Nr 1, 2014

E E S T I

S Õ J A N D U S A J A K I R I

Meie riigikaitse tugevus sõltub meist kõigist

Eesti on valmis panustama maailmarahusse mitmel mandril

Nr 1 (76) 2014

Kalevlased õpivad soomusjalaväelasteks

VÕITMA ÕPID SA IGAL JUHUL KÕIGEPEALT ISEENNAST Jah, Kõrgem Sõjakool õpetab Sulle meeskonnatöö ja ühiste eesmärkide kaudu oma “minast” kaugemale nägemist.

1 / 2014

Sisukord

31

ÕHUVÄGI

3

Kahe radari lugu

4 Eesti uudised

Meie õhuseire jättis nõukogude ajaga lõplikult hüvasti, kui läinud aasta märtsis muudeti museaalideks kaks seni meie õhuruumi seiranud nõukogude päritolu 2D-radarit P-37.

6 Välisuudised 8 Meie riigikaitse tugevus sõltub meist kõigist Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras tänas Eesti vabariigi 96. aastapäeva paraadkõnes Pärnus kõiki, kes on panustanud tugeva riigikaitse loomisesse.

10 Uus arengukava toob laiapindse riigikaitse Kaitseminister Urmas Reinsalu tutvustab riigikaitse laiapõhjalise arengukava mittesõjalise osa eesmärke ja tegevussuundi.

13 Eesti on valmis panustama maailmarahusse mitmel mandril Kesk-Aafrika vabariigi rahustamismissiooni ettevalmistusest räägivad Eesti kontingendi ülem kolonelleitnant Sten Allik, Scoutspataljoni ülem major Andrus Merilo ja kontingendi jalaväerühma ülem leitnant Tanel Rattiste.

17 Ülesandekesksest juhtimisest läbi inimesekesksuse ja väärtuspõhisuse prisma Kuidas püsida ülesandekeskse juhtimise lainel, kui rutiin kisub tagasi mikrojuhtimise väikeste otsuste rägastikku.

19 Tegevväelaste hindamisest Kaitseväe uuendatud hindamissüsteemi järjekindel uuendamine pakub abi tegevväelaste edaspidise karjääri kujundamisel.

22 Kalevi pataljoni väljaõpe ehk samm soomusjalaväebrigaadi poole Ajateenijad on taas soomukitel väljaõpet tegemas – ei midagi uut ka Eesti kaitseväe mõistes, kuid siiski märgiliselt oluline.

28 Mis saab NATO-st pärast Afganistani?

36 Sundkoormised ja sõjaaja üksuste varustamine transpordivahenditega Riigikaitsekavasid luues on mõistlik aegsas-

39 Pinnase- ehk mullaluure näppude vahel ja silmaga hinnates Riigi kaitsjal on hea teada, kuidas toetab tema tegevust kodumaa muld. Selles aitab teda mullastikuomaduste hea tundmine.

45 Rootsi on valmis panustama Põhjala ja Balti riikide kaitsekoostöösse Rootsi kaitseväe juhataja kindral Sverker Göranson vastas oma Eesti visiidi ajal Tartus Sõduri küsimustele.

48 Militaarsotsiaaltöö arengust USA relvajõudude näitel Eesti on tuginenud oma militaarsotsiaaltöö süsteemi arendamisel USA relvajõudude eeskujule, kellel on sõdade kaasmõjudega tegelemisel mitme sõja kogemused.

52 Mali konflikt aasta hiljem – edulugu või vaikus enne tormi?

Aasta tagasi kirjutasime omaaegse Aafrika demokraatia musternäidise – Mali riigi kokkuvarisemisest. Nüüd on põhjust rääkida selle riigi taastamiseks tehtava rahvusvahelise koostöö edusammudest.

56 Kehaline kasvatus sõjaväeliste juhtide ettevalmistuses Sõjakoolis lähtutakse praegustest kadettidest ohvitsere kasvatades põhimõttest, et need, kes teisi kaitsevad, peavad olema tugevamad, need, kes teisi juhivad, peavad olema võimekamad.

59 Taktikaline otsustusmäng „Talu” Kaitseväe ühendatud õppeasutuste taktikaõppejõud kutsuvad kõiki sõjaväelise juhtimise oskuste, kogemuste ja huvidega inimesi lahendama taktikalist otsustusmängu ehk TOM „Talu”.

61 Kaitseväe ajalugu on meie lugu Et meie riigikaitse ajalugu tuleviku tarvis jäädvustada saaks, tuleb kaitseväelastel endil selleks praegu igapäevaseid esemeid ning töödokumente säilitama hakata.

Väljaandja kaitseväe peastaap Toimetus Juhkentali 58, 15007 Tallinn Tegevtoimetaja major Ivar Jõesaar ivar.joesaar@mil.ee 717 1259 Keeletoimetaja Kairi Vihman Kujundaja Meelis Piller Trükitud AS-i Printall trükikojas Kaanefoto Siim Teder / kaitsevägi

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Sügisel Walesis toimuva NATO tippkohtumise eel räägib Ühendkuningriigi kaitseministeeriumi NATO ja Euroopa poliitika osakonna juhataja Richard Ladd-Jones Sõdurile NATO edasistest plaanidest.

ti välja selgitada, kui hästi vastavad sõjaolukorra tekkides tsiviilsektorist riigikaitsesse kaasatavad ainelised reservid reservarmee erinevate üksuste tegelikele vajadustele.

4

EESTI UUDISED

Ameerika hävitajad maandusid Ämaris SIIM TEDER

30.

jaanuari keskpäeval maandusid esimest korda kaitseväe lennu­baasis Ämaris Ameerika ühendriikide õhuväe hävitajad F-15C. Ameerika ühendriikide hävitajad lendasid Ämarisse Šiauliai lennubaasist Leedust, kus baseerub Balti õhuturbe lennusalk, ning neid tervitasid kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras ja õhuväe ülem kolonel Jaak Tarien.

Varem on Ämari lennuväljal maandunud ühendriikide ründelennukid A-10 ning USA päritoluga hävitajad F-16 ja F-18. Lisaks on Ämarit külasta-

nud mitu erinevat ühendriikide transpordilennukit. F-15 peetakse tänapäeva kõige edukamaks hävitajaks. Väideta-

valt on ta saavutanud õhuvõitlustes üle saja võidu ning teda pole kordagi alla tulistatud.

Sõjamuuseumi täiendatud ekspositsioon jutustab üliõpilaste rollist Vabadussõjas

K

aitseminister Urmas Reinsalu ja kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras avasid 7. veebruaril Eesti Sõjamuuseumi püsiekspositsiooni täienduse, mis jutustab üliõpilasorganisatsioonide rollist Vabadussõjas.

Kaitseminister tänas üliõpilasorganisatsioone kunagise panuse eest Vabadussõjas ja nüüdse panuse eest riigikaitsesse. Kaitseväe juhataja sõnul ei ole see nooruslik särts, millega mindi Vabadussõtta ja Eesti taasiseseisvumisel 1991.

aastal telemaja ja teletorni kaitsma, kuhugi kadunud, akadeemilised organisatsioonid on rahvusliku meelsuse hoidjad.

Akadeemilise õhtu käigus kirjeldas Sõjamuuseumi asedirektor Toomas Hiio ettekandes tudengiorganisatsioonide rolli Vabadussõjas ning esitles korporatsioonidele muuseumi täiendatud ekspositsiooni.

Kaitseväe juhataja kinkis tänuks Vaba­ dussõjas osalenud üliõpilasseltsidele ja korporatsioonidele Vabadussõjaaegsed vintpüssid ja kaitseminister foto

Vabadussõja mälestusehitisest Kaitseväe kalmistul.

1915. aastal asutatud Eesti korporatsioonide liitu kuuluvad Vironia (asut.

1900), Fraternitas Estica (1907), Sakala (1909), Ugala (1913), Rotalia (1913), Fraternitas Liviensis (1918), Leola (1920), Revelia (1920), Tehnola (1921), Fraternitas Tartuensis (1929). Vabadussõjas osalesid liidu liikmetest korporatsioonid Vironia, Fraternitas Estica, Sakala, Ugala, Rotalia ja Fraternitas Liviensis.

K SÕDUR NR 1 (76) 2014

aitsevägi avas 17. veebruaril Kiek in de Köki muuseumis stereofotode näituse Vabadussõja mälestusmärkidest.

Näitus on pühendatud kindral Johan Laidoneri 130. sünniaastapäevale ning Eesti vabariigi 96. aastapäevale. Näituse koostaja ja stereograafi Meelis Pilleri sõnul annab stereofoto unikaalse võimaluse näha, millised nägid välja nüüdseks hävinud Vabadussõja mälestusmärgid oma ajas ja ruumis.

Stereofotod pildistas 19. sajandi lõpul ning 20. sajandi esimesel poolel tegut-

senud Viljandi fotograaf Jaan Riet, kes kasutas pildistamiseks spetsiaalset kahe objektiiviga kaamerat. Sarnast tehnoloogiat kasutatakse ka tänapäeval 3Dkinofilmide tootmisel.

Kui Rieti kaasaegsed pidid ruumilise efekti saamiseks vaatama fotosid läbi spetsiaalse seadme, siis praeguse tehnoloogiaga on võimalik vanu negatiive töödelda anaglüüf-fotodeks, mida saab esitleda ruumis. Et pilte kolmemõõtmelisena näha, tuleb kasutada vastavaid prille. Jaan Rieti fotod on pärit Eesti filmi­arhiivist.

FILMIARHIIV

Kaitsevägi avas stereofotode näituse Vabadussõja mälestusmärkidest

5

Balti miinitõrjeeskaadrit asus juhtima Eesti mereväeohvitser Eesti mereväeohvitser kaptenmajor Tarmo Sepp võttis 7. jaanuaril Leedu ohvitserilt Egidijus Oleskeviciuselt üle Balti miinitõrjeeskaadri Baltron juhtimise.

Kolmest laevast ja staabist koosneva miinitõrjeeskaadri värske ülema sõnul aitab osalus Baltronis suurendada Eesti, Läti ja Leedu mereväe aluste lahingu- ja koostöövõimet.

Sel aastal kuuluvad Baltroni Eesti staabi- ja toetuslaev Tasuja, Läti miinijahtija Rūsiņš ning Leedu mereväe miinijahtija Kuršis. Aasta esimesel poolel ootab eskaadrit ees neli õppust, sealhulgas miinitõrjeoperatsioon Open Spirit Läti vetes ning Läänemere suurim mereväeõppus Baltops Läänemere lõunaosas.

Kaitseväes teenib pommikoer Bruno Kaitsevägi võttis aasta alguses teenistusse esimese pommikoera, kelle töö sõjaväepolitseis on täita erinevad julgestusülesandeid. Ainsana Eestis suudab Saksa lambakoer Bruno Saules Vilkas otsida ka relvi. Seni laenas kaitsevägi koeri päästeametilt.

Kaheaastase Bruno ettevalmistamine kestis poolteist aastat. Koera omaniku, sõjaväepolitseinik nooremveebel Martin Sihi sõnul nii koera kui ka tema enda väljaõpe jätkub.

Ka peab Bruno igal aastal tegema eksamid, mis lähevad koera jaoks aasta-aastalt rangemaks.

Kõrgema sõjakooli rakendus aitab tõlkida sõjandusalast sõnavara

9.

jaanuaril Eestit külastanud Ameerika ühendriikide Euroopa erivägede ülem kindralmajor Marshall Webb kinnitas, et Eesti eriüksuse panus operatsioonidesse Afganistanis on arvestatav. Kindralmajor Webbi sõnul on eriüksuste roll viimase aastakümne konfliktides kasvanud ning katab lisaks traditsioonilistele operatsioonidele oluliselt laiemat spektrit, muu hulgas kohalike üksuste väljaõpet ja nõustamist.

Kaitseväe erioperatsioonide üksus teenib alates 2012. aasta lõpust NATO operatsioonil Afganistanis Ameerika ühendriikide erivägede alluvuses.

Kindralmajor Webb kohtus visiidi käigus kaitseminister Urmas Reinsaluga, kaitse­ väe juhataja kindralmajor Riho Terrase, Kaitseliidu ülema brigaadikindral Meelis Kiili ja Eesti erioperatsioonide üksuse ülema kolonelleitnant Riho Ühtegiga.

Lõuna-Eesti omavalitsused toetavad õppust Kevadtorm 2014

K

aitseväe juhataja kindral­major Riho Terras ja Lõuna-Eesti kohalike omavalitsuste, maavalitsuste, politsei, päästeameti ja riigimetsa majandamise keskuse esindajad kohtusid 6. veebruaril Käärikul, et arutada Lõuna-Eestis korraldatava õppuse Kevadtorm 2014 ettevalmistust ja kohalike omavalitsuste osa selle läbiviimisel.

Kolonelleitnant Margus Kirsimäe andis lühiülevaate õppusest, mis viiakse 5.–23. maini läbi Viljandi-, Võru-, Tartu-, Valga- ja Põlvamaal. Kaasatud

on toetavate keskustena Ämari lennubaas Harjumaal, kaitseväe ühendatud õppeasutuste matkekeskus Tartus ja Lääne kaitseringkonna staap Eametsas. Õppust juhitakse Käärikult ning õppus lõpetatakse Otepääl.

Kevadtorm 2014 on jaotatud nelja etappi: I etapis koonduvad üksused Kanepi piirkonda; II etapis toimub üksuste rännak Nursipalu polügoonile; III etapis täidetakse lahinguülesandeid, kus kaasa on haaratud kõik eelnimetatud maakonnad, ja IV etapis lõpetatakse õppus Otepääl.

Kaitsetööstusnõukogu: kaitsetööstus peab toetama laiapindset riigikaitset

K

odumaist kaitsetööstust tuleb arendada laiapindse riigikaitse vaimus ning kaitsetööstus peab sisalduma laiapindse riigi­kaitse arengukavas, tõdes 19. veebruaril kaitseministeeriumis kogunenud kaitsetööstusnõukogu.

Arengukavaga järgi peab aastaks 2022 olema sõlmitud viie märkimisväärse Eesti kaitsetööstuse innovaatilise toote müügitehingud eksporditurgudel.

Vähemalt neli rahvusvaheliselt tuntud kaitsetööstusettevõtet peavad olema teinud Eestisse investeeringuid. Samuti on eesmärk luua igal aastal vähemalt

üks riigikaitse uus toode või teenus, mis toetab riigikaitse arengukava elluviimist.

Kaitsetööstusnõukogu on kaitse­ ministri juhitav ja kaitsetööstuspoliitika osapooli koondav organ, mis kontrollib kaitsetööstuspoliitika elluviimist.

Nõukokku kuuluvad esindajad riigi­ kogust, välisministeeriumist, rahandusministeeriumist, siseministeeriumist, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist, rahvusvahelisest kaitseuuringute keskusest, Tallinna tehnikaülikoolist, kaitseväest ja Eesti kaitsetööstuse liidust.

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Alates 9. jaanuarist saavad Androidnutiseadmete kasutajad alla laadida eesti–inglise–eesti militaarsõnastiku, mis võimaldab kerge vaevaga tõlkida sõjandusalast sõnavara. „Rakendus „Sõjakooli sõnastik” sisaldab kaitseväes olulisi termineid, üldkeelesõnu ja -väljendeid, täiendades sel moel sõjandusterminoloogia andmebaasi Militerm,” ütles rakenduse projektijuht Epp Leete.

Nutirakendust saab Google Play keskkonnast tasuta alla laadida ja see kasutab Google’i otsingut, mis tähendab, et ta otsib kõiki kirjed, kus sõna või täheühend esineb. Rakendus uueneb automaatselt kaks korda kuus ja kõigil kasutajail on võimalik teha sõnastiku täiendusettepanekuid.

USA Euroopa erivägede ülem: Eesti eriväelaste panus Afganistanis on arvestatav

6

MAAILM 10

1

2

013. aasta detsembris teatas mitu meediaväljaannet, et Venemaa paigutab Kaliningradi oblastisse Iskander-M-tüüpi lühimaaraketid, kuid selle lükkas hiljem ümber Venemaa president Vladimir Putin. Venemaa kaitseministeeriumi pressiteenistuse juht kindralmajor Igor Konašenkov kinnitas kohalikule meediale, et Iskanderi rakette tõepoolest paigutatakse Venemaa Lääne sõjaväeringkonda, kuid ei kinnitanud nende paigutamist Kaliningradi. RIA Novostile antud kommentaaris sõnas Konašenkov, et Iskanderi raketipataljonide paigutamisega Lääne sõjaväeringkonda ei rikuta ühtegi rahvusvahelist kokkulepet. Iskanderite paigutamine tähistab Venemaa ja NATO vahelisi kasvavaid erimeelsusi, eriti NATO Euroopa raketikaitseprogrammi osas. Nimelt näeb Venemaa NATO raketikaitseprogrammis strateegilist ohtu oma heidutusvõimele, kuigi NATO kinnitab, et programm ei ole suunatud Venemaa, vaid Iraani vastu. Venemaa kasutas väidetavalt sarnaseid rakette ka 2008. aasta sõjas Georgia vastu.

2

Tšaadi rahuvalvajaid seostatakse KAV-i tsiviilisikute tapmisega

SÕDUR NR 1 (76) 2014

ÜRO inimõiguste ülemvoliniku kabineti poolt avaldatud raport seab kahtluse alla Kesk-Aafrika vabariigis paiknevate Tšaadi rahuvalvajate neutraalsuse. Kuigi Tšaad on andnud olulise panuse Kesk-Aafrika vabariigi toetusmissiooni, siis küsitavusi tekitas Tšaadi rahuvalvajate tegevusetus 2013. aastal president François Bozizé kukutanud islami taustaga mässumeelse Séléka rühmituse rünnaku ajal. Tšaad paigutas väed riiki selleks, et kaitsta KAV-i pealinna Banguid, kuid tegelikult ei teinud Tšaadi rahuvalvajad mässuliste peatamiseks midagi. ÜRO inimõiguste ülemvoliniku vaatlejate poolt intervjueeritud tunnistajate sõnul on Tšaadi väed hoopiski aidanud endisi Séléka mässulisi ning rühmitusse kuulub mitu Tšaadi kodanikku. Lisaks on väidetavalt esinenud juhtumeid, mil Tšaadi rahuvalvajate käelinte kandnud endised Séléka mässulised on otsinud kristlikke anti-balaka võitlejaid ning lasknud maha tsiviilisikuid, kelle hulgas on ka naisi, lapsi, vanureid ja invaliide. Tšaadi

ARHIIV

Venemaa paigutab oma läänealadele Iskanderi rakette

praegu pisut vähem kui 2000 Uganda sõdurit. Uganda presidendi sõnul on sõdurite seas juba lahingutegevuses haavatuid ja hukkunuid.

4

USA helikopter kukkus Afganistanis alla

rahuvalvajaid asus kaitsma ÜRO KAV-i rahu­ tagamise bürood juhtiv Senegali kindral Babacar Gaye, kelle sõnul võitleb Sélékaga koos küll tšaadlasi, kuid tegu pole Tšaadi armee liikmetega.

3

Uganda saatis väed Jubasse

Uganda armee kinnitas 20. detsembril, et saadab väed Lõuna-Sudaani pealinna Jubasse, sest üha laienev nueri hõimu elanike süstemaatiline tapmine suurendab ohtu täiemõõtmeliseks kodusõjaks. Pinged on riigis kasvanud alates eelmise aasta juulikuust, mil asepresidendi kohalt tagandati nueride juht Riek Machar, misjärel sai temast valitseva Sudaani vabastusliikumise teisitimõtlejate tiiva juht. Macharile lojaalsete eliitvägede ja dinka hõimu kuuluva presidendi Salva Kiri toetajate vahel algas armee kasarmutes tulevahetus, mis seejärel levis peakorteritesse. Pärast 120 sõduri ja 500 tsiviilisiku elu nõudnud tulevahetusi saavutas Sudaani vabastus­armee lõpuks 19. detsembril kontrolli, kuid Jonglei osariigis jätkasid eri pooled võitlust. Erinevate allikate hinnangul on Lõuna-Sudaanis

17. detsembril kukkus Afganistanis Zabuli provintsis alla USA sõjaväehelikopter. Õnnetus nõudis kuue pardal viibinu elu ning üks isik pääses vigastustega. Kopteri mark oli Sikorsky UH-60 Black Hawk. Kui algselt arvati, et tegu oli mootori tehnilise rikkega, siis hilisemate tõendite selginedes arvatakse, et helikopteri kukutas alla Taliban. Black Hawki lähedal lennanud teise helikopteri meeskonna sõnul nähti küll sähvatust, kuid mitte Talibani maavägesid. Seetõttu ei olegi õnnetuse täpne põhjus täiesti selge. Alates Afganistani operatsioonide algusest 2001. aastal on kõikide liitlaste peale kokku kaotatud 136 helikopterit. Neist 29 kukkusid alla vaenlase tegevuse tagajärjel. Lisaks on kaotatud 50 tiibadega lennumasinat, neist vaid 7 vaenlase tegevuse tagajärjel. Lisaks vaenlase tegevuse ohule on Afganistan ka kliima poolest kahjulik pöörleva tiivikuga õhusõidukitele. Väga ulatuslikult kõikuv temperatuur tähendab seda, et helikopterid tegutsevad pidevalt oma võimekuse piiril ega ole seetõttu väga ohutud.

5

Prantsuse kindrali sõnul ei ole religioon KAV-i konflikti põhiküsimus Prantsuse armee Kesk-Aafrika kontingenti juhtiva kindral Francisco Soriano sõnul on kohatu religiooni pidada KAV-i konflikti võtmeprobleemiks, nagu seda on teinud Lääne meedia. 16. jaanuaril ajakirjanikele tehtud videoettekandes ütles Soriano, et riigi kristlastest enamuse ja elanikkonnast 10% moodustava moslemite vähemuse vahelised erimeelsused ei ole probleemi tuum. Kindral Soriano väitel on ta pidanud pikki vestlusi nii riigi katoliku peapiiskopi kui ka peaimaamiga, kes teevad omavahel koostööd ega jaga Lääne meedia arvamust, justkui oleks tegu usukonfliktiga. Samuti lisas ta, et pinged riigi

Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (detsember 2013 – jaanuar 2014)

1 8

7

7

9 6

4

2

5

176

3

miljardit eurot kavatseb Jaapan kulutada järgmise viie aasta jooksul dünaamilise ühendatud kaitsejõu ülesehitamiseks. Uue kaitsepoliitika eesmärk on säilitada Ida-Hiina meres asuvate saarte ümber õhu- ja mereväe ülekaal ja vastata paremini halli tsooni olukordadele. pealinnas Banguis vähenevad. Päev varem, 15. jaanuaril ühel ÜRO üritusel esinenud Prantsuse ÜRO saadiku Gerard Araud’ kirjeldus situatsiooni kohta on aga vastupidine. Araud’ sõnul hoopiski alahinnati algselt kahe kogukonna vahelist vihavaenu. Kui Soriano sõnul hoiab rahumissioon olukorda KAV-is kontrolli all, siis Araud’ hinnangul ollakse sattumas „peaaegu võimatusse olukorda”.

6

Hezbollah veab Liibanoni Süüria relvastust

Wall Street Journali andmetel veab Süüria oma kõige väärtuslikumaid relvi Liibanoni võitlusrühmitusele Hezbollah’le. Nimelt demonteeriti Süürias Vene päritolu laevatõrjeraketisüsteem Jahhont ning smugeldati Liibanoni. Wall Street Journali sõnul veetakse ka teistsugust keerulisemat ja kallimat relvastust Hezbollah’ kontrolli all olevatesse asupaikadesse. Siiski pole võitlusrühmitusel veel kõiki 300 km lennuraadiusega Vene raketi koostisosi. Tegevuse eesmärgiks peetakse seda, et Iisraelil on keerulisem Hezbollah’ kontrolli all olevaid raketisüsteeme õhurünnakute käigus tabada. Iisrael on viimase aasta jooksul Süürias teinud mitu õhurünnakut, millest ühe eesmärk oli tabada just Latakia lähedal asuvat Jahhonti hoidlat.

7

Poola tellib Saksamaalt tanke juurde

8

Suhhoi täitis Venemaa ees Su-34 tellimuse

Venemaa õhuvägi sai lõpuks viimased Suhhoi Su-34 lennukid, mis telliti 2008. aastal sõlmitud lepingu alusel. 32 lennuki tootmiseks sõlmitud lepingu täitmist tähistati pidulikult Kesk-Venemaal VP Tškalovi Novosibirski lennukitehases. Pärast tellimuse täitmist hakkab Suhhoi tegelema 2012. aastal Venemaa kaitseministeeriumi tellitud õhusõidukite tootmisega. Järgmised 92 õhusõidukit antakse lepingu järgi üle 2020. aastal. Venemaa kaitseministeerium kavatseb varustada Su-34 lennukitega viis eskadroni, vahetades välja vananevad nõukogudeaegsed Su-24 lennukid.

9

NATO pikendas Patrioti siirmist Türki

NATO otsustas vastata Türgi palvele ja pikendas Raytheon MIM-104 Patriot pindõhk-tüüpi raketisüsteemi kuue patarei kohalolu Türgis, et vastata võimalikele ohtudele Süüriast. Süsteeme pakkusid Türgile nii USA, Saksamaa kui ka Hollandi õhuvägi. Algselt palus Türgi neid juba 2012. aastal. 2013. aasta jaanuaris sai töövalmis esimene, Hollandi pakutud raketipatarei.

USA ja Holland pikendavad kahe raketipatarei siirmist aasta võrra, kuid Saksamaa ei ole veel nõusolekut andnud.

10

USA armees kavandatakse järgmise 30 aasta kaitse-eelarvet USA armee on koostanud uue 30 aasta kava, mille abil soovitakse paremini ette näha oma relvasüsteemide hoolduse ja ülalpidamise kulusid. Plaan antakse 2015. fiskaalaasta avaldamise ajaks kongressile üle. Tavapärase 5 aasta plaani väljavahetamine 30 aasta plaani vastu aitab armee hinnangul ette näha ja vältida teatud dilemmasid, mis võivad esineda 5 aasta plaani kavandamisel.

2,23

miljardit eurot andis Saudi Araabia Liibanonile Prantsusmaalt relvastuse ostmiseks. Annetuse üheks eesmärgiks peetakse soovi vähendada Saudi Araabia peamise piirkondliku rivaali Iraani toetatud Hezbollah’ mõju nii Liibanonis kui ka Süürias, sest just Hezbollah’l on neis riikides kontroll relvastuse üle.

25%

kasvab Venemaa asekaitseministri Juri Borissovi sõnul eelmise aastaga võrreldes 2014. aasta riiklik kaitsetellimus, tõustes 31 miljardilt eurolt 2013. aastal 39,3 miljardini sel aastal.

100

kasutatud Leopard 2A6 lahingutanki soovib soetada Soome Hollandilt. Varasemast ajast on Soome käsutuses 100 Leopard 2A4 tanki, mis osteti alates 2003. aastast Saksamaalt.

2,52

miljardit eurot oli Lõuna-Korea kaitseekspordi maht 2013. aastal, mis on riigi jaoks uus rekord, kasvades 2012. aastaga võrreldes suisa 40% ning 2006. aastaga võrreldes lausa 14 korda.

22

Gripen E hävitajalennuki soetamiseks korraldatakse Šveitsis 18. mail rahvahääletus. Viimaste küsitluste andmetel pooldab üksnes 37% rahvast Gripenite ostu.

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Poola ja Saksamaa sõlmisid 187 miljoni euro suuruse tehingu, millega Saksamaa müüb Poolale 105 Leopard 2A5 ja 14 Leopard 2A4 tanki ning nendega seotud sõidukit: 18 Bergepanzer 2 soomussõidukit, 120 Daimler-Benz DB 1017 A 4 × 4 veokit, 40 Unimog U 1 300/L 4 × 4 väikeveokit ja 40 Mercedes-Benz MB 250 4 × 4 ATV-d. Poola saab esimesed tankid juba käesoleval aastal ning kogu tellimus täidetakse 2015. aastal.

Leopard 2A5 tankid on heas seisukorras ning peaksid enne suuri uuendusi ja remonte vastu pidama hinnanguliselt 15 aastat.

Poola kaitseministri Tomasz Siemoniaki sõnul tahetakse järk-järgult välja vahetada

500 Vene päritolu T-72M lahingutanki ning soovitakse, et just Leopard 2 oleks Poola armee lahingutank.

AASTAPÄEV

KRISTJAN SAAR

8

Meie riigikaitse tugevus sõltub meist kõigist

Ü SÕDUR NR 1 (76) 2014

heksakümmend kuus aastat tagasi otsis Eesti oma võimalust. Sõna otseses mõttes oli meie rahvas kahe tule vahel.

Enamlaste taganemise ja sakslaste pealetungi keerises tuli leida see õige aeg ja koht, et teha teoks üks unistus.

See oli unistus vabast Eesti riigist.

Esimese maailmasõja keerises ja kammitsate vahel oli olemas üks paik, kus kohalike inimeste kartmatus ning soodsa-

mad asjaolud soodustasid selle unistuse teostumist. See paik oli Pärnu linn.

23. veebruaril Endla teatri rõdult etteloetud „Manifest Eestimaa rahvastele” vallandas pärnakate hulgas tõelise vaimustusetormi.

Vabariigi väljakuulutamiseks olid tublid Pärnu koolitüdrukud saanud valmis sinimustvalged lindid, mida rahvale jagati ja uhkusega rinnas kanti. Uhkusega kanname neid värve ka täna.

Nii nagu täna on Eesti vabariigi sün-

Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terrase 96. aastapäeva paraadil Pärnus 24. veebruaril 2014.

kõne

Eesti

vabariigi

nipäeva puhul üles rivistatud kaitse­ väe, Kaitseliidu, sisekaitseakadeemia ja liitlaste üksused, toimus siinsamas üheksakümmend kuus aastat tagasi 24. veebruaril Eesti vabariigi esimene sõjaväeparaad. Pärnu on meie riikliku iseseisvuse häll.

Nagu me kõik teame, tuli iseseisvuse kaitseks peagi, relv käes, sõtta astuda. Vabadussõja rinnetel karastus Eesti iseolemise jõud. Sealt sai tuld vaimsus, mis kandis meie rahva vabaduse leeki nii headel kui ka halbadel aegadel. Sõjas sündis ja kasvas, võitis koos eesti rahvaga Eesti kaitsevägi.

9

riigi kaitseks välja õppinud ja haritud inimesed, kes teavad ja tunnevad oma kodukoha metsi, soid ja heinamaid, aga ka tänavaid ja tagahoove. See paneb aluse tugevale maakaitsele, mis on Kaitseliidu peamine sõjaline ülesanne.

Eesti sõjaline riigikaitse tugineb kahele võrdselt olulisele alustalale – iseseisvale kaitsevõimele ning liitlassuhetel põhinevale kollektiivsele kaitsele.

Kuu aja pärast tähistame kümne aasta möödumist sellest päevast, mil Eesti võeti NATO täieõiguslikuks liikmeks.

NATO on selle kümne aasta jooksul oluliselt muutunud.

Esiteks on tänaseks selgelt aru saadud, et külma sõja lõppemisega pole need ohud kuhugi kadunud, mille tõrjumiseks NATO loodi, ehk teisisõnu – alliansi põhiline ülesanne on ka tulevikus kollektiivne kaitse.

Teiseks on enam kui kümme aastat kestnud sõda Afganistanis lihvinud liitlaste relvajõudude koostöö sellisele tasemele, millest varem ei osatud unistadagi. See on väärtus, mida tuleb hoida.

Selleks tuleb liitlastel regulaarselt mahukaid õppusi läbi viia, eriti aga neid, mis harjutavad kollektiivset kaitset.

Näiteks viimasel NATO suurõppusel läinud sügisel harjutati Eesti kaitsmist NATO lepingu viienda artikli alusel.

Kordan veelkord – see on vajalik! Meie idapiiri taga eelmisel aastal toimunud mastaapsed manöövrid kinnitavad seda tõdemust.

Meie sõjaline kohalolek Afganistanis hakkab praegusel kujul ümber saama.

NATO koos paljude partneritega on teinud ära suure töö. Aeg on küps selleks, et afgaanid oma riigikaitse eneste õlule võtaksid.

Ma tänan Eesti kaitseväelasi, ohvitsere, allohvitsere ja sõdureid, teie teenistus Afganistanis on olnud silmapaistev. Mul on au ja hea meel juhtida kaitseväge, kus teenivad Eesti ja maailma parimad sõdurid!

On selge, et kriisid ja mured ei ole maailmast kuhugi kadunud. Esiteks, Kesk-Aafrika vabariik – Euroopa Liidu liikmesriigina on Eesti otsustanud anda oma panuse selleks, et olukord seal rahuneks ning Aafrika Liidu rahuvalvajatel tekiks võimalus seal korda hoida.

Eesti riigi otsus minna appi kodust kaugel näitab veelkord veenvalt, et oleme liitlased, kellega saab keerulistel aegadel arvestada.

Teiseks. Ma ei tea, mis ootab ees kodu­sõjas vaevlevat Süüriat ning kas ja kuidas maailm seal toimuvale lõpuks reageerib. Ka Eesti piirist mitte kaugel,

Ukrainas, on olukord jätkuvalt muret­ tekitav ning selge on see, et sealsete sündmuste võimalikult tumedaim käik ei jäta mõjutamata kogu Euroopat.

Eesti on oma riigikaitset üles ehitades ning NATO ja Euroopa Liidu sõpradega koostööd tehes lähtunud ikka talupojatarkusest ning arusaamast, et oma kodu ja pere turvalise käekäigu eest tuleb hoolt kanda. See tähendab ka oma riigi kaitsesse oskuslikku ja tarka panustamist.

Nutikad lahendused ja uudne mõtlemine on Eesti riigikaitse jaoks samavõrd olulised kui meie traditsioonid ja väärtused. Üha tähtsamaks muutub selge suunataju ja terav nägemine kübermaailmas, sest see maailm on väga tihedalt põimunud meie tegelikkusega. See on osa meie igapäevaelust.

Koos oma liitlaste ja sõpradega oleme osa kindlusest, mille kaitsmine on meie kõigi ühine ülesanne, see kindlus on NATO. Selle kinnituseks on täna siin kaitseväeparaadil üles rivistatud meie külalised Ameerika ühendriikidest, Ühendkuningriigist ja Taanist, kellega meie sõdurid on õlg õla kõrval võidelnud Lõuna-Afganistanis Helmandi provintsis. Meil on külas ka meie lõunanaabrid, head sõbrad ja liitlased lätlased ja leedulased. Me täname teid!

Eesti riigi julgeoleku ning hea käekäigu eest seismisel on esirinnas olnud alati meie veteranid. Neid peeti esmakordselt üldrahvalikult meeles eelmise aasta aprillis, jüripäeval. Need mehed ja naised, kes meie riiki on teeninud Eestist eemal, väärivad tunnustust ja sügavat lugupidamist.

Selle lugupidamise ning toetuse väljendamiseks sai eelmisel aastal valitud sinilillemärk. Õige pea on teil kõigil põhjust silmi rohkem lahti hoida ja taas märgata sinilille. Ka sellel aastal tähistame jüripäeval veteranipäeva.

Head kaasmaalased, täna oleme koos selles samas paigas, kus peeti esimene kaitseväeparaad. Seda silmas pidades ja oma riigi sünnipäeva tähistades tuleb teha sügav kummardus kõigi nende ees, kes oma julguse ja pealehakkamisega meie riigile aluse panid; kes seda oma elu hinnaga kaitsesid, aga kindlasti ka nende ees, kes seda täna, nüüd ja praegu teevad.

Olgu meil selge see, et eesti rahva iseseisvus ja vabadus ei ole kunagi olnud ega saa mitte kunagi olema iseenesestmõistetav. Meie rahva ja vabaduse kaitseks on loodud Eesti riik.

Elagu Eesti vabariik!

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Alates Vabadussõja esimestest lahingutest on Eesti kaitsevägi olnud rahvavägi. Tõeline löögijõud ja võitlusind saavutati Vabadussõjas alles siis, kui kogu rahvas ühise eesmärgi järgi joondus.

Koolipoisid ja üliõpilased olid need, kes noorusliku uljuse ning vaimustusega sütitasid sõdima ka teisi. Paljude ohvriks toodud elamata elude ja kannatuste pinnalt rajati riik, mida me täna peame oma koduks.

Seda sama vaimsust, mida Vabadussõjas kandsid tudengid ning õpilased, on tarvis ka täna. Hariduse ja tarkuse poole püüdlevate noorte osalemine riigi­elus on selge märk sellest, et Eesti on ka tulevikus kindlalt hoitud ja kaitstud.

Meie peredes ja kodudes, meie külades ja linnades, meie keskel on inimesed, kes hoiavad värskena sidet rahva ja riigikaitse vahel.

Ajateenistusele tuginev reserv­ vägi on meie sõjalise riigikaitse peamine sammas. Sellele sambale tugineb meie iseseisev kaitsevõime, mis koos liitlaste panusega moodustab raudse terviku.

Reservväe tugevuse ja võitlusvõime vundament valatakse ajateenistuses.

Sestap on oluline, et see aeg, mis väljaõppele on mõeldud, oleks võimalikult targalt sisustatud.

Eesti kaitseväe ja riigi ülesanne on parimate võimaluste ja tingimuste loomine selleks, et lisaks kõrgetasemelisele sõjalisele väljaõppele saaksid noored ellu kaasa ka isamaa-armastuse, õiged väärtused ja püsiva relvavendluse.

Reservarmee vankumatu müür laotakse õppekogunemistel, kus teadmisi ja oskusi värskendatakse ja proovile pannakse. Samm-sammult oleme liikunud selles suunas, et reservõppused kaasaksid üha rohkem jõudu. Nii saame parema ja täpsema pildi oma riigi kaitsevõimest.

Meie reservväe tugevus sõltub meist kõigist – seega toetagem oma lähedasi, sõpru ja kaastöötajaid, kes lisaks oma igapäevatööle ja pereelule annavad oma panuse meie kõikide julgeolekusse.

On siiras heameel, et üha enam tööandjaid on näidanud üles mõistmist ning tuge. Nemad mõistavad, et ühest korralikust reservväelasest paremat töötajat ja kolleegi on raske leida.

Eesti riigikaitse ülesehituse siduv element on vaba tahe. Esmapilgul on kõrvalseisjal keeruline aru saada, miks ja kuidas meie inimesed omast vabast tahtest riigikaitsesse panustavad. Eestile on Kaitseliit aga oma kodu ja riigi kaitsesse panustamise loomulik osa.

Kaitseliidu suurim väärtus on oma

10

FOOKUS

Uus arengukava toob laiapindse riigikaitse „Tagala õigeaegseks korralduseks, tagala peal lasuvate ülesannete kiireks täitmiseks ja tagala korralikuks tööks ei ole mõeldav sõjakorraks ellu kutsuda uusi omaette keskasutusi ja kohapealseid asutusi, vaid selleks tuleb rakendada ning ette valmistada juba rahuajal teotsevaid kaitseväe, kaitseliidu, ministeeriumide ja kohapealseid riigi- ja omavalitsuste asutisi ning organisatsioone ja neid tööle rakendada sõja korral selliselt, et samad organisatsioonid ja asutised, kes tegid rahu ajal ühe või teise ü lesande täitmiseks eeltöid – ise neid ülesandeid lahendaksid ka sõja kestel.”

Kaitsevägede staabi ülem kindral­ major Nikolai Reek riigikaitse nõukogu istungil 18. veebruaril 1935.

P SÕDUR NR 1 (76) 2014

eatselt valmiv riigikaitse arengukava mittesõjaline osa vaatleb esmakordselt Eesti riigi kaitset laiemalt kui puht-sõjaline kaitse.

Rahvusvaheline julgeoleku- ja majanduskeskkond on viimastel aastatel pidevalt muutunud ja see on muuhulgas toonud kaasa vajaduse üle vaadata riigikaitse planeerimise peamised alused. Riigi ja kodaniku heaolu ja julgeolekut mõjutavate tegurite arv on võrreldes varasemaga märkimisväärselt suurenenud ja üha enam sõltub ühiskonna julgeolek uutest muutujatest nagu küberkaitse, energeetika ja sideteenuste toimekindlus, psühholoogiline kaitse.

