Nr 3, 2013

e e s t i

S õ j a n d u s a j a k i r i

Tänapäevased liikursuurtükid

Märgid barettidel kõnelevad tegevväelaste kuuluvusest

Nr 3 (72) 2013

Kevadtormi keskmesse jääb ajateenija

SCOUTSPATALJON - kutse valitute sekka. Meeste hulka, keda ei ühenda vaid missioon või käskluste salajane keel. Neid ühendab palju rohkem – sõprus kogu eluks. Midagi, mida ei murra kõrbe kuumus, lõikav tuul ega plahvatuste kaja.

Kui Sa tunned, et võiksid olla üks vapratest, siis vaata kohe www.elukutse.ee või www.vk.kra.ee Lisainfo e-postil vkinfo@kra.ee või telefonil 717 0800

3 / 2013

3

4 Eesti uudised 6 Välisuudised 8 Kuidas kaitseväe väärtuste sisse minna?

Kaitseväe ühendatud õppeasutuste ülema asetäitja kolonel Martin Herem kutsub Sõduri lugejaid kaasa mõtlema Eesti kaitseväes sõnastatud väärtuste üle.

teddy Wade / U.S. Army

Sisukord 32

Tänapäevased liikursuurtükid

Eesti on võtnud eesmärgiks varustada 1. jalaväebrigaad lähiaastatel liikursuurtükkidega. Nooremleitnant Anna Kern tutvustab mõningaid külma sõja järgse ajastu liikursuurtükke, millest osa on saanud oma tuleristsed ka moodsas sõjas Iraagis ja Afganistanis.

10 Kolonel Peeter Läns: Tark personalipoliitika on kaitseväes ülemate võimalus Kaitseväe peastaabi personaliosakonna ülem kolonel Peeter Läns vastab Sõduri küsimustele kaitseväes rakenduva inimkeskse ja väärtuspõhise personalipoliitika kohta.

16 Milleks meile lahtised mereteed

Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse vanemteadur Erik Männik teeb vahekokkuvõtte praegusest kõige tulisemast pingekoldest Lähis-Idas ehk kodusõjast Süürias.

Mereväe ülem kaptenleitnant Sten Sepper arutleb mereväe edasiste arenguvõimaluste üle, et hoida koos NATO liitlastega meie mereteed avatud.

46 Läänemerelt Punasele merele – Eesti kogemus piraaditõrjeoperatsioonil

20 Kevadtormi keskmesse jääb ajateenija

Kokkuvõte viie Eesti laevakaitsemeeskonna kogemusest Euroopa Liidu piraatlusevastasel missioonil Atalanta.

Maaväe ülem kolonel Artur Tiganik teeb esmase kokkuvõtte äsja lõppenud kaitseväe õppusest Kevadtorm 2013.

23 Kaitseväe allohvitserkond – ühtne ja siiski nii erinev Maaväe, mereväe, õhuväe, Kaitseliidu ja logistikakeskuse vanemallohvitserid räägivad meie allohvitserkonna ühtse karjäärimudeli ja väljaõppesüsteemi loomise protsessist.

27 Kaitseministeeriumi valitsemisala taristu arendamine 2013–2022 Kaitseministeeriumi kaitseinvesteeringute asekantsler Ingvar Pärnamäe annab ülevaate investeeringutest riigikaitsetaristusse aastatel 2013–2022.

38 Kuidas kõrgemale ohvitserile ettekannet teha

40 Süüria kodusõda – hetkeseis ja arenguvõimalused

Lühiülevaade õppimistingimustest ja karjääriväljavaadetest neile, kes asuvad tänavu õppima kaitseväe ühendatud õppeasutuste kõrgemas sõjakoolis.

50 Riigikaitse moderniseerimiskatsed Eestis Teise maailmasõja eel Praegu meie käsutuses olevatele andmetele tuginedes tutvustab kolonelleitnant

Väljaandja Toimetus Tegevtoimetaja

Keeletoimetaja Kujundaja Trükitud Kaanefoto

54 Kaitsetööstus tuleb riigikaitsjale lähemale Eesti kaitsetööstuse liidu nõunik Alar Laneman tutvustab Eesti ja rahvusvahelisi ettevõtteid ühendava Eesti kaitsetööstuse liidu tegevuskavasid.

56 Märgid barettidel kõnelevad tegevväelaste kuuluvusest Eesti kaitsevägi võtab tänavu suvel tegevväelaste vormielemendina kasutusele bareti, millel olevate märkide järgi saame täpsemalt määratleda baretikandja teenistuskohta.

61 Tsaari pagunitest nõukogude lõkmeteni, 1. osa Eesti sõjaväe eraldusmärkide süsteem hakkas välja kujunema esimestes rahvusväeosades Vene imperaatorlike vägede koosseisus ning jätkus Eesti vabariigis.

kaitseväe peastaap Juhkentali 58, 15007 Tallinn major Ivar Jõesaar e-post: ivar.joesaar@mil.ee, tel 717 1259 Kairi Vihman Meelis Piller AS-i Kroonpress trükikojas Dmitri Kotjuh/ JÄRVA TEATAJA/SCANPIX Kuperjanovi jalaväepataljoni nooremseersant Triin Väisanen Kevadtormil.

Sõdur NR 3 (72) 2013

Vahendame ametist lahkunud NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhataja admiral James Stavridise kogemust, kuidas ette kanda olulistest sündmustest kõige kõrgema taseme juhtidele.

48 Väärt haridus ja auväärne amet kaitseväe ühendatud õppeasutustest

Boris Püssa riigikaitse plaane, mida Eesti vabariigil ei õnnestunud Teise maailmasõja eel ellu viia.

4

Eesti uudised

Püha Jüri kirikus mälestati langenud sõjamehi

V

eteranipäeval, 23. aprillil mälestati Toris Püha Jüri kirikus peetud mälestusteenistusel Eesti eest langenuid sõjamehi ning süüdati ja õnnistati veteranide mälestustuli.

Kaitseminister Urmas Reinsalu avaldas oma kõnes austust kõigile Eesti langenud sõjameestele. „Meie rahva südames on mälestus neist, kes on Eesti eest võidelnud,” ütles Reinsalu. Ta lisas, et Tori kirikust läheb üle maa veteranipäeva sõnum: „Eesti rahvas toetab Eesti sõdureid, sest Eesti sõdur kaitseb selle riigi vabadust.”

Jumalateenistuse pidasid kaitseväe peakaplan Taavi Laanepere ja EELK peapiiskop Andres Põder. Mälestusteenistusel süüdati ja õnnistati jürituli ehk veteranide mälestustuli, mis saadeti kiriku juurest langenud sõjameeste haudadele ja vabadusvõitlusega seotud mälestuspaikadele.

Jumalateenistus lõppes pärgade asetamisega Püha Jüri ratsamonumendile.

Veteranipäeva tähistamine jätkus

ardi Hallismaa

veteranide auks antud lõunasöökidega kaitseväe väeosades ja päev kulmineerus rokk-kontserdiga Tallinnas Vabaduse väljakul. Kaitseväe veteranidele esinesid kontserdil tunnustatud Eesti muusikud

Ultima Thule koos Tõnis Mäega, Singer Vinger ja Terminaator. Koos rokk­ ansamblitega esines Vabaduse väljakul rahvusooper Estonia poistekoor ja Tallinna kammerorkester.

ardi Hallismaa

Kevadtormil osales kaksteist lennuvahendit kolmest riigist Sõdur NR 3 (72) 2013

E

smaspäeval, 20. mail asusid Kevadtormil aktiivselt tegevusse Eesti õhuväelased koos Poola ja Prantsuse liitlastega, et imiteerida õppuse maaväe operatsioonidel õhuväe tuletoetust. Õppuste lennutegevuse toetamisse olid haaratud kõik Ämari lennubaasi lennuvälja teenistused. Ämarist osalesid õppusel Poola ründelennukid SU-22 ja

Eesti õppereaktiivlennukid L-39, kerged kopterid R-44 ja kerged transpordilennukid AN-2 koos pilootide ja tehnikutega.

Praegu Balti riikide õhuturvet tagavad Prantsuse hävituslennukid Mirage F-1 osalesid samuti Kevadtormi tegevuses, opereerides Šiauliai lennubaasist Leedust. Kokku osales Kevadtormil kogu õppuse vältel kaksteist õhusõidukit. „Kasu sellisest ühisõppusest on mit-

mekordne. Maaväe üksustel tekib palju realistlikum pilt tänapäevasest lahingukeskkonnast, kus üldjuhul võidab see pool, kes kontrollib õhuruumi,” ütles õhuväe ülem kolonel Jaak Tarien. „Poola õhuväe üksus sai harjutada siiret kodubaasist ning opereerimist uues keskkonnas. Eesti õhuväe jaoks oli see võimalus harjutada liitlaste lennu­ vahendite opereerimise toetust.”

5

Kaitseväelased aitasid ümberkukkunud veoki teele Kaitseväe õppusel Kevadtorm osaleva tagalapataljoni kaitseväelased aitasid 13. mai õhtul Harjumaal Anija vallas külili läinud veoki uuesti teele.

Piibe maanteelt Kehrasse viiva tee ääres ümber vajunud kruusakoormat vedanud veokit märkas õppuse juhtstaabi allohvitser, kes kutsus välja politsei ja kaitseväe meedikud. Õnneks juht meditsiiniabi ei vajanud. Ümbervajunud veokile läksid appi tagalapataljoni kaks eriotstarbelist puksiiri DAF. Sõjaväepolitsei reguleeris sündmuspaigal liiklust.

Peaminister Ansip: kaks protsenti riigikaitsele on hädavajadus

E

esti ja Saksamaa eriüksused viisid aprillis Tallinnas ja Harjumaal läbi ühisõppuse, mille käigus harjutasid pantvangide vabastamist vaenulikul territooriumil.

Pea kogu aprillikuu kestnud õppus hõlmas tegutsemist merel, õhus ja maismaal, samuti oli oma osa harjutamisel rasketes ilmastikutingimustes. Õppusel külastasid Eestit ka Saksa õhujõudude hävitajad. Õppuse 22.–24. aprillini kestnud aktiivne faas oli kaheetapiline, mille esimeses osas kogusid eriüksuslased informatsiooni pantvangide asukoha kohta, teises etapis viidi läbi pantvangide vabastamise operatsioon. „Kuna õppuse mõni element oli nähtav või kuuldav ka kohalikele elanikele

ega olnud kaitseväe õppustele tavapäraselt märgistatud, pöördusid mõned inimesed kaitseväe poole, et küsida või teavitada toimuvast. Täname neid inimesi tähelepanelikkuse ja kodanikukohustuse täitmise eest,” ütles kaitseväe erioperatsioonide üksuse ülem kolonelleitnant Riho Ühtegi.

Eestil ja Saksamaal on erioperatsioonide valdkonnas pea kümneaastane koostöökogemus, Eestis korraldati selline õppus esmakordselt. Kaitseväe erioperatsioonide grupp loodi 2009. aastal.

2. oktoobril 2012 sõlmisid Eesti ja USA koostöömemorandumi Eesti eriüksuse saatmise kohta NATO operatsioonile Afganistani, kus nad toetavad praegu Afganistani julgeolekujõudude väljaõpet.

kaitsevägi

Reedel, 17. mail oma üheksandat Kevadtormi külastanud peaminister Andrus Ansipi sõnul on riigikaitsele eraldatav kaks protsenti Eesti sisemajanduse kogutoodangust hädavajadus.

Peaministri sõnul on suurõppus Kevadtorm hea näide meie riigikaitse arengust. „Kevadtorm on muutunud arvestatavaks õppuseks meie partnerite seas, ent järjest olulisem on ta ka meile endile. Õppus on väga vajalik, et kokku harjutada kogu meie kaitseväge: nii reservväelasi, ajateenijaid, elukutselisi kui ka kaitseliitlasi. Tähtis on, et praegu osalevad õppusel kõik väeliigid ja meie head partnerid,” rõhutas Andrus Ansip.

Eesti ja Saksa kaitsevägede eriüksused harjutasid pantvangide vabastamist

ardi Hallismaa

Briti kindral: Kevadtorm on meie sõduritele unikaalne kogemus

P

ühapäeva, 19. mai õhtul saabus Ämari lennubaasi pool aastat Afganistanis NATO operatsioonil teeninud järjekorras neljateistkümnes Eesti kontingent.

Koju saabunud kaitseväelasi tervitasid kaitseminister Urmas Reinsalu, kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras, Ühendkuningriigi suursaadik Christopher Bruce Holtby ja Ameerika Ühendriikide maaväe kaitseatašee kolonelleitnant Geoffrey Wright.

Kaitseväe juhataja rõhutas, et eestlased on koos liitlastega panustanud Afganistani julgeolekusse kümme aastat ning saavutatud koostöövõimet tuleb

hoida eeskätt rahvusvaheliste ja ühisõppuste abil. „Nii Eesti kui ka meie liitlased vajavad häid ja lahingukogemusega kaitseväelasi ka pärast seda, kui jalaväekompanii oma missiooni Afganistanis lõpetab,” ütles kindralmajor Terras. „Eesti sõduri oskused ja teadmised on jätkuvalt hinnatud.”

Helmandi väekoondise operatiivkompaniina tegid eestlased 115 patrulli ja osalesid kümnel operatsioonil ning avastasid 40 peidikut, konfiskeerisid 16 relva ja 170 kilogrammi narkootikume. Üksust toetas Camp Bastionist rahvuslik logistiline toetuselement NSE-13.

Sõdur NR 3 (72) 2013

Kevadtormil osalevat Ühendkuningriigi jalaväekompaniid 18. mail külastanud brigaadikindral Peter Rafferty kinnitas, et paljude briti sõdurite jaoks on metsatingimustes harjutamine unikaalne kogemus. „Meie väed on viimase kümne aasta jooksul keskendunud eelkõige Iraagi ja Afganistani operatsioonidele ning seetõttu on metsatingimustes võitlemise harjutamine jäänud tagaplaanile,” ütles brigaadikindral Rafferty. Ühendkuningriigi kindrali sõnul oli nende üksuse osalemine võimalik tänu paljude Eesti ja briti inimeste tööle ning tekkinud võimaluste oskuslikule kasutamisele.

Eesti kaitseväelased jõudsid Afganistanist koju

Maailm

NATO

6

arutasid 100 000 barreli toornafta importi päevas. Analüütikute hinnangul üritab Kim Jong-un kaugeneda Pekingist ja Iraani energiatehingu abil saavutada teatud strateegilist autonoomiat Hiinast. Selle põhjuseks on aga Hiina vastuseis Pyongyangi tuumakatsetustele, mis väljendus nende toetuses ÜRO sanktsioonidele Põhja-Korea vastu.

1

NATO ülem kutsub Euroopa Liitu 4Valgevene mõtles ümber üles tugevdama kaitsevõimet

2

Camp Bastioni ründamisel kasutati Iraani rakette

Sõdur NR 3 (72) 2013

Mässulised tulistasid Ühendkuningriigi suurimat Afganistanis asuvat baasi Iraani päritolu rakettidega, et segada Briti vägede väljaviimist riigist. Asustuskeskustest ning viljakast Helmandi provintsi „rohelisest tsoonist” kaugel asuvat Camp Bastioni tabasid 28. aprillil viis 122 mm raketti. Tegu oli teise sarnase rünnakujuhtumiga viimase paari kuu jooksul. Briti armee relvaekspertide hinnangul olid mürsud identsed Iraani päritolu Arash 2 tüüpi rakettidega, mille laskekaugus on 30 km ja mis kannavad 20 kg lõhkepead. Ühendkuningriigi eriväed tabasid Helmandi provintsi piiril 2011. aastal 48 Arash-tüüpi raketi veo, kuid sellist tüüpi rakette polnud vaenlane kasutanud enne

Fogh Rasmussen tuletas Euroopa riikidele meelde, et pehme jõud ei ole üksinda mingi jõud ja ilma kõva jõu võimekuseta ei suudeta toetada diplomaatiat ning seeläbi väheneb Euroopa tõsiseltvõetavus ja mõju. Lisaks kutsus Rasmussen üles looma realistlikke suhteid NATO ja Euroopa Liidu vahel, mida praegu takistab Küprose poliitiline staatus ning ummikseis Türgi ja EL-i vahel.

Praegu on Rasmusseni sõnul kahe liidu vahel suhted absurdsed, sest ametlikult võidakse omavahel arutleda vaid Bosnia küsimuste üle.

27. veebruaril toimunud rünnakuid Camp Bastioni vastu. Briti ohvitserid kardavad, et Iraan suurendab Afganistanis tegutsevate mässuliste varustamise ja väljaõppe ulatust vastusena Ühendkuningriigi abile Süüria mässulistele.

3

Põhja-Korea vaatab Iraani poole

Põhja-Korea on sõlminud energiatehingu Iraaniga, mis vähendaks riigi energiasõltuvust Hiinast. Iraani tööstusminister Mehdi Ghazanfari teatas Iraani uudisteagentuurile Mehr, et Teheran kavatseb Põhja-Koreasse eksportida naftat, mille vastu nad saavad Pyongyangilt toormaterjale, nagu näiteks rauamaaki. Iraani naftaminister Rostam Ghasemi teatas 21. aprillil, et kaks riiki

arhiiv

N

ATO ja riikliku kaitsepoliitika juhid hoiatasid Euroopa riikide juhte, et 2013. aasta detsembris toimuvaks kohtumiseks peaksid nad strateegilise mõju tagamiseks tõsiselt mõtlema Euroopa Liidu kaitsevõime arendamisele ja koostöö parandamisele NATO-ga.

Euroopa Liidu ja NATO juhid kohtuvad esmakordselt üle viie aasta Brüsselis, et arutleda kaitsepoliitika, Euroopa sõjalise suutlikkuse ning vastava tööstussektori üle. NATO peasekretär Anders

Valgevene president Aleksandr Lukašenko kohtus aprillikuus Venemaa kaitseministri Sergei Šoiguga, kellega lepiti kokku Venemaa hävitajate alaline paigutamine Valgevenesse. Kuid juba nädal hiljem, 30. aprillil, teatas Lukašenko, et Vene hävitajate paigutamise asemel soovitakse neid hoopiski Venemaalt osta. Lukašenko teatel on Valgevene huvitatud kas 20 Suhhoi Su-27 või 20 Mikojan MiG-29 Fulcrum soetamisest.

5

Abe ja Putin alustavad rahukõnelusi

Venemaa president Vladimir Putin ja Jaapani peaminister Shinzo Abe leppisid 29. aprillil kokku edasistes püüdlustes sõlmida riikide vaheline rahuleping ja lõpetada pikaaegsed territoriaalsed vaidlused Kuriili saarte üle. Nõukogude Liit okupeeris Kuriili saared Teise maailmasõja lõpus ja nende saarte kuuluvus on sellest ajast vaidluse all. Seetõttu ei ole kaks riiki siiani Teise maailmasõja järel rahulepingut sõlminud.

Peaminister Abe ütles oma Moskva-visiidil, et rahulepingu puudumine 67 aastat pärast sõda ei ole normaalne. Sellele põhinedes on mõlema riigi juhid andnud oma välis-

1 6 4

Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (mai-juuni 2013)

5

8

7

3 2

7

162

soomussõidukit müüb Saksamaa Indoneesiale, millest on 104 Leopard 2A6tüüpi lahingtanki. Indoneesia pöördus vastava ostusooviga Saksamaa poole juba 2012. aasta augustis, kuid otsus lükkus edasi poliitilise opositsiooni vastumeelsuse tõttu Berliinis, viidates inimõiguste rikkumisele Indoneesias.

ministritele juhised kõneluste pidamiseks, et jõuda mõlemaid osapooli rahuldava lahenduseni. Viimaste aastate jooksul on aga mõlema riigi positsioon vaidlusaluste valduste küsimuses üha juurdunud. Tōkyōt on vihastanud ka Putini ja Medvedevi külastused saartele ja kõrgete Vene ohvitseride lubadused tugevdada Venemaa kaitsevõimet Vaikse ookeani piirkonnas, sealhulgas Kuriilidel. Samas ei ole kumbki osapool olukorra kiire lahendamise osas väga positiivselt meelestatud.

peks. Sellegipoolest jätkatakse ka Rootsiga läbirääkimisi uute Gripen-tüüpi hävitajate soetamiseks.

7

Sudaan lükkas ümber Kony varjamise

Sudaani relvajõud on kategooriliselt ümber lükanud väited, justkui varjaksid ja kaitseksid nad Issanda Vastupanuarmee juhti, rahvusvaheliselt tagaotsitavat Joseph Konyt. Uganda mässuliste rühmitusest välja kasvanud Issanda Vabastusarmee on varem saanud

2500

võitlejast koosnev Visegradi riikide lahingugrupp peaks võitlusvalmiduses olema 2016. a alguseks, kinnitasid Tšehhi, Ungari, Slovakkia ja Poola välisministrid. Grupi tuumiku moodustab 950-liikmeline võitlusüksus ja juhtimiskomponent. Tšehhi panustab meditsiini ja logistika alal 750 inimesega. Slovakkia ja Ungari kummagi 400 sõdurit tegelevad keemia-, bio- ja tuumavaldkonnaga ning pioneeri alal.

U.S. Air Force

3

nädalat kestnud vastasseis Hiina ja India vaidlusalusel piiril sai läbi 6. mail.

Osapoolte väed tõmbusid 5000 meetri kõrgusel asuvalt Depsangi tasandikult 15. aprilli eelsetele positsioonidele.

Vastasseis sai alguse sellest, et mõlemad süüdistasid teineteist Himaalaja mäestikus asuva piiri rikkumises.

11,5 6

USA pakub Tšehhile F-16 hävitajaid

8

Süüria kriis hoiab jätkuvalt lõhet NATO ja Venemaa vahel

NATO-l ja Venemaal ei õnnestunud 23. aprillil Brüsselis toimunud kokkusaamisel lahendada oma erimeelsusi Süüria juhi Bashar al-Assadi osas, kuid suudeti kokku leppida koostöö laiendamises Afganistanis ja võitluses rahvusvahelise terrorismi vastu.

Venemaa esindaja Sergei Lavrov hoiatas, et Bashar al-Assadi režiimi langemisel avatakse uks islamiterroristidele.

291

miljardit eurot maksev USA õhujõudude pommitajaprogramm on jõus vaatamata eelarvekärbetele. Esimene pommitaja 80–100-st loodetakse valmis saada 2020-ndate keskpaigaks.

Sõdur NR 3 (72) 2013

Ameerika Ühendriigid pakkusid Prahale Lockheed Martin F-16-tüüpi hävitajaid alternatiivina liisingulepingu uuendamiseks Rootsi Saab JAP 39 Gripen hävitajatele.

Tšehhi kaitseministri sõnul esitati USA kaitseministrile juba 2012. aastal mitteametlik järelepärimine juhuks, kui läbirääkimised Rootsiga peaksid ebaõnnestuma. Kuigi F16-tüüpi hävitajaid on kallim üleval pidada kui Gripeneid, saaksid tšehhid teha F-16 hävitajaid kasutava Poolaga kokkuleppe lennukite ühiseks hooldamiseks ja väljaõp-

Sudaani relvajõudude käest laialdast toetust Sudaani separatistide vastu võitlemiseks.

miljardi euroni küündis 2012. aastal Vene kaitsevarustuse ekspordimaht.

Seda ei suudeta aga ületada 2013. aastal, mil ekspordimaht esimest korda kuue aasta jooksul kas langeb või jääb samale tasemele. Paljuski on selle taga ebastabiilsus Liibüas, Süürias ja Iraanis, mis on kaasa toonud 5,4 miljardi euro väärtuses tehingute külmutamise.

8

ARVAMUS

Kuidas kaitseväe väärtuste sisse minna?

Inimeseks olemise väärtused on üks osa neist nähtamatutest tegevusjuhistest, mis mõjutavad meie käitumist, tunnistame me seda endale või mitte. Väärtused, mida oleme suutnud enda ja teiste jaoks sõnastada, annavad meile paremad võimalused olla inimene, seda kõige laiemas mõttes.

K

Sõdur NR 3 (72) 2013

aitseväes on viimase aasta jooksul palju räägitud väärtustest. Tegu ei ole millegi päris uuega, sest kaitseväes kehtis ju alates 2007. aastast eetikakoodeks oma põhimõtetega. Oleme nüüd sõnastanud veidi erinevaid väärtusi ning rõhutatud on nende vajalikku seotust praktilise teenistusega.

Oleme rääkinud ka väärtustepõhisest ja inimkesksest juhtimisest, kus otsustamine ning hinnangute andmine enesele, teistele ja tegudele toimub kindlate põhi­mõtete alusel.

Kaitseväe ühised väärtused on nimetatud uues sisemäärustikus, mille järgi ausus, vaprus, asjatundlikkus, ustavus, koostöövalmidus ja avatus koos käitumisreeglitega peavad kujundama kaitseväe käitumis- ja juhtimiskultuuri ning tagama meie valmisoleku teenida Eesti riiki. Kaitseväe väärtusi on nimetatud ka kaitseväe personalistrateegias.

Seal on küll üks väärtus vähem – puudub „avatus” – ning „asjatundlikkus” on asendunud „professionaalsusega”.

Nimetatud terminid on täiesti arusaadavad, enamgi veel – need väärtused tunduvad liiga elementaarsed. Väärtuste nimetamise erinevus neis kahes dokumendis probleemi ei tekita. Raskused algavad siis, kui hakkame väärtusi kirjeldama, täpsemalt sõnastama, selgitama või otsima teenistusest näiteid, mis neid ilmestaksid. Näiteks, kas kaitseväelased suudavad kirjeldada ausust või asjatundlikkust rahu- ja sõjaaja lahinguväljal? Kas hinnates alluvaid, neid kiites või karistades lähtutakse nendest väärtustest või peame siiski hindama ka mingeid teisi põhimõtteid? Minu

Martin Herem kolonel KVÜÕA ülema asetäitja

jaoks ei ole probleem paberile kantud kokkuleppe sõnastuses, vaid arutelus ja mõtisklustes, kuidas jõuda iga kaitseväelaseni, et tema sisemine veendumus ütleks – need on õiged väärtused, need on juhised ja tegutsemispõhimõtted, millest ma lähtun – nii on õige!

Keeruline on nende puhul ka asjaolu, et ausust me ei saa mõõta. Ustavust samuti mitte. Vaprus ei ole üheselt mõistetav. Me keegi ei vaja rumalat vaprust, mis toob kaasa soovimatuid tagajärgi.

Professionaalsus ja koostöövalmidus on aga mõõdetavad suurused. Kas me saame neid koos hinnata?

Proovin neid väärtusi paigutada kaitseväe tegevusse. Eesmärk on neid kirjeldada ja igapäevase eluga siduda.

Loodetavasti aitab see kaasa ka arutelu-

Kas kaitseväelased suudavad kirjeldada ausust või asjatundlikkust rahu- ja sõjaaja lahinguväljal?

le, kuidas neid kiiremini iga kaitseväelaseni viia.

Ausus Ausus ei seisne pelgalt tõe rääkimises.

Tihti öeldakse, et alati ei saa tõtt rääkida.

Selline väide ise on juba aus ega alaväärista aususe mõistet. Ausus algab ja lõppeb endale tõe tunnistamises – ka näiteks oma võimete hindamises ja sellele vastavat eesmärgiseadmist karjääriredelil. Selline ausus on tihti äärmiselt raske, kuid näitab samas professionaalsust.

Välja suunatud ausus ei ole kindlasti taktitundetu jauramine kõrgema juhi otsuse arvustamisel või alluvale hinnangu andmisel asjatundmatu materdamine. Selline ausus pole midagi väärt.

Küll aga on väärt aus sisemine otsus, miks ma mõnda asja välja ei ütle. Kui sellega kindlustatakse kellegi positsiooni, siis on see ebaaus ja asjatundmatu; kui see soodustab organisatsiooni juhtimist või inimese arengut, siis on see käitumine väärtuslik. Tasakaalustatud ja aus kriitika viitab pedagoogilisele ja juhtimisalasele asjatundlikkusele. Kindlasti on ebaaus põhjendada enda otsuseid valede selgitustega. Kui alluv pole väärt järgmist auastet, siis tuleb talle seda öelda ja näidata arenguvõimalusi, kuid kindlasti mitte viidata ülemate vastuseisule. Ebaaus on esitada ka mitte­ vastavat alluvat järgmisele auastmele, säilitades oma sotsiaalset positsiooni alluva ees ning lootes, et kõrgem ülem selle nii kui nii tühistab.

Vaprus Vapper inimene võib kaotada elu, tervise ja teiste silmis isegi au. Vapper inimene peaks üldjuhul olema lausa väga ettevaatlik ja kalkuleeriv, mida mõni ka arguseks võib nimetada! Vaprust tuntakse selle järgi, et inimene sooritab teo, mida ta kardab teha, kuid mis on üldtunnustatud moraali kohaselt õige.

Ta järgib sealjuures seadusi. Tema tegu on vaja tema üksusele ja kaaslastele, et eesmärki saavutada. Me kujutame ette vapraid inimesi sõjas, kuid väga harva tunneme neid rahuaegses teenistuses.

9

Initsiatiiv ja otsustusvõime on üsna vahetult seotud vaprusega. Mõlema puudumine on tavaliselt seotud hirmuga sattuda naerualuseks, kaotada läbi eksimuste oma sotsiaalset või tööalast positsiooni. Kuna inimesed on juba iseloomult erinevad, siis aus kaitseväelane tunnistab oma hirme ehk siis ka iseloomu, ning seepärast üritab teenida vastavatel ametikohtadel. Tõe rääkimine nõuab vaprust, olgu see oma vigade tunnistamine või teiste vigade esiletoomine. Samas tuleb meeles pidada, et kõik, mis sülg suhu toob, ei pea vaprusest tulenevalt teisteni jõudma.

Asjatundlikkus (professionaalsus) Asjatundlikkust hinnataks tihti inimese teadmiste järgi, kuid see on vaid pool väärtusest. Üsna loomulikult arendab professionaalne kaitseväelane oma erialaseid teadmisi ja oskusi, arvestades oma vajadusi. Asjatundlik inimene teab, et sellest saab ta peagi ka ise kasu, sest on organismi üks osa.

Professionaalne kaitseväelane ei varja oma oskamatust või otsustamatust suure­ pärase faktitundmise taha, vaid kasutab neid fakte teenistuses, küsib ausalt (vapralt) nõu alluvatelt või soodustab mingi protsessi arengut sellega, et ei tekita „müra” ja püsib oma võimete piires. Professionaalne kaitseväelane lähtub oma tegevuses kutse eesmärgist – riigi kaitsest ja selle arendamisest. Asjatundlik on paluda abi oma alluvalt, kui see annab parema tulemuse, ja seda oma ülemale tunnistada. See on ka aus ja vapper tegu.

Ustavus

põhjuseid, miks me seda ei soovi teha.

Teisisõnu – me ei käitu ausalt. Olukord sunnib meid olema ebaprofessionaalne, sunnib olema arg. Ustavus ehk kõrgema eesmärgi poole püüdlemine aitab teha professionaalseid, vapraid ja ausaid otsuseid.

Koostöövalmidus See seondub eelkõige asjatundlikkusega. Jalavägi ei võida üksinda lahingut, kui tal pole tuletoetust, vilets haavatute evakuatsioon ei võimalda keskenduda lahinguülesande täitmisele jne.

Samas suudab tagala osutada parimat toetust siis, kui toetatav üksus on oma vajadustes aus ja asjatundlik. Kes poleks kohanud olukorda, kus tagalalt kategooriliselt nõutud toetus vedeleb hiljem kasutult või kus piinliku täpsusega täidetud aruanded ei too tulevikku mingeid parandusi, kuid kurnavad samas juhtimissüsteemi.

Nagu sõjaaegne koostöö, nii saab ka rahuaegne alguse kõrgema ülema kavatsusest, tema ülesande täitmise kontseptsioonist, oma rolli mõistmisest selles. Omakasupüüdlik hoiak ei aita kuidagi kõrgemat kavatsust täita, kuigi oma ülesanne on täidetud. Siia lisanduvad vastutus ja initsiatiiv ning eelkõige empaatiline mõtlemisvõime. Hea näide rahuaja koostöövalmidusest on eelarve koostamine ja kasutamine.

Avatus Põhimõte, mis on midagi enamat kui koostöövalmidus ja selle toime on kahesuunaline. Arvestades demokraatlikke põhimõtteid ning kodanikkonna tähtsust meie riigikaitses, on avatus ülioluline väärtus. Avatus ei tähenda saladuste puudumist, vaid asjade näitamist nii, nagu need on. Tihti varjatakse mingit informatsiooni mainekujunduse pärast,

kuid veelgi tihedamalt asjatundmatuse tõttu. Alluvatele (eriti ajateenijatele) selgitatakse asju tihti lihtsustatult – „… nii on tehtud,” „… nii on kästud,” „… seda ei ole teil vaja teada”. Ometigi räägime me eesmärgikesksest juhtimisest ja manööversõja põhimõtetest, kus alluvad peaksid üsna hästi teadma, MIKS. Kuid avatus tähendab ka vastuvõtuvõimet uutele lahendustele – vaatamata sellele, et „nii” on tehtud ja teinud „sellised” inimesed! Loomulikult peab liigset avatust ehk lobisemist ja tormamist iga meelitava asja järele talitsema asjatundlikkus ja ustavus.

Mõni näide teenistuslikest olukordadest Ülem, kes kuulab oma alluvat ning langetab otsuse sellest tuleva tarkuse põhjal, on avatud ja asjatundlik. Ülem, kes seda kõigi ees tunnistab, ei ole ainult aus, vaid veel kord asjatundlik, sest ta arendab teiste alluvate initsiatiivi.

Alluv, kes näeb, et ülema otsus on sündinud ilma alluvale teadaoleva informatsioonita ning kes edastab selle info ülemale, on asjatundlik ja aus. Alluv, kes ei hakka selle asjaoluga seoses lõputult jaurama, lootes sellega oma positsiooni tõsta, on topelt aus ja asjatundlik, kuid ka koostöövalmis ja ustav.

Kaitseväelane, kes logelevast kolleegist hoolimata täidab laitmatult oma teenistust ning suurema eesmärgi nimel kompenseerib ka logeleja puudused, on ustav eesmärgile. Andes logelejale viisakalt hinnangu enne ülemale ettekande tegemist, näitab kaitseväelane üles ausust ja koostöövalmidust.

Väärtustepõhise juhtimise rakendumiseks peame neist asjadest, väärtusest, omavahel ausalt rääkima ja need enda sees selgeks mõtlema. Kui siin toodud kirjeldused ei vasta kellegi vaadetele, siis oleks aus ja asjatundlik sellest ka teada anda. Kas siin, Sõduris, või personaalselt, on juba oponendi otsustada, kuid see oleks aus tegutsemine.

Kokkuvõttes ei pane ma ühtegi neist väärtustest põlu alla ega kahtle neis. Pigem püüdsin siin neid iseendale avalikult selgitada ja loodetavasti aitab see kaasa ka teistel õiget teed ja arusaama nende enesele ja teistele selgitamisel.

Kui me väärtuste olemasolu vaid nende nimetamisega rõhutame ja käitume hoolimata sellest erinevalt, siis me mitte ainult ei muuda väärtusi tühisteks, vaid kahandame oma moraali, teineteise usaldust ja kokkuvõttes võimet täita oma tegevuse eesmärki – kaitsta Eesti riiki.

Sõdur NR 3 (72) 2013

Tundub olevat üsna lihtne mõiste – ära reeda, seisa alati oma riigi eest! Võttes enamasti eeskujuks ilukirjanduslikke olukordi, on meil rahuaegses teenistuses väga raske oma riiki reeta või seda kaitseta jätta. Küll on meil rohkesti võimalusi vahetada ustavus oma kutsele isikliku kasu vastu. Tihti tuleb valida kahe võimaluse vahel: tegutseda nii, et see toetaks kõige paremal moel meie elukutse eesmärki, või et see toetaks käegakatsutavamaid isiklikke huvisid.

Siin tulevad jälle mängu ausus, vaprus ja professionaalsus. Ustavus kaitseväes ei saa väljenduda ustavuses oma kamraadi heaolu kõrgemaks paigutamises kaitseväe eesmärkide ees. Üsna tihti tuleb meil mingist vahendist (ka inimesest) loobuda suurema eesmärgi nimel, kuid näiline ebavõrdsus või lihtsalt hirm ise viletsusse jääda sunnib meid leidma

Kui me väärtuste olemasolu vaid nende nimetamisega rõhutame ja käitume hoolimata sellest erinevalt, siis me mitte ainult ei muuda väärtusi tühisteks, vaid kahandame meie moraali, teineteise usaldust ja kokku­ võttes võimet täita oma eesmärki – kaitsta Eesti riiki.

10

INTERVJUU

Kolonel Peeter Läns: tark personalipoliitika on kaitseväes ülemate võimalus Riigikaitse arengukava aastateks 2013–2022, uus kaitseväeteenistuse seadus, uus avaliku teenistuse seadus, kaitseväe uus palgakorraldus – kõik need on püstitanud riigikaitses tegevate inimeste ette hulga uusi proovikive. Kõige selle keskele on sõnastatud inimkeskne ja väärtuspõhine personalipoliitika, mille elluviija on personalispetsialistide toel iga kaitseväe üksuse ülem.

K

aitseväe peastaabi personaliosakonna ülem kolonel Peeter Läns, uus kaitse­väeteenistuse seadus (KVTS) ja avaliku teenistuse seadus (ATS) on olnud jõus lühikest aega ning küllap pole iga inimene oma tulevikku plaanides veel jõudnud lahti mõtestada kõiki oma senisest karjäärist tulenevaid üksikasju. Kui palju on teie poole erinevate küsimustega seni pöördutud?

Küsimusi on, kuid tuleb vaadata ka kaitseväeteenistuse seaduse jõustumise eripära. See võeti ju vastu aasta tagasi.

Oli pikk periood enne, kui see tegelikult jõustus. Selle aja jooksul käis kõikides struktuuriüksustes ja ka paljudes allüksustes personaliosakonna inimene, kes tutvustas ja selgitas, milline tuleb KVTS ja ka ATS, millised on nende kaasnevad asjaolud. Enamik küsimusi said selgituse enne seaduste jõustumist.

Sõdur NR 3 (72) 2013

Kaitseväeteenistuse seadusega samaaegselt rakendus kaitseväes uus palgasüsteem. Kui palju küsimusi on tekitanud uus palk?

Ma võtsin pakkumise personaliosakonna ülema kohale vastu 2011. aasta detsembris. Tollane kaitseminister Mart Laar ja kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras olid otsustanud, et 2012. aasta jooksul tuleb kaitseväelaste palku tõsta 6,85%. Seega oli minu esimene ülesanne koos personaliosakonnaga väl-

Ivar Jõesaar major

ja töötada viis, kuidas see otsus toetaks 2013. aastal elluviidavat palgareformi.

Ilma igasuguse kõhkluseta ütlen, et läinud aasta palga restruktureerimise neli etappi oli üks kõige huvitavamaid kogemusi minu teenistuse jooksul. Ma ei ole enne personalialal teeninud. See avas minu jaoks täiesti uued tahud inimloomuses. See näitas, kui tähtis on, et sa selgitaksid, mida sa teed. Ja näitas sedagi, et kõik ei mõista ka pärast selgitamist.

See oli väga pingeline aeg ning nende nelja etapi käigus saime kogemuse, kui tundlik teema see on ja kuidas see kõiki puudutab. Siin ei saa rääkida Exceli tabeli vormidest, siin on iga inimese igapäevase toimetuleku, motivatsiooni, teenistuskäigu, pere, heaolu, rahulolu küsimused korraga mängus.

Nende ettevalmistavate etappide jooksul oli palju küsimusi, et miks te nii teete. Nii raskete otsuste juures, mis

Meil oli vaja pidevalt laieneda, oli vaja kohad täita ning väga noored ohvitserid edutati väga kiiresti kõrgetele kohtadele.

puudutavad kõiki 4400 kaitseväes teenivat ja töötavat inimest, on kõige tähtsam mitte eesmärki silmist lasta.

Kõige rohkem on minuni jõudnud inimesed, kes pole kunagi rahul sellega, mis on, kes pigem vaatavad, mida teised teevad, mitte oma tegevust. Nende puhul on loomulik küsimus, et miks ma ei saa palgaastmestiku võimalikku maksimumi. Kui siis öelda, et selle koha peal ja sellise sõjalise väljaõppe taseme ning auastmega ei saa seda saada, siis imestatakse: „Ja ise räägite inimkesksest väärtuspõhisest personalistrateegiast, kuidas see inimkeskne on, kui mina ei saa seda, mida ma tean end väärt olema!”

Ainuke võimalus on siis inimestele veel ja veel seletada. Kaitseväe probleem on, et pideva ülesehitamisega on piitsa ja prääniku tasakaal paigast ära. Kaitsevägi alustas tühjalt kohalt. Meil oli vaja pidevalt laieneda, oli vaja kohad täita ning väga noored ohvitserid edutati väga kiiresti kõrgetele kohtadele. Väga kerge on inimest heaga ära rikkuda. Väga raske on teda tagasi reaalsusesse tuua.

Mäletan, kui mind 1990. aastate algul saadeti NATO Euroopa ühend­ vägede sõjalisse peakorterisse Monsi ehk SHAPE-i (Supreme Headquarters Allied Powers Europe) ja pidin leitnandina rääkima kindralleitnantidega nagu Eesti vabariigi sõjaline esindaja. Mul puudusid igasugused segavad teadmised, rääkimata kogemusest. Oli ainult suur tahe Eesti kaitseväe asja ajada ja kodune kasvatus, mis võimaldas fopaasid vältida. Ja kui ma siis, olles istunud leitnandina kindralleitnantidega ühe laua taga, välisteenistusest tagasi tulin, arvasin, et nüüd ma võtangi mingi koloneli koha sisse.

Nii on see ka teistel, eriti neil, kes on tulnud välisteenistusest või olnud mitu auastet kõrgemal teenistuskohal. Väljaõpe, teadmised ja kogemused pole veel sellel tasemel. Edutatud on eelduste ja ambitsioonidega inimesi, sest kohad on

11

Kolonel Peeter Länsi sõnul on personaliosakonnas töötatud aeg näidanud, kui oluline on, et sa selgitaksid inimestele, mida sa teed.

