Sõdur 042017 by Sõdur

E E S T I

S Õ J A N D U S A J A K I R I

VÕITLUS

PIMEDATE

ÖÖDEGA LOE LK 30

Nr 4 (97) 2017

INTERVJUU KAPTEN

LAURI TEPPOGA LOE LK 8

Palk lĂľpetamisel alates 1350.- EUR

Ă&#x2022;ppeajal palk alates 650.- EUR

4/2017

SISUKORD 4 Eesti uudised 6 Välisuudised

Sõjamees tundku karmi rõõmu kohtumisest vastasega Sõdur otsustas külla sõita sel sügisel Tartus kõrgema sõjakooli keskastme kursusele õppima asunud kapten Lauri Teppole, et tagasi vaadata tema senisele teenistusele kaitseväes.

Venemaa jalajälg endises Jugoslaavias Balkan, Kagu-Euroopa rahvaste paabel ja migratsiooni pöörduks, on olnud huvipunkt läbi ajaloo paljudele suurriikidele. Sealhulgas Venemaale, kirjutab Kalev Stoicescu.

17 Vene sugemetega soomukid sõitsid taas Eesti pinnal Tänavu saabusid LõunaEestisse ungarlased Vene päritolu BTR-tüüpi soomustransportöörmasinatega, millest kirjutab lähemalt leitnant Urmas Abel.

Elanike vajadused ja ootused kriisiolukorras Kui tahame vähendada kriiside raskeid tagajärgi ning mõju kogu ühiskonnale, peame suutma suurendada igaühe esmase hakkamasaamise võimet, selgitab Margo Klaos.

28 Vigastatud sõdur treenib tahtejõuga ja loominguliselt Iga inimese ja vigastuse puhul on vajalik arvestada eripäradega ja vajadusel kasutada loomingulisust, kirjutab Kaia Kollo.

Aga ööd on meil siin mustad 2. jalaväebrigaadist arutlevad kolonel Eero Rebo ja kolonelleitnant Jaanus Ainsalu, millised on meie reservväelaste väljaõppes öise sõjapidamise kogemused.

39 Ülevaade: kuidas töötas Eesti meedia Zapad 2017 ajal Zapadi õppuse ajal avaldasid Eesti meediakanalid kokku ligi sada uudist. Kuidas nad oma tööd tegid?

53 Muusika saatel kodumaad kaitsma 2. jalaväebrigaad võttis hiljuti esimese väeosana kasutusele kaks marsimuusikat pidulike tseremooniate läbiviimiseks.

staabi- ja sidepataljoni teavituskeskus

Tegevtoimetaja

Ken Rohelaan ken.rohelaan@mil.ee / 717 2172 Filtri tee 12, 10132 Tallinn

Toimetus

Kaitseministeerium uuris tegevväelaste seisukohti naiste kaitseväeteenistuse kohta. Kui palju erinesid meeste ja naiste seisukohad, selgitab Andres Siplane.

Luftwaffe lennukirelvad teises maailmasõjas Mati Õun kirjutab, kuidas Saksamaa lennuvägi Luftwaﬀe kasutas teise maailmasõja ajal mitmekülgset relvastust ja relvasüsteeme, millest mõni võiks olla muljetavaldav praegugi.

66 Raamatututvustused

Keeletoimetaja Kujundaja

Diina Kazakova Ragne Rikkonen-Tähnas

Trükitud Kaanefoto

Ellington Printing Network Igor Grigorjev

SÕDUR NR 4 (97) 2017

Väljaandja

55 Kaitseväelane saadaks tütregi aega teenima

EESTI UUDISED

Oktoobri lõpus Miinisadamas peetud tseremooniaga võeti vastu mereväe miinijahtija Sakala, mis oli sel poolaastal arvatud NATO 1. alalise miinitõrjegrupi koosseisu. 26. juulil NATO 1. alalise miinitõrjegrupiga liitunud Sakala panustas eskaadrisse miinitõrjevõimekuse ja -kompetentsiga. Ühtlasi harjutati üksusena kollektiivkaitset merel nii õhu- kui ka pealvee ohu tingimustes. Üksuse koosseisus identifitseeris miinijahtija Sakala meeskond allveerobotiga kokku 257 veealust ajaloolise lõhkekeha sarnast objekti, millest 21 olid miiniankrud,

2 ankurmiinid M08-391, 1 torpeedo TR45 ja 1 õppemiin. Ajaloolised lõhkekehad demineerisid Sakalal opereerinud Eesti mereväe miinituukrid. Lisaks tegevteenistujatest mereväelastele teenisid NATO üksusesse kuulumise vältel laeval kokku seitse ajateenijat. Mereväe ülem mereväekapten Jüri Saska andis seitsmele mereväe ajateenijale üle NATO kontingendi medali üle kolme kuu kestnud teenistuse eest NATO 1. alalises miinitõrjegrupis. Miinijahtijal Sakala teenivad seitse ajateenijat osalesid NATO üksuse koossei-

sus erinevatel operatsioonidel ja õppustel, millest suurim oli ligi 5000 osaleja ja 55 laevaga Rootsi ja Taani vetes peetud suurõppus Northern Coasts 2017. Eesti merevägi on NATO miinitõrjegruppides osalenud üle kümne aasta, panustades igal poolaastal grupi koosseisu erineva sõjalaevaga. Ühena neljast NATO merelise väejuhatuse alluvuses olevast laevade grupist on NATO 1. alaline miinitõrjegrupp valmidusüksus, mis pakub miinitõrjealast kompetentsi ning keda allianss võib lühikese etteteatamisajaga saata erinevatesse maailma paikadesse.

Tüdrukutebänd La La Ladies rõõmustas Liibanoni rahuvalvajaid kontserdiga

SÕDUR NR 4 (97) 2017

Liibanonis ÜRO rahuvalvajatele esinenud La La Ladies täitis saali Eesti, Soome, Iiri, Fidži ja Uus-Meremaa rahuvalvajatega. Enne lavale astumist sai bänd aru, kui oluline oli nende kohalolek, sest lava ja publik jättis võimsa mulje. „Emotsionaalselt olime täiesti jalust rabatud! Meid pole publik varem kätel kandnud,“ ütlesid tüdrukutebändi La La Ladies liikmed Inga Tislar ja Diana Varik pärast rahuvalvajatele antud kontserti. Estpla-23 soomukisihtur nooremseersant Valter Lodde kinnitas, et tema jaoks oli tegu missiooni jooksul lahedaima õhtuga. Oktoobris tehtud visiidi jooksul tutvusid muusikud UNIFIL missiooni operatsioonialaga, külastasid Liibanoni ja Iisraeli vahelist eraldusjoont, tutvusid

jalaväerühma Estpla-23 kasutatava varustuse ja relvastusega ning osalesid koos Eesti kaitseväelastega patrullis. Lisaks sooritasid bändiliikmed pühapäeval koos Eesti kontingendiga kaitseväe üldfüüsilise testi. Liibanonis teenib ÜRO rahuvalvemissioonil ligi 40 Eesti kaitseväelast, kellest suurema osa moodustab Scoutspataljoni B-kompanii baasil loodud IiriSoome pataljoni koosseisu kuuluv jalaväerühm Estpla-23, kelle peamine ülesanne on läbi viia patrulle Lõuna-Liibanonis ja mehitada vaatlusposte Liibanoni ja Iisraeli eraldusjoone alal. Lisaks teenivad Liibanonis UNIFIL koosseisus staabiohvitserid ja allohvitser ning ühe staabiohvitseriga panustatakse UNTSO vaatlusmissioonile.

FOTOD: KARL ALFRED BAUMEISTER, HARDI LIUHKA, TAAVI LAASIK, MIL.EE

MIINIJAHTIJA SAKALA JÕUDIS NATO MIINITÕRJEGRUPIST TAGASI KOJU

EESTI UUDISED

KAITSEVÄE JUHATAJA KÜLASTAS EESTI MEHITAMATA ÕHUSÕIDUKITE TOOTJAT Kaitseväe juhataja kindral Riho Terras külastas 12. oktoobril Eesti üht juhtivat mehitamata õhusõidukite tootjat Threod Systems, et tutvuda ettevõtte toodanguga ja selle kasutusvõimalustega kaitseväes.

Peamiselt infokogumise eesmärgil kasutatavate droonide tootmisele keskendunud ettevõtte Threod Systems tegevjuht Villiko Nurmoja andis kaitseväe juhatajale ülevaate firma toodetest ja arenguplaanidest.

„Taevas lendavad „silmad“ annavad täpse olukorrapildi. See loob hea võimaluse avastada vastane kaugelt ja teda efektiivsemalt mõjutada, millega hoitakse kokku nii moona kui ka välditakse liigseid kaasne-

vaid kahjustusi,“ ütles kindral Terras, kelle sõnul on kaitsevägi otsustanud ennast mehitamata õhusõidukite kasutamise valdkonnas jõuliselt täiustada. Kindral Terrasel oli hea meel kogeda, et paari aastaga on Threod Systems jõudnud kasvu faasi ning droonitootjate konkurentsitihedal maailmaturul leidnud oma toodetele kindla koha, omades mitut konkurentsieelist suurte ja tuntud tootjate ees.

Üle tuhande kutsealuse alustas ajateenistust

VIGASTATUD VETERANID NAASID VÕITMATUTE MÄNGUDELT 8 MEDALIGA

SÕDUR NR 4 (97) 2017

Oktoobris jõudis tagasi kodumaale Kanadas vigastatud veteranide Võitmatute sportmängudel (Invictus Games) Eestit esindanud võistkond. Eestlased võtsid mängudelt kokku kaheksa poodiumikohta ning mitu neljandat ja viiendat kohta. Kaks kuldmedalit võitis sisesõudmises vanemseersant Janno Lepik ning samal alal pronksi veebel Ergo Mets. Kettaheites võitsid hõbeda ja pronksi vastavalt veebel Egerd Erreline ja veebel Jaune Engel ning kaks pronksi ja ühe hõbemedali võitis ujumises nooremveebel Martin Piisang. Võitmatute mängud ehk Invictus Games on Ühendkuningriigi prints Harry 2014. aastal ellu kutsutud spordivõistlused teenistuskohustuste täitmisel viga saanud sõduritele. Sel aastal toimusid mängud 23.-30. septembrini Torontos. Neil osales kokku üle 550 võistleja 17 erinevast riigist. Eesti võistkonda kuulus 12 meest ja 3 naist, kes kõik on tegevväelased. Varasemalt on mänge peetud 2014. aastal Londonis ja 2016. aastal Ameerika Ühendriikides Orlandos. 2018. aasta mängud toimuvad Austraalias Sydneys.

Oktoobris alustas kaheksa kuud kestvat ajateenistust üle tuhande ajateenija, kellest ligi kuussada alustas teenistust 1. jalaväebrigaadis ning ligi nelisada 2. jalaväebrigaadis. Ligi saja kutsealuse teenistuskohaks sai Ämaril paiknev toetuse väejuhatuse logistikapataljon. 2. oktoobril Võrus 2. jalaväebrigaadi Kuperjanovi jalaväepataljoni ajateenijaid tervitanud president Kersti Kaljulaidi sõnul suhtusid ajateenijad algavasse teenistusse positiivselt. „Nende hulgast paljud pidasid oluliseks mainida, et nad on siin täitsa vabatahtlikult ja on just siin, kus nad sellel päeval ja tunnil tahaksid olla,“ ütles president Kaljulaid. Väeossa saabudes täitsid ajateenijad esmalt vajalikud dokumendid, läbisid arstliku kontrolli ning said enne kasarmutesse majutamist kätte ka üksikvõitleja varustuse. Järgmistel päevadel alustasid värsked ajateenijad kolmekuulist baasoskuste kursust, mille käigus omandavad põhilised teadmised üksikvõitleja jalaväetaktikast, liikumisviisidest, maskeerimisest, relva kasutamisest, käemärkidest, välitingimustes toitumisest ja sidepidamise reeglitest. Kaheksakuulise ajateenistustsükli neljandal ja viiendal kuul omandab ajateenija ühe paljudest kaitseväe pakutavatest erialadest, millega kaasneb erialarelvade õpe. Märtsist maini õpivad ajateenijad tegutsemist erinevates lahinguliikides jao, rühma ning kompanii koosseisus. Kokku kutsub kaitseressursside amet kutsealuseid ajateenistusse kolmel korral aastas: jaanuaris ja juulis, mil üheteistkümnekuulise ajateenistuse käigus õpetab kaitsevägi välja reservüksuste autojuhid ja juhtivkoosseisu, ning oktoobris, mil kaheksaks kuuks tuleb ajateenistusse tulevaste reservüksuste rivikoosseis.

VÄLISUUDISED

AMEERIKLASED SAID AFGANISTANIS ROHKEM VABADUST JÕU KASUTAMISEKS Afganistanis tegutsevad Ameerika Ühendriikide väed said rohkem vabadust Talibani ja mässuliste ründamiseks, sest enam ei pea sihtmärk olema kindlas kauguses enne tegutsemist, teatas USA kaitseminister Jim Mattis Kongressile. Kuigi jõukasutusreeglid on tavaliselt salastatud teave, ütles Mattis, et varasemad jõukasutusreeglid ja tegutsemispõhimõtted nõudsid, et Ameerika Ühendriikide või USA/ NATO nõustatavate Afganistani vägede vastane oleks kindlas kauguses, enne kui õhujõud

võivad sekkuda. Nüüd eemaldas Mattis selle nõudmise. Mattis lisas, et uute reeglite järgi saavad mitu Afganistani sõjaväeüksust, kellel ei ole olnud USA või NATO nõustajaid, nüüd õhutoetust lihtsamalt. Mattise sõnul ei olnud see varem seotud jõukasutusreeglitega, vaid tulenes organisatoorsest probleemist, mis on nüüdseks lahendatud.

NORRA TUGEVDAB ÜKSUSI PÕHJAS

si rd 1.

Venemaa uuendab jalaväe lahingumasinaid

ni ri

SÕDUR NR 4 (97) 2017

Venemaa kaitseministeerium allkirjastas kümneaastase lepingu Rosteci tütarfirmaga KBP, mis keskendub sõjatööstusele. Lepingu järgi peab KBP tootma 540 uuendatud jalaväe lahingumasinat BMP-2 ja BMD-2. Lahingumasinate kaasajastamise leping on üks suuremaid kaitseotstarbelisi tellimusi Venemaa riigikaitse programmis aastateks 2018-2025. BMP-2 saab B05Ya01 Berežoki tüüpi torni, millele kinnituvad 9M133 Korneti seeria neli laskevalmis tankitõrjeraketti, 30 mm kahur 2A42, automaatne granaadiheitja AG-30 ja 7,62 mm kuulipilduja PKT. Lisaks lahingumasinate relvastusele uuenevad ka abisüsteemid, mille hulka kuuluvad näiteks termokaamerad ja automaatsed sihtmärgiotsijad. Lisanduva relvastuse, moona ja muu varustuse tõttu suureneb sõiduki kaal kuni 500 kilogrammi.

Norra kaitseminister Ine Eriksen Søreide teatas, et riigi kaitsekulutused suurenevad 3 miljardi Norra krooni võrra (ligi 316 miljonit eurot). Samuti kavatseb Norra suuresti reorganiseerida oma vägesid riigi kaugemas põhjaosas. Kaitseministri sõnul kiirendab kaitsevägi reageerimisaega, värbab rohkem spetsialiste ning saavutab treeningutel ja harjutustel parema taseme. Suure osa restruktureerimisi teeb kaitsevägi 2018. aastal. Norra kõige kirdepoolsemas maakonnas Finnmark tahab riik Venemaa piirist 5 kilomeetri kaugusele Sør Varangerisse lisada 200 jalaväelasega kompanii, kellel oleks õhutõrje ja soomusvastane võimekus. Venemaa piirist 200 kilomeetrit läände Porsangerisse lisandub 400 kaitseväelase suurune soomus- ja õhutõrje võimekusega pataljon. Tromsi maakonnas Skjoldis paik-

neva 2. jalaväepataljoni kohandab Norra kaitsevägi mehhaniseeritud jalaväeks, mis koosneb suuresti uutest aktiivsetest reservväelastest, kes on hiljuti lõpetanud ajateenistuse. Pataljon saab uue rolli jalaväe väljaõppekeskusena, aga jätkab samas kiirreageerimisüksusena. Norra toob oma õhuväe ülemineku F-16 hävitajatelt F-35 peale tähtsuse järjekorras ette. Lennukite peamise õhubaasi taristusse Ørlandis investeerib riik järgmisel aastal 1,4 miljardit Norra krooni (ligi 148 miljonit eurot). Evenesi õhubaasist saab eesmine tegutsemisbaas hävitajatele F-35 ja baas viiele uuele merepatrulli lennukile P-8 Poseidon. Mereväe allveelaevad jätkavad Norra kaugemates põhjaalades töötamist ning riik eraldab täiendavalt 294 miljonit Norra krooni (ligi 31 miljonit eurot), et hankida kolm uut piirivalve alust, mis suudaksid sõita ka ookeanil.

FOTOD: SCANPIX.EE

Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (oktoober)

Prantsusmaa suurendab kaitsekulutusi varustusele Prantsusmaa kavatseb 2018. aasta kaitsekulutuste eelarves suurendada varustusele eraldatud raha 7% võrra. 34,2 miljardi euro suurusest eelarvest suunab riik järgmisel aastal varustuse jaoks 18,5 miljardit eurot. Lisarahastust saavad veel teadus- ja arendustegevus ning küberkaitse, teatas Prantsuse parlamendi alamkoja liige Didier Baichere, kes kuulub ka parlamendi kaitsekomisjoni. Kaitsekulutuste eelarvest 4,67 miljardit eurot suunab riik teadus- ja arendustegevuseks. Baichere’i sõnul saabuvad Skorpioni programmi raames Prantsusmaal valmistatud esimesed Griﬀoni soomussõidukid 2018. aastal, mis peaks välja vahetama senised VAB-id, mida prantslased on kasutanud 1970. aastatest. Baichere’i sõnul loob riik veel 400 töökohta luuretegevusse ja küberkaitsesse, samuti valmib 2017. aastal küberkaitsekeskus COMCYBER. 2019. aastaks planeerib Prantsusmaa saada kokku 2600 nn kübersõdalast, keda toetavad 4400 reservväelasest spetsialisti.

BAE SYSTEMS KOONDAB LIGI 2000 TÖÖKOHTA

Suurbritannia kaitsetööstusettevõte BAE Systems teeb ettevõttes suuri ümberkorraldusi, sealhulgas koondades ligi 2000 töökohta. Töökohtade vähendamine ei mõjuta tegevust Ameerika Ühendriikides, mis on ettevõtte üks olulisem turg. Ümberkorralduste tõttu sulgeb BAE Systems kaks üksust, mille ülesanded jagab ettevõte teiste üksuste vahel. Samal ajal loob kontsern tehnoloogiajuhi ametikoha, kuigi kedagi sellele kohale pole veel nimetatud. Ameerika Ühendriigid jäävad ka pärast ümberkorraldusi suurimaks turuks BAE Systems-ile, mille tütarﬁrma Rootsis on valmistanud ka Eesti kaitseväes

hävitajat MiG-29 sai Serbia Venemaalt. Serbia sai annetusena neli ühekohalist hävitajat MiG-29 ja kaks kahekohalist treeninglennukit MiG-29UB.

Berreta AR70/90 püssi annetab Itaalia aasta lõpuks Albaaniale. Lisaks relvadele annab Itaalia oma naaberriigile teisel pool Aadria merd veel kaks algseadistusega sõidukit Iveco VTLM 4 x 4.

SÕDUR NR 4 (97) 2017

transpordilennukit Il-76MD-90A vajab Venemaa õhuvägi hiljemalt 2020. aastaks, teatas Venemaa sõjaväetranspordijuhatus VTA. Praegu on VTA-l kasutuses 144 Il-76 lennukit.

kasutatavad CV90 jalaväe lahingumasinad. Ettevõtte Ameerika Ühendriikide haru kavatseb praegused töötajad säilitada, mis peaks peegeldama optimismi, et USA turg hakkab kasvama. Üks kasvuvõimalus on Lockheed Martin F-35 teenustega seotud turg. BAE Systems ütles pressiteates, et suurem osa töökohtade vähendamisest tuleneb lennukite Hawk ja Typhoon tootmistempo aeglustumise tõttu. Kõik muutused peaksid jõustuma lähikuudel. Enamasti vähendatakse töökohtade arvu ettevõtte oma Suurbritannia harus. Kuigi BAE Systems on 2010.-2016. aastani kaotanud üle 15 000 töökoha, polnud muudatused seni Suurbritannia töötajaid puudutanud.

FOOKUS

Sõjamees tundku karmi rõõmu

KOHTUMISEST SÕDUR NR 4 (97) 2017

VASTASEGA

FOOKUS

Ivar Jõesaar RESERVMAJOR FOTOD: IVAR JÕESAAR, VILIUS DŽIAVECKA

Sel sügisel asus Tartus kõrgema sõjakooli keskastme kursusele õppima kapten Lauri Teppo, kelle juhitud ajateenijatest luurajatega on kaitseväe õppustel sündinud legende. Ka liitlastel on olnud palju rõõmu tema väsimatust rünnakuvaimust ja oskusest kombata võimatuna tunduvate lahenduste piire. Sõdur otsustas kapten Teppole külla sõita, et tagasi vaadata tema senisele teenistusele kaitseväes. Kuidas kulges sinu teekond sõjaväelase ameti juurde?

Esmakordselt tuli huvi umbes seitsmeaastaselt. Olen Tartu poiss, siin sündinud, kasvanud ja koolis käinud. Minu emapoolsel vanaisal oli suvila Vana-Ihastes ja seal oli õppeväljak, kus nõukogude ajal korraldas Tartu Riikliku Ülikooli sõjaline kateeder üliõpilastele maastikuõppusi. Seal olid kaevikud ja laskepositsioonid, kus mängisime poistega sõda. Konkreetsemaks läks tung kusagil 13. eluaastal, kui tulin siia majja, toona veel EPA (Eesti Põllumajanduse Akadeemia) peahoonesse aadressil Riia 12, mille keldris tegutses Kaitseliidu malev. Astusin uksest sisse ja ütlesin „Tere, tahan siia tulla!“. Astusin siis noorkotkaks. Toona oli eraldusjoon noorkaitseliitlase ja noorkotka vahel laialivalguv, igal juhul anti mulle automaat kätte. Mul veel vedas, sain kokkukäiva kabaga, ei mäletagi, kas Hiina või Rumeenia automaadi. See, et kaba käis kokku, tundus siis eriti oluline. Siin käis äge tegevus: olid laagrid, käisime metsas, Tartu lähedal Kardlas endises radaribaasis muldvallide vahel laskmas.

pärast. Kui nüüd küpsemas eas kutsutakse, et lähme rabasse, siis mina saan öelda, et teie minge rahuga rabasse, mina olen seal käinud küll ja mulle seal ei meeldi. Ma võin seni parkimisplatsil vorsti grillida või hoopis kala püüda. Kes hakkas n-ö pealikuks, kui te puupüssidega sõda mängisite või noorkotkastega laskmas käisite?

Algul oli ikka keegi vanem kamraad eest vedamas, aga alates umbes kuueteistkümneseks saamisest üritasin ise sõna sekka öelda. Juhtimise ülevõtmine algab kõhutunde järgi. Instinkt ütleb, et nüüd on vaja teha niimoodi. Kõhus tekib hea ja soe tunne, liblikad hakkavad lendama ja siis ütledki poistele, et nüüd lähme. Sama võib olla rünnakule minnes: tunned, et lähme sealt vasakult ning siis tuleb hea ja soe kõhutunne, et sai õigesti mindud. Inimesed on erinevad. Tunnen mõnda inimest näiteks küberväejuhatusest, kellele sugugi ei klapi selline rünnakuga pealeminek. Aga mulle jälle ei klapiks küberväejuhatuses teenimine, kus ei saa inimesi juhtida ja vastast purustada,

JUHTIMISE ÜLEVÕTMINE ALGAB KÕHUTUNDE JÄRGI. KÕHUS TEKIB HEA JA SOE TUNNE, LIBLIKAD HAKKAVAD LENDAMA JA SIIS ÜTLEDKI POISTELE, ET NÜÜD LÄHME. vaid tegevus käib hoopis teises mõõtmes. Ma ei alaväärista seda rolli, aga minusugusele see ei sobi. Iga mees peab leidma oma ala. Kaitseliidus oli tore ka sellepärast, et ma figureerisin mingi aja paralleelselt nii Kaitseliidu kui ka Noorte Kotkaste nimekirjas. Olin kohal seal, kus lahedamaid asju tehti ja rohkem metsas käidi, üks ei välistanud teist. Noorkotkad ja kaitseliitlased olid mulle ühteviisi tähtsad ja seda just inimeste pärast, Tartu malevas olid mulle toona eriti olulised kaks

SÕDUR NR 4 (97) 2017

Võrreldes tänapäevaga oli siis peamine tahtmine tegutseda. Eks Kaitseliidus oligi isamaaliste meeste kamp, kellele oli peamine, et teeme midagi, läheme näiteks laskma. Mõtestatud allüksuse väljaõppest tänapäeva mõistes jäi kõik kaugele. Siis tegutseti pigem individuaalsel tasandil. Ja selle aja mõõdupuu järgi oli see ikka üks õige tegevus. See kõik meeldis mulle väga ja lisaks on mulle lapsest saati meele järele matkamine ja kalapüük. Ma ei saa öelda, et ma käin looduses lihtsalt looduse enda

FOOKUS

veeblit: veebel Martin Erstu oli kotkajuht ja vanemveebel Arvi Asi malevas instruktor, nemad olid minu mentorid. Sõjakoolile eelnes sul ajateenistus. Milliste teadmistega tulid sa sealt Tartusse õppima?

Mul oli huvi pioneeriasjanduse vastu ja nii juhtuski, et 2003. aastal läksin aega teenima pioneeripataljoni. Tee-

 Kunagise nooremleitnant Teppo (keskel) vankumatu võidutahe ja oskus teha näiliselt võimatu ajateenijaile kättesaadavaks muutis teenistuse Kuperjanovi pataljoni luurekompaniis legendaarseks.

Sellest ajast kahetsen vaid seda, et enne sõjakooli õppima tulekut oleks võinud pärast ajateenistust teenida paar aastat Scoutspataljonis elukutselise sõdurina. Aga toona kuidagi läks nii. Praegu on see tagantjärele tarkus, aga oma ajateenijatele olen ikka rääkinud, et mehed, loomulikult minge sõjakooli, kui huvi on, aga enne teenige paar aastat elukutselise sõdurina.

OMA AJATEENIJATELE OLEN IKKA RÄÄKINUD, ET MEHED, LOOMULIKULT MINGE SÕJAKOOLI, KUI HUVI ON, AGA ENNE TEENIGE PAAR AASTAT ELUKUTSELISE SÕDURINA.