Näiteks Venemaa sõjalist rünnakut Georgia vastu 2008. aastal saatsid erinevad sõjalist operatsiooni toetavad tegevused, näiteks kasvas vaenuliku informatsioonilise mõjutustegevuse intensiivsus, globaliseerunud inforuumis loodi väärkuvandid Georgiast kui konflikti peamisest põhjustajast, samuti küberrünnakud riigi oluliste veebilehtede vastu, et takistada nii riigi normaalset toimimist kui ka levitada üldist segadust. Mitmeti sarnase õppetunni saime

Urmas Reinsalu KAITSEMINISTER

ka ise 2007. aasta aprillis – julgeoleku tagamiseks vajalikud ressursid on Eestisugusel väikeriigil piiratud ning parima tulemuse tagab väheste ressursside parem ristkasutus ja ühtne tegevus sama eesmärgi nimel. Kõik see viitab sellele, et tänapäevases riigis ei piisa enam puht-klassikalisest sõjalisest kaitsest selleks, et riik toimiks ja kodanik tunneks ennast turvaliselt. Eestit ähvardavad ohud võivad olla palju mitme­kesisemad kui puht-sõjalised rünnakud. Sellises julgeolekukeskkonnas tuleb tagada, et erinevad ametkonnad tegutsevad viisil, mis tagab riigi kui terviku toimimise olenemata olukorrast ja loob seeläbi eeldused nii võimaliku konflikti heidutamiseks kui ka vajadusel edukaks lahendamiseks.

RIIGIKAITSE LAIA KÄSITLUSE LÄHTEALUSED Kuigi sõna „riigikaitse” on jätkuvalt paljudes ringkondades kasutusel sünonüümina sõjalisele kaitsele, on juba mitu head aastat mõiste tegelik tähendus olnud hoopiski teine ja laiem.

Riigikaitse laia käsitluse alused on paika pandud 2010. aastal valitsuses

See tähendab muuhulgas ka seda, et kaitsevägi ja Kaitseliit saavad rohkem keskenduda oma põhi­ tegevusele ning paljude seni lahendamata küsi­muste eest vastutab keegi konkreetsemalt.

heaks kiidetud riigikaitse strateegias.

Strateegia kui kaitseplaneerimise ühe peamise alusdokumendi eesmärk on kirjeldada üldist riigikaitse toimimise raamistikku ning püstitada peamised eesmärgid, millest riigikaitse arendamine peab lähtuma. Eelnev, 2005. aastal heaks kiidetud valitsuse tasandi kaitseplaneerimise alusdokument ehk sõjalise kaitse strateegiline kava keskendus peaasjalikult riigi sõjalise kaitse lahendi kirjeldamisele ning välistas mittesõjalise riigikaitse küsimuste kajastamise.

2010. aastal kinnitatud riigikaitse strateegia määratles aga riigikaitse laia käsitluse kontekstis kõik olulisemad sõjalised ja mittesõjalised tegevussuunad, mis on seotud Eesti-vastase sõjalise rünnaku tõrjumise või heidutamisega. Samuti lähtus uus strateegia arusaamast, et sõjaoht võib varases staadiumis ilmneda ka mittesõjalise survena, millele reageerimine nõuab laiemat spektrit riigi vahendeid ja võimeid, kui seda kaitse­ vägi või Kaitseliit pakkuda suudavad.

Teisisõnu näeb riigikaitse strateegia ette vajaduse tegeleda riigikaitse arendamisega tegevussuundades, mida varem ei oldud kavandatud, püstitades seejuures riigikaitsealased eesmärgid kõigile riigikaitse seisukohalt olulisemat rolli mängivatele asutustele. See tähendab muuhulgas ka seda, et kaitsevägi ja Kaitseliit saavad rohkem keskenduda oma põhitegevusele ning paljude seni lahendamata küsimuste eest vastutab keegi konkreetsemalt.

PLANEERIMISPROTSESS – PROOVIKIVI RIIGIKAITSE LAIA KÄSITLUSE RAKENDAMISEL Vaatamata riigikaitse laia käsitluse kehtestamisele riigikaitse strateegias 2010. aastal on selle vormimine kaitse­ planeerimise mudelisse olnud suur proovikivi. Kui Eesti sõjalise kaitse planeerimisprotsess kujunes NATO-ga liitumisele järgnenud aastate jooksul välja ja toimib, siis riigikaitse arengukava mitte-sõjalise peatüki koostamine pole

RIIGIKANTSELEI

11

Kaitseminister Urmas Reinsalu: „Praeguseks on tehtud ära suur töö, et luua ühtsed alused riigikaitse arengukava mittesõjalise komponendi planeerimiseks.”

üheskoos, mis aitab veelgi enam kaasa riigikaitse laia käsitluse rakendumisele.

RKAK 2013–2022 MITTESÕJALINE OSA – EESMÄRK JA TEGEVUSSUUNAD Kui riigikaitse strateegia kirjeldab peamiselt riigikaitse üldisi eesmärke, siis on just riigikaitse arengukava see dokument, mis tuvastab eesmärgi täitmiseks peamised tegevused ja ressursivajaduse.

Riigikaitse arengukava ülesehitus toetub riigikaitse strateegias kinnistatud tegevussuunapõhisele lähenemisele.

Teisisõnu hõlmab arengukava tegevussuunda neid tegevusi, mis on seotud valmistumisega Eesti-vastase sõjalise rünnaku tõrjumiseks või heidutamiseks

Lisaks kajastab arengukava ka riigikaitse juhtimist, mille eesmärk on tagada erinevate tegevussuundade sünkroniseeritud arendamine ja riigi juhtimise tagamine olenemata olukorrast.

ning riigi toimepidevuse suurendamiseks võimalikus kriisisituatsioonis.

Riigikaitse strateegia kohaselt kajastab riigikaitse arengukava kuut üksteisega seotud valdkonda – sõjaline kaitse, tsiviilsektori toetus sõjalisele kaitsele, rahvusvaheline tegevus, siseturvalisuse tagamine, elutähtsate teenuste toimepidevuse kindlustamine, psühholoogiline kaitse. Lisaks kajastab arengukava ka riigikaitse juhtimist, mille eesmärk on tagada erinevate tegevussuundade sünkroniseeritud arendus ja riigi juhtimise tagamine olenemata olukorrast.

Sõjaline kaitse. Nagu juba eespool öeldud, see tegevusvaldkond ilmselt pikemat selgitust ei vaja. Sõjalise kaitse valdkonna peamine arendustegevus on fikseeritud arengukava sõjalises osas, mille kinnitas valitsus aasta eest.

Arengu­ kava sõjalise osa arendustegevust on juba aasta jooksul pikemalt tutvustatud ja eraldi sellel siinkohal pikalt ei peatuks. Eesti sõjaline riigikaitse jääb tuginema eelkõige ajateenistuse baasil komplekteeritud reservarmeele, Kaitseliidu vabatahtlikele, liitlaste pakutavale kollektiivkaitsele ning sõjaliseks riigikaitseks eraldatavale kahele protsendile sisemajanduse kogutoodangust, mis

SÕDUR NR 1 (76) 2014

nii lihtsalt kulgenud. Riigikaitse arengu­ kava sõjalise osa koostamisel saime tugineda aastate jooksul välja kujunenud planeerimisrütmile, mida toetasid nii kvalifitseeritud personal kaitseväes ja kaitseministeeriumis kui ka NATO võimekataloogid, -kirjeldused ja operatiivanalüüsi metoodika. Arengukava mittesõjalise komponendi planeerimisel selline kaitseplaneerimisele omane süstemaatiline taust aga seni puudus ning vaja oli tekitada süsteem, mis sobiks riigikaitse mitte-sõjalise osa planeerimiseks. Ma arvan, et see on suuresti ka õnnestunud.

Vaatamata taustsüsteemide suurele erinevusele on mittesõjalise osa koostamise protsessi läbi viidud enamjaolt sarnaselt sõjalise planeerimise loogikaga. Lähtealuseks on olnud samad ohu­ stsenaariumid, mis on riigikaitsesse kaasatud ametkondades läbi analüüsitud ja mille alusel on tuvastatud olulisemad riigikaitsealased vajadused ning võimepuudujäägid. Kuigi seekord on planeerimine läbitud kahes osas – sõjalises ja mittesõjalises, olen kindel, et järgmise arengukava koostamise protsessi stardipakult suudame liikuda erinevate ametkondadega juba läbipõimunult ja

12

FOOKUS

SÕDUR NR 1 (76) 2014

tagab sõjalise kaitsevõime jätkusuutliku arengu.

Tsiviilsektori toetus sõjalisele. Meie kaitsevõime põhineb paljuski reserv­ armeel ehk teisisõnu tsiviilsektorist mobiliseeritavatel reservväelastel, aga teatud osas ka tsiviilsektorist saadaval tehnikal, mõningatel teenustel, maaalade ja materjalide kasutamisel. Riigikaitse arengukava kohaselt tuleb juba rahuajal planeerida, kokku leppida ja õppustel läbi harjutada tsiviilsektorist mobilisatsiooni korral kaitseväe käsutusse minevate varade kasutuselevõtt, samuti ka võimalik kompensatsioonimehhanism. Viimane on relevantne eriti rahuaja ja õppuste kontekstis. Tegevussuuna arendamisel pöörame ka tähelepanu sellele, et mobilisatsioon ei kahjustaks ülejäänud ühiskonna toimimist, mis sõja korral ju samuti suurenenud surve ja pinge alla satub.

Rahvusvaheline tegevus. Välisministeeriumi diplomaatilise tegevuse peamine eesmärk on kriisi või sõja korral tagada kollektiivkaitse kiire käivitumine, aga ka kaitsta konsulaartegevusega meie välismaal elavaid rahvuskaaslasi. Selleks näeb arengukava ette, et meile oluliste liitlasriikide pealinnades oleksid Eesti saatkonnad vajalikul määral mehitatud, samuti tuleb tagada, et saatkondadel on Tallinnaga sidepidamiseks olemas vajalikud turvatud sidelahendused.

Siseturvalisuse tagamine. See hõlmab peamiselt siseministeeriumi valitsemisala, eelkõige politsei- ja piirivalveameti ning päästeameti tegevust, mille eesmärk on nii rahu kui ka sõja ajal tagada, et Eesti riigi kontrollitaval territooriumil oleks elanikel siiski võimalikult turvaline elukeskkond. Praktikas tähendab see paljuski siseministeeriumi valitsemisala senise töö jätkamist – korrakaitsealase võimekuse suurendamist, pääste- ja demineerimisvõimekuse arendamist, vajadusel piirikontrolli taastamist, ühiskonna toimimiseks vajalike objektide ja isikute kaitse tugevdamist, aga ka erinevate õppuste jätkuvat korraldamist. Samuti täpsustatakse kaitseväe ja Kaitse­liidu rolli siseturvalisuse tagamise toetamisel.

Elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamine. Nimetatud tegevusvaldkond on uues arengukavas mitmes mõttes kõige laiem, sest hõlmab muuhulgas nii majandus- ja kommunikatsiooni-, sotsiaal- kui ka rahandusministeeriumi tegevust. Reaalses elus tähendab see näiteks elektritootmise võimekuse ja elektrivõrgu juhtimise arendamist ja toimekindluse suurendamist, et tagada

hädavajalik elektritootmine ja viimine tarbijani ka kriisi või sõja korral. Samuti pööratakse arengukavaga tähele­ panu strateegiliselt oluliste maanteede ja raudteede käigushoidmisele, aga ka mitme olulise side- ja ringhäälingu lahenduse arendamisele. Samuti tuleb välja töötada haiglate, kiirabivõrgu ja vereteenistuse reageerimisplaanid, sest võimaliku kriisi või sõja korral kasvab kannatanute arv rahuajaga võrreldes ilmselt mitmekordseks. Kõige selle juures tuleb tagada, et nii riigil kui ka kodanikel on võimalik teha hädapäraseid arveldusi ja võtta välja sularaha.

Psühholoogiline kaitse. On ilmselge, et nüüdisaegses sõjas ei toimu lahingud ainult maal, merel ja õhus, vaid ka meedias ja inforuumis laiemalt. Väikeriigina on Eestile oluline, et eestimaalaste kaitsetahe oleks suur, et me oleksime paremini kaitstud vaenuliku mõjutus­ tegevuse eest ning et Eesti rahvus­ vaheline maine oleks hea. Seetõttu on psühholoogiline kaitse normaalne osa demokraatliku riigi kaitsest, selle alaseid tegevusi koordineerib riigikantselei. Arengukava näeb selles vallas muuhulgas ette psühholoogilise kaitse alase akadeemilise ekspertiisi arendamist, valitsuskommunikatsiooni kriisivalmiduse ja avaliku diplomaatia edendamist.

Samuti tuleb arendada riigiasutuste võimet tuvastada ja reageerida vaenulikule mõjutustegevusele, mille eesmärk on kodanike kaitsetahet ja Eesti usaldusväärsust õõnestada.

Riigikaitse juhtimine. Riigikaitse lai käsitlus tähendab muuhulgas ka seda, et juhtimis- ja koordineerimisvajadus suureneb. Selleks, et kriisisituatsioonis püsiksid erinevad tegevussuunad sünkroonis ning riik suudaks aega kaotamata võtta vastu asjakohaseid otsuseid, tuleb tagada selge käsuliin ning õigeaegne informatsiooni jõudmine otsustajateni.

Arengukava näebki selle tarbeks muuhulgas ette korrastada õigusruumi ja kinnistada erinevate ametkondade pädevust ja rolle.

Arengukava koostamise käigus tuvastati tegevussfääre, mille raames on võimalik vähendada asutustevahelist ebavajalikku dubleerimist ja seega piiratud ressursse efektiivsemalt kasutada.

KUIDAS EDASI? Esimene riigikaitse laia käsitluse põhimõttel koostatud riigikaitse arengukava saab lähiajal kaante vahele ja kiidetakse valitsuses heaks. See tähendab, et järgmise kümne aasta oluline siht riigikaitse laiapõhjalisel arendamisel saab maha märgitud. Samas rõhutan, et sellega töö tõeliselt laia riigikaitse ettevalmistamisel alles algab. Arengukavas tuvastatud olulised tegevused ja projektid tuleb kinnistada rakendusplaanis, mille välja­ töötamisega alustatakse arengukava heakskiitmise järgselt. Rakendusplaani abil haakub arengukava laiemalt riigi eelarvestamise protsessiga, mille põhjal planeeritakse ja rahastatakse juba konkreetsed arengukava tegevused aastate lõikes.

Riigikaitse arengukava koostamisega on pandud alus toimiva ja jätkusuutliku riigikaitse ehitamise mudelile. Seni eraldi seisnud valdkonnad on selle protsessiga seotud üheks kokkuvõtlikuks tervikuks. Arengukava koostamise käigus tuvastati tegevussfääre, kus on võimalik vähendada asutustevahelist ebavajalikku dubleerimist ja seega piiratud ressursse efektiivsemalt kasutada. Samuti loob arengukava võimaluse olemasolevate ressursside ja võimete senisest paremaks ristkasutuseks.

Ka pean oluliseks, et arengukava koostamise käigus hinnati riigikaitse strateegia ja ohuhinnangu alusel üle täitmist vajavad riigikaitsealased ülesanded ning puuduvate võimete saavutamiseks vajalikud tegevused.

Olen seisukohal, et planeerimise lõpuks on Eesti riigi kaitsmise erinevad tegevussuunad senisest paremini läbipõimunud ja vastastikku toetavad.

Ametkonnad teavad täpselt nende riigi­ kaitsealaseid kohustusi ja planeerivad vajalikke tegevusi kooskõlas riigikaitseliste prioriteetidega. Investeeringud võimete väljaarendamisse on valitsemisalad omavahel kooskõlastanud ja ressursse kasutatakse senisest tõhusamalt. Kõige selle põhjal toimib riik olenemata võimaliku kriisi iseloomust ning on suuteline ähvardavale ohule reageerima. Ning mis kõige olulisem, Eesti elanikele on tagatud võimalikult turvaline elukeskkond koos kõigi esmavajalike teenuste toimepidevusega.

Viide 1 Salo, Urmas (koost.). Riigikaitse Nõukogu protokollid 1933–1939. Allikapublikatsioon. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2013, lk 291.

MISSIOON

13

Eesti on valmis panustama maailmarahusse mitmel mandril Kesk-Aafrika vabariigis hoogu koguva kaose ohjeldamisele suunatud Euroopa Liidu rahutagamismissiooniks valmistub Eesti kaitseväe üksus, mille väljaõppest räägivad Sõdurile kontingendi ülem kolonelleitnant Sten Allik, Scoutspataljoni ülem major Andrus Merilo ja jalaväerühma ülem leitnant Tanel Rattiste.

K

Kui tõepärase pildi annab praegu märjas metsas harjutamine troopiliste vihmametsade piirkonna oludest? Millised on eridrillid?

Ivar Jõesaar MAJOR

Mjr Merilo: Meil on praegu siin isegi hästi, meil on +1 kraadi. Kui harjutasime õppusel BAM Afganistani minekut, siis oli –10 või rohkem ja sumbati paksus lumes. Paks lumi andis efekti, et mehed olid pidevalt higised, see oli küll samamoodi nagu missioonil. Praegused tingimused on siiski aastaaega arvestades paremad. Me ei saa imiteerida Aafrikat, aga me saame anda tehniliselt ja taktikaliselt nii hea väljaõppe kui võimalik.

Kol-ltn Allik: Ega siin vahet ole.

Sõdur peab õppima keskenduma oma ülesandele, sõltumata sellest, kas tal on väga külm või väga kuum. Loogika on sama.

Ltn Rattiste: Jaodrilli või rühmaharjutust ei mõjuta see, kas võitlejal on kuulivesti all õhuke särk või talvejope.

Milline on olukord pealinnas Banguis ja sellest väljaspool?

Mjr Merilo: Praegu põhineb suurem osa meie informatsioonist jaanuarikuisel maastikuluurel, kui meeskond käis kohapeal. Lisaks hoiame silma peal ajakirjandusel ning kolleegid saadavad meile pidevalt informatsiooni, mida meie anname edasi rühmaülemale, et mehed teaksid, mis seal toimub. Kogu info on avalike allikate põhjal kokku pandud ning ma julgeksin väita, et see on üsna adekvaatne. Tundub, et olukorras pole suuri muutusi. Aeg-ajalt keegi hukatakse, tekivad uued rahutused – sama­moodi oli jaanuaris. Vägivalla suurenemist pole märgata. Tundub, et praegune ajutine president, kes on Bangui

Mida rühm hakkab kohapeal tegema, milliseid ülesandeid täitma?

Kol-ltn Allik: Et minnakse Euroopa Liidu missiooni (EUFOR RCA ehk European Union military operation in Central African Republic) raames, pannakse alles EUFOR-i kontingenti kokku. Kui see on kokku lepitud, hakatakse alles siis ülesandeid jaotama.

Mjr Merilo: Praegune väljaõpe näeb ette, et meie rühm on valmis täitma jalaväerühma ülesandeid. Need on julgestusülesanded, igasugused patrullid, kontrollpostid ja kui vaja, siis ka lahingu­ ülesanded. Samad ülesanded, mida oleme täitnud Afganistanis ja Iraagis ning mis aitavad luua vajalikke tingimusi. Näiteks patrullimine saab kindlasti olla osa lennuvälja julgestamisest, kus erinevad ülesanded kombineeruvad üheks paketiks.

Mis on teie arvates missioonil kõige keerulisem?

Kol-ltn Allik: Rühma tasandil saab vaevalt olla midagi tavapärasemast keerukamat. Rühmarutiinid on ikka ühe­ sugused. Pigem on küsimus selles, mis üksuse koosseisus me tegutsema hakkame. Viimastel missioonidel on meil kogemused Ühendkuningriigi ja Ameerika ühendriikide üksuste koosseisu kuulumisest, meil on väga selge ettekujutus, kuidas nendega asjad käivad ja me oleme sellega harjunud. Praegusel juhul on EUFOR hoopis teise koosseisuga ja seal võivad olla teistsugused mängureeglid. Praegu on kõige suurem küsi-

SÕDUR NR 1 (76) 2014

esk-Aafrika vabariiki mineku ettevalmistusaeg jääb väga lühikeseks. Kuidas kasutatakse uue missiooni ettevalmistamisel Eesti kogemusi senistelt missioonidelt Balkanil, Iraagis ja Afganistanis?

Mjr Merilo: Sellise kiire ettevalmistuse puhul tuginemegi ainult eelnevatele kogemustele. Oleme võtnud palju Afganistani ja Iraagi missioonidest ning lisanud kogemusi Bagdadi linnatänavatelt. Samuti oleme läbi vaadanud meie esimese missiooni Liibanonis ehk lisanud rahuvalve elemente. Meeste Afganistani-taust ning senisele väljaõppele ja missioonikogemusele liidetavad elemendid võimaldavadki seda rühma nii kiiresti ette valmistada.

Kol-ltn Allik: Ära kulub ka kogu Afganistani logistiline kogemus selle kohta, kuidas kontingenti kokku panna, varustada ja kohale saata.

Ltn Rattiste: Juhtivkoosseis on tulnud 2012. aasta lõpus Afganistanist missioonilt ning suurem osa rühmast on juba kaks ja pool aastat Scoutspataljonis koos olnud. Osa meestest on küll õppima läinud kes sõjakooli, kes lahingu­ kooli, kuid põhituumik on jäänud ja ühe rühma kohta päris pikka aega koos püsinud.

Mjr Merilo: See rühm on olnud osa meie Bravo kompaniist, kes on olnud viimase aasta jooksul pataljoni põhiline manööverüksus ja käinud kaasas kõigil õppustel.

senine linnapea, on poliitilist vastasseisu vähendanud, aga rühmituste omavaheline madin pole vähenenud ning vaen ja kättemaksuiha on endiselt õhus.

Kol-ltn Allik: Viimaseid sündmusi vaadates tundub, et tegu on rohkem inimliku tasandi pingete väljalöömise kui hästi organiseeritud rühmituste­ vahelise rivaliteediga. Paljuski on seal tegu rohujuuretasandi probleemidega.

Konfliktid löövad segi tavapärase elukorralduse ja see paneb inimesi teistmoodi käituma. Kuid selge on see, et konflikti kestmine ja eskaleerumine ei sõltu massidest, vaid nende juhtimisest.

14

MISSIOON

Kesk-Aafrika vabariiki suunduva Eesti kontingendi ülem kolonelleitnant Sten Allik, Scoutspataljoni ülem Andrus Merilo ja Eesti jalaväerühma ülem leitnant Tanel Rattiste Nursipalus väljaõpet jälgimas.

FOTO: IVAR JÕESAAR

mus, mismoodi hakkab seal juhtimine välja nägema.

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Kas teie hinnangul on tegu keerulise või lihtsa missiooniga?

Mjr Merilo: See on kõige keerulisem küsimus. Näiliselt võib tunduda, et võrreldes Afganistaniga oleks justkui lihtne.

Aga tegelikult ma arvan, et missiooni keerukuse määrab see, kui ettearvamatu on olukord kohapeal. Me ei tea, kuidas asjad võivad areneda. Me ei tea, millised ohud võivad lisanduda. Seetõttu ma mingil juhul ei nimetaks seda missiooni lihtsaks. Praegu pole seal selget vaenlast, määratleda saab küll ohud, aga needki võivad areneda.

Kol-ltn Allik: Teine asi on see, et me pole üheski varasemas operatsioonis olnud esimeste seas. Kui jätta kõrvale prantslased, kes on juba kohal, läheme EUFOR-iga riiki esimestena ja see on ka kaitseväele täiesti uus kogemus.

Millest lähtuvalt komplekteeriti missiooniüksus ning mida ootate oma rühma ja toetusmeeskondade võitlejatelt?

Mrj Merilo: Me võtsime selle rühma piltlikult öeldes riiulilt ja lisasime sinna juhtkonna. Mis puutub toetusmeeskonda, siis on ka siin püütud võimalikult palju kasutada neid, kellel on varasem kogemus oma valdkonnas.

Kol-ltn Allik: Mandaat on ette antud ning põhimõte on – nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Kui minna tundmatusse kohta, siis igaks juhuks pole mõtet kedagi kaasa võtta. Praegune kooslus tagab, et meie kontingent funktsioneerib sisemiselt hästi ja me suudame täita kõiki ülesandeid. Rühmal on vajalik toetus olemas, et ta suudaks teha kõik, mis ta tegema peab.

Kas ja milliseid sõnu te sango keeles oskate? Kas Eestis suu-

dab keegi tutvustada sealsete kultuuri­eripärade tagamaid?

Mjr Merilo: Luuregrupp on rääkinud meile sealsest olukorrast, aga me pole suutnud leida inimest, kes pakuks kultuuritausta. Me teame, kes on islami­ usulised ja kes kristlased. Ka Afganistanis võttis omajagu aega, enne kui missiooniüksuste väljaõppesse lisandus kultuuripakett. Esimesed üksused on alati läinud väga õhukese pinna pealt.

Kol-ltn Allik: See on selle maa omapära, eks seal tule omajagu üldistusi teha, sest jõujooned ei käi sageli niivõrd mööda religiooni, vaid hõimupiire.

Hõimusuhete sisemist loogikat on meil tõenäoliselt keeruline enestele seletada ja mõista.

Mjr Merilo: Elu on näidanud, et alati on missiooniüksustes võitlejaid, kes uurivad iseseisvalt väga palju piirkonna tausta. Nii on olnud Kosovos, Iraagis ja Afganistanis. Miskipärast arvan, et osa

15

mehi teab Kesk-Aafrika kultuurist juba päris palju.

Kol-ltn Allik: Oluline on sedastada, et see pole Afganistan ja siin ei saa samu käitumismalle rakendada. Sellest saavad kindlasti kõik mehed aru. See on terve mõistuse ja delikaatsuse küsimus. Tuleb meeles pidada, et mõnda meie käitumise momenti võidakse tõlgendada hoopis teistmoodi. Oluline on sellest aru saada ja ettevaatlik olla.

Ltn Rattiste: Kaitseväelasena oleme kogenud, et kõiges, mis puudutab usku ja traditsioone, on oluline jääda neutraalseks. Siis on endal ka lihtsam vastu võtta otsuseid, kellega rääkida ja kellega mitte.

Kui palju hinnanguliselt vajab meeskond aega adapteerumiseks?

Mjr Merilo: KAV-is peame tuginema prantslaste kogemusele ja nende andmetel on miinimumaeg kaks ja optimaalne kolm nädalat. Selle aja vältel ei tee prantslased raskeid spordiharjutusi, mis sisaldaksid pikamaajooksu, ning väldivad teatud kellaaegadel füüsilisi pingutusi.

apetiitseks teha. Korralik sõjaväesöökla oli vaid prantsuse laagris ja selle võimekus oli piiratud. Ka Afganistanis tehti ju briti toidupaki koostisosadest uskumatuid gurmeeroogi. Sõdurid teavad, et ees ei oota liiga rikkalik toiduvalik.

Mis puutub olmetingimusi, siis me teame seda, mis on Prantsuse laagris, kuid ei tea, mis tuleb EUFOR-i laagrisse. Prantslastel on välidušitelgid, kus on täiesti normaalne pesta, ainus piirang oli, et seal sai käia kord päevas. Afganistanis oli pesemiseks sageli 20-liitrine veekott, mis päikese käes soojenes. Saun oli vaid Camp Bastionis, aga mehed olid väikestes kohtades, Camp Pimonis ja Camp Wahidis, kus olid teised tingimused. Vaevalt et Aafrikas jääb meil aega saunakultuuri tutvustama hakata.

Ltn Rattiste: Seal ongi kogu aeg saun. Viiskümmend kraadi ja suur õhuniiskus. Meid vaadataks veidi imelikult, et miks te siia sauna sisse veel uue sauna teete.

Mis toitu te kohapeal sööte ja kus ööbite? Millised võiksid olla olmetingimused ja kas saun tuleb?

Kol-ltn Allik: Algul, kui pidime minema koos prantslastega, oli jutuks, et läheme prantsuse toidupakile. Nüüd, kui räägitakse EUFOR-ist, ei ole veel selgust.

Mjr Merilo: Kindel on, et sõdurid nälga ei jää. Sõltumata sellest, mis toidu­ pakk on, peab endal olema oskus see

Kuidas sobivad teie kaasavõetavad Pasi soomukid Kesk-Aafrikasse?

Mjr Merilo: Meil lähevad Aafrikasse kaasa samad soomukid, mis tulid Afganistanist ära ja mis on aastaid ennast seal tõestanud. Soomukid on läbinud täishoolde ja need masinad ongi ette valmistatud kuumas kliimas tegutsemiseks. Pasis on küll tehtud kõik ettevalmistused, mis teha annab, aga ega seda kuumust ikka eemal ei hoia.

Mis on teie hinnangul suurimad ohud Eesti kontingendile sel missioonil?

Kol-ltn Allik: Ei saa paralleeli tõmmata näiteks Afganistaniga. Kesk-Aafrikas ei toimu sõjategevust kui sellist.

Tuleb meeles pidada, et üksused on seal mõeldud pigem kohalikke vaenupooli eraldama kui üht poolt toetama ja teist maha suruma. Nende staatus on seega teistsugune. Afganistanis on sissetoodud võõrväed selle missiooni ajaks.

KAV-is on Prantsuse väed olnud aasta­ kümneid. Kohalike suhestumine niiöelda võõrvägedega on hoopis teisest mastist.

Mjr Merilo: Ma ei peaks ohtudeks näiteks haigestumisi või muid terviseriske. Kõik vaktsineerimised, mis võimalik, tehakse eelnevalt ära. Haigeks võib jääda igal pool, Eesti väliõppustelgi. Kui vaja, tuuakse haigestunud ära.

Pigem tuleb tähelepanu pöörata sellele, et rahvamass võib linnas mõne hetkega muutuda märatsevaks jõuguks.

Kuidas ja kui tihti saate kodustega ühenduses olla?

Kol-ltn Allik: Seal on võimalik kasutada internetti ja osta mobiiltelefoni kõnekaart. Kui tekivad tõrked, siis on loomulikult mõeldud ka sellele, meil on oma liinid, et tagada minimaalne kontakt kodustega.

Mjr Merilo: Kohalik mobiilside­ operaator on prantslaste suur kommunikatsioonifirma Orange.

Millist abi pakute sõjapõgenikele, kui tullakse näiteks süüa küsima?

Mjr Merilo: Kohapeal on tavaks, et sõjavägi ei jaga toitu, seal ei jookse hordid sõduritele tormi, et andke süüa.

Kui keegi küsib juua, siis jah, pudel vett antakse, aga seal on väga hästi üles ehitatud ÜRO abiorganisatsioonide

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Kuidas hakkab meeskond prantslastega suhtlema?

Mjr Merilo: Ükski mees rühma sees pole veel kõva häälega deklareerinud, et ta oskab prantsuse keelt. Arvan, et meie seis on sama, mis eesti rahval üldiselt, minul pole ühtki tuttavat, kes räägiks heal tasemel prantsuse keelt.

Kol-ltn Allik: Meil on kokku neli inimest, kes prantsuse keelt vabalt räägivad. Tõlgid on pigem suhtlemiseks kohalike, mitte prantslastega. Euroopa missiooni puhul on selge, et töökeeleks saab inglise keel.

Mjr Merilo: Kohapealsed prantsuse sõdurid, nähes varrukal meie lippu, tundsid huvi, kes me oleme, ja rääkisid täiesti talutavat inglise keelt. Kohalikest 60% räägivad prantsuse keelt ja väga vähesed inglise keelt. Tõenäoliselt räägib Bangui linnas enamik inimesi prantsuse keelt.

Kuivõrd keeruline on Aafrikas logistiline toetus?

Mjr Merilo: Oleneb asjadest, mida sinna saata. Seal opereerivad tavalised tsiviillennufirmad. Meie lendasime Maroko kaudu Air Maroc lennukiga, mis lendab iga päev. Kord nädalas käib lennuk otse Pariisist. Minule oli meie tsiviillend üllatus – ei ühtegi tõrget, ei ühtegi viivitust, ei ühtegi pagasi kadumist. Bangui lennujaam võib-olla polnud nii uhke, aga check-in’i osa – kogu teenindus, teenindaja inglise keel, pileti vormistamine kuni Kopenhaagenini – oli täiesti probleemideta. Seal küll aru ei saanud, et oled Aafrikas, kus on sõjaolukord.

Kol-ltn Allik: Ma ei arva, et Aafrika kui missiooniks uudne koht meile väga palju peavalu valmistab. Kui on olemas sissetöötatud logistilised liinid ning protseduurid, siis ei peaks probleeme olema. Prantslased on oma Aafrika-üksuseid aastakümneid logistiliselt taganud, kuidas see EUFOR-i kontekstis välja näeb, see selgub peatselt.

Millist prantslaste varustust ja tehnikat kasutate? Millist varustust on missiooni eripärast tingitult vaja täiendada?

Mjr Merilo: Meil pole küll ette näha sellist erivarustust, mida varem pole kasutatud. Anname rühmale asju juurde, et nad iseseisvalt hakkama saaksid.

Prantslaste rühmad pole meist sugugi rohkem ega paremini varustatud, tõsi, neil on kõrgema üksuse toetus lähemal.

Kol-ltn Allik: Üks asi on rühma varustus, aga üksikvõitleja varustuses ei saagi midagi erilist rohkem olla. Põhiline, et poisid saaksid puhata ja taastuda.

Kui nii on, siis ei teki probleemi.

16

MISSIOON

Arvestades Kesk-Aafrika vabariigi missiooni eripära, tuletasid Eesti rühma liikmed sõjaväepolitseinike juhendamisel meelde tegevusi kahtlusaluste kinnipidamisel ja läbiotsimisel kontrollpunktis.

FOTO: IVAR JÕESAAR

missioonide töö, kes tegelevad abi jagamisega. Sõdurite osa on tagada võimalikult turvaline keskkond. Tööjaotus on paigas.

Kas teil on kinnitatud ka lahingu­ reeglid juhuks, kui asi väljub kontrolli alt?

Mjr Merilo: Me ei tea veel lahingureegleid, need lepitakse kokku koostöös prantslaste või EUFOR-iga. Aga sõltumata reeglitest on sõduril alati õigus enesekaitsele. See on universaalne kõigil missioonidel. Nad saavad väljaõppe, millisel puhul on neil endil õigus jõudu kasutada. Need on standardlahendused.

Lisaks tulevad reeglid rühmaülemale, et ta teaks, mismoodi vajadusel rakendada lahingujõudu.

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Kuidas te käitute massirahutuste puhul?

Mjr Merilo: Meie praegu sellist välja­ õpet ei tee, sest see ei kuulu tavaoludes Scoutspataljoni väljaõppesse ja meil pole ka spetsiaalset varustust. Mina väidan, et ilma spetsiaalse varustuseta ei saa sõdureid seda tööd tegema panna.

Lisaks on seal Aafrika Liidu missioonil (ingl k The African-led International Support Mission to the Central African Republic, pr k MISCA, Mission interna-

tionale de soutien à la Centrafrique sous conduite africaine) spetsiaalsed märulipolitsei üksused, kes on vastavalt välja õpetatud ja tegutsevad selle n-ö kilpideliini hoidmisega. Meie sõdurite ülesanne on sellisel puhul tagada julgeolekut kaugemalt, mitte olla märatseva rahvamassi sees.

Kol-ltn Allik: Nii prantslased praegu kui ka Euroopa Liidu missioon edaspidi on suunatud sellele, et toetada MISCA üksusi ja olla ise pigem tagaplaanil.

Vahetuid kontrollimisi viivad kontrollpunktides läbi MISCA üksused, teised julgestavad.

Mjr Merilo: Sõltumata sellest, kelle alluvusse meie rühm läheb, teevad nad kindlasti koostööd Aafrika Liidu üksustega, keda on rohkem kui prantslasi.

Kuivõrd meil on olnud alati ka kohalike üksustega koostöö kogemus, ei näe me siin mingeid probleeme.

Kol-ltn Allik: See on pikemas perspektiivis ainuvõimalik lahendus, sest ega sellised konfliktid nii kiiresti lahene ning põhirõhk jääbki MISCA-le. Euroopa Liidu missioon on vähemalt praegu planeeritud küllalt lühike.

Millise eesmärgi te oma rühmale missiooni lõpuks seate?

Mjr Merilo: Kui saadame Scouts­

pataljoni jalaväerühma missioonile, siis peab sellest olema hiljem kasu ka pataljoni ülesannete täitmiseks. Seetõttu peaks rühm tegema võimalikult palju erinevaid rühmale kohaseid asju. Saame Aafrika pinnalt uue kogemuse, mis täiendab kõiki eelnevaid kogemusi. Pataljonile on oluline, et kogemustepakett oleks võimalikult suur. Kui meid pannakse seal tegema vaid laagrivalvet, siis sellest pole Scoutspataljonile mingit kasu. Kui me pole seadnud oma üksusele piiranguid Afganistani oluliselt ohtlikumas keskkonnas, siis ma ei näe põhjust seada neid ka KAV-is, välja arvatud märulipolitsei funktsioon.

Kol-ltn Allik: Teine kogemus on see, mida kogu kaitsevägi saab kontingendi väljasaatmisest. Koostöö küsimused, juhtumis- ja logistikaküsimused EUFOR-i raames. See on oluline tuleviku jaoks. Juba praegusest ettevalmistusest peame õppima järgmise missiooni ettevalmistamiseks.

Ltn Rattiste: Rühmaülemana on mulle kõige tähtsam see, et kui kohale jõuame, siis suudame täita kõik ülesanded, mis meile püstitatakse. Meile on oluline, et me ei jääks ainult laagrisse postidele, vaid saaksime reaalselt tegutseda linna vahel.

JUHTIMINE

17

Ülesandekesksest juhtimisest läbi inimesekesksuse ja väärtuspõhisuse prisma

H

ans von Seeckt on öelnud: „Sõjaväeline juht peab tundma rõõmu kriitilises olukorras vastutuse võtmisest ja keerukate situatsioonide lahendamisest.” Esmalt tuleb aga kaitseväeliste juhtide õpetamisel selgeks teha, et ülesandekeskse juhtimise edukuse tagatis on tugineda oma inimestele ning ühistele väärtustele. Ülesandekesksest juhtimisest on Eesti kaitseväes räägitud aastaid. Inimesekeskse juhtimise põhimõtteid tutvustati kaitseväele juba 1990. aastate keskel.

Pärast kaitseväe põhiväärtuste ümbersõnastamist 2013. aasta kevadel on hakatud rõhutama ka väärtuste olulisust juhtimises. Neid kontseptsioone on üldjuhul käsitletud eraldi, mis on loonud mulje, et tegu on konkureerivate ja vastanduvate mõistetega. Tegelikult need kontseptsioonid üksteisele ei vastandu.

Veelgi enam – inimesekesksuse ja väärtuspõhisuseta pole ülesandekeskset juhtimist võimalik edukalt rakendada.

ÜLESANDEKESKNE JUHTIMINE

KVÜÕA ORGANISATSIOONI JUHTIMISE LEKTOR

Sellel definitsioonil on hulk puuduseid. Esiteks on probleem sõnastuse kõhklev ja ebalev stiil.

Lausekild „juhtimisstiil, mis püüab edastada”, ei tekita just suurt optimismi selle juhtimisstiili osas. Teiseks ei pea ma õigeks, et juhtimisstiil on seotud ka sobilike ressursside eraldamise või olemasoluga. Ehk teisisõnu, kui pole ressursse, pole ka ülesandepõhist juhtimist. Samas on ülesande täitmiseks vajalike ressursside loomine ülemate alaline ülesanne, vaatamata sellele, millist juhtimisstiili nad evivad. Ressursid on olulised, kuid nad pole juhtimisstiiliga vähemalt sellisel kujul seotud ning see pole ülesandekeskse lähenemise erisus võrreldes teiste juhtimisstiilidega.

Omaette mõttetus on, et tegelikult on igasuguse juhtimistegevuse keskmes, vaatamata kasutatavale juhtimisstiilile, ülesanne. Kui pole ülesannet, mida täita, või eesmärki, mida saavutada, pole ka vajadust juhtida. Kuid nagu ma juba eespool mainisin, on mõiste ise kokkuleppe küsimus.

Oluline on, et ülesandekeskset juhtimist on määratletud kui erilist juhtimisstiili. Ülesandekeskse juhtimise all mõistetakse pahatihti vaid formaalset süsteemi, kus ülemad annavad oma alluvatele teatud kindla ülesehitusega käske, jättes alluvatele piisava otsustamisvabaduse tegutsemisviisi valikul. Selline lihtsustatud arusaam on tegelikult pealiskaudne ja eksitav.

Reaalsuses ei piisa ainult sellest, et alluvad ülemad tahavad tegevusvabadust ning kõrgemad ülemad on valmis seda andma. Need, kellele vastutus

ja tegevusvabadus antakse, peavad oskama ja julgema seda kasutada ning nii vastutuse võtjad kui ka vastutuse andjad peavad üksteist usaldama. Ülesandekeskse juhtimise alus on arusaam, et sõjas pole ideaalseid lahendusi. Kõik tegutsevad puuduliku informatsiooni alusel ja seega on ka vead möödapääsmatud ning neid tuleb aktsepteerida, sest võidab see, kes uue olukorraga kiiremini kohaneb. Ülesandepõhise juhtimise võtmeelemendid on esiteks ülema kavatsus, mis peab olema selge ja arusaadav. Teiseks, alluvate distsiplineeritud initsiatiiv ja tegevusvabadus koos kohustusega tegutseda olukorrapõhiselt ülema kavatsuse raamides. Kolmandaks, ülesandekesksed käsud, milliseid antakse täpselt nii palju kui hädasti tarvis, laskumata mikrojuhtimisse.

