkuningriigis Londonis, Saksamaal Potsdamis, Kreekas Larissas ja Itaalias Roomas) asu-

EL Nõukogu –Poliitika ja julgeolekukomitee

EL Nõukogu –Poliitika ja julgeolekukomitee

EL Nõukogu –Poliitika ja julgeolekukomitee

EL operatiivstaap SHAPEs

EL operatiivstaap liikmesriikides

EL operatiivkeskus

vat ühenduse kasutusse antud operatsiooni peakorterit (OHQ).

3. Alates 1. jaanuarist 2007 on Euroopa Liidu operatsioonide keskus (EU Operations Centre, OPSCEN), mis on Euroopa Liidu sõjalise staabi allüksus, valmis aktiveerima operatsiooni peakorteri Euroopa Liidu iseseisva tsiviilmissiooni või lahingugrupisuuruse sõjalise operatsiooni läbiviimiseks.

Enne aktiveerimist koosneb Euroopa Liidu OPSCEN neljast liikmest, kelle ülesandeks on hoolitseda infrastruktuuri eest ja täiendada ühtsustatud ehk püsitoiminguid (s tandard operating procedure, SOP). Pärast Euroopa Liidu Nõukogu otsust käivitada OPSCEN tugevdatakse tuumik viie päeva jooksul 30 sõjaväelasega EUMSist, kuue tsiviiltöötajaga Euroopa Nõukogu sekretariaadist ja veel 27 inimesega liikmesriikidest. Pärast viit päeva on Euroopa Liidu OPSCEN jõudnud esialgse võimekuse tasemele ja suuteline alustama 67 inimesega ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika operatsiooni planeerimist.

20 päeva pärast aktiveerimist on Euroopa Liidu operatsioonide keskus saavutanud 90 inimesega oma täisvõimekuse.

Euroopa Liidu lahingugrupid

Pärast Euroopa Liidu edukat sõltumatut sõjalist operatsiooni «Artemis» 2003. aastal Kongo Demokraatlikus Vabariigis tegid Prantsusmaa, Saksamaal ja Ühendkuningriik ühisettepaneku luua Euroopa Liidu lahingugrupid (Battlegroup, BG). Iga lahingugrupp on umbes 1500-meheline ja seda toetab kiiresti ümberpaigutatav taktikaline ja logistiline element. Lahingugrupid loodi eesmärgiga parandada Euroopa Liidu kiirreageerimisvõimekust ja teostada iseseisvaid operatsioone ning suurema operatsiooni toetuseks algfaasis.

Lahingugrupp on võimeline tegutsema kuni 6000 km kaugusel Euroopa Liidust ja on jätkusuutlik operatsiooni algfaasis 30 päeva, kuid seda võib pikendada kuni 120 päevani. Lahingugrupp koosneb tavaliselt pataljonisuurusest üksusest koos staabi, lahingu- ja lahinguteenindustoetusega, kokku umbes 1500 inimest.

Alates 1. jaanuarist 2007 on kaks lahingugruppi pidevalt 5–10 päeva valmiduses. Lahingugrupid roteerivad iga poole aasta tagant. Juulini 2011 on valmiduses Põhjala lahingugrupp (Nordic Battlegroup) ja Hollandi lahingugrupp

Raivo-Albert Tilk

(Netherlands Battlegroup). Nii ollakse võimelised teostama üheaegselt kahte lahingugrupisuurust operatsiooni.

Euroopa Liidu missioonid

Viimase kümne aasta jooksul on Euroopa Liidu julgeoleku- ja kaitsepoliitika olnud Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika lahutamatu osa. Selle aja jooksul on märkimisväärselt arenenud Euroopa Liidu võimekus viia läbi toimeabi- ja päästeoperatsioone, rahuvalve- ja kriisiohjemissioone, sh rahu taastamist, sõjalist nõustamist ja abistamist ning konfl iktijärgset stabiliseerimist. Rohkem kui 70 000 inimest (sõdureid, politseinike, õigusriigi eksperte jt), on osalenud enam kui 20 kriisiohjeoperatsioonil.

Alates 2003. aastast on Euroopa Liit viinud või viimas ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames läbi 24 sõjaväe- ja tsiviilmissiooni. Seitse neist on sõjalised (neli lõpetatud, kolm käimas).

Ülejäänud 17 (seitse lõpetatud, kümme käimas) on tsiviilmissioonid, kus paljudel juhtudel on siiski suur osa töötajaid sõjaväelased.

Operatsiooni ALTHEA võttis EUFOR (European Union Force ) NATO rahutagamisjõududelt (Stabilisation Force, SFOR) Bosnias ja Hertsegoviinas üle 2. detsembril 2004. Siiamaani on see olnud suurim Euroopa Liidu sõjaline operatsioon. Alguses oli operatsiooni kaasatuid umbes 7000, praegu osaleb EUFORis umbes 2200 inimest 28 riigist (23 Euroopa Liidu liikmesriigist ja viiest ühendusse mittekuuluvast partnerriigist).

Operatsiooni ülesandeks on toetada Daytoni (Pariisi) rahulepingu täitmist, tagada keskkonna ohutus ja turvalisus, toetada, juhendada ning nõustada Bosnia ja Hertsegoviina relvajõudude väljaõpet ja võimekuse arendamist ning toetada Endise Jugoslaavia Rahvusvahelist Kriminaaltribunali (International Criminal Tribunal for the former Yugoslavia, ICTY).

Piraatlusvastast mereoperatsiooni «Atalanta» (EU NAVFOR Atalanta), mis on esimene ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames läbiviidav mereoperatsioon, alustati 8. detsembril 2008, et aidata kaasa piraatluse tõkestamisele ja ennetamisele Somaalia ranniku lähistel. Euroopa Liidu merejõudude (European Union Naval Force, EU NAVFOR) ülesandeks on kaitsta

ALTHEA, BOSNIA Alates 02. detsembrist 2004, 1900 inimest 28 riigist

K äimasolevad sõjalised operatsioonid Läbiviidud sõjalised operatsioonid

CONCORDIA,FYROM 2003. aastal, 400 inimest 26 riigist

EUFOR CHAD/Central Africa 2008–2009, 3500 inimest 26 riigist

ARTEMIS, Repubic of Democratic Congo 2003, 2150 inimest 16 riigist

EUFOR Republic of Democratic Congo 2006, 2000 inimest 23 riigist

49.41

ATALANTA, Somalia Alates 2008, 2200 inimest 20 riigist 11 laeva, 3 luurelennukit

EUTM Somalia, UGANDA Alates 1. maist 2010, 70 inimest 70 riigist

ÜRO Maailma Toiduprogrammi (United Nations World Food Programme, WFP) laevu ja teisi kaitsetuid laevu ning vahistada piraate või relvastatud röövleid.

Praegu on EU NAVFORi kasutuses kaheksa sõjalaeva (1 Hollandi, 2 Saksamaa, 1 Belgia, 1 Prantsusmaa, 1 Hispaania, 1 Norra ja 1 Kreeka sõjalaev) ning neli luurelennukit (Saksamaa, Hispaania, Prantsusmaa, Luksemburg).

Euroopa Liidu sõjalise väljaõppemissiooni Somaalias (EU Somalia Training Mission, EUTM Somalia) ülesanne on aidata kaasa Somaalia julgeolekujõudude koolitamisele.

EUTM täiendab olemasolevaid väljaõppeprogramme erialakoolituse (kuni rühma tasemeni) läbiviimisega. Ka õpetatakse välja Uganda, Aafrika Liidu missiooni Somaalias (African Union Mission in Somalia, AMISOM) ja Aafrika Liidu koolitajad, et nad oleksid hiljem võimelised ise väljaõpet läbi viima.

Koolitus viiakse läbi Bihangas (Uganda).

Euroopa Liidu korraldatav väljaõpe keskendub teatavatele valdkondadele, nagu võitlus (tihe)hoonestatud alal (Fighting in Built-Up Areas, FIBUA), isetehtud lõhkeseadete vastane õpe (Counter-IED), allohvitseride ja nooremohvitseride koolitus, juhtimine, side ning esmaabi.

Missiooni läbiviimiseks ehitati Bihangasse vajalik infrastruktuur (lasketiir, riviplats, takistusriba, «FIBUA küla», elu- ja õpperuumid ning laatsaret). Eesmärk on koolitada kahe pooleaastase õppetsükli jooksul kokku 2000 sõjaväelast. EUTMil osaleb ligi sada instruktorit. Missioon kestab ühe aasta ja peab lõppema mais 2011.

Eesti panus Euroopa Liidu

ühise julgeoleku- ja

kaitsepoliitika raames

läbiviidavatesse sõjalistesse operatsioonidesse

Eesti osaleb koos Rootsi, Soome, Norra ja Iirimaaga Põhjala lahingugrupis, mis on tegevusvalmiduses kuni 2011. aasta juulini. Eelmine Põhjala lahingugrupi tegevusvalmiduse periood

oli 2008. aasta esimesel poolel. Eesti kaitseväe peapanus on staabikaitserühm ja logistikaelement. Eesti osaleb ka lahingugrupi peakorteri (Force Headquarters, FHQ) ja sõjaväepolitsei mehitamises. Kokku on Põhjala lahingugrupis üle poolesaja Eesti kaitseväelase.

Eesti kaitsevägi on erinevatel missioonidel Bosnias ja Hertsegoviinas osalenud juba alates 1996. aastast. Esialgu NATO operatsioonil ja hiljem Euroopa Liidu missioonil. EUFOR-ALTHEA peakorteris Sarajevos teenib praegu kaks Eesti staabiohvitseri. Paranenud julgeolekuolukorra ja EUFORi vähendamise tõttu ei kavatse Eesti sellesse operatsiooni suurema üksusega panustada.

Alates eelmise aasta detsembrist osaleb Eesti mereväe jaosuurune laevakaitsemeeskond Euroopa Liidu piraatlusvastasel mereoparatsioonil «Atalanta» (EU NAVFOR/ATALANTA). 3. detsembril viidi läbi esimene operatsioon Maailma Toiduprogrammi raames toimeabi vedava Somaalia lipu all sõitva laeva kaitsmisel. Eesti sõjaväelased jäävad operatsioonipiirkonda pooleks aastaks, kuid seda aega võidakse pikendada.

2003. aastal panustas Eesti kaitsevägi ühe staabiohvitseriga EUFORi operatsioonile «Concordia» (EUFOR/CONCORDIA) endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis. Praeguseks on operatsioon lõppenud.

Eestil on Euroopa Liidu juures Brüsselis sõjaline esindaja , kes esindab kaitseväe juhatajat Euroopa Liidu sõjalises komitees. Teda toetavad ja abistavad kaks ohvitseri.

Üks Eesti ohvitser töötab Euroopa Liidu sõjalises staabis (EUMS) Brüsselis: Euroopa Liidu liikmesriikide kokkuleppe kohaselt mehitab Eesti alates 2004. aastast üht majori või kolonelleitnandi taseme kohta operatsioonide direktoraadis. Ülesannete kohaselt tegeleb ta tsiviil-sõjalise planeerimise küsimuste ja sõjaliste vahendite kasutamise koordineerimisega looduskatastroofide korral ning osaleb kui Euroopa Liidu alalise operatsioonikeskuse tuumiku liige Euroopa Liidu operatsioonide planeerimisel, vastutades tsiviil-millitaarkoostöö (CIMIC) eest.

Raivo-Albert Tilk

Ülevaade SISU XA soomukitest

Täiendav soomukite hankimine riigikaitseks vajalike vahenditena on suuremahuline ja pikaajaline projekt, kus hange vältab kolm kuni neli aastat ja soomukid soetatakse riikidevahelise lepete raames või riigihankena valmistajatehastest.

Vabariigi Valitsuse poolt 27.03.2004. aastal heakskiidetud dokument «Kaitsejõudude struktuur ja arenguplaan kuni aastani 2010» seadis sõjalise riigikaitsesüsteemi arendamisel eesmärgiks, kas iseseisvalt või koostöös liitlastega erinevate põhivõimete tagamise, mille raames vahetati 21 BTR80 soomukit SISU XA–180 soomukite vastu.

Kasutusesolevate SISU XA–180 soomukite hankimise otsustas Vabariigi Valitsus 18. novembril 2004. aastal. Kaitseministrid allkirjastasid 10. detsembril 2004. aastal Helsingis kaks hankelepingut: leping Soome ja Eesti kaitseministeeriumide vahel kasutatud 60 SISU XA180 soomuki (rahvasuus tuntud PASI nime all e. soome keeles panssaroittu SISU) tarneks ja Eesti Kaitseministeeriumi ning Patria Vehicles

OY vaheline leping hangitavate soomukite moderniseerimiseks kaitseväe nõuetele vastavaks. Esimesed moderniseeritavad soomukid anti Soome Kaitseministeeriumilt vastavalt lepingule üle 13. detsembril 2004. aastal Hämeenlinnas. Viimased soomukid tarniti märtsis 2007. a. Alates 2006. aastast on SISU XA–180 soomukid kasutusel Afganistani Islamivabariigis ISAF (International Security Assistance Force) missioonil. 29.12.2010. aasta seisuga on Afganistanis hävitatud kaks soomukit ja seitse soomukit on saanud erinevaid IED ja miinikahjustusi (nt on kahe soomuki taastamise maksumus üle 300 000 EUR-i).

Eesti Vabariigi Valitsus kinnitas 2009. aastal 22. jaanuaril «Sõjalise kaitse arengukava 2009–2018», mis seab paika Eesti kaitseväe pea-

RAUL JÄRVISTE

Kapten, PhD (chem)

Kaitseväe Peastaabi logistikaosakond

mised arengusuunad järgmise aastakümne jooksul. Selle üheks eesmärgiks on jalaväebrigaadi arendamine ja olemasolevate võimete jätkusuutlikkuse säilitamine. Maismaaoperatsioonide teostamise võime tagamisel on üheks peamiseks prioriteediks brigaadi mehhaniseerimine.

Piiratud ressursside tingimustes on iga uue projekti käivitamise fi nantseerimine keeruline. Arvestades kaitseväe arenguks määratud ressursse, mis on vajalikud kaitseväe üksuste väljaarendamiseks ja üksustele väljaõppe läbiviimiseks, on tehnika hankimise põhirõhk eelkõige vähekasutatud ja usaldusväärse tehnika soetamisel. Kaitseministeerium uuris alternatiivseid võimalusi samalaadsete soomukite kasutajatelt hankida meie nõuetele vastavaid ja olemasolevate soomukitega ühilduvaid soomukeid järelturult. Siinkohal oli üheks argumendiks SISU XA–180 soomukite positiivne kasutajakogemus ISAF missioonil Afganistanis. Lisaks on uuritud samalaadsete soomukite rentimise võimalusi. Saadud pakkumiste põhjal ei ole majanduslikult otstarbekas nimetatud sõidukeid rentida, sest kolmeaastase kasutamise järel kuuluks tasumisele rendileandjale kogu soomuki turuväärtuse järgne maksumus.

Eesti Kaitseministeerium on Hollandi Kaitseministeeriumiga teinud hangetealast koostööd alates 2005. a. Selle aja jooksul on kaitsevägi

saanud suure hulga mitmesugust erivarustust soodsate hindadega. 2007. aastast on Hollandist tulnud signaale, et nende kaitseväe kasutuses olevad SISU XA–188 soomukid on plaanis kasutuselt maha võtta (eelkõige seoses uue Boxer tüüpi soomukite hankega, mille rakendamise ajakava muutus seoses Inglismaa taandumisega).

Aprillis 2010. aastal pakkus Hollandi Kuningriik müügiks 92 SISU XA–188 soomukit (XA–200 seeria), millest 11 olid ekspluatatsioonikõlbmatud – 11 soomukist on kaks täielikult hävinenud ning 9 tugevalt kahjustatud (valdavalt IED ja miinikahjustused). Seetõttu ei ole nende taastamine majanduslikult mõistlik (osa neist on siiski kasutatavad varuosadoonoritena).

Eesti Kaitseministeerium ja Hollandi Kuningriigi Rahandusministeerium ning kaitseministeerium allkirjastasid soomukite ostu-müügilepingu Hollandis 07.10.2010. aastal

Esimesed SISU XA–188 soomukid saabusid Eestisse 31.08.2010. aastal. 13 soomukit anti üle Afganistanis Kandahari lennuväljal 07.12.2010. aastal. Afganistanis paiknevate soomukite väljavahetamise põhjuseks on XA–188 parem soomuskaitse. Seni kasutusel olnud soomukid on planeeritud välja vahetada 2011. aastal esimese poolaasta jooksul.

Tabel 1. SISU XA-188 tähtsamad tehnilised andmed ja erinevus Eesti kaitseväes kasutusel olevatest SISU XA-180EST soomukitest.

i me (u j um i sel) 2,5 t ei ole ujuv

Täi sm a ss (teedet a m aa sti kul) 16 t 22,6 t

Täi sm a ss (kõva k atte ga teedel) 19 t 25 t

Ma ksi m aa l ne k ii rus 100 km/h 97 km/h

Auto noom ne te gev usr aad i us 700 km 700 km

Uj um i se k ii rus 8 km/h puudub

Mootor SISU Diesel 611; 176 Kw; 825 Nm SISU Diesel 612; 202 Kw; 1080 Nm; EURO II

Või msus/soomuk i tä i sm a ss 9 Kw/ t 8 Kw/ t

Või msus/soomuk i tüh i m a ss 11 Kw/ t 10 Kw/ t

S oomusk ai tse 7,62X39 API 14,5 AP

Miini k ai tse 6 mm teras 12 mm teras

TBK k ai tse puudub NBC filter

Mootor i ruum i k ai tse

Molotovi kokte i li va stu puudub olemas

Meesko nna ruum i i stmed ilma seljatoe ta seljatoe ga moodulis t med

Auto m aat ne tulekustut a m i se süsteem mootor ir uumis meeskonna - ja mootor ir uumis

Kl ii m a se ade or iginaalis puudub olemas

Rel va p öörddurell laht ine KMW elek tr omehhaaniline relvasüsteem OWS

Soomukite Eestile tarnimise ajagraafi k:

■ 2 tk august 2010. a;

■ 13 tk detsember 2010. a (Afganistanis);

■ 25 tk aastatel 2011-2012;

■ 26 tk 2013. a;

■ ülejäänud 2014. a (valdavalt MEDEVAC soomukid).

Esimene Eesti kaitseväe kasutusse antud soomuk SISU XA–180EST Tallinna sadamas

19. aprillil 2005 kell 23.00

Soome kaitseväe AMW 8X8 – XA seeria soomukite neljas põlvkond.

Soomukite SISU XA–188 üleandmine Kandaharis.

Soomuk SISU XA–180EST Afganistanis.

Soomuki SISU XA–188 meeskonnaruum.

Soomuki SISU XA–188 torn.

Tervishoiutöötajate koolitamine

kaitseväes

Tutvustuseks

Sõjameditsiiniga seonduv kaitseväe tervishoiutöötajate väljaõpe oli kuni 2006. aastani korraldatud põhiliselt välisriikide koolitusasutuste baasil. Välisriikides pakutavad kursused on olulised ka käesoleval ajal, kuid kaitseväe vajadustele vastavat meditsiiniohvitseride baasõpet on võimalik tagada ainult siseriiklikult toimiva koolitusprogrammi kaudu.

2006. aastal korraldas Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) meditsiinikeskus esimese sõjameditsiini suunitlusega meditsiiniohvitseri baaskursuse (MOBK), mis koosnes neljast viiepäevasest moodulist. Õppe kogumaht oli 205 akadeemilist tundi. Esimesel kursusel osales 12 kaitseväe arsti.

2008. aastal täiendati kursust veel kahe mooduliga ja õppetöö maht suurenes 366 akadeemilise tunnini. Lisaks sõjameditsiini õpetamisele hakati suurt rõhku pöörama katastroofi meditsiinile, mis on sõjameditsiiniga kõige tihedamalt seotud meditsiiniharu.

Sõjameditsiini baaskursus ja muud erialased täiendkoolitused

Seoses vajadusega tagada sõjameditsiinialast väljaõpet ka kaitseväe õdedele ja reservtervishoiutöötajatele arendati kursust edasi sõjameditsiini baaskursuseks (SMBK), millega alustati 2008. aasta sügisel. Kursuse eesmärgiks on anda baasteadmised ja vajalikud praktilised oskused nii kaitseväes teenivatele kui ka reservväelastest tervishoiutöötajatele, et tagada vajalik ettevalmistus töötamiseks kaitseväe meditsiinikeskuste tavapäraste töötingimuste kõrval ka erinevates

KERSTI LEA

Kolonelleitnant

Kaitseväe peaarst

välitingimustes nii rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel, õppustel kui ka sõjaaja oludes. Aastast 2010 on teatud kursustel võimalik osaleda ka parameedikutel.

SMBK koosneb kuuest moodulist:

I moodul – «Sissejuhatus. Üldosa»;

II moodul – «Taktika. Kaitseväe meditsiinivarustus»;

III moodul – «Tuuma-, bio- ja keemiarelv. Lahingustress»;

IV moodul – «Taktikaline lahingukannatanu käsitsemine (Tactical Combat Casualty Care, TCCC)»;

V moodul – «Infektsioonhaigused. Katastroofimeditsiin»;

VI moodul – «Juhtimine».

Kaitseväe tervishoiutöötajad peavad SMBK moodulid läbima kolme aasta jooksul. 2010. aasta lõpu seisuga on kõik kuus moodulit läbinud 17 kaitseväe arsti. MOBK või SMBK erinevates moodulites on nelja aasta jooksul osalenud

116 kaitseväelasest tervishoiutöötajat ja kuus reservtervishoiutöötajat.

2009. aasta juulis anti kaitseväe meditsiiniteenistusele Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi kaitseministeeriumi luba kasutada

kursuse «Traumahaige ajakohane käsitsus lahinguväljal» (Battlefield Advanced Trauma Life

TERVISHOIUTÖÖTAJATE KOOLITAMINE KAITSEVÄES

Support, BATLS) õppematerjale. BATLS on väga oluline kursus, sest kõik NATO riikide tervishoiutöötajad on kohustatud selle missioonile eelneva väljaõppe käigus läbima. Kursus annab baasteadmised erakorralise meditsiiniabi andmiseks sõjavigastatutele nii erinevates lahinguvälja situatsioonides kui ka välimeditsiinirajatiste tingimustes.

