Sõdur 02/21

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

NR 2 (118) 2021

Kübervaade raskele COVID-aastale lk 8-15 Kas revolutsioon Venemaal on võimalik? lk 28–35

Mälestame kindralleitnant Johannes Kerti lk 44–51

Eestlased Vene-Türgi sõjas Bulgaariat vabastamas lk 56–65

Sisukord

sisukord

16

4 Eesti uudised

8

6 Välisuudised Kolonel Hairki intervjuu küberväejuhatusest 16 NATO uus võime õhudomeenis 20 Prantsusmaa sõjaline jõud 24 Prussakavastane revolutsioon Valgevenes

36

28 Kas demokraatlik revolutsioon Venemaal on võimalik? Õhusõda MägiKarabahhi kohal, 2. osa 44 Järelehüüe kindralleitnant Johannes Kerdile

52 Jalaväe kodu, mis paikneb Jõhvis

56

Vene-Türgi sõda Balkani tandril ehk kuidas eestlased Bulgaariat vabastasid 66 Uut kirjandust

44

Ajakiri Sõdur on nüüdsest tellitav ka ExpressPosti tellimiskeskkonnas https://tellimine.ee/est/sodur.

Samuti saab ajakirja tellida Omniva postkontoris, postipunktis või kirjakandja vahendusel.

28 Väljaandja Küberväejuhatuse strateegilise kommunikatsiooni keskus Toimetus Filtri tee 12, 10132 Tallinn sodur@mil.ee Peatoimetaja Heiki Suurkask heiki.suurkask@mil.ee / 717 2416 Toimetaja n-ltn Raiko Jäärats Keeletoimetaja Diina Kazakova Kujundaja lvo Sokka Trükitud Spin Press trükikojas Kaanefoto rms Kaimar Tauri Tamm ISSN 1406-3379

TELLIMISHIND: 12 KUUD 16,30 EUROT, 6 KUUD 8,15 EUROT. SÕDUR aprill 2021 3

Uudised

NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhataja külastas Eestit

Kindral Tod D. Wolters Ämari lennubaasis

Foto: vbl Ardi Hallismaa

Foto: Kaitsevägi

NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhataja kindral Tod D. Wolters külastas 30. märtsil Eestit ning kohtus Ämari lennubaasis kaitseministri ja kaitseväe juhatajaga. Kindral Wolters sai visiidi käigus ülevaate regiooni julgeolekuolukorrast ning Ämaris paikneva NATO õhuturbemissiooni ja Tapal asuva NATO lahingugrupi käekäigust. „NATO missioonid Balti riikides on osutunud väga edukaks ning väljendavad meie solidaarsust. Eri liitlasriikide sõdurid teenivad siin õlg õla kõrval, esindades käegakatsutavat pühendumust kollektiivkaitsele,” ütles kindral Wolters.

NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhataja (SACEUR) juhib NATO Euroopa vägede ülemjuhatuse peakorterit, mis asub Belgias Monsis.

Wambola sai uue komandöri Foto: maat Maria Tõkke

Tuukri- ja toetuslaev Wambola komandöriks sai 31. märtsil vanemleitnant Krister Sooväli (vasakul), kes vahetas välja üle kahe aasta sel ametikohal teeninud kaptenmajori Ermo Jeedase. „Märkamatult on saabunud ajajärk, mil Eesti mereväes asuvad juhtivatele ametikohtadele esimesed Eestis koolitatud mereväeohvitserid.

See on tõestus nii mereväe arengu jõudmisest järgmisele tasemele kui ka iseseisva kaitsevõime suurenemisest,” ütles vanemleitnant Sooväli, tänades ka laeva eelmist komandöri tema pikaajalise ja professionaalse töö eest.

Seni Wambola komandöriks olnud kaptenmajor Ermo Jeedas jätkab teenistust mereväekoolis.

Lindormen-klassi tuukri- ja toetuslaev Wambola on üks kuuest mereväe laevastiku sõjalaevast. Lisaks Wambolale kuulub mereväe laevastikku ka kolm Sandown-klassi miinijahtijat: Admiral Cowan, Sakala ja Ugandi ning kaks väekaitsekaatrit: Roland ja Risto

4 aprill 2021 SÕDUR

Kaitseminister kohtus Malis teenivate Eesti kaitseväelastega Kaitseminister Kalle Laanet (pare­mal) kohtus 2. aprillil Malis seal teenivate Eesti kontingendi BKN08 kaitseväelaste ja sihtüksusesse Takuba kuuluvate eriväelastega ning sai ülevaate nende tegevusest mässutõrjeoperatsioonil Barkhane. „On uhke olla eestlane, kohtudes meie liitlastega, kes kiidavad ülivõrdes meie kaitseväelasi.

Scoutspataljoni ja erioperatsioonide sõduritele on missioonidel

osalemine väärtuslik väljaõppe osa ning annab Eestile lahingukogemusega sõdurid,” ütles kaitseminister Laanet.

Koos kaitseminister Laanetiga väisasid Gao sõjaväebaasi ka Prantsusmaa kaitseminister Florence Parly ja Tšehhi Vabariigi kaitseminister Lubomir Metnar.

Eesti, Prantsuse ja Tšehhi kaitseministrid nõustusid, et koostöö Saheli piirkonnas on olnud edukas.

Uudised Foto: Jérôme Salles, Prantsuse armee

Tapal vahetus NATO lahingugrupi juhtüksus missiooni eesmärk on nii lahingugrupi isiklik kui ka meeskonna professionaalne panus. Ise tundsin seda eriti hästi just siis, kui sain jagada oma professionaalset kogemust Eesti kaitseplaani koostamisel.”

1. jalaväebrigaadi koosseisus oleva liitlaste lahingugruppi kuuluvad muu hulgas Challenger 2 tankidega relvastatud Suurbritannia üksus ning ligi 300-liikmeline Prantsusmaa 12. kürassiiride rügemendi üksus, mis on relvastatud soomusmasinate ja 12 Leclerc tankiga.

Foto: kpr Oliver Turp

25. märtsil toimus Tapa sõjaväelinnakus liitlaste lahingugrupi pidulik rivistus, kus Suurbritannia laskurrügemendi 5. pataljon andis vastutuse üle oma relvavendadele Suurbritannia maaväe Mercia rügemendi 1. pataljonist ning tervitas äsja Prantsusmaalt saabunud 12. kürassiiride rügemendi üksust. „Tänane päev on täis erinevaid tundeid: nii uhkust kui ka kurbust, et meie aeg siin on jõudnud lõpule,” ütles laskurrügemendi 5. pataljoni ülem kolonelleitnant Jim Hadfield. „Meie siinse

19. märtsil lõppes õppus Baltic Trident, mille käigus paiknes Ämari lennubaasis kaheksa Ameerika Ühendriikide õhuväe hävitajat F-15E ja F-15C ning kaks tankerit KC-135. Õppuse peamine eesmärk oli harjutada lähiõhutoetuse korraldamist õhutulejuhtidega ning õhk-õhktüüpi õhuoperatsioonide taktikalist juhtimist sihitajatega.

Peale selle katsetati õppuse käigus Ämari lennurajal paiknevat püüdursüsteemi ning harjutati koostööd Eesti ja liitlaste pilootidega. Õppusel osalesid lisaks Eestile ka Soome, Saksamaa, Poola, Leedu ja Suurbritannia.

Foto: rms Jarkko Martin Pukki

Lõppes USA õhuväe õppus Baltic Trident

„Baltic Trident oli meie jaoks suurepärane võimalus harjutada koostalitlusvõimet meie NATO liitlastega,” ütles F-15E hävitaja relvastussüsteemide ohvitser kapten Aaron Hieronymus, kes lisas, et seekord oli õppus siiski tavapärasest

erinev ja toimus väiksemas mahus. „Tavaliselt on meil kaasas ligi 100 hooldustehnikut, kuid seekord võtsime kaasa vaid 16. Me püüame teha rohkem vähemaga ja suurendada seeläbi oma paindlikkust ja vastutusvõimet.”

SÕDUR aprill 2021 5

Uudised

Mis toimub Ukrainas?

V

enemaa agressiooni algusest Ukraina vastu on möödunud juba seitse aastat. Venemaa okupatsiooni all on Krimmi poolsaar ja suurem osa Luganski ja Donetski oblastist. Kuigi vaherahu on üritatud kehtestada juba ligi 30 korda alates Minski protokolli sõlmimisest 2015. aastal, näeme sealsel kontrolljoonel regulaarset tulistamist, mille tagajärjel langeb endiselt Ukraina sõdureid.

Aprilli alguses käivitas Venemaa jõudemonstratsiooni, liigutades suuremas koguses sõjatehnikat Ukraina piiri lähedusse ja okupeeritud Krimmi aladele. Pihkva oblastist Krimmi toimetati üksusi 76. kaardiväe õhudessantdiviisist, mis oli sõdinud Ukrainas ka 2014. aastal. Rongiga veeti Siberist Voroneži oblastisse ka tanke T-72B3, raketisüsteeme ja jalaväe lahingumasinaid. Ukraina vastas õppusega, kuidas Krimmist lähtuvat rünnakut tagasi lüüa. Vaherahu rikkumiste arv aprilli

6 aprill 2021 SÕDUR

alguses kasvas järsult, OSCE andmetel 1. aprilli ligi 50 juhtumilt 3. aprilli üle tuhande juhtumini, teatati ka hukkunud Ukraina sõduritest.

2020. aastal rikuti OSCE andmetel vaherahu kokku 134 767 korral, mis oli küll 55 protsenti vähem kui aasta enne seda. Tänavu 26. märtsil hukkus jälle neli Ukraina sõdurit separatistide alalt lähtunud tulistamises, enne seda oli viimatise vaherahu (mullu juulis) jõustamise järel hukkunud juba 18 Ukraina sõdurit, vahendas ajaleht Kyiv Post.

Alates 2014. aastast on Ukraina sõja­ tegevuses teadaolevalt surma saanud üle 13 200 inimese. „Ma pean rõhutama, et vaenlane tegeleb pidevalt vaherahu rikkumisega, samas kui meie püüame teha kõik võimaliku, et vaherahust kinni pidada,” kinnitas Sõdurile antud intervjuus Ukraina armee tsiviil-militaarkoostöö (CIMIC) ülem kolonel Ruslan Mirošnitšenko. „Vaenlane kasutab regulaar-

selt kergerelvastust, vahel ka RPG-sid, et lasta meie positsioonide pihta. Me kaotame sõdureid peaaegu iga päev ja tulistamist on viimasel ajal ka üha rohkem näha.”

Mida CIMIC sellises olukorras teha saab? „Me peame harima inimesi idas ja selgitama, mida Ukraina relvajõud seal teevad. On ka selline osa ühiskonnast, kellele me peame ikka veel kinnitama, et see on meie maa, et me võitleme oma territoriaalse terviklikkuse, oma riigi ja iseseisvuse eest,” ütles kolonel Mirošnitšenko. „Me ei tööta noortega mitte ainult Donbassis, vaid kogu Ukrainas.

Isegi Kiievis on Venemaa meedia nii aktiivne, et inimesed on Vene propaganda mõju all.” Ka haridussüsteem Ukrainas on vahel mõjutatud, kuna endiselt on palju nõukogude pärandit, õpetajaid, kes endisest harjumusest ei õpeta koolides asju, mida õpikud ette näevad. CIMIC peab käima Ukraina koolides ja rääkima avalikult õpilaste ja

Uudised Foto: Scanpix

Põhja-Korea katsetas 25. märtsil uut tüüpi lühimaa ballistilist raketti (SRBM), mida oli enne seda esitletud paraadil 14. jaanuaril, vahendas janes.com.

Propaganda eesmärgil rõhutas Põhja-Korea riigimeedia seda, et tegemist olevat uut tüüpi juhtimissüsteemidega, mis võimaldaks madalal kõrgusel liuglemise põhimõtteid kasutades sihtmärgini toimetada 2,5-tonnist lõhkekeha. Katsetuste käigus olevat täpselt tabatud sihtmärki, mis asus meres 600 kilomeetri kaugusel.

USA kongressi tellimusel mullu koostatud raporti kohaselt teeb Põhja-Korea suuri pingutusi, et välja töötada relvi, mis suudaks läbistada vastaste raketitõrjesüsteeme, mis kasutusel näiteks Lõuna-­ Koreas ja Jaapanis.

Foto: Scanpix

Jälle üks raketikatsetus Põhja-Koreas

Foto: Scanpix

õpetajatega, ka ajaloost, 1917. aastast, Vene impeeriumi kokkukukkumisest.

Ka see on paras proovikivi, kuna käib Venemaalt või nõukogude minevikust lähtuva narratiivi vastu.

Isegi tunnistamine, et Ukraina oli Nõukogude okupatsiooni, punase terrori ja holodomori all, käib paljudel õpetajatel siiani üle jõu. Pinged ei ole rajatud rahvuste või religioonide vahelistele suhetele, vaid mentaalsele konfliktile. „Meil on väga palju inimesi erinevatest rahvustest, ka venelasi, kes on Ukraina patrioodid. Kuid teisalt on nn nõukogude inimesed, kes elavad endiselt minevikus – ajas, mil vorst maksis veel üks rubla 20 kopikat. Seda üritab Venemaa enda kasuks ära kasutada.” „Me teeme ka teiste ministeeriumitega koostööd, et inimesteni viia Ukraina sõnumit,” kinnitas Mirošnitšenko. „Oleme avatud ka palju suuremale koostööle eestlastega. Meie ja teie ühise vabaduse nimel.”

Myanmar pööras tagasi sõjalise diktatuuri alla

Sõdur tänab selle intervjuu toimumise eest Mart Soonikut.

Intervjuu toimus välisministeeriumi finantseeritud koolituse „Ukraina CIMIC kommunikatsioonimeeskondade pädevuse tõstmine riski- ja kriisi­ kommunikatsiooni valdkonnas” raames.

1. veebruaril korraldatud sõjalise riigipöördega võtsid Myanmari (kunagise Birma) relvajõud uuesti kogu võimu riigis enda kätte ja järgnenud kokkupõrgetes meeleavaldajatega on surma saanud juba üle 550 inimese ja vangistatud tuhandeid. Valitsusjuht, 1991. aasta Nobeli rahupreemia laureaat ja mullu valimistel suurvõidu saanud Aung San Suu Kyi on arreteeritud.

Myanmar oli sõjaliste huntade võimu all aastail 1962-2011 ja nende püsimist soodustas avalik toetus kommunistlikult režiimilt Hiinas. Kinnitamata andmetel on Hiina aidanud ka nüüd sõjalise riigipöörde korraldamist naaberriigis oma tehnilise abiga. Ka Venemaa on teinud Myanmari armeega tihedat koostööd.

Aung San Suu Kyi oli valitsusjuhina aastail 2016-2021 sunnitud avalikult õigustama armee vägivalda rohingjade ja teiste vähemusrahvuste kallal, mis tuli tema enda ja ka riigi rahvusvahelisele mainele selgelt kahjuks.

SÕDUR aprill 2021 7

Fookus

Kolonel Hairk küberväejuhatuse teise aastapäeva rivistusel

Foto: n-ltn Hans Vega Lehepuu

8 aprill 2021 SÕDUR

Fookus

Kübervaade raskele COVID-aastale Autor: Heiki Suurkask peatoimetaja

R

askel ajal on ilmnenud ka kübersõdurite tõeline väärtus, kinnitas küberväejuhatuse ülem kolonel Andres Hairk ajakirja Sõdur küsimustele vastates.

Küberväejuhatus saab peagi kolmeaastaseks. Selles vanuses peaksime juba olema saavutanud kontrolli oma tegevuse üle, aga kas arenguraskused seisavad veel ees?

Jah, ilma raskusteta oleks nähtavasti väga igav. Küberväejuhatus saab kolmeaastaseks 2021. aasta 1. augustil.

Kui me alustades ütlesime, et esimese aasta eesmärk on teha nii, et midagi tegemata ei jää ja midagi kahe tooli vahele ei kuku, siis teise aastaga hakkasime juba ülesandeid kvaliteetsemalt täitma.

Loomulikult mõjutas meie tegevust koroonaviiruse pandeemia, mistõttu pidime seisma silmitsi ootamatute side ja infosüsteemide probleemidega, kuid teisalt andis see ka uusi võimalusi.

Praegu võin öelda, et küberväejuhatus teeb õigeid asju ja teeb neid paremini võrreldes ajaga, mil me alustasime.

Seda kõike toetab statistika ajateenijate kompleksuuringust ja 2020. aasta kokkuvõte ning samuti ka see, et liitlastega koostööd tehes on avanenud uued väljavaated, millest enne ei olnud juttugi või milleks ei olnud isegi võimalust. Näiteks kutsus Ameerika Ühendriikide küberväejuhatus Eesti küberväejuhatuse 2020. aastal esimest korda nende õppusele Cyber Flag.

Ainuüksi tõsiasi, et meid sinna kut-

suti, tõendab, et oleme välja teeninud usalduse oma suurima rahvusvahelise koostööpartneri silmis.

Pealegi võimendas seda usaldust meie ühine operatsioon eelmise aasta teisel poolaastal, kui saime ohtu jahtida kaitseministeeriumi valitsemisala küberruumis. Teisisõnu sai koostöös meie küberväejuhatuse, küber- ja info­ operatsioonide keskuse (KIOKe) ning USA küberväejuhatusega kolme kuu jooksul analüüsitud, mis toimub meie küberruumis. Lõpptulemusena võis öelda, et pilt oli väga positiivne, sest midagi sellist, mis paneks muretsema, ei avastatud.

Küberkaitse valdkonna statistilistel andmetel vähenes 2020. aasta intsidentide arv peaaegu 50 protsenti võrreldes 2019. aastaga.

Küberkaitse valdkonna statistilistel andmetel vähenes 2020. aasta intsidentide arv peaaegu 50 protsenti võrreldes 2019. aastaga. Intsidendiks ei loe me seda, kui keegi skaneeris meie küberruumi välisperimeetrit või tarkvara avastas automaatselt rämpsposti, vaid olukorda, kus KIOKe isikkoosseis pidi reaalselt midagi tegema (ründele reageerima, ümberseadistama, analüüsima, asendama uuega jne).

See, et intsidentide arv on vähenenud, teeb vaid rõõmu ja on tunnustuseks tehtud tööle.

Arvude vähenemise peamiseks põhjuseks on küberhügieeni kursus, mis võib küll tüütuna tunduda, sest

SÕDUR aprill 2021 9

Fookus

pead selle igal aastal läbima, aga samas on hea põhitarkusi ohutu käitumise kohta küberruumis ikka uuesti meelde tuletada. Aasta-aastalt me natukene muudame ja parandame seda kursust, kohandades ja täiendades seda reaalselt toimunud näidetega. Minu arvates on just see üks põhjustest, miks meie küberintsidentide arv on vähenenud, – meie kasutajad on targemad ja ohuteadlikumad.

Kui vaadata intsidente kategooriate kaupa, siis on suure languse teinud just nimelt petukirja kampaaniate arv.

Vähem inimesi on klõpsanud saadetud lingil ja saanud pahavara arvutisse või sattunud veebilehele, kus tema infot välja pressitakse. Teise kategooriana näitasid langusmärke viirused meie küberruumi perimeetri sees, mis kinnitab meie tehnilise võime tõusu ja ka nende inimeste professionaalsuse kasvu, kes neid tehnilisi vahendeid haldavad.

Kui märtsis 2020 eriolukord välja kuulutati, läks põhimõtteliselt kahe nädalaga kaugtööle üle 58 protsendi KM valitsemisala isikkoosseisust.

Samas negatiivne on see, et näiteks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia eeskirjade rikkumised on tõusuteel ja seda umbes 20 protsendi võrra. Ma arvan, et põhjuseks on COVID-i pandeemiast põhjustatud kaugtööle üleminek, kus inimesed töötasid kodus.

See oli uus olukord nii KüVJ-le kui ka teenistujatele, kus oli vaja kiiresti leida uusi tehnilisi lahendusi, avada infosüsteeme üle interneti kasutamiseks, mis varem ei olnud lubatud, ja tõi paraku kaasa uued ohud ja riskid.

Niisiis COVID-ist. Ühtepidi raskendas see meie aasta ülesannete täitmist, eelkõige väljaõppe puhul, kuna Kevadtormil me ei saanud täies mahus osaleda ja tõenäoliselt ei saa ka 2021. aastal. Aga siiski täitsime oma väljaõppega seotud ülesanded, olgugi et lõpupauk – viimane harjutus – jäi reservväelastel tegemata.

Teistpidi pani COVID meid proovile meie põhiülesande täitmisel ehk juhtimistoetuse osutamisel kaitsemi-

10 aprill 2021 SÕDUR

Fookus Sideseanss väljaõppel Foto: srs Valner Väino Küberväejuhatuse ajateenijad 2021. aastal väljaõppel Sirgalas Foto: rms Kaimar Tauri Tamm

nisteeriumi valitsemisalas. Kui märtsis 2020 eriolukord välja kuulutati, läks põhimõtteliselt kahe nädalaga kaugtööle üle 58 protsendi KM valitsemisala isikkoosseisust. Me pidime ligemale 3000 inimesele paigaldama kaugtöö rakendused ja välja andma sadu sülearvuteid, et kaugtöö oleks üleüldse võimalik ja seda suhteliselt lühikese ajaga ehk kahe nädala jooksul. Nüüd on kaugtöö juba täiesti loomulik asi ning telekonverentsid ja virtuaalsed nõupidamised on tavaline osa igapäevatööst.

Kuidas küberväejuhatus edasi arenema peaks?

Kindlasti parandame veelgi juhtimistoetuse osutamist ehk siis tõstame digitaalse informatsiooni vahetamise kvaliteeti valitsemisalas. Eesmärk on ikka see, et kasutaja saaks digitaalset informatsiooni võimalikult mugavalt, lihtsalt ja turvaliselt vahetada.

Potentsiaali ja vajadust näitab see, et meil on praegu arendatavate infosüsteemide portfellis 50 erinevat arendusvajadust. Inimesed on aru saanud, et digitaalse informatsiooni vahetamine parandab nende tööd.

Niivõrd mahukas arendustegevus on suur pingutus, milleks on vaja juurde nii inimvara kui lisaraha. Aga ainuüksi sellest ei piisa.

Senise kogemuse põhjal oleme aru saanud, et arendusprojekti õnnestu-

miseks on vaja head äripoole ehk arenduse tellija ja arenduse teostaja (KüVJ) omavahelist suhtlemist, koordineerimist, ülesannete jaotust.

Seda on vaja nii projekti alguses arenduse eesmärgi kirjeldamisel kui ka hilisemal juurutamisel, et hinnata, kas tehniline lahendus ikka vastab tellija soovile. Selleks oleme uuendanud kaitseministeeriumi valitsemisala IT-arenduskorda, võttes arvesse riigi parimate IT-majade soovitusi ja näiteid. Anname välja KüVJ iganädalast uudiskirja, mis toetab paremat infovahetust nii KüVJ sees kui ka kogu valitsemisalas.

Nüüd on kaugtöö juba täiesti loomulik asi ning telekonverentsid ja virtuaalsed nõupidamised on tavaline osa igapäevatööst.

Arendusest rääkides tahaksin kindlasti mainida seda, et esimest korda kasutasime Euroopa Liidu struktuuriraha arendustegevuseks. Saime luua BRONTOS-e infosüsteemi uue versiooni, mis on kaitseväe avalik teenus harjutusväljade broneerimiseks ja haldamiseks ja mida saavad kasutada peale kaitseliidu ja kaitseväe ka politsei, piirivalveamet ja teised jõustruktuurid.

Selline poolemiljoniline eurolii-

SÕDUR aprill 2021 11

Fookus

du raha eesmärgipärane kasutamine näitab väga hästi meie arendusmeeskonna tugevust, millega toetasime laiapindset riigikaitset ning aitasime kaasa selle paremale integreeritusele.

Suurem kolimine on juba alanud.

Küberväejuhatuse väljaõpet tehakse Ämaris, jätkates samas tegevust ka Tallinnas ja teistes kohtades. Mida me kolimisest praegu rääkida saame?

Kui küberväejuhatuses üldse mingi mure on, peale pideva IT-spetsialistide puuduse, siis on see taristu. Meil jätkub tublisid inimesi, kutsealuseid, reservväelasi, kuid kahjuks Filtri tee kinnistu on just nii suur, nagu ta on.

Küberajateenijatele on vaja anda samasugune töökoht nagu tegevväelastel – laua ja arvuti taga.

Laienemise vajadus on olnud ammu ja 2021. aasta oktoobri sõduri baaskursuse alguseks on staabi- ja sidepataljon täies mahus juba kolinud Tallinnast ära Ämarisse. Tegelikult oleme kolimisega juba alustanud.

Esimene sõduri baaskursus veebruari kutsealustele toimus juba Ämaris ja praegu on 45 tulevast reservväelast koos toetuse väejuhatuse logistikapataljoniga Ämaris ühisel sõduri baaskursusel.

Mida see meile annab?

Annab seda, et väljaõppe kvaliteet kindlasti paraneb, kuna seal on harjutusväljad lähedal. Ei pea enam 45-minutilist autosõitu Männikule või tunniajalist väljasõitu Kloogale tegema, vaid saame kõike sealsamas Ämaris ära teha. See hoiab ka ressursse kokku: kulub vähem kütust ja aega sõidu peale. Üks raskendav asjaolu on see, et kui praegu oleme bussijaamast ja Tallinna raudteejaamast n-ö kiviviske kaugusel ja ajateenijad saavad minna kergesti väljaloale või koju, siis Ämaris ei ole see sugugi lihtne. Aga siin on ka juba ÕV ja TVJ logistikapataljoni väljatöötatud transpordilahendused, mida me kindlasti tahame kasutusele võtta.