Neljas võtmeelement on ülemate ja alluvate vastastikune usaldus ja toetus, mis hõlmab ka valmidust võtta riske ning aktsepteerida tehtavaid vigu.

Seega võiks ülesandekeskse juhtimise sõnastada alljärgnevalt: „juhtimisstiil, mille keskmeks on ülema kavatsus ja mis põhineb initsiatiivil, alluvate tegevusvabadusel kavatsuse elluviimisel ning vastastikusel usaldusel”. Tegu on juhtimisstiiliga, mis nõuab kõigilt organisatsiooni liikmetelt mitte ainult sisemist valmidust selliseks tegevuseks, vaid ka iseenda, oma alluvate ja ülemate tundmist, vastastikust usaldust ning pidevat harjutamist.

INIMESE OSA JUHTIMISEL Ülesandekeskse juhtimise edukaks rakendamiseks on vaja täita kaks eeltingimust: anda ülematele ja alluvatele vastavat väljaõpet ning olla igapäevases juhtimises inimesekeskne. Inimesekesksus on tähtis, sest ülesandekeskse juhtimise üks oluline alustala on kahesuunaline usaldus ülemate ja alluvate vahel. Usaldus sõjaväelises struktuuris

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Et neist seostest aru saada, tuleb vaadata, mida ülesandekeskne juhtimine põhimõtteliselt tähendab. Pean hoiatama, et nimi ise ei anna kontseptsiooni sisu kõige paremini edasi ja nii ütlevad paljudele kaitseväelistele juhtidele võõrkeelsed terminid mission command ja auftragstaktik sootuks enam. Samas on iga märk ja sõna tegelikult kokkuleppe küsimus ning olulisem on see, kuidas me ühe või teise termini või märgi sisu sõnastame. Ülesandekeskse juhtimise mõiste on eesti keeles lahti seletatud maaväe lahingutegevuse alustes: „Ülesandekeskne juhtimine (mission command) – juhtimisstiil, mis püüab alluvatele edastada arusaamist kõrgema ülema eesmärkidest ja alluvate rollist plaanis, et võimaldada neile ülesande täitmisel suurt tegevusvabadust ja sobilikke ressursse.”1

Aarne Ermus

18

JUHTIMINE

SÕDUR NR 1 (76) 2014

ei saa olla pime usaldus. See usaldus peab tuginema inimeste tundmisel. On vaja, et ülemad teaksid selgelt oma alluvate psühholoogilisi omadusi, prognoosiksid nende käitumist erinevates situatsioonides, teaksid nende ametialaste teadmiste ja oskuste piire. Ka alluvad peavad olema suutelised saama aru oma ülema tahtest, mis sõjaväelis-bürokraatlikus keelekasutuses ja ametlikes dokumentides võib olla hägustunud. Üksteise tundmine oli kindlasti võtmetähtsusega, kui vaadata näiteks Saksa Werhmachti edu nii 1940. aastal Prantsusmaa vallutamisel kui ka 1941. aastal idakampaania esimeses faasis. Enamik juhtidest olid üksteist tundma õppinud teenistuse jooksul arvukatel juhtimisharjutustel ning õppustel. Üksteise tundmine, standardsete protseduuride sisseharjutamine ning üksteise võimalike otsuste ettenägemine võimaldas ülematel jätta oma alluvatele tegevus­ vabaduse erinevate taktikaliste situatsioonide lahendamiseks ning seetõttu tekkis ka vajalik paindlikkus, kui reaalne olukord kujunes teiseks, kui oli esmase analüüsi käigus arvatud.

Inimesekesksest juhtimisest rääkides on paraku kaitseväes valdav arusaam, et selline juhtimine tähendab üksikindiviidi vajaduste ja soovide tõstmist kõrgemale organisatsiooni ehk kaitseväe omadest. Nii mõnigi sõjaväeline juht on pärast R. Steigeri raamatu „Inimesekeskne juhtimine” teise trüki ilmumist irooniliselt küsinud, kas ta peab hakkama nüüd sõdurit kummardama.

Rudof Steiger on oma raamatus defineerinud inimesekesksuse järgnevalt: „Inimesekeskse juhtimise juures on kõigi ülesande täitmisesse kaasatute tegevus ja käitumine suunatud püstitatud või kokkulepitud eesmärgi täitmisele, kusjuures tähtsat rolli mängib kaastöötaja, s.t inimene.”2 Inimesekesksus lähtub tõsiasjast, et sõdimine on kollektiivne tegevus ning iga juhtimissituatsioon on inimeste põhjustatud või kujundatud. Sõdurid ja ohvitserid ei ole pelgalt malenupud hiiglaslikul malelaual, kes tuimalt pärast õigele ruudule asetamist teevad seda, mida nad tegema peavad. Nad ei ole ka lihtsalt pildid isiklike toimikute vahel, kelle karjääri emotsioonivabalt, detailidesse süvenemata planeerida ja ühest dokumendivirnast teise tõsta, pidades silmas „kaitseväe vajadusi”. Nad on kõik inimesed oma tugevuste ja nõrkustega, oma emotsioonidega, kes tahavad, et neid märgatakse, kuulatakse ja kes tahavad tunda, et nad on olulised.

Inimesekesksus tähendab eelkõige iseenda ja oma alluvate tundmaõppimist, nende suunamist ja arendamist, nende märkamist nii positiivses kui ka negatiivses, ausat ja avatud suhtlemist ning õiglust. Inimeste tundmine annab ülemale võimaluse sobitada kokku õige inimene ja ülesanne. Aus, avatud ja õiglane lähenemine inimestesse loob usaldava keskkonna. Kõik see toetab otseselt ülesandepõhist juhtimist, luues eeldused selleks, et inimestes oleks tahet näidata üles initsiatiivi.

VÄÄRTUSED KUI KARKASS Kuidas seostub selle kõigega väärtus­ põhisus? Tegevusvabadust andes ja võttes on vaja lisaks ülema kavatsusele veel täiendavat raamistikku, mis aitaks ülemal ette näha oma alluvate võimalikku tegevust, alluvatel olukorras paremini orienteeruda ja paremaid otsuseid langetada ning organisatsioonil toimida tervikliku organismina. Selline täiendav regulaator on organisatsiooni kultuur oma kirjutatud ja kirjutamata reeglite, tavade ja kommetega, eetiliste tõekspidamiste ja väärtustega. Ilma selleta, võttes aluseks ülesande ülimuslikkuse, võiks ju arvata, et eesmärgi saavutamiseks või ülesande täitmiseks on kõik lubatud. Jesuiitide juhtlause „Eesmärk pühitseb abinõu” ei toimi tänapäeval ega tohigi toimida, vähemalt demokraatliku riigi kaitseväes.

Kaitsevägi on ümber sõnastanud oma põhiväärtused 2013. aastal sisemäärustiku uue redaktsiooniga. Need on nüüd ausus, vaprus, asjatundlikkus, ustavus, koostöövalmidus ja avatus. Ülesandekeskse juhtimise kontekstis võib neid lahti mõtestada alljärgnevalt: Ausus antud kontekstis tagab informatsiooni objektiivsuse ja kõikide tasandite vajaliku informeerituse olukorrast. Ausus iseenda ja teiste vastu võib tähendada ka tunnistamist, et tegevusvabadus käib üle jõu ning vajatakse kindlamat ja detailsemat juhtimist.

Vaprus, nagu ka ustavus annavad

Kõige selle juures ei tohi samas unustada ühte väga olulist põhimõtet: see, mida me tahame rakendada sõja- ja kriisiolukorras, peab olema kokku harjutatud ja sisse treenitud rahu ajal.

kindluse, et vaatamata olukorra keerukusele leitakse olukorrale vajalik lahendus või siis vajadusel, kui reaalne olukord seda nõuab, tunnistatakse ka seda ning keegi ei kaldu õigelt eesmärgilt kõrvale oma isiklike nõrkuste tõttu.

Asjatundlikkus tagab juhtimisotsuste igakülgse kalkuleerituse ning hoiab ära rumala riski.

Koostöövalmidus seondub nii asjatundlikkuse ja aususega ning tagab tegevuse koordineerituse kui ka selle, et oma langetatud otsustega ei halvendata oma naabrite olukorda.

Avatus on samalaadselt aususega oluline tagamaks informatsiooni liikumist.

Seega, kui organisatsiooni liikmed need põhiväärtused omaks võtavad ning väärtused saavad osaks meie organisatsioonikultuurist, toetab see oluliselt ülesandekeskse juhtimise reaalset rakendamist. Põhiväärtuste nimetamine või ametlik määramine on paraku alles esimene samm. Kõik, alates reamehest kuni kindralini peavad need väärtused omaks võtma ning nendest ka oma igapäevategevuses ja juhtimisotsuste langetamisel juhinduma.

Kõige selle juures ei tohi samas unustada ühte väga olulist põhimõtet: see, mida me tahame rakendada sõjaja kriisiolukorras, peab olema kokku harjutatud ja sisse treenitud rahu ajal. Kui ülesandekeskne juhtimine on stiil, mida me tahame rakendada kriisi- ja sõjaolukorras, tuleb sellele rohkem pühenduda, mitte ainult erinevatel taktikalistel õppustel, vaid ka muus tegevuses. Raske on saavutada juhtimisharjumust, kui taktikalistel õppustel tahame juhtida ülesandekeskselt, kuid naastes kasarmutesse langeme mikrojuhtimisse.

Kogu meie rahuaegne korraldus, väljaõpe, igapäevane juhtimine peab soodustama ülesandekeskse juhtimise ja initsiatiivikate ülemate arendamist.

Kokkuvõtvalt saab tõdeda, et ülesandekeskne juhtimine moodustab inimesekeskse lähenemise ja väärtuspõhisusega ühtse terviku, kus inimesekesksus mängib olulist rolli kui üksuse väevõime kordistaja ning väärtuspõhisus loob ühtse eetilise ja käitumusliku raamistiku edukaks taktikaliseks tegevuseks.

Viited 1 Eesti Kaitseväe maaväe lahingutegevuse alused.

KVÜÕA taktika õppetool. 2010, lk 253.

2 R. Steiger. Inimesekeskne juhtimine. KVÜÕA. 2011, lk 22.

PERSONALITÖÖ

19

Tegevväelaste hindamisest Kord aastas, peamiselt aasta viimasel veerandil, muutub organisatsioonides aktuaalseks teemaks hindamised ja/ või arenguvestlused. Koos muude möödunud perioodi analüüsidega tehakse kokkuvõtteid ja järeldusi ka tööalasest tegevusest. Nüüd, aasta alguses, mil kiireim vestluste periood kaitseväes peaks läbi olema ning suuremad kired uue hindamissüsteemi rakendamise osas on vaibunud, on sobiv aeg teema üle natuke arutleda.

E

Marge Lillend KVPS J1 ARENDUSJAOSKONNA SPETSIALIST

järgmise perioodi teenistusülesandeid, samuti annab tegevväelane ülemale tagasisidet juhtimise kohta.

Kaitseväe juhtkonna soov oli muuta hindamise protsess formaalse hindamise asemel sisulisemaks. Selleks loodi teenistuskäigu nõukogu ning hindamistulemusi arvestatakse auastmete andmisel, ametikohale määramisel ja (välis) koolitusele saatmisel. Esmakordselt on tegevväelaste hindamisel lisaks tegevusele rahuaja ametikohal lisatud ka sõjaaja funktsioonide hindamine.

Hindamise protsess tervikuna jaguneb neljaks osaks, mis on piltlikult toodud joonisel 1. Hindamisvestlus ise koosneb sõltuvalt auastmest kas kümnest või kaheksast osast, mis kõik toetavad üksteist ning tervikuna annavad ülevaate hinnatava teenistusest. Piltlikult näete hindamisvestluse osasid alltoodud joonisel 2.

Kaitseväe personali­ strateegias on sõnastatud, et kaitsevägi vajab professionaalseid kaitseväelasi, teenistujaid, juhte ja spetsialiste, kes on vaprad, ustavad, ausad ning teevad koostööd.

HINDAMISVESTLUSTE SAGEDUS Seadusest tulenev nõue on, et hindamine toimuks vähemalt üks kord aastas.

Hindamise korras on määratletud, et üldine hindamisperiood kestab septembrist detsembrini. See aga ei tähenda, et hindamist ei tohiks läbi viia ka muul ajal või sagedamini kui üks kord aastas. Kõik sõltub üksuse töökorraldusest ja ülemate valmisolekust alluvatega hindamisvestlusi läbi viia. Soovitav oleks vahekokkuvõtteid teha jooksvalt läbi aasta. Aasta lõpus kipuvad esimese poolaasta tööd ja tegemised vahel ununema ja mõjule pääseb pigem hilisem tegevus, keskendutakse rohkem teise poolaasta töödele ja tegemistele.

Toon näite, miks sagedam kokku­ võtete tegemine oleks kasulikum. Näiteks sattus hinnataval tööalane ebaõnnestumine teise poolaastasse, samas esimese poolaasta töötulemused olid väga head. Sellisel juhul võib vahetu ülem töösoorituse hindamisel keskenduda ebaõnnestumistele, sest see on värskemalt meeles. Samas tuleks vaadata tööaastale tervikuna. Tihedamal vahekokkuvõtete tegemisel saaks kirjeldatud olukorda vältida. Seega oleks lahendus, et ülem peab aastas ka vahevestlusi ning tegeleb olukorraga jooksvalt. Selleks ei pea kasutama hindamise korra vorme, vaid vahekokkuvõtted võivad kajastuda ükskõik millisel ülemale sobival kujul.

AMETIJUHENDI VAJALIKKUSEST Tegevväelaste hindamisvestluse korras on eraldi välja toodud, et hindamise eeldus on hinnatava ametikoha ameti­ juhendi olemasolu. See on oluline selleks, et oleks selgus, milliste tööülesannete täitmist tuleb hinnata. Mitu korda on küsitud, kuidas lahendada olukord, kus ametijuhendit parasjagu ei ole.

Ametijuhendi puudumine ei tähenda automaatselt teenistusülesannete puudumist. Tõenäoliselt on igale tegevväelasele ülem siiski teenistusülesanded püstitanud. Sageli on ametijuhendi puudumine tingitud ka sellest, et min-

SÕDUR NR 1 (76) 2014

rinevatel arenguvestluste alastel koolitustel olen täheldanud, et on hakatud arutlema ka selle üle, kas hindamisalased vestlused (hindamised, arenguvestlused) on enam üldse vajalikud. Mõni koolitaja leiab, et need on oma aja ära elanud ja nii mõnedki suuremad organisatsioonid (nt Microsoft) on tavapärastest hindamismeetoditest loobunud. Samas kasutavad paljud organisatsioonid jätkuvalt erinevaid hindamis- või arenguvestluste meetodeid (erinevad hindamisskaalad, 360° tagasiside, vabad ilma etteantud vormita vestlused jne) või ammutavad neist ideid ja kohandavad endale sobivaks. Eks iga organisatsioon leiab endale parima lähenemisviisi.

Kaitseväe personalistrateegias on sõnastatud, et kaitsevägi vajab professionaalseid kaitseväelasi, teenistujaid, juhte ja spetsialiste, kes on vaprad, ustavad, ausad ning teevad koostööd. Personalistrateegiast tuleneva alaeesmärkide loetelus on alaeesmärk „oskused: kaitseväelased ja teenistujad on professionaalsed ja rakendatud võimetekohaselt, loodud on sõja- ja rahuaja vajadusi tasakaalustavad koolitus- ja arenguvõimalused”. Kõrge professionaalsuse saavutamiseks ja oskuste arendamise üks tööriist on hindamine.

Selles artiklis räägin lähemalt tegevväelaste hindamisest. Kui vana kaitseväeteenistuse seaduse kohaselt viidi läbi atesteerimisi, siis kehtiva kaitseväeteenistuse järgi nimetame sisuliselt sama asja hindamiseks. Kaitseväeteenistuse seaduse § 95 kohaselt hinnatakse tegevväelase vastavust rahuaja ameti­ koha nõuetele, tema senist teenistusalast arengut, teenistusülesannete täitmist ja koolitusvajadust. Hindamisel arutatakse tegevväelase

Järgnevalt tutvustan lähemalt hindamisvestluse läbiviimise nõudeid ja osasid, selgitan neid valdkondi, mille kohta on olnud rohkem tagasisidet ja küsimusi, tutvustan hindamisvestluse uusi osasid ning annan vestluste läbiviimiseks täiendavaid juhiseid.

20

PERSONALITÖÖ gid protsessid on pooleli, töökorraldus muutub jms.

Olukorras, kus hinnata tuleb täpselt määratlemata teenistusülesandeid, peab vahetul ülemal olema väga selge, millist töösooritust on tal õigus hinnata. Positiivse hinnangu korral ei ole probleemi, kuid kui hinnataval on teenistusülesannete täitmisega raskusi, siis ametijuhendi puudumisel on keeruline hinnatava puudustele osutada, sest pole kirjalikult dokumenteeritud, mida ta tegelikult tegema peaks. Seega on ka hindamisvestlus see koht, kus tuleb üle rääkida teenistusülesandeid puudutav osa ning vajadusel selgitada välja vajadus koostada või muuta ametijuhendit.

HINDAMISVESTLUSE KOKKUVÕTTED Tegevväelaste hindamisel on eraldi hindamisvestluste kokkuvõte ohvitseridele ja vanemallohvitseridele ning sõduritele ja nooremallohvitseridele. Sõduritel ja nooremallohvitseridel on veidi lihtsustatum kokkuvõtte versioon. Nende teenistusülesanded on mõnevõrra lihtsamad ja rutiinsemad, mistõttu tähtajaliste teenistusalaste eesmärkide püstitamist ei pruugi alati vaja olla. Seega ei kajastata sõdurite ja nooremallohvitseride hindamisvestluse kokkuvõttes eesmärkide täitmist ega järgmise perioodi eesmärke, samuti ei hinnata juhivõimeid. Juhul, kui vahetu ülem soovib hinnatavaga eesmärke püstitada ja nende täitmist arutada, siis võib ta seda kokkuleppel hinnatavaga vabalt teha. Teemat ei pea lihtsalt ametlikult ehk hindamisvestluse kokkuvõttes kajastama.

Kui enamik hindamisvestluse teemasid on samad vana atesteerimise korraga (võib olla ainult vormiliselt natuke teisel kujul), siis mõni teema on täiesti uus.

Järgnevalt tutvustan hindamisvestluse uusi osasid.

TEGEVUSE HINDAMINE SÕJAAJA AMETIKOHAL

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Täiesti uus mõõde hindamisel on sõja­ aja teema. Nimelt tuleb nüüdsest hinnata järgnevaid teemasid ka sõjaaja ametikohal: eesmärkide täitmine ja püstitamine, teenistusülesannete täitmine, juhivõimeid sõjaaja üksuse juhina, edasise teenistuskäigu planeerimine, koolitusvajaduse planeerimine, ametikohale vastavus.

Et sõjaaja funktsioone hinnatakse esmakordselt, siis ootame huviga tulemusi. Ilmselt tahab selle valdkonna hindamine esialgu harjumist ja harjutamist.

Kõiki eespool mainitud valdkondi tuleb

HINDAMISE PROTSESSI OSAD

Hindamine

Tagasiside Arutelu

Kokkuvõte

Joonis 1. Tegevväelaste hindamise protsessi osad. Skeem Ants Torim. hinnata tingimusel, et tegevväelase sõjaaja funktsioon on määratletud. Näiteks kui tegevväelast ei ole nimetatud sõjaaja ametikohale, siis tema puhul ei saa ka sõjaaja funktsiooni hinnata.

JUHIVÕIMETE HINDAMINE Eraldi hinnatakse juhivõimeid või potentsiaali juhina. Et üksuse juhtimise oskus on kaitseväes väga olulise võimekusena hinnatud, siis on ka see teema eraldi välja toodud. Rõhutaksin veel, et tuleb hinnata ka tegevväelase, kellel hindamise ajal puudub juhikogemus, potentsiaali hakata tulevikus üksust juhtima.

AMETIKOHALE VASTAVUS Tegu on põhimõtteliselt faktide kontrolliga, mistõttu on seda osa vahetul ülemal kõige kergem hinnata. Saab olla ainult kaks võimalust – hinnatav tegevväelane vastab ametikohale ehk kõik nõuded on täidetud (haridus, auaste, sõja­ väeline väljaõpe, kehtiva riigisa-

Nüüdsest tuleb hinnata järgnevaid teemasid ka sõjaaja ametikohal: eesmärkide täitmine ja püstitamine, teenistusülesannete täitmine, juhivõimeid sõjaaja üksuse juhina, edasise teenistuskäigu planeerimine, koolitusvajaduse planeerimine, ametikohale vastavus.

laduse loa olemasolu, tervisenõuded, füüsilise ettevalmistuse nõuded) või ei vasta ametikohale. Isegi kui üks nõue loetelust on täitmata, tähendab see seda, et tegevväelane ei vasta ametikohale.

Vastav kanne tuleb personaliüksusel teha ka hindamise järgselt Baltpersi.

VÄÄRTUSED Kui isik valib organisatsiooni, millega end siduda ja kus ennast teostada, siis üks oluline osa valikute tegemise juures on asjaolu, kas organisatsiooni väärtused, põhimõtted ühtivad isiku enda väärtuste ja tõekspidamistega. Sarnased väärtused aitavad mõlemal poolel – isikul ja organisatsioonil – vastata üksteise vajadustele. Mõlemad pooled saavad sellest kasu. Seega on väärtuste teema ka kaitseväele väga oluline. Kaitseväe põhi­ väärtused on loetletud kaitseväe sisemäärustikus ning kirjeldatud kaitseväe personalistrateegias.

TAGASISIDE JUHILE Kehtiva kaitseväeteenistuse seaduse kohaselt lisaks ülemapoolsele hindamisele annab ka hinnatav tegevväelane ülemale tagasisidet juhtimise kohta. Teenistuse paremaks korraldamiseks on oluline kahepoolne dialoog. Kui vastastikku arutatakse läbi kõik hinnatavat puudutav, siis oluline on ka see, et hindaja ise – vahetu ülem – saaks tagasisidet, kuidas alluvad tema juhtimist näevad ja hindavad. Et tagasiside andmisel oleks mõtet, peab see olema aus. Seega on väga oluline, et alluvad ei pelgaks õiglast infot andmast. Selles osas on tähtis roll täita ülematel. Ülema ülesanne on luua keskkond, kus inimesed on üksteise suhtes avatud. Ülem peab valmis olema lisaks

21

HINNATAKSE

vastavust RA ametikoha nõuetele

senist teenistusalast arengut

ARUTATAKSE teenistusülesannete täitmist

koolituse vajadust

edasine teenistus

faktide kontroll haridus auaste sõjaväeline väljaõpe

MINEVIK teenistuskäik

RS juurdepääsu luba

OLEVIK teenistusülesannete täitmine

TAGASISIDE

TULEVIK edasise teenistuse planeerimine

hinnang ülema juhtimisele hinnatava poolt

tervisenõuded füüsiline ettevalmistus

Joonis 2. Tegevväelase hindamisvestluse läbimise etapid. Skeem Ants Torim. positiivsele tagasisidele saama ka negatiivset tagasisidet. See pole kerge, aga selleks peab valmis olema. Tagasisidet ei tohi isiklikult võtta, vaid kui võimalust õppimiseks ja arenemiseks. Eesmärk on ju ikka osapoolte vajadusi rahuldav töökeskkond ja head töötulemused ning selle tulemusena ka organisatsiooni eesmärkide täitmine.

VEEL UUENDUSI

Kui vastastikku arutatakse läbi kõik hinnatavat puudutav, siis oluline on ka see, et hindaja ise – vahetu ülem – saaks tagasisidet, kuidas alluvad tema juhtimist näevad ja hindavad.

HINDAMISTULEMUSTE VAIDLUSTAMISEST Juhul, kui tegevväelane ei nõustu oma hindamistulemustega, saab ta need vaidlustada. Samas saab vaidlustada ainult ametikohale vastavuse hindamist ehk siis vastavust järgmistele nõuetele: haridus, auaste, sõjaväeline väljaõpe, kehtiva riigisaladuse loa olemasolu, tervisenõuded, füüsilise ettevalmistuse nõuded. Kui varem esitati vaie atesteerimiskomisjonile, siis nüüd esitatakse see oma vahetu ülema ülemale ehk hindaja ülemale, kes on kohustatud vaide üle vaatama ja teatama oma otsusest 10 tööpäeva jooksul. Ülejäänud hindamise osade kohta saab tegevväelane hindamislehe kokkuvõttes kirjutada omapoolsed kommentaarid ja alati on võimalus hindaja vahetule ülemale märku anda, kui hindamistulemustega ei olda rahul. Nagu eespool mainisin, on hindaja vahetul ülemal hindamisprotsessis alati võimalus kaasa rääkida.

Uus hindamissüsteem on oma tee alguses ja pikk maa on veel käia. Kindlasti tuleb hindamise käigus välja kitsaskohti.

Et puudusi varakult avastada ja täiendusi teha, on meie kõigi osalus väga oluline.

Mida rohkem hindamisi tehakse, seda rohkem on näha, kus oleks vaja midagi täiustada. Kaitseväe peastaabi personaliosakond võtab meelsasti vastu igasugust tagasisidet hindamisel tekkivate probleemide kohta.

Soovin kõigile uuel tööaastal innukust uutel hindamistel!

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Uudne on uues hindamise korras ka see, et kogu hindamise protsess on võrreldes vana süsteemiga lühem. Kui vanas atesteerimise korras olid protsessi osalised hinnatav, tema vahetu ülem ning omakorda kõrgem ülem, siis uue korra järgi toimub ametlik hindamisprotsess vaid vahetu ülema ja alluva vahel. Kõrgem ülem ei ole enam hindajana ametliku hindamisprotsessi osa. Samas ei tähenda see, et kõrgemad ülemad ei saa olla protsessi kaasatud. Alati on ülematel võimalus hindamistulemustega tutvuda ja vajadusel hindamisprotsessis kaasa rääkida. Nüüd aga ei pea nad järgima rangelt tähtaegu, vaid saavad seda teha endale sobival ajal.

Vana atesteerimise korra kohaselt tegutses atesteerimiskomisjon, kelle põhiülesanne oli tegeleda vaietega ehk komisjon kogunes siis, kui hinnatav oli atesteerimistulemused vaidlustanud.

Uue süsteemi kohaselt keskendutakse pigem tegevväelase edasise teenistuskäigu planeerimisele. Selleks on piloot-

projektina loodud selline organ nagu teenistuskäigu nõukogu. Nõukogu eesmärk on anda hinnang tegevväelastele alates kolonelleitnandi auastmest. Nõukogu ülesanne on vaadata üle tegevväelaste hindamistulemused ning selle põhjal tehakse otsus tegevväelase edasise teenistuse osas – tegevväelane kas jätkab teenistust samal ametikohal või viiakse üle teisele ametikohale. Äärmuslikemal juhtudel võib kõne alla tulla ka teenistusest vabastamine.

Esialgu alustab teenistuskäigu nõukogu koosseisuga kaitseväe strateegilisel tasandil. Sõltuvalt sellest, kuidas nõukogu töö kulgeb, otsustatakse edaspidi, kas luua sarnased nõukogud ka ülejäänud tegevväelaste teenistuskäigu planeerimiseks.

Samas arvestatakse kõikide tegevväelaste hindamistulemusi auastme andmisel. Seega on oluline, et hindamine oleks õigeks ajaks tehtud tegevväelasega, kellele kõrgemat auastet taotletakse.

22

ÜLEVAADE

Kalevi pataljoni väljaõpe ehk samm soomusjalaväebrigaadi poole Läinud sajandi lõpul Kalevi jalaväepataljonis aega teeninud reservväelased küllap mäletavad veel soomukitega läbiviidud maastikuharjutusi. Praegu Kalevi pataljonis Sisu XA-180EST väljaõpet saav kompanii näitab uut küpsust paari kuu pärast Kevadtormil Scoutspataljoni kõrval vastutegevuses.

U

SÕDUR NR 1 (76) 2014

us riigikaitse arengu­ kava näeb ette kaitseväe soomusmanöövervõimet suurendada.

Kui seni on soomukite kasutamine olnud elukutseliste ehk Scoutspataljoni pärusmaa, siis alates eelmise aasta suvest on 1. jala­väebrigaadi koosseisu kuuluv Kalevi jalaväepataljon Tapal ajateenijatele õpetanud tegutsemist mehhaniseeritud üksuse koosseisus. Ongi käes hetk, mil võime endalt küsida – kuidas on ajateenijad uue väljaõppe omaks võtnud ning mis saab meie soomusmanöövervõimest tulevikus?

Seda, et Kalevi jalaväepataljonist saab soomusüksus, teati juba 2011. aastal.

Aasta hiljem pataljoniülema ametikoha vastu võtnud kolonelleitnant Hannes Alesmaa istus juhitoolile kindla eesmärgiga seni kavatsusena õhus rippunud mõte teoks teha. Esimene tõsine probleem oli nooremallohvitseride puudus, mis ei lasknud väljaõpet alustada. Samas oli teada, et 2013. aasta juulikuise eelkutsega kaitseväkke saabuvatest ajateenijatest tuleb vormida mehhaniseeritud sõjapidamise spetsialistid. Seega ei jäänud pataljoni juhtkonnal üle muud, kui tekkinud muredele lahendus leida.

A-kompanii ülem kapten Artur Meerits sai läinud aasta alguses teada, et peagi tuleb hakata kompaniiülemana soomusväelasi koolitama. Tema sõnul oli ka tema jaoks lahendamatuna näiv probleem tõsisasi, et tegevväelastest instruktoreid lihtsalt polnud. „Kuigi meie rühmaülemad on missioonikaras-

Simmo Saar NOOREMLEITNANT 1. JALAVÄEBRIGAAD

tusega kõrgelt hinnatud ohvitserid, oli nappus tegevteenistuses olevatest allohvitseridest,” kommenteerib Meerits A-kompanii väljaõppe korraldamisega kaasnevat murekoormat.

Nii jõudiski pataljoni juhtkond ainuvõimaliku otsuseni – tulevasi ajateenijaid pidid hakkama koolitama ajateenijatest allohvitserid, keda selleks eelnevalt välja õpetatakse. „Et meie S3 (operatiivjaoskond) on eelnevalt missiooniüksuseid koolitanud, saime noortele meestele pakkuda parimat või-

Noorte niinimetatud drillseersantide (nii kutsusid noori allohvitsere Kalevi tegevväelased) ülesanne oli eelkutsega saabunutele selgeks teha esmased sõdurioskused, soomukialase väljaõppe andmine jäi siiski kogenud kaadriohvitseride hooleks.

malikku väljaõpet,” põhjendab Kalevi jalaväepataljoni ülem kolonelleitnant Hannes Alesmaa langetatud otsust. Selles, kas ajateenijad piisava taseme saavutavad, Alesmaa enda sõnul ei kahelnud. „Reservarmee põhimõte seisnebki asjatundlike võitlejate olemasolus, ajateenistuse läbinud inimesed moodustavad konflikti korral kaitseväe põhilise löögijõu,” leiab kolonelleitnant Alesmaa.

INSTRUKTORIAMETI EELDUS – KESKHARIDUS JA EESTI KEELE OSKUS 2013. aasta jaanuaris saabus Kalevi jala­ väepataljoni 22 noort meest, kelle esialgseks teenistuskohaks sai 1. jalaväebrigaadi Paldiski linnak. Kaheksa ajateenijat toodi üle vahipataljonist, nende hulgas oli ka praegune Kalevi jalaväepataljoni tegevväelane nooremseersant Alo Tepp. „Alguses me ei teadnud, et meist kavatsetakse instruktorid koolitada, kuid mõte Kalevis teenida tundus sellest hoolimata huvitav,” räägib nüüdne nooremallohvitser oma sattumisest Paldiskisse ja hiljem Tapale.

Vahipataljonis ajateenijatele suunatud pakkumine polnud siiski päris kõigile – eelduseks oli keskharidus ja eesti keele oskus.

Paldiskis anti poisid üle kogenud allohvitseridele, kelle juhendamisel läbiti esmalt sõdurioskuste baaskursus, see­ järel nooremallohvitseride kursus. Märtsis lõpetas baaskursuse 18 noormeest, kellest nüüd oli võimalik hakata õpetama instruktoreid. Nooremallohvitseride kursuse nimekiri sai pataljoniülema allkirja 15. märtsil, kursuse ülemaks määrati poistega juba ajateenistuse alguses tihedalt kokku puutunud vanemveebel Indrek Roosaar. Roosaare sõnul õpetati ajateenijaid samasuguse põhjalikkusega nagu missioonile suunduvaid kaitse­ väelasigi. „Tavapärast õppekava tuli veidike muuta – suuremat rõhku pandi jalaväedrillidele ja instruktorioskustele.

Teisi õpetada, eriti arvestades olematut

23

Tulevased ajateenijatest instruktorid sõdurikursuse lõpurännakul 2013. aasta märtsis Paldiskis.

vanusevahet, pole kunagi väga lihtne.

Ent just seda pidid meie tulevased nooremseersandid ju tulevikus tegema hakkama,” ütleb vanemveebel Roosaar.

NOORED MEHED TÄITSID NEILE PANDUD OOTUSED

Nii jõudiski pataljoni juhtkond ainuvõimaliku otsuseni – tulevasi ajateenijaid pidid hakkama koolitama ajateenijatest allohvitserid, keda selleks eelnevalt välja õpetatakse.

metsa hinnanguga ja näeb ajateenijate hea töö taga suurt motivatsiooni, mida värsketel juhendajatel teadlikult kõrgel hoiti. „Ajateenijatest allohvitserid elasid teistest ajateenijatest eraldi kasarmutubades, neil oli luba tundide ettevalmistamisel kasutada väeosa printerit ning oma isiklikku arvutit,” toob kolonelleitnant Alesmaa paar näidet erisustest, mida ajateenijatest instruktoritele võimaldati.

Samas leiab Alesmaa, et teisiti pole ka võimalik – väljaõppe planeerimine on protsess, mis võtab rohkem aega ning seda on keeruline teha ilma arvuti ja mõnikord ka ilma täiendava puhkeajata. Nii lubati ka Kalevi niinimetatud drillseersandid metsalaagrist õhtul kasarmusse, kus tunni ettevalmistamiseks vajalikud infotehnoloogilised vahendid olemas olid.

MEHHANISEERITUD JALAVÄE­ LANE ON AGRESSIIVSEM Pärast sõdurioskuste baaskursust suunati 2013. aasta juulis saabunud sõdurid alates 23. septembrist nooremallohvitseride kursusele, millega pidi jalaväelasest saama mehhaniseeritud jalaväeüksuse võitleja. Mis neil kahel vahet on, selgitab leitnant Rauno Vahimets: „Tulene-

SÕDUR NR 1 (76) 2014

2013. aasta juulis, poolteist nädalat pärast jaanuaris saabunud meeste saamist allohvitserideks, saabusid eelkutsega nüüd juba Tapale Kirde kaitseringkonna territooriumile esimesed ajateenijad, kellest vastavalt koolituskavale pidid saama soomukijuhid, sihturid ja jaoülemad. Ülejäänud ametikohad soomukis (kokku on seal kümme kohta) pidid täitma oktoobris põhikutsega saabuvad ajateenijad.

Noorte niinimetatud drillseersantide (nii kutsusid noori allohvitsere Kalevi tegevväelased) ülesanne oli eelkutsega saabunutele selgeks teha esmased sõdurioskused, soomukialase väljaõppe andmine jäi siiski kogenud kaadriohvitseride hooleks.

Selle ülesande võttis enda kanda kaks korda Afganistanis manööverüksuse rühmaülemana teeninud leitnant Rauno Vahimets. Vahimetsa sõnul olid küll ka instruktorid läbinud kahenädalase soomukikursuse ja omandanud teadmised

mehhaniseeritud üksuse tegutsemisest rünnakul, kaitsel ja patrullis, kuid teiste koolitamiseks nendest oskustest siiski ei piisanud. Seega pidi soomukiõppe sisuline osa jääma vanemate missioonikogemusega tegevväelaste hooleks.

Muus osas jagub Vahimetsal ajateenijatest instruktoritest rääkides peamiselt kiidusõnu. „Jälgisime nende antavaid tunde ja pidime tõdema, et sõduri- ja allohvitserikursuse tulemusena suutsid noored mehed isegi võrreldes kogenud tegevväelastega täiesti arvestatavalt õpetada,” ütleb toona Kalevi jalaväepataljonis A-kompanii ülema abina teeninud leitnant Vahimets.

Pataljoni ülema kolonelleitnant Hannes Alesmaa nõustub leitnant Vahi-

SIMMO SAAR

24

ÜLEVAADE valt soomusüksuse ründavamast iseloomust peab ka mehhaniseeritud üksuses teeniv kaitseväelane olema keskmisest agressiivsem, otsused peavad olema julged, kiired ja loomingulised. Tuleb osata arvestada nii oma tugevuste kui ka nõrkustega – soomuki 12,7 mm kaliibriga kuulipilduja annab efektiivset tuld kuni 800 m kaugusele, samas on soomuk vägagi haavatav vastase lühimaa tankitõrjerelvadest.”

Lühidistantsi tankitõrjerelvade laskeulatus on kuni 500 m, seega saab soomukit edukalt vastase tule mahasurumiseks rünnakul kasutada. Seda siiski eeldusel, et soomusjao ülem paigutab masina selliselt, et sellele on tagatud nii maksimaalne varje kui ka tuleulatus.

Varitsusse sattumisel käituvad jalaväelased ja mehhaniseeritud jalaväelased erinevalt. Kui presentkattega veoautos istuvaid sõdureid on kerge tabada, siis soomusmasina kaitsev metallkest kaitseb seal istuvaid kaitseväelasi ning suurekaliibriline kuulipilduja annab piisava tulejõu selleks, et kohe vastupealetungile asuda. Vahimetsa sõnul sõltub konkreetne reageerimisviis ikkagi vaenlase võimsusest ja nende kasutuses olevatest relvadest – nii näiteks pole tankitõrjerelvadeta kergejalaväest soomukile vastast tulejõu ega manöövervõime poolest. Sellist vastast on Eesti üksused kohanud näiteks Afganistanis, kus Pasid end tõestanud on.

KÕIK JAO LIIKMED PEAVAD MASINAT TUNDMA

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Samuti peab iga jao liige tundma soomuki sidesüsteemi ning oskama vajadusel katusel asuvast raskekuulipildujast tulistada. Lisaks peab Vahimetsa sõnul jao võitleja tundma ka soomukiga seotud ohutustehnikat – alates põhitõdedest nagu tule tegemise keeld soomukis, lõpetades spetsiifiliste teadmistega, mis puudutavad ohutut väljumist masinast ja selle ümbruses magamist. Kuigi pärast ülesande täitmist naasevad kaitseväelased nende koduks olevasse sooja masinasse, ei saa ohutustehnilistel põhjustel soomukis siiski magada – masin on ahvatlev sihtmärk, mille hävitamisel hukkuksid ka seal magavad võitlejad. Samuti ei tohi puhata soomukile liialt lähedal, sest aher vaateväli ei lase soomukijuhil kõike ümbruskonnas toimuvat hoomata. Nii võibki 13,5 tonni kaaluv Sisu XA-180EST kiiruga manööverdades mõne suikunud kaitseväelase tahtmatult igavesse unne saata.

Selleks, et soomukiga sina peale saada, kulus terve kuu. Leitnant Vahimetsa

Kalevi jalaväepataljoni ajateenijatest jaoülemad, sihturid ja jaoülemaabid KVÜÕA matkekeskuses 2014. aasta jaanuaris.

SIMMO SAAR

sõnul oli koolitus jagatud nelja etappi: esimene nädal oli mõeldud drillide ja soomuki süsteemide, teine ja kolmas nädal ründe- ning kaitselahingute ning neljas nädal patrullide harjutamiseks.

Väljaõppe lõpptootena valmivad soomukimeeskonnad, kes on võimelised ülesandeid täitma nii iseseisvalt kui ka rühma, kompanii ja pataljoni osana.

Soomukis asuvat jagu juhib jaoülem, kes koos jaoülema abi ja kuue meeskonnaliikmega jalastub. Sihtur ja soomukijuht jäävad soomukisse, toetades nende kõrval jalgsi võitlevaid jaokaaslasi raskekuulipilduja tulega. Sihtur ja soomukijuht alluvad ka jao jalastudes endiselt jaoülemale, väljas olev ülem ja kaks masinas viibivat meeskonnaliiget suhtlevad käemärkide või raadioside abil.

Kaitselahingu puhul on ülemal valida: kas kaevata soomukile kaevik või jätta masin varje taha, kust see vajadusel

Selleks, et ajateenistusel põhinev mehhaniseeritud jalaväekompanii tasemel oleks, korraldatakse enne Kevadtormi veel mitu väliõppust, sealhulgas suundutakse kevadel koos Scoutspataljoniga Läti Ādaži polügoonile, kus viiakse läbi ühised lahinglaskmised.

välja kutsuda. Õige otsuse puhul ootab meeskonda ees võit, vale otsuse puhul kaotavad võitlejad aga oma olulisima tuletoetusvahendi.