Eelmises Sõduris oli konkreetsete numbritega palgaastmete tabel.

Samas teame, kuidas inflatsioon rahanumbreid sööb ja mäletame 2000-ndate algusaega, kui kaitse-

väelaste palk oli mitu aastat paigal, samas kui hoogu koguv buum kogu ühiskonna palgad meist mööda viis.

Kui kinni me oleme selles 50 euro kaupa tõusvas tabelis ja kuidas seda tabelit hakataks elukallidusega kaasa viima?

Selles osas on kaitseminister ja kaitse­väe juhataja väga selge piiri maha märkinud. Kokku on lepitud, et NATO riikide tavade kohaselt ei tohi palgaks kuluda kunagi rohkem kui 33% kaitse­eelarvest.

1. aprillist tõusis tegevväelaste palk keskmiselt 17% ja tsiviilteenistujatel 5%.

Kaitseminister ja kaitseväe juhataja on otsustanud, et järgmisel aastal suureneb palgaeelarve keskmiselt 4,5%. Oleme praegu jõudnud oma palkadega Eesti kontekstis väga heale tasemele. Kutselised sõdurid saavad praegu rohkem palka kui klassi ees töötavad kõrgharidusega noored õpetajad. Et meie palgad aga sellest võrdlusest välja ei langeks, selleks ongi kokku lepitud suurendada järgmisel aastal palgafondi elukalliduse tõusu

ulatuses. Selle elluviimine on nüüd personaliosakonna rõõm ja mure. Aga me saame seda ellu viia ainult siis, kui väga rangelt eelarvedistsipliini järgime.

Pean tunnistama, et palgaküsimus ja rotatsioonid on kõige valusamad küsimused, kus igapäevaselt südameverega lahinguid lüüakse. Tint ei olnud veel 1. aprilli palgajuhendil kuivanud, kui laekusid taotlused tõsta palka töö eripära eest, lisaülesannete eest, mille kõige eest. Ülemad polnud endale teadvustanud, et selline asjaajamine on eilne päev. Me oleme viinud teenistuspalga sellele tasemele, kus tegevväelane peab hakkama saama ja oma aja täis teenima. Ka praegu on lisaülesannete eest teatud lisatasu ju ette nähtud. Aga see on ühekordne ja tõesti ametijuhendi väline, ajutise iseloomuga eriülesanne. Ülemad peavad teadvustama, et kui nad lisa­tasudeks mõeldud raha augustiks või septembriks kulutavad, siis aasta lõpus pole teha midagi. 20%-ne muutuvpalk on antud ülemate käsutusse, et nad saaks maksta tulemustasu ja seda jaguks

Sõdur NR 3 (72) 2013

vaja täita, aga arusaadavalt pole nende panus alati olnud sellele vastav.

Me oleme ka atestatsiooniprotsessis asjadele läbi sõrmede vaadanud. Kui ma siin alustasin, oli algul palju taotlusi, et mul on auastme vanus täis, ma nõuan endale uut auastet. Aga karjäär võib olla ka horisontaalne, see pole alati vertikaalne. Nüüd ta võib-olla liigubki paralleelselt horisontaaltasandil. Seda meie inimesed veel ei mõista, sest veel ei ole kõik kohad täis.

Me pole alati atesteerimise võimalusi ausalt rakendanud ja pole selgelt öelnud, et sa oled väga hea inimene, aga selle funktsiooni täitmiseks sa ei sobi.

See aus tagasiside oleks ka inimesele hea, sest kui sa pead iga päev võitlema üle oma jõu ülesannete elementaarse täitmise nimel, siis see muserdab.

ardi Hallismaa

12

INTERVJUU

aasta lõpuni. Juba praegu on surve, et võtta muutuvosast ja panna põhiossa juurde. Kuid see ei tekita probleeme ainult sellel aastal, vaid ka järgmistel aastatel. Siis me ei suuda palka 4,5% tõsta.

Sageli arvab ülem, et ainuke lahendus on inimesi juurde võtta. Tõenäoliselt tuleb hoopis ülesanded, funktsioonid ja prioriteedid üle vaadata. Meil on kindel hulk raha arvestatud kindlale hulgale inimestele ja kohe, kui üks arv muutub, muudab see meie kõigi olukorda. Erilise pinge paneb palgaeelarvele see, et madalamapalgalised lähevad ära ja me otsime juurde spetsiifiliste oskustega inimesi ehk IT-spetsialiste, meedikuid, radarispetsialiste.

Palgaeelarve jälgimine ja elluviimine on antud sellest kevadest personaliosakonna kätte. Seni tegeles sellega eelarveosakond. Me teeme oma parima, et tulla kaitseväele eraldatud palgarahaga aasta lõpuni välja.

Sõdur NR 3 (72) 2013

Kuidas tekkisid need summad, mis konkreetse inimese palgale juurde pandi?

Piirarvud ja summad olid ees, kui 2012. a septembris alustasime. Sellest ajast alates on minu laualt läbi käinud 19 töövarianti, viimane muutus viidi sisse, et tagada kõigile tegevväelastele vähemalt 50 € palgatõus. Võrdluseks on võetud palk seisuga 1. jaanuar 2012.

Ma olen varem ka üleskutse esitanud, et kui kellelgi tõusis palk tõesti alla 50 €, siis see inimene annaks endast märku.

Samas peab aru saama, et kui inimene sai ajutist lisatasu kedagi asendades või ajutisi lisaülesandeid täites, siis see ei läinud uue põhipalga arvestusse.

Mina nimetan seda varasemat palga­ süsteemi kisapõhiseks, sest kes jõudis häält teha, selle palk ka tõusis. Palga­ juhend oli 54 lehekülge pikk ja praktiliselt iga rea taha võis kirjutada tegevväelase nime, sest igaüks oli endale personaalse rea välja võidelnud. Praegu on palgajuhend koos tabeliga seitse lehe­külge pikk.

See oli drastiline vähendamine, aga kaitseväe juhataja sõnu kasutades on meie eesmärk maksta n-ö majorile majori palka. Iga major teab, mis on kaitseväes tema palgaskaala. On mõningaid erisusi, aga see ei takista kaitseväelaste roteerimist. See on äärmiselt oluline.

Kaitseväelane peab olema alt üles kasvanud, peab teadma, kuidas kogu süsteem toimib, millega tegelevad tema all- ja horisontaaltasandi kaaslased ning otsustamise tasandeid kaks tasan-

Eesti kaitseväel on väärtuspõhise ja inimkeskse juhtimise rakendamisel oma personalistrateegias palju õppida oma vanematelt NATO partneritelt. ardi Hallismaa

dit ülespoole, mis on otsuse tagamaad.

Ilma selleta kaitsevägi ei toimi. Ja et seda tagada, ei tohi palgasüsteem rotatsiooni takistada.

Palgareformi reaalsed mõjud hakkavad selguma alles augusti lõpuks, kui on ülevaade erinevate lisatasude ja asenduste kulust ning tulevad tagasi välisteenistujad, kelle palgareform oli kõige põhjalikum. Muudatused 1. aprillil ei lahendanud kõiki meie kümne aastaga kerkinud ja masu võimendatud probleeme. Üleminek kestab kaks aastat ehk see protsess lõppeb 2015. aastal. Selle aja jooksul saame muuta süsteemi meie eesmärke paremini tagavaks.

Kui uut personalipoliitikat ja karjäärimudelit on lihtsam rakendada praegu tegevväega alles liituvate kaitseväelaste teenistuse plaanimisel, siis kuidas õnnestub sellega kohan-

dada juba aastaid teenistuses olnute karjääri?

Need on kaks paralleelset protsessi.

Kõige raskem on muuta täiskasvanud inimese mõttemaailma. Eelmisel aastal sai meil valmis kaitseväe uus personali­ strateegia. Märgusõnad on inimkeskne ja väärtuspõhine personalijuhtimine.

Siin tahan kummutada levinud arusaama, et personalistrateegiat viivad ellu personaliosakonnad. Strateegiat viivad ellu ülemad ning selleks vastava keskkonna ja ressursi aitavad ette valmistada personaliosakonnad.

Personalistrateegia on olemuslikult ülemate pärusmaa, sest kokkuvõttes vastutab ülem, et tal oleks võitlusvõimeline ettevalmistatud motiveeritud kvalifitseeritud professionaalne aateline võitlustahteline tegevväelane. Siin on tekkinud mitu küsimust. Inimesed on praktiliste ülesannetega koormatud ja nad küsivad: te räägite väärtus­

13

põhisusest, aga kuidas ma seda reaalselt ellu viin ja kas see kajastab kõiki meie praeguseid olusid ja otsuseid. Tegelikult ei kajastagi. Ning see oli teada, kui me kaitseväe juhataja suunisel inimkeskse väärtustepõhise personalistrateegiaga tegelema hakkasime ja need väärtused kirja panime. Kirjapandu on meie eesmärk, me tahame sinna jõuda. Selleks peame kõik pingutama, eriti ülemad ja neid selles toetavad personalitöötajad.

Me peame alustama nende väljatöötatud väärtuste selgitamise ja kinnistamisega kaitseväe ühendatud õppeasutustes, seal, kust tuleb meie homne tegevväelane. Samaaegselt peame hakkama neid tutvustama ja rakendama teenivatele tegevväelastele ja ajateenijatele – et need on väärtused, millega elab ja hingab kaitsevägi. Me oleme osa avatud ühiskonnast. Ajateenijad tulevad meie organisatsiooni ja lähevad tagasi igapäevaellu. Kui me ei suuda neile eeskujuks olla ja teadvustada oma väärtusi, millest me ise kinni peame, siis ei lähe ühiskonda see pilt, mida me tahame.

Pärast Kevadtormi ongi käes aeg, mil ohvitseri elukutse kasuks otsustanud noormehed ja neiud saavad anda dokumendid kaitseväe ühendatud õppeasutuste (KVÜÕA) kõrgemasse sõjakooli. Millised on erinevused, millega tänavused sisseastujad peaksid oma tulevast elukutset alustades arvestama?

Sellel aastal me sõjakooli vastuvõtul enam midagi muuta ei saa. See protsess on inertsem, pikema viivisega. Alles juunikuu lõpuks pannakse kaitseväe

Kaitseväe juhataja sõnu kasutades on meie eesmärk maksta n-ö majorile majori palka.

personalivaldkonna värbamise prioriteedid aastate lõikes täpselt paika, ehk milline üksus milliseid ohvitsere-allohvitsere-spetsialiste vajab ja mis aastal keda juurde saab. Selle järgi saab teha tellimusplaani, mille KVÜÕA saab võtta oma järgmise aasta ohvitserikandidaatide värbamisplaani aluseks.

Koostöös KVÜÕA-ga töötame praegu välja ohvitseride karjäärimudelit, mis tõenäoliselt tugineb kahele sambale – juht ja staabiohvitser. Samaaegselt töötatakse välja ka allohvitseride karjääri­mudel, mis peaks valmis saama juuni lõpul. Need annavad meile aluskriteeriumid, milliseid allohvitsere ja ohvitsere vajame, kuidas neid värbame ja teenistuses hoiame, välja õpetame, täiendusõpetame, teenistuses rakendame ja millal kellelgi on aeg tähtajaline teenistus lõpetada. Kõik need küsimused saavad vastuse selle aasta jooksul.

Kaitseväe taastamise ajal Rootsit külastanud ohvitseridele tutvustati Rootsi karjäärimudelit, kus sõjakooli lõpetavale noorele ohvitserile joonistati ette kogu tema karjäär. Kunas jõuame sinnamaale, et meie ohvitserid ei peaks lühikese etteteatamise järgselt oma karjääris järske pöördeid tegema?

Meil on tõesti praegu roteerimisega probleeme ja ma võin siiralt lubada, et need ei kao lähiaastatel, ükskõik mida personaliosakonnad ka ei teeks, ükskõik kui hästi me ka ei tegutseks. Kui meil on viis polti ja kaks mutrit, siis me ei saa kõigile kindlasti mutreid, rääkimata seibidest. Meil on puudu keskmiselt 47% vanemohvitseridest. Peastaabis on puudu 44 vanemohvitseri. Piirnumbri annab kokku see, et välisteenistuses olijad on peastaabi kirjas, aga nemad täidavad oma kohust väljaspool Eesti piire. See tähendab, et töökoormust ja pingeid on kohapeal olijatel rohkem, kui inimene teadliku teenistusega täita jõuab. Kõige rohkem demotiveerib see, kui inimesel on ülesandeid rohkem, kui ta suudab täita, sest ta ei saa ühtki asja täita nii põhjalikult, nagu ta ohvitserina tahaks.

Ta tahaks näha oma tegevuse tulemust, seda analüüsida ja korrigeeritult edasi minna. Me teeme praegu kõike korraga: plaanime ja viime ellu ning seda muutunud keskkonnas ja alamehitatuse tingimustes.

Suurem osa meie stabiilse arenguga naaberriike on ju külma sõja järgselt läinud oma armeede vähendamise teed.

Meie alustasime tühjalt kohalt ning pi-

Sõdur NR 3 (72) 2013

Siit saab teha järelduse, et väärtusi ei pea tutvustama üksnes kaitseväe järelkasvule, vaid neist põhimõtetest tuleb rääkida ka kauaste olijatega.

Täpselt nii. Kui inimesed loevad intranetis meie personalistrateegia eesmärke, siis nad näevad, et need on jagunenud kolmeks: juhtimine, keskkond ja oskused. Me tuvastasime, et kõige suurem probleem on juhtimine. Et juht saaks eesmärgipäraselt pädevalt juhtida, selleks on vaja talle anda oskusi, teda tuleb koolitada. Selleks tuleb luua ka keskkond, mis teda bürokraatiaga ei tapa. Kui ta bürokraatiasse upub, siis ta kaotab suure eesmärgi silmist. Need kolm asja käivad koos. Meie praeguste juhtide koolitamisega tuleb alustada võimalikult kiiresti, et kõik saaksid koolitatud, saaksid arusaama, saaksid seletuse, mida tähendavad need väärtused, millised on personalistrateegia eesmärgid. Peame välja töötama kõik personalistrateegia rakendamiseks vajalikud osised. Kõige tähtsamad neist on minu hinnangul arenguvestlused, mis on kaitseväeteenistuses seaduses varasema atesteerimise asemel.

Selles vallas tahame luua sellise süsteemi, kus ülem püstitab ülesande, hindab oma alluvat väärtuspõhiselt ja siis annab tagasiside, kuidas asja edendada või parandada. See on kahepoolne. Alluv annab ka tagasisidet, kuidas ülem on juhtinud.

Tahame jõuda sinnamaale, et seni väga formaalsena eksisteerinud atesteerimine muutuks tegelikuks hindamiseks. See ei tohi olla ülepaisutatud ega bürokraatlik, see peab olema mõistliku jõupingutusega hallatav. See peab andma reaalse tagasiside ja võimaldama, et tegevväelasele antaks ausalt ja läbipaistvalt hinnang tema tegevusele. Eriti tähtis on tihe tagasiside. Inimene võib teha oma parema äranägemise järgi, aga kui ta vahepeal ei saa suuniseid ja tagasisidet, võib talle tunduda, et teda on unustatud oma ülesannetega üksi, ta ei tea, kas ta on õigel teel, tal kaob motivatsioon.

Kuivõrd oluline osa selles protsessis on erinevatel koolitustel?

Koolitus on väga tähtis. See ei tohi olla lihtsalt üks motivatsiooni või puhkusereisi osa. Kindlasti peab koolitus olema karjääriga plaanitud, ehk kui on ette näha, et tegevväelane liigub teisele ametikohale, saab teise funktsiooni või ülesanded või teda ülendatakse ja edutatakse, siis enne seda anname talle vajaliku koolituse. Liiga tihti näen ma, et koolitus on olnud sõltumatu tema teenistusvajadusest ning see on tõeline ressursiraiskamine.

Me tihti ei oska arvestada ja hinnata inimtegevuse kulusid. Mõnigi kord saadame kellegi välismaale meie jaoks nn tasuta koolitusele, aga samal ajal ei täida tema ülesandeid kodus keegi. Tegelikult peame välja arvutama iga tunni kulu, mida iga tegevväelane vastavalt oma funktsioonile ja positsioonile riigile maksma läheb.

14

INTERVJUU

dime kohe täitma ka mitu numbrit suuremad saapad. Oleme liikunud pikkade sammudega ja siiamaani küsitakse, et miks Eesti kaitseväel on selline ülalt poolt laiem struktuur. See tuleneb nii iseseisva riigi rahvusvahelistest kui ka liitlaskohustustest, rääkimata meie reservarmeel baseeruvast iseseisva kaitse mudelist ning muidugi ka eelarvelistest võimalustest. Kaitseväes on ju aktiveeritud üksusi vähe ja seega me ei saa tagada suuremale hulgale nooremohvitseridele normaalset karjääri, et ta oleks järjest rühmaülem, kompaniiülema abi ja kompaniiülem.

Miks me ehitame ohvitseri karjäärimudeli kahele sambale? Sest me tahame väärtustada neid väheseid ülema kohti, mis meil struktuuris on. Analüütikuist staabiohvitsere tuleb meil rohkem. Et sõdiv struktuur on nii väike, siis peame ülemaid eraldi väärtustama ning talente karjääripõhiselt edutama.

Sõdur NR 3 (72) 2013

Uue seaduse ja palgasüsteemi rakendumine sunnib personalitöötajaid väga tähelepanelikult üle vaatama kaitseväe andmebaasis olevaid tegev­ väelaste teenistuse kohta käivaid andmeid. Mida tuleks teha, et kõik inimeste teenistuskäigu ja väljaõppe kohta käivad andmed oleksid olemas?

See on üks valus teema. Kunagi öeldi, et tulevad arvutid, hoiavad paberit kokku. Tahan näha seda inimest, kes ütleb, et arvutite tulekuga oleme hakanud paberit kokku hoidma. Minu probleem on erinevad registrid. Praegu käib kaitseministeeriumi haldusalas suur töö erinevate registrite andmete ühildamiseks, st et andmed haakuksid. Mõnel on sisse kantud ka kahetunnised koolitused, mis koormavad süsteemi. Teisel on jäänud sõjalise väljaõppe tasemed märkimata.

Me oleme teinud pool aastat tööd, et sõjalise väljaõppe tasemed üle kontrollida.

Sama asja peaks tegema koolituste ja ergutustega, aga pole ressurssi. Üks inimene on osakonnas poolteist aastat tegelnud 7000 toimiku registrisse kandmisega. Kõik piirivalve toimikud tulid paberkujul siia. Aga enne sisse toksimist tuli andmete õigsus erinevatest institutsioonidest üle kontrollida. Ta on selle töö lõppjärgus. Aga meie register ei „räägi” teiste riigiregistritega. Eesmärk on kahe lähima aasta jooksul minna üle süsteemile, et registrid suhtleksid omavahel ning siis saaks arvuti väga palju andmete kontrollimise tööd ära teha. Riigikaitse kümne aasta kavaga on eesmärk personaliosakonnadki tsentraliseerida,

panna ühtselt tööle. Seni saan ma vaid üles kutsuda, et iga tegevväelane leiaks selle aja ja vaataks koos oma asutuse personalitöötajaga oma dokumendid ja Baltpersi sissekanded üle ega unustaks vaadata ka oma arstliku komisjoni ning teiste dokumentide kehtivusaega.

Ohvitseride ja allohvitseride roteerimine Kaitseliiduga on olnud arutlusteemaks ka enne praeguse riigikaitse arengukava vastuvõtmist. Kuidas kaitseväe ja Kaitseliidu ohvitserkonna vahetamine käivitub?

Kaitseväe juhataja väga selge suunis ja Kaitseliidu uue ülema kindral Meelis Kiili kindel soov on rõhutada, et meil ei ole eraldi Kaitseliidu ohvitsere. Meie ohvitserkond on ühtne. Esimesed sammud selle rotatsiooni teel on juba tehtud ja Kaitseliitu on läinud mitu väga head ohvitseri, et kindral Kiili saaks luua oma meeskonna, kes aitab Kaitseliitu rohkem sõjaliste ülesannete lahendamise teele. Et tegevväelaste koguarvule on antud väga selged piirid, siis on oluline meenutada, kuidas need arvud tekkisid.

Läinud aasta seisuga loeti, kui palju on Kaitseliidus tegevväelasi. See võeti piir­ arvuks ning lisati väike kasv. Aga see oli just see aeg, kui Kaitseliit pidi haridusnõuete tõttu neljandikust ehk 22 ohvitserist loobuma. Allesjäänute arv läks tegevväelaste piirnumbrina kirja ja nüüd peab Kaitseliit piirama allohvitseride osakaalu valveteenistuses, et saaks sisse tuua ohvitsere, kes mõtleksid homse peale, plaaniks tegevust ja oleks valmis täitma neid ambitsioonikaid ülesandeid, mis Kaitseliidule on pandud.

Kuidas on kavas korrastada rotatsioonisüsteemi laiemalt, et kõik tegevväelased selles ka näiteks väeliiki või eriala vahetades osaleksid ega võtaks mingis koduseks saanud paigas n-ö juuri alla?

Tegelikult on kokkulepe, et kõik põhi­kursuse lõpetanud nooremleitnandid saaksid oma rühmaülemapraktika maaväes, enne kui nad lähevad oma erialadele. On mõeldud ka, kuidas ro-

Tahame jõuda sinnamaale, et seni väga formaalsena eksisteerinud atesteerimine muutuks tegelikuks hindamiseks.

teerida nooremohvitsere Kaitseliitu, et nad sinna instruktorikogemust viiksid ja seeläbi tugevdaksid Kaitseliidu võitlusvõimet ja väljaõpet. Vahepeal on erialane karjäär oma väeliigis. Väeliikide vaheline liikumine tuleb tagasi, kui tegevväelased jõuavad oma karjääriga peastaapi väeliikidevahelisi ühendoperatsioone plaanima. Maaväe staap kaob ju üldse ning tahame tuua tulevasse peastaapi väeliikide ekspertiisi operatsioonide osakonna nii, et õhuvägi ja merevägi oleksid tugevalt esindatud.

Tahame suunata tegevväelaste liikumist nii, et mitte keegi ei jääks määramata ajaks kuskile pidama. See on tekitanud arusaamatust, sest pikka aega on eriti allohvitseride teenistus olnud üsna staatiline. Allohvitser on sageli oma kohaga kokku kasvanud, ta on saavutanud oma kõrgeima võimaliku auastme, ta tunneb seda kohta peensusteni ja teda on väga raske liigutada.

Me tahame aga vanemallohvitseri näha inimesena, kes teab, kuidas asjad tegelikult kaitseväes käivad, kes tunneb seda masinavärki viimse detailini ja kes pole võimeline oma teadmisi panustama ainult ühes kohas, vaid seal, kus teda parajasti vaja.

Järgmisel aastal läheb kaitsevägi üle uuele struktuurile, mis tähendab, et maaväe tegevväelaste arv väheneb ja me peame mõtlema, kuidas ümber paigutada ligi sadakond tegevväelast. Neile tuleb anda täiendusõpet, et nad saaksid täita uusi funktsioone, mida kaitsevägi vajab. Käivituvad ametikohavahetused, teenistuskohavahetused, rotatsioonid.

Selle plaani kallal alles hakatakse tööle.

Eesmärk on, et oktoobrikuuks teab iga tegevväelane, millised on tema funktsioonid ja kus on tema teenistuskoht.

Selline suurem struktuurimuutus ja struktuuriüksuste kolimine puudutab ju ka tegevväelaste pereliikmeid.

Mida on kavas ette võtta, et see neile nii valulikuks ei kujuneks?

Tõsi, pere liigutamine tekitab probleeme nii abikaasadele töökoha kui ka lastele koolide-lasteasutuste leidmisel.

Kogemus näitab ka, et ega väga kergelt Eesti piires perega ei liiguta. See tähendab, et peame uutesse kohtadesse looma ühiselamutingimuse, mis võimalikult vähe koormaks tegevväelase rahakotti. Tegevväelane saaks teenistuse huvides ööbida kas väeosa territooriumil ühiselamus või muus ettevalmistatud elukohas, et ta ei peaks iga kolme aasta tagant oma peret liigutama, abikaasa

15

karjääri lõhkuma ja lapsi kooli vahetusel šokeerima.

Kui inimestel on auastmed võrdsed ja muudki eeldused võrdsed, siis väeosades ja peastaabis samal erialal tööd tegevate inimeste vastutus on erinev.

Kuidas mõõta vastutust?

Me teeme praegu kõike korraga: plaanime ja viime ellu ning seda muutunud keskkonnas ja alamehitatuse tingimustes.

Vanas palgajuhendis oli kohutavalt palju diferentseeringuid ja üks oli ka vastutuse määra eest. Praeguses juhendis praegu seda pole. Majoril on majori vastustus, ükskõik kus ta teenib. Erand on ülemad. Uus süsteem pole siiski nii üksühene nagu Leedus või mõnes muus riigis, kus auaste ütleb täpselt, palju keegi palka saab. Meil on siiski teatud erisused. Meil on plaanitud kaks aastat üleminekuks, et palgasüsteem üksik­ asjadeni paika saaks.

Kaitseväes on erinevad moodused, kuidas seda eeldatust paremat tulemust tasustada. Selleks on ette nähtud 20%line muutuvpalga osa. See on suur raha ja seda tuleb targasti kasutada. Kui ülem püstitab lisaülesande ja alluv täidab selle eeskujulikult, on võimalik seda erakorraliselt ka kasutada.

Kui nüüd tuua tagasi see vastutuse määra erisus, siis tekivad sinna veel mingid teised mõõdikud ja asi läheb käest ära. Aga me tahtsime saavutada ju üsna selget läbipaistvat ja ausat palgasüsteemi. Üks asi veel, mis meil pideva suurenemisega seostub, on see, et oleme laienemise käigus kaasa vedanud neid, kelle panus on olnud vastaval tasemel eeldatust väiksem. Esialgne idee oli, et

palgareformiga vaadatakse üle ka funktsioonid, ülesanded ja koosseisud. Sellega oleme ajast maas ja ilmselt oli mu visioon liialt ambitsioonikas. Kui meil on selge „majorile majori palk” süsteem, siis on ülema asi tagada, et majoriks saab see, kes kannab need pagunid välja ja täidab saapad ning saab hakkama nende ülesannetega, mis ette nähtud.

Uus KVTS võimaldab seda.

Ma tahan öelda, et kui tundub karjuvalt ebaõiglane, et mina vean rasket koormat ja teine on sama tasu saades mugavustsoonis, siis on see häirekell kõigile ülematele ja meile ka, sest personalistrateegia järgse inimkeskse väärtuspõhise lähenemise alusel pole see aus, õiglane ega professionaalne.

Tänapäeva sõjas jääb lahinguväljal võitlejaid üha vähemaks ning üha enam lisandub erialainimesi. Iraagi ja Afganistani sõdades kerkisid esile näiteks strateegilise kommunikatsiooni spetsialistid. Kuidas julgustada neid enamasti ajakirjanduslike kogemusega inimesi erialaohvitseride kursuste kaudu tegevväega ühinema?

See on tõesti uus lähenemine ja pole kaitseväes veel läbinisti omaks võetud.

Esimeste teavitusohvitseride tööleasumine tekitas hulgaliselt küsimusi. Arvan, et teavituskeskuse loomise ja J9 strateegilise kommunikatsiooni osakonnaks ümbernimetamisega peaks teadmine selle valdkonna tähtsusest jõudma kõigini.

Ma arvan, et väga paljud mõtlesid algul, et teavitaja ei peagi olema vormis, et kui tekib kriis, siis kutsume ta tsiviilelust teenistusse. Ei mõeldud, mis auastmes ja milliste sõjaliste teadmistega ta peab olema.

Teavituskeskuse ja sealsete teavitusmeeskondade sõjaaja funktsiooni kirjeldamisega oleme määratlenud, et nad peavad olema vormis ja neil on oma sõjaline ülesanne täita. Pildistavatel, filmivatel, kirjutavatel inimestel on tänapäeva konfliktis väga suur ja kandev roll.

Kuidas me nende karjääri üles ehitame, kas me käsitleme neid ka kui n-ö positsiooniohvitsere, kelle palk ei olene tema sõjalise väljaõppe tasemest ja auastmest, vaid sellest, kui palju ta panustab? Mulle tundub see üsna loogiline, aga me ei ole seda veel läbi vaielnud ja paika pannud. Nagu öeldud, on meil aega kaks aastat, et vaadata, kuidas asi liigub ja me saame teha korrektiive. Samas peame jälgima, et need korrektiivid meie põhiväeliigi – maaväe – võimalusi täiesti ära ei sööks.

Sõdur NR 3 (72) 2013

Praegu kehtivad alusdokumendid tõmbavad senisest konkreetsema piiri riigi kaitsmiseks sõdima valmistuvate sõjaväelaste ja riigikaitse valdkonnas tegutsevate tsiviiltöötajate vahele.

Kuidas projitseerida seda, millist personali millise väljaõppega ja kui palju on meil vaja aastal 2022?

Tegelikult on meil väga täpselt ette antud, kui palju peab olema tegevväelasi aastal 2022. See arv on 3571. Me peame kõik oma sõjalised võimed täitma nende tegevväelastega. Eeldame, et vormikandjad ehk tegevväelased oleksid kohe valmis täitma oma sõjalisi ülesandeid.

Selleks, et nad seda teha saaksid ja oleks tagatud tegelik väevõime, tuleb neile anda vajalik sõjaline väljaõpe. Eelmise aasta märtsikuus kehtestas kaitseväe juhataja käskkirjaga sõjalise väljaõppe neli taset nii allohvitseridele kui ka ohvitseridele.

Ohvitseride väljaõppenõuete esimene tase on kolmeaastane põhikursus või kõrgharidusega inimestel aastane nooremohvitseride kursus. Teine tase on kas nooremstaabiohvitseride kursus pluss brigaaditaseme ohvitseride kursus või kaheaastane keskastmekursus.

Kolmas tase on Balti kaitsekolledži Joint Command and General Staff Course (JCGSC) üheaastane sõjaline väljaõpe või samaväärne väljaõpe mõnes välisriigis, neljas tase on samuti Balti kaitsekolledži viie- ja poolekuuline Higher Command Studies Course (HCSC) või kuni aastane samaväärne kursus mõnes liitlasriigis. Käskkirjas on öeldud, millisel auastmel peab tegevväelane olema, milline sõjaline väljaõpe peab olema tal selleks tagatud. See neljaastmeline süsteem on loodud karjääritegevväelastele.

Lisaks on ka n-ö positsiooni­ tegevväelased, need on IT-spetsialistid, meedikud, kaplanid, võib-olla lisandub siia veel mõni eriala, kelle palgaaste ei põhine tema sõjalisel väljaõppel, vaid erialasel oskusel ja selle võrreldavusel turuhindadega. Ehk kokkuvõtlikult ei ole ju mõtet väga head kirurgi selleks, et anda talle näiteks rahvusvahelises koostöös vajalik vanemohvitseri aukraad, veel kuus aastat sõjaliselt välja õpetada, teades, et ta ei hakka kunagi operatiivtasandil lahingutegevust plaanima.

Oleme kohanud Ühendkuningriigi meedikute mõistmatust, kui Eesti reservist kutsutud meedikud on saadetud sõjaväelises mõttes madala auastmega

missioonile. Pole mõistetud, et kui Briti kirurg on kolonelleitnant, kuidas saab Eesti kirurg olla lipnik või nooremleitnant. Seda vastuolu teadvustades muudame oma süsteemi. KVÜÕA juures on katastroofi- ja sõjameditsiini kursus. Me teeme lepingu meditsiinitudengitega, et oma õppetöö käigus saavad nad selle kursuse järgselt auastme. Eesmärk on, et residentuuri lõpetades ja arstiks kvalifitseerudes oleks neil kapteni auaste. See oleks arusaadav ka kolleegidele, kellega ta missioonil kohtub ning teda väärtustataks vastavalt erialastele teadmistele.

16

MEREVÄGI

Milleks meile lahtised mereteed Ebakõla Eesti mereväe võimete ja meie veepiiri pikkuse vahel on kaua paljudele arvustajatele arutlusainet pakkunud. Kord tehtud valik miinitõrjele keskendumise kasuks on võimaldanud meil välja arendada arvestatav nišivõime, mille arendamisele panustab ka riigikaitse arengukava aastateks 2013–2022.

O

Sõdur NR 3 (72) 2013

n ajalooline tõde, et sõditakse nende vahendite ja ressurssidega, mis sul olemas on, mitte nendega, mis sul ideaalis võiksid olla.

Klassikalise ajajärgu sõjandusteoreetikud (kes kirjutanud suure hulga ja rohkelt tsiteeritud temaatilisi teoseid) ning uuema ajajärgu isehakanud militaareksperdid (kes viljelevad oma sõjateadust pea­ asjalikult kirjutavas meedias ja ilmaveebi lahinguväljadel) on mõlemad tõstnud esile vahendeid, mis on olulised sõja võitmiseks. Klassikalisest ajajärgust on möödunud hoomatav hulk aastaid ning ka kõige kiirem lennuk, kõige suurem sõjalaev ja kõige paksem soomus ei ole enam vaieldamatu edu pant ega kindel retsept edukaks sõjapidamiseks.

Oluline on silmas pidada, et kõigil sõjandusteoreetikutel on kalduvus teooriaid arendada ideaaltingimustes ehk sõjaliste võimete loomise ja ekspluateerimise kulud ning tehtava investeeringu tasuvus jäävad kohati tagaplaanile.

Kaitseplaanimise üks suuremaid dilemmasid – kui palju on piisav – võib rakenduda praktilise murekohana ka igapäevaelus. Näiteks: tulemas on külm talv, paljud majaomanikud on kogunud küttematerjali ja küsimus – kui palju on piisav – on täpselt sama. Ning kui juhtub, et varutud küttematerjalist ei jätku, siis mis saab? Raha kogu maailma küttematerjali igaks juhuks kokkuostmiseks ei ole. Analoogne joon läbib ka Eesti riigikaitse plaanimist: eelkõige ise niipalju kui suudame ja siis liitlaste abiga, sest

Sten Sepper kaptenleitnant mereväe ülem

ressursse kõige üksi tegemiseks lihtsalt ei ole.

Globaliseerunud, vastastikuses sõltuvuses elavas maailmas ei ole koostööle ja ühisele pingutusele tõenäoliselt ka palju alternatiive. Sellest tulenevalt on Eesti riigikaitse arendamisel aluseks võetud nn kaks sammast – esmase iseseisva kaitsevõime arendamine ja panustamine kollektiivkaitsesse. Esmane iseseisev kaitsevõime on meie reservväele tuginev kaitsevägi ja vabatahtlikkusel põhinev Kaitseliit. See on see osa, mida me ise suudame ja mille eest jaksame maksta. Teine oluline osa meie kaitsevõimest on kuulumine NATO-sse ja EL-i ning see kuuluvus on meie julgeoleku praegune suurim garantii.

Otsustamiskohad Mereväge on viimastel aastatel tabanud rohked tõmbetuuled. Ette on heidetud halba juhtimist, vohavat korralagedust ja mõttetut laevahanget. Teenimatult vähe on räägitud sellest, mida meie ta-

gasihoidliku suurusega merevägi selle kõige taustal kasulikku on teinud.

Mere­vägi on üle aastakümne süsteemselt arendanud miinisõja võimet, mis on pidevalt olnud märkimisväärse kriitikatule all. Avalikku arvamust mereväest on siiski suurema osa ajast kujundanud ilmaveebisõdalased, kes valdavalt püüavad jääda anonüümseks. Kummastav on seejuures asjaolu, et sageli kuulatakse meelsamini seda, kes ei pruugi teada, millest ta räägib ja tugineb eelkõige isiklikele emotsioonidele või esitab kas teadmatusest või teadlikult pooltõdesid.

Märkimist väärib siinkohal laiem fenomen, mis seisneb selles, et tavakodanikena oleme me vägagi varmad kaaskahtlema kõiges, mida keegi „ekspert” kahtluse alla seab. Seejuures ei kahtle me kunagi selle „kahtlustava eksperdi” võimalikes motiivides või kompetentsuses. Näiteks: kui erasektoris teeb ettevõtte juht enda valdkonnas avalduse, siis üldjuhul selles ei kahelda, kuna inimene on oma ala õppinud ning valdkonna töökogemusega.

Kas võetud suund oli õige, näitavad järgmise perioodi majandustulemused.

Praegused sõjalise riigikaitse juhid on samuti oma ala õppinud ning valdkonnas märkimisväärse teenistuskogemusega. Erasektoriga analoogsete mõõdikute rakendamine riigikaitse valdkonnas pole aga võimalik, sest mõõdupuuks saaks olla relvastatud konflikt, mida me kõik vältida soovime. Seega jääb arusaamatuks, millega on kaitsevägi ära teeninud usaldamatuse ning millega on kõigutamatu usalduse ära teeninud sageli umbisikuliste väidetega spekuleerivad „militaareksperdid”.

Mereväe ülesehitamisel ja arendamisel on lähtutud järgnevatest põhi­ mõtetest: 1. millised on meie ülesanded, 2. mis on meile jõukohane ja 3. arendatava võime kasutatavus laiemas, globaalsemas, kontekstis. Samad põhimõtted laienevad kogu Eesti kaitseplaanimisele.

Isikud, kes kõnelevad Eesti riigikaitse arendamise kontekstis valdavalt ise-

17

Mereväe areng

i

Sõdur NR 3 (72) 2013

Mereväe taasiseseisvumise järgne areng on olnud kiire ja tormiline. Tagasivaade lähiminevikku annab tunnistust, et nn valgustatuse ajajärk algas siis, kui välisriikide sõjakoolidest hakkasid naasma esimesed väljaõpetatud ja koolitatud ohvitserid, aasta oli siis 1996-1997. Sellesse perioodi jääb mitu olulist teetähist: esimeste laevade saamine Saksamaa liit­ vabariigist, Balti miinitõrjeeskaadri loomine, esimesed osalemised rahvusvahelistel välisõppustel jne.

See oli ühtlasi ka periood, mil langetati sisulised valikud osas, milline mere­vägi on Eesti riigile jõukohane – mida suudab riik oma ressurssidega välja kanda. Tehti tublit tööd ja käidi koolis, et saada oma ala professionaalideks nii kodus kui ka välismaal.

Saksamaa liitvabariigist saadud miinitraalerid ja miinijahtijad olid selle protsessi algatamiseks ning arendamiseks väga head alused, kuid tehnoloogiliselt ja moraalselt olid need laevad siiski väsinud. Osalus Balti miinitõrjeeskaadris ning tihe koostöö teiste partneritega harjutas ja kasvatas meid oma ala spetsialistideks, piisavalt headeks selleks, et merevägi sai olla esimene väeliik, kellel polnud NATO üksustega integreerumisel probleeme.

Siinkohal saan häbenemata märkida, et just mereväe laev oli see üksus, kes esimesena NATO lipu all teenima asus (aastal 2005 oli EML Admiral Pitka 10 kuud NATO alalise miinitõrjeüksuse (SNMCMG1) staabi- ja varustuslaev). Kurvastava paralleelprotsessina on samas kogu Eesti mere­kaitse süsteemset, terviklikku arengut takistanud laevastike ehk riigi ressursside killustatus erinevate riigisiseste ametkondade vahel. Katsed

funktsionaalselt ressursse ühendada on seni luhtunud.

Laevahange aastal 2007 oli mere­väe selleks ajaks välja arendatud miinitõrjevõime loomulikuks jätkumiseks hädavajalik, kuna vanade laevade aeg oli ümber saanud ja nende remont ning hooldus ei olnud varuosade puuduse ja tehnika vanuse tõttu enam jätkusuutlik. Laevade valik järelturul polnud väga lai ja põhimõtted on üsnagi lihtsad. Üks peamisi valikuprintsiipe oli see, et soetatav laeva­ klass peab olema piisavalt pikas perspektiivis oma sünnimaal kasutusel. Seda tingis eelkõige hoolduse ja laevaklassi kui võimekandja edasise arendamise jätkusuutlikkuse olemasolu. Juba siis oli selge, et meie väiksuse juures puudub sisuline võime teha iseseisvat tehnilist arendustööd võimalike võimeuuenduste osas.

Ajakirjanduse vahendusel on mitu „eksperti” seadnud korduvalt kahtluse alla mereväe laevade lahinguvõime ja kritiseerinud laevade ehitusmaterjali, relvastust, hinda jm. Samas pole ükski neist „ekspertidest” kordagi seadnud kahtluse alla hangitud laevade sooritusvõimet miinitõrjes, milleks nad ehitatud on.

Võrrelda miinijahtijat õhutõrjefregati või hävitajaga on sama kohatu kui võrrelda Estonian Airi reisi­ lennukeid hävituslennukitega ning kritiseerida nende soetust põhjusel, et „need ei sobi õhu­ lahingute pidamiseks”.

Iga töö jaoks on oma tööriist ning sõjalaevade osas ei ole (vähemalt veel praegu mitte) ette näidata laevaklassi, mis oleks ühtviisi efektiivne miinijahtija, lennukikandja või fregatina.

Seega – milleks ikkagi miinijahtikaitseväg

seisvale kaitsevõimele tuginevast riigikaitsemudelist, ei ole suutnud veel välja murda viimase maailmasõja lummusest ega taju muutunud globaalset majandus- ja julgeolekukeskkonda.

18

MEREVÄGI

Uus generatsioon mereväeohvitsere ehk kõrgema sõjakooli 1. mereväe põhikursus tegemas esimesi samme õppelaeval Ristna. Enne mereväetaktika ja relvastuse õppimist tuleb selgeks saada meresõiduohutus ja sisemiste ohtudega toimetulek: kadetid tuletõrjehäiret tegemas. kaitsevägi

Sõdur NR 3 (72) 2013

mine ja mitte lahingulaevad? Põhjuseid on mitu ning need ei ole keerulised.

Eesti on mereriik, meie territooriumist moodustab arvestuslikult 36% territoriaalmeri, üle 60% meie kaubavahetusest käib meritsi ning kriisi- ja sõjaolukorras toimetatakse suurem osa liitlasabist kohale mööda mereteid. Eesti riigikaitsemudel toetub kahele sambale – esmane iseseisev riigikaitse ja kollektiivkaitse.