SÕDUR NR 4 (97) 2017

nisin Eesti esimeses pioneeriluure rühmas, mille kontseptsioon oli veel lapsekingades, sest kõike alles avastati. Afganistanis 2009. aastal lahingus langenud veebel Eerik Salmus, siis veel seersant, oli mu rühmavanem. Tema ja ohvitseridki alles püüdsid aru saada, mis elukas see pioneerirühm on. Aga mulle oli sellest kasu kõvasti, sest sõjakooli õppima tulles oli tõkestamise mõte mulle selge.

Vaadake seda elu, vaadake maailma. Tunnete oma naha peal ära, kas see on teie ala. Tartusse tulek oli nagu kojutulek ikka. Sõjakooliga paralleelselt viisin paberid ka EPA-sse, praegusesse maaülikooli mingile hüdrorajatiste erialale, aga see oli rohkem igaks juhuks. Konkurss sõjakooli oli tollal väike, meid alustas 35 ja lõpetas 28. Kellele ei sobinud matemaatika ja kellel olid

muud põhjused. Majandusel läks hästi ja mujal sektoreis vast teenis tollal paremini. Milline oli sõjakool varem, kui vaatad tagasi praeguse kogemusega?

Sõjakool oli Tartus selleks ajaks olnud juba viis aastat. Õpetuse tase sõltus teemast ja õppejõust. Sõjaväepedagoogika oli professionaalselt läbi viidud ja seda saan vaid hea sõnaga meenutada. Kuigi, tõsi, meie õppisime põhjalikult õpetama individuaalseid sooritusi, aga allüksuste sooritusi võinuks õpetada rohkem. Kompaniikursus oli kõva, rühmakursus seevastu praegusega võrreldes kehvakene. Aga üleüldiselt tagantjärele vaadates, kui ma paneksin stardijoonele Eesti, Ameerika Ühendriikide ja Briti nooremleitnandi, kes kõik on äsja koolist tulnud, siis meie oma võidaks selle jooksu. Esiteks on meie kursus kolmeaastane tervik, teiseks on sellele kursusele eelnenud ajateenistus, mis loob tausta, ja kolmandaks on meie ohvitseride sõjaline ja taktikaline haridus sügavam ja laiem kui liitlastel. Alates kaptenist ja majorist on tasemed minu hinnangul võrdväärsed, aga värsketest nooremleitnantidest on meie oma kõvem.

 Suurt kasvu mehele oli Erna retke lõpujooks alati viimast võttev pingutus, kuid meeskonnavaim ja saadud tark kogemus korvasid iga kord tehtud pingutuse. Loo peategelane all keskel.

Nii sõjakooli ajal kui ka hiljem olid ikka Erna retkedel kõrgeid kohti püüdmas. Kuidas retklemine omaseks sai?

Peamine on olnud just mentaalne faktor. Mõistan, et pole olemas midagi, mida ma ei suuda. Inimene suudab kõike, kui ta ainult tahab. Lisaks vaimsele poolele on mõistagi olulised ka pisikesed nüansid,

just hea, pidin seda treenima. Ettevalmistusi oli muidki, laskmise taset tuli hoida ja relvade sisselaskmine pidi olema korras. Mingeid treeninguid tegin veel, aga mitmenädalaseid treeninglaagreid küll polnud. Nooremana, kui algul Kuperjanovisse teenima läksin ning oma meeskonda

PIDASIN JA PEAN SIIANI VÕISTLEMIST VÄGAGI OLULISEKS, SEST SEE ON ENESEDISTSIPLINEERIMISE VORM. SA LIHTSALT PEAD ENNAST SUNDIMA. saan teada, milline sokk ja milline saabas on hea. Aga põhiline on vaimne tugevus. Brittidel on hea sõna: robust. Eesti keelde tõlgitakse seda kui robustne, mis on natuke halva maiguga sõna. Aga brittidel on selle tähendus pigem nagu meie sitke, see oleks siis mentaalne sitkus. Kõik on peas kinni. Kui just lahtist jalaluumurdu pole, siis lähen ikka edasi. Aga trenni tuli ikka ka teha. Seda suvepuhkuse ajal, kui mu vanem poeg õppis rattaga sõitma ja mina jooksin. Olen suur mees ja jooksuvorm pole

alles lõime ja ennast avastasime, käisime ja proovisime igasuguseid asju. Vanemas eas Kaitseliidu kohalikule võistlusele enam ei läinud, siis käisin n-ö maailmameistrivõistlustel. Tippaastad olid ikkagi Scoutspataljonis teenimise ajal, võiks öelda, et see oli vormikõvera tipp. Meil oli kõik hästi. Aga ega igapäevase teenistuse kõrvalt ei jätku lõputult aega. Mõnedki tiimikaaslased, nagu Raido Ossip, on võistlustel osalemise lõpetanud. Minu füüsis ja vanus lubanuks jätkata, aga sai lihtsalt kõrini.

SÕDUR NR 4 (97) 2017

See tuli juba noorkotka ajal miniErnadel käies. Paneme kokku militaarja matkamine, saamegi militaarmatkamise. Mulle on see alati meeldinud. Aga kolm aastat tagasi otsustasin, et kõik, lähen pensionile, Eestis on juba kõik võidetud, mis võita annab. Pidasin ja pean siiani võistlemist vägagi oluliseks, sest see on enesedistsiplineerimise vorm. Sa lihtsalt pead ennast sundima. Teiseks toob see mugavustsoonist välja ja jalad, ning mitte üksnes jalad, saavad metsas märjaks. On minulgi keset retke metsas tekkinud küsimus, miks ma siia tulin. Eriti mõnikord talvisel Utria dessandil, mis minu arust on üks raskemaid sõjalis-sportlikke üritusi üldse. Aga tiim peab hea olema ja raskus läheb mööda. Ma olen alati püüdnud võistelda selle üksuse nime all, kus ma parasjagu teenin. Kui teenisin Scoutspataljonis, võistlesin koos scoutidega, kui teenisin Kuperjanovis, siis kuperjanovlaste meeskonnaga ning nende vahele jäid sõjakooli ja Tartu maleva episoodid.

Kui palju on retkedel käimine aidanud teenistuses, ajateenijaile luuramist õpetades?

FOOKUS

Kuidagi ammendus: jälle see metsaäär, kraaviserv, rabaperv, jälle ja jälle. Noortele meestele soovitan sellist retklemist igal juhul. Esiteks treenib see mentaalset sitkust, teiseks treenib kõndimist, mis on jalaväes oluline oskus. Ning kolmandaks sa ikkagi võistled kellegagi, pead tegema soorituse, mida mõõdetakse kellegi vastu, n-ö sparrid kellegagi ehk harjutad vastase rollis oleva üksusega. Võiks isegi mõelda, et sõjakoolis peaks see mingil kujul lausa kohustuslik olema. Aga kindlasti peaks jalaväelane sellisel võistlusel mõne korra käima, ennast proovile panema. Kuidas sa sõjakoolist Kuperjanovi pataljoni luurajaks jõudsid?

Sõjakoolis valisin jalaväe eriala. Minu ajal jagunes jalavägi miinipilduja ja tankitõrje õppesuunaks ning minu kursusel avati ainult jalaväeeriala ja selle miinipilduja õppesuund. Teenima läksin Kuperjanovi pataljoni luurekompaniisse. Tekkis kontakt tänase major Rainek Kuu-

teenisin ära, läksin koju ja rääkisin sõpradele, et maru lahe oli, minge kindlasti sinna. Hiljem jalaväekompanii ülemana kohtasin mõnda n-ö dünastiat, kus vanem vend oli luuraja olnud ja siis tuli ka noorem vend sama sooviga. Oma sõbra või pereliikme kogemus ja soovitus ikka maksab. Selle põhjuse nimel tasubki väljaõppe korraldajatel pingutada. Kui poiss läheb ajateenistusest koju hea emotsiooniga, siis see võimendub tema sõpruskonnas ja motiveerib järgmisi ajateenistusse tulijaid. Kui palju oli Kuperjanovi pataljon eriliselt Kuperjanovi pataljon pärast sinu esimest teenistusaega sõjakoolis?

Toona mitte väga. Oli segane aeg, kui olid jalaväeõppekeskused, kus käsuahel oli segane. Kui mina sinna teenima läksin, oli kompaniiülema ja pataljoniülema vahele tekitatud veel üks juhtimislüli, ilma sisulise funktsioonita lisapuhver: jalaväe õppekeskuse jalaväekooli ülem.

SCOUTSPATALJON HARJUTAB PALJU JA IGAL VIISIL PEALETUNGILAHINGUT. JUST RÜNNAK VÕIKSKI OLLA ESMANE ASI, MIDA KA AJATEENISTUSES ÕPPIDA. raga, kes oli toona seal luurekompanii ülem. Temaga hakkas koostöö klappima ja nii see läks. Major Ivo Silbaum on öelnud, et nii luurajad kui ka tankitõrjujad on väikese fetišiga jalaväelased ja ma nõustun temaga. Kuidas luuramine õnnestus?

Õnnestus väga hästi. No leia mõni poiss, kellele ei meeldiks luurekat mängida! Ikka saab midagi leiutada, end proovile panna. Toona oli motoriseeritud luure ajateenistuses alles lapsekingades nii arusaamade kui ka tehnika poolest, näiteks siis olid meil veel Volkswagen Iltised. Eks see avastamine ja katsetamine oli. Eestis oli, on ja jääb ikka kõige olulisemaks jalgsi tegutsemine. Meil lihtsalt on palju metsa. Jalgsi liikumist õpivad ka kõik liitlased, kes siia satuvad. SÕDUR NR 4 (97) 2017

Kuidas ajateenijad luurajateks satuvad?

See sõltub väeosast, aga minu teada kaitsevägi ei tee eelvalikut. Kuperjanovisse tuli küll mitu poissi teadmisega, et nemad tahavad just luurekompaniisse. See on omamoodi ringkäendus, et mina

Minule ei teinud segane juhtimissüsteem juhtimist ja õpetamist lihtsamaks. Õnneks lõppes jalaväekoolide hullus kiiresti. Hiljem olen mõelnud, et instruktorigrupil pataljoni juures oleks jumet küll, aga mitte nii, nagu see oli tollal. Mul aga oli kogu see aeg alles soov teenida elukutseliste üksuses. Kuperjanovis olingi kaks aastat ja 2009. aastal läksin Scoutspataljoni. Käisin missioonil Afganistanis, võib-olla sain nii natuke enne sõjakooli tegemata jäänut kompenseerida. Scoutspataljoni läksin jalaväerühma ülemaks, olin seal ka luurerühma ülem ja asendasin vahepeal pataljoni staabis luureohvitseri. 2009. aastal oli Scoutspataljonis pisut keerukas periood. Just oli ära olnud aeg, kui Eestil oli Afganistanis kolm kompaniid, üks lõpetas rotatsiooni, teine oli rotatsiooni alustamas ja lisaks lähetati Estcoy-E valimisi turvama. Terve Eesti pataljon oli korraga Afganistani pinnal. See pani sõduritele ja allohvitseridele eriti suure koormuse, millest tulenes meeskonna kaadrivoolavus ja väsimus. Lisandusid ju muudki kohustused nagu osavõtt NRF-ist ehk NATO reageeri-

misjõududest. Kõigest sellest tuli suur sagin, inimesed aina liikusid ja allüksused polnud täiskomplekteeritud. Ei saa ka öelda, et majandussurutis oleks toonud Scoutspataljoni liiga palju uusi sõdureid. Pigem mõtlesid mõned sõdurid end surutise ajal piraadikütiks. Mis seltskond oli Scoutspataljonis koos?

Seltskond oli kirju. Suurem osa oli seal pärast ajateenistuse läbimist, aga oli ka erandeid. Mingitel aastatel olid kaitseliitlased käinud Kosovos rahu tagamas ja siis oli mul paar alluvat, kes olid läinud Kosovosse ilma ajateenistuseta ja pärast seda jäänud Scoutspataljoni edasi teenima. Seega oli ka elukutseliste üksuses n-ö kõrvaltänav, mis polnudki lõppkokkuvõttes halb. Seda joont, mille inimene on tõmmanud, saab inimene ka kustutada. Seal oli väärt mehi, kellest mõni lõpetab praegu sõjakooli. Scoutspataljonis tuli tugevamalt esile see, et kõik sõdurid olid vabatahtlikud. Nad teenisid omast tahtest, nad polnud ajateenijad, neil polnud sundi taga. Teine meeldejääv asi oli allohvitseride professionaalsus ja kogemus. Scoutspataljoni vanemseersantide ja veeblite kogemus ja tugevus oli ja on siiani üks selle pataljoni peamisi tugevusi. Neid mehi iseloomustavad professionaalsus, initsiatiiv ja tegutsemisjulgus ning sellel on suur väärtus. Scoutspataljonist tulin Kuperjanovisse tagasi 2013. aastal, sest pere ja elamine oli kõik Lõuna-Eestis. Kas Scoutspataljonis teenimine on jätkuvalt soovituslik kõigil tegevteenistujatel läbida?

Jah, tingimata tuleks seal teenistustsükkel läbi teha. Seal on liikuvust, mis ei tulene niivõrd ratastest kui mõttelaadist. Seal on küll sõitmiseks soomustransportöörid, aga võideldakse ikkagi jalgsi. Scoutide mõttemalli olen edasisse teenistusse kaasa võtnud. Minu puhul oli, on ja jääb oluliseks jala mahapanek. Scoutspataljon harjutab palju ja igal viisil pealetungilahingut. Just rünnak võikski olla esmane asi, mida ka ajateenistuses õppida, sest see toob väljaõppemetoodiliselt kaasa dünaamilise tegutsemise, kujundab hoopis liikuvama mõttemalli. Ja pärast on ka kaitset märksa lihtsam selgeks saada. Kui olen teinud ajateenijatele rünnaku piisavalt selgeks ja nad on selles enesekindluse saavutanud, siis metoodilis-pedagoogiliselt on pärast lihtsam õppida kõike muud. Rünnakul

 Pärast Scoutspataljonis omandatud kogemusi on kapten Teppo oma edasisse teenistusse kaasa võtnud scoutide mõttemalli.

FOOKUS

SÕDUR NR 4 (97) 2017

FOOKUS 14

SÃ&#x2022;DUR NR 4 (97) 2017

 Kapten Teppo juhib talvist võitlust asustatud alal, kus õppurid saavad näidata instruktoritele, mida nad on nooremallohvitseri kursuse ajal õppinud.

on oluline otsustamise kiirus, maastikulugemise oskus ja veel palju lahinguolukorras olulisi asju. Väljaõppeliselt tekitab see offensive spirit’i ehk rünnakuvaimu või esimesena tegutsemise vaimu, mis on lahendustele suunatud initsiatiivi haarav mõttemall. Kui käsitleksime kohe alguses rünnakut, siis tuleks selline tegutsemismall kaasa ka muudesse tegevustesse. Ja mitte ainult meie idanaaber, vaid ka näiteks Iisrael järgib põhimõtet, et parim kaitse on rünnak ning ennetav löök on igati asjakohane. Kuidas õnnestus Scoutspataljonist saadud kogemusi Kuperjanovis luurekompanii ajateenijatele edasi anda?

Scoudiaeg andis kindlasti mõõtmatul hulgal ideid juurde. Kui tõmban paralleeli luurepatrullvõistlustega, siis ka seal pead kogu aeg ise liikuma, aga pead ka kogu aeg liikumisest mõtlema. Kust läheme edasi, kas sealt metsaäärt mööda või siit metsaäärt mööda? Kus teeme teeületuse, kas siin või seal? Olgu, oletame, et seal on vastane ees, aga meie teeme sellise kaare ning kasutame minekuks hoopis seda rahapajarada jne. Mõte ja tahe peab olema suunatud liikumisele, tuleb otsida nõrku kohti vastase loogikas ja teda üle kavaldada. Just vastase ülekavaldamise dimensioon meeldib mulle patrullvõistlustes. Vaatad, maastik on selline, kuhu nad paneksid nüüd oma valvepostid, nemad panevad sinna, aga meie läheme hoopis siit jne. Näiteks nagu ajaloo viimane Erna retk, mille me scoutidega võitsime. Luureobjekt oli Soodla veehoidla kaldal. Ujusime üle veehoidla, öösel, pimedas, 300 meetrit. Varustus oli spetsiaalses veekindlas kotis, see oli nagu väike õhuballoon, GPS oli pandud selle peale suunda näitama ja see oli päris pikk ujumine. Viimased 100 meetrit ujusime eriti vaikselt, et solinat ei kostaks. Vastane ei hammustanud seda võimalust läbi ning see tõi edu, sest võitsime aega ja ka kilomeetreid ning lähenesime ootamatust suunast.

Kui see on õnnestunud, siis võib öelda, et selles on suur osa scoudipagasi kasutamisel. Aga enne Scoutspataljoni teenima minekut oli just scoutide üllatav tegutsemisviis mõnes mõttes isutekitaja.

Kuidas sinu kustumatu võidutahe ajateenijaile üle kandub?

Ma olen kuulnud kõnekäändu, et edu sünnitab edu ja lüüasaamised lüüasaamisi. Ja ajateenijate puhul on see võitlusmoraali küsimus, vastast ei tohi karta. Me peame austama tema võimekust, kuid ei tohi teda karta. Ei õppusel ega päriselt.

dake, poisid, võib-olla praegu ei saa te aru, miks meile on riigikaitset vaja. Aga kümne aasta pärast, kui teil juba on midagi, mingi kinnisvara, oma firma, võib-olla pere, siis te hakkate mõistma, miks on vaja riigikaitset või miks on vaja tõsta õpetajate palka või toetada kiirabi, arste ja õdesid. Kui sul on midagi kaotada, siis hakkad mõtlema, kuidas teha, et seda mitte kaotada. Seetõttu tuleb kõik, mida teed, teha hästi. Kõik, mis ma ajateenistuses pingutan, on selleks, et oma asi hästi teha, ja kui ma midagi tsiviilis teen, siis pingutan ka, et tulemus oleks hea. Edu sünnitab edu, lüüasaamine lüüasaamist. Ega mul pole ka kõigi ajateenijatega kõik hästi läinud, on olnud probleeme ja draamasid, aga sellest ei tohi nina norgu lasta ja ära kohkuda, vaid peab edasi tegutsema. Ajateenijate seas tuleb leida helluse ja karmuse tasakaal. Neid ei tohi hellitada, väljaõpe peab olema karm, aga nende sees tuleb näha inimest ja jääda nendega inimeseks. Näide – mehel on vaja minna Kevadtormi ajal mingit eksamit tegema, sest ta tahab kõrgkoolis teisele erialale minna. Õppusel võib küll olla oluline lahing,

OFFENSIVE SPIRIT, LIIKUVUS, DÜNAAMILINE MÕTLEMINE ANNAVAD EELISE, OLGU SEAL VASTAS KES IGANES. KUI MEIE ASI ON VASTANE PURUSTADA, SIIS ME TA KA PURUSTAME! Mis tähendab, et scoudid tulevad – las tulevad, lööme maha! Offensive spirit, liikuvus, dünaamiline mõtlemine annavad eelise, olgu seal vastas kes iganes. Kui meie asi on vastane purustada, siis me ta ka purustame! See peab olema mõttemall. Oli selline raamatusari „Seiklusjutte maalt ja merelt“. Hirveküti juttudes oli kirjas, et sõjamees peab tundma karmi rõõmu kokkupuutest vastasega. Vastane tuleb, väga hea, las tuleb kontakt, saame tapelda. Mitte „oi, vastane tuleb, appikene, mis nüüd saab!“. Lahinguväli, püssirohuvine, päikesetõus. Hommikul kell neli rünnata, see on nii scoudilik. Hommikul nn koeravahi ajal, kui sõduril on kõige magusam uni, tunnimeestele kipub väsimus peale, kostab hala „Miks mina!“ ja siis need scoudid tulevad ... Kas retseptiks on seega pakkuda poistele elaani ja võidurõõmu ning õhutada soovi vastasele ära teha?

Olen oma ajateenijaid reservi saates viimased kaks aastat rääkinud, et vaa-

aga elu tuleb neil ju pärast ajateenistust ka elada. Kui suudad inimlikult käituda, saad neilt ka rohkem nõuda. Mees teeb oma eksami ära, tuleb palju parema laenguga tagasi ja paneb veel hoogsamalt edasi. Kolmel aastal Kuperjanovi pataljonis NAK-i ülemana oli nooremallohvitseride vaimu kasvatamine sinu päralt. Aga mida NAK on sulle andnud?

Esimene on metoodilis-pedagoogiline pool, milles ma olen tänu NAK-i juhtimisele kõvasti arenenud. See on kõikmõeldavate väljaõppelahenduste leidmine. Teine on selge arusaam võitlusmoraali olulisusest. Ei maksa ükski tank midagi, kui selles pole kõrge võitlusmoraaliga tankisihturit. Nendest kolmest aastast olin esimese aasta pataljoni staabiohvitser ja kaks aastat kompaniiülem. Minu enda kompanii nooremallohvitserid olid ka seal NAK-i sees. Igal aastal korjasin

SÕDUR NR 4 (97) 2017

Oma üksusega ootamatust suunast lähenemisega oledki erinevatel õppustel vastasvõistkondi üllatanud. Kuidas selline asi ajateenijatega õnnestub?

Meil pole küll harjutamisel võimalik kaasata potentsiaalset vastast, aga selline üllatamine on oluline ka ükskõik millise üksusega n-ö sparrimisel. Ja eelistatavalt tuleks mõõtu võtta võimalikult tugeva sparringupartneriga, et ikka vahepeal korralikult sisse saaks ja tekiks õige võitlusmotivatsioon. Tugev vastane õppusel õpetab ka päris vastast mõtestama palju paremini kui mistahes koolitarkus. Seega on igasugune liitlastega, ameeriklaste, brittide, prantslaste tankiüksustega koos ja üksteise vastu harjutamine väga kasulik. Sparringupartner peab olema pisut enesekindlam ja tehnoloogiliselt hästi arenenud – kasvõi igasugused tänapäeva lahingutanki sensorid, millega ta sind avastab. Kas aga vastane tänu neile on ka olukordade lahendamisel parem, vaat see selgub juba õppuse käigus.

FOOKUS

 Kapten Teppo instruktorina peab olema alati nooremallohvitseriks õppija kõrval ning vajaduse karmilt või hellalt edasi andma üksust võidule viivad juhtimisoskused.

ajateenistuse lõpus pataljoni nooremallohvitserid kokku ja küsisin, et head mehed ja naised, mida arvate oma NAK-ist nüüd tagasivaatavalt ja milline oleks edasiviiv tagasiside. Nad rääkisid siis, kui olid teinud läbi NAK-i ja allüksuse kursuse, kuidas need kaks asja kokku on aidanud neil oma ülemaksolekut mõtestada. Mul on sellest tagasisidest kogunenud mõningaid mõtteid, mida NAK-is paremaks muuta, aga sellest ehk edaspidi. Kas praegune 11-kuulise ajateenistuse nooremallohvitseride ettevalmistussüsteem toimib?

Hiljuti vaatasin ETV-s „Suud puhtaks“ saadet, kus 1. jalaväebrigaadi ülem ütles, et loomulikult tahaks ta suuremat väge ja et ajateenistus oleks pikem. Et ajateenijatest ülemad teeniksid kauem, et neid saaks rohkem õpetada jne. Aga praegu, kui räägime ajateenijast-jaoülemast, siis minule tundub see olevat optimaalne korraldus. Mul on reservohvitseride väljaõppega seoses mõned teistmoodi mõtted ka, aga las need praegu olla. Praegu saab hästi võrrelda meie ajateenijate taset meie liitlaste elukutseliste sõduritega. Vahe tuleb sisse vaid tegevuse kiiruses. Arvestame, et liitlastel on ikkagi elukutselised üksused, mida ka kõige madalamal jao tasemel juhivad elu-

PRAEGU SAAB HÄSTI VÕRRELDA MEIE AJATEENIJATE TASET MEIE LIITLASTE ELUKUTSELISTE SÕDURITEGA. VAHE TULEB SISSE VAID TEGEVUSE KIIRUSES. kutselised allohvitserid, kelle otsuste tegemise kiirus on suurem kui meie väikese kogemusega nooremallohvitseridel. Otsuste kiirus ongi vaid see, millega me kaotame. Kui palju puutud sa praegu oma teenistuses kokku Kaitseliidu ja kaitseliitlastega?

SÕDUR NR 4 (97) 2017

Varem rohkem, nüüd ei anna pere enam selleks niipalju mahti. Veidi suhtlen siiani Tartu maleva tähtsate pealikute Margus Klaisi ja Kristjan Bachmaniga. Nüüd, kui olen siin õppimas, on jälle veidi rohkem kaitseliitlastega kokkupuutumist. Kaitseliit on hea koht neile, kes ajateenistuses kogesid rõõmu hästi kordaläinud sooritusest. Võidusoovipurakas tuleb mehe seest lihtsalt üles leida ja

kui ta soovib seda taas ja taas tunda ka pärast ajateenistust, tunneb ta ennast Kaitseliidus väga hästi. Need, kes tulevad Kaitseliidust ajateenistusse, on alguses kindlasti palju enesekindlamad, aga pärast erinevus kaob. Inimesed ju õpivad. Ajateenijaist ülemaid koolitades ei ole mittekaitseliitlasel ja kaitseliitlasel vahet. Kui juhivõime on mehe sees olemas, siis see sealt ka välja tuleb. Mul on kogemusi, kus ajateenijast saab parem ülemus kui tegevväelasest. Kõik sõltub inimesest. Kui on rünnakuvaimu, siis seda on. Kui seda pole, siis seda sinna ei pane ka. Kuidas nüüd, pärast põnevat teenistust, tunned ennast keskastme kursusel?

Tunnen end enesekindlalt jalaväe-

taktikas ja vastase tundmises. Mõnel kursusekaaslasel, kes on teeninud NATO staabis sidealal, on asjadele hoopis teistsugune vaade. See toob kaasa vastastikust rikastamist. Keskastme kursusele mõned tulevad, mõned saadetakse. Võib-olla on see subjektiivne, aga ma ei karda seda välja öelda, et minu hinnangul meie lahingutoetuse erialade mehed, sidemehed, logistikud, võib-olla ka õhutõrjujad kerkivad karjääris liiga kiiresti ja tulevad liiga kiiresti keskastmekursusele õppima. See pole inimeste viga, aga toome võrdluseks Briti armee, kus kompanii ülemaks ei saada reeglina enne kümmet aastat teenistuses. Meil on ka nooremleitnantidest kompaniiülemaid, seda küll peamiselt lahingutoetus- või lahinguteenindustoetusüksustes. Ma ei pea seda õigeks. Me tekitame mõnikord ka kunstlikult ebaküpselt kerkimist, kui saadame ühe kõrgemalt minema ja siis hakkab liikuma suur edutamiste jada. Aga kaks aastat õppimist on veel ees ja hinnangut keskastmekursusele on veel vara anda, sest kool on kestnud alles mõned nädalad.

 Ungarlaste BTR-i relvastusse kuulub kas 30 mm kiirlaskekahur (fotol suunaga vasakule) või 14,5 mm raskekuulipilduja KPVT.