ARVUTIMÄNG ON TÕSINE ÕPPEVAHEND Käesoleva aasta jaanuari teise nädala veetsid tulevased soomukijuhid, jaoülemad ja jaoülema abid Tartus kaitseväe ühendatud õppeasutuste matkekeskuses. Rühmaülemate juhendamisel mängiti arvutit kasutades läbi nii kaitse- kui ka ründelahing, tõetruu Armed Assaulti platvormil põhinev 3D-matkevahend viis mehed ja nende Pasi-soomukid Eesti­maa metsasele maastikule, kus ajutiselt olid end sisse seadnud vaenulikud väed.

Vaenuliku elemendi tegevust juhtis matkekeskuse personal, seega astusid Kalevi jalaväepataljoni A-kompanii virtuaalsoomukitele vastu mängu bot’id (tegelaskuju, mida kontrollib arvuti), kellele suurema kavatsuse ja eesmärgi seadis siiski sõjaasjandust tundev inimene.

Kalevlaste A-kompanii õpperühmade jaod olid komplekteeritud järgmiselt: kümnest jao liikmest kolm olid inimesed, seitse bot’id. Jaoülematele andsid korraldusi rühmaülemad, rühmade varustusel hoidsid silma peal rühmavanemad.

Kalevi jalaväepataljoni lahingutoetuskompanii ülema leitnant Ivo Peetsi sõnul ei tasu arvata, nagu oleks arvuti­ matke lihtsalt lõbus ajaviide – sidet hoitakse raadiojaamadega kõiki sidepidamise eeskirju järgides, maastik

25

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Kalevi jalaväepataljoni ajateenijad said vastomandatud oskusi koos soomukitega maastikul tegutsemisel proovida tänavutalvisel lühikesel lumeperioodil.

SIIM TEDER

26

ÜLEVAADE

RASKEÜKSUSED

KESKMISED ÜKSUSED

KERGEÜKSUSED

RASKEÜKSUSED Jalgsi RASKEÜKSUSED SOOMUSVÄED

Tankid

RASKED MEHHANISEERITUD

Lahingumasinad Roomikutel Lahingumasinad Ratastel

LAHINGUTOETUSE JA -TEENINDUSE SÕIDUKID Liikursuurtükk Sillatank Pioneeritank Tehnika evakuatsioon

KERGED MEHHANISEERITUD Roomikutel soomustransportöör Ratastel soomustransportöör

Eriotstarbeline soomusauto MOTORISEERITUD Soomustatud sõiduk Lintidega sõiduk (BV)

Veoauto Maastikuauto

SÕDUR NR 1 (76) 2014

ja sellel asuvad punktid matkivad aga Eestimaa paikasid. Relvade taktikalised andmed, lahendamist vajavad probleemid (pioneeride rakendamine, kaudtule tellimine) ning vale tegutsemise korral järgnevad kaotused on realistlikud ning võimaldavad instruktoritel anda korralikku tagasisidet. Nagu ütles leitnant Peets – läbimängu eesmärk on ravida „lastehaigusi”, millega muidu tuleks tegeleda välilaagris. Välilaager on aga oluliselt kulukam ja väsitavam ning võiks seega keskenduda juba väljaõppe järgmisele tasemele. „Eelis on juba see, et olukorda saab lihtsalt seisma panna.

Kogud poisid kokku, annad tagasi­sidet

Manööverüksuste võimalik jaotus soomuskaitsest lähtuvalt NATO põhimõtete alusel.

Ratassõidukite (k.a soomustatud) ja muude soomustamata transpordivahenditega varustatud jalaväeüksused on motoriseeritud jalavägi.

Jalaväeüksuseid, mis on varustatud soomustransportööridega, nimetatakse kergeks mehhaniseeritud jalaväeks. Soomustransportöör on soomustatud sõiduk, mis on disainitud ja ehitatud jalaväejao suuruse üksuse transportimiseks ja mille pearelv on väiksem kui 20 mm.

Jalaväeüksuseid, mis kasutavad transpordiks lahingumasinat, nimetatakse raskeks mehhaniseeritud jalaväeks. Lahingumasin on soomustatud sõiduk, mis on mõeldud jalaväejao transportimiseks lahingusse ja lahingu toetamiseks vähemalt 20 mm pearelva tulega. Üksuseid, mis sõdivad tankidega, nimetatakse soomusüksuseks. Juhul, kui üksuse manööverkompaniid kasutavad motoriseeritud ja mehhaniseeritud sõidukeid vahekorras 2 : 1, siis nimetatakse seda üksust motoriseeritud üksuseks.

Juhul, kui üksuse manööverkompaniid kasutavad motoriseeritud ja mehhaniseeritud sõidukeid vahekorras 1 : 1, siis nimetatakse seda üksust mehhaniseeritud üksuseks. Juhul, kui üksusese manööverkompaniid kasutavad tanke ja mehhaniseeritud sõidukeid vahekorras 1 : 2, siis nimetatakse seda üksust mehhaniseeritud üksuseks. Juhul, kui üksuse manööverkompaniid kasutavad tanke ja mehhaniseeritud sõidukeid vahekorras 1 : 1 siis nimetatakse seda üksust soomusüksuseks.

ning kohe võib tegutsemist jätkata.

Metsas võtaks tegevuse seiskamine ja taaskäivitamine oluliselt rohkem aega,” selgitab Peets.

Väljaõppe lõpptootena valmivad soomukimeeskonnad, kes on võimelised ülesandeid täitma nii iseseisvalt kui ka rühma, kompanii ja pataljoni osana.

Vastutegevust teinud kaitseväe ühendatud õppeasutuste matkekeskuse instruktori vanemveebel Priit Pärnametsa sõnul kasutab samalaadset arvuti­matket mitu riiki: nii on ka Ameerika ühendriikide sõjaväelased enne Iraagi ja Afganistani missioone kohalike oludega sobivaid taktikalisi lahendusi just virtuaalselt harjutanud. „Tegelikult saab siin väga hästi aimu sellest, kuidas kaaslased maastikul liiguvad, katsetada saab erinevaid taktikalisi plaane. Matket on hea kasutada ka enne mingi kindla objekti ründamist, sest arvutis on nii objekt kui ka selle ümbrus koos transpordisõlmedega olemas,” lisab Pärnamets.

27

Olulisim, mida ajateenijad omandama pidid, oli oskus kasutada soomukit, seda õigeaegselt peites ja vaenlasega sobivat distantsi hoides. Tagasisides rõhutasidki instruktorid eelkõige seda, et iga lohakalt paigutatud soomuk kohtas peagi vastase tankitõrjerelvaga. Arvestades eesootavat Kevadtormi, kus kalevlased on seekord vastase rollis, kuluvad mehhaniseeritud sõjapidamise oskused marjaks ära.

LAHINGLASKMISED KOOS PARIMATEGA JA VASTASE ROLL KEVADTORMIL Kalevi jalaväepataljoni A-kompanii 2013. aasta juuli- ja oktoobrikutse ajateenijad saavad oma ristsed Kevadtormil, kus lisaks traditsioonilisele vastasele ehk 1. jalaväebrigaadi Scoutspataljonile mängivad „pahasid” ka Kalevi jalaväepataljoni ajateenijad.

Selleks, et ajateenistusel põhinev mehhaniseeritud jalaväekompanii tasemel oleks, korraldatakse enne Kevadtormi veel mitu väliõppust, sealhulgas suundutakse kevadel koos Scoutspataljoniga Läti Ādaži polügoonile, kus viiakse läbi ühised lahinglaskmised.

Ajateenijate koostöö Scoutspataljoniga pole iseenesest haruldane – ka 2013. aasta jaanuaris ajateenistusse saabunud tulevased instruktorid veetsid Kevadtormil kaks nädalat koos elukutseliste äsja missioonilt saabunud kaitseväelastega.

Ajateenijatest komplekteeritud rühma juhtinud leitnant Vahimetsa sõnul olid noormehed tasemel ning motiveeritud.

Seda, millisena näitavad äsja väljaõppe läbinud soomukimeeskonnad end Kevadtormil, on veel vara öelda.

Kuid väljaõppe sujuvus nii ajateenijatest instruktorite kui ka mehhaniseeritud jagude koolitamisel annab õiguse loota parimat.

KALEVLASTE KOGEMUSED VIRU JALAVÄEPATALJONI TEENISTUSES

Kompaniiülem – kapten Artur Meerits, osalenud välismissioonidel Kosovos ja Afganistanis Kompaniiülema abi (kuni 31.12.2013) – leitnant Rauno Vahimets, osalenud mitu korda välismissioonil Afganistanis Nooremallohvitseride kursuse ülem (märts–juuni 2013) – Kalevi jalaväepataljoni operatiivsektsiooni vanemstaabiallohvitser vanemveebel Indrek Roosaar, osalenud välismissioonidel Kosovos, Iraagis ja Afganistanis Praeguste ajateenijate rühmaülemad: nooremleitnant Janari Jaanso, osalenud välismissioonil Afganistanis; nooremleitnant Priit Lillemets, osalenud välismissioonidel Iraagis ja Afganistanis

tama endiselt Kalevi pataljon, sealhulgas saavad jaoülemad, sihturid ja soomuki­juhid endiselt väljaõppe Kalevi jalaväepataljonis nooremallohvitseride kursusel. „Arvestades tõsiasja, et ka Viru jalaväepataljon muutub tulevikus soomusmanööverüksuseks, on Viru tegevväelastele mehhaniseeritud väljaõpet korraldada kindlasti hea kogemus,” selgitab 1. jalaväebrigaadi operatiivjaoskonna ülem major Tarmo Kundla. Major Kundla sõnul ei pea Viru pataljon tänu kalevlastega saadavale kogemusele tulevikus oma allüksuste õpetamisel alustama nullist, vaid on selles valdkonnas juba teatava vilumusega.

Järgmise aastakäigu ehk 2015. aasta eel- ja põhikutsega Viru jalaväepataljoni saabuvatest ajateenijatest koolitatakse samuti mehhaniseeritud jalaväeüksuse võitlejad, kuid siis ei arvata nad teenis-

Kahtlemata tähendab kahe jalaväepataljoni mehhaniseerimine ja Scoutspataljoni soomuskaitse ning manöövervõime viimine järgmisele tasemele meie jaoks seda, et saavutame senisest suurema kaitsevõime ning muutume tõsisemaks partneriks ka NATO jaoks.

tuse lõppedes reservi Kalevi, vaid Viru pataljoni võitlejatena.

LÄHITULEVIK – KOLME MEHHA­NISEERITUD PATALJONIGA BRIGAAD Kalevis käivitunud projekt on osa niiöelda suurest pildist, mis vastavalt riigi­ kaitse arengukavale annab kaitseväele lähitulevikus ühe täielikult mehhaniseeritud jalaväebrigaadi, mille kaks pataljoni (Kalev ja Viru) liiguvad soomukitel Pasi XA-180 ja XA-188 ning mille elukutselistest kaitseväelastest koosnev Scoutspataljon kasutab oma transpordivahendite ja tuletoetusvahenditena jalaväe lahingumasinaid.

Just viimaste hankimine on kaitseväe lähituleviku üks huvitavam tegevus – sarnaneb lahingumasin ju oma olemuselt pigem tankiga ning tankid on meie jaoks siiani olnud midagi väga erakordset.

Kahtlemata tähendab kahe jalaväepataljoni mehhaniseerimine ja Scoutspataljoni soomuskaitse ning manöövervõime viimine järgmisele tasemele meie jaoks seda, et saavutame senisest suurema kaitsevõime ning muutume tõsisemaks partneriks ka NATO jaoks. „Mehhaniseeritud üksused on võimelised erinevalt veokitel liikuvast jalaväest tegutsema pea igasugusel maastikul, samas kui kergejalavägi suudab edukalt tegutseda peamiselt kinnisel maastikul,” ütleb kaitseväe peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakonna kaitseplaneerimise jaoskonna vanemstaabiohvitser kolonelleitnant Kalle Teras, kes tulenevalt oma ametikohast hangitavate jalaväe lahingumasinate temaatikaga igapäevaselt kokku puutub. Terase sõnade kohaselt muutub mehhaniseeritud jalaväebrigaad oma taktikalistes valikutes vabaks ega pea erinevalt kergebrigaadist vaid vastase tegevusele reageerima.

Praegu pole veel otsustatud, kas jalaväe lahingumasinad hakkavad vurama rataste või roomikute abil. Terase sõnul pole veel kindel lahingumasinate saabumise aeg ega valitava masina tüüp. „Lahingumasinaid võime hakata ootama alates 2015. aasta lõpust, praegu on õhus veel mitu lahendamata küsimust,” kommenteerib kolonelleitnant Teras hanke hetkeseisu.

On nende veel küsitavate kuupäevade ja masinatüüpidega nagu on, ent Eestis jalutab peagi taas ringi põlvkond mehhaniseeritud väljaõppe saanud reservväelasi, kes seekord on koolituse Nõukogude armee asemel saanud juba meie enda kaitseväes.

SÕDUR NR 1 (76) 2014

2014. aasta suvel muutub väljaõppetsükkel – nimelt viiakse Kalevi jalaväepataljoni mehhaniseeritud jalaväe väljaõpe osaliselt üle Jõhvi Viru jalaväepataljoni. Viru jalaväepataljoni ülema kolonelleitnant Eero Kinnuneni sõnul on tema pataljonile ülesandeks tehtud aastatel 2014 ja 2015 välja õpetada kaks mehhaniseeritud jalaväekompaniid, kes iseenesest kuuluvad Kalevi jalaväepataljoni koosseisu.

1. jalaväebrigaadi operatiivjaoskonna ülema major Tarmo Kundla sõnul jääb väljaõppeprotsessi juhtima ja toe-

Mõni fakt Kalevi jalaväepataljoni A-kompanii kohta

Sel aastal täitub Eestil 10 aastat NATO-s ja Euroopa Liidus. Kahe maailmaorganisatsiooni liikmelisus on lisaks turvatunde ja julgeoleku parendamisele teinud Eesti hääle rahvusvahelistes küsimustes kuuldavaks ning näidanud meid usaldusväärse liikmena. Koostöös Eesti NATO ühinguga läbi aasta ilmuva artiklite sarjaga vaatab Sõdur NATO ja Euroopa Liidu olulisemaid arenguid julgeolekuküsimuste vaatenurgast.

Mis saab NATO-st pärast Afganistani?

Sügisel Walesis toimuva NATO tippkohtumise eel räägib Ühendkuningriigi kaitseministeeriumi NATO ja Euroopa poliitika osakonna juhataja Richard Ladd-Jones Sõdurile antud intervjuus NATO uuest missioonist „Resolute Support” Afganistanis, ühendatud jõu algatusest (Connected Forces Initiative, CFI), arukast kaitsest (Smart Defence) ning Eesti ja Ühendkuningriigi senisest sõjalisest koostööst.

Ü

hendkuningriik on andnud nõusoleku korraldada sel aastal Walesis NATO tippkohtumine, kus räägitakse kindlasti Afganistanist. Milliseid teisi teemasid me võime oodata?

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Et olla täpne, siis tuleb esmalt mainida, et Ühendkuningriik on andnud küll nõusoleku tippkohtumine korraldada, kuid käsitletavad teemad paneb siiski paika NATO peakorter ja samuti on NATO peasekretäril siin oma sõna öelda.

Täpne teemadering pannakse kokku lähikuudel ja me töötame selles osas koos NATO peakorteri ja liitlasriikide valitsustega. Mis puudutab Afganistani, siis siin on teil õigus. Afganistan on kindlasti

Roland Murof NOOREMLEITNANT

käsitletavate teemade hulgas üks peamisi. Üle vaadatakse nii seni saavutatu kui ka see, mis puudutab kogu missiooni olemuse muutumist pärast 2014. aastat, mil uue missiooni „Kindel toetus” (Resolute Support) eesmärk on eelkõige väljaõpe, mitte aga lahinguoperatsioonides osalemine. Täpne roll saab kindlasti selgeks aga tippkohtumisel, samuti loodame Walesis kokku leppida liitlasriikide panuse.

Teiste teemade hulgas käsitletakse kindlasti liitlasriikide võimekusi ja projekte, mida me aruka kaitse kontseptsiooniga arendada saame. Olulised teemad on veel kaitsekulutused ja partnerriikide kaasamine, mida käsitleti juba Chicago tippkohtumisel. Usun, et arutusele tulevad ka transatlantilised suhted. Mis vormis see täpselt toimub, saame veel näha, aga arvan, et siin võib kindlasti oodata ühisavaldust. Oluline on, et ma ei pea transatlantiliste suhete juures silmas ainult Ameerika ühendriike, vaid ka Kanadat.

Kindlasti arutatakse ka ühendatud jõu algatust ja õppuseid, mida selle algatuse raames Euroopas nägema hakkame, nagu näiteks 2015. aasta suurõppus.

Tegu on olulise muutusega kogu NATO toimimises, sest kui seni on NATO osalenud sõjalisel operatsioonil, siis nüüd muutub tähtsaks pigem saavutatud koostoimimisvõimet säilitada.

Milline on Ühendkuningriigi visioon oma panusest missiooni „Kindel toetus”?

Keskendume eelkõige Kabulile ja paneme rõhku väljaõppele, sest sõjaline operatsioon ISAF-i näol lõppeb.

EESTI NATO ÜHING

29

Ühendkuningriigi kaitseministeeriumi NATO ja Euroopa Liidu poliitika osakonna juhataja Richard Ladd-Jonesi sõnul ei osale Ühendkuningriik tulevikus rahvusvaheliste konfliktide lahendamisel kindlasti üksi.

Kas võime oodata, et pärast Afganistani saab ühendatud jõu algatusest üks keskseid teemasid NATO-s?

NATO koostoimimisvõime on praegu tõepoolest parim, mis kunagi on olnud. Meil on väga head sidemed taanlaste, eestlaste ja teiste riikidega. Oleme Afganistanist õppinud palju ja toonud selle eest ka ohvreid. Et omandatut säilitada, peame korraldama rohkem ühiseid õppuseid. Ühendatud jõu algatus ja tihe õppustekalender peavad tagama, et NATO ei läheks oma arengus tagasi.

Laiemas mõttes on tal kahtlemata õigus ja samuti tuleb arvestada, et mitu aruka kaitse projekti on ka varem töös olnud, kuid aruka kaitse eesmärk on eelkõi-

Missiooni „Kindel toetus” (Resolute Support) eesmärk on eelkõige väljaõpe, mitte lahinguoperatsioonides osalemine.

(Connected Forces Initiative) Eesmärk on säilitada NATO koostoimimisvõime pärast 2014. aastat, kui NATO ISAF-i operatsioon Afganistanis lõpeb. Olulist rolli mängivad NATO reageerimisjõud (NATO Response Force). Samuti pannakse rõhku ühise erioperatsioonide võime ja NATO erioperatsioonide peakorteri välja arendamisele.

Peamised eesmärgid: Väljaõpe Liitlasriikide väljaõppevõimaluste maksimaalne ühine kasutamine, et väljaõppe taset säilitada ja parendada.

Rohkem õppuseid Rohkem õppuseid, mis asendaksid senise ühise operatsioonil osalemise kogemuse ning aitaksid väljaõppe­ taset säilitada. Suurõppuste muutmine regulaarseks alates 2015. aasta NATO reageerimisjõudude õppusest Hispaanias.

Tehnoloogia senisest suurem kasutamine Matkekeskuste senisest suurem kasutamine, mis võimaldaks üksustel väljaõpet teha kodumaal, tehes samal ajal koostööd üksustega teistes liitlasriikides.

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Professor Rob de Wijk Haagi rahvusvaheliste strateegiliste uuringute keskusest, üks NATO aruka kaitse kontseptsiooni arhitekte, on öelnud, et aruka kaitse väljavaated on tegelikult üsna piiratud, ja märkinud, et võimekuste jagamisel saab otsustavaks riikide suveräänsus. Samas on üks Balti riikide presidentidest esinenud mõttega kolme riigi ühistest relvajõududest. Millisena näete aruka kaitse tulevikku NATO-s ja EL-is?

ge arendada neid projekte, kus NATO-l on puudujääke. Kui me räägime otsestest võimetest, siis on õige, et liikmesriikide suveräänsusega tuleb arvestada, aga see on n-ö lõppfaasis, kus tank või sõjalaev peab ikkagi alluma komandörile. Aga on nii mõndagi, mida saab teha enne, kui me räägime n-ö otsestest võimetest lahinguväljal, eelkõige saame rääkida siin väljaõppest, ühishangetest, logistikast ehk valdkondadest, kus riikide suveräänsus ei ole sedavõrd tundlik teema.

Afganistanist väljatulemisega seoses näeme ilmselt rohkem regionaalset koostööd, samuti koostööd väiksemate liitlasriikide gruppide vahel. Kui riikide vahel on usaldus, on suveräänsusest tulenevaid takistusi lihtsam ületada. Ei ole lihtne langetada 28 suveräänse liikmesriigi seas ühiseid otsuseid ja kui mõni

NATO ühendatud jõu algatus

ÜLEVAADE

MADIS VELTMAN, NATO

Me tahame, et need kaks institutsiooni üksteist täiendaksid. Kui vaatame asju lihtsustatult, mis nüüdisaegsetes konfliktides võib aga väga keeruline olla, sest praegused konfliktid on väga mitme­ kihilised, siis saab öelda, et NATO ülesandeks peaks jääma eelkõige sõjaline sekkumine konfliktidesse. Euroopa Liit peaks konfliktide lahendamisse tooma tsiviilekspertiisi, lahingugrupid oleksid seejuures kaasatud eelkõige kui osa kõikehõlmavast lähenemisest (Comprehensive Approach).

Millisena näete Ühendkuningriigi rolli tulevastes konfliktides?

Pärast Afganistani operatsiooni lõppu muutub NATO jaoks oluliseks saavutatud koostoimimisvõimet säilitada. Selleks loodud ühendatud jõu algatuse ehk Connected Forces Initiative’i raames saavad keskse koha ühised NATO reageerimisjõudude õppused nagu eelmisel aastal toimunud Steadfast Jazz 2013, aga ka rahvuslikud õppused.

riik otsustab, et ta projektis või operatsioonil ei osale, siis on see iga riigi suveräänne otsus ja seda tuleb austada.

NATO-l on arukas kaitse, Euroopa Liit püüab arendada kontseptsiooni Sharing and Pooling, kuid samas jagatakse suures osas samu ressursse. Kas ma olen millestki valesti aru saanud?

Ei, see on tõepoolest nii ja see on probleem. Meil on NATO ja siis on meil veel Euroopa Liidu kaitseagentuur (European Defence Agency, EDA). Nende tegevust ei saa poliitilistel põhjustel ühendada ning kahtlemata tekitab see dubleerimist. Seda, kuidas dubleerimist vähendada, arutati detsembris toimunud Euroopa Nõukogu kohtumisel ja kindlasti on teemat kavas arutada ka NATO selle aasta tippkohtumisel. Igapäevane praktiline koostöö kahe organisatsiooni, NATO ja Euroopa kaitseagentuuri vahel toimib, probleemiks on pigem poliitilise tasandi suhted.

Hea näide praktilisest koostööst on NATO küberkaitsekoostöökeskuse ja Euroopa kaitseagentuuri vaheline leping, mis loob infovahetuse ja aitab tagada, et teatud tegevusi ei dubleerita. See võib kõlada klišeena, aga lõpuks on igal riigil ikkagi ühed relvajõud ja võimed, millega

Ideaalis oleks loomulikult vaja konfliktide tekkimist vältida. NATO tugevus on heidutus, mõnikord kiputakse seda alahindama. Ühendkuningriik on nii NATO-s, Euroopa Liidus, OSCE-s kui ka ÜRO-s. Meil on tihedad suhted partneritega ja me teeme oma diplomaatiliste esinduste ja atašeedega pidevalt tööd konfliktide ennetamiseks.

Eesti ja Ühendkuningriigi koostöö Afganistanis saab peagi läbi. Milliseid võimalusi näete selle koostöö jätkuna?

konfliktide lahendamisele kaasa aidata.

NATO peasekretär Rasmussen osaleb Euroopa Nõukogu kohtumisel ja kindlasti võib paruness Ashtonit oodata Walesi tippkohtumisele, sest probleemide ühise lahendamise vajadust on nüüdseks mõistetud.

Millist rolli mängivad NATO ja Euroopa Liit tulevastes operatsioonides?

Afganistanist väljatulemisega seoses näeme ilmselt rohkem regionaalset koostööd, samuti koostööd väiksemate liitlasriikide gruppide vahel.

Mõtleme, kuidas Afganistanist saadud kogemust säilitada, et riikidega, kellega me koos operatsioonidel oleme osalenud, midagi koos ära teha. Arutusel on merevägede koostöö jätkamine, kus Eesti merevägi saaks panustada laevaga. Näeksime hea meelega Eesti kaitseväelasi NATO kiirreageerimiskorpuses (Allied Rapid Reaction Corps) Gloucestershire’is, otsuse, kas panustada, peab siiski tegema Eesti.

Meie kaitseväe juhataja külastas Eestit ja see on märk, et peame suhteid Eestiga olulisteks. Kui tulevikus peaksime osalema rahvusvahelistes konfliktides, siis ei tee me seda kindlasti üksi. Meil peavad olema riigid, kellega teame, et saame koostööd teha, ja kogemuste põhjal võin öelda, et Eesti on kindlalt nende riikide seas, kellega tulevikus tahame koos töötada.

Intervjuu sai teoks tänu Eesti NATO ühingule.

Vaata lisaks targa kaitse kohta, Sõdur 2, 2013, lk 48-49, Andres Rekker „Kuidas me kaitseme end targalt?”

RELVASTUS

31

Kahe radari lugu Eesti õhuvägi astus meie õhuruumi kaitsmisel 2013. aasta märtsikuus märgiliselt 21. sajandisse, kui Muhus alustas tööd õhuväe uus 3D-radar GM403. Seni Tallinna lähedal Soodevahel töötanud kahest nõukogude päritolu 2D-radarist P-37 kolis üks jäävalt museaalina Ülenurme lennundusmuuseumisse ja teine Ämari lennubaasi.

E

esti õhuväe üks peamine ülesanne on tagada Eesti õhuruumi suveräänsus.

Esimene samm õhuruumi turvamisel on ülevaade seal toimuvast. Teisisõnu, õhuturbe alus on õhuseire. Sul võib olla ideaalne hävituslennuvägi ning perfektne õhutõrjeraketivägi, aga kui sul puudub detailne ja usaldusväärne pilt õhuruumist, siis on sellise lennuväe ja raketiväe pidamine vastutustundetu raiskamine.

Vanasti saadi teavet õhuruumis toimuvast mehitatud vaatluspostidelt.

Tänapäeval sõltub teabe saamine seiretehnikast. Õhuturve on viimase sajandi jooksul olnud üks oluline teaduse ja tehnika arengu stimulaator.

Märtsikuu alguses suleti Tallinna lennujaama territooriumil paikneva Soodevahe radarposti uksed. Kuu lõpus saime teada Muhu radarposti avamisest. Soodevahel lõpetas tegevuse kaks nõukogude päritolu radarit P-37 ning Muhus hakkas tööle tuliuus GM 403.

Kindlasti viitab see sümboolne vahetus nõukogude pärandi asendumisele NATO maailmaga, aga ka tehnika arengule. P-37 esindas 1980. aastate alguse tehnilist taset, GM 403 on aga kolmanda aastatuhande teise kümnendi saadik.

MIS ASI ON RADAR?

ÕHUVÄE TEAVITUSSPETSIALIST

leri efekti abil ka liikuva objekti kiiruse.

Küllap oleme kõik tähele pannud, et kui kihutav auto läheneb, meist möödub ning seejärel eemaldub, siis ka ta müra muutub. See ongi Doppleri efekt. Meile läheneva objekti kiiratud lainete sagedus suureneb ning eemaldumise korral sagedus väheneb1. Need muutused sõltuvad lähenemise või kaugenemise kiirusest. Seetõttu saab radari kiiratud ja tagasipeegeldunud lainete võrdlemisega määrata lennuvahendi kiiruse.

Radar leiutati siis, kui inimkonnal olid olemas vajalikud teoreetilised teadmised elektromagnetiliste lainete kohta ning kui raadiotehnika oli jõudnud teatud arengutasemele. Oluliselt on seda mõjutanud sõjad ning riikidevaheliste pingete ajad. Esimene radar olevat ehitatud juba 1904. aastal. Intensiivsemalt hakati radaritega tegelema pärast Esimest maailmasõda. Kahe sõja vahel konstrueeriti uusi radareid ja mõeldi nende kasutamise peale juba paljudes riikides. Laiemalt kasutati ja suuremalt arenes seade muidugi Teise maailma­ sõja käigus. Juba tollal oli vähegi asisem õhutõrje mõeldamatu nende aparaatideta. Sama intensiivne areng jätkus pärast sõda ning kestab siiani.

Tänapäeval kasutatakse terminit radar mitmesuguste seadmete puhul.

Nende hulgas on ka selliseid, mis rangelt võttes ei mahukski äsjaesitatud radari ehk aktiivradari kirjelduse alla.

Passiivradar aga polegi radar selle sõna otseses tähenduses. Tema tööpõhimõte seisneb objekti saadetud raadiosignaalide registreerimises ning nende analüüsi kaudu teabe saamises objekti kohta.

LÜHIÜLEVAADE RADARI EHITUSEST4 Radar kiirgab signaali atmosfääri antenni kaudu. Enamikul radaritel kasutatakse sama antenni ka tagasipeegeldunud signaali vastuvõtuks. Saadetava signaali moodustab ja võimendab lõplikult enne antenni jõudmist saatja. Peegeldunud signaali saab antennilt vastuvõtja ning kujundab ta edaspidiseks töötluseks sobilikuks. Saatjast tulev ja antenni suunduv signaal on väga võimas. Teiselt poolt aga antennist tulev ning vastuvõtjasse suunduv signaal on võrreldes saadetava signaaliga väga nõrk. Et kaitsta tundlikku vastuvõtjat võimsa saateimpulsi eest ning üldse võimaldada mõlema signaali liikumist samas kanalis, asetatakse antenni ette duplekser. Vastuõetud ja võimendatud signaal saadetakse edasi protsessorisse. Siin võrreldakse väljasaadetud ja vastuvõetud signaale, eraldatakse müra ning tuletatakse andmed peegeldava objekti kohta – kaugus, kõrgus, asimuut, kiirus, aga muugi vajalik.

Väga olulist rolli radaris etendab sünkronisaator. See on radari sisemine kell, mida iseloomustab muutumatu sagedus. Selle signaalidega ajastatakse kogu radarisüsteemi töö. Kõige olulisemad ajastuse juures on saate- ja vastuvõtuperioodide vaheldumine ning saate­impulsi töö.

Lõpuks tuleks kindlasti nimetada tarbijat, kelle kätte signaalide töötlemisel saadud teave lõpuks jõuab. Varem tegutses vahetult radari juures radarioperaator, kes jälgis õhuruumi olukorda

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Põhimõtteliselt on radar üsna lihtne seade. Ta saadab välja kõrgsageduslikke elektromagnetiliste lainete impulsse.

Need jõuavad objektini, näiteks lennuki või kopterini, ja peegelduvad sellelt mitmes suunas. Osa neist peegeldub tagasi radari poole. Radari vastuvõtja saab need kätte. Antenni suuna ning raadiolaine objektini ja tagasi liikumise aja järgi saab määrata selle asukoha. Lisaks määravad tänapäevased radarid Dopp-

dr Alar Laats

Radareid jaotatakse veel primaar- ja sekundaarradariteks.

Primaarradarid saadavad välja kompava elektromagnetilise laineimpulsi ning võtavad vastu selle peegelduse. Sekundaarradar saadab raadio teel välja n-ö küsimusi ning õhusõiduki transponder vastab neile, st tutvustab ennast. Et märtsikuu meediatähelepanu keskmes olid just aktiivsed primaarradarid, siis vaatlemegi ainult neid.2 Radareid iseloomustab veel esitatava pildi mõõtmelisus. Radar P-37 esitas vaid objekti suuna ja kauguse ning seega oli see nn 2D-radar3. Uus radar GM 403 suudab anda lisaks veel objekti kõrguse ja kuulub seega 3D-radarite hulka.

RELVASTUS

ÕHUVÄGI

32

Vastne radarpost Muhu saarel.

tavaliselt ringindikaatori ekraanil ning kandis olukorrast ette kaugemal asuvasse juhtimiskeskusesse. Tänapäeval toimub see tavaliselt kaugemal asuvates juhtimiskeskustes arvuti ekraanidel läbi C2 süsteemi serveri.

Tegelikud on radarid muidugi palju keerukama ehitusega kui siin esitatud põhimõtteline skeem. Kõik need ja paljud muud radarite ehitusplokid koosnevad sadadest ja tuhandetest elektroonilistest elementidest – takistitest, kondensaatoritest, mikrokiipidest ja paljust muust.

P-37 LUGU

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Radar P-37 (П-37) on konstrueeritud ja toodetud endises Nõukogude Liidus.

Need kaks radarit, mis äsja oma töö lõpetasid, olid ehitatud 1980. aastatel. Teadaolevalt ei olnud nad Nõukogude armee, vaid tsiviillennunduse käsutuses ja töötasid lennujuhtimise radaritena. 1998. aastal anti nad Eesti kaitsejõudude käsutusesse ja esialgu olid nad Eesti vaba­riigi ainsad õhuseirevahendid. Hiljem, kui tegevust alustasid uued radarid, hoiti neid kaht reservis. Seadmetel alustasid õhuseirealast tegevust mitu Eesti ohvitseri, kelle juhtimise all on hiljem tööle asunud uuemad radarid ning kes praegu kuuluvad Eesti õhuväe juhtkonda.

Seda tüüpi radarit toodeti kahes variandis sõltuvalt tema kasutamisvaldkonnast – sõjaväe ning tsiviilkasutuse jaoks. Nõukogude Liidu ja tema liitlaste maa-, mere-, õhu- ning õhutõrjeväed

kasutasid radari P-37 sõjaväelist varianti õhuseireks, hävitajate sihitamiseks ning õhutõrjerelvade sihtimiseks. Radari tsiviilvarianti kasutas tsiviillennundus nn trassiradarina, nt väljaspool lennuvälju toimuva lennuliikluse jälgimiseks. Tublisti nüüdisajastatud P-38 tsiviillennunduse varianti kasutatakse tänapäevalgi Venemaa tsiviillennunduses, võib-olla mujalgi.

Radari sõjaväevariant oli 1980. aastate lõpus üsna levinud Varssavi pakti riikides. Ka pärast pakti lagunemist kasutati radarit P-37, mh taasühinenud Saksamaal. Neid püüti mitmel moel moderniseerida ning teiste süsteemidega ühildada. Ka Eesti õhuväele kuulunud radareid P-37 ühildati uute seire- ning juhtimissüsteemidega. Tollaste seireohvitseride sõnul jättis see ühendus aga soovida. Tänapäevalgi peaks nende radarite modifitseeritud variante veel kasutuses olema mõningates idapoolsetes NATO liikmesmaades.

Oma ehituselt pole P-37 üks ja ühtne radar. Sellest on terve hulk eri variante ning võib lausa rääkida tervest radarite perekonnast. Sarja viimane radar oli P37R. Radari P-37 eelkäija oli 1950. aastate lõpus kasutusele võetud radar P-35, millel oli omakorda mitu eri aegadel loodud modifikatsiooni ning mis kõik olid väliselt üsna sarnased radariga P-37.

Radari P-37 esmane väline tunnus on kaks suurt parabool-antenni. Mõlemaid kasutatakse nii impulsside saatmiseks kui ka peegeldunute vastuvõtmiseks.

Radari ning tema juurde kuuluvate

seadmete transpordiks oli vaja vähemalt kaheksat veokit. Seega oli radar P-37 mobiilne, kuigi tema transpordiks lahti võtmine ja tööks kokkupanemine oli üsna aeganõudev.

Nagu öeldud, tegi radar P-37 läbi arengu. Tema varasemad variandid töötasid elektronlampidel, hilisemates variantides võeti aga üha rohkem kasutusele pooljuhte. Radaris kasutatakse mikrolainegeneraatorina seadet nimega magnetron. Põhimõtteliselt kasutatakse samasugust seadet ka mikrolaineahjus suure võimsuse saavutamiseks. Radari abil kogutud informatsioon esitatakse ringlaotusmonitoril. Radari kogutud info väljundi võis saata ka õhutõrjerelvade juhtimise automaatsesse süsteemi või õhutõrje juhtimiskeskusesse.5 Radaril oli viis kanalit ehk see töötab korraga viiel sagedusel vahemikus 2,9–3,3 GHz. Radari tegevusulatus on 460 kilomeetrit. Antenni pöördeaeg on 10 sekundit.

Et P-37 on 2D-radar, siis vajab ta lisaks kõrgusemõõtjat. Tihti kasutati selleks meie radari kaasaegset raadio­ kõrgusemõõtjat PRW-13 (ПРВ-13).6 Et tal polnud kaasas ka sekundaarradarit, siis praktikas nõudis P-37 enda kõrvale lisaseadmeid objektide identifitseerimiseks. Nõukogude sõjavägi kasutas tihti oma ja võõra tuvastussüsteemi 1L22 (наземный радиолокационный запросчик (НРЗ) 1Л22). Tsiviillennunduses töötas radari P-37 kõrval sekundaarradar Koren (Корень). Sama seadet

33

kasutas ka Eesti õhuvägi radari P-37 täiendusena kuni Soodevahe radarposti sulgemiseni.

GM 403 LUGU

keemide maale. Selle arenguga kaasnes radarite, nagu muugi elektroonika väga võimas digitaliseerumine. Selle tõttu sarnanevad moodsad radarid kompuutritega. Võrreldes rohkem kui põlvkonna taguste eelkäijatega on nende signaalitöötluse võime kasvanud erakordseks.

Objektidelt peegeldunud signaalidelt oskavad tänapäeva radarid üllatavalt suurel hulgal infot välja lugeda. See elektroonikaalane areng on kaasa toonud ka radarite kaitsemeetmete (electronic counter countermeasures, ECCM) ja üldse kogu elektroonilise sõja tehnoloogia hüppelise arengu. Et radarid meenutavad üha rohkem arvuteid, siis on nende arengu üheks oluliseks osaks saanud tarkvara areng.

Mõned konkreetsed tähelepanekud meie kahe radari võrdlusest. Mõlema radari töösagedused kuuluvad samasse vahemikku. Mõlema tegevusraadius on enam-vähem sama.

Uue radari tehniline hooldus on märgatavalt lihtsam ning nõuab vähem tööjõudu vaatamata sellele, et radar on keerukam. Uue radari puhul on oluline seegi, et see suudab ise mõõta kõrgusi ega vaja erinevalt vanast eraldi kõrguse­ mõõtjat. Samuti on sekundaarradari tuvastusvõimed juba radariga kaasas.

Ka P-37 oli varustatud kaitsemeetmetega segajate ja peibutiste vastu. Aga see oli ikkagi oma aja tasemel. Tänapäeval on radarivastased meetmed tublisti arenenud ning vastavalt sellele on ka meie uus radar varustatud kõige moodsamate kaitsevahenditega.

Last but not least – tänu tehnika jõudsale arengule on kordades vähenenud radari GM 403 kiiratavate impulsside energia. Seega on tõesti põhjust rääkida meie uuest radarist kui rohelisest.

Artikli valmimisele on palju kaasa aidanud kapten Mati Kuppar ning leitnant Kalle Oruaas. Selle eest suurim tänu.

P-37 JUUREST GM 403 JUURDE

ning ka Eesti õhuväele ei ole nad tundmatud.

P-37 valmis 1980. aastatel, GM 403 selle sajandi teisel kümnendil. Seega võime rääkida vähemalt 30-aastasest arengust.

Inimlikus mõttes on tegu rohkem kui ühe põlvkonnaga. Oleks veider, kui selle aja jooksul poleks radarite tehnoloogia arengus midagi olulist toimunud. Kui tahta väga lühidalt seda edasi­minekut kokku võtta, siis võiks rääkida teekonnast elektronlampide maalt integraals-

põhimõtteliselt siiski ka teatud täpsusega objekti

Märkused 1 See on nõnda nii heli- kui ka raadiolainetega.

2 Passiiv- ja sekundaarradarid vääriksid iseseisvat käsitlust. Õhuseires leiavad nad rohket kasutamist 3 Mõne spetsialisti väite kohaselt sai sellega kõrgust määrata.