2010. aasta kevadel alustasime kaitseväele BATLS-kursuse litsentsi taotlemist. Sel eesmärgil läbis instruktoriväljaõppe kaheksa arsti. 2010. aasta sügisel korraldati Tartus KVÕÜAs juba esimene BATLS-kursus. Alustatud on kursuse õppematerjali tõlkimisega eesti keelde.

Lisaks SMBK-le on KVÜÕAs korraldatud viimastel aastatel mitmesuguseid täienduskoolitusi. Paljud kursused on planeeritud vastavalt konkreetsele vajadusele, kuid mitmed neist on muutunud regulaarseteks ja neid korraldatud üks kuni kaks korda aastas (näiteks erakorralise meditsiini kursuse I ja II osa).

2010. aastal korraldas KVÜÕA meditsiinikeskus 17 kursust. Kursustele registreerus kokku 257 inimest, kellest 95 olid kaitseväe õed, 25 arstid ja 63 parameedikud. Välisriikidest oli 11 osalejat, lisaks 15 kaitseväes lepingu alusel töötavat arsti ja õde ning 41 tsiviilsektoris töötavat arsti ja õde.

Kaitseväe meditsiiniteenistuse aastakonverentsid

Alates 2006. aastast on Kaitseväe Peastaabi logistikaosakonna meditsiiniteenistus ja KVÜÕA korraldanud kaitseväe meditsiiniteenistuse aastakonverentse, millele esinejatena on kaasatud erinevate meditsiinivaldkondade spetsialistid Soomest, Rootsist, Ameerika Ühendriikidest, Leedust ja Ühendkuningriigist. Konverentsile on alati eelnenud välislektorite juhitavad seminarid, kus mõnda konverentsi peateemat on käsitletud suurema põhjalikkusega ja läbi viidud ka erinevates vormides praktikume.

2007. aasta konverentsi teemaks oli «Tuuma-, bio- ja keemiarelva (TBK) ohud». Sellega kaasneva seminari «Meditsiinirajatiste tegevus

TBK-keskkonnas» viisid läbi USA Hartfordi haigla arstid.

2009. aasta konverentsi teema oli «Meditsiiniõpe kaitseväes, erinevate imitatsioonivõimaluste integreerimine koolitusse». Taastusravi- ja rehabilitatsiooni seminari viisid läbi Soome kaitseväe meditsiiniteenistuse imitatsioonikeskuse spetsialistid, kes tutvustasid meditsiiniõppes kasutatavaid imitatsioonivahendeid ja -võimalusi.

2010. aasta konverentsi teema oli «Sõja- ja katastroofi meditsiin», kaasneval seminari oli kavas Camp Bastioni välihaigla töömudelil põhinev lauaõppus (tabletop -õppus) kolonelleitnant David Vassallo juhendamisel.

Rahvusvaheline koostöö

Esimesed meditsiiniohvitseride staabitöö kursused korraldati 2002. ja 2003. aastal koostöös Balti Kaitsekolledžiga. Kursustel osalesid kolme Balti riigi (3B) – Leedu, Läti ja Eesti – arstid. 3B meditsiiniteenistuste koostööna on korraldatud kahenädalast meditsiinistaabiohvitseri põhikursust (Basic Staff Medical Offi cer Cource, BSMOC) Leedus. Eesti panus Balti riikide meditsiinialasesse väljaõppesse on KVÜÕAs korraldatav meditsiinistaabiohvitseri kursus edasijõudnutele (Advanced Staff Medical Offi cer Course, ASMOC). Staabiohvitseride kursuse eesmärgiks on anda meditsiiniohvitseridele staabitööks vajalikke erialateadmisi ja praktilisi oskusi, et tagada valmisolek töötamiseks pataljoni, brigaadi või liitlasvägede staapides. Kursust on aidanud läbi viia Eesti, Läti, Leedu, Rootsi, Ühendkuningriigi, Belgia ja Ameerika Ühendriikide lektorid. 2010. aasta juunis viidi KVÜÕAs läbi traumahaige abistamise kursus meditsiiniõdedele (Trauma Care and System Development Course for Nurses) Kursusel osalesid kaitseväe, Kaitseliidu ja reservtervishoiutöötajad ning Läti ja Leedu kaitseväe meedikud. Sellel kursusel õpetasid Ühendriikide sõjameditsiiniinstituudi (Defence Institute for Medical Operations, DIMO) instruktorid traumahaige abistamise tänapäevaseid võtteid.

Viimaste aastate aktuaalne teema on ol-

nud rahvusvaheliste sõjaliste operatsioonide mõju vaimsele tervisele, sh posttraumaatiline stress ja sellega seonduvad probleemid. Seetõttu viisi DIMO instruktorid 2010. aasta kevadel Tallinnas läbi kursuse, mis käsitles tegutsemist ettekujutamatus keskkonnas ja toimetulekut katastroofi mõjudega vaimsele tervisele, kuhu kutsusime lisaks tervishoiutöötajatele osalema ka psühholooge, sotsiaaltöötajaid ja kaplaneid nii kaitseväest kui ka tsiviilsektori koostööpartnerite hulgast.

Tulevikuplaanid

Kaitseväe meditsiiniteenistuse üks prioriteete on olnud sõjameditsiini kui õppeaine sisseviimine arsti- ja õeerialade üliõpilaste põhiõppesse. 2010. aasta õnnestumiseks võib pidada Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ja tervishoiu kõrg-

koolidega peetud läbirääkimisi kaitseministeeriumi, Kaitseväe Peastaabi ja KVÜÕA osavõtul, mille tulemusena tunnistati vajadust õpetada kõikidele arsti- ja õeerialade üliõpilastele sõja- ja katastroofi meditsiini. Õppekavad on koostatud ja plaanide kohaselt võiks arstitudengite õppetööga alustada 2011. aasta sügisel.

Tervishoiutöötajate praktiline väljaõpe välitingimustes.

Teavitusüksustest

sõjalistes konfliktides

2003. aasta 13. detsembril pidasid Ameerika

Ü hendriikide maavägede 4. jalaväediviisi võitlejad ja eriüksuslased Tikriti linna lähistel kinni endise Iraagi juhi Saddam Husseini. Fotod ja video Saddami kinnipidamisest levisid ülikiirelt üle kogu maailma ja neid näidati kõigis uudistekanalites. Hilisemad kommentaatorid on märkinud Saddami kinnipidamist analüüsides, et fotooperatsioon viidi läbi sama hästi kui kinnipidamine ise, oli isegi neid, kes arvasid, et paremini.

Tulemusrikka fotooperatsiooni viis läbi

4. jalaväediviisi tollane majori auastmes teabeohvitser. Kuivõrd luureinfo Saddami asukoha kohta saabus diviisi vähem kui 24 tundi enne diktaatori kinnipidamist, olid teabeohvitseril kiire meediaoperatsiooni läbiviimiseks mõned olulised eeldused: hea koostöö ja usalduslik kontakt operatsiooni läbiviijatega, kaamera, millega sündmus jäädvustada, ning tehniline süsteem, mille abil materjal kiirelt Iraagist Pentagoni edastada, kus videot toimetati ja edastati maailmale sellisena, nagu me seda nägime.

Videomaterjali edastamine Ameerika Ühendriikide, aga ka teiste riikide telekanalitele DVIDS-nimelise süsteemi (Defense Video & Imagery Distribution System) abil sai USA relvajõududes hoo sisse Iraagi konfl ikti algul. DVIDS võimaldab edastada nii salvestatud materjali kui ka otsepilti. Mõlemaid võimalusi on kasutanud ka Eesti telekanalid, eelkõige Eesti Televisioon Iraagist ja ka Afganistanist videopildi saamiseks.

DVIDS koosneb konfl iktipiirkonnas paiknevast satelliitsaatjate võrgustikust ja Atlantas asuvast keskusest, kuhu videomaterjal edastatakse ning kust telejaamadel ja teistel väljaannetel on võimalik see alla laadida. DVIDS süstematiseerib ja arhiveerib talle edastatud materjali, mille hulgas võivad olla nii valmis uudislood kui ka must videomaterjal. Samuti tegeleb DVIDS ma-

INGRID MÜHLING Vanemleitnant

Kaitseväe Peastaabi tevitusosakond

terjali pakkumisega tsiviilkanalitele, kuigi viimast võivad teha ka video valmistanud allüksused. DVIDSi tehnilisi võimalusi saavad kasutada konfliktipiirkonnas viibivad ajakirjanikud oma filmitud või pildistatud materjali edastamiseks.

Samalaadne süsteem, kuigi tehniliselt mitte nii ulatuslik, on ka Ühendkuningriigil. See kannab nimetust Defence News Imagery System. Oma kaamerameeskonnad on olemas nii Ühendkuningriigil kui ka NATO-l. NATO-TV uudislõike Eesti üksustest Afganistanis on Eesti meedia kasutanud korduvalt. DVIDSi ja teiste analoogsete süsteemide kasutamine annab sõjalisele juhile võimaluse edastada infot konfl iktipiirkonnast reaalajas ja kindlustada endale edumaa info edastamisel oma sihtrühmadele.

Tänapäeva teavitusüksused

Kuigi sõjakirjasaatjatest saame rääkida juba Esimese maailmasõja päevil, mil vanameister Ernest Hemingway ja tema kaasaegsed sõdimise kõrval ka ajalehtedele kaastööd tegid, saab nüüdisaegsest süsteemselt korraldatud teavitustööst rääkida seoses viimaste aastakümnete konfl iktidega. Ameerika Ühendriikides on teavitusüksused ehk vahetult video-, foto- ja kirjaliku ajakirjandusliku materjali tootmisega tegelevad üksused jaotatud kolme kategooriasse.

TEAVITUSÜKSUSTEST SÕJALISTES KONFLIKTIDES

1) Public Affairs Detachment (PAD) on madalaima tasemel teavitusüksus, mis on tavaliselt antud täienduseks brigaadi teavitusosakonnale või teabeohvitserile ja tegutseb viimase alluvuses. PAD koosneb seitsmest kapteni juhitavast võitlejast, kes on võimelised tootma nii video-, foto- kui ka kirjalikku ajakirjanduslikku materjali.

2) Mobile Public Affairs Detachmenet (MPAD) määratakse korpuse või diviisi teavitusosakonna alluvusse. MPAD on 20-liikmeline, seda juhib major, kellele alluvad kolm kaptenit, üks veebel (First Sergeant), seitse foto- ja videospetsialisti ning kaheksa trükimeedia spetsialisti. MPAD on võimeline tootma video-, foto- ja kirjalikku ajakirjanduslikku materjali ning edastama seda nii sõjaväe kui ka tsiviilmeediale.

3) Public Affairs Operation Centre (PAOC) –teavitusoperatsioonide keskus – määratakse reeglina laiendama korpuse või armee tasemel teavitusüksust. Keskus on 32-liikmeline, seda juhib kolonelleitnant ning see on suuteline korraldama sündmuste jäädvustamist ja edastamist, koordineerima ajakirjanike tegevust ning kaitseväelaste esinemist meedias.

4) Broadcast Operations Detachment (BOD) on ringhäälingutiim, mida juhib major ja mis koosneb kahest ringhäälingumeeskonnast ja hooldusmeeskonnast ning tegeleb nii video- kui audiotoodete valmistamise ja edastamisega.

Praegu on Ameerika Ühendriikidel 31 eri tasemel teavitusüksust, mida kasutatakse nii välisoperatsioonidel kui ka kodumaal. Korrektsuse nimel on õige ära märkida ka relvajõudude sisetelevisioon (Armed Forces Radio and Television Service, AFRTS), kuigi see tegutseb eelkõige sisekommunikatsiooni eesmärgil ega oma otsest alluvust teavitusosakondade ja -üksustega.

Kõik ülalnimetatud teavitusüksused alluvad vajadusel selle üksuse või staabi teabeohvitserile, kelle juurde nad on määratud, kuigi madalaimal tasemel võib teavitusüksuse (PAD) ülem samal ajal täita ka üksuse teabeohvitseri ülesandeid.

Teavitusüksused Eestis

Kuigi Ameerika Ühendriikide teavitussüsteem on suurriigile kohaselt aukartustäratavalt võimas, ei tähenda see, et teavitusüksused ja -süsteemid ei oleks väiksematele riikidele jõukohased. Oma teavitusmaterjalide tootmise üksus on ka näiteks Soome kaitseväel. See allub teavitusosakonnale ja juhib «kaitseväe ühtset turundusja teavitusmaterjalide tootmist ning vastutab kaitseväe visuaalse ilme eest».

Eesti kaitseväe juhataja on andnud korralduse luua kaitseväe teavituskeskus, mis on võimeline tootma ajakirjandusväljaannete nõudmistele vastavat video-, foto- ja kirjalikku infomaterjali. Ajakirjandusliku ettevalmistusega ajateenijad saavad juba praegu teenida teavitusosakonnas trüki- või visuaalse meedia reporterite ja toimetajatena. «Kevadtormil» ja teistel suurematel õppustel saavad teavitusmeeskonnad nii kokku harjutada kui ka edastada Eesti auditooriumile infot õppuste kohta. Viimaste aastate «Kevadtormidel» on 80% Eesti telekanalites näidatud õppuse kajastusest valminud kaitseväe teavitusüksustes. Sama kehtib ka teiste õppuste kohta. Ka välisoperatsioonilt Afganistanis edastatud videopildi on suurel määral fi lminud kaitseväe teabeohvitserid – ajakirjanike pikalt Afganistanis hoidmine, kindlustamine ja muu sinna juurde kuuluv on jõukohane vaid vähestele suurkorporatsioonidele maailmas. Paratamatult toetub suurem osa ajakirjanikest kas teiste reporterite või üksuste enda materjalile.

Teavitusüksuse ettevalmistamine tähendab eelkõige professionaalsete oskustega isikkoosseisu olemasolu. Teavitusvaldkonnas ei tule professionaalne oskus nädalase kursuse, vaid kogemuste ja pideva enesetäiendamisega. Sarnaselt Ühendriikide süsteemile planeerib ka Eesti kasutada sõjaväelise teavitusmaterjali loomiseks reservväelasi, kes teevad sama tööd tsiviilelus.

Nii liitlaste asjatundjad kui ka juhenddokumendid rõhutavad, et teavitsuüksuste isikkoosseis peab olema kõrgetasemeline ja professionaalne. Mitte asjate ei ole Soome kaitseväe teavitusmaterjalide tootmise üksuse nimetuses puhul turundustegevust – nii era- kui ka riik-

lik telekanal või ajaleht tegutseb oma huvisid silmas pidades, edukuse määra näitab lugejatevaatajate arv. Võitluses informatiivse ülemvõimu eest saab otsustavaks materjali edastamise kiirus, samuti uudisväärtuslikkus ja kvaliteet, st vastavus professionaalsete ajakirjanduskanalite kriteeriumidele. Uudiseid konfl iktipiirkonnast ei kajasta «kõige naljakamad koduvideod», vaid rahvusvaheliste kanalite uudistesaated, kus igale uudislõigule on ette nähtud poolteist minutit ja kuhu mahub üks kandev teema. Seega peab ka kaitseväe edastatav materjal olema konkurentsivõimeline ning suutma konkureerida poliitikute ja äriettevõtete pakutava infoga nii sisult kui vormilt. Eile kinni peetud terroristist on täna huvitav lehesabast lugeda, kuid veel mõjusam on kinnipidamise jäädvustust ja sellele eelnenud lõhkekeha maasse kaevamist näha tele(või interneti)pildis juba täna. Alati jääb võimalus, et ka vastaspool avaldab oma versiooni süütu talumehe kohta, kes põldu harides kinni peeti, kuid paslik on siin meelde tuletada vana tõde: kes esimesena oma lugu jutustab, seda usutakse.

Arvestades Eesti väiksust, oleme ühendanud valdkonna teavitus- ja otseteavitusmeeskonnad, kuivõrd mõlemad kasutavad samu tootmisvahen-

deid ja oskusi. Kuigi paljudes riikides on otseteavitus ehk psühholoogilised operatsioonid teises käsuliinis kui teavitustöö, on Eesti oludes otstarbekas, et igasuguse teavitusmaterjali – nii meedia vahendusel kui otse edastava, samuti tsiviilsõjalise koostöö eesmärgil valmistatu – tootmist korraldataks ühes kohas, kus on selleks vajalikud teadmised, oskused ja tehnilised vahendid.

Tulles tagasi loo alguse ja Saddam Husseini kinnipidamise video juurde, saame tõdeda, et kuigi üle maailma levinud video salvestas õige inimene õigel ajal ja õiges kohas, olid tingimused eduka videooperatsiooni läbiviimiseks loodud siiski aastaid varem. Ühelt poolt olid olemas tehnilised tingimused oma loo edastamiseks maailmale, teisalt oli selles loos võtmetähtsusega teabeohvitseri ja operatiivpoole koostöö ning usaldus olukorras, kus operatsiooni juhid pidid kiirelt otsustama, milliste valdkondade asjatundjaid operatsioonile kaasata.

Selleks, et Eesti kaitsevägi saaks vajadusel oma loo maailmale edastada, on vundament vaja laduda juba täna. Muidu oleme olukorras, kus Eesti sõduri kangelastegusid filmib parimal juhul tema lahingupaariline mobiiltelefoniga või jääb see lugu suure tõenäosusega maailmale üldse rääkimata.

Kaitseväe teavitusmeeskond intervjueerimas Ameerika Ühendriikide merejalaväelasi 2010. aastal Eestis korraldatud rahvusvahelisel õppusel «Baltops».

Ingrid

Infosüsteemid kui

kaitseväe efektiivsuse alus

Tehnoloogia kasutamise eesmärk on alati olnud mugavuse, kvaliteedi, läbipaistvuse ja jõudluse suurendamine. Praegu, infoajastul on infosüsteemid ja muud IT-rakendused kui tehnoloogia osa muutunud igapäevaelu lahutamatuks kaaslaseks. Kaitseväeski ei kujuta keegi ette elu ilma dokumendihaldussüsteemi, meilivahetuskeskkonna või personaliandmebaasita. Ka poleks võimalik pidada tänapäevast sõda juhtimissüsteemiga, kus kogu info liigub ainult kõnes ja kullerite abil. Info väärtus sõltub nii rahu- kui ka sõjaajal selle lõppadressaadini jõudmise kiirusest, kvaliteedist ja «puhtusest», mis eeldavad info töötlemist ja edastamist tagavate süsteemide võimalikult mahukat kasutamist.

2010. aasta pani aluse kaitseväe sõjaaja juhtimist tagavale infosüsteemile C2IS/BMS. Edukalt on lõppenud pilootprojekt, mille esmaseks eesmärgiks oli info ja kogemuste kogumine põhihanke ettevalmistamiseks. 6. novembril

2009 sõlmitud leping Systematic Software Engineering Oy-ga tagas unikaalse võimaluse testida süsteemi 2010. aasta jooksul, tänu millele said hindamatuid kogemusi mitte ainult sideväelased, vaid ka tulevased lõppkasutajad. Selle taktikalise juhtimissüsteemiga osales Eesti septembris Ameerika Ühendriikide Euroopa väejuhatuse

korraldatud maailma suurimal sideõppusel «Combined Endeavor» (CE) Saksamaal ja juunis NATO koostegutsemisvõimeõppusel «Coalition Warrior Interoperability Exercise» (CWIX) Norras, kus Systematicu toodete koostöövõimet testiti koos teiste riikide sarnaste süsteemidega. Õppused olid ka väga head kogemuste vahetamiseks teiste riikidega ja andsid lähtekoha põhihanke korraldamiseks. Uue rakenduse kasutamine määrab ka meie taktikaliste sidesüsteemide arendussuuna.

Kaitsevägi, sh Kaitseväe Peastaap teevad edasisi samme täielikult digitaalsele asjaajami-

KRISTO PALS

Veebel

Kaitseväe Peastaabi side- ja infosüsteemide osakond

sele üleminekuks. Mõned allstruktuurid läksid juba möödunud aastal üle täielikult paberivabale asjaajamisele, kõik tehnilised eeldused digiallkirjastamiseks on loodud ja sõlmitud ka vajalikud lepingud Sertifitseerimiskeskuse ASiga. Hea meel on tõdeda, et kirju ja lepinguid digitaalallkirjastatakse Kaitseväe Peastaabi juhtkonna tasemel igapäevaselt järjest rohkem. Ajalukku hakkavad jääma kurioosumid, kus paberkandjal dokument jõudis täitjani alles pärast täitmistähtaja möödumist.

Siiski ei taga infosüsteem automaatselt kõikide probleemide lahendamist. Infosüsteemi rakendamise efektiivsus sõltub seda kasutama hakkavate inimeste ettevalmistusest ja hulgast ning kaitseväesiseste protseduuride muutmisest. Infosüsteemi arendamine ei ole kunagi eesmärk omaette, vaid osa võime planeerimisest. Lisaks süsteemi soetamisele tuleb ette näha vajalik taristu, koolitus ja õigusaktide muutmine. Infosüsteemi loomise võib suurtes piirides jagada kolme etappi: analüüs, hankimine ja juurutus. Üsna tihti eeldatakse, et infosüsteemi soetamisega on töö tehtud, kuid hoopis juurutamine nõuab laiapõhjalist tööd ja vaeva. Mõnelgi juhul tähendab juurutamine ka õigusaktide muutmist, mis tähendab, et juurutusega peab olema seotud palju erinevaid osapooli, sh ka kaitseväe juhtkond. Alles hiljuti nägime riiklikul tasemel pret-

sedenti, et kiiruskaamerad olid tööks valmis, kuid vastavad seadused alles puudusid.

Kaitseväes ei ole kahjuks siiani alati enne iga infosüsteemi hankimist tehtud asjakohast analüüsi ja on tulnud ette juhuseid, et hankimisetapis ei ole piisavalt kaasatud süsteemist huvitatud isikuid ning kui süsteemi hakatakse juurutama, ei saa enam keegi täpselt aru, kes on süsteemi omanik ja mida tahetakse sellega saavutada.

2010. aasta tõi kaitseväele esmakordselt allstruktuuri, mis vastutab infosüsteemide keskse arendamise eest. Kuigi kolm aastat tagasi muudeti kaitsevägi ühtseks asutuseks, jäi infosüsteemide arendamine detsentraliseerituks. Seetõttu on mõnedes infosüsteemides dubleerivad funktsionaalsused.