Aga ega kõik ajateenijad ära ei koli.

Tallinnasse Filtrisse jääb just nimelt

12 aprill 2021 SÕDUR

Toetuse väejuhatuse ajateenija Sten Vaher osales küberväejuhatuse korraldatud nooremallohvitser

see küberajateenistuse pool ehk need ajateenijad, kes oma ülesandeid ajateenistuse jooksul täidavad rohkem küberruumis, olgu need siis IKT-keskuse kasutajatoe ajateenijad ja infosüsteemide arendusmeeskonnad või siis küberkaitsemeeskonnad. Ka strateegilise kommunikatsiooni keskuse ajateenijad jäävad edasi Tallinnasse.

Ruum, mis vabaneb staabi- ja sidepataljoni ärakolimise tõttu, annabki leevenduse just nimelt töökeskkonnas.

Kui muidu oli ajateenija taristuvajadus suuresti söömise koht sööklas ja ma-

gamise koht kasarmus ning väljaõpe ja enamik teenistusest toimus õues, siis küberajateenijatele on vaja anda ikkagi samasugune töökoht nagu on tegevväelastel – laua ja arvuti taga.

Kolimine kahtlemata leevendab seda ruumipuudust.

Kas taristu seisuga oleme nüüd enam-vähem rahul?

Veel ei ole, aga loodan, et peagi oleme.

Aga tavaliselt vajadused kasvavad kiiremini kui me reaalsusega järele jõuame. Olen veendunud, et IKT-keskus

Fookus tujatele, kes saavad enda oskusi proovile panna.

Ma arvan, et kaugtöö on tulnud, et jääda. See, kuidas me tänapäeval kasutame videosilla võimalusi ja teeme virtuaalseid koosolekuid, ei tulene enam sellest, et inimesed ei saa kontaktset koosolekut pidada.

Kaugtöö on ilmselgelt ressursi kokkuhoid ja edasiseks suunaks on pigem selle põlistamine.

Videokoosolekud muutuvad lühemaks ja väheneb ka inimeste nii-öelda mõttetu transportimine edasi-tagasi näiteks Tartust Tallinnasse mingile koosolekule. Kaugtöö on ilmselgelt ressursi kokkuhoid ja edasiseks suunaks on pigem selle põlistamine, isegi kui COVID üle läheb. Eeskätt just mugavuse ja ressursi kokkuhoiu tõttu.

Selline on vähemasti minu arvamus.

Küberväejuhatus on teinud kõvasti tööd keskkonna KOLT (kaitseväe olukorra- ja lahinguteadlikkus) arendamisel, mis on tõestanud oma tugevust ka õppustel.

Kas KOLTi arendamisega on veel vaja vaeva näha?

ride erialakursusel Männikul 23. oktoobril 2020

laieneb järgmistel aastatel, kuna tuleb juurde uusi IT-teenuseid, milleks on vaja ka uusi inimesi. Siis võib juhtuda, et kitsikus hakkab siin uuesti järgmise viie aasta pärast pitsitama.

Nüüd ligi aasta on üle Eesti katsetatud kodukontoris töötamist.

Kuidas see meie kübersõjavõimet näitab ja mida meie enda veebiturvalisuse parandamiseks veel tõsiselt õppima peaks?

2020. aasta oligi suuresti kaugtöö aasta.

Intsidentide arv vähenes, kuid ilmne-

Foto: srs Valner Väino

sid uued riskid. Üldiselt saab olla väga rahul kaitseministeeriumi valitsemis­ ala inimeste küberohuteadlikkusega.

Vaatame, mida veel parandada saab. Siinkohal mitte ainult teenistujatest, vaid ka nende pereliikmetest rääkides. On ju küll teada juhtumeid, kus kaitseväelase arvutisse sissesaamiseks ei pea ilmtingimata lähenema kaitseväelasele, vaid on üritatud seda teha ka tema lähikondsete kaudu. Aga siinkohal on ka riigi infosüsteemide amet teinud väga suuri samme. Nüüd on olemas küber e-kursus riigiteenis-

KOLT on üks küberajateenistuse edulugu. Seda on suuresti arendanud ajateenijad, kes olid enne välja valitud (koostöös kaitseressursside ametiga).

Nende oskusi mõõdetakse ja kui nad osutuvad pädevaks, siis suunatakse nad arendusmeeskonda. Seda KOLTi arendust on tehtud juba aastast 2015 ja nüüd on jõutud KOLTi teise versioonini, mis 2021. aasta alguses välja lasti. See on leidnud laialdast kasutust brigaadide igapäevaõppustes ja digitaalse lahingujuhtimise töö­riistana.

Kahtlemata on olnud ka muresid, kuna oleme teinud seda n-ö põlve otsas ja suuresti ise arendanud. On olnud tagasilööke, kus me oleme pidanud kiirkorras parandused välja saatma, et selle funktsionaalsus toimiks. Teisipidi oleme ise arendades olnud paindlikud. Oleme saanud kasutajate vajadustele kiiresti vastu tulla ja teha selliseid funktsioone juurde, mida just vaja on.

Kui praegu on see olnud enamasti Eesti kaitseväe keskne, siis 2021. aastal

SÕDUR aprill 2021 13

Fookus

Ülem tervitab väejuhatuse võitlejaid oktoobris 2020

läheme NATO õppusele, kus me plaanime KOLTi sobivust ja koostöövõimet proovida teiste sarnaste NATO digitaalse lahingujuhtimise infosüsteemidega. See annab meile kindluse KOLT koostöövõimelisusest ja kindlasti peaks see parandama liitlasüksuste ja kaitseväe üksuste vahelist koostööd.

Ajateenijatelt kuuleb küll kiidusõnu küberväejuhatuse kohta, kuid kahtlemata ka nurinat nende teenistuse kohta. Kas ajateenistus küberväejuhatuses erineb kuidagimoodi teenistusest teistes väeosades?

Foto: n-ltn Hans Vega Lehepuu

14 aprill 2021 SÕDUR

Reservväelaste ettevalmistamine on üks küberväejuhatuse ülesannetest – seda teevad nii staabi- ja sidepataljon kui ka ülejäänud struktuuriüksused.

Ajateenistus küberväejuhatuses erineb tõepoolest teenistusest teistes kaitseväe struktuuriüksustes, eriti selle pärast, et meil on küberväejuhatuse ülesannete täitmiseks üpris lihtsalt võimalik kasutusse võtta neid oskusi ja teadmisi, mida kutsealused tsiviilõppeasutustes on juba omandanud.

Oleme seda eelist ka ära kasutanud.

Me kutsume seda küberajateenistuseks: valime välja oskustega kutsealused ja seejärel suuname nad küberväejuhatusse väljaõppele. Ma arvan, et selline sihilik inimeste otsimine ja nendega enne ajateenistust kõvasti töötamine on oma eesmärke täitnud.

Kui rääkida rahulolust teenistusega, siis eelmise väljaõppetsükli (2019–2020) lõpus oli 69 protsenti ajateenistuse läbinud kutsealustest rahul teenistusega küberväejuhatuses. Samas üks väljaõppeaasta varem (2018–2019) oli see protsent kõigest 48, mis näitab ilmselgelt, et me oleme õigel teel. Väljalangevuse protsent eelmisel õppeaastal (2019–2020) oli 1,1, samas kaks aastat tagasi oli see veel 10,9, mis näitab jälle seda, et in-

Fookus

3 küsimust

Mihkel Tikk küberväejuhatuse ülema asetäitja Foto: n-srs Jaan Vanaaseme

dividuaalne lähenemine kutsealusele on tulemusi andnud. Me leiame talle tema jaoks sobiva ülesande.

Me üritame leida nn win-win olukorra, kus mõlemad pooled on rahul.

Kaitsevägi saab hästi motiveeritud ja juba enne väljaõpetatud kutsealuse, meie aga pakume talle sellist väljaõpet ja ülesannete täitmist, mis aitab teda tema enda karjääris edasi. Just eelmisel aastal me sõlmisime Kehtna kutsehariduskooliga lepingu praktika läbimise kohta, kus ajateenistuse jooksul koolis õppija saab selle eest oma ainepunktid.

Plaanime seda laiendada ka TalTechi-le ja Tartu ülikoolile, et saada praktika- või ainepunkte, mille nad saaks üle kanda ka oma edasisse väljaõppesse.

Kas meil on tuua edunäidet sellest, kuidas ajateenijate ettepanekuid on kaitseväes tegelikult rakendatud ja selle tulemusel on midagi paremaks läinud?

Esindusmeeste süsteem küberväe­ juhatuses toimib väga hästi ja eriti hästi oli seda näha COVID-i pandeemia ajal, kui me kaasasime väejuhatuse esindusmehe iga päev hommikustele korrapidamise üleandmise koosolekutele. Sealt sai vahetu info selle kohta, mis toimub, millised on uued arvud ja suunised. See tegelikult töötab väga hästi. Kui sõdur tunneb, et teda usaldatakse ja võetakse kui võrdset partnerit, siis on ka tema panus ühisesse töösse palju suurem.

Me arvestame sellega, mida esindusmehed või ajateenijad räägivad, kuidas nad tunnetavad seda teenistust siin.

Kindlasti just alguses, kui nad on äsja tulnud väljaõppesse, on lihtsalt niisama nurinat tunduvalt rohkem kui asjalikke ettepanekuid. Aga, nagu kasvades saadakse paremaks ja targemaks, siis muutuvad ka ettepanekud aja jooksul asjalikumaks.

Mis seis on praegu kübersõja rindeil?

Kübersõda kui sellist ei ole, aga küberlahingud käivad küll kogu aeg. Toimuvad rünnakud nii era- kui kaitseväe võrkude vastu. Tänapäeval on enim levinud meile kõigile tuntud kurjad meilid, mille kaudu meid püütakse õnge tõmmata, meie süsteemi sisse saada ja sealt informatsiooni välja õngitseda. Või siis lunavara rünne, kus süsteemi püütakse kompromiteerida selliselt, et sealt ei saaks enam ise andmeid kasutada. Pahalased saavad küsida selle eest raha, et nad süsteemi lahti murraks, aga pole ka garantiid, et nad tegelikult seda teevad.

Kaitseväe seisukohast on rünnete hulk igal aastal peaaegu sama, aga tegu on väga suure arvuga. Jutt käib sadadest miljonitest katsetest meid rünnata, mis valdavalt automaatselt ära blokeeritakse.

Küberväejuhatus ongi üks väheseid väeliike, kus harjutamise asemel käivadki päris lahingud kogu aeg.

Aga mida küberväejuhatus siin teha saab?

Eelkõige saame oma tööd väga hästi teha. Küberväejuhatus on selles mõttes erakordne üksus, eriti tehnoloogiahuvilisele inimesele. Me loome, arendame, haldame ja integreerime süsteeme, võtame need kasutusele ja kaitseme neid küberruumis. Peale selle õpime, kuidas neid süsteeme ise katki teha. Sellekohane ettevalmistus käib küberväejuhatuses kõigil rindeil. Meil on olemas kõik need oskused, mille abil saame ühtpidi küberruumi paremini

kaitsta ja teistpidi oma süsteeme turvalisemaks arendada.

Praegu ongi meie põhiülesanne arendada juhtimistoetuse süsteeme, mis oleksid turvalised, moodsad ja suudaksid tänapäeva asjakohast informatsiooni õigesse kohta toimetada.

Teisalt on väga oluline ka järelkasvu eest hoolitsemine. Peame ülitähtsaks seda, et küberajateenistusest kasvaks peale järgmise põlvkonna spetsialistid, kes aitaksid tulevikus ründeid ära hoida.

Kust me spetsialiste värbame?

Küber on valdkond, kus tsiviilja militaarmaailm paljuski omavahel kattuvad. Siin on vähe erisusi, mis oleks ainuüksi militaarvaldkonna omad. Praegu on küberväejuhatuse koosseisus laias laastus kolmandik tsiviliste ja kaks kolmandikku tegevteenistujaid, mistõttu saab mõlemas suunas endale sobivaid ülesandeid leida.

Võin öelda, et küberväe­ juhatus võiks olla tehniku unistus töökohana just sellepärast, et siin on võimalik inimesel nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt areneda, leida omale sobiv ala küber- või IT-valdkonnas.

Näiteks, kas soovitakse süsteemi arendada, kaitsta, integreeritud süsteemi arendada või siis minna sinna, kus süsteeme katki tehakse, et aru saada, kuidas need murduvad. Strateegilise kommunikatsiooni keskuses saab ka kujundada või kommunikatsiooniga tegeleda.

Tänu staabi- ja sidepataljonile on meil ka omad jalaväeüksused, kellega saab neid lahendusi päriselt väljal katsetada.

SÕDUR aprill 2021 15

Liitlased

NATO uus võime

õhudomeenis

Liitlaste maaseiresüsteem saavutas selle aasta veebruaris esmase operatsioonivõime.

Viiest RQ-4D mehitamata õhusõidukist koosnev üksus on komplekteeritud ning alustatud on proovilendudega liikmesriikide, sealhulgas ka Balti riikide kohal.

Autor: Mikk Habakuk major, NATO õhuväejuhatuse staabiohvitser

M

aaseiresüsteem (Alliance Ground Surveillance ehk AGS) on NATO võime arendamise projekt, mille kodubaas asub Itaalias Sigonellas. See annab NATO-le lisavõimaluse teha maaseiret ja olla teadlik alliansi piiride läheduses toimuvast. AGS-i tuumikosa moo­dus­ tavad RQ-4D mehitamata õhusõidukid ehk Fööniksid.

NATO RQ-4D mehitamata õhusõiduk põhineb USA õhujõudude RQ-4 Global Hawki tüübil, mis on modifitseeritud NATO vajaduste ja nõuete järgi. Sõjatööstus keskendub järjest

16 aprill 2021 SÕDUR

enam mehitamata süsteemide arendamisele ja kasutuselevõtule. Mehitamata õhusõidukid on selles valdkonnas end enim tõestanud ning nende oluliseks eeliseks mehitatud lennukite ees on pikem tegevusaeg ja lennuraadius.

Mainimisväärt on RQ-4D olulisimad näitajad: 32-tunnine maksimaalne lennuaeg ja 16 000 km tegevusraadius. Lugejale võrdluse toomiseks on näiteks ühe tuntuima U2 luurelennuki maksimaalne lennuaeg 12 tundi ja tegevusraadius 11 000 km. Lisaks pole mehitamata süsteemide puhul piiravaks teguriks inimfaktor, kuna RQ-4D piloote ja sensorioperaatoreid saab lennu vältel korduvalt välja vahetada.

Uued Fööniksid täidavad palju erinevaid ülesandeid, mida suures

pildis saab jagada kolmeks kategooriaks: eelhoiatus ja luure, kriisiohje ning humanitaaroperatsioonid.

RQ-4D on võimeline edastama kogutud radariteavet Sigonellas asu­vale juhtimiskeskusele lähi­reaal­ajas (near-real time). Seega on tegemist märkimisväärselt või­me­k a lennuvahendiga, mille suut­likkus koguda teavet maaseire kohta annab NATO-le ulatusliku olukorrateadlikkuse.

Selle abil saab strateegilisel ja ühendoperatsioonide tasemel kiiremalt ja tõhusamalt otsuseid vastu võtta.

Kuna süsteem on strateegilise tähtsusega, siis allub see NATO Euroopa vägede (SACEUR) ülemjuhatajale ning moodustab osa NATO õhuväejuhatuse struktuurist. Tulevikuvaates on AGS väljaõppekeskusel ambitsioon saada

Liitlased Esimene viiest NATO RQ-4D mehitamata õhusõidukist lendab Palmdale lennubaasist Californiast, Ameerika Ühendriikidest oma uude kodubaasi Sigonellasse Itaaliasse 20. novembril 2019

kogu NATO luure, seire ja rekke (ISR) väljaõppekeskuseks, kus hakatakse tegema tipptasemel ISR-valdkonna väljaõpet.

Võimekas sensor

Maaseiresüsteem on järjekorras teine seirevaldkonna projekt, mis on NATO õhuväe domeenis edukalt ellu viidud. Esimeseks edulooks on 1980ndatel loodud NAEW&C (NATO Early Warning and Control), mille lennukipark koosneb AWACS (lennupõhine eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteem) E-3A tüüpi lennukitest. Peamiseks erinevuseks AWACS-i ja AGS-i vahel on asjaolu, et E-3A on mehitatud õhusõiduk, mis teeb enamasti õhuseiret ja juhib õhuoperatsioone. RQ-4D on aga mehita-

mata õhusõiduk, mille põhiülesanne on maapealse tegevuse seire.

RQ-4D Fööniks on varustatud tipptaseme sensoritega, mis aitavad näha u 200 km kaugusele ja mis töötavad nii öösel kui ka erinevates ilmastikuoludes. Tegemist on relvastamata õhusõidukiga, millel puudub ründevõime. Seetõttu on RQ-4D olulisim komponent MP-RTIP tehisavaradar (Synthetic-Aperture Radar), mille abil saab teha nii kõrglahutusvõimega piltluuret (IMINT – Imagery Intelligence) kui ka tuvastada maapealset liikuvat sihtmärki (GMTI – Ground Moving Target Indication).

Maapealse liikumise tuvastamine tähendab seda, et radar võib kindlaks teha liikuvaid üksuseid ja objekte võrdlemisi suurel maa-alal ja hinnata nende

Foto: Alan Radecki (Northrop Grumman)

liikumise kiirust ja suunda. Kui võrrelda RQ-4D pakutavat piltluuret satelliidi omaga, siis üldiselt on RQ-4D ruumiline lahutusvõime parem. Peale selle on AGS platvorm dünaamilisem ja paindlikum, kuna vajaduse korral saab mingit objekti kohe uuesti pildistada või jääda huvipakkuva maa-ala kohale tiirlema. Satelliit on seevastu seotud oma orbiidiga.

Mida see annab Eestile?

Eesti on NATO piiririik, mistõttu on eriti tähtis olla teadlik meie idapiiri vahetus läheduses toimuvast. Luurel ja eelhoiatusel on aga märkimisväärne osa potentsiaalse sõjalise konflikti ennetamises ja sellele õigel ajal reageerimisel.

Eesti mõistes olulised Venemaa Lääne sõjaväeringkonna harjutusväljad, nagu

SÕDUR aprill 2021 17

Liitlased

näiteks Luga ja Strugi Krasnõje, jäävad 200 km seireulatusse. Eelnimetatud Vene polügoonidel on varem toimunud Venemaa strateegilised suurõppused Zapad, mida on idanaabril kavas ka sel aastal korraldada.

Kui vaadata Balti regiooni laiemalt, siis Kaliningradi oblast, mis on üks enim militariseeritud piirkond regioonis, jääb samuti RQ-4D vaatevälja. Seega pakub AGS lisaeelhoiatust meie piiride vahetus läheduses toimuvast. Eesti vaatenurgast on samuti oluline, et RQ4D kogutud IMINT-teavet jagatakse kõigi 30 NATO liikmesriigi vahel.

Hankeprotsess eestlase juhtimisel

Liitlaste maaseiresüsteem on asjakohane näide sellest, et Eesti pole ainult julgeoleku tarbija, vaid aitab ka ise kaasa oma võimete kohaselt kollektiivsele julgeolekule. NATO AGS projektist võttis algul osa 15 NATO liikmesriiki ja Eesti nende hulgas. Viie mehitamata õhusõiduki hanke kogumaksumus oli 1,3 miljardit, millest Eestil oli oma osa.

Tähelepanuväärne asjaolu on see, et RQ-4D hankekomitee eesotsas oli eestlane Silva Aher, kes tollal töötas Eesti relvastusdirektori esindajana Brüsselis.

Oluline on siinkohal märkida, et eest-

lane oli esimest korda NATO komitee juhi positsioonil. Kuigi algses hanke­ protsessis osales 15 NATO liikmesriiki, mis projekti tegelikult finantseerisid, on soetatud lennuvahendid nüüdseks üle antud NATO käsuahelasse. Nii saavad AGS võimearendusest osa kõik 30 NATO liikmesriiki.

Eesti toetab NATO AGS programmi nii rahaliselt kui ka inimvaraga.

NAGSF-i (NATO Alliance Ground Surveillance Force) üksuses töötab üks Eesti kaitseväelane. See annab omakorda meile kui väikeriigile hea võimaluse täiendada oma erialaspetsialistide teadmisi kaitseväe piltluurest (IMINT).

RQ-4 mehitamata õhusõidukid on Eesti õhuruumis juba mõnda aega opereerinud. Kui varem on Eesti kohal lende teinud USA RQ-4 lennuvahendid, siis nüüd opereerivad siin ka NATO enda mehitamata õhusõidukid. Oluline on siinjuures märkida, et RQ-4D ei lenda liikmesriikide õhuruumides varjatult.

Rahuaja oludes järgivad NATO AGS mehitamata õhusõidukid kõiki tsiviillennureegleid ja -protseduure. See tähendab, et lennu ajal peab olema sisse lülitatud transponder, esitatud lennu­ plaan ja kahepoolne raadioside lennujuhtimisüksusega. RQ-4D mehitamata

NATO RQ-4D mehitamata õhusõiduk veel Palmdale lennubaasis Californias, Ameerika Ühendriikides 31. juulil 2017. Avalikkusele näidati seda esimest korda juba 2015. aastal

Foto: Northrop Grumman

18 aprill 2021 SÕDUR

õhusõidukid on varustatud transponderitega ning sidepidamiseks on neil VHF ja UHF raadiod ehk õigupoolest ei erine nad side- ja navigatsiooniseadmete poolest n-ö tavalennukitest. „Piloodi-lennujuhi suhtlus on üpris sujuv, et unustada ära see väike tõsiasi, kus piloot tegelikult viibib,” ütleb lennuliiklusteeninduse AS lennujuht Lauri Jaakson, lisades et senine kogemus RQ-4 tüüpi mehitamata õhusõidukitega on olnud valdavalt positiivne.

Siinkohal on paslik lugejale meelde tuletada, et RQ-4D piloodid asuvad Sigonellas ning mehitamata õhusõidukite juhtimine käib distantsilt üle satelliitside. See on hea, et lennujuhtimise vaatekohast need mehitamata õhusõidukid muudest lennuvahenditest millegi poolest üleliia ei erine. „Kui võrdlusjooni otsida, siis on need nagu kaitseväe soomukid, mis liiguvad tavaliikluses – natuke erilisemad, aga liikluseeskirjadest peavad kinni,” räägib lennujuht Ragnar Rostok.

Eraldatud harjutusala ei ole vaja

Õhuruum on piiratud ressurss, mida peavad omavahel jagama tsiviil- ja militaarlennuliiklus. Kui mitmes NATO liikmesriigis opereerivad RQ-4 tüüpi mehitamata õhusõidukid neile mõel-

Liitlased dud harjutusalas, mis on eraldatud ülejäänud lennuliiklusest, siis Eesti on selles küsimuses eesrindlik, võimaldades Fööniksitel kasutada õhuruumi nii nagu tsiviillennuliikluse puhul, taga­des sealjuures lennuohutuse kõigile pooltele. „Tänu koostööprotseduuridele saavad RQ-4 tüüpi mehitamata õhusõidukid lennata peaaegu samade reeglite järgi nagu mehitatud õhusõidukid, mis on lennujuhtimise aspektist suur pluss,” ütleb Jaakson. „Senine praktika näitab, et nende mehitamata õhusõidukite võrdne kohtlemine mehitatud õhusõidukitega on lennujuhtimise vaatekohast põhjendatud ja mõistlik.”

Tegemist on säärase kontseptsiooniga, mis võimaldab õhuruumi paindlikult kasutada ning ei jaga seda tsiviil- ega militaarõhuruumiks, vaid

käsitleb ühe tervikuna. See omakorda annab rohkem järeleandlikkust ning ei koorma niivõrd lennujuhte ja militaarset poolt. Tavalennukite lennulagi on enamasti 13 km kõrgusel, mistõttu RQ-4D neid ei mõjuta. Fööniksid lendavad peamiselt u 18 km kõrgusel, kus nad opereerivad tegelikult üksinda, sest kommertslennukid sellisel kõrgusel ei lenda.

Jaaksoni sõnul on rõõm tõdeda, et sõjaväelised mehitamata õhusõidukid, mis meie õhuruumi kasutavad, erinevad profiili poolest õhuruumis olevatest kommertslennukitest. „Mehitamata õhusõidukid on reeglina kommertsliikluse transiitosast kas märksa kõrgemal või madalamal,” lisab ta. „Aeg-ajalt tekib üksjagu kitsaskohti, aga neid on lihtne lahendada.”

NATO RQ-4D mehitamata õhusõiduk Peamine funktsioon: suurel kõrgusel kauakestev luure, seire ja reke Jõuseade: Rolls Royce-North American AE 3007H turboventilaatormootor Tõukejõud: 7600 lbs Tiiva siruulatus: 39,8 m Pikkus: 14,5 m Kõrgus: 4,7 m Kaal: 6781 kg Maksimaalne stardikaal: 14 628 kg Kütuse kogus: 7847 kg Kandevõime: 1360 kg Kiirus: 575 km/h Tegevusraadius: 16 113 km Lennulagi: 18 288 m

SÕDUR aprill 2021 19

Liitlased

Prantsusmaa

sõjaline jõud

Autor: Jaanus Sägi kolonelleitnant (r), Prantsuse sõjakooli 21. lend

P

rantsuse president ja relvajõudude ülemjuhataja François Hollande üllatas 2013. aasta jaanuaris kogu maailma otsusega sõjaliseks sekkumiseks Malis. Alanud oli operatsioon Serval ja tundide jooksul startisid esimesed lennukid ligikaudu 4000 km kaugusel asuva Bamako poole. Vaid mõne päevaga oli islamistide pealetungi selgroog murtud. Prantsusmaa oli taas näidanud üles kiiret tegutsemisvõimet.