4 Selle osa valmimise eest olen tänu võlgu leitnant Kalle Oruaasale.

5 Kaabli kaudu kuni 300 meetri kaugusele, raadio­ translastiooni liini (РЛ-30-1М) kaudu kuni 15 km kaugusele.

6 Venekeelses kirjanduses on mõnikord nimetatud radarit P-37 raadiokaugusemõõtjaks (Радиодальномер).

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Märtsi lõpus avatud Muhu radarpostil töötab radar Ground Master 403 ehk GM 403. Radari tootja on kompanii nimega Thales-Raytheon Systems. See on prantslaste firma Thales S. A. ja ameeriklaste Raytheon Company ühisette­ võte. Et mõlemad omanikfirmad on maailmatasemel elektroonika ning relvade suurtootjad ja innovaatorid, siis on seda ka tütarfirma Thales Raytheon Systems.

Ka radar GM 403 kuulub radari­ perekonda. Erialakirjanduses räägitakse nn GM 400 perekonnast. Lisaks Eesti– Soome ühisostuga muretsetud radarile GM 403 kuulub siia ka veidi uuem GM 406. Kuigi meie radar on veidi vanem, siis on ometi ta oluline eelis mobiilsus.

Prantslaste ja sakslaste äsjaostetud GM 406 paikneb statsionaarselt tornis. Meie GM 403 asub tavaliselt ka tornis, aga vajadusel saab teda kiiresti autole laadida ja mujal tööle panna. GM 400 perekonnaga on „suguluses” ka sama firma väikesem ja veelgi mobiilsem radar GM 200. Selle kuni 200-kilomeetrise tegevusraadiusega taktikalise radari 80% komponentidest on ühised Ground Masteri perekonna suuremate radaritega.

Kokkupakitult on radar GM 403 standardsete mõõtmetega (6,06 × 2,44 × 2,44 meetrit) konteineris, mis kaalub 10 tonni. Konteineris on seda võimalik transportida ka lennukis või helikopteris. Eesti õhuväes transporditakse seda Soomest ostetud soomustatud veokiga Sisu E13 TP 8 × 8. Radarikomplekti kuulub veel generaator, mida transporditakse järelhaagisena. Radar GM 403 võib töötada nii statsionaarselt kupli või radoomi all, maapinnal või veoautole tõstetult. Muhu radarpostil töötab radar ligi 35 meetri kõrguses radaritornis. Selle antenni pöörlemiskiirus on 10 pööret minutis.

Ehituselt on GM 403 täiesti nüüdisaegne elektroonikaseade, kus domineerivad mikrokiibid, fiiberoptilised kaablid ja muud moodsad komponendid. Radar on täiesti digitaalne ning siin etendab riistvara kõrval olulist rolli ka tarkvara.

Radari võimetest rääkides nimetatakse tavaliselt esimesena selle tegevusulatust. GM 403 puhul on see 470 kilomeetrit. Tuleb aga rõhutada, et meie radar on suuteline õhusõidukeid avastama kuni 470 kilomeetri kauguselt. Oluline on siin sõna „kuni”, sest võime sõltub ka objekti omadustest – suurusest,

kujust, materjalist jne. Et maakera on kumer ja radarikiired levivad enam-vähem sirgjooneliselt, siis radari võimete piiril – 470 kilomeetri kaugusel – asuv õhusõiduk peab olema vähemalt kümne kilomeetri kõrgusel, et ta pildile satuks.

GM 403 suudab avastada objekte kuni 30 kilomeetri kõrgusel. Sealjuures saab see mõõta nende kõrgust. Seetõttu nimetatakse seda ka 3D-radariks – see suudab määrata objektide asukohti kolme­ mõõtmelises ruumis ega vaja eraldi abistavat kõrgusemõõtjat. GM 403 suudab avastada ka väga madalalt lendavaid õhusõidukeid. Tõsi küll, seda ei suuda ta teha väga kaugelt.

Radari töösagedus asub vahemikus 2,9–3,3 GHz. Peale lennukite ja kopterite suudab GM 403 avastada ka droone, tiibrakette ning isegi taktikalisi ballistilisi rakette. Iseenesestmõistetav on see, et radar vastab NATO tehnilistele ja sõjalistele nõuetele ning on ühildatav alliansi õhukaitsesüsteemi.

Vastavus NATO nõuetele tähendab ka keskkonnasõbralikkust.

Tänapäevase elektroonilise sõja üks oluline operatsioon on takistada vastase radari tööd. Radarivastasteks aktsioonideks on olemas mitu vahendit (electronic countermeasures, ECM). Nende võimalustega arvestatakse ka radariehituses ning nõnda on moodne radar GM 403 varustatud tänapäevaste kaitsemeetmetega (electronic counter countermeasures, ECCM) segajate ning muude takistuste vastu.

Radarisüsteemi kuulub primaar­ radari kõrval ka eriline seade TSA 3500, mis toimib nii oma ja võõra tuvastussüsteemina (identification friend or foe, IFF) kui ka sekundaarradarina. See on oluline vahend primaarradariga avastatud õhusõidukite identifitseerimisel. Sekundaarradari tööulatus on umbes 470 kilomeetrit.

Eesti ja Soome pole sugugi ainsad riigid, mis on ostnud GM 400 perekonda kuuluvaid radareid. Nii võiks siin nimetada Prantsusmaad, Kanadat, Saksamaad, Marokot, Malaisiat ja Sloveeniat.

TEHNIKA

34

SÕDUR NR 1 (76) 2014

2 X ÕHUVÄGI

Nõukogude Liidu ja tema liitlaste maa-, mere-, õhu- ning õhutõrjeväed kasutasid radari P-37 sõjaväelist varianti õhuseireks, hävitajate sihitamiseks ning õhutõrjerelvade sihtimiseks.

35

Tänu tehnika jõudsale arengule on kordades vähenenud radari GM 403 kiiratavate impulsside energia.

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Radar GM 403 võib töötada nii statsionaarselt kupli või radoomi all, maapinnal või veoautole tõstetult.

36

KOOSTÖÖ

Sundkoormised ja sõjaaja üksuste varustamine transpordivahenditega Reservarmee isikkoosseisu valmisolekut oma sõjaaja ülesannete täitmisele asumiseks kontrollitakse erinevatel õppekogunemistel. Kui hästi vastavad aga tsiviilsektorist sõjaolukorra tekkides kaasatavad ainelised reservid reserv­ armee erinevate üksuste vajadustele, on samuti mõistlik aegsasti välja selgitada.

S

õjaaja üksuste komplekteerimine transpordivahenditega sundkoormiste abil on minu 2013. aastal kaitseväe ühendatud õppeasutustes kaitstud magistritöö teema. Tööd tutvustades soovin julgustada kirjutama uurimistöid riigikaitselistel teemadel, mis tihti liigituvad nn ebamugavateks teemadeks eelkõige piirangute tõttu, mida seavad kas salastatus või allikate vähesus valdkonnas. See on üleskutse uurida ja tuua välja kitsaskohad kaitseväes ning leida lahendusi, mille abil on võimalik muuta meie riigikaitset veelgi efektiivsemaks. Uurimustööl on ka praktiline väärtus, sest töö raames loodud meetodit saab kasutada sundkoormiste määramisel ning see on abiks riigikaitse planeerimisel.

Vladislav Belov (MA)

sätestab institutsioonide pädevused ning vastutuse sundkoormiste korraldamiseks. Autorile teadaolevalt sundkoormiste määramise metoodikat pole ja töö valmimise ajaks ei olnud määratud ühtegi sundkoormist. Tekib oluline küsimus: miks ikkagi pole seaduse jõustamise järgselt ühtegi sundkoormist määratud? Kas saab vabandusena tuua puudulikku seadust või vajalikke rakendusaktide puudumist? Siinkohal pakun lugejale mõtlemisainet ja võimaluse uurida seda iseseisva uurimistööna.

KAPTEN

„PUNASEST” ASUTUSESISESEKS

KIRDE KAITSERINGKON-

Magistritöö põhineb jalaväebrigaadi õppestruktuuri üksuste sõidukite vajadusel ja maanteeameti avalikes statistika­ andmetes kajastuva ressursi võrdleval analüüsil. Töös ei kasutatud välisallikaid, sest sundkoormiste teema on üldjuhul salastatud ja need andmed ei ole kättesaadavad. Balti kaitsekolledžis on sarnasel teemal lõputöö kirjutanud Urmas Muld („The Requirement for Requisitioned Vehicles in West Military Region (Estonia)”), milles uuriti sundkoormiste kaudu Kaitseliidu üksuste sõidukitega komplekteerimise võimalusi Lääne-Eestis. Erinevalt Urmas

NA STAABI TAGALAJAOSKONNA VARUSTUSE SEKTSIOONI ÜLEM

ratama transpordivahendid sõjaaja üksustele, mis on sõidukite valiku ja sundkoormiste määramiste alus ning milline on nende toimingute infovajadus.

Et sundkoormistena saada olev ressurss mõjutab oluliselt riigi kaitsevõimet, siis üks teema valiku põhjus oligi vajadus vastavat ressurssi ja selle sobivust uurida.

Riigikaitseliste sundkoormiste seadus on vastu võetud 1995. aastal ja see

MIKS SUNDKOORMISTEST?

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Eesti sõjaline kaitse on osa terviklikust riigikaitsest ning see tugineb esmasel iseseisval kaitsevõimel ja NATO kollektiivkaitsel. Iseseisva kaitsevõime tagab reservarmee ja see sisaldab võimete ning meetmete kogumit, mis toetavad kollektiivkaitse plaani rakendamist.

Reservarmee on piiratud ressursiga riigi põhimõtteline valik ja see nõuab toimivat mobilisatsioonisüsteemi ning sõjaaja üksuste osalist komplekteerimist sundkoormiste kaudu.

Sundkoormistena saadavad transpordivahendid (sõidukid) on üks osa tsiviilsektorist kasutusele võetavatest ressurssidest. Praeguseks on Eestis vastu võetud üldisemaid strateegiaid ja põhi­ mõtteid formuleerivad dokumendid, kuid puuduvad analüüsid ressursside saadavuse ja sobivuse kohta. Järelikult tuleb välja selgitada, kuidas peaks mää-

JVBr õppestruktuuri varustustabelite analüüs

Koondtabeli koostamine

Sõidukite jaotus kategooriatesse

Joonis 2. Jalaväebrigaadi üksuste sõidukite vajaduste väljaselgitamise skeem. Koostanud autor.

Statistikaandmete analüüs

Andmete võrdlus

Joonis 3. Sõidukite sadavuse hindamise skeem. Koostanud autor.

37

Joonis 1. Riigikaitseliste alusdokumentide hierarhia. Koostanud autor riigikaitseliste dokumentide baasil (kaitseministeerium 12.2012).

Mulla tööst uuriti selles magistritöös brigaadiüksuste sundkoormiste kaudu komplekteerimise vajadusi ja võimalusi Kirde kaitseringkonnas.

Uurimuse salastamise vältimiseks kasutasin töös jalaväebrigaadi õppe­ struktuuri, mis võimaldab uuringu tulemusi kasutada kaitseväes asutusesiseselt. Jalaväebrigaad on kaitseringkonna ekvivalent ja sellest tulenevalt uurisin jalaväebrigaadi üksuste komplekteerimise võimalusi Kirde kaitseringkonna piirkonna näitel. Lisaks hõlmab jalaväebrigaadi õppestruktuur kõiki kaitseväe maaväe allüksuse tüüpe ja selle allüksuste sõidukitega komplekteerimise võimaluste uurimine annab meile teadmise, kas ja kuidas komplekteerida brigaadi suurust üksust Kirde kaitseringkonna territooriumil paiknevate ressursside baasil ning teadmise, kuidas komplekteerida jalaväebrigaadi allüksusi.

TÖÖST LÄHEMALT

KUIDAS? Töö eesmärgi saavutamiseks lahendati järgnevad uurimisülesanded: • sõidukite vajaduse analüüs; • sõidukite saadavuse ja vajaduse võrdlev analüüs; • sõidukite sobivuse hindamine.

Sõidukite vajaduste väljaselgitamiseks analüüsiti jalaväebrigaadi üksuste varustustabeleid ja koostati sõidukite koondvajadus. Sellest selgus, et käsitluse aluseks olnud jalaväebrigaad vajab mobiilsuse tagamiseks kokku 1604 sõidukit.

Töö käigus jõuti järeldusteni, et varustustabelite koostamiseks puuduvad kaitseväes ühtsed alused, mis väljendub raskesti mõistetavates tabelites, kus sarnase funktsiooniga sõidukitele on

Uurides sõjaaja üksuste komplekteerimise võimalusi sõidukitega sundkoormiste kaudu jõuti järelduseni, et puudub sundkoormiste määramise metoodika, mille lahutamatu osa on sõidukite saadavuse ja sobivuse hindamine.

antud erinevad nimetused, sõidukeid on näidatud komplektina, sõidukeid on kirjeldatud võimepõhiselt ja sõidukite arvuline vajadus on liialt suur brigaadi isikkoosseisu kohta (nii peaks iga neljas või viies tegevväelane olema sõidukijuht ja juhtida tuleks neil kuni pooltsadat eri tüüpi sõidukit).

Sõidukite saadavuse hindamisel selgus, et alternatiivsete sõidukite sobivust ei ole võimalik hinnata, sest puuduvad kaitseväes vajalike sõidukite funktsiooni­kirjeldused. Lahendusena töötati välja ühe sõiduki funktsioonikirjeldus, mida saab võtta aluseks sõidukitele funktsioonikirjelduste koostamisel.

Uurides sõjaaja üksuste komplekteerimise võimalusi sõidukitega sundkoormiste kaudu jõuti järelduseni, et puudub sundkoormiste määramise metoodika, mille lahutamatu osa on sõidukite saadavuse ja sobivuse hindamine.

Sellest lähtuvalt töötati välja sundkoormiste määramise metoodika (joonis 4), mille abil on võimalik välja selgitada sõidukite vajadus, tuvastada saadaolevaid ning otsida alternatiivseid sõidukeid ja seejärel hinnata nende sobivust. Metoodika väljatöötamisel lähtuti infovajadusest, mille abil on võimalik, selgitades välja sõidukite vajadused, jõuda sundkoormiste määramiseni.

TULEMUSTEST JA TULEVIKUST Töös uuriti sõjaajaüksuste sõidukitega komplekteerimise võimalusi sundkoormiste abil õppestruktuuri näitel Kirde kaitseringkonnas ning jõuti järelduseni, et andmete baasil saab teatavate piirangutega jalaväebrigaadi üksused komplekteerida.

Näiteks ei ole seal piisavalt maastiku­ veoautosid. Sellest tulenevalt teen ettepaneku uurida täpsemalt kaitseväe maastikuvõimeliste sõidukite va-

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Magistritöö koosneb kolmest peatükist, esimeses antakse ülevaade riigikaitset sätestavatest alusdokumentidest, mis reguleerivad riigi ja tsiviilsektori ressursside kasutamist erinevates julge­ olekuolukordades, samuti annavad sundkoormiste määramiseks ja nende sissenõudmiseks õigusliku raamistiku.

Oma magistritöös ei uurinud ma õigus­ normide piisavust ja vastavust sundkoormiste korraldamiseks, sest selliseks analüüsiks on vaja juba erialast juriidilist ettevalmistust.

Teises peatükis uuritakse jalaväebrigaadi üksuste sõidukitega komplekteerimise võimalusi Kirde kaitseringkonna piirkonnas õppestruktuuri näitel, kasutades selleks maanteeameti statistika­ andmeid. Peatükis pakutakse välja sundkoormiste määramise metoodika,

mille alusel on võimalik välja selgitada sõidukite vajadus, tuvastada saadaolevaid ning otsida alternatiivseid sõidukeid ja seejärel hinnata nende sobivust.

Kolmandas peatükis esitatakse sõidukite vajaduse analüüs, sõidukite saadavuse ja vajaduse võrdlev analüüs ning sõidukite sobivuse hindamise põhjal järeldused ja ettepanekud.

38

KOOSTÖÖ

SÕDUR NR 1 (76) 2014

jadust ning sellest lähtuvalt kas katta puuduolev osa kaitseväe ressursiga või arvestada tegevuse kavandamisel saadaolevate sõidukite ebapiisavate maastikuomadustega.

Osa alternatiivseist sõidukeist on bensiinimootoriga, kuid kaitseväes on kasutusel peamiselt diiselmootoriga sõidukid, seega tuleb arvestada suureneva bensiinivajadusega sundkoormiste rakendamisel.

Paljude alternatiivsete sõidukite vanus on enam kui 10 aastat, mis muudab küsitavaks nende töökindluse. Järelikult tuleb arvestada reservi loomise vajadusega sõidukitele, mille vanus ületab 10 aastat.

Võimete lahutamine sõidukitest loob võimalused sõidukite kiireks asendamiseks, säilitades samas üksuse lahingu­ võime. Erivõimekusega sõidukite vajaduse rahuldamiseks võiks kaaluda konteineripõhiste lahenduste evitamist.

Konteinereid saab sõidukist lahutada ja nii saab sundkoormiste abil saadavaid sõidukeid käsitleda kui veoplatvorme, millele kaitsevägi lisab vajalikud võimed. Kaitseväe sisene üleminek võimete konteineripõhisele lahendusele annab perspektiivis suurema paindlikkuse sundkoormistena saadavate sõidukite rakendamisel.

Sundkoormistena saadavate sõidukite kasutuselevõtt nõuab tüübikoolitust, sest tsiviilsektoris napib kaitseväe sõidukitega sarnaseid sõidukeid. Tüübikoolitus hõlmab nii sõidukite juhtimist kui ka nende hooldust. Samuti pole kaitseväel remonttööde läbiviimiseks vajalikku varuosade varu. Sellest tulenevalt peab sundkoormiste rakendamisel arvestama eespool toodud kaasnevaid probleeme.

Sõidukid ei pruugi olla saadaval üksuste formeerimise piirkonnas, millest tulenevalt tuleb üksuste komplekteerimisel sõidukitega sundkoormiste kaudu arvestada ajalise ja piirkondliku faktoriga.

Sõidukite funktsioonikirjelduste puudumise tõttu ei olnud võimalik hinnata detailsemalt sõidukite saadavust.

Olemasolevate sõidukite kirjelduste alusel läbiviidud hindamise tulemused lubavad järeldada, et Kirde kaitseringkonna piirkonnas arvelolevate tsiviilotstarbeliste sõidukite baasil on võimalik brigaadisuurust üksust komplekteerida vaid osaliselt, sest saadavuse hindamise järgi on tsiviilsektorist võimalik saada vajalikul hulgal nt maastureid, mootorsaane, mootorrattaid, ratastraktoreid ja

Sõidukite vajaduste väljaselgitamine

Kaetakse KV ressursiga

Vajalik sundkoormiste rakendamine

Sõidukite funktsioonikirjeldused

Sundkoormiste koondvajaduse koostamine

Sundkoormiste saadavus Vajalike sõidukite leidmine on võimalik üksuse formeerimise piirkonnas

Vajalike sõidukite leidmine on võimalik väljastpoolt üksuse formeerimise piirkonda

Sõidukeid ei ole saada

Sõidukite sobivus

Sobivad tingimusteta

Sobivad tingimustega

Sundkoormiste määramine

Joonis 4. Sundkoormiste määramise metoodika. Koostanud autor. ekskavaatoreid, kuid ei ole saada piisaval hulgal näiteks kiirabi- ja maastikuvõimelisi veoautosid.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et kehtestades kaitseväes varustustabelite koostamise ühtsed alused, koostades sõidukite funktsioonikirjeldused ning rakendades väljatöötatud sundkoormiste määramise metoodikat koos järgneva sundkoormiste määramise pilootprojektiga, on võimalik koguda piisavalt andmeid

ja kogemusi, et läbi viia täiendav analüüs, kuidas kindlustada sõjaaja üksuste komplekteerimine sõidukitega sundkoormiste abil.

Minu hinnangul on töö tulemused hea lähtekoht edasiseks uurimiseks sõja­ aja üksuste komplekteerimiseks transpordivahenditega sundkoormiste kaudu ning neid on võimalik rakendada ka teistes piirkondades ja tulemusi kasutada sõjaaja tegevuste planeerimisel.

Erivõimekusega sõidukite vajaduse rahuldamiseks võiks kaaluda konteineripõhiste lahenduste evitamist.

POST SCRIPTUM Siinkohal tahan veelkord tänada minu juhendajaid hr Peeter Kukke (PhD) ja kolonel Martin Heremit (MA) ning kõiki teisi, kellele mul ei jätkunud töö kirjutamise ajal piisavalt tähelepanu.

ANALÜÜS

39

Pinnase- ehk mullaluure näppude vahel ja silmaga hinnates* Eesti mullastikukaart on kirju kui lapitekk. Et neil muldadel tuleb vajadusel ka sõda pidada, võiks iga sõjamees osata hinnata näiteks soomukite liikumisvõimet pärast tugevat vihmahoogu.

Ü

ks militaarse maastiku­ analüüsi osa on pinnase mõju hindamine, seda nii sõidukite liikumise võimalustele kui ka kaevatavuse osas. Nimetatud analüüsi läbiviimine on praegu veel problemaatiline, sest puuduvad piisavalt detailsed teadmised kõikide siinsete muldade mõjust liikuvale sõidukile. Läbitavuse hinnangut antakse praegu valdavalt 1 : 50 000 Eesti kaitseväekaardi baasil ning see piirdub soo- ja rabamassiivide eraldamisega ning nende tähistamisega läbimatute aladena.

Selliseid piirkondi võetakse arvesse nii positsioonide plaanimisel kui ka liikumiskoridoride piiritlemisel.

MÄRJEM KUI KAARDILT PAISTAB

KAPTEN KVÜÕA GEOINFORMAATIKA JA SÕJATOPOGRAAFIA LEKTOR

regulaarselt üle ujutatud. Seega saab mulla­kaardi põhjal väita, et need jõeäärsed alad on suvisel põuaperioodil kuivad, kuid sügisesel ja kevadisel kõrgveeperioodil vee all.

Tuginedes Ivar Aroldi raamatule „Eesti maastikud” (2005), on ligi 57% Eesti territooriumist märgade muldadega, millest küll ligikaudu pool on mitmesugusel viisil kuivendatud. Seega võib järeldada, et siinkohal valitud ala ei ole kuidagi erandlik maapinna niiskuse, seega ka nõrkuse kirjeldamisel.

Juba selles lühikeses sissejuhatuses on nimetatud maapinda kahe terminiga: pinnas ja muld. Sarnaselt on nii üks kui ka teine kasutusel erinevate riikide relvajõudude maastikuanalüüsi aspekte käsitletavates materjalides. Kas need sõnad on sama tähendusega? Vikipeedia definitsiooni kohaselt on pinnas laiem mõiste, mis hõlmab lisaks maakoores esinevatele kivimitele ka mulda. Mulla­ teadlased peavad neid sõnu rangelt eritähenduslikeks. Süvenemata detailsemalt teaduslikku vaidlusse ja kõikidesse maapinna sisemuses aset leidvatesse protsessidesse, kasutame neid selles artiklis samatähenduslikena, kuigi eelistatud on mulla termin. Üldiselt on tähtis

Eesti kaitseväekaardil on eristatud vaid ulatuslikumad liigniisked, st nõrgemale ja ebastabiilsemale aluspinnale viitavad alad.

* Artikkel on populaarteadusliku eesmärgiga, seetõttu erinevad mõningad tekstis kasutatavad terminid teaduses kasutatavatest.

MIS ON PINNA ALL? Maapinda auku kaevates võib, sõltuvalt mullast, hakata esimesena silma pealmine tumepruunim kiht ja selle all selgelt heledam kiht, nagu näha pildil 2.

Pealmist, sellel juhul ligi 40 cm paksust kihti nimetatakse orgaanilise ainega kihiks (ka huumuskihiks). Orgaaniline aine on sellesse kihti kuhjunud taimede lagunemise tulemusena ja seda võib olla põldudele sõnnikuna juurde toodud.

Läbitavuse seisukohalt vaadatuna on huumuskiht nõrgem kui alumine, ilma orgaanikata kiht. Lagunenud või isegi pooleldi lagunemata taimne materjal on pehme ning muudab pinnase ebastabiilsemaks ja nõrgemaks. Näiteks ehitusgeoloogias, teedeehituses eemaldatakse rajatiste alt orgaanikaga kihid, et tagada vundamentide ja teede parem püsivus ja vastupidavus.

Maastikuluuret tehakse sagedasti maastikku vaadeldes ja sellest üle kõndides või läbides kaheteljeliste kergete luuresõidukitega. Nähtu põhjal tehakse otsus läbitavuse kohta, mida vastavalt vajadusele laiendatakse erinevatele sõidukitele. Järelduste tegemine ühe kaalu­ kategooriaga sõiduki läbivuse põhjal kõikidele teistele veomasinatele ei ole päris õige. N-ö kriitiliselt olulised mullakihid, mille tugevuse omadused sõiduki liikumist kõige rohkem mõjutavad, asuvad mitmel eri sügavusel, lähtuvalt liikuva masina kaalust. Kergetele maasturitele on kriitiliselt tähtis see, kui tugev on muld mõne sentimeetri sügavusel. Raskemate veoautode ja lahingusoomukite puhul mängib aga rolli ligi 15 cm sügavusel asuv kiht. Seega ei olegi võimalik ühe masina liikumisvõimaluste põhjal anda üks ühele hinnanguid teiste sõidukite jaoks.

VEEROHKUS MUUDAB MULLA OMADUSI Millest sõltub tugevus, millega muld suudab vastu seista sõiduki koormusele? Üldistavalt võib öelda, et sellest, kui palju on mullas vett ehk niiskust,

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Eesti kaitseväekaardil on kaardi mõõtkavast ning eesmärgist tulenevalt eristatud vaid ulatuslikumad liigniisked, st nõrgemale ja ebastabiilsemale aluspinnale viitavad alad. Detailsematelt ning otseselt pinnase omaduste kirjeldamisele orienteeritud kaartidelt, nagu näiteks Eesti mullastikukaart mõõtkavas 1 : 10 000, on neid võimalik aga palju rohkem kokku lugeda. Võrdluseks on allolevatel piltidel 1a ja 1b toodud ca 2 × 2,5 km ala Eesti kaitseväekaardilt, mida teisel pildil on täiendatud mullakaardilt pärinevate andmetega. Kummalgi kaardil on liigniisked alad sinisega viirutatud. Nagu näha, on teisel kaardil niiskete muldade osakaal tunduvalt suurem. Ühelt poolt laiub kaardi keskosas kujutatud rabamassiiv suuremal alal, teiselt poolt esineb kaitseväekaardil kuivana esitletud metsade ja lagealade sees niiskeid piirkondi. Lisaks on mullaandmetega täiendatud kaardipildil toodud punase ristviirutusega need piirkonnad Leevi jõe ümber, mis on kõrgvee ajal

Kersti Vennik

meeles pidada, et otse meie jala alt kuni keskmiselt ühe meetri sügavuseni on tegu mullaga, sealt edasi saab alguse geoloogiline kivim.

40

ANALÜÜS

SÕDUR NR 1 (76) 2014

millistest osakestest muld koosneb ning kuidas inimene ala kasutab. Üldjoontes on kõik aluspinnad kuivalt tugevad ja toetavad sõiduki kulgemist. Niiskuse suurenedes muutuvad teatud pinnased tunduvalt nõrgemaks, nõrgenemise määr sõltub mulla koostisest. Mulla koostisse kuuluvad väga erineva suurusega osakesed. Lootusetu oleks eristada ja mõõta näiteks labidatäie mulla kõik üksikud osakesed kividest kuni imepisikeste teradeni, niisiis on mullateadlased kokku leppinud osakeste gruppide piirid tera suuruse järgi. Näiteks liivaterad on osakesed läbimõõduga 1–0,05 mm, nendest väikesemad (0,05–0,001 mm) on tolmuosakesed ja veel väikesemad saviosakesed. Liivateradest suuremad on kivid ja kruusatükid.

Kõik nimetatud osakeste grupid käituvad ülesõitva ratta või roomiku all erinevalt. Muld, mis koosneb üksnes liivateradest, on liikumisele vastupidav. Ka niiskuse suurenemine, näiteks sademete tõttu, ei mõjuta kuidagi sellise mulla tugevust. Vesi valgub kiiresti liivaterade vahelt sügavamatesse maapinna kihtidesse ning muld ei kaota oma tugevust.

Liivast ülesõitva sõiduki ratas/roomik surub liivaosakesed üksteise vastu, selle tulemusena moodustub tugev kandev karkass, kus ka mitme ülesõidu järel ei teki sügavat rööbast. Samasuguste omadustega on ka kruusast ja kividest koosnevad mullad.

Kui aga mullas on palju tolmu ja saviosakesi, siis on selle vastupidavus sõiduki koormusele teistsugune. Kõigepealt savidest. Saviosakesed on tugevasti üksteise külge kleepunud ja selline tihe kiht ei lase kuigi kergesti vett läbi – vihma- ja sulamisvee filtreerumise kiirus võib olla 0,001 meetrit ööpäevas (võrdluseks: liivadel on see üks meeter ööpäevas). Kõik, kes on proovinud savist kujundeid vormida, teavad, et märg savi muutub väga vormitavaks (kasutatakse ka terminit plastiliseks), aga ka käte külge kleepuvaks. See muutub probleemiks savimuldadel liikuvatele sõidukitele, eriti ratasmasinatele. Libedal ja märjal savimullal võib väga lihtsalt kujuneda olukord, kus ratas hakkab tühjalt ringi käima ning rehvimustrit täitev kleepuv savi muudab edasiliikumise keeruliseks.

Kujunev rööbas ei ole seejuures kuigi sügav. Roomikmasinatel esineb selliseid probleeme vähem, sest roomiku kidad suudavad paremini tungida savipinda ja soomukit liigutada.

Ainult tolmuteradest koosnev muld on iga tüüpi sõidukite liikumiseks üks kõige ebasobivamaid. Need terad on

Pilt 1a ja 1b. Eesti kaitseväekaardi väljavõte täiendatuna mullakaardi andmetega.

Pilt 2. Huumuskiht ja huumuseta kiht mullas.

AUTORI FOTOD

41

Pilt 3. Looduslik rohumaa.

Pilt 4. Niidetav rohumaa.

MAASTIKU VISUAALNE HINNANG Nagu eespool välja toodud, mõjutab pinnase tugevust see, kuidas inimene maad kasutab (või ei kasuta). Eelkõige on põhjust eristada kahte tüüpi lagealasid: looduslikke rohumaid ning haritavaid alasid. Looduslike rohumaade, nagu näha pildil 3, tunnus on kõrge, kohati vöökohani või kõrgemalegi ulatuv lopsakas rohttaimede kate. Kohati esineb ka madalaid puid-põõsaid. Niiskusesisaldus on sellistel aladel sagedasti suur ning tegu on enamasti kuivendamata maastikega. Kuivadel ja põuastel suvedel, nagu näiteks 2013. a, kuivavad ka need mullad läbi ja liikumine ei ole takistatud, kuid üldiselt on need ikkagi nõrgemad aluspinnad kui haritavad maad. Seega tuleks võimalusel ja valiku olemasolul liikumiseks alati eelistada haritavaid maid. Võrdluseks on haritavaid maid, olgu need teraviljapõllud või

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Pilt 5. Kivine põllumuld.

sarnaselt saviosakestega silmale eristamatu suurusega, kuid erinevalt savidest ei kleepu tolmuosakesed üksteise külge.

See omadus tingib selle, et kuivalt tugevast pinnasest kujuneb saju tagajärjel läbimatu mülgas. Et kleepuvust nende peenikeste osakeste vahel pole, ujuvad tolmuosakesed vees laiali ning pinnas kaotab kogu tugevuse. Praktikast on teada näiteid, kus kuival ajal paiknemisalale liikunud masinad hakkasid pärast paaritunnist vihmasadu järjest sügavamale mulda vajuma.

Teine praktiliselt ilma tugevuseta mullamaterjal on turvas. Turvas ei koosne üldse mingitest teradest, vaid on surnud taimede lagunenud aines.

Turvas kujuneb aladele, kus on pidevalt hästi palju vett. See on must, kõdunemise järele lõhnav materjal, kus liikuda on väga keeruline.

Pinnaste tugevust on eriti keeruline hinnata seetõttu, et enamasti ei koosne muld ainult ühe suurusega osakestest.

Tegu võib olla näiteks liiva-tolmu-savi seguga, mille peal paikneb mõne sentimeetri paksuse kihina turvas. Kõik eri ained mõjutavad mulla omadusi omal moel. Vesi (sademed ja pealevoolav pinnavesi, aga ka veetõus sügavamatest mullakihtidest) muudab olukorra veelgi kirjumaks. Siiski on mõni lihtne võte, mida saavad maastikul kasutada ka mitte-mullateadlased, et anda esmane hinnang enda ees laiuvale maastikule. Need lihtsad võtted on taimkatte visuaalne hindamine ning sõrmede vahel mulla vormimine ehk sõrmeproov, mida käsitletakse alljärgnevalt täpsemalt.

42

ANALÜÜS

Pilt 6. Kiviste muldade ja paepealsete muldade levikualad.

SÕDUR NR 1 (76) 2014

niidetavad rohumaad, nagu näha pildil 4, aastate jooksul traktorid ja teised põlluharimisvahendid mitukümmend korda ületanud ja seega tugevamaks tallanud.

Lihtsa vaatluse teel või labidaga maad kaevates on võimalik kindlaks teha muldade kivisus. Vähese taimkattega põldudel, nagu näha pildil 5, on kivid kergesti märgatavad. Rohumaade all annab kivide esinemisest tunnistust kaevamisel või näiteks ka varda maasse surumisel tekkiv iseloomulik krigin vastu kive. Üldjuhul on kivised, kruusased mullad, mis roomiku või ratta survel tugevaks aluseks pressitakse, väga hea kandevõimega. Siiski tuleb teatud ette­ vaatusega suhtuda silmanähtavalt niisketesse lohkudesse. Kui masin on liiga raske ja vett liiga palju, võib liikuv sõiduk kandva karkassi moodustamise asemel kivid laiali suruda ning sügavale maapinda vajuda. Pildil 6 toodud kaardil on punasega eristatud kiviste muldade suuremad areaalid. Kaart on koostatud Ivar Aroldi Eesti paigastike kaardi (1999) alusel. Väiksemate kogumitena esineb kiviseid muldi tervel Eesti territooriumil. Teiseks on lillaga näidatud selliste muldade esinemiskohad, kus kobeda mullakihi all on maksimaalselt kuni 30 cm sügavusel paekivikiht. Paas on väga kõva kivim, mida ei ole võimalik labidaga kaevata.

Kaardile on tõmmatud ka Pärnut ja Mustveed ühendav mõtteline joon, millest põhja- ja loodesuunas jäävad pae­ kihi esinemise alad. Lõuna ja kagu pool aga sellised mullad ja kivimid puuduvad. Sõidukitega läbimiseks on paekiht üldiselt soodne. Isegi kui kobe muld sellisel kivimil on nõrk, saab paekihini vajuv sõiduk (eeldusel, et tema põhja

MAASTIKUL LIIKUJA MEELESPEA Parimad liikumistingimused on: • kuiva männimetsa all • suurtel lagedatel haritavatel aladel • ka okasmetsad tervikuna on üsna hästi läbitavad.

• Niiskel ajal väldi kõrge heinaga looduslikke rohumaid, eriti kui pinnas on väga tumedat värvi.

• Kui vihmasadu algab, kaalu sõidukitega lahkumist savimullaga aladelt.

kõrgus ehk kliirens on vähemalt 30 cm) toetust tugevalt aluskivimilt ja hoolimata sügavatest rööbastest on võimalik edasi liikuda.

NÄPUD MULLASEKS Kui aga kive-kruusa ei ole silmaga näha ega labidaga tunda, saab mulla koostist määrata nn sõrmeprooviga. Selleks veeretatakse mullast erinevaid kujundeid ja selle põhjal, kuidas need koos püsivad, tehakse otsuseid mullas esinevate osakeste kohta. Sõrmeproovi läbi viimiseks tuleks kõigepealt võtta maastikult sobiv kogus mulda nagu näidatud pildil 7 – see on umbes Kreeka pähkli suurune nutsakas. Kui muld on väga kuiv, tuleb seda veega nii palju niisutada, et see

Ühe kaalukategooria sõiduki läbivuse põhjal pole päris õige teha järeldusi kõikide veomasinate läbivuse kohta.

oleks muljutav nagu plastiliin. Teisest küljest ei tohi muld olla liiga märg, muidu see voolab laiali.

Muld tuleb kokku suruda ning proovida sellest pallikest veeretada. Kui see ei õnnestu ja muld pudeneb veeretamise ajal laiali, siis on tegu liivaga.

Kui pallikese moodustamine õnnestub, nagu pildil 8, siis tuleb hakata sellest peopesal rullima kuni 3 mm läbimõõduga vorstikest ning kui see on tehtav, siis vorstikest rõngakujuliseks pöörama, nagu näidatud pildil 9. Kui vorstikese tegemisel või vorstikeseks pööramisel kujund praguneb, nagu pildil 9, siis on tegu savise liivmullaga, ehk siis mullaga, mis lisaks liivateradele sisaldab ka tolmu- ja saviosakesi.

Kui mullaproovi on võimalik rõngasse pöörata ilma, et ta seejuures katki läheks või oluliselt praguneks (rõngasse võivad kujuneda väiksemad praod), nagu pildil 10, siis on tegu savise mullaga. See on muld, kus esineb suurel hulgal saviosakesi.

Kahjuks puuduvad analoogsed meetodid tolmuse mulla kindlakstegemiseks. Täiesti kuivas olekus ja pulberpeeneks purustatud tolmune muld on väga pehme, kohev ja õhuline, kuid selliseses seisundis mulda looduses ei esine ning selle töötlemine sellisesse seisundisse vajab lisavahendeid. Turbamulda on võimalik kindlaks teha värvi ja lõhna järgi. See on tumepruuni või musta värvi, nagu näha järgmisel pildil, ning lõhnab kõdunemise järele.

Et looduses on kõik omavahel seotud, siis annab ka maastikul kasvav taim­ kate aimu sellest, milline pinnas seal on ning selle põhjal saab teha ka kaudseid järeldusi sõidukite liikumisvõimaluste kohta.

LIIVMULLAD JA KIVISED MULLAD Kui visuaalselt või sõrmeprooviga on kindlaks tehtud, et tegu on kivise mulla või liivmullaga ning taimkate ei viita märgadele oludele, st ei esine kõrgeid rohttaimi, võsa, lehtpuid ega mättaid, siis on tegu väga hea ja püsiva liikumiseks sobiva alusega, kus võib ka väga raskete sõidukitega määramatu arv kordi läbi sõita. Kuivadel liivadel levivad eelkõige puhtad männikud, nagu toodud pildil 12, aga ka männi ja kuuse sega­metsad. Sellistel muldadel tuleks hoiduda pealmise, juurtest ja rohttaimedest koosneva kamara lõhkumisest näiteks äkilise gaasivajutusega, sest lahtisesse ja täiesti kuiva liiva võib ratas või roomik kaevuda.

AUTORI FOTOD

43

Pilt 7. Sobiv kogus mulda sõrmeproovi tegemiseks.

Pilt 8. Mullaproovist moodustatud pallike.

Samas esineb meie aladel ka selliseid liivmuldasid, mis ei toeta isegi nii kerge roomikmasina nagu Bandwageni liikumist. Selliste muldade koostises on lisaks liivateradele rohkesti tolmuosakesi, mis muudavad pinnase ebastabiilseks.

Ilmselgelt niiske aluspinna puhul – mätlik maastik, kõrge hein, võsa ja põõsad mändide vahel – ei pruugi läbitavus enam nii hea olla. Piltidel 13 ja 14 on looduslikud rohumaad liivmuldadel, kus esimesel pildil olev aluspind on väga tugev, teisel pildil on aga märg liivmuld, kuhu mitu sõidukit kinni jäid.

Kui pinnas on ilmselt niiske, lohkudes on veelompe, siis on eriti oluline, kui suurtest liivateradest see koosneb.

Kui sõrmede vahel mulda mudides on tunda suured liivaterad, siis ei muuda ka vesi mulda nõrgemaks.

SAVIMULLAD

Pilt 10. Mullaproovist on moodustatud rõngas.

Pilt 11. Turbamuld on märjas seisundis musta värvi, kuivemana natuke heledam.

Pilt 12. Männimets kuival liivmullal.

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Pilt 9. Mullaproovist moodustatud vorstike on pööratud rõngasse.

Savised liivmullad on Eesti territooriumil kõige levinumad. Enamik neist on haritud, kuid laiguti esineb ka harimata alasid. Ka sellise mulla puhul tuleb eriliselt otsida liigniiskuse märke, sest märjana ei toeta selline pinnas kohati isegi ühe sõiduki liikumist. Kinnijäämise tingimused esinevad savistel liivmuldadel sagedasti kevadisel ja sügisesel niiskemal perioodil, kui sademeid on rohkem ning vett aurustub jahedate ilmade tõttu vähe. Kui mullal ei ole piisavalt tugevust, kujunevad sõiduki liikumise tulemusena sügavad rööpad, kuni lõpuks liikumine pidurdub rööpast tuleneva takistuse tõttu täiesti. Sellistel muldadel kasvavad sagedasti puhtad kuusemetsad või kuused segamini teiste puudega.

