Missioon fookus
ESTPLA-7 missioon 2003. aastal oli kõigist senistest veidi erilisem, sest esimest korda andis see kaitseväelastele võimaluse rakendada kõike seni õpitut ja enamgi veel. Sellest said alguse muudatused, mis hiljem levisid üle kaitseväe.
Kaitseväe tuleristsed
Bagdadis
Autor: kapral Raiko Jäärats, toimetaja
R
iigikogu võttis toona vastu otsuse rühma jagu mehi Iraaki saata pärast aktiivse sõja tegevuse lõppemist. Rühma komplekteerimise tegi kaitsevägi ülesandeks rahuoperatsioonide keskusele ja sinna valiti sõdureid Balti pataljoni Eesti allüksuste põhjal vastloodud Scoutspataljonist. Tol ajal ei olnud Eestis kellelgi teadmist, kuhu täpselt minnakse või mida tegema hakatakse. Rühm pidi
20 märts 2020 SÕDUR
valmis olema teele asuma kahenädalase etteteatamisega. Väljaõppeks oli ette nähtud ainult kolm nädalat. „Pataljoni ülem major Artur Tiganik kutsus mu enda juurde ja ütles, et keegi ei ole kunagi sellises kohas käinud, aga sina oled ja kas oled nõus minema,” meenutab ESTPLA-7 rühmaülem kapten Eero Kinnunen. „Ma olin teeninud sõdurina 1986–87 Afganistanis Kandaharis Spetsnaz GRU koosseisus.” Rühm moodustati Scoutspataljoni eri rühmadest pärit inimestest, kellest enamik ei olnud enne vahetult koos töötanud. Lühike ettevalmistusaeg
maksis võib-olla lõivu korraliku sisemise side tekkimisele. „Eks sõjaväelastega ole nii, et kui kaheksale mehele öelda, et teie olete nüüd jagu, siis juba selle põhjal tekib neil mingi side,” arvab jaoülem vanemseersant Roomet Rikand. „Lõviosa rühmast moodustasid vanad BALTBAT-i kutid, nii et omavaheline side oli tegelikult olemas.” Lühikese väljaõppe jooksul treeniti põhiliselt objektikaitset, põrgati ringi kummiülikondades ja lõpuharjutuseks oli keemiarünnaku üleelamine – mindi ju keemiarelva otsima. Keemiaharjutuse lõpptulemus oli, et