Infosüsteemide jaoskond on püstitanud eesmärgi, et kaitseväes peaks sisestama igasugust infot ainult üks kord, võimalikult palju informatsiooni sünkroniseeritaks ja teavet riiklikest andmebaasidest hangitaks liidestamise abil. Praegu tuleb näiteks auastme muutumisel muuta and-

meid mitmes andmebaasis, mis on ajamahukas ja suurendab tugistruktuuride töökoormust. Võib ainult kujutleda, kui palju peavad palgaarvestajad dubleerivalt sisestama personalialastes käskkirjades sisalduvat infot, kuigi see on juba sisestatud dokumendihaldussüsteemi ja personaliandmebaasi. Infosüsteemide paljusus on kaasa toonud info mitmekordse dubleerimise ja igale kasutajale iga süsteemi jaoks erineva parooli. Erineva pikkusega ja teatud intervallide tagant vahetamist nõudvad paroolid on turvalisuse suurendamise asemel hakanud seda hoopis vähendama, sest nii paljusid salasõnu (paroole) ei ole võimalik meeles pidada ja neid on hakatud üles kirjutatama.

Probleemide lahendamiseks algatas side- ja juhtimissüsteemide osakond 2010. aastal elektroonilise identiteedihalduse ja infosüsteemide integreerimise, mille tulemusel ühtlustatakse 2011. aastal suurema osa infosüsteemide kasutajanimed ja salasõnad ning infosüsteemid hakkavad omavahel informatsiooni sünkroniseerima. Nii peaks lõpptulemina jõudma personaliand-

1. Jalaväebrigaad staabiõppusel.

mebaasi sisestatud puhkuseinfo automaatselt intraneti koduleheküljele, majandustarkvaras arvestatakse selle põhjal puhkusetasu ja töötaja postkasti saabuvatele e-kirjadele saadetakse automaatselt vastusteade «kontorist väljas».

Nagu eespool mainitud, toob iga uus rakendus kaasa ka protseduuride ja tööjaotuse muudatuse. Seetõttu on uue rakenduse arendamist tagavasse komisjoni kaasatud nii dokumendihaldus- kui ka personalispetsialistid ja moodustatud juhtkomitee peastaabi juhtkonna tasemel, kes otsustab ning annab suuniseid, kuidas muuta uue süsteemi rakendumisel töökorraldust ja sisemisi protseduure. Infosüsteemide integreerimine toob uusi ülesandeid ka infohaldusele. Erinevate süsteemide kasutamise tõttu me praegu üksnes ei dubleeri infot, vaid kolme-, nelja- ja isegi viiekordistame seda. Dokumentide hoidmiseks on mitmeid võimalusi alates kõvaketta failikataloogist ja lõpetades meilivahetuskeskkondade ja intraneti koduleheküljega. Suures osas on tegemist identse informatsiooniga, erinev on vaid esitluskiht. Ka tuleb andmekandja lahutada sellel olevast informatsioonist, pabergi on ju kõigest andmekandja, nii nagu serveri kõvaketaski.

Kõikide kesksete ülekaitseväeliste lahenduste saamiseks on eeldused loonud Staabi- ja sidepataljoni kooseisus olev Kaitseväe Strateegiline Staabi-Sidekeskus, mis eelmise aasta suveks lõpetas kaitseväe üleviimise ühtsele domeenile. Kaitseväe võrk on nüüd «pilve» staatuses: sõltumata geograafilisest asukohast kaitseväe üksuste piires saavad teenistujad ligi kõigile teenustele, millele nad saavad ligi oma igapäevases töökohas.

Uue ja efektiivse infosüsteemi juurutamine eeldab lisaks tehnilistele arendustele enamasti nii organisatsioonilisi kui ka juriidilisi muudatusi, millega tuleb tegelda juba planeerimisfaasis. Uue infosüsteemi planeerimisel on oluline, et kõik osapooled saaksid üheselt aru, milles seisnevad tänased probleemid, mis on arenduse eesmärk, millised on nõuded, milline peab välja nägema lõpptulemus, mis on saadav kasu, millised on kasutatavad ressursid nii inimeste kui ka materiaalsete võimaluste osas ning kes on tulemuse omanik ja peakasutaja(d). Kindlasti tuleb aegsasti läbi mõelda ka edufaktorid ja riskid.

Infotehnoloogia on valdkond, mille töötajatel on vaja teha koostööd peaaegu kõigi teiste valdkondade esindajatega. Mida tihedam koostöö, seda parem on ka tulemus kogu kaitseväele.

Staabimatketarkvara abil on võimalik läbi mängida erinevaid taktikalisi olukordi.

Vaimulik toetus kaitseväes

Vaimulik toetus on olnud aastatuhandeid relvajõudude lahutamatu osa. Nagu iidses Egiptuses marssisid vaimulikud vägede eesotsas, et tagada vaarao sõjakäigule jumalate soosing, on kaplanid meiegi päevil üldjuhul üksustega operatsioonipiirkonnas kaasas. Siiski, kui iidsetel aegadel ootasid valitsejad ja väejuhid vaimulikelt eelkõige «jumalatega kauplemise» oskust, siis tänapäeval on vaimulikutöö raskuskese nihkunud sõduri vaimsele toetamisele ja seda mitte üksnes sõjategevuse käigus, vaid ka väljaõppeperioodil ning operatsioonidejärgsel ajal. Sest vaimult tugev sõdur on jätkuvalt lahingu efektiivse tulemuse otsustavaim faktor ja samas ka riigikaitse usutava heidutusjõu kindlaim alustala.

Inimene ei ole üksnes füüsiline olend. Iga inimene kasvab ja areneb ka vaimsel tasandil ning ükskõiksus selle arengu kujundamise suhtes võib valusalt kätte maksta nii lahinguväljal kui ka võimalikes sõjakogemusega toimetuleku kriisides sõduri hilisemas elus. Meie enesetunnetus, suhted maailmaga ja mõtestatud eesmärkide seadmine, mis loob aluse motiveeritud tegevusele, tugineb üldjuhul vaimsele dimensioonile. Seetõttu on nii operatsioonilise efektiivsuse kui ka hilisema ühiskonnaga sidusa taaslõimumise huvides mõistlik tegelda professionaalse sõduri füüsilise treeningu ja sõjalise väljaõppe kõrval ka tema vaimse arengu toetamisega. Seepärast on läbi ajaloo kõige enam vast just relvajõudude väljaõppes väärtustatud inimese vaimse vastupidavuse (spiritual fitness) arendamist. Vaimult tugev sõdur suudab oma vaimujõuga innustada kaasvõitlejaid ja ületada raskusi, mis pelgale füüsilisele jõule ning tehnilisele väljaõppele tuginedes jääksid väljapoole inimvõimete piire. Asjata ei öelda, et usk suudab liigutada mägesid. Sõduri usk ja vaimujõud suudavad säilitada temas inimliku suuruse ka vägivalda kogedes ning eetiliste dilemmadega silmitsi seistes.

TAAVI LAANEPERE Kolonelleitnant

Kaitseväe peakaplan

2010. aastal täitus 15 aastat Eesti kaitseväe kaplaniteenistuse taasloomisest. Kuigi suures ajaloolises plaanis on tegemist üürikese hetkega, on meie riigikaitses selle aja jooksul aset leidnud erakordselt kiired ja suured muutused, mis toovad jätkuvalt uusi katsumusi ka kaplaniteenistusele. Usutavasti on 15 aastat piisav aeg, et heita mõneti analüüsiv pilk ajas tagasi ja anda hinnang meie homse arengu võimalikele vajadustele.

Kui võrdleme oma arengut teiste endiste sotsialismileeri riikide relvajõudude kaplaniteenistustega, tuleb tunnistada, et tänu Eesti kaitseväe kaplaniteenistuse rajajate, kolonel Michael G. Viise ja kolonel Tõnis Nõmmiku, küpsele elutarkusele ning varasemale teenistuskogemusele NATO riikide kaplaniteenistustes, on meil olnud õnn vältida mitmeid taasloodud kaplaniteenistuste «lastehaigusi». Kaplaniteenistuse oikumeeniline mudel on ennast igati õigustanud nii suhetes erinevate kirikute ja religioonide esindajatega Eestis kui ka rahvusvahelises koostöös teiste riikide kaplaniteenistustega. Kaplaniteenistused üle maailma on üha enam ja enam arenemas oikumeenilise ja isegi eri religioone ühendava mudeli poole. Oikumeeniline avatus on taganud ka selle, et kõik kaitseväelased, vaatamata oma usutunnistusele või selle puudumisele, on kaplanile ühevõrra tähtsad. Meie kaplanid on ennast edukalt tõestanud ka teiste riikide kaplanite tegevust koordineeriva kaplani kohu-

VAIMULIK TOETUS KAITSEVÄES

seid täites Euroopa Liidu rahutagamismissioonil EUFOR-ALTHEA Bosnias ja Hertsegoviinas.

Tuleb tunnistada, et 1997. aastal kinnitatud «Kaplani rakendamise juhendis» oli nii mõnigi rõhuasetus, mis algul ei tundunud meie kontekstiga justkui haakuvat. Ometi on hilisem areng tõestanud vastupidist. Näiteks ei osanud kaplanid ise ega nende ülemad algusaastatel pidada enesestmõistetavaks ülesannet tegelda ka kaitseväelaste peredega. Kaplanis nähti eelkõige ajateenijate murede lahendajat ja ajateenijatel enamasti peret veel polnud. Nüüd, mil kaplanid tegelevad sõjalistel operatsioonidel langenud kaitseväelaste peredega ja aitavad jõudumööda ka teisi kaitseväe toetavaid teenistusi ja tugistruktuure haavatud kaitseväelaste perede toetamisel, tundub see aga igati loomuliku tegevusena. Samas oleme hakanud organisatsioonina üha enam teadvustama perekonnas toimuva otsest mõju kaitseväelaste teenistusele ja seetõttu vajadust kaitseväelaste peresid toetada ja pereväärtusi laiemalt kaitsta.

Noore kaplaniteenistusena näeme, et meil on kindlasti nii eelnimetatud tegevustes kui ka teistes valdkondades rohkelt arenguruumi ja siin oleme eriti tänulikud oma välispartnerite abile, kes on olnud valmis jagama meiega oma rikkalikke kogemusi. 2010. aastal näiteks valmis Eesti Kirikute Nõukogu rahalisel toel ja Saksamaa kaplaniteenistuse loal surmateate edastamise õppematerjali tõlge. Mitmekülgne ja vastastikku kasulik on olnud meie koostöö ka Ameerika Ühendriikide Euroopas paiknevate maavägede (USAREUR) ja Ameerika Ühendriikide Euroopa väejuhatuse (USEUCOM) kaplanitega, kes toetasid meid väljaõppes ning on valmis seda tegema ka edaspidi. Kontaktid teiste riikide relvajõudude kaplaniteenistustega on olnud viljakad ja muutuvad tulevikus kindlasti veelgi olulisemaks.

Head suhted, mis on tekkinud väljaõppe käigus, loovad soodsad eeldused koostööks operatsioonipiirkondades, kus kaplanid saavad pakkuda üksteisele nii erialast kui ka hingehoidlikku tuge. Maailm muutub üha kitsamaks ja enamik probleeme, millega kaplaniteenistused tänapäeval tegelevad, on muutunud sarnaseks.

Muutumine ise on meie aja üks põhilisimaid märksõnu ja see asetab erineva traditsiooni ja kogemusega kaplaniteenistused suhteliselt võrdsesse seisu. On ju muutustele reageerimine alles kujunevatele kaplaniteenistustele tunduvalt lihtsam ülesanne kui pikaajaliselt juurdunud traditsioonidele ja teenistusmudelitele tuginevatele organisatsioonidele. Nõnda on igati julgustav kogeda, et 475 aasta vanune Rootsi armee kaplaniteenistus maadleb täpselt samade probleemide ja küsimustega kui meie ning kogemuste vahetamine on tõepoolest kasulik mõlemale poolele. On hea meel tõdeda, et peagi avaneb meil suurepärane võimalus alustada koostööd kaitseväe psühholoogiateenistusega ja ühtlasi loodame, et lähimas tulevikus areneb süsteemselt välja ka kaitseväelaste sotsiaalse toetamisega tegelemine. Usun, et enamiku NATO riikide eeskujul areneb meil peagi välja ühtne meeskond, milles erinevad spetsialistid (sotsiaaltöötajad, psühholoogid, meditsiinipersonal ja kaplanid) suudavad just koostöös pakkuda kaitseväelastele ja nende peredele parimat võimalikku toetust. Kaplanite väljaõpe, millega soovime arendada esmase psühholoogilise abi pakkumise ja professionaalse psühholoogilise abi vajaduse hindamise võimekust, on esimene koostööprojekt meie psühholoogidega. Selle abil loodame pakkuda tõhusamat tuge meie sõduritele missioonipiirkondades. Kindlasti on teisigi valdkondi, kus erinevate toetavate teenistuste koostöö toob kasu ja majanduslikku kokkuhoidu. Usun, et näiteks reservspetsialistide koolitamisel ja nendega kestlike sidemete säilitamisel suudaksime üheskoos saata korda tunduvalt rohkem kui pelgalt üksinda oma vagu ajades.

Kaplanid on eelkõige vaimulikud ja alles seejärel ohvitserid. Vastasel korral ei saaks kaplan teenida sõdurit just tema vaimse arengu vajadustest lähtudes, seades inimväärikuse huvid ülemaks ajas muutuvatest poliitilistest eesmärkidest. Selline rõhuasetus on ühtlasi peamiseks kaplanite erinevuseks ülesannetes, mida täitsid omal ajal Nõukogude armees poliitohvitserid. Vaimulikuna peab kaplan vastama ka Kutsekojas kinnitatud kaplani kutsestandardi nõuetele, sest see tagab erialase pädevuse, andmaks usal-

dusväärset nõu religiooni küsimustes, mis maailma kultuuriruumi ühte sulades puudutavad meid üha enam nii teenistusülesannete täitmisel kui ka igapäevases elus.

Ohvitseridena peavad kaplanid aga olema eelkõige eeskujuks distsipliini ja moraali küsimustes. Ühtlasi tuleb kaplanitel näha vaeva väärtuste kujundamisel. Tuleb teadvustada individualistlikest väärtustest kõrgemad väärtused, mis viimselt annavadki inimesele tema vaimu suuruse ja tugevuse. Eesti Vabariigi põhiseadus väljendab meie rahva kõikumatut usku ja vankumatut tahet kindlustada ja arendada oma riiki, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ning kaitseb sisemist ja välist rahu. Riik aga on oma iseseisvuse, väärtuste ja huvide kaitsmise usaldanud kaitseväele. Kaitseväe ülesannete efektiivseks täitmiseks omakorda on olulised väärtused, mida kirjeldab kaitseväe eetikakoodeks. Need on väärtused, mille abil suudame oma ülesandeid edukamalt täita ning mille kaugemaks eesmärgiks ongi meie rahvuslike väärtuste hoidmine ja kaitsmine. Väärtussüsteem ise aga ei saa eksisteerida vaakumis. Väärtused vajavad vaimset konteksti. Selleks, et väärtused saaksid ühiskonna ja kaitseväe sidususe aluseks, on vaja, et nende sisu ja eesmärk oleksid veenvalt lahti mõtestatud. Väärtuste mõtestamisega tegelevad religioossed ja vaimsed traditsioonid. Väärtused koos seda mõtestava vaimse traditsiooniga loovadki isiksusest terviku, kes suudab olla osaduses enda, kaasinimeste ja ühiskonnaga ning vajadusel asetada üleüldise hüve huvid kõrgemale isikliku hüve hu-

videst. Kuigi on võimalik rääkida aega ja ruumi ületavast universaalsest väärtussüsteemist ehk nn loomulikust seadusest, mis on kirjutatud iga inimese südamesse, on siiski iga inimese lähenemine sellele süsteemile individuaalne. Tal on selles suhtes nii individuaalsed kui ka kollektiivsed vajadused, millega tegeleb erialaselt kaplan. Selleks, et väärtused toetaksid meid kriisisituatsioonides, on vaja tegelda nende arendamisega aktiivselt juba rahuaja tingimustes. Kaitseväelaste väärtushinnanguid kujundavad nende individuaalsed usulised ja vaimsed praktikad ning kollektiivne ajalooliste traditsioonide ja sotsiaalse mälu arendamine. Kaplani ülesandeks on tagada vaimulike praktikate võimaldamine kaitseväes ja toetada meid kõiki ühendava sotsiaalse mälu arendamist. Viimatinimetatud eesmärgil osalevad kaplanid ka kaitseväelistel tseremooniatel, aitamaks siduda kaitseväelasi emotsionaalselt ühiste väärtustega. Ajalooliste ja riiklike tähtpäevade tähistamise kõrval on aga kindlasti kõige olulisem mäletada ja austada langenud relvavendi. See tõstab meie eneseväärikust ja kinnitab kutsumust.

2010. aasta kujunes aastaks, mil me kaplanitena ka ise mõtlesime meid ühendavate väärtuste üle sügavamalt järele. Kõige üksmeelsemat toetust leidis moto: in veritate et caritate – tões ja armastuses. Need on väärtused, millele tuginedes suudame kaitseväes pakkuda parimat vaimulikku toetust. Tões ja armastuses on kaplaniteenistus valmis andma oma panuse ka tulevikus, et ühiste jõududega – viribus unitis – kaitsta ja hoida meid kõiki ühendavaid väärtusi.

Kaplan Silvester Jürjo Afganistanis langenud relvavendade mälestusmärgi avamisel Camp Bastionis 2010. aastal .

Kaitseväelaste sotsiaalne kaitse

Sotsiaalse kaitse mõistest

Ühiskonnapoliitika üks osa, sotsiaalpoliitika tegeleb ressursside ja võimu jaotamise süsteemide kujundamise ning nende aluseks olevate ühiskonnas kehtivate väärtuste ja printsiipide uurimisega. Sotsiaalpoliitika põhiküsimus on vastutuse jaotus ühiskonna ja indiviidide vahel. Sotsiaalteadlased on jõudnud tõdemuseni, et iga ühiskonna areng ja selle käigus aset leidvad protsessid toovad kaasa reaktsioone, mis avaldavad mõju ühiskonnaliikmete toimetulekule ja tingivad nende sotsiaalse kaitse vajaduse.

Sotsiaalse kaitse all mõistetakse avaliku ja erasektori sekkumisi ühiskonnas, mille eesmärgiks on aidata üksikisikutel ja leibkondadel tulla toime kindlaksmääratud sotsiaalsete riskide ja vajadustega. Sotsiaalne kaitse tagatakse ühiskonnas kahe sotsiaalse kaitse meetme kaudu, need on sotsiaalkindlustus ja sotsiaalhoolekanne. Sotsiaalkindlustus on sotsiaalpoliitiliste abinõude süsteem, mille kaudu ühiskond korraldab oma liikmetele kaitset teatud sotsiaalsete riskide negatiivsete tagajärgede eest. Sotsiaalhoolekanne on isiku ja perekonna toimetuleku soodustamiseks osutatavate sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste ja muu abi süsteem.

Eesti Vabariigi kodanike

sotsiaalne kaitse

Eesti Vabariigi kodanike sotsiaalne kaitse tagatakse riikliku sotsiaalkindlustus- ja sotsiaalhoolekandesüsteemi kaudu riiklikes sotsiaalõigusaktides sätestatud normidest lähtudes. Sotsiaalsete õiguste tuumaks on õigus inimväärsele elustandardile. Igaüks peab saama kasutada eksisteerimiseks vajalikke õigusi, nagu õigus piisavale toidule, riietusele, eluasemele, hoolitsusele ja eneseteostusele.

ANU JÄNES

Kaitseväe Peastaabi personaliosakond

Sotsiaalministeeriumi 2004. aasta hoolekandekontseptsioonist lähtuvalt on sotsiaalse kaitse tagamisel kohustatud subjektide ring lai. Esmalt on iga inimene ise kohustatud hoolitsema oma eluks ja arenguks piisavate ressursside olemasolu eest. Teiseks kohustatud subjektiks on teatud kindlad sotsiaalsed rühmad (nt perekond) ja alles kolmandaks riik. Riik on kohustatud sekkuma sotsiaalsete õiguste kaitse tagamisse juhul, kui eelnevate tasandite võimalused ei ole osutunud piisavaiks.

2004. aastast on Eesti Vabariik Euroopa Liidu liikmesriik, mis seab Eestile sarnaselt teiste liikmesriikidega kohustuse tagada oma kodanikele rahvusvaheliste lepingutega kehtestatud sotsiaalsete õiguste miinimumnõuded. Eesti Vabariigis on iga Eesti kodaniku sotsiaalse kaitse põhiõigused reguleeritud põhiseadusega. Eesti kodanikel on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitja kaotuse ja puuduse korral. Riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all on lasterohked pered ja puuetega inimesed. Et Eesti Vabariigi põhiseadus ei välista lisaks sätestatule ka muid põhiõigusi, loetakse rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid täiendavad õigused õiguslikeks ja täitmiseks kohustuslikeks. Miinimumnõuded tuleb tagada kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides vaatamata, milline on selle liikmesriigi majanduslik olukord.

Euroopa Liidu liikmesriikides sotsiaalkindlustusega kaetavad sotsiaalsed riskid ja rakendatavate sotsiaalkindlustusliikide miinimumstandardid on kehtestatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (International Labour Organization, ILO) 1952. aasta konventsioonis nr 102 (sotsiaalkindlustuse miinimumstandardid) ja Euroopa Nõukogus 1964. aastal vastu võetud sotsiaalkindlustuskoodeksis.

Sotsiaalseteks riskideks loetakse elujuhtumeid, mis võivad põhjustada indiviidide sissetulekute katkemise, vähenemise või kulutuste suurenemise. Sellisteks riskideks peetakse:

■ vanadust – riski tekitajaks töövõime alanem ine, sissetulekute katkemine või vähenemine;

■ püsivat töövõimetust (invaliidsust) – riski tekitajaks võimetus tegelda tulutoova tegevusega, kulutuste suurenemine;

■ toitja kaotust – riski tekitajaks toetuse ja sissetulekute kaotus;

■ haigust – riski tekitajaks töise tulu katkem ine ajutise töövõimetuse tõttu, kulutuste suurenemine;

■ emadust – riski tekitajaks töise tulu katkem ine ajutise töövõimetuse tõttu, kulutuste suurenemine;

■ tööõnnetust (töövigastust) – riski tekitajaks ajutisest või püsivast töövõimetusest püsiv, täielik või osaline töise tulu teenimise võime kaotus, kulutuste suurenemine;

■ töötust – riski tekitajaks sissetulekute katkemine;

■ laste ülalpidamist – riski tekitajaks kulutuste suurenemine.

Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeks reguleerib üheksa sotsiaalkindlustusliigi rakendamise nõudeid osalisriikides. Nendeks on arstiabi, haigushüvitis, töötushüvitis, vanadushüvitis, tööõnnetushüvitis, perehüvitis, emadushüvitis, invaliidsushüvitis ja toitjakaotushüvitis.

Sotsiaalhoolekannet Euroopa Liidu sotsiaalpoliitika ei käsitle. Sotsiaalabi andmisel kehtib põhimõte, et õigus sotsiaalabile tekib isikul vaid siis, kui abistatav on puuduses. Seega peab sotsiaalabina makstavate toetuste puhul

olema tõendatud isiku puudus ja toetuse suurus sõltub individuaalsest abivajadusest.

Sotsiaalne kaitse Eesti kaitseväes

Ajalugu

Kui vaadata ajas tagasi, on näha, et Eesti riik on alati pidanud tähtsaks kaitseväelaste toimetuleku ja sotsiaalse kaitse küsimuste lahendamist. Vabadussõjajärgsel ajal olid olemas kaitseväe haiguskindlustuse seadus ja kaitseväe pensioniseadus.

Riigivanema dekreediga 18. augustil 1937 kinnitatud kaitseväe haiguskindlustuse seadus kindlustas kindlustatuid raviga ning sünnituse ja surma korral ühekordse toetusrahaga. Seadus laienes ka kindlustatu perekonnaliikmetele (Riigi Teataja I 1937, 577, 69).

Erilist tähelepanu osutati Vabadussõjas vigastada saanud kaitseväelastele. 1924. aastal kinnitatud kaitseväe pensioniseaduse 34. paragrahvis kehtestati pensionimäärad töövõime kaotanud kaitseväelastele. Töövõime kaotamise korral sõjaajal, teenistuskohustuste täitmisel või selle tagajärjel saadud haavamiste, mürgituste, vigastuste või haiguste tõttu määrati pension teenistusest lahkumisel vaatamata teenistuse kestusele: a) neile kes olid kaotanud 100% töövõimest ja kui nende tervislik seisukord vajas kõrvalabi – 125%, kui kõrvalabi tarvis ei olnud – 100% palgamäärast; b) neile, kes olid kaotanud 10–99% töövõimest – nii palju protsente palgamäärast, kui palju protsente nad olid töövõimest kaotanud, kusjuures pensioni määr ei tohtinud olla väiksem, kui oli arvestatud pensioni saajale § 33 järgi. Sama seaduse 36. paragrahvis anti võimalus saada pensioni ka neil, kes kaotasid töövõime väljaspool teenistuskohustuste täitmist (Riigi Teataja IV 1924, 149).

Tänapäev

Kaitseväelase elukutset iseloomustab pideva valmisoleku vajadus. See esitab selle elukutse esindajatele kõrged nõuded ja tingib tugeva sotsiaalse kaitse süsteemi vajaduse. Võib arvata, et

sellest vajadusest lähtuvalt on tekkinud ja püsinud lisaks riiklikule sotsiaalse kaitse süsteemile vajadus rakendada kaitseväes sotsiaalsete riskide maandamiseks täiendavaid sotsiaalkindlustuse võimalusi.

Tänapäeval tuleb vaadata Eesti kaitseväelaste õigusi ühtses õigusruumis kõigi teiste Eesti riigi kodanike omadega, seega on Eesti kaitseväelaste sotsiaalse kaitse süsteem üks osa Eesti riiklikust sotsiaalse kaitse poliitikast. Küll aga on riik andnud kaitseväelaste puhul õiguse rakendada lisatagatisi kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) ja selle rakendusaktide alusel. Kaitseväeteenistuse seaduses on näha nii sotsiaalkindlustussüsteemi skeeme kui ka sotsiaalhoolekandesüsteemis sotsiaalse kaitse tagamiseks rakendatavaid meetmeid. Praegu kehtivas kaitseväeteenistuse seaduses on eristatavad kaks suuremat sotsiaalkindlustusskeemi: ravikindlustus ja pensionikindlustus.

7) Ravikindlustusega tagati 2010. aastal:

■ tervishoiuteenused;

■ ravimid, meditsiiniseadmed;

■ ajutise töövõimetuse hüvitis (KVTS § 172 alusel ravijärgne puhkus, KVTS § 164 lg 7 alusel teenistustasu säilitamine).

5) Pensionikindlustusega tagati 2010. aastal:

■ kaitseväelaste eripension – väljateenit ud aastate pension (KVTS § 196–198 alusel);

■ töövõimetuspension (KVTS § 199–201 alusel);

■ toitjakaotuspension (KVTS § 202–204 alusel).

Kaitseväe sotsiaalhoolekandesüsteemi meetmetena tagati 2010. aastal:

■ tööandja eluruum (KVTS § 157 lg 3 ja 4 alusel);

■ õppemaksu hüvitamine (KVTS § 159 lg 2 alusel);

■ ümberasumiskulude katmine ja ühekordne hüvitis (KVTS § 162 alusel);

■ proteeside, ortopeediliste ja muude abivahendite andmine (KVTS § 1631 alusel):

jäseme kohta kuni kolm erinevat proteesi, – eritellimusel valmistatud proteesi puhul selle maksumus kuni 100 000 krooni;

■ rehabilitatsiooniteenused.

Mõningad kaitseväelaste rehabilitatsiooniteenuste piirnormid 2010. aastal võrdluses Eesti tsiviilisikutega REHABILITAT

reh abi li t ats ioo ni tee n use i d

k ale n dr iaa st a s

- kuni 500 k r ooni ühe ööp äeva kohta

kuni 375 k r ooni ühe ööp äeva kohta

35 000 k r ooni ees t kuni 7000 k r ooni ees t reh abi li t ats i oo ni tee n use osut am i seks vajal i k öö p äevane m aj utus

- kuni 12 500 k r ooni aas tas

kuni 1875 krooni aastas sõi dukulu i si ku elukoh a st reh abi li t ats ioo ni

Kokkuvõtvalt

Praegu võib öelda, et kaitseväelaste sotsiaalse kaitse süsteemi loomiseks on laotud esimene rida kive – kaitseväel on olemas esmane arusaam kaitseväelaste ja nende lähedaste vajadustest, on esmased sotsiaalse kaitse regulatsioonid kaitseväeteenistuse seaduses ja selle rakendusaktides, on esimesed erialaspetsialistid ja sotsiaalset toetust tagavad kaitseväe struktuuriüksused. Kaitseväelaste sotsiaalse kaitse süsteem on tihedalt seotud kaitseväelaste tunnustamis- ja tasustamissüsteemiga, mida näitab kaitseväeteenistuse seaduses kaitseväelastele ja nende lähedastele tagatavate teenuste ja hüvitiste puhul kasutatav mõiste «teenistusalane tagatis».

Kaitsevägi vajab oma sotsiaalse kaitse süsteemi loomisel selget arusaama, kuhu poole liikuda, ning järjepidevat kaitseväes tekkivate sotsiaalsete riskide ja sotsiaalse kaitse vajaduste väljaselgitamist. Eesti kaitseväel seisab ees süsteemse ja järjepideva sotsiaalse kaitse süsteemi loomine.

tee n use osut am i se pai k a ja t aga si

kuni 3250 k r ooni aas taskuni 650 k r ooni aas tas

Psühholoogiline teenindamine

kaitseväe efektiivsuse suurendamisel

Mõisted

Tihtilugu aetakse segamini mõisted psühhiaater ja psühholoog, samamoodi nagu sotsiaaltöötaja ja sotsioloog. Inimestel, kes ei ole kokku puutunud selle valdkonna spetsialistidega, ei ole ettekujutust, kes millega tegeleb ja millised õpingud on selleks läbitud. Psühholoog on õppinud1 ülikooli sotsiaalteaduskonnas, psühhiaater aga arstiteaduskonnas. Psühhiaater diagnoosib haigusi, ravib neid ja tal on õigus kirjutada välja ravimeid. Seega on psühhiaater arst, kes tegeleb psüühika- ja käitumishäirete diagnoosimise ja raviga.

Psühholoog on vastava haridusega spetsialist, kes oskab hinnata ja korrigeerida psüühilisi protsesse. Ta tegeleb ka tervete inimestega, kellel on teatud psühholoogilised raskused. Rakendades erinevaid psühholoogilisi võtteid, on psühholoog suuteline mõjutama inimese käitumist ja toimetulekut probleemide lahendamisel.

Lisaks tuleb vaadata psühholoogide valdkonnasisest spetsialiseerumist. Kõige sagedamini seostatakse psühholoogi elukutset nõustajatööga. Kuid on olemas palju teisi psühholoogia valdkondi, mis ei ole spetsialiseerunud klassikalises mõttes nõustamisele, näiteks:

■ sotsiaalpsühholoogia;

■ äri- ja juhtimispsühholoogia;

■ reklaamipsühholoogia;

■ organisatsioonipsühholoogia;

■ teaduspsühholoogia;

■ kohtuekspertiisipsühholoogia.

S eega peame hoolikalt arvestama, milliseid inimesi organisatsioonil on vaja ning milline peaks olema nende haridus ja valdkonnasisene spetsialiteet.

MARTIN MÄEPERE Leitnant

Kaitseväe Peastaabi personaliosakond

Haridus ja väljaõpe

Riiklikul tasemel ei reguleeri seadus psühholoogide tööd ega hariduslikke nõudeid. See on tekitanud segadust seoses Bologna protsessiga liitumise ja kaheastmelise kõrgharidussüsteemi kasutuselevõtmisega. On olemas küll üldisi nõudeid reguleerivad seadused, kuid tihti ei saa täpselt aru saada, milline on inimese pädevus pärast kõrgkoolidiplomi kättesaamist või kraadi omandamist. Vastavalt ülikooliseadusele2 (§ 28 p 1) on magistriõpe kõrghariduse teise astme õpe, mille kestel üliõpilane süvendab erialateadmisi ja -oskusi ning omandab iseseisvaks tööks vajalikud teadmised ja oskused. Bologna deklaratsiooni põhimõttetete järgi saab spetsialistiks nimetada vaid seda inimest, kellel on magistriharidus. Euroopa riigid on kokku leppinud, et psühholoogina töötamise õiguse saamiseks on pärast viieaastat õppimist vaja veel ühe aasta pikkust superviseeritud ja juhendatud tööpraktikat (EFPA3). Selline süsteem on Eestis kahjuks riiklikult reguleerimata ja seetõttu nõuete täitmine või mittetäitmine segane.4

2 Vt Riigi Teataja I, 08.11.2010, 8 (https://www.riigiteataja.ee/ akt/12750528?leiaKehtiv).

3 European Federation of Psychologists’ Associations.

4 Jüri Allik [Tartu Ülikooli psühholoogia Instituudi direktor ja akadeemik]: turg teeb psühholoogiks. Kui kaua veel? Postimees, 14. detsember 2010 (http://www.postimees.ee/ ?id=356956).

1 Akrediteeritud õppekavad on praegu Tallinna ja Tartu Ülikoolis.

Suuremat selgust aitab tuua Kutsekoda, 5 mis annab vastava pädevusega inimestele kutsetunnistusi. Praegu on loodud ainult kolm psühholoogi kutsestandardit (psühholoog, koolipsühholoog ja kliiniline psühholoog), kuid töö käib selles suunas, et valmiks ka militaarpsühholoogi kutsestandard, mille alusel saaksid kaitseväe psühholoogide värbajad hinnata kandidaatide kutsepädevust.

Kujutage ette olukorda, et autojuht, kellel on ainult B-kategooria sõiduki juhtimise õigus, sõidab C-kategooria veoautoga ja õigustab politseile oma tegu sellega, et tal on olemas B-kategooria juhiluba ja ta «oskab» sõita ka veoautoga. Just selline olukord valitseb praegu Eesti psühholoogide seas, sh kaitseväe psühholoogiateenistuses. Seega vastutab organisatsioon ise, millised nõuded ta psühholoogidele tööle võtmisel või koostööpartneritele esitab. Selge on see, et ilma hariduseta ei suudeta professionaalset abi anda. Eesti Psühholoogide Liidu6 jõulisem sekkumine valdkonna reguleerimisse vähendaks isehakanud psühholoogide hulka ning suurendaks professionaalse ja kvaliteetse psühholoogiaalase teabe levikut.

Militaarpsühholoogia on huvitav teadusharu, mis haarab endasse paljude psühholoogiaharude komponendid. Sellest tingituna defi neeritakse militaarpsühholoogiat mitte eraldi psühholoogiaharuna, vaid kaitseväe ehk sõjaväe loodud erilise keskkonna kaudu.

Psühholoogia arengut kaitseväes takistavad teaduspõhiste meetodite mittetundmine ja oskamatus sellist informatsiooni kasutada. Paraku on tekkinud olukord, kus psühholoogilise abi vajadust nähakse ainult siis, kui välismissioonil käinud kaitseväelastel tekivad rasked ja tõsised tervisekahjustused, ning suitsiidi(-katse)ohvritele. Tegelikkuses on psühholoogia ampluaa oluliselt laiem kui nõustamistegevus, hõlmates ergonoomikat, tööstressi ja töökorraldust, eksperimentaalpsühholoogiat, mõjustamist, suurte ja väikeste gruppide motiveerimist ning rahulolu jne.

Arengud kaitseväes

Esimest korda ajaloos on Eesti kaitseväel psühholoogiateenistuse kontseptsioon. See annab tunnistust, et viimasel ajal tegeldakse asjaga rohkem kui kunagi varem. Lähiminevikust on teada, et psühholoogiateenistuse loomist alustas major Harri Ints (kaitseväe peapsühholoog aastatel 2000–2004) ja jätkas kapten Väino Mannermaa (peapsühholoog aastatel 2005–2006).

Alates 2007. aastast ei ole kaitseväes peapsühholoogi ametis olnud ja viimased neli aastat on teenistuses olevad psühholoogid pidanud koordineerimatult ja juhendamata toime tulema.

Kuidas saab alguse teenistuse kontseptsioon?

Ilmselt ei ole paljudel võimalust teha enne teenistuse kontseptsiooni loomist asjakohaseid uuringuid. Õnneks ei olnud 2010. aasta alguses psühholoogiateenistuse loomiseks ajalist survet ja aasta tagasi loodud kaitseväe psühholoogilise teenindamise vajaduste väljaselgitamise komisjon tegi ettepaneku nimetada Kaitseväe Peastaabis ajutiselt ametisse psühholoogiateenistuse koordinaator, kelle ülesandeks oli juhtida teenistuse loomist. Selleks, et teada saada, mida kaitseväel üldse vaja on, viidi läbi intervjuud 52 inimesega (sihtrühmaks olid kolme valdkonna juhid: meditsiini-, väljaõppe- ja personaliülemad). Külastati 17 üksust ja leiti üksuse spetsiifi kast tulenevalt, mida kasulikku on psühholoogiateenistusel neile pakkuda.

Psühholoogiaalase teabe levik on olnud kaitseväes tagasihoidlik, seetõttu tekkis intervjuude läbiviimisel olukordi, et intervjueeritav ei osanudki öelda, mida ta teenistuselt ootab. Teenistuse töömudel on kirjutatud lähtuvalt uuringutulemustest. Rakendamisele tuleva psühholoogilise teeninduse funktsioonipõhise kontseptsiooni looja on Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) teadur leitnant Merle Parmak.7

5 Kutsekoda.ee

6 Vt http://www.epl.org.ee/.

7 Tihaste, Merle 2007. Psühholoogilisest teenindamisest Eesti kaitseväes. Sõdur 6, lk 24–26.

Martin Mäepere

Psühholoogiateenistuse eesmärgid ja funktsioon8

Psühholoogiateenistuse eesmärgiks on tagada kaitseväeülene (sh Kaitseliidu) psühholoogiline teenindamine, mis rajaneb teaduspõhistel printsiipidel ja professionaalsusel. Kaitseväe psühholoogiateenistus lähtub oma ülesannete täitmisel:

1) kaitseväe personali vaimsest tervisest ja heaolust;

2) kaitseväe tõhususe suurendamisest;

3) eelnimetatuid ühendavast teadus- ja arendustegevusest.

Vaimse tervise ja heaolu säilitamine ning parendamine toimub kaitseväe personali väljaõppe ja nõustamistegevuse kaudu. Tegevuse tõhusust suurendatakse väljaõppe, efektiivse valikumehhanismi ja organisatsioonikultuuri arendamise kaudu. Koostöös KVÜÕA teadus- ja arendustegevuse ning teemakohaste uuringutega tagatakse psühholoogiateenistuse, nõustamis- ja väljaõppetegevuse ning valikumehhanismi arendamise jätkusuutlikkus.

Regioonipõhise töömudeli rakendamisel hakkavad ringkonnas töötavate psühholoogide põhiülesanneteks olema nõustamistegevus (sh osalemine kriisimeeskonnas) ja väljaõppe läbiviimine (spetsiifi lised ja üldised teemad nii ajateenijatele kui ka kaadrikaitseväelastele) ning teadus- ja arendustegevuse toetamine vastavalt KVÜÕA psühholoogiateaduri ettepanekutele.

Psühholoogiateenistuse tegevused aastaks 2011

2011. aasta jaanuaris ametisse nimetatud peapsühholoogil lasub vastutus süsteemi töölerakendamise ja sissetöötamise eest. Aasta 2011 on psühholoogiateenistusele tähtis, sest selle jooksul tuleb tõestada, et organisatsioon vajab psühholoogilist teenindust ja sellest saadakse märkimisväärset kasu. Muu hulgas tuleb peapsühholoogil

8 Psühholoogiateenistuse kontseptsioon. Kaitseväe juhataja 16. novembri 2010 käskkiri nr 361.

leida vastused all-loetletud küsimustele.

1) Mil viisil tagada kaitseväelaste usaldus psühholoogi kui konfidentsiaalse abiressursi vastu ning suurendada valmidust pöörduda abi saamiseks psühholoogi poole?

2) Millistele kvalifi katsiooninõuetele peavad kaitseväe teenistuses olevad psühholoogid kvaliteetse teenuse osutamiseks vastama?

3) Kuidas toetada kutsealuseid kohanemisel ajateenistuse nõudmistega, et vähendada psühholoogilistel põhjustel teenistusest vabastatute hulka?

4) Millised on psühholoogiateenistuse kokkupuutepunktid teiste kaitseväe toetavate üksustega ja kuidas kirjeldada vastutuse piire?

5) Kuidas tagada, et militaarpsühholoogia uusimad saavutused jõuaksid kaitseväe psühholoogiateenistuse igapäevapraktikasse?

6) Kuidas lahendada ebaühtlase ja ebaregulaarse psühholoogilise koolituse ja väljaõppega seotud probleemid kaitseväes?

Psühholoogiateenistuse väljaarendamiseks kulub kaks-kolm aastat järjepidevat tööd nii teenistuses olevate psühholoogide kui ka organisatsiooni juhtidega, et tekiks sünergia ja psühholoogiateenistus kujuneks kaitseväe osaks, mis suurendab kaitseväe sooritusvõimet. Pärast teenistuse töölerakendamist tuleb uuesti hinnata seniste psühholoogiateenistust puudutavate otsuste, struktuuri ja kontseptsiooni efektiivsust. Uue teenistuse arengu tagab pikaajaline järjepidevus, seega loodame, et seekordne algus on tõhus ning uuel peapsühholoogil on jaksu ja uusi loovaid ning andekaid lahendusi probleemse valdkonna tööshoidmisel ja arendamisel.

Meie kaitseväe juhtiva koosseisu –

ohvitseride – kasvatuse ja väljaõppe alalt1

Loen1 tarvilikuks ametlikult avaldada need põhimõtted, millele kindralstaap tulevikus tahab rajada meie kaitseväe juhtide kasvatuse ja väljaõppe. Olgu siinjuures tähendatud, et vastav kindralstaabi ettekanne oli juba enne välja töötatud ja sõjaministrile esitatud. Toon siin ainult lühikese väljavõtte sellest.

Kõrgem Sõjakool

Kõrgema Sõjakooli ülesandeks on:

1. Valmistada meie kaitseväele ette noori kindralstaabi ohvitsere.

2. Anda täiendavat sõjaväelist haridust meie rivi keskmistele ja vanematele juhtidele.

Selle üldise pedagoogilise ülesande elluviimine koosneb järgmistest osadest, mis tihedalt on seotud üksteisega:

A. Töötada välja püsiva iseloomuga, tugeva rahvusliku moraaliga, algatusvõimelisi, kohusetruid, distsiplineeritud juhte ja nende abilisi – kindralstaabi ohvitsere.

B. Õpetada neile kätte harjumusi iseseisvalt mõtelda ja süveneda sõjaasjandusse puutuvatesse küsimustesse kõigil neil aladel, millega neil tuleb tegemist teha tulevikus oma teenistuses. Ühtlasi anda neile praktilisi oskusi väljendada omi mõtteid avalikult nii kõnes kui kirjas.

1 Ilmunud ajakirjas Sõdur 1926, nr 26–27, lk 548–556. Kirjaviisis pole tehtud olulisi muudatusi, arusaadavuse huvides on parandatud vaid üksikud interpunktsiooni, ortograafi a ja sõnajärjestuse vead ning muudetud eriti vananenud termineid (toim). Artikkel on avaldatud lühendatud kujul koos Kaitseväe Peastaabi ülema brigaadikindral Neeme Väli kommetaariga.

Kindralleitnant Sõjavägede Staabi ülem 1934–1939

C. Anda neile praktilisi oskusi ja osavust meie kaitseväe riviüksuste juhtimises selles olukorras, nagu seda tulevasel juhil tõenäolikult tuleb teha tema tulevikuteenistuses.

Vaatleme veidi lähemalt neid ülesandeid.

Punkt «A» puudutab tulevaste juhtide ja nende abide – kindralstaabi ohvitseride – karakteri ehk iseloomu väljakujundamist. Sellel kasvatuslisel küljel on määratu tähtsus, sest modern sõda esitab väga kõrged nõuded mitte ainult vanema juhi moraalsele püsivusele, vaid ka neile, kes viivad ellu tema poolt algatatud mõtteid. Meie oludes tugev rahvuslik põhitoon on meie tulevaste juhtide ja nende abide – kindralstaabi ohvitseride – iseloomu kujundamise alguseks.