ANALÜÜS

AUTORI FOTOD

44

Pilt 13. Kuiv liivmuld looduslikul rohumaal.

Pilt 14. Märg liivmuld looduslikul rohumaal.

Pilt 15. Rööpad savimullal vihmasaju järgselt.

Pilt 16. Rööpad turbamullal.

Mida oodata, kui sõrmeproov aitab kindlaks teha, et huvipakkuval maastikul on tegu savimullaga? Looduses esinevad savimullad on enamasti tugevad, need on tihti ka kuivendatud. Seega pole karta sügava rööpa teket, mis jätaks sõiduki seisma nii, nagu eelmise kirjeldatud mulla puhul. Kuid probleemiks võib saada libe ja kleepuv pealispind, mis kujuneb sademete korral väga aeglaselt mulda filtreeruva vee tõttu. Selline näide otse vihmajärgsetest pinnapealsetest libedatest rööbastest on toodud pildil 15. Metsades kasvavad sellistel muldadel sagedasti lehtpuud.

Pilt 17. Mitme ületusega segamini pressitud turbakiht tugevama liivakihi peal.

TURBAMULLAD

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Turvas esineb eelkõige soodes ja rabades. See on nagu vett imev käsn ning kui sellele astuda või seal sõidukiga liikuda, pressitakse kogunenud vesi välja ning kogu pehme mullamaterjal vajub kokku. Sellistel aladel sõitmisest tuleks võimalusel hoiduda, vajadusel teha seda äärmise ettevaatusega. Vältida tuleb äkilisi gaasivajutusi ja järske pöördeid, et ära hoida pealmise, tugevama kamara­ kihi rebenemist. Sellele võib järgneda sõiduki lõputu vajumine. Samal põhjusel ei tohiks turbaaladel liikuda eesoleva autoga või ka jalgsi liikujaga samas jäljes. Igaühel tuleks valida oma rada.

Turba värv on nii tume, et seda on

kerge tuvastada ka maastikul esinevatelt mutimullahunnikutelt. Pildil 16 on turbapinnases sügavad rööpad. Pildil 17 on paiknemisala, kus turba all on tugev liivakiht. See tähendab, et pealmine nõrk turbamaterjal on mitme ületuse käigus pressitud kandvale kihile segamini. Hinnangu andmise turba tugevusele teeb keeruliseks asjaolu, et ka suuri turbamassiive on meil kuivendatud ja kasutusele võetud rohumaade ja põldudena. Aktiivses kasutuses olevad turbapõllud võivad samas osutuda üle ootuste tugevaks. Kuivanud turbamuld on võrreldes märja materjaliga heledam ja pruunikam.

MULLASTIKU OMADUSI TASUB TUNDA Lõpetuseks saab vaid öelda, et vaatamata Eesti territooriumi väiksusele on muldkatte üldpilt väga kirju. Mõnesaja meetri pikkuse metsatuka või lageala ulatuses võivad mullad vahelduda liivadest savi­ muldade ja turvasteni välja. Muldade koostise kirjusus ning aastate, ka kuude, isegi päevade lõikes tugevasti varieeruvad sademehulgad muudavad läbitavuse hindamise üsna keeruliseks.

Autor tänab Kadri Krebsteini Eesti maaülikoolist koostöö ja nõuannete eest.

KOOSTÖÖ

45

Rootsi on valmis panustama Põhjala ja Balti riikide kaitsekoostöösse Intervjuu Rootsi kaitseväe juhataja kindral Sverker Göransoniga tema Eesti visiidil tänavu 27.-28. jaanuaril.

M

illised on praegused Eesti ja Rootsi kaitsevägede vahelised peamised ühishuvid ja koostööprojektid ning millise hinnangu te Eesti ja Rootsi koostööle annaksite?

Tänapäeva muutuvas maailmas, kus riigid on omavahel seotud ja üksteisest sõltuvad, on koostöö nii poliitilisel kui ka relvajõudude tasemel võtmetähtsusega. Mida rohkem on meil koostöövaldkondi, seda tõhusamad me oleme.

Tänasel kohtumisel arutasime Eesti ja Rootsi kahepoolset koostööd, kuid juba homme räägime kaheksa riigi vahelisest Põhjala–Balti koostööst, mis on minu arvates tulevikus väga tähtis.

Rootsi kaitsevägi on hakanud tegema rohkem koostööd ka Euroopa Liidu suunal, panustades ühiskasutusse ja jagamisse ning NATO arukasse kaitsesse.

See kõik puudutab otseselt meie riikide kaitse­vägesid ja ma arvan, et põhjusi ja väljundeid koostööks on palju.

meie kaitsevägi on aastaid tegelenud ja me oleme valmis jagama oma saadud õppetunde, et toetada Eesti üksuste arengut. Sõltuvalt teie hangitavate masinate tüübist on võimalus ka hooldustöid, varuosasid või muud jagada. Kui tuleb välja, et te ei hangi samu masinaid mis meil, siis võite saada ikka nõu selle kohta, kuidas seda tüüpi masinaid hooldada, kuidas nendele väljaõpet teha ja kuidas neid operatsioonides kasutada.

Millised võiksid olla tulevased varustuse või tehnika ühishanked?

Kas midagi on juba töös?

Praegu mitte, kuid Põhjamaade kaitsekoostöö (NORDEFCO) raames analüüsitakse pidevalt, millist varustust meie riikidel on vaja lähitulevikus hankida ja just seda ma pidasin silmas, kui mainisin avalikke vähempakkumisi.

Kui me hangime mitmesugust varustust või tehnikat, siis Eestil on alati võimalus nende hangetega liituda. Oluline on, et me proovime koordineerida seda palju paremini kui varasemal ajal ja see annab meile kindlasti rohkem võimalusi.

Millised võiksid olla need õppused, kus eestlased ja rootslased

Selleks, et sõdurid pikemalt teenistuses püsiksid, peame pidevalt töötama motivatsioonisüsteemi ja karjääriplaneerimisega, sest uute inimeste värbamine on kulukas.

Viimasel ajal on olnud juttu Rootsi liitumisest NATO küberkaitsekoostöö keskusega. Milline võiks olla Rootsi panus keskuse töösse?

See on praegu meie valitsuse formaalse otsuse taga. Ma arvan, et meil on nii riigi kui ka relvajõuna väga hea oskuste pagas, millega võiksime täiendada keskust erinevates valdkondades.

NATO küberkaitsekeskusega on teinud pikalt koostööd erinevad Rootsi asutused, sealhulgas Rootsi riigikaitseakadeemia (National Defence College). Lisaks on meil eraldi hädaolukordade ja valmisolekuga tegelev ametkond, kes koordineerib Rootsi kübervaldkonda. Seega ma arvan, et meil on võimalik panustada erinevate kompetentsidega. Põhiline on see, et meie panus täiendaks keskuse tööd.

Kas ajateenistuse kaotamine 2010. aastal on end õigustanud?

Millist mõju on see avaldanud Rootsi kaitsevõimele?

Reform on toiminud ligi neli aastat.

Mis puudutab värbamist, siis meie tulemused on väga head ning oleme ületa-

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Millistes valdkondades te sooviksite näha tihedamat koostööd Eesti ja Rootsi kaitsevägede vahel, kas leppisite visiidi käigus juba midagi konkreetsemat kokku?

Põhjala kaitsekoostöö suunal käib erinevates valdkondades pidev töö. See võib olla hangete valdkonnas, nagu näiteks hiljutine Eesti ja Soome ühishange.

Meie oleme koostööks avatud ja oleme püüdnud võtta paljudele oma hangetele avalikud vähempakkumised, mis võimaldaks näiteks Eestil nendega ühineda, et hankida teile vajalikku varustust.

Lisaks peaksime jätkama koostööd erinevate harjutuste ja operatsioonide raames. Aastate vältel oleme tegelenud ühiselt Läänemere miinitõrjega ja see peab kindlasti jätkuma. Tean, et järgnevatel aastatel on Open Spiriti miinitõrje­ operatsioonide fookus Soome lahel.

Kui rääkida täpsemalt, siis teatavasti plaanib Eesti hankida jalaväe lahingu­ masinaid. See on valdkond, millega

Lauri Rikas

tulevikus rohkem koostööd teevad? Kas üks selline õppus võiks olla meie Kevadtorm?

Me oleme Põhjala–Balti koostöö raames koostanud õppuste plaani, kuhu on märgitud kõik võimalused õppustel osaleda vastavalt sellele, kas tegu on NATO liikmesriigi või NATO partnerriigiga ning sinna hulka kuuluvad ka riigisisesed õppused. Erinevad õppused nii Rootsis kui ka Eestis peavad sobima üksuse väljaõppeplaani. Nõnda on meie üksustel ühel aastal võimalik osaleda, kuid teisel mitte, sest praegu oleme teistsuguses treeningformaadis. Kaitseväe juhatajate tasemel oleme rääkinud ka vajadusest optimeerida meie ühiste õppuste plaan. Mõne samasuguse riikliku õppuse kohta tuleb langetada otsus, et sel aastal me osaleme Eesti õppusel, teisel aastal võtame jällegi Rootsi õppuse ja kolmandal NATO oma, vastavalt sellele, kuidas see sobib erinevate üksuste väljaõppega. Seega jah, meil on võimalik osaleda Eesti õppustel, kuid Eestil on võimalik osaleda ka meie õppustel.

KOOSTÖÖ

KRISTJAN SAAR

46

nud möödunud aasta maa- ja mereväelaste värbamiseesmärgid. Meie eesmärk oli umbes 5000 uut inimest, kuid praeguseks on see number 5400. Osaajaga sõdurite värbamises oleme pisut maha jäänud, sest need reeglid pandi paika alles eelmisel aastal, mistõttu alustasime hiljem. Suurim proovikivi on see, et sõdurid ja madrused ei ole lepingulises tegevteenistuses nii kaua, kui me seda sooviksime. Neil on võimalik sõlmida esimene leping kuni kaheksaks aastaks, seda saab pikendada nelja aasta võrra.

Praegu on aga lepingu keskmine pikkus neli aastat. Selleks, et sõdurid pikemalt teenistuses püsiksid, peame pidevalt töötama motivatsioonisüsteemi ja karjääriplaneerimisega, sest uute inimeste värbamine on kulukas.

Mis puudutab kaitsevõimet, siis nii õppused kui ka välismissioonid on andnud kinnitust sellele, et üksuste professionaalsus on kasvanud kõigis väeliikides. Me poleks suutnud tagada nõnda kõrget professionaalsuse taset ajateenistuse süsteemiga, sest siis me koolitasime üksusi terve aasta, pärast seda nad olid väga head, aga järgmise üksusega pidime jälle nullist alustama. Reform ei ole veel muidugi lõppenud. Selle aasta lõpuks oleme reforminud kõik õhuväe üksused, kõik mereväe üksused ja meil on veel vaja täiendada mõningaid maaväe üksuseid. See kõik võtab aega, sest me saame värvata ja viia läbi väljaõpet vastavalt rahalistele võimalustele.

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Kuidas te värbate uusi tegevväelasi, kui neil puudub varasem kokkupuude relvajõududega?

See on olnud proovikivi, sest me oleme pidanud ümber kujundama kogu esmase teavitamise ja värbamise protseduuri. Me suhtleme oma sihtgruppidega kanalites, kus nad aega veedavad, olles nii Facebookis, Youtube’is, Twitteris kui ka Instagramis – kõikvõimalikes kanalites, millega jõuame noorteni vanusevahemikus 18 kuni 30. Võin öelda, et tulemused on olnud väga head, sest oleme saanud oma turundus- ja värbamiskampaaniate eest ka auhindu. Teisalt ma tunnistan, et selle taga on suur töö ja jõupingutused. Ma tahaksin rohkem näha, et see toimuks loomulikul teel, ehk et meie sõdurid ja madrused räägivad kodus ja sõpradele, et see on suurepärane töö – sa saad hea hariduse, hea sissetuleku ja head sõbrad ning ma soovitan ka teile seda elukutset.

Mis suunas liigub Rootsis riigikaitse populaarsus? Kas ajateenistuse

47

kaotamine ei kaota ka sidet rahva ja tema kaitseväe vahel?

Kui defineerida sidet selle kaudu, kui palju inimesi osaleb sõduri baaskursusel, siis jah, ajateenistus kasvatab seda sidet. Kuid ma väidan, et sidet defineerib hoopis kombinatsioon sellest, mida rahvas arvab oma kaitseväest ja nagu meie poliitikud ütlevad, on see oluline tööriist riigi julgeolekupoliitikas. Kui kõik meie madrused ja sõdurid lähevad oma sõprade juurde ja ütlevad, et see on suurepärane organisatsioon, ma saan hea hariduse, mul on võimalus anda panus riigikaitsesse ja ka rahvusvahelisse julgeolekusse välismissioonide kaudu, siis see on minu arvates parim võimalik reklaam. Kui selle asemel oleks kohustuslik ajateenistus, siis me võib-olla sunnime osasid inimesi osalema riigikaitses vastu nende tahtmist.

Lisaks hoiame me sidet tugevana erinevate vabatahtlike organisatsioonide abil, mis ühendavad riigikaitsest huvituvaid inimesi. Need on väga erinevad organisatsioonid, kus meil on kokku umbes 400 000 rootslast ja nad tegelevad erinevate teemadega nagu õhukaitse, sidepidamine, eri tüüpi relvaklubid jne. Siis on Hemvärnet – rahvuskaart, kus on praegu umbes 20 400 lepingulist liiget, kellel on oma tavatöö, aga nad on seotud ka meie relvajõududega.

Kui vaadata seda riigikaitsest huvitatute numbrit, siis ma arvan, et meil on väga head võimalused säilitada ühiskonnaga tugevat sidet ka ilma ajateenistuseta.

Millised on Rootsi plaanid pärast Afganistani? Kas põhirõhk läheb siis ÜRO missioonidele?

On väga oluline märkida, et me ei osale nendel operatsioonidel või välismissioonidel ilma ÜRO mandaadita.

Konkreetsel missioonil osalemine sõltub sellest, kuidas ja kellega ÜRO on otsustanud seda läbi viia. Viimased 15 aastat on möödunud paljuski NATO juhtimisel, mis tähendab seda, et oleme kaotanud oma süsteemis mõningaid ÜRO missioonidel vajaminevaid kompetentse. Tahame seda olukorda parandada sellega, et mõned üksused siirduksid ÜRO missioonidele. Saadud kogemusi saame kasutada ka Rootsi relvajõudude rahvusvahelises keskuses (Swedish Armed Forces International Centre ehk SWEDINT) erinevate kursuste ja väljaõppe läbiviimisel.

Pärast Afganistanist väljatulemist sel ja järgmisel aastal avanevad uued võimalused, kui parlament nõnda otsustab, siirdada üksusi järgmistele missioonidele. Praegu käib näiteks diskussioon erinevatel Aafrika treeningmissioonidel osalemise üle – praegu oleme treeningmissioonil Malis, veel on üks Somaalias ja samuti on arutelu all Mali ÜRO rahuvalvemissioon MINUSMA. Ma usun, et sel aastal tuleb valitsuselt ja parlamendilt otsus, kas me peaksime tegema rohkem või mitte.

Valitsus otsustas eelmise aasta lõpus, et me peaksime ühiselt panustama NATO täiendavasse reageerimisüksusse. Seeläbi saame me partnerriigina, ka Soome on selle otsuse teinud, osaleda

Seeläbi saame me partnerriigina, ka Soome on selle otsuse teinud, osaleda erinevatel NATO õppustel, mis tagab meie üksustele korraliku väljaõppe ja võimaldab jätkata koostegutsemisvõime arendamist teiste riikide relvajõududega.

erinevatel NATO õppustel, mis tagab meie üksustele korraliku väljaõppe ja võimaldab jätkata koostegutsemisvõime arendamist teiste riikide relvajõududega.

Kas teie arvates peaks tulevikus tegema Läänemere õhuruumi kontrollimisel rohkem koostööd NATO, Rootsi ja ka Soome õhu­ vägede vahel?

Ma ütleks, et teatud tasemel on meil koostöö ja võimekus olemas, aga siin tuleb hoida lahus meie õhuvägede tehnilised ja operatsioonivõimed ning jurisdiktsioon, mis paneb seaduse mõttes paika mängureeglid. Rootsi ja Soome ei ole NATO liikmed, me oleme partnerid.

Näiteks kui meie õhuväe üksus siirdub veebruaris Islandile, siis me oleme seal piirkonnas õhuturvet tagava Norraga partnerid. Aga Island lubab meil kasutada sama keskkonda lennujuhtimise harjutamiseks ning ka meie treeninglendude läbiviimine on sarnane. Kas me võiksime seda tulevikus ka mujal teha? Jah, me võiks, kuid seaduse mõttes ei tohi me lennata NATO artikkel 5 raames, kui poliitiliselt just teisiti ei otsustata.

Tuleb aduda ka seda, et Rootsi, Soome ja Norra vahel on aastaid läbi viidud piiriülest õhuvägede väljaõpet, mis on võimaldanud meil arendada oma õhuvägesid mitmeriigilises kontekstis. Kas me võiksime seda piiriülest väljaõpet ka mujal teha? Jah, me võiks, kuid tuleb vahet teha sellel, milline on NATO riigi jurisdiktsioon ja milline on NATO-sse mittekuuluva riigi jurisdiktsioon.

Lõpetuseks, mida tähendab Vene­ maa kasvav sõjaline aktiivsus Rootsi jaoks?

Nii kaua kui mina olen olnud relvajõududes ja juba enne seda – me oleme väga-väga hoolikalt jälginud Venemaa tegevust nii valitsuse, parlamendi kui ka relvajõudude tasemel ja pakume valitsusele olukorrast parimat analüütilist teavet.

Venemaa relvajõudude reform on kestnud umbes kuus aastat ja me näeme väga sihikindlat plaani varustuse väljavahetamiseks ja üksuste ümberõpetamiseks. Samuti näeme siin regioonis ka üha rohkem kompleksseid harjutusi, mis kinnitab, et nad on jätkuvalt teel moderniseerimise suunas. Ma arvan, et praegu on kõige õigem jätkata jälgimist, jätkata relvajõudude vahelist läbikäimist ja teha seda ka poliitilisel tasemel ehk siis selgitama, miks ja mida me teeme, ning pakkuda seda võimalust ka neile.

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Varem mainisite osaajaga sõdureid. Kes nad on?

Nad alustavad kolmekuulise baasvälja­ õppega nagu teisedki. Pärast seda tuleb pool aastat või enam täienduskursuseid, sõltuvalt planeeritavatest ametikohtadest ehk siis 9 kuni 12 kuud väljaõpet. Kui nad on väljaõppe läbinud, sõlmivad nad lepingu täiendõppele tulemiseks, mis võib kesta sõltuvalt üksuse valmisolekutasemest kuni 38 päeva aastas. Seega nad teevad tõenäoliselt iga aasta midagi, veetes lepingulisest ajast umbes 20% koos meiega ja 80% teise tööandja juures. Et see süsteem töötaks, on meil kokkulepped erinevate Rootsi ettevõtetega alates Saabist lõpetades tööturuametiga. See näitab, et meie tegevus on teatud mõttes ka ühiskondlik reform, kus meil on vaja kaasata mõneks ajaks inimesi, kellel on meile vajalik oskuste­ pagas. Mõnes riigis nimetataks seda tõenäoliselt reservarmeeks, kuid me ei näe seda nõnda, sest me üritame neid lepingu vältel pidevalt välja õpetada.

Me ei suuda neid viia samale tasemele nagu elukutselist üksust, aga nad ei tohiks olla ka väga palju kehvemad ning selle me tagamegi kordusväljaõppega.

Nad ei oleks esimene ešelon, kui meile antaks näiteks ülesanne siirduda Afganistani, aga nad võiksid olla kolmas või neljas rotatsioon.

48

ÜLEVAADE

Militaarsotsiaaltöö arengust USA relvajõudude näitel Ameerika ühendriikide relvajõududel on pikaajalised kogemused, kuidas toetada tegevväelasi ja veterane ning ka nende peresid, kui need ajutiselt või kestvalt oma igapäevaeluga toime ei tule.

I

SÕDUR NR 1 (76) 2014

gal inimesel võib elus ette tulla olukordi, kus tavapäraseks hakkamasaamiseks jääb puudu toimetulekuvõimest või -oskustest.

Need olukorrad võivad tuleneda pärilikkusest, oma käitumisest või väliskeskkonnast. Nimetame taolisi olukordi selle artikli kontekstis sotsiaalprobleemideks üksikisiku tasandil. Üks spetsialistide grupp, kes tegeleb taolistel juhtudel sotsiaalprobleemide lahendamisega, on sotsiaaltöötajad.

Eestis õpetatakse ülikoolides sotsiaaltööd juba 20 aastat ja taasiseseisvumise järel oli sotsiaaltöö üks olulisemaid uusi professioone, mis omale uues haldussüsteemis koha leidis.

Eestis on sotsiaaltöö korraldatud sõja­eelse vabariigi vaimus, kus „iga vald peab oma sandid ise toitma”. Ehk teiste sõnadega on sotsiaalprobleemide lahendamine pandud peaasjalikult kohaliku omavalitsuse ülesandeks. Üks erand on siin kaitsevägi, kus on tööle palgatud mitu sotsiaaltöötajat, kes tegelevad spetsiifiliste tegevteenistusest tulenevate probleemidega, mida ei ole otstarbekas tegevväelase koduomavalitsusele lahendamiseks jätta. Samas muidugi võib ka kaitseväge vaadelda keskmise suurusega omavalitsusena, mis lahendabki oma „kodanike” muresid ise.

Eestiga võrreldamatult teises olukorras on Ameerika ühendriikide relva­ jõud, sealhulgas loomulikult ka sotsiaalprobleemidega tegelemisel. Artikli eesmärk on vaadelda USA relvajõudude arengut sotsiaaltöö korraldamisel. Päris kindlasti ei saa kõike seal toimuvat üle võtta ja ka meiega otseseks kõrvutamiseks on USA süsteem liialt teistsugune.

Juba seepärast, et kui ameeriklastel esineb teatud sotsiaalprobleemi tuhandetel klientidel ehk tegu on protsessiga, siis Eestis puutume kokku vaid ainulaadsete üksikjuhtumitega. Eraldi diskussioon on, et kui tegu on seda või teist laadi

Andres Siplane MSC (SOTSIAALTÖÖ) KAITSEVÄE TUGIKESKUSE JUHATAJA

üksikjuhtumiga, siis kas ja mil määral peaks kaitsevägi dubleerima tsiviilsektori pakutavaid sotsiaalteenuseid. Praegusel juhul ei ole see küsimus siiski artikli fookuses.

Kahtlemata pakuvad USA militaarsotsiaaltöö kogemused mõtteainet.

Need näitavad, milliseid probleeme ka meil võib esineda (tõsi küll, ilmselt kordades väiksemas mahus) ning võib-olla anda vihjeid nende ennetamiseks. Samuti illustreerib sotsiaaltöö areng USA relvajõududes probleemidest arusaamise ja nendele reageerimise dünaamikat militaarses organisatsioonis.

SOTSIAALTÖÖ – MIS SEE ON? Sotsiaaltöö on sõjanduse kontekstis kahtlemata üsna üllatav nähtus. Seetõttu peaks tutvustama sotsiaaltöö olemust.

Sotsiaaltöö on rakenduslik teadus, mille eesmärk on tagada inimese toimetulek ja heaolu. Selle eesmärgi täitmiseks kasutatakse nii rahalisi toetusi kui ka mitterahalisi teenuseid, et korrastada inimese ja teda ümbritseva keskkonna omavahelisi suhteid.

Kaitseväe tugikeskuse juhatajana olen ma kasutanud meie töö kohta

Sotsiaaltöö areng USA relvajõududes illustreerib probleemidest arusaamise ja nendele reageerimise dünaamikat militaarses organisatsioonis.

lihtsustatud selgitust, et meditsiin tegeleb inimese ja tema keha, psühholoogia inimese ja tema peas toimuva ning sotsiaaltöö inimese ja teda ümbritseva sotsiaalse keskkonna vaheliste suhete korraldamisega.

Sotsiaaltöö distsipliinina laenab enamasti oma teooriad psühholoogiast ja sotsioloogiast, aga ka loodusteadustest.

Neile teooriatele toetudes loob sotsiaaltöö instrumendid, mille abil sekkutakse sotsiaalprobleemidesse ning lahendatakse need. Tasub rõhutada, et sotsiaaltöötaja peab sekkuma limiteeritud aja jooksul, lõpptulemusena peab klient siiski nii iseseisvalt, kui lähteolukord lubab, toime tulema.

Sotsiaaltööst kõneldes on oluline märkida väärtuste temaatika. Et sotsiaaltöö areng on tihedalt seotud humanistlike ja demokraatlike väärtustega, siis on kesksed väärtused inimese iseseisvus, võrdõiguslikkus, sotsiaalne õiglus, inimväärikuse austamine ja inimese enesemääramisõigus. Oluline on tähele­ panu juhtida, et erinevalt loodus- või keeleteadusest ei apelleeri sotsiaaltöö apoliitilisusele, vaid võtab julgelt poliitilisi seisukohti, sellises läänelikus kontekstis pigem liberaalseid ja tsentristlikke (kui mitte vasakpoolseid) seisukohti.

Sotsiaaltöö ja militaarstruktuuri kokkupuutepunkt ning ühine huvi on kahtlemata see, et teenistusülesannet täitev isik oleks võimalikult minimaalselt koormatud sotsiaalprobleemidega. Samuti eksisteerib ka tööandjapoolse vastutuse moment, et teenistuses viga või kutsehaiguse saanud tegevväelast koheldaks sotsiaalselt vastutustundlikult.

Laias laastus võib öelda, et sotsiaaltöötaja vajadus kaitseväes tuleneb kahest allikast: traumadest ja hukkumistest ning inimestevahelistes suhetes tekkivatest pingetest.

Kui jagada sotsiaaltööd kliendigruppide kaupa, siis see jaguneb laste, puudega inimeste, eakate, kodutute, psühhiaatriliste klientide, kurjategijate, sõltuvushaigete, ohvrite, haiglapatsientide ja veel mitme väiksema grupiga tehtavaks tööks. Loomulikult ei saa kõiki nüansse ja kliendigruppe selles artiklis põhjalikult käsitleda. USA-s on juba

49

kõikvõimalikke veteranidega tegelevaid heategevuslikke mittetulundusühinguid sadu ja sadu, kellest igaühe tegevus annab alust paksude raamatute kirjutamiseks. Samuti on USA erinevates relvaliikides sotsiaaltöö erinevalt arenenud ning olnud üksteisest üsna sõltumatu.

MILITAARSOTSIAALTÖÖ ALGUS On üsna mõistetav, et esmane vajadus millegi sotsiaaltöö-sarnase järele tekkis seoses haavatud sõjaveteranidega. Kui aktiivne ravi on lõppenud ja vigastatu lahkub raviasutusest, ei sulandu ta tavaühiskonda või naase teenistusse kergelt.

Haavatul on vaja toime tulemiseks kohandada keskkonda, leida talle võimetekohane töö või tagada muul moel sissetulek; suhted perekonnas ja kogukonnas tuleb ümber korraldada jne. Praegusel juhul on seadusandja otsustada, kas ja kui palju võimukandja haavatut abistama peab.

USA militaarsotsiaaltöö alguseks loetakse pekoti sõda (1634–1638), kus pekoti indiaanlaste ja Plymouthi koloonia vahel toimunud sõjaga seoses otsustas 1636. aastal Plymouthi koloonia ülemkohus, et koloonia (st kuberner ja tema abilised) peavad hoolitsema vigastatud (ingl k maymed and hurt) sõdurite eest.

Proportsioonide tajumiseks toon ära, et selle sõja suurimas Mystiqi lahingus osales valgete poolel 150 ning indiaanlaste poolel 400–700 sõdalast. Lahingust kujunes indiaanlaste massiline hukkamine. Samas sai valgete poolel surma kaks ja vigastada 40 meest. On täpsustamata, kas nendest 40 mehest mõni ka paranes või said nad kõik lahingus püsiva tervisekahjustuse.

Kodumaalt võiks analoogse mahuga konflikti näidiseks tuua Mahtra sõja (1858), kus 700–800 talumeest võitlesid 50 tsaariarmee sõduriga ning sõduritest sai konflikti käigus haavata 13. Tsaari­ armee soldatite sotsiaalsed tagatised või hüved olid invaliidistumise puhul vabanemine sõjaväeteenistusest ja pärisorjusest, võimalus vabalt valida endale uus elukoht ning tänu sõdurioskustele leitav töökoht (vallakasakas, vahimees vmt).

PENSIONISÜSTEEMI LOOMINE

KODUSÕDA JA PUNANE RIST USA kodusõja (1861–1865) ajal tekkis heategevuslikel naisorganisatsioonidel võimalus ennast teostada meditsiinilisel ja humanitaarabi rindel. Üks tähele­ panuväärseim aktivist oli Clara Barton (ka Burton, 1821–1912), kes oli hariduselt õpetaja, kuid kelle isa oli ohvitser ning kes oli lapsepõlves hooldanud pikalt oma voodihaiget venda, kes oli katuselt kukkudes invaliidistunud.

Kui sõja ajal oli suur vajadus haavatute eest hoolitsemise järele ning meditsiini­tarvikutega varustamisele, siis pärast sõda avas Clara Barton kadunud sõdurite kontori. Temale kirjutasid oma poegi, mehi või vendi otsivad pereliikmed. Ta uuris ja vastas lähedastele kokku 63 000 sõduri saatuse kohta.

Oma büroo sulgemise ajaks 1867. aastal

Tasub rõhutada, et sotsiaaltöötaja sekkumine peab toimuma limiteeritud aja jooksul, lõpptulemusena peab klient siiski nii iseseisvalt, kui lähteolukord lubab, toime tulema.

õnnestus tuvastada 22 000 sõduri saatus. Hiljem asutas ta oma töökogemuse loogilise jätkuna 1881. aastal Ameerika Punase Risti.

Hispaania–Ameerika sõjas (1898) oli Ameerika Punasel Ristil juba kandev roll nii meditsiinilise abi organiseerimisel kui ka perede informeerimisel.

Märkimist väärib, et samal aastal hakati USA-s Columbia Ülikoolis õpetama sotsiaaltööd, mida tol ajal kutsuti sotsiaalseks filantroopiaks.

Clara Barton ja tema tegevus illustreerib väga hästi USA ühiskonnakorraldust, kus kandev roll on vabatahtlikul sektoril. Praeguses Eestis oleks raske ette kujutada, et tegevväelasi ja nende lähedasi hõlmavaid andmeid haldab ja töötleb kolmanda sektori organisatsioon. Küll aga oli Clara Bartoni töö sisu lähedane sellele, mida ka tänapäevased relvajõud teevad. Tsiviliseeritud maailmas toimub aga tänapäeval suhtlus teisesuunaliselt – pere ei tegele riigiesindajate ja info otsimisega, vaid riigi esindajad otsivad ise vajadusel pere üles.

Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et ka Punase Risti teke on tulenenud sõja tagajärgedega tegelemise vajadusest. Nimelt läks Šveitsi ärimees Henry Dunant 1859. aastal Prantsuse keisrilt Napoleon III küsima veekasutuse õigusi seoses oma maisikasvatusäriga Alžeerias. Ta jõudis kohale aga parasjagu Solferino lahingu lõppemise hetkel. Nähes kümneid tuhandeid haavatuid organiseeris ta koos kohalike elanikega haavatute eest hoolekandmist. Koju jõudes kirjutas ta nähtust raamatu, mis viis 1863. aastal Punase Risti asutamiseni ja Genfi konventsioonideni.

ESIMENE MAAILMASÕDA Esimene maailmasõda tõi kaasa hoopis uued dimensioonid militaarsotsiaaltöös. Sõda, mida peeti hoopis uuel kombel ja uue tehnikaga, tõi kaasa ka uutmoodi tagasilööke sõdurite tervises ja toimetulekus. Niinimetatud sõja­ neuroos või mürsušokk (ingl k shell shock) tekitas juhtkonnas nõutuse ning erinevad riigid lahendasid neid olukordi erinevalt (haiglaravist kuni mahalaskmiseni deserteerumissüüdistuse alusel). USA relvajõud olid ühed neist, kes suhtusid nähtusesse leebemalt – 4,3 miljonist sõjas osalenud USA sõdurist diagnoositi ligi 100 000-l vaimse tervise häire ja nad suunati sõjaväehaiglatesse.

Sotsiaaltöötajaid oli palgatud USA-s neuroloogiahaiglatesse juba 1905. aastast alates, kuid Esimese maailmasõja

SÕDUR NR 1 (76) 2014

26. augustil 1776. aastal andis USA kongress välja seaduse tagamaks pensioni vigastatud sõduritele või ohvitseridele. Tagatise eesmärk oli motiveerida teenistusse tulemist, sest parasjagu oli käimas iseseisvussõda. Pensioni määr oli 50% eelnevast palgast ning seda maksti kas elu lõpuni või kuni tervenemiseni. Pensioni määramise eeldus

oli see, et vigastus ei võimaldanud sõja­ mehel tööga elatist teenida.

Järgnevatel aastatel täiendati pensioni­õiguslike inimeste gruppi mitu korda, sest endiselt oli kaadrist puudus ja neid tuli millegagi vägedesse meelitada. Samuti nähti ette mitterahalise hüvena maadejagamist, kus ohvitserid said loomulikult lihtsõduritest suuremaid maatükke.

Olulise kuupäevana tasub märkida 24. augustit 1780, kui sätestati ohvitseri leskedele ja orbudele toitjakaotuspension toitja poole palga ulatuses. Seda maksti seitsme aasta jooksul pärast ohvitseri surma.

Tasub märkida, et iseseisvussõja järgselt täiendati ja suurendati veteranidele ettenähtud pensione iga mõne aasta tagant, kuni see põlvkond siit ilmast lahkus. Viimane iseseisvussõja veteran (Daniel F. Bakeman) suri 1869. aastal ning siis jäi veel pensionisaajaks 887 leske.

Kui pensionisüsteemi loomise alguses oli hüvede suurendamise taga vajadus värvata uusi mehi teenistusse, siis pärast sõja lõppu oli mõne seadusmuudatuse näol tegu juba tänapäevast laadi lobitööga, kus valitsus tuli vastu erinevate veteranide gruppide nõudmistele.

50

ÜLEVAADE

LAHINGUS HUKKUNUD

MUJAL HUKKUNUD

HAAVATUID

Iseseisvussõda (1775–1783)

8000

17 000

25 000

Kodusõda (1861–1865)

214 938

400 000 – 500 000

281 000

Esimene maailmasõda

53 402

63 114

205 000

Teine maailmasõda

291 557

113 842

671 000

Korea sõda

33 686

2830

92 000

Vietnami sõda

47 424

10 785

153 000

Afganistan (2001–…)

1742

471

19 000

Iraak (2003–2011)

3527

961

32 000

Tabel 1. Erinevates olulisemates selles artiklis käsitletud sõdades hukkunud ja haavatud USA sõdurite arvud. psühhiaatriliste patsientide hulka ette aimates pöördus USA relvajõudude meditsiiniosakond Punase Risti poole, paludes mehitada sõjaväehaiglates psühhiaatriliste sotsiaaltöötajate ameti­ kohti. 1. septembril 1918 asus esimene sotsiaaltöötaja tööle armeehaiglasse nr 30 Pittsburgis. 1920. aasta jaanuariks olid sotsiaaltöö osakonnad olemas juba 42 haiglas, mis tegelesid eelkõige sõjaveteranidega.

Esimese maailmasõjaga seoses reformiti USA-s ka muid veterane toetanud struktuure. Haavatud veteranide rahalisi toetusi, rehabilitatsiooni ja ümberõpet hakkasid 1917. aastal korraldama veteranide büroo, siseministeeriumi pensionibüroo ja invaliidistunud sõdurite riiklik kodu (ingl k National Home for Disabled Volunteer Soldiers). 1930. aastal liideti need kolm struktuuri kokku veteranide administratsiooniks, millena see püsis kuni 1989. aastani.

Alates 1989. aastast muudeti veteranide administratsioon veteranide asjade ministeeriumiks (Department of Veterans Affairs).

TEINE MAAILMASÕDA

SÕDUR NR 1 (76) 2014

USA suurendas oma relvajõudusid Teise maailmasõja eel ja alguses, kuid need muudatused ei jõudnud relvajõududes teenivate sotsiaaltöötajateni – nende arvu ei suurendatud. Kui aduti vajadust sotsiaaltöötajate järele, siis neid ei värvatud, vaid ajavahemikul 1942 kuni 1945 telliti Ameerika Punaselt Ristilt nii-öelda teenusena sisse 1000 sotsiaaltöötajat. Tasub silmas pidada, et kokku oli USA vägedes Teises maailmasõjas ligi 18 miljonit võitlejat.

Põhjus, miks esialgu telliti sotsiaaltöötajaid Punaselt Ristilt, oli see, et sõja­ väe ametinimetuste klassifikatsioonis puudus sotsiaaltöötaja amet. Alles 1943. aasta oktoobris sõnastati psühhiaatrilise sotsiaaltöötaja ametijuhend, mille kohaselt olid tema ülesanded:

- korraldada psühhiaatri juhtimise all juhtumitööd; - korraldada psühhiaatrilisi vastuvõtuintervjuusid ja kirjutada juhtumikirjeldusi; - küsida Punaselt Ristilt või muudelt agentuuridelt sõduri koduse olukorra kohta, et paremini korraldada haiglast väljakirjutamist; - teada isiksuse struktuuri dünaamikat ja arengut ning emotsionaalsete häirete kohta.

Kui aga silmas pidada, et Teise maailmasõja ajal oli teenistusse võetud 18 miljonit meest ja naist, siis on iseenesestmõistetav, et sellise kontingendi tööshoidmine nõudis mitme sellise ülesande täitmist (nt meedikute ja personalitöötajate poolt), mis kuuluksid tavapäraselt sotsiaaltöö tegevusvälja. Ilmselgest vajadusest sotsiaaltöötajate järele asutati 1. juulil 1945 maaväe psühhiaatrilise sotsiaaltöö osakond, mille juhiks sai major Daniel O’Keefe.

KOREA JA VIETNAMI SÕDA Kui Teises maailmasõjas hukkus ligi 400 000 USA sõdurit, siis Korea ja Vietnami sõjas oli kokku peaaegu 100 000 hukkunut. Võib muidugi diskuteerida, milliseid militaarsotsiaaltöösse puudutavad muudatusi tingisid need sõjad otseselt, milliseid kaudselt ning millised muudatused on lihtsalt kokkulangevus, kuid sõdade mõju nii militaarsotsiaaltööle kui ka ühiskonnale ei saa eitada.

Kui aastal 1940 oli 40 000 sõjaväelast abielus, siis aastal 1965 oli abielus 450 000 relvajõudude teenistuses olevat inimest, kellel oli kokku 1,3 miljonit ülalpeetavat. Et kõikvõimalike pereprobleemide hulk (alates finantsprobleemidest kuni laste vaimse tervise küsimusteni) jõudis kriitilise piirini, otsustati pärast kaheaastast uuringut luua 1965. aastal Army Community Service ehk maaväe kogukonnateenistus. Aastaks 1969 oli sellel teenistusel 155 kontorit ning hil-

jem võeti printsiibiks, et teenistus peab kohal olema kõikides väeosades, kus on vähemalt 500 meest.

Vietnami sõja otsene tagajärg oli see, et juba lahinguväljal tarvitas viiendik sõdureist regulaarselt narkootikume (eelkõige heroiini). Ligi pooled USA sõduritest kasutasid narkootikume episoodiliselt. Et sõltuvusainete probleemid tõusid teravalt päevakorda ja olid kõikides väeliikides, siis panustasid ka kõik väeliigid sõltuvushaigete veteranidega tegelemisse. Põhiline töömeetod oli anonüümsete alkohoolikute käest laenatud instrumendid, eelkõige 12 sammu mudel.

Kuigi lahingustressi ja shell shock’i mõiste olid juba ammu tuntud, andis Vietnami sõda ja sõjaveteranid alust diskussiooniks, mille käigus kujunes 1970. aastate keskel välja termin posttraumatic stress disorder (PTSD) ehk traumajärgne stressihäire. Pandi tähele näiteks seda, et traumajärgne stressihäire tekkis ka nendel, kes otsese lahingutegevusega kokku ei puutunud. Ameerika psühhiaatria assotsiatsioon lisas selle 1980. aastal psüühiliste häirete klassifikatsiooni, mis omakorda tähendas seda, et kõigil, kellel see häire diagnoositi, tekkis õigus töövõimetuse kompensatsioonile. See omakorda tähendas seda, et militaarhaiglatesse värvati tööle sadu ja sadu sotsiaaltöötajaid, kes diagnoosist tulenevaid kompensatsioone vahendama hakkasid. Konservatiivsematel hinnangutel on Vietnami sõja veteranidest PTSD olnud 15% ning julgematel hinnangutel kuni 31%. USA valitsus maksab Vietnami sõja veteranidele PTSD diagnoosi alusel siiani töövõimetuse kompensatsioone.