TEHNIKA

Vene sugemetega

SOOMUKID sõitsid taas Eesti pinnal Urmas Abel LEITNANT, 2. JALAVÄEBRIGAADI TEABEOHVITSER FOTOD: URMAS ABEL

SÕDUR NR 4 (97) 2017

Tänavu suvel saabus 2. jalaväebrigaadi õppuse Training Bridge 2017 raames Ungari maaväe kompanii suurune üksus. Selle relvastuses olid ka Vene päritolu BTR-tüüpi soomustransportöörmasinad.

TEHNIKA

 BTR-i nina peale ehitatud nn lainemurdja hoiab soomukit vees tasakaalus ja takistab sõiduki ninal veepinnast madalamale vajuda.

ngari Vabariik on NATO liikmesriikidest suurim, kelle relvastusse kuuluvad Vene Föderatsiooni päritolu BTR-80 (150 tk) ja BTR-80 A (150 tk). Ka Eestis viibinud Ungari üksuse 25. Klapka György jalaväebrigaadi 1. mehhaniseeritud pataljoni koosseisu kuuluvad need ratassoomukid. BTR-80 A on BTR-80 edasiarendus ja seda võib pidada BTR-90 eellaseks. Kuna tootmisse läks see variant 1990. aastate keskel, siis paralleelselt arendati ka BTR-90. Käesolevas artiklis olen käsitlenud BTR-80 ja 80A üldiselt, välja olen jätnud selle mudeli edasiarendused ja alamudelid.

BTR-ID EESTI KAITSEVÄES

SÕDUR NR 4 (97) 2017

BTR on tuntud oma töökindluse poolest, neid kasutas ka Eesti kaitsevägi algusaegadel pataljonides transportööridena. Need sõidukid sattusid juhuse tahtel kaitseväkke siis, kui Kalevi jalaväepataljoni ohvitserid konfiskeerisid paarkümmend tükki Raasiku raudteejaamast. Täpne markeering on neil BTR-80UNSh, sest tegu on originaalis juhtimispunktide ja tulejuhtimisüksuse teenindamiseks mõeldud sõidukiga. Kuid soomukeid, olgugi et juhtimisotstarbelisi, oli noorel kaitseväel vaja ning alguses saadeti need Võrru Meegomäele Kuperjanovi üksik-jalaväepataljoni koosseisu. Peale 1993. aasta Jäägrikompanii kriisi Pullapääl liigutas kaitsevägi BTR-id Kalevi jalaväepataljoni kätte Jägala linnakusse, kuhu need jäid aastani 2001, kui kaitsevägi viis need taasloodud Scoutspataljoni. Praeguseks on need sõidukid antud Kaitseliidule kasutamiseks ja väljaõppe läbiviimiseks. Nende soomustransportööride suurim puudus oli jalastusprobleem, mis oli tingitud küljeukse ehituse erinevusest tavalise BTR-80-ga. Kui tavalisel BTR-il käib küljeuks rambina alla ja teine uksepool tõuseb üles nii, et sõdur saab liikuvast masinast lahingvarustuses välja joosta, sattumata rataste alla, siis kaitseväes kasutusel olnud BTR-idel käis luuk ainult allapoole lahti ja oli mõeldud seisva masina puhul sisse ja välja liikumiseks. Nii, nagu see on ka juhtimissoomukite puhul üldiselt tavaks. Üldjoontes on nii mootoriosa kui ka soomustatus sama, mis tava BTR-80 puhul. Jalaväe soomustransportöör (Бронетранспортёр – БТР-80) BTR-80 on BTR-70 järglane ja BTR-90 eellane. Transportööride väljatöötamine algas juba 1980ndate alguses. Neid soomustransportööre hakkas Venemaa oma rel-

Ungari maaväes kasutusel olnud BTR-80 ja BTR 80A üldandmed ja spetsiifika Millal kasutusse võeti

1986 (BTR-80) ja 1994 (BTR 80A)

Meeskond

3+7

Kaal

13,6-14,5 tonni

Pikkus

7,7 meetrit

Laius

2,95 meetrit

Kõrgus

2,4-2,8 meetrit

Relvastus

30 mm kiirlaskekahur või 14,5 mm raskekuulipilduja KPVT

7,62 mm pardakuulipilduja PKT Kõrgusnurk relvadel

5 kraadi kuni +70 kraadi

Maskeering

6 x 81 mm suitsugranaadid

Laskeraadius

360 kraadi

Laskemoona kogus

Pearelval 300 mürsku ja kuulipildujal 2000 padrunit

Mootori võimsus

240 hobujõudu

Kütus

diisel

Vedavaid rattaid

4x8

Maksimum kiirus maanteel

80-90 km/h

Ujumise kiirus

10 km/h

Tegevusraadius

600 km

Kalle, millest üles läheb

60 kraadi

Takistused, mille ületab

kõrgustakistus 0,5 m ja kraavi laius kuni 2 m.

Riigid, kes kasutavad BTR-80 oma relvastuses.

Afganistan, Alžeeria, Angola, Armeenia, Aserbaidžaan, Bangladesh, Valgevene, Eesti, Soome, Gruusia, Ungari, Kasahstan, Põhja-Korea, Lõuna-Korea, Kõrgõzstan, Makedoonia, Moldova, Venemaa, Sudaan, Sri Lanka, Tadžikistan, Türgi, Türkmenistan, Ukraina, Usbekistan.

TEHNIKA

ÜLEMINEK DIISELMOOTORILE

BTR-80 kasutab sama mootoritüüpi, mida ka Vene päritolu veoautod KA-

MAZ. Kui BTR-80 eelkäija BTR-70 kasutas kahte bensiinimootorit, mis on tuntud ka kui veoauto GAZ 53 mootoritena, siis BTR-80-l on üks diiselmootor, mis on vähem kapriisne kui kaks bensiinimootorit, mis peavad töötama sünkroonselt. Selle muutusega said mehhaniseeritud üksused ja soomusväed jagada lahinguväljal omavahel diiselkütust ning ei sõltunud bensiini kui teistsuguse kütuseliigi järelveost. Meeskonna suurus sõidukis on klassikaline jalaväejagu, mis Vene Föderatsiooni relvajõududel on kümme võitlejat. Neist kolm (ülem, sihtur ja juht) on otseselt seotud masina juhtimise, sidepidamise ja relvastusega. Ülejäänud jao liikmed /laskurid sisenevad külgedelt ning paigutuvad masina keskteljest tahapoole seljad vastakuti istuma, et vajadusel küljeavadest vastase pihta tuli avada. Kõikidel sõduritel on võimalus küljeluukidest ka välja tulistada käsitulirelvadest, moodustades „siili“ efekti. BTR-80-le on antud võimekus ka ujuda ning see sõiduk arendab vees

kiirust kuni 10 km/h. Selleks peab meeskond enne vette minekut sulgema veekorgid, mille kaudu lastakse välja masinasse sattunud vesi. Veetõkete ületamiseks on BTR-il nina peal nn lainemurdja, mis ei lase masina ninal veepinnast alla vajuda ning hoiab selle veepinnal tasakaalus samal ajal, kui seda tõukab tagant spetsiaalselt selleks kohandatud propeller. Lõpetuseks võib tõdeda, et ungarlaste BTR-id olid igati Eesti maastikule sobivad lahingumasinad ja kuskil nad hätta ei jäänud. Kindlasti ei maksa alahinnata tehnikat, mis on ennast tõestanud mitmes kriisikoldes ning mida on kasutatud ja edasi arendatud pea kolm aastakümmet. Allikad: http://www.armedforces.co.uk/Europeandefence/edcountries/countryhungary.htm https://www.armyrecognition.com/russia_russian_ army_wheeled_armoured_vehicle_uk/btr-80_8x8_ armoured_vehicle_personnel_carrier_technical_ data_sheet_specifications_pictures_video.html http://www.military-today.com/apc/btr_80a.htm

SÕDUR NR 4 (97) 2017

vastusse võtma 1986. aastal. Praeguseks peaks väljaspool Venemaad tegutsema ca 5000 sellist soomukit. Soomustransportöör, nagu ka nimi ütleb, tähendab seda, et üksus on masina sees kaitstud vastase relvade otsetule ja mürsukildude eest. BTR-80 puhul on võimalik kasutada ka lisasoomust, mis ei käi väljaspool masinat, vaid masina sisse. See ei ole aktiivsoomus, vaid lisaplaadid kas kevlarist või terasest, mis vajadusel kruvitakse mutritega spetsiaalsetesse kohtadesse. Soomusega seoses peab BTR-80 A ninasoomus kinni 12,7 mm raskekuulipilduja kuuli ning kogu masina soomus peab 7,62 mm käsitulirelvade kuule ja suurtüki mürskude kilde. Samuti on sõiduki standardvarustuses keemiakaitse võime, mis hoiab keemiarünnakute korral masinas olevad inimesed terved ja puutumatutena väljas levivatest mürkidest.

RIIGIKAITSE

SÃ&#x2022;DUR NR 4 (97) 2017

U D A J A V a OT j

O iisio kr

 ????

Margo Klaos RIIGIKANTSELEI ELANIKKONNAKAITSE RAKKERÜHMA JUHT

FOTOD: RANDOLF REILJAN, SCANPIX.EE

Kui tahame vähendada kriiside raskeid tagajärgi ning mõju kogu ühiskonnale, peame suutma suurendada igaühe esmase hakkamasaamise võimet, kuid suuremates kriisides muutub olulisemaks ka abistaja roll. Millised on elanike vajadused ja ootused kriisiolukorras?

e k i n a l E

D E S U

k u iol

äästeameti 2017. aasta tellitud elanikkonna hädaolukorraks valmisoleku alase teadlikkuse uuringu kokkuvõttes järeldati, et Eesti elanike teadlikkus võimalikest hädaolukordadest ja valmisolek iseseisvaks toimetulekuks hädaolukordades on madal ning tõsisesse hädaolukorda sattumisele mõeldakse pigem harva või üldse mitte. Samaaegselt on valdav enamus aga veendunud, et nad suudavad hädaolukorras õigesti käituda. Selles ei ole ka midagi üllatavat, sest elanike õpetamisel ei ole igapäevase ohutuse kõrval pööratud veel piisavalt tähelepanu suuremates kriisiolukordades käitumisele.

IGAÜKS VASTUTAB ENDA EEST KA ISE

Elanike kaitsmisel oleme seni keskendunud sellisele ülesannete jaotusele, kus igapäevane ohutus on muutunud igaühe vastutuseks, kuid suuremaid kriise vaadeldakse valdavalt vaid riigi, kohaliku omavalitsuse ja paljude muude asutuste koostöös lahendatavate sündmustena. Inimese teadlikkus on koolituste ja riskikommunikatsiooni tõttu suurem liiklus-, tule- ja veeõnnetuste puhul, sest neid toimub sagedamini. Põhjendamatult vähe on aga tähelepanu pööratud inimese võimalustele end suuremate kriiside korral kaitsta, mille tulemuseks on õpetatud abitus. Siiski on paljude kogemused näiteks erakordsete ilmastikuolude ja pikemate elektrikatkestustega pannud neid sellisteks olukordadeks paremini valmistuma ning koju esmavajalikke vahendeid soetama. Peame järjest enam kogu ühiskonnas selgitama, et erinevate kriiside ärahoidmine, nende tagajärgede leevendamine ja nendega hakkamasaamine sõltub kõigi panustamisest ning on paljude võimuses. Et vähendada kriiside raskeid tagajärgi ning mõju kogu ühiskonnale, on oluline suurendada igaühe esmase hakkamasaamise võimet. Igas kriisiolukorras sõltub elu ja tervise kaitse ennekõike inimesest endast, kuid mida ulatuslikum ja pikaajalisem on kriis, seda olulisemaks muutub teiste abistajate roll ning ühiskonna tugi.

ELANIKKONNAKAITSE ARENDAMISEST

Sageli on elanikkonnakaitsega seotud valdkonnad olnud rangelt piiritletud kindlate ohtudega ja sellest rääkimisel

SÕDUR NR 4 (97) 2017

D E S TU orras

RIIGIKAITSE

on kasutatud ka erinevaid termineid, näiteks kodanlik õhukaitse, tsiviilkaitse, kodanikukaitse, kriisireguleerimine. Elanike kaitsmisele suunatud tegevused on Eestis alati olemas olnud, kuid selle sisu on tulenevalt ohupildist korduvalt muutunud. Ajalooliselt oli tihedalt seotud ennekõike sõjaks valmistumisega, kuna elanikkonna kaitstus ja tsiviilühiskonna toimimine on

 Eesti kasutab sõjaohtude ennetamiseks ja nende lahendamiseks reservarmeel põhinevat süsteemi.

kõige ulatuslikumalt olnud ohustatud just sõjalistes kriisides. Kui külma sõja perioodil oli keskne eesmärk kaitse massihävitusrelvade mõju eest, siis julgeolekupildi muutus Euroopas tõi valdavalt kaasa keskendumise tsiviilkriisidele. Seejuures on muutuse elluviimine riigiti erinenud. Mõned riigid säilitasid enamuse varasemast süsteemist ja kohandasid seda

igapäevaste kriisidega hakkamasaamiseks. Teised riigid jätsid osa varasemast süsteemist unarusse ning keskendusid vaid rahuaegsetele kriisidele. Pärast külma sõja lõppu näis, et senisel kujul elanikkonnakaitset Euroopa enam ei vaja ning sellele kulutuste tegemise jätkamine oli paljudes riikides poliitilise otsuse küsimus. Võimaluste piires säilitasid riigid loodud struktuure

SÕDUR NR 4 (97) 2017

 Kriisiolukordade lahendamiseks harjutavad omavahelist koostööd päästeamet ning politsei- ja piirivalveamet.

 2007. aasta massirahutus Tõnismäel Tallinnas pani elanikkonnakaitse seisukohast koos töötama mitu ametkonda.

 Riigi ja elanike kaitseks harjutab eriolukordi ka Kaitseliit.

RIIGIKAITSE

ja kaitsemeetmeid ning kohandasid neid loodus- ja tehnoloogiliste katastroofidega toimetulekuks. Tänu sellele moodustasid riigid võrreldes varasemaga oluliselt tugevama kriisireguleerimise võimekuse ning panustasid rohkem sellele, kuidas oma elanikke suurõnnetuste korral kaitsta. Viimase aastakümne jooksul toimunud relvakonfliktid ning terrorirünnakud on andnud tõuke, et elanikkonnakaitse uus lähenemine oleks terviklik ning pakuks kaitset nii tsiviil- kui ka sõjaliste ohtude korral.

LAIAPINDSE RIIGIKAITSEGA TEEMA JÄLLE PÄEVAKAJALINE

SÕDUR NR 4 (97) 2017

Laiapindse riigikaitse arendamisel on taas tõstetud päevakorda elanikkonnakaitse arendamise olulisus. See peab hõlmama tervikuna nii elanike teadlikkuse, oskuste ja valmisoleku tõstmist kriisiolukordadeks, nende õigeaegset teavitamist kui ka nende kaitsmiseks ja abistamiseks vajalike meetmete rakendamist. Eestis puudub praegu terviklik lähenemine elanikkonnakaitsele, mis hõlmaks nii tsiviilkriise kui ka sõjalisi kriisiolukordi. Samas on suurem osa kaitsemeetmetest, mis kriisiolukordades inimesele kaitset pakuvad, sõltumata kriisist samad. Alati ei ole otstarbekas luua kaitsemeetmeid, mis lahendavad vaid ühe eesmärgi. Sõjaliste ohtudega arvestava elanikkonnakaitse süsteemi olemasolu ja valmisolek moodustab olulise osa riigi kaitsevõimest. See peab toimivas riigikaitses olema sama iseenesestmõistetav kui kaitseväe ettevalmistamine sõjalisteks ohtudeks ning ajateenistuses käimine. Eestis käivitas riigikantselei elanikkonnakaitse tervikliku kontseptsiooni loomise 2015. aasta lõpus. Oleme elanikkonnakaitse enda jaoks määratlenud kui meetmete süsteemi, mille eesmärk on kaitsta inimesi hädaolukordade ning riigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda ähvardavate ohtude korral. Selleks, et inimest reaalselt kaitsta, on vaja selgeks teha, millist kaitset ta vajab ning mille eest. Kahtlemata on vahetu oht inimese elule erakordsete ilmastikuolude ja relvakonflikti korral väga erinev, kuid mõlema kriisiolukorra puhul vajab tõsist tähelepanu nendega kaasnev laiem mõju ühiskonnale, mille tõttu on häiritud inimese esmavajaduste rahuldamine.

RIIGIKAITSE

RIIGI ROLL ELANIKE ETTEVALMISTAMISEL

Riigi üks olulisem ülesanne on oma inimeste elu ja tervise kaitsmine olukordades, kus igaüks iseseisvalt sellega piisavalt hästi hakkama ei saa. See hõlmab nii ohtudest teavitamist ja nendeks valmisoleku õpetamist kui ka ühiste kaitselahenduste loomist ja kriiside korral abi osutamist. Erinevateks kriisideks valmistumine on alati lähtunud neist ohtudest, mis inimest ja ühiskonda enam võivad ohustada. Seejuures peab alati tegema ka valikuid, milliste ressursside kaitseks suunamine on põhjendatud ning millises ulatuses oleme valmis riske aktsepteerima. Inimese kaitsmisel peab samaaegselt lahendama kaks olulist ülesannet – kaitsma teda otseste väliste ohtude eest ning tagama samaaegselt eluks esmavajaliku olemasolu. Lisaks on oluline inimese psühholoogiline kaitsmine, et alaline hirmutunne ja ebakindlus ei tekitaks täiendavaid negatiivseid mõjusid. Selle tähtis osa on elanike teadlikkuse tõstmine – inimene peab teadma, kuidas kriisiolukordades hakkama saada ning kes ja kui palju teda ohu korral kaitseb. Elanike ettevalmistamisel on oluline teadvustada, et kriisiolukorras valitseb tavaliselt suur teadmatus ja ebamäärasus. Kui inimesel puudub igasugune ettekujutus sellest, mis toimub ja kuidas ta peaks käituma, siis ei saagi tema tegutsemine olla kõige adekvaatsem. Kõik ei vajagi ühesugust kaitset. Suurem osa ühiskonnaliikmetest saab iseseisvalt hakkama enda heaolu eest seismisega. Samaaegselt on ka arvestatav osa elanikest, kelle iseseisva hakkamasaamise suutlikkus on madal ning nad sõltuvad oluliselt kõrvalisest abist. Mida rohkem on selliseid inimesi, seda keerukam on kiire abi jõudmine kõigi abivajajateni ning seeläbi on raskemad ka kriiside tagajärjed ühiskonnale tervikuna.

ELANIKKONNA TEADLIKKUSE TÕSTMINE

SÕDUR NR 4 (97) 2017

Selleks, et endaga tavapäraselt hakkamasaav inimene tuleks ka kriisiolukordades toime, on vaja talle anda piisavalt teadmiseid ja oskusi. Inimene peab teadma, millised on teda ümbritsevad ohud ning millised on sobivad käitumisjuhised. Samuti peab ta teadma, kuidas teda ohu korral teavitatakse. Elanike ohuteavitus on üks olulisemaid kaitsemeetmeid kriiside korral. Kui ini-

 Mõned elanikud vajavad hakkamasaamiseks abi. Näiteks igapäevase toiduga saab tuge Toidupangast.

RIIGIKAITSE

mest ei ole võimalik õigeaegselt hoiatada või informeerida, ei teki tal sageli ka võimalust ennast kaitsta. Seda isegi siis, kui tegutsemiseks on oskused olemas. Ka päästeameti tellitud uuring tõi välja, et inimeste teadlikkus võimalikest viisidest, mida riik hädaolukordade puhul elanike teavitamiseks kasutab, osutus erakordselt madalaks. Sama probleem ilmnes ka kaitseministeeriumi 2016. aastal tellitud uuringust, mille alusel soovisid inimesed kõige enam saada informatsiooni sellest, kuidas teavitatakse avalikkust. Elanikkonna õpetamise eesmärk on inimestele selliste teadmiste ja oskuste andmine, mis aitavad neil kriisideks ennetavalt valmistuda ning võimaldavad ohtu sattunud inimesel õige käitumisega kahjusid ära hoida, leevendada või nendega võimalikult hästi toime tulla. Suurema ulatusega kriiside puhul on ohvrite/kannatanute võimalus sündmusi ära hoida üldjuhul

selle alusel lahendusi. Eeldatakse, et inimene tegutseb vastavalt ohule. Sõjaline oht erineb teistest aga olemuslikult. Loodusõnnetuste puhul teame, et erakordsed ilmastikuolud teatud tõenäosusega aeg-ajalt esinevad. Teame ka, et tehnikaga seotud süsteemid toovad inimvigade ja amortisatsiooni tõttu ette avariisid ning nendeks valmistumise vajadust on võimalik inimesele küllaltki lihtsalt selgitada. Kuidas aga selgitada vajadust valmistuda sõjaks? Me ei soovi ju sõjaks valmistuda mitte selleks, et see tulemas on, vaid ikka ärahoidmiseks. Mitte hirmu tekitamiseks, vaid enesekindluse tõstmiseks. Leedu on üks vähestest riikidest, kes on elanikele koostanud käitumisjuhised sõjalisteks ohtudeks. Sellel on oma selged plussid. Inimesele annab kindlustunde, kui ta teab, et tema peale on mõeldud. Samas on ka arvamusi, et selline lähenemine mõjub inimesele hirmutavalt.

KUI INIMEST EI OLE VÕIMALIK ÕIGEAEGSELT HOIATADA VÕI INFORMEERIDA, EI TEKI TAL SAGELI KA VÕIMALUST ENNAST KAITSTA. SEDA ISEGI SIIS, KUI TEGUTSEMISEKS ON OSKUSED OLEMAS. minimaalne. Iga inimese iseseisev suutlikkus õnnetuse korral tegutseda on kriitilise tähtsusega ennekõike seetõttu, et sündmuse toimumisel on sellest mõjutatud inimesed n-ö esimesena sündmuskohal ning kõrvaline abi saabub hiljem. Mida kiiremini suudetakse sündmusele adekvaatselt reageerida, seda suurem on võimalus kahjusid minimeerida. See paraku ei tähenda, et iga konkreetse õnnetuse puhul oleks igaühel võimalik midagi ette võtta.

… AGA SÕJAOHUD?

SÕDUR NR 4 (97) 2017

Kuidas hakata õpetama inimestele hakkamasaamist sõjalistes kriisides? Suhtumine sellesse on olnud küllaltki erinev. Võtame ju kõik loomulikuna, et riik oma sõjalise riigikaitse üksustega valmistub meid rünnete korral kaitsma. Kui pöörame samal eesmärgil tähelepanu inimese valmisolekule, siis seda peetakse sageli sõjaohuga hirmutamiseks. Miks on see nii? Tavapärane õnnetuste ja hädaolukordade riskikommunikatsioon lähtub sellest, et inimestele selgitatakse ohte, mis teda ähvardavad ning pakutakse

Selleks, et olla valmis sõjalisteks kriisideks, ei pea tingimata teadma täpseid käitumisjuhiseid igasugusteks olukordadeks. Oluline on inimese valmisolekut kriisideks üles ehitada igapäevastele situatsioonidele tuginedes. Kui inimene saab hakkama kriisidega, mis teda igapäevaselt võivad ohustada, olgu nendeks siis suurõnnetused või elutähtsate teenuste pikaajalised katkestused, siis loob see aluse hakkamasaamiseks ka veelgi suuremate ohtudega. Paljudel juhtudel toovad sõjalised ründed või mõjutustegevused kaasa just samu ohte ja tagajärgi. Kui inimene nende korral oma igapäevaseid teadmisi kasutades õigesti käituda oskab, siis on ta ka vähem mõjutatud. Sellele lisaks edastatakse kriisiolukordades olemasolevat olukorda arvestavaid täiendavaid juhiseid. Kui inimese valmisoleku loomisel on otstarbekas lähtuda tavapärastest sündmustest ja nende baasil suuremateks kriisideks valmistumisest, siis asutuste valmisoleku puhul peaks lähtuma vastupidisest lähenemisest – luua valmisolek suurimaks kriisiks

RIIGIKAITSE

 Elanikkonnakaitse seisukohast aitab riigisiseseid kriise reguleerida (foto vasakul) ja samas teavitustööga kriise ennetada (foto paremal) politsei.

ning seeläbi saadakse hakkama ka väiksematega. Selline lähenemine toetab ühiskonna ühte aluspõhimõtet – ühiselt tuleks tegeleda nende eesmärkidega, millega individuaalsel tasemel hakkama ei saada.

SÕLTUVUS ELUTÄHTSATEST TEENUSTEST

SÕDUR NR 4 (97) 2017

Inimese vajadused kriisiolukordades ei ole oma olemuselt aja jooksul muutunud. Inimene vajab ennekõike sooja keskkonda, eluspüsimiseks vajalikus koguses juua ja süüa ning võimalust hügieeniks. Sellele võivad lisanduda ka ravimite ja kõrvalise abi vajadus. Samuti vajab ta enda heaolu ja turvatunde säilitamiseks ka infot. Viimaste aastakümnetega on ühiskonnas toimunud mitu suurt muutust, mille tõttu peame ka inimese kaitsmist ümber mõtestama. Üks kaasaja suurim probleem kriisiolukordades on järjest suurenev sõltuvus erinevatest teenustest. Põhiolemuselt ei ole inimene ju muutunud, kuid ümbritseva tehis- ja sotsiaalse keskkonna muutused on sidunud meid järjest enam erinevate teenusvõrgustikega ning vähendanud

vajadust iseseisva hakkamasaamise järele. Oleme oma ühiskonnas harjunud, et oma esmavajaduste rahuldamiseks on vajalikud elekter, gaas, raha, kütus, side jmt. Nimetame neid seetõttu elutähtsateks teenusteks. Erinevates kriisiolukordades tekib aga suur oht nende teenuste katkemiseks ning selleks peame ühiskonnas suutma luua mitmekülgse valmisoleku. Riik on süvendatumalt pööranud tähelepanu nende teenuste toimepidevuse tagamisele, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ja mille katkemine ohustab vahetult inimese elu või tervist või teiste elutähtsate teenuste või üldhuviteenuste toimimist.