Selleks, et viimast „tarbida”, tuleb sinna ka panustada.

Eestil on mõistlik arendada sõjalisi võimeid, mis on kasulikud nii esmase iseseisva riigikaitse kui ka liitlaskohustuste täitmiseks. Mereväe panus esmasesse iseseisvasse kaitsevõimesse ei ole olematu. Rahuajal tegeleb merevägi reservväelaste väljaõppega, miinitõrjega merel, panustades laevasõiduohutusse, riigisiseste partnerite abistamisega (näiteks ametiabi tuukrivõime näol PPA-le) ja rahvusvahelise koostööga. Üks olulisem rahuaegne ülesanne on määratud laevateede kontroll, mis on otsene eeldus vastuvõtva riigi toetuse kontseptsiooni rakendumiseks, sest mahukam osa liitlasabist, st sõjatehnika, saabub merdmööda. Eesti sõjalaev on viimasel kuuel aastal regulaarselt vähemalt

neli kuud aastas olnud lähetatud NATO alalise miinitõrjeüksuse (SNMCMG1) koosseisu täitmaks Eesti liitlasekohust ja panustamaks seeläbi kollektiivkaitsesse. Statistika, mis avalikkusse ei jõua, näitab üsna üheselt, et NATO reageerimisjõudude (NRF – NATO Response Force) koosseisu panustamist on kaitseväe lõikes juba pikka aega hoidnud ülal merevägi.

Mereväe kasuks räägib ka mereväe põhivahend – sõjalaev. Laev on olemu-

Laev on olemuselt paindlik süsteemide süsteem ning piltlikult väljendudes kannab ta kõike vajalikku endaga kaasas, alates relvasüsteemidest, sidevahenditest, neid opereerivatest inimestest ja lõpetades inimeste elutegevuseks vajaliku vee ning toiduga.

selt paindlik süsteemide süsteem ning piltlikult väljendudes kannab ta kõike vajalikku endaga kaasas, alates relvasüsteemidest, sidevahenditest, neid opereerivatest inimestest ja lõpetades inimeste elutegevuseks vajaliku vee ning toiduga.

Laevaga panustamine liitlaskohustuste täitmiseks on oluliselt vähemkomplitseeritud, väiksema logistilise jalajäljega ning vähem logistilist plaanimist ja ressurssi nõudev kui näiteks maaväeüksusega. Laev sõidab sinna, kuhu vaja, sooritab oma ülesande ja tuleb tagasi. Seda ei ole vaja operatsioonipiirkonda eraldi vahendiga transportida ning järelvedu tehakse merel samuti laevadega.

Mööda ei saa vaadata ka rahast.

Ajakirjandusest korduvalt läbi käinud summa – 800 mln krooni (reaalselt oli see küll veidi väiksem), mis investeeriti miinijahtijatesse, jääb eurodesse ümberarvestatult suurusjärku ca 52 miljonit.

Seega oleks ühe miinijahtija järelturult soetamise hind suurusjärgus ca 17 mln eurot. Selle raha eest saaks vaieldamatult nii mõndagi. Kui võrdluseks soovida omada näiteks Hamina-klassi raketi­ kaatril põhinevat pealveetõrjevõimet, siis selle soetushind jääks suurusjärku ca 234 miljonit eurot, millele lisanduvad nii

19

laeva kui ka võimekandja ning sellel asuvate relvasüsteemide ülalpidamiskulud elutsükli vältel. Mõte on selles, et moodne sõjapidamine ongi kallis ning väikeriigi piiratud ressurssidega on tehtud optimaalseid ja tasakaalustatud valikuid.

Meremiin Meremiin on ajalooliselt tõestatult tõhus, strateegiline ja samas üsna odav relv — vaese mehe raketisüsteem. Odavus on siiski suhteline. Meremiin ei ole konstruktsioon, mida meelevaldselt üle parda lükata. Meremiinid ja võime neid süsteemselt soovitud efekti saavutamiseks kasutada on küllaltki kompleksne ning reaalsuses ressursinõudlikum tegevus kui esmapilgul näib. Tehnoloogia areng analoogselt muude relvasüsteemidega on ka meremiinide osas olnud kiire. Meremiinid on pärast viimast maailmasõda muutunud tehnoloogiliselt keerukamateks ja kallimateks.

Kuna meremiinides kasutatav sensortehnoloogia on jõudsalt arenenud, eeldab nende eesmärgipärane rakendamine investeeringu- ning ressursimahukate toetavate süsteemide ning taristu olemasolu juba rahuajal. Näiteks vajadus koguda erinevaid signatuuri­ andmeid. Määrav roll valikute tegemisel on ka geograafial, keskkonnal ja füüsikal, millest tuleneb miinitüübi valik, eeldatav kasutegur ja soovitud efekti saavutamiseks vajalik miinide arv, mis määrab ressursivajaduse. Miinidepoode rajamine, hooldus- ja väljaõppesüsteemi loomine on selles kontekstis küllaltki tagasihoidlik väljaminek. Lisaks ei kõnele miiniveeskamise võime väljaarendamise kasuks piiratud ressursside tingimustes ka asjaolu, et võimalused meremiinidega kollektiivkaitsesse panustada on üsna olematud. Ühtlasi eeldab miiniveeskamisvõime väljaarendamine paralleelselt ka võimet oma miinivälju pärast veeskamist vastase miinitõrjetegevuse vastu kaitsta ehk pealveetõrjevõime välja­ arendamist. Oluline on siinkohal ilmselt rõhutada, et praegused miinisõjale spetsialiseerunud mereväe ohvitserid ja allohvitserid on kompetentsed ning välja õpetatud nii mineerimise kui ka demineerimise alal, kuna tegu on lõimunud valdkonnaga.

Kehtiva riigikaitse arengukava (RKAK 2013–2022) koostamisel läbiviidud analüüsi käigus jõuti järeldusele, et keskpikas perspektiivis on riigikaitse võimalusi arvestades Eestile jõukohane

merevägi komplekteeritud põhimõttel 3+1, st mereväe laevastiku moodustavad kolm Sandown-klassi miinijahtijat kui miinitõrjevõimet kandvad platvormid, miinituukriüksus kui miinitõrjevõime lahutamatu osa ning üks tuukritoetuslaev. Oluline on seejuures mõista, et üks laev ei ole sõjalises mõttes võime – võimekandja on laevaklass ning võime kestvuse ja operatsioonilise jätkusuutlikkuse tagamiseks vajalik laevade arv laevaklassis on kolm. Selline merevägi tagab praeguste piirangute juures parimal moel Eesti liitlaskohustuste täitmise ning võimaldab ühtlasi paindlikult panustada esmasesse iseseisvasse kaitsevõimesse. Mereväe igapäevane nähtavus koduvetes olulisel määral ei kasva, aga kindlasti ka ei vähene.

Merevägi on teinud pikaajalist koostööd Kaitseliiduga, täpsemalt selle Tallinna maleva meredivisjoniga. Kahjuks ei saa veel rääkida merekaitseliidust, sest Kaitseliidul kui organisatsioonil pole merendusalaseid ülesandeid. See asjaolu seab ka piirangud koostööle praeguste ja tulevaste mereüksustega, kuna ilma ülesanneteta puuduvad nii tegevuseks vajalikud ressursid kui ka kõige olulisem – väljund. Reaalselt tegutseva merekaitseliidu loomine peab olema siiski kaalutletud samm, sest ükskõik millise tasemega valmiduse tagamiseks merel peavad eelnevalt olema püstitatud igapäevased käegakatsutavad ülesanded, mis aitaksid sellist valmidust alal hoida.

Riigilaevastikest oleme ainsad, kes ise järelekasvu toodavad, tagades organisatsiooni pikemaajalise jätkusuutlikkuse.

Sõdur NR 3 (72) 2013

Mereväe edasine areng

Allveerobot SeaFox, mis on praeguse mereväe peamine relvasüsteem. kaitsevägi

Oluline verstapost mereväe ajaloos on I astme mereväeohvitseriõppe taaskäivitumine 2011. a koostöös KVÜÕA ja Eesti mereakadeemiaga. Lisaks toetame kolme Balti riigi koostöös korraldatavat II taseme mereväeohvitseride väljaõpet Läti kaitseakadeemias ning III taseme õpet Balti kaitsekolledžis.

Ka allohvitseride väljaõpe on leidmas süsteemset lähenemist seoses allohvitseride haridus- ja sõjavälise väljaõppe nõuete määratlemisega terves kaitseväes.

Oleme allohvitseride väljaõpet lahti sidumas senisest jalaväepõhisest õppest, et tagada professionaalsete mereväelaste juurdekasv ja õpetada just seda, mida teenistuses vaja. Riigilaevastikest oleme ainsad, kes ise järelekasvu toodavad, tagades organisatsiooni pikemaajalise jätkusuutlikkuse.

Kui vaadata Eesti merelist julgeolekut terviklikumalt, siis RKAK 2013– 2022 ei taga siiski merekaitse süsteemset ülesehitust ja merevägi jääb endiselt nišimere­väeks. Süsteemse merekaitse ja tasa­kaalustatud võimete väljaarendamine nõuab paratamatult riigilaevastike ühel või teisel moel konsolideerimist.

Kuna senised katsed riigilaevastikke ühendada on sõltumata isegi poliitilisest tahtest luhtunud nii isiklike vastuolude tõttu kui ka tehniliste detailide rägastikku, oleme aru saanud, et siiani on puudunud korralik mõttetöö, millist merekaitset Eesti vajab ja ülal pidada suudab.

Järgmises RKAK-i plaanimistsüklis tõstatub praegune haavatavus merelt juba suurema tõenäosusega.

Eelöeldust hoolimata on RKAK 2013–2022 koostatud lähtudes praegustest võimalustest, realistlikest kalkulatsioonidest ega tugine emotsioonidele.

Asju, mille olemasolust me teadlikud oleme, kuid milleks meil raha ei ole, pole mõistlik ega otstarbekas plaanidesse kirjutada. Asjad, mille ülalpidamiseks meil kogu nende plaanitud elukaare ulatuses raha ei ole, on ebaratsionaalne investeering, vastutustundetu raiskamine.

Ressurssidega kaetmata võimete arendamine loob illusiooni võimetest, mida tegelikult ei ole. RKAK 2013–2022 on läbimõeldud, kaalutletud, kaine, ressurssidega kaetud ja tulevikkuvaatav plaan. Selleks, et kasvada, tuleb end vahel mõneks ajaks kokku tõmmata. Üks, mis kindel, on see, et merevägi hoiab jätkuvalt Eesti lippu kõrgel kõikide meile püstitatud ülesannete täitmisel, nii riigisiseselt kui ka rahvusvahelises julge­olekuruumis.

20

Ajateenijad on jätkuvalt Kevadtormi kõige tähtsamad osalejad. Koju minnakse kogemuste, oskuste ja sõprade võrra rikkamana, teadmisega, et Eesti on kaitstav.

Kevadtormi keskmesse jääb ajateenija Sõdur NR 3 (72) 2013

Tänavu 9.–25. maini Harjumaal ja Lääne-Virumaal läbi Rütman viidud kaitseväe õppus Kevadtorm oli teatud mõttes mär- Tanel major giline: esmakordselt osalesid seal kõik väeliigid. Samuti oli sündmus rahvusvahelisem kui kunagi varem: lisaks Läti ja illised on esimesed järeldused lõppeLeedu üksustele olid kohal ka liitlased Ühendkuningriigist, nud õppusest?

Belgiast, Ameerika Ühendriikidest, Poolast ja PrantsusKevadtormi põhi­ line eesmärk oli maalt. Kevadtormil üheksandat korda osalenud õppuse saavutada üksuste üldjuhi, maaväe ülema kolonel Artur Tiganiku esimesed määratud väljaõppetase, mis nõuab jalaväepataljoni harjutamist brigaadi mõtted tänavusest Kevadtormist ja selle tulevikust.

M

koosseisus kõigis kolmes lahinguliigis,

kevadtorm

vahenditega, millega nad väga hästi hakkama said. Kokkuvõtvalt võime hinnata, et vähemalt rahuldavalt tegutsesid kõik õppusel osalenud üksused, tõsi küll, täpsemad hindamistulemused selguvad hiljem.

ardi Hallismaa

Tervikuna on meil välis­ üksusi vaja, sest nad annavad palju realistlikuma OPFOR-i – räägivad võõrkeeltes, meie ei tunne neid ja nemad meid.

hinnatava üksuse rollis. Peavad olema inimesed, kes tegelevad vaid õppuse juhtimisega, mängurid peavad olema teises plokis. Seni pole me olnud seda personalipuuduse tõttu võimelised tegema – kõik on olnud erinevates rollides: kõigepealt oleme koostanud käsu, selle välja andnud ja siis läheme mängukeskusesse seda ellu viima. Kui üksused üritavad saada meilt sõdimisega seotud informatsiooni, siis on meil väga vähe inimesi, kes sellega tegelevad ja seda monitoorivad – see ei ole kõige parem variant. Kui tahame asju korralikult teha, peame leidma rohkem inimesi.

Kokkuvõtvalt: õppuse üldjuht peaks olema kaitseväe juhataja, tegevjuht keegi teine. Allutada üksused ja selged käsu­ liinid paika panna, eraldi mängukeskus, mille peaks olema mehitanud iga õppusel osaleva väe- ja relvaliigi esindaja.

Mängukeskus peab samuti alustama detailsemat plaanimist juba õppuse algfaasis, mitte alles õppusele saabudes. Õppuse seisukohalt on väga oluline hindajate ja vahekohtunike tegevus.

Kuidas te seda hindate?

Nad tegid oma tööd väga korrektselt ja professionaalselt, nendega võib väga rahule jääda. Vahekohtunike puhul tasub ehk vaid kaasata rohkem kogemustega kaitseväelasi. Ideaalis peaksid nad olema kogenud veeblid ja ohvitserid, kes suudavad adekvaatselt hinnata, et eri osapoolte vahel vaidlusi ei tekiks. Eriti puudutab see neid vahekohtunikke, kes tegutsevad rahvusvaheliste üksuste juures. Hindajate puhul tooksin välja, et pidevalt on vaja täiustada protseduure ja kasutatavaid hindamislehti. Hindajate ja vahekohtunike tasandid peaksid jääma samaks, ehk nad peaks olema siis igal tasandil.

Vastase rolli kandis õppuste eri etappides tükati nii mere- kui ka õhuvägi.

Läbivalt oli vastaseks siiski Scoutspataljon, nagu viimastel aastatel on tavaks saanud. Millise hinde annate neile?

Vastane ehk OPFOR tegutses väga hästi, väga professionaalselt. Esmakordselt saime OPFOR-i koosseisu nii suureks, kus ta sai rünnata mitmes suunas korraga. OPFOR-il oli oma tagala ja sügavus, mida meie luureüksused said ka luurata.

Tõepoolest, Scoutspataljon tegutseb OPFOR-ina juba aastaid ja tegutseb hästi, sellega kaasneb aga üks suur miinus: peaksime läbi mõtlema, et „skaudid”

Sõdur NR 3 (72) 2013

ehk kaitses, viivituses ja rünnakul teiste relvaliikide toetusel. Selle me täitsime ja pataljon sai hinnatud.

Osaeesmärk oli harjutada brigaadiüksuste koostööd põhilahinguliikides ja lahingu üleminekuetappides, väeliikide ja Kaitseliidu maakaitseüksuste ning Põhja kaitseringkonna ja brigaadi koostööd – ka see saavutati. Kaitseliidu üksused Tallinna, Harju ja Rapla malevatest said teha dessanditõrjeoperatsiooni, saime harjutada lahingulist koostööd rahvusvaheliste üksustega. Siin pean ma eelkõige silmas Scoutspataljoni talle juurde antud üksustega Lätist, Leedust ja Ühendkuningriigist – leidis tõestust, et protseduurid on samad ja mingeid probleeme koostööks ei ole.

Mis veel? Õhuväel ja mereväel oli õppusel oma eesmärk. Viimane osales Kevadtormil esmakordselt ühe osaeesmärgiga harjutada koostööd maaväega, ehk siis toetada meid dessanditõrje operatsiooni ja väesiirde läbiviimisel. Õhuväe eesmärk oli toetada meid lennu­

Kevadtorm on muutunud orgaaniliseks osaks meie väljaõppesüsteemis. Samas muutub õppus pidevalt, mis näitab, et õppust arendatakse pidevalt. Mida saaks äsjalõppenud suurõppuse valguses teha teisiti, paremini?

Juba möödunud aastal oli näha, et Kevadtorm on väljunud vaid maaväeõppuse formaadist. Plaanimisega on seni tegelenud aga vaid maavägi, üritades teiste asju vaid koordineerida. Tegelikult on Kevadtormi näol tegu aga juba ühendõppusega, mille tegevust peaks plaanima juba algetappidest alates kaitse­ väe peastaap. Igale osalevale struktuurile tuleb püstitada põhieesmärk ja vastavalt sellele neid ka õppusele plaanida. Ehk siis osalev struktuur peab plaanimises osalema ja lahti kirjutama, kuidas ta oma eesmärgid kavatseb saavutada, teeb selleks vastava kontseptsiooni. Need inimesed peavad osalema ka õppuse staabitöös nii plaanimisel kui ka juhtimisel, mitte piirduma vaid õppuse ajaks sideohvitseri juhtstaapi määramisega. Muidu puudub õppuse staabil korralik ülevaade, mis osalevad üksused õppusel teevad. Et õppus oleks korralikult plaanitud, eesmärgid saavutatud, vahejuhtumid välistatud ja me teaksime, mis kusagil toimub, siis me just nii peamegi tegutsema. See on suurem plaanimisalane õppetund. Samamoodi peavad kõik kaasatud struktuurid osalema käsu väljatöötamises, mitte jätma selle vaid maaväe staabi teha, osaleda sündmuste nimekirja väljatöötamises, mängukeskuse töös jne.

Teine ettepanek on eraldada õppuse ettevalmistamisega tegelevad inimesed õppuse läbiviimisega seotud inimestest.

Ei saa enam olla nii, nagu seni, kus maaväe staap oli nii õppusel juhtivas kui ka

21

22

kevadtorm

mida meil oli vaja saavutada. Väga selge on meie huvi ka tulevikus leida riike, kes soovivad oma lennuvahendeid õppusele osalema tuua. See annab õppusele õhumängu ja palju realistlikuma pildi, mis seni suuresti puudu on olnud.

2014. aasta Kevadtormi välisüksustest on veel vara midagi rääkida. Kindlasti saadame kutse Lätile ja Leedule. Tahame läbi rääkida ka Rootsi ja Soomega ning võimalik, et neilgi on huvi õppusel oma üksustega osaleda. Selliseid mõtteid on vähemalt soomlastel olnud.

mad pooled võidavad sellest olukorrast.

Ka leedukatega hakkab meil tekkima traditsioon, õppusel osalesid nad juba teist aastat. Brittidega oli alul natuke arusaamatusi: nad tulid viimasel hetkel ning polnud päris täpselt aru saanud, et see õppus toimub ööpäev läbi ja nii nädal aega. Aga ka nendega asi lõpuks laabus. Tervikuna on meil välisüksusi vaja, sest nad annavad palju realistlikuma OPFOR-i – räägivad võõrkeeltes, meie ei tunne neid ja nemad meid. Õppusel osalesid ka Belgia õhutõrjujad, kes olid brigaadi koosseisus. Kuna nad kasutavad samu relvasüsteeme mis meie, oli meil väga kasulik jälgida nende kasutatavaid taktikalisi protseduure, nagu neil kindlasti meie omasid.

Poola lennukitest rääkides: need andsid need 50 protsenti efektidest,

Milline tuleb Kevadtorm 2014?

Nagu ma juba mainisin, peab see kindlasti olema ühendõppus, kus osalevad kõik väeliigid. Isegi siis, kui õppuse maa-ala ei võimalda kasutada mereväge nii, nagu seda oleks vaja, peaks mereväe juhtimiskomponent tulema õppusele ja harjutama maa-, mere- ja õhuväe ühisoperatsioonide juhtimist kõrgema staabi poolt. Nii mere- kui ka õhuvägi on selgelt väljendanud huvi vähemalt juhtimistasandil õppusel osaleda.

Meie ettepanek on proovida 2014. aasta Kevadtormil uut kümneaastase riigikaitse arengukava struktuurijärgset formaati, kus on ühendstaap, toetusväejuhatus, maakaitseüksused ja ka kõik teised uued struktuuriüksused. Tuleval aastal oleks Kevadtorm õppuse Siil ette­valmistav õppus, et näha võimalikke nõrku kohti. Kevadtorm 2015 on ju suurõppuse Siil (vähemalt 6000 reservväelast) väike osa – õppuse Siil eesmärk on brigaad täis komplekteerida nelja manööverüksusega.

Rääkides üldse Kevadtormi tulevikust, siis minu seisukohalt ei tohiks senine fookus, ehk üksuste eri relvaliikides kokkuharjutamine ja hindamine väga intensiivses reaalsusele maksimaalselt lähedases tempokas lahingus kaduda.

Ajateenijad peaksid saama sellest õppusest jätkuvalt maksimaalse kasu – ehk see, milleks Kevadtorm kunagi ellu kutsuti, peab jääma.

Proovime 2014. aasta Kevadtormil uut riigikaitse arengukava struktuurijärgset formaati, kus on ühendstaap, toetusväejuhatus, maakaitseüksused ja teised uued struktuuriüksused.

Lõpetuseks, Kevadtorm toimus tänavu valdavalt Harjumaal, kus elab pool Eesti elanikkonnast. Kas seoses sellega oli õppust ka keerulisem ette valmistada ja läbi viia? Õppuse piirkonna osas oli kartusi rohkem, kui välja tuli. Tegelikult oli meil väga hea suhtlus tsiviil-militaarkoostöö grupi ja omavalitsuste vahel. Intsidente peaaegu polnud ning inimesed olid valdavalt heatahtlikud ja mõistvad. Võime siia varsti ringiga tagasi tulla.

Õppuse Kevadtorm 2013 üldjuht, maaväe ülem kolonel Artur Tiganik leiab, et tulevikus peaks rahvusvaheliseks kasvanud ja eri väeliike ühendava õppuse Mark Grimitliht Kevadtorm ettevalmistajate ring olema sootuks laiem.

saaksid harjutada koostööd ka teiste relva­ liikidega, mingis õppuse etapis peaksime ta mängima panema omade poole peal: et ta saaks harjutada seda, mida ta tegelikult peaks brigaadi koosseisus tegema. Aastaid oleme seda arutanud, aga seni pole me seda suutnud võimalikuks teha. Järgmise Kevadtormi ettevalmistamisel peaks seda plaanima, et mingis etapis võiks OPFOR-i asendada kas Kaitseliit või siis näiteks ainult osalevad rahvusvahelised üksused. Või siis seesama kokkuharjutav pataljon, et Scoutspataljon saaks vahetada poolt ja osaleda ka brigaadi koosseisus. Siin on arutlusainet, kuidas seda loogiliselt teha.

Sõdur NR 3 (72) 2013

Tänavune Kevadtorm oli rahvus­ vahelisem kui kunagi varem. Kuidas välisüksused siia on sattunud?

Liitlaste osalemine õppusel on olnud nii nende kui ka meie huvi. Näiteks lätlaste osalemine õppusel on olnud kogu aeg meie enda huvides. Kuna Scoutspataljonil on üks kompanii kogu aeg missioonil, on ta olnud alakomplekteeritud – lätlaste kaasamise esimene tagamõte oli, et Scoutspataljon oleks pataljon. Lätile sai see ettepanek kunagi tehtud ning see on sobinud ka neile, kuna nad kasutavad Kevadtormi oma üksuste missioonieelseks väljaõppeks.

See on olnud väga hea koostöö, mõle-

VESTLUSRING

23

5 x ardi Hallismaa

Kaitseväe allohvitserkond – ühtne ja siiski nii erinev Riigikaitse arengukava aastateks 2013–2022 sunnib allohvitserkonda üle vaatama oma seisundit kaitseväes tervikuna ning igas väeliigis eraldi. Ajakirja Sõdur vestlusringis olid maaväeveebel staabiveebel Siim Saliste, õhuväe allohvitseride esinduskogu esimees staabiveebel Janis Jallai, mereväe allohvitseride esindusmees veebel Rasmus Pruul, Kaitseliidu ülema käsundusallohvitser staabiveebel Peeter Land ja logistikakeskuse veebel staabiveebel Siim Värk.

A

llohvitserid, nii vanemkui ka nooremallohvitserid, moodustavad olulise osa kaitseväe juhtidest, instruktoritest, spetsialistidest. Kaitseväe juhataja andis läinud aasta lõpul korralduse sõnastada tegevväelasest allohvitseri hariduse ja sõjaväelise väljaõppe üldnõuded.

Milline on allohvitseri positsioon Eesti kaitseväes praegu?

St-vbl Saliste: Kohe alguses tasub märkida, et nooremallohvitsere kasutavad kaitseväe eri väeliigid oma tegevuses erinevalt. Kui jätta korraks kõrvale Scoutspataljon, siis maaväes on need peamiselt ajateenijatest jaoülemad ja aspirantidest rühmaülemate abid. Mereväes ja õhuväes moodustavad tegevväe nooremallohvitserid suurema osa spetsialistidest. Erinevusi on ka Kaitseliidus.

Tegevväelasest vanemallohvitser on maaväes järjest rohkem juht, seejärel instruktor ja spetsialist. Ohvitserid seavad standardid, allohvitserid tagavad standardite täitmise. See hõlmab juhtimist, õpetamist, kasvatamist, spetsialistide tööd. Juhi roll on samaväärne ja ka väljaõpe peaks sellele järele jõudma.

major

Vanemallohvitseriks saades täiendab ta oma oskusi ning veebli või vanemveebli ametikohal annab ta erialaoskusi edasi, olles instruktor ja mentor.

Vbl Pruul: Mereväes on sarnaselt õhuväega nooremallohvitserid eriala spetsialistid, nad pole üldjuhul juhid ja neil pole alluvaid. Erinevalt maaväest teenivad õhuväe ja mereväe nooremallohvitserid kauem nooremohvitseride ametikohtadel. Seega pannakse nooremallohvitseri teenistuses põhirõhk erialasele väljaõppele. Nad õpivad oma eriala neli-viis aastat, enne kui saavad minna vanemallohvitseride kursusele.

Vanemallohvitserid on mereväes üldjuhul meeskonnavanema ameti­ kohal, kus ta juhib oma alluvaid ja peab suutma oma alluvatele edasi anda erialaseid teadmisi ja kogemusi.

St-vbl Saliste: Me käsitleme kaitseväes allohvitsere üheselt, aga väeliigiti on nende positsioon erinev. Küsimus ongi, et kuidas valmistada allohvitserkonda kaitseväes sarnaselt ette, kui eesmärk on erinev.

St-vbl Jallai: Siin tuleb välja meie uue karjäärikontseptsiooni erisus kolme väeliigi vahel. Õhuväes ja mereväes on eeldus, et nooremallohvitserid teeniks oma auastmed ilusti täis, enne kui neid

Maaväeveebel staabiveebel Siim Saliste.

vanemallohvitseride kursustele lähetada. Lähenemine ei pea olema ühesugune, vaid vastavalt vajadusele.

Vbl Pruul: Kõigile kõike õpetada on kulukas. Kui keegi tõesti vahetab mingil põhjusel väeliiki, siis tuleb ta viia vastavusse uue ametikoha nõuetega.

Maaväest tulevale nooremallohvitserile on vaja mereväes õpetada eriala­ oskusi ning maaväkke minevale all­ ohvitserile juhiks olemist. Kui ta on vajalik mees, siis leitakse see võimalus.

St-vbl Land: Allohvitser on allohvitser, sõltumata sellest, kas ta on tegevteenistuses, reservis või kuulub Kaitse­liitu.

Kaitseliidu keskselt eeldame, et allohvitser on rahuajal eelkõige instruktor, kes on võimeline täitma määratud staabifunktsioone. Lisaks anname neile juurde juhtimisalast kompetentsi. Üks meie eeldustest on, et nii vabatahtlik Kaitseliidu allohvitser, samuti ka lihtkaitseliitlane, on see, kes kannab edasi teadmisi ja kogemusi.

Siin on erisus võrreldes tegevväelastest allohvitseridega, sest tegevväelasi roteeritakse – täna teenib ta Kaitseliidus,

Sõdur NR 3 (72) 2013

St-vbl Jallai: Praegu ei saa üheselt öelda, kes nooremallohvitser on. Maaväes on ta üks, õhuväes teine. Õhuväe uues plaanitavas struktuuris on noorem­ allohvitseride osakaal 40% kogu allohvitserkonnast. Kui me räägime tema ülesannetest, siis esmalt on ta eriala nooremspetsialist, kes õpib oma eriala.

Ivar Jõesaar

24

vestlusring

homme aga maaväes. Tegevväelastest allohvitserid toovad juurde teadmisi, kogemusi ja maaväe väljaõppe uusi arenguid, mis peavad akumuleeruma n-ö paiksetes vabatahtlikes allohvitserides.

Vabatahtlike allohvitseride väljaõpe ja jätkukoolitus on Kaitseliidus üles ehitatud põhimõtetel: õppimine õppides, õppimine tööd tehes ja õppimine õpetades. Nende kolme põhimõtte ellu­viimiseks on Kaitseliidu kool keskendunud allohvitseride kui taktikalise tasandi juhtide koolitusele ja määratud staabifunktsioonide õpetamisele. Lisaks koondab Kaitseliidu kool enda alla n-ö sisseostetavad kursused.

Praegune kitsaskoht Kaitseliidus on eelkõige tegevallohvitseride ebaregulaarne roteerumine. Üks põhjus siin on meie territoriaalne paigutus. Tagava sotsiaalse keskkonna puudumine raskendab maaväe tegevallohvitseride roteerimist näiteks Saaremaale või Põlvamaale.

St-vbl Värk: Logistika on osaliselt sama tehniline kui merevägi ja õhuvägi ning osalt käib logistikapataljon sammu maaväega, kus koolitame ajateenijaist nooremallohvitsere nii, et logistika osa on maaväe väljaõppel juures. Meil on allohvitser nii spetsialist kui ka juht.

Karjääris liigutakse nii juhi kui ka spetsialisti liini pidi. Logistikakoolis on soovituslik käia.

St-vbl Saliste: Võib tunduda, et maavägi surub oma mudelit peale. Aga tegelikult on põhjus selles, et meil on reservüksused ja sellepärast ei saa me maaväes tekitada seersandi karjääri just reservüksuste mehitamise pärast. Õhuväes ja mereväes kattuvad allohvitseride sõja- ja rahuaja ametikohad.

Sõdur NR 3 (72) 2013

Näeme, et allohvitserkond on väga kirju. Milline on allohvitseride väljaõppe ja karjääri ühisosa?

St-vbl Saliste: Allohvitseride ühisosa tekib alles staabiveebli tasemel. Me kõik alustame reameestena sarnaselt, teeme vahepeal väeliigiomase arengukaare läbi ja saame staabiveebli juures kokku ehk algus ja lõpp on selgem, plaanitavam ja korraldatav. Vahepealne osa, mida väeliigid teevad, on keeruline. See on viinud aruteludeni väljaõppesüsteemi ja karjäärimudeli üle ning me ikka proovime jonnakalt tekitada kaitseväeülest allohvitseride karjäärimudelit.

Selge, et meie väljaõppesüsteem on maaväekeskne. Merevägi, õhuvägi ja logistika ei saa teha endale oma all­

Mina mõtlen, et kuivõrd juhtimis- ja administreerimispõhimõtted on väeliigiti erinevad, võiks lahingukoolis olla teemakohased ühtlustavad kursused. Et oleks üldine arusaam, mida allohvitser igal järgmisel tasemel teadma peaks, kuidas toimetada, kuidas inimesed enda ümber tööle panna ja kuidas täita seda üldist eesmärki, mida ülem tahab. Seal võiks rääkida organisatsioonist, selle ülesehitusest, organisatsioonipsühholoogiast, kommunikatsioonivõtetest, tööprotsesside juhtimisest, staabitöö protseduuridest ning nende erinevustest maa-, mere- ja õhuväes. Rääkida rohkem rakenduspsühholoogiast ja lisaks tugevale erialaõppele tuua juurde inimressursside juhtimise suund allohvitseridele. Selles vallas on muide hea näide Kaitseliidu koolis tehtav.

Mereväe allohvitseride esindusmees veebel Rasmus Pruul.

ohvitseridekooli, sest see oleks igas mõttes liig kallis. See on viinud huvitavate aruteludeni, et kui meil on maaväekeskne väljaõppesüsteem, kas ei võiks olla siis allohvitseride kool maaväe õppeasutus, kust merevägi, õhuvägi, Kaitseliit ja logistikud saaksid käia seda õppimas, mis neile vajalik ja saaksid seda teha just siis, kui neil seda on vaja. See vajaduse koht on neil karjääris eri aegadel.

St-vbl Jallai: Me ei saa minna ühiselt edasi kõigi erisustega. Me võime teha nooremallohvitseride osa koos, aga nooremveeblist vanemveeblini käivad väeliigid erinevat teed. Aga see, et staapide tasemel kokku saada ja mõista, mida teised väeliigid teevad, see tuleb tõesti läbi rääkida.

On ka teine visioon, et tulenevalt meie väiksusest oleks otstarbekam luua üks ülekaitseväeline allohvitseride akadeemia, kus ei räägita enam ühele või teisele väeliigile suunatud väljaõppest, vaid universaalsest väljaõppest ehk ühisosast. Meil on väga raske muuta seda kursuste traditsiooni, mis meie lahingukoolis praegu on. Aga meie karjäärikontseptsioon otsib lahendeid.

Me käsitleme kaitseväes allohvitsere üheselt, aga väeliigiti on nende positsioon erinev.

St-vbl Saliste: Probleem on välja­ õppe korraldamisel, meil on kogu karjääriks vajalik info olemas ning seda on võimalik teha täiendusõppena. Tasemekoolitused on kõige raskemad. Pärast vanemallohvitseri baaskursust (VABK) läheb nii mõnigi aasta mööda, enne kui jõutakse vanemveebli kursuseni.

Oma igapäevast tööd teinud maaväe vanemallohvitser satub vanemveebli kursusele jõudes mugavustsooni, sest seal räägitakse asjadest, millega ta oma igapäevatöös kokku puutub. Kuid mere­ väeallohvitser, kes on pärast VABK-d läinud laeva peale ja teinud seal tõsist spetsialistitööd, satub vanemveebli kursusel hoopis teisele planeedile.

Vbl Pruul: Kahe kursuse vahe on kümme aastat ja see on väga pikk aeg.

Kui sa nende asjadega pole vahepeal kokku puutunud, siis on väga raske hakkama saada. Tekib küsimus, miks ühele väeliigile on see kursus loogiline ning antakse sellist väljaõpet, mida ta edasises teenistuses vajab, aga õhuväelasele ja mereväelasele tundub see olevat arusaamatu ja kõigest formaalne. Võib-olla pole see kursus sellisel kujul mere- ja õhuväelasele vajalik.

St-vbl Jallai: On kaks suunda, kas teha kursused sobilikuks ühele väeliigile ja teised nopivad sealt kõrvalt, mida neil vaja, või ühised karjäärikursused ja erialaõpe teha väeliigiti nii, nagu praegu on õhuväes. Siin on otsustamise koht. Teeme vanemveebli kursuse ühele väeliigile kohaseks ja teised nopivad sellest, mis neile vajalik.

St-vbl Saliste: Siin tekib see raskus, et kui me tahame säilitada võimaluse, et

25

Tänu paindlikkusele me akumuleerime oma vabatahtlikesse rohkem kõikehõlmavat kogemust ja teadmisi ning siin ei loo piire reservvägi, tegevvägi ega eri väeliigid.

Logistikakeskuse veebel staabiveebel Siim Värk.

allohvitserid saaksid väeliikide vahel liikuda, siis selline väljaõppeostlemine ei ole pädev. Kui maavägi saadab oma äsja ajateenistusest tulnud seersandi võimalikult ruttu VABK-sse, siis õhuväes peab seersant ootama. See võib tekitada olukorra, kui õhuväelane ütleb, et lähen teen selle kursuse maaväes kähku ära ja siis tulen nooremveeblina tagasi. Need roheline-sinine-must ülehüppamised tuleks korda ajada.

Kui edasiminekuks on mitu valikut, siis on ehk mõistlik korraks vaadata, kuidas see meie liitlaste juures käib?

St-vbl Saliste: Eesti kaitsevägi on väike ja meil on segasüsteem: on reservja tegevvägi. Suurtes riikides on kinnine süsteem, õpid eriala ja lähed oma väeliigis lõpuni välja. Ahvatluseks on teenistuspraktika erinevates üksustes ja teenistuskohtade erinevused.

Vbl Pruul: Kui maaväelane või õhuväelane tahab tulla mereväkke, siis peab ta omandama vastava erialase väljaõppe.

St-vbl Land: Meie süsteemi eelis on paindlikkus ja seda tuleb ära kasutada.

St-vbl Jallai: Mõni samm selleks on astutud. Meil ajateenijaid pole, me käime väeosades, kõrgkoolides, koolides, messidel. Need on meie võimalused ennast tutvustada ja tutvustada ameti tehnilist poolt.

Aga uues kaitseväeteenistuse seaduses on hea lõik, mis käsitleb esimest viieaastast lepingut. Olen seisukohal, et vähemalt õhuväes peaks esimene viis aastat mööduma nooremallohvitserina.

Siis on selge, kellest hakkame vanemallohvitsere-juhte looma.

St-vbl Saliste: Esimestel aastatel ju õpitakse kaitseväe väärtusi tundma. See on aeg selguseks, et kas need väärtused

Iga allohvitser peab mõistma, mis on tema roll ja olulisus nende võimete elluviimisel ja seda vastavalt oma auastmele.

Õhuväe allohvitseride esinduskogu esimees staabiveebel Janis Jallai.

sobivad sellele mehele või mitte. Seda sobivust ei saa mingi testiga välja selgitada, seda näitab aeg.

Vbl Pruul: See aeg on hea ka kaitseväele endale. Me saame teha valikuid, vaadata, kellega minnakse edasi. Enamikes kaitsevägedes ongi ajalised lepingud. Nii tekitatakse ka konkurentsi ja kvaliteeti. Kuid meil on praegu inimesi puudu ja me võtame kõik vastu. Siiski ei saagi tahta kõigist mentoreid või mõne nõudliku ameti pidajaid.

St-vbl Jallai: Õhuväe allohvitseride väljaõpe pole odav. Ajaline leping annab kindluse ka ülemale, et teatud aeg saab töö tehtud. Võtame mõne süsteemitundliku spetsialisti. Me peame ta välja õpetama. Kui tal on kvalifikatsioon käes, siis lähevad inimesel silmad lahti, et nüüd ma saan minna sinna ja sinna. Aga me oleme võtnud tsiviilelust inimese, teinud temast kahe-kolme aastaga spetsialisti ja selleks, et ta meie süsteemi midagi tagasi tooks, ongi viis aastat hea mõõt.

St-vbl Värk: Nende inimeste, kelle tööd saab võrrelda tsiviilsektoriga, palku vaadatakse eraldi. Laias plaanis oleks see ju hea, aga kaitsevägi ei jõua kogu tsiviilpilti kokku panna.

St-vbl Saliste: Maaväes me ei tooda allohvitserkonda. Allohvitsere kasvatatakse ega ütleks, et maaväe allohvitser

Sõdur NR 3 (72) 2013

St-vbl Jallai: Näiteks kandideerides USA õhujõududesse tehakse n-ö ukse peal otsus ära ja nii jääb. Meie oleme jätnud endale võimaluse väeliikide­ vaheliseks hüppeks ning arvatakse, et see peaks säilima. Iseasi, kui raske või kerge see on.

St-vbl Saliste: Küsimus on standardis. Võib öelda küll, et veebel on veebel on veebel, aga praegu saavad kaks eri värvi vormis veeblit kokku ja nad on täiesti erinevad. Aga kui tahame teha ühe standardi, et näiteks vanemveebel on vanemveebel üle kaitseväe, siis see on raske.

Kui ajateenija tahaks liituda mõne väeliigiga, siis peaks tulevikuväljavaadetest rääkima tema oma vanemallohvitser. Aga millal ja kuidas me sellele allohvitserile õpetame, mida ja kunas ajateenijale tulevasest teenistusest rääkida? Võib-olla ei peakski alustav allohvitser praegu mõtlema, et mis tast 20 aasta pärast saab. Pigem proovima, kas elukutse talle sobib.

Maaväe mõttes seega, kas inimestega töötamine sobib. Võib-olla on talle sobivam mingi tehniline ala ja ta võiks otsustada mere- või õhuväe kasuks. Elu näitab, et esimestel aastatel tuleb mitu üllatust. Näiteks välis­ missioon võib panna mõnegi mehe teistmoodi oma elu, oma pere, oma edasise töö üle järele mõtlema. Elu sõdurina tuleb kogeda, enne kui pensioniplaane tegema hakata.

26

vestlusring

tsiviilturu mõistes odavam oleks. Tema hind organisatsioonile on kogemus ja elu hapruse mõistmine.

Nooremohvitseride ja allohvitseride väljaõppe sidumine ja koosõpetamine on aastaid jutuks olnud. Kuivõrd erinev on ohvitseride ja allohvitseride maailm?

St-vbl Land: Kaitseliidu rühmapealikud ja rühmavanemad läbivad oma väljaõpet ühistel nädalavahetustel, osa tunde on eraldi, osa koos. Ka kompaniipealikud ja kompaniivanemad teevad tulevikus oma teoreetilist baasväljaõpet osaliselt ja taktikaülesandeid kõiki koos.

Kaitseliidu kooli tasemekursused lõpevad ühise taktikanädalaga, kus osalevad tulevased jaoülemad, rühmavanemad ning rühma- ja kompaniipealikud. Süsteemi eelis on koostegutsemine ning mõistmine.

St-vbl Saliste: Kadettide ja vanemallohvitseriks õppijate ühine rühmatasemel õpetamine Tartus Riia mäel oleks ajaraisk. Pigem tuleks kadetid lahingukooli viia ja näidata, mis mehed need allohvitserid on.