SEKSUAALVÄHEMUSTEST Et homoseksuaalsust peeti 20. sajandi esimeses pooles psühhiaatriliseks häireks, siis ametlikult ei saanud homoseksuaalsed inimesed teenistusse tulla, sest

51

nad põrusid psühhiaatrilisel uuringul.

Järeleandmisi hakati tegema Vietnami sõja ajal, sest siis oli terav puudus elavjõust. Üldiselt nähti, et homoseksuaalsus kujutab endast turvariski ning viib moraalse laostumiseni.

Märkimist väärib õhuväe kaprali Fanny Mae Clackumi juhtum. Nimelt vabastati ta 1951. aastal teenistusest ja alandati seksuaalse sättumuse tõttu reameheks. Proua Clackum pöördus kohtusse ja sai lõpliku võidu 1960. aastal, sai tagasi oma auastme ning kaheksa aasta palga. See oli pretsedenti loov kohtuasi.

1972. aastal eemaldas Ameerika psühhiaatria assotsiatsioon homoseksuaalsuse psühhiaatriliste häirete klassifikaatorist ning seega oleks homoseksuaalse sättumusega inimesed pidanud justkui teenistuseks sobima. Loomulikult kaasnes selle teemaga ulatuslik kodanikualgatuslik tegevus nii militaar­ struktuurides kui ka ühiskonnas tervikuna. 1975. aasta septembris avaldas ajakiri Time oma kaanel seersant Leonard Matlovitši pildi, kes oli kujunenud tuhandete USA relvajõududes teenivate teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga inimeste kõneisikuks.

Sellegipoolest nähti homoseksuaalsuses turvariski ning Clintoni ajal (aastal 1994) vastu võetud poliitika „don’t ask, don’t tell” ehk „ära küsi, ära vasta” oli kantud sellest vaimust. Poliitika nägi ette seda, et kui nendel teemadel tasa olla, siis järelikult ju ei mõjuta homoseksuaalsus inimese karjääri ja teenistust. Poliitika hakkas saama rohkelt kriitikat, sest see oli põhiolemuses diskrimineeriv. See tühistati 2011. aastal ning sellest ajast alates on jõustatud mitu õigusakti, mis reguleerivad samasooliste vägedes teenivate paaride pärimise, peretoetuste ja muid küsimusi. Samuti on mitu kõrget sõjaväelast „kapist välja tulnud” ning aset leidnud mitu samasoolise teenistuskaaslase avalikku pulmatseremooniat.

ENESETAPPUDE ENNETAMINE

SEKSUAALVÄGIVALD 1990. aastate esimeses pooles tulid avalikkuse ette Tailhooki ja Aberdeeni vägistamisskandaalid, mis viisid kohtuasjadeni ja organisatoorsete järelduste tegemiseni. Aastal 2000 loodi seksuaalvägivalla ennetamise ja menetlemise büroo (Sexual Assault Prevention and Response Office). Mitme uuringu alusel tuvastati, et vägedes teenivad naised langevad seksuaalrünnakute ohvriks kordades sagedamini kui nende õed tsiviilsektoris (erinevates uuringutes langes rünnaku ohvriks 20–40% kõikidest teenivatest naistest).

2012. aastal tunnistas seksuaalse rünnaku ohvriks sattumist 26 000 tegevväelast, kellest umbes pooled olid mehed ja pooled naised. Kui absoluutarvudes on ohvrite arv meeste ja naiste seas võrdne,

Niinimetatud sõjaneuroos või mürsušokk (ingl k shell shock) tekitas juhtkonnas nõutust ning erinevad riigid lahendasid neid olukordi erinevalt ehk haiglaravist kuni mahalaskmiseni deserteerumissüüdistuse alusel.

siis proportsionaalselt on muidugi naistel mitmekümnekordselt suurem risk sattuda rünnaku ohvriks.

Kõikides veteranide tervishoiuasutustes võeti palgale militaarse seksuaaltrauma nõustaja (Military Sexual Trauma Coordinator). Samuti kohustati kõiki veterane küsitlema seksuaaltrauma kogemuse kohta. Militaarse seksuaaltrauma tagajärgede leevendamiseks on praeguseks ka ette nähtud rahaline kompensatsioon ja vajalik ravi või nõustamine.

AJAGA KAASAS KÄIES On arusaadav, et iga hukkunu asetab nii sõjaväe kui ka riigi juhtkonna pinge alla ning sunnib otsima süsteemset leevendust tagajärgedele. Tabelis toodud sõdades on haavatute arv olnud hukkunute arvust kordades suurem. Need on olnud kahtlemata kolossaalsed töömahud ning arusaadavalt on need nõudnud erinevate valdkondade sotsiaaltöötajate abi.

Samas inimesed hukkuvad ning saavad traumasid tavapärases välja­ õppes ka rahuajal ning need nõuavad samuti professionaalset kohtlemist.

Teisalt on militaarsotsiaaltöö arengut tinginud muud ühiskondlikud muutused, näiteks suhtumine homoseksuaalsusesse või soolisesse võrdõiguslikkusesse. Militaarstruktuur peab kahtlemata kaasas käima ühiskondlike muutustega ning kohandama ennast õiguse arenguga riigis tervikuna.

Kolmanda tegurina tooksin välja lobitöö. Olgu selleks siis mõne sõja veteranide nõudmised (näiteks Vietnami või iseseisvussõja veteranide ja nende pereliikmete nõudmised) või mobiliseeritavate soovid, kes lihtsalt piisavate garantiide puudumisel ei ole motiveeritud riiki teenima. Sotsiaaltöötajate pakutavad teenused peavad vastama klientide vajadusele ning kui kliendid väljendavad oma muresid, siis neid peab kahtlemata kuulama ning neile reageerima.

Meie jaoks on võib-olla raske mõista, et erinevates relvaliikides on militaarsotsiaaltööd arendatud erinevalt ning tihtipeale teineteisest sõltumatult nii seadusandlike regulatsioonide, teenuste kujundamise kui ka erialase ettevalmistuse osas. Tegu oleks justkui ressursside killustamisega. Kuid kui silmas pidada seda, kui suurte struktuuridega on USA relvajõududes tegu (kokku teenistuses ligi poolteist miljonit inimest) ning ka seda, kuivõrd erinevad on näiteks maaväelaste ja õhuväelaste vajadused ja probleemid, siis muutub see kindlasti arusaadavamaks.

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Nii hämmastav kui see ka ei ole, asutati USA-s suitsidoloogia instituut alles 1968. aastal ning relvajõud hakkasid sellele valdkonnale tähelepanu pöörama alles 1980. aastatel. Kõigepealt oli tegu tervisekäitumist käsitlevate õppematerjalidega, seejärel hakati põhjalikumalt valdkonda monitoorima eelkõige meditsiinisüsteemi kaudu. USA relvajõududes on kõige suurem enesetappude tase maaväes ning nii nagu ka muudes valdkondades, tegelevad suitsiidipreventsiooniga erinevad USA vägede

relvaliigid algusest peale teineteisest sõltumata.

2008. aastal täheldati, et käimasolevad sõjalised konfliktid on toonud kaasa olulise enesetappude arvu kasvu. Eriti reljeefne oli see maaväes, kus kümne aasta jooksul kasvas enesetappude kordaja 10-lt (100 000 kaitseväelase kohta) 19-ni. Kiirete järeldustena panustati valdkonda, luues spetsiaalseid töögruppe ning investeeriti ka 50 miljonit dollarit koostööle riikliku vaimse tervise instituudiga. Samuti palkas veteranide administratsioon 1600 nõustajat ennetustööga tegelema.

2012. aastal täheldati, et enesetappude kaudu elust lahkunud tegevväelaste arv on jõudnud samale tasemele kui lahingus hukkunute arv. Ehkki teaduslikus mõttes ei ole taolise võrdluse loomine korrektne, oli tegu ometi avalikkuse suurt tähelepanu pälvinud faktiga.

Lisaks kättesaadavale nõustamisele ja abiliinidele panustatakse sõdurite nii-öelda kamraadi jälgimisele ehk enese­abile ning abiotsimise destigmatiseerimisele. Vähemalt esialgu on enesetappude arvu kasv seiskunud.

52

KONFLIKT

Mali konflikt aasta hiljem – edulugu või vaikus enne tormi?

Sõduri 2013. aasta teises numbris kirjeldasime, kuidas omaaegne Lääne-Aafrika demokraatia musterriik Mali riigipöörde järgselt kaosesse langes. Nüüd on põhjust vaadelda, mis juhtus Malis pärast Prantsuse ja mitme Aafrika riigi vägede sekkumist.

N

SÕDUR NR 1 (76) 2014

atuke rohkem kui aasta on möödas sellest, kui Lääne-Aafrikas paiknevas Malis algas Prantsusmaa juhitud operatsioon Serval. Prantslaste eesmärk oli tagasi lüüa riigi pealinna Bamako suunas tungivad radikaalsed islamiliikumised ning sellega saadi ka suurepäraselt hakkama. Praegu võib südamerahuga möönda, et võrreldes aastataguse olukorraga on nüüdne Mali kardinaalselt muutunud – seda peamiselt positiivses suunas. Põhja-Malis ainuvalitsenud islamistid on tagasi löödud ning põranda alla surutud, riigis aasta jooksul toimunud kahed valimised on võimule toonud tugeva mandaadiga demokraatlikud jõud, rahvusvahelise abi toel üritatakse parandada riigi, armee ning infrastruktuuri toimimist.

Läänemaailma poolt eelmisel kümnendil alustatud konfliktide – eelkõige Afganistani ja Iraagi – puhul on kõige keerukamaks osutunud neid edukalt ning kiirelt lõpetada. Mali konflikt ei ole küll lõppenud, kuid kõik märgid viitavad positiivsetele arengutele ning sealt lähtuvalt võimalikule rahumeelsele ja osapooli rahuldavale lõpule. Kas selle põhjus on õnnelik juhus või prantslaste, malilaste ja rahvusvahelise üldsuse konkreetsed teod ja realistlikud eesmärgid? Või peame siiski olema oma hinnangutes vaoshoitumad ning küsima: kas senised sündmused ei ole petlikud ja kõige selle näilise positiivsuse all ei pulbitse tegelikult konfliktikatel, mis võib igal hetkel plahvatada? Me ei saa ka unustada, et Eesti on Mali konfliktiga väga otseselt seotud: selle riigi ülesehitamise ja seega ka tulevikuga. Malis teenivad erinevates rollides ja erinevatel missioonidel mitu Eesti kaitseväe ohvitseri ja allohvitseri.

Karl Toomet MA TERRORISM, SECURITY AND SOCIETY

MALI 2013. AASTA EDULUGU Eelmise aasta 11. jaanuaril sekkus Prantsusmaa sõjaliselt Mali konflikti, operatsioon sai oma nime Sahara kõrbekassi järgi Serval. See tuli üllatusena paljudele ja seda eriti vastasele – Põhja-Malis võimutsenud islamistidele. Prantslaste esmased õhulöögid islamistide konvoide ning tugipunktide vastu ja päev hiljem alanud maavägede pealetung olid edukad ning kiirelt tõrjuti islamistid välja peamistest Põhja-Mali suurematest linnadest. Viimase islamistide käes olnud kantsi – Alžeeria piiri lähistel asuva Kidali linna – võtsid Prantsuse väed oma kontrolli alla 30. jaanuaril, pärast seda, kui islamistidest võitlejad olid pagenud lähedal asuvasse Adrar des Ifoghase mäestikku. Lahingute vältel saabusid Malisse erinevate Aafrika riikide väed, kes abistasid Prantsuse ja Mali üksusi ning suurendasid sõjalise sekkumise rahvusvahelist mõõdet. Samuti abistasid

Paralleelselt sõjalise tegevusega algasid nii Malis kui ka rahvusvahelisel tasemel poliitilised protsessid, et taastada legitiimne riigivalitsemine ning liikuda edasi erinevate Malit vaevavate probleemide lahendamisega.

erinevad Euroopa Liidu riigid prantslasi logistiliselt ning varustasid luureinfoga.

Islamistid eesotsas MUJAO-ga (Mouvement pour le Tawhîd et du Jihad en Afrique de l’Ouest – ühtsuse ja džihaadiliikumine Lääne-Aafrikas), jätkasid sissirünnakute korraldamist, keskendades oma löögijõu peamiselt Gao linna Põhja-Malis ja selle lähialade ümber, kuid löödi Servali üksuste, Mali relvajõudude ning AFISMA (African-led International Support Mission to Mali – Aafrika juhitud rahvusvaheline toetusmissioon Malisse) koostöös iga kord tagasi. Islamistide tegutsemis­ vabadust ning võimekust õõnestasid samal ajal Adrar des Ifoghase mäestikus toimunud Prantsuse erivägede ja Tšaadi sõdurite terrorismivastased operatsioonid, mille eesmärk oli avastada ning hävitada mäestikku islamistide varem loodud peidikud ja tugipunktid. Need operatsioonid olid edukad ning mitu korda tabati ka tähtsamaid islamistlike liikumiste juhtfiguure – näiteks tapeti prantslaste ja tšaadide ühisoperatsiooni käigus 28. veebruaril džihaadiliikumise AQIM (al-Qaeda in the Islamic Maghreb – Al Qaeda islamistlikus Magribis) üks juht Abdelhamid Abou Zeid. Islamistlike rühmituste rünnakud jätkusid ka suvel ning aasta teisel poolel, kuid muutusid üha harvemaks. Rühmitused muutsid ka lahingutaktikat, minnes algselt kasutatud kompleksrünnakutelt üle suitsiidirünnakutele, mis omakorda asendusid hiljem raketirünnakutega.

Rünnakute vähenemise ning džihaadirühmituste lahingutaktika muutmise üks peamine põhjus oli just rahvus­ vaheliste vägede võime need rünnakud tagasi lüüa ning üldist julgeolekuolukorda Põhja-Malis parandada.

Paralleelselt sõjalise tegevusega algasid nii Malis kui ka rahvusvahelisel tasemel poliitilised protsessid, et taastada legitiimne riigivalitsemine ning liikuda edasi erinevate Malit vaevavate probleemide lahendamisega. Kindlasti oli 2013. aastal Mali sisepoliitikas kaks olulisemat sündmust presidendi- ja parlamendivalimised. Kahevoorulised presidendi- ja parlamendivalimised, mis toimusid vastavalt juulis-augustis ning novembris-

53

Mali sõdur mehitamas kontrollpunkti 430 km pealinnast Bamakost põhja pool asuva Diabaly linna servas, mille vallutamine radikaalsete islamistide poolt oli Prantsuse interventsiooni ajend.

SCANPIX

keskvõim, päädisid 18. juunil sõlmitud Ouagadougou kokkuleppega, mis näeb ette lahenduse leidmist Põhja-Mali staatuse küsimusele, Põhja-Mali relvastatud gruppide desarmeerimist ja võimalikku integreerimist Mali relvajõududesse ning Mali administratiiv- ja julgeoleku­üksuste tagasipaiknemist Põhja-Mali aladele.

Rahvusvahelisel areenil tuleb olulisteks sündmusteks lugeda EUTM Mali (Euroopa Liidu väljaõppemissioon Malis) saatmist Malisse, Lääne-Aafrika riikide majandusühenduse ECOWAS-i AFISMA missiooni muutmist ÜRO MINUSMA rahuvalvemissiooniks ning Euroopa Liidu Mali doonorikonverentsi toimumist. Just viimane, mis leidis aset eelmise aasta 15. mail Brüsselis, on tä-

Julgeolekuolukord regioonis on endiselt pinev ning islamistid, olles enamjaolt Malist välja aetud või põranda alla sunnitud, on pelgupaika leidnud Mali naaberriikides, eriti just Lõuna-Liibüas ja Põhja-Nigeri aladel.

helepanuväärne, sest konverentsil lubas Euroopa Liit toetada Mali ülesehitamist 3,25 miljardi euroga. Raha, mille väljastamise keskne klausel oli edukate demokraatlike valimiste toimumine, kasutamisõigust võib Mali võimul olev valitsus nüüd nõuda, olles täitnud selleks seatud tingimused.

KAS EDULUGU SUUDETAKSE KA HOIDA? Kõik ülaltoodud näited räägivad selgelt selle poolt, et aasta pärast rahvusvahelise üldsuse sõjalist sekkumist on paljud asjad Malis läinud hästi ning riigi üldine olukord on parem, kui oli seda aasta tagasi. Samas tuleb meil aga endalt küsida, kas seda positiivset edenemist suudetakse säilitada ka edaspidi. Mitu ülaltoodud positiivset sündmust on küll tervitatavad, kuid ei ole tegelikult lahendanud Mali kui riigi keskseid probleeme või on nende lahendamisel vaid esimene samm.

Prantsusmaa sõjalise edu peamiseks põhjuseks võib lugeda asjaolu, et juhinduti väga selgelt ja realistlikus võtmes püstitatud sõjalistest eesmärkidest.

Prantslaste ülesanne operatsioon Servali raames oli peatada islamistide pealetung, asuda järgnevalt ise peale­tungile ning viimases faasis puhastada Põhja-

SÕDUR NR 1 (76) 2014

detsembris, olid rahvus­ vaheliste vaatlejate hinnangul läbipaistvad ja vabad.

Praeguseks presidendiametisse vannutatud Ibrahim Boubacar Keïtal ning tema parlamendivalimised võitnud RPM (Le Rassemblement pour le Mali) parteil on seega tugev Mali rahva demokraatlikul viisil antud mandaat, mille põhjalt alustada riigi ülesehitusega.

Teine oluline sisepoliitiline areng eelmisel aastal oli see, et Mali keskvalitsus ning erinevaid Põhja-Mali rahvaid esindavad rühmitused jõudsid esmase kokkuleppeni Põhja-Mali staatuse küsimuses. Kohe pärast Prantsuse sõjalise operatsiooni algust jaanuari keskel teatasid sekulaarne tamašekkide rühmitus MNLA (Mouvement National pour la Libération de l’Azawad – rahvuslik Azawadi vabastusliikumine) ning islamistlikust tamašekkide rühmitusest Ansar Dinest lahku löönud Azawadi islamiliikumine (Le Mouvement islamique de l’Azawad – IMA)1, et toetavad sõjalisi operatsioone džihhadistide vastu ja on loobunud nõudest anda tamašekkide Azawadi riigile iseseisvus. Samuti oldi nõus läbi rääkima Mali keskvalitsusega Põhja-Mali edasise staatuse osas.

Mai lõpus alanud läbirääkimised, kus osalesid tamašekkide liikumiste MNLA ja HCUA esindajad ning Mali

54

KONFLIKT

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Mali alad islamistide pelgupaikadest ning turvaaladest. Selle saavutanuna pidi Prantsusmaa julgeolekuvastutuse üle andma Mali enda julgeolekuüksustele ning ÜRO MINUSMA rahuvalvajatele. Nagu juba mainitud, on prantslased endale püstitatud ülesannetega suuresti hakkama saanud. Julgeolekuvastutus on osaliselt Põhja-Mali aladel üle antud Mali vägedele ja MINUSMA-le, Prantsusmaa on osa oma üksuseid juba riigist välja viinud ja plaanib nende vähendamist jätkata2 ning Prantsusmaa president François Hollande on teatanud, et olukord Malis on „kontrolli all”.

Samas ei tohiks Prantsusmaa ega rahvusvaheline üldsus lasta ennast praegusest vaikusehetkest uinutada. Julgeoleku­ olukord regioonis on endiselt pinev ning islamistid, olles enamjaolt Malist välja aetud või põranda alla sunnitud, on pelgupaiga leidnud Mali naaberriikides, eriti just Lõuna-Liibüas ja Põhja-Nigeri aladel. Näidet, kus üks konflikt on kiiresti ja ennatlikult lõppenuks kuulutatud ning seejärel unustatud, sest fookus on sujuvalt liikunud uuele kriisikoldele, ei tule otsida kaugelt ajaloost.

Olgugi, et praegu on ennatlik tõmmata liigseid paralleele USA algatatud Afganistani ja Iraagi sõdade ning Prantsusmaa Mali ja Kesk-Aafrika vabariigi konfliktide vahel, on oluline teadvustada asjaolu, et konfliktid võivad kesta edasi ka pärast seda, kui poliitilisel tasandil on „kordaläinud missioon” välja kuulutatud. Jääb vaid loota, et Prantsusmaa juhtide väljaütlemised, mis kinnitavad, et Mali missiooni tähtsus ning sellesse panustamine ei vähene, kuigi prantslased on alustanud uut sõjalist operatsiooni Kesk-Aafrika vabariigis, on tõesed. Prantsusmaa, kes on plaaninud Malisse jätta praegu määramatuks ajaks kuni tuhat sõdurit, kelle ülesanne on korraldada terrorismivastaseid operatsioone, peab tulevikus olema valmis saatma nendele üksustele appi lisavägesid juhul, kui halvenenud julgeolekuolukord seda nõuab.

Samuti peavad ÜRO MINUSMA operatsiooni oma panuse lubanud riigid kiirendama oma üksuste saatmist Malisse, sest praegu ei ole MINUSMA täisvõimekuses.

Eelmisel aastal valitud Mali presidendi ja parlamendi on rahvas demokraatlikult valinud ja seega legitiimsed.

See aga on esimene samm pikal teel, mille lõppsiht peaks olema demokraatliku järjepidevuse ning traditsiooniga Mali. Oluline on, et Mali valitsus jätkab demokraatlikult kursil, et vastav järje-

Prantsuse sõdurid on peatanud oma soomusauto Douentzast põhja poole jäävate mägede taustal.

SCANPIX

pidevus saaks välja kujuneda. Tuleb aru saada, et ka rahvusvaheliste doonorite antud abirahad iseenesest ei lahenda praegu Mali riigi ees seisvaid probleeme. Nüüd, kui see raha on Mali valitsusele kättesaadavaks tehtud, on oluline, et seda kasutatakse ka selleks määratud eesmärkide saavutamiseks.

Jällegi ei ole keeruline leida lähiajaloost näiteid selle kohta, kuidas välistelt doonoritelt saadud abirahasid on erinevate riikide juhid kasutanud kõigeks muuks kui riigi ülesehituseks ning elanikkonna elujärje parandamiseks.

Kindlasti ei ole ka praegune Mali võimueliit korrumpeerumatu ning ka neid ähvardab ahvatlus naasta enne 2012. aasta riigipööret viljeletud „jaga, valit-

Kindlasti ei ole ka praegune Mali võimueliit korrumpeerumatu ning ka neid ähvardab ahvatlus naasta enne 2012. aasta riigipööret viljeletud „jaga, valitse ja võta endale” valitsemisprintsiipide juurde.

se ja võta endale” valitsemisprintsiipide juurde. Mali reforme rahastav Euroopa Liit kindlasti sellise perspektiivi realiseerumist ei soovi ning selle vältimiseks tuleks EL-il jälgida korrapäraselt, kas ja kui õigesti meie eraldatud raha kasutatakse.

PÕHJA-MALI STAATUSE KÜSIMUS Mali konflikti edukaks lõpetamiseks tuleb lahendada keskne probleem – parandada Mali keskvalitsuse ning PõhjaMali rahvaste suhteid. See on omakorda alus sellele, et lõplike läbirääkimiste käigus leitakse kõigi osapoolte aktsepteeritud lahend Põhja-Mali staatuse küsimusele. Praegu jõus olev esmane kokkulepe, mis saavutati keskvalitsuse ning Põhja-Mali erinevate rühmituste vahel eelmise aasta juunis, on ajutine ning eeldab lõplikke läbirääkimisi. Neid takistab aga osapoolte umbusk teise poole suhtes ning samuti erinevad seisu­kohad, milline peaks olema lõpplahendus Põhja-Mali staatuse osas.

Mali keskvalitsus näeb Põhja-Malit kui ala, millele on antud detsentraliseerimisreformidega teatud iseotsustusõigused, kuid mis samas jääb tugevalt seotuks Mali riigiga. Mitu Põhja-Mali rahvast ning rühmitust aga soovivad

55

eespool mainitud, oleme praegu Mali konflikti lahendamisega alles poolel teel.

Selleks, et viia Mali tagasi normaalsesse tsiviilellu ja riigi toimimiseni, on vaja veelgi rohkem panustada, ja seda eelkõige diplomaatia, koolituse ja humanitaarvaldkonnas, kuigi ka sõja­list abi ja sekkumist ei saa välistada. Ka Eesti peab olema valmis tegema otsuseid, mis aitavad kaasa stabiilsusele Malis.

EESTI PANUS MALIS

Tamašeki MNLA grupeeringu võitleja valvab Kidalis kohaliku omavalitsuse hoone juures, milles mässulise grupeeringu esindajad kohtuvad parajasti Mali ja Prantsuse sõjaväelastega.

SCANPIX

enda ridadesse uuesti kutsuda erinevad praegu põranda alla sunnitud džihaadirühmitused. Kui kokkulepet ei saavutata ning konflikt uuesti puhkeb, viib see Mali tagasi 2012. märtsi riigipöörde eelsesse aega ning see on kindlasti asjaolu, mida ei soovi Mali valitsus, rahvas ega ka rahvusvaheline kogukond.

EDUKOGEMUSE KINNISTAMINE Vajadus positiivse konfliktilahendi näite järele on läänemaailmas selgelt olemas.

Mali on potentsiaalselt selline konflikt, mida on võimalik positiivselt lahendada, kui sellele eelnevad õiged ning kaalutletud otsused – seda nii riigisisesel kui ka rahvusvahelisel tasemel. Malist ei ole kujunenud uut Afganistani, millest räägiti vahetult enne ja ka pärast Prantsusmaa operatsioon Servali algust.

Võib julgelt öelda, et prantslaste kiire ning õigeaegne sekkumine vältis sellist olukorda. Samas võib negatiivse näitena tuua praeguse Süüria, kus Lääne tegevusetus on tekitanud olukorra, mille lahendamiseks läheb aastaid, kui mitte aastakümneid.

Mali konflikti lahendus on seega praegu positiivse perspektiiviga, mis näitab, et mõnikord on vaja sõjaliselt sekkuda, et vältida tulevikus väga keerulisi ning aeganõudvaid lahendusi. Teisalt, nagu

Viited 1 Hiljem saadeti IMA laiali ning selle baasilt loodi uus liikumine HCUA (Haut conseil pour l’unité de

l’Azawad – Azawadi ühtsuse kõrge nõukogu).

2 Praegu on Malis 2500 Prantsuse sõdurit, kes peamiselt tegelevad terrorismivastaste operatsioonidega. Veebruari keskpaigaks plaanitakse nende arvu vähendada 1600-le ning kevade lõpuks jääks riiki vaid 1000 sõdurit.

SÕDUR NR 1 (76) 2014

piirkonda näha autonoomse administratiivüksusena, mis oleks minimaalselt seotud Bamako keskvalitsusega ning selle kontrolli all. Läbirääkimised osapoolte vahel saavad toimuda vaid siis, kui mõlemad jõuavad arusaamisele, et peavad oma nõudmistes tegema teatud kompromisse. Siin on suur roll rahvusvahelisel, eriti Prantsusmaa ja Euroopa Liidu, mõjutustegevusel, mis peaks nii Mali keskvalitsust kui ka Põhja-Mali rahvaid kompromissi poole suunama.

Oluline on, et protsess oleks objektiivne ning erapooletu, et kummalgi poolel ei jääks muljet, justkui oleks teist osapoolt soositud. Mõlemad on teatud hetkedel hinnanud prantslaste käitumist erapoolikuks ehk teist osapoolt soosivaks.

Mida kauem kestab olukord, kus keskvalitsus ning Põhja-Mali rahvad pole mõtestatult läbi rääkinud, seda suuremaks muutub tõenäosus, et mingil hetkel konflikt Põhja-Malis uuesti lõkkele lahvatab. Nii Bamakos kui ka Kidalis (peamine tamašekkide kants) on tõstnud häält radikaalsemad jõud, kes õhutavad poliitilisest dialoogist loobuma ning lahendama ummikseisu sõjalistele meetmetele toetudes. Seesugune suundumus on ohtlikum just Põhja-Mali rahvaste – tamašekkide ning araablaste – hulgas, kellest keevalisemaid võivad

Eesti panustas 2013. aasta kevadel Euroopa Liidu väljaõppemissiooni Malis (EUTM Mali – European Union Training Mission Mali) ühe ohvitseri ja ühe allohvitseriga. Ohvitser töötas missiooni staabis Bamakos ja allohvitser missiooni väljaõppekeskuse staabis Koulikoros – väikelinnas, mis asub Bamakost u 70 km kaugusel. 2013. aasta sügisel vahetusid need kaks kaitseväelast rotatsiooni käigus.

Lisaks saatis Eesti Koulikorosse kuueliikmelise väljaõppemeeskonna kapten Jüri Tõnisma juhtimisel, kes NBTT (NordicBaltic Training Team – Põhja-Balti väljaõppemeeskond) koosseisus annab Mali sõduritele üksikisiku tasemel esmast väljaõpet. Lisaks NBTT meeskonnale, mille raamriik on Soome ja mille koosseisu kuuluvad veel rootslased, eestlased, lätlased ja leedulased, on Koulikoros veel kaks Prantsuse ja üks Briti-Iiri väljaõppemeeskond. Lisaks annavad Mali sõduritele spetsiaalset väljaõpet veel mitme Euroopa Liidu liikmesriigi väljaõppemeeskonnad (Mali pataljoni commando-rühma õpetavad näiteks välja Hispaania eriväelased jne). Praeguse seisuga on välja­õppe Koulikoro keskuses lõpetanud kolm Mali pataljoni, kes on seejärel saadetud PõhjaMalisse julgeolekut tagama.

Lisaks kaheksale Eesti kaitseväelasele EUTM Mali koosseisus saatis Eesti ühe kaitseväelase ka ÜRO rahutagamismissiooni MINUSMA-sse (United Nations Multidimensional Integrated Stabilization Mission in Mali – ÜRO multidimensionaalne integreeritud stabiliseerimismissioon Malis). Major Indrek Sarap töötab MINUSMA missiooni läänesektori (Sector West HQ) staabis logistikaohvitserina.

56

SÕJAKOOL

Kehaline kasvatus sõjaväeliste juhtide ettevalmistuses Kui tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas teinekord liigagi sageli hinnatakse ümber põhimõttelisi väärtusi ning räägitakse pigem pragmaatilisest lähenemisest, siis vähemalt mõnes asjas ollakse jätkuvalt ühel meelel – need, kes teisi kaitsevad, peavad olema tugevamad, need, kes teisi juhivad, peavad olema võimekamad.

V

äidan, et hea kehaline vorm tagab kaitseväelasele nii hea enesetunde, tervise kui ka paremate tulemuste saavutamise teenistuses – rahuajal näiteks õppetöös ning kindlasti edu ja väiksema vigastuste tõenäosuse konflikti­ piirkonnas operatsioonidel ja sõjaajal.

Aga milliseid kehalisi võimeid on täpselt vaja ja mida tuleks arendada? Sellele küsimusele ei ole absoluutselt tõest vastust.

Väga sisukas sellekohane analüüs on läbi viidud USA armee lahingu-uuringute instituudis1. Tuginedes ajavahemikule keskajast kuni tänapäeva Afganistanini analüüsitakse sõjaväelastele vajalikke kehalisi võimeid. Seejuures ei jõuta kordagi küsimusele, kas neid on vaja, ikka pigem, et milliseid võimeid ja kui palju. Paljude teiste järelduste hulgas konstateeritakse, et tegelikult puuduvad täielikud ja piisavad andmed otsustamaks, millised on täpsed füsioloogilised nõuded sõdurile lähtudes tänapäeva konfliktidest/sõdadest2. Küll on aga 2008. aastal moodustatud töögrupp koostanud tabeli3, mis kirjeldab, milliseid kehalisi võimeid on

Mati Tikerpuu KOLONELLEITNANT KÕRGEMA SÕJAKOOLI ÜLEM

vaja jalaväelasel tüüpiliste ülesannete täitmisel (vt tabel 1).

Tabeli põhjal saab väita, et sõdurid peavad olema mitmekülgselt ettevalmistatud, et olla valmis erinevateks proovikivideks. See toetab mõtet, et Eesti kaitseväes kasutatava kehaliste võimete testi juures on olulised kõik komponendid ja ükski ei ole teisest tähtsam. Ehk – olulisem on igal alal teatud tulemused saavutada, mitte mõne alaga teatud punktisumma kokku saada.

MINU JÄREL! Liigume sõduritele esitatavatelt nõuetelt juhtidele – ohvitseridele – esitatavatele nõuetele. Väidan, et sõjaväelisel juhtimisel töötab paremini põhimõte „minu järel!”, mitte „minge!”. See eeldab, et juht ei ole ainult targem, vaid ka kehaliselt

võimekam. Ohvitser peab suutma pärast oma allüksusega koos raskuste talumist (näiteks pärast rännakut sihtpunkti jõudes või pärast mitut ööpäeva lahinguid) jätkuvalt langetada adekvaatseid ja parimaid otsuseid, mis tagaksid ülesande täitmise võimalikult väheste kaotuste hinnaga. See eeldab temalt ka alluvatest suuremat kehalist võimekust. Me ei oota, et ohvitser oleks oma allüksuse kõige tugevam, kiirem ja vastupidavam. Tuginedes tuntud ütlusele – kett on nii tugev kui selle kõige nõrgem lüli – ohvitser ei tohi olla oma keti (allüksuse) kõige nõrgem lüli ja peab olema kindlasti tugevam kui tema kõige nõrgem sõdur. Kui sõdurile on kaitseväe kehalise võimekuse miinimumnorm 60 punkti igalt alalt, siis tulevasel/praegusel ohvitseril võiks see olla vähemalt 70 punkti.

Kindlasti valmistab erinevate normatiivide täitmine mõnele suuremaid raskusi kui teisele. Võib väita, et 70 punkti on liiga palju ja selle saavutamine võtab väga palju aega. Nende väidete kummutamiseks on igati sobilik KVÜÕA-s mullu kevadel kaitstud nooremleitnant Tõnis Taela lõputöö4, kus autor viis läbi katsed ja kasutades ainult hommikuvõimlemise ajal erinevaid treeningprogramme, saavutas kuue nädalaga ajateenijate hulgas olulisi positiivseid arenguid. Tuues välja mõne siinkohal relevantse tulemuse: • suuremad positiivsed arengud toimusid ajateenijatel, kes esimesel korral saavutasid keskmisest madalama tulemuse.

• tänu spetsiaalsele programmile saavutati kuue nädalaga:

JÕUD

LIHASVASTUPIDAVUS

AEROOBNE VASTUPIDAVUS

ANAEROOBNE VASTUPIDAVUS

PAINDUVUS

MOTOORNE VÕIMEKUS

Jalgsirännak

x

xxx

xxx

x

x

x

Ronimine

xxx

xx

x

xxx

xx

xxx

Sööstmine

xx

x

x

xx

xx

xxx

Roomamine

xx

xxx

x

xxx

xx

xxx

Raskuste tassimine

xxx

xx

x

xx

x

xx

Jooksmine

x

xx

xxx

x

x

x

KOKKU

12

13

10

12

9

13

VÕIME ÜLESANNE

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Tabel 1. Kehaliste võimete seos jalaväelase täidetavate tüüpülesannetega.

57

9 8

AEROOBSE VÕIMEKUSE KAASMÕJUD

6

5

5

4 3 2 1

7

intelligentsus

intelligentsus

7

1 2 3 4 5 6 7 8 9 südame-veresoonkonna vorm

4 3 2 1

9

loogilis-matemaatiline intelligentsus

8 6

5

5

4

4

2 1

1 2 3 4 5 6 7 8 9 südame-veresoonkonna vorm

9 8 7

5

6

7

8

9

verbaalne intelligentsus

3 2 1

1 2 3 4 5 6 7 8 9 südame-veresoonkonna vorm

9 visuaal-ruumiline intelligentsus

8

5 intelligentsus

6

5 4 3 2 1 2 3 4 5 6 7 8 9 südame-veresoonkonna vorm

tehnikaalane intelligentsus

7

6

1

1 2 3 4 lihastugevus

7

6

3

üldintelligentsus/lihastugevus

4 3 2 1

1 2 3 4 5 6 7 8 9 südame-veresoonkonna vorm

Tabel 2. Aeroobse võimekuse seos intelligentsusega. ei tuvastatud. Efekt põhineb tõsiasjal, et aeroobne pingutus mõjutab tugevalt aju kohanemisvõimet uute olukordadega, samuti paraneb mälu. Selle uuringu tulemused toetavad õppurite suunamist rohkem tegelema vastupidavusaladega ja aeroobse treeninguga. Jällegi – kehaline treening ei ole eesmärk omaette, vaid vahend paremate akadeemiliste tulemuste saavutamiseks.

Lõpetuseks toon tsitaadi vabariigi presidendi pöördumisest kaitseväe aastapäeva puhul mullu 14. novembril: „Palun, et kaitsevägi tähtsustaks praegusest enam kõigi kaitseväelaste füüsilist vormi. Ühiskonnas, kus meeste tervisenäitajad on murettekitavad, peab just ohvitserkond olema eeskuju ja suunanäitaja.”

Head kolleegid, järgnegem ülekutsele – teeme sporti, oleme seeläbi terve-

mad, tugevamad, tahtejõulisemad ja ka targemad – eeskujuks oma alluvatele, kolleegidele ja ülejäänud ühiskonnale.

Viited 1 Whitfield B. East, „A Historical Review and Analysis of Army Physical Readiness Training and Assessment“, märts 2013 2 Ibid, lk 206 3 Ibid, lk 187 4 Tael T., „Füüsilise ettevalmistuse efektiivsus õhutõrjepataljoni näitel”, Tartu 2013 5 Aberg M. A., Pedersen N. L., Torén K., Svartengren M., Bäckstrand B., Johnsson T., Cooper-Kuhn C. M., Aberg N. D., Nilsson M., & Kuhn H. G. (2009) „Cardiovascular fitness is associated with cognition in young adulthood.” Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America 6 www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/ PMC2785721

SÕDUR NR 1 (76) 2014

Siinkohal toongi oma traktaadi viimase fakti – aeroobne võimekus on seotud intelligentsusega. Rootsis viidi aastatel 1968–1994 läbi uurimus5, mis hõlmas 1,2 miljonit inimest. Igati põhjaliku uurimuse tulemusena jõuti järeldusele, et noore täiskasvanu aeroobne võimekus väljendub positiivselt tema hilisemates akadeemilistes õpingutes (vt tabel 2)6. Jõunäitajate osas sellist suhet

8

6

8

intelligentsus

Sõjaväeliste juhtide ettevalmistamise seisukohast vaadates ei ole küsimus pelgalt rohkemates või vähemates kõhu­ lihaste või kätekõverduste kordustes.

Küsimus on selles, kas inimene suudab analüüsida olukorda ja panna ennast pingutama. Me õpetame, et ohvitser peab suutma lahinguks ettevalmistamisel ja lahingus analüüsida olukorda – vastast, omasid jõudusid jne. Sama ootame õppurilt igapäevases teenistuses – õppetöös. Kui on vaja lugeda läbi 100-leheküljeline raamat, et esitada 20 päeva pärast ajaloo referaat, siis ta peab tegema lihtsa analüüsi – hindama oma võimekust ja aega – näiteks „loen iga päev 10 lehekülge ja 2 päevaga kirjutan referaadi”. Õppur peab suutma hinnata oma kehalist vormi ja tegema sellest lähtuvad järeldused ning treeningprogrammi.

Kui ta ei suuda seda teha iseenda osas, siis mis peaks andma meile kindluse, et ta oma allüksuse ja oma lahinguülesande osas seda suudab. Kehaliste võimete kontrolltest ei ole siinkohal eesmärk, vaid vahend, mis võimaldab hinnata ohvitserikandidaadi sobivust tulevaseks elukutseks. Samuti nõuab enda sundimine sportima minekuks inimeselt pingutust. Pingutus ühel alal karastab vaimu ja keha pingutusteks ka teistel aladel. Kui ta ei suuda pingutada ühes valdkonnas, siis tõenäoliselt ei suuda ta pingutada ka mõnes teises valdkonnas.

üldintelligentsus

7

9

MUSKLID JA AJUD

9

intelligentsus

intelligentsus

• keskmiselt 12,9 punkti parem tulemus jooksus; • keskmiselt 5,5 punkti parem tulemus kõhulihaste harjutuses; • keskmiselt 5,1 punkti parem tulemus kätekõverduste harjutuses.