HAKKAMASAAMINE KRIISIOLUKORRAS

Samaaegselt on oluline, et iga inimene mõtleks läbi, milliste teenuste katkemine ohustab tema elu ja tervist ning milliseid alternatiivseid lahendusi saaks kasutada teenuste katkemise puhul. Ennast ja oma lähedasi saab erinevate teenuste katkestuste eest kõige paremini kaitsta siis, kui kodus

RIIGIKAITSE

ENNAST JA OMA LÄHEDASI SAAB ERINEVATE TEENUSTE KATKESTUSTE EEST KÕIGE PAREMINI KAITSTA SIIS, KUI KODUS ON OLEMAS KÕIK VAJALIK PERE ÜHENÄDALASEKS ISESEISVAKS HAKKAMASAAMISEKS. arv, kes vajavad kõrvalist abi, suureneb oluliselt. Seega muutuvad tavapärasest veelgi tähtsamaks sotsiaalhoolekande-, tervishoiu-, pääste- ja politsei valdkonna suutlikkus elanikke abistada. Kokkuvõtvalt rõhutan, et elanikkonnakaitse eesmärk on valmistada ette tugevat ühiskonda, mis suudaks vajadusel vastu panna mistahes kriisile. Kriiside tagajärjed sõltuvad olulisel määral sellest, kui hästi on kogu ühiskond, üksikisikust kuni riigini tervikuna, nendeks valmis. Kõige kiiremini on võimalik tugev elanikkonnakaitse luua, kui alustame koheselt elanikkonna õpetamist, loome elanike kiireks ohtudest teavitamiseks kaasaegsed lahendused, tõstame riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste valmisolekut elanike kaitsmiseks ja abis-

tamiseks ning loome vajalikud varud pikaajalisteks kriisideks.

ELUTÄHTSAD TEENUSED: elektri, maagaasi, vedelkütuse, kaugkütte ja veega varustamine; riigi- ja kohalike teede sõidetavuse tagamist; telefoni-, mobiiltelefoni- ja andmesideteenus; kanalisatsiooniteenus; elektrooniline isikutuvastamine ja digitaalne allkirjastamine; makseteenus ning sularaharinglus. Allikas: hädaolukorra seadus

SÕDUR NR 4 (97) 2017

on olemas kõik vajalik pere ühenädalaseks iseseisvaks hakkamasaamiseks: näiteks vesi, toit, esmaabivahendid, ravimid, hügieenivahendid, patareitoitel raadio ja taskulamp, tikud ja küünlad ning sularaha. Ühiskond peab looma valmisoleku ka selleks, et kõik ei ole võimelised ennast iseseisvaks hakkamasaamiseks ette valmistama. Sellisel juhul on küll esmane vastutus inimese toetamisel tema perel, kuid ka selle ebapiisavuse korral peavad inimesele olema tagatud inimväärikad tingimused esmavajaduste rahuldamiseks. Kriisiolukordades on oluline, et igale inimesele oleks tagatud vähemalt piisav toit, ilmastikule vastav riietus, magamisase soojas ruumis, elementaarsed hügieenitarbed ja pesemisvõimalus ning elementaarne meditsiiniabi. Pikaajaliste ja ulatuslike kriiside korral muutub äärmiselt oluliseks elanikele tugeva abi osutamise võrgustiku loomine. Kui lühiajaliste sündmuste korral saab arvestada, et suur osa inimestest tuleb kriiside ajal iseseisvalt toime, siis pikemate kriiside puhul on suutlikkus piiratud ja nende inimeste

 Istevõrkpall on paras väljakutse nii vigastatud sõduritele kui ka täie tervise juures olevatele inimestele.

TREENING

VIGASTATUD sõdur TREENIB tahtejõuga ja LOOMINGULISELT Kaia Kollo TOETUSVÄEJUHATUSE TOETUSTEENUSTE KESKUSE KULTUURI JA KEHAKULTUURI SPETSIALIST FOTOD: SIIM VERNER TEDER, RANDOLF REILJAN

SÕDUR NR 4 (97) 2017

äiskasvanud inimesena saame me tõenäoliselt igaüks nimetada mõne trauma või vigastuse, mis meid pikema või lühema aja jooksul on mõjutanud. Vähem on meie hulgas aga neid, kellele vigastus on jätnud eluaegse jälje, millega on vaja iga päev koos elada, mis nõuab pidevat tähelepanu ning saadab meid elu lõpuni. Eesti kaitseväes

Treenimise põhitõed jäävad vigastatud kaitseväelase ja tsiviilisiku puhul samaks. Oluline on iga inimese ja vigastuse puhul arvestada eripäradega ja vajadusel kasutada loomingulisust. on tegevteenistuses vigastada saanud üle 200 inimese. Vigastatud kaitseväelane erineb vigastatud tsiviilisikust vigastuste mastaapidelt. Sõjavigastus on tsiviilisiku vigastusest reeglina rängem ja suurem. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Loomulikult ei ole see reegel, kuna ka tsiviilmaailmas esineb raskeid ja tõsiseid vigastusi, õnnetus-

juhtumeid ja traumasid. Seega sellekohane lahterdamine ei ole sünnis. Mida me aga tsiviilmaailmas sageli ei näe, on haava n-ö katki rebimine – suuremad lahtised haavad ja verejooksud, mis sõjavigastusega sageli käib paratamatult kaasas. Vaadates treenimise aspektist on vigastus lihtsalt eripära, millega tuleb sportimisel arvestada. Missioonidel

 Vanemseersant Janno Lepik oli tänavu edukas Võitmatute mängudel ehk Invictus Gamesil, kus ta võitis sisesõudmises kaks kuldmedalit.

(k.a välioperatsioonidel) saadud vigastused mõjutavad tihti just oma tõsiduse poolest tugevamini ka psüühikat, kuid kindlasti ei saa väita, et alati negatiivselt. Vigastus võib muuta inimese vaateid, tahtejõudu ja elustiili, mis panevad rohkem eesmärgipäraselt oma soovide poole püüdlema. Vigastatud ehk erivajadusega inimene vajab sportimiseks põhiliselt tahtejõudu.

TREENIMISE PÕHITÕED JÄÄVAD SAMAKS

tavaliselt seda ette kujutame. Sõudeergomeetri kasutamiseks peab leidma erilahendused. Kui treenitaval ei ole ühte või mõlemat jalga, kuid soov on treenida alles olevaid reie- ja tuharalihaseid, tuleb leida mõjuvaid harjutusi. Selline tegevus on põnev loominguline areng nii treenitavale kui ka treenerile. Hea treeningprogramm on iga treenija puhul individuaalne, seega ülioluline. Mingit vahet tegelikult ei ole, kas programm on koostatud vigastatu või terve, kaitseväelase või tsiviilisiku jaoks. Oluline on järjepidevus ja stabiilsus. Ja treeningprogramm kestab täpselt nii kaua, kui on motivatsiooni, vajadust või soove oma eesmärkideni jõuda. Vigastatu puhul on peamine eesmärk treenida selle nimel, et vaatamata oma vigastusele suudab ta ka 60, 70 või 80 aasta vanuselt liikuda ja olla füüsiliselt võimalikult heas vormis.

KIIRE ABI JA RAVI

Vahetult pärast vigastust on kõik teistmoodi. Katki, välja väänatud, ühendusest lahti või otsast ära – kogu maailm on pea peale pööratud. Täpselt nagu erakorralises meditsiinis, peab esmaabi olema ülikiire, siis on ka paranemine maksimaalselt kiire. Pärast meditsiinispetsialistide tööd järgneb ülimalt vajalik ja tähtis osa –

taastusravi. Kindlasti on oluline seejuures ka vaimne ja psühholoogiline tugi. Sama reegel kehtib ka siin – mida hoogsam on alguses taastumine, seda julgemalt võib loota, et lõpptulemus on võimalikult hea. Iga juhtumit käsitletakse eraldi. Näiteks kehaosa või jäseme liikuvust või funktsiooni ei saa taastada üleöö, see nõuab igapäevast ja järjepidevat treeningut. Tihti tulebki mingil hetkel piir ette ning leppima peab sellega, mis on selleks ajaks saavutatud. Miks? Kaitseväes saadud tõsisemad vigastused on sageli niivõrd ulatuslikud, et jäädavalt on muutunud nii pehmekoe- kui ka luulised struktuurid, harvem ka neuroloogilised funktsioonid, mille tagajärjel on häiritud organismi tasakaal, reaktsioon ja koordinatsioon. Tõsisemate vigastuste järgselt on võimatu saavutada esialgset funktsiooni. Seega on ülimalt oluline võimalikult kiirelt saavutada maksimum ning seejärel saavutatut säilitada. Keerukam on aga, kui tuleb omaks võtta täiesti uus ehk kunstkehaosa (näiteks protees). Tõenäoliselt on paljud näinud ülimoodsaid elektroonilisi „jalgu“. Siiski need „jalad“ ei kõnni ise ega vii nende kasutajat iseenesest mõistetavalt jalutama või jooksma. Kui oled kord proovinud kõndida tavaliste karkudega, siis võib see tunnetus olla kõige ligilähedasem proteesidega kõndimisele. Uute jalgade omanik peab selgeks saama, kuidas hoida tasakaalu, kehaasendit ning rühti. Kindlasti ei saa loota enda varvastele ega tallalihastele, mis annavad infot kehaasendi ja selle korrigeerimise kohta. Ja nii peab õppima päevast päeva. Kui kord juba on selgeks saadud, kuidas uusi jalgu kasutada, ei tähenda, et nüüd ollakse valmis. Praegu on kaitsevägi pakkunud kõikidele teenistusülesannetes viga saanud sõduritele töökohta. Töökoha ja ülesanded valib kaitsevägi vastavalt vigastatu võimetele ja erivajadusi arvesse võttes. Väljundid ja eesmärgid, miks vigastatud kaitseväelane peaks olema füüsiliselt aktiivne ning trenni tegema, on igaühe enda vabadus välja mõelda. Toetusteenuste keskus on tööriist, mis aitab neid eesmärke ellu viia. Kui keegi soovib teha trenni, et tunda end füüsiliselt hästi ja püsida heas vormis, on see tore. Samas on ka vigastatud mehi ja naisi, kes teevad trenni rohkem ning osalevad paravõistlustel. Üks suurepärane näide on Invictus Games, kus Eesti kaitseväe 15 vigastatud veterani osalesid 23.-30. septembril 2017.

SÕDUR NR 4 (97) 2017

Treenimise klassikalised põhitõed jäävad vigastatute puhul ikkagi samaks. Vigastatud kaitseväelase treeningud ei erine mingil määral tsivilistide treeningutest. Sama kehtib ka tervete inimeste puhul, kes tahavad trenni teha. Kui tahad saada tugevamaks, tuleb arendada kiirust, jõudu ja vastupidavust. Tihti aga vigastatu ehk erivajadusega inimese puhul ei kehti klassikalised treeningprintsiibid (nt tehnika), vaid tuleb lähtuda konkreetsest vigastusest ja eripärast. Ülioluline on individuaalsus, tihti ka loomingulisus ning koostöö vigastatu ja tema juhendaja (nt treener või füsioterapeut) vahel. Näiteks tuleb arvestada, kas treenitav saab haarata, lükata, tõmmata, kükkida jne. Väljakutseid treeneritele jagub. Kui inimesel ei ole sõrmi, siis ta ei saa rippuda ja tõmbeid teha, nagu

TREENING

VÄLJAÕPE

Ivar Jõesaar RESERVMAJOR FOTOD: RANDOLF REILJAN, KARL JOHANSON, JUSS SASKA, ESPER KAAR

SÕDUR NR 4 (97) 2017

ÖÖD on meil siin mustad

VÄLJAÕPE

Üks kitsaskoht meie reservväelaste väljaõppes on öise sõjapidamise kogemuste nappus. Öise sõjapidamise üle arutlevad Sõduri palvel 2. jalaväebrigaadi ülem kolonel Eero Rebo ja staabiülem kolonelleitnant Jaanus Ainsalu.

arendamisel, kus ka öise võitluse vahendid on tehnika viimane sõna. Muidugi on suurepäraselt varustatud üksuste kõrval ka selliseid, kes on öövaatlusseadmeid jmt näinud ainult filmilinal. Meid ei saa aga kuidagi rahustada teadmine, et oleme oma naabri erilise tähelepanu all ning seetõttu peaksime kolonel Rebo sõnul olema valmis sõdima just nende parima varustusega üksustega.

VÄLTIMATU ON JUBA OLEMAS

Kolonel Rebo hinnangul on meil paljud öise sõjapidamise õppimiseks vältimatud asjad juba olemas. On olemas teadmised, kuidas öösel lahinguvälja hallata ning kuidas erinevate erialade võitlejad peavad seal koostööd tegema. Asjaolu, et väljaõpe algab valgete ööde ajal, aitab ehk tulevastel väikeüksuste juhtidel paremini meelde jätta, kuidas, kus ja mida keegi öisel lahinguväljal tegema ja arvestama peab. Kui nad siis nooremallohvitseri kursuse (NAK) lõppedes

me öösel tegelikult ka lahingut pidada oskaksime. Öövaatlusseadme abil laskma õppida ei ole lihtne. Nagu ütles üks asjalik veebel: see on nagu laskmine, sihtides läbi sulle otsaette kinnitatud tualettpaberirulli – vajab vaid harjutamist. Aga selliseks harjutamiseks on vaja eraldi öiste laskelaagrite läbiviimist. Igapäevase väljaõppe käigus õpivad ajateenijad tegema tervet rida asju, mis on vajalikud ka pimeda ajal. Piiranguks on vaid see, et neid toiminguid saab suurelt osalt teha ainult harjutusväljadel ja sedagi teatud kellaaegadel. Avalikus ruumis kehtivad ka kaitseväe kohta erinevad heli- ja mürakeelud ja piirangud on peal ka polügoonidel. Mis tähendab, et meie öise võitluse väljaõppe võimalused on kitsendatud. Kolonel Rebo sõnul on püütud väljaõppetundide teemasid koondada põhimõttel: rooma, käi, jookse. Nii rajatakse reservväele ajateenistuse jooksul põhi alla, et hiljem oleks vajadusel võimalik toetuda teadmisele, mitte oskusele või vilumusele. Ka öise sõjapidamise põhioskused tehakse esmalt kiiresti selgeks ja lihvitakse väljaõppe käigus. Talveõhtutel on juba kella 16st pime, see-eest hommikuti kella 9st peaaegu valge, seega jääb osa harjutusväljakutel veedetavatest tundidest paratamatult hämarasse või suisa kottpimedasse aega.

EESTIS ON SUUR OSA AASTAST KAS PIME VÕI VÄHEMALT HÄMAR NING OSKUS VASTAST ESIMESENA MÄRGATA JA TA HÄVITADA ANNAKS MEILE SUURE EDUMAA. pimedate ööde ajal allüksusi ja relvasüsteeme juhtima hakkavad, oskavad nad eeldatavasti sõduritele paremini selgeks teha, miks asju niimoodi tehakse. Kolonel Rebo peab suureks eeliseks, et brigaadis on koos nii jalaväe kui ka paljude toetavate üksuste võitlejad, alljuhid ja ka näiteks rühmade ja kompaniide ülemad, kes peavad koostöös omi üksusi juhtima ning annavad oma õppustel saadud „esimesi triibulisi“ positiivse kogemusena edasi. Jalaväelased, luurajad, pioneerid ja tuletoetus harjutavad koos ning saavad üksteist väljaõppealadel toetada ja üksteise vajadustega harjuda. Juba praegu on võimalik olemasolevaid öövaatlusvõimeid ajateenijatele paremini selgeks õpetada ja nende võimalusi täielikumalt ära kasutada, et

Nii ongi väljaõppekavades laiali jagatud, millal õpetatakse tehnoloogiat ja millal öövaatlusseadmeid, millal selgitatakse, millised erivajadused on öösel tankitõrjerelvadel ja miinipildujatel ning mil moel nad saavad jalaväelasi toetada näiteks valgustusmoonaga lahinguvälja valgustades. Öise maskeerimisõppe käigus saadakse selgeks, kui hästi öises vaikses metsas levib heli ja kui reetlik on iga valgus. Eraldi teema on protseduurid: kuidas hargneda, kuidas tähistada positsioone, kuidas organiseeruvad rühmad ja kompaniid öises võitluses, kuidas paigutatakse tulesüsteem ja juhitakse tuld. Harjutatakse läbi kõik enamasti hämaral ajal tehtav. Õpitakse, kuidas juhtida tuld öise lahingu käigus, tuginedes varem kehtes-

SÕDUR NR 4 (97) 2017

itsaskoht tuli taas ilmsiks siis, kui ülemad tegid kokkuvõtteid 2. jalaväebrigaadi ajateenijatest nooremallohvitserikandidaatide kompanii osalusest NATO koostööõppusel Raudmõõk (Iron Sword) Leedus Rukla ja Pabrade polügoonidel 2016. aasta 17. novembrist 4. detsembrini. Kui valgel ajal, pärast väikest toimingute lihvimist ei jäänud ajateenijatest allohvitserikandidaadid liitlaste profisõduritele millegi poolest alla ja südikuselt tegid neile lausa silmad ette, siis pimeda saabudes selgus, et öise sõjapidamise kogemustest jääb siiski palju puudu. Üks õigustus on see, et ajateenistuses olid sõdurid jõudnud olla liiga lühikest aega, et kõiki pimedas tegutsemise üksikasju selgeks saada ning läbi harjutada. Teiseks aga polnud sõduritel öövaatlusseadmete kasutamise oskusi, nad ei adunud, kui hästi sai vastane öövaatlusseadmete ja termokaamerate abil nende tegevust jälgida ning kuidas oleks tulnud sellises olukorras käituda. Mida siis peaks tegema, et ajateenijate küllalt pingelisse ja lühiajalisse väljaõppeperioodi lisada öise sõjapidamise õpet? Teise jalaväebrigaadi ülema kolonel Eero Rebo meelest on kiire edasiminek selle väljaõppetemaatika arenemisel ülimalt oluline. Palju põhjendusi pole vaja otsida. Meie hurmavad valged suveööd ei anna ajateenistusse asunud noorsõdureile aimu, mismoodi edendatakse sõjapidamist kottpimeduses, kuid see aeg saab sügisel kiiresti mööda. Eestis on suur osa aastast kas pime või vähemalt hämar ning oskus vastast esimesena märgata ja ta hävitada annaks meile suure edumaa. Kui jälgida meie üha agressiivsemaks muutuva idanaabri tegevust Gruusias, Ukrainas ja Süürias, siis on nende areng selles valdkonnas olnud märgatav. Aastakümneid on Venemaa üksikvõitleja varustuses kõik elektroonikasse puutuv olnud pehmelt öeldes Lääne eilne päev. Nüüd aga on riigikaitsesfääri panustatud suuri rahasid ja Venemaa on jõuliselt haaranud initsiatiivi nii elektroonilise sõjapidamise arengus üldiselt kui ka üksikvõitleja individuaalkomplekti

VÄLJAÕPE

tatud, markeritega – keemiliste valguspulkade ja helendavate teipidega – looduses maha märgitud tulesüsteemile ja taskulampidega antavatele valgussignaalidele. Nii liigutakse väljaõppes lihtsamalt keerukamale. ÜTE ehk ühtsustatud tegevuse eeskirjad on selle kohta olemas ja nendele vastavalt kompanii neid oskusi käsitleb ja lihvib. Kolonel Rebo meenutab ka sõjaloolist tõsiasja, et see, kes püüab kogu aeg aina kaitses olla, ei kaitse lõpuks enam midagi. Niisiis on meie reservarmee suur proovikivi õppida selgeks ka öised liikumised, näiteks kuidas läbi viia rühma vasturünnakut koos kõigi vajalike ettevalmistuste ja eelmärgistustega. Hästi läbiviidud väikeüksuste rünnakud võivad anda meile olulise eelise, sest kui võtame initsiatiivi ajas ja ruumis, siis suudame ka vähemuses olles anda vastasele olulise vastulöögi. Rünnak öösel, selle sügavuse ja objektide määramine on keeruline, nii et kõik selle üksikasjad tuleb rahu ajal paika panna ja selgeks õppida. Päris olukorras käigu pealt selliseid tegevusi organiseerida on ülimalt keeruline. Suur küsimus on ka kõige selle saavutamine mitmesuguste kasutus-

ju, et nad muutuvad kompleksseteks ja keerulisteks. See käib eriti öövõitluste kohta. Öisel lahingupositsioonil käib kibe tegevus. Seal on pioneerid, kes panevad oma tõket kinni. Seal on tankitõrjujad, kes kehtestavad oma nõuded sihtmärkide kohta, ja jalaväelased, kes peavad oma tulesüsteemi organiseerides tankitõrjujatega arvestama. Seal on luurajad, kes tahavad pimeduse katte all omade juurde tagasi jõuda. Seal on tulejuhid, kellel on kusagil tagapool tohutu tulejõud ning kes üritavad öise vaatluse või muude seadmete abiga seada paika oma sihtmärke, samal ajal silmas pidades, et nad neid sihtmärke valgustades ei pimestaks tankitõrjujaid ega jalaväge. Vaja on kokku leppida valgustusrežiimid ja signaalid, kuidas eristada omi võõrastest. Kuhu viia vaatluspostid ja kuidas jälgida pimedas nii hästi levivaid helisid. Ja kogu selle sagina juures ei tohi üksteist maha lasta. Kõik need lihtsad asjad on üksikult õpetades kergesti meeldejäävad ja tajutavad. Aga siis saavad erinevad tegevused pimedal ajal lahinguväljal kokku ja tekkinud segadus tuleb ülematel ära majandada. Kõik see kokku on väli-

RÜNNAK ÖÖSEL, SELLE SÜGAVUSE JA OBJEKTIDE MÄÄRAMINE ON KEERULINE, NII ET KÕIK SELLE ÜKSIKASJAD TULEB RAHU AJAL PAIKA PANNA JA SELGEKS ÕPPIDA. piirangutega harjutusväljadel. Siiski on just öine sõjapidamine üks reservarmee väljaõppe võtmeteema, kuhu tuleb investeerida aega, jõudu ja ideid.

KUIDAS TOIMIB ÖÖLAAGER?

SÕDUR NR 4 (97) 2017

Inimvõimetel on piirid. Hommikul kell kuus ärganud sõjamees pole võimeline sama päeva õhtul ja järgneval ööl vajaliku tähelepanu ja tarmukusega omandama ja meelde jätma öise võitluse keerukaid nüansse. Järgmise päeva vaimsest kurnatusest pole mõtet rääkidagi. Seetõttu ongi kolonel Rebo sõnul muudetud pimedal ja öisel ajal vajaliku tegevuse õppimiseks väljaõppe ja teenistuslikku korraldust ning võetud kasutusse night camp ehk öölaager. Selles laagris keskendutakse olulisimate öise sõjapidamise oskuste õpetamisele, mida pärast saab üldise väljaõppe käigus edasi arendada. Preisi kindral Carl von Clausewitz on öelnud, et sõda koosneb lihtsatest asjadest, aga neid on nii meeletult pal-

distsipliin ning väljaõppeinstruktorite igapäevane miljoni sendi küsimus ongi, kuidas tagada kõige madalamal juhtimistasandil iga alljuhi arusaam relvaliikide koostööst. Öine lahingupidamine on iga ülema jaos keeruline ettevõtmine, mida ei saa võtta lihtsalt. Selleks tuleb valmistuda, seda ei saa õppida või tunnetada pelgalt klassis tahvli ees ega arvutimängus, vaid harjutada tuleb maastikul pimedal ajal. Taas on suur pluss, kui jalaväeüksustega koos harjutavad ka erialaüksused. Kõigil neil on ühise eesmärgi saavutamiseks vaja omad asjad selgeks õppida ning kõik nad peavad lahinguväljal korraldama oma öiseid tegemisi üksteist toetades, mitte segades. Kuigi tegevused on samad, mis valgel ajal, tuleb inimesed praktiliste oskuste omandamiseks panna piiratud nähtavusega olukorda. Selgeks saab, kuidas pimedusega kohaneda, kuidas kasutada või mitte kasutada eri tööde juures valgusallikaid ja filtreid.

 Öine liikumine ja vastase ründamine on oskused, mille valdamine annab meile vastase ees eelise.

 Öine lahingupidamine on iga ülema jaoks keeruline ettevõtmine, mida ei saa võtta lihtsalt.

VÄLJAÕPE

SÕDUR NR 4 (97) 2017

VÄLJAÕPE

 Pime aeg on parim ümberpaiknemiseks ja varustamiseks, siis jõuab moon ja sageli ka söök jalaväelaseni.

SÕDUR NR 4 (97) 2017

VÄLJAÕPE

Kolonel Rebo toob näite, et üldise valgusrežiimi kehtestamisega saame hakkama, aga sellele lisandub vajalikke tegevusi, mida tuleb ka julgestada. Pioneeride oluline teema on miinivälja mahapanek või tee tõkestamine. Ja nad peavad suutma seda teha kokkuleppel teiste olijatega lahinguväljal. See nõuab juhtide põhjalikku koolitust ja nende teadmiste edasikandjad on alljuhid, kelle õpetamisele pannakse erilist rõhku. Alljuhid peavad kätte saama suurema pildi, suutma hoomata öist lahinguvälja üldiselt ja selle märgistamises kokku leppima. Et ei juhtuks nii, et iga allüksus ja relvaliik muudkui märgistab maastikku ning lõpuks on metsaalune nii kirju, et süsteemset tegevust on võimatu harjutada. Kolonel Rebo rõhutab eraldi, kui oluline on öölaagri väljaõppes kasutada kas miinipildujate või Carl Gustavi granaadiheitjaga lastavaid valgustuslaenguid, olgu siis oma tegevuse ajutiseks valgustamiseks või öövaatlusseadmeid kasutava vastase pimestamiseks. Tähtis koht on ka igasugusel pettetegevusel, et mängida vastasega, kui see meid termokaameraga otsima tuleb, alates lihtsast küünlakasutusest kuni keerulisemate pettesüsteemideni, kus küünal soojendab mingit metallobjekti. Kui petteefekt töötab, kustutab vastane oma tulega küünalt või ründab soojaksaetud vana kanistrit ja jätab meie elava ihu pihta tulistamata. Pettetegevus peab olema nii ehtne, et vastane selle ära ostab. Aga enne peab müügimees teadma, kuidas tema kaup tegelikkuses välja paistab. Selle teadasaamiseks on vaja praegu väljaõppes kasutada liitlaste abi, kelle soomukitel on võimsad termokaamerad. Kolonel Rebo on veendunud, et öise võitluse asju tuleb lihtsalt palju teha. Elementaarset ohutust järgides, aga samm-sammult keerukamaid ülesandeid seades, kuni öise laskmise laagrini kaitseväe polügoonil välja.

MIS ON LÕUNAS VAJAKA?