Punkt «B». Tulevast juhti peab kõigepealt õpetama süvenema oma alasse ja mitte libisema üle tema pinnalt. Meie kaitseväele kõige kahjulikum on pealiskaudse töömehe tüüp, kes ei võta vaevakski tungida asja sisusse.

Kuid süvenemis- ja uurimisprotsess annab viljakaid tagajärgi, kui seda osatakse teha teatud kindlate meetodite järgi. Need just peabki andma kool.

NIKOLAI REEK (1890–1942)

MEIE KAITSEVÄE JUHTIVA KOOSSEISU – OHVITSERIDE – KASVATUSE JA VÄLJAÕPPE ALALT

Iga sõjaasjanduse küsimuse kohta on olemas määratu hulk kirjatöid. Nende varal arenebki uurimine. Kuid nende materjalide uputuses peab oskama leida tõeteri, milleks noore uurija kriitilise mõtlemise ja analüüsi võime tuleb välja arendada.

Alaline praktika sel alal koolis ühenduses õpetajate isikliku eeskujuga on selle saavutamise ainsaks abinõuks.

Punkt «C» on üks kõvemaid pähkleid sõjapedagoogikas. Juhtima tähendab tegutsema konkreetses olukorras.

See aga nõuab:

a) kindlaid teoreetilisi põhimõtteid, milliste alusel tegutseda;

b) kõigi relvaliikide ja sõjalis-tehniliste abinõude, nende omaduste ja võimete praktilist tundmist;

c) põhjalikku praktilist treeningut kõigi nende abinõude käsutamiseks lahinguolukorras;

d) juht on ühtlasi ka oma alluvate kasvataja.

Kindralstaabi ohvitser on aga temale ka siin abiks. Järelikult praktiline kasvatus rahuajal on tihedalt seotud juhtimisega.

Nagu näeme, ülesseatud põhimõtted ja nõuded on lihtsad, selged ning sirgejoonelised. Nende peatuum on praktiline õppetöö – tegutsemine ja konkreetsete sõjaliste ülesannete lahendamine.

Tähendan kohe: ükski kool ei suuda anda lõplikul kujul kõike, mis siin nõutud. Kuid mida ta peab andma ja mida temalt peab nõudma, see on: ta peab andma teoreetilise aluse ja peaasjalikult kindla meetodi sellelt aluselt minna edasi.

Piltlikult öeldud: ta peab noore juhi viima teatud kindlasse punkti sõjaasjanduse alal (teoreetiline alus), sellest punktist raiuma temale ette tee (vaimlise töö meetod), teda õpetama kõndima sellel teel (treenima ettevalmistatava inimese vaimlisi ja kõlblisi jõude) ja siis ütlema kooli lõpetamise päeval: seda teed mööda minge – siis jõuate eesmärgile.

Sealjuures peab koolilt nõudma, et ta annaks inimesele kaasa ka selle tahtmise minna näidatud teed mööda, see on:

– armastuse ja huvi selle töö vastu, milleks teda ette valmistatakse, püsiva tahtmise en-

nast täiendada, jõuda ikka kaugemale kättenäidatud teel.

Kui nüüd nende ülesseatud põhimõtete alusel võtta hindamisele praegust õppetööd meie Kõrgemas Sõjakoolis, siis iga erapooletu vaatleja peab konstateerima järgmist:

– kool ei anna seda selget, tugevat alust, punkti, millest välja minna;

– kool ei anna õpilasele meetodit-teed, mida mööda minna pärast kooli lõpetamist.

Õppetöö teoreetilise aluse peab moodustama summa summarum kõigi nende sõjaliste ainete ideeline sisu, mida koolis õpetatakse. Sellepärast on kõigepealt tarvilik, et need ained ideeliselt tõesti moodustaksid ühe lahutamatu terviku, aidates kaasa kõik ühe kindla õppe-eesmärgi saavutamisele. Midagi juhuslikku ja kaalumatut ei või õppeplaanis olla.

Lähemalt tutvudes Kõrgema Sõjakooli programmidega, selgub, et siin ei või sellest olla juttugi.

Paljude ainete – administratsioon, strateegia, taktika, kindralstaabi teenistus, Ilmasõja ajalugu jne – programmid nõuavad väga põhjalikku puhastust enne, kui võiks asuda õppetöö tegemisele nende järgi. Nii palju on neis programmides eluvõõrast, üleliigset, asjatult kokku kuhjatud materjale.

Peale selle käsitatakse igaüht neist aineist niivõrra eraldi ja lahus üksteisest, et ühtlus töös ja üldine eesmärk läheb täiesti kaduma. Meie ei saa sellepärast praegu kuidagi kõnelda Kõrgemas Sõjakoolis ühest, tervikulisest õppetööst.

Veel halvem on lugu õppemeetodiga, kus inimeste tööjõudu ja tööoskust järk-järgult välja arendatakse. Praktilise, tegeliku töö asemel domineerib loeng, päevas oma 6–7 tundi. Loeng ja – eksam, kus komisjoni ees jutustatakse maha see, mis oli ette loetud. Et sarnane tööviis ei suuda anda seda, mida elu koolilt nõuab, on arusaadav ja loomulik. Tulevase juhi ja tema abi –kindralstaabi ohvitseri – elutööl on koguni vähe ühist eksamil mahajutustamisega. Sellega ma ei taha sugugi tõendada, et loenguid ja eksameid üldse ei või kasutada kui õppemeetodit. Ei. Neid võib ka kasutada, kuid sellel kitsalt piiratud

kujul, mis sarnasel õppemeetodil on tege1iku, praktilise kasvatustöö raamides.

Et olukorda parandada, oleks tarvilik:

a) töötada välja kindel õppeplaan, kus õppeainete ulatus, nende õpetamise eesmärk ja aeg oleksid ära määratud. Aja jaotusel praktilise ala ja teooria vahel tuleb jõuda niikaugele, et esimest oleks vähemalt 3 korda rohkem viimasest;

b) igal alal töötada välja kindlad, revideeritud õppeprogrammid;

c) vastavalt programmidele asuda süstemaatilisele õppematerjali ja näitlikkude õppeabinõude kogumisele ja muretsemisele. Õpperaamatute küsimus tuleb üles võtta.

Kuid Kõrgema Sõjakooli õpilased võivad ja peavad oma ettevalmistuselt käsitama ka üldist sõjakirjandust. Kuidas seda teha, selleks peab kool andma neile meetodi;

d) tegelikku õppetööd toimetada kindla kontrolli ja alalise ideelise järelevalve all, et kõrvaldada igasugune juhuslikkus töös. Need oleksid organisatsioonilised reformid.

Ühenduses sellega tulevad põhjalikult uuendada ka maksvad õppemeetodid, asendades suurema osa praegusi loenguid õpilaste iseseisvate töödega. Seda tuleb teostada järgmistel põhialustel. Iga õppeaine jaotatakse õppealajuhataja poolt «teemideks», 2 mis vastavas sisujärjekorras tulevad läbitöötamisele.

«Teema» läbitöötamine seisab järgmises: a) õppealajuhataja valgustab sisuliselt oma loengute või ettekannetega ülesvõetud küsimust õpilastele. Loengus antakse need põhjapanevad mõtted ja näited (teoreetiline alus), mis on tarvilikud teatud sõjalise küsimuse sisuliseks tundmaõppimiseks ja käsitamiseks. Peale sisulise külje võtab töö juhataja ühtlasi arutusele ka meetodi küsimuse, nimelt kuidas teatud sõjalist küsimust uurida. Selleks jaotab ta juba oma ettekannetes selle küsimuse alaküsimusteks, tõstes esiplaanile need, mis on erilise täht2 Tegemist on tollaste keeleuuendajate pakutud sõnaga «teem», mis pidanuks asendama «teemat», kuid mis keelekasutajaile siiski omaseks ei saanud. Lugemise hõlbustamiseks on käesolevas tekstis sõna edaspidi tänapäevasel kujul (toim).

susega ja millele tuleb juhtida erilist tähelepanu. Sealjuures võetakse arutusele ka see, missugusi allikaid ja kuidas neid käsitada teatud küsimuse uurimisel. Teatavasti on see küsimus eriti meie olukorras üks raskemaid, sest meil tuleb kasutada allikaid paljudest keeltest, väga paljudelt autoritelt, kellest igaüks on valgustanud küsimust ise seisukohast. Sellest allikate labürindist peab kool raiuma läbi sirgejoonelise tee ja näitama selle kätte õpilastele.

Kõik need ja veel palju teisi vähemaid asju moodustavad selle ettevalmistustöö, mis peab õppetöö juhataja tegema enne, kui ta oma õpilase võib panna iseseisvale tööle teatud küsimuse alal. Keegi ei tea ette ütelda, kui kaua see ettevalmistustöö kestab. Kuid põhimõte on sarnane: ettevalmistustööd tuleb teha senikaua, kuni õpilased on küpsed iseseisvale tööle. Mida kaugemale õppetöö areneb, seda suurema iseseisvuse omandavad õpilased, kuni neile viimaks pruugib anda ainult teema pealkiri ja nad võivad selle läbi töötada täiesti ilma välise kaasabita. Oleks koguni ekslik arvata, et seda suudab teha ka praegune õpilane, kes kaks aastat on tummalt klassis pealt kuulanud, kuidas teised lugesid. Ja nüüd korraga kolmandal aastal peab ta hakkama kirjutama ise ilma kellegi välise kaasabita. Sarnane katse on asjatu vaev. Sest üks asi on veerandtunniline «vastamine» rohelise laua taga, teine asi – iseseisev mõtlemisprotsess, kus kümnetest, tihti vastukäivatest võõrkeelsetest allikatest peab koorima välja tõeteri ja neid istutama ümber meie tegelikku olukorda;

b) töö juhataja poolt teoreetiliselt ja metoodiliselt ette valmistatud õpilane asub küsimuse iseseisvale uurimisele, kasutades kättenäidatud allikaid. Töö juhataja peab ka selle juures temale tarbe korral abiks olema, lahendades ettetulnud arusaamatusi ja võimalikke eksitusi. Igal niisugusel korral on õpilane kohustatud pöörduma küsimustega töö juhataja poole;

c) kui teatud sõjaline küsimus, «teema», sel viisil läbi on töötatud, siis vaadatakse õpilase töö läbi töö juhataja poolt ja tuleb arutamisele.

Õpilaste poolt koolis või kodus täidetud tööde põhjalikul ja asjatundlikul arutamisel on põhipanev tähtsus õppetöös. Tema väärtusest õieti olenebki terve õppetöö väärtus.

Tööde läbiarutamised teostatakse järgmiselt.

Pärast seda, kui tehtud tööd on vaadatud läbi tööde juhataja ja tema abide poolt, esineb üks neist auditooriumis kokkuvõtliku ettekandega nende vigade kohta, mis on töös ilmsiks tulnud. Ettetulnud vead võivad olla üldist, põhimõttelikku laadi, mis esinevad paljudes töödes, ja individuaalsed vead, mis esinevad üksikutes töödes. Auditooriumis võetakse arutusele peaasjalikult ainult üldist laadi tähtsamad vead ja puudused. Neid või teisi puudusi esile tuues ei nimetata ei töid, kus need vead esinesid, ei autoreid, kes nad on teinud. See pedagoogiline võte tagab töö arutamisel asjalikkuse ja objektiivsuse.

Pärast läbiarutamist annab töö juhataja selle lahenduse, mis tema oma abilistega loeb soovitavaks teatud küsimuses. Andes oma lahenduse, töö juhataja on kohustatud ühtlasi näitama selle vaimlise töö meetodi, kuidas tema jõudis sarnase lahenduseni, see on: missuguses loogilises järjekorras tuleb küsimust arutada, et jõuda tehtud otsuse ja lahenduse juurde.

Võidakse öelda, see on šablooni andmine õpilasele. See väide on õige ainult sel juhtumusel, kui õpetaja tema poolt antud lahenduse kõige jõuga õpilastele peale surub, nimelt kui see lahendus tunnistatakse ainuõigeks, patenteerituks. Kuid seda just ei tohi teha. Andes oma lahenduse ja meetodi selle juurde jõudmiseks, õpetaja ainult näitab õpilastele seda eeskuju, kuidas toimib vaimliselt enam välja arenenud, suurema vilumuse ja kogemustega juht. On kindel, et ka vaimlise töö protsessis peame meie oma õpilastele niisuguse eeskuju andma, samuti nagu teeme seda moraalse ja kehalise kasvatuse juures. Ilma sarnase eeskujuta on õpilane sunnitud kobama ringi omapead ja ei jõuagi kunagi välja kõige otstarbekohasemate ja paremate meetodite juurde.

Üldisele ettekandele auditooriumis järgneb töö individuaalne läbiarutamine iga õpilasega üksikult. Et see töö on aegaviitev, siis teatud teemade ja tööde suhtes võib temast tarbe korral ka

loobuda. Kuid lahendatud taktikalised ülesanded peab tingimata arutama läbi iga töö täitjaga individuaalselt.

Niisugune individuaalne arutamine ongi juhi tegelik vaimline kasvatamine. Neil läbirääkimistel õpib õpetaja tegelikult tundma oma õpilast, tema mõtlemisviise, tema tugevaid ja nõrku külgi vaimlises töös. Lühikese ajaga võib juba otsustada, kas õpilane suudab järjekindlalt, loogiliselt teatud küsimust arutada, et jõuda kindlale otsusele, kas ta suudab tehtud otsust põhjendada või peab temast ainult jonnakalt kinni. Kui õpilane on sügavasti veendunud oma otsuses, viimane on aga siiski ekslik, siis peab ka õpetaja välja panema oma vaimlise mina , et oma elutundmise, laialise vaimlise silmaringi ja vilumusega suuta veenda õpilast vastupidises.

Seega niisugune mõttevahetus esitab kõrgeid nõudeid ka õpetajale. Siin on tegemist kahe intelligentsi kokkupõrkamisega, kus õpetaja suudab end panna maksma ainult oma vaimlise mina ja sügavama elutundmise abil.

Iga sõjaline ettevõte, kui teda hakata arutama, haarab kõiki küsimusi sõjaasjanduse alal korraga. Koguni inimese üldine haridus ja intelligentsus avalduvad siin kõrgeimal määral kohe esimesel silmapilgul. Seega on sarnane mõttevahetus teatud konkreetse sõjalise küsimuse arutamisel õpilasele kõige valjem eksam, mis endale iganes võib kujutleda. Numbrite väljapanek sealjuures ei ole sugugi olulise tähtsusega.

Töö juhatajale on niisugune arutamine koguni raskem ja tõsisem pedagoogiline ülesanne kui loengute pidamine.

Nähtavasti sellepärast meil neid ei armastatagi, välja arvatud lõputööde oponeerimine. Tean juhtumuse Prantsuse Kõrgemas Sõjakoolis, kus välisõidul pataljoni pealetungilahingu puhul tekkisid elavad põhimõtteliku tähtsusega vaielused selle üle, millal jalavägi peab nõudma kahurväe tuletoetust. Grupijuhataja-commandant ja väljamaa kolonel olid jõudnud vastupidistele otsustele, mille tagajärjel terve grupp jagunes kaheks ideeliseks vastaslaagriks. Hiljem terve õppeaasta kestusel tuldi grupijuhi enda initsiatiivil ikka ja jälle selle küsimuse juurde tagasi, kuni lõpuks järgmisel välisõidul jõuti ühisele

SKEEM ajakirjast Sõdur 1926, nr 26/27 lk 553

SÕJAASJANDUSE ALA

Üldine sõjakunsti ajalugu

Sõjakunsti ajalugu Üldine taktika

– Ilmasõda

– Vabadussõda

Relvaliikide taktika

Operatiivne osaTehniline osa

– Venemaa kodusõda

Lahingutegevus (operatiivosa)

Kindralstaabi teenistus (juhtimise tehnika)

Organisatsioon Strateegia põhimõtted

otsusele. Ja see otsus ei olnud mitte kooskõlas grupijuhi esialgse arvamisega.

See on üks väikene näide selle kohta, kuivõrra suuri kogemusi, põhjalikkust ja asjatundlikkust, head tahtmist ja püsivust nõuavad sarnased individuaalsed sõnavahetused ka tööde juhatajalt.

Kõige halvem sealjuures on, kui töö juhataja pealiskaudse, üleoleva, kuid põhjendamata märkusega katkestab läbirääkimised, jättes õpilasele sisemise tunde, et teda on vaimliselt petetud.

Kriipsutan alla, et niisugune individuaalne tööde läbiarutamine on eriti tähtis nende praktiliste taktikaliste ülesannete suhtes, mida õpilased lahendavad iseseisvalt. Ilma selleta ei ole sarnased ülesanded üldse mõeldavad, sest nad ei anna mingisugust positiivset kasu õpilaskonnale.

Üksikute ainete ja alade läbitöötamisel tuleb saavutada sisemine ühtlus töös, kus iga ala sisuliselt oleks õpetatud nõnda, et ta tõesti aitaks kaasa üldisele eesmärgile – kindralstaabi ohvitseri ja juhi ettevalmistamisele. Kõik, mis sisuliselt selleks kaasa ei aita, tuleb heita kõrvale kui üleliigne ballast õppetöös. Ühtluse õppetöös saavutame sellega, kui määrame igale ainele üldises õppeplaanis tema koha ja ülesande. Peab leidma keskkoha, kõige tähtsama ala, ja siis selle ümber koondama kõik teised abialadena sarnaselt, et nad aitaksid kaasa esimese kätteõpetamisele.

Tagalateenistus

Sellelt seisukohalt välja minnes esitan Kõrgema Sõjakooli jaoks järgmise õppeainete gruppeerimise kava sõjaasjanduse alal:

Selle kava järgi on terve õppetöö tsentrumisse asetatud taktikaala õpetamine. Olen seda teinud teadlikult sellepärast, et taktikaala tegelik kätteõpetamine juhtidele moodustab tõesti selle loomuliku keskkoha õppetöös, lõppeesmärgi, mille saavutamiseks peavad kõik teised ained ja alad kaasa aitama.

Mis on näiteks sõjaajaloo ja sõjakunsti ajaloo õpetamise praktiline eesmärk? Mitte nende või teiste keeruliste operatsioonide käigu päheõppimine ajas ja ruumis, nagu seda tehakse meil praegu, vaid praktiliste strateegilis-taktikaliste küsimuste väljaselgitamine, mis puutub:

– vägede juhtimisesse sõjateatris ja lahinguväljal;

vägede organisatsiooni ja varustamisse;

relvliikide koostöösse lahinguväljal ja

sõjatehniliste abinõude käsutamisse.

Vastavalt sellele tuleb ka sõjakunsti ajaloo, eriti aga Ilmasõja ajaloo õpetamine nii Kõrgemas Sõjakoolis kui ka sõjakoolis rajada täiesti uutele alustele. Pikemalt sellest eespool.

Ilmasõja ajaloo kõrval peab ka meie Vabadussõja ajaloo uurimine omandama kindla koha

Kõrgema Sõjakooli õppeplaanis. Vabadussõja ajaloo õpetamisel koolis on see suur tähtsus, et

1. Operatsiooni ettevalmistus

2. Juhtimise tehnika

ta õpetab meie tulevasi juhte mõtlema ja tegutsema meie konkreetses olukorras: meie sõjateatris, meie inimmaterjaliga jne. Muidugi võib see sündida sedamööda, kuidas areneb selle sõja kogemuste ametlik uurimine. Teiselt poolt on meie idanaabri kõigekülgne tundmaõppimine meie juhi tulevikutöös elulise tähtsusega. Mis sel alal kooli poolt (ma mõtlen «Naaberriikide sõjageograafiat») seni antud, on koguni iganenud, ajast ja arust maha jäänud materjal, millel ei ole praegu enam mingisugust väärtust. Et praegusest Venemaast aru saada, peab tundma tema sündimist, mispärast on Vene kodusõja tundmaõppimine vähemalt peajoontes ka meie juhtidele olulise tähtsusega.

Taktikaala jaguneb kahte ossa: relvaliikide taktika ja üldine taktika. Esimene neist uurib üksikute relvaliikide põhiomadusi ja võimeid ja kuidas neid lahingus kasutada. Sellega kõige lähemas ühenduses on sõjatehniliste abinõude ja abivägede tundmaõppimine, mida kasutatakse koos pearelvaliikidega.

Vastavalt modern sõja iseloomule on see ala kujunenud väga laialdaseks ja tõsiseks.

Põhinõudeks sõjatehnilise ala õpetamisel on: a) praktiliselt ja tegelikult kätte õpetada sõjatehniliste abinõude tehnilised omadused ja võimed, b) praktiliselt õpetada neid abinõusid kasutama koos pearelvaliikidega kindlate sõjaliste ülesannete lahendamisel. Lugeda klassis sõjatehnikat ei anna resultaate, mispärast «tehniliste vägede taktika» meie õppeasutustes praegusel kujul ei ole millegiga õigustatud. Selle aja võib tarvitada palju kasulikumalt meie tehniliste vägede ja tehniliste abinõude praktiliseks tundmaõppimiseks vastavate eriteadlaste juhatusel. Erilist tähelepanu tuleb pöörata side- ja gaasikaitseabinõude kasutamisele.

Ühendatud relvliikidest koosnevate üksuste lahingutegevus, mida käsitab üldine taktika, on orgaaniliselt liidetud kokku kahest alast, nimelt:

a) ühendatud relvliikide koostöö ja kasutatamine lahingus – operatiivala – ja

b) nende juhtimisse puutuvad küsimused –kindralstaabi teenistus.

Kindralstaabi teenistus omakorda jaguneb kolme ossa: organisatsiooniküsimused, operatiivne juhtimine ja tagalateenistus. 3 Sellega kaoksid loomulikult iseseisvate ainetena praegune administratsioon ja varustamise taktika. Praegu on nende ainete õpetamine pandud sarnaselt, et neil puudub ühendus juhi ja kindralstaabi ohvitseri tegeliku tööga. Tõeliselt aga on modern sõjaväe tagala eest hoolitsemine ühenduses organisatsiooniküsimustega väga tõsine ala kindralstaabi ohvitseri ja juhi töös. Kahe silma vahele ei või seda kuidagi jätta. Seega seob esitatud kava kõik õppeained sisuliselt üksteisega niivõrra tihedalt, et nende õpetamisega saavutatakse tõesti teatud kindel, tervikuline eesmärk – meie juhi väljaõpetamine. Õppealajuhataja ülesandeks koolis on välja töötada niisugused programmid igas aines, et see sisuline ühtlus oleks tegelikult saavutatud.