Kokku tõusis punktisumma keskmiselt 23,5 punkti võrra. Seda ainult ca 25-minutilise hommikuvõimlemise tulemusena kuue nädala jooksul. Saame järeldada, et juba üsna lühiajaline (kuus nädalat) järjepidev ning sihikindel pingutus parandab oluliselt tulemusi.

58

ARVUSTUS

William S. Lindi „Manööversõjapidamise käsiraamat” 20. sajandil peetud sõdade kogemus on andnud sõjandusteoreetilisteks üldistusteks ainest paljudele autoreile, kelle teoseid peaks tundma õppima iga sõjaväelane ja riigikaitsest huvitatu. Oma üldistusjõult ja selguselt paistab teiste käsitluste seas silma William S. Lindi „Manööversõjapidamise käsiraamat”, mis äsja eestikeelsena meie lugemislauale jõudis.

W

SÕDUR NR 1 (76) 2014

illiam S. Lindi „Manööversõja­­­pidamise käsiraamatus” analüüsitakse manööversõja kontseptsiooni ning selgitatakse sellega seonduvat terminoloogiat. Raamatu lõpus on toodud põhimõtted, kuidas manööversõja teooriat võiks õpetada. Teos on ladusa sõnastusega ja hästi loetav oma loogilisuses, millest tulenevalt ei ole seda keeruline lugeda ka militaartaustata inimesel. Ülesehituselt on raamat jagatud kaheks. Esimeses osas selgitab W. S. Lind oma tõlgendust manööversõjapidamise teooriast. Teine osa, mille on kirjutanud USA merejalaväe erukolonel Michael D. Wyly, koosneb mitmest manööversõja põhimõtteid järgivast taktikalisest otsustusmängust ja artiklist, milles ta vaatleb, kuidas õpetada sõjalistele juhtidele manööversõja kontseptsiooni. „Manööversõjapidamise käsiraamatus” on lahatud teemasid nagu ülesande­kesksed käsud, luure juhtroll, otsustamistsükkel, ülema kavatsus ja mitu teist võtmetähtsusega tegurit, millest sõjaline juht peaks manööversõjapidamises lähtuma. Teos baseerub USA õhuväe erukolonel John Boydi VOOTtsükli (vaata, orienteeri, otsusta, tegutse, ingl k OODA loop, eesti keeles kasutatud ka OODA-silmus) teoorial ja selgitab, kuidas kiirelt ja otsustavalt tegutsedes, rakendades tuld ja manöövrit, saab võita ülekaalukamat vastast. Manööversõja ja VOOT-tsükli teooriate sidusust toetavad mitu näidet Saksa armee tegevusest nii läänes kui ka idas Esimese ja Teise maailmasõja ajal suuremate ja paremini varustatud liitlasriikide armeede vastu.

Allan Parv KOLONELLEITNANT KVÜÕA TAKTIKAÕPPETOOLI ÜLEM-LEKTOR

Tõlkijad: Annika Timpka, Epp Leete Toimetajad: Mika Raudvassar, Rene Toomse, Reet Hendrikson

Miks lugeda „Manööversõjapidamise käsiraamatut”? Milles seisneb selle raamatu tugevus? Väljaanne on tähelepanuväärne seetõttu, et selle kirjutanud mehel, W. S. Lindil, pole sõjaväelase tausta. Arvan, et see on olnud oluline tegur manööversõjapidamise teooria lahtimõtestamisel. Autor selgitab teoo-

riat teise vaatenurga alt, mis annab seeläbi uue lähenemise manööversõjale, kui seda näevad sõjaväelased. Sellest tulenevalt on raamat eriti kasulik, sest annab tõlgenduse, kuidas taktikalisest tasemest strateegilise tasemeni väljenduvad manööversõjapidamise põhimõtted; kuidas erinevad relvaliigid koos tegutsedes on efektiivsemad või kuidas madalama taseme tegevus on seotud kõrgema taseme eesmärkide saavutamisega. Lisaks annab raamat arusaadavalt edasi, mil viisil manööversõjapidamise õpetamisele võiks läheneda.

Eriti kasulik on see raamat sõjalistele juhtidele. Igas sõduris on peidus juhipotentsiaal. Hea juhi puhul on erialane professionaalsus ja pädevus tagatud pideva enesetäiendamisega. Just laialdased teadmised teevad juhi väärtuslikuks. Ennast arendada sooviva sõjalise juhi jaoks on selles raamatus mõtteid ja selgitusi, mis avavad uusi võimalusi ennast arendada.

Raamat sobib lugemiseks kõigile – sõdurist kindralini. Kahtlemata pakub raamat huvi ja mõtlemisainet sõjandusega mitte kokku puutunud lugejaskonnale.

Raamat avardab lugeja silmaringi ning annab võimaluse näha manööversõjapidamist hoopis teise nurga alt kui teised seda valdkonda käsitlenud raamatute autorid on teinud. „Manööversõjapidamise käsiraamat” aitab mõtelda kastist väljas – et sõjapidamine on kunst ega seisne metoodilises lähenemises. Autor toob välja iseseisva mõtlemise olulisuse manööversõja teoorias, sest mõtlemisest saab alguse see, kuidas me püstitatud ülesannet näeme ja lahendama asume. Lugesin seda raamatut naudinguga. Paljud minu sõjandusalased teadmised ja arusaamad leidsid oma koha ja tõlgendused said kinnituse, et olen oma mõtlemises õigel teel. Leian, et William S. Lindi „Manööversõjapidamise käsiraamat” on kohustuslik lugemismaterjal igale sõdurile, kes tahab saada professionaalseks juhiks ja taktikuks ning mõista manööversõja teooriat.

Huvitavat lugemist!

Taktikaline otsustusmäng „Talu”

T

eie 3. jalaväepataljon on määratud 2. jalaväebrigaadi reservi pärast nädalast kaitselahingut. Pataljoni ülesanne on lahinguvõime taastada.

Et suvi on ääretult sademetevaene ja kuum, siis on pataljoni prioriteet täiendada brigaadi põhivarustusalalt joogivee varu. Luureandmetel on meie pataljoni ja brigaadi varustusala vahelisel teel Audi suur vastaseoht. Vastane on eelmise ööpäeva jooksul maandanud lähedusse vähemalt roodusuuruse dessandi, kelle eesmärk on häirida meie allüksuste varustamist.

A-jalaväekompanii sai ülesandeks kontrollida ja julgestada teed Audi, et võimaldada tagalakompaniil brigaadi varustusalalt ohutult pataljoni vee­ varusid täiendada. Olete 1. rühma ülem.

N

Ragnar Ventsel GRAAFIKA Mario Mõttus AUTOR

Liigute kompanii esimese rühmana ning teie ülesanne on julgestada Moka talu lagendikku, mida Audi läbib, et teile järgnevad üksused saaksid ohutult läbi liikuda.

Lagendiku julgestamiseks tuleb hõivata seal olev küngas, mis on hoonestatud vana heinaküüniga.

Teie rühm liigub formatsioonis üks ees (noolepeas) kaks taga, rühma juhtjagu satub vastase üksusega kontakti.

Jaoülem annab teada, et künkalt avati ta pihta tuli kuulipildujast ja vähemalt paarist automaadist. Kuulipildujaga

kontrollib vastane kõiki lagendikule tulevaid teid. Juhtjagu on maha surutud, teie asukoht kontakti ajal on 3. jao juures ja rühmavanem on 1. jao juures.

Andke rühmaülemana jagudele käsud (kirjalikult) raadio teel!

Koostage manöövriskeem!

Olulised kutsungid: JVP ülem (YANKEE 50), MPPa (MIKE 50), StVP (SIERRA 50), JVKo ülem (ALFA 60), KÜA (ALFA 61), KTO (ALFA 62), KVBL (ALFA 40), MPRÜ (ALFA 50), 1. RÜ (ALFA 10), 1. RV (ALFA 14), 1. jagu (ALFA 11), 2. jagu (ALFA 12), 3. jagu (ALFA 13). 2. RÜ (ALFA 20), 3. RÜ (ALFA 30).

1 ?

2

3

100 m

Taktikalise otsustusmängu „Talu” lahendus

TAKTIKALINE OTSUSTUSMÄNG AJAKIRJAS SÕDUR Taktikaline otsustusmäng (TOM) avaldatakse ajakirja Sõdur vahelehena, mille ühel küljel on olukorra kirjeldus, olukorra kaart ja ülesanne ning teine külg on jäetud vastuse kirjutamiseks.

Kaitseväe koduleheküljel asuval ajakirja Sõdur veebiväljaandel on TOM-i lehekülg prinditav.

Mängus osaleja lahendab TOM-i vastuse­lehel, selleks: visandab mängija kaardile allüksuse manöövri, mida ta on käskinud; sõnalises osas kirjutab mängija käsklused, mis ta on andnud; kui mängija peab vajalikuks, siis kirjeldab ta manöövrit; lisab lahendusele oma kontaktandmed.

Lahendatud vastuse edastab mängija postiga kaitseväe ühendatud õppeasutustesse aadressil „Taktikaline otsustusmäng”, KVÜÕA, Riia 12, 51013 TARTU, kus lahendusele antakse hinnang. Ülejärgmises ajakirjanumbris avaldatakse võitnud TOM koos kommentaaridega. Parim lahendaja saab oma soorituse kinnituseks KVÜÕA-lt Leatherman Wave’i.

Taktikalise otsustusmängu koordinaatorid on: ajakirja Sõdur tegevtoimetaja major Ivar Jõesaar, ivar.joesaar@mil.ee KVÜÕA taktikalektor kapten Jaan Kessel, jaan.kessel@mil.ee

AJALUGU

61

Kaitseväe ajalugu on meie lugu Tublid inimesed, kes viimased paarkümmend ja pisut peale aastat on pühendunud Eesti riigikaitse ülesehitamisele, pole andnud siiski endast veel kõik. Selleks, et riigikaitse taastamise lugu saaks kord ajalooks kirjutatud, tuleb neil nüüd kriitilise pilguga üle vaadata ka kõik selle aja vältel panipaikadesse kogunenud kaitseväe dokumendid ja esemed, millest saab ajaloolastele uurimisainest.

O

Marek Miil KAPTEN KAITSEVÄE LOGISTIKAKESKUS

jne. Vabadussõjas osalenud inimesed halvemal juhul mõrvati, paremal juhul sunniti elu lõpuni vaikima. Nad söandasid oma mälestusi pajatada üksnes pere ja usaldusaluste ringis, kui sedagi.

Sirgusid uued põlvkonnad, kelle teadmised Vabadussõjast piirdusid nõukogude propagandaaparaadi poolt heaks kiidetud piskuga.

Taasloodud Eesti kaitseväe vanema põlvkonna ohvitseridel oli veel võimalus kokku puutuda kolleegidega sõjaeelse vabariigi ajast. Mõnel üksikul on õnnestunud rääkida Vabadussõja kangelastega. Noorematel kaitseväelastel ei ole aga eestiaegsete ohvitseride ega sõjakangelastega enam vahetut kokku­ puudet. Ometi oli Vabadussõda nii meie enda rahvusliku sõjaajaloo kui ka omariikluse ja iseseisvuse loo üks olulisemaid ja epohhiloovamaid sündmusi.

Selle sõja tähtsust rahvale saab mõista vaid siis, kui ajalugu tunda ja hoida kõike, mis aitab seda õppida ja selgitada.

Olen kuulnud pihtimust, kuidas hävis väeosa esimeste aastate fotoarhiiv: kui selle ülem ühel päeval abikaasast lahku läks, oli album üks esimesi asju, mille naine meelepahaga ahju viskas.

Ent kui meil on juba raskusi Vabadussõja ajastu tähenduse hoomamisega, siis mõelge, kui palju keerukamaks võib kujuneda taasloodud kaitseväe ajaloo teadvustamine. Eesti kaitseväe taasloomise kohta puuduvad sõjaajaloolaste põhjalikud tervikkäsitlused. Seda tühi­ mikku üritavad vähesel määral täita üksikud trükised nagu näiteks Eesti eruohvitseride kogu välja antud mälestuste kogumik „Meenutusi Eesti Kaitsejõudude taasloomisest” (KVÜÕA 2009) või kaitseväe logistikakeskuse taasloomise 10. aastapäevale pühendatud raamat „Varustusvalitsusest Kaitseväe Logistikakeskuseni” (KVÜÕA 2013). Kuid alus, millele taasloodud kaitseväe ajaloo kirjutamine tulevikus saaks tugineda, on äärmiselt napp ja habras.

Praegu on elus veel paljud ohvitserid, kes olid kaitseväe taasloomise alguspäevade juures. Ometi ei ole vaevaks võetud süstemaatiliselt koguda ja avaldada nende mälestusi. Nii mõnigi 1990ndate alguses olulisel positsioonil töötanud kaitseväelane on juba läinud manalateed, osa dokumente on üle antud arhiividesse. Kuid on teada, et dokumendid jutustavad vaid osa loost. Seega on viimane aeg hakata küsitlema meie keskel olevaid eruväelasi. Nii mõnedki väeosad, sealhulgas kaitseväe logistikakeskus, on viimastel aastatel annetanud Eesti Sõjamuuseumile kaitseväe taasloomise perioodist pärit esemeid, varustust ja tehnikat. Kuid nii väeosade kapinurkades ja panipaikades kui ka tegev-, eru- ja reservväelaste ning kaitseliitlaste erakogudes leidub veel palju äärmiselt kallist materjali. Küsimus on selles, kas me oskame mõista selle materjali tähtsust ning suudame tagada selle säilimise tulevastele põlvedele.

Toon mõne näite. Otsisin mitu aastat videokassetti, millele oli jäädvustatud logistikakeskuse logistikapataljonile lipu annetamise tseremoonia aastal 1996. Arhiivifotodelt olin tuvastanud, et üritust filmiti, isegi operaator oli teada. Vaatasime läbi logistikapataljoni napi filmivaramu – ei jälgegi. Küsitlesime ohvitsere ja allohvitsere, kes sellel ajal pataljonis teenisid. Kõik teadsid, et kaamera oli väeosas olemas, aga kuhu kadus videokassett lipu annetamise

SÕDUR NR 1 (76) 2014

len end tabanud mõttelt, et kui kommunistlikul parteil õnnestus okupeeritud Eestis oma plaanidest midagi vähemalt osaliselt ellu viia, siis oli selleks meie sõjaajaloolise pärandi, sõjaväeliste traditsioonide ja neil baseeruva uhkustunde likvideerimine.

Mõne kaitseväelase meelest näikse, et iseseisvuspäeva, võidupüha ja väeosa aastapäeva tähistatakse pidulike rivistustega sellepärast, et ülemus käskis.

Mis veelgi hullem: olen kuulnud mõnda kaitseväelast ka avalikult deklareerimas, et kõik need tseremooniad on „tilu-lilu”, „hinnalise tööaja raiskamine” jne.

Tõenäoliselt ei ole need kaitseväelased oma pead küll vaevanud nende ajalooliste sündmuste tegelikust tähendusest arusaamisega. Tõmbaksin paralleeli jõulude tähistamisega: väga paljudele tähendavad jõulud pelgalt teenistusest vabu päevi, võimalust olla perega, teha ja saada kingitusi ning käia korra aastas kirikus, kuid niipea, kui jõulumelu lõpeb, unustatakse piibel ja kirikus kuulutatud sõnum.

Küsigem endalt, millal me ise, päris vabatahtlikult, viisime küünla või lillekimbu oma kodule lähima Vabadussõja ausamba jalamile? Millal jutustasime oma lastele või lastelastele Vabadussõjast?

Punased okupandid teadsid hästi, milline tähtsus on mäletamisel nõukogude võimu vastases võitluses ja vastupanus. Nad andsid endast parima likvideerimaks kõike, mis meenutaks tulevastele põlvedele Vabadussõda, rahva iseolemist ning omariiklust. Linnadest ja alevitest pidid igaveseks kaduma Vabadussõja mälestussambad ning -tahvlid, raamatukogudest eesti väeosade ajaloole pühendatud trükised

KA TÄNANE ON HOMME AJALUGU

62

AJALUGU

Praegune logistikakeskuse ülem kolonelleitnant Kalev Koidumäe teab omast käest, millise arengu on läbi teinud Eesti sõduri varustus alates 1992. aastast.

ARHIIV

SÕDUR NR 1 (76) 2014

tseremooniaga, seda ei teatud. Mõni kaitseväelane tegi isegi oma eraarhiivis tõsise revisjoni, kuid tulemusteta. Seda suurem oli mu üllatus, kui minu poole pöördus härra Kalev Tiirmaa logistika­ keskuse staabi sideosakonnast ning teatas, et leidis ühest mahakantud ja äraviskamisele mõeldud videomakist videokasseti. Sellele kassetile oligi jäädvustatud lipu annetamise tseremoonia.

Nii päästis härra Tiirmaa prügikasti viskamisest meie sõjaajaloole ja ühe pataljoni traditsioonidele olulise sündmuse jäädvustuse. Praeguseks on ajalooline salvestis digiteeritud ning hoiul nii Eesti Sõjamuuseumis kui ka filmiarhiivis.

Ma olen oma kümneaastase teenistuse jooksul kolm korda näinud, kuidas ametikohta vahetanud ohvitseri kabinetist leitud paberid, märkmed, käsikirjad jmt on tema mantlipärijate poolt täies ulatuses hävitamisele saadetud ja keegi ei vaevunud uurima, kas aastate jooksul kogunenud ja nüüd äravisatavate materjalide hulgas on ehk midagi väärtuslikku. Samuti olen kuulnud ühe taasloodud väeosa ülema pihtimust sellest, kuidas hävis väeosa esimeste aastate kogu fotoarhiiv. Põhjus oli väga proosaline: ohvit-

ser hoidis kallist fotoarhiivi kodus ning kui ta ühel päeval abikaasast lahku läks, siis oli album üks esimesi asju, mille naine meelepahaga ahju viskas.

Just nii habras ja õrn ongi meie sõja­ ajaloo kirjutamiseks vajalik materjal, kui sellega lohakalt ja vastutustundetult ringi käia. Tagajärjed ei anna ennast oodata. Näiteks kui Eesti Sõjamuuseum tahtis kaitseväe taasloomise 20. aastapäeval eksponeerida 1990-ndate alguse kaitseväe esimest laigulist vormi, siis tekkisid selle leidmisega suuremad probleemid, kui keegi oleks eales arvanud. Piinlik olukord lahendati vormielementide kokkulaenamisega erinevatest muuseumidest ja erakogudest.

Erinevalt Alar Lanemanist, kelle staabikompaniile sokke ei eraldatud, läks kompaniiülem Terrasel sokkide saamine märksa ladusamalt.

Kaitseväe logistikakeskuse juhtkond on andnud endast parima, et vähemalt logistikakeskuse teenistujad tajuksid vajadust hoida ja säilitada ajalooga seotud esemeid ja materjale. Olgu alljärgnev lugu kinnituseks, et aastatepikkune selgitustöö kannab tasapisi vilja.

ÜHE PAPPKASTI LUGU Läinud aasta novembri lõpus helistas mulle hea kolleeg kapten Erki Soo logistikakeskuse materjaliteenistusest.

Kapten Soo teatas, et tal oleks Eesti Sõja­ muuseumile üle anda pappkast kapi­nurgast leitud dokumentidega. Juba kastis olnud dokumentide pealiskaudsel sirvimisel võis öelda, et tegu on ajaloolastele huvipakkuva materjaliga. Nimelt sisaldas paberihunnik 1990-ndate alguse sõjaväelogistika asjaajamisega seotud ülevaateid, taotlusi, ettekandeid, arvestustabeleid, kaebusi, kauba vastuvõtu formulare jmt. Kõik need koos lisavad ühe killukese meie sõjaajaloole, aidates selgemini mõista, kui suure vaevaga hakati pärast Nõukogude okupatsiooni Eesti kaitseväge ja sõjaväelogistikat taas üles ehitama.

Oli näha, et suur osa tagala-alasest

63

ELEMENT

KOGUS KAITSEVÄES

ERALDATUD PEASTAABI AUTOKOMPANIILE

Juhtnahast saapad

1801 (30. juuli)

29

Töösaapad

1801 (30. juuli)

15

Jalarätid

1000 (30. juuli)

Ohvitseri kaarditaskud

390 (15. juuli)

Allohvitseri kaarditaskud

41 (20. mai)

Trussikud

3779 (27. juuli)

11

Särgikud (maikad)

3280 (15. juuli)

11

Välipudelid

505 (25. juuni)

20

Välipudeli taskud

400 (25. juuni)

20

Välipudelid taskuga

270 (30. juuli)

1

Käsigranaadi taskud

3078 (30. juuli)

Baretid

4303 (30. juuli)

35

Taskurätikud

2360 (24. juuli)

50

Sõrmkindad

200 (9. juuli)

Käpikud

1000 (11. juuni)

Käterätik

2000 (17. juuni)

2

Lipsud

900 (30. juuli)

2

Rakmed

4000 (30. juuli)

Päevasärgid

950 (30. juuli)

2

Dressid

1841 (30. juuli)

14

Välivormid ilma mütsita

6041 (13. juuli)

24

Telkmantlid

500 (6. juuli)

Seljakotid

2820 (28. juuli)

21

Sapöörilabidad

1000 (24. juuli)

22

Katelokid

1460 (30. juuli)

20

Varrega kirved

225 (16. juuni)

6

Metalliotsijad

15 (28. juuli)

Vanemohvitseri tärnid

470 (7. juuli)

Nooremohvitseri tärnid

1000 (30. juuli)

Seersandi lõkmemärgid

2000 (30. juuli)

Veebli lõkmemärgid

1050 (31. juuli)

Ohvitseri vöörihmad

1607 (30. juuli)

Madratsid

2421 (24. aprill)

Kirkad

18 (9. juuli)

Sanitaarpaunad

93 (17. juuli)

Lambanahksed poolkasukad

15

Puuvillased sokid

10 000 (30. juuli)

Komplekt nr 77 (õhkimisseade)

6 (28. juuli)

1

5 29 1 12

Tabel 1. Kaitseväe riide- ja erivarustuse kogused 1992. aastal.

Teadmised meie kaitseväe taasloomise ajaloost aitavad mõista, kui suure arengu oleme vaatamata kõigile raskustele ja takistustele praeguseks läbi teinud.

KAS KAITSEVÄE EELARVE SÜNNILUGU? Suur-Sõjamäelt leitud dokumendihunnikus oli peidus ka tõenäoliselt üks esimesi katseid koostada kaitseväe eelarvet. Nimelt on kaitsejõudude peaintendant M. Protsin püüdnud välja arvutada, milliseid koguseid riidevarustust

SÕDUR NR 1 (76) 2014

asjaajamisest käis 1990. aastate alguses veel venekeelsetel plankidel ja formularidel. Seega parema puudumisel jätkati nõukogude bürokraatia saavutuste kasutamist. Käibel olid kõikvõimaliku suuruse, värvi ja sisuga formularid ehk tõenäoliselt kõik, mis staabiohvitseridele parajasti kätte juhtus. Formulare täideti eesti keeles, samuti taoti vene-

keelsetele formularidele usinasti eestikeelset templit „EV Kaitsejõudude Peastaap”. Teatud üleminekuperioodile viitab kahe­keelsete plankide olemasolu.

Nii näiteks oli 1993. aastast pärineva Eesti vabariigi sisekaitse valverügemendi plangil ühel pool kolme lõviga riigivappi organisatsiooni eestikeelne, teisel pool venekeelne nimetus ja aadress.

Paar dokumenti pappkastist viitavad sellele, kui kaitsetu oli algusaastatel meie kaitsevägi. 31.10.1991 loodud kaitse­ jõudude peastaap langes juba vähem kui kuu aja pärast rünnaku ohvriks. Nimelt võeti sihikule peastaabi (Narva mnt 8) kõrvalmaja keldris olev peastaabi ladu aadressil Jaan Anvelti tn 2 (praegu Villem Reimanni tänav). 27.12.1991 koostatud akti põhjal rööviti laos olnud 10 000 paarist sokist 320 paari, rahaline kahju tervelt 940,80 rubla.

Probleemid sokkidega jäid kummitama ka hiljem. Nii väljastati 06.01.1992 Alar Lanemanile peastaabi staabikompanii saatelehe alusel laost 26 voodilina, 25 tekikotti, 25 padjapüüri, 20 villast tekki, 20 patja, 25 puuvillast tööülikonda, 25 paari töökindaid, 25 soojustatud tööjopet, 50 käterätikut. Mida Laneman aga ei saanud, olid taotletud 50 sokipaari.

Sama kõnekas on üks A4-formaadis 96-leheline 1 rubla ja 10 kopikat maksnud ruuduline kontoriraamat pealkirjaga „Riietuse varustuse arvestus”. Sellesse tagasihoidlikku žurnaali on kellegi usin pliiats fikseerinud kogu 1992. aastal kaitseväes olemas olnud riide- ja eri­ varustuse kogused. Kontoriraamatu põhjal saab väita, et kaitseväe riide- ja erivarustus koosnes 1992. aastal 70 erinevast elemendist (võrdluseks: tänapäeval ulatub see poole tuhande elemendini). Samuti annab raamat ülevaate, kui palju üldse mingit varustust kaitseväes oli ning millal, mida ja millistele üksusele n-ö keskladu varustust väljastas.

Tabelis 1 tõin välja valiku varustuselemente: nende koguhulga kaitseväes vastaval kuupäeval ning näidisena ühele väeosale eraldatud koguse. Valisin selleks väeosaks peastaabi autokompanii kui nüüdse logistikakeskuse logistikapataljoni eelkäija.

64

AJALUGU

SÕDUR NR 1 (76) 2014

vajaks kaitsevägi 1993. aastal ning kui palju see maksaks. Tegu oli valgetele lehtedele pastapliiatsiga joonitud ja käsitsi täidetud tabeliga. Esmalt oli Protsin välja mõelnud, kui palju mingit varustuselementi vajaks üks pataljon. Seejärel oli ta välja arvestanud kaitseväe koguvajadusena iga varustuselemendi puhul viie pataljoni vajaduse, millele ta lisas 30% reserviks. Seejuures pidas Protsin eraldi arvestust ohvitseride ja kaadriallohvitseride ning sõdurite ja seersantide riidevarustuse osas. Millised olid siis 1993. aastaks prognoositud vajadused? Kui näiteks vaatame sõduritele ja seersantidele planeeritud varustust, siis Protsini arvutuste kohaselt vajanuks iga pataljon 875 välivormi koos 875 suvemütsiga, 655 komplekti tööriietust, 330 telkmantlit, 655 jopet, 1310 pluusi, 1310 lipsu, 1310 paari saapaid, 655 paari susse, 1750 komplekti suvepesu, 2620 paari sooje sokke, 2620 paari sooje jalarätte, 655 paari kindaid, 655 kampsunit, 655 paari vilte, 135 paari rakmeid, 330 selja­ kotti, 135 välipudelit, 135 katelokki, 330 kaarditaskut jne. Mis puutub aga vajamineva varustuse maksumusse, siis 1993. aasta hindadega planeeriti kogu kaitseväe riidevarustuse maksumuseks 23 496 510 krooni. Üks märkimisväärsem samm kaitse­ väe arendamisel oli 1992. aastal kaitse­ väelaste saatmine Soome vabariiki ohvitserikursustele. Just selles paberi­ pahna täis kastis on säilinud dokument pealkirjaga „Õppurite nimekiri varustuse väljastamisest, kes lähevad õppima Soome 29.06.92”. Tegu on kahe A4-formaadis valge lehega, millele oli pastakaga joonitud tabel. Selle ühes tulbas on 31 õppuri nimed, kellest sirgusid oma hilisema tegevusega kaitse­ väe arengulugu oluliselt mõjutanud ohvitserid. Nimetagem näiteks Margus Rebast, Leo Kunnast, Raivo Tamme, Vahur Väljamäed, Anto Kergandit, Martin Avamerit jt. Tabeli ülemises reas on loetletud varustuselemendid, millega eesti mehed tookord Soome ohvitseriks õppima saadeti: välivorm, barett, mütsimärk, käiseembleem, saapad, sokid, särgik, trussikud, püksirihm, ohvitseri rihm, särk ja lips. Kõik nn soomepoisid on oma allkirjaga kinnitanud, et nad said nimetatud varustuse laost kätte.

Dokumendileid Suur-Sõjamäelt kinnitab ka vana head tõdemust, et ei või iial teada, millise sõduri seljakotis on peidus marssalikepike. 18.03.1992 taasloodi Kalevi üksik-jalaväepataljon.

Märtsist novembrini 1992 teenis pa-

Niimoodi alustas taastatud kaitsevägi. Nüüdse logistika­ keskuse logistika­ pataljoni eelkäija peastaabi autokompanii võitlejad 1992. aastal väliõppusel.

ARHIIV

taljonis kompaniiülemana praegune kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras. Sellest ajast pärineb ka tollase noore kompaniiülema A4-formaadis lehele käsitsi kirjutatud taotlus kaitse­ jõudude peastaabi tagalaülemale. Vas-

tavalt Terrase taotlusele oli Kalevi pataljoni III kompaniile vaja 100 paari sokke ja 20 paari sooja pesu. Erinevalt Alar Lanemanist, kelle staabikompaniile jaanuaris 1992 sokke ei eraldatud, kinnitab 15.05.1992 peastaabi resolutsioon

65

Ametikohad kaitseväes

Kindral

Vanemohvitser

Nooremohvitser

Kaadriallohvitser

Kaadrisõdur Ajateenija

Kaitseväe ametnik

Teenistuja

Tööline

Ettenähtud koosseis

2

223

640

843

109

5081

184

161

321

Tegelik koosseis

2

135

260

244

86

2532

110

78

201

Mehitatuse %

100

60,5

40,6

28,9

78,9

49,8

59,8

48,4

62,6

Tabel 2. Kaitseväe ametikohtade komplekteeritus 09.08.1994 seisuga.

Ametikohad kaitsejõudude peastaabi autokompaniis

Kindral

Vanemohvitser

Nooremohvitser

Kaadriallohvitser

Kaadrisõdur Ajateenija

Kaitseväe ametnik

Teenistuja

Tööline

Ettenähtud koosseis

0

0

17

48

98

121

5

0

12

Tegelik koosseis

0

0

4

7

19

78

1

0

2

Mehitatuse %

0

0

23,5

14,6

19,4

64,5

20

0

16,7

Tabel 3. Kaitsejõudude peastaabi autokompanii ametikohtade komplekteeritus 09.08.1994 seisuga. mad, kes peavad selle arvestusega tegelema, on hõivatud muude ülesannetega ja kohustustega.” Peastaabi ülem Ants Laaneots kirjutas 11.01.1994 ettekandele talle iseloomuliku resolutsiooni: „Kantselei ülem! Saata väeosade ülematele nõudega – likvideerida siin märgitud puudused!”

Lõpetuseks viitan veel ühele dokumendile, mis oli köidetud ühte kausta ostutšekkide ja -arvetega. Selles kaitse­ jõudude peastaabi tagalaosakonnale laekunud ettekandes anti ülevaade kaitse­ väe ametikohtade komplekteeritusest seisuga 09.08.1994 (vt tabel 2).

Sama aruanne oli koostatud ka kõikide väeosade kohta, võrdluseks toon taas ära raporti kaitsejõudude peastaabi auto­kompanii kohta (vt tabel 3). Võrreldes neid tabeleid praeguste andmetega, võib kaitseväe arengu kohta järeldada nii mõndagi.

ÜLESKUTSE KAITSEVÄELASTELE Teadmised meie kaitseväe taasloomise ajaloost aitavad mõista, kui suure arengu oleme vaatamata kõigile raskustele ja takistustele praeguseks läbi teinud. Vaid need, kellel ei ole ajaloost vähimatki aimu, saavad väita, et mingit arengut pole olnud. Ajaloo mõistmi-

Kui meil tekib raskusi juba Vabadussõja tähenduse hoomamisega, siis veel palju keerukam on teadvustada kaitseväe taasloomise ajastu tähtsust.

ne tekitab lugupidamist nende tublide ohvitseride, allohvitseride ja ametnike vastu, kes aastatel 1991–1992 võtsid enda kanda meie kaitseväe ülesehitamise. Võib vaid ette kujutada, kui vähesed inimesed toona südamepõhjas uskusid meie oma riigikaitse tugevusse. Ei jagunud siis ju kõigile kaitseväelastele isegi käsitulirelvi ning võõrarmee üksused olid jätkuvalt Eestimaa pinnal. Kui paljud oskasid tollal arvata, et ühel päeval oleme NATO liikmesriik ning et Eesti sõdur osaleb liitlasriikide võitlejatega võrdväärse partnerina maailma konfliktikolletes? Kes oleks toona uskunud, et ühel päeval hakkavad Eesti ohvitserid mehitama ametikohti NATO juhtstaapides, või et Eesti saab üheks eestvedajaks uue kaitsevõimekuse – küberkaitse – ülesehitamisel?

Austuse ja lugupidamise eeldus on teadmised ajaloost. Seetõttu kutsun kõiki kaitseväelasi üles annetama Viimsis asuvale Eesti Sõjamuuseumile mälestusi, fotosid, videofilme ja esemeid, mis on seotud Eesti kaitseväe taasloomise ja algusaastatega. Võib-olla ei saa sõjaajaloolased lähikümnendil tutvuda veel paljude dokumentidega, mis on salastatud või klassifitseeritud asutusesiseseks kasutamiseks ja seetõttu ei ilmu lähiajal ka akadeemilist käsitlust kaitseväe taasloomisest. Seda olulisem on, et Sõjamuuseumisse kogutakse ja seal talletatakse materjale, mille alusel ühel päeval kirjutatakse kokku Eesti tänapäevane sõjaajalugu. Kui tekib kahtlus, kas üks või teine dokument või ese pakub sõjaajaloolastele huvi, siis on mõistlik viia see Sõjamuuseumisse – jäägu lõplik otsus dokumentide ja esemete väärtusest ekspertide langetada.

SÕDUR NR 1 (76) 2014

„Taotlus rahuldada”, et kompaniiülem Terrasel läks sokkide saamine märksa ladusamalt. Vähe sellest, küsitud 100 paari asemel läkitati Tallinnast Kalevi pataljoni teele koguni 120 paari sokke.

Sellest, milliste probleemidega vaeveldi 1990-ndate alguses sõjaväelogistika ülesehitamisel, annab vihje pappkasti põhjast leitud paber ühe revisjoni kohta. Nimelt andis 1994. aasta alguses kaitsejõudude peastaabi tagalaülema asetäitja Vello Ilves revisjonikomisjoni esimehena kaitseväe juhatajale ülevaate väeosades ja struktuuriüksustes läbi viidud riidevarustuse revisjonist. Näiteks kurtis härra Ilves, et Kalevi üksik-jalaväepataljonis ei ole üldse arvepidamist ja et alates 01.04.1993 puudub väeosas raamatupidamine. Revisjonikomisjoni esimees kirjeldas olukorda: „Tagala ülem on võtnud endale raamatupidaja ja laohoidja kohustusi, aga toime ta nendega ei tule. Raamatupidaja ei täida oma kohustusi ja viibib harva väeosas. Segadust laoarvestuses tekitab ka laohoidjate sagedane vahetamine, mida tagala ülem põhjendab usaldamatusega.”

Ka üksik-vahipataljonis ja Tartu üksik-jalaväekompaniis ei olnud ülevaadet riidevarustuse arvestuse kohta. Ilves diagnoosis vahipataljonis valitsenud korralageduse põhjused: „Probleemiks on kaadripuudus (puudub tagala ülem).

Pataljonis puudub täielikult raamatupidamise ja rühmaülemate vaheline koostöö. Raamatupidamise aruandluses puudub riidevarustuse koguseline ja ka summaline arvestus.” Sarnased probleemid olid ka Tartu üksik-jalaväekompaniis: „Rühmadevaheline korrapärane ja korrektne arvestus puudub, mille põhjuseks on kaadripuudus. Rühmavane-

66

IN MEMORIAM

ANDRES LUMI

Meelis Säre

kolonelleitnant (reservis) 27. november 1960 – 6. veebruar 2014

V

SÕDUR NR 1 (76) 2014

äge oli tunda kõiges, mida varalahkunud Meelis Säre tegi. Väge oli ajateenijate virtuaalse väljaõppekeskkonna ideestikus, väge oli pussitera graveeringus ja ruunikirjades ning väge oli julgustavas müksus, millega ta innustas kõiki enda ümber oma annet edasi arendama.

Tulevane kolonelleitnant Meelis Säre sündis Tartus 27. novembril 1960. Kodune vaimne kasvatus ning õpingud kirjanduskallakuga Tartu 8. keskkoolis andsid talle sügava maailmatunnetuse ning laia silmaringi. Neile lisandus käeline osavus ning erinevais materjalides väljendunud käsitööanne: puuvestmine, maalimine, erinevate metallide sepistamine ning kivide töötlemine. Huvi muinaskultuuri ning käsitöö vastu saatis teda kogu elu.

Juba keskkooli ajal koondus Meelis Säre ümber ring sõpradest, kes tulid tema juurde saama mõistmist, ideid ja nõu. Ta ei osanud öelda ei. Läinud sajandi pöördelised üheksakümnendad aastad pakkusid tema loovale vaimule uut rakendust. Selmet lasta end võtta ülikoolist sundajateenistusse Nõukogude armees, organiseeris ta koos mõttekaaslastega poolpõrandaaluse rakendus­spordiseltsi Tarapita ning pisut hiljem, aastatel 1990–1992, oli juba eestvedajana taastamas ja pealikuna juhtimas Tartu Kaitseliidu malevat.

See iseseisvuse taastamise kirglikel aastatel ellu kutsutud üksus elab praeguses Kaitseliidu Tartu malevas edasi 1. malevkonnana.

Loomult õpetaja ja ideede genereerija, võttis ta 1992. aasta lõpus vastu uue, sedapuhku kaitseväelise proovi­ kivi Võrus Kuperjanovi jalaväepataljoni taastajate ridades. Aastatel 1993–1997 pataljoni erinevatel ametikohtadel teenides sai ta ennast teostada kaitseväe välja­õppematerjalide looja ning uudsete väljaõppeprotsesside juurutajana. Olgu need siis erinevate kaitseväeüksuste ajateenijate sisemise sideme tugevdamiseks korraldatud sõduripäevad või meeleolukate nimedega ühisõppused koostöös lõunanaabritega, kõikjal oli tunda Säre loova vaimu osalust.

Väljaõppeprotsesside mitmekesistaja ja tänapäevastajana jätkus tema tegevus ka kaitseväe peastaabi väljaõppejaos-

konnas aastatel 1997–2004 ning hiljem, alates 2004. aastast kuni reserviminekuni 2011. aastal kaitseväe ühendatud õppeasutuste matkekeskuse loomisel ja väljaõppematerjalide keskuse ülemana. Tõelise mentorina, olgu siis õppe­ materjali koostamisel või sepikojas noatera sepistamisel, jättis ta oma õpilastele ka eksimise ning oma vigadest õppimise rõõmu. Lõplikult vormistatud ja parandatud toode sai seda parem.

Meelis Säre käe all valminud damaskitud terasest tera ja ainukordse lõppviimistlusega jahinoad on olnud aastaid Eesti kaitseväe salatrump oma parimatele liitlastele ja sõpradele tänu avaldamisel. Arvukalt on tema sõprade seas neidki, kes Vanakaru eeskujust innustatuna meistri käe all ise endale selle südamelähedase vabatmehe tunnuse valmis on sepistanud.

Kaitseväeteenistusest reservi arvatuna sai Meelis Säre täielikult pühenduda lapsepõlvest alguse saanud huvile ja harrastusele. Vanakaru Valukoda pakkus kõigile muinaskultuuri huvilistele

muinasleidude eeskujul valatud pronks­ ehteid ja -manuseid. Samuti jätkas ta kunstipäraste pusside ning kaunitest kividest ainukordsete ehete loomist.

Nii muinasaja vabaduse vaimu hindav kui ka homsesse vaatav innovaatiline Eesti on kaotanud suure, sooja, ausameelse ning loova, ligimesi ja elu armastava inimese.

Kolonelleitnant Meelis Säre on pälvinud Kaitseväe teeneteristi riigikaitseliste teenete eest, Kaitseväe teeneteristi eeskujuliku teenistuse eest, mälestusmedali „10 aastat taastatud Kaitseväge” ja Kuperjanovi Üksikjalaväepataljoni rinnamärgi. Kaitseliidu taastajana on tal Kaitseliidu teenetemärk, Kaitseliidu teenetemedali III klass, Kaitseliidu Tartu maleva teenetemärk ning Kaitseliidu Tartu maleva 1. malevkonna rinnamärk.

Kolonelleitnant Meelis Säret jäävad leinama kolm last, elukaaslane, vanemad ja vend.

Kaitsevägi Kaitseliit

SCOUTSPATALJONI VÕITLEJA.

TERASEST VEND sõduritele ja allohvitseridele.

Vaata kohe: www.elukutse.ee/scouts

Järgmised katsed toimuvad: 31.03.–13.04.2014 Täpsem info: www.elukutse.ee/eog lpvalik@mil.ee