üksuste vajadusi. 2. jalaväebrigaadi staabiülem kolonelleitnant Jaanus Ainsalu juhib tähelepanu asjaolule, et suure tõenäosusega tuleb meil võimalikus konfliktis kaitsta oma riiki olukorras, kus vastasel on õhuülekaal. See tähendab vajadust teha autodega logistilisi järelevedusid varjatult ja öisel ajal. See on suur katsumus meie ajateenijaist autojuhtidele, kel rahu ajal oma sõidukitega tüübikoolitust läbides õnnestub harjutada kolonnis sõitmist valgel ajal ja vahel ka öösel tuledega, kuid teha ettenähtud öösõite sõjatuledega avalikel teedel on sisuliselt võimatu. Lisaks sõitma õppimisele öövaatlusseadme või sõjatuledega on vaja õppida ka pimedas orienteeruma ja lugema spetsiaalseid sõjaaja suunatähiseid. Kui autojuhile aga öövaatlusseadet või monoklit anda pole, ei jõua ta punktist A punkti B. Eestis tuntakse tõsiselt puudust korralikust autodroomist, sest näiteks läinud sügisel Leedus NATO õppusel käinud autojuhid said Pabrade polügoonil sõita päeval ja öösel, tuledega ja tuledeta, mudas ja poris. Öises sõjapidamises tuleb eriti hästi esile see, kuidas on läbi viidud nooremallohvitseride kursus, ehk kui hästi on seersant omandanud üksuste koostegutsemisoskused. NAK-i juhtima valitakse tavaliselt tugev kompaniiülem, kes on ise need õpised oma teenistuse jooksul läbinud. Võime kõik kaitseväe kogemused paksu õpikusse kokku ko-

KUI PETTEEFEKT TÖÖTAB, KUSTUTAB VASTANE OMA TULEGA KÜÜNALT VÕI RÜNDAB SOOJAKSAETUD VANA KANISTRIT JA JÄTAB MEIE ELAVA IHU PIHTA TULISTAMATA. pedes hiilgavalt mingisugune eksam. Välja õpetatakse ju reservväge, kellele õpitud oskused peavad meelde jääma pikemaks ajaks. Need oskused peavad olema universaalsed ja kokku minema kõigi teiste tegevustega lahinguväljal. Ülemad peavad hoidma toimingud võimalikult lihtsad ja konkreetsed ning tagama järjekindlalt nende täitmisdistsipliini. Sest kui päris olukorras teed midagi valesti või jätad tegemata, siis vastane hammustab su kiiresti ära.

ÖÖS ON VEELGI ASJU

Öisest sõjapidamisest rääkides tuleb silmas pidada ka lahinguteenindus-

guda, kuid maastikul selgub ikka, et maksab elav kogemus, mida tuleb inimeselt inimesele edasi anda.

AKU ON EDU ALUS

Tahame või mitte, aga tuleviku lahinguväljal ei sõltu me mitte ainult sõdurite vaprusest kui aina enam erinevate tarkade abivahendite akude (ja mõnikord ka tavaliste AA-patareide) headusest ja saadavusest. Eri tootjate mitmest aastakümnest pärit sidevahendite akude kestvuse ja klemmide ühildumise probleemid on ammu teada ja akude haldamine on alati olnud logistiline väljakutse. Aga nüüd on lisandunud

SÕDUR NR 4 (97) 2017

On mõned asjad, mida 2. jalaväebrigaad Lõuna-Eestis väljaõpet tehes oma jõududega lahendada ei saa. Ka Leedu õppustel osutusid parajaks pähkliks suuremad ja võimekamad termokaamerad vastaste soomukitel. Kui oleme rühmitunud kaitsesse ja pannud välja oma laskepostid, siis annavad need termokaamerad eelise vastasele ja võimaldavad tal avastada meid kaugemalt kui meie teda, eriti kui me pole kaitses kinnisel maastikul. Ja juhtub see suure

tõenäosusega metsaservas, kuhu oleme kavalalt paigutanud oma tankitõrjeüksused, mis peaksid metsa eel lagendikku katma – aga vastane näeb meid läbi. Et sellest ohust aimu saada, vajavad ajateenijad harjutuste ajal soomusmasinail liikuvat sparringupartnerit, keda Lõuna-Eestis alaliselt pole. Õnneks olid tänavu suvel seda kogemust pakkumas, nii palju kui kohalikud õppeväljakute piirangud lubasid, nii Tapal paiknevad liitlaste soomusüksused kui ka spetsiaalselt kuperjanovlaste väljaõppesse suvel kolmeks kuuks appi saabunud Ungari 25. Klapka György jalaväebrigaadi 1. mehhaniseeritud pataljon oma moderniseeritud soomustransportööridel BTR 80. Soomukite liikumine maastikul annab aimu arvatava vastase võimalustest ning näitab kätte, milline peab olema oma üksuste pingutus, et teda peatada. Kolonel Rebo on veendunud, et mitte üksnes liitlaste termokaamerate kasutamine öise vaatlemise käigus, vaid ka teiste uuemate sensorsüsteemide kaasamine väljaõppesse annab meile tulevasel lahinguväljal eelise. Me saame teada, millist pilti vastane näeb ja mida selle pildi parandamiseks tuleks teha. Kolonel Rebo kinnitab, et 2. jalaväebrigaadis on selgelt aru saadud öise sõjapidamise oskuste omandamisel tekkinud probleemidest. Pole vaja keskenduda üksikute liigutuste lihvimisele, et sooritada väljaõppe lõp-

VÄLJAÕPE

 Jalaväe vastu tegutsev termokaameraga soomuk võib kimbutajast muutuda kiirelt ohvriks, kui jalavägi tegutseb ettevaatlikult ja suudab hoida välidistsipliini.

MEIL ON RESERVARMEE, MIS TÄHENDAB, ET OSA LADUSTATUD VARUSTUSEST ON TOODETUD AASTAKÜMNEID TAGASI. TRIKK ON KASVÕI KANDILISTE PATAREIDE LEIDMINE TASKULAMPIDELE. SÕDUR NR 4 (97) 2017

ka kaamerate, valgustus- ja öövaatlusseadmete, relvade juhtimis- ja sihtimisseadmete, droonide ja muude sõidukite pardaarvutite akud, millest üha enam sõltub meie suutlikkus vastast näha ja lüüa. Ja kõik need akud vajavad pidevat laadimist ja õigeaegset väljavahetamist.

Kolonelleitnant Ainsalu meenutab, et meil on suur osa aastast valget aega kell 9-16 ja selles ajavahemikus tuleb kõik akud ära laadida. Vahetult lahinguväljal on mõeldamatu välja ehitada välielektrisüsteemi kõigi generaatorite, inverterite ja akude vahelaoga, niisiis eeldab see all-

üksuste tasemel väljaarendatud järelevedu ja tekitab täiesti omaette logistilise tegevustsükli. Ühtlasi eeldab see, et meil on olemas kõikide erinevate akude ühilduvad vahetuskomplektid. Ja kõigele lisaks peame arvestama vajadusega sõdida pikema aja jooksul. Meil on reservarmee, mis tähendab, et osa ladustatud varustusest on toodetud aastakümneid tagasi. Trikk on kasvõi kandiliste patareide leidmine taskulampidele. Kogu akumajanduse logistiline läbimõtlemine peab algama rahuajal. Lisaks tuleb öiste harjutuste akukasutuskogemustele liita talvise sõjapidamise eripärad. Sügisel 10 soojakraadi

 Käepäraste vahenditega öise ülesande täitmiseks valmistudes.

MÕNIKORD ON ODAVAD ASJAD KA HEAD, AGA SELLE TEADASAAMISEKS ON VAJA PRAKTILIST KOGEMUST JA SELLEKS PEAKSIME NEID ASJU OMA HARJUTUSTEL PIKEMA AJA JOOKSUL PROOVIMA. Need peavad sõja esimestel päevadel vastu, aga logistilist kanalit nendele patareide või muude tagavaraosade saamiseks pole olemas. Ja pikaajalises lahingukasutuses ei tarvitse need kesta. Sellega on seotud kurb tõdemus, et kui ekstreemsetesse oludesse mittemõeldud seadmed

üles ütlevad või toiteallikad tühjaks saavad, tabab neid kasutama õppinud võitlejaid tagasilöök suutlikkuses. Mõnikord on odavad asjad ka head, aga selle teadasaamiseks on vaja praktilist kogemust ja selleks peaksime neid asju oma harjutustel pikema aja jooksul proovima.

SÕDUR NR 4 (97) 2017

või talvel 15 miinuskraadiga metsa minnes võib akude kestvus erineda mitu korda. Seetõttu peab juba hankeprotsessis olema selge, kui mitu tagavaraakut, mitu ja millise võimekusega akulaadijat ja generaatorit peab üksuste varustuse hulgas olema. Üks asi on tabelvarustus, teine asi see, mis tuleb reservväega kaasa. Pole saladus, et meie kaitseväelased-reservväelased on ise soetanud oma teenistuse paremaks korraldamiseks mitmesuguseid abivahendeid. Ukraina konflikt on näidanud, et kui sõjaväele loodud nutikaid seadmeid pole saada, jõuavad peagi maastikule igasugused laiatarbekaubad.

VÄLJAÕPE

 Lumi, jää ja miinuskraadid toovad öisesse sõdimisse "lisarõõme" ning ka akude ja patareide eluiga väheneb.

ÜHA OLULISEMAD ON KA RESERVÕPPUSED, ET RESERVVÄELASTELE MEELDE TULETADA VANU JA JUURDE ÕPETADA UUSI ASJU, MIS VÕIMALDAVAD UUE AJA VÄLJAKUTSETEGA HAKKAMA SAADA.

enam ei räägita pelgalt jalaväeüksustest, üha enam suureneb lahingutoetus- ja tagalaüksuste osatähtsus. Ja et meil on reservarmee, siis üha olulisemad on ka reservõppused, et reservväelastele meelde tuletada vanu ja juurde õpetada uusi asju, mis võimaldavad uue aja väljakutsetega hakkama saada. Just selle tasemel püsimise ja uute asjade kohta teadmiste andmise pärast tuleb teha eriti kõvasti tööd reservüksuste juhtivkoosseisuga. Kolonel Rebo sõnul on meie kaitseväelased liitlastega koos harjutades kokku puutunud tõenäoliselt maailma paremikku kuuluvate elektrooniliste seadmete ja nende kasutamise võimalustega. See on tase, kuhu ka Venemaa oma relvajõudude praegusel moel arendamisega edasi ponnistades varem või hiljem jõuab. Ning see annab aimu, mille vastu me peame õppima sõdima.

VAHENDITE OLEMASOLU

SÕDUR NR 4 (97) 2017

Kaitseväel on praegu olemas öise võitluse õppimiseks vajalikud vahendid. Aga milliseid seadmeid peaks üldse ladudesse varuma, kui maailmas toimub pidev tooteuuendus ja näiteks ameeriklastel käib vaidlus, kas eelistada kiivri külge kinnitatavat öövaatlusmonoklit või relva külge kinnitatavat sihikut koos laserpointeriga, mis termokaameras end ei reeda. Kaitseplaneerimisel tuleb teha valikuid, et meil oleks igal hetkel olemas kompleksselt varustatud ja relvastatud kaitse-

vägi, mis on võimeline tegutsema igas olukorras. Ja öövaatlusseadmed on kindlasti meie laiuskraadidel üks olulisemaid võimeid, kui tahame lahingutegevuses osaleda võitjate poolel. Vastasel korral oleksime pool aastat võimelised sõdima vaid ajavahemikus 9-16. Kaitseväe arendamine on pidev protsess. Inimesed muutuvad, uued aastakäigud kasvavad peale, tehnika uueneb, riistvara ja tarkvara areneb, protseduurid lähevad keerulisemaks ja spetsiifilisemaks, koostöövajadus liitlastega saab uusi väljundeid. Ammu

 Zapad 2017 kajastus ka Eesti meedias. Fotol on näha õppusel osalejaid Valgevenes Minski oblastis.

ÕPPUS

ÜLEVAADE:

KUIDAS TÖÖTAS EESTI MEEDIA

ZAPAD 2017AJAL

SÕDUR NR 4 (97) 2017

ÕPPUS

 Valgevene helikopterid Ka-52 tänavusel Zapadil Valgevenes Minski oblastis.

Zapadi õppuse ajal avaldasid Eesti meediakanalid kokku ligi sada uudist. Kuidas nad oma tööd tegid? Otto Oliver Olgo KAASAUTOR FOTOD: SCANPIX.EE

SÕDUR NR 4 (97) 2017

esti meedia jaoks oli Zapad 2017 prioriteetne sündmus. Seda näitab eelkõige kontsentreeritult suur Zapadi teemaliste artiklite arv trüki-, tele- ja online-meedias õppuse jooksul ning lugude tähtsustatud positsioon nii lehes kui ka veebiportaalides. Aga ka asjaolu, et kaks meediakanalit – Eesti Rahvusringhääling (ERR) ja Postimees – pidasid vajalikuks lähetada õppusele oma ajakirjaniku. ERRi esindas Zapadi õppusel Moskvast kohale sõitnud Venemaa korrespondent Anton Aleksejev, Postimehe toimetusest külastasid õppust ajakirjanik Andres Einmann ja fotograaf Sander Ilvest. Aleksejevi valikut ei pea ERR pikalt põhjendama – tegu on kogenud ajakirjanikuga, kes tunneb Venemaa ja Valgevene kultuuri, eluolu ning uudisvälja. Postimees valis Einmanni välja ta sorava vene keele oskuse tõttu, aga lisaks on Einmannil head suhted Eesti kaitseväega ning tõsisem huvi militaarvaldkonna vastu. Õhtuleht ja Ekspress Meedia väljaanded otsustasid oma esindajaid Zapadile mitte saata, ehkki käesoleva artikli autorile teadaolevalt oli soovijaid mõlemast meediamajast. Lähetuse ära jätmise põhjusteks olid üldiselt liialt hiline reageerimine akrediteerimisdokumentide esitamise tähtajale ning töökulude optimaalne kokkuhoid. Hoolimata esindatuse puudumisest Zapadil, uurisin ülevaatliku artikli raames Õhtulehe ja Ekspress Meedia kanalite kajastust Zapadist õppuse toimumise ajal. Nende puhul uurisin eelkõige, kust võtsid toimetused oma allikad ja keda põhiliselt refereeriti, kuidas jaotusid Zapadi lood žanriliselt (arvamuslood versus uudised), millises mahus ja millise järjepidevusega toimetused lugusid avaldasid. ERRi ja Postimehe puhul uurisin eelkõige, kui palju kasutasid toimetused

õppuse ajal oma ressursse võrreldes välisinfoga ning kuidas ajakirjanikud kohapeal tööd tegid.

ÜLLATAV VEIŠNOORIAARUTELU TWITTERIS

ERR avaldas Zapadist õppuse ajal 17 lugu. Neist kaheksa avaldas rahvusringhääling televisioonis, seitse veebiportaalis ja kaks raadiouudistes. Enamasti olid lood tehtud oma ajakirjanike allikate ja külalisekspertide abil, aga veebiuudistes kasutas toimetus uljalt ka BNS-i ja Interfaxi abi. Nii Delfis kui ka Postimehes refereerisid toimetused Urmet Koogi lühiintervjuud kaitseväe juhataja Riho Terrasega. Valgevene riiki kohale sõitnud ja Minskis ööbinud ERR-i Venemaa korrespondent Anton Aleksejev pani lähetuse ajal üksi kokku neli telelugu. Mis lood tegi maksumaksja raha eest ERR? Õppuse alguses tehtud tele-

loo põhiallikas oli Balti Venemaa uuringute keskuse direktor Vladimir Juškin, kes seletas ETV vaatajale, et õppuse eesmärk on hirmutamine. Aleksejev kommenteeris õppuse läbiviimise kulgu, erinevaid fiktiivriike ja lahingstsenaariume. Teine lugu keskendus õppuse ajaks loodud fiktiivsele Veišnooria vabariigile, mis peegeldas Donetski ja Luganski vabariike. Sotsiaalmeedias – iseäranis Twitteris – hakkas Veišnooria oma elu elama nooremate valgevenelaste seas, kes nägid seda võimaliku vastuseisu sümbolina Valgevene riigijuhi Aleksandr Lukašenko režiimile. Veišnooriale tekitati omaalgatuslik koduleht ja loodi passi kujunduski. Kolmas lugu andis Venemaa sõjandusekspertide hinnangu Zapadile. Ekspertide ühismeel oli, et Vene väed ei jää Valgevenesse pärast õppuse lõppu, nagu varem sahistati, ja pigem ei kasva

ÕPPUS

kattunud päevasel ajal ja lugude vaatenurgad olid ka erinevad, tüüpiline asi selliste lähetuste puhul,“ ütles Aleksejev ajakirjale Sõdur.

POSTIMEES KUI AKTIIVSEIM ÕPPUSE KAJASTAJA

Valgevene eelistaks oma riigis pigem väikest alalist NATO üksust kui Vene üksust. Pärast viimast telelugu sõitis Aleksejev 21. septembril Eestisse tagasi ning

"MIKS KÄPUTÄIE TERRORISTIDE MAHASURUMISEKS LÄKS VAJA ÕHUVÄGE JA MITUT RAKETTI, ON MUIDUGI OMAETTE KÜSIMUS, MILLELE EI TAHETUD VASTATA. MIND VAADATI KUI SPIOONI PÄRAST KÜSIMUSE ESITAMIST." tegi veel ülevaatliku ja pikema loo ETV+ venekeelsele telekanalile, lisaks oli saatekülaline „Ringvaates“. Nüüdseks on Aleksejev sõitnud tagasi Moskvasse töökohustusi täitma. Muide, Postimehe ajakirjanikke nägi Aleksejev enda sõnutsi Valgevenes vaid üks-kaks korda. „Meie marsruudid ei

intervjuu Valgevene ekspresidendiga). Põhifookus jäi 19. septembrile, mil Einmann pääses koos fotograafiga esimest ja mõneks ajaks viimast korda Domanovo polügoonile näidislahingut vaatama. Seal tegi Postimees videosid, fotosid ja lühiintervjuu kolonelleitnant Kaupo

SÕDUR NR 4 (97) 2017

õppus enam mastaabilt suuremaks ega ohtlikumaks. Neljanda ja viimase loo õppusest tegi Aleksejev Ružanõ polügoonilt, mis oli ainuke koht, kus ta sai jälgida näidislahingut, mis pidanuks demonstreerima pilootide osavust. Taevas oli aga pilves ning ühtki lennukit Aleksejev ei näinud, ainult plahvatuse suitsu kümne kilomeetri kaugusel. Valgevene ohvitserid selgitasid seepeale Aleksejevile õppuste stsenaariumit: Vene ja Valgevene õhuvägi hävitasid terroristide lennuvälja. „Kuidas sai käputäis terroriste oma valdusesse lennuvälja ja miks selle käputäie mahasurumiseks läks vaja õhuväge ja mitut raketti, on muidugi omaette küsimus, millele ei tahetud vastata. Mind vaadati kui spiooni pärast küsimuse esitamist,“ muheleb Aleksejev hiljem. Loos kasutas ta veel mitut allikat, nende hulgas politoloog Mihhail Zahharovi, kes leiab, et

Postimees tahtis kehtestada end Zapadi põhikajastajana algusest peale, sest ta oli ka ainus päevaleht, kelle toimetus kirjutas õppuse alguspäeval Zapadist lehe juhtkirja. Arvamusveergudel esines hiljem veel paar õppuseteemalist lugu. Kokku avaldas Postimees õppuse ajal 24 lugu, kus oli kirjas sõna Zapad. Otseselt puudutas õppust 22 lugu, kahes loos oli õppus vaid nimeliselt paar korda ära mainitud. Olgu ka öeldud, et neli Zapadist kõnelevat lugu avaldas toimetus kahe päeva jooksul pärast õppuse ametlikku lõppu, neist kaks suure mahulisemad lehelood: fotodel põhinev „Zapadi vaiksed väiksed külad“, mille autor oli õppusele saadetud Andres Einmann, ja hirmu õhutamist lahti mõtestav intervjuu diplomaat Kalev Stoicescuga. Lisaks avaldas toimetus õppuse ajal ühe refereeringu telemagasin „Reporteri“ saatest, mis vaatles Zapadi õppust. Lugusid avaldas Postimees põhiliselt veebiportaalis, kuid kaheksa lugu omasid ka arvestatavat pinda trükilehes. Põhilised infoallikad olid venekeelne veebimeedia, Interfax ja TASS agentuur, BNS-i korjatud uudised ja omatoodang Valgevenest. Ajakirjanik Andres Einmann tegi koos õppusejärgselt avaldatud looga Valgevenes seitse lugu. Esimesed kolm lugu annavad märku justkui sobivate teemade vähesusest (õppuse alguses lugu „Zapad igapäevaelus silma ei hakka“, õppuse keskel lugu „Zapadil jagatakse ajakirjanikele infot napilt“ ja

 Kaliningradi oblastis vaatab tänavusel Zapadil Venemaa Balti laevastiku tegevväelane, kuidas tank T-72 tegutseb maastikul.

SÕDUR NR 4 (97) 2017

Kiisiga, kes oli kohapeal vaatlejaks. Einmann kirjutas järgmise päeva lehte loo, kuidas harjutus kujunes säästulahinguks – tehnikat imevähe, sõdureid napivõitu, lahingtegevuski igavapoolne. Einmann tunnistas hiljem ajakirjale Sõdur, et toimetus otsustas õppusele mineku ära nii-öelda viimasel momendil, augusti lõpus. Kuigi dokumendid saadi korda ning Postimehe tandem jõudis Eestist autoga õppuse alguseks kohale, keeldusid Valgevene ametnikud neil külastamast rohkem kui üht polügooni. Ametnikud väitsid, et kõik kohad on teistel näidislahingutel bro-

neerinud välismeedia. Kas nad ka tõtt rääkisid, ei tea. Seetõttu pidi ajakirjanik leppima Minski ümber autos sõitmisega ja õhtuste kaitseministeeriumi pressikonverentsidega, kus Valgevene kõneisik demagoogitses teravamatele küsimustele vastamisega ja vältis detailsema info andmist. Tööpäevad venisid üldiselt nädala pikkusel lähetusel pikaks ja pea igal päeval olid Einmann-Ilvest kontaktis toimetusega, et arutada võimalikud looteemad läbi. Ainult intervjuu Valgevene ekspresidendi Stanislav Šuškevitsiga leppis Postimees kokku juba Eestis ühe kolleegi kontaktide abil.

Uuele õppusele loodab Einmann minna juba järgmisel aastal. Aga omast taskust ei raatsi lähetust kinni maksta.

EKSPRESS MEEDIA JÄTTIS ZAPADI KAJASTUSEL JUHTROLLI DELFILE

Ekspress Meedia neli põhilist infokanalit Delfi, Eesti Päevaleht, Eesti Ekspress ja Maaleht kajastasid Zapadit õppuse ajal 16 artiklis. Delfi avaldas õppuse jooksul 12 artiklit, neist enamiku klõbistas valmis välistoimetaja Lauri Laugen. Lood õppusel toimunu kohta kajastavad põhi-

selt Valgevenega, et seeläbi halvata Valgevene vastupanuvõimet. Eesti Päevaleht toetus Zapadi kajastamisel eelkõige analüütik Toomas Alatalule, kes esimeses arvamusloos kritiseeris meedia ülereageerimist ja valgustas Zapadi õppuse poliitilisi tagamaid. Teises arvamusloos keskendus Alatalu Rootsis toimuvale õppusele Aurora, mis toimus 11.–29. septembrini ja mida peetakse Zapadi kontraõppuseks. Maaleht jõudis Zapadile jaole tegelikult päev pärast õppuse ametlikku lõppu, 21. septembril. Ajakirjanik Argo Ideon kirjutas nädalalehe juhtkirja olematutest riikidest, kes õppusel Kremli ohustasid, ja heitis Venemaale ette õppuse näilist

Luuga polügoonil inimeste pihta või mitte. Kasutatud allikas oli põhiliselt telekanal Rossija 1 uudistesaade, aga ka telekanal Dožd ja Venemaa kaitseministeeriumi pressiteade. Toimetaja nimi uudisel puudub. Ülejäänud kolm „uudist“, mis Zapadiga otseselt seostuvad, on lugu õppuse avamisest, fotod Venemaa presidendi Vladimir Putini õppuse külastusest ja Leedu õhupiiri rikkumisest, millega sai hakkama kaks Vene sõjaväelennukit. Info pärineb valdavalt venekeelsetest portaalidest. Fotod Putinist valis toimetaja välja Scanpixi andmebaasist, kuhu lähevad Reutersi ja AP uudisteagentuuride pildid.

SARNASELT TEISTE MEEDIAKANALITEGA PÄLVIS ENIM TÄHELEPANU, KOMMENTAARE JA KLÕPSE UUDIS, MIS KÜSIS, KAS ÕPPUSE AJAL TULISTAS RÜNDEKOPTER KA-52 ALLIGAATOR PETERBURI LÄHEDAL ASUVAL LUUGA POLÜGOONIL INIMESTE PIHTA VÕI MITTE. avatust vaatlejate kammitsemise abil. Ajakirjanik Bianka Mikovitš kirjutas reportaaži Kagu-Eesti eestlastest, kes tunnistasid, et nende teadmus Zapadist on madal. Olgugi et õppuse üks osa toimus Pihkva oblasti polügoonidel. Nädalaleht Eesti Ekspress ei teinud Zapadist ühtegi lugu, kuigi toimetuse üks liige oli valmis õppusele kiirkorras sõitma.

ÕHTULEHT EELISTAS VAIKSEKS JÄÄDA

KAS ÕPPUSEST TEHTI LIIGA SUUR TEEMA?

ERR-i korrespondent Anton Aleksejev ütles Sõdurile, et pigem tehti Zapadi õppusest suurem number meedias, kui õppus ise tegelikult oli. „Isegi kui sõdureid oli kordi rohkem, ei ole niivõrd lai kajastus minu silmis eriti põhjendatud. Teema puhuti kunstlikult suuremaks, kui asi väärt oli,“ arvas Aleksejev õppuse kajastusest. Einmann möönis, et Minskis olles ja Valgevenes tiirutades ei jäänud tal aega teiste Eesti meediakanalite kajastuse uurimiseks. Kuid ka temagi leidis, et Zapad tänasel kujul ei anna piisavalt põhjuseid tõsisemaks muretsemiseks. Siinkirjutaja hinnang ühtib lähetusele saadetud ajakirjanike omaga, jälgides kajastuse uudiste pealkirju. Artiklid olid küll sageli neutraalses stiilis ja uudislikult kirjutatud, aga meediakanalite lugude valik jätab võõramaalasele eestlastest liialt ebakindla mulje. Oli neid sõdureid õppusel siis napilt üle 10 000 või 100 000, stoiline ja karge suhtumine tasub NATO liitlasriigina praegu alles jätta.

SÕDUR NR 4 (97) 2017

liselt tehnika ebaõnnestumist, muud lood räägivad NATO ja Balti riikide julgeolekupoliitikast. Delfi kasutas uudiste kajastamisel aktiivselt ära oma Läti ja Leedu haru, aga infoallikatena kasutas ka infoagentuure TASS, RIA Novosti, Deutsche Welle, Interfax ja Iltalehti, mis refereerisid omakorda Vene kohalikku meediat. Pea iga päev ilmus Zapadi õppuse ajal temaatiline lugu, õppuse lõpupoole sagedamini. Päev enne õppuse lõppu refereeris Delfi toimetaja Karoliina Vasli ka ERR-i intervjuud kaitseväe juhataja kindral Riho Terrasega, kes sõnas, et Venemaa tahab siduda oma relvajõud maksimaal-

Olgugi et Õhtuleht on Eesti päevalehtedest „kollaseima“ mainega, on tal Eestis enim lugejaid ja autorile teadaolevalt trükilehtede seas on see ainus kasumlik päevaleht (kui mitte arvestada Postimees Online’i kokku Postimehe paberversiooniga). Õhtulehe kajastus Zapadist on aga neljast suuremast meediakanalist kõige tagasihoidlikum. Alates õppuse algusest avaldas Õhtuleht kuus lugu, milles leidub märksõna Zapad. Neist omakorda puudutas otseselt õppust vaid neli lugu, mis toimetus avaldas alates õppuse algusest nelja päeva vältel. Sarnaselt teiste meediakanalitega pälvis enim tähelepanu, kommentaare ja klõpse uudis, mis küsis, kas õppuse ajal tulistas ründekopter Ka-52 Alligaator Peterburi lähedal asuval

Kaks kaudsemat lugu (millest üks on pigem teise ümberjutustus alamrubriigis) räägivad NATO vägede asejuhataja avaldusest, mille sisu põhines NATO õhu- ja mereväe tugevdamisel Balti ja Poola regioonis.