Üldine töösüsteem taktikaala õpetamisel: a) Ilmasõja ja Vabadussõja ajaloost valitakse välja mõned niisugused operatsioonid ja lahingud, mis võivad meile pakkuda eriti huvitavat ja õpetlikku materjali vägede juhtimise (kindralstaabi teenistus), nende manööverdamise, sõjateatri (strateegia) ja ühendatud väeliikide käsutamise alal (taktika) lahingus. Missuguseid operatsioone ja lahinguid uurimiseks valida, selle kohta teeb lõpuotsuse taktikaala vanemjuhataja, küsimust enne teiste õppejõududega läbi kaaludes. Väljavalitud operatsioone ja lahinguid õpitakse tundma kõige põhjalikkusega ja detailides. Uurimine sel alal peab just olema niivõrra sügav, et temast iseenesest selguksid: ühelt poolt need üldised ideed, mis olid teatud sõjalise ettevõtte aluseks; teiselt poolt selle ettevõtte nõndaütelda kasutusosa, nimelt:

– tema ettevalmistamise küsimused,

– tema juhtimise küsimused – rindel ja tagalas, – sõjatehniliste abinõude käsitamine, – relvliikide koostöö.

3 Ajastuomaselt on algses tekstis kasutatud tagala asemel mõistet «seljatagune».

Uurimistöö teostatakse selle meetodi alusel, m ida käsitati eespool.

Sõjaajaloo õpetamisel omavad suurt tähtsust oma näitlikud õppeabinõud. Selleks otstarbeks tuleb töö juhatajal lasta valmistada skeemid, piltide kogud, diapositiivid jne. Kõik, mis vähegi võimalik, tuleb tekstist üle kanda skeemile. Kõige selle eesmärgiks on vabastada õpilased igasugu nimede ja numbrite mõttetust pähetuupimisest, koondades terve tööjõu nende fantaasia, kombinatsioonivõime ja otsustamisvõime väljaarendamisele. Õpetaja isiklik eeskuju selgi alal omab domineerivat tähtsust;

b) sel viisil läbi töötatud sõjaajaloolist materjali võib eduga kasutada ka teiste ainete õpetamisel. Nende materjalide põhjal selgitatakse kõigepealt välja tähtsamad üldised põhimõtted strateegia alal, millega strateegia eriainena kaob sootuks Kõrgema Sõjakooli õppeplaanist. Taktika ja kindralstaabi teenistuse suhtes annab niisugune lahingute uurimine juhile konkreetse, elulise pildi selle kohta, kuidas tegutseti ja mis olid selle praktilised tagajärjed. Sealjuures tehakse kindel vahe selles, mis on püsiva tähtsusega ja mis möödub, olles tingitud ainult kohalikkudest oludest. Niisugune sõjaajalooliste sündmuste uurimine erineb täiesti sellest, mida praktiseeritakse praegu meie Kõrgemas Sõjakoolis, tuues näiteid teatud taktikaliste küsimuste «illustreerimiseks». See on nimelt sõjaajalooliste sündmuste nõndanimetatud «tsiteerimine» (citation). Ta sünnib harilikult nii, et pärast taktika «teoreetilist loengut» jutustatakse õpilastele lühidalt maha mõni ajalooline sündmus. Sealjuures näidatakse tahvlil paari joonega ära, et «siin oli vaenlane, siin meie». Niisugusest pinnapealsest ajaloo «tsiteerimisest» on küll ainult kahju üldisele õppetööle. Sest peale kõige muu ta kasvatab õpilaskonnas suureks ühe pahe, millest hiljem võrsuvadki välja kõik teised, nimelt pealiskaudsuse. Ka õpetaja ise peab sellest pahest kõige jõuga hoiduma.

Üks operatsioon või lahing, mis põhjalikult läbi töötatud, annab praktiliselt mitu korda rohkem

kui kümnete lahingute ja sõdade tsiteerimine, kus õpilasele jääb sootuks võõraks selle ettevõtte tuum ja praktiline sisu;

c) sõjaajaloos välja selgitatud taktikalisi põhiväiteid õpetab töö juhataja õpilasi kasutama tegelikkude lahinguülesannete lahendamisega (cas concrets), võttes aluseks sealjuures ametlikke lahingueeskirju. Tähendan siinkohal, et meie lahingueeskirjade viibimine on teinud ja teeb kahtlemata takistusi taktikaala õpetamisel. Täies ulatuses on see küsimus võetud üles käesoleval aastal.

Oma iseloomult võib neid ülesandeid liigitada järgmiselt: – näitlikud lahinguülesanded kaartidel ja maastikul; – õpilaste poolt iseseisvalt lahendatavad lahinguülesanded kaartidel ja maastikul.

Mõlemad esimesel aastal kõvendatud rügemendi, teisel aastal diviisi piirides. Näitliku ülesande oletuse seab kokku taktikaala vanemjuhataja ja töötab selle enne esitamist läbi oma abilistega. Silmas pidades meie Kõrgema Sõjakooli väikest auditooriumi, ei ole näitlikkude ülesannete läbitöötamiseks õpilastega tarvilik moodustada õpilastest vähemaid gruppe. Seda teeb taktikaala juhataja isiklikult, töötades terve klassiga korraga.

2. diviisi ülem kindralmajor NIKOLAI REEK jälgimas õppust Värska põhjalaagris 1928. a. talvel.

MEIE KAITSEVÄE JUHTIVA KOOSSEISU – OHVITSERIDE – KASVATUSE JA VÄLJAÕPPE ALALT

Vasakult: Ees – Proua TÕNISSON, kindralmajor ALEKSANDER TÕNISSON, Ameerika Punase Risti esindaja, kindralleitnant JOHAN LAIDONER, peaminister JAAN TÕNISSON, kindralmajor JUHAN TÕRVAND. Teine rida: A. Larka abikaasa MARIANNE LEONTINE LARKA, kindralmajor ANDRES LARKA, polkovnik JAAN RINK. Kolmas rida: MARIA LAIDONER, alamkapten NIKOLAI VILDENAU(Viralu), polkovnik RUDOLF REIMAN. polkovnik JOHAN UNT, kindramajor JAAN SOOTS. Viimane rida: tundmatu, MIHKEL OSTROV (Laid), Kaitseväe Tervishoiuvalitsuse ülem san.-polkovnik MARTIN JERVAN, polkovnik PEETER KANN, tundmatu. Juuni 1920, Sakala tn, Tallinn.

Tegelikkude lahinguülesannete näitlik lahendamine maastikul ja kaartidel ongi see loomulik

üldise taktika õpetamise viis, mis peab astuma meie praeguste «loengute» asemele. Selle õpetamisviisi paremused taktikaalal on käega katsutavad. Kuna «loeng» ka siis, kui ta on hästi läbi töötatud, annab siiski ainult üldisi laialipaistatud mõtteid küsimuse kohta, asetab lahinguülesande lahendamine õpilase konkreetsesse olukorda. Selles olukorras areneb terve tegevus, seega antakse

õpilasele mitte ainult üldisi põhimõtteid, vaid ka seda, kuidas neid põhimõtteid kasutada lahinguolukorras. Sellepärast valmistab näitlik ülesanne õpilase vahenditult ette nende ülesannete täitmiseks, mis õpilasel tuleb toimetada iseseisvalt, kuna praegune «loeng» ei suuda seda teha kunagi. Näitlikkudele ülesannetele järgnevad õpilaste eneste poolt iseseisvalt lahendatavad praktilised ülesanded. Iseseisva ülesande seab kokku samuti taktikaala vanemjuhataja ja enne selle

esitamist õpilastele töötab ta läbi oma abilistega. Viimane on tarvilik selleks, et luua ühtlast lahingudoktriini ja vaadet ülesande lahendamisel ja õpilaste tööde hindamisel. Iseseisvate ülesannete lahendamiseks jaotatakse õpilased vähematesse gruppidesse, et oleks võimalik töötada iga õpilasega individuaalselt. Gruppe juhivad taktikaala juhataja abilised. Jaotus gruppidesse ei või aga olla põhjuseks töö ideelisele jaotusele ja killunemisele. Selle ärahoidmiseks peab vanemjuhataja võtma tarvitusele energilised abinõud, milleks on:

gruppide juhtide põhjalik, ühtlane ettevalmistamine tööks; – ühise ülesande andmine kõigile gruppidele.

Üldjoontes peab gruppide tööd peale grupijuhi vaatama läbi ka taktikaala vanemjuhataja isiklikult.

Õpilaste poolt iseseisvalt lahendatavate lahinguülesannete eesmärk on treenida õpilasi selles töös, mida neilt nõuab meie üksuste juhtimine lahinguolukorras. Sellepärast on põhjapaneva tähtsusega, et õpilane oleks selle töö juures asetatud tõesti lähedaltki niisugustesse tingimustesse, nagu tal seda tuleb teha lahingus. Vastasel korral kaotab treenimine sootuks oma väärtuse. Sellepärast lahendatakse suurem osa iseseisvaist ülesandeist kohe pärast nende andmist kaardil või maastikul selle ajaga, mille antud olukord täitjale võimaldab. Praegu niisugused tegelikus olukorras tehtud praktilised tööd puuduvad sootuks S[õjaväe] Ü[hendatud]

Õppeasutustes, vaid tehakse ainult koduseid töid. Kõrgemas Sõjakoolis ei lahendata talvisel õppeperioodil ka ainustki ülesannet maastikul.

Tagajärg: õpilaste ühekülgne väljaarendamine pikaldasele tööle, kus päevade kaupa istutakse ühe töö täitmise kallal.

Teine, vähem osa töid võib õpilastel lasta teha ka kodus, andes neile seega võimaluse täielikult süveneda küsimusse. Tööde läbiarutamisel tuleb mitte ainult lahingukäsk läbi lugeda, vaid ühtlasi õpilastega läbi töötada, kuidas teatud lahinguülesanne tegelikult täidetakse, et kasvatada juhis ja tema abis – kindralstaabi ohvitseris

– harjumust asetada end alati täitja seisukorda. Läbiarutamine sünnib neil alustel, nagu seda on käsitatud õppemeetodi küsimuses. Lahendades neid või teisi lahinguülesandeid, täidavad õpilased kahesuguse töö: puhtoperatiivse osa ja staabitehnilise töö. Sel viisil õpivad nad täiesti elulises lahinguolukorras kätte ka kindralstaabi teenistuse tähtsaima, praktilise osa, nimelt juhtimise tehnika. Sealjuures tuleb õpetajal teravalt silmas pidada, et tagalateenistuse küsimused ei oleks kunagi eraldatud operatiivküsimustest, vaid et mõlemaid vaadeldaks alati ja igas olukorras koos. Selle saavutamiseks peab kindralstaabi teenistusse puutuvaid küsimusi õpetama üks õppejõud – meie kindralstaabi ohvitser. Praegust olukorda meie Kõrgemas Sõjakoolis, kus on moodustatud eriainetena administratsioon ja varustuse taktika, mida käsitatakse koguni eraldi kindralstaabi teenistusest, tuleb lugeda täiesti ebakohaseks. Modern sõjas moodustavad tagalateenistuse küsimused tähtsa osa kindralstaabi ohvitseri üldisest tööst staabis. Neid küsimusi võib noortele juhtidele õpetada ainult see, kel endal on sügavaid teadmisi ja kogemusi ka operatiivalal. Kui meil olude sunnil peab tagalateenistuse küsimusi õpetama eriteadlane sel alal, siis tema töö peab kuuluma täielikult üldisesse kindralstaabi teenistuse kursusesse ja ideeliselt olema juhitud selle ala õpetaja poolt.

Töösüsteem kindralstaabi teenistuse õpetamisel, nagu tähendatud, liitub täiesti taktikaala õpetamisega, millest kindralstaabi teenistus moodustab ainult ühe orgaanilise osa.

Kirjeldatud töösüsteem taktikaala läbitöötamisel, kus sõjaajalugu, strateegia, taktika ja kindralstaabi teenistus moodustavad ühe lahutamatu terviku, nõuab, et oleks määratud üks vastutav vanemtaktikaalajuhataja, kelle käsutusse antakse tarviline arv abilisi. Vanemjuhataja ülesandeks jääb antud aja piirides õppetöö ulatuse kindlaksmääramine, töökava kokkuseadmine omal alal, ülesannete kokkuseadmine ja esialgne läbiarutamine ühes abilistega, õppematerjali ja -abinõude valik. Ühe ideelise juhi olemasolu garanteerib kõige paremini tööühtluse ja liituvuse ühise eesmärgi saavutamiseks, milleks on kindralstaabi ohvitseri ettevalmistamine mit-

mesuguste sõjaliste ülesannete lahendamiseks ja täitmiseks tegelikus olukorras.

Kriipsutan alla veel kord: esitatud töösüsteem ja meetod seab üles kõrged nõuded nii õpilastele kui eriti õpetajatele.

Õpilane harjutatakse siin töötama terve aasta kestel iseseisvalt. Et edasi jõuda, peab ta õppima ära keeled, tehnilised abinõud, peab endale kujundama kindlad vaated sõjalistes küsimustes, ühesõnaga ta küpseb juhiks või tema abiliseks selle sõna otseses mõttes.

Õpetaja peab teda selles protsessis oma eeskujuga viima edasi. Oma alalise tähelepanu, abi, oma asjatundmise ja tööarmastusega virgutab ta õpilast vaimlisele tööle. Õpetaja enda sügavad teadmised ja vilumus, kõigepealt aga tema selge pea, terav kriitiline mõistus, täpne väljendusviis ja raugematu tahe ennast täiendada omal alal on eeltingimuseselleks, et töö kannaks vilja ja tooks kasu meie kaitseväele üldse ja õpilastele eriti.

Kaitseväe Peastaabi ülema brigaadikindral Neeme Väli kommentaar:

Kindral Nikolai Reegi, omaaegse peastaabi ülema artikkel on osa diskussioonist, mis puhkes kaaderkoosseisu, täpsemalt ohvitserkonna kujundamise üle. Just nimelt kujundamise, sest kuigi kirjutis räägib pikalt õppetöö metoodilisest ülesehitusest, rõhutades iseseisva mõtlemise ja praktiliste oskuste tähtsust, toob kindral enne seda Kõrgema Sõjakooli ülesandena välja «tulevaste juhtide ja nende abide – kindralstaabi ohvitseride – karakteri või iseloomu» väljakujundamise. Kooli lõpetanud ohvitser pidi olema «püsiva iseloomuga, tugeva rahvusliku moraaliga, algatusvõimeline, kohusetruu, distsiplineeritud». See tähendab, et lisaks teadmistele ja oskustele pidi sõjakool õpetama ohvitseriks olemist ehk teisisõnu kasvatama kadetist ohvitseri.

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) nõunike kogus, mis paneb paika ohvitseride hariduse suuna, oleme seni keskendunud eelkõige õppetöö sisule, mis on suhteliselt

noore kõrgkooli ja uute õppekavade arendamisel loomulik. Reegi mõtete lugemine tõi kahjuks äratundmise, et ohvitseriks olemist ja selle õpetamist ei ole me nõunike kogus kordagi arutanud. Samas on just nimelt KVÜÕA see koht, mis peab vormima kodanikest ühesugustele väärtushinnangutele tugineva monoliitse ohvitserkonna. Kõrgema Sõjakooli eripära seisneb just nimelt selles, et seal õpetatakse kadetti kui üliõpilast, kuid kasvatatakse kui tulevast ohvitseri.

Kui kaitseväge 1990. aastate algul taastama asuti, oli paljude taastajate soovunelmaks jätkata ohvitserkonna arendamist sealt, kus see 1940. aastal pooleli jäi. Reaalsus on aga see, et Eesti Vabariigi kaitseväge asusid taastama hoopis teistsugusest ühiskonnast pärit inimesed ja need, kes praegu sõjakooli lõpetavad, on omakorda põlvkonnavahetuse tõttu teistsuguse mõtteviisiga kui tol ajal alustanud tänaseks keskikka jõudnud ohvitserid.

Sajandite vältel üheks ühtsemaks ja eeskujulikumaks sõjaliseks süsteemiks peetud 19. sajandi Preisi armee eeliseks oli ohvitseride sarnane mõtteviis, mille aluseks olid ühine taustsüsteem, ühtmoodi kasvatus ja ühesugused tõekspidamised. Ülem, kes andis sama taustaga ohvitseridele korraldusi, võis kindel olla, et tema alluv saab asjadest samamoodi aru nagu ta ise. Tänapäeva Eesti ohvitserkonna puhul ei saa me praegu veel rääkida asjadest ühtmoodi arusaamisest ega ühisest taustsüsteemist.

Praegu lõpetab Kõrgema Sõjakooli igal aastal paar-kolmkümmend noort ohvitseri. Need on noored inimesed, kes on õppinud meie oma sõjakoolis Eesti õppejõudude ja instruktorite käe all, omandanud parima sõjalise ettevalmistuse, mida Eestis on võimalik saada. Lisaks teadmistele-oskustele on väga oluline, et tulevased ohvitserid saavad koolist kaasa ühesugused väärtushinnangud ja esprit de corps’i – kõik selle, mis teeb ohvitserkonnast ühtselt mõtleva ja ühiseid väärtusi jagava organismi.

Teenistusest Kaitsevägede Staabis aastatel 1926–1934

Teenistusest Kaitsevägede Staabis on oma mälestustes, mis on kahjuks tänaseni avaldamata, väga huvitavalt kirjutanud kolonel Elias (Ilja) Kasak (1895–1985).1 Elias Kasak teenis ajavahemikus 1926–1934 Kaitsevägede Staabi III (liikumise) osakonnas, esialgu osakonna käsundusohvitserina ning hiljem osakonna ülemana. Tema mälestustes on lisaks igapäevasele teenistusele leidnud kajastamist ka sealsete teenistujate suhted ja staabis valitsenud meeleolud. Järgnevalt on kolonel Kasaku mälestuste põhjal proovitud lühidalt kajastada teenistust Kaitsevägede Staabis. 2

Elias Kasaku üheksa aasta pikkune teenistus Kaitsevägede Staabis annab tema mälestuste kaudu väga huvitava ülevaate tollasest rahuaegsest teenistusest alates Kasaku teenistusse asumisest 1926. aasta jaanuaris kuni Kaitsevägede Staabist lahkumiseni 1934. aasta sügisel, mistõttu leiavad mälestustes kajastamist ka staabis 1934. aasta riigipöördega kaasnenud muudatused.

Esimene Eesti vägede kõrgeim juhtimisorgan 1. Eesti Diviisi Staap loodi 1917. aasta 6. detsembril. Kaitseväe Peastaabi eelkäija Sõjaministeeriumi Peastaap loodi 26. novembril 1918, kui Ajutine Valitsus nimetas sõjaminister kindralmajor Andres Larka peastaabi ülemaks. Vabadussõja ajal ja ka pärast Vabadussõja lõppu tehti sõjaväe juhtimisorganites rida muudatusi, millest ülevaate andmine nõuab põhjalikumat uurimust ja ei ole siinkohal ruumi puudusel võimalik. 1926. aastal kaotati Sõjavägede Staabi ülema ametikoht. Sõjavägede Staap likvideeriti ja selle ülesanded anti üle Kindralstaabile.

1 Enne eestistamist oli kolonel Kasaku eesnimi Ilja. Tema mälestuste aastaid 1939–1950 hõlmav osa ilmus 2011. aasta alguses Eesti Päevalehe ja Akadeemia kirjastatavas «Eesti mälu» sarjas (toim).

2 Tollane Kaitsevägede Peastaap asus vanalinnas sõjaministeeriumi hoones aadressil Pagari 1.

AART NÕMM

Kaitseväe Peastaabi operatiiv- ja väljaõppeosakond

Seega tegutsesid aastatel 1926–1929 sõjaväe keskasutustena otseselt sõjaministrile alluvad Korraldusvalitsus ja Kindralstaap. 1928. aastal nimetati sõjavägi ümber kaitseväeks (kuni 1937. aastani) ning 1929. aastal liideti Kindralstaap ja Korraldusvalitsus üheks asutuseks nimetusega Kaitsevägede Staap.

Kaitsevägede Staabi ülema ülesandeid täitis ajavahemikus 1929–1934 kindralmajor Juhan Tõrvand (kes oli aastatel 1925–1926 Kaitsevägede Staabi eelkäijate Sõjavägede Staabi ja 1926–1929 Kindralstaabi ülem), 1934–1939 kindralleitnant Nikolai Reek ja 1939–1940 kindralmajor Aleksander Jaakson. Kaitsevägede staap nimetati 1. aprillil 1937 ümber Sõjavägede Staabiks. Nimemuudatus sisulisi muudatusi kaasa ei toonud, sama struktuuri ja ülesannetega tegutseti kuni 1940. aasta juulini. Otsuse Sõjavägede Staabi likvideerimise kohta võtsid okupatsioonivõimud vastu 19. septembril 1940. Sõjaväes väljakujunenud olukorda 1920. aastate keskpaigas iseloomustas kolonel Kasak Vabadussõjale järgnenud aastate ebasoodsate oludega. Teiste oluliste küsimuste kõrval jäi riigikaitse tagaplaanile. Elias Kasaku sõnul on üsna tavaline, et pärast võidukat sõda kiputakse mõningaks ajaks loorberitele puhkama jääma. Ilmuvad prohvetid, kes kuulutavad rahu ja kadu sõjale. 1924. aasta 1. detsembri sündmused mõ-

Kaitsevägede Staabi ülem kindralmajor JUHAN TÕRVAND koos osakonnaülematega 1932. aasta detsembris: istuvad (vasakult) kolonel JAKOB PREI (1873–1954), kolonel JUHAN JÄRVER (1886–1941), JUHAN TÕRVAND (1883–1942), kolonel AUGUST TRAKSMAA (1893–1942), seisavad (vasakult) kolonelleitnant HERBERT RAIDNA (1897–1942), kolonelleitnant KARL LAURITS (1892–1941), major ELIAS KASAK (1895–1985), kolonelleitnant OSKAR PLAKS (1895–1938) ja kolonelleitnant MART TUISK (1889–1942)

jusid kainestavalt ja tõid meid karmi tõelisusse tagasi. Järsku avastati sõjaväes halbu ilminguid. Süüdi ei olnud mitte ainult vastavate seaduste puudumine, vaid ka sõjaväe juhid. Sõjaväes olid kadunud aktiivsus ja Vabadussõja vaim. Venemaalt opteerunud ja kindral Sootsi poolt sõjaväkke kõrgematele kohtadele võetud Vene rahuaegsed ohvitserid, kuid ka mõned Vabadussõja-aegsed ohvitserid osutusid rahuaja teenistuseks kõlbmatuks. Ka oli sõjaväkke jäänud nõrku ohvitsere. Oli tekkinud olukord, et tegeldi küll igapäevaste tööülesannetega, kuid suuremad riigikaitseülesanded jäid tagaplaanile. Nii oli kindral Johan Laidonerile suurimaks pettumuseks, kui talle 1. detsembril 1924 teatati, et I osakonnal puudub vägede koondamise kava.