Rühmavanem on esimene allohvitser, kes töötab ohvitseri kõrval. Ohvitseril on vaja teada, mida see kõrval olev mees teab ja mida teeb, kust jooksevad piirid, kui sügavuti ta reaalselt vastutab jne. Seni on see väljaõppe puudujääk.

Allohvitseride tasemekoolitust ei ole vaja segada ohvitseriõppega, vaid just täiendusväljaõppel peab olema rohkem ühisosasid. Kui ohvitser õpib staabiprotseduure KVÜÕA-s, saavad allohvitserid kaadriharjutustel koostöös ohvitseridega ühise meeskonnana tegutseda.

Sõdur NR 3 (72) 2013

St-vbl Jallai: Vahepeal peame ise endale otsa vaatama ning määratlema oma identiteeti. Et mida me tegelikult sellelt allohvitserilt tahame. Mina olen näinud päris palju konflikte, sest pole üheselt selge, kes on allohvitser. Ühele on ta administraator, teisele juht, kolmandale miski kolmas. Noortel ohvitseridel pole ettekujutust, kes on allohvitser. Õhuväe ülesanne on pakkuda õhukaitset ja vastuvõtva riigi toetust. Iga allohvitser peab mõistma, mis on tema roll ja olulisus nende võimete elluviimisel ja seda vastavalt oma auastmele, lisaks sellele, millises ulatuses ootame allohvitserilt teadmisi plaanimisest, et ta oleks võimeline toetama oma valdkonna staabiohvitsere.

veel nii palju maad minna, väärtustega tuleb tööd teha.

St-vbl Saliste: Ajateenistusse tulevad sõdurid, kes on sündinud vabas Eestis ja need mehed-naised mõtlevad hoopis teistmoodi. Meie asi pole nende häid omadusi maha suruda oma vana jonniga, et Eesti tuba on külm ja pime ning meil on siin väga halb. Vaatan oma lapse pealt, et on tekkinud võitlusvaim, saavutushimu, meeskonnatöö tähtsustamine.

Lastel hakkavad silma asjad, mis meile polnud väärtused. Vaadates ajateenijaid, näed, silm särab enam ja asjast räägitakse palju rohkem.

Kaitseliidu ülema käsundusallohvitser staabiveebel Peeter Land.

St-vbl Saliste: Tegelikult on meil kõik hästi. Väljaõpe on olemas ja see mängib suurt rolli karjääri plaanimises. Meile on oluline kokku leppida, et kuidas mängida väljaõppeplokid ümber nii, et allohvitserid saaksid endale vajaliku väljaõppe vajalikul ajal. See toetaks nii kaitseväge kui ka kõiki väeliike.

Kunagi oli väljend, et allohvitserid moodustavad armee selgroo. Kuivõrd kehtib see praegu?

St-vbl Saliste: Allohvitser saab olla armee selgroog ainult sel juhul, kui ta seda selgroogu näitab. Selleks, et ta saaks seda näidata, peab organisatsioon looma talle ka vastava keskkonna, kus ta saab õppida, kasvada ja ennast harida selliseks, et olla armee selgroog.

Vbl Pruul: Mereväes tuleb ohvitser juhiks, vanemallohvitserid peavad olema erialaste oskuste kandjad. Vanem­ allohvitseri roll on juhtida oma meeskonda, neid koolitada ja tagada nende sulandumine laeva meeskonda, et see oleks ühtne tervik.

St-vbl Jallai: Matemaatiliselt on allohvitserkond õhuväe selgroog, sest meid on 60% koosseisust. Arvan, et meie allohvitseridel on puudus tundest, et mina olengi tähtis, mina olengi see selgroog. Kui vaadata paralleeli USAga, millise uhkustundega võetakse seal vastu esimene allohvitseri triip! Meil on

Vbl Pruul: Kui on korralikud karjäärimudelid nii allohvitserile kui ka ohvitserile, annab see noortele kuvandi, millisele karjäärile saaks minna. Millises rollis ta ennast näeks. Mis on tema erialal tulevikuperspektiiv ja edasised teenistusvõimalused.

St-vbl Saliste: Vanemallohvitseri töö on vastupidavust, kannatlikkust, täiskasvanulikkust eeldav. Me peame kaitseväena looma sellise organisatsioonikeskkonna, et inimene saaks oma tööle pühenduda ilma, et ta peaks mõtlema asjadele, mis pidurdavad tema igapäevateenistust.

St-vbl Jallai: Saame öelda, et asi liigub paremuse suunas. Kaitseväe juhataja on andnud suunise, mille põhjal tuleb valmis saada kaitseväe allohvitseri karjäärikontseptsioon. KVÜÕA lahingukool teeb tööd, et vanemallohvitseri väljaõppeväljund oleks uus. Praegu on veel vara rääkida, milline, aga see erineb praegusest. Kui see on olemas, siis on väeliikidel valida, kuidas me selle pusle enda jaoks kokku paneme. Paindlikumaks läheb allohvitseride väljaõpe igal juhul.

Vbl Pruul: Ütleme, rohkem sihtotstarbeliseks, saame väeliigiti rohkem seda, mida vaja läheb.

St-vbl Saliste: Tegelikult, nagu öeldud, on meil kõik hästi ja tahaks siin­ kohal kiita meie noorem- ja vanemallohvitsere äsjalõppenud Kevadtormi eest. Ja tänada ka 2012. aastal alustanud ajateenijate rotatsiooni. Ajateenijad näitasid Kevadtormil, et allohvitserid on oma tööd tublilt teinud. Ma arvan, et just tänu allohvitseride silmapaistvalt heale tööle said ajateenijad Kevadtormil väga hästi hakkama ja sooritus oli hea.

ÜLEVAADE

27

Kaitseministeeriumi valitsemisala taristu arendamine 2013–2022 Kaitseväe taristu arendamine pole asi iseenesest, vaid see peab toetama kaitseväge ja olema seotud selle kui terviku arendamisega. Samuti peavad kaitsevaldkonna taristukulud kümne aastaga vähenema 5%-ni kaitseeelarvest, et saaks suunata rohkem raha relvastuse ja varustuse hankimiseks ning väljaõppe parandamiseks.

N

Ingvar Pärnamäe kaitseministeeriumi kaitseinvesteeringute asekantsler

Riigikaitse arengukava 2013–2022 ning selle taristu osa Üks olulisemaid järeldusi, mida uue riigi­ kaitse arengukava 2013–2022 (RKAK) koostamisel kaitseväe taristu osas tehti, oli paraku see, et taristu areng on seni toimunud stiihiliselt, ilma pikaajalise visioonita, mõtestamata, miks me üldse ühte või teist objekti vajame. 2013. aasta alguses kinnitatud uus RKAK püüab taristu arendamiseks just sellise koordineeritud, süsteemse ja mõtestatud lähenemise tekitada.

Uue RKAK-i põhisõnum taristu osas on see, et see on küll riigikaitse arendamisel väga oluline, kuid mitte asi iseene-

Selleks, et taristu saaks riigikaitsele tõeliselt kasulik olla, peab see olema väga tihedalt seotud kogu ülejäänud riigikaitse arengusuundade ja eesmärkidega.

Sõdur NR 3 (72) 2013

ii nagu kogu Eesti riigi­ kaitsesüsteem, on ka riigikaitse taristu viimase kahe kümnendi jooksul läbi teinud muljetavaldava arengu. Alustada tuli soojakutes ning Vene väge­dest lagastatult maha jäänud sõjaväeobjektidel.

Nüüdseks oleme jõudnud sinnamaani, et meil on päris palju uut ja hiljuti renoveeritud militaartaristut. Samas on meil ikka veel rohkesti ka riigikaitseks vajalikku taristut, millest ei saa seetõttu loobuda, ent mis on lagunenud ning väga halvas seisus.

Meil on kasarmuid – näiteks logistikapataljonis ja vahipataljonis –, kuhu on piinlik kutsuda külalisi, ajateenijatest rääkimata. Meil on ladusid ja administratiivhooneid, mis näevad välja sellised, nagu oleks seal kellaosutid peatunud Tšornobõli katastroofis. Meil on linnakuid, kus paar lõpetamata objekti rikuvad muidu ilusa üldpildi. Näiteks Kuperjanovi pataljonis on väga heas korras kasarmud ning õppe- ja administratiivhooned, ent sama linnaku pääslas tuleb valvureil vihma ajal pidevalt tühjaks valada katusest läbisadanud veega ämbreid.

Kui küsida, miks kahekümne aasta jooksul ei ole suudetud kõiki hooneid ja linnakuid vajalikul määral korrastada, siis on siin mitu vastust. Esiteks, kindlasti ei ole olnud piisavalt vahendeid, et nullist alustades kõik kiiresti euro­ remontida. Teiseks tuleb küsida, millist eesmärki täitsid taristuga seotud otsused minevikus, mida taheti saavutada ning kas need on praeguseks saavutatud. Ehk et kas kulutusi taristule tehti mõtestatult või tehti lihtsalt parandustöid vastavalt sellele, mis tundus kõhutunde järgi õige või millises väeosas kõvemini karjuti.

sest. Selleks, et taristu saaks riigikaitsele tõeliselt kasulik olla, peab ta olema väga tihedalt seotud kogu ülejäänud riigikaitse arengusuundade ja eesmärkidega.

RKAK on taristu arendamise seisukohast seega väga oluline dokument.

RKAK määratleb riigikaitse strateegia alusel kaitsevõime tugevdamise eelis­ arengusuunad ja võimenõuded, samuti pikaajalised arendusprogrammid ja kaitsevõime arendamise üldised ressursipiirangud. RKAK-i juhtmõte on toota riigi kaitseks reaalseid ning vajadusel kiirelt reageerida suutvaid üksusi. Taristu arendamise kava peab astuma riigikaitse üldiste suundumustega ühte jalga ning suutma selle peamisi eesmärke toetada.

RKAK-i taristukava kokkupanemisel püstitati järgmised eesmärgid: 1) loodav taristulahendus peab tagama kõik olemasolevad sõjalised võimed – st kui kavandame kaitseväele näiteks jalaväe lahingmasinate võimet, siis peab see projekt tagama ka võime loomiseks ja käigushoidmiseks vajaliku taristu. Lahingumasinate puhul seega masinate hoiuplatsid, varjualused, garaažid, remonditöökojad, vajalike mõõtmetega (ohualadega) harjutusväljad koos manööver- ja laskealadega jms; 2) maksimaalselt tuleb toetada olemasolevate keskuste praegust ja tulevast potentsiaali – st et uute linnakute rajamisest rääkimise asemel tuleks vaadata kriitilise pilguga üle taristu, mis meil on ning vajadusel ja võimalusel tugevdada hoopis seda; 3) kaitseväe ja Kaitseliidu taristut on mõistlik arendada omavahel tihedalt koordineeritult ja sünergias – see on mõistlik ainuüksi juba seetõttu, et kaitse­ vägi ja Kaitseliit on riigikaitse arendamisel oma ülesannetega järjest rohkem põimunud.

Taristukavale seati RKAK-i tehes ka mõni oluline piirang. Need olid järgmised: 1) taristukulude osakaal iga-aastases kaitse-eelarves ei tohi ületada 10%; 2) 2023. aastaks peaks taristukulude osakaal langema 5%-ni kaitseeelarvest (mis on umbkaudne NATO riikide keskmine taristukulude osa kaitseeelarvest), mis kulutatakse peamiselt olemasoleva taristu tagamiseks;

28

ülevaade

3) taristukuludeks arvestatakse kõik selle valdkonna kulud kogu taristu elutsükli jooksul (lõpetatakse kulude jaotamine n-ö väike- ja suurinvesteeringuteks); 4) käsitletakse tervikobjekte, mis valmivad mõistlikus tempos (olenevalt objektist 3-4 aastaga) ning poolikuid investeeringuid ei tehta (näiteks mõne uue linnaku 1. järgu ehitamine); 5) perspektiivitud objektid suletakse täielikult, sest ainult nii on võimalik kulusid kokku hoida; 6) võimalikult palju objekte viiakse Tallinnast välja, sest see aitab kulusid kokku hoida ja tagab riigi kohaloleku üle Eesti.

Ärajäänud Jägala linnak

Sõdur NR 3 (72) 2013

On mõistlik rääkida lugu Jägalasse plaanitud linnakust, kuna see on väga oluliselt mõjutanud praeguseid taristu otsuseid.

2009. aastal kinnitatud 10-aastases riigikaitse arengukavas oli Jägala linnaku ehitamise projekt toodud välja kui kõige suurem taristuinvesteering. Linnak pidi valmima 2014. aasta lõpul ning sinna pidid kolima paljud Tallinna ja selle ümbruse maaväe üksused, kellest suurem osa elab siiani väga kehvades tingimustes.

Kaitseväe vajaduste seisukohast olnuks Jägala funktsionaalselt peaaegu ideaalne variant lahendamaks Tallinna piirkonna maaväe üksuste taristuprobleemid. See vähendanuks aadresside arvu ja sellest tulenevalt ülapidamiskulusid ning koondanuks laiali olevad üksused, mis oleks võimaldanud taristut paremini ristkasutada. Samuti asunuks see linnak keskpolügooni ning ka Tallinna lähedal.

Rääkimata sellest, et kaitseväe jaoks oleks kõik rätsepaülikonnana ehitatud just täpselt nii, nagu vajadused ette nägid. Ära oleksid jäänud suured kulud, mida oleks olnud vaja kõigi nende pindade renoveerimiseks, mida kaitseväe üksused Tallinna regioonis kasutavad.

Jägala hinnanguliseks maksumuseks hinnati toona minimaalselt 60 miljonit eurot, kuid pessimistlikumad arvutused jõudsid riskianalüüsides ka palju suuremate numbriteni. Seega oleks hinna poolest olnud tegu vähemalt Ämari lennuvälja taristu arendamisega samas suurusjärgus projektiga. Ämari juures oli aga abiks NATO oma julgeolekuinvesteeringute programmi NSIP (Nato Security Investment Program) vahenditega. Riigisisestele projektidele nagu Jägala aga NATO vahendeid kasutada ei saa.

Oli selge, et ainult kaitseeelarvele tuginedes oleks Jägala projekt võtnud enda alla sellest ebaproportsionaalse

Näide nõukogude aegse taristu praegusest seisust Marja tänaval. kaitseministeerium

osa, kahandades olematuks võimaluse teisi vajalikke taristuprojekte teha ning lükates edasi mitme konkreetse võime­ arenduse valmimise. Näiteks Ämari lennu­ baasi lõpuleviimine, õhuseire­ võime lõpulearendamine, mereväebaasi kaide renoveerimine, harjutusväljade arendamine, laskemoona- ja mobilisatsiooniladude ehitamine jms. Oleks võinud minna ka varustuse hangete eelarve kallale, kuid sel oleks samuti negatiivne ja kaugeleulatuv mõju kaitseväe võimete õigeaegsele valmimisele.

Kaitseministeerium heitis kõrvale ka variandi ehitada Jägalat n-ö jupphaaval.

Sellelaadne kogemus oli meil Võrus asuva Taara linnaku arendamisest, mida on ehitatud üle kümne aasta ja mis pole siiani täiesti valmis.

Et laenu ei soovinud võtta kaitseministeerium ega ka rahandusministeerium, siis jäi üle mujal maailmas küllaltki palju levinud PPP (Public Pri­ vate Partnership) ehk avaliku ja erasektori koostöö variant. Erasektor oleks siis oma vahenditest Jägala valmis ehitanud ning riik oleks kaitseministeeriumi kaudu rentinud Jägalat erapartneri käest näiteks järgneva 30 aasta jooksul tervikteenusena, makstes iga-aastast rendimakset.

Valitsus aga ei toetanud lõpuks PPPprojekti. Võlakriis Euroopas oli just suure hoo sisse saanud ning mitu võlgadesse sattunud riiki olid muude hädade kõrval ka PPP-tüüpi mudeleid laialdaselt kasutanud. PPP-projekt oleks kohustusena halvendanud Eesti riigieelarve tasakaalu.

29

Lahingukooli uue kasarmu 3D-vaade. kaitseministeerium

Seetõttu tuli 2012. aasta kevadel Jägala linnaku ehitamine tunnistada luhtunud projektiks, mida ei olnud rahastamisküsimuste lahendamatuse tõttu võimalik ellu viia. Tuli leida odavamaid alternatiive, mis mahuksid kaitse­eelarve sisse, kahjustamata oluliste võimearendus­programmide elluviimist.

Uued kasarmud

Kaitseväe vajaduste seisu­ kohast olnuks Jägala funktsionaalselt peaaegu ideaalne variant lahendamaks Tallinna piirkonna maaväe üksuste taristuprobleemid.

peab 2014. aasta lõpuks valmima kokku 1200 uut kasarmukohta.

Kokku saadakse juurde seega 1440 kasarmukohta. Millised maaväe üksused ja kuhu täpselt kolivad, selgub lõplikult lähiajal, kui valmib RKAK-i rakenduskava. Kindlasti loobutakse Meegomäest, Tallinnas Marja tänaval ning Rahumäe teel asuvatest kinnistutest.

Tüüpkasarmu projekt Tahaks peatuda ka tüüpkasarmu projektil, kuna selle nimi tekitab palju eksi­ arvamusi. Kõige suurem neist on see, et jutt on vaid kasarmust sõna otseses mõttes ehk majutusasutusest, kus käiakse magamas. Tegelikult on uues tüüpkasarmus ka õppeklassid, relvaruumid, varustuse laoruumid. Õppeklassid ja laoruumid on disainitud selliselt, et sinna on võimalik sisse sõita ka rasketehnikaga – näiteks SISU soomukiga – või pääseda neile ligi tõstukiga. Üksus saab seetõttu väljaõppe ajal palju asju ära ajada ühes majas, kulutades mööda linnaku hooneid pidi liikumisele vähem aega.

Palju mõistmatust on tekitanud otsus, et Meegomäe hooneid ei renoveerita, vaid lahingukool kolitakse Kuperjanovi pataljoniga ühele territooriumile. Siin on põhjused samad: kulude kokkuhoid ülalpidamiselt ja olemasoleva taristu

Sõdur NR 3 (72) 2013

Peamine alternatiiv Jägala projekti luhtumisel oli täielikumalt kasutada olemasolevaid kaitseväe üksuste asupaiku ning paigutada Tallinna regiooni maaväeüksused nendesse laiali. Suurimad sellised olemasolevad keskused väljaspool Tallinna on Paldiskis, Ämaris, Tapal ning kaugemal ka Jõhvis ja Võrus.

RKAK seab järgmise 10 aasta jooksul ajateenijate piirarvuks 3200. RKAK-i koostamise seisuga oli ajateenijate kasarmukohtasid puudu ligi 1400.

Kasarmukohtade puudus on plaanis lahendada kahe peamise meetmega.

Esimesega vähendatakse ajateenijale ettenähtud kasarmupinda 6 ruutmeetrilt 4,5 ruutmeetrini ning praegused kasarmud kohandatakse sellele vastavaks, mis võimaldab endiselt tagada kõik vajalikud hügieeni- ja tervisenõuded.

Kokku saadakse sellisel moel juurde 240 kasarmukohta.

Teise meetmena ehitatakse kaitseväes loodud tüüpprojekti järgi uusi 240-kohalisi kasarmuid. Oluline eeldus uute kasarmute asukohale oli, et lisakasarmud mahuksid normikohaselt olemasolevate linnakute territooriumile ning lisainvesteeringuid (sööklate laiendamiseks, staapide ehitamiseks, kanalisatsiooni ja lähiharjutusalade rajamiseks vms) poleks vaja teha. Just seetõttu langes asupaigana ära näiteks Paldiski, sest seal ei ole linnaku laiendamiseks piisavat ruumi. Võrru, Taara linnakusse aga mahub juurdeehitusena vaid kaitseväe ühendatud õppeasutuste lahingukooli kompleks ning siis on linnaku territoorium täis. Kõige lahedamad võimalused ilma suurte lisainvesteeringuteta laieneda on Ämaris, Tapal ja Jõhvis. Seetõttu tulebki kaks uut kasarmut Ämarisse ning üks kasarmu Jõhvi ja Miinisadamasse. RKAK-ist tulenevalt

30

ülevaade

maksimaalne ristkasutamine. Veel on see „pisiasi”, et Meegomäel oleva halvas ja varisemisohtlikus seisukorras oleva taristu renoveerimine tuleks vähemalt 2 miljonit eurot kallim kui uue tänapäevase hoone ehitamine Taara linnakusse. Ülalpidamiskuludest annab aimu Meegomäe 7000 m2 küttearve, mis on absoluutarvudes suurem kui 25 000 m2 suuruse köetava pinnaga Taara linnaku küttearve. Lisaks ei ole Meegomäel piisavalt ruumi.

Laskemoonalaod ning keskne ladustamine Praegu on kaitseväel laskemoona hoiustamisel ja käitlemisel ruutmeetrite poolest üsna kitsas käes ning vaja on tsentraalset laskemoona ja lõhkeaine ladustamist võimaldavat ladu. Mujal ladudes vabanevat pinda saab seejärel kasutada relvastuse hoiustamiseks ja käitlemiseks.

Keskne ladustamine ning eriti vähem tundlike kaupade (nt riidevarustus) hoiustamine on plaanis järk-järgult aina enam viia ostetavatele rendipindadele.

See võimaldab perspektiivis koondada mitu praegu õnnetus seisus olevat ladu üle Eesti, hoida kokku halduskulusid, samuti tagab see loodetavasti kaitseväele kvaliteetsema varade käitamise ja säilitamise teenuse.

Harjutusväljad ja lasketiirud

Sõdur NR 3 (72) 2013

Väljaõppealade arendamisel on peamine prioriteet keskpolügoon, mis peab tulevikus võimaldama läbi viia terve jalaväepataljoni lahinglaskmisi ning õhk-maa pommitusharjutusi. Välja arendatakse ka Männiku, Nursipalu, Klooga ja Sirgala harjutusväljad ning Tapa, Jõhvi ja Uniküla lasketiirud. Lisaks näeb RKAK ette Kaitseliidu malevate väljaõppe toetamiseks 7–10 lasketiiru rajamist üle Eesti, mille asukohad otsustab Kaitseliit.

Lisaks jäävad kaitseväe kasutada jätkuvalt laskealad, kus tegevus toimub hooajaliselt, tavaliselt mõni kord aastas. Need on mereväe harjutusala, mis asub Osmussaare, Nõva ranniku ja Pakri saarte vahelisel alal, kus merevägi viib läbi miinitõrje- ning tuukriväljaõpet. Samuti on õhutõrjelaskmisteks ning haubitsatest laskmiseks kasutusel merele­laskmise alad Nõval–Keibul Eesti loodenurgas ja Rutjal Lääne-Virumaal.

rahadega renoveeriti täielikult lennu­ rada ning ehitati terve hulk uut tarvilikku taristut alates lennukite perroonidest lõpetades laatsaretihoonega. Kokku ehitati või renoveeriti Ämaris üle 30 objekti. NATO NSIP-programm kattis sellest kolmandiku, ülejäänud kaks kolmandikku tuli Eesti riigikaitse rahadest.

RKAK-ist tulenevalt on vaja lõpule viia Ämari arendamine lennuväebaasina selliselt, et see oleks valmis võõrustama liitlaste lennuvahendeid ning sealhulgas 2015. aastast ka NATO õhuturbe rotatsiooni. Kümnendi jooksul tuleb välja arendada ka õhuväe juhtimis- ja teatamiskeskus, mis on suuteline osana NATO integreeritud õhu- ja raketikaitsesüsteemist juhtima õhukaitseoperatsioone.

Radaripostid Eesti esimene moodne kaugmaaradar – Kellaveres asuv TPS-77 – on saanud juba 10 aastat vanaks. Aeg lendab kiiresti ning vaja on hakata mõtlema Kellavere radari kapitaalremondile (ingl k mid­ life upgrade). RKAK-i kohaselt tuleb see eeloleva 10 aasta jooksul läbi viia ning kapitaalremont puudutab ka taristut, mida tuleb kohendada ja värskendada.

Muhu radaripost koos uhiuue keskmaaradariga GroundMaster 403 avati tänavu märtsis. Samasugune radaripost avatakse Otepääl Tõikamäel 2014. aasta lõpul. Radariposti taristu ehitus on päris kallis ettevõtmine ning võtab maksumusest üsna olulise osa. Kalliks teevad radariposti ehituse mitu asjaolu: parima radarkatte saavutamiseks on vaja kõrget raudbetoonist torni, mille otsast näeb üle reljeefi kumeruste ning metsade.

Radari mobiilsuse tagamiseks on vaja paigaldada keerukas lift radari kiireks tõstmiseks või langetamiseks. Radari pidevalt töökorras hoidmiseks on vaja varuosade hoiustamise ja remondiruume, samuti ruume radari tööd tagavale meeskonnale. Väheoluline ei ole see, et näiteks Otepää kontekstis on tähtis viia ehitustööd läbi maksimaalselt loodus-

Õppeklassid ja laoruumid on disainitud selliselt, et sinna on võimalik sisse sõita Ämari ka rasketehnikaga – näiteks Ämari taristuarenduse kõige suuremad SISU soomukiga –, või pääsekulud jäävad praeguseks juba minevikku, kui koos NATO NSIP-programmi da tõstukiga laoruumile ligi.

keskkonda ja kohalike elanike huvisid arvestaval moel.

Miinisadam Mereväebaas Tallinnas Miinisadamas on Eesti mereväe peamine asukoht. Sadamas on varasematel aastatel juba kaid osade kaupa kapitaalselt uuendatud, mistõttu ei ole mereväel järgmise 10 aasta jooksul karta kaimeetrite puudust.

Kuid Miinisadamas leiab veel palju lagunevat ja koledat, mis vajaks uuendamist. Väga halvas seisus on osa kaisid, lainemurdja ning mitu hoonet kaldal.

RKAK-i rakenduskava peab andma täpsema vastuse, mida Miinisadama arendamiseks mõeldud rahade eest kõige kriitilisem ja tarvilikum teha oleks.

Nagu eespool mainitud, siis tuleb Miinisadamasse juurde ka üks kasarmu ajateenijatele. Kas selleks saab uus tüüpkasarmu või õnnestuks selle projektiga päästa kehvas seisus olev muinsuskaitse all olev nn punane maja, seda näitavad juba täpsemad arvutused ja analüüsid.

Kaitseliidu taristu Uus RKAK näeb Kaitseliidule ette senisest oluliselt suurema tähenduse ja vastutuse ning annab selleks ka suuremad, ning mis peamine, mõnevõrra stabiilsemad ressursid kui seni.

Kaitseliidu taristu arendamiseks on igal aastal järgneval 10 aastal vältel Kaitse­ liidu jaoks riigikaitseeelarvesse plaanitud kolm miljonit eurot. Kuidas seda 30 miljonit kõige mõistlikum oleks üleeestiliselt kasutada ning kus king kõige enam pigistab – see jääb Kaitseliidu öelda ja otsustada.

Remondi- ja hooldustöökojad Remondi- ja hooldustöökodade edasi­ arendamise juures räägime me I ja/või II liini remondi- ja hooldusvõime loomisest nendesse asukohtadesse, kus seda võimet veel ei ole. Eraldi luuakse veel relvaremondi- ning riide- ja eri­varustuse remonditöökoda. Sidetehnika ja elektroonika, nagu ka transpordi III liini remonditöökodade puhul, on vaja täpsemat otsust, kuidas nendes valdkondades kogu remont ja hooldus kontseptuaalselt käia võiks – kas seda üldse teha kaitseväes või kasutada siin erasektori ja kaitsetööstuse liidu ettevõtete tuge.

Juhtimistaristu Kaitseministeeriumi praegune hoone Sakala tänaval teeb kaitseministeeriumist ilmselt ainsa omataolise maailmas,

31

logistika ühendasutus sellele kinnistule siiski ei mahu ning see kolitakse eraldi rendipinnale.

Juhtimistaristu projekti elluviimisel loobutakse praegustest kinnistutest Tallinnas Narva maanteel, Sakala ja Maneeži tänaval ning Rävala puiesteel, mis võimaldab taas taristu ülalpidamiskulusid vähendada ning katab märgatava osa ka uue kaitseministeeriumi hoone ehituskuludest.

Kokkuvõte

Näide praegusest taristust Tapal.

väe peastaabi maja kõrval asuvale tühermaale Tallinnas Filtri teel. Lisaks sellele peaks samale kinnistule kolima kaitseressursside amet ning kaetud saavad ka praeguse kaitseväe peastaabi taristu muud puuduolevad funktsioonid. 2016. aastaks loodav kaitsealase

Lõppeesmärk on kaitseväe taristu arenguga jõuda sinnamaale, et see oleks võrreldav nende NATO riikidega, kus riigikaitse arengut toetav taristu on valdavalt valmis ehitatud ning suuri uusi ehitusprojekte ei ole rohkem tarvis teha.

Sõdur NR 3 (72) 2013

mis asub teatriga ühes majas. Teatri väljaku sulgemise tõttu tavaliiklusele 2012. aasta augustist on kaitseministeerium tipptunnil pidevalt ümbritsetud ummistunud Kaupmehe ja Sakala tänavatest, mis takistavad kinnistult väljapääsemist. Praegune asukoht tiheda liiklusega linnasüdames meelelahutusja toitlustusasutuste vahel tingib selle, et maja füüsilise turvalisuse tagamisel tuleb leiutada erilisi lahendusi, et tagada elementaarne julgeolek maja töötajatele ja külalistele. Kõik erilahendused on aga alati väga kulukad. Meenutame ka Drambjani tulistamisjuhtumit 2011. aasta augustis.

Seetõttu on RKAK otsustanud leida kaitseministeeriumile uus ja sobivam asukoht, mis tagaks maja piisava julgeoleku. Juhtimistaristu projekt tähendabki lihtsamalt öeldes uue kaitse­ ministeeriumi hoone ehitamist kaitse­

kaitseministeerium

Et taristu ise ei sõdi, siis on see riigikaitse põhitegevust toetav ja võimaldav vahend, mitte eesmärk omaette. Loomulikult peab taristuga olema tagatud minimaalne elukeskkond nii ajateenijatele kui ka tegevväelastele. Kuid liigseks luksuseks, nice-to-have-asjadeks ning igaks-juhuks-projektidele ei ole Eestil paraku rahalisi võimalusi. Seetõttu on oluline suunata ressursse teatud kohtadesse ning mitte hajutada raha paljude kohtade peale laiali.

Peamised märgusõnad järgneva 10 aasta jooksul lahendada 2014. aasta lõpuks ajateenijate olmemured, laiendada uute linnakute rajamise asemel olemasolevaid ning loobuda ülalpidamiskulude vähendamiseks ebaperspektiivsetest kinnistutest ja linnakutest.

Jägala linnakut 10 aasta perspektiivis ei tule. Rajatakse uus nõuetele vastav laskemoona- ja lõhkeainelaokompleks. Ämari lennubaasi arendatakse edasi, et see vastaks kõikidele nõuetele, mida on vaja muuhulgas NATO õhuturbemissiooni läbiviimiseks. Miinisadamat arendatakse edasi. Tugev areng jätkub harjutusväljade ning lasketiirude osas.

Samuti tagatakse korralik taristu areng Kaitseliidule, investeerides sellesse riigikaitseeelarvest järgneva 10 aasta jooksul 30 miljonit eurot. Rohkem tähelepanu pööratakse ka rendipindade laiemale kasutuselevõtule riigikaitsesüsteemis seal, kus see on võimalik ja mõistlik.

Lõppeesmärk on kaitseväe taristu arenguga jõuda sinnamaale, et see oleks võrreldav nende NATO riikidega, kus riigikaitse arengut toetav taristu on valdavalt valmis ehitatud ning suuri uusi ehitusprojekte ei ole rohkem tarvis teha.

Siis oleks võimalik vähendada riigikaitse-eelarve taristukulude osakaalu praeguselt 11-12%-lt 5%-ni aastaks 2022, jättes rohkem vahendeid reaalseteks võimearendusteks – väljaõppeks ja varustuse moderniseerimiseks kõige laiemas mõttes.

32

RELVASTUS

Tänapäevased liikursuurtükid Riigikaitse sõjaline arengukava näeb ette hankida ka 1. jala­väebrigaadile liikursuurtükid. Lähemate aastate jooksul tuleb meil teha valik külma sõja järgselt väljatöötatud roomikuil või ratassõidukeil liikursuurtükkide seast.

S

Sõdur NR 3 (72) 2013

uurtükkide ajalugu ulatub juba päris kaugele möödanikku. Teemat laiendades võime öelda, et suure purustusjõuga katapultide kasutamisest leiame jälgi juba vanakreeka ajaloost mõnisada aastat enne meie ajaarvamist, esimene säilinud püssirohupõhine heiterelv maailmas, nn Otepää püss on pärit aastast 1396. Tänapäeva mõistes suurtükkide kohta on Eestis varasemad vihjed pärit 14. sajandist, siis ostis ka Tallinna raad omale linna kaitseks ühe väiksema suurtüki. Ent sellest ajast pärit suurtükid on küllaltki kohmakad ja eelkõige statsionaarsed – pronksist ja hiljem rauast toru oli paika kõvasti kinni seotud või isegi valatud.

17. sajandil, Kolmekümneaastase sõja käigus asuti põhjalikumalt katsetama liigutatavate suurtükkide ideed – väiksemakaliibrilised (kahe- ja kolmetollised) suurtükid veeti hobustega positsioonile, kusjuures ka kogu nende meeskond oli ratsa. Meeskondi treeniti kiiresti suurtükke lahti ühendama ja vastase suunas laskma. Tuleb märkida, et sel ajal suurtükkidega tänapäevases mõistes kaudtuld veel ei lastud.

Ent juba sajand hiljem, 1759. aastal lasi Vene tsaari suurtükivägi sihtmärki üle puudetippude, ilma et oleks vastast näinud. Kaudtulelaskmise ja arvutusliku meetodini jõudsid aga sakslased veel sada aastat hiljem, 1870. aastatel.

Sellegipoolest andis see tõuke regulaarsete manöövrivõimeliste suurtükiüksuste loomiseks relvajõudude koosseisu kogu Euroopas. Hobustega veetavad suurtükid püsisid kasutusel kuni hobuste asendamiseni autodega.

Anna Kern nooremleitnant

suunda on rasked, tankidepõhised ja tugevalt soomustatud suurtükid ning kergemad, kiiremad ja väiksema soomusega ratastel suurtükid.

Et aga praeguses mehitamata õhuvahendite, kaugpommitamiste ja täppis­ rakettide maailmas ikka veel ka tavapärast suurtükiväge vaja on, selles pole kahtlustki. Lahinguvälja kuningale kuulub endiselt suurima kahju tekitaja roll – kaitsetu jalaväelase kõige tõenäolisem hävitaja on vastase suurtükiväe­tuli.

Omadele on see aga ööpäevaringne ja ilmast sõltumatu toetus, mida õhuvägi tihti pakkuda ei saa. Vajadust moodsate kaudtulerelvade järele on näidanud ka Iraagi ja Afganistani kohati mitte­ konventsionaalsed sõjad.

Suurtükkide kasutus tänapäeva sõdades Tänapäeval nimetatakse selliseid suurtükke järelveetavateks ning need on ka kaitseväes kasutusel olevad 155 mm FH70 ja 122 mm D30.

Liikursuurtüki sünd Esimese maailmasõja ajal, koostöös tankide arenguga tõsteti ka suurtükid roomikutele – selleks kasutati peamiselt tankide veermikku ning mõnda olemasolevat suurtükimudelit. Esimene selline oli brittide Gun Carrier Mark I, mis põhines Mark I tankil. Võimalus tuld avada ilma relva hoburakendi tagant või auto tagant/pealt lahti ühendamata vähendas oluliselt nii meeskonna suurust kui ka laskevalmiduse aega. Hiljem leiti ka viise, kuidas ratasmasinatele haubits peale tõsta.

Need põhjused ja eraldi vedukauto vajaduse puudumine on soodustanud iseliikuvate suurtükkide arengut ka kahe maailmasõja vahel ja hiljem. Kui kaudtulerelvade üldises arengus on kaks peamist arengusuunda – reaktiivsuur­ tükivägi (raketid) vs. n-ö traditsiooniline, vintraudne suurtükivägi –, siis iseliikuvate suurtükkide kaks peamist

Miks eelistada iseliikuvaid suurtükke järelveetavatele? Et selline eelistus on olemas, on ilmselge – NATO liikmesriikidegi hulgas on viimase 20 aasta jooksul arendatud hulgaliselt iseliikuvaid suurtükke, aga vaid mõni üksik järelveetav suurtükk. Ka reaalset lahingutegevust näeb pärast külma sõda loodud järelveetavatest ainult ameeriklaste 155 mm kaliibriga M777 haubits. Kus on kasutusel uuem relvastus, seal on see valdavalt ikka iseliikuv suurtükk, erandeid pole ka reaktiivsuurtükkide hulgas. Milliseid eeliseid see aga kasutajale annab?

Kaudtulerelvade eesmärk on alati olnud tekitada lahinguväljale võimalikult suurt kahju – seda nii ala suuruse kui ka tekitatud kahju poolest. Tänapäeval on neil ka hulgaliselt lisaülesandeid – suits, valgus, eritüübiline laskemoon. Lisaks on tulnud juurde nõudmisi kiirusele ja täpsusele.

Tänu soomustehnika arengule on manööverüksuste liikumine lahinguväljal oluliselt kiirem. See nõuab kaudtuleüksustelt suuremat laskekaugust ja -kiirust ning eeldab täpsust, millega liikuvale vastase üksusele pihta saada. Siit saame

33

ka esimesed vastused: iseliikuvatel on hulgaliselt eeliseid, miks nendesse investeerida tasub ja enamik neist selgub juba taktikalis-tehniliste andmete hulgast.

Tänapäevasemate relvadena on neil, valdavalt tänu pikemale vintrauale, oluliselt suurem laskekaugus kui varasematel samakaliibrilistel relvadel. Suurema kaliibri võimekust toetab ka relva üldine suurus, mis selle pikema (52 kaliibrit ehk üle 8 m) vintraua ära toetab. Järelveetavatel suurtükkidel muudaks sellise pikkusega relvaraud haagise ebapraktiliselt pikaks. Lisaks mõjutab laskekaugust väga palju laskemoon. Kõik mainitud suurtükid on suutelised laskma NATO standarditele vastavat moona, kuhu kuulub muuhulgas ka ülitäpne GPS-juhitav Excalibur, mis tänu reaktiivmootorile suudab lennata erinevatel andmetel 40–60 kilomeetrini välja. Siiski, ka selle moonaga ei saavuta ükski praegune järelveetav haubits sellist kaugust, jäädes pigem 30–35 km piiresse.

Laskekaugust annaks juurde ka laske­ moona kaliibri suurendamine, mistõttu väiksemaid kaliibreid kui 155 mm tänapäeval väga ei toodetagi. Siiski, veel suurema kaliibri kasutamine on raua kulumise ja paisumisomaduste tõttu samuti ebapraktiline.

Allikad: Army-technology.com, www. dtic.mil/ndia/2007armaments/Gold­ man.pdf

Kiirus, kiirus

Esimese maailmasõja ajal, koostöös tankide arenguga tõsteti ka suurtükid roomikutele – selleks kasutati peamiselt tankide veermikku ning mõnda olemasolevat suurtükimudelit.

tuleüksuse enda ohutuse, kuna välditakse ilmselgemaid marsruute. Eesti kohati väga raskesti läbitaval maastikul on see kindlasti üks punkt, millega varakult arvestama peaks. Ka suur kaal piirab liikumisvabadust. Arvestada tuleb nii läbitavaid teid ja ületatavaid sildu kui ka kandvat maastikku.

Seetõttu, sarnaselt tankide ja soomukitega, vajavad raskemad iseliikuvad suurtükid samuti spetsiaalsemat pioneeri- ja tagalatoetust, eelkõige on infrastruktuur nõrk koht. Lisaks on sellistel relvadel erinevad nõuded nii remondile ja hooldusele kui ka hoiustamistingimustele.

Relvade kasutamine asümmeetrilises kontaktis Üha sagedamini on sõjalistes konfliktides ainult üks konkreetne osapool, samas kui teine osaleja on ebamäärase liikumisega või mitteriiklik organisatsioon. Sissisõda ja vastupanuliikumine (insurgency) on strateegia, mida järgib konfliktis sõjaliselt nõrgem osapool, kes ei suuda oma eesmärke saavutada tavalise konventsionaalse sõjapidamisega ega haarata võimu poliitilise protsessi kaudu. Õigesti korraldatud sissitaktika puhul on vastupanuliikumist kohaliku neutraalse(ma) elanikkonna seast väga raske eristada, mistõttu on mõistlikum leida meetodeid sissitegevuse üldiseks takistamiseks, mitte keskenduda iga üksikvõitleja tabamisele. Selleks on näiteks toetajate ja rahastajate tabamine või lihtsalt ressurssidele ligipääsu takistamine. Viimaste hulka käib eelkõige ka kohalik elanikkond, mis tuleb muuta vastupanuliikumise suhtes võimalikult ebasoosivaks. Selleks tuleb saavutada kohaliku elanikkonna usaldus ja veendumus, et valitsuspoolel on vahendid ja võimed võitmiseks. Seepärast on vaja ka jõukasutusega väga ettevaatlik olla (Cohen, E., Crane, C., Horvath, J., Nagl, J. 2006. Principles, imperatives, and pa­ radoxes of counterinsurgency. Military Review, March–April). Et suurtükid on teadupärast mõeldud suuremate vastase hulkade mõjutamiseks korraga, seab selline jõukasutusnõue ka üldse suured piirangud kaudtulerelvade kasutamisele asümmeetrilises konfliktis.

Kõik, ka asümmeetrilised sõjad algavad tänapäevase sõjatehnika kasutamise tõttu väga kiiresti. Esimeste päevadega üritatakse sõjateatris saavutada maksimaalne tulejõu ja -efektiivsuse kooslus, tuues tihti ohvriks nii täpsus kui ka ohutus. Alustatakse dessantide ja

Sõdur NR 3 (72) 2013

Järgmine omadus on laskekiirus – iseliikuvatele suurtükkidele on hulga lihtsam paigaldada automaatseid laadimissüsteeme, mis kogu tulistamisprotsessi oluliselt kiirendavad. See loob võimaluse MLSI-võimekusele, kus üks relv suudab tegutseda justkui mitme eest. Eriti tuleb MLSI mõju esile konventsionaalses konfliktis, kus vastasel on varjumisvõimalus – esimesed mürsud tabavad vastast ootamatult, hilisemate puhul on jalaväelased juba kaevikutesse või soomukitesse hullema eest varjunud. MLSI tagab, et kõik sihtmärki mõjutavad mürsud jõuaksid kohale esimeses laines ja avaldaksid seega maksimaalset mõju.