ANALÜÜS

VENEMAA JALAJÄLG SÕDUR NR 4 (97) 2017

endises Jugoslaavias



????

ANALÜÜS

Balkan, Kagu-Euroopa rahvaste paabel ja migratsiooni pöörduks, on olnud läbi ajaloo paljude suurriikide huvipunkt, sealhulgas Venemaa, kuivõrd seal domineerib õigeusk, poolsaarel elavad lõunaslaavlased ning seal asuvad ka Vahemerele ligipääsu võimaldavad väinad – Bosporus ja Dardanellid. Balkan oli sajandeid Osmanite, Austria-Ungari ja Vene impeeriumide sõjatander, kuid just õigeusklikku Venemaad kipuvad lõunaslaavlased (eriti bulgaarlased) „vabastajaks“ nimetama, teravas kontrastis Kesk-Euroopa ja Balti riikidega. Kalev Stoicescu RAHVUSVAHELISE KAITSEUURINGUTE KESKUSE TEADUR FOTOD: SCANPIX.EE

Antud kontekstis käsitletakse ai-

nult endiseid kommunistlikke riike, st Kreekat ega Türgit ei vaadelda.

SÕDUR NR 4 (97) 2017

ülma sõja lõpp andis ka Balkani riikidele1 võimaluse rahumeelselt areneda ning Euroopaga integreeruda, kuid endise Jugoslaavia (Sotsialistliku Föderatiivse Vabariigi) lagunemine kujunes väga veriseks. Rumeenia, Bulgaaria, Sloveenia ja Horvaatia on suutnud nii Euroopa Liidu kui ka NATO-ga ühineda. Albaaniast ja Montenegrost on samuti saanud PõhjaAtlandi alliansi liikmesriigid. Sloveenia on eurotsoonis ning ka Montenegros ja Kosovos on käibel euro enda valuuta asemel. Samas, Makedoonia, Bosnia ja Hertsegoviina, Serbia ning viimasest irdunud Kosovo on Euroopa Liiduga ja/

ANALÜÜS

või NATO-ga liitumise eesmärgist küllalt kaugel. Nagu me järgnevalt konstateerime, püüab Venemaa pidurdada viimati nimetatud riikide liikumist läände. Samas, Montenegro astumine NATO-sse juunis 2017 on kõnekas näide Venemaa-poolsest – õnneks – läbikukkunud sekkumisest. Kreml soovib, kahtlemata, oma mõjuvõimu suurendada kõikides Balkani riikides, kuid tundub huvitavam analüüsida just Serbia, Bosnia ja Hertsegoviina ning Makedoonia perspektiive ja teisalt ka Montenegro kogemust. Venemaa püüab just seal, Euroopaga veel mitte integreerunud endise Jugoslaavia aladel, võrdlemisi miniatuursel väljal, mängida samasugust mängu – kas olete meie või läänega – nagu Ukraina, Gruusia, Moldova ja teiste endisest nõukogude impeeriumist võrsunud riikidega.

SERBIA KUI MOSKVA PEAMINE MÕJUAGENT

SÕDUR NR 4 (97) 2017

Serbia täitis endises Jugoslaavias laias laastus samasugust rolli kui Venemaa Nõukogude Liidus. Serbia ja Venemaa, nagu ka serblaste ja venelaste puhul leiab palju silmatorkavaid sarnasusi. Moskva ja (natsionalistliku) Belgradi mõttemaailmad langevad paljuski kokku – mõlemat vaevab “rahvusvabariikidest” koosnenud impeeriumi kaotamise nostalgia, paljud venelased ja serblased elavad endiselt mitteintegreerumise või eraldumise lainel naaberriikides ning mõlemas riigis valitsevad läänevastased tunded, kuivõrd lääneriigid olevat neid hingepõhjani solvanud ja alandanud. Serblastel on hästi meeles, kui NATO riigid pommitasid Belgradi 24. märtsist kuni 11. juunini 1999. aastal. Surma sai pea 500 serblast ning Belgradi sillad varisesid. Siinjuures tasub meenutada Venemaa propaganda telekanali RT peatoimetaja Margarita Simonjani hiljuti antud intervjuud New York Timesile,2 milles ta ütles: “Teie (USA – K.S.) pommitasite meie vendi ja õdesid ilma loata (NATO sõjaliseks tegevuseks Serbias puudus Venemaa veto tõttu ÜRO mandaat – K.S.) ja põhjuseta (Venemaa ja Serbia siiani eitavad albaanlaste massilist tapmist 1999. aastal – K.S.) ning ühel päeval te kaotasite Venemaa (seni olevat Venemaa justkui püsinud läänelikul lainel ning püüdnud olla sõbralik – K.S.).” Mõistagi, Venemaa ei osalenud aprillis 2

https://www.nytimes.com/2017/09/13/

magazine/rt-sputnik-and-russias-newtheory-of-war.html?smid=fb-share

 Serbia sõjaväe tank M84A 2014. aasta oktoobris Belgradis paraadil, mida väisas ka Venemaa president Vladimir Putin.

 Üks kuuest mitmeotstarbelisest hävitajast MiG-29, mille Venemaa annetas 2017. aastal Serbiale.

 Venemaa president Vladimir Putin (vasakul) surub 2014. aastal Belgradis kätt Serbia peaministri Aleksandar Vučićiga, kes tekitab välisriikide poliitilistes vaatlejates eriarvamusi.

ANALÜÜS

SÕDUR NR 4 (97) 2017

1999 ehk keset NATO pommituskampaaniat toimunud alliansi tippkohtumisel Washingtonis. Peatselt tõusis Kremlis võimule Vladimir Putin, kuid tema hingesugulane Belgradis, Slobodan Milošević, pidi võimu loovutama oktoobris 2000 Vojislav Koštunicale ning küllalt kiiresti Haagi teed jalge alla võtma, kus ta surma tõttu jäi lõpuks Rahvusvahelises Kriminaalkohtus süüdi mõistmata. Sellest ajast saadik ei pea Venemaa üldse enam vaeva nägema, et Serbia natsionalistidega – ja isegi küllalt mõõdukate serblastega – ühist keelt leida. Venemaa ja Serbia toetavad teineteist poliitiliselt. Mõlemad riigid on väga tundlikud oma territoriaalse terviklikkuse suhtes (Venemaa pidas selle nimel kaks verist sõda Tšetšeenias), kuid samas nad ei hoidu naaberriikide territooriumeid ihalemast, kui nad arvavad, et neil on selleks õigust. Kosovo eraldumine oli Serbiale väga valulik ning Venemaa seisis (ning seisab siiani) selle vastu. Vene-

 Protestija 2016. aasta aprillis põletab toonase peaministri Nikola Gruevski fotot, kuna president Gjorge Ivanov andis armu kõigile pealtkuulamisskandaaliga seotud tipppoliitikutele.

ANALÜÜS

maa blokeerib jätkuvalt Kosovo astumist ÜRO-sse ning on kasutanud lääneriikide Kosovo iseseisvuse tunnustamist “argumendina” Gruusia vastase agressiooni õigustamiseks, mille tulemusena Abhaasia ja Lõuna-Osseetia sisuliselt annekteeriti 2008. aastal. Teiste (ehk Kremli) sõnadega – teie ründasite “illegaalselt” Serbiat ja rebisite tema küljest Kosovo ning meie tegime “sama moodi” Gruusiaga. Lisaks, Venemaa on pannud veto ÜRO resolutsioonile, mis mõistis hukka Bosnia serblaste toime pandud massimõrva Srebrenicas juulis 1995. Serbia on suurepärane polügoon Venemaa suurriiklike huvide testimiseks. Selle riigi rahutu sisepoliitiline areng viimasel veerandsajandil on pakkunud ideaalseid võimalusi Venemaa pehme jõu avaldamiseks. Belgradi nõrkades riiklikes institutsioonides, mis liiguvad väga aeglaselt demokraatia poole, on hulk üha enam läänest võõrandunud tegelasi, keda Venemaa suudab kergesti mõjutada. Üldine korruptsioon, mis läbib kogu riiklikku süsteemi, on võimaldanud Venemaa mõjuvõimu kasvu nii Serbia strateegilistes majandussektorites kui ka kodaniku ühiskonnas ja massimeedias. Lisaks, Venemaal õnnestub küllalt edukalt ära kasutada Serbia minevikku, et teda demokraatiast ning lääne riikidest ja institutsioonidest

Kriminaalkohtule. Mladić on Haagis alates maist 2016, kuid pole näha märke – nagu ka Venemaa puhul – sellest, et serblased oleksid valmis üles tunnistama ja naaberrahvastelt andeks paluma toime pandud kuritegude eest. Teisalt, Serbia valitsuse ja ka ühiskonna hoiak erineb märgatavalt teistest Lääne-Balkani riikide omast selles mõttes, et nad usuvad olevat võimalik – ja vajalik – ühtaegu läheneda Venemaale ning liikuda Euroopa Liitu astumise suunas. Belgradi võimud, näiteks eelmise presidendi Boris Tadići ajal, arvasid, et lähedased suhted Venemaaga on loomulikud (vaatamata mistahes arengutele, eriti praeguse vastuseisu tingimustes) ka Euroopa Liidu sees, mistõttu ei nähtud vajadust teha kompromisse kummalgi suunal. Välisriikide poliitilised vaatlejad on paljuski eriarvamusel, kas Serbia praegune president Aleksandar Vučić kaldub lääne või pigem Venemaa poole. Ilmselt oleks paslikum võtta meest mitte sõnast, vaid sabast ehk arvestada tema tegusid. Väliselt püüab Vučić jätta muljet, et ta soovib tuua Serbiat Euroopa Liidule ja NATO-le lähemale. Samas, ta teeb sõjalist koostööd (sealhulgas relvahanked ja õppused) rohkem Venemaaga, ta pingutab Serbia ajakirjanduse vaigistamise ehk kontrollimise nimel

VÄLISRIIKIDE POLIITILISED VAATLEJAD ON PALJUSKI ERIARVAMUSEL, KAS SERBIA PRAEGUNE PRESIDENT ALEKSANDAR VUČIĆ KALDUB LÄÄNE VÕI PIGEM VENEMAA POOLE.

SÕDUR NR 4 (97) 2017

eemale peletada, toita pingeid Serbia ja teiste Balkani riikide vahel ning hoida Belgradi Moskva orbiidil. Muide, ka Serbias toimub ajaloo ümberkirjutamine, millega tegeleb samuti Venemaa, kes süüdistab teisi riike karmisõnaliselt selles „surmapatus“. Seda tehakse ilustades ja õigustades Venemaa rolli Serbias ja kogu Balkanil, võttes aluseks slaavi ja õigeusu ühiseid juuri, nagu ka valusaid mälestusi Jugoslaavia lagunemisest. Serbia on püüdnud siiski väljuda isolatsioonist, sest täielik vastandumine läänele ning panustamine üksnes Venemaale ei ole – pikemas perspektiivis – mõistlik isegi natsionalistide hääli püüdvatele poliitilistele jõududele. Kirjutamata sümboolseks tingimuseks Euroopa Liidu liikmelisuse taotlemiseks kujunes sõjakurjategija Ratko Mladići3 loovutamine Haagi Rahvusvahelisele

ning ta ei tundu soovivat korruptsiooniga võidelda. Lääneriikide meediakanalid nimetavad vahel Vučići poliitikat “tasakaalustatuks”, kuid see tundub olevat üksnes lääne lepitamine ning tegelikult Venemaale poliitiliselt lähemale nihkumine. Sellest ajast, kui Serbiast sai Euroopa Liidu ametlik kandidaatriik, on ta sõlminud Venemaaga strateegilise partnerluse kokkuleppe (2013) ning president Putin on külastanud Belgradi. Putin oli lausa aukülaline Belgradis üle pika aja toimunud suurejoonelisel sõjalisel paraadil, kusjuures visiidi ajastus (oktoober 2014) näitab selgelt Serbia 3

Bosnia serblaste vabariigi ehk Republika

Srpska relvajõudude ülem 1992-1996, kelle käsualused piirasid ja pommitasid Sarajevot ning viisid läbi Srebrenica massimõrva.

suhtumist Venemaasse ja teisalt läände, arvestades Ukraina tõttu lõõmanud konfrontatsiooni. Lisaks, Serbia kõrged riigitegelased on kaugelt sagedasemad külalised Moskvas, kus nad kahtlemata tunnevad ennast tähtsana ning bütsantslikust külalislahkusest üle külvatud, kui läänes, kus nad võivad ennast tunda ebamugavalt (andes aru tegelikest edusammudest demokraatia ja reformide edendamises). Eespool mainitud „strateegiline kokkulepe“ võib olla küllalt sisutühi, praktilises mõttes, nagu näiteks Euroopa Liidu pakutud pigem deklaratiivsed assotsiatsiooni või koostöökokkulepped idapartnerluse riikidele, kuid alates 2014. aastast (paralleelselt Ukraina sündmustega ning Vene ja lääne vahelise vastuseisuga) on Serbia ja Venemaa vahelised suhted silmnähtavalt intensiivistunud. See on seotud Serbiale pakutud Euroopaga integreerumise perspektiiviga, kuid Serbia-Vene lähenemine on toimunud mitte ainult Moskva huvides ja pealekäimisel, sest Belgrad on samuti selgelt motiveeritud. Venemaa kaitseb Serbia vanu positsioone Kosovo küsimuses, kuigi president Vučić on lubanud irdunud riigikesega ning ka siseriiklikult pidada „mõistlikku dialoogi“. Teisalt, Ser-

 Makedoonia endine peaminister Nikola Gruevski tervitab 2017. aasta oktoobris Velesis kohalikel eelvalimistel oma toetajaid.

ANALÜÜS

bia pole küll Krimmi annekteerimist ametlikult tunnustanud (mis ilmselgelt tõmbaks kriipsu EL-i perspektiivile), nagu Nauru või Venezuela, kuid ei ole ka Venemaa vastaste sanktsioonidega ühinenud, mis on märkimisväärne kõrvalekalle Euroopa Liidu kursilt. Serbia pole üldsegi hukka mõistnud Venemaa agressiooni Ukraina vastu, isegi mitte seda sõna (agressioon) suhu võtnud. Pealegi, vabatahtlikud serblased võitlevad Ukraina vastu, õlg õla kõrval Donbassi „separatistidega“ ja Venemaa roheliste mehikestega. Teisel pool rindejoont leiab horvaate … Venemaa on püüdnud agaralt Serbiat tõmmata sõjalisse koostöösse, et takistada selle riigi lähenemist NATO-le, kuigi serblased suhtuvad NATO-sse pigem umbusklikult või lausa vaenulikult. 64% protsenti Serbia elanikest arvab, et NATO ohustab Serbiat!4 Serbia sai 2013. a. Venemaa juhitud Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni vaatlejaliikmeks ning on osalenud, jällegi alates 2014. aastast, iga-aastastes kahepoolsetes õppustes koos Venemaaga, nagu ka kolmepoolsetes „Slaavi vendluse“ õppustes koos Venemaa ja Valgevenega.5 Serbia relvajõudude relvastus ja varustus on peamiselt Vene ja nõukogude päritoluga või oma enda toodang, kusjuures Venemaa on kahtlemata huvitatud Serbiat jätkuvalt relvastama. Serbia sõltuvust Venemaa relvastusest toidetakse ka lahkete „annetustega“, näiteks 30 lahingutanki T-72S ja 30 lahingu- ja luuresoomukit BRDM-2, mida mullu detsembris lubas Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu Serbia peaministrile tarnida käesoleval aastal. Lisaks kuus hävituslennukit Mig 29, mida Serbia saab „tasuta“. Nende lennukite moderniseerimine läheb siiski maksma kuni 230 miljonit eurot.6

MAKEDOONIA

Pärast kaks aastat kestnud poliitilist kriisi suudeti juunis 2017 Makedoonias moodustada reformimeelne valitsus, mille eesmärk on NATO ja Euroopa Liiduga liitumine. Samal ajal sai Montenegrost Põhja-Atlandi alliansi kõige Juunis 2017 korraldatud küsitluse koha-

selt. Vt. http://www.b92.net/eng/news/world. php?yyyy=2017&mm=02&dd=13&nav_id=100498 5

Vt. https://www.rferl.org/a/slavic-brotherhood-mi-

litary-drills-russia-serbia-belarus/28531473.html 6

Vt. http://www.b92.net/eng/news/politics.

php?yyyy=2016&mm=12&dd=21&nav_id=100019

SÕDUR NR 4 (97) 2017

ANALÜÜS

VENEMAA ERITEENISTUSED ON TEGUTSENUD VIIMASEL AASTAKÜMNEL VÄGA AGARALT, ET TAKISTADA MAKEDOONIA JA MONTENEGRO NATO-GA LIITUMISE PERSPEKTIIVI.

SÕDUR NR 4 (97) 2017

uuem liige, kui selle piinarikka protsessi algusest oli möödunud kümme aastat. Venemaa eriteenistused on tegutsenud viimasel aastakümnel väga agaralt, et takistada mõlema riigi NATO-ga liitumise perspektiivi.7 Makedoonia puhul, 7

Vt. http://foreignpolicy.com/2016/11/08/

this-is-what-it-looks-like-when-russia-really-wants-to-mess-with-your-election/

kes oleks võinud saada alliansi liikmeks juba varem koos Albaania ja Horvaatiaga, on Venemaale abiks Kreeka, kes pani oma veto NATO-s, kuivõrd talle ikka veel ei meeldi naaberriigi nimi.8 Makedoonias tegutsevad agaralt Vene8

Mistõttu ka Euroopa Liit peab kasutama nime

Endine Jugoslaavia Vabariik Makedoonia (FYROM).

maa eriteenistused ja propagandakanalid, et külvata sisepoliitilisi erimeelsusi – toetades läänevastaseid ja venemeelseid natsionaliste – ning mõjutada negatiivselt avalikku arvamust NATO ja Euroopa Liidu kohta. Sellele järeldusele jõudsid mitu organisatsiooni,9 lekkinud luureandmete ja muude allikate põhjal. Makedoonia üks olulisemaid poliitilisi mängijaid on albaania rahvusvähemus (umbes ¼ riigi elanikkonnast), kes taotleb kõrgendatud autonoomiat ning on varem riiki viinud kodusõja puhkemise äärele. Venemaa ja Serbia ongi ära 9

Organized Crime and Corruption Reporting

Project (OCCRP) ja selle partnerid, NOVA TV ja Crime and Corruption Reporting Network (KRIK).

 Montenegro peaminister Milo Đukanović (vasakul) mais Brüsselis NATO peakorteris koos NATO peasekretäri Jens Stoltenbergiga.

ANALÜÜS

ria pealinnas Sofias. Lisaks, Skopjes tegutsevad Venemaa riikliku uudisteagentuuri TASS korrespondendid ning Rossotrudnitšestvo10 töötajad. Maagaas on Venemaa jaoks oluline välispoliitiline instrument. Makedoonia keskne asukoht Balkanil – kust kaudu kulgevad ka mitu gaasitorujuhet – on tinginud Venemaa kõrgendatud huvi. Eelmisel aastal ehitas Vene firma Stroitransgaz uue gaasitrassi esimese lõigu, millega Venemaa kustutas Nõukogude Liidu kunagist võlga Makedooniale (60 miljonit USA dollarit). Venemaa toetab selgelt Makedoonia natsionalistlikku poliitikut Nikola Gruevskit, kes pidi 2015. aastal poliitilise kriisi tõttu tagasi astuma. Maikuus 2017, parlamendivalimiste järel, tuli siiski võimule opositsiooniline sotsiaaldemokraatlik partei, eesotsas Zoran Zaeviga, kes tõi valitsusse ka kaks albaanlaste parteid. Valimiste eelne aeg oli väga tormiline, natsionalistlikud protestijad ründasid parlamendihoonet. Valimiste järel süüdistas Venemaa Euroopa Liitu ja USA-d „sekkumises“ Makedoonia valimistes ja koguni „Suur-Albaania projekti“ toetamises ehk riigi territoriaalse terviklikkuse lõhkumises. Lisaks, Venemaa on asutanud

MONTENEGRO

Juulis 2017 algas Kosovo pealinnas Prištinas kohtuprotsess koguni 14 tegelase vastu,11 keda süüdistatakse riigipöörde ning peaministri Milo Đukanovići mõrvamiskatse korraldamises.12 Venemeelsed opositsiooni erakonnad ning – mõistagi – Venemaa eitavad süüdistusi, vaatamata küllalt veenvale kogutud materjalile ehk tõenditele. Venemaa on seda enam närviline, et ta lõpuks ei suutnud ära hoida Montenegro liitumist NATO-ga ning kaotas isegi teoreetilise võimaluse luua endale (Musta mere laevastikule) tugibaasi Aadria meres, sarnaselt Tartousile Süürias. Kahel viimasel aastal toimusid Montenegros opositsioonilise (ja venemeelse) „Demokraatliku Rinde“ meeleavaldused, mis tekitasid sügavat poliitilist kriisi. Venemaa püüdis korraga destabiliseerida Montenegrot ja Makedooniat. Venemaa suursaadik Makedoonias olevatki otse välja öelnud kohaliku välisministeeriumi kõrgele ametnikule, et Kremli eesmärk on „luua (LääneBalkanil) sõjaliselt neutraalsete riikide vöönd“. Montenegrol on õnnestunud liituda NATO-ga – mida mõned kriitilised vaatlejad peavad korrumpeerunud Đukanovići võiduks, kes kasutas osa-

MAKEDOONIA KESKNE ASUKOHT BALKANIL – KUST KAUDU KULGEVAD KA MITU GAASITORUJUHET – ON TINGINUD VENEMAA KÕRGENDATUD HUVI.

Rossotrudnitšestvo on ametlikult Venemaa riiklik

valt Venemaaga hirmutamise taktikat13 – kuid Kreml nähtavasti ei loobu katsetest teda mõjutada. Seda enam, et Venemaa tunnetab erilist ajaloolist ja kultuurilist sidet Montenegroga ning ta on seal palju investeerinud – 4200-st välismaalastele või välisriikidele kuuluvast firmast on kolmandik Venemaa kontrolli all.14 Eespool mainitud süüalused vahistati 16. oktoobril

välisabile ja rahvusvahelisele koostööle suunatud

2016, Montenegro parlamendivalimiste päeval.

agentuur, mille tegevus on väliselt justkui poliitika- ja

Väidetavalt, riigipöörde õnnestumine ja peami-

ideoloogiavaba. Samas, ta on näiteks USA-s uurimise

nistri mõrvamine oli tundide küsimus ehk need

all, kahtlustatuna katsest värvata kohalikke nuhke. 11

Kaks venelast, üheksa serblast ja kolm

montenegrolast, kellest neli – sealhulgas venelased- on vabaduses. 12

Vt. https://www.reuters.com/article/us-monteneg-

suudeti praktiliselt viimasel hetkel ära hoida. 13

Vt. https://www.foreignpolicyjournal.com/

2017/01/05/the-balkans-corrupt-leaders-are-playing-nato-for-a-fool/ 14

Vt. http://www.balkaninsight.com/en/

ro-election-trial/montenegro-begins-trial-of-alle-

article/russians-own-every-third-company-

ged-pro-russian-coup-plotters-idUSKBN1A413F.

in-montenegro-report-08-17-2016

SÕDUR NR 4 (97) 2017

kasutanud kõik võimalused Makedoonia peamiste poliitiliste parteide ja ka albaanlaste vaheliste jagelemiste eskaleerimiseks, jaga ja valitse põhimõttel. Kohalikel poliitilistel jõududel lihtsalt ei ole rohkem jaksu keskenduda Euroopa Liidule ja NATO-le, rääkimata vajaliku ühtse rinde või soliidse enamuse moodustamisest. Venemaa tegevus Makedoonias on täiesti klassikaline, arvestades päevavalgele tulnud luuredokumentides sisalduvat: Skopje saatkonnas koordineerivad tegevust kolm SVR-i (Venemaa välisluureteenistuse) agenti, kes alluvad oma „regionaalsele keskusele“ Belgradis, koostöös nelja GRU (Venemaa sõjalise luure) töötajaga Bulgaa-

Makedoonias vähemalt 30 „sõprusühingut“, mis aktiivselt propageerivad panslavismi, õigeusule toetuvat „vendlust“ ning läänevastasust. Ei maksa siis imestada, et Makedoonia ei ühinenud Euroopa Liidu Venemaa-vastaste sanktsioonidega alates 2014, põhjendades oma otsust „majanduslike tagasilöökidega“.

ANALÜÜS

BOSNIA-HERTSEGOVIINA

See riik koosneb formaalselt kahest üksusest, Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsioonist – kus elavad moslemid ja horvaadid – ning serblaste etniliselt pea täielikult puhastatud Republika Srpskast. Vähe sellest, et riik on niigi nende kahe vaenuliku üksuse piire mööda lõhestatud ning Republika Srpskal on Belgradi ja Moskva tugev poliiti-

 President Milorad Dodiki juhitav Republika Srspka naudib Moskva poliitilist ja sõjalist toetust.

selt sobivate äridega. Venemaa on isegi välja õpetanud Republika Srpska eriüksusi ehk spetsnazi. Republika Srpska president Milorad Dodik on ähvardanud korraldada iseseisvusreferendumi, mis rikub selgelt 1995. aasta Daytoni kokkulepet, kuid tal on selles president Putini toetus. See on veel üks oluline mõjutushoob, millega võib Bosnia ja Hertsegoviinat

BOSNIA JA HERTSEGOVIINA PERSPEKTIIVID LIIKUDA EUROOPA LIIDU JA NATO SUUNAS TUNDUVAD OLEVAT BLOKEERITUD.