Eesti ja Prantsusmaa kaitse- ja julgeolekukoostööst rääkides tasub kohe

20 aprill 2021 SÕDUR

meenutada Eesti julget otsust aastal 2014, mil ta läks esimesena Prantsusmaale appi, et ohjeldada olukorda Kesk-Aafrika Vabariigis, misjärel järgnesid ka teised riigid.

Samuti on asjakohane meenutada abipalvet pärast 2015. aasta novembri Bataclani terrorirünnakuid Pariisis, kus Eesti oli üks esimestest abipakkujatest. See abipalve põhines Euroopa Liidu Lissaboni leppe artikkel 42 lõige 7 klauslil, mis sätestab abi andmise ühenduse liikmele, kes on langenud oma territooriumil relvastatud kallaletungi ohvriks.

Koostöö kulmineerus 2017. aastal Prantsuse kompanii lahingugrupi siirmisega Eestisse NATO eFP (Enhanced Forward Precense ehk liitlaste suuren-

datud kohaloleku) raames ja hilisema Eesti osalusega Prantsuse juhitud sõjalisel operatsioonil Barkhane Aafrika kontinendil.

Eesti on ka üks 2017. aastal Prantsusmaa ellu kutsutud Euroopa kaitse­ initsiatiivi (Ei2) liikmeid, kus praegu osaleb 14 riiki. Kuni 2017. aastani kattis Prantsuse kaitseatašee Eestit Vilniusest, seejärel Helsingist. Eesti saatis oma kaitseatašee Prantsusmaale 2010. aastal.

Lisaks on kaitsevägi saatnud erinevatel aegadel õppureid Prantsusmaa sõja­ koolidesse. Kahe maailmasõja vahel lõpetas Prantsuse sõjakooli mitu tuntud Eesti ohvitseri, nagu kindralleitnant Nikolai Reek ja kolonel Karl-Johann Laurits. 2001. aastast asuti taas õppu-

Liitlased Prantsuse sõdurid tulistavad sihtüksuse Wagram koosseisus CAESAR 155 mm iseliikuvast haubitsast operatsioonil Roundup Iraagis 2018. aasta 16. mail Foto: OR-4 Zakia Gray (USA maavägi)

reid Prantsusmaale saatma, viimaseks sealse sõjakooli lõpetajaks on praegune Scoutspataljoni ülem kolonelleitnant Eero Aija.

Lynx 9

Tänavu märtsis jõudis Eestisse ligikaudu 300-meheline Prantsuse kompanii lahingugrupp Lynx 9. Prantsuse üksus on integreeritud 1. jalaväebrigaadi koosseisu. Siinkohal ongi oluline märkida, et eFP raamistikus roteerub üksus üle aasta Eesti ja Leedu vahel.

Manööverüksuse roteerumine kahe Prantsusmaa lähima liitlase – Ühendkuningriigi ja Saksamaa – raamüksuste vahel toetab tervikuna ka nende riikide sõjalist partnerlust. Eesti ük-

sustele annab see hea koostöökogemuse ja võimaluse harjutada koos rahvusvahelise pataljoni lahingugrupiga.

Selline jaotus annab võimaluse ka prantslastel harjutada koostööd oma vanade liitlastega ning tutvuda Põhja-­ Euroopa parasvöötmes sõjapidamise erisustega. Kokkuvõtvalt võib siiski öelda, et kohalolek on prantslaste jaoks pigem strateegilise kui taktikalise iseloomuga ja lisaks heidutusele aitab hoida alliansi ühtsust.

Tankivägi

2016. aasta NATO Varssavi tippkohtumise ajal otsustati heidutusmeetmena siirda mitmeriigilised NATO lahingu­ grupid Balti riikidesse. Prantsuse kompanii lahingugrupp viibis enne Eestis

aastatel 2017 ja 2019. Seekordne kolmas lähetus on mõnevõrra erinev.

Tavapärase kaks korda neli kuud kestva lähetuse asemel tullakse kolmekuuliste rotatsioonidega terveks aastaks. Esimest korda tullakse kahe tankirühmaga (12 + 2 tanki Leclerc) varasema 4 + 1 tanki asemel.

Lisaks on kaks tankiplatvormil insenerimasinat, kaheksa jalaväe lahingumasinat VBCI (tavalise 15 asemel) ja veidi Humveed meenutavat kaheksa kergsoomukit VBL. Kokku saabub muljet avaldavalt palju lahingukama, koguni 137. Kõik toodi kohale Briti ro-ro-tüüpi laevadega Prantsusmaalt La Rochelli kaudu 17. märtsil.

Avaliku info kohaselt tulevad 2021. aasta rotatsiooni tankid 501. lahingu-

SÕDUR aprill 2021 21

Liitlased

tankirügemendist (501e régiment de chars de combat). Esimese kompanii põhijõud tulevad 12. Orleani kürassiiride üksusest (12e cuirassier d’Orleans) ja Tšaadi jalaväerügemendist (Le régiment de marche du Tchad).

Selle rotatsiooni vahetavad välja 501. lahingutankirügemendi (501e Régiment de chars de combat), 1. soomusväerügemendi (1er régiment de chasseurs) võitlejad ja 5. rügemendi „ratsaväelased” (5e régiment de dragons). Paljudes Euroopa traditsioonilistes armeedes kannavad üksused ikka veel uhkelt oma ajaloolisi nimesid. Näiteks nimetus kürassiirid tuleneb raskest ratsaväest, kus praegusel ajal asendavad lahinguratsut tankid.

Tuumanupp ja tegutsemisvõime

Taas oleme ajas, kus tuumamalaka olemasolu mõjub distsiplineerivalt, mistõttu tuumaheidutusega liitlase kohalolek on piirkonna julgeolekule äärmiselt oluline. Prantsusmaa ühines 2009. aastal tollase president Nicolas Sarkozy ajal taas NATO sõjalise struktuuriga, kuid jättes endale siiski autonoomia tuumaküsimustes.

Meeldetuletuseks, et Prantsusmaa lahkus 1966. aastal külma sõja haripunktil NATO sõjalisest struktuurist, jäädes ikkagi alliansi liikmeks. Üheks tollaseks otsuseks oli soov viia Prantsusmaalt välja vabastamisest saadik seal olnud USA väed.

Lisaks tuumaheidutusele ja iseseisvale tegutsemisvõimele on üheks strateegilise autonoomia tugisambaks Prantsuse kaitsetööstuse osaline iseseisvus. Ülemaailmastumise oludes nähakse küll pigem Prantsuse tööstuse juhtrolli Euroopa kaitsetööstuse arendamisel. Kaitsetööstuse innovatsiooni ja elujõudu näitab sageli relvamüük, kus Prantsusmaa oli pikemat aega müüdud relvade koguse poolest kolmas riik USA ja Venemaa järel.

Globaalne partner

Samuti on Prantsusmaa praegu ainus Euroopa riik, kel on püsiv kohalolek igal maailma merel. Vaikse ookeani regioonis on samuti Euroopa riikidest kohalolek vaid Prantsusmaal, mis muudab ta atraktiivseks partneriks regiooni riikidele, kes näevad Prantsusmaad võimaliku „aknana” Euroopasse. Rää-

22 aprill 2021 SÕDUR

Ligi 300 Prantsuse sõdurit saabus Eestisse Ämari lennubaasi 9. märtsil, et alustada teenistust Tapal paiknevas liitlaste lahingugrupis Foto: vbl Ardi Hallismaa

NH90 helikopter lendab üle Prantsuse tuumaenergial töötava lennukikandja Charles de Gaulle ühisharjutusel USA mereväega Vahemerel 28. veebruaril Foto: OR-4 Will Hardy (USA merevägi)

gitakse nii sõjalisest kui ka laiemast majanduspoliitilisest ja kultuurilisest koostööst.

Teiselt poolt muudab Aafrika tundmine ja ülemaailmne kohalolek Prantsusmaa huvitavaks partneriks ka USA-le. Kunagine USA staabiülemate komitee esimees kindral Joseph Dunford ütles, et NATO-s on Prantsusmaa praegu USA järel teine riik, kellel on aastakümnepikkune võime ja praktika siirda jõude oma riigist väljapoole.

Prantsuse presidendil on ka rohkem otsustusõigust kui mõnel tema ametivennal. 2017. aastast on presidendiks ja ühtlasi relvajõudude ülemjuhatajaks Emmanuel Macron. Samal aastal võttis varasem kaitseminister Jean-Yves Le Drian vastu välisministri portfelli ja nn armeeministriks sai Florence Parly.

Veidi hiljem, kindral Pierre de Villiersi

lahkumise järel 2017. aasta juulis, määrati sõjaväe juhatajaks armeekindral François Lecointre, kes on ka korduvalt Eestis visiidil käinud.

Kahe protsendi poole

Aastaks 2021 on kinnitatud Prantsuse kaitse-eelarve 39,2 miljardit eurot, mis jaguneb suures plaanis üsna tasakaalustatult investeeringute, palkade ja jooksvate kulude vahel. Varustusele on ette nähtud 22,3 miljardit, personalikuludeks 12,3 miljardit ja tegevuskuludeks 4,6 miljardit eurot.

Võrreldes eelmise aasta eelarvega sai kaitsevaldkond juurde 1,7 miljardit eurot, mis sõjalise kaitseplaneerimise seaduse kohaselt LPM 2019–2025 suurendab eelarvet 4,5 protsenti. President on lubanud, et aastal 2025 kulutab Prantsusmaa 2% SKTst kaitsele, praegu on see 1,7% SKTst.

Liitlased Protsentuaalselt oli suhtarv kõrgeim aastal 2018, mil see oli 1,8%. Eraldatav raha on reaalarvus siiski iga aastaga tõusnud. Lisaraha läheb investeeringuteks, teadus- ja arendustegevusse (ka uutesse start-up’idesse) ja värbamiseks.

Kavas on juurde saada 27 000 inimest, eelkõige luure ja küberkaitse valdkonda, ning parandada ühtlasi sõjaväelaste elamistingimusi (850 uut ja 1400 renoveeritud kasarmukohta).

Eelarve kohaselt saab armee 157 soomukit Griffon ja 20 Jaguar tüüpi masinat, armee õhuvägi 5 Caiman NH90 TTH helikopterit. Merevägi saab ühe uue mitmeotstarbelise fregati (FREMM) ja õhuvägi kolm uut tankurlennukit MRTT Phénix, ühe transportlennuki A400M ja ühtlasi 14 moderniseeritud Mirage M2000 D hävituslennukit. Kavatsetakse hankida ka 12 000 automaatrelva HK416F ja uuendada sõjalisi satelliite. Prantsusmaa sõjalist mõtlemist ilmestab, et perioodil 2021–25 eraldatakse kosmose valdkonda investeeringuid 4,6 miljardi euro eest ja tuuma­heidutusvõime kahe komponendi (allveelaevadel ja lennukitel paiknevate) ajakohastamisele 25 miljardit eurot.

Operatsioonid

Käimasolevatest välisoperatsioonidest on üks suurimaid Barkhane (ligikaudu 5100 sõjaväelast), mille koosseisus teenivad ka Eesti üksused. Nimetama peaks ka operatsiooni Chammal Süüria ja Iraagi stabiliseerimiseks oma 600 sõjaväelasega ja 740 prantsuse sõjaväelast pidevatel ÜRO operatsioonidel Aafrikas, enamasti Malis. Tavapärastele operatsioonidele lisaks on Prantsuse ülemeredepartemangudes ja ülemereterritooriumitel kogu aeg suveräänsust tagavad väed, kokku 7150 sõjaväelast.

Endistviisi kestab riigisisene operatsioon Sentinelle, millega on seotud ligikaudu 10 000 sõjaväelast, kes aitavad politseil kindlustada julgeolekut riigi sees. 2015. aasta terrorirünnakute järel kehtestati eriolukord, mida hiljem korduvalt pikendati. Ühe eriolukorra meetmena laiendati ka riigisisest operatsiooni.

Peale selle, et prantslased on taganud julgeolekut Eestis ja Leedus eFP raamistikus, on Prantsuse lennukid korduvalt aidanud Eesti õhuruumi kaitsta. NATO Balti regiooni õhu-

ruumi turbeoperatsiooni käigus on nad paiknenud nii Malborkis (Poola), Šiauliais (Leedu) kui ka lisameetmena Ämari lennubaasis. Viimases nii aastal 2018 kui ka 2020.

Küberdomeen

Prantslased olid ühed esimesed, kes lõid küberväejuhatuse ja kaasasid selle kõikide operatsioonide planeerimisse. Küberkaitse on olnud üks olulisi Prantsuse kaitsevõime arendamise valdkondi.

Samuti on hästi toiminud Eesti küberkaitsekoostöö Prantsusmaaga. Prantsusmaa on teinud suuri investeeringuid, et tugevdada valdkonnasisest koostööd kaitse- ning teadus- ja arendustegevuse vahel. Kolmanda poolena kaasatakse sellesse ka õppeasutusi ja kõrgkoole.

Küberkaitsetegevusel on olnud oluline roll näiteks operatsiooni Chammal frankofoonsetes regioonides Da’ish propagandale vastuaktsioonide planeerimisel. Samuti vastuseismine Venemaalt ja Hiinast lähtuvale illegaalsele tegevusele küberdomeenis.

Küberkaitseressursid on jagunenud suuresti Bretagne’i Rennes’is asuva küberkogukonna ja Pariisi piirkonna vahel.

Väiksem osa omakorda põhiliselt Bresti, Lille’i ja Toulouse’i vahel. Bretagne’is asub ka Prantsusmaa küberkaitse oivakeskus (Le Pôle d’excellence cyber).

Kliimamuutus

Lõpetuseks veel veidi kliimamuutustest kui populaarsest teemast. Prantslased on öelnud, et kui enne 2010. aastat nägid ainult USA sõjaväelased kliimamuutustes ohtu julgeolekule, siis pärast viimaseid kriise on tekkinud kollektiivne valmidus teemaga tegelda.

2015. aastal suurt kliimakonverentsi COP 21 ettevalmistaval konverentsil ütles parlamendi kaitsekomisjoni esinaine Patricia Adam, et Prantsusmaal on selles valdkonnas kaks suurt ohtu: merevee taseme tõus ja Arktika jää sulamine.

Arktika sulamine on terve NATO jaoks keeruline, sest tegelikult kaoks vahe Euroopa ja Põhja-Ameerika operatsioonipiirkondade vahel. Venemaa ja NATO vahelt kaob sealne looduslik barjäär, mis on toonud juba kaasa Venemaa piirkonna militariseerimise.

Kui tahame otsa vaadata julgeolekuga seotud raskustele, siis on oluline nendele vaadata ka liitlaste silmade läbi.

Prantsusmaa sõjaväelased käimasolevatel operatsioonidel Riigi territooriumil 13 000 Ülemerepiirkonnad Prantsuse Antillid 1000 Prantsuse Guajaana 2100 Mayotte/Réunion 1700 Uus-Kaledoonia 1450 Prantsuse Polüneesia 900 Kohaloleku väed Senegal 350 Elevandiluurannik 950 Gabon 350 Djibouti 1450 Araabia Ühendemiraadid 650 Operatsioon Barkhane Mauritaania, Mali, Burkina Faso, Niger, Tšaad 5100 Operatsioon Chammal Süüria, Iraak 600 ÜRO missioonid Liibanon, Lääne-Sahara, Mali, Kesk-Aafrika Vabariik, Kongo DV 740 EL missioonid 150 Mereoperatsioonid Põhja-Atland 200 Pärsia laht 200 Guinea laht 150 Operatsioon Jeanne d’Arc 600 Lennukikandja-löögijõud 3000 NATO missioonid Balti riikides 400 Erinevatel missioonidel osaleb kokku üle 30 000 sõjaväelase

SÕDUR aprill 2021 23

Valgevene 24 aprill 2021 SÕDUR

ehk prussakavastane revolutsioon Autor: Kalev Stoicescu rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur

V

arem küllalt tagasihoidlikult toimunud Lukašenko-vastased meeleavaldused Minskis ja teistes Valgevene linnades muutusid mullu massirahutusteks, mis kestsid mitu kuud ja uue kevade saabumine tõotab nende jätkumist.

Valgevene inimesed soovivad muutusi, sest riiki valitsev režiim meenutab poliitilist dinosaurust, millel pole tänapäeva Euroopas kohta ega analoogi.

Nad ei ole samas olnud avalikult Venemaa vastased, kuigi idanaabri riigijuhtimine ei ole karvavõrdki Lukašenko valitsemisest erinev.

Valgevenelaste, sealhulgas Luka­ šenko režiimile kindlalt ustavaks peetud suurte tehaste tööliste protesti­ vaimu selgelt alahinnati. Diktaatori poliitilised vastased ja valdav osa rahvast soovisid üksnes pikaajalisest autoritaarsest riigijuhist vabaneda, kes on kõiki ilmselgelt ära tüüdanud ning seisab vajalike – võiks öelda möödapääsmatute – muutuste vastu.

Lukašenko käskis vahistada enne presidendivalimisi rahva seas kõige populaarsemad ning tema jaoks kõige ohtlikumad vastased: Viktar Babarõka, Valeri Tsepkalo ja Siarhei Tsihhanouski. Viimane neist, blogija ja ärimees ööklubide ja muusika maailmas, vajutas protestinupule eelmise aasta aprillis, kui ta viitas Kornei Tšukovski

SÕDUR aprill 2021 25

Valgevene

Ükskord varblased võidavad niikuinii

Valgevene

kuulsale lasteluuletusele pealkirjaga „Hiiglasuur prussakas” (1921).

Luuletuse põhikujund – loomi terroriseeriv suurte tundlatega prussakas – vihjas omal ajal 1930. aastatel Jossif Stalinile, kuid see sobib suurepäraselt ka tänapäevases kontekstis vuntsidega Lukašenkole ja vuntsideta Putinile.

Tšukovski luuletuse prussakas kasvas hiiglasuureks süües loomi, mida lapsed pidid talle tooma ähvarduste saatel. Prussakas kasvas ennast täissöönuks ja hirmutavaks türanniks, niikaua kuni känguru püüdis kõiki veenda, et ei maksa teda karta. Vabaduse tõi varblane, kes lõpuks prussaka ära nokkis.

Valgevenes, nagu ka Venemaal, ei peeta valimisi selleks, et anda rahvale võimalust muutusi esile kutsuda, vaid näitamaks lojaalsust võimudele.

Tsihhanouski valis võitluse sümboliks toatuhvli ning protestilaine sai nimeks sussirevolutsioon või tarakanivastane ülestõus. Lukašenko arvas ekslikult, lubades Siarhei abikaasale Sviatlana Tsihhanouskajale kandideerida presidendivalimistel, et valgevenelased rahunevad maha ja neelavad alla valimiste protsessi ja tulemuste groteskse manipuleerimise.

Paguluses tegutsev Tsihhanouskaja ja Venemaal kasvatuskolooniasse istuma pandud Aleksei Navalnõi ei ole aga varblased, vaid kängurud. Varblased ei ole veel ennast näidanud, kuid nad kindlasti tulevad.

Valgevenes käsutati ka relvajõud diktaatori kaitsele. Kangelaslinna Minski obelisk, millest tuli rahva

Valgevenelaste olukord keelelises ja kultuurilises mõttes muutus drastiliselt pärast bolševike võitu kodusõjas 1920. aastal. Algas nende kiire ja massiline sundvenestamine ja sovetiseerimine, et rahva kogu ajalooline mälu kustutada.

Nõukogude võim keelas Valgevene luuletaja ja proosakirjaniku Yanka Kupala näidendi „Tuteišja” (1924), sest see kõrvutas Venemaa ekspansionismi Valgevenesse varasema Poola ekspansionismiga. Valgevenelased peaaegu lakkasid oma keeles suhtlemast ja läksid vene keelele üle. Nende kirjandus ja kultuur, mis hakkas 19. sajandi teises Pilk ajalukku pooles tärkama, sai tugeva tagasilöögi.

Valgevene alad praegustes piirides kuuValgevenelased ei nimetanud ennast lusid Leedu suurvürstiriigi ning seejärel valgevenelasteks Tsaari-Venemaal, kuid Poola-Leedu Rzeczpospolita (Lublini rääkisid valgevene keelt. Nad hakkauniooni) koosseisu pea 480 aastat, kuni sid ennast nimetama valgevenelasteks selle esimese jagamiseni Austria keisri- Nõukogude Liidu ajal, Valgevene NSV riigi, Preisimaa kuningriigi ja Tsaari-­ moodustamise järel, kuid olid sunnitud Venemaa vahel 1795. aastal. oma keelest loobuma.

Valgevenelased rääkisid Vene imOmariikluse tekkimine detsembris peeriumi alamatena endiselt valgevene 1991 andis lootuse, et valgevenelaste keelt. Nad nimetasid ennast „kohali- identiteet tuleb välja rahva passiivsest keks” (tuteišja) ja nende identiteet eri- mälust ja taastub. nes venelaste omast märkimisväärselt.

Sümbolid on olulised. Need näiPigem olid nad Poolaga seotud, olles tavad rahva meelsust ja selle väärtusi. elanud sadu aastaid eri riikides.

1992. aastal taastati Valgevene val-

26 aprill 2021 SÕDUR

ge-puna-valge trikoloor ja Leedu omaga sarnane riigivapp, mis olid aastatel 1918–1919 eksisteerinud Valgevene Demokraatliku Vabariigi ametlikud riigitunnused.

Lukašenko tuli võimule juulis 1994 ning asendas kohe „kodanlikud” riigisümbolid sovetliku lipu ja vapiga (mida tegi riigihümni puhul ka Putin Venemaal 2000. aastal). Valgevene võttis poliitilise kursi minevikku, nõukogude minevikku.

Kas valgevene identiteet säilib?

Ukrainas oli vaja kaks revolutsiooni (2004–2005 oranž ja 2013–2104 Euromaidan) ja Venemaa agressiooni (alates 2014), et ukrainlastele rahvuslikkus taas meelde tuleks. Ukrainlaste iseseisvusmeelsus kujunes paratamatult Venemaa-vastaseks Krimmi annekteerimise ning Moskvast Donbassi separatismi õhutamise ja toetamise tõttu.

Rahvas protestib Minskis ja teistes linnades endiselt valge-puna-valge lippudega, mis on selge märk soovist elada Lukašenko järgsel ajal hoopis teistsuguses iseseisvas riigis. Valgevene diktaator ei ole ikka veel valmis lahkuma ning tema järglase küsimus ei ole isegi päeva-

Valgevene jõustruktuuride kontrolli all) ning läänes väga halvas kirjas, sisuliselt paaria staatuses. Putin ei seedi Lukašenkot, kuid temagi peab „breksima”, sest Valgevene uue ja Kremli-sõbraliku liidri võimule upitamine peab toimuma teistes tingimustes.

Moskva ei saa lubada, et Lukašenko taandumist oleks seostatud valgevene rahva protestimeelsusega, mis annaks „halva” eeskuju venemaalastele.

Epiloog

amass jõuga eemal hoida, muutus omamoodi revolutsiooni sümboliks

korras. Valgevenes, nagu ka Venemaal, ei peeta valimisi selleks, et anda rahvale võimalust muutusi esile kutsuda, vaid näitamaks lojaalsust võimudele.

1991. aasta Moskva augustiputši nurjumisel kukkus iseseisvus ootamatult sülle eriti Valgevenele ja Kesk-­Aasia vabariikidele. Viimased 35 aastat on näidanud, et mida suurem oli iseseisvustahe juba 1980ndate aastate lõpus, näiteks Balti riikides, seda suurem oli võimalus Moskva haardest vabaneda.

Ukraina uinus (õigupoolest kaotas) väga palju aastaid ja nüüd maksab selle eest lõivu: Putini Venemaa ei kavatse lubada Ukraina läänestumist.

Kreml mõistab kahtlemata, et Valgevene rahvuslikkus ei ole venevastane ning enamik valgevenelasi tajub iseseisvust teistmoodi kui ukrainlased: valgevenelased ja venelased on vennasrahvad ning Valgevene, olgugi ametlikult sõltumatu, on ja jääb Venemaast majanduslikult sõltuvaks.

Tsepkalo, Babarõka, Tsihhanouski ning tema pagulusse sunnitud abikaasa, kes on ennast kuulutanud valimiste võitjaks ja faktiliseks riigipeaks, ei ole vähemalt avalikult olnud Kremli suhtes tõrjuvalt meelestatud.

Foto: Scanpix

Moskva adub sedagi, et Ukrainas tehtud vigu ei maksa korrata, et mitte pöörata valgevene rahva pahameelt enda vastu.

Lukašenko hakkab „breksima”

Suurbritannia Euroopa Liidust pikale veninud lahkumise tõttu tekkis anekdootlik termin „breksimine” (sõnaühendist Brexit): järjest lubatakse lahkuda, kuid lahkumine lükkub muudkui edasi. Lukašenko mängib sarnast mängu.

Valgevene riiklik televisioon näitas 19. märtsil groteskseid kaadreid maskita diktaatorist, kes rääkis üleni kaitsekilesse mähitud naistele („töökollektiivile”), et „tuleb veel presidente”. See olevat tema „lubadus” ning rahvas peab „veel kannatama”, sest „midagi pole teha, ajad on sellised”.