Laskemoona kogus, mida on vaja sama efekti saavutamiseks esimese kogu­pauguga ja järgnevatega Relv: 155 mm haubits, pataljonis 18 relva Sihtmärgi diameeter: 250 m Sihtmärk: jalavägi avatud maastikul Esimene kogupauk 60% seisvad 40% lamavad

Järgnevad korrad 25% lamavad 75% varjes Allikas: Suurtükiväe- ja miinipildujaük­ suste tulejuhtimise juhend Iseseisev suunamis- ja arvutusvõimekus tähendab, et tänapäevastel suurtükkidel ei ole enam vaja eraldi mõõdistus- ja arvutuskomponenti, kes annaks piisava info laskmiseks. GPS-i ja güroskoobipõhised suunamissüsteemid tagavad, et relvad on võimelised oma asukohta ja suunda ilma välise abita teadma.

See tagab ka laskevalmiduse vähem kui minutiga. Seejärel arvutavad pardaarvutid õige laskesuuna, moona ja laengu ning annavad selle tihti juba otse relvale edasi, kusjuures sõdurile relva juures jääb ainult oma nõusolek anda. Kui relval on veel automaatne laadimissüsteem, pole meeskonnal vaja kabiinist väljagi tulla.

Ka suurtükiväelased kardavad suurtükiväge, seetõttu on oluline olla liikuv – pärast tulekäsku tuleb kaudtuleüksusel positsioonilt eemalduda enne, kui vastase kaudtuleüksus lasta jõuab. See aeg on minutites. Iseliikuvate haubitsate eelis liikuva taktika korral on lihtne – need saavutavad rännakuvalmiduse enamasti sekunditega, mistõttu meeskonnal on oluliselt suurem tõenäosus ka järgmisel päeval lahingtegevusse oma panus anda.

Kui aga sellest ei piisa, siis on iseliikuvatel meeskonnaruum ja muud tundlikumad osad enamasti kerge soomuse all, tagamaks kaitse nii jalaväekontakti korral kui ka staatilise taktika kasutamisel vastase kaudtule all.

Hea manöövrivõimekus ja maastiku­ läbitavus mängivad ka rünnakute läbiviimisel väga suurt rolli. Olukorras, kus jalaväelased on toetatud tankide ja lahingumasinatega ning võivad korraga vallutada üsna suure maaala, on oluline, et ka kaudtuleüksus sama tempoga liikuda suudaks. Eriti mängib see rolli raskel maastikul või talvisel ajal väljaspool teedevõrku. Võime vajadusel pikemalt maastikul liikuda tagab jällegi kaud­

RELVASTUS

Prantsuse uusim l

Daniel Steger

34

Caesar

Õhustransporditav mitmeotstarbeline liikursuurtükk. CAESAR on lihtsalt käsitletav, võimas, täpset ja kiiret toetustuld võimaldav ning tulepositsiooni osas vähenõudlik 155 mm NATO standardhaubits.

Ibaril

Kiirus relva laskevalmis seadmiseks kulub alla 60 sekundi relva rännakasendisse seadmiseks kulub alla 40 sekundi kõigi kuue rehvi täispumpamine vältab alla 2 minuti Tuletegevus

Quistnix

Archer

kuni 6 lasku minutis laskekaugus kuni 38 km lahingukomplektis on kaasas 18 mürsku (kolm tulelööki) relva suunamine ja ümbersuunamine on automatiseeritud Taktikaline liikuvus kiirus maanteel kuni 80 km/h kiirus pinnasteel kuni 50 km/h läbitava veetakistuse sügavus kuni 1,2 m

PZH 2000

Teisaldatavus

United States Marine Corps.

kaal lahingukomplektiga 18 tonni õhuveetav transpordilennukites C130 ja analoogsetes

kabiin

Toimingud pardaarvutisüsteemis ATLAS

M777

Sõdur NR 3 (72) 2013

õhupommitamistega, aga ka teiste suure tulejõuga relvade toomisega lahinguväljale. (Nii Iraagi kui ka Afganistani missiooni näitel on 21. sajandil toimunud lahingu­tegevused alanud massiliste pommitamistega (uudisteagentuur CNN

laskeandmete arvutamine taktikaline infotöötlus sõbralike vägede asukoha jälgimine kaardil laskemoonakulu arvestus

22.03.2003. Shock and awe…; uudiste­ agentuur CNN 07.10.2001. Rumsfeld: Operation aims…) vastase võimalikes võtmepunktides. Kasutati peamiselt kaugema ulatusega õhuvahendeid, aga Iraagi sõja puhul ka merelt maale rel-

vastust ning pealetungi edenedes veel suurtükke ja raketikomplekse.)

Esialgsete suurte pommitamisrünnakutega sunnitakse vastane (ja loomulikult ka tsiviilisikud) piirkonnast eemalduma, lihtsustamaks jalaväelastel

35

liikursuurtükk CAESAR

C CA AE ES SA AR R

rurgilist täpsust massi hulgast vastase leidmisel. ROE-ga keelatakse kasutada suuremat tulejõudu sõja lõpupoole, kuid mitte alguses, kui lahingutegevus on ägedam ja olulisem kiiret sõjalist edu saavutada. Sõduritele muutub olulise-

maks kohustus veenduda tsiviilisikute ohutuses, mitte ainult oma üksuste turvalisuses. See seab kaudtule kasutamisele suured piirangud ja loob vajaduse täpsemate relvasüsteemide, eriti aga täpse kaudtulemoona järele. Kohaliku

Sõdur NR 3 (72) 2013

alade puhastamist ja oma kontrolli alla saamist. Hiljem on tegevus pigem vastu­ pidine: hearts and minds stiilis kampaaniad, millega püütakse tsiviilelanike poolehoidu võita, näevad ette võimalikult vähest üleliigset kahju ja lausa ki-

36

RELVASTUS

Relva nimi

Archer

Caesar

PZH 2000

M777

Päritolumaa

Rootsi

Prantsusmaa

Saksamaa

USA

Liikumisviis

iseliikuv

iseliikuv

iseliikuv

järelveetav

Laskekaugus km

40/60

42

40

24,7/30–40

Kaliiber mm

155

155

155

155

Laskekiirus/min

8-9

8

12

5

Kaal kg

30 000

18 500

55 000

3175–4218

Meeskonna suurus

3 (4)

6

5

7

Vintraua pikkus cal

52

52

52

39

Soomuskaitse

jah

jah

jah

ei

Arvutusvõime

jah

jah

jah

jah

Suunamisvõime

jah

jah

jah

jah

MLSI võimekus

jah, kuni 6

teadmata

jah, kuni 8

ei

Relvastuses

2012

2003

1998

2005

Missioonil

–

2009

2006

2006

Kus missioonil

–

Afganistan

Afganistan

Afganistan

Aeg lahingusse

30 sek

1 min

2 min 10 sek

Aeg rännakusse

30 sek

30 sek

2 min 23 sek

Laadimine

automaatne

poolautomaatne

automaatne

käsitsi, assisteeritud

Laskemoona pardal

20+20

16

60

0

Sõdur NR 3 (72) 2013

elanikkonna turvalisus esitab piiranguid ka DPICM-tüüpi moona kasutamisele ja laskemoona mõjuraadiusele.

Asümmeetrilise sõjapidamise omapäradest tuleneb mitu omadust, mis kaudtulerelvadele lahingus eelise annavad. Väga oluliseks on muutunud õhujõud. Kopteritransport tagab üksustele ligipääsetavuse ka raske maastiku korral ja võimaldab soovitud punkti oluliselt kiiremat reageeringut. Samuti tagab õhuliikumisteede kasutamine oma üksuste transpordiks kaitset IED-de ja lähi­tulevahendite eest. See aga eeldab, et relvad on kopteriga transportimiseks piisavalt kerged. Ka invasioonilahingutes on kaal kriitiline – võimalikult suured kogused sõdureid, relvastust, moona ja toetusvahendeid on vaja lahinguväljale saada just esimeste päevade jooksul, mis jätab vähe võimalusi mere- või maismaatranspordiks.

Nõudmised transpordile on ka põhjus, miks valdavalt eelistatakse iseliikuvaid suurtükke järelveetavatele – lahingusse ja rännakusse jõudmise ajanormid on korduvalt väiksemad, kui ei ole vaja suurtükki veduki taha haakida. Mõnel juhul (näiteks Panzerhaubitze ehk PzH 2000) ei pea meeskond isegi kabiinist lahkuma, säästes sellega väärtuslikke sekundeid.

Lisaks tuleb arvestada, et mistahes tehnikat ja isikkoosseisu on väga kulukas konfliktipiirkonnas transportida ja hoida. Seetõttu on vaja võimalikult palju optimeerida ja leida viise, kui-

das tuleülesandeid efektiivsemalt täita.

Väiksemad meeskonnad, kergemini transporditavad relvad, suured laskekaugused ja vajadus väheste toetusüksuste järele on siinkohal konfliktipiirkonnas tänapäevaste iseliikuvate relvade peamised eelised.

Raskete suurtükkide eelis – nad paiknevad roomikutel – on oluliselt suurem maastikuläbivus. See võimaldab neile paigaldada ka paksemat, lahingumasinatega võrreldavat soomuskatet, tagamaks nii meeskonna kui ka laskemoona ohutus lähikontakti korral.

Lisaks on seetõttu võimalik automatiseerida laadimist ja suunamist, mis tagab suurema tuletiheduse ja võimaldab töö tehtud saada jällegi väiksema meeskonnaga. Tagajärjeks on aga suurem kaal, mis raskendab selliste relvade kasutamist näiteks invasiooni puhul. Tänapäevaseim näide sellest relvast on sakslaste loodud PzH 2000.

Viimase kuue-seitsme aasta jooksul on missioonipiirkondadesse viidud peamiselt kõige tänapäevasemaid kaudtulerelvi: PzH 2000, M777 ja Caesar. Kõik nimetatud haubitsad said oma tuleristsed Iraagi ja Afganistani sõja käigus. Ent kummagi sõja alguses – Iraagis 2003. aastal, Afganistanis 2002. aastal – tulid need relvad alles kasutusse (esimesed PzH 2000-d jõudsid Saksa armeesse 1998. kuni 2002. aastal (Army Tech­ nology. PzH 2000 155mm, Germany), näiteks Hollandis võeti need kasutusele veelgi hiljem (Hollandi kaitseministee­

rium. Panzerhaubitze 2000NL). M777 tuli USMC suurtükiväelastele kasutusse alles 2005. aastal ja Caesar Prantsuse armees 2003. a). Rootslaste Archerit pole teadaolevalt veel üheski sõjalises konfliktis kasutatud.

Terminid Tuleülesanne – ülesanne tulejuhtidelt laskvale kaudtuleüksusele (üksikrelv, rühm või patarei), mille käigus lastakse kaudtulerelvadest tulejuhtide poolt edastatud sihtmärki määratud kogus ja tüüp kaudtulemoona.

Kaudtuli – kaudtulerelvade laskeviis, kus matemaatiliselt arvutatakse kaugus, kõrgus ja suund sihtmärgini, mille alusel keeratakse suurtükkide rauad õigesse suunda. Relvade juurest sihtmärki üldjuhul näha ei ole – laskekaugus on minimaalselt 2000–3500 meetrit.

Kaudtulerelv – relv, millega saab lasta kaudtuld – haubits või kahur, tänapäeval ka kahurhaubits.

DPICM ehk dual purpose improved cluster munition – mitmeotstarbeline kassettmoon, mis mõjutab nii soomustehnikat kui ka jalaväge.

Laskeandmed – kaudtulerelvadele laskmiseks vajalikud andmed, eelkõige suund ja tõstenurk, lisanduvad andmed kasutatavast moonast. Andmed arvutatakse kas lasketabeleid või arvutusprogramme kasutades.

MLSI ehk multiple launch single impact – iseliikuvate kaudtulerelvade laskmisviis, kus tõstenurka muutes te-

37

hakse mitu lasku, mis tabavad sihtmärki samaaegselt.

Suunamine – relvade paigutamine kindlasse asendisse, mis tagab õige suuna sihtmärki. Selleks kasutatakse topogeodeetilisi vahendeid.

Liikuv vs. staatiline taktika – liikuva taktika puhul vahetavad kaudtuleüksused iga ülesande järel positsiooni, staatilise taktika puhul toimuvad vahetused harvemini.

Vastusuurtükiväetuli – kaudtuleüksuse avastamisel (nt siis, kui see tule avab) tuvastatakse üksuse asukoht ning vastaspool mõjutab seda positsiooni oma kaudtulega. Levinuim viis seda vältida on kasutada liikuvat taktikat.

Näited relvadest

Raskete suurtükkide eelis – nad paiknevad roomikutel – on oluliselt suurem maastikuläbivus. See võimaldab neile paigaldada ka paksemat, lahingumasinatega võrreldavat soomuskatet, tagamaks nii meeskonna kui ka laskemoona ohutust lähikontakti korral.

Kui tekib vajadus koondada ühte punkti rohkemate relvade tuld, siis lastakse mitmest baasist n-ö keskele kokku (La­ val, T. 2012. JF director for…).

Caesari relvasüsteemil on pikem 52 kaliibri pikkune vintraud, mistõttu laske­ kaugus on oluliselt suurem kui varasematel süsteemidel (FH70 vintraua pikkus on ainult 36 kaliibrit). Relva maksimaalne laskekiirus on 6–8 lasku minutis või kuni 3 lasku 15 sekundiga. Seda aitab saavutada poolautomaatne laadimissüsteem. Pärast tuleülesannete täitmist on relv valmis positsioonilt eemalduma umbes 30 sekundiga, mis muudab vastusuurtükiväetule täiesti kasutuks.

Oma kütusevaruga jõuab see masin läbida ligi 600 km maksimaalse kiirusega 100 km/h kõvakattega teedel ning kuni 50 km/h maastikul. Üheks Caesari nõrgaks küljeks võib tõenäoliselt pidada tema üsna suurt – kuueliikmelist – meeskonda. www.armyrecognition.com Archer Tänu pikendatud vintrauale (52 kaliibrit) on Archeri laskekaugus tavalise moonaga kuni 30, reaktiivmoonaga 40 km (võrdluseks – praegu Eestis kasutusel oleval 155 mm FH70 on need kaugused vastavalt 24 ja 30 km). Sarnaselt Panzerhaubitze 2000-ga on ka Archeril automaatne laadimissüsteem. See tagab suurema, 8-9 lasku minutis laskekiiruse.

Lisaks on ka Archer võimeline kasutama MLSI-süsteemi, lastes sobivale laskekaugusele kuni 6 lasku 30 sekundi jooksul, mis kõik jõuavad sihtmärki korraga.

Kõigist nüüdisaegsetest süsteemidest on Archeril ka kõige kiiremad rännakusse/lahingusse mineku normid (mõlemad 30 sekundit), mis tagab suure efektiivsuse vastusuurtükiväetule vältimisel. Archeri juhtimiseks ei ole vaja neljaliikmelisel meeskonnal kabiinist välja tullagi ning hädaolukorras on võimalik tuleülesandeid täita ka kahe meeskonnaliikmega.

Archerile mahub kassetti kokku 20, lisaks 20 varumürsku ning kui moon otsakorral, on olemas spetsiaalne moona­ täiendusauto, mis suudab kogu laskemoona 8 minutiga täiendada.

Archeri puhul on suuresti panustatud meeskonnakaitsele ja täiendavale relvastusele, mistõttu on võimalik Archeriga sõita ka siis, kui kõik kuus on rehvi purunenud. Meeskonnaruum kaitseb nii 7,62 mm kaliibriga käsitulirelvade tule eest kui ka pakub killukaitset ja elab üle väiksema miini (6 kg TNT ekvivalent). Küll aga pole seda kaitset rakendatud relva vähemeluliste osade kaitseks.

Sõdur NR 3 (72) 2013

Panzerhaubitze 2000 Saksa armeel oli Afganistanis kaasas nende au ja uhkus PzH 2000, mis on välja kasvanud FH-70 uuendustest, kuid mille puhul Itaalia–Saksamaa–Ühendkuningriikide koostöö rahapuuduse tõttu soiku jäi. Sakslaste edasiarendus on toonud neile Leopard1-l põhineva, 55 tonni kaaluva automaatse laadimisega ülikiire suurtüki, mis suudab MLSI-ga saavutada kuni viis lasku. Afganistanis kasutavad nad haubitsaid eelkõige hajutatult, üks-kaks relva korraga, kuna MLSI-võimekus aitab vajadusel tagada sihtmärgis ka massiivsema efekti. Ka on PzH 2000-l hea laskekaugus: kuni 40 km, mistõttu suudavad ka hajutatult paigutatud relvad vajadusel sama sihtmärki mõjutada.

Relval on väga keerukas, varasematest analoogidest oluliselt kiirem laadimissüsteem. Mürsud viib masin ise piki spetsiaalset liini rauda. Laeng tuleb aga käsitsi paigutada ja maksimaalsel laskekiirusel on selleks aega ainult 5 sekundit, enne kui lukk sulgub. Seega peab haubitsas teeniv isikkoosseis olema eriti tähelepanelik, et mitte jäsemeid kaotada (Global Security. PzH 2000 (Panzerhau­ bitze…), Future weapons: PzH 2000).

Küll aga on relva tootjad laadimissüsteemi edasi arendanud ja välja mõelnud ka automaatse laenguvaliku ja rauda viimise süsteemi, mida küll PzH 2000 peal praeguseni ei rakendata (Defence Profes­ sionals 2010. Artillery in the…). Üks silmapaistvaid omadusi PzH 2000 juures on veel selle täpsus. Ehkki kaugemale laskmiseks on vaja spetsiaalseid mürske, saab relv täpsete algandmete puhul ka 25 km kaugusel esimese lasuga tabamuse 50 m raadiusse (Sch­ midtke, B. 2012).

Caesar Prantslaste oma 155 mm kaliibriga Caesarit (arendaja Nexter Systems) hakati tootma 2006. aastal ja toodi Afganistani 2009. aastal ning sai peagi ka lahinguristsed Fob Morales Frazier’ baasis (Prantsusmaa kaitseministeerium 16.03.2011. Afghanistan: appui artille­ rie…). USA üksused on kiitnud Caesari lahinguvõimekust eeskätt just laskekauguse osas (Strategy Page 29.06.2011.

Rule The Battlefield): Caesar ületab NATO riikide suurtükkide tüüpilise 24 km suurelt, ulatudes laskma reaktiivmoonaga kuni 40 km kaugusele. Caesari suur eelis paljude teiste iseliikuvate suurtükkide (eriti PzH 2000) ees on väiksem ruumala ja oluliselt väiksem kaal, mis võimaldab seda näiteks C-130 transpordilennukiga teisaldada. Hoolimata ratastranspordist on Caesarit korduvalt kiidetud maastikuläbivuse eest ning ta on tõestanud oma efektiivsust ja töökindlust (Blandin, L. 2011. Caesar Has Been…).

Caesari arenduses on väga suurt rõhku pandud iseseisvale töövõimekusele – pardasüsteemid tagavad iseseisva mõõdistus- ja arvutusvõime, suure sidekauguse ja olukorrakaardi. Lisaks on ta pardal 16 lasukomplekti. Kogu relvasüsteemi arengus on tuletegevuses panustatud just kiirele, liikuvale taktikale. Ehk tänu pardal asuvatele süsteemidele suunatakse relva automaatselt, ilma et oleks vaja eraldi mõõdistusmeeskondi ja geodeetilisi mõõdistusvahendeid. See tagab laskevalmiduse vähem kui ühe minutiga alates positsioonile jõudmisest ega vaja toetavaid juhtimis- ja sideüksusi.

Nende omaduste tõttu on Caesariga eriti hea kasutada Afganistanis populaarseks saanud kaudtuletaktikat, kus igas üksikus baasis on üks-kaks relva, mis katavad võimalikult suurt maa-ala.

38

ÜLEVAADE

Kuidas kõrgemale ohvitserile ettekannet teha Ole lihtne, loov ja arukas, soovitab mais NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhataja kohalt erru läinud admiral James Stavridis. Aprillis Eestisse lahkumisvisiidi teinud admiral jagab Sõduri lugejatele seekord oma kogemust, kuidas kõrgemale ohvitserile ette kanda nii, et sellest võimalikult palju kasu oleks.

V

aatamata sellele, et olen nüüdseks olnud kõrgem ohvitser juba mõnda aega, tuleb ka minul aegajalt ettekandeid teha inimestele, kes on kõrgemal positsioonil kui mina – näiteks kaitseministrile ja tihti ka president Obamale.

Samuti tuleb mul koostada ülevaateid staabiülemate komitee esimehele kindral Martin Dempseyle ning nõustada tsiviilliidreid sõjalistes küsimustes.

On mõni seik, millele ma püüan rõhku panna ja mida jälgin ka siis, kui mulle ette kantakse. Usun, et nendest tähelepanekutest võiks abi olla ka sinul.

Anna suur pilt

Sõdur NR 3 (72) 2013

Esmalt anna oma ülemale situatsioonist n-ö suur pilt. Püüa paari lausega olukorra olemusest põgus ülevaade teha. Tee ülevaade ka probleemist, mida püüad lahendada, ning seleta, kuidas sina seda teeksid. Ära unusta rääkida olukorra ajalistest piirangutest: ülemal on oluline teada, kas probleem on alles tekkimas või oleme me juba kriisis.

Oma lahendust pakkudes seleta, kas tegu on täiesti uue lähenemisega või sa lihtsalt tutvustad juba väljapakutud lahenduse omapoolset visiooni. Valmista ette sissejuhatus ja ole valmis vastama esitluse põhjal tekkida võivatele küsimustele. Oluline on, et teeksid seda kõike lühidalt.

James Stavridis admiral tõlkinud veebel Roland Murof

Jaga fakte Järgmise sammuna anna ülemale ülevaade olukorda puudutavatest faktidest, mida tema otsuse tegemiseks vajab. Just siin jäävad mitmed ohvitserid kõige suuremasse hätta, jagades ohtralt fakte ja minnes liiga detailseks. Pane ennast otsustaja olukorda ja esitle ainult fakte, mida kuulaja ei tea ning mida on otsuse langetamiseks vaja. Ära kasuta slängi, lühendeid ega väljendeid, mis võivad olla tuttavad ainult asjasse pühendunutele.

Ole lihtne, loov ja arukas Iga esitluse juures on kõige olulisem selgitada oma lahendusi. Ole selle juures lihtne, loov ja arukas. Mõtle kogu stsenaarium läbi ja ära jäta arvestamata, millist mõju võiks sinu pakutud lahen-

Pane ennast otsustaja olukorda ja esitle ainult fakte, mida kuulaja ei tea ning mida on otsuse langetamiseks vaja.

dus reaalsuses kaasa tuua. Seleta, kuidas võiks sinu ülem lahendust omakorda oma ülematele selgitada. Ära unusta rääkida proovikividest, mida sinu plaani rakendamine kaasa toob, eriti neist, mis puudutab ressursse. Ole seejuures nii realistlik kui võimalik.

Ole seletustes aus ja selge sihiga ning väldi oma mõtete kaitsmisel liiga kirglikuks muutumist. Püüa jääda neutraalseks, lähenedes probleemidele mitmekülgselt ja ole valmis vastuargumentideks. Tee oma lahendus endale otsast lõpuni selgeks nii, et oleksid võimeline lahenduse igat faasi detailselt seletama ja arusaadavaks tegema.

Ise ettekandeid tehes kasutan ma alati kindlaid väljendeid nagu „taustainfo”, „proovikivid” ja „lahendused”, et oma ettekannet struktureerida. See teeb kuulajal ettekande jälgimise lihtsamaks ja aitab otsustajal leida sellest just temale vajaliku info.

Tee lühidalt Kust tuleb sõna „briifima” (ingl k brief – lühike)? See tuleb sellest, et sulle on antud piiratud aeg sissejuhatuseks, ülevaate andmiseks ja oma lahenduse tutvustamiseks. Aega on alati vähe, aga olles sisustihe ja selge, saad sa hakkama. Ära unusta, et sina vastutad selle eest, et ülemal oleks otsuse langetamiseks kogu vajalik info.

Tihti on vestlus parim viis infot edasi anda. PowerPointi slaidid võivad kaasa aidata, aga võivad ka sinu esitluse tappa.

Halvimal juhul tekitavad need lihtsalt segadust. Igasugune graafika ja slaidid peavad ettekannet toetama, mitte olema kogu ettekanne.

Ise ettekandeid tehes ei kasuta ma presentatsioonides ohtralt teksti, pigem panen rõhku graafikale ja piltidele. Pildid võivad tihti anda kogu olukorrast palju põhjalikuma ülevaate kui ükskõik kui palju sõnu.

39

NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhtajana oli admiral James Stavridise üks ülesanne ka Ameerika Ühendriikide presidendile Barack Obamale ette kanda USA huvisid puudutavatest arengutest Euroopas. Sellest kogemusest on ajendaArno mikkor tud ka kõrvalolevad soovitused.

Ära loe maha

President Toomas Hendrik Ilves annab Kotkaristi admiral Stavridisele, kelle Arno mikkor juhtimisel koostati NATO kaitseplaanid Balti riikidele ja Poolale.

Kui sa vastust tõepoolest ei tea, siis ainus vastus, mida sa anda saad, on, et sa EI TEA, aga teed endast oleneva, et vajalik info välja Ole aus selgitada ning ülemale edasi Ole oma esitluses aus ja näe selle ettevalmistamisega vaeva. Ära unusta, et sa anda.

ei esitle ennast, vaid sinu ülesanne on edasi anda infot. On väga tõenäoline, et ettekannet tehes oled just sina ruumis see, kes teab käsitletavast teemast kõige rohkem. Selle info jagamine lühidal, kompaktsel ja arusaadaval viisil ongi kogu eesmärk.

Artikkel on varem ilmunud admiral Stavridise blogis.

Sõdur NR 3 (72) 2013

Kasutan ettekannete tegemisel märkmeid, et oma mõtteid veidi koos hoida.

Ma töötan teema kallal niikaua, kuni tunnen, et valdan seda piisavalt, et rääkida vajalikus pikkuses oma sõnadega. Valda teemat – sellest algab kogu ettekanne. Ära kunagi loe teksti lihtsalt paberilt või slaidilt maha. Ole enesekindel, rahulik ja ära pelga kasutada sobival viisil kerget huumorit. Ole valmis vastama küsimustele. Kui sa vastust tõepoolest ei tea, siis ainus vastus, mida sa anda saad, on, et sa EI TEA, aga teed endast oleneva, et vajalik info välja selgitada ning ülemale edasi anda. Keskendu tulemusele. Kõnele sirge rühi ja selge häälega – nagu alati, tuleb varases eas õpitu hiljem kasuks.

Esitlemisoskust saab alati parandada. Üks võimalus seda teha on pidevalt harjutada, aga ära unusta ka teisi esitlejaid jälgida. Kui sul on võimalus, jälgi, kuidas teised ettekandeid teevad ja milline on siis suhtlus kõneleja ja ülema vahel.

Kas esitlus oli halb või hea? Mis tegi selle heaks või halvaks? Kuidas annaks seda veelgi paremaks muuta? Kõik see on tegelikult tasuta koolitus, kus töö on sinu eest juba tehtud.

40

KONFLIKT

Süüria kodusõda – hetkeseis ja arenguvõimalused Viimased kaks aastat Põhja-Aafrikat ning Lähis-Ida raputanud n-ö araabia kevade sündmused on ühes tugevamas diktatuuririigis Süürias jõudnud nüüdseks muutuda rahvarahutustest mässuks ning sealt edasi välisosalusega kodusõjaks. Just välisosalus ning rahva süvenev usuline polariseerumine suureneva terrori õhkkonnas on andnud alust kartusteks, et sündmuste eskaleerudes oleme varsti silmitsi islamimaailmast välja ulatuva ususõjaga.

J

Sõdur NR 3 (72) 2013

uba rohkem kui kaks aastat on maailma tähelepanu olnud suunatud konfliktile Süürias.

2011. aasta märtsis alanud rahulike meeleavalduste ajendid olid paljuski samad, mis teisteski araabia kevadest haaratud riikides: noorte inimeste enneolematult suur osakaal elanikkonnas ja nende väga kõrge töötuse määr, ebaefektiivne majandus ning suletud ja autoritaarne poliitiline süsteem. Valitsus reageeris toimuvale vägivallaga ning juba aprillis kasutati sõjaväge demonstrantide laialiajamiseks. Protestide ja kokkupõrgete jätkumine tõi kaasa nii protestijate relvastumise kui ka sõjaväelaste deserteerimise Süüria relvajõududest.

Vähem kui aasta hiljem suutsid mässulised Türgi võimude hinnangul kontrollida 50–60% riigi territooriumist ning mässuliste poole üle jooksnud Süüria peaminister Riyad Hijab väitis 2012. aasta augustis, et Bashar al-Assadi vägede valduses oli vaid 30% riigist (Blair, D. 14.08.2012. Bashar al-Assad regime ’controls only 30 per cent of Syria’ says former PM. The Daily Telegraph; Gutman, R. 30.06.2012. Russia, China join US in calling for new government in Syria. McClatchy Newspapers). Aastavahetuseks oli järjest ägenev sõjaline vastasseis läbinud mässu (ingl k insur­ gency) staadiumi ja kujunenud kodu­ sõjaks, milles kumbki osapool kontrollis üsna selgelt eristatavat territooriumi (kaart 1).

Siis alustasid mässulised pealetungi

Erik Männik vanemteadur SA rahvusvaheline kaitseuuringute keskus

Damaskusele ning 2013. a märtsis vallutasid nad esimese suurema linna – rohkem kui 200 000 elanikuga Ar-Raqqah’ Süüria keskosas (Roggio, B. 08.03.2013.

Al Nusrah Front seizes control of Syrian city of Raqqah. The Long War Journal).

Aprillis jõudis konflikt Süürias ilmselt täiesti uuele tasemele, sest meediasse jõudnud teadete kohaselt kasutati sõjategevuses juba korduvalt keemiarelva. Konflikti käigus on hukkunuid ligi 80 000, naaberriikidesse põgenenud 1,5 miljonit ja oma kodust lahkunud ligi neljandik Süüria 22 miljonist elanikust (CNN 18.05.2013, U.N.: More than 1.5 million fled Syria, 4 million more dis­ placed within nation).

Sündmuste arenemisele selliste mõõtmetega konfliktiks aitas selgelt kaasa riigi elanikkonna jagunemine mitmeks etniliseks ja usuliseks grupiks. Riigi 22-miljonilisest elanikust on 20 miljonit araablased ning ülejäänu moodustavad kurdid, armeenlased jt.

Usutunnistuse alusel jaguneb Süüria elanikkond sunniitideks, keda on 74% (s.o 16 mln inimest), druusideks, alaviitideks jt moslemiteks (kokku 16%, 3,5 mln inimest), kristlasteks (10%, 2,2 mln inimest) ning lisaks on riigis ka väike kogukond judaiste (CIA World Factbook 2013). Riiki on aga 1970. aas-

tatest raudse käega juhtinud šiiitide hulka kuuluvad alaviidid, keda on riigis 2,6 miljonit ning kes domineerivad võimul olevas Baathi parteis ja jõustruktuuride juhtkonnas.

2013. a mai alguses saavutas Süüria kodusõda juba ulatuse, mis ohustas terve regiooni stabiilsust. Teated keemiarelva kasutamisest on selles kontekstis eriti olulised, sest USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa juhtkond on teatanud, et keemiarelva kasutamine on „punane joon”, mille ületamine sunnib neid riike astuma jõulisi samme Süüria suhtes (Bendavid, N. 06.05.2013 Officials Spar Over Who Used Chemical Arms. The Wall Street Journal; BBC 22.08.2012, Syria crisis: UK joins US in chemical weapons warning; Reuters 27.08.2012, France warns Syria over chemical wea­ pons use).

Konflikti kujunemine välisosalusega kodusõjaks Süüria konflikti iseloom ja võitlevate poolte eesmärgid on kahe viimase aasta jooksul muutunud. Sisuliselt kogu 2011. a seisid Süürias vastamisi ühelt poolt Bashar al-Assadi juhitud Baathi partei valitsus ja Süüria relvajõud ning teiselt poolt väheorganiseeritud elanikkond koos stiihiliselt loodavate mässuliste relvaformeeringutega. Protestiv elanikkond nõudis eelkõige poliitilisi ja majanduslikke reforme, erinevate usuliste ja etniliste gruppide suuremat esindatust parlamendis ja teistes võimuorganites. Süüria võimude tegevus taotles väljaastumiste ning mässuliste tegevuse mahasurumist minimaalsete järeleandmiste ning järjest karmistuva jõukasutuse abil.

Rahva väljaastumiste koordineerimiseks ning deserteerinud sõjaväelaste koondamiseks moodustati mitu organisatsiooni. Süüria sees kujunesid välja kohalikud koordinatsioonikomiteed, augustis 2011 moodustati Istanbulis välisabi koordineerimiseks ja mässuliste poliitiliseks esindamiseks dissidentidest koosnev Süüria rahvusnõukogu.

41

TÜRGI

Azaz

Quamishli

Hasakah Menbiij

Aleppo Idlib

Ar Raqqah

Latakia Deir ez-Zor Hamah Tartûs Homs

Tamdor Abu Kamal

IRAAK

LII

BA

NO

N

An Nabk

Damaskus Damaskus

Quneitra

As Suwayda Dar‘a

JORDAANIA Kaart 1. Kontrolli jagunemine Süüria territooriumi üle 2013. a alguses (Ardolino, 2013). Sinised alad oli mässuliste, rohelised alad valitsuse ning kollased alad kurdide kontrolli all. Punasega tähistatud aladel toimus sõjategevus.

U.N. lifts Syria death toll to ’truly shoc­ king’ 60,000).

Enam-vähem 2011. a lõppu langeb ka Al Qaeda ilmumine Süüria sõjatandrile mässuliste poolel. Siis hakkasid levima kuuldused uue islamistliku grupeeringu sekkumisest Süüria kodusõtta ning 24.01.2012 avaldas see organisatsioon – Jabhat al-Nusra (JaN) – esimese videoläkituse. JaN moodustati suures osas Iraagis võidelnud kogenud islamistide baasil ning organisatsiooni strateegia kujundamisel rakendati mitut Iraagist saadud negatiivset õppetundi. See on selgelt näha JaN-i tegevuses: rünnakutes võimalust mööda välditud tsiviilohvreid, ei ole rünnatud šiiitide mošeesid, JaN-i propagandas ei ole mindud äärmustesse šiiitide, alaviitide ja sufide nimetamisega ketseriteks ning JaN osutab niipalju kui suudab abi sõjas kannatada saanud tsiviilelanikkonnale.

Hoolimata neist piirangutest käsitleb JaN Süüria kodusõda ikkagi usulise

konfliktina, kus sunniitidest islamivõitlejad maksavad alaviitide režiimile kätte varasema sunniitidele tehtud ülekohtu eest ning püüdlevad islamiriigi tekke poole. See tuleb kõigepealt kehtestada Süürias ning seejärel Lähis-Idas laiemalt (Benotman, N., & Blake, R. 2013. Jabhat al-Nusra. A Strategic Briefing. Quilliam, p 2–4).

Süüria konflikti pidev ägenemine ja mässuliste asumine üldise relvastatud võitluse teele, et kukutada Bashar al-Assadi valitsus, tõi kaasa Saudi Araabia ja Katari relvatarned mässulistele. Nende riikide toetus on lähtunud järgmistest strateegilistest kaalutlustest: tahetakse lõpetada šiiitide hulka loetavate alaviitide vähemuse võim Süürias ja luua seal sunniitlik riik, katkestada sel teel Liibanonis paikneva Hezbollah’ varustamine Iraani poolt ning vähendada Iraani mõju regioonis tervikuna.

Esimene Katari õhuväe transpordilennuk mässulistele mõeldud relvade-

Sõdur NR 3 (72) 2013

Relvastatud võitluse juhtimiseks loodi vaba Süüria armee. Need kolm tegevustasandit – kohalikud komiteed, kõrgem poliitiline komitee ja kujunev sõjaline struktuur – olid 2011. a jooksul oma­ vahel nõrgalt seotud.

Süüria rahvusnõukogu (SRN) ei toetanud relvastatud võitlust al-Assadi vastu, mida ülejooksnud sõjaväelaste juhid pidasid vältimatuks. SRN-i suhtumine relvastatud võitlusse kui poliitiliste nõudmiste saavutamise ja Bashar al-Assadi kukutamise vahendisse muutus 2012. a alguses järjest karmistuvate repressioonide tõttu (Al-Akhbar 13.01.2012. Opposition figure criticizes SNC ties to Syrian rebels). Järgnenud muutus konflikti iseloomus ning ägenev võitlus peegeldus hukkunute arvu järsus kasvus. Kui 2011. a lõpus oli see 5000 (Reuters 13.12.2011, Syria death toll hits 5,000 as insurgency spreads), siis 2012. a lõpuks see rohkem kui kümnekordistus ja jõudis 60 000-ni (Reuters 02.01.2013,

42

KONFLIKT

3 14 18

RG 4

17

10

1

7

11

9

5

15

Kaart 2. Süüria maaväe diviiside paiknemine enne konflikti algust (Holliday, The Syrian Army. Doctrinal Order of Battle, 2013, lk 10-11).

Märkimisväärne on Süüria relvajõudude koondumine riigi kesk- ja lõunaossa ning vähesus riigi põhjaosas.

I

RG

4

14

15

101

40

102

41

36

127

112

41

45

554

35

104

42

46

556

404

105

138

106

100

7

III

9

1

68

33

76

85

47

67

131

137

132

121

43

91

62

65

60

134

93

15

88

34

153

18

81

??

167

??

47

12

78

52

58

56

21

87

120

555

53

175

??

??

??

??

??

??

64

154

54

26000

5

II

10

3

11

18

17

??

12000 100%

66%

50%

33%

25%

15%

0%

Skeem 1. Süüria relvajõudude siiratavus ja kasutatavus kodusõjas (suurtükiväe üksusi ei ole analüüsitud). Roheline värv näitab, kui suur osa vaadeldavast üksusest on siiratav (Holliday, The Assad Regime. From Counterinsurgency to Civil War, 2013, lk 27).

Sõdur NR 3 (72) 2013

ga maandus Türgis 3. jaanuaril 2012.

Sellele järgnes 2012. aasta jooksul 160 Saudi Araabia, Jordaania ja Katari õhuväe transpordilennukite lendu, millega toodi mässulistele vähemalt 3500 tonni relvi. USA luureteenistused on aidanud Saudi Araabial ja Kataril neid relvi erinevatest allikatest (nt Horvaatiast) hankida (Chivers, C. J., & Schmitt, E. 24.03.2013. Arms Airlift to Syria Rebels Expands, With Aid From C.I.A. The New York Times). Ka Briti, Prantsuse ja Saksa luureteenistused on abistanud mässulisi aktiivselt nii luureinfo edastamisega valitsusvägede kohta kui ka aidates Bashar al-Assadi režiimi võimukandjail

põgeneda (ABCNews 20.08.2012. Wes­ tern spies helping Syrian rebels: reports; Deutsche Welle 13.10.2012. Western spies get discreetly involved in Syria).

Lääneriikide muu toetus on seni piirdunud finantsabi ning sõjalise varustuse (v.a relvad) tarnetega. Türgi on andnud varjupaika Vaba Süüria armee ehk VSA peakorterile, võimaldanud relvade vedu mässulistele ning andnud viimastele ka väljaõpet (BBC 04.08.2012. Syria crisis: Turkey training rebels, says FSA fighter).

Bashar al-Assadi peamised toetajad on olnud Vene föderatsioon, Iraan ning viimase toetatav Hezbollah. Venemaa on Bashar al-Assadi toetamisega taot-

lenud kaht eesmärki: esiteks ära hoida välissekkumise abil tehtav võimuvahetus (ning seega peatada vastava praktika süvenemine rahvusvahelistes suhetes) ning teiseks kaitsta oma kommerts- ja strateegilisi huvisid Süürias ning regioonis. Seejuures toetavad Venemaa eesmärgid üksteist väga tihedalt. AlAssadi püsimine Süüria eesotsas tagab juba sõlmitud relvatehingute jätkumise, mille mahuks on kuni 4 mld USD (AlArabiya 15.02.2013. Climate Right for U.S.-Russia Agreement on Syria) ning relvatehingute raames tarnitavad õhu- ja laevatõrjeraketid muudavad sekkumise Süüria konflikti ohtlikumaks, tugevda-

43

des seega al-Assadi positsiooni. Viimase püsimine võimul tagab ka Tartusi mere­ väebaasi säilimise Venemaa kasutuses, kuigi selle baasi sisulise vajalikkuse suhtes Vene laevastikule on väljendatud põhjendatud kahtlusi (Harmer, C. 2012.

Russian Naval Base Tartus. Institute for the Study of War).

Iraani ja Hezbollah’ toetus Süüria režiimile tuleneb asjaolust, et Süüria on olnud Iraani pikaajaline liitlane, kelle territooriumi on Iraan kasutanud Iisraeli ohustamiseks, et tugevdada oma positsiooni araabia maailmas ja ära hoida rünnakut oma tuumaobjektidele.

Selleks on Iraan Süüria kaudu varustanud ja relvastanud Iisraeli vastu tegutsevaid Hezbollah’d, Hamasi ja Palestiina Islami­džihaadi. Samuti on Iraan aidanud arendada Süüria keemiarelva programmi, rakettrelvastust jm. Süüria kodusõjas on Iraani ja Hezbollah’ toetus Süüriale ulatunud varustamisest, luureinfo edastamisest, nõustamisest kõigil tasanditel kuni väljaõppe andmise, otsese osalemiseni võitluses ja operatsioonide juhtimiseni (Fulton, W., Holliday, J., & Wyer, S. 2013. Iranian Strategy in Syria. Institute for the Study of War).