Kindral Tõrvand rakendas sõjaväe reorganiseerimiseks ja kavade koostamiseks Kõrgema Sõjakooli esimest kahte lendu (Elias Kasak lõpe-

tas teise lennu). Arvuliselt oli neid inimesi 1926. aastal natuke üle tosina, sest osa lõpetajaid suunati diviiside staapidesse ja muid ülesandeid täitma. Järgnevatel aastatel muutus olukord pärast Kõrgema Sõjakooli uute lendude lõpetajate teenistusse asumist üha paremaks.

1926. aasta jaanuaris pidas staabiülem kindral Tõrvand 15 Kõrgema Sõjakooli värskele vilistlasele staapi teenima asumisel kõne, kus mainis, et kõik staabi osakonnad on ühtemoodi tähtsad ja eelistatud ega juhtivaid osakondi ei ole. Staabis pidid valitsema koostöö ja üksteisemõistmine, mis eeldas paljude küsimustega kursis olemist. Seega pidi kõigil olema edaspidi palju õppida, milleks kindral soovis püsivust ja edu. Kapten Elias Kasak määrati esialgu teenima käsundusohvitserina III osakonda, kuid pärast selle osakonna ülema major Arthur Steinpicki (Artur Steinpiki) siirdumist teisele ametikohale

JUHAN TÕRVAND

(1883–1942), kindralmajor, Kaitsevägede Staabi

ülem 1929–1934

NIKOLAI REEK (1890–1942), kindralleitnant, Kaitsevägede Staabi

ülem 1934–1939

1927. aastal asus kapten Kasak III osakonda juhtima (esialgu ülema kohusetäitja ja alates 1929. aasta 24. veebruarist osakonna ülemana). 3

Kõrgema Sõjakooli kolmanda lennu lõpetamise järel määrati III osakonda ametisse ka osakonnaülema abi. III osakond paiknes Pagari tänavas asuva staabi neljandal korrusel, I ja II osakonna ning kaitseministri tööruumide kõrval.

Osakondade koosseisud olid 1926. aastal väga väikesed. Nii koosnesid I ja III osakond ülemast, sekretärist ja kahest kirjutajast. Seoses III osakonna töö kasvuga saadi järgmisel aastal juurde abi ja üks kirjutaja, mõnikord sai osakond rakendada ka käsundusohvitsere. III osakonna haldusalas olid juurdeveo, evakuatsiooni, tagalajulgestuse korraldamise, transpordi ja teede küsimused. Lisaks täitis osakond mitmesuguseid eriülesandeid, millest üks oli Kasaku tegevus taktikalektorina Sõjaväe Ühendatud Õppeasutustes seitsme aasta vältel alates 1927. aastast koos selle aine õpetamise ümberkorraldamisega (Eesti väikeste üksuste taktika).

Osakonna töö oli seotud paljude ametkondade ja erinevate ministeeriumidega. Kahjuks oli näiteks raudtee tolleaegsete juhtide seas piisavalt neid, kes võtsid riigikaitseülesandeid kergelt. Nad ei olnud neist huvitatud, sest nende eest juurde ei makstud. Olukorda iseloomustab väga ilmekalt raudteevalitsuse peadirektori seisukoht. Kui talle

raudteevalitsuse mobilisatsioonikava üle anti, pani peadirektor selle kohe kõrvale sõnadega: «Minul kui vanal mehel ei ole mõtet sellega tutvuda. Sõda ei tule ja kui ta tuleb, siis on see teiste asi.»

III osakonna tööülesannete hulka kuulus ka väliposti korraldus ja tegelemine sõjavangidega. Ka pidi osakond asuma mobilisatsioonijärgsete vedude kavade koostamisele. Andmed transportimisele kuuluvate väeosade, nende valmisolekuaegade ja -kohtade kohta saadi V (mobilisatsiooni) osakonnalt. Koostöös I osakonnaga määrati väeosade transpordi sihtjaamad.

1927. aastal alustas kindral Tõrvandi ka valmisolekukontrolli õppehäirete abil. Õppehäired puudutasid kaitseväge, Kaitseliitu ja politseid ning neid korraldas Kaitsevägede Staap kindral Tõrvandi juhtimisel. Elias Kasaku mälestuste põhjal lõpetati 1932. aastast millegipärast õppehäirete korraldamine.

Staabitööd ei tehtud ainult kirjutuslaua taga, vaid ülesannete täitmine nõudis ka välisõite. Nii viibis major Kasak ajavahemikus 1928–1932 igal suvel vähemal kaks kuud välisõitudel. Välisõidud kestsid ühest päevast kuni kuue nädalani. Tihti tuli teha nädalalõppudel teede ja maastiku vaatlusi või taktikaharjutusi.

Veel kapteni auastmes olles sai Elias Kasak 1927. aastal kindral Tõrvandilt lisaülesande õpetada Sõjakoolis uute nõuete kohaselt taktikat. Pildi tema töökoormusest lektorina annab näide talvisest õppeperioodist ajavahemikus 1928–1932, mil Kasakul tuli tavaliselt anda 20 tundi nädalas. Viiel päeval kulges siis Kasaku elu järgmiselt: hommikul kell 7–8 jalutuskäik tööle ühes hommikusöögiga, kell 8–15 töö staabis, kuid iga päev ka vähemalt kaks tundi Sõjakoolis. Kella 15 paiku kiire lõuna Ohvitseride Keskkogu kasiinos ja kihutamine autoga Sõjakooli, seal kell 16–21 tunnid ja seejärel keskkogu kasiinosse õhtusöögile või koju. Kodus tuli töötada kella 23-ni või isegi kauem. Oli vaja valmistada järgmise päeva ettekandeid või nokitseda osakonna töö kallal. Seitsme aasta pärast avanes Kasakul võimalus tõmbuda tagasi ja anda taktika õpetamine ühes vajalike õpperaamatutega üle. Elias Kasak on kirjutanud käsiraamatu «Taktika» (ligi 400 lk), mis pakub põnevat lugemist ka tä-

3 Elias Kasak ülendati 1928. aastal majoriks, 1933. aastal kolonelleitnandiks ja 1939. aastal koloneliks.

napäeval, hoolimata sellest, et teos on valminud rohkem kui 80 aastat tagasi (1930).

Huvitav on ära märkida ka tema taktikat puudutavad tähelepanekud. Eesti ja Läti kõrgemad sõjakoolid tegid vastastikku külaskäike ja lahendasid koos mõned ülesanded. Lätlased olid Kasaku hinnangul taktika õpetamisel meist tunduvalt taga, nad «ujusid» veel Vene mõistetes ja eeskirjades. Tagalaküsimusi ei käsitlenud lätlased väidetavalt üldse.

Kindral Tõrvandit iseloomustas Kasak kui põhjalikku töömeest, kes haaras küsimusi kiirelt ja armastas vaielda. Ta oli alati täpselt tööl ja teadis, mis sünnib igas osakonnas, kuigi tavaliselt ei seganud ennast osakonnaülema töösse. Kindral Tõrvand nõudis osakonnaülematelt kindlaid läbitöötatud otsuseid ja ettepanekuid, mitte kõhklemist ega liigset järeleandlikkust. Ta ei tunnistanud vabandamist ajapuudusega, öeldes, et ööpäevas on 24 tundi ja töö huvides isegi enam. Osakonnaülem pidi olema oma valdkonna peremees, ent kindralit tuli tegemistest informeerida, eriti küsimustes, mis vajasid koordineerimist. Osakonnaülematest pidid kujunema iseseisvad asjatundjad ja tugevad isikud. Suhtumises alluvatesse oli ta arusaaja, ei olnud üleolev ega pidanud halba meeles.

Tööl käidi kuus päeva nädalas ja erinevalt tänapäevast kestis ametlik tööaeg viiel päeval nädalas kella 8st 15ni, laupäeviti üheksal kuul kella 9st 13ni, suvekuudel kella 12ni. Ohvitsere, eriti osakonna- ja jaoskonnaülemaid võis tihti näha tööl väljaspool ametlikku tööaega, vahel isegi hilisõhtuti ja pühapäeviti. Hoolimata sellest, et teenistus staabis oli pingeline, valitses töökas ja positiivne meeleolu ning osakonnaülemate suhted olid head. Käituti põhimõttel: üks kõigi, kõik ühe eest! See oli aeg, kui osakonna tähtsust ei hinnatud kirjutuslaua suuruse järgi ning osakonnaülemad ei olnud veel rasva läinud ja jõudsid jalgsi omal jõul liikuda.

Kindral Reegi asumise järel Kaitsevägede Staabi ülema kohale 1934. aastal tehti staabis rida muudatusi. Vähehaaval muutus töökorraldus ja teisenes vaim: otsimiste, katsetuste ja nö tormi ajastu oli möödas, nüüd oli korralikul staabiteenistujal kasulikum võtta ülemuse ees

alandlik valmisolek ning teiste suhtes üleolev ja kõiketeadev hoiak. Seda muudatust ei põhjustanud ükski käskkiri ega soovitus. Nii asendus varem valitsenud võitlusvaim tagasihoidliku vaatlemisega. Kui varem pääses ülemuse jutule üksikute eranditega igal tööpäeval, siis nüüd muutus see raskeks ja vaata et suursündmuseks. Vahel määrati osakonnaülematele ettekande aeg nädal ette ja lükati sedagi korduvalt edasi. Vahel tuli kokkusaamist kaubelda sekretäriga. Liikumine neljandal korrusel kindrali kabineti lähedal muutus vaikseks hiilimiseks ja kui mõni astus või kõneles kõvemini, vaatas sekretär sellele etteheitvalt. Oli päevi, mil teati, et kindral mõtleb ja ühtegi alluvat vastu ei võta. Ka omavaheline suhtlemine muutus ametlikumaks.

Hiljem selgus kindrali nn mõtlemisega seonduv. Kindral Reegil tuli 1939. aasta sügisel pärast tema määramist sõjaministriks vabastada endised tööruumid. Ta ei saanud ega saanud tühjendatud oma töölaua sahtleid ja kappi. Kui ta seda ka pärast mitmekordset lubadust ei teinud, kutsuti lukksepp, kes lukud avas. Sellega lahenes ka müsteerium «kindral mõtleb» (aeg, kui kedagi ei lubatud tema jutule): kapis ja töölaua sahtlites leidus hulgaliselt kriminaalromaane ja jutustusi indiaanlastest. Nii mõneski neist oli kindrali märkusi, millest võib järeldada tema sügavat huvi selliste raamatute vastu. Raamatud anti koos vastava nimekirjaga üle sõjaministri adjutandile. Veel suuremad muudatused leidsid pärast kindral Reegi ametisse nimetamist aset töös. Osakonnaülemad pidid esitama uuele ülemale oma töö ja ülesannete ülevaate ning peaaegu kõik said enam-vähem ühesuguse vastuse: töö vajab ümberkorraldust, selles on puudusi ja kindral peab mõtlema, kuidas asju paremini teha. Selgusetuks jäi aga see, milles puudused seisnesid. Kõikide küsimuste kohta pidid tulema kindralilt instruktsioonid. Tekkis ootamisaeg, mil nokitseti igapäevaste tegemiste kallal. Kadus Tõrvandi-aegne vaidlemine, arutamine ja küsimuste hoogne lahendamine. Nüüd pidi enne vaatama ja tunnetama, kuidas kindral mõtleb, kuid pikapeale tapab selline olukord algatuse.

Reegi tulekuga algas ka staabi ruumide ümberkorraldamine. Kindral Tõrvandi lihtsalt

sisustatud tööruumid vahetati I osakonna (operatiivosakonna) endiste ruumidega, mis ehitati kindrali tarbeks ümber suureks kahekordse kattega ukse ja erikattega akendega kabinetiks, mille keskel asetses suur kirjutuslaud.

On huvitav kõrvutada kahte ülemat, kindral Tõrvandit ja kindral Reeki. Mõlemad olid sõjanduse alal palju lugenud ja tundsid seda valdkonda, kuid neil oli erinev juhtimisstiil. Tõrvand spordimehena haaras küsimusi, tõmbas enesega vaidlema ja kaasas töösse ning püsis kaasvõitlejana ka raskes olukorras, Reek aga käsutas tööle ja kõige raskemas olukorras vaatas seda eemalt. Tõrvand oli töös eestöötegija ja hea juht. Ta lõi hoogsalt kaasa igal staabi üritusel ja õppusel, häirekava kontrollimisel ning eeskirjade koostamisel. Ta oli lihtsa ja otsekohese käitumisega ning oma isiku suhtes vähenõudlik. Reek, vastupidi, oli väga huvitatud oma heaolust ja himustas austamist. Kui Tõrvandile olid kõik alluvad ühesugused sõjaväelased, siis Reek tegi alamatel vahet: tal oli soosikuid, keda ta hoidis, sest need olid temale kasulikud või oskasid pugeda. Tõrvand nõudis alluvatelt oma arvamuse avaldamist, kuid Reegi juures pidi olema eriarvamusega väga ettevaatlik. Tõrvand vajas iseseisvaid abilisi, Reek täpseid käsutäitjaid.

Elias Kasaku üle üheksa aasta kestnud teenistus Kaitsevägede Peastaabis lõppes 1934. aasta sügisel tema suunamisega teedeministeeriumi raudteede talituse ekspluatatsioonivalitsuse juhatajaks. Seal teenis ta 1940. aasta juuni lõpuni, mil ta okupatsiooni tõttu vallandati, ent kuna ta oli lähetatud teenistusse raudteele sõjaväest, saadeti ta veel umbes kuuks ajaks tagasi teenistusse Sõjavägede Staapi. Mis puudutab olukorda vahetult enne 1940. aasta juunis alanud okupatsiooni, siis valitses Kasaku sõnul staabis masendav meeleolu, kuigi kuskil ei olnud tunda paanikat. Kõigiti oli kaalutud vastupanu ja isegi partisanisõja võimalusi, kuid otsustati siiski alla anda. Sellega ei olnud paljud nõus ja kõikjal võis näha kibestumist ja viha.

Lõpetuseks tsiteerin Elias Kasaku käsiraamatut «Taktika», mis ei ole minetanud oma aktuaalsust veel tänapäevalgi:

«Praegu ei või sõda küll harilikult nii kergesti süttida kui varemail ajul. Kui nüüd tekiks

sõda, siis sellest võtab osa mitte väike osa rahvast alalise sõjaväe näol, vaid terve rahvas. Selles sõjas ei ole tihti fronti ega mõistet sõjaväelane, vaid terve riigi maa-ala ühes kodanikkudega, ühendusteed, rahva majanduslikud ressursid, presse jne. – kõik võtavad osa sellest võitlusest, kõigil lasub sõja raskus. Selles heitluses on tihtigi kaalul, kas riigil olla või mitte olla. Muidugi on nüüd kolikambri heidetud vähemalt Euroopas ususõjad, dünastiasõjad, kuid on jäänud palju verisem, palju raskem sõda, sõda, kus oma elulisemate huvide kaitseks on rahvas rahva vastu.

Seega on paratamata vaja riigile enesekaitseorganeid, nagu me neid näeme looma- ja taimeriigis. On vaja kaitseorganeid, et riik, see etnograafiline, kultuuriline ja majanduslik tervik, võiks ennast vajadusel kaitsta, siis kui kõik teised rahulised abinõud riigi elu segamata jätkata on lootuseta lõppenud. Sõda oleks siis riigivõimu viimseks abinõuks, niiöelda, viimseks argumendiks (ultima ratio), et vastast sundida elama rahus. Näeme võitlust oma olemasolu eest mitte ainult riikide vahel, vaid ka looduses igal sammul.

Kui vaatleme Eesti geograafilist asendit, siis näeme, et oleme lääne ja ida huvide murdekohal. Seega on meie oludes eriti tarvis kaitseväge, mis oleks rahva julgeoleku valvel rahuajal ja sõjaajal kaitseks riigi piire. Meie ei taha sõda, sest möödunud Vabadussõjaga oleme saanud, mida rahvas ihaldas – iseseisvuse ja riigi rahvuslikud piirid. Kuid arvesse võttes meie olukorda tuleb meil eriti olla valmis riigikaitseks ja teha kõik, et kallaletungija leiaks meilt visa ja tugeva vastupanu. Kui meie riigi vastased teavad, et leiavad siit tugeva vastupanu, siis ei usalda nad kergesti sõda alata, sest äpardused võivad neid endid hukata. Seega riigikaitse parim organiseerimine on suurimaid abinõusid meil sõjaohu ärahoidmiseks.»

Loodan, et oleme õppinud ajaloos tehtud vigadest ja suudame neid tulevikus vältida, käitudes Kaitsevägede Staabis valitsenud põhimõtte «Üks kõigi, kõik ühe eest!» järgi, mis aitab meil säilitada oma riigi iseseisvuse ja sõltumatuse, et ka järeltulevatel põlvedel oleks võimalik kasvada üles vabas ja iseseisvas Eesti Vabariigis.

Sõjavägede Staap 1939. aastal

Retrospektiivne tagasivaade ja võrdlus tänapäeva peastaabiga

Miks Sõjavägede Staap 1939?

Sõjavägede Staap aastal 1939 pakub huvi eelkõige seetõttu, et see struktuur on hea näide sellest, milleni jõuti esimesel iseseisvusajal meie sõjalise juhtimise kujundamisel. Sõjavägede staap 1939. aastal oli struktuur, mis planeeris ja valmistas ette Eesti kaitset ja oleks seda ka juhtinud, kui meie tollased riigijuhid poleks Molotovi-Ribbentropi sobingutest tulenevaid diktaate vastu võtnud. Staap oli selleks ajaks juba akumuleerinud paarikümneaastase kogemuse ja elanud läbi otsingute perioodi, mille kestel kaitseväes loodi erinevaid staape, liideti ja lahutati neid omavahel ning nimetati ümber.

Sõjavägede Staap oli 1939. aastal omamoodi Eesti sõjalise mõtlemise tipp ja etalon ning pakub sellisena huvi ka tänapäeva sõjalise juhtimise kujundamisel.

Sõjavägede staabi kujunemislugu

Sõjavägede staabi eellaseks võib pidada Operatiivstaapi , mille moodustamise detsembris 1918 tingis vajadus juhtida ja hallata operatiivtegevust Vabadussõja rinnetel. Staabi esimene ülem (kuni 23. detsembrini 1918) oli polkovnik Johan Laidoner, seejärel alampolkovnik Jaan Soots.

Veebruaris 1919 nimetati Operatiivstaap ümber Kindralstaabi valitsuseks, milline koos Korraldusvalitsusega moodustasid Ülemjuhataja (hiljem Sõjavägede) Staabi. Selline kaksikskeem säilis kuni 1926. aastani, mil Sõjavägede Staap likvideeriti ja Kindralstaabi valitsusest kujundati omaette Kindralstaap.

1929. aasta sõjalise juhtimise järjekordse reorganiseerimise käigus viidi vahepeal eraldi

BORIS PÜSSA

Kolonelleitnant

Kaitseväe Peastaabi operatiiv- ja väljaõppeosakond

tegutsenud Kindralstaap ja Korraldusvalitsus uuesti kokku ning moodustati Kaitsevägede Staap. 1.aprillil 1937 nimetati Kaitsevägede Staap ümber Sõjavägede Staabiks.

Staabi üldiseloomustus.

Rollijaotus ja alluvuskord

Staap koosnes osakondadest, mis said lõplikult paika 1920. aastate jooksul. Osakonnad jagunesid erialade järgi jaoskondadeks (harilikult kaks kuni neli jaoskonda). Osakondi tähistati rooma numbriga ja jaoskondi ladina suurtähtedega – näit I (operatiiv)osakonna C-jaoskond. Osakonnaülemad olid koloneli või kolonelleitnandi auastmes, jaoskonnaülemad kaptenist kolonelleitnandini.

Sõjavägede staabi ülem oli kuni oktoobrini 1939 kindralleitnant Nikolai Reek, pärast teda kindralmajor Aleksander Jaakson. Staabiülemal oli kaks abi – esimene abi kindralmajor August Kasekamp ja teine abi kolonel Eduard Ahman (vahemärkusena olgu öeldud, et kõigi nelja mehe saatus oli sama: surma-aasta 1942, surmakoht Siber, surma põhjus – hukkamine).

Huvitavad on Sõjavägede Staabi alluvuse ja staabisisese rollijaotuse küsimused. Vaikivale ajastule omaselt kehtis Eestis alates 1934. aastast kaitseseisukord ja uuesti nimetati ametisse

SÕJAVÄGEDE STAAP 1939. AASTAL

PEASTAAP 1939. a.

ka kaitsevägede ülemjuhataja. Tulenevalt nendest arengutest nihkus ka Kaitsevägede Staap oma senisest kaitseministri alluvusest ülemjuhataja otsealluvusse. Sõjavägede ülemjuhataja teostas seega riigikaitse ülesandeid Sõjavägede Staabi kaudu, alludes ise otse vabariigi presidendile. Staap oli sisuliselt nii ülemjuhataja tööorgan kui ka tema juhtimiskeskus, kus töötati läbi ja valmistati ette kõik riigikaitselised küsimused. Selline tegelikult tsiviilkontrolli välistav riigikaitseline juhtimine püsis kuni Eesti Vabariigi okupeerimiseni 1940. aastal.

Staabiülema pädevuses oli otsuste langetamine sõjaväeluure, vedude ja väljaõppe valdkonnas ning kaartide valmistamist ja üldist asjaajamist puudutavates küsimustes. Ülemjuhataja jättis endale ka otsuste langetamise pädevuse kõigis operatiiv- ja mobilisatsiooniküsimustes.

Sõjaväe tegevust puudutavates küsimustes allusid staabiülemale muidu kaitseministeeriumi koosseisus olevad relvaliikide (jalaväe, ratsaväe, suurtükiväe ja Pioneeripataljoni) inspektorid.

Sõjaväe sideülema kohuseid täitis Sidepataljoni ülem, kelle vastutuses oli ka Sõjavägede Staabi sidealane tagamine.