Kuidas saab valgevene rahvas sohi­ tegemisega valimisi võitnud riigijuhti tõsiselt võtta või veidigi lootusrikkamalt tulevikku vaadata? Lukašenko surus valgevene rahvast julmalt maha Kremli abiga ning tema saatust otsustatakse Moskvas.

Putinile sobib praegu kõige paremini, kui Valgevene on stabiilne (s.t

Nõukogude Liidu kommunistlik režiim sünnitas paljudes ühiskondades vaimset haigust nimega sovetlus ning hordide kaupa haigust raskelt põdevaid inimesi – homo soveticus’i. Sovetlus on kahjuks elujõuline ning endiselt tugev Venemaa ja Valgevene rohkem ega vähem riigikapitalistlikes tingimustes, KGB ohvitseri ja kolhoosiesimehe taustaga liidrite juhtimisel.

Kreml ühines juba 1975. aastal Euroopa julgeoleku ja koostöökonverentsi lõppaktiga ning hiljem paljude muude rahvusvaheliste lepetega, sealhulgas Euroopa Nõukogu raames, mis sätestavad, et inimõigused on riikidevahelised, mitte iga riigi siseasi.

Elementaarsete inimõiguste austamine ja inimelu väärtustamine, mida Lukašenko ja Putin jalge alla tallavad, on Valgevene ja Venemaa tuleviku võti.

Need autoritaarsed riigid võõrduvad üha enam läänest ning vastanduvad Euroopale ja Põhja-Ameerikale, väites, et lääs sekkub nende siseasjadesse.

Lääs ei tunnusta enam Lukašenkot Valgevene seadusliku riigijuhina. Tema režiim on Euroopast, sealhulgas naabritest täiesti isoleeritud, mis teeb Putinile tõenäoliselt vaid rõõmu.

Saksamaa ravib paljusid võimude vägivaldsuse tõttu füüsiliselt kannatanud valgevenelasi, nii nagu ta päästis Navalnõi elu ja tervise. Kahjuks ei saa Saksamaa ja ülejäänud Euroopa päästa kogu vene ja valgevene rahvast, kui nad ise ei kutsu esile suuri muutusi.

Minski diktaator nõuab Leedult Sviatlana Tsihhanouskaja väljaandmist, keda ilmselt võetaks kodumaal sama moodi vastu, nagu Kreml tervitas Aleksei Navalnõid. Välisminister Gabrielius Landsbergis vastas, et Leedu „pigem ootab ära põrgu kinnikülmumist, kui täidab (Lukašenko) nõudmist”.

SÕDUR aprill 2021 27

Venemaa

Kas demokraatlik revolutsioon Venemaal on võimalik?

28 aprill 2021 SÕDUR

Venemaa Autor: Heiki Suurkask peatoimetaja

R

evolutsioon oli mõiste, mida Nõukogude Liidus lausa fetišeeriti igasügiseste kohustuslike paraadidega nn oktoobrirevolutsiooni aastapäeval. Nõukoguliku maailmakorra progressi pidid sümboliseerima üha uued „revolutsioonid” arengumaades, mis korraldati Nõukogude partei- ja julgeolekuasutuste otsesel mahitusel ja võimule tuli aina enam Moskvale kuulekaid sõjaväelisi diktatuure.

Ometi murdus aga üks maailma tugevaimaid sõjalisi ja poliitilisi jõude demokraatlike revolutsioonide tulemusel. Pealegi nii kummaline kui see ka enne ei tundunud, võis suurimaid

geopoliitilisi murranguid 20. sajandi maailmas võiduka lõpuni viia mitte sõja, vaid relvastamata võitluse teel.

Vägivallatu võitluse iidolit Mahatma Gandhit on möödunud sajandil paju tsiteeritud, ka 1987.–1991. aastate vabadusvõitlus Eestis valis vägivallatuse nimelt Gandhit tsiteerides. Aga teadmine, et okupatsioonivõimu relvajõul ei kukuta, oli õigupoolest saabunud Eestis juba aastakümneid varem, 1956. aastal, kui metsavendluse asemel hakkas tooni andma põrandaalaune dissidentlus ja samizdat-meedia.

Vägivallatu võitlus Eestis nn laulva revolutsiooni nime all võitis suuresti ka tänu juhusele, sest 2. veebruaril 1988 Tartus oli julgeolekuorgan KGB valmis kasutusele võtma palju rängemaid meetmeid protesti lämmatamiseks. Ka tänaseni Venemaal

Moskva Punane väljak augustis 1991 Fotod: Scanpix, Wikipedia

SÕDUR aprill 2021 29

Venemaa

ja Valgevenes protestijaid kongi pistev miilitsa eriüksus (отряд мобильный оперативного назначения, OMON) rajati nimelt 1988. aastal revolutsiooni lämmatama, aga ilmselgelt ei saanud ülesannetega hakkama, sest NSV Liit siiski lagunes.

Nii nagu enne 1987. aasta Riia Vabadussamba ja Tallinna Hirvepargi meeleavaldusi võis tunduda, et nõukogude võimu ei kõiguta miski, võiks ka praegu arvata, et Venemaa president Vladimir Putin on valmis ja võimeline suruma maha kõik revolutsioonikatsed nii Valgevenes kui ka Venemaal.

Putš või revolutsioon

Sõjaline putš ja revolutsioon on segamini aetud mõisted juba alates Napoleon Bonaparte’i võimuhaaramisest 1795. aastal. Revolutsioon „sõi oma lapsi” juba enne seda ja putš võis tunduda isegi leevenduseks giljotiiniterade välkumise vahele.

Selles, et ka „maailma kõige revolutsioonilisem jõud” NSV Liit aastail 1987–1991 tugevalt kõikuma lõi ja ise revolutsioonide tagajärjel langes, võiks näha ju vastuolu, aga tegelikult räägime me kahest vastandlikust asjast.

Niinimetatud „oktoobrirevolutsioon” Venemaal 1917 ei olnud mitte revolutsioon, vaid sõjaline riigipööre, mis veebruarirevolutsiooni toodud vabadusele järsult lõpu tegi.

Kui lugeda revolutsiooniks üksnes suurt muutust ühiskonnas, võiks ka kõik ajaloo suurimad kataklüsmid revolutsioonideks nimetada.

Kas need riigipöörded, mida Moskva maailmas järgmistel aastakümnetel ridamisi korraldas, tegelikult ikka liigituvad revolutsioonide alla? Kas näiteks Ida-Ukrainas lavastatud kahe oblasti „vabadusvõitlust” peaks me lugema revolutsiooniks või lihtsalt propagandistlikuks lavastuseks?

Läänemaailm mõistab revolutsiooni all põhjalikku murrangut, millega ollakse vabanenud despootliku või kuritegeliku ikke alt, ja tehtud läbi suur ühiskondlik muutus jätkusuut-

30 aprill 2021 SÕDUR

Berliini müüri murdumine 1989. aasta novembris sümboliseeris terve ajastu lõppu

likuma majanduse või suurema vabaduse poole. Tavaliselt teevad revolutsiooni suured rahvamassid ja reeglina on revolutsioon võitnud ilma suurema verevalamiseta.

Veel 1848. aastal suutsid vana korra võimud demokraatlikke revolutsioone Euroopas jõuga maha suruda. Kuid revolutsioone Ida-Euroopas aastail 1917–1920 ja 1987–1992 ei olnud enam võimalik peatada, oli siis riik sõjaliselt ja majanduslikult nii võimas kui iganes. Esimese maailmasõja lõpuks oli vana Euroopa end ummikusse ajanud, 1991. aastaks aga nõukogulik riigikord lõplikult pankrotistunud.

Vajadus muutuse järele oli mõlemal puhul juba aastakümneid varem näha.

Kui lugeda revolutsiooniks üksnes suurt muutust ühiskonnas, võiks ka kõik ajaloo suurimad kataklüsmid revolutsioonideks nimetada. Kui aga arvestada, et revolutsioonil peaks ka vabanemise efekt juures olema, ei

toimunud mingit revolutsiooni 1917. aasta novembris Venemaal, 1949. aastal Hiinas, 1959. aastal Kuubal, 1969. aastal Liibüas, 1970. aastal Süürias.

Riigipöördeid on võimalik lavastada ja ajaloost teame korduvalt selliseid näiteid. Ettekujutus, et revolutsioon ja ka demokraatia tervikuna on lavastus, mingisugune fiktsioon, mida poliitilise meelevalla järgi suunata, tugineb juba 1917. aastast peale nõukogulikule propagandale ja selles riigis rakendatud ainuparteiliselt „juhitud demokraatiale.”

Ka 1988. aastal üritati Eesti vabanemistahet nimetada „ameerika imperialistide” ässitustöö tulemuseks ja Ukraina lahkumist Vladimir Putini mõju alt alates 2004. aastast on üritanud nimelt Venemaa president ise ajada George Sorose süüks. On aga selge, et nii lihtsalt vabanemistahet ei ole võimalik seletada. Isegi kui esimest protesti võinuks lavastada, pole selle

Venemaa ülekasvamist üldrahvalikuks revolutsiooniks tegelikult lihtne suunata.

Terroristliku režiimi asemele uue terroristliku režiimi kehtestamist ei tee revolutsiooniks isegi see, kui poliitilistel eesmärkidel majanduskord täielikult põhja lastakse. Revolutsioon on siiski enamat kui vaid lavastatud paraadid tänavail ja organiseeritud putš võimude tasandil. Revolutsioon näitab senise ühiskonnakorra pankrotistumist, võimu uinakut ja ka otsest avalikku vajadust, mis ei tooks enam tänavaile mitte üksikuid meeleavaldajaid, vaid paneks juba terve ühiskonna korraga käärima.

Selline oli Tiananmeni väljak Pekingis 1989. aasta juunis pärast protestide lämmatamist

Rumeenia revolutsiooni käigus 1989. aasta detsembris nähti ka tulistamist

Võidukaid revolutsioone viimasel poolsajandil 1973-1974 režiimivahetus Kreekas 1974 nelkide revolutsioon Portugalis 1975-1977 Hispaania demokraatia taastamine 1986-1991 rahutused Kesk-Aasias, laulev revolutsioon Eestis, Lätis ja

Leedus, vabadusnõuded Armeenias, Gruusias, Aserbaidžaanis,

Ukrainas, Venemaal. NSV Liidu lagunemine 1987-1993 Apartheidi lõpp Lõuna-Aafrikas, paljude Aafrika riikide demokratiseerumine 1988-1990 demokraatiale üleminek Poolas, Ungaris, Bulgaarias,

Tšehhoslovakkias, Ida-Saksamaal, Rumeenias, Mongoolias 1990-1992 Sloveenia ja Horvaatia iseseisvumine, Jugoslaavia lagunemine 2000 buldooserirevolutsioon Serbias 2003 rooside revolutsioon Gruusias 2004-2005 oranž revolutsioon ja 2013-2014 Euromaidan Ukrainas 2005 tulpide revolutsioon Kõrgõzstanis 2010 melonirevolutsioon Kõrgõzstanis 2010-2011 Araabia kevad Tuneesias, Egiptuses, Jeemenis, kodusõdade

puhkemine Süürias ja Liibüas

Putini võim Venemaal esindab tüüpilist autoritaarset despootiat, kus valitseja näiline populaarsus püsib püsti vaid kallutatud meedias vohaval isikukultusel.

Putini võim Venemaal esindab tüüpilist autoritaarset despootiat, kus valitseja näiline populaarsus püsib püsti vaid kallutatud meedias vohaval isiku­ kultusel ja demagoogilistel valedel. Ükski avaliku arvamuse küsitlus ei näita, mida sellisest võimust tegelikult arvatakse, kuigi kõik sellised despoodid ise arvavad, et rahvas tahab neid võimul näha.

Tüüpiline autokraatia üritab oma sisemist paanikat varjata üha räigema propaganda ja lavastuste taha (näiteks Iraagis üritas Saddam Hussein kogu aeg näidata, et valimistel toetas teda sada protsenti elanikest, Liibüas Muammar Gaddafi asendaski kõik valimised lavastatud „rahvademokraatiaga”). Araabia kevade pööre 2011. aasta Liibüas oleks pidanud olema täiesti välistatud, aga ilmnes, et isegi „maailma ainus rahvademokraatia” ei esindanud üldse rahva arvamust.

Kuna tegemist on võimudega, mis üritavad ainsat poliitilist ideoloogiat vägisi võimul hoida, on alternatiivsete arvamuste olemasolu nende suurimaks ohuks. Sellest ka vajadus tugevdada riigisiseseid repressiivvõimu struktuure järjest, kuni selleni välja, et riigi elanikkonnast ligemale kolmandik kuni pool on rakendatud teiste järel nuhkimisele.

SÕDUR aprill 2021 31

Venemaa

Kuna aga eriti nõukogulikus propagandas on spioonimaanial olnud kindel koht alates 1918. aastast, ei ole välisriikidel soovitav avalikult revolutsioonikatseid toetada, sest sellega saaks kõikuma löönud võimud vaid argumendi „välisvaenlase sekkumise vastu” oma toetajaid mobiliseerida.

Spioonimaania oli Venemaal äärmuseni arendatud Stalini ajal ja kogub üha enam tuure ka praegu.

Kas täiesti võimatu?

Revolutsioonid ei puhke reeglina ühiskonna nõrkusest, vaid hoopis võimust, mis üritab näidata end tugevana, „kõva käe võimuna”. Liidri isikukultus oli omane absoluutsetes monarhiates 19. sajandil, ka Hitleri ja Mussolini režiimides, eriti aga Stalini eeskujul rajatud nõukogulikes diktatuurides. Kuna tegemist on riikidega, mis koondanud kogu informatsiooni võimu kätte, on propagandaga võimalik kujutada võimu tugevamana kui see tegelikult on.

Esimesi võimukriitilisi plakateidki julgeti Moskvas lahti rullima hakata alles kümme aastat pärast Stalini surma.

Stalini-aegsel ja ka tema surmajärgsel Venemaal oleks revolutsioon olnud võimatu, hirmunud ühiskonna inertsist pikenes selle impeeriumi eksistents veel nelikümmend aastat. Esimesi võimukriitilisi plakateidki julgeti Moskvas lahti rullima hakata alles kümme aastat pärast Stalini surma.

Demokraatlik revolutsioon võib küll alata ka evolutsiooni teel, nagu Francisco Franco surma järel Hispaanias aastail 1975–1977, või riigipöördega, mis avab ukse demokraatlikeks reformideks, nagu Portugalis 1974. aastal. Mõnikord algab demokraatlik revolutsioon ka „valesti läinud” referendumist, nagu Kreekas 1973, Türgis 1987 või Tšiilis 1988.

Kuid nõukogulik võimustruktuur (Venemaal, Valgevenes, osades Kesk-Aasia ja Kaukaasia riikides) ei näe ka praegu sammsammulist reformimist ette, ausatest valimistulemustest rääkimata. Riikide juhid võtavad

32 aprill 2021 SÕDUR

1991. aasta jaanuar Vilniuses - käsitsi siiski tanki ei peata.

Nõukogude armee roomikute all kaotas elu 14 leedulast

ise endale õiguse eluks ajaks valitsema jääda ja võimu veel oma lastele pärandada, mistõttu ongi selliseid valitsejaid võimalik kukutada vaid revolutsiooniga. Pealegi on revolutsioon asi, mida kartes diktaatorid end hambuni relvastavad. Kodusõjaks kiskunud revo­lutsiooni järel aga toimivat demokraatiat luua on üliraske.

Kuidas siis sellistes riikides üldse revolutsioon võimalik on? Kuna infokanalites levib vaid võimu propaganda, isegi põranda all kardavad

inimesed avalikult asjadest rääkida, sest „seintelgi on kõrvad”, siis need üksikud julged, kes tahaks protestima hakata, on kindlad, et olles pool plakatit lahti rullinud, istuvad nad juba kongis. Alternatiivset infot on võimalik levitada vaid kuulujuttudena, aga seda üritab tõkestada laialdane nuhkide võrgustik.

Seega, et üldse väljakutset võimule esitada, on võimalik vaid piiratud rühmituste väljaastumine. Esimene protestikatse on seega ka kergesti läm-

Venemaa Tšehhoslovakkias ja Bulgaarias. Rumeenia diktaator Nicolae Ceauşescu lasi veel meeleavaldajaid tulistada, mille eest ta hiljem surma mõisteti ja hukati.

Sama asja järgmine lainehari 1991. aastal purustas NSV Liidu ja Jugoslaavia. Täpselt samasugust hiidlainet võis näha ka 2011. aastal araabiamaades, kus diktaatorid leidsid end silmitsi kontrollimatuks paisunud protestidega ja olid sunnitud ametist lahkuma.

Nüüd teame, et peale üksikute erandite ei andnud Araabia kevad sellist vabaduse tulekut kui võis loota.

1991. aasta augustis sai ka president Boriss Jeltsin Moskvas tankil seistes Venemaa revolutsiooni juhtida

matatav (ning maha vaikitav), nagu Puna-Hiinas korduvalt nähtud. Praegusel Venemaal pole aga internetti lämmatada suudetud ja protestimine on kogu aeg nähtav.

Protestist revolutsiooniks

Protestist revolutsioonini on väga pikk tee. Esiteks on vaja, et laiem ühiskond protestist üldse midagi kuuleks. Eestis kuulis enamik rahvast Hirvepargi meeleavaldusest 1987. aastal vaid võimude vastupropaganda kaudu. 1988. aastal kujunesid infokanaliks põranda all sõltumatu infokeskus ja avalikud stendid lendlehtedega, kuni võimukuulekas meedia üldse natukenegi suud paotama hakkas.

Samuti on vaja, et protestima hakkaks väga erinevad rühmitused ühel ajal. Mis tähendab, et kui ühte hakatakse maha suruma, ei suudaks võimud kõiki korraga lämmatada.

Venemaal protestivad Navalnõi toetajate kõrval juba harjumuspäraselt ka kommunistid, ja kui tuju, siis ka liberaaldemokraadid jt nõndanimetatud legaalsed parteid. Valgevenes on juba kuude kaupa protestitud igal tasemel, aga kuni võimustruktuurid ise murenema ei hakka, võib see protest jäädagi venima.

Revolutsiooni võit seega eeldab ka nn mantlipöörajaid – valitseva partei

või võimu esindajaid, kes oleks valmis diktaatorile selja keerama. Seega, nagu Eestis 1988. aastal peaks osa võimu­ ladviku esindajatest olema valmis rahva poolele üle minema. Hiljem ju võib tõekomisjone luua, aga nii kaua kuni võim on ühtne, revolutsioon ei võida.

Valgevenes on kogu ladvik saanud oma ametid ja hüved otse diktaatorilt ja ilma temata poleks ka madalama taseme võimukandjatel enam tööd (mõned satuks ka võimu kuritegude eest vangi). Venemaal ei suudeta aga isegi kõiki kubernere vaos hoida – järjekordse tõendina, et Putini Venemaa on revolutsioonide eest oluliselt vähem kaitstud kui näiteks Brežnevi NSVL.

Despoodi hirm

Selleks, et vana võim eest astuks ja uut oleks võimalik looma asuda, on vaja tegelikult ka õiget hetke. Revolutsioonid on käinud üle maailma suurte lainetena – 1848, 1917–1918, 1989–1991, 2011.

1989. aasta sügisel Ida-Euroopas läks protestimine nii tugevaks, et ükski diktaator ei teadnud enam, millisest riigist võim kärisema hakkab ja neil tekkis hirm oma elu pärast. Berliini müüri murdumine novembris 1989 sai küll sümboliks, aga diktatuur oli selleks hetkeks murduma hakanud juba Poolas, Ungaris, Ida-Saksamaal,

Revolutsioon on asi, mida kartes diktaatorid end hambuni relvastavad. Kodusõjaks kiskunud revolutsiooni järel aga toimivat demokraatiat luua on üliraske.

Vahepeal tulid peale nn värvilised revolutsioonid – Serbias 2000. aastal, Gruusias 2003. aastal, Ukrainas 2004. aastal. Serbias kukutati president Slobodan Miloševic sellega, et buldooser sõna otseses mõttes murdis läbi tema toetajate rajatud müüri.

Gruusias ja Ukrainas olid murduvaks kohaks võltsinguga vahele jäänud valimiskomisjonid, Valgevenes on aga keskvalimiskomisjon praegu ise müüriks võimu kaitsel.

Revolutsioon õnnestus täielikult maha suruda vaid Hiinas 1989. aasta kevadel toimunud veresaunaga Tiananmeni väljakul. Samal ajal verevalamised Gruusias 1989., Aserbaidžaanis 1990., Leedus ja Lätis 1991. a sama tulemust ei andnud.

Valgevenes on president Aleksandr Lukašenko küll aru saanud, et liiga veriseks ei saa repressioone muuta, enamiku ühiskonna vaigistamiseks piisab ka väiksemal tasemel vägivallast. Tsaari­ võimu stiilis „veriseid pühapäevi” või Ladina-Ameerika huntade stiilis kümnete tuhandete inimeste teadmata kadumisi (s.o hukkamisi) pole isegi vaja ja need annaks vastastele vaid veelgi tugevamad argumendid.

Nagu nähtub Valgevene viimase aasta sündmustikust, ei ole ühegi revolutsiooni võit vaid laulupidu ja lil-

SÕDUR aprill 2021 33

Venemaa

kasvamas. Proteste ja meeleavaldusi tuleb ikka ette, aga tuleb ka aru saada sellest, et vahel osaleb protestides vaid osa ühiskonnast ja kogu ühiskonda haaravat mõju sellel ei ole.

Putini Venemaa

Ahelate järjekordse murdumise ajal Kiievis 2014. aastal

ledega lehvitamine. Vaja on piisavalt suurt rahvamassi vabanemisnõude taha ja ka sellist võimu, mis hirmust värisedes ei suuda enam sellele nõudele vastu seista.

Kui despootlik võim aga tahab sellest kümne küünega kinni hoida, on tal küllalt võimalusi relvastamata rahvamasse maha suruda. Valgevene revolutsioon võib võita vaid siis, kui diktaatoril endal kõrini saab ja ta kuskile põgeneda eelistab, sest kuni Venemaal on jõudu teda võimul edasi hoida, Lukašenko ei lange. Valgevene revolutsiooni võti on seega endiselt Moskvas.

Kas ostetud revolutsioonid?

Kas revolutsiooni on võimalik ära osta? Venemaa 1917. aasta revolutsioonis on mainitud Saksamaa rahalist tuge, kuid kindel on vaid see, et Saksamaa võimaldas Vene revolutsionääridel Šveitsist koju sõita, pole näha, et see oleks revolutsioonilist leeki otseselt mõjutanud. Küll kiirendas ta demokraatliku revolutsiooni lõplikku mahasurumist enamlaste poolt.

Väited, nagu Ida-Euroopa revolutsioone 1987–1991 oleks olnud võima-

34 aprill 2021 SÕDUR

lik lääne luureteenistustel korraldada või Ukraina vabanemist 2004. aastal George Sorosel täide viia, ei kannata faktilist kriitikat. Küll on selliste väidete levitamine olnud putinliku propaganda põhilisi võtteid.

Selleks, et peaaegu kogu ühiskond korraga poliitiliselt aktiivseks muuta, on vaja ikka reaalsemaid põhjuseid.

Liidrite äraostmine oli pigem nõukogude komme. Majanduslikud krahhid, maailmasõjad, ka ühiskondlik väsimine stagneerunud võimu- ja majandussüsteemidest on palju veenvamad põhjused.

Reeglina on vaja ka head juhust, et mõne väiksema liikumise protest tegelikult üldrahvalikuks muutuks.

Küsimusel, kas revolutsioon üldse on vajalik või soovitav, ei ole sel hetkel enam tähtsust, revolutsiooni ei tee mitte analüütikud, vaid rahvas.

Kuna revolutsioon eeldab ka ikke alt vabanemist, siis demokraatlikus riigis revolutsioonist rääkida oleks imelik. Näiteks 1968. aasta noorterahutused Prantsusmaal revolutsiooniks üle ei kasvanud, aga sama aasta rahutused Tšehhoslovakkias olid juba

Niinimetatud sõltumatud noored on olnud seevastu vabanemispüüete eestvedajad maailmas juba 1960. aastatest peale, olid seda ka Eestis 1988. aastal ja on seda ka praeguses Valgevenes ja tänapäeva Venemaal. Venemaal on praegusel ajal noortel nii palju erinevaid suhtluskanaleid, et riiklik propaganda lihtsalt ei toimi ja noori Putin enam ei kõneta.

Võimupartei Ühtne Venemaa pole suutnud ehitada nii totalitaarset võimu­aparaati, nagu see omal ajal õnnestus kommunistlikul parteil. Selle partei pidev korruptsioonikahtlus pole kunagi varjatuks jäänud. Putini võim on üritanud end näidata küll populaarsena, aga näiteks noorte seas tema isikukultuse toetuseks 2005. aastal loodud liikumine Naši kujunes vaid mõnele tegelasele hüppelauaks võimu­ eliiti, liikumine ise läks varjusurma 2013. aastaks. Üha enam võime rääkida ka nn „vanakeste võimust” praegusel Venemaal, mis endale järgmist põlvkonda peale ei kasvata.

Protest tänavail on Venemaal olnud järjepidev hiljemalt 2011. aastast peale ja selle käilakujuks on tõusnud Aleksei Navalnõi. Protesti on seni suudetud jõuga laiali ajada, kuid mitte avalikkuse eest varjata. Küsimus on pigem selles, kui suureks peaks protest kasvama, et seda enam maha suruda poleks võimalik. Vastus võib saabuda ootamatult ruttu.