Süüria valitsusvägede mässutõrje meetodid ja nende tulemuslikkus

Teated keemiarelva kasutamisest on selles kontekstis eriti olulised, sest USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa juhtkond on teatanud, et keemiarelva kasutamine on „punane joon”, mille ületamine sunnib neid riike astuma jõulisi samme Süüria suhtes.

hoitakse baasides, on ka suur osa sõjatehnikast seal. 2012. a aasta keskpaigaks oli erinevatel hinnangutel deserteerinud 60 000 – 100 000 sõjaväelast, mis moodustab 20–30% relvajõudude sõjaeelsest koosseisust. Seepärast pole kodusõjas olnud näha Süüria relvajõudude kogu lahinguvõimsust.

Valitsusvägede vastas on olnud pidevalt kasvav mässuliste grupeeringute arv. Märtsis 2012 torkasid oma tegevusega silma Khalid bin Walidi brigaad Homsis, Harmoushi pataljon Jebel alZawiyas, Omari pataljon Dar‘ās ja Abou al-Fidaa pataljon Hamāhs. Need neli üksust, millest kolm esimest olid seotud VSA-ga, võitlesid visalt valitsusvägede vastu ning suutsid väikesi maa-alasid mõnda aega ka oma käes hoida.

Kokku oli mässulistel 22 üksust, mis tegutsesid Süürias (Holliday, J. 2012.

Syria’s Armed Opposition. Institute for the Study of War, p 15). Mais 2012 oli mässuliste ridades väidetavalt kuni 40 000 võitlejat ning aprillis 2013 juba ligi 100 000 (Pelda, K. 30.04.2013. Fod­ der for the Front: German Jihadists on Syria’s Battlefields. Der Spiegel). Neist 5000–8000 olid Jabhat al-Nusra islamistid ja nendega koos tegutsevad võitlejad (Benotman & Blake 2013: 5). Mässulised olid jaotanud Süüria viieks rindeks. Selline jaotus peegeldas mässuliste seas jätkuvat koostöö tihenemist. Detsembris 2012 moodustasid 260 mässuliste välikomandöri kõrgema ülem­juhatuse, mille koosseisu valiti 11 endist sõjaväelast ja 19 tsiviilisikut. Iga rinde tegevust juhib ülemjuhatuse määratud sõjaväelane ja tema tsiviilisikust asetäitja. Iga rinde juhatusel on operatiiv-, luure-, varustus-, administratiiv- ja õigusosakond.

Samas ei kontrolli mässuliste ülemjuhatus ressursse, mida rinded ise suudavad hankida ning tal ei ole ka kuigi palju vahendeid rinnete toetamiseks. Täiendav probleem mässuliste sõja­ tegevuse koordineerimisel on asjaolu, et sugugi mitte kõik võitlevad grupeeringud ei ole ülemjuhatuses esindatud ning JaNga lääneriikide negatiivse reageeringu kartuses ei tahetagi tegelikult otseselt suhelda (O’Bagy, E. 2013. The Free Sy­ rian Army. Institute for the Study of War, p 16, 29-30).

Valitsusvägede üsna väike arv võrreldes kontrollimist vajava territooriumi ja elanikkonna suurusega dikteeris ka meetodid, millega püüti mässuliste tegevust maha suruda. Paljuski on see olnud Hafez al-Assadi poolt 1980. aastatel moslemi vennaskonna ülestõusu

Sõdur NR 3 (72) 2013

Konflikti puhkemisel 2011. a oli Süüria relvajõududes ligi 300 000 sõjaväelast, kellest 220 000 teenis maaväes. Seejuures moodustasid alaviidid 70% relvajõudude lepingulisest personalist ning 80–90% ohvitseridest. Süüria relvajõududel oli kasutada arvukalt tehnikat (5000 tanki, 500 lennukit jm), millest arvestatav osa pärines 1970. aastatest.

Maavägi jagunes kolmeks korpuseks, millest 1. korpus paiknes Iisraeli ja Jordaania suunal, 2. korpus paiknes Liibanoni suunal, moodustades samas ka teise kaitseliini Iisraeli kallaletungi tõrjumiseks ning 3. korpus tagas sisejulgeolekut ja pidi tugevdama rinnet Iisraeli rünnaku puhul. Maaväe koosseisus oli 13 diviisi, millest kaheksa olid tavalised mehhaniseeritud ja soomusdiviisid ning ülejäänud viis spetsiifiliste ülesannetega. Süüria diviiside paiknemine on näidatud kaardil 2.

Süüria spetsialiseeritud diviisidest tuleb kõigepealt esile tõsta 4. tanki­diviisi ja vabariigi kaardiväge (kaardil tähistatud RG). Neist esimene on eliitüksus, mis on täielikult komplekteeritud lepingulise isikkoosseisuga, kellest 80% on alaviidid. 4. tankidiviisi ülesanne on

traditsiooniliselt olnud valitseva režiimi kaitse nii sise- kui ka välisvaenlaste eest.

Sõja puhul Iisraeliga pidi ta moodustama Damaskuses viimase kaitseliini.

Väidetavalt juhib seda diviisi Bashar alAssadi vend Maher al-Assad.

Vabariigi kaardivägi, mille struktuur vastab mehhaniseeritud diviisi struktuurile, on samuti täitnud valitsuse kaitsmise ülesannet, kuid eelkõige sisevaenlaste eest. See seletab diviisi paiknemist presidendipalee ümbruses ning sunniitide kõrvaldamist diviisist kodusõja käigus. Süüria 14. ja 15. erivägede diviis on lääneriikide klassifikatsiooni järgi pigem kergejalavägi kui eriväed.

Riigi ajaloos on nemadki korduvalt kaitsnud valitsevat režiimi, kuid nende isikkoosseisus on alati olnud arvestatav kogus sunniite, kellest osa on kodusõja käigus deserteerinud. 17. diviis on sisuliselt maaväe reservdiviis (Holliday, J. 2013a. The Syrian Army. Doctrinal Order of Battle. Institute for the Study of War, p 6–8).

Konflikti käigus on Süüria juhtkond olnud sunnitud kasutama mässuliste vastu võimalikult lojaalseid ja komplekteeritud üksusi, mistõttu on lahingu­ tegevuses osalenud vaid 60 000 – 70 000 Süüria sõjaväelast. Peamist raskust sõjategevuses on kandnud 4. tankidiviis, vabariigi kaardivägi ja eriväed. Süüria valitsusel kasutada olevad jõud on näidatud skeemil 1. Ülejäänud osa Süüria maaväest on konflikti käigus pikkamööda marginaliseerunud. Sõjaväe juhtkond on konflikti käigus muutunud järjest umbusklikumaks sunniitidest sõjaväelaste suhtes, mis on kaasa toonud viimaste hoidmise baasides ja kasarmutes ning äärmuslikel juhtudel ka ebausaldatava kontingendi arreteerimised. Et vägesid

44

KONFLIKT

omakaitseüksused. Nii Shabiha kui ka rahva­komiteed on tegutsenud tihedalt koostöös Süüria julgeolekustruktuuridega ning valvanud objekte, mehitanud kontrollpunkte, kuulanud üle ja hukanud mässulisi (Holliday 2013b: 16–18).

Mässutõrje taktika arengud 2012

Hamah 1982. aastal.

Sõdur NR 3 (72) 2013

mahasurumisel tehtu kordamine, mida iseloomustas valitud üksuste kasutamine, linnade ja asulate puhastamine mässulistest ja hoidmine enda käes (kui vaja, siis ulatusliku kaudtule kasutamisega) ning valitsusele ustavate poolsõjaväeliste formeeringute laiendamine ja kasutamine (Holliday, J. 2013b. The Assad Regime. From Counterinsurgency to Civil War. Institute for the Study of War, p 9-10). Sellise mässutõrje meetodi rakendamise näide on Hamāh, mille vallutamisel 1982. a purustati kolmandik selle ajaloolisest keskusest ning hukkus 10 000 – 25 000 inimest (CNN 01.10.2012. Thousands displaced as Syrian authorities demolish Hama neighborhood).

Bashar al-Assad astus 2011.-2012. a kindlalt oma isa jälgedes. Süüria relvajõudude kõrgem juhtkond andis välja korralduse, mille kohaselt lubati lojaalsete üksuste kõrval kasutada üksikuid sunniitide üksusi. Selline lähenemine tagas elanikkonna represseerimise, kuid ei võimaldanud sunniitidel deserteerida. Nii osales näiteks Dar‘ā puhastusoperatsioonis 2011. a kolm erivägede rügementi (35., 41. ja 47.), millest 35. rügemendi ülemale allutati 132. mehhaniseeritud brigaad, mida ei loetud usaldatavaks. Sel teel suutis valitsus kasutada mässutõrje operatsioonides rohkemal või vähemal määral üksusi kõigist maaväe diviisidest (Holliday 2013b: 12, 14).

Valitsusvägedel ei olnud 2011. a probleeme linnade ja asulate puhasta-

ARHIIV

mise ja enda käes hoidmisega. Halvasti organiseeritud ja relvastatud mässuliste üksused ei suutnud regulaarvägedele osutada märkimisväärset vastupanu.

Pärast mässuliste väljatõrjumist lahkusid ka valitsusväed linnadest ja asulatest.

2012. a algusest hakkasid Süüria vägede kaotused aga suurenema ning siis hakati järjest enam rakendama mässuliste hõivatud linnaosade vallutamisel kaudtuld.

Esimene niisugune rünnak toimus Zabadanis ning juba märtsis 2012 vallutati Homs pärast kuu aega kestnud suur­ tükituld. Samuti hakkas Süüria väejuhatus linnadesse nende hoidmiseks jätma ustavaid üksusi. See võimaldas küll suuremate probleemideta hoida nt Homsi, kuid Süüria armee sõjaeelsest paigutusest (kaart 2) tulenev lojaalsete vägede vähesus Põhja-Süürias viis järjestikuste kaotusteni (Holliday 2013b: 15-16).

Ajaloolist kogemust ning eeltoodud probleeme ja piiranguid arvestades võis oodata poolsõjaväeliste formeeringute esilekerkimist al-Assadi leeris, mis ka aset leidis. Süüria juhtkonda toetavad kodusõjas kaks struktuuri. Shabiha on al-Assadi suguvõsale ustav kriminaalse taustaga ühendus, millel on kuni 10 000 liiget (Starr, S. 2012. Shabiha Militias and the Destruction of Syria.

CTC Sentinel, 5 (11-12), 12-17). Jaysh al-Sha’bi ridades oli 2011. a 100 000 liiget, kes kuulusid peamiselt etniliste ja usuliste vähemuste (sh druuside ja kristlaste) hulka. Jaysh al-Sha’bi baasil tekkisid esialgu rahvakomiteed, mis on tegelikult valitsuse poolt relvastatud

Varasema mässutõrje kogemuse rakendamine paistis 2012. a alguses andvat positiivseid tulemusi. Hoolimata mässuliste tugevnevast vastupanust suudeti Süüria armee tulejõud maksma panna ja olulisi linnu kontrollida. Aasta teises kvartalis aga hakkasid sündmused liikuma uues suunas. Kaudtule rakendamise ja linnade halastamatu purustamise tõttu lahkusid elanikud massiliselt, muutusid vaenulikuks ning mäss levis uutele aladele. Erinevalt 1980. aastatest ei suutnud Bashar al-Assadi väed mässu isoleerida ja seejärel maha suruda, vaid pigem aitasid kaasa selle levikule. Vägede nappus riigi põhjaosas (kaart 2) muutis kaudtule kasutamise seal eriti sagedaseks ja mässutõrje strateegia asendus sisuliselt elanikkonna kollektiivse karistamise ja pagendamisega.

Niimoodi hoiti terveid linnaosi pantvangis ja sunniti mässulisi hoiduma aktiivsetest rünnakutest. Mässulised teadsid, et vastuseks nende rünnakutele hakkavad valitsusväed tulistama elanikke, kelle abistamiseks polnud mässulistel vahendeid. Damaskuses jõudis asi 2012. a sügisel lausa nii kaugele, et valitsus lammutas sihilikult terveid kvartaleid sundimaks elanikkonda linnast põgenema. Poolsõjaväelised struktuurid andsid hukkamiste ja röövimistega ka oma panuse elanikkonna pagendamisse. Süüria õhuväge kasutati elanikkonna ründamiseks seal, kus suurtükiväge oli ebapiisavalt. Löögid pagaritöökodade pihta, ebatäpsete, kuid väga purustavate improviseeritud pommide kasutamine jms terroriseeris tsiviilelanikke ja sundis neid oma kodusid maha jätma.

Detsembris 2012 alanud raketirünnakud mässuliste alade vastu taotlesid sama eesmärki ja vähendasid tegelikult koormust õhuväele, kelle vastu mässulised suutsid 2012. a sügisel järjest tõhusamalt võidelda. (Holliday 2013b: 19–25.) Seega saavutas Bashar al-Assad olukorra, kus riigi elanikkond jagunes üha selgemini mässuliste ja valitsuse toetajateks, põgenikud muutsid mässuliste alad raskemini hallatavaks ning valitsuse kontrolli all olevatel aladel vähenes vaenuliku elanikkonna hulk.

45

Samal ajal pidi Süüria valitsus riigi põhjaosas paratamatult mässulistele loovutama territooriumit ning seisma silmitsi oma vägede süveneva kurnatuse ja suurenevate kaotustega. Valitsusväed kaotasid 2012. a lõpuks üle 50% sõja alguses kasutada olnud 60 000 – 70 000 sõjaväelasest (7600 surnutena ja 35 000 haavatutena). Selline olukord seadis ohtu režiimi edasikestmise ning eeldas kiirete meetmete rakendamist.

Iraani ja Hezbollah’ abiga anti 50 000 – 60 000 rahvakomiteede võitlejale 40-päevane sõjaline väljaõpe (sh linnalahinguteks) ja parem relvastus.

Organisatsioon nimetati ümber rahvakaitseväeks ning sisuliselt liideti sõjaväega. Sel viisil taastati valitsusvägede arvukus (kuid mitte kvaliteet) ja loodi eeldused aprillis-mais toimunud piiratud vastupealetungideks (Holliday 2013b: 28; Sly, L. 12.05.2013. Assad forces gaining ground in Syria. The Was­ hington Post; NBCNews 20.05.2013. In Syria, ’winning’ is a relative term).

Viimastel hinnangutel keskendub Süüria juhtkond nüüd eelkõige strateegiliste ühendusteede ja asustatud punktide enda käes hoidmisele ega püüa kõiki kaotatud alasid tagasi vallutada.

Al-Assadi väed püüavad hoida enda käes eelkõige Süüria kõige linnastunumat piirkonda, mis ulatub Ţarţūsist ja Latakiast Damaskuseni, ning kontrollida Liibanoni viivaid ühendusteid.

Muutunud prioriteedid võimaldavad säästa jõudu, millele aitab samuti kaasa Hezbollah’ võitlejate ja Iraani sõjaväelaste suurem roll sõjategevuses. See on olnud eriti nähtav viimastel nädalatel Liibanoni piiril Al-Qusayri piirkonnas toimunud lahingutes (Sly 2013; Gearan, A. 21.05.2013. Iranian soldiers fighting for Assad in Syria, says State Department official. The Washington Post).

Massihävitusrelvad

Konflikti käigus on Süüria juhtkond olnud sunnitud kasutama mässuliste vastu võimalikult lojaalseid ja komplekteeritud üksusi, mistõttu on lahingutegevuses osalenud vaid 60 000 – 70 000 Süüria sõjaväelast.

hirmutamisele ja teiselt poolt selle piiri kompamisele, mille ületamine paneb lääneriigid sõjaliselt sekkuma. Mässuliste puhul võib keemiarelva/kemikaalide kasutamise ajendiks olla suutmatus toime tulla valitsusvägede tehnilise üleolekuga ning ka soov kätte maksta arvukate tsiviilohvrite eest. Seni pole lääneriigid tahtnud astuda otsustavaid sõjalisi samme Süüria suhtes, vaid on pigem püüdnud hankida täiendavaid ja ümberlükkamatuid tõendeid keemia­ relvade kasutamise kohta.

Kokkuvõte Süüria konflikt on kujunenud välisosalusega kodusõjaks, mille käiku määrab suures osas sõdivaid pooli toetavate riikide tegevus. Saudi Araabia, Katar, Türgi ja lääneriigid toetavad mässulisi ning Iraan, Vene föderatsioon ja Hezbollah Bashar al-Assadi valitsust.

2011. a jooksul domineeris lahinguväljal selgelt Süüria armee, kuid 2012. aastal tugevnesid ja organiseerusid mässulised märkimisväärselt. Selle tõttu kujunes al-Assadi jaoks aasta lõpuks välja kriitiline olukord. Samasse ajavahemikku langevad esimesed raketilöögid ning teated ettevalmistustest keemiarelva kasutamiseks. 2013. a kevadel ilmselt kasutatigi keemiarelva väikeses ulatuses, Süüria valitsus muutis strateegiat ja tegi piiratud vastupealetunge.

Nüüdseks on al-Assad oma positsioone kindlustanud ning mässulised vajavad toetajatelt valitsusvägede vastu­ panu murdmiseks tõhusamat abi. Lääneriigid aga ei taha mõjusamaid relvi tarnida kartuses, et need satuvad JaN-i või Al Qaeda kätte. Samuti on järjest rohkem senini Süüria mässulisi toetanud riike hakanud Al Qaeda esilekerkimise järgselt hakanud kahtlema toetuse jätkamise otstarbekuses.

Mässuliste poolel on JaN kui kõige distsiplineerituma ja võitlusvõimelise üksuse prestiiž pidevalt kasvanud ja viimastel andmetel liituvad temaga järjest uued VSA võitlejad ja isegi terved üksused (Mahmood, M., & Black, I. 08.05.2013. Free Syrian Army rebels defect to Islamist group Jabhat al-Nusra.

The Guardian).

Rahvakaitseväe liitmine Süüria relvajõududega on muutnud ka armee rohkem poolsõjaväeliseks organisatsiooniks. Niisugused muutused on kurjakuulutavad, sest konflikti kujunemine ususõjaks võib kaasa tuua vägivalla kasvu tsiviilelanikkonna kallal ning võitlus võib kanduda naaberriikidesse.

Sõdur NR 3 (72) 2013

Ekspertide hinnangul on Süürial üks maailma suuremaid keemiarelva arsenale, mis sisaldab sariini, ipriiti ja VX-gaasi (NTI 04.2013. Syria. Chemical. www. nti.org/country-profiles/syria/chemical).

Esimesed teated, mis viitasid Süüria juhtkonna ettevalmistustele keemiarelva kasutamiseks, avaldati 2012. a detsembri alguses (Spencer, R. 03.12.2012.

Syria regime ‘mixing chemicals to make sarin gas’: report. The Daily Telegraph).

Siis teatas anonüümseks jäänud USA ametnik, et Süürias alustati ettevalmistusi sariini valmistamiseks. Ajaliselt langes selle teate ilmumine kokku Süüria

vägede võitlusvõime languse ning mässuliste surve tugevnemisega. Järgnenud hoiatustele lääneriikidest vastas Süüria juhtkond taas kinnitustega, et neid relvi ei kasutata kunagi oma kodanike vastu.

Pisut rohkem kui nädal hiljem alustas Süüria aga raketilööke mässuliste pihta, kusjuures kasutatud raketid olid võimelised kandma keemiarelvaga täidetud lõhkepäid. Selline tegevus langes hästi kokku al-Assadi strateegiaga elanikkonna hirmutamiseks, isegi kui keemiarelva ei kasutatud.

17. jaanuaril teatas USA administratsioon, et tema käsutuses on tõendeid meeleavalduste hajutamiseks kasutatava gaasi rakendamisest sõjategevuses, millele märtsis järgnes teade mingi kemikaali kasutamisest raketirünnakus Aleppo juures. Siis hukkus 25 inimest (CNN 20.03.2013. Months of war­ nings, speculation swirl around Syria’s chemical weapons). Järgnesid teated keemiarelva kasutamisest 24. märtsil Dar‘ās, 13. aprillil Sheikh Maqsoodi ümbruses ja 29. aprillil Saraqebis (BBC 17.05.2013. Syria chemical weapons al­ legations). USA kaitseminister Hagel teatas 25.04.2013, et USA on „üsna kindel” selles, et Süüria režiim on kasutanud mässuliste vastu piiratud koguses keemiarelva (BBC 25.04.2013. US has ’some confidence’ Syria used chemical weapons) ning samasuguseid süüdistusi esitasid ka Suurbritannia, Prantsusmaa ja Iisrael (Entous, A., Mitnick, J., & Fid­ ler, S. 23.04.2013. Syria Used Chemical Arms, Israel Says. The Wall Street Jour­ nal). Samas on Süürias inimõiguste rikkumisi uuriva ÜRO komisjoni uurija Carla Del Ponte sõnul viiteid ka sellele, et mässulised on kasutanud sariini (BBC 06.05.2013. UN’s Del Ponte says evidence Syria rebels ’used sarin’).

Kui teated Süüria võimude keemiarelva kasutamisest osutuvad tõeks, viitab nende piiratud ja valikuline kasutamine ühelt poolt mässuliste jätkuvale

46

ülevaade

Läänemerelt Punasele merele – Eesti kogemus piraaditõrjeoperatsioonil 17. mail jõudis koju järjekorras viies mereväe laevakaitse­ meeskond, kes ühtlasi lõpetas Eesti 2010. aastal alanud osaluse Euroopa Liidu piraatlusevastasel missioonil Atalanta.

M

Sõdur NR 3 (72) 2013

ereväe jaoks ei ole rahvusvahelistes üksustes osalemises midagi uut. Esimese kaitseväe üksusena täitis Admiral Pitka NATO miinitõrjegrupi staabi- ja toetuslaeva ülesandeid 2005. aastal – vaid aasta pärast Eesti liitumist NATO-ga.

Veel varasemast ajast oli mereväel ette näidata pidev rahvusvaheline koostöö miinitõrje vallas alates 1994. aastast Eestis läbi viidud rahvusvaheliste miinitõrjeoperatsioonide näol.

Pikas miinitõrjele keskendunud ettevõtmiste reas oli laevakaitsemeeskond uus võimekus, mis tähendas senisest erinevaid koostöömeetodeid, ettevalmistust ja keskkonda.

Kui seni oli mereväge rahvusvahelistes üksustes esindanud laevad, mil oma kindlaks määratud teenistuse korraldus ja ülesanded, siis kümneliikmelise meeskonna liidendamine suurema üksusega tähendas palju tihedamat integratsiooni laeva meeskonnaga, kelle alluvuses teenima asuti.

Lisaks meeskondadele andis osalus sellises koosluses tööd juristidele õigusliku raamistiku kindlaks määramisel, plaanijatele ja logistikutele. Kaitse- ja välisministeeriumi juristid seisid silmitsi ülesandega sõlmida lepingud riikidega, kelle lipu all sõitvaid laevu eskorditi.

Samuti oli Aafrika rannikul korraldatav missioon logistikute proovi­kivi – oma sõjaväebaas on Djiboutis vaid Prantsusmaal. Logistilise baasi olemasolu seadis omakorda piirangud relvade ja laskemoona ning muu varustuse missioonipiirkonda toimetamisele.

Ingrid Mühling kaptenmajor

Eesti commando’de ainulaadne panus ATALANTA-sse Operatsioonil Atalanta oli Eesti meeskond ainuke teisest rahvusest üksus, mis oli liidendatud teise riigi – Prantsuse või Saksamaa – laevaga. Esimestele meeskondadele tähendas see koostöösidemete loomist nullist, samuti arvestamist, et laeval käib teenistus ikka prantsuse või saksa keeles.

Saksa ja Prantsuse merevägi kasutavad laevakaitsemeeskondadest rääkides erinevat terminoloogiat. Saksa mereväes on kasutusel kolme liiki meeskonnad – laevakaitsemeeskonnad, kes eskordivad humanitaarabilaevu, pardumismeeskonnad, kes aluseid kontrollivad, ning sõjaväepolitsei meeskonnad, kes menetlevad kinni peetud isikute juhtumeid.

Prantslastel on laevakaitsemeeskonnad ja eripardumismeeskonnad. Erinev on ka riikide arusaam nende suutlikkusest.

Eesti laevakaitsemeeskondadesse värvati nii varasema missioonikogemusega kaitseväelasi kui ka värskelt ajateenistuse lõpetanuid. Meeskondade ettevalmistuseks oli kolme kuu pikkune

laevakaitsemeeskonna kursus, mis hõlmas lisaks relvaõppe värskendamisele väikeüksuste ja sõjaväepolitsei taktikat, pardumist helikopterilt ja aluselt, isikute kinni pidamist ja eskorti.

Täiel määral sai õpitut praktikas kasutada mõni üksus. Arvestades, et ettevalmistus oli kõigil üksustel ühtlase tasemega, sõltus reaalsetel operatsioonidel osalemine eelkõige paljude tegurite koosmõjust.

Järjekorras teise laevakaitsemeeskonna ülema, nüüdseks reservi suundunud leitnant Ivari Sarapuu sõnul korraldas Eesti meeskond Prantsuse fregatil Courbet esmalt põhjaliku oma oskuste ja võimekuste tutvustuse, kuna prantsuse meeskonna jaoks oli Eesti üksus üsna tundmatu suurus. „Tegime oma väljaõppeperioodist presentatsiooni videoklipi ning näidetega praktilistest harjutustest, et demonstreerida meie protseduuride võrreldavust prantslaste omadega. Näitasime nii pardumisoskusi kui ka laeva läbiotsimise ning piraatide kinni­pidamise harjutusi. See tõestas, et meie väljaõppe tase oli võrreldav prantslaste Commando’de ehk eripardumistiimidega. Viimane asjaolu võimaldas meil osaleda koos Commando’dega luureoperatsioonil piraadilaagrite lähedale,” kirjeldas Sarapuu. Näiteks on Prantsuse laevadel tavalaevakaitsemeeskonnad kokku pandud sama laevameeskonna liikmetest, kelle põhitöö oli hoopis midagi muud.

Commando’d aga seevastu on tõsised eriüksused, kel on põhjalikum väljaõpe.

Sarapuu juhitud LKM-2 liikmed said oma rotatsiooni jooksul vahetu kogemuse nii laevakaitsest, pardumisoperatsioonidest, piraatide kinnipidamisest kui ka luureoperatsioonidest piraadilaagritele. Möödunud sügisel aitas Saksa alusel Sachsen teeninud Eesti laevakaitse­meeskond kinni pidada piraate ja vabastada Iraani meremehi.

Mitme laevakaitsemeeskonna kirjel-

47

duste kohaselt on tänapäeva piraadid üldjuhul kõhetu kehaehitusega kohalikud isikud, kes asuvad nn „piraatluse toiduahela” alumises otsas ega ole laevade ründamiseks ülemäära peene varustusega. Kaitsemeeskonna olemasolu on laeva jaoks suur julgeolekugarantii ning võimalus, et seda laeva rünnatakse, väga väike.

Kui aastatel 2010-2011 olid piraatide rünnakud Somaalia ranniku lähistel hari­ punktis (EUNAVFOR-i andmetel vastavalt 174 ja 176 rünnakut aastas), siis 2012. aastal langes rünnakute arv juba 35-le. Sama tendentsi näitab ka röövitud aluste hulk ning katkestatud rünnakute arv.

Muutused jätavad Eesti eemale Kaubalaevu, mille pardal on laevakaitsemeeskond, üldjuhul ei rünnata.

N-ltn Ivari Sarapuu juhitud teine laevakaitsemeeskond teenis Prantsuse laevadel FS Nivose, FS Courbet ja FS Surcouf 2011. aasta aprillist oktoobrini.

12.05.2013 seisuga oli piraatide käes 2 laeva 54 meremehega 2009 2010 2011 2012 2013 Kaaperdatud 45 45 26 7 0 Rünnakud 120 131 148 23 2 Eesti laevakaitsemeeskonnad on 2010. aasta novembrist operatsioonil Atalanta osalenud 5 rotatsiooniga, kokku 715 missioonipäevaga. Koostöös Saksamaa ning Prantsusmaaga on oldud vastavalt kahel ning seitsmel sõjalaeval.

Meie laevakaitsemeeskonnad on toetanud Somaalia, Panama, Sierra Leone, Togo ja Filipiinide lipu all sõitnud laevu.

Operatsioonipiirkonnas on pardutud viiele piraatlusekahtlusega laevale ning osaletud 45 piraadi vahistamisel.

Somaalia riiklik olukord ei ole sugugi paranenud, siis piraatlus ootab oma järgmist õiget hetke, lootes, et turvameetmeid laevadel hakatakse nõrgendama, tuginedes statistikale. Rünnaku­üritused, mis ei kajastu statistikas ja siiski aktiivsed piraadilaagrid (mis nüüd on n-ö liikuvad

laagrid, kuna sellisel kombel on sõjalistel üksustel raskem neid tabada) viitavad kindlalt sellele, et kohe, kui hakatakse riskima ilma turvameeskondadeta sõita või vähendama sõjaliste üksuste kohalolu piirkonnas, tõuseb uuesti ka piraatlus ja selle edu,” kirjeldab Sarapuu.

Sõdur NR 3 (72) 2013

Üksjagu on rünnakud vähenenud ka tänu ennetavatele meetmetele. „Passiivsed meetodid ehk laevade füüsilised tõkked, näiteks okastraat, teevad pardumise raskemaks. Teine kõige mõjusam aspekt on relvastatud turvameeskondade kasutamine, mis on efektiivseim lokaalne kaitse. Rünnakuüritused ei ole kuhugi kadunud, kuid need lõpetatakse väga varajases staadiumis kohe, kui nad näevad turvameeskondade pardalolekut. Paljud intsidendid ei jõuagi avalikkuseni. Neist ei kanta ette, seega need ei kajastu ka statistikas,” kirjeldab Sarapuu.

Ka laevameeskonnad ja laevaomanikud oskavad nüüd palju tõhusamalt kaitsemeetmeid kasutada, alustades teravast vaatlusrutiinist, lõpetades raporteerimise ja abi kutsumise protseduuridega ning meeskonna kaitseks loodud Citadeli protseduuride rakendamisega.

Muutunud olud on muutnud ka Atalanta operatsiooni. Kui seni olid laeva­ kaitsemeeskonnad seotud konkreetse sõjalaevaga, siis nüüdsest on võetud suund autonoomsete laevakaitsemeeskondade kasutamisele, mis vabastab sõjalaevad meeskondade transpordist. See tähendab, et sõjalaev saab enam tegelda oma põhiülesannete – patrullimise, vaatluse, piraadilaagrite avastamisega. Meeskonnad tulevad sellisel juhul baasidest eskorditavatele laevadele.

Eesti jaoks tähendas taoline töökorraldus kaldal ootava meeskonna jaoks logistilise ja diplomaatilise toetuse korraldamist, mis selles maailma osas oleks keerukas ja kulukas. Seetõttu otsustas valitsus mai algul Eesti osaluse operatsioonil Atalanta lõpetada.

Kuigi statistika näitab rünnakute vähenemise märke, ei ole piraatlus Somaalia rannikult kuhugi kadunud. „Kuna

48

SÕJAKOOL

Väärt haridus ja auväärne amet kaitseväe ühendatud õppeasutustest Suvi toob Tartusse Riia mäele kaitseväe ühendatud õppeasutuste kõrgema sõjakooli vastuvõtukatsetele taas ärksamaid noori mehi ja neide, kes on otsustanud siduda oma elukutsevaliku tegevteenistusega kaitseväes. Sisseastumistingimused erinevad varasemate aastate omadest vähe, kuid just praegu on põhjust need üle rääkida.

O

Sõdur NR 3 (72) 2013

hvitseri elukutse valinu elu ei ole kindlasti igav.

Teenistus pakub rohkesti ületamist vajavaid proovikive. Ees ootavad õppused, missioonid ja staabitöö, mille käigus tuleb langetada hulgaliselt inimesi puudutavaid otsuseid ning nende eest ka vastutada. Vaadates tagasi oma praeguseks juba märkamatult 16 aasta pikkuseks kujunenud teenistusele, siis olen jätkuvalt kindel, et nooruspõlves tehtud otsus valida ohvitseri elukutse ning asuda õppima KVÜÕA kõrgemasse sõjakooli oli õige valik.

Tänavu augustis alustab kaitseväe ühendatud õppeasutuste kõrgemas sõja­koolis õpinguid rakenduskõrgharidusõppes järjekordne lend kadette, kes kolme aasta pärast täiendavad kaitseväe ohvitserkonda teotahteliste nooremleitnantidena. Avatav maaväe ohvitseride põhikursus on seekord 17., õhuväe põhi­ kursus viies ning mereväe põhikursus kolmas. Magistriõppes avatakse üheksas keskastmekursus ning aastane maaväe nooremohvitseride kursus avatakse neljandat korda.

KVÜÕA-s omandatud oskused, teadmised, hoiakud ning väljastatud diplom on hinnatud kvaliteedimärk, mis ei jää taseme poolest alla teistele kõrgkoolidele Eestis. Kindlasti on aga kõrgemas sõja­ koolis õppimisel teiste kõrgkoolidega võrreldes palju eeliseid.

Tooksin siinkohal esmajärjekorras välja meie õppurite motiveerituse. Kõik

Kalle Kõlli major KVÜÕA õppeosakond planeerimisjaoskonna ülem õppurina kõrgemas sõjakoolis 2. põhikursus 1998–2000 4. keskastmekursus 2008–2010

õppurid on õpingute alustamisel läbinud ajateenistuse ning seega on neil ajateenistuses kogetu põhjal päris hea ettekujutus valitud elukutsest ning nad mõistavad ohvitseri rolli väeosas. Et sõjaline väljaõpe eeldab suuresti meeskonnatööd, harjutamist rohkesti proovi­kive pakkuvates tingimustes, tekib kuni kolmeaastase õpinguaja jooksul kursusekaaslaste vahel tihe side ja ühtekuuluvustunne, mis kestab terve edasise teenistuse ning jätkub veel ka pärast seda.

Selle aasta algul vilistlaste ja tööandjate seas läbiviidud rahuloluuuringust selgub, et üksuste ülemad hindavad kõrgema sõjakooli lõpetajate väljaõppe kvaliteeti kõrgeks ning peavad nende väljaõpet hästi rakendatavaks. Eriti kõrgelt hindavad ülemad lõpetanute juures järgmisi omadusi: motivatsioon ja tegutsemistahe, oskus kasutada vajalikke IT-vahendeid ning arvutiprogramme, iseseisvust, tunnete juhtimist ja enesekontrolli ning võõrkeelteoskust.

Arenguruumi näevad ülemad aga isikkoosseisuga arvestamise ning tehnikaga seotud oskustes ning eelarve kujunemise ja selle kasutamist puudutavates valdkondades.

Kõik viis õppekava, millel õppetöö toimub, on huvitavad ja mitmekülgsed, neis on parajas tasakaalus sõjalised ja tsiviilained. See annab õppuritele laia silmaringi ja suurepärased eeldused hakkama saada erinevates olukordades, mida teenistus ja igapäevaelu pakub. Õppimine kõrgemas sõjakoolis pole ainult klassitundides loengute kuulamine ja väliharjutustel osalemine. Õppurid kuuluvad ka erinevatesse kooli otsustuskogudesse ning nende kaudu antakse oma panus kooli juhtimist ja korraldust puudutavatesse otsustesse. Lisaks KVÜÕA nõukogule ja selle alakomisjonidele tegutseb kõrgemas sõjakoolis kadetikogu ning eelmisel aastal alustas tegevust ka üliõpilasesindus. Lisaks õppetööle võtavad kadetid aktiivselt osa üliõpilaselust Tartus. Õppekava väliselt toimuvad tantsu-, etiketi- ja autojuhikursused. Olulisel kohal on sport, traditsioonid ja isamaaline kasvatus.

KVÜÕA on arenev KOOL KVÜÕA üks arengueesmärk on muutuda riigikaitsealaseks teaduskeskuseks.

Eelmisel aastal kinnitas KVÜÕA nõukogu kolm arendatavat teadusteemat: „Sõjanduse ja propaganda kommunikatiivsed seosed”, „Eesti sõjaajalugu maailma sõjanduse arengute kontekstis” ja „Sõdur, organisatsioon ja riik: põhiväärtuste ja juhtimisprintsiipide võrdlev analüüs nüüdisaegses demokraatlikus ühiskonnas ning sõjaväelises organisatsioonis (Eesti ja Saksamaa näitel)”.

Nimetatud teemad fokuseerivad koolis tehtava teadustöö põhisuunad.

KVÜÕA koosseisus on sõja- ja katastroofimeditsiinikeskus, mis koolitab lisaks kaitseväelastele veel ka Tallinna ja

49

2013. aasta õppekavad Rakenduskõrgharidusõppe õppekavad: sõjaline juhtimine maaväes sõjaline juhtimine õhuväes sõjaline juhtimine mereväes Õpe kestab kõigil rakenduskõrg­hariduse õppekavadel kolm aastat ning sisseastumiskatsetel võib kandideerida mitmele rakenduskõrgharidusõppe­kavale korraga.

Rakenduskõrghariduse õppekavale (põhikursus) võivad avaliku konkursiga kandideerida keskharidusega või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooniga Eesti kodanikud. Õppima asumise eeldus on tegevteenistusse astumine kaitseväes (v.a tegevväelane). Neil, kel ajateenistus läbimata, on võimalik sooritada sisseastumiskatsed käesoleval aastal ning katsete eduka läbimise korral alustada õpinguid pärast ajateenistust 2014. aasta augustis alustaval kursusel.

Rakenduskõrghariduse õppekavale kandideerijatele esitatavad nõuded: - keskharidus või sellele vastav välisriigi kvalifikatsioon - Eesti vabariigi kodakondsus - eesti keele oskus tasemel B2 - meessoost kandidaatidel täidetud ajateenistuskohustus, naissoost kandidaatidel läbitud vastav sõjaväeline väljaõpe kaitseväes või Kaitseliidus

Sisseastumiskatsed ja konkursitingimused rakenduskõrghariduse õppekaval õppima asumiseks Sooritatud eesti keele riigieksam, vene õppekeelega kooli lõpetanutel eesti keele oskus keeleoskustasemel B2. Kandidaa-

Magistriõppe õppekavale kandideerijatele esitatavad nõuded: - inglise keele oskus. Kandidaadil peab olema kehtiv NATO STANAG-i 6001 testi tulemus (soovituslikult tasemel 2222) - tegevväelasel riigisaladusele juurdepääsuluba tasemega „salajane” - sooritatud füüsiline test positiivsele tulemusele 2013. aasta kevadel

Sisseastumiskatsed ja konkursitingimused magistriõppe õppekaval õppima asumiseks Magistriõppekavale võivad avaliku konkursiga kandideerida kõik isikud, kes on omandanud kõrghariduse I astme sõjaväelise juhtimise erialal või sellele vastava hariduse, kellel on vähemalt kolmeaastane töökogemus magistriõppe õppekavale vastaval õppesuunal ning kes vastavad kaitseväeteenistuse seaduse § 83 lg 1 punktides 1–3 ja 5–8 nimetatud nõuetele. Õppima asumise eeldus on kaitseväe tegevteenistusse astumine (v.a tegevväelane). Magistriõpe kestab kaks aastat.

Sisseastumiskatsetel toimub magistriõppesse kandideerijatega kutsesobivusvestlus.

Põhikursusel (rakenduskõrgharidus) ja nooremohvitseride kursusel (täiendusõpe) õppides saab õppur palka, mis jääb vahemikku 600–700 eurot kuus.

Keskastmekursusel (magistriõpe) õppiva kuulaja palk on 1400 eurot kuus.

Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et igale kõrgema sõjakooli lõpetanule on tagatud teenistuskoht kaitseväes. Igal õppuril on tasuta koht ühiselamus ning õppetööks valikud vahendid ja varustus. Õppuritel on võimalik kasutada ühiselamus asuvat spordisaali ja siselasketiiru ning veeta aega kadetikasiinos. Õppehoones paiknevad lisaks klassiruumidele veel raamatukogu, söökla ja kohvik.

Maaväe nooremohvitseri kursuse kandidaatidele esitatavad nõuded: - Eesti vabariigi kodakondsus - omandatud kõrghariduse I aste - meessoost kandidaatidel täidetud ajateenistuskohustus, naissoost kandidaatidel läbitud vastav sõjaväeline väljaõpe kaitseväes või Kaitseliidus - tervislik seisund võimaldab täita teenistuskohustusi - füüsiline ettevalmistus võimaldab täita teenistuskohustusi - vanus kuni 35 eluaastat - valdab eesti keelt kaadriohvitserilt nõutaval keeleoskustasemel C1

Sisseastumiskatsed ja konkursitingimused maaväe nooremohvitseride kursusele õppima asumiseks Maaväe nooremohvitseride kursusele kandideerijad sooritavad sisseastumiskatsetel kutsesobivusvestluse ja füüsilise testi. Õppe kestus maaväe nooremohvitseride kursusel on üks aasta ja üks kuu.

Põhikursused ja maaväe noorem­ ohvitseride kursus alustavad õpinguid viie nädala pikkuse ühtlustamiskursusega, mis viiakse läbi välitingimustes ning selle eesmärk on ühtlustada õppurite sõjalise väljaõppe taset individuaalsete välioskuste kinnistamise ning põhiteadmiste ja -oskuste andmisega jalaväejao relvastusest ja taktikast. Ühtlasi antakse kursuse käigus hinnang õppuri meeskonnatöö- ja juhiomadustele ning tema potentsiaalile hilisemas kutsetöös sõjaväelise juhina toime tulla.

Täpsemat infot kaitseväe ühendatud õppeasutuste ja sisseastumiskatsete kohta saab kooli kodulehelt aadressil www.sojakool.ee.

Sisseastumiskatsed tänavu Sisseastumisdokumente saab esitada elektrooniliselt Eesti kõrgkoolide sisseastumise infosüsteemi www.sais.ee (SAIS) vahendusel ajavahemikul 25. juuni kuni 7. juuli 2013. Kui riiklikes registrites pole kandideerimiseks vajalikke andmeid, saab sisseastumisdokumente esitada isiklikult õppeasutusse (Tartu, Riia 12) ajavahemikul 25.–27. juuni 2013 kell 10–17.