Osakondade ülesanded

I (operatiiv)osakond oli juhtiv osakond, mis vastutas kõigi sõjaaja kaitsekavade, nagu piirikat-

tekava mobilisatsiooni puhuks, mobiliseeritud vägede rindele suunamise ja koondamise kavad, oma vägedega sidepidamise ja naabritega koostöö kavad, piirikindluste ehitamise kavad ning sisejulgeoleku kavad nii rahu- kui ka sõjaajaks, väljatöötamise eest. Osakond vastutas ka sõjaväe operatiivtegevuse korraldamise ja juhtimise eest, organiseerides väe- ja relvaliikide koostööõppusi ning manöövreid, staabiharjutusi, väljasõite ja sõjamänge. Osakonna kompetentsi kuulusid ka kõik sõjaväe paiknemisega seotud küsimused. Lisaks tegeles osakond muude riigikaitse rahuaegset ettevalmistust ja sõjaaegset rakendust haaravate probleemide läbitöötamisega.

Eelkõige just selle osakonna kaudu teostas sõjavägede ülemjuhataja kõigi relvastatud jõudude operatiivset juhtimist nii rahu- kui ka sõjaajal.

II (luure)osakond tegeles info kogumisega välisriikide sõjalis-poliitilisest olukorrast. Osakonna kompetentsis oli kogu sidepidamine välisriikide sõjavägedega. Ka meie oma sõjaväeatašeed ja kõik meie sõjaväelaste väliskomandeeringud kuulusid luureosakonna pädevusse. Eriti sensitiivseks vastutusalaks oli siseriiklik vastuluuretegevus.

III (liikumiste) osakond tegeles riigi ühendusteede sõjalise ettevalmistuse ning kõigi sõjaväe vedude planeerimise ja korraldamisega. Tinglikult võib seda osakonda pidada tänapäeva

tagalaosakonna analoogiks.

Staabi ülem

Staabi ülema 1. abi

I (operatiiv) osakond II (luure) osakond III (liikumise) osakond IV osakond (kantselei)

V (mobil-ni) osakond VI (väljaõppe) osakond Topo-hüdrog. osakond

Staabi ülema 2. abi

PEASTAAP TÄNAPÄEVAL

IV osakond (kantselei) vastutas kaaderkoosseisu personaliküsimuste eest: teenistuskäik, atesteerimine, autasustamine, pensionid jms. Osakonna pädevusse kuulusid ka staabi üldine asjaajamine, kirjavahetus ja sõjaväe keskarhiivi pidamine. Osakond haldas ka muid, teiste osakondade kompetentsi mittekuulunud küsimusi, näiteks staabi komandanditeenistuse korraldamine.

V (mobilisatsiooni)osakond tegeles nii sõjaväe komplekteerimise (sh ajateenijate teenistusse kutsumise ja jaotamisega väeosade vahel) kui ka reservväelaste arvestuse pidamisega. Osakonnas peeti üldist mobilisatsiooniplaani ja selle pädevusse kuulusid kõik sõjaväe organisatsioonilised küsimused (k.a rahu- ja sõjaaegsed koosseisud).

VI (väljaõppe)osakond vastutas sõjaväelise väljaõppe ja kasvatuse eest. Osakond kodifitseeris kõiki väljaõppealaseid dokumente ning tegeles määrustike ja eeskirjade kirjastamisega. Peale selle oli osakonnal hulk kaasnevaid ülesandeid, nagu riigikaitseõpetuse juhtimine koolides (k.a ülikoolide riigikaitselise õpetuse instituudid), ajakirja Sõdur toimetamine, sõjakirjanduse väljaandmise korraldamine, Sõjavägede staabi raamatukogu ja garnisoniraamatukogude haldamine ning Vabadussõja muuseumi juhtimine.

Topo-hüdrograafiaosakond tegeles maa- ja merekaartide valmistamisega sõjaväe vajadusteks. Vajadusel korraldas osakond ka sõjatopograafide kursusi.

Võrdlus tänapäeva

Kaitseväe Peastaabiga

Neid staape on raske võrrelda, sest nende tegevus on seotud erinevate ajastutega, samas just ajastutele iseloomulikult torkavadki silma mitmed märgilised erinevused.

Esiteks, 1939. aasta Sõjavägede Staap oli äärmiselt tugeva operatiivalase suunitlusega, sest nagu nähtub juba staabi struktuurist, oli enamik toetavaid funktsioone staabist välja viidud ja kaitseministeeriumi hallata (varustusvalitsus, tervishoiuvalitsus, juriskonsultuur). Võrdlusena on tänases Kaitseväe Peastaabis tajutav administratiiv-toetava bürokraatia domineerimine ning operatiivala osakonnad selges vähemuses.

Teiseks (ja mis pigem ilmestab esimest punkti) – kui Sõjavägede Staabis jagunesid operatiiv- ja väljaõppeülesanded kolme-nelja osakonna vahel, siis tänases peastaabis on need kokku surutud ühteainsasse osakonda.

Kolmandaks, kui Sõjavägede Staap oli äärmiselt sõjaväelaslik asutus kaduvväikese mittesõjaväelastest ametnike hulgaga, siis tänasele peastaabile on omane suur tsiviilametnike osakaal.

Neljandaks, ajastule iseloomulikult olid Sõjavägede Staabis nii mobilisatsioon kui ka liikumised omaette osakonna hallata. Samas on tänases peastaabis hoopis mitmed tsiviiltegevused

Boris Püssa

Staabiülem

Staabiülema abi (-OPS)

Staabiülema abi (-SPT)

Peainsp. teenistus Siseaudit

ÜOJ1J2J3/7J4J5/9J6J8TO

Sõjavägede Staabi kolm kõrgemat juhti 1939. aasta lõpul: kindralmajor ALEKSANDER JAAKSON (1892–1942), kindralmajor AUGUST KASEKAMP (1889–1942) ja kolonel EDUARD AHMAN (1889–1942). Kõik kolm hukati 1942. aastal erinevates Siberi surmalaagrites.

tõusnud osakonna staatusesse. Kas ka see on aja märk?

Viiendaks, Sõjavägede Staap juhtis vahetult koolinoorte riigikaitselist kasvatust, olles sellisena tugevalt tsiviilühiskonda integreeritud. Tänane peastaap ei ole aga mingil moel enam seotud riigikaitselise kasvatusega ja tema seos tsiviilühiskonnaga on seetõttu oluliselt nõrgem.

Ka on tänapäeva peastaap koosseisult ja osakondade arvult oluliselt suurem tollasest Sõjavägede Staabist. Sealjuures tegutsevad peastaabi koosseisus olevad peainspektoriteenistus ja siseauditi osakond kaitseväe juhataja otsealluvuses.

Kokkuvõtteks

1939. aasta Sõjavägede Staap arenes välja Vabadussõja-aegse Operatiivstaabi – hilisema Kindralstaabi – baasil. Sõjaaegne sünd andis olulise kiirenduse staabi arengule. Staap oli ka hilisemate, rahuaegsete arenguetappide käigus kogu aeg tugeva kindralstaabi dominandiga – selgelt sõjalise tegevuse (tollases pruugis sõjateatri)

ettevalmistamisele ja sõjaaja juhtimisele orienteeritud struktuur. Enamik toetavaid tegevusi ei koormanud staabi igapäevast tööd, vaid olid ministeeriumi hallata.

Kaitseväe Peastaap aastal 2010 on arenenud vaid rahuaja tingimustes, millest ka tema valdavalt rahuaja tegevustele orienteeritud tugeva administratiiv-bürokraatliku dominandiga struktuur. Nii staabi struktuuris kui ka igapäevatöös on tajutav toetavate tegevuste üleküllus. Keegi ei võta väita, et meie riigikaitse sõjalise juhtimise struktuurid oleksid nende optimaalseimal kujul juba paika settinud, nii otsib ka peastaap alles oma tegelikku rolli ja optimaalset struktuuri. Elame huvitaval ajal ja näeme kindlasti juba lähiaastatel peastaabis uusi arenguid.

Kaitseväe peastaabi hoone ajalugu

2001. aasta 3. septembril anti ehitaja poolt kaitseväele üle toonase Kaitsejõudude Peastaabi uus hoone, kus praegu paiknevad nii peastaap kui ka väeliikide staabid, moodustades ühendstaabi. Enne uude hoonesse kolimist asusid Kaitsejõudude Peastaabi osakonnad üheteistkümnes

Tallinna paigas ja struktuuriüksuste vahel liikumine nõudis lisaks struktuuri heale tundmisele ka orienteerumisoskust Tallinna kesklinnas. Juhkentali tänavas asuv peastaabi hoone on pika ja huvitava ajalooga ning väärib kahtlemata käsitlemist ka peastaabi aastaraamatus. Praegune Kaitseväe Peastaap asub omaaegses Juhkentali haiglakompleksis Tallinna edelaosas Lasnamäe klindi all ja järgnevalt annangi ülevaate Juhkentali tänava krundil asuvate hoonete eluloost. Pärast tsaarivõimu kehtestamist Tallinnas

1710. aastal hakati linna kujundama perspektiivikaks ja tugevaks sõjasadamaks. Järjest suurenevad mere- ja maagarnisonid ei saanud enam läbi väeosade juures asuvate kohaliku tähtsusega laatsarettidega ja seetõttu anti 1715. aastal käsk rajada admiraliteedi vajadusteks keskne hospidal. Samal aastal teataski krahv Aleksandr Tšernõšov hospidali valmimisest kindraladmiral Fjodor Apraksinile. Mereväehospidal asus praeguse Lääne-Tallinna keskhaigla territooriumi lääneosas. 18. sajandi lõpuks olid aga vanad hooned amortiseerunud, kuid krunt kitsas uute ja mahukamate ehitamiseks.

1772. aastal koliti uutesse ruumidesse Härjapea jõe ja Lasnamäe vahel. Uue krundi põhjapiir kulges enam-vähem mööda Härjapea jõge, lõunaserv piki endist linna veekanalit paekalda äärel, idas järgis krunt endise tselluloosivabriku platood, läänes ulatus kaugele üle oru, mille keskel voolas ojake (sellel kohal on nüüd Filtri tee). Krundi pikkus oli u 650 m ja laius 350 m. 1914. aastal saadi linnalt tagasi juurdelõige krundi raudteepoolses küljes.

MAIRE KURVITS

Kaitseväe Peastaabi üldosakonna

juhataja

18. sajandi lõpul piirati maa-ala planguga. Värav ja vahtkonnahoone asetsesid kirdes, tõenäoliselt praeguses asukohas. Sealt suundus peatee nelinurksele väljakule, mille keskele oli ehitatud köök. Platsi ääristasid haigetele määratud puitbarakid, kontor, personali majad ja preestri elamu. Edelanurgas paiknes barokkstiilis apostliku õigeusu kirik. Sellest nelinurksest grupist ida pool oli suurem kivist apteek. Veel kaugemale idaossa teisele poole oja (praegune Filtri tee) oli rajatud eraldatud suguhaigete barakk.

Suuremad rekonstrueerimis- ja uusehitustööd tehti territooriumil 19. sajandi esimesel veerandil. 1872. aasta oktoobri lõpul külastas Tallinna tsaar Nikolai I, kes vaatas üle sõjaväeosad ja asutused. Tema käsul ühendati maaväehospidal Juhkentali territooriumil asuva mereväehospidaliga. Moodustati Tallinna sõjaväehospidal, kuhu kuulusid kaks avarat barakki 150 haigele ja suur kaheosaline peahoone, kus asusid ambulatoorium, laod ja palatid umbes 140 haigele. Härjapea jõe ääres paiknesid kahekorruseline klassitsistlik köök-leivamaja-kaljakoda-proviandiladu, kahekorruseline saun-pesukoda, vahtkonnamaja jne. Toimis primitiivne veevärk, millega juhiti vesi paistiigist köögikateldesse. Tollane peahoone oli klassitsistlik kahekorruseline ehitis, mis uue peahoone rajamiseks 1920. aastate alguses lammutati.

Majandushoonete kompleks, kuhu kuulusid saun ja köök, sai lõpliku kuju 1828. aastal, mil valmis pesukoda rullikuuri, kuivatuspööningu ja eluruumidega 12 pesunaisele. Samal aastal valmis kahekorruseline kuur ravimtaimede töötlemiseks (ilmselt krundi lääneosas enne Filtri teed). 1840. aastal põles surnukuur ja selle asemele ehitati kivist «anatoomiline majake», mille üks ruum oli ette nähtud lahkumisjumalateenistuseks. Vana puukirik lammutati 1842. aastal ja kirikuks kohaldati üks suurem haiglahoone.

Järgmine ehitusperiood jääb aastatesse 1860–1865, mille käigus remonditi peaaegu kõik hooned. Senine apteek ehitati ümber haiglat teenindavate alamväelaste kasarmuks ning rajati aiaga eraldatud apteegilinnak uue apteegihoone, laboratooriumi, jääkeldri ja töötajate eluruumidega.

1864. aastal oli sõjaväehospidali territooriumil 25 hoonet. 1853. aastaks kustutati Tallinn maakindluslinnade nimekirjast, misjärel anti merepoolsed kindlustused 1864. aastal üle tsiviilvõimudele ja lõpetati Tallinna kindlusekomandandi tegevus. Koos ülalkirjeldatuga hakati

likvideerima sõjaväehaiglaid ja haigete sõjaväelaste ravi otsustati viia üle tsiviilhaiglatesse. Tallinna sõjaväehospidal likvideeriti 1869. aastal, kuid selle asemele moodustati 75 voodikohaga Tallinna kohalik laatsaret. 1895. aastal andis sõjaväenõukogu korralduse Tallinna kohaliku laatsareti laiendamiseks.

1907. aasta riigikaitseplaaniga nähti ette Tallinna strateegilise tähtsuse suurendamine ja Esimese maailmasõja puhkemise järel nimetati raviasutus uuesti Tallinna sõjaväehospidaliks.

Aastatel 1920–1940 asus hoones sõjaväe keskhaigla. Algse esifassaadil nelja sambaga portikusega ühekorruselise peahoone asemele ehitati aastatel 1923–1925 arhitekt Aleksander Vladovski projekti järgi uus haiglahoone. Nagu mitmed teisedki A. Vladovski tööd (Narva Kreenholmi manufaktuuri haigla, Tallinna Kopli kalmistu õigeusu kabel, Nõmme Ristija Johannese õigeusu kirik, Tallinna Kadrioru lossi banketisaali juurdeehitis, Tallinna Kopli püha Nikolause õigeusu kirik) on ka peastaabi hoone lahendatud mõningate järeljuugendlike elementidega neoklassitsistlikuks laadis, olles selle stiilisuuna

Praegune Kaitseväe Peastaabi hoone ehitati Aleksander Vladovski projekti järgi eelmise sajandi 20. aastate alguses.

suurejoonelisimaid ehitisi Eestis. Praeguse väliskujuga hoone avati 12. detsembril 1925 ja seda iseloomustab esmalt esinduslikkus: loodepoolses osas kolm, kirdepoolses kaks põhikorrust, lisaks sokli- ja mansardkorrus ning kujunduselt muljetavaldavat esifassaadi ilmestavad kõrge voluutfrontooniga kaheksasambaline portikus ja kumerduva atikaga külgrisaliidid. Allkorrus on rusteeritud, ülemised korrused pilastritega liigendatud. Hoone dekoor on rikkalik: profileeritud karniisid, girlandidega ehitud samba- ja pilastrikapiteelid, dekoratiivsed medaljonid jne. Tagakülg on lakoonilisem, koosnedes kolmest tiibehitisest, mistõttu hoone põhiplaan on E-kujuline. Siseplaneeringu keskmeks on läbi kolme korruse ulatuv trepikoda, ülejäänud hooneosad on lahendatud peamiselt koridorsüsteemis.

Hoonet ümbritseb regulaarne park, milles on säilinud hulk peamiselt 19. sajandist pärinevaid kõrvalhooneid (vt «Juhkentali haigla peahoone arhitektuuriajaloolised eritingimused», koostanud Silvi Pihlak, Tallinn 2000). Kui palju

ja missuguses mahus oli säilinud endisaegseid hooneid, kui palju neid tookord rekonstrueeriti või lammutati, vajab täiendavat uurimist.

Ka nõukogude ajal paiknes hoones sõjaväehaigla. Krunt piirati kõrge betoonblokkidest taraga, ent eritingimustega käsitletavast maa-alast jäi välja Filtri teest (endine oja) lõuna pool asuv varem haiglale kuulunud territoorium. Seesama ajaloolise krundi piiridest väiksem maa-ala anti 1990. aastatel Eesti Vabariigi riigikaitsjate kasutusse.

Juhkentali sõjaväehaigla territoorium ja hooned on täitnud 1772. aastast 1990. aastate alguseni ehk ligi 220 aasta vältel sõltumata nimetusest (mereväe, sõjaväe jm) sõjaväehaigla ülesannet. 1997. aastal tunnistas kultuuriminister oma määrusega Juhkentali peahoone, arstide elamu, pargi ja tiikide süsteemi kultuurimälestisteks.

Artikli kirjutamisel on tuginetud 8. mail 2000 Muinsuskaitseameti Harjumaa ja Tallinna vaneminspektori Jaanis Tali koostatud materjalidele.

Endine peahoone, lammutatud 1923. aastal.

LIPU ANDMISE TUNNISTUS

Tallinnas, 29.oktoobril 2010

Vabariigi Presidendina annan ma käesolevaga Kaitseväe Peastaabile lipu.

Kaitseväe Peastaabi lipu sinisel lipuväljal on Kaitseväe Peastaabi embleem, ülaäärel hõbedane tekst „KAITSEVÄE PEASTAAP“, all vardapoolses ääres hõbedane daatum 26.11.1918 ja all lehvise ääres hõbedane daatum 31.10.1991. Lipu tagumisel küljel on Eesti lipp, millel on suur riigivapp ja kaarjalt kuldne kiri „EESTI KODU KAITSEKS“.

Kaitseväe Peastaabi embleem on väike riigivapp, mida toetavad ristatud hõbedased sau ja tõstetud mõõk. Riigivappi ümbritsevad sõõrina kuldsed põhjatäht, tammelehtedest vanik ja lint vapikirjaga „VIRIBUS UNITIS“. Hõbedane daatum 26.11.1918 all paremal tähistab Kaitseväe Peastaabi loomise kuupäeva ja daatum 31.10.1991 all vasakul Kaitseväe Peastaabi taasloomise kuupäeva. Ristatud sau ja mõõk sümboliseerivad kaitseväe juhtimise kõrgemat taset, riigivapp ja põhjatäht näitavad struktuuriüksuse riiklikku tasandit ning rahvusvahelist koostööd. Deviis „Ühiste jõududega!“ ladina keeles viitab aga väeliikide ühtsusele.

Lipu kavandas kujundusgraafik hr Margus Haavamägi ja lipu valmistas OÜ Lipuvabrik.

Toomas Hendrik Ilves

Eesti Vabariigi President

Kaitseväe Peastaap sai endale lipu

Kaitseväe Peastaabi aastapäevarivistusel 1. novembril 2010 andis kaitseminister Jaak Aaviksoo vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese volitusel peastaabi ülemale brigaadikindral Neeme Välile üle Kaitseväe Peastaabi lipu. Kaitseministri kinnitusel on peastaap Eesti kaitseväe aju alates taasloomise päevast, 31. oktoobrist 1991 ja tema panus kaitseväe arendamisse on väga suur.

Peastaabi ülem brigaadikindral Neeme Väli tõotas hoida ja kaitsta Kaitseväe Peastaabi lippu kui ühtekuuluvuse sümbolit ning avaldas lootust, et esimene oma lipp aitab peastaabis teenivaid inimesi liita, kasvatab nende väärtushinnanguid ja kannab peastaabi identiteeti.

Kaitseväe Peastaabile andis lipu riigikaitse kõrgeim juht vabariigi president Toomas Hendrik Ilves. Lipu õnnistas kaitseväe peakaplan kolonelleitnant Taavi Laanepere. Esimese naela lõi lipuvardasse vabariigi president Toomas Hendrik Ilves. Lipu naelutasid tseremoonial kaitseminister Jaak Aaviksoo, Riigikogu riigikaitsekomisjoni liige Tarmo Kõuts, kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneots, Kaitseväe Peastaabi ülem brigaadikindral Neeme Väli, ohvitseride esindaja kolonelleitnant Aivar Vilbre, all-

TÕNU NOORITS

Major, PhD (biol)

Kaitseväe Peastaabi

juhtkond

ohvitseride esindaja staabiveebel Siim Toomik, ametnike esindaja Ene Leetsaar ja peakaplan kolonelleitnant Taavi Laanepere.

Peastaabi lipu kirjeldus ja kasutamise kord on kinnitatud kaitseväe juhataja 21. oktoobri 2010 käskkirjaga nr 331.

Kaitseväe Peastaabi eelkäija Sõjaministeeriumi Peastaap sündis 92 aastat tagasi, 26. novembril 1918, kui Ajutine Valitsus nimetas peastaabi ülemaks sõjaminister kindralmajor Andres Larka, kes juhtis Eesti väeosade tegevust kuni Johan Laidoneri määramiseni Operatiivstaabi ülemaks. Kaitseväe Peastaap loodi uuesti 31. oktoobril 1991, esimene taasloodud peastaabi ülem oli Ants Laaneots.

Kaitseväe Peastaap on kaitseväe juhataja tööorgan, mille ülesandeks on kaitseväe tegevuse planeerimine, arendamine ja korraldamine. Lipp on väeosa pühade traditsioonide sümbol, mis kannab endas liitunud meeskonna vaimu ja püsiväärtusi ning on väeosa identiteedi kõrgeimaks tunnuseks. Kui lipp kaotatakse või langeb vaenlase kätte, saadetakse väeosa laiali. Ilma liputa pole väeosa ja seetõttu kaitstaksegi lippu kõige rohkem. Iga väeosa peab oma lipu välja teenima ja seda on Kaitseväe Peastaap oma väärika 92-aastase ajaloo vältel ka teinud. Loodan, et Kaitseväe Peastaabi lipp koondab ja liidab üksmeelseks vennaskonnaks kõik peastaabis teenivad kaitseväelased, ametnikud ja teenistujad ühise suure aate nimel, mis on selgelt väljendatud lipukirjas «EESTI KODU KAITSEKS».

Kaitseväe Peastaabi aastapäevarivistus 1. novembril 2010.