Navalnõi mürgitamine ja vangipanek tegi Putini võimust juba kogu Venemaal naerualuse, aga nagu varasemad poliitilised mõrvad (Anna Politkovskaja, Boriss Nemtsov) Venemaal revolutsiooni ei vallandanud, elab Putini võim ka selle üle. Navalnõi mõrvamine vanglas annaks küll paljudes riigi osades uue põhjuse rahvast tänavaile kutsuda.

Venemaa on aga nii suur, et kui seal üle riigi protestima hakataks, ei oleks isegi suurim repressiivvõim võimeline protestidega tegelikult toime tulema.

Habarovski protest eelmisel aastal oli juba piisavalt hoiatav näide.

EESTI SÕJANDUSAJAKIRI AASTAST 1919

Eugène Delacroix’ maal „Vabadus viib rahva barrikaadidele” sümboliseeris revolutsiooni võitu Prantsusmaal 1830. aastal

Demokraatia neli lainet USA politoloog Samuel Huntington on rääkinud demokraatia esimesest, teisest ja kolmandast lainest.

Esimene oli aastail 1820-1926, teine 1945-1962 ja kolmas 1974-1990 (või pigem kuni 1993). Neljandat lainet on otsitud Ida-Euroopa värvilistest revolutsioonidest või 2011. aasta Araabia kevadest, aga nagu tänaseni näha, pole nende võit olnud täielik.

Seda, kui palju riike on demokraatliku või teisalt despootliku võimu all, võimaldab mõõta ka ajutrust nimega Freedom House, täheldades juba 14-aastast demokraatia allakäiku. Nende andmeil peaks praeguse seisuga maailmas olema 71 vaba (ja demokraatlikku) riiki ja 46 mittevaba (ehk despootliku võimuga) riiki või territooriumi. Kõige rohkem on mittevabasid riike Aafrikas ja LähisIdas, õigupoolest kõik ülejäänud pärinevad endisest Moskva võimualast ehk nn sotsialismileerist.

Taustaks on olnud stalinlik eeskuju rajada võimustruktuure poliitilisele repressioonile, propagandale ja liidri isikukultusele. Kolmandas maailmas on tulnud mängu ka suurriikide vastastikused luuremän-

gud, mis 1960-ndatest aastatest alates üha uusi despoote võimule tõi. Nüüd on selle despoodivaimustuse üleilmseks käilakujuks kujunenud Vladimir Putini võim Venemaal.

Despootlik võim rajaneb reeglina vägivallal (repressiooni- ja nuhkimisaparaat võib küündida üle kolmandiku ühiskonnast), propagandistlikul valel (sõnavabadus ja vaba meedia puudub), ühiskondlikul inertsil ja petlikul ettekujutusel stabiilsusest. Reeglina on despootlik võim ka kroonilistes majanduslikes raskustes, mida peidetakse veelgi räigema propaganda taha. Kuna see võim on koondanud ka kogu sõjajõu enda kätte, pole relvastatud väljakutse võimule võimalik.

Kuid revolutsioonide võit, eriti Ida-Euroopas 1989-1991 sai võimalikuks tänu sellele, et osa senise võimuaparaadis kõrgel kohal olnud isikuid leidis kas oma naha päästmiseks või mõnel muul põhjusel vajaliku olevat vabadusnõuetega kaasa tulla. Kuni võimueliit püsib ühtne, on rahva protesti mahasurumine võimalik, kui võim hakkab juba lagunema, muutub revolutsiooni võit oluliselt tõenäolisemaks.

Head lugejad!

Palume teilt tagasisidet: 1. Kas ajakiri Sõdur vastab teie ootustele?

2. Kas te tahaks rohkem Sõdurist lugeda: - arengutest kaitseväe doktriinis?

- uuest tehnikast ja relvastusest?

- erinevate väeosade tutvustusi?

- sõjalistest arengutest maailmas?

- sõjateaduse arengutest?

- põnevaid lugusid sõjaajaloost?

Kirjutage meile sodur@mil.ee Kaastööd ja kasulikud ettepanekud ajakirjale on oodatud.

Loosime välja ka auhindu!

SÕDUR märts 2021 35

Maailm

Jätkame Sõduris nr 1/2021 alanud ülevaadet mullu sügisel Mägi-Karabahhi kohal peetud Armeenia ja Aserbaidžaani vahelisest õhusõjast.

Õhusõda

II osa

Mägi-Karabahhi kohal Autor: Andrei Šlabovitš major, kaitseliidu peastaabi ohvitser

Armeenia tulistas 1. oktoobril alla Aserbaidžaani drooni

36 aprill 2021 SÕDUR

Fotod: Scanpix, Wikipedia

Maailm

M

ägi-Karabahhi sõjas mängisid olulist rolli igasugused mehitamata lennuvahendid. Aserid sooritasid esimestel päevadel rindejoone piirkonnas õhutõrje mahasurumise operatsiooni (SEAD) armeenlaste õhutõrjesüsteemide vastu.

Selle juures on nad kasutanud meetodit, mida siiani ei olnud väga palju tehtud: ümberehitatud mehitamata tsiviillennukite An-2 kasutamist „peibutisena”. Täpsed eesmärgid ning tehnilise teostuse üksikdetailid ei ole siiani lõplikult selgeks saanud, kuid üks fakt on selge: armeenlased tulistasid sõja esimestel päevadel alla vähemalt viis sellist „moosiriiulit” (kokku aserid kaotasid 10).

Tõenäoliselt püüdsid aserid nende kasutamisega saavutada samasugust efekti, mida peaksid tulevikus saavutama USA-s arendatavad peibutus­ droonid nagu Gremlins jms. Teisisõnu vastase õhutõrje juhtimissüsteeme

ülekoormata odavamate valesihtmärkidega, sundida kasutama nende vastu õhutõrjerakette ning lüüa õhutõrjet siis, kui ta ei ole enam võimeline uutele ohtudele reageerima.

Võib öelda, et aserite sõjakavalus õnnestus. Samal ajal kui armeenlased raporteerisid „hävitatud aserite lennukitest ning mehitamata õhusõidukitest (UAV-dest),” tulid peale „päris droonid”, nagu TB2, metoodiliselt hävitades armeenlaste õhutõrjesüsteeme 9K33 Osa (sõja jooksul oli hävitatud vähemalt 12) ja 9K35 Strela-10. Õigupoolest kordus sama olukord, nagu oli juba olnud Süürias ning Liibüas: Türgi droonid hävitasid NSVLi päritolu vanu lühimaa-õhutõrjesüsteeme selliselt distantsilt või oludes, milles need ei olnud võimelised ründavaid droone ise hävitama. Siin jääb ainult arvata, kas põhiprobleemiks õhutõrjele sai suur distants sihtmärkideni või raskused radari abil avastamisega.

Kuna sõja ajal armeenlased siiski suutsid hävitada Osa abil vähemalt ühe väiksema drooni Orbiter, võib arvata et pigem esimene.

TB2 oma võimsa kaameraga oli võimeline tuvastama lühimaa-õhutõrjesüsteemi ligi 20 km kauguselt ning ründama seda laserjuhitava relvaga u 6–8 km kauguselt. Kuigi Osa laske­ ulatus on kuni 10 km, võib eeldada, et tal oli suuri raskusi TB2 ründamisega lennukõrgustel üle 4 km.

Oma rolli mängis ka aserite taktika: droonid tegutsesid paaris, kus üks oli „luuraja” rollis ning otsis sihtmärke, ise jäädes võimalikult kaugele (ja sellega tõmbaks õhutõrje tähelepanu endale), ning teine oli „ründaja”, mis kiiresti lähenes juba varem avastatud sihtmärgile ning hävitas selle. Kuigi sotsiaalmeedias oli spekulatsioone, et aserid kasutasid armeenlaste õhutõrje mahasurumiseks (nt UAV-delt) elektroonilise sõjapidamise vahendeid

SÕDUR aprill 2021 37

Maailm

(EW), pole piisavalt andmeid, kas selline tegevus aset leidis ja milline efekt sellel võis olla.

Uutest õhutõrjerelvadest kasutasid armeenlased Mägi-Karabahhis Vene päritolu Tor-M2KM süsteeme. Vähemalt kaks neist olid sattunud kaamerate ette rindejoone läheduses Hadruti ning Martuni piirkonnas. Kuna selliseid süsteeme ametlikult ei olnud kunagi Artsahhi armee relvastuses olnud, võib eeldada, et Armeenia oli sunnitud paigutama neid ümber lahingutegevuse piirkonda, kuna vanemad õhutõrjesüsteemid olid võitlusel droonide vastu ebaefektiivsed.

Armeenia 122 mm haubits D-30 filmitud Aserbaidžaani Türgi päritolu TB2 droonilt Mägi-Karabahhis 1. oktoobril 2020 …

Pärast sõja lõppu avaldas Armeenia poliitiline juhtkond ametlikult oma rahulolematust, kuna Vene Föderatsiooni EW vahendid osutusid kasutuks Türgi droonide vastu.

Meie ei tea, kuivõrd efektiivsemad need uued relvad olid, kuid on teada, et vähemalt üks neist oli hävitatud kombineeritud aserite rünnaku tulemusena Martuni linna lähistel sõja viimastel päevadel – 9. novembril 2020. Rünnaku iseloom oli samuti huvitav: kõigepealt luurati üksiku Tori positsiooni UAV-lt maksimaalselt distantsilt, kus Tor poleks saanud UAV-d oma rakettidega tabada (või kasutati selleks väiksemat UAV-d, mille avastamine oli keerulisem) ja hävitati ainult siis, kui see liikus varjepositsioonile – asustatud punktis olevasse garaaži.

Ei ole selge, kas armeenlaste õhutõrjujad teadsid, et neid jälgitakse ja miks nad otsustasid positsioonilt lahkuda, kuid aserite reaktsioon oli kiire ja hävitav. Eelkõige tabas garaaži koos Toriga kamikaze-droon Harop, siis liitus tõenäoliselt rünnakuga TB2 koos oma väikepommiga ning viimasena hävitas sihtmärgi täielikult mõni tugevam plahvatus, mille põhjustajaks võis olla kas laserjuhitav lennukipomm või maa-maa-tüüpi juhitav rakett.

Selle rünnaku ülesehitus võib kaudselt viidata, et Tor oli võrreldes Osaga siiski suureks probleemiks aseritele.

Viimastega nad reeglina ei pidanud nii keerulisi rünnakuid tegema.

38 aprill 2021 SÕDUR

… ja sellele järgnenud hävitamine, kus kaadris on ka Aserbaidžaani Iisraeli päritolu Orbiter 1K kamikaze-droon

Armeenia kasutas selles sõjas Vene õhutõrjesüsteeme Tor-M2KM. Armeenia variandid on küll rajatud Kamazi alusele

Maailm Õhusõja tulemusel süttinud hooned Kalbadžaris. See linn anti nüüdse sõja järel Aserbaidžaanile tagasi

Üldiselt, erinevalt Liibüast või Süüriast, ei olnud armeenlaste õhutõrjujate tegevus vastase UAV-de vastu kuigi edukas. Hoolimata sellest, et sotsiaalmeedias on avaldatud mitu videot armeenlaste õhutõrjerakettide startidest, on ainult kahe TB2, lisaks teatud arvu väiksemate droonide ning Haropide hävitamist pildimaterjalidega kinnitatud.

Nagu tavaliselt, ei saa olla lõpuni kindel, mis oli nende hävimise põhjuseks (eriti Haropide puhul): kas armeenlaste mõju või tehnilised rikked.

Samas võis üheks ebaõnnestumise põhjuseks olla asjaolu, et Liibüas ning Süürias tegutsesid Türgi droonide vastu siiski sellised moodsamad Vene õhutõrjesüsteemid nagu Pantsir-S1, Tor-M2 ja Buk-M2. Armeenlastel olid peamiselt vanad Osad, mis ei olnud nii efektiivsed.

Armeenlaste väitel püüdsid nad kasutada aserite droonide vastu ka Vene päritolu EW vahendeid, kuid need olid kas ebaefektiivsed või suutis vastane nende mõju küllaltki kiiresti neutraliseerida. Vähemalt kaks sellist süsteemi Repellent-1, mis on mõeldud võitluseks UAV-dega ning võetud Venemaa enda relvastusse alles hiljuti, 2017. aastal, oli hävitanud UAV (tõenäoliselt TB2). Üks neist oli hävitatud Martuni piirkonnas, kus oli oluline armeenlaste tugipunkt, mille kaitseks oli kaasatud parimaid õhutõrjevahendeid.

See on eriti irooniline, sest tootja andmetel ongi Repellent mõeldud selliste UAV-de vastu ning UAV ründas, olles peaaegu tema pea kohal. Miks selline olukord juhtus, ning mis võisid olla selle täpsemad asjaolud, ei ole teada. Pärast sõja lõppu avaldas Ar-

meenia poliitiline juhtkond ametlikult oma rahulolematust, kuna Vene Föderatsiooni EW vahendid osutusid kasutuks Türgi droonide vastu.

Kuigi armeenlased väitsid, et hävitasid UAV-sid oluliselt rohkem kui eelmainitud kaks TB2, ei ole neid väiteid võimalik kinnitada ega ümber lükata. Üheks põhjuseks võib olla asjaolu, et erinevalt Liibüast ja Süüriast kukkusid hävitatud UAV-d alla aserite kontrollitaval territooriumil ning aserid ei ole siiani avaldanud informatsiooni enda sõjatehnika kaotustest.

On peaaegu kindel, et hävitades armeenlaste lühimaa-õhutõrjet rindejoone läheduses, said aserid nautida õhuüleolekut. Pärast sõja lõppu väitsid aserid, et nende lennukid sooritasid sõja jooksul umbes 600 väljalendu lahinguülesannete täitmiseks, kuid seda on raske kinnitada avalike andmete

SÕDUR aprill 2021 39

Maailm

järgi. Aserite UAV-d tegutsesid kogu armeenlaste kaitsevööndi sügavuses (u 5–10 km) ning metoodiliselt hävitasid või vigastasid õhust vastase suurtükke, tanke, soomukeid, tagalamasinaid laskemoona ja kütusega ning isegi üksikuid jalaväe kaevikuid.

Seetõttu oli armeenlastel raske toetada kaudtulega rindel võitlevaid üksuseid. Samas suudeti riivistada võimalikud armeenlaste vasturünnakud soomusüksustega ja mõjutati vastasvõitlejate moraali. Droonide rünnakud olid reeglina ootamatud, sest suur rünnakukaugus ning UAV suhteliselt väike visuaalne „jälg” ja müratase sellisel distantsil ei andnud jalaväelastele sageli võimalust neid rünnakuid tuvastada enne, kui juhitav pomm juba tabas.

Suur osa Venemaalt soetatud Iskanderidest ei toiminud nii nagu pidid, ning nende kasutamise efekt oli ebaproportsionaalselt väike.

Raske soomustehnika (peamiselt tankide) hävitamiseks ei olnud 22-kilose (lõhkepea kaal on 8 kg) juhitava väikepommi MAM-L mõju piisav.

Videotel on võimalik näha, et tankide ründamisel püüdsid droonipiloodid sihtida pigem mootorite pihta.

Paljud rünnakuvideod lõppevad kohe pärast tabamuse hetke ning ei ole võimalik aru saada, kuidas see rünnak tankile mõjus. Hoolimata väikepommi tootja ROKETSAN infost, et pomm on varustatud kumulatiivse tandemlõhkepeaga, kasutasid aserid tõenäoliselt ainult kildfugassi lõhkepeadega variante.

Teisisõnu tuleks suhtuda ettevaatlikult infosse, mille mõned allikad on avaldanud armeenlaste raske soomustehnika kaotuste kohta, sest tõenäoliselt vähemalt osa droonidega rünnatud tankidest oli ainult vigastada saanud. Ilmselt suutis mõni neist isegi hiljem lahinguväljalt lahkuda.

Igal juhul langesid vigastatud ning seisma jäänud armeenlaste tankid ja soomukid tihti aserite sõjasaagiks, kuna neid ei saanud remontida või evakueerida (ka droonide ohu pärast).

40 aprill 2021 SÕDUR

Lahingupioneerid teevad kahjutuks BM-30 Smertš raketti Aserbaidžaanis Mingatševiri elektrijaama lähistel

Kergemad soomukid (BMP, MTLB, 2S1 jms) ning veokid hävisid juba pärast esimest väikepommi tabamust.

See oli esimene sõda, kus lisaks Türgi droonidele kasutati laialdaselt Iisraeli päritolu kamikaze-droone Harop. Nende abil püüti reeglina hävitada eriti tähtsaid sihtmärke, mille hävitamine TB2-ga oleks kas liiga riskantne või vähetõenäoline puuduliku väikepommi mõju tõttu. Kõige kuulsamaks operatsiooniks oli armeenlaste kaugmaa-õhutõrjesüsteemi S-300PS positsiooni ründamine Stepanakerti läheduses 9. oktoobril, kus hävitati S-300 tulejuhtimise radar 5N63S,

mille tulemusena kogu S-300 pataljon muutus kasutuks. See oli esmakordne, kui S-300 süsteem hävitati lahingus.

Hiljemalt 10. oktoobril ründasid Haropid veel ühe S-300 positsiooni Gubadlõ lähistel. 17. oktoobril Gorise linna lähistel oli hävitatud veel üks S-300 positsioon, kuid selle põhjused ei ole selged. Märkimisväärne, et mõlemad positsioonid asusid Armeenia enda territooriumil.

Mõlemad pooled kasutasid üksteise vastu ka taktikalisi ballistilisi rakette. Armeenlased kasutasid pea kõiki, mis neil kasutada oli: Totška, Iskander ning isegi vana R-17 Elbrus,

Maailm millega tõenäoliselt sooritati kurikuulus rünnak aserite linnale Gjandža 17. oktoobril.

Kuigi aserid väitsid, et vähemalt osa neid rakette oli hävitatud nende õhutõrjega (nt anonüümse allika informatsioon Iskanderi rünnaku tõrjumisest Bakuu linnale õhutõrjeraketi Barak-8 abil sõja viimasel päeval), siis praegu ei saa seda kinnitada.

Märtsis 2021 avastati Šuša äärelinnas kahe kobarlõhkepeaga Iskanderi raketi jäänused, millega tõenäoliselt püüti muuta ebasoodsat olukorda sõja viimastel päevadel. Pärast sõja lõppu levis Vene meedias kinnitamata informatsioon, et armeenlased kasutasid kokku neli-viis Iskanderi raketti, kuid kõik rünnakud olid edutud, sest sihtmärgid jäid tabamata.

Armeenia peaminister Nikol Pašinjan on avaldanud, et suur osa Venemaalt soetatud Iskanderidest ei toiminud nii nagu pidid, ning nende kasutamise efekt oli ebaproportsionaalselt väike. Selline väide kutsus esile Vene võimude väga tugeva kriitika, mistõttu pidid armeenlased oma sõnadest hiljem taganema.

See oli esimene sõda, kus lisaks Türgi droonidele kasutati laialdaselt Iisraeli päritolu kamikaze-droone Harop.

Purustatud tank Fuzuli piirkonnas hävis aserite oma rünnaku tagajärjel

Aserid kasutasid samuti ballistilisi rakette, kuid reeglina siiski sõjaliste sihtmärkide vastu. LORA-dega rünnati vähemalt kaht strateegilist silda, mille kaudu toimus ühendus Armeeniaga. Kuigi sildu ei suudetud täielikult hävitada, oli liiklus oluliselt häiritud ning armeenlased olid sunnitud rajama ajutise ülepääsu. EXTRA-t kasutati peamiselt rindejoone läheduses kas hästi kaitstud positsioonide või teiste oluliste sihtmärkide hävitamiseks. Võimalik, et ballistilise raketiga rünnati 17. oktoobril Gorise linna läheduses olevat S-300 pataljoni.

Aserid avaldasid kogu aeg avalikus meedias videoklippe droonide rünnakutest. Need materjalid olid suure propagandistliku efektiga ning reklaamisid ka Türgi relvatööstust. Aga veelgi suurem kasu, mida aserid saavu-

SÕDUR aprill 2021 41

Maailm

tasid droone kasutades, oli hea ja üsna pidev olukorrateadlikkus.

UAV-dega suutsid nad avastada armeenlaste tugipunktide ning kaudtule üksuste positsioone, tuvastada võimalike armeenlaste vasturünnakute ettevalmistusi, juhtida kaudtuld, avastada ning kohe hävitada kõrge tasuvusega sihtmärke (õhutõrjesüsteemid, mitmelasulised raketiheitjad Smertš, taktikalised ballistilised raketid R-17 Scud jms).

Võib arvata, et suuresti tänu heale ülevaatele vastasest õnnestuski aseri-

te riskantne infiltreerimise manööver Šuša linna hõivamiseks, kus aserite eriüksused ja jalavägi suutsid kolme-viie päeva jooksul jalgsi ilma kõrgemate üksuste toetuseta läbida kümneid kilomeetreid mägisel maastikul.

Aseritel õnnestus mööduda armeenlaste tungipunktidest ning lõpuks, novembri esimestel päevadel, lõigata läbi Latšini-Stepanakerdi tee Šuša linnast lõunas. Õigupoolest pani selline julge manööver ning järgnenud Šuša hõivamine sellele sõjale lõpppunkti ning

sundis armeenlasi alistuma. Märkimisväärne, et suure tõenäosusega teadsid armeenlased sellest aserite manöövrist (on avaldatud armeenlaste video, mis oli tehtud aserite üksusi jälginud Hiina päritolu DJI MATRICE IR-võimega multirootoriga), kuid ei suutnud enam vastast kuidagi mõjutada ning takistada.

Kuna lahingutandril puudus meie mõistes mets, oli armeenlastel varjuda väga raske. Samuti torkas silma, et kaitsjate kaevikutel polnud killukaitset, mis oleks säästnud elusid droonide

kasutamist maasihtmärkide pihta.

2021. aasta veebruaris järgnes sellele uudis Vene meedias, kus näidati ka videot väidetava Orioni õhulöökidega Süürias ja lisaks UAV õhk-maatüüpi relvastust. Kuigi mainitud video tõesuses võib kahelda ja pole veel täit selgust näidatud relvastuse tõelistes võimetes, võib arvata, et viimaste aastate sündmused annavad Vene sõjatööstusele hoogu juurde.

Teise olulise asjana võib välja tuua probleemid vanemate õhutõrjesüsteemide suutlikkuses edukalt võidelda väiksemate taktikaliste ründe-UAV-de vastu. Kuna sellised õhutõrjesüsteemid olid kunagi loodud võitlemiseks oluliselt suurema radariristlõikega lennukite ning kopterite vastu, on tänapäevased väiksed taktikalised UAV-d muutunud nende jaoks väga rasketeks sihtmärkideks.

Isegi kui siiani oli seda võimalik taluda, sest UAV-d tegid vaid luuret, muutus olukord kriitiliseks, kui nad said endale miniatuursed täppisrelvad ning õhutõrje sattus tugeva löögi alla. Praegu kasutusel olev droonidevastane EW ei suutnud samuti edukalt õhku puhtana hoida. Vene erialases kirjanduses on see probleem muutunud väga aktuaalseks ning võib kindel olla, et püütakse leida vastumürki ka selle uue

ohu vastu. Kas ja kuidas see õnnestub, on juba teine asi. Meie metsad on heaks varjeks jalaväelastele, kuid arendatava soomusmanöövrivõime puhul ei pruugi ainult see enam aidata.

Jalaväe lahingumasinad ja iseliikuvad suurtükid peavad vahepeal tegutsema ka avatud maastikul, kus neid on võimalik avastada õhust küllaltki kaugelt. Mägi-Karabahhi sõda näitas väga selgelt: kui vastasel on hea ülevaade lahinguväljal toimuvast ning on olemas võime nii tundide viisi luurata kui ka samal ajal rünnata kohe pärast sihtmärkide avastamist, ei saa enam rääkida ootamatutest soomusüksuste vasturünnakutest. Need avastatakse ning hakatakse mõjutama õhust ammu enne, kui vasturünnakuüksus üldse lahingusse jõuaks. Õhuväe hävitajad on heaks abinõuks vastase Orioni-laadsete UAV-de vastu, kuid vahepeal peavad nad selleks sisenema õhuruumi, kus on suur oht jääda vastase kesk- ja kaugmaaõhutõrje või hävitajate tule alla. Maaväelased võivad jääda ilma õhutoetuseta ning peavad arvestama ainult enda võimetega, et hoida pea kohal õhku puhtana. Ja need võimed, õigemini nende puudumine osutus armeenlaste jaoks selles 44-päevases sõjas saatuslikuks.

Mis meil sellest?

Mägi-Karabahhi sõja õpikogemused on olulised ka meile. Kuigi meie maastik on rohkem metsane ning UAV-de vaatlusvõime on mõnevõrra piiratum kui Karabahhis, ja meie idanaabri relvastuses pole siiani selliseid ründedroone nagu TB2 (pildil) või Harop, võib mõned paralleelid siiski tõmmata.

Eeskätt just lähitulevikku vaadates.

Esiteks ei seisa UAV-de tehniline areng paigal, k.a Venemaal. Türgi ründe-UAV-de edukas kasutamine Süürias, Liibüas ja eriti nüüd MägiKarabahhis, pälvis suurt tähelepanu nii Läänes kui ka Venemaal.

Tuli välja, et nüüdisaegne ründeUAV, mis on väiksem ja odavam kui nt praegu USA relvastuses olev MQ-9 Reaper, on võimeline samuti avastama, ründama ja hävitama sihtmärke piisavalt kaugelt ja kõrgelt, et jääda välja lühimaa-õhutõrje (nii raketid kui ka kahurid) laskeulatusest.