Sisseastumiskatsed rakenduskõrghariduse ja magistriõppe õppekavale ning maaväe nooremohvitseride kursusele toimuvad ajavahemikul 23.–26. juuli 2013.

Sõdur NR 3 (72) 2013

Tartu tervishoiukõrgkoolide ning Tartu Ülikooli arstiteaduskonna tudengeid.

Tihedat koostööd tehakse veel ka Eesti lennuakadeemia ja Eesti mereakadeemiaga. Koolil on õppurite vahetusprogramm Austria Theresani sõjaväeakadeemiaga ning koostööprojekte Poola vabariigi riigikatseakadeemia ja õhuväeakadeemiaga. Meie õppurite lõpuja magistritööd on pälvinud preemiaid mitmel konkursil. Magistriõppe läbinutel on võimalik kaitseväe toetusel osaleda mõne tsiviilkõrgkooli doktoriõppes ning oma doktoritöö abil anda panus mõne kaitseväe jaoks prioriteetse valdkonna süsteemseks arendamiseks.

did, kellel nimetatud tase puudub, kirjutavad eesti keeles essee.

Sisseastumiskatsetel sooritavad rakenduskõrgharidusõppesse kandideerijad akadeemiliste võimete testi, füüsilise testi ja kutsesobivusvestluse.

Gümnaasiumi kuld- või hõbemedaliga lõpetanutel arvestatakse akadeemiliste võimete testi tulemuseks maksimumpunktid.

Sisseastumiskatsetel peavad nad sooritama füüsilise testi ja kutsesobivusvestluse.

50

ANALÜÜS

Riigikaitse moderniseerimiskatsed Eestis Teise maailmasõja eel Eesti Vabariigi jõupingutused riigikaitse moderniseerimiseks aastail 1938–1940. 1937. a „Riigikaitse moderniseerimise plaan” kui tegevuskava riigikaitse kaasajastamiseks.

A

Sõdur NR 3 (72) 2013

rtikkel on mõtteline järg sama autori arvamusloole „Kaitseväe nõrkused 1930-ndate lõpul”, mis ilmus ajakirjas Sõdur 2012. aasta detsembrinumbris (Nr 1 (69)). Kui nimetatud artiklis kirjeldati tolleaegsete põhiliste sõjalist heidutust tootvate faktorite abil kaitse­ väe üldist olukorda ja mahajäämust 1930. aastate lõpuks, siis see ülevaade keskendub jõupingutustele, mida Eesti riik võttis ette oma riigikaitse moderniseerimiseks veel vahetult enne Teist maailmasõda.

Nagu oli välja toodud eelmises artiklis, joonistus 1930-ndate teise poole kaitseväe tehnilisest varustatusest võrdlemisi pessimistlik üldpilt. Kui masside mobiliseerimise plaanid ning varustatus laskerelvadega tundusid olevat tasemel, siis tolleaegsete põhiliste sõjalist heidutust tootvate relvastusalaste faktorite osas oli mahajäämus ilmne – kuni mõne väe- ja relvaliigi marginaliseerumiseni välja (lennuvägi ja soomusväe relvaliik).

Hajutamaks sellist ehk liignegatiivset üldmuljet peab tunnistama, et toonast olukorda teadvustas kaitseväe juhtkond – 1930-ndate teisel poolel analüüsiti sõjavägede staabis tõsiselt meie relvastusalast üldseisu ja koostati sellealaseid märgukirju, see tegevus päädis 1937. a lõpul valminud riigikaitse moderniseerimise tegevusplaaniga.

Veel 12. jaanuariga 1937 on dateeritud kaitsevägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri salajane märgukiri riigivanemale, milles konstateeritakse, et sõjaväe varustuses on „võrdlemisi suured puudused” ning pannakse ette riigi võimalustele „enam-vähem vastav” miinimumprogramm relvastusalase olukorra parandamiseks. Programmi osadena nägi märgukiri ette: • lennuväe ja õhukaitse täiendamist; • tankitõrjerelvade ja nende laske-

Boris Püssa kolonelleitnant

moona ning vähemalt ühe rühma moodsate tankide hankimist; • jalaväe käsirelvade ja suurtükiväe laskemoona täiendamist; • merejõudude (eriti merekindluste) täiendamist; • gaasikaitse täiendamist; • sõjaväe osalist motoriseerimist ning kütte- ja määrdeainete taga­ vara soetamist; • hädatarvilike ehitiste püstitamist sõjaväeosade ja tagavarade paigutamiseks; • oma sõjatööstuse edasist arendamist.

Sellise miinimumprogrammi teostamise maksumuseks eeldati märgukirjas 35 000 000 krooni jagatuna viie aasta peale. Märgukiri on huvitav juba selle poolest, et sama aasta lõpuks sõjavägede staabis valminud riigikaitse moderniseerimise plaan kordas tegelikult selle märgukirja põhisõnumeid, detailiseerides ja põhjendades eri valdkondade relvastuse vajadusi ning konkretiseerides kuluartikleid.

Selle plaani ülevaatehinnang ja teostuse jälgimine on artikli põhiaines.

Riigikaitse moderniseerimise plaan 1937 Plaani oli koostanud sõjavägede staabi 1. (operatiiv)osakond – see oli täiesti salajane, neljas eksemplaris, selle oli kinnitanud kaitseväe juhataja 4. detsembril 1937 ning heaks kiitnud riigikaitse nõukogu. 1938. a algul kiitis selle heaks ka riigivanem ning see edastati vastava krediidi koostamiseks ja määramiseks (st ellurakendamiseks) sõjaministrile ja majandusministrile.

Plaanis oli kalkuleeritud vahendeid relvastuse moderniseerimiseks kokku

28 mln krooni eest. Realiseerimise ajaks nähti ette kuus aastat – 5 mln kr/a ja 3 mln kr viimasel aastal (eelarveaastad 1938/39–1943/44). Plaan sisaldas järgmisi kalkuleeritud kuluartikleid, mida võib pidada ka riigikaitse moderniseerimise põhisuundadeks: • tankid ja tankitõrjerelvad; • kaugelaskesuurtükid; • lennukid ja lennukitõrje kahurid; • kiir-mootortorpeedopaadid mereväele; • uus 305 mm soomustorn Naissaarele; • sidevarustuse täiendamine; • gaasikaitsevarustuse täiendamine; • õlide ja kütteainete tagavarade täiendamine; • piirikindlustuste väljaehitamine; • kasarmud jm ehitised.

Tankitõrje Plaani olukorrahinnang nägi igale brigaadile (plaani tegemise ajal kuus brigaadi) ette oma motoriseeritud TTkahurite kompanii. Lisaks selle peeti vajalikuks Narva rindele üht ja Petseri rindele kahte-kolme TT-kompaniid (ülemjuhataja või diviisijuhatuste käsutuses). Hinnanguline vajadus oli kokku seega 9-10 motoriseeritud TT-kahurite kompaniid (á 9 kahurit) – kokku 81–90 TT-kahurit (ilma tagavarakahuriteta).

Tankid Minimaalvajaduseks peeti kaht tankikompaniid üheaegseks manööverdamiseks kahel operatiivsuunal (kompaniid nähti vähima üksusena, mis kujutaks endast veel löögi- ja läbimurdejõudu).

Kompanii jaoks nähti ette 12 tanki – kaks tankirühma á 5 tanki pluss kompaniiülema tank ja varutank.

Plaani ettepanekute osa nägi miinimumvariandina ette tagada üheaegselt 40–50% vajalikust TT-kahurite arvust ning 40–50% vajalikust tankide arvust. Et 40 TT-kahurit olid juba varem tellitud, plaaniti tankitõrje ja tankide ühisvaldkonnas finantsid vaid 12 tanki hankimiseks ühele tankikompaniile (2,3 mln kr) pluss vahendid kahe TTkahurite kompanii motoriseerimiseks (0,7 mln kr) – kokku seega 3 mln kr.

51

nati aga 24 luure-koostöölennukit ja 24 hävituslennukit mõlema operatiivsuuna katmiseks pluss 18 hävituslennukit Tallinna kaitseks, 18 pommituslennukit ülemjuhataja käsutusse ning 6 torpeedo­ lennukit koostööks merejõududega – kõik kokku 90 sõjalennukit.

Et 1937/38. eelarveaasta nägi juba ette vahendid 10 hävitaja ja 4 kahemootorilise pommitaja hankimiseks, lisas plaan sellele vahendid 16 luure-koostöölennuki ja veel 4 pommitaja soetamiseks – 6 mln kr. Siia lisandus veel 1,5 mln kr Tallinna sõjalennuvälja ja selle töökodade ümberkorraldamiseks ning 0,6 mln kr uute lennuangaaride ehitamiseks.

Eestil jäi oma kiirmootortorpeedopaatide võime saavutamata, pildil on Itaalia torpeedopaat MAS Vahemerel. arhiiv

Lennukitõrje Olemasolev materjal võimaldas vaid piiratud ulatuses kaitsta Tallinna õhurünnakute eest. Samas hinnati koguvajadust Tallinna ning kahe operatiivsuuna üheaegseks katmiseks neljale 75 mm kahuripatareile, kümnele 37 mm kahuri­ patareile, seitsmele 20 mm kahuripatareile ning neljale helgiheitjate patareile.

1937/38. eelarveaasta nägi juba lennukitõrjeks ette 1,35 mln kr, millele plaani ettepanek lisas veel 4 mln kr.

Kokku taheti selle summa eest saada üks 75 mm motoriseeritud patarei, kolm 37 mm motoriseeritud patareid ja üks kohtkindel 37 mm patarei merekindlustele ning kaks helgiheitjate patareid.

Merevägi

Saksa 150 mm raske välihaubits m36.

Suurtükivägi Hinnanguliselt pidid relvastuses seisvad maailmasõjaeelsed välisuurtükid jääma edaspidigi kasutusele ning olemasolevatest suurtükiväe laskemoonatagavaradest jätkunuks üheks-kaheks sõjakuuks.

Vajalikuks peeti aga eriülesandelise kauge­laskesuurtükiväe loomist.

Plaani ettepanek nägi ette kahe 150– 155 mm motoriseeritud kaugelaske­ patarei (á 4 suurtükki patareis) soetamise kokku 4 mln kr eest.

Olemas olid 12 luure-koostöölennukit, millised hinnati kasutatavaks veel kuni 1940. a, misjärel nad tulnuks asendada uutega. Lennuväe koguvajaduseks hin-

Veel 12. jaanuariga 1937 on dateeritud kaitsevägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri salajane märgukiri riigivanemale, milles konstateeritakse, et sõjaväe varustuses on „võrdlemisi suured puudused” ning pannakse ette riigi võimalustele „enam-vähem vastav” miinimumprogramm relvastusalase olukorra parandamiseks.

Merekindlused Merekindlused olid relvastatud maailmasõjaeelsete materjaliga ning neis tehti pikemaajalist moderniseerimisprotsessi kahurite laskeandmete parandamiseks.

Plaan nägi ette uue 305 mm soomustorni ehitamise Naissaare keskele eesmärgiga tugevdada merekindluste tulesüsteemi Naissaare–Suurupi vahel ning pärast kõigi 305 mm kahurite moderniseerimist katta tulega kogu Soome lahte Tallinna–Porkkala joonel. Selleks nähti ette 1,5 mln kr.

Sõdur NR 3 (72) 2013

Lennuvägi

arhiiv

Merevägi koosnes kahest uuest allveelaevast, ühest piiratud võimekusega vanemast torpeedopaadist ning vananenud miini- ja vahilaevadest.

Plaan nägi ette 2,5 mln kr kulutamist kolme kiir-mootortorpeedopaadi soetamiseks, millised oleksid tegutsenud koostöös merekindlustega Tallinna kaitse tagamisel.

52

ANALÜÜS

Nr

Plaanitud tegevus

Summa kroonides

Realiseerimine

1.

Kahe TT-kahurite kompanii motoriseerimine

700 000

Pigem ei teostunud (Puuduvad andmed, et I ja II diviisi TT-kompaniid oleks 1940. a alguseks motoriseeritud veole üle läinud.)

2.

Tankide ost kavandatud tankikompaniile (12 tk)

2 300 000

Ei teostunud

3.

Suurtükkide ja sõidukite ost kahele uuele kaugelaskepatareile (8 tk)

4 000 000

Ei teostunud (1939. a algul telliti Saksamaalt Kruppi firmast moodsaid 150 mm haubitsaid 9 tk ning tellimuse täitmise tähtaeg oli november 1940 – see jäi muidugi täitmata.)

4.

Sõjalennukite ost (plaaniti 16 luure-koostöölennukit ja 4 pommitajat)

6 000 000

Ei teostunud (Inglismaa peatas alanud maailmasõja tõttu Eesti tellimuse täitmise (hävitajad Spitfire – 12 tk ja luure-koostöölennukid Lysander – 10 tk). Asendusena üritati tellida hävitajaid Saksamaalt (Me 109), kuid sealt lubati vaid luurekoostöölennukeid Henschel, mida telliti siis 12 tk ja millest 5 tk jõuti ka kätte saada, aga ilma relvastuse ja sidevarustuseta.)

5.

Lennukitõrje kahurite (75 mm ja 37 mm) ning helgiheitjate ost uutele patareidele

4 000 000

Teostus osaliselt (Lennukitõrje materjalosa telliti Saksamaalt 1939. aastaks isegi rohkem kui 5 000 000 kr eest, kuid kõik tarned pidid algama alles 1940. a kevadel. Enne juunipööret jõuti kätte saada vaid 75 mm õhutõrjekahurid (12 tk) ühes tulejuhtimisseadmetega, mistõttu vahevariandina võeti kasutusele hoopis relvakaupmeestelt konfiskeeritud 40 mm Boforsi kahurid (12 tk).)

6.

Lasnamäe sõjalennuvälja moderniseerimine

1 500 000

Teostus osaliselt (Ehitustöödega Lasnamäel alustati 1939. a.)

7.

Kiir-mootortorpeedopaatide ost (3 tk)

2 500 000

Ei teostunud

8.

305 mm soomustorni ehitamine Naissaarele

1 500 000

Ei teostunud

9.

Sidevarustuse täiendamine

624 000

Teostus osaliselt (1938. a telliti Inglismaalt 3 võimsat raadiojaama (sh ülemjuhataja 1 kW jaam) ning Saksamaalt 6 diviisi- ja 6 brigaadijaama, mis kõik ka kätte saadi.)

10.

Kahe diviisi sidekompanii motoriseerimine

126 000

Tehti ära (Memuaarkirjanduses leidub infokilde, kust võib järeldada, et sõja alates olid 22. territoriaalkorpuse sideüksused varustatud Eesti vabariigi aegsete sõidukitega.)

11.

Gaasikaitsevarustuse täiendamine

500 000

Andmeid pole

12.

Õlide ja kütteainete tagavarade täiendamine

500 000

Andmeid pole

13.

Piirikindlustuste väljaehitamine

1 250 000

Ei teostunud (Plaanitud kindlustustööd Narva jõe joonel taaskäivitati 1939. a (Petseri ruumis ei alustatudki). Pärast NSV Liidu sõjaväebaaside sissetoomise pakti allkirjastamist 28. septembril 1939 peatati aga kõik ehitustööd.)

14.

Irboska kasarmute kompleksi rajamine

1 500 000

Ei teostunud (Ehitust plaaniti alustada 1939. a septembris – puuduvad andmed, et seda oleks tehtud.)

15.

Uute ladude, garaažide ja lennuangaaride rajamine

1 000 000

Ei teostunud

Side

Sõdur NR 3 (72) 2013

Kaitseväe traatside varustust hinnati üldiselt rahuldavaks, raadioside oma aga väga mahajäänuks. Plaan määras sidevarustusele ¾ mln kr, mille eest pidi motoriseeritama kahe diviisi sidekompaniid ning hangitama sadakond kaasaegset raadiojaama.

Gaasikaitse Gaasikaitse varustuse seis lubas pakkuda gaasikaitset vaid piiratud ulatuses (sh

hinnati väeosade varustatust gaasitorbikute osas 64%).

Plaan andis gaasikaitse jaoks ½ mln kr, mille eest tuli muretseda puuduolevaid gaasitorbikuid ja nende kurnasid ning teatav hulk gaasikaitseülikondi.

Õlid ja kütteained Õlide ja kütteainete osas kaitseväel nimetamisväärseid tagavarasid tollal polnud (siia ei kuulunud auto-mootorbensiin, mille tagavarasid hoidsid Eesti oma õlitööstused).

Plaan nägi õlide ja kütteainete tagavarade soetamiseks ette ½ mln kr.

Piirikindlustused Plaani olukorrahinnang väitis, et Tallinna merekindlused olid tolleks ajaks meie ainsad fortifikatsiooniliselt ettevalmistatud kaitseehitised (peale mõne rohkem katseks ehitatud raudbetoon­ kaponiiri idapiiril).

Idapiiri kindlustustööde minimaalprogrammi tarvis sätestas plaani ette­ panekute osa 1,25 mln kr – sellest Narva

53

sillapea positsioon ja kaponiirid Narva jõe vasakul kaldal ¾ mln kr ning kindlustused Petserimaal ½ mln kr.

Kasarmud ja muud ehitised Sõjaväe hoonete ja ehitiste seisukord rahuldas kaitseväe vajadusi vaid osaliselt.

Plaan määras hädavajalikeks ehitustöödeks 2,5 mln kr – sh Irboska kasarmutele 1,5 mln kr, erinevatele ladudele-garaažidele 0,4 mln kr ning lennuväe angaaridele 0,6 mln kr (viimane kulunumber jooksis läbi juba lennuväe all).

Kavandatud kulude jagunemine väeliigiti Kui parema ülevaatlikkuse huvides ühendada kõik plaanis kavandatud kulutused kolme tollase väeliigi alla, siis on näha, et suurim oli õhuväe kuluosa, millele järgnesid maaväe ja mereväe summaarsed kuluosad. Sealjuures oli õhuväe kuluosast 2/3 vahetult lennundusega seotud ning 1/3 lennukitõrje valdkonnast. Õhuväe suurt kuluosa saab seletada vajadusega taastada tolleks ajaks marginaalseks taandunud õhuväe lennuvõimekus. Maaväe kuluosa all on aga mõneti tinglikult ka kogu kaitseväe huvides tehtavad side- ja gaasikaitseala kulutused.

Maaväe kuluosa: 11 500 000 kr (koos side- ja gaasikaitsevarustuse, piirikindlustuste, Irboska kasarmute ning ladude-garaažide kuludega); õhuväe kuluosa: 12 500 000 kr (koos suurema osaga õlide ja kütteainete kuludest ning lennuangaaride kuluga); mereväe kuluosa: 4 000 000 kr.

Plaani teostumise hinnang (1938–1940)

nud” raskehaubitsad. Mainida tuleb ka seda, et mitme kulutuse realiseerimise katkestas (või muutis võimatuks) ka N Liidu poolt meile pealesunnitud baaside lepingu sõlmimine – eelkõige piirikindlustuste rajamise ja ilmselt ka Tallinna merekindluste täiustamise.

Seos tänapäevaga 1937. a valminud riigikaitse moderniseerimise plaani puhul on mõneti üllatav selle mõtteliselt suur sarnasus 2012. a valminud riigikaitse arengukavaga: mõlemad dokumendid defineerivad algul riigikaitse ideaalvajadused põhiliste kaitsevaldkondade kaupa, arvestavad välja ideaalskeemi maksumuse ning siis asuvad vajadusi prioritiseerima, mää-

1937. a plaani elluviimine jäi järsult halvenenud rahvusvaheliste arengute kontekstis lootusetult hiljaks – aga loodetavasti siin nende kahe plaani omavaheline analoogia ka lõpeb.

ratledes väikeriigi rahakotile jõukohase minimaalselt hädavajaliku kulutuste ringi ning jaotavad plaanitud kulutused aastate lõikes kindla aja peale – sarnasus nende kahe dokumendi prioritiseeritud relvastushangete põhise loogika vahel on ilmne.

Kui 1937. a riigikaitse moderniseerimise plaani kutsus esile vajadus kaasajastada Esimene maailmasõja tasemele jäänud kaitseväe relvastust, siis 2012. a riigikaitse arengukava koostamise vajadus oli eelkõige terav tarvidus suurendada oluliselt kaitseväe vahetute lahinguvõimekuste spektrit. 1937. a plaani elluviimine jäi järsult halvenenud rahvusvaheliste arengute kontekstis lootusetult hiljaks – aga loodetavasti siin nende kahe plaani omavaheline analoogia ka lõpeb.

1937. a riigikaitse moderniseerimise plaan oli kahtlemata hea ja asjalik dokument, veelgi enam väärib tunnustust aga kiirus, millega suudeti käivitada mitu olulist relvahanget. Kahjuks lõppes meie aeg – ehk nagu on ühe samateemalise artikli lõpus öelnud Toe Nõmm: „ajalugu võib olla armutu” („Eesti relvad Teise maailmasõja eel”, Tehnikamaailm aug/2008).

Sõdur NR 3 (72) 2013

Plaani reaalset teostumist meie paaril viimasel iseseisvuseaastal on parim jälgida kommenteeritud tabeli abil. Nagu hästi näha, peatas Euroopas alanud sõjategevus enamiku riigikaitse plaaniga ettenähtud tegevustest – ehk siis 15 põhilisest plaanitud kulutusest tervelt 9 (60%) ei teostunud üldse. Mõni plaanitud tegevus tehti kas osaliselt ja/ või plaani olude sunnil improviseerides ning paari vähemolulise kuluartikli osas puudub ka ülevaade. Enam-vähem teostunuks võib pidada vaid I ja II diviisi side­kompaniide motoriseerimist.

Asja negatiivset külge suurendab eriti see, et mitmel puhul jõuti küll tellimusi vormistada ja ka summasid maksta hiljem siiski mitte midagi saades. Parim näide on meie Inglismaale „jäänud” sõjalennukid ning Saksamaale „jää-

Sellised Saksa luurelennukid Henschel Hs126 jõudsid Eestisse – relvastuse ja sidevahenditeta. arhiiv

54

TUTVUSTUS

Kaitsetööstus tuleb riigikaitsjale lähemale Eesti kaitsetööstuse liit koondab eestimaiseid ja rahvusvahelisi ettevõtteid, kes pakuvad sise- ja välisjulgeoleku tagamise toetuseks Eesti riigile oma tooteid, teenuseid ja arendusi.

O

lulise osa riigi sõjalisest võimsusest moodustab tema tööstuse võimekus, millest kaitsetööstus on kõige vahetumalt seotud riigikaitsega.

Alates 2009. aastast on Eesti ettevõtlikud inimesed koostöös riigiaparaadiga korrastanud ridu sihiga koondada oma energia arendamaks konkurentsivõimelist kodumaist kaitse­tööstust. Nüüdseks on loodud Eesti kaitsetööstuse liit, mis ühendab ligi 90 ettevõtet ja on riigi ametlik partner kaitse­ tööstuse arendamisel.

Liidu ridades tegutseb selle aktiivsema osana kaitsetööstuse klaster.

Et tagada globaliseerunud maailmas oma kaitsetööstuse konkurentsivõime, oleme otsinud meile vajalikke välismaiseid partnereid. Hulk väga tuntud rahvusvahelisi kaitsetööstusettevõtteid on nüüdseks astunud EKTL-i liikmeks.

Meie jaoks on ennekõike oluline nende abi tehnoloogiasiirdel, kodumaise ette­ võtluse kompetentsi kasvatamisel ja pääsul rahvusvahelisele turule. EKTL on sõlminud terve hulga koostööleppeid, millest vaieldamatult peamised on allkirjastatud kaitseministeeriumi ja siseministeeriumiga. EKTL esindab riiki NIAG-s (NATO Industrial Advisory Group). Loodud on sidemed meie partnerorganisatsioonidega välisriikides.

Koostöö kaitseväega

Sõdur NR 3 (72) 2013

Et edendada efektiivset ja eesmärgi­ pärast arendustööd kaitsetööstuses ja toetada arendust kaitseväes, on Eesti kaitsetööstuse liit sõlminud koostööleppe ka kaitseväega. Leppe peamine eesmärk on tagada meie kaitseväelastele parim võimalik relvastus, varustus ja teenused. Lisaks sellele on leppel oluline eesmärk kaasata kaitseväelased võimalikult laialt riigi jaoks oluli-

Alar Laneman brigaadikindral reservis kaitsejõudude peastaabi ülem 2002–2007

se võimekuse arendamisse. Kaitsevägi on kaitsetööstuse jaoks oluline partner eelkõige kaitsetööstuse toodangu ja teenuste lõpptarbijana. Sellest tulenevalt peab kaitseväelaste sõna olema toodete arendamise käigus määrava tähtsusega.

Katseid kodumaist kaitsetööstust taasluua on olnud ka varem. Kuigi neid on nimetatud ebaõnnestumiseks, kuuluvad nad siiski pigem kooliraha valdkonda, mis on andnud meile väärtuslikke kogemusi. Vaadates toimunut nüüdsete teadmiste pinnalt, tundub, et tollaste tulemuste põhjus oli süsteemse lähenemise puudumises. Kaitsetööstust kui riiklikku võimet saab luua ainult tervikliku lähenemise abil ja osana riigi­ kaitsest, mitte üksikettevõttena. Üks näide terviklikust lähenemisest ongi kaasata kaitseväelasi kui lõpptarbijaid.

Seda kinnitab kogemus – kaitsetööstuse arendamine sai suurema hoo sisse pärast otsust hakata arendama kaitsetööstust riigikaitse orgaanilise osana.

Hiljuti kaitseministri kinnitatud kaitsetööstuspoliitika muudab kaitsetööstuse väga selgelt riigikaitse lahutamatuks komponendiks.

Et tagada globaliseerunud maailmas oma kaitsetööstuse konkurentsivõime, oleme otsinud selleks meile vajalikke välismaiseid partnereid.

Praeguse kaitsetööstuse tähendus meie riigikaitsjale Esiteks peame tunnistama, et kõik see, mida ühe riigi kaitsevõime arendamiseks läheb vaja, on tunduvalt suurem, kui seda võimaldab Eesti kodumaise kaitsetööstuse praegune arengutase.

Eesti kaitsetööstuse võimalused jäävad praegu ilmselgelt maha meie liitlaste võimalustest, kellega meie sõdurid on sõjatandril võrdsed.

Kaitsetööstuse olukord Eestis sarnaneb kaitseväe rahvusvaheliste operatsioonide seisuga 1990-ndate keskpaigas.

Kui alustasime esimeste sammudega rahvusvahelistes sõjalistes operatsioonides, oli esimene operatsioon meie ohvitseride ja sõdurite osalus rahuvalves. Meie mahajäämus paljudest partneritest oli ilmne ja kogemuste puudus häiriv. Rahuvalve tähtsus riigi­kaitsele oli paljudele mõistetamatu. Küsiti – milleks rahuvalve, mis otseselt meie lahinguvõimet ei tõsta?

Ei mõistetud, et rahuvalve abil avame endale tee keerulisemate rahvusvaheliste operatsioonide ja sealt edasi ka tänapäevase sõjapidamise saladuste juurde. Vaadates meie riigikaitse meeste ja naiste praeguseid oskuseid ja nende tehtavaid operatsioone, ei kahtle enam keegi meie võitlejate vastavuses nüüdis­ aegse lahinguruumi nõuetele. Kui tee riigikaitse nullseisust NATO kõige olulisemate operatsioonides osalemiseni oli meile jõukohane, siis miks ei peaks olema meile jõukohane luua Eestis kaitsetööstus, mis oleks samaväärsel tasemel meie partnerite kaitsetööstusega ja võrdne partner meie kaitseväelastele.

Olles tee alguses, tuleb meil näha eesmärki, mitte lasta end heidutada esimeste sammude keerulisusest ja ees ootava töö rohkusest.

Eesti kaitsetööstus praegu Jätnud kõrvale teoreetiliselt võimaliku ja riigikaitse laiemad aspektid, vaatame praegu meie käsutuses olevaid olulisi kaitsetööstuse vahendeid ja nende kasulikke külgi.

55

Vahendid ja meetmed, mille kaudu need väljenduvad, on ennekõike koostöö lahinguväljalt saadud teadmiste edastamisel tööstusesse, koostöö varustusprogrammides, koostöö temaatilistes töögruppides, ühised kaitseväelaste ja töösturite osalemised näitustel, infopäevadel, messidel ja õppustel.

Lähemalt valdkondadest Kompetentsi saab kasvatada riigikaitse ja kaitsetööstuse vahelise koostööga varustuse arendamisel ennekõike varustusprogrammi meeskondades ja EKTL-i töögruppides. Otsene väljend on kaitseväe teadmiste kasv tehnoloogia võimalustest ja tööstuse poolel täp-

semalt mõista kaitseväelaste vajadusi tänapäevases sõjas. Mida selgemini suudab tööstus kaitseväe vajadusi täita, seda efektiivsem on meie sõdur ja seda turvalisem tema igapäevane teenistus.

Esimese näitena tooksin siinkohal Eesti ettevõtte Nordarmi arenduse kuulipilduja paigutamisel PASI soomukile ja luuremasinate arendamisel.

Kaudsema mõjuna võib nimetada meie kompetentsi kasvu hangete läbiviimises ja tehniliste tingimuste määratlemisel. Koostöö varustusprogrammides meie kaitseväelaste ja ettevõtjate vahel ei annab ainult vastastikku täiendavaid teadmisi ja aluse arendusteks, vaid ka parema lähtepositsiooni hangetele.

Järgmise sammuna peaks looma meie riigikaitsele sobivaimad tehnilised lahendused meile olulises valdkonnas, on see elektrooniline sõda, tankitõrje, õhutõrje. See võib tulla ka valdkonda, mis ei ole võib-olla esmatähtis, kuid kus lahendus on kõige lähemal.

Ressursside valdkonna puhul tuleb nimetada eelkõige vahendite ökonoomsemat kasutamist, aga mitte vähem olulisena võimalikult suure osa riigikaitsehangete raha n-ö riiki jätmist. Teiseks tahaks siin nimetada kaitsetööstuse pa-

nust mobilisatsiooniressursside ettevalmistamisel ja mobilisatsiooni toetamisel. Praegu osalevad EKTL-i ette­võtted juba vastaval õppusel. Vähem oluline ei ole ka mittesõjaliste funktsioonide täitmine tsiviilsektori abil vabastamaks kaitseväelased ennekõike sõjaliste funktsioonide paremaks täitmiseks.

Hea näide on soomukite hoolduse hange ja teiste transpordivahendite pargi hooldus.

Endiste sõjaväelaste kaasamine Kolmanda ja võib-olla pisut ootamatuna tahaks nimetada EKTL-i tegevuse sotsiaalset mõõdet. Inimesed kipuvad riigikaitses vahel jääma relvade ja tehnika varju, kuid väljaõppinud personal on meie kõige olulisem ressurss. Seda mitte üksnes oskuste ja teadmiste hoidjaina, vaid mis kõige tähtsam – kaitsetahte kandjaina. Kaitsetööstuse kaudu saavad inimesed anda oma panuse riigikaitsesse ka pärast teenistusest lahkumist. Seetõttu näemegi sotsiaalses plaanis kaitsetööstust kui teenistusest lahkujate tsiviilellu tagasipöördumise võimaldajat.

Otseses riigikaitses oma panuse andnud kaitseväelaste kogemused ja teadmised leiaksid selle kaudu parima rakenduse eelneva teenistusega lähedases valdkonnas kas kodumaal või partnerriigis. Rahvusvahelise kogemusega kaitse­ väelased teavad kindlasti vastavaid näiteid. Guardiani väitel on viimase 16 aasta jooksul (2012. aasta oktoobrikuu seisuga) leidnud 3500 Ühendkuningriigi vanemohvitseri ja ametnikku rakendust sealses kaitsetööstuses, sealhulgas aastatel 2011–2012 oli neid 231. Viimase valdkonna tähtsust tõstab asjaolu, et üldjuhul on personali lahkumised riigikaitsest vähem tähelepanu pälvivad ja nõrgemini ette valmistatud kui personali värbamine.

Kaitsetööstuse ettevõtted ja ettevõtted on siin potentsiaalselt olulised partnerid riigikaitse struktuuridele. EKTL oleks siin heal meelel valmis vahendama ja toetama kaitseväeteenistust lõpetavaid kaitseväelasi leidmaks rakendust tsiviilsfääris just kaitsetööstuses.

Oluline ei ole see, kus me praegu oleme. Oluline on see, mida me saame praegu teha selleks, et 10–20 aasta pärast ei ostaks me kõike tehniliselt keerulisemat ja riigikaitsele vajalikku kaugelt, vaid suudame valmistada seda olulisel määral ise ja meie riigikaitsele ja majandusele parimal vajalikul viisil.

Sõdur NR 3 (72) 2013

Meie ees on kodumaise kaitsetööstuse arendamisel kolm teed: kaitsetööstuse osalemine kaitseväe olemasoleva tehnika ja varustuse elutsükli toetuses, eesmärgiga luua tehniline alus ja kogemused, teiseks hangitava relvastuse, tehnika ja varustuse elutsükli toetuse baasi loomises osalemine ja kolmas tee on meie oma spetsiifiliste toodete või teenuste loomine ja nende viimine Eesti ja rahvusvahelisele turule.

Teise tee iseloomustava näitena võiks tuua kunagi saabuva käsirelvade vahetuse. Oluline on viis, kuidas valitud relv meile jõuab: kas ostame täies mahus tooted sisse või toodetakse osa neist siin. Või valmistatakse siin mingid detailid ja rajatakse koos sellega ka relvade hooldustöökojad vms. Kas see hange on lihtsalt ost või on tulemuseks osa tootmisbaasist ja jätkusuutlikust võimekusest kodumaal.

Majandusliku loogika alusel ja jätku­ suutlikkusele mõeldes peaksime olulist relvastust või tehnikat hankides küsima teisiti, kui me paljuski seni oleme harjunud – mitte mida ostame, vaid kuidas see hangitav võime Eestis luuakse. Esmase iseseisva riigikaitse jaoks oluliste võimete tarvis kriitilise varustuse ja tehnika hankimisel peaks esimese sammuna koos hangitava tehnika ja materjaliga rajama Eestis ka vajalike kompetentside ja tehnikaga hooldusbaasi. Edasised sammud võiks olla toote koosteprotsessis osalemine, komponentide tootmine oma turule tarnitavatele toodetele ja tootmine ning turustamine rahvusvahelisele turule iseseisvalt või koos rahvusvahelise partneriga.

Kui esimene ja teine tee on pigem tööstus- ja kogemusbaasi ettevalmistavad, siis kolmanda osas peab olema ambitsioon jõuda selleni, et nagu Skype’i tuntakse maailmas, nii tuntakse ka mingit relvasüsteemi, tehnilist platvormi või varustuselementi Eesti tootena.

Nende teede puhul on oluline märkida, et kodumaine elutsükli toetus ja tehniline tugi on ka selge otsese riigikaitselise tähtsusega ja seda ennekõike tarne- ja toimekindluse osas. Kriisi tingimustes ei pruugi meil olla tagatud välismaise tehnilise personali või strateegilise kauba nimistusse kuuluvate komponentide saabumine.

Rääkides mõjudest, on valdkonnad, mis juba praegu välja joonistuvad, järgnevad: kompetentsi kasv, ressursside otstarbekam kasutus, sotsiaalne aspekt.

Jaotus on tinglik, tegu on omavahel seotud valdkondade ja mõjuga.

56

TRADITSIOONID

Märgid barettidel kõnelevad tegevväelaste kuuluvusest Tänavune suvi toob kaitseväe vormikomplekti baretid.

Eesti tegevväelastel on suvel olnud tavavormi juurde valida kas jäiga rummuga vormimüts või ebapraktiline suvemüts, mida mõned sõbralikult ka pilotkaks kutsuvad. Veel sellel aastal kinnitatav uus vormikandmise eeskiri selgitab täpsemalt bareti kandmise ja kahekümne baretimärgi jaotamise korra Eesti maa- ja mereväes.

A

Sõdur NR 3 (72) 2013

rtikkel on kirjutatud kaitseministri määruse ootuses, millega kehtestatakse kaitse­ väe uue vormielemendina baretid ning koos sellega ka täiesti uued baretimärgid. Tuleb nentida, et arenguspiraal on teinud täisringi ning jõudnud tagasi sinna, kus olime aastaid tagasi. Koht on sama, kuid tase juba hoopis kõrgem.

Läänemere-äärsete maade kaitse­ vägedega võrreldes oleme praegu ainukesed, kel sellist peakatet vormide juures ei ole. Ka meie suured liitlased britid kasutavad barette (sh väga eriilmeliste baretimärkidega), rääkimata ameeriklastest, sakslastest ja prantslastest, kuid need on hoopis teised teemad oma ajalooliste aspektide ja juriidiliste situatsioonidega.

Kaitseministri allkirjastatava õigusaktiga on jõudmas lõpule ühe altpoolt tulnud algatuse elluviimise epopöa, millega tegid algust Scoutspataljoni võitlejad juba 2002. aastal. Autorile teadmata põhjustel tollel ajal baretti ega baretimärki pataljonile ei kinnitatud.

Ka sumbus 2004. aastal esitatud samasuguse pataljoni bareti kasutuselevõtu ettepanek. Barettide ja nende märkide loomine sai lõpliku hoo alles siis, kui „skautide” kolmandal katsel 2011. aastal liitus omapoolse baretisooviga luurepataljon ning teema arenes kogu kaitseväge puudutavaks. Artikli autorile on teada veel paar ülekaitseväelist barettide

Kalev Konso kaptenmajor reservis kaitseväe sümboolikanõukogu esimehe asetäitja

kasutuselevõtu katset, kuid jäägu need praegu ajalukku. Õigusaktidest rääkides peab mainima, et kuigi barett ei ole olnud aastaid vormikomplektide osa, ei ole see teema päris laualt maas olnud. Aastatel 1996–2007 kehtinud erinevate nimetustega vormikandmise eekirjades oli alati üks punkt, mille järgi oli võimalik välja anda ja kanda au- ja teenetebarette ning seda lausa väeosa tasemel. Mõnest sellisest näitest saab lugeda käesoleva artikli lõpus olevast väikesest ajaloolisest ülevaatest.

Bareti ja baretimärkide loomise lugu Tänapäevane barettide kasutusele võtmine ja baretimärkide loomine lükati ametlikult käima kaitseväe juhataja 09.02.2012 käskkirjaga nr 32, milles sätestati, et barettide värvid on eristatavad

väeliikidel ning mõnel keskalluvusega struktuuriüksusel ja orkestril. Sama käskkirjaga sai kaitseväe sümboolikanõukogu ülesande töötada välja kaitseväe struktuuriüksuste ja/või väeliikide jaoks baretimärgid, võttes arvesse väeliikidelt laekunud ettepanekuid.

Siinkohal väärib mainimist tõsiasi, et baretimärkide kujundamise käigus ei osutunud kõige suuremaks pähkliks märkide väljanägemine, vaid hoopis otsustamine, milline struktuur oma märgi üldse saab.

Juba mainitud käskkirja koostamise protsessis loobus õhuvägi bareti kasutuselevõtust ning jätkab edaspidigi tavavormi suvemütsi (nn pilotka) kandmist.

Sellest tulenevalt jäi sõelale, et baretimärkide saamise võimalus on maaväel ja mereväel.

Lähtudes nendest vähestest ülal­ nimetatud suunistest otsustas sümboolika­ nõukogu märkide kujundamisel võtta aluseks kaitseväe ülesehituse, kuid mitte kasutada põhimõtet, et märgid kujundatakse eraldi igale struktuuriüksusele. Ühe ja ainsa ülekaitseväelise baretimärgi loomise idee ei leidnud toetust ning sama saatus tabas ka keskalluvusega struktuuriüksusi katva ühtse baretimärgi loomise mõtet. Küll aga oli paljudele asjaosalistele vastuvõetav eristada maaväe relvaliike. Eraldi tuleb rõhutada, et juba protsessi alguses ei leidnud heakskiitu idee täiesti uut ja modernset kujundust välja töötada.

Eesti ajaloolise militaarsümboolika järjepideva edasikandumise säilitamiseks otsustati, et baretimärgid tehakse eraldi nendele auväärsetele väeüksustele, millised osalesid Vabadussõjas oma traditsiooniliste ja praegugi kasutatavate sümbolitega – Kuperjanovile, Kalevile ja Scoutspataljonile. Sellesse gruppi kvalifitseerus ka merevägi, kuid sellest pikemalt allpool.

Ajalooliste sümbolite kasutamine ja tänapäevaste eripäraste (sh uute süm-

57

Balti pataljoni Eesti kompanii võitlejad kandsid 1996. aastal Lätis Âdažis peetud rahvusvahelisel õppusel Baltic Challenge 1996 musti barette sinimustvalge kokardiga. ARHIIV

bolitega) keskalluvusega üksuste olemasolu dikteerisid seda, et kogu baretimärkide seeria ei tule üdini ühesuguses stiilis. Samas oli otstarbekas järgida ühtse kujundamise põhimõtet seal, kus võimalik, kasutades kaitseväes juba olemasolevat sümboolikat ning vältides ühtlasi täiesti uute sümbolite loomist.

Kaitseväe juhatajalt 2012. a oktoobris saadud suunisest lisandus baretimärk vahipataljonile, sest viimane on esindusfunktsioone täitev presidendi kaardivägi. Kaitseväe peastaabi baretimärgil kasutatav sümbolite valik leiti struktuuriüksuse lipult ja teenetemärgilt. Peastaabi hõbedasest baretimärgist, mis sümboliseerib ühtlasi sõjaväelist juhtimist, tuletati ka kaitseväe juhataja kuldne baretimärk. Kaitseväe logistikakeskusega kooskõlastati lahinguteeninduse relvaliigi baretimärgi kujundus, sest selleks sobis ülihästi edasiarendus kaitseväe logistikakeskuse sümbolist.

Luurepataljoni, sõjaväepolitsei ja erioperatsioonide üksuse märgid said ainsatena taustavärvi, sest nende üksuste puhul on värv visuaalse identiteedi ülioluline osa. Viimase aspekti tõttu nõustusid ka nimetatud struktuuride esindajad sellega, et nende baretimärgid pole ažuursed.