SÕDUR NR 4 (97) 2017

line ja sõjaline toetus, Venemaa püüab nüüd kiilu lüüa ka horvaatide ja moslemite vahele, meelitades horvaatide liidrit Dragan Covicit enda poolele. Bosnia ja Hertsegoviina keskvalitsus, kuid mitte Republika Srpska, püüab läheneda Euroopa Liidule, kuigi NATO liitumise taotlemise kohta pole Sarajevos veel otsust tehtud. Edasiminekut teeb raskeks serblaste korrumpeerunud poliitiliste ja sõjaliste liidrite tegevus, kes saavad Serbialt ja Venemaalt „laenu“ ning on seotud mitmesuguste majanduslikult kahtlaste, kuid poliitili-

destabiliseerida ning läände mineku rajalt maha võtta. Rahastamise skeem on samuti lihtne – näiteks Venemaa maksis tagasi 125 miljonit dollarit, mis oli Nõukogude Liidu võlg Bosnia ja Hertsegoviinale, kuid suurem osa sellest läks serblastele ehk Dodikile. Kindlasti pakuti meelehead ka horvaatide presidendile Covicile. Selleks, et Bosnia ja Hertsegoviina täidaks kõige põhilisemad tingimused NATO liikmelisuse taotlemiseks, peavad tal olema relvajõud, mis on keskvalitsuse ehk Sarajevo kontrolli all. Just

selle eesmärgi vastu töötab Republika Srpska, kes ei ole mingil juhul nõus allutama oma relvastatud üksuseid Sarajevole. Seega, Bosnia ja Hertsegoviina perspektiivid liikuda Euroopa Liidu ja NATO suunas tunduvad olevat blokeeritud.

KOKKUVÕTE

Balkan on olnud läbi ajaloo rahutu piirkond. Euroopa Liit ja sellega ühinemine, varem või hiljem, annaks võimaluse Makedooniale, Bosnia ja Hertsegoviinale, kuid ka Serbiale ja Kosovole (mõistagi ka Montenegrole) poliitiliselt, majanduslikult ja sotsiaalselt areneda, elada rahus ning vaenukirved maha matta. Tundub, et Venemaale selline perspektiiv ei ole sugugi meeltmööda, sest Kreml on käised üles keeranud ning peab lääne vastu täiemahulist käsilassõda nii endise Nõukogude Liidu kui ka endise Jugoslaavia aladel. Korruptsioonist läbi imbunud lõunaslaavlaste riigid, mille elanikud on suuresti läänes pettunud või selle vastu vaenulikud, on soodne pinnas Kremli poliitika elluviimiseks. Need riigid, vaatamata nende otsustamatusele, paljudele probleemidele ja Venemaa mõjule, ei tohi muutuda – Türgi kombel – Euroopa Liidu alaliseks ukse taha jääjaks.

 ???

KAITSEVÄGI

Urmas Abel LEITNANT, 2. JALAVÄEBRIGAADI TEABEOHVITSER FOTOD: URMAS ABEL

MUUSIKA SAATEL kodumaad kaitsma

2. jalaväebrigaad võttis alles hiljuti kasutusele kaks marsimuusikat pidulike tseremooniate läbiviimiseks. Sellega on ta justkui teerajaja Eesti kaitseväes teiste üksuste ees, kellel praeguseks ei ole veel oma ametlikku marsimuusikat. On olemas küll kaitseväe juhataja marss ja sõjakooli marss, kuid väeosadel see puudub. luse vallutamine“ ja „Minu kummardus Sakala partisanidele“ üsna kiiresti ning võeti ka kasutusele. Narvas kingsepa peres sündinud Tamm õppis Narva muusikakoolis ja Peterburi konservatooriumis. Pärast Peterburis ja Tallinnas töötamist siirdus

helilooja 1923. aastal Võrru, kus ta sai puhkpilliorkestri dirigendi ametikoha sõjaväe 7. jalaväerügemendis (hilisema nimetusega Võru Petseri garnisoni orkester). 1938. aastal sai Tamm kindralite Johan Laidoneri ja Paul Lille allkirjadega dokumendid, kus teatati riigivanem

SÕDUR NR 4 (97) 2017

arsi kasutuselevõtu tingis asjaolu, et 2. jalaväebrigaad on Sakala partisanide rügemendi järeltulija, kes on kasutusele võtnud nende sümboolika ja lipu. Et asi täiuslikkuseni viia, leiti Eesti helilooja Eduard Tamme kaks marsilugu „Kind-

SÕDUR NR 4 (97) 2017

KAITSEVÄGI

 Kuperjanovi jalaväepataljon on 2. jalaväebrigaadi esimene allüksus, kelle sõduritele kõlas brigaadi ametlik marsimuusika.

KINDLASTI EI MAKSA TÄNAPÄEVAL VANU TRADITSIOONE ALAHINNATA, VAID VÕTTA NEID SUURES INFOSÕJAS TÕSISTE VAHENDITENA, MILLEGA OMA ÜKSUST HOIDA ÜHTSENA.

Kuid muusikat, mis on sööbinud sõduri mällu algsel kujul, ei ole võimalik muuta paremaks ega halvemaks. Marsimuusika sünnilugu saab rääkida erinevalt, mitte aga muuta selle muusikalist sisu. Esimesena kõlasid marsilood „Kindluse vallutamine“ ja „Minu tervitus Sakala (Viljandi) partisanidele“ 8. septembril Võrus Taara linnakus 2. jalaväebrigaadi allüksuse Kuperjanovi jalaväepataljoni sõdurite vandeandmise tseremoonial, millest võttis osa pea 400 ajateenijat ja 500 külalist. Marsiloo „ Minu tervitus Sakala (Viljandi) partisanidele“ saatel toodi ette Kuperjanovi pataljoni lipp ja pidulikule möödamarsile mindi loo „Kindluse vallutamine“ saatel. Sõdurid ja allohvitserid kiitsid meloodiaid, kuid nentisid, et veel on need harjumatud. 2. jalaväebrigaad jätkab traditsioonide juurutamist ja kinnistamist, et Eesti sõdurid oleksid kõrgelt motiveeritud ja vaimselt tugevad.

Konstantin Pätsi 24. veebruari käskkirjas nr 43, et Eduard Tamme kui Võru Petseri garnisoni orkestri juhti autasustati Kotkaristi V klassi teenetemärgiga. Sõjaväelisel muusikal kui ühendaval psühholoogilisel jõul on kindel koht psühholoogilise kaitse ja moraali tõstmiseks. Ei pea kaugelt otsima näiteid, kus Natsi-Saksamaa suured tseremooniad viidi läbi võimsate marsimeloodiate abil, kinnistamaks inimeste ustavust ja ühtsust riigile ja üksusele. Või siis sõjasarvede hüüd vanade viikingite ja roomlaste armaada ridades enne verist kokku-

põrget vastasega. Kõik ei ole tehtud lihtsalt ilu pärast, vaid sõduritele motivatsiooni ja ühtsustunde süstimiseks. Kindlasti ei maksa tänapäeval vanu traditsioone alahinnata, vaid võtta neid suures infosõjas tõsiste vahenditena, millega oma üksust hoida ühtsena. Samas on muusika ka üks väheseid komponente, mille sisu ei ole võimalik moondada ja muuta nii, nagu on võimalik seda teha infoga. Valeinfo on üks suurim psühholoogilise tugevuse laastaja lahinguväljal ning just selliste mittekineetiliste meetoditega vastane meid murda tahakski.

KAITSEVÄGI

AEGA TEENIMA

SÕDUR NR 4 (97) 2017

Kaitseväelane saadaks TÜTREGI

KAITSEVÄGI

Kaitseministeerium uuris tegevväelaste seisukohti naiste kaitseväeteenistuse kohta. Kui palju erinesid meeste ja naiste seisukohad? Andres Siplane KAITSEMINISTEERIUMI KAITSEVÄETEENISTUSE OSAKONNA NÕUNIK FOTOD: ARDI HALLISMAA, IVIKA LEHTSALU

aiste osalemine kaitseväeteenistuses on teema, mis ei ole päevakorral vaid Eestis. Ka paljud teised riigid kujundavad selles valdkonnas oma strateegiaid ja eesmärke. Kui teise maailmasõja ajal suurenes naiste osakaal vägedes eelkõige meeste nappuse tõttu, siis praegu sõnastatakse eesmärgina enamasti teistsuguse mõtlemise ja teistsuguste perspektiivide tekitamist, mille tulemusel usutakse, et suureneb organisatsiooni efektiivsus ja võimekus tervikuna. Samuti rõhutatakse naiste

Ankeetküsitlus keskendus vastaja seisukohtadele üleüldse naiste teenimise (nii ajateenistuses kui ka tegevteenistuses) kohta kaitseväes, naiste puhul rakendatavatele erisustele, senistele kogemustele ning soovitustele edasiseks. Ankeet kasutas ühiskonna meeleoludega võrdlusmomendi saamiseks mõningaid küsimusi kaitseministeeriumi tellitavast avaliku arvamuse uuringust. Ankeedis oli 43 kinnist ning kaheksa lahtist küsimust. Seda, et avatud vastuste andmise võimalust kasutati kokku 2808 korral, näitab samuti, kuivõrd palju tahetakse selles küsimuses kaasa rääkida. Siin ei jõua kogu materjali esitada, vaid tuleb piirduda olulisema ja huvitavamaga.

TEGEVVÄELASED ON NAISKÜSIMUSES PROGRESSIIVSEMAD

Ootuspäraselt selgus, et tegevväelaste seas on poolehoid naiste teenimisele kaitseväes oluliselt kõrgem kui ühiskonnas tervikuna. Kui ühiskonnas tervikuna leidis 16% vastajatest, et naised ei peaks üldse ajateenistuses osalema, siis tegevväelaste seas oli sellise arvamuse esindajaid vaid 5% ning tegevväelastest naiste seas vaid 3%. Samas leiab nii ühiskonnas tervikuna

SILMA HAKKAS NAISSOOST TEGEVVÄELASTE KESKMISEST RESOLUUTSEM VASTUSEIS TRADITSIOONILISI SOOLISI STEREOTÜÜPE VÄLJENDAVATELE VÄIDETELE.

SÕDUR NR 4 (97) 2017

kaasamist suurendades ka seda, et see on vajalik ühiskonna parema esindatuse tagamiseks relvajõududes. Eestis vastuvõetud poliitika naiste kaitseväeteenistuses osalemise võimaluste suurendamiseks näeb eesmärgina naiste julgustamist senisest enam osalema teenistuses ning seeläbi kaitseväele laiema värbamisvälja tagamist. Ka Austraalias seatakse muuhulgas naiste suurema kaasamise eesmärgiks suurendada värbamisvälja (ingl k talent pool). Mõistmaks ja tajumaks neid seesmisi protsesse seoses naiste kaasamisega, viisime läbi kõigi tegevväelaste seas vabatahtliku ja anonüümse ankeetküsitluse. Naissoost vastajaid oli 123 ning meessoost 609. Nii arvukas reageerimine näitab, et teema on tegevväelaste jaoks oluline.

kui ka kaitseväes suurt poolehoidu naiste vabatahtliku ajateenistuse idee. Huvitav on siinkohal märkida, et tegevväelaste toetus naiste vabatahtlikule ajateenistusele on 2% võrra madalam kui ühiskonna toetus, kuid seda mitte seetõttu, et tegevväelased vähem toetaksid naiste ajateenistust, vaid seetõttu, et suur hulk (17% vastajatest) tegevväelasi toetab naiste kohustuslikku ajateenistust. Naissoost tegevväelaste seas on toetus kas kohustuslikus või vabatahtlikus vormis naiste ajateenistusele kokku 96% ning meeste seas 94%, ühiskonnas tervikuna 82%. Kui küsisime tegevväelastelt, kas nad soovitaksid oma tütrele ajateenistust, siis seda soovitas 79% vastanutest. Meessoost ja naissoost vastajate vahel olulisi erinevusi ei ilmnenud.

RESOLUUTSELT TRADITSIOONILISTE STEREOTÜÜPIDE VASTU

Silma hakkas naissoost tegevväelaste keskmisest resoluutsem vastuseis traditsioonilisi soolisi stereotüüpe väljendavatele väidetele (naised ei saa meestega võrdselt hakkama, naistele ei sobi teatud sõjaväelised rollid, naiste koht on tagalas jm). Kui ühiskonnas tervikuna kaldus 45% vastajaskonnast vastu vaidlema väidetele, et naised võiksid kaitseväes teenida vaid rahuajal või et naised ei ole oma olemuselt sõjapidamiseks sobilikud, siis tegevväelaste hulgas keskmiselt oli mittenõustujaid (ei nõustu + pigem ei nõustu) 65% ning tegevväelastest naiste seas 73%. Naistesse negatiivses mõttes traditsioonilist suhtumist testivate küsimuste kaudu saime keskeltläbi tulemuseks, et tegevväelaste seas on kaitseväes naiste hakkamasaamisse uskujaid ligi 3/4 ning ühiskonnas tervikuna 3/5. Samas olid naissoost tegevväelased keskmisest soosivamad soopõhiste kvootide ning naissoost ajateenijatele eraldi programmi alusel väljaõppe korraldamise puhul.

KAS NAISED SIIS SAAVAD HAKKAMA VÕI EI SAA?

Huvitaval kombel selgub naisajateenijatega kokkupuutunud ja mittekokkupuutunud tegevväelaste seisukohtadest, et enne naisajateenijatega kokkupuutumist on meessoost tegevväelaste seas 30% neid, kes usuvad, et naisajateenijad saavad meestest kehvemini hakkama. Pärast kokkupuudet naisajateenijatega aga langeb see osakaal 22% peale. Naissoost tegevväelaste puhul tundub toimuvat pigem vastupidine protsess, aga kuna naissoost respondente oli ajateenijatega kokkupuutunute grupis absoluutarvuna 62 ning mittekokkupuutunute grupis 48, siis ei saa nii väikestes gruppides toimunud mõneprotsendiliste nihete alusel tõsiseid järeldusi teha. Andes vastajatele võimaluse oma kogemusi lähemalt selgitada, kerkisid esile kaks keskset mõtet. Esimene mõte on see, et naised on tõepoolest füüsiliselt nõrgemad ning ei jaksa rännakul kanda meestega võrdseid raskuseid. Teisalt aga on naiste motivatsioon ja tahe meestest tugevam, sest esiteks on nad tulnud ajateenistusse vabatahtlikult ning teiseks on neil suurem vajadus end tõestada. Loomulikult lisas palju respondente ka

 Naiste motivatsioon ja tahe on meestest suurem, sest naised on tulnud ajateenistusse vabatahtlikult.

seda, et sugu pole tegelikult tähtis ja et kõik taandub kokkuvõttes individuaalsele motivatsioonile ja suhtumisele.

MIS TUNNE ON OLLA NAISTEGEVVÄELANE?

vuse tõttu kogenud pigem positiivset. Seega jäi skaala negatiivsemasse poolde 11% vastajatest. Seda tulemust saab tõlgendada kahel viisil – professionaalses organisatsioonis ei peaks soolisel kuuluvusel olulist tähtsust olema ja seega võiksid vastused soovitavalt langeda keskmiste väärtuste juurde ehk et isikud pole oma soolise kuuluvuse tõttu kogenud ei midagi positiivset ega negatiivset. Nii on arvanud 50 naist 121-st sellele küsimusele vastanud naisest. Teine, pisut suurem grupp vastajaid (n=56), valis vastusteks skaala neli kõrgemat väär-

tust, mis tähendab, et nad kalduvad hindama, et on kogenud palju positiivset oma soolise kuuluvuse tõttu. Seda näitajat võib tõlgendada ka heakskiitvalt, kuna vähemusgrupi integreerimisel organisatsiooni tulebki teataval määral vastu tulla lähtudes vähemuse spetsiifikast. Kuigi see erinevus ei ole suur, on siiski naissoost tegevväelased rohkem kogenud, et lähedased ja sõbrad suhtuvad hästi nende karjäärivalikusse. Meeste puhul kogeti seda 90% ning naiste puhul 94% ulatuses. Selgitades oma lähedaste suhtumist, tõid naised välja, et kaitseväge

SÕDUR NR 4 (97) 2017

Kui andsime naissoost vastajatele võimaluse anda ühest kümneni hinde oma kogemuste kohta teenistuses, siis langes 42% vastustest keskmistele väärtustele, mis tähendas, et sootunnuse alusel pole nad kogenud teenistuses midagi tavapärasemast positiivsemat ega negatiivsemat. 47% vastajatest aga andsid teada, et nad on soolise kuulu-

KAITSEVÄGI

peetakse heaks tööandjaks, riigi teenimist respekteeritakse, ollakse sellise karjäärivaliku üle positiivselt üllatunud ja et meeste rühid muutuvad säärase naisega kohtudes iseenesest sirgemaks. Meessoost vastajad selgitasid valdavalt, et

 Tegevväelaste poolehoid naiste teenimisele kaitseväes on oluliselt kõrgem kui ühiskonnas tervikuna.

Sootunnuse tõttu ebavõrdse kohtlemise tajumine oli ootuspäraselt meeste ja naiste seas erinev. Toimus teatav pöördvõrdeline efekt – 2/3 meestest pole täheldanud naiste ebavõrdset kohtlemist ning 2/3 naistest on seda tähel-

NAISSOOST VASTAJAD TÄIENDASID, ET NAISTE KAASAMISEKS TULEB HAKATA TEGELEMA MEESTEGA, NING LISASID, ET LAHENDADA TULEB KONFLIKT EMA JA KAITSEVÄELASE ROLLI VAHEL.

SÕDUR NR 4 (97) 2017

lähedased tunnevad uhkust sellise karjääri valinud inimese üle. Teine märksõna, mida vastajad kasutasid sageli, on „äge“ – vastajate arvates leiavad lähedased, et sõjaväeline karjäär on äge. Samuti rõhutasid meessoost vastajad, et kaitseväe maine ühiskonnas on hea ja et riigikaitselised teemad lähevad inimestele korda. Küsides, kui oluliseks peavad vastajad oma kaitseväelist karjääri, ilmnes, et meeste ja naiste vahel puuduvad erinevused. Seda pidasid oluliseks kõik ning nii meeste kui ka naiste puhul oli märgata võrdselt karjääri tähtsustamise langust teenistuse lõpufaasis.

danud. Siinkohal tuleb kommenteerida, et 1/3 naistest pole soopõhist ebavõrdset kohtlemist enda puhul täheldanud ning sama suur osaliselt kattuv grupp pole soopõhist ebavõrdset kohtlemist täheldanud ka teiste naiskolleegide näitel.

TULEVIKUS VEEL ROHKEM NAISI

Mõne erandiga olid kõik vastanud seisukohal, et areng selles valdkonnas peab jätkuma. Seda, et areng jätkub, ilmestab ka tõik, et aasta-aastalt suureneb naissoost ajateenijate arv. Järgmisel aastal tõuseb see juba 108-ni.

Valdkonna paremaks arenguks soovitasid vastajad kõige enam panustada teavitamisse ühiskonnas tervikuna, alustades koolidest, väliüritustest, meediast ja lõpetades kaitseväe endaga. Meessoost vastajad soovisid tulevikus näha ka ainult naistest koosnevaid üksuseid. Samuti rõhutati, et kaitseväes peavad nii varustus kui ka olmevõimalused olema naistesõbralikumad. Naissoost vastajad täiendasid, et naiste kaasamiseks tuleb hakata tegelema meestega (pidades silmas meessoost kaitseväelaseid), ning lisasid, et lahendada tuleb konflikt ema ja kaitseväelase rolli vahel. Sotsiaalse difusiooni teooria ütleb, et innovatiivseid ja uusi nähtusi võtab organisatsioon omaks samm-sammult ning see levib isikliku kogemuse ja eeskuju kaudu. Ning et sotsiaalseid uuendusi võtab organisatsioon vastu ainult siis, kui see osutub organisatsiooni jaoks kasulikuks. Kui see kasulikuks ei osutu, siis uudne lahendus tõrjutakse organisatsioonist välja. Samas aga muutub piisaval määral levinud innovatsioon ühel hetkel niivõrd tavaliseks, et seda enam ei märgatagi. Sama võib juhtuda ka naistega kaitseväes.

AJALUGU

Mati Õun SÕJAAJALOOLANE

LUFTWAFFE FOTOD: ARHIIV

TEISES MAAILMASÕJAS

SÕDUR NR 4 (97) 2017

LENNUKIRELVAD

AJALUGU

 7,92 mm kuulipilduja MG 81 turellil.

Saksamaa lennuvägi Luftwaffe kasutas teise maailmasõja ajal mitmekülgset relvastust ja relvasüsteeme, millest mõni võiks olla muljetavaldav praegugi. Milliseid lennukikuulipildujaid ja –kahureid, automaatkahureid, relvasüsteeme, rakette ning pomme sakslased kasutasid, kirjeldab täpsemalt Mati Õun.

aksamaa kasutas oma lennukitel teises maailmasõjas kolme kaliibriga kuulipildujaid (7,92 mm, 13 mm ja 15 mm) ja viie kaliibriga automaatkahureid (20 mm, 30 mm, 37 mm, 50 mm ja 75 mm). Kuulipildujatest 7,92 mm oli nii-öelda Saksa kuulipildujate standardkaliiber teises maailmasõjas. Sellise kaliibriga olid maaväe tuntuimad kuulipildujad MG 13, MG 34 ja MG 42. Täheühend MG on lahti kirjutatult Maschinengewehr. 7,92 mm kaliibriga lennukikuulipildujaid oli kolm: MG 15, MG 17 ja MG 81. Neist kuulipildujaist oli vanim MG 15. See valmistati firma Rheinmetall filiaalis Borsig salamahti tulevate sõjalennukite kaitserelvaks, mis paikneks keraliigendil, turellil või pöördtornis. Salamahti selle-

andmine käis automaatselt. Sedajagu olnud ta mehhanism muidugi keerulisem eelmise kuulipilduja omast. Juba teise maailmasõja käies, 1939. aasta lõpul, läks seeriatootmisele kuulipilduja MG 81. See oli väiksem ja kergem eelmistest, pikkusega vaid 92 cm ja kaaluga 6,6 kg. Seegi laskis samade lintidega nagu MG 17, kuid laskekiirus oli tublisti suurem — 1600 lasku minutis ehk 27 lasku sekundis. Sellise „pilli“ üksiklaske inimkõrv vast enam ei erista, need sulanduvad kokku üheks raksatuseks — olen seda täheldanud 30 mm paariskahuri puhul, teenides Põhjalaevastikus vene raketikaatreil — selle paariskahuri laskekiirus oli veidi üle 2000 lasu minutis ja ega neid laske paukudena ei eristanud. Olgu veel öeldud, et selliste 7,92 mm

KUULIPILDUJA MG 131 SOOMUSTLÄBISTAVATE KUULIDEGA TANKE MUIDUGI LASTA POLNUD MÕTET, SOOMUSAUTO VÕI SOOMUSVEOKI 8–12 MM SOOMUSEST AGA SOPSATAS SEE LÄBI.

SÕDUR NR 4 (97) 2017

pärast, et Versailles’ lepinguga olid sõjalennukid Saksamaale keelatud ja 1932. aastal peeti sellest keelust veel ametlikult kinni. MG 15 oli väike ja kerge relv, ilma padrunisalveta kaalus see vaid 6,9 kg ja selle pikkus oli 1,08 m. Aga laskekiirus oli temal tubli, 1000–1100 lasku minutis ehk 17–18 lasku sekundis. Padruneid sai see ette kaksiktrummelsalvedest, mis kokku mahutasid 150 padrunit. Väike rehkendus näitab, et järjest „küttes“ sai sellise topeltsalv tühjaks 9 sekundiga. 1936. aastal, kui Luftwaffe relvastamine juba avalikult käis, ilmus Rheinmetalli firmalt kuulipilduja MG 17. Seda paigutati hävituslennukeil tiibadesse ja ka mootorikapotti läbi pöörleva propelleri tulistava sünkroonkuulipildujana. MG 17 oli suurem ja raskem eelmisest, pikkusega 1,18 m ja kaaluga 10,7 kg, aga ka veidi suurema laskekiirusega — 1100–1150 lasku minutis. Sekundis teeb see 18–19 lasku. MG 17 laskis 50- kuni 250-padruniliste lintidega, kusjuures uue lindi ette-

kuulipildujate kuulid kaalusid 12,8 g ja nende algkiirus oli 755–800 m/s. Olen neid oma sõjajärgses lapsepõlves sageli peos hoidnud — kenad väikesed läikivad kuulid pronks- või messingteravikuga. Kuulipildujaid MG 81 kasutati sageli paariskuulipildujaina; selline kaheraudne sõjariist kaalus 13–15 kg ja selle teoreetiline laskekiirus oli 3200 lasku minutis ehk 53 lasku sekundis. See oli tollal „kõva sõna“ ja oleks veel praegugi.

13 MM JA 15 MM KUULIPILDUJAD 13 mm kuulipildujaid MG 131 hakkas Saksa tööstus valmistama 1938. aastast. Selle pikkus oli 1,17 m ja kaal 20,5 kg. Selle relva kuulid kaalusid 34–38,5 g, neid tehti ka soomustläbistavaid (ülitugeva südamikuga) ja lõhkevaid, mis sisaldasid 1,2 g lõhkeainet. Selline väike plahvatus pead inimeselt otsast ei viinud, küll aga tekitas raskelt paraneva haava. See kuulipilduja laskis 250-padrunilisest lindist, mis kaalus üle 20 kg. Laskekiirus oli eri andmeil 750–930 lasku minutis, kuuli algkiirus 750 m/s. Selle kuulipilduja soomustläbistavate kuulidega – ehk lühidalt soomuskuulidega – tanke muidugi lasta polnud mõtet, soomusauto või soomusveoki 8–12 mm soomusest aga sopsatas see läbi. 15 mm lennukikuulipildujad olid MG 151 tüüpi. Õigupoolest oli see sakslastel kohati imelik laskeriist, millele sai

 500-kilogrammised pommid pommitaja Junkers Ju 88 juures.

külge panna ka 20 mm raua ja siis oli see juba automaatkahur, kuna kahurite kaliibrid algavadki 20 millimeetrist. See imeriist valmis 1940. aastal firmas Mauser. MG 151 kuulipilduja raua pikkus oli 1,25 m ja kuulipilduja kogupikkus 1,92 m. Kahuriraud oli tal millegipärast lühem — 1,10 m — ja automaatkahuri kogupikkus seega 1,77 m. Sellise hübriidrelva kaaluks on pakutud 36–42 kg, laskekiiruseks 800–900 minutis ja kuulipilduja kuuli algkiiruseks 800–960 m/s, kahurimürsul 870 m/s. Sellised väikesed mürsud kaalusid olenevalt liigist 92 või 115 g ja sisaldasid kuni 20 g lõhkeainet.