Samas, tema suurus ei pruugi olla piisav, et edukalt hävitada suurelt distantsilt (nt kaugmaa-ÕTsüsteeme S-300 vms). Tänapäevane keskmaa-õhutõrje, mis on võimeline avastama väikest õhuvastast paarikümne kilomeetri kaugusel ning ründama teda kõrgustel üle 4-5 km, on saanud endale uue tähenduse ka droonivastases võitluses.

Reageerides just äsja lõppenud sõjale, teavitas Vene Föderatsiooni sõjatööstus eelmise aasta detsembri lõpus, et uus UAS Orion (katsepartii on võetud relvastusse 2020. aasta kevadel) on katsetanud juhitavate pommide

42 aprill 2021 SÕDUR

Maailm

Kommentaar

väikepommide rünnakutel. Võib tõdeda, et hoolimata juba varem olnud informatsioonist, et aseritel on UAV-sid ning õhust ründavaid täppisrelvi, ei olnud armeenlased piisavalt valmistunud selle uue ohu vastu võitlemiseks.

Aserid avaldasid kogu aeg avalikus meedias videoklippe droonide rünnakutest. Need materjalid olid suure propagandistliku efektiga ning reklaamisid ka Türgi relvatööstust.

Samas võib avaldatud andmete põhjal poolte kaotuste kohta öelda, et hoolimata droonidest ja uuematest täppisrelvadest oli suurim sõda Mägi-Karabahhis peetud ikka maal ning see ei olnud alati „kaugsõda”. 44-päevase sõja jooksul kaotas Aserbaidžaan ründajana enda ametlikel andmetel hukkunutena ning teadmata kadunutena u 2900 sõdurit. Kaitses olnud armeenlaste kaotused on mitteametlikel andmetel 2021. a märtsi seisuga u 4000 piires.

Kuna aserite hukkunute arv on küllaltki suur, siis võib eeldada, et selles sõjas ei olnudki tehniline ülekaal nii määrav ja droonide kasutamine ei olnud nii edukas nagu seda Youtube’i videoid vaadates vahepeal tundus. Kas kaotusi võisid põhjustada armeenlaste visa vastupanu, raske mägine maastik või aserite sõjalise juhtkonna vead, jääb nüüd vaid arvata. Kuid võib pea kindel olla, et ilma droonideta oleksid aserite kaotused veelgi suuremad ning võimalik, et sõja tulemus poleks nii kindel olnud.

Ja nii said rahu tagavad Vene relvajõud jälle võimaluse Latšini maaribal oma jala maha panna

Rauno Sirk brigaadikindral, õhuväe ülem Droone on sõjategevuses kasutatud juba pikka aega ja midagi täiesti uut selle konflikti käigus kasutusele ei võetud. Parim näide droonide edukast kasutamisest on aastast 1982, Liibanoni sõjas operatsiooni Mole Cricket 19 ajaI. Iisrael kasutas droone, et aktiveerida vastase õhutõrjet Süürias ning koguda infot reaalajas, mille põhjal saab kohe õhulöögi anda.

Mägi-Karabahhi sõjalise konflikti valguses saavad droonid õigusega aupaistet, kuna neid osati lahingulise eelise saavutamisel edukalt kasutada. Droonid olid integreeritud aserite lahingupidamisse, nende kasutamist oli sihikindlalt planeeritud, mistõttu oli personal hästi välja õpetatud, tegevus koordineeritud ja juhtimisliinid toimisid. Õhuründevahendite, nagu ka iga teise süsteemi puhul, on tähtis integreeritus ja kombineeritud efektide saavutamine (näiteks droonid koostöös jalaväega). Raskuskese oli suunatud droonidelt reaalajas saadava info kiirele kasutamisele. Seda tegid ründedrooni, kaudtuleüksuse või maaväe üksused. See omakorda eeldab väga head info jagamise võimet ja loomulikult ka juhtimist.

Tähtis on ka relvastuse ja varustuse pidev uuendamine ehk siis valmistumine tulevikukonfliktiks ja oskus ning tahe mõelda kastist välja. Uue ja keerukama relvastuse puhul on olulisel kohal väljaõpe ja kogemus.

Armeenial oli kasutada uut varustust, kuid seda ei tehtud. Väidetavalt oli Armeenia saanud Venemaalt vähemalt kaheksa hävitajat Su-30, kuid konflikti ajal neid ei kasutatud.

Su-30 on võimekas relvasüsteem, kuid selle tulemuslikuks kasutamiseks on vaja väga head ettevalmistust. Spekuleerin, kui ütlen, et Armeenia jättis Su-30 kasutamata, kuna mõistis, et nende lennuvahendite kaotuse oht on suur ja seda just oskuste puudumise tõttu. Õhuruumi kontrollimise võimalus on peaaegu iga sõjalise konflikti puhul eelis ja seda tõestas ka kõnealune konflikt. Kuigi tuleb tõdeda, et aserid said droonidega vabamalt opereerida seetõttu, et Armeenia sõjaväe kasutuses olnud vahendid ei võimaldanud droonidega efektiivselt võidelda. Õhudoomen oli on ja jääb sõjapidamises määrava tähtsusega elemendiks. Kui me ise ei kontrolli õhku, siis teeb seda kindlasti vastane.

SÕDUR aprill 2021 43

Kindral

Kindralleitnant Johannes Kert 3.12.1959 – 4.03.2021

4.

märtsil lahkus meie hulgast endine kaitseväe juhataja ja kaitseliidu ülem kindralleitnant Johannes Kert. „Kindral Kerdi lahkumine on meile suureks kaotuseks. Olenemata tema tööülesannetest pärast kaitseväeteenistusest lahkumist, oli tema side kaitseväega väga tugev. Ta oli ka mulle mu otsuste tegemisel suureks toeks, meil oli pidev kontakt ja võin öelda, et ta oli justkui koosseisuväline kaitseväe juhataja nõunik. Minu kaastunne tema lähedastele. Kindral Kert oli väga väärikas ohvitser,” ütles kaitseväe juhataja kindralleitnant Martin Herem. „Meie hulgast lahkus kaitseliitlane Johannes Kert.

Me võime teda nimetada paljude kõlavate nimetustega ja esile tuua tema paljusid teeneid Eesti riigi ees, kuid ennekõike oli ta kaitseliitlane. Seda oma hingelt ja olekult ning kõigil neil kõrgetel ametikohtadel, kuhu teda määrati või valiti. Saime Johannesega tuttavaks üsna kohe pärast kaitseliidu taastamist Tartu linnas ja maakonnas 1990. aastal,” lisas kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi. „Tahes-tahtmata nõuab suur andmine lõivu, jättes oma jälje tervisele. Jää hüvasti, sõjamees, unistaja, sõber.”

Johannes Kert sündis 3. detsembril 1959 Petseris.

Ta oli 1992. a taasloodud Kuperjanovi jalaväepataljoni esimene ülem, hiljem kaitseliidu ülem ja Eesti kaitsejõudude juhataja. Vabariigi president omistas Johannes Kerdile kindralleitnandi auastme aastal 1998.

K

ert alustas sõjaväelist karjääri 1983. aastal Nõukogude armees rühmaülemana, jätkates tööd 1985. aastani rooduülema kohusetäitjana. Kuuludes kaitseliidu taasloojate hulka, astus Kert 1990. aastal kaitseliidu liikmeks ning 1991. aastal sai temast Tartu maleva pealik.

Aastatel 1991–1992 teenis Kert kaitseliidu operatiivgrupi ülemana ning aastal 1992 juhtis ta Kuperjanovi üksik-jalaväepataljoni. Aastatel 1993–1996 oli ta kaitseliidu ülem, andes oma osa organisatsiooni rajamisse ja arendamisse.

Alates 1996. aastast juhtis Johannes Kert kaitseväge, esialgu kaitseväe juhataja kohusetäitjana ja samast

44 aprill 2021 SÕDUR

aastast kuni aastani 2000 kaitseväe juhatajana. Tema edasine teenistuskäik jätkus kaitseväe juhataja nõuniku kohuseid täites. Aastatel 2000–2002 teenis Johannes Kert maaväe ülema kohusetäitja ja maaväe ülemana, seejärel asus Kert täitma Eesti sõjalise esindaja kohustusi NATO ja Euroopa Liidu juures, kuni lahkus tegevteenistusest 31. jaanuaril 2008.

Alates 2008 oli Kert kaitseministeeriumi nõunik. Ta nõustas ministeeriumi põhiliselt küberkaitse, kaitsejõudude mehitamise, kaitseliidu arengu, kaitseministeeriumi haldusala personalipoliitika ja komplekteerimise asjus. Lisaks valmistas ta ette NATO kollektiivse küberkaitse kompetentsikeskuse tööd, olles ise ka selle idee algataja ning vedaja, esindades keskust rahvusvahelises juhtkomitees ja NATO komisjonides.

Samuti analüüsis Kert kaitseväe ühendatud õppe­ asutuste komplekteerimise ja ajateenistusega seotud probleeme. Kindral Kert osales kaitseliidu strateegilises arendamises ning kaitseliidule küberkaitsevõime loomises ja samuti kaitsevaldkonna arendus- ja teadustegevuse koordineerimises.

A

astail 2015–2021 oli erukindral Johannes Kert Eesti Vabariigi XIII ja XIV riigikogu saadik.

Kindralleitnant Johannes Kerti on tunnustatud mitme Eesti ja välismaa teenetemärgiga, nagu Kotkaristi II klassi teenetemärk, kaitseliidu Valgeristi I klassi teenetemärk, kaitseministeeriumi teeneteristi I klass, kaitseväe teenetemärk, kaitseväe teeneterist kaitseteenete eest, kaitseväe teeneterist riigikaitseliste teenete eest, kaitseliidu teenetemedali eriklass, päästeameti kuldrist, Eesti reservohvitseride kogu kuldrist, Soome Lõvi rüütelkonna suurrist, Läti Vabariigi kaitseministeeriumi teenetemärk, ülemaailmse sõjaväespordiliidu Suure Rüütli medal ja palju muud.

Kaitsevägi ja kaitseliit avaldavad lahkunu lähedastele kaastunnet ning mälestavad teenekat ohvitseri, olles langetanud riigilipud poolde vardasse ning avades mälestusteraamatu.

Kindralleitnant Kert sängitati 14. märtsil Tallinnas kaitseväe kalmistule.

Kindral Järelehüüdena endisele kaitseväe juhatajale kindralleitnant Johannes Kerdile avaldame uuesti tema 20 aastat tagasi leitnant (nüüd kolonel - toim) Peeter Talile antud intervjuu, mis ilmus Sõdurilehes 31. oktoobril 2001. Teemaks kaitseväe taasloomine 1991. aastal. Üks Tartu kaitseliidu taastajaid Johannes Kert saadeti tookord Võrru Kuperjanovi pataljoni taastama.

Kindralleitnant Kert 2001. aasta intervjuus:

Ajast, mil Põltsamaa piimakombinaat valmistas kaitseväele padruneid…

Mis juhtus 1991. aasta 31. oktoobril?

Tagantjärele ma tean, et valitsuses kirjutati alla korraldusele nr 404-k kaitsejõudude peastaabi moodustamise kohta. Teadsin, et Ants Laaneots oli ette valmistanud peastaabi põhimääruse.

Mõne aja parast kutsuti mind peastaapi tööle. Tallinnas Narva maantee 8, endises ENSV sõjakomissariaadis oli kujunenud tuumik ohvitseridest, kes proovisid midagi ära teha.

Kas olite juba ohvitserid?

Me olime ohvitserid, aga me ei olnud veel Eesti ohvitserid selles mõttes, et me ei olnud Eesti riigile truudusetõotust andnud. Ohvitseri auaste oli enamikul saavutatud Nõukogude armee koosseisus.

Kes seal tuumikus olid?

Kes peastaapi lisaks Laaneotsale moodustasid?

Valve organiseerimisega alustas praegune kolonelleitnant (nüüdseks eru­ brigaadikindral – toim) Alar Laneman. Mäletan algusest veel: Illo-Mati Pilvet, Rein Värk, Raul Luks, Rein Vester, Eldor Luhaväli, Karl Allikas, Aarne Ermus, Endel Kirsimägi. Viimane oli väljaõppeosakonna ülem. Siis olid veel Ervin Odar, Teo Krüüner, Vello Loemaa ja Valeri Saar. Sõjakooli ülemaks kutsuti Endel Hirvlaane.

Milline oli teie esimene töö staabis?

Millal te sinna staapi läksite?

Umbes novembri keskel (1991 – toim) asusin teenistusse kaitsejõudude peastaabi operatiivosakonda ja minu esimene töö oli kaitseliidu tegevuse koordineerimine. Esimeseks ülesandeks oli organiseerida kaitseliit vaatlema endise NSVL-i väeosasid, et Eesti saaks pildi toimuvast.

Kas te peastaabis luurasite põhiliselt Vene vägede järele?

Ei. Otsustati, et väeosade loomisega tuleb alustada. Umbes samal ajal käivitati Tallinnas esimesed ohvitseride

kursused. Mind saadeti detsembris 1991 Võrru, et valmistada ette väeosa moodustamine.

Kas teil olid mingid riiklikud volitused väeosa moodustamiseks ka?

Jah. Mul oli A5 formaadis paberileht, kus seisis, et kaitsejõudude peastaabi operatiivosakonna vanemohvitser Johannes Kert on volitatud Lõuna-Eestis organiseerima jalaväepataljoni.

Selle kirja ettenäitamisel palun talle osutada igakülgset abi. Allkiri – peastaabi ülem Ants Laaneots.

Kõigepealt pidime korraldama all­ ohvitseride kursused ja siis looma ja-

SÕDUR aprill 2021 45

Kindral

laväe väeosa. Sõitsin liinibussiga Tartusse ja sealt edasi oma autoga Võru lähedale Meegomäele. Tol ajal oli bensiinikriis ja ma laenasin kaitseliidust bensiini. Siis hakkasin otsima kohta, kuhu väeosa rajada.

Kas koht oli kogu Lõuna-Eesti?

Jah. Üks selle plaani väärtusi oli Põlva polügooni vaba maa. Plaan oli luua väeosa Nursis endises raketibaasis.

Toona seisis seal Nõukogude õhudessantväelaste üksik ründepataljon.

Peastaabi ülem otsustas, et taastada tuleb Kuperjanovi ja Kalevi üksik-jalaväepataljon.

Küllap ta tahtis siduda taastatava kaitseväe Vabadussõja-aegsete traditsioonidega.

Aga miks te ikkagi Meegomäe valisite?

Valisime Meegomäe seepärast, et Meegomäe jäi samasse piirkonda ja sealt olnuks Nursi baasi lähedal kolida.

Kaitsevägi vajas ohvitsere ja nii algasid juba 1991. aasta detsembris esimesed ohvitseride kursused

Kes allohvitseride kursuse ülem oli?

Mina olin. Põhimõtteliselt olime Aarne Ermusega kahekesi ja organiseerisime erialase õppe. Mina tundsin kaitseliidu kaudu eruohvitsere ja me kasutasime neid. Mõned ohvitserid leidsime Võrust.

Miks Ermus ohvitseride kursuste taktikaõppejõu kohalt Tallinnas lahkus ja Võrru sõitis?

Ta tundis ennast Meegomäel paremini. Tema riigis viibimine oli kahtlane, Venemaalt oli tal põhimõtteliselt plangupilet. Ta tuli lihtsalt Nõukogude armeest tulema. Passi tal ju ei olnud, sest Nõukogude ohvitserile polnud seda ette nähtud.

Mis nendest allohvitseridest on saanud, kes seal esimesel kursusel olid?

Paljudest on saanud ohvitserid, mõned jätkavad allohvitseridena ja osa on teenistusest lahkunud.

18. märtsil 1992 otsustati valitsuse määrusega seal Meegomäel taasluua

46 aprill 2021 SÕDUR

Algusaastatel kanti Kuperjanovi üksik-jalaväepataljoni embleemi kohal ka tikituna J. Kuperjanovi nime Foto: Tõnu Noorits

legendaarne Kuperjanovi pataljon.

Mind määrati pataljoni ülemaks.

Miks te loobusite mõttest kolida pataljon Nursi baasi?

Me hakkasime vaatama seda Nursi asukohta. Nursist läheb tee üks ots Sõmerpalu, teine Võru suunas. Sealt ei pääse liikuma. Teine miinus oli

sotsiaalse infrastruktuuri täielik puudumine. Kes tahaks koos perekonnaga vabatahtlikult metsas elada? See metsaelu ei oleks peredele mingi elu olnud. Samal ajal vaatasime ka Taara kasarmud üle.

Kas need olid juba ammu maha jäetud?

Kindral Hilisem jäägrikompanii ülema asetäitja Jaak Mosin (esiplaanil) juhtis alguses Kuperjanovi pataljoni majandust

Fotod: arhiiv

Ajateenijad Meegomäel pidid parema puudumisel alguses kandma siniseid tunkesid, roosasid barette ja lagunevaid saapaid Ants Laaneots taasloodud kaitsejõudude peastaabi ülemana

Jah. Taara kasarmud ehitati Eesti armee tarvis ning enne sõda paiknes seal 7. jalaväerügement.

Kas siis otsustasitegi Taara kasarmute kasuks?

Ega me ei julgenud otsustada, sest raha ei olnud kohe üldse. Me ei julgenud ausalt öelda unistadagi, et Taara

kasarmuid keegi taastama hakkab.

Kord tuli meile Meegomäele külla peaminister Tiit Vähi. Kui ma ta oma kabinetti kutsusin, siis ta ütles, et mind teie kabinet ei huvita. Vähi küsis kõigepealt, kus on söökla. Esimene koht, mida ta külastas väeosas, oligi söökla köök. Siis ta küsis ajateenijatelt, milline on toit. Otse sööklast läks

ta tehnika hoiuruume vaatama ning veendus, et need asjad on korras. „Küllap on teil ka ülejäänud asjad korras,” ütles Vähi. Siis ta vaatas sõdurite kasarmu üle ja leidis, et te ei mahu ju siia ning küsis meie ettepanekut. Ma ütlesin, et härra peaminister, meil siin on üks koht ja üks mõte. Siis me sõitsime Taara kasarmutesse. Vähi

SÕDUR aprill 2021 47

Kindral

vaatas siis pikalt majandusminister Olari Taalile otsa ja ütles – otsustatud.

Millal kuperjanovlased Taara kasarmutesse kolisid?

1993. aasta jaanuaris. Väeosa lipp anti meile 1992. aasta lõpul Võru staadionil.

Miks te taastasite just Kuperjanovi pataljoni?

Peastaabi ülem otsustas, et taastada tuleb Kuperjanovi ja Kalevi üksik-jalaväepataljon. Küllap ta tahtis siduda taastatava kaitseväe Vabadussõja-aegsete traditsioonidega.

Kas te surnupealuuga lippu taastada ei kartnud ja säärast jubedat embleemi käise peale panna?

Mis lipul viga? Ilus lipp on. Ajalooline. Embleemi panime veidi varem käisele ja seadsime kahtlejad fakti ette.

Enne kui me jõudsime ajateenijatele mingi vormi osta, olid nad juba kohal. Siis ei jäänud enam midagi muud üle, kui kaubabaasist lihtsalt sinised töötunked osta.

Kuidas te alustasite? Teil ei olnud ju mitte midagi: ei relvi, sokke, saapaid ega vorme…

Alustasin kõva tahtmisega. Jaanuaris algas allohvitseride kursus ja siis kandsime Tartu kaitseliidule õmmeldud vorme ja erariideid. Hiljem ostis peastaap Lätist umbes 100 laigulist välivormi, kuna Läti juba tootis mingisuguseid vorme. Nii me kandsime neid Läti ja Vene vorme segamini.

Mundrid olid üsna kirjud. Ühe paguni peal hakkasime kandma sinimustvalget lippu. Esimesed saapad ostsime kuskilt Vene sõjaväe laost. Kui ajateenijad tulid, siis oli saapaid suuremas koguses vaja ja neid telliti kuskilt. No need olid ikka küll kohutavad saapad. Ajateenijatest oli kohe päris kahju. Uskumatu, et selliseid jalanõusid suudeti toota.

Miks esimesed ajateenijad sinistes tunkedes olid?

Enne kui me jõudsime ajateenijatele mingi vormi osta, olid nad juba kohal.

48 aprill 2021 SÕDUR

Võitlejad puhkamas pärast sideväeosa ülevõtmist Valgas…

Kindral Siis ei jäänud enam midagi muud üle, kui kaubabaasist lihtsalt sinised töötunked osta.

Kust need naljakad baretid pärit olid?

Peastaap oli kusagilt baretid hankinud. Vist paraadiks, aga selgus, et baretid olid liiga roosad ja paraadile pähe ei sobinud.

Kaua te nendega käisite? Suveni?

Ei õnneks mitte väga kaua. Organiseeriti mingi esimene laiguline riie ja vormi õmblemine.

Kas selle riide nimi oli „Noorus” ja seda tehti kuskil Kirde-Eestis?

Jah, nii see oli. Aga see riie oli küll madala kvaliteediga, lagunes mõne kuuga seljas seljakoti rihmade all ära.

Aga esimene välivorm oli siiski oma.

Kust te relvad saite?

Mina läksin sõjaväkke oma vintpüssiga.

Kui tuli allohvitseride kursus, oli teil ju vaja relvi?

Eks need esimesed laskmised minu püssiga käisidki. Mõned õhupüssid olid veel, millega laskeharjutusi tehti.

Hiljem saatis kaitsejõudude peastaap õppeautomaadid.

Kodukaitse esindaja Lembit Võime koos koos Kuperjanovi pataljoni ülema Johannes Kerdiga 1992. aastal Valgas sideväeosa üle võtmas Fotod: Tõnu Noorits

… ja üks võitlejatest valves, jälgides Valgas ümbrust

Kas siledaks kulunud raudadega?

Ei, need ei olnud sugugi siledaraudsed. Relvad olid kunagi uutena läbi puuritud padrunipesaga ja lukunõel oli kõrvaldatud.

Me saime neid 30 tükki ja iga kaitseliidu malev sai ühe. Samamoodi saime neli kuulipildujat. Väljaõppe alustamiseks.

Kas te tegite automaadid korda? Ühe päeva jooksul. Ülejärgmise päeva hommikul helistasime Laaneotsale ja küsisime laskemoona. Laaneots küsis, et millest te lasete? Ma ütlesin, et automaatidest ja et need on laskmiskõlblikud.

Meie relvad tehti korda Tartu füüsikainstituudis. Läbipuuritud augud pandi korralikult kinni ja tehti uued nõelad. Nõelaotsad karastati korralikult ära. Meile anti veel peotäis lööknõelu kaasa. Kõik see oli tasuta.

Põltsamaa piimakombinaat tootis muuhulgas ka padruneid...

SÕDUR aprill 2021 49

Kindral

Kuperjanovi üksikjalaväepataljoni söökla Meegomäel…

…ja sõdurid seal söömas

Kasarmuruumid nägid Meegomäel välja sellised

Fotod: Tõnu Noorits

Tunnimees seismas ukse kõrval, esialgu mustas vormis

Foto: Peeter Tali

50 aprill 2021 SÕDUR

Kindral Ei tootnud!

Tootis, tootis… Mõni kuul läks küll külg ees märklauda, aga enamik ikka lendas normaalselt.

Kas nad panid padrunid ise kokku või?

Jah. Kus? Millest?

Jumal seda teab.

Kas kohalikud elanikud toetasid teid?

Jah, ja ka kaitseliit aitas tohutult. Just tänu kaitseliidule jäime seal pinnale.

Tookordne omavalitsus suhtus kaitseväkke pigem skeptiliselt ja häälestus meie vastu. Küllap seepärast, et nad olid Meegomäel asunud ALMAVÜ kooliga enam harjunud kui meiega.

ALMAVÜ ei jõudnud ustki kinni panna, kui meie olime juba sees.

Mille alusel sõdurid ajateenistusse tulid? Seadust ju ei olnud.

Kas nad olid vabatahtlikud või oli juba seadus?

Kaitseväe teenistuskäigu seadus võeti üsna kiiresti vastu. Esimene teenistusaeg oli poolteist aastat.

Kolm Vene armeelt konfiskeeritud sõidukit Kuperjanovi pataljonis 1992. aasta aprillis. Pihkva dessantväelased käisid neid tagasi nõudmas, aga edutult Fotod: kaitseväe arhiiv

Millal Rumeenia kalašnikovid tulid?

1992. aasta mais. Siis olid kõik 2000 automaati meie laos.

Kas te kartsite ka väeosa luues?

Ei olnud aega karta. Me ei mõelnud selle peale.

Aga teie ümber luurasid mingid Vene dessantväelased, te võtsite neilt autosid ära?

Lõuna-Eestis oli kord majas. Vene komandörid teadsid, et neil peavad paberid korras olema, kui nad ringi liikuda tahavad.

Kas te andsite neile arestitud autosid tagasi?

Kas Julius Kuperjanov oleks andnud?

Küllap mitte…

Miks siis meie pidime andma? Me pidime olema vähemalt sama head nagu Kuperjanov. Kuperjanovi nimi kohustas meid olema vapper ja võibolla isegi veidi uljas. Usun, et see vaim elab praegustes kuperjanovlastes edasi.