Mereväe esindajate seisukohad baretimärkide kujundamisel lähtusid eel-

Sõdur NR 3 (72) 2013

Baretimärkide kujundamisel lähtuti järgmistest visuaalsetest põhimõtetest: • märk peab olema lihtne, selge ja arusaadav ka rahvusvaheliselt ning järgima Euroopa traditsiooni; • märkidel olevad sümbolid peavad üksteisest eemalt vaadates eristuma; • siht ei ole väeosade käiseembleeme või rinnamärke täpselt kopeerida, kuid kasutada võib nendel leiduvaid sümboleid, kas minimaalse modifitseerimisega või ka identselt, kui põhisümbol peaks kujundamise käigus liialt moonduma; • märkidel on ühtne läbiv kujundusmotiiv (ovaalne kinnine tammepärg) ning riiklikku kuuluvust näitav tunnus,

kuid erandina on lubatud need ära jätta Vabadussõjas osalenud üksuste (sh mereväe) baretimärkidel.

Kujundustes tuli arvestada ka järgmiste tehniliste aspektidega: • märkidel peavad puuduma väljaulatuvad teravused; • märgid on reljeefsed ja ažuursed (õhulised ehk sisselõigetega), kui kujundamispõhimõtted ja olemasolev sümboolika seda võimaldavad; • klamberkinnituse jalgade asukohad (tagumisel küljel) peavad olema kõigil märkidel samas kohas ning sarnastel kaugustel; • märgi maksimaalne läbimõõt ei ületa 50 mm.

Baretimärkide kavandite tegemisel võeti arvesse enamik ettepanekutest, mis esitati struktuuriüksustest kaitseväe sümboolikanõukogule 2012. a juunist septembrini. Erisoove tuli palju ning kohati olid need ka üksteisele vastukäivad. Konsensuse saavutamiseks pidi nõukogu mõningaid ideid ka eirama.

58

TRADITSIOONID

Sõdur NR 3 (72) 2013

kõige traditsiooni jätkamise soovist, sest mereväes on alati olnud kasutusel kolm mütsimärki – ohvitseride, allohvitseride ja reakoosseisu jaoks. Sellest on tulenenud ka mereväe põhimõte, et kõikidel mereväe peakatetel kasutatakse traditsioonilist kujundust järgiva ja auastmete põhiliike eristavaid mütsimärke (sh baretimärke). Kuna ajateenijatele ei ole barettide kandmist ette nähtud, siis kujuneski nii, et ühtsest baretimärkide seeriast erineva kujundusega märke soovitakse teha mereväeohvitseridele ja -allohvitseridele. Sellest johtuvalt otsustati aktsepteerida olemasolevate mereväe mütsimärkide proportsionaalset vähendamist sobivas suuruses baretil kasutamiseks. Oluline on teada, et ka mereväe mütsimärkide kujundused ning nende eristumise traditsioonilised omapärad on suures osas püsinud muutumatutena alates Vabadussõjast.

See aspekt oli teatavasti baretimärkide kujundamisel üks oluline kontseptuaalne alus. Siinkohal tasub avalikustada ühe mereväelase väljendatud mõttekild, mida peaks ka tulevikus järgima – vanade traditsioonide jätkamisel on tähtis säilitada ühtne mõtteviis ja sümboolika muutmatuna püsimine pikema aja jooksul, sest uute kujundustega, kuid samaväärse sümboolika rohkus vormil ajab nii segadusse kui ka devalveerib.

Kõike eeltoodut järgides kujundati kaitseväe uued baretimärgid (piltidel) kahekümnele kaitseväe struktuuriosisele: kaitseväe juhataja, kaitseväe peastaap, jalaväe relvaliik, suurtükiväe relvaliik, pioneeri relvaliik, õhutõrje relvaliik, lahinguteeninduse (kuni 01.04.2013 lahinguteenindustoetuse) relvaliik, side relvaliik (eksisteerib alates 01.04.2013), kaitseväe ühendatud õppeasutused, luurepataljon, sõjaväepolitsei, kaitseväe erioperatsioonide üksus, Kuperjanovi pataljon, Kalev pataljon, Scoutspataljon, vahipataljon, mereväeohvitser, mereväeallohvitser, kaitseväe orkester ning praegu loomist ootav soomusüksus või soomusväe relvaliik.

Samas tuleb tõdeda, et käsitletav teema pole lukus ning vastavalt kaitseväe arengule võib baretimärke tulevikus lisanduda või mõne kasutamine ka lõppeda (näiteks struktuuriüksuste osas).

Kokkuvõtvalt saab lugeda heaks saavutuseks seda, et märkide seeria ei osutunud igavaks ega plassiks metallist kujundite reaks ning lisaks õiguslikule järjepidevusele sisaldab ka tänapäevast ehk taastatud kaitseväe ajalugu. Kuigi kujundamisel on kasutatud enamjaolt

Kaitseväe juhataja

Kaitseväe peastaap

Õhutõrje relvaliik

Lahinguteeninduse relvaliik

Sõjaväepolitsei

Kaitseväe erioperatsioonide üksus

Vahipataljon

Mereväe ohvitser

59

Suurtükiväe relvaliik

Pioneeri relvaliik

Side relvaliik

Kaitseväe ühendatud õppeasutused

Luurepataljon

Kuperjanovi pataljon

Kalevi pataljon

Scoutspataljon

Mereväe ohvitser

Kaitseväe orkester

Soomusväe relvaliik

Sõdur NR 3 (72) 2013

Jalaväe relvaliik

60

TRADITSIOONID

Kuperjanovi pataljoni kaaderkoos­ seisu kaheosaline baretimärk

Sisekaitse operatiivrügemendi eriteenistuse kompanii baretimärk

Riigikaitseakadeemia sisekaitse­ kadettide baretimärk

Lahingukooli (teenete)bareti kolme kõrgema järgu baretimärgid

juba kehtivat sümboolikat, tuleb tänapäevaste baretimärkide seeria autoriks lugeda kaitseväe sümboolikanõukogu liiget kapten Priit Rööpi. Märkide graafiline teostus ja ruumilised mudelid valmisid OÜ-s Sporrong. Nimetatud firma toodab ka kõik uued baretimärgid.

Kindlasti huvitab eelkõige just tegevväelasi see, et millist baretti ja märki ta kandma hakkab, sest võimalusi tekib mitu. Kõik uued märkide väljaandmist, kandmist, asendamist ja kinnitamist puudutavad nõuded kirjeldatakse täpsemalt uues väljatöötatavas vormikandmise eeskirjas, mis kehtestatakse ilmselt teisel poolaastal.

alates 1992. aasta augustist, kuid seda tegi ainult kaaderkoosseis. Nimetatud kaheosalist hõbedasest metallist märki (pildil Kuperjanovi kaadri märk 1995. aastani) kanti bareti vasakul küljel samaaegselt ees keskel oleva sinimustvalge kokardiga. Kuperjanovi pataljoni sümboli kasutamist sellisel kujul lubas väeosa ülem ning seda märki kanti kuni 1995. aastani, kui kasutusse võeti uuemat tüüpi tänapäevalgi kantavad oksüdeeritud vasest mütsimärgid.

Baretil kantud märke tehti näiteks ka Kalevi ja Viru pataljonides, kuid nende saamise võimalused olid väga piiritletud ning kogused seetõttu ka väikesearvulised. Selliseid märke kanti samuti vastava väeosa ülema loal.

Esimesed just baretil kandmiseks mõeldud märgid tehti ja anti välja lahingukoolis 1995. a. Nende kandmine oli otseselt seotud roheliste (teenete)barettide väljateenimisega (testid, katsed, õppeedukus, erisaavutused jne). Barett oli neljajärguline ning kolme kõrgemat järku väljendasid metallist kahekihilised baretimärgid (piltidel).

Balti pataljoni (BALTBAT, 1994– 2003) Eesti allüksustes kasutusel olnud mustal baretil kanti sinimustvalget kokardi. Alates 1998. aastast asendas seda tikitud baretimärk, mida kandis eelkõige Eesti kompanii (Estcoy/A-coy) isikkoosseis. Märk oli kujundatud Eesti rahvusvärvides modifikatsioonina BALTBAT-i vähendatud käiseembleemist. Just selle bareti kandmise traditsioonist said in-

Ajalugu kordub ehk midagi kollektsionääri varasalvest

Sõdur NR 3 (72) 2013

Barette on Eesti kaitsestruktuurides kantud varemgi. Staažikamad kaitseväelased mäletavad kindlasti laigulisest vormikangast õmmeldud välivormi barette, mida kanti aastatel 1992–1995. Kaitseväes eraldi baretimärke tollel ajal ei valmistatud.

Barettidel ning ühtlasi ka kõikidel teistel välivormimütsidel kanti esiosa keskel sinimustvalget emailitud mütsimärki (kokardi). Viimane oli kehtestatud kaitsejõudude peastaabi ülema 17.07.1992 käskkirjaga nr 105 („EV kaitsejõudude suvise välivormi ja sümboolika kandmise ajutine juhend”), kuid reaalselt kanti neid märke juba sama aasta kevadest.

Kuperjanovi pataljonis kanti ristatud säärekontidega pealuu kujutist baretil

BALTBAT-i Eesti kompanii baretimärk

nustust (vana nimetusega) Skautpataljoni võitlejad artikli alguses mainitud algatuse ellukutsumiseks.

Spetsiaalsete operatsioonide grupis (SOG, 1994–1999) olid kasutusel tumepunased baretid, mida anti välja eeskujuliku teenistuse ning spetsiifiliste oskuste eksami sooritamise eest. Sellel baretil kanti lahutamatu osana metallist baretimärki, mis oli kinnitatud kaitseväe juhataja 8. juuli 1998 käskkirjaga nr 294.

Mereväes kuulus aastatel 1994-1995 vormikomplektidesse samuti must (ja ka tumesinine) barett ning seda kandis peamiselt kaaderkoosseis. Barettidel kanti traditsioonilisi mereväeohvitseride ja -allohvitseride mütsimärke.

Kaitseväest erinevaid märke on kantud välivormibarettidel ka teistes kaitse­ struktuurides. Kaitseliidus on kantud ning mitmes malevas kantakse ka täna­ päeval baretil malevate ümmargusi mütsimärke.

Piirivalve reservkompaniis (19921993) oli kasutusel must barett eraldi metallist baretimärgiga (pildil) ning sisekaitse operatiivrügemendi (SOR, 1992–1997) eriteenistuse kompaniis oli kasutusel tikitud baretimärk (pildil), mis sarnanes kompanii käiseembleemiga.

Tinglikult võib siia nimistusse lisada ka riigikaitse akadeemia, sest kadetid, kes ei õppinud kaitsekolledžis, kandsid 1990-ndate keskel välivormi baretil akadeemia sümboliga erisugust bareti­ märki.

Ajalugu

61

Tsaari pagunitest nõukogude lõkmeteni Teise maailmasõja eelsete Eesti sõjaväe eraldusmärkide algus (1917/18) ja lõpp (1940) Esimese maailmasõja segadusest sündinud Eesti sõjaväe teekond oma eraldusmärkideni Vabadussõja eel ja ajal kulges katsetades ja leides. Tsaarivõimu ajal kinnistunud sümbolitekeele asendamine oma tunnustega oli osa omariikluse loomisest.

S

õjaväelast on viimastel aastasadadel partisanidest ja teistest relvakandjatest eristanud vormi kandmine.

Hierarhilises struktuuris on vaja ka ülemaid alluvatest eristada, lihtsaim viis seda teha on vormiriietele kinnitatud auastmeid näitavate eraldusmärkide põhjal.

Eesti oma sõjaväe puhul on huvitavad, aga üsna väheuuritud aeg meie sõjaväe algus ja lõpp enne Teist maailmasõda ehk: rahvusväeosad Vene imperaatorlike vägede koosseisus, Eesti sõjavägi ning Vabadussõja algus 1917-1918; Eesti sõjaväe lõpp ja Punaarmee 22. territoriaalne laskurkorpus 1940-1941.

Mõlemat aega iseloomustab senise süsteemi radikaalne lammutamine. Pagunite kandmise eest võis 1917. aastal maksta koguni eluga. Ka 1940.-1941. aastal tõi eelmise riigikorra aegsete kõrgemate sõjaväelaste eraldusmärkide kandmine enamikele kaasa repressioonid, paljud kaotasid elu.

Rahvusväeosad – eesti polgud, eesti diviis, Eesti sõjavägi

major

aga teostus alles pärast Veebruarirevolutsiooni. Nii rahvusliku eneseteadvuse tõus kui ka tsaariarmee lagunemise algus viisid püüdlusteni sõjaväes teenivad eestlased kodu kaitseks koondada. Huvi suudeti ärata Peeter Suure merekindluse juhtkonnas, aprillis saadi luba formeeritavad kindluspolgud komplekteerida eestlastega.

12.04.1917 andis 1. eesti polgu ülemaks kutsutud polkovnik Siegfried Pinding välja esimese päevakäsu. Poliitiliselt kuumas õhkkonnas andis sõja­minister Aleksander Kerenski 22.05.1917 ühelt poolt ametliku loa formeerida üks jalaväepolk eestlastest, samas aga tegi korralduse selle paigutamiseks väljapoole Tallinna. Päev enne polgu lahkumist Rakverre määrati polguülemaks polkovnik Aleksander Tõnisson. Rakveres ja Rakvere lähistel paiknes polk kuni 1917. a sügiseni, kui sakslased olid 1917. a augustis Riia vallutanud, viidi polk

Sõdur NR 3 (72) 2013

Veebruarirevolutsioon tõi kaasa muutused ka tsaariarmeesse mobiliseeritud eestlaste jaoks. Läti rahvusväeosad olid moodustatud juba 1915. a. Erinevatel põhjustel, aga olulises osas just läti kütte tabanud raskete kaotuste tõttu oli Eestis rahvusväeosade loomine küll jutuks,

Agur Benno

üle esmalt Volmarisse (Valmiera) Lätis ja siis Haapsallu. Haapsallu jäädi kuni laialisaatmiseni järgmise aasta kevadel.

Haapsalu aega jääb ka osalemine sõjategevuses – vastavalt rindeülema käsule viidi Muhu saarele polgu I ja II pataljon ning Colt-kuulipildujate komando, kellest seal suurem osa (16 ohvitseri ja 1582 sõdurit) sõjavangi langes. Ülejäänud üksuste ülevedu õnnestus polguülemal takistada. Saksa vägede saabumiseni sai 1. eesti polgu allüksustest ainuke sõjaväelise korra säilitanud väeosa, mis kaitses Haapsalu ümbrust taganevate Vene vägede rüüstamise eest.

Järk-järgult asutati suurel hulgal kodu­maale koonduvatest eestlastest veel teisi väeosi. 24.09.(07.10.)1917 saadi luba moodustada Tartus tagavarapataljon – 1. eesti polgu tagavarapataljoni ja Tartusse 174. jalaväepolku koondunud eestlastest sõduritest. Pataljoniülemaks määrati polkovnik Jaak Rosenbaum. Pataljonile valmistas palju probleeme samuti Tartus paiknenud bolševiseerunud läti tagavara-kütipolk.

Järgmise üksusena hakati Tallinnas moodustama veel üht jalaväepolku.

26.09.(09.10.)1917 alustas kapten Jaan Põrk pataljoni, mille esialgne nimi oli Tallinna eesti eraldipolk ja hiljem sai sellest 3. eesti polk, esimeste üksuste moodustamist. Polguülemaks oli esialgu polkovnik Ernst Põdder, hiljem staabi­kapten Peeter Kann. 2. eesti polgu formeerimist alustati esialgu Paides, hiljem läks polgu moodustamise põhiraskus üle Viljandisse ning asutamiskuupäevaks loetakse 21.11.(04.12.)1917.

Polgu III pataljon formeeriti Pärnus, IV pataljon jäi Paidesse. Polguülemaks sai polkovnik Johan Unt. Sama, 1917. aasta sügisel oli saadud ajutise valitsuse sõjaministri põhimõt-

62

ajalugu

Foto 2. Eesti üksuse jaoks kootud kangaga kaetud pagun.

Ajaloomuuseum AM 12067 TE 271

Foto 1. Eesti sõjaväelaste ülemkomitee kirjale lisatud ohvitseri ja sõduri ERA R 1703-1-6 l 2-3 õlaku joonised.

Sõdur NR 3 (72) 2013

teline nõusolek eesti diviisi asutamiseks. Oktoobripöörde järgses segaduses õnnestus kindralstaabi alampolkovnik Jaan Sootsil Põhjarinde juhataja kindral Novitski käskkirja projekti ära kasutades saada 06.(19.)12.1917 rinde tagavaravägede juhatajalt ametlik luba diviisi asutamiseks. Jaan Sootsist sai diviisi staabiülem, diviisiülemaks kutsuti kindralstaabi alampolkovnik Johan Laidoner, kes võttis diviisi juhtimise üle 23.12.1917 (05.01.1918).

Jätkus diviisi allüksuste moodustamine. Diviisiülema korraldusel alustati Rakveres 4. eesti polgu formeerimist.

Polguülemaks määrati kapten Hendrik Vahtramäe. 03.(16.)01.1918 andis diviisiülem korralduse 1. eesti suurtüki­ brigaadi moodustamseks Haapsalus.

Brigaadiülemaks määrati kindralstaabi alampolkovnik Andres Larka. 30.10.

(12.11.)1917 alustati Viljandis staabirittmeister Artur Stolzeni juhtimisel ratsapolgu formeerimist. Konflikti tõttu kohalike enamlastega oldi sunnitud tööd jätkama Tallinnas, polguülemaks määrati staabirittmeister Gustav Jonson.

1918. a veebruaris vallutasid Lätist ja Eesti saartelt lähtunud Saksa väed kogu Eesti mandriosa. Eesti vabariik kuulutati välja selle pealetungi ajal 24.02.1918.

Eesti rahvusväeosad lugesid end iseseisva erapooletu riigi sõjaväeks ega astunud sakslaste vastu välja. Esialgu aktsepteerisid sakslased Eesti sõjaväe olemasolu, sest seda oli neil teatud aja vältel vaja ka korra tagamiseks. See tõi endaga kaasa ka ümberkorraldused – diviisi staapi laiendati sõjavägede staabiks. Kuna diviisi juhtkond oli sunnitud Eestist lahkuma (Laidoner oli olnud vene armee rindestaabi luureohvitser, need aga kuu-

Foto 3. Eesti üksuse jaoks tsaariarmee omast ümber tehtud pagun.

Ajaloomuuseum AM 12067 TE 284

lusid sakslaste käsul vahistamisele), sai sõjavägede juhiks alampolkovnik Larka ja staabiülemaks kapten Nikolai Reek.

Tagavarapataljon saadeti laiali. Eesti sõjavägi koosnes seega 1918. a veebruari lõpus neljast jalaväepolgust, suurtükibrigaadist, ratsapolgust, inseneriroodust ja mereväeroodust. Moodustati ka varustus- ja sanitaarasutused, registreerimisbürood, kõrgem sõja­ kohus ja sõja­väe kontroll. Sakslastele siiski selline kooseksisteerimine ei sobinud, 20.03. andis 68. armeekorpuse ülem kindralleitnant von Seckendorff käsu eesti sõjaväe likvideerimiseks, seda tehti aprillikuu jooksul. Eesti sõjaväe varustuse võtsid üle sakslased.

Vormiriietus ja eraldusmärgid rahvusväeosades Et tegu oli tsaariarmee osaga, jäi üksustes kogu aja jooksul kasutusele Vene 1907. a mudeli vorm. Nii polgukomitees kui ka ohvitseride kogus arutati korduvalt eripärase vormi sisseviimist, kuid sellest loobuti oma eraldusmärkide kasuks. Lootust saada luba eripärasele vormile ei nähtud. Revolutsioonijärgselt ja eriti mõnes, rohkem enamlaste mõju alla sattunud üksuses (tagavarapataljon)

loobuti valdavalt pagunite kandmisest.

Juba veebruarist alates oli moes oma rahvusliku kuuluvuse rõhutamiseks vormil sinimustvalgeid linte kanda.

Veidi pikemalt on eraldusmärkide küsimust 1930. a valgustanud kolonelleitnant Oskar Kurvits, kes ka ise 1917. a lipnikuna 1. eesti polgus teenis. Tema sõnul kanti rahvusvärvides linte „kaunis laialdaselt”, lisaks katsid mõned sõdurid lindiga ka mütsimärgi. Peale selle hakati (tõenäoliselt Rakvere ajal) pagunitel kandma trafaretti – seda viimast „kaunis üldiselt (mõned üksused täielikult)”. Trafarett oli kas metallist või värviga pagunile kantud. Üksuse venekeelset nimetust tähistati kas „1Э” või lihtsalt numbriga 1.

Lisaks arutas vormikandmise küsimust Kurvitsa sõnul ohvitseride kogu, kes määras pagunite väliskuju – hõbedased pagunid mustade äärte ja siniste vahejoontega. Sõdurite pagunitest Kurvits ei räägi, küll aga sedastab, et „hiljem võeti 1. eesti polgu õlak tarvitusele eesti väeosades üldiselt, igal väeosal oli ainult oma number või eritunnus” (Oskar Kur­ vits. Eesti rahvusväeosade loomine 19171918: 1. eesti polk. I. Tallinn, 1930, lk 160).

Sellega kattub ja seda laiendab Eesti sõjaväelaste ülemkomitee kiri „I Eesti polgu – Tallinna iseseisva polgu –

ajalugu

Eesti Tagawara pataljoni Komiteele” 21.11.1917 (ERA R-1703-1-6 l 1-3). Kirjas antakse teada, et 16.11 koos olnud komisjoni otsus: „Ohwitseride pagunid peavad hõbedased olema, sinine /nagu Eesti lipu värvidel/ joon keskel, ääred mustad, tärnid kuldsed. Trahwarettideks on kõikidel ühine „E” täht, mille pääl polgu number 1, 2, 3, 4, kuna Tallinna Eesti polgul selle asemel „T” tuleb. Tähed on eesti keeles. /…/ Soldatite pagunid on sinised mustade äärte ja valgete trafarettidega, täppi pääl samasugune, nagu ohvitseridel”. Lisaks määrati, et lõkmed saavad olema mustad ja pükstel kantakse valget kanti. Kirjale on lisatud kaks värvilist joonist, ühel ohvitseri ja teisel sõduri õlak. Ohvitseriõlaku muster ja (erinevalt kirjapandust) venekeelne trafarett „ЭK” lubavad oletada, et tegu on Eesti ratsapolgu (vn k Эстонский кавалериискй полк) jaoks mõeldud pagunitega.

Õlakud ja trafaretid

Kantide ja keskjoonte süsteem muutus keerulisemaks: jalaväeohvitseride pagunitel pidi olema sinine kant ja sinine vahejoon, ratsaväes valge kant ja must vahejoon, suurtükiväes must kant ja punane vahejoon ning inseneriväes must kant ja sinine vahejoon.

tegutsenud eesti sõjaväes ning 1918. a novembris alanud Vabadussõjas kanti suuresti edasi Esimese maailmasõja ajal väljaantud vormiriietust ning eriti Vabadussõja alguses oli olulisematki teha kui pagunitele tähelepanu pöörata.

Tahaks eespoolviidatud raskustele vaatamata tuua näitena veel ühe filmiarhiivis säilitatava foto, mis dateeritud 1917. aastaga ja asukohaks märgitud Haapsalu. Fotol on näha, et mõni sõdur kannab tumeda kandiga pagunil trafaretina polgu numbrit 1, aga fotol kõige parempoolsema allohvitseri pagunil on numbri 1 all veel ladina tähed EP.

Eesti sõjavägi Nagu ülalpool osundatud, sai 1918. a veebruaris 1. eesti diviisist Eesti sõja­ vägi. Eesti sõjaväes mindi üle eesti keelele. Auastmete süsteem (ohvitseride, allohvitseride ja sõdurite, aga ka sõjaväeametnike ja -arstide) võeti üle tsaariarmeest, aga tõlgiti eesti keelde.

Nii ilmuvad esmakordselt polkovniku ja alampolkovniku asemel ooberst ja alam-ooberst.

Tsiviilauastmete tõlkimine pakub rohkem võimalusi – nii saab näiteks titulaarnõunikust (титулярныи советник) eestipärane nimenõunik või siis õuenõunikust hoovinõunik (надворныи советник). Eraldusmärkide ja vormi küsimust peeti ka siin väga oluliseks.

12.03.1918 andis Eesti sõjaväe ülem välja päevakäsu nr 6, mis reguleeris vormi ja eraldusmärkide kandmist. Ooberst Larka käsib: „Kõik väeteenijad, ohvitserid ja soldatid peavad vormi järele riides käima, pagunite ja tärniga /kokardega/”.

Viimased olid ohvitseridele ja alamväelastele erinevad, täpselt nagu see tsaariarmeeski oli olnud.

Määrati, et sõdurite pagunid tuleb õmmelda kaitsevärvi riidest ja varustada värvilise kandiga, mis peab olema jalaväes sinine, ratsaväes valge, suurtüki- ja inseneriväes must. Pagunitele kantakse valge värviga väeosade numbrid ning suurtüki- ja sapööriosadel vastavad trafaretid (ristatud suurtükitorud ja ristatud labidas ning kirka). Staabis teenivate alamväelaste pagun pidi olema lilla, valge kandiga.

Diviisi hospidalis teenivate sõdurite pagunikant pidi olema must ja pagunil trafareti asemel punane rist. Velskrid ja polgu laatsarettides teenivad sõdurid pidid kandma oma väeosa paguneid ja vasakul varrukal valgest kalevist 6 cm läbimõõduga ringi, mille keskel punase risti kujutis.

Sõdur NR 3 (72) 2013

Õlakute ja trafarettide kasutus oli kaasaegsete fotode järgi otsustades siiski ilmselt oluliselt kirjum. Eraldi tuleks vaadelda ohvitsere ja sõdureid. Allakirjutanul on siiani õnnestunud leida vaid üks foto ülaltoodud trafaretti kandvast ohvitserist – Oskar Kurvitsa raamatus on leheküljel 83 lipnik Eugen Otsmani foto, kes on tegelikult pildistatud juba ratsapolku üleviiduna ja pärast alamleitnandiks ülendamist. Enamasti on ohvitserid kas üldse ilma trafaretita või kannavad metallist polgu numbrit.

Eesti ajaloomuuseumi fondides on õnneks säilinud ka mitu näidet, mis vastavad ülaltoodud joonisele. Mitmel neist on näha, et ära on kasutatud juba olemasolevaid detaile ja neist koostatud tingimustele vastavad uued pagunid.

Nii on mitmel pagunil näha pealeõmmeldud vahejoon (просвет), mille alt on näha algset punast värvi sissekootud joon. Mõnel pagunil on tagaküljel säilinud ka valmistaja etikett: Д. Шацъ, Ревель, Глинянная ул. 6.

Eesti filmiarhiivis säilitatakse fotot, mis on dateeritud perioodi 1917-1918 ja kujutab 1. eesti polgu ratsaluurekomandot koos oma ülema leitnant Kippariga. Alamleitnant Gustav Kippar teenis 1. eesti polgus 11.07.1917–14.02.1918.

Huvitav on fotol ülema kõrval istuva allohvitseri ning esireas vasakul külitava sõduri õlakud, kus on selgelt näha suur ja tõenäoliselt metallist põimitud tähtedest trafarett „ЭП”. Lisaks kannavad äärmised külitavad mehed ilmselt valge

kesktriibu ja musta kandiga alamväelase paguneid nagu kirjeldatud allpool tagavarapataljoni ajaloost kirjutatud raamatus (Eduard Meos. Eesti tagava­ ra pataljon ja temaga ühenduses olevad sündmused 1917-1918. Tartu, Postimees 1928, lk 76). Trafaretiga mehe kõrval külitaval mehel on pagunil aga kitsama pikipaela puhul tõenäoliselt tegu luuraja (разведчик) kui erialaspetsialisti tunnusmärgiga. Sarnast piki­triipu kandsid ka suurtükiväes sihturid (наводчик).

Mõnevõrra teistsugune oli trafarett, mida kandsid paguneil 1. eesti polgu Colti kuulipildujate komando mehed.

Foto on tehtud lahkumisel Volmarisse septembris 1917. Ülalnimetatud Eduard Meose raamatust võib lugeda: „Eesti rahvusväeosade ohvitseride õlakud sarnanesid täpselt vene ohvitseride õlakutele: hõbedased, musta kandiga, keskel sinine joon; õlaku peal kuldtäpid, millede asetus sama kui vene ohvitseride õlakuil. Sõdurite õlakud sarnanesid ohvitseride omadele, kuid oli valgest kalevist, musta kandiga, keskel 1 cm laiune sinine joon. Aukraadide paelte asetus sama, mis vene sõdurite õlakuil”. Üldiselt sobib luurekomando fotoga, välja arvatud see, et pildil on tõenäoliselt paguni põhi sinine, kant must ja keskjoon valge. Selliseid paguneid on mõnel fotol ka näha. Oma olemuselt on nad keskjoone tõttu eksitavad ja sarnased ohvitseride pagunitega. Allpool näitena foto sõjamuuseumi kogudest. Valget pagunit kannab seisev parempoolne sõdur.

Siiski tuleb tõdeda, et üldiselt on tolleaegseid fotosid tulenevalt rahvusväeosade eksisteerimise lühikesest ajast vähe ja üldplaanis tehtud piltidest on detaile keeruline välja lugeda. Lisaks veel asjaolu, et mõlemal järgnevalt vaadeldaval ajal – Saksa okupatsiooni ajal

63

64

ajalugu

Foto 4. 1. eesti polgu ratsaluurekomando mehed koos ülema leitnant Gustav Kippariga.

Foto 5. Näide valgest kalevist põhjaga paguni kandmisest vormil. Sõjamuuseum

Ohvitseride pagunid

Sõdur NR 3 (72) 2013

Nagu rahvusväeosadeski, pidid kõik ohvitserid kandma hõbedasi paguneid.

Vastavalt päevakäsule kaotati kuldsed pagunid Eesti sõjaväes ära. Kantide ja keskjoonte süsteem muutus keerulisemaks: jalaväeohvitseride pagunitel pidi olema sinine kant ja sinine vahejoon, ratsaväes valge kant ja must vahejoon, suurtükiväes must kant ja punane vahe­ joon ning inseneriväes must kant ja sinine vahejoon. Sarnaselt alamväelastega olid erinevad pagunid ette nähtud staabis teenivatele ohvitseridele – lilla vahejoone ja valge kandiga. Päevakäsust ei selgu, kas on mõeldud vaid kõige kõrgema taseme ehk Eesti sõjaväe staabis või ehk ka diviisi staabis teenivaid sõjaväelasi.

Pagunite suurus ja vorm nähti ette sama nagu tsaariarmees. Lisateatega määrati

Foto 6. Näide ladina tähtedega trafareti kasutamisest pagunil.

ära, et sõdurite pagunid tuleb õmmelda vanadest mundritest või sinelitest. Üheks lahtiseks küsimuseks jääb juba ülevalpool mainitud Eesti sõjaväelaste ülemkomitee otsus, et Eesti väeosad peavad tunnusena pagunitel kandma ladina E tähte kirillitsa asemel. On säilinud arvukalt fotosid selliseid paguneid kandvaist sõduritest. Nende dateerimine on pea võimatu. Osadel puhkudel kantakse selliseid paguneid veel Vabadussõja käigus välja jagatud Ameerika vormiriiete õlakuil. Üks dateeritav näide olgu aga toodud allpool. Fotol 9 on 1. eesti polgu kirjutajad. Esireas vasakul põrandal istuv nooremallohvitser kannab tumeda kandiga paguneid, millele on valgega kantud ladina E koos polgu numbriga selle peal.

Dateerida võimaldab seda esireas keskel istuv polkovnikupagunitega oh-

EFA 4-457

EFA 4-2622

vitser. See on polguülema abi Aleksander Seiman, kes ülendati polkovnikuks alles 29.03.1918. Seega on tegu juba Eesti sõjaväega ja vähemalt selleks ajaks oli sellise trafareti kandmine mingil määral levinud.

Veel üks huvitav küsimus on 12.03.1918 kindralmajoriteks ülendatud Andres Larka, Aleksander Tõnissoni ja Ernst Põdderi pagunite küsimus. Kõigist kolmest valmisid vendade Parikaste fotoateljees portreed. Kindral Tõnisson kannab fotol veel tsaariaegse kokardiga mütsi ning kindralmajori kuldseid paguneid. Larka ja Põdderi õlakud on äratuntavalt hõbedase põhjaga.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti sõjaväe laialisaatmisele eelnenud lühikese aja jooksul ei jõudnud uued eraldusmärgid kuigivõrd levida, kuigi uusi õlakuid siiski valmistati. Arhiividokumendid

65

Foto 7. Esimesed Eesti sõjaväe vormimütside kokardite kavandid.

Foto 8. Eesti diviisi hospidalis teeniva sõduri pagun ja eesti polgu laatsaretis teeniva sõduri varrukamärk.

tõestavad, et selleks vajalikku materjali nõuti keskasutustest välja. Ette­kirjutusi täiendati jooksvalt. Nii andis Eesti sõjaväe intendant ooberst Rudolf Reimann oma ringkirjaga 04.03.1918 teada, et: „Polkudes teenivate soldatite pagunite peal peab olema täht „E” ja polgu №, aga teistes sõjaväe asutustes ja jagudes teenivate soldatite pagunite peal ainult täht „E” ja peale selle special tundemärk, näituseks suuretüki väes teenivatel soldatitel risti suurtükid, laatsaretis teenivatel – punane rist”. Samas võib aga kaasaegsete fotode põhjal öelda, et vähemalt osaliselt kanti 1918. a märtsis kehtestatud õlakuid edasi juba aasta hiljem kasutusele võetud ohvitseride musta kraega vormikuuel ettenähtud siniste õlakute asemel. Sama kestis ka sõdurite välisabi korras saadud USA ja briti vormidel.

Foto 9. Näide ladina „E” trafaretil kasutamisest 1. eesti polgu kirjutajatest tehtud fotol. EFA 4-436

Vabadussõja algus ja november-detsember 1918 Foto 10 ja 11. Näited erinevate pagunite kandmisest vormil.

Fotod autori kollektsioonist

29.11.1918 üldmobilisatsioon. Vabatahtlike mobilisatsioon oli olnud kohe sunduslik ohvitseridele, sõjaväeametnikele ja arstidele.

26.11.1918 andis sõjaminister välja käskkirja, mis reguleeris ka vormi kandmist ja eraldusmärke. Sellest võib lugeda järgmist: „Kõik Eesti ohvitserid

peavad tingimata vormi riietes käima.

Kuni lõpuliku uue vormiriide värvi välja­ töötamiseni peab kandma endist vene sõjaväe univormi, milledes on aga allanimetatud muudatus: Ohvitseride pagunid peavad olema valged, hõbekarva; jalaväes teenivatel sinise kandiga ja vahejoonega, ratsa-

Sõdur NR 3 (72) 2013

Pärast Eesti sõjaväe laialisaatmist sakslaste poolt järgnes suvel ja sügisel põrandaalune organiseerimistöö. Sõjaväe taastamisele asuti novembri keskpaigas, kui pärast Saksamaal toimunud revolutsioonilisi sündmusi oli selge, et Saksa väed ei kavatse enam Baltimaile jääda.

Novembri lõpus 1918 algas Punaarmee pealetung Narva juures. Ajutise valitsuse otsuse kohaselt kuulutati 21.11.1918 välja vabatahtlike mobilisatsioon ning

66

ajalugu

Sõdur NR 3 (72) 2013

Foto 12. Vabadussõja algusajast pärit auastmete eestikeelne vene-saksa ERA.546.1.12 segasüsteem.

Foto 13. Näide tsaariaegsete sümbolite kasutamisest Vabadussõja alguses erakogu õhuväelase õlakul.

Foto 14. Näide vanade pagunite kandmisest Vabadussõja alguses.

Foto autori kollektsioonist

väes – valge kandiga ja musta vahejoonega, suurtükiväes – musta kandiga ja punase vahejoonega, inseneriväes musta kandiga ja sinise vahejoonega, keskstaabides ja valitsustes valge kandiga ja lilla vahejoonega.

Pagunite peal peavad kantud saama Eestimaa vapid vene tärnikeste asemel.

Kuni vormi nööpide valmistamiseni, mis ka Eestimaa vappidega saavad olema, võib kanda valgeid metall nööpisi.

Mis mütsi tärnidesse (kokardidesse) ja paguni vappidesse puudub siis saavad need ohvitseridele Kiiweri graveerimise ärist Tallinnas väljaantud, raha eest, 4.

XII hakates, aga soldatitel nende ülemuse poolt ilma tasuta.

Peale seda on kõik sõjaväelised kohustatud kandma pahema mundri ja sineli käikse peal – ohvitserid käikse hakatuses Eesti kolmevärvilist shevronimoelist märki, ja soldatid – käikse keskel, peale pool küünarnukki, sellesama värvilist ruutu. Shevroni külgede pikkus on 3 tolli, ja ruudu külgede pikkus 2 tolli.”

See tähendab sisuliselt märtsikuise päevakäsu ülevõtmist. Erinevus seisneb aga selles, kuidas auastmetähised pagunil paigutuvad. Kui kevadine päevakäsk säilitab tsaariarmee skeemi, siis novembrikuine käskkiri loob vene-saksa segasüsteemi, mida selgitab kõige paremini käskkirjale lisatud joonis.

Pagunid on säilitanud oma kuuekandilise kuju nagu varemgi. Noorem­

ohvitseridel on pagunil üks pikitriip, staabiohvitseridel kaks. Kindrali pagun on äratuntav erilise siksakilise mustri järgi. Uus on aga auastmestik (kohati) ja eriti tärnide paigutus. Nii on lipniku pagun ilma tärnideta ja kaptenil on neid kolm. Tsaariaegse süsteem järgi oli tühi pagun neist kõige kõrgemal, kaptenil, mis järgnes staabikapteni neljale tärnile.

Saksapärane on staabiohvitseride auastmestik: major-oberstleitnant (varem mäletatavasti alamoberst)-oberst. Kindrali auastmeid on kolm: kindralmajor, kindralleitnant ja kindraloberst.

Käskkirjas mainitud „Eestimaa vapi” kujulisi tärne on allakirjutanul õnnestunud näha vaid ühel fotol. Sellel on kujutatud lendurvaatlejast alamleitnant Jaan Schultz (hiljem Riitmuru). Hõbedased õlakud tärni ja tsaariarmee lennuväe embleem on hästi äratuntavad. Ülemjuhataja päevakäsuga nr 112 27.03.1919 määrati uus auastmete süsteem. Siin on näha tagasipöördumist vene süsteemi juurde. Mh on vene alamlipniku kohal aseohvitseri (ohvitseri asetäitja) auaste, nooremohvitseride süsteemi alumises otsas on lipnik ja ülemises otsas alamkapten (vene staabikapten) ning kapten. Staabiohvitseride auastmeiks on alampolkovnik ja polkovnik, kõrgemaid ohvitsere kaks – kindralmajor ja kindral.

Vanade pagunite kandmine tundus olevat midagi pikaealist ja vastupidavat.

Alloleval fotol kannab allohvitser vormi­

kuube ja mütsi, mis vastavad eelmises osutatud ülemjuhataja käskkirjale. Ka tema mütsimärk võeti kasutusele 1919. a märtsi lõpul. Õlgadel on tal aga pagunid, mis kuidagi kirjeldusele ei vasta, eriti aga allohvitseri auastet näitavad paelad.

Esimese täiesti uus Eesti sõjaväe vormi kirjelduse kinnitas sõjaminister 23.03.1919. Auastmeid eraldatakse nüüd joontega paguneil, mis eristavad allohvitsere, nooremohvitsere, staabiohvitsere ning kindraleid. Täpse auastme näitavad kraele kinnitavad tärnid, mis on allohvitseridel ja nooremohvitseridel hõbedased ning staabiohvitseridel ning kindralitel kuldsed. Sellega sai ülemineku­aeg mööda ja kevadel ning suvel saabunud ameerika vormiriiete abil sõjavägi ka enam-vähem ühtlaselt riietatud. Kirjeldatud aega iseloomustavad järgmised tunnusmärgid: kahe revolutsiooni ja okupatsiooni toimumine vähem kui kahe aasta jooksul, ebasoodsad olud vormiriietuse ja eraldusmärkide arenguks ja kasutamiseks, ebasoodne aeg regulatsioonide ja normide väljatöötamiseks ja kontrolliks. Sellega seoses on ka ülaltoodud järeldused kohati tinglikud ja tõestatavad vaid fotomaterjali põhjal. Kitsad ajaraamid ja vaesed ajad aga tingisid selle, et vahepeal muutunud ettekirjutusi ei jõutud või ei tahetud täita, tsaariaegseid vormielemente kanti veel Vabadussõja alguseski. Vabadus­ sõja aegse vormi täpsem kirjeldamine jääb aga juba järgmisse peatükki.

Austatud ohvitserid!

Olete oodatud osalema

XIV

EROKi rahvusvahelisel laskevõistlusel

Võrus 6.–8. septembril 2013 Võistlus toimub kaitseväe juhataja auhinnale!

Registreerida võib üksikult, meeskonnana, naiskonnana või segavõistkonnana. Kohti on vaid 128!

Oma osalemissoovist palutakse teatada e-postile richard.raid@erok.ee.

Kõikidel soovijatel palutakse registreerimiseks tasuda 85 eurot hiljemalt 31. juuliks, Swedbanki pangakontole number 221010259329.

NB! Osalemistasu sisaldab transporti Tallinnast Võrru ja tagasi, majutust Kubija hotellis kaks ööd, spaa kasutamist hommikust õhtuni, toitlustust vastavalt kavale ja võistluse starditasu.

Kui keegi soovib osaled ainult ühel päeval, siis osavõtutasu sellest ei muutu.

Lahenda ülesanne: valged alustavad ja võidavad!

Elus on võidukad need, kes oskavad ka raskes seisus käike ette näha. Kõrgem Sõjakool valmistab sind ette nii lahinguks kui ka eluks. Tee oma võidukäik tule Kõrgemasse Sõjakooli!

Dokumentide vastuvõtt 25.06 - 07.07 Sinu küsimused on oodatud: sojakool@mil.ee või 717 6131

WWW.SOJAKOOL.EE