KUUS AUTOMAATKAHURIT

et „nende kahurite volframkarbiidist alakaliibriline mürsk olevat läbistanud kuni 120 mm soomust“, kuid siinseid ridu kirjutades kipun arvama, et need andmed on tublisti üle pakutud — vast läbistas selline alakaliibriline mürsk 75 mm soomust, ega vist palju rohkemat. Ju 87-le kinnitavate 37 mm kahurite gondel mahutas vaid 12 padrunit soomusmürskudega. Kuna kahuri laskekiirus oli 160 lasku minutis, sai kõik need 12 mürsku minema läkitada 4,5 sekundiga. Eelnimetatud volframkarbiidist südamikega mürsud saanud algkiiruse (ilmselt lennuki pikeerimisel) kuni 1100 m/s. 37 mm kahuritega sööstpommitajaid

15 MM LENNUKIKUULIPILDUJA MG 151 OLI SAKSLASTEL KOHATI IMELIK LASKERIIST, MILLELE SAI KÜLGE PANNA KA 20 MM RAUA JA SIIS OLI SEE JUBA AUTOMAATKAHUR. puhul mõtet. 1942. aasta lõpul (teistel andmetel alles Kurski lahingus) ilmusid idarindele sööstpommitajad Junkers Ju 87 G–1 ja G–2, mille tiibade alla olid kinnitatud kaks 37 mm automaatkahurit BK 3,7. See oli konstrueeritud samakaliibrilise õhutõrjekahuri Flak 18 baasil ja sellise kahuri tegemise põhjuseks olnud vene tankide järjest paksenev soomus. Olen raamatus „Idarinde relvad II“ kirjutanud,

Ju 87 G–2 olevat seadmestatud 174 lennukit, modifikatsiooni G–1 arvu ei ole ma näinud. 37 mm automaatkahureid BK 3,7 paigutati ka kahemootorilistele hävituslennukitele Bf 110 ja ründelennukeile Ju 88 P–2 ning P–3. Mõlemal lennukitüübil olid 37 mm kahurid kere alla tekitatud gondlis, kusjuures mudelil Ju 88 oli seal paariskahur, mis tehtud tankitõrjekahuri Pak 35/36 baasil.

SÕDUR NR 4 (97) 2017

Võin arvata, et kaheksakaliibriline MG 151 oli kallis ja keeruline sõjariist, seetõttu kasutati Saksa lennukeil ka odavamaid 20 mm automaatkahureid MG FF firmalt Oerlikon. Need olid pikad 1,37 m ja kaalusid tiibadesse panduna 28 kg, turellil 33,5 kg. Tiivas olevate kahurite salv mahutas 60 padrunit, turellil vaid 15 — turellil tuli neid vahetada üsna sageli. MG FF laskis samade mürskudega kui 20-millimeetrine MG 151, aga mürsu algkiirus oli vaid 600 m/s ja laskekiirus 520 lasku minutis. 30 mm automaatkahur MK 103 oli juba suur ja raske relv – pikkusega 2,45 m ja kaaluga 143 kg. Mürsud kaalusid tal olenevalt liigist 320–530 g ja sellise

kahuri soomusmürskudega sai kerge tanki soomusest juba jagu. Kahuri puuduseks arvati ta väikest laskekiirust — 425 lasku minutis ehk 7 lasku sekundis, aga muidugi ka ta suurt kaalu — soomusrongil ei olnuks sellel olulist tähtsust, lennukil aga küll. Seepärast tegid saksa konstruktorid samakaliibrilise, kuid hoopis kergema automaatkahuri MK 108, mis kaalus 63 kg. Laskekiirus oli sellel kahuril suurem — 600 lasku minutis ehk 10 lasku sekundis. Selle kahuri puuduseks oli aga mürsu väike algkiirus — 500 m/s — ja seepärast tehti talle vaid 320-grammiseid lõhkemürske. Soomusmürsul ei olnuks sellise lennukiiruse

AJALUGU

 30 mm kahuri MK 103 laadimine ründelennuki Hs 129 all.

KOOS 30-MÜRSULISE LASKEMOONAVARUGA PAIGUTATI 50 MM AUTOMAATKAHUREID BK 5 KA REAKTIIVHÄVITUSLENNUKEILE ME 262 A–1A, KUID TÖÖKINDLUS OLNUD NEIL KAHUREIL KEHV. SÕDUR NR 4 (97) 2017

Hävituslennukeil Me 210 ja Me 410 ning ründelennukeil Ju 88 P–4 kasutati sõja lõpuaegadel ka 50 mm automaatkahureid BK 5. See oli tehtud samakaliibrilise tankikahuri baasil. Selline automaatkahur kaalus juba 592 kg, ta trummelsalv mahutas 21 mürsku ja

laskekiirus oli 40 lasku minutis. Koos 30-mürsulise laskemoonavaruga paigutati selliseid kahureid ka reaktiivhävituslennukeile Me 262 A–1a, kuid töökindlus olnud neil kahureil kehv. Nagu siinse peatüki alul öeldud, Luftwaffe lennukikahurite suurim kaliiber oli

 Planeeriv pomm Hs 293 alusel.

75 mm. Sellise kaliibriga oli automaatkahur BK 7,5, mis oli tehtud tankitõrjekahuri Pak 40 baasil ja milliseid paigutati ründelennukeile Hs 129 ja Ju 88 P–1 ning raskepommitajaile He 177. Viimased tulistasid neist vene õhutõrjekahureid ja nende meeskondi, kui 1942/43. aasta talvel madallennul Stalingradi „kotti“ lendasid ja sealt tulid. Minuni jõudnud andmeil saadeti 1944. aasta septembrist detsembrini idarindele 28 ründelennukit Hs 129 75-millimeetriste kahuritega ja 32 ründelennukit Ju 88 P–4 50-millimeetriste kahuritega. 60 sellise lennukiga Punaarmee tankide vastu midagi olulist ära ei tehtud ja 1945. aasta alul saadeti lennukid Ju 88 P–4 idarindelt Saksamaa õhukaitsesse. Aga radareid ja muud sõjalõpu hävituslennukite aparatuuri neil ei olnud ja viimased allesolevad Ju 88 P–4 olevat antud viimasel sõjakevadel öisteks ründelennukiteks. Ju neile siis mingid öösihikud pandi.

ERILISED RELVASÜSTEEMID Siinkohal peaks veel ära nimetama mõned isevärki relvasüsteemid Luftwaffes, mis kasutasid eelpoolnimetatud kahureid ja kuulipildujaid tavaviisidest erineval moel. Levinuim neist süsteemidest oli

 13 mm kuulipilduja MG 131 pommi- ja luurelennuki Ju 188 lael.

moonaga. Selliseid konteinereid kinnitati paarikaupa ründelennuki Ju 88 A–13 alla ja selle süsteemi mõte oli idarindel massina peale tungivate vene jalaväelaste taevast sadavate kuulidega üle külvamine. Tulistamiseks sai neid konteinereid kuni 15 kraadi ettepoole kaldu lasta, tulistati muidugi niitvalt lennult.

hiilanud, aga selle kasutamisel arvestas Luftwaffe Ameerika Ühendriikide raskepommitajate lennurivistusega: need lendasid ühes tasapinnas tihedalt üksteise lähestikku, et Saksa hävituslennukeid tõrjuda sadade 12,7 mm kuulipildujate koostööl. Sakslaste mõte oli nüüd põrutada WGr 21 rakettidega ameeriklaste lennukiparve pihta midagi konkreetset sihtimata — küllap raskete laengute plahvatustest midagi ka alla pudeneb! Maistes lahingutes lasti rakette WGr 42 viietorulistest ülilihtsatest laskeseadmetest, nende rakettide lennukeile paigutamine ei olnud keerulisem: hävituslennukeil Fw 190 riputati tiiva alla kaks 21 cm siseläbimõõduga toru, kust raketid elektriimpulsiga minema lasti, osadele lennukitele Fw 190 pandi ka kolmas toru, mille rakett oli sihitud tahapoole. Kahemootorilistel hävituslennukitel Bf 110 kinnitati tiiva alla kaks paaristoru, reaktiivhävituslennukil Me 262 aga kere alla kaks sellist toru. Idee järgi tuli raketid WGr 42 „lendavate kindluste“ rivi peale minema saata nii kaugelt, kuhu nende kaitsekuulipildujate mõjuvtuli ei ulatunud. Küllap nii tehtigi. Teise valmisraketina hakkas Saksa lennuvägi sõja teisel poolel kasutama maiseid välirakette – 28 cm Wurfkörper ehk lühendatult 28 cm WK. Selle kaliiber oli 280 mm, kaal 82 kg ja pikkus 1,19 m.

RELVASÜSTEEMI WAFFEN-BEHALTER 81A MÕTE OLI IDARINDEL MASSINA PEALE TUNGIVATE VENE JALAVÄELASTE TAEVAST SADAVATE KUULIDEGA ÜLE KÜLVAMINE. RAKETID „ÕHK-ÕHK“ Kasutuskõlblikke rakette, millistega vastaslennukeid sai taevast alla tuua, oli sakslastel teise maailmasõja ajal kolme tüüpi. Neist esimene rakett WGr 21 (Wurfgranate) oli sisuliselt maise raketi WGr 42 lennuväevariant, millele oli kontaktsütiku asemele pandud distantssütik. WGr 42 oli kogukas raketipõrakas kaaluga 109,6–113,6 kg, pikkusega 1,26 m ja kaliibriga 210 m. Raketi laeng sisaldas 9,2 kg lõhkeainet, diglükoolist veolaeng asus raketi tagaosas ja selle põlemisleek väljus 22 düüsi kaudu. Osa düüse oli raketi pikitelje suhtes nurga all, see pani raketi lennul pöörlema. WGr 21 oma tabamistäpsusega ei

Lõhkeainet mahutas see 36 kg, seega peaaegu poole oma kaalust. Asjasse pühendamatuil võib kohe tekkida küsimus, et miks tunduvalt suurema kaliibriga ja vaid veidi lühema raketi kaal oli kõvasti väiksem eelkirjeldatu omast, aga neil, kes sakslaste maiseid välirakette teavad, on asi selge: raketil 28 cm WK oli jäme, 280 mm kaliibriga lõhkepea, kuid tublisti peenem, ligi 16 cm jämedune veolaenguga tagaosa. Selline rakett tegi õhus plahvatades eriti kõva mürtsu, raputades „lendavail kindlustel“ sageli tiivad küljest. Rakette 28 cm WK riputati hävituslennukite Fw 190 tiiva alla paarikaupa. Kolmas sakslaste „õhk-õhk“ rakett R4/M oli juba spetsiaalselt konstrueeritud selleks otstarbeks. See oli tunduvalt kergem ja väiksem eelkirjeldatuist,

SÕDUR NR 4 (97) 2017

Saksamaa õhutõrjes kasutatud Schräge Musik, mis sisuliselt tähendas hävituslennukite relvastamist lennukikeresse peaaegu püsti (70–80 kraadi horisontaali suhtes) paigutatud automaatkahuritega. Asja mõte oli, et inglaste ja ameeriklaste raskepommitajate pardakuulipildujail oli otse lennukikere all üsna suur ruum, kuhu nende raudu ei saanud pöörata ning seega ei saanud sinna hävituslennukil lennata pommitaja alla lähidistantsile ja sealt anda kõigist oma Schräge Musik raudadest ülallendaja pihta. Esimese sellise süsteemina paigutatud ööhävituslennukile Ju 88 C–6 paar 20 mm automaatkahurit MG 151 või ükskaks 30 mm automaatkahurit MK 103 ehk MK 108. Messerschmitti kahemootorilistele hävituslennukitele Bf 110 ja Me 410 pandi näiteks kaks 30 mm kahurit, kusjuures pika kabiiniga lennukitel Bf 110 olid püstised kahurid selgadega üksteise peale istuvate piloodi ja laskurradisti vahel. Dornieri firma ööhävituslennukil Do 217 N–2 oli neli 20 mm püstist kahurirauda. Relvastussüsteem Schräge Musik olevat olnud täiesti toimiv, seda kasutati paljudel Saksamaa õhukaitse hävituslennukeil. Teine isemoodi relvasüsteem oli Waffen-Behalter 81A. Sellest numbrist võiks arvata, et see kasutas 7,92 mm kuulipildujaid MG 81. Waffen-Behalter oli konteiner, mis mahutas kolm paariskuulipildujat MG 81 Z koos laske-

AJALUGU

kaaluga vaid 3,85 kg, pikkusega 81 cm ja kaliibriga 55 mm. Ja erinevalt eelkirjeldatuist, milliseid stabiliseeriti pöörlemisega, oli R4/M-il kuueharuline stabilisaator, mis raketi starditorust väljumisel lahti läks. Selle raketi lõhkelaeng kaalus vaid 520 g ja plahvatas lööksütikust, seega pidi rakett vastaslennukit tabama. Rakettidega R4/M olevat relvastatud 60 reaktiivhävituslennukit Me 262, milliseid kasutas Saksamaa õhukaitse. Ühele Me 262-le läks tiiva alla 24 raketti, mis lasti teele 600 m kauguselt. Peale rakettide minemaläkitamist olevat jätkunud Me 262 allesjäänud „lendavaile kindlustele“ lähenemist ja avanud neile tule oma pardakahureist. Seejärel olevat võtnud ta kõrgust ja lennanud pommitajaist üle — seda kahel põhjusel: et mõni pihtasaanu talle endale peale ei plartsataks või ta ei tõmbaks mootorisse mõnd lahtipudenenud lennukitükki ehk vabal lennul olevat kuulipilduja kuuli. Rakette R4/M olevat toodetud Euroopa sõja lõpuni ümmarguselt 12 000, millest käiku läinud vaid 2500.

 Poolroomikveduki ja 88 mm kahuri sissesõit transpordilennukisse "Gigant".

VABALT LANGEVAD JA RAKETTKIIRENDITEGA POMMID Lennukite põhirelvaks merel olevate laevade vastu olid teises maailmasõjas vabalt langevad pommid, millistele suurte sõjalaevade tekisoomuse läbistamiseks lisati rakettkiirendeid. Luftwaffe teises maailmasõjas merel kasutatud pommide nomenklatuur oli

9. septembril 1943 uputati Itaalia lahingulaev „Roma“. Tavapommide seas olid kõige levinumad fugasspommid, mis tegid oma purustustöö plahvatuslainega. Saksa

TAVAPOMMIDE SEAS OLID KÕIGE LEVINUMAD FUGASSPOMMID, MIS TEGID OMA PURUSTUSTÖÖ PLAHVATUSLAINEGA. mitmekesine nii kaalult kui ka otstarbelt. Merede kohal allaloobitud pommide kaalud olid:

SÕDUR NR 4 (97) 2017

— 10 ja 50 kg väikeste laevade vastu; — 100 ja 250 kg keskmiste laevade vastu; — 500 ja 1000 kg suurte laevade vastu.

1942. aastal ilmus ka rakettkiirendiga 1800 kg pomm „Panther“, mille kasutamise kohta mul siinsete ridade kirjutamise ajal andmed puuduvad. Küll aga on eri andmeil 1400–1600 kg kaalunud juhitavad pommid X–1, millistega

fugasspommid jagunesid laias laastus õhukeseseinalisteks, mida tähistati täheühendiga SC, ja paksuseinalisteks, mille tähis oli SD. Õhukeseseinaliste pommide kesta keskosa oli silindriline ja valmistati lehtrauast, sellisele pommile keevitati külge esiots ja peale lõhkeainega täitmist keerati külge stabilisaatoritega sabaosa. Paksuseinaliste pommide korpus valati ja neile keerati stabilisaator külge peale lõhkelaenguga täitmist. Paksuseinaliste pommide alaliikideks olid soomusläbistavad ja betooni

läbistavad pommid, milliseid tähistati täheühenditega PC ja PS. Laevadele võidi visata ka kildpomme, mis tapsid ja vigastasid nende ülatekkidel olevaid mehi ning purustasid seadmeid ja päästepaate. Tavaliselt oli sellistel pommidel kaks silindrilist korpust, mille vahe oli täidetud väikeste rauatükkide või betooniga. 1942. aastal ilmus lisaks eespoolnimetatud rakettkiirendiga pommile „Panther“ veel kaks rakettkiirenditega soomustläbistavat pommi — 500 kg kaaluv PC 500 RS „Pauline“ ja 1000 kg PC 1000 RS „Pol“. Sõja teisel poolel katsetas Luftwaffe 800 kg nn glisseeritavat pommi SB 800 R–5 „Kurt“. See kujutas endast 75 cm diameetriga kerakujulist teraskerega lõhkelaengut, millele kinnitus tahkekütuskiirendi. Teoorias kasutati pommi nii, et see vabastati lennukilt 4–4,5 km kaugusel rünnatavast laevast 20 m kõrgusel. Käivitus tahkekütusega rakettmootor, mis kiirust juurde andis ja pomm lendas horisontaalselt vee kohal. Kui rakettmootor oma töö lõpetas, langes pomm teravnurga all veepinnale, kus tühjaks-

AJALUGU

juhtkonna asjatundmatust mereasjades. Aga ega’s meil selle üle kurvastada maksa — selle luhtunud ürituse tulemusel oli laevu, mis jäid veepinnale ja oli hulk mehi, kes lõpetas sõja elusana.

JUHITAVAD POMMID Saksa juhitavaist lennukipommidest teise maailmasõja aegadel on kirjutatud palju ja sellest jääb mulje, et oli hulk pommitüüpe. Kuid siinse peatüki kirjutamise ettevalmistamisel selgus mulle üllatuseks, et reaalselt kasutatud juhitavaid pomme oli vaid kahte tüüpi. Ülejäänud olid peaaegu kasutud katserelvad, mis vaid SuurSaksamaa piiratud ressursse korstnasse saatsid ja tagasid, et nende pommide konstruktoreid rindele ei saadetaks või lahingulennukeisse ei istutataks. Nendest reaalselt kasutatud juhitavaist pommidest olid tuntuimad rakettkiirendiga pommid, mille tähisena kohtab kirjanduses variante Ruhrstahl/ Kramer X–1, „Fritz–X“, PC 1400 X, SD 1400 X ja lihtsalt X–1. „Heal lapsel mitu nime!“ ütleb eesti kõnekäänd, aga osutub, et mõnikord pahal ka.

SÕDUR NR 4 (97) 2017

põlenud rakettmootor koos rõngakujulise stabilisaatoriga küljest kukkus ja kerakujuline lõhkepea lutsukivina mööda veepinda edasi kargas, kuni laevapardasse raksatas. Kusjuures 4,5 km kauguselt teele läkitatuna olevat kõrvalekaldumine ettenähtud märkjoonest olnud vaid 55 m, see tähendab 1,2%. Seda lugedes oli mul ammuste aegade meremehena kohe selge, et see oli merevõõraste Luftwaffe meeste järjekordne üritus teha relv, mis ei saagi toimida. Kõigepealt — selline pomm ei lenda peale lennukilt vabanemist horisontaalselt veepinna kohal, see oleks vastuolus loodusseadustega. Pomm lendab kõrge kaarega või plartsatab kohe veepinnale. Ja edasi — kõik, kes kividega rannalt lutsu on visanud, teavad, et seda saab teha vaikse ilmaga sileda veepinna puhul, mitte lainetes. Seega sukeldub selline pomm juba esimesel või teisel veepinnaga kokkupuutel lainesse ja sinna ta kaobki. Küllap nii juhtuski pommi SB 800 R–5 katsetamistel ja 1944. aastal lõpetati see tühi töö. Et selline projekt üldse võeti metalliks vormimisele ja katsetamisele, näitab muidugi Luftwaffe

Kui nüüd selle pahategija loomisloo jälgi ajada, siis tundub, et too Ruhrstahl/Kramer X–1 konstrueeriti firmas Ruhrstahl doktor Max Krameri juhatusel. Pomm kaalus eri andmeil 1400– 1600 kg ja oli eri andmeil 3,20–3,35 m pikk. Pommi diameeter oli 0,56 m ja selle teraskorpus mahutas 270–320 kg amatooli. Et pomm suurte sõjalaevade soomustekkidest läbi raksataks, oli selle sabaosas tahkekütusega rakettmootor, mis tõstis langeva X–1 lõppkiiruse 1035 kilomeetrini tunnis. X–1 juhiti algusaegadel raadio teel, kuid liitlased leidsid sellele segamisvõimaluse. Seejärel hakati pommile lennukist juhtimissignaale andma läbi 0,2 mm paksuse terastraadi, mis pommilt endalt maha keris või lennukilt järele lasti. Traadi pikkus oli 10 km. Pomme X–1 toodeti 1386 eksemplari, millest suur osa jäi tõenäoliselt kasutamata. Teine juhitav pomm, mis sakslastel teises maailmasõjas kasutuskõlblikuks sai, oli Henschel Hs 293. See oli välimuselt väikese lennuki moodi, tiivaga ja sabastabilisaatoriga, mis erinevalt lennukeist asus kere sabaosa all. Oma tiiva abil Hs 293 planeeris, mitte ei kukkunud, nagu X–1. Erialakirjanduses on pommi Hs 293 nimetatud ka juhitavaks raketiks, kuid seda ta siiski ei olnud. Pommil oli rakettkiirendi, mis töötas 10–11 sekundit, kuid pommi märgile planeerimine võttis aega kuni 110 sekundit, seega kümmekond korda kauem. Pomm töötati välja Henscheli firmas doktor Wagneri juhatusel. Pomm oli 3,82 m pikk ja kaalus eri andmeil 780–1094 kg. Planeeriva pommi Hs 293 lõhkelaengu kaal oli 295 kg, seega praktiliselt võrdselt pommiga X–1, kuid Hs 293 oli määratud soomustamata laevade või õhukese soomusega laevade tabamiseks. Esimene õnnestunud katse pommiga Hs 293 tehti juba 1940. aasta 18. detsembril, kuid pommi nii-öelda „timmimine“ võttis aega 1943. aastani. Ka pommi Hs 293 juhiti algusaegadel raadio teel, kui liitlased selle vastu aga segajad kasutusele võtsid, siis 18 km pikkuse juhtme kaudu, sest nii kaugele võis too tapariist oma kandelennukist planeerida. Et pommi juhtoperaator suudaks oma järjest kaugenevat hoolealust jälgida, oli sellel sabas suitsujälge jättev trasser; sama oli ka pommil X–1. Pomme Hs 293 olevat aastail 1943– 45 kasutatud ümmarguselt 2300.

TUTVUSTUS

• Ojalo, Hanno. Tallinn teises maailmasõjas 1939-1945: inimesed, linn ja laevad. • Ammukaar, 2017

SÕDUR NR 4 (97) 2017

Raamat annab ülevaate Tallinna ja selle elanike katsumustest maailmasõja aastail, keskendudes olulisematele sündmustele nagu Poola allveelaeva „Orzel“ põgenemine Tallinna sadamast septembris 1939, riigipööre 1940. aasta juunis, Tallinna lahing 1941, õhurünnak 9. märtsil 1944, Punaarmee sissetung linna septembris 1944 ja laskurkorpuse kojutulek juunis 1945. Olulisemate sündmuste vahele on pikitud vahepalasid tallinlaste olmelisematest ja igapäevasematest muredest sõjapäevil (söögid, joogid ja linnatransport). Samuti saab ülevaate erinevate võimumeeste sageli vahelduvatest residentsidest linnas ning korrakaitse muutustest ehk politsei ja miilitsa perioodilisest vahetumisest Tallinna tänavail. Raamat sisaldab ligi 150 fotot, joonist, skeemi, pilapilti ja pildiseeriat.

• Laigna, Einar. In manibus portabunt – Kätel kantud: Einar Laigna lugu. • Üksühene, 2017 Einar Laigna on tähelepanuväärne isiksus Eesti avalikus elus: hinnatud lektor ja ajaloofilosoof, vaimulik, erusõjaväelane, käsitöömeister. Tutvustatav raamat on tagasivaade Einar Laigna eluteele.

• Kofman, Michael. Lessons from Russia's operations in Crimea and Eastern Ukraine. • RAND, 2017 Autor annab hinnangu Krimmi anneksioonile Venemaa poolt ning poliitilise mobilisatsiooni ja lahingoperatsioonide varajastele etappidele Ida-Ukrainas 2014. aastal.

• Roach, Mary. Kahuriliha: kummaline teadus sõdivatest inimestest / tõlkija Tanel Saimre. • Argo, 2017 Teaduskirjanik Mary Roach uurib inimkeha vastupidavust ja võimeid sõjalisest vaatevinklist ning püüab selgeks teha, kuidas teaduse abil kaitsta lahinguväljale saadetud nn kahuriliha. Ta kirjutab sõjaväe teadusuuringutest kuumuse, paanika, unevaeguse, seedehäirete, erinevate vigastuste ja tervisehäirete teemal, mille olemasolule ei oska tsivilistid mõeldagi. Muu hulgas saab teada, miks võivad tõmblukud olla ohtlikud snaipritele ja kõhulahtisus riiklikule julgeolekule, mida söövad sõdurid, milleks kasutatakse kanadega tulistavat kahurit, millisel eesmärgil kasutavad kõige karmimad eriüksuslased kassiliiva ja miks on krevetid sõjalaeva madruste jaoks ohtlikumad kui haid.

• Kerrigan, Michael. Külma sõja plaanid, mis ei teostunud: 1945-1991 / tõlkinud Kersti Vahter. • Äripäev, 2017 Autor kirjutab salajastest operatsioonidest, mis oleksid elluviimise korral muutnud ajaloo kulgu – näiteks Ameerika Ühendriikide kavast kõrvaldada Guatemala president Jacobo Arbenz või Jiang Jieshi plaanist tungida Taiwanilt Mandri-Hiinasse. Lugude kaupa kirjeldab raamat plaanide tausta ning annab hinnangu, kui suure tõenäosusega oleks iga salaoperatsioon õnnestuda võinud ja millised tagajärjed võinuks see kaasa tuua.

• Encyclopedia of cyber warfare / Paul J. Springer, editor. • ABC-CLIO, 2017 Raamat kübersõja tegevusest annab käsitletavale teemale aja-

• Elite warriors: special operations forces from around the world / edited by Ruslan Pukhov and Christopher Marsh. • East View Press, 2017 Juhtivate militaarja julgeolekuanalüütikute esseede kogum, mis annab üksikasjaliku ülevaate erioperatsioonide üksuste kokkupanekust ja võimetest maailmas. Raamat annab põhjaliku selgituse praeguste eriüksuste ülesehitusest, rollist ja juhtimisahelast. Samuti sisaldab raamat üksikasju inimeste värbamisest ja treenimisest, relvadest ja varustusest ning lähiajalugu.

loolise konteksti ning uurib lähemalt, kuidas kübersõja kiire areng on muutnud selle võimsaks tehnoloogiliseks relvaks 21. sajandil. Raamat annab põhjaliku ülevaate kübersõjast, mida on viimastel aastatel suureneva sagedusega kasutatud Hiinas, Iraanis, Iisraelis, PõhjaKoreas, Venemaal ja Ameerika Ühendriikides. Lugejad saavad teada, kuidas kübersõjast on saanud paljude riikide jaoks sõjapidamise oluline strateegiline osa.

UUS PÜSINÄITUS

„Eesti vormi lugu 1917-1940” Avatud alates 24.04.2017 K-P 11-18 Sissepääs tasuta MÕISA TEE 1, VIIMSI |621 7410 | www.esm.ee

TP12 930 6

MISKI POLE _ VOIMATU

Sa näed, jäädes nähtamatuks. Sa kuuled, liikudes hääletult. Sa täidad ülesande, jäädes ellu. Sest Sa oled üks vähestest, kes kuulub eriväelaste sekka. Oled Sa valmis läbima elu raskeima eksami ja treenima koos maailma parimate eriüksustega? On Sinus vajalik terassisu, et täita Eesti ja NATO kõige keerulisemaid ülesandeid? Kui jah, siis ootame Sind katsetele, mis algavad siit www.elukutse.ee/eog

ESTSOF