Pataljoni võtmeisikuid 1992. aastal: Juhan Algus, Aarne Ermus ja Jaak Mosin

SÕDUR aprill 2021 51

Jalavägi

Jalaväe kodu, mis paikneb Jõhvis Autor: Indrek Ojasoo staabiveebel, Viru jalaväepataljoni veebel

K

aitseminister Aleksander Tõnisson kirjutas 1932. aastal ajakirjas Sõdur: „Võideldes vaenlase suurte jõudude vastu, ei kaotanud 4. jalaväerügement pead ega langetanud usku võidu sisse, vaid avaldas igal soodsal maastikuesemel visa vastupanu, taandus ainult hädalise vajaduse korral – samm-sammult, kindlas lahingukorras – kuni järgmise soodsa esemeni.”

4. jalaväerügement oli saatuse tahtel esimene üksus, kes Vabadussõjas läks noore riigi eest idarindele. Eesti riigil oli hädasti vaja aega, et formeerida üksuseid ja organiseerida kaitset. Tolleaegne ülem Aleksander Seiman tõenäoliselt ei teadnud, milline on selle sõja lõpptulemus või kas võiduks üldse lootust on.

Kuid oli vaja minna ning alamehitatud ja alarelvastatud üksustega astuti vastu oluliselt suuremale vastasele. Nüüdseks teame, et 4. jalaväerügement (toona veel 4. Eesti rahvaväepolk) suutis kõigi olude kiuste oma ülesande täita ja noor riik sai sündida. Täpsemalt sellest, kuidas üksus kujunes ja millistes oludes võideldi, kirjeldab oma raamatus „Viru jalaväepataljon” Aimar Kuldvere.

Selles artiklis tahaks peatuda hoopis tänapäeval ehk siis 4. jalaväerügemendi õigusjärglasel Viru jalaväepataljonil.

Kui praegu peaks kuidagi iseloomustama Viru jalaväepataljoni ja laiemalt Jõhvi sõjaväelinnakut üldse, siis esimesena hüppab pähe väljend „jalaväe kodu”. Tegelikult just nii ongi:

52 aprill 2021 SÕDUR

1. jalaväebrigaadi (1JVBr) kahe manööverpataljoni koolitamine toimub just Jõhvis ning lisaks koolitab ka 1JVBr tankitõrje­kompanii Jõhvi linnakus üksusi mõlemale jalaväebrigaadile.

Nagu näha, siis suur hulk 1. jalaväebrigaadi jalaväelastest saab oma oskused ja teadmised Ida-Virumaal.

See muidugi ei tähenda, et kõik koosseisud pärinevad Ida-Virumaalt. Märkimisväärne osa kutsealuseid tuleb ka teistest Eesti piirkondadest, nagu näiteks Tallinn, Tartu, Jõgeva jne. Samuti on ka tegevväelastest enamiku elukoht hoopis mõnes teises Maarjamaa paigas. Siia on jagunud nii võrulasi kui saarlasi.

Lahinguratsud Pasi

Viru jalaväepataljoni omamoodi märgiks on kindlasti jalaväelaste lahingu­ ratsu PASI XA-188 oma pearelva – 12,7 mm kaliibriga raskekuulipildujaga. Teadupärast on Eesti kaitseväes kaks PASI tüüpi soomukit: XA-180 ja XA-188. Viimane (XA-188) erineb 180-st eelkõige selle poolest, et sel on tugevam soomus ning pearelva sihtur paikneb masinas sees ja masinal puudub torn.

Oma hea läbimisvõime ja manööverdamisega on PASI soomuk ennast tõestanud meie maastikule sobivaks.

Kui sellele lisame veel soomuki oskusliku kasutamise ja hingestatud Viru jalaväelaste tegutsemise, saame vastase jaoks väga ohtliku kombinatsiooni.

Nagu iga asjaga, siis olenemata tehnika või relvastuse kvaliteedist, on kõige keerulisem selle kasutamisoskus. Viru jalaväepataljonis on kva-

liteetse väljaõppe korraldamine esmatähtis. Isegi COVID-i eriolukorras otsustati väljaõpet jätkata nii palju kui võimalik – seda kõike loomulikult meditsiinpersonali ettekirjutuste järgi.

Instruktori kursus

Et veenduda ajateenijate väljaõppe kvaliteedis, on 1. jalaväebrigaadis ellu kutsutud instruktorikursus. Kursust juhtis sellel aastal Viru jalaväepataljon, keda toetasid teiste brigaadide allüksused. Kolm esimest nädalat veetsid kõik kursuslased Jõhvis, millele järgnes praktika moodul eelkutse ehk SBK-2 kursusel.

Kursuse eesmärk on anda pedagoogilised ja juhtimisoskused ning -teadmised tegevteenistust alles alustavatele nooremallohvitseridele. Kuigi kursus toimus sel aastal esimest korda, võib juba praegu tagasiside põhjal väita, et kursus on väga vajalik ning täidab olulise tühimiku meie tegevväelaste arengus.

Kursuse läbinute endi sõnul aitas just see kursus neil paremini mõista oma rolli ning ülesandeid nii üksuse juhi kui instruktorina. Kursusele lisas väärtust ka asjaolu, et peale tublide instruktorite andsid tunde ka kolonelleitnandid ja staabiveeblid. Kõik ikka selleks, et noored saaks õppida oma ala parimatelt.

Järgneval aastal on plaanis õppekava veelgi täiustada ning lisada eraldi laskmiste korraldamise moodul, mille tulemusena saaksid lõpetajad kinnises või poolkinnises tiirus automaadi põhilaskeväljaõppe laskmisi teha. Õppekava on vaja veel täiustada ja koos-

Jalavägi Viru jalaväepataljoni võitleja mehhaniseeritud jalaväe allüksuse kursusel jaanuaris 2020

Foto: n-ltn Marina Loštšina

SÕDUR aprill 2021 53

Jalavägi

kõlastada kaitseväe akadeemiaga, aga tegijad on optimistlikud.

Nooremallohvitserid ei ole ainsad, kes saavad lisaväljaõpet või kellel on võimalus ennast arendada. Viru pataljonis on eesmärk arendada kõiki tegevväelasi niisugusele tasemele, mis võimaldaks ülesandeid täita astme võrra ülespoole ja kõrvale. Nii on näiteks pidev nooremohvitseride kaasamine staabiharjutustesse andnud neile väga vajaliku mõistmise pataljoni tegevusest tervikuna.

Hiljem kompaniiülemana lahinguplaani koostades on lihtsam mõista pataljoniülema kavatsust erinevate manöövrite korraldamisel. Suurem eesmärk on, et enne ohvitseride keskastmekursusele siirdumist oleks ohvitseridel olemas nii rühmaülema, staabiohvitseri kui ka kompaniiülema abi ametikoha kogemus.

Paljude jaoks on tuttav ütlus, et „tugeva ohvitseri taga on alati tugev all­

54 aprill 2021 SÕDUR

Viru jalaväepataljoni ülemad 1992-1993 1993-1996 1996-2004 2004-2006 2006-2010 2010-2012 2012-2015 2015-2019 2019-

Peeter Prans kpt Indrek Sirel kpt Jüri Järveläinen mjr Neeme Kaarna mjr Urmet Reimann mjr Janno Märk kol-ltn Eero Kinnunen kol-ltn Arno Kruusmann kol-ltn Tarvo Luga

ohvitser”. See väljend ei ole võõras ka Viru pataljonis. Vanemallohvitseridele võimaldatakse mitmesuguseid eriala täiendkursuseid ja ka keelekursuseid.

Siht on saata kalendriaasta jooksul vähemalt üks allohvitser inglise keele kursusele ja välisoperatsioonile.

Allohvitseride jaoks on tähtis käia kogemusi hankimas ka piiri taga ning rakendada pataljonis kogetut erinevatel operatsioonidel. Naastes operat-

sioonipiirkonnast, on kasutegur pataljoni väljaõppeks ja arenguks ilmselge.

Kui vaatame praegust seisu, siis on Viru pataljoni allohvitseridel kogemused Afganistanist, Iraagist, Balkanilt ja Malist nii jaoülema, spetsialisti kui ka instruktori ametikohal.

Taristu

Kvaliteetseks väljaõppeks on vaja asjakohast taristut. Kui veel mõned aastad tagasi võis Jõhvi linnakus kohata nõukogudeaegseid ajast räsitud hooneid, siis nüüdseks on olukord märkimisväärselt muutunud. Kerkinud on uued ja tänapäevased kasarmud ning sõdurikodu. Uue ilme on saanud nii staabihoone kui ka söökla.

Peagi on valmimas pataljoni sõidukitele vajalikud varjualused ning juba käivad planeeringud uue laokompleksi ehitamiseks. Välispordiväljakute ehitustööd on juba alanud ja nende eeldatav valmimisaeg on sel aastal. Samuti

Jalavägi Lahinglaskmised Kevadtormil 2020 toimusid COVID-pandeemiast hoolimata

hakatakse 2021. aastal ehitama tegevväelastele ühiselamut, laokompleksi ning hooldus- ja õppegaraaži (HÕG).

On tehtud planeeringud ka uue pallisaali kerkimiseks.

Kuna linnakus on 100 m lasketiir ja selle ümber lähiharjutusala, siis see lihtsustab oluliselt väljaõppe korraldamist. Keerulisemateks laskmisteks on kasutada 25 kilomeetri kaugusel Sirgala laskeväli. Kohalike omavalitsustega on suhted head ja seetõttu saab kasutada ka mitmeid piirkondi Jõhvi vahetus läheduses. Kõik tingimused kvaliteetse väljaõppe korraldamiseks on loodud.

Kirjutades Viru pataljonist, ei saa mainimata jätta ka pataljoni reservväelasi. Üsna tõenäoline, et sellist põimumist pataljoniga pole Eestis ühelgi teisel üksusel. Ei möödu ühtegi suuremat õppust, kuhu reservväelased ei oleks kaasatud, sealjuures tuleb märkida, et enamasti nende vabal tahtel.

Olgu nendeks õppusteks staabiharjutused või lahinglaskmised, reservväelased on alati kohal. Andes oma olulise osa terve pataljoni väljaõppetsüklisse, ei edenda nad mitte ainult üksuse, vaid ka isiklikku arengut. Mõne näitena võib siinkohal tuua reservohvitseride õpinguid Ameerika Ühendriikides või praktilist kogemust kompanii lahinglaskmistel pataljoni tulejuhina.

Viru jalaväepataljon on kahtlemata ka üks Ida-Virumaa sümbolitest, mis kohalikele hästi tuntud. Viru pataljoni üks tuleviku eesmärk on veelgi enam kohalikeni jõuda ning mitmesuguste avalike ürituste abil siduda ennast kohaliku kogukonnaga.

Mainimisväärt on Viru jalaväepataljoni aastapäeva puhul rivistus Jõhvi keskväljakul ning sellele järgnev jalutuskäik läbi linna; maakonna koolidele külastuste organiseerimine Jõhvi linnakus; riigile oluliste tähtpäevade tähistamine koos kohalike omavalitsus-

Foto: n-srs Jaan Vanaaseme

tega; vabariigi aastapäeva tähistamine Kohtla-Järve gümnaasiumi väliaktusel ja paljud teised.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Viru pataljon on hästi kohanenud tänapäeva raskustega ja vaatab lootusrikkalt homsesse päeva. Jõhvi sõjaväelinnak areneb kiiresti ja on valmis toetama siinsete üksuste tegevust. Pataljonis tegutsevad kõrgelt motiveeritud ja hingestatud tegevväelased, reservväelased ja ajateenijad.

Tundub paslik kõik kokku võtta artikli alguses juba mainitud 1932. aasta Sõduri ajakirjas ilmunud kindral Aleksander Tõnissoni kirjaga neljandale jalaväerügemendile. Kaitseminister on lõpetanud kirjatüki sooviga ning ei ole vähimatki kahtlust, et soovi on kuulda võetud. „Soovin, et ta (neljas jalaväerügement) ka tulevikus alati valmis oleks kodumaad kaitsma samase ohvrimeelsuse, vapruse ja eduga, kui seda teinud ajaloo suurpäevil, Vabadussõjas”.

SÕDUR aprill 2021 55

Ajalugu

Vene-Türgi sõda Balkani tandril ehk kuidas eestlased Bulgaariat vabastasid Fred W. Rose’i joonistus „Tasuja: allegooriline 1877. aasta sõja kaart” kujutab Balkani kriisi Euroopas, mis päädis Vene-Türgi sõjaga. Venemaad on kujutatud allegoorilise „progressina”, kellel on kaelas „pärisorjade vabastamise kett” ja käes „rõhujate kaitsja” mõõk, karistamas Türgi „haiget meest” Bulgaaria julmuste eest. See joonistus ilmus vastukaaluks sama autori teisele allegoorilisele kaardile samast aastast, kus Venemaad on kujutatud kägistava kaheksajalana.

Illustratsioon: Wikipedia

56 aprill 2021 SÕDUR

Ajalugu SÕDUR aprill 2021 57

Ajalugu

Autor: Kaur Lillipuu ajaloolane

Bulgaaria vabastamisel võitles enam eestlasi kui bulgaarlasi,” kirjutas Postimees oma juhtsõnas 13. veebruaril 1938, viidates Vene-Türgi sõjale aastatel 1877–1878, mille tulemusel sai Bulgaaria iseseisvaks riigiks.

Selle juhtlõigu ajendiks oli Bulgaaria valitsuse soov anda sõja lõppemise 60. aastapäeva puhul võitlusest osa võtnud eestlastele mälestusmedal. Elusolevate veteranide kohta asus andmeid koguma Rahvaluule Arhiivi juhataja dr Oskar Loorits, kes tuvastas vähemalt 60 elusolevat lahingutegevusest osavõtnut, neist vanim oli 102-aastane Ivan Vilaiaugu Muhumaalt Pöitse külast. Kas medali väljaandmiseni ka tegelikkuses jõuti, ei ole loo autorile teada, kuid eesti nimedega vennashaudu on Bulgaarias võimalik tänaseni leida.

Sõja eellugu

Osmani impeeriumil (ehk Türgil) oli aastatel 1838–1877 kaks põhiprobleemi: välisriikide sekkumine ning stagneeruv majandus, mis ei suutnud teenindada kasvavat välisvõlga. Türgi valitsuse vahendid olukorra leevendamiseks olid piiratud ning riik oli halvatud Suurbritannia ja Venemaa ambitsioonide risttules. Türgi oli Suur­britannia valitsuse kaitse all, kuid neile pealesurutud vabakaubandusega õõnestasid britid Türgi stabiilsust ja õhutasid riigi kristlaste seas natsionalismi ja separatismi.

Türgis kujunes sisepoliitiline kriis ning lühikese aja jooksul vahetus kolm sultanit, mis tekitas Istanbulis võimuvaakumi.

Türgi sultan oli sunnitud võtma laene Suurbritannia ja Prantsusmaa pankadelt, kuid tagasimakseteks pidi ta suurendama maksukoormust. Selle peale tõstsid 1875. aastal Hertsegoviina rentnik-talupojad mässu, mille Türgi valitsus julmalt maha surus.

See ärritas Serbiat ja Montenegrot

58 aprill 2021 SÕDUR

Territoriaalmuutused Vene-Türgi sõja tulemusel SAKSA KEISRIRIIK

VENE IMPEERIUM AUSTRIA-UNGARI

Lõuna-Besaraabia Rumeenia

Bosnia Itaalia

Serbia

1878

Bulgaaria

Montenegro

Bulgaaria Berliini konverentsi otsusel 13. juulist 1878

MUST MERI Bulgaaria riik San Stefano rahulepingu alusel 3. märtsist 1878

OSMANI IMPEERIUM Kreeka

VA HEMERI

ning puhkes sõjategevus. Olukorra lahendamiseks peatas Türgi valitsus välisvõla tagasimaksed, mis halvendas tema usaldusväärsust laenuvõtjana ning kuuldused mässu mahasurumise meetoditest tekitasid pahameelt üle Euroopa.

Türgis kujunes sisepoliitiline kriis ning lühikese aja jooksul vahetus kolm sultanit, mis tekitas Istanbulis võimuvaakumi. Panslavinistlik liikumine eesotsas Venemaaga kasutas olukorda ära ning kutsus kristlaste kaitseks 1876. aastal kokku Türgi osaluseta suurriikide kongressi. Türklased keeldusid kongressi otsuseid tunnustamast, mistõttu näis sõda vältimatu.

Venemaa ettevalmistused

Aleksander II alustas 1874. aastal Vene sõjaväe moderniseerimist, mida ajendas areng Saksamaal ja Austria-Ungaris. Vene armee oli suur, kuid moodsa reservisüsteemita jäi mobilisatsiooni korral Saksamaale ja Austriale alla.

Raudteeühendus andis lääneriikidele eelise, sest venelased ei suutnud vägesid sama kiiresti rindele siirda.

Alates 1875. aastast kestis sõjaväeteenistus Venemaal kuus aastat, millele järgnes üheksa aastat reservis.

Reformi tulemusel paranes sõjaväe moraal ning distsiplinaarrikkumised langesid 17 000 intsidendilt 1871. aastal 9000 vahejuhtumini 1876. aastal. Samuti paranesid ka sanitaarolud,

Küpros

mistõttu surmajuhtumid haiguste tagajärjel langesid tuhande kohta 37 mehe pealt 1855. aastal 17,6 meheni 1879. aastal.

Soovides kasutada uusimat relvastust, oli Vene sõjaväes samal ajal neli erinevat vintpüssi, mille laskemoon ei ühildunud. Samuti olid kasutusel erinevad vormid, millest levinumad olid roheline frentš või valge välisärk (gimnastjorka). Vene sõdurid olid raskesti koormatud, sest lisaks isiklikule varustusele tuli neil seljas kanda ka telke ning kuue toidukorra leiva tagavara.

Suurtükke ja sõjamoona transporditi vankritel. Joomarluse pidurdamiseks rindel kästi majutuskohtades asuvad kõrtsid sulgeda kell 21.

Vene sõjavägi koosnes 1877. aastal 47 jalaväediviisist. Igas diviisis oli neli polku ning igas polgus kolm pataljoni.

Pataljon koosnes neljast kompaniist ja ühest täpsuslaskurite kompaniist. Igas polgus oli 76 ohvitseri ja 27 allohvitseri, 2700 sõdurit, 70 orkestranti, viis ametnikku, 154 administratiivtöötajat, 41 vankrit ja 174 hobust. Ratsavägi koosnes 19 diviisist, millest 1877. aastal moodustasid enamiku tragunid. Iga jalaväediviisi toetuseks oli suurtükibrigaad ning ratsaväediviisi toetuseks kaks patareid.

Erinevalt Venemaast olid türklased oma armeereformi 1874. aastaks lõpetanud. Reservüksuste viimase otsa moodustas väljaõppeta tsivilistidest

Ajalugu Nikolai Dmitriev-Orenburgski „Vene sõjavägi ületamas Doonaud Zimniceas 15. juunil 1877” (1883). Maal asub suurtüki-, pioneeri- ja sideväe sõjamuuseumis Peterburis

maamiilits „Baši-bazouk” (tsivilist-vabatahtlik). 1876. aastal saadeti nad Hertsegoviinasse ülestõusu maha suruma ning seal kogusid nad kuulsust sõjakuritegude sooritamisega.

1877. aasta aprilliks koosnes Venemaa lõunapiiril paiknenud vägi neljast korpusest, millest igaühes oli kaks jalaväediviisi, üks ratsaväediviis ja 96 suurtükki ning 12 hobuveetavat suurtükki: • VIII korpus (kin-ltn Radetzki) • IX korpus ( kin-ltn Krüdener) • XI korpus ( kin-ltn Šahhovskoi) • XII korpus ( kin-ltn Vannovski) • 3. jalaväebrigaad (kin-mjr Dobro­ volski) nelja pataljoniga • 4. jalaväebrigaad (kin-mjr Zviar­zinski) • Kasakadiviis (kin-ltn Skoboleff) kahekümne eskadroni ja kuue kahuriga • Iseseisvad Doni kasakad 54 eskadroni ja 46 kahuriga.

6. mail lisandusid neile: • IV korpus (kin-ltn Zotov) • XIII korpus (kin-ltn Hahn) • XIV korpus (kin-ltn Zimmermann) 12. aprillil 1877 kuulutas tsaar Aleksander II Türgile sõja põhjendusega, et Türgi on eiranud rahvusvahelise üldsuse palveid kristlaste olukorda parandada. Kuna rahumeelsed katsed türklasi veenda ei ole kandnud vilja, on Venemaa sunnitud seda relvade toel täide viima. Sõjakuulutuse võttis vene rahvas vastu suure vaimustusega

ning vabatahtlikud tormasid sõjaväeteenistusse. Neile maksti palgaks 30 kopikat kuus ning 1,5 kg leiba, 1 kg liha, kristlastele viina ja muhameedlastele kohvi päevas.

Sõjavaimustust ei jaganud aga Vene välis- ja rahandusministeerium praktilistel kaalutlustel. Venemaa vajas kiiret võitu, sest majandus poleks suutnud toetada pikalevenivat ja kulukat sõda, ning et vältida suurriikide sekkumist Türgi poolel, nagu see juhtus Krimmi sõjas.

Doonau ületamine

Nii nagu Venemaa tegi ka Türgi ettevalmistusi algavaks sõjaks. Venelased uskusid, et türklastel on Balkanil 160 000 meest, kuid tegelikkuses oli neid vahemikus 186 000–250 000.

Türklased olid Doonau äärde rajanud kindlustevööndi, millega kaitsta sildu ja koolmekohti, kuid kaitses jäädi passiivseks. Türgi armeejuhtkonda halvas omavaheline rivaalitsemine ning neil puudus kindel sõjaplaan.

Türklaste aktiivse kaitse Doonaul moodustas aurulaevastik, kuid venelased tõkestasid neile jõesuudme kasutades raskesuurtükke kaldapatareides ja torpeedosid. Need torpeedod olid dünamiidi ja püssirohuga täidetud klaaspudelid. Pudeli korgist oli läbi puuritud väävelhappega täidetud klaastoru, mille pudeli sees olev ots asus suhkru ja kloorhappega täidetud

anumas. Klaastoru purunedes hakkas väävelhape tilkuma suhkru ja kloorhappe lahusele, mis pani torpeedo plahvatama. Torpeedod olid ankruga kinnitatud veepõhja.

Venemaa vajas kiiret võitu, sest majandus poleks suutnud toetada pikalevenivat ja kulukat sõda.

Vene kampaania algas Rumeenia läbimisega raudteel 13. aprillil. Rumeenia kuulutas end esialgu neutraalseks, kuid liitus sõjategevusega 16. aprillil. Doonau ületamist raskendas sildade vähesus ning kevadvihmade tõttu üle kallaste tõusnud vesi. Doonau ületamist juhtis kindral Dragomirov, kes organiseeris aktiivset rekke kogumist ning samuti tehti põhjalik staabi eeltöö. Need on kaks elementi, mis sõja edenedes muutusid venelaste puhul haruldaseks.

Türklaste tähelepanu hajutamiseks ning täpse ületulekukoha varjamiseks hargnes Vene vägi mööda Doonau jõge. Türklased arvasid, et see võiks toimuda Ruštšuki (tänapäeval Ruse) juures, kust suundus raudtee Šumeni kaudu Varnasse.

Vene salakuulajad leidsid kõige sobivama koha Šistovi juures, mis asus Ruštšukist umbes 55 km läänes.

SÕDUR aprill 2021 59

Ajalugu

Šipka monument, tuntud ka kui Bulgaaria vabadusmonument, Šipka mäe tipus samanimelise lahingu asukohas päikesetõusul Foto: Shutterstock Vene keisririigi sõdurid Vene-Türgi sõjas tulistamas Berdan vintpüssist 1877. aastal. Ameerika päritolu Berdan vintpüss oli Venemaa relvajõudude peamine teenistusrelv aastatel 1870-1891

Foto: Scanpix

Venelastel kulus Doonau ületamise ettevalmistusteks kolm kuud ning jõge forsseeris suurtükitule toetusel Alam-Doonau väeüksus alles 9. juunil Braila linna juures Dobrudja maakonnas. Öö varjus läksid venelased väikestel parvedel ja paatidel üle tormise Doonau. Ehkki vastaskaldal olid türklased sissekaevunud positsioonidel, kandsid venelased väikeseid kaotusi. Hinnanguliselt on arvatud, et venelased kaotasid jõe ületamisel 135 meest.

11. juunil ületati Doonau ka Dobrudja maakonna põhjaosas ning vähest vastupanu kohates vallutati Matšini kindlus. Seejärel asuti loodud sillapead kindlustama ning Braila linnast üle Doonau pontoonsilda rajama ülejäänud väe järele toomiseks. 17. juuniks

60 aprill 2021 SÕDUR

oli kogu Dobrudja maakond venelaste kontrolli all.

Vene põhijõud ületasid Doonau 16. juunil Zimnicea-Šistovi juures, kohates seejuures türklastelt raevukat vastupanu, kes võitlesid viimse meheni. Jõe forsseerimisel osales ka Tartu ülikooli välikirurg dr Bergmann. Venelased evakueerisid murtud roietega ja kergelt haavatud, jättes rindkerehaavadega raskelt haavatud maha.

Juuli alguseks oli Doonau ületanud neli korpust ning väed hargnesid.

Ratsavägi liikus jalaväe ees, tehes reket ning kindlustades läbipääse teedesõlmedes. Kindral Zimmermann liikus Alam-Doonau väeüksusega Dobrudja maakonnast Türgi kindluste nelinurgas asuvaid Silistria, Šumeni ja Varna kindluseid võtma.

Samal ajal hargnesid Vene peajõud Šistovi juures kolmeks. Eelsalk liikus otse lõunasse Tirnovo peale. Ruštšuki väesalk suundus vastu kindral Zimmermannile, et hõivata Türgi kindluste nelinurga neljas kindlus Ruštšuk. Lääne väesalk suundus samal ajal läänes asuva Nikoopoli kindluse peale Doonau ääres. Nikoopoli vallutas 6. juulil IX korpus, mida juhtis eestimaalane kindral Nikolai von Krüdener. See osutus venelaste esimeseks suureks võiduks, sest 6000 türklast andsid end vangi.

Šipka lahing

Doonaust üleminekul suundus kindral Gurko Vene eelsalgaga Tirnovo peale, mis oli vana Bulgaaria pealinn ja tähtis teedesõlm. Peagi langes ka lõuna pool asuv Gabrovo, misjärel viidi Vene sõja-

Ajalugu Vassili Vereštšagin, „Šipka lahinguväli” (1878). Maal asub Tretjakovi galeriis Moskvas. Vereštšagin osales lahingus rindereporterina ja tegi sündmustest sketše, millest hiljem vormistas maalid

väe peakorter 1. juulil Tirnovosse. Teel Istanbuli seisis venelastel ees veel üks looduslik barjäär – Balkani mäestik, kust kulgesid kitsad kurud.

7. juulil hõivas kindral Gurko kahepäevase võitluse järel Šipka, kust on kõige lühem ja kergem teekond Balkani mäestiku kaudu Adrianoopolisse (tänapäeval Edirne). Vahepeal oli Aleksander II võtnud Vene sõjaväe juhtimise üle ning venelaste uljas pealetung asendus äärmusliku ettevaatlikkusega.

Ehkki Türgi looduslikud kaitsebarjäärid olid ületatud, peeti loetud nädalatega edasiliikumist Istanbuli liigriskantseks seni, kuni Türgi väeüksused baseerusid Põhja-Bulgaarias.

Türklaste vastupanu kohtamata otsustas kindral Gurko 8. polgu ratsaväelastega edasi tungida ning purustas

18. juulil Jamboli suunduva raudteelõigu. Järgmisel päeval suutsid türklased tema edenemise peatada ning kindral Gurkol tuli taanduda Šipkani.

Kuna Šipka oli olulisim tee Balkani mägede kaudu, läksid türklased seda augusti algul tagasi võtma ning 8. augustil rünnati Suleiman Paša juhtimisel Šipka kuru.

Järgnenud lahingufaasi võib pidada Bulgaaria vabadussõja Võnnu lahinguks. Viie päeva jooksul 9.–13. augustini peeti Šipka pärast ägedaid lahinguid. Venelaste algne kaitse koosnes 4400 mehest (kolm pataljoni Orjoli ja Brjanski polgust, viis pataljoni Bulgaaria leegionist, pioneerid ja 27 suurtükki). Lähimad abiväed VIII korpusest asusid Tirnovos 48 km kaugusel.

Esimeses lahingufaasis kaotasid ve-

nelased langenutena 31 ohvitseri ja tuhatkond meest ning haavatutena 2497 meest. Haavatute tohterdamiseks seati üles kolm sidumispunkti: esimene 2,7 km, teine 3,7 ning kolmas 5 km kaugusel rindejoonest. Türklaste tule tõttu sai haavatuid evakueerida vaid öösiti, kuid nappis vankreid. Kokku jõudis sidumispunktidesse 2000 meest, sealhulgas 98 ohvitseri.

Lühikese vaheaja järel jätkusid Türgi rünnakud 21. augustil. Venelasi kimbutas lahingute jooksul laskemoonapuudus ning viimases hädas veeretati kõrgendikel asuvatel Vene kaitsepositsioonidel ülesronivate türklaste kaela kive ja puukände. Kuigi türgi sõdurid võitlesid fanaatilise vaprusega, ei paistnud nende ohvitserid silma taktikalise mõtlemisega.

SÕDUR aprill 2021 61

Ajalugu

Aleksei Popov, „Orjoli ja Brjanski polgu sõdurid Kotkapesa kaitsmas 12. augustil 1877” (1893). Maal asub suurtüki-, pioneeri- ja sideväe sõjamuuseumis Peterburis

23. augustil saabusid kasakate küüdil esimesed abijõud 4. jalaväebrigaadist ning 25. augustil sööstis võitlusesse veel viis jalaväepolku. Lahingute teises faasis langes hinnanguliselt 10 000 türklast ja 3640 venelast.

Septembri algul alustasid türklased taas rünnakuid ning 5. septembri lahingutes kaotasid türklased 3000 meest ja venelased 1000 meest, sealhulgas 31 ohvitseri. 17. septembriks õnnestus türklastel Šipka kõrgendik ümber piirata, kuid mäeselg oli 45–60 m kõrgune järsak. Türklased asusid 3500 vabatahtlikuga otsustavale rünnakule.

Ehkki türklased olid osavad mägironijad, jäid nad arvult venelastele alla.

Järgnes käsivõitlus, milles sai haavata vähemalt 700–800 türklast. Sellega lõppesid ka türklaste edasised katsed Šipkat tagasi vallutada.

Hinnanguliselt osales Šipka lahingutes 50 000 türklast ja 15 000 venelast. Šipka kaitsmist peeti Tsaari-Venemaal vene sõduri jonnakuse musternäiteks, kus lootusetuna näivas olukorras oldi valmis võitlema viimse meheni. Praegu asub Šipkas sõjamees-

62 aprill 2021 SÕDUR

te mälestuskirik, mille seintel ripub 34 marmortahvlit 8491 langenud vene sõduri nimega. Nende seas on ka 121 hukkunud eestlast.

Plevna lahing

Nikoopoli linna langemise järel koondusid Türgi väed (ligi 50 000–100 000 meest) Bulgaarias Plevna linna. Lahingud Plevna pärast olid mahult suuremad kui Šipka, kuid nad ei olnud sama strateegilise kaaluga. Kuigi Plevna vallutamine oli kaotusterohke, osutus ta Vene tagala julgestamise seisukohalt siiski oluliseks.

Lääne väesalk jõudis taanduvaid türklasi jälitades Plevna alla 8. juulil ning kannustatuna senisest edust rünnati linna tormijooksuga. See osutus venelaste esimeseks tagasilöögiks.

Türklased kaitsesid end kindlustatud positsioonidel linna ümbritsevatel küngastel. Lahingute esimesel päeval langes 2000 venelast, nende seas 15 ohvitseri. Haavatute seas oli ka eestimaalane kindral Alexander Johann von Knorring.

18. juulil saabus Nikoopolist kind-

ral Krüdeneri korpus, kelle tormijooks Plevnale samuti ebaõnnestus. Sel korral kaotasid venelased umbes 7000 meest ehk 25% ohvitseridest ja 23% sõduritest. Taandumine osutus poliitiliselt võimatuks ning kindral Krüdener kutsus kohale reservid.

Teine ebaõnnestunud tormijooks tekitas Vene sõjaväejuhtkonnas ärevust, mistõttu otsustati peakorter Tirnovost evakueerida ning tsaari korraldusel mobiliseeriti 1877. a 23. juulil 190 000 reservväelast. Samal ajal oli türklastel võimalik oma väed pealetungiks Plevna alla koondada, kuid türgi ohvitseride vahelise rivaliteedi tõttu otsustas Suleiman Paša suunata oma 40 000 meest hoopis Šipka alla, kus ta oleks strateegilise võidu korral pälvinud sultani soosingu.

20. juulil ründas kindral Krüdener uuesti Plevnat, kuid rünnak takerdus taas. Venelased kaotasid 3000 meest, sealhulgas ühe brigaadi ja kahe polgu ohvitserkoosseisu. Kuniks venelased end uueks rünnakuks kogusid, kindlustasid türklased endi kaitsepositsioone. 30. juulil proovis kindral

Ajalugu Krüdener uuesti linna tormijooksuga vallutada.

Ta ei kasutanud türklaste positsioonide väljaselgitamiseks rekeüksusi ning Vene kaudtuli ei suutnud vastast mõjutada. Kitsa lahingurivi tõttu kasutas relvi vaid 10% Vene väest ning tuleülekaalu ei saavutatud. Venelased kaotasid ligi 7000 meest. Vene armeed saatnud välismaa sõjakorrespondendid kajastasid maailma ajalehtedele uudiseid türklaste sõjakuritegudest haavatute ja vangilangenute vastu, kelle maharaiutud päid türklaste leeris teiba otsas demonstreeriti.

Augusti lõpul valmistusid venelased järjekordseks tormijooksuks. Venemaa prestiiž oli esimestes heitlustes tõsiselt kannatada saanud. Armee oli laostatud moraalselt ning linna kiiret vallutamist peeti poliitiliselt vajalikuks. Kaotuste tõttu oli Vene börs kokku kukkunud, rubla kaotanud ühe kolmandiku oma nimiväärtusest ning Euroopa pangad keeldusid edasistest Vene sõjalaenude käendamistest. Kuni 2. septembrini kestnud rünnakutes kaotasid venelased kokku 300 ohvitseri ja 12 500 sõdurit (nendest 3000 surnute ja 9500 haavatutena).

Septembris asusid venelased tormijooksude asemel Plevna metoodilisele piiramisele. Linna välismaailmast äralõikamiseks vallutas kindralmajor Imeretinski 27 000 mehega olulise teede sõlmpunkti Lovtša. Kasutades reket ja ettevalmistavat suurtükituld, hajutatud lahingurivi ning reserve edundamiseks, on Lovtšat nähtud kui õpikunäidet tegevuses kaevunud vastase vastu.

26. oktoobril asendus Plevna kohal mitu päeva olnud ilus ilm ootamatu uduga, mida kindral Stobolev otsustas üllatusrünnakul ära kasutada. Udu tõttu sattus ta aga Türgi kaitsepositsioonidele endalegi ootamatult, mis tõi kaasa verise täägivõitluse. Ainsana saavutas tol päeval mõningast edu kindral Skoboleff, kuid kuna reserve lahingusse ei paisatud, asusid türklased end kogudes vasturünnakule. Venelaste kaotuseks oli 12 800 meest, sealhulgas 300 ohvitseri.

Novembri keskpaigaks oli Plevna pideva Vene suurtükitule all ning 10. detsembril üritasid türklased end piiramisrõngast välja murda. Kuna see ei õnnestunud, otsustasid Türgi väed Plevnas kapituleeruda. Plevna lahingus

Mälestusmärk 8. Eestimaa polgule Plevna all

Foto: Wikipedia

Eestis hukkunud Türgi sõjavangide mälestusmärk Rakvere lähedal Tõrmas

Foto: Hilje Pakkane

osa võtnud üksuste seas oli ka 8. Eestimaa jalaväepolk.

Plevna langemisel oli talv Bulgaarias alanud, kuid vastu türklaste ootusi otsustasid venelased talvekorteritesse asumise asemel tungida üle Balkani mägede. Poliitiline olukord oli muutunud venelaste kahjuks ning Istanbul tuli vallutada enne suurriikide interventsiooni. London ei saanud küll humanistlikel kaalutlustel türklasi avalikult toetada, ent veel vähem talus ta Vene mõjuvõimu kasvu Balkanil, kus venelastel oli selge rahvastiku poolehoid.

Istanbuli vallutamiseks rühmitusid venelased kahte rünnakukolonni.

Kindral Gurko suundus 65 000 mehega Sofiasse, mis vallutati 4. jaanuaril 1878. Kindral Radetzki pöördus samal ajal 35 000 mehega Šipka kuru peale,

mille ületamist alustati 5. jaanuaril.

Balkani mägedes oli jaanuaris kolme meetri paksune lumekiht ning 16 kraadi öökülma.

Kehva varustuse tõttu külmusid paljud surnuks. Näiteks Podolia polgust hukkus külmakahjustuste tõttu kolme nädala jooksul 900 meest. 17. jaanuaril vallutati Adrianoopol ning veebruari alguseks olid venelased juba Istanbuli all. Linna vallutamist takistas inglaste vastuseis ning Vene leeri laastav koolera ja tüüfus.

Berliini kongress

Türgi sõlmis Venemaaga 3. märtsil San Stefano rahulepingu, kuid Euroopa suurriikide vastuseisu tõttu Venemaa nõudmistele otsustati rahutingimused selliste suurriikide nagu Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Austria-Ungari, Venemaa, Itaalia ja Türgi osalusel Berliini kongressil revideerida. Et kaitsta türklaste huve, said britid vastutasuks Küprose saare. Kongressi tulemused põhjustavad kaudselt konflikte Balkani riikide vahel veel tänapäevalgi.

Berliini kongress osutus Türgi impeeriumi surmaotsuseks. Türgi oli

SÕDUR aprill 2021 63

Ajalugu

sunnitud tunnistama Rumeenia, Serbia ja Montenegro iseseisvust ning Bulgaaria autonoomiat. Bosnia anti Austria-Ungarile ning Dobrudja maakond Rumeeniale. Sellega andis Türgi ära kaks viiendikku oma territooriumist ning ühe viiendiku oma rahvastikust ehk 5,5 miljonit inimest.

Venemaa oli saavutanud Türgi vastu totaalse võidu, mille tagajärjel hukkus 120 000 vene sõdurit, kuid kongressi otsusel pisendati Vene sõjalist võitu. Kongressi järel halvenesid järsult Venemaa-Austria suhted, mis ähvardasid luua Prantsuse-Vene liidu ning seega ohustada Saksamaad.

Eestlased Türgi sõjas

19.–20. sajandil võitlesid eestlased kõigis Venemaa peetud sõdades, mis andis tõuke ka eestlastest ohvitserkonna loomiseks. Aastatel 1870–1914 lõpetas junkrukoolides sõjalise hariduse umbes 300 eesti soost nooremohvitseri ja 150 reservlipnikku. Vene-Türgi sõja ajal teenis üle Venemaa aega umbes 6000 eestlast.

Lisaks mobiliseeriti 1877. aasta suvel veel 2300 eestlasest reservväelast, kellest enamik asus Tallinnas 96. Omski polgu koosseisus. Kokku võttis Vene-­ Türgi sõjast osa umbes 4000 eestlast, kellest tuhatkond hukkus. Paljusid sõjas käinud mehi kurnasid hiljem sõja jooksul põetud koolera ja tüüfuse tekitatud tüsistused.

Tallinnast lahkusid mobiliseeritud rongidel 11. augustil 1877 ning jõudsid 22. augustil Tiraspoli linna (tänapäeva Transnistrias). Novembri algul osaleti mõnes tõrjelahingus Doonau ääres Türgi väiksemate üksuste vastu.

Plevna langemise järel lahingutegevus soigus ning mobiliseeritud jäid talvekorteritesse isekaevatud muldonnides.

Onnid mahutasid kuus meest ning olid vingused sisseõõnestatud tulekolde tõttu.

Mobiliseeritud on kirjeldanud neist mööduvaid türgi sõjavangide kolonne, keda 1878. aasta jaanuaris Venemaale konvoeeriti. Vangid olid viletsas olekus, paljajalu ning ööbisid lageda taeva all, mistõttu paljud surnuks külmusid. Umbes 430 sõjavangi jõudis 1878. aasta suvel Eestisse, neist omakorda umbes 150 Rakverre, kus tänaseni asub Türgi sõjaväekalmistu.

Talvekorterites viibimise ajal vaev-

64 aprill 2021 SÕDUR

Vene vägede tegutsemine (punasega) ja türklaste vastutegevus (sinisega) Balkanil 1877-1878 ja Taga-Kaukaasias. Kaart Vene sõjaajaloo atlasest, välja antud aastal 1946

lesid mobiliseeritud tegevusetuse käes ning otsisid teedelt koristamata hobuse­korjuste vahelt elusaid, et need elule turgutada ja seejärel kohalikele kolme rubla eest maha müüa. Selle eest osteti pangetäis (umbes 12 liitrit) lahjemat viina ehk rakiat.

Veebruaris hakati uuesti liikuma ning märtsi algul jõudsid mobiliseeritud Tirnovosse. Kuna vahepeal olid türklased rahu sõlminud, siis paljud mobiliseeritud Türgimaale ei jõudnudki ja need suunati Burgasesse, kust nad laevaga tagasi Venemaale sõitsid.

Mobiliseeritud olid Tallinnas tagasi 12. oktoobril 1878, kus neile korral-

dati Lasnamäel vastuvõtt ning seejärel marsiti mööda Tartu maanteed linna.

Peale mobiliseeritute osalesid sõjas ka ajateenijad, keda O. Loorits 1938. aastal intervjueeris. Näiteks 1855. aastal sündinud Kristjan Eidemann, kes käis enda sõnul türklasi nuhtlemas, oli just ajateenistusse võetud, kui ta lühikese väljaõppeperioodi järel rindele saadeti ning jõudis Istanbulini välja, kust ta haigete seas sanitaarlaevaga tagasi Venemaale saadeti.

Karl Masik seevastu oli teenistusse võetud 1876. aastal ning teenis suurtükiväelasena 35. suurtükiväebrigaadis Rostovis Jaroslavli kubermangus. Sa-

Ajalugu mal aastal oli saanud nende üksus liikuda Rumeenia piirile, kust sõja puhkedes marsiti jalgsirännakuga suvekuumuses Šipkani. Hiljem osales ta ka lahingutes Plevna all, kus ta teadis hukkunud eestlasena nimetada Mart Motsi.

Karl Masiku sõnul oli Vene sõdurite toit Bulgaarias kehv ning paljud mehed nõrkesid kurnavatel rännakutel. Suure tõenäosusega osales eestlasi ka Kaukaasia rindel Karsi ja Erzerumi kindluste vallutamisel, mida selles artiklis pole käsitletud.

Jäta Aadu, jõledaks läheb!

Lisaks sõjas käinud meestele on Vene-Türgi sõda jätnud ka sügava jälje Eesti kultuurilukku. Asjaoludele, et rahvas sõja põhjustest teadis ning seda pooldas, viitavad rindeteated ajalehtedes ning sõjatoetuseks loodud Punase Risti seltsid, mis kogusid annetusi ja andsid heategevuseks kontserte. Kokku koguti sõjatoetuseks Eesti- ja Liivimaa kubermangus 75 000 rubla.

Samuti on säilinud lugematul arvul sõdurilaule, milles kirjeldatakse üldsõnaliselt sõjakäigu kulgu ja olulisimaid sündmusi. Paljud laulud algavad kirja saabumisega keisrilt, mille all peeti ilmselt silmas sõjakuulutuse ettelugemist. Tuntumate sündmustena on üles loetud Plevna, Karsi ja Erzerumi vallutamist.

Lauludes nenditakse paljude eestlaste langemist, kuid hoobeldakse türklaste karistamisega kristlaste tagakiusamise eest Balkanil. Samuti on lauludes kirjeldatud rongisõitu Tallinnast Rumeeniasse ning sellele järgnenud jalgsirännakut Bulgaariasse. Sageli levitasid laule sõjast läbi käinud mehed.

Lisaks lauludele on etnoloogid üles kirjutanud rahvajutte, milles hoobeldakse kangelastegudega. Näiteks ühes sellises olla Tartu Aadu tapnud niipalju türklasi, et keiser isiklikult tulnud lahinguväljale ja öelnud: „Jäta Aadu, jõledaks läheb!” Samuti on kirjeldustes kaebused tervisehädade üle (peamiselt kehva riietuse ja tõenäoliselt toidumürgituse tõttu) ning sõjast naasmist haavatutena.

Vene-Türgi sõja järel juurdusid eesti keelde mitmesugused väljendid, nagu „omadega Plevnas olema”, mis viitab kitsikuses või hädas olemisele; „läks Plevnaks” ehk kakluseks; või siis „türklane” kui sõimusõna.

Viktor Vasnetsov, „Sõjatelegramm” (1878). Maal asub Tretjakovi galeriis Moskvas. Just nii said ka Vene-Türgi sõjas hukkunud tuhande eestlase saatusest teada nende lähedased

Tule sõjamuuseumisse! www.esm.ee

Peamaja K-P 11-18 Mõisa tee 1, Viimsi

Sõjatehnika angaar R-P 11-18 Vehema tee 1a, Viimsi (300 m peamajast)

SÕDUR aprill 2021 65

Raamatud

Antony Beevor Ardennid 1944: Hitleri viimane katse Äripäev, 2021

Aapo Roselius ja Oula Silvennoinen Metsik ida: Soome hõimusõjad ja Ida-Euroopa murrang 1918-1921 Rahva Raamat, 2020 Raamatus „Metsik ida” käsitletakse 1918. aasta jaanuarist maini peetud Soome kodusõda ehk Vabadussõda, Soome vabatahtlike osavõttu Eesti Vabadussõjast 1919. aastal ning vabatahtlike võitlusi Ida-Karjalas 1920. aastate alguseni.

Need sõjad mõjutasid Soome minevikukäsitust terve 20. sajandi ja väitlused Soome avalikkuses ei ole tänini vaibunud.

Jäägriliikumisel oli neis sündmustes üks kandvamaid osi. Jäägriteks nimetati I maailmasõja ajal salaja Soomest Rootsi kaudu Saksamaale siirdunud sadu noori soomlasi, nende seas palju isamaalisi haritlasi, kes said 27. Preisi kuningliku jäägripataljonina sõjaväelise väljaõppe võitluseks Venemaa vastu ja lahinguristsed Kuramaal. Naasnud 1918. aasta algul Soome, sai neist kindral Carl G. E. Mannerheimi juhtimisel punaste vastu võitleva Soome valgete väe eliit.

Soomlasi ajendas sõtta minema

66 aprill 2021 SÕDUR

hõimuaade, soov taastada omariiklus ja unistus Suur-Soome riigist. 1918. aastal ja hiljemgi liitus jäägritega hulk vabatahtlikke, paljud otse koolipingist. 1918. aastaks olid esimese ilmasõja - millest Soome küll kõrvale jäi - enneolematud inimohvrid kalestanud eurooplaste meeled ja devalveerinud inimelu väärtuse.

Kodusõja vennatapu poole aastaga kaotas Soome lahingutandreil, sõjavangilaagrites ja gripiohvritena, aga ka välikohtu otsusel hukatute ja lihtsalt mõrvatutena üle ühe protsendi rahvastikust.

Jäägrid ja vabatahtlikud olid Soome iseseisvuse kangelased, kellel tuli vähem kui 20 aastat hiljem uuesti sõtta minna. Teenistusse jäänud jäägriohvitserid olid Soome armees juhtivatel ametikohtadel veel 1950. ja 1960. aastatelgi. Kuid oli palju neidki, kes jäid sõjatandreile, või keda liiga noorelt üle elatud sõjakoledused oma küüsist enam lahti ei lasknudki.

Detsembris 1944 tegi Hitler Belgias Ardennide lumiste metsade ja kuristike vahel viimase katse sõja käiku pööret tuua. Plaan oli läänerinne läbi lõigata ning liitlaste üksused sisse piirata. Ehkki kogenud kindralid kahtlesid ettevõtmise edus, uskusid Saksamaa juhid ja nooremad ohvitserid, et see annab võimaluse lääneliitlased peatada ning päästa oma kodud ja pered läheneva Punaarmee käest.

Ardennidest sai lääne­rinde vaste idarinde Stalingradile.

Sõjatandril valitsesid kohutav julmus, meeleheide ja kättemaksuhimu, mis pani mõlemaid pooli rikkuma sõjapidamise reegleid. Peale vaenlase murdis ja sandistas mehi käre pakane. Liitlasi tabas rünnak ootamatult ja paljudel tuligi alla anda

Michael Smith Luuraja anatoomia: luuramise ja reetmise ajalugu Tänapäev, 2021

või põgeneda. Esialgsest peataolekust suudeti aga kiiresti toibuda, vastupealetungile asuda ja Saksa sõjamasina selgroog läänerindel viimaks murda. „Ardennid 1944” on tunnustatud sõjaajaloolase Antony Beevori järjekordne suurepäraselt jutustatud lugu, mis kirjeldab toimunut nii väejuhtide otsuste ja võimumängude perspektiivist kui ka rindemeeste ja tsiviilisikute üleelamiste ja kannatuste kaudu.

Miks seavad inimesed luureandmete kogumiseks oma elu ohtu?

Kuidas tagavad luureteenistused, et agendid teevad seda, mida nemad soovivad ega reeda neid? Milline on täiuslik luuraja? Erinevate riikide praegusi ja endisi agente intervjueerinud Michael Smith loob mitmekihilise pildi sellest, miks spioonid luuravad, mis neid motiveerib ja mis muudab nad efektiivseks.

Hanno Ojalo Kibeda lõpuni: Luftwaffest Eesti Diviisi ridadesse Ammukaar, 2021

Ranno Sõnum, Mati Õun ja Hanno Ojalo Tallinna merekindlus Teises maailmasõjas Kirjastus Ammukaar 2021 Tallinna merekindlus koosnes 1939. aastal Aegnal, Naissaarel, Suurupis ja Viimsis paiknenud rannapatareidest.

Raamatus kirjeldatakse merekindluse relvastust, struktuuri ja juhtkonda.

Samuti on juttu sellest, kuidas NSV Liit võttis 1940. aasta suvel kindluse üle ja mismoodi rannakaitsesuurtükid osalesid Tallinna lahingus augustis 1941. Lisaks antakse

ülevaade Tallinna ranna- ja õhukaitsest Saksa okupatsiooni ajal 1941-1944 ja soomlaste osalusest selles.

Raamat annab ülevaate Teises maailmasõjas Luftwaffes teeninud eesti lenduritest, lennuväelastest ja lennuväepoistest.

Sõja lõpukuudel viidi nad üle Eesti Diviisi koosseisu. Juttu tuleb ka lennukitest, millega eestlased lendasid, põgenemisest Rootsi ja sõjavangipõlvest läänes ja idas.